Karstialade Mitmekesisus Ja Eksponeerimise Võimalused Turismis Kohila Karstivaldkonna Näitel

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Janel Miljand

Karstialade mitmekesisus ja eksponeerimise võimalused turismis Kohila karstivaldkonna näitel

Bakalaureusetöö loodusturismi erialal

Juhendaja: Aat Sarv

Tartu 2014

Lihtlitsents lõputöö salvestamiseks ja/või üldsusele kättesaadavaks tegemiseks

Mina, Janel Miljand

1. annan Eesti Maaülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud lõputöö Karstialade mitmekesisus ja eksponeerimise võimalused turismis Kohila karstivaldkonna näitel, mille juhendaja on Aat Sarv,

1.1. salvestamiseks säilitamise eesmärgil, 1.2. digiarhiivi DSpace lisamiseks ja 1.3. veebikeskkonnas üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni;

2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile;

3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Lõputöö autor ______

allkiri

Tartus, 29.05.2014

Sisukord 1. Sissejuhatus ...... 4 2. Teoreetilin ülevaade ...... 6 2.1 Sõnaseletusi ...... 6 2.2 Karst ...... 7 Karst Eestis, karsti vanus ...... 7 Karsti levik Eestis...... 8 Karstivormid ja -nähtused ...... 9 Karrid ...... 9 Avalõhed või siis avardunud kivilõhed ...... 10 Kurisud ...... 11 Salajõed ...... 13 Karstiallikad ...... 13 Karstivormide esinemine Kohila karstivaldkonnas ...... 14 2.3 Geoloogiapärandi uuritus ja kaitse ...... 14 2.4 Geoloogilise mitmekesisuse hindamine ...... 15 2.5 Koha- ja rahvapärimus, pärandkultuur ja nende registreerimine ...... 17 2.6 Karst Eesti turismis ...... 18 3.Metoodika ...... 19 Kasutatud meetodid ...... 20 Osa I: kirjandusallikate ja varasemate uuringute läbitöötamine, iseloomustavate andmete kogumine ...... 20 Osa II: Eesti Kirjandusmuuseumi allikate uuring ...... 20 Osa III: Välitöö, valimis olevate alade külastamine ja vaatlus ...... 20 Andmete analüüs ja alade hindamine ...... 21 4.Tulemused ...... 23 Tuhala karstiala (vaatlus 21.04.14) ...... 24 Rahvapärimus: ...... 25 Kuimetsa karstiala (vaatlus 07.04.14) ...... 27 Rahvapärimus: ...... 28 Palamulla karstiala (vaatlus 31.03.14) ...... 30 Aandu karstiala (vaatlus 24.02.14) ...... 32 Rahvapärimus: ...... 33 Nõmme kuristik (vaatlus 26.03.14) ...... 34

Urge kuristik ehk Kadaka küla karstiala (vaatlus 26.03.14) ...... 36 Pae karstiala (vaatlus 07.04.14) ...... 38 Rahvapärimus: ...... 39 Hageri karstiala (vaatlus 22.02.14) ...... 41 Rahvapärimus: ...... 42 Lipstu nõmm (vaatlus 12.05.14) ...... 43 Märjamaa järtad (vaatlus 12.05.14) ...... 45 5.Arutelu...... 48 6. Kokkuvõte ...... 50 Tänuavaldus ...... 51 Kasutatud kirjandus ...... 52 Lisad ...... 54 Lisa 1 ...... 54 Tuhala MKA ...... 54 Nabala karstiala ...... 55 Kuimetsa karstiala ...... 56 Palamulla karstiala ...... 56 Aandu karstiala ...... 57 Nõmme kuristik ...... 57 Urge kuristik (Kadaka küla karstiala) ...... 57 Pae karstiala ...... 57 Lipstu nõmm ...... 58 Hageri karstiala ...... 58 Märjamaa järtade maastikukaitseala ...... 58 Summary ...... 60

1. Sissejuhatus

Karst on Põhja- ja Lääne-Eestis laialt levinud loodusnähtus tänu ulatuslikule karbonaatse settekivimite avamusele ja õukesele pinnakattele, samas on see loodusnähtus meil turismis seni vähe tutvustamist leidnud. Käesoleva töö eesmärgiks on hinnata võimalusi karstinähtuste tutvustamiseks ühes neljast karstinähtuste leviku poolest rikkalikumas piirkonnas Eestis – Kohila karstivaldkonnas. Kohila karstivaldkonda on palju uurinud geoloog Ülo Heinsalu. Siin on piisavalt palju erinevaid karstivorme lisaks Tuhala nõiakaevule, mis väärivad eksponeerimist, kuid ei ole seni kujunenud kuigi populaarseks turistide ega ka turismikorraldajate seas.

Eestis on säilinud palju inimesest suhteliselt vähe mõjutatud maastike ja rahva teadlikkus loodusvarade, loodusnähtuste väärtustamisel, kaitsmisel ja vaatlemisel on olnud silmapaistvalt kõrge just möödunud sajandi kestel. Mitmed suuremad ja tähelepanuväärsemad karstiobjektid või nende kogumid – nn karstialad on võetud kaitse alla kas üksikobjektidena või pisikaitsealadena karstist tingitud pinnavormide otsestes esinemiskohtades. Mõned on arvatud suuremate, enamasti maastikukaitsealade koosseisu. Leidub ka väiksemaid, vähem selgeid ja väiksema ulatusega ning teistest lahus paiknevaid karstiobjekte, mida riiklikult ei ole kaitse alla võetud mitmesugustel põhjustel. Paraku on ka varasemad väikekaitsealad langemas tähelepanu alt välja, kuna nende kaitsealade kaitsekord on uuendamata ja Keskkonnaministeerium ning Maa-amet neid enam kaitstavate loodusobjektide kihil avalikus veebirakenduses automaatselt ei eksponeerigi (xgis.maaamet.ee, Looduskaitse ja Natura 2000 rakendus, 23.05.2014).

Täna on võimalik juhendajaga matkata tuntumatel karstialadel nagu Kostivere ja Tuhala. Kõige lihtsam on leida infot Tuhala karstiala kohta ja sinna on ka kõige lihtsam tellida giidi. Interneti otsinguga õnnestus leida ka giid, kes tutvustab Märjamaa ümbruse karstialasid.

Käesolevas töös keskendusin peamiselt Kohila karstivaldkonnas arvele võetud karstialadele, mille esmane arvelevõtmine ja süstemaatiine inventeerimine on läbi viidud nn „Eesti Ürglooduse Raamatu“ koostamise käigus. Töö eesmärgiks on iseloomustada Kohila karstivaldkonda kuuluvaid karstialasid nii karstoloogilisest kui geoloogilise mitmekesisuse aspektist ning hinnata ja võrrelda nende sobivust esitlemiseks ja interpreteerimiseks turismis.

Töös on kasutatud olemasolevaid kirjalikke ülevaateid Kohila karstivaldkonna ja siin leiduvate karstiobjektide ja -alade kohta. Neist peamisteks on „Eesti Ürglooduse Raamatu“ populaarteaduslikud väljaanded – sari „Loodusmälestised“ osad 12, 22 ja „Veeobjektid Eesti Ürglooduse Raatus“ (Kink 2006).

Välitööde käigus (22.02.201412.05.2014) tutvusin ja hindasin 10. ala erinevaid parameetreid eelkõige turismiks sobivuse seisukohalt.

Töö eraldi osaks on arhiivimaterjalide läbitöötamine Eesti Kirjandusmuuseumis karstiga seotud pärimuse osas.

Töö on Eesti Maaülikooli loodusturismi eriala bakalaureuseastme lõputööks.

2. Teoreetilin ülevaade

2.1 Sõnaseletusi

Abru- Eesti Keele Instituudi murdesõnavara kartoteegi andmeil tähendab see väike, enamasti niiske nõgu, kus ajuti (tavaliselt kevadel või sügisel) võib olla väike veekogu või allikas. Rapla kihelkonnas on Abru heinamaa ja Jüri kihelkonnas Abru liok (Heinsalu 1997).

Avalõhed- karsumisest tekkinud lõhed, mis võivad olla mitu meetrit sügavad.

2 Dolokivi- peamiselt dolomiidist (CaMg(CO3) ) koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim

Geotoop- Geotoobina vaadeldakse Maa ajaloo seisukohalt väärtuslikku maastikuosa oma iseloomulike elementide, struktuuride ja vormidega, mida kaitstakse kahjustava mõju eest (Kask, Grube 1993).

Lade- kivimi kompleks, mis on tekkinud kindla geoloogilise ajajärgu kestel.

Lubjakivi- valdavalt kaltsiidist (CaCO3) koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim.

Karrid- karstuvate kivimite sisse tekkinud lahustumisuure.

Karstiallikad- allikad, kus karstialal neeldus vesi taas maapinnale tuleb.

Kesk-devon- geoloogiline ajastik, mis hõlmab ajavahemikku 393-382 miljonit aastat tagasi (stratigraphy.org).

Kurisu- enamasti mõne meetri laiused karstivormid, kus pinnavesi neeldub pinnasesse.

Salajõgi- jõgi, mis voolab maa all.

Ordoviitsium- geoloogiline ajastu, mis hõlmab ajavahemikku 485-443 miljoni aastat tagasi (stratigraphy.org).

Pugem- ava karstunud kivimi pinnal, kus vesi neeldub kivimisse.

Silur- geoloogiline ajastu, mis hõlmab ajavahemikku 443 - 419 miljonit aastat tagasi (stratigraphy.org).

Sufosioonikoobas- põhjavee liikumise mõjul väljauhtumise tulemusena tekkinud koobas.

Speleoloogia- koopateadus.

2.2 Karst

Kõikjal, kus maapõues leidub kergesti lahustuvaid kivimeid - soola, kipsi, marmorit, lubja- või dolokive, mõjutab neid maapinda imbuv vesi. Sademete vesi tungib ülalt kivimi pooridesse ja lõhedesse ning alustab neis aeglasemat liikumist rõhtsuunas. Siin hakkab vesi lahustama ümbritseva kivimi vähem vastupidavaid mineraale. Lahustunud komponendid kantakse vooluga kivimist välja ja neist järele jäänud tühemikke mõjutab uus vesi. Kivimisse tekivad konarlikud uurded, avardub pooriruum, laienevad lõhed, kujunevad erikujulised õõnsused ja omavahel ühendatud voolukanalid. Protsessi arenedes võivad tekkida koguni ulatuslikud koopasüsteemid ja maa-alused veekogud. Tühemike õhukeseks kulunud laed võivad sisse variseda ja niiviisi jõuavad maapinnale mitmesugused langatused, kuhu omakorda saab hõlpsasti neelduda maapinnal liikuv vesi. Nähtuse kogumit nimetataksegi karstiks, protsessi ennast aga karstumiseks (Pirrus 2007).

Nimetus pärineb Balkanilt Sloveenia lubjakiviplatoolt, kus need nähtused on laialt levinud. Nimetus karst on tulnud Krasi (itaalia keeles Carso, saksa keeles Karst) platoo järgi Balkanilt Sloveenia ja Itaalia piirilt, kuid geoloogilises kirjanduses võeti käibele saksakeelse mugandusena nimetus Karst (Pirrus 2007).

Karstumise intensiivsus sõltub paljudest teguritest. Eelkõige kivimi iseloomust ja piirkonna geoloogilisest ehitusest, seejärel vee sissepääsust kivimisse ja liikumise võimalusest neis, samuti vee lahustumisvõimest ehk agressiivsusest, mis omakorda oleneb kliimast ja muudest teguritest. Kõik loetletud tegurid on omavahel tihedalt seotud, kuid esiplaanile tõuseb üks oluline ühisnõu - karstumisprotsess vajab kindlasti intensiivset veevahetust kivimis (Pirrus 2007).

Karst Eestis, karsti vanus Nüüdiseesti maastikus täheldatavate karstinähtuste areng algas Eestis peamiselt viimase mandrijää taandumise käigus ligemale 10 000- 14 000 aastat tagasi ja jätkub tänaseni, kontrollituna juba mõnevõrra muutunud tegurite poolt (sood, metsad, jõgedevõrk, inimtegevus jt). Sellest lühikesest ajast piisas ilmselt enamuse siinsete karstivormide moodustamiseks. Protsessi kiirusest annavad tunnistust ka viimaste aastakümnete vältel registreeritud rohked pinnalangatused. Eesti karsti noorusest räägib kaudselt ka nähtuste väike sügavus (5-8 m), otsesemalt aga fakt, et karstitühemites ei leidu vanemaid settemoodustisi, sh ka kergesti tuntavat jäätumisaegset moreeni. Kindlasti ei saa täielikult eitada ka varasemaid

ilminguid ja mõjutusi. Vanemaid ja sügavamal paiknevaid karstiilminguid on ette tulnud põlevkivi kaevandamisel Kirde-Eestis, aga ka paekivikarjäärides mitmel pool Eestis. Üksikud neist on täidetud Devoni-aegse liiv-savitäidisega, teised aga halli, ilmselt lubjakivide lahustusjääki kujutava savimassiga. Igal juhul kujutavad kõik süvakarsti leiud Eestis mineviku jälgi ja esindavad nn surnud karsti, mille vormide moodustumine on lõppenud ja vesi neis enam aktiivselt ei tegutse (Pirrus 2007).

Vaatamata karstinähtuste laialdasele levikule on siin siiski kõiki nende tüüpvorme üheskoos leida suhteliselt harva. Sageli on neeldumiskohad- kurisud ja väljumisalad- allikad üksteisest sedavõrd kaugel, et pole üheskoos vaatlusega haaratavad. Karstivee maa-alused liikumistrassid on tihti täpsemalt piiritlemata ja suuresti oletatavad. Siiski on Eestis ka üksikuid piirkondi, kus mitmed nähtused on küllalt ilmekalt esindatud ja kompaktselt koos, kus neid saab hästi vaadelda ja karstiprotsessi igakülgselt tundma õppida. Nimetame neid karstialadeks või karstiväljadeks. Mõistlik on neid kaitsta omapoolsete moonutuste eest ja tutvustada loodushuviliste laiale ringile (Pirrus 2007).

Karsti levik Eestis Eestis esinevad karstinähtused ordoviitsiumi ja siluri vanusega karbonaatsete kivimite kompleksis, mis on aluspõhjaks väga suurel alal riigi territooriumi põhja- ja keskosas. See jaguneb reaks lademeteks ning koosneb suuremalt osalt õhukesekihilistes savikaist dolomiitsetest lubjakividest ja lubjakaist dolokividest; puhtaid lubjakive ja dolokive, mis lahustuvad hästi, esineb vähe. Karsti leidub veel üsna väikesel alal Eesti kagunurgas, kus aluspõhja moodustavad keskdevoni dolokivide ja dolomiidistunud lubjakivide kompleks. (Heinsalu 1977).

Eesti rikkalikumad karstinähtuste esinemispiirkonnad on karstiuurija Ü. Heinsalu poolt välja eraldatud viie karstivaldkonnana: Kohtla-Järve, Pandivere, Kohila, Lääne-Eesti saarte ja Kagu-Eesti valdkond (Joonis 1). Suuremad karstiväljad on Tuhala (188 ha), Kostivere (150 ha), Uhaku (55 ha), Kuimetsa (33 ha) ja Pae (10 ha) (Kink 2006).

Joonis 1. Karstivaldkonnad Eestis (Heinsalu). Kaart ja nimistu Veeobjektid „Eesti ürglooduse raamatus“ 2006 Vastavalt pinnakatte paksusele leidub Eestis kolm karsti tüüpi. Enamasti on siin karst vene tüüpi, mille puhul aluspõhja katavad mittekarstuvad kvaternaarsed setted. Vene tüüpi karsti puhul võib eraldada kaht alatüüpi vastavalt sellele, kas aluspõhi on kaetud vett läbilaskva või veekindla pinnakattega. II tüübiks on loopealsetel esinev kamardunud karst, mille puhul karstuvad kivimid on kaetud vaid õhukese mullakamaraga. III tüüpi paljaskarsti leidub väikeste laikudena loopealsetel, kus karstuvad kivimid paljanduvad maapinnal. Sõltuvalt karsti tüüpidest arenevad nendele omased pindmised karstivormid (Kink 2006).

Karstivormid ja -nähtused

Karrid Karrid (Joonis 2) on kõige lihtsam karstivorm. Vee lahustuval toimel moodustuvad lubjakivide ja dolokivide pinnal kuni mõnekümne sentimeetri sügavused augud, lohud ja vaokesed. Enamasti on põhjustajaks olnud pinna- või sademevesi. Karre leidub maapinnal peamiselt paljaskarsti, harvem kamardunud karsti aladelt. Karre esineb kohati ka aluspõhja pealispinnal pinnakatte all, lubjakivi tükkidel pinnakatte sees horisontaalsetel lõhepindadel ja

koobastes aluspõhja karbonaatseis kivimeis.

Eestis on karre teada pajudes kohtades, kuid nendega kaetud pindala on paljaskarsti aladel kõikjal väga väike. Enamasti ulatub see poolest kuni mõne ruutmeetrini.

Üks Eesti mandriosa ulatuslikumaid karriderohkeid alasid asub Raplamaal Pae karstialal. Eesti kõige suuremad karriväljad asuvad Vilsandil ja Vaika saarel Jaagurahu lademe dolokivide avamusel pindalaga kuni 0,1 ha. Karre esineb ka ojasängides Saaremaal Kalmu ja Küdema karstialal ning ajutiste karstijärvikute nõgudes Pandivere kõrgustikul Savalduma ja Einjärve karstialal (Kink 2006). Hästi on need jälgitavad ka Palamulla karstialal ja Lipstu nõmmel Jalase maastikukaitsealal.

Karre on põhiliselt kahte tüüpi. Ühed on 1-5 cm sügavuse korrapäratu kujuga lohukesed ja augukesed, mis on enamasti mullakamaraga kaetud. Teised on veidi looklevad vaod, kuni 10 cm laiad, 5-20 cm sügavad ja 1-10 m pikad. Neid nimetatakse ka lõhekarrideks (Heinsalu 1977).

Joonis 2. Karrid. Foto: Janel Miljand

Avalõhed või siis avardunud kivilõhed Loopealsetel, kus pinnakate on väga õhuke, leidub tektooniliste lõhede karstumisest tekkinud avalõhesid (Joonis 3). Avalõhede laius on enamasti mõni sentimeeter, väga harva isegi 0,5-1 m. Avalõhede sügavus on kohati mitu meetrit, kusjuures laius sügavusega väheneb. Nende pikkus võib ulatuda mõnest meetrist mitmekümne meetrini. Lõhedes toimuvat võib vaadelda kui karride kujunemist vertikaalpindadel. Siiski on sellel tajutav eripära. Nimelt toimub söövituskonaruste kujunemine siin valdavalt risti kivimi kihilisusele, mis muudab lahustumise ebaühtlaseks. Ühes kihis toimub see kiiremini, teises aeglasemalt. Seetõttu muutuvad protsessi arenedes algselt tasased lõhepinnad korrapäratuteks.

Avalõhesid leidub peamiselt neis kohtades loopealsetel, mis kevadel on olnud üle ujutatud. See näitab, et nende arenguks on kõige soodsamad tingimused seal, kus karstivete sesoonsete kõikumiste vöö ulatub maapinnani.

Avalõhede kujunemises etendab tähtsat osa ka erosioon, kui vesi saab piki lõhet kiiresti voolata.

Arvukalt esineb ilmekaid avalõhesid Kostivere karstiväljal ja Salevere kõvikul. Palju on hästi väljakujunenud avalõhesid ka Raplamaal Palamulla karstialal, Lipstu nõmmel ja Vardi loometsas (Kink 2006). Hästi on need jälgitavad ka Pae karstialal, Tõrasoo looduskaitsealal ja Jalase maastikukaitsealal ning Kadaka küla karstialal ning arvukates vandes ja praegustes paemurdudes (Keavas, Adilas, Raikal, Urge mäel, Sikeldis jm) ja praegustes karjäärides (Seli- Koigi).

Joonis 3. Karstilõhed. Foto: Janel Miljand

Kurisud Kurisud (Joonis 4) on hästi vaadeldavad. Need on kohad, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Enamasti on need lehtrikujulised või piklik-ovaalsed lohkvormid maastikul, kuhu kevadeti koonduvad vihma- ja lumesulaveed, tekitades neis mõne aja püsiva järvekese. Järvekeses olev vesi neeldub lohu põhjas olevasse avasse ja kevadise veerikkuse kadudes kaovad ka ajutised järvekesed. Avasse kaduv vesi võib tekitada suurt kohinat ja keeriseid, mis paneb keerlema sinna kogunenud puu- ja oksarisu.

Kurisud on kõige levinumad karstinähtused Eestis. Nimigi, kurisu, on tulnud rahvasuu kaudu, kus neid kohti nimetati kurisuudeks (maapõue kuri suu). Ka on neid neeldumiskohti

nimetatud „kuristik“, „urge“, „kurismik“ ja sellenimelisi külasid ning talukohti on Eestis leida palju. Nii on jätnud karst Eesti kultuuripilti ka oma jälje ja sellekohaseid rahvapärimusi, millest on antud ülevaade edaspidistes peatükkides .

Kurisuid on ka paljude ojade ja vähemate jõgede sängides (Joonis 4), kus nad neelavad vett ning võivad olla maa-aluse jõe või oja lähtekohaks. Kurisud on tekkinud enamasti neis voolusängi lõikudes, mis on sügavamad ja ulatuvad aluspõhjani (Heinsalu 1977).

Kurisuid on mitmesuguseid, sõltuvalt maapinna reljeefist, pinnakatte paksusest ja koostisest, vanusest ning selle arengustaadiumist.

Joonis 4. Kurisu. Foto: Janel Miljand

Liudja või koonusja kujuga kurisud, mille läbimõõt on kuni 5 m ja sügavus 0,5-1,5 m, on suhteliselt noored karstivormid. Loopealsetel kujutavad nad endast kuni 0,5 m sügavusi lohke, mille põhjas on pugemid (Heinsalu 1977).

Pugem- nimetus on tulnud sellest, et maapõue sisenev vesi peab tõepoolest läbi pugema ava ette pidama jäänud puurisu ja kivide.

Noorte kurisute ehk karstilehtrite moodustumine algab sageli maapinna järsu sisselangemisega kevadel, kui ala on lumeveest üle ujutatud, või hiljem. Tekkinud augu läbimõõt on ulatunud teadaolevalt juhtudel paari-kolme-, sügavus aga nelja meetrini.

Koonusja kujuga kurisuid on Eestis vähe teada, kuna nad on põldudel enamasti täidetud kivide ja mullaga, et ei segaks põlluharimist.

Ovaalse kujuga kurisud on Eestis kõige sagedasemad. Ovaalsed kurisud on enamasti 5-30 m laiad, kuni 60 m pikad ja 3 m sügavad karstilehtrid. Suurimate pikkus ulatub 100 m-ni ja sügavus 6 m-ni (Heinsalu 1977).

Korrapäratu kujuga kurisud on samuti Eestis väga levinud. Nad esinevad tavaliselt maa alla kaduvatel jõgedel ja ojadel, kus neelduv vooluhulk on suurem ja karst rohkem arenenud. Korrapäratud kurisud on tavaliselt kujunenud ovaalsete kurisude laienemisest. Korrapäratute kurisude suurim läbimõõt ulatub 100 meetrini ja sügavus 7 meetrini.

Pikemat aega eksisteerinud karstialadel võivad lähestikku asuvad kurisud omavahel liituda, moodustades maapinnale karstiorge. Karstiorgude tunnuseks on nende tagasihoidlikud mõõtmed, mis harva lähenevad kilomeetrile, eelkõige aga sulglohuline olemus- see on läbivoolu puudumine. Iseloomulik on karstiorgudele neis kevadeti tekkiv järveke, mis suveks kaob. Kõikuv veetase ei lase alal võsastuda ja suvel saab oru põhjast heina niita. Märjamaa kandis kutsutakse neid rahvasuus ka järtadeks (Pirrus 2007 - Heinsalu 1977).

Salajõed Eestis teadaolevad maa-alused ojad või jõed voolavad karstitühemeid pidi mõnesajast meetrist kuni mitme kilomeetrini. Suurimad neist on Jõelähtme, Kuivajõe, Kata, Erra ja Salajõe maa- alune jõgi. Salajõed tõstavad tugevasti veevahetuse intensiivsust maapõues ja hoogustavad teistegi karstivormide arengut. Maapealsetest jõgedest erinevad salajõed selle poolest, et nad ei voola lahtistes sängides, vaid pealt kaetud tunnelites. Seetõttu on kevadine suurvesi neis nagu veetorustikuski tugeva surve all ja purskab siit mõnikord välja jõulise püstise vooluna. Seda on hästi näha karstiallikale rajatud Tuhala Nõiakaevu näol.

Karstiallikad Kohtades, kus lõhesüsteemides liikuv karstivesi pääseb maapinnale, kujunevad veerikkad, kuid väga muutliku väljavooluga karstiallikad. Eesti tingimustes on lõhe-karstiveed kõikjal väikeses sügavuses ja nad saavad maapinnale voolata paljudes kohtades. Väljavoolu kohtadeks võivad olla orundid, orud, kõrgendikud ja kõrgendike nõlvad, jõed ja järved.

Allikaid on Eestis teada umbes 3000, kuid ainult 5% neist kuulub suurde klassi (vooluhulk üle 10 l/s). Enamik suuremaid allikaid avaneb Põhja-Eestis, eriti Pandivere kulutuskõrgustiku nõlval (Kink 2006).

Karstiallikaid saab jagada veel omakorda kaheks, languallikad ja tõusuallikad.

Languallikaid iseloomustab surveta, toitealalt allapoole liikuva vabapinnalise põhjavee väljavool. Nad paiknevad enamasti nõlva jalamil, moodustades oja alguse.

Tõusuallikate kohalt voolab põhjavesi maapinnale alt üles hüdrostaatilise surve mõjul. Nende kohal on enamasti näha veega täidetud lehtrit või lohku, mille põhjas vesi ühes või mitmes kohas üles „keeb“.

Väljavoolav vesi moodustab mõnikord suuremaid või väiksemaid, alatisi või ajutisi karstijärvikuid. Nendega lõpebki karstumisprotsessi tekitav maa-alune veeringlus ja allikatest saavad alguse juba pinnavee vormid- ojad ja jõed. Sageli ei märka me maapõuest väljuvaid veevoole. Suur osa allikatest avaneb veekogu põhjast.

Lõhetunnelites on karstivesi enamasti surve all, mistõttu väljavool ilmutab end, vähemasti kevadel, tüüpiliste tõusuallikatena, mille lubjamudasel põhjal võib sageli näha mullitavaid „keemiskohti“- grifoone (Pirrus 2007).

Karstivormide esinemine Kohila karstivaldkonnas

Raplamaa on üks kõige rohkemate karstinähtuste piirkond Eestis. Ülo Heinsalu eraldas siin Kohila karstivaldkonna, kus leiduvad peaaegu kõik eelkirjeldatud karstivormid. Loopealsel Palamulla karstialal, Lipstu nõmmel ja Vardi loometsas esineb tektooniliste lõhede karstumisest tekkinud avalõhesid. Piirkonnas on arvukalt vett neelavaid karstilehtreid ja – lohke. Koos nendega seotud sufosioonikoobaste ja veejuhtmete maa-aluste lõikudega moodustuvad karstialad. Suuremad karstiväljad on Kuimetsa ja Pae. Suuremad maa alla kaduvad ojad on Kuimetsas ja Hageris. 24. suuremast karstikoopast 9 asub Kuimetsa karstialal (Kink 2006).

Kohila karstivaldkonda kuuluvad järgmised karstialad: Tuhala, Kuimetsa, Aandu, Nõmme kuristik, Urge kuristik (Kadaka küla karstiala), Pae, Hageri, Palamulla, Jalase, Kuivajõe, Nabala (moodustamisel) maastikukaitseala, Märjamaa järtade maastikukaitseala. Karstinähtusi esineb ka Tõrasoo ja Vardi looduskaitsealal. Üksikobjektidena Adila külas Türiauk, Tõrma külas Tõrma loopealne, Kose vallas Hundikuristik.

2.3 Geoloogiapärandi uuritus ja kaitse

Geoloogiliste ehk eluta loodusmälestiste mõiste ja kaitse korraldamisest võib rääkida alates Yellowstone´i rahvuspargi rajamisest 1872. aastal ja vastavate organisatsioonide loomisest

Euroopas viimase poolesajandi jooksul - näiteks ProGEO. Eestis oldi sellel suunal üheks teerajajaks (Pirrus 2003).

Eestis käsitletakse eluta looduse esinduslikke kinnisobjekte loodusmälestistena. On jõutud ühisele arusaamale, et geoloogiline loodusmälestis on spetsialistide poolt tunnustatud erakordne ja ilmekas geoloogiline objekt, mis väärib säilitamist muutmata kujul ja mida on otstarbekas demonstreerida loodushariduslikel eesmärkidel võimalikult laialdaselt. Selline kokkuleppeline määratlus on võetud aluseks Eesti eluta looduse mälestiste käsitlemisel ja toimib tänaseni edukalt.

Loodusmälestise oluline lisatunnus on, et ta peab olema looduses vaadeldav, kontekstis kõigi ümbritsevaga. Eesti loodusmälestiste käsitlemisel on võetud põhimõtteks, et loodusmälestis peaks olema terviklikult nähtav ühest-kahest punktist. Kui ta vajab vaatlemiseks suuremate vahemaade läbimist, on ta midagi muud- maastikuüksus, kaitseala vms (Pirrus 2003).

1950-ndatel tõsteti uudsena esile geoloogiliste loodusmälestistena 34 maastiku üksikelementi, millele otsustati kehtestada kaitse, nendest 5 olid karstialad (Pirrus 2003).

Enn Pirrus ütleb, et geotoobi mõistet võiks kasutada äärmisel juhul geoloogiliste mälestiste kohta, millel on kompleksne sisu- so kajastab üheaegselt erinevaid geoloogilisi protsesse. Näitena toob ta Taevaskoja paljandi, kus peaaegu võrdsete komponentidena jälgime Devoni- aegseid kihte, kaasaegse jõe uuristustegevust oru põrkeveerul ning allikakoobaste teket kivimi lõhesüsteemides (Pirrus 2003).

Viimastel aastakümnetel on Eesti geoloogid aktiivselt osalenud ProGEO (The European Association for the Conservation of Geological Heritage) tegevuses. ProGEO käsitleb loodusmälestiste ehk geotoopidena maastikke, maastike osi, mineraale ja fossiile ning nende leiukohti.

2.4 Geoloogilise mitmekesisuse hindamine

Eesti loodusmälestiste andmebaasi koostamine algas 1980 ja kestis kuni 2001. Andmebaasi aluseks võeti objektide klassifikatsioon, mille töötas välja H. Viiding ja mis töö käigus modifitseerus järgmiseks:

Aluspõhjalased paljandid ja koopad

Pinnavormid Liustikutekkelised (voored, otsamoreenid, oosid, mõhnad, söllid) Vooluveetekkelised (orud, joad) Rannikumoodustised (rannavallid, astangud, pangad, luited) Mattunud orgaanilised setted Põhjaveega seotud objektid Karstivormid Allikad Sood Järved Rändrahnud ja kivikülvid Spetsiifilised objektid (meteoriidikraatrid, tektoonikanähtused, ravimuda ilmingud jne).

Nagu toodud liigitusest nähtub, hõlmati sellise grupeerimisega praktiliselt kogu Eesti maapinna eluta looduse kompleks. Samast loendist ilmneb ka töö üks peamisi ebakõlasid: üksikobjektide hulka, mis kavandati algselt andmebaasi põhiühikuks, lisandus pindalaline aspekt. See muutis loodusmälestiste mõiste ebamäärasemaks ja lähendas mõnedki neist maastikutüübile, mille säilitamist on võimalik korraldada vaid kaitsealana. Ilmnes see selgesti mõnede pinnavormide ja jõeorgude puhul, aga ka karstialade ja isegi kivikülvide juures. Eriti tugevnes see järvede ja soomassiivide sisselülitamise puhul, mille juures lisandus veel täiendavalt bioloogilisi ja üldmaastikulisi aspekte. Kompromissina inventeerijate vahel lülitati andmebaasi vaid need järved ja sood, millel on oluline ja väga ilmekas seos põhjaveerežiimiga (toitumisaspekt) või nad on geoloogiliselt omapärase arengulooga (sood). Viimaseid käsitletakse siis ka loodusmälestisena. Iga registreeritud loodusmälestise kohta koostati nn andmepass, mis koosneb kolmest lehest. Neile kanti järgmised andmed:  Nimetus, asukoht, lühiiseloomustus  Tähtsus, looduskaitseline seisund, ettepanek kaitsemeetmeks, uuritus, kirjandus  Joonised: asukohaskeem väikese- ja suuremõõtmelisena, objekti kujutis. Selline ankeedipassi süsteem osutus kasutamisel väga mugavaks (Pirrus 2003).

2.5 Koha- ja rahvapärimus, pärandkultuur ja nende registreerimine

Turismi tootearenduses omab märgilist ja olulist tähtsust kohaliku looduskeskkonna mõistmine ja lahtimõtestamine kohaliku rahva poolt. Seetõttu saab kohalikku rahvapärimust selle olemasolul oskuslikult kasutada loodusnähtuste interpreteerimisel. Seetõttu on käesoleva töö iseseisvaks osaks lisaks looduslikule (karstoloogilisele) väärtusele otsida ja hinnata käsitletavaid alasid võimalust mööda ka kultuuripärandi ja pärandkultuuri aspektist. Rahvalik, maastikuobjektide- kivide, vookogude, puude jne kohta jutustav rahvapärimus on tõend rahva paiksusest, maastikutundmisest ja –kasutusest. Eesti folklooris on see teemavaldkond küllaltki hästi esindatud. Folkloristikus liigituses kuuluvad sellised tekstid enamasti muistendite alla, tavakeeles nimetatakse neid legendideks. Nimetus muistend on kunstlik tuletis, mis vihjab jutustatava minevikulisusele (Hiiemäe 2003). Kohamuistendite kogumisaktsiooni korraldamiseni jõuti 1927. aastal loodud Eesti Rahvaluule Arhiivis enne Teist maailmasõda. Võistukogumisest võttis 1938/39. õppeaastal osa 269 kooli. Kogumisaktsiooni tulemuseks oli 37 köidet mahuga 16158 lk, kogutu annab hea ülevaate Eesti kohapärimuse üldpildist enne nõukogude okupatsiooni (Hiiemäe 2003).

Kohanimi Kurisoo või Kurisu annab märku karstinähtustest. Maa-aluse veesoone olemasolu tõendatakse neis juttudes enamasti mingi ebatavalise juhtumiga. Maa-alustest teedest on isegi enam jutte kui maa-alustest jõgedest või veesoontest. Usku maa-aluste teede ja salakäikude olemasolusse kinnitavad paemurdudes nähtud tühikud. Pärimuslood maa-alustest teedest on sagedased Pandivere aluspõhjalise kõrgustiku aladel, eriti Rakvere Vallimäe ümbruskonnas (Hiiemäe 2003) ja kattuvad ka mujal just karstinähtuste rikkalikemate esinemisaladega.

Pärandkultuuri, kui eelmistest põlvkondade elamisviisist maastikusse jäänud nähtavate märkide (Meikar, T. (toim) 2007. Väike pärandkultuuri käsiraamat, Eesti Loodusfoto) ehk kultuuripärandi kinnisobjektide inventuur viidi üle-eestiliselt läbi RMK juhtimisel mitmesaja kohaliku entusiasti kaasabil aastatel 2005-2011, mille tulemusena valmis andmebaas ja selle kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris. See, metoodiliselt hästi koostatud register, annab võimaluse leida karstiga seotud kinnismuistiseid mitmete objektitüüpide all (hiie-, ravi- ja ohvriallikad; paemurrud, lubjaahjud; vanad kohanimed; kaevud; linaleoaugud jt), mis vastavate tüübilühendite abil on kergesti leitavad. Sellised objektid võivad pakkuda karstiteemalisele loodusretkele olulist lisa nii vaatamisväärsuste (kinnisobjektide) kui suulise

pärandi läbi. Pärandkultuuri register on jätkuvalt avatud ka täiendusteks ja töötab vabatahtliku omanikuhoiu põhimõttel.

2.6 Karst Eesti turismis

Uurides veebilehelt www.puhkaeestis.ee (6 vastet) infot karst ja sellega seonduva kohta, tuleb infot välja vähe. Infot tuleb suuremate karstialade kohta nagu Kostivere (google otsinguga koos liidetud sõnaga „karstiala“ sain tulemuseks - 136), Kuimetsa (78), Pae (84), Salajõe (46), Palamulla (26), Hageri (49), Aandu (48) korda. Samas pakutakse giidi tellimise võimalust, kuid puudub igasugune info tellitavate giidide kohta.

Külastades ka teisi turistidele mõeldud veebilehti nagu www.maaturism.ee (1 vaste), www.visitestonia.com (5 vastet), www.estonica.org (9 vastet) ja kasutades nendel märksõna „karst“, olid tulemused väga kesised.

Turistidele pakuvad infot ka maakonna ja omavalitsuste veebilehed. Nende seis on pisut parem. On valdu, kes on oma haldusterritooriumil asuvad karstialad kenasti välja kirjutanud ja on ka neid, kes pole neist sõnagi märku andnud.

Küsisin ka Raplamaa matkakorraldajatelt, kas nad pakuvad midagi geoturismi huvilistele, sest nende kodulehtedel vastavasisuline info puudub. Vastuseks sain, et on tehtud 1 kord nii mööda minnes mõne teise matka raames. Kuna matkakorraldajatel geoturismiteemalisi matkapakette ei ole, siis ei osata ka küsida. Küsitakse vaid nende matkade kohta, mis on veebilehel lahti kirjutatud. Sellest võib järeldada, et turismihuvilistel ja –korraldajatel on madal teadlikus karstialadest ja karsti olemusest. Tõenäoliselt on matkakorraldajatel suurelt jaolt geoturism sisulise teemana veel nö avastamata. Kindlasti aga leidub matkahuvilisi, kes omal käel on avastanud karstialad huvitava loodusilmingu ja vaatamisväärsusena.

3.Metoodika

Töö ülesande püstitamisel seadsin kaks eesmärki. esiteks iseloomustada Kohila karstivaldkonna karstialasid kui geoloogilise mitmekesisuse objekte ja teiseks hinnata Kohila karstivaldkonnas erinevate karstialade potentsiaali turismis.

Eesmärgist lähtudes jagunes töö koostamisel tegevus kolmeks iseseisvaks osaks.

Valimi tegin „Eesti Ürglooduse Raamatu“ objektide põhjal. Töös kitsendasin seda kogumit Kohila karstivaldkonda jäävate ja karstiga seotud geoloogiapärandi objektidega. Eesti ürglooduse raamatus on kirjeldatud 20 karstiala, mis kuuluvad Kohila karstivaldkonda, millest võtsin lähemalt uurida 10 suuremat karstiala (Joonis 5) - Tuhala, Kuimetsa, Palamulla, Aandu, Hageri, Pae ja Nabala karstiala. Valimis on veel üksikobjektidena Nõmme ja Urge kuristik ja Märjamaa järtad, mis on samuti karstiobjektid. Valimist jäid välja väiksema ulatusega üksikobjektid nagu Turvaste kurisu Nissi vallas, Kustja karstijärvikud Kernu vallas ning mitmed allikad ja allikategrupid, mida ei olnud otseselt võimalik siduda neelukohtadega.

Joonis 5. Punasega tähistatud: uuritavate karstialade asukohad.

Valimiobjektide ulatuse piiritlemisel, vahel ka objektide grupeerimisel, lähtusin vajadusest lisaks konkreetsele karstialale kaasata selle naabruses karstumisprotsessi mõjutavate ja

iseloomustavate võimalikult mitmekesiste tegurite ja ilmingute komplekse (vooluvesi, sobiv kivim jne), milline võimaldaks käsitleda karsti kui protsessi. Seega käsitlen võimalusel komplekse alana nii vee pealevoolu (valgala, kraav, oja), karstiala, kuhu vesi neeldub, kui ka salaojasid kuni vee maapeale tulemiseni allikatena või allikasoona.

Kasutatud meetodid

Osa I: kirjandusallikate ja varasemate uuringute läbitöötamine, iseloomustavate andmete kogumine Selles osas olen läbi töötanud erinevaid geoloogiaalaseid ja populaarteaduslikke kirjandusallikaid, internetilehekülgi, tutvunud erinevate kaardirakendustega, mis võiks hõlbustada karstipiirkondade leidmist, kust koondasin olulised andmed iga konkreetse ala karstoloogiliseks iseloomustamiseks.

Kogutud andmed on koondatud alapõhiselt struktureeritud iseloomustuseks, milles on järgitud ÜLR metoodilist lähenemist, kuid laiendatud eeltoodud põhimõttest lähtudes ala ulatust.

Iga ala kohta on koostatud skemaatiline kaart, kasutades alusena Maa-ameti kaardiserveri (http://xgis.maaamet.ee) rakendust põhikaardi vaates „Looduskaitse ja Natura 2000“ kaitseala vööndite esiletõstmisega ning kandes sellele alale karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid.

Osa II: Eesti Kirjandusmuuseumi allikate uuring Töö koostamisel külastasin Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloo arhiivi, kust otsisin erinevaid rahvapärimusi karsti kohta. Arhiivis päringute tegemiseks kasutasin järgmisi märksõnu: karstiga seotud kohanimed, koopad, maa-alused teed, salajõed, auk ja kurisu. Leitud pärimused kirjutasin muutmata täiskujul välja ja iga jutu juurde on ka lisatud viide allika asukohast muuseumis.

Osa III: Välitöö, valimis olevate alade külastamine ja vaatlus Praktilises osas külastasin Kohila karstivaldkonnas valimisse jäänud karsti- ja maastikukaitsealasid. Alade külastamiseks kasutasin erinevaid kaardirakendusi veebis (www.googlmaps.com, http://kaart.delfi.ee/) ja samuti oli abiks Regio maanteede atlas. Alade vaatlused on registreeritud GPS-programmiga „Endomondo“. Programm võimaldab hiljem „Endomondo“ veebikeskkonnas (www.endomondo.com) vaadelda liikumistrajektoori kaardil

ja alal oldud aega. Välitöö käigus kogusin iga ala kohta järgnevalt käsitletud täiendavad andmed, mis iseloomustavad ala loodusväärtuste mitmekesisust ja turismipotentsiaali.

Andmete analüüs ja alade hindamine Vaatluse käigus kontrollisin kirjandusallikate analüüsil saadud andmeid karstinähtuste esinemise osas, fotografeerisin iseloomulikumaid vorme. Leiduvate andmete kogumisel koostasin hindamistabeli, määramaks külastatavuse potentsiaali. Tabelis 1 (ptk 4) on hinnatud järgmisi elemente:

Karstiala karstoloogiline mitmekesisus - karrid, kurisud, avalõhed, pugemid, langatused, lehtrid, salaojad ja -jõed, ajutised järvikud, karstiallikad. Eraldi on välja toodud karstiprotsessi vaadeldavuse aeg (mitmel aastaajal on vaadeldav). Tabelis on iga elemendi olemasolul antud 1 punkt.

Turismipotentsiaali ja külastustaristut iseloomustavad andmed - parkla, ligipääs, häiringud, ala läbitavus, kaugus tuntud objektidest (mõõdetud veebikaardilt, http://kaart.delfi.ee/, linnulennult). Hindepunktid on antud järgmiselt:

 Parkimine ja ligipääs on hinnatud nelja punkti süsteemis 0,1,2,3. Parkla puudub (parkimine tee ääres juhuslikus kohas) - 0, piiratud parkimisvõimalus (mahutab vähemalt ühe auto) - 1, märgistatud parkla - 2, märgistatud parkla, (mahub ka buss) – 3

 Tähistused alale jõudmiseks 1p ja alal olles 1p

 Teabestend üldine 1p ja vahetult olulistel objektidel: puudub - 0, osaliselt - 1, täielikult -2

 Ala läbitavust on raske (eeldab matkavarustust) - 1p, mõõdukas (ei ole spetsiaalselt kohandatud) - 2p ja kerge (kohandatud) – 3p

 Häiringud on hinnatud miinuspunktidega, mil iga nimetatud häiring annab ühe miinuse. Häiringutest märkisin: eramaa, tarastatud karjatamisala, piirkonnas olevad lahtised koduloomad/koerad, raskesti likvideeritav prügisus, visuaalne reostus (loodus)maastikus

 Mitmel aastaajal on vaadeldav/mõistetav (kevad, suvi, sügis, talv) 1-4 punkti

 Kaugus tuntud turismiobjektidest (kuni 5 km 3p, 5 kuni 10 km 2p, 10 kuni 20 km 1p)

 Rahvapärimus- mida rahvas on läbi aegade karstinähtuste kohta rääkinud. (Iga arhiivi- viide 1 punkt).

Tootearendus – lühikirjelduses on toodud looduslikud väärtused, paiknemine teiste vaatamisväärsuste suhtes, grupeering tooteks, turusegment.

Hindepunktide summa annab karstialale koha pingereas. Pingerea alusel saame teha järeldusi ala sobivusest geoturismis.

Karstialade külastuse käigus on tehtud ka erinevaid fotosid, mis on antud tööle lisatud.

4.Tulemused

Käsitletud karstialade hindamise vaatlusprotokollid ja tähelepanekud ning arhiivist leitud pärimus on toodud iga karstiala kohta käesolevas osas. Täiendav, kirjandusallikatele tuginev info, on toodud lisas. Vaatluste põhjal antud hindepunktid on koondatud tabelisse 1.

Tabel 1.

Karstiala Kui- Tuhala Pae Hageri Märja- Aandu Urge Lipstu Pala- Nõmme nimetus metsa maa kuristik nõmm mulla kuristik järtad Karstoloogilised 9 10 5 8 3 8 10 3 4 4 väärtused, sh. Karrid + - + - - - - + + - Kurisud, pugemid + + + + + + + - + + Avalõhed + - + - - - + + + - Langatused + + + + + + + - - - Lehtrid - + + - + + - - - Salaoja, -jõgi + + + - + + - - + Karstikoopad + + + - - - + - + - Ajutised järvikud + + + + + + - - + Karstiallikad + + + - + + - - - Lahustava 1 3 0 2 0 2 2 1 0 1 vooluveesi Muud olulised 1 2 1 1 2 1 1 4 2 2 loodusväärtused Lookooslused 1 1 1 0 2 0 0 2 1 1 Sookooslused 0 1 0 1 0 1 1 2 1 1 Loodusväärtused 11 13 7 9 6 9 11 8 7 8 kokku Rahvapärimus 8 3 3 3 0 3 0 0 0 0 Parkimine 3 3 2 3 2 0 0 2 0 0 Tähistatus alale 1 1 1 0 0 0 0 1 0 0 Tähistatus alal 1 1 1 0 1 0 0 0 0 0 Teabestend üldine 1 1 1 0 1 0 0 1 0 0 Teabestend 2 1 1 1 0 1 1 0 0 0

objektidel Ala läbitavus 3 3 3 3 3 2 2 1 2 1 Mitmel aastaajal 4 4 3 4 4 3 4 3 3 3 vaadeldav Kaugus teistest 3 3 3 3 3 3 3 3 3 3 turismiobjektidest Häiringud 0 0 0 0 0 -1 0 0 0 0 Külastatavus 18 17 15 14 14 10 10 11 8 7 hinnang Punkte kokku 36 32 24 26 19 20 21 17 14 13

Tuhala karstiala (vaatlus 21.04.14) Tuhala karstiala on lihtne ja mugav külastada. Juba parklasse on paigaldatud Tuhala maastikukaitseala kaart alal leiduvate huvipunktidega. Karstialal on kohandatud matkarada, mida on kerge läbida ja ei eelda sportlikku riietust. Karstinähtustest on vaadeldavad karstiorg, karstinõgu, karstilehter, pugemid, koopad ja allikad. Karstinähtused on aastaringselt nähtavad. Ala keskmeks on Tuhala Looduskeskus, kust saab kiirelt vajalikku infot. Keskuses on vaadeldavad ka mõned karstunud kivimid. Keskus on rajatud „nõiakaevu“ lähistele, mis on ka Tuhala karstiala turismimagnetiks. Siin saab tähelda, et turismiettevõtjad on osanud „nõiakaevu“ ära kasutada ja rajanud lähistele erinevaid võimalusi meelelahutuseks. Läheduses on miniloomaaed, pubi, turismitalu ja puhkekeskus.

Kuigi maastikukaitseala kaardil on huvipunktid märgitud, võiks need ka maastikul paremini tähistatud olla. Läbides ala turistina, võib nii mõnigi koht leidmata jääda, eriti külastajal, kes varem pole selle alaga tuttav.

Ala külastus leidis aset 21. aprillil 2014 ja see oli üks väheseid kevadeid, kus „nõiakaev“ ei keenud. Tuhalas on hästi jälgitav karstiala toitva Tuhala jõe kadumine Ämmaaugu juures ja mõni kilomeeter eemal jõe maapeale tulemine veetõusme allikate juures (Joonis 7).

Matkaraja meeldivaks läbimiseks kulus aega 49 minutit.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Oru mõis 1,7 km, Tuhala kirik 600 m.

Joonis 6 Tuhala karstiala. Foto Janel Miljand

Joonis 7 Tuhala karstiala asendiskeem. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstila ─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── kaitseala

Rahvapärimus:  Vanasti käis üle Ämmaaugu purre. Kord tulnud üks ämmaeit suurvee aegu küla poolt, olnud titeliikudest veidi auru all, kukkunud purdelt vette ja uppunud. Sellest saigi koha nime. Teise rahvajutu järgi pugenud kord üks naljahammas Ämmaaugust koopasse ja roomanud Kihu talunu. Maa alt olla kuulda olnud, kuidas tüdrukud kambris vokke vuristasid. Vaatesild üle Ämmaaugu ehitati 1984.a. (Talioja 2001).  Rahvapärimus ütleb, et Nõiakaev hakkab keema, kui Tuhala nõiad vihtlevad.

 Ühte kinnikasvanut karstiallikat nimetatakse rahaauguks. Rahvajutu järgi olevat kord Veetõusme talus elanud õde-venda. Nad saanud kas unenäos või mõnel muul viisil teada, et Veetõusme ühes allikas on raha peidus. Enne varanduse väljakaevamist tõotanud nad, et kui nad rahakirstu kätte saavad, siis jagavad raha ka vaestele. Kui rahakirst olnud juba augu serval, öelnud üks teisele: „Selle suure vaeva peale ei jaga me seda varandust enam lellelegi.“ Saanud seda öelda, kui rahakirst langenud tagasi sügavasse paelõhesse ja kadunud silmist. Õe-venna kätte jäänud vaid rahapaja kaas, mida kasutati hiljem Veetõusme talu reheahju peldiks (Talioja 2001).

Hindepunktid

Karstoloogiline 7p

Vooluvee jälgitavus 3p

Lookooslused 1p

Sookooslused 1p

Parkimine 3p

Tähistatus alal 1p

Tähistatus alale 1p

Teabestend üldine 1p

Teabestend vahetult objektidel 1p

Ala läbitavus 3p

Mitmel aastaajal vaadeldav 4p

Kaugus tuntud turismiobjektidest 3p

Rahvapärimus 3p

Häiringud 0p

Kokku 32 punkti

Kuimetsa karstiala (vaatlus 07.04.14) Karstiala on väga hästi korrastatud. Hästi on märgitud matkarada ja karstinähtused on kergesti leitavad. Karstivormidest võib näha langatusorge, lehtreid, lohke, lõhesid ja koopaid. Kuimetsas on hästi jälgitav karstila toitev oja, mis kaob Iida koopasse ja mõni kilomeeter eemal väljub allikatena Kuimetsa ja Orbu külas ning Örde allikas (Joonis 9).

Parklas on ka kaart/skeem, kuhu on märgitud maa-alal esinevad karstvormid. Pisut võiks parandada objektide 9,10 ja 11 leidmist maastikul. Matkarada on võimalik läbida omamata sportlikumat riietust ja jalanõusid. Parkimine on hästi korraldatud ja parklas on olemas ka tuletegemise kohit, mis annab peale matkamist võimaluse aega veeta ja oma emotsioone jagada. Samuti on olemas telkimisplats, välikäimla ja prügikontriner, mis annab hea võimaluse mitme päevasel matkal planeerida sinna ööbimiskoht. Minule isiklikult jäi väga positiivne mulje Kuimetsa karstialast ja seda on väga lihtne geoturismi objektina huvilistele pakkuda. Matkaraja meeldivaks läbimiseks kulus aega 1 tund ja 15 minutit.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Kuimetsa mõis 2 km, Pae karstiala 15 km

Joonis 8. Kuimetsa karstiala Kõlakoda. Foto: Janel Miljand

Joonis 9. Kuimetsa karstiala asendiskeem. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstiala ─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── kaitseala

Rahvapärimus:  Iida urgetes olla sõja aegus inimesed peidus olnud (RKM II 402, 138/9 (25)).  Kuimetsas on Iida urkad. Need on maa-alune käik, võlvitud ka mõnest kohast. Haned lähevad Kuimetsa mõisast või Habaja mõisast sisse ja tulevad maantee peal välja. Sinna mindi pelgu sõja ajal (RKM II 402, 200/1 (6)).  Kuimetsa mõisa ma peal (Juuru khk.) on üks suur kuristik, nõnda nimetud "Hiide" kuusiku juures. - Iga kevade on se kuristik vett täis, Nagu päratu hallikas, keeb ta kevadel vett välja. - Olla ennemuiste, kord ühe hanega proovi tehtud, Hanele olla vask kett kaela pandud, - ja sinna kuristiku lastud. - Hani olla kahe versta peal Kuimetsa mõisa taga hallikast jälle välja tulnud. - Rahvas kardab öösel siin käies olla ika tonta ja vaimusi siin nähtud. Rahvas hüiab seda kuristiku juba vanast hallist ajast. - "Aevartiks" - Lätti Hindrk räägib oma "Chronikas" - et nad olevad oma ristimise reisul, - selles koopas 1600 inimest suitsu ja vinguga ära põletanud. - Iga kevade teeb "aevart" oma loomuliku tööd praegu veel alati edasi. - On ka suure vee ajal "äevart" omale ohvrisi nõudnud! (EKS 37, 31 (9)).  Kui Kuimetsa mõisa oli hakatud ehitama olla tulnud elavhõbeda allikas vasta. Härra olla lasknud selle vundamendiaugu kinni aada ja uue kaevata (RKM II 403, 164 (10)).

 Juuru kihelkonnas Harjumaal Kuimetsa mõisa maa peal Iida kuusikus olla maa alused teed mida rahvas nimetab munga teedeks. Varemail aegul olla pisikesed käinud neil teedel nüüd olla need aga paljus kohtes sisse kukkunud (ERAII 10, 435(2)).  Kuimetsas oli klooster olnd, käik hakkas kaduma sealt. Üks räägiti, et hani oli sisse läinud ja sealt Iida urgestest välja tulnud (RKM II 403,293/4 (3)).  Iidaurgaste käike peetavat ka endise Iida linna tänavaiks (EKeA, AAS St.-ar 76,27).  Iida urkad. Kuimetsast Kose poole paari km kaugusel on järsud sügavikud ja neitsimägi, neid varjab Ida mets. Mets sai oma nimetuse sellest, et ta Kuimetsa mõisast ida poole jäi, sellepärast sai nimetuse ka Ida talu. Ida tee ääres on Kallise urkad, sinna uppunud moonakas Kallis. Urkaid on palju, suuremaid, kuhu pääseb, on 21 (ERA II 165,375(3)).

Hindepunktid

Karstoloogiline 8p

Vooluvee jälgitavus 1p

Lookooslused 1p

Sookooslused 0p Parkimine 3p Tähistatus alal 1p Tähistatus alale 1p Teabestend üldine 1p Teabestend vahetult objektidel 2p Ala läbitavus 3p Mitmel aastaajal vaadeldav 4p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 8p Häiringud 0p Kokku 36 punkti

Palamulla karstiala (vaatlus 31.03.14) Karstiala (Joonis 10) on hästi jälgitav. Ühes koos palju karstilõhesid ja langatuslehtreid. Palamulla karstiala asub Linnaraba maastikukaitseala lahustükil ja karstialani on võimalik jõuda mööda põlluteed. Põllutee on kuival ajal läbitav ka autoga. Bussiga külastuseks tuleb buss jätta asfaltteele, mis on vaadeldavast alast ca 2 km. Ala on sobiv lisada üksikobjektina mõnele rattamatka tuurile.

Ala toitevesi tuleb rabast ja vool ei ole jälgitav.

Ala on vaadeldav kevadel, suvel ja ka sügisel.

Ala läbimiseks kulus aega 58 minutit.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Ohukotsu mõis 3,5 km, Kodila mõis 3,6 km, Varbola linnamägi 7,4 km.

Joonis 10. Palamulla karstiala. Foto: Janel Miljand

Joonis 11. Palamulla karstiala asendiskeem. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstiala ─── kaitseala

Hindepunktid

Karstoloogiline 4p

Vooluvee jälgitavus 0p

Lookooslused 1p

Sookooslused 1p Parkimine 0p Tähistatus alal 0p Tähistatus alale 0p Teabestend üldine 0p Teabestend vahetult objektidel 0p Ala läbitavus 2p Mitmel aastaajal vaadeldav 3p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 0p Häiringud 0p

Kokku 14 punkti

Aandu karstiala (vaatlus 24.02.14) Karstiala on hästi jälgitav ja selgelt on eristatav karstiorg. Karstiala on tähistatud sildiga „Aandu karstiala“. Samuti on vaadeldavad ka kurisud ja nende põhjas olevad pugemid ning Teemandi oja, mis karstiala toidab ja maa-aluse oja nõgu, mis suundub Keila jõkke (Joonis13). Kaugus teest mõnisada meetrit. Ka on tähistatud Kurisu „Urge auk“. Häiringuks võib pidada lähedal talus olevat suurt koera, kes saab vabalt liikuda ja võib karstihuvilistele ohtlik olla.

Aandu karstiala lähistele jäävad huvipakkuvatest geoloogilistest objektidest veel Hageri karstiala, Urge kuristik, Nõmme kuristik, Türiauk.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Nõmme kurisu 6 km, Urge kurisu 2,5 km, Hageri karstiala 3,5 km, Lohu allikad 3,7 km, Loone linnus 4 km, Lohu mõis 4,3 km, Tohisoo mõis 2,8 km.

Matkaraja meeldivaks läbimiseks kulus aega 20 minutit.

Joonis 12 Aandu karstiala. Foto: Janel Miljand

Joonis 13 Aandu karstiala asendiskeem. Karstikaitseala välispiiri Maa-ameti kaardiserveri Looduskaitse ja Natura2000 rakendus ei kuva.

─── karstiala ─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── kaitseala

Rahvapärimus:  Siin lähedal on Urgeauk. Seal on kõik niisugused augud, nendest läheb vesi ära maa sisse. Kui siit kraavist läheb vett liiga palju, voolab see edasi ja kaob paekihti ära. Vanasti räägiti, et seal paekihi juures läksid haned alla Sutlema juures tulid välja. Seal on tiigid ja allikad (EKRK I 37, 465 (4)).  Peale selle on seal kuristiku kõrval muidu paemaa ja seal üiti jälle Urge auk. Pae sisse läks poolviltu auk maa alla. Minu isa oli ka läind vaatama, siis läks tagapool kitsamaks. Nüüd on ta kinni aetud. Haned on läinud sealt Urge august alla, sõnna käiku ja siis on Hageri kirikuajast kaagutamist kuuldud. Selle järgi on hakatud kaevama ja leitud haned üles, võetud välja.See auk asub seal üsna Adila mõisa viiva tee lähedal, kivikõrtsu varemete lähedal (RKM II 434, 749 (6)).  Urgeauk oli Adilas. Ta oli üks vanaaegne koht, kus sõjaaegas pelgus old. Teine ots old siin Ageri kiriku juures. Adila Kootja külast pandud ani sisse ja tuld seie kiriku ukse alla, kaagutand siin. Nüid on uks kinni pandud, vili kasvab peal, ei tunnegi enam seda kohta. Poisikesed käind sees, läind kaugele, läks päris kitsaks. Sellepärast pandi kinni. Soode alt läheb läbi. See on üstkui loodud, nagu Tallinna Toompea mägi, nisuke müür, kivilagi peal, sile nagu paas peal. Ma käisin ka tüki maad sees, piirutulega käisime, viimaks tuul akkas tuld puhuma (ERA II 192, 448/9 (33)).

Hindepunktid

Karstoloogiline 6p

Lahustav vooluvesi 2p

Lookooslused 0p

Sookooslused 1p Parkimine 0p Tähistatus alal 0p Tähistatus alale 0p Teabestend üldine 0p Teabestend vahetult objektidel 1p Ala läbitavus 2p Mitmel aastaajal vaadeldav 3p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 3p Häiringud -1p Kokku 20 punkti

Nõmme kuristik (vaatlus 26.03.14) Nõmme kuristik on kobraste poolt nö tammistatud. Karsti alale on tekkinud järv, mis on hinnanguliselt 1-2 ha suur. Järve tasapind on umbes 0,5 m pugemi avast kõrgemal. Läbi tammi on küll pisut vett voolamas, sest seda on hästi kuulda, kuid näha voolukohta ei ole. Kohast on tehtud pildid ja veevulinast ka helisalvestis. Karstialale voolab vesi Rabivere rabast, mis on ka jälgitav (Joonis 15).

Antud hetkel ei ole peale mõne kuiva pugemi, järve ja kopra tegevusjälgede midagi enamat seal vaadelda. Nõmme kuristik asub Rabivere maastikukaitsealal ja kaitseala on ka tähistatud. Lohu raudteejaama juurest viib tee kaitsealani. Edasi tuleb liikuda jalgsi mööda metsateed ning viimased mõnisada meetrit läbi raiesmiku, mis ei ole just kõige lihtsam. Raie tulemusel tekkinud oksavaaludest tuli üle ronida, mis nõudis ka füüsilist pingutust. Vahetult enne järvekest on metsaalune tugevasti võsastunud.

Nõmme kuristiku sidumisel geoturismi objektina ei näe potentsiaali. Peale järve, kopratammide ja mõne pugemi ei ole midagi vaadelda. Jah, matkarada võiks ju olla tutvustamaks Rabivere maastikukaitse ala, kuid selleks tuleks korrastada paarisaja meetri ulatuses metsateed järveni.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Loone linnus 3,8 km, Lohu mõis 3 km, Tohiso mõis 6 km, Lohu allikad 4,3 km, Kõnnu järv1,5 km, Pirgu mõis 4,3 km, Seli mõis 3,1 km ja Purila mõis 4,2 km. Ala läbimiseks kulus aega 30 minutit.

Joonis 14 Nõmme kuristik. Foto: Janel Miljand

Joonis 15 Nõmme kuristik asendiskeem Rabivere Maastikukaitsealal. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstiala ─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── kaitseala

Hindepunktid

Karstoloogiline 3p

Lahustav vooluvesi 1p

Lookooslused 1p

Sookooslused 1p Parkimine 0p Tähistatus alal 0p Tähistatus alale 0p Teabestend üldine 0p Teabestend vahetult objektidel 0p Ala läbitavus 1p Mitmel aastaajal vaadeldav 3p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 0p Häiringud 0p Kokku 13 punkti

Urge kuristik ehk Kadaka küla karstiala (vaatlus 26.03.14) Urge kuristik/kurisu on hästi vaadeldav. Näha on erinevaid karstivorme ja ka vee kadumist langatuslehtri põhjas olevatesse pugemitesse. Ala lähedale viib kruusakattega tee ja sealt mõnesaja meetri jalutuskäigu kaugusel vaadeldav ala asub. Ala külastamiseks gruppidega tuleks kokku leppida ka tee ja karstiala vahele jääva maaomanikuga. Alal on potentsiaali matkaraja osaks saamisel. Hästi on vaadeldav ka karstiala toitev Teeriku oja, mis hiljem avaneb Lohu allikatena Keila jõe ääres (Joonis 17). Ala läbimiseks kulus aega 40 minutit ja vaadeldav on neljal aastaajal.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Loone linnus 2,3 km, Lohu mõis 2,3 km, Tohiso mõis 3,1 km, Lohu allikad 2,3 km, Kõnnu järv 2,4 km.

Joonis 16 Urge kuristik. Foto: Janel Miljand

Joonis 17 Urge kuristiku asendiskeem. Karstikaitseala välispiiri Maa-ameti kaardiserveri Looduskaitse ja Natura2000 rakendus ei kuva. ─── karstiala ─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── kaitseala

Hindepunktid

Karstoloogiline 8p

Lahustav vooluvesi 2p

Lookooslused 0p

Sookooslused 1p Parkimine 0p Tähistatus alal 0p

Tähistatus alale 0p Teabestend üldine 0p Teabestend vahetult objektidel 1p Ala läbitavus 2p Mitmel aastaajal vaadeldav 4p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 0p Häiringud 0p Kokku 21 punkti

Pae karstiala (vaatlus 07.04.14) Pae karstiala on kergesti leitav tänu märgistusele, mis algab juba Rapla- Ingliste- Juuru maanteelt. Karstiala külastuseks on olemas parkla sõiduautodele ja parklas ka maastiku kaart. Kaardile on kantud tähistatud matkarada, koobaste ja karride asukohad. Karstialal on ka vana lubjapõletusahi, mis on samuti omaette vaatamisväärsus ja samuti kaardile märgitud. Rada on hästi märgistatud, kuid mitte väga lihtsalt läbitav. Matkarajal on langenud puid ja suuri oksi ja seetõttu eeldab raja läbimine sportlikumat riietust ja jalanõusid. Karstialal on väga hästi näha karrid, avalõhed, langatuslehtrid ja koopad. Näha on veel paari meetri kõrgust astangut, mis on kujunenud Balti jääpaisjärve tegevuse tulemusel. Matkaraja meeldivaks läbimiseks kulus 1 tund ja 40 minutit. Ala on vaadeldav kolmel aastaajal: kevadel, suvel ja sügisel.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Ingliste mõis 3,3 km, Valtu mõis 3,9 km, Hõreda ja Ingliste mõisad 3,1 km, Ingliste kabeli varemed 3,4 km.

Joonis 18 Pae karstiala karrid. Foto: Janel Miljand

Joonis 19 Hageri karstiala asendiskeem Pae maastikukaitseala välispiiriga. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver. ─── karstiala

─── kaitseala

Rahvapärimus:

 Pajatusi koobastest. Mati Radiko on karstialast üht-teist huvitavat rääkinud. Näiteks talvel tõusvat koopaavadest läbi lume auru. Maa-alused käigud olevat omavahel ühenduses. Lame sauna pererahvas kasutanud ühte lähikonna langatuslehtrit väliköögina. Kui tuul keerutanud ning viinud suitsu koopaavasse lehtri seinas, nähtud eemal metsa all mitmes paigas maa-aluste käikude laeaknaist suitsu tõusmas. Samuti olla sõja ajal peidetud koobastesse relvi.

 Muistendi järgi olnud vanasti Pae karstialal raudväravatega linn, mis vajunud maa alla. Hiljem kuuldud selle koha peal kirikukellade helinat. Karstiväljale jääb ka veel üsna heas seisukorras lubjaahi. (http://www.loodusajakiri.ee)  Pae asundusest lõuna pool asub kuusemets, mille veerel "Unke-Sepa" talu. Ümbruses laiub soine heinamaa. Keset metsa, mida polnud siin alles mõned aastakümned tagasi, tõuseb, kontrastslt ümbruskonnale, paeseljandik, mille lamedal pinnal ristuvad kivvi tallatud jalgteed. Siin-seal haigutavad mustavad koopad ja järsud lõhed. Mets ja võsa algab lähedalvoolava oja pervelt, et minna üle niiske ja vajuva maapinna ja vallutada üksik paerünk. Siit käidi toomas maarohte ja kadumaläinud kariloomi - rohud olid siin mõjuvaimad ümbruskonnas ja lojustele maitses siinne kidur rohi ülihea. Rahvasuu jutustab, siin asunud suur ja hästikindlustatud klooster, mille abt aga olnud lodevate eluviisidega türann. Jumal vihastanud oma albi sulase üle ja lasknud kloostrimüüridel variseda suures maavärisemises, elanikkonna aga kõngeda vajuvate rusude all. Nähaolevad sügavad õõned arvatakse olevat endised vangikeldrid ja sealt korjatud drooge nimetati paeurke-rohtudeks (ERA II 225, 301/3 (2)).

Hindepunktid

Karstoloogiline 5p

Lahustav vooluvesi 0p

Lookooslused 1p

Sookooslused 0p Parkimine 2p Tähistatus alal 1p Tähistatus alale 1p Teabestend üldine 1p Teabestend vahetult objektidel 1p Ala läbitavus 3p Mitmel aastaajal vaadeldav 3p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 3p Häiringud 0p

Kokku 24 punkti

Hageri karstiala (vaatlus 22.02.14) Hageri karstiala on kergesti leitav, kui on tema olemasolu teada. Karstiala asub tee ääres ja on ka kõrgemast sõidukist osaliselt vaadeldav. Tee ääres puuduvad viidad, mis annaksid sellest loodusnähtusest märku, Viit on olemas ainult vahetult ala juures, mis teavitab, millega on tegu. Karstinähtused asuvad suhteliselt väiksel maa-alal ja on hästi jälgitavad. Vaadeldavad on karstilehtrid, kurisud ja pugemid, samuti on hästi vaadeldav ka oja, mis alale vett toob. Karstialal neelduv vesi tuleb taas maapinnale Sutlema allikates suubudes Maidla jõkke (Joonis 21). Parkimine on mugav, parkla asub 500 m kaugusel. Parkla lähedusse (mõnisada meetrit) jäävad veel kauplus, Hageri kirik ja Hageri muuseum. Hageri karstiala lähistele jääb veel teisigi vaatamisväärsusi nagu Sutlema mõis, Sutlema mõisa väravatorn ja karstialaga seotud Sutlema mõisa tiigid. Sutlema mõisa kompleks koos tiikidega asub karstialast 1,5 km kaugusel. Tiikide ja mõisa ümbrus on heakorrastatud ja hästi vaadeldavad.

Ala läbimiseks kulus aega 15 minutit.

Lähiümbruse vaatamisväärsused: Rabivere maastikukaitseala, Sutlema mõis 1,5 km, Hageri muuseum 200 m, Rabivere mõis 5,2 km.

Joonis 20 Hageri karstiala. Foto: Janel Miljand

Joonis 21 Hageri karstiala asendiskeem. Karstikaitseala välispiiri Maa-ameti kaardiserveri Looduskaitse ja Natura2000 rakendus ei kuva. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstiala ─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── Rabivere maastikukaitseala piir

Rahvapärimus:  Hageris, Parkofi mõisa parkis olnud üks koht, mis peale minnes vajunud. Kord läinud mõisa teomees pargist hobusega läbi, juhtunud selle koha peale, mis vajunud. Mees pidanud hobuse kinni ja hakanud uurima, mis vigur see on. Hakanud selle kohapeal hüppama ja trampima. Trampinud tükk aega. Viimati hakanud maa vajuma. Mees vajunud niueteni maa sisse ühes jalge all oleva maaga. Mees hüpanud august välja ja joost ühes hobusega mõisa juurde. Ise old pooleldi ähmi täis. Mõisahärra näind teomeest mõisaõuel ja hakand mehega tõrelema. Kratsend nii tugevasti, et terve küla tulnd kokku seda vaatama, mida siin tehakse. Teomees rääkind omad juhtumid külarahvale. Nüüd mindud vaatama. Kõik imestand, kui näind maa sees auku, millel jalajäljed põhjas. Praegu pidi olema seda auku selgesti näha, jalajälgi näha ei pidand olema, sest aegade jooksul on auk ära ummistamas. Praegu pidi veel umbes poole meetri sügavune auk olema. Selle kohta räägitakse järgmist: " Kui keegi tahab maapealsest elust lahti saada, mingu hüpaku auku, saab minna maa alla, kus ta elu on parem." (ERA II226. 303/5(1)).  Maaalused teed peavad olema ja jõed. Ageri Adila Sobli pere juures on allikas, sealt on kaks ane sisse läind, on ära kadund ja teiselpool Ageri kirikud on maa all anede

kaagutamist kuuldud, ja seal taga soo peal on aned välja tulnd. Vat, veealused sooned on (ERA II 77, 646/7 (18)).  Hageri urgeaugust läinud Sutlema mõisa tiumees paari härgadega sisse ja tulnud Sutlema tiiki välja (RKM II 83, 283 (3)).

Hindepunktid

Karstoloogiline 6p

Lahustav vooluvesi 2p

Lookooslused 0p

Sookooslused 1p Parkimine 3p Tähistatus alal 0p Tähistatus alale 0p Teabestend üldine 0p Teabestend vahetult objektidel 1p Ala läbitavus 3p Mitmel aastaajal vaadeldav 4p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 3p Häiringud 0p Kokku 26 punkti

Lipstu nõmm (vaatlus 12.05.14) Lipstu nõmm asub Jalase maastikukaitse alal, kuid ligipääsu leidmine nõmmele võttis veidi aega. Tähistus puudulik ja sellekohast infot võiks leida juba ka Jalase külast.

Nõmmel on hästi vaadeldavad karrid, avalõhed ja karstilohud, huvitavad on ka paeastangu servalt langenud paepangased. Nõmme lääneserva vastu sooala kutsutakse Lehmlõuke pangaks. Lehmlõuke nime kandis aastaid Raplamaa nädalalehe „Nädaline“ koduloo- ja looduskaitseteemaline lisa. Lipstu nõmm oli Raplamaa esimene looduskaitseala. Praegu

kuulub Jalase maastikukaitseala koosseisu. Oluline lisaväärtus on mitmekesine loo- ja loometsataimestik.

Ala läbimiseks kulus aega 1 tund ja 44 minutit. Ala on vaadeldav kolmel aastaajal: kevadel, suvel ja sügisel. Lähiümbruse vaatamisväärsused on Jalase kaitseala tervikuna, Sõbessoo raba ja järv, Ohukotsu mõis 4,1 km ja Kodila mõis 6,2 km.

Joonis 22 Lipstu nõmm avalõhed. Foto: Janel.Miljand Parkimiseks on piisavalt ruumi, kuid parkimiskohani jõudmiseks peab hoolikalt kodutööd tegema. Parkimisalale ei ole võimalik sõita bussiga, tegemist on kitsa metsavahe teega.

Joonis 22 Lipstu nõmme karstiala asendiskeem Jalase maastikukaitsealal. asendiskeem. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstiala

─── karstinähtuste ja -protsessiga seotud võimalikud täiendavad objektid ─── kaitseala

Hindepunktid

Karstoloogiline 2p

Toitevee jälgitavus 0p

Lookooslused 2p

Sookooslused 2p Parkimine 2p Tähistatus alal 0p Tähistatus alale 1p Teabestend üldine 1p Teabestend vahetult objektidel 0p Ala läbitavus 1p Mitmel aastaajal vaadeldav 3p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 0p Häiringud 0p Kokku 17 punkti

Märjamaa järtad (vaatlus 12.05.14) Järtad on kergesti leitavad. Maastikukaitsealal on ka sellekohane infotahvel kirjeldusega, mis järta on, samas aga puudub info, milline järta kus asub. Läbides matka/õpperada peab teadma või siis lisakirjandust omama, et aru saada, milline järta kus on. Parkimiseks on ruumi sõiduautole, kuid ala on tähistamata ja buss tuleb jätta maanteele.

Järtade põhjas on vaadeldavad mõned karstilohud.

Ala läbimiseks kulus aega 52 minutit.

Joonis 23 Märjamaa järtad. Foto: Janel Miljand

Joonis 24 Märjamaa järtad asendiskeem. Aluskaart põhikaart ja reljeefimoduleering. Maa-ameti kaardiserver.

─── karstiala ─── kaitseala

Hindepunktid

Karstoloogiline 3p

Lahustava vooluvesi 0p

Lookooslused 2p

Sookooslused 0p Parkimine 2p Tähistatus alal 1p

Tähistatus alale 0p Teabestend üldine 1p Teabestend vahetult objektidel 0p Ala läbitavus 3p Mitmel aastaajal vaadeldav 4p Kaugus teistest turismiobjektidest 3p Rahvapärimus 0p Häiringud 0p Kokku 19 punkti

5.Arutelu Töö käigus kogutud andmete põhjal koostatud tabel (Joonis 25) näitab, et tuntumatest karstialadest paremini eksponeeritavad on Kuimetsa, Tuhala, Hageri ja Pae karstialad. Neile aladele on hea ligipääs, parkimisvõimalused ja ala on tähistatud turistile mõeldes. Turismiväärtuslikust seisukohast on kehvemas seisuseks Nõmme kuristik, mis on kobraste poolt üleujutatud. Ülejäänud valimis olevad alad on samuti huvitavad, kuid neil oli erinevaid puudusi, mida pidasin tähtsaks.

Punkte kokku 40 35 30 25 20 15 10 5 0

Joonis 25

Võttes arvesse alade vaatlemisel karstumisprotsessi mõjutavate tegurite vaadeldavust, muutub tulem (Joonis 26), mis oli ka üks töö eesmärke, käsitleda karsti kui protsessi.

Punkte kokku 40

0 Kuimetsa Tuhala Hageri Urge kuristik Aandu Nõmme kuristik

Joonis 26.

Nendel aladel on jälgitavad nii karstiala toitev veevool, vee kadumine maa alla kui ka vee ilmumine allikatena. Turismiobjektina on nendel aladel võimalik käsitleda karstumist kui protsessi, alustades liikumist kraavist/ojast, läbides karstiala ja lõpetades allikatega. Hindamistabel järgi jäi siia valimisse ka Nõmme kuristik, mida ei saa täna nimetada turismiväärtuslikuks alaks.

Käsitletavad alad on geoloogiliselt huvitavad ja karstoloogiliselt mitmekesised. Nendel aladel on võimalik lihtsalt ja huvitavalt turistile karstumisprotsessi selgitada ja tutvustada. Enamus karstialade kohta leidus ka rahvapärimusi, mis on kindlasti oluline osa kohalikus kultuuripärandis ja huvitav külastajale.

Turismitootena näen erinevaid võimalusi. Võimalust liita ühte tootesse erinevad karstialad ja neid järgemööda külastada, võimalus karstiala külastus ühendada lähipiirkonnas olevate vaatamisväärsustega. Toodet on võimalik kerge vaevaga kohandada erinevatele sihtrühmadele.

Töö on täitnud oma eesmärgi ja valimis olnud karstiladest on 5 ala sellised, mida on võimalik käsitleda kui karstumisprotsessi.

6. Kokkuvõte

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli tutvustada karsti ja karsti erinevaid vorme. Lähemalt tutvustada Kohila karstivaldkonda ja välja selgitada võimalused karstialasid paremini loodusturismis eksponeerida. Eesmärgi saavutamiseks tutvusin esmalt kirjandusega karstist, karstialadest ja Kohila karstivaldkonnast. Teisalt külastasin töös käsitletavaid karstialasid, et tutvuda reaalselt karstiga ja nende alade eksponeerimis võimalustega. Karstialade külastuse käigus selgitasin välja, millised alad sobivad turismis eksponeerimiseks kui karstumisprotsess ja millised mitte. Turismiväärtuslikemaks kohtadeks selles töös uuritavatest aladest on Kuimetsa, Tuhala ja Hageri. Ka teised alad on huvitavad, kuid midagi jäi puudu: kas ei olnud ligipääsu, parkimisvõimalust või puudus tähistus. Minu poolt käsitletud karstialadest kõige raskemini eksponeeritav on Nõmme kuristik, kus koprad on pugemid sulgenud ja selle tagajärjel on sinna tekkinud kuni paari hektari suurune püsiv üleujutusala.

Töös kasutav fotomaterjal on autori erakogust ja kogutud uurimistöö koostamise ajal.

Eesti oma väiksuses võib uhkustada koguni mitme huvitava karstialaga ja eriti populaarne on Tuhala karstiala oma „nõiakaevuga“. Karstiala külastatakse pea aasta ringselt ja külastajaid on olnud üle maailma.

Karst on väga huvitav ja põnev geoloogiline nähtus, mida võiks turismis palju oskuslikumalt kasutada.

Tänuavaldus

Käesoleva uurimistöö autorina tänan juhendajat Aat Sarv´e, kelle oskuslikul juhendamisel on see töö valminud. Töö valmimisel puutusin kokku erinevate inimestega, keda samuti tahan siinkohal tänada. Suured tänud õpetussõnade ja kirjandusviidete eest „paevana“ prof Rein Einasto´le, Eesti Kirjandusmuuseumist Kaisa Külasalu´le ja Mari-Ann Remmel´ile, kes olid lahkelt abiks ja suunasid vajaliku info leidmisel.

Kasutatud kirjandus Pirrus E. 2007 Karst Eestis. MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn. Lk 3,4,6,9,14,15, 21, 22,

Pirrus E. 2003 Eesti Ürglooduse Raamat- geoloogiliste loodusmälestiste üleriigiline andmebaas. Kogumikus: Pirrus E. (toim) Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn. Lk 7-18

Hiiemäe M. 2003 Eluta Looduse Mälestusmärgid Rahvapärimuses. Kogumikus: Pirrus E. (toim) Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu- Tallinn. Lk 100-106

Heinsalu Ü. 1977 Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s. Tallinn, Valgus. lk 6,12,13,17,18,25,27,33,49,50

Nestor H, Soesoo A. 2006 Silur Eestis. MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn. lk 3

Nestor H, Soesoo A, Linna A, Hints O, Nõlvak J. 2006 Ordoiitsium Eestis ja Lõuna-Soomes. MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn. lk 3

Kleesment A, Nestor H, Soesoo A. 2006 Devon Eestis. MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn. lk 31

Kink H. 2006 Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus. Teaduste Akadeemia Kirjastus Tallinn lk 10, 11, 12, 14, 37, 56-60,

Paidla A. 2000 Hagudi, Hageri. Maalehe raamat lk 20-22

Talioja A. 2001 Tuhala. Maalehe raamat lk 8,10-

Leito T, Kimmel K, Ader A. 2007. Eesti kaitsealad. Lk.143

Kink H, 2004 Loodusmälestised 12. Teaduste Akadeemia Kirjastus Tallinn lk 17, 23,

Kink H, 2011 Loodusmälestised 22 Teaduste Akadeemia Kirjastus Tallinn lk 12, 13

Heinsalu Ü. 1997. Jalase omas maastikus. Rmt: Tamla Ü, Valgma A. 1997 Jalase küla aja ja looduse lood. Jalase ja Tallinn 1997. lk 77 http://www.egk.ee/asutusest/geoloogilised-vaartused-2/mis-on-geotoobid/ http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel848_818.html

http://kohila.kovtp.ee/karstialad-kulalisele http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=5;572247461;est;eelisand;; http://www.maaturism.ee/index.php?id=ee&liige_id=391 http://www.puhkaeestis.ee/et/otsing?q=karst&utm_medium=button_search&utm_campaign=header& utm_source=ve http://www.visitestonia.com/en/about-estonia/what-so-special-about-estonia http://www.estonica.org/en/Nature/Limestone_plateaus_of_North-Estonia/Karst_forms/ http://kaart.delfi.ee/

Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv (EKM)

Lisad

Lisa 1

Tuhala MKA Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal. Asustuse vanus on arheoloogia andmeil 3000 aastat.

1939. aastani oli Tuhala valla rahvalik nimetus Nõiavald. Nõiavallast kogutud rahvapärimused on säilitatud Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus. Kogu seda kanti iseloomustavad huvitavad karstinähtused, haruldased taimed ja loomad ning rikas kultuurilugu. Siinsed arvukad karstivormid on arenenud jääajaeelsete karstivormide baasil.

Alles seitsmekümnendail aastail jõudis laiema avalikkuse ette teade nii rikkaliku looduse- ja kultuuripärandiga maakoht nagu Tuhala, seda tänu Nõiakaevule, mis on muutumas üheks populaarsemaks karstinähtuseks Eestis (Talioja 2001).

Tuhala maastikukaitseala moodustati Eesti suurima karstiala (188 ha) piirides 1998. aastal. Seda läbib Mahtra soostikust Tamsi allikatset alguse saav Pirita vasakpoolne lisajõgi Tuhala. Jõgi on 26 km pikk ja voolav 1,5 km pikkusel ja 1,2 km laiusel karstiväljal pooleteise kilomeetri pikkuselt maa all. Mahtra soostik on oma happelise veega Tuhala karsti toiteala.

Tuhala on Eesti suurim, ka rahvusvaheliselt tähelepanuväärne karstiala. Karstiala katab Ülem- Ordoviitsiumi Vormsi lademe lubjakive 1-8 m paksune moreenikiht. Siinsed arvukad karstivormid on arenenud jääajaeelsete karstivormide baasil.

Tuhala maa-alust jõge on esmakordselt kirjeldatud August Wilhem Hupel 1782.a. Sama salajõge ja allikaid on oma 1796.a avaldanud Tallinna kreisi kaardil kujutanud kartograaf Ludvig August Mellin. Põhjalikult on Tuhala karstiala uurinud Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi vanemteadur Ülo Heinsalu aastatel 1976-1994 (Talioja 2001).

Maa-aluse jõe kohal, kus pinnakate paks, on rikkalikult inimtegevusest rikkumata karstivorme. Seal esinevad koopad, orud, lehtrid, nõod, järved ja allikad moodustavad huvitava karstimaastiku. Tuhala jõgi kaob maa alla Ämmaaugu kaudu, mille neeldumisvõime on 800 l/s. Vähese vee korral kaob jõgi maa alla juba Ollani urgetes. Kuivaks jäänud Ämmaaugust on kosta siis vaid salapärast tumedat kohinat, sest Ämmaaugu all on omakorda koobas, kuhu vesi karstilõhede kaudu sisse kukub. Ämmaauk ise on 25 m pikk ja 3,5 m lai.

Kui Ämmaauk ei jõua kogu vett ära neelata, ulatub jõgi suurele langatusalale. Selle pikkus on 500 m ja laius 300 m, seal leidub üle 80 neeldumise koha. Neist suuremad on Hundikuristik, Kirstuauk ja Virulase koobas. Virulase koopa, mis on Eesti pikim 54 m, avastas 1977. aastal otse oma talutare tagant Kauri Sild. Virulase koobas asub umbes 7 m sügavusel maapinnast. Koopas saab liikuda roomates või käpuli. Seintel võib näha kivistisi, mida vesi on paekivist välja lihvinud. Koopa suurim kamber asub 50 m kaugusel, mille pikkus on 6,1 m, laius 2,5 m ja kõrgus 1,5 m. Koobas täitub veega vaid suurvee ajal. Maa-aluste pugemite kaudu on ta ühenduses Nõiakaevuga. Virulase koopa neelamisvõime on 100 l/s. Maa-ala on viimase poole sajandi jooksul palju muutunud nii sügavuti kui laiuti (Talioja 2001).

Tuhala maa-alune jõgi hargneb ja harusid on kolm, millede kohal on üle 30 langatuslehtri. Karstiväljal asuv Vana-Kubja karstiorg on suuremaid Eestis: pikkus üle poole kilomeetri, laius 100 m ja sügavus kuni 3 m. Veerikkal aastaajal on siin ilus karstijärv.

Jõgi tuleb maa alt uuesti välja paljude allikatena ja jõe uueks alguseks on Veetõusme allikad vooluhulgaga 3000 l/s.

Suurim ajutine allikas on Sulu taluõuel olev Nõiakaev, mille sügavuseks 2,4 m. Sulu talu on esmakordselt mainitud 1765 ja tõenäoliselt on ka sellest ajast ehitatud allikale kaevurakked, et kaitsta joogivett (Talioja 2001). Enamasti näeme Nõiakaevu pulbitsemas kevadeti, mil vesi võib pursata lausa poole meetri kõrgusele. Kui kaua kaev keeb, sõltub kevadisest suurvee rohkusest. Nõiakaev on ka keenud teistel aasta-aegadel, kui suurte vihmade tõttu on veetase oluliselt tõusnud. Samas sademetevaesel aastal kaev ei kee kordagi.

Tuhala karstialal on suur karstoloogiline, maastikuline, kultuurilooline ja veekaitseline tähtsus (Kink 2006).

Nabala karstiala Nabala karstiala (pindala 8080 ha) asub Kiili, Saku, Kose ja Kohila vallas. Ülemiste järve ja Vääna jõe vesikonnas asuv karstiala on piiritletud maanteedega ja looduses jälgitav. Paekna ja Kurevere küla läbivat kaheharulist karstiorgu on oma 1796. aastal valminud Tallinna kreisi kaardil kujutanud kartograaf Ludwig August Mellin.

Pindalaliselt Eesti suurimal karstialal on hinnanguliselt (2008. aastal tegid Soome teadlased Roadscanners OUst Tuhala ja Nabala maa-aluseid jõgesid täpsustavaid georadarmõõtmisi.) kaheksa maa-alust jõge. Selle uuringu kohaselt: Kirdalu maa-alune jõgi algab Kornumäe

allikajärvest ja avaneb Paekna järves. Sellesse piirkonda jääb ka Tagalepa kurisu, kus suurvee ajal on karstijärvik. Kornumäe järvest algab Kurtna maa-alune jõgi. Eesti pikim maa-alune jõgi Kurevere (11 km) algab Viira allikasoost, voolab Angerja oja alt läbi ja avaneb Paekna allikajärves, mis on Vääna jõe algus. Mördi kuristikus neeldub Vana-Angerja jõgi Kassaru maa-alusesse jõkke. Lutsa maa-alune jõgi algab Tuhala jõe äärest Laulukoja allikast ja avaneb Möllu allikates. Nõmme maa-alune jõgi saab alguse Kataveski allikatest ja avaneb Silmaallikates, mille vesi suubub Ubina ojja. Tammiku maa-alune jõgi algab Karneri allikatest ja avaneb Tammiku Suurallikas. Siin avaneb ka Ubina maa-alune jõgi, mis saab alguse Koplimetsa allikatest. Maa-alune karst on intensiivselt arenenud Nabala lademe lubjakivides. Samasse süsteemi kuuluvad ka Tuhala karstiala, toiteala Mahtra soostik ja piirkonna neli suuremat jõge: Keila, Vääna, Pääskula ja Pirita. Nabala karstiala maa-alustes jõgedes voolab surveline põhjavesi (Kink 2011).

Kuimetsa karstiala Kuimetsa karstiala (33 ha) asub Kaiu vallas Kuimetsa külas. Osaliselt kamardunud karst on arenenud loopealsetel Ordoviitsiumi ladestu Porkuni lademe lubjakivides. Kuimetsa karstiala on üks Eesti suurimate karstikoobaste ala, kus karstilehtrid ja –orud tähistavad maa-aluste karstiõõnsuste sissevajunud kohti. On uuritud 15 suuremat koobast (läbiv pikkus üle 20 m), langatusvormide sügavus ulatub 3,5 meetrini. Iida koopasse neelduv oja vesi avaneb allikana Kuimetsa ja Oblu külas ning Ördes. Salajõe pikkus on 5-6 km. Kuimetsa karstialal on geoloogiline, maastikuline, ökoloogiline (koopafauna, lootaimestik) ja veekaitseline tähtsus. Unikaalsed intensiivselt arenevad karstivormid on üksikobjektidena looduskaitse all. Kuimetsa karstikaitseala pindala on 22 ha (Kink 2006).

Palamulla karstiala Palamulla karstiala (3 ha) asub Rapla vallas Linnuraba idaservas Juuru lademe kõrgendikul, mida ümbritses pärast mandrijää taandumist Balti jääpaisjärv, hiljem väiksemad veekogud, mis hiljem soostusid. Soo serval voolab soovesi maa alla, kujundades karstilõhesid. Kõrgendikul loopealsel on arvukalt langatuslehtreid ja avalõhesid. Langatused moodustavad 100 m pikkuse ahela, mis jälgib maa-alust salaoja vooluteed. Kahte langatuslehtrit ühendav Üüste koobas on 0,6 m kõrge ja 10 m pikk. Suurte karstitühimikega looduskarstialal on geoloogiline, karstoloogiline, speleoloogiline ja veekaitseline tähtsus. Karstiala on üksikobjektina looduskaitse all. Palamulle karstikaitseala on 7 ha (Kink 2006).

Aandu karstiala Aandu karstiala (12,5 ha) asub Kohila vallas ja moodustab 1,5 km pikkuse karstioru. Vormsi lademe lubjakive katab 2,5 m paksune moreenikiht. Teemanti oja vesi neeldub kolmes kuni 2 m sügavuss kurisus. Suurvee ajal neeldub vesi 2 m sügavuses ja 30 m laiuses Urge augus. Kurisu neelamisvõime on 140 l/s ja ta kuulub Eesti esikümnesse. Alamjooksul tähistavad karstiorgu arvukad karstilohud. Maa-alused vooluteed avanevad Vilivere lähistel Keila jões. Intensiivselt arenev Aandu karst on karstoloogilise, maastikulise ja veekaitselise (põhjavee toiteala) tähtsusega. Kaitseala on üksikobjektina looduskaitse all (16 ha) (Kink 2006).

Nõmme kuristik Nõmme kuristik asub Kohila vallas Mälivere külas Rabivere maastikukaitsealal raba idaservas paejärsaku jalamil ja nime on saanud Mälivere küla talult, mille lääneservas ta asub. Pirgu lademe lubjakivi paljandub langatuslehtris. 50 m laiuses karstinõos on 15 m pikk ja 10 m lai kurisu. Kurisu neelamisvõime on 20 l/s, vesi pärineb Rabivere rabast. Suurvee ajal on karstinõos raba ja paejärsaku vahel ajutine järveke. Neeldunud vesi liigub piki Pirgu lademe peakihte ida poole ja väljub allikana Keila jõe sängi põhjas Mälivere küla lähedal. Loodusmälestisena on Nõmme kuristikul karstoloogiline, maastikuline ja veekaitseline tähtsus. On üksikobjektina (2 ha) looduskaitse all (Kink 2006).

Urge kuristik (Kadaka küla karstiala) Urge kuristik asub Kohila vallas Kadaka külas Rabivere raba idaservas ja nimi tuleb sealse talu järgi. Karstioru pikkus on 100 m ja seal paljanduvad Pirgu lademe lubjakivid. Org lõpeb kahe üle 2 m sügavuse ja 15-25 m läbimõõduga karstilehtri-kurisuga, mille põhjas on arvukalt pugemeid. Kurisus neeldub rabast Kõnnu järvest algava Teeriku oja vesi. Pugemite summaarne neeldumisvõime ulatub 200 l/s. Kurisu kõrval on kolm langatuslohku. Veerikkal ajal moodustub oru ümbruses ajutine karstijärvik. Maa-aluse oja vesi väljub Keila jõe lähistel Lohu allikatena. Loodusmälestisena on karstioloogilise, maastikulise ja veekaitselise tähtsusega. On üksikobjektina (2 ha) looduskaitse all (Kink 2006).

Pae karstiala Pae karstiala on ligi 10 ha suurune lookarstiala ja asub Kehtna vallas Pae külas. See Eesti mandriosa suurim karriala on moodustunud Raikküla lademe lubjakivides. Karstiala idapoolses osas on arvukalt langatuslehtreid ja koopaid. Unikaalsel lookarstialal on

karstioloogilone, maastikuline, ökoloogiline (uruloomade elupaik) ja kultuurilooline tähtsus. Pae karstiala on üksikobjektina looduskaitse all ja maastikukaitseala pindala on 23 ha (Kink 2006).

Lipstu nõmm Lipstu külast lääne poole paljandub Raikküla lademe lubjakivi. Nõmme edelaosas olev 1,5m kõrgune astang on tugevasti karstunud. Seal esineb arvukalt lohke ja pealõhesid ning astangult langenud paepanku. Avalõhede laius on 0,2 m ja sügavus kuni 1 m. Ka Lipstu nõmme kaguosas esineb rohkesti karstilohke ja avalõhesid. Suurim neist (Vanapagana jalajälg) on 3 m pikk ning mitme lainega. Lipstu nõmm on paepealse männikuna kaitse all. Loodusmälestisena on tal geoloogiline, karstoloogiline, botaaniline ja veekaitseline tähtsus (Kink 2006).

Hageri karstiala Karstiala asub Hageri alevikust kirdes Kohilasse ja Sutlemasse kulgevate teede vahel. Ala kese on 2,5 ha suurune karstihäil, millest lõunasse jääb kuus karstilehtrit, mis paiknevad põhja-lõuna-sihilise ahelana piki kitsast nõgu. Karstihäil on 2 m sügav ja selle põhjas on arvukalt vett neelavaid karstilehtreid. Suurimas karstihäilus paikneva kurisu neelamisvõime on 60 l/s, kogu häilu summaarne neelamisvõime on 200 l/s. Hageri karstialale toob vee Kadaka oja Rabivere raba põhjaserva freesturbaväljalt ja maaparandusobjektidelt. Hageri karstialal neeldunud vesi väljub Sutlema mõisa tiikide põhjas veerohkete allikatena. Tiikidest algab Maidla jõgi. Maasisese voolutee pikkus on 1,5 km. Hageri karstialal on karstoloogiline ja veekaitseline tähtsus. Hageri karstiala on üksikobjektina (2 ha) looduskaitse all (Kink 2006).

Hageri karstialal asub ka veel Lümandu allikate toiteala. Allikad asuvad Lümandu pargis 50 m laiuses ja 2 m sügavuses tiigis, mille põhjas avaneb arvukalt tõusuallikaid. Tiigist voolav välja oja vooluhulgaga 10-20 l/s, mis on Vasalemma jõe alguseks.

Märjamaa järtade maastikukaitseala Esimene järta on Märjamaa vallas asuva ajutise karstijärve nõgu, pikkus 400 m, laius 100 m , sügavus 2 m ja pindala 5 ha. Järta üksikute laugete lohkudega põhi on liudjas. Suurvee ajal täitub järv veega, mis põhjavee alanedes neeldub. Eesmisel järtal on maastikuline, karstoloogiline ja veekaitseline tähtsus. On üksikobjektina looduskaitse all ja teda läbib Märjamaa kooli loodusõpperada.

Tagumine järta (Tagajärta) on Märjamaa vallas asuv ajutise karstijärve nõgu, pikkus 400 m, laius 200 m ja sügavus 2 m. Järvenõos on arvukalt karstilohke ja –lehtreid (sügavusega kuni pool meetrit). Kevadeti, kui põhjaveetase on kõrge, moodustub järtas järv, mis juunis kuivab (Kink 2006).

Summary

The goal of this research work is to introduce karst and different forms of karst. More closely introduce Kohila’s karst sphere and find out opportunities to expose karst areas better in nature tourism. To achieve the goal, at first I acquainted myself with literature about karst, karst areas and Kohila’s karst sphere. Secondly I visited karst areas covered in this research work to actually check out karst and karst areas exposing possibilities. During karst areas visits, I clarified what kind of areas are suitable for exposing in tourism as karst process and which are not. More valuable locations for tourism, among areas examined in this work are Kuimetsa, Tuhala and Hageri. Others are interesting too, but something was missing there, whether no access, no parking possibilities or missing marking. The worst for exposing turned out Nõmme ravine.

Photographs used in the work are from author’s private collection and are made during making of this research work. Estonia in its smallness can be proud of several interesting karst areas and especially popular Tuhala karst area with its „witch well“. Karst area is visited almost all year round and visitors are from around the world.

Karst is a very interesting and exciting geological phenomenom, what should be used in tourism much more skillfully.