Objekt: Esimese ja Teise Maailmasõja Lehtma-Tahkuna raudteetamm kõrvalharudega. Mälestise liik: ehitismälestis Registri nr.: 23435 Aadress: Hiiumaa vald Omanik: Maanteeamet Tellija: Muinsuskaitseamet Esimese ja Teise Maailmasõja Lehtma-Tahkuna raudteetamm koos kõrvalharudega asetus ja kaitsevööndi piirid. Soovitused kasutuseks ja hooldamiseks. Koostas: Mehis Helme Eesti Muuseumraudtee MTÜ Sisukord: 1. Ajalooline ülevaade Kaardid: ERA F 2553, N 1, S 92, leht 103; REGIO 2018 2. Algmaterjalidest 3. Tsaariaegsed raudteetammid ja nende seisukord 3.1. Tsaariaegne raudteelõik A–B 3.2. Tsaariaegne raudteelõik B-C 3.3. Tsaariaegne raudteelõik B-D 3.4. Tsaariaegne raudteelõik D-E 3.5. Tsaariaegne raudteeharu h1 3.6. Tsaariaegne raudteelõik E-F 3.7. Tsaariaegsed raudteeharud h2 3.8. Tsaariaegsed raudteeharud h3 3.9. Tsaariaegne raudteelõik G-H 4. Nõukogude aegsed raudteetammid ja nende seisukord 4.1. Nõukogude aegne raudteelõik A-B 4.2. Nõukogude aegne raudteelõik B-D 4.3. Nõukogude aegne raudteelõik D-E-F 5. Kokkuvõte ja soovitused kasutuseks, hoolduseks. Joonis 1. ERA F 2553, N 1, S 92, leht 103 Joonis 2. Raudteetammi kaart 2018a aluskaardil. Joonis 3. Fotode kaart. 1. Ajalooline Ülevaade Lehtma – Tahkuna raudtee tekkis seoses merekindluste süsteemi rajamisega Peterburi kaitseks. Selle süsteemi eelpositsiooni kuulusid Hiiumaal Tahkuna poolsaarele rajatud suurtükipatareid. Patareide ehituseks ja edaspidiseks teenindamiseks rajati Lehtma sadamast kitsarööpmeline 750 mm rööpmelaiusega raudtee Tahkuna patareini nr. 39 pikkusega umbkaudu 6 km. Raudeeharu suundus ka Lehtma patareini nr. 38. Esimese maailma sõja ajal oli raudtee kindlasti kasutusel, sest patareid olid valmis sakslastega lahingut pidama ja väidetavalt on neist ka mõned lasud tehtud. Raudteel oli kaks saksa päritolu vedurid ja seni teadmata hulk vaguneid ja vagonette. Saksa okupatsioonivõimude lahkudes andsid need merekindluse rajatised üle vastsündinud Eesti Vabariigile. Raudteed koos veeremiga läksid riigiettevõtte Eesti Vabariigi Raudteed omandisse. 1920. aastate alul hakati demonteerima Tahkuna poolsaarel suurtiükipositsioone. Seose sellega oli kasutuses üks vedur ja mingi hulk vaguneid. Teine vedur ei olnud arhiivi andmetel kasutuskõlbulik. Peale suurtükkide demonteerimist ei olnud raudtee omanikul (EVR) sellega midagi peale hakata ning see likvideeriti. Rööpad läksid müüki, vedurid toodi mandrile, remonditi ja müüdi Järvakandi klaasivabrikule. Kahjuks ei ole teada kas midagi raudteest sel perioodil ka säilis või anti kellegile üle. 1939. aasta baaside lepinguga ilmusid saarele Nõukogude väed, kes hakkasid rajama Tahkuna poolsaarele omi kindlustusi ja rannakaitse patareisid. Taastati ka kitsarööpmeline raudtee, kuid tuginedes olemasolevale kaardimaterjalile mitte päris samal kujul. Põhjusteks arvatakse olevat (kohalikud asjatundjad), et vana tamm oli juba aastate jooksul täis kasvanud raudteed oli lihtsam rajada metsasihte kasutades. Kuid algas taas uus maailmasõda. Meeliks Julge kirjutab oma mälestustes 1998. aastal: 1943 viibis ta Lehtma sadamas ja nägi ka raudteed. See kulges pika sadamasilla lõpuni kus hargnes kaheks. Kõrvalharul seisis traktorimootoriga vedur (siis ilmselt dresiin) ja mitmed vagonetid. Edasi kirjeldab ta liikumist mööda raudteed kuni Lõimastu patareide tsooni. Kahjuks puudub igasugune teave, kas sakslased kasutasid seda raudteed ka rohkem ja mis ajani. Peale teist sõda oli Tahkuna poolsaar võrdlemisi militariseeritud tsoon. Puudub teave, kas Nõukogude sõjavägi kasutas raudteed või mitte aga kohalike väitel algas raua laialitassimine ja utiliseerimine 1950-ndatel. Puudub ka teave kes mida ja kui palju ära vedas. Tänapäeval säilinud tsaariaegne raudteetamm on kohati mitteleitav või raskesti leitav aga kohati ka hästi nähtav. Paremad lood on nõukogude aegse raudteetammiga ja ka kohtades, kus vana ja uuem ühildusid. Kohalikud militaarajaloolased on leidnud üht-teist raudteed puudutavat materjali ning kõik senised leiud on kogutud Tahkunas asuvasse Hiiumaa Militaarmuuseumisse. Tsaari- ja nõukogude ajast pärit veeremi rattapaarid Tõenäoliselt Nõukogude ajast pärit vagonettide jäänused 2. Algmaterjalidest. Antud töös on kasutatud Eesti Riigiarhiivis olemasolevat 30. aastate alguse Tahkuna poolsaare patareide teede plaani, mis on skemaatiline ning sellel oleva raudtee täpne kulg üsnagi kaheldav. Riigiarhiivis on säilinud ka õhufoto Tahkuna poolsaarest, kus on selgesti näha osa teedeplaanil märgitud raudteest ning sellega ühilduvast rajatisest (tee/raudtee), mida suure tõenäosusega võib pidada patarei nr. 39 helgiheitja raudteevõrguks. Abimaterjalina sai kasutatud ka Maameti kaardiportaalis saada olevat 1946. aasta topograafilist kaarti, kus on peal Nõukogude aegne raudteetamm. Kaart iseenesest ei ole täpne, mistõttu ei saa ka seda 100% aluseks võtta. Kolmandaks sai kasutatud Regio koostatud kaasaegset kaarti, mis tugineb eelneva kahe kaardi andmetele ja mis sai võetud selle töö aluseks. Kindlasti ei ole sellel kaardil märgitud raudteetammide asukohad väga täpsed, sest puudub usaldusväärne ja täpne algmaterjal. Soovitused selles osas toon välja töö lõpus vastavas peatükis. Tahkuna poolsaare õhufoto 1930. 3. Raudteetammid ja nende seisukord. 3.1. Tsaariaegne raudteelõik A-B (kaardil) Raudteelõik algab sadama kailt ja siirdub läbi laoplatside lääne suunas punkti B (kaardil). Kuni laoplatsideni vana ja uuem raudteetrass ühilduvad (fotod: 8, 9, 10), sest paralleeltrassist looduses jälgi ei leidnud. Peale laoplatse on raudteetrassi kulg oletuslik, sest looduses sellest Lehtmaa poolt kindlaid tõendeid ei leidnud. Oletuslik trass on taimestikku ja puid tihedalt täis kasvanud. Soovitused: Juhul kui Maaamet avaldab täpsema reljeefkaardi, tasub seda haru uuesti uurima minna liikudes punktist B punkti A suunas kasutades ka GPS seadet. Foto: 9 3.2. Tsaariaegne raudteelõik B-C (kaardil) Raudteetrass lõigus B-C viis Lehtma patarei nr. 38 juurde. Uuringu käigus kohapeal avastasin kolme võimaliku raudteeharu jäljed looduses, mis on ka reaalne, sest pole võimalik, et ainult ühe suurtükipositsiooni juurde käis raudtee, teiste juurde aga mitte. (fotod: 1-7, 25-27). Läänepoosem haru viib kahe suurtükipositsiooni vahele, millest võib teha järelduse, et raudteeharu teenindas kahte läänepoolset positsiooni. Oletatavad raudteeharud on tihedalt täis kasvanud taimestikku ja puid, esineb tormimurdu. Atraktiivsuse ja jälgitavuse mõttes võiks patarei positsioonid metsast puhastada kaitsevööndi piires. Soovitused: raudteetammi võiks puhastada puudest liikudes punktist B punkti C ning seejärel kontrollida ka teiste harude olemasolu täpsemalt punktis C ning võimalusel puhastada kaneed. Foto: 1 Foto: 6 3.3. Tsaariaegne raudteelõik B-D (kaardil) Punktist B läände liikudes on raudteetamm looduses raskesti leitav, kuid peagi on tamm hästi märgatav võrdlemisi heas seisukorras. Tammi lõik on kogu ulatuses täis kasvanud taimestikku ja puid (fotod: 38-40, 45, 46, 48, 49, 51, 52, 59, 60, 63, 64, 67, 68). Soovitused: Et täpselt kindlaks määrata kuidas kulgesid vana ja uus raudteetrass punktis B oleks vaja selle ümbruskond puudest ja võsast puhastada. Samuti võiks puudest puhastata kogu tammi lõigu B-D. Foto: 39 Foto: 60 3.4. Tsaariaegne raudteelõik D-E (kaardil) See lõik raudteetammist oli kasutusel ka Nõukogude ajal. Osa raudteetammist on kasutusel autoteena, osa aga on täis kasvanud taimestikku ja puid. (fotod: 33-35, 69-74). Täiskasvanud osa on looduses raskesti märgatav, kuid siiski äratuntav. Soovitused: tammi täiskasvanud osa võiks puudest ja võsast puhastada. Foto: 33 Foto: 72 3.5. Tsaariaegne raudteeharu h1 (kaardil) Haru algab pealiini punktis E ja siirdub rannapatarei nr. 39 juurde. Harutee tamm on looduses raskesti leitav. Aeg ja inimtegevus on teinud oma töö. Siiski on patarei juures raudteetamm aimatav (foto: 32). Valdav osa harutee tammist on täis kasvanud taimestikku ja puid. Soovitused: Et kindlaks teha harutee täpne asukoht ja kulgemine oleks vaja head kaardimaterjali ning GPS seadet. Harutee tammi võiks puhastada puudest ja ka patarei positsioonid kaitsevööndi piires. Foto: 32 3.6. Tsaariaegne raudteelõik E-F (kaardil) Antud raudteelõik oli kasutuses ka Nõukogude ajal aga teistel eesmärkidel. Tsaari ajal oli tegu osaga rannapatarei nr. 39 mobiilse helgiheitja raudteest (fotod: 28-31). Lõigu teetamm on säilinud ja looduses leitav. Tamm on taimestikku ning puid täis kasvanud. Ühest kohast on tammist läbi kaevatud kraav (foto: 31). Soovitused: tammiosa võiks tähistada vähemalt muinsuskaitsetähistega. Kas tamm väärib ka puhastamist puudest ja võsast olgu MKA otsustada. Foto: 30 Foto: 31 3.7. Tsaariaegsed raudteeharud h2 (kaardil) Harud moodustavad raudteelõiguga E-F kolmnurga. See kolmnurk on selgesti näha 1930. aasta õhufotol ning on leitav ka loodusest (foto: 30) Alustamm on täis kasvanud taimestikku ja mere poole ka puid. Harud h2 on osa mobiilse helgiheitja raudteevõrgust. Soovitused: harude tammid tuleks tähistada muinsuskaitse tähistega. Kas need väärivad ka puhastamist, jäägu MKA otsustada. 3.8. Tsaariaegsed raudteeharud h3 (kaardil) Harud olid ehitatud mobiilse helgiheitja tarbeks. Harud ei ole tänapäeval säilinud, sest punkti F (kaardil) ehitati 1939. aastal Nõukogude rannakaitse patarei ja sellest edasi raudteed ei kasutatud. Aeg ja inimtegevus on teinud oma töö. Lisa kommentaarid: Raudteelõik E-F ja harud h2 ning h3 moodustasid rannapatarei nr. 39 mobiilse helgiheitja positsioonide raudteevõrgu. Nimetatud helgiheitjad omasid diiselgeneraatorit ja võimast prožektorit, mis olid paigutatud spetsiaalsele raudteel liikuvale alusraamile. Mobiilne rannakaitsepatarei helgiheitja