Vaivara Sissejuhatus.Indd
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE VANA KANNEL EESTI REGILAULUD ESTONUM CARMINA POPULARIA XII 1 EESTI KIRJANDUSMUUSEUM EESTI RAHVALUULE ARHIIV MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE I VANA KANNEL ESTONUM CARMINA POPULARIA XII EKM TEADUSKIRJASTUS TARTU 2018 2 EESTI KIRJANDUSMUUSEUM EESTI RAHVALUULE ARHIIV VANA KANNEL XII VAIVARA JA NARVA REGILAULUD KOOSTAJAD RUTH MIROV, KANNI LABI, INGRID RÜÜTEL EKM TEADUSKIRJASTUS TARTU 2018 3 Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ning Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivi kogudest. Toimetajad: Kanni Labi, Janika Oras Keeletoimetaja (inglise keel): Jennifer Runner Korrektuur: Kadri Tamm Küljendus: Maris Kuperjanov (tekstid), Pille Niin (illustratsioonid) Kaas: Paul Luhtein Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud: Haridus- ja Teadusministeerium (uurimisteema IUT 22-4 “Folkloor kultuurilise kom- munikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad” ning riikliku programmi “Eesti keel ja kultuurimälu” projekt EKKM14-327 “Eesti regilaulude andmebaas ja akadeemilised publikatsioonid”) Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) Rahvakultuuri Keskus (Virumaa pärimuskultuuri programm) SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital (EV100 sünnipäevakingituste 2017. aasta taotlus- vooru projekt EV100-KI17) Eesti Kultuurkapital (rahvakultuuri sihtkapital, Ida-Virumaa ekspertgrupp) Autoriõigused: autorid (sissejuhatused, registrid) AS Regio (kaart) Eesti Kirjandusmuuseum ISBN 978-9949-586-79-0 ISSN 1406-2267 Trükk: Pakett 4 EESSÕNA Teatavasti pärineb mõte avaldada vanu, regivärsilisi rahvalaule geograafilisel printsii- bil, kihelkondade kaupa meie rahvuslikult suurmehelt Jakob Hurdalt. Sel kombel tuleb hästi esile laulutraditsiooni lokaalne iseloom. Regilaulude aktiivsel kasutusajal olid ju inimeste liikumisvõimalused üsna piiratud ning see avaldas mõju nii kohaliku keele kui ka laulutraditsiooni kujunemisele. Ja rahvalaul oli tollal nagu igapäevaelu peegel – lauldi kõigest ja kõikjal, laulu abil elati välja oma muresid ja rõõme. Pealkirjaga “Vana Kannel” avaldas Jakob Hurt 1875. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi toimetuste sarjas esimese vihiku oma kodukihelkonna Põlva regilaule. Tervikuna ilmusid nii “Vana Kannel” I (Põlva laulud) kui ka “Vana Kannel” II (Kolga-Jaani laulud) 1886. aastal. Seega on praeguseks kahe esimese, Jakob Hurda koostatud regilaulukogumiku ilmumisest möödas üle 130 aasta. Meie väga väärtusliku vaimse pärandi – regivärsiliste rahvalaulude – teaduslik pub- litseerimine kihelkondlikul printsiibil seerianimetusega “Vana Kannel” on jätkunud läbi sajandite, aga edenenud kaunis visalt, osalt ajaloo keerdkäikude tõttu. Eesti Vabariigis enne sõda ilmus kaks köidet – “Vana Kannel” III (Kuusalu, 1938) ja “Vana Kannel” IV (Karksi, 1941), mõlema koostajaks oli Herbert Tampere. Pärast pikka vahet ilmusid 1985. aastal V osa (Mustjala) ja 1989. aastal VI osa (Haljala, kahes köites). Järgmised köited ilmusid juba taas Eesti Vabariigi ajal: VII (Kihnu, 1. köide 1997 ja 2. köide 2003), VIII (Jõhvi ja Iisaku, 1999), IX (Lüganuse, 2009), X (Paide ja Anna, 2012), XI (Kodavere, 2014). Kuna on lisandunud ka rahvapäraste viiside osa, on igal köitel vähemasti kaks koostajat, lisaks rahvaluuleteadlasele ka rahvamuusika spetsialist. Samuti sisaldab iga köide kihelkonna ajaloo ja murdekeele ülevaateid, need on samuti kirjutanud vastava ala asjatundjad. Aja jooksul on lisandunud registreid ning täienenud vähetuntud sõnade ja murdesõnade sõnastik. Nii saadakse vanast, traditsioonilisest laulutavast rohkem informatsiooni. Mitmes uuemas köites on ka laulude sisu ingliskeelsed kokkuvõtted. See kõik on tegijate ringi laiendanud. Kuid väljaande põhiprintsiip on sama mis Jakob Hurda ajal – esitatakse kõik regilaulud, mis vastavast kihelkonnast on kirja pandud, ka fragmendid. Laulutekstile lisatakse allikaviide, ja kui vastavat teavet on, siis ka kirjapanija ja lauliku isikuandmed. Jakob Hurda järgmine teaduslik rahvalaulude publikatsioon oli Soome Kirjanduse Seltsi poolt välja antud “Setukeste laulud. Pihkva eestlaste vanad rahvalaulud, ühes 5 Räpinä ja Vastseliina lauludega” I–III (Helsingi, 1904–1907), mille viimane köide ilmus postuumselt pärast Jakob Hurda ootamatut surma 13. jaanuaril 1907. aastal. “Setukeste laulude” puhul võttis Hurt kasutusele teaduslike rahvaluulepublikatsioonide ühisnimetuse “Monumenta Estoniae Antiquae”. Hiljem on see kinnistunud nii, et regilaulusarja “Vana Kannel” raamatud kuuluvad “Monumenta Estoniae Antiquae” I seeriasse, muinasjutud, muistendid, vanasõnad jt järgnevatesse seeriatesse. Setu lauludega koos pidas Hurt ots- tarbekaks välja anda ka Räpina ja Vastseliina kihelkonna laulud, seega siis ajalooliselt ja keeleliselt lähedase suurema piirkonna lauluvara. On teada, et järgnevalt oleks Hurt pühendunud Virumaa lauludele, mis kahjuks jäi teostumata. Lähedase keele tõttu pak- kusid Virumaa regilaulud suurt huvi ka Soome teadlastele. Eriti aitas Hurda töödele ja tegemistele ning kogu Eesti folkloristika arengule kaasa Helsingi ülikooli rahvaluule- professor Kaarle Krohn. Tema eestvõttel ja Soome Kirjanduse Seltsi rahalisel toel lähetati Virumaale ka mõned kogujad. Jakob Hurda ideest on hiljem siiski midagi teoks saanud: ilmunud on Virumaa kõige läänepoolsema kihelkonna – Haljala – regilaulud ning idapoolsete kihelkondade Lüga- nuse, Jõhvi ja Iisaku regilaulud. Nüüdne köide sisaldab kõige idapoolsema kihelkonna – Vaivara – regilaule. Koos maapiirkonnast kogutud lauludega on köites ka Narva linnas tehtud kirjapanekuid. Kahtlemata on väga tähtis, et tänapäeval haldusüksusena Ida-Virumaa nimetust kandva piirkonna vanad rahvalaulud, meie üliväärtuslik kultuuripärand, saavad trükituna jäädvus- tatud. Tööstuspiirkonnana ja nõukogudeaegse rahvuspoliitika tulemusena on Ida-Virumaa rahvastiku koosseis täiesti muutunud. Narva linn hävis II maailmasõjas täielikult ning veel kaua aega pärast sõda ei lubatud paljudel endistel elanikel linna tagasi pöörduda. Sõjaaegse lahingutegevuse tõttu sai kõvasti kannatada ka Vaivara maa-asustus, teatavasti toimusid II maailmasõja lõpul, 1944. aasta juulis ja augustis, eriti rängad lahingud Sini- mägedes. Kõige selle taustal saab regilaulude väljaande seerianimi “Monumenta Estoniae Antiquae” just selles paikkonnas väga erilise tähenduse. Vaivara kihelkond oli küll ka 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algupoolel, kui toimus enamiku regilaulude kirjalik jäädvustamine, mõneti segaasustusega piirkond. Suur osa oli siis just teistel läänemeresoome rahvastel – vadjalastel, vepslastel ja ingerlastel (soomlastel). See ilmneb ka kohalikus murdekeeles, mis üldjoontes kuulub Kirde-Eesti rannikumurde alasse. Nagu öeldud, on üldpõhimõtted “Vana Kandle” koostamisel jäänud samadeks läbi aastakümnete, kuid iga köite vormistuses tuleb siiski ette väikseid erinevusi. Tavapära- selt on ka Vaivara köites laulud rühmitatud temaatilis-funktsionaalselt, mis tähendab, et lisaks teemale on liigitusalusena arvestatud ka laulude otstarvet ja esitamissituatsiooni (nt kalendritähtpäevade laulud, pulmalaulud, kiigelaulud, loitsud, osa lastele suunatud laule jt). Mingil määral on arvestatud ka žanri – tavaliselt alustab köidet lüroeepiliste laulude peatükk, kõike muud esindab aga üldnimetus “Lüürilised laulud”. Kuid (lüro) eepika ja lüürika piirjoon on regilaulude puhul kaunis hajuv. Nii on lüroeepika peatükki paigutatud ka suhteliselt hilise tekkega ja laadilt ebamäärased nekrutilaulud. Lüürika 6 peatükki on paigutatud aga ka need laulud, mille puhul on arvestatud funktsiooni. Sel- line on laulude üldliigitus teisteski Ida-Virumaa köidetes. Ka laulutekstide järjestamisel ja numereerimisel on Vaivara kihelkonna köite puhul võetud eeskujuks Jõhvi-Iisaku ja Lüganuse kihelkondade köited, mis tundus otstarbekas juba selletõttu, et tegu on sama piirkonna lauludega. Seega on nii tüübinumbrid kui ka tekstinumbrid (nn marginaali- numbrid) jooksvad läbi terve köite. Laulutüüpi moodustavate variantide numeratsioon on samuti jooksev, aga ainult ühe laulutüübi piirides. Sarnaselt Lüganuse köites tehtuga on ka Vaivara köites laulutekste moodustavad tüpoloogilised üksused (laulutüübid, mo- tiivid) esile toodud ja loetletud kohe teksti ees. Sellega on tahetud selgemini nähtavale tuua suuliselt ajast aega edasi kantud regilaulude loomise üht omapära – mälus säilinud tekstiühikute (värsside, motiivide) liitumist ja põimumist uuteks tekstitervikuteks, sageli hoopis uutes temaatilistes seostes. Vaivara kihelkonna regilaulumaterjali kokkupanekul selgus, et päris palju on regi- laule üles kirjutatud Narva linnast. Neid on aga siiski liiga vähe, et moodustada omaette köidet, ja nii otsustati need lisada Vaivara lauludele. Narva üleskirjutuste puhul ei saa alati teada, kust on pärit laulu esitaja, sest linna tööle siirdus inimesi ka kaugemalt kui lähikihelkondadest, laulude kirjapanijad on aga tihtipeale päritoluandmed märkimata jätnud. Ka teadaolevalt on Vaivara kihelkonnast ja Narva linnast kirjapandud regilaulude esitajate hulgas mujalt Eestimaalt pärinevaid inimesi, kõige enam neid, kes on kuidagi seotud naabermaakonna Järvamaaga, seal sündinud või mingi aja elanud. Et oleks mingi selgem piiritlus, siis on käeolevasse köitesse lisaks kõigile Virumaalt pärit lauludele sisse võetud ka need regilaulud, mille esitajatel on seos selliste Järvamaa kihelkondadega, millest “Vana Kandle” köidet praegu ei ole ega ole ka lähemal ajal tulemas. Laulutekstile lisatud viites on vastavate teadete olemasolul alati kirjas, kui laulu esitaja on mõnes muus paigas sündinud või elanud. Samuti on lauluteksti juures ära märgitud, kui see on varem mõnes