DOKUMENT JA KOMMENTAAR Eesti välispoliitika algusaegadest: Jaan Tõnissoni esimene raport Stockholmist 18.02.1918 Mart Kuldkepp iin avaldatavate dokumentide autor on selle kaaskirjast.1 Kui Laamani teoseid mitte S Eesti Ajutise Maapäeva esimene välise- arvestada,2 siis pole see pikk ja üksikasjalik sindaja Jaan Tõnisson ning need on kirjuta- ülevaade õieti üldse teaduskäibesse jõudnud tud 1918. aasta 18. veebruaril Stockholmis. ning Tõnissoni varaseimatest sammudest Rootsi pealinna saabus Tõnisson 25. jaanua- Rootsi pealinnas on kirjutatud peamiselt eri- ril, et seal välja selgitada välisriikide seisu- nevate asjaosaliste mälestuste ja Stockholmi kohti Eesti võimaliku iseseisvuse küsimuses. saatkondade materjalide põhjal.3 Tõnissoni Käesolev raport koos kaaskirjaga on esimene omakäeline raport pakub tema eesmärkide pikem kirjutis, mille ta saatis oma sammude ja taktika kohta aga üksikasjalikumat infot, kohta kodumaale, kus Saksa vägede peatse kui seda muul viisil on võimalik saada, ning saabumise pinevuses oodati kannatamatult heidab seega uut valgust ka hiljem vastuolu- teateid, kas ja kellelt oleks võimalik Eesti listeks osutunud sammudele, mh. Tõnissoni iseseisvuse mõttele rahvusvahelist toetust n.-ö. saksasõbralikkusele, mida talle veel leida. Tõnissoni enda manitsused, nagu ka 1930. aastal ette heideti.4 Entente’i maade ja osade Saksa ringkondade Põhjused, miks Tõnisson end 1918. aasta heasoovlik suhtumine, millest raportis juttu veebruaris Stockholmist leidis, olid paljuski on, andsid kahtlemata lisakaalu 19. veebruaril juhuslikku laadi, kuid eestlaste rahvusliku Maanõukogu vanematekogu poolt vastu võe- saatuse seisukohalt ometi määratu tähtsusega. tud otsusele Eesti Vabariik kiiremas korras Eesti välispoliitika ja diplomaatia olid sel välja kuulutada. ajal alles vaevu tekkimas ning ka Eesti polii- Saatuslikul hetkel sündinud kirjutist pole tilise autonoomia (s. t. autonoomia Vene riigi varem täielikul kujul avaldatud. Kogumik koosseisus) ja iseseisvuse (s. t. Vene riigist „Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikas 1917– eraldumise) mõtted üleüldse, seda vähemalt 1920” (1993) sisaldab mitmeid tekste, mis on tõsiseltvõetavate poliitiliste alternatiividena, seotud Tõnissoni esimeste sammudega Stock- polnud vanemad kui mõnikümmend aastat. holmis, kuid raportit ennast sealt täielikul Autonoomiapüüdlustele andis küll märgatava kujul ei leia – on vaid Eduard Laamani „Eesti tõuke juba 1905. a. revolutsioon, kuid ise- iseseisvuse sünni” järgi tsiteeritud katkend seisvusmõte hakkas eestlaste seas tõsisemalt 1 H. Arumäe (koost.). Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikas 1917–1920: dokumente ja materjale. Jaan Tõnissoni Instituudi Kirjastus, Tallinn, 1993, lk. 65–66. E. Laaman. Eesti iseseisvuse sünd, teine trükk. Vaba Eesti, Stock- holm, 1964, lk. 280–281. 2 Vt. ka Laamani humoorikat referaati Tõnissoni ja Kesküla kohtumisest: E. Laaman. Välisdelegatsiooni-aeg. – H. Kruus jt. (toim.). Jaan Tõnisson töös ja võitluses: koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Koguteose „Jaan Tõnisson” komitee, Tartu, 1938, lk. 204–205. 3 Vt. nt. K. Hovi. Die Orientierung der estnischen Auslandsdelegation im Frühjahr 1918. Institute of General History, University of Turku, Turku, 1973. A. von Taube. Das Auswärtige Amt und die Estnische Frage 1917/1918 – Jahrbücher für Geschichte Osteuropas 1969, nr. 4, lk. 542–580. 4 Vt. A. Piip. Tormine aasta. Ülevaade Eesti välispoliitika esiajast 1917–1918. aastal dokumentides ja mälestusis. Vaba Eesti, Stockholm, 1966, lk. 104–105. 74 Tuna 4/2014 Mart Kuldkepp / Eesti välispoliitika algusaegadest: Jaan Tõnissoni esimene raport Stockholmist 18.02.1918 idanema alles maailmasõja aastatel, kui rah- Venemaa sõjakaotuse korral Suurbritannialt vusvahelise kõlapinna omandas sõjakeerises Saksa ekspansiooni vastu tuge otsida, mille lendu lastud rahvuste enesemääramise idee. tagajärjel võinuks Eestist kujuneda puhver- Autonoomiapüüetest ilmnesid sõja ajal riik Venemaa ja Saksamaa vahel.9 juba esimesed avalikud märgid, sh. Jüri Autonoomiapüüdlustele avas eestlaste Vilmsi kõne Eestimaa talurahva pärisorjusest otsustav tegutsemine 1917. aasta märtsire- vabastamise 100 aasta juubeli päeval 1916. a. volutsiooni järel täiesti uued väljavaated. ning juba 1915/1916. aasta talvel tekkinud 12. aprillil Venemaa Ajutise Valitsuse poolt mõte läti kütipolkude eeskujul eesti rahvus- heaks kiidetud Eesti autonoomiaeelnõu like väeosade loomiseks.5 Iseseisvuse mõte jäi alusel ühendati Eestimaa ja Liivimaa kuber- esialgu varju, kuna oli selge, et kui autonoo- mangud ning juuli algul astus Tallinnas kokku miat võiks saavutada ka siseriiklike arengute üldise hääleõiguse alusel valitud Maapäev tulemusena, siis setsessioon saaks teostuda ehk Ajutine Maanõukogu. Kuna autonoomia vaid juhul, kui Eesti küsimus õnnestuks viia saamine oli läinud edukalt, asusid kõik par- rahvusvahelisele areenile. teid Venemaa föderaliseerimise seisukohale Seesugust võimalust kaaluti kindlasti ka ning Eesti iseseisvuse küsimus esialgu arutlu- juba enne 1917. aastat, kuid sellest on teada sele ei tulnud.10 Siiski ei lakanud päriselt ka vähe, sest riigireetmise iseloomuga kavatsusi edasised plaanid Vene riigist lahku löömise tuli mõistagi salajas hoida. Mälestuste põh- suunas. Juba maikuus pidas Tõnisson Tar- jal on siiski teada, et juba sõja ajal avaldati tus loengu Eesti võimalikust saatusest Vene Tallinnas Haritlaste Klubis seisukohta, et revolutsiooni arenemisel, pidades „eriti huvi- eestlastele oleks parim, kui nii Saksa- kui ka tavaks võimaluseks, kui kumbki sõdija pool Venemaa maailmasõjas lüüa saaksid. Selle siin õieti oma kanda ei jõua kinnitada”.11 kohta nentis Otto Strandman hiljem, et „[a] 1917. aasta hilissuvel taas alanud Saksa jalooliselt ei suutnud me muidugi ette näha, pealetung ning Riia hõivamine 3. septembril et see nii lähebki”.6 Rootsis ja mujal tegutses sundis Saksa okupatsiooni ohuga tõsisemalt Suur-Eesti loomise nimel iseseisev eksiilpolii- arvestama ning Tõnisson tegi 7. septembril tik Aleksander Kesküla, kelle tegevusest teati Maapäeva kinnisel istungil ka esimese amet- kodumaal aga vähe.7 Vene riigist eraldumi- liku ettepaneku algatada eraldiseisev, eest- sele suunatud initsiatiivide hulka kuulusid laste rahvuslikest huvidest lähtuv välispolii- ka 1915. ja 1916. aastal Rootsis käinud Jakob tika, mille eesmärk oleks Eesti eraldumine Ploompuu katsed sondeerida pinda juhuks, Venemaast, kuid samas hoidumine Saksamaa kui Rootsi peaks Saksamaa poolel sõtta sek- võimu alla sattumast. Selleks pidid Lääneme- kuma,8 ning Jaan Tõnissoni ja metsatööstur re-äärsed väikerahvad suurriikide omavahe- Johan Linde 1916. aastal arutatud plaan lisi vastuolusid ühisel jõul ära kasutama, et 5 Vt. Otto Strandmani ja Konstantin Koniku mälestusi: O. Strandman. Autonoomia ja okupatsioon. – Mäles- tused iseseisvuse võitluspäevilt. I köide. Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918. Eesti Ajakirjanikkude Liidu toimetusel. Rahvaülikool, Tallinn, 1927, lk. 11; K. Konik. Mälestuste katkendid. – Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt I, lk. 16. Vilmsi kõne kokkuvõtet vt. R. Berendsen. Eestimaa talurahva vabastamise 100 aasta juubel 23. mail 1916. Tallinn, 1927, lk. 89–90. Vilmsil oli juba 1915. aastal valminud autonoomiaprojekt Soome omavalitsuse eeskujul (S. Zetterberg. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 2010, lk. 376). 6 O. Strandman. Autonoomia ja okupatsioon, lk. 11. Vt. ka E. Laaman. Välisdelegatsiooni-aeg, lk. 203. 7 Vt. M. Kuldkepp. Intriigid, provokatsioonid ja iseseisvuse sünd. Eesti välisdelegatsioon ja Aleksander Kesküla. – Ajalooline Ajakiri 2013, nr. 3, lk. 333–334. 8 M. Kuldkepp. „Grundbesitzer aus Estland”. Activist regionalism in the Baltic Sea area in 1916. – Ajalooline Ajakiri 2012, nr. 1/2, lk. 137–165. 9 J. Tõnisson. Eestimaa avaliku korra muutmise aktid Vene siseministeeriumi peavalitsuses 1916. ja 1917. a. – H. Kruus, J. Ots. Vabaduse tulekul I. Koguteos Eesti Maanõukogu 1917. aasta 15./28. nov. otsuse tähista- miseks, lk. 62. 10 S. Zetterberg. Eesti ajalugu, lk. 380–381. 11 E. Laaman. Välisdelegatsiooni-aeg, lk. 203. Tuna 4/2014 75 DOKUMENT JA KOMMENTAAR luua Entente’i ja Saksamaa vaheline puhvert- Iseseisvuse taotlemises, s. t. Eesti küsimuse soon. Ühtlasi tuli moodustada välisdelegat- rahvusvaheliseks tegemises lepiti Maapäeva sioon, mis selles sihis välisriikide juures tööle vanematekoguga kokku alles 13. ja 14. jaa- hakkaks.12 nuaril16 ning sellekohane memorandum ilmus Ehkki kõiki Tõnissoni ideid kohe omaks 24. jaanuaril Peterburi ajalehes Eesti. Sama ei võetud, kiirendas 12. oktoobril alanud kuupäevaga on dateeritud „Memorandum ning Eesti saarte hõivamiseks mõeldud Saksa Eesti poliitilise seisukorra üle”, milles taot- dessantoperatsioon Maapäeva välispoliitilisi leti välisriikidelt Eesti iseseisvuse toetamist. ettevalmistusi ning Peterburis asuvate välis- See oli mõeldud üleandmiseks vastavate valit- saatkondade juures astuti juba esimesed suste esindajatele. Memorandumi levitami- omaalgatuslikud diplomaatilised sammud.13 sega pidi tegelema välisdelegatsioon, mille Ennetamaks enese laialisaatmist Eestis liikmetele kirjutati samal päeval välja voli- võimu haaranud enamlaste poolt, kuulutas tused ja määrati kindlaks sihtkohad. Ferdi- Maanõukogu 28. novembril end kõrgeimaks nand Kull ja Karl Robert Pusta pidid minema võimuks Eestis, laiendas Maapäeva juhatuse Pariisi, Ants Piip Londonisse, Mihkel Martna ja Vanematekogu võimupiire ning otsustas ja Karl Menning Saksamaale ning Tõnisson kokku kutsuda Asutava Kogu. Kaks päeva Skandinaaviasse. Eduard Virgo pidi jääma hiljem võttis vanematekogu vastu otsuse, sidemeheks.17 millega Ants Piip sai 3. detsembril Maapäeva