Sangaste-Sagnitz Mati Laane Ajakirjas Eesti Mets 1/2007 lk.46-51 ilmus Heldur Sanderi uurimus Sangaste lossipargist. 20 allika ja uurimuse põhjal antud ülevaade mõisaaegse pargi, allee ja õuehaljastuse kujunemisest umbes 300 aasta jooksul. EW ja hilisemat aega pole puudutatud. Seda lugu lugedes tekkisid mõned mõtted. Esiteks on muidugi kurb tõdeda, et tervel eesti kultuurivaldkonnal – iluaiandus ja pargid – pole olnud oma ajakirja, kus taolisi lugusid avaldada, nagu neid on sadu kirjutanud vanameister Heldur Sander. Seegi lugu otsis kaua avaldumisvõimalust. Pole ju üldse loomulik, et iluaianduse ajaloost, võtetest ja olukorrast kirjutavad autorid peavad trükipinda paluma Eesti Looduse, Eesti Metsa jt. taoliste ajakirjade äärealadele, sest nimetatud ajakirjad tegelevad looduse ja metsa temaatikaga, mis mitmes mõttes on nagu vastand iluaiandusele. Meie kodu- ja aia-ajakirjad on ikkagi reklaamprospektid, millede toimetajaid ja lugejaid ei huvita tõsised uurimus-artiklid iluaiandusest või parginduse ajaloost. Maailm on nii keeruline, et tuleb vist aru saada loodusajakirjade toimetajate tõrkest neile nii võõra valdkonna suhtes, nagu on loominguliseks kunstiks arvatud iluaiandus, pargikujundus ja maastikuarhitektuur. Puutusin sellise fenomeniga kokku, kui eelmisel aastal püüdsin ELs avaldada mõisaparkide päästmise ühe idee-kavandi. Toimetus lihtsalt tellis mu algatuse mahatampimiseks juba enne trükis avaldamist ökoloogi ning looduskaitse ja muinsuskaitse pealikud, kes mu ideed enda seisukohalt kõlbmatuks tunnistasid, ja nende arvamused avaldati minu artikliga koos. Ma ei tea, kas sellist häbematust on eesti loodus-ajakirjanduses varem juhtunud, igatahes ajakirjanduse tuntud reeglitega see ei ühildunud. Põhimõtteliselt võib neil ametnikel oma töö seisukohalt õige olla, sest aiakultuur ja loodus ning looduskaitse ongi vastandlikud, aga kusagil pole ju ei rahvahääletusel ega põhiseaduses otsustatud, et aia- ja pargikultuur tuleb nüüd tasapisi kultuurinähtustest kõrvale jätta ning tegelda ainult looduse, selle kaitsmise ja metsakasvatusega. Põhiseaduses on kultuur seni ikka veel säilitamisele määratud, sealhulgas siis ka aia- ja pargikultuur ja võib-olla isegi maastiku-kultuur, kuigi sellest ehk ainult maastikukujundajad aru saavad, sh. ka linnamaastiku kultuur. Üldiselt saan ma aru ja olen bioloogina isegi ehk nõus, et kui rahvahääletusel või parlamendis tõesti pandakse hääletusele, et mõlema jaoks ei jätku vahendeid ja et otsustame emba-kumba, kas meie ümbruse haljastuse korrastamisele panustada või hoiame selle asemel loodust ja kaitseme seda, siis ma pigem hääletaks looduse poolt. Sest minu arust ilma aiakultuurita saame kuidagi elada küll, aga ilma looduseta ei saa. Samas, Inglismaal ja Hollandis loodust peaaegu pole, on vaid aiad ja põllud, ja saab ka elada! Arvatavasti hakatakse meil ikkagi hädaldama, et kas kuidagi mõlemat ei saa, siis tahaks vastu öelda, et panustame siis vajalikud finansid ka aiakultuurile, mitte ainult teede-ehitajatele, kes teelõigu avamiseks on tee äärse nõlva on heinakülviga roheliseks saanud, mis aga järgmisel aastal millegipärast enam muru pole, vaid on asendunud umbrohuga. See ongi see looduse ja aedniku vaheline töö ja võitlus. Ilma aedniku ja tema oskusteta (ja masinate ja tööpalgata) kasvab kõikjale looduslik taimestik, mõisaparkidesse võsa ja tee äärde umbrohi. Looduslik tuleb ilma peale maksmiseta, aga aednikule tuleb maksta ka. Olen ikka lootnud, et mõni erakond võtaks oma teemaks, et tema aitaks aiakultuuri tõsta ja teeks asulad-linnad korda, kui ta võimule saaks. Huvitav oleks teada rahva arvamust, kas siis hääletusel saab näiteks parke korda teha lubav erakond rohkem hääli. Olen teisal kirjutanud, et kuidas K.Päts sai EW ajal pidevalt talumeeste erakonna poolt niipalju hääli, et oli pidevalt parlamendis, valitsuses ja korduvalt riigivanem. Ei tema ise ega ta eellased polnud mitu põlve olnud talumehed, aga ta mõistis talumeeste kõige suurema probleemi tähtsust ning lubas maal teed korda teha, nii et igasse tallu pidi rehepeksumasin sisse sõita saama, ja ta täitiski riigi kulul oma lubaduse. Kui asutati roheliste erakond, tegin ka ettepaneku, et võtame aednikud ja haljastajad oma toetuse alla. Aga juhtmehed ütlesid „Ei!“ (eriti see pisike Lotman), nende eesmärk olevat kõigepealt parlamenti saada ja saidki… Aga nad ei täitnud rahva suuremaid ootusi ja pidid kõrvale tõmbuma. Korduvalt Sangaste lossis ja pargis käinuna, on mul kujunenud üks kinnisidee, mida ma mitut moodi olen püüdnud tõestada. See on see, et Sangastes on hakatud kunagi lossi rajama aga see on vist pooleli jäänud. Saksa keeles nimetatakse Sangaste mõisa kui Schloss Sagnitz. Saksa vana tava järgi nimetati lossiks ainult neid mõisu, mille maa-alal oli olnud kunagi mingisugune kaitselise tähtsusega (ordu)lossi ehitis. Muid mõisaid nimetatakse Gut. Mingist lossist ei pea just varemeid ega nähtavaid jäänuseid olema säilinud ning kunagine loss ja mõisahäärber ei pea isegi lähestikku või kõrvuti olema. Nii näiteks ehitati Karksi mõisa ühekorruseline puust häärber lossivaremetest umbes 1km kaugusele, kuid see oli algusest peale Schloss Karkus, kuigi ka varemed olid täpselt samanimelised. Nii ka näiteks Sangastele suhteliselt lähedal olnud Vana-Antsla (Alt-Anzen) või Sõmerpalu (Sommerpahlen) lossid. Eesti rahvakeeles arvatakse lossiks ka hästi suurt härrastemaja. Küllap ka Sangaste puhul arvatakse nii, et selline erakordselt suurejooneline ja esinduslik härrastemaja ongi loss, aga see ehitati alles 19.saj. lõpukümnenditel, varem oli ühekorruseline puithäärber, mida alati on lossiks nimetatud ja kirjutatud. Miks siis on/oli Sangaste ikkagi Schloss? Ma näen seal praegugi mitmeid lossi elemente. Kolmest küljest ümbritseb praegustki häärberit vallikraav tiikidega (vt. https://www.sangasteloss.com/), vallikraavide lossipoolsed nõlvad on kaevatud järskudeks. Võib-olla oli ka neljandasse külge, õue poole, kavandatud kõrgem kivist kaitsemüür. Arvan, et Rujiena-Karksi-Helme-Viljandi võimsate ordulosside vööga võrreldes jäi Liivimaa põhjaosa ida-poolne külg Venemaa poolt tulevate vägede kaitsel küllalt nõrgaks, olid Vastseliina ja Tartu, ning pisikesed ja lagunenud Sõmerpalu, Vana-Antsla ja Kirumpää. Vahel nimetatakse küll ka Räpina mõisa Sillapää lossiks, aga balti-sakslased nii ei kirjuta. Ilmselt otsustatigi mingil ajal, et vaenlaste teele tuleb üks kaitserajatis ehitada ja millegipärast nimelt praeguse Sangaste mõisa kohale, kuigi see koht ju looduslike pinnavormide poolest just kõige soodsam ja kaitstum pole. Aga vaenuväed jõudsid vist enne kohale, kui müüride ehituseni jõuti ja nii jäigi. Kuid suure algatuse nimi jäi mõisa nimetuse koostisosaks. Reastan siin kõik mõisad, mida baltisakslased lossiks nimetasid: Vana-Antsla, Kiltsi, Porkuni, Edise, Viljandi, Velise, Helme, Karksi, Keila-Joa, Laiuse, Lihula, Koluvere, Vastseliina, Vana-Põltsamaa, Vana-Otepää, Suure- Rõngu, Sangaste, Sõmerpalu, Puurmani, Tarvastu, Vana-Vigala, Virtsu, Rakvere, Rannu. Sangaste kirik (baltisaksa keeles Theal kihelkond) on vähemalt 5x sõdades maha lõhutud, kõiki asukohti ei teata. Kujutluspildiks on mul, et üle Sangaste lossi taguse tiigi, dendropargi alguse kohal, kus on samuti nagu kunstlikult tehtud nõlv või vall, oli algne kirik ja selle läheduses sajandeid surnuaed (plaanidel Audemäe, haudadega mägi). (Sangaste lossi lühike ajalugu:) Sagnitz olla algselt 1287 a ehitatud, venelaste kallaletungi ajal oli 8 hoonet. Kuningas Stephan ühendas (Poola ajal) Sangaste ja naabermõisad üheks majandusmõisaks, mille kun. Gustav Adolph 1626 (Rootsi ajal) Christoph Ludwig Raskele andis. Vene ajal andis keiser Peter I 1723 Sangaste, Kaagjärve ja Karula kindralmajor Ivan Mihailovitš Golovinile, temalt läks pojale admiral Aleksander Ivanovitš Golovinile, selle lesk pidas Sangastet ja Kaagjärve veel 1765a., siis läks pärandi jagamisega tütar Catharina mehele ülemõuemarssal Nikolai Mihailovits vürst Golitsõnile, kellelt pärandus pojale, hilisemale kammerhärrale Aleksander Nikolajevitš vürst Golitsõnile . See pantis Sangaste ja Kaagjärve 1797 kollegiuminõunik Carl Georg parun Arpshofenile. Tema lesk Dorothea Elisabeth, pojad Carl ja Georg ning väimehed Buxhöwden ja Patkul leppisid kokku nii, et müüsid 1808a. Sangaste 243100 bankorubla eest õuenõunik Friedrich v. Bergile. See pärandas oma naisele Wilhelminele sünd. Ermes ja 3 pojale - Friedrichile, Magnusele ja Alexandrile, sealt edasi jätkusid keerulised pärandusprotsessid von Bergide suguvõsa sees. (Leonhard v. Stryk, Der estnische District Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Dorpat, 1877.) See oli kokkuvõte, mitte sõna-sõnaline tõlge. Mulle näib, et kirikut võidi ehitada 400 aasta jooksul kuni 1600 II pooleni mitmesse kohta. Ja huvitav on ka see, miks Sangaste (Sagnitz) kirik oli baltisaksa keeles Theal. Oletan, et sellest ajast, kui kirik ehitati (millegipärast) mõisakeskusest kaugemale külla, said ka pastoraat ja kihelkond uueks nimeks Theal, ehk see oli selle küla nimetus ja sai kiriku asupaiga järgi ka uueks balti- saksakeelseks kihelkonna nimeks. .