TARTU ÜLIKOOL EESTI AJALOO ÕPPETOOL Katrin Kello ISIKLIKU SÕLTUVUSE PIIRID JA TUNNUSED 18. SAJANDI LIIVI- JA EESTIMAAL päruskuuluvuse teket või muutumist käsitlevate kohtuotsuste põhjal MAGISTRITÖÖ Juhendaja : dotsent Mati Laur TARTU 2003 2 SISUKORD SISSEJUHATUS 4 Kirjandus 7 Allikad 9 1. KONTEKSTIST 19 1.1. Pärussõltuvuse presumptsioon 19 1.2. Pärisorja üldised tunnused 20 1.2.1. Teokohustus ja pärisorjana kohtlemine 21 1.2.2. Päritolu ja tegevusala 25 1.3. Seadused 33 1.3.1. Eestimaa rüütliõigus 34 1.3.2. Liivimaa maapolitseikorraldus 34 1.3.3. Täiendavad otsused ja korraldused 36 1.3.4. Rooma õigus 37 2. KUULUVUSE KÜSIMUS 39 2.1. Esimene lähtekoht: päritolu 39 2.1.1. Päritud kuuluvus 39 2.1.2. “Võõraste” kinnistamine 40 2.1.3. Vallas-, vaes- ja kasulapsed 44 2.2. Teine lähtekoht: suur näljaaeg 1695 −−−1697 47 2.3. Aegumine ja igamine ning riigi huvid 50 2.3.1. Omandiõigus ja revisjoni tähendus 51 2.3.2. Peremeeste ja sulasrahva erinevus 54 2.4. Müümine ja pantimine 57 2.5. Vabanemisvõimalused 58 3. STAATUSE KÜSIMUS 65 3.1. Riigi huvid 65 3.1.1. Adramaarevisjonid 65 3.1.2. 1750ndate pärisorjastamisaktsioon Eestimaal 68 3.1.3. Pearahasüsteem 70 3.2. Staatuse tuvastamine kohtus 72 3.2.1. Aktiivne sajandilõpp: ajendid 73 3.2.2. Vabaduse aegumise küsimus 80 3.2.3. Vabaduse loovutamise küsimus 85 3.2.4. Erinevad presumptsioonid 89 3.3. Õigus ja retoorika 92 3.4. Kokkuvõtteks: orjus ja vabadus 97 KOKKUVÕTE 104 3 ALLIKAD JA KIRJANDUS 107 LISA 1: TÖÖS VIIDATUD OTSUSED JA TOIMIKUD 117 LISA 2: TÄHTSAMAD SEADUSED 121 1. Eestimaa rüütli- ja maaõigus (1650) IV, 18 121 2. Liivimaa maapolitseikorraldus (1707) VI 123 3. Eestimaa rüütelkonna otsus 21.06.1712 125 4. Liivimaa kubermanguvalitsuse resolutsioon 24.07.1713 126 SUMMARY 128 4 SISSEJUHATUS Varauusaja Liivi- ja Eestimaa kuulusid Ida-Euroopa kõige kaugemale arenenud pärisorjusliku sõltuvusega piirkondade hulka, kus mõlemad pärisorjuse ehk pärussõltuvuse aspektid, sunnismaisus ja isiklik sõltuvus, avaldusid ekstreemsel kujul. 18. sajandil hõlmasid need maarahvast pealegi pea täielikult: 1782. aasta hingerevisjoni andmetel elas Liivimaa Eesti osa mõisates isiklikult vabu inimesi vaid u 1,5 ja Eestimaa omades u 3,5%. 1 Liivi- ja Eestimaa taluperemehe jaoks tähendas pärussõltuvus normeerimata andami- ja teokoormiste kõrval oma talust loobumise keeldu, samas kui selle pidamise õigus polnud millegagi tagatud. Ka kõik teised talupere liikmed olid sunnismaised – kõik peale pruutide 2 vajasid mujale asumiseks pärushärra luba ja ta võis neid pea alati tagasi nõuda. Riigivõim valvas omalt poolt, et kogu rahvastik oleks maksualusena arvel ja et rändavat eikellegirahvast oleks võimalikult vähe. Mõisnik võis oma alamaid müüa, kinkida, vahetada ja pantida. Samuti oli tal õigus määrata nende tegevusala, pannes neid mõisasse või mujale teenijaks või käsitööliseks. Mõisa kodukariõigust piiras vaid mõtteline “kristlik mõõdukus”. Riigimaksustatuse ja keiserlikeks nimetatud kohtute alla kuulumise kõrval olid vaba abiellumisõigus ja vallasvara käsutusõigus peamisteks õiguslikeks asjaoludeks, mis ei lubanud pidada tollast pärisorja tervenisti mõisahärra võimualuseks. Ometi, kuigi ka tsiviilasjus peeti pärisorja isiklikult vastutavaks, sattus ta kohtu ette põhiliselt kriminaalasjus. Sama mõisa alamate omavahelisi tülisid lepitas mõis(nik), kes õigusliku eestkoste põhimõttel esindas neid ka mõisavälistes nõudeasjades. Kroonutalupoegi võis mõisniku asemel esindada ka fiskaal (prokurör), kelle ülesannete hulka kuulus samuti era- ja kroonutalurahva kaitsmine mõisniku omavoli vastu. Ent kui kroonurentnikke sai ta süüdistada ka koormistega rõhumise korral, siis eramõisnikke üksnes mõõdutundetu kodukari puhul. Liivimaal muutus olukord mõneti 1765. aastal, kui sealsed talupojad said koormiste tõstmise korral õiguse kaevata rüütelkonnaametnikele ning määrati kindlaks kodukari ülempiir. 3 Seda, et pärusalam Vohnja möldrite kombel 1 Linnus, Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul , 26 −27. 2 Liivimaal vajasid pruudid mõisnikult nn abiellumisluba, kuid tollel ei olnud õigust selle andmisest keelduda: nt LP 02.01.1716 (20), 08.08.1733 (511), 30.03.1756 (1171): Laur, Eesti ala valitsemine , 159; Eestimaal ei pidanud nad rüütelkonna väitel mõisnikku teavitamagi: EAA 858,1,281 (maanõunike märgukiri justiitskolleegiumile 15.01.1747). 3 LP 12.04.1765 (1630) ja 12.04.1765 (1620). 5 oma mõisniku vastu ise kohut käis, juhtus aga väga harva. Kaebeõigus ehk talupoja õigus riigivõimude kaitsele mõisniku “türannia” eest ja iseseisva osapoolena protsessimine olid kaks iseasja 4 ning viimast püüdsid nii riigi- kui ka rüütelkonnavõimud vältida või esimesele taandada. Pärussõltuvuse olemuslikud tunnused olid mõisniku õigus määrata sõltlase elukohta ja eluala ning see, et sõltlane ise ei saanud sõltuvussuhet lõpetada. Tal puudus liikumisvabadus isanda loata mujale elama asumiseks, ja kui ta seda loaga või loata juhtus tegema, oli isandal õigus teda oma valdusse tagasi nõuda. Siit lähtubki järgneva töö põhiküsimus: kuidas oli konkreetsel juhul võimalik teada, kas üks või teine inimene on pärisorine sõltlane või mitte − kas mõisnikul on õigus takistada teda mujale kolimast või teda kusagilt mujalt tagasi nõuda ja/või rakendada talle muid pärusisanda õigusi. Käesoleva töö eesmärk on proovida, kuidas ja kuivõrd saab kohtuotsuste jm õiguslike allikate põhjal uurida “pärisorjuse” ja “vabaduse” ehk pärisorja ja vaba inimese või eri isandatele kuuluvate pärisorjade vahelist piiri: seda, mis neid üksteisest õiguslikult eristas − ehk kuidas neil kohtus vahet tehti −, mis asjaoludel see eristamisvajadus päevakorrale kerkis ja kuidas see võib-olla päriseluski avaldus. Ühelt poolt pakuvad huvi õiguslikud tegurid, millest kõnealused piirid sõltusid − seadus ja tavaõigus ning kohus ja riik − ning viimaste roll esimeste rakendaja, tõlgendaja või muutjana; samuti laiemalt see, millist rolli nimetatud tegurid mängisid pärisorjuse tagamisel ja laiendamisel ja kuidas need tegurid omavahel suhestusid ja põimusid. Teiselt poolt nende piiride reaalne ajas muutuv avaldumine: kuidas võis vaba inimene saada pärisorjaks ja vastupidi ning kuidas muutus pärisorja kuuluvus; miks ja mis asjaoludel esitati vabadustaotlusi või eitati kellegi vabadust; kas ja kuidas avaldub kohtumaterjalides sõltuvuse ja vabaduse tähendus või neisse suhtumine. Õiguslike küsimuste puhul on esmaseks allikaks muidugi seadused. Kuid lisaks seadustele tuleb tunda ka nende kasutamist ja tõlgendamist, eriti kui seadusandlus on hõre ning kui tava roll õiguslikus praktikas on suur. Pealegi ei olnud Eestimaal seadust, mis võimaldanuks teha vahet vabal inimesel ja pärisorjal, ja Liivimaa seadus, ehkki üksikasjalik, lubas erinevaid tõlgendusi. Seetõttu on töö peamiseks allikaks kohtuotsused, mis pidid üksikjuhtudel selgitama, kas tegemist on vaba inimese või pärisorjaga (staatuse 4 See ilmeb ka vahel protsessimisõiguse olemasolu tõendiks toodud Vohnja möldrite kohtuasja materjalidest: V īgrabs, Die Rosensche Deklaration , lisa 2 −3. 6 küsimus) või lahendama vaidluse talupoja kuuluvuse üle ühe või teise mõisa alla (kuuluvuse küsimus). Mõlemat liiki kohtuasjad valgustavad konkreetsete asjaolude ja tunnusmärkide kaupa seda, mis oli otsustav, tuvastamaks üht sõltuvussuhet. Esimest liiki otsuste aluseks olid üksikute inimeste või perekondade taotlused saada kinnitust oma vabadusele (vabakirjale või päritolust tuleneva vabaduse säilimisele). Teisi põhjustas enamasti pärusalamate nn pagemine, mis kuulus vaadeldaval ajal teatavasti argielu juurde ning muutis küsimused, millisele mõisale ehk isandale üks või teine pärusalam kuulub ning millal ja kuidas võib mõisnik teda mujaleasumise korral tagasi nõuda, kõige pakilisemaks talurahvasse puutuvaks õiguslikuks probleemiks üldse. Mõlemate puhul tuli mingi õiguse või kohustuse olemasolu tuvastada enamasti tunnistajate ütluste ja osapoolte käitumise või välimusegi põhjal. Nii peegeldavad need otsused ka õiguslike printsiipide taga peituvat tegelikkust. Et viimasele veelgi lähemale jõuda, kasutan selgituseks ja illustratsiooniks osapoolte advokaatide väiteid. Töö ülesehitus järgib tähtsamaid lähtekohti või asjaolusid inimese staatuse ja kuuluvuse määratlemisel. Alustan ülevaatega käsitletava valdkonna seisukohalt olulistest üldistest arusaamadest ja seadustest (pt 1), siis asun üksikute sõltuvust tõendanud asjaolude ja tunnusmärkide juurde. Kõigepealt (pt 2) valgustan neid õiguslikke põhimõtteid, mis eristasid pärisorja kui omandi kuuluvust ja valgustavad isikliku sõltuvuse tekkimise tingimusi. Seejärel (pt 3) neid, mis lubasid konstateerida sõltuvuse esmakordset teket ehk vaba inimese pärisorjastumist ning eristasid vaba inimest pärisorjast. Lõpuks analüüsin kohtuotsuseid mõjutanud tegureid (3.2.4) ja ekskursina advokaatide argumentatsiooni (3.3) ning arutlen kokkuvõtteks orjuse ja vabaduse tähendus(t)e üle (3.4). Peatükkide sisuline jaotus ja järjestus ei välista ka teatud kronoloogilisust: kehtiv õigus ja õigusarusaamad (pt 1) pärinesid suuresti juba varasemast ajast; kuuluvusasju (pt 2) oli rohkem 18. sajandi alguses pärast nälja-, sõja- ja katkuaja segadusi; võõraste taluinimeste pärisorjastamine (p 3.1) intensiivistus sajandi keskel; vabadusnõudeid käsitlevad kohtuasjad (p-d 3.2 ja 3.3) sagenesid sajandi lõpu poole. Vaatluse all olev ajavahemik Vene võimu kehtestamisest kuni 19. sajandi esimese aastakümneni hõlmab mitut õigusliku korralduse poolest erinevat perioodi: 1710. aasta kapitulatsioonide järgne Balti erikord, asehaldusaeg (1783 −1796) ja 1796. aasta restitutsioonile järgnenud aastakümme. 7 Kirjandus Viidatud kirjanduse nimekiri