EESTI AJALOOROMAANI POEETIKA JA POLIITIKA Sissejuhatuseks

Keel ja 8–9/2013

Kirjandus LVI aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

ENEKEN LAANES, LINDA KALJUNDI

rancis Haskell (1971: 109) on tabavalt märkinud, et vaevalt on ühegi teise kunstižanri prestiiž teinud läbi drastilisema languse kui ka ajaloomaali Foma. XIX sajandil valitses ajaloomaal akadeemilist kunstimaailma ning oli publiku ja tellijate jaoks ligitõmbav nii emotsionaalses kui intellektuaalses plaanis. Ometigi kaotas ta oma positsiooni XX sajandi alguses sedavõrd lõpli- kult, et praegu tunduvad isegi XIX sajandi tippkunstnike katsed ajalugu pildis taaselustada banaalsetena. Ajalooromaani langus ei ole olnud ehk nii dramaa- tiline, kuid ka see on ennekõike XIX sajandi žanr nii oma sisult, vormilt kui ka ideoloogialt. Ajalooromaani ja -pildi esiletõus oli seotud XIX sajandi alguse suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste murrangutega: muutunud ajatunnetuse, moderniseerumise ja rahvusluse tõusuga. XIX sajandil kehtestas ajalugu end akadeemilise distsipliinina, kuid plahvatuslikult kasvas ka ajaloo populaarne käsitlemine ning selle rakendas edukalt oma teenistusse rahvuslik ja riiklik identiteediloome. Toona loodud ajalooromaanid ja -pildid pürgisid ühelt poolt looma rahvuse mineviku totaalset retrospektiivi, mis annaks võimalikult ük- sikasjaliku pildi inimkooslusest ja tema elukeskkonnast ajaloolises arengus ja kogu ühiskonna lõikes. Teiselt poolt allutasid nad selle detailirohke kujutise suurtele ideoloogilistele ja poliitilistele üldistustele. Selline kombinatsioon muutis mõlemad žanrid XIX sajandi rahvusluse jaoks iseäranis sobilikuks meediumiks. 561

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 561 04.09.13 16:17 Ajalooromaani ja -pildi parnassilt kadumise põhjused XX sajandil on samuti sarnased. Esimese maailmasõja kogemus muutis nende meelisteemade – sõja ja konfliktide – kangelaslikus võtmes kujutamise õõnsaks. Hiljem sü- vendas seda tendentsi veelgi Teine maailmasõda ning sellele järgnenud kolonialismi ja rahvusluse kriitika. Oma osa oli kirjandus- ja kunstimaailma muu- tumisel alates modernismi esiletõusust XX sajandi alguses. Ent sarnane on ka tagapõhi, millelt ajalooromaani ja -pildi vastu on kerkinud uus huvi – rahvusluse- ja mälu-uuringud. Kui alates 1980. aastatest hakati rahvuslust uurima konstruktivistlikult, siis tõusid tähelepanu keskmesse rahvuse konstrueerimise ja „traditsioonide leiutamise” vahendid.1 Umbes samast ajast alates on ajalooromaani vastu hakatud huvi tundma ka mälu-uuringutest lähtudes. Ühest küljest on tegeldud kanooniliste ilukirjandusteoste, sealhulgas ajalooainelise ilukirjanduse rolliga rahvuslike mälupaikade ja kultuurimälu kujundamisel.2 Teisest küljest on uus, 1990. aastateks välja kujunenud ja holokausti mäleta- misest tõukunud mälukultuur (Huyssen 2003) mitmekesistanud viise, kuidas kirjandus kujutab minevikku. See on aidanud kaasa ajaloolise ilukirjanduse esiletõusule bulvarikirjanduse varjust ja pannud seda uuesti tõsiselt võtma. Uue, tunnistuslikus paradigmas kirjutatud ja traumadele keskenduva ilukirjanduse seos varasema ajalooromaaniga on alles lahti harutamata. Küll võib nõustuda väitega, et tänapäeval kujutab ajalooga tegelev ilukirjandus endast distsipliinidevahelist piiriala, kuhu koguneb üha enam kirjanikke, ajaloolasi ja kirjandusteadlasi (Demos 2005: 329). Eesti kontekstis pole aga üllatav, et käesolev erinumber ilmub samal ajal, kui avatakse Balti ajaloopildile pühen- datud näitus ning ilmub Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) albumi „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost” (1839, 1842) kommenteeritud väljaanne.3 Eesti ajalooromaani uurimise muudab päevakajaliseks ka ajaloo naasmi- ne kaasaegsesse eesti ilukirjandusse. Kui Andrus Kivirähki romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) peab omamoodi dialoogi eesti ajaloolise jutustuse traditsiooniga, siis muus osas on see tagasitulek toimunud juba uues vormis ja traditsioonilise rahvusliku ajaloo huvisfäärist välja jäävatel teemadel. And- rei Hvostov huvitub ajaloolistes jutustustes „Võõrad lood” (2008) teadlikult vanadest vaenlasekuvanditest ja mitte-eesti tegelastest. Tiit Aleksejev oma suveräänses loomingus vaatab kohalikust ainesest hoopis kaugemale, ehkki ristisõjaromaanides „Palveränd” (2010) ja „Kindel linn” (2011) võib näha ka jätku Karl Ristikivi huvile Euroopa ajaloo vastu. Indrek Hargla alterna- tiivajaloolised romaanid ja populaarne ajalooliste kriminullide sari apteeker Melchioriga peaosas on ilmekas näide neist uutest impulssidest, mida eesti kirjandusse on toonud ajalooainelise ilukirjanduse žanriline mitmekesistumi-

1 Konstruktivistlike rahvusluseuuringute kohta vt Gellner 1983; Hobsbawm, Ranger 1983; Anderson 1991. 2 Mälupaikade uurimises leidub siiski ka väga kõnekaid erinevusi. Pierre Nora (1984– 1992) toimetamisel ilmunud ja mälu-uuringute jaoks kiiresti suundamääravaks kujunenud suurteos Prantsusmaa mälupaikadest hõlmab ainsa ilukirjandusliku autorina Marcel Prousti. Analoogne uurimus Saksamaa kohta (François, Schulze 2001–2002) seevastu nimetab terve rea n-ö kirjanduslikke mälupaiku: „Goethe”, „Theodor Fontane”, „Perekond Mann”, „Schiller”, „Grimmi muinasjutud”, „Heinrich Heine”, „Juut Süss”, „Karl May” jt. 3 Kaljundi, Kreem 2013. Tiina-Mall Kreemi kureeritud näitus „Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil” on avatud Kadrioru kunstimuuseumis (september 2013 – märts 2014). 562

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 562 04.09.13 16:17 ne rahvusvahelisel tasandil. Kuigi XX sajandi traumade läbirääkimisel ei ole ilukirjandus olnud viimastel kümnenditel esirinnas, on siin suureks erandiks Ene Mihkelsoni looming, eriti tema romaanid „Ahasveeruse uni” (2001) ja „Katkuhaud” (2007). Neis asetatakse küsimuse alla valitsev tõlgendus Teisest maailmasõjast, koostööst nõukogude võimuga ja vastupanust sellele. Omal problemaatilisemal moel on kirjanduse mõjujõule raske ajalooga tegelemisel osutanud Sofi Oksaneni „Puhastuse” (2008, e.k 2009) retseptsioon. Sellele, et paljuski just ajalooromaani toel kujunenud ajalooversiooni arutamise järele on laiemgi vajadus, viitasid ka 2013. aasta alguses „Eesti ajaloo” keskaega käsitleva köite (Selart 2012) ümber puhkenud vaidlused, mille keskmes olid ilukirjanduses loodud mälupaigad: muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö. Viimasel ajal ongi sageli väidetud, et eesti mälupaigad rajanevad ilukirjanduses loodud lugudele. Esmajoones Jüriöö näitel on Marek Tamm tõdenud, et „Eesti rahvuslik ajalookultuur on olnud eeskätt kirjanike kujundada” (Tamm 2008: 111). Iseäranis teedrajavat rolli mängisid eesti ajaloolise ilukirjanduse esimese tõusulaine ajal XIX sajandi lõpus loodud romaanid ja jutustused. Eduard Bornhöhe looming, eriti „Tasuja” (1880), muutis eesti keeles seni pea tundmatu sündmuse, Jüriöö ülestõusu (1343–1345) rahvusliku ajaloo täht- hetkeks (Tamm 2008; Laanes 2012), luues ühtlasi eelduse eestlaste ajaloo kujutamisele igikestva võitlusena XIII sajandi alguses Saksa ristirüütlitele kaotatud vabaduse taastamise nimel (Tamm 2007). XX sajandi alguses lisandus veel üks kirjanduses loodud mälupaik: Eduard Vilde romaani „Mahtra sõda” (1902) mõjul sai Mahtra talupoegade ülestõus (1858) teiseks rahvuse mineviku suursündmuseks (Lust 2003). Rahvusliku ajaloo juhtnarratiivi tõi teise suure mässu lisandumine märkimisväärset sidusust, võimaldades pikendada igikestva vabadusvõitluse traditsiooni XIX sajandini (Kaljundi 2006). Seega on Eestis arusaam, et kirjandusel on olnud tähtis roll rahvusliku ajaloo ja kultuuriidentiteedi vermimisel, kujunenud peaaegu aabitsatõeks. Kum- matigi, kui vähesed erandid kõrvale jätta, on žanri ajalugu eesti kirjandusloos lahti kirjutamata,4 nagu pole ka leidunud lähenemisviisi, mis oleks selle mõju täpsemaid toimimisviise põhjalikult kirjeldanud. Kõnekalt võib erandeid leida just žanri kõrgaegadest, näiteks eesti ajalooromaani teisest kuldajastust 1930. aastatel.5 Pärast pikemat pausi asus eesti ajalooromaani üle teoretiseerima Jaan Kross (1982, 1986a, 1986b) – autor, kelle ajalooaineliste teostega saab praegu kehtiva kirjanduskaanoni järgi alguse ka ajaloo kolmas tagasitulek eesti kirjandusse 1970. aastatel. Krossilt pärinebki äsja viidatud jaotus, mille kohaselt on ajaloolisel ilukirjandusel Eestis kolm kõrgaega: 1880., 1930. ja 1970.–1980. aastad. Ometigi vajab see kaanon veel põhjalikumat revideerimist. Populaarsemal moel osutas sellele vajadusele muuseas ka raamatusari „Eesti lugu” (2008–2009), mille raames ilmunud 50 siinse ajaloo eri perioode kujutavat teost näitasid eesti ajalooromaani märksa mitmekesisema nähtu- sena. Olgu siinkohal viidatud mõningatele kõige olulisematele vaikimisi omaks võetud eeldustele, millele praegune kaanon toetub. Esiteks eelistab see aja-

4 Kõige põhjalikumalt on käsitletud eesti ajalooromaani sünniperioodi, XIX sajandi lõppu ning seda nii kirjandusloolistes käsitlustes (Nirk 1966) kui ka mälu-uuringutest tõukuvates uurimustes. 5 1930. aastate kohta vt Urgart 1940, Suits 1938. Ainulaadne on August Palmi (1935) kirjandussotsioloogiline uurimus ärkamisaegse ilukirjanduse mõjust.

563

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 563 04.09.13 16:17 looromaanina käsitleda teoseid, mis kujutavad kaugemat, igal juhul moder- niseerumiseelset minevikku. Huviväärselt ei olnud selline eeldus veel sugugi ainuvaldav 1930. aastatel, mil mitmed kriitikud tervitasid muinasajast ju- tustavate romaanide kõrval enamgi XX sajandi algusest jutustavaid romaane nagu näiteks Jaan Kärneri „Tõusev rahvas” (1936–1937). Kui toona hinnati neid lugudena eesti rahvuse tõusust ja riikluse eelduste tekkimisest, siis ole- tamisi võib praeguse kõrvalejätmise taga näha ka teatavat nõukogudejärgset revolutsioonitüdimust (või isegi -eitust) – teatavasti puudutavad mitmed neist 1905. aastat.6 Ilmekas näide nõukogudeaegse tõlgendustraditsiooni mõjust on Eduard Vilde, kelle ajaloolisi teoseid ollakse harjunud tõlgendama realismi ja mitte ajalooromaani võtmes. 1930. aastatel käsitleti neid aga just nii ja piken- dati sellega ajaloolise ilukirjanduse esimest tõusulainet XX sajandi alguseni.7 Samuti jätab nimetatud kolmele kuldajastule tähelepanu koondamine kaano- nist välja paljud teistel ajahetkedel loodud teosed. Omaette huviväärse fenomeni moodustab paguluses loodud ajalooline ilukirjandus, mis on oma aineselt ja taotlustelt iseäranis kirev (Undusk 2007, 2012). Käesolev topeltnumber püüab täita vähemalt mõne ülaltoodud lünkadest eesti ajalooromaani ajaloos ja tõlgendustraditsioonis, soovides esmajoones osutada žanri uurimises peituvale senikasutamata potentsiaalile. Teiseks pakub see välja uudse lähenemise: vaadelda eesti ajalooromaani ning ajaloolist ilukirjandust, filmi ja kunsti kultuurimälu uurimise seisukohalt. Järgneva sis- sejuhatuse eesmärk on esiteks tutvustada kultuurimälu mõistet, mis annab üksikkäsitlustele teatava raami, ja visandada võimalused, mida see eesti ajalooromaani uurimiseks pakub. Samas ei ammenda kultuurimälu vaatenurk kindlasti topeltnumbris leiduvaid teoreetilisi lähenemisviise. Teiseks annab sissejuhatus ülevaate ajalooromaani kui žanri puudutavast rahvusvahelisest uurimistööst, pöörates enim tähelepanu kirjanduse ja rahvusluse seostele, ning katsetab võimalusi asetada eesti ajalooromaani arengulugu sellesse konteksti.

Ajalooromaan ja kultuurimälu

Et kirjeldada seda, kuidas inimgrupid mäletavad oma minevikku, on viimase kahe aastakümne jooksul mälu-uuringutes kasutatud mitmeid mõisteid, nagu kollektiivne mälu, sotsiaalne mälu jt.8 Uurimaks ilukirjanduse rolli kogukondade mälu loomisel on kõige viljakamaks osutunud Jan ja Aleida Assmanni kultuurimälu mõiste, mida nad määratlevad kui „taaskasutatavate tekstide, piltide ja riituste [kogumit], mida „kultiveerides” ühiskond minapilti stabili- seerib ja edasi annab”. Selle mõjul sünnib „kollektiivselt jagatud teadmine – peaasjalikult mineviku kohta, kuid mitte ainult –, millele toetub rühma tead- likkus oma ühtsusest ja eripärast” (Assmann 2012: 1783). Assmannid toetuvad juba 1920.–1930. aastatel Maurice Halbwachsi loodud kollektiivse mälu mõistele ning tema käsitlusele mälu ühiskondlikust raamistikust, mis mõju-

6 1905. aasta käsitlustele eesti ilukirjanduses on juhtinud tähelepanu Cornelius Hassel- blatt (2007). 7 Seda teeb ka Herbert Salu (1964) paguluses ilmunud uurimus. 8 Hea ülevaate erinevatest mõistetest, nende eelistest ja puudustest leiab artiklist Olick, Robbins 1998. 564

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 564 04.09.13 16:17 tab individuaalset mäletamist ja aitab luua grupisisest sidusust (Halbwachs 1992). Siiski arendasid Assmannid Halbwachsi käsitlust oluliselt edasi. Kui Halbwachsi arvates tuli lahus hoida kollektiivset mälu, mis kujuneb vahetu sotsiaalse suhtluse ja läbikäimise kaudu, ning kirjapandud ajalugu, mida ta pidas positivistliku historitsismi vaimus objektiivseks, siis Assmannid rõhu- tavad just kultuuriliste meediumide kaalukust mäletamist mõjutavate ühiste raamide loomisel, levitamisel ja ümberkujundamisel. Pierre Nora, praeguste mälu-uuringute vaieldamatu klassik, tõmbab oma mälupaikade mõistega samuti tähelepanu nii materiaalsetele kui ka süm- boolsetele paikadele, mille ümber mälestused koonduvad ja kristalliseeruvad (Nora 1989: 7). Selle lähenemise parimaks näiteks on tema toimetatud kogumik Prantsusmaa mälupaikadest (Nora 1984–1992). Lähtudes Halbwachsist, omistab Nora mälupaikadele siiski üksnes teisejärgulise rolli, vastandades neile kogukonna vahetus suhtluses ühelt põlvkonnalt teisele edasikanduva tõelise mälu. Nora nostalgiline ja tsivilisatsioonikriitiline nägemus rõhutab niisiis vahetu mälu katkemist ning mäletamise jätmist mälupaikade hooleks,9 erinevalt Assmannitest, kes omistavad ilukirjandusele, filmidele, monumen- tidele ja rituaalidele esmase rolli kogukondade mälu loomisel. Samas rõhuta- vad ka nemad, et kultuurimälu on valikuline ja toimib põhimõtte järgi, mida Ann Rigney on õnnestunult nimetanud kasinuse printsiibiks (Rigney 2005: 16; vrd Assmann 2012: 1781). Seega koondab kultuurimälu tähendusi piiratud arvu kanooniliste tekstide ja mälupaikade ümber. Samas on kultuurimälu alati seotud olevikuga, nõudes suhestamist kaasaegse kultuurisituatsiooni ja selle vajadustega. Seetõttu on tulemuslik käsitleda seda protsessina, tekstide ja paikade pideva „kultiveerimisena”, mis hõlmab ka nende muutumist ja uusi tõlgendusi (Rigney 2012: 19). See vaatenurk pakub viljakaid lähtekohti uurimaks eestlaste ajaloo- ja kultuurimälu loomist XIX sajandil. Balti valgustusliteraatidest ja romantilise rahvusluse ideedest mõjutatuna (Undusk 1997) valis eesti rahvuslik eliit tekkiva rahvuse võrdkujuks talupojad, projitseerides XIX sajandi sotsiaalse ja etnilise veelahkme ka kõige kaugemasse minevikku. Rahva ajaloolise traditsiooni määratlemisel olid äratajad siiski lõhkise küna ees, sest puudusid ulatuslikumad allikad selle rahvakihi mineviku kohta. Suures osas koloniseerijate loodud kirjalik kultuur sisaldas vähe sündmusi ja tegelasi, mida eesti rahvuslased oleksid soovinud omaks nimetada, ja eriti vähe selliseid, millele rajada talupoegkonna kuulsusrikast ajalugu. Vastandudes koloniaalse ülem- klassi ajaloole, tõsteti rahvuse mälu kandjana kilbile suuline kultuur, rahvaluule ja -pärimus, mille kogumisest sai üks tähtsamaid rahvuslikku liikumist mobiliseerinud ettevõtmisi. Samas viitavad juba kogumis- ja säilitamisakt- sioonid ning ohtrad rekonstruktsioonid, et tegemist polnud elava traditsiooni, vaid selle taasleidmise, rekonstrueerimise ja arhiveerimisega, mis vajas erinevate kultuurimeediumide tuge. Selle ilmekaks tõestuseks on Friedrich Rein- hold Kreutzwaldi loodud rahvusliku kunsteepose „Kalevipoeg” problemaatiline seos rahvaluulega või ka erinevate pseudomütoloogiate ülevõtmine (Jansen 2004; Põldvee 2013). Ometi jäi arusaam folkloorist kui kultuurimälu kandjast tavateadvuses aktuaalseks kogu XX sajandi jooksul.

9 Just sellega seletab Nora ka mälupaikade vohamist, nentides, et „me kõneleme mälust nii palju, kuna seda on nii vähe järel” ning et mälupaigad eksisteerivad seetõttu, et on kadunud mälu tõelised, loomulikud keskkonnad (Nora 1989: 7). 565

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 565 04.09.13 16:17 Siiski mängisid tõusva rahvuse ajaloomälu loomisel ja vermimisel rahva- luulest olulisemat rolli populaarajaloolised kõned ja kirjutised ning ajalooline ilukirjandus. Ehkki rahvusliku ajaloo esimesed manifestid kutsuvad üles kõrvale heitma võõraste valitsejate poolt võõras keeles ja meeles kirja pandud allikad ning rajama uut eestipärast minevikutõlgendust rahvaluulele, tuginevad nad ise peamiselt koloniaalajaloo tüvitekstidele (kesk- ja varauusaegsete- le kroonikatele ning neid vahendavatele balti valgustajate ja baltisaksa ajaloolaste teostele). Selle kõige iseloomulikumaks näiteks on Jakob Hurda „Pildid isamaa sündinud asjust” (1879), mis avapeatükis sedastab, et vanad kroonikad kõnelevad üksnes eesti rahva esivanemate välimisest ajaloost, kuna aga nende tõelise, sisemise ajaloo tundmaõppimiseks selle kõigis tahkudes tuleb pöör- duda suulise pärimuse poole. „Vanad rahva laulud, vanad sõnad, ennemuist- sed jutud, vanad veel nüüd leitavad kombed ja viisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem vana aja tundmine välja keeb,” kuulutab Hurt (1879: 18–19). Ometigi kujutab tema ajaloopiltide raamat endast põhi- osas Liivimaa saksa koloonia rajamisloo, Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastate teine pool) ümberjutustust. Henriku ja hilisemate, eriti varauusaegsete kroonikate (Balthasar Russowi, Christian Kelchi jt) otsene või vahendatud kasutamine alusmaterjalina iseloomustab ka järgnevaid eesti populaarseid ja ilukirjanduslikke ajalookäsitlusi. Nii sünnib XIX sajandi rahvuslik ajaloopilt dialoogis ja vaidluses nende tekstidega, mida loetakse vastukarva, kohanda- des ja koondades mälestused sobivate sündmuste ja tegelaste ümber (Kaljun- di, Kļaviņš 2011: 423–432). Viisis, kuidas need rahvust loovad tekstid käisid ümber oma põhiliste allikatega, tuleb seega iseäranis hästi esile kultuurimälu valikulisus. Kuna piiratud hulka sündmusi, tegelasi ja motiive taaskasuta- takse kasinuse põhimõtte alusel ajalooraamatutes, romaanides, näidendites ja piltidel üha uuesti, siis teeb see mälestuste jäljed, nende liikumise ühest tekstist, ühest meediumist teise paremini nähtavaks ja eesti kultuurimälu hõlpsamini uuritavaks. Kroonikate rolli kultuurimälus vaatleb selles topeltnumbris Juhan Kree- mi artikkel Balthasar Russowist. Kreem keskendub kõige rohkem kasutamist leidnud tegelastele, sündmustele ja seikadele mitte ainult eesti, vaid ka baltisaksa kirjanduses kahe sajandi vältel, osutades seega tabavalt, et eesti ja baltisaksa ajaloomälu kujunemist tuleks analüüsida märksa tihedamas seoses. Samuti vaeb ta kroonika neid omadusi, mis muutsid selle kultuurimälus nii ligitõmbavaks, nagu ladus stiil, novellilaadne sündmuste esitus, huumor ja iroonia, humanistlik hoiak, empaatia talupoegade ja patriotism Tallinna suhtes. Tulles ilukirjanduse kui kultuurimälu meediumi eripära juurde, on selle rolli „kaasaskantava monumendina” kõige põhjalikumalt vaaginud Ann Rig- ney (2004), osutades, et raamatute odavuse, tiražeeritavuse ning lugemishar- jumuse plahvatusliku kasvu kõrval XIX sajandil on vähemalt sama olulised kirjanduse esteetilised omadused. Rigney (2001: 9) väidab, et ajalooromaanide lugejad küll teavad, et nad loevad ilukirjandust, kuid omistavad sealsetele minevikupiltidele siiski ajaloolise teadmise väärtuse. Rigney (2001: 19; vt ka Suits 1938: 981) seletab sellist lugemisviisi žanri hübriidsusega: ajalooromaan koosneb nii ajaloolistest kui ka väljamõeldud looelementidest, kasutab fiktsionaalse maailma loomiseks nii ajaloolisi materjale kui ka fantaasiat. Paradok- saalselt on just õigus asju välja mõelda see, mis muudab ilukirjanduse kultuu- rimälu meediumina nii tõhusaks, sest fantaasia võimaldab jutustada meelde- 566

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 566 04.09.13 16:17 jäävamat lugu kui näiteks ajalookirjutus, mida piirab jutustatu tõendamise kohustus.10 Kuid kui lugejad omistavad ajaloolisele ilukirjandusele võime ajalugu taasluua, siis toimib see Rigney järgi ikkagi vaid mitterahuldava versioo- nina ajaloost, mis just tänu oma teatavale puudulikkusele ja erapoolikusele võib käivitada kultuuris seda elavama uute tõlgendamiste ja ümberkirjutuste protsessi. Nii loobki ilukirjandus teatava ajalookirjutusliku desideraadi, annab lubaduse paremast ajaloost kunagi tulevikus (Rigney 2001: 39–56). Ja vahel pole see mitte sidus jutustus minevikust, mis tagab ilukirjanduse mõju, vaid just pinged ja mitmetähenduslikkus teose struktuuris, mis kutsub ellu uusi tõlgendusi (Rigney 2012: 38). Hinnates ilukirjanduse toimimist kultuurimälus, uuritakse nii seda, kuidas näidendid, jutustused ja romaanid pruugivad olemasolevaid allikaid ja minevikupilte, kui ka seda, kuidas ilukirjanduses loodud minevikupilte kultuuris vastu võetakse ja edasi levitatakse ehk nende järelelu (Erll 2011: 156–157). Seega uurivad mitmed siinse topeltnumbri artiklid eesti kultuurimälu allika- tena ka kaasaegset kirjanduslikku vormikultuuri. Kirjanduslikud žanrid, võt- ted, tegelasetüübid ja motiivid, mis olid levinud kohalikus kirjanduskultuuris või jõudsid siia välismaalt, mõjutasid oluliselt ajaloo kujutamist. Vaadeldes ilukirjanduses loodud minevikupiltide järelelu, muutuvad täht- saks retseptsiooni ja kaanoni küsimused, sest kirjandus saab toimida kultuu- rimälu meediumina vaid siis, kui teda loetakse. Lai lugejaskond on ühest kül- jest kanoonilistel tekstidel, mille ringlemise ja pideva taastunnustamise tagab kultuur institutsionaalsete vahenditega (Assmann 2008: 100). Teisest küljest loetakse palju ka rahvakirjandust ja seetõttu peavad kultuurimälu uurijad loobuma kirjandusteadusele nii iseloomulikust kõrg- ja rahvakirjanduse va- helisest eristusest ning uurima minevikupiltide loomist ja levitamist popu- laarses kirjanduses. Miroslaw Hroch (1999: 101) on just seoses Ida-Euroopa XIX sajandi mittedominantsete etniliste gruppide (nagu näiteks eestlaste) ajaloomälu loonud meediumidega väitnud, et siin puudub vastavus esteetilise väärtuse ja sotsiaalse ning rahvusliku tähtsuse vahel. Uurides ajalooromaane kultuurimälu meediumina, saame seega seletada mitte ainult seda, miks mõ- ned tekstid on säilitanud oma kanoonilise staatuse, hoolimata esteetilise väär- tuse puudumisest, vaid ka seda, miks mõned ilmumisajal väga populaarsed tekstid on kiiresti unustusehõlma vajunud. Seega pakub kultuurimälu uurimine võtme kitsalt kirjandusteadusliku lähenemise seisukohalt ebaoluliseks muutunud tekstide lugemiseks, nagu seda on näiteks XIX sajandi idealistli- kud ajaloolised jutustused või stalinismi aja kirjandus Eestis. Lisaks pakuvad retseptsiooni kontekstis huvi ajaloolise ilukirjanduse redigeerimise juhtumid, mis pole eesti ajalooromaani puhul sugugi haruldased (Laanes 2012) ja peegeldavad samuti kultuurimälu muutumise protsesse. Kuna kultuurimälu uurimus väidab, et ettekujutust minevikust vormivad kõige rohkem need lood, kujundid ja motiivid, mida korratakse erinevates meediumides (Rigney 2005: 20), siis ei ole see huvitatud mitte ainult kirjan- duslikust retseptsioonist, vaid ka ilukirjanduslikes tekstides loodud lugude, tegelaste ja motiivide laiemast järelelust teistes meediumides. See järelelu võib jätkuda teatris, filmis või monumentaalkunstis, aga ka ajalookirjutuses,

10 Rigney (2001: 23) loetleb selliseid jutustamisstrateegiaid nagu valikulisus, ümbertõst- mine ja lisamine, mis kõik suurendavad kujundlikku mitmekesisust ja muudavad kujutatud sündmused ja tegelased meeldejäävamaks. 567

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 567 04.09.13 16:17 avalikes rituaalides või mälupoliitikas. Seega ei tegele topeltnumber ajaloolise ilukirjandusega kui kitsalt kirjandusliku nähtusega, vaid uurib seda laiemas kultuurikontekstis seoses teiste mälumeediumidega. Maarja Ojamaa artikkel 1944. aasta põgenemisloost kultuurimälus keskendub just erinevate meediumide rollile, mida ta uurib semiootilise intermediaalsuse teooria võtmes. Fookuses on ranna motiiv nii vahetult kaasaegsetes kui ka hilisemates kul- tuuritekstides. Kurioosumina näitab autor, kuidas kultuurimälus võib mingit sündmust hakata tähistama ka pilt, mis on valminud varem, kui sündmus ise aset leidis. Lisaks kaardistavad mitmed kirjanduslikele tekstidele keskenduvad artiklid neile oluliste mälukujundite ja -motiivide esinemist visuaalkul- tuuris, sotsiaalses mälus jm.

Ajalooromaan ja rahvus

Küsimusele ajalooromaani laiema kultuurilise ja poliitilise konteksti kohta saab läheneda ka teise vaatenurga alt. Mitmed kirjandusteaduslikud uurimused seostavad žanri omadused moderniseerumise ja moodsate rahvuste tekkega XIX sajandil. Oma klassikalises, 1937. aastal ilmunud käsitluses väidab Georg Lukács (1983: 42, 53), et Walter Scotti romaanide üheks kõige olulisemaks uuenduseks oli see, kuidas need kujutasid aega. Scott näitas minevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas kui selle eellugu ja ajaloolise arengu varasemat, tulevikku suunatud etappi. Sellist ajalooteadvust on näh- tud rahvuste tekkimise ühe olulise eeldusena (Maxwell 2009; Jameson 1983). Oma uurimuses romaani ja rahvuse seostest näeb Benedict Anderson (1991: 24–25) moodsa ajateadvuse kvintessentsina arusaama samaaegsusest, mis ühtlasi võimaldab luua rahvuse kui kujuteldava kogukonna. Romaan oma erinevate tegevusliinidega võimaldas luua pildi üksikisikute kogukonnast, kes ei pruukinud küll üksteist tunda, kuid kuulusid siiski kokku, sest nende elud kulgesid samaaegselt läbi tühja homogeense aja tuleviku suunas. Andersoni järgi loob kogukonna ruumi niisiis tegevusliinide samaaegsus. Arendades edasi Andersoni ideed, väidab Franco Moretti (1999: 20), et mitmed XIX sajandi romaani alažanrid toimisid „rahvusriigi sümboolse vormina, ... vormina, mis (erinevalt hümnist või monumendist) mitte ainult ei varjanud rahvuse sisemisi erinevusi, v a i d s u u t i s m u u t a n e e d l o o k s”. Ajalooromaan kujutab Moretti järgi rahvusriigi sisemisi piire ja seega on seal kesksel kohal pigem jutustuse ruum kui aeg. Sellest hoolimata tähistavad piirkondlikud erinevused ajalooromaanis rahvuse erinevaid ajaloolisi arenguetappe. Kustutades loo käi- gus rahvuse sisemised piirid, voolujoonestab ajalooromaan rahvust ja muudab ta sidusaks tervikuks. Kuigi Jonathan Culleri (1999: 39) jaoks mängisid rahvuste tekkimisel kirjandusest olulisemat rolli siiski sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised faktorid, nagu majandusturud ja sõjad, mis tugevdasid erinevusi „meie” ja „nende” vahel, näeb ka tema kirjandusel abistavat rolli kujutamaks selliseid „meie” ja „nende” kogukondi, mida saaks seejärel sõdades üksteise vastu välja mängi- da. Mitmed topeltnumbri artiklid näitavadki, et ajalooromaanid tegelevad nii rahvustevaheliste kui ka ühe rahvuse siseste sotsiaalsete piiridega, mille ees- märgiks on identiteedi diferentsiaalne konstrueerimine.

568

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 568 04.09.13 16:17 Eesti ajalooromaani kujunemisloo paigutamine žanri rahvusvahelisse uurimusse ei ole siiski lihtne. Klassikalise scottiliku ajalooromaani poliitilist ja sotsiaalset mõju moderniseerumisele ja rahvuste loomisele piiratakse tavaliselt XIX sajandi esimese poolega (Lukács 1983; Maxwell 1998: 545). Pärast 1848. aasta sündmusi kaotas mineviku kujutamine ajalooromaanis väideta- vasti seose eluliste olevikuprobleemidega ja muutus antikvaarseks vormiks, mille peamine ülesanne oli lugeja meelt lahutada (Anderson 2011). Lisaks on ajalooromaani vastu kõige rohkem huvi üles näidanud marksistlikus kirjan- dusuurimuse traditsioonis algusest peale kritiseeritud ajalooromaani seost romantilise rahvuslusega, püüdes ühtlasi ajalooromaani traditsioonist eraldada selle poliitiliselt progressiivne ja kunstiliselt väärtuslik osa ning heita ülejää- nu natsionalistliku rahvakirjandusena üle parda (Jameson 1983: 3; Anderson 2011).11 Kummatigi võib ajalooromaani kujunemisloo uurimine kultuurimälu seisukohalt ning väiksemate ja nooremate rahvuste kirjanduse näitel esitada tõsise väljakutse žanri ajaloole, mis on kirjutatud vaid paari Euroopa suur- rahva kirjanduse pinnalt ja püüab eristada „tõsist ajalooromaani” rahvalikest vormidest, eitades viimaste sotsiaalset tähtsust. XIX sajandi alguses Euroopa kirjanduses plahvatuslikult populaarseks saanud žanri jõudmist eesti kirjandusse alles sajandi lõpus saab selgitada hilinenud moderniseerumise ja eestikeelse kirjanduse hilise arenguga – eesti romaani ja ajalooromaani sünd langevad ajaliselt kokku.12 1880. aastatel ei jõudnud ajalooromaan mitte üksnes eesti kirjandusse, vaid Venemaa Lääne- mereprovintsidesse ülepea. Jättes kõrvale valgustusdiskursusesse kuuluva Garlieb Helwig Merkeli jutustuse „Vanem Imanta” (1802), sündis baltisaksa ajalooromaan samal ajal kui eesti oma (Lukas 2006: 234–239). Ka Soomes algas ajalooromaani buum samal ajal, 1890. aastate alguses. Samavõrd oluliseks mõjuteguriks Eestis oli paar kümnendit varem alanud rahvuslik liikumine. Seda, miks ajalooline proosa sai ajaloomälu kujundamisel XIX ja XX sajandi vahetusel nii mõjukaks, selgitab ka eesti rahvusliku ajalootraditsiooni noorus ja eestikeelsete ajalootekstide vähesus. Kuni vabariigi asutamiseni oli eestikeelne ajalugu asjaarmastajate luua ning piirdus populaarteaduslike kirjutiste ja kooliõpikutega, kuna unistus eesti autorite loodud uuest Eesti ja üldajaloo käsitlusest jäi täitumata (Viires 2001). Nagu juba mainitud, on üld- tuntud Eduard Bornhöhe loomingu roll rahvusliku ajaloomälu loomisel. Born- höhe valis kroonikates jäädvustatud, kuid eesti keeles peaaegu tundmatu sünd- muse – Jüriöö ülestõusu – ning tegi sellest „Tasuja” retseptsiooni kaudu ühe eestlaste ajaloo tähtsaima verstaposti.13 Seega illustreerib „Tasuja” hästi Ann Rigney väidet, et kirjandustekst võib mõjutada ajaloosündmuse kujunemist, ärgitades just oma ebatäiuslikkuse tõttu edasist uurimist ajalookirjutuses ja uusi tõlgendusi erinevates kunstilistes meediumides. Andres Saali jutustused, eriti tema ristisõdade triloogia,14 mis laiendasid eesti ajalooromaani aegruumi

11 Näiteks eelistatakse selles traditsioonis Scotti väidetavalt Šoti valgustusest mõjutatud romaani „Waverley” romantilisemale „Ivanhoele” (Anderson 2011). Veel ühe hiljutise katse eristada „tõsist ajalooromaani” romantilisest pakub Brian Hamnett (2011). 12 Eesti esimene romaan on Jaak Järve „Vallimäe neitsi” (1885). Nii võib ka žanri kiiret levikut ja laia populaarsust seostada eestikeelsete romaanide nappusega. 13 Samuti Jüriöö ülestõusuga seotud sündmusi kujutava jutustuse „Villu võitlused” (1890) populaarsus ei küündinud „Tasuja” erakordse menuni, ehkki aitas kindlasti kinnistuda aru- saamal sündmuste tähtsusest. 14 „Vambola” (1889), „Aita” (1891) ja „Leili” (1893).

569

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 569 04.09.13 16:17 muinasaja ja ristisõdadeni, aitasid suuresti kaasa nii muistse vabadusvõitluse (Selart 2003) kui ka idealiseeritud muinasaja kuvandi kinnistumisele. Bornhöhe ja Saali teosed määrasid XIX sajandi eesti rahvusliku ajaloopildi võtmeelemendid ja ajaloolise proosa fookuse. Keskenduti eestlaste ja ristisõdijate vahelisele koloniaalsele konfliktile, mida käsitleti valdavalt sõ- jaliste sündmuste – ristisõdade ja ülestõusude – kontekstis ning mille kaudu kujutati Eesti ajalugu rahvusliku talupojakogukonna sajanditepikkuse võit- lusena baltisakslaste vastu. Ajalooline ilukirjandus on veel üheks märgiks balti valgustuse mõjudest eesti rahvuslikule liikumisele, eriti mis puudutab muinaseestlaste idealiseerimist, ristisõdade ja kolonialismi kriitikat.15 Samuti on XIX sajandi ajalooromaan tunnistus sellest, mil määral suunavad ajalooga tegelemist alati olevikulised huvid. Selles tugevalt esil olev koostöö ja vastupanu teema, mida käsitletakse sotsiaalselt ülespoole liikuva tegelase kaudu, oli kindlasti mõjutatud kaasaegsest ühiskondlikust situatsioonist, kus, hoolimata sotsiaalsest ja kultuurilisest mobiilsusest, vaevasid ühiskonda pärisor- juse pärand ning rahvuslikud ja seisuslikud hierarhiad. Siin topeltnumbris käsitletakse rahvusliku ajaloomälu loomist XIX sajandil, aga mitte eestiaineliste, vaid Uue Maailma orjade ülestõuse käsitlevate ajalooliste jutustuste kaudu. Piret Peiker uurib Lydia Koidula oletatavasti mugandatud jutustuste põhjal, miks olid need lood rahvusliku liikumise ajal nii ligitõmbavad. Rääkides Ameerika ajaloost, kasutab Koidula seda topost käsitlemaks Eesti kaasaegset ühiskondlikku situatsiooni – pärisorjuse ja kolonialismi pärandit. Postkolonialistliku teooria võtmes näitab Peiker, kuidas Koidula ümberkirjutus anastab koloniseeriva kultuuri elemente, kust lugu on mugandatud, ja laeb need uute tähendustega. Samuti näitab Peiker, kuidas romantilise armastusloo pinnal peegelduvad pinged kõrgematesse sotsiaalse- tesse kihtidesse tõusnud eesti rahvusliku eliidi ja rahvuse võrdkujuks valitud talupoegade vahel [sellega seostuvad ängid on esil ka teistes varastes ajaloolistes jutustustes (Laanes 2012)]. Kui XIX sajandi lõpus katkestas tsensuur ajalooromaani buumi, mille raames ilmus ligi 30 teost (Nirk 1966: 504), siis XX sajandi alguses jätkas ajaloo käsitlemist Eduard Vilde. Kuigi ta oli kriitiline varasema ajaloolise proosa kirjandusliku väärtuse suhtes, arendavad tema realistlikus võtmes kirjutatud teosed suuresti edasi sajandi lõpus väljakujunenud pärisorjuse ja kolo- niaalvägivalla teemat, olgugi ajaliselt lähemas minevikus. Tiina Kirsi artikkel keskendub sellele, kuidas Vilde analüüsib koloniaalvägivalda sooliste suhete kaudu peremudeli sees, näidates naisi kui elavat vallasvara teoorjuse sotsiaalpoliitilise rõhumise süsteemis. Nagu öeldud, on Vilde romaanide, eriti „Mahtra sõja” roll kultuurimälus sarnane Bornhöhe omaga. Kuid Kirss rõ- hutab, et lisaks kangelasliku vabadusvõitluse kujundile toovad Vilde teosed koolikirjanduse kaudu eesti kultuurimällu nüansseerituma pildi eesti rahva kui sooliselt ja sotsiaalselt kuuluvuselt heterogeense sootsiumi mitmetest probleemidest. Kui XIX sajandi eesti ajalooromaani saab Euroopa mudeli seisukohalt seletada hilinenud sotsiaalsete ja kirjanduslike protsessidega, siis žanri positsioon XX sajandi eesti kirjanduses – nii 1930. aastatel kui ka paguluses ja 1970.– 1980. aastatel – erineb oluliselt Euroopa kirjanduse peavoolul rajanevast tõl-

15 Põhjalikku käsitlust XIX sajandi alguse balti valgustajate ideedest eestlaste kohta, mida eestlased hiljem kasutasid oma kultuuritraditsiooni loomiseks, vt Plath 2011.

570

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 570 04.09.13 16:17 gendusest, mille kohaselt Esimene maailmasõda ja modernismi võidukäik kahandasid ajalooromaani reputatsiooni olematuks (Anderson 2011). Seda ei saa väita uute, sõja ja impeeriumide lagunemise tulemusel sündinud rahvus- riikide kohta. Euroopa mudelisse ei saa paigutada ka Jaan Krossiga alanud ajalooromaani tõusu 1970. aastatel. Ka rahvusvaheliselt tärkas sel ajal taas huvi ajaloo kujutamise vastu ilukirjanduses, kuid siis juba historiograafiliste metafiktsioonide kujul (Hutcheon 1988; Wesseling 1991), mis seadis kahtluse alla mineviku kujutamise võimalikkuse ja mängis sellega. Krossi looming ei vasta nendele vormilistele tunnustele, aga kui mööname rahvusluse jätkuvat tähtsust ka 1970. aastate ajalooromaani jaoks, siis ei tähenda see sugugi, et tema teosed jääksid XIX sajandi ajalooromaani vormilistesse piiridesse. Ees- tist vaadates ei näi klassikalise ja postmodernistliku ajalooromaani vaheline lünk seega nii suur ja on olemas mitmeid vahevorme. 1930. aastate teisel poolel toimus Eestis ajalooromaani uus ja sedavõrd jõuline esiletõus, et kümnendi keskel tõrjus see mõneks aastaks kõrvale kõik teised romaaniliigid (Urgart 1940: 14). See ei osuta mitte üksnes ajaloo, vaid ka ajalooromaani kui žanri funktsionaalsusele noore rahvusriigi jaoks. Ehkki oma riigi rajamine oli toonud kaasa rahvusliku ajalooteaduse professionalisee- rumise, mida täiendasid teised eriti 1930. aastatel soositud rahvusteadused, lõi rahvuse minevikku endiselt muuhulgas ajalooromaan. Tolle aja teostele on tunnuslik sõdadele keskendumine. Uue ainesena lisandusid Liivi ja Põhja- sõda,16 kuid ootuspäraselt peegeldub ajalooromaani repertuaaris muistse va- badusvõitluse ja Vabadussõja kui eestlaste vabadusvõitluse kahe piiritähise olulisus. Siiski on Vabadussõja kui ajaliselt lähema ainese puhul sõja käsitle- mine ambivalentsem17 ning ka muistse vabadusvõitluse puhul ei saa rääkida sõja ühesest heroiseerimisest.18 Märksa rohkem on sellest põhjust kõnelda seoses pöördumisega eelkoloniaalse mineviku ja eriti viikingiainese poole.19 Sa- mas osutab Linda Kaljundi artikkel eesti viikingiromaanidest, et hoolimata ajaloolisse ilukirjandusse kätketud potentsiaalist käibivaid ajalooversioone võimendada või teisendada, võib see teatud juhtudel tuua esile rahvuse ajaloos esinevad mõrad ja seda pareminigi kui mõni teine kultuurimälu meedium. Ehkki eesti viikingid peaksid esmapilgul pakkuma parimat ainest võiduka ja põhjamaise ajaloo loomiseks, ilmneb nendes konstrueeritud maskuliinsetes sõjakangelastes ja Sigtuna ründamise motiivis märke kolonialismi pärandiga seostuvast alaväärsusest. Siiski ei piirdu sõdadevahelise perioodi ajalooline ilukirjandus 1930. aastate buumi kõrgharjal ilmunud teostega ega käsitle üksnes sõdasid, vaid jät- kab ka mitmete teiste rahvuslikus narratiivis oluliseks saanud teemade läbi-

16 Liivi sõjast jutustab Enn Kippeli romaan „Suure nutu ajal” (1936) ja Edgar Valter Sak- sa „Hannibali rahvas” (1936), Põhjasõjast Enn Kippeli „Kui Raudpea tuli” (1937) ja August Mälgu „Surnud majad” (1934). 17 Selle heaks näiteks on August Gailiti „Isade maa” (1935) ja eriti Albert Kivika „Nimed marmortahvlil” (1936), milles erinevate klasside ja maailmavaadete vahelised vastuolud joonistuvad välja märksa reljeefsemalt kui selle ainetel lavastatud filmis (2002). 18 Nii peegeldub praegu tuntuimas muistse vabadusvõitluse ainelises ajalooromaanis, Mait Metsanurga teoses „Ümera jõel” (1934) tugevalt kirjaniku pahempoolne maailmavaa- de. Otseselt sõjaromaan ei ole ka Karl August Hindrey Eesti ristisõdade aineline diloogia „Loojak” (1938), kuigi see määratlus sobib Enn Kippeli teose „Issanda koerad” (1938) kohta, mis jutustab liivlaste võitlusest ristisõdijatega. 19 Eesti viikingeid kujutavad Karl August Hindrey „Urmas ja Merike” (1935–1936) ning August Mälgu „Läänemere isandad” (1936).

571

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 571 04.09.13 16:17 kirjutamist.20 Omaette suurt erandit kujutab endast Aino Kallase looming, mida analüüsib Aivar Põldvee artikkel. Ehkki Kallase meistriaastate tööd on loodud peamiselt Eesti ajaloo ainetel, keeldus ta end ajalookirjanikuks pidamast. Põldvee tõlgendab seda kui ajaloo eest põgenemist, mõistes siinkohal ajaloona rahvusriiklikust ideoloogiast mõjutatud ajalookirjutust nii teadusli- kus kui ka ilukirjanduslikus vormis. Sõdadevahelisel ajal ei arvatudki Kallase teoseid eesti ajaloolise ilukirjanduse osaks. Need tekitasid vihast poleemikat, mis seostub võõramaalasest naisautori kahekordselt piiripealse positsiooniga. Praeguseks aga on Kallase töödest saanud eesti (ajaloolise) ilukirjanduse loomulik osa ja need toimivad sillapeana Jaan Krossi loomingu jaoks. Teatavasti ei toonud nõukogude korra kehtestamine kaasa Eesti ajaloo täielikku ümberloomist, vaid uus tõlgendus võttis üle ja mugandas mitmeid varasemaid elemente, rõhutades ennekõike eestlaste ajaloolist võitlust sakslaste rõhumise vastu. Selle raames jätkus ositi ka varasema ajaloolise ilukirjanduse traditsioon, mida toetas Tasuja figuuri jõuline kasutamine Nõukogu- de propagandas Teise maailmasõja ajal. Järjepidevuse tekkimisele aitas kaasa 1930. aastate ühe viljakama autori, Enn Kippeli jutustus „Meelis” (1941), millest kujunes üks Nõukogude Eesti keskseid ajaloolisi jutustusi. Muistses- se minevikku puutuvalt kujuneski sõja-aastatel ja nõukogude korra alguses valitsevaks ajaloolise proosakirjanduse vormiks noorsoojutustus.21 Ent kuna marksistliku ajalookäsitluse keskmes polnud mitte rahvus, vaid klass, siis avaldati 1950.–1960. aastatel samuti rida peamiselt eesti talupoegade ajaloo ja klassivõitluse ainelisi romaane, mille tegevustik paigutub üldiselt XX sajandi esimesse poolde.22 Selle traditsiooni tuntuimaks näiteks on Aadu Hindi „Tuuline rand” (4 kd, 1951–1966), mis autori sõnutsi oli inspireeritud Vilde „Mahtra sõjast”. Hoopis mitmekesisem on paguluses loodud ajalooromaan ning seda nii aineselt kui käsitlusviisidelt. Ehkki noorsookirjanduses jätkus ka seal 1930. aastate traditsioon, siis paguluse juhtivaid ajalooromaane iseloomustab kau- genemine Eesti ainesest. Lisaks Karl Ristikivi Euroopa ajaloo ainelistele suurtele romaanitriloogiatele on heaks näiteks Ain Kalmuse religiooniajaloolised teosed.23 Kalmuse looming ilmestab hästi teistki paguluses esile kerkinud tendentsi, ristisõdade aja vaatlemist mitte ristiusule vastanduvast, vaid selle too- jatega koostööd tegevast perspektiivist.24 Kuigi pagulaskirjanike ajalooromaanide tipu moodustavad vanema ajaloo ainelised teosed, leidis ilukirjanduses mitmetahulist käsitlemist ka eksiilkogukonna jaoks kesksel positsioonil olev lähiajalugu: iseseisvuse kaotamine, Teine maailmasõda, Läände põgenemine ja vastupanu Nõukogude Eestis. 20 Orjuse teemat jätkab kesksete autorite töödest Mait Metsanurga „Tuli tuha all” (1939), mille tegevustik paigutub Rootsi aja lõpus aset leidnud suure näljahäda aegadesse. Jätku leidis ka Jüriöö ülestõusu ilukirjanduslik kujutamine, esmajoones tänu Enn Kippeli samanimelisele romaanile (1939). 21 Ennekõike Aadu Hindi „Metshaned” (1945). Tänu kooliprogrammi arvamisele kujunes nõukogude perioodil mõjukaks ka tema „Vesse poeg” (1948). 22 Näiteks Erni Krusteni „Noorte südamed” (2 kd, 1954, 1956), mis kirjeldab ühe Eesti küla elu 1905. aasta revolutsiooni aegu. 23 „Prohvet” (1950), „Tulised vankrid” (1953) ja „Juudas” (1969). 24 Kalmuse triloogia „Jumalad lahkuvad maalt” (1956), „Toone tuuled üle Maa” (1958), „Koju enne õhtut” (1964) peategelane on Henriku Liivimaa kroonikast tuntud ristitud eestlane Tabelinus. Bernard Kangro „Kuus päeva” (1980) vaatleb siinseid ristisõdu Lundi pea- piiskopi Andreas Suneseni fiktiivse päeviku vormis – vaatenurk, mis leiab kasutamist ka Krossi romaanis „Väljakaevamised” (1990). 572

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 572 04.09.13 16:17 Praegu käibivas kaanonis seostub eesti ajalooromaani renessanss Jaan Krossi ajalooaineliste teoste ilmumisega alates 1970. aastatest. Kross eristub rõhutatult klassiteadlikust Nõukogude Eesti ajaloolisest ilukirjandusest, kuid samuti sõjaeelsest traditsioonist. Pöördudes vanema ajaloo poole, katab Krossi looming terve rea erinevaid Eesti kesk- ja uusaja ajaloo perioode ja teemasid, keskendudes sealjuures eestlaste ja sakslaste vahekihti kuuluvatele tegelaste- le25 või siis keskvõimuga vastuollu sattunud (balti)sakslastele.26 Omaette tee- maderingi moodustab Krossi loomingu puhul probleem, kas ja kuivõrd tuleks keskendumist koostöö ja vastupanu teemale lugeda allegooriliselt nõukogude võimu kriitikana. See seostub otseselt ka küsimusega, kas ajalooromaani uut ja Euroopa peavoolu kirjanduses erandlikku esiletõusu 1970. aastatel saab seletada esmajoones poliitiliste ja rahvuslike põhjustega. 1970. aastatel hakkasid lisaks Krossile ajaloolise ainesega tegelema mitmed teised juhtivad autorid. Üks tolle aja võtmeteoseid, Mats Traadi filmistse- naariumist ümber töötatud „Tants aurukatla ümber” (1971) on ühtlasi heaks näiteks, kuidas ajaloolise ilukirjanduse tähendust vormivad ja võimendavad teised kultuurimälu meediumid – antud juhul teatrilavastus (1973) ning hiljem ka film (1987). Traadi ajalooainelised teosed, nii omapärane luulevormis „Harala elulugude” sari kui ka 12-osaline panoraamromaan „Minge üles mä- gedele” (1987–2010), on siiani põhjalikumalt käsitlemata. Teise keskse autori Arvo Valtoni ajalooaineline looming tegeleb Euroopa ja Aasia ajalooga.27 Aja- loo atraktiivsusest annab samuti märku populaarsema ajalooromaani sünd 1980. aastatel, näiteks Herman Sergo looming. Tähelepanuväärselt ei käsitle ka Sergo menukaimad teosed otseselt eestlaste minevikku. „Näkimadalad” (1984–1985) ei kujuta eestlaste, vaid rannarootslaste ajalugu XVIII sajandil, seostades selle siiski ajalooromaanis kinnistunud pärisorjusevastase võitluse teemaga.28 Ajaloolise ainese käsitlemist ilmestasid toona ajaloolaste ja kirjanike de- batid, mille käivitamisel oli oluline roll mängida Lennart Meri teostel, esmajoones „Hõbevalgel” (1976), mis kompas fiktiivse, teadusliku ja populaarse ajalookirjutuse piire. Märt Väljataga artikkel uuribki Lennart Mere ja eriti Jaan Krossi loomingu ümber puhkenud ajalooteadlaste ja -kirjanike debat- te 1970.–1980. aastate hilisnõukogude olustikus. Neid vaidlusi iseloomustab nii ajaloolaste umbusk fiktsiooni suhtes kui ka kirjanike ambitsioon liikuda oma teostega ilukirjanduse piiridest välja ajaloo alale. Väljataga näitab, et just Krossi reproduktiivne illusionism, holograafiline aredus ja meeleline detailsus muutsid ta ajaloolaste kriitikale eriti haavatavaks. Vastupidiselt levinud ettekujutusele käsitles nõukogude kirjandus mär- kimisväärses ulatuses ka lähiajaloo keerulisi teemasid, ehkki prillid sellise mälukirjanduse käsitlemiseks leiti rahvusvaheliseltki alles 1990. aastate alguses seoses uue mälukultuuri tekkimisega. Suur osa sõjajärgset kirjandust 25 Balthasar Russow teoses „Kolme katku vahel” (4 kd, 1970–1980), Johann von Michel- son „Michelsoni immatrikuleerimises” (1971) ning Johann Voldemar Jannsen „Pöördtooli- tunnis” (1971). 26 Timotheus von Bock „Keisri hullus” (1978), Friedrich Martens „Professor Martensi ära- sõidus” (1984), Bernhard Schmidt „Vastutuulelaevas” (1987). 27 Novellikogu „Õukondlik mäng” (1971) aineseks on Euroopa, romaani „Teekond lõpma- tuse teise otsa” (1978) aga Aasia ajalugu. Valton kirjutas ka mitmeid ajalooliste filmide stsenaariume: originaalstsenaarium „Hundiseaduste aegu” (1984), Herman Sergo romaanil rajanev „Näkimadalad” (1987–1988). 28 Ka Sergo „Randröövli” (1988) peategelane on Ludwig von Ungern-Sternberg. 573

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 573 04.09.13 16:17 tegeles Teise maailmasõjaga, kuid mitte üksnes sõdimisega Punaarmees, vaid ka Saksa okupatsiooni ajaga Eestis.29 Ehkki see kirjandus püüdis kehtestada keeruliste sündmuste käsitlemisel oma nõukogulikku tõlgendust ning eristada õigeid ja valesid tegutsemismustreid, ei saa öelda, et hiljutised vägagi ras- ked kogemused oleks täiesti maha vaikitud. Katset leida võti nõukogudeaegse kirjanduse uueks lugemiseks kujutab endast Aare Pilve artikkel, mis vaatleb ajaloolise romaani vaatenurgast Rudolf Sirge tähtsamaid romaane. Pilv ana- lüüsib sotsrealismi klassikaliseks näiteks peetud romaanis „Maa ja rahvas” (1956) sisalduvat ideoloogilist mitmetähenduslikkust, kasutades vene kirjan- dusteadlase Sergei Zavjalovi teooriat varjatud traumamärkidest stalinistlikus kirjanduses. Laiemalt raamivad Pilve uurimust kultuurimälu selektiivsuse probleem ning küsimus, miks me Sirget tänapäeval enam ei loe ja mida me võidame katsega tuua tema looming tagasi kultuurimällu. Sõja läbikirjutamine jätkus ka hilisemate kümnendite romaanides, muu- tudes järk-järgult mitmetahulisemaks. Saksa okupatsiooni käsitlemisele lisas naisvaatenurga Lilli Promet,30 Punaarmees sõdimise kogemuse kujutamise sõ- javeteranide perspektiivist muutsid oluliselt komplitseeritumaks Paul Kuus- bergi „Enn Kalmu kaks mina” (1961)31 ja hiljem veelgi enam Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979), mis oli ühtlasi tugevalt sõjavastane teos. Seda oli ka Ülo Tuuliku saarlaste sundevakueerimist Saksamaale kirjeldav „Sõja jalus” (1974), mis kasutas uudset dokumentaalromaani vormi (vt Un- dusk 2010). Omaette fenomeni moodustab lähiajaloo mahavaikitud teemade kajastumine esmajoones populaarsete autorite töödes. Nõukogude vangilaagri ja sellele eelnenud Saksa armees sõdimise kogemuse toob Nõukogude Eesti kirjandusse Raimond Kaugveri „Nelikümmend küünalt” (1966). Herman Ser- go kujutas oma esimeses romaanis „Põgenike laev” (1966) eestlaste Läände põ- genemist Punaarmee pealetungi eest ning Heino Kiige „Tondiöömaja” (1970) vaatles kriitiliselt põllumajanduse sundkollektiviseerimist. Ajalootabude esi- letoomisel on praeguseks sümboolse tähenduse omandanud kirjanduskaanoni tippu kuuluv teos, Viivi Luige glasnost’i alguses avaldatud „Seitsmes rahu- kevad” (1985), mis kirjeldab lapse silmade läbi sõjajärgse eluolu viletsust ning vihjab nii metsavendadele kui ka küüditamistele. Ajaloomälu mängis suurt rolli Eesti iseseisvuse taastamisel ning seda nii poliitilises, õiguslikus ja sotsiaalses kui ka identiteediloomelises plaanis (Tamm 2012). Ühelt poolt oli toonane mälupoliitika suunatud järjepidevuse loomisele sõjaeelse vabariigiga, teiselt poolt aga Teise maailmasõja ja nõuko- gude repressioonide jäädvustamisele. Viimane ülesanne oli iseäranis keeruline, kuna puudusid sobivad tõlgendusmudelid, teema oli vähe läbi kirjutatud ja tekitas poliitilisi pingeid. Ehkki ilukirjanduse roll on jäänud 1980. aastate lõpus alanud hoogsa mälestuste kogumise varju, ei saa alahinnata selle antud eeskuju kaua aega allasurutud teemade ja mälestuste loostamisel. Nii pakkusid küüditamise ja vangilaagri kogemuse kirjeldamise jaoks esimese raamisti- ku Heino Kiige „Maria Siberimaal” (1988), Arvo Valtoni „Masendus ja lootus” (1989) ning Raimond Kaugveri „Kirjad laagrist” (1989). Samal ajal pöördub

29 Üheks paremaks näiteks sõjajärgsest ajast on Osvald Toominga teosed. 30 Romaanid „Meesteta küla” (1962), „Primavera” (1971) ja „Tüdrukud taevast” (1979). Promet kirjutas ka stsenaariumi Saksa okupatsiooni kujutavale telefilmile „Pimedad - ak nad” (1968, stsenaarium 1961). 31 Selle tähendust võimendas veelgi romaani ainetel valminud film „Inimesed sõdurisine- lis” (1968). 574

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 574 04.09.13 16:17 lähiajaloo poole Jaan Kross, kes asub jäädvustama oma versiooni selle põlv- konna ajalookogemusest, kelle täiskasvanuks saamine langes kokku iseseisvuse kaotamise ja Teise maailmasõjaga.32 Nagu käesolev sissejuhatus juba osutab, on topeltnumbris pruugitud ajalooromaani määratlus lai ja kõikehaarav, kusjuures ajalooromaani on kasutatud suupärasema sünonüümina traditsioonilisele mõistele ajalooline romaan. Mõned artiklid uurivad ajalooromaane selle ranges tähenduses, teised tegelevad jutustuste, näidendite või hoopis teiste ajalugu käsitlevate žanridega. Lõpetuseks olgu mainitud, et avaldatud artiklid tuginevad 2011. aasta märtsis Tallinnas toimunud konverentsil „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika” peetud ettekannetele.33 Täname kõiki autoreid, kes lasid ennast lahkelt intrigeerida kutsest vaadelda eesti ajalooromaani uue pilguga ning loodame, et kuna järg- nevad artiklid suudavad paratamatult haarata vaid osa selles ülelugemises peituvast potentsiaalist, siis ärgitab topeltnumber uusi tõlgendusi ka edaspidi.

Kirjandus

A n d e r s o n, Benedict 1991. Imagined Communities: Reflections on the Origins and Spread of Nationalism. London–New York: Verso. A n d e r s o n, Perry 2011. From Progress to Catastrophe: The Historical Novel. – London Review of Books, kd 33, nr 15, lk 24–28. A s s m a n n, Aleida 2008. Canon and Archive. – Cultural Memory Studies: An In- ternational and Interdisciplinary Handbook. Toim A. Erll, A. Nünning. Berlin– New York: de Gruyter, lk 97–107. A s s m a n n, Jan 2012. Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet. – Akadeemia, nr 10, lk 1775–1786. C u l l e r, Jonathan 1999. Anderson and the Novel. – Diacritics, kd 29, nr 4, lk 19–39. D e m o s, John 2005. Afterword: Notes From, and About, the History/Fiction Bor- derland. – Rethinking History, kd 9, nr 2/3, lk 329–335. E r l l, Astrid 2011. Memory in Culture. Basingstoke–New York: Palgrave Macmil- lan. F r a n ç o i s, Etienne, S c h u l z e, Hagen (toim) 2001–2002. Deutsche Erinne- rungs- orte. 3 kd. München: Beck. G e l l n e r, Ernest 1983. Nations and Nationalism. Ithaca–New York: Cornell Uni- versity Press. H a l b w a c h s, Maurice 1992. On Collective Memory. Chicago: The University of Chicago Press. H a m n e t t, Brian 2011. The Historical Novel in Nineteenth Century Europe: Representations of Reality in History and Fiction. Oxford–New York: Oxford University Press. 32 Selle silmapaistvaimad näited on „Paigallend” (1998) ja „Wikmani poisid” (1988), kuid Teise maailmasõjaga tegeleb ka „Mesmeri ring” (1995) ja kogumik „Silmade avamise päev” (1988). 33 Konverents oli osa Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juures aastatel 2011–2013 teostatud kollektiivsest uurimisprojektist „Ajalooromaan kui kultuurimälu meedium” (ETF-i grant nr 8530, grandi hoidja Eneken Laanes). Lahutamatu osa kollektiivsest uurimu- sest, mille tulemusi käesolev topeltnumber paljuski tutvustab, on ka varem ilmunud: Ene- ken Laanese (2012) artikkel „Tasujast” ja Jaan Unduski käsitlus Ristikivist (Undusk 2012).

575

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 575 04.09.13 16:17 H a s k e l l, Francis 1971. The Manufacture of the Past in Nineteenth-Century Painting. – Past and Present, kd 53, nr 1, lk 109–120. H a s s e l b a t t, Cornelius 2007. 1905. aasta eesti romaanis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 864–877. H o b s b a w m, Eric, R a n g e r, Terrence (toim) 1983. The Invention of Tradition. Cambridge: Cambridge University Press. H r o c h, Miroslaw 1999. Historical belles-lettres as a vehicle of the image of national history. – National History and Identity: Approaches to the Writing Na- tional History in the North-East Baltic Region Nineteenth and Twentieth Cen- turies. Toim M. Brandt. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 97–108. H u r t, Jakob 1879. Pildid isamaa sündinud asjust. Tartu: K. Mattiesen. H u t c h e o n, Linda 1988. A Poetics of Postmodernism: History, Theory, Fiction. New York–London: Routledge. H u y s s e n, Andreas 2003. Present Pasts: Urban Palimpsests and the Politics of Memory. Stanford: Stanford University Press. J a m e s o n, Fredric 1983. Introduction. – Georg Lukács, The Historical Novel. Lincoln, London: University of Nebraska Press, lk 1–8. J a n s e n, Ea 2004. Muinaseesti panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rah- vusteadvuses. – Ea Jansen, Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Tartu: Ilmamaa, lk 268–284. K a l j u n d i, Linda 2006. Hingejõu ilmed ja meelehaigus: mäss Eesti ajaloomälus ja selle keskaegsetes tüvitekstides. – Paar sammukest XXII. Eesti Kirjandus- muuseumi aastaraamat. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 15–30. K a l j u n d i, Linda, K ļ aviņ š, Kaspars 2011. The Chronicler and the Modern World: Henry of Livonia and the Baltic Crusades in the Enlightenment and National Traditions. – Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toim M. Tamm, L. Kaljundi, C. S. Jensen. Farnham: Ashgate, lk 409–456. K r o s s, Jaan 1982. Ajalooainelisest kirjandusest Eestis. Ettekanne Torontos ja New Yorgis 1974. – Jaan Kross, Vahelugemised III. Tallinn: Eesti Raamat, lk 100–114. K a l j u n d i, Linda, K r e e m, Tiina-Mall (koost) 2013. Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru Kunstimuuseum. K r o s s, Jaan 1986a. Vastused „Noorte Häälele”. – Jaan Kross, Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 73–81. K r o s s, Jaan 1986b. Ettekanne Tampere kirjanikeorganisatsioonis oktoobris 1982. – Jaan Kross, Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 131–149. L a a n e s, Eneken 2012. Vaba mees Bornhöhe „Tasujas”. Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 481–498. L u k á c s, Georg 1983. The Historical Novel. Lincoln–London: University of Neb- raska Press. L u k a s, Liina 2006. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. (Collegium litterarum 20.) Tallinn–Tartu: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond. L u s t, Kersti 2003. Mahtra sõda. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 121–130. M a x w e l l, Richard 1998. Historical Novel. – Paul Schellinger, Encyclopedia of the Novel. Kd 1. Chicago–London: Fitzroy Dearborn Publishers, lk 543–548.

576

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 576 04.09.13 16:17 M a x w e l l, Richard 2009. The Historical Novel in Europe, 1650–1950. Cam- bridge–New York: Cambridge University Press. M o r e t t i, Franco 1999. Atlas of the European Novel 1800–1900. London–New York: Verso. N i r k, Endel 1966. E. Bornhöhe ja teised ajaloolise jutustuse viljelejad. – Eesti kirjanduse ajalugu. Kd II. XIX sajandi teine pool. Toim E. Nirk. Tallinn: Eesti Raamat, lk 462–506. N o r a, Pierre (toim) 1984–1992. Les lieux de mémoire. 7 kd. Paris: Gallimard. N o r a, Pierre 1989. Between Memory and History: Les Lieux de Mémoire. – Rep- resentations, nr 26, lk 7–24. O l i c k, Jeffrey K., R o b b i n s, Joyce 1998. Social Memory Studies: From „Col- lective Memory” to the Historical Sociology of Mnemonic Practices. – Annual Review of Sociology, nr 24, lk 105–140. P a l m, August 1935. Ärkamisaja olustiku- ja ideeproosa ning ajalooliste jutustiste osatähtsus rahva elus. – Raamatu osa eesti rahva arengus. Tartu: Eesti Kirjan- duse Selts, lk 125–183. P l a t h, Ulrike 2011. Esten und Deutsche in den baltischen Provinzen Russlands. Fremdheitskonstruktionen, Lebenswelten, Kolonialphantasien 1750–1850. Wiesbaden: Harrassowitz Verlag. P õ l d v e e, Aivar 2013. Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole. – Tuna, nr 1, lk 10–31. R i g n e y, Ann 2001. Imperfect Histories: The Elusive Past and the Legacy of Ro- mantic Historicism. Ithaca–New York: Cornell University Press. R i g n e y, Ann 2004. Portable Monuments: Literature, Cultural Memory, and the Case of Jeanie Deans. – Poetics Today, kd 25, nr 2, lk 361–396. R i g n e y, Ann 2005. Plenitude, scarcity and the circulation of cultural memory. – Journal of European Studies, kd 35, nr 1, lk 11–28. R i g n e y, Ann 2012. The Afterlives of Walter Scott: Memory on the Move. Oxford– New York: Oxford University Press. S a l u, Herbert 1964. Eduard Vilden historialliset romaanit. Helsinki: Suomalai- sen Kirjallisuuden Seura. S e l a r t, Anti 2003. Muistne vabadusvõitlus. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 108–120. S e l a r t, Anti (toim) 2012. Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. S u i t s, Gustav 1938. Ajaloost kirjandusloos. – Õpetatud Eesti Seltsi toimetused XXX. Tartu: K. Mattiesen, lk 981–991. T a m m, Marek 2007. Eestlaste suur vabadusvoitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. – Riigikogu Toimetised, nr 16, lk 9–19. T a m m, Marek 2008. Bornhöhe „Tasuja” ning Jüriöö-tekst eesti kultuuris. – Eduard Bornhöhe, Tasuja. Jutustus Eesti vanast ajast. Tallinn: Eesti Päeva- leht, Akadeemia, lk 111–128. T a m m, Marek 2012. Kadunud aja otsinguil. Taasiseseisva Eesti mälupoliitika- test. – Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Loomingu Raamatukogu, nr 28– 30. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 130–159. U n d u s k, Jaan 1997. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu. Merkel – Ja- kobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 721–734; nr 12, lk 797–811. U n d u s k, Jaan 2007. Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel: võhiku mõtted. – Tuna, nr 1, lk 4–26.

577

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 577 04.09.13 16:17 U n d u s k, Jaan 2010. Tuulik ehk unistus tapvast reaalsusest. – Looming, nr 2, lk 255–272. U n d u s k, Jaan 2012. Mälukaotuskirjandus. Mälukaotuse loovast funktsioonist Karl Ristikivi ajaloolises proosas. – Looming, nr 10, lk 1456–1476. U r g a r t, Oskar 1940. Moodne eesti ajalooline romaan. – Ajalooline Ajakiri, nr 1, lk 14–23. V i i r e s, Ants 2001. Eestlaste ajalooteadvus 18.–19. sajandil. – Tuna, nr 3, lk 20– 36. W e s s e l i n g, Elizabeth 1991. Writing History as a Prophet: Postmodernist In- novations of the Historical Novel. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins.

The poetics and politics of Estonian historical fiction: Introduction

Keywords: Estonian historical fiction, cultural memory, nation building

During the past 150 years historical fiction has been one of the key „memory forms” contributing to the making and consolidation of Estonian cultural memory and national history. Nevertheless, it has rarely been studied from that perspective. The introductory article to the special issue on the Estonian historical novel and cultural memory firstly gives an overview of the concept of cultural memory and discusses the perspectives it opens up for the study of the Estonian historical novel. It also suggests some new ways to explore the relationship of historical fiction with other media of cultural memory such as historiography, politics of history, and visual culture. Secondly, the article places the Estonian history of the genre in an international context, giving a brief overview of its development during different periods of Estonian history and concentrating in particular on the link between the historical novel and nation building. Alongside many similarities with the developments in other literatures, the article highlights some considerable digressions from the European mainstream, namely, the eminent role of the historical novel in the newly established Estonian nation state in the 1930s and during the late Soviet period in the 1970s.

Eneken Laanes (b. 1972), PhD, Under and Tuglas Literature Centre of the Estonian Academy of Sciences, senior research fellow; Tallinn University, associate Professor of Comparative Literature, [email protected]

Linda Kaljundi (b. 1979), MA, Finnish Literature Society, researcher; Institute of History, Tallinn University, research fellow, [email protected]

578

Avaartikkel, Kaljundi, Laanes.indd 578 04.09.13 16:17 AJALOOST KIRJANDUSEKS JA TAGASI

Balthasar Russowi kroonika kirjutamisest, kasutamisest ja ärakasutamisest

JUHAN KREEM

ui me küsime, millest on tehtud ajalooline romaan, siis ühe olulise, võiks öelda, et defineeriva osa sellest moodustab ajalugu (vrd Suits 1938). K Siinjuures ei olegi vahet, kas ajalooks pidada kunagi sündinud asju endid, nende representatsiooni ajalookirjutuses või mõlemat. Kui me ei tunneks ajalugu romaanist ära, ei suudaks me ka romaani ajaloolisena identifitsee- rida ja paigutaksime ta mõttes „Sõrmuste isanda” vaimus utoopiate sekka. Igal juhul ei ole üleliigne küsida, mismoodi suhestub ajalooline romaan teiste mineviku representeerimise viisidega. Vastuse otsimisel on võimalik vaadata mitmesse suunda: uurida mälestusi, muistiseid, monumente, poliitilisi narra- tiive vms. Omaette uurimisteema võiks olla, millised suhted valitsevad ajaloolise romaani ja ajalooteaduse edusammude vahel. Mõnel puhul on need seosed täiesti eksplitsiitsed ja üldtuntud, näiteks Tallinna kunagise linnaarhivaari Paul Johanseni uurimused Michel Sittowist või Balthasar Russowist olid Jaan Krossi ajaloolise belletristika oluliseks lähtekohaks. Teine arhivaar Otto Liiv nõustas Mait Metsanurka ja Enn Kippelit. Vähem teada on Gert Helbemäe suhtlemine omaaegsete ajaloolaste ja arhiivitöötajatega (Mägi 1968: 16). Ajaloolase vaatepunktist on kahtlemata huvitav, kuidas ilukirjandus pöördub mineviku rekonstrueerimiseks sama materjali poole mis ajaloolased: nimelt minevikust meieni jõudnud tõendite, ajaloolaste keeles allikate poole. Allikate kasutamisel on ajalooromaanil ja ajalooteadusel sarnasusi, on aga ka erinevusi. Kõige üldisem tendents on küllap see, et ajaloolane kaldub pigem keskenduma teemadele, mille kohta on allikaid, ja mida rohkem, seda parem. Allika mõistet on muidugi õigusega kritiseeritud: kuigi kujund sellele viitab, ei tule allikas kunagi puhtast lättest. Allikate kui tekstide lugemine, tõlgen- damine ja omavahel kombineerimine on üks äärmiselt keeruline ja esmapilgul võib-olla isegi lõpmatu mõttemäng. Tekstide interpreteerimine ei ole aga samas täiesti reeglitevaba ja seetõttu on ka osa tõlgendusi paremad kui teised (Eco 1992). Isegi kui me tahaksime minevikule esitada lõpmatut arvu küsi- musi, ei saa meil neile olla kunagi tõenditest sõltumatuid vastuseid. Ajaloo- laste keeles väljendudes: jääb ikka teemasid, mille uurimiseks ei ole allikaid. Siinöeldu võib ehk tunduda rusuva kitsendusena, kuid vaadates tänapäeva ajalooteaduse pluralismi, uurimis- ja kirjutamispraktikate mitmekesisust, on ajalooteaduses ka distsipliinisiseseid vabadusi küllaga. Peale selle ei suhtuta ajaloolase arutlusi toetavatesse tõenditesse (üldjuhul) nii rangelt kui samasse materjali kriminalistikas ja kohtusaalis. Nii nagu ajalooteadus, leiab ka ajalooromaan tuntud allikatest endale andmeid, mille abil rõhutada rekonstruktsiooni reaalsusefekti. Allikad või- vad belletristikas olla aga inspiratsiooniks, mis kannustavad laialt tuntud lugu või sündmust loovalt, isegi alternatiivajalooliselt ümber interpreteerima. 579

Juhan Kreem.indd 579 04.09.13 16:18 Teisest küljest ei ole allikate rohkus iseenesest belletristika jaoks eraldi voorus. Jaan Krossile näiteks oli just mõõdukas allikatega kaetus teema puhul eeliseks (Kross 1987: 146), Aino Kallasel jäi allikateküllusesse takerdumise tõttu lugu Ungru krahvist aga hoopis kirjutamata.1 Licentia poetica võimal- dab allikatega katmata tühja ruumi täita loominguga, mis kirjaniku eesmärki paremini teenib. Kuigi ilukirjandus võib liikuda ka territooriumil, mille kohta pole tegelikult midagi säilinud, tuleb kokkuvõttes tunnistada, et päris ilma allikateta ajalooline romaan läbi ei saa. Üks selline allikas on ka Balthasar Russowi kroonika ning ma loodan, et olen sellega juba vastanud küsimusele, miks peaks ajalooromaaniga seoses võtma jutuks selle teose, mis ju teadupoolest pole ajalooromaan. Siinses kontekstis on esmatähtis kroonika kui allikas, mille abil XVI sajandist kõneldak- se. Russowi kroonikat tuntakse ja loetakse, ta ei ole minetanud oma külgetõm- bejõudu ei ajaloolaste ega kirjanike jaoks. Käesoleva artikli liikumapanevaks jõuks on soov otsida selle teksti elujõule seletusi. Sissejuhatuseks vaatlen lühi- dalt Russowi enda teksti meieni kandumist (n-ö füüsilisi eeldusi), siis kaardis- tan Russowi kroonika kajastusi kirjanduses ning kolmandaks jään juurdlema Russowi kroonika sisemiste omaduste üle, mis võiks olla tema elujõu aluseks. Russowi kroonika ilmus esimest korda trükist 1578. aastal ja osutus väga menukaks, veel samal aastal anti välja kordustrükk ning 1584. aastal ilmus kroonikast uus, ümbertöötatud variant pealkirjaga „Liivimaa provintsi kroonika, kus teatatakse kuidas seesinane maa esmalt avastati ja kristlusesse pöörati, kes olid selle maa esimesed regendid, esimesest Saksa ordu meistrist kuni viimaseni, ja kõigi nende tegudest. Mis siis Liivimaa seisuste muutmises ja pärast seda, kuni aastani 1583 haruldased ja imelised asjad toimunud on: kasulikuks ja meeldivaks lugemiseks lühidalt ja usutavalt kirjeldatud Baltha- sar Russowi, tallinlase poolt”. Russowi peateema, Liivimaa sõda, oli väga aktuaalne ja selle kohta oodati pidevalt uut informatsiooni. Trükis paljundamine ja loetavus omal ajal panid tugeva aluse Russowi ajalooversiooni hilisemale levikule. Kuigi ka käsikirja jäänud kroonikate mõju ei ole kaugeltki olematu, on trükis paljundamine siiski oluline eelis. Russowi enda tekst ilmus veel kord 1848. aastal sarja „Scriptores Rerum Livonicarum” II köites, Eduard Pabsti tõlge ülemsaksa keelde aga juba kolm aastat varem, 1845. aastal. Lisaks on Russowi teksti tõlgitud vene (1879/1880), eesti (1920/1921, 1967), läti (1926), inglise (1988) ja soome (2004) keelde. See ei ole aga sugugi ainult Russow originaalis (või tõlke vahendusel), mille kaudu tema andmed, jutud ja mõtted levida said. Russowi järel kirjutanud autorid pidid paratamatult ka tema kroonika suhtes seisukoha võtma. Näiteks juba Russowi kaasaegne Johan Renner töötas oma versiooni Liivimaa sünd- mustest pärast Russowi kroonika ilmumist ümber, muuhulgas ka Russowi vigu üle võttes (Renner 1876). Kuigi pastor Christian Kelch kurtis oma 1695. aastal ilmunud kroonika eessõnas, et vanemate ajalooraamatute hulgas on ka Russowi kroonika haruldaseks jäänud, ja virinat selle üle kostab hilisema- teltki kirjameestelt (Johansen 1996: 268), on näiteks just Kelch andnud oma kroonika avaldamisega suure panuse Russowi kroonika sisu paljundamisse ja levitamisse.

1 Vt A. P õ l d v e e, Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 8–9, lk 645–660.

580

Juhan Kreem.indd 580 04.09.13 16:18 Kohates seega mõnd Russowi kroonika teadet, ei või me sugugi alati kindlad olla, et see pärineb otse kroonikult. Sama probleemiga puutume kokku, kui vaatame Russowi rakendusi ilukirjanduses: ka ajalooromaanid võivad lae- nata üksteiselt, mitte pöörduda algallika poole. Russowi kroonikast lähtuvad või sellele tagasiviidavad infokillud ja lood elavad kirjanduses oma elu. Nad moodustavad intertekstuaalse ruumi, kus hakkavad vastastikku üksteist toetama. Vaadakem järgnevalt mõningaid näiteid Russowi kroonika retseptsioonist. Eesmärgiks ei ole siin ammendav kataloog, vaid pigem soov näidata selle retseptsiooni mitmekesisust ja mitmekülgsust, samuti mutatsioone. Alustagem Balti ajalooromaani suurkuju Theodor Herman Panteniuse raamatust „Kelleste omad” (1885, e.k 1902), kus kohtab avalehekülgedest alates motiive, mis pärinevad Russowi kroonikast: paljasjalgne prohvet Jürgen, kes rändas mööda maad ringi ja manitses meeleparandusele; kurja ennustav sabatäht ning linnakodanike ja junkrute lööming. Aga juba Panteniuse puhul näeme ka, et see retsipieerimine ei ole mingil juhul ainult mehhaaniline motiivilaenamine, vaid mugandamine või ümberhindamine. Pantenius paigutab näiteks eelnimetatud kodanike ja aadlike vahelise löömingu Tallinnast Riiga. Venelastega koostööd teinud Tartu stiftifoogti Elert Kruse kujutamine positiivse kangelasena läheb vastuollu Russowiga, kes Kruset reeturiks pidas (Russowiga ühel meelel on ka Panteniuse-aegne ajalooteadus). Pantenius kui baltisaksa liberaal üldiselt jagab Russowi aadlikriitilisi vaateid, kuid tema raamatus tuleb siiski esile ka diferentseerimist: aadli jaoks oli Liivimaa ikkagi isamaa, kodumaatud palgasõdurid on veel palju hullemad (Pantenius 1885: 170, 177–178, ambivalentsemalt 360). Samasugust laenamist, mugandamist ja tähenduste ümbertõstmist kohtab eesti ajaloolise jutustuse alusepanija Eduard Bornhöhe puhul, kes ise kirjutab: „Hallikateks ajaloolistele juttudele on mul kõik saadavad Eesti- ja Baltimaa ajaraamatud olnud, millede (Eesti kodustes asjades väga puudulisi) teateid oma vaba hääksarvamist mööda tarvitasin” (Nirk 1962: 108). Oma kirjas Kampmaale nimetab ta Russowit ja Kelchi ka nimepidi (Nirk 1962: 108). „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” (1893) algab aadlike pulmapeoga, motiiviga, mis on vana hea Liivimaa elu kirjeldamisel alates Russowist peaaegu kohustuslik element. Vürst Gabrieli seikluste ajalooline taust, Tallinna piiramise ja Pirita kloostri hävitamise teated toetuvad Born- höhel samuti enesestmõistetavalt Russowi kroonikale. Bornhöhe kangelaste pluss- ja miinusmärgid on Russowi omadest siiski erinevad: Ivo Schenkenberg, Liivimaa Hannibal, nagu Russow teda imetledes nimetab, on Bornhöhel muutunud jõhkraks röövlipealikuks. Suures plaanis hindab Bornhöhe vene võimu paremaks saksa omast. Arvatavasti on just see- pärast saanud Schenkenbergist kui vale asja eest võitlejast ja „saksa vägime- hest” selline koletis. Tagantjärele on siiski raske öelda, kumb rohkem mõjutas Bornhöhet Schenkenbergi tegevust selliselt ümber mõtestama, kas venesõb- ralikkus või hoopis saksavaenulikkus. Rahvusliku seiklusjutu kirjutaja jaoks ärkamisajajärgses eesti kirjanduses võisid need tunded olla ka teineteisest tingitud. Bornhöhe raamatu mõju eesti kultuuris süvendab selle teksti mu- tatsioon Arvo Valtoni, Lennart Mere ja Grigori Kromanovi käes ja ümbersünd filmiks „Viimne reliikvia” (1969) (vt Kotta 2012). Kuigi filmitöötluses on ajalooline situatsioon (reformatsioonijärgne Liivimaa) vaid mõne üksiku fraasiga märgitud, kõlbaks mõisameeste laagri kihluspeo stseen ometigi suurepäraselt

581

Juhan Kreem.indd 581 04.09.13 16:18 ka Russowi kroonika ekraniseeringuks. Vene teema puhastatakse filmist hoopis välja, kogu sõda on talurahva mäss feodaalrõhujate vastu, samas Born- höhe kujundatud Schenkenberg jääb Gabrieli peamise vastasmängijana filmi alles. Vene-Liivi sõda, Tallinna piiramised ja eriti Ivo Schenkenbergi võitlused eestlastest väesalga eesotsas on olnud nõukogude võimu jaoks selgelt eba- mugav teema (Kross 1987: 152). Ajalooteaduseski tohtis huvitav olla vaid eestlaste ülestõus 1560, mida andis stiliseerida venemeelsuse ilminguks (Vahtre 1955: 626–627). Seevastu Pätsi-aegses ajaloolises kirjanduses võiks Liivimaa sõda ja Schenkenbergi pidada lausa konjunktuurseks aineseks. Liivimaa sõda oli ju kokkuvõttes Tallinna jaoks edukas ja oma panuse sellesse andis Schen- kenbergi salk, üks väheseid ettevõtmisi eestlaste vanemas sõjaajaloos, mis ka võidukas oli. Schenkenberg on kahe 1936. aastal ilmunud raamatu peategelane: Edgar Valter Saksa „Hannibali rahvas” ja Enn Kippeli „Suure nutu ajal”. Schenkenbergi vastu tunti samal ajal huvi ka eestikeelses ajalooteaduses, kui Arnold Süvalep avaldas jätkväljaandes „Vana Tallinn” täpsustusi Schen- kenbergi biograafiale (Süvalep 1936; 1937). Romaanid laenasid vahelduva al- likatruudusega Russowi kroonikast, kuid Schenkenbergi kuju on neis siiski erinev. Kui Saksa jaoks on tegu positiivse sõjakangelasega, kes ei ole mitte ainult rahvuslike väeosade juht vabadussõjas venelaste vastu, vaid ka ise eesti päritolu, siis Kippeli Schenkenberg on keerulisem karakter. Kuigi tema liikumapanevaks jõuks on õnnetu armastus, käib ta sõjas moraalselt alla, muutub tavaliseks palgasõduriks. Selline saatus langeb osaks veel mitmele teisele Kippeli raamatu kangelasele. Sõjasaatustes pole midagi ilusat, neid kujundab juhus, tihti ka karjuv ebaõiglus. Kroonikas mainitud ajalooliste isikute kõrval on ilukirjandus tegelnud krooniku enda isikuga. Esimeseks Russowi persoonile keskenduvaks palaks võiks pidada Gert Helbemäe novelli „Katsumus” (kogumikus „Vaikija”, 1947). Russow on selles maarahva juurtega, kuid juba teist põlve linnas elav sak- sastunud hingekarjane, keda saadetakse ausa ajalookirjutamise teelt kõrvale juhtima paheliselt ilus naine. Kroonik suudab selles psühholoogilises võitluses iseendale kindlaks jääda (vt ka Liivamets 1989: 58–59). Ajaloo kirjutamisega seonduvad vaevused, aususe ja salgamise suhted on oluline teema ka Jaan Krossi Russowi-ainelises loomingus, mis leidis väljundi filmis „Kolme katku vahel” (1970) ja samanimelises neljaosalises romaanis (1970–1980). Krossi romaani intriigi käivitas hüpotees Russowi eesti päritolust, millele olid vihjanud juba krooniku kriitikud XVI sajandil, kuid millele andis konkreetse kuju Paul Johansen avalikult esimest korda 1957. aastal (Kreem 2008: 1080). Russowi eestlus ei ole siiski Krossi romaani ainus oluline teema. Nii nagu Russow, vaatleb ka Kross kodumaa käekäiku sõjas, kohalike meeste püüdlusi ja vastuseisu võõraste võimude vallutustele. Russowi kroonika tuntuimad stseenid tulevad romaanis enamasti ette kõrvalosades (Lias 1971: 238). Schenkenbergi me siin peaaegu ei kohtagi. Otsekui vastukaaluks juba klišeeks kulunud kirjelduse- le aadlipulmast laenab Kross oma romaani avapeatükki hoopis Russowi loo Itaalia köietantsijatest, kes Oleviste tornist etenduse andsid. Kross tsiteerib Russowi kroonikat ja velmab leidlikult selle kirjapanemise tausta, samas on näha, et Russowi algtekstist on talle väheks jäänud ja ta on sunnitud oma tegelaskuju tugevdamiseks välja mõtlema ja kirja panema hävitatud tsensee- rimata kroonikavariandi (Öpik 1988: 153–154).

582

Juhan Kreem.indd 582 04.09.13 16:18 Panoraamsete lugude kõrval, mis langevad kokku Russowi kroonika peateema, Liivimaa käekäiguga sõja-aastatel, on hulk Russowilt pärinevaid lühe- maid episoode ilukirjanduses välja arendatud omaette looks. Näiteks Russowi teade 1535. aastast, et tallinlased hukkasid Johann von Üxkülli Riisiperest. Üks selle varasemaid kirjanduslikke käsitlusi, romantiline rüütlijutustus „Kohus Tallinna magistraadis” (1841, e.k 1904) pärineb balti-vene kirjaniku Fjodor Korffi sulest. Karl Stavenhagen kirjutas samal teemal värsstragöödia (1910). Tallinnas on selle episoodi kohta arvatavasti olnud ka mingil kujul suulist pärimust, mis seostab Üxkülli hukkamispaiga just Harju väravaga (Geleitsbuch 1939: 58–59). Eesti ajaloomälus on Üxkülli lugu aidanud kinnis- tada film „Verekivi” (1972). Hiljaaegu, 2011. aastal, leidis sama teema uuesti läbimängimist Peeter Lauritsa fotoseerias „Mattise martüürium” ning Kiur Aarma ja Jaak Kilmi Euroopa kultuuripealinnale 2011 tehtud pühendusfil- mis „Tallinna kilud”. Kui Korffil on Üxküll vandenõu tõttu süüdi lavastatud traagiline rüütel, siis eesti ajaloomälus on ta pigem ülekohtune rõhuja, kes kokkuvõttes ikkagi õiglase karistuse kätte saab. Enamgi veel, Üxkülli lugu kinnistab Tallinnale talupoegade vabaduse eest võitleja maine. Mitmesuguseid väiksemaid Russowilt laenamisi leiab veel. Näiteks Mia Munier-Vroblevska (Wroblewski) jutustus „Sankt Brigitten” (1912, e.k 1929) võtab Russowi kroonikast Pirita kloostri rajamise loo ja stiliseerib selle kolme sama naise pärast konkureerinud mehe omavaheliseks lepitusaktiks, kõige taustaks muidugi papagoipidu jms. Uuemast ajast on Andrei Hvostovi novelli „Projektijuht Posse” moraal võetud otse Russowi kroonikast: nimelt olla Tatari vürstid mõnitanud vangi võetud ordumeister Fürstenbergi, et liivimaalased on ise oma hukatuses süüdi, sest müüsid keelatud relvi moskoviitidele, millega nad alguses tatarlasi, siis aga liivimaalasi nuhtlesid (Russow 1853: 61; Hvos- tov 2008: 55–56; vt ka Pantenius 1885: 134). Paar Russowi tekstis dokumenteeritud juttu on kirjanduslikult iseäranis hübriidsed. Näiteks Jüriöö ülestõusuga seoses teab Russow rääkida, et talupojad olevat plaaninud Viljandit ära võtta, peites sõjamehi linnusesse viidava maksuvilja kottidesse, ühe vandenõulase ema aga reetis plaani, et oma poe- ga päästa. Karistuseks asjaosalised tapeti ja talupoegadele seati sisse tooma- päeva maks, sest vandenõu oli ajastatud toomapäeva (21. XII) laupäevale. On oletatud, et see, ka teiste XVI sajandi keskpaiga kroonikute Thomas Horneri ja Johann Renneri jutustatud lugu, oli kirjas juba nooremas riimkroonikas, kuigi tõestust sellele pole (Johansen 1996: 32–35). Igal juhul on nn toomapäe- va legendi või Viljandi kotiloo puhul tegu folkloorse rändmotiiviga, mida võiks soovi korral viia tagasi kas või Troojani ja kaugemale. Eesti kirjandusloos on juba Jaan Jung osutanud paralleelvormile Dithmarschenist (Schleswig-Hol- stein), kus talupojad ründasid niimoodi edukalt Böcklenburgi krahvi (Suits 1938: 991). Sarnast toomapäeva kotilugu olevat XX sajandi alguses räägitud muuseas ka Tallinna kohta (Johansen 1996: 36). XVI sajandil on Russow (ja Renner) võtnud seda folkloori tõe pähe, Renner olla Viljandis veel vandenõu- laste kontegi näinud (Renner 1876: 93). Bornhöhe korjas legendi üles ja tegi sellest Villu võitluste finaali. Veel tänapäeval teatakse Viljandi linnusevare- metes üht kohta Villu keldrina, toponüüm, mis muuseas figureerib ka peaaegu kõige viimastes arheoloogiliste kaevamiste aruannetes. Folkloorset päritolu lugu muutus niisiis Russowi ja Bornhöhe kaudu ja toel uuesti folkloorseks.2 2 Kotilugu inspireeris ka Aino Kallast, vt A. P õ l d v e e, Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest, lk 647, 651. 583

Juhan Kreem.indd 583 04.09.13 16:18 Kui toomapäeva legend jäi Russowi kaasajast kaugele, siis osa Russowi lugusid, mis on leidnud folkloorseid arendusi, pärineb krooniku enda kaasajast. Jutustades Haapsalu rüüstamisest 1576. aastal, nimetab Russow möö- daminnes, et toona suri seal suures vaesuses Rõngu proua, kes oli küll olnud väga rikas ja kelle tütrele tehtud kleit oli omal ajal pakkunud kõneainet kogu Liivimaal, kuid kes surres oli nii vaene, et tal ei olnud surilinagi ning et kirs- tu katte olevat tahtnud venelased ära võtta ja puruks rebida (Russow 1853: 111). Sama episoodi kirjeldab veelgi mahlakamalt Dionysius Fabricius (Fab- ricius 2010: 197–199), kes ei jäta nimetamata asjaosaliste nimesid: tegu oli Rõngu isanda Johann Tödweni naisega, kes oli sündinud von Tiesenhusen. Üsna ilmselt on tegemist omaaegse kõmulooga, mis ringles suust suhu ja mis põimitakse tihedalt Balti kirjanduslikku traditsiooni. 1856. aastal avaldas Carl Russwurm selle Haapsalu muistendite kogumikus (Russwurm 1856: 3–4), muistendi ainel kirjutatakse ballaad. Aino Kallas teeb kleidi omanikuks Barbara von Tiesenhuseni, kelle saatuse kirjandusliku kujutamise spekter on kleidilooga sarnane. Ühest Russowi lausest Jürgen von Tiesenhuseni kohta, mille too möödaminnes poetab, et mees olevat oma õe tapnud, sest see tahtis lihtsa kirjutajaga abielluda, areneb välja kohamuistendeid Rannus ja Por- kunis, kirjutatakse ballaade, näitemänge ja jutustusi (vt pikemalt Kreem, Lukas 2008). Siinkohal võib vast näidete toomise lõpetada. Mainitud juhtumid peaksid olema piisavaks tõendiks selle kohta, et Russowi kirjutatu on tihedalt lõimitud Balti kirjanduskangasse, tema lugude avaldumisvormid on väga mitmekesised ega piirdu ainult ajalooromaaniga. Ka Balti ajaloomaalis, näiteks tänapäeval Ajaloomuuseumis säilitatavate Leopold von Pezoldi piltides „Kodujumalatee- nistus 16. sajandil” (1866) ja „Maikrahvi sissesõit Tallinna” (1869) võib aimata Russowi kroonikast ammutatud inspiratsiooni (vastavalt Russow 1853: 46 ja 45). Mõnede Russowi lugude kohta võib öelda, et need istuvad sügaval kohalikus folklooris. Toomapäeva legend näitab, et Russow on ise selle folkloorse traditsiooni osa. Oma kaasaja kõmulugude edasirääkimisel on Russow pääse- nud seda traditsiooni ka kujundama. Kui järjepidev selliste juttude rääkimine on olnud, on kahtlemata raske öelda (Beyer 2003: 85–86). Kui üks lugu on olnud rahvajutt Russowi ajal ja XIX sajandi keskpaigas, siis kindlaid tõendeid selle kohta, kas ta seda ka vahepeal oli, tõesti seni esitatud pole. Osa lugudest võis tagasi rahva sekka pääseda just kroonikatest, samas ei saa ka suulise järjepidevuse võimalust päriselt välistada. Igatahes XIX sajandi alguses pidas Baieri diplomaat krahv Francois Gabriel De Bray vajalikuks rõhutada, et Bal- ti provintside elanike ajalooteadmine on väga suures osas suuline (Hellmann 1978: 24). Mõistagi pidas De Bray silmas ülemkihte, kuid ülemkihtide jutu- traditsioon ja üldse kultuur laiemalt ei ole kindlasti midagi hermeetilist. Mitte ainult barokk ei tunginud talutarre, vaid ka härrade jutud. Pöördugem nüüd lõpuks tagasi Russowi kroonika juurde ja küsigem, mis siis ikkagi on selle jätkuva populaarsuse taga? Mõistetavasti on igal üksik- autoril Russowi poole pöördumiseks oma põhjused, muutuvad ju nii poliitilised kontekstid kui ka esteetilised tõekspidamised. Russowisse suhtumisel on kohati tajutav ka ambivalentne odi et amo, mis kroonikat ikka päevakorral hoiab. Kuid kas Russowi kroonika tekstil endal on juba mingeid omadusi, mis teevad selle nii eriliseks oma ajastu kontekstis kui ka kasutamissõbralikuks hilisematele lugejatele?

584

Juhan Kreem.indd 584 04.09.13 16:18 Alustama peaks ehk sellest, et Russowi kroonika lihtsalt on olemas. Aja- looromaani ja ajalookirjutaja jaoks on paljudest võimalikest minevikustsenaa- riumidest mõõdupuuks see ainukesena teostunud variant. On sündmusi, mille toimumist ei ole võimalik eitada, ja tekste, millest on mingil teemal kirjutades väga raske mööda minna. Liivimaa sõda ja Russowi kroonika kuuluvad kahtlemata just selliste nähtuste hulka, mis on liiga suured, et neid ignoreerida. Kui kirjanik läheb minevikust ainest otsima, siis esimeste tekstide seas satub ta tõenäoliselt kroonika peale. Muu allikmaterjali kõrval on kroonika lugejale kergemini ligipääsetav, sest ta on juba valmis lugu, mitte tõendite toormater- jal nagu mõni arveraamat, testament või läbirääkimiste protokoll. Asjaolu, et nii kroonika, ajalookirjutus kui ka ajalooline belletristika alluvad jutustamis- reeglitele, mille register on küll lai, kuid mis on siiski kõik üks lugu, jutustus, narratiiv, on vastastikust tõmmet soodustanud. Russow pole siiski oma ajastu ainus kroonik ega ka mitte esimene trükki pääsenud kroonik, XVI sajandi teist poolt nimetatakse õigusega Liivimaa kroonikakirjutamise kõrgajaks (Raik 2001). Seega peab Russowi eelistamisel olema veel põhjusi. Russow võtab Liivimaa ajaloo kokku, moodustab seotud narratiivi müüti- lisest Bremeni kaupmeeste maaletulekust 1158. aastal kuni allakäiguni XVI sajandil. Russowi käsitlus Liivimaa varasemast ajaloost rajaneb keskaegse kroonikakirjutuse ulatuslikul tundmisel, kuigi, tõsi, Russow kasutas oma allikaid sellest temale kaugest ajast kirjutamisel väga loominguliselt, vabas vormis ümber jutustades. Kui ilmumise ajal võiski Russowi kokkuvõte Liivimaa varasemast ajaloost olla käepärane, siis kahtlemata on keskaegsete kroonikate originaaltekstide avaldamine XIX sajandil Russowi õigusega tagaplaanile surunud: XIII sajandi sündmuste kohta loetakse ikka eelkõige Henriku kroonikat või Vanemat riimkroonikat. Russowi kroonika lõviosa, umbes 5/6 kogumahust, moodustavad sündmu- sed krooniku enda eluajast. Russowi kaasaegsed neelasid tema kroonikat just aktuaalsete sõjateadete pärast. Et nõudlust selle järele oli, on näha sellestki, et Russow on kirjutanud ka Saksamaal levitatud lendlehti (vt Johansen 1996: 226). Russow oli informeeritud ja võimule lähedalseisev isik. Talle on otsealli- kast vahendatud Tallinna rae dokumente, talle on räägitud läbirääkimistest ja sõjakäikudest. Tõsi aga on samuti, et Russow ei ole ise olulisemate läbi- rääkimiste ja otsuste juures viibinud, ning kuigi tema teadmised Tallinnas toimunust on üksikasjalikud, jääb tal puudu informatsioonist Liivimaa teiste poliitiliste jõudude kohta. Russowi kroonika oli mõeldud laiale lugejaskonnale. Autor ise ütleb selle kohta, et see on „lihtne ja lihtsakoeline kroonika” (schlichte vnd eintfoldi- ge Chronica, Russow 1853: 8). Russow küll poetab teksti sisse ladinakeelseid tsitaate ja latinisme, kuid võrreldes oma aja õpetatud meestega ikkagi mõõ- dukalt. Russowi alamsaksa keele kohta kirjutab Paul Johansen: „Temas on tunda andekat, isegi hiilgavat stilisti, kes rahvaliku alamsaksa keele veel kord kõrgele tõstis, enne kui see alla käis” (Johansen 1996: 221). Kroonika populaarsusele Põhja-Saksamaal aitas keeleline külg omal ajal kindlasti kaasa, kuid hilisematel sajanditel pidi alamsaksa keel olema siiski vastuvõttu ras- kendav asjaolu. Neid raskusi rõhutab kroonika saksakeelse tõlke ilmumine suhteliselt vara, 1845. aastal. Russowi jutustamisstiil on paeluv ka tänapäeval, isegi kui selle täpsetele põhjustele on praeguse uurimisseisu juures raske osutada. Oma suurde aja-

585

Juhan Kreem.indd 585 04.09.13 16:18 looskeemi on Russow armastanud lisada värvikaid detaile ja kompaktseid lugusid, millel on selgelt tajutav moraal. Russow kombineerib neid lugusid teatava teatraalsusega, mis elustab Liivimaa ajaloostseene ja haarab kaasa ka tema lugejat (Johansen 1996: 237–237; Auksi 1975: 115). Moraliseerivale pastorile lisab köitvust ja intellektuaalset sügavust aeg-ajalt teksti lipsav muhe iroonia (Auksi 1975: 114). Kroonikas leiduvate novellilike süžeede ja motiivide mitmekesisus on selle populaarsusele nii siis kui ka vahepealse aja jooksul kahtlemata kaasa aidanud. Russowi kirg skandaalse, kõmulise ja veidra jä- rele on siiski võrreldes mitme teise kaasaegse autoriga kaunis hillitsetud, nii et see ei ole pääsenud mõjutama tema usaldatavust ajaloolaste seas. Näiteks nii Dionysios Fabriciuse kui ka Tilman Bredenbachi kroonikad samast ajast lähevad selles vallas palju kaugemale, mistõttu pole nimetatud autoreid ka nii tõsiselt võetud (Etzold 1986: 47–49; Vahtre 2001). On päris selge, et Russowi populaarsus ei tulene mitte ainult tema lugudest endist, vaid ka viisist, kuidas ta neid jutustab. Curiosa’ga mõnevõrra sarnase külgetõmbejõuga on Russowi n-ö etnograa- filised kirjeldused. Kroonika ei ole kiretu juriidiline traktaat, vaid lugu noortele sellest, kuidas vanasti oli. Russow kirjeldab vana head elu kui võõrast maad, see on talle endalegi juba kauge aeg: sõda oli kestnud 1578. aastaks 20 aastat. Sõjakoleduste ja vintsutuste kirjeldamine on arvatavasti rohkem mõeldud mõjuma Russowi meretagusele lugejaskonnale. Tänapäeval on kirjeldused maikrahvipeost või papagoilaskmisest tänuväärsed kultuuriloolised pildid Vana-Liivimaalt. Russowi eesmärk on aga olnud moraali lugemine ja seetõttu tuleb rõhutada, et nende piltide puhul ei ole ettevaatus kunagi liiast. Juba tema kaasaegsed osutasid sellele, et Russow mõnda Liivimaa nähtust õigesti hinnata ei oska. Näiteks pidas Russow Järva foogti Heinrich von Thui- leni kullast ketti mitteseisusekohaseks priiskamiseks, mida teistel maadel ei kohta (Russow 1853: 4), Elert Kruse oma vastulauses aga rõhutab, et mujal kannavad ka lihtsad aadlikud niipalju kulda kui viis Liivimaa komtuuri ja foogti kokku (Kruse 1861: 7). Vaadates Russowi populaarsust läbi aegade ja mitmete erinevate poliitiliste kontekstide, tekib paratamatult küsimus, et äkki on juba Russowi enda kir- jutajapositsioonis midagi, mis võib pakkuda hilisemale lugejale samastumis- võimalust. Russowi humanistlik suhtumine Liivimaa oludesse kuulub tema ajaks juba üle poole sajandi pikkusesse Liivimaa-kirjelduse traditsiooni. Nagu ka teised humanistlikud autorid, ei kiida Russow heaks siinsete talupoegade julma kohtlemist. Hilisem baltisaksa liberaal on saanud tema seisukohtadele vaid alla kirjutada, samal ajal kui peajoon on pidanud Russowit nendes küsi- mustes siiski pigem liialdajaks. Talupojasõbralikkus on kindlasti üks moment, mis on andnud võimaluse kroonikat lugeda ka kui eestlase kirjapandut, isegi kui Russowi enda päritolu ei ole lõpuni selge (Kivimäe 1999: 287). Kõigil lugejatel on olnud kerge nõustuda Russowi kriitikaga Liivimaa maahärrade eba- õnnestunud valitsemise aadressil, kuna teada on, kuhu see viis, nimelt Liivi- maa „keskaegse iseseisvuse” kokkuvarisemiseni. Russowi luterlik vaatepunkt on ühildunud hästi Balti provintside üldise kultuurivärvinguga. Russowi kui pastori ja jutlustaja moraliseerimine ei ole samas liiga ohtrasõnaline, et pele- tada. Russowi vaateid jumaliku ettemääratuse, astroloogia ja sõjaõnne asjus on raskem jagada, kuid just need lasevad lugejal tajuda Russowit eheda oma aja esindajana ning annavad kirjanikule võimaluse vastavasse ajastusse sisse elada. 586

Juhan Kreem.indd 586 04.09.13 16:18 Last not least, Russowi patriotism. Russow on tallinlane ja selle üle uhke. Kui Russow leiab selleaegsele pastorile iseloomulikult võimaluse omaenda linnaisasid kritiseerida, siis ei pääse see kokkuvõttes ikkagi esile. Ta on uhke oma linna vastupanu ja targa, läbinägeliku poliitika üle. Kroonika ei ole aga ainult Tallinna kroonika. Pealkirjaks, nagu me teame, on Liivimaa kroonika. Russowi jaoks eksisteerib maa Memelist Narvani kui üks tervik (Russow 1853: 9). See Liivimaa on tema jaoks isamaa, mille libisemine võõrvõimude kätte pidi talle kahtlemata haiget tegema. Eriti ilmekalt tuleb see välja, kui ta kirjeldab 1561. aastal toimunud Nicolai Radziwilli väeosade paraadi Riias ja neid võõraid barbaarseid rahvaid, kes nüüd kristlikku linna valitsema hakkavad (Russow 1853: 67). Russowil on oma kindel arvamus selle kohta, kes on isamaa heaks ja kes kahjuks midagi teinud. Russowi hinnangutega võib nõus- tuda või mitte, kuid laiemalt vaadates on hilisematel lugejatel olnud isamaa teemaga kindlasti kerge haakuda. Balthasar Russowi kroonika, nagu nägime, elab meie keskel väga mitme- sugusel eri kujul. Nii baltisaksa kui ka eesti kirjanduses tullakse tema kirjeldatud sündmuste juurde ikka ja jälle tagasi. Russowi kroonika on ladus ja haarav lugeda. Kindlasti ei ole need ainult Russowi teksti esteetilised omadused, mis teevad tema kroonika nii mõjukaks. Russowi lugusid teatakse ka ilma kroonikat lugemata, neid korratakse siin ja seal eri meediumides üle. Russowi asetatud moraalsed ja poliitilised aktsendid mõjutavad endiselt väga tugevalt meie pilti XVI sajandist. Russowi sotsiaalkriitikat on saanud rakendada nii keskaegse Liivimaa ebaõnnestumise seletamisel kui ka laiemalt kogu „saksa Baltikumi” kriitikana. Kõige tähtsam tundub aga olevat, et Russowi vaatepunkt liivimaalase, protestandi ja tallinlasena on oluline vundamendikivi Bal- ti regionaalse identiteedi konstrueerimisel.

Artikkel on valminud Euroopa Teadusfondi programmi EuroCORECODE projekti „Cuius Regio” raames, mida finantseerib Eesti Teadusfond.

Kirjandus

A u k s i, Peter 1975. Henry of Livonia and Balthasar Russow: The chronicler as literary artist. – Journal of Baltic Studies, kd 6, nr 2–3, lk 107–119. E c o, Umberto 1992. Interpretation and Overinterpretation. Cambridge: Cam- bridge University Press. B e y e r, Jürgen 2003. Ajalooline jutu-uurimine. – Pärimus ja tõlgendus. Toim T. Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 81–93. E t z o l d, Gottfried 1986. Die Geschichtsschreibung der polnisch-schwedischen Zeit. – Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung. Toim G. von Rauch. Köln–Wien: Böhlau, lk 43–62. F a b r i c i u s, Dionysius 2010. Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610. Tlk J. Unt, kommenteerinud E. Tarvel. Tartu: Johannes Esto Ühing. Geleitsbuch 1939 = Das Revaler Geleitsbuch: 1515–1626. Toim N. Essen, P. Johan- sen. Tallinn: R. Tohver. H e l b e m ä e, Gert 1947. Vaikija. Jutte ja legende Vana-Tallinnast. Vadstena: Orto.

587

Juhan Kreem.indd 587 04.09.13 16:18 H e l l m a n n, Manfred 1978. Ein bayerischer Diplomat als Geschichtsschreiber Livlands. – Bayerische Akademie der Wissenschaften. Philosophisch-historische Klasse, Sitzungsberichte, nr 3, lk 1–55. H v o s t o v, Andrei 2008. Projektijuht Posse. – Loomingu Raamatukogu, nr 6. J o h a n s e n, Paul 1996. Balthasar Rüssow als Humanist und Geschichtsschrei- ber. Aus dem Nachlaß ergänzt und herausgegeben von Heinz von zur Mühlen. Köln–Weimar–Wien: Böhlau. K e l c h, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud I. Leimus. Tartu: Eesti Aja- looarhiiv. K i p p e l, Enn 1936. Suure nutu ajal. Romaan Vene-Liivi sõjast. Tartu: Noor-Eesti. K i v i m ä e, Jüri 1999. Uurimus Balthasar Russowist ja tema kroonikast. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 285–289. K o r f f 1841 = Федор Корф, Суд в Ревельском магистрате: Роман из истории Эстляндии XVI столетия. Ст. Петербург. K o r f f, Theodor 1904. Surma! ehk Kohus Tallinna magistradis. Roman Eestimaa minewikust XVI aastasajal. Parun Th. Korffi järele H. Pöögelmann. Tallinn: G. Pihlakas. K o t t a, Kristel 2012. Viis viimset reliikviat: Süžee dünaamika mängufilmi toot- misprotsessis. – Akadeemia, nr 9, lk 1661–1684. K r e e m, Juhan 2008. Balthasar Russowi romaan. – Jaan Kross, Kolme katku vahel. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 1075–1082. K r e e m, Juhan, L u k a s, Liina 2008. „Romeo ja Julia” Liivimaa moodi? Barbara von Tiesenhauseni legend: ajalooline tagapõhi ja kirjanduslikud variatsioonid. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 156–177. K r o s s, Jaan 1970–1980. Kolme katku vahel. Balthasar Russowi romaan. I–IV. Tallinn: Eesti Raamat. K r o s s, Jaan 1987. Balthasar Russow – ajalugu ja romaan. Ettekanne Kreutzwal- di päevadel Tartus 27. XII 1986. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 145–152. K r u s e 1861 = Elert Kruses, Freiherrn zu Kelles und Treiden, Dörptischen Stiftvogt’s, Warhafftiger Gegenbericht auff die Anno 1578 ausgegangene, Lieff- lendische Chronica Balthasar Russow’s. Riga: Häcker. L i a s, Pärt 1971. Balthasar Russow’ köietrikk. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 238– 241. L i i v a m e t s, Maire 1989. Gert Helbemäe. – Välismaise Eesti kirjanduse konverents 28.–29. november 1988. Ettekanded 2. Tallinn: Eesti Kultuurifond, lk 52–70. M u n i e r - V r o b l e v s k a, Mia 1929. Pirita (Sankt Brigitten). Jutustus Pirita kloostri ja Tallinna elust viissada aastat tagasi. Tlk P. Grünfeldt. Tallinn: Pirita Kaunistamise Selts. M ä g i, Arvo 1968. Gert Helbemäe. Lühimonograafia. Lund: Eesti Kirjanike Koo- peratiiv. N i r k, Endel 1962. E. Bornhöhe kaks kirja M. Kampmaale. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 105–109. P a n t e n i u s, Theodor Hermann 1885. Die von Kelles. Ein Roman aus Livlands Vergangenheit. Bielefeld: Velhagen & Klasing. P a n t e n i u s, Theodor Hermann 1902. Kelleste omad. Romaan Liivimaa minevikust. Eestistanud J. Bergmann. Jurjev: Postimees. R a i k, Katri 2001. Ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal. – Ajalooline Aja- kiri, nr 4, lk 5–26.

588

Juhan Kreem.indd 588 04.09.13 16:18 Renner 1876 = Johann Renner’s Livländische Historien. Toim R. Hausmann, K. Höhlbaum. Göttingen: Vanderhoeck & Ruprecht. R u s s o w, Balthasar 1578. Chronica der Prouintz Lyfflandt. Rostock. R u s s o w, Balthasar 1853. Chronica der Prouintz Lyfflandt. (Scriptores rerum Li- vonicarum, kd 2.) Riga–Leipzig: Eduard Frantzen. R u s s o w, Balthasar 1993. Liivimaa kroonika. Tlk D. ja H. Stock. Tallinn: Hotger. R u s s w u r m, Carl 1856. Sagen aus Hapsal und der Umgegend. Reval Leipzig: F. Fleischer. S a k s, Edgar Valter 1936. Hannibali rahvas. Ajalooline romaan Liivi-Vene sõjast. Tartu: Postimees. S u i t s, Gustav 1938. Ajaloost kirjandusloos. – Litterarum societatis Esthonica 1838–1938. Liber Saecularis. Tartu: K. Mattiesen, lk 981–992. S t a v e n h a g e n, Karl 1910. Johann Uexküll von Riesenberg. Eine Tragödie. Riga: Grothuss. S ü v a l e p, Arnold 1936. Uusi andmeid Ivo Schenkenberch’ist ja tema vanemaist. – Vana Tallinn, nr 1, lk 87–97. S ü v a l e p, Arnold 1937. Ivo Schenkenberch’i sünniajast. – Vana Tallinn, nr 2, lk 15–16. V a h t r e, Sulev 1955. Eesti talurahva ülestõus 1560. a. sügisel. – Looming, nr 5, lk 623–632. V a h t r e, Sulev 2001. Tilmann Bredenbachi Liivimaa sõdade ajalugu. – Ajalooline Ajakiri, nr 1/2, lk 15–24. Ö p i k, Elina 1988. Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 149–159.

From history to fiction and back again: On writing, uses and abuses of Balthasar Russow’s Livonian Chronicle

Keywords: Chronicles, historical fiction, history-writing, cultural memory

Balthasar Russow’s Livonian Chronicle was not only popular at the time when it was written, but continues to fascinate the readers up to the present. This article is firstly sketching the circumstances of the multiplication of Russow’s own text, secondly mapping the uses of Russow’s Livonian Chronicle in historical fiction and folklore, and thirdly pointing at some features of the chronicle which may lay behind its popularity throughout the centuries. Both, in the Baltic German and Estonian literature there are numerous examples, where the material from the chronicle has been used in fiction (e.g. Theodor Herman Pantenius, Eduard Bornhöhe, Enn Kippel, Gert Helbemäe, Jaan Kross et al). Some episodes of the chronicle have even been recorded in the folklore. In contemporary culture the impact of fiction is deepened by different media, most notably by films. There is no doubt that Russow and his Chronicle have important place in the Baltic cultural memory. Russows chronicle is easily accessible because printed and translated into many languages. Some of its attractiveness is undoubtedly in the aesthetics: story-telling of Russow is catching, his irony enjoyable, his preaching of morals not wearying. Although Russow is addressing wider audience and includes curious episodes and gossip, it has not influenced his reliability as a historical source.

589

Juhan Kreem.indd 589 04.09.13 16:18 Above all, many aspects in Russow’s position as the author, enables the readers to share his views. For a Baltic German liberal or Estonian nationalist it is easy to agree with Russow’s humanistic criticism towards Livonian elites who failed in their government. Russow’s viewpoint as a Lutheran patriot of Livonia has been crucial. Estonian and Baltic German literatures may have sometimes modified his judgements, but they are certainly both in their ways attached to the same patria, Russow is writing about.

Juhan Kreem (b. 1971), PhD, Tallinn City Archives/Institute of History, Tallinn University, research fellow, [email protected]

590

Juhan Kreem.indd 590 04.09.13 16:18 RAHVUSVAHELINE KULTUURIMÄLU JA ÜMBERKIRJUTUS KOIDULA „JUUDITIS”

PIRET PEIKER

ydia Koidula jutustus „Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased” ilmus 1870. aastal, XIX sajandi rahvusliikumise kõrgajal, kuid esma- Lpilgul tundub, et see jääb käärivast Eesti kontekstist üsna eemale. Tõe- näoliselt on tegemist tõlkeadaptsioonilise teosega (sellest pikemalt järgmises alapeatükis), mille tegevus leiab aset pealkirjas mainitud Jamaica saarel aastal 1795. Sel aastal toimus Jamaical Prantsuse revolutsiooni kiiluvees teine maroonide sõda, kus kogukond maroone (mägedesse põgenenud orje) astus võitlusse kreooli istanduseomanike ja Briti sõjaväelaste vastu, viimaks siiski alla jäädes.1 Osa jutustuse laiemast ajaloolisest taustast on ka naab- ruses aset leidnud tuntum Haiti revolutsioon (1791–1794), mis lõppes orjuse kaotamise ja maailma esimese mustanahaliste vabariigi asutamisega. Ajalooliste sõjasündmustega põimuva süžee väljamõeldud osa moodustab armuintriig, mille muudavad keerukaks rassidevahelised suhted. Nais- peategelane Juudit on rikas ja kaunis pärijanna, kuid temas voolab üks ka- heksandik musta verd. Plantaatorite rassitundlikus maailmas tähendab see automaatselt mõra seltskondlikus positsioonis ja väiksemaid väljavaateid soodsaks abieluks, liiati on Juudit kujunenud naisele sobimatult isemõtlevaks ja sõltumatuks natuuriks. Ometi armuvad temasse koguni kolm meest: ta koo- miliselt upsakas-saamatu nõbu John, uhke, vapper ja äärmuseni rassistlik plantaator William ja Juuditi enda väljavalitu Eevar, noor mustanahaline maroonide pealik – uhkuse, meelekindluse ja kirgliku loomu poolest oma vaenlase Williami teisik. Jutustuses on peale valgete ja mustade vahelise vastuolu ka muid eraldus- jooni. Maroone vastandatakse istanduseorjadele, kes neid nende vabaduse pä- rast ühtaegu nii imetlevad kui ka kibedalt vihkavad. Maroonid andsid selleks omalt poolt põhjust, nõustudes 1738. aasta rahuleppe sõlmimisel klausliga, et peavad kõik uued mägedesse põgeneda püüdvad orjad isandatele tagasi viima. Ka valged jagunevad kahte rühma: kompromissitud kreooli plantaatorid, kes idealiseerivad patriarhaalset orjanduskultuuri, ning tasakaalukad reaal- poliitikutest Briti sõjaväelased. Loo alguses on rahulepe maroonide ja valgete vahel jõus, kuid selle käigus pinged kasvavad ja algab sõda. Valged on kaota- mas, kuid lõpuks nõustuvad britid Williami pealekäimisel maroone mägedest verekoertega alla ajama. Vägivaldse otsa leiab ka William ise: ilmselt tapavad ta enesekaitseks Juudit ja Eevar, kes pärast seda jäljetult kaovad. Kumbagi ei leita ei elusalt ega surnult. Ometi, „veel tänase tunnini”, räägivad istan- dusteorjad seda lugu legendina ning mõned väidavad, et on armastajapaari mägedes kuulnud või kaugelt näinud (Koidula 1870: 176). Poliitilise sõjasüžee ja traagilise armuloo kokkupuutest kasvab välja jutustuse peamine teemadepundar: orjuse ja rassiviha mõju inimeste psüühikale 1 Hea ajaloolise ülevaate annab nt Kathleen Wilson (2009).

591

Piret Peiker.indd 591 04.09.13 16:43 ning identiteedi, solidaarsuse ja uutel alustel kogukonna rajamise võimalikku- se küsimused dekoloniseeruda püüdvas ühiskonnas. Jutustus kannab endas palju varasemaid intertekstuaalseid Uue Maailma ruumiga seotud teema- ja vormimustreid. Koloniseerimise algusest peale kujunes Uuest Maailmast (lisaks paljule muule) n-ö fantaasiaruum, milles nii eurooplased kui ka koloniaalmaade elanikud ise said läbi mängida küsimusi, mis puudutasid inimloomuse olemust, mina suhteid „teisega”, loomulikku õigust, võimu ja selle legitimeeri- mist, poliitilise muutuse võimalusi, ühiskonnakorralduse ideaale jne. Rääkides kirjandusest kui „kultuurimälust”, ühest kesksest kultuuritead- mise talletus- ja töötluspaigast, kasutab Renate Lachmann intertekstuaalsuse mõistet: kirjandustekst hoiab alal kultuurilist teadmist erinevaid varasemaid tekste tsiteerides, kommenteerides, allusioonidena endasse sulandades, üm- ber sõnastades jne (Lachmann 2008: 301). See on protsess, mille kaudu kultuur ennast ühtaegu taastoodab ning ümber vormib. Pikka intertekstuaalsesse traditsiooni kuuluv „Juudit” Lachmanni terminites seega transkribeerib rahvusvahelist kultuurimälu, läbides risti-rästi eri ajastutest ja ideoloogiatest pärine- vate kirjanduslike ja mittekirjanduslike „juba olemasolevate tekstide vahelist ruumi” (Lachmann 2008: 304). Intertekstide taas- ja ümberkirjutamise protsess ei ole aga eraldiseisev ega tekstiimmanentne, vaid tõukub spetsiifilistest ajaloolistest olukordadest, milles tekste kirjutatakse. Tõlketeadlased Susan Bassnett ja André Lefevere väidavad otsesõnu, et „kõik ümberkirjutused [---] kannavad mingit kindlat ideoloogiat ja poeetikat ning seeläbi manipuleerivad kirjandusega, nii et see toimiks teatud ühiskonnas teatud viisil” (Bassnett, Lefevere 1992: vii). Kindlasti on õige, et „Juudit” loodi kindla kirjandusliku maailma kõnetamiseks just nimelt ärkamisaja Eesti sotsiaalkultuurilistes tingimustes. Seda kirjandusnähtust võib kirjeldada kui poliitiliselt angažeeritud tõlkimist, mille käigus hõivatakse koloniseeriva kultuuri elemente ja laetak- se neid uute tähendustega (Tymoczko 2003: 32). Lachmanni süsteemi paigu- tatult sarnaneb see suuresti sellise ümberkirjutuse tüübiga, mis „anastab” lähtematerjali uue trotsliku tähendusloome huvides (vrd Lachmann 2008: 305). Samas tahan rõhutada, et see protsess ei ole lihtne: ümberkirjutuses on raske kogu hõivatavat materjali kontrolli alla saada, sest tekstid on palju- tähenduslikud, intertekstid neis mitte lihtsalt ei akumuleeru, vaid võivad ka omavahel vastuollu sattuda, üksteist kahtluse alla seada ja nihestada. Uue Maailma traditsiooni puhul tuleb tekstide sisemine heterogeensus tihti erilise selgusega esile, kuivõrd need kannavad endas kolonialismi ideoloogilisi vastuolusid, sisaldades näiteks modernsus-, tsiviliseerimis- ja ligimesarmastuse diskursusi läbisegi rassilise alavääristamisega ning orjanduse ja muude pre- modernsete „mittevalgustatud” ühiskonnapraktikate apologeetikaga.2 Ka ko- loniseeritu poolset ümberkirjutamist kannustavad üheaegselt erinevad mõjud ja tõukejõud, sest edukaks vastupanuks tundub vajalik võtta üle mõningaid tahke koloniseerija kultuurist, samaaegselt aga ka koloniseerijast eristuda ja teda ületada. Postkoloniaalsusteoreetik Homi K. Bhabha sõnul võivad sellised hübriidsed postkoloniaalsed tekstid avada uudseid poliitilisi ja kultuurilisi la- hendusi (Bhabha 1997: 219), samas ilmneb maailm neis tüüpiliselt haarama- tuna ja kontrolli alt välja libisevana. Postkoloniaalsele kirjandusele on väga 2 Intertekstuaalsus ja sisemine paljusus on muidugi omased kõikidele tekstidele, mitte ainult postkoloniaalsele kirjandusele, kuid koloniaalvastuolude jõuväljast välja kasvavad postkoloniaalsed tekstid muudavad väga selgelt nähtavaks, et kultuuriline monoliitsus on ainult näiline. 592

Piret Peiker.indd 592 04.09.13 16:43 tüüpilised ebaõdusad (ingl uncanny) gooti kirjanduse elemendid, vastuolud, apooriad ja oma loo üle kontrolli kaotavad jutustajad (Bhabha 1984: 114–120). Tõlgendan „Juuditit” postkoloniaalse tekstina, lähtudes selle poeetika sarnasusest Bhabha mudeliga (nagu edaspidises analüüsis näitan) ning Uue Maailma tegevusruumist. Sarnasuse põhjusi võib otsida sellest, et Koi- dula ümberkirjutus tõukub Eesti rahvusliku liikumise ajaloolisest kontekstist, mida võib samuti nimetada dekoloniseerimisele püüdlevaks poliitiliseks jõuks.3 Ärkamisajal levis nii eestikeelses publitsistikas kui ka ilukirjanduses tava tõmmata paralleele eestlaste olukorra ja ookeanitaguste koloniaalorjuse vormide vahel.4 Koidula kolm Uude Maailma paigutatud tegevustikuga ajaloolist jutustust „Perùama viimne Inka” (1866), „Juudit ehk Jamaika saare viimased Maroonlased” (1870) ning „Martiniiko ja Korsika” (1874, lõpetamata) ei ole erandlikud. Iseäranis 1860. ja 1870. aastail tekkis tõeline orjandusest ja orjade ülestõusudest rääkivate lugude buum, millest enamiku tegevuspaigaks on Lõuna-Ameerika ja Kariibi mere saared.5 Et uurida, kuidas „Juudit” Uue Maailma traditsiooni ümber kirjutab, missuguseid tähendusi seal juurde loob, püüan kõigepealt visandada jutustuse siinse käsitluse jaoks olulisemad rah- vusvahelised intertekstid. Seejärel keskendun kahele omavahel seotud tahule „Juuditis”: aja ja ajaloo kujutamisele ning (loomult) orja / (õilsa) metslase to- peltkujule. Mõlemad ei ole olulised mitte ainult kirjanduslikult, vaid aitavad mõista eestlaste kollektiivse ajaloomälu ning sellest lähtuva modernse rahvusliku enesepildi kujunemist üldisemaltki.

„Juuditi” intertekstid

Nagu suuremat osa eesti XIX sajandi jutukirjandust, peetakse kõiki orjuse- vastaseid jutustusi tõlgeteks või adaptsioonideks saksa kirjandusest või saksa keele vahendusel teistest kirjandustest, kuigi paljudel juhtudel, sh „Juuditi” puhul, ei ole õnnestunud leida lähtetekste. Ka mina ei suutnud pingutustele vaatamata „Juuditi” allikat kindlaks teha. Kuigi ei saa täielikult välistada, et Koidula mõtles kogu loo oma üldisele lugemispagasile toetudes ise välja, on see tema tüüpilist loomisstiili arvestades ülimalt ebatõenäoline. Ka „Juuditi” kindlat lähteteksti teadmata on siiski võimalik teha oletusi Koidula tähen- dusloome kohta: võrreldes seda teost kirjaniku varasema Uue Maailma ju- tustusega „Perùama viimne Inka”. Viimase eeskuju, pastorist rahvakirjaniku W. O. von Horni „Huaskar” (1861), on teada ning Koidula ümberkirjutuspoee- tikat on analüüsitud (Undla-Põldmäe 1981a: 70–76; Peiker 2006). Samuti on võimalik uurida Koidula lugemust ja teda ümbritsenud kirjandusmaastikku, et saada üldine ettekujutus žanridest ja autoritüüpidest, kes o l e k s i d v õ i - n u d olla „Juuditi” eeskujudeks. Seeläbi paigutub „Juudit” rahvusvahelisse

3 „Postkoloniaalne” hõlmab postkoloniaalsetes uuringutes reeglina „kogu imperiaalprot- sessist mõjutatud kultuuri koloniseerimise algusmomendist tänapäevani” (Ashcroft jt 2002: 2). XVIII–XIX sajandi Eestit on postkoloniaalsena analüüsinud Ea Jansen 2007 (vt eriti lk 13), Peiker 2006, Plath 2011. 4 Selleks võisid kaudset mõjutust pakkuda ka Baltikumi feodaalolusid kritiseerivad rei- sikirjad, mis juba XVII sajandil kirjeldasid piirkonnas valitsevaid võimusuhteid koloniaalse rõhumise terminites (Plath 2011: 113). 5 Koidula kõrval on tuntuim Mats Kirsel (1825–1884), teoste „Orjaelu” (1872) ja „Siimon. Ühe neegriorja elulugu Brasiilias” (1876) autor. Vt Vinkel 1966: 287–292.

593

Piret Peiker.indd 593 04.09.13 16:43 konteksti, mis aitab jutustuse poeetika ja ideoloogia erijooni mõnel määral välja joonistada ka ilma konkreetse lähtetekstita. Kõige sagedasem eeskuju, mida XIX sajandi rahvuslased oma Uue Maail- ma lugude (ja teiste teoste) kirjutamisel kasutasid, oli paradoksaalselt 1848. aasta revolutsioonisündmuste järgne nn rahvakirjandus (Volksliteratur), mis on ideoloogiliselt suunatud just liberaalsete poliitiliste muutuste vastu. Küllap oli põhjuseks see, et sotsioloogiliselt oli lugejate sihtgrupp sarnane (talupojad, käsitöölised jne) ning rahvakirjandusele tüüpilised harivad, kuid kaasakisku- vad süžeed köitsid ka eesti publikut. Samas valisid ja kasutasid eesti mugan- dajad rahvakirjanduse materjali väga spetsiifiliselt. Esiteks moodustasid eestlaste hulgas nii menukad koloniaalülestõusude lood vaid väga väikese osa saksa rahvakirjandusest (Müller-Salget 1984). Seega näib, et Eesti autorid valisid Uue Maailma ruumi nimme, kuna see oli juba rahvusvaheliselt kujunenud projektsioonipind ühiskonna ja poliitika teemadel arutlemiseks. Ka muutused, mida eestlased saksa tekstides tegid, olid kindlat laadi. Ilukirjanduslikele juttudele lisati tüüpiliselt algusesse ja lõppu dokumentaalset ajaloolist materjali ning samal ajal teatati lugejale poleemiliste kõrvalmärkuste kaudu nende lugude aktuaalsusest oma kaasaja Eesti kontekstis (Peiker 2006). Kuigi nimetatud dokumentaalstiilis raam on olemas ka „Juuditis” ning lugu „Inkaga” mitmeti sarnaneb, võib siiski peaaegu kindlalt öelda, et „Juu- dit” ei põhine mõne pastorist rahvakirjaniku teosel, isegi kui arvesse võtta, et Koidula võis seda tublisti muuta.6 Erinevalt rahvakirjanduse ilutsemisest ja konventsionaalsest moraliseerimisest on „Juudit” tumedalt hilisromantiline, gootilik ja ebaõdus. Nii valged kui ka mustad tegelased kannatavad süütun- deid tekitavate kirgede ning hinge näriva ärevuse all. Lugejas äratatakse juba loo algupoolel halvad eelaimused ja jutustus lõpebki painajalike verekoera- stseenidega ja suubub siis üleloomulikkusse ja legendi. Samas esitab „Juudit” (erinevalt rahvakirjandusest) poliitilist ajalugu valdavalt faktitruult ning see ajalugu ei jää vaid lisandustena mõjuvatesse kõrvalepõigetesse või parateksti- desse, vaid läbib kogu teksti. Arvestades „Juuditi” jutustuse žanrile vastavat mahtu, revolutsiooni- teemat, sünget laadi ning fantastikasse kalduvat lõpplahendust, võiks selle taustale projitseerida veel ühe saksa žanri, nimelt Prantsuse revolutsioonile järgnenud „pika XIX sajandi (1789–1914) saksakeelse jutustuse” (Gailus 2006: 740). Gailus nimetab seda kriisižanriks, lugedes selle alguseks Goethe jutus- tustetsüklit „Saksa pagulaste vestlused” („Unterhaltungen deutscher Aus- gewanderten”, 1795). Kuigi Goethe üks vähemtuntud teoseid, paneb see alguse jutustuse domineerimisele romaani üle XIX sajandi saksa kirjanduses. Goe- the pagulastest tegelased, aristokraatide perekond, kes varjab end Prantsuse revolutsioonivägede eest, on üksteisega leppimatult tülli minemas vaidluste tõttu revolutsiooniteemadel. Seetõttu otsustavad nad kõneainet vahetada ja hakkavad hoopis jutustama apoliitilisi lugusid, mis osutuvad enamalt jaolt tondijuttudeks. Need Boccaccio „Decameroni” vastetest palju pikemad lood moodustavadki jutustustetsükli, mis lõpeb enigmaatilise muinasjutuga (sks Märchen), kusjuures raamiva jutustuse juurde ei pöördutagi tagasi. Gailus leiab, et õudusjuttude rääkimise kaudu soovivad põgenikud muja- le projitseerida revolutsioonilist kriisi, mida ei tajuta mitte ainult välisagres-

6 Seda hinnangut kinnitas Klaus Müller-Salget, kes on ilmselt parim XIX sajandi saksa rahvakirjanduse tundja. Olen talle abi eest väga tänulik.

594

Piret Peiker.indd 594 04.09.13 16:43 sioonina, vaid ka sisemiste, kehtivast ühiskonnakorrast, perest ja üksikisiku psüühikast lähtuvate jõudude rünnakuna (Gailus 2006: 739–741). XIX sajandi jutustuse peategelased on sageli kompulsiivsed enesehävitajad ning tegevus toimub tavaliselt piirolukordades, näiteks keset sõjategevust, eksootilistes maades, metsikus looduses, fantaasiamaailmades (Gailus 2006: 774). Seda žanri võib vaadelda „s ü m b o o l s e v o r m i n a”, mis arusaamatute muutus- tega silmitsi seistes tematiseerib tähistamise piire endid (Gailus 2006: 744, autori rõhutus). Goethe põgenikud küll püüavad taastada tavapärast seltskondlikku suhtlust, kuid see ei õnnestu neil kuidagi. Seetõttu lõpeb „Saksa pagulaste vestlused” salapärase muinasjutuga, millel ei ole allegoorilist tä- hendusvastet. Seda võib vaid imetleda kunstipärase sümbolina, mille tõlgen- damisvõimalused on lõputud ning millel puudub pragmaatilise suunitlusega sõnum (Gailus 2006: 747).7 Gailus räägib „pika XIX sajandi jutustusest” spetsiifiliselt saksa kultuu- rikonteksti žanrina, aga käesoleva uurimuse raames on otstarbekas mainida, et žanri iseloomustavad kummalised situatsioonid ja piirolukorrad, üleloomu- likud jõud ja ebaõdusus, ülepaisutatud kired, sisemiselt lõhestunud enese- hävituslikud tegelased jmt vastavad üsna täpselt nendele tunnustele, mida ingliskeelses kirjanduses kirjeldatakse kui gootilist (gothic). Nagu öeldud, pakub gootika erilist huvi postkoloniaalses kontekstis: kui vorm, mida postkoloniaalsed kirjanikud tihti kasutavad, ja samuti kui vorm, milles kirjutatut tervikuna (st ka juhtudel, kui see ei näi otseselt puudutavat koloniaalsituat- siooni) on oluline analüüsida postkoloniaalsete uuringute jaoks (vrd Smith, Hughes 2003: 2). Ka gooti kirjanduse teket seostatakse tavaliselt XVIII sajandi revolutsioonide põhjustatud maailmatunnetusliku segadusega (Botting 1996: 80–90), käsitledes sh nii Prantsuse kui ka Uue Maailma revolutsioone (Clavin 2007; Smith 2007: 33–34, 41). Nagu allpool täpsemalt selgub, sarnaneb „Juudit” Gailuse kriisižanriga ning sisaldab selgelt gooti elemente. Samas, kui Gailuse analüüsitud jutustused kujutavad kriitilist sündmust „väljaspool ajalugu” (st väljaspool mõtes- tatud progressi narratiivi) seisvana (Gailus 2006: 748–753), toob „Juudit” vä- gagi hoolikalt esile maroonide võitluse ajaloolised tingimused ning poliitilised ja sotsiaalpsühholoogilised põhjused, tehes neist protorahvusliku liikumise kandjad. Tavapäratult XIX sajandi saksa ilukirjandusele on vägivaldset rassi- konflikti kujutatud nii, et mustanahaliste eesmärgid tunduvad igati mõistlike, õiglaste ja ajalooliselt progressiivsetena. Kas Koidula võis leida sellise poeetika ja poliitiliste vaadetega saksa eeskujusid? Peavoolu kirjandusloost jääb mulje, et kui Vormärz’i8 ajal olid orjaülestõusude ja kolonialismikriitika teemad tavalisemad, siis pärast 1848. aastat muutusid need pea olematuks, ja mitte üksnes konservatiivses rah- vakirjanduses, vaid kogu saksa kirjanduses. Niivõrd ajalooliselt konkreetne ja poliitiliselt eksplitsiitne teos nagu „Juudit” tundub veel ebatõenäolisem. Kuid pilt on teine, kui uurida mitte tänast XIX sajandi kirjanduskaanonit, vaid hoopis ajaloolisi seiklusjutte, mida kirjutasid (isegi pärast 1848. aastat)

7 Wilhelm von Humboldt kirjutab kirjas Goethele, et Märchen’it võivad mõista vaid lugejad, kes „armastavad vormi vormi pärast. Kõik teised suudavad Märchen’is näha vaid allegooriat” (tsit Gailus 2006: 747). 8 Vormärz oli Saksa Liidus 1848. aastal toimunud märtsirevolutsioonile eelnenud periood aastail 1830–1848.

595

Piret Peiker.indd 595 04.09.13 16:43 praeguseks peaaegu tundmatud saksa liberaalid, nagu näiteks Theodor Müg- ge (1802–1861).9 Ühes vähestest seda autorit käsitlevatest artiklitest ütleb Cathrine Theodorsen: „Kõigi Mügge teoste üldine teema on võitlus vabaduse eest ning ebaõigluse ja poliitilise rõhumise vastu. Tema lood räägivad vaba- dusvõitlejatest, opositsionääridest, vähemuste võitlusest koloniaalvõimude või autoritaarsete režiimide vastu” (Theodorsen 2008: 361). Muuhulgas kirjutas Mügge vähemalt kaks teost Haiti konfliktist: „Rüütel” („Der Chevalier”, 1835) ja „Toussaint” (1840). Ta oli tüüpiline etnograafilise stiili esindaja nii oma ilukirjanduslikes teostes kui ka reisikirjades. Samal ajal valitseb tema võõramaistes tegevuspaikades tihti tume ja ebaõdus atmosfäär ning tegutse- vad veidi kummalised ja fantastikasse kalduvad jõud. Theodor Mügge teosed ilmusid sageli ajakirjas Die Gartenlaube, mida Koidula regulaarselt luges. Mügge reisis ka Skandinaavias ja kirjutas korduvalt nende maadega seotud teemadel. Tema tuntuimad romaanid on „Erich Randal” (1850), mis jutustab soomlaste vastupanust 1808. aasta Vene vallutusretkele, ja Norra saamide eluvõitlusest kõnelev „Afraja” (1854). On üsna tõenäoline, et Koidula „Juuditi” allikaks oli mõni teos, mille autori kirjanduslik stiil ja maitse ning poliitilised vaated sarnanesid Mügge omadega. Kuid Mügge kirjutas romaane, mitte jutustusi, ning oli tuntud selle poolest, et eelistas pakkuda oma kangelastele juba siinpoolsuses õnnelikke lõpplahendusi, isegi kui neid tuli tema ajalooliste süžeede ja poliitilise kriitikaga veidi tehislikult sobitada (vrd Steinbrink 1983: 120). Seega võib öelda, et kuigi „Juudit” seondub mitmete saksa ja rahvus- vaheliste žanride ja kujutuslaadidega, näib see toimuvat läbi üpris heterogeense kirjandusliku ja ideoloogilise materjali ühendamise.

Liikumine varasemate tekstide vahelises ruumis

Võib öelda, et eesti lugude originaalid – saksa tekstid – on samuti omamoodi „tõlked” või uutesse raamidesse asetatud versioonid teatud rahvusvahelistest Uue Maailma toposega seotud kesksetest motiividest ja narratiivsetest mustritest. Nagu ülalpool väidetud, kerkis koloniaalajastu algusest alates Uus Maa- ilm esile ka projektsiooniruumina, kus nii eurooplased kui ka koloniaalmaade autorid käsitlesid inimeseks olemist, enda ja teise vahelisi piire ja sotsiaalse korra võimalikke vorme. Selline Uue Maailma rakendamise traditsioon ulatub Bartolomé de las Casasest ja Guamán Pomast XVI sajandil kuni modernsus- murrangut ja rahvuslust puudutava XVIII ja XIX sajandi kirjanduse ja filo- soofiani (Rousseau, Herder, Hegel, Chautebriand, José de Alencar, Frederick Cooper jpt). Traditsiooni erinevad ideelised harud on esindatud ka XVIII–XIX sajandi saksa kirjaruumis, sh lihtrahva jaoks mõeldud „rändkaupmehekirjan- duses” (sks Kolportageliteratur), millest enamik on tänaselt lugemislaualt kadunud. Ka Koidula lugudes võetakse Uus Maailm üle kui olemasolev muutuste kirjeldamise kood, kuid see istutatakse ümber Eesti konteksti ja nii hakkab see edastama mitut uut sõnumit. Peaaegu kindlalt võib väita, et „Juuditi” algusesse ja lõppu on Koidula lisanud lähteteksti omapoolseid lõike või vähemalt olemasoleva teksti põhjalikult ümber kirjutanud. Nagu eespool juba öeldud, on sarnaselt „Inka” ja paljude Koidula kaasaegsete kirjutatud ajaloojutustustega peategelaste lugu raam-

9 Selle viite eest olen väga tänulik Herbert Uerlingsile.

596

Piret Peiker.indd 596 04.09.13 16:43 jutustuse kaudu paigutatud laiemasse poliitajaloolisesse tausta. „Juuditi” pealiin algab in medias res, kuid enne seda annab jutustaja lugejale ülevaate Jamaica ajaloost alates Kolumbuse saabumisest kuni 1795. aastani, mainides ka Haiti revolutsioonilisi sündmusi ja esimest võidukat maroonide ülestõu- su Jamaical. See tüüpiline võte lubas anda Eesti lugejale ajalooteadmisi, aga eelkõige rõhutas, et kohalikel peategelastel oli oma ajalugu ka juba enne koloniaalajastu algust (vrd Peiker 2006: 118–119), ning seostas jutustuse Eestis aktuaalsete ühiskonnateemadega. Koidulal oli ammune huvi Kolumbuse ja järgneva koloniaalajaloo vastu. Seda tõendab „Inka”, aga samuti Koidula samateemalised märkmed populaar- teadusliku loengu jaoks, mis ta pani kirja vend Julius Jannsenile Vanemuise Seltsis 1868. aastal esitamiseks.10 „Juuditi” algus, kõne ja „Inka” on kõik tulvil Koidulale väga iseloomulikku retoorilistest küsimustest kantud tigedat satii- ri: „Mis tarbeks oli siis Jumal musti lojusid loonud, kui mitte valge inimeste orjamiseks?” (Koidula 1870: 4.) Kõigis kolmes tekstis ironiseerib ta peaaegu samade sõnadega plantaatorite arusaama üle, et kohalikud või mustanahali- sed pole inimesed, vaid tööriistad või elajad, samuti ristiusustajate missiooni julmuse ja silmakirjalikkuse üle Ameerikas. Mõlemad teemad olid mõistagi aktuaalsed ka ärkamisaegses Eestis, kus Jakobsoni isamaakõned olid kogu ristiusustamisjärgse perioodi mõtestanud ümber 700-aastaseks orjaööks baltisakslaste võimu all. „Juuditis” ja „Inkas” on dokumentaalajaloolist raami kasutatud ka jutustuse lõpus pärast ilukirjandusliku süžee lõpplahendust. See muudab tekstid ajas dünaamilisemaks ja annab neile kaasaegsuse mõõtme, mida isoleeritud kirjandussüžeel ei oleks. Samas toob raam mõlemal puhul kaasa teatud loogilise ja kognitiivse nihestatuse ilukirjandusliku süžeemustri ja raami ajaloolis- ajakirjandusliku agenda vahel. „Inka” saksa versioon „Huaskar” lõpeb õnnelikult. Indiaanlaste ülestõus on edukas, nende inkade soost juht abiellub armastatud hispaania aadlipreiliga ning temast saab Peruu kuberner keiser Karl VI alluvuses. Jääb mulje, et nii neid kui ka nende rahvast ootab õnnelik elu. Horni lõpplahendus jääb alles ka Koidula versioonis, kuid sellele järgneb veel teinegi lõpp (Koidula 1866: 138). Ilma mingi selgituseta räägib see esimesele lõpplahendusele vastu, teatades, et indiaanlased ei suutnud koloniaalvõimude ebainimlikku kohtlemist ja suurt töökoormat kuigi kaua taluda. Kui eelnenud loos oli dominikaani misjonär Las Casas läbini positiivne tegelane, mitte ainult lahke, vaid ka elutark inimene, öeldakse topeltlõpus, et just Las Casas soovitas riiki tuua Aafrika orje – kaas- tundest peruulaste vastu, et nende elu kergemaks muuta. „Juuditi” lõpus eelneb peategelaste kummalisele kadumisele, millega nad hülgavad oma võitlejad, kuigi jäävad ise ilmselt ellu (Koidula 1870: 175), nende omavaheline elav arutelu, kus nad teevad innukalt poliitilisi tulevikuplaa- ne ja väljendavad solidaarsust oma rahvaga (Koidula 1870: 171–172). Kuna poliitilised teemad ja kogu üldine retoorika kajastavad Eestis parajasti ak-

10 Vt Undla-Põldmäe „Lydia Koidula ja Julius Jannsen Ameerika avastamisest”. Koidula ei saanud kõnet ise ette kanda, kuna seda ei peetud naisele kohaseks. Undla-Põldmäe järgi põhines kõne J. H. Campe teosel „Ameerika avastamine” („Die Entdeckung von America”), mille Jannsenite perele kuulunud väljaandes on Koidula ääremärkmed, ning arvatavasti ka Washington Irwingi „Chr. Columbuse elu ja reiside” („A History of the Life and Voya- ges of Christopher Columbus”, 1828) saksakeelsel tõlkel ning teistel samateemalistel teostel (Undla-Põldmäe 1981b).

597

Piret Peiker.indd 597 04.09.13 16:43 tuaalset problemaatikat, võib oletada, et dialoogistseen on Koidula lisatud või oluliselt ümber kirjutatud. Seega võiks mõlema teose vastuolulist lõppu selgitada eesti ümberkirju- tusel tekkinud žanrikonfliktiga. Lähteteoste kirjanduslik loogika ei ühtinud Koidula poliitiliste ideemustritega. Tema püüd muuta Peruu ajalooliseks ja aktuaalseks ei sobinud biidermeierliku armulooga („Inka”) ja tema lisatud programmilised liberaalrahvuslikud kõned ei sobinud kriisižanri ideoloogiaga („Juudit”). Siiski tasub lisaks ka tähele panna, et mõlemal juhul seostuvad paradoksid ja narratiivse kontrolli kadumine jutustustes õilsa metslase / loomult orja topeldava kujundiga. Nagu allpool põhjalikumalt näitan, tekib topelt- kujund vaprate mässuliste (peruulased ja maroonid) ning orjusele alistatud tegelaste (Aafrikast toodavad orjad „Inkas”, igbod „Juuditis”) omavahelises ideoloogilises sõlmumises, kuid samuti peategelaste Juuditi, Eevari ja „Inka” Huaskari psüühikas toimuva sisemise lõhenemise / topeldamisena. Siinkohal on väga oluline Hayden White’i väide, et need Euroopa kujutlusmaailma loodud esialgu antipoodidena näivad tegelased on tegelikult sama mündi eri kül- jed ja sellisena alati teineteisest sõltuvad (White 1985).

Orjad ja metslased

Antiikperioodist pärit õilsa metslase mõiste tuli XVI sajandi Hispaanias uuesti päevakorrale seoses kirgliku vaidlusega äsja „avastatud” kontinendil elavate Ameerika põlisrahvaste loomuse ja staatuse üle. Alguses vaadeldi neid ametlikult Hispaania monarhide tavaliste alluvatena. Hiljem hakati aga kahtlema, kas harjumuspärasest nii erinevate tavadega inimesed üldse suudavad mõista jumalasõna ja saada kristlasteks, või kas nad ongi üldse ratsionaal- sed inimolendid (Robe 1972: 46–47; Honour 1976: 57). See debatt tekitas pika ajaloolise traditsiooni, mille raames kohaldati Ameerikas Aristotelese loomu- pärase orjuse doktriini.11 Doktriini tuntuimaks kriitikuks sai varem mainitud Bartolomé de las Casas, dominikaani misjonär Ameerikas. Ta väitis, et kõik rahvused suudavad kristlust mõista ja seetõttu ei tohi seda neile vägivalla abil peale suruda. Lisaks seletas ta, et indiaanlased ei vasta nagunii Aristotelese loomupärase orja kategooriale, kuna nad on intelligentsed ja õilsad, kuid hap- ra kehaga (mõttetuimuse ja sitke füüsise vastandina). Las Casase kampaanial ei olnud eriti poliitilist mõju, kuid sellest sai alguse Ameerika põliselanike kujutamine antiikkreekalike vooruste ja harmoonia kehastusena. Loodud kuvandist sai hiljem inspiratsiooni Rousseau’ga seosta- tav (kuigi Rousseau ise seda selles sõnastuses ei kasutanud) õilsa metslase mõiste (Robe 1972: 47–48; Honour 1976: 58, 75). Niimoodi moodustunud õilsa metslase kuju jäi aga ideoloogiliselt seotuks oma kaksiku, loomupärase orjaga. On tähendusrikas, et just põliselanike kaitsjale las Casasele omistatakse idee viia Ameerikasse orje Aafrikast, et kergendada indiaanlaste olukorda, kes ei suutnud taluda rasket füüsilist tööd. Puuduvad tõendid, et las Casas oleks

11 Aristotelese „Poliitika” I raamat väidab, et mõned inimesed on loomupäraselt võimeli- sed vaid füüsiliseks tööks, aga mitte mõttetegevuseks ja enese valitsemiseks. Nad sarnanevad pigem koduloomadega, nii et on loomulik neid orjastada. Aristoteles võrdleb isanda ja orja suhet hinge ja keha suhtega. Samas ütleb Aristoteles, et nende orjastamine, kes pole orjad loomu poolest, ei ole kohane ega toimi.

598

Piret Peiker.indd 598 04.09.13 16:43 seda tõesti soovitanud, kuid on õige, et konkreetselt aafriklaste orjastamise vastu ei protesteerinud XVI sajandil teadaolevalt mitte keegi. Õilsa metslase idee taaselustus jõuliselt XVIII sajandi teisel poolel, mil Ameerika põliselanike küsimus oli nende arvu kaduvväikeseks kahanemise tõttu poliitilise aktuaalsuse juba kaotanud (White 1985: 191). White’i seletus on, et õilsa metslase kujul ei olnud tegelike Uue Maailma põliselanikega suurt pistmist. Seda kuju polnud vaja Ameerika indiaanlaste sümboolseks õilistami- seks, vaid hoopis koduse Euroopa aristokraatia kõigutamiseks. Tõusev kodanlus kasutas seda mõistet, et õõnestada arusaama õilsast verest kui millestki sünnipärasest. See ideoloogiline võte töötas hästi just seetõttu, et õilsa metslase kuju manas jätkuvalt esile ka oma teise poole: mitteõilsa, vääritu, elajatao- lise metslase (White 1985: 191–192). White rõhutab, et sarnaselt aristokraatidega jagas ka kodanlus inimkonna kaheks kvalitatiivselt erinevaks osaks (White 1985: 193). Kodanlusele ei meeldinud aadli privileegid, ometi nad „üldjoontes austasid sotsiaalse hierarhia mõtet”, kuigi arvasid, et selle aluseks peaksid olema inimeste võimekus ja vara, mitte sünnipära (White 1985: 192). Õilsa / vääritu metslase kodusem surrogaat – ühiskonna alamklassid – olid valgustajate silmis vaheldumisi ja tihti ka samaaegselt nii õilsad (rahvas, ühiskonna tulevik, autentsete väär- tuste kandjad) kui ka vääritud (pööbel, „ohtlikud klassid”) (White 1985: 193). Mõnevõrra sarnast mustrit võib märgata ka Baltikumi aadlikriitilise li- teraadi Garlieb Helwig Merkeli (1769–1850) argumentatsioonis, kelle teoseid Koidula innustunult luges. Erinevalt aadlist, kes pidas oma ühiskondlikku seisundit jumalast määratuks, ei ole Merkeli meelest eri rahvuste roll ja positsioon igavene. Ajaloo kulg ei ole otsene ega teleoloogiline, vaid rohkete pöö- retega, puuduvad lõplikud „võitjad” ja „kaotajad”. Sarnaselt kodanliku stra- teegiaga, mida kirjeldab White, kujutab Merkel Balti pärisorjade esivanemaid õilsate metslastena ja sakslaste ristirüütlitest esivanemaid metsikute rüüs- tajatena. Sel moel diskrediteeris Merkel kohalikku aristokraatiat ning võttis hetkeoludelt vältimatuse ja igikestvuse pühapaiste (Undusk 1997: 723–729). Kuid ajaloolised transformatsioonid, mille Merkel esile manab, ei ole juhusli- kud, vaid loogilised ja sidusad. Ta jätab endast eestlastele ja lätlastele maha pika mõjuga rahvuslikud stereotüübid, viidates, et kunagised õilsad metslased ja nende praegused inkarnatsioonid, nüristunud orjad, on omavahel seotud tähenduspunktiiriga. Lätlased, kes kunagi olid heasüdamlikud ja halastavad, on nüüd nõrgad ja selgrootud, väidab Merkel, ning eestlased, kes kunagi olid kindlameelsed ja vahvad võitlejad, on nüüd pelgalt tigedad ja tuimalt jonna- kad. Seega on mõlemas rahvas õilis metslane alles, kuid väärastunud ja moon- dunud kujul (Merkel 1909: 48, 123, 124). Merkeli jutt oli kahtlemata mõeldud süüdistusena baltisaksa aadlike pih- ta ja mõtlemisaineks laiemale saksa lugejaskonnale, keda Merkel nägi oma teoste sihtgrupina. „Ärge mõistke kohut nende [talupoegade – P. P.] üle, mõist- ke kohut inimeste üle, kes on selle rahva iseloomu nii haletsusväärseks muutnud,” soovitab Merkel (1909: 124). Kuid plaaniväliste adressaatidena ammu- tasid tema pärandist ka hilisemad Balti põlisrahvaste autorid, kes kasutasid tema ideid ja troope oma rahvuslike narratiivide ja vastupanudiskursuste loomiseks. Muuhulgas integreerisid nad ka Merkeli kohaliku versiooni metslase / orja toposest. Seega mõjutavad rahvuslaste enesepilti nii õilsa metslase kui ka tuima orja kuju, mis kord sulavad üheks, kord taas lahknevad. Õilsast metsla-

599

Piret Peiker.indd 599 04.09.13 16:43 sest esivanem kannab endas modernset potentsiaali maailma muuta ja vabastada ori, aga kuna ori ja metslane ei ole (täiesti) eraldiseisvad, jääb mure, et täielik vabanemine loomupärasest orjusest on tegelikult võimatu. Koidula, nagu ka tema tegelased Juudit ja Huaskar, ning paljud tema kaasaegsed rahvusliku liikumise eestvedajad seisid kahe sotsiaalse maailma vahel. Kuigi Jannsenite pere oli talupojajuurtega ja asus üldises Balti ühis- konnahierarhias üsna madalal, erines nende elustiil rahvuskaaslaste enamiku omast ikkagi oluliselt ning meenutas pigem kohalike saksa haritlaste elu. Sellise olukorra tõttu kujunes rahvuslaste üheks peamiseks diskursuseks edu- kate eestlaste vannutamine, et nad ei saksastuks, vaid kasutaksid oma või- malusi kogu rahva elujärje parandamiseks. Seejuures on märkimisväärne, et ikka ja jälle võtavad rahvuslased oma identiteedi ja lojaalsuse problemaatika arutluse alla Uue Maailma terminites. Kirjas Soome sõbrale Yrjö-Sakari Yrjö- Koskisele võrdleb Jannsen eestlaste ajalugu hariduse ja õiguseta „neegriorja- de” omaga, keda sakslased isegi veel peale pärisorjuse lõppu koerteks ja mitte inimesteks peavad (tsit Laar 2006: 376–377). Hoolimata oma positsioonist ja valdavast saksakeelsusest, ütleb ta just eestlaste kohta „meie”. Teisal kirjutab C. R. Jakobson Ameerika kodusõjale viidates: „Ameerikamaa nelja-aastases sõas on sadatuhanded inimesed oma elu kautanud. Ja mikspärast? Et nende ligimesed, vaesed Neegrid, priiks saaksid. Need inimesed võisid oma isamaa auu ja musta Neegri orjade priiuse eest surra, mis oled sina oma eesti venda- de priiuse heaks teinud?” (tsit Vinkel 1966: 288.) Kuigi orjad jäävad pereliik- meks, konstrueerib Jakobson Eesti rahvusliku patrioodi siin ikkagi vabastaja ja ausõdalasena, mitte ei samasta täielikult orjadega. Ei ole niisiis üllatav, et Koidula teostes ilmub (õilis) metslane / (loomult) ori hoopis teistsugusest vaatevinklist võrreldes sellega, mida kirjeldas White. Ka Koidula kasutab seda kujundit aristokraatia ründamiseks, kuid tema re- toorikas ei saa see esineda kui ideoloogilise relvana instrumentaalselt raken- datav „teine”. Koidulal on metslane/ori, ükskõik kui vastuoluline see kuju ka poleks, peategelane, kelle saatusele jutustus keskendub ja kelle seisukohast sündmusi mõtestatakse ja hinnatakse. „Inka” ei rahuldu sellega, et lugu lõpeb inka jaoks õnnelikult, vaid peab kõne alla võtma ka Aafrika orjakaubanduse ja lähiajaloolise orjandusvastase võitluse Ameerika kodusõjas. Kuna need kaks jutulõnga lähevad aga omavahel vastuollu, kaotabki Koidula jutustaja oma loo pealispindse loogika üle lõpuks kontrolli.

„Juudit”

Kronoloogiliselt jätkub „Juudit” sealt, kus „Inka” lõppes, kuid poeetiliselt ja ideoloogiliselt kordab see analoogilist mustrit, millel on sarnane nihestatud topeltlõpp. Seekord on tegevuspaigaks Peruu asemel Jamaica. Põlisasukad on kadunud ning nende asemele on tulnud vaprad maroonid ning alandatud passiivsed Igbo orjad – kaks rühma, keda Juudit ja Eevar põgusalt loodavad ühtseks rahvaks liita. See jääb vaid unistuseks, kuid õilsa metslase/loomult orja vastanduse pinge on jutustuses nii süžee kui kujundiloogika peamisi käi- vitajaid:

600

Piret Peiker.indd 600 04.09.13 16:43 [Jamaica istanduseomanikud] tahtsivad head orjaperemehed olla, tahtsivad endid kiita lasta selle eest, aga – peremehed tahtsivad n’ad olla kuni päive lõppeni. Oma orje tahtsivad n’ad kaitseda ja hoolitseda...., aga – häda ja viletsust iga mustale, kes ennast julges vabastada, kes enam tahtis, kui head peremeest! [---] Ja Eboe Neegrite sugu kannatas välja. N’ad laulsi- vad põllul pääva aegu, tantsisivad õhtate oma kakaopõõsastikude vahel tulede ääres torupilli järele...., korjasivad palmipuu vilja, sõivad, jõivad, ja – needsivad Maroonlasi oma isandate õpetust mööda metsa ja laantesse ära, Maroonlasi, kes lepingus olivad lubanud, põgenenud orjasi mägedest tagasi saata! [---] Valge isandatel oli korda läinud sugu sugust lahutada, see oli ja jäi neile kõige kindlamaks toeks oma pärisorjade juures! (Koidula 1870: 95–96).

Troopi metslane/ori ei kehasta mitte ainult igbod/maroonid, vaid seda võib näha ka peategelaste Eevari ja Juuditi endi lõhestunud minapiltides. Võib koguni öelda, et nende vastastikune iha süttibki just sellest lõhestumi- sest tingitud pingest. Rahuläbirääkimiste aegsel õhtusöögil maroonidega asub Juudit spontaan- selt Eevari selja taga tema au kaitsma. Kui Juuditi kosilane John kommentee- rib Eevari kena välimust, lisades, et ta tahaks teda endale tallipoisiks, vastab Juudit nördinult: „See must uhke mees.... – iial ei õpi tema kummardama ega lipitsema, iial ei teenima ega selga küürutama! Ma olen teda kuulnud rääki- vat, nagu mees räägib, kindlalt ja vahvalt, ilma hirmuta, ilma hooplemata, tõt ja õigust, nagu kuningas kerjajate ees! Sinul pole ei kõige hinge taga midagi anda, kelle eest tema oma põlve nikutaks!” (Koidula 1870: 52). Eevar, kes Juuditi kõrgendatud häälega sõnu kogemata pealt kuuleb, võtab esimesel hetkel selle õilsa metslase portree spontaanse entusiasmiga omaks. „„Sull on õigus! õigus! Sina üksi tunned minu mõtteid!” sooviks ta Juuditile hüüda” (Koidula 1870: 53). Ent hetk hiljem, märgates söögisaali peeglis oma musta nägu, pöörab ta pea ja katab oma näo käega (Koidula 1870: 53). Oma musta naha tõttu ei näe Eevar end Juuditi, „inglisarnalise valge neiti” vää- rilisena (Koidula 1870: 53). Hoolimata ta uhkusest, võrdub must nahk tema jaoks siiski sellega, et ta on „orjuse ja viletsuse alla sündinud” (Koidula 1870: 67). See tähistab harimatust, tahumatust ning vaese, piiratud ja rõõmutu elu elamist – kui mitte orjust, siis metslust. Seevastu Juudit näeb Eevarit vaadates hoopis omaenda (sümboolset) mus- tanahalisust esimest korda õilsa metsluse, mitte häbiväärse rikutud vere võt- mes. Juudit tõdeb, et lisaks sellele, missugune on tema seltskondlik staatus mustanahalise vaarema tõttu, ei erine ka tema kui naisterahva positsioon mitmes suhtes eriti orja omast. Kui Juuditi onu ja kaks kosilasekandidaati, William ja John, kauplevad selle üle, kes saab tema käe, leiab Juudit, et teda koheldakse „nagu kaupa” (Koidula 1870: 81), omandit, millel pole üldse vaba tahet, ning otsustab sellega mitte leppida. Eevar seevastu ei näe Juuditit mitte kui omamisobjekti, vaid kui sugulashinge, kelle otsusekindel meel sarnaneb tema enda omaga (Koidula 1870: 118), kui üllast liitlast vabadusvõitluses (Koidula 1870: 146). Lapsepõlves tavatses Juudit oma mängukaaslaste peale vihastada, kui need tema tõmmut jumet narrisid (Koidula 1870: 13), kuid teose lõpu poole kuulutab ta end marooniks ja põgeneb mägedesse, et Eevariga väljaspool kristlikku abielu koos elada. Mitmes stseenis pöörab ta oma endise

601

Piret Peiker.indd 601 04.09.13 16:43 ringkonna mustadepõlguse ümber ning süüdistab seda maroonidega ebainim- likus ja autus käitumises, orjameelsuses ja argpükslikkuses. Andes tunnistust, et maroonid ei röövinud teda, vaid et ta liitus nendega vabatahtlikult, ütleb Juudit:

Teie kõrkus luges ja seletas enne seal all iga veretilka minu soonetes, et mo veri kuumas kees! Hirvitates vaatasite minu silmade kollakat ringi: eks ta teile ei tunnistanud minu esivanemate musta verd? Hirm üksi ajas teid, ahnus üksi sundis teie pilkamist ja põlastust sügava südame pohja tagasi! [---] Minge, valged sulased, minge ja roomage oma ebajumalate ees: mina tahan, kasust, varast, seisusest hoolimata, õnnis ja rõõmus olla (Koidula 1870: 143).

Juudit imetleb Eevari hõimu ilu ja väärikust ning tuletab mehele meelde, et see pärineb pealike soost (Koidula 1870: 88). „Kui uhke, kui kaunis ja süda- mest auus on see hööveldamata ja viilimata loomuse laps,” mõtleb ta Eevarist, „ja – kui kõlvatumad ja arglased on need taltsad loomad, kes seal all toas tant- sivad!” (Koidula 1870: 73–74.) Eevari jaoks on samas väga oluliseks ajendiks poliitiliste õiguste, rassilise võrdsuse ja võimu jagamise eest võitlemisel tema iha olla Juuditiga võrdne ja tema vääriline (Koidula 1870: 115, 120). Jutustuse dramaatilise lõpplahenduse eel räägib Eevar Juuditile oma po- liitilistest plaanidest ja unistustest (Koidula 1870: 170–172). Nagu öeldud, puudutab ta kõne punkte, mis on ka eesti rahvusliku liikumise ideelises keskmes: rahvaste võrdsuse sedastamine, feodaalisandate patriarhaalse hoolekan- de ja kultuuritoomise diskursuste vaidlustamine, hariduse emantsipeeriva jõu ja rahvusliku solidaarsuse tähtsustamine ning usu kuulutamine rahva sise- misse potentsiaali ja paremasse tulevikku. Näiteks kinnitab Eevar: „Ka meie rahvasugu põu jõuab haritud, iseväelist vaimuelu kasvatada; ka meie jõuame ise eneste kallal tööd teha, mis meid tõiste hoopleja, uhke rahvaste vääriliseks tõstab, kes kõige selle suurustamisega siiski midagi meie heaks, meie kasuks, meie vabaduseks lahkest meelest ei ole raatsinud teha!” (Koidula 1870: 170.) Kõige tähtsam on „ühendus sõnades, ühendus tegudes” oma rahvaga (Koi- dula 1870: 172) ning enda vabastamine isandatest, kes orje küll söödavad, aga pelgalt kui koduloomi (Koidula 1870: 170), nii et igale inimesele „kätki juba ülevelt kaasa annetud” vabaduseaatest selle tulemusel võõrdutakse. Eevar loodab, et uus ühiskonnakord võib saabuda juba peatselt, kuna peale selle, et kõikjal saarel on erinevad maroonide rühmad „ärkamas”, näib, et ka igbod hakkavad oma kõrvu vabaduse sõnumile avama (Koidula 1870: 172). Vahetult enne seda, kui William loo lõpus verekoertega saabub, kinnitab Eevar, et „see rahvas priiust ära ei teeni, kus üksikud ei oska oma kasu unustada r a h v a kasu pärast, kus sugu ei mõista sugu eest seista” (Koidula 1870: 172, originaali sõrendus). Eevari ja Juuditi plaanid lõikab läbi Williami ootamatu rünnak. Ei lugeja ega enamik jutustuse tegelasi ei saagi teada nende konflikti lõpptulemust. Narratiivse ellipsi järel leiavad britid veriselt võitlusplatsilt vaid kaks verekoera ja Williami, kõik tapetud. Williamil on südames marooni mõõk, ta pihk klammerdub Juuditi kleidiräbala ja peast rebitud juuksesalgu ümber. Armas- tajapaari ei leita kunagi, ei surnult ega elavalt.

602

Piret Peiker.indd 602 04.09.13 16:43 Selline finaal sobiks hästi lõpetama gooti motiividega jutustust, mille keskmes on hävitavad kired ja saatuslik armastus. Kuid „Juuditis”, kus selline lõpp saabub vahetult pärast üksikasjalikku poliitilist arutelu ja rahvuslike plaanide tegemist, tundub see pigem kohatu ja ebaloogiline. Eevar ja Juudit on jutustuse käigus varemgi kinnitanud, et võitlevad lõpuni, ja kui vaja, siis ka surevad oma rahvaga (Koidula 1870: 120). „Mina ei põgene! Siin on mul kodu, siin on mul isapind, siin pean ma elama ja oma rahva vabaduse ja hari- mise ja õiguste pärast sõdima!” tõotab Eevar (Koidula 1870: 147). Lõpustseeni- le järgnev ajalooline epiloog ei jäta kahtlust, et maroonidel läks ilma pealikuta halvasti. Nad kaotasid sõja, paljud tapeti ja ülejäänud küüditati „kaugele pohja poole Rhode-Islandi” (Koidula 1870: 175), kus „mõne aasta pärast ei elanud enam Maroonlaste hinge” (Koidula 1870: 176).12 Kui paar tõesti pärast Wil- liami ja koerte tapmist ka ise hukkus, miks siis ei leitud nende surnukehi? Kui nad aga põgenema pääsesid, miks nad siis hülgasid oma võitlejad, kui olid äsja kuulutanud, et patriotism ja solidaarsus on ülimad väärtused? Erinevalt „Inkast” ei ole „Juuditi” lõpus aga tegemist mitte ainult kirjan- dussüžee ja ajaloolise raami žanrinihkega, vaid lisandub veel kolmas, müüti- line tasand (Koidula 1870: 176). „Juuditi” kahes viimases lõigus asendab narratiivse lihtmineviku suuremas osas olevik. Kõigepealt öeldakse, et vaprad maroonid räägivad orjade seas „veel oma isade juttu” teistsugusest Aafrika hõimust, kelle sarnaseid saarel enam ei ole (Koidula 1870: 176). Siis järgneb kaasajastav vahemärkus: „Valge rahva piits valitseb jälle musti päid, valge rahva jalg muljub jälle musti kaelu, kuni s e e mees mone aasta eest lippu tõstes „priiust!” hõiskas läbi Ameerika piirete....: präsident Aabram L i n - k o l n !” (Koidula 1870: 176.) Viide Lincolnile sarnaneb „Inka” lõpuga, kus Koidula (erinevalt Horni „Huaskarist”) samuti lõpetab orjuse teema Ameerika kodusõja ja Lincolniga, kel nelja aasta eest „nõu olli” orjad vabastada (Koidula 1866: 138–139). Kaks ajaloolist jutustust erinevad aga selle poolest, et „Inka” lõpp jääb läbivalt ajaloolis-publitsistlikuks, kuid „Juuditis” sulandub tsiteeritud kõrgstiilne vahemärkus seda mõlemalt poolt ümbritsevasse olevikulise m ü ü t i l i s s e narratiivi. Päevakajalisele kodusõjateemale järgnev viimane lõik jätkab nimelt nii: „Maast läbi aga liigub veel tänase tunnini ennemuiste- ne jut ja räägib noorest Maroonlaste ülemast ja tema imeilusast naisest, kes mõlemad sügavas sinise mägede põues peavad elama....” Igbodest teekäijad arvavad ka, et mõnikord silmavad nad nende varjulaadseid kujusid kõrgetel siniste mägede tippudes või kuulevad kauget sarvehäält (Koidula 1870: 176). Kui Koidula maailmavaate seisukohalt on revolutsioon ajaloo progressi poolel, mitte tähenduskriis, mida tondijuttudesse projitseerida, siis tema katse orja/metslase topeltkujundit poliitiliselt lahti harutada lõpeb seevastu tumedalt. Õilis metslane jätab orjad vabastamata, kuid jääb neid ometi kummitama. Ideoloogiline konflikt ajaloovälise kriisižanri ja päevakajalise poliitilise agitatsiooni vahel ei hakka „Juuditis” aga nii teravalt silma kui „Inka” lõpu

12 Rhode Island oli üks suuremaid orjanduslikke põhjaosariike ja transatlantilise orjakaubanduse keskus. Kuid siin ei ole „Juuditi” ajalugu täpne: ajalooallikate järgi ei küüdi- tatud ellujäänud maroone (umbes 600 inimest) mitte Rhode Islandile, vaid veel kaugemale põhja – Nova Scotiasse Kanadas. Maroonid keeldusid seal põlluharijateks hakkamast ja esitasid palvekirja Briti valitsusele, kes mõne aasta pärast lubaski neil ümber asuda Sierra Leonesse Lääne-Aafrikas, mis oli tollal Briti koloonia. Maroonid ei kohanenud aga sealgi ja 1841. aastaks oli umbes 90 % elus olevast kogukonnast (taas u 600 inimest) vähehaaval Jamaicale naasnud (Campbell 1990).

603

Piret Peiker.indd 603 04.09.13 16:43 žanrinihe, kuna „Juuditi” poliitika ja ajalookujutus suubuvad mõlemad müüti. Pinge laheneb sellega, et õilis metslane muutub orjade (ja jutustuse esteetika) jaoks fantaasiakujuks, rahvalegendiks. Kuid lugude kultuurimälulise tähendusloome mehhanisme ei peaks uurima üksnes teksti lähilugemise ja dekonstruktsiooni, vaid ka selle retseptsiooni ning lugejate ootustehorisondi kaudu. „Juuditi” kaasaegseid arvustusi pole küll teada, kuid nt Bornhöhe „Tasujat” (1880), millel on minu arvates „Juu- ditiga” sarnaselt kriisižanri mõjusid (peategelase enesehävituseni viiv vasta- mata armastus), tõlgendati nii ilmumisajal kui tõlgendatakse ka tänapäeval enamasti puhtakujulise patriootilise kangelasloona. Koidula soome sõber Anti Almberg loeb nii ka „Juuditit”. Ta kiidab küll jutustuse tegelaste psühholoo- gilist keerukust, kuid pikema jutuainena köidab teda siiski Eevari ja Juuditi viimane poliitiline arutelu. Ta lõpetab oma kommentaarid sooviga, et „Juudit” tooks Koidula rahvale seda kasu, mida autor eesmärgiks seadis, ilma kuidagi märkimata jutustuse kummalist lõpplahendust (Almberg 1925: 80).13 Mõnikord saavad legendid uue rakenduse kollektiivi identiteeti ümber ku- jundavate ja poliitiliselt mobiliseerivate müütiliste narratiividena (Schöpflin 1997: 22) ning sellisel juhul on tõenäoline, et neid ei tõlgendata armastusega „vormi vastu vormi enese pärast” (Humboldt tsit Gailus 2006: 747).14 „Juuditi” mõistatuslik lõpp võib meelde tuua hoopis arhetüüpse süžee, milles kangelane siirdub ajaloost müüti, aga annab lootust, et tuleb kord tagasi oma rahvast lunastama. „Kalevipoeg”, mille esimene rahvaväljaanne ilmus 1862. aastal, lõpeb teatavasti just niisuguse motiiviga. Vaadates „Juuditit” sellest perspektiivist, hajub vastuolu poliitilise ja müütilise vahel seal peaaegu olematuks ning loo tõlgendus taandub „vaid” allegooriaks.

Artikkel valmis ETF-i grandi 8530 toetusel. Tänan Evelin Banhardi, Linda Kaljundit, Eneken Laanest, Krista Mitsi, Ilona Pikkoneni, Märt Väljataga ja George Schöpflinit huvitavate vestluste ja kasulike soovituste eest.

Kirjandus

A l m b e r g, Antti, K o i d u l a, Lydia 1925. Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Toim August Anni. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. A s h c r o f t, Bill, G r i f f i t h s, Graham, T i f f i n, Helen 2002. The Empire Writes Back: Theory and Practice in Post-Colonial Literatures. London–New York: Routledge. B a s s n e t t, Susan, L e f e v e r e, André 1992. General Editor’s Preface. – André Lefevere, Translation, Rewriting, and the Manipulation of Literary Fame. London–New York: Routledge, lk vii–viii. B h a b h a, Homi K. 1984. Representation and the Colonial Text: A Critical Explo- ration of Some Forms of Mimeticism. Toim Frank Gloversmith. The Theory of Reading. Brighton: Harvester, lk 93–120. B h a b h a, Homi K. 1997. The Location of Culture. London–New York: Routledge. B o t t i n g, Fred 1996. Gothic. London: Routledge. C a m p b e l l, Mavis C. 1990. Nova Scotia and the Fighting Maroons: A Documen-

13 11. VIII 1871 pärinevast kirjast Koidulale. 14 Vt märkust 7. 604

Piret Peiker.indd 604 04.09.13 16:43 tary History. Williamsburg–Virginia: Dpt. of Anthropology, College of William and Mary. C l a v i n, Matt 2007. Race, Rebellion, and the Gothic: Inventing the Haitian Revo- lution. – Early American Studies, kd 5.1, lk 1–29. G a i l u s, Andreas 2006. Form and Chance: The German Novella. Tlk W. Martin. Toim Franco Moretti. – The Novel. Vol II: Forms and Themes. Princeton–Ox- ford: Princeford University Press, lk 739–776. H a n k e, Lewis 1959. Aristotle and the American Indians: A Study in Race Prejudice in the Modern World. London: Hollis & Carter. H o n o u r, Hugh 1976. The New Golden Land: Europan Images of America from the Discoveries to the Present Time. London: Allen Lane. H o r n, W. O. 1861. Huaskar. Eine Erzählung aus der ersten Hälfte des sechszehn- ten Jahrhundert. – Gesammelte Erzählungen. Neue Volks-Ausgabe. VII. Band. Frankfurt a. M., lk 293–401. J a n s e n, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühis- konda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. K o i d u l a, Lydia [tiitellehel Johann Jannsen] 1866. Perùama viimne Inka. Tartu: Laakmann. K o i d u l a, Lydia [tiitellehel Johann Jannsen] 1870. Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased. Tartu: Laakmann. L a a r, Mart 2006. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tallinn: Grenader. L a c h m a n n, Renate 2008. Mnemonic and Intertextual Aspects of Literature. – Media and Cultural Memory: Cultural Memory Studies: An International and Interdisciplinary Handbook. Toim Astrid Erll, Ansgar Nünning. Berlin: Walter de Gruyter, lk 301–309. M e r k e l, Garlieb Helwig 1909. Liiwimaa esiaeg. Mälestusesammas papi- ja rüütliwaimule. I. Osaliselt tlk A. F. Tombach. Petersburg: Ühiselu. [Algvälja- anne Garlieb Helwig Merkel. Die Vorzeit Lieflands: Ein Denkmahl des Pfaffen- und Rittergeistes. Berlin: Vossische Buchhandlung, 1798]. M ü l l e r - S a l g e t, Klaus 1984. Erzählungen für das Volk. Evangelische Pfar- rer als Volkschriftsteller im Deutschland des 19. Jahrhunderts. Berlin: Erich Schmidt Verlag. P e i k e r, Piret 2006. Postcolonial Change: Power, Peru and Estonian Literature. – Baltic Postcolonialism. Toim Violeta Kelertas. Amsterdam: Rodopi, lk 105–137. P l a t h, Ulrike 2011. Esten und Deutsche in den Baltischen Provinzen Russlands. Fremdheitskonstruktionen, Lebenswelten, Kolonialphantasien 1750–1850. Wiesbaden: Harrassowitz Verlag. R o b e, Stanley L. 1972. Wild Men and Spain’s Brave New World. – The Wild Man Within: An Image in Western Thought from Renaissance to Romanticism. Toim Edward Dudley, Maximilian E. Novak. Pittsburgh: University of Pittsburgh Press, lk 39–54. S c h ö p f l i n, George 1997. The Functions of Myth and the Taxonomy of Myths. – Myths and Nationhood. Toim Geoffrey Hosking, George Schöpflin. London: Hurst, lk 19–35. S m i t h, Andrew 2007. Gothic Literature. Edinburgh: Edinburgh University Press. S m i t h, Andrew, H u g h e s, William (toim) 2003. Empire and the Gothic: The Politics of Genre. Cordonsville: Palgrave Macmillan, lk 1–12. S t e i n b r i n k, Bernd 1983. Abenteuerliteratur des 19. Jahrhunderts in Deutsch-

605

Piret Peiker.indd 605 04.09.13 16:43 land. Studien zu einer vernachlässigten Gattung. Tübingen: Max Niemeyer Ver- lag. T h e o d o r s e n, Cathrine 2008. Political Realism and the Fantastic Romantic. German Liberal Discourse and the Sámi in Theodor Mügge’s Novel Afraja (1854). – Nordlit nr. 23 Arctic Discourses, lk 355–370. T y m o c z k o, Maria 2003. Translation, ideology and creativity. – Linguistica Ant- verpiensia NS2. Special Issue on Translation as Creation: the Postcolonial Inf- luence, lk 27–45. U n d l a - P õ l d m ä e, Aino 1981a. Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid. Tal- linn: Eesti Raamat. U n d l a - P õ l d m ä e, Aino 1981b. Lydia Koidula ja Julius Jannsen Ameerika avastamisest. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 465–470. U n d u s k, Jaan 1997. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu. Merkel – Ja- kobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 721–734. V i n k e l, Aarne 1966. Eesti rahvaraamat. Tallinn: Eesti Raamat. W h i t e, Hayden 1985. The Noble Savage Theme as Fetish. – Hayden White, Tropics of Discourse: Essays in Cultural Criticism. Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press, lk 183–196. W i l s o n, Kathleen 2009. The Performance of Freedom: Maroons and the Colonial Order in Eighteenth-Century Jamaica and the Atlantic Sound. – William&Mary Quarterly, Jan 2009, kd 66, nr 1, lk 45–86.

International cultural memory and rewriting in Koidula’s Juudit

Keywords: Estonian literature, Lydia Koidula, postcolonialism, intertextuality, genre, rewriting, cultural memory

Juudit, ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased („Juudit”, or the Last Maroons of Jamaica”, 1870) was published at the height of the Estonian 19th-century ‘National Awakening’ by one of its leading activists, Lydia Koidula (1843–1886). Probably an adaptation of an unknown German source, the novella is set on Jamaica in 1795, in the wake of the French Revolution. It ties the political plot of the Second Maroon War, which was fought by a group of runaway slaves against the planters and the British military, with a fictional inter-racial love-intrigue. The novella transmits a number of earlier thematic and formal patterns associated with the topos of the ‘New World’ since the beginning of colonisation, e.g. relating to human nature, natural law, domination and its legitimations, political change, and ideal forms of social organisation. Thus Juudit is a transcription of international cultural memory, traversing different periods, ideologies and genres, both literary and non-literary. Yet, Juudit is a very context-specific rewriting of the aforementioned tradition, written in and for the literary and sociocultural conditions of the time of its production.

Piret Peiker (b.1971), MA, Estonian Institute of Humanities, Tallinn University, lecturer in Comparative Literature, [email protected]

606

Piret Peiker.indd 606 04.09.13 16:43 MAHTRAD

Sugude, sotsiaalsete suhete ja koloniaalvägivalla kujutamine Eduard Vilde ajaloolise triloogia esimeses romaanis

TIINA KIRSS

ernard Kangro sõnutsi tegi 1890. aastail ning sajandipöördel eesti algu- pärane romaan „esimesi arglikke samme, või õigemini, pikem jutustus Bhakkas tiitli all kandma pretensioonikamat liignimetust” (Kangro 1940: 332). Eduard Vilde nn ajaloolist triloogiat, romaane „Mahtra sõda” (1902), „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja „Prohvet Maltsvet” (1908), tuleks seega pidada mitte kitsalt ajaloolise romaani alustekstiks eesti kirjanduses, vaid eestikeelse romaanivormi kinnistajaks üleüldse.1 Kuid ajaloolise romaani mõiste raames võiks Vilde triloogiat käsitleda mitmest aspektist: 1) histoorilisuse ning fiktsionaalsuse suhted; 2) lähiminevikust kirjutamisega kaasnev avatus mitmesugustele suulistele ning kirjalikele allikatele, sellest tulenevalt ka teksti krobeline ehk kirju faktuur; 3) anakroonia probleemistik romaani kui teksti ülesehituses. Lisaks võib Vilde triloogiale rakendada Ann Rigney käsitlust ajaloolise romaani olemuslikust hübriidsusest. Rigney väitel lõimi- takse ajaloolises romaanis kokku ajaloolise teadmuse ning fiktsionaalse -ju tustuse elemente kolme strateegia kaudu: selektsioon, transformatsioon ning täiendamine (Rigney 2001: 22–23). Esimene nimetatud probleemidest, histoorilisuse/fiktsionaalsuse suhe, on ajaloolise romaani kaasasündinud probleem, mida pikemalt arutas oma kuulsas, 1850. aastal ilmunud essees „Del romanzo storico” Alessandro Manzoni (1984), kelle arvates ajalooline romaan oli väär- vorm, mis oma esteetilise ebatäiuslikkuse tõttu varsti end ammendab ja välja sureb.2 Histoorilisuse/fiktsionaalsuse probleem ei piirdu tõe ning tõenäolisuse küsimusega, vaid kätkeb mitmeid alateemasid, näiteks autori allikakriitili- sust oma jutustaja loomisel (too võtab sageli tagasihoidliku „koostaja” või „kadunud üriku avastaja” rolli), anakronisme tegelaskõnes või kujuteldud maailmas ja eessõnade ning muude paratekstide funktsiooni seoses romaaniteksti endaga. Käesolev artikkel üritab lähemalt vaadelda ühte aspekti Mahtra üles- tõusu representeerimisel romaanis „Mahtra sõda”: kujutatud sootsiumi sise- mist heterogeensust. Avaliku teatrilava taga Mahtra mõisas asub küla, selle sees talupojaperekonna privaatne ruum – see ruum, mida ülestõusu eelõhtul

1 Oma Bornhöhe „Tasuja” käsitluses ei määratle Eneken Laanes „Tasuja” kirjanduslikku žanrit (näiteks jutustus ehk Erzählung), kuna see küsimus on talle vähem oluline kui „Ta- suja” roll kultuurimälu monumendina. Artiklis ta siiski käsitleb XIX sajandi eestikeelset ajaloolist proosat Franco Moretti „rändavate vormide” raames ning vaikimisi paigutab Born- höhe „Tasuja” „moodsa romaani” tekkimislukku (Laanes 2012: 490). 2 Manzoni pessimism ajaloolise romaani tuleviku osas on vastuolus tema enda 1827. aastal ilmunud suurromaaniga „Kihlatud”, mida Georg Lukács hiljem pidas ajaloolise romaani kui žanri üheks täiuslikumaks näiteks.

607

Tiina Kirss.indd 607 04.09.13 16:46 peetakse liiga kalliks, et seda tormaka vastuhakuga purustada.3 Vilde romaani poeetika tõstab jõuliselt esile soolised aspektid nii küla kui ka mõisa ühis- kondlikus elus, valgustades kirjeldavalt ning analüütiliselt sotsiaalse korra soolist diferentseeritust ning koloniaalse-imperiaalse masinavärgi toimimist. Mitte ainult ei sekku mõisnik perekonnasuhete korraldamisse (abielude sõl- mimine), vaid talutüdrukute seksuaalne ahistamine ning vägivald, mille eest neil pole ei kaitset ega juriidilist eestkostet, lööb kiilu tütarde ning neid paratamatult kaitseta jätva perekonna vahele. Ka romantikal on „Mahtra sõja” poeetikas oluline osa, mis ei kuulu mitte niivõrd ajaloosündmuste rekonstrueerimise, kuivõrd fiktsionaalsuse registrisse, toimides Rigney skeemi jär- gi „täiendusena” (ingl supplementation). Kaks romantilist liini (Miina/Päärn ning Juliette Marchand/Herbert von Heidegg) ei ole välja pakutud ainult lugeja meelelahutusena, vaid vahendina, mille kaudu mudeldatakse võimalusi ja piire ning osutatakse lootusrikkamale kaugtulevikule. Rõhutagem, et tähe- lepanu soolisele aspektile Vilde romaanis on tõhus, läbiv ning laiapõhjaline nagu ka Zola kuulsamates romaanides4 ega piirdu ainult nais- ja meespea- tegelaste romantiliste suhetega, mis justkui lahendaks hõlpsalt ühiskondli- ku ebaõigluse. Eraldi käsitlust vajaks teine aspekt Vilde romaanis kujutatud sootsiumi heterogeensuses: „Mahtra sõjas” kujutatud sotsiaalne struktuur, mõisavõimu poolt kehtestatud hierarhia (talitaja, kubjas-kilter-aidamees, peremees/teomees, toapoiss ja tüdruk). Teisalt võib rakendada skaalat indi- viidist kollektiivini, mille ühes otsas on indiviidid: fiktiivsed peakangelased (Miina, Päärn, Juliette Marchand), ajaloolisest allikmaterjalist romaani te- gelaskonda kaasatud sõja kaks juhti (Peeter Olander, Ants Tertsius). Kol- lektiivset dimensiooni näitab Vilde algselt tegelastekobarate nimetamisega, olgu siis tööl või koosolekul, sarnaselt Zola romaanide massistseenidega, kus eralduvad välja väikesed grupid (bandes), kelle tegutsemist lähemalt jälgi- takse (Schor 1978: 10).5 Suurimad kollektiivsed kooslused ilmuvad romaani avapeatüki rehepeksustseenis ning Mahtra ülestõusu võitlusstseenides. Paa- ri tuhandet talupoega, kes ümberkaudsetest mõisatest ning valdadest Maht- rasse kogunesid, võib juba nimetada „massiks” või vähemalt koosluseks, mis käitub massi moodi. Mahtra sõja traagika joonistub teravalt nende osavõtja-

3 „Perekondlik õnn oli ju nende vaeste tööorjade ainus vara, armastus naise ja lapse vastu nende ainus ülevam aime. Naine ja laps hädas ja ahastuses – jah, see mõjus” (ptk 23, lk 328). Pastor Bergi hoiatuskõne suhtes Mahtra sõja eelõhtul on kõrtsis istuvad talupojad tõredad. Osutamine ülestõusu võimalikele tagajärgedele nende perekondadele on ainus osa pastori kõnest, mida nad kuulda võtavad, oma kurssi siiski muutmata. Käesolevas artiklis tsitee- rin „Mahtra sõja” neljandat trükki ehk Orto kirjastuse kooliväljaannet 12. (Orto: Vadstena, 1949). Et lihtsustada artikli jälgimist ka teistes lugejale kättesaadavate editsioonides, on tsiteeritud passuse juurde märgitud peatüki number. 4 „Germinal” (1885), „Nana” (1880). Vilde mainib Zola lugemist vaid möödaminnes, autorite loetelus, mis teda on „ergutanud” ning talle „teed näidates ... mõjunud” elulooülevaates M. Kampmannile 1912. aasta lõpul (Vilde 1957: 438). Suure tõenäosusega luges Vilde Zolad saksakeelses tõlkes. 5 Mahtra sõjas osalenute (nii langenute kui ka karistatute, kokku 77) elulugudest on hiljuti konspektiivselt kirjutanud Rait Talvoja, kes aga dokumentides nimetatuid ei võrdle ega seosta Vilde romaani tegelastega, välja arvatud üks huvitav korrelatsioon, mis puudutab Üleka (Üleallika) Jüri Silda Purilast: „Tänu selle uurimuse tegemisele avastasin veel ühe Mahtra sõja ohvri, see on Üleka ehk Üleallika Jüri Sild Purilast. Nüüd on neid teada senise 11 asemel 12. Eduard Vilde räägib oma romaanis Ülleka Jürist kui kapten Bogutski ühest mahalööjast, kes siis mõni aeg hiljem end Purila jõkke uputas” (Talvoja 2009: 129). Täienda- vad andmed leidis Talvoja Juuru kiriku surmameetrikast (Talvoja 2009: 129).

608

Tiina Kirss.indd 608 04.09.13 16:46 te nägudele, kes pärast palagani ehk „võidupidu”, sõdijate jõugu lagunemist ning hirmunult rettutõmbumist äkitselt tajuvad end rängalt karistatavate või sandistatud üksikisikutena, kelle tegude tagajärjed kanduvad üle ka nende peredele. Enne põhiprobleemi analüüsile keskendumist on asjakohane lühike seletus romaani ülesehitusest ning valmimisprotsessist.

Romaani saamislugu

Herbert Salu väidab oma Vilde ajaloolisi romaane analüüsivas doktoritöös, et Vilde ei näinud „Mahtra sõja” kirjutamise eeltööga vaeva mitte huvist mineviku vastu, vaid soovist kaasa rääkida päevaprobleemides, arvestades kehtivaid trükitsensuuritingimusi (Salu 1964). Lähimineviku käsitlemine ilukirjanduslikus vormis võimaldas arutada olevikus edasi kestvat vägivalda mõisniku ja talupoja võimusuhetes ning takistada kirjandusliku teksti kaudu nende teemade avalikkusest mahakustutamist ning mahavaikimist. Joonealune järje- jutt või följeton oli väljund, mille kaudu sai võimalikuks strateegiliselt avada ajakirjanduse uksed tabuteemadele: „Olevik eriti oli tulekardetavaks tunnis- tatud. Võis ju eesti lehes üksikust mõisnikust vahel ka halba teatada – et ta kuskil taas tõstnud talupoegade renti või võtnud mõnelt vallalt koolimaa ära jne. Kuid süsteemist ja institutsioonist sunniti täiesti vaikima. Olevikku ei tohtinud paljastada, pidi siis katsuma minevikku paljastada, et kaudegi luua – õigemini kohendada ja korraldada – rõhutud massides vihkavat meeleolu kõige vastu, mida see ammuiganenud süsteem kurja ja kurba oli soetanud” (Vilde 1957: 271). Talupoegade rahutuste kujutamise heterogeensust eesti kirjanduses ei ole sügavamalt uuritud.6 Talupoegade mäss, rahvakeeli „sõda”, mida Vilde kujutab, pole mõistagi kitsalt kohalik ega rahvuslik, vaid rahvusvaheline, kui mitte ülemaailmne nähtus.7 Vene impeeriumi jaoks toimusid Põhja-Eesti talupoegade rahutused kevadel 1858 samal ajal kui riigivõimule murettekitavad, üha sagedamad agraarrahutused mitmetes sise-Venemaa kubermangudes (Kahk 1958: 92–93). Rahutused, vastuhakud ning mässud on kollektiivsed tegutsemisvormid, mida võivad ajendada kumuleeruv meeleheide, pilgeni täis saanud karikas ning erimeelsusi ületava raevu kaudu vormunud solidaarsus. Rahutuste „spon- taansus” ehk stiihilisus on uurijate arvates siiski näiline ja petlik, kuna mässu puhkemise eel sageli püütakse organiseeruda või leida vähemdrastilisi lahen- dusi, mis säästaksid inimelusid (Hobsbawm 1959: 2, 5; Kahk 1958: 104–105). Kuna rahutused ning mässud lõpevad pea eranditult nurjumisega, raskete

6 Mälumonumentide kontekstis vaidlustab Kersti Lust Jüriöö ja Mahtra näidete võrd- väärtustamist kultuurimonumendi ehk metanarratiivi ehituskividena: „Sündmused, mida me tunneme Jüriöö ülestõusu nime all, kätkevad endas suuremaid eeldusi kujuneda rahvuslikuks müüdiks. Mahtras toimunust kirjutades saab autor anda oma fantaasiale hoopis vähem ruumi kui jutustades Jüriöö sündmustest, mille kohta on usaldusväärset kirjalikku teavet säilinud väga napilt … Mahtra sõjas osalenud said (Vilde) raamatu kirjutamise ajal veel kirjapandavat mõjutada ja uut informatsiooni anda” (Lust 2003: 125). 7 Oma käsitluses 1841. aastal toimunud Pühajärve „sõjast” osutab Hans Kruus hoiata- valt ning allikakriitiliselt sõna „sõda” tõlgendamise raskustele, kuna see näitab vastuhakku suuremana, kui see tegelikult oli. Isegi siis, kui kuulata seda, mida rahvasuu ütleb, väidab Kruus, et „sõda” ei tähendanud mitte kogu vastuhaku sündmustikku, vaid ainult selle ka- ristavat peatükki (Kruus 1927: 14–15). 609

Tiina Kirss.indd 609 04.09.13 16:46 kaotuste ning karistustega, pakuvad nad süžeena nii dramaatilisi, romantilisi, eepilisi kui ka traagilisi kujutusvõimalusi. Vilde romaanis „Mahtra sõda” on võimalik näha neid kõiki: romaanis on rohkesti dialoogi ehk „lavakõnet”; ülestõusu kronometreerimine annab lokaalsele sündmusele eepilise mõõtme; mässule osutatakse üldnimetusega „kurblugu” ehk „kurbmäng”. Need neli dimensiooni omakorda sulanduvad suuremaks tervikuks, mida Vilde Émile Zola eeskujul nimetab „sotsiaalseks” romaaniks. On huvitav tähele panna, et mahult haarab kaks päeva väldanud Mahtra sõja enda kronoloogiline ning eepiline käsitlus vaid poole romaanist (Vilde 1949: 321–442), täpsemalt raamatu teise osa teise poole. Vilde näitab Mahtra ülestõusu mitte kontrollimatu palanguna, vaid rahumeelsete sammude jadana: enne uuritakse uut talurahvaseadust kolmes kohalikus keeles (mille nimel käiakse nii Tallinnas, Juurus kui ka Kärus), peetakse talupoegade omavahelisi nõupidamisi, koordineeri- takse passiivset vastupanu abiteole, lepitakse kokku mitte Habajale minna. Mässamine on viimane samm, eelmiste tegevuste nurjumise kulminatsioon. „Mahtra”, viimane suurem talupoegade vastuhakk XIX sajandil, mida vaatamata rängalt traagilisele lõpule peetakse 1860. aastatel toimunud ulatus- likumate talupojareformide tõukeks, muutus rahvasuus sarnaste sündmuste üldnimetajaks, kuigi seda protsessi on võimatu täpselt jälgida. Juhan Kahki väitel sünnitas 2. juunil 1858 aset leidnud Mahtra „sõda” varsti pärast osa- võtnute karistamist küünlapäeval 1859 Põhja-Eestis kobara kohalikke rahva- muistendeid, mis ringlesid suuliste mälestustega põimunult. Mööname siiski, et see rahvapärimus ei ole suuremahuline ja need muistendid ei levinud palju kaugemale kui sündmustest puudutatud mõisad Kosest Juuruni. Eestikeel- sesse kirjasõnasse jõudis Mahtra sõda ikka Vilde romaaniga, mis ilmus esmalt järjejutuna poliitiliselt käremeelses päevalehes Teataja ning Mahtra sündmu- sed kinnistas, võiks öelda, et isegi igavikustas.8 „Mahtra sõja” saamisloo erinevaid aspekte ning faase Villem Alttoa ning Herbert Salu käsitlustes on kõrvutanud ning sünteesinud Mall Jõgi, kes väi- dab, et „selge vihje kirjaniku mõtetes idanema hakkavale romaanile” leidub Vilde kahes 1894. aasta algupoole kirjutatud kirjas J. H. Vahtrikule (Jõgi 2007: 418–419). Ka Eduard Vilde jaoks oli Mahtra sõda süžeena mitte nii- võrd eraldiseisev sündmus, kuivõrd sünekdohh kauakestnud teoorjusaegse ühiskondliku korra (koormiste, liikumisvabadus- ning abiellumispiirangute, kodukariõiguse, sh ihunuhtluse) ning selle vastu stiihiliselt plahvatavate ta- lupojavastuhakkude kohta. Oma eessõnas „Kogutud teoste” sarjas ilmunud romaanile seletab Vilde selle „ehituslaadi”: „Kuigi ma neid sündmusi, mis oma jutustusele olen v ä r v i k a k s t a g a s e i n a k s [minu rõhutus – T. K.] valinud, nii asjalikult kui ajalooliselt õieti ja võimalikult täielikus raamis lugejale püüan silma ette tuua, on minu peasihiks siiski midagi muud: ma tahan oma romaanis tähendatud ajajärgust, teoorjuse lõpust Tallinnamaal, enese nõrka jõudu mööda ü l d i s t [autori rõhutus] pilti joonistada” (Vilde 1957: 269). Ro- maani edasise retseptsiooni kaudu muutus „mahtra” tagasihaaravalt kultuu- rilooliseks üldtähistajaks paljudele väiksematele ning suurematele talupoegade käärimistele eelnevatel aastakümnetel, haakudes ettevaatavalt, futur 8 „Teose looming seisab ligidases ühenduses ajalehe „Teataja” asutamisega 1901. a. lõpul. Astudes uue radikaalse häälekandja toimetusstaapi, tundus mulle soovitavana, et lehe opo- sitsiooniline, feodalismi ja oligarhia vastu sihitud ilming kohe alguses ka „joone all” tuleks nähtavale — mõte, mida väljaandja ja peatoimetaja Konstantin Päts elavalt pooldas” (Vilde 1957: 268). 610

Tiina Kirss.indd 610 04.09.13 16:46 antérieur’i võtmes veelgi suuremate rahutustega, mis lähitulevikus lahvatasid 1905. aasta revolutsioonis. Niisiis eesti proosakirjanduse napilt poolteist sa- jandit kestnud ajaloo mõõtkavas tuleks talupoegade mässu, selle hüpotekstili- sust ja narratiivse poeetika vaatlemist kindlasti alustada Vilde „ajaloolikest” romaanidest (Tuglas 1909: 180),9 eriti tema ajaloolise triloogia esimesest köi- test „Mahtra sõda”.

Järjejuturomaan ja tema lugeja

Nagu mitmed kirjandusloolased koos Vilde endaga on kinnitanud, oli romaani kirjutamine ajas küllalt lähedal 1858. aasta kevadel toimunud rahutustelai- nele, nii et elavate rahvamälestused sellest veel ringlesid (Alttoa 1973: 183). Tänapäeva keelepruugis „mälumaterjali” on romaanis märkimisväärselt palju, kohati on see otsene, äärtest karune, ilma stiili tasandava üleminekuta. Kas see on romaanipoeetika seisukohast hälve või strateegiline võte? Lugejat paneb mõtlema, kas Ants Veldi mälestuskäsikirjast tsiteeritud XVI peatükk romaani teise osa alguses ning pikemad ümberjutustused Hans Tertsiuse mä- lestustest ei ole mitte täited, mis võimaldasid autoril pisut hinge tõmmata, kallata otse allikast ilma uhkema poeetilise eesmärgita. Vilde öine, hingeldav, ajalehe trükkimineku tundi trotsiv kirjutamistem- po meenutab teisigi Euroopa autoreid: Charles Dickensit, Honoré de Balzaci, Émile Zolad, kes avaldasid oma mahukaid sotsiaalsest kriitikast laetud romaane esiteks ajalehtedes ning ajakirjades, kannustatuna leivavajadusest, ning alles hiljem raamatutena. „Mahtra sõja” esmalugejad olid ajalehelugejad, nende hulgas kaudlugejad, kellele ajalehte ette loeti või järjejutte suuliselt ümber jutustati. Romaani komponeerimine joonealuse järjejutuna seadis kir- jutajaile ka mõningaid vormilisi piire. Köitmaks lugeja huvi ning toestamaks tema mälu tuli lühikestes jagudes seesmist narratiivset pinget ülal hoida, sündmustik sidusaks ja jälgitavaks teha ning anda nii tagasi- kui ka ettevaa- tavaid signaale, et lugeja ootaks põnevusega järge. Järjejutt nõudis ökonoom- sust tegelaste iseloomustustes ning olustikukirjeldustes, mille jaoks kasutati pakse värve, meeldejäävaid kontraste ning raamistusi. Sotsiaalne romaan püüdis ärgitada lugejas nii paatost kui ka kriitilist meelt, veenda teda kujutatud olukorra ebaõigluses või rusuvuses ning motiveerida seda muutma või vähemalt ette kujutama teistsugust, paremat maailma. Samaaegselt järjejutu peatükkide haldamisega tuli ehitada „suurt lugu”, mis tõuseks eepilisele või üldistavamale tasandile. „Kurbloole” pühendatud romaaniosale annab sidususe kronoloogiline järjestus ning daatumite nimeta- mine. Vilde suur lugu, eesti talupoegade ülestõusu lugu muutub aga Mahtra sõja rekonstruktsioonist korduvnähtuse analogiseerivaks mudeliks. Kahtle- mata on järjejutuna avaldatud romaanil kalduvus kujuneda „lohisevaks”, häl- bida terviklikkusest, mõnikord unustada ja maha pillata tegelasi või tausta- detaile.10 „Suure loo” ehitamise käigus monteeris Vilde romaani seletavaid,

9 Mõiste, mida Tuglas kasutas Vilde romaanide kohta. Vanemad eestikeelsed žanrinime- tused ning nende tähendusareaalid sisaldavad sugestiivseid võimalusi ka tänapäevastele romaaniteoreetilistele arutlustele: nt ajalooromaan vs. ajalooline romaan. 10 Raamatuks redigeerimine võimaldas Vildel hiljem mõningaid proportsioone ning detaile selgemaks ning ladusamaks kirjutada. Mall Jõgi (2007: 425–427) käsitleb lähemalt romaani algkäsikirja säilitamise ja leidmise lugu.

611

Tiina Kirss.indd 611 04.09.13 16:46 tõestavaid ning ideoloogilisi telliskive, väljavõtteid Mahtra sõjast osa võtnud või seda pealt näinud inimeste käsikirjalistest mälestustest ning joonealuseid viiteid, seletamaks näiteks 1856. aasta talurahvaseadust kui dokumenti ning teoorjusaegse elumaailma detaile. Arvestades selgitavat materjali ning arhiivi- materjalide katkendeid, mille pookekohad on romaanis selgelt ning silumata nähtaval, on Mall Jõgi õigustatult nimetanud Vilde „Mahtra sõda” „dokumen- taalromaaniks” (Jõgi 2007).

Mahtra naised ja naiste Mahtra: Huntaugu Miina, talupojaperekond, seksuaalne vägivald

Teoorjuseaegses rõhuvas sotsiaalpoliitilises süsteemis on mitu lüli, mida Vilde oma romaanis näitlikustab eesmärgiga paljastada süsteemi kui „masina” toimimist. Esiteks rendilepingud, mille raames Eestimaa talupojad 1819. aastal ilma maata „vabastati”. Mõisnik võis omavoliliselt talupoega ühelt maatükilt teisele paigutada või talupoega karistada kogu tema pere väljatõstmisega. „Mahtra sõjas” on Huntaugu, hiljem Ristmäe Mihkli perekonna suurema ning parema koha peale tõstmise hinnaks ühe teise talupoja väljatõstmine. Uuetoa saunas elav Päärn on vastupidi alandatud saunikust teomeheks oma surnuks pekstud isa vastalisuse tõttu, kellelt võeti mõisnikule vasturääkimise eest talukoht ja peremehe staatus ära; kuni romaani lõpuni ei ole ei vana ega noor parun Heidegg nõus „vastalise” pojale talukohta andma. Süsteemi teiste tunnuste hulka kuuluvad mitut liiki koormised, ka „Mahtra sõja” juhtumi jaoks võtmeline 1856. aasta talurahvaseaduses nimetamata jäänud abitegu11 (sõn- nikuvedu, heinategu, rehepeks). Väiksematelegi töödistsipliinist hälbimistele järgnes jõhker ihunuhtlus mõisa politseivõimu suval: talupojal puudus reaalne õigus kohtusse kaebusi esitada. Lisaks oli talupoegade liikumisvabadus peaaegu täiesti piiratud (Peeter Olanderi öine retk Kärusse oli karistatav mitte ainult ässitamise, vaid pelgalt mõisapiiridest lahkumise pärast; sõnumitooja Miina Ermel Habajast eksis samuti, tulles Mahtra talupoegi hoiatama) ning abielusuhted mõisniku käsu ning keelu all. Vilde võtab luubi alla ühe mõisnike võimu sageli mainimata jäetud või maha vaikitud aspekti: meelevaldse, sageli vägivaldse talunaiste ning talu- tütarde ahistamise, mille kohta „esimese öö õigus” on liiga mahe formulee- ring.12 Herbert Salu võrdleb seksuaalse vägivalla teema käsitlemist Vilde

11 Romaanis kujutatakse ajalooliselt täpselt, et arusaamatused abiteo kehtivuse kohta tulenesid 1856. aasta talurahvaseaduse paragrahvidest 33 ja 127, mis jätsid abiteo otseselt mainimata. Kahk nendib, et probleeme oli ka seaduseteksti venekeelse originaali ning nii saksa- kui ka eestikeelsete tõlgete mitteklappivusega just nendes paragrahvides, kuid ka mujal. Romaanis kujutatakse tõlgendamispundart, mis tekib, kui talupojad üritavad sea- dust lähedalt lugeda, paluvad selle lugemisel abi nii saksa pastorilt, linnas elavalt eesti kaupmehelt kui ka vene õigeusu kiriku preestrilt, kes kõik on tõrksad talupoegi seaduse lugemise ning seletamisega aitama (Kahk 1958: 89). 12 Ei ole üllatav, et Vilde jaoks oluline uurimismaterjal, anonüümne poleemiline essee „Der Ehste und sein Herr” (1861, autoriks tõenäoliselt Vassili Blagoveštšenski, e.k ilmunud 1959. aastal pealkirja all „Eestlane ja tema isand” P. Sillaotsa tõlkes) ei tee peaaegu ühtegi vihjet nais- ning meesteoorjade kohta käivate reeglite, koormiste ega tööde soolistele eri- nevusele, välja arvatud nais- ning meestöölise palkade võrdluses, mis on omakorda võetud 1853. aastal ilmunud teosest „Eestimaa rüütlimõisate nimestik koos mõnede statistiliste andmetega parun Reinhold Uexküllilt” (Der Ehste... 1861: 68–69).

612

Tiina Kirss.indd 612 04.09.13 16:46 triloogia esimeses kahes osas, „Mahtra sõda” ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”: „Suurmaapidajate võimutäiuse kujutamisel on romaanis [„Kui Anija mehed Tallinnas käisid” – T. K.] pearõhk asetatud mõisniku ja talunaise sek- suaalvahekorra kirjeldamisele. Kui eelmises teoses, „Mahtra sõjas”, Huntaugu Miinat ähvardanud vägistamine opman Vinteri poolt lõppes nurjumisega, siis andis see episood tegelikkusest vildaku pildi, mis vajas korrigeerimist uues romaanis. Triloogia teise osa süžee ongi peamiselt ehitatud aadli „esimese öö õigusele” – peategelaste saatus oleneb täiel määral mõisnike sugulisest vägi- vallast talunaiste suhtes” (Salu 1981: 60). Romaanis „Mahtra sõda” illustreerib Huntaugu Mihkli „kaup” ehk täpse- malt oma tütre Miina kaubitsemine esiteks Kupja-Pritsule, hiljem opman Vin- terile, kui õhukese niidi küljes terve perekonna heaolu ripub: kui Mihkel tingimusi ei täida ja Miinat opmani juurde teenijaks ei saada, võetakse talt seegi talukoht ära, mis tal praegu on. Emad kartsid tütreid mõisahäärberisse teeni- jateks saata, kuna nii sattusid nood ärakasutamise ohtu paruni ja tema mees- soost perekonnaliikmete poolt; rasedaks jäädes oleks neid paari parseldatud mõisniku poolt meelevaldselt valitud talupojaga, kes tagajärjed legaliseeriks. Seksuaalse vägivalla rakendamine, et talupoegade naisperet alandada ning häbistada, moonutas talupojaperekonda, avaldudes nii otsese sekkumisena pere siseellu kui ka kaudsemalt, patriarhaalse võimu jagamisena. Pereisa kui mõisniku analoog võis võimutseda, tarvitada verbaalset ning füüsilist pere- vägivalda, kuid kuna ta oli mõisniku suhtes sundolukorras, oli see jäljendav peremehetsemine hale mäng, mis pigem rüüstas perekonnapea mehetunnet ning väärikust (Stoler 2002: 180–181). Perekonna füüsiline elamispind ja heaolu sõltus sageli noorte tüdrukute vaikivast alistumisest nii väikestele ahistamisaktidele, vägistamisele kui ka jätkuvale pruukimisele, samas aga nõuti neilt oma vooruse vaprat kaitsmist. Miinatki manitseti kodus, kui ta kurtis opman Vinteri lähenemiskatsete üle, et tuleb vastu pidada ja välja kannatada (ptk 18, lk 247). Samas küsib temalt lakooniliselt Päärna ema (Uuetoa saunaema), kas tal opmani köögis siis ahjuroopi käepärast pole. Mõisas „puhastel töökohtadel” teenivate külatüd- rukute kiusamine (Päärna õde Mai), seksuaalne ahistamine (Kulbi Kai) ning vägistamine ei ole isoleeritud ega harv nähtus, vaid osa süsteemist, mis hoidis talupoegi vaos. Nagu opman Vinteri vägistamiskatse järgse valesüüdistuse kaudu ilmneb, ei olnud tüdrukutel endil ega nende perekondadel mingit juriidilist kaitset seksuaalse vägivalla eest. Et sundija väärkäitumist varjata või õigustada, peksti julmalt hoopis ohvrit ning tema kaitsjat, meest, kes ta vägistamisest päästis. Tüdruku psühholoogiline karistus on rängem, mitte ainult Kupja-Pritsu ning opmani sadoerootilise naudingu tõttu peksu ajal, vaid laimu ning maine mustamise tõttu. „Mahtra sõja” süžeed arendades asetab Vilde suurendusklaasi alla koloniaalvägivalla, näidates selle toimimist perekonna kui pisikese mudeli sees. Huntaugu perekond koosneb käskivast, oma võimuga uhkeldavast isast, mõõdukast, malbest, kuid terasest perenaisest ja meelekindlast ning „mässulisest” noorimast peretütrest Miinast. Vanem tütar Mari on juba mõnda aastat kolmepäevatalu peremehe abikaasa. Mii- na perekonna lugu on selgelt välja joonistatud näide sellest, kuidas naiste el- lujäämisstrateegiad erinevad igas elujärgus meeste omadest. Tütar on elav vallasvara, millega saab kaubelda perekonna heaolu nimel, kas negatiivselt (hullemate tagajärgede vältimiseks) või positiivselt (kas või väga piiratud sot-

613

Tiina Kirss.indd 613 04.09.13 16:46 siaalse mobiilsuse nimel). Samas kehtib vallaliste naiste kohta külaühiskon- na topeltstandard, mis juba ilmneb romaani alguses öise rehepeksu ajal, kui Kupja-Prits Kulbi Kaie näkku lööb ning Päärn takistab tema edasi peksmist. Kulbi Kai on lapsega tüdruk, kellele vaadatakse külas teatud määral võõriti. Miina ja Päärna esimese arusaamatuse põhjustab Kupja-Pritsu manipuleeri- mine kuulujuttudega Päärna eestkostest Kaiele, mis olevat midagi enamat, riivates Miina usaldust. Kupja-Pritsu kuulujutud on sünge näide sotsiaalsest kontrollist külaühiskonnas, mis on seda mürgisem, et kuulujuttude levitaja on „sundija”, omade rõhuja omade seast. Kupja-Pritsu esmane pakkumine Huntaugu Miinat kosida sisaldab meeli- tavat ettepanekut kindlustada Huntaugu perele parem talukoht, kuhu Kup- ja-Prits ise kavatseb hiljem koduväiks tulla. Pritsuga abiellumine on Miinale algusest peale vastumeelne.13 Miina ema Viiu näitab esialgu kaastundlikku suhtumist ning poolehoidu oma tütrele. Samas rakendab ta oma elutarkust ning abielukogemust, et pehmendada pereisa kärkimist ja maandada pereliik- mete ülekeevaid emotsioone. Huntaugu Mihkli põhjendusel, miks ta Miina kallimat Päärna väimehena valeks valikuks peab, on oma sisemine loogika: see, kes saksa lööb, see, kellel on kalduvus vägivaldsele käitumisele võimukandjate vastu, tõenäoliselt paneb toime ka perevägivalda. Küll aga on Mihkli hinnang pealiskaudne, isegi klišee- lik. Jutustaja poolt on see eesmärgipärane ja signaliseerib lugejale, et ka teistes olukordades ajendub Mihkli käitumine kuulekast, omakasupüüdlikust suhtu- misest mõisavõimu, viies vajadusel ka silmakirjalikkuse ning lömitamiseni. Kosjade edasilükkamine on vaid ajutine kompromiss. Kupja-Pritsu pakutud „kaup” nõuab „tüdrukuga asja tahedaks tegemist” vanemate poolt. Sellel pingelisel ajal alistub Viiu olgu siis hirmust või parema elujärje peibutusest oma mehe plaanile survestada Miinat Pritsu kosje vastu võtma. Ta põhjendab oma meelemuutust terve pere majandusliku heaoluga: „Ema ja tütar olid ise- keskes asjast kõnelnud, ilma mingisugusele abitõotavale otsusele jõudmata. Miina teadis ainult seda, et ta Pritsule minna ei taha, ja ema ainult seda, et tütar õnnetu oleks, kui ta sellele mehele läheks. Aga seal sündis emaga näda- la jooksul ime. Ta hakkas võimalikuks pidama, et Miina Pritsule läheb, ning võimalikuks pidama, et ta oma saatusega viimaks üsna rahul on. Suurem ja parem koht, rohkem loomi, rohkem vilja, rohkem piima, rohkem linu ja villu; Mihkel mõisas viinaperemees, tütar mõisas kupja naine. Tuleb mõne aja pä- rast isamajja tagasi: ega ta tühjalt tule” (ptk 6, lk 91). Järgnevas siirdkõneli- ses passuses loeb perenaine üles ettekäänete ning eneseõigustuste jada, milles Pritsu iseloomuvead tunduvad vähem olulised kui enne. Südamearmastus ei ole iseseisev väärtus; parimal juhul tasandab see pinda laste muretsemiseks. Ema pooltevahetamine ja oma mehele allaandmine Miina edasise saatuse suhtes meenutab Pearu naise mõtisklust vägivalla talumisest abielus A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimese köite teises peatükis; abiellumise hüve oli Pearu naise silmis tagasihoidlik tõus sotsiaalsel positsioonil. „Talupojamõis-

13 Kõige selgemalt, ausamalt ning otsesemalt väljendab Miina oma vastumeelsust Kupja- Pritsule alles viimases instantsis, opman Vinteri köögis: „Miina vaatas kannatlik-tüdinenud ilmel pliidi all pragisevasse tulle, mille punakas paiste ta näol heitles. „Sa tead jo, Prits, et ma mitte ei taha,” kostis siis pehme, sõbraliku häälega. „Meie ei ole teineteisele loodud. Minu veri ei tõmba sinu poole, ma tunnen seda selgesti, ja sina peaksid sest kord aru soa- ma”” (ptk 12, lk 172). Opmani ja Pritsu rivaliteedis Miina üle väljenduvad ülemkihi stereo- tüübid talupoegade, eriti nende naispere seksuaalsest lodevusest ehk promiskuiteedist.

614

Tiina Kirss.indd 614 04.09.13 16:46 tuse” feminiinses võtmes oli suur osakaal kompromissil ning kannatlikkusel, ükskõik kui jõhkra, vägivaldse või halva iseloomuga mehega harjumisel. Olu- line oli kas või pisike nihe ülespoole külaühiskonna hierarhias, saunanaisest perenaiseks saamine. Jutustaja nimetab Viiu meelemuutust irooniliselt „imeks”. Vilde ei anna oma tegelastele psühholoogilist sügavust nende siseilma kirjeldades, vaid val- gustab neid dialoogide kaudu, kohati ka iseloomu summeerivate vormelitega. Pärast Pärtli Jaani ja peatse kosilase Kupja-Pritsu külaskäiku üritab Miina oma emaga avameelselt rääkida, kuid tulemusteta. Romantilise kangelanna- na tajub Miina oma piiramisrõngast teravalt ning võtab mässulise hoiaku: „See oli pikk, pikk vaade, mille Miina nüüd ema peale heitis. See oli merehä- dalise vaade, kelle kätest viimane laevakild libisenud…. Siis aga süttis Miina pruunis silmas ere lõke, ta surus hambad kokku, lõi käed puusa ja hakkas äkki naerma. Mida ta naeris, jäi emale mõistatuseks” (lk 95). Patriarhaalses talupojaperekonnas on Viiu meelemuutus kui mitte oma tütre reetmine, siis vähemalt ema-tütre solidaarsuse murdmine, millisena Miina seda ka tõlgen- dab. Miina resoluutne naer viib tegudeni: ta häbistab oma vanemaid sellega, et põgeneb Pritsu formaalse kosjavisiidi eest vanema õe Mari juurde. Jutustaja ei unusta märkimast, et Mari on abielu kaudu paremal järjel kui isakodus: ta läks mehele kolmepäevatallu. Kui Miina kaotusvalu ning kosjahäbi on pere- konnas juba mõned päevad põetud, saabub Mari teatama, et Miina on põgene- nud tema juurde ning et ka tema ise oleks Miina asemel põgenenud. Mari ar- vab oma seniste abielunaisekogemustega, et parema talu peale saamine on tü- hine; pereõnne tagab armastus. Mari seisukoht tasandab teatud määral Miina käitumise romantilist mässuvaimu, jõudes teist teed pidi samale tulemusele. Sõlm Miina kui „elava vallasvara” ümber tõmbub kokku Kupja-Pritsu järgmises, süngemas ning konspiratiivses kosjaplaanis, mil ta veenab opman Vinterit, et too nõuaks Miina endale mõisa tüdrukuks. Prits teeb pakkumi- se magusamaks, kinnitades Huntaugu Mihklile, et oma tütart opmani juurde saates kindlustab ta endale uue talukoha ning selle üsna peatselt ka kätte saab. Naistööjõud on kergesti asendatav: kui Huntaugu Mihkel kardab Miina kui pere „ainsa palgata töölise” töökätest ilma jäämist, vastab Prits, et võtku ta teenija asemele (ptk 12, lk 168–169). Kuna see lahendus on Mihklile ma- janduslikult kahjulik, nõuab ta Miina kohese läkitamise eest uue koha juba jüripäevaks. Kahe mehe (kupja ning opmani) kokkuleppel kehtestatud järele- valve isoleeriks Miina tema perekonnaringist ning sellega kaasnevast kait- sest, andes ka võimaluse pikkamööda psühholoogiliselt õõnestada kangekael- set vastupanu Pritsu kosjadele. Mihkli kindlus uue talukoha saamises kaalub üle Viiu hirmud tütre ahistamise ees: opman Vinteri jooma- ning naistehimust on terve küla teadlik. Miina alandlik alistumine uuele pakkumisele on strateegiline edasilükkamine tütreliku alandlikkuse katte all. Miina mõistab, et kui ta keelduks Vinteri juurde teenijaks minemast, tõstetaks Huntaugu pere ka sellest talukohast välja, kus nad on seni elanud. Siingi näeme Miina tegelaskuju ülesehitust meele ja mõistuse tasakaalus: Miinat ei juhi vaid üksainus romantiline väärtus ehk südamearmastus, vaid kaine arusaamine perekonna haprast seisust ning manipuleeritavusest. „Mahtra sõjas” kujutatud sootsiumis ei näidata mehi ja naisi eraldatuna oma tegevussfääridesse, vaid toimimas suhtlusvõrkudes ning hierarhiates nii

615

Tiina Kirss.indd 615 04.09.13 16:46 perekonna- kui ka külasiseselt.14 Sarnaselt valgustatakse läbi sugudevahelised suhted mõisas. Ka on Vilde jutustaja asjaliku põhjalikkusega seletanud koormiste „naiste töö” aspekti. Üheksandas peatükis kirjeldatakse naiste teo- töid peeruvalguses: „Leelõukal saadab töötav kodakond oma pika üksluise talve mööda. Perenaine, tüdruk, tütar, kõik ketravad – osalt mõisa, osalt endale. Ahjunurgas või peerujalal põleb üks peerg teise järel söeks, lapsed kohenda- vad ja uuendavad neid järjest – see on nende amet, nende osa üldisest tööst. Tüdruk, kes mõisa ketrab, pingutab ja sihib piinliku hoolega koonla ja värtna vahel jooksvat lõnga, et ta peeneks saaks kui hing ja et talle ainust lipsukest sisse ei jääks. Sest kui viht väikesest rõngast või sõrmusest läbi ei lähe, siis on proual tüli lahti” (ptk 9, lk 127). Töökorralduse detailid antakse läbi jutustaja silmade, mis vaatavad kordamööda sisse mitmest aknast. Stseeni raamistu- sest selgub, et kirjeldatu jääb väljapoole Juliette Marchandi vaatevälja ning kõndimispiirkonda, talupoegade naisperet näeb ta vaid siis, kui nood tulevad oma töömaterjale mõisaproua käest kätte saama. Soolist solidaarsust ei saaks seisuste vahe tõttu tekkida. Selleks on Juliette, kes kuulub teeniva rahva kõr- geimasse kihti, liiga kättesaamatu. Mässu eelõhtul, kui Juuru hingekarjane Berg naised ja lapsed kõrtsi ma- nitsuskõnet kuulama kutsub, toob jutustaja lavale ka naismässaja, kes kat- kestab „haleda meeleolu”: „Keegi suur, tugev, kuivetu naine koltunud näoga, millele töö ja mure sügavad vaod künnud, astus piitade vahele ja hüüdis rä- meda mehehäälega kõrtsi sisse: „Kui mehed ei päri õigust taga, kes siis peab pärima? Kas naised ja lapsed?”” (ptk 23, lk 329). Sellele vahelehüüdele järg- neb lause, mis väljendab pastori arvamust mehe ja naise positsioonist: „Kuid õpetajal näis olevat südamest kahju, et ta lahingu peab kaotama, pealegi ühe vana naise mõjul.” Mahtra sõja rängad tagajärjed ülestõusnud talupoegade peredele on kokku võetud romaani eelviimases peatükis, pärast karistusstseeni Mahtra verepõl- lul. Siin näeme ka Vilde selektsioonistrateegia lõpptulemusi, kuna karistus- stseenis figureerivad esiplaanil kohtuprotokollides nimetatud juhid. Romaa- nis mainitakse oma õige nimega Mahtra mõisa talupoega Ado Andreid, kelle nimi on esimene Mahtra kohtuotsuses (Reinthal 1923: 116). Arvestades And- rei eelmisi kokkupuuteid seadusega – süüdistus tapmises ning karistus var- guse eest –, on tema karistus Mahtra sõjast osavõtmise eest üks julmemaid. Kuigi võiks arvata, et kohtuprotokolle lugenud Vildele ka Andrei perekonna edasine saatus silma jäi, ei leia Ado naise Anu elukäik romaanis käsitlemist, vaid jääb jutustusest välja. Ehk tuleneb see väljajätt ka ettenägelikkusest tsensuuri osas. Johannes Reinthali lühimonograafias võetakse kohtuprotokol- lide najal kokku Anu Andrei raske saatus pärast abikaasa Siberisse saatmist: ta jäi ilma ka viimasest riidest ja lõngast, mis oli temalt Mahtra valitseja Rosenbergi poolt ebaõiglaselt sisse nõutud mehe „võlgade” tasuks (Reinthal 1923: 146). Valitseja Rosenbergi ei kõrvaldatud ning Mahtra ajaloolistes allikates mõistagi puudus Juliette Marchand, täisfiktsionaalne kõrvaltegelane ning valgustuslik moraalne pedagoog. Reinthali monograafias joonistuvad tänapäeva mõistes mikroajalooliselt välja arhiivimaterjali kätketud rohked latentsed lood inimsaatusest – Mahtra sõja kui suure sündmuse mosaiikkivid.

14 Natalie Zemon Davis (1996: 103) kasutab fraasi „sugudevahelised sotsiaalsed suhted”, hoiatades, et meeste ja naiste eraldi käsitlemine ajalookirjutuses on eksitav, kuna see jätab välja nende dünaamilise omavahelise suhtlemise sotsiaalses protsessis.

616

Tiina Kirss.indd 616 04.09.13 16:46 „Prantsuse mamsel”

Kui Miina saadetakse pärast julma peksu koju tagasi, ei vaiki ta. Lugu liiga karmist karistusest liigub teenijate Maie ja Tohvri kaudu mõisa, jõudes Ju- liette Marchandi kõrvu. Juliette’i kanda on põhjalikult läbimõtestatud valgus- tusideedele tuginev kriitika kolonialismi olemusliku, oma eripärase raskusega „õrnemat sugu” rõhuva vägivaldsuse suunas. See mõistab hukka patriarhaa- di kahekordistuva rolli nii mõisas kui ka talutares. Šveitsi prantsuskeelsest piirkonnast pärit Juliette’i nimetatakse siirdekõnelises passuses „prantsuse mamsliks”, kui Juliette vana mõisniku ja mõisaproua suureks kergenduseks Herbert von Heideggi esimese kosjakatse tagasi lükkab: „Nüüd aga hüüdis üks jumalale tänu ja teine kiitis, et tüdruk on targem kui poiss, ja mõlemal oli tundmus, kui oleksid nad suurest hädaohust pääsenud! See p r a n t s u s e m a m s l i k e [minu rõhutus – T. K.] seisis ju nii madalal, et ta kõige väetimat- ki Heideggi ei suutnud teotada, ja nii madalal seisis ta, et ta tegi palga eest tööd…” (ptk 22, lk 296).15 Juliette’i kujutatakse romaanis ilusa, eksootilise ning võõrana, mis suuren- dab tema külgetõmbejõudu noorele parunile. Vaatamata tema rangele, mõis- tuslikule enesedistsipliinile lubab jutustaja samas 22. peatükis Juliette’ile mõisaprouafantaasia, milles on tugev laeng meelelisust, kuid ka moraalne kirg mõisa tingimusi inimlikumaks muuta: „Oli ju Juliette naise vaimuerku- sega palju varemini jälile jõudnud, et teda siin majas midagi ootab, mis üh- tegi noort rinda sarnasel juhul ei jäta erutamata [---] Siin aga ei puudunud ükski tingimus. Juliette’i ees seisis noor, nägus, andekas, ausameelne mees, kellega ta ruttu sõbrunenud ja kelle seltsis ta nautis seda sooja lõbu ja mõnu, mida sünnitab vastastikune meeldivus. Mis ime siis, et neiu põues midagi lõi tärkama – salaja, vastu tahtmist. [---] … ta peast lendasid terved suured tu- levikupildid läbi, mille keskpaigas seisid koos ikka jälle Herbert ja ta ise. Ta oli endale sedagi kord välja maalinud – salaja, vargsi muidugi –, kuidas ta oma osa mängiks Vaitla mõisa prouana…” (lk 297). On huvitav, et see õilis fantaasia lõpeb etnilise stereotüübiga, justkui ei oleks see enam Juliette’i, vaid mõisaperemehe ja tema abikaasa siirdekõne: „– ja seda kõik on see väike must prantslanna aidanud korda saata!” (lk 297). Mahtra ülestõusu maskuliinse süžeeliini taustal saavutab Juliette opman Vinteri seksuaalse vägivalla avaliku hukkamõistu ning opmani tagasiastumi- se. Ta suudab noorparunit veenda oma mõtteraamidest välja astuma, et teha tegelik ja otsustav samm. See mõjub rüütelliku kingitusena, kuigi Juliette loobub lõplikult armuloost Herbertiga. Romaani 29. peatükki täidab mõlema romantilise liini dénouement. Miina vooruslik maine taastub ning tema vanemate talu ei võeta kättemaksuna ära. Nagu lugejale on juba varem mõista antud, lõpeb Miina ja Päärna armulugu õnnelikult vaatamata Päärna maksi- malismile, mille juureks on temasse isa mõrva kaudu varakult sisse istutatud viha ning mille moraalselt tempereerivaks jõuks on Miina, kes jookseb Vait- last Mahtrasse, et Päärn ja Jüri „sõjast” koju kutsuda. Argument, mis mõle-

15 Et mõisnik Heidegg ja tema proua Juliette’i ekslikult prantslannaks pidasid, on näha selle atributsiooni kolmekordset kasutamist romaani 22. peatükis. Nende silmis määras sotsiaalse positsiooni seisuslik, mitte etniline ega geograafiline päritolu. Täpsemaks kui „prantslanna” ei olnud vaja koduõpetajanna iseloomustamisel minna, eriti kuna temas nähti ohtu noorparuni „äravõrgutajana”, temas seisusele sobimatu partii idee tekitajana. 617

Tiina Kirss.indd 617 04.09.13 16:46 male tulipeale veenvalt mõjub, sundides neid oma mõisast varastatud asju põõsasse heitma ning koju tagasi pöörduma, on meeste perekondlik kohus: mõlemad mehed on oma eakate emade toitjad. Ilma Juliette’i vaheleastumise ning Herbert Heideggi lootusetu, kuid rüütelliku armastuseta Juliette’i vastu oleks Päärna lugu arvatavasti lõppenud surnukspeksmisega. Nagu Walter Scotti romantismiaegsetes ajaloolistes romaanides, kujutatakse „Mahtra sõjas” väärtussüsteemi nüansseerituna, läbi rohkete kõrval- tegelaste eluvaadete, mis on täpselt kadreeritud; samale väärtussüsteemile põhineb ka peategelaste Miina ja Päärna romantiline südameliit. Seisuste- vahelised liidud, näiteks liit Juliette Marchandi (vaesunud põlisaadli tütre) ja välismaal avardatud silmaringiga noorparun Herbert von Heideggi vahel on luhtumisele määratud nii noorparuni perekonna ületamatu hukkamõistu kui ka mentaliteetide, ilmavaadete ning väärtussüsteemide konflikti tõttu. Juliette esindab südameharidust ning moraalset mõtlemist, millest mõisas on vajaka ning mis tekitab põhimõttelise konflikti tema rollis parun Heideggi laste guvernandina. Juliette’i „vagune ja tumm” abielu koduõpetaja, iroonilise nimega Gottfried Lustigiga, kes ei teeks umbrohulegi liiga, on mitte ainult Juliette’i südamearmastuse isiklik ohver, vaid tema selge mõistuse vili. Kuigi romaanis on mitmel moel paljastatud koloniaalpatriarhaadi koostiselemendid, häiritakse selle „masina” toimimist ühe väikese erandiga. Uuetoa Jüri välja- valitu, toatüdruk Mari strateegilised võtted oma armastuse, isikliku õnne ning seksuaalsuse hoidmiseks toimivad tänu noorte naiste vahelisele seisusteülese- le solidaarsusele, mis tänu Juliette’ile toob ka olulise läbimurde tavavägivalla toimimises.

Milline ajalooline romaan? Järelelud

Ann Rigney on väitnud, et ajaloolist romaani võib nimetada „iluvigadega” ehk „ebatäiuslikeks ajalugudeks” (Rigney 2001). Ajalooromaani „ajaloolise ebatäiuslikkuse hüpotees” tahab püstitada kiriku keset küla: tähendusrikast diskursust mineviku kohta loovad nii ajaloolased, kirjanikud, filmitegijad kui ka kunstnikud. Selline külalislahke inklusiivsus paraku siiski ei rahusta ran- gemate standarditega ajaloolasi ega väldi ajaloolaste ja ajalooromaanikirjani- ke ägedaid ning kroonilisi tülisid minevikudiskursuse tähenduslikkuse ning tähendusloome protsesside üle. Rigney nimetatud kolm strateegiat (selek- teerimine, transformeerimine, lisamine), mis tuginevad väitele, et ajalooline romaan on möödapääsmatult hübriidne vorm, võimaldavad romaani kompo- neerimisele palju lähemale jõuda ning mõista tegelaste kooslusest tuletatava sootsiumi toimimisreegleid. Vilde „Mahtra sõja” tegelaskonna analüüsimine sellest aspektist peab hetkel paraku jääma teist võimalust ootama. Marek Tamm on väitnud, et Jüriöö ülestõus, Mahtra sõda ning Võnnu lahing moodustavad ajalooteadvuses rahvusliku metanarratiivi, mis on loodud eelkõige kirjanduse kaudu; seega olevat Mahtra sõda „suure vabadusvõitluse” jätk (Tamm 1998) ning keskne lüli. Kirjandusloo historiograafia makrotasan- dil võib see väide õige olla, kuigi nii selle deklaratiivsus kui ka üldistusaste on nii suured, et kõik paistabki öeldud olevat. Nii see siiski ei ole, kuna väite õigsust peaks toetama vähemalt empiiriline retseptsioonilugu, mis on suurel määral kirjutamata: kes (ja millal) neid rahvuslikku metanarratiivi moodus- tavaid teoseid luges? Täpsemalt, kuna noort lugejat kujundab – vähemalt pas- 618

Tiina Kirss.indd 618 04.09.13 16:46 siivselt – kooli kirjandusõpetus, siis tuleks küsida: kas ning millal need teosed (Bornhöhe „Tasuja”, Vilde „Mahtra sõda”) võeti kohustuslikku koolikirjandus- se? Kuidas neid koolitundides tõlgendati, on teine küsimus, millele nii hästi ligi ei pääse. Kuid siin tekivad juba järgmised kõhklused seoses Marek Tam- me rahvusliku metanarratiivi vähese diferentseeritusega: Vilde teostest võeti „koolitarviduseks” 1928. aastal vabrikutööliste teemaline „Raudsed käed” ning „Külmale maale”, järgnevalt „Mahtra sõda” ning „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (Vilde 1957: 258, 261, 268, 273). Vilde ajaloolises triloogias esile toodud viis põimunud topost – talupoegade vastuhakud, linnainimeste suhtumised kehtivasse agraarolukorda (linna ja maa suhted), nõrk hariduslik põhi, lahk- usu kaasakiskuvus ning väljaränne – on märksa komplekssem, paradoksaal- sem „pundar” kui Mahtra sõja vastupanulisuse topos üksinda. Vilde triloogia ideoloogiline ning ka pedagoogiline eesmärk oli tuua lugeja teadvusesse mitte ainult „sõja” kurbmängu, võitlemist, vaid ka teisi ilminguid ning nähtusi, mida kehtiv agraarolukord ning seda reguleeriv seisus- ning seaduslik kord põhjustasid. Lugedes koolis lisaks „Mahtra sõjale” Vilde jutustusi ja romaane „Raudsed käed” ja „Külmale maale”, sai kooliõpilane paljuski nüansseeritu- ma pildi eesti rahva erinevate kihtide, linna- ja maaühiskonna kuuluvusest suurde ning kirjusse narratiivi, kui seda pakub heroiseeriva vabadusvõitluse monumentaalne sillakaar. Teisisõnu, Tamme visandatud metanarratiiv jätab umbselt rõhuva olukorra ning süte all küdeva vabaduspüüde mitmed aspektid allasurutud mõisteina varjule. Omaette iroonia on ka selles, et üks rahvusliku narratiivi hõlma all peidus olevatest lahendustest, mida tänapäevalgi „ebarahvuslikuks teoks” peetakse, nimelt väljaränne, on vabas Eestis ülimalt aktuaalne. On selge, et ilma ligipääsuta suulistele ja kirjalikele allikatele – nii rahvamälestustele, tunnistajate ning osalejate kirjapanekutele kui ka Mahtra ülestõusu ametlikele protokollidele kubermanguarhiivides, mis Vildele avati eriloal – ei oleks Vilde romaan saavutanud ei oma krobelist ehedust ega didak- tilist jõudu. Vilde triloogia on omas ajas kompleksne nähtus, kuna romaani kontekstuaalsed virvendused aitasid ajalehelugejate lugemiselamuste kaudu kujundada ka ärevaid 1905. aasta revolutsiooni eelseid meeleolusid ning meel- susi. Nii eestikeelse ajaloolise romaani alustekstina kui ka eepilise mustri- na on „Mahtra sõda” mõjutanud 1905.–1906. aasta revolutsiooni sündmuste üleskirjutusi nii ilu- kui ka mälestuskirjanduses. Selle hüpoteesi tõestami- ne nõuab aga suurt tööd ulatusliku allikmaterjaliga ning ei tarvitsegi anda tagajärgi ehk „saaki” otseste viidete ega vihjete kujul. Pigem võivad uurijale silma torgata hoiakud, meeleolud, tõlgendusmustrid, korduvad fraasid, mis osutavad kaudsetele paralleelidele „Mahtra sõjas” väljendatud meelsusega ning mille juured on kirjutaja lugemiskogemuses. Kui romaani kirjutamine sai kasu Mahtra sõjast osavõtjate kirjalikest ning suulistest mälestustest, siis oma ilmumisele järgnevas „lähitulevikus” ulatab romaan kas või sümboolselt käe revolutsioonist osavõtjate nägemustele ning ootustele. Kuuldud ja loetud lugude paljususest on Vilde „Mahtra sõtta” selekteeri- nud nii juhtumeid kui tegelasi, mis kokku annavad täiusliku pildi sootsiumi kihtidest, seda mitte ainult massistseenides, nagu rehepeks ja mäss, vaid ka küla ja mõisa vahel kulgevate lugude ja kuulujuttude võrgus ning kirjeldu- ses Ants Tertsiuse osavalt välja mõõdetud sammudest uue talurahvaseaduse mõistmisel, sellele ratsionaalsel alusel vastandumisel, abiteost hälbimisel

619

Tiina Kirss.indd 619 04.09.13 16:46 ning teekonnal Kärusse. On ka huvitav tähele panna, et Vilde triloogias kujutatud aega ning Tammsaare „Tõe ja õiguse” algust, mille teose esimene lause täpselt ära märgib (eelmise sajandi viimase veerandi alguses, seega 1875), eraldab vaid 17 aastat. Et Tammsaare päriseksostetud talu peremehe elu hajaküla raamistikus sisaldab vaid ärkamisaja sumbunud järelkajasid, on omaette küsimus. Küll aga jääb ärkamisaeg oma vaimustuste ning vihade- ga Vilde „ajaloolise triloogia” ning Tammsaare hoogustuva linnastumisaegse agraarelu vahele, justkui oleks see asetatud sulgudesse. Kui Vilde käsitlus koloniaalvägivalla soolistest aspektidest teeb Mahtra sõja kui topose seesmiselt heterogeenseks, siis milline on Mahtra järelelu kirjanduses? Aino Kallase jutustuses „Bernhard Riives” sisaldub mässu-teksti rahvuslik valulisus Bernhard Riivese dialektilises kujus ning tema dilemmas orjaliku alandlikkuse ja vaba mehe surma vahel, kui ta 1905. aasta revolutsioonile järgnenud karistussalkade ees valib peksu asemel mahalaskmise. Kallas aga ei too mässu ja mässulisi massistseenina lavale. Teiseks oluliseks mässupildiks eesti ajaloolises romaanis on Jaan Krossi „Kolme katku vahel” II köite süžeeline dominant, 1560. aastal toimunud Koluvere mäss, mille ülekan- ne romaanimõõtmesse ei ole niivõrd suurendus lakoonilisest lõigust Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikas” kui osa romaanist võrsuva fiktsionaalse kroonika metahistoorilisest selgroost. Russowi-romaanis väljapakutud mässu koodid sisaldavad nii veendunud ning kaalukat sõtta minevat talupoega, meeleheitliku bravuuriga surma sööstvat sõdijat kui ka mässu sündmuste pealtvaatajat, kes lõpuks oma käsi ei määri. Nimelt eksib Russowi tegelane, kelle „kohalolu” mässu kurbmängu stseenides on algusest peale tinglik ning unenäoline, õigel ehk võimalikult saatuslikul hetkel teelt kõrvale (buduaari). Päev hiljem kap- pab ta Koluvere all metsa, jättes vaid jälgi mällu või fantaasiasse, õnneks aga mitte plekke sõrmedele. Vilde ja Krossi vahel laiub maastik, mil kirjutati, avaldati, hiljem lausa telliti teistsuguseid ajaloolisi romaane, ka neid, mis rajanesid imaginaarselt täiuslikuks konstrueeritud heroilistel etappidel eesti rahva ajaloos, Sigtuna vallutamine nende hulgas. Mahtra-tekst, kas või oma minevikulise läheduse tõttu (nagu seda intervalli on manamisi sõnastanud Ene Mihkelson oma romaani „Nime vaev” alguses) on värvitud higi, vere ja häbi porise seguga. April- lis 1988 toimunud Tartu muinsuskaitsepäevade meeleavaldusi vaadates kuuleb Mihkelsoni romaani jutustaja ühe naise hüüet, kes rahvahulgas visalt et- tepoole tungib: „Ma olen Mahtra sõja veteraan!” (Mihkelson 1994: 5.) Teadliku lugeja jaoks on selle anonüümseks jääva naise hõise kas huvitav anakronism (kuna 1988. aastal on võimatu, et ükski Mahtra sõja veteran enam elus oleks ning naise hüüe murrab tõenäolisuse piire) või siis Marek Tamme metanarra- tiiviga sarnane liigendus: sama sillakaar ühendab muistset vabadusvõitlust, talupojaülestõuse (Pühajärvel, Mahtras), Vabadussõda ning laulva revolutsiooni avatakte. Anakronismi hüpotees on hoopis ergutavam kui metanarratiiv ise: pigem osutab anakronism metanarratiivi konstrueeritusele ning asetab selle iroonilisse valgusse, mistõttu ilmneb metanarratiivi ülilihtsustus ning selle varju jäävad paradoksaalsused. On korduvalt küsitud, enamasti skepsise või kahetsusega: miks kirjandus „teeb” rahvale ajalugu? Imaginaarne ehedus, patriootilise paatose äratamine, millega seletatakse ajalooromaani toimet rahva ajalooteadvusele, võivad tuua pedagoogilist kasu, kui romaane loevad õigel ajal õiged inimesed. Sama oluli-

620

Tiina Kirss.indd 620 04.09.13 16:46 ne, kui mitte olulisem on professionaalsetest ajaloolastest koosneva lugejaskonna kriitika ning hoiatused anakronismide, vigade või „kraavikaldumiste” eest. Ehk ei olegi nii lihtne nentida, et rahvusliku ajalooteadvuse kujundamisel on kirjanikud olnud peaosas ning ajaloolaste ülesandeks on jäänud „käibi- va metanarratiivi teaduslik lihvimine, allikate ja autoriteetidega toestamine” (Tamm 1998: 401). Lisaks avameelsele dialoogile erinevatel tasanditel „mi- nevikuvajaduste” üle olevikus – tähendab minevikutarbe üle, mida rahuldab kultuuriliselt instrumentaalne kirjandus – oleks kasulik valgustada ajalooliste romaanide poeetikat, neis kujutatud sootsiumi heterogeensust, kindlasti ka lugemisajalugu. Seekaudu valgustuks teravamalt need dünaamilised prot- sessid, mille kaudu „ajalooliku” romaani fantaasiaküllus kujundab reaalsete lugejate minevikutunnetust.

Kirjandus

A l t t o a, Villem 1973. Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn: Eesti Raamat. D a v i s, Natalie Zemon 1996 [1976]. Women’s history in transition: The European case. – Feminism and History. (Oxford Readings in Feminism.) Toim Joan Wal- lach Scott. Oxford: Oxford University Press, lk 79–104. Der Ehste... 1861 = Der Ehste und sein Herr. Zur Beleuchtung der öconomischen Lage und des Zustandes der Bauern in Estland. Berlin: Verlag Rudolph Gaert- ner. H o b s b a w m, Eric J. 1959. Primitive Rebels: Studies in Archaic Forms of Social Movement in the 19th and 20th centuries. Manchester: Manchester University Press. J õ g i, Mall 2007. Dokumentaalromaan XX sajandi algusest. – Eduard Vilde, Mahtra sõda. Tallinn: SE&JS, lk 415–427. K a h k, Juhan 1958. 1858. aasta talurahvarahutused Eestis: Mahtra sõda. Tal- linn: Eesti Riiklik Kirjastus. K a n g r o, Bernard 1940. Romaani tulek meie kirjandusse. – Eesti Kirjandus, nr 8, lk 331–339. K r u u s, Hans 1927. Pühajärve sõda 1841. a. Tartu: Loodus. L a a n e s, Eneken 2012. Vaba mees Bornhöhe „Tasujas”. Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 481–498. L u s t, Kersti 2003. Mahtra sõda. – Vikerkaar, nr 10/11, lk 121–130. M a n z o n i, Alessandro 1984. On the Historical Novel [Del romanzo storico]. Transl. by Sandra Bermann. Lincoln: University of Nebraska Press. M i h k e l s o n, Ene 1994. Nime vaev. Tallinn: Eesti Raamat. R e i n t h a l, Johannes 1923. Mahtra sõda: Talurahva rahutused Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul. Tallinn: Rahvaülikool. R i g n e y, Ann 2001. Imperfect Histories: The Elusive Past and the Legacy of Ro- mantic Historicism. Ithaca: Cornell University Press. S a l u, Herbert 1964. Eduard Vilden historialliset romaanit. Helsinki: Suomalai- sen Kirjallisuuden Seura. S a l u, Herbert 1981. Kuhu päike ei paista. Ühiskondlikke probleeme Eduard Vil- de loomingus. Stockholm: Välis-Eesti ja EMP. S c h o r, Naomi 1978. Zola’s Crowds. Baltimore: Johns Hopkins University Press. S t o l e r, Ann Laura 2002. Carnal Knowledge and Imperial Power: Race and the Intimate in Colonial Rule. Berkeley: University of California Press. 621

Tiina Kirss.indd 621 04.09.13 16:46 T a l v o j a, Rait 2009. Mahtra sõjas langenute ja karistatute elulugudest. – Igihal- jas Vilde. Artikleid 2005–2009. Koost ja toim Livia Viitol. Tartu: Eesti Kirjan- duse Selts, lk 120–130. T a m m, Marek 1998. Jüriöö-tekst eesti kultuuris. – Looming, nr 3, lk 401–411. T u g l a s, Friedebert 1909. Eduard Vilde ja Ernst Peterson. – Noor-Eesti III. Tar- tu: Noor-Eesti kirjastus. V i l d e, Eduard 1949. Mahtra sõda. Neljas trükk. (Kooliväljaanne 12.) Vadstena: Kirjastus Orto. V i l d e, Eduard 1957. Artikleid ja kirju. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

The Mahtra War(s): Representations of gender and social relations in Volume I of Eduard Vilde’s historical trilogy

Keywords: historical novel, social relations of gender, colonial violence, peasant rebellions, Eduard Vilde

This article examines the social relations of gender in Eduard Vilde’s historical novel Mahtra sõda („The Mahtra War”, 1902), focused on the widespread peasant rebellions of 1858 in northern Estland. It is argued that gender is a major axis for the representation of village life as the novel analyzes the intrusion of colonial violence into a peasant family through sexual abuse of young women who worked as servants at the manor and their forced marriages, emphasizing that women’s survival strategies and resistance are shown in the context of gendered social relations. The Trauerspiel of the Mahtra rebellion draws close attention not only to the event’s structure and pathos, but also to its extended costs of the subsequent brutal punishment to the peasant family. Amidst the two intersecting romantic plots, the Swiss-French governess Juliette Marchand articulates Enlightenment critique of the practices of colonial violence and the institution of serfdom. Vilde’s historical trilogy deserves further analysis in light of current debates concerning the poetics of the historical novel, and on the novel’s contextual impact on the prodromes of the 1905 revolution.

Tiina Kirss (b. 1957), PhD, Estonian Institute of Humanities, Tallinn University, professor of cultural theory, [email protected]

622

Tiina Kirss.indd 622 04.09.13 16:46 VÄLJATUNG KUI VÄLJAKUTSE Eesti viikingiromaanid ja mälupoliitika 1930. aastatel*

LINDA KALJUNDI

ellar Grabbi meenutab 1938. aasta üldlaulupeo ajal etendatud muistse vabadusvõitluse ainelist vabaõhulavastust „Maa vabaduse eest” nii: H„Ratsanikud kihutasid väljaku ühest servast teise, sõdalased kisendasid ja jooksid rahva vahelt läbi, taprid tuhisesid, odad vihisesid ja laululaval käis armutu mõõgavõitlus, rahvarõivas naised leelotasid ja Eesti vanemad pidasid kõnesid. Poisile oli see kõik väga põnev ja rahvale meeldis” (2008: 172).1 Militarism, rahvuslus ja etenduslikkus võtavad hästi kokku tendentsid, mis valitsesid 1930. aastate mälupoliitikat ehk minevikuga ringikäimist nii riiklikul, teaduslikul kui ka populaarsel tasandil.2 Käesoleva artikli huvikeskmes seisab veel teinegi sõdadevahelisele ajale iseloomulik suundumus: ajalooliste sidemete rõhutamine Skandinaaviaga. Mõlemad püüdlused, eestlaste ajaloo võidukaks ja põhjamaiseks ümberkujundamise seob tihedalt ühte senisest koloniaalajaloost kaugenemise ja sellele alternatiivide otsimise soov. Kolo- niaalajaloo pärand ja seda seljatada püüdev mälupoliitika moodustavadki olulisima taustsüsteemi, millest lähtuvalt asutakse analüüsima 1930. aastate viikingiromaane ehk teoseid, mis näikse esmapilgul pakkuvat parimaid või- malusi rakendada ellu uue, võiduka ja põhjamaise ajaloo loomise eesmärke. Sellele lisandub küsimus kultuurimälu meediumide eripäradest ja oma- vahelistest suhetest. Nagu hästi teada, sai 1930. aastate teisest poolest eesti ajalooromaani teine kuldaeg. Väide, et eesti mälupaigad rajanevad ennekõi- ke kirjanduses loodud lugudele, on viimasel ajal sageli kõlanud ja kahtlemata põhjendatud. Jüriöö ja samuti muistse vabadusvõitluse näitel on Marek Tamm tõdenud, et „Eesti rahvuslik ajalookultuur on olnud eeskätt kirjanike kujundada” (Tamm 2012a: 65; vrd Tamm 2012b, Laanes 2012). See ei ole iseenesest üllatav – nagu Ann Rigney (2001: 53) on tabavalt osutanud, toimivad just ilukirjanduses loodud lood kultuurimälu loomisel iseäranis tõhusalt ning seda nii vormi kui ka esteetika tõttu. Esiteks on nende levitamine ja tiražee- rimine suhteliselt odav ja kerge. Teiseks on romaanid ja jutustused mõjusad tänu oma poeetilistele ja narratiivsetele omadustele, nagu näiteks sündmuste sidus esitamine ja samastumisvõimalus. Kolmandaks kätkeb ilukirjandus endas võimalusi luua alternatiivseid lugusid (Rigney 2001: 53–55), mis on eriti oluline XIX sajandil esile kerkinud nn noortele, ajaloota rahvustele nagu eestlased, kellele ajaloolised allikad ei pakkunud kuigi palju kangelasi ja lugusid, millega nad oleksid võinud või soovinud samastuda (Kaljundi, Kļaviņš 2011: 430). * Tänan heade nõuannete eest uurimisrühma „Ajalooromaan kui kultuurimälu meedium” liikmeid, eriti Piret Peikerit ning samuti Marek Tamme. 1 Näidendi autor oli Henrik Visnapuu ja helilooja Eugen Kapp. 2 Hea ülevaate selle peamiselt Teise maailmasõja ja totalitarismi järgsete ühiskondade minevikusuhte analüüsimisel kasutamist leidnud mõiste, nagu ka sellega paljuski sarnaste terminite „ajaloopoliitika” ja „minevikupoliitika” kohta pakub Tamm 2012d: 130–132. 623

Linda Kaljundi.indd 623 04.09.13 16:47 Viikingiromaanide puhul ei huvita meid siiski mitte lihtsus, vaid keerukus – see, kuidas ilukirjandus võimaldab teatud juhtudel märksa paremini kui nii mõnigi teine kultuurimälu meedium vaadelda neid raskusi ja väljakutseid, mida ajaloo ümbertegemine endaga kaasa tõi. Kahtlemata ei puudunud oma paradoksid ka nendel rituaalsetel ja monumentaalsetel suurvormidel, millega Eesti ajaloo skandinaviseerimist paljuski läbi viidi.3 Nii kujunes Eesti kui ajaloolise Põhjamaa üheks olulisemaks sümboliks Pirita klooster, mille nurgator- nis lehvisid kõrvuti Eesti ja Rootsi lipp. Birgitiinide ordusse kuulunud kloostri rajamine annab tõepoolest märku ajaloolistest sidemetest Rootsiga. Kumma- tigi on kloostri rajatised oma monumentaalsuses – millel rajanes ka Pirita kui mälupaiga atraktiivsus (Kaljundi 2007) – mälestusmärgiks pigem siinmail elanud sakslastele, kuna u 1402. aastal rajatud klooster oli ehitatud ammu enne Rootsi aega ja suuresti Saksa ordu initsiatiivil (Kreem, Markus 2007). Ent kui arhitektuursed vormid ei pruugi selliseid mõrasid kuigi kergekäeliselt paljastada, siis viikingiromaanides üllatabki esmajoones see, kui hästi nad toovad ilmsiks, et mineviku ümberkirjutamine ei ole sugugi lihtne. See ei tähenda, et 1930. aastate mõjukaimad viikingiromaanid, millest järgnevalt peaasjalikult kõneletakse – Karl August Hindrey „Urmas ja Merike” (2 kd, 1935–1936) ning August Mälgu „Läänemere isandad” (1936)4 – oleksid kirjandusteostena kuidagi keerulised. Küll olid nad omas ajas kahtlemata kaalukad: nende autorid olid tuntud kirjanikud, teostele said osaks suur lugejamenu, kiidusõnad kriitikutelt ja ka riiklik tunnustus.5 Kuigi nii Hindrey kui ka Mälk osalesid innukalt 1930. aastate „võidujooksus minevikku” (Laaman 1936: 1017) ning mõlemalt ilmus ka teisi ajalooainelisi teoseid,6 kujunesid neist ajalooromaani buumi juhtivad autorid just tänu viikingiromaanidele. Ning ehkki nõukogu- de perioodil olid mõlema autori teosed pikalt keelatud kirjanduse nimekirjas, võib tänu paguluses ja 1990. aastatest alates ka Eestis ilmunud kordustrükki- dele pidada mõlemat romaani siiani eesti kultuurimälus ringlevaks – isegi kui nende tõsiseltvõetavuse haripunkt on ammu möödas.7

3 Nagu nt võimsate ehitusmälestiste restaureerimine, monumentide rajamine [Gustav II Adolfi monument Tartus (1932) ja nn Rootsi lõvi Narvas (1936) (Burch, Smith 2007)] ning avalikud pidustused ja tseremooniad [Tartu Ülikooli 300. (1932) ja Pirita kloostri 500. aas- tapäeva (1936) tähistamine]. 4 Eesti viikingite ainelisi teoseid sündis teisigi. Neist kirjutas oma ainsas Eesti-ainelises ajalooromaanis „Viikingite jälgedes” (1936) ka noor Karl Ristikivi. Selle peategelased pole siiski sõdalased, vaid meresõitjad, kes avastavad Ameerika. Ristikivilt on ilmunud ka tuntuim Sigtuna lugude paroodia, novell „Sigtuna väravad” (samanimelises kogumikus 1968. aastal), kuid selle tegevustik Eestiga enam otseselt ei seondu. 5 Teoste retseptsioonist annab hea ülevaate Hilve Rebane (1991). Hindrey „Urmas ja Me- rike” pälvis Eesti Panga auhinna (1937). Mälgule oli määratud Riigivanema auhind tema eelmise ajalooromaani „Surnud majad” (1934) eest. 6 Mälgult oli varem ilmunud Põhjasõda kujutav romaan „Surnud majad” (1934) ning hiljem XVIII sajandist Vabadussõjani ulatuv panoraamromaan „Avatud värav” (1937); Hind- rey oli ajaloo ainetel varem avaldanud jutustuse „Vikerlased” (novellikogus „Armastuskiri”, 1933) ja hiljem muistsest vabadusvõitlusest jutustava diloogia „Loojak” (1938). 7 ENSV-s peeti Hindrey teoseid nõukogudevastaseks ja Mälgu raamatute uustrüki vä- listas esialgu tema põgenemine Rootsi. Kokku on mõlemast viikingiromaanist ilmunud neli väljaannet. „Urma ja Merikese” 2. trükk ilmus paguluses 1948., 3. tr Eestis 1990. aastal [koos esitrüki kaanekujunduse ja mõningate illustratsioonide ning Ülo Tedre (1990) järel- sõnaga], 4. tr ilmus aastal 2008 (Eesti Päevalehe ja Ajakirja Akadeemia „Eesti loo” sarjas, koos Tedre juba varem ilmunud järelsõnaga). „Läänemere isandate” 2. trükk ilmus paguluses aastal 1951, kusjuures Mälk lühendas selle jaoks romaani veerandi võrra ja mahendas 624

Linda Kaljundi.indd 624 04.09.13 16:47 Neid teoseid järgnevalt analüüsides võetakse niisiis ette omamoodi wal- terbenjaminlik katse lugeda võidukat ajalugu vastukarva. Olles mõjutatud Esimesest maailmasõjast ja natsionaalsotsialismi esiletõusust Saksamaal, kritiseeris Walter Benjamin oma kuulsas essees „Ajaloo mõistest” (1940) XIX sajandi historitsistlikku traditsiooni, mille valikukriteeriumid eelistasid „võit- jate ajalugu”. Ta kutsus üles „sugema” ajalugu „vastukarva” ning otsima üles nimetute ohvrite ja rõhutute mälu (Benjamin 2010: 172). Nagu järgnevalt selgub, on see ülesanne 1930. aastate Eesti kontekstis siiski mitmetahulisem. Oli ju Eesti ajaloo rahvuslik versioon varasemalt samastunud just rõhutute ja nimetutega – toimides teatud mõttes vastumäluna baltisakslaste dominee- rivale „võitjate ajaloole”. Nüüd aga, üritades võtta üle või imiteerida võitjate hegemoonilist minevikuversiooni, soovis see ohvrikogemuse kõrvale jätta. Ehk nagu tõdeb Benjamin: „Need, kes parajasti valitsevad, on aga kõikide nende pärijad, kes on kunagi võitnud. ... Kõik, kes kuni tänase päevani iial on või- dule jõudnud, marsivad kaasa triumfikäigus” (Benjamin 2010: 172). Küsides selles uues ajalooversioonis välgatavate mõrade, lõhede ja ebakindluse järele, seostab siinne käsitlus need rõhutute mälestuse tagasituleku ning samuti kolonialismi pärandi peegeldumisega ilukirjanduses.8

Võiduka ja põhjamaise mineviku poole

Viikingiromaanidele lõi niisiis soodsa ootushorisondi 1930. aastate teisel poolel, riigirahvusluse kõrgajal Eesti mälupoliitikas toimunud märkimisväärne taktikamuutus. Kui varem oli eestlaste ideoloogiline sõnum rajanenud ebaõig- laselt vallutatud ja orjastatud, kuid suure muistse kultuuripärandiga rahva moraalsele üleolekule, siis nüüd sooviti seda riiklikul, teaduslikul ja popu- laarselgi tasandil üha enam asendada võidukate narratiividega. Pole üllatav, et seeläbi tõusid mäletamise keskmesse just sõda ja sõdalased. Eesti ajaloo põhisündmusteks said Vabadussõda ning nn muistne vabadusvõitlus, mida sageli käsitleti kahe osana ühest ja samast – lõppkokkuvõttes võidukast – sõ- jast, mille eesmärk oli rahvusriiklik iseseisvus.9 Sellega ei kaasnenud mitte üksnes ajaloo üldine militariseerumine, vaid ka orienteerumine võitudele, mille üheks iseloomulikumaks näiteks on vaidlused Jüriöö ülestõusu kui ikkagi kaotatud lahingu mälestamise ümber (Tamm 2012a: 70–72). Teiseks viikingite esiletõusu soosivaks teguriks olid juba mainitud püüded Eesti ajalugu skandinaviseerida. Noores vabariigis oli Skandinaavia orientat- sioon tugevalt esindatud – selle üheks tuntumaks näiteks on geograaf Edgar Kanti käibele toodud Baltoskandia mõiste.10 Ehkki põhjamaiste sidemete tu- gevdamise soovi juures mängisid rolli ka julgeolekupoliitilised kaalutlused mõneti ka ideestikku. 3. tr ilmus Eestis 2000. ning 4. trükk 2008. aastal [samuti „Eesti loo” sarjas, koos Ain Mäesalu (2008) järelsõnaga]. 8 Kolonialismi märkide avaldumisvormide analüüsimisele kui ühele perspektiivikamale postkoloniaalse teooria rakendamisvõimalusele Eesti ainese puhul osutab ka Tiina Kirss (2001: 677). Vt ka Piret Peikeri artiklit käesolevas erinumbris. 9 Muistse vabadusvõitluse ja Vabadussõja ühtepõimise kohta vt Tamm 2012b; Kaljundi, Kļaviņš 2011: 431–436; Selart 2003. Vabadussõja kujundamisest Eesti ajaloo kulminatsiooniks ja erinevate kultuuriliste meediumite rollist selles vt Brüggemann 2003. 10 Algselt pakkus termini välja Sten De Geer. Eesti-Rootsi regionaalse diskursuse arengut sõdadevahelisel ajal on hiljuti põhjalikult analüüsinud oma magistritöös Mart Kuldkepp (2010).

625

Linda Kaljundi.indd 625 04.09.13 16:47 (Jaanson 1990), võib samavõrd oluliseks pidada mälupoliitilist dimensiooni ning soovi ehitada kaitsevall Vene ja ennekõike Saksa koloniaalajaloo vastu. Kõnekalt on sarnane Skandinaaviale lähenemise tendents nii mineviku kui oleviku perspektiivis esindatud ka sõdadevahelises Läti vabariigis (Misāns 2008: 188). Igipõliseid Skandinaavia-sidemeid asuti rõhutama arheoloogia ja kunstiajaloo uurimisel ning mälestiste heakorrastamisel. Ajaloolist narratiivi korrastavate printsiipidena omandasid valitseva positsiooni idee „vanast heast Rootsi ajast” ja selle väiksem veli, „vana hea Taani aeg”.11 Kuna viikingiromaanid seovad Eesti ajaloo ennekõike Rootsiga, siis huvitab meid esmajoones kujutelm kuldsest Rootsi ajast, mida eesti ajalookirjutuses oli hakatud popula- riseerima juba XX sajandi alguses (Reiman 1908, 1916).12 Kuigi see idee seostub tugevalt kriitikaga kohaliku Saksa ülemklassi vastu, on „vana hea Rootsi aeg” ilmekas näide selle kohta, et ideoloogilisest vastandumisest hoolimata võtsid eesti rahvuslased baltisaksa ajalooversioonist üle palju rohkem elemente, kui me oleme harjunud arvama. Teatavasti pärineb tugevalt Rootsi-meelne (ja luterlik) hoiak juba XVI ja XVII sajandi ajaloolastelt, iseäranis Balthasar Russowilt13 ja Christian Kelchilt, kelle kroonikates peegeldub kaasaegse Lii- vimaa ülemklassi poolehoid Rootsile. Toonane svekofiilsus juurdus baltisaksa historiograafias ja kandus hiljem üle eesti rahvuslikku ajalookirjutusse. Võib oletada, et kujutelm kuldsest Rootsi ajast pakub teatavat kergendust ajaloopildis, mida muidu painab pikk, 700-aastane orjaöö – vahepealne väl- gusähvatus pimeduses võimaldab väikest hingetõmbeaega, mis ei lase koloniaalajaloo pingel liiga suureks kasvada. Et alternatiivide järele oli vajadust, sellele osutab XIX ja XX sajandi vahetusel eesti rahvuslikus ajalookirjutuses jõuliselt esile kerkinud Soome-seoste rõhutamine – ehkki kõnekalt pärineb ka Eesti-Soome keelesugulusele rajaneva ühtekuuluvuse idee baltisaksa auto- ritelt (Põldvee 2013). Kummatigi eelistati sõdadevahelisel ajal pigem Rootsi orientatsiooni. Ühelt poolt tõi see eestlaste ajalukku suurriikliku üleolekutun- de: esile tõsteti teemasid, mis seostusid Rootsi paremusega nii võimu kui ka vaimu vallas – ehk peaasjalikult sõdades, maa administreerimisel ning ülikoo- li- ja rahvahariduses. Teisalt kätkes see endas tõsist probleemi: varjatud kolo- niaalajalugu. Nagu osutatud, oli Eesti mineviku Skandinavisierung atraktiiv- ne paljuski seetõttu, et see võimaldas eemalduda Saksa ja Vene ehk viimaste koloniseerijate pärandist.14 Rootslased aga on „vana hea Rootsi aja” skeemis kaotanud pea kõik koloniseerija negatiivsed omadused. See tekitab küsimuse: kas kolonialismi pärandist on sellise tehingu kaudu võimalik üle saada? Tule- me selle juurde viikingiromaane analüüsides veel tagasi, oletades, et neid võib seostada sooviga põhjamaastada ka eestlaste kõige vanem ajalugu ja ühtlasi kasutada ära Skandinaavia mineviku üht kõige atraktiivsemat osist.

11 „Vana hea Taani aja” puhul mängib veelgi suuremat rolli selle lühidus (Taani ülemvõim Põhja-Eestis kestis 1237–1346) ja allikate vähesus, mis võimaldavad Taani valitsusaega kujutada suuresti imaginaarse alternatiivina Saksa koloniaalvõimule. Siinse erinumbri kontekstis võib lisada, et Taani utoopia leidis oma täiuslikuma väljenduse siiski alles kahes XX sajandi lõpu ajalooromaanis, milleks olid Bernard Kangro „Kuus päeva” (1980) ning Jaan Krossi „Väljakaevamised” (1990). 12 „Kuldse Rootsi aja” idee genealoogia kohta vt Laidre 1994; Kuldkepp 2013. 13 Balthasar Russowi mõju kohta kohalikule ajaloomälule vt ka Juhan Kreemi artiklit käesolevas erinumbris. 14 Mõistagi ei saa sakslasi pidada koloniseerijateks mitte riiklikul tasandil, vaid seoses saksakeelse ülemklassi pikaajalise domineerimisega Eesti aladel.

626

Linda Kaljundi.indd 626 04.09.13 16:47 Ilmselgelt evib eesti oma väike „valküüride lend” ka laiemat tagapõhja, peegeldades viikingite rahvusvahelist populaarsust, mis oli saanud alguse juba XVIII sajandil ning muutunud XIX sajandil lausa suurmoeks. Nii osutab nende omaksvõtmine hästi, et eesti rahvuslik minevikuloome sõltub kuvandi- test ja vormilistest väljendusvahenditest, mida rahvusvaheline repertuaar pakub. Tühjalt kohalt ei pidanud viikingiromaanide autorid alustama ka kohaliku kultuurimälu plaanis. Eestis oli viikingite kodustamisel mänginud juhtrolli XX sajandi alguse noor rahvuslik kunst. Selle tuntuimaks näiteks on Nikolai Triigi triptühhon „Lennuk” (1910), mis näitab Kalevipoega seilamas viikingi- laeval. Siinjuures tuleb Skandinaavia, eriti Norra rahvusromantilise kunsti mõjude kõrval rõhutada ka Vene eeskujusid. Eraldi väärib esiletõstmist Triigi ja mitmete teiste eesti rahvusromantiliste kunstnike õpetaja Nikolai Roerich, keda viikingiajastu tugevalt paelus.15 Kuigi viikingiromantika toob rahvusro- mantilisse kunsti terve hulga lahingustseene ja tubli annuse sõjakust (Levin 2010: 111), siis esmajoones saab eesti viikingite kunstilistele kujutistele tun- nuslikuks laeva motiiv,16 mis oli viikingite sümboliks mõistagi ka rahvusvahe- lises plaanis. Kõnekalt kohtab seda isegi Noor-Eesti III albumi kaanel (autoriks taas Triik), kuigi üldiselt seostatakse seda liikumist minevikuromantika seljatamisega. Viikingilaeva kujutise populaarsus jätkus Eesti Vabariigi ajal ja levis laialt tarbegraafika, näiteks Peet Areni kujundatud viikingilaeva kujutisega postmarkide (1919–1922) vahendusel. Arvestades, et kohalik kultuu- rimälu ei sisalda üldiselt kuigi palju ajaloo visualiseeringuid ja seetõttu omandavad olemasolevad kujutised suure kaalu,17 võib viikingite kestvat visuaalset kohalolu pidada iseäranis mõjusaks. Sõdadevahelisel ajal ei sündinud kuigi palju suuri ajaloopilte, kuid kõnekalt kasutab üks väheseid erandeid samuti viikingite motiivi. Nimelt plaaniti Kadriorgu rajatud presidendi kantselei hoone (1937–1938) koosolekusaali külgseinale kududa Arne Mõtuse kavandi järgi suur piltvaip, mis kujutaks Eesti muistseid vanemaid viikingite saadi- kuga lepingut sõlmimas (Kalm 2010a: 374). Lisaks olid eesti viikingid noores rahvuskultuuris kohal ka etendatuna: 1928. aastal tuli esimese eesti ooperina Estonia teatris menukalt lavale Evald Aava „Vikerlased”, mida kanti Han- no Kompuse esmalavastuses ette 22 korda, tolle aja kohta ebatavaliselt palju (Mikk 1999). Voldemar Loo libreto rajanes Karl August Hermanni jutustusel „Auulane ja Ülo” (1887), mis oli esimesena viikingite teema eesti ilukirjandusse toonud. Nii loo kui ooperi võtmesündmus on eestlaste rünnak Sigtuna vastu 1187. aastal. Ka Hermanni jutustuse ja veelgi enam Sigtuna juurde tuleme järgnevalt tagasi. Tervikuna on eesti viikingid hea näide selle kohta, et ajaloomälu tuumaks olevad sündmused, tegelased ja paigad sünnivad enamasti erinevate meediumide koostöös. Ann Rigney (2005: 20) sõnutsi luuakse kultuurimälu „tagasi- pöördumise abil, külastades neidsamu kohti, korrates neidsamu lugusid”. Tei- sisõnu tagab kultuurimälus ringlevate nähtuste, tegelaste ja sündmuste tä-

15 Roerich õpetas Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis, kus lisaks Trii- gile õppisid ka Aleksander Uurits, August Jansen, Jaan Vahtra ja Peet Aren (Levin 2010: 111–112). 16 Viikingilaeva motiiv levis graafikast (Aleksander Uuritsa „Laulik”, 1912) õli- (Väiko Tuule „Lennuk”, 1915) ja seinamaalini (Peet Areni „Viikingite meresõit” Kalevi seltsimajas). 17 Heaks näiteks selle kohta on ka Friedrich Ludwig von Maydelli baltisaksa vaatenurgast ning Saksa romantismi võtmes loodud ajaloopiltide mõju eesti kultuurimälule (Kaljun- di jt 2013).

627

Linda Kaljundi.indd 627 04.09.13 16:48 henduse tõhususe mäletamistoimingute korduv sooritamine ning ühe ja sama minevikunähtuse taasesitamine erinevates meediumides. Viikingite puhul on liiklus toimunud ennekõike visuaalkultuuri ja ilukirjanduse vahel, mis on Rigney sõnutsi kõige tõhusamad meediumid (Rigney 2005: 20). Veelgi enam, eesti viikingiromaanid jätkasid viikingite visuaalse kujutamise traditsiooni: seda tänu nii „Urma ja Merikese” kui ka „Läänemere isandate” rohketele il- lustratsioonidele, mille autoriks oli mõlemal juhul Peterburis õppinud kunstnik Eduard Järv. Järv illustreeris mitmeid rahvust loovaid teoseid, sealhulgas paljusid 1930. aastate juhtivaid ajalooromaane.18 Kõrvalepõikena väärib mai- nimist, et tema kujundatud oli ka 1930. aastate lõpul ülimalt populaarseks ja Pätsu ajale omamoodi emblemaatiliseks saanud viikingilaeva kujutisega sõlg (Kalm 2010b: 601), mis viitab veel kord tarbekunsti rollile viikingite pideva vaateväljas hoidjana. Kuna illustratsioone ei ole hilisemates väljaannetes enam kasutatud, vähemalt mitte täies mahus, siis võib kergesti unustada, kui- võrd oluline oli toonase ajaloolise ilukirjanduse jaoks seos ajaloo visualiseeri- misega. Hindrey ja Mälgu teoste puhul loovad mitmed Järve illustratsioonides kasutusel olnud motiivid, eriti ohtralt kasutamist leidev laevakujutis, seose kultuurimälus juba olemasoleva eesti viikingite kuvandiga. Kaanel ning il- lustreeritud päis- ja vahetiitlitel seilavad laevad juhatavad visuaalselt sisse mõlema romaani ja enamiku nende peatükke. Sümbolstaatuse omandavad laevad ka tekstisiseselt, ilmudes nähtavale mõlema romaani avaridades. Kuigi eelnevalt on rõhutatud eri meediumides loodud kujutiste üksteist vastastikku toetavat rolli, mis aitab kinnistuda kujutelmal eesti viikingitest, siis ei tähenda see, et taasesitamist tuleks mõista mehhaanilise kopeerimise ja juba olemasoleva tähenduse tiražeerimisena: iga taasesitus kannab tähen- dust edasi, aga ka kujundab seda ümber, tuues endaga kaasa uued tõlgendu- sed ja kommentaarid (Rigney 2005: 20). Siinkohal ei jõua üksikasjalikumalt arutleda kõigi muutuste üle, mida viikingite sõnaline taasesitamine paratamatult kaasa toob, kuid siiski joonistub järgnevalt välja märkimisväärne tei- senemine, mille eesti viikingid piltidelt mahaastumisel läbi teevad.

„Urmas ja Merike” ning „Läänemere isandad” kui 1930. aastate ajalooromaanid

Tuleb möönda, et vormiliselt on 1930. aastate suured vikerlaste-romaanid kül- laltki erinevad. Mis aga teeb peaaegu võimatuks kõneleda Mälgust ilma Hind- reyta või Hindreyst ilma Mälguta, on sarnased taktikad ja teemad, mille abil nad tegelevad rahvusliku ajaloo parandamisega – nagu ka sarnased viisid, misläbi nad teevad ilmsiks selles paremas ajaloos ilmnevad mõrad. „Urmas ja Merike: Lugu aasta tuhat ümber” on ennekõike perekonnasaa- ga. Selle peategelane Urmas pärineb suursugusest Soontagana perekonnast, kuid on sattunud sõjaretkel leedulaste kätte vangi. Romaani alguses avastab koju naasnud Urmas, et ta on kaotanud kõik: perekonna talu ja vara on läinud lunaraha katteks, tema noor naine ja väike poeg on surnud. Sellel, kuidas Urmas võidab tagasi ja topeldab oma ühiskondliku staatuse, rajanebki teose I osa üsna klassikaline ja ootuspäranegi süžee. Ta hangib enesele uue rikku-

18 Järve kujundatud olid Hindrey „Loojak” (1938), Albert Kivika „Nimed marmortahvlil” (1936) ja Enn Kippeli „Meelis” (1941).

628

Linda Kaljundi.indd 628 04.09.13 16:48 se, rajab veelgi suurema talu ja pere ning saab kihelkonna- ja maavanemaks. Ent kui romaani I osa on tõeline edulugu, kus Urmal õnnestub mängeldes kõik, mida ta ette võtab, siis II osas jääb ta uuesti oma varast ilma ja satub võõrsile – ning sedapuhku kogukonna poolt pagendusse mõistetuna. Ta soetab küll uue varanduse, kuid nüüd juba mereröövlina ehk väljaspool tunnustatud ühiskondlikke hierarhiaid. Viimaks tuleb pagendatud kangelane siiski tagasi, et päästa hätta sattunud kodumaa – ja langeb lahingus. Mälgu „Läänemere isandate” peategelane on samuti suurvanema poeg – Alar Saaremaalt Lehholinnast. Romaan ise on aga pigem seiklusjutt maalt ja merelt. Alari tegemised pakuvad laias valikus kõiki neid ebatavalisi juhtumisi ja olustikku, mis tõusevad kõrgemale oleviku argipäevast: kangelas- tegusid ja kauneid naisi, imelisi pääsemisi jmt. Siiski peitub selle seiklusliku loo taga suurem eesmärk: nagu ka romaani alapealkiri „Romaan eestlaste vii- kingiajast” kuulutab, on selle sihiks luua pilt muistsete eesti viikingite väge- vusest. Saaremaa valimine tegevuspaigaks on ootuspärane ning mitte ainult seetõttu, et Mälk oli saarlane ja seostas kodusaarega ka oma kirjanikuprofii- li. Saaremaad nimetatakse eesti mereröövlite kodusaareks juba ajaloolistes allikates ning ka hilisemas eesti rahvuslikus kultuurimälus seostuvad eesti viikingid esmajoones selle saarega. Sisult ja vormilt vastavad mõlemad romaanid üsna hästi klassikalisele, XIX sajandi ajalooromaani vormile, nii nagu Georg Lukács (1955) seda on mää- ratlenud. Nad on vormilt eepilised ning keskenduvad suurele murrangule ehk võitlusele vanade ja uute ühiskondlike formatsioonide vahel, kujutades seda tegelaste kaudu, kelle elu muutused ümber kujundavad. Romaanide peategelased on fiktiivsed, kuid nende seiklustele pakuvad kinnitust ajaloolised isikud ja sündmused. Samuti pööravad mõlemad teosed ohtralt tähelepanu mineviku olustiku, iseäranis rahvakultuuri võimalikult üksikasjalikule kujutamisele. Kui üldiselt on selline totaalse retrospektiivi loomise püüdlus tunnuslik XIX sajandi klassikalisele ajaloolisele romaanile (Lukács 1955, vrd Anderson 2011), siis Eestis iseloomustab see pigem 1930. aastaid. Rahvusliku ajalooromaani esimese tõusulaine ajal oli eestlaste ajalugu puudutavaid uurimusi muidugi vähe ning detailseid kirjeldusi polnud võimalik luua – erandiks on siin Andres Saali püüdlused muistse miljöö rekonstrueerimisel. Teised autorid projitseerisid minevikku XVIII–XIX sajandi mõisaolustiku19 või muutsid muinasaja kirjelduse tugevalt etnograafiliseks. Viimase suundumuse kohta pakub hea näite Hermanni eelmainitud jutustus „Auulane ja Ülo”, milles ohtrad rahvalaulude, -tantsude ja -riiete kirjeldused loovad ühtaegu arhailise ja ajatu laulupeomeeleolu. 1930. aastatel ajalooromaani viljelenud autorite käsutuses oli aga hulgaliselt uusi käsitlusi arheoloogia, etnograafia, folkloristika ja ajaloo vallast, mida toona rahvusteadustena iseäranis soositi ja mis keskendusid programmiliselt eestlaste (resp. talurahva) ajaloo uurimisele (Tamm 2012c: 40–41, vrd Kirss 2008: 224). Nagu kirjanike nii oli ka teadlaste eesmärk luua võimalikult täieline kirjeldus muistsest minevikust ja selle tavadest, mida mõisteti omakorda kaasaja rahvuslike väärtuste ja kultuuri vundamendina. Rahvuse muistse ja autentse eluviisi (re)konstrueerimisele on pööratud väga palju tähelepanu ka viikingiromaanides. Eriti Hindrey püüab anda Mui- nas-Eestist ja selle ühiskonna toimimisest võimalikult kõikehõlmava pildi. Et-

19 See tendents, mis mõistagi aitas kaasaja lugejal minevikutegelastega kergemini samastuda, on iseloomulik näiteks Eduard Bornhöhele (Laanes 2012: 483). 629

Linda Kaljundi.indd 629 04.09.13 16:48 nograafilise mõõtme omandab elukeskkonna üksikasjalik kujutamine: kirjeldamist leiavad mitte üksnes linnused ja elamud, vaid ka nende sisemus ja seal leiduvad esemed, samuti söök ja jook. Tervikuna joonistub romaanides välja suhteliselt jõukas, heaperemehelik, korrastatud maailm; selle keskmes seisab heal järjel küla, mida valvab veidi eemal paiknev linnus. Ühelt poolt rõhutab rahvuse muistse elukeskkonna kirjeldus erinevusi kirjanike kaasajast – see- sugused arhailisuse märgid on vajalikud tõsiseltvõetavuse ja põnevuse loomiseks. Hoolikat rekonstruktsiooni täiendab omakorda uusvana keelekasutus, mis väljendub eriti tugevalt koha- ja isikunimedes. Mälgu romaanis esineb tegelaste kõnes sageli ka vanasõnu, samuti leidub rahvalaulude imitatsioone, mille autoriks oli kirjanik ise (Saks 1936). Teisalt juhivad kirjeldused järjepi- devalt tähelepanu sarnasustele, mis võimaldavad lugejal selles muinasmaas tunda ära oma kodumaa. Kaasaegse Eestiga loovad tiheda seose taluelu ja talupoegkonna kujutamine, samuti maakondlike ja kihelkondlike piiride ja piirkondlike eripärade rõhutamine. Moodsa rahvusluse vaimus väljendavad neid igale kandile ainuomased rahvariided. Kaardistatud saavad isegi mur- ded. Kokkuvõttes loob seesugune kirjeldus pildi rahvusterviku ühtsusest ning seda täiendavast sisemisest mitmekesisusest ehk piirkondlikest eripäradest, mis pakuvad kinnitust terviku täielisusele. Samuti on viikingiromaanid heaks näiteks selle kohta, et igasugune mälu- poliitika on lahutamatult seotud oleviku poliitika ja selle huvidega. Mõlemat romaani lugedes torkab kiiresti silma, et need ei rõhuta mitte üksnes eestlaste sõjalist võimsust ja võite, vaid ka tugeva valitsuse ja eliidi – „vanemate ja enamate” – vajalikkust. See eristab neid toonase ajalookirjutuse peavoolust, mida Hindrey ja Mälk üldiselt üritavad järgida. Teatavasti sai sõdadevahe- lisel ajal valitsevaks kujutelm Muinas-Eestist kui demokraatlikust proto- riigist, mis harmoneerus moodsa arusaamaga ideaalsest ühiskonnakorrast, pakkus kinnitust omariikluse auväärse ajaloo kohta ja võimaldas tõlgendada noort vabariiki muistse riigi õigusjärglasena.20 Mälgu romaanis tõuseb isanda märksõna esile nii välis- kui ka sisepoliitilises plaanis. Teos ei kuuluta mitte ainult muistsete eestlaste sõjalist võimsust, vaid toonitab hoolega toonase eliidi vägevust ja privileege, maalides muinasühiskonnast selgelt hierarhilise pildi. Hindrey Urma suhtumine on veelgi markantsem, kuna romaanis veel igati eksisteerivas muinasdemokraatias näeb ta peamist ohtu Eesti julgeole- kule. Juureldes võimaluse üle koondada maakondi ja maakaitset ühise juhi või isegi kuningavõimu alla, saab demokraatia seljatamine tema peamiseks sihiks. See sarnaneb mõneti omas ajas mõjuka harrastusajaloolase Juhan Luiga (1922–1926) seisukohale, mille järgi jäi Muinas-Eesti ristisõdijatele alla just oma liigse demokraatlikkuse tõttu. Mõlemal juhul toimib see omamoodi lak- muspaberina, mis osutab, et modernse riikluse ideaale ei õnnestu minevikuga sajaprotsendiliselt ühitada: kui kaasajas on see projektsioon veel kasutatav noore riigi legitimeerimiseks,21 siis sellega minevikus opereerimine on juba märksa keerulisem. Samas sobivad ideed vanemate ja enamate rollist hästi Pätsi ja Laidone- ri riigipöördele (1934) järgnenud autoritaarse ajastu ideoloogiaga. Oma rolli mängisid ilmselt ka kummagi kirjaniku ideelised tõekspidamised ja ühiskond- 20 Nende ideede innustunuim ja mõjukaim eestkõneleja oli toonane juhtiv õigusteadlane, poliitik ja minister Jüri Uluots. 21 Nii mängis ka Uluotsa nägemuses olulist rolli idee, et muinaseestlased eelistasid sõdi- mise asemel lepinguid ja diplomaatiat. 630

Linda Kaljundi.indd 630 04.09.13 16:48 lik roll. Kui Mälk oli üks poliitiliselt kõige enam soositud kirjanikke, pälvides erilise tunnustuse märgina riigilt talu, siis Hindrey kujutas endast vastuolu- lisemat figuuri. Ühelt poolt oli ta igipõline boheemlane ja maailmarändur, teisalt loomupärane konservatiiv, kelle eluvaates ja loomingus evisid tähtsat kohta aumõiste ja aristokratism (Hinrikus 2010). Ajastuspetsiifiliselt võib demokraatia vastustamise taga aga täheldada veelgi ulatuslikumat muutust, mis võiks anda märku katsest läheneda n-ö võitjate ajaloole. Sest koos unis- tusega feodaalsest Eestist tõstsid viikingiromaanid kilbile väärtused, millele varasem, valgustuse keskaja kriitikale tuginev rahvuslik ajalooversioon oli vastandunud. Seega võiks seda tingimisi nimetada eemaldumiseks valgustuse pärandist, mis, nagu hästi teada, oli loonud eeldused eesti rahvusluse ja rahvusliku ajalootõlgenduse tekkele ülepea (Undusk 1997). Veelgi enam, kõige ra- dikaalsema ja mõjukama Balti valgustaja Garlieb H. Merkeli (1798: 248–249) sulest pärineb algselt ka idee muistsete eestlaste demokraatlikust ühiskon- nakorraldusest, mida ta ajastuomaselt kõrvutab Antiik-Kreeka linnriikide- ga. Nii omandab demokraatia ideaalide väljavahetamine feodaalse keskajaga seostuvate väärtuste vastu veelgi märgilisema tähenduse. Mälk ja Hindrey sooritavad sarnase tehingu nagu baltisaksa ajaloomälu loojad XIX sajandil, kes mitte üksnes ei kasutanud hiilgavalt ära romantismile omast keskajavai- mustust, vaid ühtlasi pöörasid otsustavalt selja valgustajatele. Selle kõrval ei saa välistada, et säärases tugeva juhi ihaluses peegelduvad laiemaltki ajastule omased muutused. Nimelt tärkas huvi feodaalse riigi vastu 1930. aastatel mujalgi, jõudes äärmuseni Führerikultust kultiveerival Saksa- maal. Selle mõjul muutus tuntavalt ka nägemus keskaegsest riigist (Althoff 1990: 5 jj): institutsioonide ja seaduste arengu asemel asuti rõhutama isiklikke alluvussuhteid ning valitsejate erilist rolli. Mõistagi haakus tõlgendus, mille kohaselt olid igal indiviidil valitseja ees isiklikud kohustused, hästi kaasaegse poliitilise eliidi huvidega. Lisaks oli arusaam niisugustest liitudest eripäraselt maskuliinne. Tuleme viimase märksõna juurde veel tagasi, kuid olgu siinkohal tõdetud, et ka eesti viikingiromaanid näevad olulisima ühiskondliku jõuna meestevahelist solidaarsust. Idee riigist kui meesliidu loomingust oli samuti tugevaimalt esil Saksamaal, ehkki see ei pääsenud kunagi ainuvalitsevaks (Koshar 2000: 137). Ülaltooduga ei soovita öelda, nagu oleksid eesti viikingiromaanid kuidagi spetsiifiliselt natsionaalsotsialistlikud, vaid osutada nende seostele laiemate mentaliteedimuutustega – nagu ka tõsiasjale, et eesti kul- tuurimälu arenguid tasub alati vaadelda laiemal taustal. Teiseks aja märgiks on romaanide võiduhimulisus. Selles aspektis oli ilukirjandusele antud ülesanne võrdlemisi keerukas – seda nii eesti ajalooromaani kui ka rahvusliku kultuurimälu plaanis üldisemalt. Nagu on hästi näidanud Jeffrey K. Olick (1994), ei mõjuta mineviku mäletamist mitte üks- nes olevik, vaid ka sellesama mineviku varasema mäletamise ajalugu. Ehk nagu on tõdenud Ann Rigney, ei ole ajalookirjutuse alguspunkt mitte vaikus, vaid see, mis on varem juba öeldud, ning ka revisionistlikud tööd on interteks- tuaalselt seotud nende kirjutistega, mida nad soovivad kõrvale heita (Rigney 1992). Alates Eduard Bornhöhe ja Andres Saali teostest on eesti ajaloolise ilukirjanduse keskmes seisnud suur ühiskondlik muutus, nagu klassikalisele ajalooromaanile kohane. Samas tekitab ristisõdade ja kolonisatsiooniga kaasnenud murrangu tõlgendamine katastroofina võtmelise erinevuse eesti varas- te ajalooromaanide ning XIX sajandi suurte rahvuste ajalooromaanide vahel,

631

Linda Kaljundi.indd 631 04.09.13 16:48 mille allhoovuseks on „tugev progressinarratiiv” (Anderson 2011). Selle asemel sisaldab eesti ajalooline ilukirjandus endas jõulist kuld- ja kangelasajastu kaotamise narratiivi, mis kerkib esile juba esimeses eesti rahvusliku ajaloo manifestatsioonis, kunsteeposes „Kalevipoeg” (1862). Võiduka ajaloo loomine eeldas niisiis eesti ajalooromaani olulist ümber- kujundamist. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks rida teisi probleeme. Esi- teks, eesti ajaloo rahvuslikku versiooni vaevab võitude vähesus: suurem osa selle kangelaslikke hetki seostub kaotatud võitlustega. 1930. aastate tähtteo- sed võtsid kiiresti kasutusele peaaegu ainsad võidud, mida rahvuslikul kaano- nil pakkuda oli: Vabadussõja ja Ümera lahingu.22 Võitude vähesusele lisandub kohe teinegi kitsaskoht: isegi kui Vabadussõja võit annab tähenduse ka kõigile minevikus osaks saanud kaotustele ja võimaldab vaadelda neid osana samast, lõppkokkuvõttes võidukast võitlusest, siis jääb nende kahe võidu vahele ikkagi suur, 700-aastane tühimik. Ning see tühimik ei ole tegelikult muidugi tühi, vaid pilgeni täis kolonialismi pärandit. Sellega seoses näikse viikingiromaanid pakkuvat välja vägagi kavala lahenduse: nad asetavad oma tegevustiku eelkoloniaalsesse aega. Nii viivad nad lõpule suundumuse, mida võime eesti ajalooromaani juures täheldada selle algusaegadest peale: juba Andres Saali omas ajas mõjukas ristisõdade aineline triloogia ei edene pärast esimesena avaldatud osa, kus on ära kasutatud ristisõdade algusesse jäävad võidud, ajaliselt mitte edasi (ehk vältimatu allajäämise poole), vaid tagasi, sügavamale muinasaja poole.23 Nagu Tiina Kirss (2008: 216) on seoses Hindrey ja Mälguga osutanud, näib pilgu pööramine eelkoloniaalsele muinasajale kätkevat endas lubadust luua tõhusaid vastunarratiive koloniaalsele alandusele: eelkoloniaalne kuldajastu võiks olla „aseaine, mis kompenseerib nii retooriliselt kui ideoloogiliselt hilisemaid komplekse, mis seostuvad alaväärsuse, marginaalsuse ja subalternsu- sega”. Kirsi sõnutsi (2008: 219) on eesti ajalooromaani kahe kõrgaja, XIX sajandi lõpu ja 1930. aastate vahel leidnud aset „metanarratiivne nihe”. Kui XIX sajandi eesti rahvuslased võitlesid koloniaalajaloo mallide vastu, siis 1930. aastate viikingiromaanid näivad vastandumise pingest justkui vabad olevat: „julgelt ja enesekindlalt kuulutavad nad ühe rahva uhket, autonoomset eksistentsi nende võimu kõrghetkel” (Kirss 2008: 219). Siiski ei pruugi kolonialismi pärandist sel moel olla kerge mööda pääseda. „Läänemere isandad” kujutab selle kohta iseäranis head näidet, nagu on osutanud ka Kirss (2008: 222). Romaani avapeatükis, mis kannab kõnekat pealkirja „Ohutuled”, teevad teose kollektiivsed peakangelased, saarlased kaubaretke Väina jõele. Ükskülas on nad tunnistajaks Saksa kaupmeeste ja misjonäride saabumisele liivlaste asualadele ning kuulevad ühtlasi, et liivlased ja sakslased on sõlminud lepingu. Seega, Mälgu justkui eelkoloniaalsed kangelased satuvad kohe tegevustiku alguses silmitsi koloniaalse Liivimaa alusnarratiivi – ehk Henriku Liivimaa kroonika 1180. aastatesse paigutuva avastseeniga, mis evis sümboolset väärtust nii kohalikus koloniaaldiskursuses kui ka konkreetsemalt XIX sajandi baltisaksa ajaloomälus (vt Henriku Liivimaa kroonika

22 Vastavalt Albert Kivika „Nimed marmortahvlil” (1936) ja Mait Metsanurga „Ümera jõel” (1936). 23 Vrd Nirk 1966: 487. Tegevustiku kronoloogiat arvestades järjestub Saali triloogia järg- miselt: „Aita” (1891), „Leili” (1893), „Vambola” (1889). Eesti ristisõdu puudutab ainsana „Vambola”, kuna aga „Aita” ja „Leili” kujutavad sellele eelnenud liivlaste võitlust ristisõdi- jate vastu.

632

Linda Kaljundi.indd 632 04.09.13 16:48 I.2, aga ka I ja II raamat üldisemalt). Kangelasajastu ei ole veel lõppenud, romaan ei ole veel õieti alanudki, aga kolonialismi vari on juba kohal. Veidi teisel moel on koloniaalvallutuse pärand kohal Hindrey romaanis. Kuigi tegevustik paigutub ristisõdadele eelnenud aega, vaatab teos ärevalt tulevikku, aimates koos Urmaga ette Eesti jäämist Vene ja Skandinaavia krist- like kuningriikide vahele. Nagu öeldud, näeb Urmas lahendust feodaalkorras, mis võimaldaks võimalikule sissetungile vastu panna. Vaidlused ja sisemono- loogid muutuvad peategelasele aegamööda painajalikeks, kuid lootusel ühis- konda muuta ei lasta täide minna ja peale jääb vanadesse kommetesse klam- merdunud talupojarahva vastuseis. Lisaks on romaanis „Urmas ja Merike” äh- vardavalt kohal ka kõige hilisem kolonisaator, Venemaa, kelle kohta Hindrey tihti kasutab penetreerivat metafoori: venelane on nagu maa sisse löödud talb. Venelasi ja eriti vene sõjamehi kujutatakse romaanis niivõrd negatiivselt, et teost võiks pidada isegi venevaenulikuks – see tendents ei ole 1930. aastate ajalooromaani puhul muuseas haruldane.24 Vene ohuga seostuvad ka romaani II osa raamistavad ajaloolised sündmused: alguses vallutab Kiievi suurvürst Jaroslav Tark Tartu linnuse (1030). Seega toimub enamik II osa tegevustikust linnuse tagasivallutamise ootuses, mis leiab aset romaani viimastel lehekül- gedel (ja ajaloos 1061. aastal). Sellega jõuab lõpule ka Urma lugu, kes lahingu käigus langeb.

Sigtuna, sugu ja staatus

Lisaks eelkõneldule toovad viikingiromaanid ilmsiks rea teisi probleeme, mis vaevavad võiduka ja sõjaka rahvusajaloo loomist. Ennekõike osutavad nad hästi, et see ei eeldanud mitte üksnes sündmuste repertuaari ja aegruumi, vaid ka ajaloolise kangelase ja tema moraalse sõnumi ümberkujundamist. Nii Hindrey kui Mälgu teoses on vägagi olulisel kohal uut tüüpi, militaarse ja maskuliinse kangelase vormimine. Ehkki ka varasemas ajalooromaanis on rahvuse kehastajaks meeskangelane, kelle kaudu on võitlus loostatud ning omandanud moraalse põhjendatuse, pööravad viikingiromaanid senisest märksa suuremat tähelepanu militaarsele maskuliinsusele. Sellele ei paku eesti varasem kultuurimälu kuigivõrd palju tuge. Oleks väär öelda, et seal ei esine üldse sõjakangelasi, ent neid ole kuigi arvukalt. Nappuse olulisim põhjus peitub eesti rahvusliku ajaloo loomise printsiipides: rahvusel, mis on ajalooliselt samastatud talurahvaga ja mille ajalugu jätab välja ülemklasside ajaloo, ei saagi olla kuigi palju ajaloolisi sõjakangelasi.25 Ja veel vähem on seal võidukaid sõdalasi. Kahtlemata võib ka kaotatud võitlus olla vägagi kange- laslik ja kasutuskõlbulik – mõelgem vaid Kalevipoja, Lembitu ja Tasuja trio

24 Venelaste seostamine võika vägivallaga on iseäranis omane Enn Kippeli teostele „Suure nutu ajal” (1936) ja „Kui raudpea tuli” (1938) – ehkki praegu on tuntumad kirjaniku hilisemad, tugevalt venemeelsed teosed. Eelnimetatud romaanid kirjeldavad vastavalt Liivi sõda ja Põhjasõda ning ka Hindrey romaanis „Urmas ja Merike” sarnanevad Vene sõdalaste kui barbaarse ja julma „teise” kirjeldused tihti just nimetatud sõdade kujutamise traditsiooniga. 25 Et sõjaajaloo ja -kangelaste kasinus hakkas 1930. aastatel probleemiks kujunema, osutavad ka üleskutsed kaasata eestlaste ajalukku Saksa ordu Liivimaa haru ja Rootsi suurrii- gi sõjad, väites, et rahvas oli neid toetanud nii varustajate kui ka lihtsõduritena. Selle idee mõjukaim eeskõneleja oli Johann Laidoner (1938). Tänan Juhan Kreemi sellele tähelepanu juhtimast. 633

Linda Kaljundi.indd 633 04.09.13 16:48 peale. Need eesti arhetüüpsed kangelased on kaotustest hoolimata traagilised ja heroilised. Ent eesti viikingid erinevad neist ühes olulises punktis ning see ongi ilmselt kõige radikaalsem uuendus, mille nad endaga kaasa toovad: kui traditsioonilised eesti rahvusliku ajaloo kangelased võitlevad maa kaitseks ja vabastamise eest või rahva rõhumise vastu, siis viikingid tungivad ise välja ja teistele rahvastele kallale. Ning see, et nendes romaanides ei kirjutata eestlaste ajalugu enam kaitse- ja ohvripositsioonilt, muudab moraalset sõnumit juba märgatavalt. Seega seostub eesti viikingite kõige suurem uudsus nimelt ründepositsiooni võtmise ja väljatungiga. Küsides, milliseid tagajärgi evib ühe koloniseeritud rahva jaoks kaitsesõja taktika väljavahetamine ründesõja vastu, tasuks alustada vikerlaste agressiooni kõige olulisemast sihtmärgist, juba mainitud Sigtunast. „Läänemere isandates” on Sigtuna ründamine teose loogiliseks kulminatsiooniks. Hindrey romaani on sõjakäik lisatud hoopis epiloogina, kuna see toimub umbes sada aastat hiljem kui ülejäänud tegevus. Et epiloog toimib põhimõtteliselt ka iseseisva novellina, annab märku selle hilisem iseseisev avaldamine.26 Seda enam näitab epiloogi lisamine, et eesti viikingeid on raske konstrueerida ilma Sigtunata, isegi juhul, kui „Urma ja Merikese” lõpp tegelikult juba kätkeb ühte võidukat lahingut, võitu venelaste üle Tartu all 1061. aastal. Esialgu võib Sigtuna retke valimine võidukate romaanide aineseks tunduda isegi liiga enesestmõistetav: see on ainuke suur eestlaste väljatung, mida rahvuslikul ajalool on välja pakkuda. Ometigi ei ole eestlaste Sigtuna sõjakäik saadaval mitte iseenesest, vaid tänu sellele, et rahvuslik kultuurimälu on ta omastanud ja sündmuse tänu pidevale kordamisele kaanonisse kinnistanud (Vallas 1990). Sama kehtib eesti viikingite kohta ülepea, kuna XIX sajandi rahvuslikel ajaloolastel tuli kõigepealt luua arusaam, et ka muistseid eestlasi võib käsitleda viikingitena. Selle ülesande muutsid keerulisemaks kirjalikud allikad, mis kujutasid eestlastest meresõitjaid tugevalt negatiivses võtmes: tuntuimad on Henriku Liivimaa kroonika teated saarlastest mereröövlite kohta. Seega pakkusid need üksnes esmast ainest, mille põhjal tuli positiivne pilt alles luua ja ühendada see toona käibel oleva viikingite kuvandiga. Selleks käidi lauale Sigtuna kaart ja kõige mõjusamalt tegi seda Carl Robert Jakobson oma esimeses isamaakõnes (1868, trükis 1870/71), mille sõjakas toon tähis- tas teatavasti eesti rahvusliku ajaloo loomises märkimisväärset pööret (Viires 2001: 32). Sigtuna lugu kasutas Jakobson näitamaks muistseid eestlasi vä- gevate sõjameestena, rõhutades ühtlasi retke kestvat mälestust. „Rootslaste suus liiguvad aga praegu veel kõiksugused juttud selle linna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste vahvusest seal juures” (Jakobson 1991: 18–19). Ka järg- nevates rahvusliku ajaloo kaanonit loovates tekstides mainitakse esmajoones hirmu, mida eesti sõjamehed tekitasid.27 See motiiv lähendab neid juba oluliselt klassikalisele viikingite kuvandile, mis jätab harva rõhutamata, kui tugevalt viikingid eurooplasi kohutasid (Gurevitš 1975: 7–11).

26 „Urma ja Merikese” epiloogi avaldas Hindrey novellikogus „Hukatus Mälaril” (1939), puhastades selle enne viidetest romaanile. Retkest Sigtunasse kõneleb teinegi Hindrey novell „Sigtuna häving” samanimelises novellikogus (1938). Sigtunale viitamine mõlema kogu- miku pealkirjades annab veel kord märku teema atraktiivsusest. 27 Jakob Hurda „Pildid isamaa sündinud asjust” ei maini Sigtunat, kuid nimetab saarlasi „kardetavateks mereriisujateks” (Hurt 1879: 7). Motiiv rändab ka ilukirjandusse, nii et Karl August Hermann (1887: 10) väidab oma Sigtuna jutustuses eestlased olevat olnud kardetud terves Põhja-Euroopas.

634

Linda Kaljundi.indd 634 04.09.13 16:48 Kes täpselt 1187. aastal rikkale Rootsi kaubalinnale Sigtunale kallale tungisid, jääb teadmata. Eri allikad ja ajaloolased on ründajateks pidanud nii eestlasi, kurelasi, karjalasi kui ka venelasi. Eestlaste osalust Sigtuna ründa- misel ei saa lõplikult kinnitada ega ka suisa ümber lükata: hiljuti on näiteks Enn Tarvel (2007) ja Ain Mäesalu (2008) pidanud seda üsna tõenäoliseks. Sa- lapäraseks on Sigtuna vallutamise muutnud kaasaegsete allikate puudumine – vanim kirjeldus pärineb alles XIV sajandist. Samuti pole teada, kui ulatuslik linna rüüstamine oli.28 Seesama ebaselgus paistab aga olevat ka Sigtuna hilisema tähelennu aluseks, kuna seda ei püüdnud omastada mitte ainult eestlased, vaid paljud teised rootslaste naaberrahvad – eriti need, kelle ajaloos nappis võidukaid sündmusi, nagu näiteks lätlased või soomlased.29 Allikate vähesus puudutab muidugi viikingiperioodi üldisemalt, võimaldades eriti rahvusliku ajaloo algusaegadel paindlikumat müüdiloomet ja muutes selle perioodi alternatiivse ajaloo loomise ainesena veelgi atraktiivsemaks. Sellest hoolimata ei saa öelda, et Sigtuna kasutamine olnuks liiga lihtne. Nagu öeldud, eeldas see harjumuspärase kaitse- ja ohvripositsiooni asenda- mist väljatungiga. Säärase strateegia uudsusele osutab seegi, et Hermanni jutustuses Sigtunast (nagu ka ooperis „Vikerlased”) on tegemist veel tasuret- kega, mida põhjendab nii ajaloo- kui ilukirjanduses levinud klassikaline nai- seröövi skeem: selles loos on rootslased tunginud Eestimaale ja viinud hulga eesti neitseid Sigtunasse vangi. 1930. aastatel kätkes sõjakäigu mäletamine endas mitmeid teisigi vastuolusid. Näiteks tekib eesti rahvusliku ajaloo põhja- maastamise püüete taustal kohe küsimus: milleks rünnata ideaalset samastu- mise objekti, Skandinaaviat? Ka Mälgu romaanis rünnatakse Sigtunat naise pärast, mis osutab veel- kord sedalaadi võtete laiale levikule ajaloolise ainese käsitlemisel. Siiski tasuks uurida, kuidas see seletus toimib 1930. aastate viikingiromaanides välja joonistuvate sooliste suhete taustal üldisemalt. Nagu juba öeldud, on teostes loodava uue ajaloo tuumaks uut tüüpi kangelane. Nii Mälk kui ka eriti Hind- rey tegelevad hoolikalt muistse ja autentse maskuliinsuse konstrueerimisega, mistõttu mõlemad teosed kujutavad endast peaaegu õpikunäidet Judith But- leri (1990) krestomaatiliseks osutunud väite kohta, et meheks saadakse ainult mehelikkuse normide pideva kordamise kaudu. Teatavasti ei sõltu Butleri järgi sugu sellest, kes me oleme, vaid sellest, mida me teeme. Selle fenomeni puhul, mida ta nimetab soo performatiivsuseks, ei sõltu tulemus mitte ühe- kordsest teost, vaid tsiteerivast praktikast, mis nõuab sotsiaalsete normide pidevat, igapäevast kordamist ja tsiteerimist nii kõnes kui teos (vt ka Laanes 2009). Teod, mida me peame selleks sooritama, sõltuvad niisiis sotsiaalsetest tavadest. Eesti viikingite puhul sõltusid need ennekõike arhailise, autentse maskuliinsuse kohta käivatest kujutelmadest, mida olid suuresti kujundanud romantism ja moderniseerumisega kaasnenud maskuliinsuse kriis ning mille ilmekaks näiteks on keskaegsete rüütlite kultus XIX sajandil. Mõlemas romaanis välja joonistuv maailm on rõhutatult maskuliinne, karm ja eepiline: selles valitseb sõdalasmoraal, järjepidevus kulgeb meesliini

28 Vt Mäesalu 2008. Igal juhul on alusetu juba Jakobsonil (1991: 19) esinev ja hiljem laialt levinud väide, et Sigtuna mahapõletamine sundis rootslasi asutama uue pealinna Stockhol- mi. 29 Misāns 2008: 188. Muuseas ilmus ka Soomes 1936. aastal oma Sigtuna-romaan, Väinö Kainuu „Finnit tulevat”.

635

Linda Kaljundi.indd 635 04.09.13 16:48 pidi isadelt poegadele ja peategelaste teekonda valvavad esiisade vaimud. Sa- muti domineerivad mõlemas teoses sellised rõhutatult arhailised maskuliinsed tegevused nagu sõja- ja jahipidamine ning meresõit, kummastki ei puudu ka metsikus looduses rändamine (veel üks XIX sajandil esile tõusnud mehelikkuse atribuut). Urmas kehtestab end kohe romaani alguses küpse maskuliinse kangelasena, sooritades terve rea rõhutatult mehelikke tegusid (tapab karu ja tarva, taltsutab hobuse ning märgina juba tsiviliseeritumast maskuliinsusest asub juhtima linnuse ehitamist). Mälgu peategelane Alar on romaani alguses alles noor vanemavõsu, kes peab veel täismeheks kasvama, mistõttu tema puhul selguvad mehelikkuse normid õpiprotsessi käigus. Siiski ei ole suhe soo- normidega kerge kummalgi juhul, vaid seda saadab alaline ärev juurdlemine selle üle, millised ikkagi on mehele sobilikud viisid. Soorollide väljajoonistu- misega kaasneb pidev meheliku ja naiseliku käitumismustri vastandamine ja eristamine. Klassikaliselt seostub selle tähtsaim mõõdupuu tunnete väljanäi- tamisega, mida peetakse mehe puhul kõlbmatuks ka kõige äärmuslikumatel juhtudel. Emotsionaalne Alar püüdleb terve romaani vältel sõnaahtruse ja tundekülmuse poole, oma korduvate eksimustega neid norme pidevalt meelde tuletades. Urma ülesanne on aga olla uhke ükskõiksuse ideaali kehastaja, kelle võime oma tundeid ka kõige suurema ebaõnne puhul alla suruda leiab rohkesti rõhutamist. Siiski peab ka tema endale sisemonoloogides pidevalt meelde tuletama, et selleks kohustab teda tema sugu ja oht vastasel korral naiselikuna näida. Muistse ja autentse maskuliinsuse loomist toetab naiste alistatud rolli järjekindel rõhutamine mõlemas romaanis. Tõdemus, et naiste näitamine alamana aitab rõhutada meeste ülemust, võib tunduda sama triviaalsena kui tähelepanek, et klassikalised rahvuslikud ajalood on kirjutatud meeste perspektiivist. Siiski hakati naistele ajaloos aktiivsemat rolli omistama nimelt sõdadevahelisel perioodil (Malečková 2008: 186–191), mis mõistagi seostub naiste muutunud ja laienenud ühiskondliku rolliga. Seda enam tasub pidada tähenduslikuks viikingiromaanide suurt tähelepanu soolistele rollidele ja eri- nevustele – seda just sõjakat, ründavat tüüpi maskuliinse kangelase uudsuse ja sellest johtuva võimaliku ebakindluse tõttu. Nii tõusevad mõlemas romaanis jõuliselt esile paljud teemad, mis aitavad rõhutada naiste soopõhist ala- väärsust. Sageli tehakse juttu vastsündinud tüdrukute metsaviimisest. Juba neiuikka jõudnutega seoses rõhutatakse nende madalamat positsiooni paari- suhetes, kuna naiste „tõmbamine” ja ostmine nii kaasaks kui orjaks on mõle- mas romaanis sagedane motiiv.30 Samavõrd oluliseks muistse maskuliinsuse loomise vahendiks on polügaamia rõhutamine, seda iseäranis „Urmas ja Meri- keses”. Väiteid eestlaste mitmenaisepidamise kohta leidub juba keskaegsetes materjalides ja Hindrey kaasajaks olid need kinnistunud nii ajalookirjutuses kui ka kultuurimälus laiemalt. Siiski on seda võimendatud tähelepanu, mis teemale tema romaanis osaks saab, raske mitte pidada kõnekaks. Nii on naiste arv „Urmas ja Merikeses” üheks olulisemaks peategelase staatuse tõusu markeriks. Veelgi enam, Urmas mitte ainult ei oma tervet hulka naisi – kelle arv kasvab võrdelises seoses tema ühiskondliku staatuse tõusuga –, vaid ta ka ehitab igale naisele ja selle lastele oma maja. Nii hakkab tema talu viimaks

30 „Urmas ja Merikeses” on esimeseks suuremaks seikluseks rännak Peipsi taha, et sealt endistele lindpriidele naisi tuua ehk osta. Orjatüdruku motiiv raamistab ka „Läänemere isandate” avapeatükki.

636

Linda Kaljundi.indd 636 04.09.13 16:48 meenutama väikest küla. Säärane liiasus või topeldamine on Hindreyle üldi- semalt omane: enamasti sooritab Urmas kõiki oma staatust ja mehelikkust kinnitavaid tegusid mitu korda ning evib vastavaid tunnusmärke rohkem kui ühes eksemplaris. Samas käib see liiasus käsikäes teatud ambivalentsusega. „Urmas ja Me- rikeses” avaldub see kõigepealt juba seoses romaani alguses figureerivate lind- priidega. Kirjeldused selle metsade taga paikneva, loomanahkadesse rõivastu- nud sõjameeste ja küttide kommuuni elust viivad maskuliinsusega seonduvad kujutelmad äärmuseni ning osutavad ühtlasi nende ülevõimendamises peituvale tupikule. Veelgi paremaks näiteks on romaani teine peategelane, Merike ehk Urma n-ö peanaine. Nimelt on Merikest defineerivaks tunnuseks mehelik- kus. Ta on „mehe ette” tüdruk ja naine, keda iseloomustab rida maskuliinseid iseloomujooni (uhkus, isemeelsus, rahu, oma üleoleku tunnetamine jne), oskusi (relvade käsitlemine) ja eluvalikuid (vallalisenagi elab ta omaette talus, teeb ise Urmasele ettepaneku paari heita). Mehelikud omadused laienevad isegi tema füsioloogiale: Merike on „tiheda lihaga” (Hindrey 1990: 37). Ühelt poolt osutab tema tegelaskuju niisiis, et tõsiseltvõetavuse saavutamiseks peab olema mehelik, kuid teisalt seab ta seeläbi kahtluse alla mehelikkuse normide soopõhisuse. Üldiselt aga toimivad naised nendes romaanides muistsete kangelaste maskuliinsetele väärtustele kinnitust pakkuval moel. Konservatiivsele ilma- vaatele kohaselt hoolitsevad nad koduse majapidamise, toidu, riiete, laste ja külaelu järjepidevuse eest, evimata ühiskonnaelus aktiivset rolli. Mõlemas romaanis prevaleerivale militaarsele meestemaailmale loovad tausta pano- raamsed külade kirjeldused, mille taustal figureerivad heledapäised lapsed ja naised. Naiste osaks on olla ka turvaline publik, kuulata ja imetleda: näiteks leidub „Urma ja Merikese” alguses ilmekas stseen, kus meeste seltskonna kes- kele paigutatud laulik laulab meeste tegudest võõrastel randadel ja sõjatand- ritel, kuna naised ja lapsed kuulavad vaikselt ukseavas, passiivses ja tõrjutus, kuid ometi vajalikus rollis (Hindrey 1990: 17). Siiski kehtib see vaid eesti naiste kohta. Võõrad, Skandinaavia naised kät- kevad endas potentsiaalset ohtu.31 See tuleb eriti hästi ilmsiks „Läänemere isandate” puhul. Romaani alguses saadetakse noor peategelane Sigtunasse, et ta õpiks maailma tundma. Sigtunas näeb Alar maailma, ennekõike aga kau- nist Rootsi neidu Gylat, kellesse ta mõistagi armub. Ent Gyla põlgab Alari ära – seda tema eesti päritolu tõttu. Soov Gyla uuesti üles otsida on üks põhjuseid, miks Alar viib saarlased Sigtunat ründama. Niisiis on tegemist vastupidise motiiviga kui „Auulases ja Ülos”: nagu öeldud, siis seal ründavad eestlased Sigtunat soovist vabastada vangistatud eesti neiud. Alari retke eesmärk aga ongi naiserööv. Mälgu romaanis leiab Alar Gyla tõesti uuesti üles ja vangistab ta kui nüüd juba oma tulevase orja. Ent Alari eestlasest pruut, kes on salaja rünnakule kaasa tulnud, vabastab Gyla (sama salaja), kartes, et muidu võib Alar temasse jälle armuda. Gyla põgeneb, kuid saab selle käigus surma. Ühe melodraama jaoks on see muidugi üsna tüüpiline lõpp. Ent Gyla surmal on oluline tähendus ka eesti kangelase kui sellise jaoks, kuna see peab taastama Alari üleoleku nii mehe kui eestlasena.

31 Omaette fenomeniks on mõlemas romaanis ida poolt pärinevate naiste alaväärseks pidamine.

637

Linda Kaljundi.indd 637 04.09.13 16:48 Samas suunas näib osutavat ka Gyla orjastamine. Orjastamise unistuse kohta pakub veelgi paremaid näiteid „Urmas ja Merike”, kus Skandinaavia naised esinevad üksnes eesti meeste orjadena. Üldisemaltki näitavad mõle- mad romaanid meelsasti eestlasi orjapidajatena, mis toimib justkui teatud kompensatsioonina pika orjaöö eest.32 Nii leidub Urma paljude naiste seas ka üks tasane Skandinaavia orjanaine. Veelgi enam, sarnane paar korrastab Hindrey versiooni Sigtuna ründamisest. Hindrey ei selgita sõjakäigu põhju- seid ja vaatab seda hoopiski ühe rootslase silme läbi. Retke lõpuks saame aga teada, et üks eesti sõjamees on sellesama rootslase naise vangistanud, ta Ees- tisse toonud ja see naine on talle palju lapsi sünnitanud. Mõlemal juhul ei toimi võõras naine enam iha ja ärevuse objektina ega seisusliku ja koloniaalse ebavõrdsuse meeldetuletajana, vaid on allutatud nii (eestlasest) mehele kui oma põhifunktsioonile: sünnitada uusi sõjamehi. Neid paare, iseäranis Alari ja Gyla lugu võiks vaadelda ka abielu kui utoopia skeemi taustal, mille on välja pakkunud Jaan Undusk (1995; 2013). Osutades, kuivõrd oluline on eesti kirjanduses mesalliansi teema, mis seostub enamasti teostumatu abieluga eesti mehe ja baltisaksa aadlikust naise vahel, seostab Undusk selle sotsiaalse utoopiaga. Eneken Laanes (2012: 492–493) on seda tõlgendust Bornhöhe „Tasuja” näitel veelgi laiendanud, näidates, kuidas XIX sajandil on mesalliansi motiiv rakendatud (ajaloo)romaani kui rahvust ehitava žanri teenistusse. Näiliselt pakuvad Mälk ja eriti Hindrey varasema- tele, luhtunud mesallianssidele välja alternatiivi. „Urmas ja Merikeses” saab abielu teoks lausa kahel korral, kusjuures võõra ja kõrgema päritoluga naine (potentsiaalne ohu ja ärevuse allikas) on siin eesti mehele täielikult allutatud kui tema ori. Siiski näivad mõlemad versioonid kasvavat välja sarnasest pinnasest ja jõudvat tupikusse. Esimesel juhul jääb utoopiaks abielu (ehkki armastus on olemas), teisel ehk orjastamise puhul armastus või vähemalt vaba tahe. Utoopia täitumist ehk sotsiaalse ebavõrdsuse seljatamist ei võimal- da kumbki. Küll aga osutavad mõlemad skeemid probleemidele kolonialismi pärandiga toimetulemisel, valgustades koloniaalsuhte erinevaid tahke: selles mängivad kaasa nii vastastikune külgetõmme kui ka soov teine allutada ehk nii armastamise kui ka orjastamise fantaasiad. „Läänemere isandates” haakub Sigtuna kolonialismi pärandiga seotud painete ja alandusega ka muul moel. Seda, et uhke kaubalinn ja selle asu- kad kujutavad juba iseenesest ohtu eesti viikingite staatusele, mõistavad peategelased kohe sinna kohale jõudes. Eestlaste häbistamine saab topeldatud, kui mitte ainult Gyla, vaid ka Sigtuna isandad kutsuvad Alarit barbariks ja paganaks, kes isegi ei peaks nende naiste kosimise peale mõtlema. Niisiis, Mälgul sunnib vägevaid eesti „mere isandaid” Sigtunat hävitama häbi ja hirm enda alaväärseks põlgamise pärast. Sigtuna rüüstamine ja Gyla tapmine evi- vad seega sarnast või isegi sama funktsiooni: need peavad vähemalt näiliselt kaotama ohu eesti maskuliinse-militaarse kangelase staatusele. Staatusärevus avaldub ka „Urmas ja Merikeses”. Ühelt poolt kinnitatak- se Urma verega kaasasündinud suursugusust: ta on loomupärane isand, vanem ja käskija. Teiselt poolt iseloomustab peategelast ärev juurdlemine selle üle, kuidas tuleks suursugusel mehel käituda. Teades, et nii vanematel kui ka madalamatel meestel on oma talitusviisid, jälgib Urmas hindava pilguga

32 Nii on Eesti küla panoraami kindlaks osiseks selle veerel paistvad, valdavalt võõra- maiste (ja mõnikord isegi tumedanahaliste) orjade onnid (nt Hindrey 1990: 29–31).

638

Linda Kaljundi.indd 638 04.09.13 16:48 ümbrust ja tunneb, et ka teda jälgitakse. Niisuguses ebakindluses võiks aval- duda eestlaste kiire sotsiaalse tõusu pärand, millele Hindrey oli noorpõlves tunnistajaks olnud. Et suhteline jõukus ei taganud lõplikku tõsiseltvõetavust Saksa härrasrahva seltskonnas, selle kohta pakuvad muuseas ilmekat tunnistust kirjaniku memuaarid (Hindrey 2010). Samas seob Hindrey staatuse küsimuse ka oma minevikutõlgendusega. „Urmas ja Merikeses” teeb just här- raks-olemine võimalikuks romaani põhiväärtuse – aktiivse, jõulise, sõjamehe- liku eluhoiaku. Selle antipoodi kehastab „tasane rahvas”, kelle vastu Urmas tunneb üksnes põlgust. Seega satub uut tüüpi kangelane kiiresti vastuollu nendesamade vaiksete talupoegadega, kes traditsiooniliselt eesti rahvust ke- hastavad. Kuid samavõrd tähenduslik on ka Urmas kiiresti tekkiv lõhestatus, mis paneb ta heitlema paikse põlluharimise ja laias maailmas sõdimise iha vahel. Silmas pidades võimendatud tähelepanu Urma sõjamehelikkusele, ei näi talupidamise soov sellega kuigi hästi sobivat. Selline kompromiss muutub mõistetavamaks, kui oletame, et seeläbi üritab tegelaskuju luua silda kahe võimaliku, talurahvale ning sõjakangelastele orienteeritud ajaloolise identiteedi vahele. Ometi võiksid kaheks kistud peakangelane, nagu ka romaanis tervikuna pidevalt pinnale lahvatav pinge koduspüsimise ja maailmavalluta- mise vahel, esmajoones iseloomustada võitlust kahe erineva võimaluse vahel rahvuse ajaloo kirjutamiseks.

Kokkuvõtteks

Alustasime artiklit tähelepanekuga, et sellise poliitika ja mälupoliitika jaoks, mis igatseb võite ning „vanemate ja enamate” valitsemist, peaksid eesti viikingid esmapilgul pakkuma parimat võimalikku ainest. Kummatigi selgus, et kui need esmalt visuaalsete meediumide abil kodustatud maskuliinsed sõjakange- lased astuvad pildilt maha ja sealt edasi raamatusse, asudes kõnelema ja enda ümber lugusid looma, toovad nad ilmsiks hirmu alaväärsuse ja marginaalsuse pärast, mis seostub nii soo, staatuse kui ka koloniaalsete suhetega. Sellised teisenemised toovad hästi ilmsiks, et ajaloo võidukaks ümber kirjutamine, nagu ka eesti mineviku liitmine Skandinaaviaga on märksa komplitseeritum, kui see võib tunduda mõne muu kultuurimälu meediumi puhul: viikingiromaanides ei õnnestu muuta endist koloniseerijat, rootslast liitlaseks ega hiilida sedakaudu kolonialismi pärandi eest kõrvale. Uude, võidukasse ajalooversiooni peidetud mõrade esiletoomine illustreerib hästi ilukirjanduse eripära, nagu ka selle vahendusel ilmsiks tulevaid ajaloo ümberkirjutamisega seostuvaid pingeid. Viimased ilmnevad iseäranis hästi Mälgu ja Hindrey romaanide kõrvutuses „Auulase ja Üloga”, mida valitsevad hoopis teistsugused strateegiad. Hermanni jutustuse üks tunnusli- kumaid jooni (ja ka üks suuremaid puudusi) on igasuguse pinge puudumine: eestlaste väe vahvus ja suurus leiavad pidevalt (üle)rõhutamist ning vaevalt saab keegi kahelda, et nende sõjaline üleolek on mäekõrgune. Kergesti saadakse jagu ka rootslastest, keda kujutatakse ühelt poolt alatute ja argade, pooleldi barbaarsetegi naiseröövlitena. Teisalt on siiski selge, et rootslased on au- ja ihaldusväärsed partnerid, kes tõstavad ka muistsete eestlaste mainet. Nii rõhutabki Hermann igal sammul, et eestlased on rootslastele võrdseks vas- taseks.33 Veelgi enam, ka sellest jutust ei puudu mesalliansi motiiv, kuid see- 33 Kui nii Mälgu kui ka Hindrey romaanis leiab rõhutamist vajadus õppida ära rootsi keel, 639

Linda Kaljundi.indd 639 04.09.13 16:48 gi leiab vastupidise lahenduse. Nimelt armub Sigtunasse vangi viidud Eesti vanema tütresse Lindasse Rootsi kuningapoeg, tehes talle abieluettepaneku. Linda aga annab korvi, pidades seda tema aule mitte vääriliseks ja eelistades noort Eesti vanemat Ülot, kes ta viimaks rootslaste käest päästab. Niisiis on olukord Mälgu romaanile täiesti vastupidine, kusjuures Rootsi kuningapoeg ei väsi eesti neidu endale naiseks palumast ega ennast seejuures alandamast – olles ise sarnaselt Gylaga nii staatuselt, vaimult kui ka välimuselt ihaldus- väärne „tugev ilus mees” (Hermann 1887: 16). Selle kõige taga võib näha tervet rida kirjanduslikke klišeesid ja samuti alaväärsuse ülekompenseerimist, kuid Hermanni lustlik liialdamine võiks anda märku sellestki, et autor on veel vaba võiduka ajaloo loomise pingest. Omamoodi paradoksaalsel moel näitavad mõlemad viikingiromaanid sedagi, kuidas sugudevahelised suhted võivad saada tähtsamakski maskuliinsuse konstrueerimise areeniks kui lahinguväli, kuna tervikuna võttes on neile pü- hendatud enam ruumi kui sõjale. Veelgi enam, nad osutavad, et romantika ja melodraama võivad kujuneda üheks olulisemaks rahvuse ajaloo käsitlemise tugipunktiks. Kuigi romantilisi süžeeliine seostatakse enamasti vähemväär- tuslikuks peetud žanritega, siis kätkevad need endas potentsiaali käsitleda rahvuse ja selle sidususe küsimusi ning just selles võtmes on need sageli leidnud rakendamist ka ajalooromaanides (Strehle, Carden 2003). Lynne Pearce (2007: 27–28) on sedastanud, et romantika atraktiivsus seostub mitte üksnes võimalusega käsitleda rahvuse ajalugu emotsionaalses ja seksualiseeritud raamistikus, vaid samuti väljakutsega sotsiaalsetele väärtustele.34 Seistes silmitsi oma võimetusega seljatada sotsiaalset ja koloniaalset lõhet ning panna maksma alternatiivsed suhted eestlaste ja skandinaavlaste vahel, jääb eesti viikingite ainsaks võimaluseks oma iha objekt orjastada või hävitada. Eelne- vat analüüsi silmas pidades toovad säärased lahendused ühtlasi hästi esile, et lisaks hirmu ja iha vastasmängule on koloniaalsuhte lahutamatuks osaks ka vägivald. Kokkuvõtteks ei saa viikingiromaanides avalduvat nägemust Eesti ajaloost seega sugugi läbikukkumiseks pidada. Vastupidi, nad viivad meid tagasi nimelt nende põhiprobleemide juurde, mis kummitavad eesti rahvuslikku ajalookirjutust ja seonduvad kolonialismi varjatud pärandiga, ning näitavad vägagi ilmekalt, et seda ei saa lihtsalt asendada teistmoodi ajalooga, vaid et see tuleb läbi töötada. Ehk nagu Tiina Kirss (2001: 677) on seoses Eesti kolo- nialismikogemusega tabavalt märkinud: „kolonialismist saadakse visalt üle, aga mitte ümber.”

Artikkel on valminud teadusprojektide ETF8530 ja EuroCORECODE „Cuius Regio” ning Soome Akadeemia projekti 137906 raames.

mida käsitletakse ka teatud staatusemärgina, siis siin on hoopis Rootsi kuningapoeg eesti keele selgeks õppinud (Hermann 1887: 16). 34 Tänan Soome kirjandusteadlast Heidi Grönstandi selle osutuse eest. Vt ka Aare Pilve artiklit käesolevas erinumbris (lk 661–679).

640

Linda Kaljundi.indd 640 04.09.13 16:48 Kirjandus

A l t h o f f, Gerd 1990. Verwandte, Freunde und Getreue: Am politischen Stel- lenwert der Gruppenbindungen im frühen Mittelalter. Darmstadt: Wissen- schaftliche Buchgesellschaft. A n d e r s o n, Perry 2011. From progress to catastrophe: The historical novel. – London Review of Books, kd 33, nr 15, lk 24–28. B e n j a m i n, Walter 2010. Ajaloo mõistest. (Tlk Hasso Krull.) – Walter Benjamin, Valik esseid. Koost Marek Tamm. Loomingu Raamatukogu, nr 26–29. Tallinn: Kultuurileht, lk 169–179. B r ü g g e m a n n, Karsten 2003. Võidupüha. Võnnu lahing kui Eesti rahvusliku ajaloo kulminatsioon. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 131–142. B u r c h, Stuart, S m i t h, David J. 2007. Empty spaces and the value of symbols: Estonia’s ’war of monuments’ from another angle. – Europe-Asia Studies, kd 59, nr 6, lk 913–936. B u t l e r, Judith 1990. Gender Trouble. Feminism and the Subversion of Identity. London–New York: Routledge. G r a b b i, Hellar 2008. Vabariigi laps. Tartu: Ilmamaa. G u r e v i t š, Aron 1975. Viikingite retked. Tallinn: Valgus. Henriku Liivimaa kroonika / Heinrici chronicon Livoniae. Toim ja komm E. Tarvel, tlk R. Kleis. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. H e r m a n n, Karl August 1887. Auulane ja Ülo. Jutt Eesti muistsest ajast. Tartu: K. A. Hermann. H i n d r e y, Karl August 1990 [1935–1936]. Urmas ja Merike. Lugu aasta 1000 ümber. Tallinn: Eesti Raamat. H i n d r e y, Karl August 2010. Minu elukroonika. I–III; Murrang. Eluloolised le- heküljed; Tõnissoni juures. Elukroonika V [1929, 1930, 1931]. Tallinn: Eesti Päevaleht. H i n r i k u s, Rutt 2010. Järelsõna. Üleaegne Karl August Hindrey. – Karl August Hindrey, Minu elukroonika. I–III; Murrang. Eluloolised leheküljed; Tõnissoni juures. Elukroonika V [1929, 1930, 1931]. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 767–771. H u r t, Jakob 1879. Pildid isamaa sündinud asjust. Tartu: K. Mattiesen. J a a n s o n, Kaido 1990. Põhjavalgus või fatamorgaana? Balti-Skandinaavia liidu idee ja koostöö sünd ühest suurest sõjast teiseni. – Akadeemia, nr 9, lk 1894–1905. J a k o b s o n, Carl Robert 1991. Kolm isamaa kõnet. Tallinn: Eesti Raamat. K a l j u n d i, Linda 2007. Pirita klooster Eesti ajaloomälus: Mitte ainult kloostri taga metsas. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, nr 4, lk 110–144. K a l j u n d i, Linda, K ļ aviņ š, Kaspars 2011. The chronicler and the modern world: Henry of Livonia and the Baltic crusades in the Enlightenment and national traditions. – Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Bal- tic Frontier. A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toim Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Farnham: Ashgate, lk 409–456. K a l j u n d i, Linda, K r e e m, Tiina-Mall (koost) 2013. Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru Kunstimuuseum. K a l j u n d i, Linda, K r e e m, Tiina-Mall, K r e e m, Juhan, M ä e s a l u, Ain, P õ l t s a m, Inna 2013. Sissejuhatus. – Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koost Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru Kunstimuuseum, lk 11–61. 641

Linda Kaljundi.indd 641 04.09.13 16:48 K a l m, Mart 2010a. Pätsi ilusa Eesti ehitamine. – Eesti kunsti ajalugu. 5. kd, 1900–1940. Koost ja toim Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 369– 389. K a l m, Mart 2010b. Kujundades ja tootes. – Eesti kunsti ajalugu. 5. kd, 1900– 1940. Koost ja toim Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 583–602. K i r s s, Tiina 2001. Rändavad piirid: postkolonialismi võimalused. – Keel ja Kir- jandus, nr 10, lk 673–682. K i r s s, Tiina 2008. Taking Sigtuna: Precolonial time and Estonian historical fiction of the 1930s. – Interlitteraria, kd 13, lk 214–228 K o s h a r, Rudy J. 2000. From Monuments to Traces: The Artifacts of German Memory, 1870–1990. Berkeley: University of California Press. K r e e m, Juhan, M a r k u s, Kersti 2007. Kes asutas Pirita kloostri? – Kunstitea- duslikke Uurimusi, nr 4, lk 60–74. K u l d k e p p, Mart 2010. Den estnisk-svenska regionalistiska diskursen under mellankrigstiden. Ett kulturellt perspektiv. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. K u l d k e p p, Mart 2013. The Scandinavian connection in early Estonian nationalism. – Journal of Baltic Studies, kd 44, nr 3, lk 313–338. L a a m a n, Eduard 1936. Eesti muinasusust ja kultuuri lähtekohtadest. – Loo- ming, nr 9, lk 1017–1026. L a a n e s, Eneken 2009. Judith Butler. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim Epp An- nus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 849–862. L a a n e s, Eneken 2012. Vaba mees Bornhöhe „Tasujas”. Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 481–498. L a i d o n e r, Johan 1938. Ajalugu ja praegune silmapilk. – Päevaleht 8. II, lk 2. L a i d r e, Margus 1994. „Vana hea Rootsi aeg” – müüt või tegelikkus? – Akadee- mia, nr 5, lk 957–962. L e v i n , Mai 2010. Rahvusromantism Eesti kunstis. – Eesti kunsti ajalugu. 5. kd, 1900–1940. Koost ja toim Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 97–127. L u i g a, Juhan 1922–1926. Läti Henriku kroonika kriitika. – Eesti Kirjandus 1922, nr 4, lk 127–139; nr 5, lk 145–160; nr 6, lk 193–202; nr 7, lk 217–228; nr 9, lk 289–309; nr 12, lk 385–407; Eesti Kirjandus 1923, nr 1, lk 19–37; nr 2, lk 63–72; nr 4, lk 151–157; nr 5–6, lk 211–423; nr 11, lk 495–530; Eesti Kirjan- dus 1926, nr 10, lk 481–515. L u k á c s, Georg 1955 [1937]. Der historische Roman. Berlin: Aufbau-Verlag. Maleč k o v á, Jitka 2008. Where are women in national histories? – The Contes- ted Nation: Ethnicity, Class, Religion and Gender in National Histories. Toim Stefan Berger, Chris Lorenz. London–New York: Palgrave Macmillan, lk 171– 199. M e r k e l, Garlieb H. 1798. Die Vorzeit Lieflands. Ein Denkmal des Pfaffen- und Rittergeistes. Berlin. M i k k, Arne 1999. 70 aastat Evald Aava ooperi „Vikerlased” sünnist. – Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 47–55. Misā n s, Ilgvars 2008. „Wir waren immer ein Kriegervolk”. Die Darstellung der ostbaltischen Kreuzzüge in der lettischen Geschichtsschreibung. – Lippe und Livland: Mittelalterliche Herrschaftsbildung im Zeichen der Rose. Toim Jutta Prieur. Bielefeld: Verlag für Regionalgeschichte, lk 185–207. M ä e s a l u, Ain 2008. Kas muistsed eestlased olid Läänemere isandad? Saateks. – August Mälk, Läänemere isandad. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 375–384.

642

Linda Kaljundi.indd 642 04.09.13 16:48 N i r k, Endel 1966. E. Bornhöhe ja teised ajaloolise jutustuse viljelejad. – Eesti kirjanduse ajalugu. II. XIX sajandi teine pool. Toim Endel Nirk. Tallinn: Eesti Raamat, lk 462–506. O l i c k, Jeffrey K. 1994. Genre memories and memory genres: A dialogical analysis of May 8th, 1945. Commemorations in the Federal Republic of Germany. – American Sociological Review, kd 64, juuni, lk 381–402. P e a r c e, Lynne 2007. Romance Writing. Cambridge: Polity. P õ l d v e e, Aivar 2013. Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 1, lk 10–31. R e b a n e, Hilve 1991. August Mälk kui ajalookirjanik. – Väliseesti kirjanduse konverents. Ettekanded 22. ja 23. oktoobril 1990. (Collegium litterarum 4.) Tal- linn: Eesti Teaduste Akadeemia, Keele ja Kirjanduse Instituut, lk 77–88. R e i m a n, Villem 1908. Missuguste teede kaudu tuli meile kultura? – Sirvilauad 1909. Eesti rahva tähtraamat. Tartu: Eesti Üliõpilaste Selts, lk 1–35. R e i m a n, Villem 1916. Seitsesada aastat kultuuratööd. – Sirvilauad 1917. Eesti rahva tähtraamat. Tartu: Eesti Üliõpilaste Selts, lk 1–42. R i g n e y, Ann 1992. Time for visions and revisions: Interpretative conflict from a communicative perspective. – Storia della Storiografia, kd 22, lk 85–92. R i g n e y, Ann 2001. Imperfect histories: The elusive past and the legacy of romantic historicism. Ithaca, NY: Cornell University Press. R i g n e y, Ann 2004. Portable monuments: Literature, cultural memory, and the case of Jeanie Deans. – Poetics Today, kd 25, nr 2, lk 361–396. R i g n e y, Ann 2005. Plenitude, scarcity and the circulation of cultural memory. – Journal of European Studies, kd 35, nr 1, lk 11–28. S a k s, Edgar V. 1936. August Mälguga vestlemas. – Looming, nr 6, lk 653–659. S e l a r t, Anti 2003. Muistne vabadusvõitlus. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 108–120. S t r e h l e, Susan, C a r d e n, Mary Paniccia 2003. Doubled Plots: Romance and History. Jackson: University Press of Mississippi. T a m m, Marek 2012a. Jüriöö-tekst Eesti ajalookultuuris. – Marek Tamm. Monu- mentaalne ajalugu. Loomingu Raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuuri- leht, lk 65–81. T a m m, Marek 2012b. Eestlaste suur vabadusvõitlus. Järjepidevuse ja kordumise mustrid Eesti kultuurimälus. – Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Loo- mingu Raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 48–64. T a m m, Marek 2012c. Kellele kuulub eesti ajalugu? – Marek Tamm. Monumen- taalne ajalugu. Loomingu raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 39–47. T a m m, Marek 2012d. Kadunud aja otsinguil. Taasiseseisva eesti mälupoliiti- katest. – Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Loomingu Raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 130–159. T a r v e l, Enn 2007. Sigtuna hävitamine 1187. aastal. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 24–27. T e d r e, Ülo 1990. K. A. Hindrey ja eesti ajalooline romaan. Järelsõna asemel. – Karl August Hindrey, Urmas ja Merike. Lugu aasta 1000 ümber. Tallinn: Eesti Raamat, lk 380–384. U n d u s k, Jaan 1995. Abielu kui utoopia. Sissejuhatus ühte kirjanduslikku motiivi. – Eesti Humanitaarinstituudi toimetised 2. Tallinn: Eesti Humanitaar- instituut, lk 126–138.

643

Linda Kaljundi.indd 643 04.09.13 16:48 U n d u s k, Jaan 1997. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu. Merkel – Ja- kobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 721–734; nr 12, lk 797–811. U n d u s k, Jaan 2013. Armastus ja sotsioloogia. Sissevaade Tammsaare omailma. – Armastus ja sotsioloogia: A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast”. Toim Mirjam Hinrikus, Jaan Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskes- kus, lk 242–342. V a l l a s, Ago 1990. Sigtuna. – Akadeemia, nr 9, lk 1887–1893. V i i r e s, Ants 2001. Eestlaste ajalooteadvus 18.–19. sajandil. – Tuna. Ajalookul- tuuri ajakiri, nr 3, lk 20–36.

Challenging expansions: Estonian Viking novels and the politics of memory in the 1930s

Keywords: historical novel, cultural memory, national history (Estonian), Viking revival

While the interwar literatures of the big, established European nation states afforded historical fiction but a marginal position, the genre did not lose its functionality for the new nations. The late 1930s witnessed a new rise of the Estonian historical novel. This article analyses two of the most emblematic examples of this boom, namely, the Estonian Viking novels Urmas ja Merike („Urmas and Merike”, 1935–1936) by Karl August Hindrey and Läänemere isandad („The Lords of the Baltic Sea”, 1936) by August Mälk. Examining the relations between historical fiction and national history, it contextualizes those works on the background of two major trends that characterized the Estonian politics of memory at that period of authoritarianism and state managed nationalism: a replacement of the previous victim perspective with the longing for a victorious, militant past and an emphasis laid on the historical connections with Scandinavia. What both of these strategies seem to hold in common is a quest for substitutes for a colonial history. The narrative representations of the Estonian Vikings, however, reveal significant anxiety concerning this new version of history, suggesting the return of the suppressed colonial humiliation in fiction. The relations between the historical novel and other media of cultural memory form another frame for the current discussion. While the historical novel has a remarkable potential in the shaping and reshaping of national cultural memories, including the Estonian one, in this case the genre seems to reveal the gaps and holes in the postcolonial new national history, doing it significantly better than visual culture, built environment and performances, which had been previously used for representing the ancient Estonians as Vikings, or Scandinavians.

Linda Kaljundi (b. 1979), MA, Finnish Literature Society, researcher; Institute of History, Tallinn University, research fellow, [email protected]

644

Linda Kaljundi.indd 644 04.09.13 16:48 AINO KALLAS: PÕGENEMINE AJALUKKU JA AJALOO EEST

AIVAR PÕLDVEE

irjaniku ja inimesena oli Aino Kallas (1878–1956) piiripealne nagu kaheks jagatud hingega „Hundimõrsja” libahunt, kellega ta end looja- K natuurina kõige enam samastas (vt Kallas 2012: 78): ühe jalaga Soomes, teisega Eestis, nimeka soome professori Julius Krohni tütar, abielus eesti rah- valuuleteadlase ja hilisema diplomaadi Oskar Kallasega, pidetu mõlemal ko- dumaal, otsimas juuri ja püüdlemas rahvusvahelist läbilööki, kirjutades soome keeles Eesti ajaloo ainetel. „Naine, kel oli aju”, kui tsiteerida ühe tema novelli pealkirja. See piiripealne asend (vt Olesk 2011) lubab esitada mitmes suunas küsimusi ja tõlgendusi mitte ainult Aino Kallase ja tema loomingu, vaid ka laiemalt XX sajandi alguse ühiskonna ja selle kirjanduslike peegelduste kohta. Kirjaniku elu, loomingut ja teoste sünnilugu on põhjalikult käsitlenud Kai Lai- tinen (1973, 1995, 1997), aga lisaks õhutavad Aino Kallase vastu mõlemal pool Soome lahte huvi tema avameelsed päevikud, mälestused ja publitseeritud kirjavahetus. Juba räägitaksegi Aino Kallase renessansist (Vuorikuru 2012: 15), mille üheks väljenduseks on uuel aastatuhandel ridamisi kaitstud väitekirjad (Asikainen 2001; Melkas 2006; Kurvet-Käosaar 2006; Lindsalu 2008; Vuori- kuru 2012) ning paljud pikemad ja lühemad kirjandusteaduslikud tööd. Aino Kallasest kirjutatud uurimused ületavad mahult paljukordselt tema loomingu, kuna ambivalentsuse tõttu on tema tekste võimalik asetada modernismi ja moderniseerimise, feminismi ja ökofeminismi, sümbolismi, impressionismi, dekadentsi, eksistentsialismi, psühhoanalüüsi jm konteksti või lahata intertekstuaalsuse ja ühiskondliku mõtte (Hippolyte Taine, Paul Bourget, Cesare Lombroso jt) vaatenurgast.1 Valik värskemaid Soome ja Eesti autorite uurimusi on ilmunud ka inglise keeles (Kurvet-Käosaar, Rojola 2011).

Võib vist väita, et Aino Kallasel oli ajaloo vastu keskmisest suurem huvi, ka ei puudunud tal uurijavõimed ja vastav kirjutamisoskus, nagu tõendab Lydia Koidula elulugu „Tähetund” (1915, e.k 1918). Bernard Kangro teada mõlkus tal meeles Stefan Zweigi laadis monograafia kirjutamine parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergist (1744–1811) ehk nn Ungru krahvist (Kangro 1938: 670), aga ometi keeldus ta end ajalookirjanikuks pidamast. Miks? Ja miks ei pruugi meie selle arvamusega nõustuda. Aino Kallase loomingu suh-

1 Kaugeltki mitte kõiki Aino Kallase loomingu käsitlusi pole võimalik siin mainida. Olu- lisemad allikad ja varasem kirjandus on esitatud Kai Laitineni monograafiates, ülevaade uuematest uurimustest leidub Silja Vuorikuru väitekirjas (2012: 14–18, vt ka lk 250–266). Seda väitekirja arvustades hakkas Sirje Oleskile (2013: 130) silma, kui erinevalt on Kallast loetud ja uuritud Soome lahe kahel kaldal: Eestis on ikka veel aktuaalsemad Kallase kultuuriloolised tekstid, aga tema ilukirjandus pole pälvinud sedavõrd laia huvi nagu Soomes.

645

Aivar Põldvee.indd 645 04.09.13 16:49 teid ajalooga käsitlevad uuemad uurimused vaid riivamisi, erandiks on Kukku Melkas (2003, vt ka 2006: 26–36), kes seob Aino Kallase ajaloolised romaanid moderniseerimise2 „uue naise” ja teadmise loomise kui võimuinstrumendi dis- kursiga. Ajapikku on Aino Kallase looming üha enam sulandunud eesti kir- janduslukku, nii et Jaan Undusk (2008) söandab koguni öelda: „Aino Kallas on neid haruldasi eesti kirjanikke, kelle peateosed ei ole sündinud eesti keeles.” Siinne kirjatöö vaatleb Aino Kallase teoseid ajaloolase pilguga ning eesti ajaloolise kirjanduse kontekstis. Ühtlasi pakuvad tema ajaloost leitud lood ja kirjutamisviis võimalust käsitleda mõnd üldisemat ajalookirjutuse ja ajaloolise kirjanduse3 vahekorra probleemi. Tõsi küll, need piirid kipuvad – mõlemalt poolt – ähmastuma, nii nagu ka romaanižanr ise. Tarvitseb vaid meenutada Hayden White’i, kelle arvates ajalookirjutuse teooriaks ei sobi paremini miski muu kui moodne kirjandusteooria (White 2003), või Beverley Southgate’i (2009) ja Jerome de Grooti (2010) monograafiaid, mis kompavad fakti ja fiktsiooni, ajaloo ja romaani piire.4 Aga ka Eesti ajaloo grand old man Enn Tarvel mainib, et „kehv ajalookirjutamine on viletsam ja kasutum kui hea ajalooline romaan. [---] Isegi tõsine ajaloouurimus peaks olema ometi ka kirjandusteos” (Seppel 2009). Ajalooline kirjandus ja ajalooteaduse literatuursus on teemad, mida kasvava huviga käsitletakse rahvusvahelistel konverentsidel ning ajaloolaste ja kirjanike ühisaruteludel.5 Enne kui uurime, mida tegi Aino Kallas ajalooga, vaatleme põgusalt, mida teevad ajaloolased ajaloolise kirjandusega. Paljud loevad, kuigi koolitatud ajaloolased ei ole just sedalaadi kirjanduse sihtgrupp. Pahatihti ei lase nn profes- sionaalne kretinism saada loetust täit naudingut,6 aga samas võib ärritus sun- dida ajaloolast „tõe kaitseks” sulge haarama või süvenema teemasse, mille kirjanik populaarseks kirjutas. Nii on juhtunud ka Aino Kallase lugudega, ehkki mitte nii kirglikult kui Lennart Mere ja Jaan Krossi teostega, mida autorid ise lõpuks kriitikute ja „ajaloomuusade” käest päästma tõttasid.7 Seega võib kirjanik anda ajaloolasele nii inspireeriva aine kui ka laiema lugejaskonna, 2 Nii määratleb kirjaniku peateoseid Melkas. Aino Kallas ise pidas kõnealuseid ajalooainelisi teoseid proosaballaadideks, aga sageli on neid nimetatud ka novellideks, jutustusteks või lühiromaanideks. 3 Eesti keeles valitseb selles ainevallas mõisteline segadus. Ajaloolise romaani ja ajaloolise kirjanduse (vt Märt Hennoste, Väike eesti kirjanduslugu. Tallinn: Tiigrihüppe sihtasutus, 2000: http://kirjanduslugu.edu.ee/) kõrval on kasutusel ka ajalooteemaline või ajalooaineline kirjandus (Kross 1982a, b) ning ajalooromaan ja ajalookirjandus (nt Helme 2009; Peiker 2012). Viimast mõistet kasutatakse koguni kolmes tähenduses: traditsiooniliselt tähistab see sks Geschichtsliteratur’i eeskujul akadeemilist ajalookirjutust (nt ajalookirjanduse aas- tapreemia või ajalookirjanduse sihtasutus Kleio, mis annab välja Ajaloolist Ajakirja), laias populaarteaduslikus tähenduses vaatab ajalookirjandus vastu raamatupoe riiulitelt ja lõ- puks ajaloolise (ilu)kirjanduse mõistes, kui tahetakse hõlmata vastava sõnaloomingu kõiki žanre, mitte üksnes romaani (vrd ingl historical fiction ja historical novel). 4 Sedalaadi „postmodernse ajalooteaduse” poolt- ja vastuargumente on kokkuvõtlikult analüüsinud Mart Kivimäe (2005). 5 Näiteks Inglismaal peeti 2011. aastal ajaloolaste ja kirjanike suurejoonelised virtuaal- sed mõttetalgud „Novel Approaches: from academic history to historical fiction”. Viis päeva kestnud konverentsi korraldas Londoni Ülikooli Ajaloouuringute Instituut (Institute of His- torical Research) dr Matthew J. Phillpotti (vt ka Phillpott 2011) eestvõtmisel. Konverentsi ettekanded on kättesaadavad teksti- või helifailidena (http://ihrconference.wordpress.com/). 6 Kohati võib sellest saada tõsist pingutust nõudev ettevõtmine, nagu ilmneb Kristo Siia blogist „Mõtteid Eesti vanemat ajalugu puudutavast ilukirjandusest” (http://kirjandus- karustestmeestest.blogspot.com/ ). 7 Vt poleemikat Mere „Hõbevalge” kohta: Öpik 1976; Meri 1976. Krossi „Kolme katku vahel” ja Balthasar Russowi päritolu kohta vt Kaplinski 1988; Öpik 1988; Kross 1988a, b. 646

Aivar Põldvee.indd 646 04.09.13 16:49 ehkki sagedasemad on juhtumid, kus ajaloouurimused saavad kirjandusteoste algmaterjaliks või tellib kirjanik ajaloolastelt erialaseid oskusi nõudvaid taus- tauuringuid. Nõnda talitas materjali kogudes ka Aino Kallas. Ühel hetkel võib ajalooromaanist endast saada ajalooallikas, kui pidada silmas, et kirjandusteostena peegeldavad need pigem oma kui käsitletavat aega. Ja lõpuks leidub ajaloolasi, kes kirjutavad uurimuslikke tekste nagu romaane, tegemata pro- fessionaalsetes aspektides järeleandmisi, ning neidki, kes kirjutavad ajaloolisi romaane. Esimeste näiteks võiks tuua Rootsi ajaloolase Peter Englundi, kelle haaravalt inimkeskne ja panoraamne „Poltaava” on tõlgitud ka eesti keelde (Englund 2006). Teiste esindajaks sobib inglane Ian Mortimer, medievistist ajaloodoktor, kes on James Forresteri nime all läbi löönud ka kirjanikuna.8 Mortimeri teost „Ajaränduri teejuht keskaja Inglismaal. Käsiraamat XIV sajandi külastajale” (2008) saatis suur lugejamenu, mis innustas ka ajalooromaane kirjutavat Forresteri. Samas teab Mortimer, et tema lugejate seas võib olla ajaloolasi, mistõttu ta on Forresteri karm kriitik: „Kirjanikuna ma valetan. Häbematult. Kõik ajalookirjanikud valetavad.9 [---] Ajaloolasena ma ei valeta. Ma viitan pedantselt otsestele ja kaudsetele allikatele. Aga ajalooliste romaanide kirjutamisest olen ma õppinud vägagi palju. Ja seda õpikoge- must tahan ma teistelegi soovitada. [---] See õpetab, kui vähe sa tegelikult tead ajaloo pisiasjadest, ja hävitab professionaalse enesega rahulolu. [---] See paneb sind sügavalt juurdlema inimloomuse üle. [---] Aga eelkõige näitab, et kaalu- tud faktide ja aastaarvude taga on teistlaadne tõde – tõde, et inimloomus on ajatu või, vähemalt, muutub väga aeglaselt.” Mineviku usutava taasloomise kõrval teeb Mortimeri sõnul ajaloolasest kirjanikule raskusi karakteriloome: „Akadeemilised ajaloolased on tavaliselt kaotanud võime kirjutada dramaati- liselt või empaatiliselt. See on neist välja koolitatud. [---] [Nad] ei soovi välja näidata, et nende subjekt neid mõjutab” (Mortimer 2011: 7–8).

Aino Kallas ammutas oma meistriaastate loomingu ainet peamiselt Eesti ajaloost: Jüriöö-aegsest nn Viljandi kotiloost lähtub „Imant ja tema ema” (1930, e.k 1931), mis sai näidendina pealkirja „Mare ja tema poeg” (1935), proosabal- laadi „Barbara von Tisenhusen” (1923, e.k 1924) sündmustik jääb XVI sajandi keskpaika, „Reigi õpetaja” (1926, e.k 1928), „Hundimõrsja” (1928, e.k 1929) ja „Püha Jõe kättemaks” (1930, e.k 1931) jutustavad Rootsi ajast. Ajaliselt järgmine teemadering keerles Ungru krahvi ümber, sellest pidi saama Aino Kallase n-ö suur romaan. Oma ajalooaineliste teoste tausta loomiseks tegi kirjanik põhjalikku uurimistööd: tellis arhiividest dokumentide ärakirju, luges Russowi ja Kelchi kroonikaid, Körberi ja Russwurmi raamatuid Saaremaast ja rannarootslastest, Gutslaffi ebausuteemalist traktaati, Mülleri ja Stahli jut- lusi, rääkimata mitmesugustest ajalookäsitlustest. Algtõuke eesti ajaloo poole pöördumiseks sai Aino Kallas 1903. aastal Saaremaal Karja köstrimajas, kus kuulas võlutult Oskar Kallase onu, Karja köstri Carl Allase lugusid „teoorjuse ajast” (Laitinen 1997: 46–47). Hiljem küsitles ta ajaloolise olustiku autentseks kirjeldamiseks vanu talumehi ja kalureid: näiteks Hiiumaal läks Reigi vana 8 Vt http://www.ianmortimer.com/about.htm. 9 Mortimer, sedapuhku Forresterina (2010), teeb selgelt vahet teadliku „valetamise” ja vigade vahel, mis ajalookirjanikku pidevalt ja kõikjal varitsevad. 647

Aivar Põldvee.indd 647 04.09.13 16:49 „metsasaksa”, hülge- ning luigeküti Espenbergi jutu õlitamiseks käiku isegi viinapudel, Espenbergiga koos käis Kallas ka Kõrgessaare tihnikuis Hiiu Ung- ru „tuletorni” aset otsimas (Saks 1936: 1130; Laitinen 1997: 384). Aino Kallase loomingut hinnates ei tohi unustada, millises seisus oli ajaloo ilukirjanduslik kasutamine XX sajandi alguse Eestis (jätame siin baltisaksla- sed kõrvale). Olid Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused Jüriöö ja Liivi sõja ajast, millest õhkus rahvusromantilist vabadusiha ja saksavaenu, olid Jaak Järve ja Andres Saali naiivsed seiklusjutud, noore August Kitzbergi katsetu- sed. Ajalookäsitus, mida need esindasid, lähtus Garlieb Helwig Merkeli valgustatud vaadetest ning eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajajaist Carl Robert Ja- kobsonist ja Jakob Hurdast. Muistsete eestlaste muinasmaailmas hõljusid veel Faehlmanni loodud kujud ning kaikus Vanemuise kandle hääl (vt Annist 1935; Undusk 1997). Kunstiliselt võeti eeskuju peamiselt Walter Scotti saksa epigoo- nidest, aga tulemusel lasus pahatihti vaga Jenoveeva halemeelne vari. Eduard Vilde ütles 1890. aastal sellise jutuloomingu kohta: „Nad ei meeldi mulle. Neil on iseäraline vänge-magus maik juures. Nad on minu meelest veniv-vedelad, nagu posla-masla ja glycerin. [---] Ma ei leia elusaid inimesi Eesti ajaloolistest jutustustest” (Vilde 1890; EK 1875–1900: 149–150). Kolm aastat hiljem möönis Vilde pikemas arvustuses, mida võib pidada esimeseks teoreetilisemaks arut- luseks eesti ajalooromaani teemal: „Meie võime poole suuga juba Eesti ajaloolisest romaanist rääkida. Lühikese ajaga ja alles hiljutistel aastatel on asi nii kaugele edenenud. Nagu üheteise eesmärgi järele ja üheteise erutusel on mõ- ned meie kirjameestest hakanud ajaloo rikkasti täidetud viljasalvest jutusisu võtma, kõige päält meie kodumaa valurikkast, saatuse-kirjust minevikust, mis siiamaani Eesti jutuloojate poolt ka täitsa puutumata oli ja mis neile kaugeni tulevikuni kõige tänulisemat lõikust saab pakkuma” (Vilde 1893; EK 1875– 1900: 201). Kunstiväärtuselt ulatus Vilde hinnangul teistest „pää osa kõrge- male” Bornhöhe, aga sulge haarama innustas teda palju kiidetud Andres Saali „Vambola”, milles ta leidis üldisemaid puudusi: kujutatakse sündmusi, mitte inimesi, tegelased on ühesugused „hinge-elulise iseloomu-kujutuseta” eluta au- tomaadid („kunstelukad”), liig vähe on ajalooliselt usutavaid ja põhjendatud kirjeldusi. „Ja kui väga ei oleks lugeja himustanud, ajalooliste tuttavate nimede tagant.... tõsiseid inimesi leida, ükskõik, kas neid luuletaja vaim sünnitanud ja elustanud, või kas ta nende iseloomude kujutamiseks ajaloost enesest terve materjali saanud. Sest Walter Scott ei ole ju oma mineviku-romaanide tegelasi ka mitte silmast silma näinud, aga vaadatagu, kui väga need inimesed elavad! Georg Ebers on Egiptuse mumiatelegi sooja elu sissepuhunud. Ja Shakespeare on oma Hamletiga kuju loonud, kelle sarnast ajalugu ei tunne, kelle nime ta ei nimeta, aga kas ei ole Hamlet sellepärast selgesti joonitud iseloom? Kas ei ole ta inimliku hingeteaduse najal loodud?” (Vilde 1893; EK 1875–1900: 205.) Scott, Ebers ja Shakespeare olid niisiis eeskujud, keda pidas silmas Vilde, kui ta tõsisema kunstitaotlusega eesti ajaloo teemade juurde asus. Sarnased olid ka Aino Kallase püüdlused, ehkki tema loojanatuur oli hoopis teine. Selle mõistmine võttis aga aega. Aino Kallas katsetas realistlike eestiaineliste ju- tustusega, kuid see tee viis ummikusse, loomingulisse kriisi. Silmi aitas avada Gustav Suitsu kriitika jutustuse „Ants Raudjalg” kohta: „Kui seda nüüd iseenesest ka täiesti loomulikuks ja kõigest südamest tervitatavaks asjaks tuleb pidada, et niisuguste eeltingimistega ehitud kunstnik nagu Aino Kallas meie elust võetud aineid on käsitama hakanud, ei või sellegipärast ometi tunnis- tamata jätta, et see ühtlasi ka oma jagu riskeeritud ülesanne on – sellele, kes 648

Aivar Põldvee.indd 648 04.09.13 16:49 ise mitte E e s t i p i n n a s t [minu sõrendus – A. P.] ei ole välja kasvanud, vaid sinna üksnes ümber istutatud.... ei ole tal ometi seda sündinud eestlase kurba-rõõmust eesõigust „luu meie luust ja liha meie lihast” olla.” See väljen- dub mitte üksnes kirjandusteose keeles, vaid seda reedab ka olude ja inimeste tundmise „instinktiviline intimiteet”, mis on eestlastel kui „talu oma inimestel” kodust kaasa saadud, aga Aino Kallasel mõnikord puudub (Suits 1907: nr 111). Lühidalt öeldes – võõras veri ja vale pinnas (vt ka Laitinen 1995: 61–65, 80–82; Kurvet-Käosaar 2009: 736–743). Suitsul ei jäänud märkamata seegi, et kuigi Kallas püüab olla stiililt igati realistlik kunstnik, ei pruugi realism või naturalism olla talle sobiv loomelaad (Suits 1907: nr 111–112). Suitsu arvamus veenis Aino Kallast. Ta tunnistas kirjas Suitsule 1908. aasta algul: „...realismi dogma asemel on mulle saanud täiuslikkuse ideaaliks suundadest vaba plastilisus, ja seekord üsna teadlikult.” Veel pöördelisem oli järgmine ülestunnistus: „Minu eksimus on selles...., et tahtsin käsitleda eesti probleeme. Selleks minu sisemine nägemus muidugi ei küüni. See on ülesan- ne, mis jääb eesti kirjanikele. Kuid küllap Te mõistate vahel, kui ütlen, et mul mõlgub meeles midagi samataolist: käsitleda ü l d i n i m l i k k e p r o b - l e e m e [sõrendus – A. P.], kuid eesti isikute varal. [---] Sest kust võtaksin tulevikus oma tegelased – igatahes mitte Soomest! See kõik ei ole mulle ene- selegi veel päriselt selge, kuid miski liigub minus sinnapoole” (Andresen 1996: 161–162). Mis olid need eesti probleemid, mille käsitlemisest soome juurtega kirjanik end taandas? Võiks öelda, et see oli ajalugu selle sõna sotsiaalses, poliitilises, aga eelkõige rahvuslikus (tõu) tähenduses. Eesti ajalugu oli liigagi kaua olnud võõraste kirjutada, nüüd hakkas sellest kujunema nähtus, mille juurde võõrast verd tegelastel polnud asja või vähemalt arvati neil puudu- vat toitev nabanöör, mis seob eestlasi nende rahvusliku tõega. See hoiak pole kadunud tänase päevani: meenutame näiteks valulikke reageeringuid Martti Turtola Pätsi ja Laidoneri käsitlustele või – veel sobivama võrdlusena – Sofi Oksaneni „Puhastusele” Eestis osaks saanud kriitikat, mis saatis lainetena nii raamatutõlget, teatrilavastust kui ka romaani filmiversiooni.10 Aino Kallas tajus oma juurtetust selgesti ja suundus ajalooainelise realismi radadelt suurte kirgede ja uusromantismi valda. Pärast uues laadis saavutatud edu, kui kaks „Surmava Erose” triloogiasse11 kuuluvat lugu olid ilmunud, ütleb ta kirjas Oskar Kallasele (25. VII 1929), et „ajalooliste, kom- beid kirjeldavate ja psühholoogiliste romaanide kirjutamine jääb teiste üles- andeks. Minu ala on müüt ja legend” (Laitinen 1997: 463). Vestluses Edgar Valter Saksaga tunnistas Aino Kallas: „Ajaloolisi teoseid võib ju kirjutada vägagi mitmelt seisukohalt, objektiivselt ja subjektiivselt, kuidas kellegi tem- perament käsib. Kõik meetodid on üheõiguslikud. Minule on aga ajaloolised teemad olnud nagu kestaks, kuhu projitseerida oma hingelisi elamusi” (Saks 1936: 1130). Seega võib Aino Kallase pöördelist otsust vaadelda kui ajaloo eest põgenemist, kui mõista ajaloona ideoloogiast mõjutatud ajalookirjutust ning selle kajastumist ajaloolises ilukirjanduses. Eriliseks teeb selle pagemise aga asjaolu, et ta põgenes – ajalukku. Silja Vuorikuru on tähele pannud, et põgene- mismotiiv ühendab mitut Aino Kallase naistegelast: Maie, Barbara, Catharina 10 Sofi Oksaneni ja Aino Kallase elu ja loomingut on võrrelnud Sirje Olesk (2010: 481– 484). Oksaneni „Puhastuse” vallandatud traumaatiliste reageeringute iseloomulik bukett leidub Priit Hõbemäe (2012) Delfi arvamusloos ja selle rohketes kommentaarides. 11 Triloogiasse kuuluvad proosaballaadid „Barbara von Tisenhusen”, „Reigi õpetaja” ning „Hundimõrsja”, laadilt liitub nendega ka „Püha Jõe kättemaks”.

649

Aivar Põldvee.indd 649 04.09.13 16:49 ja Aalo põgenevad kodust, Gerdruta Carponai põgeneb katku eest, Batseba põgeneb koguni kolm korda (Vuorikuru 2009: 215–216). Põgenemisega seondub ka piiririkkumine, mis iseloomustab nii kirjanikku ennast kui ka paljusid tema teoste tegelasi (Melkas 2006: 300–301). Kui aga lubada endale vabadust leida nimedest endeid, nagu seda tegi Aino Kallas oma teostes ka ajalooliste isikutega (vt Vuorikuru 2012: 134–140), siis on omen ka kirjaniku enda nimi – Väinämöise eest pagev Aino.12 Ajalugu ei rõhunud kirjanikku mitte üksnes ideoloogilise distsipliinina, vaid ka faktitasandil. Õigupoolest oli see ahvatlus ja hirm korraga. „Reigi õpe- taja” puhul tunnistas ta puhtsüdamlikult: „Oligi vist hea nõnda, et ma ei leidnud rohkem materjali. Andmete rohkus oleks mind seganud, sundinud kõhkle- ma ja kaaluma” (Saks 1936: 1131). Hiiu Ungru romaan arvatavasti selle taha jäigi: „Õieti see legend, mis ma Ungru krahvist kalameeste juttude põhjal üles ehitasin, on mul kaduma minemas. Kurb küll, kuid just nüüd, kui on kätte- saadavad kõik arhiivid ja ma olen saanud rikkalikult, õieti ülirikkalikult lisa- materjale, see kõik tundub nagu ülearusena... Mõnigi osa tolle Ungern-Stern- bergi elus on mulle liialt p r o o s a l i s e k s muutunud. [---] ...mulle tundub, et Ungru krahvi aine oleks sobivam mõnele m e h e l e13 [minu sõrendus – A. P.]” (Saks 1936: 1130–1131). Niisiis sündis Aino Kallase ajalooaineline kirjandus paradoksaalsel moel ajaloofaktide nappusest või lausa nende kõrvaleheitmi- sest, nii jäi fantaasiale rohkem ruumi. Ometigi sai ajalugu Aino Kallase kätte mitmel erineval moel.

Kui Oskar Urgart 1940. aastal eesti ajaloolise romaani esiletungist kokkuvõt- teid tegi, ei maininud ta Aino Kallase teoseid poole sõnagagi. Urgart leidis, et pärast Eduard Vilde ajaloolist triloogiat kadus ajalooline žanr meie kirjandusest peaaegu täielikult umbes kolmekümneks aastaks, tõrjudes siis 1930. aastate keskpaiku mõneks aastaks kõrvale kõik teised romaaniliigid (Urgart 1940: 14). Eduard Laaman (1936: 1017) nimetas seda võidujooksuks minevikku. Buumile eelnenud tühiku võttis kõneks ka Jaan Kross (1982a: 103) mööndusega: kui ei oleks Russowi kroonika tõlget ja „kui ei oleks, muidugi- teada, seda üpris sillerdavat kaart üle tolle tühiku, kaart, mille moodustavad Aino Kallase ajaloolised novellid ja nende Tuglase poolt tehtud tõlked”. Täna- seks on neist saanud eesti ajaloolise kirjanduse loomulik osa, mida tõendab ka köide „Eesti loo” sarjas vabariigi juubeliaastal (2008). Jaan Kross tuleb siin veelgi kõneks, kõigepealt seoses ajalukku põgene- misega. See oli etteheide, mida tehti nõukogude ajal kirjanikele, kes piisavalt truualamlikult ei pühendunud kaasaja, s.o kommunismiehitamise kujutamisele. Krossi häirisid need eskapismisüüdistused sedavõrd, et ta pani paberile „Märkmeid ajaloolisest teemast” (1982b), essee ajalooteadusest, ajaloobellet- 12 Aino nimi on tõenäoliselt Lönnroti looming, enne „Kalevala” seda ei tuntud. Rahvus- romantiline (ajalooline) kirjandus ja eesti nimemood(ustus) on teema, mis vajaks põhjaliku- mat uurimist. 13 Need sõnad viis täide Mihkel Aitsam, kes avaldas 1937. aastal teose „Hiiu lossist – Si- berisse. Ajalooline romaan legendaarseist Hiiu mereröövleist”. Varem oli ilmunud Villem Grünthal-Ridala värssjutustus „Ungru krahv ehk Näckmansgrund” (1915) ja 1988. aastal avaldas Hermann Sergo ajaloolise romaani „Randröövel”. Aino Kallasel ilmus neil ainetel trükist vaid mõni visand ja varane novell „Öö tulles” (1900). 650

Aivar Põldvee.indd 650 04.09.13 16:49 ristikast ja vihjamisi ka totalitaarsest võimust. „Iga valitud valdkond on mingil määral põgenemine – igast teisest valdkonnast nimelt teatavasse ühte,” üldistas Kross ja lisas: „Kui keegi käsitleb ajaloolise teemaga tegelevat kirjanikku põgenikuna, peab ta pidama ajalugu kaasajast hõlpsamaks temaati- liseks valdkonnaks.” Veel enam, „kui tõesti on olemas põgenejad, peavad olema olemas ka tagaajajad.... Ja mõnikord võib juhtuda, et põgeneja olemasolu häirib tagaajajat ennekõike. [---] Tähendab, kui mõned kirjanikud ikkagi ajaloolisse temaatikasse siirduvad, siis nähtavasti mitte kui raskuste eest põge- nejad, kelle ajendiks on hirm, vaid kui inimesed, kelle suundumuse määrab h u v i” [J. Krossi sõrendus] (Kross 1982b: 220–221). Tsensuuri tingimustes pakkus ajalooline ilukirjandus võimalust „ajada asju”, mida kaasajateemad ei lubanud, sh eesti asja. Seetõttu leidis Kross, žanri rahvavalgustuslikku kõrvalfunktsiooni silmas pidades, koguni õigustust olla skeptiline eesti ajaloo- belletristide suhtes, kes „nüüd juba kolmeteistkümnenda sajandi Mongooliast kolmanda sajandi Roomani tiirutavad: kas on ikkagi parim tõtata uurima – kui tõsikirjanduslikke, siis ju ka üldinimlikke probleeme meile nii kaugetel taustadel? Tont teab” (Kross 1982b: 226). Tõsikirjanduslike ja üldinimlike probleemide käsitlemiseks põgenesid Aino Kallas ja Jaan Kross ajalukku üsna ühtviisi, aga kui me peame silmas eesti probleeme ja identiteeti, siis esimene põgenes sinna nende eest ja teine paljuski nende pärast. Kui Krossi huvitasid silmapaistvad (võimalike) eesti juurtega ajaloolised isikud ja nende kaudu maailma, Eesti ja inimsuhete kirjeldamine, siis Kallast paelusid peamiselt dramaatilist konflikti sisaldanud juhtumid, mille hõlma all sai jutustada legendilaadseid kirelugusid ning sub- limeerida salasoove ja tõrjutud mõtteid, mida XX sajandi esimese poole ühis- kond temasugusele loomingulise vabaduse ja konventsionaalse perekonnaelu vahel valikuid tegema pidanud naisele keelas. Aino Kallase lugude tegelased ei ela minevikus mitte selleks, et avada ajaloolisi panoraame või elustada kadunud aegade tähtsaid sündmusi, veel vähem pakuvad nad võimalust kange- lastega rahvuslikuks samastumiseks, mis oli 1930. aastate sotsiaalsest telli- musest võrsunud ajaloolise kirjanduse keskne mõte. Reigi soomlasest pastor ei esinda kuidagi soomluse ideed, Barbara von Tisenhusen baltisakslust või libahundiks käinud Aalo eestlannat,14 nii nagu prints Hamlet ei esindanud taanlust. Keelatud armastus, vabaduseiha ja surm olid Aino Kallase teemad. Paraku ei olnud nende valik Eesti ajaloos just väga lai, mistõttu selliste köit- vate süžeede peale joosti kui mitte just tormi, siis vähemalt ekspluateeriti neid korduvalt. Näiteks Barbarast (Porkuni preilina) olid kirjutanud ballaadi juba Kreutzwald ja Christian Eduard Pabst, romaaniks aga vormis selle traagilise lõpuga loo Theodor Hermann Pantenius 1885. aastal, ja siis, Kreutzwaldist inspireerituna, lõi oma ballaadi Under, mõni aasta pärast Aino Kallase proo- saballaadi ilmumist (vt Lukas, Kreem 2008: 161–174). Sarnaselt leierdati ka teisi teemasid, sealhulgas Viljandi kotilugu: selle ainetel kirjutas Bornhöhe „Villu võitlused” (1890), Bornhöhe mugandusena Richard Kullerkupp viievaa- tuselise näidendi „Toomapäev” (1929) ja Artur Adson samanimelise värssnäi- dendi (1928), misjärel ilmusid Aino Kallase „Imant ja tema ema” ning näidend

14 Stereotüüpne ettekujutus libahundist ja nõiast kui naistest pärineb Lääne-Euroopast, Eestis teada olevates nõiaprotsessides (1520–1819) astus süüdistatavana kohtu ette 122 meest ja 84 naist (vt Madar 1987: 133–135). Seega olnuks ajalooliselt tõepärasem, kui libahundiks käinuks Priidik ja Margus, mitte Aalo ja Tiina. Meeslibahundi teema ootab alles mõjusat ilukirjanduslikku väljendust. 651

Aivar Põldvee.indd 651 04.09.13 16:49 „Mare ja tema poeg”. Kui „Imant” jäi erilise tähelepanuta, siis „Mare” lavas- tustele sai 1935. aastal nii Tallinnas kui ka Tartus osaks hüsteeriline maru- rahvuslik vastuvõtt. „Mare” oli esimene teos, mille Kallas kirjutas eesti keeles, aga tundub, et Inglismaal elades ja rahvusvahelisest läbilöögist unistades oli kadunud valvsus ja Suitsule antud lubadus mitte käsitleda „eesti probleeme”. Tugevate karakteritega ja teravate konfliktidega antiikdraama laadis näiden- dit kirjutades ei tajunud Kallas ilmselt muutunud õhustikku – rahvusluse lai- neharjal oli kätte jõudnud ajaloolise romaani kõrgaeg, mida omakorda toetas uuenev ajalookäsitus. Leidus agaraid kriitikuid nagu näiteks Paul Ambur, kes seadsid ajalooteemalisele ilukirjandusele ühemõttelisi rahvusliku kasvatuse sihte: „Oleme juba ligi paarkümmend aastat iseseisvad...., kuid siiski on meil sees- ja väljaspool veel rohkesti võõrapärast, mis vihastab igat tõsist rahvus- last. [---] Meie pealinna siluetile annavad ikka veel iseloomuliku ilme Toompea vene kiriku kuplid ja läänepärane pikk Oleviste torn, kuigi „Puhk ja poegade” viljaelevaator juba tüsedalt sekka lööb. Võtab aega, enne kui eestipärasus lei- takse ja teostatakse. [---] Seda tööd ei pea tegema mitte üksnes kool, vaid kogu seltskond, kelle kõik eluavaldused peavad hingestatud olema sellesuunaliselt. Tähtis osa selles töös on täita ka aja- ja ilukirjandusel” (Ambur 1936: 100). Aino Kallas oli puhkenud skandaalist tugevasti ja kaua puudutatud, nii et Edgar Valter Saksale intervjuud andes nähvas ta: „Marest meie ei kõnele!” (Saks 1936: 1135.) Ometi kogus ta näidendi vastuvõtu kohta hoolega ajalehe- väljalõikeid – nende põhjal on seda juhtumit käsitlenud Kai Laitinen (1997: 516–527; siit pärinevad ka järgnevad tsitaadid).15 Üks agaramaid kriitikuid oli Rasmus Kangro-Pool, kes võttis sõna koguni kahes ajalehes. Uudislehes (17. XI 1935, nr 178) kirjutas ta, seejuures kogu lõiku sõrendatult esile tõstes, et Mare tegevus näidendis on „masendavalt häbistav ja haavav minu usutundele, mis rahva elujõudu näeb oma rahva paremate inimeste vankumatus kindelmeeles, et rahva hüved on üle perekonnamurede” (Kangro-Pool 1935a). Tundub hirmsa valena, et rahva paremikku kuuluv naine laseb oma rahva parimad pojad ära tappa. Seevastu sakslasi võib näidend rõõmustada. Kangro-Pool jätkas järg- mise päeva Postimehes: „...teatriõhtul oli tunda, kuidas iseteadlik osa meie seltskonnast oli haavunud, et meie teater meie rahvuskultuuri ja rahvusmõt- te auaastal [s.o raamatuaastal] selle näidendiga söandas publiku ette tulla. Kui meie rahva sügavamat väärikust kunagi nii otseselt on riivatud, siis küll toonitatumalt selles näidendis. Mina mõistan, et s o o m e k i r j a n i k [minu sõrendus – A. P.] võib kirjutada, mida soovib, ja edukalt võidakse seda tõlkida võõrastesse keeltesse, aga miks meie selle ümber keerleme nii soojalt, seda minu süda ei mõista” (Kangro-Pool 1935b). Kangro-Poolile sekundeeris Uues Eestis Artur Adson pseudonüümiga P[unane] M[Mask] arvustuses „Mare ja meie. „Estonia” piinlik lavastus”: „Mare emaarmastus on ahviarmastus, mis ei sobi vanema naisele. [---] Mis rahvas see on, kelle juhtkond juba nii mäda on!” Samas sakslasi, põhivaenlasi, on kujutatud korrektsetena. Selline näidend on piinlik ja „ajalooliselt ja rahvushingeelult põhjendamatu” (Adson 1935). Mure- lik oli Päevalehes ka Kaljula Teder: tõeline eestlane ei saa leppida sellega, et reetur on tõstetud kangelaseks ja et lugu levib ka välismaale (pidades ilmselt silmas lavastust Helsingi Rahvusteatris samal sügisel), justkui Eesti ajaloos toimunud episoodina (Teder 1935). Tragikoomiliseks muutus rünnak „Mare” 15 Laitinen (1997: 639, viide 151) märgib, et sel teemal saaks kirjutada üsna mahuka uurimuse. Juhtum oli nii värvikas ja reljeefne, et sellest ei saa mööda ka hilisemad uurimused (vt Melkas 2006: 220–230; Vuorikuru 2012: 201–203). 652

Aivar Põldvee.indd 652 04.09.13 16:49 vastu, kui keegi end Frankensteiniks nimetanud isik helistas Estonia teatri juhtkonnale ja nõudis näidendi mängukavast mahavõtmist. Frankenstein ähvardas, et on olemas organisatsioon, kes kasutab vajaduse korral jõudu. Frankenstein tegi ähvarduskõne ka Tartus. Vanemuise esietendusel kontrol- liti seetõttu eriti hoolikalt pileteid ja politseivalve kõrvaldas kolm „Franken- steini”, kes saabusid teatrisse hilinemisega ja purjuspäi. Keegi oli andnud neile piletid ja liitri viina, kuid politseinikud sekkusid asjasse, kui kuulsid mehi rääkimas midagi „märgi andmisest” (Laitinen 1997: 521).16 Soomes mingit skandaali mõistagi polnud, aga sealsedki arvustajad võt- sid Aino Kallase lavadebüüdi näitekirjanikuna vastu kõhklustega. Näidendit peeti „vormilt väikseks, kuid sisult suureks” ning „üsna vapustavaks ja traagiliseks”, kuid „kummaline küll, see jätab vaatajad suhteliselt külmaks” (Lai- tinen 1997: 516). Eestis leidis näidend ka kaitsjaid, kellest kõige kõvemaid väljendeid kasutas Nigol Andresen (1938: 692): „Kui ühel maal hakati valitse- vale vaimule sobimatuid kirjanduslikke teoseid tuleriidal põletama, siis teisel maal tekkis kohe vastav mõttesuund teatrilavastuste surnuksviskamise näol kividega.” Andresen (1938: 693) kuulutas Aino Kallase „juba praegu” draamakirjanduse klassikuks ning kinnitas, et tema näidend on „nii eesti kui soome draamakirjanduse üldiselt flegmaatilises vormis ja nõrgas dialektikas suuri edasiviijaid”. Siinkirjutaja arvates on „Mare” draamatekstina siiski keskpära- ne ega küüni kirjanduslikult Aino Kallase paremate proosateoste kõrgusele. Küll aga on see näidend oma „tugeva dialektikaga” sobinud ooperilibreto materjaliks, nii nagu ka mitu teist Aino Kallase teost.17

Nagu eespool vihjatud, võib ajaloolaste ja ajalookirjanike suhet kirjeldada kui sümbioosi, mis pakub toitu mõlemale poolele. Aino Kallaski ei jäänud pelgalt ajaloolise materjali ja uurimuste kasutajaks, vaid tema teemad ja tegelased on ahvatlenud omakorda ajaloolasi ja kirjandusteadlasi. „Mare” skandaali järel, – ja osalt ka selle tõttu – avaldas Gustav Suits artikli „Ajaloost kirjandusloos”, kus ta näitas, et ajalooliseks peetud „toomapäeva kurbmäng”, millest jutustavad Renneri ja Russowi kroonikad, on tegelikult rändmuistend, mis tugineb Trooja hobuse loole ja mida tuntakse ka saksa folklooris. Suits, kes oli kolmkümmend aastat tagasi aidanud Aino Kallasel leida põgenemistee ajalukku, päästis ta nüüd tagaajajate küüsist: „Toomapäeva loo dramatiseerin- gud ei käsitle samuti mingit „tuttavat episoodi eesti ajaloost”. Kroonika aluselt kõrvalekaldumised on siin ainult draamakirjaniku ande, loova fantaasia ja kunstikavatsuse küsimuseks. Kui näiteks Aino Kallase „Mare ja tema poeg” lavastuse puhul 1935/36 piike on murtud „ajaloolise tõe” vastu patustamise 16 Kõik see meenutab mitte ainult Sofi Oksaneni „Puhastuse” vastuvõttu Eestis, vaid ka hiljuti „Eesti ajaloo” II köite ümber lahvatanud kirgi, kui ühtäkki avastati, et eesti muistse vabadusvõitluse asemel räägitakse raamatus hoopis Kirde-Euroopa ristisõjast ning Jüriöö ülestõusule pole pühendatud piisavalt lehekülgi. 17 2004. aastal toimus Tallinnas Tauno Pylkkäneni ooperi „Mare ja ta poeg” (1945) kont- sertettekanne, mis möödus suurema tähelepanuta. Maimu Berg (2004) avaldas sel puhul ülevaate 1935. aasta skandaalist. Pylkkänen on kirjutanud ka ooperi „Batseba Saaremaal” (1922). Olgu mainitud ka Eduard Tubina ooperid „Reigi õpetaja” (1968) ja „Barbara von Tisenhusen” (1971) (vt Humal 2007) ning Jüri Reinvere „Reigi õpetaja” ainetel kirjutatud raadio-ooper „Vastaskallas” (2004, kaaslibretist Tamur Tohver). 653

Aivar Põldvee.indd 653 04.09.13 16:49 pärast, siis on see olnud suureks arusaamatuseks” (Suits 1938: 992). Ühtla- si visandas Suits artiklis ajaloolise romaani ja ajaloolise draama teoreetilise käsituse, mille puhul „ajalooline kostüüm tõstab elamuste sugestiivsust. Ja tõestisündinud loo paiste on mõjuvamaid vahendeid lugeja väärtustundmuste tõhustamiseks. [---] Selle juures on looval kirjanikul vajadus ja vabadus dokumenteeritud ajalõike pilti täiendada luulekujudega: tal on võimalus teat- meallikate andmeid ületada fiktiivsete tegelastega. Tal ei puudu ahvatlus tegelaste seiklusi lisandada, iseloomustamist psühhologiseerida, poolehoiu- vaistudele vastavat sihipüüdlust idealiseerida” (Suits 1938: 981). Kõige enam on ajaloolist järelnoppimist võimaldanud „Reigi õpetaja”. Maks Roosma leidis Tartus ajalooarhiivis dokumendid, mis kirjeldavad detail- selt Lempeliuse, Catharina ja Jonas Kempe lugu, ning avas mahukas artiklis Reigis toimunud abielurikkumise loo proosalised ja kohati lausa naturalistli- kud seigad. Ometigi jõudis Roosma järeldusele, et faktide ja fiktsiooni erinevused on minimaalsed: „Aino Kalda õige vaist dramaatilise jutustuse üksikasja- de leidmisel, intriigi detailsel arendamisel, kuid ühtlasi ka ajaloolise koloriidi tabamisel on paiguti hämmastav” (Roosma 1969: 151). Hiljem on Lempeliuse loole uusi seiku lisanud Kalev Jaago (1997) ja ka siinse artikli autor (Põldvee 2008). Tervikpilt, mis neist dokumentidest avaneb, erineb Aino Kallase romantilisest kiredraamast sedavõrd, et tekib küsimus, kas kirjanik oleks kõigi asjaolude tundmisel üleüldse „Reigi õpetajat” paberile pannud. Võimalik, et oleks läinud nii nagu Ungru krahvi looga, pealegi oleks autoril olnud keeruline tegeliku Catharina Wyckiga siduda omaeluloolisi seiku, mis on teose oluline osa. Pigem kulunuks selle loo kirjapanekuks ära Zola sulg (Vilde omast oleks väheks jäänud), aga vaevalt olnuks tollane kirjandusväli ja lugejaskond valmis säherduse küpses eas paljulapselise, viinamaia ja kasimata suuga naistegela- se vastuvõtuks.18 Ka „Hukutav Bakchos” kõlanuks „Surmava Erose” asemel üpriski ebaromantiliselt. Nii võibki öelda, et Aino Kallase parim ajalooaineline proosateos sündis „tänu” pealiskaudsele arhiivitööle. Siitsamast kerkib küsimus, kas „Reigi õpetaja”, nii nagu teisedki Aino Kallase kaugemast minevikust leitud lood, oleks sama mõjukas ja inspireeriv kirjandusteos, kui sellel poleks otsest ajaloolist tagapõhja, st tegemist oleks täieliku fiktsiooniga. Või kui kirjanik oleks andnud oma tegelaskujudele väl- jamõeldud nimed, lahjendades seeläbi ajaloolisuse kontsentraati? Neile küsi- mustele on raske, kui mitte võimatu vastata. Aga siiski – „Hundimõrsja” Aalo ja Priidik on fiktiivsed tegelased, kuid teose mõjukus sellest ei vähene. Nii on see ka Kitzbergi „Libahundiga”, mille tegelased esindavad inimtüüpe, mitte „päris” inimesi mõnest kohtuprotokollist. Küllap mõjub siin kaasa seegi, et eesti talupoeg ongi ajaloos üpris „anonüümne”, pigem tüüp ja karakter kui per- soon. Väljamõeldised olid ka Mare ja Imant, aga reaktsioon neile vägagi ehtne. Erinev tundub olevat ka eesti ja soome lugeja suhtumine, vähemalt jätab sellise mulje kergus, millega soome kirjandusteadlased (kui Kai Laitinen välja arvata) suudavad võtta Aino Kallase lugude tegelasi abstraktsete kirjanduslike kujudena, kes on vabad sotsiaalsest ja ajaloolisest tegelikkusest. Suurem dis-

18 Nimeversioon Catharina Wycken, mida kasutas Aino Kallas, on ilmselt eksliku transk- ribeerimise tulemus. Catharina Wyck oli Paul Lempeliusega abielus arvatavasti juba 1627. aastal, neil oli vähemalt kuus last. Abielurikkumise skandaal puhkes 1647. aastal, kui Reigi pastoriproua jäi diakon Jonas Kempest käima peale. Aino Kallas nihutas loo kulminatsiooni umbes 17 aastat varasemasse aega, et teha loo naispeategelasest veel noorusvärske romantiline armastaja. 654

Aivar Põldvee.indd 654 04.09.13 16:49 tants muudab detailid ja tõsiasjad ebaoluliseks ning see lubab näha „Püha Jõe kättemaksu” taga mitte Urvaste pastori Gutslaffi kirjeldatud sündmusi Sõ- merpalus, vaid näiteks ökofeminismi avaldusi, leida Reigi õpetaja kujus mitte Paul Lempeliust, vaid vankuvat mehelikkust, või Viljandi kotiloost muistse vabadusvõitluse lõppakordi asemel Kolgata teisendust. Eesti lugejal, kes ajaloolisi taustu lähemalt tunneb, on end faktidest ja käibetõdedest raskem lahti haakida, iseäranis raske on see lähiajaloo puhul, mille taak ja traumad pole veel kadunud. Ja see ei kehti üksnes traagiliste sündmuste dramaatilise ske- matiseerimise kohta, küllap nõuaks teatud treenitust või peenikest irooniat, et tõlgendada Väljaotsa Jaani ja Katku Villut „maskuliinsuse kriisi” kontekstis või näha Jorh Aadniel Kiires „uut meest” (vrd Mutt 2012: 1612–1615). Ajalool on Aino Kallase meistriaastate töödes kahetine roll. Kirjanik kasutab lugude mõjukuse suurendamiseks ajaloolisi motiive ja isikuid ning loob võimalikult detailirohke ja tõepärase miljöö. Samas ta väldib teemasid, millelt kerkis eesti ajaloolise romaani laine. Kui mõtleme „Barbara von Tisenhuse- ni” või „Reigi õpetaja” peale, siis Aino Kallas valis ajaloost juhtumid, mille tegelastega ta võis mitte ainult ise samastuda, vaid mis põhjustasid omal ajal suurt seltskondlikku huvi ja keelepeksu. Parafraseerides Tiit Hennoste käsitust kollasest ajakirjandusest, võiks sellise fookusega lugusid nimetada „kollaseks ajalooks”. Nn valgele ajakirjandusele vastaks sel juhul traditsioonilisele ajalookäsitusele tuginev ajalooline kirjandus. Võrdleme: „On valged ja kollased teemad ning valdkonnad. Valge .... on ühiskonna-, poliitika- ja majan- duskeskne, kollane on õnnetuste-, meelelahutuse-, seltskonna-, aga ka pere- ja kodukeskne. Valge .... on institutsioonikeskne, kollane – inimkeskne. Valge .... eelistab laialdase mõjuga .... sündmusi, kollane – lugejale emotsionaalselt lähedasi sündmusi ja konflikte. Valge .... pakub arvamusi ja teavet, kollane teavet ja meelelahutust. [---] Valge on objektiivsem ja tasakaalustatum, kollane emotsionaalsem ja hinnangulisem. Ja nii äratab valge .... eelkõige mõtteid, kollane aga tundeid. Valge .... kõneleb lugejaga võimupositsioonilt, kollane püüab olla lugejale sõbraks” (vt Hennoste 2010: 15). Taas peame kasutama sõna paradoks. See, mis annab ajakirjandusele kvaliteedi ja teeb selle valgeks, osutub ajaloolise kirjanduse nõrgaks kohaks. Ajalugu vananeb, seda kirjutatakse ümber ning nõnda saab ajalooline ilukirjandus kirjanduslooks, mõnel juhul degradeerub noorsookirjanduseks, aga vahel koguni kurioosumiks (vrd Kross 1986: 140). Aino Kallase paremad ajalooainelised teosed pole aga ajaloole jalgu jäänud ega värskust kaotanud, kuna need on kollased ja igavikulised, eelkõige naislugejaid köitvad armastuslood. Ungru-romaan küpseski üle ja osutus liiga valgeks, sobivamaks mõnele mehele. Omal moel olid need minevikku paigutatud lood ka ajast ees, kui mõelda, et XX sajandi keskpaiku toimunud ajaloo pööre haakis akadeemilise uurimistöö lahti traditsioonilistest „kõvadest” teemadest ja käsitlusviisidest ning tegi ajaloo aineks paljud tähtsusetuks peetud inimolemise äärealad, mille juurde Aino Kallas pages – ajaloo ja oma teise mina eest. Ajalooteaduse uurimisobjektiks said argielu, kombed, tunded, unenäod, haigused, ebausk, nõiad ja libahundid, kuriteod, žestid, au ja häbi jne. Rääkimata biograafiabuumist ja kasvavast huvist ajalooliste isikute eraelu vastu, mille puhul kolletamine on sageli eesmärk omaette. Ajalugu on muutunud – ja mitte üksnes „kollaseks”, vaid sillerdab kõigis vikerkaarevärvides, lastes kogu spektril paista ka ajaloolisele kirjandusele. Uue kultuuriajaloo üks teerajajaid Peter Burke (2006: 9–10) küsib, kuidas kirjutada millegi niisuguse ajalugu, millel puudub püsiv identiteet: „See 655

Aivar Põldvee.indd 655 04.09.13 16:49 näib sama hea kui liblikavõrguga pilvi püüda. [---] Võib-olla leidub kesktee ehk selline lähenemisviis minevikule, mis esitab olevikukeskseid küsimusi, kuid hoidub neile olevikukeskselt vastamast.” Kas pole see püüdlemine millegi poole, mis ajaloolise kirjanduse püsiväärtusega paremikul on juba ammu õnnestunud?

Ajaloolise kirjanduse autorite ees seisab alati küsimus, kuidas leida kompromiss mineviku keele ja kaasaegse lugeja vahel: mil määral püüda rekonstrueerida kirjeldatava perioodi keelt, et anda selle abil edasi ajastu hõngu, kaota- mata samas teksti voolavust ja mõistetavust ning mõjumata anakronistlikult või kentsakalt. Aino Kallas lahendas selle probleemi oma meistriaastate proosas arhaiseeriva stiiliga. Kai Laitinen iseloomustab seda kolme komponendi abil: esiteks, stiliseeritud, arhailine keel; teiseks, kõnelevaks „minaks” on vai- muliku proosa viljeleja, ja kolmandaks, seda kirjutavat „mina” ei saa samas- tada kirjaniku enda isikuga. See arhaiseeriv stiil järgib omakorda seitset põ- hireeglit, kasutades vanu ja võõrapäraseid sõnu, kordusi, sidesõnaga algavaid ning saksapärase sõnajärjega pikki, aeglase rütmiga lauseid jne (vt Laitinen 1997: 315, 347–348). Rütmi ja stiili tähtsust Aino Kallase loomingus märkas ka Bernard Kangro: „Igal teosel on oma rütm ja ainestik hakkab selles kuju võtma, niipea kui rütm on leitud. Senikaua kui rütmi ei ole, jääb algnägemus tabamatuks, mis looja silme ees võib peigelda aastaid ja aastakümneid. – On teada, et Aino Kallase eest on mitmekümne aasta jooksul põgenenud ühe teose [Ungru krahvi romaan – A. P.] idee, ahvatledes teda läbi mitmesuguste kirjanduslikkude otsingute. Aga õiget rütmi ei ole ta sellele veel leidnud ja ta kahtleb ise, kas ta kunagi leiabki. [---] Jah, koguni Kallase novellide stiiliski on kallakut kroonikastiili poole. Aga ometi lõplik enese ja oma õige ala ning stiili leidmine laskis oodata end kümmekond aastaid” (Kangro 1938: 669, 674). Eesti lugeja tunneb seda stiili Friedebert Tuglase tõlgete kaudu. Tuglas pole Aino Kallase teksti arhailisi nüansse ja rütmi mitte ainult meisterlikult edasi andnud, vaid on ka oletatavasti selle üks eeskujusid ja ristiisa (Laitinen 1997: 317). Selle stiili ja tõlke puhul ilmneb veel üks paradoks: kordumatu eripära tõttu on see ajaproovile paremini vastu pidanud kui paljude samal ajal kirjutanud eesti autorite keel. Siit on sobiv tõmmata veel üks „üpris sillerdav kaar” ajaloolise romaani suure stiilimeistri, Jaan Krossi juurde (vt Põldvee 2008: 182–183; Olesk 2011: 179–180; Vuorikuru 2012: 14). Aino Kallast on nimetatud „peaaegu et sajan- dialguse lüüriliseks Jaan Krossiks” (Kesküla jt 2007), ehkki sisuliselt täpsem oleks Krossi nimetada sajandilõpu proosaliseks Aino Kallaseks. Jaan Undusk (2008) väidab veel julgemalt: ilma Aino Kallase Tuglase tõlgeteta ei oleks mõeldav Jaan Krossi kujunemine ajaloolise proosa viljelejaks. Võib oletada, et töö „Barbara von Tisenhuseni” ja „Reigi õpetaja” libretode kallal (1969 ja 1971) aitas lihvida Jaan Krossi stiili, mis leidis parima rakenduse Russowi- romaanis. Juhuse tahtel viis Aino Kallas „Reigi õpetajas” toomkoolist vallandatud Lempeliuse Kalamajja, kust oli pärit Jaan Kross ja vististi ka Balthasar Russow. Kross aga leidis endale suvekodu Kassaris, kus suvitas ja kirjutas ka Aino Kallas. Ise on ta seda leidmist kommenteerinud nõnda: „Ma loodan, et mitte snobismist – noh, et Aino Kallas ja nii edasi, vaid tänu reale juhustele...” (Kross 2003: 171). Juhuslikult (?) kannavad üsna sarnast pealkirja ka Aino 656

Aivar Põldvee.indd 656 04.09.13 16:49 Kallase ja Jaan Krossi mälestusteraamatud, vastavalt „Rännukaaslased ja möödakäijad” („Kanssavaeltajia ja ohikulkijoita”) ning „Kallid kaasteelised”. Stiililisele sarnasusele vaatamata eristab Krossi loomingut austavam suhtumine ajaloofaktidesse. Nii nagu eespool viidatud Ian Mortimer, on ka Kross vägagi teadlik ajalooteadlase ja ajaloobelletristi vastandlikust asendist fakti ja fantaasia pingeväljas, tema jaoks kätkeb kirjandus võimalust astuda kunstilise eesmärgi nimel valdkonda, kuhu rangelt faktitruu ajalooteadlane iialgi ei pääse. Ajaloobelletrist siirdub „fantaasiasse selleks, et võluda faktitsiteedist kaasataritud tõeskelett lüngatuks organismiks – kuskil mujal kui fantaasia- ruumis ei saa seda teha – ja loitsida see siis jõudumööda elavaks – mis oleks muis ruumides sootuks võimatu” (Kross 1982b: 223–224). Ajalooteadlane, kes serveerib hüpoteesi fakti pähe, pole Krossi sõnul enam teadlane, vaid luiskam. „Aga kui ajaloobelletrist ei suuda vastupidi hajutada oma töös fakti ja fantaasia vahejoont täiesti tabamatuks, nii tabamatuks, et ta mõnikord ei taba ega tea seda isegi – siis on ta võib-olla kõike muud, vestleja, õpetaja, rahvavalgus- taja, populariseerija – aga igatahes mitte kunstnik” (Kross 1982b: 224). Aino Kallase renessanss ei luba kahelda, et tegemist oli kunstnikuga. Põgenemine läks korda.

Artikkel on valminud teadusteemade SF0130038s09, SF0050037s10 ning Euro- CORECODE projekti „Cuius Regio” raames.

Kirjandus

A d s o n, Artur 1935 [P. M.]. Mare ja meie. „Estonia” piinlik lavastus. – Uus Eesti 23. XI. A m b u r, Paul 1936. Ajalooline romaan rahvusliku kasvatuse tegurina. – Eesti Raamat, nr 3, lk 100–104. A n d r e s e n, Nigol 1938. Aino Kallase draamalooming. – Looming, nr 6, lk 688– 694. A n d r e s e n, Nigol 1996. Gustav Suitsu kirjad Aino Kallasele. – Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat XIII. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 139–163. A n n i s t, August 1935. Muinsusromantika osast Eesti arengus. – Raamatu osa Eesti arengus. Koguteos. Toim D. Palgi. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 81–96. A s i k a i n e n, Eila 2001. Der var engang en præst. En jungiansk analyse og for- tolkning af Aino Kallas’ roman Reigin pappi. København: Københavns univer- sitet. B e r g, Maimu 2004. Skandaalse minevikuga läbimurre. – Sirp 10. IX. B u r k e, Peter 2006. Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost. Tlk Ainiki Väljataga. Tallinn: Varrak. EK 1875–1900 = Eesti kirjanduskriitika 1875–1900. Kommenteeritud tekstivali- mik. Koost K. Taev, V. Verev. Tallinn: Eesti Raamat, 1984. E n g l u n d, Peter 2006. Poltaava. Ühe armee häving. Tlk Ivar Rüütli. [Tallinn]: Argo. F o r r e s t e r, James 2010. The lying art of historical fiction. – The Guardian. Books blog, 6. VIII (http://www.guardian.co.uk/books/booksblog/2010/aug/06/ lying-historical-fiction). G r o o t, Jerome de 2010. The Historical Novel. London–New York: Routledge. 657

Aivar Põldvee.indd 657 04.09.13 16:49 H e l m e, Peeter 2009. Ajalugu, kirjandus ja ajalookirjandus. – Tuna. Ajaloo- kultuuri ajakiri, nr 4, lk 2–4. H e n n o s t e, Tiit 2010. Rakvere raibe. Kollased ja valged. – Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu eesti ajakirjandusest. Loomingu Raamatukogu, nr 1–2. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 7–19. H u m a l, Mart 2007. „Barbara von Tisenhusen”: ooper ja libreto. – Teater. Muusi- ka. Kino, nr 8/9, lk 95–103. H õ b e m ä g i, Priit 2012. Tere tulemast Eestisse – alanduste ja õuduste maale. – Delfi, 3. III (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/priit-hobemagi- tere-tulemast-eestisse-alanduste-ja-ouduste-maale.d?id=64012471). J a a g o, Kalev 1997. Täiendusi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse eluloole. – Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2 (9). Artiklite kogumik. Tartu: Eesti Ajaloo- arhiiv, lk 33–38. K a l l a s, Aino 2012. Mu saatuse maa. Koost Mall Jõgi. Tallinn: Tammerraamat. K a n g r o, Bernard 1938. Aino Kallas. – Looming, nr 6, lk 669–687. K a n g r o - P o o l, Rasmus 1935a. „Mare ja ta poeg” Estonias. – Uudisleht 17. XI. K a n g r o - P o o l, Rasmus 1935b. „Mare ja ta poeg” Estonias. – Postimees 18. XI. K a p l i n s k i, Küllike 1988. Veel Balthasar Russowi päritolust. – Keel ja Kirjan- dus, nr 2, lk 74–82 K e s k ü l a, Kalev, L i i v r a n d, Harry, N e s t o r, Siim 2007. Eesti esisoomlaste edetabel. – Eesti Ekspress 28. XI. K i v i m ä e, Mart 2005. Kirjandus ja teaduslik objektiivsus ajaloos. – Sirp 23. IX. K r o s s, Jaan 1982a. Ajalooainelisest kirjandusest Eestis. [Ettekanne Torontos ja New Yorgis 1974.] – Jaan Kross, Vahelugemised III. Tallinn: Eesti Raamat, lk 100–114. K r o s s, Jaan 1982b. Märkmeid ajaloolisest teemast. – Jaan Kross, Vahelugemi- sed III. Tallinn: Eesti Raamat, lk 220–226. K r o s s, Jaan 1986. Ettekanne Tampere kirjanikeorganisatsioonis oktoobris 1982. – Jaan Kross, Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 131–149. K r o s s, Jaan 1988a. Paul Johanseni (ja iseenese) päästmiskatseks ühe ülirange ajaloomuusa käest. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 276–283. K r o s s, Jaan 1988b. Balthasar Russowi (ja iseenese) päästmiskatseks teise üli- range ajaloomuusa käest. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 412–422; nr 8, lk 466–474. K r o s s, Jaan 2003. Omaeluloolisus ja alltekst: 1998. aastal Tartu Ülikooli filo- soofiateaduskonna vabade kunstide professorina peetud loengud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2006. Embodied subjectivity in the diaries of Virgi- nia Woolf, Aino Kallas and Anais Nïn. Tartu: Tartu University Press. K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2009. „Algupärase talupojavere jõud”. Eesti tõu kü- simus Aino Kallase loomingus. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 729–745. K u r v e t - K ä o s a a r, Leena, R o j o l a, Lea (toim) 2011. Aino Kallas. Negoti- ations with Modernity. Helsinki: Finnish Literature Society. L a a m a n, Eduard 1936. Eesti muinasusust ja kultuuri lähtekohtadest. – Loo- ming, nr 9, lk 1017–1026. L a i t i n e n, Kai 1973. Aino Kallas 1897–1921. Tutkimus hänen tuotantonsa pää- linjoista ja taustasta. Helsinki: Otava. L a i t i n e n, Kai 1995. Aino Kallaksen mestarivuodet. Tutkimus hänen tuotantonsa päälinjoista ja taustasta, 1922–1956. Helsinki: Otava. L a i t i n e n, Kai 1997. Aino Kallas. Uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast. Tlk ja eessõna Sirje Kiin. Tallinn: Sinisukk. 658

Aivar Põldvee.indd 658 04.09.13 16:49 L i n d s a l u, Elo 2008. Naisekuju modelleerimine XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduses. Tallinn: Tallinna Ülikool. L u k a s, Liina, K r e e m, Juhan 2008. „Romeo ja Julia” Liivimaa moodi? Barbara von Tiesenhauseni legend: ajalooline tagapõhi ja kirjanduslikud variatsioonid. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 156–177. M a d a r, Maia 1987. Nõiaprotsessid Eestis XVI sajandist XIX sajandini. – Reli- giooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik III. Koost Jüri Kivinäe. Tal- linn: Eesti Raamat, lk 124–145. M e l k a s, Kukku 2003. Kamppailu tiedosta. Aino Kallaksen historiallinen romaani ja tiedon tuottamisen problematiikka. – Historiallinen aikakauskirja, nr 4, lk 549–561. M e l k a s, Kukku 2006. Historia, halu ja tiedon käärme Aino Kallaksen tuotan- nossa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. M e r i, Lennart 1976. „Hõbevalge” autori vastus. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 189. M o r t i m e r, Ian 2008. The Time Traveller’s Guide to Medieval England: a Hand- book for Visitors to the Fourteenth Century. London: The Bodley Head. M o r t i m e r, Ian 2011. Why historians should write fiction. – Past and Future. The magazine of the Institute of Historical Research. Issue 10, Autumn/Winter, lk 7–8. M u t t, Mihkel 2012. Minu Oskar Luts. – Looming, nr 11, lk 1605–1620. O l e s k, Sirje 2010. Eesti teema soome kirjanduses: Sofi Oksaneni romaan „Puhas- tus”. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 473–485. O l e s k, Sirje 2011. Aino Kallas on the Boundaries of Finland, Estonia and the World. – Aino Kallas, Negotiations with Modernity. Toim Leena Kurvet-Käo- saar, Lea Rojola. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 162–180. O l e s k, Sirje 2013. Akadeemiline Aino Kallas. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 128– 130. P e i k e r, Piret 2012. Eesti ajalooromaani ajaloo poole. Konverents „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika”. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 472–474. P h i l l p o t t, Matthew J. 2011. A Novel Approaches Prelude: A Brief History of Historical Fiction (http://ihrconference.files.wordpress.com/2011/11/mphillpott- history-of-historical-fiction.pdf). P õ l d v e e, Aivar 2008. Ajalugu Aino Kalda lugudes. – Aino Kallas, Reigi õpetaja. Püha Jõe kättemaks. [Tallinn:] Eesti Päevaleht, Akadeemia, lk 157–189. R o o s m a, Maks 1969. „Reigi õpetaja” ja ürikud. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale VI. Tallinn: Eesti Raamat, lk 135–151. S a k s, Edgar Valter 1936. Aino Kallasega vestlemas. – Looming, nr 10, lk 1129– 1135. S e p p e l, Marten 2009. Teadlane olemise või mitteolemise pärast ei maksa komp- leksides põdeda. (Intervjuu Enn Tarveliga.) – Sirp 31. VII. S o u t h g a t e, Beverley 2009. History meets fiction. Harlow–New York: Longman. S u i t s, Gustav 1907. Kirjandusest [A. Kallase „Ants Raudjala” arvustus]. – Elu, 22., 24., 28. ja 31. XII, nr 110–113. S u i t s, Gustav 1938. Ajaloost kirjandusloos. – Õpetatud Eesti Seltsi toimetused XXX. Tartu: K. Mattiesen, lk 981–992. T e d e r, Kaljula 1935. Süüdistus. – Päevaleht 20. XI. U n d u s k, Jaan 1997. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu: Merkel – Jakobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 721–734; nr 12, 797–811. U n d u s k, Jaan 2008. Eesti lugu: Aino Kallas „Reigi õpetaja”. – Eesti Päevaleht, 28. XI. 659

Aivar Põldvee.indd 659 04.09.13 16:49 U r g a r t, Oskar 1940. Moodne eesti ajalooline romaan. – Ajalooline Ajakiri, nr 1, lk 14–23. V i l d e, Eduard 1890. Kirjandusest [E. Bornhöhe „Villu võitlused” arvustus]. – Postimees 3. XI, nr 125. [V i l d e, Eduard] -e 1893. Kirjandusest [A. Saali „Leili” arvustus]. – Postimees 31. V – 2. VI, nr 116–118. V u o r i k u r u, Silja 2009. „Batseba” – Aino Kallase tundmatu näidend. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 205–225. V u o r i k u r u, Silja 2012. Kauneudentemppelin ovella. Aino Kallaksen tuotanto ja raamatullinen subteksti. Helsinki: Helsingin yliopisto. W h i t e, Hayden 2003. Kirjandusteooria ja ajalookirjutus. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 1, lk 111–127. Ö p i k, Elina 1976. Lisa soome-ugri drakonoloogiale. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 186–188. Ö p i k, Elina 1988. Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 149–159.

Aino Kallas: A flight to and from history

Keywords: Aino Kallas, historical novel, Estonian and Finnish literature

Aino Kallas (1878–1956) is considered a Finnish as well as an Estonian author. Her borderline status between the two cultures and her ambivalent oeuvre continue to provide substance for diverse literary historical interpretations, neither has reader interest waned, which has even led to talk of a renaissance of Aino Kallas. The article discusses the writer’s relations with (Estonian) history on which her masterpieces were based. Aino Kallas arrived at the themes from the 14th–17th centuries after a creative crisis making her realize that lack of the blood bond prevented her from delving into specifically Estonian problems and that realism was not her cup of tea. She found an escape in history, which allowed her to use dramatic plots and legends of the past offering timeless themes such as forbidden love, fatal passion, and death, well fitting the romantic genre of prose ballad. At the same time, autobiographical facts as well as reflections of contemporary social conditions and ideas remain an important part of her work. The oeuvre of Aino Kallas stands out on the background of Estonian historical narrative, offering a foretaste of the boom of historical fiction due in the mid-1930s, yet avoiding the themes pregnant with a national approach and ideology. Nevertheless, in 1935 a play of hers, despite following a classical example, caused a sharp conflict, as its plot was placed in the time of the 14th-century popular uprising in Estonia. The resentment rooted in national traumas resembled part of the Estonian response to the „Purge” by Sofi Oksanen. Still, the avoidance of social, national and political themes has protected Aino Kallas’s oeuvre from aging. Also, her archaistic usage, imitating old chronicles, which has been mediated to the Estonian reader by Friedebert Tuglas, has a fresh appeal. There is reason to believe that the works of Aino Kallas and her archaistic style have influenced the brilliant Estonian historical novelist Jaan Kross.

Aivar Põldvee (b. 1962), PhD, Institute of History, Tallinn University; Institute of the Estonian Language, senior researcher, [email protected] 660

Aivar Põldvee.indd 660 04.09.13 16:49 RUDOLF SIRGE AJALOOROMAANIDEST Katse lugeda nõukogude kirjandust uuesti

AARE PILV

1. Sissejuhatuseks

udolf Sirge teoste uurimine pakub hea võimaluse vaadelda küsimust, mis varjatult kummitab tänapäeva kirjanduslikku mälu nii Eestis kui Rilmselt ka teistes sarnase minevikuga maades: kuidas me saaksime ja peaksime lugema nõukogudeaegseid kirjandusteoseid, millel on teatav kirjanduslik väärtus, kuid mis ei sobi tänapäeva vastuvõturuumi ideoloogilisse raamistikku ning on seetõttu pidevalt (mõnikord õigustatud, mõnikord mitte) kahtluse all, et nad valetavad või moonutavad tõde? Rudolf Sirge ajalooromaanid on hea näide mitmes mõttes. Esiteks tõstatab ajalooromaani žanr ise tõepärasuse probleemi selgemini kui mõned teised žanrid. Teiseks, kuigi Sirge oli nõukoguliku kirjanduse kanooniline autor, ei saa teda kergesti sil- distada „õukonnalaulikuks” selle sõna kõige pejoratiivsemas tähenduses: ta oli n-ö genuiinne marksist, mitte kirjanik, kes oleks püüdnud ideoloogilistesse raamidesse sobituda ebaautentselt ja formaalselt (ühest küljest tähendab see, et Sirge puhul pole tegu formaalse mimikri banaalse juhtumiga, teisalt ilmnevad Sirge kaudu pinged ja nüansierinevused ametliku liini ning individuaalse mitteortodoksse vasakpoolsuse vahel Nõukogude ühiskonnas). Kolmandaks, Sirge loomeelu sisaldab üht huvitavat oma teose ümberkirjutust (mis koosneb mitmest väiksemast ümberkirjutamiste kihist), mis annab meile huvitava pildi ideoloogilise kirjutamise dünaamikast möödunud sajandi keskpaigas. Üldisemal tasandil osutavad Sirge ajalooromaanid ühele kummalisele lüngale kirjanduslikus mälus: me oleme tulnud ajast, kus selliseid tekste loeti kui tavanähtusi ja kus need tekstid vormisid ajaloolise mõtlemise must- reid, kuid nüüd pole meil nende avamiseks enam isegi korralikku võtit. Meie identiteedipidevuses on teadvustamata katkestus – kuidas seda lahendada (kui võtta omaks, et unustus on vaid probleemide ähvardavasse hämarusse lükkamine)? Niisiis vaatlen ma kaht juhtumit Sirge loomingus, mis loodetavasti hei- davad mõningast valgust probleemile, kuidas lugeda nõukogude kirjandust tänapäeva retseptiivse horisondi seest, ja ma pakun välja kaks võimalust, kuidas sedalaadi kirjandust võiks taaslugeda mitte ainult kui intrigeerivaid dokumente oma kirjutamisaja kultuurilisest ja ühiskondlikust kliimast. Ehk siis – siinne artikkel püüab väita, et me võime neist teostest otsida varjatud vastupanusignaale ja traumakirjutuse jälgi või siis võime neid tekste kasutada vahendina, et meelde tuletada kirjanduse loomust, milleks on olla teatav väli, kus dissensuslikult töötatakse pidevalt ümber „tajutava jaotumist” (viitan siin Jacques Rancière’i mõttestikule). Need kaks taaslugemise võimalust on omavahel põimunud.

661

Aare Pilv.indd 661 04.09.13 16:50 2. Üldtausta

Rudolf Sirge (1904–1970) oli üks nõukogude eesti kirjanduskaanoni tähtsa- maid autoreid. Ta sündis töölisperes, veetis oma kooliaastad Tartus (olles ka pöördeliste aegade tunnistajaks linnas) ning omandas marksistlikud vaated juba väga noore mehena. 1920. aastate keskel alustas tegevust ajakirjaniku ja kirjanikuna, pälvides laiema tuntuse 1929. aastal oma mahuka naturalistliku romaaniga „Rahu! Leiba! Maad”, mis jutustab 1917. ja 1918. aasta sündmustest Tartus (romaan sai Looduse romaanivõistlusel teise auhinna). 1929–1930 tegi Sirge mitu reisi Nõukogude Liitu ning kirjutas selle põhjal koos Aleksander Antsoniga reisikirja, mis suhtus nõukogude elusse positiivse (kohati naiivse) hoiakuga. See raamat sai põhjuseks, miks Sirge vallandati sotsiaaldemokraatlikust ajalehest Rahva Sõna, kuna ta oli lehe jaoks liiga vasakpoolne. Ometi ei osalenud ta poliitikas ei põrandaaluses ega legaalses vormis. Siiski on tõendeid, et 1930. aastail suhtles ta Tallinna Nõukogude saatkonnaga „informandina”, mida tahes see staatus siis ka ei tähendanud (Valge 2009). Igal juhul oli Sirge millalgi ka kaitsepolitsei huviorbiidis, kuid samal ajal oli ta piisavalt usaldusväärne, et 1937. aastal saada tööd välis- ministeeriumi ametnikuna. 1930. aastate teisel poolel kirjutas ta kaks romaani: „Must suvi” (1936), mis kujutab 1918. aasta Saksa okupatsiooni Eesti külas, ning psühholoogilise romaani „Häbi südames” (1938). 1940. aastal oli ta juunipöörde toetaja, temast sai Varese valitsuse pressiteenistuse juht ning Eesti Telegraafiagentuuri direktor. Lisaks oli ta tähtsatel positsioonidel kirjastussfääris ning reorgani- seeris Kirjanike Liitu. Juunis 1941, kui Sirge oli parajasti ametiasjus Riias, küüditati tema perekond – nagu selgus, ekslikult, nii et pere küll vabastati varsti, kuid jõudis Eestisse tagasi alles pärast sõda. Saksa okupatsiooni alguses oli Sirge pool aastat vangis, seejärel töötas tagasitõmbunult ühes Harju- maa talus, olles politsei järelevalve all. Stalinlikel aastatel püüdis ta sobituda sotsrealismi dogmaatilisse raamistikku, kuid polnud selles lõpuni edukas. Ta jätkas maainimeste sotsiaalsete olude ja vastuolude kirjeldamist (mida oli alustanud juba „Mustas suves”), nüüd kujutades juba juunipöördele järgnenud aega ning selles ilmnenud erinevate kihtide vahelisi pingeid. Nende aastate Sirge tekstid järgivad küll stalinistliku dogmaatika lame- dapoolset laadi, kuid tal ei õnnestunud olla ei täiuslikult dogmaatiline (kuna tema loomuliku realismitunnetuse tõttu ei olnud tema klassivaenlased kriitikute arvates kujutatud piisavalt vaenulikena) ega ka tavatähenduses usutav (sest järeleandmised ideoloogilistele nõudmistele on siiski liiga suured). Pikad aine ja probleemistiku õige kujutamisviisi otsingud lõppesid juba vabamates oludes romaaniga „Maa ja rahvas” (1956). Sellest sai järgnevate kümnendite nõukogude eesti kirjanduspildi tähtteos: tõenäoliselt on see üks kõige polüfoo- nilisemaid ilukirjanduslikke kirjeldusi 1940. ja 1941. aasta kohta, mis Nõuko- gude Eestis kirjutati. Romaan tõstis märgatavalt Sirge positsiooni nõukogude eesti ametlikus kirjanduspildis: ta sai 1957. aastal Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetuse. Sirge teine suurteos on „Tulukesed luhal” (1961), mis on romaani „Rahu! Leiba! Maad” uusversioon. On mõneti üllatav, et kuigi Sirgel oli ametlikul tasandil kõrge maine (mida näitab kas või tema kuulumine ENSV Ülemnõukogusse 1959–1963) ning tal olid ammused marksistlikud vaated, ei kuulunud ta kunagi kommunistlikku parteisse.

662

Aare Pilv.indd 662 04.09.13 16:50 Pärast taasiseseisvumist on Sirge positsioon eesti kirjandusloos kahane- nud: teda küll mainitakse kirjanduslugudes kui eesti proosa olulist vabastajat stalinistlikest piirangutest, kuid koolis õpetatavasse kaanonisse ta enam ei kuulu. Nõukogude aja rohkelt taastrükitud autorilt on iseseisvusajal taasavaldatud vaid „Must suvi” (see oli üks väheseid Sirge varaseid teoseid, mida ei taasavaldatud nõukogude ajal).

3. Esimene juhtum: naturalistliku romaani nõukogulik ümber- kirjutus. „Rahu! Leiba! Maad!” ja „Tulukesed luhal”

Auhinnatud romaan „Rahu! Leiba! Maad!” (edaspidi RLM) on kirjutatud na- turalistlikus stiilivõtmes, tema maht on peaaegu 800 lehekülge ja ta kirjeldab aega veebruarist 1917 veebruarini 1918, nagu seda nägid Tartu agulielanikud, kes olid peamiselt vaesed töölised või nn degenerandid (kriminaalid, prostituudid jms). Rudolf Sirge oli just noil aegadel elanud Tartu agulis, olles 13-aastase poisina kostil oma tädi juures, nii et kindlasti toetus ta kirjutades isiklikule kogemusele. Tegu on niisiis perioodiga, mis algab veebruarirevolut- siooniga, jõuab bolševike võimuletulekuni hilissügisel ning lõpeb Saksa vägede saabumisega. Väärib märkimist, et romaanis ei mainita Eesti Vabariigi välja- kuulutamist bolševike lahkumise ja sakslaste saabumise vahelises vaakumis.1 Romaani vaatepunktist on see tähelepanuväärne mainimatajätmine põhjen- datav sellega, et see n-ö ei ületanud romaanitegelaste uudiskünnist: nende päevade põhisündmuseks polnud mitte üks kodanlaste deklaratsioon, millel polnud tegelikku efekti, vaid pigem linna jäänud bolševike hukkamine Emajõe jääl Saksa sõjaväe poolt (keda assisteerisid, nagu Sirge vihjab, ka eestlased); selle sündmusega romaan ka lõpeb. Romaani retseptsioon oli eriilmeline: kriitikud süüdistasid romaani peamiselt liigses pikkuses, mis uppus omakorda detailidesse, ning revolutsioonisündmuste üldistuse ja analüüsi vähesuses. Mõnede kriitikute jaoks olid probleemiks liiga naturalistlikult kujutatud vä- gistamised, mõrvad ja muud julmused. Samal ajal nähti romaani põhiväärtust just selles, et ta kujutas realistlikul viisil ajalooliselt tähtsat perioodi. Daniel Palgi ütles näiteks, et kuigi romaani kunstiline väärtus pole kõrge, annab see erapooletu ja mitmekülgse kirjelduse ning sellest saab tulevikus väärtuslik ajalooallikas (Palgi 1930: 181–182). Seda viimast võiks eraldi rõhutada, sest see võib kehtida just meie jaoks: RLM pakub välisest ametlikust ideoloogilisest survest puutumata pildi, kuidas Eesti Vabariigi eelõhtut tajuti kümme aastat hiljem alamklasside ja punaste vaatevinklist (tänapäeva vaatepunkt rõhutab ju üsna üheselt võitjate vaatenurka – kuigi valgete ja punaste vaheline opositsioon polnud Eestis kaugeltki nii valuline ja lõhestav kui nt Soomes, oleks ometi võimalik Vabadussõjas näha ka kodusõja elementi). Kriitikud on siiski teinud etteheiteid ka romaani ajaloolisele korrektsuse- le – ja siinkohal astuvad muidugi mängu kriitikute endi poliitilised hoiakud. Näiteks Eduard Laaman, keda võib kindlasti parempoolseks nimetada, kiidab romaani selle eest, et see näitab, kuidas suured revolutsioonilised sündmused on pimedate ja kurjade kirgede ebateadlikud ja kontrollimatud pursked; kuid

1 Mainimata jätmise põhjusena ei saa kindlasti oletada, et romaani ilmumise ajal seda tähtpäeva ei tähistatud: 24. veebruar määrati ametlikult vabariigi aastapäevaks juba 1919. aastal valitsuse määrusega, ka esimene aastapäevaparaad peeti samal aastal.

663

Aare Pilv.indd 663 04.09.13 16:50 Laaman leiab ka mõned faktivead, näiteks et romaanis on bolševikke pidevalt näidatud sõjavastastena (Laaman 1929). Teine kriitik, sotsiaaldemokraatlike vaadetega poliitik ja ajakirjanik Oskar Kurmiste väidab, et Sirge on küll häs- ti kirjeldanud revolutsiooni üksikasju, kuid on ebaõnnestunud revolutsiooni tõelise olemuse mõistmisel ja et romaanis on liiga palju bolševistlikke into- natsioone (Kurmiste 1929). 1929. aastal kõlas see viimane peaaegu kommu- nismisüüdistusena – meenutagem, et kommunistlik partei oli tollal Eestis illegaalne ja enamik Eesti kommuniste oli vangis või Venemaale põgenenud. Nõnda on RLM kui ajaloolise romaani tõepärasuse probleem esil juba algusest peale – ja jääbki lahtiseks. On üsna mõistetav, miks sotsiaaldemokraadist kriitik tajus romaani bol- ševistlikuna: selles näidati menševikke kodanlike poliitikute koostööpartneri- tena ning vaesed romaanitegelased suhtusid sellesse umbusuga. Samas ei näi- ta romaan ka bolševikke alati kõige soodsamas valguses: kuidas nad reetsid demokraatia põhimõtted ja leidsid revolutsioonis võimaluse välja elada oma julmust ja kättemaksuiha. Kuid see oli ilmselt 1929. aastal lugejate jaoks nii endastmõistetav, et see arvustustes teemana eraldi üles ei kerkinud. Retseptsiooni mitmesugususe põhjuseks on osalt ka Sirge stiil. Hoolimata romaani naturalistlikust kujutusvõtmest (mis annab tegelikkusele oma spet- siifilise tooni) on tegelikult üsna raske jälile jõuda autorihoiakutele: jutustaja hääl on neutraalne, üsna kuiv, deskriptiivne, peaaegu žurnalistlik; ja kui lugeja püüab autori hoiakut leida, avab ta tegelikult iseenda hoiakud, sest omistab autoripositsiooni ühele või teisele romaanitegelasele. On ilmne, et kriitikud nägid erinevaid ja sageli vastandlikke tegelasi autori alter ego’dena, sõltuvalt iseenda sümpaatiatest. 1950. aastate keskel võttis Sirge ette romaani redigeerimise, et see taas avaldada. Nagu ta ise on meenutanud, kasvas algsest redigeerimisest välja vajadus romaan ümber kirjutada. Romaani „Tulukesed luhal” (edaspidi TL) järelmärkuses pakkus ta kahe versiooni vahelise suhte määratlusena välja muusikalise termini variatsioonid teemale. Uus versioon ilmus 1961. aastal pärast mitmeaastast vaevarikast tööd ja sellele lisandunud vägikaikavedu kir- jastusega. 1963. aastal romaani avalikuks aruteluks valmistudes tehtud märkmetes meenutab Sirge oma kirjutamisaegseid mõtteid:

„Keskkond, ajahetke iseloom, mälestused, tähelepanekud, allikmaterjalid annavad asjast veidi teise käsituse kui meie ajaloo raamatud. Oma kont- septsioon. Jutt J. Käbiniga sept. 1958 – tuleb oma teed minna. [---] 27. IX [19]58 märkisin tööraamatusse: „... „ismide” olemust arutades (L. Remmel- gaga) selgus äkki üks tõde: antud juhul ei ole tegemist kord loodud teose re- digeerimisega, vaid ühest koolkonnast, ühest „ismist” (natur[alism]) teise üleviimise, transformeerimisega. Iga detail, iga värvilaik, iga mõttekriips, mis enne teenis üksnes tõsiolude edasiandmise otstarvet, peab nüüd saama sotsiaalse värvinguga mõtestuse, dialektilise läbivalgustuse...” (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16.)

Nõnda näeb Sirge ise oma ümbertöötamise ülesannet: luua pelgalt „tõsi- olusid edasi andva” naturalismi asemel avaram läbivalgustus. Me võiksime seda uut „ismi” nimetada sotsialistlikuks realismiks (nagu seda tollal ilmselt ka nimetati), kuid kuna Sirge ise seda mõistet ei kasuta ja selle ühene definit- 664

Aare Pilv.indd 664 04.09.13 16:50 sioon on problemaatiline, siis võiks seda ehk nimetada ka sotsiaal-dialektili- seks realismiks. Kahe romaaniversiooni võrdlemiseks vaadelgem nende tonaalsuse, süžee- käikude ning peategelaste erinevusi. Algne pealkiri „Rahu! Leiba! Maad!” oli bolševistlik loosung, mis tõmbas tähelepanu oma ekstravertse häälekusega. Nüüd on see muudetud „Tulukesteks luhal”, mis viitab metafoorile, mida üks peategelastest, enamlasest tribunalikohtunik kingsepp Martin Haspe kasutab üsna romaani lõpus pisut enne oma surma. Ta võrdleb ennast ja oma kaaslasi nõrkade tulukestega, mida võib vahel luhal vilkumas näha – neid nähakse korraks ja siis nad kaovad, neist jääb vaid põgus mälestus. Nagu retseptsioon täheldas, on sellel metafooril ka kergelt resignatiivne värving. Naturalismile omased räigused on pehmendatud: nt üks julm vägistamis- stseen on muutunud vaid vägistamiskatseks, üldist aguliatmosfääri ei kuju- tata enam nii mutta vajununa. Tegelaste tegutsemismotiivid pole enam nii ebateadlikud ja loomalikud: vaesus, nälg ja allakäik on küll endiselt mässu tekkimise põhjusteks, kuid inimeste motiivid on kalkuleeritumad ja pead sel- gemad. Seda võib näha kui romaani muutmist vastavaks ametlikule teleoloo- gilisele hoiakule revolutsiooni suhtes: oma aja kontekstis olnuks ilmselt raske seda näidata vaid näljaste ja vihaste tööliste läbimõtlemata puhanguna. Nüüd oli vaja leida revolutsioonile mõtestus juba tema sünnihetkest alates. Siiski ei saa seda teleoloogilist struktuuri pidada spetsiifiliselt nõukogude ideoloogili- sele ajalooteadvusele omaseks, see on kollektiivset identiteeti konstrueerivate narratiivide üldine mudel igasugustes ühiskondades. Oktoobrirevolutsioonist saab niisiis TL-s pöördepunkt, kuna RLM-s oli see vaid õilsa eesmärgiga ajutine korratus. Romaaniversioonidel on üldjoontes sama tegelaskond, kuid tegelased on läbi teinud teatava muutuse.2 Kusti Jaanus, kes esimeses versioonis tapab juhuslikult oma ema, pääseb teises versioonis sellest roimast ning elab läbi vaimse pöörde, püüdes ennast lunastada revolutsioonile pühendumisega. Pu- nases miilitsas teenis ta juba varemgi ning siis kuritarvitas ta oma positsiooni, röövides avalikult üht majapidamist enamliku vara eksproprieerimise sildi all. Uues versioonis on see sündmus alles, kuid seda on pehmendatud tõsiasjaga, et röövitav pere pole enam eestlased (nagu algversioonis), vaid kadakasaksla- sed (st nad ei kuulu nüüd enam ühtegi võimalikku „meie”-gruppi). Rindelt tulnud sõdur Aleksander Venima, kes hakkab enamlike ideaalide järgi uut elu organiseerima, on esimeses versioonis fanaatiline ja verejanuline, sihikindel mees; uues versioonis on ta inimlikum ja taltsam, kuigi machiavel- listlikud jooned on temas siiski aimatavad. See tegelane esindab nn sõjakom- munismi ideid. Enamlane Eduard Mehin on RLM-s kujutatud distantseeritult: me ei näe teda isikuna, vaid kellenagi, kes täidab poliitilisi funktsioone. TL-s on Mehin muutunud üheks peategelaseks ja see on oluline: algversiooni tegelasgalerii asemel on uues romaanis tegelaste hierarhia, on lisandunud vertikaalne mõõ- de. Uues versioonis on temast saanud psühholoogilises võtmes kujutatud tegelane: näiteks kahtleb ta vägivallas kui revolutsiooni vahendis (kuigi lõpuks näeb ta selles siiski üllaste eesmärkide nimel talutavat paratamatut kurja).

2 Kirjandusteadlane Olev Jõgi on romaanide tegelasi võrrelnud juba 1964. aastal, toetun osalt sellele analüüsile, kuigi tema tõlgendused kannavad ka oma aja ideoloogilisi jälgi (vt Jõgi 1973).

665

Aare Pilv.indd 665 04.09.13 16:50 Teine huvitav tegelane on Tüürmann, kellel on samuti vasakpoolsed sümpaa- tiad, kuid pärast enamlaste vägivalla nägemist hakkab ta revolutsioonis kahtlema; poliitiliselt kaldub ta pigem menševike poolele. Mõlemas versioonis on Mehini ja Tüürmanni vahel mitu vestlust, mis joonistavad päris hästi välja va- sakpoolse liikumise sisesed erinevused ja lõhed (ülal tsiteeritud Sirge märkme- tes on muuhulgas just selle sotsialistide omavahelise võitlusjoone kujutamist peetud romaani üheks peamiseks sihiks). Kuid Tüürmann on uues versioonis kahtlev pool mitte niivõrd filosoofilistel, kuivõrd psühholoogilistel põhjustel: RLM-s oli ta kahtleja, sest mõtles liiga palju, nüüd on ta lihtsalt psüühili- selt kõikuv inimene, kes üritab isegi enesetappu (episood, mida algversioonis pole). Tõenäoliselt on sellise muutumise põhjendus selles, et psühholoogiline motivatsioon mõjub kuidagi paratamatuna, Tüürmanni valik pole enam vaba otsustuse, vaid teatava hingelise patoloogia tulemus, ja nõnda saab tema valikud välistada loogilise ratsionaalsuse sfäärist (kummati võiks sellist nihet tõlgendada hoopis liikumisena naturalistliku inimkäsituse juurde tagasi). Tüürmann ja Mehin on vastamisi ka intiimsel pinnal, mõlemad on armunud agulineiusse Vandasse. Esimeses versioonis kolib Vanda lõpuks Tüürmanniga kokku, sest revolutsionäär Mehinil lihtsalt pole isiklikuks eluks aega (nii et see on Vanda pragmaatiline eluline valik); teises versioonis tundub Tüürmann Vanda jaoks liiga ebastabiilne ja neiu alustab armusuhet Mehiniga, sattudes selle kaudu ka enamlaste ringi koosolekutele. Hoolimata Tüürmanni katsetest eemale tõmbuda, on ta (mõlemas versioonis) lõpuks ikkagi sunnitud tegema enamlastega koostööd ning sakslased tapavad ta jõejääl. Märkimisväärne jõud romaanis on lätlased: nii Läti kütid, tollane oluline sõjaline jõud, kes paiknesid millalgi Tartu lähistel ning ühinesid enamlastega, kui ka Läti sõjapõgenikud, kellesse agulielanikud eriti sõbralikult ei suhtu, sest ressursid on piiratud (pealegi on põgenikele ametivõimude poolt mää- ratud sotsiaalseid garantiisid, mida agulielanikel pole). Teema on olemas ka uues versioonis, kuid nüüd vähem vastuolulisena, sest rahvustevahelisi pingeid kujutatakse vähem. See vastab muidugi ka marksistlik-leninlikule ühis- konnakäsitusele, kus klass on rahvusest määravam tegur. Samas on enamluse vene algupära ja Eesti vähemlaste rahvusteadvuse opositsioon säilitatud ka uues versioonis (isegi ühe kõrvaltegelase märkus, et bolševism on Vene impeeriumi taastamine uues kuues). TL avardab ka ajaloolist panoraami, lisades stseene, mis pole nii otseselt agulielanike eluga seotud, vaid kirjeldavad ajalooliste tegelaste poliitilist maailmavaadet. Üks reljeefsemaid (ja romaani toimetamise käigus enim vaidlusi põhjustanud) episoode on Viktor Kingissepa ja Jaan Tõnissoni vaheline vest- lus, kui Kingissepp on Tõnissoni arreteerinud. Nad räägivad teineteisega kui võrdsed, mõlemad haritud juristid, seletades oma maailmavaadet. Hoolimata sellest, et Tõnisson oli ametliku ideoloogia kohaselt põlatav tegelane, on Sirge tema vaateid kujutanud ilma moonutusteta. Seda võib pidada Sirge õnnestu- miseks romaani polüfoonilisusetaotlustes. Üks ilmekas muutuste indikaator on ka see, et kui esimeses versioonis on Lenini nime vaid ühel korral möödaminnes mainitud, siis uues versioonis on seda mõistagi palju. Nõukogude romaanis olnuks võimatu kujutada revo- lutsiooniajastut ilma Leninit nimetamata; samal ajal on Lenini nimi mitmes kohas kõrvuti Trotski nimega, mis on tollaste reeglite suhtes selgelt irdu, kuid ajaloolise tõe seisukohalt adekvaatne.

666

Aare Pilv.indd 666 04.09.13 16:50 Sirgele omane neutraalne stiil võimaldab tal autoripoolsed hoiakud varjule jätta, nii et lugeja võib näiteks soovi korral tõlgendada stseeni, kus ajalehe- toimetaja võitleb enamliku tsensuuriga, kui allegooriat Nõukogude tsensuuri kohta. Ka suhtumine sellesse, kas enamlik pööre Tartus oli õigustatud ja vajalik või oli tegu ebademokraatliku vägivallaga, jääb autoripoolse ühese hinnan- guta. Samal ajal võib romaani uusversioonist leida kõrgpaatoslikke passaaže näiteks sellest, kuidas revolutsiooni tiivad sirutuvad uue koidu valguses üle linna. Sellised kohad näivad üldisesse tekstikoesse natuke mehhaaniliselt sisse pikituna, sest lahknevad Sirge tavapärasest asjalikust jutustamislaadist. Muutuste laadi kokku võttes võib öelda, et uues versioonis on algsega võr- reldes rohkem panoraamset polüfooniat, nii tegelaskond kui ka sündmuskäik on saanud juurde vertikaalse mõõtme, ühtlasi vastab see rohkem nõukoguli- kule ajalookujutuse reeglistikule (kuid seda mitte alati, kohati teeb Sirge üsna jõulisi nihkeid sellest eemale, nii et tegu on korraga mitmes suunas liikuva töötlusega). On muidugi üsna keeruline kindlaks määrata, mis on muutuste motiivid: kuivõrd on need n-ö loomulikud ja siirad (ilmselt enamasti on, kui võtta arvesse Sirge poliitilisi hoiakuid noorusest saadik), kuivõrd on need implitsiitselt peale surutud ja kust üldse läheb piir konjunktuuriga kohanemise ning „ehtsa” maailmavaate vahel? Võib küsida, kuivõrd on muutuste motiivid kunsti- lised ja kuivõrd poliitilised – siingi on eristust keeruline teha, sest igasugusel kunstilisel lähenemisviisil tegelikkuse kujutamisele on alati oma poliitilised implikatsioonid. Sirge romaani puhul tuleb veel meeles pidada, et mõlemal versioonil on omakorda mitu eelversiooni. Ka RLM algkäsikiri erineb avaldatud tekstist mitmel puhul: näiteks on ta trükiversioonis loobunud ideoloogilisest lõigust, mis räägib leninlikust kahe kultuuri teooriast (iga rahvuskultuuri sees on kaks klassiliselt orienteeritud kultuuri). Me ei tea, kas see võis olla autori enesetsensuur, mis pani teda hoiduma liiga selgetest kommunistlikest signaalidest tollases Eesti ühiskondlikus õhustikus; autori enda meenutuste kohaselt olid need muudatused tehtud ilma kellegi nõuande või nõudmiseta (Tonts 1974: 39–40). Ilmselt pakuks käsikirjade lähem vaatlus rohkem huvitavat materjali, kuid see oleks omaette mahukas lähilugemisprojekt. Igal juhul on selge, et otsustega Sirge motiivide üle oma teksti modifitseerimisel tuleb olla üsna ettevaatlik, samal ajal ei saa neid otsustamispüüdeid vältida, sest need kuuluvad lugemisprotsessi juurde. Ka TL on teel käsikirjast lõpptulemuseni läbi teinud muutusi, sealhulgas eksplitsiitse tsensuurilise sekkumise tõttu. Nagu meenutab Aksel Tamm, kes töötas raamatu ilmumise ajal Eesti Riiklikus Kirjastuses ja oli raamatu väljaandmisega seotud, tegi toimetaja Sirge teksti autori nõusolekuta muudatusi, Sirge protestis, kuid tulemuseks oli, et temalt hakati nõudma veelgi rohkem muudatusi. Läbirääkimised olid pingelised ja lõpuks lõigati juba trükitud raamatutest (trükiarv 21 000) kaheksa lehekülge välja ning asendati uutega. Lugu võttis naeruväärse ja absurdse ilme, sest muudatused ei saavutanud kir- jastaja ja tsensuuri algseid eesmärke ning olid juhusliku iseloomuga (Tamm 2012, vt ka Tamm 2003). Mõnel juhul taastati esialgse käsikirja sõnastus, mõ- nel juhul lisati taastatud sõnastusele mingi vabandav täiendus, mõnel juhul saavutas tsensuur oma. Nagu näha käsikirjalistest materjalidest, pakkus Sir- ge välja mitu erinevat järjestikust sõnastusettepanekut, enne kui lõppversioon paika sai (EKM EKLA 1961, f 206, m 34 : 14). Kõige rohkem probleeme tekitas

667

Aare Pilv.indd 667 04.09.13 16:50 juba mainitud Kingissepa ja Tõnissoni stseen, eelkõige ettehaaravad viited mõlema mehe tulevasele saatusele; Sirge on hoolikalt sõnastusi valinud, kor- rigeerinud hoiakulisi nüansse ja pisut vähendanud Tõnissoni respekti Kingis- sepa suhtes, kuid põhimõtteliselt jäi episood samasuguseks.3 Sirge motivatsiooni juures tuleb aga arvestada ka seda, et peale püüde muuta romaan kunstiliselt ja maailmavaateliselt küpsemaks oli kõige taga minimaalprogrammina lihtsalt romaani „päästmine”. Juba tsiteeritud Sirge märkmed jõuavad pärast ümberkirjutamise raskuste üle kurtmist kokkuvõt- teni: „Head nahka ma sellest tööst ei looda. Aitab, kui suudan päästa spets- fondist” (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16). See osutab asjaolule, et 1929. aasta romaan oli nõukogude ajal raamatukogudest ära korjatud ning laiema publiku ligipääs sellele oli piiratud; kõik ümbertöötamise detailid saavad selles valguses natuke teise tähenduse. Igal juhul võib Sirge enda määratlust TL-i järelmärkuses, et tegu on „variatsioonidega teemale”, tõlgendada ka nii, et TL ei olnud mõeldud päriselt RLM-i tühistama ega asendama, vaid funktsioneeri- ma paralleelversioonina, seni kui algversioon on aktiivsest käibest väljas. Võib vaid oletada, kas TL oleks olemas, kui RLM polnuks erifondi määratud. Kuid ei tohiks siiski Sirge kogu motivatsiooni ainult sellele asjaolule taandada, sest arvesse tuleb võtta ka Sirge enda arenguid ja muutumisi romaanikirjaniku- na – 25- ja 55-aastase inimese elutunnetus ning taotlused on ju paratamatult erinevad. 30 aastat romaani eri versioonide vahel on hiljutist minevikku kirjeldava romaani muutnud ajalooromaaniks selle sõna täies tähenduses. Kumb versioon vajab tänapäeva vaatepunktist lugedes rohkem „hermeneutilist tööd” ja miks? Näib, et teine versioon vajab rohkem komplitseeritud tõlgendustööd, sest see sisaldab juba teatavat kindlat teleoloogiat – aga see on tänapäeva vaatepunktist ühe minevikuhetke teleoloogia ning see nõuab suuremat kon- tekstuaalset sisseelamist; algversioonis kirjeldatakse pigem üht protsessi, mille teleoloogiline siht pole veel selgunud või on juba sulgunud. Teisisõnu – teine versioon nõuab rohkemal määral meie tänapäeva „loomulikust” teleoloo- giast väljaastumist, eemaldumist tänapäeva ühiskonna ajalooteleoloogilisest „omailmast”. Siit omakorda järeldub eri ajastute ja ühiskondade ajalooteadvuste teleo- loogiate suhtelisus, mistõttu tuleb meeles pidada, et tõenäoliselt oleme ka ise oma analüüsipüüetes suunatud kaasaegsetest ajalootaju mustritest ning vii- bime tegelikult samas dünaamilises protsessis, milles ka Sirge oma romaane kirjutas ja ümber töötas. Ajalooteadvuse sisemine paratamatu probleem on selles, et selles võistle- vad ja segunevad omavahel kaks põhjust, miks ajalooga tegeldakse – tõde ja identiteet. Ajalooga tegelemise tõetaotlus satub kõrvuti (ja mõnikord vastamisi) taotlusega selle kaudu oma identiteeti otsida ja alal hoida. Tõe ja identiteedi vaheline koherentsinihe on eriti ilmne, kui see üle kanda isikliku mineviku tajusse: me küll peame oluliseks, et meie mälestused oma elust oleks tõesed ja usaldusväärsed, kuid väga oluline on ka mäletada nii, et see säilitaks meie identiteedi terviklikkust ja, mis ehk olulisemgi, võimaldaks meil alal hoida ühise identiteedimustri alusel toimuvat kommunikatsiooni teiste inimestega.

3 Mul on plaanis kirjutada romaani „Tulukesed luhal” kirjastamisel toimunud teksti redigeerimise käigust omaette artikkel, kus loodan muudatuste kulgu üksikasjalikumalt valgustada (ning pisut kommenteerida ja täpsustada ka Aksel Tamme sel teemal kirjutatut).

668

Aare Pilv.indd 668 04.09.13 16:50 See kehtib nii Sirge kui ka meie endi kohta, ning see mitmekihiline ambi- valents peaks meid hoiatama võtmast oma praegust positsiooni lõpliku või kesksena. Seega ei saa meie analüüs olla rohkemat kui katse heita valgust endi identiteedimustritele kontakti kaudu millegagi, mis neist mustritest põh- jalikult erineb. Lõpuks võib küsida ka nii: mis sunnib meid ajalugu kirjutama (olgu siis teaduslikul või kunstilisel moel), kui mitte vajadus ajalugu ü m b e r kirjutada? Mis mõte oleks ajalool, kui see oleks fikseeritud ja seda ei kirjutataks pidevalt ümber, et luua uusi lunastusmustreid? Mida kujutaks endast täielikult neutraalne ajalugu, kas me tunneksime ta üldse ajaloona ära, kui ta ei vajaks poleemilist ümberkirjutamist, st oleks välja tõstetud protsessuaalsest pide- vusest, mille aluseks on meie ajalisustaju? Tundub, et selline ajalugu oleks lihtsalt mineviku unustamise viis. Mäletamine on alati olevikuline protsess, elav tõe ja identiteedi vaheline suhtlus. Mäletamine on tegevus, mitte vaimu- seisund, sellel on eneseks-oleku ökonoomikas oma eesmärk. Kuid liikugem teise juhtumi juurde.

4. Teine juhtum. „Maa ja rahvas”: varjatud traumade märgid?

RLM ja TL raamivad Sirge kui romanisti tegevust,4 kuid tema peateos on 1956. aastal ilmunud „Maa ja rahvas” (edaspidi MR). Maarahva teema ja nende suhe maaga on Sirget küll huvitanud juba alates romaanist „Must suvi” (1936, edaspidi MS). MS kirjeldab elu ühes külas Saksa okupatsiooni ajal veebruarist novemb- rini 1918. Noored talupojad, kaks venda, osutavad kohalikule mõisnikule ja tema poolehoidjatele vastupanu, samuti on mängus traagilise lõpuga armulugu. Romaan peegeldab vaikiva ajastu sotsiaalse õhustiku varjatud sak- savastaseid meeleolusid5 ja kui see 1937. aastal lavastati, kutsus see esile baltisakslaste teravad reaktsioonid, nii et Draamateatri lavastus (lavastaja Leo Martin) pidi oma esialgsest etenduspaigast, Tallinna Saksa Teatri käest (nüüdse Eesti Draamateatri hoones) üüritud lavalt ära kolima. Romaani kokkuvõtlik tõlge jõudis isegi Saksamaa Salajasse Riigiarhiivi kui informat- sioon Ida-Euroopa kahtlaste meeleolude kohta (Hasselblatt 2003b). Saksa rõhujate vastu võitlemise teema sobib varasemasse traditsiooni ja näib 1930. aastate ajalooromaani üldkontekstis üsna loomulik, olles osa Eesti vabaduse diskursist, mis oli tihedalt seotud saksa aadli kui „ürgvaenlase” mo-

4 Pisut pärast Sirge surma (1970) ilmus küll tema viimase teosena lühiromaan „Kolmeke- si lauas”, kuid see on tema loomingu üldkontekstis perifeerne tekst. 5 Selle hoiaku ilmseim näide on muidugi, et võidupüha (23. juuni) hakati tähistama just 1934. aastal; on ju tähelepanuväärne, et põhiliselt Venemaa vastu peetud Vabadussõja sündmustest tõsteti esile üks lahing Landeswehri sõjast, mis oli Vabadussõja üldkontekstis kõrvaline episood. Karsten Brüggemann on võidupüha kehtestamise taustadest kirjutades näidanud, et Võnnu lahingu ajaloomütoloogiline ja sõjaväge motiveeriv tähendus sündis 1919. aastal; riigipühaks otsustati see muuta juba enne Pätsi riigipööret (suhteliselt prag- maatilistel kaalutlustel, et võimaldada tööinimestele suveajal üks lisapuhkepäev), kuid äsja võimu haaranud Pätsi ja Laidoneri jaoks oli esimene võidupüha erilise väärtusega just see- tõttu, et Võnnu lahing „oli üks väheseid silmapilke, mil vaikiva ajastu ideaal, „rahvuslik tervik”, end viivuks oli ilmutanud” (Brüggemann 2003: 137–138). Tollase saksavastasuse rolli võidupüha kehtestamisel ei söanda Brüggemann üheselt hinnata. (Tänan viite eest Linda Kaljundit.)

669

Aare Pilv.indd 669 04.09.13 16:50 tiiviga. Selle motiivi võttis hiljem pärandina üle ka Nõukogude Eesti ajalooteadvus, sest see oli väga tõhus natsi-Saksamaa vastases propagandas Teise maailmasõja ajal. Kuid romaani lõpus toimub üllatav pööre. MS on kirjutatud raamjutus- tusena: see algab kirjaga autori sõbralt, kes saadab autorile oma vana päe- viku – nii et romaan näib põhinevat sellel päevikul. Romaani lõpus on autori vastukiri sõbrale ja me võime eeldada, et siin avaldub autoripositsioon. Kui autori kiri jõuab eestlaste ja sakslaste vahelise võitluse teemani, pöörab autor tähelepanu sakslaste kui Kulturträger’ite ja Eesti Euroopa kultuuriruumiga ühendajate ajaloolisele rollile – see on kindlasti vastuoluline aspekt tollases ajalooteadvuses; Nõukogude Eesti historiograafias seda vaatepunkti polnud, alles viimasel kümnendil on see Eesti ajalooteadvuses saavutanud teatava vastuvõetavuse. Kuid tänapäeva lugeja jaoks isegi üllatavam on avastada lõike, mida võiks oodata pigem nõukogude ideoloogilisest kirjandusest. Autor räägib sellest, et Vabadussõda polnud oma olemuselt mitte vabadus-, vaid klassivõitlus; kapi- talil pole isamaad ja järelikult polnud patriotism ka sõja põhituum. Kiri lõpeb lootusega, et saabub aeg, mil inimesed on vabad omandiinstinktist. See vastab täpselt ametlikule nõukogude vaatele Vabadussõja kohta (kontrastina on tänapäeva ametlikust Vabadussõja-käsitusest sotsiaalse võitluse komponent peaaegu täielikult kõrvale jäetud). Kummati oli MS üks väheseid teoseid, mis ei leidnud nõukogude ajal taasavaldamist; tõenäoliselt oli romaan tervikuna ideoloogiliselt liiga ambivalentne, et ametlike hoiakutega kokku sobida, lisaks võis see nõukogulikule ajaloopildile ebasobivalt anda tunnistust sellest, et marksistlikke vaateid oli 1930. aastate Eestis võimalik vabalt kuulutada. Igal juhul avab MS ja eriti selle lõpukiri maarahva ja maa vahelise suhte teema, juba osutades vaatepunktidele, millega Sirge tegeleb oma hilisemates teostes. Sirge 1940. aastail ja 1950. aastate algul kirjutatud novellid ja jutustused pakuvad tänapäeva kirjanduslikule maitsele (ja võib oletada, et ka tollasele nõudlikumale maitsele) üsna vähe. Sageli on need ideoloogiliste mustrite järgi tehtud käsitöö või parematel puhkudel n-ö orgaanilise realismi näited suuremate või väiksemate dogmaatiliste moonutustega. Põhiteemaks on küla- ühiskonna sotsiaalsed suhted nõukogude võimu kehtestamise järgse maa ümberjagamise ning Saksa võimu aegse vana korralduse taastamisega seoses, lõpuks ka põllumajanduse kollektiviseerimise teema. Pikad otsingud (millele tuli appi ka kultuurikliima vaikselt vabamaks muutumine pärast Stalini surma) lõppesid romaaniga „Maa ja rahvas”. MR tegevus toimub ühes külas6 1940. aasta suvest kuni 1941. aasta lõpuni. Nõuko- gude võim on juba kehtestatud, maareform on läbi viidud, suurtalud on sunnitud oma maid jagama vaesematele, kuigi kollektiviseerimisest veel juttu pole – see tuli pärast sõda. Ideoloogilised vastuolud hakkavad eskaleeruma. Üks peategelastest on Karl Allik, rikka Logina talu sulane, kellest saab uue võimu aktivist külas ning hiljem miilitsavolinik. Vastaspooluse peategelane on Logi- na peremees, vana Peter Torma, kes kaitseb väärika maaomaniku vanu väär- tusi. Petri poeg Huko on kõige pahelisem, peaaegu fašistlike hoiakutega (minu

6 Muuseas, võimalik, et MS ja MR tegevuspaik on sama: MR-s mainitakse ühel korral, et küla asub Laiuse lähedal; MS-s on tegevuspaik geograafiliselt määratletud sellega, et üks tegelastest on käinud salakoosolekul Viljandis ning naasnud sealt jalgsi otse üle Põltsamaa – kaardil Viljandist üle Põltsamaa tõmmatud sirgjoon ei möödu Laiusest kuigi kaugelt.

670

Aare Pilv.indd 670 04.09.13 16:50 arvates romaani kõige hüperboolsem ja raskestiusutavam) tegelane, kellest saab hiljem metsavendade juht. Romaani tähelepanuväärseim osa juba romaani kaasaegsete jaoks oli juuniküüditamise kujutamine. See oli nõukogude eesti kirjanduses esimene küüditamise kirjeldus ja jäi selleks ka pikaks ajaks. Teiste hulgas küüditati vana Peter ning Karl Allik oli küüditajate hulgas. Sir- ge, kelle sümpaatiad on üldiselt nõukogude poolel, kirjeldab seda sündmust peaaegu kaastunde ja kaasaelamisega Petri suhtes. Petrist saab romaani kõige võimsamalt kujutatud tegelane. Küüditamise teema oli loomulikult ris- kantne, mille tunnistuseks on ka asjaolu, et kuigi kirjalikul kujul läks see läbi, keelati romaani dramatiseeringu lavastamine 1960. aastate algul ära.7 Ilmselt on vahe selles, et teater on kirjandusest kollektiivsema ja afektiivsema loomu- ga kunst ning oli kindlam see teema avalike kogunemiste ja ühiskogemuse sfäärist eemal hoida (meenutagem, milline mõju oli hiljem nt Jaan Kruusvalli näidenditel). Romaan lõpeb, kui Saksa okupatsioon on alanud ning Allikust on saanud end metsas varjav partisan; lõpuks põgeneb ta Venemaale, kuid enne seda jõuab ühes kokkupõrkes tappa Huko. Romaanile sai osaks suur menu, Sirge sai järgmisel aastal teeneliseks kir- janikuks, romaanist tehti järgmise 20 aasta jooksul kolm taastrükki ning sellest sai kooliprogrammi osa. Kriitikud kiitsid romaani polüfooniat, mida tolle aja mõistetes nimetati klassivõitluse dialektika sügavaks mõistmiseks, Logina Petrit mainiti igas arvustuses kui väga sisendusjõuliselt ja usutavalt kujutatud klassivaenlase kuju (kuigi muidugi ei saa Petri retseptsiooni vaid sellele taandada); samal ajal tajuti Allikut ähmase ja nõrgana. Sirje Olesk on eristanud kolme erinevat „režiimi” nõukogudeaegses eesti kirjanduses: „nõukogude kirjandus eesti keeles” (mis oli juhtiv suund Stalini ajal ja millel polnud spetsiifilist erinevust üldisest nõukogude kirjandusest), „nõukogude eesti kirjandus” (mis oli valdav 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastail) ning „eesti kirjandus”, millel polnud enam erilist tegu sotsialistliku kaanoniga ja mida tänapäeval tajutakse eesti kirjanduse loomuliku traditsiooni osana; see sai valdavaks 1960. aastate lõpus.8 Nõukogude eesti kirjandus oli üleminekuvorm esimese ja kolmanda vahel ning „Maad ja rahvast” on sageli peetud selle vahepealse režiimi alustrajavaks tähtteoseks (Olesk 2002: 18–20).9 Seda käiguvahetust tajuti loomulikult juba MR ilmumise ajal. Tänapäeval võiks seda romaani pidada rangest sotsrealismist välja astumiseks, kuid 1950. aastate retseptsioon sõnastas seda just nimelt tõelise sotsialistliku realismi saabumisena.10 Mõned kriitikud nägid romaani kui kahe olulise traditsiooni 7 Lõike sellest esitati küll ühekordsel üritusel Tallinna Kirjanike Majas. Hiljem, 1970. aastate algul, lavastati romaani dramatiseering Tammsaare-nimelises rahvateatris. 8 Võib-olla on üheks haaratavaks piiriks tähtsate surmade rida 1970–1971, mil lühikese aja jooksul surid Johannes Semper (21. II 1970), Rudolf Sirge (24. VIII 1970), Juhan Smuul (13. IV 1971) ja Friedebert Tuglas (15. IV 1971). Kõik olid mänginud olulist rolli – Tuglas sõjaeelse „kirjanduspaavstina”, kes säilitas oma erilise maine kuni surmani, kolm ülejäänut sõjajärgse kirjanduselu autoriteetidena; neist jäi kirjanduselu konfiguratsiooni järele tuntav lünk, mille täitis uus kirjanduslik režiim. 9 Huvitava arutluse „nõukogudelikkuse” tõlgendamise küsimuse üle nõukogudeaegses eesti kirjanduses (mis kasutab samuti „Maad ja rahvast” ühe näitena) on pakkunud Corne- lius Hasselblatt (2003a). 10 Muidugi peab meeles pidama, et sellised määratlused olid tollal ka ideoloogilise mimikri osa – teatud kontseptsioone kasutati lihtsalt mõnede teoste või autorite kaitsmi- seks dogmaatilise kriitika eest või ametliku retseptsiooni õlitamiseks (väga tuntud mimikri

671

Aare Pilv.indd 671 04.09.13 16:50 ühtesulamist: ühelt poolt sotsialistlik kirjandus, mille tippnäiteks on Mihhail Šolohhovi teosed, teiselt poolt eesti realistlikud taluelu kirjeldused, nagu näi- teks Tammsaare teostes (Jõgi 1963: 105–106). Ka Sirge ise viitab mõlemale mainitud kirjanikule: Logina Peter meenutab kohati väga selgelt Tammsaare kangeid talumehi, Allik aga on lugenud Šolohhovi „Ülesküntud uudismaad” (mis ilmus 1932) ning on võtnud sealt üle peategelase kombe ütelda „Fakt!” Kolmandaks oluliseks tekstiks MR substraadis võib pidada Eduard Vilde „Mahtra sõda”, sest Mahtra sõjale (mille kinnistumisel sümboolse tähenduse- ga ajaloosündmusena on Vilde teosel kindlasti otsustav roll) viitab ka üks MR kõrvaltegelane (tõsi, üsna ambivalentses seoses, öeldes, et uus võim võitleb Mahtra sõjas oma õiguste eest võidelnud talupoegade järglastega).11 Nõnda on MR hübriid mitmest kirjandustraditsioonist, mis näivad omavahel esmapilgul vastandlikud; ometi lõi see hübriid teatava uue normi, kuidas teha nõukogude kirjandust Eesti moodi. Kuid selles romaanis on olemas ka üks teiselaadne ühtesulatamine – ta täidab korraga kahte vastandlikku ülesannet. Ühelt poolt on ta osa nõukogu- like hoiakute propageerimisest ja kehtestamisest, ja sellisena aitas ta inimesi, näidates, kuidas kohandada oma vaateid „õige” mäletamisviisiga. Kuid ta oli abiks ka teisel viisil, sisaldades tekstikohti, mida võib lugeda kas varjatud vastupanumärkidena või traumasümptomitena. Tekst on polüfooniline mitte ainult pealispinnal, kus autor hoidub sekkumast tegelaste otsekõnesse, nii et romaan on eri vaatepunktide poolest väga rikas, hoolimata selgest autori- hoiakust. Romaani polüfoonilisus süvatasandil seisneb selles, et ta sisaldab korraga nii ametliku mälu kinnitust kui ka võimalust saada kergendust peale- sunnitud mälupoliitikast. Idee, et ametlikku nõukogulikku ideoloogilist vaatepunkti toetavat kirjandust saab lugeda varjatud traumakirjandusena, on pärit vene luuletajalt ja kirjandusteadlaselt Sergei Zavjalovilt. Ta on kirjutanud mitu esseed XX sajandi vene kirjandusest ja raskustest nõukogude kirjandusliku koodi adekvaatse lugemise probleemidest, ning muuhulgas on ta välja pakkunud kõneka „mustade kinnaste” metafoori. See tuleneb ühest ajaloolisest sündmusest: 1955. aastal plahvatas Sevastoopoli sadamas suur ristleja ning ligi 1000 inimest hukkus. Selle kohta ei levitatud ühtki ametlikku teadaannet, rääkimata ava- likust arutelust. Nädal hiljem toimus Nõukogude sõjalaevastiku aastapäeva paraad – kõik oli nagu tavaliselt ning ainsaks märgiks äsjasest tragöödiast olid marssivate sõdurite mustad kindad tavapäraste valgete asemel. Zavjalov üldistab selle kujundiks: nõukogude kirjandust lugedes peame olema valvel selliste „mustade kinnaste” suhtes. Analüüsides Stalini aja ja 1960. aastate

vorm oli ju nt marksistlik nimepillamine – Marxi või Lenini tsitaatide pikkimine artiklitesse ilma otsese vajaduseta). Semiootik Tanel Pern on vaadelnud sotsrealismi erinevaid määratlusi ja on jõudnud järeldusele, et „sotsialistlik realism” on tegelikult tühi tähistaja (laclaulikus tähenduses) nii nõukogude ideloogilises kasutuses kui ka hilisemates analüüsides, sest selle mõiste täpsem sisu on tema aktiivse kasutamise perioodi jooksul olnud väga liikuv (Pern 2008). Seepärast on ilmselt siingi mõttekam loobuda põhjalikumalt puudutamast küsimust, kuivõrd esindab MR sotsialistlikku realismi. 11 Ühtlasi seob Mahtra-motiiv Sirge teose ka orjuse kontseptualiseerimise traditsiooniga, ainult et nüüd tehakse seda klassivõitluse kontekstis, kus isandaid ja orje ei lahuta enam etniline piir – nii et „orjaikke” murdmise hetk, mis algselt oli pärisorjuse tühistamise seaduse juures, seejärel talude päriseksostmise ajastul ja lõpuks Võnnu lahinguväljal, nihkub nüüd Nõukogude Eesti rajamise aega. 672

Aare Pilv.indd 672 04.09.13 16:50 tähtluuletaja Aleksandr Tvardovski teoseid, otsib Zavjalov jälgi traumadest, millest polnud võimalik avalikult kõnelda, kuid mis on ometi tekstidesse sisse kirjutatud teatava vaikuse või ähmase vihjena. Näiteks räägib Tvardovs- ki poeem „Vassili Tjorkin” ühest reamehest ja tema sõjateest – poeem tõsteti ametlikult esile kui tõelise Nõukogude sõduri kirjeldust, kuid samal ajal, nagu Zavjalov näitab, sisaldab see värsse, mida võib lugeda sümptomina traumast, et võideldi sõjas, mis polnud lõpuni õigustatud (Tjorkini sõda algab Talve- sõjaga ning poeemis on read, kus Tjorkin on segaduses selle üle, kus õieti on tema kodumaa piirid, kus lõpeb maa, mis väärib, et tema eest surra). Teine hea näide on luuletus „Lenin ja pottsepp” (1939; seda avaldati peamiselt las- teraamatu formaadis). Lihtne pottsepp vihastab mehe peale, kes tallab tema viljapõldu, kuid selgub, et see mees on Lenin; hiljem ühel talvepäeval tuleb pottsepa koju mitu sõdurit, kes viivad ta endaga kaasa, ütlemata, kuhu ja miks; pottsepp valmistab end tumedaks saatuseks, jätab oma naisega hüvasti otsekui viimast korda. Sõdurid viivad ta Lenini juurde, kellel on ahi katki ja vajab parandamist; kui töö on tehtud, istuvad nad sõbralikult teed juues, lõpuks läheb pottsepp oma naise suureks rõõmuks tagasi koju. Selle väikse värssloo eksplitsiitne moraal on Lenini lahkus, kuid selle moraali tagapõhi on endastmõistetav hirm repressioonide ees, mis näis luuletuse kirjutamisajal nii loomulik, kuid mõjub kummalisena tänapäeval. Nii et implitsiitselt on see luuletus jälg sügava ebakindluse traumast. Lisaks Tvardovskile on Zavjalov sarnasest vaatepunktist vaadelnud ka Olga Bergholzi elu ja teoseid. Bergholz kannatas Nõukogude režiimi all tõsi- selt (ta arreteeriti mitu korda ning elas vangistuse tõttu läbi kaks nurisünni- tust, ta kaotas oma abikaasad – üks lasti rahvavaenlasena maha, teine suri Leningradi blokaadi ajal), kuid samal ajal sai ta legendaarseks luuletajaks, keda blokaaditeemaliste luuletuste ning võimu ülistavate oodide eest tunnus- tas kõrgelt Nõukogude valitsus. Zavjalov näeb Bergholzis väga ilmekat näidet, kuidas nõukogude ühiskonnas tuldi toime isiklike ja kollektiivsete katastroo- fidega. Kui lääne ühiskonnas on katastroofi mõtestatud ohvriks olemise ja dehumaniseerumise kogemuse kaudu, siis nõukogude ühiskonnas ei saanud traumadega tegeldes lubada endale ohvristaatust ega rääkida ohvriks olemise halvimast aspektist – isikliku inimlikkuse kaotamisest. Seeasemel pidi nõukogulikus raamistikus traumasid ületama heroiseerumise kaudu: kuna ei saanud olla oma inimsuses kahtlev nõrk ohver, pidi trauma kanaliseerima kangelaslikkuse aspekti. Lühidalt – ei saanud pihtida oma kaotusi, vaid ainult võitu ja ellujäämist. Kuid ometi leiavad ohvriks olemine ja dehumaniseerumi- ne kuju spetsiifilistes varjatud vormides.12 Trauma, millest ma räägin, on erilaadne – see pole päriselt ohvri trauma. See on nende trauma, kes pole otseselt vägivallas süüdi, kuid ei saa vägivalda täielikult hukka mõista. See trauma seisneb võimetuses seista täielikult ohvrite poolel või võimetuses tunda ennast ohvrina ära. Rudolf Sirge puhul peab see olema olnud üsna terav probleem, sest tema enda pere küüditas režiim, mille aktivist ta samal ajal oli. Ilmselt püüab Sirge lahendada ka oma isiklik-

12 Esseed „Aleksandr Tvardovski: keelekomistuste ja maskeeritud hirmu luule” („Александр Твардовский: поэзия оговорок и замаскированного страха”) pole veel avaldatud ja ilmub Zavjalovi esseekogus „Ars poetica”; essee Bergholzist ilmus 2012; „nõukogude traumaatika” probleeme puudutab autor ka artiklites Zavjalov 2003a ja 2003b. Kõik neli ilmuvad ka „Ars poetica” eestikeelses tõlkes, mida valmistatakse ette Tallinna Ülikooli Kirjastuses. 673

Aare Pilv.indd 673 04.09.13 16:50 ke komplikatsioone, kui ta romaanis küüditamise teemaga nii suurel määral tegeleb: ta püüab näidata tingimusi, mis viisid küüditamiseni, ja viise toimu- nu õigustamiseks, kuid samal ajal näitab ta ka Karl Alliku ja teiste tegelaste sisekõhklusi selle sündmuse suhtes. Üks põhjus, miks kriitikud nägid Allikut ebamäärase ning psühholoogiliselt raskesti usutava tegelasena (vt nt Mellov 1956; Raudsepp 1957), võib olla selles, et Sirgel ei õnnestu näidata Allikut täiesti kindlana oma kommunistlikus valikus, ja võib-olla peegeldab see autori enda võimetust (või isegi vastumeelsust) olla järjepidevalt ideoloogiliselt lojaalne. Karl Allik näib nüüdselt horisondilt vaadates oma komplitseerituses väga huvitav kuju. Võib-olla püüdsid kriitikud Sirget Alliku ebatäiuslikkuses süü- distades tegelikult eitada selle tegelase psühholoogilist realismi, mis peegeldas nende endi traumaatilist vaimset tagapõhja (ma ei tea seda, ainult oletan ühe võimalusena). Allik kahtleb pidevalt, kas ta on piisavalt otsustav, et vastata hea kommunisti ideaalile; tema ideoloogilise valgustuse hetked on tegelikult esitatud mitte teadliku valiku momentidena, vaid kirehetkedena, kus Allik ei tunne ennast ära, otsekui räägiks tema suu läbi keegi uus ja võõras. Üsna enne romaani lõppu kahtleb Allik põrandaaluse partisanina oma tegevuse õi- gustatuses – iga löök vaenlase vastu on ju löök oma inimeste vastu. Huvitav on ka, kuidas romaani romantiline liin laheneb: Karl püüab üle saada oma endisest sümpaatiast Logina Petri kasutütre vastu ning alustab suhet ühe nõukogudemeelse talupoja tütrega. See aga osutub olevat liiga ratsionaalne valik ning kukub läbi, kuid siis on tema vana (ja tõeline) armastus juba või- matu. Nii et MR peategelase isikliku elu valikud ebaõnnestuvad tema ideoloogiliste valikute tõttu.13 Ja kui Karl lõpuks tapab oma antagonisti Huko, siis pole põhjuseks ideed, vaid kättemaks oma ebaõnnestunud saatuse eest. Kuigi lõpulause kuulutab, et Karl kuulub tugevaimate ja parimate hulka, võib Karli tegusid ja mõtteid tõlgendada nii, nagu oleks see kõik temaga lihtsalt kuidagi juhtunud ja et ta on olnud pigem passiivne alluja kui tegutseja. Romaanis on ka teisi kohti, mida võib tolles „traumaatilises” võtmes lugeda: näiteks kui tuleb välja, et küüditatud on mõned inimesed, keda polnud alg- ses nimekirjas (ilmselt oli mängus kellegi isiklik kättemaks), siis ütleb partorg Lumi, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Negatiivsete tegelaste suu läbi tuleb mõnikord jutuks asju, mis ametlikku ajaloopilti ei sobinud, nt on üks nõukogudevastane talupoeg ka Hitleri-vastane, sest Hitler tegi Stali- niga lepingu – ilmne viide Molotovi-Ribbentropi lepingule; üks teine talupoeg seletab, et Vabadussõda polnud sõda sotsialismi vastu, vaid väikerahva sõda Venemaa vastu. Huvitav joon romaanis on tegelaste kõneregistri muutumine, kui nad rää- givad nõukogude ideoloogiast: loomulik keelekasutus muutub ühtäkki jäigaks, elutuks, otsekui ajalehekeeleks, nii et lugejal võib jääda mulje mehhaanilisest montaažist. Kahtlane, kas seda saab võtta sihiliku efektina, igal juhul annab see tunnistust teatavast nihestusest ideoloogia omaksvõtul. Mõni motiiv sarnaneb otseselt „Lenini ja pottsepa” traumasümptomitega. Näiteks tänapäeva lugeja jaoks üsna silmahakkav sõnniku kujund, mida võib- 13 Lynn Pearce on kirjutanud armusuhete ja sotsiaalsete muutuste seostest kirjanduses: „Armunud olek annab subjektile nägemuse maailmast mitte sellisena, nagu see on, vaid nagu see võiks olla, ning võib nii saada revolutsiooni ja/või sotsiaalse muutuse katalüsaatoriks” (Pearce 2007: 28; tänan viite eest Heidi Grönstrandi). Selles valguses on märgiline, et Karl, kes on oma külas sotsiaalse muutuse põhiagent, selles aspektis ebaõnnestub.

674

Aare Pilv.indd 674 04.09.13 16:50 olla võeti omal ajal endastmõistetavusena, ei tundu sellisena enam retrospek- tiivis. Karl Allik püüab enda jaoks küüditamist õigustada ning võrdleb seda ühiskondliku sõnnikuveoga, tööga, mis on ebameeldiv, kuid vajalik. Pärast küüditamist on partorg Lumi silmitsi probleemiga, et külaelanikud kardavad kommuniste, ning ta leiab lahenduse: partei korraldab sõnnikuveotalgud, et näidata uue võimu abivalmidust. On raske öelda, kas see oli lihtsalt loogiline valik kevadiste põllutööde hulgast või peitub siin autori peen iroonia või on see äkki hoopis teksti sattunud teadvustamata traumasümptom. Igal juhul tekib seosemuster küüditamise ning sõnnikuveotalgute vahel.14 Ja siin puutumegi kokku nõukogude kirjanduse analüüsimise suure di- lemmaga. Me oleme pidevalt samaaegu nii ületõlgendamise kui ka alatõlgen- damise ohus, sest nõukogude kultuurikoodi kontekst ja eripärad on meie jaoks (eriti noorema põlvkonna jaoks) juba kaotsi läinud – tollased lugemisreeglid polnud kirjalikult fikseeritud, nad eksisteerisid suulise traditsioonina ja võib- olla isegi kirjanike ja lugejate vahelise vaikiva kokkuleppena. Me saame teha ainult oletusi.15 Lisaks tuleks teha vahet varjatud või poolavalikul vastupanul, mis oli hilisematel aegadel, 1970. ja 1980. aastatel tähtis kirjanduse kirjutamise ja lugemise tehnika, ning traumasümptomitel. Viimased on vähem kavatsuslikud ning nende leidmine sõltub võimest näha „musti kindaid”, teatavaid vaikusealasid või lõpetamata mõtteliine tekstis, ning nende puhul ei kohtu me lohutava vastu- panuheroismiga, mida me ehk sooviks oma minevikust leida – pigem puutume kokku ähmaste ambivalentsete liigutustega otseste hoiakute pealispinna all.

5. Kokkuvõtteks: miks ja kuidas peaks nõukogude kirjandust lugema?

Ülalpool on puudutatud mitut küsimust: kuidas me saame olla kindlad, et traumade või vastupanu varjatud märgid on tegelikult olemas ja mitte meie ettekujutus? Kuidas me neil kahel – mitteteadlikel traumajälgedel ning (pool)- teadlikel vastupanumärkidel – vahet teha saame? Tegelikult keerlevad need küsimused intentsionaalsuse probleemi ümber (ja see nõuab süvenenud tööd käsikirjade ning autorite või nende lähedaste mälestustega); veelgi raskem on küsimus, kuivõrd on võimalik taastada tollast retseptiivset konteksti, st

14 Lisaks võib meenutada (kas folkloorset või tõele vastavat?) juttu, kuidas Kaarel Ird olevat pärast 1949. aasta küüditamisööd, kus ta oli osaline, vastanud tuttava küsimusele, kust ta tuleb, et sõnnikuveolt (kas see jutt võis ka Sirgeni ulatuda, seda muidugi ei tea); kaugest tulevikust liitub siia kokkuvõtlikuna Priit Pärna kuulus karikatuur 1987. aastast. 15 Sirge teoste hulgas on veel üks huvitav juhtum, mis illustreerib selle teema keerulisust: 1945. aastal kirjutas ta novelli „Logi”; algselt ilmus see Loomingus, kuid kui see avaldati uuesti proosakogus „Algava päeva eel” (1947), oli novelli lõpp tsensuuri nõudel muutunud. Lugu räägib laevast, mis on merel juunipöörde päevil. Erinevalt meeskonnast ei toeta kapten pööret ning soovib kodusadamasse Tallinnas mitte naasta. Meeskond võtab kapteni vahi alla. Loo esimeses versioonis lastakse kapten lõpuks paadiga avamerele, nagu on vana laevamässajate kohtlemise tava; teises versioonis teeb meeskond otsuse tuua kapten maale, nii et teda saaks seaduse järgi karistada. Kui mehed selle üle arutavad, küsib üks: „Kes seda nõuab?” (st kes nõuab vanade meretraditsioonide eiramist), talle vastatakse: „Seda nõuab nõukogude võim ja töörahva õigus” (vt Tonts 1974: 87). Lõppversioon on seega ideoloogiliselt korrektne, kuid seda on võimalik lugeda ka Sirge iroonilise kommentaarina – ta on oma lugu muutnud, sest seda nõuab nõukogude võim. Me ei saa väita, et see oli niimoodi mõeldud, kuid me teame, et hilisema „küpse sotsialismi” tingimustes kasutati sellelaadseid tehnikaid kirjanduses teadlikult.

675

Aare Pilv.indd 675 04.09.13 16:50 lugemismudeleid ja teksti poolt eeldatavat implitsiitset lugejat. Ma arvan, et vastata saab ainult konkreetsete analüüsidega iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kuid mitte üldiselt. Ja see viib meid selleni, et nende probleemsete tekstide tõlgendus sõltub eelkõige meie endi kindla eesmärgiga huvist nende tekstide lugemisel. Kirjandusteos eksisteerib ainult lugemises, lugejate kontekstuaal- seid huvisid ei saa taandada. See on ilmne, kui me järgime wittgensteinlikku vaadet, et tähendus on tarvitus – mingi teksti tähendust otsides otsime me tegelikult viise, kuidas me seda teksti saame oma mentaalsetes praktikates tarvitada. Nõnda on küsimused, „mida sellised tekstid meie jaoks tähendavad” ja „miks me tahame, et nad oleks meie jaoks tähenduslikud”, tõlgitavad küsi- museks, „kuidas me neid kasutame” ja „miks tahame neid kasutada”. Isegi kui me oleme silmitsi mõistatustega ja väärtõlgendamise riskiga, on see legitiimne lugemisviis selles mõttes, et kirjandus pole kunagi tõsikindluse ala, ta püsib elus vaid tänu taastõlgendamistele. Meid õigustab alati tõsiasi, et kirjanduslike tekstide lugemine on relevantne ainult niivõrd, kuivõrd me loeme läbi nende iseendid. Ja see on omadus, mis on kirjandusel ühine ajaloo- kirjutusega. Need tekstid, mis esitavad väljakutse meie loomulikele tajumust- ritele, valgustavad viise, kuidas need mustrid on üles ehitatud, ja tõsiasja, et nad on üles ehitatud, mitte n-ö loomulikult antud. Kui ma püüan seletada, mis võiks olla minu huvi nõukogude tekstide kui varjatud traumatekstide lugemisel, siis leian toetavaid argumente Jacques Rancière’i ideedest kunstist kui dissensuse alast „tajutava (ümber)jaotamise” protsessis. „Tajutava jaotamine” on Rancière’i järgi see vaikimisi kujunenud kord, kes ja kuidas on ühiskonnas nähtav, aga ka kes, kuidas ja mida tajub; teisisõnu, milline on ühiskonnas kehtiv tajude ja ideede muster, n-ö ühis- kogemuse kude. Seda saab ümber kujundada dissensuse ehk erimeele kaudu, ning kunsti üks olulisi võimeid ongi toime saata selliseid dissensuslikke tegelikkuse tajumise koe muutusi, mis seejärel saavad aluseks ka ühiskondlikele muutustele – sest inimesed lihtsalt on hakanud asju uuel viisil tajuma. Selle teooria voorusteks on, et ta võimaldab ühiskondlike muutuste mehhanisme käsitleda peenemal tasandil kui lihtsalt erinevate ideoloogiate vastasseisud ning samas näitab ka kunsti ühiskondlikku praktilist funktsiooni, eitamata kunsti iseloomulikku autonoomsust.16 Sedalaadi lugemisviis, nagu ma üritasin näidata Sirge puhul, tuleneb teatavast kirjanduse mõistmisest väljana, kus mängitakse läbi tajuerinevuste võimalusi ning luuakse põhi, millelt saab võimalikuks nende mustrite dissen- suslik ümberjaotamine, mille järgi me tajume oma mineviku ja oleviku identiteeti. Isegi kui kirjandusteos ise kaldub olema rangelt ideoloogiline, on mul lugejana alati võimalus (ja võib-olla isegi kohustus) hoida meeles, et kirjanduslik tekst on elus ainult lugemise kaudu ja ainult siis, kui me püüame teda vabastada ideoloogilisusse tasalülitavast instrumentaliseerimisest. Kirjandusel on meie jaoks mõtet, kui me ammutame temast midagi, mis ei allu rangele tähistatavusele, kui ta ütleb või näitab meile midagi ebakorrekt- set. Niisiis pole sedalaadi lugemine, millest ma räägin, katse rehabiliteerida

16 Minu arusaama aluseks sellest teooriast on Rancière 2004 ja Kangro 2012, kuid ilmselt on see arusaam varjundatud mu seisukohtadest kirjanduse kui tegelikkuse poieetilise loomise labori kohta. Kirjanduse poieetilise potentsiaali, st tegelikkuse keelemängude loomise ja ümberkujundamise potentsiaali kohta võib põhjalikumalt lugeda Pilv 2011; see teooria põhineb peamiselt hilise Wittgensteini ja Ameerika kirjandusfilosoofi John Gibsoni ideedel (tema peateos on Gibson 2007). 676

Aare Pilv.indd 676 04.09.13 16:50 ideoloogiliselt „sobimatuid” tekste, et nad võiks toimida ka meie aja tõerežiimi raames, vaid pigem püüda osutada poliitilisele (rancière’likus mõttes p o l i i - t i k a olemuseks on dissensuse loomine unifitseerivale ja subjektsuste erinevusi taandavale police’ile) potentsiaalile, mis pesitseb kirjanduse ebakorrekt- suses igal ajal. Kirjanduse roll on meie tajuraamistike ja tunnete dünaamika ümberkujundamine, mis võib anda teed uute poliitiliste subjektide tekkele (mõiste „poliitiline” võib siit tegelikult kustutada, sest igasugusel subjektivi- satsioonil on poliitiline aspekt, kuivõrd iga subjekt vormub suhetes teiste sub- jektidega) – niisiis peaksime lugema just nimelt p o l i i t i l i s e l t ja loobuma illusioonist, et oleme võimelised täiesti mittepoliitiliseks lugemiseks. Tekst, mis osutab sellele, kuidas meie tajuviisid pole valmis, täielikud, lõpetatud (ja sellele, et see ebatäielikkus on meie taju implitsiitne ja paratamatu omadus), hoiab avatuna dissensuslikku potentsiaali. Nõnda on ka „mustad kindad” kunstiteose dissensusliku potentsiaali jäl- jed. Ma mainisin Sirge romaani polüfoonilisust ning see meenutab Rancière’i näidet Flaubertist: nagu Flaubert pani küsimuse alla positsioonide konsensusliku hierarhia, tehes igasuguse aine ja kõik detailid stiili palge ees võrdselt kujutamisväärseks, nii teeb seda ka Sirge polüfoonia, viies täide teatavat positsioonide egalitaarsust ideoloogilise pealispinna all. Sirge romaanid (ja sellelaadne nõukogude kirjandus üldse) on dissensus- lik „traumakirjandus” mitmel viisil, sõltuvalt lugejate kontekstist. Omaaegse lugeja jaoks toimisid need võimalusena assimileerida traumadest rääkimine ametlikult aktsepteeritud diskursi raamidesse; tänapäeval esindavad nad dissensuslikku potentsiaali sellega, et näitavad identiteedipositsioone, mis on nüüdse konsensusliku police’i poolt vaikusealasse lükatud (ma ei pea silmas, et me peaksime nendega nõustuma, kuid me võiksime neid endi tajude polü- foonilisuse huvides näha, et aru saada ka endi praeguste identiteetide avatu- sest ja lõpetamatusest). Pelgalt tõsiasi, et meie ühiskond on kunagi kogenud „Maad ja rahvast” täiesti normaalse viisina teha kirjandust – kas pole seegi juba traumaatiline asjaolu, mis peidab endas võimalust (ja isegi vajadust) kü- sitleda kehtivat konsensuslikku tõerežiimi? Ma ei räägi temaatilisest dissensusest. Ma pean silmas, et selliste tekstide lugemine avab meile dissensuse enda toimimise viise ja modaalsusi, et oleksime võimelised nägema dissensuslikke punkte ka neis tekstides, mis on meie vastuvõtus „konsensuslikud”. Sirge puhul väärivad tähelepanu nii tema enda dissensuslikud punktid tema aja normatiivses kontekstis (vastupanu ja trauma märgid) kui ka see, kuidas nad sisaldavad traumaatilist materjali meie kontekstis, kehastades ambivalentselt ja üheaegselt nii katkestust kui ka pidevust meie endi identiteeditajus. Miks on meil (minul) vaja tähelepanu pöörata dissensuse mehhanismidele – sest need on punktid, kus asub kirjanduse poieetilisuse võime tugevaim energiapesa. Need dissensuslikud punktid on tegelikult põhjus, miks me kirjandust loeme, sest, nagu John Gibson väi- dab, loeme me kirjandust kindlasti peamiselt elu pärast ja jaoks, mitte pelgalt esteetilise naudingu pärast (vt Gibson 2004). Need romaanid on dissensuslikud ja traumaatilised nii minevikus kui ka tänapäeval – aga ainult juhul, kui loeme neid sel viisil, st kui hoiame luge- jatena avatuna kirjanduse otsustamatuse ja lõpetamatuse mõõdet, ka nende raamatute puhul, mida me ehk sooviksime lõplikult sulgeda ja unustada.

677

Aare Pilv.indd 677 04.09.13 16:50 Arhiivimaterjalid

EKM EKLA 1961 = Rudolf Sirge. [Parandused romaani „Tulukesed luhal” lõppver- sioonile.] Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 206, m 34 : 14. EKM EKLA 1963 = Rudolf Sirge. [Märkmed romaani „Tulukesed luhal” arutelu jaoks.] Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 206, m 87 : 6.

Kirjandus

B r ü g g e m a n n, Karsten 2003. Võidupüha. Võnnu lahing kui Eesti rahvusliku ajaloo kulminatsioon. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 131–142. G i b s o n, John 2004. Reading for life. – The Literary Wittgenstein. Toim John Gibson, Wolfgang Huemer. London–New York: Routledge, lk 109–124. G i b s o n, John 2007. Fiction and the Weave of Life. Oxford: Oxford University Press. H a s s e l b l a t t, Cornelius 2003a. The Fairy Tale of Socialism: How ‘Socialist’ was the ‘New’ Literature in Soviet Estonia? – The Sovietization of the Baltic States, 1940–1956. Toim Olaf Mertelsmann. Tartu: Kleio, lk 227–236. H a s s e l b l a t t, Cornelius 2003b. Rudolf Sirge preislastest ametnike töölaual. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 81–91. J õ g i, Olev 1963. Koordinaatidest, elutundest ja veel ühest-teisest. – Olev Jõgi, Kirjanduse koordinaadid. Artikleid ja arvustusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjas- tus, lk 93–113 [esmatrükk Looming 1958, nr 9]. J õ g i, Olev 1973. Rudolf Sirge karakteriarendusi. Kirjaniku 60. sünnipäeva puhul. – Olev Jõgi, Virvendused laugvees. Valik kriitikat I. Tallinn: Eesti Raamat, lk 209–223. K a n g r o, Maarja 2012. Jacques Rancière’i poliitiline esteetika. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 128–141. K u r m i s t e, Oskar 1929. „Rahu! Leiba! Maad!” – Rahva Sõna 17. XI. L a a m a n, Eduard 1929. Revolutsioon Poriaugu tänaval. – Vaba Maa 4. XII. M e l l o v, Viktor 1956. Raamat elutõest. – Õhtuleht 21. XI. O l e s k, Sirje 2002. Kontekst kirjanduse tegijana. – Sirje Olesk, Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 1. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 13–23 [esmatrükk Keel ja Kirjandus 1998, nr 6]. P a l g i, Daniel 1930. Eesti romaan 1929. a. – Eesti Kirjandus, nr 3, lk 97–122; nr 4, lk 173–187. P e a r c e, Lynn 2007. Romance Writing. Cambridge–Malden: Polity Press. P e r n, Tanel 2008. Mida nimetatakse sotsialistlikuks realismiks? – Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Toim Ülle Pärli, Eva Lepik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 85–107. P i l v, Aare 2011. Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest. – Keel ja Kirjan- dus, nr 10, lk 721–733. R a n c i è r e, Jacques 2004. The Politics of Aesthetics. The Distribution of the Sensible. London–New York: Continuum. R a u d s e p p, Vladimir 1957. „Maa ja rahvas”. – Looming, nr 1, lk 142–147. S i r g e, Rudolf 1929. Rahu! Leiba! Maad! Tartu: Loodus. S i r g e, Rudolf 1961. Tulukesed luhal. (Rahu! Leiba! Maad!) Romaan. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

678

Aare Pilv.indd 678 04.09.13 16:50 S i r g e, Rudolf 1976. Maa ja rahvas. Romaan. Teosed 2. Tallinn: Eesti Raamat. S i r g e, Rudolf 2007. Must suvi. Romaan. Tallinn: Eesti Raamat. Z a v j a l o v 2003a = Сергей Завьялов, Перипетия и трагическая ирония в совет- ской поэзии. – Новое литературное обозрение, no 59. http://magazines.russ.ru/ nlo/2003/59/zavial5.html Z a v j a l o v 2003b = Сергей Завьялов, Концепт „современности” и категория вре- мени в „советской” и „несоветской” поэзии. – Новое литературное обозрение, no 62. http://magazines.russ.ru/nlo/2003/62/zav.html Zavjalov 2012 = Сергей Завьялов, Что остается от свидетельства: меморизация травмы в творчестве Ольги Берггольц. – Новое литературное обозрение, no 116. http://magazines.russ.ru/nlo/2012/116/z11.html T a m m, Aksel 2003. Rudolf Sirge. – Aksel Tamm, Aga see oli üks mees. Eluvisan- deid. Tallinn: Kuldsulg, lk 170–183. T a m m, Aksel 2012. „Tulukesed luhal”: mitut masti toimetajad versus autor. – Aksel Tamm, Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood. Tallinn: Kuld- sulg, lk 82–115. T o n t s, Ülo 1974. Rudolf Sirge. Lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat. V a l g e, Jaak 2009. Eesti kirjanike koostöö N. Liiduga 1930. aastatel: vorm, olemus ja põhjused. Ettekanne Tallinna Ülikooli kirjandusteadlaste konverentsil „1940. aastad Eesti kirjandus- ja kultuurimaastikul” 3. detsembril 2009. – https://docs. google.com/viewer?url=http://www.hot.ee/valge/Eesti_kirjanike_koostoo_N. pdf&pli=1 [24. II 2013]

Historical novels by Rudolf Sirge: An attempt to reread Soviet literature

Keywords: historical novels, Soviet literature, Rudolf Sirge, trauma writing, dissensual potential of literature, relations of ideology and literature

The historical novels by Rudolf Sirge provide an opportunity to examine the question how we could and should read the literary works from the Soviet time that have a certain literary value, but which do not fit into the contemporary ideological framework or the „regime of truth”, in a situation where the complicated codes of reception of those times are hidden from us. The paper deals with two cases: first, a comparison of Rahu! Leiba! Maad! („Peace! Bread! Land!”, 1929), a naturalist novel about the revolutionary times of 1917–1918, and its later version Tulukesed luhal („Lights on the River Plain”, 1961), which meets the demands of the Soviet regime; and second, an analysis of Maa ja rahvas („The Land and the People”, 1956), a novel about the complicated times of 1940–1941 in the countryside, a groundbreaking work in terms of liberating Soviet Estonian prose from Stalinist restrictions. I propose two ways of rereading Soviet literary works. First, we can trace marks of trauma writing and hidden resistance in those texts, thus revealing their intrinsic ambivalence and polyphony. Second, the texts can be used as a means to keep in mind that literature is an important discoursive field of a dissensual reworking of the „distribution of the sensible” (in the sense proposed by Jacques Rancière). Those two „techniques” are intertwined, of course.

Aare Pilv (b. 1976), MA, Under and Tuglas Literature Centre of the Estonian Academy of Sciences, researcher, [email protected]

679

Aare Pilv.indd 679 04.09.13 16:50 DIALOOG JA DEMARKATSIOONIJOON AJALOOTEADUSE JA KIRJANDUSE VAHEL*

MÄRT VÄLJATAGA

ultuuri moderniseerumine tähendab valdkondadevahelist tööjaotust. Seatakse sisse võimude lahusus; poliitika, kõlblus, kunst ja teadus K hakkavad toimima oma seaduste järgi. Ometigi jääb spetsialistide kõr- val roll ka sünteesijatele. Pinge spetsialiseerumise tsentrifugaal- ja sünteesi tsentripetaaljõu vahel avaldub igas kultuuris natukene isemoodi, vastavalt moderniseerumistee eripärale. Oma rolli mängib ka kultuuri suurus: väikeses kultuuris peab üks suurvaim ära tegema töö, mis suures jaotub mitme teaduskonna ja pädevussfääri vahel. Tööjaotus kujuneb uusajal välja ka ajaloo kujutamises. Valgustatud vaateviis on valmis sallima mitmesuguseid lähenemisi ajaloole, kui nende päde- vuspiirid on paigas ja piirivalve lähtub selgetest reeglitest, mis lubavad teatud tingimustel sfääridevahelist kaubavahetust, aga salakaubandust mitte. Laias laastus võib eristada järgmisi minevikukujutamise tasandeid: 1. Intuitiivne, folkloorne ehk (neutraalses mõttes) v u l g a a r n e a r u - s a a m a j a l o o s t – ettekujutus ajaloo kollektiivsetest ja üksiksubjektidest, sündmustest, mis olid varem ja mis hiljem, millised ajad ja valitsejad olid paremad, millised halvemad. Seda tasandit nimetatakse ka kollektiivseks mäluks, aga see tundub eksitav metonüümia, sest otseses mõttes mäletada saab ikkagi ju ainult vahetult ja isiklikult kogetut. Vulgaarajalugu on esmane sfäär, millest toituvad ülejäänud. 2. Riikliku tähtsusega a m e t l i k ehk k r o o n u a j a l u g u on monoliit- sem süsteem, milles lahtisi otsi ja ambivalentsusi suurt ei sallita. Kroonuaja- lool on omakorda mitu väljundit: rahvusvahelise suhtluse lähtedogmad, mis on juriidiliselt jäigad ja verbaalselt piiravad, mõnevõrra paindlikum siseriik- lik tsiviilreligioon (tähtpäevad, kangelaste panteon jms) ja kooliõpetus. 3. Kooliõpetus (vähemalt ülikooli tasandil) seostub tihedalt ka kolmanda tasandi, a j a l o o t e a d u s e g a, mis peaks taotlema objektiivsust ning saama oma tulemused kindlate meetodite abil, millega tõlgendatakse allikaid, tuvas- tatakse, selekteeritakse ja seostatakse fakte. Muidugi ei arva ajaloolased, et saaksid end intuitiivsest ajalooteadvusest täielikult lahti kiskuda või et peaksid taotlema päris kiretut „vaadet eikusagilt”. Sel juhul taanduks ajalugu võib- olla pelgalt kehade liikumise ajalooks. Aga nad püüavad vähemalt omaenda soovid ja arvamused hoida lahus ajaloos tegutsejate soovidest ja arvamustest. Ajalooteadust saadab varjuna pseudoajalugu – katsed peita ajalooteadusliku välisvormi alla soovmõtteid ja fantaasiaid mineviku kohta.1

* Essee põhineb kahel ettekandel: „Jaan Krossi (ja Lennart Mere) heitlused ajaloomuusa- ga” UTKK konverentsil „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika” 9. märtsil 2012 ja „Historical fiction as cognitive instrument?” Tallinna Ülikooli 4. Juri Lotmani päevadel 8. juunil 2012. 1 Pseudoajaloo tunnusteks on ebakriitilisus, pärisajaloost tugevam ideoloogilisus, sama- teemaliste käsitluste mittetundmine või eiramine, spekulatiivsus, allikate valikuline käsit- lemine, moonutamine jne. 680

Märt Väljataga.indd 680 04.09.13 16:52 4. Ja lõpuks on veel kirjanduses, filmides ja meelelahutuses kujutatav f i k t s i o n a a l n e a j a l u g u, mineviku kujutluslik rekonstruktsioon, mis lähtub osalt vulgaarsest, osalt ametlikust, osalt teaduslikust ajaloopildist. See võib taotleda mineviku täpset taasloomist või lihtsalt meelelahutust jms. Niisiis neli valdkonda: vulgaarajalugu, kroonuajalugu, ajalooteadus ja ajaloofiktsioon.2 Neis kõigis on omad sisevaidlused. Oleks ideaalne, kui nad elak- sid sõbralikult teineteise kõrval vastastikuses dialoogis: kui teadust ei sunni- taks teenima poliitilisi ja kasvatuslikke ülesandeid, kui poliitika ei takerduks ajaloolistesse lahkhelidesse ega otsiks oma motiive üksnes minevikust, kui tavakodanik ei peaks oma intuitiivset ajaloopilti iga uue teadusliku avastuse või riikliku suunise valguses ümber rihtima ega jääks ka üleeilsete müütide kammitsasse ning leiaks oma rahvuslikuks enesehinnanguks materjali mu- jaltki kui aegade hämarusest, ning kunst võiks teaduslikku ja vulgaarset ajaloopilti täiendada või õõnestada just nii, nagu meelepäraseks peab või nagu kujutluse seadused seda nõuavad. Liiga suur harmoonia annaks märku kultuuri stagnatsioonist. Tegelikkuses tuleb alati ette tõrkeid, demarkatsiooni- joonte ületamisi ja tülisid selle üle, kuidas need jooned üldse kulgema peaksid. Neli tasandit annavad kuus vastasmõjupaari: 1. Vulgaarajalugu – kroonuajalugu. Kui rahvas jõuab riikluseni, püüab ta oma vulgaarse ajalookujutuse muuta ametlikuks ideoloogiaks. Riik omakorda on oma legitiimsuse nimel huvitatud sellest, et kodanike „kollektiivne mälu” ei lahkneks liialt ametlikust. 2. Vulgaarajalugu – ajalooteadus. Vulgaarajaloo tasand on see esmane kaemuslik pinnas, millelt ajaloolased oma projektides lähtuvad, et seda siis oma meetoditega kas kinnitada või revideerida, ning sageli loodavad nad sellele ka rahvavalgustuslikku tagasimõju avaldada. Edukad ajaloouuringud, nagu on märkinud Ernest Renan, võivad sageli olla ohtlikud rahvustundele, järelikult ka vulgaarajaloole. 3. Vulgaarajalugu – ajaloofiktsioon. Minevikust kirjutavatel kirjanikel on tihti peamiseks materjaliks, mida nad töötlevad, vulgaarne ajaloopilt – kas või juba seetõttu, et ajalooline aines on teaduslikult läbi töötamata või kirjanikel puuduvad oskused või tahtminegi allikaid hankida ja kriitiliselt tõl- gendada. Kirjandus (ja film) avaldavad omakorda tugevat mõju vulgaarsele ajalookäsitusele. 4. Kroonuajalugu – ajalooteadus. Riik ootab mõnikord ajaloolastelt argumente mõne välis- või sisepoliitilise sammu õigustuseks ning ajaloolased on nii vabamatel kui ka rõhuvamatel aegadel olnud varmad ametlikku tellimust täitma. Et ajaloolaste traditsiooniline uurimisaine on poliitika ja võim, siis tõmbab neid sinnapoole ka kaasajas. Samas võivad akadeemilised ajaloolased unistada puhtast, poliitiliselt steriliseeritud teadusest. Kroonuajalugu otseselt vaidlustav revisionism on haruldasem. Moodsate suurrahvaste revisionistidel on lootust omapäi hakkama saada, aga väikeses kultuuris on neil hädavajalik tunda rahvusvahelise professionaalse kogukonna tuge. 5. Kroonuajalugu – ajaloofiktsioon. Kirjanikudki on valmis andma pa- nust nii riiklikku ülesehitustöösse kui ka ametliku ideoloogia õõnestamisse või revideerimisse.

2 Filmi kõrval leidub teisigi mitteverbaalseid mineviku rekonstrueerimise viise: hoonete ja keskkonna restaureerimine, vanamuusika esitused, ajaloosündmuste uuesti läbimängi- mine jne.

681

Märt Väljataga.indd 681 04.09.13 16:52 6. Ajalooteadus – ajaloofiktsioon. Järgnevas vaatlengi ajalooliste romaanide ja ajalooteaduse vahekorda üldisemalt ning konkreetsemalt paari sellealast vaidlust Eesti lähiminevikust.

Vaidlused ajalooliste romaanide (ja filmide) ning ajalooteaduse vahekorra üle puudutavad enamasti ka vulgaarset ajaloopilti, sest saavad sageli alguse küsi- musest, kummal on või peaks olema suurem panus selle kujundamisse. Mood- sa ajalooteaduse tekkimisest peale XIX sajandi algupoolel – samal ajal ajaloolise romaani tekkega – on ajaloolased pidanud aeg-ajalt tõdema, et nemad oma uurimustega ei suuda vulgaarset ajalooteadvust mõjutada niisama võimsalt nagu kirjanikud oma romaanidega. Romaanides on niisiis nähtud ajalooteaduse populariseerimise vahendit. Näiteks 1889. aastal kirjutas anonüümne kriitik Postimehes Andres Saali „Vambolat” arvustades: „Ja igal rahval on oma ajaloo tundmine tähtjas, sest minevikust õpib ta olevikku tundma ja teab ennast tulevikule ette valmistada. Aga ajalugu üksi õpetuse näol pakkuda, ei ole suuremale osale hästi maitse järele. See on lugemiseks liig kuiv ja ei huvita hästi. Selle pärast põimivad osavad kirjanikud tähtsaid ajaloolisi sündmusi jutustusteks ja tutvustavad ajalugu jutu kujul rahva laiemale ringkonnale” (-ts- 1984: 144–145). Sama teema kerkis Postimehes uuesti üles 123 aastat hiljem, kui 2012. aasta 1. aprillil (kuid ilma naljata) võeti taas üles mõttevahetus: „Kas minevikust annab parema pildi meelelahutus või tõsiteadus?” (Bahovski 2012). Koos lootusega, et fiktsionaalsed ajalookujutused levitavad ajalootundmist, käib kartus, et need võivad rahvahulki eksitada, sest lahknevad oma meelevald- suses nii teaduslikust kui ametlikust ajaloost. Nii kirjutas Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi 1892. aastal tollal lokanud ajalooliste jutustuste ärakee- lamise õigustuseks: „Sarnastes lendkirjades kirjeldatakse ajalooliste juttude nime all eestlaste võitlust iseseisvuse pärast nende allarõhujate vastu. Nendes kirjeldatud Eesti kangelaste, vanemate ja kuningate vägiteod, vaimustatud kõned ja võitlusele üleskutsed „sortsilaste” vastu, kihutavad Eesti lugejates tahtmata päritud viha sakslaste (õpetajate ja mõisnikkude) vastu üles. Aru- saadavalt ei või sarnaste lendkirjade kirjutajatel tarvilikka ajaloolisi teadmisi olla, mis õigust annaks nende kirjatöödes ajaloolist tõde otsida” (tsit P. Ruube- li tõlkes, Raamatu osa Eesti arengus 1935: 152). Ajaloolist romaani on niisiis mõistetud kui ajalooteaduse kuivade andmete mahlakamat levitajat3 ja ka moonutajat. Sellele leidub vähemalt kaks alternatiivi: 1) ajalooline romaan on ajaloo tunnetamise vahend, millel või- vad teatavatel tingimustel ajalooteaduse ees omad eelisedki olla; 2) ajalooline romaan ja ajalooteadus tegelevad hoopis ise asjadega ja nende kõrvutamine või ühe arvustamine teise pinnalt oleks lubamatu „naiivne realism”. Esimesel juhul tunnistatakse ajaloolise romaani või fiktsiooni tunnetusliku, st teadmisi andva funktsiooni võimalust ning tähtsust; teisel juhul jäetakse fiktsioon kas üldse ilma tunnetusväärtuseta või antakse talle mingi teadusega täiesti ühis- mõõdetu tunnetusfunktsioon.

3 Elina Öpiku (1988: 149) sõnul tähendaks see „langemist ajaloofaktide krestomaatilise illustreerimise tasemele ...., mispuhul kirjandus lakkaks õieti olemast kirjandus ja muutuks parimal juhul (kui ajalooteave on adekvaatselt edastatud) populaarteaduseks”.

682

Märt Väljataga.indd 682 04.09.13 16:52 Ajalooromaani ja ajalooteaduse vahekord on osa üldisemast küsimusest faktilise ja fiktsionaalse teksti või narratiivi vahekorra kohta. Ka siin eristub laias laastus kolm positsiooni (Ryan 2002: 354–356; Väljataga 2009: 403–404): 1. „Panfiktsionalism” – igasugune tekst, kaasa arvatud või just eriti ajalugu on fiktsioon, sest ka ajalooteosed on konstrueeritud narratiivina. Me koge- me tegelikkust üksikasjade kaosena, mis vajab ideoloogilist lihtsustamist ja narrativeerimist, mille käigus tulebki mängu fiktsioon.4 2. Fakti ja fiktsiooni, dokumentaal- ja ilukirjanduse üleminek on sujuv, nende vahele jääb mitmesuguseid rohkem või vähem fiktsionaalseid või faktilisi vahevorme. 3. Faktilis- te ja fiktsionaalsete lugude erinevus on absoluutne liigierinevus, need on kaks omaette režiimi. Panfiktsionalism vastab postmodernsuse vaimule, mis suhtub skeptiliselt teaduse tõeväärtusse. Vaateviis, mis eitab ajalooromaani väärtust mineviku tunnetamise vahendina, on kooskõlas modernsuse vaimuga, mis tähtsustab tööjaotust ega tunnista oma positivistlikes ilmingutes üldse kunsti tunnetuslikku ja tõeväärtust, omistades selle üksnes teadusele. Ajalooromaani tunnetusliku väärtuse mõningane möönmine teatavatel tingimustel vastab vahest kõige paremini tervele mõistusele.

Ajalooteaduse ja ajalooromaani vahekorra probleem tõuseb üles peamiselt siis, kui kõne all on üht spetsiifilist liiki romaan – klassikaline realistlik ajalooromaan. Brian McHale on selle konventsioonidena nimetanud kolme: 1. Ro- maani elemendid ei tohi rääkida vastu „ametlikule” ajalooteadmisele, mille all McHale peab silmas seda, mida üldiselt ja vaieldamatult ajaloost teatakse: vulgaar-, kroonu- ja teadusliku ajaloo sulamit. Poeetiline leiutamisvabadus peab jääma „ametliku ajalooteadmise” hämaralade piiresse. 2. „Ametliku” teadmisega ei tohi vastuollu minna ka romaani elementide üldine süsteem ehk mineviku kultuuri või maailmapildi kujutamine. 3. Ajalooromaani maailmas valitsev loogika ja füüsika peavad olema kooskõlas reaalsusega, st puudub üle- loomulikkus (McHale 1987: 87–88). Jaan Kross annab esimesele tingimusele elegantsema sõnastuse: „Ajaloo- belletristi fantaasia peab... tantsima ajaloopõrandasse rammitud faktimõõka- de vahel. Ja peab sooritama oma tantsu... end nende mõõkade vastu verista- mata” (Kross 1990a: 141). Niisugust tantsu peavad muidugi tantsima ka teised ajalookäsitlejad – teadlased ja mälupoliitikud –, kuid nende jaoks on tantsu ilust tähtsam ohutus. McHale’i tingimustest kõige olulisem näib teine, mis tä- hendab lihtsalt nõuet vältida anakronisme mitte üksnes olustiku, vaid ka tegelaste mõtteviisi ja vahest isegi keele tasandil. Mentaliteedi- ja keelealaseid anakronisme ei õnnestu täielikult vältida ühelgi ajaloolisel romaanil, kuid neid annab elliptiliselt peita ja stiliseerimise varal siluda.5 Pealegi meie „ametliku”

4 Historiograafilist juurdemõtlemist, ilustamist, stiliseerimist peeti varemalt kurvaks pa- ratamatuseks (nt: „Ajalookirjutamine on nii raske, et enamik ajalookirjutajaid on sunnitud tegema mööndusi saagade [st fiktsiooni] tehnikale”, Auerbach 2012: 26), kuid nn narratiivse pöördes tõstetakse see ajaloo olemustunnuseks. Eestikeelses kirjasõnas on sellealased vaidlused – Roland Barthesi, Paul Veyne’i, Hayden White’i, Michel Certeau, Günther Patzigi, Reinhard Kosellecki, Georg Iggersi, Jörn Rüseni jt argumendid – juba põhjalikult tuttavad eelkõige tänu Mart Kivimäe ja Marek Tamme vahendajatööle. 5 Filmis on vähem võimalusi olustikudetailidest elliptiliseks ülelibisemiseks. Aga sealgi on detailitäpsusest tähtsam tõenäosus. Selles seoses on huvitav Timothy Garton Ashi kirjel- 683

Märt Väljataga.indd 683 04.09.13 16:52 teadmise standard, millega ajalooromaanis sisalduvaid anakronisme mõõta, ju muutub. Kolmas tingimus, üleloomulikkuse puudumine, iseloomustab XIX sajandi realismis eeldatavat asjalikku maailmapilti ja võib minna autentsus- nõudega isegi vastuollu, kui kujutamisaineks on uusaegse „nõiduse kadumise” eelne aeg, mil inimesed tajusid kõikjal enda ümber üleloomulikkust. Klassikaline poeetika on Aristotelesest saadik eristanud tõde ja tõenäosust, pidades kirjanduse pärusmaaks just viimast. Nicolas Boileau kuulsa maksii- mi järgi ei tarvitse tõde olla alati tõenäone (s.o usutav, kunstiliselt veenev). Tõe ja tõenäosuse, veritas’e ja verisimilitudo vahekord on konventsionaalne ning varieerub ajastute ja kunstivoolude lõikes. Kuid kirjanduse hindamise ühe kriteeriumina ei ole tõenäosus-veenvus-usutavus kunagi oma tähtsust minetanud. Ajaloolise romaani klassikalise realistliku variandi puhul on tõde ja tõenäosus eriti tihedalt seotud – tähtsaks muutub siin see, kui suurt fakti- tõe luulendamist-tihendamist võib kunstitõe nimel sallida. Ajalooliste vigade, anakronismide leidmine realistliku taotlusega romaanist võib anda alust ette- heiteks romaanile kui kunstiteosele. Ja vastupidi: kuigi ajastutäpsus ei taga ühegi romaani kunstilist õnnestumist, võib see kasuks tulla.

Kas ja kuidas saab romaan olla teadusega võrdväärne või sellest paremgi mineviku tunnetamise vahend? Vastus sellele küsimusele peaks viima sügava- tesse tunnetusteoreetilistesse vetesse ja puudutama küsimusi, nagu: Mis on tunnetus ja teadmine? Kas fiktsioon saab neid üldse pakkuda? Kui jah, kas ainult mingit erilist liiki teadmist (mitteväitelist teadmist või gnoomilisi teadmisi inimolust ja -hingest)? Milline on ajalootunnetuse eripära? Piirdugem siin vaid tähelepanekuga, et ajalooromaani tunnetusliku väärtuse tunnustajad kipuvad ühtlasi heitma kahtlusevarju ajalooteaduse objektiivsusele – üht ülen- datakse sageli teise alandamise hinnaga. Need, kelle meelest ilukirjandusel on tähtis tunnetuslik, st teadmisi pakkuv funktsioon, ja need, kelle meelest ajalugu erineb fiktsioonist ainult määra poolest või kuidagi „institutsionaalselt”, võivad kergemini omavahel ühise keele leida kui kumbki neist arusaamaga, et fiktsioon ja ajalugu on olemuselt ühismõõduta režiimid.6 dus kohtumisest Florian Henckel von Donnersmarckiga, DDR-i kujutava filmi „Teised elud” (2006) režissööriga: „Kuigi ta kaitses raevukalt filmi ajaloolist akuraatsust, nõustus ta kohe, et mõningaid detaile on dramaatilise efekti nimel muudetud. Kui ta oleks näiteks kujutanud tavalisi Stasi kadette mundris, siis poleks harilik filmivaataja suutnud end nendega samas- tada. Aga kuna ta näitab neid (ebatäpselt) tsiviilrõivais tudengitena ning paneb ühe neist (ebausutavalt) esitama naiivset küsimust „Kas ülekuulatavatega jõhkrutsemine on ikka õige?”, siis saab vaataja nendega samastuda ja ta tõmmatakse loosse sisse. Donnersmarck seletas, et filmis on reaalsus alati verdichtet (tihendatud, luulendatud) ... Väikesed ebatäp- sused ja usutamatused on lõppkokkuvõttes õigustatud kunstiline vabadus, mis võimaldab edasi anda sügavamat tõde” (Ash 2007). 6 Konstruktivistlik või relativistlik vaateviis ei tähtsusta üksnes ajaloolase kujutlust faktide tõlgendamisel, vaid ka faktide eneste kindlakstegemisel: „Fakt pole talle [ajaloolasele] lähtepunktiks, vaid on vaevarikka töö lõpptulemus. Ta ise loob faktid, püüdes saada tekstist kätte tekstivälise reaalsuse, sündmuse kohta käivast jutustusest – sündmuse. ... Seega on ajalooteadus päris esimesest sammust peale veidras olukorras: teistele teadustele on fakt lähtepunktiks, teatavaks esmaseks aluseks, millest lähtudes teadus avab seoseid ja seaduspärasusi. Kultuuri sfääris on fakt eelneva analüüsi tulemuseks. Teadus loob ta uurimisprotsessis ja sealjuures ei ole ta uurijale midagi absoluutset. Fakt on suhteline teatava kultuuriuniversumi suhtes” (Lotman 1996: 306). Aga isegi kui terve mõistuse ja realismi vaimus möönda ajaloofaktide eksistentsi sõltumatult ajaloolastest, on raske leida head 684

Märt Väljataga.indd 684 04.09.13 16:52 Ajalooromaani tunnetuslikku väärtust kaitsevad esmajoones kirjanikud ise. Novalise kuulsa aforismi järgi „romaan saab alguse ajaloo puudustest” – st romaanikirjanik jätkab sealt, kus ajaloolase meetodid hakkavad tunne- tusele jalgu jääma. Lev Tolstoi uskus, et romaanikirjanikul võib korda minna see, mis ajaloolasel tingimata nurjub: esitada mineviku kohta tõene jutustus. Ajalool puudub intiimsus, oma rohmakate sotsioloogiliste kategooriate ja arenguseaduste varal ei pääse ajaloolased ligi sellele, mis on ühe või teise mi- nevikuteo tinginud – tegutsejate tegelikele mõtteprotsessidele, motivatsioo- nile ja kogemusele. Romaan aga võimaldab esitada ajaloosündmusi nii, nagu neid läbi elati, inimeste vahetute hetkekogemustena, mille kohta otsesed allikad ju enamasti puuduvad. Kujutluslik sisseelamine tegelasesse võib olla ainus viis, kuidas anda nüüdisinimesele aimu, mis tunne oli elada vanasti, kuidas oli kogeda Austerlitzi lahingut ning kuidas tajusid minevikuinimesed oma tuleviku avatust. Kui ajaloolased püüavad neid kogemusi esile manada, hakkavad nemadki romaanikirjanikeks, st tuginevad intuitsioonile ja kujutlusele, mis on küll allutatud rangematele piirangutele kui kirjanikel. Ka Juri Tõnjanov, kirjandusloolane ja -teoreetik ning ajalooliste romaanide autor, lootis just nimelt jutustusi kirjutades pääseda tõele ligemale. Kui Aris- toteles oli kehtestanud ajaloolase ja poeedi tööjaotuse – üks kõneleb sellest, mis toimus juhtumisi ja tegelikult, teine sellest, mille toimumine on tõenäoli- selt või paratamatult võimalik –,7 siis Tõnjanov lootis mõlemad funktsioonid ühendada. „Autobiograafias” kirjutab ta: „Ma olen praegugi arvamisel, et ilukirjandust ei erista ajaloost mitte „väljamõeldis”, vaid inimeste ja sündmuste parem, lähem, elulisem mõistmine, suurem huvi nende vastu. Kirjanik ei suuda iial midagi paremat ega mõjuvamat välja mõelda kui tõde. „Väljamõeldis” on juhuslik, ei tulene asja sisust, vaid kunstnikust. Romaan algab alles seal, kus ei ole juhuslikkust, vaid vajadus [s.o paratamatus – M. V.]. Kuid pilk peab olema palju sügavam, taip ja otsustusvõime palju suuremad, alles siis tuleb kunstis see kõige viimane – ehtsa tõe tunnetamine: nõnda võis see olla, nõnda võib-olla oligi” (Tõnjanov 1964: 14). Ankeedivastuses „Kuidas me kirjutame” kirjeldab Tõnjanov oma tööd: „Seal, kus lõpeb dokument, alustan mina. [---] On ametlikke dokumente, mis valetavad nagu inimesed. Ma ei armasta „dokumente kui niisuguseid”.... Tun- nen süümepiinu, kui avastan, et pole läinud piisavalt kaugele dokumendi taha” (Tõnjanov 1993: 153–155). Ta oli uhke puhkude üle, kui tal õnnestus intuitsiooni abil tungida dokumentidest kaugemale ja elada sündmuste loogi- kasse sisse nii, et tema kirjanduslik versioon leidis hiljem ka dokumentaalset kinnitust. Tõnjanovi taotlused köitsid Juri Lotmanit, kes töös „Karamzini (kaas)- loomine” (1987) visandas nägemuse tulevasest sünteetilisest žanrist, rekonst- ruktiivsest romaanist (vn роман-реконструкция), mineviku taasloomise viisist, mis tungiks traditsioonilisest biograafiast sügavamale, aga oleks rangem

vastust küsimusele, milline on kontrafaktuaalsete oletuste staatus ajaloouurimises. Kas ajalookirjutuses nii kesksed spekulatsioonid selle üle, kui mitu inimelu oleks päästnud või hukutanud mõne rahvajuhi vastuhakk või kindrali kapitulatsioon, seisavad epistemoloogi- liselt kuidagi tugevamal alusel kui fiktsioon? 7 „Poeetikas” öeldakse: „luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik kas tõenäolisusele või paratamatusele vastavalt.” Ajaloolane ja luuletaja erinevad „selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda” (Aristoteles 2003: 1451 a36–b1). 685

Märt Väljataga.indd 685 04.09.13 16:52 kui tõnjanovlik biograafiline romaan.8 Rekonstruktiivses romaanis ei mõtelda hämaralade täitmiseks juurde episoode, vaid püütakse rekonstrueerida seda „isiksuse tervikideaali”, mille järgi teatav ajalooline kuju iseennast üles ehitas. Kultuuri kui süsteemi seaduspärasusi tuvastava ajaloolise semiootika kõrval on võrdväärne koht mineviku romaanipärasel rekonstrueerimisel n-ö seest- poolt: „Tähtis on aru saada, et ajalooliste protsesside kõige üldisem uurimine ja inimühikute mõtete, tunnete ja saatuste kõige konkreetsem kirjeldamine ei ole mineviku mõistmise kõrgem ja madalam tasand, vaid samade tangide kaks mokka, mis on üksteiseta võimatud ja tähenduselt võrdsed” (Lotman 1987: 13).9 Niisiis on olemas empaatiat, kujutlust, intuitsiooni väärtustav traditsioon, mis näeb ajalooteaduses ja ajalooromaanis teineteist täiendavaid mineviku kujutamise ja tunnetamise viise, ehk Jaan Krossi sõnul: „Kui ajaloolisel romaanil on nüüdismaailmas ikka veel elujõudu, siis nimelt tänu sellele, et ta oma võimaluste ideaalkujul püsib üha romaanilugeja ning romaanilooja sil- mapiiril kui kõige sünteetilisem ajaloolise maailmatunnetuse vahendite seast” (Kross 1986c: 139).

Nüüdisaegses fiktsiooniteoorias valitseb aga vaateviis, mis eraldab fiktsiooni ja ajaloo (faktilise narratiivi) veekindlate vaheseintega lahtritesse: narratiivse teose fiktiivse maailma ontoloogia on ühetaoline, kõik kujutatud objektid, ole- nemata sellest, kui lähedalt nad seostuvad reaalsete objektidega, on ühtmoo- di fiktiivsed, pole olemas fiktiivsuse astmestikku. Kujutatud maailma looja võib küll ammutada elemente mitmest maailmast ja loodud maailma sisustus võib pärineda ka tõelisest maailmast. Aga päritolust hoolimata muutub kõik fiktsioonimaailmasse lülitatu ühtviisi fiktiivseks. Fiktsioonide osutussuhted ei ulatu tekstist väljapoole, reaalsuse sfääri. „Sõja ja rahu” Napoleon ja Moskva on fiktiivne Napoleon ja fiktiivne Moskva juba ainuüksi seetõttu, et eksisteerivad samas maailmas üleni väljamõeldud tegelastega, nagu Nataša Rostova ja Andrei Bolkonski. Piisake fiktsiooni ajalooromaani potis muudab koguterviku fiktsionaalseks (Schmid 2010: 21–32). Lubomír Doležel ütleb kategooriliselt: „...teadmine, mille annab fiktsioon, ja teadmine, mille annab ajaloouurimine, on fundamentaalselt erinevad. Aja- looteadmine on uurimistööga saadud minevikurekonstruktsioon. Sellel on tõe- funktsioon ja seega revideeritakse seda pidevalt kriitilise falsifitseerimise ja/ või verifitseerimise sotsiaalses praktikas. Fiktsionaalne teadmine, isegi kui see põhineb ajaloolisel uurimisel, on konstrueeritud kujutluse abil ja jääb see- tõttu teispoole tõeväärtust” (Doležel 2010: 51–52).

8 Ühes kohas on Kross möödaminnes märkinud: „Võib arvata, et „ajastu kaemuslikku taasloomist” taotlev proosa ja sedamööda vastav romaan on enam-vähem seesama asi, mida Juri Lotman on nimetanud rekonstruktiivseks romaaniks” (Kross 1990c: 187). Tegu on siiski selgelt eri asjadega: Lotman pidas silmas tulevast teaduse ja kujutluse ideaalset süntees- žanri, mitte traditsioonilist realistlikku või „illusionistlikku” ajalooromaani. 9 Collingwoodi re-enactment, ajaloolise tegelase mõttekäikude läbimängimine kui ajaloolase keskne ametioskus, taotleb samuti ammumõeldud mõtete mõistelise sisu rekonstruee- rimist, ja Collingwood möönis, et neid mõtteid saatnud vahetu tunne jääb ajaloolasele tabamatuks (Collingwood 1994: 296). Seega ei ole re-enactment mingi hämar-müstiline telepaa- tia, vaid väga sarnane sellega, mida taotleb rekonstruktiivne romaan – hoolimata asjaolust, et Lotman oma „Mõttemaailmades” heidab Collingwoodi kontseptsioonile ette ebaajaloolist tervemõistuslikkust (Lotman 1996: 381–383).

686

Märt Väljataga.indd 686 04.09.13 16:52 Fiktsiooni jäik eraldamine ajaloost on kasulik korrektiiv žanripiiride post- modernistlikule hägustamisele. Fiktsiooni ja ajaloo vahepiiri kaotamine tooks ju kaasa kaugemaidki tagajärgi – võimetuse eristada tõtt ja valet, toimunut ja toimumata jäänut, ehtsat ja võltsi, süütut ja süüdlast. Aga fiktsiooni ja ajaloo täielik isoleerimine läheb lõpuks terve mõistusega vastuollu. Sellega on raske ühitada meie muljet, et mõned romaanid või romaaniosad on selgelt dokumen- taalsemad, faktitäpsemad, realistlikumad kui teised. Ajalooromaani lugejale on tähtis ju see, et pärisnimed osutaksid ajaloolistele isikutele sellistena, nagu ta neid tunneb väljaspool fiktsiooni, ja mitte lihtsalt tõeliste isikute fikt- sionaalsetele nimekaimudele (vt Schaeffer [2012]). Pealegi tuleb monistliku fiktsiooniteooria uksest välja visatud eristus justkui akna kaudu sisse tagasi: kuigi Schmid, Doležel jt väidavad, et ajaloolistes romaanides ei esine faktilisi elemente, vaid ainult fiktsionaalseid, jaotavad nad need omakorda faktilise vastega ja faktilise vasteta fiktsionaalseteks elementideks. See tundub juuk- sekarva skolastilise lõhkiajamisena – võib-olla on fiktsionaalsete ja faktiliste tekstide selge lahushoidmine vajalik mingi järjekindla ontoloogiakontseptsioo- ni huvides, aga see eristus ei taba adekvaatselt meie tegelikku lugemiskoge- must. Doleželi kirjelduse järgi kogub romaanikirjanik ajaloolisi teadmisi ja trans- formeerib need vastavalt loodavale maailmale. Lugeja omakorda ammutab seda teadmist romaanidest kolmel moel: 1. Ta kõrvutab romaanimaailma oma vulgaarse ajaloopildiga („ühise kultuurientsüklopeediaga”) tegemaks kindlaks, millistel tegelastel ja sündmustel on ajaloolisi vasteid ja kuivõrd nende kujutamine langeb tavateadmistega kokku. Me otsustame, kas fiktiivne maailm on täpsustaotluslik, kontrafaktuaalne, fantastiline jne. Me ei lähene Arvo Valtoni allegoorilistele ajalooainelistele novellidele või Ivan Orava juttudele samamoodi nagu Jaan Krossi või isegi Mait Metsanurga realistlikele romaa- nidele. 2. Järgmine tase on see, kui lugeja läheb kaugemale oma intuitiivsest ajaloopildist ja uurib lisaks ka asjakohaseid teaduslikke minevikurekonst- ruktsioone, millel fiktsioon põhineb. Kirjanduslooliselt ja tõlgenduslikult võib olla huvipakkuv, millised allikad olid kirjanikule kättesaadavad ja kuidas ta nendega ümber käis. Nii toimis Viktor Šklovski, uurides allikate kasutamist „Sõjas ja rahus”, või Ljubov Kisseljova, kes on toonud välja kokkulangevusi ja lahknevusi Jaan Krossi teoste ja nende allikate vahel. Kolmas lähenemis- viis, mida Doležel õigustatuks ei pea, seisneb romaanide kõrvutamises meie tänaste teadmistega kujutatud perioodist – kui näiteks Bornhöhe „Tasujat” käsitletakse Sulev Vahtre jt hilisemate Jüriöö uurimuste valguses (Doležel 2010: 85–86). Kirjandusteosed on muidugi kasutatavad allikana nende kirjutamisaegse maailma kohta. Eriti mentaliteetide uurijad lähtuvad muuhulgas ilukirjan- duslikest allikatest ning Toivo Raun on vaaginud XIX sajandi olustikuproosat kui võimalikku ajalooallikat (Raun 1981). Siin on tähtis uurija takt, tõlgendus- võime ja intelligentsus, et ta realistlikku kirjandusteost tähttähelise tõena ei võtaks – et ta ei lähtuks sellest, mida teos otsesõnu ütleb, vaid pigem sellest, mida see kaudselt väljendab. Hoopis teine küsimus on aga see, kas ajalooromaan saab olla allikaks ka kujutatud perioodi kohta: kas „Sõda ja rahu” või „Kolm musketäri” saavad anda meile teadmisi ainult XIX sajandi keskpaigas valitsenud ajalookontsept- sioonide kohta või ka 1812. aasta isamaasõja ja Grand Siècle’i enese kohta?

687

Märt Väljataga.indd 687 04.09.13 16:52 Esmapilgul ei tundu usutav, et ajaloolane võiks mõnest minevikuperioodist kirjutades tugineda ajaloolistest romaanidest loetule (kui jätta kõrvale romaanide roll ebamäärasevõitu inspiratsiooniallikana, mida ajaloolased pole kunagi salanud). Aga kui kõne all ei ole üksnes faktiväited, vaid ka tõlgendused, siis see päris võimatu ei ole. B. H. Sumner soovitab: „...lugege veel kord üle „Sõda ja rahu”, mis on samavõrd tähtis ajaloolise tõlgendusena nagu kuns- titeosena” (Sumner 1947: 402).10 Ja arvatavasti ei pillanud ka Juhan Kahk tühipaljast komplimenti, kui väitis: „Eesti talurahva ajaloo mõistmises oleme me peaaegu kõik Eduard Vilde õpilased ja võime ainult rõõmu tunda selle üle, et meile sattus nii hea õpetaja” (Kahk 1965: 43). Tundub, et aprioorselt ei saa välistada ajalooliste romaanide historiograafilist kasutuskõlblikkust mingi minevikuajastu portreena ja ajalootõlgendus- like probleemide tõstatajana. Romaan võib ajaloolast inspireerida, sugereeri- da uusi vaatenurki jne. Või nagu märkis Elina Öpik: „Kirjaniku pädeva his- torismitajuga genereeritud idee võib viljastada ka ajalooteadust, meie ilukirjanduslikus ajalooproosas võib leida originaalseid uurimistulemusi fakti ja tõl- genduse tasandil” (Öpik 1988: 151). Juri Tõnjanovi juhtum illustreerib koguni võimalust, et ajastusse sisseelamine laseb kirjanikul kujutleda sündmusi, mis leiavad hilisemates uurimustes ka tõendamist. Kujutluslikud rekonstruktsioonid võivad avaldada oma tagasimõju ka ajalooteadusele ja sellele, kuidas allikaid loetakse. Maksim Gorki saatis pärast Tõnjanovi „Vazir-Muhtari surma” lugemist autorile kirja, milles ütles: „Ma ei oodanud, et kohtan teda [st Gribojedovit – M. V.] niisugusena. Aga Te näitasite teda nii veenvalt, et ta pidi olema niisugune. Ja kui ei olnudki, siis nüüdsest hakkab olema” (tsit Brint- linger 2000: 32). Kunstiline pilt hakkab mõjutama vulgaarset ja sealtkaudu isegi teaduslikku pilti. Samas on romaanide ja reaalsuse vaheliste üksüheste faktiseoste, näiteks prototüüpide otsimisega väga kerge narrusteni jõuda.

Niisiis ühe vaateviisi järgi võib teatavate taotlustega ajalooromaan osavates ja vastutustundlikes kätes edendada arusaamist minevikust ja pakkuda isegi teadmisi, mida akadeemiline ajalugu pakkuda ei saaks. Teise järgi on kummalgi kirjutusžanril omad reeglid ja ülesanded, mida tuleb lahus pidada: kui ajaloolane hakkab fabuleerima, pole tulemuseks kõrgema taseme ajalugu, vaid elujõuetu hübriidžanr või pseudoajalugu, ja kui kirjanik lülitab oma teosesse tõelusest tuntud nimedega tegelasi, siis ei paku ta nende kohta uut ajaloolist teadmist, vaid ainult fiktsioone. Seostasin ennist selle lähenemisviisi, mis kahtleb ajaloo tõepretensiooni- des, postmodernismiga, ning ajaloo ja romaani selge lahutamise modernsu- sega. Aga kui uskuda Ameerika slavisti Andrew Wachtelit, siis paistab sel erisusel leiduvat ka geograafiline vaste. Raamatus „Ajaloo-obsessioon. Vene kirjanikud silmitsi ajalooga” (1994) väidab ta, et tihe dialoog romaani- ja ajaloožanri vahel on olnud midagi eriomast just uusaegsele vene kultuurile. Läänes asendus valgustusaegne universaalne kirjamees kahe eraldi kujuga,

10 Hinnangud „Sõja ja rahu” ajaloolisele adekvaatsusele on kõikunud seinast seina. Vik- tor Šklovski ja hiljuti Jekaterina Tsimbajeva on leidnud sealt palju tahtlikke ja tahtmatuid eksimusi ajalootõe vastu, teised on need etteheited kummutanud, näidates, et vaatamata mõningatele vabadustele ei olnud Tolstoi 1812. aasta sündmuste kujutajana vähem usaldus- väärne kui tema kaasaegsed ajaloolased (vt Ungurianu 2012).

688

Märt Väljataga.indd 688 04.09.13 16:52 kirjaniku ja ajaloolasega. Esmalt loobusid kirjanikud ajaloolase rollist, see- järel loobusid ajaloolased kaunilt kirjutamisest. Sellegipoolest tõusis ajaloolane XIX sajandi keskpaiga Läänes vaimuriigi kuningaks (filosoofi asemel). Venemaa mineviku mõtestamisel aga – vähemalt Wachteli hinnangul – ei tekkinud kunagi historiograafia ülemvõimu kirjanduse üle. Alates Karamzinist ja Puškinist kuni Tõnjanovi ja Solženitsõnini on Venemaad iseloomustanud teistsugune tendents: tähtsamad kirjanikud on pidevalt ületanud kirjanduse ja ajaloo vahejoont, proovides kätt ka ajalookirjutuses. Venelased on pidanud ajalugu liiga tähtsaks, et seda ainult ajaloolastele usaldada. Ilukirjandust on seal peetud ajalooteadusega sama autoriteetseks ajaloolise tõe valdajaks.11 Uusaegset vene kultuuri on saatnud arusaam Venemaa erilisest arengu- teest ning vajadusest kasutada selle mõtestamisel teistsuguseid vormeleid kui Euroopa puhul, kujutlus Venemaa ajaloovälisest eksistentsist ning kahtlus, et „ametlik” Vene ajalugu on kõigest saksa õpetlaste võltsing. Võib-olla on sellega seotud ka konstruktivistlike ajalooteooriate viljakus, alates teravast teadlik- kusest, kuidas minevikku konstrueeritakse alati oleviku perspektiivist, kuni täiesti ekstsentriliste teooriateni, nagu Nikolai Morozovi ja Anatoli Fomenko „uus kronoloogia”. Selles mõttes on vene kultuur olnud justkui postmodernist- lik avant la lettre. Ajalooromaani kui žanri kaalukus on Idas ja Läänes samuti erinenud. Kui XX sajandil see žanr Läänes (vähemalt Saksamaast lääne pool) marginali- seerus, siis Venemaal (õigemini küll Ida- ja Kesk-Euroopas laiemalt) jäi ajalooromaanile kirjanduses ja kultuuris kesksem koht. Ingliskeelses maailmas taasavastati ajalooromaan ja tõsteti teoreetiliste käsitluste tulipunkti alles koos postmodernismiga. Aga siis polnud enam tegu McHale’i kolme tingimust järgiva klassikalise ajalooromaaniga, vaid žanriga, mida Linda Hutcheon on nimetanud „historiograafiliseks metafiktsiooniks” (Hutcheon 1988): tegu on romaanidega, mis mineviku rekonstrueerimise asemel tematiseerivad mineviku läbitungimatust, eestpagevust, selle tabamise ja rekonstrueerimise või- matust. Niisiis kui Idas on ajalooromaani tunnustatud võrdväärse mineviku tunnetamise viisina ajalooteaduse kõrval, siis Läänes hakkas postmodernist- lik ajalooromaan koos antirealistliku ajaloofilosoofiaga seadma kahtluse alla mineviku tunnetatavust üldse.

1970. ja 1980. aastate hilisnõukogude olustikus sai fiktsiooni ja dokumentaal- kirjanduse vahekord eesti kirjanduskriitikas sagedaseks arutlusaineks, seda eriti seoses Lennart Mere ja Jaan Krossi loominguga. Küllap meie kultuuri väiksuse tõttu ei rahuldunud kumbki suurmees ainult ühe rolliga – kirjaniku omaga. Mõlemad taotlesid oma ajalooalastele spekulatsioonidele ka teaduslikku tunnustust. Mere „Hõbevalge” (1976) ja „Hõbevalgem” (1984) ning Kros- si „Kolme katku vahel” (1970–1980) sünnitasid kirgliku ja huvitava väitluse. Ühelt poolt väljendus selles ajaloolaste umbusk poeetiliste vabaduste suhtes, teisalt kirjanike soov tõendada, et nende looming pole pädev üksnes fiktsiooni- na, vaid ka ajaloona. Väitlustes visandati ajaloolise romaani tüpoloogiaid ning mõtiskleti fiktsionaalsuse (välmelisuse) üle mõistetes, mis ennetavad nüüdis- aegseid arutelusid. 11 Teine vene ajalooromaani uurija Dan Ungurianu kahtleb niisuguse ühetaolise skeemi rakendatavuses tervele vene kultuurile kahe sajandi vältel (Ungurianu 2007: 8). 689

Märt Väljataga.indd 689 04.09.13 16:52 Ometigi on Lennart Meri ja Jaan Kross väga eriilmelised juhtumid ning kummagi puhul kerkis ajaloo ja ilukirjanduse demarkatsioonijoone küsimus omal moel. Lennart Merd kirjeldati nii siis kui hiljemgi kirjanikuna, aga ta oli vist kõige esimene eesti kirjanik, kes ei kirjutanud ridagi värsse ega jutustavaid fiktsioone.12 Tema žanr oli reisikiri ja „Hõbevalgegi” kannab seda mää- ratlust. Raamat esitab erudeeritud, sugestiivseid ja alusetuid spekulatsioone eestlaste esiajaloo kohta, andmata selgust, kuivõrd kehtivaks autor neid ise peab. Teose žanriline kuuluvus on teadlikult kahemõtteline, et varuväljapääs ajaloost luulesse jääks avatuks. „Hõbevalge” eeltöid tutvustas 1973. aastal essee „Seitse õhtut Idrisiga” (Meri 1973), mis seostab al-Idrisi „Geograafiat”, äärmiselt hämarat allikat, Muinas-Eesti paikadega. Amatöörajaloolased läksid elevile, professionaalid jäid skeptiliseks. Herbert Ligi ja Evald Tõnisson lükkasid artiklis „Kaheksas õhtu Idrisiga” Mere oletused kannatlikult tagasi (Ligi, Tõnisson 1974) ja soo- ritasid kirjutise lõpus ise vasturetke teisele poole demarkatsioonijoont, soovides, et kirjanikud hakkaksid oma romaanides selgelt teada andma, „mis on faktid ja mis kirjaniku fantaasia vili”. Elina Öpik ei pidanud Loomingus ilmunud „Hõbevalge” peatükke akadeemilise kriitika väärilisekski ning raamatut ära ootamata reageeris Kee- le ja Kirjanduse veergudel paroodiaga, mis tögab Mere etümoloogiate mee- levaldsust (Öpik 1976).13 Sealsamas andis kirjanik hapuka vastuse: „Kahju, et E. Öpik oma valulise reageerimisega põletab sillad selle huvitava probleemi [Kaali meteoriidi järelmõjude – M. V.] juurde, mille asjalik tunnustamine oleks siinkirjutaja arvates olnud viljakam sallimatust eitamisest” (Meri 1976). Vaidlusvooru lõpetas Keele ja Kirjanduse toimetuse saalomonlik otsus Mere vastuse lõpus: „Lisatagu eelnevale üksnes niipalju, et konfliktis „teaduse tolli- pulga” ja kirjaniku intuitsioonile, kaemusele toetuva ajaloopildi vahel on või- malik selgusele jõuda üksnes žanriprobleemi rahuldava lahendamise korral, milleta L. Mere loomingule lähedale ei pääse.” Raamatu retseptsioonis oligi üheks põhiküsimuseks, kui tõsiselt on kõik see mõeldud, kas autor ise usub oma oletusi ja kas ta tahab, et ka lugeja neid usuks. Ülo Tedre leidis paradokslevalt: „Mõistagi ei kahtle ma selles, et autor usub seda, mida ta on kirjutanud – vastupidi olekski imelik! Kuid see ei tähenda, et lugejad peaksid kõike uskuma. Ja usutavuses polegi „Hõbevalge” eesmärk” (Tedre 1976: 633). Niisiis autor uskus, aga ei pidanud usutavust ees- märgiks! Ants Viirese arvates on „Hõbevalge” kirjutatud ennekõike ajalooraa- matuna ja alles teises järjekorras luuleteosena. „Selles on rohkesti vaielda- vat ja otseselt uskumist mitteväärivatki” (Viires 1976: 566). Viires määratleb tabavalt Mere fantaasiate liikumapaneva jõu, milleks on „väikerahva suuru- seigatsus” (Viires 1976: 563), ning võrdleb kogu ettevõtmist ajalooalase keele- uuendusüritusega (Viires 1976: 566).14

12 Mati Undi sõnul mõtles Meri mõnikord ka traditsioonilise ilukirjanduse viljelemisest: „Ükskord Pääsküla rabaserval pihtis Lennart Meri, et ta tahaks ka kirjutada raamatuid nagu teised kirjanikud: romaane, novelle ...” (Unt 1989: 401). 13 Tollases paroodialembeses kirjanduselus oli Lennart Meri üks paroodiate meelisobjek- te. Kahjuks on need kirjatükid Mere personaalbibliograafias registreerimata jäänud (Len- nart Meri: personaalnimestik 1991). 14 Põhjalikuma ülevaate „Hõbevalge” ja „Hõbevalgema” retseptsioonist annab Jüri Kivi- mäe (2008).

690

Märt Väljataga.indd 690 04.09.13 16:52 Oma taotluste üle reflekteerides jätkas Meri luule ja ajaloo vahekorra mõ- testamise liini. Aristotelese järgi kõneleb ajalugu tegelikult toimunust ja luule toimuda võinust; Juri Tõnjanov, nagu juba osundatud, uskus, et suudab oma biograafilistes romaanides sünteesida ajaloolase ja luuletaja rollid tervikuks, mille tulemuseks on „ehtsa tõe tunnetamine: nõnda võis see olla, nõnda võib-olla oligi [minu kursiiv – M. V.]”; Meri aga kasutab sedasama määratlust ajaloo iseloomustamiseks eraldi: „Ajalugu on teadus. Tõsi, teda on raske defi- neerida. Erinevalt bioloogiast uurib ta inimest kui sotsiaalset nähtust ja teeb seda teadusliku meetodi abil, mida nimetatakse üldsotsioloogiaks ehk ajalooliseks materialismiks. Tulemuseks on lause: see võis nii olla ja tõenäoliselt oligi [minu kursiiv – M. V.]” (Meri 2008: 539) ja peaaegu samas sõnastuses „Hõbe- valgema” ilmumise puhul korraldatud vestlusringis: „Ajalugu selle poolest täppisteadustest erinebki, et ajalugu ei paku tõestusi, vaid tõenäosusi. Ajaloo meetodiks on üldsotsioloogia ehk ajalooline materialism ja tulemuseks lause: see võis nii olla ja tõenäoliselt oligi” (Kas Thule on Saaremaa? 1984). Tõn- janovi „Autobiograafias” ajaloolist romaani iseloomustanud lause oli Lennart Merd kummitama jäänud. Tagantjärele vaadates paistab, et Mere suhtumine ajalukku, tõesse ja tõenäosusse oli juba 1970. aastatel rohkem rahvajuhi kui ajaloolase või luuletaja oma. * Visandades tulevikužanri, rekonstruktiivse romaani kontuure, ütleb Lotman: „Võib-olla oleks kõige parem kirjutada selle žanri teosed õpetlase ja romaanikirjaniku dialoogi vormis, kes annaksid vaheldumisi üksteisele sõna” (Lotman 1987: 13).15 Tegelikkuses kipub dialoog sageli nurjuma ja rõhutatakse hoopis distsipliinidevahelist demarkatsioonijoont. Selle piiri läbilaskvus ei ole päris sümmeetriline: kirjanikud käivad tihti ajaloolase põllult saaki kogumas ning esitavad oma nägemusi sellest, kuidas asjad päriselt olid (või olla võisid). Kuid ajaloolased sooritavad mõnikord vasturetki, eriti kui kirjanik taotleb lisaks tõenäosusele (kunstitõele) ka ajalootõde. Tõelise meistrina reflekteeris Jaan Kross mitmes essees ja loengus omaenda loomingu eelduste ja taustade üle. „Ettekandes Tampere kirjanikeorganisatsioonis oktoobris 1982” esitas ta ajalooromaani taksonoomia ja määrat- les oma romaanide koha selles. Esmalt liigitab ta romaanid selle põhjal, kui keskne koht on neis antud ajaloolistele tegelastele. Kui peategelased on ilma ajaloolise vasteta, on tulemuseks k u l i s s r o m a a n, ja kui seejuures on põhi- rõhk välisolustiku taasloomisel, on tegu p r o f e s s o r i r o m a a n i g a, kui aga sellest tähtsam on elukujutus, siis s t s e n e r i i r o m a a n i g a. Kui esiplaanil on dokumentaalse vastega tegelaskujud, on tegu p e r s o n a a ž r o m a a n i g a. Seejärel liigitab ta romaanid ajaloovaldkonna järgi (revolutsiooniajaloolised, kultuuriajaloolised, kombeloolised, sõjaajaloolised jm). Ja viimaks eesmärgi järgi, millest neli tähtsamat on „amüseerida, reprodutseerida, analogiseerida, filosofeerida”: „Amüsemendil on oma lugejaskond, peamiselt romantilised lõõ- gastuseotsijad, reproduktsioonil – teadjatahtjad, analogiseeringul – võrdlusest johtuvate samastumis- ja erinemismõnude nautijad, ajaloofilosoofial – toetava, rikastava või polemiseeriva partneri otsijad oma isiklikule ajaloofilosoofiale. Aga mingil määral amüsemendiotsijad, reproduktsioonihuvilised, analoogia- tekütid ning ajaloo üle filosofeerijad oleme ju me kõik” (Kross 1986c: 138–139). 15 Juri Lotmani ja Jaan Krossi napi, kuid mõttetiheda dialoogi kohta vt Lotman 2012. 691

Märt Väljataga.indd 691 04.09.13 16:52 Kuigi Krossi loeti nõukogude ajal ja loetakse ka nüüd tihti allegoriseerivalt- analogiseerivalt kui nõukogude olude kriitikut, kaldus ta ise sellist tõlgendust pigem tõrjuma: „Sest ajast saadik, kui autori metodoloogilised kavatsused on muutunud vaba käsitluse või keskustelu aineks, olen korduvalt kinnitanud: läbipaistvad poliitilised allegooriad pole iial olnud mu ihaluseks. Olen pidanud neid alati – tõsikirjanduslikul skaalal – odavaks kraamiks” (Kross 2003: 86). „Keisri hullule” andis ta määratluseks „Biograafilise dominandiga ja märgata- vate stseneriiromaani elementidega personaažromaan”, mis on ühtlasi suurel määral reproduktiivromaan: „...miljööloomele ja atmosfääri ning sündmusti- ku usaldusväärsusele olen pühendanud ka selles romaanis palju tähelepanu”, sest „k u i juba ajalooline romanist kutsub lugeja minevikumaailma, olgu see maailm siis võimalikult usaldusväärne ja ka meeleliselt tajutav” (Kross 1986c: 148). Ajaloolise materjaliga ümberkäimisel lähtus ta reeglist: „...aine võiks jagu- neda käsitleja jaoks k o l m e faktuuri- või rastritiheduse järku: esimene – ol- meline pisifaktitaust, teine – tegelaste omavaheliste suhete ja kontaktide võr- gustik, kolmas – ajalooliste ja poliitiliste suurlainete koordinaadid. Ning mulle on tundunud, et ajalooline romaan, vähemalt teatud tüüpi ajalooline romaan peab püüdma olla võimalikult faktitruu nii esimesel kui kolmandal tasandil, aga teises, keskmises, tegelassuhete vööndis tohib (ja võibolla koguni peab) lu- bama endale suhteliselt suuremat fantaseerimisvabadust” (Kross 1986b: 101). „Kolme katku vahel” ja „Keisri hull” kui personaažromaanid sarnanevad mõnel määral Tõnjanovi biograafiliste romaanidega. Mõlemad üritavad esile manada versiooni ajaloolisest isikust nii, et tema kohta saaks Maksim Gorki kombel ütelda: „Isegi kui ta niisugune ei olnud, hakkab ta nüüd olema.” Tõn- janovi stiil on aga napp, närviline, sarkastiline, avangardimõjuline, liikudes sähvatuste või plahvatuste haaval. Seevastu Jaan Krossi romaanid sammu- vad eepiliselt, aeglaselt, rahulike hingetõmmetega. Ja isegi kui Tõnjanovi kujutatud Küchelbecker ja Gribojedov olid enne Tõnjanovit vene ajalooteadvuses üpris kahemõõtmelised autorinimed, oli nende kohta määratult rohkem teada kui Balthasar Russowi ja Timotheus von Bocki isiku kohta meil. Krossi suhtumine juba teadaoleva, teaduslikult läbitöötatud materjali kättesaadavusse oli ambivalentne: enamasti ta tunnistas, et suur andmehulk mõne ajaloolise tegelase kohta võib olla kirjanikule koormavalt käsisiduv (Kross 1986c: 137). Selliseid tegelasi „saab esmajoones ainult illustreerida, aga interpreteerida, pealegi veel kuidagi o m a moodi, saab neid sootu vähem” (Kross 1986b: 99). Teisal on ta aga kirjeldanud loometöös vahetevahel pealetükkivat masendust ajalooteaduslikult läbitöötatud materjali vähesuse pärast: „ ... see kuradi maa siin on üks neetud maa! Sest kõigil vähegi arvesse tulevail mail on tähelepan- dav osa ajaloolise ilukirjaniku tööst a j a l o o l a s t e poolt juba ette ära tehtud. Kõigis küsimustes on ajalookirjanikul ees lademete viisi ajalooteaduslikku, pärimusuurimuslikku jne. jne. materjali: tule ja vali! Sünteesi ja viimistle! Aga meil pole mitte midagi valmis ega võtta!” (Kross 2003: 102). Reproduktiivne illusionism, „holograafiline aredus” (Kross 1986b: 103), meeleline detailsus – need taotlused avavad Krossi loomingu ajaloolisele kriitikale rohkem kui mõne allegoorilise või seiklusliku taotlusega ajalooromaani. „Kolme katku vahel” sai algtõuke Paul Johanseni artiklitest, milles esitati andmeid „Liivimaa kroonika” autori eesti päritolu isa kohta. Romaani teise köite ilmumise puhul saatis professor Sulev Vahtre autorile kirja, mida publitseeritud ei ole, kuid publitseeritud vastusest sellele (Kross 1986a) nähtub, 692

Märt Väljataga.indd 692 04.09.13 16:52 et Vahtre pidas ajaloolise Russowi käitumisviisi ja isiksust teistsuguseks kui Krossil kujutatud. 1982. aastal viis ajaloolane Külliki Kaplinski Keele ja Kir- janduse toimetusse artikli, mis pakub Balthasar Russowi isaks välja ühe teise kandidaadi, sakslasest kullassepa. Krossi romaani seal otseselt ei käsitleta, öeldakse vaid: „Halb on aga see, et ilukirjanduslikku Russowit serveeritakse järjest visamalt ajaloolise Russowina. Ajalooteaduse seisukohalt võttes on kirjandusliku kuju äravahetamine ajaloolise isikuga aga niisama halb kui hüpo- teesi esitamine ajaloolise fakti pähe” (Kaplinski 1988: 75). Artikkel ootas avaldamist kuus aastat, aga selle põhiargumentidest teadli- kuna pidas Kross 1986. aasta Kreutzwaldi päevadel ettekande „Balthasar Rus- sow – ajalugu ja romaan”, mis ilmus Keeles ja Kirjanduses veel enne Kaplinskit (Kross 1990a). Seal selgitab ta romaani loomislugu, seda, millistel tegelastel ja episoodidel on dokumenteeritud vaste ja millised on väljamõeldud, ja ka neid väheseid kohti, kus psühholoogilise või narratiivse motiveeringu vajadus on sundinud minema vastuollu teadaolevate faktidega. Kross näitab, kuidas mõ- ned romaaniepisoodid järgnevad peaaegu möödapääsmatult, kunstilise parata- matusega eeldustest Russowi päritolu kohta. Essee edenedes aga ületab Kross demarkatsioonijoone, asudes väitma mitte üksnes romaani Russowi kunstilist, vaid ka ajaloolist tõenäosust ja viimaks tõesustki. Ta teeb ekstsentrilise ettepaneku – raske öelda, kui tõsimeeli – otsida Pühavaimu kiriku põranda alt üles Russowi jäänused ning lasta nende järgi rekonstrueerida tema kunagine väl- janägemine. Ja olles veendunud oma romaani Russowi ajaloolises autentsuses, teeb ta üleskutse, et eesti rahvuskirjanduse algust hakataks lugema „Liivi- maa kroonikast”. Siingi on tähtis teadvustada Krossi kõne ajaloolist konteksti: „Liivimaa kroonika” oli tollal eestikeelsena üliraskesti kättesaadav ja rahva- hulkades tundmatu (on selleks jäänud suurel määral tänini) ning venelaste hirmutegudest kõnelevad kohad muutsid selle tollases kohustusliku „rahvaste sõpruse” õhkkonnas ebasoovitavaks või isegi keelatud lektüüriks. Niisiis võis Krossi argumentidel olla puhtstrateegiline eesmärk siluda teed kroonika uus- trükile. Kuid oma ettekandes kustutab Kross märkamatult piiri oma loomingu ja ajaloo vahel, kandes rahvusmeelse (või lõhestunud etnilise identiteediga) romaanikangelase omadused üle ajaloolisele kroonikule ning taotledes oma loomesaavutuse valgel vanema kultuuri- ja kirjandusloo revideerimist. Nüüdisaegse fiktsiooniteoreetilise konsensuse silmis (ja mitte ainult) oleks tegu just nagu täiesti asjatu arutlusega: ükski ajalooline uurimine ei saa kum- mutada või kahtluse alla seada r o m a a n i t e g e l a s e Balthasar Russowi eesti päritolu ega avastada juurde uusi fakte tema välimuse või siseelu kohta, mida romaanis kirjas ei ole. Erinevalt ajaloolistest isikutest on romaanitegelased tunnetuslikult ammenduvad – ajaloolise Russowi kohta võidakse hea õnne korral põhimõtteliselt veel mitmeid asju juurde avastada, nii nagu me võime kunagi veel teada saada Jüri Vilmsi surma täpsed asjaolud. Aga romaanitege- lase Russowi kohta annab ajalooline uurimine täpselt sama palju lisaandmeid nagu Anna Karenina või Arno Tali kohta, st mitte kui midagi. Kõik tema kohta öeldav sisaldub romaani tekstis ja ei kusagil mujal. Krossi katse taotleda oma kujutluslikule Russowile ka ajalootõe staatust provotseeris taas sulge haarama Elina Öpiku, teravmeelse ja -keelse ajaloolase. Kui „Hõbevalget” pidas Öpik kõigest paroodia vääriliseks, siis Krossi ettekanne pälvis juba argumentatiivsema kriitika. Essees „Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos” (Öpik 1988) arutleb Öpik algul kõige üldisemas plaanis ajalooromaani liikide ning ajaloo- 693

Märt Väljataga.indd 693 04.09.13 16:52 uurimise ja ajalooromaani vahekorra üle (kasutatakse ka demarkatsioonijoone mõistet). Kuivõrd tähtis on ajalooromaanide puhul see, et nad pakuksid ajaloo tõetruu tunnetamise võimalust? Öpik ei väida, et ta vastust ette teaks, aga leiab tollasest kriitikast mõttekäike, milles tõstetakse esile just seda romaanide omadust – justkui erinevalt akadeemilisest ajaloost (mis seisis tollal tugevama järelevalve all) pakuksid kirjanikud „õiget ajalugu”. Enne kui Öpik asub tõrjuma Krossi soovi ajaloolises Russowis eesti kir- jasõna eelkäijat näha, teeb ta ka mõned (kirjandus)kriitilised märkused romaani ja selle peategelase aadressil. Ta tunnistab, et esemelise keskkonna kujutamisel on Kross täpne ja järgib üldiselt faktilisi andmeid, aga „kui tahta, et romaanikangelane jääks ikkagi oma aja lapseks, peab taotlema, et ta ei läheks liiga silmatorkavalt vastuollu oma ajastu mentaliteedi, suhtlemis- ja käitumistavade, moraalsete, religioossete ning maailmavaateliste tõekspida- mistega. [---] Kui selle vaatenurga alt läheneda romaani Russowile, siis tuleb möönda, et väga tihti ta ei mõtle, ei tunne, ei toimi ega käitu oma aja lapsena” (Öpik 1988: 153). Krossi vastus Kaplinskile ja Öpikule ei lasknud ennast kaua oodata. Sellest kujunes hiigelpikk topeltessee, mis nagu tsaariaegne kohtukõne mobiliseerib oma eesmärgi teenistusse kogu retooriliste võtete ja trikkide arsenali: küsi- mused, hüüatused, kõrvalepõiked, kalambuurid, sarkasmi, iroonia, naeruvää- ristamise läbisegi loogiliste ja ajalooliste argumentidega (Kross 1990b, 1990c). Allikates võhikule kõrvaltvaatajale tunduvad Krossi argumendid ajaloolise Russowi eesti päritolu kohta veenvad. Võtmetähtsus paistab siin olevat sellel, millist kaalu omistada asjaolule, et kolm Russowi kaasaegset aadlisoost opo- nenti teda talupojast sündinuks sõimavad – kas see oli tõesti tollases pruugis tavasõim, mida kasutati valimatult kõigi madalamast seisusest vastaste kohta? Kuni seda näidatud pole, tundub Russowi eesti päritolu tõenäoline. Kuid talupoegliku sünnipära faktist ei saa vist kuigi palju järeldada selle kohta, milline võis olla niisuguse inimese eneseteadvus. Mis aga romaani Russowisse puutub, siis kuigi Elina Öpik leiab, et tolle ühtekuuluvustunne talupoegadega, demokraatlik meelelaad, abielutunded, usulised kõhklused ja vabameelsus ei ole ajalooliselt tõenäosed, ei too ta nende joonte anakronistlikkuse tõenduseks ka üksikasjalikumaid argumente ega kirjelda seda XVI sajandi mentaalset süsteemi, mis pidi determineerima ka kõige erandlikumate ja eesrindlikumate isiksuste mõtlemist ja teadvust. Pealegi, nagu öeldud, on mentaalne anakro- nistlikkus peaaegu igas ajalooromaanis vältimatu. Öpik möönab ju ka ise, et „historismi maksimaalne realiseerumine võib viia isegi tegelase võõrandumise efektini, kunstikavatsusliku romaanikangelase ära nullida” (Öpik 1988: 153). Seetõttu on Krossil tõepoolest alust nördinult küsida: „Miks jätab ta [Öpik – M. V.] autori ilma tema kunstiseaduslikust õigusest mõnevõrra kontsep- tuaalsele, mõnevõrra isiklikule Russowile?” Kirjanik esitab tugeva argumendi oma vabaduste kaitseks, iseloomustades teadusliku ja kunstilise mõtteviisi erinevust: „Üks nende.... erinevusi on ju see, et teaduslik ja muidugi ka ajaloo- teaduslik mõtteviis – vähemalt mõnede ajaloolaste oma – püüab individuaaljuhtumeid standardiseerida ja paigutada neid süsteemi, vähemalt mõnede ajaloolaste oma stereotüüpsemalt kui teistel. Samal ajal kui kunstiline mõt- teviis püüab individuaaljuhtumeid sügavamalt või ka nähtavamalt individua- liseerida – mis pole midagi muud kui kiskuda neid süsteemist välja” (Kross 1990c: 226). Ühesõnaga: kuna Balthasar Russow oli erandlik indiviid, siis ei saagi teda käsitleda tüüpilise oma aja lapsena. Süsteemi ja erandi, struktuuri 694

Märt Väljataga.indd 694 04.09.13 16:52 ja vabaduse vahekord on teemad, mille üle Lotman ja Kross 1980. aastatel paralleelselt pead murdsid. See aga, kas lülitada ajalooline Russow eesti rahvuskultuuri kaanonisse, taandub lõpuks küsimusele: kui lennukalt ja riskantselt tasub oma ajalugu tõl- gendada endale uhkema mineviku võitmise lootuses? Kui vulgaarajalugu ehk kollektiivne mälu investeerib liiga palju mõnda kütkestavasse kirjanduslikku oletusse, mille teadus viimaks katki torkab, võib saabuda identiteedikriis. Ants Viires nägi Lennart Mere mõttelendudes „väikerahva suurusetaotlust”, Jaan Kross nägi omalt poolt Elina Öpiku skepsises lausa „rahvuslikku ala- väärsuskompleksi”. See, kui suurt või väikest minevikku me endale kujutlema peaksime, et vältida suuruseluulu või alaväärsuskompleksi karisid, on küsi- mus, mis püsib seni, kuni oleviku probleemide võtit otsitakse kaugminevikust.

Kirjandus

A r i s t o t e l e s 2003. Luulekunstist (Poeetika). Tlk ja komment Jaan Unt. Toim Ain Kaalep. Tallinn: Keel ja Kirjandus. A s h, Timothy Garton 2007. The Stasi on Our Minds. – The New York Review of Books 31. V. A u e r b a c h, Erich 2012. Mimesis. Tegelikkuse kujutamine Õhtumaade kirjanduses. Tlk Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa. B a h o v s k i, Erkki 2012. Ajaloo kaks palet: kas minevikust annab parema pildi meelelahutus või tõsiteadus? – Postimees 1. IV. B r i n t l i n g e r, Angela 2000. Writing a Usable Past: Russian Literary Culture, 1917–1937. Evanston: Northwestern University Press. C o l l i n g w o o d, R. G. 1994. The Idea of History: With Lectures 1926–1928. Ox- ford: Oxford University Press. D o l e ž e l, Lubomír 2010. Possible Worlds of Fiction and History. Baltimore: Johns Hopkins University Press. H u t c h e o n, Linda 1988. A Poetics of Postmodernism. London: Routledge. K a h k, Juhan 1965. „Mahtra sõja” tegelased sõja eelõhtul. – Vaateid Vilde elusse. Lühiuurimusi Eduard Vilde 100. sünnipäeva puhul. Koost Jaan Toomla. Tal- linn: Eesti Raamat, lk 40–54. K a p l i n s k i, Külliki 1988. Veel Balthasar Russowi päritolust. – Keel ja Kirjan- dus, nr 2, lk 74–82. Kas Thule on Saaremaa? 1984. Vestlusring Lennart Mere „Hõbevalgema” asjus. Kirja pannud Ene Veiper. – Sirp ja Vasar 16. III. K i v i m ä e, Jüri 2008. Kolmkümmend aastat hiljem. – Lennart Meri, Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, lk 577–590. K r o s s, Jaan 1986a. Armas Sulev Vahtre! – Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 29–31. K r o s s, Jaan 1986b [1980]. Vastuseks Mall Jõe küsimustele „Sirbi ja Vasara” tar- vis ehk „Need põnevad matkad minevikku”. – Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 94–105. K r o s s, Jaan 1986c [1983]. Ettekanne Tampere kirjanikeorganisatsioonis oktoobris 1982. – Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 131–149. K r o s s, Jaan 1990a [1987]. Balthasar Russow – ajalugu ja romaan (Ettekanne

695

Märt Väljataga.indd 695 04.09.13 16:52 Kreutzwaldi päevadel Tartus 27. XII 1986). – Vahelugemised V. Tallinn: Eesti Raamat, lk 129–145. K r o s s, Jaan 1990b [1988]. Paul Johanseni (ja iseenese) päästmiskatse ühe ülirange ajaloolasmuusa käest. – Vahelugemised V. Tallinn: Eesti Raamat, lk 169–184. K r o s s, Jaan 1990c [1988]. Balthasar Russowi (ja iseenese) päästmiskatseks teise ülirange ajaloolasmuusa käest. – Vahelugemised V. Tallinn: Eesti Raamat, lk 185–228. K r o s s, Jaan 2003. Omaeluloolisus ja alltekst. 1998. a. Tartu Ülikooli filosoofia- teaduskonna vabade kunstide professorina peetud loengud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lennart Meri: personaalnimestik 1991. Koost Krõõt Liivak. Tallinn: Eesti Rahvus- raamatukogu. L i g i, Herbert, T õ n i s s o n, Evald 1974. Kaheksas õhtu Idrisiga. – Sirp ja Vasar, 8. ja 15. III. L o t m a n, Juri 1987 = Ю. Лотман, Сотворение Карамзина. Москва: Книга. L o t m a n, Juri 1996 = Ю. Лотман, Внутри мыслящих миров: Человек — Текст — Семиосфера — История. Москва: Языки русской культуры. L o t m a n, Juri 2012. Kiri Jaan Krossile 09.10.1982 (kommenteerinud ja publikat- siooni ette valmistanud Mikhail Trunin, tlk Kajar Pruul). – Vikerkaar, nr 9, lk 45–55. M c H a l e, Brian 1987. Postmodernist Fiction. London: Routledge. M e r i, Lennart 1973. Seitse õhtut Idrisiga. – Sirp ja Vasar 18. V. M e r i, Lennart 1976. „Hõbevalge” autori vastus. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 189. M e r i, Lennart 2008. Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia. Raamatu osa Eesti arengus. Koguteos 1935. Toim Daniel Palgi. Tartu: Eesti Kir- janduse Selts. R a u n, Toivo Ü. 1981. Estonian Literature, 1872–1914: A Source for Social His- tory? – Journal of Baltic Studies, kd XII, nr 2, lk 120–127. R y a n, Marie-Laure 2002. Fiction and Its Other: How Trespassers Help Defend the Border. – Semiotica, kd 138, nr 1/4, lk 351–368. S c h a e f f e r, Jean-Marie [2012]. „Fictional vs. Factual Narration”. – the living handbook of narratology. Toim Peter Hühn jt. Hamburg: Hamburg Univer- sity Press. http://www.lhn.uni-hamburg.de/article/fictional-vs-factual-narration (25. VII 2013.) Schmid, Wolf 2010. Narratology: An Introduction. Berlin: De Gruyter. Sumner, Benedict Humphrey 1947. Survey of Russian History. London: Duck- worth. Tedre, Ülo 1976. Vaade ajakuristiku servalt. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 631– 633. -ts- 1984 [1889]. Kirjandusest. – Eesti kirjanduskriitika 1875–1900. Koost Karl Taev, Velli Verev. Tallinn: Eesti Raamat, lk 143–145. Tõnjanov, Juri 1964. Vahakuju. Jutustusi. Tlk Ella Reim. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Tõnjanov, Juri 1993 [1930] = Ю. Н. Тынянов, Как мы пишем. – Ю. Н. Тынянов, Литературный факт. Мoсква: Высшая школа, lk 150–157. Ungurianu, Dan 2007. Plotting History: The Russian Historical Novel in the Imperial Age. Madison: University of Wisconsin Press.

696

Märt Väljataga.indd 696 04.09.13 16:52 Ungurianu, Dan 2012. The Use of Historical Sources in War and Peace – Tolstoy on War: Narrative Art and Historical Truth in „War and Peace”. Toim Rick McPeak, Donna Tussing Orwin. Ithaca: University of Cornell Press, lk 26–41. Unt, Mati 1989. Merest. – Looming, nr 3, lk 399–401. Wachtel, Andrew 1994. An Obsession with History: Russian Writers Confront the Past. Stanford: Stanford University Press. Viires, Ants 1976. Kus lõpeb luule, kus algab ajalugu? – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 562–566. Väljataga, Märt 2009. Luule- ja pärislugude eristus teoorias ja praktikas I. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 401–410. Öpik, Elina 1976. Lisa soome-ugri drakonoloogiale. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 186–188. Öpik, Elina 1988. Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 149–159.

Dialogue and demarcation between history and fiction

Keywords: ways of representing history, theory of fiction, historical novel, historical fiction as a source for history, the reception of Lennart Meri and Jaan Kross

The first part of the article deals with the theoretical problem of historical fiction as a means of exploring the historical past. According to the consensual view in the theory of fiction, fictional worlds are inhabited only by fictional entities, so that the Tallinn of Jaan Kross’ historical novels is a fictional Tallinn, although one with a factual counterpart. In this view historical novels cannot be used for exploring the past. In the best case they can be used as sources about the times of their composi- tion. On the other hand there is a tradition represented by certain novelists as well as philosophers who prefer blurring the line between fiction and history, claim- ing that poetic imagination and inventiveness is a necessary skill as much for the historian as for the novelist. Moreover, in their opinion the novelist can provide a better, more intimate insight into the experience and motivation of historical ac- tors. This divide between isolationists, who separate fiction and history into water- tight compartments, and the writers who prefer to see a continuum between the two genres is parallel to the distinction between modernism and postmodernism, as the former is often interpreted as a separation of mental spheres and the latter as a blending of different genres and blurring of boundaries. This distinction also has a geographical counterpart, as according to Andrew Wachtel there has been a continuous intergeneric dialogue between historiography and fiction in the Russian culture, whereas in the West the two have grown apart since the mid-19th century. The second part of the article revisits the debates of the 1970s and 1980s between the authors Lennart Meri and Jaan Kross on the one hand and their critics among historians on the other. Both Lennart Meri and Jaan Kross, in their different ways, claimed for their imaginative conjectures the status not only of historical verisi- militude but even veracity. Although both were rebuked by academic scholars, their speculations have entered the popular view of history or collective memory.

Märt Väljataga (b. 1965), cultural journal Vikerkaar, editor-in-chief; Tallinn Uni- versity, lecturer, [email protected]

697

Märt Väljataga.indd 697 04.09.13 16:52 KULTUURIMÄLU TRANSMEEDIALISUS Rand Teise maailmasõja paadipõgenemisi vahendavates kunstitekstides

MAARJA OJAMAA

Sissejuhatus

unstitekstid1 on oluliseks allikaks, mille põhjal kujuneb kultuurikand- jate arusaam ajaloost. Nende toime sündmuste modelleerimisele kul- K tuurimälus pole sugugi vähemtähtis ajalooteaduslike, pedagoogiliste või memuaarsete tekstide omast. Üht ja sama episoodi vahendavad teosed ei aset- se kultuurimälus mitte eraldiseisvatena, vaid sulanduvad kokku uue tasandi tervikuks. Nii on õigustatud ka suure ajalise distantsiga või muude tunnuste poolest erinevate käsitluste koos vaatlemine. Artiklis uuritavaks materjaliks on kolmes erinevas meediumis eri aegadel loodud kunstitekstid, mille keskmes on üle mere põgenemised Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni eest. Põhiküsimuseks on seejuures, kuidas mõjutavad ajaloosündmuse kujutamist erinevate meediumide väljendusvahendid, mis on loomulikult tihedalt seotud ka küsimustega autori stiilist, sotsiokultuurilisest kontekstist jm. Transmeedialisuse mõiste tuum on lähedane arusaamale kultuuri – ja õigupoolest igasuguse semiootilise süsteemi – vältimatust mitmekeelsusest (Lotman 1999: 43). Meedia ja keele mõistet kasutatakse allpool sünonüümi- dena kommunikatiivse märgisüsteemi tähenduses (Lotman 2004: 8). Eesliide trans- artikli keskses mõistes viitab aga kultuurikeeltevahelistele ülekande- suhetele kõige laiemas mõttes (Lotman 2001a: 15). Eri keelte vahelised tekstide ja tähenduste ülekanded ja seeläbi nende variatiivne kordamine on üks olulisemaid sidusust loovaid mehhanisme kultuuris. Peeter Toropi (2008: 725) määratluses on transmeedialisus kultuuri fun- damentaalne tunnus, ehk: „tekstide kultuuris eksisteerimise mentaal[ne] aspekt”. Transmeedialisuse uuringute keskseks küsimuseks on narratiivi (või teksti) ja selle meediumi suhted (Herman 2004: 49) ja meetodiks mingisuguse invariantse elemendi võrdlev analüüs eri meediumide tekstides. Sellise ana- lüüsi eesmärgiks on muuta nähtavaks invariantse elemendi variatiivne ehk meediumipärane kordumine. See aitab mõista ühelt poolt loo enese tuuma ja teisalt meediumide narratiivseid omadusi ja võimalusi. Lähemalt käsitleb siinne artikkel August Gailiti romaani „Üle rahutu vee” (1951), Sulev Keeduse filmi „Somnambuul” (2003) ning Eerik Haameri õlimaa- li „Perekond vees” (1941, EKM M 1716). Nimetatud ei moodusta kaugeltki kõiki üle mere põgenemise teemaga seotud kunstilisi allikaid, vaid valiku, mida motiveerivad artikli maht ja tekstide asend kultuurimälus. Eesti ran-

1 Teksti mõistet kasutatakse artiklis kultuurisemiootika traditsioonile omasel avaral moel, mõistes selle all igasugust terviklikku tähendust ja funktsiooni kandvat struktuuri. Kunstiteksti all mõistetakse ükskõik millise kunstiliigi väljendusvahenditega loodud teksti.

698

Maarja Ojamaa.indd 698 04.09.13 16:54 dadelt Rootsi, Soome ja Saksamaale lahkumise haripunktiks oli 1944. aasta septembrikuu lõpp. Meritsi põgenenute täpne arv on teadmata, kuid kokku lahkus Teise maailmasõja ajal Eestist vahemikus 75 000–80 000 inimest (Ku- mer-Haukanõmm 2011: 95). Kirjanik Gailit nagu paljud tema kolleegid2 läks Tallinnast laevaga 20. septembril, kuid „Üle rahutu vee” paadipõgenike loo otseseks aluseks on põgenemiskogemust kirjeldav kiri kaasmaalaselt (Kas- terpalu 2009: 244–253). Eerik Haameri3 48-tunnine teekond Rootsi algas ööl vastu 19. septembrit Vilsandi piirivalve päästepaadiga (Kõiv 2008: 114–115). Sulev Keedus sündis alles 13 aastat hiljem, kuid isiklikult mäletab 1944. aastat kui Eesti saatuse pöördehetke „Somnambuuli” kaasstsenarist Madis Kõiv. Episoodromaan „Üle rahutu vee” on olulisemaid eestlaste põgenemistee- konna kirjanduslikke esitusi. Teised paguluses ilmunud ilukirjandusallikad4 käsitlevad seda traumaatilist teed pigem lühidalt, keskendudes enam koha- nemisele uuel maal. Teemat on käsitlenud aga ka Nõukogude Eestis ilmunud kirjandus, nende seas eesti draamakirjanduse tüvitekste, Jaan Kruusval- li näidend „Pilvede värvid”, mis on eestlaste kultuurimälus suureks saanud eelkõige Mikk Mikiveri vormilt lihtsa, askeetlikugi, ent mõjusa Draamateatri lavastuse (1983) kaudu. Romaanidest on üks tuntumaid Herman Sergo „Põge- nike laev” (1966), kaheosaline suguvõsalugu purjekas „Pääsukese” korrasta- misest, mis viib end eksiteele juhtida lasknud tegelased hukatusse. „Üle rahutu vee” esmatrükk ilmus aastal 1951, ehkki käsikiri valmis juba 1947. Toona jäi teos praktiliselt avaliku tähelepanuta hoolimata Henrik Vis- napuu üleskutsest (1951: 7): „[o]leks väärt avaliku diskussiooni korras selle raamatu üle mõtteid vahetada ja Gailiti tegelaste teeside kohta seisukohta võtta.” Vaikuse üsna ilmseks põhjuseks oli autori ehmatav hoiak pagulaste suhtes, keda ta kujutas vähimagi heroiseeriva varjundita juurtetute põgeneja- te, mitte vabaduse alalhoidjatena.5 Ometi luges Visnapuu Gailiti teosest välja ka lunastuse lootuse. Iseseisvuse taastanud Eestis on tänaseks ilmunud kaks romaani kordustrükki ja mõlemat saatsid ka järelsõnad (Matjus 1998; Kaster- palu 2009).6 2003. aastal esilinastunud „Somnambuulil” on kahtlemata rohkem vaa- tamisviise kui üksnes ajaloofilm, seda hoolimata raamist, mis on alguses mää- ratlusega „Sügis 1944” ning lõpus ajalooliste andmete kirjega selgelt markee- ritud. Kui Gailiti romaan keskendub põgenikele, siis Keeduse filmi fookuses on rannale mahajäänud. Teoste oluline sarnasus on aga tegelaste üldistumine kogu rahvaks. Ehkki Keeduse Gottfriedi, Eetlat ja Kasperit võiks nimede järgi pidada rannarootslasteks, saab nende lugu tõlgendada kogu selle maa rahva, eestimaalaste lämmatamise loona.

2 Piret Kruuspere (2008: 9) hinnangul lahkus toonastest Kirjanikkude Liidu liikmetest umbes kolmandik, kusjuures mitmed kirjanikud jäid sama plaaniga hiljaks ning olid sunnitud kodumaale jääma. Gailitiga ühes laevas lahkusid näiteks ka Marie Under ja Artur Adson (vt Adson 1994). 3 Kaalu Kirme (2007: 266–267) andmetel suundus eksiili 106 kunstnikku ehk üle poole kõigist toona tegutsenud professionaalsetest kunstnikest. 4 Nt Pedro Krusteni „Üle parda” (1946), August Mälgu „Öised linnud” (1945) ja „Kodu- maata” (1947) jt. 5 Väheste tagasiside andjate seas oli ka Karl Ristikivi (1951: 6), kes nii Gailiti stiili kui ka süžeesse omajagu üleoleva kriitikaga suhtus ning teost reaalsuse põhja kaotanud ideoloogi- liseks ülepingutuseks nimetas. 6 Nüüdseks eksisteerib teos siinses kultuuriruumis juba iseenesest transmeedialisena: Margus Kasterpalu dramatiseeris romaani ühes Gailiti „Isade maaga” (1935) ning tõi selle 699

Maarja Ojamaa.indd 699 04.09.13 16:54 Keedusele on stsenaristi ja režissöörina omane süvenev, ümbertegemisi ja kustutamisi salliv ja sestap pikaldane töö. „Somnambuuli” esimene stsenaa- riumivariant jäi üles filmimata, ent sellest sai Keeduse mitmekordse kaas- stsenaristi Madis Kõivu kuuldemäng „Üks teine lugu” (2003), mis kujutab samas aegruumis traagilise lõpuga suhtekolmnurka. „Somnambuuli” peategelane Eetla tuleb tagasi viimaselt põgenikepaadilt ja jääb ühes majakavahist isaga ainsate põliselanikena tühja rannakülla. Edasine käivitub armeest de- serteerunud arsti Kasperi ja vene sõdurite – nende seas tumma Ivanese – saabumisega. Film on üles ehitatud lühilugude triloogiana, peegeldades sündmusi sügisel, talvel ja kevadel 1944–1945, mille jooksul Eetla meeleseisund, haigus või hullumine, une ja reaalsuse piiril võnkumine, üha süveneb. Temas võit- levad paaniline hirm vägistamise ees ning teisalt selle sõge provotseerimine. Eerik Haameri õlimaal „Perekond vees” (1941) valmis mitu aastat enne põgenemistelainet, kuid on meie kultuurimälus paljuski selle meeleheitliku episoodiga tugevalt seotuks saanud. Maali on üsna palju reprodutseeritud (vt Onoper 2008: 26) ja erinevates kontekstides eksponeeritud7 ning selle püsivat kõnekust väljendab muuhulgas teose Kumu-poolne läkitamine Eesti esindajana 2007. aastal Rooma lepingu 50. aastapäevale pühendatud kunstinäitusele Euroopa loost.

Mitmekeelne kordamine ja kultuuri autokommunikatsioon

Järgnev alapeatükk avab pisut transmeedialise motiivianalüüsi kultuuri- semiootilist konteksti, selgitades lähenemise seoseid kultuuri, keele ja teksti mõistetega. Lähtekohaks on siin arusaam, et sidus kultuur on mäletav kultuur. Kultuuri tervikuna võibki mõtestada ka indiviidiülese mälumehhanis- mina (vt Lotman 1985) ning kõiki selles aset leidvaid kommunikatiivseid ja metakommunikatiivseid protsesse kultuuri autokommunikatsioonina (vt Lot- man 2001b: 20–35). Kultuurimälu keskmeks ei ole üksnes säilitav funktsioon, vaid samavõrra oluline on selle toime uute keelte, tekstide ja tähenduste loomisel. Selleks et mõne sündmuse või isiku lugu tähendusliku ja kõnetavana ak- tiivses kultuurimälus püsiks, tuleb seda korrata. Mida erinevamates keeltes seda tehakse, seda rikkam on mälupilt. Peagi pärast Rootsi põgenemist avaldas Boråsi Eesti Seltsi juures tegutsev eestlust jäädvustav toimkond raamatu „Eesti põgenikud Rootsis sõnas ja pildis, 1944–1946” (Moor jt 1945). See pidi eelkõige toimima enesekirjeldusena, lõimides põgenikke ja hoides nende rah- vusteadvust. Põgenemisteekonnale on raamatus pühendatud eraldi peatükk, milles rõhutatakse mineku raskust, otsitakse sellele õigustust ning samas avaldatakse lootust:

Võibolla tuleb aeg, mil näeme suurfilmi, kus tuhanded – mehed, naised ja lapsed – jätavad maha oma kodud ja talud ning võitlevad pisipaatidel

2012. aasta kevadel Rakvere Teatri lavale. Samuti oli Kasterpalu stsenaristiks romaaniga samanimelisele Peeter Brambati telefilmile (1996), mis vahendab Rootsi põgenenute mäles- tusi ja on eksplitsiitselt seotud nii Gailiti teose kui ka tema isiklike kirjadega. 7 Viimane isikunäitus „Eerik Haamer – kahel pool merd” oli 2008. aastal üleval Kumus. Samuti kaasati maal näiteks Eesti Vabariigi 90. juubeli vastuvõtu näitusele 1941. aasta esindusteosena. 700

Maarja Ojamaa.indd 700 04.09.13 16:54 läbi Balti mere sügistormide lääne poole. Võibolla siis seletatakse ka, mis- pärast need tuhanded põgenesid ja eluga riskisid. (Arro 1945: 12)

Ehkki kirjanduselu jätkus võimaluste piires täie hooga ja muuhulgas kirjutati ka põgenemisest, nähti siiski vajadust vahendada sündmust ka filmikeeles kui teistsuguse sotsiokultuurilise positsiooniga märgisüsteemis. Kultuuridünaamika tingimuseks on niisiis asümmeetriliste (vastastikku ekvivalentseid elemente sisaldavate, kuid tervikuna tõlkimatute) kultuurikeelte kooseksisteerimine. Samas on kultuurile omane ka vastassuunaline tendents ehk püüd mitmekesisust lõimida, sidusa terviklikkuse poole liikuda. Sellist toimet loovad süsteemi omadus sisaldada vastandliku süsteemi ele- mente8 ning tekstide kõrvutamine ja kõrgemal struktuursel tasandil ühtseks tervikuks ühendamine. Ilmekad on siin näited ekraniseeringutest, kus kir- jandusteksti ja selle filmikeelse tõlgenduse vahel ei olegi kultuurimälus enam võimalik selgeid piire tõmmata. Näiteks võib küsida, millistes piirides on „Ke- vade” eestlaste kultuurimälus pärit Oskar Lutsu romaanist, millistes Arvo Kruusemendi filmist. Kõne all ei ole üksnes filmi poolt lisatud pildilised ja helilised aspektid, nagu tegelaste välimus või filmi tunnusmeloodia Veljo Tor- mise süidist, vaid ka sõnalised, kuivõrd mitmed Lutsu kirja pandud väljendid on laiemasse kasutusse jõudnud just pärast filmis kõlamist. Samal põhimõt- tel kõrvutuvad ja sulanduvad eri meediumides antud paadipõgenemistekstide rannamotiivid: rand ei ole üksnes sisemaa ja avamere vaheline visuaalne piir- joon, vaid hakkab kaasama ka sõnalisi, helilisi jt modaalsusi. Kultuurisemiootika teeside autorid viitavad, et üks ja sama teade „võib erinevatel tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina” (Uspens- ki jt 1998: 66). Nii on ka ajalooromaan ühtaegu terviklik tekst, tekstiosade (millest mõni võib olla eelnevalt iseseisva tekstina avaldatud kirjandusajakir- jas) kogum, aga ka osa näiteks sama ajaloosündmust või perioodi käsitlevate tekstide kooslusest. Erinevaid kooslusi võivad moodustada konstruktsioonid, nagu pagulaskirjandus, aga ka üht ajaloolist sündmust vahendavad kunstili- sed ja mittekunstilised allikad. Kõikidele nendele tasanditele on omane teatav struktuurne samakujulisus, need kõik on omakorda analüüsitavad tekstina. Operatsionaalse mõistena on tekst niisiis kohaldatav ka ajaloosündmuse analüüsimiseks ühelt poolt piiritletud terviku ja teisalt dünaamilise mälu- muutujana. Dünaamika väljendub siin asjaolus, et varasemad esitused suunavad hilisemate tõlgendamist ja hilisemad omakorda varasemate ülelugemist. „Varasem” ja „hilisem” on siin muidugi suhtelised mõisted, kuivõrd hilisemaid tekste võidakse sageli ka varasematena mäletada, mõned versioonid võivad aga pikemaks või lühemaks perioodiks ununeda. On küllalt palju noori eestlasi, kelle jaoks „Nimed marmortahvlil” on ennekõike film, seejuures hollywoo- diliku sõjafilmi esteetikas loodud film. Kõikide ühtsama ajaloosündmust esitavate tekstide pinnalt tekkiv tervik- tekst säilib kultuuris invariandina, mis aktualiseerub läbi variatiivsete esitus- te, säilitades seejuures oma identiteedi. Selles mõttes avaneb iga uus esitus, näiteks ekraniseering, kultuuri autokommunikatsiooni raamistikus kui teksti ülelugemine ning iga sellise ülelugemisega aktualiseerub ühtlasi varem varja-

8 Lihtsamateks näideteks on värvisõnad kirjandustekstides, mängud sõnaliste metafoori- dega visuaalsetes kunstides jne.

701

Maarja Ojamaa.indd 701 04.09.13 16:54 tud, kuid tekstis immanentselt sisalduv tähendusliku dünaamika reservuaar. Viimane avaneb kokkupuudetes uute sotsiaalsete ja kunstiliste kontekstide- ga. Teksti tähendus seega mitte ei säili, vaid kasvab (vt Lotman 1985). Erine- vate ülelugemiste pinnalt tekib mentaalne tervik nii individuaalses mälus kui ka indiviidiüleses kultuurimälus. Reaalses kultuuriruumis ja kultuuriprotsessides on ühe sündmuse eri- keelsed esitused üksteise olemasolu tingimuseks ning segunevad väga mit- mekesistel viisidel ja eri tasanditel. See on ka põhjus, miks ajalooromaan on kultuurimälu meediumina mitte üksnes lahutamatu teistest ajalugu vahen- davatest kunstiliikidest, vaid osa sama kultuuri ajaloofilmist, ajalooainelisest maalikunstist ja vastupidi.

Ranna variatsioonid

Artikli analüüsiosas otsustasin fokuseerituse huvides keskenduda ranna kujundile, mis on üks korduvaid motiive kõigis 1944. aasta põgenemise mäleta- mist modelleerivates tekstides, seda hoolimata tõdemusest, et esmalugemisel ei paista rand neis toimivat keskse kujundina. Ruumikujundit aga põhjen- dab esmalt põgenemise ruumiline iseloom. Laiemas plaanis on näiteks Maie Kalda (2000: 327–328) näinud just ruumikujundeis Eesti kaheks jagunenud rahvuskirjanduse võrdlemiseks viljakat alust. Kitsamalt põgenemisteemalise pagulasproosa puhul on Tiina Kirss (2002: 1872) võtmekujundina välja toonud pigem pildi „paadist tormisel merel”. Vahetult pärast Teise maailmasõja aegseid põgenemisi muutis nõukogude kord Eesti rannad avaruse ja dialoogi aegruumist eraldajaks ja katkestajaks. Sellega ei kistud lõhki üksnes perekondi, vaid terve rahvus. Nii näib Eestimaa merepiir mitte üksnes geograafilistel, vaid ka ajaloolistel põhjustel vastavat sellele, mida Anthony Smith on tähistanud mõistega ethnoscape ja määratle- nud kui „maastikud, mis on looduse historiseerimise ja etnilise mälu territoria- liseerimise kaudu laetud poeetiliste etniliste tähendustega” (Smith 1999: 16). Smith kirjeldab selliseid maastikke eeskätt rahvust rajavate müütide vaatepunktist, kuid mõiste on laiendatav ka teiste pöördeliste sündmuste konteksti. Rand kui piiriala kannab juba intuitiivselt väga tugevat sümboljõudu, mis ühtlasi põhjendab hüpoteesi, et ranna kujutamise viisides väljenduvad ka teoste kesksed tähendused. Piir, liminaalne ruum on igal juhul kõrge semiootilise aktiivsuse paik (Lotman 1999: 12–18). See ühtaegu lahutab ja ühendab, võimaldab dialoogi ja uute tähenduste sündi. Rand kui ruum hakkab model- leerima ka mitteruumilisi tähendusi (vrd Lotman 1991: 92), selle struktuur esineb „mitteruumiliste suhete väljendamise keelena” (Lotman 1999: 106). Ranna motiivi põgenemislugudes saab analüüsida ka Mihhail Bahtini krono- toobi ehk aegruumi mõiste abil (Bahtin 1987: 44–184; vt ka Torop 2000; 2003a; Näripea 2011 jt). Kujutab ju rand endast omamoodi lävepakukronotoopi, mis on „alati metafoorne ja sümboolne, mõnikord avalikult, enamasti aga implit- siitsel kujul” (Bahtin 1987: 176). Bahtin seostab seda kronotoopi just kriisi ja elumurranguga. Niisiis lähtun alljärgnevas analüüsis hüpoteesist, et rand ei pruugi nendes tekstides muutuda maastikuks kui looduse kirjeldamise viisiks (Kalda 2000: 326) ega tõusta tekstis omaette tegelaseks, kuid omandab igal juhul kujund- likkuse, mis on tekstiterviku seisukohalt tähenduslik. 702

Maarja Ojamaa.indd 702 04.09.13 16:54 August Gailiti „Üle rahutu vee”

August Gailiti tuntumatele teostele iseloomulikust igatsevast romantilis-süm- bolistlikust, kohati nukra koomikaga stiilist (vt ka Annus 2001: 302–303; Vaik- soo 2008: 35) on tema eelviimane romaan omajagu erinev. Selle novellilaadse- test osadest koosnev kompositsioon on küll justkui gailitlik: (sise)monoloogid vahelduvad episoodiliste seikadega. Ka epiteedirohke sõnakasutus, teksti kõla ja tempo ning lauseehitus on äratuntavalt Gailitile omased. Arvo Mägi (1986: 141) on kirjeldanud, kuidas ta „sõnad purskuvad paberile nagu kihutaks neidki metsik tuul soolaste ja rahutute lainete kombel taga”. Varasemast Gailitist erineb teos aga eelkõige masendava, ka võrreldes maailmahukuromaaniga „Purpurne surm” (1924) sügavalt lootusetu allhoovusega. Autor paiskab lugeja ette väiklased inimsuhted, rabeleva ja saamatu arguse, ülima tooruse, sõ- geda meeleheite, mõttetu eneseõigustuse ja -haletsuse. Tekst, mis algab justkui põhjendusega põgenemisele selle eest, „mis oli kibedam surmast – see oli inimvääritu orjus, terror ja geniaalse täiuseni arendatud vale” (Gailit 2009: 5, edaspidi ainult leheküljenumber), võrdsustab lahkumise lõpuks siiski reet- misega, rahva moraalse hävinguga, sest ilma kodumaata ei ole vabadusel mõtet ja sisu. Rohked religioossed motiivid ning vanatestamentlikult mõjuv keelekasutus annavad sellele eestlaste saatuse loole omakorda inimkogemust üldistava tooni. Praktiliselt kogu romaani tegevus leiab paari ööpäeva jooksul aset väikeses kaluripaadis, mis sihtrannani päriselt ei jõuagi, sest paat ise läheb põhja ning romaan lõpeb ellujäänud tegelaste astumisega Rootsi valvelaeva pardale. Mit- mekesine karakterite galerii avab paatkonna omamoodi eesti rahva mudelina, kelle hulgas kohtab Henrik Visnapuud (1951: 7) tsiteerides tüüpe alates aate- lisest noorest naisest kuni „kristalliseerunud närude prototüübini”. Teisalt on Gailit pannud ühe kodumaale jäänud mehe suhu sõnad: „Kogu rahvas ei mahu ometi paatidesse, too osake, mis jõuab üle vee, pole aga rahvas ega tema teo ja ülesande täitja. Laast, mis raiutakse puult, või kild, mis lendab kivilt, on kõlbuline vaid äraviskamiseks, muuks ei ühtegi” (lk 89–90). Lisaks otseselt tragöödiaga seotud küsimusele – kust võtab inimene jõu, et edasi elada pärast kõige kaotamist – keerlevad tegelaste lood ümber laiemate küsimuste inimese ja teise inimese, inimese ja tema rahva, inimese ja inimkonna, inimese ja Ju- mala suhetest. Kes peaks kaitsma kodumaad, kes vastutama rahva kestmise eest? Miks ometi juhtus see, mis juhtus? Kõikide tegelaste lugusid saadab toi- munu peidetud põhjuste otsimine, usk, et juhtunul peab olema mingisugune sõnum. Gailiti tegelased on kehaliselt küll avamerel viskleval paadil, kuid hin- ges ja mõtteis kodu- või juba võõral maal. Neid poolusi liidab ja lahutab rand. Ranna vahendamisel kirjeldab Gailit silmaga nähtavat: esmalt valguse puudumist (lahkuti öö varjul), siis veel paistvaid kodumaa randasid ning ra- hutuks muutuvaid laiu veevälju. Teisal on viiteid kuuldavatele aistingutele: mootori rõõmsalt podisevale helile, samuti taktiilsetele: külmadele muutlike- le tuultele, mille toimel oli „tunda, kuidas läbi paadi küljelaudade käis võp- pumine ja värin” (lk 6). Ka haistsid nii lahkujad kui paigalejääjad, kuidas hingata oli raske, sest õhk oli otsekui mürgitatud, oli „süsimust pimedus üle kogu Maarjamaa, täis vere kibedat lehka” (lk 5). Sellisest mitut meelt kaasa- vast ranna vahendamisest hoolimata mimeetilist maastikku tekstis ei teki. Gailiti rand ei elustu äratuntavalt kirjeldatud Eesti mereäärena, vaid lot-

703

Maarja Ojamaa.indd 703 04.09.13 16:54 manliku piirikujundina, mille tuumaks on kaksühtsus ehk piiripealsus. Sel- lele rannale on korratuks hulgaks laiali pillutud kõrgeim ja madalaim, aga inimene ei leia enam teed nende vahel. Selles piiripealsuses väljenduvad üht- aegu katkestus ja kokkusulamine. Omal ja võõral, heal ja kurjal ei ole enam endisi tähendusi. Tegelasi saadab kummastav aimdus – ühelt poolt hävitab vaenlane kõik oleva, teisalt jäävad kojad, männid, rannakivid ja muugi, mis koduga seostub, paigale. Tegelaste psühholoogilise segaduse taustal avaldub rannakujundi struktuur, maa ja vee vastuolu Gailiti autorikontseptsioonis üsna selgelt. Maa on väärtuslikum kõigest – vaid omal maal, mille esivanemate töövaev ja veri on „tuhat korda pühitsenud”, saab inimene oma Jumala ja südamega tõeliselt koos elada. Maaga seotud töödest mõtleb Liisu enne minekut ja talumees Alandi veel siiski, kui ümbritsevad merehädast üleni kurnatud olid: „Ta mõt- leb sellele, et kartulipõld jäi koristamata, lina kitkumata, osa rukistki hakki- des ja peksmata. Ja kui nüüd sõda peaks kestma, kuidas saab siis viljaga?” (lk 192).9 Peremees Alandi on oma hoiakuis kõrk, aga ta suus on oluline elutõde: „Talu aga on nagu päike maailmaruumis. Süda organismis, mille vaikimisel järgneb silmapilkne surm” (lk 193). Kui (oma) maa ees on inimesel kohustus, siis rusuvalt raske ja mõõtmatu mere ees on ta võimetu. Meri on imetletav ja kardetav, kirjeldamatu, ette- arvamatu võõras ka rannarahvale, kes temaga igapäevaselt kõrvuti elab. Ometi on mere võimuses inimese olemus alasti kiskuda, sest merel kaob teesk- luse toetuspunkt ja kindlustunne. Head ja ilusat on inimese kesta all Gailiti silmis aga kasinalt. Nii kirjeldab poisike Mika kaasteelist: „Rannal omil ja- lul on inimese moega, aga kui tuleb paati, muutub kohe looma sarnaseks” (lk 145). Kui maa on pidev, siis mere muutlikkus teeb abituks. Ühel hetkel on ta avarus, leivaandja, kaugete maadega ühendaja, siis äkki ületamatu takistus, millest üle saaks aidata vaid see, kes valitud rahva ees mere kahte lehte laiali lööb. Seda aga, et eestlased valitud rahvas ei ole, nendib Martin Vaide juba teose avapeatükis. Otsus minna maalt rahutule merele ei ole tegelaste elukäigu loomulik jätk, vaid murrang, senise katkestus. Nii minevik kui tulevik otsekui kaovad – ühel ei ole enam tähtsust, teine on täiesti tundmatu. Ka Bahtin (1987: 176) on ühe lävekronotoobi tunnusena välja toonud: „[a]eg selles kronotoobis on tegelikult vaid hetk, ta justkui ei evigi kestust ja seisab väljaspool biograafilise aja kulgu.” Suure muutuse lävel ei suudeta käituda ega tegutseda nii, nagu seni on tehtud, õieti ei osata kuidagi reageerida ega midagi tundagi. Värisevad käed, katkenud mõtted ja laused, hädised selgitused nii paadisolijatelt kui ka paigalejäänutelt, reeturlikest kaaslastest maha jäetud avasui rannal seisvad eesti sõdurid, kes ei taipa vihastudagi või „lahkujaile mõnd kuuli tervituseks ja hüvastijätuks tagant järele saata” (lk 8). Ranna kui lävega seostub tekstis ka kahe tegelase – Enn Tormeti ja Aasa Leedi – pöördeline kogemus, mida mõlemad kirjeldavad taas inimeseks saa- misena pärast kohutavaid kannatusi. Just rannal sai Aasa Leet tagasi oma nägemisvõime, mis oli hõlmavam silmale nähtavast. Samuti jooksevad tema prohvetlikus nägemuses rannal ringi ta enda sünnitatud uue rahvasoo arvu- 9 Samasisuline lause kordub nii paar lehekülge hiljem kui iseloomulikult ka näiteks Kruusvalli „Pilvede värvide” (1986: 83) ühes kuulsaimas repliigis ema suus: „Ülehomme pidime hakkama lina kitkuma. Rukkivihud tuleb sisse vedada. Nisu niitmine algab. Rehe- peks. Tädi juba lapib kottisid. Kartulivõtt.” 704

Maarja Ojamaa.indd 704 04.09.13 16:54 kad lapsed. Seal peitubki Visnapuu hinnangul see lootusekiir, mis Gailiti eh- matavas pessimismis suuremale osale lugejaist märkamatuks jäi. Tee sinna on aga mõistagi pikk.

Sulev Keeduse „Somnambuul”

Nagu viidatud, vahendab Keedus põgenemise lugu distantsilt nii ajalises kui ka isiklikus plaanis. Oma ajaloo (re)konstrueerimine erinevates meediumides ja modaalsustes on iseseisvuse taastanud riigi jaoks loomulik autokommuni- katiivne akt. Filmikeeles käsitlesid eestlaste ajaloo pöördehetki näiteks ka „Somnambuulist” aasta varem valminud Elmo Nüganeni „Nimed marmortahvlil” ja kaks aastat hilisem Ilmar Raagi „August 1991”. Ehkki nimetatud portreteerivad eestlaste lugu võrreldes Keedusega eksplitsiitsemalt, on kõik need filmid vaadeldavad kultuuri enesekirjeldustena, mille roll on noore riigi elus eriti keskne. Olgugi et Keedus ei seo oma teost Gailiti romaaniga ega viita otseselt ühelegi Gailiti aja mäletamisviisi aspektile, lõimuvad Keeduse ja Gai- liti lood ühise ainese kaudu vastuvõtva kultuuri mälus ometi. Kui Gailiti stiili iseloomustades kirjeldab Mägi tema väljendusvahendi- te – sõnade – kõrgendatud tormlemist, siis „Somnambuul” näib selle täielik vastand. Erinevus ei seisne Keeduse argises realistlikkuses, vaid Rein Kotovi ülesvõetud mõjusalt komponeeritud rahulike, pikkade ja aeg-ajalt otsekui uju- vate kaadritega stiilis.10 „Somnambuuli” esimeseks märgatavaks tunnuseks on läbiv hall koloriit. Kogu atmosfäär nii sise- kui ka välisruumides on kõle, hämar ja hüljatud, vaa- tajat saadab algusest lõpuni külmatunne, mida ei leevenda ka kevadvalguses filmitud stseenid. „Somnambuuli” tegevusruumi – majakaümbruse – olulisemaid tunnuseid on just eraldatus. See mereäärne paik mõjub kui maailma serv, millest edasi tuleb vaid tühjus, olgugi et isa taob linnu jalarõngale tähise „Estonia Matsalu”. Keeduse ranna trööstitus erineb Gailiti romaani asustatud rannast, mille kivide ja mändide vahele jäi rohkesti majapidamisi, kuhu jõud- sid kokku teed linnast, sisemaalt ja teistest ümbritsevatest küladest. „Som- nambuuli” rand on suletud ruum, teed selleni nagu ei tookski ja majapidamisi on raske ette kujutada. Üksikud hooned ja aiad, roostes postkastid ning mõned dialoogikatked küll viitavad, et varem on selles paigas olnud liikumist ja elu, aga filmi tegevuse ajaks on nende kajagi praktiliselt haihtunud. Õigupoolest oligi elu ja värvi siin mitte siis, kui küla ja rahvas veel elasid, vaid siis, kui oli ema, kelle „nahk oli nagu valgust täis”. Vähemalt Eetla mälus on nii. Mälukujutisi vahendatakse filmis aga Eetla somnambuulsete monoloogide, mitte helilis-pildiliste stseenide kaudu, nagu see oli Keeduse varasemas filmis „Georgica”. Viimasel juhul hakkasid mälestused kontrastsete kujutistena filmiteksti rütmistama, kuid „Somnambuul” mõjub ühtlaselt külma, tühja ja soolase lagamikuna, kestva seisundina, mis aktualiseerub tühjaks jäänud ranna kujundis. Film on küll aastaaegade kaudu triloogiaks liigendatud, kuid selle osad toimivad ühesuunalise kulgemisena, haiguse süvenemise etappidena. „Somnambuulis” on palju teatripärast, eelkõige Eetla monoloogide tõttu. Monoloogide sisu ei ole seejuures realistlikult argine ega psühholoogiliselt loo-

10 Keeduse autoristiili on pikemalt küll „Georgica” pinnalt, kuid üldistavalt käsitlenud Katre Pärn (2011). 705

Maarja Ojamaa.indd 705 04.09.13 16:54 mulik, sest neiu tollases rannakülas nii ei rääkinud ega mõelnud, isegi mitte juhul, kui polnud päris terve mõistusega. Väljaöeldava teksti sisuplaani võiks selles filmis kirjeldada kirjanduslikuna, ent Eetla osatäitja Katariina Laugu intonatsioon ja miimika tekitavad iseomase rütmi ja meloodia, annavad sõna- dele intensiivsuse, mis üksnes kirjasõna vahenditega ei teostuks. Monoloogi kui dramaturgilise võtte funktsiooniks on „Somnambuulis” rõhutada tegelase võõrandumist temaga juhtunust. Eetlal on tung jutustada, sest ilma selleta on võimatu mõista, olgugi et ta ise on haige ja niikuinii ei mõista ega erista ilmset unenäolisest. Tema lugudes segunevad ta oma kogemused ja ema omad, tuleviku vormis räägib ta mineviku sündmustest ning mineviku vormis alles eesseisvast. Seegi joonib alla reaalsuse ja ebareaalsuse piiri hägustumist. Õi- gupoolest on sõnaga, „somnambuuliga” seotud ka filmi algimpulss. Tõukeks ei olnud see mitte üksnes oma semantikaga, viidates haiguslikule uneskõndija- seisundile, vaid ennekõike kõla poolest, mida võib kirjeldada onomatopoeetili- sena lämbuja meeleheitliku häälitsemisega (Torop 2003b). Nii võiks „somnambuuli” siin pidada enamgi luule- kui proosakeele sõnaks. Filmi teatripärasust omakorda lõhuvad intensiivsed lähivõtted ning kaad- rid rannast ja rannaastangult paistvast merest, kus vee ja maa piir on pidevas liikumises. See toimib pildilise ekvivalendina eelkirjeldatud määratlematuse- le. Kõikides rannakaadrites on alati inimene ja mingisugune tegevus, sageli raskendatud tegevus. Kõikides rannaepisoodides esineb korduva motiivina tegelase kukkumine, koperdamine, libastumine ehk tasakaalukaotus, milles taaskord ilmneb paralleel rahva jalgealuse kadumisega. Juba avakaadrid on filmitud rannal ja kujutavad Eetla naasmist. Noor naine tuleb täiesti kum- maliselt – riides, tilluke kohvrike käe otsas – merest. Esialgselt plaanitud ja üleski filmitud massistseen inimeste pagemisega jäeti, erinevalt Kõivu kuulde- mängust, lõppversioonist välja. Seetõttu pole kohe ka võimalik aru saada, kust ta täpselt tuleb või kuhu läheb. Pildiliste vahendite kõrval on filmikunsti teiseks, Keedusele olulisemaks- ki11 väljendusvahendiks heli. „Somnambuuli” akustiline maastik luuakse Eet- la hääle, raadiopinina ning Helena Tulve rütmitu ja katkendliku muusikaga. Õieti moodustub ka üks filmi raame heli kaudu, meremühasse sulanduvad raadiosignaalid on kuuldavad veel enne, kui pilt ekraanile tuleb, ning raadio- ragin jätkub kogu viimase stseeni jooksul ja pärast seda lõputiitrite taustal. Segased raadiohelid ühe juhtmotiivina ühtaegu ühendavad ja lahutavad ranna ruumi meretagusega. Rootsist oodatakse teateid, Kasper võtab läbi ragina vastu morsesignaali, isa Gottfried krutib asjatult sahisevaid kanaleid. Ainsad infokillud, mis läbi kahina pärale jõuavad, on aga Moskva kellaaeg ja teade, et sõda on läbi. Samaaegselt rõhutatakse niisiis rannaruumi väljapääsmatut eraldatust. Ebamääraseid raadiosignaale võib vaadelda rannakujutiste helilise ekvivalendina, kuivõrd samasugune määratlematus kordub ranna vahendamisel valitud kadreeringutes. Neis ei ole üsna sageli võimalik täpselt aru saada, kus pool on meri ja kus maa. Kaadreid, milles nende vahel on üks selge piir, mis liigendaks maa ja mere paremaks ja vasakuks või ülemiseks ja alumi- seks, praktiliselt ei ole. Vee ja maa vastandumine ei ole filmis seega niivõrd

11 Keedus selgitab intervjuus Peeter Toropile: „Ehitasime filmi ruumi eeskätt helilise ruumina. Kinos loob atmosfääri lõpuks siiski see, mida me kuuleme, sest näeme me vaid pealispinda” (Torop 2003b).

706

Maarja Ojamaa.indd 706 04.09.13 16:54 tugev kui Gailiti romaanis, olgugi et intuitiivselt võiks arvata, et visualiseeri- tud rand on oluliselt konkreetsem ja seda konkreetsust pole võimalik vältida. „Somnambuulis” iseloomustab vee ja maa piiri aga eelkõige just määratlema- tus, kõikehõlmav painav selgusetus.12 Nii rõhutatakse ka jäämise ja lahkumise selget eristamatust. Võõrus, mis tungis kodurannale, võis kõik oleva muuta veel võõrastavamaks kui lahkumine. Nagu Gailiti romaani, võib ka Keeduse filmi pidada pessimistlikuks, olukorra sügavat traagikat rõhutavaks, ent seejuures ei võta Keedus hukka- mõistja ega õigete vastuste teadja positsiooni. Autorina analüüsib ta inimese tasakaalutuse traagikat selles murdepunktis vee ja maa piirialal, aga ta ei anna ega võta lootusi edasise suhtes, erinevalt Gailitist, kes näeb, et kui maaga taas kontakt saadakse ning seda kaudu ka Jumala ja merega lepitakse, on lunastust loota. Samuti ei ole Keeduse rannakujund erinevalt Gailiti omast sisemiselt selgelt liigendatud. See on teadlikult ebamäärane sulam, mida korratakse erinevates modaalsustes (helis, sõnas, tegevuses, kadreeringutes, pildi koloriidis) ja millega on otseselt seotud tasakaalu kaotuse motiiv.

Eerik Haameri „Perekond vees”

Põgenemistelainest kolm aastat varem valminud maali käsitlemine põgene- mist mäletava mäluaktina on problemaatiline ettevõtmine. Kahtlemata ei sündinud teos teadlikult üksnes ülemere põgenemisega seostatuna, olgugi et juba 1941. aastal oli meritsi lahkujaid. Maali kujunemine paadipõgenike loo kujutajaks on hilisema ülelugemise tulem, mis oli juba teadlik Haameri enda põgenemisest ning laiemalt eksiilisuundumise ulatusest ja aimas selle mõju eesti kultuurile. Samas ei assotsieeru „Perekond vees” ka ainuüksi paadipõge- nike episoodiga, vaid seostub laiemalt väikerahva kaitsetusega, mille üheks traagiliseks väljenduseks oli selle liikmete põgenemine oma isade maalt. Eerik Haamer kuulus uusrealistidest13 pallaslaste hulka (Abel 2010: 461), kelle loominguline siht ei olnud elutõe eest näilisuse maski mahakiskumi- ne, vaid pigem argise elu empaatiline estetiseerimine. Haameri varasemad tööd on tumedas varjundirikkas ja maalähedases värvigammas, tugevate hele-tumeduse kontrastidega karged ja ekspressiivsed maalid tõsiste sitkete randlaste elust. Inimkujud neil maalidel on kunstnikule varakult omaseks saanud võttena (Kõiv 2008: 22) otsekui pikaks venitatud. Eksiilis muundusid Haameri toonid kirkamaks ja dekoratiivsemaks ning pindade asemel tõusid esile selgete kontuuridega figuurid. Ka teemad omandasid ajapikku uusi, sot- siaalkriitiliselt koomilisi, groteskseidki meeleolusid.14 Mõlemal pool merd valminud töid iseloomustab lõuendi suuremõõtmelisus, millega kõlas eriti kokku varase Haameri eepiline motiivikäsitlus. Kujutades 12 Segaduse motiiv kordub ka teistes märgisüsteemides, nende hulgas Eetla kostüümides: riided on tihti pahupidi, erinevatesse oludesse sobivad esemed üheskoos seljas, jalas vaid üks sukk jne. Kostüümikavandid koos kunstnik Mare Raidma kommentaaridega on nähta- val Eesti Filmi Andmebaasis (http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/382/fotod/719). 13 Tiina Abel (2010: 461) käsitleb uusrealiste eelkõige figuurimaalist ja looduslähedusest innustunud suuna esindajatena. 14 Ehkki kunstniku käekirja muundumist võib täheldada juba viimastel kodumaa-aastatel, võib nõustuda Haameri uurija Reeli Kõivuga, kes viitab, et alates kodumaalt lahkumi- sest ehk 1944. aasta sügisest on olemas otsekui kaks erineva kujutamislaadi ja temaatikaga Eerik Haameri nimelist kunstnikku, üks Eestis, teine Rootsis (Kõiv 2008: 10).

707

Maarja Ojamaa.indd 707 04.09.13 16:54 rannarahvast nende igapäevaolustikus ja argitegemistes, tõstis kunstnik nad oma kujutusviisiga argisest kõrgemale, pühitsedes või mütologiseerides iga- päevase töö. Filosoofiliselt üldistavas laadis, millele juhivad tähelepanu kõik olulisemad Haameri-käsitlused (Levin 1986; 1988; Kõiv 2008), on tunda empaatiat ja poolehoidu kujutatute vastu. Ka lihtsatest inimestest, kes küüruta- des kivise pinna kohal oma kasinat toidust kokku kaabivad, õhkub uhkust ja väärikust. Seetõttu on Tiina Abel (2010: 482) Haameri ruume kõrvutanud ka Bahtini idüllikronotoobiga. Kompositsioon „Perekond vees” on Haameri üldistusvõime paremaid näiteid. Ilmselgelt ei ole see maal üksnes ühe perekonna portree, ehkki kujutab perekonda. Need on kaitsetud ja kõhklevad, ent ometi ühtehoidvad ema, isa, poeg ja pisike tütar, seismas kaldaäärses vees, kätega püksisääri ja see- likusabasid üleval hoides. Maalil kujutatu on kui hetk enne põgenemist, olgu füüsilisse või vaimsesse eksiili, kui veel ei ole teele asutud, vaid seistakse täielikus suruseisus madalas ja liikumatus kaldaäärses vees. Ema ja tütar vaatavad enese ette vette, isa ja poja pilgud on aga suunatud emale, kes on igakülgselt kompositsiooni kese. Ehkki pooleldi lahtinööbitud pluusi ja tõs- tetud seelikut võib tõlgendada ka viitena vägistamisele, äärmuslikule vägi- vallaaktile, ei näe me naise ilmes ometi ahastust. Tema vaoshoitud kurbu- sest tungib läbi jõud ja sitkus, mis on rusuvas ja väljapääsmatus olukorras ainsaks edasikestmise lootuseks. Olgugi et „Perekonnal vees” on naise pea uhkest püstiasendist langetatud ning jalad ei puuduta enam jõudu andvat maad, meenutab ema oma hoiakult ometi keset tühermaad last imetavat naist autori 1940. aasta maalil „Noor ema” (1940, EKM M 414), keda Mai Levin (1988: 34) on nimetanud Eesti madonnaks. Ka tüdrukuke, ülejäänud ühekasvulisest perekonnast palju pisem ja seega veelgi kaitsetum, sarnaneb mõneti varemkujutatuga, samuti all paremal nurgas seisva tütrega 1940. aasta maalil „Evakueeritavad” (EKM M 1048). Teemalt ühinevad need maalid eestlastega sündinud tragöödia võrdkujuks. Inimestel nendel piltidel ei olnud muud valikut kui ülekohtule alistuda, kuid päriselt alla ei anna nad kunagi. Nagu viidatud, on Haameri Eesti perioodi loomingule iseloomulik looduse ja inimese ühtesulandumine. „Perekonnal vees” täidavad inimfiguurid praktiliselt kogu maalipinna ning keskkond jääb vaevuaimatavaks. Tooni poolest sulanduvad inimeste kehakatted kokku mustjaspruuni veega, millest õigupoo- lest annavad aimu vaid lainerõngad poja ja tütre jalgade ümber. Seljataha jääv maa on oluliselt heledam. Hallikasroheline maapind, mis on maalitud ülaserva inimeste peade taustale, ei meenuta konkreetset maastikku, võib üksnes aimata rohetavat kõrgendikku ja ehk talumaja selle otsas. Komposit- siooniliselt on Haamerile omane kõrge horisont (Kõiv 2008: 105), kuid nimetatud maalil on näha vaid killuke helesinist taevapiiri vasakus ülanurgas ning imepeenike joon ülaservas. Silmapiir on sellega peaaegu suletud. Teos tervikuna on antud toonirikkas pruunikas-rohelises gammas, tumedalt pinnalt tõusevad esile vaid inimeste ihud ja ema särk, risti helendava rannaliivaribaga. Pintslitehnikalt on maal varasele Haamerile iseloomulikult lai ja pastoosne, maali pind krobeline, kohati kraabitud. Otsekui maaliraa- mi surutud inimfiguurid ning nende frontaalne asetus väga lähedal - jasuu res plaanis, otsekui vastu seina, rõhutab olukorra suruseisu. Haameri ran- navaadetele on üldjuhul omane kõrgelasetsev panoraamne vaatepunkt ning kompositsioonilahenduselt inimeste paiknemine esiplaanil kitsal maaribal,

708

Maarja Ojamaa.indd 708 04.09.13 16:54 taamal sulamas kokku taevas ja meri (Levin 1988: 30). „Perekonnal vees” on see vaatepunkt tagurpidi pööratud, merele viidud: inimeste selja taha jääb oma ja turvaline, ees aga ootab hirmutav tundmatus. Haameri rand on niisiis vaid aimatav maariba inimeste selja taga, vastu tahtmist mahajäetud kodu ning kaldavesi, mis tumedalt toonilt lõuendi raami surutud ilmekate inim- figuuridega kokku sulab. Kõigi kolme autori tekste ühendab seega õhutuse motiiv: romaanis kirjeldatakse kibedast verelehast mürgitatud õhku, filmis räägitakse lämbumisest, maalil aga puudub kompositsiooniliselt hingamis- ruum. Mereranna vahendamise puhul on õhupuudus omamoodi kummastav, kuivõrd üldjuhul seondub rand enam just avaruse ja vabadusega, paigaga, kus on kerge hingata. Esmaesitlusel 1941/42. aasta vahetusel Tallinna Kunstihoone jõulunäitu- sel kandis maal pealkirja „Kompositsioon”. Ajalehes Eesti Sõna ilmunud arvustuses peatub kriitik esimesena ja kõige pikemalt just Haameri teosel, ent kas suutmata või julgemata taibata selle avaramat sõnumit, seostab inimes- tegrupi uppunu leidnud või paadile mineva saunarahvaga (J.R. 1941: 8). Mai Levin on tööle omistanud aga sügavama religioosse tausta, kirjeldades pildil olevat pühitsemise või ristimistalitusena (Levin 1988: 37). Sellist tõlgendust toetavad nii eksplitsiitselt religioosse teemaga seotud tööd Haameri varasema loomingu hulgas kui võimas proovilepanek, mis väljendub kujutatute ilmeis. Eerik Haamer ise on maali kommenteerinud aga lausega: „See on meie vabariigi õnnetuse algus: Kui meie rahvas enam ei teadnud, kus olla, mida teha või kuhu minna” (tsit Uuskyla 1997: 4). Kunstniku suhe sellesse rahvasse on ilmselgelt soe ja kurbuses kaastundlik. Sarnane hoiak kordub ka otsesemalt pagemisteekonda kujutaval õlimaalil „Põgenemine” (1945, Eesti Komitee, Stockholm), millel ehk samuti on perekond: kaugusesse, tumerohelisele merele suunatud pilguga mees, rinnalapse- ga ema ja vanem naine tüdrukuga süles. Haamerile omast paksu värvikihti, mida Tiina Abel (2010: 482) on tabavalt võrrelnud maamullaga, „Põgenemisel” ei ole – teos on maalitud läbikumavates tumedates toonides, mille pinnalt tõu- sevad esile vaid naiste ja tüdruku valged pearätid. Diagonaalse kompositsioo- niga kujutatud paatkond, kelle keskmeks taaskord imetav ema, on täielikult lainete meelevallas. Raskete roheliste vete tagant ei paista loomulikult ka päästvat rannajoont, ei kodu- ega võõra maa oma, inimesed on kõigest oma- sest eemale rebitud, pimedas tundmatuses, mures, kuid kõigest hoolimata elu küljes kinni. „Üle rahutu vee” esmatrüki söepliiatsi ja akvarellidega teostatud kaane- kujunduses kordas Haamer nii „Põgenemise” motiive ja kompositsiooni kui ka tonaalsust. Kümmekond aastat hiljem kajab „Põgenemine” vastu aga Haa- meri „Kalevipoja” illustratsioonilt (ilmus 1954. aastal Torontos). Kui Kristjan Raua Kalevipoeg suundub maailma otsa võimsa ja viikingliku „Lennukiga”, siis Haameri söepliiatsijoonistusel toimub see retk vete meelevallas aerupaa- diga, mille sõudjate lihased on viimseni pingul, taamal ohtlik Sädemete saar, nii nagu see oli tuhandete eestlaste teekonnal 1944. aastal. Sellise korduse kaudu asetub Haameri „Põgenemine” ka „Kalevipoja” intertekstilisse ruumi ning kunstniku põgenemist kujutavad teosed põimuvad veelgi laiemasse kul- tuuriteksti. Kõiv (2008: 119–120) on Haameri mälestustele viidates põgenemisega seostanud ka teose „(Tormi)Näkk” (1946, erakogu, Eesti), mis kujutab Haame-

709

Maarja Ojamaa.indd 709 04.09.13 16:54 ri puhul täiesti uues, sümbolistlikus laadis mere sõnulseletamatut ja hirmsat loomust. Kaudsemalt, meeletuse ja kodust kihutamise motiivi kaudu, on pa- genduse teemaga seotud aga ka „Väljatõugatu” (1945, Viinistu Kunstimuu- seum) (Üürike 1963: 31). Kõik viidatud Haameri uurijad on maali „Perekond vees” välja toonud mõjusa saavutusena kunstniku loomingutervikus, ent laiemalt on seda paadipõgenemise ning teiste 1940. aastatel eesti perekondadele osaks lange- nud ülekohtuga seostama hakatud just iseseisvuse taastamise järgselt. Just rannapiiril seisjad – mitte juba merel olijad – on saanud põgenemise tähen- duse kujustajateks. Mitmekümneaastaselt distantsilt mõjuvad 1940. aastate esimesed kolm-neli aastat teineteisele palju lähemal seisvana kui vahetult järgnenud kümnendeil ning eraldiseisvad sündmused sulanduvad eemalt vaadates ühenimeliseks tervikuks. Nii on Haameri maali tõlgendamiste ja ülelugemiste lugu ka laiemas teoreetilises kontekstis huvitavaks näiteks kul- tuurimälu toimimise mehhanismi keerukast mittelineaarsest toimest.

Ranna invariant

„Üle rahutu vee”, „Somnambuul” ja „Perekond vees” on kolm teksti, mis vahendavad eestlaste meritsi põgenemise lugu, ent ükski neist ei ole iseenesest sündmustikukeskne. Gailiti romaan on põgenemise psühholoogiline ja filosoo- filine lahkamine, mis avab süvitsi põgeneja koondportree, Keeduse film mõjub 129 minuti pikkuse seisundina, milles peegeldub ajastu määratlematu äng ja selle mõju inimesele, Haameri maal aga kujutab üht hetke, millesse on kont- sentreeritud väikerahva inimlik kaitsetus ülekohtu ees. Rand on nendes tekstides esiteks narratiivne ruum (lahkumise, jäämise ruum) ja teiseks sümbolruum. Kui Gailitil on tähtis maa ja vee vastandus, kummalegi omistatakse teatud omadused ja väärtused ning seotakse need kindla struktuuriga binaarsesse maailmapilti, siis Keedus rõhutab just ta- bamatut piirjoont maa ja vee vahel. Seejuures ei ole kumbki poolus kuidagi täpsemalt tähendustatud, vaid tähtis ongi piir, mida pole võimalik selgelt määratleda – vesi loksub kaldale ning tõmbub tagasi ja nii lõputult. Haamer ei ole seda piirjoont aga üldse kujutanud, maali pea täielikult kattev perekond seisab mustjas vees ning hele rannaviir jääb vaid aimatavana nende seljataha. Looduse otsekui ükskõiksus inimesega toimuva suhtes on nende põgene- mistekstide invariantne tunnus: Gailit võrdleb merd paadi ümber süüdimatult palli pilduva lapsega, Keeduse filmis avaldub see eriti kujukalt maalilistes merekaadrites ning imekaunis päikesetõusus inimese murdumishetkel, Haa- meri meri on ühtlaselt ja liikumatult tume ja raske, andmata tuge ega vastuseid. Perekonna kaitsetust ei rõhuta kunstnik mitte nende väiksusega laiade võimsate merelainete vahel, vaid tõstes inimeste ekspressiivsed ilmed suurde plaani, tuues nende suruseisu lähedale. Rand kui transmeedialine invariant on kõigis vaadeldud tekstides seotud rahva identiteedi kaotusega – nendel randadel on inimesed, kes on oma maalt välja merre aetud ja kellel ei ole kuhugi minna ega õigupoolest enam ka kodu, kuhu paigale jääda. Vastavalt iga kunstikeele vahenditele varieerub selle tähenduse esitus sõnakasutuses ja metafoorides ning lause rütmis Gai- litil; katkendlikes helides, külmas koloriidis, valitud kaadrikompositsioonides

710

Maarja Ojamaa.indd 710 04.09.13 16:54 ja tasakaalukaotuse motiivi kordumises Keedusel; tumedates toonides, pildi raami surutud ilmekates inimfiguurides Haameril. Need variatsioonid on osa paadipõgenemiste mentaalsest tekstist eestlaste kultuurimälus. Emotsionaal- selt värvingult on tekstid erinevad, kuid huvitaval kombel näevad kõik kolm autorit rahva saatuse otsustajana rannal seisvat naist, kelle vastupidamisest sõltub, kas rahvas jääb kestma või hukub lõplikult. Mehelik ja mõistusepära- ne aegruum on neis katkestatud, määratlematus ja piiripealsus on naiselik printsiip. Vajadus määratleda ja mõtestada iga kunstikeele sisemine, seda teistest eristav identiteeti loov omapära on kultuurile iseloomulik, kuid eristumise- ga samaaegselt toimib ka kunstikeelte lõimumine. Maailm ja selle ajalugu ei ole ammendavalt kirjeldatavad mitte üheski keeles eraldi ja sestap on mitmekeelsus nende mõtestamisel vältimatu (Lotman 2010: 32). Ajaloosündmuse kui teksti paljukeelne kordamine ehk ülelugemine kultuuris on viljakas, sest aitab sügavamalt mõista nii olnut kui ka lugeja enda – kultuuri – tõlgendavat potentsiaali. See ühelt poolt säilitab möödunu elevana, sidustab ja kinnistab kultuuri identiteeti. Teisalt on taoline mõtestamisprotsess loomult ammenda- matu ning erinevate kultuurikeelte võimalike põimumiste reservuaar põhjatu. Mida mitmekesisemad on kultuuri vahendid enese ja eneses toimuva mõistmi- seks ja mõtestamiseks, seda rikkam on kultuur, sest metakeeleline ja meta- tekstiline mitmekeelsus annab aluse järjest uute tähenduskihtide avamisele ning tõlgenduste sügavusele. Nii võiks kokkuvõttes osutada veel Ann Rigney (2005: 20–21) käsitlusele ning nõustuda, et paljukeelne kordamine on elava transmeedialise kultuurimälu toimemehhanism.

Kirjandus

A b e l, Tiina 2010. Realismi moderniseerimine. – Eesti kunsti ajalugu. 5. kd, 1900– 1940. Koost ja toim Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 459–486. A d s o n, Artur 1994. Lahkumine. Ülestähendusi viimasest aastatosinast. Tallinn: Eesti Raamat. A n n u s, Epp 2001. August Gailit. – Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sir- je Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker, Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, lk 299–308. A r r o, Karl 1945. Põgenemine. – Eesti põgenikud Rootsis sõnas ja pildis, 1944– 1946. Toim Arvi Moor, Edgar Tibbing, Hans Vilper, Voldemar Brun. Borås: Eestlust jäädvustav toimkond Boråsi Eesti Seltsi juures, lk 10–18. B a h t i n, Mihhail 1987. Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat. G a i l i t, August 2009. Üle rahutu vee. Tallinn: Eesti Päevaleht. H e r m a n, David 2004. Toward a Transmedial Narratology. – Narrative Across Media: The Languages of Storytelling. Toim Marie-Laure Ryan. Lincoln– London: University of Nebraska Press, lk 47–75. J.R. (pseud) 1941. Kunstinäitus Kunstihoones 14. XII 1940 – Eesti Sõna 4. I, nr 20, lk 8. K a l d a, Maie 2000. Suletud ruum tegevuspaigast kujundiks. – Mis mees ta on? Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 326–363. K a s t e r p a l u, Margus 2009. Järelsõna: Üks leegitsev süda üle rahutu vee. – August Gailit, Üle rahutu vee. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 241–255.

711

Maarja Ojamaa.indd 711 04.09.13 16:54 K i r m e, Kaalu 2007. Muusad ei vaikinud: kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944. Tallinn: Kunst. K i r s s, Tiina 2002. Põgenemine ja trauma. – Looming, nr 12, lk 1870–1880. K r u u s p e r e, Piret 2008. Sissejuhatus. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Toim Piret Kruuspere. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. K r u u s v a l l, Jaan 1986. Jõgi voolab. Pilvede värvid. Tallinn: Eesti Raamat. K u m e r - H a u k a n õ m m, Kaja 2011. Teise maailmasõja aegne eestlaste sund- migratsioon läände. – Acta Historica Tallinnensia, nr 17, lk 95–109. K õ i v, Reeli 2008. Eerik Haamer. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, Kumu Kunsti- muuseum. L e v i n, Mai 1986. Eerik Haamer – portreevisandid. – Looming, nr 8, lk 1143– 1147. L e v i n, Mai 1988. Eerik Haameri varasem looming ja RKM-i kollektsioon. – Ko- gude teatmik: artiklid 1986. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, lk 28–52. L o t m a n, Juri 1985. Mälu kulturoloogilises valguses. – http://kodu.ut.ee/~silvi11/ lotmanitolked/malu%20kulturol.htm [26. VII 2013.] L o t m a n, Juri 1991. Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion. L o t m a n, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund. L o t m a n, Juri 2001a. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak. L o t m a n, Juri 2001b. Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture. London–New York: I.B. Tauris. L o t m a n, Juri 2004. Filmisemiootika. Tallinn: Varrak. L o t m a n, Juri 2010. Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. M a t j u s, Ülo 1998. Minnes isade maalt. Järelsõna. – August Gailit, Üle rahutu vee. Tartu: Ilmamaa, lk 297–303. M o o r, Arvi, T i b b i n g, Edgar, V i l p e r, Hans, B r u n, Voldemar 1945 (toim). Eesti põgenikud Rootsis sõnas ja pildis, 1944–1946. Borås: Eestlust jäädvustav toimkond Boråsi Eesti Seltsi juures. M ä g i, Arvo 1986. Aeg kirju ei kuluta: vaatlusi kirjandusest ja ajaloost. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. N ä r i p e a, Eva 2011. Estonian Cinescapes: Spaces, Places and Sites in Soviet Es- tonian Cinema (and Beyond). Doctoral thesis. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. O n o p e r, Annemaria 2008 (koost). Eerik Haameri bibliograafia. Tartu: Eesti Kir- jandusmuuseumi Arhiivraamatukogu. P ä r n, Katre 2011. Autori ilmnemine stiilis: Sulev Keeduse „Georgica”. – Kunsti- teaduslikke Uurimusi, kd 20, nr 3–4, lk 144–165. R i g n e y, Ann 2005. Plenitude, scarcity and the circulation of cultural memory. – Journal of European Studies, kd 35, nr 1, lk 11–28. R i s t i k i v i, Karl 1951. Üks ülesõidulugu. – Välis-Eesti, nr 24, lk 6. S m i t h, Anthony 1999. Myths and Memories of the Nation. New York: Oxford UP. T o r o p, Peeter 2000. Identiteedi aegruumist. – Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 62–66. T o r o p, Peeter 2003a. Bahtin sotsioloogilise ja ajaloolise poeetika vahel. – Viker- kaar, nr 7–8, lk 104–111. T o r o p, Peeter 2003b. Interview With Sulev Keedus. – Estonian Culture, nr 2. – http://www.estinst.ee/publications/estonianculture/index3.html [26. VII 2013.] T o r o p, Peeter 2008. Multimeedialisus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 721–734. U s p e n s k i, B. A., Iv a n o v, V. V., T o p o r o v, V. N., P j a t i g o r s k i, A. M., L o t m a n, J. M. 1998. Kultuurisemiootika teesid. Tartu: University of Tartu. 712

Maarja Ojamaa.indd 712 04.09.13 16:54 U u s k y l a, Wello 1997. Eerik Haamer ja tema poliitiline protestimaal. – Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet 3. IV, nr 13, lk 1, 4. V a i k s o o, Jaanus 2008. August Gailit. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Toim Piret Kruuspere. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 35–41. V i s n a p u u, Henrik 1951. Müüt uuest Noa laevast. – Vaba Eesti Sõna 17. III, nr 11, lk 6–7. Ü ü r i k e, Madis 1963. Kunstniku sisemisest tungist. Erik Haameri varahommi- kusi pihtimisi. – Mana, nr 1, lk 30–31.

The transmedial nature of cultural memory: The coast in the artistic texts inspired by the refugee boats trying to escape World War II

Keywords: transmediality, August Gailit, Sulev Keedus, Eerik Haamer, coast motif, escape of 1944

The article assumes that history is kept in cultural memory by reduplication into different languages or media. Each new duplicate version includes a variable part influenced by its author’s contemporary socio-cultural background as well as by the particular medium or language used. On the other hand, transmedia analysis enables to find the invariable core contained in all of the versions. One of the repeatable wholes in Estonian cultural memory is made up of the artistic texts mediating the escapes over the sea in 1944. The article analyses frag- ments of three relevant works, namely, August Gailit’s novel Üle rahutu vee („Over troubled waters”, 1951), Sulev Keedus’s feature Somnambuul („Somnambulance”, 2003) and Eerik Haamer’s oil on canvas Perekond vees („The family in water”, 1941). The focus of the comparison is the coast motif. This is, firstly, the space where the events are set and, secondly, a symbolic space with a strong poetic potential, which is perceptible even intuitively. The coast is a border zone between the own and strange, the past and the future; but it is also a memory site harbouring hope as well as despair, both for an individual and the whole nation. Thus, in all three works the motif can also be associated with a loss of personal and national identity, a theme varied by each author according to his own artistic means. Those variations underline the inevitable polyphony of recollection, which is the underlying mechanism of transmedial cultural memory.

Maarja Ojamaa (1983), MA, University of Tartu, Department of Semiotics, doctoral student, [email protected]

713

Maarja Ojamaa.indd 713 04.09.13 16:54 RAAMATUID

LAHJENDAMATA LUTHER

Martin Luther. Valitud tööd. Koos- ei ole Lutheri lõhna enam kuigivõrd tanud Urmas Petti. Tõlkinud Anne leida. Poole aastatuhandega on läbitud Burghardt, Meelis Friedenthal, pikk tee, meil ja mujal ja teistel. Ei ole Marju Lepajõe, Urmas Petti. Tartu: siis ime, et alguse intentsioonid on üp- Ilmamaa, 2012. 838 lk. ris ununenud resp. aegunud. Tagantjärele võib näha, et ei renes- Kui süsteem on välja kujunenud ning sanss ega klassitsism taastanud antii- toimib tõhusalt – ja teiseneb vaid ta- ki, vaid matkiti paleusi vastavalt oma sapisi –, ei ole traditsioonis püsimiseks kujutlusele. Ja humanistide palav soov tingimata tarviline algallikate uurimi- puhastada köögiladina keel ja asen- ne. Keskajal ei vajanud külapreester dada see Cicero kõrgstiili nõudmisega piiblit. hävitas ladina keele kui kõigi Euroopa Sada aastat tagasi, 1913. aastal, haritlaste lingua franca. enne Esimese ilmasõja algust, kui lute- Lahjendamata Lutheri lugejat val- ri usu kirik oli Herrenkirche, kasutasid dab veene, et XVI sajandi maailmapilti Eesti- ja Liivimaa pastorid, ka need, kes ei saa elustada. Kristlus kui religioonist olid kohalike hulgast võrsunud, oma- väljumise religioon läks protestantluses vaheliseks suhtlemiseks saksa keelt. teisele ringile. Võib vaielda, kas radi- Ja nad olid gümnaasiumis omandanud kaalne algse ja „puhta” ristiusu taasta- korralikult ladina keele, nii et võisid mise katse lükkas ajaloo käigus toimu- vanas eas lustaias patseerides skandee- nud (väär)-arenguid kõrvaldades natu- rida peast Horatiuse värsse. Lugesid kene edasi või hoopis kiirendas kristluse Lutherit originaalis, muidugi kui ikka marginaliseerumist ühiskonnas. lugesid. Maakeeles trükiti ainult „Väi- Igal juhul annab Urmas Petti koos- kest katekismust”, mis pidi leerilastel tatud Martin Lutheri „Valitud tööd” sõna-sõnalt peas olema. nüüdiseestlasele võimaluse heita põgus Tollal ei muretsetud luterliku identi- pilk usu-uuendaja töötuppa. Väga õpet- teedi pärast, mis oli siinmail läbi aega- lik on ka tema järelsõna Lutheri elu- de üpris erinevaid vorme võtnud. Kord käigust ja valimikus esitatud kirjutiste oli valitsenud ortodoksne, siis pietist- taustast (lk 803–831). lik, siis ratsionalistlik ja seejärel kon- Lutheri töövõime ja kirjapandu maht fessionaalne luterlus. Suundumused on meeletu. Tema teoste allikakriiti- nagistasid muidugi positsiooni pärast, line väljaanne, nn Weimarer Ausgabe nagu praegu liberaalne ja konservatiiv- (D. Martin Luthers Werke. Kritische ne leer, aga see ei takistanud pidamast Gesamtausgabe), mis hakkas ilmuma just iseennast traditsioonilise luterluse 1883 (uus trükk 2003), koosneb neljast kandjaks. Selge erinevus õigeusklikega seeriast: kirjutised (60 köidet 75 osas), ühelt ja sektantidega teiselt poolt. kirjavahetus (18 kd), piiblitõlked saksa Kui oikumeenilisel XXI sajandil keelde (12 kd 15 osas) ja lauakõned (6 kummarduda allikate kohale, ad fontes, kd), lisaks üle kümne köite igasuguseid võib avastada, et uueaegses luterluses sisuregistreid.

714 1

RAAMATUID 8.9/13.indd 714 04.09.13 16:55 Kõiki ei jõua keegi läbi töötada, pea- ei ole võetud, kuid ta on poleemikas legi pole kõigel sama kaalu. Tegemist on paavstlusega brutaalne isegi siis, kui üsna heterogeense toodanguga. Luther väidab end tagasi hoidvat: „Muust ma ise möönab oma kogutud ladinakeelsete ei räägi – muidu sa lämbud selle kloaagi kirjatööde eessõnas: „...minu raamatud väljaheidete raske haisu kätte” (lk 182), – nii nagu tegemist vajavate toimetuste ja nõustub, et „Rahvasuu ütleb tõtt: igasuguse korrata käik selle kaasa tõi, Tean seda sama kindlalt, kui on sitaga isegi peale sundis – on toores ja korras- pista rinda – olgu võidumees mina või tamata kaos, mida mul endalgi poleks tema, pärast sitaga koos ikka mina” (lk praegu kerge korda seada” (lk 709). 182–183). Eesti keelde tõlgitu on esinduslik Ei pääse ta kaasvõitlejad Wittenber- valik, mis annab ülevaatliku pildi nii giski: „Ma näen küll, et te oskate roh- temaatiliselt kui ka ajaliselt. Lutheri kesti rääkida usu ja armastuse õpetu- mõtlemise ja reformatsiooni enese aren- sest, mida teile jutlustatakse. See pole guloogika tõttu koondub peamine tähe- mingi ime: kui isegi poolenisti eesel lepanu 1520. aastatele. suudab liturgiat laulda, kuidas ei peaks Marju Lepajõe, Anne Burghardti, siis teie oskama õpetusest või [Püha- Meelis Friedenthali ja Urmas Petti tõl- kirja] sõnadest kõnelda või neid edasi ge on tabav ja täpne. Võiks öelda, et otse anda?” (lk 351); „Siin panete te mööda, pedantselt püüdlik – kasutab nurksulge armsad sõbrad! Sest kui te juba selle arusaadavuse jaoks lisatu eristamiseks, poolest teistest paremad kristlased ta- näiteks: „Mida iganes me usume saavat, hate olla, et te sakramenti kätega vastu seda me tõesti ka saame, ükskõik mida võtate, ja sellele lisaks mõlemal kujul, [Kiriku] teener teeb või tegemata jätab, siis olete te minu silmis kehvad kristla- [isegi kui ta] teeskleb või naljatab” (lk sed. Siis võiks ka siga kristlane olla, on 295); „Kui te seda nõu ei järgi (mille eest tal ju nii suur kärss, et ta sakramenti Jumal hoidku!), siis pean ma teid [kar- välispidiselt vastu võib võtta” (lk 374). vupidi] kokku laskma. Mina aga olen Ta õigustab oma otsesõnalisust: „Eks teie hingede, vere ja vara osas süütu, nimeta ka Paulus Võlurit [Magus] ku- seda [süüd] kannate teie ise” (lk 557). radi pojaks, täis kelmust ja kavalust, Tegemist on tol ajal tohutut mõju ning mõningaid teisi koerteks, petis- ja menukust nautinud päevapoliitilis- teks, kõrtsis aelejateks. Õrnatundeliste te pamflettidega. „Avara taeva all pole kuulajate meelest ei võiks miski sellest miski kindlam kui see, et Rooma kuuria Pauluse kõnest salvavam ega vähem on kõdunenum, katkutõbisem, põlastus- mõõdukas olla. Ja kui salvavad on veel väärsem ja jumalavallatum isegi türk- prohvetid! [---] Mille poolest on kasu- lastest. See, mis kunagi oli taevavärav, lik sool, mis ei maitsesta? Mille poolest haigutab nüüd nagu põrgusuu – ja veel mõõgatera, mis ei lõika? „Neetud olgu, selline suu, mida Jumala viha tõttu pole kes Issanda tööd teeb loiult!”” (lk 301). võimalik sulgeda – ning mille puhul ei Akadeemilisele publikatsioonile ko- jää meil viletsatel üle muud, kui püüda haselt on tõlge varustatud märkustega, selle haigutava kuristiku veerelt (nagu mõned neist väga põhjalikud. Selgitusi ma ütlesin) kasvõi veidigi rahvast taga- võinuks olla rohkemgi, näiteks tahaks si kutsuda ja päästa” (lk 303). teada, kust pärineb „pagan Terentiuse” Lutheri maksahaake („See hüüatus tsitaat: „Kõige karmim seadus tähen- lendab neil alati suust nagu süljelara- dab kõige suuremat ebaõiglust” (lk 582). kas” – lk 195, jne) on tõlkes üritatud Tõlkijate märkused ja viited on esi- edastada viisakalt. Eriti räige oli ta tatud raamatu lõpuosas (lk 721–802). lauakõnesid pidades, mida valimikku Neile lisanduvad toimetaja Katre Ligi

715

RAAMATUID 8.9/13.indd 715 04.09.13 16:55 täiendused joone all. Ta on võrrelnud Ent kuna kogumik sisaldab sadu, kül- eesti tõlget inglise omaga (lk 100, 130, lap tuhandeid piiblitsitaate ja -allusioo- 196), parandanud tõlke täpsust (lk 33, ne, püsib pidev vajadus otsustada: kas 90, 96, 106, 647), avanud terminite tä- tõlkida Lutheri enda versiooni (nt Ap hendusi (nt teksti „papistid” on joone all 17:22 lk 365 ja märkus lk 781), ladina- seletatud: „s.t. paavsti poolehoidjad”, lk keelset Vulgatat (nt Fl 2:6 problemaa- 183; „Ladina verb succendo tähistab nii- tika kohta lk 727) või võtta vaikimisi hästi süütamist (psalmis) kui ka sütita- eesti piiblis kasutusel olev sõnastus. mist, erutamist, niisiis ärevile ajamist”, Vahel põhjendatakse langetatud ot- lk 255). sust, nt Ps 91 (lk 79) märkuses: „Kuigi Tõlkijate ja toimetaja dialoogi on hu- me tsiteerime seda kirjakohta suurema vitav jälgida. Võinuks olla ka sisu puu- selguse huvides eesti piiblitõlke alu- dutavat, näiteks selle asemel et esitada sel, järgib Luther siin tegelikult ladina joone all 2Pt 2:10 eesti piiblitõlke vii- teksti, mis näiteks „lõvide ja rästikute” mast redaktsiooni ja varasemat (lk 91), asemel luges LXX järgi „maod ja basi- oleks tulnud öelda, et Luther tõlgendab liskid” (lk 729), Js 10:22 (lk 314 toime- täiesti vääralt – seda salmi ei saa mit- taja versioon, vrd lk 777). Ent enamasti te kuidagi venitada ilmalike ülemuste jäetakse märkimata, ka siis, kui piibli- põlgamise kohta käivaks, vaid kontekst tsitaat on sisuliselt ümber tehtud. Paar räägib inglitevahelisest rivaalitsemi- näidet. Lk 11:41 „Andke armuanniks, sest. mis sees on, ja vaata, siis on teile kõik Martin Luther on (ülem)saksa kir- puhas” asemel on „Andke see, mis teil jakeele looja ning seda kõigepealt oma üle on, almusteks” (lk 476). 2Kr 10:4 piiblitõlkega. Ta ei taotlenud liigset sõnastus „Meie rüütlirelvad pole ihu- sõnasõnalisust, pigem rahvakeelsust likud” (lk 545) – Pauluse ajal ei olnud ja sõnumi selgust.1 Kui XVII sajandil veel rüütleid. Ja Jk 5:16 „Õige inimese hakati piiblit tõlkima läti ja eesti keel- palve saadab palju korda, kui see kes- de, oli üheks tüliküsimuseks, kas võtta tab” (lk 546) on ka, pehmelt öeldes, pa- aluseks heebrea ja kreeka originaal või rafraas. joonduda Lutheri tõlke järgi – ortodoks- Üldiselt on piiblitsitaadid varustatud sed teoloogid nõudsid truudust Lutheri allikaviitega, ent mitte alati – tunnis- sõnastusele. tan, et ma ei suuda leida, millist evan- See dilemma kummitab ka antud geeliumi kohta Luther osundab, kui ta valimiku tõlkijaid. Kõige hullem on südametäiega kirub oma kunagisi kaas- muidugi traktaat „Et Jeesus Kristus võitlejaid: „Samas ei tohi ma ennast on sünni poolest juut” (lk 433–462), kus ka meie armsast majaisandast Jeesus Luther opereerib nagu tipptasemel sko- Kristusest paremaks pidada, kes samu- lastilise kirjaseletuse doktor (vt lk 784). ti ikka ja jälle kurdab: „Ilmaasjata olen ma tööd teinud ja minu vaev on asjata”” 1 Vt Martin Luther, „Kiri tõlkimisest ja pühaku- (lk 696). te eestpalvest”. Tõlge ja järelsõna Kristiina Ross. Teatavasti tõlkimine ja tõlgendamine – Vikerkaar 2000, nr 2–3, lk 83–96. Üks lõiguke on sujuvalt seotud. Lutheri filoloogilised sealt (lk 84): „Mina tean väga hästi, ja nemad teavad sellest vähem kui möldri lojus, kui palju oskusi, mõttekäigud lähevad üle sügavmõtteli- hoolt, tarkust ja mõistmist heal tõlkijal vaja läheb, selt filosoofilisteks. Näiteks arutlus -Ju sest nemad ei ole seda proovinud. Öeldakse: kes tee mala surma paratamatusest: „Seetõttu ääres ehitab, sellel ei ole õpetajatest puudu. Nii on on Pühakirjas väga sageli kasutusel ka minuga juhtunud. Need, kes pole kunagi osanud sõnad ’leping’, ’liit’, ’Issanda testament’, õigesti kõnelda, rääkimata siis tõlkimisest, on nüüd kõik ühtäkki minu õpetajad, ja mina pean nende millega osutati, et Jumal kunagi sureb. kõigi õpilane olema.” Kus on testament, seal peab paratama-

716

RAAMATUID 8.9/13.indd 716 04.09.13 16:55 tult järgnema testamenditegija surm nurjatud kelmid, kes saadaksid korda (Hb 10). Jumal aga tegi testamendi, jä- kõiksugu kelmusi, kui neil seda teha relikult oli Tema surm vältimatu. Ent lastaks” (lk 594). Ta poleks saanud surra, kui Ta poleks Kuigi, ega valitsejad ise pole pööblist olnud inimene. Nii et sõnas ’testament’ paremad: „Ja sa pead teadma, et tark on lühidalt hõlmatud nii Kristuse li- vürst on maailma algusest peale harul- hakssaamine kui ka surm” (lk 204). dane lind olnud, veelgi haruldasem on Luther on anarhist. Lammutaja, kes aga õiglane vürst. Üldiselt on nad suu- lükkab platsi puhtaks buldooseriga. rimad narrid või kõige hullemad kelmid „Sakramendid on leiutatud hiljem. Mul- maa peal, seepärast tuleb neist oodata le ei meeldi tegelikult üldse (kergemeel- alati kõige halvemat ja vähe head....” ne, nagu ma olen), et Dionysiost – kes ta (lk 416). ka polnud – nii oluliseks peetakse, sest Midagi ei ole teha – „maailm ja ta paistab olevat kaunis harimatu” (lk enamik inimesi ei ole kristlikud ning 280). Preestriks pühitsemine on „klee- jäävadki selliseks, isegi kui nad kõik rikute nurjatu türannia ilmikute üle”, oleksid ristitud ja neid nimetataks sest „Ühesõnaga: ordinatsioonisakra- ristirahvaks. Aga kristlasi on vähe – ment on kõige kohasem vahend kõigi nad elavad, nagu öeldakse, üksteisest halbuste püsimiseks, mis on Kirikus kaugel. Seepärast ei tule kõne allagi, siiamaani sündinud ja ikka veel sünni- et kristlik valitsusviis võiks kogu maa- vad” (lk 283). „Niisiis on selgesti näha: ilmas üldiseks saada, see pole võimalik ordinatsioon, mis just nagu sakramen- isegi mitte ühel maal või mingi suure dina selle inimliigi kleerikuteks pühit- inimhulga üle. Sest õelaid on alati pal- seb, on puhtakujuline selliste inimes- ju rohkem kui õigeid” (lk 395). Švaabi- te luul, kes Kirikust, preestriametist, maa talupoegadele resigneerunult: „Oh Sõna teenimisest ja sakramentidest teid viletsaid kristlasi! Armsad sõbrad, midagi ei mõista. Nagu sakrament, nii kristlasi ei ole nõnda palju, et nad rah- ka preestrid. Nende eksimustele ja pi- va seas hulgana koguneda saaksid. [---] medusele on raskema vangistusena Annaks Jumal, et suurem osa meist lisandunud see, et nad ennast teistest oleks head vagad paganad, kes järgivad kristlastest just nagu profaanidest jär- loomuõigust – aga kristlikust ma vai- sult eraldavad. Nad kastreerivad en- kin” (lk 541). nast nagu Kybele preestrid gallid ja võ- Neil, arvult armetult vähestel, ent tavad koormaks ülimalt silmakirjaliku tõelistel kristlastel ei ole aga vaja min- tsölibaadi” (lk 285). geid autoriteete ega kiriku pärimusega Mis jääb järele, kui kiriku autoriteet, arvestamist: „Sest seda, mida väidetak- traditsioon ja struktuur on kõrvalda- se Pühakirjale toetumata või tõenda- tud? Karmikäeline ilmalik valitsus. tud ilmutuseta, võib küll arvata, aga „Sõge pööbel on üks neetud ja nurjatu ei pea tingimata uskuma. Nimetatu on asi, ning keegi ei suuda tema üle valit- aga Thomase arvamus, kes hulbib nii- seda paremini kui türannid; ta on otse- võrd pühakirjatult ja arutult, et mulle kui kaigas, mis on seotud koera kaela paistab: ta ise ka ei tundnud ei oma fi- külge. Kui pööblit peaks olema võimalik losoofiat ega dialektikat. Sest Aristote- paremini valitseda, oleks Jumal selle les kõneleb aktsidentsidest ja subjektist üle seadnud teistsuguse korra kui seda hoopis teisiti kui Thomas. Nii et tuleb on mõõga ja türannide valitsus. Mõõk kaasa tunda mehele, kes usuasjades näitab üsna selgesti, mis laadi lap- mitte üksnes ei hakanud üle võtma sed tema all on – need pole muud kui Aristotelese arvamusi, vaid rajas te-

717

RAAMATUID 8.9/13.indd 717 04.09.13 16:55 male kõik, temast aru saamata. Täiesti olud ei too kristlaste seas kaasa mingit ebaõnnestunud ehitis täiesti ebaõnnes- erinevust. Samuti pole tõsi, nagu oleks tunud alusel! Vana Testament tühistatud, nii et sel- Seega minu poolest võetagu omaks lest ei tohi kinni pidada, või nagu tali- ükskõik kumb seisukoht. Minu silmis taks sellest kinnipidaja vääralt, nagu on üksnes võtta südametunnistuselt ekslikult arvas püha Hieronymus ja kivi, nii et keegi ei kardaks süüdistust paljud teised. Ta on „tühistatud” ai- hereesias.... Ta teadku, et tal on ilma nult selles mõttes, et tema järgimine on [oma hinge] pääsemist ohtu panemata vabatahtlik ja pole enam hädavajalik vabadus nii või teisiti kujutleda, arvata – nagu toona hinge kaotamise hirmus ja uskuda, kuna selles asjas ei ole mingit mõeldi” (lk 400). usulist paratamatust. Mina aga jätkan Teiselt poolt ei maksa imestada, et: siin oma arvamustega” (lk 194–195). „Talupoegi ei aita ka see, kui nad väida- Kuigi Luther kirikuisade pärimuse vad, et 1Ms 1,28 ning 2,15 järgi on kõik vastu kasutab relvana piiblit ja sõnas- asjad vabad ja loodud kõikide jaoks, tab selle loosungiks sola scriptura ’ai- ning et me kõik oleme ühtmoodi risti- nult pühakiri’, suhtub ta ka piiblisse tud. Sest Uues Testamendis ei kehti kriitiliselt. Katoliku kirikus oli kogu enam Mooses[e seadused], vaid seal on piiblikaanon ühtviisi püha, Luther tun- meie õpetaja Kristus, kes meid ihu ja nistas deuterokanoonilised raamatud hingega keisri ja ilmaliku seaduse alla teisejärguliseks. Nimetas neid apokrii- heidab, öeldes: „Andke keisrile keisri vadeks: „Need on niisugused raamatud, oma”” (lk 561). mis ep ole nii kalliks peetud kui Püha- „Moosese seadustega tuleb targasti kiri, mis on aga ometi head lugeda ja ümber käia” (lk 653). Luther tunnistab: millest inimene samuti võib kasu saa- „Ma tõesti vihkan lahutust sedavõrd, et da”. Kuid ka kärbitud kaanonis ei ole pean bigaamiat lahutusest paremaks, kõik võrdväärne.2 aga kas lahutus lubatud on, seda ma Nii ei ole midagi imestada, et sõja- otsustada ei julge” (lk 276–277). Vana meeste kohustest rääkides rõhutab ta: Testamendi aegu võis mehel olla kaks „Kui aga keegi tahab väita, et Vana Tes- või enam naist. „See aga ei ole meile tament on tühistatud ja ei kehti enam, sobilik ega saa me seda endi juures ka- seepärast ei tohi kristlastele selliseid sutada, sest meil tohib ühel mehel olla näiteid tuua, siis vastan ma: see ei ole vaid üks naine. Moosese Seadus ei saa nõnda. Sest püha Paulus ütleb 1 Kr meie juures igas osas kehtida, kuna 10:3j: „Nad kõik sõid sama vaimulikku me peame seadusi tehes või üle võttes rooga nagu meie, ja kõik jõid sama vai- arvestama meie eneste laadi ja loomu- mulikku jooki – kaljust, kes on Kristus.” sega, ning meie seadused ja õigus on See tähendab: neil oli seesama vaim ja korraldatud sobivalt meie, mitte Moo- usk Kristusesse, mis meilgi, ja nad olid sese maale, samuti nagu Moosese ette- samavõrd kristlased nagu meie. See- kirjutused on korraldatud tema maa ja pärast: mida nad õigesti tegid, seda olemise laadi, mitte meie rahva laadi ja teevad õigesti kõik kristlased maailma loomuse järgi” (lk 653–654). algusest lõpuni. Sest aeg ja välised asja- Teiselt poolt, liiakasuvõtmise piira- miseks pole „paremat eeskirja kui Ju- 2 Sellest on väga palju kirjutatud. Hea ülevaa- mala Seadus, mille Ta oma rahvale an- te annab Kurt Alandi artikkel „Martin Luther als dis ja millega nende üle valitses. Ta on Schriftausleger” oma raamatus „Kirchegeschichtli- ju kaugelt nii tark nagu inimese mõis- che Entwürfe” (Gütersloh: Güterloher Verlagshaus Gerd Mohn, 1960, lk 395–419). [Usuteaduste Insti- tus iganes olla saaks, ning meie ei to- tuudi raamatukogus olemas.] hiks neis asjus häbeneda juutide Seadu-

718

RAAMATUID 8.9/13.indd 718 04.09.13 16:55 se järgimist, kui see on kasulik ja hea” Luther lõpetab oma traktaadi „Ilma- (lk 526–527).3 likust valitsusest” looga Burgundia Pühakirjast tuleb võtta see, mis on hertsog Karlist. Kord püüdis üks aadlik kasulik ja hea meile. Rääkides viimse kinni tema vaenlase. Vangistatu naine võidmise sakramendi vastu, terutab tuli oma meest vabaks ostma. Aadli- Luther: „Mina aga ütlen, et kui üldse mees lubas talle mehe tagasi anda, kui kuskil on jampsitud, siis esmajoones naine temaga magab. Naine oli voorus- siinkohal. Jätan kõrvale selle, et paljud lik, ent tahtis väga oma meest aidata. kinnitavad: väga tõenäoliselt ei kuu- Ta läks ja küsis sellelt, kuidas ta peaks lu nimetatud kiri apostel Jaakobusele toimima. Mees soovis vabaks saada ja ning see ei ole apostelliku vaimu vääri- andis naisele loa. Kui nüüd aadlik oli line; kummatigi, kelle kirjutatud see ka naisega maganud, lasi ta teisel päe- poleks, on see harjumuse tõttu pälvinud val tema mehel pea maha lüüa, ja an- autoriteedi. Aga kui see kiri pärineks dis ta naisele surnuna. Naine kaebas Jaakobuselt, siis ütleksin, et apostel ei seda hertsog Karlile, kes kutsus aadli- tohi oma autoriteediga sakramenti sea- mehe ja käskis tal naisega abielluda. da, see tähendab, anda Jumala tõotust Kui pulmapäev möödas, lasi ta aadlikul koos juurdekäiva märgiga....” (lk 290). pea maha lüüa. Nii sai naisest huka- Viimane instants on südametunnis- tud aadliku vara omanik, tema au sai tus ja mõistus: „Ent neile jumalavalla- taastatud ja voorusetus õige vürstlikult tutele, kes jämeda türanniaga suruvad karistatud. meile peale omaenda [väljamõeldisi], Luther on vaimustatud: „Vaata, sel- esitan ma [oma mõtted] kindlalt ja va- list otsust poleks suutnud langetada balt, ega lase ennast häirida nende ha- ükski paavst, ükski jurist ega ükski rimatust tigedusest, kuigi ühtlasi soo- raamat, vaid see võrsus vabast mõistu- vin neile tervet meelemõistust” (lk 298). sest, mis on üle kõigi raamatute, ja nii peen, et igaüks peab seda tunnustama, ja võib leida oma südamest arusaamise, 3 Katsetest tema vastukäivaid ütlusi ühitada vt Heinrich Bornkamm, Luther und das Alte Testa- et nii on õige” (lk 432). ment. Tübingen: Mohn (Siebeck), 1948, VIII+234 lk. [Usuteaduse Instituudi raamatukogus olemas.] TOOMAS PAUL

719

RAAMATUID 8.9/13.indd 719 04.09.13 16:55 impr 8-9-2013_lõpulehekülg 04.09.13 15:51 Page 1

ÕNNITLEME!

1. VIII Tiiu Ojanurme – 75 11. VIII Piret Viires – 50 12. VIII Tiit Hennoste – 60 15. VIII Katrin Aava – 50 16. VIII Anu Ilus – 50 18. VIII Katre Ligi – 60 20. VIII Raimo Raag – 60 28. VIII Paul Laan – 85

1. IX Eevi Ross – 75 2. IX Elviira Mihhailova – 70 3. IX Sirje Rammo – 60 10. IX Jüri Viikberg – 60 23. IX Endel Vingissar – 85 27. IX Aavo Valmis – 75

kolleegiu m: toimetu s: toimetu se AADRess : Mati Erelt, Peatoimetaja, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn. Cornelius Hasselblatt, keeleteadus Tiit Hennoste, Hasso Krull, Joel sang 6449 228 http://kjak.eki.ee/ Johanna Laakso, Tegevtoimetaja http://digar.nlib.ee/digar/show?id= Kazuto Matsumura, tiina Hallik 6449 126 56205 Helle Metslang, Sirje Olesk, Kirjandusajalugu, e-pos t: [email protected] Karl Pajusalu, Peeter Päll, folkloristika Raimo Raag, Rein Raud, mall Jõgi 6449 126 Trükkida antud 4. IX 2013. Kristiina Ross, Jüri Talvet, Kirjandusteooria Trükiarv 700. Peeter Torop, Jaan Undusk, ja -kriitika Tallinna Raamatutrükikoda, Ülo Valk, Mart Velsker, Johanna Ross 6449 126 Laki 26, 12915 Tallinn. Tiit-Rein Viitso, Tehniline toimetaj a 6509 990 Märt Väljataga, Haldur Õim Reet sepp 6449 126

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 617 77 17 või aadressil www.tellimine.ee

Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America), CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library), LLBA (Linguistics & Language Behavior Abstracts. Sociological Abstracts, USA) ja Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR ( http :// digar.nlib.ee ) ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valik- bibliograafiasse „Linguistic Bibliography”. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. © Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht