EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 39. köide ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY YEAR-BOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 39 Edited by Arvo Järvet TALLINN 2014 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 39. KÖIDE Toimetanud Arvo Järvet TALLINN 2014 YEAR-BOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 39 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 39. KÖIDE Edited by: Arvo Järvet Toimetaja: Arvo Järvet Aastaraamatu väljaandmist on toetanud Tartu Ülikooli geograafia osakond Autoriõigus: Eesti Geograafia Selts, 2014 ISSN 0202-1811 Eesti Geograafia Selts Kohtu 6 10130 Tallinn www.egs.ee Trükitud OÜ Vali Press Käesolev aastaraamat on pühendatud EGSi auliikme ja Tartu ülikooli audoktori akadeemik Olavi Johannes Granö mälestusele SAATEKS Eesti Geograafia Seltsi aastaraamatu 39. köide on esmalt meenutuste- raamat Eesti geograafide sidemetest EGSi auliikme Olavi Johannes Granöga, kellele Eesti teaduse ja kultuuri areng tähendas väga palju. Kui J. G. Granö oli eesti rahvusliku geograafia rajaja, siis O. Granö oli Eesti ja Soome geograafide kontaktide taastaja. Tema tegevus oli eriti oluline poliitiliselt keerulisel nõukogude perioodil. Tänu temale on Tartus Turu ülikooli Granö keskus villa Tammekann, mis J. G. Granö, A. Tamme- kannu ja O. Granö tegevuse kaudu kajastab hästi kahe hõimurahva maa- teadlaste koostööd. Meenutustesarja jätkuks on Ott Kursi kaks artiklit: sidemetest keerulise elukäiguga saksa geograafist Adolf Kargerist ja väliseesti geograafist Matti Kaupsist. Mõlemad kirjutised on oluliseks täienduseks Eesti geograafia ajaloo jaoks. Käesolevas aastaraamatus on traditsiooniliselt uurimuslikke artikleid nii loodus- kui inimgeograafia alalt. Oluline jätk meie rannikumere aarete – laidude ja väikesaarte – uurimisse on artikkel Hiiumaa kaguranniku laidude maastikest. Artikli juhtautor Urve Ratas on käinud laidude ja saarte uurimisrännakuil rohkem kui 50 aasta jooksul, alustades seda juba üliõpilaspõlves. Kroodi oru looduse ümberkujundamine on olnud Eestis üks eredamaid näiteid nõukogude perioodi loodusvaenulikust tegevusest. Kuidas Kroodi loodusmaastikust kujunes tehismaastik, seda selgitab 20. sajandi uurimismaterjalide alusel paindliku kirjasulega Andres Tõnisson. Viimastel aastatel on keskkonnauuringutes üha rohkem tähelepanu osutatud mater- jalide, toodete ja tegevuste olelusringi analüüsile. TÜ geograafia osakonna noorema põlvkonna teadlaste artikkel uusasumitest näitab, milliseks kujuneb energiatarve seoses valglinnastumisega. Traditsiooniliselt on ülevaated EGSi tegevusest, reisidest, noorte geograafide järelkasvu kronoloogia ning pikemalt Tallinna ülikooli geoökoloogia erialast. Arvo Järvet, aastaraamatu toimetaja Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 39. köide REGIONAALUURIMISE JA REGIONAALSE ARENDAMISE TRADITSIOONE TURU JA TARTU ÜLIKOOLIS1 Olavi Granö Ülikoolilinnad Turu ja Tartu on hämmastavalt sarnased. Mõlemad said peaaegu ühel ajal – 17. sajandil – Uppsala eeskujul rajatud ülikooli. Juba siis tekkisid kultuurisidemed üle Läänemere. Neid iseloomustab hästi rootslase Sten De Geeri 1920. aastail kasutusele võetud geograafiline mõiste Baltoskandia – eestlane Edgar Kant on seda intensiivselt propa- geerinud –, mis asendas ja laiendas geoloogilist mõistet Fennoskandia. Teisalt asetsevad mõlemad linnad vööndis, kus kohtuvad Lääne ja Ida kultuuripiirkond. Ajalugu näitab, et selline asend on ajuti kultuuri rikas- tanud, ajuti aga seda laastanud. Lõunapoolsem Tartu on kogenud häid ja halbu ajaloojärke tunduvalt enam kui perifeersem Turu. Tartu ülikooli areng katkes terveks 18. sajandiks, sama sajandi lõpuks saavutas aga Turu vana ülikool oma arengu tipu. 19. sajandil, mil Turu omakorda kaotas ülikooli, sai taasavatud Tartu ülikoolist üks Euroopa juhtivaid vaimukeskusi, mis osales silmapaistvalt Euraasia mandri teaduslikus hõlvamises. Selle aja suurkujud Struve, Baer, Middendorff, Ledebour, Bunge jt olid kõik Tartu ülikooli mehed. Tartu kujunes tollal paljusid teaduskeskusi ühendavaks sõlmpunktiks. Ning just Tartus valmistati ette ka Peterburi teaduste akadeemia korraldatud teaduses pööret tekitanud 1829. aasta Aasia-reis, mida juhtis Alexander von Hum- boldt ning kus osales mitu Tartu teadlast. Samuti kujunes Tartus Ida ja 1 Ettekanne „Aluetutkimus ja alueellinen kehittäminen – Turun ja Tarton yliopistojen traditioita” Turu soomekeelse ülikooli 75. aastapäevale pühendatud seminaril Kuressaares 18. mail 1995. Tõlkinud Ott Kurs. Varem ilmunud: Akadeemia 11/1996, lk 2297–2303. 10 Olavi Granö Lääne kultuuripiirkonna sideme põhjal tugev regionaaluurimise tradit- sioon, mille mõju avaldus veel 1920. aastate Tartu regionaaluurimistes. Alexander von Humboldtist lähtunud vööndilisusele ja looduse piir- kondlikule kausaliteedile – ehk geoökoloogiale või maastikuökoloogiale, nagu nüüd öeldakse, – tuginev Peterburi teadlaste uurimussuund siirdus oma ala varajase esindaja Eduard Markuse kaudu Tartusse juba 1920. aastail. Samuti ulatuvad Tartus tekkinud soome nn puhta maateaduse varajased juured Königsbergi, Göttingeni ja Peterburi teaduskollektiivideni. Turust Helsingisse siirdunud Soome ülikoolil olid rõhuasetused pisut teistsugused. Rahvusliku identiteedi otsimine ilmnes ülikooli tegevuses juba 19. sajandi algupoolel. Ühelt poolt avaldus see oma maa paremas tundmaõppimises, teiselt aga soome-ugri rahvaste uurimises. Soome regionaaluurimise esimeste sammudena hakati tähelepanu pöörama suhte- le ümbritseva loodusega, rahvuslike maastike kirjeldamisele ning sajandi lõpus ka jõulise kodu-uurimistöö käivitamisele. Soome ja Eesti keelesugulusele tuginenud eriline suhe sai alguse 19. sa- jandi lõpupoolel, kui ka Eestis oli toimunud rahvuslik ärkamine. Eesti iseseisvusele järgnes ka Tartu ülikooli muutmine eestikeelseks. Nii võibki öelda, et 1920. aastal toimunud Turu soomekeelse ülikooli rajamine ja Tartu ülikooli eestistamine olid ühe ja sama rahvusliku lainetuse saavu- tused kahel vastiseseisvunud maal. Soome ja Eesti ülikoolide sidemed tihenesid tollal kuue noore soome professori tööleasumisega uuestisündinud Tartu ülikoolis. Neist kaks professorit siirdus hiljem Turu ülikooli. Regionaaluurimise seisukohalt kujunes tähelepanuväärseks maateaduse professoriks tulnud Johannes Gabriel Granö ja aasta hiljem saabunud arheoloogia õppetooli hoidja Aarne Michaël Tallgreni tegevus. Mõlemale olid hästi tuntud regionaal- uurimise rahvusvahelised suunad, Venemaa kohaliku uurimistöö areng ning teadlaste harrastatud kodu-uurimine, mis sai regionaaluurimise lähtekohaks. Mõlemad teadlased hakkasid rakendama uusi mõtteid tol- lases vastuvõtlikus ülikoolimiljöös, kus oli võimalik viljakalt ühendada vana rahvusvaheline akadeemiline traditsioon rahvuslike taotlustega. Esmaseks sihiks oli näidata oma rahvale ja maailmale, mida kujutab endast uus iseseisev Eesti. Mõne tolleaegse kirjutise järgi otsustades saavutati see maastikulist kesk- konda uuriva geograafia ja vaimset miljööd uuriva sotsioloogia ning kesk- konna ajalist muutumist käsitleva ajaloo ühistööna. Tollase programmilise esituse kohaselt need erialad on „ühtviisi paigaga seotud ning paiga ja aja jõudu kinnitava teadusena asuksid nad üheskoos uurima inimese kodu- kohta selle sõna laiemas tähenduses, nad moodustaksid üheskoos kodu- kohateaduse ehk inimökoloogia” (Granö 1925). Regionaaluurimise ja regionaalse arendamise traditsioone Turu ja Tartu… 11 Eesti teaduse arendamise seisukohalt peeti tollal esmatähtsaks seda, et õppetegevus oleks algusest peale eestikeelne. Nii hakkaski J. G. Granö Tartus loenguid pidama eesti keeles. On säilinud tema eestikeelsed märkmed. Neis rõhutab ta eestikeelse ülikooli suurt tähtsust eesti rahvale. Kodu-uurimistöö Eestisse toojateks polnud siiski soomlased, seda oli Eestis alustanud juba 1914. aastal Eesti Kirjanduse Selts, mis oli ka tööle rakendanud omaette toimkonna. Kodu-uurimise toimkond hakkas aktiiv- selt tegutsema siiski alles 1920. aastal, kui olukord oli stabiliseerunud ning toimkonnaga oli liitunud mõni Tartu eesti ülikooli õppejõud. Sihiks seati koostada Eestist kihelkondade ja maakondade alusel liigendatud koguteos, mis vastaks üldjoontes tollal Soomes ilmunud teosele Suomen- maa. Töö elavnes ja süvenes märgatavalt Tartu Ülikooli geograafia kabineti tegevusse asudes. Kabineti juurde oli rajatud osakond kodu- uurimise tarbeks. See tegeles kogu Eestit hõlmava töö organiseerimisega kihelkondade kaupa. Läbiviijateks olid üliõpilased, kes tegid koostööd kohalike elanike ja ametiisikutega. Kuidas tööd rahastati, selle kohta jutustavad dokumendid järgmist: „On teada, et ilma rahata ei pääse tänapäeva oludes edasi ka isamaalistel aladel. Nõudeid võib tugevdada ja eesmärke kõrgemale tõsta vaid see, kes suudab piisavate summadega anda oma soovidele sisu ja ettevõtmisele hoogu. Juhataja sai ülesandeks käia Tallinnas riigijuhtide jutul. Tulemus oli parem, kui oli osatud loota. Riigivanem Konstantin Päts, kes ütles end olevat erilise huviga tööd jälginud, määras 350.000 marka2 riigipanga tuludest selle uurimuse edendamiseks, ennekõike Tartumaad käsitleva käsikirja trükiks ettevalmistamiseks ja piisavalt suurteks stipendiumideks Võru- ja Petserimaad uurivatele üliõpilastele.” (Granö 1923.) Nii oli omamoodi moderniseeritud kihelkondade kirjeldamise vana valgusajastu traditsioon. Eeskujuks koostati kirjeldus ühest Tartumaa kihelkonnast – „Palamuse kihelkond. Maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus” (1922). Niiviisi alustatigi Eesti käsitlemist maa- kondade kaupa, kihelkond kihelkonna järel. Esimesena ilmus 1925. aastal raamat Tartumaast. Maakondadest said oma teosed varsti veel Võrumaa 1926, Setumaa 1928, Pärnumaa 1930, Valgamaa 1932, Saaremaa 1934, Läänemaa (üldosa)