Viktor Niitsoo VASTUPANU 1955-1985 Viktor Niitsoo VASTUPANU 1955-1985 TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS Keeletoimetaja Katrin Raid Kaane kujundanud Peeter Paasmäe © Viktor Niitsoo, 1997 ISBN 9985-56-281- Tartu Ülikooli Kirjastus Tiigi 78, Tartu, EE-2400 Kaas: Postimehe reprokeskus/ Tõravere Trükikoda Trükk: OÜ Greif Köide: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda Tellimus nr. 336 Sisukord EESSÕNA 7 VASTUPANULIIKUMINE AASTAIL 1955-1962 13 Kotkad 20 Eesti Vabariigi Noorte Partisanide Põrandaalune Komitee 24 Kuperjanovlaste Salk 27 Noorte Kuperjanovlaste Salk 29 Eesti Noorte Malev 30 Vabad Eestlased 35 Roheline Kolmnurk 36 Ühinenud Eestimaa Pojad 38 Eesti Vabadusvõitlejate Liit 39 Keskstaap Eesti Vabadusrinde Olemasolu Eest 43 Eesti Rahvuslaste Liit 45 VASTUPANULIIKUMINE AASTAIL 1968-1975 55 Profašistlikud noorterühmitused 67 Üksik võitleja Sven Kreek 72 Demokraatlikud liikumised 75 VASTUPANULIIKUMINE AASTAIL 1977-1985 99 1980. aasta noorterahutusedja "Neljakümne kiri" 108 Kirik vastupanuliikumises 112 Vastupanuliikumine tuleb põranda alt välja 117 Helsingi-grupi loomise katse. Eesti—Läti—Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee 126 Ühemeheavaldustest kollektiivsete märgukirjadeni Poliitilised kohtuprotsessid 140 VIITED 158 KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS 173 LISAD 180 INDEKS 200 Eessõna Vahetult pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis algas eesti rahva vastupanu võõr­ võimule, mis kestis katkematult kuni Eesti iseseisvuse taastamise­ ni 1991. aasta augustis. Esialgu väljendus see passiivses vastu­ seisus Eestis läbiviidavate nõukogulike ümberkorralduste suhtes ning püüetes alal hoida rahvuslikke väärtusi. Aktiivne vastupanu vallandus niipea, kui selleks võimalus avanes. Saksamaa ja Nõu­ kogude Liidu vahelise sõjategevuse puhkemise järel kogunesid mehed metsadesse, haarasid relvad ning alustasid võitlust sakslas­ te eest taganevate Punaarmee üksuste ja hävituspataljonidega. Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aasta sügisel omandas vas­ tupanu uued vormid. Ühelt poolt esines aktiivset vastupanu, mis seisnes metsavendade relvastatud võitluses, noorte põrandaalus­ te vastupanuorganisatsioonide tegevuses, demokraatide ja avalike vastupanuliikujate pöördumistes maailma avalikkuse poole osuta­ maks Eesti Vabariigi okupeeritusele ja inimõiguste rikkumistele Eestis. Pidevalt tegutsesid mitmed väiksemad grupid, mille liik­ med valmistasid ning levitasid võimude poolt keelatud kirjandust ja lendlehti, heiskasid rahvuslippe, osalesid tänavameeleavaldus- tes jne. Aktiivses vastupanuliikumises osales siiski suhteliselt vä­ he inimesi. Samal ajal oli olemas kogu rahvast hõlmav passiivne vastupanu, mis väljendus vastuseisus okupatsioonivõimude katse­ tele hävitada eestlaste rahvuslik identiteet, eesti keele ja kultuuri kaitses ning valdava osa eestlaste hillitsetud protestis venestamise ja sovetiseerimise vastu. Samuti püüti oma isiklikku elu võimali­ kult iseseisvalt korraldada ning taotleti suhtelist sõltumatust kut­ setöös ja loomingus. Aktiivne vastupanu, tingituna välistest teguritest, omandas eri­ nevaid vorme alates metsavendade relvastatud võitlusest kuni suur­ te rahvahulkade okupatsioonivastaste meeleavaldusteni, nagu Hir­ vepargi kõnekoosolek, Balti kett, "Eestimaa laul" jms. Erinevalt 8 Eessõna passiivsest vastupanust, mis ühtlase lainena kulges katkematult Eesti okupeerimise hetkest kuni taasiseseisvumiseni, esines ak­ tiivses vastupanuliikumises tõusu- ja languseperioode. Eri ajajär­ kudel kasutusel olnud iseloomulikumate vastupanuvormide järgi võib aktiivse vastupanuliikumise tinglikult jagada viide perioodi: I — relvastatud vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioo­ nile, mis algas 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkedes võitlusega taganeva Punaarmee üksuste ja hävituspataljonide vastu ning jätkus aastail 1944-1953 metsa­ vendlusega; II — noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegut­ semine aastail 1944—1962, mis metsavendluse perioodil (1944- 1953) seisnes peamiselt metsavendade abistamises. 1955. aastast alates tegutsesid noorteorganisatsioonid täiesti iseseisvalt; III — demokraatlike liikumiste tegevus aastail 1968-1975; IV — avalik vastupanu aastail 1977-1985; V — üldrahvalik vabadusliikumine (laulev revolutsioon) aas­ tail 1987-1991. Käesolevas uurimuses on vaatluse alla võetud aktiivne vastu­ panuliikumine Eestis aastail 1955-1985. Vastupanuliikumise II pe­ rioodi on käsitletud alates 1955. aastast, mil seoses metsavendluse hääbumisega hakkasid põrandaalused noorteorganisatsioonid te­ gutsema iseseisvalt. Täies ulatuses on vaadeldud vastupanuliiku­ mise 1П ja IV perioodi. Vastupanuliikumise ajalugu on seni suhteliselt vähe uuritud. Põhjalikumalt on käsitletud vaid Teise maailmasõjaga seotud sünd­ musi. Esimese Nõukogude okupatsiooni kohta on 1943. aastal avaldatud kaheköiteline koguteos Eesti rahva kannatuste aasta (Tallinn, 1943). Teise maailmasõja sündmusi on käsitletud pagu­ luses väljaantud koguteoses Eesti riik ja rahvas II maailmasõ­ jas (1- ; Stokholm, 1954—1962). Metsavendade võitlustest kõne­ levad Mart Laari raamatud Metsavennad (Tallinn, 1993) ja Suu­ rim armastus (Stockholm, 1994). Laulva revolutsiooni aegsest va­ badusliikumisest ja Eesti taasiseseisvumisest on kirjutanud Bos­ toni ülikooli poliitiliste teaduste professor Walter С. Clemens Jr. (.Baltic Independence and Russian Empire, New York, 1991), Kris- tian Gernerja Stefan Hedlund (The Baltic States and the end of the Soviet Empire, London and New York, 1993), Rein Taagepera (Es­ tonia Returns to Independence, Boulder, San Francisco, Oxford, Eessõna 9 1993), Anatol Lieven (The Baltic Revolution, New Haven and London, 1993), samuti on seda perioodi käsitlenud Romualdas Misiunas ja Rein Taagepera raamatu The Baltic States: Years of Dependence 1940-1990 (London, 1993) ning Toivo U. Raun Ees­ ti ajalookäsitluse (Estonia and the Estonians, Stanford, Califor­ nia, 1991) uusväljaannetes. Viimasel ajal on ka Eesti autorite sulest ilmunud mitu teost, mis käsitlevad Eesti taasiseseisvumisega seotud sündmusi: aja­ loolase ja poliitiku Lauri Vahtre Vabanemine. Eesti 1987-1982 (Tallinn, 1996), viimase ülemnõukogu liikmetest koosneva 20. augusti klubi raamat Kaks otsustavat päeva Toompeal (Tal­ linn, 1996) ning Mart Laari, Sirje Endre ja Urmas Oti Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991 (Tallinn, 1996). Käesolevas töös vaadeldud perioodil aset leidnud vastupanu­ liikumine on aga vähem ajaloolaste tähelepanu pälvinud. Ees­ ti autoritest on lühiülevaate poliitilisest opositsioonist Nõukogu­ de Eestis koostanud Mare Kukk ("Poliitiline opositsioon Eestis Nõukogude perioodil." — Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised: Ühiskonnateadused, nr. 40/1991). Siinkirjutaja on vastupanulii­ kumise II, III ja IV perioodi käsitlevaid kirjutisi avaldanud ajakir­ jas Akadeemia ning kirjutanud vastupanuliikumisest Eestis aas­ tail 1955-1985 diplomitöö Tartu ülikoolis 1995. aastal. Samuti on seda teemat käsitlenud Mart Laar uurimuse Metsavennad inglis­ keelse variandi (War in the Woods, Washington, DC, 1992) epi­ loogis. Paraku leidub selles eksitavaid faktivigu, nagu Enn Tarto kuulumine noorteorganisatsiooni Sini-Must-Valge (tegelikult kuu­ lus Tarto Eesti Noorte Malevasse), Lisandusi mõtete ja uudiste va­ bale levikule Eestis väljaandmine mitme dissidentliku liikumise poolt jne. Laulva revolutsiooni eelsest vastupanuliikumisest on juttu ka ülalmainitud Vahtre ning Laari, Endre ja Oti raamatus, ent sealgi leidub ülemäära palju ebatäpsusi. Väliseesti uurijatest on kõnealust teemat käsitlenud rootsieest- lasest ajakirjanik ja publitsist Andres Küng (A Dream of Free­ dom: Four Decades of National Survival Versus Russian Imperi­ alism in Estonia, Latvia and Lithuania 1940-1980, Cardiff, New York, Stockholm, Sydney, Toronto, 1980), Romualdas Misiunas ja Rein Taagepera raamatus The Baltic States: Years of Depen­ dence 1940-1980, samuti on sellest juttu Toivo U. Rauna Ees­ ti ajaloo ülevaates Estonia and the Estonians. R. Taagepera on Tõnu Parmingu ja Elmar Järvesoo koostatud koguteoses A Case 10 Eessõna Study of a Soviet Republic: The Estonian SSR (Boulder, Colorado, 1978) käsitlenud rahvusluse, kollaboratsionismi ja uusvasakpool- suse küsimusi Eestis ("Nationalism, Collaborationism and New- Leftism"). Sirje Sinilinnu varjunime all on soome-eestlasest jurist ja publitsist Juhan Talve põgusalt vaadelnud ka rahvuslikku vas­ tupanuliikumist Eestis 1940-1980 okupatsioonivõimude rahvus­ poliitikat kirjeldavas teoses Mõningatest rahvuspoliitika aspek­ tidest: Visand nõukogude rahvuspoliitika kriitikaks Eestis 1940- 1983 (Stockholm, 1983). Mõnevõrra enam on kajastatud kahe nimekaima Eesti vaba­ dusvõitleja, Mart-Olav Nikluse ja märtrisurma läbi lahkunud Jüri Kuke saatust. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskes- kus (EVVA) on 1984. aastal Stockholmis välja andnud kogumiku pealkirjaga Mart Niklus \ J iiri Kukk: Kaks kes ei alistunud. Rein Taageperalt on kaks Jüri Kuke saatust käsitlevat raamatut: Soft­ ening without Liberation in the Soviet Union: The Case of Jüri Kukk (Irvine, California, 1984) ja The Death of Jüri Kukk: A Case Study in Erratic Repression (Irvine, California, 1981). Väliseestlaste koostatud uurimuste ühiseks puuduseks on liig­ ne toetumine ametlikele Nõukogude allikatele ja mitteametliku allikmaterjali (Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Ees­ tis) vähene usaldamine. Samuti kordub kõigi autorite töödes eks­ lik väide, nagu poleks pärast metsavendluse likvideerimist kuni demokraatlike liikumiste areenile ilmumiseni 1960. aastate lõpul Eestis aktiivset vastupanu esinenud. Välisautoritest on Eesti