1212 TOOMAS RAUDAM Väike Tuglas

Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles väike Illimar. Friedebert Tuglas

Kaks võimalust: kas end otsatult väikseks teha või seda olla. Teine on täius, seega tegevusetus, esimene algus, seega tegu. Franz Kafka Toomas Raudam. Väike Tuglas Toomas 1. Sissejuhatus (pihtimus) Kõik see, mida ma siin praegu, aga ka edaspidi ütlen või ütlemise asemel kirjutan (teist võimalust pole — tõsisemat, tõesemat), ei kuulu maha- tõmbamisele. Ja kui ma eksin — kui minu töö ei täida neid eesmärke, võbisevaid absoluute, millest olen mõelnud ja mille täitumist ma olen soovinud (teades, et see on võimatu), siis jäägu sellest jälg alasti vasturääkivuste näol. Luban endale vormilisi muutusi, kuid välistan sisulised kupüürid. Sissejuhatusi on kasulikum kirjutada siis, kui põhitekst on valmis ja autor võib oma algseid igatsusi viia vastavusse sellega, mida tal on õn- nestunud reaalselt saavutada. Kuid ka siis, kui seda tehakse varem (on autoreid, kes seda teha suudavad), ei jää eessõna kindlasti puhtal kujul samaks. Nii jääb autorist mulje, nagu oleks ta kui mitte eksimatu, siis vähemalt suuremeelne, tekst aga muutub kui mitte pühakirjaks, millesse eksegeedid süüvivad, siis millekski (ei tihka öelda kehaks), mille elujõudu loogiliste väidete abil proovile pannakse. Nii leitakse vigu, mille olemas- olust autor teadlik polnud. Nii leitakse üles tema hing, see säde, mis on teda sütitanud, too tuli, mis on pimestanud teda ennast, nii et ta pole märganud noid diskrediteerivaid tsitaate, mida ta teistest tekstidest on välja otsinud, lootes, et need tema „tõde” toetavad, kuid mis on tema töö kontekstis paraku osutunud vigasteks, invaliidseteks.1 Minu tööl on kaks keset: laps ja väike. Minu töö peab põhimõtteliselt võimalikuks näidata, et kõik (=mistahes) algab sealt, noist kahest. Ka lõpp on seal. Tegemist on tautoloogiaga stiilis Jumal on Jumal2 või roos on roos. Need kaks, laps ja väike, on sarnased, nad eeldavad ja tingivad teineteist, kuid pole identsed. Ütleme laps ja mõtleme väike; ütleme väike ja mõtleme... punkt. Punkt on väike, kuid tema tähtsust ja tähendust oleks patt alahinnata.3 Väike on ükskõik mis (=mistahes4 ), millest me nii mõelda tahame.5 „Väikesed esemed on intiimsemad, rohkem inimese

Väljavõtteid pikemast käsikirjast. mõõtu (kes on lõputult väike võrreldes ühiskonna, maailma või univer- 1213 sumiga), kui suured või lausa hiiglaslikud esemed. Vähendamine ei tähenda veel alahindamist — see on lihtsalt vastavusse seadmine inimese mõõdupuuga.”6 Olen tahtnud — tahan — mõelda väikesest. Väike läheb veel väikse- maks, kui kõrvaldada temast üks täht ning öelda, kirjutada (on kindlam) mitte väikesest, vaid väiksest. Väiksest Illimarist. Väiksest Tuglasest ja väiksest Elost ja nende väiksest, sündimata jäänud lapsest või väikseist lastest või isegi, osutades keele kõikvõimsusele — lapsist. (Ning kuigi väike on meie vaatluses eelkõige vaimne baasväärtus, on siiski kasulik teada, et inimese looteraku suurus neliteist päeva pärast viljastamist on 0,3 mm. Veel pole hilja loobuda...) Nii tahan teha igal pool, koondada sellesse sõnasse kogu (kallis) kahanemine, kogu (kallis) kadumine. Tahan, Raudam. Väike Tuglas Toomas et kõik oleks väike või saaks selleks. Need kohad raamatutes, mis seda sõna või mõistet (mida saab väljendada sajal võimalikul viisil) ümbrit- sevad, tõmbuvad häbelikult kokku. Ma tõestan, et VÄIKE on kõik. Ma tõestan, et väike ON kõik. Ma tõestan, et väike on KÕIK. Kirjutamise väike on sama mis kõnelemisel hääletoon, aga ka näoilme ja silmavaade. Väike on keele absoluut. Ta võimaldab eksimatult kindlaks teha kõneleja/kirjutaja eetika, tema sisemise silmavaate. Kes seda ei kuule, lugedes ei näe, on kurt ja pime. Väike on see, mille või kelle (lapse) vastu alati ja igal pool kõige rängemalt ja rämedamalt eksitakse. Need, kes väikest (last) kalliks peavad, eksivad enim; tahtes ennast teistele aru- saadavaks teha (et nood ei eksiks), sooritavad nad koletuid roimasid, väga sageli muututakse selle tagajärjel tummaks või, kartes eksida, jäädakse kogelejaks terveks eluks. Glossolaalia on selle tõve erivorm — laliseva pühaku piinarikas eneseväljendus, mitte oskamatus rääkida, vaid rääkimise kui kõneakti tühistamine, negatiivne mnemoonika.

3. Deminutiivid Elo ja Friedebert Tuglase kirjavahetuses ning Elo päevikutes Ma usun kõike, mis on kirjutatud, ning umbusaldan kõike, mida rää- gitakse (ka siis, kui räägitakse „kirja” — sellest, mis võib kuskil olla kirjas). Nii välistan ma vähimagi võimaluse, et ükskõik kumb kirjade kirjutajast „rääkis” vähemat kui (emotsionaalset) tõtt. Ning ignoreerin laialt tuntud tõika paranduste tegemisest kirjadesse ja päevikutesse,7 mis on ärritanud mitmeid mu kaasaegseid ja vanemaid: „Pikem mõttevahetus Jaan Eilar- tiga, oli väga pahane Tuglase nn. Elo päevikute peale. See olevat Tuglase ja selle majahoidja vaimutöö ja redigeerimise vili. Tegeliku päeviku — Elo käsikirja Tuglas lihtsalt põletas.”8 On selge, et sedagi räägitut (ehkki kohe ka kirjutatut) ei saa võtta tõena, küll on eeltoodud katkes kontsent- reeritult kokku võetud see tohutu pinge ja paine, milles inimesed Vene aja lõpu poole ja ennegi pidid elama, kahtlustades üksteist punavõimude teenimises, kompromisside tegemises, nuhiks olemises jms. Katkest ei selgu, kas „tegeliku päeviku” all on mõeldud „Tartu päevikut” või 1214 „Elukirja” või mõlemat, kuid see polegi tähtis. Küllap oli Eilart üks neid väheseid, kes oli teadlik nii päevikute kirjutamisest kui käsikirjade hävitamisest. Väide, nagu oleks käsikirja põletanud mitte Elo, vaid Tuglas (õieti vahet küll pole), kes selle siis koos „majahoidjaga” (parteilase, nuhiga) uuesti kirja pani, on mõistagi emotsionaalne liialdus, kuid samas räägib (karjub, kisendab) see ajast, mis tegi kurjuse ja hävitamistahte normiks. Viha võõrvõimu vastu kandus riigilt inimestele. Ning see kehtis samavõrdselt nii all kui ülal, seda reeglit järgisid nii suured ninad kui väikesed sulid, aga ka need, kes olid „leppimatud”. Oma aja ajutrauma- dest oli see suurim, sellest paranemist pole vähemasti lähiaegadel loota, kuna inimpsüühikat iseloomustav loomulik turvatunne on saanud rängalt kannatada. Toomas Raudam. Väike Tuglas Toomas Kuid tagasi teema juurde. Kõigepealt kirjeldan veidi kirjades ettetulnud „väiksusi”, seejärel proovin neist tuletada tegelikkust, heita valgust sellele, millised olid kirjutajate omavahelised suhted ja kuidas need ajas võnkusid. Viimane ülesanne on küllaltki komplitseeritud — nii läbiv on hellus ja õrnus, mida kirjavahetajad lahus olles kirja teel teineteisele saata püüavad. Kuid ma usun, et tulen sellega toime — kirjutatud sõna on minu jaoks tõde.

4. Laps „„Paljunemine keelatud”, mida võiks teisiti ümber panna nii: ei lapsele, päritavus keelatud, sugulus katkestatud, steriilsed ämmaemandad. Oma- vahel öeldes olen ma alati uskunud (sina mitte, ma tean), sugulussuhete puudumine olnuks võimalus. Panus tehakse siis lõppematusele, s. t. nullgenealoogiale, mis võimaldab lõppeks ka armastada (s’aimer).9 Juhtub teisiti, laps jääb, elavalt või surnult, kõige ilusamaks ja elavamaks fan- taasiaks, sama ekstravagantseks kui absoluutne teadmine. Kuni sa ei tea, mis on laps, ei tea sa, mis on fantaasia, samuti ja sel samal põhjusel ei tea sa ka muidugi, mis on teadmine.”10 Nullgenealoogia soovimine, millest on jutt selles Derrida tsitaadis, ei tule meie kirjavahetajate puhul kõne alla.11 Elo Tuglasel olevat olnud vähemalt üks nurisünnitus (aastal 1922). Ning kuigi seda oleks võimalik paberites tuhnimisega isegi verifitseerida, kavatseme seda laadi infor- matsiooni — „fakte” — ignoreerida. Kutsugem toetuseks Baudelaire’i, kes samuti nagu Tuglaski kirjutas „poeeme proosas”: „Üritagem uskuda — mina ja lugeja —, et härra G-d pole olemas ning võtkem oma tähelepanu alla tema joonistused ja akvarellid... nagu õpetlased, kes peavad hindama juhuslikult leitud hinnalisi dokumente, mille autor peab igaveseks jääma saladusse. Enamgi veel, süümepiinade lõplikuks leevendamiseks eeldagem, et kõik see, mida mul on öelda tema iseloomu kohta ning mis on nii hämmastaval ja müstilisel moel hiilgav, tuleb vähem või rohkem ekslikult ainumalt tema loomingust...”12 Nõnda siis — see, mida teen Tuglasega, täpsemalt Tuglasest, Tuglasest ja Elost, tõukub tekstist, mis on küll elule lähedal — distants on mini- maalne: päevaraamatud ja kirjad —, kuid jääb sellest ikkagi lahutatuks, 1215 kunstilis-kunstlikuks selle teadmatuse läbi, mis on keel ja mis on temas võimalik, mis mitte. „Hiljuti tuli meil kõne lastest. Ma küsisin: „Kas sa tõesti selle all ei kannata, et meil pole lapsi?” — „Ei,” vastas ta, „mul pole ehtsat pere- konna- ega kodutunnet.” [---] „Kuid lapsed? Sa ju hoiad meie tuttavate lapsi ja nad hoiavad vaistlikult sind. See on ju ilmne lastearmastuse tundemärk.” — „Seda vahest küll. Kuid mul pole seda egoismi, et peaksin just isiklikult laste kaudu edasi elama, nagu ei tarvitse ka paljut muudki isiklikult omada, mis mulle meeldib. Mul lihtsalt puudub see instinkt, ja ma pole sugugi õnnetu selle puudumise pärast. Ses suhtes oleme väga õieti ühte sattunud: sinu tervislik seisukord ei luba sünnitada ja mina ei tunne nende puudumist.” Raudam. Väike Tuglas Toomas Mina aga mõtlesin endamisi: kui erinevad me siiski oleme! Mõistusega võiksin minagi kõike eelmist pooldada, mitte aga tundmusega. [---] Sa- muti ei saa ma ka lasteküsimusest nii lihtsalt üle.” (Tartu päevik. 1928— 1941. Tallinn, 1996, lk. 63.) Aasta on 1931. Aeg — kevad; märts. Elo on 35, Tuglas 45. Parim aeg laste soetamiseks on juba möödas, kuid (luhtunud) võimalus last saada püsib Elol valusalt meeles. Tuglast ta siiski (hea) isana ei näe: „Tal pole mingit perekonna eest hoolitsemise muret ega mõtlegi sellele — ta on ainult üksi, omaette mõtleja. Ainult enesele! [---] Milline õnn, et meil pole lapsi!” (Tartu päevik, lk. 234.) Lapse teema jookseb läbi kogu kirjavahetusest ning kajastub ka päevi- kutes, muutudes tihedamaks lõpu poole, kui tegelikud võimalused saada emaks või isaks pikkamööda haihtuvad. Asemele tekib kiindumus võõ- rastesse lastesse, lastesse üldse. „Nii kolisid Kiisa-eide korterisse uued üürilised — noorpaar väikese kolmeaastase poisikesega. [---] Nii laiska ja räpast naist näeb harva, liiatigi nii nooreealist. [---] Laps on aga nagu laps ikka, ainult ta tunneb vaid mõnikümmend sõna. Ja needki on toored, plangutekstist, kes teab kust kuuldud. Viisin kord poisikese aeda. Istusime, püüdsime vestelda. Ma näitasin lilli, seletasin, et neid ei rebita katki. Seletasin, et ka lill elab nagu temagi... Laps oli segane, rippus mu käeotsas ja vaatas arusaamatult. Ta lihtsalt ei tundnud ühtki neist sõnadest ja mõisteist. Kõik oli talle võõras, kuid näis meeldivat. Igatahes ei lahkunud ta mu kõrvalt. Ta vaatas mulle silma ja kordas vahetevahel üht ropp-rahvalikku kõnekäändu, sellegi sisu muidugi mõistmata. Ta tahtis ainult omaltki poolt vestelda. Ma tegin näo, nagu ei kuulekski, ja seletasin edasi aiast. [---] Kuid tundes selliste naiste armukadedust isegi nende asjade suhtes, millest nad ise pole huvitatud, saatsin lapse tasapisi ta juurde. Ja ema nuusutas oma last, nagu otsides tema juures võõrast lõhna — lausa nagu loom! [---] Noh, see naine on ju omast kohast lõbuski, kuid kahju on mul lapsest ja osalt ka mehest.” (Tartu päevik, lk. 220.) 1216 Vahejuhtum toimub samal aastal kui eespool toodud jutuajamine Tug- lasega, mõni kuu hiljem, suvel. Ka Tuglas ise on Elo jaoks väike laps, kelle eest peab pidevalt hoo- litsema. „On veel väga varajane hommikutund. Ma istun voodis, julgemata ennast palju liigutada, sest Tuglas on väga kerge unega ja ärkab. Mu ema aga imestab — ma olevat rinnalapsega abiellunud. Tema hoidnud oma lapsi nii...” (Tartu päevik, lk. 201.) Hoolimata kõigest, ei oska Elo Tuglast väiksena ette kujutada — seal, selles ajas ja ruumis: „Vaatasime Tukla lapsepõlvekodu ja käisime kahekesi kogu ümbruse läbi. Ma ei osanud kujutleda Tuglast seal väiksena. Üldse ei oska ma Toomas Raudam. Väike Tuglas Toomas teda väiksena kujutleda.” Kuid kohe pakub reaalsus kujutlusele abi: „Ainult endise kivilöövi juures auklikul murul nägin ma suure peaga poisut paterdamas.” (Tartu päevik, lk. 130.) Elo õe Selma Kurvitsa lapsi, Elot ja Peetrit, eriti esimest (ilmselt pani Selma tütrele nime oma õe järgi) peab Elo emastaatust ja -saatust loo- muldasa jagades omaks. (Elo — sünninimega Emma Elisabet — toob väikse Elo Kirovi oblastist, kuhu õe pere oli küüditatud, 1946. aasta septembris tagasi koju!) Ka väikesele Elole (Mallale) meeldib oma tädi ja onu pidada lisa-emaks ja -papaks: Tuglas Elole (29. IX 1929): „Istun praegu siin, Malla kõrval. Ta ütleb: „Kirjuta Elo Tuglasele, et ta siia tuleks.” Ja kohe esimene küsimus tema poolt oli, kas Sina ka siin oled. Küsisin, kas väga tahab, et Sina siin oleksid. „Jah, väga tahan.””13 Elo kirjast Tuglasele (28. V 1932): „Väike ritsikas Malla laskis mul seni võrdlemisi rahulikult kirjutada. Nüüd aga pärib ja pärib ta: miks ei sõitnud onu Tukkel?”14 Laps tungib ka Elo a) unenägudesse: „Esimesel aprillil võib vist ka unenägudest rääkida. 49. aastal nägi Tukkel, see kuulus unenägija, pika ja omapärase une. [---] Me olime läinud üle soise kõrgustiku mööda kitsast jalgrada. Tuglas oli astunud ees ja mina tema järel, kummagi käe otsas väike poisike. [---] Kord palju hiljem jutustasin ma selle une ühele tädile. Ta seletas selle loo üksikasja- liselt ära. Ainult üks küsimus jäi lahendamata: kes olid need poisikesed?” (Elukiri. 1952—1958. Tallinn, 1993, lk. 62—63.) Kuna unenäos on tegemist põgenemisega „millegi tundmatu eest” ja kuristikuga, millest Tuglas kaljuplaadiga alla sõitis, mis olnud „metsik sõit”, siis pole aastaarvu järgi raske aimata, kuidas „tädi” unenägu võis seletada ja milline too aeg oli.15 Välja arvatud poisikesed, Elo sündimata jäänud lapsed. b) soovidesse: „„Perekondlikul nõupidamisel” otsustati, et pean seekord pidama oma sünnipäeva. [---] Alistusin nördinult sellele otsusele. Kui keegi ometi 1217 välja mõtleks lapsi ilma sünnitamata!” (Elukiri, lk. 218.) c) igapäevaellu: „Olin pahane Ainole [Suitsule]: tuua see väike, kuid nii taibukas laps siia kaasa! Nüüd peab ta kuulama kogu õhtu joobnud pereisa [Lutsu] ropendavat juttu!” (Tartu päevik, lk. 200.) „Lamasime pärast Tuklaga kõrvuti oma voodites. [---] Kirjutasin just Aadust [---]. See kontrastsus Aadu ja minu kõrval oleva vahel vapustab. Ühel esineb perekonnavaist otse teatraalselt, teisel poleks seda nagu olemaski. Üks on õnnetu, et laste lärm ta ümber puudub, aga vahest oleks teine samuti, kui tal lapsi oleks? Või on üks lihtsalt loodusele lähemal ja väljendab seda ka otsemal kujul?” (Elukiri, lk. 136.) Siin on jutt perekonnatuttavatest Aadu Hindist ja Minni Nurmest, Raudam. Väike Tuglas Toomas kelle elu Elole kirevat, kõrvaltvaataja jaoks kohati koomilistki võrdlus- ainet pakkus. Kui oleks... see kahtlus jääb Elot elu lõpuni vaevama: „Näha, et te pole lapsi sünnitanud. Nagu tütarlaps oma kauni kehaga.” On hea olla sale, kuid see oli ka nagu etteheide.” (Elukiri, lk. 192.) Nii ütleb Elole lõikusõde. Elo on haiglas pimesooleoperatsioonil. Mõne päeva pärast (6. V 1957) on ka „laps” kohal: „Eile toodi siia väike laps, kes oli neelanud alla naela. Ema läks kohe minema. [---] Jah, ka selliseid emasid on olemas!” (Elukiri, lk. 193.) LAPS teeb Elost ämmaemanda — „võhivõõrale kassile”, kes on öösel salaja voodi alla pugenud. „Oli öö, ma lamasin ja lugesin, ümber surmavaikus. Ja siis kostis äkki kuðeti alt võigast vigisemist ning oigamist. Juuksejuured liikusid ehma- tusest mu peanahas. Siis aga usaldasin ometi asja järele uurida. Üks võhi- võõras kass oli sinna pugenud ja sünnitas parajasti. Nii sai minust selleks ööks ämmaemand. Ma hoolitsesin igati vaese loomakese eest. Ta sünnitas viis poega. Kuid hommikul tuli ta välja, ronis mu voodi ja tõmbas keelega üle mu näo. Sellist tänulikkust pole ma näinud ühegi kassi poolt ei enne ega pärast.” (Elukiri, lk. 216.) Episood, mida Elo kirjeldab, ei asu reaalajas, 1957. aasta viimasel päeval, kui Elo päevikusissekannet kirjutab, vaid tekib äkki, mingist mär- kamatuks jäänud emotsionaalsest tõukest: „Äkki üks terav mälestuskild. Tukkel oli ära sõitnud ja mina üksi kodus. Oli öö...” Meile, deminutiivsete þestide otsijaile,16 meeldib siinkohal mõistagi märkida, et just hetke, meie kõnepruugis paari lause eest on Tuglas pigistanud Elo väikest varvast! Elost on saanud mitte ainult kõikide laste, vaid ka kõigi lastega vane- mate kaitsja. Kõiki, kes on oma elus teinud head lastele, ei tohi halvasti mäletada, eriti just kirjasõnas ja -tähes! „Siis aga tutvusin proua Sihveriga. Väga tuntud nimi. Tõeliselt osutus ta aga Tease — ikka tollesama Kirjameeste Seltsi ajaloosse kuuluva Tea- se — adopteeritud tütreks. Teastel pole enestel lapsi olnud, siis võtnud 1218 kaks tütarlast kasulasteks ja hiljem veel ka ühe vene usku poisikese (laps olnud ukse taha pandud, sedel usulise kuuluvuse kohta juures). [---] Ja kuidas mõjub Su Kirjam. Seltsi ajalugu veel praegu elavatesse, kui ta kord ilmub? Kas on seal Teasestki midagi paha? Kuid lõpuks — see pole ju Sinu asi.”17 Kokkuvõtteks. Laps on (naises) ka siis, kui teda ei ole või kui ta on tapetud. Just siis, kui teda ei ole või kui ta (surnuna) enda eest ei saa (juba, veel) rääkida, on tema „hääl” kõige valjem. Võib isegi juhtuda, et ta saadab meile kirjalikke — kirjutatud, kirja pandud — sõnumeid. Tuglase lapsed olid tema raamatud. Ning kuigi selle triviaalsuse peaks kohe kui haiget tegeva ja ebainimliku maha tõmbama (või vähemasti

Toomas Raudam. Väike Tuglas Toomas asetama lause lõppu küsimärgi), ei saa me seda teha, kuna see kuigivõrd siiski nii oli, pealegi oleme ju lubanud oma vigu mitte varjata. Tuglasel polnud raisatud seemnest kahju.18 Kui keegi haiget sai, siis oli see Elo. „Meie abielus algas veider, kuid rikastav protsess, kus mõlemad pooled „liiguvad üksteisest ikka enam eemale, kuid saavad seda lähedasemaks”, nagu see austraalia luuletaja A. D. Hope’i sõnade järgi on.”19 Nii pihib oma abielust John Bayley, kuulsa inglise kirjanik-filosoofi Iris Murdochi mitte vähem kuulus mees. Kui seksuaalsed ekstsessid maha arvata (Irisel oli ka lesbisuhteid), siis iseloomustab sedagi kooselu vas- tastikune mõistmine, andestamine ja headus. Kui Iris haigestub Alzhei- meri tõppe, ilmub mehe sõnavarasse uus sõna — „laps”. Selle abil suudab ta adekvaatselt kirjeldada Irise haigust ning hinnata oma traagilisi suhteid naisega, kelle „lähenemisest kaugenemise läbi” on saanud vaid üks — aeglane kadumine. Teatavasti pole Alzheimeri tõbi mitte niivõrd mälu kadumine (mis sellega küll kaasneb), vaid inimese teadvuse (ja emot- sioonide) haihtumine. „Ning ma mõtlen, et kui meil oleks olnud laps, kas oleksin ma õppinud temaga mitte pahandama? Sel juhul, kas ma ei vihastaks praegu Irise peale?” Need sõnad kirjutas Bayley pärast raevuhoogu, mis teda tabas, kui Iris ikka ja jälle kordas oma küsimust: „Millal me minema hakkame?” Iris pole kunagi lapsi armastanud. Nüüd aga, kui ta on mälutu, mõis- tusetu, „minatu”, on lapsed ainuke, mis teda veel seob reaalse maa- ilmaga: „Nüüd aga, olgu see päris elus või televiisoris, armastab ta neid. Mulle tundub see isegi liiga loogiline. (Appropriate, olen tõlget oma huvides pisut „tuglastanud” — T. R.) Ja ma räägin talle, et ta on peaaegu nelja- aastane — kas pole see tore?”

5. Väike „Väike Illimar” „Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles väike Illimar.” Nii ta algab — teos, millesarnast eesti kirjandus ei tunne, ligilähedastki mitte. Raamat lapsest, kuid mitte lastele. Raamat väikesest inimesest, kellest pole veel saanud omlett.20 Läbinisti melanhoolne, une- ja surma- 1219 ihaline, kuid samas nii õrn, hell, hea, humoorikas. Kui keegi veel küsiks — kas küsis? Vaevalt. Vastaksin, tahaksin... ütlemise toon on leebe ja rahulik, kuid kindel (nagu ema pilk, mis vaatab poega, kellele ta on ulatanud kirja). Olla väike, väike Illimar, kuid mitte jälle, mis oleks sentimentaalne ja tavaline, vaid alles. Alles on autentne algus, sealt ei tulda tagasi, sinna jäädakse, kui mitte kauemaks, siis raamatu kirjutamise ajaks. Jälle on kõigest kordus, mida võib pruukida söögi alla ja söögi peale. Seda, mis on jälle, on kerge saavutada; alles on pingutus, tahe — kangelastegu, mida sooritatakse vaid korra.

„Ta pidi ainult minema, nagu oli ikka läinud. Ja ta oli nii pisitilluke Raudam. Väike Tuglas Toomas seal avaral platsil suure härja ees ning toobripuugi oli tast endast kolm korda pikem.” „Ta aimas juba, et miski asi ei kesta igavesti, peale nende muidugi, mis on otse pildiks tehtud, nagu see Karla vingus nägu. (Minu kursiiv — T. R.) Ka suured inimesed on olnud kord väikesed, kuid selle ise unus- tanud.”21 „Väikese Illimari” väiksus on asi iseendas, seda ei saa vaadelda ei seest ega väljast, nagu sigitaja ei saa iial teada, kas tema seeme jõudis kohale, olemata ise surnud. „Pildi” esiletõstmine (suuremaks, võimsamaks) viimases (käeulatuses, kiviviske kaugusel) tsitaadis juhatab sisse lõpu, mis on aimatav, kuid mitte veel „käes”. Ta on piisavalt kaugel, unustamaks „pildiks tehtut”. Kõige lõpus, lõppude lõpus, lõppude lõpuks on punkt. Punkt on pisike, meie lahkumine märkamatu.

Kõrvalepõige (pihtimus) „Kas hakkad lõpetama?” „Miks sa seda arvad?” „Tunnen sind.” „Mina sind mitte.” „See pole mulle uudis. Mulle meeldib tunda neid, kes mind ei tunne.” „Tahaksin siia vahele põimida midagi isiklikku.” „Isast?” „Ei.” „Emast?” „Ei... jah, veidi.” „Räägi.” „See juhtus... ei, nii pole õige alata. Tead, viimasel ajal on mul rääki- misega suuri raskusi. Ütlen „juhtus” ja võpatan, ka „väita” ei taha, püüan seda igal võimalusel vältida, mulle tundub, et kui ma nii ütlen, olen ma milleski kindel, aga ma ju ei ole... Kõige vastikum on „muuseas” — midagi ei saa muuseas olla, kõik on tähtis, väga, väga, väga!” 1220 „Siis kirjuta.” „Kuidas sa siis teada saad, mida ma öelda tahtsin?” „Ära minu pärast muretse. Olen su selja taga.”22 „On sul seal mugav?” „Miks tunned muret nende üle, keda sa ei tunne?” „Kes sa oled?” „Sina.” „Miks ma seda peaks uskuma? Kardan eksida, kardan valu.” „Eksimus on eelkõige usk või pigem arvamus, mis seisneb leppimises, kõigele jaa ütlemises, ennatlikus arvamuse avaldamises, milline hinnangu ja mitte tunnetuse eksimus reedab lõpmatusliku tahte domineerimist lõpliku mõistmise üle.” Toomas Raudam. Väike Tuglas Toomas „See pole sina.” „Loomulikult mitte. Descartes. Seekord aitas mind tema. Tunnista, et sindki.” „...see (ja nüüd räägin ma sellest, mis minuga „juhtus”) oli nagu mõni Bob Dylani laul. Või blues, mida valge mees ei oska laulda. Ma ei tea, millal ta rääkima hakkas. Kuulsin teda nii-öelda poole pealt. „Ma jään kindlasti pimedaks. Ma loen nii palju.” Vaatasin sinna, kust hääl oli tulnud — suured pruunid silmad! Kui kaua olid nad rääkinud, enne kui ma kuulma hakkasin? Tema ja minu vahel oli ema. Ema: „Ole nüüd ometi kuss, teised kuulevad.” Olime bussis, sõitsime hommikul linna. Buss oli jõudnud Pirita teele, paremalt paistis meri. Kõik oli nagu alati — tavaline, tukkuv. Siis äkki nagu hädasignaal — ma jään pimedaks, miks keegi ei aita, miks isegi mu ema käsib mul suu kinni hoida? Poisi silmi valgusid pisarad. „Kui sa tule all loed, ei juhtu sinuga midagi. Ja öösel teki all lugemine tuleb ka järele jätta.” Kuid oli juba hilja, poiss oli juba pime, silmade asemel olid tal käed, millega ta nuuksudes oma ümbrust kobas, leides sealt ema näo ja pehme rinna.” „Kena lugu.” „Kuulsid?” „Nägin. Väike poiss nuttis ennast surnuks.” „Nuttis?” „Nutab.”

13. „ . “

1 „„Mimesis” on seega teos, mis koosneb pea peale pööratud lähisuhetest; ebatsitaatidest, tervikust välja rebitud osadest, mida on püütud näidata suuremana, kui nad on, ning kus väikestest poistest, kes on pääsenud surmasuust või siis on jäänud ilma piknikust või suudlusest, saavad kirjanikud või lugejad. [---] „Kuid mitte see pole jutustaja jaoks tähtis,” kirjutab Auerbach Proustist, aga ma arvan, et ka iseendast (pidades silmas narratiivi pindmisi kihte).”” (Minu esiletõste — T. R.) Seda omakorda kirjutab Seth Lerer, kelle teosest „Error and Academic Self. The Scholarly Imagination, Medieval to Modern” 1221 (2002) ma selle katke olen võtnud (lk. 229). Niisiis on kõik vead ja eksimused, mis tekstis ette võivad tulla, eelkõige aga need, mida tehakse kõigest südamest, kogu hingest, valust oiates jne., loogiliselt ja ilmselgelt enesekohased ja -kesksed. Väike ja tema iseeneslik vastand suur tsiteeritud lauses on mõtte väljendamisel väga olulised, varjatult on nad lause käivitajad, on tunda ka lausesisest sisulist pinget mõistete vahel: väikest on püütud näidata suure(ma)na, väikesest poisist saab (suur) kirjanik. 2 George Steiner: „Tautoloogia on keele koostisosa. [---] Postulaati, mille kohaselt propositsioonid „A=A” pole ei triviaalsed ega tühjad, vaid vastupidi, tõelise intellektuaalse loome allikad, mille tulemuseks on süstemaatilised mõttekonstruktsioonid, võib pidada lääne mõtteteaduse alustalaks.” (No Passion Spent. Essays 1978—1995. Yale University Press, 1996, lk. 351, 353.) Olgu siinkohal näitena Jason Smithi lause Jean-Luc Nancy Hegeli-interpretatsiooni eessõnast: „Vastus küsimusele, milline on poliitilise ühtsuse „lõpp”, saab olla vaid tautoloogiline: „Ühtsus kui selline.”” (J.-L. Nancy, Hegel. The Restless of the Negative. University of Minnesota Press, 2002, lk. XIX.) Kuid mitte Toomas Raudam. Väike Tuglas Toomas ühelgi juhul „lõpp kui selline”? Kestmispaatos iga hinna eest! 3 Üldjuhul on punkt muidugi lihtsalt kirjavahemärk, ilma milleta (proosa)tekst muutub loetamatuks. Samas on sellest loobumine — punktitus — (formaalne) märk kirjaniku loovusest ning luule ja proosa lähenemisest. Tavaliselt küll punktist pikemas tekstis täies ulatuses ei loobuta (erandeid muidugi leidub). James Joyce’i „Ulyssese” viimases osas Penelope ehk Molly monoloogis on vaid üks punkt — lõpus. Molly monoloog on teose omamoodi emotsionaalne järelhaagis, mille seostamiseks põhitekstiga autoril oli ette nähtud erimeede — suurem punkt Ithaka-peatüki lõpus, mis hilisemates väljaannetes on asendatud ruudu või mõne teise graafilise kujundiga, näiteks kokkusurutud trapetsiga (Penguin Books, 1972, lk. 658). Seda, millist tähtsust Joyce tollele näiliselt nii konventsionaalsele täpile (lõpetatusele, lõpule=surmale) omistas, näitab ka see, et „Finnegans Wake” algab ja lõpeb tähistamata tühjuses. „Musta surmamärgi” kohta vt.: A. Briggs, The full-stop at the End of „Ithaca”. Thirteen Ways — and Then Some — of Looking at a Black Dot. „Joyce Studies Annual” (1996). 4 Mistahes (surusin kaks sõna kokku: väikseks, omaks; kuulsin — rõhk langes koduselt esimesele silbile) on see, mis ta on: jaa kõigele, mis on (väike, hale, armetu). Giorgio Agamben teeb sellest mõistest olemusliku absoluudi: „Saav olemine on mistahes olemine.” Mistahes’t on võimalik elada, kõiksust (igavikku, humanismi) seevastu mitte. Agambeni, aga ka Jean-Luc Nancy, Maurice Blanchot’ jt. poolt aretatud nn. negatiivne teoloogia on negatiivne vaid kõige selle suhtes (ning mitte üksnes filosoofias, vaid ka poliitikas), mis on inimesele/elule võõras või eetiliselt väär. Nõnda pole ka dekonstruktsioon eales — eladeski — tähendanud destruktsiooni, või kui, siis ainult adeptide ja epigoonide suus ja sules. Mis muidugi hämmastab, on hüpe, mille sooritavad negatiiv-filosoofid, kes, olles (näiteks) eelnevalt maalinud lohutu pildi kaasaegsest reklaamiühiskonnast, mis on suunatud vaid vaatemängule, ja keelest, mis on kaotanud võime luua kontakte inimeste vahel, ühtäkki kuulutavad, nagu oleks nii ühiskonnal kui keelel pärast mingitele elementaarsuhetele taandatud, väärkontseptsioonidest vabastatud nullkeele ja -kesk- konna loomist võimalik taassünd, kus kõik on jälle võimalik. „Näha midagi (mistahes’t) lihtsalt nii, nagu ta on — parandamatuna, aga just sel põhjusel vajalikuna; seega, kuid mitte sel põhjusel sattumuslikuna — see on armastus.” (G. Agamben, The Coming Community. Theory Out of Bounds. I kd. University of Minnesota Press, 2005, lk. 105.) 5 Tõsi, keel seab sellele oma piirangud. Nii näiteks pole võimalik eesti keeles öelda: „See poiss on ikka küll kene”, kuigi itaalia keelde sõna-sõnalt tagasi tõlgituna oleks see lihtsalt kõnekeelne fraas: „E proprio ino” (ta on tõesti väikseke); samas aga ei kõla just kuigivõrd võõristavamalt väljend „sa oled üks väga tulukene inimene”. Hoolimata sellest, et XIX sajandil seda väljendit eesti keeles kasutati, on selle täpset tähendust ja kunagisi rakendusvõimalusi praegu väga raske aduda. (Vt.: K. Koritski, Deminutiiv itaalia, prantsuse ja eesti keeles. Bakalaureusetöö. Eesti Humanitaarinstituut. Tallinn, 2004, lk. 42.) Reet Kasikule osundades toob Koritski ära kolm eesti keeles säilinud ne- deminutiivi: inimene, naine, sulane. „Nende tuletiste tüvi omaette sõnana kirjakeeles ei 1222 eksisteeri ning sufiksi deminutiivne tähendus ei ole enam tajutav. Tähelepanuväärsed on eriti kaks esimest näitesõna, kuna need on keeles tähenduselt üsna esmajärgulised.” (Lk. 40.) 6 K. Koritski, Deminutiiv itaalia, prantsuse ja eesti keeles, lk. 27. 7 Paranduste tegemisele pühendan vaid ühe näite: „Noorusmälestuste” EKLA-s säilitatavas käsikirjas on kõrvuti kaks lõiku, viimasele neist on raamatu korrektuur- poognates (1940) pliiatsiga X peale tõmmatud. X-i otsad on ühendatud joontega, tulemuseks on ei rohkem ega vähem kui ümbrik, millest kumab läbi (tühistatud) kiri: „Meie vaim võib olla vahva, kuid keha on alati arg. Mõistust võib veenda loogiliste väidetega, aga füüsilist olevust mitte iialgi. See ei taha olla kangelane, see tahab ainult elada. Ja teatud olukorris mõtleb see otsekui ise enese eest, kasutamata meie harilikku mõistust. Nõuab ääretut pingutust, et teha enesele selgeks, kui tähtsusetu see õieti on, kas elame kümme aastat rohkem või vähem!” Teksti sees (kirjas) on tehtud kaks pisemat parandust: maha on tõmmatud „alati” ja „iialgi” ning asendatud need lehekülje äärel (kirjast väljas) sõnadega „ikka” ja „kunagi”. Sellele eelnev lõik, mille mõjul kupüür on tehtud, kõlab järgmiselt: „Tunda magadeski oma olemasolu ja rippuda selles kramplikult kinni. Tunda kadumisohtu kogu kehas, vahel iga meelega, vahel ainult vastiku maitsena suus. Salata seda täiele teadvusele ärgates enese ees, teistest kõnelematagi — teha oma seisundi puhul ülemeelikut naljagi — ja siis tunda ometi jälle sedasama. Ning ühtlasi aimata, et nii mõnigi su kõrval just niisama tunneb ja just niisama salgab...” Selles lõigus on tehtud vaid üks täiendus, „ainult” ja „vastiku” vahele on torgatud „nagu”, mis korrapealt teeb vahetust kogemusest ohutu võrdluse: paranduse tegija justkui kohkuks oma kunagise elamuse ees, samas on korrektiiv formaalselt õigustatud. Ka „Kogutud teostes” on lõik samal nagu-kujul. Tegemist on kahe teineteisele vastukäiva parandusega: kui X (ümbrik) lisab dramatismi ning on sellega õigustatud, siis „nagu” võtab selle osaliselt tagasi: ühel puhul on tegu professionaalse otsusega, teisel puhul teadvustamata, kuid reaalse hirmuga. Elo kirjeldab seda nii: „Kui Tuglas kirjutas oma Toompea vanglat, siis lugesin seda salaja osade kaupa. Mulle näis, et ta jätab esitamata paljugi, mis oleks oluline. [---] Lugesin kaua, ja kui peatusin, et paari märkust teha, siis nägin, et Tukkel pole kaugeltki nii rahulik ning tasakaalukas nagu harilikult. Oli ärevil ja ta hääl värises. See kõik oli talle liiga isiklik, liiga ligidane! Ta seletas vahele ühte ja teist, millest ei tahtnud kirjutada, ning ma imestlesin tema tagasihoidlikkust. Harilikult kirjutatakse just sellest, mille varal võib lasta oma isikut suuremana paista. Tema aga tõmbas maha kõik, mis oleks osutanud, et temagi on midagi revolutsiooni heaks teinud. Ma küsisin:miks teeb ta enese nii väikeseks? Ta vastas: ma olin ka väikene ja noor; rohkem andis revo- lutsioon mulle kui mina temale.” (Tartu päevik, lk. 29; minu esiletõste — T. R.) 1905. aasta vangistus kummitas Tuglast veel viiskümmend kolm aastat hiljem! (Vt.: Elukiri, lk. 218.) Kirjastajate ees nii sageli seisvat probleemi, kas arvestada autori viimast tahet või „algset süütust”, ei tohiks lahendada emba-kumba vaimus, vaid uurida iga parandust eraldi, mis on kindlasti töömahukam, ometi peaks seda teksti mõjulepääsemise huvides tegema. 8 R. Ruutsoo, Lehekülgi päevaraamatust 1986. „Looming” 2007, nr. 6, lk. 926. 9 Armastama’l on siin vähemalt kaks mõtet: esimene on see, mis ta on (ja on saavutamatu), teine on „seemendama”, „seemet külvama”, mis on võimalik (viljastamine toimub iseendale suunatud sõnas, sõnumis). Prantsuse keeles kõlavad mõlemad sõnad, s’aimer (iseennast armastama) ja semer (seemet istutama) sarnaselt. 10 J. D e r r i d a, The Post Card. From Socrates to Freud and Beyond. The University of Chicago Press, 1987, lk. 39. 11 „Kuradile see laps, ainuke asi, millest me sinuga räägime, laps, laps, laps. [---] Laps on see, mida kunagi ei tohiks endale „saata”. Lapsest ei saa, ei tohiks eales saada märk, kirjatäht või isegi sümbol.” (J. D e r r i d a, The Post Card, lk. 25.) Mistahes ei saa olla laps, laps on ainuke, mis ei saa, ei tohi olla mistahes... kui laps seda ise ei taha ja enda eest (veel) rääkida ei oska. Ladina „infans” tähendabki „võimetu rääkima”. Laps on nii Derrida kui ka Agambeni (temal, täpsemalt, laps-iga) eetiline imperatiiv. „Iseenda eest” räägib Agambeni teose pealkiri: „Infancy and History. On the Destruction of Experience” 1223 (2007). 12 Ch. Baudelaire, The Essence of Laughter And Other Essays, Journals, And Letters. Toim. Peter Quennell. Meridian Books, 1956, lk. 25. G = (Constantin) Guys. Ainus põhjus, miks B. oma sõbra, tuntud kunstniku nime ei avalda, on delikaatsus. 13 Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele. Tallinn, 2001, lk. 417—418. 14 Sealsamas, lk. 499. 15 Elo ise kirjeldab seda aega nii: „Kell on kaks öösel ja kuupäevaks on 16. veebruar [1955]. Tukla suutsin magama lugeda, kuid mu enese uni viibib. Ja ses unetuses väherdes mängin ma sõnadega: metsa kohta öeldakse meil „metsamassiiv”, käsikiri antakse „tootmisse”, autole tehakse „profülaktikat” ja komisjonikauplusest võib osta liha, piima, vorsti, õunu, sibulaid... Tõepoolest, kõik see annab õppida!” (Elukiri, lk. 84.) Ning laseb Tuglasel oma hinnangu anda: „Tuglast vaevas kogu öö luupainaja. Ta pidanud kirjutama kolmeköitelise teose „Ronimise õpetus kuusse, puusse ja muusse. Teoreetiline ja praktiline kursus.”” (Lk. 166.) Need kaks kujundlikku ütlemist kuuluvad kindlasti meie metonüümia kullavarra. 16 Ka naeruga võib „vähendada”. Elo: „Mõtlesin, et nii tahaks ka ise kirjutada. Üldse olen palju päevi tundnud vajadust kirjutada. Ja see mõte ei anna mulle enam rahu. Kui otsustasid üksinda Tallinna sõita, oli mu esimene tunne: ka mina saan nüüd üksi olla — ja kasutan seda. Muidugi, ma ei tahtnud ega taha seesuguste plaanidega naeruväärseks saada. Selleks tunnen ma liiga hästi enese abitust ja oskamatust. [---] Kõigepealt ära aga Sina minu üle naera. Mu suurim takistus ongi, et Sina võid naerda.” (Kirjad teineteisele, lk. 515.) See tõlgitsus näitab küll pigem Elo enda tundlikkust. 17 Elo ja Fiedebert Tuglas, Kirjade teineteisele, lk. 521 (11. VIII 1932). 18 „Lapsi endid esitab Tuglas igatahes alati suure sümpaatia, isegi harduse ja liigutusega, ümbritsedes neid vahel mingi õrnuse oreooliga.” (A. O r a s, Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming. Kriitiline etüüd. Tartu, 1997, lk. 59.) Tuglase jaoks olid väike (laps) ja ilu lahutamatud: „Kõik temas oli imeväike ja ilus.” (Väike Illimar, lk. 138.) „Tema” on „koerakübemeke” Miili, lisaks veel rauganäoga väikevend ja puruvanakene, kellega — surmaga — vend sarnaneb. 19 J. Bayley, Iris. A Memoir of Iris Murdoch. Abacus, 2002, lk. 49. 20 Olen selle sõnamängu laenanud Lacanilt ning Jaanus Adamsonilt (ja pea peale pööranud). „Pärast sündi elab laps üle füüsilis-psüühiliselt diferentseerimata perioodi, mida Freud nimetab okeaaniliseks, Lacan omalt poolt l’homelette-olukorraks.” (http://www.hot.ee/adamsoniloengud/unenaod/vasak.html) 21 F. Tuglas, Väike Illimar. Kogutud teosed 4. Tallinn, 1989, lk. 76, 73. 22 „Ühes Ladina-Ameerika indiaani keeles, aga tegelikult on selliseid keeli teisigi, on tulevik ehk see, mis saab veel juhtuma, paigutunud rääkija selja taha. Minevik aga, mida ta võib näha, sest see on juhtunud, laiub tervikuna ees. Ta taganeb tundmatuna tulevikku; mälu liigub ettepoole, lootus tagasi.” (G. Steiner, Language and Silence. Essays 1958—1966. Penguin Books, 1969, lk. 87.) 1224 IRJA DITTMANN-GRÖNHOLM / ELO VIIDING Luuletaja häälega

IRJA DITTMANN-GRÖNHOLM: Iga luuletaja elus on arvatavasti mingi erakordne sündmus, mis annab talle otsustava impulsi luulet kirjutada. Kas on nii? ELO VIIDING: Mulle tundub, et see võib olla nii ja teisiti. Mõned hakkavad kirjutama sellepärast, et nad on kirjandust õppinud, kirjandust lugenud ja kirjandusega tegelnud. Mõned jälle suure armastuse, nagu Sa ütled, mõne erakordse sündmuse järel, mida nad tahaksid sõnadesse panna. Siiski ma arvan, et see on mingi sisemine vajadus, mis annab endast märku, peaasjalikult teadmine, et sa ei saa või ei oska end teisiti väljendada, ja sündmus, mis selle käivitab, ei pruugi olla alati isegi erakordne. I. D.-G.: Või ei ole otsus luuletada hoopiski mitte otsus, vaid — märka- matu? — arengu resultaat? E. V.: Paljudele on see seotud ka isiksusliku arenguga. Kirjandust õppivad inimesed hakkavad sageli kirjutama, vahel annab ka elukoge- muste mõtestamine hilisemas eas tõuke luuletamiseks... I. D.-G.: Kuidas oli sinuga? Alustasid väga noorena — kust tuli impulss?

Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega E. V.: Mina sain ilmselt oma mõjutused kodunt, aga mulle tundub, et luuletamine pakkus mulle juba varajasest peast suurt naudingut. Kirju- tamine tekitas iseseisvuse ja sõltumatu olemise tunde. Isa andis mulle oma vana Olympia-kirjutusmasina mängida, kui olin väike laps, ning see andis mulle impulsi kirjutamiseks. I. D.-G.: Sa oled pärit eesti kultuurieliidi tuntud perekonnast, see võib nii uksi avada kui ka koorem olla. Kas sa kannad näiteks oma isa — kes oli samuti luuletaja — traditsiooni edasi? Või kas sa üldse tahad, et sind sellest taustast lähtudes hinnatakse? E. V.: Ega ma oma tausta vastu ei saa. See on loomulik, et lapsed võtavad sageli vanemate elukutse üle ning paljude tuntud inimeste lapsed käivad oma vanemate jälgedes — mõned õnnestunumalt, mõned vähem. Oma jõulisi sugulasi on ikka keeruline ületada või vähemalt nende vääri- line olla. Vahel kipub vanemate ja laste vahel olema ka alateadlik kon- kurents, see on nii harilikult siis, kui ollakse väga sarnased ja oodatakse nartsissistlikult üksteisega sarnanemist. Vanemad aga peavad toetama laste iseseisvumist ja eraldumist-eristumist nendest. Minu ja mu isa loominguline käekiri on väga erinevad. Ma teadsin juba varakult, et ma pean kirjutama kindlasti teistmoodi kui mu isa ja et ma pean oma käekirja välja arendama, kui ma tahan, et mind tõsiselt võetaks. Teadsin vaistlikult, et ma ei tohi sealjuures vastata kellegi ootustele. Kuuldavasti olevat ka mu isal olnud kunagi nooruses see probleem, et ta tajus oma esimeste tekstide avaldamise puhul, et temalt olevat justkui oodatud arbujalikkust. Muidugi loob noor inimene sisimas alateadlikult ikkagi ise mingi- 1225 sugused ootused enda suhtes, kuna võrdleb end ju sageli oma eelkäijatega, aga mingi tera tõtt selles soovnägemises muidugi on. Ainult eelkäijatest eristumine võimaldabki tegelikult „korduda” ehk mingil vaimsel pärandil seega ka tugevamini esile tõusta. Mul ei ole juba ammu midagi selle vastu, kui mind minu taustast lähtuvalt hinnatakse. Nooremana see ehk häiris, kui polnud veel piisavalt enesekindlust, sellepärast võtsin esimeste luulekogude tarbeks endale ka varjunime — Elo Vee —, aga nüüd, kui ma olen „ise endale nime teinud”, taust mind enam ei häiri, pigem on see praegu minu jaoks huvitav ja hea. Aastatega üha huvitavam. I. D.-G.: Oled väga ühiskonnakriitiline. Eriti naiste võrdõiguslikkuse küsimuses. Eestis ei ole ju n.-ö. feministlikku traditsiooni? E. V.: Eestis ei ole jah feminismi, sest pidevalt korrutatakse, et eesti naine on Nõukogude ajal mehega alati võrdne olnud, tööl käinud ja lapsi kasvatanud. Aga ei ole ju olnud ka võrdõiguslikkust, kui ühel inimesel on kanda mitu koormat! Ma ei usu, et inimesed on robotid, kes saavad kõigega hakkama, ja kuigi paljud armastavad sellega kiidelda, kannatab ikka midagi — kas näiteks pereelu või siis loomingu kvaliteet. Kirjutamine on ka intellektuaalne tegevus, mis nõuab aega, ning sa ei saa sel ajal eriti kellelegi teisele pühenduda. Naisi ongi Eestis kujutatud kõigega hakka- Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega masaajatena; kellelegi ei tule pähe, et naine võib olla ka loovisiksus, kellel on tarvis oma ruumi, aega ja vabadust lubada endale ka boheemlikke veidrusi — öösel ülevalolemist või üksinduses lugemist ja mõtisklemist. Minu meelest on naistele lihtsalt teatav loovus ja loovust käivitav ning seega hädatarvilik lapsikus vähem lubatud, naised peaksid olema alati vastutajad, igas situatsioonis täiskasvanud mõistlikud „suured tüdrukud”, sel ajal kui mehed müravad ja möllavad. Aga selline suhtumine ei toeta ka eriti kujutlust naiselikkusest või naiselikust naisest. See on pigem mingi alateadlik ema-igatsus, mis laieneb tervele patriarhaalsele ehk ebaküpsele ühiskonnale. Minu „naiseideaaliks” oleksid siis pigem, üldistavalt, hoopis sellised müütilis-legendaarsed Eesti- aegsed prouad, kes olid enda ja oma meestega rahul ega istunud ilusatena kohvikutes mitte selleks, et kedagi ahnelt „lantida”, vaid et neil endal oleks mõnus, ning olid endaga kooskõlas. Kõlab isekalt, aga ma ei arva, et naised peaksid tingimata ja pidevalt laskma end teistel eludel räsida. Elu räsib meid kõiki niigi, ja igaüks peaks suutma vastutada kõigepealt iseenda eest. I. D.-G.: On vist tavatu, kui nii selgelt astutakse vastu naistega seotud ebaõiglusele. Kust see tuleb? E. V.: Eesti kirjanikud tõepoolest nendel teemadel nii otseselt ja nii palju ei kirjuta, välja arvatud ehk Maimu Berg ja Eeva Park. Ühiskonnas on vaja stereotüüpe laiemalt teadvustada, teatud teemadel kõnelda. Kui paljud naised kirjutavad seksist, tunnetest või armastusest, siis mind 1226 huvitab pigem ehk see, kuidas ühiskonnas seksi ja armastust mõistetakse ja nähakse, millised kliðeed ja stereotüübid vohavad. Mulle meeldib neid teemasid pigem intellektualiseerida kui nendesse emotsionaalselt sisse elada. Leian, et mul tuleb sotsiaalkriitilistel teemadel kirjutamine hästi välja, kuna ma pole eriti romantiline kirjutaja, pigem irooniline või sarkastiline. I. D.-G.: Ja kuidas tundub sulle vastukaja? E. V.: Siiani on olnud üldjoontes hea. Tundub, et nooremad inimesed võtavad seda veel eriti hästi vastu. Muidugi on neid, kes loeksid meelsamini midagi mahedamat ega soovi ennast eriti vaevata nende teemadega. Väga palju oleneb inimese psüh- holoogilisest tüübist, milline on tema temperament ja ootused kirjanduse suhtes. Paljudel on minu tekste raske „ära taluda”, aga paljud, isegi va- nema põlvkonna inimesed, „närivad” end nendest auga läbi. Samas häirib mind natuke, kui kirjutajalt või loovisiksuselt oodatakse „tasakaalus- tatud arusaama” maailmast; kas või need intervjuud loomeinimestega, mille puhul on eelduseks, et küsitletaval peaks maailma kohta olema mingi „hästi õige” või „tark” seisukoht või et kirjanik peaks olema ka üldinimlikult ehk juba harjumuselt „hästi läbinägev” nagu „vana tark mees”, valmis kõigest aru saama ja kõike mõistma, ning esindaks „tead- miste diskursust”. Või siis et looja peaks esitama mingi „positiivse prog-

Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega rammi”; või et mis tahes loometeose tagant peaks kumama „hästi küps”, muutumatu ja justkui resigneerunud autorimina. Häirib ka teatav rat- sionaliseerimispüüe, mis laieneb kirjandusele või kunstile; arusaam, et inimene otsib kirjandusest harmooniat, selgust, vormi või tasakaalu, et lugeja tahaks alati leida kirjandusest „endast paremat” või vähemalt „endaga võrdväärset” inimest ja et kirjanik peaks seda tingimata pakkuma. Kunsti olemus on teatavasti alati vastuolus sellise printsiibiga. Kunst on alati liialduslik, liialdav; nagu on öelnud Theodor Adorno, pole psühho- analüüsis miski õige peale liialduste. Aga alateadvuse liialdused justkui ei sobiks kirjandusse, kuigi elus on need täiesti igapäevased nähtused. Need justkui tekitavad ebamugavust. I. D.-G.: Su luuletuses „Seadus” on terve rida aastaarve, kas need markeerivad konkreetseid sündmusi? E. V.: Ei, need arvud on juhuslikud. Samas võivad need aastaarvud mõnele ajaloolasele palju tähendada, ma ei välista seda võimalust. Lihtsalt tahtsin tekstis kasutada mingit monotoonset järgnevust ja kordust. Kaalusin ka võimalust kasutada konkreetseid sündmusi mar- keerivaid aastaarve, nende sündmuste nuputamine (nagu näiteks kuninganna Elizabethi vangistamine, Anne Boleyni tapmine vms.) oleks aga kulutanud liialt energiat ja viinud tähelepanu tekstilt endalt mujale. I. D.-G.: (Enese)iroonia öeldakse olevat eestlaste tugev külg. Sinu luule on tihtipeale väga irooniline. Kas sellel iroonial on kaitsefunktsioon, kas ta kehastab vastupanu või on lihtsalt kõige sobivam väljendusviis? E. V.: Eestlaste luules on tõepoolest irooniat ja eesti kirjanduspublik on iroonia suhtes mõistev. Iroonia oli Nõukogude ajal teatavasti tarvilik 1227 selleks, et tervet mõistust alal hoida, ja ainuvõimalik inimlik kaitse- reaktsioon ühiskondliku suletuse ja kogu selle süsteemi suhtes. Iroonial on kaitsefunktsioon ja ühtlasi on ta ka vastupanu väljendus. Irooniline kirjutamine on teatavas mõttes läbinägelik kirjutamine. Mul on iroonia suhtes hea närv, taban ja tajun ka teiste tekstides irooniat ning see meeldib mulle. I. D.-G.: Kui sa oma loomingule (tagasi) vaatad — sul on ilmunud terve rida raamatuid —, kas sa ütleksid, et oled kuidagi loogiliselt edasi arenenud? Või oled ikka samasugune? Või oled hüppeid sooritanud? Või on sul tunne, et iga uus luuletus (või siis luuleteos või koostatud luuleraamat) käsitleb asju nullist peale, näed üht ja sama asja ikka ja jälle täielikult uuesti? Nii et iga luuletus on ühtlasi ka üllatus iseendale? Või kasvab üks teema teisest välja? E. V.: Olen tunduvalt muutunud ja edasi liikunud. Ma olen püüdnud teha iga luulekogu eelmisest erineva. Minu käekirja mõned põhijooned on küll selgelt äratuntavad, kuid mulle meeldib, kui kirjanik areneb, mitte ei ela n.-ö. vana rasva peal. Iga asja ma küll uuesti ei näe (isiksuse põhi- jooned siiski säilivad), aga väljendusviis peab natuke muutuma, ei tohi hakata ennast kordama. Teemad kasvavad sageli üksteisest välja ja täien- davad üksteist; emotsionaalsus vaheldub intellektuaalsusega jne. Mõni- kord on luuletus ka üllatus iseendale, oleks hea, kui suudaks end ikka ja jälle üllatada. Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega I. D.-G.: Kas sa viimistled kaua või paned punkti julgelt, järsku ja otsusekindlalt? E. V.: Viimasel ajal viimistlen oma tekste üha rohkem. Mul on see- sugune kirjutamismeetod, et kõigepealt ma kirjutan teksti assotsiatsioo- nide põhjal, panen vägagi spontaanselt ja julgelt kirja algse versiooni, et ma neid mõtteid ära ei unustaks, ja hiljem alustan nende ülelugemist ja toimetamist, mis on kõige raskem töö. Nooremana ma oma luuletusi suurt ei toimetanud, aga ma arvan, et noortele autoritele kuluvad toime- tamine või avaldamiskogemusega autorite nõuanded vägagi ära. Samas ei saa toimetamist läbi viia autoritaarselt, kuid kirjutaja isiksuse tuuma respekteeriv tõe ütlemine hea närviga toimetaja poolt tuleb sageli ainult kasuks. Kahjuks olen näinud, kuidas andekate noorte luulekogud toime- tatakse täiesti mittemidagiütlevaks ja maneristlikuks, sest arvatakse, et luuletaja peaks vastama lugejate teatud ootustele. Nende oma hääl läheb kaduma, kui toimetaja lähtub „publiku ootustest”. Kõige tähtsam on aga oma hääle, käekirja ja isikupära säilitamine; ma ise püüan noorte luulekogusid toimetades alati sellest printsiibist lähtuda. I. D.-G.: Sa ütlesid kord, et sisu loeb sulle rohkem kui keel. Kui sa oleksid seda puhtprosaistina öelnud, oleksin sajaprotsendiliselt päri. Aga luule puhul on see põhimõte mulle üllatav. Minu meelest (ma ei ole küll luuletaja) on just keel see, mida luuletaja paneb proovile. Et seda üht ja ainsat õiget sõna leida, milles väljendub täpselt ja tihedalt kogu see maailm, millest luuletaja kõneleb. 1228 E. V.: Ma pean pigem silmas seda, et kõigepealt peab olema ikka mõte, midagi äkilist, enneolematut ja huvitavat, mida sa tahad väljen- dada, ja siis tuleb see, kuidas seda väljendada. Nii mõte kui väljendusviis on võrdselt tähtsad, aga minu meelest tükib tänapäeva luule sageli olema väljenduse- ja keelekeskne. Püütakse olla literatuursed, aga sõnum kipub olema stereotüüpne, isegi kui see mõjub radikaalselt või sellel on kõik tunnused, et olla „lööv tekst”, ja selle vastu olen ma küll! Tundub, et väga radikaalset sõnumit sageli ka kardetakse, et oma sõnade taga seisev modernistlik subjekt olla pole nagu eriti moes... I. D.-G.: Sa kirjutad ka proosat. Aga seni vähe. Räägi natuke luule ja proosa kirjutamise erinevusest. Mis paneb sind ühte või teist kirjutama ja miks? E. V.: 1995. aastal ilmus mu esimene proosakogu „Ingelheim” („Eesti Raamat”), sealsed tekstid on luuletuste edasiarendused (eriti koolitee- maline „Majast Kus Kedagi Pole”, mille algne versioon ilmus luulekogus „Telg”). See tekst on meeldinud eriti verinoortele inimestele ja seda on paar korda ka lavastatud. See oleneb sisemisest vajadusest, milline vorm mingi mõtte puhul parasjagu loomulikum tundub. Tavaliselt kirjutan ma käsiloleval teemal ka ühe luuletuse ja siis võrdlen, kumb vorm on parem. Tegelikult pole asi muidugi vormis, vaid suutlikkuses ja tehnikas. Minu proosa on niisiis väljaarendamata luuletused ja luule on edasi-

Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega arendamata proosa. Mulle meeldib nendel piiridel liikuda. Teine proo- sakogu „Püha Maama” ilmus käesoleval aastal, seal on ehk poeetilist proosat vähem. Aga see on mingis mõttes kontseptuaalne raamat koos teatava monotoonse teemakordusega; see toetub mingile printsiibile, mille ma olen enda jaoks lahti mõtestanud ja mida ma pole enne kohanud, aga mis mind huvitab. See on distantseeritud kirjutamine, Teise pilguga tehtud, kuigi võib mõjuda kui keskmisest avameelsem pihtimus või lihtsalt mälupildid. Kõik, millest seal on kirjutatud, on tegelikult filtreeritud ja distantseeritud autoriminast, kuigi esitatud hoopis vastupidisena. Luules olen ma hoopis vähem distantseeritud, aga mu luuletekstid võivad mõjuda seejuures jällegi vastupidiselt. I. D.-G.: Me kõik elame turumajanduses. Öeldakse: suurimas vabaduses. Aga — kas töötab siiski mingi sisemine tsensuur? E. V.: Ega eriti ei tööta, üldiselt on võimalik avaldada ikka igasugust jama. Toimetamist ja sõnade valimist peetakse endiste aegade jäänukiks, seda kardetakse nagu tuld ning sellele omistatakse paranoiliselt igasugu koledaid järelmõjusid. Vaadakem kas või Eesti avalikke foorumeid! Frust- reeritud inimesed, kes sisuliselt vajavad psühhoteraapiat, sõimavad ja alandavad seal teisi inimesi avalikult ja suurima mõnuga — ja seda pee- takse siis „avalikuks arvamuseks”, „pühaks demokraatiaks” ning keegi ei julge neid foorumeid toimetada või koguni sulgeda. Skandinaavia foo- rumites on niisugused kultuuritud argumentum ad hominem arvamused täiesti mõeldamatud ja neid ei lasta kunagi domineerima. Enesetsensuurgi liigitub meil Eestis automaatselt taunitavaks tsensuu- riks. Tegelikult on selline lähenemisviis kohatu ja ebaintelligentne. Ini- 1229 mene, kes pole kultuurivõõras, püüab oma sõnu valida ja oma mõtteid paremini väljendada. Igasugust jama ei pea avaldama ja verbaalsesse rämpsu tuleks suhtuda hoopis karmimalt ja valivamalt. Muidugi küsitakse selle peale kohe ninakalt — aga kes nimetab ühte arvamust teisest halve- maks? Kuid siiski on olemas mingid eetilised kriteeriumid, mida inimesed enamasti instinktiivselt ära tunnevad, ja mingid taluvuspiirid, mida ületa- vad ainult psühhopaadid või sotsiopaadid. Eesti tundubki ses mõttes olevat natuke psühhopaatiline või sotsiopaatiline koht, et viha ja salli- matus vohavad siin avalikult, siin on võimalik teha ikka väga räigeid ja inimvaenulikke avaldusi. Meil ollakse koguni õnnelikud ja uhked selle üle, et mingi „poliitiline korrektsus” (mis tähendab lihtsalt seda, et sa ei saa endast erinevat lõpmatuseni agressiivselt „kottida”, olgugi, et see reeglistik võib muutuda vahel ka naeruväärseks) ei ole siia kunagi ula- tunud, aga selles peitubki Eesti ebaõnn. Selline jonnakas ja pahatihti ka kultuuritu kestmine võib küll olla kasulik liigi ja rahvuse säilimise sei- sukohalt — isegi loomeinimesed flirdivad selle mõttega —, aga tegelikult oleks vaja rohkem just põhjamaist distantsi ja teise respekteerimist. Roh- kem kui lõõmavat armastust või kirglikku vihkamist, ja pigem mingit vanaeuroopalikku rauget lohakust, mitte vimmakat kestmisjanu ja teiste naudingute valvamist või erinevate ühiskonnagruppide ühiskondliku panuse pidevat kontrollimist. Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega EL-i seadused ja „hoolitsus” infantiilistavad muidugi inimesi kõikjal, täiskasvanud inimesi koheldakse täiesti vastutusvõimetutena, ja eriti hull on, kui need reeglid veel mingite padukonservatiivsete ja üksnes kohalike meeleoludega segunevad. Kuid samas on see kahe otsaga asi — pealtnäha totratel reeglitel on ka omad head küljed, see puudutab näiteks kaasini- mestega arvestamist, teistsuguse eluviisi respekteerimist jne. Eestile ku- luvad need lollid seadused vahel ära. Et ikka ei saa jõhkralt teistest üle sõita või teise akna all räusata ja loodust reostada, või et ka invaliidid, töötud või eluheidikud on inimlikku kohtlemist väärt. Mina pean teatavat sisemist tsensuuri enesekasvatuseks, eneseväärikuseks. See ei tähenda sugugi ebaausust — alati peab olema oma tunnetega kontaktis ja vajadusel tuleb kasutada ka krõbedamaid sõnu ja väljendeid. Kuid peab suutma ennast mitmetasandiliselt väljendada ja oma arvamust põhjendada. See on nagu lastega — kui neis pidevalt nähakse ainult lapsi, kes võivad alati kõike teha, mis pähe tuleb (näiteks südamehaigete vanainimeste läheduses ühte- soodu kohutavalt kõva häälega kisada ja trampida), ja kes ei pea kunagi hakkama teiste inimestega arvestama, sest mitte keegi ei suuna neid mõne muu meelelahutuse juurde ega õpeta neid, mis on tänapäeval ülimalt levinud, sest eriti verinoortel lapsevanematel puudub sageli endal ühis- konnaga kohanemise, enesega kontaktis olemise ja eneseväljenduse os- kus —, siis kujundatakse inimestest infantiile ja sotsiopaate. Psühhoanalüütiliselt võiks ju tõlgendada asja nii, et sind häirib Teise nauding ja Teise vürtsikas, vohav essents. Aga näiteks ohjeldamatu 1230 jõmmielulaad suurtes kogustes tekitab pikapeale siiski allergiat. Me elame ometi ühises keskkonnas ja ühises ruumis, ning väljendus-, nagu ka käitu- misoskus ja enesetsensuurgi, tulevad minu meelest inimsuhete hoidmisel ning tugeva ja mõtleva isiksuse kujunemisel kasuks. Küps inimene peab suutma end ka n.-ö. „koomale tõmmata”, et peatuda vähemalt hetkeliseks eneserefleksiooniks. I. D.-G.: Kui palju loeb edu? E. V.: Eks see ole ikka oluline. Kui poleks lugejaid, poleks ju kellelegi kirjutada. Aga edu võib muidugi ka pimestada, mõne vanema põlve kirjanikuga on nii juhtunud, et nende võrdlemisi igavaid romaane tõlgi- takse mitmesse keelde, aga aasta-aastalt räägivad nad ikka ühte ja sama stereotüüpset juttu, kaob enesekriitika, igasugune eneseimetlusega seotud jutt on puhas kuld... I. D.-G.: On sul mingi üli-eesmärk, ehk ka mingi lugejapublik silma ees, kellele sa kirjutad? Või ei tee sa sellest üldse välja, ei pea silmas konk- reetset lugejat, vaid ütled seda, mis sul hinge peal ja mida sa pead valjusti ütlema? E. V.: Publik on tihti silme ees, minu publikuks on ilmselt selline pisut läbinägelikum lugeja, kellele ma siis ütlen seda, mis hinge peal. Usun, et igal luuletajal on oma imaginaarne lugeja, kuigi ta ei pruugi seda alati teadvustada. Kirjutamine on ju kommunikatsioon kellegagi, kui just ei

Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega kirjuta päevikumärkmeid sahtlisse — aga isegi need on ju kirjutatud selle unistusega, et keegi neid kunagi loeb! Kirjutan inimestele, kellel on näiteks huvi psühholoogia ja alateadvuse vastu, inimestele, kes julgevad inimlikke väärtusi ja humanismi uuesti mõtestada, kelle jaoks eitus ei ole alati eitus ja vastupidi, kes viitsivad asjade taha vaadata ja sealt edasi mõelda, kes ei lepi literatuuri, kliðeede, käibetõdede ja stereotüüpidega; kes ei karda musta huumorit, asjade nimetamist nende õigete ja sealjuures alati muutuvate nimedega; kes ei alahinda tundeelu ja oma arutlustes ka lähtuvad sellest; kes hästi tajuvad neid positsioone, „millelt” ja „kuidas” midagi räägitakse või mis on lausete ja reaktsioonide tegelik sisu ja tagamõte, või millele viitavad tege- likult mingid väljapakutud seisukohad vms. Inimestele, kes kirjanduselt ei oota tingimata ülendamist, „inimeste paremaks muutmist”, mingit targutavat, õpetlik-resigneerunud nartsissistlikku häma, või siis pidevat „mängu”, vaid subjekti suutlikkust seista vajadusel ka oma sõnade taga. Kirjutan küpsetele inimestele. I. D.-G.: Kas luuletamine annab sulle konkreetselt jõudu juurde? Või kas ta vahest ka õõnestab ja väsitab, sööb energiat? E. V.: Alati annab energiat, ja sageli, kui ma olen väsinud ja hakkan kirjutama, siis on nii, et kirjutamise järel olen hoopis reipam ja puhanum. I. D.-G.: Kas sa jälgid ka eesti kirjandust, luulet? Oled teiste luuleta- jatega koostööd teinud, kuidas see toimub ja kas see annab sulle hoogu või näitab mingit suunda, üllatab oma lõpptulemusega? E. V.: Eesti kirjandust jälgin ikka. Olen teiste luuletajatega palju koos- tööd teinud, esinenud nii kodu- kui välismaal, ühiskogumikes tekste 1231 avaldanud ja ka antoloogiates olen esindatud. Näiteks tegime viie luu- letajaga — Triin Soometsa, Jürgen Rooste, Asko Künnapi ja Karl Martin Sinijärvega — valmis „Kaardipaki”, mille idee on, et luule trükitakse hariliku mängukaardi peale ja iga luuletaja saab „oma” masti. Minu pildikaart oli Padaemand. Esimene „Kaardipakk” ilmus aastal 2002, teine 2007. Mõlemal „Kaardipakil” on olnud mängijate ja lugejate seas edu. Algselt oli see Juhan Viidingu idee, millest võtsid kinni Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv, kes olid ka ettevõtmise korraldajad ja läbiviijad ning Asko Künnap „Kaardipaki” kujundaja. Kaardipaki vorm oli väga dikteeriv — olen üldiselt pikemate ja ekspressiivsemate tekstide kirjutaja, nii et lühikesed luuletused mängukaardi tagaküljel üllatasid mind ennastki. Minu esimese kaardipaki tekstid kirjeldasid Soomes elamise kogemust ja olid ühis- kondlikumat laadi, viimase kaardipaki tekstid on veidi metafüüsilisemad ning kujutavad endast hoopiski luulevormis „ennustusi” kaartidelt. I. D.-G.: Mida ütlevad (kuidas mõjuvad) sulle lugemisüritused, kus sa kuuled oma luulet teises keeles, oled reisil, kodust kaugel, aga luule on ikka kaasas. Kas see annab mingi ootamatu ja uue impulsi? E. V.: On väga meeldiv näha oma luulet teises keeles, see tekitab alati uhke ja rahuloleva tunde.

Kui tõlge on hea, siis on tunne veel eriti kindel. Suurt rahulolu pakub Irja Dittmann-Grönholm / Elo Viiding. Luuletaja häälega teadmine suhtluse õnnestumisest, et sind mõistetakse; et sa suudad keele- barjääre ja kultuurilisi piire ületada, kuigi ise ei pruugigi seda keelt teab kui hästi osata, millesse su tekstid on tõlgitud. Luule on minu jaoks nagu „sisim mina”, kirjanduse essents, ja seepärast ka justkui kogu inimliku kommunikatsiooni alus. I. D.-G.: Mida sa soovid endale kõige rohkem ja mida Eestile? E. V.: Eestile soovin tolerantsemaks, hoolivamaks ja avatumaks muu- tumist, kuigi see kõlab stereotüüpselt, ja Eestimaa loodusele paremat käekäiku. Endale ei teagi hetkel midagi soovida. 1232 JÜRI HAIN EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus

„Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni” (EKBL) impressumis on märgi- tud, et teose käsikiri on laduda antud 13. veebruaril 1973.1 Toonaste reeglite järgi tähendas see kuupäev tsensoriloa saamist ehk teisisõnu — käsikirja kõlblikuks tunnistamist Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peava- litsuses (rohkem tuntud venekeelse lühendi Glavlit järgi).2 Kuigi Maie Kalda on oma memuaristlikus palas „Kui me EKBL-i tegime” väitnud, et leksikoni käsikirja otsustav puhastustöö pidi toimuma juunist 1973 kuni aprilli- ja maikuuni 1974,3 algas tsenseerimise lõpp- vaatus siiski varem, 1973. aasta aprillis, ja seda Glavliti võimupiiridest kõrgemal — Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitees. Tsenseerimise lõppfaasi suunda ja sisu võimaldab jälgida EKBL-i ühe toimetaja, ENSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi di- rektori Endel Sõgeli kiri, mis on dateeritud 1973. aasta 22. aprilliga ja Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus adresseeritud EKP Keskkomitee sekretärile Vaino Väljasele. Väheldast formaati paberile käsitsi kirjutatud kaheksaleheküljelise kirja koostamise põhjuse selgitab pöördumine adressaadi poole: „Vastavalt Teilt 20. aprillil 1973 saadud ülesandele esitan õiendi ja ettepaneku EKBL-i kohta.”4 Edasi visandab kirjutaja lühikese sissejuhatuse, mis olulisel määral kordab EKBL-i eessõnas avaldatud asjaolusid ja fakte, kuid siiski mõne huvipakkuva täpsustusega. Mainides, et tööd leksikoniga alustati 1961. aastal, lisab Endel Sõgel siin ka üllitise initsiaatorite nimed, kelleks tema andmeil olid Endel Nirk ja Lembit Remmelgas. Tasub meenutada, et üldiselt on EKBL-i ideega seostatud vaid esimesena nimetatut, seda teeb Aarne Vinkeli mälestustele toetudes ka Maie Kalda.5 Järgnevalt toob Endel Sõgel esile põhjuse, miks hoogsalt alustatud töö peagi soiku jäi: „...sest kirjastus ei olnud nõus koost.-toim. honora- riettepanekutega.” (L. 12.) Uuesti elavnes töö leksikoni käsikirjaga 1965. aastal, mil moodustati autorite kollektiiv, Endel Sõgeli kirja andmeil 24-liikmeline (EKBL-is loetletakse küll 25 autorit), kellest seitse olid NLKP liikmed.6 Ühiselt kirjastuse ja Kirjanike Liiduga moodustatud toimetuskolleegiumi paneb ta kirja nimeliselt, EKBL-is ilmunuga võrreldes on selles loetelus üks isik (Jaan Toomla) vähem. Kirjutaja arvates vääris meenutamist seik, et leksikoni käekäiguga oldi tuttavad ka EKP Keskko-

1 Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Tallinn, 1975, lk. [464]. 2 K.-O. Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn, 1996, lk. 53. 3 M. K a l d a, Kui me EKBL-i tegime. „Keel ja Kirjandus” 2007, nr. 4, lk. 315. 4 ERAF, f. 1, n. 46, s. 457, l. 11—18. Seda allikat viitab edaspidi lehenumber teksti sees. 5 M. Kalda, Kui me EKBL-i tegime, lk. 313. 6 Need olid: Eduard Ertis, Olev Jõgi, Ralf Parve, Harald Peep, Loreida Raudsep, Endel Sõgel, Ello Säärits. mitees: „Leksikonist oli juttu korduvalt EKP KK juhtkonnaga ja ka va- 1233 bariigi parteiaktiivi koosolekul 1968.” (L. 13.) Endel Sõgeli väitel viidi leksikoni toimetamistöö lõpule 1972. aasta suvel, kui käsikiri täpsustati koos kirjastuse „Eesti Raamat” eesti kirjanduse toimetuse juhataja Jaan Toomlaga. See polnud siiski veel kõik, sest: „Samal ajal sai pöördutud EKP Keskkomitee poole kirjaga saada abi terve rea kirjanike biograafiliste faktide (poliitiliselt tähtsate seikade) täpsusta- miseks.” (L. 13.) Kuigi leksikoni käsikirjale anti Glavliti poolt heakskiit 1973. aasta veebruaris, nähtub Endel Sõgeli kirjast, et sama aasta aprillis arutati teat- meteose materjale veel EKP Keskkomitee kultuuri ja välissuhete osakon- nas, mille käigus saadi kirja autori sõnutsi rida häid ja asjalikke näpu- näiteid ning kooskõlastati üldjoontes artiklid A—K. Aga samal ajal kerkis päevakorda ka lahendamata küsimusi. Millised need nüüd esiletõusnud probleemid olid, sellele annabki täpsema vastuse Sõgeli kirja põhiosa. Üldplaanis määratleb ta erinevate, ühtlustamist vajavate arvamuste tekkepõhjusi järgnevalt: „Leksikoni Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus koostamise algusest peale seadsime printsiibiks käsitleda kõigi autorite elukäiku nii, et selles ei oleks nn. valgeid laike, mida võidaks ära kasutada demagoogilistel eesmärkidel. Teiseks seadsime ülesandeks anda h i n - n a n g literaadi kirjandusliku (ajakirjandusliku) tegevuse k õ i g i l e etappidele. Nende printsiipide tegelikul ellurakendamisel on tekkinud eri arvamusi.” (L. 14.) Edasi esitab kirja autor mureküsimused kolme punktina (sisuliselt on neid küll kaks, kuna teisena esitatud punktis kirjapandu on tegelikult esimese alaosa, mis seotud kitsapiirilisema, üht isikut puudutava kaasusega), pakkudes ühtlasi välja lahenduskäigu. Esimene punkt käsitleb literaatide karistamist Nõukogude võimu poolt ning vastavate faktide fikseerimist trükisõnas: „Leksikonis on literaate, kes on saanud karistada Nõukogude kohtuorganite poolt. Need on V. Adams, N. Andresen, E. Ellor, R. Kangro-Pool, L. Kibuvits, J. Kross, O. Kuningas, A. Kurtna, B. Linde, A. Palm, F. Puksoo, R. Põldmäe, H. Raudsepp, M. Sillaots, H. Talvik, O. Tooming, A. Undla, E. Vaigur. Vastavad faktid on fikseeritud leksikonis. Kuus mainitut on rehabilitee- ritud ja ka see fakt on fikseeritud. Leksikonis on käsitlusi isikutest, kes samuti on Nõukogude organite poolt karistatud (P. Ambur, L. Anvelt, K. Kask, E. Siirak), kuid karistamise fakti ei ole leksikoni kirja pandud. Lisaks neile on veel mitmeid, kelle kohta on märgitud, et nad on kandnud karistust saksa okupatsiooni aegse Nõukogudevastase tegevuse eest (A. Annist, R. Kaugver), või kand- nud karistust kriminaalsüütegude eest (A. Alliksaar). Mitmel puhul on tegemist teatava poolikusega dokumentatsioonis. Näit. V. Adams. Ta ise märgib, et oli represseeritud faðistliku okupatsiooni ajal ning seejärel aastail 1950—56. Meil ei ole seni mingit dokumentaalset tõestust tema arreteerimise kohta saksa okupantide poolt. 1234 Kõike eespool toodut arvesse võttes, samuti lähtudes väljaande kui kirjandusleksikoni spetsiifikast, sündis EKP Keskkomitee osa- kondades peetud arutlustel mõte üldse loobuda kohtuliku ka- ristamise faktide fikseerimisest. (Võib arvata, et see toob kaasa etteheiteid nende poolt, kes on rehabiliteeritud, näit. N. Andresen, J. Kross jt.) Palume EKP Keskkomitee juhtkonda toetada ettepanekut jätta lek- sikoni tekstist välja kõik need faktid, kus fikseeritakse karistuse kandmist Nõukogude kohtuorganite poolt.” (L. 14—16.) Enne kui kirjeldada, kuidas see probleem lahendati, peaks põgusalt vaatlema Endel Sõgeli esitatud andmestikku. Pealiskaudnegi pilk näitab, et ta on asjaolusid esitanud pisendavalt, jättes loetelust kõrvale enam- vähem pooled neist EKBL-is esindatud literaatidest, keda Nõukogude võim oli represseerinud. Seejuures nimetab ta kahel puhul kohtuorganeid, andes sellega justkui mõista, et ilma kohtuotsuseta represseerimine ei tule arvesse. Ometi pole Sõgel ka selles järjekindel, tema nimekirjast on välja jäänud nii kohtu poolt määratud karistuse kandnuid kui ka hiljem rehabiliteerituid. Sulgude kasutamine mõnel juhul tähendab ilmselt seda, Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus et on toodud näited, mitte ammendav loetelu. Iseloomulik on selles valguses Artur Alliksaare kriminaalkaristuse mainimine, kuigi (ja Endel Sõgel teadis seda) sellele lisandus hiljem poliitiline süüdistus. Alliksaar polnud ka ainus kriminaalsüüdistuse saanud kirjanik.7 Kui püüda loendada kõik need Nõukogude võimu poolt represseeritud kirjarahva esindajad, kes leiduvad EKBL-is, kuid pole mainitud Endel Sõgeli kirjas, siis saame vähemalt 24 nime.8 Koos Sõgeli esitatud veerand- saja persooniga tõuseks koguarv peaaegu poolesajani. Kuid see pole veel kõik. Vaikimisi on nii Endel Sõgel kui ka järgnevad otsustajad jätnud vaat- lusest välja Nõukogude Venemaal enne sõda represseeritud eesti literaa- did. Nende puhul polnud enam midagi arutada, kuna need reeglid olid paika pandud juba varem — lähtudes eesti nõukoguliku ajalookirjutuse huvidest. Põhiliselt aastail 1956—1959 toimunud rehabiliteerimisprotsess andis neile 1937. aastal (Jaan Anvelt jt.) või 1938. aastal (Hans Pöögel- mann jt.) hukatud kommunistidele tagasi koha nõukogulikus ajalookäsit- luses. See etapp sai läbi 1950. aastate lõpuks ning tollal kinnistunud käsitlusest polnud EKBL-i tegijatel võimalik mööda vaadata (ja Endel Sõgeli vaatenurgast nad seda ei tahtnudki). Vastupidi, EKBL näitab amet- liku malli püüdlikku järgimist, mille eesmärgiks on totalitaarse reþiimi kuritegeliku repressioonilaine varjujätmine ning tragöödia taandamine

7 Kriminaalkorras oli karistust kandnud (finantsdistsipliini rikkumise eest) ka prosaist, näitekirjanik ja tõlkija Immanuel Pau. 8 Need on: Paul Ariste, Tõnis Braks, Evald-Abram Jalak, Ain Kaalep, Boris Kabur, Teet Kallas, Elmar Kuusik (Elar Kuus), Herta Laipaik, Mart Lepik, Hans Luik, Georg Meri, Lennart Meri, Hans Männik, Julius Oengo, Jüri Parijõgi, Jelena Pozdnjakova, Jaak Põldmäe, Jaan Roos, Henrik Sepamaa, Rein Sepp, Venda Sõelsepp, Juhan Sütiste, Juri Ðumakov, Arvo Valton. isikutevahelisele vastuolule. Nii teab EKBL Jaan Anvelti kohta öelda, et 1235 „A. hukkus 1937 fabritseeritud laimu ohvrina, hiljem rehabiliteeritud” ja et Hans Pöögelmann „1938 langes vaenuliku laimu ohvriks ja hukkus; 1956 postuumselt rehabiliteeritud”. Niisuguse lähenemise musternäite esitas Eduard Päll 1958. aastal ilmunud ulatuslikus ülevaates „Eesti nõu- kogude kirjanduse arenemisest NSV Liidus enne 1940. aastat”. Tema arvates ei lõppenud eesti kirjanike tegevus Nõukogude Venemaal mitte repressioonide tõttu, vaid: „Ideeline segadus ja üksteise vastastikune süüdistamine kutsusid esile loomingulise ummiku, mis tõi kaasa kogu kirjanike organisatsiooni lagunemise 1937. aastal.”9 Kui liita eespool toodud arvudele ka need 14 represseeritut, kes hukati või keda karistati vangistusega sõjaeelsel Venemaal,10 siis on selge üks ja võib-olla peamine põhjus, mis sundis Sõgelit (ja samuti kõrgemaid otsus- tajaid) üldse loobuma kohtuliku karistatuse või represseerimise maini- misest, kui see oli vähegi võimalik. Kui hoolikalt valitud kirjarahva esin- dajate seas Käsu Hansust kuni Juhan Viidinguni on kümme protsenti Nõukogude võimu poolt karistatuid, siis jääb kaks võimalust — kas XX Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus sajandi esimese poole eesti kirjanike seas on kuritegeliku elemendi osakaal erakordselt kõrge või on tegemist vägivaldse riigivõimuga. Selge, et Endel Sõgeli ettepanek, nagu seda EKBL-ist näeme, võeti vastu peaaegu muutu- matult ja enamikul juhtudel represseerimist (ega ka rehabiliteerimist) ei märgitud. Ka nende Venemaal represseeritud eestlastest literaatide puhul, kes olid EKBL-i ilmumise ajal veel elus (Anna Paas, Heinrich Tobias, Alma Vaarman), pole represseerimist (ega rehabiliteerimist) esitatud eluloo- andmetest võimalik välja lugeda. Nende puhul, kelle elu katkes vangistuses (Oskar Kullerkupp, Ain Rannaleet, Karl Treufeldt) on märgitud, et nad langesid vaenuliku laimu ohvriks ning on rehabiliteeritud, surmakohta ei fikseerita. Erandiks on siin Valter Kaaver, kelle puhul on sedastatud, et ta suri Stalinos (muidugi lisamata, et vangilaagris). Kuid just Võru kingsepapoja traagilise elulõpu mainimine nii tähendusrikka nimega ko- has näitab, et isegi neljakordsele (enese-, kirjastus-sõgelliku, Glavliti ja EKP KK) tsensuurile vaatamata esineb EKBL-is tööpraaki. Ja leksikoni järgi hukkusid (mitte ei hukatud!) ainult need, kellele määratud surma- otsus täide viidi, surm vangilaagris hukkumise mõõtu välja ei andnud! Enam-vähem sama malli kasutati Endel Sõgeli kirja tulemusena ka nende isikute puhul, kes olid tema nimekirjas või jagasid seal loetletute saatust. Nagu EKBL-ist näha, on normiks karistustest vaikimine. Märgi- takse surmaga lõppenud sanktsioone (Hugo Raudsepp, Heiti Talvik),

9 E. P ä l l, Eesti nõukogude kirjanduse arenemisest NSV Liidus enne 1940. aastat. „Keel ja Kirjandus” 1958, nr. 6, lk. 325. 10 Need olid: Jaan Anvelt, Valter Kaaver, Oskar Kullerkupp, Peeter Kõvamees (Peeter Meisel), Rudolf Lauren (Ain Rannaleet), Osvald Madisson (Peno Alnovo), Arnold Maurer (Arnold Terijõe), Anna Paas, Hans Pöögelmann, Leopold Saarts, Heinrich Tobias, Karl Trein, Karl Treufeldt, Alma Vaarman. 1236 nende puhul ka rehabiliteerimist. Teatud erandiks on Jüri Parijõe kohta selgelt esitatud teade: „Arreteeriti sõjaolukorras ja lasti maha 9. VII 1941 Tartus.” Täna saab (ja tuleb) lisada, et see toimus NKVD massimõrva käigus, mida tollal mainida oli muidugi võimatu, kuid koht, kuupäev ja hukkamise viis osutasid teatmeteose kasutajate enamikule sellegi tõe. Vastupidist võib märgata muidugi rohkem, näiteks Julius Oengo kohta sedastatakse: „Sõjaolukorras jäi teadmata kadunuks 25. VIII 1941.” Kui oleks kirjas, et ta päev varem arreteeriti, siis avaneks selle luuletaja ja lastekirjaniku saatuse tõelähedasem pale. Päris eksitavaks võib hinnata kirjastuse „Loodus” ühe asutaja ning tegevjuhi Hans Männiku kohta kirjapandut. Selle 1940. aastal arreteeritud ning Venemaale viidud kir- jastaja kohta ütleb EKBL: „1940. aastast alates elab Vene NFSV-s.” Kuigi EKBL-is sai valitsevaks Endel Sõgeli ettepanekul EKP Keskko- mitee heakskiidu leidnud karistatuse/represseerituse mahavaikimine, pole see kõigi isikute puhul siiski täielikult ühtlustatud. Nii saab elukäiguga seotud andmetest mõnel korral veidi aimu, millistele radadele kirjaniku elutee on käänatud. Näiteks Jaan Krossi puhul on sedastatud (kuigi eba- Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus täpselt, poolikult), et „1948—50 oli Komi ANSV-s ning Krasnojarski krais”. Niisiis, Endel Sõgeli esimene mureküsimus lahenes tema ettepaneku kohaselt. Teise probleemina esiletoodu põhines juba vastukaja(de)l lek- sikoni senise koostamistöö kohta. Kuigi tema asjassepuutuv selgitus algab mitmuslikus vormis, puudutab asi ainult ühte isikut: „Üldreeglina, nagu öeldud, tahab leksikon anda hinnangu literaadi trükisõnalisele tegevusele, kaasa arvatud kõik tegevusjärgud (kodanlikus Eestis, 1940.—1941. aastal, saksa okupatsiooni ajal, sõjajärgsel perioodil). Selle taotluse ellu- rakendamine on toonud kaasa kirjalikke proteste. Näiteks K. Kask oma kirjas leksikoni toimetusele märgib: „Ma ei ole nõus okupatsiooniaegse tegevuse sõnastusega (leksikonis on lause: „Saksa okupatsiooni ajal tegi aktiivset koostööd faðistlikule eesti ja saksa ajakirjandusele”), milles ei väljendu „aktiivse koostöö” sisu. Töötasin aastail 1943—1944 ajalehe „Eesti Sõna” toimetuses kultuuriosakonna kirjandusliku kaastöölisena ja minu tolleaegsed kirjutused on eranditult kirjanduse, rahvaluule ja lavakunsti alased.” Toimetusele varem saadetud ankeedis K. Kask ei märkinud, et ta töötas faðistliku „Eesti Sõna” toimetuses. Tema väide enda artiklite kohta ei ole tõega kooskõlas. See selgub, kui lugeda uuesti läbi tema omaaegsed artiklid. Palume EKP Keskkomitee juhtkonda toetada meie seisukohta, et leksi- konis esitatud literaatide tegevust võiks hinnata ja ajaloolist tõde fikseerida nii, nagu see oli. Siin ei peaks olema kohta erandite tegemiseks.” (L. 15—16.) Kirja autori ärritus tüütu protestija, ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vanemteaduri ja vastse (1972) teadusdoktori, teatriteadlase Karin Kase suhtes on varjamatu. Ühe isiku protestist teeb ta probleemi, mille esitab eraldi punktina ja millele taotleb lahendust EKP Keskkomitee 1237 abil! Kuid vaatamata ajastuomases kontekstis mõjusalt töötavale argu- mentatsioonile ning ähvardusele Karin Kase Saksa okupatsiooni aegsed artiklid „uuesti läbi lugeda”, ei lahendunud see küsimus Endel Sõgeli soovitud kujul just seepärast, et ei leitud põhjust erandi tegemiseks. Nimelt oleks selline formuleering asetanud Karin Kase kategooriasse, mis oli määratud pagulaskirjanikele. Väliseestlaste küsimus, nagu edaspidi näeme, oli aga peamine, miks uus tsenseerimisring EKBL-i käsikirja suhtes üldse ette võeti. Nende pahelisus pidi esile tõusma rõhutatult, see ei saanud olla ühel pulgal nõukogude teadusdoktori ja akadeemilise teadusasutuse teaduriga. On selge, et „aktiivse kaastöö tegemine” Saksa okupatsiooni aegsele ajakirjandusele jäetakse väliseestlastele. Kojujäänute puhul on tegemist lihtsalt kaastööga. See oli mall ja erandi tegemiseks ei piisanud isegi Endel Sõgeli sõnast. Olgu esitatud mõned asjakohased näited. Nii Karin Kase kui tema saksaaegsete kolleegide-ajakirjanike Erna Siiraku (samuti ajalehes „Eesti Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus Sõna”), Oskar Kuninga („Järva Teataja”) ja Venda Sõelsepa („Lääne Sõ- na”) osaks oli EKBL-i järgi nende väljaannete juures töötamine või neile kaastöö tegemine. „Eesti Sõnaga” seotud ja põgenenud kirjameestest loe- me Albert Kivika kohta aga järgmist: „Faðistliku okupatsiooni ajal oli K. ajal. „Eesti Sõna” toimetajana okupantide käsilane.” Ja Pedro Krus- tenist: „Okupatsiooniajal oli „Eesti Sõna” toimetuse liige, tema tegevus ja suurelt jaolt ka looming omandas nõukogudevaenuliku hoiaku.” Sama- suguseid näiteid saaks siia lisada veelgi. Sellisel taustal hakkab silma, et artiklites Karin Kase ja Erna Siiraku kohta on sama hästi kui väljaloetamatu nende hilisem represseerimine; üksnes teadlik ja tähelepanelik lugeja võib märgata väljajättu elulooand- metes. Oskar Kuninga puhul on aga esitus päris võlts. Kui loeme, et ta „1950-ndaist aastaist tegutseb vabakutselise publitsisti ja tõlkijana”, siis on see eriti küüniline pila, sest vabakutseline viibis aastail 1950—1955 Valga, Narva ja Vasalemma vangilaagris. Sama teema on edukamalt lahendatud artiklis Venda Sõelsepa kohta (autor Aarne Vinkel), milles antakse teada: „Lõpetanud 1942 Haapsalu gümn-i, töötas S. Saksa okup. aegse ajalehe „Lääne Sõna” toimetuses, seejärel Magadani oblastis.” Nõnda sõnastatud elukohamuudatus ei jätnud küll kahtlust Sõelsepa saatuses. Niisiis, ülevaatajate ja tsensorite ühtlustamispüüdest hoolimata on andmete esitamisel erinevusi vahel üsna kõnekates detailides, mis on ilmselt mõnevõrra ka vastava artikli kirjutaja teene. Kirjarahva see rühm, kelle suhtes püüti valitsevat parteilis-bürokraat- likku mehhanismi kasutades saavutada võimalikult ühtne ja ideoloogi- liselt „õige” tulemus, olid väliseesti kirjanikud. Selle töölõigu kujunemisel oli eriti oluline leksikoni tsenseerimise lõppfaas, mille jälgimiseks tuleb paratamatult üsna suures ulatuses tsiteerida Endel Sõgeli kirja. Tema 1238 kirja kolmas probleem ja selle soovitatav lahendus on sõnastatud järg- miselt. „Leksikonis on käsitluse alla võetud rida emigrantlikke literaate. Need rühmituvad: 1) literaadid, kelle põhitegevus kulges Eestis aastaid enne emigreeru- mist: J. Aavik, A. Adson, R. Antik, A. Aspel, A. Gailit, J. Jaik, A. Kallas, A. Kivikas, J. Lattik, O. Loorits, P. Krusten, J. Mägiste, H. Mäelo, A. Mälk, G. Naelapea, A. Oras, V. Ridala, K. Rumor-Ast, A. Saareste, G. Suits, H. Visnapuu, M. Under; 2) literaadid, kelle tegevus algas kodanlikus Eestis, kuid enamus pro- duktsioonist on antud emigratsiooniperioodil: A. Kalmus, B. Kangro, A. Rannit, K. Ristikivi, E. Saks, V. Uibopuu, A. Vihalemm; 3) literaadid, kelle tegevus algas kas saksa okupatsiooni ajal või hiljem ning kogu produktsioon on avaldatud emigrandina: S. Ekbaum, I. Grün- thal, G. Helbemäe, I. Ivask, R. Kolk, I. Laaban, K. Lepik, A. Mägi, A. Viirlaid, E. ja V. Õun, I. Talve, H. Nõu, E. Toona. Suur osa neist on kas avaldatud või tulevad avaldamisele ENSV-s. Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus Kõigi nende emigrantide tegevusele on antud vajalik hinnang. Leksi- konis A—K-ni esinevate tegelaste kohta käivad artiklid on jõutud kooskõlastada EKP Keskkomitee välissuhete osakonnas. Palume EKP Keskkomitee juhtkonda jätta nimetatud literaatide käsitlus leksikoni, endastmõistetavalt pärast iga teksti läbivaatamist EKP KK vastavas osakonnas. Emigrantlikele literaatidele antud marksistlik hinnang ei ole ju nende propageerimine (samale seisukohale jõuti hiljuti toimunud Êðàòêàÿ ëèòåðàòóðíàÿ ýíöèêëîïåäèÿ peatoimetuse koosolekul), vaid aitab ümber lükata välismaal, näit. Soomes ilmunud leksikonis antud objektivistlikud hinnangud eesti emigrantlike kirjanike suhtes.” (L. 17—18.) Kui vaadata kirja autori poolt esitatud eksiilkirjanike rühmitamist, siis näeb seal mitmeid küsitavusi. Eelkõige on imestamisväärt Elmar ja Voldemar Õuna paigutamine kolmandasse gruppi, Sõgeli määratluse järgi nende hulka, kelle tegevus kirjanduse vallas algas Saksa okupatsiooni ajal või hiljem ja kelle kogu kirjanduslik produktsioon on avaldatud välismaal. Ometi olid mõlemad Õunad avaldanud juba varem raamatuid, ning mis veel tähelepandavam, pälvinud mitu preemiat, mis tõstis nende loomingu nii tavalugejate kui ka kirjanduskriitika vaatevälja. Elmar Õuna 1936. aastal ilmunud esikteos „Kolm oravat” sai kirjastuse „Loodus” noorsookirjanduse võistlusel teise auhinna, romaan „Unustatud naised” pälvis sama kõrge tunnustuse „Looduse” 1938. aasta romaanivõistlusel (ja jäi autori kirjandusliku tegevuse tipuks, teosest on tänaseks ilmunud mitu kordustrükki nii välis- kui kodu-Eestis). Voldemar Õun (pseudo- nüümiga Mardikas) sai „Looduse” romaanivõistlusel 1938. aastal kol- manda, 1939. aastal aga koguni esimese auhinna. Ka tema puhul võib öelda, et esiletõstetud romaanid „Tint” ja „Konarlik tee” moodustavad autori kirjanduspärandi kaalukama osa, pagulasaastate ulatuslikum teos, kaheköiteline romaan „Uus evangeelium” (1953) on „Konarliku tee” 1239 järg. Vähema sisulise kaaluga, kuid formaalselt õigustatud etteheiteid saab teha veel — näiteks Gert Helbemäe, kes kirjutas aastail 1937—1940 mitukümmend kuuldemängu, millest üks ilmus 1940. aastal ka raama- tuna, on arvatud kolmandasse gruppi. Samas kui Arno Vihalemm, kes kodumaal debüütraamatuni ei jõudnud, on teise grupi nimekirjas. Urgit- semine üksikasjus on ajendatud siinkirjutaja kahtlusest, et Endel Sõgel (kellele need faktid olid ilmselgelt teada) püüdis lihtsalt paisutada kolman- dat gruppi (mis tema hinnangul võis ennekõike löögi alla sattuda) nende arvel, kelle nime säilitamine teatmeteoses läks talle vähem korda. Tema lootus, mis küll päriselt ei täitunud, oli ilmselt see, et mida põhjalikumalt puistatakse eksiilis kirjanikuteed alustanuid, seda rohkem on lootust säilitada esimese ja teise grupi kirjanikke. Siinkohal peab mainima, et Sõgeli hoiakud väliseesti literaatide kajas- tamise asjus paistavad tema kirja valgusel pisut teistsugused, kui on meenutanud tema kaastöötaja, EKBL-i toimetuse kolleegiumi liige Jaan Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus Toomla. Viimane on Maie Kalda sellekohasele küsimusele andnud 16. jaanuaril 2007 järgmise vastuse: „Ukrainas vallandati akadeemikuid ja direktoreid emigrantlike kirjanike propageerimise pärast. Sellest kirjutas keskkomitee kinnine ajaleht. Sõgel luges ja sattus paanikasse. Organiseeris keskkomitees arupidamise: et mida teha. Kas visata kõik välja? Lõppotsus oli: jätta paigale Eestis alustanud kirjanikud ja välja need, kes said kirja- nikuks paguluses.”11 Endel Sõgel võis küll olla paanikas, kuid palus EKP Keskkomiteelt siiski armu kõigile enda poolt EKBL-i vääriliseks arvatud pagulastele. Vastus aga oli karmim, kui Jaan Toomla mäletab — ei jäänud puutumata ka Eestis alustanud kirjanike read. Kirjas esitatud esimesse gruppi kuulu- nuist tõmmati maha Jaan Lattik, Helmi Mäelo ning Georg (Yri) Naela- pea, teisest grupist Ain Kalmus, Aleksis Rannit ja Edgar Valter Saks. Kol- mandast grupist jäeti aga kõrvale kõik peale Kalju Lepiku. Kui võrrelda Endel Sõgeli kirjas esitatud nimesid EKBL-is leiduvatega, on kokkuvõte selline: 43 väliseesti literaati, kellest läbis viimase tsensorisõela 24, keelu sai 19 autorit. Numbritega on küll selline lugu, et eri arvutajad on saa- vutanud erinevaid tulemusi — Maie Kalda märgib, et EKBL sisaldab 21 artiklit väliseesti autorite kohta,12 siinkirjutaja loetleb neid 24.13 Ja veel üks märkus — Jaan Toomla toob eespool mainitud usutluses näiteid leksikonist tõrjutud kirjanike kohta, nimetades nende seas ka Raissa

11 M. Kalda, Kui me EKBL-i tegime, lk. 314. 12 Sealsamas. 13 Need on: Johannes Aavik, Artur Adson, Richard Antik, Aleksander Aspel, August Gailit, Juhan Jaik, Aino Kallas, Bernard Kangro, Albert Kivikas, Pedro Krusten, Kalju Lepik, Oskar Loorits, Julius Mägiste, August Mälk, Ants Oras, Villem Ridala, Karl Ristikivi, Karl Rumor-Ast, Andrus Saareste, Gustav Suits, Valev Uibopuu, Marie Under, Arno Vihalemm, Henrik Visnapuu. 1240 Kõvameest ja Herbert Salu. Kuna Endel Sõgeli kiri neid nimesid ei sisalda, on ilmne nende kõrvalejätmine juba varem, mitte alles tsenseerimise lõpp- järgus. Tõsi, ilmselt tõusis siis uuesti esile Herbert Salu küsimus, ja seda juba väljaspool Sõgeli esitatud nimistut. Nimelt on tema kirjale teinud märkusi vähemalt kolm erinevat inimest (mis ilmselt viitab sellele, et EKP Keskkomitees ringles kirja originaal, seda polnud masinakirjas paljun- datud), ja nende märkuste otsest seost lõpptulemusega on võimatu tuvas- tada. Ühel puhul on asi siiski konkreetsem, keegi on kolmanda grupi nimedele lisanud veel kaks: Herbert Salu ja Asta Willmanni. (L. 17.) Nutuse lõpptulemuse valguses näib eriti ülepingutatud, võltski Endel Sõgeli väide, et suur osa neist eksiilkirjanikest, keda ta EKBL-i vääriliseks arvas, on avaldatud või tulevad avaldamisele ENSV-s. Seos kriitika seisu- kohavõttude, väliseesti kirjanike avaldamiskõlblikuks tunnistamise ning EKBL-i heakskiitmise vahel polnud sugugi sirgjooneliselt selge. Kui üksik- autorite puhul näeb siin mõnigi kord loogilist suhet, siis autorite oma- vaheline võrdlus viitab ühtsete aluste puudumisele. Näiteks kirjutas Endel Sõgel 1958. aastal: „Mida aktiivsemalt lülitus Bernard Kangro emigrant- Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus liku ladviku musta poliitika teenistusse ning mida enam ta siin ise tooniandjaks oli, seda rohkem kaob tema luulest see, mis seal hinnata- vat oli.”14 Neli aastat hiljem pole tema vaated põhimõtteliselt muutunud: „Koguni sellistes emigrantliku ladviku tellimust kajastavates teostes, nagu A. Viirlaiu „Ristideta hauad” [---] ja B. Kangro „Sinine värav” [---], leidub tõetera. Milles see terake tõtt? Nii esimeses kui teises paljastuvad autori amoraalsus, poliitiline närusus jmt.”15 Nende karmide paikapane- kute taustal on koguni üllatav, et Bernard Kangrole luuletajana siiski „armu anti” ja avaldati tema luulekogu „Võõramaa õhtu” (1966; koostaja Jaan Kross) ning arvati ta kõlblikuks ka EKBL-i, seal tema proosaloomingu kohta küll sedastades, et „müütilised-müstilised elemendid põimuvad kodanlikul natsionalismil rajaneva põhimotiivistikuga või lameda nõu- kogudevastase propagandaga”. Kui selle näite põhjal järeldada, et raa- matu avaldamine Nõukogude Eestis oli tagatiseks autori jõudmisele EKBL-i, siis päris nii see polnud. Arno Vihalemma ja eriti Kalju Lepiku puhul oli arvatavasti toeks, et mõlemal oli ilmunud ajalehe „Kodumaa” lisas „Fakte ja kommentaare” vihikuke värsse, mille puhul „kommen- taatori” osa oli saatesõna kirjutajal Endel Sõgelil.16 Üht autorit ei aidanud aga EKBL-i jõuda isegi romaani avaldamine: Elmar Õuna „Männid ja suits” ilmus „Eesti Raamatus” 1971. aastal (24 000 eksemplari), kuid EKBL-ist jäi autor ikkagi välja.

14 E. Sõgel, Märkmeid eesti emigrantlikust kirjandusest. „Keel ja Kirjandus” 1958, nr. 10, lk. 584. 15 E. Sõgel, Veel kord emigrantlikust kirjandusest ja kirjasõnast. „Looming” 1962, nr. 11, lk. 711. 16 Nende vihikute (maht 32 lk.) bibliograafiliselt korrektne kirjapanek on raskendatud, sest autori nime kaanel ei ole, puudub ka väljaande koostaja nimi. Kalju Lepiku luulevihiku pealkiri on „Sina oled kuusik ja mina lepik”, Arno Vihalemmal „Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli”. EKBL-i ilmumine 1975. aastal võeti sünkroonkriitika poolt vastu hea- 1241 soovlikult. Kui küsida, kas peamistes vastukajades (Nigol Andresen, Ea Jansen, Meelik Kahu, Oskar Kuningas, Peeter Olesk) äratas tähelepanu väliseesti kirjanike vähene osakaal ja nende noorema põlvkonna sama hästi kui täielik puudumine, siis on vastus peaaegu eitav. Toonane aeg välistas muidugi selle nähtuse otsesõnalise käsitlemise, kuid üks autor, Nigol Andresen, leidis siiski võimaluse probleemile vihjata. Ta kirjutas: „Leksikoni koostamisel ei ole päriselt selge olnud, mis määral on ühe või teise isiku nimistusse võtmisel otsustavaks momendiks kirjanduse ja kultuuri seos eesti keelega, mis määral eesti territooriumiga. Juhtiv põhi- mõte näib kalduvat esimese arusaamise poole, kuid vastupidisele viitab välismaal ilmunud eesti kirjanduse ignoreerimine (kui autorid ei ole Eestis avaldanud raamatuid).” Ja võrdlemapaneva ning kavala käiguna lisab ta: „Keelepõhimõtet toetab ka Nõukogude Liidus enne 1940. aastat väljaantud kirjanduse silmaspidamine.”17 Tõsi, omalaadset vihjet, et väliseesti kirjanike kajastamisega EKBL-is pole kõik päriselt korras, võib pingutusega näha ka Meelik Kahu märkuses: Jüri Hain. EKBL-i tsenseerimise lõppvaatus „Äratab tähelepanu, et mõnede artiklite (A. Gailit, B. Kangro, P. Krusten) lõpus pole nende kirjutajate nimemärki.”18 Asja tuum on siin selles, et kodueesti kirjanikest oli selliseid artikleid, mille all nimemärgid puudusid, mõnevõrra enam (Jaan Kaplinski, Leida Kibuvits, Lilli Promet, Vaino Vahing, Jüri Üdi), kuid retsensent suunas lugeja tähelepanu just välis- eestlastele. Endel Sõgel püüdis säilitada oma positsiooni väliseesti kirjanike liigi- tamisel ning tema arvates vajaliku, s. t. marksistliku hinnangu andmisel. Tema pingutus väliseesti kirjanike kärpimise vältimiseks EKBL-is ei kum- muta Maie Kalda otsust: „S. on vaesestanud ainevalikut ja -käsitlust ning rikkunud proportsioone akad. „Eesti kirjanduse ajaloos” (I—V/1, 1965—87) ning EKBL-is (1975), mille lõppredaktsiooni S. peatoime- tajana tegi. S. on eriti võidelnud eesti eksiilkirj. vastu ning teenimatult ülistanud proletaarset kirj-st.”19 Küll aga meenutab rohkem kui kolm- kümmend viis aastat tagasi toimunu tänasele vaatlejale, et tulemuse mää- ras siiski süsteem, mitte üksikisik. Ja kui süsteemitruu indiviid osutus vähetoimekaks või liialt individuaalitsevaks, võttis võimuaparaat asja enda kätte ning lahendas probleemid valitseva ideoloogia seisukohalt. Nii ka EKBL-i tsenseerimise lõppvaatuses.

17 N. Andresen, Vajalik ja oodatud teatmeteos. „Looming” 1976, nr. 1, lk. 168. 18 M. K a h u, Suure ENE väikeseks teekaaslaseks. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr. 9, lk. 569. 19 Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk. 557. 1242 ELEM TREIER Tsensor Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine

Karl Taev kaitses 1960. aastal väitekirja „Eesti kirjandus tsaristliku tsensori kammitsais 1850—1870”. Et pärast seda pole enam nii järjekindlalt tsaristlikke tsensoreid uuritud, on paljud nende kohta käivad materjalid jäänud arhiividesse seisma. Sel põhjusel teame üsna vähe Tallinna tsen- sorist ja trükiasjade inspektorist Jüri Truusmannist, kelle „kammitsatega” on meie kirjameestel olnud tegemist aastail 1885—1908. Ainult Tuglase kirjandusloolistes monograafiates leidub muudest allikatest hangitud teateid Truusmanni tegevuse kohta venestusajajärgul. Nendest selgub, et Truusmannil oli Eestimaa kuberneri Ðahhovskoi toetus, mis üha suu- rendas tsensori võimutsemist meie väheste ajalehtede ohjamisel. Järgmisegi kuberneri autoriteeti kasutas ta ära samal eesmärgil. Truusmanni pikk teenistusaeg lõppes aga ootamatult järsku: paljudele on jäänudki sala- duseks selle põhjus. Arhiivimaterjalid peidavad tema jahmatavat sisse- kukkumist tsensorina: ta laskis kogemata läbi Nikolai II kukutamist en- nustava karikatuuri. Tsensori töölevõtt ja vallandamine oli Peterburi kõrge võimuesinduse pädevuses. Jüri Truusmanni ametlik vormistamine tsensoriks ja tema laineid löönud vallandamine on jätnud arhiivimaterjale Venemaa Riiklikku Ajaloo Kesk arhiivi Peterburis (varem Öåíòðàëüíûé Ãîñóäàðñòâåííûé Èñòîðè÷åñêèé Àðõèâ ÑÑÑÐ â Ëåíèíãðàäå), kus hoitakse Tsaari-Venemaa tsensuuri keskorgani Trükiasjade Peavalitsuse arhiivi. See peavalitsus tegutses aastail 1865—1917, sinna laekusid riigi tsensorite raportid ja inimeste pöördumised trükis avaldamise asjus. Sattusin Truusmanni

Elem Treier. Tsensor Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. arhiivimaterjalidele pooljuhuslikult, kui otsisin mainitud arhiivis Eduard Vildega seotud materjale. Väljakirjutused tsensori ürikutest jäid aga seisma: teema poleks meil läbi läinud. Nüüd oleks siiski kohane omal ajal arhiivis tallelepandu trükisõnas kättesaadavaks teha. Alustagem Truusmanni mahukast toimikust: „Nr. 803, 79, 5. juuli 1885, 27. märts 1909, 216 lehte. Toimik Reveli üksiktsensor välis- tsensuuri alal G. G. Trusmani teenistuse kohta” (f. 776, n. 8). Miks on teda nimetatud „G. G. Trusman”? Eesti soost mees muutis oma nime venepäraseks Georgi Georgijevitð Trusmaniks, kuigi oli tegelikult Jüri Jüri poeg Truusmann, sündinud 15. detsembril 1856 Tartumaal Jõgeva vallas Eristvere külas Tõnnu talus.

Truusmann jäi tsensorikandidaadina silma 1885. aastal, kui riiginõunik Miller oli Tallinna tsensori kohalt lahkunud. Sel aastal määras Aleksander III Eestimaa kuberneriks vürst Ðahhovskoi, kes hakkas otsima uut, roh- kem vene kultuurile ja vaimule orienteeritud tsensorit. Ta soovitaski Truus- manni oma konfidentsiaalses kirjas Trükiasjade Peavalitsusele (5. VII 1243 1885, nr. 271). Leidsin ka Truusmanni CV, ennast tutvustava kirja Trüki- asjade Peavalitsusele (9. VII 1885), kus ta annab teada, et lõpetas 1883. aastal Peterburi Vaimuliku Akadeemia, misjärel määrati Aleksandr Nevski vaimuliku kooli õpetajaks (1884), on kaitsnud dissertatsiooni „Ristiusu vastuvõtt Liivimaal” ja saanud usuteaduse magistri kraadi. 1885. aastal on Keiserlik Vene Geograafia Selts lähetanud ta etnograafilistele uuri- mustöödele Pihkva ja Liivimaa kubermangus. Püha Sinodi Ülemprokuröri kantselei ei teinud vaimulikku ametkonda kuuluvale Truusmannile takistusi üleminekul tsensuuri. Siseasjade mi- nisteeriumi aseminister riigisekretär Durnovo kinnitas ta oma korraldu- sega (27. VIII 1885, nr. 2966) Reveli üksiktsensoriks palgaga 1200 rbl. Ð ahhovskoi ametisoleku aastatega 1885—1894 ongi meil tähistatud venestusajajärku: kõvakäeline kuberner pressis jõuliselt peale vene keelt ja õigeusku, viis ametiasutusi ja koole üle vene keelele, tema nõudel ehitati õigeusu kirikuid, nende seas valmis omal ajal ka Kuremäe klooster jt. Liivimaa kuberner Zinovjev ei jäänud „uute ideede” rakendamisel kol- leegist maha: tema korraldusel sai Tartu nimeks Jurjev ja ülikooli õppe- keeleks vene keel. Sellisel poliitiliselt keerukal ajastul saavutas Truusmann edu: tsensori ümber koondus väikesearvuline venemeelne eestlaste rühm, tuliseks poolehoidjaks ajalehe „Valgus” toimetaja ja väljaandja Jakob Kõrv. Ðahhovskoi kutsus seda seltskonda „venemeelseks erakonnaks”. Ja ku- bernerilt kuuleme, et „selle erakonna tõeliseks ja kõige tugevamaks edus- tajaks loetakse kõigi haritud eestlaste keskel Tallinna tsensor Truusmann”. (F. Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine, Tartu, 1926, lk. 52.) Kõrv ei põrganud „venemeelse erakondlasena” tagasi rünnakutest eesti välja- annete ja Eesti Kirjameeste Seltsi vastu, kuigi oli ise selle rahvusliku orga- nisatsiooni liige. Temast sai Truusmanni abiline eestimeelsete vastu sihitud aktsioonides.

Kõrv oli arvatav salakaebuste algataja „Virulase” vastu. Ðahhovskoi Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. saatis ohtliku „sotsialistina” iseloomustatud toimetaja Jaak Järve Balti- kumist kaheks aastaks välja ja sulges „Virulase”, millel oli rohkem tellijaid kui Kõrvi lehel „Valgus” (F. T uglas, Ado Grenzsteini lahkumine, lk. 53, 54). Repressioon ei suutnud Järve murda. Leidsin kõnealusest arhiivist (f. 776, n. 20, III osakond) Tartu üksiktsensori dr. Eugen Jannseni kirja (15. VIII 1889, nr. 866) Trükiasjade Peavalitsusele, millest selgub: „kahjuliku mõjuga” Järv on Pihkva kubermangus politsei valve all, kuid on saatnud Jannsenile läbivaatamiseks terve rea käsikirju. Tsensor ei tea, mida ette võtta, tohib ta neid tsenseerida? Eugen Jannseni kirja põhjal võib pidada ekslikuks kirjandusloos kasutatud väidet, et Järv saadeti ka- heks aastaks Moskvasse. Truusmann võttis osa Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemise ettevalmista- misest. Endise asepresidendina kirjutas ta pika rahulolematu raporti seltsi ajaloo ja tegevuse, korratuste ja põhikirja rikkumiste kohta ning andis selle Ðahhovskoi kasutusse. Kuberner koostas tsensori „peamiselt proto- 1244 kollilistele andmetele” tugineva raporti toel ettekande Politseipeavalit- susele Peterburis, kust anti luba Eesti Kirjameeste Selts sulgeda. 1893. aastal sulgeski Ðahhovskoi seltsi, minnes sellega mööda kuberner Zinov- jevist, kelle haldusterritooriumil Tartus selts oli asunud. (F. T uglas, Eesti Kirjameeste Selts. Tallinn, 1958, lk. 337, 339.) Truusmann ja Kõrv nõudsid kõnede keelamist Tallinna VI laulupeol (1896) ja saavutasidki selle. Arhiivimaterjalid jutustavad, et Truusmann sai juba 1886. aastal titu- laarnõunikuks ja järgnevatel tegevusaastatel ka õuenõunikuks, kolleegiu- minõunikuks ning riiginõunikuks, talle anti Püha Stanislavi 3. järgu orden.

Tsensuuri keskorgan pidas arvet oma töötajate isikliku elu üle. Truusmann kirjutab ülemustele nii oma abieluplaanist ja laulatusest kui ka laste sün- nist. Nii palub ta oma kirjas (27. VI 1886) kolm nädalat puhkust sõiduks Lõuna-Venemaale, et seal abielluda. Teine Truusmanni kiri (5. VII 1886) esitab täpsed andmed: ta mõrsjaks on Simferoopoli peakiriku vaimuliku 1860. aastal sündinud tütar „õpetajanna-neiu Aleksandra Pavlovna Troitskaja”. Kirjale on lisatud vaimuliku tõend, et laulatus toimus Kiievi kubermangu kirikus. Truusmann on ette kandnud sellestki, et tal sündis 1888. aastal poeg Pavel ja 1889. aastal tütar Niina. Kui perel tekkis majanduslikke raskusi, siis ta palus oma kirjas (21. XII 1894) Trüki- asjade Peavalitsust, et talle antaks toetust eestikeelsete draamateoste läbi- vaatamiste eest aastatel 1885—1894, mil ta on tsenseerinud 247 näidendit. Järgnevalt paar näidet, kuidas Truusmann täitis sise- ja väliskirjanduse tsensorina ka draamateoste tsensori ülesandeid. Peamiselt Vilde jälgede otsijana puudus mul võimalus Truusmanni kirjutatud arvukate raportite lugemiseks. Piirdusin Truusmanni resolutsioonidega teoste kohta, mis arhiivitöötajad on paigutanud nimistusse.

Elem Treier. Tsensor Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. Adolf Rühka näidendi „Kalev ja Linda” kohta esitatud Truusmanni raportist (f. 776, draamatsensuuri nimistu, 10. IV 1901) on nimistusse võetud keelav resolutsioon: „Keelatud, arvestades rahvamassi vaenulikku meeleolu aadli kui rüütlite järeltulijate vastu (tsensor Trusman).” Rühka näidendi „Verine mõõk ehk vanaaeg ja ordusõjad” keelamist (10. IV 1901) on arhiivitöötaja iseloomustanud nimistus paari reaga: „Tsensor Trusman lisab sellele: muuseas, sellise meeleolu toetamine vaevalt küll oleks vastuolus Venemaa huvidega ja ühiskondliku julgeolekuga.” Miks siis keelatud? Nikolai II võimuletulek nõrgendas mõnevõrra venestustempot. Aga töölisliikumise kasv ja sotsialismiideede levik suurendasid tsaariametnike ettevaatust: kontrolliti ka tsensorite raporteid. Arhiivis puutus mulle silma juhtum, kui Truusmanni raport resolutsiooniga „lubatud” tunnistati kõlbmatuks. Selle kohta leidub kirjalik tõend (f. 776, draamatsensuuri nimistu, 24. IX 1902) järgmise iseloomustusega: „„Mürgitatud vesi”, A. Nõlva tragöödia R. Ortmani novelli järgi. Raport 1902. aastast. Kee- latud, hoolimata tsensor Trusmani positiivsest arvamusest.” Peanõunik 1245 Litvinov leiab, et „näidendis on puudutatud töölisküsimust küllalt teravas vormis”. Henrik Ibseni näidendi „Ühiskonna toed” A. Markuse tõlkes oli Truus- mann keelanud 6. novembril 1903, nimistus leidub lausekatkend rapor- tist: „Selles on kujutatud Lääne-Euroopa kaasaegne elu oma revolut- siooniliste kirgedega, töölisliikumisega, partei ja trükisõnaga (Trusman).” Gustav Suitsu artiklikogu „Sihid ja vaated” (f. 779, n. 21) on samuti keelatud teos, 1907. aastal kirjutatud raportist on nimistusse võetud katkend: „Oma maailmavaatelt on autor sotsialist… K. Marxi majan- dusõpetuse suhtes kuulub ta revisionistide hulka. [---] Tsensor Trusman. Resolutsioon: keelata.” Truusmann ei olnud rahul isegi oma ametikaaslase, Tartu tsensori Jaan Jõgeveriga. Erakirjas heitis ta Jõgeverile ette, et see Grenzsteini „Olevikus” „liig palju läbi laseb” (1893), ja ähvardas, et „Olevik” olla „surma väärt” (1894). Truusmann kirjutas (1900) kolleegile ka vajadusest kaevata August Buschi „Eesti Postimehe” peale, „et ta uuemates sõnumites asju toob, mis tal lubatud ei ole, muidu kaebavat Eesti kuberner”. (F. T u g - l a s, Ado Grenzsteini lahkumine, lk. 182, 54.) Truusmannile anti tsenseerida „Valgus”, edaspidi ka „Virmaline” ja „Teataja”. Paistab, et 1901. aastal asutatud „Teataja” peatoimetaja Kons- tantin Päts suutis Truusmannilt üht-teist välja kaubelda. Tsensor andis eelloa ohtliku sulega toimetuseliikmele Eduard Vildele jutu „Mahtra sõda” kirjutamiseks ja avaldamiseks uues ajalehes. Kas pehmendas tsensori südant see, et ka Päts oli saanud vaimuliku hariduse (Riia seminaris)? „Magistrihärra”, nagu on teda meenutanud tänulik Vilde, lubas kirjanikul kasutada koguni Eestimaa kuberneri arhiivi, kus leidusid ametlikud do- kumendid Mahtra talupoegade mässust ja Anija meeste peksmisest Tal- linnas Vene turul. (E. V i l d e, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk.

268—269.) Truusmannist sai täiesti kogemata revolutsioonilist ideed Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. peitva ajaloolise triloogia ristiisa!

21. jaanuaril 1908 on Truusmann pöördunud Trükiasjade Peavalitsuse poole: „Palun taotleda mulle mingi tasu eestikeelsete näidendite läbivaa- tamise eest 1907. a., kuna mu palk (1200 rbl.) on väiksem teiste tsensorite ja inspektorite palgast.” Millised olid Truusmanni võimalused lisateenistust hankida? Akadee- miline haridus võimaldas tal kirjutada suuremaid ja väiksemaid teadus- likke artikleid, nagu näiteks tðuudi kirjavarast, Vitebski kubermangu kohanimede etümoloogiast, vanemast Liivimaa kroonikast, poluverni- kutest Pihkva—Petseri kandis ja Iisakus, Muinas-Eesti kirjavarast jt. Truus- mannilt on ka rahvuseepose tõlkekatse: Kalevitð (Kalevi poeg), muinas- Eesti saaga 20 laulus, I—II (Tallinn, 1886—1889). Kuid kirjatööga teenitud honorarid polnud küllaldased, ja Truusmanni kirjutistes pole hiljem nähtud püsiväärtust. Tema vene keeles kirjutatud artiklite peal- 1246 kirjad leiduvad vanas Eesti Biograafilises Leksikonis märksõna all „Truus- mann (Trusman), Jüri”. Kui Truusmann pöördus 21. jaanuaril 1908 Peterburisse tasu saamiseks näidendite tsenseerimise eest, siis ei teadnud ta, et juba järgmisel päeval hakkavad arenema kiired sündmused, mis tähendavad tsensorile kõige halvemat: tema vallandamist ebapiisava valvsuse tõttu. Eestimaa kuberneri salajane kiri (26. I 1908, nr. 378) Baltikumi aju- tisele kindralkubernerile annab sellest üksikasjalise ülevaate: „Sellel jaa- nuarikuu 22. kuupäeval sain ma juhuslikult teada, et Reveli raamatu- kauplustes on avalikult välja pandud müügiks Berliini humoristliku aja- kirja „Lustige Blätter” üks numbreid kuritegeliku allegoorilise kujutisega viimasel leheküljel, mis kujutab just nagu saabunud momenti, mil re- volutsioon ähvardab kukutada Tema Majesteeti Keisrit, Portugali Kuningat don Carlost, kelle puhul see prohvetlik ettekuulutus on juba tõeks saanud, Pärsia Ðahhi ja Belgia Kuningat Leopoldi. Seetõttu oli minu esimeseks korralduseks viivitamata kõrvaldada müügist ja käibelt nimetatud ajakirja number, peatumata küsimuse ees, kuipalju seda õigust on mulle antud, ja pärast seda välja selgitada, mil viisil võis ta olla läbi lastud meie tsensuuri poolt. Kokku õnnestus kinni pidada selle numbri 10 eksemplari.” Kirjas meenutati Truusmanni varasemaid vigu tsenseeri- misel: endine Trükiasjade Peavalitsuse ülem Feoktistov väljendanud rahul- olematust, et tsensor lasknud ajalehes „Valgus” avaldada sobimatuid kirjutisi aastatel 1891 ja 1905—1906. Tõenäoliselt oli Kõrvi ajalehe kirjutistele tähelepanu juhitud Tallinnast saadetud pealekaebustega. Nägin arhiivis ajakirja „Lustige Blätter” (XXIII ak., nr. 4) tagakülje kurikuulsat karikatuuri. Selle pealkirjaks on „Fallobst 1908” — „Varise- misküpsed viljad 1908”. Ühel pool viljapuud seisab Aja sümbolina pika halli habemega rauk ja teisel pool Revolutsiooni sümbolina punases rüüs noor naistrummar, viljapuu okstel ripuvad mainitud riigijuhtide pead nagu suured pirnid. Rauk Aeg on kahe käega haaranud puutüve ümbert Elem Treier. Tsensor Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. kinni, püüdes seda trummipõrina saatel raputada. Riigijuhtide peadele on eksituste vältimiseks kirjutatud nende nimed. Miks Truusmann ei suut- nud saksa keele oskajana aduda, et esimesel oksal rippuv puuvili „Niko- laus” on Nikolai II, nagu ka puuvili „don Carlos” on Carlos I? Kas ta polnud ajakirja korralikult uurinud või oli teda tabanud hetkeline kana- pimedus? Siseasjade ministeeriumi Baltikumi kindralkuberner võttis Eestimaa kubernerilt saabunud kirja aluseks ja saatis oma kirja (28. I 1908, nr. 717) siseasjade ministrile, kellele tutvustati nädalakirja „Lustige Blätter”, kus oli ära trükitud hävitamisele kuuluv allegooriline kujutis „Fallobst 1908”. Baltikumi kindralkuberner teeb ettepaneku: „Mul on au alandlikult paluda Teie Kõrgeausust mitte tagasi lükata korraldust vallandada ametist nimetatud ametnik, kes polkovnik Korostovetsi teatel on ka varemalt ilmutanud oma teadmatust ega ole mingil juhul sobiv tsensori kohustuste kandmiseks.” Siseasjade ministeeriumi Politseidepartemang saadab salajase kirja (30. I 1908, nr. 123655) Trükiasjade Peavalitsusele: „Politseidepartemangul 1247 on au teada anda Trükiasjade Peavalitsusele, et Eestimaa kubermangu elanike hulgas on vabalt käibel selle aasta humoristlik ajakiri „Lustige Blätter” nr. 4, mille viimasele leheküljele on paigutatud karikatuur pealkirjaga „Fallobst 1908”, mis äratab tähelepanu Tema Majesteedi Keisri ja mõne välismaise kroonitud pea ebasündsa kujutamisega.” Trükiasjade Peavalitsuse ülem A. V. Bellegarde kirjutas kohe Tallinnasse Eestimaa kubernerile, et seoses Baltikumi ajutise kindralkuberneri 28. jaanuaril tehtud ettepanekuga siseasjade ministrile palub ta siseasjade ministri käsul „kõige alandlikumalt” edasi anda riiginõunik Truusman- nile, et too esitaks teenistusest lahkumise palve. Truusmann otsis raskes olukorras väljapääsu pere elatamiseks: ta kirjutas 3. veebruaril 1908 lahkumisavalduse, kuid palus talle määrata pension 24-aastase teenistuse eest, lubades Eestimaa kuberneri kantseleisse esitada arstliku tunnistuse oma tervisliku seisukorra kohta. Arstlik komisjon kutsus Truusmanni vastuvõtule tema 3. veebruaril esitatud palve alusel ja kinnitas lihtsas sõnastuses järgmist: „Tunnistuse andjal on 51 aastat sünnist, kaebab võimetuse üle millelegi keskenduda, ta tähelepanu kõige ümbritseva suhtes on äärmiselt pealiskaudne, seetõttu ei või ta õigesti ja hästi täita oma teenistuse ülesandeid; [---] selle kõrval kaebab Trusman mälu suurt nõrgenemist, unetust, hinge ärevat seisundit, mis on teda viinud enesetapu mõteteni, nõrgenenud nägemist, kõhukinnisust, südame pekslemist ja üldse tugevat närvide ärritust. Temperatuur 36,7 kraadi, [---] hingamine 17 korda minutis, pulss 120 korda minutis, pärast liikumist 132 korda, [---] närvisüsteemi seisu- kohalt on märgatav tugev ärritatavus: haigel tekib rääkimise aegu kiiresti erutus, ta nägu läheb punaseks, ta þestikuleerib tugevasti, räägib äär- miselt kiiresti. Psüühiline süsteem on kurnatud, haige väljendab ülimalt pessimistliku iseloomuga ideid. [---] Trusman kannatab seljaaju neuras- teeniat.” Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. Selle all on klambrites diagnoos ka ladina keeles, mis pole täielikult väljaloetav. Ent Truusmanni neurasteenia kohta leidus andmeid juba kuusteist aastat varem. Tuglas on tutvustanud Jõgeveri päeviku sissekirjutust 10. septembril 1892: „Truusmann on kuni haigluseni närviline”, „när- vihaige Truusmann”. Tuglas tutvustab Jõgeveri päevikus leiduvat hin- nangut Eesti Kirjameeste Seltsi juhtide kohta: „Juba paljas kartus, et Truusmann või Köler koosolekule saabuvad, mürgitab olemasolu.” (Eesti Kirjameeste Selts, lk. 312, 317.) Truusmann söandas isiklikult pöörduda tsaari poole. Mees palus tsaarilt 3. veebruaril 1908 saadetud kirjas enda vabastamist tervisliku olukorra tõttu. Kiri jätab närvilise mulje, kirjareadki on korrapäratud: „Kõigeaulisem Majesteet, Kogu Venemaa Keiser ja Isevalitseja, Kõige- armulisem Nikolai Aleksandrovitð. Palub Reveli Üksiktsensor välismaa kirjanduse tsensuuri alal ja trüki- 1248 asjade inspektor Revelis riiginõunik Georgi Georgijevitð Trusman [---]. Mu tervis võtab mult võimaluse jätkata oma 24-aastast teenistust Teie Keiserliku Kõrguse teenistuses, ja seepärast palun kõige alandlikumalt, Teie Keiserlik Kõrgus, kuna oli kästud seda paluda, vabastada mind senisest teenistusest.” Truusmann vallandatakse Kõigekõrgema käsuga 21. veebruaril 1908 haiguse tõttu „koos mundriga, mis on nimetatud ametiga kaasa antud”. Endine tsensor sai Eesti Vabariigilt pensioni ja suri 8. juunil 1930 Petseri kloostris õigeusklikuna 74 aasta vanuses. (Kõrv suri Ðveitsis Berni närvihaigete kliinikus 6. septembril 1916.) Truusmanni kohta leidub materjale ka Eesti Ajalooarhiivis Tartus, kus neid saab võrrelda Venemaal asuva arhiivi omadega. Paljude meid hu- vitavate probleemide kõrval peaksime uurima kas või draamateoste tsen- seerimist ja Truusmanni nimetatud näidendite suurt arvu. 1908. aastal palus ta muide jälle tasu näidendite läbivaatamise eest. Kuhu need kõik on jäänud? Lugesin Trükiasjade Peavalitsuse arhiivis ühe tundmatu autori triviaalset lühinäidendit, kuid üle oleks vaja lugeda teisigi draamateoseid. Leidsin oma kladest arhiivis kirjutatud lause: „Draamatsensuuri eestiaine- lisi materjale 2716 lehekülge kopeerida”, aga paraku polnud mul koos- kõlastusi nii suure tellimuse sisseandmiseks. Kultuurilukku ebameeldiva jälje jätnud mees vajaks uurimist ja tema nimi kajastamist teatmeteostes uuelgi sajandil. Elem Treier. Tsensor Jüri Truusmanni tegevus ja skandaalne sissekukkumine Tsensor Elem Treier. Salajane 1249 Eestimaa KP Keskkomiteele

EKP KK kultuuriosakond peab vajalikuks kanda ette KP juhtkonnale mõningatest faktidest, mis on teravas vastuolus EKP KK määrusega. 1) Teatavasti mõistis KK mõned aastad tagasi hukka käsikirjaliste kirjandusalmanahhide koostamise ja levitamise faktid ja kavandas meet- med töö parandamiseks algajate autoritega. Sellest hoolimata on niisu- gused faktid viimasel ajal kordunud. Kõne all on muuhulgas almanahhide „Vigilia” ja „Kamikaze. Jumala tuul” koostamine mõningate Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilaste poolt. Nende poliitiline suunitlus väljendub nii nimedes (vigilia — öine vahikord Vanas-Roomas; kamikazed — lendurid-enesetapjad Jaapani faðistlikus armees) kui ka sisus. Kui „Vigilia” koosneb põhiliselt artiklitest, mis kritiseerivad meie kõrgema hariduse olukorda, siis paljusid luuletusi, Salajane. Eestimaa KP Keskkomiteele mis sisalduvad „Kamikazes”, iseloomustavad sõjakad natsionalismi- meeleolud ja sadism, mida abitult maskeeritakse loosungitega võitlusest väikekodanluse ja väikekodanliku mentaliteedi vastu. TRÜ parteikomitee andis nimetatud kogumikele õige ja printsipiaalse hinnangu. Koostajate suhtes on ülikooli juhtkond rakendanud vajalikud meetmed. EKP KK kultuuriosakonnas 9. veebruaril k.a. toimunud nõupidamisel on samuti kavandatud meetmed isetegevusliku kirjanduse juhtimise parandamiseks ülikoolis (kirjanduse ja kriitika ringi orga- niseerimine eesti kirjanduse kateedri kommunistide juhtimisel, kva- lifitseeritult toimetatud luule- ja proosakogumike väljaandmine jne.). Kuid tutvumisel vabariigis koostatud käsikirjaliste kogumikega tekib mulje, et „ametlike” koostajate seljataga arendavad oma räpast tegevust mingid jõud, mis taotlevad igati laiduväärseid poliitilisi eesmärke. Üks neist on ilmselt keegi Kalle-Istvan Eller, kes teadaolevatel andmetel töötab õpetajana. Ta on mitu korda ülikoolist välja heidetud ja on aktiivselt kaasa löönud kõikides seesugustes väljaannetes. Et välistada ebaseadusliku „kirjastustegevuse” jätkumist ja võimalust, et selle kulissidetagused organiseerijad mässivad ka edaspidi sellistesse asjadesse kogenematuid inimesi, kes pole suutelised endale aru andma nende tegevuse tõelisest iseloomust, oleks soovitav teha Riiklikule Julgeolekukomiteele ülesandeks võtta nimetatud küsimus erilise tähelepanu alla, selgitada välja eba- seadusliku „kirjastustegevuse” inspireerijad ja võtta nende suhtes tarvi- tusele vastavad abinõud. Ei saa jätta mainimata ka inetut rolli, mida on nimetatud küsimuses mänginud mõned kirjanikud. Selle asemel, et anda almanahhidele ja nende kaastöölistele printsipiaalne hinnang, on mõned neist (A. Kaalep, P.-E. Rummo) nendes osalenud ja kommunist E. Vetemaa on Kirjanike Liidu Juhatuse Presiidiumi ülesandel koostanud „Kamikazele” retsen- siooni, mis on välja peetud heasoovlikus toonis. Liidu Tartu osakonna 1250 sekretär kommunist K. Kääri kuulutas omakorda 14. veebruaril k. a. välja almanahhide arutelu. Arutelu jäi ära ainult tänu EKP Tartu Linna- komitee KK kultuuriosakonnaga kooskõlastatud vahelesegamisele. Oleme juhtinud Kirjanike Liidu juhtkonna tähelepanu niisuguste põhi- mõttelagedate „päästeaktsioonide” lubamatusele ja vajadusele arendada tegelikku tööd noorte autoritega. Kuid ühenduses sellega, et nimetatud töölõik on pikema aja jooksul ja vaatamata korduvale parteilisele kriitikale üha hooletusse jäetud, peaksime otstarbekaks kuulata EKP KK Bürool veel kord ära Kirjanike Liidu juhtkonna informatsioon vas- tavas küsimuses. 2) KK Büroo võttis 9. jaanuaril k. a. vastu määruse nõudlikkuse vähe- nemise mõningatest faktidest avaldatavate kirjandusteoste puhul. Muu- hulgas sai kriitika osaliseks H. Runneli luulekogu „Kurbade kaitseks”. Sellega seoses torkab silma fakt, et ajaleht „Edasi” avaldas 14. jaanuaril kiitva retsensiooni selle raamatu kohta. Toimetuse põhimõttelagedus sai Salajane. Eestimaa KP Keskkomiteele 15. veebruaril k. a. vastava hinnangu EKP Tartu Linnakomitee Bürool. H. Runneli luuletustele (sealhulgas ühele ideeliselt kõige vääramale tekstile „Mets on kõrge”) on helilooja R. Lätte kirjutanud laulude tsükli. Tekstide mõttesse süvenemata andsid arutelust osavõtjad Heliloojate Liidus tsüklile positiivse hinnangu ja Liidu juhatuse liikmed soovitasid tsükli omandamist Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt. Nimetatud laulutsükkel võeti M. Palmi kontserdi kavasse, mille kinnitas ENSV Riikliku Filharmoonia kunstiline juht O. Rudneva, ja kanti 19. jaanuaril k. a. ette „Estonia” kontserdisaalis. Kultuuriministeerium loobus tsüklit omandamast. Käesoleval ajal on meie poolt rakendatud abinõud, et vältida edaspidi selle ideeliselt väära teose esitamist ja propageerimist. Antud juhtum näitab veel kord, et Kultuuriministeeriumil puudub vajalik kontroll allasutuste repertuaari üle, ning samuti seda, et Kesk- komitee esitatud nõudmised polnud viidud esitajateni. Veel enam, minister sm. Laus ei andnud isegi tagantjärele, oma seletuskirjas nimetatud faktile sirgjoonelist poliitilist hinnangut, mistõttu on saanud valju noomituse KK sekretärilt sm. Väljaselt.

EKP KK Kultuuriosakonna juhataja (O. Utt) 21. II 1973

Vene keelest MAIGA VARIK Toimetaja järelmärkus: episood vaikse vaenamise 1251 ajaloost

Olaf-Knut Utt (1929) oli EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja aastail 1969—1983. Mitmekihilises tsensuurisüsteemis oli tal täita oma roll. „Loomingus” publitseeritud salajases esildises EKP juhtkonnale (ERAF, f. 1, n. 46, s. 457) on näha nii kirjutaja ametikohane valvsus kui ka otsustavus väärnähtuste käsitlemisel.

Nagu Uti kirjast selgub, olid käsikirjalised (õieti masinakirjalised) järelmärkus Toimetaja kirjandusalmanahhid, mis sisaldasid peamiselt noorte luulet, võimudele juba mõnda aega pinnuks silmas. Samal ajal oli omakirjastuslike pisi- tiraaþide üllitamine tublisti edenenud: aastail 1967—1972 oli päeva- valgust näinud 14 almanahhi. Selle viisaastaku lõpul teeb J. B. Isotamm üsna optimistliku kokkuvõtte: „Meie tegevus oli stiihiline, kuid ometi [---] hakkasid kujunema ryhmitused, elavnesid NAK-id, luuleõhtud läksid taas moodi, tekkis tihe läbikäimine Tartu, Tallinna ja Pärnu noorimate kirjanike vahel jne. [---] Kui praegused algajad võtavad käsikirjalisi albumeid normaalse realiteedina [---], siis võiks väljaannete yldpilt mõne aasta pärast olla palju mitmekylgsem.” Paradoksaalsel kombel ilmus see prognoos almanahhide kuldaja viimaseks jäänud albumis „Vigilia” II (Kevadine Tartu, 1973). See, mis Isotamme arvates võis paista normaalse realiteedina, oli võimudele muutunud talumatuks. Et liberaalne suhtumine noorte isetegevusse oli edenenud üsna kaugele, näitab tõik, et ülikoolis pakkus peatne professor Harald Peep uurimisteemade hulgas välja ka almanahhid, mille tulemuseks oli Mihkel Muti kursusetöö „Noorte käsikirjalised almanahhid 1962—1972”. Mutt meenutab (21. VII 2008): „Ei tea, mis „südametunnistuse hetk” see Peebul oli. Sest kui ma järgmine kord talle ütlesin, et võtan selle [teema] (vestlus oli eraviisiliselt), siis polnud ta sellest enam üldse vaimustuses, vaid vangutas pead: „Libe tee, libe tee.” Aga ei keelanud. Minu töö ei olnud hin- nanguline, vaid statistiline. Kogusin kokku enam-vähem kõik, mis termini „käsikirjalised almanahhid” alla võis tolleks ajaks mahtuda. Alates Andres Jaaksoo koostatud „Noorte Loomingust”, mida ilmus ligi 50 numbrit ja mis polnud vähimalgi määral vastaline, kuni, ütleme „Thespisteni”. Tööl ongi ehk ainult see väärtus, et seal mainitakse asju, mida võib-olla kusagil mujal ei ole mainitud. Olin tollal täiesti „ringkondadeväline” nähtus (teine kursus), läksin küsima Isotamme jt. käest, et kuulge, andke mulle neid käsikirjalisi almanahhe lugeda. Päris kindlasti pidasid toona paljud mind koputajaks või igal juhul provokaatoriks.” Näib, et kannatuse katkestasidki Uti kirjas mainitud „Vigilia” (Sügisene Tartu, 1972) ja nn. kamikazede sarja kolmas almanahh „Jumala tuul” (1972). Pahameelt suurendas küllap seegi, et „Vigilia” koosnes kriitilistest ja ideologiseerivatest esseedest, „Jumala tuules” kõlasid aga sõjamehelikud motiivid, kuulutati mässumeelsust ja leidus mitmesugust metafoorikat väeti vastupanust laastavale ülemjõule. 1252 Kuigi almanahhid ei sisaldanud otseselt nõukogudevastaseid mõtteid, oli apokalüptiliste stiilifiguuridega pikitud kriitiline hoiak ilmselge. „Vigilias” kirjutab Tõnn Sarv pealkirja all „Elab ta veel?” näiteks hariduse enneolematust allakäigust ja noorsoo mentaliteedi mandumisest. Kavalalt mööndusi tehes esineb Ain Kaalep, kes jätab algul mulje, et teda häirib ülikooli peahoonesse paigutatud elektrikell, kuigi jutt käib klassikalise hariduse kriisist ja „selgest totrusest”. Kaalep pöördub süütundes Tartu eesti ülikooli esimese rektori Heinrich Koppeli vaimu poole: „Teie ajal, loomisperioodil, mõeldi ju alati kompleksselt. Ma tean küll, et oleks Toimetaja järelmärkus Toimetaja mingi võimalus meid kõiki teie hukkamõistu eest kaitsta.” Üldse on almanahhi silmapaistvaks teemaks minevikukultuurist jõu ammutamine (Kalle Eller, Andres Langemets, Peep Ilmet) ning vastuseis mitmesugustele olevikuhädadele (Talis Bachmann). Jaan Undi essee „Elame veel!” on pühendatud Dulcineale, nii on siin korraga viited Colas Breugnonile ja Don Quijotele, kahele maailmakirjanduse tegelasele, kes pidid sisenda- ma optimismi lootusetuski olukorras (Romain Rolland’i romaani 3. trükk oli ilmunud 1971). Kamikazedes annavad tooni Peep Ilmet ja Kalle Istvan Eller (nad osalevad ka teistes almanahhides), kes on omas ajas kahtlemata tähele- panuväärne paar. Isotamm peab nende autorite tõttu „Jumala tuult” kõige tugevamaks luulealmanahhiks üldse ja almanahhikirjanduse uurija Kersti Unt näeb kamikazedes omakirjastustegevuse „kõrgmomenti” (ma- gistritöö „Omakirjastuslikud väljaanded diskursiivsete muutuste kandjana nõukogude eesti kirjanduses”, Tartu, 2005). Tõepoolest, „Jumala tuules” on avaldatud näiteks Elleri luuletus „yle nõgeste läbi lepametsa”, mis ajastuomaselt kujutab fataalset konflikti — metsapuu ja roomiktrans- portööri võitlust (analoog n.-ö. ametlikus kirjanduses oli Toomas Liivi luuletus tanki ja luige heitlusest). Looduse imejõule panustamine väljen- dub juba almanahhi nimes — Jumala tuul on taifuun, mis päästis Jaapani riigi mongolite käest. EKP Keskkomitee semiootikutele ei jäänud almanahhides kuhjuv sümboolika kindlasti märkamata. Lisaks esindasid Ilmet ja Eller puhtakujulist alternatiivideoloogiat, n.-ö. maausulist eluvaadet, radikaalset pöördumist ürgse kultuuri manu. „Siit leiame endile esiloo kuni jääajani tagasi,” hüüatab Ilmet „Vigilias” Jakob Hurda rahvaluulekogudele mõeldes, „siit leiame endile teadmised elust ja maailmast, siit saame tagasi usu ja muidugi ka laulud, laulud, laulud.” Eller teeb ettepaneku saata laiali Keele ja Kirjanduse Instituut ning kaotada ülikoolist eesti filoloogia osakond, et näha, kas seepeale paraneb „Vana Kandle” ja eesti keele sõnaraamatute väljaandmine. „Ju- mala tuule” saatesõnas kirjutab Eller pikemalt väikekodanlastest: „Koolis vormis ja õpeti meid väikekodanlane, püüdes teha meist „korralikke inimesi”. Juba seal tekkis mässuvaim ja protest...” Seda laadi mõttekäike tõlgendabki parteiametnik sõjaka natsionalismina. Uti aruande ajaks oli partei pealetung almanahhidele juba edu saavu- tanud. Pärast pikemat vintsutamist oli 2. veebruaril 1973 ülikoolist eksmatrikuleeritud „Jumala tuule” koostaja Jaanus Paal. Almanahhide 1253 tegija oli hukka mõistetud mitme kogu ja koosoleku poolt, 11. jaanuaril 1973 nõudis tema eksmatrikuleerimist bioloogia-geograafiateaduskonna parteibüroo koosolek. Ei aidanud ka Kirjanike Liidu luulekonsultandi ja partei liikme Enn Vetemaa eksperthinnang, kus esinevad mõtted, nagu „ärgem süüdistagem kedagi”, ja selle toonitamine, et käsikirjalisi kogu- mikke on vaja. „Mis puutub kirjanikesse, siis nähtavasti tuleb nendega ka tegelda. Ja tõsiselt,” on rektor Koop seepeale täheldanud. Vetemaa kirjas väljendubki Kirjanike Liidu päästeaktsioon, mida Utt peab luba- matuks. Teise „päästja”, Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretäri Kalju järelmärkus Toimetaja Kääri eksperthinnang on Vetemaaga võrreldes välja peetud kriitilisemas toonis. (Vt. lähemalt: P. Ilmet, J. Paal, „Jumala tuul” Tartu Riiklikus Ülikoolis. „Keel ja Kirjandus” 1989, nr. 5 ja 6.) Omaette huvitav oleks vastus küsimusele, milliseid (nõukogulikke?) teid pidi jõudis Rahvusraamatukogu harulduste osakonda „Vigilia”, milles leidub tänulik pühendus: „Enn Vetemaale 28. näärikuul 1973. Tõnn Sarv.” Parteiametniku aruandes on kõige kurjakuulutavamalt mainitud Kalle Elleri nime (epiteet nekii, „keegi” inimese nime ees tähendas tavaliselt lindpriiks kuulutamise algust). 1973. aasta kevadel kutsuti Pühajärve 8-klassilises koolis inglise keele õpetajana töötav Eller Valga rajooni hari- dusosakonna juhataja jutule, kus talle almanahhidele viidates teatati vallandamisest. (Eller töötas seejärel kuni 1988. aastani Karulas mets- nikuna.) Ain Kaalep (kellelt pärineb „Vigilia” tähenduslik nimi) seevastu sai kutse Tallinnasse EKP KK kultuuriosakonna juhataja jutule. Kutsutu sõ- nul tegi Utt talle „viisakaid etteheiteid” almanahhis osalemise pärast. Järgmises „Vigilias” Kaalep enam ei esinenud. Ajahetkele on iseloomulik, et J. B. Isotamm otsustas loobuda „Vigilia” kolmanda kogumiku levita- misest, almanahhindus jäi soiku viieks aastaks. Uti kirja teine teema kajastab võimude otsust tõkestada Hando Runneli luulekogu „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (LR 1972, nr. 41—42) arvustamine. Põhjaliku ülevaate Runneli vaiksest vaenamisest annab Kaljo-Olev Veskimägi artiklis „Hando Runnel partei- ja tsensuuripaberites” (koguteoses „Läbi äreva vere”, 1999). Kuna luule- kogu oli 9. jaanuaril 1973 partei juhtkonnas hukka mõistetud (mitmes luuletuses, nagu „Mets on kõrge”, tundvat autor kaasa bandiitidele), siis oli 14. jaanuaril „Edasis” ilmunud heatahtlik arvustus, millele Utt tähelepanu juhib, juba parteidistsipliini rikkumine. Liiatigi oli partei liige Tõnis Lehtmets avaldanud arvustuse pseudonüümi all (L. Peenar). Tänase pilguga lugedes märkame seal näiteks ridu: „...ta on meelega rahvalauliku viisil kurbadest kõnelnud ja need täpsema määratluseta jätnud. Niisama nagu me tarvitame sümboleid, kirjutades näiteks valmi...” Aga eks olnud seesuguseid sümboleid täis ka almanahhikirjandus. Kiuslikke vihjeid, etteheitvaid metafoore, mitmemõttelisi kujundeid ringles üha tihedamalt selles tekstuaalses ruumis, kus partei vastavatel asjameestel tuli korda 1254 pidada. Päris kõigele ei saadud enam õigel ajal pihta, olukord vajas mahajahutamist. „Edasi” toimetaja kutsuti koos Tõnis Lehtmetsaga arvustuse ilmu- misele järgnenud päeval Tartu parteijuhtide ette, kus nad said parteilise karistuse. „Edasi” kultuuriosakonna juhataja Lehtmets töötas edaspidi Kirjanike Liidu Tartu osakonna konsultandina. Partei töösuhetest annab märku tõsiasi, et Uti esildise Runneli-osa on üle võetud vastse propagandasekretäri Vaino Väljase kõnesse ENSV par- teiaktiivi koosolekul 16. märtsil 1973. Väljas lisab omalt poolt üksnes Toimetaja järelmärkus Toimetaja lõpulause: „Kuidas see võis juhtuda, seltsimehed?” Tõepoolest, küsimus oli asjakohane. Runnel meenutab, et „Loomingu Raamatukogu” peatoi- metaja Otto Samma kahtles tõsiselt „Lauluraamatu” läbiminekus, aga otsustas siiski proovida. Ja oli rõõmsalt üllatatud, kui võis autorile tea- tada, et käsikiri sai trükiloa ilma ühegi paranduseta. Tsiteerime Veskimäe juba viidatud artiklit: „Sama kuupäevaga [9. I 1973] otsuses võtab kesk- komitee büroo teadmiseks Vladimir Beekmani avalduse, et Otto Samma on juba ametist maha võetud; kästakse kõiki asju parandada, sh. ka tsensuuri tööd.” Lõpetuseks ühe almanahhides osaleja meenutusi ja kommentaar „Loo- mingus” publitseeritud dokumendile. Paul-Eerik Rummo (e-kiri toi- metajale 14. VII 2008): „Uskumatult hädine ja mage kaebekirjake. Olin kolleegist (Kirjanike Liidu kaasliikmest) Utist kõigele vaatamata paremal arvamusel. Ettepanek saata kolleegidele kraesse KGB (nagu see juba niigi poleks inimeste normaalset elamist küllalt häirinud) ületab minu üsna kõrge sallivuse läve. Mida ma neist almanahhi-asjadest ise mäletan? Eeskätt seda, et vähemasti mingil perioodil olid nad tegelikult pool-legaalsed ja nii ma neid (pool-lojaalse kodanikuna) ka võtsin. (Huvitav muide, et just sellesama ebaleva termini — „pool-legaalsed” — leidsin nende kohta tagantjärele oma nn. väljasõidutoimikuga tutvudes KGB ettekannetest.) Niisiis taandus nende õiguslik seisund sofismile klaasist, mis on kas pooltühi või pooltäis. Pedantlikumalt võttes olid almanahhid justkui täiesti legaalsed, sest vähem kui 50 eksemplaris paljundatavaid üllitisi tsenseerimiseks esitada ei tulnudki. Iseasi muidugi, kas sellest piirnumbrist kinni peeti või kuidas saanuks esimese, legaalse tiraaþi tegijad välistada edasist isepaljunemist. Nii et teatud hulgal paljundamine (ja siis loogiliselt võttes justkui ka levitamine) oli vormilikult legaalne. Mis sisusse ja tooni puutub — noh, see on juba hinnanguline küsimus, osalt lausa maitseasi. Tollal muidugi võidi ja osati kinni võtta millest tahes, ka kaelakohtulikus mõttes. Tagantjärele tollastest võimalustest ja kommetest mõeldes ei teagi, kas nutta või naerda. Või õlgu kehitada. Küllap kõige enam viimast, kui polnuks tegemist nii pika ajalõiguga inimeste ainulisest elust. Teisalt, eks riski ja tehnilise nuputamisega seotud aktsioonidest oli tegijate enese- tundele umbsel ajal omamoodi kasu ka. Hämmastav õigupoolest, kui erinevaid asju mahub järjestikku ühe 1255 inimpõlve eluaega. Ärataotud kirjutusmasinail läbi viletsate kopeer- paberite punnitatud mõnekümnesed tiraaþid — millele „võimud” iga kord küüsi taha ei saanudki — ja internet (mille kasutamist kah mõnel pool püütakse kontrolli alla saada)! Umbes sama tunne tuleb, kui lastelastele rääkides, et olen rehepeksumasinal töötanud, ja mitte muuseumis, vaid tegelikus elus. Ise ka ei usuks.”

Toomas Haug Toimetaja järelmärkus Toimetaja 1256 MIHKEL MUTT Maa tuleb täita kirjanikega

Loov- ja muud haritlased on alati armastanud koonduda. Nad vajavad keskmisest rohkem omasuguste seltsi, sest sellega kaasneb võimalus va- hetada infot ja arendada mõtteid, lõpututes dialoogides käib ka vastastikune vaimne üleskütmine. Koondumine on toimunud kõikvõimalikel tasanditel,

Mõtteid ja märkmeid niihästi ajas kui ruumis, viimane omakorda niihästi organisatoorselt kui ka territoriaalselt. Tolles viimases võib taas eristada kooskäimise kohti (klubid, kohvikud jms.) ning elukohta üldisemalt. Kuni viimase ajani on haritlased reeglina kõikjal eelistanud (suur)linnu, sest seal on omasuguseid rohkem ees ja ka kergem oma vaimutooteid turustada. Selle kõige taustal pole imestada, et vastalisele haritlasele oli pikka aega üks suuremaid karistusi tema väljasaatmine, isoleerimine omasuguste seltskonnast. Eesti kirjanikud, kunstnikud jt. on ammust aega elanud peaasjalikult kahes suuremas keskuses, Tallinnas ja Tartus. Kuigi Nõukogude ajal kaldus see kunagi üsna ühetasane proportsioon järjest tugevamalt pealinna kasuks, jäi Tartu ometi tugevaks alternatiiviks. Lisaks leidus loovharitlasi eeskätt nendes kolmes linnas, kus olid teatrid, sest sünteetilise kunsti templid koondavad enda ümber loomuldasa lisaks näitekunstiga seotuile veel ka muusika, kujutava kunsti ja kirjandusega tegelejaid. Mujal olid loov- haritlased üsna juhulikult esindatud. Mõni elas kusagil talus, mõni õpetas väikelinna koolis jms. Võis lausa jääda mulje, nagu oleksid nad ennast nendesse paikadesse unustanud, viitsimata metropolidesse kolida. See kõik tundus enam-vähem loomulik ja kindlasti meeldis see ka võimule, sest nii oli potentsiaalsetel vastalistel kergem silma peal hoida. Nüüd on sellel alal juba mõnda aega midagi muutunud. Selle aimduse kinnitusena võtsin kätte Kirjanike Liidu liikmeskonda kajastavad teatmikud, niipalju kui mul neid kodus oli. Need on head abimehed statistika tegemiseks, sest sinna on märgitud ka kirjarahva aadressid. Mu esimene sihuke teatmik on aastast 1983, viimane tänavu kevadest ehk täpselt veerand sajandit hilisem. Vaatasin ka vahepealseid (1991, 1995 jne.), aga ei hakka sealseid andmeid esitama, sest need üksnes detailiseerivad dünaamikat, tendentsid on ühesuunalised. Murdepunktiks on 1990-ndate algus ja keskpaik. Olen teadlik, et ametlik elukoht ei vasta(nud) mõnel puhul tegelikule, aga seda n.-ö. mõlemas suunas, nii et täpsustused ei muudaks kokkuvõttes üldpilti. Probleemi tekitab see, et ühelt poolt kirjaniku elukoht, teisalt tema tegevuskoht ning mõjupiirkond ei tarvitse alati kattuda. Enim kehtib see ehk Elvas või Peedul elanud päevatartlaste suhtes, nagu Kaalep või Muru. Umbes sama võib öelda mõnegi kirjaniku kohta, kes elab Tallinna eeslinnadeks kujunenud Laagris või Viimsis. Ent mingi piiri peab tõmbama, muidu läheb kogu liigitusalus paigast. Veel üks asi. Kirjanike Liidu liikmeskond hõlmas vanasti teadagi ainult ENSV-s elavaid. Väliseestlased hakkasid kodumaises ühenduses figureerima 1257 1990-ndail (2008. aasta matriklis on neid 26). Ent KL-i liikmeskond on ka ilma selleta vaadeldavas ajavahemikus ligi veerandi võrra suurenenud. 1983 oli liikmeid 194, 2008. aastal 303, kellest Eestis resideerub 277. Neid arve tuleb arvestada põhilises proportsioonis, milleks on „pealinn versus ülejäänu”.

Üldine tendents on Tallinna osatähtsuse vähenemine. See ei ole väga suur, ent siiski märgatav ka ilma väliseestlasi arvestamata. Tallinnas elas 1983. Mõtteid ja märkmeid aastal Kirjanike Liidu 194 liikmest 146, 2008. aastal 303 liikmest 149 (millele võib lisada 4—5 pealinna vahetus naabruses elavat). Seega on pealinna osa kahanenud jämedates joontes kolmelt neljandikult pooleni. Tartlaste suhteline osatähtsus on õige natuke tõusnud. 1983. aastal oli 194 liikmest tartlasi 28 (pluss 2 Elvast), tänavu 303 liikmest 52 (koos terve Tartumaaga 61). Kõige olulisem tendents vaadeldaval perioodil on kirjanike asuala laienemine. Kui kakskümmend viis aastat tagasi elas väljaspool kaht suuremat keskust üksnes 18 kirjanikku, siis praegu on see arv 65—70, mille hulgast on välja jäetud 26 „vana” väliseestlast, kes endiselt võõrsil elavad. (Märkigem, et füüsiliselt on siia asunud näiteks Vello Salo ja Tiina Kirss ning mujale siirdunud Vahur Afanasjev, Sirje Kiin ja juba varem Aarne Puu.) Huvi pärast teadvustagem, mis olid ja on need paigad, kus meie kolleegid elasid ja elavad. Esmalt veerand sajandit tagasi. Rakveres 3 (Peep Ilmet, Kalju Saaber, Ott Kool), Elvas koos Peeduga 3 (Ain Kaalep, Karl Muru, Peeter Olesk), Viljandis 2 (Vello Lattik ja Luise Vaher), Pärnus 2 (Jaak Rähesoo ja Venda Sõelsepp). Ülejäänud paikades igal pool üks: Märjamaal Harri Jõgisalu, Keilas Helvi Jürisson, Harju rajoonis Arukülas Veera Saar, Paides Rein Sander, Türil Enn Vaigur, Raplas Ly Seppel, Narvas Tatjana Zrjanina, Valgas Gennadi Gerodnik. Ja ongi kõik! See-eest milline pilt avaneb praegu! Harjumaal 11: Epp Annus Viti külas, Viljo Anslan Padise vallas Kõmmastes, Raimo Männis Laagris, Endel Nirk Viimsis, Eeva Park Sakus, Jaan Rannap Kose-Ristil, Ivar Sild Sauel, Toivo Tasa Tabasalus, Erik Tohvri Keilas, Leelo Tungal Ruilas ja Udo Uibo Kolgal. Tartumaa linnadest Elvas (koos Peeduga) 5: Ain Kaalep, Aarne Merilai, Kajar Pruul, Karl Muru, Ilmar Särg. Veiko Belials elab Luual, Piret Bristol Tähtvere vallas, Jaan Kaplinski Tõraveres ja Ilmar Vene Kolkjas. Põlvamaal on 5 literaaati: Aapo Ilves ja Krista Räni Räpinas, Marko Kompus Põlgaste külas, Ann Must Valgjärve valla Mügra külas, Olavi Ruitlane Võõpsus. Viljandimaal niisamuti 5: Jaak Sarapuu Viljandis, Nikolai Baturin Välustel, Mathura alias Margus Lattik Lellel, Paavo Matsin Pärsti vallas, Valda Raud Heimtalis Kääriku talus. 1258 Võrumaal on 4: Igor Kotjuh Võrus, Margus Konnula alias Contra Urvaste vallas, Kauksi Ülle Meremäe vallas, Lauri Sommeri üks aadress on Räestu. Raplamaa võib uhkeldada 4 literaadiga, eeskätt tänu Ehinite dünastiale maakonnakeskuses. Märjamaal elab Harri Jõgisalu. Järvamaal on kirjainimesi 3: Jaan Pehk Türil, Rein Sander Karinul ning Tõnu Õnnepalu Roosna-Allikul. Läänemaale on märgitud 3 literaati, kõik Haapsalus (Aidi Vallik, Helgi Loik, Agu Tammeveski alias Indrek Kraas).

Mõtteid ja märkmeid Saaremaal samuti 3: Jüri Tuulik ja Lembit Uustulnd Kuressaares ning Urmas Rattus Orissaares. Ka Lääne-Virumaa on 3 literaadi koduks: Rakveres elavad Aarne Biin ja Kalju Saaber, Kundas Katrin Reimus. Hiiumaal elutseb 2 liidukaaslast: Kärdlas Ave Alavainu ning äsja Pühalepa vallast Kärdlasse kolinud Vaapo Vaher. Jõgevamaal on neid samuti 2, Jõgeval Henn-Kaarel Hellat ning Laiusel Hendrik Lindepuu. Pärnumaa võib uhkustada 2 kirjanikuga: Kati Murutar elab Audru vallas ja Sven Sildnik suvepealinnas endas. Valgamaalgi on seis sama: Einar Maasik Taheva vallas ning Rein Tootmaa Tõrvas. Ida-Virumaal elab Kirjanike Liidu teatmiku järgi otsustades ainult üks meie kolleeg: Larissa Vanejeva Illuka vallas. Niisiis on dünaamika toimunud just ülejäänud Eesti suunal, keskustest väljapoole. Kui 1983. aastal elas kirjanikke umbes pooltes rajoonides, siis nüüd leidub neid kõikides maakondades, kogu maa on n.-ö. kirjanikega kaetud. Ehkki mitte ühtlaselt. Kui võrrelda maakondade elanike arvust lähtudes, on suhteliselt vähene esindatus Pärnu- ning Virumaal, iseäranis aga Ida-Virumaal, kus eestikeelseid tegevkirjanikke õieti polegi. Seevastu on tõmbekeskuseks kujunenud Lõuna-Eesti, kuhu otsapidi kuulub ju ka Tartumaa. Veel torkab silma, et kui enne elasid ka väljaspool Tallinna ja Tartut paiknejad eeskätt rajoonikeskuses või suuremas alevis, siis nüüd on paljud maandunud „pärapõrgusse”. Kui kõnelda säärase rände põhjustest, siis kas ei heiastu siin justkui vastupidine trend veendumusele, et rahvas kipub aina linnadesse? On see haritlasele tunnuslik vastuvoolu ujumise soov? Ihalus juurte järele? Oma- ette lugu on Lõuna-Eesti, mis seondub sealse kultuuri üldise minirenes- sansiga. Mõistagi on romantiliste kõrval ka ainelisemaid põhjusi. Esiteks väiksemad väljaminekud, millele tihti lisandub esivanemate tagastatud maaomand. Maal on kergem toime tulla, keskkond on turvalisem ja üldse inimsõbralikum. Teiseks on väljaspool kahtlust, et tänu internetile, mobiiltelefonile ning autodele on provintsi mõiste oma sisu kaotamas. Eesti-suuruses riigis pole enam ka loovharitlase jaoks suurt vahet, kus elada. (Söandan arvata, et üks põhjus, miks ränne väiksematesse kohtadesse pole olnud veelgi hoogsam, on toimetuste jt. regulaarset tööd ja sissetulekut võimaldavate asutuste paiknemine kahes peakeskuses. Kuigi 1259 suure osa näiteks ajakirja toimetamistööst saab ära teha eemal viibides, on juba nädalalehe puhul lähemal elamine möödapääsmatu.) Kas selliselt rändelt tohiks oodata ka midagi puhtkultuurilist, mingeid vaimuelulisi tagajärgi? Ühelt poolt näiteks kohaliku elu elavnemist, „maa soolastumist”, teiselt poolt tegeliku elu viljastavat mõju kirjaniku loomingule? Oleksin siinkohal ettevaaatlik. Paljud pärapõrgus asujad on seal kui erakud või üksinduses maahärrad. Ei pritsi neile külarahvaga vestlustest elu paberile. Baturin kirjutab Võrtsjärve ääres hoopis teistest Mõtteid ja märkmeid maailmadest. Traat seevastu pole Palanumäe maastikel vist ammu füüsiliselt elanud. Ja ometi teeb mind säärane hargnemine rõõmsaks.