Kalju Kask Puuviljandusteadlane ja sordiaretaja 2011–2012 Tartumaal Kambja vallas Sulu külas November 2005 Eesti Maaülikool graafiline visuaalne identiteet: kasutusjuhend 7 Logo värvikombinatsioonid Logo võib kasutada erinevates värvikombinatsioonides – valik sõltub logo kasutamise situatsioonist ja reprodutseerimismeetodist. Variandid on reastatud eelisjärjekorras, seega valige alati võimalikult eespool paiknev versioon. www.emu.ee Eesti Maaülikool EMÜ logo, 2 värvi – positiiv valgel taustal Estonian University of Life Sciences Positiiv valgel taustal on ülikooli põhilogo. Seda versiooni peaks eelistama alati tunnusmaterjalide (vs reklaammaterjal) puhul ning see peaks jääma ainukeseks versiooniks, mida kasutatakse viitadel, siltidel, kirjapaberil ja visiitkaartidel. EMÜ logo, 2 värvi – positiiv helehallil taustal www.emu.ee Heledal taustal tuleb nähtavale sümbolit ümbritsev valge raam, logo tekst jääb samaks nagu standardse positiivi versiooni Eesti Maaülikool puhul. Estonian University of Life Sciences EMÜ logo, 2 värvi – rohelisel taustal www.emu.ee EMÜ logo, 2 värvi – punasel taustal Eesti Maaülikool Teatud trükiste ning reklaammaterjalide puhul on parem, kui kasutatakse ühevärvilist mittevalget tausta – üldiselt peaks Estonian University of Life Sciences selliseks taustatooniks olema üks Eesti Maaülikooli tunnusvärvidest: kas burgundia punane Pantone 201 või tumeroheline Pantone 342. Tumedal taustal tuleb esile sümbolit ümbritsev valge raam ja logo tekst on valge tumedal taustal. www.emu.ee Eesti Maaülikool Estonian University of Life Sciences EMÜ logo, ühevärviline, valge rohelisel taustal www.emu.ee EMÜ logo, ühevärviline, valge punasel taustal Eesti Maaülikool Üldiselt on eelistatum logo kahevärviline versioon, kuid teatud puhkudel on võimalik vaid ühevärviline versioon – nagu Estonian University of Life Sciences ikka valida võimalusel üks kahest tunnusvärvist ja nagu eelmise versiooni puhul, jääb logo tekst valgeks tumedal taustal. www.emu.ee Eesti Maaülikool Estonian University of Life Sciences Autor: Kalju Kask www.emu.ee Välja andnud Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2019EMÜ logo, ühevärviline roheline Eesti Maaülikool Kaanekujundus ja küljendus KatrinEstonian Põdra University of Life Sciences Trükk Vali Press OÜ www.emu.ee EMÜ logo, ühevärviline punane ISBN 978-9949-698-02-8 (köites)Eesti Maaülikool ISBN 978-9949-698-03-5 (pdf) Estonian University of Life Sciences © Maaeluministeerium © Eesti Maaülikool www.emu.ee EMÜ logo, ühevärviline must Eesti Maaülikool Estonian University of Life Sciences EMÜ logo, ühevärviline, valge mustal taustal www.emu.ee Eesti Maaülikool Estonian University of Life Sciences Virve ja Kalju Kask. Truud partnerid kogu eluks Virve ja Kalju Kask. Truud partnerid kogu eluks: abiellusid 1952, Virve suri 2009. See on esimene foto noorpaarist, mis tehti alles 1955. 14.02.2011 Saateks On aastavahetus 2010/2011. Elan noorema tütre Meeli (Kask) peres Sulu külas Kambja vallas. Tütretütred Kadri (14), Aule (12) ja Triinu (10) Mäe- metsad on Unipiha algkooli lõpetanud, või noorim lõpetab sel kevadel. Unipiha kool on väga pisike: seal on olnud 14 või 16 last. Ta asub otse Pangodi järve kaldal. Meeli lapsed on koolis rääkinud, et nende vanaisa aretab õunasorte. Sellepeale hakkas koolijuhataja Eha Jakobson mind õuna-vanaisaks kut- suma. Kui ma oma lugu kirjutama hakkasin, arvasin, et lühem ja salapära- sem on “õunavana”. Eluloo kirjutamist tahtis kõigepealt minu vanem tütar Krista (Vii- kant), kes juba mitu aastat tagasi ütles, et paneksin oma elukäigu kirja. Mõned lehed ma siis kirjutasingi. Ka tööl, kus olin sageli rääkinud, kellega ja kus kokku puutusin ja mida ma mäletan, öeldi mulle, et võiksin selle kirja panna. Siis veel: Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtul 24. veebruaril 2009 Jõhvi kontserdisaalis juhtusin vestlema Eesti ajaloomuuseumi direktori Sirje Karisega. Temalegi oli meele järgi teada saada, mis ma oma ajast mäletan ja ütles samuti, et ajaloo jaoks oleks see tarvilik üles kirjutada. Ma ei ole kirjanik ja tean, et mu elulookirjutisest ei tule laia üldsust huvitav lugu. See on lastele, lastelastele, sõpradele ja tuttavatele meeldetu- letuseks ja küllap pakub neile mõndagi avastuslikku. ma püüan kirjutada ainult sellest, mida tean, et see tõesti toimus ja hoiduda igasugusest välja- mõeldisest. Kui ei tea, jätan kirjutamata. Ka väga intiimsed lood ei ole selle kirjutise teema. 5 Lapsepõlv Kuskohast ja kellest olen pärit Sündisin 1929. aasta detsembrikuu 13. päeval Tallinna haiglas. Ema ja isa elasid Tallinna kõrvale tekkinud (õigused aastast 1926) väikeses Nõmme linnas. Isa oli pärit Põhja-Tartumaalt Torma kihelkonnast. Perekonnatõendi järgi on mu vanaisa Joosep Kask sündinud 1. aprillil 1864 Laius-Tähk- vere vallas. Ta võttis naiseks Loviisa Sorguse (sünd 9. veebruaril 1868), kes oli ilmale tulnud lähedases Kasepää vallas. Loviisa isa Juhani sünnipaigaks 1824. aastal on märgitud Laius-Tähkvere vald, seega oma väimehega sama vald. Joosep ja Loviisa laulatati Torma kirikus 25. mail 1890. Neil sündis kaheksa last: esimesed seitse Mustvees ja Võtikveres: viimane (Leopold) sündis 1907 Tallinnas. Tütreid oli kaks, kuid nemad surid mõne kuu vanu- selt. Leopold suri üheksapäevasena. Teised said täiskasvanuks, kuid 1902. aastal sündinud Paul suri tiisikusse enne kahekümnendat sünnipäeva 1922. aastal. Vanaisa Joosep pidi pere vanema pojana saama talupärijaks. Tema oli aga tahtnud saada kooliõpetajaks. Seda ja ka muid kirjatarkust nõudvaid ameteid ta olevatki pidanud. Loviisa oli paljude laste kandmise kõrval pidanud Mustvees ka poodi ja ettevõtliku naisena aidanud lapsi koolitada. 1905 (või 1906). aastal läks pere Tallinna. Joosep sai tööd telliskivivab- rikus raamatupidajana või arvepidajana, kuidas seda ametit sel ajal nime- tati. Isa näitas mulle ka maja Vabriku tänavas, kus nad siis elasid. Mina oma vanaisa näinud ei ole. Ta suri 1919. aastal peensoole sõlme keerdumise tõttu. Isa rääkis, et olevat välja opereeritud 5 meetrit peen- soolt, kuid see ei aidanud. Vanaisast tean ma üldse väga vähe. Ka isa (sünd 09.01.1896 Võtikve- res) poisipõlvest tean vähe. Noorukina oli ta õppinud pillitegemist. Meil olid kodus tema tehtud kitarr ja mandoliin, mida me vennaga ka pisut mängisime. Lastena me imestasime, kuidas olid pilli sisse saanud trükiko- jas trükitud sildid “Edgar Kask. Pillimeister”, mida võis pillikaanes olevast 6 august selgesti lugeda. Pillid olid niisama täpsed ja ilusad, kui need, mida poes müüdi. Isa oli laulnud ka koorides. Mäletan, et ta rääkis laulmisest Tuudur Vettiku kooris, kuid see pidi olema juba kahe maailmasõja vahel. Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti isa tsaariarmeesse ja saadeti mereväkke Kroonlinna. Parasjagu oli valmis saanud Vene suurim ristleja. Väljaõppeks pandi isa mereväe elektrikute kooli. Ühelt säilinud (lahtiselt) postkaardilt (jaanuaris 1916) lugesin aadressi: Кронштадт – Береговая команда. Учебний Арт. Отряд. 13 рота. Sealt saadud teadmistega (moodne laev oli ju imekeeruline) töötas ta hiljem kuni silmade haigestumise (kollase tähni hävimise) tõttu invaliidsuspensionile jäämiseni 1948. Vene kodusõjas sattus isa jõelaevastiku madrusena sõdima Kama jõel Koltšaki vägede vastu. Sai seal raskesti haavata ja oli paljude jalaoperat- sioonide tõttu kuude viisi haiglates. Kui me vennaga lapsed olime, võttis ta meie käekesed ja pani jalaarmide peale: vaadake siin on purustatud luud niimoodi kokku kasvanud, siit lõigati luukilde välja ja sealt mädanesid kil- lud ise jala seest välja. Üks väike mürsukild jäi südame lähedale pidama, kapseldus seal sidekoe sisse ja isa elas kuni lõpuni sellega, ilma et tal erilist häda oleks olnud. Samal ajal õppis isa vend Alfred (sünd 11.01.1900) Tallinna reaalkoo- lis. Koos teiste poistega läks ta Vabadussõtta. Ühel sõjatandril üks, teisel sõjatandril teine vend. Õnneks mitte vastakuti. Isa ei teadnud midagi, mis kodus juhtus. Ka mitte oma isa surmast oktoobris 1919. Kui Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel rahu sõlmiti, sai isa opteeruda kodumaale. Oma töökohas Tallinna telefonikeskjaamas jäi talle silma täis- küps neiu, kellega arenesid suhted kuni abiellumiseni 1927. a. Ema pärines Lõuna-Harjumaalt. Ardu küla Andrekse talu peremees Mart Soilts (1867–1922) võttis naiseks omakandi neiu Maria Reinapi (1876–1948). Neil kasvas suureks 4 tütart ja 2 poega. Poeg Udo jäi lasteta. Vanuselt teisel lapsel Salmel oli üks vallaslaps Vello, kes uppus 17-aasta- selt jõkke. Tütar Mariel oli 3 last, Leidal 2 last. Elmaril oli 4 last, kuid talle Soiltsi nimi ei meeldinud ning ta eestistas selle: Sirendi. Ka Udole ei 7 olnud Soiltsi nimi meeltmööda ja tema võttis naise nime Viidik. Tütred said meeste nimed, nii et järgmisse põlvkonda Soiltsi nimi edasi ei läinud. Minu vanaisa Mart müüs Esimese maailmasõja paiku Andrekse talu oma naise sugulasele (Kivilo) ja ostis uue kodu – Sulu talu – Habaja mõisa ja Kuimetsa vahel olevasse Siuge külla. (Praegu on Siuge küla liidetud kõr- valoleva Tamsi külaga.) Kui Andrekse oli 102 ha suur kehvapoolsete lii- vaste põldude ja liigniiskete metsadega talukoht, siis palju väiksemal Sulu talul olid küla viljakaimad põllud ja ilus mets. Kalju Kask Pollis 26. septembril 2017 8 Mart Soilts ei olnud küll joodik, kuid ta oli viina pähe pakutud pude- list rüübanud seebikivilahust, mis sisemuse ära söövitas ja talle 1922. aastal surma tõi. Ma ei tea, missugustesse raskustesse jäi vanaema Maria. Olen kuulnud, et ta andis talu rendile. Pärija Udo (1907–1976) oli veel poisike, aga ta ei kiirustanud ka suuremaks saades talu enda kätte võtma. Uusna suurta- lus Viljandi lähedal pidas ta bussijuhiametit