EESTI KOOLINOORTE KEELEHOIAKUD Martin Ehala, Katrin Niglas Maailmas arvatakse olevat umbes 6000 keelt. Mõnede keeletead- laste hinnanguil võib neist üleilmastumise tingimustes 21. sajandi jooksul hävida 90%; optimistlikumad arvavad, et umbes 50% (Krauss 1992; Crystal 2000). Selliste prognooside taustal tuleks vaadelda ka seda, millised on eesti keele arenguväljavaated, seda enam et eesti avalikkuses on avaldatud arvamust, mille järgi üsna peatses tulevikus on eesti keelel Eestis sama vähe tähtsust kui walesi keelel Inglismaal ja et eestlased, euroimmigrandid ja koha- likud venelased suhtlevad omavahel inglise keeles (Raag 2003). Kahtluse alla on seega seatud eesti keele püsimine. Selle analüüsiks tuleks kõigepealt täpsustada, mis on hääbumine ja kui- das see avaldub. Keele hääbumine (language loss) on üldmõiste, mis hõlmab erinevaid protsesse, mille tagajärjel keelekogukond kahaneb kuni lõpliku kadumiseni. Keele hääbumine võib toi- muda füüsiliselt, kui kõnelejate arvukus järjest väheneb kõrge suremuse, madala sündimuse, väljarände või kõigi kolme te- guri tagajärjel. Füüsilise hääbumisega kaasneb enamasti keele- vahetus (language shift), mille all mõistetakse üleminekut teisele See uuring on läbi viidud osana sihtfinantseeritavast teemast nr 0132493s03: “Eesti keelekeskkonna arengu analüüs, modellee- rimine ja juhtimine”. Autorid tänavad kõiki koole, kes nõustusid uuringus osalema, samuti olgu südamest tänatud Tallinna Peda- googikaülikooli eesti filoloogia üliõpilased Dana Karjatse, Ingrid Heinberk, Kairi Tamuri, Kristi Salujärv, Pille Raudla, Agnes Ojala, Edward Kess, Jüri Kaugerand, Merilin Aruvee, Marju Õigus, Kerli Visso, Marit Vesiaid, Reeli Maasikamäe, Annika Kilgi, Kerli Liksor, Annika Ajandi, Tene Hook, Indrek Konnapere, Mari Laht, Susanna Biosca ja Ave Mõistlik, kes andmed sisestasid. 2115 Eesti koolinoorte keelehoiakud Martin Ehala, Katrin Niglas keelele põlvkondade vahel. Keelevahetus eeldab vaheastmena või madala vitaalsusega rühma. On väidetud, et madala etno- kakskeelset perioodi, kui keelekogukonnas on kõrvuti kasutusel lingvistilise vitaalsusega keelekogukonnad assimileeruvad, laka- vana ja uus (ema)keel. Kakskeelsuse perioodil, enne ülemine- tes olemast iseseisva kollektiivse üksusena (Giles, Bourhis, Taylor kut uuele keelele, täheldatakse keele lagunemist (language attri- 1977). tion), s.t vana keele oskuse järkjärgulist halvenemist. Enamasti Etnolingvistilisel vitaalsusel on kaks tahku: objektiivne ja sub- hõlmab see sõnavara ahenemist, strukturaalset lihtsustumist ja jektiivne. Objektiivne etnolingvistiline vitaalsus väljendab maini- grammatilist konvergentsi uue keelega. Keele hääbumise vastand tud tegurite lõikes olemasolevaid eeldusi mingi keele püsimiseks on keele püsimine (language maintenance, teadliku tegevusena ja arenguks. Mitte vähem oluline pole ka subjektiivne etnolingvis- keelehoid). Keelehoid tähendab mitmesugust tegevust, mis takis- tiline vitaalsus, mis väljendab kõnelejate arvamust oma keele (või tab keele hääbumist. Kõige olulisemana on siin mainitud keele ka mõne teise keele) arenguväljavaadete kohta. Mida optimistli- aktiivset ja igakülgset kasutamist kogukonna igapäevase suhtlus- kum on hoiak oma keele püsimise ja väärtuslikkuse suhtes, seda vahendina (de Bot 2001). subjektiivsemalt vitaalsema keelega on tegu. Kuigi keele püsimist või hääbumist ei ole võimalik absoluutse Etnolingvistilise vitaalsuse raamistik on selle loomisest peale täpsusega ennustada, on keeleteaduses siiski välja kujunenud suh- olnud laialdaselt kasutusel ohustatud keelte uurimisel, raamistiku teliselt stabiilne metoodika keele elujõulisuse hindamiseks. Siinse rakendamisest on hulk näiteid väga erinevate keelte puhul. Kaht- artikli ülesanne on kõigepealt anda lühike ülevaade keele elujõu lemata on tegemist väärtusliku tööriistaga, kuid paratamatult sisal- hindamise viisidest ja nende kohandamisest eesti keelekogukonna dab ta ka oma eesmärgist tingitud piiranguid. Olles loodud esma- uurimiseks. Seejärel tutvustame täpsemalt käesoleva uuringu joones vähemuskeelte elujõulisuse uurimiseks, kajastab ta hästi eesmärki ja tehnikat ning anname ülevaate tulemustest. Artikli vii- eeskätt suuri erinevusi keelte esindatuses hariduses, meedias, ad- mases osas analüüsitakse koolinoorte keelehoiakute võimalikku ministreerimises, majanduses jm, mitte aga väiksemaid erinevusi, mõju eesti keele arengule, keelehoiakute põhjusi ja esitatakse mis võivad olla olulised üleilmastumise tingimustes. võimalikke keelehoiuabinõusid olukorra parandamiseks. Rakendades objektiivse etnolingvistilise vitaalsuse skaalat eesti keelele, liigituks ta ilmselt kõrge vitaalsusega klassi, sama- TEOREETILINE TAUST moodi nagu näiteks taani, norra või vene keel. Samas tuleb tun- nistada, et üleilmastumisega seoses on väga oluliselt muutunud Keele elujõu väljendamiseks on kasutusel mõiste “etnolingvis- keskkond, milles keeled toimivad, ja seda ka võrreldes 1970. aas- tiline vitaalsus” (ethnolinguistic vitality). See näitab, millisel tatega, mil mainitud skaala kasutusele võeti. määral “mingi grupp näitab üles tendentsi käituda grupivahelistes Muutunud on eeskätt sotsiaalsete võrgustike struktuur, mil- suhetes eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena” (Giles, Bourhis, les tänapäeva inimesed toimivad (Milroy 2001), ning sageli ka Taylor 1977: 307). Etnolingvistilist vitaalsust mõjutavatest tegu- väärtushinnangud (näiteks individualismi suurenemine lääne kul- ritest on tähtsaimad staatustegurid (majanduslik staatus, sotsiaalne tuurimõju välja jäävate keelekogukondade seas). Tõenäoliselt staatus, ajalooline staatus ja keelestaatus), demograafilised tegu- ongi traditsiooniliste, suhteliselt suletud sotsiaalse struktuuriga rid (populatsiooni suurus ja selle jaotus territooriumil), institutsio- keelekogukondade liikumine avatud ja mobiilse sotsiaalse kor- naalse toetuse tegurid (kas ja millisel määral grupp on formaalselt rastatusega struktuurile üks keelte hääbumise põhitegureid 21. sa- ja mitteformaalselt esindatud meedias, hariduses, valitsusorgani- jandil. tes, tööstuses, religioonis ja kultuurielus). Mis tahes keelekogu- Lesley Milroy (2001: 54–55) järgi püsib keelekogukond sta- konna etnolingvistilist vitaalsust on võimalik hinnata nende te- biilne ja elujõuline, kui selle liikmed on seotud tihedate majan- gurite põhjal nii, et saab määrata ta kuuluvuse kõrge, keskmise 2116 2117 Eesti koolinoorte keelehoiakud Martin Ehala, Katrin Niglas dussidemetega ja nende igapäevane toimetulek sõltub paljuski identiteedi seisukohalt, siis valisimegi käesoleva uuringu objek- teiste kogukonnaliikmete toetusest. Selline sotsiaalne võrgustik tiks eesti gümnaasiumiõpilased. valitseb põllumajandusliku talutootmise või väiketööstuse tingi- mustes. Majanduslik areng, palgatöö ja linlik eluviis nõrgendab solidaarsussidemeid kogukonnas, inimesed muutuvad mobiilse- UURINGU MEETOD JA SISU maks ja oma tuleviku suhtes optimistlikumaks. Kogukonnakeskne elustiil asendub avatud elustiiliga. See nihe toob kaasa ka pres- Keelehoiakuid mõõdetakse selleks, et ennustada inimeste keelelist tiiˇzikeskme nihkumise kogukonna seest väljapoole, kus valitsevad käitumist kakskeelsetes suhtlusolukordades või kakskeelses kee- majanduslikult ja kultuuriliselt paremad tingimused. lekeskkonnas. Sellega on võimalik mõõta keelte prestiiˇzi, keelelist Kirjeldatud arengu tulemuseks on keelekogukonna üldine lojaalsust, laiemalt subjektiivset etnolingvistilist vitaalsust. Loo- kakskeelsus ja surve keelevahetuseks. Isegi kõnelejate suhteliselt mulikult võib uurida hoiakuid ka erinevate dia- või sotsiolektide suur arv ei pruugi seda suundumust tasakaalustada. Näiteks bre- suhtes. tooni keele kõnelejaid oli veel 20. sajandi esimesel poolel umbes Keelehoiakute mõõtmiseks on nii kaudseid kui otseseid mee- 1,2 miljonit, 1990. aastate alguseks oli nende arv keelevahetuse todeid (Obiols 2002). Kaudsetest meetoditest on kõige laiemalt tõttu kahanenud umbes 500 000-ni (Hoare, Coveney 2000). Pe- levinud ja kauem kasutusel olnud võrdsete maskide test (matched ruus kõneldavat ketˇsua keelt kasutab 13 miljonit inimest, ometi on guise test; Lambert et al. 1960). Testimiseks loeb (eelistatavalt) keel tõsiselt ohus. Paradoksaalsel kombel isegi sedavõrd, et keele üks ja seesama kõneleja lindile ühe teksti mitme eri aktsendiga. püsimise parimaks garantiiks peetakse läbinisti hispaaniakeelset Katseisikute ülesanne on lindistatud tekstikatkete põhjal hinnata koolisüsteemi, sest kakskeelne algharidus integreerib noori do- kõneleja isikuomadusi (intelligentsust, sarmi, staatust, juhivõi- mineeriva kultuuriga paremini ning kiirendab sellega üleminekut meid jne). Hinnangute erinevus paljastab katseisikute varjatud hispaania keelele (Hornberger 1989). keelehoiakud. Et maailm muutub üha avatumaks ja seetõttu nihkuvad pres- Otseste meetoditena on kasutusel põhiliselt küsimustikud ja tiiˇzikeskmed üha selgemalt ja sagedamini väljapoole keelekogu- intervjuud. Kõigile neile on ette heidetud liigset ratsionaal- konna piire, olles samas kõigile igapäevaselt tajutavad massikom- sust ja poliitilise korrektsuse või ühiskondliku arvamuse suurt munikatsiooni vahendusel, ei pruugi traditsioonilised objektiivse mõju vastustele. Ka on leitud, et küsimustikus on küsimused etnolingvistilise vitaalsuse tegurid enam kõige paremini sobida kontekstivabad, mis võib tekitada kahemõttelisust; et suletud keele elujõulisuse määramiseks. Olulisemaks võivad osutuda skaalaga küsimustikud suruvad vastajale peale piiratud valiku- ideoloogilised tegurid, nagu kogukondlik solidaarsus või indivi- variante, jms (Obiols 2002: 2–3). Tuleb tunnistada, et kaudne dualism,