ISSN 0207-6535 геогег-muusiko-kino EESTI KULTUURI- JA HARIDUSMINISTEERIUMI, EESTI HELILOOJATE LIIDU, EESTI KINOLIIDU, EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI Peategelane filmist "Kui mehed laulavad". H. Rospu foto Nukujuht M. Bamberg DETSEMBER XIV AASTAKÄIK PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narwa mnt 5 fax 44 47 87 postiaadress EE0090, postkast 3200 Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Neimar ja Margot Visnap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Saale Siitan ja Tiina Õun, tel 44 31 09 Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 44 54 68 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 44 54 68 Infotöötleja Viire Kareda, tel 44 47 87 Fotokorrespondent Harri Rospu, tel 44 47 87 hrkespeare I Mõõt KUJUNDUS: MAI EINER, tel 66 61 62 mõõdu vaslu" Lappeenranta Linnateatris, 1995 (kunstnik Kaarina Hieta). Kenzi .omas Kinno foto © "Teater. Muusika. Kino", 1995 A LA COHOUETE DU PÕLE «ЧЯ -~**0*h ,\ 1 -£ **'- - *"i.PS- - "Emavene", 1993. Režissöör Mark Soosaar. Steve Brown ja Marvin Oliver raiuvad välja paati punase seedri tüvest Seattle'is USA-s 1989. aastal. M. Soosaare foto Väsimatu rännumees Georges Melies 1912. aastal poolusele reisimas. F Imi "Pooluse val- lutamire" plakat. teorer-muusiko-kino /1995 SISUKORD TEATER Ingo Normet LÄHTUDES DIDEROT'ST Gerda Kordemets, MÕÕT MÕÕDU, SOOME EESTI VASTU (Lähtudes Jaanus Kulli I. Normeti lavastusest Soomes) Kadi Herkül MARIE EST MAIADE EHK AINULT KEEL TEEB INIMESE VABAKS JA AJALUGU ANNAB TALLE KUULUVUSE ("Näitleja ja tema roll". Maria Klenskaja ja Kersti Kreismann "Leekrüüpes") t Ivan Orav DRAAMATEATER PARADIISIS> PÕRGUS JA PUHASTUSTULES (Peokõne täielik tekst) J Margot Visnap PERSONA GRATA. JAANUS ROHUMAA MUUSIKA Kristel Pappel UNELMATE SAATUS: 75 AASTAT SALZBURGI FESTIVALI I 35 Ago Herkül III HELSINGI RAHVUSVAHELINE BALLETIKONKURSS 11.—22. JUUNI 1995 150 AASTAT SURMAST Avo Hirvesoo JOHANN FRIEDRICH BONNEVAL DE LA TROBE. PÕLVNEMISI. DAATUMEID. FAKTE KROONIKAT: "VOX EST FEST" VASTAB HEINO PARS Linnar Priimägi MIS MEIL "FARINELLIST" (Režissöör Gerard Corbiau mängufilmist "Farinelli") Aleksei Peterson VISUAALNE ESSEE EMAVENEST (Režissöör Mark Soosaare filmist "Emavene") KINO 100 KATHARINE HEPBURN JA CHARLES CHAPLIN. KÕIGI AEGADE PARIMAD FILMINÄITLEJAD II Lauri Kark AJALOO DRAMATURGIA П (Lumiere'id ja Milies jätkuvalt) TMK LAUREAADID 1995 AASTA SISUKORD 1995 Heino Pars 16. oktoobril 1995. aastal oma kodus Mustamäel. H. Rospu foto VASTAB HEINO PARS Novembris 1943 võeti sind Saksa sõjaväkke. Kui vana sa siis olid? Sain just kaheksateist. Kevadel lõpetasime Viljandi keskkooli eelviimase klassi, tunnistused anti kätte, sügisel tuli mooilisatsioon, mis pani meid püssi alla. Noore­ mad, 17-aastased poisid, võeti juba varem ära, need läksid lennuväe abiteenis- tusse. Kuhu teid viidi? Algul toodi Tallinna, siit läks sõit edasi Poolasse, Debica fe/de-laagrisse, nagu seda nimetati. Mis sulle lahkumisest meelde on jäänud? Ema ahastus. Mõistma hakkasin seda alles hiljem, tagantjärele. Millal te rindele jõudsite? Meid pandi relva-SS koosseisu. Kolme kuu pärast, 1944. aasta veebruaris olime Narva all. Esimesel rivistusel küsis pataljoni ülem Riipalu, kes meist saksa keelt kõneleb, mina seda natuke purssisin ja nii sai minust tema isiklik käskjalg. Sind võeti staapi? Jah, aga varsti loksusin jälle Tallinna poole tagasi, jäin paratüüfusse, pandi Maarjamäe kliinikusse, kus olin mitu kuud ravil. Õde käis seal mind vaatamas ja kuna temal oli juba siis kindel plaan Rootsi minna, otsustasime, et põgeneme koos, niipea kui ma naiglast vabanen. Õde sõitis koju, emaga jumalaga jätma, ent mind kirjutati sellal ootamatult haiglast välja, määrati ravijärgsele puhkusele. Mui oli küll üks Tallinna aadress taskus, aga õiget kontakti ma seal ei leidnud, "ketikoerad" lon­ kisid kah igal pool ringi, mõtlesin, et käin väeosas ära, teen puhkusepaberid korda, siis tulen tagasi, kuid rindel võttis mind vastu tõeline põrgu. Puhkusest polnud jut­ tugi, need olid tühistatud, Sinimägede lahingud seljataga. Kui me kolima hakkasi­ me, ütles sidepidaja: "Sõda on läbi..." Järgnes üksainus taganemine, kuni Tartu lähisteni välja. Seal langesin vangi. Kuidas see juhtus? Varahommikul sõitis pataljoni ülem minema, paar tundi hiljem tulid vene tan­ kid. Erilist paugutamist ei olnud, aga mina sain järsku pihta, kukkusin maha. Esi­ mene mees, kes kohale jõudis, küsis: "Uurõ jest?" Raputasin pead, see jooksis minema. Järgmine tegi sidepidaja minu kõrval kohe tümaks, minuga hakkas vigur- dama — surus täägiga maha, lasi tõusta, surus uuesti maha, lõbustas ennast, kuni staabi juurde jõudsid kaks soomustransportööri, siis lasi jalga. Ma jooksin kõvasti verd, sain esmaabi, algul komberdasin ise edasi, järgmisel päeval vajusin kokku. Tohter, kes mind läbi vaatas, ütles õtse välja — siin pole mingit lootust. Aga mind siiski opereeriti, see tõi kergendust, vähemalt esialgu. Mis edasi sai? Haavatud vangid veeti Pihkva alla kokku. Seal sattus mind hooldama sõjaväe­ hospidali õde, kes osutus Venemaa eestlaseks. Ma ei mäleta enam tema nime ega midagi, mäletan ainult, et tal oli üks käsi natuke vigane. Tema mind päästis. See oli kõige raskem aeg. Soe augustikuu, sidet ei olnud, seda hoiti kokku. Haavatud mä­ danesid ja ussitasid. Ta hakkas hospidalist sidet varastama, käis mind salaja sidu- mas. Rääkisin talle oma loo ära, aga tema lasi lahti jutu, et ma olen tsivilist, pole sõjaväes olnudki, juhuslikult haavata saanud, vangide hulka sattunud. Tema teadis, kuidas selle võimuga asju ajada, mul olid need koolitunnid veel läbi võtmata. Jäädi uskuma. Suhtumine muutus. Mind pandi haiglasse, räägiti uuest operatsioonist. Ootasin ikka lõikust, aga hospidalid vaheldusid, ühel heäl päeval oli see läinud, tei­ ne tuli asemele ja kõik jäi sinnapaika. Pihkvast viis välja üksainus tee? Jah, meie jaoks küll. Vangi langesin augustis. Novembris, kui maa oli külmanud ja sadas lund, jõudsime Borovitši, mis asus teisel pool Novgorodi, kuskil Valdai piir­ konnas. See oli vangilaager? Ümbruskonnas oli mitu laagrit. Haavatud pandi linnalähedasse kloostrisse. Jäin sinna ligemale pooleks aastaks. Selle aja jooksul kanti meie palatist välja vähemalt paarsada meest. Kui surnu ära viidi, anti "Achtung!", pärast seda jagati mahajääjate 3 vahel tema leib — surija viimastel päevadel ei söönud. Miskipärast olin mina alati nende hulgas, kes ühe tüki endale said, mind ei jäetud kunagi vahele... Kaheksa kuud olin ühtejärge maas. Ja huvitav on, et mida armetumaks sa muutud, seda enam hakkad elust kinni hoidma. Kui kaua sa laagris olid? Poolteist aastat. Enne vabanemist hakkasin naelavabrikandiks. Tükk okastraati võeti maha, tagusime selle sirgeks ja lõikasime naelapikkusteks juppideks, nendega löödi katusepilpaid kinni. Päeva norm oli katelokitäis naelu. Meisterlikkust nõudis toodangu ladumine knteloki sisse. Seda tuli teha nii,-et kuhi oleks peäl, konstrukt­ sioon võimalikult õhuline ja kõik see üleandmisel koos püsiks. Kunas te õega kohtusite? Kolmkümmend aastat hiljem. Seitsmekümnendate algul tuli ta meile esmakord­ selt Rootsist külla. Sa õppisid ülikoolis veterinaariat, töötasid Järva-Jaanis vetarstina. Mis sind stuudiosse tõi? Pärast laagrist vabanemist läksin ülikooli, ent võttis aega, enne kui ma selgusele jõudsin, et olen täiesti vale eriala valinud. Jätkasin õppimist, kuid peamiseks muu­ tus ülikooli näitering, see andis elule õige sisuja värvid. Meil oli tugev punt, isegi niisugused mehed nagu Karl Kalkun ja Aksel Orav esinesid siis veel ülikooli klubi sildi all. Tööd juhendas Udo Väljaots, temaga tekkis väga hea klapp. Kolmandal kursusel valiti mind näiteringi vanemaks, neljandal võeti maha. Hakati buršikom- beid otsima, see oli tollal moes. Üks komsomoliaktivist pandi asemele. Mis repertuaaris oli? Esimene tükk, milles ma kaasa tegin, oli Moliere'i "Ebahaige", mängisin Argani. Andsime "Vanemuises" mõned etendused. Grimm, kostüümid ja dekoratsioonid olid teatri poolt. Vastuvõtu üle ei saanud kurta. Saal tudengeid täis, omad poisid la­ val — muidugi! Järgmise lavastusega, Gow' ja d'Husseaud "Sügavate juurtega" käi­ sime Tallinnas, esinesime Draamateatris. Mui oli senaator Langdoni osa, teatris mängis seda Hugo Laur. Ta tuli meid vaatama, istus saalis teises reas. Küll oli sant enesetunne! Kuid avalikud esinemised oli vajalikud, see pani meid tigedalt toole... Kas teatrisse ei tõmmanud? Korra "Vanemuisest" niisugune ettepanek tuli, ma ei võtnud seda tõsiselt. Mulle tundus, et teatrisse on ikka siledama välimusega poisse vaja, kes sihukest konksu vaadata tahab. Aga Järva-Jaanis lõi vana viga jälle välja. Kohe vetjaoskonna vastas Perckoniwpilt aastast 1938. Esireas paremalt: Heino Pars, tema ema Liisa, isa Jaak, õde Elfriede ja vend Arnold. avati rahvamaja, hakkasin seal käima, lavastama. Tegime ära Aksjonovi "Helepuna­ se lillekese". Lavastuses oli kümme pilti, dekoratsioonide vahetamine võttis ilmatu aja, rahvas oli nii kannatlik, istus, ootas... Mitu aastat sa Järva-Jaanis olid? Kaks ja pool aastat pidasin vastu, siis otsustasin — ei, siit rebin ma ennast lahti, see pole minu amet! Länen filmiinstituuti, õpin režissööriks. Käisin Tallinnas maad kuulamas, suhtumine oli soodne, saatsin paberid ära. Sain vastuse, et olen tinglikult eksameile lubatud. Sõitsin Moskvasse, kuid mandaatkomisjonist kaugemale mind ei lastud. Mui oli saksaaegne keskkooli lõputunnistus, tuli välja, et see ei kehti. Neli aastat Tartu Ülikooli ei tähendanud neile ka mitte midagi. Öösel rongis mõtlesin, mis asja ma teen? Hommikul läksin õtse Balti jaamast stuudiosse. See oli neljapäev. Järgmise nädala algul sõitsin filmigrupiga võtetele. Kuidas see nii kähku läks?