Märkmeid Rahvalaulude Uurimisloost1 Tiiu Jaago 1. Esimestest Teadetest

Märkmeid rahvalaulude uurimisloost1

Tiiu Jaago

1. Esimestest teadetest sihipärase huvini

Esimesed teated rahvalauludest pärinevad 12. ja 13. sajandist, kuid millised need laulud täpselt olid, selle kohta puuduvad andmed (Saxo Grammaticus 2000: 166; Henriku Liivimaa kroonika 1992: 93; Laugaste 1963: 16; 18). Küll aga on need teated-kirjeldused pakkunud aruteluainet 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eesti kultuuriajaloo uurijatele, kes küsisid, mida võib neist varastest tekstidest teada saada eestlaste vaimuelu kohta, ja ühtlasi, kas 19. sajandi lauludes võiks olla midagi, mis on säilitanud ristiusu-eelseid sõnumeid (Reiman 1889; Jõgever 2011a: 150–212; 1913: 216, 219–227; Laugaste 1963: 18; 287; Saluäär 2000: 166; 169–180). Varasemad arutelud laulude üle pärinevad 17. sajandist. Ainest sellele pakkus Johannes Löwenklau 16. sajandi teisest poolest pärit seisukoht Liivimaa (õieti läti) talupoegade idamaisest päritolust, mida autor tõestas laulusõnadega „Jeru, Jeru, Mascolon“, mida ta tõlgendas lauljate päritolukohana: Jeruusalemm ja Damaskus (Reiman 1889: 13; Rauch 1939: 37). Eri- ja samameelt olid vastavalt Dionysius Fabricius ja Friedrich Menius 17. sajandi esimesel poolel (Fabricius 2010 [1610]: 61; Menius 1632). Sajandi lõpul pani arutelule punkti Christian Kelch oma Liivimaa kroonikas: ta avaldab laulu tervikteksti, et näidata – tegemist on armastuslauluga (Kelch 2004 [1695]: 17–18). See Jörru-lauluna2 tuntud tekst jäigi sajandiks esindama kohalike talupoegade laulu (Herder 1778/1879; vrd Laugaste 1963: 304–305).

17. sajandi teisest poolest on Jörru-laulule lisaks säilinud veel neli lauluteksti, ent need peitusid käsikirjaarhiivides ja leiti vastavalt 1930. ja 1990. aastatel (Anderson, Laakmann 1934; Hein 1993) .

17.–18. sajandi trükitekstidest (kirikulaulu ja lõppriimilise luule tõlked) on nähtud mõjutusi uuema rahvalaulu kujunemisele (Rüütel 2012: 447–478). Trükitud kirikulaulud koos

1 Ülevaade tugineb Tartu Ülikooli kursuse „Regilaulu uurimise meetodid“ materjalidele ja on kirjutatud 2019. aastal seoses Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli rahvalaulu-uurijate plaaniga koostada rahvalaulu uurimist käsitlev koguteos. Siin on avaldatud ülevaate 2020. aasta juunis viimistletud variant. Koguteose kõnesoleva peatüki teiste koostajate kirjutatavad osad – rahvamuusika ja seto laulutraditsiooni uurimislugu, samuti uurimisperioodi taustaks olevad ideoloogiad ja pärimuse kasutusviisid – siinses ülevaates ei kajastu. 2 Vt võimalikku varianti laulust: Herbert Tampere ”Eesti rahvalaule viisidega” V, 1965, lk 96.

1 hernhuutliku liikumisega 18. sajandil toetasid laulmist kogudustes ning selle kaudu ka vaimuliku rahvalaulu traditsiooni kujunemist (Västrik 1999).

Sihipärane huvi rahvalaulude vastu tõukub Herderist (Paškevica 2016; Lukas, ilmumas). Eestis leidis Herderi huvi vastukaja A. W. Hupelis, kes saatis talle eesti rahvalaulutekste koos saksakeelsete tõlgetega (Reiman 1889: 17; ÕES XVI 1896; Jürjo 2004; Paškevica 2016: 69– 70). Sellegipoolest Hupel ise nende laulude esteetikat ei tajunud (Hupel 1777: 160; Jõgever 1911b: 4–5; Jürjo 2004: 399). Tõenäoliselt on selle põhjuseks Hupeli (ja Herderi) ootus leida neist lauludest inspiratsiooni autoriluuleks. Seega: rahvaluule oli Euroopas küll moes, ja sellest tõukus huvi ka eesti (ja läti) talupoegade laulude vastu, ent kirjanduslikule maitsele need lood ei vastanud. Sellest huvist võrsub siiski üks märkimisväärseid suundi pärimuse käsitluses – see on rahvaluule mõtestamine suulise kirjandusena, millele omakorda tugineb ka rahvalaulude tekstikeskne uurimine.

Teistsugust lähenemisviisi pakub Christian Hieronymus Justus Schlegel (vt nt Tampere 1975). Tema käsitluses põimuvad rahvaluulega seoses nii selle kirjanduslik (Volksgedichte – rahvaluule) kui ka rahvuslik aspekt (ta kõneleb eesti rahva luulest, rõhutamata sotsiaalset aspekti, mille järgi oleks tegemist ühe sotsiaalse kihi, talupoegade luulega). Sellegipoolest kirjeldab Schlegel laulmist talupoegade kultuuris selle esinemise (ja esituse) kaudu ning jõuab järeldusele: nende laulude poeetika on mõistetav, kui neid tekste vaadelda lauljate (mitte aga haritud eurooplase) maailmavaate seisukohast (Schlegel 1787: 233).

18. sajandi lõpust on seega nähtavad kaks lähenemisviisi rahvalaulule: kirjandusest lähtuv ja esitusest lähtuv, milles omakorda võib näha 1930. aastatel Eesti folkloristikas esile tulnud filoloogilise ja etnoloogilise uurimissuuna alusjooni. 19. sajandi töödes sai valdavaks esimene lähenemisviis – rahvalaule uuriti eesti keele ja kirjanduse seisukohast. Ka raamis rahvaluuleharrastust Euroopa kirjanduselus kirjanike ja lugejate kiindumus minevikuteemade vastu. Omal moel kandus see ka Eestisse, väljendudes näiteks idees anda rahvale ajalugu (Schultz-Bertram) või näha rahvaluule kaudu minevikku rahva silme läbi (Kreutzwald, Hurt).

2. Keelest ja kirjandusest rahvalaulus

Hupeli tegevus eesti keele uurimisel kujundas ka tema seisukoha rahvalaulude keele kohta. Kuna see erines Hupeli aegsest kõnekeelest, eeldab Hupel, et tegemist on poeetilise keelega

(Peegel 1966: 6). 19. sajandi alguses domineeriski baltisaksa literaatide ja estofiilide huvi praktilise eesti keele vastu (Jõgever 1906: 7–9; Peegel 1966: 5–12). Rahvalaulu keelekasutust analüüsiti üksiknähtusi kirjeldavalt, ent näiteks Faehlmann märkas ka rahvalaulu keeles sisalduvat „peamist mälestusmärki rahva minevikust“ (Peegel 1966: 7). Samal ajal, ja eriti sajandi teisel poolel arutleti enam regivärsi kui luulevormi üle: esmalt selle võimalikkuse üle, pärast Kreutzwaldi tööd ka kui tulemuse üle (vt ülevaadet Roll 1992).

19. sajandil hakkas rahvaluule uurimisest kujunema iseseisev teadusharu, mille keskseks küsimuseks sai rahvaluule (lugude, motiivide) päritolu. Siin saavad kokku rahva keele ja kaugema mineviku uurimine. Grimmide mütoloogilise koolkonna vaimus otsis Alexander Heinrich Neus rahvalauludest eesti müütilist minevikku. Kuigi see eesmärk ei täitunud, seisneb tema töö püsiväärtus selles, et ta koostas eesti rahvalaulude esimese teadusliku antoloogia (Neus 1859–1852). Ühtlasi on märkimisväärne, et Neus tõlkis eestikeelsed laulud saksa keelde. Selle töö käigus pidas ta aru Fr. R. Kreutzwaldiga ning Kreutzwaldi selgitustes võib näha laulutekstides sisalduva kujundkeele tõlgendusi (Kreutzwald 1956: 24–32; 40–43; 62). Neusi laulukogu oli 1850.–1870. aastatel suurim eesti rahvalaulude kogu, mille koostamisel oli arvestatud teaduslikke põhimõtteid (laulude liigitus, andmed tekstide üleskirjutuse kohta jms). Nii võimaldas see kogumik ka täpsemaid keeleuuringuid. Neus toob rahvalaulude keele eripära selgitamisse soome keele analoogia. Kuigi see seos rajaneb enam tähelepanekutele kui metoodilisele võrdlusele, pakub Neusi uue lähenemisviisi rahvalaulude keele eripära selgitamisse. Senise poeetilise vabaduse teooria asemele pakub tema arhailise keele teooria (Peegel 1966: 11). Seda suunda viljeleb võrdlev-ajaloolise keeleteaduse võimalusi rakendades Mihkel Veske 1870.-1880. aastatel (Peegel 1966: 20–21).

Olulise pöörde rahvalaulude kogumisel, uurimisel ja avaldamisel teeb Jakob Hurt, alustades „rahvamälestuste“ määratlemisest ja kogumiskavast 1871. aastal, lõpetades laulude nii teaduslikel eesmärkidel kui ka populaarsetes kogumikes avaldamise põhimõtete sõnastamisega 1906. aastal (Hurt 1989: 9–25; 152–155). Laulude avaldamisel eristada teaduslikke ja rahvapäraseid publikatsioone on märkimisväärne otsus. See lähtub Kreutzwaldi kimbatuskogemusest, mis näitas, kui võimatu ülesanne oli suulise kultuuri tekstide tõstmine kirjanduslikku raami ilma kultuuritõlkelisi ülekandeid tegemata. Teisalt ilmnes sama ka Kreutzwaldi „Kalevipoja“ kriitikas (vt nt Reiman 1889: 32–35; vrd analoogilist probleemi soome näitel Hämäläinen 2017). Kui oli selge, et rahvaluule avaldamine ei saa rahuldada samaaegselt teaduslikke ja lugemismõnu pakkuvat eesmärke, oli idee publitseerida laulud

3 vastavalt kas teaduslikel või kirjanduslikel kaalutlustel tulemuslik lahendus kõnesolevale probleemile. Teisalt näitas see teaduslike huvide esile kerkimist muude huvide seast.

19. sajandi rahvaluulekäsitusele on omane rahvaluule paigutamine eelkristlikku (paganlikku, ennemuistsesse) aega. (Rahvalaulude käsitluses tuleb muutus 20. sajandi alguskümnendil, mida saab jälgida näiteks Jaan Jõgeveri loengutest Tartu ülikoolis, vt Jaago 2020: 373; 377.) Rahvapärimus oli oluline „Eestirahva ajaraamatu“ (Hurt 1989 [1876]: 31–35) koostamiseks, mis on ühtlasi rahva mineviku käsitlus rahva enda silme läbi. Seega olid eelistatud „vanad“ laulud. Lõppriimilised kaasaegseid olukordi peegeldavad laulud samavõrra huvi ei köitnud. Samas on aga oluline, et rahvalaule pandi kirja süsteemselt: kirja pandi kõik teisendid igast Eesti piirkonnast. Selline lähenemisviis laulude kogumisele ja arhiivi moodustamisele sobitus suurepäraselt samal ajal kujunema hakanud geograafilis-ajaloolist meetodit rakendavale uurimisele. Rõhutada tuleb ka Hurda seisukohta, et pärast publitseerimist tuleb originaalid säilitada. Veel enam, Hurt pidas vajalikuks käsikirjade ja trükis avaldatud tekstide omavahelise seose alalhoidmist (Hurt 1886a: XVI-XXIX; vrd Tampere 1958; Roll 1989).

Kuigi nii Mihkel Veske kui ka Jakob Hurt käsitlevad rahvalaule keele, kirjanduse ja ajaloo vaatepunktist (arendades edasi seega filoloogilist lähenemisviisi rahvaluulele), on nende töös nähtav ka huvi laulikute vastu. Selle põhjustas Veske puhul tema enda rahvalaulude kogumise kogemus ja aktiivsus (Veske 1875). Veske laulikukäsitlus on ärgitanud sama teema üle arutlema hilisemaid uurijaid (Põldmäe 1956). Kui Mihkel Veske arutles laulik Epp Vasara meenutusvõime üle – tegemist oli ju suulise kultuuri esindajaga, kes esitas kirjalikele märkmetele toetumata, siis Rudolf Põldmäe tõstatas küsimuse lauliku ja tema kuulajaskonna – külakogukonna – vältimatust seotusest. Hurda nõue märkida rahvalaulude üleskirjutamisel teksti juurde ka lauliku nimi on jäänud rahvaluuleteaduses endastmõistetavaks.

Rahvalaulude üleskirjutamine 19. sajandi lõpul ning teaduslike publikatsioonide olemasolu (Neus 1850–1852; Hurt 1889a ja 1889b) on edasise rahvalaulu-uurimise seisukohast äärmiselt olulised. Esmalt kujundati nii ulatuslik allikabaas (tekstiarhiiv), millele tuginedes sai teadustööd edeneda. Teiseks – kuna käsikirjalised materjalid ei olnud hõlpsasti ligipääsetavad, oli võimalus uurijatel siiski rahvalaulu teaduspublikatsioonidele tuginedes oma tööd teha. Hurt pakkus välja põhimõtte, et nii laulude kogumine kui ka publitseerimimine toimuks kihelkondade kaupa. Regionaalne printsiip laulude publitseerimisel on end õigustanud.

3. Rahvalaulu uurimine 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses

19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses koondus rahvalaulu-uurimise põhiküsimus laulude päritolu ümber: millise regiooni lauluvariandid (teisendid) on omavahel võrreldavad; kuidas on lauluvariandid (nn samad laulud) omavahel seotud eeldusel, et need lähtuvad samast ehk nn algtekstist; kust kuhu ja mil viisil on need algtekstid rännanud. Nendele küsimustele vastamiseks kujunes välja geograafilis-ajalooline meetod ja selle kaudu omakorda iseseisvus rahvaluule uurimine kui omaette teadusharu (Krohn 1926). Eesti laulude kohta on võrdlevaid uurimusi sellest perioodist nt Kaarle Krohnilt (1892). Laulude ulatusliku võrdleva analüüsi pakub Oskar Kallas oma doktoritöös korduslauludest (Kallas 1901). Kallas kasutab geograafilis-ajaloolist meetodit, et visandada korduslaulu ülesehitust rakendavate laulude levikuala ja selgitada välja sellise ülesehitusega laulude algkodu: see paigutub Kallase järgi Eestisse (Kallas 1901: 52). Hiljem on nähtud Kallase töös (milles kasutati küll töö ilmumise ajal domineerivat geograafilis-ajaloolist uurimisviisi) teisi paradigmasid, antud juhul strukturalismiga haakuvaid jooni, sest Kallas ei lähtu teemade ja motiivide võrdlemisest, vaid käsitleb nimelt laulu ülesehituse – kindlakujulise kordusstruktuuri – levikut (Lehtipuro 1980: 7).

Ühelt poolt kinnistus sel perioodil teadusliku uurimismeetodi autoriteet. Teisalt aga ei jätnud see (võrdleva uurimisviisi rakendamine laulude algkodu väljaselgitamisel ja laulu algkuju rekonstrueerimisel) ruumi tõlgenduslikele meetoditele. Vastukaaluks pakub Friedebert Tuglas vaate, kuidas mõista nende laulude sõnumit ja mõju (Tuglas 1912). Tuglas lähtub laulu looja (autori) positsioonilt, ent seda ennekõike siiski lauluvälise autori, 20. sajandi luuletaja vaatenurgast. Selles mõttes jätkab ta mõneti Kreutzwaldi kogemust (jõuda rahvalauludeni lauliku kui looja vaatepunktist). Tema lähenemisviis erineb aga Kreutzwaldi omast selles mõttes, et Tuglas ei astu lauliku rolli laule luues, vaid kujutleb, kuidas laulik toimis. Ühtlasi võib näha, kuidas Tuglase käsitlusest sai mõneti väljakutse teadlastele: Tuglase tunnetuslik arusaam rahvalaulust on pikaealisem laulude akadeemilisest käsitlusest, mille eesmärk oli rekonstrueerida lauluvariantide algtekstid. Geograafilis-ajalooline meetod lõi aluse rahvaluule uurimise täppisanalüüsi jaoks, olgu siis selleks laulude tüpologiseerimine või stereotüüpia uuringud 20. sajandi keskel ja kolmandal veerandil. Tuglase käsitlus aktualiseerub aga siis, kui kõneldakse lauliku loomeviisidest, sh vormelitest (vt nt Tedre 1964b: 52).

Kolmanda tegevusliinina rahvalaulude akadeemilise ja tunnetusliku käsitluse kõrval väärib märkimist rahvaluule, sh laulude käsitlemine kooliõpikutes eesti kirjanduse (ajaloo) osana

(Sander 1899; vt ka Kolk 1994). See on rahvalaulude tutvustamise viise, mida on rakendatud tänapäevani. Püsivamaid teeneid rahvalaulude õpetamisel koolis on Mihkel Kampmaal. Tema 1912. aastal ilmunud „Eesti kirjanduseloo peajoonte“ I osas on rahvaluulet käsitletud ühelt poolt Kaarle Krohni uurimusi ja soome koolkonna põhimõtteid rakendades (see puudutab laulude rännet). Teisalt lähtub ta arenguõpetusest, mille järgi varasemad vormid on algelisemad ja hilisemate vormidega võrreldes vähem väärtuslikud (vt nt rahvalaulude kohta Kampmann 1912: 6). Ühelt poolt kujundas see pinna rahvalaulude käsitlemiseks ilukirjanduse ühe vormina. Teisalt suunas aga rahvalaulu mõtestama kui kirjanduseelset, autoriluulega võrreldes madalama tasemega loomet. Ühtlasi olgu mainitud, et Kampmaa kasutab oma rahvaluuletutvustuses sõna „regilaul“, mis tuli teaduskäibes esiplaanile 20. sajandi viimastel aastakümnetel. Kampmaa, toetudes omakorda Ado Reinvaldile, selgitab regi-sõna tähendust: „Nimi regivärss, regilaul, tulevat sellest, et rahvas teopõlves oma laulusid tihti teed käies, ree peal istudes laulnud“ (Kampmann 1912: 39). Vanemas eestikeelses kirjanduses (nagu ka 20. sajandi kolme esimese veerandi tekstides üldiselt) kaustatakse regilaulu tähenduses fraasi „regivärsilased laulud“ või „lood“. Saksakeelses kirjanduses „regi“-vormi ei kasutata, vaid kõneldakse vanast rahvalaulust või hiljem alliteratsioonilisest rahvalaulust. Tänapäeval osist „regi“ regilaulu-sõnas ei seostata sõiduriistaga, vaid nähakse siin seost alamsaksakeelse tantsulaulu märkiva sõnaga ’rege’, ’reige’.

Üldjoontes võib sellel perioodil näha kolme liini, mis igaüks omal moel 20. sajandil edasi areneb: rahvalaulude teaduslik käsitlus, rahvalaulude käsitlemine kirjanduse osana (seda eriti koolikirjanduses) ja rahvalaulude vabam, autorist lähtuv tunnetuslik tõlgendus.

4. Filoloogiline ja etnoloogiline uurimissuund

Rahvaluuleteaduse iseseisvumine teadusharuna lõi pinnase professionaalsete institutsioonide loomisele. Rahvaluule õppetool rajati Tartu ülikooli juurde 1919. aastal. Samaaegselt otsiti võimalust Hurda kogude toomiseks Tartusse, mis sai teoks ühtse keskarhiivi – Eesti Rahvaluule Arhiivi rajamisega 1927. aastal. Ülikoolis viljeldi rahvalaulude uurimises enam filoloogilist uurimissuunda, rahvaluulearhiivis hakkas jõudsalt kujunema rahvaluule esitusest ja toimimisest lähtuv uurimine ehk etnoloogiline uurimissuund (Loorits 1932; Hiiemäe 2003; Jaago 2019a: 704–706). Ühelt poolt võimaldas rahvaluulega tegelevate institutsioonide

6 olemasolu rahvaluulet süvitsi käsitleda. Teisalt aga kujunes neis erinevate tööülesannete koondumise tõttu uus kogemus (nt akadeemilised välitööd kui uurimisprotsessi osa varasema arusaama asemel, mille järgi materjali kogumine oli teaduseelne ja -väline tegevus).

Filoloogilisel suunal jätkus geograafilis-ajaloolise meetodi rakendamine võrdlevas laulu- uurimises (vt nt eesti ja ingeri laulude võrdlust Aarne 1922). Jätkuvalt küsiti laulude ja lauluga seotud nähtuste (nt värsi kujunemine) alguse ja algupära kohta, kuid samal ajal lisati uusi aspekte, näiteks regivärsside silbistatistilne analüüs (Anderson 1935).

Mõneti hakkas esile tulema algtekstide rekonstruktsiooni-teooria kriitika eeldusel, et laulikute „fantaasia [---] võis liikuda hoopis teisi radu kui seda jälgida suudavad mehaaniliselt konstrueeritud reeglite raamistikud“ (Põdras 1935). Lucie Põdras vaatleb laulumotiive, mida kaustatakse samateemalistes, ent iseseisvates lauludes (nt „Suisa suud“, „Pakkus sõrmust“, „Ehted varastatud“). Tema eesmärk ei ole taandada olemasolevates üleskirjutustes leiduvad motiivid samale algvormile, sest geneetilistest seostest hoolimata peab Põdras võimalikuks ka nende motiivide puhul paralleelarenguid. (Sama lähenemisviisi kohtab 1960.–1970. aastatel tehtud uurimustes, milles käsitletakse tekstide tüüpi määramise problemaatilisust, vt nt Tedre 1964a; Laugaste 1976.)

Ühtlasi hakati otsima alternatiivseid uurimismeetodeid laulude analüüsiks. Näiteks Johannes Semperi psühhoanalüüsile tuginev „„Kalevipoja“ rahvaluulemotiivide analüüs“ 1924. aastast (Semper 1997). 1930. aastatel pakub rahvalaulu-uurimisse inspiratsiooni kirjandusteaduses viljeldav stiiliuurimine. Folkloristikas esindab seda suunda August Annist (1936). Samal ajal kandus uurijahuvi regilauludelt muudelegi rahvalauluvormidele, näiteks linnuhäälenditele Eduard Laugaste töödes (Laugaste 1931; 1932; 1935; vt Jaago 2019b: 122–123) ja uuematele rahvalauludele nagu rahvusvaheliselt levinud loomalaulude vaatlus Herbert Tamperelt (1932) või ajaloolisi teemasid käsitleva laulu algkuju rekonstrueeriv „Eesti mees ja tema sugu“ Oskar Petersilt (1935). Kõik eelmainitud laulu-uurimused osutavad rahvaluule ja kirjanduse (kirjalike allikate) omavahelistele seostele, mis regilaulude kui suulise kultuuri nähtuse puhul samavõrra kõneks ei ole.

Filoloogilise suuna ehk tekstikeskse uurimisega paralleelselt hakkab üha enam esile tõusma laulude esitusest lähtuv uurimissuund. Selle suuna kujunemises mängivad olulist rolli nii akadeemilised välitööd kui ka uute komplekssete uurimismeetodite katsetamine, näiteks heli mõõtmine, sõna ja viisi omavaheliste seoste analüüs Herbert Tampere töödes (Tampere 1935; 1937; vt Rüütel 1987; Kalkun 2005).

Vana rahvalaulu uurimise seisukohast on märkimisväärne diskussioon, mis tõukus kooliõpetusest, ent haaras kaasa nii populaarteaduslikud kui ka akadeemilised sõnavõtud Zeiger 1926; Suitsmaa (Suits) 1924; 1925; Paukson 1930; Anderson 1935; Tampere 1937; vt Särg 2005: 94–109). See puudutas skandeerimise küsimust. Kummati koondas see teema nii esitusega seotud küsimused (kuidas laulik laulab: kas viisirõhke või sõnarõhke jälgides) värsimõõdu kujunemise teemadega (kuidas paigutuvad värssi erinevate silbiarvudega sõnad). Värsimõõduteema on vana rahvalaulu kujundi uurimise alalt üks keskseid. Koostöös soome uurijatega arutletakse nn kvantiteedireeglite üle, mis jääb pikaks ajaks valitsevaks arusaamaks regilaulude värsimõõdu uurimisel (Aavik 1914; vt Korhonen 1999; Sarv 2008: 17–18).

Vaadeldaval perioodil ilmus märkimisväärselt palju rahvalaulude väljaanded koolidele ja laiemale lugejaskonnale. Näiteks ainuüksi aastatel 1918–1919 ilmus viis sellist kogumikku: Karl Peterson „Eesti rahvalaulude antoloogia“ 1918; Villem Ridala „Valik eesti rahvalaulusid“ 1919, Matthias Johann Eisen „Eesti rahvalaulud“ 1919, Andres Saaberk (Saareste) „“Valitud eesti rahvalaulud koolidele“ 1919, Johannes Aavik „Valik rahvalaule“ 1919. 1935. aastal lisandus neile Selma Kutti, Oskar Looritsa ja Herbert Tampere „Valimik eesti rahvalaule“. Üldiselt iseloomustas neid kogumikke laulude redigeerimine, esindades nii Hurda rahvalaulude avaldamise plaanis mitte-akadeemilist suunda. Nende kogude najal kujundati arusaama regilaulu esteetilisest ja pedagoogilisest funktsioonist (Mirov 1998a: 757). Kogumikud sisaldasid teemaartikleid, mis avasid rahvalaulude uurimisseisu sel perioodil.

Teaduslike väljaannete koostamisel otsiti uusi lahendusi senise regionaalsel põhimõttel koostatava „Vana Kandle“ asemele. Geograafilis-ajaloolise meetodi võidukäigu tuules eeldati teaduslikult publikatsioonilt, et tekstikogumik kui allikapublikatsioon tuginegu eelnevale uurimisele. Nii avaldati rahvalaulud tüpoloogilisel põhimõttel, kus sama tüübinime all avaldati kõik selle laulutüübiga seotud variandid („Eesti rahvalaulud“ I 1926, II 1932). Ühtlasi kõrvaldati lauluvariantidest värsid, mida geograafilis-ajaloolise uurimisviisi seisukohast peeti laenudeks muudest lauludest. Geograafilis-ajaloolise meetodi taandumisel mindi tagasi „Vana Kandle“ (laulude regionaalse avaldamise) põhimõtete juurde (Tampere 1938).

Kõnesoleva perioodi rahvalaulu-uurimist iseloomustab uurimismeetodite ja -suundade mitmekesistumine. Professionaalsete folkloristika-institutsioonide loomine pakkus

8 võimalusi uute uurijakogemuste saamiseks ja nende uurimisprotsessi lülitamiseks. Tekstiuurimuslike interdistsiplinaarsete uurimissuundade kõrval kujunesid välja välitöödest lähtuvad ja laulu kompleksselt analüüsivad käsitlusviisid. Ühtlasi oli rahvalaulul kindel koht kooliõpetuses, mida soodustasid muuhulgas esinduslike rahvalauluvalimike publitseerimine, kus laulutekstidele lisaks avaldati ulatuslikud laulutraditsiooni tutvustavad saatesõnad. Arhiivi talletatud vanemas rahvalaulus nähti minevikupärandit (Monumenta Estoniae Antiquae), millest modernses ühiskonnas peaks saama toetuspind uuele loomingule (Fundamentum Estoniae Novae) (Eesti rahvalaulud I 1926: VIII–XI).

5. Laulude liigitussüsteemi ja terminvara korrastamine

Teise maailmasõja järgsel perioodil tugines eesti folkloristika ühelt poolt enne sõda välja kujunenud alusele. Sellest lähtudes tegeldi jätkuvalt pärimustekstide kujunemise ja geneetiliste seoste väljaselgitamisega. Ühtlasi jätkati esituse ja kujundkeele teemadega. Teisalt tuli olemasolev kohandada nõukogude folkloristika selleaegse peateega, mille järgi rahvaluuleteadus oli käsitletav kirjandusteaduse osana. See soodustas rahvaluuletekstide žanrilise liigituse ja pärimuse esteetika uurimist. Eelnevale lisaks allusid akadeemilised asutused poliitilis-ideoloogilisele raamile, mis mõjutas teemade valikut, aga ärgitas ka leidma folkloristika ja valitseva ideoloogia vahelisi seoseid (nt viiteid M. Gorki või Lenini tsitaatidele, sotsiaalse rõhumise teema esiletõus3 jms). Selle perioodi esimeste väitekirjade teemad olid „Sotsiaalsed vastuolud Eesti ühiskonnas rahvalaulu andmete põhjal“ (Pino 1953) ja „Klassivõitluse kajastumine XIX sajandi Eesti lõppriimilises rahvalaulus“ 1954. aastast (Tedre 2003: 452).4 Siinjuures tuleb rõhutada, et poliitiline maitse-eelistus (või ka mõneti surve) ei pruukinud lämmatada uurimuse folkloristlikku sisu (vt nt Tedre 2003; Laugaste 1976; 1983; vrd Jaago 2019b: 128–129).

Uue võimu kehtestamisega kaasnes ka institutsioonide ümberkorraldamine. Senise rahvaluulearhiivi ja ülikooli rahvaluuleosakonna kõrvale loodi 1947. aastal Teaduste

3 Vt nt rahvaluule definitsiooni: „Rahvaluule on töötava rahva …“ (Laugaste 1986: 50). T.J. rõhutus. Varasemas versioonis (Laugaste 1965): „töötavate rahvamasside“. 4 Rahvaluulealaste ülikoolilõputööde hulgas on aastatel 1948–1953 kaitstud diplomitööd hoolimata üldteemast kirjutatud sotsiaalseid konflikte (sh klassivõitlust jms) silmas pidades. Muutus tuleb 1954. aastast, kui tööd keskenduvad folkloristlike seisukohtade esitlusele. Käsitletakse laulikuid, laululiike ja –tüüpe, kujundkeelt. (Vt nt Diplomitööd…)

Akadeemia keele ja kirjanduse instituudi juurde rahvaluule uurimise sektor. Institutsionaalsete muutuste positiivse joonena on Vaike Sarv välja toonud tõiga, et see võimaldas tegelema hakata seni varju jäänud rahvaluulevaldkonnaga – rahvamuusikaga (Sarv 1991: 21). Õieti võib Sarve öeldus näha etnologilise uurimissuuna esile tulekut ja mõjukust edasises rahvalaulu-uurimises, seda ennekõike Herbert Tampere, Ingrid Rüütli ja Vaike Sarve töödes.

1940.–1960. aastatel sõnastatud rahvalaulu-uurimise ülesannetes tuleb esile ühelt poolt vajadus vaadelda laule nende psühholoogilis-sotsiaalses raamis (Laugaste 1946: 447), teisalt püstitati ülesanne arhiivi kogutud laulutekstid süstematiseerida – tüpologiseerida (Laugaste 1946: 486; Tedre 1964a: 7). Eelöeldu puudutab regilaulu, ent üha enam hakati tähelepanu pöörama muudelegi rahvalauluvormidele, mistõttu kerkib käsitlustes esile ka rahvalaulude kronoloogilis-formaalne liigitus: laulud jaotatakse esmalt nende leviku kõrgaja järgi vanemasse ja uuemasse traditsioonikihti ja eristatakse seejärel vormitunnuste põhjal (nt lõppriimi, algriimi, parallelismi, värsimõõdu alusel). Kui kooliõpetuses püsib visalt arusaam vanemast ehk regilaulust ja uuemast ehk riimilisest laulust, siis folkloristikas kõneldakse esialgu kolmikjaotusest: regivärsieelsed, regivärsilised ja lõppriimilised laulud (Tedre 1959: 81), millele uurimise käigus lisandub peagi ka siirdevormiline laul (Rüütel 1969a; 1969c; 1971).

Rahvalaulude liigitus (vanemad ja uuemad laulud; lüroeepilised ja lüürilised regilaulud, regilaulude temaatilis-funktsionaalne liigitus jms) ja terminavara loomine ning ühtlustamine (tüüp, variant, stereotüüpne värss, laulik jms) on selle perioodi üks olulisemaid uurimisalasid (Kolk 1959; Kõiva 1964; Tedre 1964a: 31–32; Rüütel 1969b). Kuna üks kesksemaid töid rahvalaulude uurimises seostub laulude tüpologiseerimisega, võib kõnelda tüpoloogilisest koolkonnast, mille raames omakorda võib näha vanemat ja nooremat põlvkonda. Nimelt ilmneb, et laulude tüpologiseerimisel kujuneb 1970. aastateks varasemast (alglaulu- hüpoteesist) põikuv arusaam, mida Laugaste omakorda kritiseerib (Laugaste 1979). Laugaste järgi tuleb geneetiliselt seotud lauluvariandid koondada ühte tüüpi – variandid on seega sama arhetüübi järglased (vanemas kirjanduses kõneldi „arhetüübi“ „algtekstist“: kui „algteksti“ peeti võimalikuks rekonstrueerida, siis „arhetüüp“ märkis hüpoteetilist, ent mitte rekonstrueeritavat algteksti). Noorema põlvkonna folkloristid ei seosta laulutüüpi otseselt algteksti ja selle järglastega, vaid näevad selles pigem olemasolevate variantide ühisosa, kus laulude tüüpi määramisel võetakse arvesse ka seda, kui laulu funktsioon ja stiil on aja jooksul muutunud (nt „Loomine“ kiigelauluna esindab vana laulutraditsiooni, ent sama loo motiivide

10 kasutus mängulauludes esindab siirdevormilist laulu ning sel põhjusel jaotatakse mängulaulud tüüpi „Siidisulgis linnukene“, vt Rüütel 1969c).

Laulude tüpologiseerimise huvides hakati üha enam uurima laulude üksikosi: motiive, stereotüüpseid värsse, värsisiseseid vormeleid (Kolk 1962; Laugaste 1962; Tedre 1964a: 31– 32; 1964b). Mida enam tegeldi lauludest korduvate osiste välja sõelumisega (mille esialgne eesmärk oli leida tüübikindlad lauluelemendid), seda enam jõuti tõdemuseni, et traditsiooni püsivaim üksus ei ole mitte terviklaul ise, vaid nimelt värsside või sõnade kinnistunud seosed. See praktilistele uurimustele rajanev tõdemus tekitas esialgu üllatust, nagu selle on sõnastanud Ülo Tedre: „Kõlab paradoksina, ent pigemini on improviseeritav terve laul kui üksikvärss“ (Tedre 1964b: 84). See uurimistulemus murrab lõpuks ka arusaama nn algteksti või ka arhetüübi olemasolust. 1960. aastatel rõhutab Ülo Tedre, et laule ei õpitud pähe, vaid laulusüžeed ja stereotüüpseid sõnaseoseid tundes loodi laul igakordsel esitusel uuesti (Tedre 1964a). 20. sajandi lõpul 21. sajandi alguses kõneldaksegi selles seoses laulust kui legost, kus väikestest osistest luuakse tervik: „Regilaulu omapäraks ja uurijaid segadusse ajanud asjaoluks on tõik, et sündmustiku edasiandmiseks olid laulikul kasutada valmis fraasid. Ent neid ei liidetud omavahel päris suvaliselt. [---] Nagu paljusid lego detaile, nii võis ka mitmeid laulude motiive kasutada erinevate lõpptulemuste saavutamiseks. Ent oli ka detaile, mis sobisid vaid kindlatesse kohtadesse“ (Lintrop 2001: 300). Aado Lintropi mõttekäik viitab ühtlasi strukturalistlikule teadusparadigmale: teksti vaadeldakse osa ja terviku omavahelise struktuurse, mitte mehaanilise seotuse kaudu.

1960.–1980. aastatel lisandub hulganisti uurimusi vanema rahvalaulu keelest ja kujundist: poeetilisest sünonüümikast (Peegel 1966; 1969; 1997; 2004), algriimist (Laugaste 1969), parallelismist (Metslang 1978; 1981). Kui üldiselt toimusid akadeemilised ja mitte- akadeemilised arutelud paralleelselt, siis regilaulu värviteema arutelu 1980. aastate alguse „Loomingus“ pakub näite, mis avab värviteema erinevate teadusalade esindajate vaates (folkloristika, etnoloogia, psühholoogia), pakkudes ühtlasi dialoogi teadlaste ja laule praktiseerivate uurijate vahel (vt kokkuvõtet Jaago 2016: 9).

Regilaulu-uurimisele lisandub märkimisväärselt huvi uuema laulutraditsiooni vastu. Uuema laulu kujunemist ja vormitunnuseid on esmajoones käsitlenud Ingrid Rüütel (1969a; 1969c; 1971). Kogumis-, avaldamis- ja uurimistöö koostulemuse näiteks on artiklite kogumik revolutsioonilauludest (Priiusel’ 1970). Üha enam pakkus uusi uurimisvõimalusi ajaloolis- kultuurilise konteksti haaramine rahvalaulude käsitlusse. See lähtepunkt oli olemas ka

11 varasemas, 1950. aastate uurimustes, kuid teostus 1970. aastatel uuema laulu alastes töödes (vt nt Rüütel 1977; Tedre 2003 [1954]: 21; 57; Jaago 2014: 420–421).

Rahvalaulude kogumist sõjajärgsel perioodil iseloomustab ühelt poolt huvi uuemate rahvalaulude vastu, teisalt salvestustehnika arenguga kaasnevalt helisalvestuste hulk arhiivis. Jätkus töö rahvalaulude Monumenta sarjaga: ilmusid „Vana Kandle“ Mustjala (V) ja Haljala (VI) köited (toimetajateks vastavalt Herbert Tampere ja Erna Tampere ning Eduard Laugaste). 1970.–1980. aastatel publitseeritud laulukogumikke iseloomustab tekstiväljaannete sidumine ulatuslike uurimustega (Tampere 1956–1965; Tedre 1969–1974; Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusikasektori 1980. aastas alustatud seeria Ars Musicae Popularis). Klassikaks on saanud ajavahemikus 1969–1974 ilmunud rahvalaulude antoloogia „Eesti regilaulud“ (Tedre 1969–1974), mis hõlmab esindusliku läbilõike eesti vanemast rahvalaulutraditsioonist. Neljandas osas leiduvad ulatuslikud kommentaarid laulude ja motiivide leviku kohta ning ülevaated laulude uurimisest. 1990. aastatel avaldati Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna veebilehel (www.folklore.ee) selle antoloogia e- versioon (http://www.folklore.ee/laulud/erla/).

Paralleelselt teadutööga kujuneb rahvalaulu-kasutus muudes kultuurivaldkondades. Kirjanike luules rakendatakse nii kollaaži-, imitatsiooni- kui tõlke-võtet (Mirov 1976). Muusikud huvituvad nii vanemast kui uuemast laulutraditsioonist. Näiteks 1965. aastal alustanud ansambel „Collage“ esitab vanema laulu töötlusi plaadil „Kadriko“ 1971, „Käokiri“ 1978. Uuemaid laule eelistas 1972. aastal alustanud ansambel „Kukerpillid“. Kooriloomingus kasutasid rahvaluulet näiteks Ester Mägi, Anti Marguste. Omaette süsteemi rahvamuusika kooriesitusest kujundas Veljo Tormis. Kui üldiselt mõisteti seni rahvalaulu töötluste vms kasutuse all autoriloomingus vastavalt tuginemist kas laulude sõnaosale või viisile, siis Veljo Tormise looming näikse lähtuvat esituse esteetikast (esituse stiilist). 1970. aastaid iseloomustab ka folklooriliikumise tõus (Särg 2010).

1950.–1960. aastate rahvalaulu uurimist iseloomustab pürgimine täpsete teadmiste poole. See toob kaasa laulude liigitussüsteemi väljatöötamise ja traditsiooni iseloomustavate tunnuste sõnastamise. Ühtlasi iseloomustab seda perioodi uurimismeetodite rangus ning definitsioonide täpsustamine. Kui perioodi alguses lähtuti üldisematest küsimustest, siis uurimisprotsessi käigus süveneti üha enam üksikküsimustesse. 1970. aastatel omakorda süvenes arusaam, kuidas üksikküsimuste uurimine ühitada üldisema, sh rahvusvahelise ja mitme eriala koostööga. Tekstide praktilise uurimise põhjalt toodi

12 uurimustes välja regilaulu iseloomustavad tunnused, ent samas hakkasid ilmnema ka piirkondlikud erijooned. Näiteks poeetiliste sünonüümide kohta märgib Juhan Peegel: üldiselt on regilaul eriliselt sünonüümide rikas, kuid seda oluliselt idapoolses traditsioonis, Lääne- Eesti ja eriti Saaremaa laule poeetilise sünonüümika rikkus ei iseloomusta (Peegel 1997: 119). Alliteratsiooni-uurimusest selgus, et lõuna-eesti regilaulu alliteratsioon sõltub laululiigist (lüüriline või lüroeepiline laul) vähem kui põhja-eesti laul (Laugaste 1969: 236). Paralleelvärsside arv lüürilistes lauludes on taas erinev põhja- ja lõuna-eesti lauludes: esimesel juhul rohkem, teisel juhul eelistatavalt kaks värssi (Kubjas 1957, vrd Kuusi, Tedre 1979: 73). Laululoome seisukohast ilmnes, et põhja-eesti laulikud pigem kontamineerivad (liites tervikteemasid), lõuna-eesti laulikud aga improviseerivad laule (Kõiva 1964: 29). Paul Hagu väitel on eitav parallelism eriti levinud Setumaal ning selle naaberkihelkondade traditsioonis, samuti Mulgimaal, Viru- ja Järvamaal, haruldane aga Lääne-Eestis (Hagu 1980: 61). Värsimõõdu regionaalsuse teema tuli esile soome ja eesti laulude võrdluses, kus märkimisväärselt arutleti ka värsimõõdu diakrooniliste aspektide üle (Kuusi, Tedre 1979). Viimati mainitud tahk tõi omakorda esile nii täppisuuringute tähtsuse kui ka interdistsiplinaarse ja rahvusvahelise koostöö vajaduse: „[---] mikroanalüüsid on vaja kavandada nii, et need saaksid olla aluseks läänemeresoome ja Põhja-Euroopa makroanalüüsile,“ sedastab Ülo Tedre (samas: 78). Selle perioodi alguspunkti kuulub rahvalaulude süstematiseerimine (Eduard Laugaste, Herbert Tampere tööd). Üha enam süvenesid folkloristid laulu teemade, motiivide ja vormelite maailma (filoloogiline uurimissuund) ning laulikute vaatlusse (milles põimusid filoloogiline ja etnoloogiline suund, mis omakorda lähtus etnomusikoloogia väljakujunemisest samal ajal). Rahvalaulu-uurimise klassikasse kuuluvad Ottilie Kõiva lauliku-uurimused, Ülo Tedre stereotüüpsuse ja Udo Kolgi vormeli-uuringud, mille juurde järgmise põlvkonna töödes tagasi tullakse (vt Jaago 2010; 2019a).

6. Regilaulu uurimine rahvaluule-teooria uuenemise ja interdistsiplinaarsuse ajajärgul

1980.–1990. aastatel toimunud muutused folkloritikas (väikerühmade pärimuse uurimine, pöördumine nn tänapäeva rahvaluule poole) ja teaduslikus mõtlemises üldised (konstruktivistliku arusaama esiletõus essentsialistliku käsitluse asemel) mõjutasid rahvalaulude uurimist üldjoontes kahes suunas. Esmalt taandus regilaulu-uurimine eesti folkloristika keskmest äärealale, andes ruumi teistele, seni vähem tähelepanu pälvinud

13 rahvaluuleliikidele. Teiseks taandus regilaulu-uurimises „tüpoloogiline maksimalism“ (Olesk 1990: 519), mis asendus mitmete uute uurimissuundade paralleelse kujunemisega. Nii võib tunduda, et 1990. aastatel on rahvalaulu-uurimises mõõn: on see ala ju varasemaga võrreldes vähem nähtav, samuti ei ole rahvalaulu-uurimises ühte ja domineerivat uurimisviisi. Kuid seda võib mõista ka nii, et rahvalaulu-uurimises toimus intensiivne seesmine areng, mille tulemusena rahvalaulu-uurimine rikastus uute uurimisküsimuste, lähenemisviiside ja tulemustega ning selle kaudu paigutus rahvalaulu-uurimine folkloristika üldpilti uuel moel (vt Jaago 2000).

Esmalt pääsesid esile seni kirjandusteaduse võimalustest piiratud rahvaluulealad. Näiteks kaitses 1998. aastal Ruth Mirov väitekirja regivärsilistest mängulauludest, mis olid sünkreetilise rahvaluuleliigina seni tagaplaanile jäänud (Mirov 1998b). Ingrid Rüütel avaldab vastses rahvaluuleteaduslikus ajakirjas „Mäetagused“ ulatusliku uurimuse regilaulueelsetest vormidest (1998–1999). Kuna ajakiri „Mäetagused“ ilmub ka veebis, siis avaldab Rüütel ka helinäiteid. Holistlikku käsitlusviisi setu itkude uurimisel rakendas Vaike Sarv oma väitekirjas (Sarv 2000). Kohanemist uuenenud folkloristliku teooriaga (milles rahvaluulet nähakse pidevalt muutuvana, protsessina, ja milles esitusolukord mängib keskset rolli) võib näha mõistete „itkulultuur“ ja „itkutraditsioon“ eristamises, mis rajaneb itku esitusolukorra ja -funktsiooni eritlemisele (Sarv 2000: 41–43). Võib märgata, et sama laulutüüpi koondatud lauluvariantide uurimisel taandub nende päritolu ja levikuteede uurimine laulude tõlgenduse ees (nt Jaago 1993; Arukask 2000; Ehin 2001). Selline lähenemisviisi muutus tekitab mõistelist segadust: tüübi ja variandi mõistet ei kasutata läbivalt või ei kasutata üldse. Ühtlasi kõneldakse lauluteemast (tüpoloogilise uurimise mõistes „tüüp“) ja lauludest (soome koolkonna ja tüpoloogilise koolkonna töödes on see vastavalt „teisend“ või „variant“, samas kus „laul“ viitab tüübile või algtekstile.) Tõlgenduslike meetodite rakendamine toetus oluliselt interdistsiplinaarsele teaduskeskkonnale. Eriti soositi naisuurimuslikke ja biograafilisi uurimisviise (Ehin 2004; Oras 2006; 2008; 2017; Kalkun 2004), samuti usundilist maailmapilti või argielulist keskkonda avavaid tõlgendusi (Valk 2000; Arukask 2003; Jaago 2001; 2013; Kalkun, Sarv 2014; Lintrop 2016).

Paralleelselt uute lähenemisaviiside otsingutega kulges ka varem rahvalaulu uurimise päevakorras olnud teemad, ent neid aspekte vaadeldi nüüd uuenenud teooria, varasemate uurimuste omavahelise seotuse ja rahvusvaheliste uurimuste kontekstis: näiteks stereotüüpsuse ja vormelite teema (Arukask 2003; Saarlo 2005) regilaulu verbide,

14 värsimõõdu ja prosoodia küsimused (Särg 2005; Labi 2006; Sarv 2008), lauliku-uurimused (Saarlo 2000; Oras 2008). Esile kerkivad ka varasemate lähenemisviiside ja eriti pärimusega seotud ideoloogia mõju talletatud arhiivitekstidele (Saarlo 2003; Kalkun 2011). Võib näha, kuidas uurimisfookus nihkub tekstilt (viisilt, laulult) teksti ja keskkonna omavahelistele seostele, olgu viimaseks esituskontekst, talletamise ja arhiivikontekst või uurija kohaloleku mõju uuritavale.

20. sajandi lõpus ja 21. sajandil jätkus intensiivne töö Monumenta sarja „Vana Kandle“ väljaandmisega. Saja aasta jooksul ilmunud kuuele köitele on ajavahemikus 1997–2020 lisandunud kuus köidet (Kihnu I-II, Jõhvi ja Iisaku, Lüganuse, Paide ja Anna, Kodavere, Laiuse). Märkimisväärne on ka regilaulude e-andmebaasi loomine 2003–2019 (http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas/) Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Omaette väljakutseks rahvalaulu uurimisele on olnud globaliseeruv ajajärk. Kui rahvalaulu on pikemat aega seostatud mineviku ja rahvuslike eripäradega, nõukogude ajal tuli esile sotsiaalse rõhumise teema, siis need küsimused ei ole käesoleva ajajärgu meelisteemad. Akadeemilist rahvalaulu uurimist iseloomustab eeltoodud ideoloogiate asemel rahvalauluga seotud üldinimlike aspektide esile toomine, mida muu hulgas võimaldab rahvalaulu vaatlemine inimesi ja aegu, uurijaid ja uuritavaid siduvas kontekstis. Tõlgenduslikkuse tähtsuse tõusu kinnitab ka pärimusmuusika-maastik: arhiivitekstide taasesituste asemel kohtab isikupäraseid edasiarendusi.

Interdistsiplinaarsus loob soodsa pinnase holistlikuks käsitlusviisiks, kus pärimuse üksikosade mõistmine lähtub tervikust. Mida enam seab uurija eesmärgiks uuritavat mõista, seda enam tulevad esile seosed (näiteks seosed lauliku ja uurija vahel, laulusõnumi ja keskkonna vahel, uurija ja uuritava vahel). Perioodi iseloomustab lähenemisviiside ja -teemade mitmekesisus. Selles on hõlmatud nii varasem laulu- uurimise traditsioon kui ka interdistsiplinaarsed ja rahvusvahelised võimalused laulude käsitlemiseks.

Allikad

Aarne, Antti 1922. Das estnisch-ingermanländische Maie-Lied. Eine vergleichende Untersuchung. Helisnki: Suomalainen Tiedeakatemia. Aavik, Johannes 1914. Eesti rahvusliku suurteose keel. Tartu: Reform. Aavik, Johannes 1919. Valik rahvalaule. Tartu: Istandik.

Anderson, Walter, Heinrich Laakmann 1934. Ein neues Dokument über den estnischen Metsik-Kultus aus dem Jahre 1680. – Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis): B XXXII (5). Tartu: Tartu Ülikool. Anderson, Walter 1935. Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Vokslieder. Tartu: K. Mattiesen. Annist, August 1936. Meie rahvalaulu stiili küsimusi. – Looming 7, lk 781–788. Arukask, Madis 2000. „Venna sõjalugu“ ja inimmõtlemise muutlikkus. Setu lüroeepiline regilaul kui pideva distantseerumise ja muutumise dokument. – Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk, „Kust tulid lood minule…“ Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 57–121. Arukask, Madis 2003. Jutustava regilaulu aspektid. 19. sajandi lõpu setu lüroeepiliste laulude žanr ja struktuur. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 3. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Diplomitööd… = [Tartu ülikoolis kaitstud] Diplomitööd rahvaluule alalt. Süstemaatiliselt järjestatud sisukokkuvõtted [1948-1990]. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas. Eesti rahvalaulud I 1926 = Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Toim. M. J. Eisen, Kaarle Krohn, Vihtori Alava, Oskar Kallas, Walter Anderson, Villem Grünthal. I köide. Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused nr 21.Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Eesti rahvalaulud II 1932 = Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Toim. M. J. Eisen, Oskar Kallas, Vihtori Alava, Walter Anderson, Villem Grünthal, Kaarle Krohn, Oskar Loorits, Elmar Päss. II köide. Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused 21. Monumenta Estoniae Antiquae V. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Ehin, Kristiina 2001. „Müüdud neiu“. Regilaul kui aja lugu. – Toim Mari Sarv, Tiiu Jaago, Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 315–332. Ehin, Kristiina 2004. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas. Eisen, Matthias, Johann 1919. Eesti rahvalaulud, Tallinn: G. Pihlakas. Fabricius, Dionysius 2010. Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610. Dionysii Fabricii, Livonicae historiae compendiosa series in quatuor tigesta partes ab anno millesimo centesimo quinquagesimo octavo usque ad annum MDCX. Tõlkinud Jaan Unt. Tartu: Johannes Esto Ühing. Hagu, Paul 1980. Eitav parallelism regivärsi stiilivõttena. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 528. Tartu: Tartu Riikkik Ülikool, lk 49–68. Hagu, Paul 2000. Anne Vabarna eepilise loomingu algus. Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk, „Kust tulid lood minule…“ Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 185–204. Hein, Ants 1993. Jacob Stael von Holstein ja eesti regilaulude varasemad üleskirjutused 1660-ndate aastate algusest. – Keel ja Kirjandus 11, lk 643-648. Henriku Liivimaa kroonika 1982. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat. Herder, Johann Gottfried 1778/1779. Volkslieder. Erster Theil. Leipzig, in der Weygandschen Buchhandlung 1778; Volkslieder. Nebst untermischten andern Stücken. Zweyter Theil. Leipzig, in der Weygandschen

Buchhandlung 1779, http://www.zeno.org/Literatur/M/Herder,+Johann+Gottfried/Liedsammlung/Volkslieder (19.6.2020). Hiiemäe, Mall 2003. Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaleidmised. – Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Toim Tiiu Jaago, Ene Kõresaar. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 50–60. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, II. Riga: Johann Friedrich Hartknoch. Hurt, Jakob 1886a.Vana Kannel. Alte Harfe. Täieline kogu vanu Eesti rahvalaulusid. Vollständige Sammlung alter estnischen Volkslieder. Ezimene kogu. Erste Sammlung. Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetuzed 3. Tartu: C. Mattiesen. Hurt, Jakob 1886b. Vana Kannel. Alte Harfe. Täieline kogu vanu Eesti rahvalaulusid. Vollständige Sammlung alter estnischen Volkslieder. Tõine kogu. Zweite Sammlung. Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetuzed 3. Tartu: C. Mattiesen. Hurt, Jakob 1989. Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik, koost Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat. Hämäläinen, Niina 2017. Emotional Transpositions: Interpreting Oral Lyric Poetry. – Folklore 67. Ed. by Janika Oras, Oral Singing Traditions I, pp. 171–198, https://doi.org/10.7592/FEJF2017.67.hamalainen (19.6.2020). Jaago, Tiiu 1993. Kuldnaine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Jaago, Tiiu 2000. Palju-uuritud tundmatu regilaul. Sissejuhatuse asemel. – Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk, „Kust tulid lood minule…“ Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7–26. Jaago, Tiiu 2001. Regilaulu asustuslooline taust. Karuse. – Toim Mari Sarv, Tiiu Jaago, Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 57–81. Jaago, Tiiu 2010. Traditsioon ja regilaul folkloristika muutuvas kontekstis. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 592–610. Jaago, Tiiu 2013. Linnateema vanemas rahvalaulus. – Keel ja Kirjandus 7, lk. 490–506, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2013/7/416 (19.6.2020). Jaago, Tiiu 2014. Rahvaluule, ajalugu ja ”pärimuslik ajalugu”. Vaade valdkonnaseostele rahvalaulu ”Eesti mees ja tema sugu” uurimuste näitel. – Keel ja Kirjandus 6. lk 418–435, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2014/6/506 (19.6.2020). Jaago, Tiiu 2016. Punane regilaulus: sõnad ja vormelid. – Mäetagused, nr 64, lk 9-34, http://dx.doi.org/10.7592/MT2016.64.jaago (19.6.2020). Jaago, Tiiu 2019a. Laulik tekstikesksetes regilaulu-uurimustes. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 704–721, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2019/8-9/1202 Jaago, Tiiu 2019b. Rahvaluule õpetamise alguskümnendid Tartu Riiklikus Ülikoolis. Eduard Laugaste 110. – Mäetagused 75, lk 117–140, https://doi.org/10.7592/MT2019.75.jaago Jaago, Tiiu 2020. Jaan Jõgeveri rahvaluuleloengud Tartu ülikoolis aastatel 1909–1911. – Keel ja Kirjandus 5, 363–380, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2020/5/1275 (19.6.2020). Jõgever, Jaan 1906. Saja aasta eest. Rosenplänteri „Beiträge“. – Eesti Kirjandus 1, lk 6–16, nr 5, lk 129–139.

Jõgever, Jaan 1911a. Eesti kirjanduse ajalugu. Muinasajast 17.–18. sajandini. Loengud Tartu ülikoolis. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus: TÜR, f 34, s 33. Jõgever, Jaan 1911b. Eesti kirjanduse ajalugu. Rahvalaul. Loengud Tartu ülikoolis. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus: TÜR, f 34, s 31. Jõgever, Jaan 1913. Eesti rahwa sündimine ja tema noor põlw. – Eesti Kultuura II. Postimehe kirjakogu. Toim Villem Reiman. Tartu: Postimees, lk 202-228. Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigiarhiiv. Kalkun, Andreas 2004. Anne Vabarna nina. Tõest ja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes. – Toim Mari Sarv, Regilaul – loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 29– 49. Kalkun, Andreas 2005. Herbert Tampere: On the problem of rhythm in the old Estonian folk song. – Toim Kristin Kuutma, Tiiu Jaago, Studies in Estonian Folkloristics and Ethnology. A Reader and Reflexive History. Tartu: Tartu University Press, lk 275–287. Kalkun, Andreas 2011. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 18. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kalkun, Andreas, Mari Sarv 2014. Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar 4–5, lk 91–108. Kallas, Oskar 1901. Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie. I. Helsingfors : Société Finno- ougrienne. Kampmann (Kampmaa), Mihkel 1912. Eesti kirjanduseloo peajooned I. Tallinn: August Busch. Kelch, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. Kolk, Udo 1959. Rahvalaulu variandi mõistest. – Keel ja Kirjandus 2, lk 65-73. Kolk, Udo 1962. Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, nr 117. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 71–154. Kolk, Udo 1994. Meie esimene kirjandusloolane. – Postimees, 29. juuli 1994, lk 16. Korhonen, Mikko 1999. Kalevalamõõdu varasem ajalugu. – Mäetagused 10, lk 72–89, http://www.folklore.ee/tagused/nr10/pdf/wkorhone.pdf (19.6.2020). Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1956. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, II. Toim. Mart Lepik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Krohn, Kaarle 1892. Die geographische Verbreitung estnischer Lieder. Kuopio: O. W. Backman's Buchdruckerei, http://hdl.handle.net/10062/49794 (19.6.2020). Krohn, Kaarle 1926. Die folkloristische Arbeitsmethode: begründet von Julius Krohn und weitergeführt von nordischen Forschern ; erläutert von Kaarle Krohn Oslo: H. Aschehoug. Kubjas, Alviine 1957. Parallelism J. Hurda rahvalaulude kogus „Vana kannel” I. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 53. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 195–215. Kuusi, Matti, Ülo Tedre 1979. Regivärsilise ja kalevalamõõdulise laulutraditsiooni vahekorrast. Dialoog üle lahe. – Keel ja Kirjandus 2, lk 70–78. Kutti, Selma, Oskar Loorits, Herbert Tampere (koost) 1935. Valimik eesti rahvalaule. Tartu: Loodus. Kõiva, Ottilie 1964. Kihnu rahvalaulikutest. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 159. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Labi, Kanni 2006. Eesti regilaulude verbisemantika. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 18. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Laugaste (-Treu), Eduard 1931. Die estnischen Vogelstimmendeutungen. FF Communications 97. Helsingi: Suomalaisen Tiedeakatemia. Laugaste (-Treu), Eduard 1932. Ööbiku laul. – Vanavara vallast. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad I. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 120–152. Laugaste, Eduard 1935. Peoleo-laulu suhetest. – Kaleviste mailt. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad III. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 108–122. Laugaste, Eduard 1946. Eesti rahvalaulude uurimise metodoloogilisi lähtekohti. – Looming. Kirjanike Liidu häälekandja, aprill, lk 476–486. Laugaste, Eduard 1962. Eesti regivärsi struktuuriküsimusi. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 117. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 25–70. Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Laugaste, Eduard 1965. Loenguid eesti rahvaluule alalt. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. Laugaste, Eduard 1969. Sõnaalguline ja siseallitratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 234, Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 3-356. Laugaste, Eduard (toim) 1976. Saaksin ma saksa sundijaks. Uurimusi eesti regivärsi ja rahvajutu alalt I. Tallinn: Eesti Raamat. Laugaste, Eduard 1979 . Eesti regivärsi tüpologiseerimise alustest. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 501. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 5–56. Laugaste, Eduard 1986. Eesti rahvaluule. 3., täiend. tr. Tallinn: Valgus. Laugaste, Eduard (toim) 1983. Kui ma pääsen mõisast. Uurimusi eesti regivärsi ja rahvajutu alalt II. Tallinn: Eesti Kirjastus. Lehtipuro, Outi 1980. Perinteentutkimus tienhaarassa. – Toim Outi Lehtipuro, Perinteentutkimuksen perusteita. Porvoo, Helsinki, Juva: Werner Söderström OY, lk 7–18. Lintrop, Aado 2001. „Ema haual“ lego ja lauluna. – Toim Mari Sarv, Tiiu Jaago, Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv & Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 299–313. Lintrop, Aado 2016. Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 35. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Loorits, Oskar 1932. Eesti rahvaluuleteaduse tänapäev. Olevase ülevaade ja tulevase töökava. – Vanavara vallast. Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 7–34. Lukas, Liina (toim). Baltisaksa kirjakultuur (ilmumas). Menius, Friedrich 1632. Syntagma de origine Livonorum. Dorpati Metslang, Helle 1978 = Хелле Метсланг, Некоторые синтаксические аспекты стихового параллелизма в эстонской рунической песне: автореферат ... кандидата филологических наук (10.02.07); Тартуский государственный университет. Metslang, Helle 1981. Eesti regilaulu värsiparallelismi lingvistilise uurimise lähtekohti. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 587, Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 50–81.

Mirov, Ruth 1976. Regilauluelementidest nüüdisluules. – Keel ja Kirjandus 4, lk 199–209, nr 5, lk 265–275. Mirov, Ruth 1998a. Kahe keelemehe regivärsiluulest. – Keel ja Kirjandus 11, lk 749–757. Mirov, Ruth 1998b. Regivärsilise ekspositsioonlauluga voormängud. Eesti Keele Instituudi toimetised 2. Tallinn: Eesti Keele Instituut. Mirov Neus, Alexander Heinrich 1850–1852. Ehstnische Volksdlieder. Urschrift und Uebersetzung von H. Neus. I-III. Reval: Bei Kluge und Ströhm. Olesk, Peeter 1990. Probleemid ja asjaolud. („Eesti folkloristika täna ja homme“). – Keel ja Kirjandus 9, lk 513–522. Oras, Janika 2006. Kolm laulikut 1965. a Järvamaa ekspeditsioonilt: Anette Evart, Anette Raagul, Rosalie Veinberg. – Toim Aado Lintrop, Regilaul – esitus ja tõlgendus. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 87–149. Oras, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm. Arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 27. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Oras, Janika 2017. Laulik jutustab laulikust. Marie Sepa elulooesitused suulise ja kirjaliku kultuuri piiril. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 634–650, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2017/8-9/961 (19.6.2020). Paukson, Harald 1930. Meie rahvalaulu ettekande-rütmist. – Looming 4, lk 433–448. Paškevica, Beate 2016. Läti rahvalaulud Johann Gottfried Herderi kogus. – Mäetagused 65, lk 55–76, https://doi.org/10.7592/MT2016.65.pashkevica (19.6.2020). Peegel, Juhan 1966. Eesti regivärsilise rahvalaulu keelest. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder. Peegel, Juhan 1969. Nimisõna poeetilisest sünonüümikast eesti regivärssides. – Keel ja Kirjandus 7, lk 392–398. Peegel, Juhan 1997. Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Peegel, Juhan 2004 [1982–1991]. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. – Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Peters, Oskar 1935. Eesti uuem rahvalaul „Eesti mees ja tema sugu“. Monograafia. Käsikiri Ülikooli Raamatukogus. Peterson, Karl 1918. Eesti rahvalaulude antoloogia. Tallinn: J. ja A. Paalmann. Pino, Veera 1953. Sotsiaalsed vastuolud Eesti külaühiskonnas rahvalaulu andmete põhjal : dissertatsioon filoloogiateaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu Riiklik Ülikool, eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus. Priiusel’ 1970 = Priiusel’ raiume rada… Artiklite kogumik eesti revolutsioonilauludest. Tallinn: Eesti Raamat. Põdras, Lucie 1935. Näiteid rahvalaulude motiivistiku arenguteedest. Mõningaid probleemiasetusi meie rahvalaulude uurimisülesannete avardamiseks. – Kaleviste mailt. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad III. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 74–94. Põldmäe, Rudolf 1956. Dr. Mihkel Veske ja rahvalaulik Epp Vasar. – Edasi, nr 70, 7.04.1956, lk 2–3. Rauch, Georg 1939. Üks eesti rahvalaul hilisema humanismi huviobjektina. – Ajalooline Ajakiri 1, lk 37–41. Reiman, Villem 1889. Kullakaevajad. – Eesti Üliõpilaste Seltsi album I. Tartu: K. A. Hermann, lk 4–64. Ridala, Villem 1919. Valik eesti rahvalaulusid. Tartu: Noor-Eesti. Roll, Tiiu 1989. J. Hurt ja regilaulude teaduslik väljaanne „Vana Kannel“. Teooria ja tegelikkus. – Eduard Laugaste, Ants Järv, Paul Hagu (toim). Jakob Hurda teened rahvaluuleteaduse arendamisel. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 848. Töid eesti filoloogia alalt. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 48–59.

Roll, Tiiu 1992. Regilaulu poeetika käsitlusi Eestis 19.sajandil. – Tartu Ülikooli toimetised 943, Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli Kirjastus, lk 45–60. Rüütel, Ingrid 1969a. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi kraadi taotlemiseks. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Rüütel, Ingrid 1969b. Rahvalaulu-terminoloogia probleeme. – Keel ja Kirjandus 2, lk 97–103. Rüütel, Ingrid 1969c. Muistne „Loomislaul“ eesti uuemas rahvatraditsioonis. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VI. Tallinn: Eesti Raamat, lk 102–132. Rüütel, Ingrid 1971. Eesti uuema rahvalaulu varasemast arengujärgust. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VII. Tallinn: Eesti Raamat, lk 11–100. Rüütel, Ingrid 1977. 1877. –1878. a. Vene-Türgi sõda eesti laulutraditsioonis. – Keel ja Kirjandus 8, lk 481– 488; nr 9, lk 550–555. Rüütel, Ingrid 1987. Herbert Tampere elust ja rahvamuusika-alasest tegevusest. – Koost Ene Taru, Muusikalisi lehekülgi IV. Tallinn: Eesti Raamat, lk 121–131. Rüütel, Ingrid 1998–1999. Varafolkloorsetelt vokaalžanridelt lauluni I-III. – Mäetagused 8, lk 80–95, https://www.folklore.ee/tagused/nr8/ing.htm; nr 9, lk 92–128, https://www.folklore.ee/tagused/nr9/rtl.htm; nr 10, lk 90–105, https://www.folklore.ee/tagused/nr10/rtl.htm (19.6.2020). Rüütel, Ingrid 2012 [1969]. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Saaberk (Saareste), Andrus 1919. Valitud eesti rahvalaulud koolidele. Tallinn: Rahvaülikool. Saarlo, Liina 2000. Kodavere (regi)laulikud: kes ja kas. – Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk, „Kust tulid lood minule…“ Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 161–184. Saarlo, Liina 2003. Rahvaluule, stereotüüpia, ideoloogia. – Toim Tiiu Jaago, Ene Kõresaar, Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 13–25. Saarlo, Liina 2005. Eesti regilaulude stereotüüpiast. Teooria, meetod ja tähendus. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 5. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Saluäär, Anu 2000. Järelsõna. Saxo Eestis. – Saxo Grammaticus, Taanlaste vägiteod: katkendeid. Tõlkinud Anu Saluäär. Loomingu Raamatukogu 8–10. Tallinn: Perioodika, lk 169–180. Sander, Tõnu 1899. Eesti kirjanduse ajalugu. I jagu: Rahwa-luule. Jurjew (Tartu): K. Sööt. Sarv, Mari 2008. Loomiseks loodud: regivärsimõõt traditsiooniprotsessis. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 11. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Sarv, Vaike 1991. Folkloristika – kas osa rahvaluuleharrastusest? („Eesti folkloristika täna ja homme“.) – Keel ja Kirjandus 1, lk 21-23. Sarv, Vaike 2000. Setu itkukultuur. Ars Musicae Popularis 14. Tartu – Tampere: Eesti Kirjandusmuuseum, etnomusikoloogia osakond, Tampereen yliopiston kansanperinteen laitos. Saxo Grammaticus, 2000. Taanlaste vägiteod: katkendeid. Tõlkinud Anu Saluäär. Loomingu Raamatukogu 8– 10. Tallinn: Perioodika. Schlegel, Christian Hieronymus Justus 1787. Volksgedichte der Esthnischen Nation. – Der Teutsche Mekur 12, lk 232–255.

Semper, Johannes 1997 [1924]. „Kalevipoja“ rahvaluulemotiivide analüüs. Tallinn: Olion. Suitsmaa [Gustav Suits] 1924. Meie rahvalaulu skandeerimine. – Looming 7, lk 538-542; nr 8, 618–622. Suitsmaa [Gustav Suits] 1925. Skandeerimise poolt ja vastu. – Looming 3, lk 268–270. Särg, Taive 2005. Eesti keele prosoodia ning teksti ja viisi seosed regilaulus. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Särg, Taive 2010. Ehedus mitut moodi: rahvamuusika ahtusest pärimusmuusika avarustesse. – Keel ja Kirjandus 8/9, lk 639-654. Zeiger, Juhan 1926. Meie muistsest prosoodiast. – Looming 6, lk 607–617. Tampere, Herbert 1932. Laul jänese õhkamisest eesti rahvatraditsioonis ja kirjanduses. – Vanavara vallast. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad I. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 59–116. Tampere, Herbert 1935. Tekstimuutusi eesti rahvalaulude ettekandmisel. – Kaleviste mailt. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad III. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 95–107. Tampere, Herbert 1937. Eesti vana rahvalaulu rütmiprobleemidest. – Looming 2, lk 190–198. Tampere, Herbert (toim) 1938. Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I. Monumenta Estoniae Antiquae. Tallinn: K. O.-Ü. „Kultuurkoondis“. Tampere, Herbert (koost) 1956-1965. Eesti rahvalaule viisidega I-V. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Tampere, Herbert 1958. Jakob Hurda rahvaluule väljaandmistööst ja selle printsiipidest. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed I. Tallinn: Eesti Raamat, lk 131–170. Tampere, Herbert 1975. Rahvaluulest Chr. H. J. Schlegeli reisilt Eestimaale 1807. aastal. – Emakeele Seltsi aastaraamat 21. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 105–117. Tedre, Ülo 1959. Eesti rahvalaulude tekkimisest ja arengust. – Toim Richard Viidalepp, Eesti rahvaluule ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 79–92. Tedre, Ülo 1964a. Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. – Toim Veera Pino, Ülo Tedre, Richard Viidalepp, Eesti rahvaluulest. Tallinn: Eesti NSV TA, lk 7–34. Tedre, Ülo 1964b. Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes. – Toim Veera Pino, Ülo Tedre, Richard Viidalepp, Eesti rahvaluulest. Tallinn: Eesti NSV TA, lk 52–86. Tedre, Ülo (toim) 1969–1974. Eesti rahvalaulud. Antoloogia I-IV. Tallinn: Eesti Raamat. Tedre, Ülo 2003 [1954]. Eesti mees ja tema sugu XIX sajandi lõppriimilises rahvalaulus. Tartu : Eesti Kirjandusmuuseum. Tuglas, Friedebert 1912. Kirjanduslik stiil. Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost. – Noor-Eesti album IV. Tartu: Noor-Eesti, lk 23–100. Valk, Ülo 1995. eesti mardilaulude usundilisest taustast (teekonna-motiiv). – Toim Mall Hiiemäe, Mare Kõiva, Rahvausund tänapäeval. Tartu: Eesti Keele Instituut, lk 471–478. Valk Ülo 2000. Regilaul kui kommunikatsioon teispoolsusega: dialoogist nägemuseni. – Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk, „Kust tulid lood minule…“ Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 245–276. Veske, Mihkel 1875. Ueber eine estnische Sängerin. Vortrag gehalten in der Jahresvorsammlung der Gelehrten Estnischen Gesellschaft am 18 (30.) Januar 1875. Dorpat: C. Mattiesen. Västrik, Ergo 1999. „Mu süda, ärka üles“. – Mäetagused 12, lk 124–129, https://www.folklore.ee/tagused/nr12/pdf/laul.pdf (19.6.2020).

ÕES XVI 1896 = Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft 16. Tartu [Dorpat]: C. Mattiesen, http://hdl.handle.net/10062/19354 (19.6.2020).