TEADUS JA VÄÄRTUSHINNANGUD Jürgen Mittelstrass Tolkinud˜ Neeme Näripä 0. SISSEJUHATUS Teadmist, ennekõike selle teoreetilisel kujul, peeti kunagi ini- mese kui mõistusliku olendi põhiolemuseks ja seega inimtege- vuse kõrgeimaks avaldumisvormiks. Siit ka Aristotelese Me- tafüüsika kuulus avalause: “Kõik inimesed pürivad loomult tead- mise poole” (Met. A1.980a 21). Ja nõnda liigitab Aristoteles ka oma eetikas vaimutöö tegutsemise kõrgeimaks vormiks (Eth. Nic. K7.1177a 12jj), ehkki tuleks meeles pidada, et see on ideaal: tegu pole ei fakti ega millegi tegelikult saavutatavaga. Teadmine sa- mastatakse siin eluviisiga. See omakorda tähendab, et juba päris algusest peale on olemas teadmise seos väärtushinnangute ja eeti- kaga. Teadmine toimib siin nii (teaduslike) väärtushinnangute kandjana kui ka ühiskondlikke väärtushinnanguid õigustava auto- riteedina. Selle näiteks on Platoni Riigi haridusprogramm (vt Mit- telstrass 1997), mille keskmes asuvad teadused. Ja see on ka põhjus, miks samastati teadmist esmalt subjektiga, individuaalse teadlase või uurijaga. Ent see arusaam kuulub üldiselt minevikku. Teadmine on muutunud järjest subjektitumaks ja küsimus, kas teadus kannab endas väärtushinnanguid või on neist vaba, on saa- nud teaduse ja ühiskonna kontekstis tähtsaks teemaks. Samal ajal nähakse teadmises üha enam toodet, mida tuleb kohandada ta- valiste turuvormidega. Ühiskond, mis peab end teadmispõhiseks, Science and Values. Ettekanne Tartu ülikooli eetikakeskuse asu- tamise 10. aastapäevale pühendatud konverentsil 7. septembril 2010 Tartu ülikooli aulas. Avaldame autori loal. 3 Teadus ja väärtushinnangud Jürgen Mittelstrass on taibanud, et teadmised on kaup, ning usub tões ja vaimus, vus, mõisteline selgus ja vastuolude puudumine, mis ei määratle et valdab teadmiskontseptsiooni, mis seisab kõigist varasemaist teadust mitte ainult uurimistöö tegemise viisi kaudu (praktilise kõrgemal. uurimistegevuse kujul), vaid ka esitusviisi kaudu (teooria kujul). Järgnevad mõned märkused rubriikidest väärtushinnanguvaba Need standardid või kriteeriumid väljendavad normide raamis- või väärtushinnanguid kandev teadus, teaduse erinevad tähendused tikku, mida võib sõnastada ka väärtushinnangutena. või vaatevinklid, sh teadus eluviisina, teadmise kaubastamine, de- Ratsionaalsus ei ole lihtne mõiste. Ühest küljest määratlevad mokraatlik teadus ning eetika ja usaldusväärsus teaduses ja tea- nüüdisaja ühiskonnad end sellele mõistele tuginedes, teisalt pole dustöös. Mul pole teile pakkuda midagi lõpuni viimistletut, kuid aga selle suhtes selget üksmeelt isegi mitte teaduses. Nõnda sa- mingeid mõtteid see vahest siiski tekitab. tuvad ratsionaalsed kultuurid sageli olukordadesse, mis suudavad vaevu vastu panna ratsionaalsele analüüsile, ning vaidlused tea- dusfilosoofias keerlevad järjest rohkem küsimuse ümber, mis näis 1. VÄÄRTUSHINNANGUVABA TEADUS olevat juba ammu vastatud: mis on (teaduslik) ratsionaalsus? Rat- sionaalsuses peitub omamoodi dialektika, mis viib selle lõpuks “ir- Väärtushinnanguvaba teaduse all peetakse tavaliselt silmas teadus- ratsionaalsetesse” tingimustesse, s.t sellistesse, mis ei suuda vastu teoreetilist seisukohta, mida seostatakse Saksa sotsioloogi Max panna ratsionaalsele analüüsile (nt keskkonnaküsimused); toimub Weberiga ja mille järgi “kõik teadused, eriti ühiskonnateadused, ratsionaalsuse mõiste õõnestamine, mille tulemusena isegi kritee- peaksid hoiduma andmast praktilisi hinnanguid, see tähendab, esi- riumid, mis siiani teaduslikku ratsionaalsust määratlesid, kaotavad tamast hinnangulisi väiteid oma ainese kohta” (Blasche 1996). oma eristusjõu. Näiteks võib tuua tõiga, et viimase aja teadus- Väärtushinnanguvaba teaduse toetuseks on sageli esile toodud li- filosoofias on teadusliku ratsionaalsuse (ühtse) käsituse asemele beraalne postulaat, mis põhineb metodoloogilisel doktriinil, et tulnud käsitus ratsionaalsuse mudelitest. teadus ei tohiks taluda üldise teadusliku tava piiramist, lähtutagu Ma ei hakka teid siin selle käsitusega tüütama; see viiks välja mis tahes normatiivsest seisukohast (vt Albert 1956; Stegmüller sügavatesse vastuoludesse, kus teadusfilosoofiline mõtlemine, 1973: 35jj). Seda sorti piiranguid peetakse dogmaatiliseks, sest mille üle teaduslik mõtlemine üsnagi sageli muigab, on enamasti nad on meelevaldsed, tuues teadustegevusse hinnangud, mis ei ole üksi iseenda seltsis. Mudelite kohta ainult nii palju: mudelid kooskõlas teaduse arusaamaga ratsionaalsusest. Selle eelduseks on teoreetilised kujundid, mis taotlevad lihtsust (keerulistes asja- on veendumus, mis rajaneb Max Weberi teesil, et teaduses, eriti des) ja piltlikkust (abstraktsete struktuuride kohta), olles mõeldud täppis- ja/või empiirilises teaduses teostunud ratsionaalsus ongi tagasi võitma midagi sellist, mis on kaotsi läinud, vähemalt va- kogu ratsionaalsus. Nõnda muutub “praktiline” või normatiivne hetu ligipääsuvõimalusena. Täpselt sama käib ka teadusliku rat- vaatenurk, mis teadustegevust piirab, sobimatuks vaateks, ohus- sionaalsuse mõiste kohta, kui uskuda teadusfilosoofe. Orientee- tades teadustegevust juba ainuüksi definitsiooni järgi (vt Janich, rumisvorm, mis määratleb olemuslikult nüüdisaja maailma tema Kambartel, Mittelstrass 1974: 31). struktuuride ja dünaamikaga, kuid ei suuda end paradoksaalsel Ent ometi pole teadus — ka ratsionaalsuse väljendusena, ja sel- kombel kaitsta omaenda irratsionaalsete mõjude eest, on ise (suu- lena veel eriti — kunagi vaba väärtushinnangutest ega lahus iga- rel määral) orientatsiooni kaotanud. Pean silmas ratsionaalsuse sugusest normatiivsusest. Seda on lihtne mõista, kui panna tähele, paradigmaülest vormi, mis ei allu ratsionaalsuse mudelite palju- et tegelikult järgib teadus alati teatud väärtushinnanguid ning esit- susele. leb neid koguni oma kontseptsiooni alustaladena. Ma pean silmas Tõepoolest on teooriate paljususe kõrval, mis teadusfilosoo- teaduslike ratsionaalsusnõuete kehtivust ja mõju või ratsionaal- fia järgi tekitab teadmiste kasvu — kui Darwiniga vabalt ümber suse kriteeriume, nagu intersubjektiivsus, kontrollitavus, korrata- 4 5 Teadus ja väärtushinnangud Jürgen Mittelstrass käia —, olemas ka paljusus, mis puudutab teaduslikku ratsionaal- titutsionaalsetest tunnustest. Seda võib illustreerida seoses ees- sust. Võib küsida, kas see ise on ratsionaalne või mõistlik. Et pool mainitud ratsionaalsuse kriteeriumidega. Neid kriteeriume aga sellele küsimusele vastamine viib vaidlusteni teadusfilosoo- ei saa kitsendada üksnes metodoloogilisteks aspektideks, vaid nad fias, ei süüvi ma sellesse pikemalt. Piisab sellest, kui märgata, et seovad teadusliku ratsionaalsuse moraalivormiga. Seda moraali- silmas pidades kehtivaid ratsionaalsuse mõisteid, teaduse taotlust vormi arvesse võttes ei ole teadus mitte ainult metoodiliselt val- olla orienteerumisvorm ja niisiis ka eelmainitud väidet teaduse gustatud ratsionaalsus ega abinõu eristamaks ja tasakaalustamaks väärtushinnanguvabadusest, kannatavad need arusaamad ebasel- ühiskondlikku tarbimise ja vajaduste rahuldamise organisatsiooni, guse all, mis peitub juba teaduses eneses. See omakorda võib vaid ka idee, mis on seotud inimese teise loomusega, s.t mis on tuleneda tõigast, et teaduse mõistel on rohkem kui üks tähendus. tema episteemiline või ratsionaalne loomus, või veel täpsemalt, tema eluviis. See kolmas tähendus, mis ületab kõike metodoloogilist ehk 2. TEADUS JAGATUD KOLMEGA teoreetilist ja kõike institutsionaalset, oli kunagi teaduse põhi- tähendus. Kreeka filosoofia, millele oleme teadmise teooria- Teadusest rääkides peame üldiselt silmas üht kindlat liiki tead- vormi eest tänu võlgu, rääkis selge sõnaga bios the¯or¯etikos’est, misloomet, nimelt teadusliku teadmise tootmist. Me peame sil- teoreetilisest, vaimutööga seotud elust,1 mitte aga meie õpikuid mas teooriaid, meetodeid ja spetsiaalseid kriteeriume, millele täitvatest teooriatest meile tuttavas mõttes. The¯oria on Aristo- teooriad ja meetodid peavad vastama. Nende kriteeriumide telese järgi üldine eluga seotud orientatsioon. Teooria on selles hulka arvame, nagu juba öeldud, teadustulemuste ja menetluste tähenduses — mitte meie õpikukontseptsiooni järgi — tegutse- korratavuse ja kontrollitavuse, teadusliku esituse keelelise ja mise kõrgeim vorm, kui meenutada ülaltoodud tsitaati Aristotele- mõistelise selguse, teadustulemuste ja menetluse intersubjektiiv- selt. Kui the¯oria on eluviis, saab eluviisiks ka tõde, mis tähendab, suse ja järeleproovitavuse (jällegi intersubjektiivse arusaadavuse ja tõestatavuse mõttes) ning ka põhjendamismeetodid. Kui niisu- 1“Inimeste elu järgi paistab, et suur hulk, ja just need, kes on gused kriteeriumid tühistada, kaotab teadus võimaluse pretendee- kõige labasemad, peavad hüveks ja õnneks naudingut, ja seda täiesti rida objektiivsusele ja tõele, muutudes eristamatuks arvamusest. põhjendatult. Seetõttu neile meeldibki nautlev elu; elu ongi kolme Kuid see on vaid üks teaduse mõiste tähendus, ehkki teaduslikust liiki: see, millest äsja rääkisime, edasi poliitikaga seotud elu ja kol- vaatevinklist kõige tähtsam. mandaks vaimutööga seotud elu” (Arist. EN. 1095b14–19, tlk Anne Lill). — Anne Lill selgitab oma kommentaaris viidatud teosele nn teo- Teise tähenduse annab teaduse mõistele asjaolu, et teadus on reetilise või vaimutööga seotud elu mõiste tagamaid kreeka filosoofias: ühtlasi ühiskondlik organisatsioon, s.t kindel ühiskondlik vorm, “Kolme liiki elu käsitlus esineb Pythagorasel, kes jaotab inimesed pilt- milles teadus teostub üht erilist liiki teadmisloomena. Siin me likult võttes spordimängudele saabujate järgi: osa tuli kauplema, osa räägime teadusest kui institutsioonist,