TEATRIELU 2015 TEATRIELU 2015 EESTI TEATRILIIT EESTI TEATRI AGENTUUR 2016 Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital. Koostajad: Ott Karulin, Leenu Nigu Kroonika koostaja: Tiia Sippol Keeletoimetaja: Mari Tuuling Kujundaja: Kersti Tormis Esilehel: „Vaenlane“. Stseen lavastusest. Texor Texel – Igor Rogatšov, Jérôme Angust – Aleksandr Ivaškevitš. Lavastaja Artjom Garejev. Kunstnikud Artjom Garejev ja Ellen-Alice Hasselbach. Foto Nikolai Alhazov. (Vene Teater) Tagalehel: „Cardillac“. Stseen lavastusest. Lavastaja Vilppu Kiljunen. Kunstnik Kimmo Viskari. Foto: Harri Rospu. (Estonia) Autoriõigus: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2016 ISSN 1406–9628 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas SISUKORD Juhan Ulfsak ja Hedi-Liis Toome Midagi on valmis saanud, nautige, teatrisõbrad! 9 Anne Türnpu ja Madli Pesti Vastandite ühtsus 26 Sveta Grigorjeva ja Ott Karulin Iseennast etendades 42 Luule Epneri vestlus Lembit Petersoniga Teater peab äratama kujutluse 62 Laura Mets, Mirko Rajas ja Anne-Liis Maripuu Ühiskonna demonteerimisest 76 Mart Kangro ja Jim Ashilevi Dialoog läbi seina 94 Maike Lond Malmborg ja Riina Oruaas Alati õhus hõljuv läbikukkumise võimalus hoiab närvi ärkvel 123 Ene-Liis Semper ja Ott Karulin Näidata, kuidas on olla inimene 150 TEATRIAASTA PILTIDES Siim Vahur 177 Rünno Lahesoo 192 Mats Õun 204 MÄLU Heili Einasto Krati kättemaks 220 KROONIKA Ülevaade 2015. aasta teatritegevusest Eestis 273 Kristiina Reidolv Otsides teatrivälja tasakaalupunkti 277 KUTSE VESTLUSELE Toimetame sel aastal Teatriliidu aastaraamatut Teatrielu 2015. Raamatu teema- käsitluse oleme kokku võtnud alltoodud tekstiga, aga lühidalt on mõte selles, et tavapäraste arvustuste, ülevaadete ja portreelugude asemel tahaksime panna omavahel päriselt vestlema teatritegijad ja kriitikud. Mis Sa arvad, kas sul võiks taolise ettevõtmise vastu huvi olla? Ole hea, anna meile peagi oma otsusest teada. Ja kui on küsimusi, anna julgesti märku. Tervitustega, lootusrikkalt Leenu Nigu ja Ott Karulin Teatrielu 2015 kirjeldus: Teatrielu 2015 jätkab aastaraamatuna, kuid keskendub sel korral dialoogile, kus vestluspartneriteks erinevate kunstnikupositsioonidega tegijad: ühelt poolt la- vastajad, etenduskunstnikud, teiselt poolt kriitikud. Seega loodame just vestlust võrdsete partnerite vahel, mitte portreelugusid praktikutest. Jutuajamiste teemaulatus on kõnelejate valida, aga palve on, et võimalikult palju toodaks näiteid 2015. aasta uuslavastustest – kas dialoogipartnerite endi või teiste tehtud. Lisaks pakume vestlejatele välja viis märksõna, mis on meie meelest Eesti teatris praegu olulised: teater kui rännak, kulgemine negatiivsuse poeesia ja esteetika tühjus, paus laval sugu, soostereotüübid ja nende murdmine Eesti teatris rahvus, rahvusvahelisus ja rahvusülesus Eesti teatris 7 Märksõnade sisuga täitmine ja otsus, millest kõneleda (ei pea kõigist, aga vä- hemalt mõnest siiski – kas või selle eitamise kaudu), on vestluses osalejate endi teha. Ja lõpetuseks üks lõiguke Gregory Batesoni „Metaloogidest“, mis võiks anda edasi seda, mida me neist vestlustest loodame: Tütar: Aga issi, sa ütlesid, et kogu vestlus on ainult selleks, et teistele inimes- tele öelda, et sa ei ole nende peale kuri ... Isa: Ütlesin või? Ei, mitte kogu vestlus, kuid suur osa sellest. Mõnikord, kui mõlemad inimesed on valmis tähelepanelikult kuulama, on võimalik teha roh- kem kui tervitusi ja viisakusi vahetada. Teha isegi rohkem kui informatsiooni va- hetada. Need kaks inimest võivad isegi teada saada midagi, mida kumbki neist varem ei teadnud.1 1 Gregory Bateson, „Metaloog: miks prantslased“. Tõlkinud Silver Rattasepp. Loetav võrgus: http://web.zone.ee/bateson/prantslased.htm 8 MIDAGI ON VALMIS SAANUD, NAUTIGE, TEATRISÕBRAD! JUHAN ULFSAK JA HEDI-LIIS TOOME Hedi-Liis Toome: Soovisid Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil põhi- neva lavastuse „Kaart ja territoorium“1 välja tuua just Eesti Draamateatris. Ütle- sid ühes lavastusega seotud intervjuus, et sulle tundus, et just selles teatris on alles veel teatud minevikuihalust ja see on sobiv toomaks lavale teost ühe aja kadumisest, metafoorina ka vana teatri kadumisest. Mulle tundub, et nii maa- ilmakuulsa ja tunnustatud kirjaniku nagu Houellebecqi teksti ei sobikski nagu tuua lavale mujal kui Eesti Draamateatris. Või on vana teater sinu meelest tõesti kadumas?2 Juhan Ulfsak: Siin tuleks vist üritada defineerida „vana teatrit“. Kui tuua näi- teks paralleele kujutava kunstiga, siis ega keegi ei maali enam nagu Rembrandt või Monet, aga kellelgi ei tule pähe neid „ära kaotada“ (kui, siis ehk mingil terroriorganisatsioonil) – nad lihtsalt on olemas ja on osa kunsti- ja modernismi ajaloost. Kunagi tehtud lavastusi aga füüsilisel kujul enam ei eksisteeri. Alles on vaid majad, lavad, eesriie, teatrite sisemine tööjaotus ja hierarhiad. Ilmselt mõt- leme me vana teatri puhul katset neid olemasolevaid struktuure kasutades seda vana taasesitada või avastada. Kui keegi üritaks tänapäeval maalida täpselt nagu Monet, siis oleks tegemist kas tsiteerimisega (iroonilise? uussiira?) või kitšiga. Kõik on sellest teadlikud. Teater aga püüab pahatihti sellest probleemist mööda vaadata, arvates, et kuna ka vanem dramaturgia käsitleb tänapäeval mõistetavaid üldinimlikke teemasid, siis on nende sellisel kujul taasesitamine kuidagi endiselt autentne ja aktuaalne. Sellisest ebateadlikkusest sünnib palju tahtmatut kitši. Sel- line ebateadlikkus ongi ilmselt see, mida me nimetame vanamoodsaks, n-ö vanaks teatriks. Lootust, et me võime ilma kadudeta minna tagasi postdraama- 1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis. 2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016. 9 või postmodernismieelsesse ajastusse, kannustab ilmselt ka igatsus mingi mine- tatud autentsuse või „teatri väe“ järele. Soome teatriteoreetik Juha-Pekka Hotinen on märkinud, et kui Shakespeare'i ajal olid lavalolijad targemad kui publik, siis nüüd on pahatihti vastupidi. Publik üritab küll kohati vastu tulla ja program- meerib ennast koos teatripileti ostuga lihtsama äratundmisrõõmu level’ile, jättes keerukamad mõtted mõneks teiseks korraks – tuleb teatrisse n-ö nutma ja naerma. Sellisel juhul tekib küsimus, miks ei võiks riik doteerida näiteks ka päe- vaseid teleseriaale? Aga kui rääkida pelgalt vormist, siis näiteks Eesti Draama- teatris etendunud Lembit Petersoni „Tartuffe“3 näitab, et võib kasutada peaaegu kogu ajaloolise teatri võttestikku nii, et see mõjub värskena, sest tegijad on oma vanamoodsusest mänguliselt teadlikud. Nad esitavad postdramaatilisele ajastule sihiliku väljakutse nii, et „klassikalisus“ muutub kohati metatasandiks, millega osad näitlejad aktiivselt ja ka väikese huumorivõtmega suhestuvad. Seda ma nimetaksingi teadlikkuseks – lavastus võib olla vormilises mõttes „vana- moodne“, aga ta otsib autentsust siin ja nüüd. „Kaart ja territoorium“ asetub tõesti postindustriaalsesse ajastusse, kus paljud vanamoodsad, seni vajalikud olnud ametid kaovad. Suur teater oma kummaliste illusioonitootmisvahenditega, nagu pöördlava, punane eesriie ja töökojad, kus valmistatakse muuhulgas ka „realistlikke“ interjööre, peab senini kuidagi vastu. Ja selles on omamoodi nukrat ilu. Ma ei asetanud oma lavastuses seda melan- hooliat otseselt teatri konteksti, kuid tunnetuslikult oli see mulle tähtis. Seda enam, et mäletan lapsepõlvest, kuidas isa, pikad küüned külge kleebitud, laval mingeid švammist seeni loopis. Esitati „Peer Gynti“.4 Toome: Minu jaoks tõstatub siit tegelikult isegi mitu teemat. Üks on see teatud status quo’st kinnihoidmine – nii süsteemis kui esteetikas. Samas tundub vingu- mine, et teater on alati ajast veidi maas, mitte ees, paratamatuna. Ja viimase kümne aasta põhjal võib vist julgelt öelda, et teater on üldiselt oma elevandiluust tornist alla tulnud, sinu nimetatud ebateadlikkust on vähem. Aga suures osas on see allatulemine muidugi konkreetsete inimeste või teatritepõhine nähtus. Jät- 3 Molière’i „Tartuffe“, lavastaja Lembit Peterson, esietendus 4. oktoobril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis. 4 Henrik Ibseni „Peer Gynt“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, esietendus 23.04.1978 Eesti Draamateatris. Lembit Ulfsak mängis Bergriffenfeldti ja Kõhna isikut. 10 kuvalt ootaks, et teater (rahvusooperist kuni Cabaret Rhizome’ini) suudaks en- dale teadvustada ja tunnistada oma eesmärke. Ühelt poolt on see kindlasti vajalik üksikisiku tasandil, loojana (lavastaja, näitleja, valguskunstniku, muusikalise ku- jundajana jne), aga teiselt poolt ka organisatsioonina üldisemalt (sest vähemalt suured teatrid on meil ikkagi institutsioonid): mis see on, mida meie teeme, miks meie seda teeme ja kellele me seda teeme. Kõik ei saa teha kõike ühtemoodi – Võrru ei ole vaja teha uut NO99 (kuigi miks mitte ja see peaks tegelikult olema võimalik), aga see ei tähenda, et enda tegevust ei peaks kaardistama või analüü- sima laiemas kontekstis. Ulfsak: Jah, ma arvan ka et mingi tohutu võitlus „vana“ ja „uue“ teatri vahel on nii 2005. Küsimus on ju lõppude lõpuks ka maitses ja kindlasti on ka arenguid. See ei ole enam fookus ega suurim probleem. Nimetasin eelnevalt klassikalise teatri esteetilist masinavärki kummaliseks – see on öeldud kusjuures pigem po- sitiivse alatooniga. Minule meeldib kummaline. Punane eesriie on ikka väga Lynch. Ma lihtsalt proovisin enda jaoks defineerida seda vanamoodsat teatrit sel- lises negatiivses tähenduses, kuna minu kui eksavangardisti hambusse see kont alati visatakse. Leidsin, et see vanamoodsus võiks tähendada teatud ebateadlik- kust, tänapäevaste