Lahtirakendamine Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924 Toimetanud Ott Raun ja Reeli Ziius, kaane kujundanud Kristjan Mändmaa. Korrektor Anu Seidla. Kui Eesti maksumaksja ei oleks toetanud uurimistööd Eesti Teadusfondi grantidega 2263 ja 4034, Eesti Panga teadusstipendiumiga ning Rahvusarhiivi kaudu trükikulusid katnud, poleks ka seda raamatut. See raamat oleks sisult märksa halvem, kui head kolleegid Eestist ning Rootsist poleks mu abipalvetele nii vastutulelikult reageerinud, kui mu praegused ja varasemad töökaaslased poleks suhtunud nii mõistvalt mu hajevilolekusse ning kui mu lähedased poleks jätnud nõudmata neile täie õigusega kuuluvat täit tähelepanu. Tänan kõiki, kes selle raamatu sünnile on kas otse või kaudselt ning otse ja kaudselt kaasa aidanud. Sisukord Sissejuhatus Interregnum 1920. aastate stabiliseerimismehhanism ja baasmõisted Historiograafia Probleem Allikad I peatükk. Raamid Eesti majandus Euroopa taustal Esimese maailmasõja eel Sõjakaotused Euroopa majandusprobleemid 1920. aastatel Euroopa riikide stabiliseerimispoliitika II peatükk. Eesti majandus Vabadussõja teenistuses Võimu ülevõtmine. Toitlustuskriisi lahendamine Finantskaos. Poolraha Pärisraha käibelelaskmine. Välislaenude otsingud. Eesti Panga asutamine Tööstuse finantseerimine. Riigi Majandusnõukogu asutamine. Väliskaubandus Raha juurdetrükkimine. Inflatsioon Tartu rahulepingu majandusküsimused III peatükk. Sild Lääne ja Ida vahel Poliitiline foon Kullavahendus Tallinnas. Äri Venemaal. Piirikaubandus Eestisse jäänud summad Riigi eelarve ja väliskaubandus Rahamassi kasv. Inflatsioon. Kursi esialgne stabiliseerimine Eesti Panga laenupoliitika IV peatükk. Lahtijäetud rahakraan Majandustausta muutumine. Finantspoliitika võtmeisikud. Eesti Panga laenude jaotus Eraäri riigipangas Eesti Panga poliitika ummik Kullatagavarade kulutamise avalikukstulek. Sisepoliitiline kriis Majanduse tervendamise kavad. Pätsi valitsuse langus V peatükk. Murrang Majanduspoliitiline võitlus Võlgade valoriseerimine Uued sihid. Finantsolukorra halvenemine. Tollitõstmine Rünnakud paremalt, vasakult ja idast. Finantspoliitika täpsustamine. Majanduse tervenemine VI peatükk. Ülemineku lõpetamine Rahareformi lõpuleviimine. Uue majandussuuna kinnistumine Majandusmuutus 1920. aastatel Alternatiivid Lahtirakendamine Economic Separation: Stabilizing the Estonian Economy 1918-1924 Lisad Kasutatud kirjandus ja allikad Isikunimede register SISSEJUHATUS Interregnum Eesti Vabariik tekkis ilma omariikluse ülesehitamise strateegiata. Seda eelkõige äärmiselt kiiresti kulgenud sündmuste tõttu. Kuid puudusid ka pidepunktid ja eeskujud, millele taoline kontseptsioon saanuks tugineda. Sõjast nii materiaalselt kui psühholoogiliselt räsitud Euroopa otsis iseennast. Esimese maailmasõjaga oli senine maailmakorraldus kokku varisenud ja õhtumaise intelligentsi usk maailma peaaegu iseeneslikku täienemisse purunenud. Tööliste ja sõjast šokeeritud intelligentsi hulgas levis kommunism – uus atraktiivne poliitiline ideoloogia ning ei olnud teada, kui kaugele selle võidukäik ulatub. Kuid ka paljud konservatiivsed idealistid nagu Jaan Tõnisson arvasid, et maailm muutub põhjalikult, pidades senist, riikide poliitilisele ebavõrdsusele rajatud maailmakorraldust möödanikku vajuvaks ja nähes maailmasõja vapustust kogenud ning moraalset puhastumist otsiva Euroopa tulevikku õiglasema ning aatelisemana kui kunagi varem. Kuidas või kunas ja millises vormis selline Euroopa kujunema peab, ei teadnud keegi. Pidetus ja käärimine hõlmasid kõike, ka kultuuri ja vaimu. Aeg oli liigestest lahti. Tekkinud probleemid olid varasematele põlvkondadele tundmatud, oma kestvuse ja intensiivsega muutsid nad senist, põlvkondade kogemustega talletatud elutarkust. Paljud pidasid ainsaks toeks sõjast ja kommunismist nihestunud maailmas tagasipöördumist religiooni juurde. Veelgi rohkem oli aga võitlevaid ateiste. Oli täieliku karskuse apologeete, teiste hulgas tunnustatud poliitikuid, ja oli liberaalse alkoholipoliitika pooldajaid. Sõja ja sellega kaasnenud kannatuste põhjuseks pidasid ühed traditsioonide kehva järgimist, teised aga traditsioonide kehvust. Ükskõikseid oli vähe. Eesti poliitikuid ei saanud algul aidata ka rahvusvahelised eksperdid, sest ei olnud teada, mis on õige. Pealegi oli neil tegemist hoopis tähtsamate asjadega. Õhtumaa silmade läbi polnud nood perifeerias asuvad Balti riigikesed esialgu ekspertiisi väärtki, sest näisid ajutistena või vähemalt tähtsusetute anomaaliatena ega olnud Euroopa riikide sekka oodatud. Kui sõjahaavades Lääne-Euroopast üldse ida poole vaadati, siis Venemaa peale. Suur idariik pakkus huvi eksperimentaalmaana, võimaliku sõjalise ja ideoloogilise ohu allikana, aga ka turuna ning varasemate laenude tagasimaksjana. Ekspertide kutsumist ei peetud väärikakski. Kahe maailmasõja vaheline Euroopa oli kalk, tema riigid uhked ja iseseisvad. Eesti rahvas oli vasakpoolne, kuid patriootiline. Eesti riigimehed ei teadnud sedagi, kas maailmapoliitiline olukord üldse lubab Eesti iseseisvust. Kas poliitiline ühendus Soomega on võimalik ja vajalik? Kui tihe peaks olema Balti naabrite vaheline poliitiline liitlus ning millistes vormides peaks toimuma majanduslik koostöö? Palju sõltus Venemaa edasisest arengust ning selles varieerusid prognoosid ühest äärmusest teise – tsaarivõimu taastumisest kuni anarhistliku Venemaani. Nende raamide vahele mahtusid veel täiesti reaalsetena näivad demokraatlik Venemaa ja bolševike valitsetud riik. Iga variant võinuks tähendada Eestile erinevat saatust. Ka majanduspoliitika kujundamisel puudusid pidepunktid. Ei olnud teada, kas senised majandusseadused üldse kehtivad. Raudreegel, et kulutada võib sama palju kui teenitakse, oli löönud kõikuma. Raha ja kuld, mis varem olid olnud täiesti üks ja seesama, olid nüüd kahestunud. Mõned arvasid, et nad sulavad taas kokku. Teised seda ei uskunud. Saksa välisminister Walther Rathenau kuulutas, et riik võib vajadusel ilma, et see halbu tagajärgi kaasa tooks, paisata turule tohutus koguses paberraha. Tal oli teoreetikutest ja praktikutest järgijaid Austrias, Ungaris, Poolas ja Eestiski. Kommunistlik süsteem eksperimenteeris oma mudelitega. Puudus ettekujutus Euroopa riikide sõjajärgse majandusliku koostöö vormidest. Ei olnud teada, kas Euroopa viimase viiekümne aasta üldine suund vabamale majandusele jätkub või mitte. Kuid mis kõige olulisem – kui ka iseseisvuseks vajalikud poliitilised tingimused kestavad – kas ka siis suudab Eesti rahvas üldse oma riiki ise pidada? Eesti majandusliku toimetulemise üle kaheldi loomulikult Venemaal, aga ka Lääne-Euroopas. Nikolai Köstner pidi isegi Eestis tippjuhtkonda julgustama, et Eesti on majandussuutlik. 1 Kuid kas sellele aitab kaasa Lääne-Euroopa ja Venemaa vahendajaks olemine? Kas Eesti peaks olema vabakaubandusmaa või kaitsma oma põllumajandust ja tööstust? Kas Venemaa turg avaneb Eestile? Mida tuleks eelistada, kas põllumajandust või tööstust? Reegleid oli nii vähe, et riigi majanduspoliitilisest peenhäälestamisest ei saanud juttugi olla. Ent enesetunnetus tuli kätte saada, sest vastasel korral saanuks toimetulematuse tunne identiteedi osaks. See kõik tähendas, et eksperimendid olid äärmiselt ohtlikud ja riigi majandus tuli kiiresti tasakaalustada vastavalt uuele olukorrale. See oli oluline. 20. sajandi alguse Eesti elu iseloomustab vaesus. Kehvem maarahvas ei olnud küll otseselt näljas, sest peatoidus suudeti ikka muretseda ning kui viljasalv ja lihaastjas päris tühjaks said, aitasid naabrid. Küll võis aga muudest hädatarvilikest vahenditest nagu koolilaste saabastest või petrooleumist ja üldse sellest, mida raha eest osta tuli, otsene puudus kätte tulla. Linnarahva olukord oli kõikuvam. Kehvemad kihid elasid toimetuleku piiril. Töölistel oli harva võimalik säästa ning kui sääste oligi, siis sõja- ja revolutsiooniaegne inflatsioon oli need hävitanud. Nii tähendas töölisele töö kaotus või isegi palga alanemine juba otsest näljaohtu. Sama võis juhtuda isegi esmatarbekaupade tollide järsu tõstmise ja toiduainete kallinemise korral. Majanduse tasakaalustamine oli oluline ka teises mõttes. Ida pool Peipsi järve käis kommunismiehitamine. Eesti tööline oli küll vaene, kuid mingil juhul ei tohtinud tema elatustase langeda allapoole Vene töölise omast. Käis ju ka majandusideoloogiline võitlus, milles väiksema kaotus ähvardanuks Eesti riikluse olemasolu. Riigivõimu ja sellest tulenevalt ka riigi majanduspoliitika tähendus maa majandusele oli hoopis väiksem kui tänapäeval. Kui võrrelda riigieelarve ja sisemajanduse kogutoodangu 1 Riigi Majandusnõukogu koosoleku protokoll 27.11.1919. ERA, f. 990, n. 1, s. 1, l. 18p. (SKT) suhet, siis selgub, et 1920. aastate Eesti oli üle kahe korra naturaalmajanduslikum ja sellevõrra ka riigi poliitikast vähem juhitud kui taasiseseisvunud Eesti. 2 Eesti oli agraarmaa, kaks kolmandikku elanikkonnast oli hõivatud põllumajanduses. Talu majandas aga suhteliselt omaette. Keskmiselt vaid kolmandik talu toodangust läks turule, ülejäänu tarvitati ära talus endas. Kahte kolmandikku osa talumajandusest, või kui arvestada ka sekundaar- ja tertsiaarsektorit, siis poolt kogu Eesti rahvamajandusest mõjutas riigivõim väga vähe. See talumajandus nohistas omasoodu oma teed minna, hoolimata, kas oli inflatsioon või deflatsioon, missugune raha parajasti käibis või missugune üldse riigivõim parasjagu oli. Otsesemalt mõjutasid talu toimimist riigi agraarkrediidid. Ka kogu rahvamajanduses valis suuna peamiselt majanduslik inerts, mis poliitilisele tüürimisele halvasti allus. Kiireks pöördeks polnud tüürsüsteem vahendite nappuse tõttu üldse võimeline. Riigivõimu oli nii vähe, et veel