KEIBU MAAÜKSUSE 56201:001:0034 arendusala linnustiku ja loomastiku ülevaade Lõpparuanne PROJEKTI TAUST Arendusala on Keibu-Ristna hoiualal Harjumaal Padise vallas Keibu külas Vihterpalu metskonna mt 3 (56201:001:0034) maaüksusel selle edelanurgast ranna äärt mööda Keibu küla poole. Keibu lautri plaanil on ca 1 ha mõõdistatud alast sadama ala (ca 0,4 ha), mille merepoolsele osale soovitakse rajada väikesadam maksimaalselt 8 paadile või jahile. Sadamateenust nimetatud rajatises pakkuma ei hakata ja pilsivett vastu ei võeta, tegemist ei ole avalikus kasutuses oleva sadamaga. ÜLDINE ÜLEVAADE Geoloogiline ja mullastikuline taust Keibu asub Lääne-Eesti madalikul. Pinnamood on enamjaolt tasane. Suur osa rannikumere põhjast ja rannast on liivane. Rannikuala on liigestatud endis- ja nüüdisaegsete rannavallide ja -luidetega, mis moodustavad ühe Eesti suurema luiteala. Nõva ümbruses on radiaalseljakud, mis on moodustunud liustiku sulamisel vooluvete tegevuse tulemusel. Mere järkjärgulist taandumist tõendavad astangud mitmel pool vanemate pinnavormide nõlvadel, veelgi sagedamini aga rannavallid, luiteahelikud ja muud rannikuvormid. Hästi on välja kujunenud mõnevõrra madalamal paiknevad Litoriinamere (umbes 7600-4200 a. tagasi) rannikumoodustised, näiteks Kuijõe lähedalt algab ligi 10 kilomeetri pikkune endine maasäär, mis ääristab Läänemaa Suursood lõunast. Mereliivatasandikud laiuvad Nõva ja Riguldi ümbruses. Luiteid leidub endiste rannajoonte piirkonnas Nõva rannikul. Liivaalade leetmuldadel kasvab tavaliselt mets. Liivarand on suure puhkemajandusliku tähtsusega. Puhtas rannas liiv «laulab» – tekitab häält, kui liivaterad kindla nurga all üksteise vastu hõõrduvad. Esineb ka kiviseid rannikulõike, nt Liivase ja Toomaninal, kus rändrahnude seas leidub haruldasi gneissbretšarahne – omapärase välimusega tardkivimeid, mis on ilmselt jäätumise käigus siia toodud Neugrundi meteoriidikraatri ümbrusest. Rändkivikuhjatisi esineb ka madalas rannikumeres. Toomaninal paljanduvad veepiiril jõhvi lademe paeplaadid rohkete kivististega. Muldade lähtekivimiks on mitmesuguse päritoluga liivad. Endisaegsetel rannaluidetel on kujunenud leedemullad, mis on tundlikud tallamise suhtes. Nõva vallas on enamlevinud muldadeks gleimullad. Gleimullad on siin liigniisked ja majanduslikuks kasutamiseks vajaksid kuivendamist. Palju esineb soomuldi. Ümbruskonna põllumuldade boniteet on enamjaolt madal. Muldade kivisus on rohke kuni väga rohke. Veestik Nõva vald piirneb põhjaosas Soome lahega. Rannikumeri on enamasti jahedaveeline. Paiguti, eriti maaninade ümbruses sügavneb meri üle inimese pea mõnesaja, paiguti ainult mõnekümne meetri järel. Keibu lahe ranna lähedal luidete vahel asub Lepaaugu järv, kust voolab läbi Lepajõgi. Lepaaugu järve pindala on ligikaudu 0,2 km2, keskmine sügavus 0,7 meetrit. Järve kaldad ja põhi on liivased, vaid idakallas on kohati soostunud. Järve keskosas on madalik. Lepaauk on tuntud harrastuskalurite seas. 1 Ala unikaalsus, kaitserežiim ja kaitstavad alad naabruses Maastikuline eripära. Keibu maaüksus jääb Keibu-Ristna hoiualale, Nõva maastikukaitseala vahetusse naabrusse. 2005. aastal loodud Keibu-Ristna hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide – püsitaimestuga kivirandade (1220), püsitaimestuga liivarandade (1640) ja rohunditerikaste kuusikute (9050) kaitse, II lisas nimetatud liigi – soohiilaka (Liparis loeselii) ning III kaitsekategooria liikide – vööthuul-sõrmkäpa (Dactylorhiza fushsii), kahkjaspunase sõrmkäpa (Dactylorhiza incarnata), tumepunase neiuvaiba (Epipactis atrorubens), suure käopõlle (Listera ovata), halli käpa (Orchis militaris) ja kahelehise käokeele (Platanthera bifolia) elupaikade kaitse. Nõva maastikukaitseala piir lõikub Keibu lahe rannaga maaüksusest umbes 1 km kaugusel (vt. „Nova maastikukaitseala kaart“). Kaitseala moodustati 1997. aastal endise taimestikukaitseala baasil (loodud 1985. a). Kaitseala on loodud Loode-Eesti omapäraste rannamaastike ja taimekoosluste kaitseks. Nõva valla piiresse jääb ligi pool kaitseala territooriumist. Kaitsealustest taimeliikidest kasvavad seal II kategooriasse kuuluvad lääne-mõõkrohi, rand-ogaputk, mitmed orhideeliigid, loomadest II kategooria liigid apteegikaan, nõmmekiur, kassikakk, sookurg, metsis. Looduslik, kaunis ja peaaegu asustuseta rand on Loode-Eesti üks suuremaid väärtusi. Ainuüksi Keibu lahes ja Peraküla kohal Liivase piirkonnas leidub kümmekond kilomeetrit puhast liivaranda. Veepiiri lähedal kulgeb kilomeetrite kaupa merekaeraga kamarduv 2–3 m kõrgune rannaluide. Tüüpilisi Loode-Eestile omaseid avaliivikulappe leidub rannikul Keibu mägedest Lepajõe mägedeni. Keibu lahe ääres ja Liivase ranna mereparda jalamil saab vaadelda, kuidas liivik järk- järgult kamardub ning metsastub. Tuuled, lainetus ja rüsijää on tekitanud omapärase reljeefi. Merest 50–800 m kaugusel asub kohati 10 m kõrguseni ulatuv nn. suur rannavall ehk mereparras. Seda võib näha suuremas osas Keibu– Roosta vahemikus. Paiguti on valli hari ja merepoolne nõlv künklik. Kõige esinduslikum osa rannavallist asub teedeta alal Keibu kanali (Marga kraavi) ja Lepajõe vahel. Selle kirdeotsa nimetatakse Keibu mägedeks ehk Liivahangedeks, edelapoolset osa aga Lepajõe mägedeks. Kuivad männikud ääristavad rannikut 1–2 km laiuse vööndina. Parkmännikutes leidub rohkem kui 150 aasta vanuseid puid, alusrindes esinevad samblikud, pohl, mustikas ja kanarbik. Piirkonnas leidub kuni 19 järve (osad neist võivad olla liiga väikesed, et kuuluda järve kategooriasse). Kolm suuremat asuvad Nõvalt kümmekond kilomeetrit kagus Nõva–Variku tee ääres. Neist tuntuim on ligi paarisaja hektarine ja suplemiseks sobiva liivarannaga Veskijärv, liivakallast on ka pisut väiksemal Tänavjärvel. Kalapüügiks ja matkamiseks sobivaid paiku leidub liivakallastega Lepaaugu ning Sooküla Allikajärve ääres. Suplemiseks sobib veel Toatse järv. Suurema osa Keibu lahest hõlmab 2005. aastal loodud Nõva-Osmussaare hoiuala, mis on peamine rändetee arktilistele veelindudele ja kurvitsalistele, kes pesitsevad Põhja-Venemaal Valgest merest kuni Taimõri poolsaareni. Lääne poole jääva Põõsaspea neeme lähedusest siirduvad kirde ja põhja poole miljonid veelinnud. Talviti koguneb jäävabadele avamerealadele arvukalt (kümneid tuhandeid isendeid) talvituvaid veelinde, sealhulgas globaalselt ohustatud liik kirjuhahk. Avamere liikide vastu on Eestis suuremat tähelepanu hakatud pöörama alles 2000-ndatel aastatel, peamiselt seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga ja sellest tulenevalt uute kohustuste tekkimisega ka avamere alade elustiku kaitsel. Täiendav vajadus merealade elustiku uurimiseks on põhjustatud tuuleenergeetikast ja avamere tuuleparkide kavandamisest Eestis. Ala mereelustiku üheks suuremaks potentsiaalseks mõjuteguriks on kahtlemata ka Läänemere riikides püsivalt esinev oht – õlireostus. Kalastik Rannikumeri on suhteliselt kalarikas. Kalanduslikult on tähtsad lest, räim ja kilu, esineb ka siiga, angerjat, ahvenat, vimba, särge, säinast, tuulehaugi jt liike. Põhilised kalad Lepaaugus on ahven, linask, koger.Naabruses asuvate järvede kalastik on pisut erinev. Veskijärves esineb ahven, latikas, särg, roosärg, haug; Hindaste järves ahven, särg, haug, koger ja linask, Väikeste rabajärvede 2 kalastik on hapnikuvaeguse ja talvise ummuksilejäämise tõttu liigivaene. Nõva jõgi on oluline forellide kudemisala, kevadise suurveega tulevad sinna teib, vimb, säinas, haug. Sügisel tõusevad Nõva ja Veskijõkke jõesilm ning luts. Loomastik Loomastik on Nõva – Keibu ümbruses liigirohke. Puutumatud metsa- ja sooalad sobivad nii põtradele, karudele, ilvestele, huntidele, metssigadele kui ka valgejänestele. Avamaastikega on seotud halljänesed, metskitsed, mutid, siilid. Kiskjalistest on esindatud veel rebane, kährikkoer, kärp, nirk, mink, tuhkur, metsnugis, mäger, saarmas. Pisiimetajatest on ohtralt mügrit, uruhiiri, kaelushiirt, juttselg-hiirt, karihiiri. Nahkhiirtest leidub nt suurkõrva, põhja- ja veelendlast. Piirkonnas on esindatud kõik 5 Eesti roomajaliiki, eriti iseloomulikud on rästik, nastik ja vaskuss. Kahepaiksetest leidub Nõva ümbruses harilikku ja juttselg-kärnkonna ehk kõret, rabakonna, rohukonna, tiigikonna, tähnikvesilikku. Merepõhjas esinevad tüüpilised Läänemere liivaste ja kõvade põhjade liigid, näiteks sessiilne söödav rannakarp (Mytilus trossulus), kes elab kuni 40 m sügavuseni. Alla 15 m sügavustel moodustab monodominantseid kogumikke. On teada, et 1 m2 rannakarpidega kaetud põhja puhastab 50–280 m3 vett ööpäevas (Martin 2008). Teiseks tavaliseks karbiks on söödav südakarp (Cerastoderma glaucum), kes eelistab liivast põhja ja elab valdavalt madalas (alla 10 m) rannavees. Üsna harva leidub teda kuni 25 m sügavusel (Martin 2008). Tavaline tõruvähk (Balanus improvisus) talub vee tugevat magestumist ja ka kõrget soolsust (0-40psu), reostust ja eutrofeerumist ning elab valdavalt rannalähedastes vetes sessiilse eluvormina. Tõruvähi biomass piirkonnas on suhteliselt kõrge (keskmine 5,6 g/m2). See liik on rohkem kohastunud elama mitteavatud piirkondades ja seega sügavamatel sügavustel (Martin 2008). Taimkate üldiselt, seened Nõva piirkonna metsad on eripära tõttu liigitatud Vihterpalu–Nõva metsade valdkonda. Metsade iseärasuse tingib nende paiknemine kehvadel läbiuhutud mereliivadel, millele omakorda lisandub ulatuslik soostumine. Lisaks on metsad tuntud tuleohtlikkuse poolest, kuuludes Nõva–Vihterpalu tuleohtlikku metsapiirkonda. Nõva valla männikud on mustika- ja pohlarohked, rabades kasvavad jõhvikad ja rabamurakad. Vanadel rannavallidel kasvavad jässakad rannamännid ja õõnsad kuivanud männid ehk hongad. Nõva ümbruses