>-o TULE MINUGA - NAUDIME ÜHESKOOS ESINDUS BALTIMAADES AS "MORAK" Regati pst. 1-6K 319A 11911 Tallinn Tel 6398 957 Faks 6398 958 GSM 250 57 070 nocwniviAivvysnAHv11 y L LLsaa J EESTI SOUDJA Eesti Sõudeliidu teataja nr 1 (7), 1999 Sinimustvalge taas võidumastis! Momendi seis paarisaerusõudmises on tugevaim, mis kunagi meil on olnud. Olümpiaregatini Sidneys on jäänud kaks hooaega. Meile on antud võimalus ja sellest oleme kohustatud kinni hoidma kõigi kümne küünega, kogu visaduse ja meelejõuga, mida meie sõudmise pika­ ajaline traditsioon on aastate jooksul meisse ladestanud. Noored ja vanad, aktivistid ja kõrvalt- kiibitsejad, rahakad ja mitterikkad - ühen­ dagem on oskused, jõud ning vahendid saavutamaks Eesti sõudmise edu Sidney olümpiaregatil! Innustagem tippu püüd­ Fotol vasakult: ESL-i president Peeter Mardna, Eesti Olümpiakomitee president Tiit lejaid, et neil oleks jõudu ja tahet täie­ Nuudi ja Ivo Kõllo (AS Feer juhatuse esimees). likult seatud eesmärgile pühenduda. Nen­ de kaudu võib meie väikerahvas tõestada 1999. aastal oleme mõõnalainelt jõudnud Ja kaks pole jäänud kolmandata. Paadi oma suurust! tõusulainele - oleme jälle maailma­ said sügiseks libisema Silver Sonntak - Eesti lipp Sidney olümpiaregati amet­ meistrid. Parim juunior ühesel paadil on Tõnu Endrekson. Palusalu suguvõsa veri likul autasustamistseremoonial lipumasti! piirilinna Narva sõudja Leonid Gulov. nõuab oma - nõuab Tõnult kõrgeid Taevaisa poolt antud eeldused koos sportlikke saavutusi. Arve on avatud. oskusliku juhendamise ning püsiva tööga Kolmandana tõusis Eesti lipp võitjate on noormehe viinud sihile. masti üliõpilaste maailmameistrivõistlus­ Ka teine märkimist vääriv saavutus tel. Nendele edukatele noortele lisandu­ on pärit Narvast. Andrei Šilini 6. koht vad juba tiitlitega pärjatud Jaanson, Peeter Mardna, kuni 22-aastaste maailma jõuproovil Divonin ja Lutoškin ning pidevalt arenev Eesti Sõudeliidu president kinnitab noormehe rahvusvahelisse klassi Safonov. jõudmist. -2- Möödunut meenutades Urve Tauts, teater "Estonia" solist, Eesti Muusikaakadeemia õppejõud, sõudeveteran aastal päris tugevad ja sitked tüdrukud, tema kuuleb koduõue kõik ära, mismoodi küllaltki korraliku ja hea ettevalmis­ see minu sõudetreening edeneb. Muide, tusega. Tol ajal ei olnud kombeks oma meie kodu ei olnud just mitte päris jõe paati kaasa vedada, mispärast pidime ääres, nii et see Mihkli hääl pidi ikka küll kasutama alati võistluspaigas võistkon­ väga võimas olema, sest ta ei kasutanud dade vahel väljaloositavaid paate. Nendel meie treeningute ajal ruuporit. võistlustel langes "õnn meile sülle" - loos Kui ma 1954. aasta sügisel alustasin andis meie naiskonnale 1952. aasta õpinguid Tallinna Muusikakoolis, olin Helsingi olümpiamängudel osalenud sunnitud sõudmisest loobuma. Tallinnas meeste kaheksapaadi! Kui me aga järg­ olid treeninguvõimalused küll Harku mise päeva hommikul treeningule läk­ järvel olemas, kuid sealses Sõudebaasis sime, anti meile edasi moskvalaste sõnum, käimine oli aeganõudev. Pealegi peab et see paat on kahjuks remondis, puu­ laulja hoiduma külmetumisest, mis võib duvad jalatoed ja veel midagi. Võite isegi kaasa tuua hääle kaotust ja teisi Sellest on tänaseks möödunud pea pool arvata, missugune tunne meil oli: lausa mittesoovitavate tagajärgedega tervise­ sajandit, kui koolitüdrukuna tegelesin kohutav, sest sellega purunesid meie häireid. Pärnus minule nii armsa spordiala - toredad lootused. Ja niimoodi jäigi! Meie Kui ma nüüd suviti koju - Pärnu - akadeemilise sõudmisega. Oma kooli­ käsutusse anti mingi vana logisev "loks" tulen ja näen jõel trcenimas sõudepaatc, põlves olin seotud mitme spordialaga. - treeninguteks mõeldud klinkerpaat! Ei käib alati imelik jõnksatus südame alt Pärnu Spordikooli lõpetasin riistvõim- julgegi kokku arvata meie pisaratehulka ja läbi. Kuid kõike peab võtma kaine lejana, selle kõrval tegelesin veel kerge­ meelemõruduse suurust. Kuna spordi- mõistusega, kuigi minu süda oleks jõustikuga ja mängisin võrkpalli, kuid ühinguvaheliscs konkurentsis käis äge meelsamini olnud selles sihvakas ja pikas kõige helgemad mälestused on talletunud ärplemine Leningradi ja Moskva spartak- akadeemilises paadis. Olin ju minagi sõudmisest. laste vahel, siis leidsime endile suure­ 1954. aastal pärast "Spartaki" meistri­ Meil oli tore treener- Mihkel Leppik, pärased pöidlahoidjad leningradlaste näol. võistlustelt naasmist kahevahel - kas väga impulsiivne, energiline, sõbralik ja Nendel võistlustel olid leiningradlannad pühendada oma elu sõudmisele või pealegi erekordselt sümpaatne inimene. esimesed, Moskva naiste kaheksapaat oli laulmisele? Otsustasin siiski laulmise Kui tema ei oleks olnud see, kes ta oli, teine ja meie oma "logiseva loksuga" kasuks. polnuks meie paatkond - algul neljase, olime siiski kolmandad! Siiani on sellest 1955. aastal läksin "Estonia" teatrisse hiljem kaheksase naiskond -jäänud ene­ kohutavast ebaõiglusest väike okas esialgu ooperikoori lauljaks, 1960. aastast sele kindlaks ja treeninguhimuliseks mit­ hinges. sain sama teatri ooperisolistiks, kus töötan meks pikaks aastaks. Oma eesmärki: Meenub veelgi minu esimene võistlus praeguseni. Olen osalenud rohkem kui treenida, treenida ja treenida ning võis­ väljaspool Eestit 1952. aastal. Elasime seitsmekümnes lavastuses. Minule arm- telda, võistelda ja võistelda me mõistsime toonase mõiste järgi luksushotellis sakssaanud osatäitmisi on palju, siin- kui kohustust oma paadikaaslaste ja tree­ "Euroopa". Hotellis tunnetasime oma­ neri vastu, seepärast ei olnud treening aegse ajastu hõngu - oli ju kogu mööbel mitte raske ja vastumeelne orjatöö, vaid ja muu atribuutika, loomulikult ka hoone meelepärane tegevus, kus sagedased ise tsaariaegne. Selle kirjeldamiseks sobib võistlusreisid tõid toredaid elamusi ja vaid üksainus sõna: võrratu! Hilisematel vaheldust niigi rutiinsesse argiellu. Prae­ aastatel oma kontsertreiside ajal olen gu, tagantjärele mõtlen: jumal tänatud, et selles hotellis mõnel korral elanud ja iga see niimoodi oli! Tol ajal me ei mõelnud kord meenub mulle, kuidas ma kord, ega kujutanud ettegi, et meie aastaid tagasi, nii-öelda "lapseeas", seda sõudmisharrastus ja -tegevus võiks olla hotelli imetlesin. kuidagi teistsugune. Meil oli palju rõõme Kui ma nüüd neid vanu sõudmis- ja kordaminekuid. Võistlusreisid Moskva aegseid fotosid vaatan, siis mõtlen ikka, et ja Leningradi "Spartaki" üleliidulistele see aeg oli nagu muinasjutt, unenägu, kus meistrivõistlustele, kodused jõukatsu­ "meie Prints" - Mihkel Leppik, suutis mised nii armsal Pärnu jõel! meile selle küllaltki raske spordiala oma 1954. aasta juunis pidime sõitma energia ja suhtlemisoskusega köitvaks ja Moskvasse spordiühingu üleliidulistele meelepäraseks teha. võistlustele. Selle nimel ma loobusin isegi Kui meie treeningute ajal Pärnu, kooli lõpupeost (lõpetasin sel aastal Pärnu Sauga ja Reiu jõel oli kuulda meie I Keskkooli), sest kohusetunne ei lubanud treeneri kõva sõimuhäält, mis käis igati Võidukas kahese rahvapaadi naiskond mind "alt vedada" oma naiskonna - asja juurde, lisas indu ja viha igasse 1953. aastal. Vasakult: Vaike Pajusaar, kaheksapaadi - teisi tüdrukuid. Olime sel aerutõmbesse, siis ütles minu ema, et Urve Tauts ja treener Mihkel Leppik. -3- päev oli päev, mil minu silma all meie kodutänavas kihutas suure kiirusega sõitnud purjus autojuht surnuks minu abikaasa. Mul on tütar ja poeg. Panen imeks, et ka minu tütre elutee on viinud ta Pärnu. Mul on ka tore lapselaps - seitsmeaastane Joanna, kellel näen samuti lauluannet olevat, kuid eks näeb, kuhupoole tema elurada end keerab. Peale teatris laulmise ja kontsert- tegevuse töötan pedagoogina Muusika­ akadeemias. Mulle teeb palju rõõmu asjaolu, et saan töötada noorte keskel ja et "Spartaki" üleliidulistel meistrivõistlustel Leningradis 1952. aastal. Vasakult: minu ümber heliseb muusika - noored, paatkonna treener ja roolija Mihkel Leppik, Aino Näkk, Evi Lepik, Urve Tauts, Vaike kaunid lauluhääled. Tahaksin, et ka ne­ Pajusaar, Elvi Kivimägi, Aliide Tamm, Vilja-Veleida Saar. Tema selja taga ei ole fotole mad leiaksid endale mõne meelisala, mille jäänud Helve Läbi. najal saaks täiendada ja arendada oma füüsilisi võimeid, eriti mõnda vastu­ pidavust nõudvat spordiala, mis aitab juures märgiksin vaid nimiosa Georges pisikusse nakatusin sõudmisega tege­ kopsumahtu suurendada. Laulmisele tuleb Bizet' ooperis "Carmen", Amnerist ja lemise ajal) - Norras, Itaalias, Soomes, see kasuks, olen seda omal nahal tunne­ Azucenat vastavalt Giuseppe Verdi Rootsis, Süürias, Jordaanias, USA-s, tanud, sest minu kunagine sportlik ooperites "Aida" ja "Trubaduur", Marfat Belgias, Prantsusmaal, Tšehhoslovakkias, tegevus on mind palju, väga palju aida­ Modest Mussorgski ooperis "Hovanšt- Ungaris, Poolas, Jugoslaavias, Saksamaal, nud. Isegi veel nüüd lööme enne laulu- šina" ja Santuzzat Pietro Mascani ooperis peaaegu kõigis endistes Nõukogude Liidu tundi ja tundide käigus tantsu ning "Talupoja au". liiduvabariikides, Beneluxi maades. võimleme - abi on sellest küllaga. Peale teatritöö olen laulnud arvukalt Olen oma eluga rahul ja õnnelik. Mul Soovin Eesti sõudjatele tugevat aeru- vokaalsümtoonilisi suurvorme ja olen oli väga hea ja mõistev abikaasa - tõmmet, seitset jalga paadikiilu alla ning olnud kaastegev orelikontsertidel. Seoses helilooja, dirigent, tromboonimängija Ülo toredat ja saavutusterohket juubelit sellega olen palju reisinud (sellesse Raudmäe. Minu elu kõige traagilisem 2000. aastal! Toimetuselt: Urve Tauts-Raudmäe sündis 2. novembril 1935. aastal Pärnus. 1954. aastal lõpetas ta Pärnu I Keskkooli, õppis seejärel Tallinna Muusikakoolis (1954-1958) ja Tallinna