i нитиБЕЕ л& KIRJANDUS SISUKORD

E. Kost. Kriitikast ja lugejast kirjaniku pilguga . 385 S. Issakov. Unustatud ajakiri 394 P. Nemvalts. Täis- ja osaalus eesti ja soome süntaksis 404 L. Tük. Nimesid Saaremaalt XVI ja XVII sajandist 413 J. Viikberg. Hans Tiismanni eluteest 419

PUBLIKATSIOONI: JA MATERJALE P. Rummo. Eduard Vilde üheksa kirja (Järg) . . 422 PÄEVATEEMADEL H. Pühvel. A. H. Tammsaare «Kogutud teosed» kirjas­ tamiseks ettevalmistamisel 431 RAAMATUTE KESKEL N. Andresen. Eneseteostus ajaloo pihtide vahel . . 433 M. Jogi. Rein Saluri kõnelused 434 E. Säärits. Monograafia silmapaistvast revolutsioom- ja kultuuritegelasest 436 P. Ariste. Kõrgkoolide rahvaluuleõpik 439 P. Alvre. L ut soome keele süntaksi alalt .... 443 RINGVAADE Ernst Nurm 80 445 R. Timak. Marju Lauristin väitles kandidaadiks . 445 H. Niinemägi. KKI noorteadlaste III konverents . 446 P. Raud. Emakeele Seltsis 447 M. Makkar. Retkelt liivlaste juurde 447 Harald Lepik [Nekroloog] 448 Kaanel: Muuga tük. tuntud E. Vilde belletristlikest mälestustest. (H. Joonuksi foto. 1975.)

Kirjastus «Perioodika». «Keel ja Kirjandus» 1976

KOLLEEGIUM: P. Ariste, V. Hallap. A. Hint, E. Jansen. O. Jogi. A. Kask, R. Kull, V. Pall, H. Peep, E. Päll, P. Rummo, E. Sõgel, A. Tamm, 0. Tedre, A. Vinkel.

TOIMETUS: O. Jogi (peatoimetaja). E. Kindlam (vastutav sekretär). A. Langemets (kirjandus­ teooria ja -kriitika osakonna toimetaja). H. Niit (kirjanduse ajaloo ja rahvaluule osakonna toime­ taja). J. Sang (keeleteaduse osakonna toimetaja), A. Mandre (toimetaja), 1. Pärnapuu (vanem- korrektor).

Toimetuse aadress: Tallinn, Sakala 3. tel. 474-28, 491-26. Laduda antud 20. V 1976. Trükkida antud 25. VI 1976. Trükiarv 3400. Staicele Paberivabriku trükipaber nr. 1. 70X108/16. Trükipoognaid 4.25+2 kriittahvlit. Tingtrükipoognaid 6.3. Arvestus- poognaid 6.98. \VB 01917 Te'limuse nr. 2829. Hans Heidemanni nim trükikoda. Tartu. Üli­ kooli 17/19. II. Tellimishind aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1 80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasu­ tused ja «Ajakirjanduslevi» osakonnad. «Кээдь я кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц Издательство «Периодика» Таллин. На эстонском языке. KEEL Л KIRJANDUS

EESTI NSV EESTI NSV TEADUSTE У" KIRJANIKE AKADEEMIA L I I D U A J А К I Rl

Nr. 7 JUULI 1976 XIX AASTAKÄIK

Kriitikast ja lugejast kirjaniku pilguga

ENDLA KOST

irjanduse retseptsiooni n.-ö. klassikalises kolmnurgas kirjanik — kriitik — lugeja on kõige enam uuritud süsteemi kolman­ dat liiget — lugejat, tema maitset, eelistusi, väärtushinnan­ guid, kusjuures seda on tehtud tavaliselt suhtepaarist lugeja K- teos lähtudes. Vähem on pööratud tähelepanu süsteemi kahele esi­ mesele liikmele, kirjanikule ja kriitikule (kriitikale) ning see on ka nähtavasti üks põhjusi, miks sellealastes uurimustes pole jõutud suurte, kogu süsteemi hõlmavate üldistusteni. Aeg ning võimalusedki on olnud selleks napid, metodoloogia suurelt osalt kujunemata, eesmärgiseade piirjooned ähmasevõitu — nõnda nagu ikka uue, mitmete teaduste pii­ rimail asuva uurimisvaldkonna puhul. Et leida pidepunkte süsteemi kirjanik — kriitik — lugeja edasiseks uurimiseks ning kirjanikust lähtudes kombata üksikute liikmete vastastikuse mõju probleemi, intervjueeris siinkirjutaja mõningaid eesti kirjanikke (kokku 13). Vestlus toimus vabas vormis, lähteks olid järgmised küsimused: — kuivõrd huvitab kirjanikku tema teoste vastuvõtt; — kui palju ta teab sellest ja mis viisil saab teada; — kuidas ta sellesse suhtub; — kas ning kuidas mõjutab teoste retseptsioon loominguprotsessi. Suulisel intervjueerimisel saadud materjalide põhjal koostati kirja­ lik kokkuvõte, mis esitati intervjueerituile tutvumiseks; pärast vajalikke korrektiive ja viimistlust kontrolliti nende arvamusi teist korda. Mater­ jali kogumine, töötlemine ning lõplik viimistlemine toimus 1. oktoob-

25 Keel ja Kirjandus nr- 7 197*3 385 rist 20. detsembrini 1974. a., järelikult võivad arvamused olla käesole­ vaks ajaks mõnesugusel määral muutunudki. Paul Kuusberg peab kirjaniku — teose -- lugeja suhteid väga olu­ liseks, kuid küllaltki raskelt uuritavaks probleemiks. Meil ostetakse palju raamatuid, ent mitte kõik, kes neid agaralt ostavad, ei ole veel niisama innukad lugejad. Mõnikord tundub, et raamatuid ostetakse ka sellepärast, et demonstreerida oma kultuuritaset, et raamatute oman­ damine kuulub juba nagu tänapäeva elulaadi hulka. Eriti hasartselt püütakse hankida raamatuid, mida on raske saada, mõnedele on nii­ suguste raamatute soetamine muutunud omamoodi prestiižiküsimuseks. Näiteks muretsesid endale suure vaevaga Wiedemanni sõnastiku nii­ sugusedki inimesed, kes ilmselt kunagi ei püüa sellesse süveneda, kel­ lele niisugust teost praktiliselt vaja ei lähe. Nii et üksnes selle järgi, kuidas raamatuid ostetakse, on raske otsustada, kuidas üht või teist teost hinnatakse. Seejuures ei tohiks unustada, et algupäraste uudis­ teoste arv on suhteliselt väike, peaaegu kõikide algupäraste proosa­ teoste esitrükid müüakse küllaltki kiiresti läbi. Ent teatava pildi lugeja- hulkade suhtumisest kirjandusse raamatute müük loomulikult annab. Näiteks kui kümme aastat tagasi uusi luuletuskogusid kaupluselettidelt õtse haarati, siis nüüd on nõudmine luuleraamatute järele mõnevõrra vähenenud, mida kinnitab omakorda ka tiraaži langus. Raamatukogudest raamatute laenutamine annab ehk pisut usuta­ vama pildi ühe või teise teose loetavuse kohta — niisama ilu ja moe pärast raamatukogudest raamatuid koju ei kanta. Kahtlemata pakuvad kirjanikule mõndagi kohtumised lugejatega kirjandusõhtutel. Mui, kõneleb Paul Kuusberg, oli kümmekond aastat tagasi väga huvitav viibida mitmel kirjandusliku kohtu istungil, kus arutati Andres Lapeteuse asja. Paraku tuleb aga kirjanduslike kohtu­ miste organiseerimiselgi ette formaalsust. Nii mõnigi kord on tundu­ nud, et kohtumine ei ole korraldatud mitte tõsisest huvist kirjanduse vastu, vaid sellepärast, et «vajalik üritus läbi viia». Kirjanikule paku­ vad väga vähe kohtumised, kus lugejatepoolsed ettekanded kujutavad endast kompilatsioone ajakirjanduses ilmunud kriitilistest artiklitest ja ülevaadetest. Võrratult väärtuslikumad on autorile niisugused kirjan­ duslikud kohtumised, kus osavõtjaid ei tarvitse olla väga arvukalt, kus aga arutlus muutub sisuliseks, kus võib tõepoolest kuulda lugejate otsekoheseid arvamusi ja seisukohavõtte. Endiste Eesti Laskurkorpuse võitlejate hinnangud kirjanik Kuusbergi sõjaainelistele romaanidele on talle kui autorile ikka palju tähendanud. Kolm sõna «Ajad ausat juttu», kui need tulevad südamest, võivad anda hoopis rohkem kui pikk «üli- tark» jutt. Väga olulised on kirjanikule olnud nende inimeste arvamused, kelle maitset ja asjatundlikkust ta usaldab. Näiteks Juhan Smuuli ja Rudolf Sirge hinnangud tähendasid talle alati palju. Mis puutub lugejate kirjadesse, siis avaldub ka neis lugejate suh­ tumine kirjandusse üldse ja konkreetsesse teosesse eraldi. Eesti lugeja üldiselt palju kirjutada ei armasta, vene lugejad on selles suhtes aktiiv­ semad. Mõne lugeja tähelepanu võib võita tegelikkusega kokkulangev situatsioon või ka tegelane ning lugeja küsib, kas ta oletus vastab tõele; naiivrealistlikul tasemel kirjandust vastuvõtvad inimesed küsivad oma kirjas näiteks: «Mis sai Andres Lapeteusest?» või: «Kas Enn Kalm jäi elama?» Üks lugeja avaldas rahulolematust selle üle, nagu oleks kirjanik kujutanud naist sõjas liiga heades värvides. Eri liigi moodus­ tavad autogrammide kogujad, niisamuti nagu kaugemal viibivad tutta­ vad inimesed, kes peavad vajalikuks kirja teel oma arvamust avaldada.

386 Kriitikat jälgib Paul Kuusberg huviga. Ilmunud kriitika kaudu näeb autor kõigepealt seda, kuidas ta teost on mõistetud, kas ta kavatsusi ja taotlusi on tabatud, kas ta on suutnud oma teost nii välja arendada, et selle mote jõuab teise, võõra inimeseni. Ühtlasi saab ta kriitika abil üht-teist teada ka selle kohta, mis tal on paremini õnnestunud ja mis vähem korda läinud. Jutt on asjatundlikust, autorit mõista püüdvast kriitikast. Eelarvamuslik, pahatahtlik, autori taotlusi mitte arvestada püüdev, konjunktuurne, nagu ka lihtsalt asjatundmatu kriitika mõjutab harva autorit selles suunas, mida niisuguse kriitika viljelejad ootavad, küll aga võib tööd segada ja häirida. Tähelepanelikult on kirjanik jälgi­ nud ka üleliidulises ajakirjanduses ja vennasvabariikides ilmunud sei­ sukohavõtte oma teoste kohta. Aadu Hint märgib, et talle on kõige olulisemaks lugeja suhtumise näitajaks kriitika, kuigi ka see võib sageli olla vastuoluline. Tema arvates -- seda mõtet on ta avaldanud ka varem — on kriitikal kir­ janiku loomingu üle otsustamisel täita kohtueesistuja osa, kaasistuja­ teks on aga aeg ja rahvas, kusjuures kõige õiglasemaks hindajaks on siiski aeg. Üldiselt respekteerib kirjanik kriitikute õigust oma arvamu­ sele, nõndasamuti kui kirjaniku õigust oma nägemisviisile ja kirjuta- mislaadile. Lähtudes oma kodusaare kaaslase mõttest «Kui teri pole, pole mõtet tühja veskit jahvatada», on kohtumised lugejatega huvita­ nud kirjanikku niivõrd, kuivõrd nende kaudu on võimalik saada mater­ jali (dokumente, suuliselt räägitud üksikasju jne.) uute teoste jaoks. Toeks on olnud lähedaste sõprade tihti sõnatu, ainult hoiakuga väljen­ datud heakskiit teose ilmumisel, mis meenutab tema varasema loo­ mingu esimeste lugejate — isa ja ema — diskreetset käitumist. Kirju on tulnud vene ja soome lugejatelt: avaldatakse tunnustust, soovitakse saada raamatut. Üldiselt on teadmine lugejaskonnast siiski põgus ning loomisprotsessi ja edasisi kavatsusi see ilmselt mõjutanud pole. Tugev ja võimas soov end kirjandusliku loomingu kaudu teostada on tekita­ nud sisemise vajaduse kirjutada, teinekord välistest asjaoludest hoo- limatagi. Kirjanikule endale avaldatud arvamustes tema loomingu kohta on äärmiselt raske vahet teha siiruse ja konventsionaalse viisakuse vahel, leiab Mats Traat. Huvitavamad on arvamused ja hinnangud, mis jõua­ vad pärale kaudselt, kusjuures mõnikord võib nn. lihtne lugeja aval­ dada palju tabavamaid mõtteid kui professionaal. Paraku jääb lugejate suhtumine ähmaseks, kuid teoste loomiseks polegi ehk vaja seda põh­ jalikult teada. Üldiselt näib, et teatav mall ja sümbol toimivad teata­ vas sotsiaalses kihis, teataval ajal, teatavas kohas ning olemasoleva kirjandusliku traditsiooni taustal. Ilmselt loomingu laadist tulenevalt on Mats Traat saanud parema kontakti maarahvaga, eriti maaharit- lastega: need inimesed oleksid nagu rohkem keset elu, nende mõtted on tõsisemad, kaalukamad, vähem formaalsed kui linnas. Eriti südamlikke kohtumisi on olnud Lõuna-Eestis. Kuid sealgi huvitutakse rohkem kir­ janiku isikusse puutuvatest pisiseikadest kui tema loomingust, kurde­ takse kohapealsete raskuste üle, soovitakse kuulda prototüüpidest vms. Kirju on tulnud vähe, need on üldiselt olnud poolehoiuavaldused: väi­ detakse, et olustikku on tabatud õigesti, tänatakse teose eest vms. Avarate, uudsete mõtete leidmine kriitikast on kirjanikule suure väärtusega, kahjuks aga on selliseid retsensioone üsna vähe. Kriitika, kus pole aru saadud teose kujundisüsteemist, taustast, sümbolitest, kus kriitiku positsioon on nõutu ja kõhklev, hävitab usu endasse. Kas üks­ kõiksusest või süvenematusest püsivad visalt kord tekkinud stereotüü­ bid, püsib ka Mats Traadi «kandilise maamehe» maine, alguse saanud

25* 387 esimese luuletuskogu mõningatest tunnusjoontest. Näib, nagu ei eel­ daks professionaalne kriitik kirjanikus professionaali, vaid suhtub temasse kui inimesse, kes ei tunne oma tööd, kusjuures mõnikord jääb mulje, et isegi kriitika lähtub rohkem autori isikust kui tema loomin­ gust, millest tulenebki möödavaatamine kirjaniku loomingu teisenemi­ sest ja arenemisest. Villem Gross ei ole just liiga optimistlik lugemise kvantiteedi ja kvaliteedi suhtes; nii mõnedki kohtumised inimestega, kellelt eeldaks avarat ja mõistvat lugemust, on valmistanud pettumuse; vabandatakse küll ajapuudusega, kuid näib, nagu puuduks lugemisharjumus. On ole­ mas üleküllastunud lugeja, kellel pikaajalisest, sageli professionaalsest lugejakogemusest on tekkinud n.-ö. lugemismürgitus, mis takistab ela­ muse teket, ning lugeja, kes ei suuda tabada nüansse; mõnikord aga võib üllatavalt sügavate huvide ja mõistmisega lugejat kohata täiesti juhuslikult ja ootamatult; selliseid leide on rohkem olnud maal. Kohtu­ mised lugejatega on toimunud mitmesugusel tasemel; esitatavad küsi­ mused on sageli stereotüüpsed, näiteks tuntakse elavat huvi selle vastu, kas tegelaste loomisel on peetud silmas prototüüpe vms. Kriitikat kui tagasiside ühte arvestatavamat võimalust loeb kirjanik suure huviga. Positiivne hinnang innustab, tõstab enesetunnet, annab kindlust edaspidiste kavatsuste realiseerimiseks, kuid ka puuduste mai- nimisse suhtub ta rahulikult, tunnetades oma küündimatust nii mõneski küsimuses. Eriti teravalt ja kauaks jäävad meelde kriitika poolt taba­ tud vead, mida ise pole märganud; vihastanud on ta aga siis, kui krii­ tik on midagi tema teoses sootuks valesti mõistnud, kui pole tabatud autori positsiooni. Kirju eesti lugejatelt on tulnud äärmiselt napilt, meelsamini kirju­ tab vene lugeja. Mitmed sellised üldiselt heatahtlikud kirjad sisaldavad ühtlasi naiivses vormis ka lugeja eetilisi kontseptsioone. Nii näiteks pahandati kirjanikuga sellepärast, et ta jättis karistuseta naispeatege­ lase romaanis «Müüa pooleliolev individuaal-elumaja». Tihti sisaldavad üsna tuumakaid ja arvestatavaid seisukohti juhuslikult kohatud tutta­ vate — mitmesuguste elualade ja elukutsete esindajate — tavaliselt napisõnalised arvamusavaldused. Kirjanikuna, kes pole kunagi tund­ nud vajadust arvestada moodi ning on veendunud lugemishuvide muut­ likkuses, ei häiri V. Grossi mõne sotsiaalse rühma vähene huvi tema raamatute vastu. Üldiselt autor kirjandusteose loomisel vastuvõtjale ei mõtle, ainult mõnikord on ta end tabanud kahtluselt, kas pole ehk mõnda nähtust või tegelast kujutanud liiga ühekülgselt, teinud talle ülekohut. Aimee Beekman ütleb, et ta ei taha olla ei ajaviitekirjanik ega eli­ taarse kirjanduse looja: ta soovib öelda maailma asjade kohta oma arvamust, kuid soovib ka, et tema mõtted jõuaksid lugejateni, sest vas­ tasel korral jääb raamat läkituseks, mida keegi pole kuulnud. Inime­ sena, kes tunneb end avalikkuse ees esinedes ebamugavalt, on tal olnud lugejatega vähe kohtumisi, küll aga vahetevahel vestlusi kitsa­ mas ringis; mingil määral annavad ettekujutuse teose vastuvõtust ka kolleegide ja tuttavate arvamused, kuigi mõnikord võib neis olla eba- siirust. Võimaluse korral on ta jälginud raamatukogudes lugejakaarte ning teoste läbimüüki kauplustes. Eestist on kirju saanud vähe; meel­ sasti kirjutavad vene lugejad — ülekaalukalt mehed — ning need kir­ jad on pikad ja põhjalikud: arutletakse analoogiliste situatsioonide ümber. Olemasoleva ähmasevõitu tagasiside põhjal on kirjanikul raske täpselt määratleda oma lugejat, küll aga püüab ta teosest teosesse tei­ senedes laiendada oma lugejaskonda.

388 Mitmetele eesti ning vene kriitikutele on Aimee Beekman tänulik põneva ja sügava kriitika eest, eriti kui see on avanud tema loomingut mõnest uuest vaatepunktist. Diletantlik kriitika häirib, loomingus põhi­ liselt negatiivseid kvaliteete leidev kriitika on aga olnud omamoodi karastuseks ja kasvatanud trotsi. Teose loomisel tunneb Aimee Beekman end täiesti vabana; sisse­ elamine oma tegelastesse ja nende probleemidesse ei lase mõelda luge­ jale; kuid nagu juba eespool öeldud, huvitab oma loomingu retsept­ sioon kirjanikku väga. Jüri Üdile on eriti olulised värsiread, mille tagamaid on täiesti või­ matu defineerida ka poeetilisest loogikast lähtudes. On ilmutuslikke lauseid, mille ainuvajalikkuses autor ci kahtle ega saagi kahelda, kuigi nad ei ole nn. idee, mõtte või stiili teenistuses (triviaalses tähenduses). Õn rida õnnestunud, selgepiirilisi, kujundlikke värsse, mida autor aga ei eelista üksikutele metafüüsilise mõjuga lausetele oma luules. Kõige vääramaks hoiakuks peab Jüri Üdi sihipärast soovi kas meeldida või mitte meeldida (auditooriumile, lugejale), kuigi ei ole garantiid, et see nii ei paista. Laiadele hulkadele suupäraste, kergelt seeditavate meelituste ütlemine on seesama mis elitaarselt, snooblikult kapseldu­ mine. Halba ja vaenulikku tuleb Jüri Üdi arvates täielikult ignoreerida. Suhtumine kontaktisse retsipientidega on keeruline: ühelt poolt on loomingu vastuvõttu huvitav ja vajalikki teada, sest endale märkama­ tuks jäävat valet on võimalik kontrollida grupisidemete kaudu; teiselt poolt on tarvis kontroll unustada, et kujutlus vastuvotuprotsessist, avaldatud kiindumused ja vaated ei hakkaks tapma intuitiivset loomis- jõudu. Retseptsiooni määravad tegurid on mitmesugused, olulisim neist tundub olevat ajastu: on luuletajaid, kes sobivad oma aega, ja luuleta­ jaid, kes sobivad tulevikku, kuigi mingit minimaalsetki tähelepanu leiab viimast laadi kirjaniku looming eeldatavasti siiski ka olevikus. Kohtumistel meeldib Jüri Üdile jälgida publikut, uurida vahetut rea­ geerimist, avastada inimlikku valet ja inimlikku tõtt. Näitlejana oma teoseid interpreteerides selgib talle eneselegi sageli midagi uut nende kvaliteedis, inimestega aga aitab luule esitamine luua tihedamat kontakti. Kohtumiste publik on õige mitmekesine: for­ maalse, teeseldud huvi ja konventsionaalsete küsimuste kõrval võib sageli täheldada ujedat, varjatud tunnetamisindu. Kui läbi inertsuse, mõtteloiduse ja rutiini tekib mõne kohalolijaga tõeline kontakt, on see kirjanikule suur elamus: vahetuvad osad ning ta muutub vaadeldavast ise vaatlejaks. Mida avatum, siiram on kirjanik kohtumistel, seda roh­ kem on selliseid kontaktivõimalusi. Saadud kirjadest peab ta kõige huvitavamaks noorte neidude poolt kirjutatud pihtimustekste. Kriitikas on mainitud, et Jüri Üdil on oma «käekiri». Sisuliselt tähendab see stabiilsust, stagnatsiooni, suremist. Arengu mittenäge­ mine, eriti kui sellega kaasneb olulistest asjadest möödarääkimine, vähendab kriitika autoriteeti ja muudab selle vastu ükskõikseks. Kirjutab Jüri Üdi vahetult, spontaanselt. Kontaktid retsipientidega loomisimpulsse vähemalt teadlikult mõjutanud ei ole, isegi vastupidi: mida selgem on teadasaamine, seda vähem tuleb mõttesse arvesta­ mine. Valminud luuletusi püüab kirjanik hiljem lugeda n.-ö. oma teise mina — interpreteerija, retsipiendi — tasandil. Kuid parandusi teha ei taha, sest luule kirjutamise hetk on kordumatu ning tema kordumatuse võlu häviks ratsionaalselt kaalutletud paranduste läbi mingil määral paratamatult. Enn Vetemaa kahtleb kirjandusele omistatavas mõjus; tõelisest mõjust saame ehk rääkida ainult siis, kui teose sisu vastab mingile 389 erilisele ühiskondlikule situatsioonile ning sellest tingitud meeleolule. Teose laadist oleneb, missugune lugejate grupp võtab seda vastu sooje­ malt, missugune jahedamalt. Enn Vetemaa ise on suhteliselt hea kon­ takti saanud intelligentsiga, kõige ükskõiksemaks on jäänud keskeas väikekodanlane; mõned probleemid näidendis «Õhtusöök viiele» — joo­ mine, palgaküsimus — on huvitanud aga õige mitmesuguseid ring­ kondi. Kohtumiste tase on mõnigi kord üsna madal — eriti häirivad kohtumised n.-ö. «linnukese pärast» — ja korraldus ebaotstarbekohane; sageli jaab kirjaniku hooleks kogu õhtu sisustamine. Küsimused on tihti šabloonsed: esmajärjekorras tuntakse huvi kirjaniku isiku, teises järjekorras tema loomingu vastu. «Kirjandusliku tee algus?», «Teie lemmikautorid?», «Teie lemmiklill?» (!) — need on mõned näited tüü­ pilisemate küsimuste hulgast. Tagasiside kirjade näol on samuti üsna ühekülgne, sest näib, nagu kirjutaks teatav kategooria inimesi: ühelt poolt pensionärid, pahanda­ tud teosest või mõnest seigast, teiselt poolt noored naiivsed neiud huvist autori isiku vastu. Mõistvamad ja südamlikumad, kuid kahjuks siiski mitte sügavamad on vene lugejate kirjad: neis räägitakse sageli oma muredest, soovitakse, et kirjanik annaks jõudu ja julgust vms. Kriitika pakub huvi siis, kui ta avastab midagi uut, analüüsib teost mingist erilisest aspektist. Keskpärane, kiitev arvustus ei anna tavali­ selt autorile midagi, hoopiski tulutoovam on tähelepanu juhtimine möö- dalaskmistele ja vajakajäämistele, kui neid on suudetud tundlikult ja täpselt märgata. Viimastel aastatel kipub kriitikas kummitama stereo­ tüübi tekkimise oht: kõik on nagu liiga täpselt paigale pandud, loo­ mingut vaadeldakse nagu stagnatsioonis, mitte arengus viibivat näh­ tust. Nõnda siis on lugejate suhtumine üldiselt ähmane, paljuski eba­ selge, sest ka tuttavate arvamused jäävad liiga kitsa ringi piiridesse ning neid ei saa alati tõena võtta. Ühelt poolt on sellest kahju, teiselt poolt tekib küsimus, kas lugejate suhtumise liiga täpne teadmine ei mõjuta kirjanikku kas või alateadlikult vastutulelikkusele, selle taga­ järjel aga ei arene ka lugeja. Praegu pole Enn Vetemaa teose loomisel lugejat oluliselt arvestanud, ja kui, siis ehk mõelnud sellele, et teos oleks arusaadav. Jaan Rannap suhtub üsnagi skeptiliselt võimalusse saada praeguse põgusa tagasiside tingimustes ammendavat ettekujutust retsipiendi suhtumisest. Kohtumised lugejatega on sageli paraadlikud üritused. Ilmne on huvi suundumine eeskätt autori isikule, alles teises järjekor­ ras tema loomingule, kusjuures sellegi vähese huvi taga on pahatihti tunda mitte niivõrd noorte enese siirast tahet, kuivõrd õpetaja juhtivat kätt. Mis noori raamatus tegelikult huvitab, jääb suurel määral var­ jatuks. Kohtumiselt kohtumisele korduvad küsimused: «Millal hakkasite kirjutama?», «Mitu raamatut on teil ilmunud?», «Kas tegelikkuses on olnud niisuguseid sündmusi?» vms. Samuti ei ole autorile andnud midagi olulist kirjad — neid on vähe, saatjateks põhiliselt pensionä­ rid, teose «Viimane Valgesulg» puhul ka looduskaitse-entusiastid — ega enamiku tuttavate sageli formaalsed otseütlemised. Tuge on Jaan Rannap saanud kaudsest informatsioonist, teiste inimeste poolt kuul- dud-nähtud-kogetud soojast suhtumisest, vahetutest, spontaansetest arvamustest tema loomingu kohta. Kriitika osa autori edasiarenemisel peab Jaan Rannap vägagi olu­ liseks, seda muidugi juhul, kui kriitika tabab midagi olemuslikku midagi, millest kirjanik on ise mööda vaadanud. Vähe usaldust ära­ tab kriitika, kus pole suudetud hinnangut argumenteerida. 390 Mõningal määral on Jaan Rannap jälginud ka oma teoste ostutem- pot. Üldiselt on ta seisukohal, et raamatu loetavus sõltub tihti juhus­ likest asjaoludest (lastekirjanduses küllaltki suurel määral isegi kaane­ kujundusest, oma osa on raamatukogutöötajatel). Nii näiteks veetis Jaan Rannap Tšuktši rahvusringkonnas mõne õhtu kohalikus raamatu­ kogus ning hämmastus väga, nähes, mida tšuktši lugeja oli valinud raamatukogus leiduvaist eesti autorite teostest. Nagu selgus laenu­ taja jutust, määras valiku see, missugused raamatud olid asetatud sil­ matorkavamale kohale. Nooremale koolieale kirjutades arvestab kirjanik eriti lugeja tead­ miste taset, üldiselt ta aga lugejale ei mõtle, kuigi sügavamatel tasan­ ditel asuvate ideede jõudmisest noorteni on autor siiralt huvitatud. Arvo Valton suhtub lugejaskonnasse kui äärmiselt diferentseeritud nähtusse, kus kirjanduse vastuvõtt, sõltudes haridusest, kirjandusli­ kust kultuurist ja lugeja kogemusest, on tingitud nii sotsiaalselt kui ka individuaalselt. Et tema enese looming kuulub suurel määral ting­ likke kunstivahendeid kasutava kirjanduse valdkonda, siis on tulnud kokku puutuda nn. arusaadavusprobleemiga. Kui kirjanik kirjutab, on loomulik, et ta teab ja annab enesele aru, mida ta kirjutab. Loomu­ likult eeldab ta, et ka lugeja kõigest aru saab; et mitte täpselt samuti kui autor, on paratamatu, sest tähenduste vahetumine eri inimeste teadvuses toimub ka kõige igapäevasema vestluse puhul. Kui keegi väidab, et ta ei saa kirjapandust aru, siis tuleb teha etteheiteid küll väitjale enesele, eelkõige selle eest, et ta ei püüagi aru saada, sest vae­ valt ilmuks läbi paljude toimetajate, retsenseerijate ja kirjastajate teos, mida ei ole võimalik mõista. Nähtavasti juba koolis omandatud piira­ tud arusaamine kirjanduse väljendusvahenditest, harjumus, mõtlemise konservatiivsus ja inertsus takistavad avaramat mõistmist; on kum­ maline, et mõnikord koguni uhkustatakse sellega, et ei saada aru, ning oma suutmatuses antakse hinnang teosele, millesse ei viitsitud süve­ neda. .. Sunnitud, konventsionaalsete kohtumiste kõrval on olnud ka siiraid kohtumisi ja toredaid jutuajamisi ning sellistelt kohtumistelt toob kir­ janik kaasa mitte niivõrd praktilist kasu, kuivõrd rahulduse erksa rea­ geeringu üle. Kirju on tulnud vähe, põhiliselt on need olnud mitte­ arvestatavad. Kui varasema kriitika puhul vois mõni mõte suunata ning mõjutada edasisi loomingulisi kavatsusi ja nende teostamist, siis aja jooksul on saanud valitsevaks suhtumine kriitikasse kui teise ini­ mese vabasse loomingusse, kus kriitikul on lubatud teosest lähtudes avaldada oma mõtteid, sellele erilist tähtsust omistamata, kas interpre­ tatsioon tundub autorile õige voi mitte. Kui kriitik mõtleb huvitavalt, on tal õigus rääkida teosest mööda, vaevalt see kellelegi kahju teeb. Teost luues kujutleb Arvo Valton selle vastuvõtjana inimest, kes tunneb ja mõtleb samuti nagu tema ise. Eno Raud arvab kirjanduse vastuvõtu olevat mingil määral_ müsti­ lise, seletamatute ja segaste kriteeriumidega nähtuse. Kirjanik ei suuda ette näha, kuidas tema teos vastu võetakse. Kui ta näiteks kohtumisel lastega esitab oma loomingut, jälgib ta ühtlasi huviga noorte retsipien- tide reageerimist, mis on tihtipeale hoopis vastupidine oodatule: naer­ dakse seal, kus poleks nagu põhjust naerda, autori arvates huumorit sisaldavaid lehekülgi kuulates ollakse tõsised. «Kuidas tulite mõttele kirjutada («Sipsik» vm.)?», «Kuidas tulite mõttele hakata kirjani­ kuks?», «Lemmikraamat lapsepõlves?», «Lemmikaine koolis?» — selli­ sed on tüüpilisemad, üsna standardsed küsimused kohtumistel; mõni­ kord esitavad erksamad ja vastuvõtlikumad — eriti Louna-Eestis on 391 olnud selliseid kohtumisi — ka küsimusi, mille kaudu saab teha järel­ dusi laste huvide kohta. Kirju on tulnud väga vähe. Kriitika pole Eno Rauda ei eriliselt suunanud ega ka pidurdanud. Mõtlemine teoste vastuvõtule pole nende loomist vähemalt otseselt mõjutanud. Ellen Niit on kindel, et kuigi retseptsiooni osatähtsust loomisprot­ sessis on raske kindlaks määrata, mõjutab see loomingut siiski, isegi ehk vastu tahtmist. Nõnda võib ka kriitika mõjuda nii innustavalt kui ka pärssivalt, tarviliku, asjatundliku kriitika kõrval on kirjanikule kõige vähem meeldinud, teda isegi lausa seganud kriitika, kus kipu­ takse jagama nõuandeid ja soovitusi, kusjuures kriitik lähtub omaenda arusaamistest ja maailmanägemisest. Lastega kohtumised on kujunenud sageli väga südamlikuks ja kon­ takt heaks; viimasele aitab kaasa oma teksti esitamine, kusjuures huvi­ tav on jälgida laste reageerimist. Üldiselt on maakoolides ja maaraa- matukogudes vastuvõtt soojem ning erksam kui linnas. Jaan Kross peab kõige kaalukamaks eeskätt lähedaste tuttavate, väga mitmesuguste huvidega ning kirjanduslikult haritud inimeste arvamusi oma loomingu kohta. Niisugustel hindajatel on kõik autori mõistmiseks vajalikud eeldused ning ühtlasi kõrvalseisja ülevaatlik pilk. Nende arvamuste tegelik mõju loomisprotsessile on aga küllalt kaudne ja tabamatu. Pigem võiks kogu tagasiside puhul rääkida selle vajalikkusest loomingulise meeleolu loomiseks ja eneseusu säilitami­ seks. See kehtib paljuski ka teatrimaiguliste kirjanduslike kohtumiste kohta. Meeldivad on olnud kohtumised siis, kui sinna on tulnud asjast tõsiselt huvitatud lugejad, kellega on võimalik koos arutleda teose probleemide üle, kes juhivad tähelepanu detailidele, mis vajaksid kor­ rektiive, vms. Samuti on kirjadest huvitavad eeskätt need, kus juhi­ takse tähelepanu faktidele, mida kirjutaja arvates ehk oleks võimalik edaspidises loomingus kasutada. Kahjuks sisaldavad paljud kirjad naiivsust; iga uut kirja avades tekib ebamäärane kartus lugeda lisaks endistele jälle uusi. Eri liigi moodustavad autogrammisoove sisaldavad kirjad. Mida kõrgem on kriitika tase, seda rohkem ta suudab olla kirjani­ kule kasuks, paratamatult aga tuleb ka kriitikasse suhtuda kriitiliselt, sest kriitika ajalugu näitab veenvalt ränkade eksimuste võimalusi teose hindamisel. Lugeja, kellele kirjutab Jaan Kross, on — seda mõtet on ta ka kir­ jasõnas väljendanud — tema tunde- ja mõttelaadile lähedane, on tema enda projektsioon, ning ta püüab kirjutada nõnda, et tema sõnum jõuaks sellise lugeja juurde. Mati Unt pole sihikindlalt jälginud oma teoste retseptsiooni, kuid mingi spontaanselt kujunev tagasiside on siiski olemas, mis võimaldab milgi määral kontrollida kirjaniku enese arvamust ühel hetkel õnnestu­ nuna, teisel hetkel ebaõnnestununa näivast teosest. Eeskätt arvestab ta umbes_ kümmekonnast võrdlemisi erinevate vaadete ja elukutsetega, kuid kirjandusele lähedal seisvast inimesest koosneva grupi, oma kaua­ aegsete tuttavate arvamusi. Talle pole tähtis mitte niivõrd mõistjate arv, kuivõrd mõistmise fakt ise, olgu mõistjaid siis sada või sada mil­ jonit inimest. Kohtumiste kasutegurit näeb M. Unt põhiliselt emotsionaalselt sti­ muleerivas toimes, mis tekib südamlike kohtumiste puhul; viimaseid on olnud sagedamini koolides ja kaugemates maanurkades. Eesti lugeja 392 kirjutab vähe ning põhiliselt siis, kui miski teda ärritab. Vene lugeja kirjad seevastu sisaldavad tunnustust, sageli on need romantilist laadi, eriti kui kirjutavad noored neiud. Kriitika on peale mõnede väheste erandite valmistanud kirjanikule pettumust: küsimus pole niivõrd teo­ sele antavas hinnangus, kuivõrd kujundisüsteemi vääriti mõistmises, teose valesti tõlgendamises üleüldse; mõnikord on tavaline lugeja interpreteerinud teost huvitavamalt kui kriitik. Mati linti on nimetatud noorte kirjanikuks, noorte rahutuse kajastajaks, kuid see arvamus on stereotüübiks muutunud (milgi määral kujundab inimene ka iseendale stereotüübi). Hoiak on visa püsima, kuigi kirjanikku huvitavad probleemid on muutunud hoopis teistsuguseks. Täiesti põhjendamatu ja isegi absurdne tundub nimetus «noorkirjanik», mida kasutatakse peale tema veel õige mitme samasse sugupõlve kuuluva kirjaniku kohta. Retseptsiooni mõju loomisprotsessile on raske määratleda; kirjaniku arvates mõjutavad tema loomingut maailmakirjanduse eeskujud ja kol­ leegide looming rohkem kui lugejate arvamused. Eespool öeldu põhjal võib väita, et kirjanikud tunnevad huvi oma loomingu retseptsiooni vastu ning mingi, ehkki sageli küll ähmane ettekujutus sellest saadakse kriitika, tuttavate arvamuste, teoste läbi­ müügi, raamatukogudes loetava, mitmesuguste juhuslikult kuuldud otseste või kaudsete hinnangute, lugejatega kohtumiste ja nende kir­ jade kaudu. Kontaktid nn. laiade lugejasringidega on ootuspäraselt põgusad ning annavad vaid kaudset, piiratud, katkendlikku, paljuski ebamääraseks jäävat, mõnikord ehk koguni ekslikku informatsiooni teoste retseptsiooni kohta. Selle otsest mõju loomisprotsessile on raske kindlaks teha, eeskätt aga tundub ta mõjuvat kirjaniku psüühikale: soe, mõistev suhtumine ergutab meeleolu, enesetunnet, annab julgust ja usku uuteks töödeks, kuna negatiivne suhtumine, eriti kui see tundub ülekohtune, võib töötahet pikemaks või lühemaks ajaks pärssida, vahel aga tekitada ka trotsi ja sundida end pingutama. Kirjaniku ja lugeja vastastikuse kontakti ning vastastikuse mõju sõlmküsimuseks näib olevat kirjaniku isiku ja tema loo­ mingu vahekord lugeja vaatenurgast. Küllaltki suur hulk lugejaid ei suhtu teosesse kui kunstisse, vaid kui elu vahetusse, otsejoonelisse peegeldusse, millessegi, mis seisab väljaspool kirjaniku isikut. Autori kontseptsioone, elunägemist, maailmasuhtumist, varjatud, sügavamat osa temast pole harjutud teosest leidma ega suudetagi leida, küll aga huvitutakse kirjaniku elust, tahetakse teada prototüüpe jne. Kirjandus­ väline muutub tähtsamaks kui kirjandus ise. Kontaktid niisugusel tase­ mel aga ei rikasta eriliselt ei kirjanikku ega lugejat. Sellise nähtuse juured ulatuvad ajas kaugele ning on sügavad. Avaram suhtumine juurdub visalt. Näib, et meie kirjandusteadusel, kirjandusõpetuse^ ja kogu kirjanduslikul avalikkusel on lugeja arendamiseks teha veel oige palju. Kriitikalt oodatakse objektiivsust, laiahaardelisust, sügavust, kirjaniku kavatsuse, tema kujundisüsteemi mõistmist, teose adek­ vaatset tõlgendust, loomingu arengujoonte, tema teisenemise ja muutu­ mise märkamist, kriitilist suhtumist kujunenud stereotüüpidesse. Need ootused pole igas suhtes täitunud. Et kriitikute arvamusi pole kogu­ tud, ei ole ka võimalik kirjanike rahulolematust kriitikaga sügavamalt analüüsida. Küll aga näib, et kuigi aeg on suhtumisi lihvinud, muut­ nud kirjaniku ja kriitiku teineteise suhtes lojaalsemaks kui varasema­ tel sajanditel, on ka tänapäeval nende suhetes paljugi sellist, mis võiks pakkuda nii kirjandusteoreetilist kui ka kirjanduspsühholoogilist huvi.

393 Unustatud ajakiri

SERGEI ISSAKOV

gaühele, kes on lähemalt huvi tundnud eesti ajakirjandusloo vastu, on silma torganud iseäralik tühik: esimene eesti ajakiri ilmus 1766. aastal, järgmine aga tuli alles pärast enam kui sada .aastat kestnud vaheaega («Meelejahutaja» 1878. a.). Ajakirjan- Idusloolased on korduvalt teinud katset seda tühikut kuidagi täita: aja­ kirjade aseaineks on soovitatud selliseid väljaandeid nagu «Leiwakor- wikenne» (1847—1849), F. R. Kreutzwaldi «Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on» (1848—1849), J. V. Jannseni «Sannumetoja» (1848— 1860), F. N. Russowi «Tallinna koddaniko ramat omma söbbradele male» (1854—1857) jt.1 Kuid ükski neist väljaandeis! ei sobi ajakirja mõiste alla: tegemist on pigem kogumike või almanahhidega. Samal ajal aga ei ole uurijad ja isegi bibliograafid2 esimesel pilgul raskesti seletatava juhuslikkuse tõttu tähele pannud üht perioodilist väljaannet, mida tuleb vähimagi kahtluseta pidada ajakirjaks. See ilmus 1856.—1867. a. Riias ja kandis pealkirja «Jumala kartuse kool». Tegemist on küll usulise, nimelt õigeusu ajakirjaga, kuid tuleb arves­ tada, et 1850,—1860-ndail aastail vaimulik kirjandus alles hakkas liit­ ja n.-ö. populaarteaduslikust kirjandusest eralduma, kusjuures kogu trükiproduktsioon moodustas lugeja teadvuses peaaegu diferentseeri­ matu terviku. Seepärast on ka ajakirja «Jumala kartuse kool» vaatlus eesti ajakirjandusloo seisukohalt vajalik. Asjaolu, et tähendatud ajakiri on meie kirjandus- ja ajakirjandus- loolastele tundmatuks jäänud, võib seletada üksnes sellega, et XIX sajandi õigeusuline kirjavara on veel täiesti läbi uurimata. Teda on puudulikult bibliografeeritud, paljusid raamatuid meie raamatukogu­ des ei leidu, neid on arvatavasti kadumagi läinud.3 Selle kõrval aga on näit. vennastekoguduste kirjandust väga põhjalikult uuritud. Vähene tähelepanu õigeusulise kirjanduse vastu aga on vaevalt põhjendatav, liiatigi kui tal ei puudunud lugejad ja selle kirjavara hulgas avaldati küllaltki väärtuslikke teoseid hilisantiigist ning keskajast. Pealegi mängis õigeusu kirik Baltimaade ajaloos XIX sajandi keskpaiku võrd­ lemisi keerulist rolli, mis ei olnud sugugi alati reaktsiooniline.

1 Ajakirja «Jumala kartuse kool» asutamine oli tingitud eesti talu­ poegade massilisest siirdumisest vene õigeusku 1840-ndail aastail.4

1 Vt. H. Helm, Lühike eesti ajakirjanduse ajalugu. Tartu, 1936, lk. 19-24; J. Peegel, Eesti ajakirjanduse algus (1766—1857). Tallinn, 1966, lk. 82—138. 2 Vt. R. An tik, Eesti ajakirjandus 1766—1930. Tartu, 1932. 3 Piirdutagu vaid ühe näitega. Meie raamatukogudes on säilinud ainult 1874. a. õigeusu kalender («Oige usu Eesti-rahva Kalender 1874 aasta peäle»), Arhiividoku- mentidest on teada, et see kalender (koostanud J. Lindenberg) ilmus ka 1870 1871 ja 1872. a. (Läti NSV RAKA, F 7416, nim. 1, s.-ü. 42, 1. 2), aga pole võimatu, et teis­ telgi aastatel. Kõnesolev väljaanne äratab huvi juba sellegi poolest, et just seal ilmu­ sid esimesed teada olevad tõlked XIX saj. vene klassikast (I. Krõlov, A. Koltsov N. Gogoli «Tarass Bulba»). 4 Vt. selle kohta: H. Kruus, Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, 1930. 394 Vaatamata kõigile takistustele, mida mõisnikud, pastorid ja kohalikud saksa võimud energiliselt tegid, läks sel kümnendil Lõuna-Eestis õige- usku ligi 17% talupoegi. Rahvahulkade feodalismivastane võitlus leidis tol ajal väljendust usuvahetusliikumises. Õigeusu vaimulike ees seisis raske ülesanne tugevdada Balti kuber­ mangudes õigeusu positsioone, hoida ususiirdlasi õigeusu kiriku rüpes ja pühendada neid uue usu tõdedesse. Selleks ehitasid kohalikud kiriku- võimud uusi kirikuid, asutasid õigeusu koole, lasksid tõlkida eesti ja läti keelde õigeusu raamatuid, koolitasid välja eesti ja läti keelt oska­ vaid vaimulikke (sel otstarbel asutati Riiga vaimulik kool, mis peat­ selt, 1851. a., muudeti vaimulikuks seminariks) jne. Tarvitusele võetud abinõude hulka kuulus ka vastava eesti- ja lätikeelse ajakirja asuta­ mine, mille kaudu kavatseti ususiirdlastele lähemalt tutvustada õigeusku. Juba 1847.—1848. a. väljendas Riia piiskop Filaret mõtet, et ajakiri, milles ilmuksid lühikesed üldarusaadavad usulise sisuga artiklid, tooks rohkem kasu kui raamatute ja brošüüride trükkimine. Kuid Filareti kavatsus põrkas otsekohe terve hulga takistuste vastu (nende hulgas ka inimeste puudumine, kes oleksid osanud ajakirja artikleid vene keelest eesti ja läti keelde tõlkida). Pealegi paigutati piiskop juba 1848. a. ümber Harkovisse.5 Filareti järglane piiskop (1850. aastast ülempiiskop) Platon, kes tegutses õigeusu levitamiseks Balti kubermangudes väga aktiivselt, toetas ajakirja asutamise ideed. 1851. a. septembris pöördus ta selles küsimuses sinodi6 ülemprokuröri poole taotlusega asutada Riia vaimu­ liku seminari juurde ajakiri, milles avaldataks vene ja välismaa vaimu­ likust kirjandusest tõlgitud, samuti kavatsetava väljaande kaastööliste endi kirjutatud õpetlikke artikleid kõlbluse, ajaloo ja dogmaatika teemadel.7 28. märtsil 1852 andis sinod ukaasi (nr. 23) Riia vaimuliku semi­ nari juures ajakirja «Jumala kartuse kool» asutamise kohta. Ajakiri pidi olema eesti- ja lätikeelne, kusjuures tekstid tuli avaldada paralleel­ selt ka vene keeles (arvatavasti peamiselt selleks, et tsensuuril oleks kergem uue väljaande järele valvata). Kuid ajakirjal lubati trükkida ainult usulise, kõlbelise ja ajaloolise sisuga artikleid vene vaimulikest väljaannetest. Sealjuures aga nõuti ikkagi, et kõik artiklid lastaks Peterburi vaimulikus tsensuurikomitees läbi vaadata. «Jumala kartuse kool» pidi ilmuma üks kord veerandaastas. Toimetajaks määrati Riia vaimuliku seminari rektor ja abitoimetajaks sama seminari inspektor, kuna kaastöölisteks pidid olema seminari õppejõud ja kohalikud vaimu­ likud, kel rohkem haridust; nemad pidid ajakirja jaoks ka artikleid tõlkima.8 Sinod määras 18. juunil ja 26. augustil 1852 ajakirja välja­ andmiseks 1028 rubla.9 Ajakirja vene-eesti- ja vene-lätikeelseid variante

5 [E. M. Kp ы ж а н о в с к и й,] Остзейский вопрос и православие. 5. a. et /., lk. 53, 115. 6 Sinod oli õigeusu kiriku kõrgeim juhtiv organ (asutatud 1721. a. Peeter 1 käsul), mis asus riigi kontrolli all. See kontroll oli sinodi ülemprokuröri kaes, kelle määras ametisse keiser. 7 А. Князев, Псковская и Рижская епархия под управлением преосвящен­ ного Платона (Городецкого). S. a. et /.,1k. 61. (Äratrükk ajakirjast «Hristianskoje Tštenije» 1878, nr. 1/2). Vrd.: Историко-статнстичеокое описание церквей и приходов Рижской епархии. Вып. II, ч. I. Рига, 1894, lk. 141. 8 Vaatamata pikaajalistele otsingutele ei ole ei arhiividest ega sinodi trükivälja- andeist korda läinud ajakirja «Jumala kartuse kool» asutamise otsust leida. Kuid selle sisu on hilisemate arhiividokumentide najal küllaltki hästi taastatav (vt. eriti NSVL RAKA, F 775, nim. 1, 1864. a., s.-ü. 88, 1. 2 — 2 p.). 9 NSVL RAKA, F 802, nim. 6, s.-ü, 15 077, 1. 1 — 2 p. 395 lubati trükkida 1000 eksemplari, üksiknumbri hinnaks määrati 50 kop hõbedas.10 Ajakirja tegijad eesotsas toimetajaga, Riia seminari rektori Pave- hga asusid tööle ja juba 1852. a. juulis anti esimesed kümme artik­ lit Peterburi vaimulikule tsensuurikomiteele läbi vaadata. Kuid kohe kerkis uue väljaande ette mitmeid raskusi. Peamiselt olid need tingitud tsensuurist. Peterburi vaimulikul tsensuurikomiteel ei olnud läbivaatamiseks saadetud artiklite üle otsustamisega ruttu. Ta venitas sellega nii kaua, et asi läks lausa anekdootlikuks. 1852. a. juulis saadetud artiklid tagastati toimetusele veel võrdlemisi kiiresti — 1853. a. aprillis.12 Kuid 93 artiklist, mis toimetus oli tsensuurikomi­ teele saatnud 1854. a. aprillis ja mais, tagastati 65 alles 1856. a. oktoob­ ris, ülejäänud aga, vaatamata seminari juhtkonna ja ülempiiskop Pla­ toni enda korduvatele palvetele ning kaebustele, alles 1858. aastal, kus­ juures 12 artiklit veel äragi keelati.13 Üldse olid Peterburi vaimulikud tsensorid (arhimandriidid Kirill, Joanniki ja Makari, ülempreester Mihhail Bogoslovski jt.) «Jumala kar­ tuse kooli» jaoks mõeldud artiklite vastu äärmiselt karmid. Koik need artiklid olid vene vaimulikes väljaandeis küll varem avaldatud ja seega vaimuliku tsensuuri poolt läbi vaadatud, kuid ikkagi keelasid Peterburi usuvalvurid nende trükkimise uues ajakirjas ära, põhjenda­ des oma teguviisi enamasti sellega, et «Jumala kartuse kooli» lugejaiks on eesti ja läti talupojad, kes ei suuda kõigist õigeusu dogmadest täie­ likult aru saada. «Needsinased viimased on oma kõrguse poolest ras­ kesti arusaadavad kõigile mõistmiseks,» põhjendas arhimandriit Makari 12 artikli ärakeelamist.14 Üheksast artiklist, mis tsensuurikomiteele oli saadetud 1853. a. mais, pandi keelu alla kaks. Üks — «Viimsestpäevast ehk maailma lõpust» sellepärast, et «tal ei ole mõistetes seda selgust ja esitusviisis seda kindlapiirilisust, mis on lihtsa mõtte järgi käivale rahvale nõnda tähtsa asja mõistmiseks tarviline,» nagu kirjutas tsensor ülempreester Mihhail Bogoslovski.15 Teisest_artiklist («Kirikupühade pühitsemisest») leidis tsensor «puritaanlikku voi metodistlikku vaimu». Kõigele lisaks selgus, et Peterburi vaimulikus tsensuurikomitees pol­ nud kedagi, kes oleks osanud lugeda ajakirja lätikeelset teksti.16 See­ pärast tegi ülempiiskop Platon 22. mail 1853 ettepaneku, et eesti- ja lätikeelsed tekstid lastaks tsenseerida kohalikus tsensuuris.17 Sinod nõustus selle ettepanekuga (14. juulil 1853), kuid tingimusel, et seda ei tehtaks varem, kui Peterburi vaimulik tsensuur on nende artiklite vene­ keelsed originaalid heaks kiitnud.18 Siitpeale vaatas venekeel­ sed tekstid läbi Peterburi vaimulik tsensuurikomitee — endiselt suure venitamisega —, kuna läti- ja eestikeelseid tekste tsenseerisid

10 NSVL RAKA, F 802, nim. 6, s.-ü. 15 077, 1. 10 — 10 p. 11 Ilmaliku nimega Prokop Nilovitš Dobrohhotov (surn. 1900), oli 1851 — 1855 Riia vaimuliku seminari rektor, hiljem Pihkva ja Porhovi piiskop. Uuris õigeusu levikut Baltimaadel (vt. Кое-что из прежних занятий псковского и порховского епископа Павла. Псков, 1872). 12 NSVL RAKA, F 807, nim. 2, s.-ü. 1205, 1. 1 — 12. 13 NSVL RAKA, F 807, nim. 2, s.-ü. 1217, 1. 1—3 p.; s.-ü. 1257, 1. 30—32: s-ü 1285, 1. 14—15 p. 14 NSVL RAKA, F 807, nim. 2, s.-ü. 1285, 1 15 p 15 NSVL RAKA, F 807, nim. 2, s.-ü. 1217, 1. 5. 16 Eestikeelset teksti tsenseeris Peterburi vaimuliku seminari eesti ja soome keele õpetaja Foma Friman, kellele pärast N. Mühlbergi surma tehti eritasu eest ülesandeks õigeusu kirikukirjandust eesti keelde tõlkida (NSVL RAKA, F 802, nim. 7, s.-ü. 20 788, I. 9 p.). F. Friman kontrollis artikleid väga kiiresti ega takistanud nende trükkimist. 17 NSVL RAKA, F 796, nim. 134, s.-ü. 991, 1 1—2 18 NSVL RAKA, F 796, nim. 134, s.-ü. 991, 1. 3 p. 396 Riias selleks määratud kindralkuberneri ametnikud Schmidt ja Kru- senstiern (hiljem Schmidt üksinda).19 Üsna varsti aga pidi ülem- piiskop Platon seda lahendust kibedasti kahetsema, sest eesti- ja läti­ keelsete tekstide kontroll oli läinud luterlaste ja sakslaste kätte. Kuid oli juba hilja. Raskusi tekitas ka vene vaimulikust kirjandusest uue ajakirja jaoks materjali leidmine. Vene vaimulikus kirjanduses peaaegu polnudki alamrahva jaoks mõeldud väljaandeid, kus lihtsal, talupojale arusaa­ daval kujul oleks selgitatud õigeusu põhitõdesid, sest vene pärisorine talurahvas oli verivaene ja peaaegu kirjaoskamatu. «Tõsine» vene õige­ usu kirjasõna, kus enamasti käsitleti keerulisi ristiusu dogmaatika ja kirikuajaloo küsimusi, eesti ja läti talupoegade jaoks aga ei sobinud. Samuti polnud kerge korraldada venekeelsete artiklite tõlkimist eesti ja läti keelde. Kohalike vaimulike hulgas olid absoluutses enamuses venelased, kes ei tundnud hästi siinseid keeli, vähestel eesti ja läti rah­ vusest vaimulikel polnud aga suuremat haridust, tõlkimiskogemusi ega kirjatöö annet. Selle tõttu olid esimesed artiklid äärmiselt halvasti tõlgitud, nagu ka paljud hilisemad. Kõigile takistustele vaatamata hakkas ajakiri «Jumala kartuse kool» viimaks 1856. aastal kahes variandis (eesti-vene ja läti-vene) ilmuma. Kuid peagi selgus uus häda: ajakiri ei tahtnud levida. Nagu ülempiis-' kop Platon sinodile ette kandis, polnud ajakirja eesti-vene variandi 1000 eksemplarist, mis esimesel ilmumisaastal trükiti, 1857. a. lõpuks müüdud rohkem kui 130 eks., teisest aastakäigust aga mitte ühtegi. Platon oli praostidelt selle kahetsusväärse nähtuse kohta aru pärinud ja nende seletustest nähtus vähemalt kolm põhjust: 1) ajakirja trükki­ mine koos venekeelse tekstiga, «sest talupojad arvavad, et nad vene­ keelse teksti eest ilmaaegu peavad raha maksma»; 2) ajakirja hiline­ mine Peterburi tsensuuri tõttu, kus artikleid liiga aeglaselt läbi vaada­ takse; 3) ajakirja kõrge hind, mille tõttu ta on kehvadele talupoega­ dele kättesaamatu.20 Praostid aga olid vaikinud võib-olla kõige tähtsa­ mast põhjusest, miks ajakiri ei levinud (kuid ehk ei tahtnud seda mai­ nida ülempiiskop Platon ise), nimelt tema sisust, mis oli igav, eba­ huvitav, jäi lugejate vajadustest kaugele. Takistavate asjaolude kõrvaldamiseks ja ajakirja leviku suurenda­ miseks tegi Platon 15. nov. 1857 (nr. 679) sinodile ettepaneku 1) hakata 1858. aastast ajakirja «Jumala kartuse kool» avaldama eraldi kolmes — vene, eesti ja läti keeles; 2) lubada ajakirja venekeelset varianti tsenseerida ülempiiskopil endal, artikleid Peterburi vaimulikku tsensuuri saatmata; 3) alandada üksiknumbri hinda 30 kopikale.21 25. juunil 1858 võttis sinod selle ettepaneku vastu.22 Kuid Platon ei jäänudki sinodi ametlikku otsust ootama, vaid tegi juba varem korral­ duse, et ajakirja hakataks trükkima kolmes variandis, igaüht 600 eksemplari. Koik see aga ei muutnud olukorda paremaks: ikkagi ei tahtnud aja­ kiri levida, iseäranis vene- ja lätikeelne. 1860. aastal andis Platon kasu, et kõik seisvad ajakirjaeksemplarid tuleb ära osta Riia (Balti) piiskop­ konna õigeusu koolide tarvis, kasutades nendele koolidele määratud summasid. Kuid sellega ei suudetud olukorda muidugi päästa. See­ järel, 1860. ja 1861. a., palus Platon sinodilt ja sinodi ülemprokurörilt luba anda «Jumala kartuse kooli» välja ainult eesti ja läti keeles, seal­ juures läti varianti mitte 600, vaid ainult 400 eksemplari. Sinod võttis

19 NSVL RAKA, F 796, nim. 141, s.-ü. 1489, 1. 2 — 2 p. 20 NSVL RAKA, F 796, nim. 138, s.-ü. 2145, 1. 1 — 1 p. я NSVL RAKA, F 796, nim. 138, s.-ü. 2145, 1. 2. 22 NSVL RAKA, F 802, nim. 7, s.-ü. 21 817, 1. 1—2. 397 need ettepanekud 20. dets. 1861. ja 17. jaan. 1862. a. vastu. Ka seekord tegi Platon juba enne sinodi vastavat otsust — need otsused jäid alati üpris hiljaks -- Riia vaimuliku seminari juhtkonnale korralduse anda alates 1861. aastast ajakirja välja ainult eesti (600 eks.) ja läti (400 eks.) keeles.23 Kuid seejärel tekkis taas raskusi tsensuuriga. Nüüd olid need küll hoopis teist laadi kui varem: luteri ja õigeusu kiriku vahel tekkinud ägeda võitluse tõttu hakkas K. Schmidt, kes Baltimaade kindralkuber­ neri juures «Jumala kartuse kooli» eesti ja läti variante tsenseeris, neid artikleid ära keelama, milles tema meelest riivati luteri kiriku huvisid. 1860. a. aprillis ei lubanud ta trükkida artiklit «Kuidas luteri usku arst õigeusu omaks võttis», mis oli tõlgitud vene vaimulikust aja­ kirjast «Strannik». Keelu sanktsioneeris kindralkuberner A. Suvorov, kes soosis baltisakslasi. Ülempiiskop Platon katsus tsensori otsust kindralkuberneri ees vaidlustada, kuid tagajärjetult: A. Suvorov vastas 7. mail 1860 (nr. 852) Platonile, et «tähendatud artikkel oleks võinud tema veendumust mööda ja kohalikke olukordi arvesse võttes anda põh­ just ülearusteks juttudeks ning arvamusteks, ja seepärast pidas ta selle trükkimist ebasobivaks».24 Tsensor ei lubanud avaldada ka üht vene vaimulikust ajakirjast võetud duhhobooretsite-vastast25 artiklit, sest duhhobooretsite õpetusel olevat palju ühist luterlusega.26 Neil asjaoludel pöördus ülempiiskop Platon 10. juunil 1860 (nr. 420) sinodi poole palvega vabastada «Jumala kartuse kool» kohalike luterlastest ametnike kontrolli alt ja anda ajakirja tsenseerimine täie­ likult tema kätte, kui aga seda millegipärast teha ei saa, siis hakata ajakirja välja andma Peterburis, kus teda tsenseeriksid Peterburi vai­ mulikus akadeemias õppivad eestlased ja lätlased.27 Sinod ei_ rutanud Platoni ettepanekut läbi vaatama. Alles 7. ap­ rillil 1864 võttis ta selle arutlusele, toetas Riia peapiiskopi ettepanekut ajakiri kohaliku ilmaliku tsensuuri alt vabastada ja pöördus ses küsi­ muses ülemprokuröri kaudu siseminister P. Valujevi poole.28 Kuid vii­ mane, kes samuti hoidis baltisakslaste poole, lükkas sinodi ettepaneku tagasi (kiri sinodi ülemprokurörile 22. VI 1864, nr. 296), leides, et «ainuüksi õigeusu ajakirja äravõtmine Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kind­ ralkuberneri kompetentsist võib anda põhjust pahatahtlikeks juttudeks ja moonutatud arvamusteks kohaliku kõrgema võimu tegevuse kohta õigeusu küsimuses üldse».29 Ülempiiskop Platon ja sinod katsusid edaspidi veel mitmelgi korral ajakirja kohalike võimude tsensuurist vabastada,30 kuid ei saavuta­ nud mingit tulemust. Baltimaade kindralkuberner ja siseminister olid arvamisel, et «tähendatud perioodiline väljaanne peaks ka edaspidi kuuluma ilmaliku tsensuuri alla, seda enam et seesinane abinõu jääb

2:1 NSVL RAKA, F 796, nim. 138, s.-ü. 2145, 1. 8—10; F 802, nim. 6, s.-ü. 15 077 1. 23—24 p., 31—32. 24 NSVL RAKA, F 796, nim. 141, s.-ü. 1489, 1. 4 p. 25 Duhhobooretsite (duhhobooride) usulahk, mis tekkis XVIII saj. teisel poolel, eitas mitmeid õigeusu dogmasid ja kogu kombetalitust. Riigivõimud kiusasid neid jul­ malt taga, 1841.—1845. a. asustati duhhobooretsid sunniviisil ümber Taga-Kaukaasiasse. 26 [E. M. Kp ы ж а но век и й,] Остзейский вопрос и православие, lk. 117: H. А. Л e й с м а н, Судьба православия в Лифляндии с 40-х до 80-х годов XIX столетия. Рига, 1908, lk. 86. 27 NSVL RAKA, F 796, nim. 141, s.-ü. 1489, 1. 2—5 p 28 NSVL RAKA, F 775, nim. 1, 1864. a., s.-ü. 88, 1. 1—7 p- F 796 nim 141 s.-ü. 1489, 1. 6—21. 29 NSVL RAKA. F 775, nim. 1, 1864. a., s.-ü. 88, 1. 8. 30 NSVL RAKA, F 776, nim. 3, s.-ü. 179, 1. 1—21; F 796, nim. 141 s-ü 1489 1. 22—47. 398 ainukeseks viisiks, et selle väljaande üle praegustel asjaoludel häda­ tarvilikku järelevalvet pidada, kui temas peaks ilmuma artikleid, mida on sobimatu üldse trükkida või iseäranis talupoegade hulgas lugeda».31 Asjaolu, et õigeusu ajakirja tsenseerib luterlane Schmidt, ei jäänud vene ajakirjanduse eest varjule ning tekitas liberaalide ja slavofiilide leeris suurt pahameelt. J. Samarin ironiseeris ajalehes «Moskva», et Schmidt, «pani prillid ninale, vaatas läbi õigeusu ülempiiskopi poolt heakskiidetud käsikirja ja tegi oma otsuse selle kohta, «ob der Rus- sische Pop auch wirklich streng orthodox schreibt und ob er unsern Localverhältnissen nicht etwa zu nähe tritt»».32

2 Missugune siis see unustatud ajakiri ise oli? Millest ta kirjutas? Kes olid tema tegijad? Nagu eespool juba selgus, ilmus ajakiri üks kord veerandaastas Riia vaimuliku seminari väljaandel (nagu lugeda tiitlistki: «Jumala kar­ tuse kool, mis Rija linna Vaimuliku Seminariumis välja antakse»), teda trükiti 1856. a. Mülleri, 1857.—1858. a. Hartungi ja 1859.—1867. a. Ernst Platese trükikojas (kõik Riias). Ajakiri oli väikest kausta: 1856.—1857. a. (välja arvatud esimene number) 14X21 cm, edaspidi 11,5X18 cm, kuna üksikjuhtudel formaat pisut kõigub. Tavaliselt sisaldas ta 44—48 lk., s. o. kolm trükipoognat (1856.—1857. a., kui artikleid avaldati paralleelselt vene keeles, vastavalt poole suurem). Artiklite arv võis numbriti olla erinev, kahest kuni kolmeteistküm­ neni (1859. a. lihavõttenumber). Mahultki olid kirjutised väga mit­ mesugused: üheleheküljelistest juttudest kuni pikkade artikliteni, mis ulatusid läbi kuue numbri33. Ajakirja põhiülesanne oli tutvustada eesti ja läti ususiirdlastele õigeusu põhitõdesid, kasvatada neid õigeusu moraali vaimus. Ühtlasi pidi ajakiri pakkuma kohalikele vaimulikele materjali jutluste jaoks ja üldse selleks, et eesti ja läti talurahva hulgas misjonitööd teha. Oma põhisuunitluselt oli ajakiri muidugi õpetlik, didaktiline. Seda võib välja lugeda tema pealkirjastki, samuti motost, mis ilmus igas numbris: «Jumala kartus saadab kõige asjadele kasu ja temal on sellesinatse ja tuleva elu tõutus (1 Tim. r. 4 p. 8 sai.).» Selle eesmärgi teenistuses oli suurem osa kirjutisi, mis sinodi 1852. aasta ukaasi järgi võisid olla kõlbelis-vaimuliku ja ajaloolise sisuga. Ajakiri avaldas ka dog­ maatikat puudutavaid artikleid (ehkki dogmaatika käsitlused puhtal kujul siia ei pidanud kuuluma), kuid neiski leidub didaktilisi jooni, nõuandeid usklikele, kusjuures ühtlasi suhteliselt rahvapärasel kujul tutvustatakse õigeusu dogmaatika algeid. Sedasama võib ütelda aja­ loolastegi artiklite kohta, mida ajakirjas leidub küll üsna vähe.34 Esimese grupi «Jumala kartuse koolis» ilmunud kirjutistest moodus-

31 NSVL RAKA, F 776, nim. 3, s.-ü. 179, 1. 5. 32 «Москва» 12. lil 1867, nr. 57. Artikkel avaldatud juhtkirjana ja anonüümselt; J Samarini autorsuse kohta vt. Ю. Ф. Самара н, Сочинения. Т. IX. Москва, 1898, Ik. 441. , 33 Näiteks artikkel «Püha elu pääw ehk kostmine se küsimise peäle: kuidas wõin ma puhaste elada?» (ajakirjast «Pravoslavnõi Sobessednik»), mis ilmus 1861, nr. 1, 3—4, ja 1862, nr. 1—3. Tõlkijaid on olnud mitu, seepärast on pealkirjagi tõlgitud mitut moodi. 34 Näiteks: Wanna aia kirriku ristiinnimeste heldusse ja armastusse teod. «Ju­ mala kartuse kool» 1859, nr. 2, lk. 31—38. (Numbreid on nimetatud «ramatuteks», siin ja edaspidi kasutame tavapärast nimetust; samuti jääb ajakirjale viitamisel pealkiri kordamata. Toim.) 399 tavadki õigeusu aluste selgitused: luterlusest täiesti erinev pühakukul- tus,35 pühapiltide kummardamine, mida protestandid samuti eitavad,36 kujutlused pühast vaimust, taevast, hauatagusest elust, tõelisest kiri­ kust jms. Teiseks sisaldab ajakiri artikleid, mis tutvustavad ja selgitavad õigeusu jumalateenistust ning kiriklikke kombetalitusi.37 Siia kuuluvad ka palvete ja kirikulaulude tekstid38, mis tihti on samuti ära seletatud. Rohkesti kõneldakse õigeusu pühadest (lihavõtteist, nelipühadest, jõulu­ dest jne.) ja vastavaist kommetest ning tavadest. Üldisema iseloomuga on pühakirja, pigem küll piibli üksikute koh­ tade ja väljendite selgitused. Luterlikus usukirjanduses on säärased selgitused teatavasti väga levinud. «Jumala kartuse kooli» väljaandjad aga pidasid teatavate piibliepisoodide tõlgendamist õigeusu vaimus omakorda üpris tähtsaks. Kõige rohkem avaldati «Jumala kartuse koolis» artikleid ja jutukesi, mis rõhutatult didaktilises vaimus selgitasid kristlikku moraali selle oigeusulisel kujul, seda, kuidas ristiinimesel tuleb end ülal pidada mit­ mesugustel elualadel. Vastavate kirjutiste hulgas, mida oli väga arvu­ kalt, leidub artikleid selle kohta, et peab olema alandliku meelega, et jumalateenistus ja usuliste raamatute lugemine toob kasu, samuti kui­ das hoiduda patust, kuidas pühitseda kirikupühi jne. Kuid neis ei selgitata ainult ristiusu üldisi tõdesid. Väga paljud vastavad artiklid puudutavad ka praktilise moraali küsimusi perekonna- ja igapäevaelu vallast: laste kasvatamist39, mehe ja naise suhteid ning kristlikke abikaasakohustusi40, ämma ja minia vahekorda41, joomise ja ebausu kahjulikkust42, varastamist, koduloomadega mõistlikku ümber­ käimist, isegi teretamist43. Mõistagi on need artiklid vaimult reaktsioonilised, manitsevad vae­ seid, et ärgu nad rikastele vastu hakaku, vaid pangu kõik lootused jumalale. Siiski ei tarvitse arvata, et kõik «Jumala kartuse koolis» aval­ datu oleks reaktsiooniline. Ajakiri seisis hariduse (mis pidi küli olema peamiselt kiriklik) ja kirjaoskuse levitamise eest.44 Mõnes artiklis mõis-

35 Näit.: Pühha innimeste ärraselletaminne (1859, nr. 3, lk. 18—22); Mitmesugu- sist nimedest, mis kirik Jumala meelepäraliste inimestele annab (1865, nr. 1, lk. 28— 48; suur «üldistav» artikkel, milles klassifitseeritakse pühakud «liikideks»: prohvetid, apostlid, imeteu-tegijad, vagad, kannatajad, vaitolejad, sambnikud, rumalad, s. o. юродивые, koopnikud ehk kinniolejad, neitsid — «need mehed, kes kunagi naesterah- vast ei tundvad» — jt.). 36 Näit.: Mis assi on se Ikona? (1858, nr. 2, lk. 32—35). 37 Näit.: Seadmiste ärraselletaminne, mis pühha ristmesse jures on (1857, nr. 1, lk. 21—35); Mõnned Kirriko tallitused Kristusse {Ülestõusmisse pühhal ja sure nelja kümne päwa paastu ajal (1858, nr. 1, lk. 11—27). 38 Näit.: Kolm laulo suurel Redil (1859, nr. 2, lk. 17—20); Karton Risti üllestöst- misse pühhal (1859, nr. 3, lk. 29—37); Esimene kanon. Issanda taevase minemise pühal (1860, nr. 2, lk. 18—24); Esimene kanon. Kolmainuse pühal (1860, nr. 2, lk. 24—29); Teine kanon. Kolmainuse pühal (1860, nr. 2, lk. 30—36); Akahvist meie kõige pühama valitsejale, Jumala Emale ja ikkaoleja Neitsi Marjale (1861, nr. 4, lk. 27—39). 39 Näit.: Ristirahva laste kasvatamisest (1862, nr. 3, lk. 3—7); Vaimulik laste kasvatamine kodu elus (1865, nr. 2, lk. 3—11). 40 Siia kuulub väga palju artikleid, näit.: Risti rahwa abbi kasa kohhus (1857, nr. 2, lk. 65—81); Pühha Johhannesse se Kuldsu sanna abbikasade teine teise wasto ollemissest (1857, nr. 3, lk. 23—39); Õppetus abbiellusse astujattele (1858, nr 4 lk. 33—35) jt. 41 Paar sõnu minijattest ja ämmadest (1864, nr. 4, lk. 3—15). 42 Vasiliuse se Suure jutlus joodikute vasto (1860, nr. 2, lk. 3—17); Mõni sõna nöidmisest ja püidmisest salaasju ette ära teada (1863, nr. 3, lk. 25—46). 43 Näit.: Vargusest (1864, nr. 3, lk. 14—36); Armulisest ümberkäimisest töö-ela- jatega (1865, nr. 4, lk. 8—20); Terretamised (1859, nr. 2, lk. 45—46). ^4 Näit.: Kirjatundmist õpida ei ole ialgi ilja. ühe talupoja jut (1866 nr 1 lk. 16—32.)

400 Tahvel XXV

,Mi -':. t. \1' TSÄ-^J ..'•:,'

Eduard Vilde elu ja loominguga seotud paiku

ülal: Karjaküla mõisa härrastemaja (1963). All: Mahtra mõisa rehe varemed (1975). H. joonuksi fotod. Tahvel XXVI

Eduard Vilde mälestussamba avamiselt Rakvere rajoonis E. Vilde nim. kolhoosis kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul 1965. a. märtsis. Paremal: Mäles­ tussamba avamiskõne pidas Erni Krusten. All: Juuresviibijaid pidulikul sündmusel, millest võt­ tis osa ka kirjaniku lesk Linda Vilde (keskel, istub), tema kõr­ val Aadu Hint. (H. Joonaksi fotod.) teti hukka nn. tehingabielud, millisel puhul vanemad sugugi ei hooli­ nud noorte tunnetest.45 Väidetakse, et haiguse korral tuleb siiski arsti­ abi kasutada, mitte aga passiivselt jumala peale loota.46 Ühes artiklis ülistatakse talurahvast kui kõige kasulikumat ühiskonnaklassi, autor kirjutab talupoegade eluviisidest, nende tarkusest. Seda tehakse küll üsna ettevaatlikult, esitades tsitaate kuulsalt IV sajandi kirikuisalt Johannes Kuldsuult, kes oli õigeusu kirikus vankumatuid autoriteete.47 Seesugune ootamatu demokratismielement «Jumala kartuse koolis» oli tingitud õigeusu erilisest positsioonist Baltimaadel: suurem osa usu- siirdlasi olid kõige vaesemad talupojad, õigeusu vastu võitlesid aga mõisnikud, pastorid ja kohalikud võimud. Ajakirjas leidub veel mitmeid väljaastumisi vaesema rahva ja alamate seisuste kaitseks. Mida võiks veel ütelda ajakirjas ilmunud kirjutiste kohta? Kes olid nende autorid? Kust olid nad võetud?48 Esiotsa oli suurem osa artikleid ajakirjas n.-ö. teoreetilise ilmega: neis tutvustati võrdlemisi abstraktsel, üldisel ja isegi kohmakal kujul (väga palju oli viiteid pühakirjale ja autoriteetsete kirikuisade töö­ dele, niihästi vajalikke kui ka ebavajalikke) õigeusu tõdesid. Need artiklid olid võetud enamasti Kiievi vaimulikust ajakirjast «Voskresnoje Tštenije»,49 samuti Peterburi vaimuliku akadeemia juures ilmuvast aja­ kirjast «Hristianskoje Tštenije». Väga sageli avaldati vana aja kuul­ said usumehi, eeskätt Johannes Kuldsuud (temalt on õnnestunud kind­ laks teha vähemalt 20 tööd), üksikuil juhtumeil ka Milaano Ambro- siust (IV saj.), Augustinust (IV—V saj.), Basileios Suurt (IV saj.), Nazianzose Gregoriost (IV saj.), Nyssa Gregoriost (IV saj.), Konstan­ tinoopoli ülempiiskoppi Proklost (V saj.) jt. Need tööd jäid aja­ kirja põhilise lugejaskonna — eesti ja läti talupoegade elulistest vaja­ dustest väga kaugele, polnud neile enamasti arusaadavad ega suutnud äratada huvi: selle asemel et rahvalikus vormis tutvustada õigeusu aluseid ja moraalikujutelmi, kubisesid paljud artiklid abstraktseist dog- maatilisist arutlusist ja olid liiatigi keeruliselt, segaselt kirjutatud. Neis kasutatud näited olid eestlaste ja lätlaste igapäevaelust samuti väga kaugel. Kui sellele kõigele lisada halb, mõnel juhtumil päris oskamatu tõlge, siis saab mõistetavaks, miks ajakirjal esiotsa polnud mingit menu ja miks ta nii vähe levis. Ajakirja keelt peaks vaatlema eraldi, kuid selleks oleks vaja kompe­ tentsemat autorit. Siinkohal mainitagu üksnes harukordset segadust kirjaviisis: algul kasutas ajakiri vana kirjaviisi, 1860. aastast mindi üle uuele kirjaviisile, 1861. a. neljandast numbrist võeti taas tarvitusele vana kirjaviis, 1862. a. lõpust aga jälle uus (kusjuures toimetus tihti-

45 Pulmast ja mõni sõna sest asjast (1866, nr. 3, lk. 17—33). 46 Kui sa aige oled, kas on pat abi otsida? (1866, nr. 3, lk. 33—40). 47 Pühha Johannesse Kuldsu juttustamine sest tallo rahwa ellust (1859, nr. 3, lk. 7—10). — Johannes Kuldsuu (Johannes Chrysostomos, sünd. 344. ja 354. a. vahel, surn. 407. a.) oli Konstantinoopoli patriarh, hiilgav kõnemees, paljude jutluste ja usuliste teoste autor. Maksva korra hävitamist nõudmata paljastas ta väga teravalt kõrgemate klasside pahesid, nõudis tavaliste inimeste austamist, vaeste eest hoolitse­ mist jne. 48 Meenutatagu veel kord, et (kuni 1866. aastani) trükiti ajakirjas ainult tõlkeid vene vaimulikest väljaannetest. Isegi Riia ülempiiskopi Platoni enda jutluse avalda­ mine «Jumala kartuse koolis» (Jutlus, mis se Ria ja Mito linna üllem piiskop Platon Ria linnas pühha Peetri- ja Pauli Pea Kirrikus on piddanud 1861, nr. 4, lk. 16— 26) oli võimalik alles pärast ilmumist vene vaimulikus ajakirjas «Duhhovnaja Bes- setla». 49 Siinkirjutaja on leidnud «Jumala kartuse koolist» 70 kirjutist, mis on tõlgitud ajakirjast «Voskresnoje Tštenije». 1857. a. on kõik palad (peale ühe) võetud sellest ajakirjast. 26 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1976 401 peale eelistas mingit uue ja vana kirjaviisi segu).50 Võimalik, et peale muu oli selle põhjuseks toimetuse koosseisu muutlikkus (siinkohal pole mõeldud toimetajat — seminari rektorit —, kelle käes oli n.-ö. üldjuh­ timine, sest eesti keelt ta ei osanud, vaid neid, kes ajakirja eestikeelset varianti tegelikult ette valmistasid), samuti toimetuse vähene vastutus­ tunne või kogemuste puudumine: tekst on tihtipeale halvasti redigeeri­ tud, numbrite kujunduses puudub järjekindlus, üks ja sama artikkel kannab järgnemise (ja osade kaupa tõlkimise) korral eri numbreis eri­ nevaid pealkirju jne. On täiesti loomulik, et ajakiri varsti langes kohalike õigeusu kiriku­ meeste terava kriitika alla. Pikka aega see küll trükis ilmuda ei saa­ nud. Alles 1863. aastal avaldas keegi kohalik vaimulik seni avamata varjunime Lifljandets (= Liivimaalane) all ajakirjas «Duhhovnaja besseda» kriitilisi märkusi «Jumala kartuse kooli» aadressil. Kõigepealt tegi ta Baltimaade külakoolide kohta kirjutatud artiklis («Duhhovnaja Besseda» 1863, nr. 5 ja 8) märkuse, et ajakirjas avaldatakse halbu tõlkeid vene keelest, mis ei vasta täielikult kohalike lugejate vajadus­ tele ja ^arusaamisele, seejärel aga avaldas «Jumala kartuse kooli» kohta põhjaliku kriitilise artikli.51 Märkinud, et ajakirja keel on viima­ sel ajal paranenud, võttis autor kriitika alla artiklite valiku, kus olid ülekaalus vanad kirikuisade tööd. «Kuid tekib küsimus: mis otstar­ bel näiteks on tõlgitud Basileios Suure kõne «Joomisest»? Mis ühist on vana aja kõrgemal seltskonnaklassil, kelle tõelist palet näitab Basi­ leios Suur, tema peenes joomises kellegi Liivimaa talupoja, eestlase voi lätlase lihtlabase joomisega? Püha Basileios Suur ometi ei oleks hakanud samal viisil Liivimaa talupoegi joomises süüdistama, nagu ta süüdistab oma kaasaegsete peent joomist,» ütleb kriitik põhjendatult, lisades, et seda tööd poleks olnud mõtet tõlkida ka kõnekunsti väärtuste pärast, sest talupojad ei^ oska neid hinnata.52 Artikli autor soovitab, et toimetus loobuks põhimõttest avaldada ainult tõlkeid ja tooks ajakirja lehekülgedele «elavaid, kaasaegseid, puhtkohalikke, päriselanike mõis­ tusele ja südamele arusaadavaid sõnu ja mõtteid». Paraku ei tohtinud toimetus seda teha, sest sinodi ukaas lubas avaldada ainult tõlkeid. Aastate jooksul ajakirja sisu siiski paranes, ehkki aeglaselt. 1859.— 1860. aastast peale hakkab see muutuma pisut mitmekülgsemaks, huvi­ tavamaks ja isegi ajakohasemaks, nihkub tegelikule elule veidi lähe­ male. Kirikuisade tööde arv väheneb, dogmaatikasse puutuvate artik­ lite osa langeb, samuti käsitletakse vähem üldise moraali teemasid, ristiinimese põhivoorusi ja patte, mille kohta toodud näited olid oma aja elust ikka ütlemata kaugel. 1859.—I860, aastast hakkab ilmuma huvitavaid, tüübilt ilukirjanduslikke jutukesi vooruslike inimeste ja imede kohta.53 Need pisilood võisid tõepoolest lugeja tähelepanu köita.

_50 Vastavail muutus mitu korda ka väljaande pealkirja kirjutusviis: 1856. a. «Jumala kartusse Kool», 1857.—1859. a. «Jummala kartusse Kool», 1860. a. esimesest numbrist kuni 1861. a. 3. numbrini «Jumala kartuse Kool», 1861. a. 4. numbrist kuni 1862. a. viimase numbrini «Jummala kartuse kool», 1863. aastast lõpuni «Jumala kar­ tuse kool». 51 Л и ф л я н д e ц, Из Лифляндип. (Письмо к редактору.) «Духовная беседа» 1863, nr. 27, lk. 371—377. 32 Л и ф л я н д e ц, Из Лифляндии, lk. 372. 53 Vt.: ühhe tüttar lapse immeline terweks saminne Kristusse Walgel üllestöus- misse päewal, mis sündis Nischni-Nowgorodi linnas, 1821. aastal (1859, nr. 2, lk. 14—17); Hea kombe wäggi (1859, nr. 4, lk. 45—46); Kaupmehe Artamoni naese Klah- veri Ivanovna terveks saamine.... Kölpina külas 1856mal aastal.... (1860, nr. 1, lk. 29—37); üks aus kaupmees (1860, nr. 1, lk. 38); Tähelepanemise väärt surm (1860, nr. 3, lk. 25—26); Lunastamise hool patuste kahetsemise üle (1860, nr. 3, lk. 32—41); Usu vägi (1860, nr. 3, lk. 42—45); Preestri palve ja önistamise jõud sureja voodi ääres (1860, nr. 4, lk. 3—11) jt.

402 Moraaliteemadel avaldatud artiklid muutuvad oma laadilt praktilise­ maks, «maisemaks», nad on kirjutatud lugejale arusaadavamas vor­ mis, sisaldavad näiteid igapäevaelust ja pisikesi vahelugusid. Tõele au andes tähendatagu siiski, et ka varem oli toimetus mõnikord katsunud esitada materjali lugejale suupärasemalt, kasutades küsimuste-vastuste vormi, nagu oldi harjunud luterlikest katekismustest.54 «Jumala kartuse kooli» sisu teatav paranemine 1860-ndail aastail on tingitud sellest, et toimetus hakkas kasutama uusi allikaid, nimelt ajakirju «Duhhovnaja Besseda» ja «Strannik» (iseäranis viimast), mis olid hiljuti asutatud ja arvestasid rohkem lihtrahva arenemistaset. See paranemisprotsess polnud küll pidev: näiteks 1861. aastast võta­ vad ajakirjas uuesti mõneks ajaks maad pikad ja igavad artiklid moraali ning dogmaatika teemadel. (See oligi üks põhjusi, miks ilmus ülemal iseloomustatud kriitika.) Kuid ajakirja esimeste aastakäikude laadi tagasilangemist suudeti siiski vältida. Eriti märgatavaks saab ajakirja ilme muutumine 1863. aastast peale. Igavad artiklid dogmaatika teemadel ja abstraktsed moraali- käsitlused kaovad peaaegu täielikult. Nende asemele astuvad huvita­ vad jutustused 1860. a. asutatud ajakirjast «Dušepoleznoje Tštenije» (1863.—1864. a. annavad «Jumala kartuse koolile» tooni selle ajakirja materjalid). Need sisaldavad kaasaja elust või lähemast minevikust võetud näiteid kristlike vooruste kohta. Mitmes loos kõneldakse õige­ usu vaimulike misjonitegevusest Altai paganate seas, kusjuures tutvus­ tatakse lugejale paljusid huvitavaid üksikasju «metsikute» rahvaste elust, kommetest ja uskumustest, samaanidest jne.55 Ühtlasi ilmuvad ajakirja lehekülgedele lihtrahva meeli vähemalt niisama palju köitvad episoodid pühakute elust, mille peamiseks allikaks oli raamat «Vaga­ duse näited pühakute elust» («Примеры благочестия из жизни свя­ тых»). Muidugi leidub nendeski lugudes tingimata ristiusu didaktikat, kuid see ei prevaleeri enam, sest esikohale on nüüd tõusnud inimestest ja sündmustest jutustamine. (Järgneb)

54 Vt. näiteks: Kostmissed kotipoisi küssimiste wasto (1856, nr. 2, lk. 11—23); Haige katsminne (1856, nr 2, lk. 25—41); Seadmiste ärraselletaminne, mis pühha ristmesse jures on (1857, nr. 1, lk. 21—35) jt. 55 Preestri Vasili Verbitski päevaraamat sest, kuida ta 1858al aastal Altai maa konnas Kusnetsi hnna ümber paganid ristiusu poole pööris (1863, nr. 2, lk. 7—48); Preestri Johannese Smoljänikovi päeva raamat sest, kuida ta 1859 aastal Altai maa­ konnas Ulali linna (küla) ümber paganid risti usu poole pööris (1863, nr. 3, lk. 3— 24); Sest, mis üks ristiusu õppetaja tegi 1864-al aastal Altai maal Kusnetski maa jaus (1865, nr. 4, lk. 21—40).

26* 403 Täis- ja osaalus eesti ja soome süntaksis

PEEP NEMVALTS

levaade täis- ja osaaluse kasutamisest tänapäeva eesti kee­ les pärineb L. Rannutilt.1 Viimasena viidatud kirjutise algul tõdeb ta: «Erinevused eesti ja soome keele vahel tin­ givad küll mõnevõrra erineva käsitluse, kuid paljud ühis­ jooned on eesti keele täis- ja osaaluse uurimisel võimaldanud suuresti nõjatuda mitmetele soome keeleteadlaste seisukohtadele.»2 Ja tõepoolest, võrreldes L. Rannuti uurimistulemusi soome teadlaste omadega, märkame nende vägagi suurt sarnasust: mõlema käsituse järgi on osaalus võimalik ainult sisult jaatavais eksistentsiaallauseis, kui alussõnaga tähistatu on jaotatav ja kvantitatiivne speetsies indefi- niitne, ning sisult eitavais või kahtlevais eksistentsiaallauseis.3 Seega mõlema keele täis- ja osaaluse tarvitamise põhireeglid kattuvad. Loo­ mulikult ei saa reeglistikud olla kõigis nüanssides lõpuni samased. Milles on siis erinevusi? Uks võimalusi sellele küsimusele vastust saada on jälgida ühe ning sama teksti soome- ja eestikeelset varianti. Siinkirjutaja on kasutanud V. Huovineni teost «Talveturist» ja mõnin­ gal määral ka V. Linna romaani «Siin Põhjatähe all».' Lähtutud on soomekeelseist osaalusega lauseist. Võrreldavuse tingimuseks on, et eestikeelse tõlkelause struktuur vastab soome originaallausele ja öel­ disverb on adekvaatne tõlge või siis tühise varjundierinevusega. Sellisel võrdlemisel ilmneb, et paljudes lausepaarides vastab soome keele osaalusele ka eesti keeles osaalus. Ent teiselt poolt pole vähe ka lausepaare, kus soomekeelse lause osaalusele vastab eesti keeles täis- alus. Kahtlemata pakuvad viimati mainitud juhud enim huvi ja alusta­ tagu siis neist. Võrreldagu lauseid (1) Autoja ilmestyy suoran päähän (TT 104) 5; Sirgel ilmuvad nähtavale autod (TT 77). (2) Sitten saadaan varmuus siitä, mitä epäiltiinkin — siellä palaa kynttilöitä (TT 108); Nüüd võidakse veenduda selles, mida aimati — seal põlevad küün• lad (TT 80). (3) Tulee samanlaisia uudistuksia kuin se laidunjuttukin (SPA 70); Tulevad samasugused uuendused kui see karjamaalugu (SPA 59). (4) Kivivuoressa oli aina õllut pieniä pruuneja hevosia, niin kuin hiiriä (SPA 46); Kivimäel olid alati olnud väikesed kõrvid hobused nagu hiired (SPA 39). 1 L. Rannut, Täis- ja osaalus. Rmt.: Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause. Tallinn, 1974, lk. 61—73; L. Rannut, Täis- ja osaalus tänapäeva eesli kirjakeeles. «Keel ja Kirjandus» 1964, nr. 1, lk. 32—39. 2 L. Rannut, Täis- ja osaalus tänapäeva eesti kirjakeeles, lk. 32. 3 Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 62 ja 72. Soomlasist vt. näit.: O. Ikola, Lauseopin kysymyksiä. Tietolipas 26. Toinen painos. Helsinki, 1964, lk. 18—19, 31—32 ja 39—40; O. Ikola, Partitiivi subjektin, objektin ja predikatiivin sijana. Kielikello nr. 5 (1972), lk. 5—7; P. Siro, Suomen kielen lauseoppi. Helsinki, 1964, lk. 49 jj., 76—79; A. Penttilä, Suomen kielioppi. Porvoo-Helsinki, 1957, lk. 623 jj.; M. Sadeniemi, Subjektin totaalisuudesta ja partiaalisuudesta. «Virittäjä» 1955, lk. 11—13 ja 16. 4 V. Huovinen, Talvituristi. Porvoo-Helsinki, 1965, ia V. Huovinen, Talve­ turist. Tõlk. Tiiu Kokla. Tallinn, 1969; V. Linna, Täällä Pohjantähden alla. Porvoo- Helsinki, 1969, ja V. Linna, Siin Põhjatähe all. Tõlk. H. Lepik. Tallinn, 1965. 5 Näitelause järel sulgudes on alliktcose lehekülje number; lühendid: TT -- «Tal­ veturist», SPA = «Siin Põhjatähe all».

404 Kui võtta lanset (1) kontekstivabana, oleks täiesti mõeldav kasu­ tada ka eesti keeles osaalust. Ent konteksti jälgides selgub, et toodud lauses mõeldakse teatavaid kindlaid, varem kõne all olnud autosid. Seega on subjektieseme notiivne speetsies definiitne.6 Näitelausest (2) ilmneb, et eelnevalt on aimatud küünalde olemas­ olu ja seejärel nähakse neid tõepoolest seal põlevat. Jällegi on notiivne speetsies definiitne, mis ka tingib selles kontekstis täisaluse kasutamist. Nii et eesti keeles on notiivne speetsies ehk olulisemgi kui soome kee­ les: toodud näitelauseis on soome keeles osaalus, eesti keeles täisalus. Notiivne speetsies on eesti uurijatel tähele panemata jäetud. Kvanti­ tatiivse speetsiese kohta öeldakse aga järgmist: «Kui jutt on tervikust või selle määratud osast, siis on alus määratud. [ ] Määratud alus on alati nimetavas. Kui alus märgib terviku ebamäärast osa, siis on ta määramata. [ ] Sisult jaatavate eksistentsiaallausete jao­ tatav alus on osastavas, kui ta on määramata.»7 Väga ilmekalt on kvantitatiivse speetsiese indefiniitsust iseloomustanud J. Aavik: «Tähendatagu, et eesti keeles osasubjekt on omandanud seesuguse tähenduse, nagu oleks selle ees sõna «mõningaid»: ,maja ees kasvas kaski', s. o. mõningaid kaski.»8 Tõepoolest, vaadeldagu lauseid (5) Mäellä oli muutamia suuria siirtolohkareita (TT 197); Künkal oli mõningaid suuri rändrahne (TT 143). (6) Seurasi muutamia uhkaavia vuorosanoja (SPA 38); Järgnesid mõned ähvarda­ vad sõnad (SPA 31). Lauses (5) võib ühtviisi edukalt kasutada nii osa- kui ka täisalust, ilma et subjektieseme kvantitatiivne speetsies muutuks. Lausest (6) nähtub, et täiendi positsioonis olev umbmäärane pronoomen jätab ka täisalusele indefiniitsuse pitseri. Sedasama on täheldanud M. Sade­ niemi: «Indefiniitset speetsiest näidatakse partitiiviga või pronoo­ meniga (minu sõrendus — P. N.).» 9 Aluse partsiaalset või totaalset vormi peaks niisiis tingima kaks speetsiest. Speetsieste mõju täis- või osaaluse valikule soome keeles on selgitatud järgmiselt. Osaalust kasutatakse siis, kui mõlemad speetsiesed on indefiniitsed: Pihalla juoksee poikia 'Õues jookseb poisse', või kui kvantitatiivne speetsies on indefiniitne ja notiivne speetsies definiitne: Tämän sarjan osia on sitojalla 'Selle sarja osi on köitekojas'. Täisalust tarvitatakse juhul, kui mõlemad speetsiesed on definiitsed: Jauhot ovat pöydällä (sõna-sõnalt 'Jahud on laual'), või kui kvantitatiivne speetsies on defi­ niitne ja notiivne speetsies indefiniitne: Koulussa on hyvät opetusväli• neet 'Koolis on head õppevahendid'.10 Selle reegli võiks kokku võtta järgmiselt. Osa- või täisalust tingib üksnes kvantitatiivne speetsies: kui see on definiitne, kasutatakse täis­ alust, kui indefiniitne, siis osaalust. Siit ei tohi järeldada, et notiivne speetsies on hoopis tarbetu. Ilmselt kuulub see aga teisele kirjeldus- tasandile — aktuaalse lauseliigenduse teema-reema suhete alla. Speet­ siese mõiste on soome ja eesti keelde üle toodud germaani-romaani keeltest, kus selle kandjaks on artiklid. Kuigi on osutatud ühelt poolt

6 Termin speetsies on pärit A. Noreenilt. P. Siro on liigitanud speetsiese kvanti­ tatiivseks ja notiivseks speetsieseks. Esimene tähistab vastandust määratud hulk (def.) — ebamäärane hulk (indef.), teine tuntud mõiste (def.) — tundmatu mõiste (indef.). 7 Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 69. 8 J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu, 1936, lk. 140. 9 M. Sadeniemi, Subjektin totaalisuudesta ja partiaalisuudesta, lk. 12. 10 Vt. O. Ikola, Lauseopin kysymyksiä, lk. 14—15. Vt. ka P. Siro, Suomen kielen subjektista kielen rakenteen osana. «Virittäjä» 1957, lk. 189; P. Siro. Suomen yksinäislauseen perustavia ongelmia. Sananjalka 2. Turku, 1960, lk. 47 jj. 405 eesti või soome keele osa- ja täisaluse ning teiselt pooit germaani- romaani keelte artiklisuhete vastavusele (kas artikkel on või ei ole; kas artikkel on määrav või umbmäärane), ei ole see vastavus kaugeltki absoluutne." Speetsiese definiitsuse-indefiniitsuse väljendamine on eesti ja soome keeles võimalik mitmete tegurite abil, kusjuures vahel need toimivad üheaegselt. Speetsiest võib näidata partitiivi ja nomina­ tiivi ning ainsuse ja mitmuse vaheldumine, samuti erisugune sõna­ järjestus (koos lauserõhuga või ilma).12 Ja need ei tarvitse olla ainsad võimalused speetsiese näitamiseks — vaadelgem kas või võrdlusmää- ruse osa lauseis (3) ja (4). Kuigi sõnajärjestuse ja lauserõhu probleeme on üpris tagasihoidli­ kult uuritud, ei saa siiski mööda minna nende kahe teguri mõjust sub- jektsõna käände valikule. Läänemeresoome keeltes on ilmselt kahesugust neutraalset sõna­ järjestust: SV(L) ja (L)VS.13 A. Hakanen väidab, et «sõnajärjestuse muutmist võib kas üksinda või koos lauserõhu muutmisega kasutada mitmesuguste lause tähendust oluliselt mõjutavate presupositsioonide väljendamiseks».14 H. Rätsep on selgitanud, et ka sõnajärjestus on eesti keeles üks elementaarlauseid eristav tunnus.15 Teisal näitab A. Hakanen ilmekalt, et väljendatakse hoopis erinevaid asju, kui öeldakse Suutari on kylässä 'Kingsepp on külas (mitte kusagil mujal)' või Kylässä on suutari 'Külas on (olemas) kingsepp'.16 Esi­ mest tüüpi lauset nimetab ta normaallauseks, teist eksistentsiaallau­ seks. Sõnajärjestuse ja lauserõhu olulisust subjektsõna käände valikul on märganud juba F. J. Wiedemann.17 Tema tähelepanekute järgi lasub lauserõhk osastavalisel alusel alati, nimetavalisel aga tavaliselt mitte. F. J. Wiedemanni näitelaused võib jagada kahte rühma järgmiselt (lau­ serõhuline sõna on sõrendatud): (7.1.) Ahjust tuleb vingu. (7.2.) Ahjust ei tule vingu. (7.3.) Aknast sadas vihma sisse. (7.4.) Aknast ei sadanud vihma sisse. (8.1.) Ving tuleb ahjust. (8.2.) Ving ei tule ahjust. (8.3.) Vihm sadas aknast sisse. (8.4.) Vihm ei sadanud a k n a s t sisse. Lauseid (7) eristab lauseist (8) üksnes sõnajärjestus ja lauserõhk. Kui kasutada A. Hakaneni terminoloogiat, võib esimesi nimetada eksis- tentsiaallauseiks, teisi normaallauseiks. Sama autor pakub eksistentsiaallause selgeimaks kriteeriumiks eitustransformatsiooni, mille tulemusena subjekt on alati partitiivis.18 Selle järgi oleks eksistentsiaallause näiteks Alevis on kingsepp, sest selle lause eitus kõlab Alevis ei ole kingseppa. Aga lause Kingsepp on

Vt. näit. J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk. 140. Vt. L. Hakulinen, Suomen kielen rakenne ja kehitys. Toinen, korjattu pai­ nos. Helsinki, 1961, lk. 485—486; G. Karlsson, Numerustutkielmia. Tietolipas 19. Helsinki, 1960, lk. 42—43. 13 S = subjekt, V = öeldisverb, L = laiend. 14 A. H а kane п. Kontrastiivista lauseanalyysia. Eksistentiaalilauseet. Turun Yliopiston Suomen Kielen Laitoksen Julkaisuja 1. Turku, 1973, lk. 63. 15 Vt. H. Rätsep, Elementaarlaused eesti keeles. Keel ja struktuur 8. Tartu, 1973, lk. 9—10; H. Rätsep, Eesti keele verbisiintaksi põhimõtteid ia reeeleid. ESA 19—20, Tallinn, 1975, lk. 21—22. 16 л Hakanen, Normaalilause ja eksistentiaalilause. Sananjalka 14. Turku, YL^F- J- Wiedemann, Grammatik der ehstnischen Sprache. St.-Peters- bourg, 1875, lk. 594—596. 18 Vt. A. Hakanen, Kontrastiivista lauseanalyysia, lk. 54 ja 65. 406 alevis ei ole eksistentsiaallause, sest eitustransformatsiooni abil saab sellest Kingsepp ei ole alevis. Eksistentsiaallaused on näiteks Köögis on gaasipliit — Köögis ei ole gaaslplliti; Poisil on koer — Poisil ei ole koera. Normaallaused (mitte-eksistentsiaallaused) on näit. Minu vend on Tartus — Minu vend ei ole Tartus; Mehed magavad küünis — Mehed ei maga küünis. On väidetud, et normaalrõhulise eksistentsiaallause sõnajärjestus on pööratud, s. t. (L)VS.19 Eesti keeles on aga võimalik öelda ka Vingu tuleb ahjust (vrd. 7.1.) või Ving tuleb ahjust (vrd. 8.1.) jne. Tõenäoliselt on nii, et kui suulises kõnes on definiitsuse-indefiniitsuse väljendajaks eeskätt lauserõhk, siis kirjaliku kõne puhul langeb see funktsioon rohkem sõnajärjestusele. Seda kinnitab ka E. Lindeni tähe­ lepanek: «Murdeis on tavaline seesugunegi eksistentsiaallause, mille sõnajärjestus on otsene, kuigi subjekt on indefiniitne.» 20 Samuti on lauserõhk ja sõnajärjestus olulised P. Siro alusekäsitlu- ses, kus neid on vaadeldud seoses notiivse speetsiese definiitsuse-indefi- niitsusega. Nimelt on P. Siro järgi normaalrõhulise lause alguses_oleva subjekti notiivne speetsies definiitne: Taat on toas, Poisid on võim- l a s; ent lause lõpus oleval subjektil indefiniitne: Toas on t a at, Võim­ las on poisse. Kui nüüd viimati toodud lauseis muuta sonajärge, kuid nii, et rõhk jääb ikkagi alussõnale, siis võib ka lause alguses olla indefiniitne subjekt: Taat on toas, Poisse on võimlas. Siit tuleneb, et notiivse speetsiese definiitsust-indefiniitsust näitab just lauserõhk, mitte niivõrd sõnajärjestus.21 Väga oluline osa aluse totaalsuse-partsiaalsuse suhte_s on mängida öeldisverbil. On ju öeldisverb lause keskuseks, millest sõltuvate laien­ dite hulka kuulub ka alus. Nii eesti kui ka soome keele uurijad on ena­ masti kõik veendunud selles, et osaalus on võimalik vaid seoses nii­ suguste intransitiivsete verbidega, mis märgivad olemasolemist, olu­ korra muutumist või siirdumist uude olukorda, samuti seoses liikumist tähistavate verbidega.22 T. Itkoneni arvates on just see semantiline joon niivõrd määrav, et selle tõttu võivad eksistentsiaallause predikaadiks mõnikord sobida ka transitiivsed verbid, mis oma tähenduselt lähenevad intransitiivseile. Üks selliselt käituvaid verbe soome keeles on seurata: . . . muutosta seuraa toista muutoksia, jotka palauttavat aikaisemman tilan' . . . muu­ tusele järgneb teisi muutusi '23 Eesti keeles on säärases seoses kasutatavaid verbe näit. varitsema: Džunglls varitses mitmeid ohte. (Vrd. Tiiger varitses ohvrit.) Seega on osa verbe sihilisuse suhtes indiferentsed, on võimalik nii transitiivne kui ka intransitiivne esine­ mus. Praegu määratletakse osaalusega seostuvaid verbe üsna ebamäära­ selt: «öeldis võib osaalusega lauses väljendada ikkagi peamiselt ainult olemasolu. Kui öeldis väljendab alusest rohkem, kui subjektieseme tege­ vusest või laadist midagi öeldakse, siis öeldise kaudu ei väljendata subjektieseme olemasolu, vaid eeldatakse seda. Selline lause pole enam

19 Vt. A. Hakanen, Normaalilause ja eksistentiaalilause, lk. 40—43; A. Ha­ kanen. Kontrastiivista lauseanalyysia, lk. 10. 20 E. Linden, Inversiosta ja lausepainotuksesta. «Virittäjä» 1967, nr. 4, lk. 362. Vt ka T Nurmela, Sanojen ja sanarvhmien painotuksen merkityksestä suomen kielessä. «Virittäjä» 1934, nr. 2, lk. 175—177. 21 Vt. P. Siro, Suomen kielen lauseoppi, lk. 50. 23 Vt. näit. Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 63; O. Ikola, Partitiivi subjektin, objektin ja predikatiivin sijana, lk. 7; O. Ikola, Lauseopin kysymyksiä, lk. '22—28. 23 Vt T Itkonen, Yksipersoonaisten ilmausten pulmia. «Virittäjä» 1967, nr. 3, lk, 300, 407 eksistentsiaalne ja selles ei esine osaalus, vaid täisalus. Näit Tant­ sijad lähenesid ringiga vaheuksele. [ ] Aisakellad heli­ sesid umbselt ja kurvalt.»2* Ometi on ka näiteks niisugused eestikeel­ sed laused täiesti vastuvõetavad:

(9) Aeglaselt langes lumeräitsakaid porisele maapinnale. (10) üksteise järel tormas käratsevaid sõdalast mõõku täristades sisse (11) Salapäraseid kujusid liikus vihaselt nohisedes ringi.25 Määruste kohta on öeldud, et need avardavad öeldisverbi sisu: «Juhul, kui tegevuse laad on täpsemalt määratletud määrustega, siis võib verbi semantiline sisu muutuda suuremaks, kui see on eksistent­ siaallause öeldisel. Selle tagajärjel pole siis enam tegemist eksistent­ siaallausega, ei kasutata enam osaalust, vaid esineb täisalus.»26 Seda selgitust oleks vaja konkretiseerida: missugused määrused ja millistel tingimustel põhjustavad eksistentsiaalsuse kadumist. Praegu on teada vaid niipalju, et enamasti on öeldisverbi rektsioonistruktuuri kuuluvad viisimäärused need, mis välistavad osaaluse võimaluse.27 Vältida tulnuks ka seesuguseid liiga rangeid otsustusi: «Kuid eri­ nevalt sihilistest verbidest võib sihitute verbidega seoses olla alus sageli ka osastavas. See ei tähenda, et osa- ja täisalust võiks samas lauses sama mõtte edasiandmisel võrdse õigusega kasutada vaid kummalgi on oma tähendusfunktsioon.»28 Neid võib mõnikord'siiski võrdselt kasutada, ilma et mõte muutuks. Mõeldagu lausete peale nagu Lumi tuiskab — Tuiskab lund- Veri jookseb — Jookseb verd jts Või võetagu näiteks niisugused laused: Vastu õhtut saabus polit­ seinikke kahe autoga (TT 130), Vastu sügist oli ümbruskonda ilmu­ nud d e s s an di p üü d j aid (TT 112). Nende lausete sisu ei muutuks ka täisalust kasutades. Rida näiteid osa- ja täisaluse samatähendus- likkuse kohta on loetaval K. Variku diplomitöös.29 Partsiaal- ja totaalsubjekti samatähendusliku tarvitamise võimalust eesti keeles peaksid kõige paremini kinnitama näited, kus analoogilised soomekeelsed osaalusega laused on eestindatud kord osa-, kord täis­ alust kasutades: Jotakin on vinossa silloin, kun (TT 184) Midagi on viltu, kui.... (TT 133). Aga: Jotain oli hänen mieles­ tään nyt vinossa (TT 198), Miski oli tema meelest nüüd viltu (TT 143); Hyvin harvassa tuikutti valoja illassa... (TT 135) Väga harvalt vilkus õhtus tillukesi.... (TT 99). Aga: Kun syyskuun ilta kävi uniseksi syttyi valoja kaukaisille vaaroille ja mäkien hui­ puille (TT 135), Kui septembriõhiu jäi uniseks , süttisid kaugetele seljandikele ja kinkude õtsa tulukesed (TT 99). Partsiaalsubjektikse lausesse ei sobi öeldisverb, mis väljendab aktiivset või distributiivset tegevust (agentiivne verb); seesuguse lause öeldiseks saab olla vaid passiivset või kollektiivset tegevust väljendav (deagentiivne) verb. On verbe, mis on tavaliselt agentiivsed (tegut­ sema, tormama, jagelema, sagima jt.), ja on verbe, mis on deagentiiv- sed (sulama, kaduma, seisma, lamama jt.). Tuleb aga silmas pidada, et muidu agentiivsed verbid on osaalusega lauses mõnikord vaadeldavad ka deagentiivseina; sellisel juhul käsitatakse muidu aktiivset tegevust

24 Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 65. , !!, Vt/ ka M Hint, Veel kord eksistentsiaallausest, koondlausest ja aluse juur- demotlemisest. «Keel ja Kirjandus» 1970, nr. 7, lk. 424. 26 Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 64. 27 Vt. ka К Wiik, Suomen eksistentiaalilauseet. Tampere, 1972 lk 12 28 Festi keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 62. noo 29T,Vt; \ V Hlk' 0saa,us tänapäeva eesti kirjakeeles. Tartu, 1974 lk. 233— 238. (Diplomitöö TRU eesti keele kateedris.) 408 mingis lokaliteedis sisalduva ühtse sündmusena.30 Just nõnda peab seletama osaalust lauseis Myös pitäjän mahtavampia isäntiä liikehti vierasjoukossa (SPA 84), Ka kihelkonna vägevamaid peremehi liikus külaliste seas ringi (SPA 72); Õues jooksis lapsi; Avariipaiga ümber sagis uudishimulikke. Isegi lauses Moskvas poksis meie vabariigi sport­ lasi võib öeldisverbi lugeda deagentiivseks: Moskvas poksis = Mosk­ vas oli (~ käis) poksimas. Üldreeglist, mis ütleb, et transitiivse verbi subjekt on nominatii­ vis, on P. Siro toonud ühe erandina lause Amerikkalaisia lentäjiä on saanut surmansa Alpeilla 'Ameerika lendureid on saanud surma Alpi­ des', pidades seesuguse «erandlikkuse» põhjustajaks verbi distributiiv- sust.31 Mõnede teiste uurijate arvates on sääraseis lauseis peamine hoopis see asjaolu, et sõnaühend saada surmansa on samatähenduslik verbiga kuolla.32 Seega on tegemist samasuguse nähtusega nagu eesti keeles väljendverbide puhul: süntaktiliselt relevantne on ühendi aktu­ aalne tähendus.33 Niisugused laused ei tekitaks mingit probleemi, kui ühend saada surmansa analüüsitaks kokku öeldiseks, nagu seda eeldab väljendverbi aktuaalne tähendus. Praegu aga, kus seesugune sõna­ ühend analüüsitakse öeldiseks ja sihitiseks, on esitatud lause vastuolus reegliga, mis välistab sihitise olemasolu eksistentsiaallauses.34 Eelnenust peaks olema selgunud, et üpris raske on kindlaks teha, millised verbid just sobivad osaalusega lause öeldiseks. Kindel on aga see, et kõige enam kasutatavad verbid soome ja eesti eksistentsiaallau­ ses on olema ja tulema. Nagu osutab K. Wiik, võib selle põhjuseks olla seik, et eksistentsiaallause oletatavas süvastruktuuris on alati ele- mentaarpredikaat SISÄLTÄ.35 (Jäetagu siin väitlemata selle üle, kui­ võrd usutav on viidatud tööde põhitees, et eksistentsiaallause subjekt on tegelikult objekt.) Edasi arutleb K. Wiik: kui süntaktilises pindstruk­ tuuris on predikaadiks mõni tähendusrikkam verb, siis koosneb lause süvastruktuur nagu kahest lausest, millest üks lause hõlmab teist.36 Analoogilisel seisukohal on ka P. Siro: «...lauset Poikia heiluu köy• sissä võib mõista koostuvat elementaarsemaist lauseist Poikia on köy• sissä ja Pojat heiluvat. Esimest võib pidada maatrikslauseks ja teist sisendlauseks. [ ] See, et ei ole lihtne tõmmata selgeid piire eksistentsiaalsete ja mitte-eksistentsiaalsete lausete vahele, näib joh­ tuvat just sellest «kahekihilisusest».» 37 Tähelepanu väärib ka A. Hakaneni hüpotees, et eksistentsiaallause põhistruktuur on hoopis midagi muud kui normaallausel, nimelt mo- naarne (ühefraasiline). Kui viia see ühte Chomsky binaarse pohistruk-

30 Vt T Itkonen, Ergatiivisuutta suomessa. «Virittäjä» 1974, nr. 4, lk. 389; vrd. ka Eesli keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 64; O. Ikola, Lauseopin kysy­ myksiä, lk. 29—32; A. Hakanen, Normaalilause ja eksistentiaalilause, lk. 51—52. 31 Vt. P. Siro, Suomen kielen lauseoppi, lk. 77. 32 Vt. A. Hakanen, Kontrastiivista lauseanalyysia, lk. 52; T. Itkonen, Yksi­ persoonaisten ilmausten pulmia, lk. 300. 33 Vt H Rätsep, Eesti keele väljendverbide olemusest. «Keel ja Kirjandus» 1973, nr. 1, lk. 24—30, eriti lk. 27. 34 Vt. A. Hakanen, Kontrastiivista lauseanalyysia, Ik. 52; O. Ikola, Parti­ tiivi subjektin, objektin ja predikatiivin sijana, lk. 5—6; Suomen kielen käsikirja. Hel­ sinki, 1968, lk. 264. 35 Vt. K. Wiik, Suomen eksistentiaalilauseet, lk. 4—6 ja 12; K- Wiik, Suomen eksistentiaalilauseiden «subjekti». Turun Yliopiston Fonetiikan Laitoksen Julkaisuja, nr. 13. 1974, lk. 1—7. 36 Vt. K- Wiik, Suomen eksistentiaalilauseet, lk. 7—8. 37 P. Siro, Eksistentiaalilauseen hämähäkinverkkoa. «Virittäjä» 1974, nr. 1, lk. 43 (Vrd. ka verbide deagentiivsuse kohta öeldut lk. 13.) 409 tuuriga S->NP + VP, tuleb noomenifraas kustutada, see tähendab: NP -»- 0.38 S

NP VP

0 NR V NP2

Kuidas seda mõista? Näiteks lausete Koira haukkuu 'Koer haugub' ja Merellä tuulee 'Merel puhub' lähtestruktuur on näiliselt ühesugune: S->-NP + VP. Ühesugune näib olevat lähtestruktuur ka lausetel Naa­ purini on kalastaja 'Mu naaber on kalamees' ja Satamassa on laivoja 'Sadamas on laevu'. Ometi ei ole esimese lausepaari NP-d (koer, merel) samamõõtmelised. Samuti on näiteks NP2-d (kalamees, laevu) teises lausepaaris süntaktiliselt kaks täiesti eri asja. Seetõttu sobib A. Hakaneni arvates Chomsky binaarne põhistruktuur S -> NP -f- VP küll normaallausete valemiks, sest nende lausete struktuuris on olemas valemis NP-ga tähistatud alus (rühm) (näit. koer lauses Koer haugub). Eksistentsiaallauseis aga NP-ga tähistatud subjekti ei ole, nii et ana­ lüüsi tuleb jätkata verbifraasist. Et läänemere keeltes peetakse lause keskuseks üldiselt predikaatverbi, siis võiks ju kohe lähtuda ka ühefaa­ silisest struktuurist S-^VP.39 Mõningaid probleeme tekib ka seoses subjektieseme jaotatavuse-jao- tamatusega, kuigi see on selgepiirilisemaid kriteeriume, millest sõltub alussõna kääne. Seetõttu on loomulik, et eeskätt siit lähtudes on vara­ semates grammatikates iseloomustatud subjekti totaal-partsiaalset ise­ loomu.40 Tänapäeva eesti keele süntaksis defineeritakse jaotatavust järgmiselt: «Aluse (р. o. subjektieseme — P. N.) jaotatavuse all mõis­ tetakse alusega tähistatud eseme (te), nähtus (t) e või olendi (te) oma­ dust olla tervikuna ühesugusest materjalist ja mitte jaguneda ükstei­ sest erinevateks osadeks.»41 Osaalus saab teatavasti kõne alla tulla üksnes jaotatava subjekti­ eseme korral (kui on tegemist jaatava lausega). Jaotatavaid mõisteid tähistavate sõnade liigid — abstraktsõnad, kogumõistet märkivad sõnad, ainet märkivad sõnad ja mitmuslikud sõnad — on loetlenud juba E. N. Setälä oma lauseõpetuse kolmandas trükis 1891. a.42 Sama jaotus kehtib ka eesti keele kohta. Eesti keeles tekib küsitavusi mõningate kogumõistet märkivate sõnade puhul. Võrreldagu aluse esinemust järgmisis lauseis: Hänen katseensa kiintyi ensiksi etumaiseen ahkioon, jossa varsinkin perä• osassa oli kuormaa (TT 196), Tema pilk peatus kõigepealt eespool­ sel kelgul, kus iseäranis tagaosas oli koorem (TT 142); Kuin jätti• läisen parransänki työntyi maasta ranteenvahvuislen kuusten tiheitä k an no kko j a (TT 157), Nagu hiiglase habemetüügas tõusis maast randmejämeduste kuuskede tihe kännus t ik (TT 114). Paistab, et eesti keele kõneleja ei tunneta mitte kõiki kogumõisteid märkivaid sõnu

38 Vt. A. Hakanen, Kontrastiivista lauseanalyysia, lk. 13, 80—81. 39 A. H a k a n e n, Kontrastiivista lauseanalyysia, lk. 7—8. 40 Vt. näit. E. Ahrens, Grammatik der ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweiter Theil: Satzlehre. Reval, 1853, lk. 2—6. 41 Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 66. 42 Vt. M. Sadeniemi, Kappale lauseopin historiaa. Verba docent. SUST 263. Helsinki, 1959, lk. 358. 410 sel määral jaotatavama, et neid osaalusena kasutada. (Vrd. *Maas( tõusis kännustikku, *Autol oli koormat.) On täheldatud, et jaotatavad pole aluse positsioonis ka mõned abstraktsed substantiivid, kui neid kasutatakse ainsuslikena (näit. aneemia, idee, arvamus).™ Soome- ja eestikeelse teksti võrdlemisel ei tulnud esile ühtegi lause­ paari, kus soome keele eitavale partsiaalsubjektilisele lausele oleks vastandunud eesti keeles totaalsubjektiga lause. Võib siis oletada, et osaaluse esinemus eesti ja soome keele eitavais lauseis on enim sar­ nane. Osaaluse esinemistingimuste käsitlemisel on sisult eitavad laused võrdsustatud kahtlevate lausetega. Viimastega seoses tekib siiski küsi­ tavusi. Näiteks väidab L. Rannut: «Kui aga lauses subjektieseme ole­ masolu eeldatakse, siis pole selline lause eksistentsiaalne ja selles esi­ nev alus on alati nominatiivis.» Mõni rida edasi: «Seesugused lau­ sed, nagu Kas hobuseid on küllaldaselt? või On tal mõistust veel kauaks? ei ole sisult kahtlevad eksistentsiaallaused, sest neis ei kahelda subjektieseme olemasolus (minu sõrendus — P. N.), vaid esinemistingimustes.» 44 Nendes kahes väites sisaldub silmanähtav vastuolu. Kui toodud näitelauseis ei kahelda subjektieseme olemasolus, siis ilmselt eelda­ takse seda. Sellisel juhul aga peaks — esimesena toodud väite järgi — olema ka neis lauseis täisalus: *Kas hobused on küllaldaselt? ja *On tal mõistus veel kauaks? Nagu näha, ei pea esimesena tsiteeritud väide paika. Üks kahest: kas võib ka eksistentsiaallauses mõnikord eel­ dada subjektieseme olemasolu, või siis võib ka normaallauses esineda osaalus. Teise võimaluse omaksvõtmine tähendaks seda, et tuleb seada kahtluse alla kogu praegune eksistentsiaal- ja normaallausete vahe­ korra teooria (on ju selle üks põhiteese, et normaallauses saab olla üksnes täisalus). Vastuvõetavamad ei ole ka jaatavad totaalsubjektihsed laused *Hobused on küllaldaselt ja *Tal on mõistus veel kauaks. Subjekti ainult partsiaalset esinemust tingib esimeses lauses määra- adverb küllaldaselt, ehk üldistatumalt, seesuguseid adverbe hõlmav substitutsiooniklass mesuraal (osutab hulka, mõõtu, määra).45 Ka teises lauses võib osaaluse ainuvõimalikkus olla tingitud adverbi- (ühendi)st (veel) kauaks või vastavast substitutsiooniklassist tempo­ raalne mesuraal (osutab tegevuse või seisundis olemise kestust) analoogiliselt tüübiga Vaevalt et teda enam kauaks on;46 siin võib aga partsiaalsubjekti tingida ka öeldisverbi olema kasutamine tähenduses 'jätkuma, piisama' või veel mõni muugi asjaolu. Kõige eelnenu põhjal võib tõdeda, et soome ja eesti keele täis- ja osaaluse kasutuses on nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Seoses subjekti totaalsuse-partsiaalsusega on kasutatud speetsiese mõistet. Kuid speetsiese definiitsus-indefiniitsus ei ole nähtavasti pel­ galt subjektieseme või alussõna omadusi; vähemalt ei ole see ei soome ega eesti keeles mingi keskne kategooria, vaid pigem tagajärg, mis võib avalduda lauses või laiemas kontekstis mitmete tegurite, sealhul­ gas ka lauserõhu ja sõnajärjestuse kaudu. Kuigi lauserõhu ja sõnajär­ jestuse probleemid on veel suuresti uurimata, on siiski ilmne, et näi-

43 Vt. K. Varik. Osaalus tänapäeva eesti kirjakeeles, lk 263. 44 Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I, lk. 70. 45 Vt. H. Rätsep, Elementaarlaused eesti keeles. Keel ja struktuur 8. Tartu, 1973, lk. 48 (128. lausemall). Substitutsiooniklasside kohta lähemalt vt.. H. Rät­ se p| Eesti keele lihtlause mallidest ia nende esitamise metoodikast. Keel ja struk­ tuur'6. Tartu, 1972, lk. 41 jj. 46 Vt. K. Varik, Osaalus tänapäeva eesti kirjakeeles, lk. 51. 411 teks laused Kingsepp on alevis ja Alevis on kingsepp tähendavad kahte eri asja. Sõnajärjestuse ja lauserõhu mõjusfäär näib jagunevat sel kom­ bel, et suulises kõnes on olulisem lauserõhk, kirjalikus kõnes aga sõna­ järjestus. Üsna ebamäärane on piir, mis eraldab partsiaalsubjektilisse lau­ sesse kõlbavaid öeldisverbe sinna kõlbmatuist. Üldlevinud on seisukoht, et osaalusega võivad seostuda intransitiivsed öeldisverbid, samuti ver­ bid, mis märgivad passiivset või kollektiivset tegevust. Meenutatagu siiski, et mitte kõikide sihitute verbide kõrval ei saa kasutada osaalust {"Reinule meeldib autosid). Oluline on verbi tähendus: partsiaalsub- jekt seostub seesuguste predikaatverbidega, mis märgivad olemasole- mist, olukorra muutumist või siirdumist uude olukorda, s. o. deagentiiv- sete verbidega. Deagentiivsus ei pruugi siiski alati verbi enda omadus olla; see võib avalduda lauses kui tervikus (Džunglis varitses mitmeid ohte). Muide, soome keele verbe, mis võivad esineda koos osaalusega, on A. Penttilä47 loetlenud 275, kuid seegi loetelu ei ole ammendav.4Ч К. Varik on eesti keeles leidnud 542 elementaarlausete keskmeks olevat verbi, mis seostuvad partsiaalsubjektiga.49 Eesti keeles ei saa osaalusena esineda mõningad kogumõisteid märkivad sõnad. Üksnes täisalus on eesti keeles võimalik (erinevalt soome keelest) ka juhul, kui aluseks on ainsuslik põhiarv. Silmas tuleb pidada veel seda, et täis- ja osaalus ei tarvitse sugugi alati olla eri tähendusfunktsiooniga; neid võib mõnikord kasutada ka ekvivalentselt. Kas ja mil kombel on totaal- ja partsiaalsubjekti vaheldumine ning eksistentsiaallause omavahel seotud, selles on veel palju selgusetut. Mõned olulisemad eksistentsiaallauset iseloomustavad jooned võiks aga välja tuua järgmiselt. Normaalrõhulised eksistentsiaallaused on sõnajärjestuselt enamasti pööratud (s. t. LVS) ja algavad sageli mingi määrusega (tavaliselt kohamäärusega). On võimalik, isegi üsna tõenäoline, et eksistentsiaal­ lause subjekt on süntaktiliselt hoopis erinev normaallause omast — asjaolu, mis tuleneb sellest, et süvastruktuuris eksistentsiaallause sub­ jektile vastav üksus käitub samuti nagu objektile vastav üksus nor­ maallause süvastruktuuris (see normaallause objekti ja eksistentsiaal­ lause subjekti samalaadne funktsioneerimine ilmneb teataval määral ka pindstruktuuris).50 Eksistentsiaallause üheks selgeimaks kriteeriu­ miks võib pidada eitustransformatsiooni, mis annab subjektile partitii- vivormi. Semantiliselt on oluline, et predikaatverb oleks «puhtalt» deagentiivne või siis vähemalt deagentiivselt kasutatud.

47 Vt. A. Penttilä, Suomen kielioppi, lk. 623-626. 48 Vt. О. I к о 1 a, Lauseopin kysymyksiä, Ik. 25—26. <9 К. Varik, Osaalus tänapäeva eesti kirjakeeles, lk. 54—205. 50 Vrd. ka eksislentsiaal- ja normaallausete süsteemi kohatist sarnasust erga- tiivsete süsteemidega: T. Itkonen, Ergatiivisuuttä suomessa. «Virittäjä» 1974 nr 4 lk. 379—394; 1975, nr. 1, lk. 31—56.

412 Nimesid Saaremaalt XVI ja XVII sajandist

LEO TIIK

artus ENSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis on säilinud Saaremaa maaraamat 1592. aastast, milles on vakustesse rühmitatult loetletud tollal 11 ametimõisale T allutatud 829 adratalunikku ja 47 pundenikku. Dksjalgu ja vabadikke pole isegi arvuliselt märgitud. Mõnele ametimõisale (näit. Saaremõisaa) allus kaks vakust, teistele (näit. Elme mõisale) kuni üheksa. Vakuses oli talusid tavaliselt kümmekond, kuid Saaremõisas oli neid üle kolmekümne. Vakuse nimeks oli kas üks külanimi (Keymer = Kaimri) või kaks, vahel koguni kolm külanime (Ottlas-Pittola-Virritill = Odalätsi-Pidula-Virila). Samas arhiivis leidub ka Saaremaa 1645. a. revisjoni puhul koostatud maaraamatu (defektne) mustandeksemplar, kus on loetletud kroonule kuu­ lunud adratalunikud ja pundenikud, samuti üksjalad ja vabadikud. Lisaks neile on Taani Riigiarhiivis säilinud veel neli Saaremaa maaraamatut aastaist 1617/18, 1618/19, 1627 ja 1630/31 ning paari ametimõisa üksikuid vakuraama- tuid 1620-ndaist aastaist. Sealse ülemarhivaari dr. phil. V. Helgi tänuväärse vastu­ tuleku tõttu saadud fotokoopiad on väga tõhusaks lisaks Tartu RAKA-s leiduvale kahele maaraamatule ja võimaldavad vastastikust võrdlemist, kuigi nad andmestikult ei ühti konspektiivse 1592. a. raamatuga ega detailsema 1645. a. omaga. Kopenhaagenisse on maaraamatuid saatnud ilmselt tolleaegsed Saaremaa ase- haldurid iga-aastaste aruannete lisadena, et tõestada laekunud tulusid. Kaks vane­ mat reedavad veel erakordset aega, mil Kalmari sõja (1611—1613) ränkade rüüste­ retkede järel ei saadud taludelt kõiki korralisi andameid (stehende Gerechtigkeit), vaid tuli leppida kümnise ehk heitviljaga. Seetõttu on kirjas ka üksjalad ning vaba­ dikud ja nendelt saadud andamid. Kuid 1627. ja 1630/31. a. maaraamatus on enamik adratalusid ja pundenikke taas stabiilsetel andamitel ning üksjalgu ja vabadikke enam detailselt loetletud ei ole. Möödunud raskeid aegu meenutavad ainult arvukad tühjad talud. Kuue maaraamatu kõrvutamisel selgub, et aeg-ajalt on üksikuid vakuseid viidud ühe ametimõisa alt teise alla, mõningaid alasid on läänistatud, teised on taas lääni- meestelt tagasi kroonu valdusse langenud. Kuid üldiselt on vakuste jälgimine võima­ lik, nii et järgnevas viidatakse eeskätt vakustele, kuigi lihtsustatult, piirdudes ainult ühe külanime mainimisega, millest lugejale peaks orienteerumiseks piisama (näiteks Leke-Abbola-RachtilVi asemel Lüägi). Vajalikuks on osutunud ka maaraamatute ting­ lik signeerimine: 1592. a. maaraamat — A, 1617/18 — B, 1618/19 — C, 1627 — D, 1630/31 — E. ülejäänutele tuleb harva viidata ja seda tehakse aastaarvude abil. üht ja sama talupoega ei ole maaraamatuis pidevalt tähistatud sama nimega ja ka kirjaviis on muutlik, nii et ainult samas vakuses elanud naabrite najal võib identi­ fitseerimine õnnestuda, näiteks Cornelius Laur = Laur Pusep ----- Cornelius Lauwer (B, C, D Angla) ja Puseppa Michell = Büttesep Michell (1624 ja 1625 Undva, kalur). Soodsal juhul ilmnevad erinevad nimevariandid (Wilhelm, Wilm, Wilck, Wilcken), kuid võib selguda ka kirjutajate ebakindlust (Koerte Oell = Corie OMI = Karriste Ohll = Göderte Ollo — 1618, 1622, 1623, 1625 Undva, kalur). Viimase puhul on nime Oell = Ohll = Ollo aluseks Olav = Olof, kuid lisanime lähteks võib olla vähemalt kolm mehenime: Cori = Konrad, Korris = Gregorius, Gödert = Gothard. Mõne nime kvaliteet ja funktsioon jäävadki kahtlaseks. Maaraamatute kirjaviisis on tavaline, et ä, ö ja il asemel on sageli а, о, u, samuti s-i asemel /? ning и asemel v (Vstall pro Ustall). Vokaalipikenduse märkimi­ seks on kasutatud e-d ja h-tl, kuid ae ja öe võivad olla ka tavalised diftongid (Laeji = Lahft = Laas, Roeji = Rohjl, Raep jt.). Kas talurahva häälduse või kirjutaja eba­ kindluse tõttu leidub kõikumist nii vokaalide kui ka konsonantide märkimisel, näiteks 413 Kayeste — Kayste = Keiste = Kauste, Gorriste •-- Horriste = Korriste, samuti Gorries = Jorgies. Lühendatud nimevormide kasutamine on ju üldiselt rahvapärane, kuid pikemate võõrnimede ja eriti pikkade kiriklike nimede lühivormide rohkus torkab Saaremaal ning Muhus teravalt silma. Viimasest sajandist on tuttavad Aleksander > Sander, Aleksei > Seiu, Timofei > Timma, Serafima > Viima, Sojia > Viia jne. Samuti on teada, et seal kahe konsonandiga algavas sõnas esimene võib kaduda (kraav > raav, kruvi > ravi, Priidu > Riidu). Nõnda oli see kohalikus murdes ka XVI sajandil, nii et näiteks kiriklik Ambrosius võis varieeruda mitmel kujul: Brosius, Brohf}, Bro/} ja koguni Rohp, Roe/i, Rop. Ent samal ajal figureerib üksikuid võõrnimesid ka muut­ matult, nagu Gottgert, Helmolt, Hieronimus, Luttgert, Rottgcrl jt. Võib arvata, et vastselt laenatud nimi püsis muutmatult ainult esialgu, kuid kodunemisel see lühe­ nes ja nii hakkasid välja kujunema enam-vähem kindlad lühivormid. Pidades silmas Saaremaa merelist asendit, vanu kaubateid ning asjaolu, et saar­ lased juba ammu enne XIII sajandit puutusid kokku võõraste meresõitjatega ja käi­ sid ka ise võõrastel randadel, võime oletada, et kohalikule nimerepertuaarile saabus aeg-ajalt lisa mujalt ja osa sellest kindlasti ka juurdus. Kui sakslased 1227. a. talvel Saaremaa vallutasid, nõudsid nad muu hulgas ka rootslastest vangide vabastamist, kusjuures kahjuks ei selgu, kui kaua ja millises olukorras need Saaremaal olid ela­ nud. Mõnikümmend aastat hiljem oli sakslaste seisund Saaremaal juba kindlamaks muutunud. Uued võimukandjad ja katoliku vaimulikud viibisid pidevalt kohal ning sekkusid jõudumööda rahva ellu. Nad tõid kaasa ka rohkesti nimesid, mis hakkasid järk-järgult rahva hulgas levima. Loomulikult levitasid vaimulikud eeskätt kiriku- pühakute nimesid ja muud võõrrahvustest asjamehed juba mujal kujunenud lühinime- sid. Saarlaste kaugemad merereisid muidugi vähenesid, seevastu võõraste külastused sagenesid; ka järgmistel sajanditel jäid arvukate iaevahukkude puhul pääsenuist mõnedki Saaremaale paikseks. Ilmselt saarlaste mereröövitavade väljajuurimiseks asustati Saaremaa rannikuile umbes XIV sajandil veel rootslasi, peäle selle tuli Saaremaale põgenikke kõigilt ümbritsevailt aladelt, Eesti mandrilt, Hiiumaalt, Lävi­ ja Kuramaalt. Iga sisscrändaja tõi midagi kaasa nimevaramu laiendamiseks, mis seetõttu oma koostiselt ja päritolult võis kujuneda üpris kirjuks. Ja nagu selgubki, oli nimerepertuaar Saaremaal ning Muhus tugevasti erinev sellest, mis oli tol ajal kasutusel mandri-Eestis. See nimehulk oli XVI sajandi lõpul ja XVII sajandi algu­ poolel üllatavalt suur, võrreldes XVIII sajandi lõpust ja XIX sajandi algupoolest pärinevate hingeloenditega. Järk-järgult kadus nimesid käibelt, kontaktide vähenedes pidurdus uute nimede juurdevool, kuigi uuenemine pole kunagi täielikult lakanud. üsa muistseid mehenimesid tuleb esile ainult vanades dokumentides, teised on taan­ dunud kohanimedeks, mille lahendusi peab otsima mitme sajandi tagant. Loomulikult arenes selline protsess pidevalt ka eelnenud sajandeil, nii et juba 1592. a. maaraama- lus leidub lisanimede resp. kohanimede funktsioonis niisuguseid, mis kunagi varem olid kasutusel ilmselt mehenimedena. Nõnda figureerib muistne Ihameel moonutatult veel mehenimena (Jamel Tautens — A Paiküla) ja lisanimena (Reier J amelens1 J aumelens — A, D Vaivere), kuid teised samatüübilised esinevad ainult lisanimedena. Näiteks: Clauft Kaumell = Clawes Koumell (А, В Nennall, Löve ametkond); Janus Kou- melljKoymeil (A, D Pamma); Jack Komelens, Jürgen Kaumelensjliaumell (A, D, E llpla); Hans Kömelen/Kaumelen, Han Kaumelens (A, C, E Mõnnuste); Mick Koike- melJKoukemellKaumelest (А, В, С Pärsama); Wulff PahemeVPahemell (A, D Tahula). Eriti variatsioonirikkaks on muistsetest mehenimedest kujunenud lisanimena järgmine: HimmettelHemmote Andre/i (В, С Randvere); linmetelhnmote Jorgies, Himmute Lüli (А, С 1627/28 Randvere); HimmottoiHimmodt Andres (1626/27, 1627/28 Kapra); Himodt/Hiemott Klement (В, С Lümanda); Hinrich Himmetens/HimetensHimmodt (A, D, E llpla). Pisut üllatavana käibis Saaremaal, siiski ainult Sõrves, mehenimi Schroeder: 414 Schweder Meyer, Sure Hannus Schweder, Jacob Schmieder (В, D, В Sääre); Metsenda Schweder, Nackete Schweder, Pifiko Schweder (B Torgu); Schweder Korckhj Karckes (В, D Torgu). Samaaegselt on see registreeritud ka Tallinnas, kus 1588. a. sai linnakodanikuks kaupmehe poeg Schweder Hothjilter. Kuid mehenimcna leidub see juba «Eddas» — SvegÖir. Saaremaa puhul eeldame loomulikult nimekontakte alamsaksa keele levikualadega, kuid vastava nimeraamatu puudumisel on nende ridade kirjutaja kasutanud Johan Winkleri friisi nimeraamatut «Friesche Naamlijst. Onomasticon frisicum» (Leeuwar- den, 1898; 459 lk.). Selle teose kasutamist õigustab asjaolu, et friisi mehenimesid on ühelt poolt kandunud Inglismaale ja teises suunas Põhja-Saksamaale, Taani ja Rootsi ning nii või teisiti ka Saaremaale, nagu selgub allpool. Sõrve ametkonna Salme-Anseküla vakuses oli 1592. a. ja ka hiljem täisadrik Jacob Bating, kelle lisanime kasutati Friisimaal perekonnanimena, kusjuures aluseks oli mehenimi Butte, Butta, Butto, Bai. Samas vakuses oli 1617—1630 pooladrik Blasius Petsier, kelle lisanimele leiame lahenduse samuti J. Winkleri eelmainitud teosest (lk. 284—285), seega friisi nimede hulgast: kiriklik Paschasius ja selle muunded Paschier, Passchier, Peschier, Paaske, Paeske, Pasche jne. Nii ilmneb, et Petsier on Blasius'ega võrdväärne mehenimi, ja et mõlemad on nimetavas käändes, site ei sel- gugi, kumb on siin ees-, kumb lisanimi. Leedri vakuses oli 1592. a. kolmel talupojal (Didcrich, Peter ja Jürgen) lisanimeks Peneken (1618. a. Beneken). Sama J. Winkleri andmeil on friisi mehenime Bene, Beene, Beno deminutiivideks Beneke, Beneko, Benicke jne. Järelikult pole vaja seda lisanime mõista eesti keeles kui «peenike», sest võib arvata, et Friisimaal või kuskil lähemal on Benedictus'est samuti tuletatud lühi­ vorm Beneke. Tumala mõisa all oli 1617. a. ühes talus Jadze Lüli, teises Jadze Berendt, 1618. a. vastavalt Jätze Lull ja Brandt. Ka nende seletamiseks annab J. Winkler võimaluse: friisi mehenimi lette, Yetle ja selle deminutiivid Jetse, Jetso või Jätte, Jatse, Jattzie. Kunas ja mis teel need friisi algupäraga nimed Saaremaale jõudsid, jääb lahendamata, kuid fakt ise pälvib tähelepanu. Saaremaa maaraamatuis on talupojanimed harva ühesõnalised nagu Himmy (A Leedri, hiljem Himmiste küla) ja Tuppesep (A Salme), kelle nimeks oli 1617. a. Her- men Scheidt (sks Scheide 'tupp'). Samuti tuleb harva ette kolmesõnalisi nagu Winzi Pifiukenne Lae/3 (B Odalätsi), Reinholdi Sure Peter (B Torgu), Suhre Simo Clement (В Kõruse), Willeste Sur Matt (D Karala), Hanno Matto Broji resp. Roep (B, D Randvere). Üldiselt aga domineerivad kahesõnalised nimed, kusjuures eesnime ja lisa­ nime järjestus ei ole kindel (Напр Vstall ja Vstall Henno — A Rahula). Osa lisa­ nimesid on selgesti tuntavad: Jürgen Meurmeister, Pauli Tamsell (A Salme), Büting Hintz, Ami Viett, Matt Köster (D Salme). Kui aga mõlemad on mehenimed ja nime­ tavas käändes, nagu Laur Philip, Jacob Peter, Olof f Michel ja Hans Oloff (A Kaimri), siis ei saa lisanimesid eristada. Suhteliselt harva on kasutatud lisanimena patronüümikoni, millele on liidetud -poeg. Tavaliselt on siis lisanimi teisel kohal: Matz Emmepoke, Tönnis Emmopoke (A Angla), Rop Gorriejipoke (A Mõnnuste), Brofi Hütepoick (D Salme), Weye Jako- poicke (E Tamse), Fiet Lauripoike (C Laadjala), Martt Toutepoke/Taute Poick (B, D Jõempa), kuid võimalik on ka teine järjestus: Sayapoeck Nellies (1626 Tumala). Niisuguses seoses on isanimi tavaliselt omastavas käändes (Нагие, Hinne, Joste, Matze), harva nimetavas (Hannus, Peter). Erandlikult tuleb ette ka vanemat omasta- vavormi — Bartelmes Hintenpöke (A Torgu). Kui Han Laurepöke on teisel juhul kirjutatud Han LatiriP (А, С Koimla), siis sooviksime analoogia põhjal lahendada ka paari kahtlast nime nagu Brofiius Катар, Matt Катар (A Pärsama), Laur Катар (A Salme) ja Hans Pilnap, Pilnap Pau- well (A, D Paiküla), nii et saaksime lugeda Kamapoeg, Pilnapocg. Kuid viimaste nimekujude tõestamiseks puudub materjal. Lisanimede genitiivilõpuks on sageli -n, -en või -an. Korduvalt on sellele lisatud saksa genitiivilõpp -s, kuigi see erandjuhtudel seisab ka üksikult. Paiguti tundub aga, et patronüümikoni lõpus asuv -s võib olla ka lühend sõnast Sohn (sks 'poeg'), üle­ vaate hõlbustamiseks toome rea näiteid: 415 Benedix Benekea, Frantz Peneken (С, A Thomas Lauken/KlaukenjLatickelLauwken Vätta), Tonnis Peniken (A Kalli) (A, B, D, E Randvere) Lan Dauwen (E Tahula) Werner Lemien (A Lõetsa), Matt Hein­ Wilck Heelen (A llpla), Hant Heelens (Л leas/Lemmelens (А, В Nennall) Paul Leppen = Pauwell Lepken (A, D Uduvere) Tõnija) Hetpen Nicolas (B Võhma) Lummers Jahn (D Vrringkas, Muhus) Henneken Kerstickh (B Rootsivere) Herman Meieris/'Meiteas (А, В Randvere), Hans Himmerens, Bent Himmers (A, D Jacob Moltens/Meelens (А, В Vajvere), Salme, hiljem Imara küla) Andre/i Mollens/Melens (А, В Tõnija) Hinrich Himmetens (A Ilpla) Jürgen Melpen (B Löõne), Melpen Kla- Sle/fen Hinckens (B Kalli) wes (A Torgu) Hinrich Hintens (A Kaarmise) Jack Oelen/Ohien (В, С Tahula) Peter Hökens/Huikens/Hukens (A, C, D Andreas Paydlen/Pedelen (A, E Vaivere), Paiküla) Penno Beidlen/Beidlan (A, E Vätta, Jürgen Hüetens, samas talus (vend?), rootslane) Bro/3 Hütepoick (B, D Salme) Nellius Rebben (A Angla) Peter Jameleus/Jaumelens (A, D Vai­ Jamel TautensIToutens (А, В Paiküla) vere) Peelt Thelen (A Eikla) Hans Kömelea/Koumelen = Han Kaume- Janus Tölens/Töilens (А, В Ilpla) lens (A, B, E Mõnnuste) Hans Wilcken (A Kaimri) Jack Kefielen/Kesselen (A, D Tõnija) Paul Wilmelens (A llpla) Päritolule viitavad lisanimed lõpevad siiski mitmeti: Gottlan/Gottlandt Micliell (В, С Koimla, hiljem Kotlandi küla), Werbelan Mick (kas Varblast? E Tamse), Wir- rolan Tõnno (B Spittalhof, Jaani kirikla). Muhust pärinevaid isikuid tähistavad Moholan, Muculase, Moholasie ning Hiiumaalt tulnukaid Hiedlen, Hidtlan, Hidlanne, Heilan; ilmselt olid sealt pärit ka Ilase Roe/S (D Vedruka) ning need, kellel oli lisa­ nimeks Hillaste, Hilleste. Hierlandsche/Hirlandlsche Peter ja Hans (В, С Mustjala) võisid pärineda Iirimaalt (endised palgasõdurid?). Talunikud Hollanda Mlchell ja Hanji, kalur Hotlande Simo ning üksjalg Hollando Malz (В, С Undva), samuti 1625. a. mainitud Hollander Hans võisid pärit olla Hollandist, kuid pigemini siiski Hallandist Lõuna-Rootsis, mis tollal kuulus Taanile nagu Saaremaagi. Seostele Lätiga viitavad lisanimed Leti, Letti, J auni (lt jauas 'noor') ja samuti Kura, Kurra (hiljem Kuralase, Kuralese küla). Mõnelegi lisanimele on tänapäeval raske seletust leida (Hergelan, Hukelan, Sormelen) või tundub lihtne lahendus kahtlasena, nagu Siplan — Sipiänne ('sipelgas', murdes siplane). Lisanimede hulgas moodustavad suure rühma s/e-lõpulised ja nende variandid. Paljud neist on ilmselt isikunime mitmuse genitiivid, kuid osa on pikaajalise käibel­ oleku tõttu muutunud niivõrd variatsioonirikkaks, et algkuju tuvastamine osutub raskeks.

Ayeste Beddo (B Torgu), Ayete Mart Harmeste/Harmiste Mick (В, С Kogula), (D Karala) Armste Peter, Armeste Weinufi (А, В Angste / Angsti / Angeste Jack (А, С D Odalätsi), nende kõrval Arme Jack (С Lõmala); Hermeste Laur = Laur Her­ Võhma) man == Harmeste Lauwer (B, C, D Aweste/Aueste Laur (В, С Tappemeggi, Pähkla); nende kõigi aluseks on liar- hiljem Tammese), Ausie Jack (A Mõn­ men = Herman nuste) Gorriste/GörrislelHorriste Hans (B, D, E Rein Heiste, Jürgen Heipt (C, A Vätta. Tupenurme), Koriste Jürgen (D Tupe­ rootslased) Hellieste Albrecht, Mart Meelest _(B, A nurme) , Herrisie/Horriste/Heuriste/He­ Vaivere), Heida Helest (A Kõljala), reste Mart (B, C, 1626, 1627 Undva), Helluste Hans (D Kaarmise) Horrikeste Mart (1622 Tammese); nen­ de kõigi aluseks on Gregorius (Gorries, Marten Hobarst/Hobast/Hubast (A, B, D Görrip, Kurries) Mätja) Hannuste Matz (1625 Kõruse), H armo­ Hogiste/Haickeste/Hockeste/Hoikeste/Hö- keste Willem (1627 Kapra) keste Jost (В, C, 1622, 1624, 1628 Tam­ Hanti Kese Hans -- Harilike Hannji (E. mese) В Rootsivere) Holmiste/Hollmeister Peter, Molmeste/Holl- Hariste Thomas, Herriste Lüli (1627 Und­ meste Laur (В, C, 1623, 1624 Tammese) va), Haruste Jaack, Harriste Hannus Hanns Holsle (A Ardla) (1627, 1628 Roobaka), Harreste Lüli (C H unest e Jacob = H imest e Jackh (А, В Võhma), nende kõrval Harro Lüli (B Карга), Hanneste Tönnis (D Rand­ Lümanda) vere) 416 Tahvel XXVII

v-Ьдт^ч

£""ЧП ДО isgžs*r* "Site? \И|^А'

Kalevipoja muistenditega seotud paiku ülal: Kjkkajärv Paganamaal. All: Tõrma Hiiemägi (H. Joonuksi fotod, 1975.) Tahvel XXVIII

C/~4t4*J>&M^>Kn

"7,•~*J(fyf^J£~*~'*~t^0b>* ~*^&\

Ш/t**

-№^Д ^^1%Z^, &****£*****J£- *^asp*j^*^ *^£~*b£*4£*t-*y JL***fä€*«r >r^^^*--»-»**^-j^* ^^^J/Wrv"^»»»V« ****!*&-~>-*~^г*4^

H. TÜsmanni väljakirjutatud koolitunnistus (vt. J. Viikberg! artikkel lk. 419—421). Huppeste lost (D Atla), kuid ka Hoppe lastel Mellastej MelestelMillest e Hans Matz (D Torgu) ja Thomas Hoppe (A (1618, 1622, 1623, 1624, 1627 Tammese) Nurme) Peter Mimesl, MemeslejMehmeste Mick Jõekeste Els, Jahesle Jochim (C, 1628 (А, В, С Läägi) Tagamõisa), J ahesiefJ achestefJ ahastef Muddeste/Meddeste Hans (В, С Pähkla, Jaluste Тер (В, С, 1626, 1627 Tamme­ Irase) se) ; aluseks on Joachim = Jochim Nickuste Hannus, Nickeste Lüli (В, D Jameste Simon (B Mustjala), kuid ka Tammese) JemmalJemmo Mait (А, В Pamma) ja Paweste/Baweste/Pauwesle Mart (В, С, Matz Emmepoke (A Angla), mille alu­ E Roobaka, Paaste), kuid ka Paweste seks on Emmo, Emme Strandt (= Paaste rand); aluseks ilm­ Jaunste/Janus Jack (E, С Välta) selt Paul, Pawel, Pauwell Jurgeste Tönnis (A Võhma); aluseks Jür-. Pedikujie Jackh (B Eikla), Pedekujie Jür• gen gen (D Torise) Kalmeste Luckus (B Mustjala) Pillaste Oell = Pillas Pehe О ell (D, В KawastjKewastejKaweste Dettlef (А, B, Pähkla, Iraso) С Карга, endine Kewe, hiljem Käo OttsteJOtteste Kurck (А, В Vaivere) küla), Kaweste/Caumbeste Simo = Kai- Poyste Jack = Poiste Jackh = Paweste beste Simon (В, C, 1622 Tammese), Jack (А, В, D Lõetsa), kuid ka Poya KawistefCaibeste/Kiebeste Jürgen (В, C, Tõnno ja Pöia Matt (В, С Kõrkvere); 1627 Tammese), kuid Mick KowejKawij Poiteste Marten (A Painasse) ja lisaks Kawe (B, C, D Torgu, hiljem Kaavi Christoffer Poytt (A Mustjala), Lello küla) Poytz (A Kuivastu); J. Winkleril on Kayeste Tönn = Kaweste Thonn (В, С friisi mehenimedena Boije, Boi, Boite Odalätsi), Kaueste Steffen, KeistejKa- Boitze ja Poye, Poy (lk. 43, 293) weste Toffer = Kaueste Täp (A, B, D, Rattese Martt (D Tamse) D Läägi), KustejKeistejKuistejKaiste RebesejRebbeste Mart (C, D Pahna), Thomas (A, B, C, D Läägi), Keiste Ro­ kuid ka Nellius Rebben (A Angla) se = Kowste Roep (А, С Mustjala), Roeste/Rosta Jürgen (B, D Vedruka), kuid Jürgen Keye/Kay RostaJRoste Peelt (A, D Leedri), Rufie) Keikuste/Keykeste Willem (B 1622 Rand­ Ruste Oell (B, D Randvere); aluseks vere, Koiguste), Jürgen KoikestIKeykust mehenimi Rohp, Roep, seega Ambrosius = Koicke Jürgen (B, D, E Löõne), Jack Seelufi/Selest, Peet Seles (С, E, А Keicke Niclas = Keckuste Nigola/3 (B, Elme); J. Winkleril mehenimed Seles, С Angla, Laugu), kuid Keye/Keicke Selis, Selius, mis lühivormidena pärine­ Jack (С, D Odalätsi), Hans Köke/Koi- vad Hesselius'est voi Marcelius'est (lk cke (A, D Kalli) 332—333) Köniste Tönnis (D Karala), Keneste Seppeste Luze (B Vedruka), kuid ka Matz, Keineste Apmus (A, D Kõinastu Seppe Thonnip (C Lümanda), Seppo laid = Keines Holmichen), kuid ka Mick = Seppa Mickh, Seppe Kersti (A Keyne Hannfi (B Kõrkvere) B, С Tõnija), Mello Sep (A Randvere); Kermeste Lüli (B Läägi) aluseks Joosepi lühivorm Sep, Sepp Clauweste Tönnis (D Angla) Silleste Steffen (D Lõöne); J. Winkleril Koiwaste Casper (В Pahna) mehenimed Sille, Sillo. deminutiivid Cullaste Claup (C Välta), KulliasiKullies Silka, Silke Niclas = Kullaste Nicolaefi (A, B, D Simeste Michell (D Vrringkas, hiljem Si- Pahila); et Kotkas oli mehenimi, siis misti küla Muhus), SimokestJSiemosle/ võis seda olla ka Kullis (=== kull mur­ Simeste Matz (C, 1622, 1627 Kõruse), des), Kulles või Kullas Siemokupe Siemo (C Kapra) KunderstejHunderste Thomas (А, В Sää­ SuestefSuiste Olli (1623, 1626 Kapra), re), kuid ka Pentz Kunder (A Pärsa- Soiste Haus, Suiste Tõnno (А, С Ta­ ma) gavere) KörckesiejKurckesie Jurrie (В, С Tor­ Talliste Tõnno (D Tõnija), kuid ka Tal- gu), kuid ka Penno Korck (A Torgu), HkeJTalleke Peet (А, В Nurme); J. Hinrich Kurck (D Tahula) Winkleril mehenimi Talle, Tal, dem. Liugeste Peter (1626 Eikla); J. Winkleril Talke, Thalcke on friisi nimed Lieuwe, Liewe, Liuwe Jack Theinest, Theie Andreas (D Odalätsi, ja nende latiniseeritud vormidena Li- Virita); J. Winkleril leiduvad Telje, vitis, Leo ning deminutiividena Lieuw- Teye, Teio, samuti Theye, Theyo, Thei ke, Liuke (lk. 233, 238) jne. (lk. 383, 387) Mayste Perte (C Tagavere), kuid ka Maye Teuste Casper (D Läägi), kuid ka Dite- Pauwell (D Atla) rich Toyp = Taitse Tiet ja TousejTeutse Martikeste Hans (C Lõöne) Brop (B, C, D Nennall); aluseks ilm­ MatztejMatze Peep (А, С Randvere) selt Mattheus, kuid Duittsche/Deutschej Metteste'Matteste Matt (А, С Randvere), Duttsche Jack ja Duetsche Wilhelm (A, Matte KupelMattekepe Jürgen (1622, C, D, 1645 Pahila) olid vaevalt oma 1625 Paadla, Torgu) nime kaudu seotud Saksamaa või saks­ Melesl/Meleste Valtin (А, В Odalätsi), lastega, vaid pigemini J. Winkleril lei­ Melck Melest (A Mustjala), MilastelMe- duvate mehenimedega nagu Doaitse, 27 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1976 417 Doitse, Dooitze, Doitze, mis latiniseeri- küla); kuni vares mehenimena pole tult oli Dothias (Ik. 66—67) tõestatud, võib toetuda Winklerile, kel­ Tötmieste Siemo = Tanniste Simon (1622, lel esineb mehenimena Warre, dem. 1627 Kõruse), Tennikefie Maz (1626 Warcko, Warke (lk. 426) Undva) Wibiste Siemo = Wibeste Simon (1626, Tulkiste Simo (C Nennall), kuid ka Tul­ 1627 Undva) ge IT olgi IT uil gi Matz (В, 1622, 1630 Wilbuste Matz (1645 Kaimri) on Laur Paadla, Torgu) ja Hinrich Tolck (A Sal­ Philipi (A ja D Kaimri) järglane samas me); J. Winkleri järgi on Tolle ja dem. talus ning seega siis nähtavasti kirik­ Tõlke tuletatud Folkert'ist (Ik. 401) likust vormist Philippos on kujunda­ TullestelTullifie Blasius = Dullisle Bias tud Wilbus+te (A, C, 1622 Kapra), kuid ka TelloJTollo Wilckeste Lüli (D Kaimri), kuid samas Lüli (A, E Vedruka), Jorgls Doll (A ka Jürgen Wilcken- Wilck kui Wii- Randvere), Han Doll = Hann Doell helm'i lühivorm oli Saaremaal tollal (B, D Pähkla, Irase); aluseks on kas kasutusel eeltoodud Tolle, Tolke resp. Dolle, Dol- Willuste Hans (D Kaimri), Wllleste Matt ke (Winkler, Ik. 69) või ka Telle, Tel- ja Williste Sur Marit (B Karata); ka ken (Ik. 384) nende aluseks on Withelm'i lühivormid Wannemeste Marten (D Rahula), Wan- Wieste/Wipa/Wiese/Wepa Tönnies (1622, nemesteJWannestelWannete Laur (1622, 1623, 1624, 1625 Kõruse, üksjalg), 1624, 1626 Paadla, üksjalg); sõnast va­ WupalWeiste Tönnis (C, D Kalli), Jür• nem, -ad, -ate pole esitatud vormide gen WoypjWeip (A, D Tõnija) ning li­ saamine loogiline, kuid J. Winkleril saks WeyajWoyajWoye Matz (C, D, E on mehenimena nii Wane kui ka Wanne Angla), Woy/Wöye Matz (C, D Angla) (lk. 424), millest Wannete oleks reeg­ Woye/Woy Matz (В, С Kuivastu, hil­ lipärane, samuti Wanne, -sed, -ste jem Võiküla) ja ka Weye Jackepöke (B (Wannemeste tuleks lugeda moonuti­ Tamse); viimase põhjal oletame, et ka seks) teiste puhul on tegemist mehenimega WarristeJWarreste Simo (В, С Tahula) Weye või selle variantidega (ka Wink­ ning lisaks Lüli Warres/Warrip ja Nic- leril Weye, dem. Weycke, Weyck, lk. las WarresjWarrafi (В, С Nurme-Mets- 430)

Nagu eeltoodust nähtub, on maaraamatute kirjutajad nimedega väga vabalt või koguni hoolimatult ümber käinud, mis raskendab nende algkuju tuvastamist. Siiski selgub toodud näidete varal, et i/e-lõpulised lisanimed on tavaliselt moodustatud mehenimedest, kuigi seda veel absoluutselt kõigi puhul tõestada ei ole õnnestunud. Siinsel kujul on need juba pere- resp. talunimed, millest mõned on säilinud täna­ päevani ja üksikud muutunud koguni külanimedeks. Millised mehenimed on seejuures kohapeal tekkinud ja kujundatud ning millised mujalt ja kust nimelt sisse toodud, seda on täies ulatuses loomulikult võimatu lahen­ dada, sest varasemast nimerepertuaarist on säilinud ainult väheseid riismeid. Ometi võime selleski küsimuses mõne sammu edasi astuda, kui kohaliku nimevaramu ana­ lüüsimisel arvestame rahvusvahelise suhtlemise toimet ning mehenimede võimalikku rändamist ühelt maalt teisele juba väga kaugeski minevikus. Hans Tiismanni eluteest

JURI VIIKBERG

Eelmise sajandi teisel poolel ilmus Ta vanemad Hans ja Anne pidasid siin paar raamatut, mille keel viis lugejad Tuisu (Tuiso) talu ja tegid mõisale teo- hämmastusse. Oma reisidest kaugetel päevi (talu osteti päriseks sajandi viima­ maadel kirjutas misjonär H. Tiismann. sel veerandil). See «iseäratseja oma raamatute keeles» Kui kael kandma hakkas, läks Hans oli pärast P. Ariste artiklit 1937. a. «Ees­ koos teistega karja. Talvel mullikaid ti Kirjanduses» > kümneid aastaid ava­ kaevul jootmas käies õppinud ta kepiga likkuse suust-silmist kadunud, kuni Le­ lumele tähti vedades kirjutama. Seitsme­ ningradi etnograaf A. Dridzo tema kui aastaselt lugenud ta «Pühhapäwa Wah- afrikanisti ülelüdulistes väljaannetes he-luggemisi».3 uuesti avalikkuse huvipunkti tõstis. Karjaeast väljas, läks Hans teotööle. Teened afrikanistika alal, keelelised Mida vanemaks ta sai, seda suuremaks harrastused ja pedagoogitöö on vahest kasvas soov õppida ning kaugeid maid piisavaks aluseks, et sellest mehest na­ näha. Poja koolisaatmiseks puudus aga tuke pikemaltki juttu teha. vanemail raha. 1847. a. sai Hans täisea­ Maailmaränduri vennatütre tütred liseks. Vald tahtis teda küll koolmeist­ Marta ja Miina Villart elavad praegu riks, kuid noormees asutas end siiski Tal­ Rapla rajoonis Mitšurini-nimelises sov­ linna kooli minema. Linnaminek sai teoks hoosis Nõuri talus. Nende kaasabil õnnes­ ilmselt Alu noore härra von Lilienfeldi tus leida ka H. Tiismanni haud Tallinna nõusolekul, sest pere liikmed lubanud teo- Sisekalmistul.2 Seal on alles Vasalemma päevad ära teha; pealegi jäi vend Jaan marmorist risti postament ning õnneliku kohapärijaks.4 juhuse tõttu ka tükid kirjaga «Missionär Mis rahasse puutub, siis selle kohta Hans Igavene Tiismann». Haud oleks annab seletuse J. V. Jannsen.5 Hans Tiis­ vaja korrastada. mann oli sahamaad teinud ning saha- Võrdlemisi sõnaahtralt Marta Villar- härja kasvatanud. Maast ja loomamüü- tilt õnnestus saada Hans Tiismanni koh­ gist saadud rahaga võiski ta õppima ta üksikuid lisateateid (sugulane pääse­ minna. Kui aga kukkur tühi, tuli õpin­ nud Aafrikas kannibalide käest, istunud gud pooleli jätta ja teenistust otsida. ko_rd boamao turjale jalgu puhkama). 1850. a. läks H. Tiismann Bienerti ap­ Nouri talus leidus Marta isa Jüri Villarti teeki õpilaseks. Ehk küll päeval oli tege­ 1873. a. saadud koolitunnistus, mis on mist uhmrite, kaalude ja pulbritega ning II. Tiismanni kirjutatud. Poiss oli nende lisaks ravimite kättetoimetamisega, jät­ seas, kes Alu kooli esimesel aastal (1868) kus iseseisev teadmiste omandamine. Eri­ misjonäri käe all õppima hakkasid. Mulla ti huvitus ta saksa keelest, geograafiast talust Rapla ülejõe külast tuli lisa Jaan ja viiulimängust.6 Roosimanuse õpiaegsete mälestuste, koo­ Edasise kohta kirjutab H. Tiismann litunnistuse ärakirja ning H. Tiismanni ise: «Kui ma nüüd sedda wisi nattuke lauludega noodiraamatu näol. Viimase on nälgind modi ollin kolitud ja ka kolm J. Roosimanus kirjutanud 1870. aastal, aastat arsti rohtusi teinud, sowisin ma kui ta Alu koolis käis. wõerale male minna, agga walluga pid­ Uusi kirjalikke andmeid õnnestus saa­ din kuulma, et wõerama passi eest 500 da Kirjandusmuuseumist tolleaegsete aja­ rubla tahhetakse. [ 1 Wimaks tulli lehtede veergudelt. Mõningaid artikleid mul mele: ma lähhän sõa aeaks kronut on kasutanud ka P. Ariste ja A. Dridzo. tenima, kes teab ehk.... aulik Keiser Hans Tiismann sündis 15. jaan. 1829 pärrast werrist Krimmi sõdda mulle ilma (vkj.) Rapla kihelkonnas Alu vallas. rahhata saab wõerale male passi and­ ma. [ ] Ja selle tummeda lotus- 1 P. Ariste, Misjonär H. I. Tiismann sega andsin ma ennast omma pri taht­ eesti kirjakeele uuendajana. «Eesti Kirjandus» mist möda teenriks sõa aeaks krono wäe 1937. nr. 6, lk. 302—309. 7 - Sisekalmistu IV kvartal, nr. 716. jure.» 3 Missionär Tiismanni kirri Riast. «Perno Teistel andmetel õppis H. Tiismann Postimees» 12. I 1866, nr. 2; J. Roosimanuse päevik aastast 1940 (eravalduses). pärast teenistust Bienerti apteegis lühi­ 4 M. Villarti suulised andmed. kest aega Tõnismäe vaeslastekoolis. Seal s Missionär Tiismann. «Perno Postimees» palunud ta üht sõpra, et see talle saksa 22. Xli 1865, nr. 51. 6 keelt õpetaks. Kuulnud aga, et etteval­ P Ariste, Misjonär H. I. Tiismann. mistus nõuab kaheksa aastat, läks ta lk. 303. 8 7 Missionär Tiismanni kirri Riast. Narva ja hakkas seal teenriks. Tõe­ • Eesti missionäri kirri Jerusalemast, VIII. näoline on, et H. Tiismann vahetult pä­ «Postimehhe» lissakirri «Missioni-leht» 1863. rast Bienerti apteeki endale mundrit ei

419 nõutanud ja õpingud Tõnismäel mahuvad mann oma igapäevast leiba. Eestlase hor> kahe teenistuse vahele. leks oli vaimulik järelevalve, samuti ast­ Narva sõitnud, teenis H. Tiismann ronoomia, matemaatika, kehalise kasva­ Krimmi sõja ajal (1853—1856) kroonut tuse, geograafia, joonistamise, loodusloo, ohvitser Taube tentsikuna. Rätsepatöö keelte ja loogika õpetamine. Ilmselt sai tundmise tõttu lisandus ka mundrite õmb­ H. Tiismann varsti teatuks-tuntuks, sest lemine.9 tema juures käisid Lista mehed ja noo­ 1855. a. käis H. Tiismann Pärnus, kus rukid ka vabadel hetkedel õppimas.12 kohtus J. V. Jannseniga. Kõne all olid ka Vaestekoolis töötas IL Tiismann kaks tulevikuplaanid. Hariduslisa lootis II. aastat. Ebatervislik kliima hakkas mõju Tiismann tasuta saada misjonikoolis. avaldama. Rändur tuli mõneks ajaks ko­ J. V. Jannsen soovitanud Baseli misjoni- dumaale ning avaldas 1864. a. raamatu kooli. «Bethlehem». Eessõnas mainib autor, et ta Kui sõda oli lõppenud (1856), võttiski nüüd tervislikel põhjustel raamatutega II. Tiismann end teenistusest lahti. Ära leiba teenib. Teoses kirjeldab ta töid-tege- tulles läinud ta Narva kirikuõpetaja (ar­ misi ning elu-olu Jeruusalemmas. Iga vatavasti Konstantin Hunniuse) juurde peatüki järel on eelnevat iseloomustav laul nõu küsima, kuidas oma plaane teostada. autori sulest.13 Honorari, mis pidi saama See tutvustas noormeest parajasti Narvas Aafrika-soidu põhikapitaliks, väljastas kir­ viibiva misjoniõpetaja Haasega Baselist. jastaja raamatutena ja need tuli autoril Viimane nõustus H. Tiismanni oma õppe­ endal realiseerida. Kaks trükki tõid sisse asutusse võtma. Tallinna ametivennad umbes 3000 rubla. H. Tiismann reisis ka olid aga natuke kõhkleval seisukohal, sest mööda Eesti- ja Liivimaad ning agiteeris Tiismanni saksa keele tundmine jättis rahvast teda pikal teekonnal toetama. soovida. Mida tegi nüüd Tiismann? Ta Tallinnas moodustati seepeale Eesti Mis­ astus Ravingi elementaarkooli ning asus joni Seltskond, kes pidi laekuvat toetust innuga saksa keelt õppima, ehkki ta õpi- vahendama.14 seltsilised olid alles väikesed poisid.10 Jätnud hüvasti ema ja teiste lähema­ Viimaks saabus Haaselt kiri, et Tiis­ te sugulastega (isa oli juba surnud), asus mann Baseli misjonikooli vastu võetakse. H. Tiismann 1865. a. lõpul pikale teele 1857. aastal, kui prii pass käes, asus tule­ Aafrikasse, gallade juurde. Pärast vahe­ vane misjonär teele. Karlsruhes lõppes peatust Kairos maabus ta Mombasas aga reisiraha ning edasi tuli astuda jalg­ misjonäri ja prohvetina (lisas eesnimena si. Direktor Ch. F. Spittler võttis ränduri «Igavene»). Kõigepealt osutus vajalikuks Chrischona õppeasutusse lahkesti vastu. hankida Sansibarist sultani luba ranniku­ 1863. a. «Postimehe» lisakirjas öel­ alal tegutsemiseks. Mombasas tutvus ta dakse, et H. Tiismann olevat esmalt Her- kahe inglise misjonäriga, kes olid kolm mannsburgi misjonikooli läinud, sealt aga korda asjatult gallade juures käinud, 600 õpetaja Harmsilt Baselisse minekuks kir­ rubla kingitusteks kulutanud, kuid küla­ ja saanud. H. Tiismann ise ei maini seda lislahkust leidmata tagasi pöördunud kusagil. Nad soovitasid Tiismannil njikade (van- Šveitsis algas pingeline inglise ja jikade) seas algust teha, keelt õppida araabia keele õppimine. Ilmselt oli tema ning ümbrusega kohaneda. Nii läkski õpetajaks ka tolleaegseid silmapaistvaid Tiismann vanjikade hulka Ribe misjo­ keelemehi L. J. Krapf. nisse. Kohe alustas ta suahiili ja njika 1861. a. külastas H. Tiismanni kaas­ (kinjika) keele õppimist. Oma kirjas kur­ maalane, Ph. Karelli vend, kes kohtumi­ dab ta, et suahiili keelt kõikjal ei kõnel­ sest «Perno Postimehele» kirjutas.11 Te­ da ning igas paigas tuleb kohalikku keelt malt pärinevad ka tähelepanekud õppuri õppida.15 Suur abi oli H. Tiismannil välimuse kohta (ühtki pilti Tiismannist L. J. Krapfi õpilasest J. Rebmannist, kes pole säilinud). Too olnud pikk ja ilus, elas Rapai misjonis (mainitud on ka Ki- kaunis tugeva kehaehitusega mees, tasa­ soludinitle). Käidi sageli üksteisel külas, se loomuga, 32 aastat vana. Temaga oldi vahetati mõtteid ja kogemusi. väga rahul ning direktor Spittler kartis, Tiismanni esimesteks õpilasteks olid et külaline ta kasvandiku kodumaale mee­ tema roakeetja ning teener Tjuma, selle litab. kitsekarjasest vend Mongoma ja veel üks 28. sept. 1861 lõpetas II. Tiismann vanjika Mombasast. Ta alustas sellest, et õpingud Baselis ja asus pärast viibimist õpetas neid lugema ning kirjutama. Mon- sõprade keskel Stuttgardis 25. oktoobril teele esimese töökoha poole Jeruusalem­ 9 P. Ariste suulised andmed. mas. Pärast vahepeatust Messiinas saa­ ,0 Eesti missionäri kirri Jerusalemast. bus laev «Carmel» 6. novembril Aleksand­ «Perno Postimees» 7. VI 1861. nr. 22. I: I. H. T i i s m a n n. Kuulumitooja ehk riasse; nüüd oli võimalus tutvuda Egip­ sõnumitooja Bethlehemast. Tallinn. 1886. lk. 82. tuse põhjaranniku ja Kairoga. 12. no­ 13 H. Tiismanni suurt lugemust näitab vembril jõuti lõpuks Palestiinasse. Fulco kui paavst Aleksander III saadiku lugu. Arvatavasti tutvus ta sellega Breemeni Adami Tööle asus uustulnuk Lista külla Je­ kroonika abil. ruusalemma väravate ees. Sinna oli jõu­ " Missionär Tiismanni kirri Riast. kas misjonär Müller araablaste jaoks 15 Tiismann; kirri hommiko Ahvvrikamaalt. «Eesti Postimehhe» II lissaleht «Missionär» vaestekooli asutanud ning viie teise mis­ 13. III ja 10. IV 1868. nr. 6—7/8. jonärist õpetaja seas teenis ka H. Tiis­ '" «Missionär» 5. VII 1867. nr. II.

420 gomalt pärineb tervitus Tiismanni kaas­ agga meie teades ei olle ta veel ial nende maalastele: «Na alamusa Asenao ossi jure sanud [s. o. misjonitööd tegema], ja usunguni Estonia» («Ma teretan kõiki enne egga pärrast tedda ka veel kegi mis­ sinu sõpru Euroopamaal Eestis»). sionär.»22 Vanjikade juures oli H. Tiismann Kuid tolleaegsete andmete nappust ar­ üle kahe aasta; tema kaasatoodud etno­ vestades on H. Tiismanni teated galladc graafiline materjal on vanjika päritolu.17 kohta küllalt olulised (eriti viited usun­ Oma kirias 1868. a. märgib H. Tiis­ dile ja rahvalaul). mann. et kuigi misjonitöö suurt seisust ei 1868. aasta augustis naaseb H. Tiis­ taga, on sellegi puhul omad raskused, mann kodumaale tervist parandama.23 Sa­ mida suguvend kesapõllul aimatagi ci mal aastal loodi Alu algkool ning maa­ tea. Ergav päike peab vimma eurooplase ilmarändur hakkas seal koolmeistriks. heleda naha vastu ning kõrvetav kuumus Tiismann oli teatud-tuntud mees ning kurnab organismi. Haigestumise korral lapsi toodi tema kooli lähedalt ja kau­ võib loota vaid kaasavõetud ravimeile. gelt (ka Koselt, Juunist. Hagerist jm.). Tükk aega võtab harjumine toiduga. Poisse oli saja ümber. Lugema ja kir­ Elamuteks kasutavad nii pärismaalastest jutama õpiti eesti, saksa ja vene kee­ ülemad kui ka alamad viletsaid onne, mis les, seejärel tehti «kripsuuri» (= joo­ meenutavad maarjamaalasele varjualuseid nistamist) ning rehkendust. Päev lõppes kodus Palamulla heinamaal. Tuulest ja laulmisega, samuti kolmes keeles. Paljud vihmast ei pääse, kirjutada ei saa, sest laulud olid Tiismanni enda sõnastatud nole lauda ning puudub valgustav aken. ja viisistatud. Vaenlasi leidub sipelgatest lõukoerteni.18 Marta Villarti andmeil olnud H. Tiis­ H. Tiismanni agitatsioon galla rahva mann väga hinnatud õpetaja. Jüri Vil- heaks ei jäänud tulemusteta. «Missionä- lart osanud hästi saksa ja vene keelt, sa­ ris» ilmus mitmeid meeldetuletusi ning muti viiulimängu. Ihunuhtlust ei jagatud teateid toetuste kohta.19 kellelegi. Mitmest õpilasest tulid hiljem Peamiselt sõitis H. Tiismann Aafri­ tema ametivennad (Jaan Väli Alus, Jaan kasse selleks, et teha misjonitööd galla Korp Härglas jt.).24 rahva seas. Seal viibimist ei maini ta Kuid Tiismanni tegevus ei meeldinud aga üheski kirjas. Ainsaks vihjeks on mõisasakstele. Viie aasta pärast oli ta raamat «Ahvrikamaa õis», mille II pea­ kooliametist lahti. Mis edasi? tükis kirjeldatakse päris täpselt maad, ENSV RAKA andmeil saanud «Alu loodust ja inimesi. Näiteid on toodud kee­ missionett Johan Ivanovitš Tisman» 1874. le, usundi ja rahvamuusika kohta. Sellest a. välispassi. Nagu teab P. Ariste. siirdu­ nähtub, et H. Tiismannil on olnud kokku­ nud ta ühe misjonisõbra kutsel Brasii­ puuteid galladega. Silma torkavad aga liasse Santa Cruzi. Eestisse naasis H. jällegi sõnad «kus rajal ma Tiismann 1877. või 1878. aastal ja asus 1865—1868 misjonitööd tegin», mis A. elama Tallinna. Dridzolegi peavalu valmistasid.20 H. Tiis­ 1882. a. ilmus Tallinnas «Ahvrikamaa mann elas üle kahe aasta vanjikade seas, õis», mis oli valminud 1873. a. Alus. Ilm­ seega võib «kus rajal» tähendada naab­ selt oli H. Tiismannil aega kirjatööd rust. Raamatus leiduv gallakcclnc kat­ teha, sest 1886. a. ilmus «Bethlehemi» kend on Matteuse evangeeliumist, kuid kordustrükk, ohtralt vürtsitatud tiisman- see võib olla vaid keelenäitena toodud. like sõnadega. Mõningaid iseäralikke väl­ Pole kahtlust, et H. Tiismannil oli jendeid leidub ka kirjas Jeruusalemmast kokkupuuteid galladega: seda kinnitab 1863. a.. kuid «Kuulumitooja» sisaldab «Ahvrikamaa õies» esitatud materjal. Pü­ õige ekstreemset sõnaloomingut, nagu sivamates kontaktides paneb kahtlema hjusella 'palvemaja', kranidendus 'usk'. järgmine lause: «Ebajumala kodasid ja ripplõtt 'eesriie", auaskutus 'aukartus' jmt. kujusid ei ole neil mitte näha olnud, kui Veelgi imelikumad on grammatilisteks kaa neil ebajumala kodasid võib olla, siis terminiteks pakutud keelendid (lütiüitt võivad need üsna põlve kõrgused olla, nii 'sõnarõhk', mõltind kõne 'mõttepunktid' kui Vanikarahval on.»21 Ja veel selge­ jt.). mini: «Nende [s. o. gallade] jures tah­ 1885. a. rajas H. Tiismann perekonna, tis meie Tiismann missionitööd tehha, abielludes 56-aastaselt 18-aastase Ann Loorbergiga Raplast. Abielu ei kestnud 17 A. Dridz o. Eesti Aafrika-uurijaM kaua, 5. jaanuaril 1886. a. misjonär suri. «Keel ja Kirjandus» 1965. nr 11. lk. 675—682 Naine reisis pärast mehe surma Ameeri­ •» «Missionär» 10. IV 1868. nr. 7/8. kasse. 13 «Missionär» 25. X. 8. XI ia 6. XII 1867, nr. 22-23 ja 25, 31. I 1868. nr. 3, 12. III 1869. Hans Tiismann on huvitav näide eel­ mise sajandi eesti talupojast, kes raskus­ 20 Л Drldzo, Eesti Aafrika-uurijaist te kiuste leidlikult hariduse poole pürgis lk. 675. 21 I. H. Tiismann. Ahvrikamaa ois ja võõrsil oma õpijanu sai kustutada. Tallinn. 1882. lk. 9. Kõhna kukru tõttu kujunes tema koolitee 22 «Missionär» 25. IX 1858. nr. 19 20. pikaks ja vaevaliseks, kuid visa tahtega 23 «Eesti Postimees» i. IX 1868. nr. 36. 2* J. Roosimanuse päevik. saavutas ta oma eesmärgi.

421 ШИШИЕШДЕЕЕШШаМ

Eduard Vilde üheksa kirja (Algus „Keeles ja Kirjanduses" nr. 6)

5. kiri Stuttgartis, 14. aug. 08. Karu-Peeter! Vastan Sulle Su küsimised Sõrmuse asjus kõige pealt ära. 1. Tema on parteilehe toimetajale 0. Krille'le ' P ar v us'e2 poolt soovituskirja ette näidanud; 2. ta on kont­ serti enda heaks tahtnud anda; muud otstarbet Krille mulle vähemast ei nimetanud, kui mina selle järele küsisin. 3. Kui tema kontserdi toimepaneku siinsele genossede3 hooleks jättis, siis tegi ta seda vististi kuulsa kunstniku iseteadvuses, kelle heaks pro- fan surelikud käed, jalad, suud ja suled liikuma peavad panema. See lootus läks tal aga luhta — tema suuruse sisse ei usutud siin. Teine asi on see. Kas Sinu teadmine kindlasti põhjendatud on, et minu «vanne» Bebeli ja Saksa partei eestseisuse juures saagil on käinud? Kui ma seda teaksin, siis kirjutaksin ma neile seletusekirja, või, mis veel parem, Sina ja s-s Karlson võiksivad neile suusõnal seletust anda ja neid hoiatada. Teie teate tema tempudest isiklikult mõndagi ja tema kelmused Peterburis, Tallinnas ja Tartus on tunnistajate läbi ker­ gesti kindlaks teha. Arvatavasti tunnistab ta igal pool oma kasvandiku, väikese tütar• lapse, minu lapseks, kuna ta selle Narvas aastal 1898 kõigi hoiatuste vastu omale kasvandikuks võttis. Nüüd tarvitab ta seda last, keda ta toorelt peksta, oma kerjamise abinõuks. See kõik tuleks neile, keda ta on petnud, ära seletada. Ma kardan, et ta selle tütarlapse viimaks raha eest mõnele ära müüb, kui see juba sündinudgi pole.* Talviku naljalehega pole mul mingit ruttu, sest mul pole mitte kohtadest puudust, kuhu tööd panna, vaid tööjõu s t, mille mured nahka on pannud, ja t ö ö - r õ emus t. Töövõimetule töömehele ei maksa mitte tööd juhatada, nagu ka s-s Karl­ son seda kord tegi, vaid tervist. Kui mul töö valmis on, küll ma siis juba tean, kus ma temast lahti saan, aga enne peab la v al mis saama. Mui on aga sugu lootusi, oma endistest kirjatöödest lahti saada, ja mitte liig odava hinna eest. Praegu kauplen oma endise kirjastaja Pihlakaga.5 Tema tahab minu töödest täielikumat kogu välja anda, umbes 100 poognat, ja pakub mulle 20 rbl. poog­ nast. Hind peab 4 aasta jooksul tasutud olema. Ma nõuan temalt maksu korraliku kättesaamise eest garantiisid, ja see punkt teeb mehe vingerdavaks angerjaks. Küll ta on minuga juba tukka teinud, niihästi terve kauba kui ka selle punkti pärast, küll ta on valet ja muid konksusi tarvitanud, aga ma pole siiamaani järele andnud, sest äri• mehe aususe sisse on mul viimane usk kadunud. Kardan aga siisgi, et viimaks osalt alla pean andma, sest näljapiits on kõige valusam piits. Mui pole ka midagi paremat valida, sest vanemate seisukord on niisama kitsik kui minu enda oma. Kui kaup toime läheb, siis mõtleme kuni 1. veebruarini Stuttg. jääda, sest nii­ kaua oleme avalikkudest maksudest veel vabad. Ma tahan siinses riigibiblioteegis õppima hakata: kirjandust, ajalugu, sotsialteaduseid jne. Tööd mõtlen tervise pärast ainult pool päeva teha. Siis on meil mõte Olem-Ilalia järvede äärde sõita, et minu nervisid põhjalikult korraldada. Seal ei ole elu kallis, 2 voodiga tuba võib juba 25 frankiga saada, kuna siin 26 marka maksame. Tuleval suvel mõtleme siis kas Parisi või Londonisse jäädavalt elama asuda, oma mööbliga korterit võttes ja ise süüa keetes. Meie teadmine on kaljukindel, et Venemaale tagasiminek äranähtaval ajal tühine enesepetmine oleks. Italia ja Paris on meile praegu hoopis ligemal kui Berlin. Ülem-Italia järved on mul mu reisust 1903 kui kallis paradiislik unenägu 422 meeles, seepärast igatsen oma haige hingega kõigest väest sinna. Kas ka Karlsonia talveks sinna poole ei mõtle minna? Tuli teadis nende Berlinist lahkumise mõttest rääkida. Apropos — s-s Tuli6! Sinule, Peeter, imponeerib selle mehe «ägedus». Aga mis aitab see ägedus, kui mees ei tea, mis la taha Ы Ja seda ta ei tea. Ta ei oska logikalikult mõtelda, oma tõendusi põhjendada, nendest järeldusi tõmmata, ja tal puu­ dub ka väga valusal määral t e ad mi n e. Selle puudusel viskab ta vaieluses valet. Näituseks (palju muu seast) tõendab ta, Saksamaal olla kuningad rahvale konsti- tutsionlised vabadused andnud, kinkinud, ilma rahva kättevõitlemiseta! Toetab W. Blos'i7 ajaloo peale, tuleb aga välja, et ta seda sugugi pole lugenud! Saksamaa töölised olla hea põlve pärast «rasva läinud» (tema sõnad), seepärast ei olla nendelt midagi revolutsionlikku loota. Hoia talle nina ette, et siis ju poi. ja amet- kondline organ.-töö kahjulik on, see ajab töölised «rasva» ja teeb nad või­ metuks, siis pole mees sellega ka rahul. Õtse lagasitõukavaks saab aga see mees selle Vene «liigutajate»s üleüldise halpuse läbi, et ta ennast kangelaseks peab, suureks marter-kangetaseks. Tema kui Vene sotsialdem. käib vapruse, tarkuse, õige taktika jne. poolest kõige ilma seltsimeestest kaugelt üle. Kurat, see on liig, see on häbematu sü Meie oleme löödud kui koerad, aga ise kiitleme. Kõiki tervitades E d i 1. Otto Krille (1878—1954), saksa sotsialistlik kirjanik. Kõnesoleval ajal oli ta Stuttgardi päevalehe «Schwäbische Tagwacht» toimetaja. Nagu kirjadest nähtub, oli Vildel paguluse sel perioodil küllalt tihedaid isiklikke kontakte nii Eestist pagen- dunud VSDTP liikmetega kui ka Saksa sotsiaaldemokraatia juhtivate tegelastega, kuigi ta 2. kirjas märgib, et «meie ei käi siin mitte ühe hingega läbi». Meenutagem siinjuures kirjanikuna Saksa sotsiaaldemokraatia parteidistsipliinile allumist, millest on juttu 3. kirjas. 2. Parvus — revolutsioonitegelane L. A. Helpland. 3. Der Genosse (saksa k.) — seltsimees. 4. Vilde eluloo selle ebameeldiva episoodi kohta vt. pikemalt: E. Treier, Eduard Vilde esimesest naisest ja selle kasutütrest. «Keel ja Kirjandus» 1968, nr. 8, lk. 460— 462. — Kommenteeritava kirja ja E. Treieri artikli andmete erinevus tekitab prob­ leeme, mida esialgu ei oska lahendada. Vilde kirjutab, et Antonie võtnud «aastal 1898 kõigi hoiatuste vastu» endale kasulapse. 1968. aastal Tallinnas käinud Elia Horn, Antonie Gronau-Vilde kasutütar, on E. Treierile jutustanud, «et tema sündis Narvas 25. jaan. 1900. aastal. Kui Antonie Wilde teda kasutütreks võttis, oli ta paarinäda­ lane rinnalaps». Arvatavasti eksib Vilde aastaarvuga. Ent 1900. aastal elas ta juba oma naisest lahus ja hoiatamine on küsitav. 5. Vrd. E. Vilde kirjad G. Pihlakale (E. Vilde, Artikleid ja kirju, lk. 343 jj.). 6. Vt. 4. kirja 1. märkus. 7. Wilhelm Blos (1849—1927). saksa sotsiaaldemokraatlik poliitik ja ajaloolane; avaldanud populaarseid ajaloolisi teoseid, nagu «Geschichte der französischen Revo­ lution» (1888), «Die deutsche Revolution von 1848 bis 1849» (1892). 8. «Liigutajate» kohta vt. kommentaari sissejuhatuses, eelmine nr., lk. 359.

6. kiri Stuttgartis, 17. dets. 08. Armas ameriklane! Sinu sõit uude Hina on igatahes mõistlikum, kui tagasiminek Venemaale oleks olnud — ta tähendab kahest halbtusest väikema valimist. Mis Sina meile Venemaa oludest lausud, kinnitab ja kordab ainult seda. mis meie Sulle varemalt kirjutasime. Ma loodan, et Sa nüüd ka sellest illusionist lahti oled saamas, kui oleks Venemaal — Sinu automailise theoria järele — kodanlise revolutsloni kordumine äranähtaval ajal võimalik. See ei tarvitse üleüldse enam võimalik olla. Burshuasia on kättesaadud konslitutsioni varjuga üsna rahul; ta nokitseb selle kallal aegamööda natuke paran­ dada ja paigata, viib mõned pisukesed reformikesed parlamenlliselt läbi, kui ta pahem­ poolne tiib edaspidiste valimiste läbi tugevneb, ja asi on korras. Selle kohta ei või kahtlust olla: ennem paendub burshuasia junkrite ja junkerlise bürokratia alla, kui et ta veel kord revolutsionilise proletariadiga kalja kahasse hakkaks tegema. Tema peeni­ kene klassi-instinkt ja oleviku ajalugu näitavad talle, kus tema põline, leppimata vaen­ lane on. Et Venemaa võrdlemisi pisukene proletariat ja loomulikusse lethargiasse tagasi vajunud talupojad üksi midagi suudaksivad ette võtta — pealegi viimase katse

423 nurjamineku järgi — see nõuab liig vaga usku. Ja sõjavägi on — talupojad mundris, — Nende arvamistega ei seisa meie enam üksinda. Nõnda mõtlevad kainemad lätlased, nende illegal lehed ja ka Bundi tõsisemad tegelased; jah, isegi venelaste seas leidub üksikuid, kelle peadest romantika-aur lahkuma lööb. Seda oleme viimasel ajal võinud konstateerida. Et tööliste massede seas kainus üleliigselt maad on võtmas, seda tead Sa isegi. Käitlemine toob aga ühe sümptomi nähtavale, mille üle meie õtse rõemu tun­ neme. See on tööliste algav emantsipeerimine üliõpilaste ja kursistkade juhatuse alt — lahtilöömine tuttavatest «liigutajatest». Organiseeritud töölised hakkavad, nagu mitmed teated kinnitavad ja mitmed healed heaks kiidavad, ise oma asja ajama — see on, seda tegema, mida teiste maade parteid kõik on teinud. Üliõpilased, gümnasistkad ja kursistkad, need küpsuseta tiindmuste-«polltikused», need kõikuvad, unistavad дуби- нушка-revolutsionärid, kes täna taevani õiskavad ja homme põrmuni leinavad, kes täna pommisid vabritsevad ja homme kellamise-klubisid asutavad — need on Venemaa tööliste-liikumises oma rolli ära mänginud. Neid oli seni teataval määral tarvis, nüüd tuleb aeg, kus neid enam tarvis ei ole. Tarvis on intelligentsist ainult neid, kes kainet, tõsist, küpset tööd tahavad ja oskavad teha, ja need koorivad enplid nüüd aegamööda hullajate suurest karjast välja. Kui ma selle peale mõtlen, et isikud, nagu kuulus Iida ' ja paljud tema sarnased, partei kongressidel Venemaa proletariadile siduvaid otsuseid käisivad tegemas, temale teesid ja sõjariistu võitluse tarvis määrasivad, siis tükib mulle naer ühe ja hale meel teise moka peale. Terve enamlaste-vähemlaste frakt- sioni-fanatismus, juurdub sel viletsal kujul, nagu tal on, üksnes selles haiglases asjas, et partei officiell poisikeste ja plikakeste käes on, kellel tööliste seisukorrast aimugi ei ole. Mis neid partei tippu aitas, oli lugu, et nad pisut theoriat tunnevad, kui ka seda natukestgi enamiste puudulikult või segaselt, kuna töölisel see tundmine hoopis puudus. Läheb aga theoria ikka enam tööliste eneste peadesse — ja ta läheb aegamööda — siis sünnib see, mille algust juba märgata on. Ja see on partei tervenemise märk. Isegi venelane Trotzki ei püüa seda enam salata; ta konstateerib nähtust Austria partei tea- duslises lehes ja kiidab seda õigeks ja loomulikuks. Ka lätlaste suust kuulen kõige selgemal sõnal sedasama. Minu perspektiv tuleviku kohta on siis: Sotsialismuse hapu- taigen käärib tööliste seas, kõigist rõhumistest hoolimata, aeglaselt edasi, leiab tööliste eneste seast ükshaaval edendajaid, illegal kirjandus aitab tasahiljukeste kaasa, usta­ vad intelligendid teevad, mis võivad, ning aastate pärast võib vaimliselt organiseeri­ tud võim nii tugev olla, et valitsus ja valitsevad klassid kontsessionisid peavad tegema — vähemast legalse organiseerimise ja vähe vabama sõna võimaluse andmise kujul. Umbes niisuguse edukäigu on Saksamaa partei neljakümne aasta jooksul läbi teinud — muidugi pisut kergemate väliste tingimiste juures.2 Miks ma Sulle seda kirjutan? Sellepärast, et Sina sotsialistlist lehte hakkad välja andma? milles Sa muidugi ka Venemaa asjust räägid. Ma arvan, et Sina — vähemast osalt — ikka veel Vene fantastide mõju all seisad, seda enam, et Sa vist ii ksnes Vene kirjandust, iseäranis Vene illegal lehekesi, loed, milledes, nagu Linda leiab, kursistka-vaim priskelt edasi lehvib. Ma kahetseksin, kui see vaim ka Sinu lehte teed leiaks. Ma ei taha Sinule mitte õpetajaks olla, ma ei pea ennast politikas kuigi targaks — ma avaldan Sulle kaalumiseks ainult oma tõeteadmist, milledele kind­ lad ajaloolised faktid, kui ka seni õigeks täinud ettearvamised tuge näivad andvat. Mui oleks hea meel, kui Sa oma lehest iga udu, nii roosiline kui ta ka soovide ja lootuste päikesepaistel välja näib, eemal hoiaksid ja kirjutaksid, mis о п. Sellega võidaksid Sa Venemaa Eesti taolistelt rohkem usaldust kui fatamorganadega, mille sisse nende praktikline instinkt uskuda ei luba. Sinu sõna: «põhjused on endised — uus revo- lutsion peab tulema» — on niisugune Vene loogikast tekkinud fatamorgana. Revolut- sioniks pole mitte üksi põhjuseid vaja, vaid ka sündsaid tingimisi: võimalust. — Natuke kaastööd püüan Sulle teha, kui igapäevane leivatöö mahti annab. Ilma honorarita oleks see muidugi raske, kui mitte võimata, sest kahandatud tööjõu pärast on teenistus muidugi vilets. Vaheajal on mind uus õnnetus tabanud, mis vaimu maha rõhub: minu isa on vaimuhaigeks jäänud ja asub nõrgameelsete-majas. Oma sissetule­ kust pean sel kombel vanematele kestvalt osa andma. Kirjuta kõige pealt varsti, kuda 424 asjad lehega seisavad ja mis tulevik näib tõotaval. Millal Sulle midagi võin saata, pole praegu veel kindel. Soovin Su ettevõttele kõige paremat! Eduard. P. S. Sa siunad Eesti kirjastajaid. Nähtavasti õppisid Sa ka sõpra Karlsoni, kes Sulle algup. töö eest 20 rbl. poognast maksis (!!), nüüd lähemalt tundma. Minu kir­ jastaja maksab mulle minu endiste tööde eest just nii palju. Karlson oleks vist minu tööd ka ära ostnud, kui ma 20 00 rbl. asemel 150 rbl. oleksin vastu võtnud. Ma nuu­ sutasin seda praadi kohe. Pihlaka rahast hakkame alles tuleval aastal magu tundma, sest ta maksab seda poolte aastate kaupa. Summa suurema osa peale andis ta mulle vekslid. Seesama* 1. kuulus Iida — Ida Põder. Vt. 4. kirja 3. märkus. 2. Kirjade tundetooni ja argumentatsiooni järgi otsustades valutas Vilde südant revolutsiooni pärast, kuid pidas parteisisest võitlust revolutsiooni saatusele kahju­ likuks ja iseloomustas seda — eriti selles kirjas — õige halvustavate epiteetidega. Paraku juhindus ta teda mõjutavatest desorienteerivatest seisukohtadest, nagu näitab ka toetumine sotsialismiürituse hilisema reeturi Trotski arvamusavaldusele. Teatavasti võitlus revolutsiooni teooria, taktika ja organisatsioonilistes küsimustes kindlustas tsaristliku Venemaa proletariaadile võimaluse riigitüüri taha asuda (vt. 1. kirjas Vilde poolt püstitatud loosung) juba üheksa aasta pärast, kuna aga kirjaniku ideali­ seeritud Saksa sotsiaaldemokraatial kulus ränkade katsumuste aastakümneid, enne kui Saksamaa pinnal võidi hakata sotsialismi ehitama. Tookordse Venemaa sotsiaal­ demokraatide hulgas oli ka kõikuvaid, reaalsust mittearvestavaid, avantüristlikkegi elemente, kelle puhul Vilde mure on asjakohane. Ent need ei määranud ettevalmista­ tava uue revolutsiooni saatust. 3. P. Speek siirdus 1908. a. New Yorki, kus ta järgmisel aastal asutas Ameerika eesti töölisorganisatsioonide häälekandja, nädalalehe «Uus Ilm», olles ise selle esi­ mene toimetaja. Ajaleht ilmub siiani. 4 17 detsembril 1908 on Speegile üle ookeani läinud ka Linda Jürmanni kiri, millest kuuldub (P. Krusten, lk. 218—219): «See pagana vaesus hakkab juba igavaks minema. Meie kirjaturg kodumaal on koguni näruseks läinud, osalt palju pahnaga üleujutamise, osalt kirjastajate kelmuse ja osalt inimeste vaimlise väsimuse tõttu. Meil on kõik need aastad, mis me välja­ maal oleme elanud, ikka napilt kosti- ja korteriraha olnud, nii et nüüd ka riided juba seljast hakkavad õtsa lõppema. Ja see igavene hotelli elu (mööblitega tubade elu muidugi): üks naaber laulab, teine klimberdab klaverit, kolmas kirub. Sel kombel ühes väikeses toas kahekesi tööd teha pole nalja asi. Mina olen siinse hea kliima tõttu küll kõige heäl tervisel ja isegi mu taevas on veel üsna viiulid täis, aga Edile käib see elu kauniste närvide peale. Isegi ta tööd kannatavad selle all. Ja mitte üksnes kvantitativliselt, vaid osalt ka kvalitativliselt. Nii on näituseks tema «Prohvet Maltsvet», mida mina ta kõige paremaks tööks pean, seal on piltisi sees, mis luulelikumad ja paremad ei võiks ollagi — õtse kahest koguni iseäralisest tükist koos. See_osa, mis «Uudistes» ilmus, lööb nimelt tagumise osa kaugelt üle. Ma olen Edile nou andnud Maltsvetti ümber teha. s. o. mõlemad pooled kokkukõlasse ajada ja siis Saksa keelde tõlkida. Aga selleks oleks tal laheda­ mat elu — kõige pealt korteri poolest — ja mureta meelt tarvis. Ma usun küll, et mõned ta tööd ka siinse publikumile võiksivad meeldida, sest nende eneste uued kuul­ sused ei olegi nii hirmus suured vaimud. Leiaks Maltsvet siin vähegi vastu-kõla, siis leiaks Edi siin vististi ka edaspidistele töödele kirjastaja ja saaks ehk selle läbi halja­ male oksale. Tulevasest juuli kuust saadik hakkame meie nüüd Pihlaka käest abiraha saama, mis kuu kohta 41 rbl. välja teeb. Siis saab Edi veel Tallinna «Õiguse» käest kuus 20 rbl., mis aga tal vanemate toetamiseks ära_kulub. Pihlaka raha juurde tuleb meil siis minu vähene teenistus, mis alati vangub. Kõige paremal korral 25 rublani ulatab ja kõige pahemal korral 0 peale langeb. Nii ei leidu meil ka tulevikus mõnda sadat marka vaba raha, millega meie oma korterisse elama saaksime asuda, kus Edi rahu­ lisemalt tööd võiks teha. Mina olen sagedasti kuulnud, et Amerikas naisteenijad head palka saavad, sest et neist seal suur puudus olla. Sellepärast tuli mulle kord mõte Amerikasse sõita ja seal selle summakese kokku lüüa, mis meil korteri sisseseadmiseks tarvis läheks.» 7. kiri Stuttgartis, 15. apr. 09. Armas Peeter! Vaheajal oled ehk juba Lilienbachi (Maamehe) käest Tall. minu jutukese «Grischa unenägu» kätte saanud, mida tema konfiskatsioni kartusel avaldada ei võinud. Võta see, kui kõlbab, «Uuele Ilmale». Ta ilmus enne Saksa ja siis Soome keeles. Kui iga- 425 päevane kibe leivatöö mulle mahti annab, siis püüan Sulle tulevikus veel midagi saata, aga varsti ning palju ära oota — rahaline töö käib eel} Ühtlasi läheb Sulle täna minu jutuke «Naiseõiguslased» ja selle vahel üks Linda tööke kätte. Esimese saadan Sulle kahel põhjusel: esmalt on temas jutt Sinu hauda läinud kallimast2; ma hakkasin seda ainet Sinu soovil 1905 (Pühajärvel) «Uudiste» kalendri tarvis jutuks tonkima ning lõpetasin ta pagejana Kopenhagenis. Korda pole ta mul just mitte läinud, aga aine poolest huvitab ta ehk Sind. Teine põhjus on see: ma arvan, et Martna salalik viha minu vastu, mis tema potemikas nagu ussisusin kuuldavale tuleb, selle jutukesega ühenduses seisab. Tuleb selles ju pr. Lõhmus ja tema isegi (ainult nlmetamisi, varju­ kujul) ette, ja mitte soovitaval valgustusel. Mulle tükkis naer peale kuuldes, et M-a oma häda juba Sulle on kurtnud ja mind seltsimeeste kirjast välja hane j alat ab. Meie vaidlus «Päevalehes» tekkis nõnda. Üli• õpilane Linde, üks «Noor-Eesti» ideologidest, pidas Tall. minu tööde üle kõnet. Ta leidis muu seas, et minu romanidel «Mahtra sõda», «Anija mehed» ja «Prohv. Malts- vet» tõsist kunstiväärtust ei olevat. Seepeale avaldas Martna «Päevalehes» artikli, mil­ les ta õigeks tunnistas, et minu töödel mitte puhast kunstiväärtust ei olevat, kuid nende väärtus olla historialik, nad sisaldada mälestusväärt ajaloolisi faktisid meie rahva elust. Paraku olla nad aga «suguliselt nilbe d», ja suguliste nilbuste kir­ jutamine olla minu «laiduväärt is eär aidus». Kuid «igaüks kaubelda oma annetega» jne. Selle nilbuse-süüdistuse peale vastasin mina Martnale «Päeval.» ja näi• tasin, et ainult Spiessbürgerliste3 vaadetega inimene minu sotsialseiest romanidest nil­ busi võib leida, mitte aga vaba vaatega proletarline arvustaja. M-a vastas minu vas­ tuse peale päratu pika kihvtise kapuisinadaga, milles ta nüüd ka minu isiku nilbeks ja ülbeks määris. See sündis burshua-lehes seltsimehe M-a poolt, kes minu asjaliku, kui ka terava kirja oma tööde kaitseks mitte-seltsimehelikuks tunnistab! Ja see sündis isiku poolt, kes Tartus ja Tallinnas ise naise selja taga sagedaste litsi lõi, nagu ta mulle seda ise kord tunnistas ja nagu ma seda ka teiste poolt tean. See kodanline variseerlus (Heuchelei) kustutab minus iga lugupidamise selle inimese kohta. Ühtlasi kubiseb tema pikk komblusejutlus nii suurtest ebatarkustest — kõiksugu töntsidest kel- muse-konksudest rääkimata — et ma M-at vaimliselt üsna madalal järjel seisvaks isi­ kuks olen sunnitud pidama. Mingisugust viha ma tema vastu ei tunne; meie raputame Lindaga ainult pead ja naerame niisuguse veidra vilistluse üle. Ma ei jätnud vastust temale ka seekord andmata, ja arvata on, et ta uue «kombelise» tõrvakallamisega tuleb. Seepärast ei või mina oma «Päeval.» numbrid käest ära anda, küll aga kirjuta­ sin täna «Päeval.» talitusele, et ta Sulle kõik asjasse puutuvad numbr. kätte saadaksi- vad* Võiksid mulle siis ka oma arvamist asja kohta — see on ju iseenesest kaunis tühine — teada anda. Sulle ja Teie ettevõttele kõige paremat soovides Sinu E d i. Jk. Grupe asutamise asjas kirjutab Sulle mu eit kord hiljem. Tal on selle kohta midagi põhjusmõttelikku öelda. Julie Mieleri kurba saatust kahetseme? Linda arvab lugu psychologialiselt mõistvat. Andke ka kodumaa lehtedele Sibula 6 kelmuste vastu väljaastumisest teada, kui see enne «Uue Ilma» ilmumisest sünnib. Saada materjal, kui võimalik, minu kätte. Kodumaa lehtedest püüab «Virul.» tööliste poolt olla, nii palju kui ta seda mõistab ja julgeb. Palju seda just ei ole, aga asi kah. «Päeval.» mängib «erapooletut». Seal on nüüd Virgo, Hanko, meie Schnicker, Reinthal jne. «punasteks poisteks», aga nähtavuste seisavad nad kodanliste aktsionäride pöidla all. Viletsus on tervel kodumaal suur, suur! Enne jõulusid suri minu hea isa pika haiguse järele, mis ta mõistust segas, ära. Olen kurbiusest juba võitu saanud. Lese ema üksindus rõhub vahel hinge. Sinu «Ema ja last» 1 pole Linda mitte saanud. Vist pole teda Valgast saadetud. Böheim-Str. 9, II* y.

I. Vilde kaastööst «Uuele Ilmale» räägib ka tema 11. nov. 1909. a. postkaart (vt. «Keel ja Kirjandus» 1965, nr. 4, lk. 234), millest selgub, et Speek on talle honorari arvel avanssi saatnud. «Grischa unenägu» ilmus «Uues Ilmas» 20. VI 1909, nr. 1 426 (mitte siis 1910, nagu kirjutab Vilde «Kogutud Teoste» XIX köite eessõnas). See karistussalkade jõledusi kujutav novell ilmus esimest korda 1906. a. Berliini sot­ sialistlikus ajakirjas «Die Neue Gesellschaft» ja saksa keele järgi soome töölisajakir- jas «Kanerva». Hiljem avaldas selle novelli järeltrüki veel Stuttgardi sotsialistlik päevaleht «Schwäbische Tagwacht». Nimetatud väljaanded (üsaks veel Viini «Arbeiter- Zeitung» jt.) avaldasid teisigi Vilde 1905. a. revolutsiooni ainelisi novelle ja muud kaastööd. 2. «Naisõiguslaste» loomise tausta ja prototüüpide kohta vt. lähemalt: V. Alt­ toa. Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973, lk. 270—272. 3. S. o. väikekodanlike. 4. Poleemika E. Vilde «nilbuste» ümber kestis 1909. a. esimesel poolel «Päeva­ lehe» mitmes numbris. 11. (24.) II 1909 (nr. 34) avaldas «Päevaleht» Vilde vastus- artikli «Nilbus» (vt. E. Vilde, Artikleid ja kirju, lk. 168—173). 5. «Grupe» asutamine, samuti Julie Mieler ja tema kurb saatus on tundmata. 6. Seiklejast Jaan Sibulast alias Ivan Narodnõist kirjutas E. Vilde ajalehes «Õigus» (1908. nr. 114—116) avaldatud pilkeloos «Minu audients president Ivan Narodnõi juures» (vt. E. Vilde. Kogutud Teosed XVIII. Tartu, 1933, lk. 137—146). 7. P. SDeegi pedagoogilise traktaadi «Ema ja laps» avaldas 1909. a. «Edu» kir­ jastus Peterburis P. Petersi pseudonüümi all; raamat trükiti Valgas. 8. Et paremini mõista Vilde järgmist, pika ajavahemiku järel saadetud kirja, selleks mõningaid andmeid vahepealse kohta tema naise kaudu. Linda Jürmann Peeter Speegile 13. dets. 1909. a. (P. Krusten. lk. 220—221): «Teie käbarad käivad, nagu näha, uues maailmas otsata heasti. See elu, mis Teie sealsetele eestlastele sisse olete puhunud, on õtse imestamise väärt. Ja Teie (ma ei mõtle mitte Teid isiklikult) väikene organisatsioon avaldab siit eemalt vaada­ tes õtse ülendavat suurust. Niipalju agarust, niipalju armastust asja vastu poleks mina eestlastelt naljalt uskunud. Sotsialismuse! on ikka pagana võim, mis meid lol­ liks ja tuimaks peksetud orjasidki inimeseks teeb, ja viimaks need haganadki ajudeks muudab, millega meid aastasadasid on toidetud.» Ja 11. jaanuaril 1910: «Teie peate, nagu näha, meie seisukorda tragikalikumaks, kui see tõesti on, sest Te tahate meile kodumaal abiraha korjama hakata. Ja imelikul viisil nõuate seda nciltsamadelt ringkondadelt, kes Tõnissonilegi raha koriasivad. Bose moi! need on ometi meie vastased, kelle juures üleüldse kerjama ei kõlba minna. Ka siis mitte kui surm peaks suu ees olema. Aga meie varaline seisukord ei ole mitte vee! meeleheite- line. kuigi Eduard ligemal ajal palju tööd teha ei jäksa. Ta saab ju nüüd Pihlaka käest vana tööde järeltrüki eest summakese raha aastas . . . Kui ma Teile kirjutasin, et Eedi oma pooliku tööle vast üleüldse lõppu ei saa. misläbi ajalehes alganud jutt seisma, see on pooleli oleks pidanud jääma, ma ei arvanud aga mitte, et Eedi üleüldse kunagi enam tööd ei saa teha. Kui ta paar kuud puhata saaks, kosuks ta jälle vististi ja arvatavasti võib ta enesele tuleval poolel aastal ka natuke puhkust lubada . . . Edi tervis on viimasel ajal selle tõttu, et ta nüüd veel ainult pool päeva tööd teeb ja enam tubakat ei suitsuta, rohkem paranenud, kui mina oleksin loota julgenud.» Vilded lükkavad teist korda tagasi Speegi korjandusidee, nagu üldtuntult keel­ dutakse ka Eesti Kirjanduse Seltsi auhinna asemel pakutud toetusrahast. Küll aga võtab Linda Jürmann vastu kutse tulla «Uue Ilma» toimetajaks, kui P. Speek selle koha vabastab ülikooli astumise tõttu. E. Vilde sõidab hiljem New Yorki naisele järele. 8. kiri New York, 25. VI 11. Pai Peeter! Sa siunad vist juba ammugi Lindat, sest et ta Sulle ei vasta, aga ma võin teda hooletuse või laiskuse süüst vabastada ning ilmutan Sulle õige põhjuse, mil­ lel ka «mesinädalatega» midagi tegemist pole: Lindal pole meelerahu kirjutamiseks, ta peab oma väikeste, näruste vaenlastega organisatsioonis kiskuma 4 Oleks mul vaesel mehel aimu olnud, missugused olud Teie ühisustekeses valitsevad, mäherdust isikuid neis susida ja pusida, kädistada ja kisada lastakse — ma poleks uneski selle peale mõelnud, Lindat Amerikasse minema tuupida, veel vähem oleksin nõuks võtnud, temale siia järele tulla, oma viimaseid hoiukopikaid ohverdades. Küpsemad. kainemad seltsimehed ei lase ennast, osalt viitsimatuse pärast, juhtivate ametite peale valida, need jäetakse endid ette toppivate, kõige väiklasemat auahnust ja valitsemisehimu põdevate isikute hoolele. Viimaste kõige kangem instinkt on, ühisuslist bossi, opmanni ja kubjast mängida. Oks neist proklameris üleeila prinisipi väl;a: organisatsioni palgalisel (!!) ei ole ülepea midagi öelda! Bossi põhjusmõte sots. tööliste organisatsioni istutatud! Org. palgatööline õigustest lahti tunnistatud! Kuid kuule, kuda lood seisavad. Viimasel reedel kutsuti Osaüh. juhatus «iseäranis 427 tähtsate asjade» pärast kokku. Ilmusivad kiskujate poolt: Janisson, Rauk, Ehrlich, noo­ rem Blojield, ja ilma hääleõiguseta käratsejaks Keskküla — teiselt poolt Lärm, Rink ja Mesila2. Lindale heideti riiunorimise-toonil ette, leht olevat «paljast sotsialis­ must» täis, kõik sisu olla Amerikast, kodumaalt viimases nris ainult üks sõnum, ja seegi streigis till Ka kurta üks kirjasaatja, et tema kiri lehes pole ilmunud (kiri pole Linda kättegi jõudnud). Pandi ette, uusi kandidat is id toimetaja-ameti tarvis ülesse seada ja neile kutsekirjad läkitada, millega Linda ametist lahti oli lastud, ilma et Juhatusel seks meelevaldagi oleks! Healetamise resultat: 4 healt poolt, 3 vasta. Kutsutavaks kandidadiks pani Janisson oma Parisi sõbra D id o ette, selle põikpea, kes ennast oma «Õiguses» avalikult sotsialdemokratia vastaseks tunnistas ja tema vastu võitles, kuna ta «o m a» sotsialismusele «i s e» programmi sepitses, mis mõne naljalehe satirele sarnanes! õnneks ei leidnud Dido vastuvõtmist — Linda laitis ta ära — ning siis seati Linda ettepanekul Sternbeck, Rumor ja Pöö• gelmann üles. Nende vastused pandakse siis 0. Ü. lähemale peakoosolekule ette. Asja hea külg Lindale on see, et ta nüüd ise uut toimetajat otsida ei tarvitse, millega tal mure oli, halb külg meile mõlemale see, et mina Jumala asjata siia tulin, oma raha ära raiskasin ja nüüd ka veel tagasisõidu kulud pean kandma. Missugune b r ut a l i - t et ei peitu juba selles, et inimene Europast o m a kulul siia lastakse tulla ja juba aasta pärast ilma mingi põhjuseta uulitsale visatakse! See ei käi mitte ainult Linda kohta, vaid ka iga uue toimetaja kohta, kes temale nüüd järgnevad, sest üsna kindel võib olla, et keegi, kes mees ja inimene on, oma au ja õigusi kuigi kaua ühisuste bosside läbi rüvetada ja rikkuda ei lase — nad on sunnitud taganema, ja nende kutsumisega on neid petetud. Muidugi pole Lindal ega mul koha kaotusest varalist tuska. Linda nõu oli ammugi kaljukindel, lahkuda, ja mina võin seda nüüd, kus ma pilku oludesse sain heita, ainult heaks kiita. Meie nõu on, niipea kui rahaliselt vähegi võimalik, Europasse tagasi minna. Linda närvid on just nii kaugel, et ta «Uue Ilma» ja hullumaja vahel valima peab. Ja mina ei saa enam kurku tõusnud jälkuse tundest vabaks. Ma olen Saksamaal, Austrias ja Belgias kah organisatsioni-elu näinud — niisugust veel mitte! Janissonil ja Raugal ei näi muud huvitust üleüldse olevat, kui vihatud isikule seljataguseid pis­ teid anda — igal koosolekul kordub see, ja kord-korralt ikka närusemalt. Hoolega otsivad nad endale kaaslasi, ka väljaspoolt. Philadelfias teeb Janson muidugi ka omalt poolt, mis võimalik. Jah — Tallinna rättsepp, see seisab ka mul meeles ... Sinu ettepanekuga K. K.-le Rebase3 asjus pole meie Lindaga mitte nõus. Peale piletite sahkerdamise, mis lehes seisis ja mis tõeks tehtav on, põhjenevad kõik süüdis• tused paraku kuulujuttude peäl, mille tõekstegemine kas üliraske või õtse võimata on. Mis siis, kui Rebane missioni-seltside kulul (neil raha ei puudu, ja ta seisab Saksa omadega, nagu ma tean, kindlas ühenduses) kohtusse kaebab ja meie peapunkfisid tõeks ei suuda teha? Siis oleme meie sissekukkujad ja kulud on ka meie kanda. Kuid ka vormiliku.lt on ettepanek vigane. Rebane meie К. K. kompetentsi all ei seisa. Tal pole vaja meie küsimuste peale vastata. Meie süüdistused jääksivad õhku rippuma — kuulujutt jääb kuulujutuks. Hoopis ise asi oleks, kui meil kõik tunnistused taskus oleksivad — siis viibimata lehte — ja mitte enam kui küsimised, vaid kui otsekohene matsakas ilmutus, kui tüse pealekaebamine. Sel alles oleks soovitav mõiu ja tagajärg — Rebane oleks surnud mees. Aga kes toimetaks meil tunnistuste korja­ mist? Kellel on seks aega ja osavust ja raha? Advokat võiks aidata, aga seegi nõuab hallikaid teada, kust tunnistused saada — talle peab eeltööd ette panna olema. Nõnda, kulla Peeter, seisavad lood. Amerika elu mulle ei meeldi. Juba sellepärastki, et elu siin ikka mitmevõrt kallim on kui Europas. Ma katsuksin siinsetele Saksa par- teitehtedele belletr. kaastööd teha, aga need töötavad kõik defitsitiga, ei jõua siis suu­ remat honorari maksta, ja millekski, kui nad Europa lehtedest kõik belletristika Jumala muidu ära võivad trükkida! «Uut Ilma» kirjutama hakata — taevas hoidku! Erilase- pesasse istuda ma ei taha. Täbar saab lugu uue toimetajaga olema, juba sellepärast, et Venemaalt tulev slm. enese U. I. juurde tulles itlegaliks teeks, kuna neil kodumaal agi- terimise mõtles palju tänulikum tööpõld on kui siin. Ka Pöögelmann saab varsti vabaks — milleks Amerikasse tulla, pealegi kui hädaoht käpaga katsuda on, et tee­ nistus kaua ei kesta. Palk ju ka kedagi ei meelita, 428 Sind tahaksin ma hea meelega näha saada, aga kuda? Ka Sinu kallimat4, aga jällegi — kuda? Tervita teda meie mõlemale pooli. Linda tahtis temale ikka oma ja minu nimel tänu öelda, aga ei ole kirjutamiseks rahulist silmapilku. (Adr. Uus Hm.) Sinu Eduard Vilde. 1. On mõeldud vastuolusid ja intriige Ameerika ühendatud Eesti Sotsialistide organisatsioonis, mille keskkomitee sekretäri abina Linda Jürmann «Uue Ilma» toime­ tamise kõrval tegutses. 2. Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisuse — «Uue Ilma» väljaandja — tegelased. 3. Hans Rebane (1862—1911), kirikuõpetaja, 1898—1911 «Amerika Eesti Posti­ mehe» toimetaja. Peamiselt tema insinuatsioonide tagajärjel ei lastud E. Vildet pikka aega Ameerika mandrile. Vt. Vilde biograafiad ja ta reisikirjeldus «Minu vangipõlv Elus Islandil» (E. Vilde, Jutustused IV. Tallinn, 1953, lk. 323—386). 4. Sinu kallim — tõenäoliselt Frances Valiant Speek, prantsuse päritoluga ameeriklanna, kellega Peeter Speek 1910. aasta paiku abiellus.

9. kiri New York, II. VII 11. Armas P\t Nüüd on vaadil põhi välja löödud: Linda pole enam U. 1. toimetaja ja mina olen võimumeeste vande all. Põhjust lõpuplahvatuseks andsin mina. Aine tuli Sinu poolt. Linda pani Sinu töösoovi' viisaka kirjaga Kesk-komiteele ette ja lisas Sinu kirja meile, mis sõnadega: «Linda ja üdi!» algas, juurde, et sellest Sinu seisukorda ja soovi nähtaks. K. K. poolt (Janisson, Rauk, Arjakse ja noorem Blofield) tuli sõna­ sõnalt järgmine häbemata vastus: «К. K. otsus. Kiri o n Lindale ja E dil e kirjutatud, ei käi sellepärast K. K- arvustuse (?) alla; kui S p e e k il abi tarvis on, siis pööraku K. K. poole.» (К. K. stempel.) Niisuguse bürokratismuse vastu kirjutasin mina lühikese hurjutava artikli K. /\. vastu. See leiti lehe trükkimise puhul (Rauk on trükki ja) katte, ja nüüd peases torm lahti: töölisi olla nende oma lehes pilgata tahetud!! Sedamaid kuulutati trükkija ja lehe faltsijate poolt (tsckinovnikute sõpruskond) streik välja — peremeeste streik palgalise (toimetaja) vastu!! Kontori seinte peale pandi lapsikud plakatid ülesse: «Streik! Maha bürokratia! Edasi sotsialistlised bürokradikesed!» (Minu artikli pealkiri oli nimelt: «Sotsialistlised bürokradikesed»; artiklil oli minu täielik nimi all.) Leht jäeti trükkimata. Järgmisel õhtul oli Osaüh. Juh. koosolek. Seal tehti vihaselt otsuseks, minu artiklit lehest välja jätta, mispeale Linda seletas, et ta sel puhul ameti sedamaid maha paneb, mis sündis. Sel koosolekul on S in и g a väga lugupidamatult ümber käidud. Sinu palga nõue on päratu liialine leitud oleval ning «raisast» räägitud, «mille ümber rongad kogu­ vad». Kodanlisea peremehe-insiinktid täis madalat ialupoegsust on enamuse seas või­ dute peäsenud — nende lehe toimetaja olgu nende sõnakuulelik ori, kes igaühe tuju­ sid ja isiklikku tulusid peab tähele panema. Sel lool ei või Sina vist teisiti, kui pead oma kandidaturi ise teraval sõnal tagasi tõmmama. Sotsialistil on lihtsalt või­ mata nende talupoegade lehte toimetada, sest et praegune enamus sotsialistlist lehte sugugi ei taha. See selgub ka Toim. Nõukogu üleskutsest viimases numbris. Selles ei tule sõna sotsialismus ühtainust kordagi ette, sellevastu seletatakse kindlal sõnal, et leht peab olema: «. . . avalikuks forumiks kõigile, sugu ja seisuse (?), usu ja aadete peale vaatamata...» Selle «kahepaiksuse» juures pole Sina minu arvates mitte süüta: ka Sina rääkisid omal ajal sellest, et leht kõigi Amerika eestlaste healekandja tahab olla, mis sotsialisti poolt üsna absurd on. Kuhu jääb siis sel kombel lehe s i h tl Kuid Sina lootsid sel kombel vist miite-sotsialistisid sotsialismuse poote pöörata — ettevõte, mis Sul korda ei läinud —, kuid nüüd tahetakse nähtavaste tõeste «igasihilist» s. o. ilma sihita lehte välja anda. Toimetajaks on praegu puhastverd antis emit l ane Lärm, kes ka muidu kõige oma rohke lugemisetarkuse järele täielik kodanlane on, ehk ta küll ennast ühtlasi ka sotsialistiks peab. Ma olen selle kena sotsialisti mõtteviisi vaielustest tundma õppinud. Muidugi on instinktide ja tundmuste järgi õiglased sotsialistid meie poolt ning väga vihased sündmuste üle. Kuid nad on vähemuses ja ükski neist pole kõne-

429 mees ega energialik võitleja. Nad ei oska midagi peale hakata Oh mina eesel, et ma võõrsil elades eestlase ära olin unustanud! Meie oleme praegu Lindaga tagasireisimist ette valmistamas: tahame juba, kui kõigega valmis saame, selle nädala lõpul Europasse minema panna. Meie Monroe doet- rin2 käib: «Amerika barbarlastele!» Hirmsa palavuse pärast olen mina üsna põdur, tööd ei saa teha — mis me veel ootame! Ah ja — talupojaliselt olla ka manatud, ei mind maale aidati, kuna ma nüüd aitajatele hoopisid hakata andma. Nõnda oodati ka minu poolt roomamist ja oma arvamiste ärasalgamist selle abi tasuks! Kurat — nagu poleks aitamine sots. seltsi­ meeste politikalik kohus olnud! Ei Linda ega mina palunud ühegi käest abi — nad pakkusivad seda väliste org. tagatõukel viimaks ise. Mina andsin Ellis Islandi koh­ tus koguni soovi protokolli, et mind miite-maalelaskmise puhul viibimata sellesama lae­ vaga tagasi lastaks reisida, millega ma tulin. Alles kui Linda teatas, et abi olla paku­ tud ja et siinsed sotsialistid asja politikalisi külge tähtsaks pidavat, alles siis võtsin oma soovi tagasi ja kaebasin edasi. Nüüd kahetsen seda sügavasie, sest ma oleksin ennemalt prii tagasisõidu saanud, nüüd ruinerime endid täieste ära. Sinu laenusoovi pärast on Linda ka Mesilaga kõnelenud; see lubanud teha, mis võimalik. Mesila on meie poolt, kuid ka see hea mees on nende hulgast, kes «kisku­ mist» ei salli ja parem ülekohut laseb sündida. Imeks panen ma. et Sina Jansoni3 kui «suleosavat» meest kah kandidadiks olla soovitanud. Ma olen Jansoni asju lehest lugenud ja leian, et ta hoopis nõrk sulemees on. Ta paiskab ainult mulinat paberisse, ja seegi on keele poolest ennem halb Vene kui Eesti keel. Noh Jumal temaga! Toimetaja-au järele on ta palehigis juba küllalt kaua õngitsenud — ta südame soov võib ka kord täide minna!4 Tervitades Eduard.

Meie asume Europas vist Kopenhagenisse elama. Kirjutada võid esiotsa veel U. I. kaudu — saadetakse Europasse järgi. Veel midagi: Lärm vedas minuga 5 dollari peale kihla, et Sina ülikoolis mitte magistri kraadi pole omandanud, nagu Sa lehes teatad, vald et see paljas valelik reklama raha laenamiseks olla. Et tõde kätte saada, küsis ta ülikoolist asja järele — muidugi niisugusel kaetud vormil, et sellest Sulle mingit paha ei ole. Kas olen võitnud? — loodan ise kõige kindlusega. Kui ülikooli kantseleist vastust ei tule, siis aita mind ise kuidagi võidule — Sul ju paber.

1. Peeter Speek oli «Uue Ilma» väljaandjatele teatanud, et ta vaese üliõpilasena ei saa ajalehele tasuta kaastööd jätkata, paludes edaspidi honorari (P. Krusten, lk. 228). 2. Monroe doktriin — USA presidendi James Monroe 1823. a. avaldatud dekla­ ratsioon juhtmõttega «Ameerika ameeriklastele!». 3. Nikolai Janson (1882—1941), Eesti revolutsioonilise liikumise tegelane. Kõnesoleval ajal oli ta Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisuse kirjatoimetaja. Varem oli Janson 1905.—1907. a. revolutsiooni ajal toiminud Tallinna Tööliste ja Sõjaväe­ laste Saadikute Nõukogu büroo esimehena. 1906. a. saadeti ta Tobolski kubermangu asumisele, emigreeris 1907. a. USA-sse. Veebruarirevolutsiooni järel naasis Eestisse, töötas Oktoobrirevolutsiooni ettevalmistamisel ja läbiviimisel VSDTP Tallinna Komitee ja partei Põhja-Balti Organisatsioonide Büroo liikmena. Siirdus 1918. a. Nõukogude Venemaale, kus kahel järgneval aastakümnel täitis mitmeid juhtivaid tööülesandeid (ülevenemaalise Metallitööliste Ametiühingu Kesknõukogu sekretär, NSV Liidu kohtu rahvakomissar, VNFSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, NSV Liidu veetranspordi rahvakomissar, Põhja Mereteede Valitsuse ülema asetäitja). 4. Hiliseas oma «Kogutud Teoseid» redigeerides lisas E. Vilde reisikirjeldusele «Minu vangipõlv Ellis Islandil» joonealuse kommentaari, milles on muu hulgas öel­ dud: «Et ma Ameerika oludega ei suutnud sõbruneda, siis hakkasin naisele juba vee­ rand aasta pärast peale käima, et ta jätaks oma toimetajakoha ja tuleks minuga Euroopasse tagasi. Ta nõustuski viimaks. Appi tulid õnneks veel väikesed arusaama­ tused tema ja «Uue Ilma» osaühingu juhatuse vahel. Suve lõpul 1911 pöörasime ühendriikidele selja ....» (E. Vilde, Kogutud Teosed XXIX. Tartu, 1935, lk. 145.) Siinsete kirjade järgi otsustades polnud arusaamatused hoopiski väikesed, pigem väik­ lased . .. Koostanud ja kommenteerinud PAUL RUMMO

430 PÄEVATEEMADEL

A. H. Tammsaare „Kogutud teosed" kirjastamiseks ettevalmistamisel

Kui A. H. Tammsaare «Kogutud teos­ mistav organiseerimistöö, mis andis lepin­ te» kirjastamise mõte 1974. aastal kirjan­ gulise aluse kultuurilooliselt tähtsa üri­ dus- ja kirjastusinimeste seas liikuma tuse teostamiseks. Kui uus töövorm end paases, tekitas see mitmesugust reakt­ õigustab, siis pole võimatu, et sedasama siooni. Leidus skeptikuid (aga millal neid moodust võib tulevikus kasutada teistegi meie kultuurielus pole leidunud?), kes ar­ tekstikriitiliste klassikaväljaannete kirjas­ vasid, et meil pole ei jõudu ega eeldusi tamisel. nn ulatusliku teostesarja tekstikriitiliseks Samal päeval pidas kolleegium esime­ valjaandmiseks. Kuid asutustes, kellest se koosoleku ja kinnitas KKI poolt välja­ seesuguse algatuse teostamine eelkõige töötatud kirjastamisprintsiibid ning «Ko­ oleneb — Kirjastuskomitees, kirjastuses gutud teoste» üldplaani. Otsustati, et «Eesti Raamat» ning KKI-s —, leidis teostekogu peab endast kujutama teksti­ mõte poolehoidu. Seal mõisteti, et kui kriitilist rahvaväljaannet. See tundub A. H. Tammsaare 100. sünniaastapäevagi meie tingimustes ainuõige lahendusena. puhul ei alustata tema elutööd koondava Väljaande niisuguse laadi tingib eelkõige ühtse ja tekstikriitiliselt läbivaadatud praktiline vajadus, sest teostekogu on teostesarja kirjastamist, mis kirjaniku määratud nii kirjandushuvilisele üldsusele loomingu tervikuna annab lugejaskonna kui ka filoloogiliste erihuvidega lugeja­ kasutusse, kasvaks kirjandusteadlaste ja tele ja uurijatele. Niisugusena tähendab kirjastajate võlg klassiku ees lubamatult väljaanne olulist edusammu A. H. Tamm­ suureks. Samuti tõdeti, et ülesande täht­ saare teoste publitseerimisel, seda eelkõi­ sus ja ulatus kohustavad koondama kõiki ge kahel põhjusel. Kõigepealt on see esi­ asjast huvitatud kirjandusteadlasi ning mene valjaanne, mis hõlmab A. H. Tamm­ otsima kirjastuse ja uurimisasutuse vahe­ saare kogu ilukirjandusliku pärandi ja lise koostöö uusi, efektiivsed vorme. Et publitsistika võimalikult täielikus ulatuses. tegemist on meie kirjastamispraktikas Absoluutselt kõigi A. H. Tammsaare kir­ ainulaadse ettevõttega (tekstikriitiliselt jutatud ridade koondamine pole võimalik, kontrollitud eesti klassiku teostesarja sest tema ajakirjaniku-aastate (1903— hakkab «Eesti Raamat» kirjastama esma­ 1907) kõik kirjutised ja sõnumid pole veel kordselt), võtsid läbirääkimised kirjastuse identifitseeritud. Seetõttu osutub õigeks ning KKI vahel omajagu aega. Kuid lõ­ rakendada põhimõtet, et väljaandesse puks leiti siiski mõlemat asutust rahul­ võetakse ainult need artiklid, mille kuulu­ dav lahendus. 1976. a. alguseks olid töö­ mine Tammsaarele on vaieldamatu. Tei­ vormide osas kokkulepped saavutatud ja seks avab kavandatud sari A. H. Tamm­ sellega avatud tee A. H. Tammsaare «Ko­ saare loomingu publitseerimisel uue eta­ gutud teoste» kirjastamiseks. pi, sest tekstikriitiliselt kontrollitud tekst jaab aluseks järgnevatele väljaannetele. Täpselt kaks aastat enne A. H. Tamm­ Autori tahte selgitamine, kõigi hälvete ja saare juubelit, 30. jaanuaril 1976. aastal korvalekaldumiste likvideerimine, mis se­ kinnitas ENSV Teaduste Akadeemia pre­ nisel publitseerimisel on tekkinud, tagab sident K. Rebane «Kogutud teoste» kir- «Kogutud teoste» tekstoloogilise usaldus­ jastamiskolleegiumi, kuhu kuuluvad K. It- väärsuse. ra, P. Kuusberg, H. Pühvel (esimees), E. Sõgel, E. Teder, J. Toomla ja A. Vinkel. Iga teose (ka publitsistliku töö) puhul Kolleegium lahendab tõusvad vaidlusküsi­ määratakse kindlaks alustekst, milleks on mused ja juhendab tekstoloogilist tööd teose viimane kirjaniku eluajal ilmunud kuni käsikirjade üleandmiseni. Kolleegium trükk. Et tegemist pole akadeemilise väl­ kinnitab üksikköidete koostajad (kui need jaandega, siis ei taotleta eri trükiredakt- on vajalikud), samuti kommenteerijad, sioonide ja käsikirjaliste variantide aval­ järelsõnade autorid ja tekstoloogilise töö damist. Alustekst on lähtematerjaliks tegijad ning otsustab nende töö kvalitee­ tekstoloogilisele tööle, mis lähtub kahest di üle. põhiseisukohast: 1) kõik tekstid viiakse 25. märtsil 1976 kirjutasid «Eesti Raa­ vastavusse tänapäeva ortograafiaga; matu» direktor R. Siirak ning KKI direk­ 2) ortograafilised parandused, mida tuleb tor E. Sõgel alla A. H. Tammsaare «Ko­ teha eriti kirjaniku varasemates ilukirjan­ gutud teoste» kirjastamislepingule, milles duslikes töödes ja artiklites, millede orto­ on fikseeritud köidete kirjastusele üle­ graafia on ebakindel ja tänapäevasest andmise tähtajad. Sellega lõppes etteval­ erinev, ei tohi muuta A. H. Tammsaare

431 keele eripära, väljenduslaadi ja stiili. XI. «Elu ja armastus». Muudatused, mis alustekstis tehakse, on XII. «Ma armastasin sakslast». puhtortograafilised või kujutavad endast XIII. «Põrgupõhja uus Vanapagan». mõne vananenud, ebaõige ja Tammsaare XIV. Näidendid. keele ebajärjekindlusest tuleneva morfo­ XV—XVII. Publitsistika I—III. loogilise vormi asendamist. Et tegemist XVIII. Luuletused. Kirjad. pole akadeemilise väljaandega, siis tehtud Esimeste köidete koostajad on oma ortograafilisi parandusi köidete lisades töö lõpetanud. Praegu töötavad tekstoloo- ei fikseerita. Kuigi meil seda mõnes väl­ gid kahe esimese köite alustekstidega. jaandes on tehtud, ei õigusta see end Lepingu järgi peab KKI viimased köited A. H. Tammsaare «Kogutud teostes», sest kontrollitud tekstiga kirjastusele üle and­ see koormaks köidete lisad üle ortograa­ ma 1984. aastal. Eri köidete ettevalmista­ filiselt vigaste ja vananenud vormide misel tehtav kirjanduslooline ja tekstoloo­ uuesti ületrükkimisega. Koik murdesõnad giline töö on mahult suuresti erinev. Nii ja arhaismid muidugi säilitatakse. Vaja­ nõuavad romaaniköited praktiliselt ainult likud murdesõnade ja murdeliste vormide tekstoloogilist kontrolli. Publitsistikaraa- seletused annab tekstoloog. matutesse minev materjal tuleb aga otsi­ Koik köited varustatakse järelsõnaga, da ajalehtede-ajakirjade veergudelt ning publitsistikaköidetele lisatakse teaduslikud vajab kommenteerimist, mis nõuab sageli kommentaarid. Nende tööde teostajatega suurt aja- ja energiakulu. Niisugustes tin­ sõlmib kirjastus eraldi lepingu. Seetõttu gimustes on eriti tähtis töö laitmatu or­ on võimalik rakendada kõiki kirjandus­ ganiseerimine, küllaldase ajavaru ettenä­ teadlasi, kellel on tahtmist ja huvi töö­ gemine ja võimeka ning töötahtelise kol­ tada A. H. Tammsaare loomingu publit­ lektiivi kujundamine. Kirjandusteadlased, seerimisel. kirjastustöötajad ja toimetuskolleegium Senised eeltööd näitavad, et otstarbe­ mõistavad selgesti, et A. H. Tammsaare kas on koondada A. H. Tammsaare loo­ «Kogutud teoste» väljaandmine asetab ming «Kogutud teostes» kaheksateistküm- kirjandusteadlaste õlgadele suure töö­ nesse köitesse, kusjuures köidete koosta­ koorma, mida aga edasi lükata pole või­ misel on aluseks žanrilis-kronoloogiline malik. Kuid töö kasvatab tegijaid ja printsiip. Eri köidete sisu on järgmine: võib-olla saame sarja lõpetamise puhul I. Jutustused ja novellid 1900—1907. rääkida ka eesti tekstoloogia edusammu­ II. Jutustused 1907—1910. dest, mis on astutud koos köidete kirjas­ III. Miniatuurid, novellid ja jutustu­ tamisega. sed 1909—1921. Ent üks on nüüd kindel: A. H. Tamm­ IV. Novellid 1923—1939. «Meie reba­ saare 100. sünniaastaks hakkab ilmuma ne». tema «Kogutud teoste» sari. V. «Kõrboja peremees». VI—X. «Tõde ja õigus» I—V. H. PÜHVEL

432 RAAMATUTE KE S KE L

ENESETEOSTUS AJALOO PIHTIDE VAHEL

Paul Kuusberg. Vihmapiisad. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1976. 229 lk. Hind 64 kop.

Paul Kuusbergi teoste üdiks on kordu­ tunneme tema üleolekut mõnest teisest, valt olnud probleem, mida kätkevad ini­ kes kasutavad parteisse kuulumist peami­ mesed oma elusaatustes. Saatused on selt isiklikes huvides — neist on romaa­ nende eneste kujundatud, kuid aja mää­ niski juttu. ravate sündmuste poolt suunatud ja pii­ Andreas_ Jallak on romaani keskse te­ ratud. Probleemi moodustavad ikka ühel gelasena sõjajärgsete aastakümnete aren­ või teisel kujul inimese ja ühiskonna suh­ gu kaaskujundaja, samal ajal selle aren­ ted teatavas ajaloolõigus. gu arvustaja ja ühtlasi olukordade ohver «Vihmapiiskade» keskne tegelane And­ Andreas Jallaku elu ei kujunenud tea­ reas Jallak ütles kümnete aastate eest, et dagi ainuüksi ühiskondlike sündmuste «sotsialistlikku revolutsiooni olevatki see­ mõjul. Oige küll, ta võttis osa sõjast ja pärast tarvis, et üksikisiku ja ühiskonna kaotas seetõttu Kaarini, oma noorusar­ vastuolu kaotada, et ühiskonda rakenda­ mastuse. Siis ta abiellus ja ta saadeti val­ da inimese teenistusse». Hiljem küsis te­ la partorgiks. Seal elas ta aastaid õtse malt üks noormees: «Kas te kujutlesite tulejoonel. Lahusolek õõnestas perekonna­ tollal [s. o. sõja alguses] sotsialismi just elu ja põhjustas abielu purunemise Hil­ niisugusena, nagu see meil praegu on?» jem tegi ta tööd põhjalikumalt, kui nõud- Mitugi asja on teisiti, kui ta oli ooda­ nuksid ametikohustused, õiendas ülikooli- nud, vastas Jallak. Ka ühiskondliku unis­ eksamid kaugõppes ja luges palju. See tuse ja tegelikkuse arengu vastuolud kõik ei soodustanud traditsioonilist pere­ annavad end inimsaatustee tunda. Kuidas konnaelu: ei saanud temast laste kasva­ kujunesid sündmused vahepeal, see sel­ tajat ega suunajat, nagu tal oli olnud gub varsti nelja eakaaslase, nelja Juh­ mõttes juurdunud tavade järgi. Kordu­ kentali kandi nooruki elukäigust. Mingil valt satub ta vastuollu ülemustega ja määral selgub ka, kuidas ehitatakse tule­ sun on põhjused nii ta ideelisuses kui ka vikku, kes ja kuidas seda teevad. iseloomus Et naine kirjutas tema koh­ 1940. aasta jaoks oli Andreas Jallak ta mitmele poole kaebekirju, oli talle juba valminud. Tema kaaslane Eduard tõusutee endastmõistetavalt suletud Lah­ Tonupärt ei pooldanud küll Pätsi «vaiki­ kumine perekonnast alles kolme aasta vat olekut», kuid eitas sotsialismi. Sünd­ eest ja pöia langemine parasiitlusse või­ mused viisid nad päriselt lahku. Sõda nuksid mehe murda, kuid Andreas Jallak lõppenud, sai Jallakust parteitöötaja, Tõ- on mitmekülgselt murdumatu. Ka tervise nupärdist karistusalune. Kaks teist eakaas­ kaotamine ei murdnud teda, potissepana- last näisid asuvat väljaspool võitlust. gi jätkas ta võitlust tõe ja ühiskondliku Jaak Nootmaa õppis ülikoolis, aastate pä­ õiguse eest, mitte oma isiklikes huvides Infarkti ravimise aial hakkab ta märka­ rast on ta arstiteaduse doktor. Taavet ma vihmapiiskade langemist. See on, ta Tomson võis samuti ülikoolihariduse saa­ hakkab mõtlema mineviku üle, elust kok­ da, ei ole temale ega lugejale tähtis, mis kuvõtteid tegema. Siit järgneb tõdemus- teaduses. Ta on vastu võetud parteisse inimesel olgu nii palju aega, et ta suu­ ning kuulutab teistelegi, et «kahekümnen­ daks kuulata vihmapiiskade langemist Ja da sajandi inimene, liiatigi kui ta elab sellega ühineb kohe Jaak Nootmaa: seda Nõukogude Liidus, peab tingimata kom­ on vaja nn kehalise kui ka vaimse ja mo­ munist olema». Selleks ajaks on ta jõud­ raalse tervise pärast. nud «kõrge ametimehe tugitaime-jutuga uimaseks rääkida», s. o. elus edasijõudmi­ Andreas Jallaku ellu on astunud uue­ seks keerukaid teid käia; praegu on ta aegne naine Margit Voorekand, välja­ ministri asetäitja ning pürib kõrgema­ paistval ametikohal töötav tekstiili-inse- legi. Jaak Nootmaa ei rahuldu ainult ini­ ner. Margit kiindub mehesse, kuigi selle meste ravimisega ja ravi täiendamise ühiskondlik positsioon on langenud. Kiin­ uurimisega, temal on avaramaidki unis­ dumus rajaneb erootilise kokkukuuluvuse tusi. Ta suhtub eitavalt tarbimismentali- tundel. Raskeil päevil on naine Jallakule teedisse, hoiatab asjade orjamise eest, te­ hingeliseks toeks, olgugi et Andreas ootab male on tähtsad inimese vaimsed ja mo­ huvikaaslas_t ka ideoloogilises mõtlemises. raalsed väärtused. Ta on parteitu, kuid Kaks põhivastuolu on Andreas Jalla-

28 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1976. 433 kül oma eakaaslastega. Eduard Tõnupär- silmis lähedasena sellele ideaalile, _mille. diga on nad sotsialistlikust pöördest ala­ eest ta ise on võidelnud ja edasi võitleb. tes olnud ideoloogilised vaenlased, varsti Nii on valminud nelja eakaaslase ro­ on nad seda ka tegelikkuses. Tõnupärt, maan. Andreas Jallaku elu on mõneti midagi unustamata ja kahetsemata, on umbe läinud. Tõnupärt saab surma, kuid ajaloo arengu ees murdunud. Kuid ta ka­ ta elu lõpp lepitab nad Andreasega oma­ sutab sotsialistlikku ühiskonda enese ja vahel. Taavet Tomson on võidukas nii oma perekonna heaoluks, andes vastu armastuses kui ka elus — see on And­ oma tööjõudu. Tegelikkuses ei olnud ta reas Jallakule kurb paratamatus. Jaak muidugi enam aktiivne vaenlane ega mil­ Nootmaa oma ideelise elu ja tööga aitab legi poolest kardetav. Ootamatult lähen­ täita seda lünka, mis sotsialismi edasi- dab teda Andreas Jallakule väike poja­ ehitamisel on tekkinud Tõnupärdi kogu poeg Kuldar. Tõnupärdi minia on Jallaku elu viltujooksmisest, Jallaku elu äpardu­ sõbra, vangilangemisel tapetud poliitjuhi misest, Tomsoni ideetusest ja temataoliste Riismani tütar, ja Kuldar on pärinud inimeste lõputust korduvusest. Tuleviku­ Riismani sinised silmad. Nende silmade­ lootus on pandud Kuldarile, et ta vanade ga näib ta edasi kandvat Riismani ideo­ väärtuste põhjal loob uue sünteesi. loogiat ja, kes teab, ühendavat seda Kuusbergi romaanis on ootuspärane Tõnupärtide väga visa iseloomuga. Tehes rahva hulgast tulnud kõrvaltegelane, kes oma elu viimsel hetkel, kui teda tabab ütleb oma kauneid kommentaare. Sani­ uus infarkt, viimase jõupingutuse auto tar Elia esindab põlist rahvakogemust, teelesuunamiseks ja peatamiseks, et poja­ kuid tema repliigid jäävad kõrvalistele poja elu päästa, astub Tõnupärt selle aladele. Kolhoosnik Nikolai Kurvits toob ennastsalgava teoga Jallakule lähedale. romaani mahlakaid mälestusi ajast, kui Jallak «otsustas tingimata matustele Jallak oli valla partorg. Kurvits ei piirdu minna». ainult jutustamisega, temas avaldub huvi­ Teine vastuolu on püsinud seni sõna­ tav isiksus, kelle märkused elukorralduse tult latentne, vahest rohkem alateadvuses kohta peavad paika. Pole ime, kui And­ kui teadvuses. Taavet Tomson on olnud reas Jallak, truuks jäädes oma kunstihar­ Andreas Jallaku kujutletud maailmas rastustele, võtab romaani lõpus käsile algusest peale võõras: see mees näeb just tema pea modelleerimise. vaeva üksnes omaenese heaolu ja tõusu Romaani tegevuskohaks on haigla, huvides, ta on sotsialistliku ühiskonna ainult viimase peatüki võrra ulatub see kasutaja. Taavet Tomson, Jallakust aasta üle Jallaku ravimise aja. Kõrvale haarab vanem, tahab abielluda selle kahekümne­ üks peatükk, seekord Margit Voorekanda aastase tütrega, kelle tuleviku kohta isal ja Taavet Tomsonit kui ka Jallaku tütart on olnud suuri illusioone. See teeb vastu­ Dllet kokku viies — siin ei puudu ise­ olu teravaks, seda enam et Andreas Jal­ loomustavad märkused Taavet Tomsoni lak tunneb ennast igas suhtes kaotajana. kohta. Romaan algab Andreas Jallaku Paistis kord, nagu oleks Jaak Noot- haiguse algusega, seejärel tõuseb kord­ maa pärast abiellumist Kaariniga olnud korralt minevikupilte küll Andreas Jal­ Andreas Jallaku maailmast lõplikult väl­ laku mõtteis, küll Tõnupärdi ja Kurvitsa ja lülitatud. Kuid ei, juba kümmekond jutustustes. Nii kujundatakse lühikese te­ aastat tagasi võis Andreas veenduda, et gevusajaga haiglaromaan toeliseks cpoh- Jaak Nootmaa vaimsuses elab edasi tema hiromaaniks, keskkohas ühiskonna edasi- isa, kes õpetajana oli ergutanud ja soo­ ehitamise probleemid ning isiku ja ühis­ dustanud ka Andrease kujunemist isiksu­ konna vahelised seosed. Romaani proble­ seks. Isa vaimsus on pojas edasi arene­ maatika ei ole lahendustes, küll aga diag­ nud. Põhimõtteliselt parteituks jäänud noosis. Jaak Nootmaa tundub Andreas Jallaku Nigol Andresen

REIN SALURI KÕNELUSED

Rein Saluri. Kõnelused. 1972—1974. Kirjast us «Eesti Raamat», Tallinn, 1976. 176 lk. Hiiul 43 kop.

Rein Saluri senine looming ei ole ju meie teatrielus, ja mitte ainult K. Raidi eriti mahukas, ent on siiski sundinud huvitava lavastuse tõttu. seda omanäolist autorit juba esikkogust Pärast «Külalisi» ja «Poiste mänge» alates tõsiselt arvestama, tunnustama tundub küll, et draamavorm sobib Saluri tema positsiooni eesti nüüdiskirjanduses. andelaadile kuidagi eriti orgaaniliselt. Seda kinnitas F. Tuglase novelliauhinna Rein Saluri näidendites nii vapustavalt määramine noorele kirjanikule novelli ja omapäraselt kulmineerivaid aja-, ko­ «Mälu» eest. Ka Saluri kui näitekirjaniku husetunde ja vastutuse probleeme leidub debüüt kujunes tõeliseks sündmuseks muidugi rohkesti ka tema novellides, ent

434 draamaloomingus pääsevad need kõige nagu ütleb autor), meenutab oma noorelt selgemini mõjule, seejuures kompaktses hukkunud isa, ise niisama vana kui isa ja kunstiküpses esituses. Saluri novellide oma elu loojangul. Saluri noores tegela­ sisemises pingestatuses on samuti palju ses on südametunnistust ja vastutustun­ dramaatilist. Et kirjanik kasutab enamas­ net maailma ees, aga eelkõige iseenda ti minavormi, on tema lood tihtipeale ees, mineviku segaste ja oleviku keeru­ väikesed monodraamad või mõnikord ise­ liste asjade pärast, ebaõigluse pärast, mis gi teatavas mõttes dialoogid. Oma pare­ mates novellides Saluri ei jutusta, ta ku­ maailmast veel päriselt kadunud ei ole. jutab, tunnetab, elab sündmus­ Kusjuures kõik muidugi ei ole tõepoolest tikku läbi. Seejuures tagab minavorm nii lihtne, nagu tundub tema sirgjooneli­ edasiandmise vahendituse, adekvaatsuse, sele noorukile. Tasakaalu hea ja halva, eheduse. Kui rääkida sisemonoloogist ees­ õigluse ja alatuse_vahel ei olegi nii lihtne' ti kirjanduses, siis nähtavasti on Saluri saavutada, see mote jääb «Poiste mängu­ loomingu puhul õige koht kasutada seda dest». Seni on Saluri POISI, KÜLALISE terminit, mida viimastel aastatel on palju voi ka lihtsalt MINA vastasmängijaks rakendatud just leedu kirjanduse puhul ja olnud MEES, KÜLAMEES, VANEM millel seal on oma kindel sisu. Sest esi­ VEND vms., igal juhul vanem ja elus meses isikus kirjutatud jutt ei ole veel uht-teist rohkem näinud inimene kes sisemonoloog, kui kogu teksti võib eri­ Mati Undi Phaetoni aegade ettevaatlike liste komplikatsioonideta, teose kunstilist olumplaste kombel hoidub tõe päikese­ struktuuri muutmata ümber panna kol­ vankrit vilumatu ja tormaka nooruki kät­ mandasse isikusse. te usaldamast. Mis siis ikka, ka selles on oma tarkus ja oma tõde. Nii käsitleb Sa­ Eesti viimaste aastate kirjandusele on luri igivanu ja üldinimlikke probleeme üldse omane püüd avastada olemise "sü­ ent ikka konkreetses sotsiaalses ajas iä gavamaid hoovusi. Mitte lapidaarne pin­ meieaegsete inimsuhete kaudu. napealne kujutamine, vaid millegi olemus­ Aeg läheb edasi, minevik jääb küll liku tabamine on kirjandusteoses praegu südant kratsima, aga igapäevane elu tähtis. Oks võimalus selleks on iseenda seab inimese ette uusi küsimusi, uusi kogetu või oma rahva mineviku mõtesta­ va ikuvoimalusi. Mida valida, kas üldse mine, lähemate või kaugemate juurte tun­ valida ja mille nimel, millised tagajär­ netamine ja kujutamine. Omal viisil ja jed on tehtud valikul — niisuguse prob­ suutmist mööda teevad seda praegu pal­ leemi ees on Saluri tegelased varahom­ jud eesti kirjanikud, ka R. Saluri. Oma mikul parast_ kõnelust ja videvikutunnil varasemas loomingus on ta üritanud une tähtsa kõneluse eel. Need kaks kõne­ ühendada kirjandusteosesse mitmeid eri­ lust kuuluvad ühtlasi Saluri uue raamatu nevaid ajatasandeid: pärisorjuse aega kunstiliselt kõige õnnestunumate ja sot­ («Krahvi poeg») ja müstifitseeritud müto­ siaalselt kõige kaalukamate novellide hul­ loogilist aega («Vaimustus») vastandina ka. Aga edasi? Üha raskemaks muutub väga asjalikult tegutsevale ning proosa­ kaaSiastega kontakti leida, selleks vaia- lisele tänapäevale. Ent Saluri valutav ja е еш ™ я' ekord isegi igasuguseid veidraid põhiline probleem on seniloetu põhjal aparaate suvalise juhusliku anonymos'e- siiski temaealise inimese kogemuse piiri­ w^UJiU, Veullis mõn'kord hõlpsamini ja desse mahtuv aeg, s. o. kusagilt sõja- ja loomulikumalt kui teatud-tuntud inimeste­ sojale järgnevast perioodist alates, inime­ ga. Aga selleks on muidugi inimesed ise ne selles konkreetses sotsiaalses ajas, aja palju vaeva näinud, püstitades mõistmis- muutumine ja inimese muutumine aja barjaare mida võiks nimetada ka keele­ jooksul. barjäärideks, enda ümber ja endi vahele Sinna, sõja- või sõjajärgsesse aega Ikka manitseb mõni, võib-olla küli ulatuvad tagasi Saluri tegelaste juured mitte nn müstiline hääl kui Saluri novel­ («Külalised», «Isa», «Poiste sõidud», lis ülemeelikuid noori mõistlikkusele ja «Mälu» jt.) ning kusagilt sellest ajast ikka iriseb moni tarkust täistuubitu tema­ tahab asjade algpõhjusi leida, neid lausa le mõistmatu üle televiisori ees ning mu­ vägivaldselt päevavalgele tirida kirjaniku jal ka Saluri pole muidugi ainuke eesti üks meelistegelasi, hea ja halva üle sel­ kirjanik, kes on kujutanud neid inimkon­ gusele jõuda püüdev nooruk, rabelev, nur­ na arenguga, üleüldise targemaks saami­ geline, tasakaalutu, terav, ent aus, kahtle­ sega (yoi kuidas?) kaasaskäivaid mure­ mata aus. Tema jaoks on olemas ainult sid. Paljudele, eriti noorema põlve kirja­ üks tõde, tema enda tõde, üks ja sirge nikele, on see üks meelisprobleeme, mida tee selle tõeni, ei ole aga olemas mitte käsitletakse vastavalt oma eetilisele ja mingit kokkuleplust mitte millegi nimel, esteetilisele tõetundmisele (olgu siis uuri­ mitte mingeid kompromisse. Niisugusena ja kiretusega mudelsituatsioone luues ja muidugi problemaatiline, vaieldav, täiesti vaadeldes, olukorrast kas või illusoorset ebamõistlik, ent siiski vajalik isik, kes voi meelega illusoorset väljapääsu otsi­ häirib üleüldist heaolu ja mugavust oma­ des, nähtust lihtsalt olematuks tunnista­ enda liiga madala valuläve tõttu. Tema des vms.). alternatiivne paariline novellist «Isa» mõ­ jub hoopis antipaatsemalt, kui ta tugi­ Saluri varasemast loomingust sootuks toolis lösutades, silmaalused kottis, lõtv erinevas laadis vihjab aja ja inimese kehalt ja vaimult (ka mees meeste seas, muutumisele tema seni kõige pikem proo­ sateos «Väitekiri». Õieti koosneb «Väite- 23. > 435 kiri» paljudest kohati üsna vaimukatest va kujutamislaadi taga on palju nalja, õppuri- ja teadlaseanekdootidest. Kuidas nalja varjus aga jälle rohkesti tõtt selle nimetada teisiti lugu komandant Sofiast kohta, kuidas saadakse teadlaseks ja kui­ ja tema silmast või dotsent Vellamo kor- das ollakse teadlane. teriremontimist või PIK-i eeskambris Rein Saluri on nimetanud oma uue etendatud absurdikomöödiat? Ja kokku on raamatu «Kõnelusteks», millel teose peal­ see anekdootide kogu lugu sellest, kuidas kirjana on hoopis teistsugune ja laiem kirjutatakse väitekirja ja saadakse teadla­ tähendussisu kui ühel veidraid või üli­ seks. Kui Saluri on üldiselt süvitsi mi­ väga asjalikke jutuajamisi käsitleva no- neja, siis «Väitekirjas» ta üritab haarata vellitsükli nimetusel. Koik selle raamatu eelkõige pealispinda ja teeb seda suure lood on omamoodi kõnelused, milles pee­ jutustamis- (või parodeerimis-?) mõnuga, geldub kirjaniku arusaamine ajast ja ini­ tõsi küll, pisut laialivalguvalt. Rõhutatult mestest. Ja üldse kogu tema looming. tõsise, soliidse, eepiliselt, aeglaselt voola- Mall Jogi

MONOGRAAFIA SILMAPAISTVAST REVOLUTSIOONI- JA KULTUURITEGELASEST

Ellen Plotnik. Hans Pöögelmann. Elu ja tegevus 1875—1919. I. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1965. 352 lk. Hind 72 kop. — Hans Pöögel­ mann. Elu ja tegevus 1919—1938. II. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1975. 368 lk. Hind 89 kop.

Möödunud kevadel ilmus Ellen Plotni- «historiograafiline interpretatsioon annab kult Hans Põögelmanni monograafia tei­ ajaloolasele küll mõningaid vabadusi ne osa, mis viib lõpule kümme aastat arendada oma teooriaid ühes või teises tagasi avaldatud uurimuse. Oma kapitaal­ suunas, rõhutada üht või teist momenti», susega on see silmapaistev kogu meie kuid ta tunnistab need vabadused piira­ biograafia-alases kirjanduses. Teose val­ tuks faktidest tulenevate võimalustega. mimises avaldus mingi sisemine ind ja Autor seab oma uurimuse aluseks ran­ sihiteadlikkus, mis lubas töömahuka mo­ ge teaduslikkuse, objektiivse tõe väljasel­ nograafia köited nii enesestmõistetavalt gitamise põhjaliku faktiuurimise kaudu. ühendada revolutsiooni- ja kultuuritege­ Terviklikkusnõuet arvestades tuli üles­ lase juubelitega, kuigi uurimistöö sai anne püstitada kaksikiseloomulisena — alata alles pärast Hans Põögelmanni re­ Hans Pöögelmann ja tema aeg. Objek- habiliteerimist 1956. aastal. tiivsusnõuet teenivad allikmaterjali täie­ Eessõnas räägib autor, et teda on lik ammendamine ja analüüsi üksikasja­ ajendanud Hans Põögelmanni uurima va­ likkus. Allikate põhirühma, Põögelmanni jadus täita ajalugu inimestega, «seostada enese publikatsioonide suure mahu tõttu konkreetsemalt inimestega ideaalid ja võib ammendavuse ja üksikasjalikkuse teod». Teise köite eessõnas lisab ta täien­ põhimõte kaasa tuua ülekoormatuse, sea­ davalt: «Marksistlikke biograafe huvitab da teaduslikkuse vastakuti loetavusega. eelkõige ühiskondlik inimene, inimese sot­ Seda reaalset ohtu hoiab vaos autori tu­ siaalne roll. Seda uurivad nad ajaloolise gev üldistus- ja sünteesimeel. ülekoorma­ tõe konkreetsusastme suurendamise ees­ tuse piirile läheneva materjalirohkuse lii­ märgil ja inimliku tõe nimel, mis on var­ gendab ülevaatlikuks kindlakäeliselt läbi­ jul ajaloolises toes, ehk teisiti öeldes — viidud kompositsioon. See peab silmas inimlikkuse nimel. Sellest lähtudes vali­ isiku ja tema aja lahutamatut seost ning takse ka biograafilised objektid, need, põhineb eluloo kronoloogial, kuid on kelle elulugu on väärt elavas ajaloos eda­ paindlik vajaduse korral käsitlema eri si elama.» See tunnistus kõneleb ideeli­ peatükina Põögelmanni mõnda tegevus­ sest sidemest autori ja tema objektkan- ala. Periodiseeringu aluseks on Põögel­ gelase vahel. Võib veel osutada teatavale manni põhitegevuse muutumine, mis ak­ sünkroonilisusele eesmärgiseades, publit­ tiivse ühiskonnauuendaja juures parata­ sistlikule ning kirjanduslikule aspektile matult ühte langeb ajalooetappide üldkon­ ajalooteaduslikus käsitluses. tuuriga, üldistavad hinnangulised kokku­ Töö disponeerimisel on argumendiks võtted eri käsitluslõikude järel ja köidete eelkõige Pöögelmanni-teema eelneva aren­ lõpul viivad tiheda materjalilähedase ana­ duse lünklikkus, ulatuslikumate tervik- lüüsi ja sünteesi tasakaalu. Teadusliku käsitluste puudumine, aga ka illustratiiv- täpsuse ja põhjalikkusega liitub autori suse sugemed ja skematism, samuti liiaj- subjektiivne interpretatsioon. damis- ja ilustamistendentsid, mida mõ­ Esimese köite alguses näeme Aleksand­ nedes käsitlustes ette tuleb otsekui emot­ rikooli kasvandikku, noort kooliõpetajat- sionaalse reaktsioonina varasemale vaiki­ rahvavalgustajat ajakirjaniku ja kirjani­ misele ning laimule. Autor möönab, et ku tööpõllule pürgimas. Tõuseb esile ta-

436 lupoeglikust keskkonnast pärineva harit­ võõrana. Tõelise internatsionalistina ra­ lase renessanslik energiaküllus ning vaim­ kendub ta proletariaadi ülemaailmsesse sete huvide mitmekülgsus. Sotsiaalse ja võitlusse, leiab endale konkreetsed üles­ rahvusliku rõhumise tõttu kasvab isiksuse anded mitmel rindel. Monograafia autor sisemiseks teljeks ühiskondlik aktiivsus, astub siin pinnale, mida meie historio­ maailmaparandamise, ühiskonna ümber­ graafias on väga vähe või pole üldse kä­ kujundamise tahe, areneb tundlikkus sot­ sitletud. Kuid ta ei kohku raskuste ees, siaalsete liikumiste suhtes ning avar kon­ vaid loob Pöögelmanni tegevuse mõistmi­ taktide otsing. Töölisliikumise ja mark­ seks vajaliku fooni, viib lugeja kontakti sistliku teooria mõjul kujuneb väikeko­ Kominterni ja EKP Keskkomitee Välis- danlikust demokraadist marksist. Esime­ büroo organiseerimistööga nine- sotsia­ ses Vene revolutsioonis sai Pöögelman- lismi ehitamise probleemidega Nõukogude nist Eesti töölisliikumise juhtiv teoreetik, Venemaal. Köitvalt on esile toodud Pöö­ tema kirjutistega algas tööliste sihitead­ gelmanni osavõtt Kominterni kongressi­ lik teoreetiline võitlus kapitalismi vastu. dest 1919—1922 ja tema viis tihedat töö­ Reaktsiooni pealetungil jätkas ta võitlust aastat kestnud tegevus Loodeoblasti Kau- nii parteilise organisaatorina kui ka vil­ banduspalatis. Leningradi oblasti ja teis­ jaka publitsistina. Igapäevase visa tööga test Nõukogudemaa arhiividest väljakae­ valmistas ta teed sotsialistlikule revolut­ vatud andmestikuga taaselustab autor sioonile, olgu olud missugused tahes — Pöögelmanni isiksuse ühe vähetuntud pal- põranda all, maapaos, asumisel, Ameeri­ Gfepoole. Näeme meest, kes revolutsiooni­ ka eestlaste häälekandja toimetamisel. list pealisülesannet ja teooriat hetkekski Pärast Veebruarirevolutsiooni oli ta bol- silmist kaotamata suudab vajaduse kor­ ševistliku organiseerimistöö ia publitsis­ ral söösta majanduslikku organiseerimis­ tika üks kandetalasid, Oktoobri järel le­ töösse, panna õla alla raskustele konk­ ninliku maadekreedi elluviija, ajaloolise reetses töölõigus. Loodeoblasti Kauban- mõisate ülevõtmise aktsiooni juhte, ühis­ duspalati juhatuse liikmena aitas kauban­ kondlik vajadus, isiklik ettevalmistus ja dusasse eriharidusega Pöögelmann selle iseloom viisid Pöögelmann!' algusest pea­ välja arendada üleliiduliseks asutuseks. le parteiorganisatsiooni iuhtivate jõudude Tema initsiatiivil ja juhtimisel loodi hulka ning ta jäi sinna ka siis, kui revo­ tookord olulise eksportartikli lina efek­ lutsioon sai lüüa. Mitte inertsus polnud tiivsemaks tootmiseks Kaubanduspalati see, mis mõjutas Pöögelmanni truuks juurde Linabüroo ning rajati linatöötle- iääma_ kord omaksvõetud tõekspidamiste­ mise vabrikud. Faktikeele lihtsa veenvu­ le^ vaid sügav veendumus, et nende ellu­ sega avaneb selles peatükis veel üks suu­ viimine kiirendab inimkonna progressi. re töömehe iseloomujoon. Ta võis olla Pöögelmanni publitsistika analüüs, haaratud majanduslikust tegevusest, kuid millele on antud palju ruumi, täidab teo­ mitte kunagi isikliku materiaalse ' kasu ses olulisi funktsioone. Tänu selle põhja­ puudest. Kaubanduspalati juhatuses hin­ likkusele on Pöögelmanni maailmavaate nati teda kui asendamatut tööjõudu. Juba ja poliitilise tegevuse käsitlus vaba üld- üksnes oma hea võõrkeelte oskusega sõnalistest otsustustest, see on äärmiselt oleks ta võinud uues üleliidulises kau- konkreetne ia veenev. Näeme tema publit­ bandusasutuses teha hiilgavat karjääri sistliku ja teoreetilise mõtte järkjärgulist Kuid niipea kui sõjajärgne laos ja rasku­ küpsemist, ehkki selles arengus pole sirg­ sed olid ületatud ning asutus kindlale joonelist tõusu. Valgustades Pöögelmanni alusele seatud, jättis ta kaubanduse ja osa Eesti töölisliikumise teoreetikuna siirdus pedagoogitööle. Küllap selline 1905. aasta revolutsiooni ja Oktoobrirevo­ hoiak, mis eelistab tegemisrõõmu saamis- lutsiooni ajal, ei jäta autor käsitlemata roomule, andis omal ajal tõuget ka Pöö­ lihtsustuse ja dogmatismi sugemeid, mida gelmanni esitatud ühtlase elamisraha tema seisukohtades leidus: pahempoolseid ideele (pretsedenditu juhtum, kus valit­ vigu rahvusküsimuse ja maaküsimuse la­ suse, Eesti Töörahva Kommuuni juhtkon­ hendamisel ning ühtlase elamisraha põhi­ na liige nõudis elatusressursside võrdsus­ mõtte propageerimisel. Ühtaegu toob ana­ tamist kõigi ühiskonnaliikmete suhtes). lüüs esile nende eksimuste objektiivse Pärast tööd Kaubanduspalatis sai Pöö- tausta, niisugused paratamatused nagu gelmannist õppejõud Lääne Vähemusrah­ võitluse halastamatu teravus, suurte aja­ vuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi looliste ülesannete lahendamise esmakord- Osakonna Eesti sektoris ju Herzeni-nime- sus. Selgub, et need vead ja ülepingutu­ lise Pedagoogilise Instituudi eesti sekt­ sed polnud tollases olukorras ainult Pöö­ sioonis. Vitsjärve külakoolmeistri ametist gelmanni vead. Kui ta mõnikord eksiski, alanud ring sai täis, ütleb tema biograaf. siis oli see iseseisva, ausa mõtte dialekti­ On mõistetav side Pöögelmanni publitsis- line tee tõe juurde. tikutsumuse ja pedagoogikalduvuste va­ Teose teises köites on keskkond suu­ hel. Tegevusala muutmise objektiivsete resti muutunud nii geograafiliselt kui ka põhjuste väljaselgitamisel viib autor sotsiaalselt: Eesti ja Tallinna asemel Nõu­ meid nõukogude ülesehituse uude etappi, kogude Venemaa ja Leningrad, revolut­ kus otsustava tähtsuse omandas kaadri- siooni ja kodusõja asemel võitnud nõu­ küsimus. Elame kaasa sotsialistliku hari­ kogude kord ja sotsialismi ülesehitus. dussüsteemi väljaarendamisele leninliku Ent Pöögelmann ei tunne ennast võõrsil rahvuspoliitika vaimus. Kõrvuti venekeel-

437 sete kommunistlike ülikoolidega loodi demokraatlike kirjanike kindlaksjäämist Moskvas ja Leningradis Ida ja Lääne ja vastupanu fašismile Vähemusrahvuste Kommunistlik Ülikool Tundliku tõetahtega luuakse mono­ mitme sektoriga, nende hulgas üks tuge­ graafias püt Pöögelmanni luuletajateest. vamaid eesti oma. Samuti avati Herzeni- Osutatakse tema Oktoobri-eelse luule nimelises Pedagoogilises Instituudis Vä­ koondkogu «Kevadetuuled» (1926) vai­ hemusrahvuste Osakond eesti sektsioo­ mustuseta vastuvõtule kriitikas, tõdetakse, niga, õppejõudude puuduse tõttu ei saa­ et Pöögelmanni valdavalt allegoorilise nud Pöögelmanni võimetega entusiast kujundiarsenaliga võitlusvärsid olid uue mitmekordsestki koormusest ära öelda. keskkonna lugeia jaoks vananenud. Kuid Näeme teda loenguid pidamas mitmel eri­ selles kaotusseisuski näeme avalduvat alal, millest talle kõige lähedasemaks Pöögelmanni loojaloomust. Ta ei kibestu said leninism, eesti töölisklassi ajalugu karmist vastuvõtust, vaid tunnetab vaja­ ja eesti kirjandus. Näeme teda kateedrit, dust läheneda revolutsiooniteemale aja- rahvuskabinetti ja aspirantuuri juhata­ loolis-konkreetselt. 1927. aastal ilmunud mas, metoodilisi ideid algatamas. Seejuu­ pühendusluuletus Pariisi Kommuunile on res ei suutnud kõrvaltegevused. nagu esimene samm selle poole. 1934—1936 kir­ kuulumine EKP Keskkomitee Välisbü- jutatud heroilistes lühipoeemides Saare­ roosse, eestikeelsete ajakirjade toimetami­ maa ülestõusu ja detsembriülestõusu kan­ ne, marksismi-leninismi klassikute tõlki­ gelastest andis Pöögelmann oma luule­ mine ja toimetamine, teaduslik-publitsist- loomingu kõrgsaavutuse. Loomeiõudude lik ja ilukirjanduslik looming, tema peda­ tõusutendentsi teeb veelei reljeefsemaks googitööd takistada, vaid aitasid vastas­ kunstiline süvenemine 1937. a. pooleli jää­ tikku teineteise taset tõsta. nud poeemis «Karu Andres». Monograafia viimane peatükk, mis 1930-ndail aastail hakkasid Pöögel­ koondatult käsitleb Pöögelmanni kirjan­ manni publitsistlikud kirjutised ikka roh­ duslikku ja ajalooteaduse-alast tegevust, kem muutuma teadusliku tasemega aja- teeb nähtavaks tema loomejõudude mit­ loouurimusteks. Nende tööde hoolikas mekülgse tõusu kuuenda elukümnendi täi­ eritlus kinnitab ka sellealaste kõige kaa­ tumisel Selgitatakse välja selle tõusu lukamate saavutuste kuulumist samuti subjektiivsed ia objektiivsed põhjused. aastaisse 1935—1937. Tunnetame 1930-ndate aastate keskel kogu Kahjuks nõrgeneb monograafia lõpn- Nõukogudemaa elus toimunud edasimine­ osas seos aiajärgu ja keskkonna üldprob- kut nii maianduse kui ka kultuuri alal, Ieemidega. Traagilise finaali järskust peh­ kümnendi alguse üliteravate pingete ala­ mendab kokkuvõttele lisatud «Lõpetu­ nemist. Kominterni organites ia EKP seks», kus püütakse markeerida a;aloo- Keskkomitees algas 1934. aastast mõnede kangelaso inimlikke näojooni. «Lõpetu­ kümnendi algul ilmnenud pahempoolsete seks» on teose tulipunkte, autori käsitlus- vigade parandamine. Pärast RAPP-i kunsti mõjukamaid lõike. Tugineb seegi laialisaatmist loodi NSV Liidu Kirjanike ainult faktidele, mälestusdokumentidele. Liit, edenes vulgaarsotsioloogiliste kont­ kuid siin tõuseb kontsentreeritumalt esile septsioonide ületamine. Internatsionaalse subjektiivne komponent, isikupäraselt kar­ Kontrollkomisjoni vahendusel lahendati ge, lõpuni läbitunnetatud paatos. Ei saa aastaid kestnud tülid eesti kommunistide ükskõikselt lugeda, kuidas suurest maa­ kahe parteikeskuse vahel. ilmast puudulikult informeeritud Viliandi 1930-ndate aastate alguses oli H Pöö­ töölised ootasid 1940. aasta suvel Pöögel­ gelmann koos EKP Keskkomiteega kaasa manni kojutulekut ja kuidas teised tuli- teinud pahempoolse kallaku suhtumises iad pidid küsijatele vastama, et Hans sotsiaaldemokraatiasse ia demokraatlikus- Pöögelmann on surnud. se intelligentsisse. Ta oli oma kirjandus- E. Plotniku monograafia kujutab en­ krutilistes hinnangutes olnud tugevasti dast suure teadusliku väärtusega uuri­ mõnitatud RAPP-i vulgaarsotsioloogilis- must. See konkretiseerib ja süvendab seni test teooriatest. Kuid kümnendi keskpaiga üldioonelisi, Ijinklikke teadmisi ühe meie selginevas atmosfääris leidis ta endas si­ töölisliikumise juhi elu ja tegevuse koh­ semist jõudu vigade mõistmiseks ja üle­ ta, andes ühtaegu sissevaate eesti töölis­ tamiseks. Hinnatava dialektilisusega ana­ klassi ja EKP võitlusesse läbi kolme aas­ lüüsib monograafia autor Pöögelmanni takümne. Teoses valgustatakse esmakord­ kirjanduskriitilisi artikleid 1920-ndate aas­ selt lähemalt töölisliikumise ajaloo selli­ tate lõpust ja 1930-ndate algusest. Ta toob seid seni vähe uuritud lõike nagu EKP välja neis ettetulevad vulgaarsotsioloogi- rahvusvahelised kontaktid, eestlaste elu lised viltulöögid. kuid mõistab ühtaegu Nõukogude Liidus, töölisliikumine Amee­ ka parteilise kriitiku õigust võidelda re­ rika eestlaste hulgas. Mitmekülgse kul­ volutsiooni eitamise vastu kirjanduses. tuuritegelase elu vaatlus läbi tema kõigi 1935. aastast algab Pöögelmanni kirjan- tegevusalade laiendab omalt poolt raama­ duskriitilistes seisukohtades vulgaarsot­ tu tunnetuslikku sfääri. Teadusliku kvali­ sioloogiliste kontseptsioonide ületamine. teediga liitub monograafias inimliku tõe 1936. aastast peale avaldas ta ajakirjas dimensioon. See on inimlikkusega rikas­ «Kommunismi Teel» ilmunud artiklites di­ tatud ajalugu Suure Oktoobri epohhist. ferentseeritud suhtumist kodanliku Eesti kirjanikkonnasse, hindas tunnustusega E. Säärits 438 KÕRGKOOLIDE RAHVAI.UULEÖPIK

E. Laugaste. Eesti rahvaluule. Kirjastus « us», Tallinn, 1975. 300 lk. Hind 94 kop.

Kui allakirjutanu oli lugemid läbi selle iraanlasi otseses mõttes olemas. Nagu esimese eesti kõrgkoolide rahvaluuleõpiku aitab osutada arheoloogia, oli satem- ning hakkas mõtisklema, missugune on keeli või -keelt kõnelevaid indoeurooplasi saadud üldmulje, tuli ta niisugustele jä­ Läänemeremail juba enne seda, kui soo- reldustele. Õpikus on püütud eesti rahva­ meugrilased siia siirdusid. Neilt vanadelt luulet kui rahvaloomingu üht olulist osa indoeurooplastelt on peale marduse saa­ vaadelda koos rahva ajaloo ja eluseoste- dud teisigi substraatsõnu, nagu taevas, ga, sest «rahvaluule ei kujunenud oma­ sõsar, tütar jm., mida on peetud balti ette, see oli rahva ajaloolisest saatusest laenudeks. Balti keeltest on, tõsi küll, tul­ osavõtja ia tema teekaaslane, immutades nud meile ohtrasti laensõnu, mida õigesti endasse hulkade mõtteid ja tundmusi, mainitakse ka õpikus (lk. 6—7). Allakir­ saates tõid, tavasid, toiminguid» (lk. 5). jutanu ei tahaks siiski jäägitult pool­ õpiku autor on lühidalt iseloomustanud dada õpiku autori arvamust (lk. 7), et rahvaluuleteaduse eri küsimusi, toonud meie kannel, soome kannel ehk kantele esile rahvaluule liigid, rahvaluule kogu­ oleks balti laensõna (leedu kankles, läti mise ja uurimise ajaloo, žanride ole­ kokle). Balti sõnade lähtekujuks arvatakse muse, stiili, kirjanduse ja rahvaluule suh­ *kantle. Tänapäeval pooldavad baltistid- ted, rahvaluule suulisusega seotud nähtu­ ki üha enam arvamust, et baltlased on sed. Rahvaluulet käsitledes on kasutatud asjaomase muusikariista nimetuse saanud ka keeleteaduse ja etnograafia andmeid, just soomeugrilastelt (vt. ka: Suomen kie­ õpikus on ülevaatlikke kaarte, tabeleid len etymologinen sanakirja I, lk. 156). ning õige rikkalikult näitlikustavaid pilte. Kannelt iseloomustab kõlakaas. Meie Seal on kokkuvõtlikult paliu uut, millest kaas, soome kansi on lähtunud tüvest osa küll autor või ta õpilased on juba "kante- < *kamte-. Seega pole sugugi oma uurimustes esile toonud. Öeldule li­ fantastiline oletada, et kantele on algselt saks kuulub üldmuljesse seegi, et õpiku tähendanud vaid 'kaanekest' (-/- on de- autor on osutunud pädevaks folklooripe- minutiivsufiks). Võrdluseks võib mainida dagoogiks, kelle kartoteegis ja mälusopni- laplaste nõiatrummi nimetust, mis Koola des on salvestunud rikkalikult andmeid. poolsaare Kildini murrakus on näiteks Neid andmeid osatakse folklooriõpilastelc kümdes, om. koamtas (lähtub samuti tü­ asjalikult jagada. vest kamt-) ja mille otsesed vasted teis­ Sellest sissejuhatusest ehk piisakski tes sugulaskeeltes tähendavad 'kaant'. õpiku üldarvustuseks. Et aga siinkirjuta­ Allakirjutanu tahaks siinkohal üldse juh­ ja on «Eesti kirjanduse biograafilise lek­ tida meie keelemeeste, folkloristide, etno­ sikoni» andmeil ka folklorist, siis tahab graafide, arheoloogide ja teistegi tähele­ ta mõnd üksikasja siiski lähemalt esile panu tõigale, et vanemais uurimustes tuua ja esitada oma folkloristlikke ning Soome-Ugri ja indoeuroopa keelte suhete muidugi ka lingvistilisi arvamusi, oletusi kohta on juba 1869. aastast alates õige ja veendumusi. kergekäeliselt peetud indoeuroopa laenu­ «Eesti rahvaluulel» on üld- ja süste­ deks paljusid selliseid sõnu, mis on ühi­ maatiline osa, mis omakorda jagunevad sed mõlemale keelkonnale. Tänapäeva tea­ õige mitmeks peatükiks. dus on suutnud näidata, et sageli on «üldosa» teises peatükis (lk. 6—12) laenuandjaiks olnud just soomeugrilased. on vaadeldud läänemeresoome (allakirju­ «Eesti rahvaluules» on õigesti näida­ tanu ütleb: läänemere) rahvaste ja keelte tud, kuidas läänemerelaste sugukondadest kujunemist ning nende elatusalasid. F. arenesid hõimud, hõimuliidud ja hiljem Laugaste on põhjalikult tutvunud nõuko­ rahvad. On peatutud ka feodalismi kuju­ gude arheoloogide, keeleteadlaste, antro­ nemisel ja osutatud, kuidas see on kajas­ poloogide ning teiste õpetlaste uusimate tunud rahvaluules. Võib uskuda, et mõ­ uurimustega soomeugrilaste, eriti aga nigi rahvaluulemotiiv põlvneb juba tollest läänemerelaste kaugema mineviku kohta. ajast, nagu õpiku autor oletab. Järgne­ Loetud andmeid on osatud õieesti kasu­ vas peatükis on käsitletud eestlaste feo- tada praegusaja rahvaluuleteaduse seisu­ dalismiaegset majanduselu. On vaadeldud kohalt. Et siinsete ridade autor on ka kee­ alet ja kütist, põllutööriistu ja veoloomi, leuurija, siis söandab ta läänemere keeli külvi, kündi, rehepeksu, karjandust, jah­ puudutavate väidete kohta teha mõne ti, kalandust, toitude valmistamist, mees­ arvustava märkuse. te ja naiste töid ning muud. Käsitelu Lk. 6 räägitakse iraani laenudest täiendab rohke pildimaterjal. See kõik on (mardus jm.). Praegusaegse fennougris- vajalik. Siinkirjutaja võib nentida oma­ tika seisukohalt oleks sobivam öelda: ürg­ enese kogemustest, et enamik üliõpilasi ei sed indoeuroopa satem-keelsed laenud. tunne etnograafia mõisteid, millega rah­ Iraani keeled kuuluvad küll satem-keelte valuule ja keele mõisted on tihedas seo­ hulka, ent tol ajal, >kui need vanad lae­ ses. Feodalismiga ühenduses tahab alla­ nud tulid Läänemeremajle, põlnud veel kirjutanu peatuda ühel probleemil. «Eesti 439 rahvaluules» on eri kohtades öeldud, et tati ammu enne haldjaid. «Emad» ja eestlane oli feodalismi ajal talupoeg ja «isad» on üsna tavalised volgalastelgi. sellepärast on meie rahvaluule talupoja Ohvrist on kirjutatud hästi ning piisa­ rahvaluule. Viimaste aastate uurimused valt. Midagi lähemat oleks võinud olla on aga näidanud, et ikka ja alati, XIII ka kahjast. Et usundiga on tihedasti seo­ ja XIV sajandist alates on meie linnades tud tabu, seda on «Eesti rahvaluule» olnud eestlaste protsent küllaltki suur. autor õigesti analüüsinud. Siinse kirjutise Kerkib küsimus: kas need linnaeestlased autori arvates pole aga tabu ja eufemismi pole siis sugugi mõjustanud meie suulise teineteisest rangelt lahus hoitud (lk. 53). rahvaloomingu arengut? Teatavasti on Eufemism on küll peitesõna või peitenirne- linlaste osatähtsus ainelises rahvaloomin­ tus, kuid ta pole otseselt usundiga seotud, gus üsnagi oluline. vaid väljendab viisakust, leevendust, Lõbustuste peatükk kuulub otseselt kaudset mainimist jms. Tema vastand on rahvaluule juurde. Võib pooldada õpikus ju disfemism. esitatud vaadet (lk. 37), et pole õige «Eesti rahvaluule» peamine sisu (lk. mängude tekkimist taandada ainult töö- 56—297) on koondatud süstemaatilisse tegevusele või ajaviitele, ühelt poolt valit­ ossa. Selle esimeses peatükis vaadeldakse seb mängu ja tööprotsesside vahel kindel rahvaluule olemust, õpiku autoril on seos ning teiselt poolt ühendab mäng ini­ õigus öelda, et ebaõige on see omaaegne mesi ühiseks tegevuseks, kusjuures igal väide, nagu poleks anonüümsel rahvaluu­ osavõtjal võimaldub oma võimeid ja oma­ lel olnud autorit, vaid et see olevat kogu dusi näidata. See on väga vana dualism, rahva looming algusest peale. «Eesti rah­ mida zoopsühholoogia ja zoosemiootika valuules» on nimelt väidetud, et igal teo­ on sedastanud loomadelgi. sel on ikkagi olnud oma kindel looja. Viies peatükk, mis selgitab inimese Rahvaluule on ühe inimese loodud, ent maailmatunnetuse kujunemist (lk. 41— kollektiivi poolt omaks võetud ning tei­ 55), on eelmistest pikem. Selles käsitle­ sendatud. On õige, et kollektiiv võtab takse rahvameditsiini ja rahvaastronoo­ vastu üksnes selle, mis on tema huvidele miat, ent ka animismi, maagiat, tabu ja ja maitsele vastav. Et kellegi poolt loo­ eufemismi. Peatüki kõik osad pakuvad dud teos saaks rahvaluuleteoseks, peab ta lugejale palju kasulikku, eriti selle tõttu, suuliselt levima, kusjuures ta lokaalsete et materjali esitamine on asjalik, kuigi olude järgi permanentselt muutub. pisut konspektiivne. Selle peatüki mõne Autor on üsna detailselt käsitlenud detaili kohta tahaks siiski sõna võtta. rahvaluule muutumise tingimusi, kollek­ Lk. 42 kõneldakse taimestiku tundma­ tiivi osatähtsust, traditsiooni ja improvi­ õppimisest. Sellega seoses esitatakse väi­ satsiooni, stabiilsust jm. Seda kõike selgi­ de, mida tänapäeva fennougristika ei saa tades on õpikus lähtutud marksistlikult pooldada. On öeldud, et looduslähedane aluselt ning on kriitiliselt suhtutud mit­ inimene tundis üksikuid puuliike, nende mesugustesse eri arvamustesse. Rahvaluu­ väliskuju ja omadusi, oskas neid ükstei­ let on vaadeldud rahvaliku kunstina, mil­ sest eraldada ja alles pikkamööda kuju­ les peegeldub iga rahva ja rahvuse oma­ nes puu üldmõiste. Meie sõnale puu vas­ pära ning ühtlasi internatsionaalsus. tab mari, komi ja udmurdi keeles pu, un­ Autor ei suhtu üleolevalt nn. iganditesse gari keeles fa, neenetsi keeles pa jne. See vaid ütleb, et just rahvaluules kajastuvad tõik veenab meid, et vähemalt juba meso- igandid võivad olla kriteeriumiks mitme- liitikumis oli soomeugrilaste ja samojee- te-setmete nähtuste seletamisel ja dateeri­ dide esiisadel puu mõiste tuntud. misel (lk. 74). Rahvaluule liikide omava­ Õigesti on näidatud, kuidas eestlaste helisi seoseid on kujutatud graafiliselt eri rahvakalender on kujunenud põllunduse tahvlil ja see on pedagoogiliselt otstarbe­ ja karjanduse alusel. On õigesti osutatud kas võte. sedagi, et kiriklik kalender esineb super- Süstemaatilise osa teine peatükk kõne­ straadina vanadel rahvapärastel tähtpäe­ leb rahvaluuleteadusest. On öeldud, et vadel. Kiriklikust kalendrist kõneldes on eesti rahvaluuleteaduse aineks on tradit­ arvestatud üksnes katoliiklik-luterlikku siooniline looming, s. o. laulud, jutud, kalendrit, kõrvale on jäänud ortodoksne vanasõnad, kõnekäänud ja mõistatused! kalender, mis setude juures ja mujalgi on On lisatud, et kogu rahvalooming seostub jätnud ilmseid jälgi rahvauskumustesse ja kommete ja uskumuste, mängude, muusi­ -tavadesse. Poleks olnud halb, kui täht­ ka ja tantsuga. Peab ainult kahetsema, päevade hulgas oleksid olnud ka veeris­ et «Eesti rahvaluules» pole kommete ja ted, poornapäev, raaduvitsapäev, eelia- uskumuste jaoks žanre käsitlevas peatü­ päev, pätnitsapäev, nigulapäev, nahtse- kis eri osa. Eriti õppival noorsool, noor­ päev jmt. tel folkloristidel oleks tarvis selgitust, kuidas uskumused on seoses muistendite, Alapeatükk animismi kohta on huvi­ maagiliste laulude, itkude ja muugagi. tav. Selles on palju asjalikku. Et õpiku Sellele seosele on eri kohtades küll osu­ järgnevais osades rahvausundit ei käsit­ tatud, kuid poleks olnud paha tuua luge­ leta, võinuks see peatükk olla ulatusli­ ja voi õppija silma ette kokkuvõtlikult kum, seda eriti terminoloogia poolest. kogu vana uskumuste maailm. Oleks võinud olla enam soomeugrilistest Rahvaluuleteaduse põhimõtete osas on looduse «emadest» ja «isadest», keda aus­ käsitletud rahvaluule allikaid ja rahvaluu- 440 le kogumist, kartografeerimist, suhteid nud Ingerimaale ja sealt edasi Soome naaberteadustega, kirjanduse mõju rah­ ning Karjalasse, või on rännusuund olnud valuulele ning rahvaluule mõju kirjandu­ vastupidine. Poleks olnud paha, kui oleks sele. Võib isegi hämmastuda, kuivõrd sedagi mainitud, et just vadjalastel on tihedasti on meie kirjandus ja rahvaluule olnud suur osatähtsus laulude vahenda­ teineteisega seotud. Tavaline kirjanduse jatena, ühelt poolt on vadja keelele lähe­ lugeja seda iga kord nagu ei märkagi. dane eesti keel ja teiselt poolt idas kõ­ Õn esitatud rahvaluuleteaduse ajaloo neldav isuri keel. Viimane on taas lähe­ peajooned. Vaadeldakse eri koolkondade dane karjala keelele ja soome keele ida- teooriaid ja antake neile marksistlik hin­ murretele. Lüürilistest lauludest on vaa­ nang. Eesti rahvaluule kogumise ja uuri­ deldud töö-, loodus-, orjus-, vaeslapse-, mise ajalugu on mõistagi muust üksik­ nekruti-, pulma- jm. laule. On näidatud, asjalisem. Selle osa teevad lugejale lähe­ kuidas need laulud on olnud asjaomase daseks mitmed illustratsioonid tekstis keskkonnaga eriti tihedasti seotud. Itkude ning tahvlitel. Ajalooline ülevaade on kir­ käsitlus on küllalt pikk ja asjalik. Maa­ jutatud üldiselt objektiivselt. Ulatusliku­ giliste laulude kohta on vaid viis rida. malt oleks siiski pidanud analüüsima Neid laule pole eestlastel nõnda ohtrasti Oskar Looritsa uurimis- ja organiseeri- olnud kui näiteks vadjalastel, isuritel või mistegevust. Liiga lühike on ka see osa, karjalastel, aga neid on siiski olnud. Et mis käsitleb eesti nõukogude folkloristi­ nad erinevad muudest regivärsilistest lau­ kat. Oleks pidanud ületama kaasaegsuse ludest, oleks sobinud nende kohta tuua pelju ning tooma esile kogu selle suure mõni näide. Autor ütleb vist küll täiesti töö, mis on tehtud Tartu Riiklikus üli­ õigesti, et itkud on lüürika algtüüp. Aga koolis, Kirjandusmuuseumis ning Keele kas pole seda olnud ka maagilised lau­ ja Kirjanduse Instituudis. Nähtavasti liig­ lud? Alles 1974. aasta suvel oli allakirju­ sest tagasihoidlikkusest on jäetud maini­ tanul võimalik näha ja kuulda vadja maa­ mata seegi, et eesti nõukogude folkloris­ giliste laulude retsiteerimist ning veen­ tika on mõnelgi alal juhtival kohal Nõu­ duda, et sellised loitsud võivad olla tek­ kogude Liidus ning meie saavutusi on kinud õige kauges minevikus. võetud eeskujuks ka väljaspool Nõukogu­ Kui «Eesti rahvaluule» autor ja siin­ de Liidu piire. kirjutaja olid üliõpilasi, hakkas muutu­ Süstemaatilise osa ulatuslik kolmas ma suhtumine riimilistesse rahvalauludes­ peatükk (lk. 126—295) on eesti rahvaluu­ se. Varem pöörati neile vähe tähelepanu, le žanride kohta. Kõigepealt on kõnet kui neid üldse arvestati. Õpikus on rii- rahvalauludest. Raamatu autor on tun­ milistele lauludele antud õige koht ning nustatud regivärsiliste laulude eriteadla­ neid on analüüsitud nagu regivärsilisigi ne. Laulude süstematiseerimine ja rahvalaule, kuigi käsitluse lähtekohad ja kommenteerimine on ka käesolevas õpi­ vajadused on olnud hoopis teised. Mit­ kus sooritatud asjatundlikult. Paljud osad mesuguste riimiliste laulude' hulgas on väärivad õtse eritunnustust. Ette võib möödaminnes esitatud ka eesti-vene sega­ õpiku autorile heita ehk seda, et laulude keelne humoristlik sõjalaul (lk. 237). Hu­ osa on põhjalikum ning ulatuslikum kui moristlikes riimilistes lauludes pole ühelt mõned teised osad. Väidetakse õigesti, et keelelt teisele siirdumine ehk svitšing ha­ meil pole otseselt eepilisi regivärsse, vaid ruldane. Paitsi eesti-vene svitšinguga on üksnes lüroeepilisi (lk. 127). Kuulsa­ laulud on ka eesti-saksa, eesti-läti ja ees- test laulikutest lugejale jutustades tehak­ ti-rootsi omi, mida oleks ehk sobinud se selgeks, miks meie regivärsiline rahva­ mainida. Nimetada oleks vahest võinud laul on olnud just niisugune, nagu ta on. ka legendipärase sisuga riimilisi rahva­ Osad rahvalaulu meetrika ja värsiõpetu­ laule, millest Tartu santide omad on eriti se kohta pole pikad, kuid neis on kõik tuntud. oluline esile toodud. Sedasama võib öelda eesti regivärsi stiili, struktuuri ja kompo­ Muinasjuttude iseloomustus ja jaotus sitsiooni eriti põhjaliku käsitluse kohta. on esitatud hästi ülevaatlikult, kuigi mui­ nasjuttudele pole antud nõnda palju Regivärsiliste rahvalaulude keelt ana­ ruumi kui lauludele. On osutatud, kuidas lüüsides on esile toodud kõik oluline. muinasjutud on rahvusvaheline rändaines Lingvist selles osas ilmseid eksimusi ei ja et rikkalikus rahvusvahelises muinas- leia. Vana ja arhailine on mainitud. Oleks jutuvaras orienteerumiseks on olemas A. siiski olnud otstarbekas osutada, et tõeli­ Aarne poolt loodud numeratsiooniga tüüp- selt vanade vormide kõrval on ka näili­ kataloog, mida on täiendanud S. Thomp­ selt vanu, mis on tekkinud sel teel, et son ja N. Andrejev. On lähemalt kirjel­ vanad vormid on kaotanud produktiiv­ datud, mis põhimõttel muinasjutud on suse ning aktuaalsuse ja neid on võidud liigitatud ning nummerdatud. On öeldud valesti moodustada, nagu sisseütlevad ka seda, et A. Aarne on teinud algust arossa, nõmmessa, komparatiivi nimetav eesti muistendite süstematiseerimisega vasemba jms. ning märkinud need eri numeratsiooniga. Rahvalaulude temaatilist vaatlust alus­ Et muinasjuttude katalogiseerimise täien­ tatakse lüroeepiliste laulude kirjeldamise­ damine on mainitud, oleks olnud kõigiti ga. On analüüsitud laulude sisu, päritolu sobiv märkida ka seda, et L. Simonsuuri ja rännuteid. On õigesti esile toodud see on loonud muistendite katalogiseerimise tõik, et Eestis tekkinud laule on siirdu­ 441 süsteemi, mida M. Jauhiainen on täien­ Kõnekäänud on vanasõnadele läheda­ danud. Muinasjuttude ja osalt ka muis­ sed. On mõnigi kord lausa raske veendu­ tendite rahvusvahelisuse tõttu allub nende nult öelda, kas tegu on vanasõna või kompositsioon mitmele kõikjal kehtivale kõnekäänuga, nagu näiteks väljend «Pime seadusele, mida «Eesti rahvaluule» autor kana leiab kah tera». Vastavas peatükis ilmekalt analüüsib (lk. 245—251), toetu­ (lk. 283—286) on kõnekäänud liigitatud des rahvusvahelistele autoriteetidele ning ja sisuliselt analüüsitud. Vanasõnade ja lisades omapoolseid huvitavaid seisukoh­ kõnekäändude hulgas on selliseidki, mis ti. Muinasjuttude rühmitamisel on hästi on rahvusvahelist algupära. Neile oleks esile tõstetud eri žanride ühiskondlikku võidud enam tähelepanu pöörata. Eesti tähtsust ning näidatud, missugusel taus­ keelde on varem tunginud tõlkelaenudena tal on eri muinasjutud võinud sugeneda. saksa kõnekäände ja viimasel ajal on le­ Kui allakirjutanu luges muistendite pea­ vinud mitmed vene keelest saadud. On tükki, tugevnes tal see juba öeldud veen­ huvitav mainida, et läänemere keeltes on dumus, et meie rahvaluule žanride kuju­ ka ürgvanu kõnekäände, mille otsevas- nemisel tuleks siiski enam arvestada ka teid leidub mordva keelteski ja mille pu­ eesti linlaste loomingut, mida meie folk­ hul pole tegemist hilisemate tõlkelaenu­ loristika peaaegu eirab, pidades eesti ta­ dega kolmandalt poolt. lupoega ainsaks folkloori kandjaks. Lood Ülemiste vanakesest, Oleviste kiriku ehi­ «Eesti rahvaluule» lõpeb mõistatustega tajast jne. jne. võisid tekkida kõigepealt (lk. 287—295). Mõistatuste vormi ja sisu vist ikkagi linnas. on käsitletud igakülgselt. On õigesti teh­ tud, et mõistatuste tänapäevaseks jätkuks On tervetulnud see seik, et «Eesti peetakse ristsõna-, silp-, pilt- jm. mõista­ rahvaluules» on vaadeldud iseseisva rah­ tusi, viktoriine ning mälumänge. Nagu valuuleliigina ka pajatusi. Autor ütleb laul, naljand ja muu rahvaluuležanr, nõn­ õigesti, et selle liigi piirid pole veel sel­ da elab ka mõistatus edasi uuel kujul. gesti välja kujunenud. On toodud kolm Võib üldiselt olla nõus õpiku autori pajatuste tunnust, mis peavad kehtima väjtega, et rahvapärane vana kirjeldav üheaegselt, nimelt: 1) pajatus on kindlas mõistatus on tänapäeval sel põhjusel vormis rahvasuus liikuv jutt, tekkinud vähe ^kasutatav, et kauge etnograafilise mingi tähelepanu keskendava olukorra või sisu tõttu on talle raske või peaaegu või­ sündmuse alusel; 2) pajatus on seotud matu ligi pääseda. Seoses moodsate täht­ elava või kunagi elanud isiku üksiku elu- mõistatustega oleks õpikus võidud ehk juhtumusega voi jutustab mingist kõne­ mainida ka graafilisi mõistatusi, mis eri­ ainet andnud lokaalsest sündmusest; ti noorsoo hulgas on levinud, nagu: «Mis 3) pajatusel puudub mütoloogiline alus­ see on: Saa 1 X 5 a 2?» (saa ükskord vii­ põhi (lk. 272). Esitatud tunnustest on sakaks). Mõistatuslaulud on õpikus too­ teine siiski vaid oletatav. Et see tunnus dud seoses muude lauludega. pole alati reaalne, võib pajatuse ja muis­ tendi vahele piiri tõmbamine osutuda ras­ Pärast «Eesti rahvaluule» sisu põhti- keks. Õpikus (lk. 271) on toodud paja­ mist olgu paar sõna öeldud ka selle teh­ tuse näitena reaalne sündmus, kuidas joo­ nilise külje kohta. See on hea. üks teh­ dik läks öösel läbi surnuaia ja kukkus niline järjekindlusetus on silma torganud. ahtisesse hauda, kuhu oli juba kukkunud Näiteid tsiteerides on vahel lisatud pärit- kits. Mees hüüdis abi. Kui abi tuli, tah­ oluviited, vahe! jäetud viitamata. Ka pole tis mees enne kitse välja aidata ja siis viited samas süsteemis: kord on märgi­ ise tulla. Appituliia nägi kitse inimese tud kihelkonnanimed tervelt (Vaivara asemel ja langes ehmatusest surnuks. See Iisaku), kord taas lühendina (Vai, lis)! lugu on siiski muistend. Allakirjutanu «Eesti rahvaluule» on selle autori on sama lugu kuulnud isegi ersalastelt. kauaaegse õppetöö vili. Seda on kindlasti Vanasõnu vaadeldakse omaette pea­ mitmed-setmed korrad kaalutud ja vae­ tükis (lk. 272—283). Arvustaja pole va­ tud, enne kui ta on õpikuna trükkida las­ nasõnadega tegelnud paitsi vadja vana­ tud, õpikus on autori isiklikku veendu­ sõnade avaldamine. Sellepärast on tal must ja vaadet õige ohtrasti. See õpik raske selle peatüki kohta sõna võtta. Et annab ettekujutuse sellest, missuguseks rahvalaulude keelt on õpikus käsitletud on kujunenud Tartu Riiklikus ülikoolis kõigiti piisavalt, poleks olnud paha, kui eesti rahvaluule koolkond, mille lõid W. oleks lähemalt vaadeldud ka vanasõnade Anderson ja O. Loorits ning mida E' keelt, milles leidub arhaisme (vesi on Laugaste on menukalt edasi arendanud pikka piima jäiku) ning mitmeid oma­ Allakirjutanu on esitanud mitmed kriiti­ päraseid konstruktsioone. Mis puutub lised märkused omalt seisukohalt. See ei vanasõnade historiograafiasse, siis või­ tähenda muidugi, et kõik arvustaja oletu­ nuks selles olla mainitud ka see suur töö, sed ja soovid peaksid tingimata olema mida meil praegu tehakse eesti vanasõna­ oiged. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti de täieliku kogu ning teistegi läänemere­ NSV kõrgkoolid on saanud ühel kodu­ laste vanasõnade avaldamiseks. Olnuks maiste teaduste alal õpiku, mis hõlbustab ka ehk otstarbekas mainida kas või krii­ stuudiumi. Neid peaks ilmuma muudeltki tiliselt neid uusi seisukohti, mis on aval­ lähedastelt aladelt. datud ajakirjas «Proverbium». P. Ariste

442 UUT SOOME KEELE SÜNTAKSI ALALT

Osmo Ikola. Lauseenvastikeoppia. Tietolit s 76. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Helsinki, 1974. 94 lk

Soome süntaksiuurimises on juba pike­ — võimalus asendada kõrvallausega — ei mat aega olnud erilise tähelepanu objek­ lubaks arvata lauselühendite hulka näi­ tiks lauselühendid. Kui E. N. Setälä teks juhtu Millainen hän tuntuu olevan? «Soome keele lauseõpetuses» figureeris 'Milline ta näib olevat?', sest siin me asen­ ainult kolm tüüpi (sihitis-, aja- ja ots- damisega mingit sihitislikku e^-kõrvallau- tarbemääruslikud lauselühendid), siis tä­ set moodustada ei saa. Teiselt poolt on napäevaks on vilgas uurimistöö suutnud keeles küllalt palju juhtumeid, kus kõr­ tõsta selle arvu mitmekordseks. vallausega asendamise võimalus ei tõen­ Uute lauselühendite sissetoomine sai da veel tarindi kuulumist lauselühendite alguse juba kahekümnendail aastail, kui hulka, näit. Mies lupasi maksaa laskun M. Airila põikas traditsioonilisest käsitlu­ 'Mees lubas maksta arve' (vrd. Mies lu­ sest kõrvale nn. essiivse predikatiivtüübi pasi, että maksaisi laskun 'Mees lubas, lisamisega (Joka ei nuorena työtä tee, et maksab arve'). se vanhana kerjää 'Kes noorena ei Neid ja teisigi lauselühendite analüüsi tööta, see vanana kerjab'). Hiljem on lau­ järjepidevust seganud asjaolusid käsitleb selühendeid või neile lähedasi konstruktsi­ soome süntaksiuurimise juhtivaid spetsia­ oone käsitlenud oma töödes mitmed tun­ liste, Turu ülikooli professor Osmo Ikola tud keeleteadlased (L. Hakulinen, E. Lin­ oma viimati ilmunud teoses «Lauseenvas­ den, A. Penttilä, O. Ikola ja P. Vartiai­ tikeoppia» («Lauselühendiõpetus»). nen). Lauselühendite otsingul on puhuti Juba mõni aasta tagasi ilmus O. Iko- mindud isegi nii kaugele, et neid on näh­ lalt sama probleemistikku puudutav kä­ tud tavalisteski noomenikonstruktsiooni- sitlus «Lauseenvastikkeista ja upotetuista des: Laadultaan hyvä puuaines lauseista» («Sananjalka» 13, 1971), mil­ 'Kvaliteedilt hea puit' (E. Linden). lest võis märgata, et soome keele sün­ Vaatamata probleemistiku küllaltki taksi uurimine on lauselühenditegi osas üksikasjalikule läbisõelumisele pole seni nihkumas uutele rööbastele. Et ka käes­ lauselühendite arvu suhtes ühisele seisu­ olevas uurimuses opereeritakse transfor- kohale jõutud, rääkimata terminoloogia matsiooniteooria mõistetega (ja mõneti ühtlustamisest. Kui kõrvutada viimase aja ka uurimisvõtetega), on töö algusosas kõige kapitaalsemaid soome keele käsitlu­ omal kohal lühike ülevaade vastava kool­ si, siis näeme, et lauselühendite rühm on konna kujunemisest, vahetuist moodusta- kõige suurem A. Penttiläl («Suomen kie­ jaist, transformatsioonidest, süva- ja pind­ lioppi», 1957; 2. tr. 1963), kes nende hul­ struktuuri vahekorrast jne. ka on nn. nefeus-juhtudena arvanud ilm­ Lauselühendite analüüsimisel uute selt ka infiniittarindid minun on me­ meetoditega lähtub O. Ikola sellest, et neminen 'ma pean minema', minun neile tarindeile vastab pind- ja süva­ käy meneminen 'mul sobib minna', struktuuri vahemail paiknevas lähtestruk- minun on mentävä 'mul tuleb min­ tuuris (etärakenne, remote structure) ala­ na', m i пи n tuli mennyksi 'sai min­ ti omaette moodustajalause. Nõnda näeb dud' (lk. 642 jj.). L. Hakulinenil («Suo­ sihitisliku lauselühendiga lause Mies ker­ men kielen rakenne ja kehitys», 1946; 3. toi poikien särkeneen ruudun 'Mees jutus­ tr. 1968) on lauselühenditüüpe vähem, tas poisse purustanuvat ruudu' lähtestruk- kuid just tema on esmakordselt sisse too­ tuuri üleviidult välja kujul nud sõltumatu nimetava ja osastava, kvaasitarindi (Hän oli muistavi­ naan 'Ta tegi, nagu mäletaks'), agent- S tüübid jm. Kõige tagasihoidlikumalt on esitatud lauselühendeid O. Ikola toimeta­ NP ^VP tud käsiraamatus «Suomen kielen käsikir­ ja» (1968): traditsioonilised sihitis-, aja­ ja otstarbemääruslikud lauselühendid; vii­ Verb "^S masele vormilt lähedane kvantumkonst- ruktsioon (Tietääkseni ei ole tapah­ NP ~^VP tunut mitään muutosta 'Minu teada ei ole toimunud mingit muutust'), sõltumatu ni­ metav ja osastav ning predikatiivtarind Verb NP (Jo nuorena miehenä tutustuin I | häneen 'Juba noore mehena tutvusin te­ mies kertoi poja! ovat särkeneet ruudun maga'). ühtse liigitus- ja analüüsikriteeriumi 'mees 'jutustas 'poisid' 'on purustanud' 'ruudu' puudumine ongi peapõhjuseks, miks soo­ me lauselühendikäsitlused üksteisest nii Oluline on. et selle moodustajalause kõi­ suurel määral erinevad. Traditsioonipära­ gil kolmel liikmel (pojat, ovat särkeneet, ne arutluskäik lauselühendi tuvastamiseks ruudun) on vasted ka pindstruktuuris. 443 Moodustajalause predikaadile peab pind­ ma, mida O. Ikola ei pea otsarbekaks struktuuris alati vastama verbi mingi lauselühendite hulka arvata, kuigi nende infiniitvorm (siin partitsiip särkeneen). seas on ka selliseid, mida mõned teised Kui eelnevaga kõrvutada verbi kään­ uurijad on klassifitseerinud teisiti, näit. delist vormi ratkaista sisaldavat lauset kvaasitarind (Minä olin antavinani Snellmann yritti ratkaista kysymyksen rahaa 'Tegin, nagu annaksin raha') või 'Snellmann püüdis lahendada küsimust' 5. infinitiiviga konstruktsioon (Lapsi oli koos lähtcstruktuuri komponentidega putoamaisillaan pöydältä 'Laps Snellmann yritti ja Snellmann ratkaisi oli just laualt kukkumas') jt. Viimast on 'otsustas' kysymyksen, siis selgub, et vii­ ka O. Ikola ise pidanud ühes oma vara­ masel juhul pole tegemist lauselühendiga, sest pindstruktuuri üleminekul toimub semas käsitluses lauselühendiks. moodustajalause subjekti (Snellmann) Lauselühendeist üsna kaugele jäävad elimineerimine. On rikutud reeglit, et lau­ aga infiniitkonstruktsioonid 33—50^ mille selühendi korral olgu igal moodustaja­ hulgas torkavad jällegi silma mõned, lause liikmel otsene vaste ka pindstruk­ mida varem on püütud ka Iauselühendei- tuuris. na esitada, näit. juba eespool mitu kor­ da mainitud essiivne predikatiivkonstrukt- Abiks võttes mõningaid lisakriteeriume sioon, atributiivtarind (Maailmaa (näit. kas moodustajalause on eksistent­ nähnyt mies 'Maailma näinud mees'), siaallause või mitte; samuti arvestades agentkonstruktsioon (Kirves on sepän maatnkslause verbitüüpi, possessiivsufiksi takoma 'Kirves on sepa taotud') jt. olemasolu, kongruentsi laadi jm.), soori­ tab O. Ikola üksikasjalikult kõigi soome Siinkohal sobib meenutada, et atribu- keeles lauselühendeiks peetud ja neile lä• tiiv- e. täiendiline lauselühend, mida nüüd hedaste konstruktsioonide analüüsi Kokku süsteemi sobimatuna enam lauselühen­ on vaatluse all 50 tüüpi, kusjuures all- diks pidada ei saa (puudub nõutav kor­ vanantide hulk küünib mitmel juhul küm­ relatsioon lähte- ja pindstruktuuri vahel) neni või üle selle. seisab kindlalt kõigis eesti keele tava- grammatikajs. Lauselühendi uue klassifi­ Kindlaiks lauselühendeiks, mis vasta­ katsiooni nõudeile ei vasta hoopiski mitte vad kõigile püstitatud nõudeile, osutuvad absoluutne nominatiiv e. verbita lauselü­ juhud 1—18. Tähendus- ja vormikriteeriu- hend, sest lauselühendi mõiste ise eel­ midele tuginedes saab need koondada dab juba verbi mingi käändelise vormi üheksaks põhitüübiks, milledele nime and­ olemasolu. Teiselt poolt puudub aga meie misel on autor lähtunud semantilistest keeleopetusis rida tarindeid, mis O Ikola kaalutlustest (kusjuures on silmas peetud analuusiprintsiipe arvestades tohiksid ka iseloomulikemaid tarvitusjuhtusid). Soome eesti keeles tulla lauselühendeina kõnesse keele lauselühendid on seega järgmised: nait_ netsessiivne Seda ei pruugi teil 1) referatiivsed (Tyttö kuuli käen kuk­ häbeneda või permissiivne Ta laseb kuvan 'Tüdruk kuulis kägu kukkuvat'); veel voolata. Kumbki juhtum kattub 2) permissiivsed (Hän antaa veden va­ mi oma praeguselt olemuselt kui ka aja­ lua 'Ta laseb veel voolata'); 3) netses- looliselt kujunemiskäigult üsna täpselt siivsed (Tätä teidän ei tarvitse h ä - vastavate soome daativmoodustistesja (tei­ vetä 'Seda ei pruugi teil häbeneda'); dän ja veden). 4) fortuitiivsed (Ei hänen tule lähde - Eesti ja ka teiste Soome-Ugri keelte tyksi ~ lähdettyä Ta[l] ei saa infiniitkonstruktsioonide suur sarnasus mindud'); 5) temporaalsed (Hetken soome omadega teeb arvatavasti võimali­ levättyäni jatkoin matkaani 'Hetke kuks kasutada saadud tulemusi mõne puhanud, jätkasin reisi'); 6) modaalsed muugi sugulaskeele lauselühendite ja nei­ (Kesän tullen hän virkistyi 'Suve le lähedaste konstruktsioonide edukaks tulles ta kosus'); 7) arbitratiivsed (Asia uurimiseks. Kuigi meil on olemas infiniit­ on tietääkseni jo ratkaistu 'Asi on tarindite kohta Ellen Uuspõllu põhjalik minu teada juba otsustatud'); 8) finaal­ ja küllaltki ajakohane käsitlus «Määrus- sed (Hän otti lainan ostaakseen liku des-, mata-, nud- (~nuna-) ja tud- asunnon 'Ta tegi laenu ostmaks kor­ (~iuna-) konstruktsiooni struktuur ja tä­ terit'); 9) statuaalsed (Hän odotti sy­ hendus» (Tartu, 1966), puudub veel senini dän pamppaillen 'Ta ootas süda­ üksmeel ja selgus, mida nimelt lauselü­ me pekstes'). hendite hulka arvata. Juhud 19—32 moodustavad vaherüh- Paul Alvrc

444 RIN GVAADE

Ernst Nurm 80 Oma keelekorralduslikus tegevuses on E. Nurm läh­ tunud kahest printsiibist — rahvakeelsusest ja süsteem­ susest —, püüdes tõestada, et need teineteist ei välista. Just järjekindlusetuse pä­ rast on ta teravalt ar­ vustanud tollaseid kooli­ grammatikaid ja sageli paljastanud loogikalõtke oma vastaste argumentat­ sioonis. Me ei pruugi jaga­ da kõiki Nurme keelelisi seisukohti, ometi peame tunnustama tema oskust tõstatada probleeme ja viia need ühese lahenduseni. Nüüd, mil klassikaline filoloogia on meil jõudsalt hääbumas, väärib E. Nurme töödest erilist tunnustust «Ladina keele grammati­ analüüsi — metodoloogilisi 6. juulil 1976 sai 80-aas- ka», ilmunud seni juba aspekte ja rakendusvõima­ taseks üks eesti keelekor­ kümnes trükis. See gram­ lusi ajakirjanduse uurimi­ ralduse veterane Ernst matika on olnud õpiraama- sel. Dissertant oli seadnud Nurm, kes seisis veel vii­ tuks mitmetele põlvkonda­ endale ülesandeks luua sel­ mase ajani meie keele-elu dele ja pälvinud oma ek­ line meetodite kompleks, keskpunktis. saktsuses ja loogilisuses mis võimaldaks kirjeldada Ei ole vist tarvidust ha­ palju kiitust. teadete sisu lugejaskonna kata üles lugema E. Nurme Kuigi juubilar on viima­ eripära arvestades ning arvukaid ja asjalikke kirju­ sel ajal avalikust keeleelust prognoosida nende mõju. tisi — on ju mitmedki neist mõnevõrra kõrvale jäänud, Teate sisu ja mõju seotust ilmunud siinsamas «Keele ei saa me veel tema tege­ kommunikaatori taotluste ja Kirjanduse» veergudel. vusele lõplikku joont alla ja vastuvõtja eripäraga Ka ei vaja korrutamist tõmmata. Vähemalt peame väljendab massiinformatsi- Nurme vaieldamatud tee­ ära ootama, kuni tuleb trü­ ooni sisu sotsiaalse suunit­ ned eesti kirjakeele kaitsel kist suur eesti kirjakeele luse mõiste. ja korrastamisel. Tarvitseb seletussõnaraamat, mille Väitekirja empiirilises ehk vaid meenutada, et algataja ja esimese köite osas esitatakse metoodika veel praegugi pöördutakse toimetaja on Ernst Nurm. ajaleheteksti sotsiaalse suu­ kriitilistel juhtudel tema nitluse määramiseks ning toimetamisel valminud ajalehe «Edasi» analüüsi «Õigekeelsuse sõnaraama­ tulemused. See töö moo­ tu» poole ning et täni­ Marju Lauristin dustab ühe järgu «Edasi» ni on maksvad võõrnimede väitles kandidaadiks uurimisest, mida ülikooli translitereerimise juhi­ sotsioloogid, sotsiaalpsüh­ sed, mille koostamisest holoogid ja ajakirjandus­ Nurm agaralt osa võttis. 16. IV 1976 kaitses teoreetikud alustasid juba Kuigi neid juhiseid hiljuti Moskva Riiklikus ülikoolis 1965. aastal. Koos ajaleh­ kohendati ja peatselt on oma kandidaadiväitekirja tede lugejaskonna, televisi­ oodata uue ÖS-i tulekut, ei «Sisuanalüüs massiinfor- ooni- ja raadioauditooriu­ tähenda see sugugi, et matsiooni sotsiaalse suu­ mi uurimise laienemisega E. Nurme omaaegne töö on nitluse uurimise meetodi­ on tekkinud praktiline va­ nüüd tühistatud. Ükski na» TRU eesti keele kateed­ jadus rakendada saadud norm pole absoluutne ega ri vanemõpetaja Marju andmeid ajakirjanduslike igavene ja võib täiesti Lauristin. tekstide koostamisel ja kindlalt väita, et ka uue Töös käsitletakse teksti­ analüüsil. Väitekirjas esita­ OS-i norme tulevikus korri­ de sisu kvalitatiiv-kvantita- taksegi metoodika tekstide geeritakse. tiivse analüüsi — kontent- sisu kirjeldamiseks, lähtu- 445 des nende psühholoogilisest konkursi parimad. Võitjaks kommunikatsiooni protses­ lähedusest erinevate luge- kuulutati Mart Remmel, sis. Informatsiooni töötle­ jagruppide igapäevase sot­ tunnustust avaldati Too­ misel, edastamisel ja vastu­ siaalse kogemuse laadile. mas Liivile ja Jaak Sim­ võtmisel kehtib küllaltki Sealjuures toetub M. Lau­ mile. Tublimate retsenseeri- triviaalne põhimõte: uus, ristin eksperimentaalsetele jatena tõsteti esile Reet määramatu seostatakse ole­ uuringutele, mis kinnitavad Seppa ja Väino Klausi. masolevaga, määratuga ja psühholoogilise läheduse Keeleteaduse osas äratas saab nii viimase läbi mää­ olulisust teksti vastuvõtul. suurimat huvi ja poleemi­ ratuks, s. t. annab infor­ Psühholoogilise läheduse katki Urve Lippuse ettekan­ matsiooni. Sellele printsii­ määramiseks on kasutatud ne «Mittelõplike otsustuste bile vastavalt peab keelelise ekspertmenetlust, mis või­ printsiibi kasutamisest ling­ kommunikatsiooni üksus maldab fikseerida lugeja vistiliselt oluliste intonat- olema üles ehitatud pre­ hinnangu kõigile põhiliste­ siooniparameetrile selekt­ dikatiivsena. Kompleksse le sisuelementidele. Viima­ sioonil». Töö eesmärgiks oli üksuse (lause, teksti) deno- seid eritletakse kahe tunnu­ leida ühesilbiliste sõnade tatiivne jm. määramatus se — temaatika ja käsitlus- põhitooni parameetrite seast kaotatakse elementaarsema­ aspekti alusel. need, mis määravad lau­ te üksuste määramatuse Algandmete töötlemine sungi tajumise kas küsimu­ järkjärgulise kaotamisega raaliga on võimaldanud se või vastusena ja pika mitmel tasandil paralleel­ esitada ajalehetekstide tü­ voi lühikese sõnana. Sel­ selt kulgevate predikatsioo- poloogia — kaheksa seman­ leks arvutati kahes järgus nide ahelas. See algab väli­ tiliste ja pragmaatiliste füüsikaliste parameetrite sest determinatsioonist: tunnuste poolest erinevat korrelatsioon lingvistiliste keeleüksuse sisu seostub lekstitüüpi. Vastuvõtu ise­ tunnuste ja tajuandmetega. kuulaja jaoks millegi teäda ärasustest lähtudes jagune­ Siit selgus, et ühesilbilistes olevaga, näiteks markeeri- vad need tekstid kahte rüh­ sõnades on küsimuse-vastu- matult intoneeritud lause ma: lugejaskonda diferent­ se erinevus kodeeritud in- «Juku mängib autoga» eel­ seerivateks (näiteks kirju­ tonatsioonikontuuri tipueel- dab, et kuulaja teab Jukut. tised mõne eriala spetsiifi­ sesse ossa (mida kaugemal listest probleemidest) ja in­ on tipp sõna algusest ja Välisdeterminatsioonile tegreerivateks (kirjutised mida kõrgem ta on, seda järgneb sisedeterminatsi- nn. üldinimlikel teemadel). kindlamalt tajutakse lau­ oon, kus juba määratud sungit küsimusena), sõna elementide vahendusel saa­ Ametlikes retsensioonides pikkuse taju määrab aga vad määratuks ka teised märgiti väitekirja kõrget tipujärgse languse pikkus elemendid ja nende läbi teoreetilist taset ja raken­ ning suurus. omakorda kõrgemad üksu­ duslikku väärtust. M. Lau­ sed. ristini poolt koostatud ja Elav arutelu järgnes ka katsetatud sisuanalüüsi me­ Asta Oimu etteastele, mis Piret Raud Emakeele toodikat hinnati perspektii­ oli määratud valgustama Seltsist rääkis Tartu 2. ja vikaks just massikommuni­ keelekontaktide sektori tööd Rakvere 3. Keskkooli õpi­ katsiooni kompleksses uuri­ ühe olulise lünga täitmisel lasargoost. Rohkete näide­ mises, kus ta annab võima­ leksikograafia praeguses tega vürtsitatud ettekanne luse ennustada teadete toi­ situatsioonis. Teoksil olev tugines andmestikule, mille met. Erialanõukogu tunnis­ vene-eesti sõnaraamat tu­ olid kirja pannud õpetajad tas Marju Lauristini filo- leb kaheköiteline, tema A. Maasik, A. Vaska ja E. loogiakandidaadiks žurna- märksõnastik küünib 60 000 Nõmmik. listika alal. piirile. Uus sõnaraamat Soome-Ugri keelte sekto­ R. Timak peab tulema mahukam ja rit esindas Lembit Vaba tihedam kui Muheli ning («teu-kesksona püsivate sõ­ tänapäevasem kui Arumaa"- naühendite komponendi­ Pravdini-Veski sõnaraamat. na»). Lätis kõneldavale KKI noorteadlaste Moo_dsam peab ta saama leivu murrakule on omane III konverents eelkõige märksõnavaliku, aga ka vastete poolest, sest oleviku umbisikulise kesk­ kolmekümne aastaga on sõna käändsõnaline kasuta­ 26. IV 1976 toimus KKI-s toimunud mõlema keele sõ­ mine püsivais sõnaühen- kolmas noorteadlaste kon­ navaras küllaltki suuri deis, mis märgivad eelkõi­ verents. Sedapuhku tutvus­ muutusi. ge tööriistu ja mitmesugust tas oma tööd kuus keele- majavara, näit. võrkõ koe­ ja neli kirjandusuurijat, Murdesektori aspirandi tav 'vorgusüstik', sõna-sõ- nende hulgas traditsiooni Marja Kallasmaa ettekanne nalt 'võrke kootav', istu- kohaselt ka üks praegune «Mõiste mikrotoponüüm tav 'istumispaik', istutav TRÜ diplomand, tulevane erinevates käsitustes» tõi petik 'istepink', jeletav ka- KKI töötaja Toivo Tasa. selgust moningaisse nime­ mõr 'elutuba'. Nähtust tun­ Teiseks külalisesinejaks oli uurijate ette kerkinud küsi­ takse laiemalt läti keeles Ain Lavi Ajaloo Instituu­ mustesse. ja leivu näited ongi ilm­ dist. Helle Niinemägi termino­ selt tekkinud läti keele mõ­ Enne päevakorra juurde loogia- ja õigekeelsussekto- jul. Kõnealused tav-kesk- asumist tegi Valdek Pall rist tutvustas grammatika sonalised püsiühendid on teatavaks mulluse artiklite jaoks olulisi jooni keelelise aga levinud ka teistes lõu- 446 naeesti murrakuis (Lutsis giaprintsiipe kanoonilise aspirandi Hella Leesmendi ja suhteliselt kitsal alal teksti kindlaksmääramiseks ettekande teemaks oli «Ar­ piki eesti-läti keelepiiri teose eri redaktsioonide meenia ja eesti kaasaegne Häädemeestest Harglani) põhjal («Eduard Vilde ro­ ajalooline romaan». Algselt ning liivi keeles, kus neil maani «Raudsed käed» ka­ vägagi erineva ajaloo ja on sama algupära kui Iei- noonilise teksti kindlaks­ traditsioonidega nõukogude vuski. määramisest»). Klassika rahvaste ühine majandus­ Ain Lavi Ajaloo Instituu­ uusväljaannete jätkamiseks lik ja ideoloogiline tegelik­ di arheoloogiasektorist tut­ on vaadeldud problemaati­ kus tänapäeval võimaldab vustas oma tööd «Paganli­ ka aktuaalne ja oluline. juba kõnelda ühistest sea­ ke traditsioonide püsimisest üliõpilase Toivo Tasa et­ duspärasustest nende vai­ eesti talurahva matmiskom- tekande teema oli «A. II. muelus, sealhulgas ka kir­ bestikus XIII—XVIII sa­ Tammsaare romaani «Tõde janduses. Käsitlenud aja­ jandil». ja õigus» I tõlkeist saksa loolise romaani definitsioo­ Pärast Eesti ala ametlik­ keelde» (neid tõlkeid on ni, andis ettekanne ülevaa­ ku ristiusustamist XIII saj. kaks: 1938. a. E. Hunnius te armeenia ajaloolise ro­ algul püsis alistatud talu­ ja 1970. a. A. E. Graf). maani arengust sõjajärg­ rahva seas visalt matmine Tänapäeva tõlketeaduse põ­ seil aastail, vaadeldes seda kirikuvälistesse matmispai­ hialaks pole mitte tõlke- seoses kirjandusliku päran­ kadesse ehk nn. külakalmis- retseptide andmine, vaid diga ning tuues esile mõ­ tuile. Need asusid tavali­ tõlkijat või tõlkeprotsessi ningaid paralleele eesti aja­ selt küla läheduses kõrge­ mõjustavate tegurite välja­ loolise proosaga. mail seljandikel ning olid selgitamine ja uurimine. H. Niinemägi tihti ühenduses muinas­ Püütakse analüüsida eri ajast pärit kalmekohtadega. keelte kui maailmapiltide, Iseloomulik tava oli matmi­ eri süsteemide nivelleeru­ Emakeele Seltsis ne madalasse hauda (süga­ mist või võitlust tõlkeprot­ vus 60—80 cm). Muinas­ sessis. Vaatlusaluseis 5. IV 1976 esitati ES-i ajaga võrreldes on aga A. H. Tammsaare «Tõe koosolekul Tallinnas kaks hauapanused muutunud na­ ja õiguse» tõlkeis ei ole ettekannet. Teemal «Keele­ piks ja ühekülgseks. Küla- alati õnnestunud originaali poliitika ja kirjakeelte kalmistute arheoloogilisel kui kunstiteost adekvaatselt probleem Aafrika ja Aasia uurimisel on leitud peami­ edasi anda. noortes riikides» kõneles R. selt riidejäänuseid ja üksi­ Eesti kirjanduse ajaloo Karelson, kes tutvustas lä­ kuid ehteid (kuni hilise ühe lõigu põhjalikku läbi­ hemalt keelepoliitikat So- ajani levinud südamekuju- töötamist kajastas Toomas maali vabariigis, Nigeerias, lisi ja vitssõlgi, hoburaud- Liivi (kirjandusajaloo sek­ Birmas, Filipiinidel, Indo­ sõlgede hilisemaid vorme, tor) ettekanne «Eesti no­ neesias, Indias jm. Ametli­ helmeid, tinaehteid). Luus­ vellistika üldpilt 1925— ke riigikeeltena on enamas­ tike ülakeha piirkonnast, 1930». Neil aastail oli eesti ti käibel endiste koloni­ selja alt ja isegi suust on novell surutud romaani saatorite keeled, kuid ise­ leitud münte, mis arvata­ varju, ent sellele vaatama­ seisvunud riikide püüdeks vasti pandi kaasa nn. tee- ta kuulus talle kirjanduses on luua võimalikult ruttu rahaks (eriti alates XVI oluline koht. Novellikogude oma kirjakeel, mis oleks sajandist). On leitud ka arv vähenes, 1930. a. ilmus kasutatav nii ametkondli­ matustega seostamata, ilm­ kus kui ka kultuurisfääris. vaid kaks arvestatavat no­ Suurt tulevikku ennusta­ selt ohvriandidena visatud velliraamatut. Nii võib rää­ takse suahiili keelele, mis münte. Tööriistadest on ta­ kida teatavast mõõnast ees­ on riigikeeleks Tansaanias valine haualeid noad. ti novellistikas, kuid mitte ja Keenias, kuid levinud ka Nuga võis olla puusa juu­ tema kunstilises tasemes, Sairis, Mosambiigis ja res, rinnal, õlal või hoopis vaid pigem žanri populaar­ Kongos. pea all, mis viitab sellele, suses. Novellistikale oli ise­ et peale tarbelise oli noal loomulik realismi süvene­ Samal koosolekul andis ka teatav maagiline, kait­ mine koos kasvava olusti- H. Ahven ülevaate ES-i sevahendi funktsioon. Jär­ kulisusega ning jätkuva tegevusest 1975. aastal. jest rangematest kiriku ja psühholoogilise analüüsiga. 18. IV 1976 peetud ES-i riigivõimu surveabinõu­ Aastail 1925—1930 kirjuta­ koosolekul Tartus rääkis R. dest hoolimata püsis küla- ti valdavalt realistlikku no­ Karelson taas keelepoliiti­ kalmistutele matmine kirja­ velli. Siiski oli novellistikas kast ja kirjakeelte loomi­ like allikate ja arheoloogi­ uusromantismi elemente sest, seekord üksnes täna­ liste uuringute andmeil ül­ rohkem kui teistes žanrides. päeva Aafrikas. diselt XVIII sajandi teise Kõige olulisemaks autoriks P. Raud pooleni. sellest ajast võib pidada Kirjandusalastest ette­ Peet Vallakut, kelle panus kannetest käsitles kaks esi­ nii kunstilise taseme kui Retkelt mest tekstoloogia ja tõl­ novellide arvu mõttes oli liivlaste juurde keteooria küsimusi. silmapaistev. Märkimis­ Heli Laanekask kirjan­ väärne oli ka A. Gailiti Ekspeditsioone liivlaste dusajaloo sektorist tutvus­ ning К Rumori osa. juurde on TRD-s korralda­ tas mõningaid tekstoloo- Kirjandusajaloo sektori tud 1948. aastast alates. 447 Tänavune õppesõit kestis vem ka 60 ringis inimesed. heeas meie viljakaimaid 7.—9. maini ja toimus Noored enam keelt ei oska. ning meisterlikemaid ilu­ Huno Rätsepa eestvõttel Praegu kasutavad liivlased kirjanduse tõlkijaid Harald ning juhatusel. Kõige arvu­ omavaheliseski vestluses Lepik. Visa töömehe sulest kamad ja innukamad osa­ «rannakeelt» haruharva, jõudis äsja kirjastusse Vii võtjad olid II kursuse eesti seda võib kuulda veel vaid Lipatovi «Tõestisündinud keele eriharu üliõpilased, suurematel rahvakogune- lugu direktor Brontiato- kellele see sõit oli liivi kee­ mistel (näit. matustel). vist», trükikojas on A. Ti- le loengute otseseks jät­ Seetõttu on eriti tähelepa­ moneni «Meie, karjalased», kuks. Peatuti Mazirbe in­ nuväärne, et ühes Piza kü­ plaanis oli Juhani Aho ... ternaatkoolis, kus liivi kee­ la peres, kus elavad kolm Harald Lepikule kuulub le uurijaile on eelmistelgi õde, suheldakse tänini veel meie viimase kahe aasta­ kordadel lahkesti öömaja ainult liivi keeles. kümne tõlkekirjanduses sil­ pakutud. Tänapäeva liivi kõnekeel mapaistev koht. Töö toimus põhiliselt tundub olevat võrdlemisi Sündinud 19. mail 1926 kolmes grupis, juhenda- ebaühtlane ning kõnelejati jaiks Rätsep, Viitso, Kar­ varieeruv. Sõnavaras võib Harjumaal Saarnakõrve kü­ ma ja Rudzite. Enne Ma- täheldada tugevaid läti las põllutöölise pojana, lõ­ zirbele jõudmist lindistati mõjusid, mis on isikuti eri­ petas Harald Lepik 1945. a. Mustanummel Milda Ro- nevad ja eri ulatusega. Mõ­ Paide keskkooli ja 1950. a. zenfelda (77 a.) kõnet, mil­ justused ei piirdu üksnes Tartu Riikliku ülikooli aja- les on peale tuntavate läti sõnalaenudega, vaid ulatu­ loo-keeleteaduskonna eesti mõjude võrdlemisi palju vad ka derivatsiooni. Liivi kirjanduse eriala. Aastail eestipärasusi, sest keele- oma sõnades kasutatakse 1950—1955 Eesti Riiklikus juht elas 1920-ndail aastail ohtrasti läti keelest laena­ Kirjastuses toimetajana Tallinnas. Algajaile oli sel­ tud sufikseid. Eesti mõjud töötades tegeles ta eesti line eestilik kõnepruuk sis­ on üldiselt juhuslikku laa­ proletaarsete kirjanike ja seelamiseks kõigiti sobiv. di ja tulevad ette vaid eesti-vene kirjandussuhete Arhailist liivi keelt kuulsi­ eestlastega kokkupuutu- uurimisega ning avaldas me Pitrõgi külas elavalt nud liivlaste keelepruugis. kirjutisi eesti kirjandusloo 94-aastaselt Lina (Helena) Käibekeelena liivi keelt ja uudiskirjanduse kohta. Zandbergalt. Teine Pitrõgi enam ei eksisteeri. On ilm­ 1955. a. kuni surmani te­ elanik, kelle kõnet lindis­ ne, et õtse meie silme ees gutses Harald Lepik vaba­ tati, 79-aastane Alberts toimub tema pidev hääbu­ kutselise literaadina, kuju­ Kristini oli vähese jutuga. mine. Talletada ja uurida nedes meie suurimaks soo­ Siiski pajatas ta üsna põh­ elavat liivi keelt on praegu me kirjanduse tõlkijaks. jalikult ja meeleldi kala­ tegelikult viimane aeg. Enam kui veerandsada püügist. Ladusat liivi keelt teost, autoriteks P. Haan­ kõnelevad Sänagi keeleju- Mare Makkar pää, F. E. Sillanpää, M. hid EmTlija Bubiere (83 a.) Lassila, V. Linna, V. Meri, ja Alfreds Fridmanis (74 M. Larni, V. Huovinen, P. a.). Kolkas jäädvustati lin­ Haavikko, A. Hyry, A. Jo­ dile 60-aastase Otis Rozen- kinen, V. Kojo, H. Lounaja, feldsi ja 80-aastase Andrejs Harald Lepik Aapeli, V. Kilpi, M. Sariola Rudbahsi vestlus. Lindis­ ia paljud teised, lisaks Kar­ tus on huvitav just see­ jala kirjanikud A. Timonen, tõttu,^ et mõlemad kõnele­ Т. Huuskonen ja A. Taimi, vad Ira küla siirdemurra- jääb eesti kirjanduslukku kut. Kolka külas elab mui­ püsima kui tõeline mäles­ de ka vanim liivlane, 97- aastane Emilija Stalte. tusmärk. Omaette esiletõst­ Kokku lindistati seekord mist väärib Harald Lepik kümne liivlase kõnet umbes vene nõukogude kirjanike 10 tunni ulatuses. V. Lipatovi, V. Sukiini ja V. Voinovitši teoste tõlki­ Liivlasi elab Kuramaal jana, aga ka asjatundliku 12 rannakülas veel umbes tõlkekriitikana. seitsekümmend, kõige arvu­ kamalt Kolkas ja STkrõgis. Sügava kurbusega mä­ üksikuid keeleoskajaid on lestavad Harald Lepikut Lätis mujalgi, näiteks kolleegid ja sõbrad ning Ventspilsis, Täisis, Dunda­ avaldavad siirast kaastun­ gas, Riias. Liivi keelt val­ Ootamatu kaotus on ta­ net lahkunu perekonnale. davad tavaliselt veel üks­ banud eesti kirjanduselu: nes 70—80-aastased. har­ 22. mail suri parimas me­ Eesti NSV Kirjanike Liit

448 СОДЕРЖАНИЕ

Э. Кёст. Писатель о критике и читателе 385 С. Исаков. Забытый журнал 394 П. Немвальтс. Тотальный и парциальный субъект в эстонском и финском синтаксисах 404 Л. Тийк. Личные имена на острове Сааремаа в XVI и XVII веках 413 Ю. Вийкберг. О жизненном пути Ханса Тийсманна .... 419 ПУБЛИКАЦИИ И МАТЕРИАЛЫ П. Руммо. Девять писем Эдуарда Вильде (Продолжение) . . 422 НА ТЕМЫ ДНЯ X. Пухвел. Подготовка к изданию «Собрания сочинений» А. X. Таммсааре ' 431 СРЕДИ КНИГ Н. Андрезен. Самоопределение личности в тисках истории (Паул Куусберг. Капли дождя. Таллин, 1976) 433 М.' Йыги. Разговоры Рейна Салури (Рейн Салури. Разговоры . Таллин, 1976) .434 Э. Сяэритс. Монография о выдающемся революционере и деятеле культуры (Эллен Плотник. Ханс Пегельман, т. I, Таллин, 1965; т. II, Таллин, 1975) 436 П. Аристе. Учебник фольклора для высших школ (Эдуард Лау- гасте. Эстонский фольклор. Таллин, 1975) 439 П. Алвре. Новое в области финского синтаксиса (Osmo Ikola. Lauseenvastikeoppia. Helsinki, 1974) 443 ОБОЗРЕНИЕ .445

INHALTSVERZEICHNIS

E. Köst. Kritik und Leser vom Gesichtspunkt des Schriftstellers . 385 S. Issakow. Eine in Vergessenheit geratene Zeitschrift .... 394 P. Nemvalts. Das Total- und Partialsubjekt in der estnischen und finnischen Syntax • 404 L. Tük. Personennamen auf der Insel Saaremaa im 16. und 17. Jahrhundert 413 J. Viikberg. Hans Tiismanns Lebensweg 419 PUBLIKATIONEN UND MATERIALIEN P. Rummo. Neun Briefe von Eduard Vilde (Fortsetzung) 422 IM BLICKPUNKT H. Pühvel. Die Vorbereitung zur Publikation der «Gesammelten Werke» von A. H. Tammsaare 431 REZENSIONEN N. Andresen. Selbstverwirklichung auf dem Hintergrund der Ge- schichte (Paul Kuusberg. Rcgentropfen. Tallinn, 1976) .... 433 M. Jogi. Rein Saluris Gespräche (Rein Saluri. Gespräche. Tal­ linn, 1976) • • . • 434 E. Säärits. Eine Monographic über den hervorragcndcn Rcvolutio- när und Kulturarbeiter (Ellen Plotnik. Hans Pöögelmann. I. Tal­ linn, 1965; II, Tallinn, 1975) 436 P. Ariste. Ein Lehrbuch der Folklore für Hochschulen. (E. Lau­ gaste Estnische Folklore. Tallinn. 1975) 439 P. Alvre. Neues auf dem Gebiet der finnischen Syntaxforschung (Osmo Ikola. Lauseenvastikeoppia Helsinki, 1974) 443 RUNDSCHAU 445 30 кор. 78167

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID ESA = Emakeele Seltsi aastaraamat; F = fond; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; I. = leht; nim. = nimistu; p. = pöördel; RAKA = Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; SUST = Suomalais-ugrilaisen Seuran toimituksia; s.-ü. = säilitusüksus. Keeled: It = läti; sks = saksa

„KEEL ja KIRJANDUS" AUGUSTIS:

• Uuema näitekirjanduse kompositsiooni printsiipe • Eesti kohanimede normimi­ sest • Leksikograafia mureküsimusi • A. Alle ja Regina Strall • Täiendusi O. W. Masingu eluloo juurde • Veel unustatud ajakirjast • Saaremaa isiku­ nimesid XVI ja XVII sajandist • A. Ahl­ qvist ja Eesti • Eesti luule tõlkeid vene keelde

Rutake „KEELE ja KIRJANDUSE" tellimisega 1976. aasta lõpuni! Ainult aastatellimuse korral võite kindlad olla ajakirja täieliku komplekti omandamises.

14 7.7e KaQ.TtarupQlot 7£-797a