4 ISSN 0207- 6515 reorer-rmuusi Kirrw ENSV Kultuuri­ ministeeriumi, ENSV Rikliku Kinokomitee. ENSV Heliloojate Liidu, Eesti Kinoliidu ja ENSV Teatriühingu V aastakäik Esikaanel NSV Liidu rahvakunstnik Eri Klas Tallinnas. д ,„ ^^ ш<> Tagakaanel: Nüüd siis ka «Ugala» Moskvas! Mai' 1986- V. Baženovi foto tl Toimetuse Ikollleegium AVO HIRVESOO JÜRI JÄRVET 1 REIN KAREMÄE __ KARIN KASK KALJU KOMJSSAROV LEIDA LAIUS ARNE MIKK VALTER OIAKÄÄR TIIU RANDVIIR ENN REKKOR LEPO SUMiERA EINO TAMBERG AHTO VESMES JAAK VILLER PEATOIMETAJA LEMBIT RATTUS, tel. 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt. 5 postiaadress 200090, postkast 51. Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel. 66 61 62 Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Neimar ja Margot Visnap, tel. 44 54 68 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Madis Kolk, tel. 44 31 09 Filmiosakond Jaan Ruus ja Jaak Lõhmus, tel. 42 62 88 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel. 44 54 68 Fotokorrespondent Alar Ilo, tel. 42 25 51 KLJUNDUSi: A.AR ILO I II IQI © KIRJASTUS PERIOODIKA • TEATER • MUUSIKA KINO • TALLINN 1986 SISUKORD TEATER VASTAE HEINO MANDRI Merle Karusoo MIDA TEHA PANSOGA? 26 STABILISEERUVA TEATRI OHUD? (Hooaja vestlusring — J. Allik, R. Neimar, Ü. Tõnts, L. Tormis, M. Visnap) 41 MUUSIKA Ants Elvik AVAVEERG Maris Männik MÕNINGAID PARALLEELE JA ÜHISJOONI EESTI JA SOOME VARASEMAS KOORIMUUSIKAS 14 Heino Pedusaar KAAREL IRD ÜTLES: «SELLE TÜDRUKU ME VÕTAME ÄRA!» 62 Ilmar Ojalo PEETER JÜRGENSON 78 RAHVUSVAHELISED MUUSIKAKONKURSID 84 KINO BUDAPESTI FILMIKOOLKOND Istvan Lazär TDSIELULISUS TÄNAPÄEVA UNGARI FILMIS 54 Marianne Ember UNGARI DOKUMENTAALSE MÄNGUFILMI KUJUNEMISEST 56 Laszlo Zöldi AUTENTSED FAKTID DRAAMAVORMIS 59 Riina Ruus MONTEERIJA EVI SÄDE («Kaasautor») 67 FILMIGLOOBUS 73 ITAALLASE PILGUGA EESTI FILMIKUNSTIST (Kõnelus Achille Frezzatoga) 74 KROONIKA {_ -!. — 86 Tiina Aben «PARAAD». PABLO PICASSO TEATRIDEKORAATORINA 90 Erich Loit juhatab TMKK viiuldajate ansamblit. September on ilus kuu. Veel elab meis suvepuhkuse päikesesoojus. Suve­ kodude aedades jäid küpsema õunad, metsad ootama seenelisi. Ometi tuli asjad kokku pakkida ja linnatee taas ette võtta. Puhkuste aeg, ka kõige pikemate — õpetajate ja õpilaste oma — sai õtsa. Ootas töö, ootas kool. Ka neid 516 õpilast ja 91 põhikohaga õpetajat, keda selle aasta septembris ootas oma 25. õppeaastat alustav Tallinna Muusikakeskkool. Kindlasti on paljud 14. ja 18. bussiga sõitjad — aga ka teiste busside kasutajad, sest õpilasi käib koolis Tallinna kõikide mägede: Lasnamäe, Keldrimäe, Mustamäe, Õismäe otsast, isegi Maardust ja Meriväljalt — märganud sinistes sametmütsides pilli- ja noodimapiga väikesi ja ka suuri pillipoisse-tüdrukuid. Väiksemaid lausa meeleheitlikke pingutusi tegemas, et kogu raske koormaga — peale instrumendi on ju veel koolikott — rah­ vast täiskiilutud bussi pääseda. Aga pääseda tuleb. Juba 17. aastat asub Tallinna Muusikakeskkool koos Konservatooriu­ miga Kivimäel. Just nimelt koos Konservatooriumiga, sest TMKK ilma TRK-ta pole mõeldav, õieti TRK jaoks ongi ta loodud. Igal kevadel lõpetab kooli 30—35 õpilast, peaaegu kõigist neist saavad ka TRK tudengid. Nii nagu TRK on meie vabariigi ainus muusikakõrgkool, nii on Muusika­ keskkool meie vabariigi ainus omalaadne õppeasutus. Siin õpivad lapsed esimesest kuni üheteistkümnenda klassini üldhariduskooli programmide alusel ja saavad lõpetades keskkooli lõputunnistuse. Kõrvuti sellega — aga kooli õppeprotsessi seisukohalt on see primaarne — omandavad nad kvali­ fitseeritud õpetajate juhendamisel erialase ettevalmistuse klaveri, keel­ pilli, puhkpilli, koorijuhtimise või muusikateooria erialal; see on lausa hädavajalik, paratamatu baas, ilma milleta ei saa õpinguid TRK interp­ reteerivatel erialadel jätkata. Muusikakeskkool on võtnud iga aasta maikuus vastu viiskümmend 7-aastast (sel aastal eksperimendi korras ka kakskümmend kaheksa 6-aas- tast) musikaalset last, kellest vähemalt nende vanemate sõnade-soovide järgi küll kõigist peaks pärast TMKK ja TRK lõpetamist saama kutselised muusikud. Paljudest saavadki. Seda kinnitavad kooli 22 eelnevat lendu. Muusikarahvale ütlevad palju sellised nimed nagu Ivari Ilja, Peep Lass­ mann, Teet Järvi, Peeter Paemurru, Anu Järvelä, Tiiu Peäske, Olev Ainomäe, rääkimata Kalle Randalust, Rein Rannapist, Tõnu Kaljustest, Andres Mustonenist, Paul Mägist, Mati Kuulbergist, Lepo Sumerast, Rene Eesperest. Need kõik ja paljud teised tänast eesti kutselist muusikat ilmes­ tavad ja kujundavad isiksused on Muusikakeskkooli lõpetanud. Muusikakeskkoolis õppimine nõuab töökust, tugevat tahet ning loomu­ likult annet ja armastust muusika vastu. Mitte kõigil kooli vastuvõetuil ei jätku seda läbi pikkade õpiaastate: ütleb üles tahe pidevalt eriala harjutada; ilmuvad uued ja prevaleerivaks saavad huvid; erialase ande areng seiskub. Siis tuleb Muusikakeskkoolist lahkuda kas üld- või kutse­ kooli. TMKK kaotab õpilaskontingenti. Aga lahkuvad õpilased, mõnetigi õnnetud, saavad siiski kogu eluks kaasa midagi kaunist: osakese suurest tundest mõista ja mõningal määral ka ise teha muusikat. Koolist väljalangenute asemele võetakse uued. Kuna koolil on internaat, siis on ka väljaspool Tallinna asuvate lastemuusikakoolide õpilastel võima­ lus tulla täiendava vastuvõtu eksamitele, ja kui need õnnestuvad, saada Tallinna Muusikakeskkooli õpilaseks. Kivimäe mändide ladvus, mille all asuvad nii kooli õppehooned kui ka internaat, kõlab hommikust õhtuni muusika, õpilased ja tudengid, tuleva­ sed muusikud, harjutavad eriala. Nii on see ka 1986. aasta septembrikuul. ANTS ELVIK, TMKK direktor з "£*' .W W Vastab Heino Mandri Näitleja astub lavale ja annab ennast sellest hetkest avalikkuse meelevalda. Ja läbi aegade on näitleja kui avaliku elu tegelasega kaasas käinud publiku preten­ sioonikas huvi tema kui professionaali ja kui eraisiku vastu. Teie olete nüüdseks juba peaaegu 45 aastat, küll ühe sunnitud vahepausiga, laval esinenud ja ometi andnud vaid paar üksikut lühiintervjuud. Miks? Ma arvan, et näitleja (ja mitte ainult tema) peaks suutma säilitada endas mingi puutumatu ala, et jääks alles tema saladus. Vaataja ei peaks tingimata teadma, milline on näitleja näiteks eraelus. Ta on ju publikule oma rollidega alati mingi ideaali kehastus, ta võib vaataja silmis kujutata­ vaga isegi samastuda. Aga see, kas ja kui palju läheneb ta sellele ideaalile eraelus, jäägu kunstniku enda otsustada. Ja ka see, kui suure osa endast on ta otsustanud avalikkuse ette tuua. Ma ei ole ajakirjanikke kunagi eriti armastanud, sest kuidas me ka ei püüaks, ka sõnad võivad olla väga petlikud. Sageli lausume neid millegi varjamiseks. Teinekord aga, hoolimata siirast tahtest, jääme nende ees jõuetuks — ikka tundub, et kuskiltmaalt on ka sõnades võimatu edasi anda asja või nähtuse olemust. Ja need võõrad mõtted, võõrad elud! Paradoksaalne, aga näitlejate hul­ gas on vähe neid, kes tunneksid ennast vabalt väljaspool piire, mida seab mängitav dramaturgia ja kirjandus. Näitleja mõttemaailm võib oma rolli­ dest, võõrastest mõtetest olla niivõrd läbi imbunud, et raske on sealt ise­ ennastki leida. Vahel olen mõelnud: kas mind ennast ongi olemas? Mäletan, kuidas Lauter kord «Estonia» päevil ühel peol mind noorte ees (olin ise ka noor, aga Lauter oli pannud mind nende juhendajaks) «häbistas»: «Vaa­ dake nüüd seda Mandrit! Tal on kõik olemas, mis näitlejal vaja. Ainult teda ennast pole olemas!» Nüüd olen mõistnud, et lisaks isikupärastele väljendusvahenditele peab näitlejal olema veel miski, mis on ainuline ja oma, nimetatagu seda siis mõttemaailmaks, maailmavaateks või veel kui­ dagi teisiti. Näitleja on juba oma olemuselt teiste, võõraste mõtete esitaja ja omandaja, parimal juhul ei tee ta seda õnneks mehaaniliselt. Kes aga ütleb, et ta neid pärast oma mõtete pähe ei esita? Kolleegid ikka vahel naeravad mind, et mul on iga olukorra kohta valmis kas mõni värsirida, mõte kusagilt näidendist või raamatust. Aga ma ei ole sellist tsitaatlust kunagi ka varjanud. Ja siiski olen endalt vahel küsinud, missugune oleksin siis, kui minust saanuks näiteks kas või arst? (Olen ju ühel eluperioodil neli ja pool aastat velskrina töötanud.) Omal ajal korraldati meil gümnaa­ siumis mitmesuguseid võistlusi, millest agaralt osa võtsin. Mäletan, et kõnevõistlusteks pidin esmalt kõne valmis kirjutama, pähe õppima ja siis ette kandma. Järelikult oli see ala mulle võõras, kõnemeest poleks minust iial saanud. Valmiskirjutatu ettekandmisega polnud mul aga probleemi. Järelikult otsustasite: kui mitte kõnemees, poliitik, siis näitleja saab minust küll? Noh, see on rohkem tagantjärele tarkus. Elukutsevalikut mõjutas, nagu sageli ikka, juhuste ja soovunelmate ebamäärane segu. Et ma oleksin juba lapsena näitlejaks saada unistanud, seda mitte. Aga mingi esinemistarve oli sisse kodeeritud küll. Juba väikese poisina jõulupuu all, kui teised lapsed nagu häbenesid, olin mina vapralt salmi lugenud, žestidega ja kõik. Ka kaaslaste hulgas oli mul juba kooli ajal niisugune kuulsus: tükib esinema! Mu vanemad käisid sageli teatris, ema luges palju. Ehkki elasime keh­ valt, muretseti ka kalleid raamatuid. Sellel oli omamoodi suur mõju minu kujunemisel. Isa, kes oli tehniliste kalduvustega, tahtis, et ma ikka tema jälgedes läheksin — reaalkooli. Ema aga püüdis mind vaikselt humanitaar- alade peale suunata. Mu vanematel oli üsna keeruline, kuid huvitav elu- saatus. Isa, Auvere mõisa moonaka poeg, põgenes 15-aastaselt vanemate­ kodust Venemaale. Tahtis haridust saada ja läkski ära Peterburi õppima. Lõpetas seal kiitusega mingisuguse automehaanikute kooli ja õppis selgeks autojuhtimise. Aega teenis mehaanikuna Punaarmee lennuväes. Emaga 5 kohtusidki nad