KKUNST.EEUNST.EE GGRAAFILISERAAFILISE DDISAINIISAINI ERIERI EEestiesti vvinüülplaadiümbrisedinüülplaadiümbrised 11970.–1980.970.–1980. aaastatestastatest MMaileaile TaliTali Koostaja ja kujundaja: Maile Tali Fotod: Toomas Tali, erakogud Toimetaja: Andreas Trossek Korrektor: Riina Kasser Suur tänu: Virve Albri Helje Eelma Mai Einer Aili Ermel Villu Järmut Tõnu Kaalep Tõnis Kahu Enn Kärmas Ülle Meister Kalle Toompere Ülle Väli Eesti Rahvusraamatukogu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Kõik õigused kaitstud © 2010 Kust küll kostab lärm? Sissejuhatus Põrand põrub all. Magada ei saa, kärtsub, mürtsub maa. Mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks? Jajaa, jajaa. Mikronid „Üks imelik masin”, 1986 Sõnad: Gunnar Graps Vinüülplaadiümbriseid võib vaadelda osana popkultuu- kasutati esialgu standardseid geomeetrilise mustriga rist, masstootmise produktina, infoallikana omaaegse plaadiümbriseid. Eesti esimese plaadikujunduse au kuu- muusika, moe ja trükitehnika kohta jne. Järgnevad lehe- lub Eesti Filmiarhiivi andmetel Marju Kuudi kümnetollisele küljed kuuluvad vinüülplaadiümbristele, mis on Eestis “Aastaajad – valimik estraadilaule” 1970. aastast. tehtud nõukogude perioodil 1970. ja 1980. aastatel. Muusikat või salvestatud sõna, mis on helisalvestamise Vinüülplaat sümboliseeris läänelikku nautlevat tarbimis- peamine eesmärk, käesolev vaatlus ei käsitle, vaid kes- ühiskonda, kuhu nõukogude inimene tahtis kuuluda. Siin kendub plaadiümbriste graafi lisele disainile. idealiseeriti ühiskondi teispool raudset eesriiet, usuti, et seal võisid kõik osta kõike ja kõik võisid teha kõike, mida Eesmärk ei ole pakkuda ammendavat ajaloolist ülevaa- nad tahtsid. 1970. aastatel muutusid Nõukogude Eestis det, pigem keskendutakse üksikutele individuaalsetele kodumasinad, sealhulgas plaadimängijad, kättesaada- narratiividele, üles tähendades seda, kuidas plaadiku- vamaks. Kuid enamasti jõudsid need vaid parteiladviku jundajad ise 2007. ja 2008. aastal läbi viidud süvainterv- ja kaubandustöötajate kodudesse. Suur osa inimesi elas juudes kunagist olustikku mõtestavad: Ülle Meister, Virve tüüpkorterites ning nägi unelmate elu pigem Eesti Rek- Albri, Enn Kärmas, Villu Järmut, Helje Eelmaa, Mai Einer, laamfi lmi klippides või Soome televisioonist. Eesti Rek- Aili Ermel, Kalle Toompere. Tootmise köögipoolt valgus- laamfi lm on tootnud vaid ühe heliplaate reklaamiva klipi tab omakorda intervjuu Ülle Väliga, kes töötas pikki aas- “Heliplaadid Tallinna Kaubamajast” (1980). 1984. aastast taid Tallinna Heliplaadistuudios. pärineb kaks grammofoni reklaami: “Grammofon Vega- 110-stereo” ja “Grammofon Radiotehnika-101-stereo”. Eesti esimesel iseseisvusperioodil salvestati erinevates fi r- mades ligi 2000 nimetust plaate. Nõukogude ajal salves- Tallinna Heliplaaditehase heaks töötasid väga paljud tati eesti muusikat ja interpreete üleliidulise fi rma Melodija kunstnikud, n-ö majakunstniku puudumise tõttu on plaa- (ММелодияелодия) fi liaalina tegutsenud Tallinna Heliplaadistuudios dikujunduste stiil ja käekiri äärmiselt kirju. Üle tosina vinüül- kokku ligi 1000 plaadi tarvis: Tallinna Heliplaadistuudio plaadiümbriseid on kujundanud Virve Albri, Ülle Meister, toodang aastatel 1959–1989 on 952 vinüülplaati, aasta Raoul Koik, Ülle Veski, Villu Järmut, Kalle Toompere, Mar- kohta tegi see keskmiselt 35 uut nimetust. gus Haavamägi, alla tosina Enn Kärmas, Helje Saar (Eel- maa), Aili Ermel, Tõnu Soo, Tiit Koha, Mari Kaarma, Marje Tallinna Heliplaadistuudio loodi 1959. aastal. Kuni 1986. Tralla, Alar Ilo, Heino Kersna, Urve Liivamägi. Paljude eesti aastani omas Melodija helisalvestiste tootmise monopoli kunstnike kokkupuude valdkonnaga piirdub ühe või paari- Nõukogude Liidus. Eesti vinüülplaate toodeti Riia Heli- kolme plaadiümbrisega. Kõigi nende töö ja loomingu tun- plaaditehases. Plaadiümbristel olid eesti- ja venekeelsed, nustamiseks ongi järgnevad leheküljed pühendatud. hiljem vahel ka ingliskeelsed tekstid. Nõukogude Liidus Maile Tali Ülle Väli Tallinna heliplaadistuudiosse läksin tööle 1983. aastal. sest need läksid välismaale müüki. Mari Kaarma ühe Alguses olime Mustamäel helikassetitehase ruumides, kujundusega oli probleeme, seal olid inglid. Ma seleta- seal oli meil väga kitsas. Siis kolisime vanalinna Niguliste sin, et need ei ole inglid, vaid heeroldid. Siis rahunes asi (Kuninga) tänava majja, Poolakad olid restaureerinud maha. Kunsti nõukogus olid väga laia silmaringiga inime- terve maja ja Melodija maksis kõik kinni. Meie päralt oli sed, oma ala professionaalid. kaks korrusetäit ruume, suur kunstinõukogu saal ja üks väike kaminasaal. Seal, kus praegu on restoran, asus siis Värvilahutus tehti ka Moskvas ja edasi saadeti materjal Melodija pood. Töötajaid oli meil kokku umbes kümme. Riiga trükki. Paar korda aastas käisime Riias ja vaata- sime üle. Kui tekkis mingeid probleeme, saime need Heliloojate ja interpreetidega käisime väga palju läbi. Kui kohe lahendada, selles mõttes oli kontakt päris hea. Kui neil oli heliplaadi kujundamise kohta mingi oma soov, ma 83ndal stuudiosse läksin, siis tehti peaaegu kõike siis mina pidin leidma kunstniku, kes selle professio- käsitsi. Tekst kleebiti kokku üksikutest tähtedest. Värvi- naalselt valmis tegi, samuti pidi neile foto meeldima. Ma fotod tehti alguses täisformaadis, 30 x 30 cm. Kogu teadsin, et Tõnu Soo armastab tõsist muusikat ja oskab kujunduse saatsime Moskvasse tehniliselt eraldi: kirjad väga suurepäraselt kirja teha. Villu Järmut-Enn Kärmas, eraldi, fotod eraldi. Makett läks ka kaasa, see oli küll nemad olid väga hea tandem. Kärmas tegi perfektseid kokku monteeritud. Slaidid tulid veidi hiljem. 1986 läks fotosid, kõik olid vaimustatud. Eks selle järgi saigi valida, asi edumeelsemaks – saime Moskvast suure portsu kes mida oskas kõige paremini. Mari Kaarma oli suurepä- Kodaki fi lme ja ilmutusvahendeid. Ent Kodaki ilmutamist rane joonistaja. Helje Eelma (tol ajal Saar) tegi joonistust kohalikes fotolaborites ei tehtud, sest polnud võimalusi. koos kollaažiga. Helje oli hästi tundlik ja oskas kenasti Ilmutamise ajal pidi ruumi temperatuur olema 37 kraadi teha. Teistmoodi kui Mari näiteks. Kalle Toompere ja Aili ja protseduur oli aeganõudev. Aga Margus Haavamägi Ermel olid väga hea kompositsioonitajuga kunstnikud. koos isaga, kes oli ka väga hea fotograaf, said sellega Margus Haavamägi mängis fotodega – komponeeris oma kodus hakkama. Kohutavalt kõrged nõudmised olid need ühtsesse kujundusse koos šriftiga –, temal oli see kõikidele slaididele. Värvilahutus pidi hästi välja tulema, väga tugev külg. Igal kunstnikul oli oma spetsiifi ka, vasta- Moskva omadega oli kohati maadlemist kohe. Osalt valt sellele sai neid valida ja tööd pakkuda. slaidi kvaliteedi pärast, aga ka meie mõne lahenduse pärast, ehkki tegelikult aktsepteeriti neid päris hästi. Trü- Kõik kujundused käisid kõigepealt läbi kohalikust kuns- kitehniline baas oli Riias kehv. Kui nad tegid ekspordiks, tinõukogust. Sinna kuulusid inimesed heliloojate liidust siis ikka püüdsid parimat teha, aga meil oli värvide ja iga- ja minu kaudu ka kunstnike liidust. Eks mina pidin vaa- suguste asjadega suuri probleeme. Vinüülplaatide enda tama, kes tunneks graafi list disaini kõige paremini. Kolm- kvaliteet sõltus väga tooraine kvaliteedist. neli esimest aastat, kui ma heliplaadistuudios töötasin, käis nõukogu päris tihedalt koos. Mai Einer oli raudselt, Melodija peakorteris Moskvas korraldati kaks korda aas- Heino Kivihall oli kirja vaatamas, fotograafi a asjatundja tas konkursse, eraldi plaadikujundustele ja helisalvestis- Enn Kärmas. Umbes kuus inimest oli kokku, aga kui ma tele. Need olid mõeldud kunstiliste toimetajate ja helire- juba pooled neist kohale sain, siis oli täiesti piisav, et kolm žissööride töö tunnustamiseks. Konkursil oli oma žürii, kujundust üle vaadata. Salvestustega oli täpselt sama- kelle koosseisu kuulusid kaks Moskva professionaalset moodi – kunstinõukogu professionaalid kuulasid ära. disainerit, üleliidulise stuudio peakunstnikud, peatoime- Seejärel saadeti materjal Moskvasse, kus oli omakorda tajad ja fi rma direktor. Stuudiote esindajad olid ka võima- kunstinõukogu. Seal olid juba kõikide liiduvabariikide luse korral kohal ja andsid vajadusel seletusi ning võisid stuudiote tööd koos. Nõukogu kinnitas saadetud tööd ühtlasi ka kõik probleemid ära rääkida. Hiljem tegi žürii ja alles siis said plaadid tootmisse minna. Värvilahutuse kinniste uste taga otsuse ja jagas preemiad välja (ühe esi- jaoks pidi kõik olema tehniliselt täiesti perfektne, eks nad mese, kaks teist ja kolm kolmandat kohta). Vene inimene natuke vaatasid ka sisulist külge. Sinimustvalget ei tohti- on teistsuguse stiilitaju ja silmaga, aga nad respekteeri- nud muidugi olla ega mingit lausvihjet välismaale. Mosk- sid Baltikumi maitset väga. Me konkureerisime lätlastega vas ka otsustati, milline on nõutud ekspordiartikkel, näi- päris palju, neil oli superhäid fotograafe ja üldse oli Lätis teks väga täpselt vaadati üle Hortus Musicuse plaadid, tase päris kõva. Muidugi oli Moskva ka igati kõrgtasemel. Võin öelda, et ma ei tulnud kunagi ilma ühegi preemiata tähistama niinimetatud punaseid aastapäevi. Eks meil ära. Ja kui võitsime kolmanda koha, siis ma sain helikas- oli ka materjali, mis selleks sobis. Näiteks sari „ELKNÜ setitehase direktori Väino Verlini käest riielda, et kuidas preemia laureaate” – kujundus oli vastav pealkirjale, aga seekord nii halvasti. Rahalised preemiad olid väga suu- kava ja esitajad olid oma aja populaarsed isikud (A. Oit, red selle aja kohta. Esimene preemia oli 400 rubla. See G. Taniel, U. Naissoo, V. Ojakäär, J. Joala, T. Mägi, H. oli päris kobe summa,