Nõukogude absurd 41 Nõukogude absurd 1960. aastate eesti kunst eksistentsialismi taustal ANU ALLAS Artikli eesmärk on vaadelda eksistentsialismi ühe võimaliku taustana kolmele 1960. aastate eesti kunstikirjutistes esile kerkinud uuele teemale: kunsti „filosoofilisuse” küsimus, kunstilise kujundi probleem ning poleemika inimese ja tema olemuse üle. Martin Esslini loodud mudelile toetudes on osaliselt eristatud eksistentsialismi ja absurditaju ning tõstetud esile külma sõja aegsetes Idabloki riikides tekkinud absurditaju eripära, keskendudes peamiselt nn mõõdukale modernismile („karm stiil”) ja sürrealismi mõjule eesti maalis ning graafikas. Sissejuhatus Arutelu eksistentsialismi üle oli üks peamisi 1960. aastate II poole eesti kirjanduselu iseloomustajaid1 ning oluline teema – eelkõige uue näitekirjanduse kaudu, aga ka esi- meste absurdidraama lavastuste tõttu2 – tolleaegses eesti teatris. Paari aasta jooksul kümnendi keskel ilmusid „Loomingu Raamatukogus” Albert Camus’ romaanid „Katk” (1963) ja „Võõras” (1966), Jean-Paul Sartre’i autobiograafiline raamat „Sõnad” (1965), li- saks Franz Kafka „Protsess” (1966, koos Roger Garaudy esseega „Kafka”). Mõnevõrra hiljem anti välja Sławomir Mrożeki „Tango” (1967), Samuel Becketti „Õnnelikud päe- vad ja teisi näidendeid” (1969) ning 1970. aastate alguses ka Camus’ „Sisyphose müüt” (1972); „Eesti Raamat” avaldas Eugène Ionesco „Ninasarviku” (1967).3 Suletud ühis- konnas, kus palju loeti, kujunes ilmselt just nende tõlgete mõjul eksistentsialismist 1 Vt M. Velsker, Stalinismi võidud ja kaotused kuuekümnendatel aastatel. – Vikerkaar 1998, nr 10/11, lk 124–126. 2 Laiema publiku ette jõudsid küll vaid Eesti Televisioonis 1966.–1967. aastal lavastatud kolm Mrożeki näidendit ja üks Becketti tekst, kuid absurdidraama lavastamise plaane tegid teisedki; näiteks kirjutas Evald Hermaküla Kaarel Irdile 1967. aastal: „Veelkord, Mrožeki, Ionesco ja Becketti lavastamiseks on meil kõige viimasem aeg kätte jõudnud, küsimus on ainult selles, kus kohalt oleks targem peale hakata.” (Hermaküla. Koost L. Epner, M. Unt, V. Vahing; toim L. Epner. Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 36.) 3 Lisaks ilmusid Ida-Euroopa absurdidraama tekstidest „Loomingu Raamatukogus” Václav Haveli „Teade” (1968) ja hiljem Tadeusz Różewiczi „Kartoteek. Veider vanake” (1973), eksistentsialistlikust draamast Jean Anouilh’ „Becket ehk Jumala au” (1968) ja hiljem Jean Cocteau „Kolm näidendit” (1978), lääne absurdidraamast Harold Pinteri „Sünnipäevapidu” (1970). ANU ALLAS 42 mõnetise hilinemisega samavõrd oluline elutunnetuse vormija,4 nagu see oli olnud 1940. ja 1950. aastate lääne kultuuris. Kõige otsesemal viisil avaldus uute filosoofiliste hoiakute kohalolu kirjanduses ja näitekirjanduses, eelkõige Arvo Valtoni, Enn Vetemaa, Mati Undi ja Paul-Eerik Rummo tekstides. Sama aja eesti visuaalkunsti käsitlustes pole eksistentsialismi mõjudele seni põhjalikumalt tähelepanu pööratud, välja arvatud ehk ANK ’64, „Visarite” ja SOUP 69 happening’ide puhul, mille üks olulistest käivitajatest oli absurditaju. Siiski leidub üksikuid teoseid, mida on aeg-ajalt nimetatud eksistentsia- listlikeks: Kaja Kärneri „Peied” (1961), mõned Nikolai Kormašovi 1960. aastate keskpai- ga tööd, eriti „Raudbetoon” (1965) ja „Söömaaeg” (1968), Ilmar Malini „Hüpe II” (1971), Jüri Palmi „Nekroloog kodanik N. surma puhul” (1975). Siinse artikli eesmärk on vaa- delda eksistentsialismi ühe võimaliku 1960. aastate eesti kunsti taustana, möönduse- ga, et see taust on alati seotud mitmete muude mõjutajatega ning harva konkreetsetes teostes üheselt määratletav ja tuvastatav. Eksistentsialismist täielikult mööda vaadates pole aga kindlasti võimalik tajuda üht olulist, olgugi hajusat dimensiooni 1960. aastate eesti kunstis. Lääne kunstis on eksistentsialismiga tihedamalt seostatud paari-kolme nähtust. Kõige selgem on see seos sõjajärgsel Prantsusmaal loodud abstraktse kunsti, „jõhkra materiaalsuse ja vormituse esteetikast”5 lähtuva informalismi (mida on isegi nime- tatud Sartre’i ja Maurice Merleau-Ponty filosoofia „kunstiliseks kõrvalsaaduseks”6), eeskätt Jean Fautrier’ ja Wolsi, kaudsemalt Jean Dubuffet’ loomingu puhul. Need olid kunstnikud, kes oma kaasaegsete eksistentsialistideks nimetatud filosoofide-kirjani- kega ka tegelikult kokku puutusid (Wols illustreeris muuhulgas ka Sartre’i ja Simone de Beauvoir’ teoseid). Teiseks on Harold Rosenberg käsitlenud sama aja Ameerika abst- raktset ekspressionismi ja action painting’ut omalaadse eksistentsialistliku draamana, maalimist sündmusena, mis lõhub kunsti ja elu piirid ning kujuneb poliitilisest, estee- tilisest ja moraalsest vabastavaks aktiks.7 Lisaks on mõnetine eksistentsialismi mõju tajutav osas 1960. aastate objekti- ja institutsioonivastases avangardkunstis, näiteks oli happening’ide loomise eesmärk sageli suurema autentsuse ja kohalolutunde saavu- tamine8, veidi teise nurga alt võib neid käsitleda ka Rosenbergi laadis eksistentsialist- like aktidena9. Sõjajärgse kirjanduse ja teatriga võrreldes oli eksistentsialismi roll visuaalses kuns- tis siiski väiksem ja kaudsem: teose kui eksistentsialistliku akti idee ammendas ennast üsna ruttu, muid otseseid väljendusvõimalusi oli eksistentsialismil literatuursust põl- gavas lääne modernismis raske leida ning 1960. aastatel tegeldi suuresti juba hoopis 4 Näiteks kirjutas Vaino Vahing oma päevaraamatusse 1971. aasta detsembris: „Kui vajalik on siiski tunda eksistent- sialistlikku filosoofiat (Jaspers, Strindberg)! See on meie põlvkonna mõtlejatele juba aabitsatõeks saanud.” (V. Vahing, Päevaraamat I. Tallinn: Vagabund, 2006, lk 194.) 5 D. Hopkins, After Modern Art 1945–2000. Oxford: Oxford University Press, 2000, lk 18. 6 D. Hopkins, After Modern Art 1945–2000, lk 17. 7 H. Rosenberg, The American Action Painters (1952). – Art in Theory 1900–1990: An Anthology of Changing Ideas. Eds. C. Harrison, P. Wood. Oxford, Cambridge: Blackwell, 1993, lk 590–591. 8 G. Butt, „America” and its Discontents: Art and Politics 1945–60. – A Companion to Contemporary Art since 1945. Ed. A. Jones. Malden, Oxford, Carlton: Blackwell, 2006, lk 31. Happening’ide sünnist kõnelev alapeatükk kannab siin ilmekat pealkirja „Experience and Participation: From Angst to Happenings”. 9 Näiteks on Thomas McEvilley kirjutanud ajale iseloomulikust spontaansuse- ja autentsuseihast ning samas selle kaotamise tundest, vt T. McEvilley, Anti-Art as Ethics: Themes and Strategies. – The Triumph of Anti-Art: Conceptual and Performance Art in the Formation of Post-Modernism. New York: Documentext, McPherson & Company, 2005, lk 230. Nõukogude absurd 43 uute teemadega. Tollaste Idabloki riikide, sealhulgas eesti kunstis leidus neid väljen- dusvõimalusi ehk rohkemgi, esmajoones tänu mitmetele kunstis tekkinud ametliku kunsti piire laiendavatele kompromissvormidele, mis ei saanud küll päriselt loobuda jutustamisest, kuid püüdsid nii sõnumeid kui ka nende edastamise viise avardada ja kaasajastada. Nii tundubki, et eksistentsialismi kõige tugevam hoovus sisenes eesti kunsti teisest ja laiemast uksest kui samal ajal Läänes, avaldudes suuresti just nn mõõ- dukas modernismis või „poolametlikus” noorema põlvkonna kunstis, mis asetus vas- tavalt olude muutumisele kord ühele, kord teisele poole lubatu ja keelatu rindejoont. Absurdist kõneldes ei saa mööda ka juba mainitud happening’idest ning mõnel väga üksikul juhul võib leida eksistentsialismi ja 1950. aastate lõpu eesti kunstis uuesti tär- ganud ning üsna kiiresti põrandaaluseks sunnitud abstraktse kunsti seoseid.10 Raamid Arvestades eksistentsialismi piiritlemisraskusi ning siinse artikli eesmärke, on antud juhul ilmselt piisav lähtuda kõige üldisemast ja kokkuvõtlikumast määratlusest, mille kohaselt erinevaid eksistentsialistideks nimetatud (sageli ise selle vastu olnud) auto- reid seovad ühised teemad – vabadus, valik, autentsus, võõrandumine, mäss –, kuid mitte ühised järeldused11; eksistentsialism eitab maailma kui suletud, sidusat, arusaa- davat süsteemi12 ning toimib isikliku tähenduse tasandil üldise teooria vastandina13; see on orienteeritud inimlikule eksistentsile, mida käsitletakse empiirilistele teadus- tele haaramatuna, sest inimese olemisel puudub universaalne loomus või olemus, mis seda määratleb ja millel see olemine põhineb14. Sõnaga „absurd” tähistatatakse eksistentsialismis inimelu ja -tegevuse tähendusetust ja mõttetust.15 Erinevalt lääne 1960. aastate kultuurist eelistati Eestis poliitilisest diskursusest hoiduvat eksistentsia- lismi16, kuid arvestades ühiskonna tõlkelisust, informatsiooni töötlemist siin paremi- ni töötavaisse koordinaatidesse, võis „Camus olla ka Sartre’i pseudonüümiks”17. Siinne ametlik ideoloogia võis vajadusel eksistentsialistlike tekstidega leppida ümbertõlgen- damise toel: näiteks Kafkat sai käsitleda kui spetsiifiliselt kapitalistliku ühiskonna 10 Maalimisest kui transiseisundis oma „minale” ja selle saladustele lähedale jõudmisest on kõnelnud peamiselt eesti kunsti üks järjekindlamaid abstraktsioniste, 1957. aasta Moskva noorsoofestivali abstraktse ekspressionismi kogemusest inspiratsiooni saanud Lola Liivat. Vt nt K. Talvoja, „Vaba” kunsti töötuba Moskvas 1957. – Arhiivid tõlkes. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum (ilmumas). 11 G. Marino, Introduction. – Basic Writings of Existentialism. Ed. G. Marino. New York: The New Library, 2004, lk xiii–xiv. 12 S. Blackburn, eksistentsialism. – S. Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn: Vagabund, 2002, lk 104. 13 G. Marino, Introduction, lk xii. 14 T. Tirol, Eksistentsialism. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim Epp Annus. Tallinn, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 311–312. 15 S. Blackburn,