Kolm Läänemaa Varemetes Apostlik-Õigeusu Kirikut

Mark Rand

Kolm Läänemaa varemetes Apostlik-Õigeusu kirikut.

Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirik, Lihula Aleksander Nevski kirik ja Väike- Lähtru Jumalaema Sündimise kirik

2014/2015. õ-a. Arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolituskursuse lõputöö

TALLINN 2015

Autorideklaratsioon

Kinnitan, et olen koostanud antud lõputöö iseseisvalt ning seda ei ole kellegi teise poolt varem kaitsmisele esitatud. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, olulised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on töös viidatud.

„ ..... ” mail 2015. a.

...... (allkiri)

Töö vastab kehtivatele nõuetele ja lubatud kaitsmisele:

„ ..... ” mail 2015. a.

......

Kaitstud hindele:

......

„ ..... ” mail 2015. a.

......

SISUKORD

Sissejuhatus...... 3

1. Uuritavad objektid ajaloolisel taustal...... 5 1.1. Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirik...... 6 1.2. Lihula Aleksander Nevski kirik...... 7 1.3. Väike-Lähtru Jumalaema Sündimise kirik...... 8

2. Uuritavate objektide kultuurilooline ja muinsuskaitseline väärtus...... 10 2.1. Kultuuriväärtuslikud detailid...... 10 3. Materjalikasutus ja tehniline seisukord...... 13 4. Ettepanekud konserveerimiseks...... 16

Kokkuvõte...... 17 Kasutatud kirjandus ja allikad...... 18 Fotode loetelu...... 19 Lisad...... 20

SISSEJUHATUS

Uurimustöö eesmärk on vaadelda maakivi kasutust arhitekt K. Nyman projekteeritud Läänemaa Apostlik Õigeusu kirikutes. Uurimisel on kolm varemetes kirikut: Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirik, Lihula Aleksander Nevski kirik ja Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kirik. Kõik kolm on olemuselt samas olukorras – sisselangenud katustega ja räämas. Eesmärgiks on uurida antud objekte ning töö tulemusena kujundada hinnang nende kirikute unikaalsuse ja muinsuskaitselise väärtuse või selle puudumise üle. Samuti proovin leida nii arhitektuurseid, materjali kasutuslikke, kui ka ehitustehnilisi paralleele ja erinevusi.

Töö sisaldab ka arutelu varemete positsiooni üle Eesti maastikupildis, ning ka konserveerimise problemaatika üle, mis sarnases seisus hoonetega kaasneb.

Töö teemavalik on seotud ka minu magistritööga, milles uurin Muhu saare maakiviehituse traditsiooni ja meisterkonda 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi algupoolel. Muhu meistrid tegid ulgutööd ka väljaspool kodusaart nii Saaremaal, kui Läänemaal. Konkreetselt nende kolme objekti puhul on alust arvata, et Muhu müürsepad on seotud vaid Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirikuga. Välitööde käigus uuritakse objekti, leidmaks tunnuseid, mida saaks muhulastega seostada. Võrdleval analüüsil proovib töö hinnata, kas on põhjust seostada muhulaste osalust ka Lihula Aleksander Nevski kiriku või Väike-Lähtru Jumalaema kiriku ehitusel. Täiendkoolituse lõputööd võib lugeda minu magistritöö sateliituuringuks.

Eesti kirikute varemete hulgas on Apostlik-Õigeusu Kiriku hooned rohkearvuliselt esindatud. Kuigi kõikide Eesti kiriku varemete kohta puudub hetkel veel täielik inventariseering, võib üsna kindlalt arvata, et Apostlik-Õigeusu kirikuhoonete varemete hulk on suurim konfessioonide seas. Millist rolli mängivad üldse varemed Eesti maastikul.

Metoodiliselt baseerub selle töö tegemine kirjalike ja muude allikate läbitöötamisel ning välitöödel objektidel kohapeal.

Asendiplaanid:

Uue-Virtsu Lihula Väike- Lähtru

1. UURITAVAD OBJEKTID AJALOOLISEL TAUSTAL

Esimesed kirjalikud allikad õigeusu jõudmisest Eesti aladele ulatuvad tagasi 11. sajandisse. 1558. a. kuulutas suurvürst Ivan III, et Vana-Liivimaa õigeusulised alluvad Konstantinoopoli Patriarhaadile. 1589. a. väljakuulutatud Oikumeenilise Patriarhaadi tomosega anti Vene Õigeusu Kirikule patriarhaadi staatuse ja jäeti Vana-Liivimaa ja Eestimaa selle patriarhaadi piiridest välja. Alates 18. sajandist kuni 1923. aastani kuulus Õigeusu Kirik Eestis Vene Õigeusu Kiriku koosseisu, kuivõrd Eesti alad olid Põhjasõja käigus (Uusikaupunki rahu 1721. a.) liidetud Vene Tsaaririigiga. Oikumeenilise Patriarhaadiga aga Vene Õigeusu Kirik oma jurisdiktsiooni laiendamist ei kooskõlastanud. 1880-ndatel aastatel oli järgmine siirdumislaine, peamiselt Läänemaal. Venestusajal ehitati mitmeid uusi kirikuid ja õigeusklikele anti mõningaid soodustusi. Õigeusku kavatseti kasutada venestamise vahendina, kuid õnneks säilisid eestikeelsed jumalateenistused ja väljaanded. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik1 (edaspidi EAÕK) on tunnistatud autonoomseks Oikumeenilise Patriarhaadi koosseisus 7. juulil 1923. Iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel 1918. a. lubas Moskva patriarh Tihhon 1920. a. anda Õigeusu Kirikule Eestis omavalitsuse. Sel ajal aga katkes oktoobrirevolutsioonijärgsel Venemaal aset leidnud poliitilistest ja kiriklikest korratustest tingituna Moskva Patriarhaadi side Õigeusu Kirikuga Eestis. Kiriklikku eraldusse jäänult pöördusid Eesti õigeusklikud olukorra lahendamiseks arusaadavalt Oikumeenilise Patriarhaadi poole, paludes vaimulikku juhatust ja kaitset. Oikumeeniline Patriarhaat tuli Eesti Kiriku palvele vastu – nagu ka teiste sel ajal sarnaselt Moskva Patriarhaadist eraldusse jäänud kohalike Õigeusu Kirikute puhul – ja otsustas anda Õigeusu Kirikule Eestis autonoomilise staatuse. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt Teises maailmasõjas lõpetas Moskva Patriarhaat ebaseaduslikult ja ebakanooniliselt EAÕK tegevuse ja moodustas selle kogudustest 9. märtsil 1945 Tallinna piiskopkonna enda alluvuses. EAÕK kõrgestipühitsetud metropoliit Aleksander (Paulus) oli 1944. a. sunnitud Eestist lahkuma ning jääma pagulusse Lääne-Euroopas, viies sinna üle EAÕK juhtimise ja jätkates seal üle maailma laiali pillatud eesti õigeusklike pagulaste eest hoolitsemist, tagades seeläbi EAÕK katkematu kanoonilise ja juriidilise järjepidevuse Oikumeenilise Patriarhaadi koosseisus kuni tänaseni. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel 1991. a. otsustas Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinod tulla vastu enamuse Eesti Õigeusu koguduste soovile ja Eesti Vabariigi valitsuse palvele, taasaktiveeris 1996. a. veebruaris Eesti Kiriku 1923. a. autonoomia tomose kehtivuse ning määras EAÕK metropoliidi locum tenens’iks Karjala ja kogu Soome peapiiskop Johannese (Rinne). 21. märtsil 1999 introniseeriti ja asus EAÕK-d juhtima Tallinna ja kogu Eesti kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanus (Charalambides). 2009. a. pühitseti ametisse kahe teise piiskopkonna piiskopid, nagu patriarhlik ja sinodaalne tomos ette näeb – Tartu piiskop Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander (Hopjorski). EAÕK kõrgeim kiriklik organ on Püha Sinod, millesse kuuluvad esimehena EAÕK metropoliit ja liikmetena kõik EAÕK tegevpiiskopid oma ametiaja vältel. Kanooniliselt on EAÕK korraldatud kolme piiskopkonnana – Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Pärnu ja Saare piiskopkond.

1 http://www.eoc.ee/eesti-apostlik-oigeusu-kirik/ 02.05.15

1.1 Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirik

1 2

Foto nr. 1. Vaade Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirikule edelast.(EVM N 34356)

Foto nr. 2. Vaade Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirikule edelast.

Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kiriku ehitamist alustati 1888 ja selle tingis 1884. aastal asutatud 878 liikmelise koguduse tungiv vajadus oma pühakoja järele. Ehitusprotsess kestis vaid ühe aasta ning 27. oktoobril 1889 kirikuhoone ka sisse pühitseti. Arhitekt K. Nymani projekteeritud historitsistliku ning rohke graniit- ja paekividekooriga kiriku ehitajateks olid meistrid Muhu2 saarelt ja Kõmsi kohalikud mehed (Uue-Virtsu tähistab koguse nime, Kõmsi on aga koha nimi, kus kirik asub). Kiriku juurde kuulus ka veel preestrimaja ja koolimaja (tegutses kuni 1917 aastani).

Tänaseni säilinud kellatorn kiivri ja ristiga on rekonstruktsioon peale 1941.a. septembri sõjategevusega kaasnenud mürsutabamust ja endise kellatorni hävimist.

Kirikuhoone lagunemine algas 1970-ndatetel.../ 1970.aastatel sai kirikuhoone tugevasti kannatada kaabel-sideliini paigaldamise käigus, mis kulges marsruudil Haapsalu-Laiküla- Virtsu –Muhu, kiriku vahetus läheduses. Lõhkamistööde tulemusena tekkisid katusele praod, kukkusid alla kolm nurgatorni, purunesid aknaklaasid ja mõned raamid. Selle tulemusena sai ilmastik teha oma hävitustööd ja kirik suleti 1977. Ametlikuks ettekäändeks oli koguduse võimetus teha kapitaalremonti, mistõttu see kuulutati varisemisohtlikuks ja pühakoja uks suleti3 /...1977 evakueeritakse kirikuhoone halveneva seisukorra valguses kirikuvarad, mis deponeeritakse ENSV Riiklikule Kunstimuuseumile4. Kunstivarade suurus koosneb 45 ühikust sisaldades ikonostaasi, teenistusega seotud rõivaid ja linasid ning Piibel ja Evangeelium. 2002 aastal varises ka tambuuri risttalastik5.

2 www.maria-magdaleena.net/.../Uue-Virtsu-kogudus 02.05.15 3 Samas 4 ENSV Kultuuriministri käskkiri. 83.12.28.Nr 449 5Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kiriku varemete inventeerimine. J. Kilumets 12.11.04

1978.a. töö lõpetanud koguduseelu asuti Hermi Vaini eestvõtmisel taastama aastal1992, asutajaliikmeid oli 25. Kirikuhoone puudumisel toimusid jumalateenistused algul Kõmsi kultuurimajas, hiljem traditsioonidele vastava sisustusega kogudusemajas (vana koolimaja). Samas hoones töötab nüüd EAÕK küünlavabrik, mis varustab kogudusi mesilasvahast küünaldega. Nõukogude perioodil asus Uue-Virtsu kirikus kolhoosi mesinike ladu. Alates 30.septembrist 2007 toimuvad jumalateenistused ja koguduse üritused puust kogudusemajas (vanas preestrimajas), kuhu on pühitsetud Kristuse Sündimise kabel.

Kogudus on talgutööna asunud järk-järgult korrastama praeguseks lagunenud kirikut ja selle ümbrust. Väljavedamist ootab kiriku sisselangenud lae- ja katusematerjal.Vahendeid heakorrastuseks on saadud annetustena ja PRIA Leader programmist.

1.2 Lihula Aleksander Nevski kirik

Foto nr. 3. Vaade Lihula Aleksander Nevski kirikule loodest. Repro vanast fotost ca.1890. (ERA.T-76.1.11989)

Foto nr. 4. Vaade Lihula Aleksander Nevski kirikule edelast 2015

1883. aastast, mil kirikuvahetusliikumine Lihulas6 alguse sai, formeerus ka õigeusu kogudus. Ning tekkis paratamatult vajadus pühakoja järele. Tänaseks varemetes traditsioonilise kolmeosalise kavatisega kirikuhoone arhitekt on K. Nyman. Ehitus võttis aega ühe aasta (1888-1889), kirik pühitseti oktoobris 1889 ning tegutses kuni 1960. aastani. Edasisteks tähisteks kiriku loos on 1987. aasta, mil eemaldati juba väga viltu vajunud torn. 1989 aasta tõi endaga kaasa juba väga lennukat ja alternatiivset mõtlemist, plaanides kirikuhoone kohandada

6 http://www.eoc.ee/kogudus/paadremaa-puha-kolmainu-kogudus/ 02.05.15

7 kohalikuks kinoks. Ettevõtmise kohta on koostatud eritingimused7, milles Agrotööstuspanga Haapsalu osakond teatab soovist kirik kinoks ümber ehitada. RUPI „Eesti Ehitusmälestiste“ seisukoht oli, et juhul kui eksisteerib Lihula õigeusu kogudus, tuleb kirik neile tagastada – restaureeritult. Ei juhtunud aga kumbagi, seega kas Lihula õigeusu koguduse eksistentsi ei suudetud tõestada, või oli probleem milleski muus - selle kohta puuduvad andmed.

Lisaks graniit- ja tellisdekoorile ilmestasid kiriku algset väljanägemist veel kõrge läänetorn ja viie kupliline nelitis. Praegu pole neid enam maastikul jälgida võimalik.

1.3 Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kirik

1 66

Foto nr. 5. Väike-Lähtru aõk, vaade edelast. Repro vanast fotost ca. 1890. (ERA.T-76.1.12137)

Foto nr. 6. Vaade Väike-Lähtru aõk edelast 2015

Väike-Lähtru8 kogudus moodustati 14.veebruaril1884.a. Alguses seati kirik sisse Panga talus, kus avati ka kihelkonnakool. Kiriku ehitust alustati kasvava koguduse vajadusi arvestades. Nurgakivi pühitseti 06. veebruaril 1887.a. ja kirik pühitseti 24.oktoobril 1889.a. Jumalasünnitaja Sündimise auks Riia piiskop Arseni poolt.

Kui eelnevad kaks selles töös käsitletud kirikut oli projekteeritud ainult K. Nymani pool, siis Väike-Lähtru juures oli tegev ka arhitekt E. Bernhardt.

Hoone on traditsiooniline kolmeosaline, ladinaristi kujulise põhiplaaniga. Kaheksakülgse läänetorni kiiver on hävinud, paekivist kellatorn ise peab veel vastu. Nelitise tsentraal sibulkuppel vene õigeusu ristiga on oma koha peal, kuid tänaseks on kupli kuju veel vaid aimatav. Nelitise nurgatornid, mis oma vormilt ja mahult on küllaltki tagasihoidlikud, on hävinud. Nelitise katusekonstruktsioonid pole veel täielikult sisse kukkunud. Interjööris on vaadeldav veel algset siseviimistlust.

7 Lihula Ap. Õigeusu kiriku kinoks kohandamise eritingimused. ERA.T-76.1.12796 8 http://www.maria-magdaleena.net/vaikelahtru/ajalugu 02.05.15

Koguduse tegutsemine lõppes aastal 1974. Kirik on 1998. aastal tunnistatud kultuuriministri määrusega kultuurimälestiseks9, kuid on seisnud senini aastaid tühjalt, katkise katusega ning on seetõttu hävimas. Täna ei ole võimalik Muinsuskaitseameti mälestiste registrist objekti leida.

Kirikus oli ka neli tornikella, millest üks asub praegu Läänemaa Muuseumis. Ülejäänud kolm kella on viimastel aastakümnetel rippunud Estonia teatri laval. Neist kõige suurem tornikell on ühtlasi ka kõige vanem ja kunstiväärtuslikum ja on valatud 1768. aastal. Teised kaks kella pärinevad aastast 1890. 2007.a.veebruaris tagastas Estonia Teater kellad EAÕKle. Koguduse õigusjärglasena paigutas EAÕK kolm tornikella oma Ahtri tänavas asuvasse Tallinna Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna peakirikusse.

9 http://www.maria-magdaleena.net/vaikelahtru/ajalugu 02.05.15

2. UURITAVATE OBJEKTIDE KULTUURILOOLINE JA MUINSUSKAITSELINE VÄÄRTUS

Uuritavate objektid on tähelepanuväärsed materjalivaliku – looduskivi kasutus kombineerituna tellisega. Väärtuslikkus seineb nende kolme kiriku detailiarsenalis. Samuti on nad väärtuslikud lokaalajalooliselt, kultuurimaastikulises ja ehitusajaloolises plaanis. Tüüpprojektidena ei oma objektid eraldiseisvatena üleriigilises mastaabis erilist rariteetsust. Oluline on siinkohal vaadelda antud teemat laiemalt – nii kultuurilooliselt, kui ka objektide põhiselt. Käesoleva töö ei anna kindlasti täielikku pilti õigeusu kirikute varemetest. Kuid kolme objekti näite varal saab teatud võrdluse luua. Näiteks ehitusmaterjali kasutuse või arhitektuursete vormide analüüsimisel.

2.1 Kultuuriväärtuslikud detailid

Uue-Virtsu Kristuse Lihula Aleksander Väike-Lähtru Sündimise kirik Nevski kirik Jumalaema sündimise kirik EKSTERJÖÖRI Lõhestatud graniidist Lõhestatud graniidist Lõhestatud graniidist DEKOOR fassaadiväljad. Tahutud fassadiväljad. Põletatud fassadiväljad. Lubjakivist lubjakiviplokkidest savitellistest liseenid, liseenid, nurgakvaadrid, liseenid, nurgakvaadrid ja nurgakvaadrid ja akende akende piirded ja kellatorn. akende piirded. piirded.

PORTAALI- Massiivsetest Graniidist tahutud Graniidist tahutud TREPID graniitplokkidest trepp, astmetega. astmetega. monoliitsete tahutud astmetega.

UKSED Kolme tahvliga Kahepoolsed topelt tahvel Kahepoolsed (W-portaalil) kahepoolsed uksed (W- uksed, ümarkaarsete tahveluksed, ümarkaarse küljel). framuugidega (säilinud W, framuugiga. Väljast S ja N küljel). plekiga.

AKNAD Kirikusaali, nelitise ja Kirikusaali, nelitise ja Kirikusaali ja apsiidil apsiidi 4 ruuduga aknad, apsiidi aknad 3 ruuduga, kolme ruuduga ja ümarkaarse valgmikuga. ümarkaarse valgmikuga. ümarkaarse valgmikuga. Metall nurgikutega. Nelitise kolmikaknad suuremate mõõtmetega.

TAMBUURI- Pole säilinud Pole säilinud Puitkarkassil plekiga TORN ülelöödud. Säilinud õigeusu rist.

NELITISE Põletatud savitellistest. Pole säilinud Puitkarkassil, tõenäoliselt NURGATORNI plekiga üle löödud. Hävinenud, aimatavad. D

KELLATORNI Puidust keerdtrepp Pole säilinud Puidust trepp TREPID

AHJUD Puuduvad Ahi eeskojas Ahi nelitises

3. MATERJALIKASUTUS JA TEHNILINE SEISUKORD

Selle uurimustöö põhiliseks meetodiks oli inventariseerimine. Objektide vaatlemisel maastikul ja ka muude materjalide läbi töötamisel on tekitatud kolme objekti võrdlev analüüs. Varemetes hooned on oma olemuselt uurijasõbralikud. Nad võimaldavad vaadelda korraga mitmeid kihistusi, kuid ka näiteks konstruktsioone, mis oma loomulikus olekus ei olekski üldse nähtaval. Käesolevas töös uuritava kolme objekti seisund on suures plaanis samasugune. Katused on sisselangenud, hoone avad lahtised. Lihula Aleksander Nevski kirikus ja Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirikus on lagunemisprotsess jõudnud kaugemale kui Väike Lähtrus. Nii Uue- Virtsu kui Lihula puhul puudub kirikusaali lagi ja nelitise katus, säilinud on mingil määral apsiidi katust. Väike-Lähtrus on lisaks apsiidi katusele säilinud ka nelitise katus, küll suurte kahjustustega. Järgnevalt analüüsin nende objektide materjalikasutust ja tehnilist seisukorda eraldi.

Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirik

Uue-Virtsu kiriku seinad on põhiosas ehitatud põletatud savitellistest, fassaadi dekoreeriv maakivi ei ole kandev, vaid lõhestatud graniitkivid täidavad ainult katvat rolli. Sokkel on suurtest maakividest müüritis. Ümarkaarsed aknasillused, liseenid, friis ja nurgakvaadrid on ehitatud tahutud dolomiidiplokkidest. Karniisi konsoolikivid on põletatud savist tellised. Samuti on põletatud savitellistest tambuuri nurgatornid.

Interjööris on mõningates kohtades säilinud siseviimistluse fragmente. Kirik on olnud krohvitud lubikrohviga. Üksikutes kohtades on märgata, et seinad on mingil perioodil olnud sinist värvi. Interjööris on tänu krohvi puudumisele võimalik vaadelda tellistest laotud seinasid, kui ka tellistest võidukaart. Kirikusaali põhjaseina läänepoolse akna vasakul põsel on näha tellisladu, kus on vaadeldav õhuvahe ja kasutatud kärgtelliseid (foto nr. 8).

Hoone seisukord on varemetes, katustamata, avad lahti.

7 8

Foto nr. 7. Vaade Uue - Virtsu Kristuse Sündimise kiriku nelitisele lõunast.

Foto nr. 8 Vaade Uue - Virtsu Kristuse Sündimise kirikusaali põhjaküljel olevale lääne - akna põsele.

Lihula Aleksander Nevski kirik

Ka Lihula Aleksander Nevski kiriku puhul nägi projekt ette maakivi kasutamist fassadil dekoorielemendinda. Erinevalt Uue-Virtsu kirikust on siin ümarkaarsed aknasillused, liseenid, friis, nurgakvaadrid laotud põletatud savitellistest. Samuti on tellistest karniisi konsoolikivid. Sokkel on ehitatud suurtest maakividest, ning on kõrgem kui Uue – Virtsus, kuid oma struktuurilt sama. Nelitise lõunaküljel asuva portaali graniitsokkel sammaste baasidena on tahutud kividest.

Interjööris on lubikrohv seintelt suures osas maha kukkunud. Viimistluse järgi on põhjust oletada, et kirik oli heledates toonides (valge). Krohvi puudumisel on näha, et siingi on kiriku seinad põhiosas laotud tellistest, samuti kellatorn ja võidukaar. Tambuuriosa ladumisel on kasutatud jällegi maakivi.

Hoone seisukord on varemetes, katustamata, avad lahti.

9 10 Foto nr. 9. Vaade Lihula Aleksander Nevski kirikule kagust. Foto nr. 10. Vaade Lihula Aleksander Nevski kiriku interjöörile, suunatuna apsiidile.

Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kirik Kiriku seinad on ehitatud põletatud tellistest. Fassaade katab lõhestatud graniit. Sokkel on madal laotud maakivist. Aknasillused, liseenid, nurgakvaadrid, karniis, nelitise friis ja kellatorn on laotud lubjakivist. Kellatorni aknasillustel ja tornikiivri karniisil on kasutatud väikeses koguses kollast tellist.

Hoonel on säilinud, kuigi kadudega, nelitisekatus ja apsiidi katus. Mistõttu on apsiidi ja nelitise interjööris säilinud siseviimistlust. Kirik on olnud krohvitud heledates toonides. Nelitises on võimalik kolmikakna all täheldada sinist maalitud triipu, alumine seina pind on samuti sinistes toonides.

Hoone seisukord on varemetes, katustamata, avad lahti.

11 12

Foto nr. 11. Vaade Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kirikule edelast.

Foto nr. 12. Vaade Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kiriku nelitise kolmikaknale.

4. ETTEPANEKUD KONSERVEERIMISEKS

On selge, et selles töös analüüsitud kirikud ei oma sihtotstarbelist funktsiooni. Kirikuhoonete mahud ja probleemid on selgelt suuremad kui võimalused. Koguduse liikmete arvu vähesuse tõttu ei oma need kirikud perspektiivi taas kogudusekirikuna kasutuselevõtmiseks. Rekonstrueerimine oleks tõenäoliselt võimalik, kuid väga ebapraktiline ja ebatõenäline. Küsimus ei ole ka ainult rahalistes vahendites, võib ju taastada ükskõik millise hoone, kuid kui sellel pole funktsiooni on katkenud ajalooline järjepidevus. Kui puudub kogudus, puudub ka vajadus hoone järele. Küsimuseks jääb vaid, mis oleks head ettepanekud selliste hoonete rehabiliteerimiseks. Üheks varjandiks on üldse mitte restaureerivalt sekkuda. Tegeleda pigem varemete ümbruse heakorraga, ning lasta neil varemetel väärikatena paista. Kultuuriväärtuslik maastikupilt sisaldabki varemeid. Milline oleks Eestile optimaalne arv varemetes kirikuhooneid? Kas see peaks olema kvantitatiivselt reguleeritud? Varemete puhul on õigustatud rääkida pigem konserveerimisest ja heakorra tagamisest. Samal ajal kui mahukamate restaureerimise ja rekonstrueerimise ettepanekute tegemine sellistele hoonetele kuulub paratamatult pigem fantaasia valdkonda.

KOKKUVÕTE

On selge, tüüpprojektide alusel ehitatud Apostlik Õigeusu kirikuhoonete pärandiväärtuslikkuses teeb omasid korrektuure fakt, et tegemist ei ole väga rariteetse hoonete liigiga. Õigeusu kirikuid ehitati 19. sajandil rohkearvuliselt, mistõttu on suur ka nende kirikute arv, mis on nüüdseks varemetes. Kultuuriväärtuslikkuse osas hinnangut anda ei saaks vaadeldes objekte eraldiseisvatena. Need varemed koos oma detailirohkuse ja dekooriga annavad selle väärtuslikkuse kõik kokku. Õigeusu kirikute massiline ehitamine ja hilisem varemetesse langemine lisab veel ajaloolise väärtuse nähtusena kui sellisena.

Minu eesmärgist leida seosed antud objektide ja muhu müürseppade vahel on ainult oletuslikud. Kuna uuritud ehitiste puhul on tegemist tüüpprojektidega ilmneb konstruktsioone uurides sarnasusi igal sammul. Võrreldes näiteks Uue-Virtsu ja Lihula kirikut on mahud detailikasutus ja dekoor sisuliselt sama, ning ainult selle põhjal palju midagi väita ei saa. Ei saa ka ümber lükata.

KASUTATUD KIRJANDUS JA ALLIKAD

Arhiiv:

Lihula Ap. Õigeusu kiriku kinoks kohandamise eritingimused. ERA.T-76.1.12796

Apostliku õigeusu kirikute arhitektuuriajalooline inventarireesimine. Haapsalu rajooni ap.õigeusu kirikud. Köide III. ERA.T-76.1.11989

Apostliku õigeusu kirikute arhitektuuriajalooline inventariseerimine. Haapsalu rajooni ap.õigeusu kirikud köide IV. ERA.T-76.1.12137

Internet: http://www.eoc.ee/eesti-apostlik-oigeusu-kirik/ 02.05.15 http://www.maria-magdaleena.net/.../Uue-Virtsu-kogudus 02.05.15 http://www.eoc.ee/kogudus/paadremaa-puha-kolmainu-kogudus/ 02.05.15 http://www.maria-magdaleena.net/vaikelahtru/ajalugu 02.05.15

Muud allikad:

Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kiriku varemete inventeerimine. J. Kilumets 12.11.04

ENSV Kultuuriministri käskkiri. 83.12.28.Nr 449

FOTODE LOETELU

1. Vaade Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirikule edelast.(EVM N 34356) 2. Vaade Uue-Virtsu Kristuse Sündimise kirikule edelast. 3. Vaade Lihula Aleksander Nevski kirikule loodest. Repro vanast fotost ca.1890. (ERA.T-76.1.11989) 4. Vaade Lihula Aleksander Nevski kirikule edelast 2015. 5. Väike-Lähtru aõk, vaade edelast. Repro vanast fotost ca. 1890. (ERA.T-76.1.12137) 6. Vaade Väike-Lähtru aõk edelast 2015. 7. Vaade Uue - Virtsu Kristuse Sündimise kiriku nelitisele lõunast. 8. Vaade Uue - Virtsu Kristuse Sündimise kirikusaali põhjaküljel olevale lääne - akna põsele. 9. Vaade Lihula Aleksander Nevski kirikule kagust. 10. Vaade Lihula Aleksander Nevski kiriku interjöörile, suunatuna apsiidile. 11. Vaade Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kirikule edelast. 12. Vaade Väike-Lähtru Jumalaema sündimise kiriku nelitise kolmikaknale.

LISAD

Kõmsi kirik suures katsumuses

Hermi Vaini mälestused10

Oli 1970.aastate suvi.

Tol aastal ehitasid nõukogude sõjaväelased kaabel-sideliini marsruudil Haapsalu-Laiküla- Virtsu -Muhu. Töö kestis muidugi pikemat aega. Mäletan, et oli vist eelmise aasta sügis. Sõitsin oktoobripühade ajal Hiiumaalt koju. Siis oli kaablitrassi rajamine Martna valla piires Oonga lähistel.

Kuid tolle 19780.aasta suveks oli tööjärg jõudnud Kõmsile. Mäletan, et augusti keskel olid ilusad päikesepaistelised ilmad. Ja ma olin puhkuse ajal kodus. Trassi valmistamine oli Kause külatee otsa kohal – Pihelga teeäärse põllu kohal. Päeva jooksul kostus maanteelt mitu võimsat kärgatust. Lõhati paekivisse süvendit. Vahepeal sõdurid käsitsi ja labidatega viskasid mulla ja paekivi tükid süvendist välja. Mõne meetri kaugusele puurauku pandi uus lõhkelaeng ja siis järgnes uus plahvatus. Plahvatuse ajaks suleti liiklus nii Hanila, kui ka Kõmsi pool. Samuti oli valvur Kause küla teel. Trassi laius oli üks suur samm ja sügavus 60-70 cm.

Töö jätkus edaspidi Kõmsi poole. Kui ma sügisesel koolivaheajal novembri algul kodus viibisin, siis oli trass juba Kõmsilt läbi läinud. Kõmsi kiriku juures ja samuti Schröderi maja ees (tol ajal oli selles majas Kõmsi kauplus) paekivist aluspõhi paljandus. Kohati oli sellel vaid mõne sentimeetri paksune mullakate.

Kirikuaia väravate vahelt tuli trass kirikuaeda. Siis purunesid ka kirikuaia paekivist laotud väravapostid. Altariruumi kohal on trass kiriku seinast vaid 6-7 sammu kaugusel. Igaüks võib ette kujutada kuidas võimsad lõhkelaengud mõjusid kiriku akendele, plekkkatusele ja eriti nurgatornidele hoone keskosas. Plahvatusest tekkinud õhklaine oma löögiga purustas teepoolses ääres aknaklaase ja raame. Kaks või kolm nurgatorni langesid alla. Eks suur torn katuse harjal sai ka kannatada, kuid ta jäi aastateks veel püsti. Kuid katusepleki valtsid said paljudes kohtades lahti põrutatud või siis naelad kerkisid laudisest üles. Samuti pleki valtsitud serv kivimüüride küljest eemaldus või tuli hoopis lahti. Pleki serv oli madalalt vastu müüri – ca 1,5 cm. Müüri ja pleki vahelt pääses edaspidi vihmavesi vahele. See hakkas mädandama katuse laudist, sarikaid ja laetalade otsi. Niiskus ja vesi jõudis paarikümne aastaga teha oma hävitava töö.

Miks kiriku katus jäi parandamata

10 www.maria-magdaleena.net/.../Uue-Virtsu-kogudus 02.05.15

See mõte liikus kellegi peas seitsmekümnendatel aastatel. Täpset aega ma ei mäleta. Lugu oli järgmine.

Kause külas on Võru talu. Selles peres kasvas üles kaks tütart – Alice ja Amanda. Mõlemad elasid juba varasemast ajast Pärnus. Amanda Kukk töötas kaubanduse alal (ühes sööklas). Alice Murumets aga töötas ühes puidutööstuses „Vikerkaar“ pearaamatupidajana. Oma sünnikodu Võru talu külastasid nad sageli, eriti suvel.

See pidi olema aeg, mil Kõmsi kiriku katus oli juba tublisti kannatada saanud. Plekid olid valtsidest lahti, katuse servad irvakil jne.

Ühel ajal tekkis Alicel mõte, et ta laseks kiriku katuse ära parandada. Organiseerimise tööd olid peaaegu kõik tehtud ja plaanid läbi mõeldud. Vabrikust „Vikerkaar“ oleks ta saanud vajaliku katusepleki, kinnitusvahendid ja isegi töömehed, kelle töö oleks saanu vabriku poolt tasustatud. Töömehed olid ka kohapeal katuse olukorraga käinud tutvumas. Vaja oleks veel läinud kolhoosi poolset abi. Kolhoosi esimees oli tol ajal Eduard Viipsi. Proua Murumets käis Viipsiga ka nõu pidamas. Kolhoosilt oleks palutud pikka redelit katusele ronimiseks ja võib- olla ka tellingu laudu. Kolhoosil ju oli saeveski olemas, kust oleks saanud pindu tellinguteks laenata. Katust oli ju võimalik järkude kaupa parandada – näiteks kuues järgus ja iga kord tellingud ümber paigutada. Töömeeste majutamine oleks toimunud Võru talus, mis seisis tühjana.

Kolhoosi esimees aga ei võtnud vedu, vaatamata mitmekordsele jutuajamisele temaga. Küllap ta soovis partei ees sellest tegevusest käed puhtana hoida. Pealegi see oli aeg, mil kolhoosid olid viletsusest üle saanud ja inimestele maksti korralikku palka. Ja maal peeti vägevaid pulmi. Pulmalauad olid söökides ja jookidest lookas.

Nii jooksis ühe hea inimese südamest tulev kavatsus ja organiseerimistöö liiva. Pealegi polnud Alice ei õigeusklik ega Kõmsi koguduse liige.

Nii jäigi kirik ühe inimese passiivsuse või hoolimatuse tõttu saatuse tuulevalda. Samas ka nõukogulikes tingimustes oleks saanud katuse korda teha, kuigi kohapealset abistavat kätt polnud.

Uue-Virtsu kirik suleti ametlikult 1977. Ametlikuks ettekäändeks oli koguduse võimetus teha kapitaalremonti, mistõttu see kuulutati varisemisohtlikuks ja suleti teenistusteks pühakoja uks. (A.Sõtsov)