NICOLAUS LENAU Kaks seletust Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep I Näe, kuidas müriseva hooga koos paiskub Niagara vooga veepihu õhus alla järve ja kuidas maalib piiskadele seal lendlevaile helde, hele kuldpäike imelisi värve ... Oh sõber, kas ka inimsooga ei ole samuti kui vooga: kui meie mina õhku hajub, vast siis ta taevavalgust tajub! II Tuhm, värvitu seesama vesi näis ühte voolu mahutatult ja vast üksteisest lahutatult näed säramas ta piisakesi. Kõik vaesed minad oma raja on leidnud üksi, seda vaid ent oligi neil enne vaja, kui koos nad vikerkaareks said. (1834?) 2viker7-8 2006.pmd 1 24.07.06, 12:05 TÕNU ÕNNEPALU Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb, ava selles aastas, tühjem koht, suured helbed õhus, linnusuled, mustast rõõmust laulab valge toht. Lõpetuse ingel jälle veab mu paati, mööda suurt ja väga külma vett. Tema halli selga tunnen lapsest saati, ta on minu sõber, minu meelepett. Teised sõbrad kõik on mööda läinud, kes nad olidki, või millal? Kus uskusin end olevat sind näinud, kulla sinisilmaline armastus? Täna taevast ma ei loe su nime, ainult lõpetuse ingli kühmus selg kõigub vete kohal, mida vaatasime kumbki teiselt kaldalt, hinges pelg. Aga mis seal karta. Midagi ei tule pärast ega olnud enne meid. Meid? Sa natukeseks silmad sule: üks, jah, ainult üks seal ongi neid. 2 ÕNNEPALU 2viker7-8 2006.pmd 2 24.07.06, 12:05 KALEV KESKÜLA Mulati viiul I Mulati viiul Mu Lati Pats Mu partner joobnud Mu must pajats Mu isamaa Mu Aafrika Mu süüfilis Mu Nietzsche mu Baudelaire Mulati viiul mängib kurba viit II On vaikinud mulati viiul mu südame salakõrtsis Seitse tšaardašita aastat poogen ripakil Elu voolab klaasi vaikse vulinaga Viiul pajatsile keelt ei aja kõrva III Kõrts tühi on Kõik kuhugi on läinud Kuhu paneb inimesepoeg purjus pea ülejäänud tšaardašita eluea? KESKÜLA 3 2viker7-8 2006.pmd 3 24.07.06, 12:05 HASSO KRULL Sidrunid. Astun atejeesse, siin on valgust, hommikust varavalgust, tere hommikust. “Alles kolisin sisse,” seletab tema, “pole veel jõudnud remonti teha, näe, põrand on täitsa laiguline.” Rüüpame mingit odavat jooki läbipaistvast plastikpudelist, tema kaob vahepeal kuhugi nurga taha, see ruum on sakiline nagu svastika. “Tule siiapoole.” Päike on heledasti pugenud katuseaknast sisse, lausa jalus, eredad nurgelised lõigud nagu lumi, seal ongi alusel pilt. “See on küllaldane alus,” seletab tema, “zureichender Grund,” ma ei teadnudki, et ta oskab saksa keelt. Vaatan pilti. Piklikud rohelised sidrunid pikal lõuendil. Mind nähes hakkavad nad naerma. Sidrunid naeravad, heleda häälega, päike paistab põrandale, tema muudkui räägib: “Siis, kui on kevad, 4 KRULL 2viker7-8 2006.pmd 4 24.07.06, 12:05 paistab valgus otse silma. Hommikul on sul valus silmi lahti teha, sa ärkad üles ja tunned silmades rohelisi sidruneid. Nad on piklikud nagu kalad, ujuvad voolavas vees. Teed silmad lahti, akna taga väsimuse majad.” KRULL 5 2viker7-8 2006.pmd 5 24.07.06, 12:05 MÄRT VÄLJATAGA Metamorfoos I Kas midagi kunagi ka päriselt muutub? Miski eimillekski küll ja vastupidi, aga inimene jumalaks, lapsetapja räimedeks, vägistatu ööbikuks, mees naiseks, naine karuks ja karu tähekoguks? Kas kunagi saab keegi teiseks, ärkab hommikul, katsub kohvi juues selga ja tunneb käe all tiivasulgi? Või hakkab koer kõnelema mahedal naisehäälel, visates nalja või kurtes koeraelu? Iga päev on üldjoontes sama mis eile. Isegi kui kirg oli suur või häbi, süü ja valu talumatud – taevas ei sekku, ei lange kaela, kedagi ei päästeta ega karistata või kui, siis ainult surmaga ja pärast surma. Prill läheb soojas toas uduseks ja oma häbiga tuleb ise hakkama saada, lootes, et see kulub aegamisi õhemaks. Aga sul oleks see siiski äärepealt õnnestunud: mets kutsus, põsk läks paiste, karvad turri, nina venis pikemaks, nagu ka küüned ... Viimasel hetkel aga said omal sabast kinni, ütlesid: Seis!; läksid tohtrite juurde, lasid kuppu panna ja otsustasid endistviisi edasi elada. 6 VÄLJATAGA 2viker7-8 2006.pmd 6 24.07.06, 12:05 KIVISILDNIK Kuldne sügis mehed millal tuleb sügis mehed kust tuleb sügis sügis tuleb peale õlut vaatad kased hõbedased kused kased kuldkollased sügis tuleb peale õlut mehed sügis tuleb seest vaatad kased hõbedased kused kased kuldkollased KIVISILDNIK 7 2viker7-8 2006.pmd 7 24.07.06, 12:05 JAAN UNDUSK SALAMANCA, PLAZA MAYOR Seisan Salamanca Suurväljakul, kõige majesteetlikumal linnaplatsil, mis Hispaaniast leida, ja mõtlen, et kas siit ta siis hakkab peale. Hispaania. Olen teda oodanud juba San Sebastianis, linnas, mis ajab põhjamaalasel pea segi, sest serveerib meremaastike kitši looduse endana; Burgoses, funktsionaalse katoliikluse turvalises, varuvõimalusteta provintsikesku- ses, sellel Hispaania Põltsamaal, mis vananeb mõttega, et kunagi – kuni Kolumbuse kuulsa retkeni meretaguste juurde – oli ta kuningriigi esi- mene linn ja seejärel, 450 aastat hiljem, nagu korraks unest ärgates, ka Franco Uue Vana Hispaania esimene keskne tugipunkt; olen teda ooda- nud veel mõnes väiksemas kohas, aga tekst ei käivitu. Hispaania algust pole. Kitšist ja katoliiklusest minu Hispaania ei alga. Burgose Põltsamaa- unistusest samuti mitte, sest nagu peatselt selgub, elavad samalaadi kuld- seis unelmais ka Toledo, Valladolid, Saragossa, Córdoba, Sevilla, Granada, Barcelona ja jumal teab veel mitu linna. Kohati näib, et His- paania on täis kuningriikide ja kalifaatide pealinnu. Peaaegu kõik on saanud olla kord valitsejad, paljudel väikestel linnadel on oma suur mi- nevik ja paljudel suurematel midagi häbelikkust tekitavat eluloos. Mida enam Hispaanias ringi käia, seda enam see polütsentrismi-tunne süve- neb. Lõpuks on selles lausa midagi uhket ja liigutavat. Keegi ei kannata alaväärsuse all, sest elatakse mütoloogilises, nõrga ajatajuga ruumis, kus kord olnu on vaid meenutus sellest, mis ei saa muutuda olematuks. Córdoba on seesama linn sellesama koha peal, mis kalifaadi ajal, sellesa- ma jõe ja päikese, nendesamade majade ja veiniga, ning järelikult on ta seesama linn mis muiste. Toimib armastuse printsiip – tekkinud eimil- lestki, ei tühista teda mingi võim, temas ei saa, temas ei ole võimalik Katkend käsikirjast “Teekond Hispaania”. Varem on sellest Vikerkaares ilmunud “Catalunya, Canet de Mar” (2002, nr 2/3, lk 16– 37) ja “Sevilla, la Giralda: Kuuldemäng” (2002, nr 8/9, lk 2– 22), Loomingu Raamatukogus aga näidend “Quevedo” (2003, nr 33/ 34). 8 UNDUSK 2viker7-8 2006.pmd 8 24.07.06, 12:05 pettuda. Córdoba on pealinn ja selleks ta ka jääb. Nagu Toledo, Valladolid, Saragossa, Sevilla, Granada, Barcelona ja need teised. Armas- tajad saavad tuhaks, aga tuha armastus ei rauge. Raugematult armastavat tuhka on täis kogu Hispaania, see hõljub linnade kohal ja sõidab sisse kõrbest, tuhk, mis ei jahtu – Hispaania värv. See on seesama sõnum, mida kuulutas suur must Quevedo: polvo serán, mas polvo enamorado – ‘nad tuhaks saavad, kuid tuhk jääb ar- munuks’. Ei mingit panteismi ja kõiksusse sulamist, üksnes iga hinge isik- lik materiaalne jäävus, olgu tuhanagi, aga siis tuhana, mis teistest erinev, olgu gaasinagi, aga siis kui pilv, mis püsib koos viimsepäeva laupäevani. Seesama on üks suures armastuses ja baski anarhismis. Hispaania väiksemate linnade kuningriiklik teadvus oli minu esimene kokkupuude donkihhotlusega. Don Quijote nägi kõrtsides losse ja talutüdrukuis printsesse. Ajaliku inimese jaoks on see meeltesegadus, day-dream. Iga- vese, mütoloogilise jaoks – ainus eetika. Hispaanias on nii palju füüsilist alust donkihhotismiks. Juba see lõõmav, ajalukku naelutatud päike. Ja siis nendesamade nõndanimetatud väiksemate linnade meeletult uhked katedraalid ja kuningalossid, alcázar’id. Arhitektuurilised elevantismid kõige aukartustäratavamas mõttes, mis vaid puhatavad aja kaduvuse üle. Jah, kaugelt vaadates on Hispaania kompaktne nagu granaatõun, kõike koju toova pealinna Madriidiga täpselt oma südames. Kohale jõu- des selgub, et Hispaania on riikide, rahvaste, mentaliteetide unioon. Pä- rast seda kogemust tõrgub mu keel ütlemast, et olümpiamängud aastal 1992 toimusid Barcelonas, Hispaanias. Ei, need toimusid Kataloonias, selle pealinnas Barcelonas. Või lihtsalt Barcelonas. Barcelona on midagi muud kui Madriid või Toledo. Kust algab Hispaania? Hoolimata Barcelonast peaks ju temagi olemas olema? Plaza Mayor on suur nagu elu, kuid tal on kindel patriarhaalne raam, arkaadid ja aknad, arkaadid ja aknad vuravad sinust kaunis rütmis eemale, kuid kohtuvad kunagi taas seal väljaku teises otsas, päikeseloo- jangu taga, sest varem sa sinna ei jõua; siis, kui sa oled juba suureks saa- nud ja täiskasvanu. Hispaania linnades on palju väljakuid, millel saaks kogu oma lapsepõlve veeta. Ma usun, et see kõlab peaaegu nagu gre- geriia. Kuid gregeriia ei ole pikema teksti algus. Millest alustan oma jut- tu, mis ütleb, et minagi olin kord Hispaanias? Arkaadid ja aknad, arkaa- did ja aknad ... Arkaadia. Et in Arcadia ego. Et in Hiberia ego. Hispaa- UNDUSK 9 2viker7-8 2006.pmd 9 24.07.06, 12:05 nia keeles ma seda veel öelda ei julge ja pole kindel, kas oma vaegkeelsu- sest selle teksti jooksul vabanengi. Et in Hiberia ego. Nii nagu Friedebert Tuglas, nii nagu Johannes Barbarus, nii nagu Jüri Talvet, nii nagu Ilmar Külvet. Talvet-Külvet, Külvet-Talvet. Nagu su oma lell. J. Undusk, ”Hispaania. Muljeid ja meenutusi”, Tallinn 1969. Seda raamatut ei kirjutanud ma kümneaastaselt. Ma lehitsesin teda kümneaas- taselt kui oma esimest Hispaania-raamatut. Lell kinkis. Mõnus väike formaat, hea tasku pista ja lugemisest unistada. Lugedes mitte pooltki nii mõnus kui tasku pistes ja lugemisest unistades. Franco ja Hitler kätt su- rumas. Liiga palju ajalugu. Liiga palju Nõukogude Liitu. Liiga vähe mee- lelist terrorismi.
Details
-
File Typepdf
-
Upload Time-
-
Content LanguagesEnglish
-
Upload UserAnonymous/Not logged-in
-
File Pages192 Page
-
File Size-