VANEMUISE HOOAJAKIRI 2015/2016 HOOAJAKIRI VANEMUISE AIVAR TOMMINGAS kameeleon, kes kõnnib omapead Ain Mäeots: „Laval peab särisema!”/ Vanemuise balleti tagasihoidlik esipaar / Noored, ilusad ja andekad tenorid – Reigo Tamm ja Rasmus Kull / Valguskunstniku vaikne ja märkamatu töö / Kuidas sündis suvelavastus „Obinitsa” / Jaan Koiduaru – Vanemuise masinavärgi meister / Põnevad Hispaania toidud / Värske repertuaariülevaade Teater Vanemuine Vanemuise 6, 51003 Tartu Piletid: 744 0165, [email protected] Piletimaailm, Piletilevi, Ticketpro vanemuine.ee facebook.com/vanemuine Kaanefoto: Alan Proosa Kujundus: Aide Eendra Üksinda ja koos Foto: Maria Jakobson Teater on kollektiivne kunst ning viljakatest koostöövormidest rähnid ja oravad. See annab jõudu, et hooaja kestel taas aktiiv- on ka seekordses ajakirjanumbris mitmel moel juttu. Oma selt kollektiivse kunstiga tegeleda. Ain Mäeots omakorda koosolemise ja -töötamise loo räägivad Hayley Blackburn ja tõdeb, et lavastamine on väga üksildane amet, sest nähtamatu Silas Stubbs – Vanemuise balleti brittidest esipaar. Noored joon näitleja ja lavastaja vahel on alati olemas. Nähtamatu ooperitähed Reigo Tamm ja Rasmus Kull tõdevad, et vaata- sein laval- ja saalisolijate vahel on muidugi ka alati olemas, mata omavahelisele professionaalsele konkurentsile on aga vaatamata sellele sünnib etendus näitlejate ja publiku nende kahe kooslusest laval tekkivat löögijõudu raske üle- koostöös. On täiesti ennustamatu, millisel etendusel tekib tada. Teater on paik, kus inimesed on pidevas omavahelises sellest koostööst sünergia, mis muutub elamuseks nii saali sõltuvuses. Teineteist inspireeritakse, toetatakse ja muidugi kui lava jaoks. sööstetakse vajadusel ka tulistesse konfliktidesse. Nii tõdeb Vanemuine annab aastas umbes pooltuhat etendust, valgustaja Imbi Mälk, et tegelikult oleks teatris töötades vaja nii et koostööpartnereid on vaja hulgaliselt. Tulge siis nii psühholoogipabereid kui diplomaadiharidust – ikka sel- Vanemuisesse koostööd tegema! Elamused ootavad loomist leks, et erinevate inimestega enda ümber sujuvalt hakkama ja kogemist. saada. Ometi ei saa me oma teatrilugudes mööda ka üksinduse Teatris näeme, teemast. Kaanepersoon Aivar Tommingas hoiab väljaspool Ave-Marleen Rei teatrit pigem omaette, uitab mööda Raplamaa metsi, seltsiks ajakirja koostaja 4 Portreelugu Aivar Tommingast 12 Vanemuise masinavärgi meister – Jaan Koiduaru 16 Intervjuu Vanemuise balleti tagasihoidliku esipaariga 24 Ain Mäeotsa lavastajatee 30 Jacob Hoover – ameeriklane, kes naudib eesti keelt 34 Kostüümid rambivalguses 44 Reigo Tamm ja Rasmus Kull – vägev löögijõud ooperilaval 50 Valguskunstnik Imbi Mälgu vaikne töö 54 Noortetöö 64 Hispaania köök 66 Reportaaž lavastuse „Obinitsa” sünnist 70 Draamarepertuaar 90 Muusikarepertuaar 102 Tantsurepertuaar 110 Lastelavastused 118 Mängukava 2015/2016 Toomas Peterson juhib kogu Vanemuise teatrit 1. jaanuarist 2013. Tema meeskonda kuuluvad 3 kunstilist juhti, 15 alajuhti ja üldse kokku kõik 357 vanemuislast. Alanud hooajal sünnib kokku 15 uuslavastust. RAMP 2015/2016 3 AIVAR TOMMINGAs – kameeleon, kes kõnnib omapead Tekst Ave-Marleen Rei — Fotod Alan Proosa, erakogu, Vanemuine, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 4 RAMP 2015/2016 Rambi ees Aivar Tommingas tähistab 28. septembril oma 60. sünnipäeva. Üle poole oma AIVAR TOMMINGAs – senisest elust – 37 aastat – on ta pühendanud Vanemuise teatrile. Ometi peab ta ise ennast põhjaeestlaseks, kes Tartus kunagi päris kodunenud pole. Teatrist vabad hetked viivad teda praegugi Raplamaale, vanaemalt- vanaisalt päritud tallu, kus hoolitsevat kätt vajab 10 hektarit metsa. Nii kondab Eesti üks hinnatumaid meesnäitlejaid suvel saega mööda metsi, seltsiks rähnid ja oravad. Aivari sõnul on mets kõige mõnusam paik väljaspool teatrit. RAMP 2015/2016 5 7-aastane Aivar Rapla valvekaupluse katusel olid suured vineerist sirp ja vasar. Püüdsime seda kaunistust jupp aega väga erinevate vahenditega hävitada. Just sealsamas vanaema -vanaisa juures Raplamaa metsade ja „Omega” koosseisu, kus Margus mängis bassi, mina kitarri ja põldude vahel möödusid ka väikese Aivari suved. „Mäletan, Toivo Susi trummi. Hiljem liitusid veel Jaan Luksepp ja Anne et tollel ajal oli seal metsaveeres palju rästikuid, aga vanaema Vaarmann, kellest mõne aasta pärast sai Anne Veski. Anne neid ei kartnud. Käisime koos lehma heinamaale viimas, vend Mati kirjutas meile kolmehäälseid seadeid ja lõpuks me vanaemal olid jalas vaid mingid kerged tennised: läks pläts- saime tarifitseerimisel selle kõige võimsama A1 grupi kätte. pläts minu ees ja mina siis kummikutes tema kannul. Nüüd See andis võimaluse esineda üle kogu Eesti,” meenutab Aivar. ma pole seal madusid enam näinud. Ega seal ka inimesi tihti Rapla Keskkoolis oli tegelikult suisa kaks bändi – konkurenti- ei näe – olen viimane talu enne metsa ja harva, kui keegi see- del oli solistiks ja trummariks Aivari sõber Margus Mikomägi. nele või marjule satub. Naabrimees Vaiko Eplik astub aegajalt Nii käis prooviruumide pärast sageli tihe rebimine. läbi, siis teeme sauna ja muusikat,” räägib Aivar. Omamoodi rebimine toimus ka Aivari ümber, kes pika Lapsepõlvest olulisi mõjutajaid otsides tulevad Aivarile poisina oli väga oodatud korvpallitrenni ja seal mõnda aega meelde naabripoiss Margus Jehe, kes õpetas Aivarile selgeks tsentri positsioonis ka mängis, aga lõpuks jäi muusika peale. esimesed kitarriakordid, ja muusikaõpetaja Ülo Väling, kes Sõprus korvpallipoistega siiski säilis ja koos saadeti korda nii utsitas noori bändi tegema. „Mina kuulusin kolmandasse mõnigi rumalus, mida võis hea tahtmise korral ka nõukogude Ansambel Omega lõpetab kooli. Pildil vasakult: Aivar, Toivo, Anne, Margus ja Jaan 6 RAMP 2015/2016 Rambi ees Aivar on elu jooksul kuulnud mitmetesse bändidesse. Pildil 1980-ndatel Tartus tegutsenud ansambel Kolmikhüpe võimu vastaseks võitluseks nimetada. „Miilitsamaja vahetus genereeris ideid ja meie siis viisime ellu. Muidugi olid need läheduses, Rapla valvekaupluse katusel, olid suured vinee- etteasted tobedad ja diletantlikud, põlve otsas tehtud, aga rist sirp ja vasar. Püüdsime seda kaunistust jupp aega väga me ise nautisime seda ja loodetavasti sai oma osa ka publik.” erinevate vahenditega hävitada. Küll loopisime sinna pihta Niisiis ei olnud bändi ja naljamehele Tommingale lava sugugi mune, küll püüdsime vahtkustuti seest kougitud ampulliga võõras paik, aga lavakunstikoolist polnud ta keskkooli lõppe- (mille arvasime olevat happelise) seda kärsatada. Miski ei des kuulnudki. Õnneks sattus Margus Mikomägi olema ärksa mõjunud! Ja no siis ühel heal ööl võtsid sõbrad korvpallurid vaimuga ja hakkaja noormees, kes Aivari lavakooli katsetele sirbi ja vasara sealt katuselt lihtsalt alla ja tassisid Rapla jõkke. kaasa vedas. Juhtumisi said mõlemad poisid kooli sisse, kur- Mina tol ööl küll kambas polnud, aga loo tagajärgedega pidin suse võttis vastu Kaarin Raid. tegelema siiski. Nimelt sai suurem sats korvpallimeeskonnast Keskkoolis pigem reaalainetes tugev olnud Aivar avas- selle pahanduse tõttu võistluskeelu, aga Võrus olid mingid tas ennast humanitaarvaldkonnast, aga kohanes kiiresti ja võistlused tulemas ja siis oli vaja asendusmängijaid. Mina ja hakkas alates 3. kursusest saama kõrgendatud Paul Pinna klassivend Andres Sõber saime kamba kuidagi kokku ja käi- nimelist stipendiumit 75 rubla kuus. „Raha kulus põhiliselt sime seal võistlustel ikkagi ära,” meenutab Aivar. ikka toidu peale, pidudeks ei jäänud eriti aega. Eks selle kooli Nooruses harrastatud korvpall on Aivari lemmik siiani, mahv oli suur, ma polnud varem midagi sellist kogenud muidugi jälgib ta seda nüüd tugitooli mugavast sügavusest. ja pingutasin väga, et hakkama saada,” tõdeb Aivar, kellel Rapla meeskonnale ja Andres Sõbra juhitud Rakvere Tarvale näitlejameisterlikkusega kooli jooksul mingeid raskusi ei elab ta rohkem kaasa kui Tartu korvpalluritele. Üldisemat tekkinud. Küll aga tabas teda hirm koolist väljalangemise ees, pilti vaadates kurdab aga külalismängijate liigse rohkuse üle. kui selgus, et maailmakirjanduse eksamiks tuleks läbi lugeda „Eks see korvpall ole praegu üsna imelik, külalisi on nii palju kogu Lääne-Euroopa kirjandus alates Piiblist. „Õnneks oli ja enam ei saa aru, kelle poolt peaks olema. Ma igatsen tagasi õppejõud Ott Ojamaa mõnus mees, eksamipäeval pani ta pile- vanu aegu, kui teadsid, et Eesti võistkonnas mängivad eestla- tid lauale, võttis siis oma piibu ja läks klassist välja. Sellel ajal, sed ja Gruusia võistkonnas grusiinid. Nüüd on kõik segamini, kui tema piipu tegi, vaatasime meie endale sobilikud piletid kellel rohkem raha, see saab osta parema võõrleegionäri...” välja ja vastasime siis kõik neljadele-viitele. Kogu seda mater- Teatri peale polnud Aivaril spordi ja muusika kõrvalt eriti jali ei oleks meist keegi suutnud läbi lugeda.” Toredaid õppe- aega mõelda. Klassiga muidugi teatris käidi, aga see jättis jõude oli lavakoolis muidugi palju, aga eriliselt on Aivarile noore Aivari suhteliselt külmaks. Väikseid teatritegemise hinge jäänud Reet Neimar, kes pidas loenguid vene teatrist. algeid võis ehk leida paralleelklassivenna Ervin Õunapuuga „Teadsime, et Reet oleks ka ise tahtnud saada näitlejaks, aga koostöös sündinud „kapustnikutest”. „Ervin on üks kõige teda ei võetud vastu. Ilmselt paistis see teatriveri, mis temas suurem fantast, keda ma oma elus olen kohanud. Tema RAMP 2015/2016 7 1976. aastal Noorsooteatris esietendunud 8. lennu diplomilavastust „Me otsime Vargamäed” peetakse selle kursuse kõige õnnestunumaks pulbitses, loengutes selgelt välja. Ta tegi materjali nii elavaks, et ma olen siiamaani vene teatri fänn ning usun ennast