Keel ja 10 Kirjandus 2 0 0 1 Postkolonialismi võimalused Euroopa keelteaasta Tolm ja tuli Žestidest keeleni Soomlane Läti eestlastest Apsud ja eeted August Eelmäe 70 « SISUKORD TIINA KIRSS. Rändavad piirid: postkolonialismi või­ malused 673 SILVI TENJES. Keele žestilise päritolu hüpotees 683 KARL MURU. "Tolm ja tuli" 691 VALVE-LIIVI KINGISEPP. Karl August Hermann Tartu ülikooli eesti keele lektorina. 150 aastat sün­ nist (Järg) 704 PEETER OLESK. Mis meil on? "Litteraria" 1-20 (Järg) 716 PIRET VIIRES. Tuglase tule hoidja. Kiriusutelu Au­ gust Eelmäega 726 KOLLEEGIUM: PÄEVATEEMA Mati Erelt, Tiit Hennoste, Rutt Hinrikus, Arvo JÜRI VALGE. Euroopa keelteaasta ja eesti keele Krikmann, Hasso Krull, strateegia 729 Valter Lang, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Peeter Päll, Raimo Raag, RAAMATUID Rein Raud, Kristiina Ross, Jüri Talvet, Ülo Tedre, JÜRGEN ROOSTE. Käsiraamat algajale infoühis- Peeter Torop, Jaan Undusk, kondlasele 732 Ülo Valk, Mart Velsker, Tiit -Rein Viitso, Ülle Viks, ÜLO TEDRE. Valge põld - must seeme 733 Haldur Õim. LEMBIT VABA. Doktoritöö Läti eestlastest 735 RINGVAADE TOIMETUS: TIIU ERELT, PEETER PÄLL. Rein Kull. 8. X 1925- Mart Meri 12. VIII 2001 740 (peatoimetaja), KAAREL KALJURAND, MARE KOIT, KADRI MUISCH- Tiina Hallik NEK, HEILI ORAV, HELI UIBO, KADRI VIDER. Ar- (tegevtoimetaja), vutilingvistide kogunemised suvel 2001 741 Väino Klaus (keeleteaduse osakonna SUMMARIA 744 toimetaja), Heldur Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ luule osakonna toimetaja), Piret Viires (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), Reet Sepp (tehniline toimetaja). Toimetuse aadress: Roosikrantsi 6,10119 Tallinn. Telefonid 6449 228, 6449 126. Faks 6441 800. E-post [email protected] Kaanel: Avo Keerend. Illustratsioon Debora Vaarandi luule­ kogule "Unistaja aknal" (plastikaatlõige, 1959). Trükkida antud 3. X 2001. Trükiarv 1100. Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America) Trükikoda Prir.tall. Tatari 64,10134 Tallinn. andmebaasi ja Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbibliograafiasse Linguistic Bibliography. Praakeksemplari vahetab ümber Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. trükikoja müügiosakond Tatari 64 (tel 6 698 463). © Keel j a Kirjandus ® Perioodika AS Keel ja Kirjandus 1012001 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XLIV AASTAKÄIK RÄNDAVAD PIIRID: POSTKOLONIALISMI VÕIMALUSED TIINA KIRSS õiste "postkolonialism" on kehtinud ligi paar kümnendit interdistsipli­ Mnaarse uurimissuuna kohta, mis tegeleb peamiselt "kolmanda maail­ ma" pärisrahvaste kirjanduste ning kultuuridega. Postkolonialism kasutab poststrukturalismist pärinevaid analüütilisi meetodeid ja analüüsitavaid kultuure vaadeldakse geograafiliselt spetsiifilises, kuid ajalooliselt pika aja kontekstis. Vaadeldes kahte põhjapanevat postkolonialistliku teooria teksti­ kogumikku, Bill Ashcrofti, Gareth Griffithsi ja Helen Tiffini "Postkolonialist- like teaduste lugemikku"1 ning Laura Chrismani ja Patrick Williamsi koosta­ tud teost "Koloniaaldiskursus ja postkolonialistlik teooria"2, selgub, et geopo­ liitiliselt ning ajalooliselt vaadates keskendub postkolonialistlik uurimis­ suund Briti ja Prantsuse koloniaalimpeeriumidega kaasuvatele nähtustele, eriti Indias ja Aafrika riikides. Võtmefiguurid teoreetikute ja kriitikute hul­ gas pärinevad ise nende impeeriumide poolt koloniseeritud rahvaste hulgast, asudes aga peaaegu eranditult väljaspool oma kodumaad, kas poliitilises maapaos või vabatahtlikus intellektuaalses eksiilis, liikudes küllaltki tihti "esimese maailma" demograafiliselt kirjus akadeemilises sfääris ringi privi­ legeeritud soosikuina ehk elitaarse rändrahvana. Küünikute silmis peetakse nende kõrgepalgaliseks ülesandeks "esimese maailma" kodanike eetilist ma­ nitsemist, omandamaks enesekriitilist või hoopis süütundest ajendatud va­ bandavat seisukohta globaalmajanduses kehtivate nähtamatute ekspluatee- i B. Ashcroft, G. Griffiths, H. Tiffin (eds.), The Post-Colonial Studies Reader. London: Routledge, 1995. 2 P. Williams, L. Chrisman (eds.), Colonial Discourse and Post-Colonial Theory: A Reader. New York: Columbia University Press, 1994. 43 Keel ja Kirjandus nr 10. 2001 673 rimisviiside (teisisõnu "neokolonialismi") kohta. Oma positsiooni on postko- lonialismi kolm tähtsamat teoreetikut Edward Said, Gayatri Chakravorty Spivak ja Homi K. Bhabha teravalt, kavalalt ning küllaltki veenvalt selgita­ nud, kasutades selleks autobiograafilisi tekste, nagu E. Saidi hiljuti ilmunud elulooraamat, G. C. Spivaki aukartust äratavast erudeeritusest ning teoree­ tilisest vahedusest säravad intervjuud, mida ta nimetab ka "interveneeri- misteks".3 H. K. Bhabha kasutab aga esseistikas erilisi stiüivõtteid, milles ilmnevad autori vaatepunkti biograafilised alused. Teoreetiliste vaatepunktide arenemine "sümbioosis" teatud regionaalsuse mõistega on iseenesest teretulnud ja harva teadvustuv nähtus (nagu Juri Lot­ inani kultuurisemiootika generatiivne suhe vene kultuurkonnaga), kutsudes ehk uurijaid üles teravamalt teadvustama oma meetodite rakendatavust ning empiirilist kehtivust konkreetses ajas ja ruumis ning konkreetsetes kul­ tuurisituatsioonides. Kohe aga püstitub "tõlgitavuse" küsimus: kui mainitud sümbioos toimib juurtetasandil, kas siis on võimalik teoreetilist paradigmat teise kultuurkonda "ümber istutada" või teda seal rakendada? Edasi saaks küsida, millest võiks olla ajendatud soov teooriat "tõlkida" ning kas pole siin vahest tegemist varjatud kultuuriimperialismiga? Läänest pärit feministliku teooria "sissetoomine" nii "kolmanda maailma" riikidesse kui ka Ida-Euroo- passe on markantne näide intellektuaalse teooriavahetuse politiseerumisest. Hädaohtlik on ka üritada teooriat "tõlkida" või rakenduslikult laiendada väl­ japoole tema distsiplinaarseid piire: häiresignaale psühhoanalüütilise kir­ janduskriitika ning -teooria kandist on juba kümmekond aastat kuulda. See­ tõttu võiks küsida, kas saab teooriaid koostisosadeks lammutada, et siis mõisteid ja metodoloogilisi võtteid liita uuteks eklektilisteks teoreetilisteks kogumiteks. Teatavasti on teoreetiliste "tööriistade" paradigmadevaheline laenamine (nt dekonstruktiivse metoodika kasutamine teksti interpreteeri­ misel) pahatihti pigem intellektuaalse lohakuse kui tõelise eklektilisuse tun­ nusmärk. Selle parimaks näiteks Põhja-Ameerika kirjandusuurimises on Mihhail Bahtini karnevali, dialoogilisuse ja heteroglossia mõistete ebakriiti­ line rakendamine, kus tõlkeraskustele (mida tõlkijad nagu Caryl Emerson ja Michael Holquist on teravalt teadvustanud) lisanduvad "vabad", paraku taustavabad assotsiatsioonid. Lõpuks mõjub lahjendatud Bahtin nii üldista­ valt, et mis tahes Bahtinilt pärineva termini kasutamine kriitilises diskur- suses nõuab erakordselt täpset ja süstemaatilist kontekstualiseerimist. Nagu siinses artiklis ilmneb, on dekonstruktsiooni rakendamine ka üks näide postkolonialistliku teooria "kõikesöövusest", keskne põhivõte, mille omaksvõttu kultuurivaenuna sümboliseerib postkolonialismi ühe peateoreeti- ku G. С Spivaki inglise keelde tõlgitud Jacques Derrida "Grammatoloogia" koos sellele lisatud lööva eessõnaga. Vaatamata teravale Derrida kriitikale, mida Spivak ei jäta üheski artiklis mainimata, jääb Spivak Derridale põhili­ selt truuks ehk tinglikult sõltuvaks ka oma paljuski revisionistlikus raama­ tus "Postkolonialistliku mõistuse kriitika".4 Postkolonialistliku mõtlemise edasiarendamine ja teoretiseerimine väl­ jaspool postkolonialistliku kriitika poolt geopoliitilisele kaardile joonistatud piire, s.t laiendades impeeriumikandidaatide nimestikku näiteks endise Nõu­ kogude Liiduni, tekitab keerulisi probleeme, mida postkolonialismi peateo- reetikud H. K. Bhabha ja G. C. Spivak pole lõpuni teadvustanud. Samas aga 3 G. C. Spivak, The Post-Colonial Critic: Interviews, Strategies, Dialogues. London: Routledge, 1990. 4 G. C. S p i v a k, A Critique of Postcolonial Reason. Toward a History of the Vanishing Present. Cambridge: Harvard University Press, 1999. 674 on nii postkolonialismi põhimõistetel kui ka võtmetekstidel hoopis laiem amp­ luaa, kui seda on teadvustanud poliitiliselt sihikindlad postkolonialistlikud kriitikud, kes on viimase kümne aasta jooksul keskendunud globaliseeruva kapitalismi ehk uusimperialismi ilmingute kriitilisele analüüsile. Noorema põlvkonna Põhja-Ameerika slavistide (nt Thomas Lahusen, Svetlana Boym, Ellen Berry, Tomislav Longinovic) hulgas on postkolonialistlik teooria kül­ laltki kiiresti levinud, moodustades huvitava, kuid mitte alati selge diskur- suse nn "postkommunistliku" kultuuriuurimise kontekstis.5 Väidaksin, et ka eesti kirjandusteaduses ning laiemalt võttes eesti kultuuriteaduses (prob­ leem, kas selline mõiste nagu eesti kultuuriteadus, Estonian cultural studies, on koherentselt olemas, vajaks eraldi lahtirääkimist) on postkolonialistlikul teoorial mitmeid võimalusterohkeid resonantse ning konkreetseid lähene­ misnurki. Need oleksid: 1. Lugemisviisid (reading practices), mis võimaldavad teadvustada ning analüüsida erinevatel ajastutel kolonialismi märke tekstides, olgu need ko­ loniaalvõimude või alluvate (subalterni) diskursustes. 2. Postkolonialistlikus teoorias esinevad generatiivsed mõisted, Homi K. Bhabha kirjutistes näiteks "hübriidsus", "mimikri", "ebakodusus" (unhomeli- ness), mis käivad dünaamiliste tekstuaalsete protsesside kohta koloniaalses kultuurisituatsioonis. Nende mõistete analüütiline rakendamine rikastaks arusaamist eesti kirjanduse heterogeensusest, suhetest "teiste" ehk "võõras­ tega", nende kaudsest kajastumisest, samuti eestikeelset kultuurisituatsioo­ ni ja kirjanduskaanonit kujundavatest jõududest