EESTI KUNSTIAKADEEMIA Kunstikultuuri teaduskond Muinsuskaitse ja konserveerimise osakond Marju Raabe KIRIKUTEKSTIILID – KAITSETUD JA KAITSTUD : Luterliku kiriku tekstiilide riikliku kaitse alla võtmine alates Eesti Vabariigi esimesest muinsuskaitseseadusest tänase päevani Magistritöö Juhendaja: Anneli Randla PhD Tallinn 2017 Resümee Pealkiri: Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud : Luterliku kiriku tekstiilide riikliku kaitse alla võtmine alates Eesti Vabariigi esimesest muinsuskaitseseadusest tänase päevani Maht: 74 lk + lisad (Lisa 1: Kunstimälestistena riikliku kaitse all olevad kirikutekstiilid seisuga 1. mai 2017; Lisa 2: EELK kirikute nimekiri, mille tekstiilid on aastatel 2004–2016 inventeeritud). Illustratsioonid: 9 illustratsiooni Kasutatud allikad: Kokku 108 erinevat kasutatud allikat, mis jagunevad järgmiselt: arhiiviallikad (43), muuseumide dokumentatsioon (3), kirjandus (34), avaldamata käsikirjad (4), seadusandlikud dokumendid (14), suulised allikad (2), e-kirjavahetus (4), digitaalsed andmebaasid (4). Võtmesõnad: kirikutekstiilid, tukukotid, kunstimälestised, kunstimälestiste registreerimine, kirikutekstiilide inventeerimine, kunstimälestiseks tunnistamine. Lühitutvustus: Magistritöös käsitletakse Eesti luterliku kiriku tekstiilide kaitse alla võtmist alates esimese muinsuskaitseseaduse kehtestamisest 1925. aastal kuni tänase päevani. Töö eesmärk on analüüsida kirikutekstiilide kaitse alla võtmise protsessi ja anda suunad edasise töö planeerimiseks. Magistriuurimuse allikateks on arhiivimaterjalid, muuseumide dokumentatsioon museaalide kohta, kultuurimälestiste riiklik register ja muud digitaalsed andmebaasid, käsikirjad, kirjandus, seadusandlikud dokumendid, suuline info. Uurimuses selgub, et seni on kirikutekstiile riikliku kaitse alla võetud küllaltki juhuslikult. Tegemata on olnud vajalikud baasuuringud. Kirikutekstiilide inventeerimine algas alles 2004. aastal Muinsuskaitseameti initsiatiivil. Enne 2003. aastat ei olnud ka eesti kirikutekstiile käsitlevat kirjandust, millele toetuda. Kaitse alla on jäänud võtma väärtuslikke kirikutekstiile, millest osa on tänaseks hävinud. Seepärast peaks jätkuma kirikutekstiilide inventeerimine, et välja selgitada väärtuslikuimad tekstiilid ja need riikliku kaitse alla võtta. Kultuuriväärtusena 2 riikliku kaitse all olemine iseenesest ei taga mälestise säilimist. Oluline on, et lisaks kultuurimälestiseks tunnistamisele toimuks ka inimeste teadlikkuse tõstmine trükiste ja koolituste kaudu. 3 Sisukord Resümee......................................................................................................................................2 Sissejuhatus.................................................................................................................................5 1. Kirikutekstiilide registreerimine ja kaitse alla võtmine kuni aastani 1944.............................8 1.1. Muinsusnõukogu tegevus vallasmuinasvarade registreerimisel ja kaitse alla võtmisel..8 1.2. Registreeritud kirikutekstiilid ja nende edasine saatus..................................................15 1.3. Tartu Ülikooli usuteaduskonna ristiusu arheoloogia kabinet kiriklike mälestusmärkide registreerijana.......................................................................................................................19 1.4. Johan Naha tegevus kunstimälestiste inventeerimisel ja tema kirjeldatud kirikutekstiilid......................................................................................................................20 1.5. Ernst Ederberg kirikuvarade üleskirjutajana.................................................................32 2. Kirikutekstiilide registreerimine ja kaitse alla võtmine aastatel 1945–1993........................34 3. Kirikutekstiilide registreerimine ja riikliku kaitse alla võtmine 1993. aastast tänase päevani ...................................................................................................................................................46 3.1. Kirikutekstiilide kaitse alla võtmine 1993–1998...........................................................46 3.2. Kirikutekstiilide kaitse alla võtmine alates 1999. aastast..............................................48 4. Kultuurimälestiseks olemise lõpetamine/lõppemine............................................................57 Kokkuvõte.................................................................................................................................60 Allikad ja kirjandus...................................................................................................................62 Illustratsioonide nimekiri..........................................................................................................71 Summary...................................................................................................................................72 Lisad..........................................................................................................................................75 4 Sissejuhatus Kirikutekstiilid on olulised esemed jumalateenistusel ja kirikuhoones. Need on kasutusel jumalateenistustel ja talitustel ning ilmestavad kirikuruumi. Armulauatekstiile kasutatakse jumalateenistuse kõrgpunktis, altarikate (antependium) katab altarit – kirikuhoone kõige olulisemat elementi. Kirikutekstiilid on seotud ruumiga, kus neid kasutatakse ja koguduse ajalooga. Sageli on kirikutekstiile valmistanud ja kirikule kinkinud kohalikud mõisnikud või pastoripere naised. Kirikutekstiilid on ajaloolised mälestusmärgid teoloogilistest suundadest, kirikutekstiilikunstist, sidemetest muu maailmaga, kohalikust käsitöötraditsioonist. Kirikutekstiilid väärivad tähelepanu – uurimist ja mõtestatud ning hoolsat säilitamist. Magistritöö on piiritletud luterliku kiriku tekstiilidega. Teemat on võimalik hiljem edasi arendada võttes vaatluse alla õigeusu kirikutekstiilid. Käesolevast tööst võib edaspidi abi olla muude kunstimälestiste kaitse alla võtmise protsessi analüüsimisel ja vajadusel kunstimälestiste nimekirjade korrastamisel. Eesti muinsuskaitse ajaloost on viimastel aastatel kirjutatud mitmeid uurimusi. Enamasti keskenduvad need arheoloogia- või ehitismälestistele. Kunstimälestisi on käsitletud eeskätt nende konserveerimise ja restaureerimise seisukohalt. Riikliku kaitse all olevaid kunstimälestisi kui tervikut ja selle terviku kujunemist uuritud ei ole. Mälestiste nimekiri ei ole suletud üksus, vaid on olnud ajas muutuv vastavalt teadmiste kasvule ja väärtushinnangute muutumisele, valitsevatele ideoloogilistele tõekspidamistele, uute objektide ajas nö pealekasvule (nt 20. sajandi lõpu kunstiteosed) ning olemasolevate mälestiste hävimisele, mälestise tunnuste kaotamisele või museaaliks saamisele. Käesoleva uurimuse teema on Eesti luterlike kirikute kirikutekstiilide inventeerimine ja mälestistena riikliku kaitse alla võtmine. Eesti luterliku kiriku kirikutekstiilid on väike üksus kunstimälestiste hulgas. Kirikutekstiilide põhjal ei saa teha kogu kunstimälestisi hõlmavaid üldistusi. Õigupoolest peaks olema Eesti kunstimälestiste terviklik analüüs käesoleva töö aluseks. Käesoleva uurimuse eesmärk on anda aimu kaotustest, mis kaasnevad, kui õigel ajal valdkonnale tähelepanu ei pöörata, seda valdkonda süstemaatiliselt ei uurita ja ei jäädvustata. Teisalt on käesoleva töö eesmärk põhjendada tänast tööd kirikutekstiilide vallas ja anda suunad edasise töö planeerimiseks. 5 Varasemalt on mõnevõrra uuritud Eesti luterlike kirikute tekstiilide ajalugu. Selles töös vaadeldakse luterlikke kirikutekstiile muinsuskaitselisest vaatepunktist. Kirikutekstiilide alla on hõlmatud ka tukukotid, sest neil on sageli tekstiilist kotiosa. Enamikul juhtudel on nad kaunistatud paelte, tuttide ja/või tikandiga. Samuti on kirikutekstiilide hulka arvatud üks kaitse all olev tikitud seinapilt ja tikitud kattega piiblipult. Seniste kirikutekstiile käsitlevate uurimistööde ja aastatel 2004–2016 teostatud 61 luterliku kiriku tekstiilide inventeerimise alusel võib öelda, et kirikutekstiile on kaitse alla võetud küllaltki juhuslikult ja sellesse valdkonda süvenemata. Kirikutes on ajaloolisi tekstiilesemeid, mis väärivad kaitse alla võtmist, et need säiliksid ka tulevastele põlvedele. Selliseid leiud tekitavad küsimust, millisel viisil ja mille põhjal on esemete kaitse alla võtmisel otsuseid tehtud. Kirikutekstiilide kaitse alla võtmine peab toimuma põhjendatult. Magistritöö uurib kirikutekstiilide inventeerimist ja kaitse alla võtmist, et saada teada, kuidas on kujunenud läbi aja mälestistena kaitse alla võetud kirikutekstiilide tänane kogum ning kuidas võiks edaspidi toimuda kirikutekstiilide kaitse alla võtmine. Uurimistöö oluliseks allikmaterjaliks on käesoleva töö autori tehtud kirikutekstiilide inventeerimised. Kirikute külastustest ja tekstiilide ülevaatusest pärinevad ka autori teadmised ja hüpoteesid Eesti kirikutekstiilide vallas. Erialakirjandust kirikutekstiilide kohta on Eestis vähe ilmunud. Samuti ei ole üldkäsitlust esemete kunstimälestistena kaitse alla võtmise kohta. Küll aga annavad vajalikku taustainfot mitmesugused Eesti muinsuskaitse ajalugu ja kunstimälestiste konserveerimist käsitlevad uurimused (Ü. Puustak, R. Alatalu, K. Jõekalda, G. Nilp). Oluline roll infoallikana on kultuurimälestiste riiklikul registril ning materjalidel, mida hoitakse Muinsuskaitseameti kunstimälestiste arhiivis (toimikud, kartoteek jm). Väärtuslikku teavet andvateks allikateks on materjalid Eesti arhiivides – nimestikud, protokollid, eksperthinnangud, konserveerimisaruanded. Magistritöös on neli peatükki.