E E EESTI GEOGRAAFIA SELTSI S EESTI GEOGRAAFIA SELTSI T I G E O G R A A F I A S E L T S I A A KÖIDE S KÖIDE 41. T 41. A R A A M A T 4 1 . k ö i d e ISSN 0202 - 1811 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 41. köide ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY YEARBOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 41 Edited by Arvo Järvet TALLINN 2016 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 41. KÖIDE Toimetanud Arvo Järvet TALLINN 2016 YEARBOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 41 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 41. KÖIDE Edited by: Arvo Järvet Toimetaja: Arvo Järvet Aastaraamatu väljaandmist on toetanud Tartu Ülikooli geograafia osakond Autoriõigus: Eesti Geograafia Selts, 2016 ISSN 0202-1811 Eesti Geograafia Selts Kohtu 6 10130 Tallinn www.egs.ee Trükitud OÜ Vali Press SAATEKS Eelmisel aastal jõudis Eesti Geograafia Selts 60. juubelini, mida me hilissügisel ka väärikalt tähistasime. EGSi aastaraamatu viljapõllult on võetud 40 lõikust ja käesoleva väljaandega algab viies kümnend. Geo- graafide aastaraamat on meie rahvuslik kultuuripärand, looming ja endale kindla koha leidnud väljaanne. Esimese EGSi aastaraamatu ”Saateks” lõpetab lause: ”Eesti Geograafia Selts loodab, et tema aastaraamat, mille eesmärgiks on kaasa aidata geograafilise uurimistöö ja kodu-uurimise arengule, koondab enda ümber arvuka kaastööliste-geograafide pere.” Paljuski tänu EGSi aastaraamatule on kestnud eesti ja Eestiga seotud geograafilise uurimistöö talletamine omakeelses kirjasõnas tänapäevani. Aastaraamatute mahust on suurema osa hõlmanud uurimused Eesti geo- graafia alalt, mis on ka loomulik, sest rahvuslik väljaanne peabki esmalt avaldama kodumaaga seotud uurimistulemusi. Esimene EGSi aastaraamat ilmus trükist kaks aastat pärast seltsi asutamist ja sisaldas ülevaateartikleid loodus-, majandus- ja kooligeograafia olukor- rast ning edasiarendamise perspektiividest Eestis. Neile lisandus uurimus- likke artikleid mitmelt tuntud geograafilt ja naaberteaduste esindajalt, kellel oli kujunenud tihe koostöö geograafidega. Mõnigi esimeses aasta- raamatus avaldatud teadusartikkel on jäänud eesti geograafia kullafondi. Sarnane teemavalik on säilinud EGSi aastaraamatus tänaseni – uurimus- likud artiklid on täienduseks meie teadmistele Eestist, ülevaated kajas- tavad eelmise aasta olulisemaid geograafiasündmusi ja mälestusartiklitega märgime ära neid EGSi liikmeid, kes alates eelmisest aastast ei ole enam meie hulgas. Kahjuks on selles aastaraamatus akadeemilistele õpetajatele ja teadlastele pühendatud mälestuslugude arv suur. Arvo Järvet, aastaraamatu toimetaja Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 41. köide TEADUSSELTSID JA ÕPETATUD SELTSID 1 NÄHTAVAMAKS Tarmo Soomere Eestis on kümneid teadusseltse ja õpetatud seltse. Neist vanimad on jõud- nud auväärsesse ikka. Õpetatud Eesti Selts asutati 1838, seega sada aastat varem kui kutsuti kokku Eesti Teaduste Akadeemia. Vanim pidevalt tegut- senud teadusselts, Loodusuurijate Selts, on vaid kümme aastat noorem. Nende kõrval on Eesti Geograafia Selts päris nooruslik, mida on vahel meeldivalt tunda nende tegemistest. Teadusseltsid ja õpetatud seltsid on katnud meie maa sügavalt muljet- avaldavate võrgustikega. Ainuüksi Teaduste Akadeemiaga assotsieerunud 17 seltsil on liikmeid üle 3500. Kui neile lisada Eesti Inseneride Liidu katuse alla koondunud enam kui 1800 spetsialisti, moodustub nõnda ligi 5500 liikmega huviliste ja spetsialistide korpus. Lisaks neile tegutseb suur hulk erialaeksperte ühendavaid seltse. Selliste võrgustike sisuline mõju ulatub üle kogu Eesti. See algab faktide, kogemuste ja teadmiste talletamisest ja dokumenteerimisest, mis on hea teaduse (ja eriti hea geograafiateaduse) üks alussambaid. Järjest enam liigutakse ka laiu huviliste ringe ühendavates seltsides selliste faktide kogumise ja analüüsi kvaliteedi tagamise suunas. See töö kristalliseerub seltside aastaraamatutes ja muudes publikatsioonides. Neist mitmed on juba kajastatud rahvusvahelistes andmebaasides nagu SCOPUS ning seega saanud endale „päris“ teaduse kvaliteedimärgi ja realiseerunud kogu teadusmaastikku tugevdava väljundina. 1 Eesti Geograafia Seltsi 60. aastapäeva konverentsi 04.12.2015 avaettekande alusel. 8 Tarmo Soomere Loomulikult ei ole teadusseltside „maastik“ ei ühetooniline ega sile kui lauaga löödud. Lausa vastupidi, iga seltsi tööst õhkub entusiasmi, siirast soovi meie maailma paremini mõista ja seda mõistmist ka teistele edasi anda. Teisisõnu, paljude seltside töö peegeldab otseselt neid väärtusi, millele tugineb teadusmaastiku funktsioneerimine. On seltse, kes on alles kujunemisjärgus ning otsivad oma kohta meie kultuuri- ja teadusruumis. Seevastu mõned seltsid, näiteks Emakeele Selts keelenormingutega toi- metades, täidavad sisuliselt riiklikke funktsioone. Meie riigi häbiks teevad nad seda praktiliselt ilma riikliku toetuseta, suuresti entusiasmist. Märgilise tähendusega on kogemus, et sellist tüüpi kodanikuühendused on suutelised üle elama ka kõige radikaalsemate ühiskondlike muutuste aja- järgud. Nii on Loodusuurijate Selts jätkanud oma tegevust, küll väikeste vaheaegadega, väga erinevate ühiskonnakorralduste tingimustes alates 1853. aastast. See peegeldab mõnevõrra meie ühiskonna hariduse-usku, mis on aidanud meil rahvana ja riigina püsima jääda ka meid kõiki süga- valt puudutanud vapustuste käigus 20. sajandil. Samas on loomulik, et seltsid muutuvad ja nende funktsioonid uuenevad koos selle ühiskonnaga, milles nad tegutsevad. Teadusseltside puhul on imperatiiviks muutuda koos oma valdkonna paradigmade teisenemisega. Geograafia Seltsi puhul on taoline muutus sisse kodeeritud geograafia kui teaduse määratlusse. Minevikus oli see suhteliselt kindlalt piiritletud valdkond, mille ülim siht oli (Richard Hartshorne’i sõnadega) „pakkuda Maa muutliku pinna täpne, korrastatud ja ratsionaalne kirjeldus ning tõlgendus“. Immanuel Kant ja Alexander von Humboldt on rõhutanud sünteesi dimensiooni olulisust. Kaasajal on sellele lisandunud uudsed efektiivsed kommunikatsiooni- vahendid, kaugseirel põhinevad sondeerimis- ja analüüsimeetodid, glo- baalne positsioneerimine, efektiivne visualiseerimine, analüütilised ja tehnilised võimalused nii ülikõrge lahutusvõimega detailide eristamiseks ruumis ja ajas kui ka laiahaardeliseks üldistamiseks ja sünteesimiseks. Muutunud on kogu geograafia paradigma: lisandunud on (inim)kultuuri dimensioon. Selles kontekstis on Eesti inimgeograafid kodumaise teadus- maastiku ühed väljapaistvamad tegijad. Nii näiteks kuulub prof Rein Ahas oma valdkonnas (tehnilised keskkonnateadused ja ökoloogia) Thomson Reutersi andmebaasi World of Science poolt esile tõstetud 1% enim- tsiteeritud teadlaste hulka. Teaduste Akadeemia on just tegemas inventuuri kõigest sellest heast ja väärtuslikust, millega teadus- ja õpetatud seltsid meie ühiskonda rikas- tavad. Muidugi on pea kõigil seltsidel probleeme. Enamasti peegeldavad need samu muresid, mis sageli pärsivad teaduse normaalset arengut nagu Teadusseltsid ja õpetatud seltsid nähtavamaks 9 krooniline alafinantseerimine, asjaajamise projektipõhisus, asjatu ajakulu oluliste tegemiste toetamiseks paljudest pisiallikatest, teaduskirjastamise fragmenteeritus, eestikeelsete publikatsioonide rolli alahindamine või isegi naeruvääristamine kombineerituna ülinakkava saientomeetria laste- haigusega. Ühine märksõna paljudele probleemidele on see, et seltside tegevus ei paista piisavalt välja. Seda võib natuke selgitada (aga mitte vabandada) sellega, et koos eesliiniteaduse edenemise ja ühiskonna arenguga muutu- vad ka teadusseltside funktsioonid. Need muutused peavad aga toimuma märksa pikemas ajamastaabis, mistõttu pealiskaudsel vaatlemisel ei pruu- gi nad silma jääda. Märksa valusam on tõdemus, et nii seltside tegevus kui ka nende orgaani- line roll ühiskonna funktsioneerimises on üllatavalt kehvasti kommuni- keeritud nii ühiskonnale kui ka riigi juhtidele ja meie tuleviku üle otsustajatele. Siin on otsene paralleel teadusmaastikuga, mille puhul Teadus- ja Arendusnõukogu dokumendi „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport“ (nn Gunnar Okki raport) avalikustamise järel lahvatanud peaaegu et üldrahvalik arutelu tuletas paljudele meie riigi tuleviku eest vastutajatele meelde, et teadus ja kõrgharidus on Eestis täiesti olemas, kuigi mitte perfektne. Teadusseltside puhul peame nimelt tõdema, et neil kõrgetel riigiametnikel ja poliitikutel, kes juhtumisi tudengiajal pole taoliste seltside töös osa- lenud, puudub sisuliselt igasugune informatsioon seltside tegevusest ja isegi olemasolust. See on probleem, millega Teaduste Akadeemia plaanib lähiaastatel tõsiselt tegeleda. Muidugi juhul, kui seltsid ise sellest huvi- tatud on. Teaduse olulisuse liigvähene kommunikeerimine ei ole midagi Eestile spetsiifilist. Ajakiri Science avaldas 20.11.2015 intervjuu aasta aega ametis olnud Euroopa Liidu teadusvoliniku Carlos Moedasega. Teatavasti likvideeriti 2014. aastal Euroopa Liidu presidendi teadusnõuniku ameti- koht. Milline iganes lobitöö selle taga oli, ületas seda funktsiooni täitnud prof Anne Glover’i vallandamine ja vastava büroo sulgemine isegi uudise- künnise. Carlos Moedase aastase töö tõenäoliselt üks olulisemaid ja pikaajalise mõjuga väljundeid on seitsme väljapaistva teadlase kutsumine Euroopa Komisjoni teadusnõunikeks. Nende seas on näiteks Fieldsi medali (mida peetakse Nobeli preemia analoogiks matemaatikutele) laureaat Cedric Villani, CERNi direktor Rolf-Dieter Heuer ja Inglismaa juhtiv klimato- loog Julia Slingo. Carlos Moedase idee on lihtne: üks teadlane nõu andmas on liiga vähe. Tarvis on orienteeruda interdistsiplinaarsele panee- lile, kollektiivsele