TOIMETAV ÕPETAJA Peeter Olesk Järgnevat võib võtta ka kui jutustust põhimõttel “asümptootiline narratiiv”. Narratiivil on mitu tähendust, millest siia on valitud järgmine: asjade ja sündmuste ning inimeste kirjeldus olulisemate episoodide kaupa selle järgi, missugused seosed tekivad nende suhtes kirjeldajal. See ei tähenda, nagu oleks selline narratiiv läbinisti isiklik. Ta on objektiveeriv ja objektiveeritav sedamööda, kuidas lugeja hakkab kirjeldaja käitumist taipama. Asümptootiline on selline narratiiv, mis püüab jõuda ainele võimalikult lähedale, sellega kokku siiski langemata. Geo- meetrias on asümptootiline näiteks Descartes’i (1596–1650) leht (Feuille de Descartes), kolmandat järku joon, teatud kuupvõrrandi graafik. Niisugune on secco-tehnikas meie korteri esikus, teosta- jaks 2003. aastal Toomas Kanter (1951). Kirjanduses leiab mi- dagi selletaolist Friedebert Tuglaselt (1886–1971), kelle novelli- kogu Unelmate maa: Tõe ja kujutluse päevik (1942) alustab kat- ketetsükkel “Kujutluspäevikust” (1936–1939, 1941). Selle esi- mene osa kirjeldab rongi, mis kihutab vikerkaare alla, sinna ometi jõudmata. Selline motiiv ei pruugi olla tingimata traagiline ega isegi elee- giline nagu Ernst Ennol (1875–1934) luuletuses “Rändaja õhtu- laul” (1910). Ta võib olla ka irooniline nagu Aleksander Suu- mani (1927–2003) pealkirjata luuletuses aastast 1963, mille vii- mane värss ütleb väga aforistlikult: “ja minek on lõpmatu eemal- dumine”. Ta võib olla koguni pööraselt pillerkaaritav nagu Artur Alliksaarel (1923–1966) tsüklis “Tikutõmbeid kottpimedas gale- riis”, mille keskel algab üks osa värsiga “Olen meri, millel puudub Lugu on kirjutatud ajakirja Akadeemia 200. numbri ilmumise puhul. 2557 Toimetav õpetaja Peeter Olesk äär”. Igal juhul nimetaksin ma vormildasa asümptootilise narra- oma kodus raamaturiiuli ees.2 Menning polnud vaid Lui Oleski tiivi näitena esseed kui katset öelda tundmused tõest välja, olemata eakaaslane, ta oli ka perekonnasõber. kindel, kas nii jääbki. Enamik sellest varast põles Tartu tulekahjudes 1941, kui hävis Käesoleval juhul on asümptootilise narratiivi aineks seos aja- seegi korter Riia mäel, mis kuulus kahasse teistega Lui Oleski kirja Akadeemia taastamise ning tema kolleegiumi ühe liikme, vanimale tütrele, advokaat Olli Oleskile (1906–1988). Alles Tartu ülikooli vene kirjanduse õppejõu dotsent Valeri Bezzu- jäid pudemed, mis olid varem viidud Tallinnasse tema töökohta bovi (1929–1991)1 vahel ning paljud nendest seostest, mis tekivad Luise 11–1. Muist tuppa, muist kuuri. mõlemaga minul. Enamikku nendest seostest ma dokumenteerida Lui Oleskist jäänud trükistele lisandusid aga ka need, mida ei saa, sest me ei vahetanud ajakirja taastamise aegu temaga kirju olid soetanud tema ja Minni Kurs-Oleski (1879–1940) neli tütart. ega tähendanud oma jutte päevikusse. Niisiis võin ma ka eksida. Aastatel 1932–1957 nad raamatuid isa kombel ei kogunud. Pii- Ent õigus tõele ligineda on eksistentsiaalne, tema rikkumine on rajaks sai raha — õigemini selle krooniline nappus. Ent ometi kuritegu. on minu ja Juta Oleski (1947) ema Maja Oleski (1909–2000)3 Vana ajalehekülg on sagedasti tõesti kas külg või riba. Tapeedi- pärandi hulgas põlemiste, kitsikuse, vangisolemise ja hulkumise alus. Rebitud välja-“lõige” järjehoidjana raamatu vahel. Roa- kiuste säilinud ka ajakirja Akadeemia sõjaeelsed numbrid (1937– retsept. Ajalehtede säilitamiseks aastakäikude kaupa ja algusest 1940). Mitte kõik ja ka mitte köidetuna, kuid siiski nõnda, et pole lõpuni peab olema väga kannatlik ning jõukas — isegi siis, kui kahtlust: neid on ostetud järjepanu ning neid on hoitud. sa neid ei köida. Sul peab jätkuma ruumi. Ajakirjade köitmine Nendel aastatel töötas ema kooliõpetajana Mustvees. Aja- on tehniliselt lihtsam, kuid rahaliselt kulukam. Minu sõpradest kirja numbrid pidid jõudma seega sinna, kuhu sai Tartu poolt oli Paul Ariste (1905–1990) õieti ainus, kes muretses ajakirjade maanteed pidi ainult Saare kõrtsi juurest ja raudteed pidi esiti nn raamatukoguköite pärast — kuigi see polnud kerge isegi tema laiarööpmelisega Tapale, siis Sonda ning sealt kitsarööpmelisega sissetulekute juures. Mustveesse. Aga need numbrid on seal olnud ja ma usun, et mitte Ent see riba või number võib juhtida su maailma, mille piire sa ainult meie ema üürikorteris. aimata ei oska. Nii on juhtunud ka ajakirjaga Akadeemia. Minu 1960. aastatel ei loetud kunagist Akadeemiat nõnda nagu siis vanaisa advokaat Lui Oleski (1876–1932) isiklik raamatukogu oli värsket Loomingut, Loomingu Raamatukogu ja Keelt ja Kirjan- suur juba eelmise sajandivahetuse aegu. Trükiseid leidus seal viies dust või muud. Tolleaegsele koolipoisist kutsikale oli Akadee- keeles — eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse omas. Vene kirja- mia raskepärane, sest enne kõike muud oli ju kogu juriidiline, nike Tolstoi, Tˇsehhovi ja Gorki teosed olid hangitud kogututena ja poliitiline ning ajalooalane sõnavara fundamentaalselt teine ning köidetud nahka. Otsustades selle järgi, mis on jäänud alles, pidid akadeemilist kooli polnud kunagise progümnaasiumi ealine läbi olema köidetud ka ajakirjade aastakäigud. Kuidas võis niisugune teha võinudki. Akadeemia kuulus minusuguste jaoks ajalukku, kogu välja näha, sellest võib lugeja saada ettekujutuse fotolt, kus kuid mitte hauda. Omaealistest polnud tema sisu üle rääkida kel- Karl Menningu (1874–1941) abikaasa Irmgard Menning seisab legagi (vähemasti ma ei osanud seda), vanematest polnud teda paljud ilmselt lugenudki. 1Peeter Olesk, “Sõnad, mida ta enam lugeda ei saa: Valeri Bezzu- bovist mõeldes”. — Keel ja Kirjandus, 1991, nr 6, lk 380–381; see- sama, “Kodu-Eesti, pagulas-Eesti, Välis-Eesti, küüditatud Eesti”. — 2Kalju Haan, Leida Laidvee, “Karl Menningu memoriaalkogu Kir- Välis-Eesti, XV aastakäik, 2005, lk 52; Blokovski˘isbornik XIII: jandusmuuseumis”. — Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: Russka kulьtura XX veka: Metropoli i diaspora. Tartu, Uurimusi ja materjale IV. Tartu, 1966, lk 179. 1996, lk 7, 11–13. 3Peeter Olesk, “Mis on sõdade sõnum?” — Postimees, 17. IV 2000. 2558 2559 Toimetav õpetaja Peeter Olesk Kuidas sündis mõte ajakiri Akadeemia taastada, seda pole mul 19854, mil Tartu ülikooli vana kohviku kaminasaalis katkesta- kusagilt vaadata. Minule rääkis asjast Hando Runnel, kes ei pi- sid anonüümsed ettekirjutajad kõnekoosoleku “Kuhu läheb eesti danud selgitama suurt midagi. Oli vaieldamatu, et vanalt aluselt, kultuur?”, ja kui Kajar Pruul sellest kirjutas, muudeti tema üle- Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu kureerituna ja sagedusega vaate pealkirja. Ammugi ei räägi ma aastast 1982 — ehkki 8–10 korda aastas teda avaldada ei saa, sest niisugust liitu pol- just siis ilmus Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjan- nud ja eeskujuna tuli arvesse üksnes Loomingu jt sagedus — kord dusmuuseumis ettevalmistatuna, kuid kirjastuse “Eesti Raamat” kuus. Kuigi 1988. aasta sügistalvel oli Eesti Vabariigi territoo- väljaantuna faksiimile Juhan Smuuli (1922–1971) Muhu mono- rium endiselt okupeeritud, annekteeritud ja koloniseeritud, taas- loogist “Hea meremeeste Hoidja”. Selles väljaandes on korrali- tati siiski Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevus põranda alt maa peale kult legendeeritud ja 1:1-le reprodutseeritud kogu Juhan Smuuli ning sama tegid järk-järgult teisedki organisatsioonid (kuigi mitte asjaomase monoloogi käsikiri. Tollal Nõukogude Liidus sellise ilma kõhklusteta). publikatsiooni analoogi ei olnud, vaevalt oli seda mujalgi. Val- Ent jääda ootama akadeemilise silla kujunemist seltside ja kor- mis ta muide aga EKP KK sekretäri Rein Ristlaane (1933) toetu- poratsioonide vahel oleks olnud rumal ning nii sündiski jätkuv sel. Tema käis 1981. aastal Kirjandusmuuseumis Juhan Smuuli Akadeemia kirjanike kuukirjana just Tartus. Linnas, kus eestlus 60. sünniaastapäeva üritusi ette valmistamas ja siis see kava koo- oli 19. sajandi keskpaiku sündinud. Pärast 1944. aastal alanud uut ruski. okupatsiooni said siin tegutseda Tartu Riikliku Ülikooli ja hilje- Jutt on aastast 1988 pärast Vaino Väljase (1931) määramist mini ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia kirjastusgrupid. Alates EKP KK 1. sekretäriks. Vaino Väljas pole mitte Eestist Ve- 1955. aastast hakati Tartus trükkima Emakeele Seltsi aastaraa- nemaale läinud vanemate laps. Samamoodi ka näiteks Johan- matut, aastast 1958 ajakirja Keel ja Kirjandus ja aastast 1960 nes Käbin (1905–1999), kes oli küll sündinud Virumaal Kal- Emakeele Seltsi jätkväljaannet Kodumurre. Nende toimetused vis, kuid läks vanemate tõttu teisele poole Narva jõge, sest seal asusid vormiliselt siiski Tallinnas — nagu ka ajakirjal Sovetskoe jätkus vabamat maad. Või siis Saaremaalt Pöidest pärit Alek- finno-ugrovedenie (1965–; praeguse nimega Linguistica Ura- sei Müürisepp (1902–1970), kvislingite Eesti NSV Ülemnõukogu lica). Ainsana asus toimetus Tartus ajakirjal Eesti Loodus (1958–). Presiidiumi esimees nagu hiljem Käbingi. Vaino Väljast ei ole Iseseisvat kirjastust meie linnas aga polnud. Võõrale ja nooremale võimalik käsitada Venemaa eestlasena. Nendes asjades tegid Eesti on see irratsionaalne, kuid siinkirjutajagi on viinud Keelt ja Kirjan- eestlased vahet. dust trükkinud trükikoja käsilao tsehhi juhatajale jõuludeks pudeli Ühes peres Miidurannal (küla Tallinna lahe ääres Kaasiku talu konjakit. Toimetuse liige ei pääsenud Tallinnast tulema, kuid pree- ja Haabneeme vahel), kus ma olin omainimene, kommenteeriti mia oli lubatud... Kui palju kordi tegi sedasama Paul Ariste, kes millalgi Tˇsehhoslovakkia invasiooni (1968) järel elavalt, kuidas oli veendumuse ja kogemuse poolest karsklane, ei oska ma öelda, tookordne EKP KK 1. sekretär Johannes