Keel ja 5 Kirjandus 19 9 8 Üdi, Viiding ja Benjamin Eesti keele kihistumisest Setu lugu Marie Underi luulest Eesti sõnagrammatikast Tõde printsessimaastikud Uno Mereste 70 SISUKORD H. KRULL. Ajalugu ja allegooria. Jüri Üdi Walter Benjaminiga 297 V. SARV. Etnonüümid ja setu identiteet 302 S. KIIN. Marie Underi luule tähendus 315 H. OTS. Haritkeel ja tavakeel 327 VÄITEID JA VASTUVÄITEID V. RAID. Saatan polegi nii must, nagu seda maali­ takse 334 J. PULK. Mynõl ei piaq kõtt taari kinniq 337 RAAMATUID P.-E. RUMMO. Marija Mihkelson 340 M. LIIVAMETS. Maastik inimestega 341 H. REBANE. Isikuloolisi lisandusi A. H. Tammsaare tundmisesse 343 P. ALVRE. Eesti keele sõnagrammatikast 345 RINGVAADE M. ERELT, E. SOOSAAR. In memoriam Henno Ra- jandi (19. X 1928 — 1. III 1998) 350 T. ERELT. Keeleteadlane Uno Mereste 352 TOIMETUS: R. KÄSIK Seppo Suhonen 60 354 Ü. TEDRE. Kaks uut doktorit 356 Mart Meri T. TENDER. Emakeele Seltsis 358 (peatoimetaja), E. ROSS. Emakeele Seltsi murdeseminar 359 Väino Klaus M. LAAK, P. VIIRES. Retseptsioon ja tõlge. Konteks- (keeleteaduse osakonna tiprobleeme 361 toimetaja), U. PIRSO. Vana kirjakeele päev 362 Heldur Niit S. OLESK, К TAMM. XLI Kreutzwaldi päevad 363 (kirjandusajaloo ja rahva­ J. VALGE. Meenutati Mihkel Vesket 364 luule osakonna toimetaja), E.-M. REBANE. Akadeemilises Rahvaluule Seltsis 365 Piret Viires M. ONGA. Kas uurali keeleteaduse bibliograafia jät­ (kirjandusteooria ja -kriitika kub? 366 osakonna toimetaja), A. MÄGI. Raamatute puudustest 367 Tiina Hallik (toimetaja), SUMMARIA 368 Reet Sepp (tehniline toimetaja). Toimetuse aadress: EE0001 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid 6449 228, 6449 126. Faks 6441 800. E-post [email protected] Trükkida antud 6. V 1998. Trükiarv 1470. Tellimus nr 1914. Kaanel: Märt Laarman. Jüri Üdi "Realistliku ingli laulu" Trükikoda Printall. palgeleht (linoollõige, 1968). EE0090 Tallinn, Tatari 64. Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja tehnilise kontrolli osa­ Ajakirja toetab Eesti Kultuurkapital kond Tatari 64 (telefon 681-411). © Keel j a Kirjandus ® Perioodika AS Keel ja Kirjandus 5/1998 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XLI AASTAKÄIK AJALUGU JA ALLEGOORIA. JÜRI ÜDI WALTER BENJAMINIGA* HASSO KRULL illes seisneb Jüri Üdi ainuomane traagilisus, mida Juhan Viidingul oli Mnii raske teisendada sakraalsuseks, et ta selle tööga võib-olla kunagi päriselt lõpule ei jõudnud? See traagilisus ei kätke lihtsalt kannatust, kaas­ tunnet, õilsust ega hirmu, nagu eeldaks aristoteleslik määratlus, vaid midagi palju enamat. See traagilisus on oma olemuselt rõõm — "mitmuslik rõõm, paljususe rõõm", nagu rõhutab Deleuze oma raamatus Nietzsche filosoofiast, "puhas ja mitmuslik positiivsus, dünaamiline lõbusus". "Traagilisus on jaa­ tus: sest et ta jaatab juhust, ja juhuse paratamatust; sest et ta jaatab saa­ mist, ja saamise olemist; sest et ta jaatab paljusust, ja paljususe ainusust. Traagilisus on täringuvise. Koik ülejäänu on nihilism, dialektiline ja kristlik paatos, traagilisuse karikatuur, halva südametunnistuse komöödia."1 Võib liialdamata öelda, et just sellises iseloomustuses tunneme ära luulekogude "Aastalaat" (1971), "Detsember" (1971), "Käekäik" (1973) Üdi, tema paljurõ- hutatud mängulisuse ja peiarlikkuse. Just siin on ka põhjus, miks Üdis kipu­ ti nägema ennekõike naljakat luuletajat, saamata aru tema traagilisest ole­ musest. Traagika, paljususe ja jaatuse seos oli kaasaegse kriitika jaoks natu­ ke raske pähkel, ning muidugi ei soosinud seesugust tõlgendust ka ametlik ideoloogiline standard. Üdi oli kaasaegsest kriitikast liialt üle, selle jaoks oli ta liialt "ajakohatu" luuletaja. Tema traagilisus tingis ühtaegu nii instink­ tiivse mõistmise lugejate seas kui ka automaatse mõistetamatuse kriitilise diskursuse jaoks. Siiski jääb selline iseloomustus Üdi kirjandusliku ainulisuse puhul liialt * Artikliks kohandatud katkend Hasso Krulli järelsõnast "Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule" k.a juunis ilmuvale Jüri Üdi ja Juhan Viidingu "Kogutud luuletustele". 1 G. D e 1 e u z e, Nietzsche et la philosophie. Paris, 1962, lk 19, 41. 297 üldiseks. Üdi on kahtlemata traagiline ja jaatav, kuid samavõrd on temas ka nihilisti ja dekadenti, romantikut ja melanhoolikut. Tema suhu võiks vasta­ vate teisendustega koguni panna Nietzsche kuulsa ülestunnistuse: "Võttes niisiis arvesse, et ma olen decadent, olen ma ühtlasi selle vastand."2 Üdi on dekadent ja dekadendi vastand, nihilist ja nihilismi ületaja ühekorraga. See annab tema traagiliselt jaatavale toonile erilise andestavuse, kõikemõistvuse ja õtse nirvaanaliku kadumistunde. Üdis on niisama palju aktiivset jaatust kui aktiivset unustust, lohestavat ja lahustavat saturnilist melanhooliat. Kõige teravamalt tuleb see kaksipidisus välja tema suhtes ajalooga, mida võib Walter Benjamini eeskujul nimetada allegooriliseks3. Allegooria on kahtlemata Üdi luule kõige ülesehitavani algelement. Kui kaasaegne kriitika Üdi puhul allegooriast ei räägi, on see nõnda kahel põhju­ sel. Esiteks on allegooriat kirjandusliku menetlusena kaua aega halvustatud, pidades seda (ennekõike saksa romantismi ja Goethe sümboliteooria mõjul) alamaks ja primitiivseks võtteks, mis tõelise kunstilise üldistuseni ei küüni ega loo sünteetilist tervikut, mis üleneks sümboli tasemele. Eesti luules seos­ tub allegooria ärkamisaja vaimsuse ja luulekeelega, mida Noor-Eesti ajast peale on peetud vähenõudlikuks ja naeruväärseks. Teiseks oli allegooriline lu­ gemine 1970.—1980-ndatel aastatel üldlevinud strateegia, mida peeti seda­ võrd loomulikuks, et sellele eraldi tähelepanu juhtida olnuks näpuganäitav. Ridade vahelt lugemine ja kirjanike peitusemäng tsensuuriga moodustasid tolleaegse kirjanduskultuuri telje, ja ajaloolisi või sotsiaalseid allegooriaid ei võinudki kirjasõnas lahti lugeda — see võis kaasa tuua repressioone nii tõl­ gendaja kui autori suhtes. Allegooriline sõnum vähendati vaikides, ühine vai­ kimine ja teineteisemõistmine sidusid kirjandust ja lugejaid. Allegoorilisest kirjanikust sai "püha lehm". Nii on allegooriamomendist möödavaatamine pa­ radoksaalsel kombel seotud nii allegooria alahindamise kui ka selle ületäht- sustamisega. Üdi luule on aga allegooriline märksa sügavamalt, kui seda üldiselt on arvatud. Ridade vahelt lugemine on ju õigupoolest vaid üsna nõrk allegooria vorm, sellist strateegiat võib sama hästi rakendada ka sümboliks ülenenud teose puhul. Üdi allegooria seevastu on ürgne, see läbib kogu ta luulekeele revolutsiooni ja toimib organiseeriva printsiibina kõikidel tasanditel, olles tõeline modernne allegooria benjaminlikus tähenduses. Kõige lihtsamalt öeldes on allegooria see, kui ühest asjast kõneldakse teise asja kaudu: allegooriline kõneleja ütleb muud, kui ta mõtleb, kuid teatavate protseduuride kaudu viitab tema kõne lõpuks ikka algsele põhjusele. Öeldav ja öeldava sisu, kõne ja kõne eesmärk on teineteisest lahutatud. Seepärast kõrvaldab allegooria need olemuslikkuse ja identsuse efektid, mis kõnele ha­ rilikult on omased — tema teemaks on alati alios, "teine", mistõttu kaob ka ära terviku illusioon. Allegooriline kõne on fragmentaarne kõne, sest "üksnes fragment suudab näidata, et keha, tundmuse, elu ja surma loogika ei lange kokku Võimu ega Mõiste loogikaga".4 Walter Benjamin tegeleb allegooriaga põhjalikult oma raamatus "Der Ursprung des deutschen Trauerspiels" (1928), mis käsitleb XVII sajandi ba- rokset saksa kurbmängu. Benjamini jaoks esindab allegooria õhtumaa aja- 2F. Nietzsche, Ecce homo. Tallinn, 1996, lk 16. Üdi traagilis-melanhoolse kaksipidi- suse omamoodi manifestiks on "Aastalaadas" ilmunud "Jääpõrgu", mis samuti korraga kinnitab ja eitab dekadent-olemist, olles justkui Nietzsche vormeli laiendatud parafraas. 3 Järgnev Walter Benjamini allegooriakäsituse esitus toetub Christine Buci-Glucks- manni analüüsile raamatus: Ch. Buci-Glucksmann, La raison baroque. De Baude­ laire ä Benjamin. Paris, 1984. 4 Ch. Buci-Glucksmann, La raison baroque, lk 71. 298 loos vastupanukollet, teistsuguse ajalookäsituse võimalust, mis vastandub võitjate ja isandate suurele ajaloole. Kui võitjate ajalugu on ühtlustatud, ter­ viklik, pidev ja pöördumatu, lõigates ära tagasipöördumise võimaluse (võitja tahab jääda võitjaks igavesti), siis allegoorias ilmub ajalugu vaatlejale vor­ mitute fragmentidena, "tardunud ürgmaastikuna" (erstarrte Urlandschaft), kus elu ja surm on piktograafiliselt kokku seotud ning minevik võib iga hetk saada uuesti olevikuks. Hääletud saavad endale hääle, väljatõugatud tule­ vad tagasi, võidetud tõusevad rusude alt ja räägivad. See fragmentaarne aja­ lugu pole jutustuse, vaid varemete ajalugu: seepärast kujutab allegooria aega hieroglüüfide ja mõistatuste abil. Just selline varemelis-hieroglüüfiline, allegooriline aeg on omane Üdi aja- lootajule. Kõige lihtsamad näited on "Vedurijuhist vanaisale", "Ununenud linn" või "Tubane mees": ajalugu esineb siin otseselt varemetena (vana loko- motiiv, mahajäetud hooned, ajaleheväljalõiked), need varemed pole aga jää­ nused, mis museaalselt täiendaksid ajaloojutustuse pidevust, vaid nad peida­ vad endas "tõestisündinud aastaarvu", reaalset ja äratatavat minevikku, mis võib iga hetk uuesti naasta. Veelgi eksplitsiitsemalt avaldab sedasama 1973. aastal "Käekäigus" ilmunud proosaluuletus "Olen pärisori": rabavalt lihtsa in- tertekstuaalse nipiga tuuakse pidevusliku ajaloojutustuse varjust välja mine­ viku fragmentaarne reaalsus. Selgub, et polegi vaja muud kui panna ametlik ajaloodiskursus (tollal marksistlik) ainsuse esimesse pöördesse. Väljendid na­ gu "töötan palehigis mõisniku heaks", "laulan töö- ja tavandilaule" lammuta­ vad momentaanselt kogu pidevusjutustuse ning