Eesti Kirjandusmuuseumi

Eesti Rahvaluule Arhiiv

Mari-Ann Remmel Vennaste ja vete vald

Nabala kohajutud

EKM Teaduskirjastus

MTÜ Sõmerlased

Tartu - Nabala 2017 Kujundaja: Angelika Schneider Toimetaja ja registri koostaja: Valdo Valper Kaardid: Maa-amet, tehniline teostus Martti Veldi Projektijuhid: Katrin Martinson, Liivi Tamm, Risto Järv

Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium (projektid IUT 22-4 ja EKKM 14-311), Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti- uuringute Tippkeskus), Kiili Vald, Kose Vald, AS Efekt, MTÜ Eesti Kohapärimuse Keskus, MTÜ Tuhala Ajaloo- ja Kunstikamber, Nabala Mõis (Maie ja Arvidas Matsenas), OÜ Meediapilt (Liivi Tamm), Hille Alamaa, Kaja Arbeiter, Ervin Bernhardt, Styna Eerma, Eret Jaanson, Külli Joonson, Tõnu Kaljuste, Kaupo Kaupmees, Arne Kivistik, Triin ja Jürgen Kusmin, Heidi Kööp, Lehte Kööp, Meeli Küttim, Reet Laidoja, Reet Lassi, Eli Lend, Viive Loige, Eve Lumi, Maia ja Märt Luus, Katrin Martinson, Sirje Mesila, Taimo Nimmo, Timo Panin, Lauri Peterson, Eha ja Triin Põllu, Margit Miller-Solo, Mai ja Raivo Stern, Kristi Säkk, Anneli Talvik, Antti ja Janika Toppi, Tiina Tuulik, Ülle Vabamäe, Salme Väljataga

Esikaanel: Nabala noored Vääna jõel, 1920. aastad.

Autoriõigus: Mari-Ann Remmel (koostamine ja vahetekstid), Eesti Kirjandusmuuseum (tekstid)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda Sisukord

7 Saateks

15 I Nabala pärimuse talletamislugu 27 II Vaateid Nabala pärimusmaastikule 29 Sissejuhatuseks

33 1. Loodus ja rahvausund 35 Nabala vetevald – jõest, karstist ja veesoontest 49 Pühapaigad looduses 57 Uskumustest, ravimisest ja argimaagiast 69 Loodusvaimud, kratid, kodukäijad

75 2. Ajaloolised paigad ja sündmused 77 Muistised kaugemast minevikust 85 Vanad sõjad ja taudid 93 20. sajandi sõjad – parem, kui ei oleks näinud…

103 3. Nabala vald, kogukond ja argielu 105 Nabala vallast ja haldusjaotusest 115 Külad ja talud 123 Noppeid kohalikust keelest 129 Sotsiaalsed suhted ja endisaegne eluolu 141 Tuntud isikud – Nabala „pühakud ja paganad”

149 4. Usklik Nabala 151 Vennastekogudus ja palvemaja 161 Kodused palvetunnid 165 Kirikutee 171 Usulahkudest

177 III Teekond läbi külade 179 Ajalooline Nabala Suurküla ja Paekna 223 Nabala mõisast Sõgulani 277 Metsanurga 327 Sõmeru ja Siberi küla 371 Piissoo, Kurevere ja Arusta 439 Nõmmekülast Sookaerani

487 Kirjandus, käsikirjad ja internetiallikad 491 Arhiivikogude lühendid 493 Koharegister 508 Nabala piirkonna kaart Saateks

Mida me teame Nabalast? Minu tutvus Nabala teeb seniajani eriliseks loo- selle kandiga algas ammu enne seda, dus ja tugeva kokkukuuluvustunde- kui päriselt Nabalasse sattusin. Jüri ki- ga kohalik elanikkond. Tähenduslik helkonna keskpaigas, mu kodukandis, on siinne vetevõrk, mis hargneb nii räägiti Nabalast huviäratavaid lugusid, maa all kui peal. Ka koha nimi läh- ning Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes, tub maa-alustest veesoontest. Ajaloo- mida hakkasin uurima juba tudengina, lase Paul Johanseni arvates on vana leidus nii mõndagi põnevat. Nabala Nabala küla saanud nime sõnast naba, oli ühtaegu lähedal ja kaugel, tuttav mis esineb Eesti kohanimedes järve ja ja tundmatu. Seal kirja pandud jutud jõe vahelise ühenduskanali nimedes, sest tundusid kandvat mingit eriliselt enne- Nabala põlisküla lähedal Kuivajõe mäe muistset elutunnetust – aga see kõik oli juures kaob väike ojake kurisusse, ilmu- alles pika Nabala avastamise tee algus. des välja küla kohal ja ühinedes Nabala Kui hiljuti Kiilis oma sugulastel kü- ojaga (jõega).1 las käisin, öeldi mulle, et Nabalas ei või Tänapäeval on Nabala kuulsust ko- kellestki halba rääkida, sest seal on kõik gunud hoopis muudel asjaoludel. Käes- omavahel sugulased. Küllap see nõn- oleval sajandil sattusid kaevandajate da ka on, sest kuidas muidu saaks üks huviorbiiti siinse karstunud pinnase lub- paikne ja põline kogukond läbi sajandite jakivilademed. Kohalikud inimesed on püsida ja kasvada. Nabala oli omaette ja ärevil tuleviku ja elukeskkonna säilimise eraldatud, soodega ümbritsetud metsa- pärast. Loodusmaastiku muutused on tagune vald oma mõisa ja rea küladega. niigi silmatorkavad. Tänaseni on rah- val hästi meeles lood suurte vete ajast, 1 Johansen, LCD 1933: mida siin enam endisel moel kogeda ei 509/10. saa. Justkui kaevandamiskavadest veel

Saateks 7 vähe oleks, hakkas 2013. aastal Nabalat kombeid, samuti nagu puhast loodust ähvardama Rail Balticu projekt. Kuna haruldaste liikidega. Vanad uskumused siinseid loodusvarasid ja kultuuripäran- on põimitud vennastekoguduse vaimu- dit on varem võrdlemisi vähe uuritud, ga, mis jõudis siia koos hernhuutliku lii- oli raske tõestada, et piirkonnas leidub kumisega juba 18. sajandil. midagi erilist ja väärtuslikku. Ometi See piirkond on ühtne nii maasti- jõuti 2014. aasta lõpuks Nabala-Tu- kuliselt kui ka asustuslooliselt. Nabalas hala looduskaitseala moodustamiseni, ei leidu küll ühte väljapaistvat turismi- sõna võtsid ka geoloogid. Loodustead- magnetit nagu seda on lähikonnas asuv lased tõid esile, et põhjaveetaseme lan- Tuhala Nõiakaev, kuid siingi on igal kü- getamine on mõjunud halvasti siinsete lal omad pärimuspaigad. Paremini tea- haruldaste allikasoode taimestiku liigi- takse kohti, mis asuvad ajalooliste teede rikkusele.2 Siis hakkaski Ants Talioja, ääres. Alates 2014. aasta suvest on tänu Katrin Martinsoni ja Salme Väljataga kohalikule initsiatiivile Paekna-Nabala eestvedamisel idanema Nabala päri- rahval ka oma matkarada3 15 objek- musraamatu mõte. Nüüd võib öelda, tiga, mille juurde püstitatud infotahv- et selle tegemisse on kaasatud kaalukas lid ei lase pärimusel nii kergelt unus- osa kogukonnast. tusehõlma vajuda. Rada võiks olla ka Nabala asustuse algus ulatub tuhan- palju pikem ning hõlmata teisigi külasid. dete aastate taha. Siin paikneb ka hulk Eestis pole vist teist kanti, kus rändaja Põhja-Eestile iseloomulikke muistiseid. mööduks järjepanu mõisast, „põrgust” Rida praeguseid külasid eksisteeris juba ja palvemajast ning sõidaks siis Sõdina muinasajal. Nabala rahvast on peetud mäele… Siin on läbi aegade elanud nii väga usklikuks, samas on siin säilinud pühamehi kui „vanapaganaid”, siin on väga vanu tõekspidamisi, uskumusi ja ristunud eriaegsed teed. Kõik ajastud on maastikku jätnud oma jälje. Peale kaugema aja mälestiste 2 on nüüd juba pärimuspaikadena või pä- Loodusväärtustest randkultuuriobjektidena arvel ka endise lähemalt vt Nabala looduskaitseala eluolu juurde lahutamatult kuulunud se- seletuskiri. https:// pikodade, veskite, rehtede, kiviaedade, www.envir.ee/sites/ saue- ja kruusaaukude, laada- ja pal- default/files/nabala_ seletuskiri1311.pdf. liplatside, lasketiirude ja poodide asuko- had. Oma järge ootavad kolhoosiaegsed 3 rajatised. Vt matkaraja Sajanditetagustel mõisakaartidel tutvustust http://www. luigekandikeskus.ee/ ­näe­me palju kohanimesid – osa neist kylalisele. on veelgi käibel. Pärimuse kaudu­ saab

8 kaardistada mälu ulatust. Kauge minevik heoloogia võimaldab inimluude järgi on nagu hämar mets. Isegi natuke kõhe määrata piirkonna, kust inimene pärit on seal kolada, sest äratuntavat on vähe- on. Nii kohad kui ka kohalikud inimesed võitu. Võibolla inimeste näod ja tuttava väärivad ühtviisi tähelepanu ja kaitset. kõlaga keel… Vana koha peal on mõ- Lugusid on räägitud sellistest inimestest, ned teed ja soosillad, jõesäng ja mõisa- kes eristusid ülejäänutest või said hakka- süda. Ajatunnetus muutub ka inimese ma millegi erakordsega. Ka kohtadest eluea vältel, rääkimata muutustest, mis pälvisid tähelepanu eelkõige need, kuhu toimuvad põlvkondade vahetudes – eri- oli korduvalt põhjust minna või kus oli ti kui need langevad kokku ühiskonna midagi juhtunud. Suletud kogukonnas murranguaegadega. Praeguste eakate võib selline info säilida sadu aastaid. inimeste mälu kajastab põhiliselt 20. Nabalas on kohati tunne, et Tal- sajandit. Nabalas mäletatakse isikuid, linn on kaugel. Eriti tundub see nõnda kes hoidsid kiivalt kinni vanapärasest olevat sooäärsetes külasoppides, kust eluviisist – olgugi et „suur kell” näitas tee enam edasi ei lähe. Meeldesööbi- juba nõukogude aega. Kõrvalisem, ki- valt detailsed jutud vanadest sõdadest, rikust ja keskusest kaugem piirkond või- pelgupaikadest, tapetud tragunitest jne maldas seda, et mõnegi inimese peas oli elavad praeguse ajani sealseid põlista- kell omajagu taha jäänud – aeg voolas lusid ühendanud suguvõsa mälus. Pä- seal aeglasemalt. rimus on liikunud sugulusniite pidi, nii Samas on kõik muutumises – maas- nagu vesi kannab infot mööda jõgesid, tikutaju, kohanimed, maastik ise, asus- ojasid ja sooni. tusmuster. Olen käinud Nabalas ala- Kui naabrite seas kaob „nabalike” tes 2010. aastast, mõne inimese juures tögamine peavoolust erineva eluhoiaku korduvalt. Tagasi minnes on alati mi- pärast, saab äkitselt nähtavaks see koha- dagi teisiti. Väike osa neist tähelepa- liku pärandi tuumakas sisu, mis mujalt nekutest on talletunud välitööfotodele, Tallinna külje alt juba ammugi kadu- helisalvestustesse, päevikutesse. Vanad nud. Usun, et lood, mis eri aegadel siit pildialbumid, mida mitmes kodus on on üles kirjutatud, suudavad seda kõige näha õnnestunud, annavad edasi vää- paremini edasi anda. rikat tsaariaja lõpu õhustikku, külamil- jööd enne ning pärast II maailmasõda. *** Pärimuslood lubavad aga vaadata tun- duvalt kaugemale. Mõtlesin kaua, mil viisil mitmepalge- Tahtsin Nabalat portreteerides kok- list ainest raamatuks vormida. Ühtpidi ku viia koha- ja kogukonnapärimuse, sest tundusid mulle kui folkloristile olulised sajandeid paigal püsinud suguvõsad kuu- just sellele kandile iseloomulikud pä- luvad selle maa juurde. Kaasaegne ar- rimusteemad, teisalt jällegi kohad: iga

Saateks 9 küla oma maavaldustega, millest kokku Raamatu eesmärgiks on muuhulgas moodustub omaette terviklik ruum – näidata, et pärimuslood ei ole üksnes kohapärimuse mõistmise ja seoste ta- huvitavad illustratsioonid, vaid et neil jumise seisukohalt on see väga oluli- on tihe side „päris” ajalooga ja „päris” ne. Kohaliku inimese mõte liigub tekste eluga, päriselt elanud inimestega. Suust lugedes mööda konkreetseid paiku ja suhu kandunud teadmised jäid palju- talusid. Niisiis otsustasin lugejate eri- dele enne koolikohustuse tekkimist ain- nevaid taustu arvestades läheneda mõ- saks infovooks, mille abil end ümbritse- lemat pidi – raamatu esimeses pooles vas maailmas määratleda. Rahvajutte avada piirkonna tunnusjooned teema- täiendavad mälestused taludes elanud de kaupa, teises pooles aga esitada lood isikute kohta. Vana tüüpi mälu pidas vastavalt kohtade paiknemisloogikale. oluliseks säilitada teadmisi sugulussuhe- Külade peatükid on järjestatud ruumi- test ajas ja ruumis. Neid ei ole kogumi- liselt, piirkonna tutvustusele ja kaardile kus esitatud siiski läbivalt kõigi talude järgnevad rahvajutud, mida on vaja- kohta – allikmaterjal oli selles suhtes dusel veidi lühendatud ja loetavamaks ebaühtlane. Ühtlast joont ei ole aetud toimetatud. Teksti all on viide, mille ka koha- ja isikunimede õigekirja puhul, järgi leiab selle üles arhiivikogust, selle kirjapilt varieerub, kasutatakse erinevaid järel kirjapanija ning esitaja nimi, tal- variante. Tekste litereerides eelistasin letamisaegne elukoht ning aasta. Ki- ise häälduspärasemat kuju, nt Halja > helkond on viites nimetatud ainult sel Alja, Hiie > Iie, Möldri > Möldre. Nii juhul, kui tegemist on teatega väljast- talu- kui perenimede puhul on kohati poolt Jüri kihelkonda. Juturing algab tarvitusel vana saksapärane kirjaviis, mis Nabala südamest (ajalooline Nabala ja on lühikeste ja pikkade häälikute osas Paekna küla, seejärel mõis) ning kul- vastupidine praeguse, hääldust järgiva geb päripäeva kuni Sookaera külani. kirjaviisiga, nt Arro > Aru, Ida > Iida, Lugejal on võimalus teha mõttes kaa- Niliski > Niiliski jne. sa teekond ümber Nabala keskme ehk Põhifookus on niisiis pärimusel, „naba-ala”, rännates koos mitme põlv- mille seas leidub muistendeid ehk le- konna jutustajatega läbi eri kohtade ja gende, samuti pajatusi isikutest, pe- ajastute, kogeda vaimusilmas üleujutusi redest ja humoorikatest juhtumitest, ja rüübata tervendavat allikavett, var- keskkonnakajastusi jne. Mind huvita- juda soosaartel pelgupaikades, pugeda sid mitte ainult maastik, sündmused ja läbi madala ukse suitsutarre või külas- inimesed, vaid ka see, kuidas ja miks tada palvetundi... Koostasin ülevaate neist on räägitud. Jõudumööda vaata- ka siitkandi pärimuse kogumisloost, sin võrdluseks kõrvale vanu kaarte, fo- milles omakorda ilmnevad huvitavad tosid, arhiivi­dokumente ja suguvõsade (sugulus)seosed ja suhteliinid. põlvnemis­liine. Üksikutes aspektides oli

10 abi teadlaste ja koduloolaste töödest, maõppimise lugu, mis kindlasti ei lõpe kuid terviklikku käsitlust ei olnud Na- kogumiku viimase leheküljega. Loode- bala valla vaimse pärandi kohta paraku tavasti kutsub mõni raamatus avanev toeks võtta. Valgeid laike oli palju. Eks teeots lugejat iseseisvalt edasi liikuma – vist seetõttu paisuski sinne käsitlus ava- Nabala narratiiv ootab täiendamist nii ramaks kui algul plaanitud. Külatutvus- sõnas kui pildis. Inimestel on kodus tustesse olen koondanud valikulist infot vanu fotosid, millel kujutatud isikuid kohanimedest, vanemast ajaloost ning sageli enam ei tunta. Mul on hea meel, tõlgendusi selle suhestumisest folkloo- et leidsin tänu abilistele huvitavaid pil- riga. Pärimus paneb faktid kõnelema. te ja ka infot nende kohta. Üllatuslikult Kokkuvõtliku loendina on asustus- hakkasid Nabalast kõnelema isegi paar loo peatükis esitatud talunimed küla- mu enda koduarhiivis säilinud saja-aas- de kaupa II maailmasõja eelse seisu- tast fotot. Pildipanga koostamine võiks ga, sest praeguse vanima põlvkonna olla järgmine töö… mälestused, mida see raamat paljuski Raamat on seega giidiks ka neile, vahendab, pärinevad just sellest aja- kes seni Nabalast midagi ei tea. Kuigi järgust. Siis oli laias laastus säilinud ka tähelepanu all on vaid üks väike mõi- 19. sajandi lõpu kruntimisjärgne talude savald, avaneb selle kaudu üldisem, paigutus ning maade jaotus. Vanadele, paepealse Põhja-Eesti vaimset päran- sajandeid püsinud taludele olid lisan- dit iseloomustav panoraam. Sügavam dunud endiste saunakohtade järglas- sissevaade Nabalasse aitab mõista tena väiketalud ja uuemad asundusta- endisaegse­ maarahva mõttelaadi, elu- lud. Võrdlevalt on paiguti toodud ka tingimusi ja toimetuleku võimalusi. sõjajärgset infot. Saame osa igapäevaelust, mis kulges Kolhoosiaegseid lugusid mahtus sümbioosis karstiala eripäraste loodus­ siinsete kaante vahele üksikuid, sel ilmingutega. Pärimuses näeme jälgi sel- teemal võiks tulevikus eraldi väljaan- lest, kuidas toimis Harjumaa külaelu degi koostada. Ka seniajani valusat II rohujuuretasandil enne nõukogude- maailmasõja ning küüditamise teemat aegseid ja varasemaidki muudatusi. puudutasin vaid põgusalt, ehkki salves- Ajalooõpikute stiilist erinevad ehedad tasime ka neid jutte. On mõned näited pärimuslood ja mälestused toovad sil- uuemastki ajast, sh taludes toimunud me ette pilte, mis iseloomustavad mitte filmivõtetest jm. Seadsin siiski sihiks ainult inimese suhet maastikuga, vaid edasi anda eelkõige Nabala iseloomu- ka üksikisiku suhet kogukonna ning va- likumaid, maastiku ja asustusega seo- litseva ajastuga. Paigad ja ajad muutu- tud erijooni. Samas – esitatu peegeldab vad, kuid maa on ikka sama. Tugeva tahes-tahtmata eelkõige minu isiklikku vaimuga rahvas toibub ka raskematest kogemust, Nabala avastamise ja tund- raputustest ning kohaneb.

Saateks 11 Tänusõnad

Avaldan siinkohal suurimat tänu kõigile Vesiloik, Jüri Viigimäe, Helmi ja Endel Nabalaga seotud inimestele, kes on oma Viirsalu, Elve Viitamees, Rein Viljak teadmisi või materjale suuliselt või kir- (sen), Rein Viljak (jun), Alfred-Jaan Vil- jalikult jaganud: lo, Ants Väljataga, Helgi Väljataga, Sal- Mari Ader, Koidula Ameerikas, Iivi me Väljataga, Mai-Agate Väljataga jt. ja Kalju Arro, Evi ja Kalju Aruaas, Ilmi Aitäh kõigile toetajatele, abilistele Aruväli, Laine-Astrid Bils, Valli Evard- ning projekti toimkonnale! Finantspoolt son, Hela Hellenurm, Viivi Hiiekivi, korraldasid sihikindlalt Katrin Martin- Elmar ja Helgi Iida, Veiko Ilus, Endla son, Liivi Tamm, Risto Järv ja Margit Melanie Juss, Heljo Kallasmaa, Enno Miller-Solo. Fotograafidena andsid vä- Kante, Elmar Kaseoja, Helmi Ker- litöödel oma panuse Meeli Küttim, Jüri de, Evi Kivisalu, Teesi-Maie Kingo, Metssalu, Katrina Tulev jt. Ajaloolis- Elvi ja Evald Kirss, Lehte Kivilo, Eri- te andmete täpsustamise, teksti ja heli ka Kokassaar, Vello Kuimets, Lehte ja arhiveerimise, fotode skaneerimise ja Voode Kööp, Linda Lehis, Avo Lend, kaartide osas panid õla alla Eve Lumi, Jaane Lend, Vilma Leosk, Viive Loige, Alar Madisson, Tuuli Otsus, Fred Puss, Eve Lumi, Helmi Lumi, Maia ja Märt Aivo Põlluäär, Reet Raudkepp, Säde Luus, Kadri Maada, Elmar Metsar, Val- Lee Remmel, Jaan ja Kadri Tamm, Vei- ve Metsar, Aita Mihkelsoo, Helga Mäe, ko Tammer, Tõnis Türna, Pille Vaht- Herta Mäe, Neeme Mäe, Vaike Veelai- mäe, Heiki Valk ja Martti Veldi. Tuhat ne Mättas, Salme Niilisk, Ardo Niinre, tänu ka raamatu toimetajale Valdo Val- Õie Nimmo, Evi Noormets, Tanel Ots, perile ning Angelika Schneiderile, kes Laine Pootsmaa, Aime Põldsalu, Nel- valdab käsikirja raamatuks kujundamise li Rohi, Arne Roodla, Helvi Roosimä- kunsti. Lõpetuseks tänan oma lähedasi gi, Anne Ruudna, Elvine Ruuse, Hans kannatlikkuse ja toetava suhtumise eest Saar, Saima Seppa, Lembit Sillanurm, perioodil, mil ma oma mõtetega roh- Vaike Sillanurm, Jaan Sinisaar, Selma kem Nabalas kui kodus viibisin. Sinnikas, Valdur ja Maret Suits, Vel- Mari-Ann Remmel lo Suits, Ants Talioja, Valmi Toajaak, Tartus, 2017. aasta kevadel Nelli Toater, Ester Uibomäe, Armilda

12

Jaan Rutopõld (Ruutopõld). Alfred Põldmäe fotokogu Vaida raamatukogus.

14 I Nabala pärimuse talletamislugu

Rahvaluule kogumine on ajast aega ol- arenes Jüris aegamööda üsnagi jõud- nud isamaaline ja valgustuslik tegevus. saks kogumistööks, vaatamata sellele, Jüri kihelkonna pärimust on kirja pan- et 18-aastane Kristjan Põldmäe kurtis dud juba alates 19. sajandi lõpuküm- samal aastal oma kirjas Hurdale, et Jüri nenditest. Nabalas liikusid ja saatsid kihelkonnast ükski sulemees vanavara oma ülestähendusi Jakob Hurdale kaks korjamise eest hoolt ei taha kanda, mis- Jüri kihelkonna ärkamisaegset kultuuri- tõttu kodukihelkond justkui surma unes tegelast: Jaan Rutopõld ning Jaan Saal- viibivat.4 verk. Nad mõlemad olid Nabala vallaga Nabalast reageeris üleskutsele noor seotud ka oma abikaasade kaudu. koolmeister Jaan August Rutopõld,5 J. Hurda poolt 1888. aastal alga- kes oli sündinud 1849. aastal Tuha- tatud üle-eestiline vanavara kogumine la mõisa möldri pojana. Kuna Jaan oli Nabala ajaloos tähtis tegelane, siis on asjakohane veidi lähemalt rääkida tema eluteest. Päritolu määras mehe huvisfäärid, ning eks olnud tal ka silma- 4 H II 15, 295/7 < Jüri paistvaid eeskujusid. Jaani isaga samal khk, Rae v (1888). ajal elanud kuulus kartograaf, Tuhala krahv Ludwig August Mellin (1754– 5 6 Ise ta kirjutas oma nime 1835) oli Liivimaa valgustusajastu üks Ruutopõld, autoritekstis väärikamaid ja kütkestavamaid kujusid, kasutan kokkuleppeliselt juba tema isa viis läbi eesrindlikke refor- lühemat nimekuju. me, ning küllap mõjutas mõisas valitsev 6 vaimsus ka möldri peret. Tihedatele si- Jürjo 2003. demetele viitab seik, et Mellinite krahvi-

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 15 Rahvaluulekoguja Jaan Saalverk 21-aastasena. ERA, foto 9112.

suguvõsa esindajad olid Jaan Rutopõllu divahetusel lapsi Tuhala koolis. Jaani vaderiteks, ning rohkete vaimuannetega maine teekond lõppes Rae vallas Limu õnnistatud Jaani ennastki olevat poisi- külas Järve talus tütre Anna ja väimehe põlves naljatamisi krahviks hüütud. On Hans Põldmäe juures 1917. Jaani tütre- kuuldusi, et temagi soontes voolanud poeg Alfred Põldmäe elas ligi 100-aas- Mellinite verd… Igatahes sai Jaan Ru- taseks, ning – olles Alfrediga tuttav oma topõllust aastakümneteks Nabala kogu- Vaida sugulaste kaudu – võin öelda, et konna vaimne liider – ta juhatas Nabala ta oli väga intelligentne ning sügavalt kooli järjest 30 aastat. Lisaks oli ta ka kultuuri- ja muusikalembene isiksus, vallakirjutaja, kohtumees, ristis vennas- avatud kõigele kunstipärasele. Temagi tekoguduse jutlustajana lapsi, koolitas oli elav ajaloomälu kandja ning pani ka noori leeriks ning kirjutas kohalikest oma teadmisi kirja. Kahjuks nurjas Alfi sündmustest ajalehtedes. Nagu käesole- eneseteostuse nõukogude aeg. Veel üle vast raamatust võib näha, jõudis ta ka 80-aastasena oli ta galantne härrasmees. kirja panna rahvaluulet, mis on 19. sa- Nabalaga tal erilist sidet küll ei olnud. jandi lõpu Nabala ja ka Tuhala talurah- 19. sajandi lõpul tõuseb kogu Jüri va maailmapildi mõistmiseks unikaalne kihelkonnas ja tervel Harjumaal ühe allikmaterjal. Rutopõld on jäädvusta- viljakama rahvaluulekogujana esile nud usundit ja kombestikku, muinas- Jaan Saalverk (1874–1932). Ta oli jutte, ajaloolist (koha)pärimust ning ühe sündinud Kurna Mõisakülas Ihuvere regilaulu. Oma seisuse poolest kuulus talus, elas aga ostetud Sepamäe talus. ta külaühiskonna kõrgkihti ning suhtles Saalverk oli väga edumeelne ja innu- teiste haritumate tegelastega. Naise võt- kas kodu-uurija, kes jõudis oma retkedel tis ta Kärde talust. Paaril oli seitse last. ka naaberkihelkondadesse. Kokku saa- Vanimast pojast sai maamõõtja. Poeg tis ta M. J. Eisenile ja J. Hurdale Tar- Gustav, hilisem vaimulik, õpetas sajan- tusse umbes 1640 lehekülge materjali.

16 Tema viljakaim kogumisperiood jäi va- sed, tütar Eha Leegi kogutud andmes- hemikku 1897–1898. Hiljem oli Jaan tik puudutab eeskätt Kurna ja Sausti pühendunud talupidajana Põllumeeste valda. Saalverk on kirjamehena usal- Erakonna esimees, Kurna Põllumeeste dusväärne ja täpne. Enamasti mainib Kogu liige, Karskusseltsi ja Haridus- ta ära, kust ja kellelt lugu on kuuldud. seltsi liige ning kiriku nõukogu esimees. Tema üheks eeskujuks oli harrastusar- Kus on, sinna antakse juurde. Saalver- heoloog Jaan Jung (1835–1900), kellele gile tehti ülesandeks ka laste ristimine ta samuti kaastööd tegi. Paljud Saalvergi ümbruskonnas, kuna surnute kirstupa- Jüri kihelkonna tekstid on ära trükitud nek ja kodust väljasaatmine juba enne Jungi Tallinnamaa-kogumikus.7 Jungi tema mureks oli olnud. Lisaks oli talle mõjul väärtustab Saalverk kivikalmeid meeldinud väga lauakõnesid pidada. ja ohvrikohti. Teadlikumat suhtumist Jaani esimene naine oli Nabalast näitab seegi, et ta näiteks Paekna Ka- Saarte talust pärit Maria Väljataga, belimäe puhul avaldab soovi, et mäge nende neljast lapsest kasvasid kaks tü- saaks kaevatud, millest ehk ka teadusele tart täisealiseks: Maria suri poja sünni- tulu võiks tõusta.8 Tihtipeale sisaldavad tusel 1905. Kaudselt tänu sellele abielu- tema saadetised teateid arheoloogiliste le saame praegu lugeda lugusid, mida leidude kohta, millest ta mõned muu- on jutustanud 19. sajandi lõpu Saarte ja seumi toimetas. Metsari pererahvas. Kui ka Jaani teine Ega see ärkamisaegse rahvaluule- naine Ann suri, jõudis mees abielluda­ koguja elu kerge ei pruukinud olla. Tuli kolmandatki korda. Tema enesetapu ette sedagi, et uurija kui „tühja töö tegi- asjaolude kohta liigub erinevaid ver- ja” või ajaraiskaja minema aeti. Enamik sioone. Sugulaste andmetel poonud ta inimesi on siiski noormehe pärimiste- end üles, põhjused jäävad hämaraks. le vastanud ning Saalverk on sageli ka Jüri surnuaias on talle kodutalu maa- jutustajate nimed ning mõnikord sot- delt korjatud kividest püstitatud kõrge siaalse seisundi või ameti (nt peremees, ausammas. Jaanist endastki sai surma perenaine, sulane, karjane, mölder, järel rahvajuttude tegelane. koolmeister) üles märkinud. J. Saalvergi tütardest kujunesid sa- Nabalas on Saalverk saanud jutu muti rahvaluulet väärtustavad inime- peale Alja talu peremehe Mikk Jaanu- sega ning küsitlenud ka Alja sulast Jüri

7 Lustverki, pereringist oma äia Joosep Jung, 1910. Väljataga, naisevenda ja Saarte saunikut Jüri Väljataga ning Metsari pere­mehe 8 vennanaist, Saartelt pärit Mari Metsa- H II 58, 295 (8) < Nabala k, Halja t – rit, Tõnu Lantot, Kahu peremeest jt. J. Saalverk (1897).

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 17 David Wiedemann küsitlemas Sõmeru külas vanaperenaist Maria Annit (1934). ERA, foto 139.

Tõnu Võimula (enne eestista- ainesest. Võimula kogutud materjal mist David Wiedemann, 1871–1955) oli on mitmekülgne ja sisukas, vaatamata tuntud rohkem maadlejana, kuid silma- tema omapärasele „stiilile” – nimelt ei paistev oli ka tema tegevus rahvaluule­ kasuta ta peaaegu ühtki kirjavahemär- kogujana. Pärit Tuhalast, sattus Või- ki. Tuhalast ei olnud Sõmerusse kauge mula oma retkedel tihti Jüri kihelkonda. tulla. Võimula on peatunud 1934. aastal On teada, et tedagi köitsid just ajaloolise Anni talus ning kirjutanud üles rahva- ja arheoloogilise sisuga kohamuistendid. jutte sealsetelt elanikelt, seades üles ka Silmapaistev on ta panus aardejuttude fotokaamera, mille abil sündis omamoo- talletajana, see paistab välja ka Nabala di klassikaks saanud ülesvõte.

18 Võimula oli Põldmäede pere hea Nabala jutte kuulis ta lisaks Rae valla tuttav, kes oma eeskujuga nakatas tõe- vaestemajast jm. Põldmäe pere suhtles näoliselt ka noort Rudolf Põldmäed ka Nabala muusikahuvilistega. Rudolfi (1908–1988). Kutseline folklorist ja kul- kogutud napp teave on ometi elav ja tuuriloolane R. Põldmäe on kogunud kõnekas. Tema on vanema põlve kogu- kokku üle 10 000 lk rahvaluulet ning jaist ainus, kes on oma käikude kohta rännanud läbi nii Harjumaa kui ka mitu kirjutanud põhjalikud päevikud, milles teist Eesti piirkonda. Jüri kihel­konna ka Nabala kohta paar lõiku leidub.9 materjal oli talle aga eriti lähedane, Hilisemas elus, pärast Siberi aas- kuna ta on sündinud Rae vallas Limu taid, on R. Põldmäe korjanud andmeid külas. Nabalasse ulatusid Põldmäe käi- varasemate pärimusekogujate kohta. gud teadaolevalt vaid ühel korral, 1929. Oma 1957. aasta kogumispäevikus kir­ aasta Vaida retke jätkuna ning ka siis jutab ta Limus Järve talus kogetud pere­ põgusalt (ta jõudis käia kahes peres), ent kondliku tausta erinevustest:

J. Rutopõllu kohta kuulasin andmeid tema tütrelt, Anna Põld- mäelt minu kodukülas, Limus. See naine on minu isa lellepoja naine, sama küla inimene ja lähedane perekonnatuttav, kuid ma ei ole temalt seni ühtegi rida rahvaluulet üles kirjutanud. Miks? Mu ema ütles alati: „Ah, ära mine, Järve Anna ei tea mi- dagi, ta niisugune saksik!” Ja ta ei eksinud: see oli koolmeistri ja palvevenna tütar, kes 18–19-aastasena läinud mehele, asu­ nud teise valda, kus kaotas sideme oma koduga ja ei kohanenud uue ümbrusega. /---/ Kui meie talu asub küla esimeses otsas, kust ei pääsnud ükski inimene mööda ega tahtnudki mööda pääseda, vaid tuli meelsasti juttu ajama, siis Järve tallu põl- dude servas ja karjamaa sopis sattus harva võõras inimene ja nende inimesigi nähti harva teiste hulgas. Kuid nad ei olnud peanorutajad, vaid nende 5 poisist koosnev meestevägi mürises ja kärises elujõus. Kuid nende eluharjumused olid teistsugused, kuskilt mujalt mõjustatud või hoopis omast peast välja mõel- dud. /---/ Pärast läksid pojad (praegu veel 2 elus) rahva sekka ja muutusid teiste taolisteks. Leidsin nad mõlemad puhkuselt kodust (üks Tallinnas paberikombinaadi brigadiir, teine Har- ju rajooni haridusinstruktor ja kultuurimaja juhataja), mehed toredad ja sõbralikud kui oma vennad. Ja olid ülimalt valmis andmeid koguma oma vanaisa kohta. Kuid nad pettusid isegi 9 oma ema sellealases väheses jutukuses, teadmiste puudulikku- ERA II 20, 38/9.

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 19 ses, rahvaelu ja oma perekonnaloo väheses tundmises. See oli hea näide oma ümbruskonnast lahtirebitud inimesest, kes arvas seisvat kõrgemal lihtsast külainimesest, kuid ei moodustanud ise mingit tasapinda. Nii oli põhjendatud ka minu ema hoiatus. RKM II 65, 195/6; 202; 203/6

Aastast 1931 pärineb väärtuslik pärimuse kogumise võistlus. Nabalast materjalikogu – 20-aastase üliõpilase, osales sellel mitu last. Siinses raamatus Akadeemilise Ajalooseltsi stipendiaadi on oma töödega esindatud Elvi Loop, Johannes Tavasti kirjeldus Jüri ki- Helvi Soblik, Hugo Varet, Agnes helkonna ajaloolise traditsiooni kohta. Põldsalu ja Hermilde Ruuse. Saus- Tavast sündis 1911. aastal Järvamaal ti õpilastest saatis oma kirjatöid Eesti Säre­vere vallas ja õppis Tartu Ülikoolis. Rahvaluule Arhiivile praegu Kiilis Hiljem õpetajana töötanud noormees elav kodu-uurija Koidula Ameerikas. on kohusetundlikult läbi käinud terve Elvi Loop (hiljem Kirss) on Kurevere kihelkonna ning küsitlenud igal pool nn Möldre talu peretütar, temaga õnnestus võtmeisikuid – nähtavasti neid, keda ko- mul 2012. a kevadel veel juttu ajada. gukonnas autoriteetidena soovitati. Nii Ta mäletas, et oli saanud kaastöö eest sattus ta Sõmerusse Maria Anni juur- preemiaks raamatu. Selgus, et lood oli de, kes hiljem ka Võimulale nii mõnda- Elvi kuulnud talu sulaselt ning oma va- gi pajatas, ning küsitles Mikk Jaanust, naemalt – seda ei olnud ta koolipõlves kelle jutte oli kirja pannud juba J. Saal- juurde märkinud. 1925. aastal sündinud verk. Tavasti hilisema elukäigu koh- naine osales kohusetruult ka 2013. aas- ta on teada, et ta oli soomepoiss ning ta aktsioonis. siirdus 1944. aastal Rootsi, kus jätkas Sõjaaeg katkestas kogumistöö. Kat- pedagoogi­tegevust. Mees suri 1977.10 kesid ka paljud elud ning küüditami- 1938/1939. aastal toimus üle Eesti ne viis kodudest peresid. Minevikust ei kohalike algkoolide õpilasi kaasav koha- lubatud ega julgetudki palju rääkida..

Helvi Soblik, rahvajuttude koguja Nabala algkoolist. V. Metsari kogu.

Elvi Kirss 2012. aastal Tallinnas. Autori foto.

10 Leemets 1997, 344.

20 Ferdinand Mäe u 1950. aastatel.

Avalehekülg Ferdinand Mäe käsikirjast.

Pärastsõja-aegse Tõdva valla piires te- Nabalas on olnud ka kohalikke päri- gutses 1950. aastal keeleteadlane Ilse muse talletajaid. Üks tähelepanuväärne Korjus (hiljem Kont), kelle mahukas isik oli Ferdinand Mäe (Mäe Vär- korjanduses puuduvad kahjuks küsitle- di, 1909–1996). Värdi juhatas rahva­ tud inimeste nimed ja andmed. majas laulukoori ning oli nooruses Kait- 1964. aastal jõudis Nabalasse geo- seliidu Nabala kompanii spordipealik, graaf Endel Varep, kelle eesmärk juhtfiguur vaba­tahtliku tuletõrjeühin- oli kaardistada kogu Eesti asustuslugu. gu, spordiseltsi ja Isamaaliidu Nabala Tema talletustes on mõndagi, mida mu- osakonna juures ning täitis abivallava- jalt ei leia. Varepi materjal on liidetud nema kohuseid. Küüditati 1949. aas- Eesti Keele Instituudi kohanimekarto- tal Siberisse, ent tuli tagasi ja kirjutas teegiga. Nabalas liikus muistiseid otsides vanas eas Nabala kroonika. Paraku on ja märkmeid tehes ka harrastusarheo- mitmest paksust kaustikust säilinud vaid loog Oskar Raudmets. üks. avaleht on kirjutatud Eesti Vaba-

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 21 Nelli Toater oma mälestusteraamatuga. Autori foto 2015.

riigi taasiseseisvumise 1. aastapäeval. Käesolevat raamatut koostades oli F. Mäe memuaaridest õhkub missioo- hea võimalus kasutada pärimuses mai- nitunnet ja armastust kodukoha vastu. nitud isikute tuvastamiseks genealoogi- Hoolimata pisut konarlikust kirjaviisist de materjale. Mahuka töö on selles osas ja mõnest faktiveast on see lünka täitev teinud Olavi Uus, kes on aastate jook- peatükk kohalikus kultuuriloos. sul kokku kogunud andmeid ja lugusid Missiooniga mehi leidus teisigi – nt Patika ja Nabala Metsanurga küla talu- Martin Saar (1906–1980) Paekna de kohta. Lisaseoseid pakkus Väljataga Mäe talust, kes pühendas oma kirjatöö sugupuu (koostanud S. Väljataga), ning põhiliselt palvemaja ja vennastekogu- vahel piilusin ka genealoogiasaiti Geni. duse ajaloole, kuid selles leidub ka päri- 1990. aastail alustasin ise tasapisi muslikke teri. Käsikirja sisestas ja köitis intervjuudega – pärast Jüri kihelkon- perekond Ots. na kohamuistendeid käsitleva diplo- Noorema põlvkonna abiga on pere- mitöö kaitsmist Tartu Ülikoolis (1991) ringis ilmunud Kurevere küla Kivimäe olid olemas eelteadmised ning süvenev perenaise Nelli Toateri (snd Vain huvi, mida toitsid kodukandis kuuldud 1930) sisukas mälestustekogu, milles ka- pärimuslood. Nabalasse ei sattunud ma jastub kohalik külaelu läbi naise tund- lapsepõlves kordagi – ehkki teadsin, et liku ja detaile märkava pilgu. Lood on naabritädi Vaike on sealt pärit. Need siinsele tekstivalikule tõhusaks täiendu- tema sünnitalu Metsari jutud tundu- seks. Nelli on ka ise oma jutte üles tä- sid kuidagi erilised ja põnevad, tasapisi hendanud, pidades end seetõttu nalja- hakkas Nabala kant just lugude kaudu tamisi „edevaks”. tuttavamaks saama ning vaikselt küp-

22 Salme Väljataga Kiili valla kaardiga. Autori foto 2015.

ses soov sealseid kohti kindlasti oma sil- et kiirustades ei ole tulemus see, mida maga näha. See õnnestus alles 2010. kogukond vääriks. Toona jõudis trükki aastal, mil alustasime kolleegidega ula- valimik Rae valla pärimuspaikadest.11 tuslikku pärimuse kogumise aktsiooni Olin loonud kujutlustes oma Na- Jüri kihelkonnas. Kahel järjestikusel bala ning nüüd tuli see tegelikkusega kevadel-suvel käisid koos minuga Na- kokku viia. Energiliselt alanud välitöö- balas Kirjandusmuuseumi töötajad, de käigus juhatati meid peagi Salme Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimu- Väljataga juurde, kes oli Nabalasse se töörühma liikmed Jüri Metssalu tulnud üle 30 aasta tagasi. Salme tööd ja Pille Vahtmäe ning viimasel ja tuge leidub siinsete kaante vahel pal- paaril aastal Lona Päll. Vahel liitus ju. Kauni loodusega Saaremaa lääne- meie esindusega Jüri koguduse pastor servast pärit inimesena oskab ta selge Tanel Ots. Algul oli plaan koostada pilguga märgata ka Nabalas peituvaid raamat tervest kihelkonnast, ent mater- väärtusi. Salme valutab südant kodu- jali kogunes sedavõrd palju, et ajalimiit kanti ähvardavate ohtude pärast ning jäi napiks. Just Nabala puhul adusin, tegutseb sihikindlalt Nabala looduse ja põhjavee kaitsmise nimel. Ta oli juba varem vanu inimesi usutlenud ning genealoogiahuvi tõttu oli tal hea ette- 11 kujutus Nabala rahva sugulussuhetest. Remmel 2011. Salme on andmeid otsimas käinud ar- 12 hiivides ning uurinud kohaliku rahvaha- Väljataga 2010. riduse ajalugu.12 Oma saarlasliku sitku-

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 23 sega ajas ta asjad niikaugele, et Nabala vis olid mõned külad seni väga kasinalt rahvas hakkas 2013. aastal ka ise mäles- esindatud. Kokku kogunes täiendavat tusi üles kirjutama – abiks varemkogutu infot ligi 75-lt Nabalast pärit inimeselt. põhjal koostatud küsitluskava. Sõmeru Mõne juures sai käidud mitu korda, kõi- külavanem Katrin Martinson küsit- gi põlis- ehk põhielanike juurde paraku les oma küla elanikke. Välitöid jätkasin ei jõudnudki, kripeldama jäid mõned kuni 2016. aasta detsembrini, Salme sa- liiga põgusad vestlused. Mitu jutustajat geli teejuhina kaasas. Ragistasime mõ- on nüüdseks siit ilmast lahkunud. Või- nigi kord tihedas võsas ja rinnuni rohus, dujooks ajaga jätkub. Lohutagu meid et leida kunagisi tähtsaid paiku. Salme teadmine, et kõiki lugusid kokku kogu- käis allikaid ja veesooni otsimas ka teiste da ei olegi võimalik. Pealegi tekib neid huvilistega. Sammhaaval oleme Nabala pidevalt juurde ning iga esitus on ainu­ mineviku kohta nüüdseks palju põnevat laadne. teada saanud – Eesti Rahvaluule Arhii-

Pille Vahtmäe (ees) ja M.- A. Remmel Saarte rabas Elmar Metsarit küsitlemas. Foto: J. Metssalu 2010.

24

26 i i

Vaateid Nabala pärimusmaastikule

Sõmeru küla Toominga talu lambad karjamaal. Foto: M. Küttim 2016.

Sissejuhatuseks

Nabala on omaette asualana kuulunud teadmised on hakanud tänapäeva Ees- ajalooliselt Jüri (endisesse Vaskjala)13 ki- tis hoogsalt vähenema ja suhtlusvormid helkonda. Piirkonna ühtekuuluvuse ja teisenema, paljud traditsioonikandjad ei eraldatuse tingivad ühelt poolt loodus- ela enam kodupaigas, mille kohta nad likud piirid – vanadel kaartidel on hästi infot valdavad. Siiski elab Nabala kü- näha, kuidas siinseid külasid ümbritse- lades veel inimesi, kelle peas on ilma vad igast küljest sood ja metsad. Teisalt kirjalike allikate abita selge pilt lähikon- on paikkondliku identiteedi aluseks ühe na sugulussuhetest kaugelt rohkem kui mõisa alla kuulumine pikkade sajandi- kolme põlvkonna vältel. Kohapeal mä- te vältel. Valdade ja külade piire ning letatakse ka neid, keda elutee või ajaloo nimesid on aeg-ajalt muudetud, kuid keerdkäigud mujale on viinud. Oleme Nabala-identiteet püsib. Pealegi on ko- välitöödel kohtunud Nabalast pärit ini- halik elanikkond omavaheliste abielude mestega Saaremaal, Muhumaal, Tartus, kaudu niivõrd läbi põimunud, et pole Loksal, Tallinnast rääkimata. Mõnedki sugugi liialdus põliseid Nabala inimesi vanemad inimesed viibivad kodukohas üksteisega mitutpidi sugulasteks pidada. vaid suviti, ent kogukonda koos hoid- Just inimsuhted ning eeskätt sugulus- vaid hoobasid on Nabalas olnud arvata- võrgustik on paikse eluviisiga eestlaste vasti rohkem kui mõnes teises Jüri kihel­ seas mänginud väga olulist rolli ka pä- konna osas. rimuslike teadmiste säilimisel ning levi- Aeg tõttab aina kiiremini. Eelmise misel. Esivanemate päritolu puudutavad sajandi normaalne igapäevaelu on saa- nud pöördumatult ajalooks, mille üksik- asju on raske ettegi kujutada. Vanad as- 13 jad ununevad, kui neil ei ole kõlapinda Põldmäe 1991. olevikus. Samas tunnevad just Nabala

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 29 uusasukad elavat huvi siinse pärandi ja teadmised, mille suuline edasikandu- kultuuriloo vastu. Tundub, et teadmi- mine ei ole enam enesestmõistetav. On sed, mis ei ole sünnist saati veres, on tõsi, et vanemat tüüpi pärimus on Eestis alles juuri ajaval inimesel vaja kildhaa- kiirelt kadumas. Noori peibutavad in- val kokku koguda, et luua neist tugev ternetiavarused, lapsedki viibivad vir- vundament uue kodumaja alla. On tei- tuaalmaailmas ning vähe on peresid, ne tunne kohapeal elada, kui tead, kes kus mitu põlve koos elavad. Põllud ja on astunud seda maad mööda varem. heinamaad ei ole enam endisel viisil ka- Tänapäeval teatakse sageli rohkem sutuses, kultuurmaad võsastuvad. fakte laiast maailmast kui sellest, mis Siiski on meie põlvkonnal võima- toimub naabertalus. Veel sajand tagasi lus kasvõi läbi kirjapandud mälestuste piirdus paljude jaoks maailm kodu- ja ja rahvajuttude tekitada oma side kodu- kõrvalkülaga. Nüüdsel ajal saab maa- kandi või mõne muu maalapiga, luua le kolides hakkama ka kogukondlike kujutluspilt loodusest ja külaolustikust, teadmisteta, elada justkui omas mullis nii nagu see võis välja näha varasema- ja käia autoga linnas tööl. Erihuvi kor- tel aegadel. Eesti Rahvaluule Arhiivis ral on võimalik uurida kaarte ja doku- on ju kirjapanekuid ja salvestusi iga ki- mente netikeskkonnas – ent just päris helkonna kohta sadu ühikuid. Ühtpidi maastikus on inimasustuse kodeeritud on pärimus teejuhiks selle imaginaar- märkidena kirjas piirkonna essents, se mälumaastiku juurde, teisalt aitab koha olemusest ja minevikust jutustav minevikumaastiku ja ajalooraamistiku nüansirikas lugu. Ja mis kõige olulisem – tundmine paremini mõista pärimust ja Nabalas leidub kohalikke, kes oskavad selle kaudu kohaliku rahva hinge. Ko- seda lugu ka jutustada. Paljud pealtnäha hapärimus on üks Eesti „maavaradest”, tavalised paigad ja objektid muutuvad sisaldades samas olulist infot ka loodu- „nähtavaks” alles siis, kui on infot, mil- se, ajaloo ning muististe kohta. Nabala lega neid valgustada. Pärimus on nagu puhul peitub eriline võlu selles, et siin kuld, mida tasub hoolega hoida – see ei on säilinud ka põlisrahvast tuumikuga kaota oma väärtust, vaid aitab ka tule- kogukond ja seda koos hoidvad sajan- vastel põlvedel säilitada ühendust oma ditepikkused sidemed. maa ja juurtega. Valdur Mikita on kirju- Õnneks leidub siin ka uusasukaid – tanud, et tõeliselt väärtuslik on tänapäe- paras kogus värsket verd ei lase elul soi- val see, mida guugeldades ei leia. Siinses kuda. Uute ja vanade elanike lõimumi- raamatus on palju „elusaid” andmeid, ne ja infovahetus saab toimuda eelkõige mida ei leia isegi arhiividest. ühiste tegemiste ja suhtlemise kaudu – Ühiskondlike muutuste keerises te- selles osas on kõvasti tööd tehtud ning kib arusaadavalt hirm, et koos siit il- eestkõnelejaid ning ettevõtlikke ini- mast lahkuvate inimestega kaovad ka mesi paistab praeguseni ühte hoidvas

30 ­kogukonnas jaguvat. Rahvast on ennast lises asustuspildis on kõigist muutustest kokku võtma sundinud mitmesugused hoolimata säilinud traditsioonilise küla- ohud, mis piirkonda on viimasel ajal maastiku hõngu. Nabalasse ei ole veel ähvardanud – paekarjäärid, Rail Bal- rajatud äärelinlikke uusasumeid, ehkki ticu kava. Ohu korral annavad olemas­ palju rabapinda on kuivendatud ja ka- olevad väärtused endast märku. Nüüd, sutusele võetud. Mida aeg edasi, seda kus traditsiooniline kogukond on üle rohkem metsikut loodust on n.ö kasuli- elanud sõjajärgse katkestuse, on küla- kuks muudetud. Suurima sekkumise on liikumine taas hoogustumas. Nabala ei seoses jõevee mujale suunamisega üle ole enam ääremaa selle negatiivses tä- elanud siinne eriline vetevõrk. Eri ajas- henduses, linn on siit autoga sõites mi- tutel, aga eriti pärast viimast sõda on nutite kaugusel ning kirikusse jõudmi- rajatud uusi sõiduteid, ligipääse külade- seks ei ole vaja sumbata läbi soode… le ja põldudele, vanu sooteid kasutavad Praeguses Nabalas näeb ringiuitaja ehk vaid seenelised-marjulised. Kui aga vastvalminud või renoveeritud värvili- tuua võrdlusi lähikonnast, siis on Rae si maju kõrvuti vanade rehielamutega, valla maastik, kus paikneb ka Nabala aga ka nõukogude ajal kokku kuhjatud inimestele oluline kihelkonnakirik koos kivihunnikuid üksikute puudega, tähis- kalmistuga, läbi teinud siiski võrrelda- tamas kadunud talukohti. On kolhoosi- matult suuremaid muutusi. See, et Na- aegseid karjalautu, kus peetakse loomi balas on veel alles puhas loodus, vanad praegugi, ja juba kaugelt paistvaid silo- külasüdamed ja põldude avarus, on üks torne – needki on muutunud omamoodi selle kandi võlusid ja hoidmist väärt rik- maamärkideks. Siiski tekib hoopis teist- kusi. Alljärgnevalt tuleb eri nurkade alt sugune tunne, kui satud puude varjus juttu inimese ja keskkonna suhet väljen- helendava mõisahäärberi ligi või mär- davast pärandist, mida see meeldejääva kad tee ääres uue katuse ja värvikuue nimega piirkond endas peidab. saanud palvemajahoonet. Mitmekihi-

NABALA PÄRIMUSE TALLETAMISLUGU 31 32 1 .

Loodus ja rahvausund

Paekna allikajärv. Autori foto 2014.

Nabala vetevald – jõest, karstist ja veesoontest

Nabala nime ja asustuse sügavaimad maa-aluste jõgede, neeluaukude ehk juured on seotud siinse vetevõrgu ja kurisute ning arvukate allikate ja ojade, karstinähtustega. See piirkond, nagu soonte ja soode poolest. Siinsetel aladel ka Nabala naaber Tuhala, on rikas toimusid regulaarsed üleujutused keva- del ja sügisel, vahel ka suvel. Veesoo- ned on läbinud maad nagu veresooned inimkeha. Teame, et sõna naba tähistab 14 keskpunkti kehal ning maakera poolu- Eesti seid. Aga sõnal on teinegi tähendus, etümoloogiasõnaraamat; http://www.eki.ee/dict/ mida mäletavad sugulasrahvad – vadja, ety/. Aunuse karjala ja vepsa keeles öeldak- se naba ka nabaväädi kohta ning selle 15 Aga seal oli siis ka veel sõnaga on tähistatud koguni juurvilja üks Nabala mägi ja pikka peenikest juurikat.14 Küllap oli Hundimägi ja Kitsemägi igiammuste nimeandjate meelest siin ja... Aga no need olid tegemist justkui nabanööri(de)ga, mis niuksed tillukesed ja need on ammu kadund kulgevad silma eest varjatult maaema kõik /---/. No jah, üsas, ühendades üht suurt vett teisega… heinamaa sees üks nimi põhineb inimkeha analoogial tek- nisukene ikka kõrgem kinud metafooril – nõnda nagu ürgva- koht, siis hüüti ikka mäeks teda. nades loodusnimedes esinevad seljad, ERA, DH 528 (37) < sääred, ninad, kaelad, silmad, pead, Juuru khk ja al, Allika t kurgud… Muide, Juuru rabas teatakse – M. Sarv, A. Taavet < 15 Valve Tõntson, snd 1923 üht Nabala mäge ning samast sõnatü- (2009). vest pärineb Navesti jõe nimi. Ka Paul

Nabala vetevald – jõest, karstist ja veesoontest 35 Johansen on seda meelt, et Nabala nimi on nimetatud jupiti erinevalt, vasta- tuleneb maa-alustest jõgedest. valt külale, jõeäärsetele heinamaadele Ütlemine, et vesi on elu, pole liial­ või isegi talule – nt Tõdva, Uueveski, dus. Asustus sai tekkida üksnes sinna, Nabala, Proosa, Aasu jõgi. Kuivajõeks kus oli joogivett. Nii paiknes ajalooline nimetati seda osa, mis suvel mõnikord Nabala küla Vääna jõe kallastel. Jõgi kuivale jäi.16 on olnud Nabala peaarteriks ning mit- Jõe endisaegse olemuse on hästi ära me kihelkonna ühendusniidiks. Seda seletanud kohalik koolmeister:

Seesama jõgi ehk ennem öelda oja tuleb Järlepa järvest. Nabala maa peal saab ta pisut suuremaks, jookseb Saku mõisa alt läbi Keila kihelkonda, kus ta Hüüro jõe nime all merde voolab. Ta teeb Nabala maa peal ka kord selle tembo ära, et ta kord maa alla poeb ja peale versta maad alt edasi jooseb, enne kui jälle nähtavalle tuleb. Kurevere külas Möldri ja Tõnori perede juures on mitmed kuristikud, kust vesi iseäranis vete ajal alla neelab. Rahvas räegib, et olla kord paar härgi sealt alla läinud, tei- ne olla Nabala küla all jälle välja tulnud, teine aga olla alla jäenud. H III 3, 215/6 < Nabala v – J. Ruutopõld (1889)

Suurveest räägitakse siiani elamuslikke alla koguda… Kuivenduskraave hakkas lugusid. Paljud jutustajad on kasuta- kaevama juba mõis, soodes kavandati nud väljendit vete aeg, nt kohalik mees süsteemset melioratsiooni. Kuid alles Ferdinand Mäe on kirjutanud Suur vesi kolhooside ajal, suurte majandipõldu- koguni suure algustähega. Vett on siin de tekkides avanes võimalus maid jär- tajutud kui võimsat loodusjõudu, mil- jest võimsamaks muutuva tehnika abil le järgi on oma tegemisi seatud. Sa- oluliselt kuivendada. mas oli tulva­vesi tüliks põllupidajatele Kõige drastilisema muutuse vete- ja karjakasvatajatele. Laudas tuli loo- vallas põhjustas aga Angerja oja juhti- madele igaks juhuks paks sõnnikukiht mine Pirita jõkke 1967. aastal. Päeva- pealt lõppes Eesti pikima maa-aluse jõe maapealses osas vesi ega ilmunud sin- 16 na enam kunagi tagasi (ehkki kolhoosi EKI KN jür eki1 k [198] (228877) – I. Korjus „Teras” esimees Juhan Lumi tegi selles (1950). suunas katseid ja rajas täiendavaid kraa-

36 ve). Pered, kes said varem oma tarbe- öösiti kaevu tühjaks, varunud vee oma vee jõest, olid sunnitud kaevama kae- aita tünnidesse, teised pidid siis kaugel vud. Seal, kus juba kaevud olid, langes Türnpuu allikal käima. Oligi naabri- veetase kohati nii madalale, et vaja oli te vahel tüli lahti ja ega olukord enne puurkaevu. Nii räägiti Piissoo külas, ei lahenenud, kui rajati puurkaevud. kuidas pärast seda, kui Vahejõe, Un- Loodetud kasu jõe ümbersuunamisest taugu ja Lauda ühises kaevus vett vä- jäi aga tulemata. heks jäi, oli Vahejõe perenaine tassinud

Kui see jõgi ära süvendati ja lahti lasti, siis kadusid kõik ära, kadusid kaevuveed, läksid madalasse ja… Tean seda päeva veel, mul tütar jaanuaris sündis ja suvel pesin ta lappe siin ko- dus puhtaks ja läksin südapäeval sinna jõeveega neid veel lo- putama, ja ma läksin sinna ja vaatasin – nirises veel natukene Kevadine põhja peal – ja mõtlesin, et kus see jõe vesi sai… suurvesi Kuivajõe harus Piissoo ERA, DK 383, 57 (5) < Paekna k, Mäe t – L. Päll, M.-A. Remmel külavaheteel. < Herta Mäe, snd 1930 (2015) Autori foto 2012.

Nabala vetevald – jõest, karstist ja veesoontest 37