Ilmumisandmed: Regilaul - keel, muusika, poeetika. Toim. Tiiu Jaago, Mari Sarv. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool, 2001, lk.57-81

Regilaulu asustusajalooline taust. . Kokkuvõte. Tiiu Jaago

Mõningad tööd eesti regilaulu kujundi ja pärimusliku ajaloo alalt on tekitanud minus küsimuse, kuidas “tulid” regilaulud üle rahvastiku katastroofi piiri 18. sajandi alguses? Teabekeskse pärimuse ajataju ulatub 18. sajandi algusse (eriti peegeldub see muistendites ja suguvõsade ajalugudes). Selline mälu ajapiir on ootuspärane, sest pärast näljahäda 17. sajandi lõpus, Põhjasõda ja katku 18. sajandi alguses toimusid Eesti ala asustuses olulised muutused: kolmveerand Eestimaa talupoegadest suri katku — kohati oli suremus 100%, kohati 40-50%, lokaalrände kõrval oli ümberasujaid ka naaberaladelt (mitte-eestlasi), keda võis 1720. aasta paiku olla umbes 20% elanikkonnast (Oja: 1996; Palli 1998). Liikumine ühelt alalt teisele oli talupoja jaoks sageli sunniviisiline, sest rändeprotsesside riigipoolse kujundamise eesmärk oli saavutada mõisates adramaade/maaharimise Põhjasõja-eelne tase. Asustuse ümberkujunemise perioodil võis mälu järjepidevus katkeda nii nagu kujunes ka “uue alguse” tunnetus. Kas asustuse järjepidevuse katkemisega katkes ka mälu järjepidevus? Kui silmas pidada pärimust, on vastus nii “jah” kui ka “ei”, sest erinevad žanrid “käituvad” erinevalt. Rahvastikukatastroofile 17.-18. sajandi vahetusel järgnes küllalt püsiva asustuse ja rahvaarvu kiire kasvu aeg ja 18. sajandi lõpuks oli rahvaarv sama suur, kui enne katastroofi. Elukoha püsivus üle mitme põlve ning elamine suurperedes 18. sajandil kujundasid pärimuslikuks suhtlemiseks eripärase välja. Kas regilaulu lokaalsus, nagu seda 19. sajandil kogutud materjali põhjal tunneme, pärinebki sellest stabiilsuse ajajärgust? Eeldan, et mitte, sest regilaul luuakse erinevates regioonides erinevalt ja need loomespetsiifikast tulenevad erinevused on liiga sügavate juurtega, et regilaulutraditsiooni viimases ajajärgus avanevat pilti põhjendada vaevalt ühe sajandi jao muutustega. Vaatlen neid küsimusi täpsemalt Lõuna-Läänemaa ühe kihelkonna Karuse näitel.

Regilaul “tuli” üle rahvastiku katastroofi piiri 18. sajandil, jätkates oma loomulikku arengut. Selle tagatiseks Karuse kihelkonnas oli püsielanikkond (keda oli küll alles jäänud ainult veerand katkueelsest elanikkonnast), mujalt tulnuid oli minimaalselt, vaid mõned noored pered. Nii piiri ületamiseks kui ka traditsiooni aktiivseks viljelemiseks oli vaja tunnustatud ja asjatundlikku laulikut (või laulikuid). Samas ei pidanud laulikuid olema palju. Pärast Põhjasõda oli vanema põlvkonna (s.o need, kes elasid üle sõja- ja katkuaja) osakaal elanikkonnas väike, mujalt sisserännanute arv minimaalne, samas aga laste ja noorte ülekaal oli ilmne. Kuid need vähesed teadjad / laulikud vajasid kindlasti pärimusrühma, kelle jaoks regilaul kui tekst1 oli autoriteetne. Regilaul pidi täitma pärimusrühma neid funktsioone ja ootusi, mida teised pärimusliigid ega muud kultuurivormid asendada/välja vahetada ei saanud. Seega oli regilaulutraditsiooni püsimiseks vaja vastava elustiili jätkumist pärast ühiskonna muutusi ja vastavat pärimuskonteksti, regilaul sünkrooniliselt ühe vältimatu koostisosana sobis. Regilaul on struktuuritasandite süsteem, mille eri osad varieeruvad pidevalt, kuid mille raames toimunud kvalitatiivsed muutused kujundavad regilaulu piirini, kus regilaul kui stiil lõpeb. Siinses artiklis vaatlen seda regilauluteema kui kujundi teisenemise kaudu. Näib, et regilaulutraditsioonile ei sea vahetult piire rahvaarvu järsud muutused sõdade, ikalduste ja epideemiate tagajärjel. Määravaks saavad ainult need muutused rahvastiku käitumises, mis muudavad järsult elamise vorme ja sellega seonduvalt elustiili. Siis regilaul aktiivsest traditsioonist taandub ning kultuuris antakse talle teine olemise vorm, staatus ja tähendus.

1 Tekst kui immanentse struktuuriga ja piiritletud väljendus (vt Lotman 1991: 280-282). Regilaulu asustusajalooline taust. Karuse

Tiiu Jaago

1. Regilaulu vanusest, muutumisest ja mälu järjepidevusest ehk mõni sõna sissejuhatuseks

Kõige üldisem teadmine regilaulu kohta on, et regilaul on vana, täpsustusel, et kaks kuni kolm tuhat viissada aastat.2 Ja kui veelgi täpsemalt vaadata, siis selgub, et regilaulu vanuse ajapiiri kujundab teadmine/ettekujutus regilaulust kui stiilist, millest üheks kesksemaks tunnuseks on värsimõõt. Süvenemisel ilmnevad üha uued mõõtmed (lauluteemade ja motiivide vanus,3 kujundite keerustumine4 jms), mis kõneleb regilaulu kui suulise rahvaluule paindlikkusest, mille elujõud peitub võimes püsida muutudes.5 Regilaulu vanusest rääkides saab silmas pidada veel ühte aspekti: konkreetse teksti üleskirjutuse aega. Kuid see aeg ei ulatu Eestis kaugemale 1660ndaist aastaist.6 Laulu vanuse ja elujõu küsimus seostub vahetult laulu muutumise küsimusega. Kõige selle taga on aga muuhulgas laulikud, inimesed, asustus. Järgnevas artiklis käsitlen regilaulu püsivuse teemat asustusloolises kontekstis 18.-19. sajandil. Keskseks küsimuseks on: kuidas “tulid” regilaulud üle rahvastiku katastroofi piiri 18. sajandi alguses? Vaatlen seda lähemalt Lõuna-Läänemaa ühe kihelkonna Karuse näitel. Visandan regilaulu traditsiooni valdajate asustuse piirjooned Karusel: elanike arv, asustuse koondumine teatud alale ja asustuse hajumine, liikumisteed ja teede pikkus, perede suurus jms. Allikatena kasutan Heldur Palli eriuurimust Karuse asustusloost (Palli 1984) ning Ajalooarhiivis talletatavaid revisjonide materjale ja kirikumeetrikaid. Ajaloodokumentidest leitavat andmestikku proovin kokku sõlmida Karuse laulikute kohta olemasolevate andmetega: valisin praegu 1889. aasta Mihkel Ostrovi ja Oskar Kallase kogu (H II 2, 127-295). Üleskirjutuste juures olevatele üldandmetele lisaks võib lugeda mõne rea kogumise kohta Oskar Kallase päevikust (ERA I 2, 5-40). Nende otste kokkusõlmimine ei ole lihtne: laulikud on peamiselt naised, laulude üleskirjutuste juures on nende perekonnanimed pärast abiellumist. Et teada saada lauliku enda sugupuud, selleks on vaja leida meetrikaist märge laulatuse kohta. Seda saab

2 Näiteks: Matti Kuusi ja Ülo Tedre (1987: 37), kõneldes regilaulu vormi ja eripärase koodi vanusest mainivad 2000-2500 aastat. Ülo Tedre jääb selle juurde hiljemgi: Regilaulu vorm kui laulustiil tekkis rohkem kui 2000 aastat tagasi (Tedre 1998: 548). Madis Arukask viib regivormi tekkeaja viitega Juha Pentikäisele veelgi kaugemale, mainides samas, et regilaulus sisalduvad teemad ja motiivid võivad olla regivormist vanemad: Kuigi Kalevala meetrilised värsid, mida läänemeresoomlased laulnud on, pole vanemad kui 3000-3500 aastat, võivad selle tagapõhjaks olnud proosavormis müüdid, mida rahvad on rääkinud, tantsinud või muul moel esitanud, vanemad olla (Arukask 2000: 58). 3 Vt lähemalt Tedre 1998: 548 jj). 4 Vt lähemalt Peegel 1991 (1997). 5 Vrd regilaulude muutumise ja elujõu seost Taive Särje Karksi kalendrilaulude uurimusest (Särg 2000: 325). 6 Vt varasematest regilaulu üleskirjutustest Anderson & Laakmann 1934; Hein 1993. teha umbkaudselt, aluseks lauliku vanus, sellest arvestatud sünniaasta ja sellest tuletatud eeldatav mehelemineku aeg. Seetõttu ongi võimalik käsitluses piirduda visandiga, mitte konkreetsete laulikute sugupuudele tugineva uurimisega: andmeid niisuguseks uurimiseks ei ole varem “valmis pandud”. Ometi arvan, et sellinegi otsing õigustab end, et rahvaarvu, surevuse % jms taga ette kujutada konkreetseid inimesi, antud juhul neid, kes laulsid regilaule. Eelnevalt esitatud põhiküsimuse juurde on mind viinud senised paralleelselt tehtud tööd regilaulu kujundi ja pärimusliku ajaloo alalt. Viimane uurib teabekeskset pärimust ja selle ajataju ulatub 18. sajandi algusse (meenuta või muistendeid, jutte suguvõsa päritolust ja külade asustusloost). Selline mälu ajapiir on ootuspärane, sest pärast näljahäda 17. sajandi lõpus, Põhjasõda ja katku 18. sajandi alguses toimusid Eesti ala asustuses olulised muutused: kolmveerand Eestimaa talupoegadest suri katku — kohati oli suremus 100%, kohati 40-50%, lokaalrände kõrval oli ümberasujaid ka naaberaladelt (mitte-eestlasi), keda võis 1720. aasta paiku olla umbes 20% kogu Eesti ala elanikkonnast (vt lähemalt: Oja 1996; Palli 1998:19). Liikumine ühelt alalt teisele oli talupoja jaoks sageli sunniviisiline, sest rändeprotsesside riigipoolse kujundamise eesmärk oli saavutada mõisates adramaade/maaharimise Põhjasõja-eelne tase. Asustuse ümberkujunemise perioodil võis mälu järjepidevus katkeda nii nagu kujunes ka “uue alguse” tunnetus. Kas asustuse järjepidevuse katkemisega7 katkes ka mälu järjepidevus?8 Kui silmas pidada pärimust, on vastus nii “jah” kui ka “ei”, sest erinevad žanrid “käituvad” erinevalt. Ikaldusele, sõjale ja katkuepideemiale järgnes 18. sajandil küllalt püsiva asustuse ja rahvaarvu kiire kasvu aeg. Elukoha püsivus üle mitme põlve ning elamine suurperedes kujundasid pärimuslikuks suhtlemiseks eripärase välja. Kas regilaulu lokaalsus, nagu seda 19. sajandil kogutud materjali põhjal tunneme, pärinebki sellest vapustusteta ajajärgust? Eeldan, et mitte, sest regilaul luuakse erinevates regioonides erinevalt ja need loomespetsiifikast tulenevad erinevused on liiga sügavate juurtega, et regilaulutraditsiooni viimases ajajärgus avanevat pilti põhjendada vaevalt ühe sajandi jao muutustega. Regilaulu-uurimused kinnitavad pigem seda, et regilaul on 18. sajandi alguses ületanud piiri, mille lõid varasema aja suhtes viimane demograafiline katastroof ja asustuse järjepidevuse katkemine. Viimistletud vormelid, aja- ja koha määratlemise viisid kuuluvad varasemasse perioodi: s.t nad ei teinud regilauluna läbi enam uut hüppelist arengut, uuendused on pigem seotud uute teemade rakendamise ja regilaulustiili

7 Asustuse järjepidevuse katkemisest kõneldakse ka varasemate sõja- ja näljaaegade ning epideemiatega seoses: Sõda, nälg ja epideemiad tegid 17. sajandi algul nii suure laastamistöö, et võib koguni rääkida asustuse järjepidevuse katkemisest. Asustus arenes sajandi alguse sügavast madalseisust kuni oma aja majanduslikes ja põllumajandustehnilistes tingimustes mõeldavale kõrgtasemele 17. sajandi 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses. (Liitoja-Tarkiainen 2000: 11.) Eelkirjeldatud periood lõppes näljaajaga 1690. aastate teisel poolel, mis juhatas sisse siin artiklis käsitletava rahvastiku katastroofi aja. Üldiselt sellise stsenaariumi järgi rahvastikuprotsessid enne 19. sajandit toimusidki. Vt ka Palli 1998. 8 Konverentsil “Kultuur ja mälu” Tartus 2000. aastal jõuti just pärimusliku ajaloo käsitlustes tõdemuseni, et asustuse väga järsk muutus, sh ka 18. sajandi alguses murdis mälu järjepidevuse. Regilaul andis mulle võimaluse toodud väidet pehmendada: mälu järjepidevus asustuse muutudes katkes (katkeb?) teatud valdkondades, kuid mitte alati absoluutselt kõiges. lagunemisega.9 Võib järeldada, et regilaulud kuuluvad rahvaluule selliste tekstide hulka, mis lubavad endas alal hoida varasemaid kujutelmi, erinevalt näiteks aja- ja isikuloolistest muistenditest või pajatustest, kus võidi küll kasutada mälestusi varasematest analoogilistest sündmustest, kuid mis olid siiski ajakajalised. Laulud olid seega seotud talupoja elustiili ja mõttelaadi nende osadega, mis Põhjasõja järel oluliselt ei muutunud. On selge, et regilaul pidi olema sel perioodil autoriteetne kui tekst, kui traditsioon, sest saatuslikuks regilaulule ei ole saanud rahvastiku katastroofid, saatuslikuks sai hoopis talurahva elustiili muutus 19. sajandil: uued seadused (pärisorjusest vabastamine/vabanemine; perekonnanimede panek, mis tõi kaasa ühe väljakujunenud nimesüsteemi väljavahetamise; vabamad liikumisvõimalused, mis avasid tee nii rändele kui ka suurematele võimalustele koolihariduse omandamisel; talude päriseksost; linnastumine jms); muutused rahvastikukäitumises (sündivuse ja suremuse vähenemine), perestruktuuri lihtsustumine ja põlvkondade vahelise seose nõrgenemine.10 Regilaulutraditsiooni püsimise seisukohalt on oluline küsida sedagi, kui palju oli vaja inimesi, et regilaulu järjepidevus ühel maa-alal ei katkeks? Kui pärast nälga, sõda ja epideemiat inimesed liikusid, kujundades nii asustuse uut järjepidevust, kas siis regilaul toodi uude paika koos rändavate inimestega?11 Uusasukad tulid regilaulutraditsiooni kujundajatena arvesse vaid siis, kui tulijaid oli suur hulk ja kui nad pärinesid regilaulurikkalt alalt.12 Järelikult ei olnud regilaulutraditsiooni püsimiseks vaja palju laulikuid. Aga tähtis oli see, et laulikul ja laulul oli palju kuulajaid, oli neid, kes just seda laulutraditsiooni vajasid. Regilaulu püsimise üheks eelduseks oli see, et neis lauludes reeglina ei kujutata ajaloolist aega.13 Nii ei saagi regilaulus vahetult näha ajastu kroonikat, analoogiliselt ajalooteemalistele rahvajuttudele. Aeg-ruumi kujutamise eripära annab regilaulule eelduse ja eelise ületada ajaloolised katastroofipiirid.

9 Rahvalaulu muutumisest 18.- 19. sajandil vt lähemalt Rüütel 1969. 17. sajandil kirjapandud tekstide võrdlust hilisematega vt Hein 1993. Poeetilise sünonüümika kujunemise seisukohalt vt probleemi lähemalt Peegel 1997. Värvinimetusi sisaldavate vormelite kujunemist vt lähemalt Jaago 1997. 10 Muutusi rahvastikukäitumises sel perioodil vt lähemalt Palli 1998: 27-33. Pärimust 19.sajandi lõpul toimunud muutustest vt näiteks Ajaloolist traditsiooni, Karuse kihelkond (EKLA, f 199, m 7a:1), kogutud 1924. 11 Kui ränne 18. sajandil ei olnud massiline – uude elukohta toodi üksikud pered, siis nemad kohalikku pärimusmaastikku ümber ei kujundanud. Näiteks Virumaa ühe pere pärimusteade, et jutustaja(te) esiisa on vahetatud jahikoerte vastu Hiiumaalt Jõhvi kihelkonda 18. sajandi kolmandal veerandil. Tänapäevani rõhutatakse enda teistsugusust. Ja kui sellesse süveneda, siis tõesti: Hiiumaal oli teistsugune keelemurre, olid teistsugused riided ja tööriistad, teistsugused töötavad ja usund. Vaid mõned näited erinevusest: selle pere 1880ndail sündinud pereisa ei lubanud erinevalt oma eakaaslastest talumeestest oma loomi ega ka tööd kiita; selle pere järeltulijad ei kõnelnud 20. sajandi esimesel poolel mitte viru murrakut nagu teised nende kaasaegsed, vaid kirjakeelt; selles peres ei lauldud regilaule. 12 Artikli aluseks oleva ettekande esitamise ajal juhtis Kristi Salve mu tähelepanu ühele sellisele näitele: Ingerimaa ja Laiuse regilaulude ning asutuse/rände vahetule seosele. 13 Vrd näiteks sõjateemalisi laule ERlA 3535 ja 3511, kus esimene laul on sõjasõnumi poolest ebamäärane, teise laulu juures võib aga tajuda ajaloolise aja kujutamist, konkreetseid sündmusi. (1) Läksin nooren´ ma sõdaje,/ veeresin ma Venemaale,/ poisikene, Poolamaale./ Kodu jäi kuuske kurtamaie,/ emalepik leinamaie,/ neiu maha naaresmaale,/ punapalge piigakene. < Saarde 1889. (2) Kiri ju tulnud keiserista,/ raamat Rantsuse sõjasta,/ piibel Pohla piiri peältä:/ mehi vaja miilitsisse,/ poissa vaja polgu peäle. [--- ]”Kas teie kõlbate kaardi hulka,/ sünnitegi suurte sekka/ Punaparti pillutama,/ Rantsuselle rauda viima?” < Kolga-Jaani 1878. 2. Karuse kihelkonna asustusest pärast Põhjasõda ja katku

Esmalt mõningad tähelepanekud elanike arvu dünaamikast 18. sajandil pärast näljahäda, sõda ja katku.14 Kuigi üldiselt suri Eestimaal katku kolmveerand talupoegadest, siis piirkonniti, sealjuures mitte ainult kihelkonniti, vaid mõisates ja külades oli surnute ja ellujääjate vahekord vägagi erinev. Nii oli see ka Läänemaal ja saartel: katku surnute arv keskmiselt oli 75,95% (vt Lisa. Tabel 1). Suremus on väiksem saartel (näiteks Pühalepas 54,1%, Reigis 32,1%; Vormsil 24,6%) ja Noarootsis (57,8%) ning neilt aladelt tuli ka inimesi mandrile/sisemaale. Kuid – nendega koos ei saanud tulla regilaul, sest need alad asusid rannarootsi mõjupiirkonnas, kus regilaulu ei viljeldud. Läänemaa lõunaosa iseloomustab suur katku surnute arv (Karusel näiteks 82,7%, naaberkihelkonnas Lihulas 96%). Ajavahemikus 1732-1782 rahvaarv jõudsalt kasvab, eriti kiire rahvaarvu tõus jääb vahemikku 1757-65. Nagu kaotused nii ka rahvaarvu kasv ei ole ühtlane üle kogu maa: perioodi alguses taastus intensiivsemalt elanike arv Läänemaa lõunaosas, stabiliseerudes 18. sajandi lõpuks, edaspidi suurenes rahvaarv piirkondade kaupa suunaga Kullamaalt edasi Harjumaale. Et sellest teha järeldusi regilaulu leviku kohta, on vaja täpselt teada, millised tegurid rahvaarvu suurenemist kujundasid. Nendeks teguriteks saavad olla inimeste ränne ühelt alalt teisele ja laste sünd. Kuigi hetkel ei ole täpseid andmeid, eeldan, et kumbki neist ei kujunda aktiivselt regilaulumaastikku. Ometi võiks kunagi jälgida regilaulumaastikku kujunemist 18.-19. sajandi vahetusel nimetatud teljel: suunaga Kullamaalt Harjumaale. Hetkel aga vaatleme, mida saame lähemalt teada Karuselt. Väidetavalt (Ligi 1971: 244 jj; Palli 1984: 30) laastas Karuse külasid katk (sõjast jäi see ala kõrvale), kuid 18. sajandi lõpuks elas kihelkonnas enamvähem sama palju inimesi (umbes 3000), kui 100 aastat tagas, s.o enne ikaldust, nälga, sõda ja katku. S.t, et saja aasta jooksul rahvaarv taastus, mis tähendas, et elanikkonna juurdekasv sajandi algusega võrreldes oli 75 % ümber, kuid mis tähendas ühtlasi ka seda, et midagi pidi selle aja jooksul muutuma perede struktuuris, inimeste vaheliste suhete mustris, haritava maa ulatuses, kus inimesed ju rakendust leidsid ja süüa said jms. Kui võrrelda Karuse kihelkonna perede arvu aastatel 1686 ja 1795, siis ilmneb, et ka perede arv on samas suurusjärgus (nagu ka inimeste arv), kuid perede arv 18. sajandi lõpus hakkab vähenema, hoolimata sellest, et elanike arv püsib stabiilsena (vt Lisa. Tabel 2). See on märk perede suurenemisest, 15 mis 19. sajandi keskel toob kaasa muutusi demograafilises käitumises. Nimelt iseloomustas eesti talupoegade peresid 18. sajandil traditsiooniline rahvastiku taastetüüp, mis tähendas kõrget sündimust ja suurt suremust.

14 Ajalooandmed pärinevad: Ligi 1971; Palli 1984; 1997; 1998; Kähr & Naaber 1990; Oja 1996. 15 H. Palli (1998: 26-27) andmetel oli Karuse kihelkonnas 1782. aastal lihtperesid (mees, naine ja lapsed või ilma lasteta) 48%, liitperesid (mitmest sugulasperekonnast koosnevad pered) 40% ja laienenud peresid (perekond ja üksik sugulane – onu, tädi või õde jne) 12%. Talupered olid suuremad (1795. aastal oli pereliikmete keskmine arv 8,5), vabadikupered väiksemad (4,2 inimest). Otepää kihelkonnast saadud andmetega võrreldes on Karusel liitperede ja laiendatud perede osakaal suurem kui Otepääl. Kuigi Otepää andmed on varasemast ajast (1765), iseloomustab see siiski tolle aja Eesti ala perestruktuuride regionaalseid erinevusi. Sündimus hakkab kahanema 19. sajandi kolmandal veerandil, mis tõi kaasa ülemineku uuele rahvastiku taastetüübile.16 Muutused rahvastikukäitumises on regilaulu taandumise kontekstis huvipakkuvad: talud ei suutnud rakendust leida kõigile pereliikmetele, algas väljaränne, samal ajal tuli külla uute ametitega uut rahvast: inimesed olid sunnitud leidma teistsugust rakendust, see muutis nende teadmisi, oskusi ja elustiili, muutis lähisuhteid, peresiseseid ning põlvkondade vahelisi seoseid. Eelnevalt oli juttu, et pärast katku oli asustus piirkonniti küllalt erinev. Ka Karuse kihelkonna erinevate mõisate piires on elanike arv erinev. Heldur Palli (1984: 23) andmetel kannatas kõige vähem mõis, kus pärast katku elas kolmandik kogu kihelkonna elanikkonnast. Ometi oli sealgi 1712. aasta veebruarikuus tehtud küsitluse järgi surevus üle 60% (EAA, 3-1-448). 1726. aasta adramaarevisjoni järgi on Matsalu mõisa elanike arv enamvähem sama kui 1685. aastal (üle 370), kuid naabruses asuva Saastna mõisa külaelanikest oli umbes 400st alles jäänud alla 170 (Palli 1984: 24). Mille arvelt taastus elanike arv Karusel, seda saab jälgida revisjonide põhjal. 1726. aasta adramaarevisjonis on eraldi märgitud mujalt pärit inimesed – neid on Karusel märkimisväärselt vähe: neli perekonda. Matsallu on tulnud Mathis Tonnbänder (tal on perekonnanimi, järelikult pidi ta olema vaba mees) Keilast; mõisa on tulnud üks mees nimega Michel Tahkurannast Pärnumaalt ja teine – Tönso Saaremaalt; mõisa on tulnud Narva kaluri poeg Teodor Protof. Kõigil neil on pere (vt Lisa. Tabel 3). Revisjon peegeldab seda, et asustus on tihedam Lõuna-Läänemaa põhjaosas Matsalu mõisa piires. Laste arv ületab reeglina nii täiskasvanute (töövõimelise elanikkonna) kui ka vanurite arvu, mis tähendab, et elanikkond on noor. Vahetult pärast katkuepideemiat on sündide arv väike: Karuse kihelkonnas 1715-1719 sündis keskmiselt 50 last aastas, enne katku 1705-1709 aga 131,4 last aastas; sündivus hakkas suurenema aastatel 1720- 1724 (Palli 1997: 57-58). Enne 1730. aastat oli Eesti külarahvastikus suurem meeste osakaal (1731-1732: 50,3%), mis on põhjendatav rahvastiku sisserändega.17 Taas vahelepõige perepärimusest: esiisa tuli ja võttis/tõmbas endale naise! Kuid regilaulutraditsioonis mehed aktiivselt ei osale. Võib jõuda järeldusele, et Karuse kihelkonnas Matsalu piires asustuse järjepidevus katku järel ei katkenud. Sisseränne rahvaarvu ei suurendanud kuigivõrd ja ka Karuse regilaulutraditsioonis sisserändajad oma vähesuse tõttu kaasa ei rääkinud. Rahvaarvu kasvu hakkas kujundama hoopis laste sünd, kuid nemadki ei saanud otseselt regilaulutraditsiooni jätkajaiks olla, nad vajasid selleks oma vanemaid ja vanavanemaid. Nii on selge, et regilaulumaastikku said Karusel kujundada kohalike elanike põlvkondade vahelised seosed. Järjepidevuse jätkamise põhiraskus oli vanemate inimeste kanda: nemad teadsid, mis oli varem, sest nad olid sündinud enne nälja-, sõja- ja katkuaega ning nn võõraid (mujalt sisserännanuid) nende hulgas ei olnud. Vanema põlvkonna esindajate osakaal rahvaarvus oli aga väike (1726. aastal oli üle 60-aastaseid alla 11% kogu talurahvast)18. Alla 15-aastaste laste ja noorte osakaal oli seevastu suur (umbes 57 %), kes olid sündinud

16 Vt täpsemalt Palli 1998: 32. 17 Edaspidi meeste osakaal väheneb: 1782 oli mehi 49,8% elanikkonnast; 1881 vastavalt 47,8%. Nii laste sündivuse kui ka meeste osakaalu vähenemist 19. sajandil põhjendab Heldur Palli nekrutiks võtmisega (Palli 1998: 20-24). Nekrutiks võtmise valulisuse teema kajastub ka 1920ndail kogutud pärimuses (EKLA, f 199, m 7a:1). 18 Vt Lisa. Tabel 3. pärast katku. Kui arvestada töövõimelise elanikkonna vähesust (umbes 32 % vanuses 15- 60 aastat) võib arvata, et nende õlule langes maaharimisega seotud jm elukondlike tööde tohutult suur koorem. Võib eeldada, et traditsioonide sfäär oligi vanema põlvkonna pärusmaa, kohustus ja ülesanne tolle aja ühiskonnas: neil olid teadmised ja neil oli aega. Eelnev juhibki mõtte sinna, et regilaulu püsimiseks ei olnud vaja palju laulikuid, kuid oli vaja, et regilaulul oli oma koht tolleaegsete inimeste elus. Siinkohal võiks küsida: kas Matsalu mõisa külades, kus suremus väiksem on laulutraditsioon jõulisem kui mujal?

3. Karuse kihelkonnast kogutud laulude geograafia ja laulikute päritolu

Jätkame vaatlust 19. sajandi lõpust, et sedakaudu läheneda eelkäsitletud perioodile. Rahvalaulude üleskirjutused pärinevad 1889. aastal (Oskar Kallase ja Mihkel Ostrovi kogu) ja selles on esindatud Petaluse küla laulikud Matsalu mõisast ja Metsküla ning küla laulikud Saastna mõisast19 (vt Lisa. Tabel 4). Seega, jutt on oluliselt Karuse kihelkonna põhjaosast. Mäletatavasti elas Matsalu mõis rahvastikukatastroofi üle suhteliselt kergelt, Saastna mõis aga vastupidi. Ja kuigi Matsalu alalt on rohkem laulikuid ja laule, on kõige rohkem laule laulnud Saastna mõisa alalt Ann Masler. Kuna aga hetkel ei ole mul andmeid ulatuslikust sisserändest kaugematest kihelkondadest, eeldan, et olukorra lahendas lähiränne. Saastna ja Matsalu mõisa külad on Karuse kihelkonna põhja- ja keskosas, asetsedes reas tee ääres. Oskar Kallase päevikus on Karuse kihelkonnas tehtud töö kohta suhteliselt vähe märkmeid. Lõuna-Läänemaal on ta koos oma kaaslase Mihkel Ostroviga 1889. aasta juuni esimesel poolel. Ta mainib, et rohkem tööd on Petaluse külas, kus ta kogub mitmel päeval, nimeliselt mainib ta Liisu Krebsi (ERA I 2, 35). Laulikute sugupuu skeeme koostades20 ilmnes, et põhimõtteliselt on tegemist põliselanikega: inimesed liiguvad küllalt aktiivselt, kuid see on ainult lokaalränne, sageli jääb elukohavahetus ühe mõisa piiresse. Meetrikaid ja hingerevisjone lugedes hakkavad muu hulgas silma veelgi mõned suundumused: eesnimed valitakse poistel isa/vanaisa nime järgi (vt näiteks alljärgnevaid Bergenite ja Siigade sugupuid); sugulaste vaheline suhtlemine on tihe (see ilmneb eriti vaderite loendis); 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses ei ole haruldased talud, kus vendadest üks oli peremees, teine sulane – see on iseloomulik suurtele liitperede eluviisile. Nagu sissejuhatuses mainitud, ei ole laulikute sugupuude koostamine kerge ülesanne. Esitan mõned täielikumad või hoopis puudulikud skeemid (sõltuvalt sellest, millele ma jälile sain). Fragmentaarsusele vaatamata on see piisav, et näidata laulikute kohalikku päritolu (mis haakub ju hästi rahvaarvu taastumist käsitlevas alalõigus esitatud tõdemusega). Ja sedagi, et kõik laulikud elavad väga erinevat, kuid ometi tolle aja inimese tüüpilist elu.

19 Tegemist on valikuga: esmalt, vaadeldakse ainult M. Ostrovi ja O. Kallase poolt kogutut; nende kogust on arvestatud ainult neid üleskirjutusi, kus küla on märgitud. 20 Andmed: EAA, 3-1-448; 459; 468; 474 ja 480; EAA, 1241-1-29; ja 30. EAA, 1864-2-VI/80; VII/153; VIII/183; IX/152; X/305. LIISU KREBS (sündinud BERGEN): isapoolne sugupuu.

Liisu Krebs on Oskar Kallasega kohtumisel 65-aastane. Ta on sündinud seega 1823 (?). aastal.21 Liisu on pärit Matsalu mõisale kuuluvast Meelva külast. Tema esivanemad on küllalt paiksed, seotud samuti Meelvaga.22

Meelva küla Otsa Jüri & 8.11.1751 Valli Jaani t. Liso Meelvast 

Jaan & 22.11.1775 Pilli Ado Ado t. Ann 14.03.1756-1820 (1756?-?) Meelvast 

Jüri & Madli 11.11.1778-1843  Jaan & Anu 3.11.1799 Jaan on 1834.a.esivanemate talu – Otsa talu peremees     Jüri Liisu Ann Viiu 1823 ?

Liisu (Liso) Bergen abiellus 5.11.1850 Mihkel Krebsiga Petaluse külast: 1850. aastal on nad Petalusel Tamme talus, 1857 samas Andruse talus. Meelva kuulus Matsalu mõisa alla. 1820. aastate alguse Karuse abielu- ja sünnimeetrikaid kahjuks ei ole säilinud, mistõttu selle allika abil ei saa välja selgitada Liisu vanemate abiellumise aega ega ka Liisu täpset sünniaega.

ANN HECHT (ei ole abiellunud)

21 Sünniaasta on tuletatud vanuse järgi laulude kogumisajal ja revisjonides, sünnimeetrikast on see allika puudumise tõttu kontrollimata. 22 Meelva küla Otsa talu järjepidevust võib jälgida 1686. aastani, mil seal on peremeheks Otsa Mihkel, kes elab samas talus oma perega ka 1712. aastal. Tal on kaks poega: Jüri ja Mart. 1726. aasta revisjonis Otsa talu kohta andmeid esitatud ei ole, 1735. ja 1739. aastal on seal peremeheks Otsa Jüri, 1744 aga Otsa Jaan, kellel on naine, üks täiskasvanud ja kaks alaealist poega ning alaealine tütar. See täiskasvanud poeg on tõenäoliselt Bergenite sugupuu skeemi alguses antud Otsa Jüri. Seega võib Bergenite sugupuu skeemi Otsa Jürist oletamisi veel kolm põlve tagasi viia: Otsa Jaan – Otsa Jüri – Otsa Mihkel. Ann Hecht, 1889. aastal 42-aastane laulik Petaluselt (Matsalu mõis). Tema sugupuu on järgmine:

Tõnise Jüri & Liisu (-1798) (1750?-?) Petaluse küla Andruse talu peremees ja perenaine  Jaan Peremees  Madis & Ann (1789?-1815) (1794?-?)  Jüri & 31.01.1843 Liisu, mõlemad Matsalust (1815?-?) (1819-?) Jüri on ikka samas talus, kuid sulane; 1834. aga Laulepa külas  Ann (1848?-?) 1850 Petalusel Oki talus, 1857 Annuse talus.

TÕNIS SIIG

Üks huvitavaid lauluesitajaid oli Tõnis Siig (Siik), kes Kallase ja/ või Ostroviga kohtumise ajal oli 38-aastane, kuid kes mainib laulud kuulnud olevat oma emalt, ikka Petaluse külast (Matsalu mõis).

Oki Madis Petaluselt  Oki Madise Tõnis & 25.11.1767 Jüri Juhkami t Maret Oki peremees Petaluselt (1735?-1809) (1748?-?)

Liias Juhkam Madis & Mari (12.05.1770-1836) (1782?-1845) (1788?-1845) (Oki peremees) (Oki sulane)  Tõnis & Kata (1813?-?) (Oki sulane)  Tõnis & 2.03.1875 Mari Kask (4.10.1850-?)

ANN MASLER, 1889. aastal 79-aastane laulik Metskülast Saastna mõisa alaldelt. Esitatud on tema mehe Mihkel Masleri sugupuu.

Jaan  Järise küla, Matsi Mihkel (1774?-1819)  Mihkel & Ann (1809-?) (1810?-1897)  Jaan (Sepa Mihkli ja Anni p) (13.07.1834 - ?)

Masler on Karusel pandud perekonnanimi (Onomastika NET). 1834.aastal on nad Järisel (Matsil, talu nr 42), 1850. aasta revisjoni ajal on nad Saastna mõisas (pere nr 2). Nad ei ole abiellunud ajavahemikus 1830-34 Karuse kirikus, varasemad sobivad meetrikad Karuse kohta puuduvad. Leidmata sissekannet abielumeetrikas, ei saanud ma ka andmeid Anni isa kohta, mistõttu tema enda esivanemaid välja selgitada ei õnnestunudki. Siiski on selge, et ta on sündinud Saastnas – see märkus on surmameetrikas. Ann Masler suri lesena 86 aasta vanuses 17.03.1897, ikka Saastnas.

Liisu Krebs ja Ann Masler osutusid laulikutena minu jaoks kõige intrigeerivamateks ja seda mitte ainult neilt kogutud laulude suhteliselt suure arvu tõttu.23 Liisu sellepärast, et tema sugupuu joonistus kõige selgemalt välja, mis näitab tema kohalikku päritolu, suguvõsa suurust ja tihedat läbikäimist. Ann Maslerilt pärineb aga üleskirjutus, mis äratab tähelepanu lüroeepilise regilaulu stiili teistsuguse (uuema?) tunnetuse poolest, millest kõnelen lähemalt allpool. Tema repertuaari silmapaistev eripära ahvatles mind otsima küll tema mujalt pärit juuri, küll oletama tema seoseid mõisarahvaga, kuid miski minu hüpoteese ja otsinguid ei toetanud. Ann Masleri mehe sugupuu ja perekonnanime ainulaadsus kinnitab tema mehe kohalikku päritolu, aga mitte veel Anni enda päritolu. Kahjuks on Anni enda kohta andmeid peaaegu, et võimatu leida. Tänu Ajalooarhiivi töötaja Kalev Jaago abile sain praegu lugejatele raskesti kättesaadavast surmameetrikast teate, et Ann Masler on sündinud Saastnas – ta on kohalik. Nad on küll mingil ajal olnud mõisas (mida näitab 1850. aasta revisjon), kuid see ei pruugi tähendada tavalisest lähemat kokkupuudet mõisarahvaga. Seega, ei mingit vihjet, mis toetaks hüpoteesi, et tema lauluerijoone on tinginud kohaliku traditsiooni välised tegurid, seda kas territoriaalses või

23 Regilaulu klassikalisema joone esindaja näikse olevat Ann Hecht Petaluselt: ta on sündinud 1848 (?) ja on kohalikku päritolu. Tema terviklik ja temaatiliselt rikas regilauluvaramu väärib omaette süvaanalüüsi. sotsiaal-kultuurilises mõttes. Jätangi selle võimaluse kõrvale ja lähtun järgmises käsitluses hüpoteesist, et ka Ann Masleri repertuaar iseloomustab Karuse põlistraditsiooni jätkumise üht teed.

4. Tähelepanekuid Karuse lauludest

Üleskirjutatud laulude teemasid vaadeldes näeme, et domineerivad pulmalaulud, kajastuvad ka külainimeste ja peresisesed suhted, vaesuse teema, laulikuteema ning selgepiirilisemalt tulevad välja suhteliselt üksikud lüroeepilised laulud.24 Näiteks on Liisu Krebsilt esimesel korral kogutud 29 laulu, neist 21 pulmalaulu, teisedki on pigem lüürilistel teemad (rikas ja vaene noorik, laulud laulikust ja laulust, mõisa ja sakste teema), kuid ka maagilisema koega tekstid (lüpsilaul, nõiasõna-kada ajamine). Teisest korrast on jäädvustatud 7 laulu, neist üks pulmalaul, kuid valdav on ikka kosjateema (kosjahobuse söötmine; arg kosilane; meie ja muud posid; kuldnaine) üks laul lauluteemast. Tal on pikad, kompositsioonilt viimistletud laulud. Ta kasutab palju episoodikordust; uuesti ümberlaulmist (mina tean … mina kuulsin, kostin vastu) – luues lauluülesehituses sümmeetria. Ta arendab pikki rahulikke parallelismirühmi või arendab parallelismirühmadest ketti, korrates varieeritult üht värssi, teise värsi kaudu aga laiendades pilti. Näiteks kosjateemalises laulus on neiu kodu ehitud:

Peaks teie pealt nägema Pealt o pähkeli läilitud Peaks teie alt nägema Alt o õbe ambuline Peaks teie siest nägema Siest o siidile siutud Peaks teie keskelt nägema Keskelt kulla kieruline. H II 2, 174 (278)25

Silmahakkav on küllalt sage ja sihipärane kohanimede kasutamine, kusjuures see võib piirduda lähiümbrusega, aga ka avarama geograafiaga. Näiteks “Imelik maja” H II 2, 174 (278) või pulmalauludes:

Lihulast tuob lõime lõngad

24 Vaadeldavas kogus on 212 teksti, neist pooled on pulmalaulud, lisaks suur hulk kosjateemalisi laule, vähem, kuid siiski märkimisväärselt laule laulust ja laulikust ning mõisateemalisi laule, vähem kalendritavandiga seotud laule (68-aastase Poanse külast Viiu Kadaka kadrisantide laul; Petaluselt 38- aastaselt Tõnis Siialt saadud mardisantide laul) ja paar maagilise aluspõhjaga teksti (lüpsilaul ja kadaajamise sõnad Liisu Krebsi repertuaarist). Lüroeepilistest lauludest on esindatud näiteks “Ehted riisutud”, “Haned kadunud” (44-aastane Madli Kindel Petaluse külast), “Salmeneiu” (42-aastane Ann Hecht Petaluselt), “Kuldnaine” (65-aastane Liisu Krebs Petaluselt), “Loomine” (38-aastane Tõnis Siig Petaluselt), ühtteist veel. Üldiselt siiski vähe. Oluliselt kuulub lüroeepika Ann Masleri eriilmelisse ja rikkalikku repertuaari. 25 Laulunäidete kirjapilt pärineb tekstide üleskirjutusest aastast 1889. Absulast tuob kuue lõngad Ta tuob niied Miitu linnast Miitu linnast kiitu linnast Soomelinnast suure sua Pieterborist pika pooli H II 180, (285).

Kas olete Soome sillulised Või olete Kura killulised Või olete Arju aida kiskjad Või olete Lääne lehma lüpsjad Või olete Põltsamaa põletajad Või olete Lapimaa lautajad H II 2, 194 (300).

Samuti peegeldub 18.-19. sajandi uute olude teema (linn, kaupmees; rubla – veimekirstu jagamisel – vinnake piale viisi rupla H II 2, 184 (290)). Ka pole võõras küla argipäeva piltide loomine – kala- ja mere-, võrkude teema. Näiteks toidulaua kirjeldus:

Võtab võid ja katsub kala H II 2, 189 (296b)

Meil aga süüass seda leiba Omigul sõrmel sõtkutasse Lõuna lasnal lastanasse Õht laual toodanasse Ei me söö vana kalada Mis o soolas seisenud Meil süüass seda kalada Omigu ojub meresse Lõuna lööb laksu laineesse Õhta kieb katelusse H II 191 (297)

Õpetus neiule, kes tuleb mere äärde mehele:

Tuo siis meile võrgu sõrmed Võrgu sõrmed nooda sõrmed H II 2 191 (297)

Vajadusel saab seda varieerida nagu nähtub järgmisest Liisu laulust:

Tuo siis meile siidi sõrmed Siidi sõrmed niidi sõrmed H II 2, 192 (298)

Liisu Krebsi lüürilised laulud on kompositsioonilt viimistletud ja peegeldavad kohalikku olustikku.

Ann Masleri, 79-aastase Metsküla (Saastna mõis) lauliku 71 laulu26 on kompositsioonilt väljaarendatud ja teemalt mitmekesised, kuigi nende hulgas on taas pooled pulmalaulud. Tema repertuaaris on Karuse ainulaadseid ja üldisemaltki haruldasi teemasid nagu näiteks

26 Ann Maslerilt kogutu on teiste laulikutega võrreldes pea poole võrra mahukam. “Nurganaine”. Laulud on pikad, rikkalikult paralleelvärsse sisaldavad, kuid seejuures leidub ka uusi pilte või rütmilt erinevaid värsse. Näiteks on Ann Masleri “Tütarde tapja” pikk, mitmetele episoodikordustele ülesehitatud laul, kus võib kohata uuemale ajastule omast olmepilti:

Poeg tõi mini koduje Mini istus tooli peal Suure siidi sohva peal Imetab ilusikesta Kasvatab kasinukesta Maa peale maalikesta Taeva alla tasasukesta H II 2, 223 (330).

Ann Masleri lauludes on tunda arhailise ja päris uue maailma kohtumist: näiteks kasutab ta kaasaegseid mõisteid sõjateemalises laulus ülem üüab / kapral karib paralleelselt arhailiste kujunditega sõjahobusest jms (H II 2, 229 (337). Hästi huvitav on ka pikalt väljaarendatud kosjateemaline mitmete kontaminatsioonidega laul, mis lõpeb “Suisa suud” teemaga ja peiu valikuga koolmeistrite hulgast:

Tuli vasta Sulevi poega Küsis neiult suusel suuda Suusel suuda käesel kätta Ma võtsin roobi räästaasta Ahu luuda akendusta Suhu lõi Sulevi pojal Kaela lõi Kalevi pojal Kätt andsin kulla koolmeistril H II 2, 233 (340).

Nagu Liisu Krebs nii ka Ann Masleri lauludes peegelduvad nii tolleaegsed teadmised geograafiast kui ka linnateema. Ann Masleri tekstides on aga need kuidagi enam põimunud arhailiste teemadega ja seetõttu ka vastuvõtja seisukohalt mitmeplaanilisemad ja ehk vastuolulisemadki. Üks huvitavamaid näiteid 102-värsiline “Lunastatav neiu”, kus jutustatakse Virumaale ja sealt edasi suure saare peale viidud Annest:

Suure saare ääre peale Akkas elu ehitama ------Sealt käisid läbi siidi laevad Otseti Ollandi laevad Läbi värsked räime laevad Mõtlesid linna Arvasid Aapsali alevi Ja Keilate kiriku Annekene vabanaine Sie oli Anne saunakene Elas suure saare peal Üksi oma elu peal H II 2, 238 (346). Selles näites joonistub välja nimelt geograafia (mitte läheduse ja kauguse suhted), mis ei ole iseloomulik regilaulu stiilile.27 Paralleelsõnad kohati kuuluvad samasse mõistegruppi (linn / alev / kirik), kohati aga mitte (Hollandi laevad / värske räime laevad). Taas nähtus, mis kõneleb regilaulukujundite sidususe muutumisest.28 Täiesti ootamatu on laulu lõpplahendus. Teistes Karuse “Lunastatava neiu” variantides lunastab peiu Anne laevalt sõrmuse eest,29 Ann Masler aga kõneleb Anne iseseisvusest ja kadestamisväärsest võimekusest oma eluga hakkama saada. Näib, et Ann Masler kasutab regilaulu stereotüüpseid teemasid, põimib neid uuema aja teemade ja kujunditega. Rikkudes nii küll regilaulureegleid, loob ta omapärase sünteesi poeetilise mõtlemise mitmekesisusest, mis iseloomustab tema aega. Selles mõttes on ta regilaulustiili seisukohalt kui marginaalne laulik, kuid ilmselt väga huvitav 19. sajandi poeetilise mõtte uurijale. Ta on hea traditsiooni tundja ja ilmselt väga loominguline neid töödeldes. Vaatleme lähemalt üht eriti huvipakkuvat näidet tema repertuaari ainulaadsusest, kus ilmneb arhailise ja uue paralleelsus. Eelnevalt aga väike kõrvalepõige regilaulukujundi teooriasse, eesmärgiga selgitada, miks regilauluteema on regilaulu kujundite süsteemi üks koostisosa. Mari Sarv analüüsib regilaulu kui poeetilist süsteemi, tuues esile selle süsteemi sidususe (s.t alliteratsiooni, parallelismi, värsimõõdu ja vormelliku keele omavahelise seostumise) (Sarv 2000). Mikrotasandi elemendid on seotud omakorda suuremate tasandite (motiiv, süžee, teema, episoodi kordused jms) elementidega, mistõttu tuleb rõhutada, et regilaulu kõik struktuuritasandid on omavahel süsteemselt seotud. Kui see sidusus on lakanud toimimast või seda ei ole, peab olema toimunud pöördumatu hüpe poeetilises mõtlemises, kusjuures sellised kvalitatiivsed muutused 18.-19. sajandil viivad laulutraditsiooni tasahaaval regilaulustiilist välja. Näide poeetilise süsteemi hajutamisest Ann Masleri repertuaaris pärineb korduslaulust “Haned kadunud”. Karuse lauludes lahendatakse teema järgmiselt: laulikmina on saanud emalt hõlpsa töö, ta peab hanesid hoidma. Kuid tuleb kotkas, tuleb kull ja neiu jääb hanedest ilma. Ta jookseb nuttes koju, et juhtunust oma vanematele rääkida. Laulu sõnum kulmineerub vanemate hinnangus haned kaotanud lapsele.

Ma läksin nuttes ju kojugi Eit tuli vasta tänavas Taat tuli vasta väravas. Mis sina joosed tütar noori Mis mina joosen eidekene Või mis jooksen taadikene. [---] Taasjutustus [---]

27 Vt kohanimede ilmumisest vanemasse rahvalaulu kui riigiideoloogia kajastumisest: Kiuru 1998. 28 Vt näiteks Juhan Peegli esitatud leksikaalse analoogia seadust: Poeetiliste sünonüümide süsteemis on silmapaistev tendents kasutada alussõna teisendavates sünonüümidereas leksikaalselt ühte kuuluvaid, s.o. ühte tüüpi sünonüüme” ja selle seaduse rikkumist: See pidi olema otse revolutsiooniline murrang, uue kunstilise kvaliteedi rikkumine. Kui seni oli noomeni teisendamiseks paralleelvärssides vaid kaks põhilist võimalust: lihtsünonüüm ja lihtsõnaline (kaasa arvatud tegijanimeline) poeetiline sünonüüm (mõlemaid sai varieerida veel täiendiga-epiteediga), siis võib vaid kujutleda, milliseid tohutuid võimalusi tõi kaasa uus variant, mida sai kasutada vaid kehtivat seaduspärasust rikkudes. (Peegel 1997: 104; 116; esimest korda 1972.) 29 H III 4, 519 (1). 1890.a; E 13067 (22). 1894.a; vt ka ERlA 48 (Paide), 49 (Pärnu). Ära sina nuta tütar noori

H II 2, 205 (309) < Karuse, Petaluse – Oskar Kallas, Mihkel Ostrov < Ann Hecht (42-aastane) (1889).

Peale Ann Hechti Petaluse külast on nii laulnud ka Madli Kindel (Petaluse 44-aastane laulik, Matsalu mõis) ja Viiu Kadakas (Poanse küla 68-aastane laulik, Saastna mõis). Aga Saastna 79-aastase lauliku Ann Masleri versioon on hoopis teine:

Ma läksin nuttessa koduje Eit oli pagan ju pahane Taat oli viimaks ju vihane Ajas mind ane otsimaie H II 2, 226 (332).

Ka laul on hoopis teine: kui esimest laulu saab tõlgendada regilauluomaste kadumise/kahanemise kujundite ühe väljundina (sõnum peitub mitte niivõrd jutustatavas tegevuses endas, kuivõrd vihjes muutuvale olukorrale: tüdrukust on saamas neiu), siis Ann Masleri laulus on tõesti juttu ainult lohakast hanedehoidmisest. Laul luuakse detailitasandil suuremalt jaolt (algriimi ja parallelismi olemasolu) regilaulu-reeglite järgi, kuid laulutervikutasandil on lauliku valikud teised. Ja see peegeldub tegelikult nii väiksel struktuuritasandil nagu seda on sõnakujund – epiteet (eit oli pahane; taat oli vihane). Need ei ole regilaulu vormelikeelele omased epiteedid: tegelast individualiseerivad epiteedid on tavaliselt seotud kindla teemaga30, ema ja isa regilaulus on pigem tüüptegelased (täpsemalt, need tegelased esinevad laste ja vanemate suhteid iseloomustavates tüüpilistes seostes ja neil ei ole seega prototüüpi). “Haned kadunud” laulutüübis nagu korduslauludes üldse on Ann Masleri versioon erandlik (Roll 1990: 95-96.) Ka see, kui Ann Masleri laul kadunud hanedest kõnelebki hanedest, kes kaduma läksid, on laul kui poeetiline tervik teine – puudub see eelkirjeldatud regilauluomaste elementide sidusus. Ses mõttes nõustun Mari Sarve väitega (Sarv: 2000: 106), et regilaulu pikaajalise säilimise üheks põhjuseks on poeetilise süsteemi sidusus. Kuid rõhutan siinjuures seda, et regilaulu säilimiseks oli vajalik vastava konteksti olemasolu: ehk teisisõnu: ka kontekst kuulub laulu koostisossa. Kui muutus/kadus kasutusseos, teisenes ka laulu poeetiliste elementide sidusus.

Vaatlesime Karuse laulikute laule teemaarendusest lähtuvalt. Näib, et lüürilised teemad muutusid paindlikumalt ja nende konteksti uurimiseks sobib paremini laulu kogujale esitamisaja ajastutaust. Kui aga uurida regilaulutraditsiooni sajandite pikkust püsivust asustusloolises kontekstis, sobib paremini lüroeepika oma kindlapiirilisema süžee ja kujundilise sidususe poolest, kuna need tekstid nõudis sõnaosa muutumatust enam kui näiteks pulmalaulud, kus improvisatsioon iga üksikjuhtumi korral oli loomulik. Lüroeepilises laulus on kujundinihked märgatavamad. Et aga seda valdkonda täpsemalt analüüsida, tuleks Karuse lüroeepikat vaadelda laiema regiooni taustal või täpsemalt, selle osana. See jääb aga mõneks teiseks korraks. Siinkohal aga võime väita, et 18. sajandil ületas regilaul rahvastiku katastroofi piiri ja jätkas oma loomulikku arengut.

30 Vt näiteks sõna härg erinevaid epiteete “Soome härja”, “Müüdud neiu” ja “Härjad murtud” lauludes: esimeses on epiteediks tavaliselt suur, teises hea vms , kolmandas must; kirju (Roll 1990: 141-148). Regilaulutraditsiooni jätkumise tagatiseks Karuse kihelkonnas oli ühelt poolt püsielanike olemasolu ja teiselt poolt valikute (kool, kirjandus jms) puudumine. Nii piiri ületamiseks kui ka traditsiooni aktiivseks viljelemiseks ei olnud vaja palju laulikuid, oli vaja tunnustatud ja asjatundlikku laulikut (või laulikuid). (Pärast Põhjasõda piisas ju laulutraditsiooni püsimiseks suhteliselt vähesest hulgast vanema põlve inimestest suure arvu noorte seas.) Kuid siinjuures oli kindlasti vaja pärimusrühma, kelle jaoks regilaul kui tekst31 oli autoriteetne. Regilaul pidi täitma pärimusrühma neid funktsioone ja ootusi, mida teised pärimusliigid ega muud kultuurivormid asendada/välja vahetada ei saanud. Ilmselt peitub võtmeküsimus regilaulu sõnumi universaalsuses, korduvuses, selles, et regilaulu ei loodud üksikjuhtumi jäädvustamises (erinevalt näiteks kroonikast). Regilaul on struktuuritasandite süsteem, mille eri osad varieeruvad pidevalt, et laul saaks kohaneda eluga. Kuid nende muutumiste raames toimunud kvalitatiivsed hüpped kujundavad regilaulu sel määral, et regilaulustiil lõpeb. Seega oli regilaulutraditsiooni püsimiseks vaja ennekõike elukorralduse endisust. Regilaulutraditsioonile ei ole saanud vahetult saatuslikuks rahvaarvu järsud muutused sõdade, ikalduste ja epideemiate tagajärjel. Need ei puudutanud kogu maad ühtlaselt. Määravaks saavad ainult need muutused rahvastiku käitumises, mis muudavad järsult elamise vorme ja sellega seonduvalt elustiili. Siis regilaul aktiivsest traditsioonist taandub ning kultuuris antakse talle teine olemise vorm, staatus ja tähendus.

Allikad

Ajalooarhiiv (EAA): fond 3 – Tallinna kuberner fond 1241– EELK Karuse kogudus fond 1864 – Eestimaa kubermangu revisjonilehtede kollektsioon.

Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA): F 199, m 7a:1 – Ajaloolist traditsiooni. Karuse kihelkond. 1924. Kogunud Olga Männik, Akadeemilise Ajalooseltsi stipendiaat.

Eesti Rahvaluule Arhiiv: ERA I 2 – Oskar Kallase päeviku ärakiri. H II 2 – Oskar Kallase ja Mihkel Ostrovi 1889. aastal Läänemaalt kogutud materjal.

Anderson, Walter & Laakmann, Heinrich 1934. Ein neues Dokument über den estnischen Metsik-Kultus aus dem Jahre 1680. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis). B XXXII (5). Tartu.

Arukask, Madis 2000. “Venna sõjalugu” ja inimmõtlemise muutlikkus. Setu lüroeepiline regilaul kui pideva distantseerumise ja muutumise dokument. — Jaago, Tiiu & Valk Ülo (toim). “Kust tulid lood minule …” Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu, lk. 57-121.

ERlA = Ülo Tedre (toim). Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I-IV. 1969-74. Tallinn.

31 Tekst kui immanentse struktuuriga ja piiritletud väljendus (vt Lotman 1991: 280-282). Hein, Ants 1993. Jacob Stael von Holstein ja eesti regilaulude varaseimad üleskirjutused 1660-ndate aastate algusest. — Keel ja Kirjandus nr 11, lk. 643-648.

Jaago, Tiiu 1997. “Mis sealt tõuseb, soost sinine, / soost sinine, maast punane.” “Sinise” ja “punase” võimalikust tähendusest regilaulus. Summary. The Possible Meaning of the Parallel Words blue and red in Runo Songs. — Mäetagused. Hüperajakiri nr 5, Tartu1997, lk.54-72; 126-128. = Elektrooniline väljaanne http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5.

Kiuru, Eino 1998. =  .     . —  . . (p).    .   ,  5-13.

Kuusi, Matti & Tedre, Ülo 1987. Dialoogi Suomenlahden yli. Viron ja Suomen vanhan runomitan suhteista. — Virtanen, Leea (toim). Viron veräjät. Näkökulmia folkloreen. Tietolipas nr 105. Helsinki, s. 36-50.

Liitoja-Tarkiainen, Ülle 2000. Hajatalud ja külad Põhja-Liivimaal 17. sajandil . Tartu.

Käär, K. & Naaber, V. (koost) 1990. Eestimaa 1725.-1726. a. adramaarevisjon. Läänemaa. Allikapublikatsioon. Tallinn.

Ligi, Herbert 1971. Talurahva arvu dünaamikast Eestimaal XVIII sajandil (adramaarevisjonide andmeil). — Kahk, Juhan & Vassar, Artur (toim). Studia historica in honorem Hans Kruus. Tallinn, lk. 223-256.

Lotman, Juri 1991: Kultuurisemiootika. Tekst-kirjandus-kultuur. Tallinn.

Oja, Tiiu 1996. Katk Põhjasõja ajal Eestis. — Küng, Enn & Pahtma, Leino & Tamman, Helina (toim). Artiklite kogumik Eesti Ajalooarhiivi 75. aastapäevaks. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 1 (8). Tartu, lk. 217- 253.

Onomastika NET = http://www.history.ee/ono.

Palli, Heldur 1984. Lääne-Eesti rahvastiku struktuur ja taastootmine (Karuse 1685-1799). Tallinn.

Palli, Heldur 1997. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Academia 7, Tallinn.

Palli, Heldur 1998. Eesti rahvastiku ajaloo ülevaade. Tallinn.

Peegel, Juhan 1991. Riivamisi regivärsist. — Keel ja Kirjandus nr 6, lk. 321-333.

Peegel, Juhan 1997. Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.

Roll, Tiiu 1990. Epiteet eesti regivärsilises rahvalaulus. Väitekiri filoloogiateaduste kandidaadi teaduskraadi taotlemiseks. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Rüütel, Ingrid 1969. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu. Käsikiri Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Sarv, Mari 2000. Regilaul kui poeetiline süsteem. — Paar sammukest XVII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu, lk.1-122.

Särg, Taive 2000. Vanemate rahvalaulutekstide ja –viiside seosed Karksi kihelkonna kalendrilauludes. — Jaago, Tiiu & Valk Ülo (toim). “Kust tulid lood minule …” Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu, lk. 277-327.

Tedre, Ülo 1998. Rahvaluule. — Viires, Ants & Vunder, Elle (koost & toim). Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk 545-587. Lisa

Tabel 1. Katku surnute arv 1712. aasta küsitluste järgi: protsent arvestatud 17. sajandi lõpu elanike arvust (Oja 1996:234)

Kihelkond Surnute arv % 86,9 Karuse 82,7 92,8 Kullamaa 79,2 Käina 68,6 Lihula 96 Lääne-Nigula 76,0 Martna 85,6 Märjamaa 83,2 Noarootsi 57,8 Pühalepa 54,1 Reigi 32,1 Ridala 71,3 Vigala 89,0 Vormsi 24,6 Kokku 75,95

Tabel 2. Karuse kihelkonna perede ja rahvaarvu dünaamika (Palli 1997: 109-110).

Aasta Rahvaarv Perede arv 1686 ~3000 410 (360 talu-, 50 vabadikuperet) 1726 1052 (khk kogu rahvaarv 189 1300-1400) 1795 2957 (khk umbes 3000) 358 (taluperesid 316 ja vabadikuperesid 42) 1816 ~3000 Talude arv 286: talusid vähenes, perede keskmine suurus kasvas

Tabel 3. Karuse kihelkonna elanikkond 1726.a. (Käär & Naaber 1990: 112-118). Revisjon on tehtud 24. augustil 1726.

Mõis Perede arv Töövõimeline Lapsi ja Võõraid elanikkond vanureid (alla (15-60- 15. ja üle 60- aastased) aastasi) Matsalu 55 121 201+35 4 (1 pere) Saastna 37 58 156+24 - Nehatu 18 41 56+13 - Tuudi 11 21 19+5 5 (1 pere) 7 9 14+5 - Vatla 17 30 50+10 10 (2 peret)

Tabel 4. Oskar Kallase ja Mihkel Ostrovi poolt Karuselt 1889.aastal kogutud laulud: geograafia, laulikud, kogutud laulude arv ja lauluteemad (H II, 127-295)

Küla / mõis (vald) Laulik ja tema vanus Laulude arv 1889.a. Petaluse (Matsalu) Liisu Krebs (65-aastane) 36 pulmalaulud; laulud laulust ja laulikust; mõisateema; lüpsilaul, kada ajamine Ann Hecht (42-aastane) 36 pulmalaulud; Ehted varastatud; Hobune varastatud; Tähemõrsja; mõisateema; lauluteema Madli Kindel (44-aastane) 8 Ehted riisutud, Haned kadunud; vaeslapse ja vanemate teema, kosjateema Tõnis Siig (38-aastane) 3 Loomine; mardilaul; mõisateema Metsküla (Saastna) Ann Masler (79-aastane) 71 lüroeepikat (Tütarde tapja; Haned kadunud; Suisa suud; Venna sõjalugu); Nurganaine, kosjateema, laulikuteema, töölaule, kodustest suhetest jne Poanse (Saastna) Kupu Viiu Kadakas (68- 8 aastane) pulmalaulud; kadrilaul