eorer-muusiko -kint o ISSN 0207—6535 I aastakäik Esikaanel: XV Ülol idnlis< auhinnatud eesli kiii.easte J. Rõõm use foto Toimetuse kolleegium AVO HIRVESOO JÜRI JÄRVET REIN KAREMÄE KARIN KASK KALJU KOMISSAROV LEIDA LAIUS ARNE MIKK VALTER OJAKÄÄR TIIU RANDVIIR ENN REKKOR LEPO SUMERA EINO TAMBERG AHTO VESMES JAAK VILLER PEATOIMETAJA JAAK ALLIK TOIMETUS: Tallinn, Nar»a mnt. 5 postiaadress 200090, postkast 51. Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel. 666-162 Vastutav sekretär Heino Kermik, tel. 445468 Teatriosakond Reet Neimar, tel. 445-468 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Madis Kolk, tel. 443-109 Filmiosakond Jaan Ruus, tel. 443-109 Publitstetikaosakond Sirje Endre, tel. 445-468 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel. 449-558 KUJUNDUS: MAI EINER eore SISUKORD AVAVEERG. Almu Vaarmai, DIALOOG MAAINIMEST KULTUURITARBIJANA HI MAKSA ALAHINNATA. Rei» liivak - Valin Raun EESTI NSV TEATRIÜHINGU VI KONGRESS 8 SÕNAVÕTTE: Karin Kask 9 Ingo Sõrmel 12 KONGRESSI OTSI S Iti JÄRELMÕTTEID NIMETU KUNSTI KONKl RSII.I. Paul-Eerik Rummo 19 KES? OLEG .IHEREMOV 28 ELAVA TEATRIAJALOO JÄLGEDEL. Al.ERED REBASEST KÕNELEVAD: Usi Lindau 31 Ellen Liiver 31 DOMBRAHEI.IDE SAATEL. Valla Raun 34 NURMUHHAN 2ANTURIN JA TEMA LOOMING. Mihhail Mlšaknv 42 XV ÜLELIIDULISE EI1.MIEEST1VA1.I AUHINNAD 48 UKSI 58 VASTU. Hagi Sein «CORRIDA»: VAID VIIBE. Rein Heinsalu 56 EESTI NSV KOORIÜHINGU ASUTAMISKONGRESS AVAKÕNE: Gustav Ernesaks 60 KOORIÜHINGU JUHATUSE KOOSSEIS 62 REGILAUL JA TEATER. Tönn Sarv 63 PÄEVAPILT: HELI LAATS. Sirje Endr 70 PUBLIKATSIOON MÕNEDEST WEBF.RNI HILISE LOOMINGUPERIOODI KOMPOSITSIOONITEHNIKA ISEÄRASUSTEST. Rein Laul 77 NATALIE ME1 Mui Le; 96 ©KIRJASTUS -PERIOODIKA- TEATER-MUUSIKA • KINO 0* Л ' « ш ^^ ' l 1940141. hooaeg Tallinna Töölisteatris. В. Lavrenjovi «Murrang». Lavastaja P. Põldroos L. Lindau (Tanja Berseneva) /ö A. Rebane (Godun). Foto: Parikas 21. juuli 1940 Kui ma olin kolmeaastane, viis ema mind pritsimajasse. Seal pritsimaja seina peäl oli üks lina ja selle lina peale tuli varsti üks kukulind. Ja see kukulind hak­ kas laulma «kuku sa, kägu, kuldalindu . .» Mina mõtlesin muidugi, et laulab tõesti kägu, aga laulis hoopis üks inimene seal taga. Sellel oli nii suur mõju, et ma iga päev ajasin emale peale, et vii mind veel kord kukulindu vaatama. Koolis mängisin kaasa N. Nekrassovi poeemis «Külalapsed», mängisin seda kuueaastast poissi, kes koos isaga oma perele ülalpidamist teenib. Neist aega­ dest on möödas üle seitsmekümne aasta, aga ma mäletan kõike selgesti; ka sõnad, mida laval rääkisin, on peas, sest tegu oli sügava emotsionaalse läbiela­ misega, just sellega, mida kunsti vaatamine ja tegemine inimesele peab andma Et minust sai kommunist, selles on suur osa ka teatril. Lutheri vabriku rah­ vamajas töötas Tallinna Proletaarne Teater. Mitte ühtegi tükki ei jäänud mul seal vaatamata, ja ma mäletan ka, et saal oli alati puupüsti täis. Selles teatris ei mängitud mingit otsest agitatsioonirepertuaari, aga seal mängiti nii, et kui laval öeldi «jää liigub», siis terve saal ohkas — «revolutsioon läheneb». Sellest saadi niiviisi aru. Tallinna Proletaarset Teatrit juhtis Julius Rossfeldt, Ta algas «Estonias» koos Paul Pinna ja Theodor Altermanniga, kuid soovides lavastada rohkem pahempoolset repertuaari, lahkus «Estoniast» ja asutas Lutheri rahvamajas oma teatri. Ta oskas oma teatriga just emotsionaalse mõju kaudu kasvatada poolkirjaoskamatuid töölisi selliselt, et pärast 1917. aasta Veebruarirevolut­ siooni valiti J. Rossfeldt VSDTP Põhja-Balti Organisatsiooni esimeheks, meie mõiste järgi ju siis Eestimaa Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks, kuigi sellist parteid veel ei eksisteerinud. Julius Rossfeldt vaidles vastu, ütles, et ta pole poliitikategelane, kuid töölised usaldasid teda tänu sellele kunstile, mida ta neile aastate jooksul näidanud oli, ning ta jäi sellele kohale kuni Jaan Anveldi ja Viktor Kingissepa saabumiseni Eestisse. 1917. aasta lõpuks oli Eestis 10 000 kommunisti ning ei saa eitada J. Rossfeldti ja tema teatri suurt osa selles, et neist inimestest olid kommunistid saanud. Praegu käin ma teatris ja nagu alati otsin sealt kommunisti. Otsin teda lavalt ja otsin teatritegijate hulgast. Parteipiletiga inimesi on meil palju, kuid minu jaoks need mõisted ei kattu, sest kommunist peab ka lavalt kasvatama kommuniste, nagu tegi seda J. Rossfeldt. Tõelist kommunisti ja revolutsiooni­ list teemat on meil laval aga väga vähe. Mulle tundub, et Kalju Komissarov ja Raivo Trass on kommunistid. Aga ka nende puhul saan ma sellest rohkem aru nende kõnesid kuulates kui etendusi vaadates. Nägin hiljuti «Optimistlikku tragöödiat», mis on kaheldamatult õnnestunud lavastus. Kuid, et teatrist aru saadaks, peab Komissarov lugema tegevusele vahele ajaloolisi tekste, ta teeb seda väga hästi ja toob ajastu esile. Mina nägin «Optimistlikku tragöödiat» aga Tairovi lavastuses Alice Kooneniga peaosas ja seal polnud vaja midagi sele­ tada, kõik said aru ja vaatasid hinge kinni pidades, kuidas Komissar, kelles ka meie nägime Larissa Reisnerit, oma raske ülesandega hakkama sai. Tükk elu oli lavale toodud. Nüüd me aga tõestame, et kommunistid on inimesed, ja selleks näitame Komissari armuvahekorda Alekseiga, mis ajaloolise tõe seisu­ kohalt on täiesti vastuvõetamatu, sest sel hetkel sõjavangis nii käitudes oleks Komissar kaotanud igasuguse autoriteedi. Aga kommunist seepärast ongi kommunist, et ta mõtleb eelkõige neile inimestele, kelle saatuse eest ta vastutab. Meil miskipärast kardetakse olla poliitilised, näidata laval tõelisi kommu­ niste, seda eriti tänapäevanäidendites. Rahvas tahab näha kommunisti mõtte­ maailma ja tema ausat võitlust parema elu eest, mitte aga ainult inimest, kes parteipiletit taskus kannab. Revolutsiooniveteran ALMA VAARMAN öioloog «MAAINIMEST KULTUURITARBIJANA El MAKSA ALAHINNATA,» ütleb Rein Elvak. V. Raun (ajakirja «Teater. Muusika. Kino» peatoimetaja asetäitja): Kui täpne olla, siis mõtte selleks jutuajamiseks olen saanud teilt endalt. Kunagi aastate eest, kui ma Kul­ tuuriministeeriumi ülesannetes Viljandi rajooni klubielu püüdsin analüüsida, ütlesite te äie õigusega, et kultuuri­ maja enda tegevus on ainult kultuuritöö üks tahk, ja alati mitte kõige olulisem. Kuidas siis iseloomustada tänapäe­ val ühe rajooni kultuurielu? Kas nn. keskmisel viljandlasel on küllaldasi võimalusi kultuurist osasaamiseks? Millised on siin tugevad, milles nõrgad küljed? Kuipalju see prot­ sess on juhitav keskselt? R. Elvak: (EKP Viljandi Rajoonikomitee esimene sekre­ tär): Näete, küsimusi tekib hugaliselt. Ja hea meelega lisaksin ma mõned veel juurde. On ju tegemist mõne­ võrra uudse vaatenurgaga, rajooni kultuurielu kompleksse vaatlusega. Kahjuks peame täna veel leppima empiiriliste hinnangutega, teaduse konkreetset abi meil pole. Ma alustaksin kultuurse inimese mõistest. Ammustel aegadel peeti traditsioonilises mõttes ümbruskonnas kul­ tuurseks meheks inimest, kes 10—15 km maha astus, et pilli mängida või kooris laulda. Tänapäeval sellest suurt ei aita, pealegi kultuurikanaleid on märgatavalt rohkem. Mõtlesin siin kultuurist osasaamist n.-ö. laias plaanis: filharmoonia- ja taidluskontserdid, kohalike muusikakoo­ lide tegevus, meie suurüritused, nagu «Sakala» peotantsu- turniir jmt. Aga kuidas mõõta Tallinna ja Tartu teatri- ja kontserdikülastuste, raadio ja televisiooni osa ja mõju­ jõudu? Meie käsutuses on ainult kõige üldisemad and­ med. 70. aastate keskpaiku tuli vabariigis ühe perekonna kohta keskmiselt 1,9 raadiot, 90% perekondadel on tele­ viisorid, pooltel vabariigi elanikest heliplaatide või mag­ netofonilintide kogu. Aga praegu ei oska me veel öelda, kas kinode külastamine väheneb veelgi, kui tele­ viisorite kvaliteet paraneb, kui saated muutuvad paremaks ja kogu meie maa läheb üle värvitelevisiooni vaatamisele, samuti ei tea me veel kindlalt väita, kas riiklike raamatu­ kogude vajadus väheneb seoses sellega, et meie kodudes on väga paljudel soliidsed, sisukad raamatukogud või kui­ das on omavahel seotud kollektsionääride arvukuse suurenemine ja muuseumide külastatavus. On selge, et E. Veliste fotod tehnika areng annab juba lähemas tulevikus inimeste ÖlGlOOQ... kätte vahendeid, mis nende kultuurikon­ V. R.: Ma lugesin veel kord üle 1966. takte suurendavad kodust välja minemata ja 1973. aastal läbiviidud küsitluste vastu­ (näiteks filmide, näidendite, kontsertide sed, mis annavad küllaltki hea pildi elanik­ videosalvestused kassettidesse, mida soovi konna kultuuriaktiivsuse üldisest suurene­ korral saab vaadata-kuulata). Kas me misest. Kui 1966. aastal käis kinos üks-kaks oskame kuigi kindlalt öelda, missugune korda kuus või sagedamini 50,3% küsitle­ mõju kõigel sellel inimesele on? tuist, siis 1973. aastal käis sama sagedu­ sega kinos juba 68,5%. Kui pool küsitle­ V. R.: Näete, küsimusi tuleb üha juurde. tuist 1966. aastal üldse ei käinud teatris Püüaksime ehk meie jutuajamist natuke või külastas seda vaid üks kord aastas, siis piirata, arutleda selle üle, mis määral ühes 1973. aastal oli selliste inimeste osatähtsus rajoonis kultuuripakkumised ja -vajadused langenud ühele kolmandikule. Samuti tõu­ vastavuses on, mis määral tänane viljand- sis aktiivsus ka kontsertide suhtes. 1966. lane võib osaleda kultuuriprotsessis. aastal pool küsitletuist üldse ei käinud Sejjeks, et endale selgeks teha, kas vil- kontsertidel või käis seal harva, 1973. aas­ jandlasel on kuhugi minna, püüdsin välja tal aga oli selliseid inimesi ainult 39%. uurida kõik tuleva nädala kultuuriüritused. Teadlased väidavad, et tulevikus suureneb Ja pean ütlema, et see üllatas mind heas vajadus vaimse kultuuri väärtuste järele mõttes mitmeti. Peale kinode, oma teatri ja järsult, kusjuures