Ehin Riistan Lapin Mikroilmad Muhust Matrixini Lahendos on Kaus

7 10

EESTI KIRJANDUSE SELTSI KVARTALIKIRI NR7 : KEVAD 2004

EHIN RIISTAN LAPIN MIKROILMAD MUHUST MATRIXINI LAHENDOS ON KAUS VIHIK nr 7 : kevad 2004 s Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikiri Vastutav väljaandja : Berk Vaher Toimetaja : Priit Kruus Küljendus : Fonograaf & Lendav Hollandlane Trükk : Bookmill Trükikoda ja Kirjastus ISSN : 1406-751X Tänu Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnale vihik.tfd.ee

TEADAANNE :

TutVihik laiendab haaret, sestap on aprillist alates ajakirja tegevtoimetajaks Priit Kruus [ex-BahamaPost]. Berk Vaher jätkab vastutava väljaandjana. S I S U K O R D

JUHTKIRI Papagoi ja koolibri : Berk Vaher : 02

KÄILAKUJU Logosega loom närib puuri : Alvar Loog : 03

KAEMUSKIRJAD Mikrokosmiline kirjandus : Berk Vaher : 10 Kolkakirjandusest Muhu näitel : Kadri Tüür : 13

LAPSEPÕLV JA KIRJANDUS Ma võiks olla küll mikro-robinsoncrusoe : Olavi Ruitlane : 26 Ma sündisin ju džunglis : Kristiina Ehin : 34

AUTOPSÜHHOGRAAFIA Paganad pangas : Kristiina Ehin : 43 lahingulaulu tõlge : hans nordberg : 46 Kas mäletad? : Janika Kronberg : 49 Kehalisusest : Jüri Kolk : 53

KÕVERPEEGEL SugarMuki salakala-palad : SugarMuk : 55

AVANTPOP Matrix: community, efekt ja narratiiv : Jaak Tomberg : 63 atavismi ii manifest : atavistid : 69 Policè aktsionistide manifesta : Matis Song : 71

MEEDIANEEDJA Kelle huvides see siin kõik on!? : Jan Kaus : 73

LÄHIVÄLIS Tuttavliku kalda otsinguil : Igor Kotjuh : 77 Mis Riias toimub? : Kaisa Kahu : 83

KIILKIRI deformeeritud lääts : andreas w : 87

USUTLUS Lapin: olukorrast kunstis hullkümnendil : Argo Riistan : 92

1 Papagoi ja koolibri Logosega loom närib puuri Berk Vaher Alvar Loog

juhtkiri Kui ma esimest korda lugesin 4. Loomingust Jüri Talveti esseed 1. vaatus: Valitud telegramme paranoiaarstile 2 «Sümbiotismi võimalus», muutusin nukraks. Mees on pannud välja Taipasin täna ennelõunal telefoni karjudes, et inimese esmaseks nii palju eruditsiooni, kirge, argumentatsiooni ja isegi tarku väi- sotsiaalseks vajaduseks on olla mõistetud. Olemaks arusaadav kasu- teid, et tõestada ühe «Monty Pythoni» sketši jälgedes, et papagoi tab homo sapiens enamasti piiratud hulka etteantud keeleüksusi, on elus… mille omavahelised suhted on rangelt määratud. Nii ka praegu: mu Kui ma lugesin seda esseed teist korda (olles vahepeal Sirbist pea käib ringi ja mõte ei tööta, aga sõnad muudkui tulevad. lugenud Jaak Urmeti ülevaadet marksistlikust formalismikäsitlusest), Me soovmõtleme igapäevaselt kehavedelike, kallistuste, löökide

hakkas mulle juba tunduma, et Talvet hõiskab «Elagu papagoi!!!», jm vahetusest liigikaaslastega, ent tegelikult pakume üksteisele keel on meie tagudes ise lindu samal ajal vastu lauda (letti? kateedrit?) peaasjalikult sõnu. Meie elu möödub lingvistilises keskkonnas. Keel j ja m ja k ja e Papagoi on ju tore lind, mulle väga meeldib. Aga miks peaks on meie J ja M ja K ja E. teda kasutama sõjanuiana koolibri vastu? Ainult sellepärast, et Keel seisab inimese ja «tegelikkuse» vahel. Me peegeldame papagoiarmastaja ei suuda taluda kirevama kuuega lindu, kes keele loogika reaalsusele, mida keel vahendab. Õige/sünnis kee- puurivarbade vahelt välja poeb ning kohapeal ja tagurpidi lennata lekasutus = õige mõtlemine. Keel kannab meie common sense’i, oskab? andes inimlikule mõtlemisele nii sisu kui vormi. Muuhulgas sunnib Talveti varjamatu põlgus postmodernismi vastu oleks tõsiseltvõe- keel meid iseend (liiga) tõsiselt võtma, kultiveerides logotsentrismi tavam, kui see oleks adekvaatne. Ent miskipärast on tal vaja esile vaimust kantud minapilti ning hierarhilist maailmatunnetust. tuua vastandusi, mis postmodernistlikus vaimus on juba ammugi Aga kust tulevad küsimused küsimuste endi kohta? Vaikimise ületatud – sisu ja vorm, siirus ja iroonia, mäng ja missioon, poeetika võimatus sunnib lõpuks rääkima rääkimisest. Tekstitehase liinitöölise ja tõelus, teooria ja teos, unelm ja vastutus, fragmenteerumine ja tindiselt must südametunnistus paneb mind pühapäeva pärastlõu- maailmakirjandus, massi- ja kõrgkultuur. nati kirjutama kirjutamisest. Milline näib logose vangla ühiskongi Muidugi on ka postmodernismis palju paska. Seda võib tun- kitsaste seinte vahelt vaadatuna? Milliste sõnadega/sõnadeta kir- nistada ka ilma, et peetaks suvalist postmodernismi ajal ilmunud jeldada vabadust selle kõrgete müüride taga? teost postmodernismiks, nagu Talvet teeb, tuues näiteiks kesk- Sajand tagasi hakkas inimene väsima nii oma keelest kui selles pärastest postmodernistlikest teostest Ene Mihkelsoni, Tõnu Õnne- kirjutatud tekstidest. Selgus, et ohutu ja lollikindla tööriista asemel palu ja Javier Mariase romaane ning Yasmina Reza näidendeid, kujutab nimetatu enesest inimliku mõtlemise komandanti. Keel ei mil on pm-ga samapalju pistmist kui Camus’l eksistentsialismiga. ole toru, mille ühest otsast voolab välja see, mis teisest heauskli- Tegu on ju hääde teostega, aga ilmsesti ei piisa väitest, et koolibri kult sisse kallati. Keel ei tööta kadudega. Otse vastupidi: keel loob on tegelikult vaid alamõõduline papagoi. Peab ka võtma mõned iseseisvalt lisaväärtust, muutes ekspluateerija ning tootmisvahendi papagoid, tegema nad peajagu lühemaks ja parastama – säh teile suhte vastupidiseks. koolibrit, pole teisel peadki otsas! Keel on diktaator, keda pole võimalik murda või üle kavaldada, : loog puuri närib loom logosega Oma kirkamas osas on postmodernism just tolle sümbiotismi- sest tal pole ühtegi nõrka kohta. Tal pole ühtegi erahuvi. Vastupi- võimaluse teostumine määral, mis varasematele mõttevooludele diselt mõnele suguvennast despoodile ei saa teda maha hääletada on jäänud kättesaamatuks. Vihik naudib seda. või maha lasta. Moodsa massikommunikatsiooni näol on keel endale uue sõi- duki leidnud – senine regi sai sajandeid tagasi seoses telegraaﬁ ja trükipressi leiutamisega BMW vastu vahetatud. Ent see on asja väline külg. Kommunikatsiooni sisulisest aspektist lähtudes on inimene ikka veel paljasjalgne ning puu otsas.

3 Keelde valatud tekste on aja jooksul kogunenud nii palju, et kuuldavale toodud täislausetega? Emakeel on totaalne holokaust nende rohkus välistab suuresti uute loomise võimalikkuse. Kõik meie personaalse maailmatunnetuse kallal. uus on paratamatult meta-. Kunstilises eneseväljenduses taan- Keel kannab ja suunab meie uskumusi, kombeid, tõeks-

käilakuju dub igasugune novaatorlikkus juba mõnda aega pelgalt vormi- pidamisi, hirme jne. Kõik teod ja teosed saavad väärtuse – ehk 4 mängude tasemele. Keel on meie loovuse kanaliseerinud (loe: mõisteliselt hõlmatud omaolemise – alles keeles. Olla, tähendab kastreerinud). olla nimetatud. Minu habras identiteet püsib kõigi oma juurtega Üks saksa retoorik on tabavalt märkinud, et keel on olemise keeles. Seistes maailmale vastu sõnatuna, seisan jõuetuna. Keel koda. Ta lisas: «Keel kõneleb. Tema kõnelemine kõneleb meie pole mitte üksnes inimese relv, koda ja mälu, vaid ka mõistus. kõneldus» ning «Inimene kõneleb niivõrd kui ta keelele vastu Või pigem teatud tühik kohal, kus meie vaba mõtlemine ning loov kõneleb». Toodud ridades väljendub vastupidiselt nende kirjapa- maailmatunnetus võiks asuda. nija tegelikule intensioonile logosliku looma resignatsioon ning Olemasoleva maailmapildi lammutamine peaks algama just teatud tühik kohal kus mõtlemine meeleheitega segunenud väsimus. Keel tõepoolest kõneleb. Ja keelest, päris igapäevase keelekasutuse pinnalt. Dekonstrueerida võiks asuda inimene koriseb kaasa. tuleks kogu aksioloogia ja ontoloogia, mis kannab meie masinlikku Keel on küll koda, ent pigem selline Kremli moodi koda, mille loba köögi- ja telefonivestlustest kuni metafüüsiliste traktaatideni. ilusate müüride vahel teotseb raudse haardega tsentraalvõim. Tajudes peatselt oma ettevõtmise kogu absurdsust, oleme selle Keel mitte ei kaitse meid keelevälise entroopia eest, vaid piirab ja peamise eesmärgi juba saavutanud. vangistab. Üks tubli austerlane kirjutas kord: «Minu keele piirid Inimese kui logosliku looma jaoks on keelekriitika üks subtiil-

keel on reisijuht osutavad minu maailma piiridele». Pandagu tähele selle keele- semaid eneseeituse vorme, mida ta endale eales lubada võib. Loo- kes viib inimmõtte filosoofilise lause tunnetusteoreetilist sisu. Kuulakem selles kaasa- giline analüüs ja otsene sõim ei näi meid viivat kaugemale kui iga sinna kus juba on käidud kõlavat traagikat. teine tautoloogiline tegevus. Osakem hoopis hinnata hämmingut, Keel ei salli ebamäärasust. Temas pole paralleelsust või üheaeg- mida pakub võimalus mängida keel (koos meie maailmatunnetu- paadunud sust nagu meie mõtetes, tegudes ja aistingutes (kahemõtteline sega) enese vastu välja kunstis ja kirjanduses. Rohkemat me teha humanitaar tahab tappa lapsepõlve jutt või väljend teenib alati vaid ühte eesmärki). Keel toob meie ei saa, ütlemata seejuures lahti ka kõigest ülejäänust, mis meid emakeeleõpetajat eneseväljendusse (näilise) täpsuse ja lineaarsuse, mida meeltes sootsiumiga seob. peaaegu kunagi sellisel kujul ei leidu. Keele sisemise mehhaanika Siit need viimase pooleteise sajandi tendentsid humanitaaridest keskseks toimejõuks on klassifitseeriv printsiip. Olla, tähendab kirjarahva tegemistes: filosoofia kui anti-filosoofia ning kirjandus olla leksikaliseeritud. Nimetagem seda «vägivallaks» nii mõtlemise kui anti-kirjandus. Nimetatud pididki oma loomulikus arengus subjekti kui objekti kallal. mingil hetkel paratamatult iseenese vastu pöörduma. Nii inimkul- Keel on reisijuht, kes viib inimmõtte vaid sinna, kus juba on tuur kui -keel ehituvad vist ikkagi dialektilisele arengumudelile. lapsed perekond käidud; paikadesse, mille vaatamisväärsus ning turvalisus on inim- Menstruatsiooniline eneseeitus ja pereheitmine on nende sisemist ja pangalaen on inimese põlvede jooksul pidevat kinnitust leidnud. Keel juhib meie mõtlemist, protsessuaalsust genereeriv antitees. sotsialiseerumise otsustab meie eest ning võtab hoiakuid seal, kus sootsium seda Möödunud sajandi kirjandus on ääreni täis tindinikkujate maail- protsessi logosega loom närib puuri : loog puuri närib loom logosega peamised meilt ootab. Keele diktatuur seisneb tema unifitseerivas toimes. mavalu. Ajastut iseloomustab kirjakunstnikust töömehe kisenduseks teetähised Keel loob meie mõtetes pealesunnitud sidusust ning ühesuunalist kasvav rahulolematus oma tööriistaga. Paadunud humanitaar tahab automatismi. Mõistusliku ja autonoomse subjekti asemel kõneleb tappa mitte üksnes juba niigi toretsevatel kalmistutel puhkavaid meist igaühe suu läbi kollektiivne keeleteadvus. Kas koorismõtle- kirjandusklassikuid või lapsepõlve emakeeleõpetajat, vaid keelt mine on üldse mõtlemine? ennast. See on tema kutsehaigus ja Oidipuse kompleks. Räägitakse, et lapsed, perekond ja pangalaen on inimese sot- Kirjamärke meediumina kasutav loominguline inimene tun- sialiseerumise protsessi peamised teetähised. Nad saavutavad neb valuliselt, kus jookseb tema võimete lagi. Lähtudes avalikus selle, mida lasteaed, kool ning sõjavägi pole tihti suutnud. Ent keelekasutuses üldise arusaadavuse nõudest on selleks paljude kas ei alga meie karjastumine hoopis koos esimeste iseseisvalt puhul keele enese piir. Keelel on muude tunnetuslike meediumitega

5 võrreldes täiesti konkurentsivõimetu stardikiirendus. Tema madal unustusetuhaks põleda. Kirjakultuur – see Õhtumaise mõtlemise pööramisnurk teeb enamiku plaanitud hulljulgetest manöövritest Suur Vend – vaatab pealt ja muheleb. lingvistilises keskkonnas tehniliselt võimatuks. Nendeks raamatuteks on Lev Rubinsteini «Kartoteegid» (tõlkija

käilakuju Meie ajastu kõige traagilisemate sündmuste nimistut troonivad Aare Pilv) ning Kaspari «Ummakumma». Kas nad vajavad eestkostet 6 lugematud katsed keelt ületada, utoopilised hüpped keelevaba ja kontekstuaalset raami või tuleb neid käsitada asjana iseene- kultuuriruumi ning maailmatunnetuse poole. Logosliku looma ses? Tohib neid vaadelda kui antiteese või peab austama nende jaoks on postlingvistiline omaolemine siiani üks luksuslikumaid võimalikku omaolemist? Käesoleva kirjatöö autor kaldub koos oma utoopiaid. See on virvatuli, mis inimese kui ketikoera koduõuelt kahtlustega esimese vastusevariandi suunas. Loodan samas, et välja meelitab. kellegi fantaasia ning lingvistiline rikkumatus lubab otsustada ka Paljudele tundub üha enam, et igasugune kirjapandud tekst teise võimaluse kasuks. on ikka veel liiga mõistuslik; kantud mingist seletamatust püüust Igasugune arutlus nimetatud teoste teemadel märgib aasta- näeme kuidas ühest sõnast olla oma vahendavas rollis (üheselt) mõistetav (visalt trotsib seda kümneid tagasi ühe ameeriklanna poolt esitatud tõlgenduse ide- saab teine kibedat äratundmist ka käesolev kirjatöö). Mida selle tundmusega aalmudeli realiseerumist, mis osutas, et parim kriitika lahustab peale hakata? Kuhu ja kellele kirjutada? sisuarutlused vormiarutlusteks. Nii Rubinsteini kui Kaspari puhul Keele loogika levib mürgina paberilt pähe ning jälle paberile ei oleks see vist teisiti võimalikki. tagasi. Ja inimene muudkui räägib ja räägib, vahel sekka ka kir- Rubinsteini kartoteegikaartidel leiduvates keeleüksustes ei ole jutab. Kui sõnad otsa saavad või keegi enam kuulata ei taha, siis teadvuslikku sisu, mis kannaks kellegi isiklikke seisukohti või maa- paneb lobisema harjunud inimeselaps omale paela kaela. Aga jätab ilmavalu. Iga lausung raamib iseennast, peegeldamata reaalsust enne ühe hoolikalt läbimõeldud kirja esikukapile. Ikka selleks, et või osutamata subjektile enese taga. See on tardunud keel, – nagu olla mõistetud. Et põhjuslikkuse ahel, mida meie teod reeglina ei ämblik merevaigus, millest elu on välja voolanud. Või kuivõrd sõnad peegelda, sõnades siiski teadvustatud saaks. Logosega loom tahab ja elu üldse kokku kuuluvad? surreski maailma korrapärase ja mõtekana maha jätta. Lugu tuleb See tekst ei ütle meile suuremat «tegeliku maailma» või keele- lõpetada, justkui see ise ei lõppeks. eelse mõtlemise kohta. Küll aga avaneb lugejal võimalus näha ja Lõpetuseks kimp vähepopulaarseid valikuid: kas väärikalt vaikida kuulda keelt ennast. Viimase tegelik essents ja iseloom avaldub täiesti – võimalus, millele üks vapper austerlane I maailmasõja kaeviku- kõige paremini fragmentaarses kõnes – sõnades, mis «on õhus». konkurentsivõimetu stardikiirendus test lahkelt osutas – või alustada sisesõda, rünnates vaenlast tema Need on hoiakud ja emotsionaalsed või kontseptuaalsed posit- enese territooriumil tema enese relva(de)ga. Sihtpunktiks ajutise sioonid meie kollektiivses (keele)teadvuses. puhkesadamana väsinud inimesele keele diktatuuri eest kaitset Rubinstein teadvustab keele sisemist protsessuaalsust. Näeme, ja kosutust pakkuv aloogilisus, delineaarsus, dediskursiivsus ning kuidas ühest sõnast saab teine ning öeldud lause sünnitab järg- irratsionaalsus. Kas «vabadus» on midagi rohkemat kui sõna? Mil- mise; kuidas umbisikulist autoriteeti kandev tavakeel mitte üksnes line on meie maailm siis, kui ta pole enam raamatu nägu? ei võta meie eest hoiakuid, ei otsusta ja reageeri, vaid koguni elab meie eest meie elu. Erinevate keeleregistrite horisontaalne kasutus

2. vaatus: Madala kütteväärtuse kunstilised tagamaad (etteütlus, bibliograaﬁline kirje, protokoll-stiil, poeetilised eskiisid : loog puuri närib loom logosega /lugejapäevik/ jne) näitab, kuidas keel lavastab ja kehtestab iseennast. Inimene Möödunud aastasse langes kahe trükise ilmumine, mis mõlemad mängigu vaid kaasa. omal moel – otsekui Gutenbergi galaktika kamikazedena – teevad Rubinstein osutab sellele, et keele ja mõtlemise automatismi oma surmasõlme otse meie kõrgusekartliku keeleteadvuse kohal, taga laiutab tihtipeale semantiline tühjus. Keel kõneleb, ent selle sööstes seejärel täisnurga all kirjakultuuri despootiast hirm-korra- taga pole subjekti, kellele vajadusel vastu saaks vaielda. Keel elab likku semantilisse maailma. Miks nad seda teevad? Lihtsalt selleks, lihtsalt oma elu, olles tähenduslik ning autoriteetne ka ilma sub- et söösta; sooviga näidata ülejäänutele, millise langemisnurga meie jektita. Selgub, et kohustuslik pole ka objekti olemasolu. tavakeel välja kannab, et seejärel ise hämmingus lugeja teadvuses Üks ameeriklane on kirjutanud, et tähistaja, mis on kaotanud

7 oma tähistatava, muundub pildiks. Sedasorti keelekasutus on elutu Nummerdamata lehtedel võistlevad lühikeste tekstikatketega lugeja nagu fotorealism maalikunstis, mis räägib meile peaasjalikult mee- tähelepanu eest autori enda suurepärased illustratsioonid. diumist endast. Postmodernistlik kirjandus toitub suuresti vanger- Kaspar puhub keelemulle – alguse ja lõputa lugusid – ning jälgib

käilakuju dustest teksti pealispinnal. Keel on korraga ülimalt eneseteadlik mõnuga, kuidas wannabe-mõistuslik maailm keele õhukesel kilel 8 ning keeldub osutamast enesest väljapoole. vastu peegeldub. Ta kirjeldab asjaarmastaja pealehakkamisega «Kartoteekide» näol on tegemist otsekui allkirjadega pildile või asjade ebategelikku seisu, kulutades selleks suurel hulgal kõige kaadritega tummﬁlmist (ilma narratiivi hoidva tegevuseta nende kõlavamaid sõnu. Mullid aga muudkui paisuvad ja paisuvad, ega nad vahel). Ent pilte ja ﬁlmi meile ei näidada. Korraga on kaadris (ehk lõhki lähe. Seda protsessi ei krooni mõistmise või mittemõistmise kaardil) vaid üks pilt/keeleline üksus. (Need tekstid on Rubinsteini akt: need tekstid pole kirjutatud läbilugemiseks, meeldejätmiseks, nägemuses mõeldud eelkõige esitamiseks – siis saaks hoopis uue õpetuseks, ega ilmselt ka mitte meelelahutuseks. Võimalik lahend tähenduse ja mõõtme paus, mis paberil paratamatult kaduma on küsimusele selle raamatu eesmärgist näitab vastaja keelelise riku- keel surub omaenese kätt läinud). tuse astet (päris süütud, – kui selliseid veel kirjaoskajate hulgas Keel peab Rubinsteini kartoteegikaartidel iseendaga dialoogi, leidub, – ei küsi üldse midagi). surub omaenese kätt. Võime näha, kuidas jõust (absoluutsest Lineaarse mõtlemisega hermeneutik või semiootik teeks mõlema nagu merre semantilisest potensiaalist) saab jõuetus. Keel pöördub omaenese raamatu avalehtedel ehk isegi mõned surmasõlmed uljalt kaasa, kusemine : destruktiivse vastu, devalveerub, sumbub idiotismi. Kaotanuna oma kasutus- ent murraks viimaks ikkagi kaela. Keele lõks langeb tema kohal aktina aristokraatlikult konteksti seisavad sõnad kartoteegikaartidel alasti. Neis leiduv kõlatult kinni. Nimetagem seda kas postmodernismiks, sürrealis- tagajärjetu ideoloogia, elutarkus, võltsviisakus, hea toon, pateetika, südam- miks, kontseptualismiks või lihtsalt huligaansuseks, vahet pole. likkus, autoriteet jne on äkki pinnal, kuna puudub dialoogipartner Rubinsteini «Kartoteegid» ning Kaspari «Ummakumma» on eel- ja objekt, kellele/millele need võiksid rakenduda. Igas sõnapaaris kõige just viimast. Keele kiusamine on sama revolutsiooniline nagu leidub anekdoot ning iga paus peidab poeemi. merre kusemine – nihilistlik ja mõnus, ent destruktiivse aktina Kaspari debüütalbumit on hoopis raskem ja tänamatum kooli- aristokraatlikult tagajärjetu. Keel on taaskord kõnelenud. Viimaks tarkuse pimedusel nii enese kui teiste jaoks mõistetavaks rää- võime istuda. kida (kui ei soovita just kasutada sürrealistliku kirjanduse ene- setõlgitsuslikku raami, mis end mitmete manifestide näol liigagi kerge lahendusena ise välja pakub). Kas haarata «Ummakumma» praktilisemate ametlikult kirjanduseks tunnistatud teoste ja teooriate mängu või rakendusvaldkondade heita kõrvale kui tähtsusetu/tähendusetu? Kaspari raamat pakub jaoks muudab selle kasutuks endale tiitellehel ise ainsaks olemisõigustuseks asjaolu, et see on paberivalik kirjutatud «lugeja rõõmuks». Tavapäraselt kannab raamat eneses teatavat autoriteeti; see on kasulik, teadmisi täis, sisaldades säilitamisväärset tekstilist või

pildilist informatsiooni. Kaspari dadaistlikke tekstimulle koondav : loog puuri närib loom logosega kaanevahe on esmapilgul täiesti mõttetu riiulitäide (praktilisemate rakendusvaldkondade jaoks muudab selle kasutuks paberivalik). Teisest küljest võib lugeja just siit leida kõik selle, mida ta mujalt otsidagi pole osanud. Selle raamatu muudab väärtuslikuks asjaolu, et tema lugejad sünnivad koos temaga, kui üldse. «Ummakumma» on autori poolt tiitellehel määratletud kui «haruldane mullikogemus». Tegu on musta tekstiga kollasel paberil, mille trükkimiseks on kasutatud erinevaid kirjashrifte ja -suurusi.

9 Lõikeserva ruumkeha: marginaaliaid doctor away». Eks ta ole. Polnud Lumivalgekesele kah tohtrit mikrokosmilisele kirjandusele kusagilt võtta. Berk Vaher Niisiis, mikrokosmiline kirjandus kui kognitiivne realism, kairose

kaemuskirjad kroonika. Kiir ja tera, mis läbistab kogu sajandivahetuse kirjanduse 10 Kui kirjandus oleks väits, siis suur kirjandus oleks käsi, keskmine sarvestunud kudet. Hääl, mis poolitab aadamaõuna. kirjandus pide, väike kirjandus tera ja mikrokirjandus tera lõike- Vabas kronoloogilises järjekorras ja küllap lubamatute vahele- serv. Võrdlus on kahtlase väärtusega, kuid võimaldab aru saada, jätetega jada, mis võiks mitte tunduda kaanonina kirjanduslikus miks suur osa suurt kirjandust ei suuda enam me argisest koest mõttes, ehkki miks mitte muusikalises mõttes: 14NÜ, Lauri Sommer, läbi lõigata. Jaan Malin (eriti «Paraluulud»), Valdur Mikita, Mehis Heinsaar (eriti Kui üritad lõigata tera nüri poolega, väikese kirjanduse pära- «Härra Pauli kroonikad»), Marko Kompus, Parvel-Vaks-Pihlakas, Erkki poolega, siis võid nüsima jäädagi. Mis siis veel rääkida pidemega Luuk, ki’wa, Kaspar, SugarMuk, hans nordberg, andreas w – nagu tampimisest. Argikude muutub sellest veel tuimemaks, löögirusi- näete, kaardub jada aegruumilisse lähtepunkti tagasi, atraktori kast lahiseb verd, oo kui valus on suurel kunstnikul, kes ei oska manu, kirjandusliku väärtuse plahvatus- ja pihustushetke. oma tööriista õigesti käes hoida. Nii mõndagi sellest on seostatud maagilise realismiga. «Maa- Samas on midagi jäägitult lummavat lõikeservas ilma tera, giline» tähendab seejuures midagi, mis muidu justkui reaalne ei ja kuidas siis sinn tappis bedeutungi pideme ja rusikata. Teised komponendid eraldi võetuna sel mää- oleks. Ehk siis reaalselt ei tähenda midagi, tähendab Eimidagi. ära sest too rääkis ral ei veena. Tühi rusikas ilma rakenduseta on lihtsalt trääs. Pide Pigem on see realism müstiline. See on religioosne ilma misjonita vanu anekdoote ilma noata on lihtsalt pulk. Tera ilma lõikeservata on lihtsalt ora. (võtab kogu maailma endasse, ilma seda koloniseerimata). See Lõikeserv üksi on nagu kassi irvitus ilma kassita, nagu kuukiir. on kognitiivne realism. Rebend looris, tõe hetk, piir tuntud ja tundmatu vahel. Selles üli- Nii mõndagi sellest on seostatud sürrealismiga. Nagu vana- malt kontsentreeritud pinnas on ruumiline lõpmatus. rahvas teab rääkida, on eesti kirjanduskriitiku jaoks olemas rea- on midagi Nii ka mikrokosmilises kirjanduses. Ennekõike on see kogu lism ja sürrealism. «Sürrealism» tähendab seejuures midagi, mis jäägitult lummavat lõikeservas ilma maailma ﬁligraanne graveerimine keha (naha, kolba, kopsude, mõõdab autori kaugust reaalsusest, tema absurdset võõrandumist tera pideme ja kontide, südame, aju, silmade, genitaalide jne.) sisepinnale. Mis- oma kohustustest sootsiumi ees. Ehk siis tõlgendus, mis muutiski rusikata järel keha iga liigutus jutustab mitte pelka lugu, vaid suurt jagu sürrealistid mõistetamatuks, justkui kaugeks ja võõraks – põne- maailmast, rändab seda jagu maailmast ja taasloob seda. Ilma et vaks, kuid lootusetult ebanormaalseks. Ent mida ebanormaalset keha omanik oma kehast kuidagi lahkuma peaks. on loomulikus, ideoloogiliselt nüristamata tajus? Terves kehas kirurgiline täpsus. Anatoomiliselt sobiv sisekujundus Nii mõndagi sellest on seostatud postmodernismiga. «Post- kõige eluks vajalikuga. Kaunis kodu käepäraste vahenditega. modernism» tähendab seejuures kas pikantset, aga kulukat per- Teosooﬁline legend: Aadam ja Eeva olnud pooleldi taimsed, verssust või siis lihtsalt ebatäpset ja ebatõsist jukerdamist. Eesti pooleldi eeterlikud olendid, kes paradiisiaiaga lahutamatult ühte kriitiku jaoks on postmodernism kui eksootilise, aga küllaltki vaese olid põimunud. Hea ja kurja tundmise puu vilja söönult hakanud riigi ülik, kellele võidakse küll jahedalt kummardada, aga samas nad omandama massi, nende raskus vedanud nad alla maa peale, pomisetakse keelekaaslastele kuuldavalt murjanist ja külalist ei

paradiisiaed kõigi oma väätide ja võrsetega saanud nende kehade kutsuta golﬁorgiale või sigariahmimisele, kus omadega maailma : vaher ruumkeha lõikeserva muskulatuuriks, veresoonkonnaks ja närvistikuks. ja kirjanduse allakäigust rääkida. Või kui kutsutakse, siis hoiatava lõikeserv üksi on Mis on tunduvalt usutavam kui see versioon, mis on põhjustanud näitena. Nagu me ise mingid aadlikud oleks. Ent pole pimedamat nagu kassi irvitus ilma kassita lugematuid tüütusi sellest, kuidas Miku ja Manni tegid sinni ja vinni. pimedust kui valge inimese pimedus. See on ka ainus pimedus, Või sinni ja bedeutungi. Ja kuidas siis sinn tappis bedeutungi ära, mis nakkab. sest too rääkis vanu anekdoote. Ja kuidas bedeutung sai otsa, aga Kui eeldada, et: sugutung jäi. Ja hakkab aga jälle otsast peale. – realism on objektiivse reaalsuse kujutamine läbi objektiivse Või siis parimal juhul teame, et «an apple a day keeps the reaalsuse;

11 – modernism on objektiivse reaalsuse kujutamine läbi subjek- Kolkakirjandusest Muhu näitel Kadri Tüür tiivsete reaalsuste; – postmodernism on subjektiivsete reaalsuste kujutamine läbi Mina õnne meres uiusin ei tormi kartnut ma ia

kaemuskirjad subjektiivsete reaalsuste, Armsa rinal vaiusin ia uinsin makam Kui kõnin lillelisel teel siis ärgu mingu uhkeks meel sest 12 siis võiks ka järeldada, et mikrokosmiline kirjandus on ennekõike Wahest täie õnne sees wõip õnetus ola ees postmodernistlik. Kui pidada postmodernistlikuks ühtlasi uskumust, [Ristpistes kiri 1884. aastal valminud Muhu pruutteki servast : et subjektiivsete reaalsuste summa on objektiivsest igal juhul võr- teki autor E.K. Ridasi kylast abiellus 18-aastaselt naaberkylla Linnusele] reldamatult suurem. Kuidas siis saab viimast üldse objektiivseks nimetada? Või reaalsuseks? 1. Mõiste seletus Milline saaks olla see üks monoliitne reaalsus, mis ühendaks Vääritimõistmiste vältimiseks tuleks alustada ilmselt sellest, miks ki’wa küberdeelset neobarokki Heinsaare implosiivse aguliaanaga? on järgnevas kasutatud terminina «kolkakirjandust», tõenäoliselt nordbergi paneuropiidse kõrgtsivilisatsiooni üllaid varemeid Kaspari halvakõlalisena tunduvat sõna, selle asemel, et siivsalt kõnelda rokokoo-mutukate rauge fiestaga? andreas w boreaalset funda- lokaal- või kodukohakirjandusest (ehkki ka neid nimetusi on kirjan- mentalismi SugarMuki kontseptuaalse lastetoaga? Valdur Mikita duse retseptsioonikeeles kasutatud peaasjalikult pejoratiivse var- pidurdamatuid eksootilisi utoopiaid Erkki Luugi agraarparanoilise jundi peitmiseks: see on midagi, millel on tähtsust heal juhul ainult metafüüsikaga? 14NÜ rangelt harmoneeritud missat Parvel-Vaks- teatud pisema piirkonna ulatuses, yldinimlikku sõnumit ja väärtusi Pihlaka dekonstrueeritud olmega? Jne. jne. jne. jne. jne. jne. jne. edastavasse «suurde» kirjandusse ei ole neil tekstidel asja). jne. jne. «Kolka»-sõna kasutama on mind inspireerinud otseselt kaas- kand kõrile! Mikrokosmilise kirjanduse ääretu vahetu suletud kõikehõlmav muhulase Juhan Smuuli teos «Muhulaste imelikud juhtumised jne jne jne jne jne ruum on ühtaegu kirja(nduse)-eelne ja -järgne. Ühtaegu loostu- Tallinna juubeli-laulupeol». Nimelt kirjeldab autor, kes on end jne jne jne jne jne jne jne jne jne mist-fiktsioneerumist vältiv ning narratiivist peatumata läbi ja välja eelnevas tekstis piisavalt selgelt identifitseerinud muhulasena, jne jne sööstev. Ühtaegu äärmuseni privaatne ja samas nii harjumatu, raamatu lõpuosas (esmatrykis lk 116) laulupeorongkäiku kogu et raske on seda seostada ühe konkreetse inimesega – inimesed tema mitmekesisuses ning kirevuses. Kui nähtavale ilmuvad muhu- ju tavaliselt ei räägi eriti enda keeles. See ongi ka keele-eelne ja lased, järgneb hingestatud-vaimustatud kirjeldus uhketest Muhu järgne. Ühtaegu sõnade-eelselt glossolaalne ja lugude-järgselt frag- rõivastest ning sellest, kuidas neid kanda tuleb, lõik aga lõpeb mentaarne. Ühtaegu fluidaalne ja killustatud. Ruum, mis sünnib autori kriitilise mina sekkumisega: «Stopp! Kand kõrile! ytlen ma selles olija liigutustest, täielikult ja rikkalikult sisustatuna – et kohe endale. Maha kolkapatriotism!» 1 millega Smuul tegelikult muidugi hajuda, kui järgmine liigutus on mujale suunatud. mõtleb: «Elagu kolkapatriotism!». See on ka käesolevat käsitlust Mikrokosmiline kirjandus on sissehingamisest sündiv, väljahin- kandvaks ideeks ja Smuul selle mõistmiseks väga oluline autor. gamisega hajuv – või vastupidi. Sest kirjutaja väljahingamine on Smuul kasutab selles katkendis «kolka»-sõna seesolija perspek- lugeja sissehingamine. tiivist: ta vaatleb, kirjeldab ja tõlgendab nähtusi, milles ta on ise

osaline, ning selle yle uhke pealegi. : tüür & muhust kolkakirjandusest Ses mõttes on kolkakirjandus mõistena erinev lokaal- või kodukohakirjandusest, mis on konkreetseid teoseid väljastpoolt määratlevad (näitavad neile koha kätte, jäädes ise neutraalselt eemalseisvaks). Niisiis saaks sellise lähenemise puhul kolkakir- jandusena kõneleda eeskätt konkreetse kirjandusuurija kodukoha (suuruselt ja sisult sobivaim oleks siinkirjutaja arvates piiritleda «kodukoht» kihelkonnana) piires oluliste autorite loomingust; yheks oluliseks kirjutajaid ja kriitikut yhendavaks aluseks on sel juhul ka äratuntavalt jagatud kolkapatriotism.

13 Kihelkondlikkuse printsiipi «kolka» määratlemisel kasutan on järgitud traditsiooni, seda samal ajal omanäoliselt interpretee- seetõttu, et see on ajalooliselt olnud pysivaimaid haldus-territori- rides. (Loomingu) individuaalse erakordsuse rõhutamine on «halb aalseid ja kultuurilisi yksusi, mis oma tähelepandamatul moel jätkab toon», samuti kui ilmsed kõrvalekaldumised traditsioonilisest vor-

kaemuskirjad eesti kultuuri mõjutamist tänapäevalgi. Meenutagem kasvõi, et mist. Samu põhimõtteid võib kohata näiteks muhu tikandite arvus- 14 rahvarõivad ja keelemurrakud eristuvad just nimelt kihelkondade tamisel vanema põlve käsitöötegijate seas. kaupa. Olen veendunud, et kihelkonnapiiride arvesse võtmine on 3. Kirjutamise kaudu väljendatakse oma kohalikkust, yhtekuu- rahvaomase kultuuri mõistmisel väga oluline tänapäevalgi. luvust selle paikkonna, nende paikade ja inimestega. Selle märgiks Siinses käsitluses vaatluse all oleva materjali puhul on lugu on sagedane kohanimede, inimeste, geograaﬁliste reaalide maini- ses suhtes muidugi iseäranis lihtne: Muhu saar oma naabritest mine, viited syndmustele, mida mäletavad peamiselt kohalikud väga selgelt eristuva geograaﬁlise yksusena moodustab omaette inimesed jms. kihelkonna, mille vaieldamatult eripärast kultuuri ning muhulas- Tulenevalt kolkakirjanduse piiritelust tuleb siinkohal lähemalt alatuse ja kurjuse kehastus tele (tegelikult kõigile saarte-elanikele) omast kodukoha-uhkust juttu eeskätt Muhus elavate/elanud ‘etniliste muhulaste’ kirja- timavei kont kujutab paljudes variatsioonides oma teostes näiteks seesama töist. Nii-või naapidi Muhuga seotud kirjutajate hulk on suurem Juhan Smuul. kui siinkohal ruumi nende yleslugemiseks. Kel huvi, saab andmeid Kolkakirjandusest kõneledes ei ole raske avastada, et seda on ammutada hiljuti ilmunud koguteostest «Saaremaa I» (2002 : keeruline, kui isegi mitte kohati võimatu, hinnata «kultiveeritud» käsitluse autorid Maie Kalda ja Aarne Vinkel) ja «Muhumaa» (2001 kirjandusele esitatavate nõuete raames. Tekstid ei allu kõrgkir- : Ago Rullingo), või ka mõnevõrra koduloolisemat vaatevinklit pak- janduse parameetritele, kuna nende kirjutamisel ei ole «haritud kuvast raamatukesest «Saarlaste kirjarahvast» (2003 : Helgi Allik). kirjandusmaitsele» apelleerimine reeglina olnud (esmaseks) ees- Veel yks paratamatult esile kerkiv, Muhu ja kirjandusega seotud märgiks. 2 Siin on olulised hoopis teised kriteeriumid, millest laiem teema, mis siinkohal samuti paraku pikemalt puudutamata lähtuvalt kolkakirjandust mõtestada ning kriitiliselt analyysida. Iga peab jääma, on muhulased tegelastena mitmesugustes kirjandus- kihelkonna piires võib oluliste parameetrite hulk ning tähtsuse jär- teostes. Seda teemat ei soovitaks kyll ette võtta depressiivsusele kihelkondlikkuse jekord olla erinev, see sõltub tugevasti konkreetsest materjalist kalduvatel uurijatel (kolme muhulase kehadest eraldatud peadega printsiip kolka määratlemisel ning ajaloolisest taustast. varustatud kylmking «Rehepapis» või alatuse ja kurjuse kehas- Muhu kihelkonna kolkakirjanduse puhul tooksin välja kolm tus Timavei Kont Julius Oengo loos «Yle Atlandi» olgu väikeseks olulisemat tunnust, mis toimivad teatud mõttes piirikupitsatena maitseprooviks), julge pealehakkamine võiks aga siingi tuua päris tekstivälja piiritlemisel ning tekstide omavaheliste suhete (paik- huvitavaid tulemusi. nemise) määratlejatena. Neist esimesed kaks on tõenäoliselt kitsamalt omased just muhu luuletraditsioonile, kolmas univer- 2. Kuulsusrikas minevik saalsem (seda on mõned kirjandusökoloogid pidanud ka yheks Loo alguses toodud tsitaat Muhu saja kahekymne aasta taguselt yldisemalt keskkonnaproosat iseloomustavaks tunnuseks). Tuleb pruuttekilt on näide sellest, kuidas kirjandus (või hea kyll, kirjalik

veel lisada, et Muhus ja muhulaste poolt kirjutatud tekstide hul- eneseväljendamine) ja käsitöö sõna otseses mõttes kokku puu- : tüüru & muhust kolkakirjandusest gas on vaieldamatus ylekaalus luulevorm. Miks see nii on, selgub tuvad. Pidulikele voodikatetele mõne tekstikatke tikkimise tava ei ehk järgnevast. ole Muhus olnud erandlik, enam on siiski kasutatud Piiblitsitaate 1. Muhuluule taustal seisab pikk ja silmatorkavalt arenenud või tehtud lihtsalt nimetähti (gooti kirjas). Siin aga väljendub ysna pajatusliku kylavahelaulu traditsioon. Luule esmaseks funktsiooniks selgesti seesama meisterlikkuse nõue, mida 6. Vihikus pihib end on olnud lauluteksti roll, «õige» luuletus on see, mis on tegelikult avastanuvat MUNGlane Peeter Helme: enne, kui käsitööoskused laul (vrd muhu keeles esinev väljend «laulu tiha» luulekirjutamise pole omandatud, ei maksa kirjutamise kallale minna. kohta; Mardi Riste monoloog Smuulil). Käsitööoskused ehk vilumus ymber käia rytmi, riimi, meetrumi, 2. Teine oluline kriteerium luuletuse hindamisel on selle autori kompositsiooni ja puändiga teevad luulevormist Muhus tunduvalt käsitööoskus: kuivõrd täpsed on rytm ja riim, kuivõrd oskuslikult kõrgemini väärtustatud vormi kui proosast. Ytleb ju Mardi Ristegi

15 oma monoloogis: «Voata jutu kirjutamine või sõuke paks roamat võib viidata yhekorraga nii nende tegevusele elus olles kui synd- – see põle midagid. Ma näe, kuidas meite kolhoosi roamatupidaja mustele pärast surmagi. Elvi, põle ta leeris köin ega kedagid, rotukolla kirjutab. Jutu tegemine Täpsemaid näiteid tuua pole siinkohal ilmselt mõttekas, kuid

kaemuskirjad oo sõhuke samune: kirjuta aga üles, mis sa näed-kuuled, ja pane kahjuks pole ka eriti võimalik jagada viiteid syvendatumate käsit- 16 pisut juure. Aga laulu tegemine – see oo oopis-tükkis teistmoodi. Sii luste leidumise kohta. Koguteoses Muhumaa leiab muhulaste suu- peavad sõnad kenaste kõlisema ja reas olema, ja ilma tundmusteta line rahvalooming kahetsusväärselt vähe kajastamist. Loetletud ta’b aita mitte koera änna alla.» 3 Samas monoloogis räägib Riste on seitsme laulumeistri nimed (lk 572) ja antud ylevaade neist veel sellest, kuivõrd vähejõudlat tegevust laulu tegemine endast inimestest, kes aegade jooksul Muhust folkloori on kogumas käinud kujutab: «Ja lähe see laulu tegemine nii kergest üht, nagu mõni (lk 572–575). Muuhulgas on Muhu meeste laule omal ajal kogumas mõtleb. Omingu akkasi tegema, pühapäene päe, kirgu-aa pidasi käinud ka Ingrid Ryytel. Räägitakse, et Martin Kivisoo juhendamisel vahet – siis ep tohi koarta mängi ega laulu teha –, ja voata, alles olla 1970. aastate keskpaiku paremad lorilaulude lauljad koos paari viduse varul lõpetasi. Ma’s soagid rohkem kut kuuskümmend kolm nõu õllega Hellamaa koolimajja kokku toodud ja kui mehed suled salmi. See oo tundmuste asi.» Iseloomulik on siin see, et laulu kohevile said, siis salvestatud («helilindistati ja ﬁlmiti hulgaliselt neist ilmunud on ainult kole kirjutati, nagu tikkimise puhulgi tavaks, päevavalges (loomuliku laule elavas ettekandes», nagu ytleb Muhumaa). Peale selle on detektiivijutt mõrv valguse käes paistavad lõngade värvid paremini ja kokkusobitamise Muhu kylavahelaulu on oma yliõpilaspäevil uurinud Signe Siim. metsamõisas

voata jutu tulemus saab kenam). Jõudlust käsitööga võrreldes – sama pika Suhteliselt kirju valikuga kogumiku, mis sisaldab ka kylavahelaule, kirjutamine päevaga võinuks mõni teine Mardi Riste sugune vanaeit valmis on yllitanud Enda Naaber. 4 Vallalehes Muhulane nr 10.–11. 2001 see põle midagid ma näe kuidas kududa ehk paari sokke või roosida vähenõudlikumad pätipealsed. on ilmunud äratrykk Richard Viidalepa ennesõjaaegsest artiklist meite kolhoosi Tema aga sai ainult 63 salmi, mille praktilisest väärtusest meile «Muhu kylalaulikuist ja nende lauludest». Muhu kylavahelaulu käsit- roamatupidaja elvi rotukolla kirjutab otsesõnu midagi ei pajatata. lemine siinkohal peab aga paraku jääma vaid tõdemise tasemele: Muhu laulutegemise taustal, nagu juba eelpool viidatud, seisab liiga palju selleks, et lihtsa vaevaga head ylevaadet saavutada, tugev ymbermuhu-, ymberkyla- ja kylavahelaulude traditsioon. veel enam yhes artiklis asja ära rääkida jõuaks. Kylavahelaulude Ega ilmaasjata ähvarda Smuuli tegelased oma vihamehi laulu tegemine kestab Muhus vähesel määral edasi tänapäevalgi, nende sisse panemisega: hästi tehtud laul seisab meeles mitu inimpõlve leviku-ulatus pole aga kihelkondlikus mõõtmes enam nii kõikehõl- ja selles kujutatud inimeste lapselapsigi võidakse «koju ajada» mav kui ta seda oli veel pool sajandit tagasi. just nimelt laulust meelde jäänud seikade kaudu. Kolkakirjanduse Lisaks kohapeal viljeldud lauludele, mida ka salmikutesse kirju- seisukohalt on oluline ka asjaolu, et kõigis nimetatud laulutyypi- tatuna talletati, või siis vastupidi, kirjalikest lauludest rahvalikeks des esinevad reaalselt eksisteerinud inimesed seoses reaalsete muutusid, nagu näiteks Freundlichi «Jänese õhkamine» («Oh kyll kohtade ja aset leidnud syndmustega. Sellised viited ja seosed on kurvad on minu päevad / seda kõik mo vennad näevad»), tuleb enamasti arusaadavad ainult kohalike oludega mitmete inimpõl- 20. sajandi esimesel poolel Muhus viljeldud kirjandusest esile tõsta vede ulatuses kursis olevatele lauljatele-kuulajatele, teoreetilise Vassiili Randmetsa ja Raissa Kõvemehe proosaloomingut.

terminiga siis ‘eksistentsiaalsetele kohalikele’. Laul aitab koha- Vassiili Randmets (Kivilossi Vassel) Linnuselt, veidrik mees, : tüür & muhust kolkakirjandusest seost veelgi tugevdada. Yld-kultuuriloolisemat näidet otsides võiks kel oli kahekordne kõrgharidus, tegutses Vabariigi ajal kyll pea- ehk sobida Väikese väina tammi avamise aegne laul, mis algab miselt Tartus, andis vandeadvokaadiabi töö kõrvalt välja «Rahva sõnadega «Oh Rentli tõuse yles maast / ja karga välja kirguaast». Huvilehte» ning tuli pysivalt tagasi Muhusse elama alles sõja ajal. Siin tuleb teada, et Rentliks kutsus Muhu rahvas 19. sajandi kesk- Sidet Muhu kultuuripärandiga tõestab, et Randmetsal oli ulatuslik paiku Muhus tegutsenud luteri köstrit Freundlichi, kes on läinud rahvaluulekogu, mis kyll sõja ajal kahjuks pea täienisti ära põles. ajalukku nii rahvavalgustuslike jutukeste ja rahvalikuks saanud Oma eluloos on ta märkinud, et on kirjutanud kokku 56 romaani, laulude kirjutajana kui ka Väina tammi rajamise mõtte algatajana 12 näidendit ja 11 uurimust; neist ilmunud (kahes trykis, 1937 ja ning on maetud Muhu vanale surnuaiale. Sarnaseid näiteid võib 1995) on ainult kole detektiivijutt Mõrv Metsamõisas. Vasli oma tuua ka paljude Muhu kylameeste kohta, kelle laulus mainimine jutu järgi olevat Smuul just tema käest, näidendist «Hiiu röövel»

17 saanud idee Kihnu Jõnni jaoks. Mis tema käsikirjalisest pärandist kommunistlikule võitlusele ja ylesehitustööle omast retoorikat, nyydseks on saanud, pole paraku teada, sest sugulased pakkusid aga ka laienenud ylevaadet rahvusvahelisest olukorrast: «Ronis seda Muhu Muuseumile, kust see aga kui «ilmselgelt grafomaanlik» Kaura-poiss redelil pilvede poole / ise maandus kui parašytist. //

kaemuskirjad tagasi saadeti. 5 Vassiili Randmetsast on lähemalt ja hingelisemalt Hiljem selgus, et hilisööl kambrisse voodi / oli pugend kaks lustilist 18 kirjutanud tema fänn ja õpilane Enda Naaber raamatus «Muhumaa lindu. / Kannul mehed kui tiigrid, kõik rynnakuks loodi, / täis pysi- hing ja värvid» (1997). vat võitluse indu. // Jäin longu kui neeger ekvaatori põues, / vist Raissa Kõvamees sai oma Muhu etnograaﬁat ilukirjanduse vormis suudlesin maad suures vaevas. / Alles ärkasin sygisöö karskeses väärtustava loominguga rohkem tuntuks kyll alles pagulaspõlves, õues, / mul pea kohal koidikutaevas.» Ilmselt samast perioodist, kuid tema kirjutisi ilmus kohalikus ajakirjanduses juba 30. aastail. kolhoosiaja algusest, kui yhistegevuse tavad polnud veel päriselt Muhus elades töötas ta oma abikaasa poes Lumistel, Kanadasse kadunud, pärineb ka yks käsikirjana olemas olev 6luulevormis jõudnuna jäi aga koduperenaiseks, mistõttu kirjatööks jäi rohkem yksikasjaline juhend sugulisel teel sigimise kohta, mida siinkohal aega. Ka Kõvameest iseloomustab tähelepanuväärne huvi rah- tsiteerida läheks pikale. valuule, rohkem muistendite kui laulude vastu. Oma hilisemates Tähelepanuväärsema mõju ja kestusega kirjanduslik teos sõja- ilmselt samast romaanides, nagu «Kahe väina vahel» (1956) ja «Tütarlaps kaugelt järgsest ajast on Muhu Keskkooli hymn. Vassiili Randmetsa aktiivse perioodist kolhoosiaja neemelt» (ilmunud alles 1998), on tema rahvapärimushuvi nihku- tegutsemise tulemusena asutati Muhusse 1946. aastal keskkool. algusest pärineb ka yks nud puht-suuliselt loomingult rohkem asjade, tööde ja kommetega Sellele kirjutas 1950. aastal, esimese lennu lõpetamise puhul, käsikirjana olemas seotu meenutamisele ja kasutamisele. Ka Kõvamehe kohta leiduvad hymni sõnad Heino Sõrm (selle valmimise lugu võib lugeda Enda olev luulevormis juhend sugulisel pikemad käsitlused Vinkeli raamatus «Viimased vaod». Naabri koostatud raamatust «Muhumaa hing ja värvid»). See on teel sigimise kohta Siinkohal võiks Muhu-kirjanduse varasema perioodi jutu lõpetu- reibas ja kergesti lauldav, võimetekohane ka vähemate annete ja seks yle rõhutada just selle rahvapärimusel põhineva loomingutra- meelespidamisvõimega lauljale. Kui keskkool viidi yle Saaremaale, kirjalikust ditsiooni elujõulisust. Pärimus omakorda kihelkondliku nähtusena tehti ymber ka hymni sõnad. «Piiri mändide aroomist» sai saare pärandist olen näinud ainult tsementeerib kolkakirjandusele iseloomulikke jooni ka otseselt mändide oma (konkreetne kohanimi hajutati), ehkki Orissaares yhte rändpyygist mitte-rahvaluulelise loomuga tekstides: ei ole nad väljaspool ega ka kooli endises asukohas Tumalas mingeid mände pole. Piiri saadetud lyyrilist kirja seisjale iga kord nii yldarusaadavad yhti. männik, mille veeres asus Muhu Keskkooli hoone, on aga Muhu vanimaid metsa-alasid, mille istutamisega lasi Balthasar von Cam- 3. Nõukogude periood penhausen algust teha juba 18. sajandi lõpul. Sellest ajast on kirjutada õieti vähe, osalt seetõttu, et igasugused Mõnesugust ‘ymbertegemise’ elementi sisaldab ka Alviine omaloomingulisuse avaldused tollal just eriti soositud ei olnud, osalt Schmuuli 1980. aastal «Eesti Raamatu» kirjastusel ilmunud «Õue- ka seetõttu, et senine kihelkonnapõhine systeem mitut puhku tub- ringid», kus piibellikku stiili imiteerides kirjutatakse pyhalikus võt- listi kannatada asi, kyll kolhooside, oblastite, kylanõukogude ja kes mes neistsamust asjust ja kohalikest pärimustest, mille yle Juhan teab veel mille loomise ja likvideerimise läbi. Samuti on see periood (sugulane, aga mitte ylilähedalt) omis juttudes peamiselt nalja on

käsikirjalise loomingu suhtes Muhus läbi uurimata ning järgnevate heitnud. Niisiis teatav ymberpööratud paroodia: pyhaliku madalda- : tüür & muhust kolkakirjandusest märkuste alus seega suhteliselt juhuslikku ja isiklikku laadi. mise asemel naeru kaudu toimub siin juba kord väljanaerdu hin- Yks senise kylalaulu traditsiooni jätkusid oli nähtus, mida võiks geline rehabiliteerimiskatse. Tulemuse veenvus jäägu iga huvilise nimetada ‘kolhoositalguluule’. Tean, et sellist on luuletanud, ja lugeja enese otsustada, igal juhul on tegu julge yritusega. päris menukalt, ka mu isapoolne vanaisa, kelle kohta yhes vara- Osaliselt kuuluvad nõukogude aega ka yleminekuajal Muhus semas ymberkylalaulus on öeldud, et «Vollil tarkust lolli moodi», tegutsenud Bruno Pao päevikuvormis kirjutised, luuletused ja keda ma aga kunagi näinud pole ja kelle kirjalikust pärandist olen meenutused, mis ilmunud alles nyydsel ajal 7 ja puudutavad näinud ainult yhte rändpyygist saadetud lyyrilist kirja vanaemale. muuhulgas ka Muhu valla loomise aegu. Täisvereliseks kolka- Selliste värssteoste kirjalikul kujul talletatud näiteks võib tuua kirjanduseks ei saa neid kahjuks lugeda autori võõra päritolu Mihhail Toomi «Või-järve talgud», kus on osavalt ära kasutatud tõttu (hiidlane+saarlane). Silmapaistvalt viljaka kirjutajana olgu

19 aga ära mainitud veel teeneline ajakirjanik Vassili Auväärt, kelle Igakylast pärit rahvaluule- ja koduloohuviline daam Salme Abe publitsistlik tegevus on Muhu elule valgust heitnud peaasjalikult on muuhulgas kogunud rahvapärimuslikke teateid Eesti Kirjan- viimasel poolsajandil. dusmuuseumi korrespondendina. Pensionipõlves võttis ta kätte ja

kaemuskirjad yllitas luulekogu «Loojangu eel» (2002), milles luulendab eeskätt 20 4. Mida pakub tänapäev lokaalsust ja isiklikku elamust. Kogu suurimaks väärtuseks ongi Riigikorra muutumisega seoses suurenenud eneseväljendamise konkreetsete kohtadega seotud luuletused («Koguva», «Igaküla», vabaduse ja võimaluste hulk kajastub ka Muhu kirjanduses. 1990. «Pädaste mõis»). Tehnilise kylje pealt on need ja teisedki luuletused aastatel on muhulastelt (Enda Naabrit arvesse võtmata:) ilmunud kyll suhteliselt suvalised ja nalja autor eriti ei mõista. kymmekond algupärast luulekogu, lisaks paar kodu-uurimuslikku Irma Järvesalu on Muhu vanema põlve luuletajatest kõige nalja autor eriti ei mõista raamatut. 21. sajandi algus näitab arengu jätkumist umbes samas aktiivsem ja produktiivsem. 2004. aasta märtsis esitles ta Muhus tempos. Need kogud on valdavalt omakirjastuslikud, trykitud kas ja Saaremaal oma järjekorras neljandat luulekogu «Rannakarbid». Kuressaares või Pärnus, vähenõudliku kujundusega, ja formaalse Lisaks on ta yllitanud raamatu «Muhu meistrid» ning kirjutab sellele kriteeriumina yhendab neid ISBN-numbri puudumine. hetkel järge. Impulsi Muhus tegutsenud meistrimeeste ja nende töö Ylevaate saamine Muhu kirjanduse hetkeseisust on suhteliselt kohta käiva pärimuse ja mälestuste kogumiseks saanud ta Tamse raske, sest suur hulk informatsiooni levib ainult kirjutajate sugu- valla sepa Vana Vidi raudristi nägemisest Muhu surnuaial. 9 lasi-tuttavaid pidi ja tuleb välja ainult juhul, kui väga täpselt, õiges Luuletustest peab ta ise õnnestunumateks neid, mis on inspi- kohas ja õieti kysida osata. Nii on kogunenud ka hulk siinse yle- reeritud isapoolsest vanaemast (nännest). Järvesalu on otsinud vaate alusmaterjali; sellele on kaasa aidanud kaks ‘luulelaupäeva’ oma luuleraamatutele toimetajaid ja näinud vaeva kujundusega, Hellamaa kylakeskuses, kus kogunesid Muhu vanema ja noorema misläbi need teiste Muhu-luule raamatute seast suurepärase eran- põlvkonna luuleharrastajad. dina esile tõusevad. Esitluste kohta tuleb veel lisada, et alati kuulub Luulet ja kirjalikku vastukaja ilmunud teostele avaldab ka eelpool selle juurde laul – Irma luuletustest on mitmedki viisistatud ning yldist foorumit mainitud Vassili Auväärti toimetamisel ilmuv valla infoleht «Muhu- Mihkel Mereääre laulduna saanud tuntuks juba väljaspool oma enese ja teiste loomingu yle lane» ning Muhu luuletajate raamatuid myyakse Liiva keskuses kihelkonna piire. See seob isegi suhteliselt tänapäevast luulet vana arutlemiseks asuvas lillepoes. Seal leiab aset ka valdav osa vahetust suulisest Muhu laulutraditsiooniga. Mis luuletusena paberil võib tunduda muhus hetkel pole retseptsioonist. Yldist foorumit enese ja teiste loomingu yle arut- suhteliselt väheytlev või isegi klišeelik, tekitab laulduna hoopis lemiseks Muhus hetkel pole; ka kontaktid väljapoole, «suurde» võimsama elamuse. kirjandusellu on suhteliselt ahtad. Noorema põlvkonna esindajaist oma raamatu välja andnud Järgnev pyyab olla väike metoodilisevõitu ylevaade neist tege- Irena Tarvist võib pidada yheks šokeerivamaks nyydisaegseks lastest, kes tänapäeval Muhu kihelkondliku kirjanduse edendami- luuletajaks Muhu saarel. Tema kogus «Võrsunud endaks» (2001) sega tegelevad. Järjekorras eespool on soliidsemas eas kirjutajad sisaldub tugevas annuses meelelisi-kehalisi elamusi. Erinevalt ja need, kes oma loomingut ka raamatukaupa välja andnud. enamusest siin käsitletavaist autoreist on tema raamatut (ilmselt

Heino Sõrmest, kes tegi Muhu kooli hymni, oli eespool juba just eelnimetatud omaduste tõttu) saatnud ka pikem tutvustus : tüür & muhust kolkakirjandusest juttu. Syndinud Võlla kylas, on ta vanemas eas elanud mandril 8 Muhulases. Vassili Auväärt kirjutab: «Võib-olla on mõndagi Irena ja avaldanud kaks luulekogu (aga võib-olla ka rohkem), samuti Tarvise luules kergem mõista kui teame, et tema ema vanaisa oli yksikuid luuletusi ysna regulaarselt ajalehes «Muhulane». Tema legendaarne muhu laulumeister Mäksa Jaan (Ivan Saartok), isa näol on tegu anekdootide vemmalvärsistajaga, kelle käsitööoskus Jaan aga hea laulu- ja pillimees, Jaani ema Pauliine Vapper aga on korralik; leidub ka Muhu-ainestikku, nt luuletustes «Uhke tallin- tuntud kui Muhu tantsumemm ja muhu külalaulude tundja ja esi- lanna Muhus» või «Pimedas öövaikuses hõikas mees». Hästi annab taja.» 10 Seegi on kolkakirjandusega vältimatult kaasas käiv joon tema luule stiili ja meeleolu edasi juba luulekogu pealkiri, mis kõlab – iga autori puhul peab olema detailitäpsuseni selge, kes olid tema «Muhedaid muigeid: humoristliku kallakuga värsse elulähedastel vanemad ja vanavanemad, millega tegelesid ja kuidas järglaste teemadel 1999-2000». tegusid seletada nende viljastava mõjuga (olgu öeldud, et kõik

21 eelpoolnimetatud on ka ysna kõvad roppude laulude tundjad). Kui selgub, et Pajust Leo luuletused sisaldavad endas hulka rohkem inimene on kohalikus pärimuslikus systeemis sel tasemel lokalisee- kõiksugust informatsiooni kui pealtnäha arvata. Näiteks luuletu- ritud, võib olla kindel, et tema yle on võimalik teostada teatavat ses Lalli ranna kaluritest ﬁgureerib keegi Vatt. Tegelase hyydnimi,

kaemuskirjad kogukondlikku kontrolli ja seega võib talle teatud ekstravagant- nagu selgus, polnud aga sugugi motiveerimatu või tavaline. Vane- 22 sused andeks anda. Sugulaste teema jätkuks olgu veel lisatud, mad kuulajad Hellamaa kylakeskuses teadsid muidugi, et Vatt oli et laule ja luuletusi teevad ka Irena nooremad vennad, Indrek ja Tähvena Vassel Lehtmetsast. Kuna ta aga märgistas kõiki asju Janek. Indreku korrapäraselt ja andekalt värsistatud pajatused oma nimetähtedega V.A.T ehk Vassili Andrei poeg Tustit, jäi see näiteks noorte inimeste elusyndmustest sisaldavad ka tugevasti ulmelisi akronyym talle igapäevase nimena kõvasti kylge. Nii kannavad luuletuses lalli elemente. Autori enese sõnutsi on enamus ta luuletustest valminud luuletused endas kohaliku paikkonna, kogukonna ja pärimusega ranna kaluritest ﬁgureerib «teise päeva hommikul». seotud ja siduvaid teadmisi, mida nö tyhjalt kohalt saab omandada keegi vatt Yks vähestest Muhu meesluuletajatest (ehkki samuti mitte vaid väga pyhendunud ja tähelepanelik lugeja. «puhastverd muhulane»), kes on välja andnud oma luulekogu, Yht suuremat seltskonda uuema aja laulutegijaid yhendab Meida on Aimar Jäe («Ma ootan tuult» 1998). Selles on valdavad noore Mereäär, kes on pärit Kallaste Aru-Mihklilt ja abiellunud Hellamaale. inimese põhiliselt tumedatoonilised tunded (Niii masendav! kõlas Ta on kirjutanud mitmeid olupildistuslikke pikemaid laule, kuid jät- yks hinnang Liiva lillepoes), kuid leidub ka mõningaid pildikesi, nud need enamasti oma teada ja käsikirja. Yhe sellise luuletuse, milles võib ära tunda Muhumaa poristelt teedelt leitud meeleolusid «Kallaste küla 42 lapsele» kohta ytles ta ise, et «see kõik oo tõsi», ja muljeid. Aimar on oma luulekogu kokku pannes konsulteerinud välja mõeldud või juurde pandud pole midagi; see on värssides Kuressaare kohaliku luulehinge Enda Naabriga, kuid kokku puu- lugu sellest, kuidas elasid II Maailmasõja eel Kallaste kyla 42 last, tunud ka Ingvar Luhaäärega. Sama meesterahvaga on tegemist mida nad tegid, kus käisid ja mida ilmaelust arvasid. olnud ka Irena Tarvisel, kes pidas positiivseks asjaolu, et tänu yhele Tähtpäevaluuletusi ja laule on teinud ka Meida kõik kolm venda: teemadeks olid tal näiteks igatsus kõik Luhaääre-yritusele sai ta tuttavaks Valeria Ränikuga, kellega on Verni, Meeland ja Meinhard. Viimane elab erusõjaväelasena Mosk- muhumaa järele eelpoolnimetatud või see kuidas on ka ysna kõvad luule ja kirjanduse teemadel kirjavahetust pidanud. Kokkupuuteid vas, kuid tegeleb sealgi kodu-uurimusliku tööga. Praegu avaldab toru valdek roppude laulude Muhu-väliste kirjandusjõududega on olnud ka Liis Pallasel (aval- ajaleht «Muhulane» tema järjelugu Kallaste aru mikrotoponyymi- sõjaväkke läks tundjad danud luulet peamiselt kohalikus maakonnalehes, ka Liis Simso kast ja –ajaloost. Aru-Mihkli Verni luuletust «Naistepäevaks» ette nime all), kes sai oma kassetis avaldamiseks pakutud, kuid mitte lugedes kommenteeris Meida mokaotsast, «no igayks saab aru, et vastu võetud luuletustele tagasisidet Elo Veelt. Tema kirjutamise siis ta töötas kalatööstuses...» 11 Anderikkuselt Juhan Smuuliga ajendiks on olnud peamiselt isiklikud tunded, kuid ta on kirju- võrreldav öeldakse olevat olnud Meeland Saarkoppel, kes oma tanud ka tarbeluulet, kupleesid, isetegevuskavade vahepalu jms, tehtud laule kyll kunagi yles ei kirjutanud. Tema poeg Veiko olevat mis näitab, et käsitööoskusest siin kindlasti puudust ei ole. Kui teda kyll omal ajal mingi vanemat tyypi makiga lindistanud, mis millest-ki, siis ehk just adekvaatsest tagasisidest ja aruteluvõi- neist salvestustest aga saanud on, pole teada. Teemadeks olid tal malusest, millest iseäranis hästi sisse töötatud kylavahelaulust ja näiteks igatsus Muhumaa järele või see, kuidas Toru Valdek sõja-

vemmalvärsist erinevaid luuletamisviise otsivad kirjutajad tundu- väkke läks. Meeland ise läks koos oma lauludega hauda. Kallaste : tüür & muhust kolkakirjandusest nekse kõvasti puudust tundvat. Luhaääre võimekuse suhtes seda- kyla rahvas arvanud Koguvasse Juhan Smuuli synnikoju viiva tee laadi suhtluspartneriks olla avaldasid skepsist paraku kõik temaga asfalteerimise puhul, et oleks Meeland oma lood ja laulud ka paberile kokkupuutunud, ehkki ambitsiooni ja energiat selliseks pyrgida pannud, oleks Kallaste tee kah juba ammu ära asfalteeritud. näikse tal ikka veel olevat. Meida mees Kalju Mereäär, kes töötas samuti Seanina kala- Muhulastest, kes on avaldanud oma luulet kohalikus vallalehes, tööstuses, on mu vanaema 12 andmetel samuti «kange laula on yks viljakamaid Leonhard Pajust Liivalt. Tema luuletuste hulgas tegema». Olevat teinud nii salme synnipäevakaartide taha, laule leidub nii tähtpäevasalme kui ka pärimuslikke värsse, mille tegelased tähtpäevadeks, kalatööstuse syndmuste puhul, «kalandusest ja ja tegevuskohad on enamasti vastavuses ajaloolise tõega. Koos kõik». Tema ytlemine olevat, «Kui sa moole pudeli õlut annad, siis kommentaaridega, või siis yksikasjalise taustatundmise juures, ma tie soole laulu». Meidaga kahepeale olevat neil ka käsikirjaline

23 laulude raamat. Kalju Mereääre vend Arno, eespool juba jutuks kondlikust kultuurist, mis väljastpooltvaatajale võib jääda kaugeks olnud pillimehe Mihkel Mereääre isa, teatakse samuti olevat teinud ja arusaamatuks, kuid yhist kultuuritausta ja kultuurimälu jaga- hulka laule tööst ekskavaatori peal, kylaelust, kolhoosioludest jne. vatele inimestele annab see kinnitust yhistest väärtustest, hoiab

kaemuskirjad Hellamaa koolis käies polevat tal päeva mööda läinud ilma luuletust yleval kolkapatriotismi. 24 tegemata. Nende sugulane on ka eespool korduvalt jutuks olnud Ehk, lõpetades Juhan Smuuli sõnadega 14: «Ka väike rahvas seanina kalatööstuses oli värsimeister Heino Sõrm. on võimeline suurteks tegudeks. Meie, muhulased, ei taha kellelt- naiskollektiiv Meida tytar Leena Peegel, kes töötab Muhu Põhikoolis laulmis- ki ära võtta nende au ja kuulsust, kuid mis meie oma on, jäägu õpetajana ning laulab kapellis «Laulusõbrad», on korjanud vanu meile.» Muhu laule nii töö kui harrastuse huvides. Ka ise on ta laulusõnu ja luuletusi teinud peamiselt praktilistel kaalutlustel: õpetajate 1 Esimesest lugemisest peale ei ole sõna «kolkapatriotism» mind rahule jätnud. Käib kannul nagu paha vaim, nagu Smuul ytleks. päeva, kooli esindama mineku, lõpuaktuse jm tarbeks. Kirjutanud 2 Vahest umbes nii, et vanaema kootud käpikutega avangardse moeetenduse pyynelau- on ta isegi räp-lyyrikat. Samuti on ta tegelenud laulude «korduv- dadele ei minda, või kui, siis ehk ylima ekstsentrilisuse efekti taotledes. 3 Kogumikus «Hea Meremeeste Hoidja» lk 212. kasutusega», näiteks kirjutanud Leninist pajatavale laulule uued 4 «Tulge kuulma muhulast» (Vanemaid ja uuemaid Muhu kylalaule ning luuletusi). Koos- ja ajakohasemad sõnad, sest viis on nii hea, et kahju oleks seda tanud Enda Naaber-Nipsust. 1999. aasta, Saaremaa. 5 Andmed pärinevad peamiselt Aarne Vinkeli kirjutisest «Legend või luhtumus» kogumi- laulmata jätta. kus «Viimased vaod» (2002). Teistest, pisut rohkem varju jäänud Muhu-luuletajatest võiks 6 Käsikiri on pärit Tamse kylast, yks koopia siinkirjutaja valduses. 7 Mälestusteraamatus «Aeg, mis antud» (2001), luuleraamatus «Päev vajub merre» ise on ta laulusõnu märkida veel mõningaid. Näiteks Liilia Tukk Hellamaalt, kelle kohta (2003) ja kogumikus «Muhumaa hing ja värvid» (1997). ja luuletusi 8 Põgusa ylevaate tema elust ja tegudest annab brošyyr «Kirjanduslikke seiku Kadrina luulelaupäevalised teadsid, et «ta roosib pilte 13 ja kirjutab kena-sid teinud peamiselt kandist» (2003); samas on ära mainitud ka Raissa Kõvamees, kes on samuti lyhemat aega praktilistel loodusluuletusi». «Muhulases» on oma luuletustega yles astunud Kadrinas töötanud. kaalutlustel Mihhail Toom (tema «Võikyla talgute» lugu on eespool tsiteeritud) 9 Vana Vidi ja teiste Tamse kandi inimeste kohta vt «Tamse ajalugu» (2002), yks kolkakirjanduse kodu-uurimusliku tiiva esindusnäiteid. ja Soﬁa Metsküla, mõlemad pensionärid ja endised kolhoositööta- 10 «Muhulane» nr 12 2001. 11 Seanina kalatööstuses oli naiskollektiiv. jad, aga ka Tammisaare turismitalu perenaine Leida Tammisaar. 12 Mereäär Meida onutytar, kirjutab samuti ise synnipäevasalme. Kirjanik Enn Nõuga suguluses seisev Mae Nõu, kes praegu töötab 13 St tikib lillemotiividega seinapilte. 14 Järeldus nr 3 Mare Tüürimehe peldikuröövi-loost «Muhulaste imelikes juhtumistes»; Valjala kultuurimaja juhatajana, on kirjutanud ysna palju juhuluu- «Hea Meremeeste Hoidja» lk 290. let ja naljaks keeratud tundeluulet, sellele lisaks aga ka näiteks «Mönusa Villemi» pubi tunnuslaulu sõnad. Muhulases on avaldatud ka mitmete Muhu kooliõpilaste luuletusi, selle pikem käsitlemine on aga juba tulevikumuusika kysimus.

5. Jutu jätkuks Kokkuvõtet ei tahaks sellele loole kuidagi kirjutada. On ilmne, et

muhulaste kirjanduslik potentsiaal väärib äramärkimist ja syven- : tüür & muhust kolkakirjandusest datumat uurimist. Tänapäeva vaadates tundub, et pelgalt oma saare või paremal juhul maakonna piiresse jääva retseptsiooni piir muudab kirjutajate mängumaa siiski ahtamaks kui ta olla võiks. Elu edenemise huvides tuleks kolkakirjandusele ka suure («rahvus- liku») kirjanduse seest senisest rohkem tähelepanu pöörata. Nagu siinsest põgusast ja sugugi mitte ammendavast ylevaatest võib järeldada, on Muhus, aga väga suure tõenäosusega ka paljudes teistes kihelkondades, varjul hulka väärt kirjanduslikku materjali. Kolkakirjandus on esmajoones orgaaniline osa kohalikust kihel-

25 Ma võiks olla küll mikro-robinsoncrusoe ta ise mainis, et seal oli ainult mahti praktilistele asjadele ja see Olavi Ruitlane kirjandus, mis kodus oli... Ma tollal ega praegugi ei suuda huvituda elektripoolide mähkimisest ja Ohmi seadustest ja nii edasi. Ja siis

lapsepõlv&kirjandus Kõigepealt alustaksin seda jutuajamist ühe katkendiga, mille ma ainuke raamat, mis kodus oli, see oli hiiglama paks Charles Darwini 26 täna avastasin endalegi ootamatult – uuesti: «Ümbermaailmareis purjekal Beagle». See oli kohutavalt raske ja tal oli kaane peal väga ilus pilt ja sees olid siis kõikvõima-likud «Ära küsi,» keelas Tops, aga juba oli Tutt onu ees. Teinud sügava kniksu, küsis loomapildid, Uus-Meremaast pärismaalaste pildid ja siis ma hak- ta : «Vabandage, onu, palun, kas te võiksite mulle ütleda, mis teie venna nimi kasin seda raamatut ka lugema. Ma kõigepealt lugesin aegamööda on?» «Möh,» mühatas onu punakaid silmi pungi ajades. need pildiallkirjad läbi, siis läksin aegamööda edasi, edasi ja seda «Ma küsisin, vabandage, mis teie venna nimi on.» jätkus mulle vist kas kaheks või kolmeks aastaks. Pärast oli see «Mis venna?» raamat mul praktiliselt peas – ma võtsin mingi koha pealt lahti ja «Ma mõtlesin, onu, teie beebit,» õiendas Tutt. ma juba teadsin, mis seal on. Ma olin kuskil võib-olla kuueaastane, «Mis kuramuse beebit, sa +++ pudinokk!» «Ma...» ei leidnud Tutt enam sõnu. --- kui ma selle raamatuga hakkama sain. Pärast seda... Mu vanem õde, kes oli vanem juba, kes käis ümber- maailmareis Nii et Tutt ja Tops ostsid lihtsalt tänava pealt ühe onu käest endale esimeses klassis, tema käis siis juba lasteraamatukogus. Mulle purjekal «beagle» lapse, mis võeti muidugi nende käest ära, aga asja mõte oli selles, veel seda õigust ei antud, aga siis mul oli võimalus temaga kaasas see oli kohutavalt raske et... Ma täna võtsin selle raamatu suvaliselt raamatukogust. «Tutt käia. Ja siis ma tassisin lugematul hulgal erinevaid Aatomikke ja ja Tops», kirjutanud Muia Veetamm – ma ei kujutanud ette, et ma selliseid, mis nad olidki sellel ajal, «Trammijuht Pelle», aga pärast olen seda kunagi lugenud, aga kui, siis ainult nagu korraks lahti seda Darwini-raamatut tundus see nagu minu petmine või ma ei teha ja – sama koha pealt ma ta avasin ja tuli tuttav ette. Et mis saanud nagu sellest... Need raamatud said nii kähku otsa ja see selle asja nagu mõte on? Tundub, et kõik nagu lapsepõlves või info, mis sealt tuli, oli nagu väga tühine minu jaoks. kunagi hiljem loetu jätab mingisuguse jälje nagu mällu, et midagi Teine raamat, mis oli kah kuskil samal ajal, oli kah sihukene... nagu päriselt ära ei kustuta. See lihtsalt nagu koguneb ja kui ise Ernest Seton-Thompsoni «Lugusid loomadest». Sellest on hästi midagi välja anda endast, kas siis sõnaliselt või kirjaliselt, ükskõik, palju ﬁlme vändatud. Ja see oli ka selline, et seda ma lugesin ka siis see ongi kõige kogetu ja loetu ja nähtu süntees võib-olla siis, kokku võib-olla kolm neli aastat koos teiste raamatutega. Kõigest läbi minu või siis kellegi teise isiku. sellest varasemast ajast... Aa! Et mis ma raamatulugemise juu- Aga nüüd lähen siis oma lapsepõlve juurde. Legendi järgi olla ma res tegelikult siiamaani heaks tooniks pean. Mulle meeldib see, nelja-aastaselt olla suutnud lugeda kolme ja poole aastaselt bussist kokku sildi «Tartu kui raamatus ei ole illustratsioone. Selles mõttes, et ma tahan, et suutnud lugeda vanaemale ette leivakombinaat». Nelja-aastaselt olla suutnud lugeda vanaemale raamatus oleks lihtsalt tegelased ja inimese mõtteruum. Ma võin surmakuulutusi ette surmakuulutusi, kus olid ka väikesed tähed. Ise ma seda aega nende tegelastega veel oma vaimus mängida nii, kuidas mina tahan, ei mäleta. Aga esimene raamat oli tavaline Karu-aabits, kust said ma kujutan neid täpselt niimoodi ette, nagu mulle meeldib. Mul on nagu tähed selgeks. Ja kah neli pool või neli või niimoodi – mind mingid omad raamid muidugi, sest tegevus käib raamatut pidi. Nii pandi mingi kuriteo eest nurka järjekordselt ja see raamat nagu meeldib mulle see raamat rohkem. Lapsepõlves oli ka niimoodi, microrobinsoncrusoe : ruitlane microrobinsoncrusoe jäi mul kätte ja suurest igavusest ma lugesin nagu natuke rohkem et kui olid halvad illustratsioonid, siis mulle ei meeldinud see ini- ja ma sain aru, et sõna pluss sõna pluss sõna pluss sõna annab mene. Olgugi et tegelane oli positiivne kangelane, aga ta oli ikka kokku hästi palju infot ja ma olin sellest nagu hästi jahmatunud. kole ja siis ma nagu ei tahtnud. Üks lasteraamatutest, millega ma Ma lugesin korraga kaks-kolm lehekülge, ma ei tulnud nurgast tõesti kaasa läksin, oli Eno Raua «Sipsik». Kui Sipsik visati kin- väljagi enne. Ja sellest peale hakkas minu aktiivne lugemisperi- gakarbiga aknast kuu peale, oli see nii usutav, et ma teadsin, et ood. Kerkis esile kohe suur probleem. Mind kasvatasid vanaema ta lähebki kuu peale, ja kui ta oli hommikul seal all kastese muru ja vanaisa ja vanaisa oli hästi praktiline inimene. Ilukirjandust kui peal – see tundus nii loogiline. Samuti ka «Naksitrallid». «Naksi- sellist tema maailma ei mahtunud. Tema elu oli nii lühike, nagu trallide» esimene raamat oli minu arust palju parem kui näiteks

27 «Karupoeg Puhh», millest ma ei ole kunagi aru saanud. Võib-olla Tal oli isa, aga see ei lugenud, sest ta oli joodik, magas parkali sellepärast, et ma ei talu absurdi. Ma tahan, et asjad oleksid hästi õues sigade juures ja pärast seda poldud teda aasta aega nähtud. selged. Siiamaani. Aga Eno Raua «Naksitrallides» olid väga armsad Aga siis pakub Huck välja tapmiseks missis Watsonit ja sellega on

lapsepõlv&kirjandus karakterid, kellega ennast samastada. Näiteks see Muhv, onju. Kui kõik suurepäraselt nõus. Seegi on äratuntav asi, sest ma lugesin 28 inimene tunneb ennast tõesti üksikult, miks ta ei võiks endale kirju seda lapsepõlves ja mul käis peast läbi mõte, et mis saaks, kui ma kirjutada, et need järgmisest linnast postkastist vastu võtta? See tapaksin ära oma vanaisa ja vanaema, et kogeda seda Huckleberry on väga inimlik ja... hea! Finni elu, kui sul pole praktiliselt mitte kedagi. Aga siis ma muidugi Üks väheseid krimkasid, mida ma elus lugenud olen, oli Lind- jagasin välja, et kaotus oleks suurem kui võit selle näol. greni «Meisterdetektiiv Blomkvist» ja pärast seda hakkaski Lind- «Tom Sawyeris» oli üks motivatsioonikoht, kust tuli üks väga kõik puud olid greni-maania pihta. See inimene hämmastas just sellega, et kõik ilus asi välja: kuidas Tom vehkis surnud rotiga ja tegi sellega varsti naabripoisse täis karakterid tulid igas raamatus välja. Praegu ma oskan seda öelda, teised poisid kadedaks. Kui ta pärast lasi teistel planguvärvimise aga siis meeldis see mulle lihtsalt raamatuna. Võib-olla eesti kirjani- eest seda rotti keerutada, oli see hea tehing. Motivatsioon. Mul kest tõesti Oskar Luts oma «Kevades» on niimoodi igale tegelasele endal juhtus selline asi kunagi, et korjasin pärnaõisi, kuna see oli pühendunud. Kui võtta see «Kevade» kätte, siis kedagi pole vaes- vanaema-vanaisa poolt peale pandud kohustus ja seda sai tehtud lapse ossa jäetud. On Tootsil oma osa, on Arnol oma osa, kõik on Võrus Tamula järve ääres pargis, kus on kõrged pärnapuud. Mis olemas ja kõik on hästi mõistetav. Lindgreni puhul on samamoodi. ma olin siis kaksteist või. Ühekorraga – ma korjan seal ja vaatan Ma ei tea, kuidas saab inimene, saab naisterahvas olla nii paindlik, alla ranna peale, kus on supelkabiin ja seal üks kaunis naisterahvas et kirjutab niisuguse asja sisse, et kui Olle pandi majja kinni ja võti riietab ennast lahti. Mis te arvate, palju ma seal järgmisest päevast pandi väljastpoolt lukuauku, siis tema pani paberi ukse alt läbi, neid pärnaõisi korjamas käisin? Naabripoisid tundsid kohe ruttu siis torkas taskunoaga selle võtme välja, tõmbas ukse alt võtme huvi, et kus see Olavi nii tihti käib. Nad tulid ka sinna puu otsa ja tagasi ja niimoodi pääses uksest välja. Ma arvan, et mullegi kui siis sai neid pärnaõisi mitme aasta jagu, sest kõik puud olid varsti kui olle pandi meesterahvale käiks selline üsna loogiline lahendus üle jõu. Tege- naabripoisse täis. Järgmine aasta ma vist enam ei läinud, ma olin majja kinni ja võti pandi väljastpoolt likult minu lemmikraamat iseenesest on «Väike Tjorven, Pootsman vist juba natuke suur – piinlik oli. lukuauku siis ja Mooses». Seal on neid karaktereid hästi palju erinevaid ja mulle Millegipärast mulle ei meeldinud «Seiklusjutte maalt ja merelt». tema pani paberi ukse alt läbi siis see kodanik Melker, see tobukesest kirjanik, inimesena tohutult Seal midagi nagu oli minu jaoks, mõni üksik raamat, aga kogu see torkas taskunoaga sümpatiseeris – nagu tema kohta öeldi ka, et ega tal mõistus action nagu ei olnud mulle. Venelaste kirjutatud «Sannikovi maa» selle võtme välja tõmbas ukse alt täiesti korras ei ole, aga see on ka ainuke asi, mis tema kohta oli päris jube. Ei suutnud. Need tehnilised lahendused, mis seal võtme tagasi ja halba öelda võib. Hästi inimlik ja samas kui teda avalikult nimetati olid, nõukogude inimeste poolt kirjutatud – see oli õudne! niimoodi pääses uksest välja tobukeseks, siis ma olen nõus samastama ennast selle Melkeriga Aga Cooperi «Hirvekütt» või need Nahksuka jutud üldse – need ma arvan et palju meelsamini kui näiteks mingi Hansapanga direktoriga või mulle meeldisid küll. Need ma lugesin läbi. Kui sa võtad ühe inimese mullegi kui meesterahvale midagi seesugust. Melker oli inimene – näiteks kui ta iseehitatud elu sünnist surmani – ma arvan tervikuna nad mulle isegi praegu käiks selline üsna veerenni peal herilast tappis... Meil kõigil juhtub niimoodi ja minul võib-olla meeldiksid. Ma ei tea, kas ma viitsin neid uuesti lugeda, loogiline lahendus üle jõu ka. Lindgreni juurde ma tulen pärast tagasi veel võib-olla. aga see on armas. Muidugi mulle ei meeldinud, et Hirvekütt, siis microrobinsoncrusoe : ruitlane microrobinsoncrusoe «Tom Sawyer» ja «Huckleberry Finn». Väga põnevad raa- ta oli juba Rajaleidja, kaunist tütarlapsest loobus selle nimel, et matud. «Huckleberry Finni» ma olen lugenud hiljem ka, see ongi elada mingi indiaanlasega metsas poolmetsikut elu, oma kulunud minu meelest nagu täiskasvanute raamat. Mul on üks lõik välja püssist lasta ja niisuguseid asju. Aga mingi võlu siin oli. /---/ kirjutatud, röövlisalga asutamisest: «Mõned arvasid, et oleks hea Siis tuli «Krabat» mingil ajal. «Krabatit» ma vist viimati lugesin tappa ka nende poiste omaksed, kes saladusi on edasi rääkinud. kaks aastat tagasi. Raamat ei ole kuidagi ära väsinud sellega või Tom ütles, et see on hea mõte. Ta võttis pliiatsi ja kirjutas ka selle mina ei ole raamatust ära väsinud selles mõttes, et ikkagi on see paberile. Siis Ben Rogers ütles: «Siin on Huck Finn. Tal pole pere- asi müstiline ja need kirjeldused seal sees, need unenäod, mis konda. Mis temaga saab?»» seal toimuvad, on niivõrd ehedad. Mulle meeldib just see Krabati

29 juures, et ta ei ole mingisugune tark nõid, kes võib kõike teha, aga lihtsalt liiga vara suureks. Kui ma ikka lugesin ära sealt ja isegi ta on sunnitud selleks, ta on nagu sundolukorras. Ta ei taha – võib- pildid olid sees, kuidas uusmeremaalased näiteks lõikusid endale olla praegu võrreldes selle Sõrmuste Isandaga: ta ei taha ka seda mustreid naha peale või kuidas tulemaalased näljahädas oma vanu

lapsepõlv&kirjandus sõrmust oma näpus hoida, aga ta on kohustatud. Ma võrdleksin naisi ajasid koopasse, suitsuga tapsid ja pärast sõid ja kuidas siis 30 seda raamatut Castaneda esimese raamatuga, tõmbaksin min- Darwin oma seltskonnaga võttis mingi tulemaalase, kes oli päris geid paralleele. Castanedat sain lugeda kuskil kaheksakümnendate metsik, oma laeva ja panid ta inimlikku keskkonda ja siis nad olid lõpus või üheksakümnendate alguses. See ei olnud mingi trükitud hämmastunud, kui arenemisvõimeline see inimene oli. Ta õppis ära variant, vaid lihtsalt lehtedel paljundatud. mingisuguse kahe-kolme kuuga inglise keele, kasutas lauanõusid, «Kevadest» ma rääkisin, siin on «Kevade» teine köide. «Pisiõele rääkis viisakalt. Siis panid nad mehe tagasi sinna tulemaalaste jõuludeks. Liki. 24.12.43 Tartus». Aga Liki ei ole seda raamatut hulka, panid talle riided selga ja andsid vist natuke tööriistu kaasa. läbi lugenud, see on 1943. aastast väga kinni veel. Siis nad tegid jälle oma laevaga kuskil tiiru peale ja kui nad tagasi Aino Pervik – «Kunksmoor». Ma ise küll selle raamatu fenomeni tulid oma sõpra vaatama, olid tal kõik riided seljast ära võetud, ei mõista. Kuidas saavad mingid vanainimeste asjad üldse lapsele kõik tööriistad olid katki tehtud või ära võetud ja nii edasi. See korda minna? Nojah, okei, nõid peakski olema sihuke vanamoor ja raamat rääkis ka Darwini noorusest. Ta oli üsna lahe tüüp. Selles kole, aga ma ei tea, vana see Trumm on. See on ka mingi sihukene mõttes, et praegu öeldakse küll, et anname kõige lollimalt surma ja kui nad tagasi tulid oma sõpra kuuekümnene või... kahtlase välimusega meesterahvas, kes on saanud inimesele Darwini auhinna, aga ma arvan, et see mees vaatama kaheksateist laeva põhja lasknud ja üheksateistkümnendat enam elas hästi vahva elu, nägi elus hästi palju. Miks mitte – mõningaid olid tal kõik riided seljast ära võetud ei antud. Ta oli väga hea ujuja ka, eks ole, ta ujus igalt poolt väl- teadmisi sealt kasutan ma siiamaani. Näiteks esimest korda ma kõik tööriistad olid ja, aga laevu välja ei toonud enam. Aga kohutavalt meeldis see sain teada, misasi on vampiir, sealtsamast raamatust, sest seal katki tehtud või ära võetud ja raamat. oli selline pilt, kus oli kohe hobuse kaela peal see vampiir nagu nii edasi Samas aga on mõne raamatu puhul niimoodi, et kui tehakse pildistatud ja ta imeski sealt verd. oli tehtud mingi selle põhjal film, siis aetakse see asi nagu kohutavalt lõhki, nagu ei Šokk. Šokk oli «Krabatis» mulle kui paljulugenud lapsele härra paks kole laps kes käis ja tatsus ole võimalik teha. Näiteks nagu rootslased tegid sedasama «Väikest LR kõva röögatus: «Kes kurat võtaks teile peakolusse on sittunud, Tjorvenit, Pootsmani ja Moosest», siis see oli õudne. See minu ilus täitanud inimrämps, et te endale lubate niisugust ahvitantsu lausa Tjorven, see armas Tjorven oli tehtud mingi paks, kole laps, kes päise päeva ajal!» See oli esimene kord, kus ma tõesti lugesin käis, tatsus, eks ole, ta ei osanud nagu seista kuskil – see ei olnud midagi nii räiget, ja siis ma üritasin nagu sobitada ja mõtlesin minu raamat, mida ma olin lugenud. Samas Ita Ever Kunksmoorina selle asja üle. – täpselt, nagu ta Pervikul oli kirjutatud, samastus sellega, mida Kurb on see, et kõik need raamatud lõppevad kurvalt. Kui mina mõtlen. Sama asi on «Kevadega» ka, kui ma loen raamatut, Krabat veskist minema läheb, siis ta kaotab oma head oskused ei teki mul võõristust filmi vastu, ja kui vaatan filmi, ei teki mul ära. Ta võiks need säilitada. Timm Thaler kaotas ka oma mõnusa raamatu suhtes mingit eelarvamust. See on ka nagu paigas. oskuse raha võita ära. Ta ei tahtnudki seda enam, aga samas (Katkend Kunksmoorist: «Lugupeetud Kunksmoor, me oleme – «Timm Thaler, müüdud naer.» Mina ei tea, kui ikka inimesena kolm suurt teadlast...») tuleb keegi praegu ühele meist siin juurde ja ütleb: kuule, anna microrobinsoncrusoe : ruitlane microrobinsoncrusoe Üks lapsepõlveraamat on mul veel siin kaasas – «Meelis». See oma naeratus ära, sul ei ole ju sellega niikuinii midagi teha, ma raamat nagu väsis minu jaoks ära. Kunagi ma lugesin teda vist annan sulle see-eest muud eelised – raha võita, positsiooni jne. kaks või kolm korda väiksena ja nüüd ma lugesin teda hiljem, võib- Paneks ikka mõtlema küll. Mida ma teen selle naeratusega? Olen olla kuskil kaheksakümnendate keskel ja – ei ole enam! Võib-olla ma siis parem inimene, kui ma naeratan või? Aga seal oli see mui- sellest Lembitust on nii palju räägitud kah. dugi mõeldud isikupära kaotamisena vist. Igatahes ma kahtlesin. Kunagi olid sellised väiksed raamatud – «Saja rahva lood». Ma mõtlesin väga tugevalt kaasa ja ma kord andsin oma naeru Ma mäletan, neid jätkus ka neljaks päevaks nagu... lapsele. Info- ära ja muud asjad ja kord ei andnud ja ma olin väga kahevahel. hulk seal oli ka piisavalt väike. Ma arvan, et mind tegi see Darwin Väga hea raamat oli.

31 Raamatulugemise käigus ma nagu lähen selle tegelase sisse ning Karlssonit võis algusest lõpuni mõista nagu mingit kujuteldavat kui raamatus ei ole tegelast, kes sobiks minuga kokku, on raamat kuju, sellist ... no nagu on ja ei ole, aga Pipi oli kohati normaalne, mulle järelikult igav ja ma ei saa sellele pihta. Ma pean selle tege- aga samas lõid tal mingid ülivõimed välja. «Karlsson» oli mõnus

lapsepõlv&kirjandus lase sisse minema ja mõtlema need asjad läbi koos temaga. Ja ma ja «Karlsson» sisaldas ka mingit filosoofiat kohe, mis lapsele nagu kahtlesin. Ma tahtsin ka niisugust head võimalust endale saada. Ju sobis. Ta ikka võitles lapse õiguste eest, selles mõttes, et kui tuleb 32 kui tuleb kuri ma siis oleks tahtnud oma naeru tagasi ka saada Timmi moodi. kuri majahoidja, siis sellele tuleb ikka mingi käkk ära keerata. Ta majahoidja siis «Robinson Crusoe». Dafoe oma. Ma mõtlesin, mida ta hädal- oli isegi natuke õel, see Karlsson, kasutas last ära natuke, aga hea sellele tuleb ikka mingi käkk ära dab seal! Tal on nii mõnus saar! Tal on... Pagan võtaks, laske huumor peabki selline kuri olema kergelt minu arvates. Ei, mulle keerata mind sinna! Ma naudiks seda asja, aga mis ta oli, ta oli kaheksa- Karlsson meeldis. teistaastane... Siis võib-olla tõesti ei naudiks – praegu mõeldes. Üleloomulikud võimed? Ei, miks mitte, «Krabat» on ju väga Selline üksinda-hakkama-saamise-vajadus on mul lapsest saadik hea raamat. Kui ilukirjanduslikult võtta, siis don Juani ja Castan- olemas. Kohe jäigalt sees. Ma tõukasin kõik enda ümbert ära või eda seiklused on ka väga huvitavad minu jaoks. Ma võin fantasyt niimoodi. Nagu praegugi – mingil hetkel mul saab inimestest hästi lugeda küll, kui ta hea on. Castanedasse on muidugi suhtutud kõrini. Energiakogumiseks ma veedan mingisuguse päeva kuskil igatepidi, aga ma ei ole kunagi saanud teda võtta rohkemana kui Alam-Pedja looduskaitsealal – hommikust õhtuni ei näe muud, kui ilukirjandust. Lihtsalt head ilukirjandust. mingi konnakotkas lendab üle või mingi lennuk. Mul ei ole niimoodi probleemi, et mul ei ole midagi teha seal üksinda. Samas ma võiks olla küll mikro-robinsoncrusoe. Siis mul lapsena oli kohutav probleem. Ma nägin filmi Robin- son Crusoe’st ja algust vist päris ei näinud ja siis ta sattus sinna saare peale ja muudkui sattus ja sattus... Ja ma ei teadnud, mida mingi steroide tähendab sõna «sattus». Ma küsisin vanaisa käest, mis tähendas söönud laps «sattus». Mis sattus, sa ei tea, mis tähendab... lihtsalt sattus! Selle võtavad veel mingid pillid sisse rumala sõna pärast ma pidin minema raamatukokku ja võtma sealt et nüüd me ei täispaksu «Robinson Crusoe» ja saama teada, mis tähendab sõna saa kunagi enam vanaks «sattus». Siis sain kah. Tjorvenit kujutasin nii ette, et raamatus oli kirjas, et ta oli nagu tüsedam, aga ta oli hästi aktiivne raamatus. Haudus kogu aeg mingeid plaane ja oli salapära ja põnevust täis, aga Rootsi filmis oli täielik tümikas. Ja Pipi Pikksukk mingil ajal mulle väga meeldis, aga ma sain sellest hästi ruttu üle, sest see on absurdne. See on absurdne, kui üks inimene tõstab hobuse üles. Kuulge, ma ei ole lollakas, eks microrobinsoncrusoe : ruitlane microrobinsoncrusoe ole! Mingi steroide söönud laps, võtavad veel mingid pillid sisse, et nüüd me ei saa kunagi enam vanaks. See pillide sissevõtmine käis ka kuidagi hästi laksult ära: oh, me ei saa vanaks, oh, mul on kapis mingid pillid, ma kohe vaatan, võtan sisse – ja ongi korras. See oli... Ma nagu pettusin selles raamatus. Lindgrenilt ma vist «Bullerby lapsi» ei ole lugenud. Mul on veel võib-olla kuskil midagi avastada, aga ma ei saanud nagu pihta sellele.

33 Ma sündisin ju džunglis toas Raplas, ja kes oli selle maja ehitanud. Mu ema perekond oli Kristiina Ehin põgenenud küüditamise eest Läänemaalt Raplasse. Alguses elas mu ema pere siis tellis(t)etehase ühes barakis, kus oli kangesti külm

lapsepõlv&kirjandus Mina olin alguses üsna üllatunud, kui Berk mind siia kutsus, sest ja neli last ja minu ema õed ja isa ja ema ja ega seal just kerge ei 34 kui ma oma lapsepõlve peale tagasi mõtlen, siis ma olin ju täiesti olnud. Siis vanaisa ühel hetkel otsustaski, et tuleb maja ehitada. kirjaoskamatu ja ikka tükk aega kohe. Alguses mul kohe üldse ei Minu jaoks see Rapla maja on mõnes mõttes olnud nagu taluelu seostunudki, et millest ma siis võiksin rääkida, aga siis mul tuli jätk. Tegelikult meie see Rapla pere seal meenutas natuke sellist paar head mõtet ja siis mõtlesin: jah, ma tulen. talu suurpere. Meil oli suviti alati mitu sugulast külas ja vahepeal Kui minu õed juba lugesid ja kirjutasid kuskil kuue-seitsmeaasta- tuli Iraagis elav tädi pere üldse Eesti elama, kui seal sõjaks läks. selt ja tundsid asja vastu huvi, siis mind asi lihtsalt ei huvitanud ja Nad elasid meie majas. ma mäletan seda, et kui ma kooli läksin, ma vist nagu tundsin... See, et ma väiksest peast hästi palju vanaisa ja vanatädiga ei, ma arvan, et ma ei tundnud isegi tähti. Kõik see, mis koolis suhtlesin, ma arvan, et seal on nüüd ka üks põhjus, miks mul ei õpetati, tundus alguses minule selline puhtpaljas kohustus. Üks asi, olnud seda lugemist lihtsalt vaja. Ma mäletan kõiki neid jutte, mis mida ma nüüd hakkasin mõtlema, oli see, et kuidas see lugema- vanaisa mulle rääkis. Ja muidugi jahimehe-jutte! Sellest ka minu õppimine üldse käis. Ma mäletan sellist sügavat hämmeldust selle suur vaimustus jahimees-olemise vastu, sest need jutud ei olnud üle, et miks üks täht, mingisugune naljakas konks, peab nüüd kaugeltki mitte sellised, mida me nõukogude ajal olime juba õppinud mida me tähendama mingit häälikut ja miks seda häälikut tuleb hääldada jahimehe all mõistma, vaid need olid sellised tõeliselt loodusmüstikat nõukogude just nii ja mitte teisiti – see asi minus ei tekitanud usaldust selle täis jutud sellest, kuidas inimene peab ise loodusega arvestama, ajal olime juba õppinud jahimehe lugemise ja kirjutamise vastu. Mulle tundus, et sellega, kui ma kui ta metsa läheb, kuidas jahimees võib surma saada samahästi all mõistma lugema õpin, kaob osa minu häälikutest ära. Ma ei tea muidugi, kui teine, kui mõni loom. See jättis mulle sügava mulje. kas ma seda niimoodi sõnastasin, aga praegu ei arva ma, et ma Teisest küljest minu vanatädi, kellel olid alati käed-jalad tööd olen enda vastu ülekohtune, kui ma niimoodi seda tagantjärgi täis, aga keda aidata minu jaoks oli tõeline põnevik, sest et ta kui ma oma sõnastan. Muidugi see, mida alguses koolis pakuti – «Karu-aabit- rääkis. Kui tal muinasjutud otsa said ja jutud oma lapsepõlvest, lapsepõlve peale sast» ja nii edasi – see oli kõik väga armas, aga minus ei tekitand siis ta hakkas neid põimima «Tõe ja Õigusega» ja «Kevadega» ja tagasi mõtlen siis ma olin ju täiesti ta mitte mingit vaimustust kirjakultuuri vastu. Tegelikult ma arvan, teiste selliste eesti kirjanduse tüvitekstidega. See, kuidas need nii kirjaoskamatu ja et mu ema-isa olid mingil hetkel juba üsna mures. Et miks siis? elavalt olid pärimusest läbi põimunud, need punaseid sõstraid kor- ikka tükk aega kohe Miks ta ei tunne huvi? jates räägitud jutud – need on mulle lapsepõlvest meelde jäänud. Kuni siis ma jäin ükskord haigeks. Haige-olemine oli ikka see See, kuidas minu vanatädi – korra ma küsisin tema käest: kelleks hetk, kus ma vaatasin raamaturiiulit. Ma vaatasin raamatuselgi, sa oleksid tahtnud..., kas sul on unistusi, mis ei ole täitunud – ja ega ma neid ei lugenud küll. Mulle meeldis kujutleda, et mis nen- mu vanatädi oli hästi kaua vait ja ütleb, et ma oleksin tahtnud des raamatutes oli. Ma mäletan neid müstilisi pealkirju, mis sellise saada taluperenaiseks. natuke palavikus tüdruku peas keerlesid lapsepõlves. Näiteks üks Millegipärast see mõte ei ole mind nagu lahti lasknud. Kuidas hästi müstiline pealkiri oli «Nibelungide laul». Küll ma mõtlesin, tema oli üks selle põlvkonna esindajaid, kes oli kasvatatud saama mis selle raamatu taga võiks olla ja kujutasin igasuguseid asju ette taluperenaiseks. See kasvatus ei olnud mingi pealiskaudne koo- aga... ja veel oli üht koma teist sealt, aga neid ma ei avanud, neid litus, mida saaks unustada, vaid see oli tal veres. Mõnes mõttes raamatuid. Kuni ma lõpuks jõudsin ühe raamatuni, aga sellest ma andis ta mulle seda kasvatust edasi, andis edasi nende juttude

räägin hiljem, mis raamat see oli. kaudu, mida ta mulle rääkis. See oli siis minu taluelu jätk Rap- : ehin džunglitydruk Mis ma tahaks veel oma lapsepõlve kohta öelda, oli see, et kuigi las, kuigi ma ei elanud oma juurte peal, sest juured ju jäid sinna ma ei lugenud, ei olnud mul üldse igav. Mul oli vanatädi, kes elas Läänemaale suures osas, vanadesse talupojasuguvõsadesse. Aga meie kõrvalmajas ja kes minu jaoks oli nagu vanaema eest. Mu meil oli lakk, meil olid omad onnid ja kümme õunapuud ja kaks emaema õde. Ja mul oli vanaisa, mu ema isa, kes elas ühes meie aeda, kus sai ringi joosta.

35 Siis hakkas ema kirjutama minust ja Piretist, siis me olime veel ainsad lapsed, «Eeva ja Kaarini» raamatut, milles siis Eeva tege- Nüüd ma tahaks jõuda selle juurde, kui ma olin juba mitu korda laskuju on peamiselt minust ja Kaarin oli minu õest Piretist. Pildid haige olnud ja neid raamatuselgi riiulis vaadanud ja kui ma siis

lapsepõlv&kirjandus on joonistanud siia minu õde, kui ta oli kolme ja poole aastane. Ma ükskord haige olles võtsin ühe raamatu ka riiulist välja. Ma olin 36 mäletan seda, et me olime alguses Piretiga hästi kriitiliselt mee- millegipärast hästi teadlik, et see on minu esimene raamat. Ma lestatud selle ema ettevõtmise suhtes. Isegi mitte selles mõttes, loen selle läbi. Valiku tegemiseks oli mul ju aega olnud. See raa- et ta meie jutud sinna kirja paneb, vaid nagu selles mõttes, et mat oli «Mowgli». kuidas ta seda seob. Kui mu ema ja isa olid alguses hästi rõõmsad, et oi, lõpuks ometi katsu mu lõuaalust Alati, kui ema midagi sealt ette luges, siis me leidsime igatpidi ta on lugema hakanud ja natuke huvi tundma asja vastu, siis varsti asju, mida parandada. Samas on ka üsna palju seda, mida seal tabas neid järgmine mure. Sellepärast et ma lihtsalt muud enam raamatus ei ole. ei lugenud. Ma lugesin seda raamatut kaheksa korda ja mul olid Ma tahaksin nüüd teile vahelduseks lugeda mõne mõistatuse, mõned lõigud sealt peas, aga ma tundsin, et ei ole kohe vaja veel ega nad juba sest minul ja minu õel oli kogu aeg harjumus oma isa ja ema kont- oma kirjanduslikku silmaringi liiga laiaks ajada. Huvitav küll, kui liiga vanad ja lubjastunud ei ole rollida, et ega nad juba liiga vanad ja lubjastunud ei ole ja kas nad ma nüüd seda raamatut uuesti lugesin – see raamat ei ole minu ja kas nad üldse üldse on väärt, et meist kirjutada. Kui Eeva ja Kaarini raamatut jaoks igavamaks või vähemtähtsaks muutunud. Ma usun, et see oli on väärt et meist kirjutada kirjutati, siis meie panime isa ja ema proovile. Me mõtlesime välja täiesti saatuslik, et ma selle raamatu peale sattusin. Kui ma seda mõistatusi ja kui tohib, siis ma annaksin teile ka natuke aega nende juba kaheksandat korda alustasin ja kui mu ema läks klassijuha- üle mõelda, ma ei ütle kohe vastust ette. taja juurde peaaegu pisarsilmil kurtma, et mis see siis nüüd olgu, et last miski muu enam ei huvita, siis klassijuhataja ütles, et ah,

Pikanokaline, elab kõrgel ja ainult talvel? [Jääpurikas] las loeb. Ega ma pärast vist rohkem ei tahtnudki seda lugeda, siis tulid juba uued raamatud. Nüüd tuleb järgmise raskusastme mõistatus: Mu lemmiktegelane selles raamatus oli Bagheera. Minu arust Riidest toru ja kaks auku sees? 1 see, kuidas sellesse raamatusse on põimitud need erinevate

[Seelik] metsloomade karakterid – see on täiesti meisterlik. Bagheera oli Väga suur ja väga pika ninaga. Kui ta on sile, siis on tal üks nimi. Mowgli parim sõber seal džunglis, ka Bagheera oli kunagi inimeste Kui ta on karvane, siis on tal teine nimi? juures vangis olnud, ta teadis, mis tähendab inimeste juures olla.

[Elevant/Mammut] 2 Võib-olla hästi tähendusrikas koht minu jaoks praegu selles raamatus on see, et... See raamat on ju tegelikult identiteedist. See Järgmine: On kaks. Kui üks ära läheb, kaob teine iseenesest? on sellest, et sa oled üles kasvanud ühtede hulgas, aga oma vere

[Vari või peegelpilt] või [Vari poolest oled pärit teiste hulgast – mida see inimese jaoks tegelikult tähendab ja millist otsimist see tähendab. Minu meelest on selline Siis on veel kolm tükki: Vedel, aga mitte väga vedel. Mõnikord tahab välja pääseda, aga ei lasta. Sega- otsimine kõigil vaja elus läbi teha. Eriti tänapäeva inimestel, kes takse hoolikalt tahkemaga läbi. me olemegi paljuski pärit ühest kohast, aga elame teises kohas

[Sülg] ja lõpuks oleme veel maailmakodanikud ka. ««Ja mis asi see inimene siis õige on, et ta ei või koos oma Nüüd on minu lemmik: Kui välja minnakse, läheb august sisse. Kui sisse tullakse, läheb august välja. vendadega joosta,» küsis Mowgli, «ma sündisin ju džunglis, ma

Endal ka augud sees. olen kinni pidanud džungli seadustest ja meie karjas pole ühtki : ehin džunglitydruk

[Nööp] hunti, kelle käpast ma poleks okast välja kiskunud. Nad on mu vennad ja ei midagi muud.» Nüüd on niuke nipikas, mis on niuke natuke perepärimus:

Väga sügav ja väga pime, kaks klaassilma põhjas? Bagheera heitis täies pikkuses siruli ja sulges pooleldi silmad. [See on kaev, kuhu hommikul on kukkunud vanaisa prillid] vanaisa kukkunud on hommikul kuhu kaev, on [See «Väike vend,» ütles ta, «katsu mu lõuaalust.»

37 Mowgli sirutas oma tugeva pruuni käe välja ning otse Bagheera identiteet, mis on pärit mitmest kohast korraga, see on sellevõrra siidise lõua all, kus hiiglaslikud ruljad lihased olid muidu üleni läi- ka tugevam. Eriti siis, kui ta oskab seda mõtestada. «Mowglist» kiva karvaga kaetud, leidis ta väikese palja koha. võiks nii palju rääkida ja.

lapsepõlv&kirjandus «Džunglis pole ühtegi hinge, kes teaks, et mina, Bagheera, seda Siis tulid teised raamatud, aga need ei olnud minu jaoks enam 38 märki kannan. Kaelarihma jälge. Ja ometi sündisin ma inimeste nii tähtsad. Esimene jääb ikka meelde. seas, väike vend, ja inimeste seas suri ka mu ema, ... kuninga- Aga siis tuli see aeg, kus ma hakkasin ise kirjutama. Kõik algas lossi puurides. Just sellepärast maksin ma nõupidamisel sinu eest. igasugustest oma pere liikmetele kirjutatud luuletustest ja sünni- Ja kui sa veel alles päris tilluke paljas kutsikas olid, jah, ka mina päevade-luuletustest ja õdedega tehtud moešõudest ja etendustest sündisin inimeste keskel. Ma polnud kunagi džunglit näinud. Nad ja maskeeringutest ja mardisanditamistest. Palju sellest on mui- toitsid mind võre tagant raudkastrulist, kuni ma ühel ööl tundsin, dugi kaduma läinud. Palju sellest ei olnud ka muidugi kirjutatud et olen Bagheera, must panter, ja mitte mõni inimeste mänguasi. üldsegi ülesse. Mul on meeles see, kui me olime juba varateisme- Murdsin ühe käpahoobiga selle rumala luku ja põgenesin ning kuna lised – ühel jõulude tuleku ajal tegid õed jõululaulu jõuluvanale. ma olin tundma õppinud inimeste kombeid, hakati mind džunglis Tegelikult vist paar aastat siis juba tohtis jõulusid pidada, aga mul veel rohkem kartma kui Shere Khani, kas pole nii?» oli see jõululaul meeles ja ma loen teile selle: «Jah,» vastas Mowgli, «kõik džunglis kardavad Bagheerat, kõik Sõitsid saanid sõitsid reed peale Mowgli.»» Põgenesid taadi eest Kummalisel kombel oli just Bagheera see, kes Mowgli elu ostis. Kes tuli siia Lapimaalt See tähendab seda, et kui oli vaja kahte nii-öelda käendajat, kes Suure kingipakiga Nõupidamise kaljul tema eest välja astuksid, siis esimene oli Hiigelsuure vitsaga Isa püksirihmaga kui on vaja Baloo, üldsegi mitte hunt, kuigi tegu oli hundikarja vastuvõtuga, vanduda Ruttu ruttu mehed vennad siis ta vannub see seaduseõpetaja Baloo, ja teine oli Bagheera, kes lihtsalt ilmus Peitke hästi ära ennast pimedusest välja ja ütles, et mul ei ole õigust tema eest kosta, Koristage oma kondid aga ma olen tapnud härja ja selle härjaga ma ostan oma hääle Teel on päkapikutondid Kui sa soovid jääda ellu tema eest. Edaspidi kogu aeg, kui Mowglil on vaja millegi väga Peida ennast metsasallu pühaliku nimel vanduda, siis ta vannub: härja nimel, kelle eest Muidu aga piparkooke mind osteti. See härg on ju inimeste loom ja Mowglil ei ole õigust Mõdu kalja sööke jooke tappa ühtegi kodulooma kogu raamatu vältel. Jällegi hakkab see Sisse sulle topitakse Kõhus segi klopitakse huvitav paralleel, mis jookseb Bagheeraga. Kui Bagheera tahab Aga mis on kõige hullem millegi olulise nimel vanduda, siis ta ütleb: purustatud luku nimel, Jõulutaat see siia tulles mis mulle vabaduse andis. Minule meeldivad need sellised märk- Oma musta haisva käega laused. Ma mõtlen selle peale, et mis minu elus võiks olla selline Oma suure jõu ja väega Tahab paitada su pead märklause. Kui vähe on tänapäeva inimestel selliseid märklauseid. Kuhu peita end ei tea Midagi kõige pühamat, mille nimel vanduda. Ja kas siis sellepärast Kõige hirmsam päev see aastas ma võib-olla õpingi, et seda märklauset ükskord leida. See vist Jõulutaat see maad meil laastas nõuab päris suurt mõtestamist. Igal juhul – Mowgli ja Bagheera Sooviksin et jõulutaat Kes siia tulnud Lapimaalt mõistavad üksteist poolelt sõnalt. Bagheera teab rohkem kui Mowgli, Paneks tühja koti reele

mis on inimene, eriti just raamatu alguses, aga just Mowgli on see, Asutaks end koduteele : ehin džunglitydruk kes Bagheerat ei karda, sest kõikide teiste metsloomade jaoks on Siis saaks põõsast väljuda Bagheeral see vägi, kuna ta on pärit kahest karjast: ta teab, mis Kodu poole tõtata Abistada õnnetuid on inimene, ja ta teab, mis on džungel. Minule on see mõte andnud Taadi ohvriks langenuid nagu julgust või tugevust, et see, et meil ongi raske ja keeruline

39 Sa jõudsid Moskva Ülikooli ühikate kööki Sedalaadi salme me kirjutasime vist ikka päris palju. Sellest suur- Ja nägid kuidas neegrid keetsid potis õhtusööki pere ajast on mul meeles see, et siis oli ikka nii õudselt vähe ruumi, Ei Aafrikasse enam igatsend su rind kuigi meil majas on kuus tuba, aga kui seal majas on kümme Vaid kaunid soome poisid hoopis kütkestasid Sind

lapsepõlv&kirjandus elanikku ja kui veel isa-ema kodus töötavad ja igal lapsel on vaja Kuid ka kodus oli kevad ja hommikuilus 40 kohta, kus õppida, siis tuleb kokku ikka täiesti segasummasuvila. Sa avasid peo ja Toomemäe vilus Mingil hetkel see tekitas ka minus päris palju segadust, et ei ole Me isa Sinu jaoks oli kohale toodud nagu oma kohta päris, millega oled harjunud. Te olite üksteise jaoks nagu loodud Me sündisime ilmale üksteise järgi Ja tõesti meid sai siia nii palju nagu särgi Siis on mul meeles veel üks luuletus, mis ma isale kirjutasin. Isal Nüüd sa Audi seljas ratsutad ja luuletusi treid on märtsikuus sünnipäev. Ja Tartu tuttavate kaudu taga otsid meid Sa oled tugev nagu tuulehoog Ja sitke nagu juur Märtsilumest lõhnab hommik Kuid sellest kõigest hoolimata Pungi ajab hekk Süda on sul suur Käigu hästi sinu kummik Kuid vahel täitsa võimatult sa ajad oma joru Keset sulavett Ja õhtul enne südaööd meil käsid tulla koju Ja hommikuti varavalges näitad iseloomu Lugemisest ma nagu ei oskagi niiväga rohkem rääkida, aga ma oi-liblikas Ja hüüad «üles kutsikad» nüüd aeg on minna kooli mõtlesin seda, et ma laulaksin teile veel ühe laulu. See on laul Sa paned tule põlema ja teki pealtki kisud emale, õigemini räpp. Selle me õega tegime umbes nädal aega Mul pärast seda kõike sind kiita pole isu tagasi, aga minu jaoks ta jätkab täpselt sellist lapsepõlvekirjanduse Ja vahel sinu silmavaade terav on kui puur Kuid kõigest sellest hoolimata süda on sul suur rida ja ma millegipärast arvangi, et see ei ole veel üldse lõppenud. Kui nädal aega tagasi oli mu ema kuuekümnes sünnipäev Rapla Sa kogu minu lapsepõlve tegid tõlketööd raamatukogus ja samas ka tema kolmanda luulekogu «Aja sära» Ja eestindasid tuhandet ja ühte ööd esitlus, siis me esitasime selle õega. See räägib ka meie perest ja Ja viiuldajat katusel ja nazõm hikmetti see ei ole veel Ja soome luulet tõid eesti lugeja letti üldse lõppenud natuke nagu lapsepõlvest ja kirjutamisest. Ma olin pisike murumuna Istusin lauasahtlis Räpp emale Suu lahti vahtisin Kuidas tegid tööd Kristiina ja Piret Ja tahtsin et kirjutaksid raamatuid minust Esmaesitus Rapla raamatukogus 8. mail 2003 Ja eevast ja kaarinist Sellest kuidas saalis Sa tulid siia ilma aastal 43 ja praalis ja arveid klaaris Kui Eesti kohal hõljus Saksa masinate tolm Laste- ja loomakari päeval ja ööl! Sa lesisid hällis ja pilgutasid silmi Ja jälgisid justnagu mõnda õudusﬁlmi Oled naine kes jookseb huntidega nelja Kuis aeti inimesed Siberisse, loomad kolhoosi Ja isahunt Andres vahel kannab Sind seljas Ja elud ja saatused läksid loosi Te aitate üksteist ja murrate kõik tabad Ja õpetate kuidas olla kahekesi vabad Te hü-hü-hülgasite Läänemaa Sa tulid Rapla kooli Steppides Tartust Raplasse ruttan Kuid räige sunni kiuste Sa ei astund komsomooli Kõik on kahtlaselt kodune : ehin džunglitydruk Kuid päriselt võõras Sul polnud aja vaim kõik on nii kahtlaselt tuttav Sa tahtsid saada kapteniks ja näha kaugeid maid tahaks naerda ja samas ma tahaksin väga ka nutta köögilaual on raamatumäed – näed! Ei saanud sinust kaptenit vaid kirjaneitsi hoopis Kuid kauguste kutse sind ida poole loopis Audi keerab hoovi Sealt tuledki sa

41 Su jalgade all Paganad pangas Lööb õitsema maa Kristiina Ehin Audi keerab hoovi Sa tuled ja naerad Sinu poole tormavad

autopsühhograafia Olin ema käest kuulnud, et tark inimene käib ikka vahel pangas. Kas Lapsed ja koerad (2x) 42 just iga nädal, aga noh nii paar korda aastas ikka, näiteks sügisel ütlemas, et aitäh, ärge mulle seekord õppelaenu üle kandke. Või

1 pükstel on kolm auku. daa! oma kaarti uuendamas või... Olin õppinud seda ema nõuannet 2 kusjuures elevant on see kes ei ole karvane jõudumööda kuulda võtma. Olin õppinud ka seda, et panka mine- kuks on üldiselt hea ettevalmistusi teha: mõelda, kas dokumendid on kaasas ja vaadata, et pea oleks kammitud ja korralikud riided seljas. Kuidas sa ilmud muidu peente pankurite ja telleridaamide silme ette. Ja mis samuti oluline: hea on meelde tuletada mõned mis pattu olete teinud pangakeelsed terminid. Muidu võib juhtuda, et sa ei saa ehtsa mu tütar? pagana kombel mitte mõhkugi aru – just nagu meie esivanemad, kuulsin omavanuse telleri kes pühakojas juhmide nägudega ladinakeelseid palveid kuulasid. häält minult See kord polnud mul aga aega mingeid ettevalmistusi teha. küsimas Ma tahtsin teha rahaülekannet, aga selgus, et kõik vastavad rahaliigutamise automaadid Tartu kesklinnas ei töötanud. Ka viimane masin ühe kõrge pangahoone eeskojas andis kolmes keeles mõista, et on rikkis. Pangatöötajad sebisid tema ümber nagu kirikuteenrid ümber preestri, kes on keset jutlust minestanud. Järjekorras seisid inimesed, pangakaardid nagu palveraamatud näpu vahel. Preester ei tahtnud kuidagi toibuda. Pangatöölistel-kirikuteenritel polnud aega oma pangakoguduserahvale sõnakestki poetada ja enamik järjekorras seisjatest läks vandudes minema. Vaatasin huviga seda masinat, mis oskab nii mõisapreililikult minestada. Küllap ta on väsinud, mõtlesin, isegi ehmudes, et ma sellele juhtmete, raua ja klaasi tombule nii inimlikke tundeid omistan. Astusin panga kõrgete võlvide alla. Minu ees seisis keegi maa- mees, müts näpus, ega teadnud, millisele nupule vajutada, et järjekorranumbrit ehk pihtimisõigust saada. Seletasin, et esimene nupp on kõige kindlam. Seisime alandlikult seina ääres nagu isa ja tütar ja vaatasime ülal heledalt vilkuvate numbrite peale, mis meenutasid kangesti lauluraamatu numbreid kirikuseinal. Ära siin katsugi unistama jääda, muidu võib sinu järjekorranumber lihtsalt

mööda minna, pomises taat. Jäin siiski pilvi vaatama, mis imekom- : ehin pangas paganad bel läbi panga tumedalt veikleva vitraažakna kumasid. Võpatasin nagu unest ärgates, kui minu järjekorranumber ette lõi. «Mis pattu olete teinud, mu tütar?» kuulsin omavanuse telleri häält minult küsimas. «Ei mingit,» kuulsin end vastamas.

43 «Aga miks te siis tulite, mu tütar, siia pöördutakse ikka mingi «Andke oma allkiri!» hüüdis ta veel. murega.» «Andke oma kolm tilka verd!» kuulsin mina ja panin ukse kinni, «Ahjaa,» kuulsin end vastamas, sõrmitsedes ise oma rahakotile põrgetes kokku häbeliku maamehega, et siis koos välisukse poole

autopsühhograafia tikutud pärlimustrit nagu palvehelmeid, «ma ei tea kuidas raha- tormata, näpud kindlalt tühjas taskupõhjas. «Jumalaga!» «Juma- 44 ülekannet tehakse, kui vastavad automaadid on rikkis.» laga!» Kogumispension? Mida võidab sellest üks inimene – nii noor «Hea küll, mu laps, andke see raha minu kätte.» nagu mina, nii vana nagu tema, nii vaesed nagu me mõlemad? Ulatasin talle oma raha. «Ja siis veel kolm krooni teenustasu, kuna olete vist üle kahekümne viie, mu laps, ja siis veel kaksteist krooni ülekande eest.» [Esmakordselt eetris Vikerraadio sarjas «Üks lugu», toimetaja Jaan Tootsen.] Otsisin närviliselt sente ja ühekrooniseid münte. Oeh, olemas. «Nii, vaeste päralt on taevariik, mu laps. Kellele tahate selle

hea küll mu laps raha saata?» andke see raha Nimetasin isiku nime ja tema arveldusarve numbri. minu kätte ja siis veel kolm «Nii, tubli, ka tema on meie pangakoguduse liige. Miks te selle krooni teenustasu raha tahate saata, mu laps?» kuna olete vist üle kahekümne viie Olin kuskil, võibolla unes, kuulnud, et kõige kindlam on öelda mu laps võlg. ja siis veel kaksteist krooni «See on võlg.» Lõin silmad kombekalt maha. ülekande eest «Ah nii on lood, rahu sulle, mu laps, kahekümne minuti pärast sest vaeste päralt on taevariik saab ta selle raha kätte.»

Mu sõber, kellele raha saatsin, oli parasjagu Ameerikas. Kujut- lesin, kuidas tiivulised pangahobused kuldsete kabjaraudade väl- kudes üle ookeani kappavad, minu rahatähed kuldse kotiga kaelas, kuidas nad vahutavad ja Gröönimaal korraks puhkepeatuse teevad, siis takka üles löövad ja edasi tormavad. Minu unistused katkestas telleri äkki tungivaks muutunud hääl: «Ja kas Teie olete juba liitunud kogumispensioniga?» Pingutasin aju ja ei saanud mõhkugi aru, aga olin nagu kuskilt see on võlg kuulnud, et see on kasulik asi. Telleri hääl aga hirmutas mind mis- kipärast hirmsasti. Ta peaaegu karjus mu peale: «See on praegu TASUTA!!! Tehke seda kindlasti! Tehke seda kohe! Andke siia üks allkiri. Ah te ei tea, mu laps? No mis siin teada, see võtab ühe sekundi ja valmis. Loomulikult ei saa me teid selleks sundida aga

andke siiski oma allkiri. Ah või pole praegu aega? Kuidas nii, mu : ehin pangas paganad laps?» Taganesin ehmunult. Telleri mustaküünelised käed sirutasid mu poole paberilehte ja pastakat ja tema ilusaks värvitud silmad vaatasid mind kaastundlikult nagu idiooti, kes on keeldunud tasuta lõunast.

45 lahingulaulu tõlge niivõrd läbi. kirjandustesse saaks jääda ainult kirjanduste pildid ja mida pole korrigeeritud, sest nende tekitatud varjud, mis on piltidest tõesemadki. varjudel pole siinkirjutatav keel sureb homme välja [mustad versus valged, sest muidu ei teata, kes alustas] vaja midagi tõestada. nende olemasolu ongi nende parim doku-

autopsühhograafia hans nordberg ment. rahaküsijate nürid kammid põletataks ja omanikke sunni- 46 taks vabanevaid väärtusi lämbumiseni sisse hingama. see on see ma ei tunne enam teie tasamaad, vennad, sest kaks ööd on neela- ideaalne autoritruudus, see on väljapääs aja kirjandusse. nud teid. teesid. kui pole õigustusi, siis on vaid maamärgid kulge- vate teede tolmustel servadel. [*] maailm saab end üles kirjutada vaid läbi tema enda loodud kui üks elu hakkab tõestust vajama, siis ärgu teda olgugi. või olgu vormi ja see on igasugune. maa ei tunne enam ennastki ära. mis ta ajalehes, kust otsijate voorid igapäevaselt hordidena läbi käi- siin rääkida sõjast, mis on vaid eilsete lahkhelide tänane kont- vad ja kommenteerivad. nende meeltesse las kahtlus jääb, nende sentratsioon. vaadake pilvi, vaadake kevadisi mutte, kes liigu- enesekindlusesse mõra. vad mööda keskküttetorudest ülessoojenenud maad ja kujutage ma püüan nagu leida mingit õigustust heitlikust meelest vae- kas mürgiussiga arsti juurde minek ette, et olete jõudnud kuldnokkadele järele ja oletegi kuldnokad. vatule, kes ostukeskustest ära roomates on omamisidee täiesti arsti rõõmustab (rahvakunstimeistrid tõmbavad siinkohal triipu alla ja lõpetavad kaotanud. temast on nii mindud, et minekuvalgus jäi põlema rahutu- või annab igavlihtsa ajendi kontakti.) heleda leegiga. sadamatest pole vaja otsida, sillutised lugusid ei ajaloost ning õhtumaalasele on surm vorm, kuhu sisse paratamatult kõik reeda. vaid õhtuses aias näeb leekimas seda tuld suveharjal. sest reptiilisemiootikast rääkida psühhiaatrid sobitub. religioon on enamasti sargaserva garneering ja selle siis on maarjamaal öö uksed lahti, varjudel piimhambad suus. jäävad tööta võib välja kannatada, sest enam ju häbisse ei tulda. minekud on kas kaevude põhjas on see vesi, mida sügavikud on salanud? kas pankranniku servadele lõplikud. kuhugi kuulumine rahustab südant, võimaldab väljalüli- selle vee valgusselubamine on töö või teenimine? ja kas teenimine rajatakse tusteni rahulikult hingata. psühhiaatrid jäävad tööta, pankranniku on pühaduse vahendus või materjali juurdesaamine? kas mürgius- pehmete langemiste servadele rajatakse pehmete langemiste klubid. ennakrühmlased siga arsti juurde minek arsti rõõmustab või annab igavlihtsa ajendi klubid saavad kuukaardid ja saarteni minevad mitteametlikud teed mär- ajaloost ning reptiilisemiootikast rääkida? gistatakse verevate paeltega. helikopterite liinid viiakse inimasus- mul pole vastuseid. ma pole süsteemne, ma ei mahu äravali- tustest eemale… tute sooja hulka, sest kõhklen. homme vahetan riideid. nii ei tunne ma loen viimasel ajal ajalehti sellepärast, et tajuda sügist. sügis mind keegi ja nii võib rahulolevalt külla astuda kadunud inimeste on järjest määramatum. maikuu, mis pole veel suvi, on sügist juba leegionile sisemaal, mida valvavad raadiolainetel õõtsuvad sõnad. täis. kuulata sinna kõrvale veel bachi on mõeldamatu. ja midagi sõnad tormavast sügisest hõbeoliivipuu all. ma hiljem juba nopin, peale bachi polegi kevadaeg loonud. see on suurepärane üksindus, ma olen täideviija, ma olen surma serval kõndija kindel parool, mille sisse hingab mängija härmane hing. luukambri hoidja madala mis kutsub tagasi. ma püüan näha igapäevaselt neid kaale, mis rohtmäe kastelibedal veerel. etalonideta töötades muutuvad nokkivateks varblasteks sillutisel, kui kõik lahtilõigatavad pinnad oleks võimalik seestvaadatuna mis turuäärse aumaja õuel. kujutada ette üles joonistada, siis püsiks tasakaalgi kauem. kujutada vaid ette ma tean, et liialdused ei tule kasuks, aga pilvisse vabad mäed täiuslikku lõikekeevituse täiuslikku lõikekeevituse aparaati, mis kannab oma tööfrondid reaal- vajuvad. vägagi vajuvad ja rutem kui udusse. auhinnad on nen- aparaati mis ajas monitorile ja lubab samaaegselt vaatepunkte nihutada nii, et dele antud, aga nad ei taha mäletada, sest eneseuhkus. sest kannab oma

tööfrondid kõigi lõigete sisemused võiksid vaataja silmisse salvestuda. see enese uhkus. : nordberg lahingulaul reaalajas oleks avanemiste pühapäev. sellele järgneksid operatsioonitoad, öödesse mahub nii palju ööd, et ei oska nimetada. inimese sisse monitorile ja lubab samaaegselt proovisaalid, sisepõlemismootorid. silm võiks kõigesse sekkuda ka kui tahab. kui ootab niiväga sügist, et talve ei märka punase vaatepunkte erapooliku salvestajana ja talve nagu polekski, sest tema ristlõige- ukse ees, siis lauldagu. lauldagu väikesest õnnest oliivipuude all nihutada test võib näha saabuvat sügist, suve, kevadet. rahus. kirjandustesse ei pääseks enam näitlema. kirjandused paistaksid küll õhtu õnnistab.

47 KAS MÄLETAD? (– mitte nii gailitlikult – mu arm!) [*] Janika Kronberg

autopsühhograafia teele üksiklased, teele rahutud! Corinnale, Laurale ja Mirjamile 48 veele unistuste põllud rajatud. Moto 1: Oi, Öirööpa, Roopakene! [Toomas Liiv] meil on üksiklaste Moto 2: Lugeja poolt vabalt valitav lause Fr R Kreutzwaldi muinasjutust «Kuu- sõnad sõnatud, valgel vihtlevad neitsid» teelt on kullaliivast linnad lõhatud! KAS MÄLETAD et alustasime oma teekonda päev enne või päev mälukaardilt ninna pärast seda – ah, mis tähtsust on päeval sajandite lõikes! –, kui lookleb tähetriip. Krusenstern – eurooplane temagi, ehkki idaimpeeriumi alam – oli ah, las kõik see minna! alustanud oma ümbermaailmareisi. Olgugi 200 aastat varem. Ah, ootab rahuriik! mis tähtsust on sajandil või kahel, kui kompame siin aastatuhan- ootab leek, mis loitis deid. iga välgu sees. sellest pime ongi krusenstern varjurajades. KAS MÄLETAD kuidas surusime oma ninad lamedaiks vastu Drott- eurooplane ninggatani kaubamajade elektrisäras ja jõuluehteis vaateaknaid temagi – ühel meie esimestest kohtumistest Euroopaga «väljas», olgugi [autori tõlge originaalist] too Euroopa vaid tükike idapoolset Skandinaaviat.

KAS MÄLETAD kuidas Euroopa külavaheteel Lõuna-Eestis legendi lugedes juhatasin Su rappa, osutades Su kirjandusteadlasekätest lähtuvat roolivõpatust tahtmatult esile kutsudes kuristikule teeservas. Ja KAS MÄLETAD teeservas seisvat eeslit, olgugi sedapuhku hoopis Bulgaarias, ja meie hilisemat üllatust, et Kreeka kiirteedel eeslikaravane ei kulgegi.

KAS MÄLETAD kuidas me seisime Euroopa-sillal Austria ja Itaalia vahel, Sina ühes, mina teises otsas ja lugesime ja hüüdsime ja sosistasime õrnalt ja pateetiliselt: Me seisame kahe riigi väraval – see üks on pimedus ja teine valgus. Ja meist allpool kauguses aimusid kulunud Apenniinid ja teisel pool kõrgusid noored Alpid, mille lumistest ahelikest üle me sama noorte Hannibalidena ele- kas mäletad? : kronberg mäletad? kas vantide kandel pürgida isusime.

KAS MÄLETAD meie ehmatust esimese pudeli retsina avamisel Ateenas ja naudingut ühe järgmistest tühjendamisel bussis Tal- linn-Tartu maanteel.

49 KAS MÄLETAD meie sandaalitaldade jälgi renessanslike Firenze tipu, millel kord maise ilu imetlemisest kantud häbitundega kiri- ja Veneetsia, paavstilike Avignoni ja Rooma, väsitavalt keiserliku kuisa Augustinuse ees sündis uusaja võib-olla esimene inimene Vienna ja rippuvate pilvedega Innsbrucki, hitlerliku Müncheni ja Petrarca.

autopsühhograafia skooneliku Lundi katedraalide jahedatel kiviparkettidel, sama- 50 aegseid ja üleaegseid, ja niisama igavikulisi tallamisi Mükeene ja KAS MÄLETAD et me ei ole näinud Aasiat sealpool Bosporust, küll Korintose kuumaval agoraal. aga uidanud sihitult ja tüdinult Istanbuli vanal turul, seda ometi leidmata. Ja et meid on sealsamas anutud ja sajatatud vähemalt KAS MÄLETAD Andy Warholit Louisianas ja mandlisilmseid etruski türgi ja vene ja inglise keeles. poisse Carlsbergi õlle eest ehitatud glüptoteegis. Ja põlvitavat Merineitsit ja kiirustamisi rüübatud õlut Nyhavni nurgapealses KAS MÄLETAD jumalate silmi nokkivaid linde Panteonis, Hagia allakäinud ilmega kõrtsis enne üht igavesti kestvat lahkumist Sophias ja Córdoba mošees, neis paljude jumalate ühiskortereis. jää-hüvasti-mu-Kopenhaagenist. KAS MÄLETAD kanaliäärsel tänaval löntsivat pühapäevarotti Veneet- kas mäletad jumalate silmi KAS MÄLETAD Kesk- ja Ida-Euroopa vereringet juhtivat suurt sogast sia päiksepaistes ja kuuvalgeil majaseintel saaki varitsevaid argi- nokkivaid linde jõge Doonaud ja selle forsseerimist. Ja mitu korda me seda õieti öösisalikke, otse merest toodud rannakarpide lehka ja maiusta- panteonis hagia sophias ja teinud olemegi, ületanud jõge ja piire – ei enamat. mist Stes-Maries de la Mer’is ning väikeste vähjaliste askeldamist córdoba mošees sealsamas kivide vahel. neis paljude jumalate mitu korda millal Aga KAS MÄLETAD kus on meie piirid, siin või sealpool maanteed ühiskortereis ja kus millise pealinnaga või raudteed, õhu- või veeteed, Emajõge või Seine’i, Rhône’i või KAS MÄLETAD mu naudisklevalt mittemidagiütlevaid kirju ikka millises riigis Reini, Doonaud või Maini, Daugavat või Quadalquevir’i, Pod või kusagilt eemalt, jõudeolekust, vahest kirjutatud mõnele bulvari- Tiberit. või reklaamilehele, et anda tolle klantsivale tagapõhjale vähegi mõttekama mõttetuse peenust. KAS MÄLETAD tilinaid ja vidinaid juveelipoodide akendel ja vitrii- nides, pikkade kõhtudega mehi ja mett Euroopa idapiiril Lohusuu KUI MÄLETAD siis lisad ehk siinsegi tollesse ritta. kalalaadal ja keskaegset einet Haapsalu lossis. Ja väärtusliku pagasi asemel järgmisel õhtul Londonisse lennanud üsnagi tagasihoidlikku JA KUI SA MÄLETAD kõike või mõnda või kasvõi Euroopa mulla või Läänemere trilobiiti. mustuse olematu jaogi võrra Su vasaku käe keskmise sõrme küüne all, siis MÄLETAD, tead ehk ka vastust järgmisele küsimusele. väärtusliku pagasi KAS MÄLETAD kuidas meil jätkus aega mitme metaxa jaoks, kui asemel järgmisel õhtul londonisse keevalised slaavitarid vihtusid omavahel tantsu mitte virtuaalses MIS SAI EDASI? lennanud üsnagi reaalsuses, vaid meie kõrvulukustavas läheduses lokaalis nimega tagasihoidlik läänemere «Virtuaal». JA KUI EI MÄLETA pole sest ka midagi. Aga küsi ikka. Küsi endalt, trilobiit küsi doktor Noormannilt, küsi pühalt Jürilt, küsi vangla direkto- KAS MÄLETAD mitu korda, millal ja kus, millise pealinnaga millises rilt, nõua professorilt, kelle nainegi teab nõu anda presidendile, riigis ja mis nimega maailmajaos oleme kohtunud unenägudes või küsi Euroopa ombudjmanilt, päri aru Haagi inimõiguste kohtust kas mäletad? : kronberg mäletad? kas deidriimides. Ja mis siis on juhtunud. või siitsamast haagikohtust, või telefoninumbrilt, kust küsida võib kõike. KAS MÄLETAD Aafrika algust Pisas ja Avignonis, öö läbi kestvat tamtammi, tsikaadide sirinat ja paadimeeste hõikeid all Naapoli Koputa kõigile ustele, küsi, päri, ära väsi. lahel, Sahara siroko taltunud hingust Provance’i öös ja igatsetud mistraale, mis puhusid selgemini nähtavaks Ventosuse ahvatleva SEST KÜSIMINE ON MÕTLEMISE VAGURUS.

51 Ja kui Sa tõesti ei tea, EI MÄLETA, aga teada tahad ja MÄLETADA Kehalisusest Jüri Kolk tahad, siis, kas tahad, ma ütlen Sulle? Ise ütlen, KUI MÄLETAN. Et mis siis juhtus, mis sai edasi?

autopsühhograafia Maimik, muidu igati terane ja terav, siunas kord maarahva väärtus- 52 JA MA MÄLETAN. hinnanguid ja ütles, et kehalisus valitseb kõikjal ning vaimu pole kuskil näha. Ma hoidusin täpseid lauseid meelde jätmast, aga ta Ja siis mina ütlen Sinu selle küsimise vastu: EI JUHTUNUD hüüdis kehalisuseks õllejoomist ja õllesummerit ja silikoonrindu MIDAGI. ja seaperse söömist ja solaariumi, sporti ja seksi ja linna. Asjatult ootasin vihaseid lugejakirju. Asjatult teiste teraste kolumnistide Nojah, aga ikkagi... KAS MÄLETAD? KAS ÜLEPEA MÄLETAD? MIDA vastulauseid. Kui mitte intelligendid, siis vähemalt sportlased oleks ÜLEPEA MÄLETAD? ET MIS VÄRK ON? võinud oma higise arusaamaga Maimikule üle küüra tõmmata. Paistab, et masendav enamus jagab Maimiku nägemust. Sestap kõnelengi. Uskumatu, mis võib inimesele juhtuda – ta veeretab froid ja pohhui Tartus 14. septembril 2003 oma päevi surma poole ja arvab, et kehalisus on midagi sellist. Õudne.

Kehalisusel on sootuks teine tähendus. See on tegelikult vahetu, avatud suhe ümbritsevasse. Elu ilma ﬁltrita. Võtame näiteks riitused. Rituaalid. Ja teeme järsu jõnksu. Polka mahub minu arust hästi kuhugi spordi ja seksi alla. polka mahub hästi kuhugi Mõnus, aga udune. Ent jälgigem mõnd rituaalset tantsu – iga lii- spordi ja seksi gutus, iga hingetõmme, iga pilk, iga mõte on mõõdetud. Liigutaja alla või liikumatu teab alati, kus ta on. Teab, kes ta on. Pealaest kuni varvasteni. Sõrmedest sõrmedeni. Tegelikult kuni silmapiirini. Igas liigutuses on tema ainuomane graatsia, täpsus ja ülim mõistus- likkus. Mõtestatus. Teadvelolu. Liikuja on ühtaegu kompaktne ja ruumis hajutatud. Ta tajub oma keha piire täpselt nagu hernes plekkpurgi seinu. Igas sekundis toimub tohutu infovahetus keha iga punkti ja juhtimiskeskuse vahel. Iga punkt suhtleb iga teise teab kuni punktiga, sest ühtset juhtimist ei teostata peast ega isegi mitte silmapiirini seljast. Keha on tervikuna iseendast teadlik. Aga see on alles pool kala – olulisem on, et keha on kursis ka ümbritsevaga. Edasijõudnu lähiruumi pole võimalik pääseda ootamatult. Ka edasijõudnud teemeistri või tantsija ruumi. Meistrid tajuvad üha suuremat ruumi enda ümber. Meistrid on üha suurem ruum nende ümber. See arusaamine ei pärine udustest raamatu- test, kus räägitakse võitluskunstidest ja zenist. See on vaatluse kehalisusest : kolk kehalisusest tulemus. On inimesi, kelle kehalisus kiirgab väga kaugele, ja seda on palja silmaga näha. Kord nägin ma kaht sumohiiglast koos Jordaniga kossuplatsil. Kolm superstaari. Michael jooksis, hüppas, viskas ja loomulikult

53 tabas. Imeline, meisterlik, jõuline. Peaaegu kehalik. Suured sumod SugarMuki salakala-palad SugarMuk seisid lapsemeelselt naeratades keset platsi, patsutasid paar korda palli ja pelga pehme randmeliigutusega sopsasid palli korvi. Poolelt I peatükk

autopsühhograafia platsilt ja väga puhtalt. Siis ma sain esimest korda aru. Jordan Nuuskur-Mati võitluslaulud 54 on supermees, kes viskas palli korvi, sest on meister selle peale. Koer, kes haukas kastekannu, Sest on harjutanud. Palligeenius. Suur sumo pani palli korvi. Pani oli üsna selle rohelise tuvi moodi, pealt. Poolelt platsilt näiliselt pehme lapseliku randmeliigutusega. kes laulis isamaalisi laule, Ta lihtsalt ulatas oma kehalisuses korvini. Kontrollis kogu seda kelle pea oli arbuusist ja ruumi enda ümber. sõbraks lonkav konn. Tervitab kellanupp. Seda mõtet, kujutelma arenenud kehalisusest, on hea kuklas nad on üha kanda, kui teha mõnd katat või õppida tantsu. Igas liigutuses on Kollane naerukajakas suurem ruum püüdmas merest kalu, nende ümber uskumatult palju graatsiat. Täiesti arusaamatul hulgal täpsust ja iga liigutus on millegi jaoks. See on keha ja vaimu kokkupuute- kelle soomusteks saepuruhelbed ning saba laenatud hundilt. punkt. Punkt. Kuivanud puulehed poetavad pisaraid mis moodustavad üheskoos mere, mis peegeldab nende naerulsuid kuu poole

Nägin ükskord: kaelkirjakut sinises taksos ootamas kängurut, hirnuvat eeslit lükkamas käru, milles 12 lobisevat konna, jalgpalli mängivat kaamelit, kelle sõbraks unine kärbes, peenutsevat siga ründamas allahinnatud porgandeid, frakis jänest joonistamas asfaldile oma koduteed, üllatunud rebast keetmas metsavahtidele rabarberisuppi. Teist korda enam ei näinud.

Sõber alkeemik Alkeemik, kes sõbrunes beduiiniga, silmas ootamatult calvadost, millest sai suure depressiooni, ent seltskonnas viibiv filantroop läkitas selle giljotineeritud hüpohondrikule. Samal ajal Itaalias: joodeldati ning joodi, haugati peale kurki ja limonaadi, endil munad ninas. Kauakestev ooper pimedal areenil kulmineerus quickstepi ja reinlenderiga, meeliülendava soologa šokeeris osalejaid lahke zombie, kes oli seekord riietatud žaketti. Üksiku tinasõduri unistuseks on leida vananenud Wunderkind, õlgedega kaunistet ämblik ja õrn ööbik, et ümiseda üheskoos laule x-jalgadega yuppie’st. : kumragus sugarmuk

Udu ja lammas Väike udu ronis lambale selga ja röhitses nagu kõrbejänesele kohane. Andis seejärel mõne allkirja, hääletas ajaviiteks trammi ja pistis vahelduseks väikesi kivikesi sipelgakäikudesse. Olen kolearmas!

55 Nööp ja nääripuu Väike nööp tahtis hirmsasti sammaldunud pasunat, et sellesse vett kallates Norus nina nääripuu kiiremini õitsema hakkaks, aga tema suureks üllatuseks näitas käbi Norus nina kükitas kuuse otsas, kus lasi tilkuda kõrbenud käbidele ajaloohõn- talle keelt ning hakkas kurega kaarte mängima. gulist mett, mille oli talle pärinud roobiga ähvardanud vanaema, kel täitus juba Olen väntvõllike! 15 aastat mälumängu kujuteldava mägraga. kõverpeegel

56 Roheline tuvi ja tema sõbrad Telepoiss See oli üsna selle rohelise tuvi moodi, kes luusis kanade seas, sõpradeks lonkav Telepoisiga sõbrunenud tõrvaja nägi unes ehmunud rotti, kes oli parajasti koh- sikk ja kiirkõndijast kurg. tunud keksu mänginud öövahiga, kel kukil kaks oravanäolist kääbuspuudlit ja Tervitab kellanupp. neli eukalüptilõhnalist kõrberebast. Eriti tihke tihane Sellised aastaajad Tihke tihane imetles pekki, mille jättis talle tolmune koiott kiirtee ääres. Kõige Üle ookeani lendas parv mesilasi, kellel tiibade vahel roheline krepp-paber ja ilusam oli teeserval nutva rebase & kolmikhüppajast muti omapära. Tervitab tinavile. Oli varajane kevad. mugur irmus.

Kui kevad lahkunud, tuli mängu närtsind lilledega kaunistet torukübar ja meid II peatükk sekundeeriv kõrbejänes. Kuidas sõlmida keelt Oli hilissuvi.

Hei helikopter! Kopita elik koputa kokpitti, loputa helita kitti, liputa litti ja eputa Kena sinine seisatas hetkeks mu juures ja mainis, et küll on mul ilus kübar. Ja kotita kolliga. ma jäin uskuma, mis sest, et mul oli kuivanud kärbes peas, kes laulis isamaalisi laule. Lebades ebaledes paleedes, edvistab abee ebemetes alleedes enese palet Oli kesksügis. vareme ees.

Kollased lehed sinisel kübaral otsimas lahket lehekonna, kes kuulaks kõuepilve Sulguks juba ometi see ülikerge sulguks! häält. Oli talv. Hullumaja oli mullu ajahull!

Kesanaine keset setet andis ainet ses nestes

Tegelikult Tikkus ligi Tegi ligu Tiku Telikule

Missugune sugu! Nagu sudu! Nuhutas nugis.

Paeses maapaos, boamao maos oli kaos. Kao, sa maopea peos ja sojaoa laos Sinine päkapikk oasoe aone oja! Väike sinine viisakalt riietatud paljas päkapikk ronis kure noka peale, kaemaks tedretähne, mis tehtud pehmest samblast ja kunstküüntest. Poe pakku poeg, poeedist Poe, peos poesoe peoleo, eos peoloom!

Narmastes kurg Oska elada elu, sa osaline lelu, sa luulu-luule! Narmastes kurg küündis konna poole, kes lehvitas tiibu ja tegi kõhuhäält. Sel ajal oli soe sügis, roheline aas oli asustatud juba ammu käpiknukkude poolt, Pea! Pea peab pea peale pöörama peaasjad – peajalgsete peakatted!

kes olid tulnud koos kirjatuvidega septembri esimesel poolel. Ja lisaks neile olid : kumragus sugarmuk aasal veel mõned äraeksinud põdrad, kel mitu küüru ning ilusad sinised silmad, Kujuta end ette E-etturina veduri edurinnas: teed Ruudiga eduka tuuri, uurid viimaseks elanikuks oli end sisse kirjutanud kummaline hobusenaeratus. uuriga kuuris, kuursaali investeeritud suurt E-duuriliku heliga puupuuri.

Koerpoiss ja ta sõbrad Pururikas puruvana rikkus muru sanas purpur-turukana. Koerpoiss, kes sõi jänest ja kastis ketikane, oli täna rõõmus. Sest isa oli ostnud uued kindad, mille oli kudunud kadunud rebane, kel oli 15 poega. Ja tõsiasi, et Väi- Aasal on laastudest laas. Ah, las alasi laasib ja laastab all saalis aasaga salli. kesel Kõõmal oli siiras meel, sest lumi oli tulnud ja äratundmisrõõm oli suur.

57 istet. Purpurne puruvana pures puritaanlikku purjus pursuid ja kurtis, et kurikuulus Olin väsinud, tahtsin koju, aga kuraasikas, ent kurnatud kurdi kursant kurameerib kurja, kurva ja kurdi kurti- ta keeras ukse lukku ning saaniga, kes kurnab kurniväljakul kuremarju ning kurkumeid. neelas võtme alla. Ise oli ta pisike. kõverpeegel Krutsifiks utsitas sfinksi, et ta krutiks fiks-krutskeid Hakkas tast kahju, sest 58 oli Kolmainus mainis, et kolm oli ainus, sest Ainil polnd mais aimu võtmekujuline. Ja siis tuli rong, pidin ära minema. Sekstett eks-äti tekkes oli süüdi teks-meks luu-üdi lekkes Pistsin ta taskusse, aga Kas su asukas ka kasu annab, suka-kasukas? see tuli mulle meelde alles keemilises puhastuses. Kas ka see sell galoppis sel aal loppis kaskaadgaselliga? Žakett seljas (või oli see žüstokoor?), lamas žmuut maneežis ja lasi teha massaaži. Mu muu kuu su suus, luu su pealuus, mis muud? Taustaks Mi-bemoll-mažoor ja hambutu žararaka. Župaani riietatud žirant tantsis žiigi ning žurnalist imetles žiletikujulist žordanooni. Oli tore žünnipäevapidu.

III peatükk Tänane päevakava: Valimik uugu-luulusid Kl 7-8 Tallinna rae seakarja ühislaulupidu (oli üks küllalt tore pidu) Kl 8-9 oleme sama noored kui kuked ja vaatame vane kane Erulaidid ja muguvemlad sugurdusid ja jubesklesid eile gasjuudide keskel. Leh- Kl 9-11 veame ühe 10-aastase sea nahka vitab ämblikmees-küünlapuhuja. Kl 11-13 kallame uhkele hanele vee selga ja määrime võiga Kl 13-14 laseme leiba luusse, relv enda valida, soovitavalt amm Siugusin kudimeid ja makutte kuniks pudrustusid tonkatellid. Ajaloohõngulisi Kl 14-14.30 siga on aia vahel unenägusid soovivad Mäger Urask Kl 14.30-15.30 kavaldame rebast, hirnume hobuse üle ja ütleme lehmale, et ja Hipi-Pipi. pole ammuuuu näinud Kl 15.30-17 laseme ennast allhankijatel pügada Kuidsin ja võidsin kuniks udisin seppa. Rändtündurid Ignar Fjuk ja Sugar-muk. Kl 17-20 võtame ette ja leotame noore hundi paremat jalga Rihvelnukkel sugis vaarikuid, tugerlikud meelakid huimerdasid jeppe. destilleeritud vees ja märjutame kesva Kl 20-22 hakkame lõhkisel kännul sööma häbeliku jänesega mokka uglesius Kl 22-00 sokuke muretseb, kas muretaignast jagub kolmele kiimasele du ponte arhildo kimalasele gerassimus Kl 00-3.00 «Leidsin sahvrist tüüpilise tüüfusega nakatunud il postijono tüürpoordikujulise tüütu kärbse, lisaks konna, kes oli karmas» hüüdis Kärmas sommu per utliisia Kl 3.00-5.00 «Aeg jäi seisma» ütles tigu ja tõmbas siiliga kerra, kes it piaano ﬁttera e pobises «Mõnisiil, mõnisiil, seal on teine rebane!» bii keerﬁl utjee Kl 5.00-7.00 Öödisko aripee piusa eriseel Redelil turniv kaelkirjak, Deikreisisin eile subtroopilises linnas Jättis hüvasti oma kukekommiga, Oli osoonne sudu Mis jäi jalgu ajale. Tehnokraatlik roheline Oli 35. märts, Lavvimas tax-free müüjaga Ja majaehitus pooleli. Oli kaasaegne meibi dei, meibi nait. Ole siis sõber edasi. sugarmuk : kumragus : kumragus sugarmuk

IV peatükk Juhtumid Muid lugusid … teinekord tulid nad juba neljakesi, ühel süles kährikkoera meenutav pamp, Olin eile rongijaamas ja teisel midagi punast ja kolmandal ainult paksusköites almanahh. Kui üles näidata nägin väikest hiirt. Kutsus külla. loogikat, siis neljandal polnudki midagi. Eksite, midagi oli… Pakkus mulle pulgakommi ja

59 Kuid, riburada pidi see rebu ripakile jääma, ridi-radi-ralla. üldse kunagi peaks tulema) see linnas ka rahaks teha. Mooramees mõtles ja oli päri. Tasuks pidi saama pudeli kuldjuurtest ja vesiheinast aetud koduõlut, mida …täna tulin jälle emale vastu nagu ta palus, sest kandam oli raske. Pidi ju tooma oskas ses külas teha vaid eelviimase talu möldrist peremees. Selle möldriga on igapäevast leiba, mida andis meile Tänapäev, ja mitte vähe. Kuid kandam sisal- üks isevärki lugu, millest siinkohal põgusalt ka juttu saab olema. das ka midagi muud…. Varem oli ta poole kohaga majakavaht naabersaarel ja kokkuhoiu mõttes elas kõverpeegel ema juures. Elasid naturaalmajandusest ja käsitööst – ema viljeles kudumis- ja 60 Vahepeal oli keegi siia sisse pikkinud pikantseid teri, erinevaid mõtteteri. heegeldamiskunsti, mees ise aga treis vahtra- ja õunapuust malenuppe ja soola- topse ning tammepuust minivibusid, mis mõeldud 3-aastastele ja vanematele …ja lühidalt detailiderohke kirjeldus ühest rohelisest majast, mille oli aastaid inimlastele, sest sisaldas väikseid osi. Aga kui meri jäätus, jäi mees sarnaselt tagasi jätnud maha massipsühhoosi pooldanud erak. Uks (üsna vildakas), millel emale koduseks. Ja möldriks sai juhuse tahtel. ronitaimedega kaetud link hingitsemas. See oli pruunikat värvi, pisut poorne, kuid Veel elas külas, kus olid siis eelpoolmainitud tegelased, ka kaks elukutselist aromaatne ja meenutamist väärt. Selle küljes oli näha kulunud ilmega kuivanud jahimeest ja üks erusõjaväelane. värvi ja kriipimisjälgi, kas siis koerast või oravast. Servad olid kulunud, mille põh- juseks seda puutunud inimkäed aastasadade vältel. Väädid olid oma töö teinud, linki enam polnud. Ja siis oli 6 tuba ja kamin, aga see polnud veel kõik…

Ööbik oma urus nohises pikka und.

… vahepeal oli külas antud häiret. Kellelgi polnud aimu, mis oli põhjuseks, samuti polnud kellelgi aimu, kes häiret andis, sest kõik külaelanikud olid üheskoos. Samuti midagi ei põlenud, katku polnud, keegi midagi ära polnud kaotanud, aga miski pidi seda põhjustama…

Teade: eksinud äsjasündinud 3-aastane laps. Vaevatasu otsijale.

…tolmukatte all lebas vana mootorrattakiiver. Oli näha, et sellega oli just sõi- detud, see oli verivärske nagu masin ise, läikima hõõrutud ja aastakümneid kuuris hoitud. Ja keegi ei tihanud sellega sõita, sest kõik teadsid, et siis võib juhtuda see, mis ükskord ühega juhtus…

Kolm on vist suurem kui kuus mainis olematu hing kõiksuses.

Seekord õnneks ei juhtunud.

Külaelu : kumragus sugarmuk

Tublil talumehel tuli plaan kodustatud mägikukk ära rõngastada, et mõni metsa- vend ta tagastaks kui selleks vajadus on, sest kukel oli kombeks laupäeva hommikul kõndima minna, kuigi tal polnud kunagi aimu, kuhu ja miks. Pöördus nõu saamiseks mees külasepa poole, et teha selleks puhuks eriti kenad rõngad, mis seda oivalist mõtet ja reaalset vajadust ka aastaid hiljem meenutaksid. Sepp mõtles ja pakkus välja miniatuurseid hõbekette, et rasketel aegadel (kui see

61 Matrix: community, efekt ja narratiiv Jaak Tomberg

kõverpeegel Matrixi triloogia («Matrix», «Matrix Reloaded» ja «Matrix Revolu- 62 tions») kohta on väga paljud inimesed kirjutanud väga paljusid asju. Nii ei taha ka mina juba tüütuseni kindlakskujunenud traditsiooni rikkuda ja annetan lahkelt oma mõned sendid. Kindlasti saab sellele triloogiale kui nähtusele retseptsiooni poolt «süüks» panna analüüsi liigsuurt kvantiteeti: iga filmis öeldud silp on fännide poolt võrgufoorumites lõputute tähendustega üle koormatud (teatava aimu saamiseks kõlbab alustuseks suvaliselt valitud www.matrix-explained.com) – üksikasjaliku kommentaari leiab enam-vähem kogu dialoogile, üritatud on ära tabada nii iga viimane iseärasus, nihestus ja süžeeloogikale mittevastav dialoogiviga kui ka iga võimalik tähendus ja intertekstuaalne viide. (Seejuures annetan lahkelt oma mõned ei soovigi ma esile tõsta tõlgenduse taset või õigsust, vaid lihtsalt sendid detailsuse astet, millega fännid filmi kallal on töötanud.) Lisaks sellele on enne järgede tulekut esitatud kogu saaga eda- sisest käekäigust põhjalikkuseni viimistletud alternatiivseid versi- oone, mille tähenduslik kvaliteet ületab paljude meelest filmides realiseeritut. Teiste sõnadega: «Matrix» on taandunud filmist (ehkki ta on seda ka) teatava filosoofilise algidee sümboolseks tähistajaks ning community on lugematutes virtuaalkeskkondades teinud sellest salamisi märksa parema filmiteksti kui tegelik lõpp-resultaat välja kukkus. (Sama võib väita ka matrixi-idee filosoofilise kvali- teedi kohta – filmist eraldiseisev ideekontseptsioon on tegelikult märksa põhjalikum kui filmist välja paistab, vt kasvõi Slavoj Žižeki esseed Vikerkaares 9/2003). Sellega ei taha ma pöörata tähelepanu Wachovskite kirjutamise või režiitasemele (tekst on suurepärane vähemalt esimese filmi ulatuses ja režii silmnähtavalt kõigi kolme juures), vaid filmi ümbritseva community tahtele ja võimele kaasa mõelda – omaalgatuslikele pingutustele selle nimel, et film com- vasakukäeliste seestvaade munity jaoks veel midagi rohkemat tähendaks. Niisugust detailtõlgendusega tegelevat seltskonda leidub ka paljude teiste ulmefilmide/saagade juures, kuid seal avaldub retseptsiooni poolne aktiivsus pigem täiendava maailmaehituse tasan-

dil kui lihtsas püüdes asjast aru saada ja seda selgitada – näiteks : tomberg überpunk «Lord of the Rings» on selleks raamatu kujul liiga valmis ja «Star Warsis» on selleks liiga vähe otseseid siirdeid ﬁktsionaalsest maailmast tõelisse. Aga just nende siirete pärast kutsubki «Matrix» end tõlgendama ning see külgetõmbejõud on võtnud tavakriitikast

63 sootuks teravama kuju – ﬁlmi ümber on koondunud justkui toituv test: sestap näidataksegi meile kõike võimalikult selgelttajutavalt elusorganism, mis astub algmaterjaliga sümbiootilistesse suhe- ja detailselt. Tehnoloogia (meetod) dikteerib siin nagu alati tugevalt tesse. Ja algmaterjal teiseneb läbi lakkamatu ülefokuseerimise väljendust (selle kaudu, kuidas kujutatakse, tingitakse see, mida

avantpop mingi teise tasandi nähtuseks, millel võib olla juba eraldi kunstiline kujutatakse) ning jätab varju teatava tunnetusliku taktitunde, mis 64 kvaliteet, ning hakkab sel tasandil elama omaenda, originaalist animatroonika juures oli lausa paratamatu. Arvatavasti taandub absoluutselt sõltumatut elu. see maksimaliseeritud digitaalne hallutsineerimine varsti intuitiivse Niisugune teisenemine – algmaterjali käsitlemine risoomse loomingulise tunnetuse teenistusse ning me hakkame nägema asju, konstrukti ühe osana, või õieti paljude viidete ja tähenduste koond- mida inimene on teinud tehnoloogiaga, mitte vastupidi. (Ehkki, siis punktina – on muuhulgas äärmiselt omane küberpunglikule maail- eksisteerib arvatavasti juba uut laadi tehnoloogia, mis läbi meetodi matunnetusele. «Matrix» kui filmiseeria kuju võtnud kontseptuaalne kunstilist tulemit kehtestab – niisuguste tehnoloogiate paratamatu nähtus on küberpungi ehk üks täielikumaid avaldumisvorme. Ning kohalolu on juba aastaid üheks inimolemi määratlejaks.) seda mitte tingimata visuaalteostuslikust küljest, ehkki just sellele See kõik ei tähenda sugugi, et ma John Gaetale ja tema mees- ning me hakkame nägema asju kiputakse kõige sagedamini küberpungilikku lisakvaliteeti andma. konnale «Matrixi» eriefektide juures midagi ette heidaksin, vastu- mida inimene Sisuaspekti kõrvale jättes võib arutleda, kas filmile kui meediumile pidi, andsin pigem seletust sellele, kuidas niisugune halastamatu on teinud tehnoloogiaga üleüldse saab küberpungilikkust omistada. enesepaljastus kärbib küberpungile olemuslikku tunnetuspaljusust. mitte vastupidi Küberpunk väljendab end läbi kirjeldusliku hägu, prügipoee- Matrixi kaubamärgiks saanud Bullet Time ja virtuaalse kinemato- tika; küberpungilik kirjutus kasutab maksimaalset ära asjaolu, et graafia pioneer Burly Brawl kuuluvad kindlasti digitaalefektide ole- kirjutada/lugeda saab vaid ühe sõna korraga ning need sõnad või vikulisse klassikasse. (Nende tegemise kohta leiab huvipakkuva sõnadekombinatsioonid annavad mõista võimalikult paljust. Nad kommentaari aadressilt http://www.wired.com/wired/archive/ loovad spetsiifiliste tehnikate kaudu mõjusa atmosfääri ja hägusa 11.05/matrix2.html) Ja üleüldse – eriefekt iseendas sobib oma tähenduspaljususe, mida film – kus, nagu ka «Matrixi» puhul, on olemuselt «Matrixi» kui ideekontseptsiooniga: mõlema tuumaks kogu kirjelduslik taust hüperselgelt välja joonistatud – pole suuteline on virtuaalsuse võimalik materialiseerimine. Sestap on virtuaal- kuigi autentselt edasi andma. Film näitab liiga selgelt seda, mis suse digitaalne all-out realiseerimine siin täiesti mõistetav. See, überpunk tekstis jääb mitmemõtteliseks ning just selle tähendusliku kahel- et sama mudelit järgivad peaaegu kõik pärast «Matrixit» valminud väljendab end läbi davuse pinnale on küberpunk end rajanud. (Küberpungi poeetika ulmefilmid, tõestab finantsmehhanismide domineerivust loomin- kirjeldusliku hägu ja prügipoeetika kohta vt ka Brian McHale’i artiklit Vihikutes nr 2-4.) gulise impulsi üle. Võib-olla tuli niisugune hägumoment filmidesse sisse kahek- Ajakirjanduslik kriitika keskendubki «Matrixi» järgede juures sakümnendatel («Bladerunner», Alien3»), mil tehnoloogia polnud peaasjalikult ühele: Matrixi kui viimistletud rahategemismehhanismi eriefektide tootmiseks veel piisavalt arenenud, et neid täies mõõdus, analüüsile. Tuleb tunnistada, et klišeeline pettumus eriefektide ja lihvitult ja läikimalöödult presenteerida. Siis kasutati efektide tege- actioni rohkuse üle pole põhjendamatu, kuid on tarbetult ülepaisu- mise juures animatroonikat, mis tingis (tehnoloogiliste puudujää- tatud ja pealiskaudne. Kirjeldatakse sümptomeid, mitte põhjusi, kide kinnikatmiseks) rohkete varjude kasutuse, hämarusest tõusis ning viimaste avastamisel saaks kindlasti minna kaugemale, kui müstika ning müstika genereeris teadmise ja arusaamatuse piiril ma siin jõuan. Väidan, et «Matrixi» suures vaadatavuses mängib balansseeriva atmosfääri: midagi lähedast küberpungi tekstuaal- oma tugevat rolli levinumate narratoloogiliste skeemide tekstuaalne sele tuumduaalsusele. Lisaks «Blade Runnerile» ja «Alien3le» on materialisatsioon. Narratiiv – kui uskuda Paul Ricoeuri («Time and sellised filmid kindlasti ka Tony Scotti «Hunger» ja Kathryn Bigelow Narrative») – on inimese sisemine püüd korrastada oma segipaisatud

«Strange Days» (viimases on vist küll pigem juba digitaalsed erie- ajatunnetust. Narratiivse tüüpskeemi loominguline realisatsioon oleks : tomberg überpunk fektid, ent neid on kasutatud teatava taktitundega, mitte sedavõrd inimesele seega juba intuitiivselt, teadvustamatult loomulähedane põhjakeeratult). ning võidaks filmi poole hulgaliselt vaatajaid. «Matrix» paljastab Võiks öelda, et filmitööstus koos eriefektitööstusega on elamas läbi kolme filmi omaenda narratoloogilist struktuuri häbitumalt kui läbi teatavat enesepaljastushullust, vaimustust iseenese võimalus- enamik nii suure vaadatavusega Hollywoodi filme. Ning seda mitte

65 tingimata loolisi struktuuriüksusi esiplaanile tõstes ja seeläbi oma sidususe ﬁlmisisene kehastus. Ta teeb kõike ajalisest mõõtmest korrastatust demonstreerides (nagu lihtstrukturalistlik lähenemine sõltumatult – räägib sündmuste resultaatidest enne nende õiget seda kirjeldada võiks), vaid oma seesmist aegruumilist sidusust aegruumilist toimumisaega (kehtestades ennetava kontrolli kogu

avantpop eksponeerides. See mõte saab selgemaks kohe, kui heita pilk Mat- narratiivse kulgemise üle) ning ütleb hiljem, et oli õige lõpptule- 66 rixi-triloogias lausa patoloogilise sagedusega ilmnevale dialoogis- muse nimel sunnitud valetama (millest järeldub, et tema jaoks on keemile: «Kas sa tead (n seda, kuidas see kõik lõpeb; mis sellest kogu narratiivne struktuur juba tegelikest sündmustest sõltumatult edasi saab; mis on selle tähendus)?» – «Ei tea, aga ma usun (n teada ning ta võib sellesse vastavalt tahtmisele sekkuda ja seda et sellel on mingi lõpp; et see lõpeb positiivselt; et selle tähendus modifitseerida. Oraakel tähistab oma olemises seega tegelikult saab selgeks).» Vähegi analüütilisemal tasandil tuleb kohe välja, narratiivset strateegiat ja Neo kui aktant saab temalt otsest nõu et «see» ei tähista siin mitte ainult filmisiseste sündmuste otsest – niisugusest vaatepunktist paistab kogu filmi-seeria olevat ehi- kulgu, vaid – ja ilma igasuguse soovita oma niigi ilmseid sümpto- tatud elementaarsele teoreetilisele võttestikule. «Matrixi» puhul meid kinni katta – narratiivi ennast. pole enam tegu mitte niivõrd mingi narratoloogilise mudeli läbi- Niisuguses mõttevahetuses toimivad mitteteadmine (orientee- mängimisega (ehkki seda ka), vaid lihtsalt narratiivsete skeemide selles valguses ei üllata peaaegu ritus teadmise suunas) ja usk (teadmisse, mis kunagi, filmi lõpus, sümboolse tähistamisega – presenteeritakse pigem loo loolisust, üldse selgeks saab) narratoloogiliste tõuke- ja tõmbejõududena. Filmi looks-olemist, mitte lugu ennast. alguses saab Neo tegelikult teada, et on olemas teadmine, milleni Selles valguses ei üllata peaaegu üldse, kui Agent Smith teatab ta lõpuks jõuab, sest on selleks väljavalitu. Teadmatus selle (arva- Neole kolmanda filmi lõpus, et lõpp ongi käes, et Neol tuleb nüüd tavalt filmi lõpus) saabuva teadmise suhtes on narratiivi käimalük- lõppu kogeda ning kogu vaatajale ilmnev teadmine ei võta min- kavaks jõuks: Neo tahab teada ning on valmis selle nimel midagi gite üldiste tähenduslike tõdemuste kuju, vaid on läbi eelseisva ette võtma. Kuna selle teadmise saabumiseks puudub aga ennetav viimse käsitsivõitluse taandatud narratoloogilise lõpp-punkti liht- neo tahab teada ratsionaalne alus (teadmise põhjuslikud eeldused paljastuvad alles saks konstateeringuks. Ja nagu ka sellest kõigest veel vähe oleks, ning on valmis pärast selle teadmise pärale jõudmist), tuleb peategelast/vaatajat teatab «Matrix Revolutionsi», seeria kolmanda osa reklaamlause selle nimel midagi ette võtma küllastada piisava põhjusega narratiivi/filmi läbimiseks. narratoloogilise veendumusega, et kõik, millel on algus, on ka lõpp Niisuguseks põhjuseks ja narratiivi kütuseks ongi usk, sees- (keskpaik – too kolmas klassikaline looline komponent – on lausest mine eelteadmine, mis annab narratiivi lõpp-punktile selle gra- puudu, kuid triloogias olemas.) Ühesõnaga: teatud vaatepunktist vitatsioonilise jõu. Ja sel viisil kinnitataksegi Neole lõputult läbi on kõik, ka filmis kirjeldatud tulevikunägemus, tegelikult allutatud kõigi kolme filmi, et ta ei saagi ja tohigi lõpplahendust enne õiget narratiivsetele strateegiatele. (Igasugusele (tuleviku)ennustusliku aega teada, kuid peab sellesse uskuma, sest muidu ta ei jõuagi iseloomuga teosele mõjub see mõistagi kahjulikult, sest õõnestab selleni. Teda harjutatakse usuga saabuvasse teadmisse ning kui kirjeldatava maailma autentsuse-illusiooni.) see teadmine on päral, saab selgeks, et «sündmused pididki kõik Nii nagu «Matrix» kui alustekst opereerib teksti ülesehitus- niimoodi minema». See, kuidas üks ideepunkt (teadmine) on aja- like strateegiatega, opereerib ta ka peategelase ja vaatajaga, et lisel teljel narratiiviks venitatud, ilmneb «Matrixis» hämmastava lubada viimsele maksimaalne samastumisvõimalus esimesega. läbinähtavusega. Tõtt-öelda teenib peaaegu kogu filmi dialoog ja Niimoodi võtab Keanu Reeves (kes mängib üldse üllatavalt tihti olulisem tegelaskond seda läbinähtavust. Nii Arhitekt kui Oraakel, ilma seesmise tegevusliku algimpulsita sündmustele reageerivaid kellelt Neo (Propi kangelane) saab oma eesmärgi täitmise tee- karaktereid (st karaktereid, kes aktiveeruvad vaid siis, kui ümbrit- konnal väiksemaid (kuid essentsiaal-seid) lisateadmisi, annavad sev neid selleks tõukab) ning realiseerib seega oma näitlejaoskusi

dramaatilise tõsikindlusega teada, et nad on Neot oodanud ning põhiliselt rea ühesõnaliste lühiküsimustega) Neona üle vaataja : tomberg überpunk et asetleidva kohtumise toimumine on juba ammu ette määratud. rolli. Sellega antakse saalis istujatele kaudselt mõista: te ei peagi Ettemääratuse konstateerimisega, nö tagasi tulevikku pöördu- vaatama, sest ma vaatan teie eest; te ei peagi omal käel saabuva misega tagatakse narratiivi seesmine hermeetilisus – selle täie- teadmiseni jõudma, sest kõigest olenemata pean ma seda niikuinii likkus, asi iseeneses). Oraakel ongi «Matrixis» narratoloogilise ise tegema. Filmis toimunu oleks justkui suurema tõeväärtusega,

67 sest see toimub igal juhul, vaataja juuresolekust olenemata. Ning atavismi ii manifest atavistid just see lubab vaatajal Neoga paremini identiﬁtseeruda ja ﬁlmi vir- tuaalsesse atmosfääri kui tegelikkusesse paremini sisse pääseda. seltsimehed. laias laastus on olukord praegu selline. on 3 klassi:

avantpop Niimoodi – kui Neo küsib vaatajaga samu küsimusi – sisestatakse kodanlased, talupojad ja intelligendid. põhjus, miks ma ei maini 68 vaatajasümbol narratiivsesse protsessi ja pakutakse saalis istujatele siinkohal kehvikuid ja töölisklassi, on selles, et kehvikud on kapita- juba narratoloogilist «täispaketti», filmi, mis – viies end seejuures listlikus süsteemis liiga kehvad, et keegi neid ühiskonna liikmeteks täielikku vastavusse oma «filosoofilise» sisuplaaniga – eksisteerib loeks ja töölisklass on hävitatud – oma põhiosas kas kehvikuteks ka ilma vaatajata. (Meenuvad komöödiaseriaalid, kus naerukohad degradeeritud või kodanlusse integreerunud. viimaste all peame on tähistatud kaadritaguse naeruga: tahate te või mitte, naljakas me silmas kõrgepalgalisi oskustöölisi. proletariaati selle sõna õiges

tahate te on see igal juhul). Minul, vaatajal, jääb üle olla vaid Neo filmiväline mõttes tänapäeval peaaegu polegi, see kiratseb veel ainult üksi- selleks et või mitte virtuaalne projektsioon, kes teeb eelpool toodud teadmise ja usu kute lihttööliste näol linnades. kuid meie eesmärk on pöörduda ka haritlastel ja naljakas on talumeestel saaks igal juhul skeemi teadmatult ja sekkumatult kaasa. nende poole ja kutsuda neid enesega liituma. moodustuda Eriefekt ja narratoloogiline läbinähtavus moodustavad «Matrixi» kapitalismi loogika on järgmine: integreerida kodanlusse kõik, eneseteadvus on vaja neile (ning suure osa Hollywoodi toodangu) juures niisiis hädavajaliku mis vähegi võimalik. ei talupidaja ega intelligent saa ega – süs- eraldi getosid ja koosluse: eriefekt peab oma filigraanses teostuses suutma kinni teemi loogikast tulenevalt – tahagi end iseendi nahas turvaliselt meediat millest tulenevad neid katta enesepaljastusliku innuga presenteeritud narratiivseid stra- tunda. nemad kõik soovivad üles ostetud saada, kodanluseks muu- ühendavad ja teegiaid, mille kohaolu aktiveerib automaatselt vaataja olemus- tuda – esimesed nt farmeritena, teised nõunikena. see on toimiv kodanlusest eristavad liku vajaduse aegruumi narrativiseerida ning aitab seega vaatajal sotsiaalne süsteem, mis roobitseb süsa mütsidesse kõigile, kes väärtushinnangud raskusteta filmis toimuvaga samastuda. Kui hästi efekt sellega valitsevasse, st kodanlaste klassi ei kuulu. hakkama saab? Filmi populaarsust arvestades suurepäraselt… niisiis tekitab tänapäeva kapitalism meeletu konkurentsi ‘kodan- sotsiaalne Nagu Žižek ütleb: vormi taga ei peitugi mingisugust tabamatut lase’ kohale. sellel konkursil osalevad kõik, kes vähegi suudavad. süsteem mis roobitseb süsa sisu, mida vorm varjaks; see, mida vastuvõtja otsib, on tegelikult ainsad, kes konkursil ei osale, on kehvikud, (suuresti olematu) mütsidesse kõigile kes valitsevasse sootuks vormi enese saladus. töölisklass ja lumpenintelligents. kogu ühiskonda valitseb ainult st kodanlaste üks eesmärk – üks klass – üks positsioon: kodanlus. nende kahe klassi ei kuulu pooluse – eesmärgi ja väljajäetute – vahele jääv «soo» on aga määratud igavesse identiteedikriisi, kuna sotsiaalselt ette kirjutatud väärtused a) pole neile kättesaadavad, samas b) lubamata mingit oma väärtussüsteemi ja identiteeti välja kujundada. see on põhimõtteliselt võimalik ainult suuremates ühiskondades, mitte aga eestis, mis on a) väike nagu konnamuna, ning kus b) seetõttu kõik tunnevad kõiki. selleks, et haritlastel ja talumeestel saaks a) moodustuda eneseteadvus, ja seega b) nad tekkida kui klass, on vaja c) kogemuslikku eraldatust teistest klassidest, mis omakorda nõuab d) neile eraldi getosid, elupaiku ja meediat, millest tulenevad e) neid ühendavad ja kodanlusest eristavad väärtushinnangud ja : atavistid [masc] manifest sihid, mis tingivad f) erineva eluviisi, mis lõppkokkuvõttes viib g) suurema sotsiaalse läbimurde, uue klassi tekkele, mille lõplikuks eesmärgiks on h) vastava klassi sotsiaalne tunnustamine, st nende a) väärtushinnangute ja b) eluviisi üldine aktsepteerimine a) sotsiaalselt ja b) isiklikult a) rahuldava ja b) väärtuslikuna, valitseva klassi, st kodanluse poolt.

69 see skeem on suunatud kahe klassi, a) haritlaste ja b) talu- Policè aktsionistide manifesta Matis Song [kultuurigerilja] poegade a) eneseteadvustamisele ja b) ühendamisele. alustada tuleb «soole» uue kogemuse ettesöötmisest neile suunatud a) Be bland

avantpop sõnavõttude, b) meediakanalite ja c) getode (kommuunide) loomise [PIL : Fodderstompf] 70 kaudu. eesti kapitalismi eripära on ühiskonna väiksusest tingitud paranoiline süsteem, kus kõik kahtlustavad (põhjendatult) kõiki, ja Kõik on viga. Absoluutsuu põhistab reegleid. Kunsti pole, on ainult kõik varjavad kõigi eest enda kohta kõike. tuleb ära kasutada selle hävinenud lõuend. Kunst tuleb viia algsele seismiskohale. Tee peab süsteemi a) omapära ja b) eeliseid, et a) mürgitada ja b) üle võtta sinna olema sirge. Punane niidist tee, kuhu koperdagu kriitik, kel kodanluse informatsiooniallikad, a) purustades või b) moonutades seljas pesemata vest. tundmatuseni eksisteerivat kujutlust reaalsusest, samaaegselt a) Policè, väike linnake Odra jõe kallastel. Sadakond normidest sisendades uut, ja b) sundides neid seda omaks võtma. köidetud minu jüngrit. Järgijad, kuulake sfääride muusikat. Ma eesti paranoilis-kapitalistliku ühiskonna omapära on vastastikuse olen teie jumaldatu. Ma teen imetegusid, mida pole loonud isegi eesti paranoilis- vaenu õhutamine kõigi klasside vahel peale kodanluse, kellega Marina Abramovic. kapitalistliku kas aega saab ühiskonna teistelt klassidelt nõutakse koostööd «ühiskondliku kokkuleppe» Olen kuulnud, et Viini aktsionistid viisid kunsti äärmusesse. purustada et järgi omapära on sildi all. selline strateegia täidab järgmisi eesmärke: a) ülejäänud Dekadentide mõtlematu lõbu. Jung on ju surnud, eksinud. Kunst jääks ketid? vastastikuse vaenu õhutamine võimalikke klasse üksteise vastu välja mängides vältida nende a) ei peitu dekreatiivsuses, vaid redekreatiivsuses. Te kuulsite Viinis kõigi klasside inkubatsiooni, b) tugevnemist, c) iseseisvust, d) võimalikke liite härja viimset korinat. Kriitikud maksid selle kinni. vahel peale kodanluse ja e) arvestatava vastasjõu teket kodanlusele selliste liitude näol. Ma sülgan kriitikute peale. Ma teen härjakorjusest taas elusa kellega teistelt kuna praegu saab arvestada eelkõige kahe klassiga, on käesolevast härja. Kunst tuleb tappa, et seda saaks taasluua. klassidelt nõutakse koostööd hetkest meie prioriteet a) talupoegade ja b) haritlaste vahelise liidu Aga, et taasluua, peab aktsionist pühenduma ülesandele. Nähes kraftwerk loomine, kuid me c) pöördume ka töölisklassi allesjäänud liikmete mind peab ta küsima ühe küsimuse. Kas aega saab purustada, et autobahn stau poole ettepanekuga meiega ühineda. see on ainus võimalus saa- järgi jääks ketid??? Degenereerige aeg, siis suudate ka kunstist ahelates sakslane vutada a) vaimne, b) ideoloogiline, c) moraalne ja d) majanduslik läbi näha ning tagasi põrkuda. a) sõltumatus ja b) tunnustus uniﬁtseeritud eesmärgile suunatud Suspiria. Õuduse viimne koidik. Tabav vari, viimne vere jälg. piiramatul konkurentsil põhinevas paranoilis-kapitalistlikus süs- Kunst annab leiva, mina võtan selle. Kus lõppes tõde? Seal, kus teemis. algas kriitiku loo algustäht. Valgus põrkub vastu pimedust, leek põletab 300 000 kilomeetrit tunnis. Usk, mis toidab rõõmu. Kõik jaguneb 63ga. Grotowski viis näit- leja läbi kannatuse, mina viin kunstniku läbi olematuse. Olematus on tühjus, mis on aega täis. Ajahetk on surematu, mida ei täida kannatus. POLTERGEIST. Kogenematus viib edasi. Kogemus hoiab tagasi, risk tapab painaja. Teadmatus on võitmatu. Olek, mis viib edasi, see täidab aega. Kas sina tahaksid olla aeg. Muuta kõik. Fodderstompf. Valgus on petlik. Varjamatu onanism. Pimestav lõõsk. See nõuab

edasiminekut. Keegi ei tule tagasi. Käsk on surematu. Valgus on [fem] : song manifesta läbipaistmatu, nunna must riie. Kuid müüri pole, sest seal taga on olematus. Dekonstruktsioon. Pidevalt lagunev õhuloss. Käigus hoida! Löök allapoole vööd. Surev geenius. KÕIK KUHTUB. Siin tuleb välja lõplik kunst. Tagasiteed pole loota. Keegi ei

71 ootagi. Me ei küsi, kus on kunst? Sest seda lihtsalt pole enam. Kelle huvides see siin kõik on!? Jan Kaus Õlleklaasilt libiseb alla liiskunud piisk. Kunst nõuab ideoloogiat, meie anname teile teoloogia. Kõiksust. Ükskõik.

avantpop Meile teatatakse, et kõike kängitseb seks. Ma ei näe seda. Iha Hiljuti kohtasin üht sõbrannat, kes küsis, et kas mulle ka tegelikult 72 on surnud. Kõik on mehhaaniline. Kraftwerk. Autobahn. Stau. Ahe- meeldis Sulev Keeduse «Somnambuul». Miks sa seda küsid, küsi- lates sakslane. Vältimatu kuristik. Klaasikildudes kümbleja. sin. Mu kaks sõpra tahtsid lihtsalt teada, kui palju sulle positiivse Kõik mida te just lugesite, pidigi jääma arusaamatuks. Sest arvustuse eest maksti ja kes maksis. arusaamine on surm. Oh thank you wrong end. Tardusin. Mind oldi peaaegu tabatud teolt! Kohutava karjerismi tagamaad hakkavad paljastuma. Parem juba nad siis ise paljastada. Alustan «Somnambuulist». Mulle ei maksnud positiivse arvus- mulle ei maksnud tuse eest mitte ainult Keedus, Katariina Lauk (kes muidugimõista positiivse arvustuse eest ei maksnud rahas), Eesti Filmi Sihtasutus ja mõned Keeduse mõju- mitte ainult katariina lauk kad, ent kuritegelikud sõbrad (vaadake Keskturu suunas!), vaid kes muidugimõista ka vennad Väljatagad, vennad Tõnisted ja õed Talid. Väljatagad ei maksnud rahas seetõttu, et juhtida eemale tähelepanu mõningatelt eesti kirjandus- ja kirjastuselu kitsaskohtadelt; Tõnisted seetõttu, et nad armastavad merd (mina seda hästi kinnimakstud väidet muidugi ei usu, purjespordikeskuse hämarates koridorides õitseb midagi kurjakuulutavat!) ja õed Talid on lihtsalt mingeid hämaraid teid pidi seotud «Somnambuuli» muusika autori Helena Tulvega. Pärast seda, kui ma vastupidiselt kokkulepitule jätsin Tulve nime loos

mainimata (selle eest maksis mulle üks maailmakuulus muusik, seal esineb kes esindab miljardilise eelarvega konsortiumi, mille eesmärgiks elkaki-nimeline variser kellele on hävitada ﬁlmimuusika), on mind püütud korduvalt tappa – kord jeesus ütleb : hei sõitis liiga lähedalt mööda mustade klaasidega auto, kord oli keegi sina töllmokk! pista ennast õige «unustanud» libedale tänavalõigule liiva raputada. Nähtamatu nii- põlema! distiku haarmed ulatuvad igaüheni... Kuid kas sellega piirdub allakirjutanu inimsusele näkku sül- gav karjerism, ihar rähklemine tumedate ja globaalsete jõudude keerises? Mitmete allikate põhjal on mulle maksnud justiitsminis- teerium, olles saatnud mind Pariisi ja Teherani. Kiip mu vasaku kõrva taga sedastas vajalikul hetkel vajaliku hulga infot. Kellegil pole õnnestunud siiani seda kiipi leida – kas arstid ja omaksed on ammu kinni makstud? – ja armi mu kõrva taga samuti pole. Aga

miks selline vaev!? Üle maailma töötavad mõjukad Eesti-vastased : kaus kultuuriparanoia jõud, mille haarmed ulatuvad Toompea võimukoridorideni. Mulle pandud ülesannetele vastavalt olen justiits- ja välisministeeriumi kaudu – ilma et ministrid sellest midagi teaksid! – maksnud David Beckhamile, Luciano Pavarottile ja Robert de Nirole, et nad kunagi üheski oma sõnavõtus Eestit ei mainiks.

73 Ilma et ma sellest midagi teaks – kuigi seda väidet ei usu ma ka müürlaste omaleiutatud keele šifreeritud variandiga. Siin on kirjas ise –, on minu käes dokumendid, mis viitavad Tallinna-aluse käiku- kõik humaansust, pluralismi ja demokraatiat hävitavad põhimõtted! desüsteemi väljatöötamisele 2004 jaanuariks. Kaasatud on peaaegu Raamat algab tegelikult tagant ja kõik sõnad on palindroomid.

meedianeedja kõik poliitilised jõud ning Allan Alaküla. Eesmärgiks totaalne võim, Sõna «ego» tuleb seega lugeda kui «oge» ja eesti keeles tähen- 74 väljundiks kodukootud vabamüürlus ja natslik sümboolika-retoorika. dab «oge» «võimutäiust». Kõusaar osaleb teatavasti maa-alustel Rahvaliidu esindajad tahtsid anda käikudesüsteemile kolmjala kuju, riitustel, sellest ka tema edu. See võib olla ka laim, alatu laim. olles saanud inspiratsiooni Karja kiriku kurikuulsast laest (eksper- Kõusaare üks kurikuulsamaid rolle olevat Anna Kurnikova, Enrique tidel palun lisada siia fotomaterjalid rohelise kärbseseene söömi- Iglesiase rollis on olnud enamus eesti tipp-poliitikuid Ülo Nugisest sest, samuti kõikidest tundmatuks jääda soovinud allikatest). Aga Ralf Parveni. ultraparempoolsed äärmusjõud lasid selle välja ehitada tagurpidi Kuid kuidas sain ma oma teksti avaldada? Tuleb ju tunnistada, siit aga loogiline viisnurgana, mille otspunkte ühendab sõõr. Hiiglaslikku ringi saab et ainult 1/7 mu töödest on mõne huvigrupi kinni makstud, ena- küsimus : miks ei kirjutanud läbida väikse ja mugava trolliga, vajadusel ülihelikiirusel. Lisaks muses on tulnud mul endal peale maksta. Ähvardada. Rakendada ma hävitavat arvustust kadri sellele viib viisnurga igast tipust ka kaks jalgsi läbitavat koridori hämaraid tutvusi. Korra olen röövinud isegi Jürgen Rooste naise, kõusaare «egole»? viisnurga teistesse sõlmpunktidesse. Jalgsikäikudel on viis ristu- sellest ka arm minu vasaku kulmu karvade all, sest naine lõi mind miskohta, mis asuvad otse kesklinna strateegiliselt oluliste punk- panniga. Ainult nii olen pääsenud Sirbi kuritegeliku klanni autorite tide all. Viisnurga tippudes asuvad bunkrid, mille otstes omakorda sekka. Tuhandeid üliandekaid kultuuri-inimesi eirav Sirp koosneb väljapääsud maapinnale. Väljapääsud asuvad Tiskres (täpsem tegelikult umbes ligi tuhandet inimest ühendavast klikist, kes on korra olen röövinud isegi asukoht teadmata, dokument olla just sellest kohast hävitatud, moodustanud enda huvide edendamiseks ringkaitse. Mis on selle jürgen rooste kaasatud on naise peaaegu kõik ilmselt tahtlikult), Lennart Mere maja hoovis, Raku järve ääres imepisikese kliki peahuvi? Materdada maatasa demokraatia! Muuta sellest ka arm poliitilised (soovimatute materjalide transportimise «lõppjaam»), Laagris ja Eesti Euroopa prügimäeks. Sirbi toimetus on mõningate andmete minu vasaku jõud ning kulmu karvade all allan alaküla lennujaama stardiraja all (kui on vaja salaja Eestist lahkuda). kohaselt aidanud kaasa tehingule, mille kohaselt Soomaa asfal- sest naine lõi Kuid mis on selle koletu ehitise eesmärk? Muidugi – hävitada teeritakse 90% ulatuses kahekümne aasta jooksul, läbirääkimiste mind panniga olen osalenud rahvuskultuur, varjata positiivse iibe fakti. Mis teeb asja aga eriti vahendaja olla olnud nooremapoolne eesti poetess… kliki suvistel väljasõitudel jõledaks, on fakt, FAKT!, et ehitise kesksissekäik asub Kultuuri- Paljastuseks tuligi pöörduda rühmituse «ELaw KAKa» poole kus on tallutud ministeeriumi keldris. Igal reedel toimub koosolek, sisenemisel ja neile kallilt maksta. Kõnealune nimi tuleb Erkki Luugi, andreas rukkililledel ja tulistatud nõutakse parooli, mille autoriks olevat üks endine kultuuriminister. w, Keili Andrese ja Kiwa nimedest (kolme esimese puhul siis init- suitsupääsukesi Parool kõlab nõnda: siaalidest ja viimase puhul nime esimesest ja viimasest tähest). «Vaapo Vaheril on väike.» Nad kõik on käinud Brüsselis. Korduvalt. Nad eitavad? Tore! Erkki «Mis?» Luuk, Euroopa Liit... «Probleem.» Aga millest selline frivoolne, labastav nimi: «ELaw KAKa»? Mis «Miks?» on eesmärk, mida me eest NII kiivalt varjatakse? Eesti kultuurile «Vaapo Vaheril ei tõuse.» surmahoobi andmine! Te ei usu? Paranoia? Aga miks on siis selle «Mis?» kliki juhatajal Berk Vaheril luukere kaelas, miks on Vihikul mustad «Käsi.» kaaned? Olen osalenud kliki suvistel väljasõitudel, kus on tallutud Siit aga loogiline küsimus: miks ei kirjutanud ma hävitavat rukkililledel, tulistatud piknikul suitsupääsukesi ja lõhatud kauneid

arvustust Kadri Kõusaare «Egole»? Mulle meeldivad ju pigem paekivimoodustisi. Ei usu? Vaadakem lähemalt kliki nime: trükitäh- : kaus kultuuriparanoia väikesed tumedanahalised, pisikesteks vesiirideks riietatud poi- tedest moodustub sõna ELKAK. Enamikule ei ütle see midagi, sel sid... Üks tuhandest vastusest: sest kuidas muidu ma seda kõike lihtsal põhjusel, et nad ei tea midagi interkontinentaalsetest tõsias- teaksin? Kuidas muidu ma veel hingaks? Vaheküsimus, mis mind jadest, planeetidevahelisest ärist, nad magavad rahulikult, samas ennastki huvitab: kes varjab mida minu eest? Kõusaare raamat kui toimunud on salapärane metamorfoos! Asi sai alguse Beirutist, kujutab endast kodeeritud teksti. Tegu on parempoolsete vaba- kus kohtusin mehega, kellel oli olemas II sajandist e Kr pärinev

75 pärgamenditükk, millel oli säilinud väljavõte Tooma evangeeliumist Tuttavliku kalda otsinguil (kas see tõesti pärineb Marsilt???). Seal esineb Elkaki-nimeline Igor Kotjuh variser, kellele Jeesus ütleb: «Hei, sina töllmokk! Pista ennast õige

meedianeedja põlema!» Kohtusin mehega aasta hiljem uuesti. Sedakorda juba Möödunud sügisel külastasin endise NSV Liidu noorema põlvkonna 76 Berliinis, Pergamoni muuseumis. Mees andis mu kätte salvräti, tõlkijate esimest seminari, millest hiljem tahtsin kokku panna ühe mis oli tühi ja higine. Järgmisel päeval olevat ta Siegesäule trepil tavalise loo. Asudes kirjutama artiklit märkasin, et ei saa jätta kir- politsei silme all helendama löönud ja haihtunud! jutamata ka mõnedest spetsiiﬁlistest küsimustest, mis on otseselt Kuid kuidas on see seotud mu loo avaldamisega? Uurige Anne- seotud hilisemate protsessidega erinevates post-sovjeti territoo- linna, uurige. Leiate salajase korteri, mille omaniku initsiaalid on riumi kirjandustes. Nimelt pean vajalikuks rääkida suveräänsete ligilähedased ühele kuulsale inimesele ja mille elutoas laiub jõletu kultuuride identiteedist lähiajaloo kontekstis. Artikkel oli algselt katafalk… kirjutatud vene keeles, märtsis ilmus see soomekeeles ajakirjas Loomulikult olen ma ka salanarkomaan. Süstin regulaarselt Arieli, «Carelia» ning aprillis ilmub originaalkeeles Leedu ajakirjas «Res- aga miks on siis kuuludes ülemaailmsesse võrgustikku, mille liikmed tarbivad vee- pectus Philologicus». Nüüd siis kõigest lähemalt eesti keeles. selle kliki juhatajal berk vaheril nisiseselt ainult Arieli. Puhast Arieli süstitakse otse silmavalgesse. Tallinnas elaval luuletajal ja tõlkijal Boriss Baljasnõil on luuletus paksus luukere kaelas ja Meid toetab üks kuulus, kuid tundmatu juudiorganisatsioon… Miks? pealkirjaga «Eestimaalane», milles autor mõtleb vene intelligentsile ajakirjas lävisid miks on vihikul rahumeelselt mustad kaaned? Üks vihje: Ariel Sharon. taasiseseisvunud Eestis ning küsib, kus asub nendele inimestele omavahel ida ja lääs Te küsite: kust ja miks ta seda teab? Grotesksed liialdused, mittevõõras kallas. Luuletus on kirjutatud aastal 1996, kuid enese- moskva oli lausvale? Aga kas pole võimalik, et mina polegi oma loo autor? Et määratlemine etnokultuursel tasandil on jätkuvalt aktuaalne teema. tasakaalustavaks jõuks ma ei teagi, et ma sellise loo olen kirjutanud? Ma tõesti ei tea, kelle Mis väärtused määravad Eesti venelaste hinnanguid? Kuhu suunata keskuseks huvides see on. Nähtavasti siis ikkagi on. Aga kelle? Kes tõmbab oma pilk – kas Itta või Läände? Taolisi küsimusi ei esitata endale nööre? Kes tahab mind laimata? Kelle tee peal ma ees olen? Tuhan- pelgalt kohalikud venelased, kuna Eestit võib pidada (ja peetakse) süstin regulaarselt arieli deid küsimusi kerkib nagu seeni pärast vihma. Seeni, mmm…. erinevate maailmade ristumispunktiks, seda nii geopoliitilises kui Igatahes: ärge uskuge kedagi. Välja arvatud--- kulturoloogilises mõttes. Eesti uuema-aja kirjandus elab sellele Keegi koputas uksele! Nad tahavad mind uskuma panna, et võimsalt kaasa. Näiteks võib tuua Emil Tode romaani «Piiririik», mu naine tuli koju! mis on täis viiteid mujale või viimastel aastatel ilmunud luuleraa- Miks, oo miks? matud, mida iseloomustab üldine isoleerutus välisilmast. Küsimust võib vaadelda ka laiemas perspektiivis – milline olukord end of transmission valitseb endises NSV Liidus üldiselt. Omal ajal taotles vene keel lingua franca positsiooni, tänu millele tutvustati laiemale lugejas- konnale mitmeid tippautoreid, kes valdasid perfektselt erinevaid kirjandusžanre. Siinjuures võib mainida selliseid literaate nagu: Tš Ajtmatov ja Tš Amiredžibi, J Baltušis ja R Granauskas, J Kross ja M Traat, A Kim ja T Zulﬁkarov, I Drutse ja O Tšiladze, J Rõtheu ja V Sangi. Omapäraseks lüliks Venemaa ja selle naabermaade vahel oli 1939. aastal loodud almanahh, millest hiljem sai ajakiri «Družba

narodov» («Rahvaste Sõprus»). Kasutades tänapäeva kõnepruuki : kotjuh kaldaotsing võib öelda, et see oli tõenäoliselt üks autoriteetsemaid post-modern- väljaandeid NSVLis. Paksus ajakirjas lävisid rahumeelselt omavahel Ida ja Lääs, Moskva oli tasakaalustavaks jõuks, keskuseks. Aja- kirja populaarsuse kõrgpunkt oli 1989. aastal, mil tiraaž kasvas

77 erakordselt suurepärase tulemuseni – 1 135 000 (miljon sada Kanadas ja reklaamivad seal enda koostatud ukraina uuema proosa kolmkümmend viis tuhat) eksemplari. antoloogiat. Vladimir Dibrova tunneb end mõnusalt Harvardis, kus Mõne kümnendi jooksul tekkis suur tõlkekoolkond, kui olla täp- paari aasta eest ilmus kirjastuses Northwestern University Press

lähivälis sem, mitu koolkonda – leedu ja eesti, armeenia ja gruusia suunit- tema valitud proosa. Viktor Kordun käib Münhenis esitlemas ukraina 78 lusega. Eestis toetas seda initsiatiivi Valeri Bezzubov, koolitades kaasaegse kirjanduse antoloogiat. Samal ajal viiakse Ukrainas iga Tartu Ülikoolis tõlkijaid alates 1960ndate algusest. Tundus, et varsti aasta läbi luulekonkurssi «Granoslov». Auhinnaks saab laureaat oli kätte jõudmas aeg kogemuste süstematiseerimiseks, kuid – ei. kaante vahele oma esimese kogu ja ﬁnalistide luuletused lähevad Tulid 1990ndad ja plaanipärase teoreetilise baasi täiustamise ase- almanahhi. See pole kõik. Andekamaid autoreid premeeritakse mel oli käes NSV Liidu lagunemine ja lõhestumine, mis kehtis ka luuleturneega väljakujunenud skeemi järgi: rajoonilehes tehakse rahvuste sõpruse kohta (suure läbiva algustähega ja ilma). Tiraaži juttu autoritest ning kõrval esitletakse paar luuletust. Artikli lõpus kõver kukkus järsult kuni kuue tuhandeni 1997. aastal. võib leida kuulutuse kirjandusõhtu kohta kohalikus kultuurimajas. Tormisel ajal kaaluti toimetuses tõsiselt ajakirja nime vaheta- Ukraina tõlkijad rääkisid, et üritused on menukad ja publikuroh- mist, uue kontseptsiooni valimist. 1990ndate keskel sai «Družba ked.

ukraina prosaistid Narodovi» peatoimetajaks kuulus gruusia prosaist Aleksandr Eba- Ukrainlastel kasvab huvi rahva juurte vastu. Seni kui arheoloo- ei saa jagada noidze, kes püüdis olukorda parandada. Märtsis 1998 ilmus aja- gid uurivad hoolikalt leiutisi väljakaevamistel Obuhovos, kasutavad luuletajate rõõmu kuna eelistavad kirjanumber, mis oli täiesti SRÜ ja Balti riikide kirjanduse päralt. literaadid üha enam oma loomingus folkloorseid motiive, et mis viibida enamiku Sama aasta detsembris toimus ümarlaud «Dialoog pärast pausi», seal oli enne Kiievi asutamist? ajast riigist väljaspool kus Eestit esindas poetess ja tõlkija Marina Tervonen. Leedus tegelevad uute nimede avastamisega põhiliselt kir- artikli lõpus võib leida kuulutuse 2003. aasta septembris korraldati järgmine seminar, seekord jandusväljaanded. Hetkel on luule populaarsem kui proosa, kuigi kirjandusõhtu olid ajakirja vaateväljas noorema põlvkonna tõlkijad. Nädal aega seminarist osavõtjad ei julgenud kedagi luuletajatest esile tõsta. kohta kohalikus kultuurimajas kestnud «Tõlkijate meistriklassist» võtsid osa ilukirjanduse tõl- Proosaga on teistmoodi – autoreid on vähem, see-eest tuntakse kijad-praktikud, kellel vanust alla 40 aastat. Mõlemad seminarid neid paremini. Näiteks toodi Sigitas Parulsise romaan 30-aastaste toimusid Moskva lähedal, Peredelkinos, «vene kirjanduse pühas põlvkonna probleemidest «Kolm sekundit taevast», Jurga Ivanaus- paigas». Hetkel elab datšadest koosnevas asulas ligi 70 kaasaegset kaite esseed ja uus romaan «Placebo» ning Vidmante Jasukaityte kirjanikku, nende hulgas: F Iskander, A Voznesenski, J Jeftušenko. lüüriline proosa naisest ja tema saatusest «Võlurohi tara ääres». Seal kirjutas B Pasternak oma Nobeli-romaani «Doktor Živago», Venemaa kirjandusringkondades arutatakse juba pikemat aega ja seal ta ka loobus preemiast. vene vabavärsi üle. Iga aasta ilmub vene keeles mitmeid vaba- Seminar oli sama põnev kui ajalugu. Oma avasõnas ütles värsi tõlkeid Lääne kirjandusest, samas on venekeelse vabavärsi ajakirja peatoimetaja Ebanoidze, et «kaasaegne inimkond ihkab suhtes teatuid eelarvamusi. Seminari assistent Kirill Kovaldži, kes saada petiste ja tarbijate ühiskonnaks, seega muutub tulevikus üha on pikki aastaid töötanud ajakirja «Junost» («Noorus») kriitika teravamaks vajadus kõlbeliste inimeste järele, kelleks on kunstiga osakonna juures väitis, et «vanad kirjandused on ammendanud tegelevad inimesed». Kirjandusprotsessi eelduseks on pidev infova- nende riimi-vara, mida ei saa öelda noore vene kirjanduse kohta». hetus. Seepärast oli praktiliste ülesannete täitmise kõrval eraldatud Kuid Kovaldži tunnistas, et olukord võib muutuda, kui ilmub üks piisavalt aega suhtlemiseks. See andis hea võimaluse tõlkijatele tõepoolest andekas vabavärsi-poeet. Seni aga räägiti teistest noo- Eestist, Lätist, Leedust, Moldovast, Valgevenemaalt, Ukrainast ja rema põlvkonna andekatest luuletajatest: Inna Kabõš, Ivan Volkov, Venemaalt tutvustada üksteisele oma tõlketööd ja kirjeldada kaas- Boris Rõžij (kes on nüüd kahjuks surnud) ja Vera Pavlova.

aegset kirjandust nendes riikides. Siinjuures sooviksin peatuda pikemalt Vera Pavlova loomingu : kotjuh kaldaotsing Ettekannetest järeldus, et Ukrainas ja Leedus on hetkel mär- juures, tutvustada tema värsse, mis on täis emotsionaalset väsi- gata luule renessanssi. Kusjuures tuntud ukraina prosaistid ei saa must ja pinget (kohati isegi toorust). Vene kirjanduskriitikud on jagada luuletajate rõõmu, kuna eelistavad viibida enamiku ajast alguses arvanud, et nende luuletuste tegelik autor on meeste- riigist väljaspool. Oksana Zabužko ja Solomija Pavlõtško reisivad rahvas, niivõrd ekspressiivne, lausa elajaliku energiaga oli autori

79 tekst. Kaks aastat tagasi ilmus poetessi seitsmes kogu «Vezdes» «Неман» ja nädalaleht «Лiтература и мастацтва» üheks kirjastus- (sõnamäng: siinseal), milles Pavlova jätkab muu hulgas eksperi- toimetus-holdinguks, «mis pidi ühendama ja korrastama kirjan- mente sõnavara, vormi ja perifraasidega: dusprotsessi Valgevenemaal», nagu seda väljendas organisatsiooni

lähivälis vastne juht ja parlamendisaadik Sergei Kostjan. Varsti pärast seda * * * toimusid väljaannete toimetustes suured kaadrivahetused ning tööle 80 Pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu perekonnanimi tulgu. asusid uued toimetajad. Valgevenemaa tuntud kirjanike Vasili Bõkovi, Oh, Issand, mis ma nüüd? Rõgor Borodulini ja Nil Gilevitši loomingut on kommenteeritud kui Sinu tahtmine sündigu. «lääne kontseptsioonide ülelaulmist» ja autoreid – «poliitiliselt iga- nenuteks». Ainus lootus on Internet. Positiivseks uudisena nimetati Iseloomulik on ka hoolimatu suhe argipäeva autori peene poee- Marina Tsvetajeva esimesi tõlkeid valgevene keelde ja V Nekljajevi tilisuse kõrval: edukat tagasitulekut luules. Moldova kirjandussituatsiooni iseloomustab suur kallak Läände. * * * Riigikeele staatuses on seal rumeenia keel, seepärast võetakse Vanaema – 35. kirjanduses eeskuju kõrvalasuvast Rumeeniast. Kirill Kovaldži baljasnõi on Ema – 35. veendunud et Mina – 35. (kes ise on pärit Bessaraabiast) nimetas viimast aastakümmet parim õppemeetod Nataša – 39. «suleproovi epohhiks» ja lisas: «Moldova püüd kuuluda läänemaa- on praktiliste Liza – 39. ülesannete ilma viis rahvuskirjanduse rööpast välja». Peale selle on mitmed täitmine Tundub, et mina lõpetan autorid emigreerinud riigist, sihtkohaks oli valitud USA, Venemaa, töö käigus Väikeste kinganumbrite epohhi. kasutatakse laialt Iisrael ja muidugi Rumeenia. Nii et Moldova alles ootab uute nimede internetti Vera Pavlova nimekaim Oleg Pavlov üllatas üldsust oma mitmeti esilekerkimist. vastuolulise triloogiaga «Viimaste päevade jutustused». Tegevus Lätiga on jälle vastupidi, literaadid on väga aktiivsed. Endistest toimub sovjetiimpeeriumi aasia tagahoovis lagunemise traagilisel NSV Liidu vabariikidest on seal kõige paremini korraldatud mõte- ja absurdsel ajal. Viimase Karaganda-jutustuse eripäraks on selle tevahetus erinevate kirjandusringkondade vahel. Viimastel aasta- vangilaagri päritolu, nagu ütleb autor «selle pani kirja üks endine tel on mitmeid suuri projekte teostanud Riia rühmitus «Orbita», laagrivalvur, kes teenis Kasahhi steppides». Kuid kirjanikku huvitab mis tegeleb keelte ja kultuuride printsipiaalse segamisega, kokku mitte valvurit ümbritsev sotsiaalne reaalsus, vaid just peatege- miksitakse ka erinevaid kunstiliike – videokunst, elektrooniline lase sisemine maailm. Pavlovi loomingut interpreteeritakse Vene- avangard-muusika, arvutikunst. maal kui väljakutset «kultuursele ühiskonnale». Triloogia viimane Seminarist osavõtjad ja juhendajad tundsid huvi ka Eesti teos sai autasustatud Bookeri preemiaga kui 2002. aasta parim uuema-aja kirjanduse vastu. Viimased suured tööd, mis ilmusid venekeelne romaan. Kui Veera Pavlova tragismi kõrval mainitakse ajakirjas «Družba narodov», olid Emil Tode «Piiririik» ja Jaan Krossi eeskätt Marina Tsvetajevat, siis Oleg Pavlovi raamatute arvustus- «Paigallend». Krossi romaani tõlkija Elvira Mihhailova pälvis selle tes kõlab kõige enam Andrei Platonovi nimi. Uuema formatsiooni tõlke eest Rahvusvahelise Kirjandusfondi preemia. 3-5 aasta tagune prosaistidest, kes valdavad perfektselt erinevaid kirjandustrikke Esitasin seminaril Jüri Tuuliku looduslüürikat ja eesti uuemat konfrontatsioon valgevene (montaaž, kollaaž, imitatsioon, stilisatsioon, allusioon jm) pakub lasteproosat. Kuulajad pärisid Jüri ja Ülo Tuuliku viimaste teoste juhtkonna ja vasili huvi Vladislav Otrošenko, Andrei Volosi, Akeksei Slapovski, Jegor järele ja meenutati Mats Traadi loomingut. Andsin ülevaate Kir- bõkovi vahel läks progmaatiliseks Radovi looming. janike Liidu juures tegutsevast ilukirjanduse tõlke kool-stuudiost.

Valgevenemaa ja Moldova kirjandustes on hetkel märgata Selle juhataja, Boriss Baljasnõi, suutis leida ligi 40 noort inimest : kotjuh kaldaotsing teatud langust, kuid ühes riigis on see tekkinud kunstlikult, teises üle Eesti ning innustas neid tegelema tõlkimisega. Baljasnõi on aga loomulikul teel. 3-5 aasta tagune konfrontatsioon Valgevene veendunud, et parim õppemeetod on praktiliste ülesannete täit- juhtkonna ja Vasili Bõkovi vahel läks progmaatiliseks. Aprillis 2002 mine. Töö käigus kasutatakse laialt Internetti. Näiteks suhtleb kooli ühendati kirjandusajakirjad «Полымя», «Маладосць», «Крынiца», juhataja tõlkijatega elektronposti kaudu: jagab tekste, analüüsib

81 tõlkeid, konsulteerib tõlketeooria osas. Taoliste virtuaal-stuudiu- Mis Riias toimub? Kaisa Kahu mite tulemusena ilmus 2001. aasta sügisel kakskeelne (eesti-vene) lasteraamat «Loe veel», hetkel töötatakse järgmise projekti kallal,

lähivälis mille tinglik nimetus on «Eesti kirjanduse kassetipõlvkond vene Kolmel nädalavahetusel septembris ja oktoobris toimus Riias 82 keeles». Seminari juhendajad hindasid kõrgelt kooli tegevust ja rahvusvaheline teatrifestival Homo Novus, kus osalejaid Leedust, seda meeldivam oli olla selle esindaja. Belgiast, Soomest, Eestist, Venemaalt ja mujalt ning novembri Erinevad üldistuskatsed kirjanduses on etteteadaolevalt sub- lõpuni külastas Riiat Briti uus foto ja video. jektiivsed, sest kõike pole niikuinii võimalik haarata, ka käesolev Homo Novus (e progressiivne inimene) on teatrifestival, mis artikkel tõestab seda veelkord. Oma ettekandes Eesti kaasaja toimub 1995. aastast saati iga kahe aasta järel ning mis soovib autoritest ja kirjandustendentsidest mainisin nupukat satiirikut vaatajaid provotseerida/konservatiivsusest lahti raputada. Sel aas- Andrus Kivirähki, ekstravagantset ja šokeerivat Kaur Kenderit, tal toimusid Läti teatrietendused paralleelselt välismaa omadega, müstiﬁtseeriva lühiproosa meistrit Jüri Ehlvesti, Doris Kareva elu- toimusid ka nn videotants ning maailmamuusika kontserdid. tarku luuletusi ning uue naisromaani esiletulekut. Tallinna Von Krahli «Luikede järv» mõjus Homo Novuse kontekstis joosti õue tänavale teatri Panin tähele, kuivõrd tähelepanelikult kuulati igat ettekannet, eriti kummaliselt: teistel etendustel olid olnud kas subtiitrid (lava ette ning hakati justkui koguti informatsiooni mitmeks aastaks ette. Praktilistest küljes rippuva punaste tähtedega elektroontablool liikumas) või ootamatult vihaga ning julmalt ülesannetest jäi meelde A Ebanoidze romaani «Abielu Imerethi isegi mõni äraõpitud lätikeelne lõik publiku naerutamiseks, näiteks peksma teatri ees moodi» tõlkimine. Raamat on kättesaadav rohkem kui 30 maa- vigane «Sveiki» («Tere») või Kajaaniteatteri «Eš äsmoo, Eš äsmoo» seisvat žigulid ilma keeles. Seminari Balti delegatsioon (koosseisus A Gluhova, («es esmu», «mina olen»), kuid «Luikede järves» oli kuulda vaid raamat on A Diomidova – Leedu, A Gerasimov, M Makarova – Läti, I Kotjuh paar venekeelset fraasi (näiteks «Kofe! Tšai! Kofe! Tšai!» marsi- kättesaadav rohkem kui 30 - Eesti) pidi tõlkima sama katkendi eesti, läti, leedu keelest tagasi takti lugemiseks, jms). Algul tundus selline tekstitus olevat mingi maailma keeles vene keelde. kummaline eri-Läti arranžeering. Hiljem tundus, et teksti ei oleks Kuigi seminaril vilkas läbi mõte saada ka edaspidi regulaar- ilmselt ka Eestis näidatavas tükis. «Luikede järv» ju! selt kokku, mõistsid paljud, et ettepanek jääbki idee tasandile. Kajaaniteatteri «Voiček» oli Soome põhjaosas asuva väikelinnast Tegemist pole kriitilise hoiakuga, vaid traditsiooniliselt-delikaatse pärit teatri etendus: erakordselt füüsiline, röökiv, kulmineerudes rahaküsimusega. Esimene «Tõlkijate meistriklass» korraldati tänu kahetunnise (vaheagadeta!) etenduse lõpus, mil loosse süüvinud Venemaa Kultuurministeeriumi ja Sorose fondi toetusele. See või- veidi igavlevad vaatajad kisti kaasa ootamatusse meediumimuu- maldas teha tähtsa sammu mõistmaks kirjandussituatsiooni post- tusse: lavaline kandus väga sujuvalt üle ﬁlmiliseks, kuna hullunud sovjeti ruumis – sammu tuttavliku kalda otsimisel. See ei tähenda peategelane jooksis oma naist koridori kirvega taga ajama, ning sugugi, et nüüd tuleks sammud seada Ida suunas. Kuid ka Lääs ei ukse taga ootas teda kaameramees live kaameraga. Võttis aega, pruugi ilmtingimata olla Tõotatud Maa. Selleks, et leida mittevõõ- enne kui sain aru, et etendus on kandunud mujale, sest etenduse rast kallast, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kus on selle asupaik. ajal märkamatu laval laiutav ekraan oli rõhutunud ning muutunud Ja siis selle suunas liikuda. loomulikuks etenduse jätkuks. Toimus peaaegu-et reality show: Tegelased jooksid riialastele tuntud Rīgas Jaunais Teatrise treppi-

Märkmeid tõlkijate seminarist [Peredelkino, 22-26. september 2003] dest alla, süžee käis edasi, joosti õue, tänavale teatri ette, mille : kahu näinud? oled linna riia samuti terve puupüsti saalitäis kaasaelavaid inimesi ära tundis ning hakati ootamatult, vihaga ning julmalt peksma teatri ees seisvat Žigulid. Mina ei olnud mitte ainus, kes ehmatusest ja üllatusest karjus! Filmitöö teatrist väljas oli professionaalne, etendus oli märkamatult läinud üle põnevaks seiklusﬁlmiks. Teatrisaali sees olevalt ekraanilt võis näha, kuidas livekaameraga ﬁlmitud tänaval seisvad inimesed

83 hämmelduses vaatasid, kuidas KIRVEGA Žigulid peksti, soome Laste kasutamine laval naeruvääristas täiskasvanute tegevuse keeles arusaadamatult (tõenäoliselt roppusi) karjuti ning kuidas täiesti. Braavo. tagaaetav naine kiljus. Riia Jaunais (Uuel) Teatril on kavas ka etendus «Lugu Kaspar

lähivälis Hiljem tuli tegevus lavale tagasi, kuid ikka mitte lihaliselt nagu Hauserist» e aastast 1828 teada lugu mehest, keda hoitud kinni 84 varem; hoopis arvutiekraanil, mis oli kusagilt kuidagi keset lava keldris, ning kes sealt keskeas välja lastuna peab hakkama uuesti tekkinud. «Mis te vahite seal?» küsis elusuuruses naisenägu ekraa- (ühiskonnaga) elama. Hauserit ning üBUNGit kõrvutades on päris nil etenduse lõpuks. selge, et Läti tüki lavastaja Alvis Hermanis on saanud inspirat- Pidasime kahetunnist Soome väiketeatri etendust algul potent- siooni üBUNGist: Hauseris on samuti peaosalised lapsed, ja siin siaalseks jamaks. Algus oligi veniv ning täielik muusikal, kohati juhendavad neid nagu marionette täiskasvanud, kes on riietunud väga tuttav (šamaanilaul rokkimisega vaheldumas kui tavaline taustaga kokkusulanduvasse musta. Kaspar Hauserit mängiv täis- kontrastsus); meta-action tuli alles hiljem. kasvanud näitleja on Jaunais teatri kuld: pikk, suur ja majesteetlik Nagu nad ise ütlevad, on «Woyzeck» «recommended to every- põhjamaine mees, kelle kõrval etenduse täiskasvanuid mängivad one who likes odd, tight, wild, jumping and irregular». lapsed näivad täielike könnidena, ning täiskasvanulikkus saab jäl- Belglaste Victoria teatri etendus üBUNG oli ehk festivali kõige legi naeruvääristatud. erisugusem tükk. Lavastaja Josse de Pauw koos Victoria trupiga Belgia üBUNGis puudus see lavaline kohmetus, mis mõnikord on pesus teismeline laval ei olnud oli lavale toonud lapsed, kelle rolliks rääkida tohutul videoekraanil teiste teatrite lavadel või vaatajates näha. Võib-olla nimetatakse belglastele näidatavate täiskasvanute eest. Etendus oli (jälle) kui segu filmist seda professionaalsuseks. Lapsed laulsid harjutatud, koolitatud probleem ning teatrist. Täiskasvanud filmis olid nädalalõpuks saabunud kel- häälega, kõik sujus, krampi ei olnud, riideid vahetati kiirelt ja asja- legi suvilasse, et koos pidutseda. likult, pesus teismeline laval ei olnud belglastele probleem. Pärast tegelaste tutvustamist (viiulivirtuoos, pealetükkiv poeet, 23. novembrini kestis Riia Arsenalsi kunstmuuseumis Briti näi- väikekodanlik majaperenaine, vulgaarne keskealine mees jne) läks tus «Realitātes pārbaude» ehk «Reality Check»: kaasaegne Briti lugu käima nagu pidu ikka: grupeerumised, konfliktid, hommiku- video ja foto. Näituse eesmärgiks on näidata uusimat Briti video- ja söök, müra, imelikud elemendid (nt isuäratav poolik melon kuu- fotokunsti eri riikides (näitus on juba rännanud marsruudil Ljubl- sirbi-kujulises oksekausis). Taustafilm polnudki see, milles peitus jana-London-Praha-Krakov) ning see on koostööprojekt Londoni üBUNGi võlu. Photographers Gallery ja British Councili vahel, kuraatoriteks Brett Lapsehääl mõjus täiskasvanute suhtes eriti naeruväärselt. Teksti Rogers ja Kate Bush. keskklassi loeti peale visuaalis joobnud täiskasvanu lällamisele; igasugused Näitusel võis näha kuutteist tõusvat Briti tähte, sealhulgas ka wannabe’d kellele on oluline millal probleemid ja konfliktid, mis ekraanil täiskasvanute vahel toimusid, Keith Tysonit, kes 2002. aastal sai prestiižsse Turner Prize’i; ning süüa saab tundusid eriti tobedad, mõttetud ja pseudo. Kuna tegemist oli teat- Veneetsia Biennaalil 2001. ja 2003. osalenud Shizuka Yokomizo mida selga panna kas pärlikee selle ritükiga, keskendus silm-kõrv ikkagi lavale, mitte ekraanile, ning ja Nigel Shafrani töid. Näitus on kindlalt üks parimaid, mis Riias kampsuniga sobib kuidagi harjumatult absurdne oli kuulata, kuidas kenasti teksti viimasel ajal on näha olnud. Avamispäeval kuraator Kate Bushi või et õigel hetkel valitseks sobiv pähe õppinud ning hästi näitlevad belgia lapsed lahendavad kellegi ja paarikümne peamiselt tudeng- ja pensionär-huvilisega suures vaikus muu seksprobleeme, tüütavat luulelembust või hommikupohmelli. valges Arsenalsis ringi jalutades rääkis Bush tema meelest mär-

Kas lavastaja eesmärgiks oligi näidata, kui suur vahe on suurtel ja kimisväärsemate tööde kohta nii mõndagi huvitavat, näiteks et : kahu näinud? oled linna riia väikestel? Et ühe mõtted teise suus on naeruväärsed? Või et tege- Wolbersi video Kilowatt Dynasty valiti näitusele oma esteetilise likult on lastele see kõik üks harjutus (übung) iseseisvaks eluks, ja sürreaalse narratiivi ja dokumentaal-fiktsiooni miksimise tõttu. mis neil lastel 10-15 aasta pärast pihta hakkab? Videos võib näha aeglast klaasipuhumisel tekkinud nn vigade, mul- Lühifilm nädalalõpupeost oli ka muidugi taotluslikult naiivne lide, aukude ja muu ümber keerlemist; kunstnik on tekitanud oma ning tavaline: keskklassi wannabe’d, kellele oluline, millal süüa stuudiosse tehiskeskkonna ning filminud ma-ei-tea-mida (ilmselt saab, mida selga panna, kas pärlikee selle kampsuniga sobib või klaasi) lähivõtteis, aegluubis, edasi-tagasi, alt üles, nii et kokku jääb et õigel hetkel valitseks sobiv vaikus, sest nii on püha ja paslik. vaataja uskuma lugu, mida pehme aktsendiga oletatavasti aasia

85 tüdruk taustaks väljamõeldud suursugusest Kilovattide dünastiast deformeeritud lääts andreas w räägib. Video on visuaalselt v ilus, tühi, üksik, täis sürreaalseid elemente, mis tunduks nagu tuttavad, kuid ei ole seda; see on nagu

lähivälis Paul Austeri «New Yorgi Triloogia» visualisatsioon, nagu Douglas ma ei näe ruumi. või vähemasti ei näe ma seda nii nagu inimesed 86 Hofstadteri kummastavad äratundmishetked. on harjunud õigeks pidama. perspektiiv ei ole minu jaoks arusaa- Yokomizo nn fotoportreede kohta rääkis kuraator, et see olevat dav. ma ei ole kunagi lainurgaga veidrasse proportsiooniväändesse «redefining portrait»: kunstnik saatis inimestele kirju á la «palun keeratud inimeste pilte vaadates tundnud, et midagi oleks valesti. ilmuge oma akna alla neil päevil neil tundidel, tõmmake kardinad inimesed on neid pilte pidanud veidrateks. mina mitte. eest ja seiske tavalistes koduriietes normaalse näoilmega akna all: kaasasündinud nägemisnihe, tõlgendusalgoritmi erinevus kul- mina olen fotograaf tänaval, ma ei soovi teiega kohtuda, vaid pil- tuuriliselt kokkulepitust. või õigupoolest, tagurpidinägemine, pöörav distan teid tänavalt ja saadan fotod enne avaldamist teie nõusoleku lääts teadvuse ja silma vahel. saamiseks teile tutvumiseks». Tulemuseks sai Yokomizo kaugelt ma olen silma ja kirjutamisseadeldise lõikumispunktidest väl- tehtud fotod, distantsportreed, mis ei ole ei portree, ei foto, vaid japaiskuv tekstivoog. ma kirjutan minuga lõikuva hetke graafilist tõepoolest fotoportree uus interdistsiplinaarne vorm! korrapära ja kõiki tema võimalikke teisendusi. see on iseenese tõlgendusalgoritmide projektiilne ülekanne reaal- klaaskeha on ainus kehalisuse suse pinnale. ma ei saagi olla midagi muud kui viirastus, tiiva vari vorm mida kehade faktuurpindadel, ülelibisemine, veider tagantjäreletunne, ma olen nõus tunnistama et ghost vilksatas nägemisvälja äärel. aga võibolla ka mitte. [mina : silm] olen alati keset protsessi. kordus, järgmine kordus ja veel üks kordus, tolmune ja klaasjas. mõisteväljade luup, sil- muse haarduvus mateeria pimedasse üksiolekusse ja eraldatusesse. korduv väljend, struktuuritempel, matriitsi puhas üleolek variatiiv- suse voolavusest. nihke kehtivus kõigele nihkuvale samaaegselt ja tingimusteta. seegi on hullus. öeldu ja nähtu korduvad piinava aegluse ja vääramatusega. sama struktuur tuleb ja riputab ennast üha uuesti ja uuesti teadvuse räbalate kohale. tema tagasitulekus ei ole mingit lõppu, mingit katkestust. sõna on igavene. pilt vib- reerib ja pudeneb oma indefiniitsetelt servadelt. suure kategooria tühi õõnsus hõljub tema sees ja ümber. [mina : silm] asun permanentselt piltide peal. ma deformee- rin nende pinda, ma teen sellest, mis nemad on, selle, mis mina olen. minu deformatiivsus on nende kestmise eeldus ja emakoda.

vahel harva juhtub, et [mina : silm] räägin otseses kõnes. ma olen w : andreas lääts deformeeritud siis printsiip ja samal ajal midagi veel. midagi, mis võib olla isegi rohkem kui printsiip. [i : ] asun väljaspool oma keha. ma ei teostu maailmas oma keha läbi. ma ei ole sellega seotud, ei kuulu tema külge. tema teod on mulle arusaamatud ja võõrad. instrumentaalsest tasan- dist kõrgemale pole tal mingit asja. klaaskeha on ainus kehalisuse vorm, mida ma olen nõus tunnistama. sellest jäävad läbipaistvad varjud objektidele ja struktuuridele, millest ta üle libiseb. mobiil,

87 stabiil ja debiil seisavad aja kõrgel kaldal ja nende peal ei ole ühegi kuuldava praginaga ja ma pöördun endasse. seal pole midagi. teooria katet. ainult vaikus ja klaaskeha aeglaselt ülelibisev pool- sellel hetkel [i : ] ei ole silm. ma olen tühjenenud taju. ma läbipaistev vari. varju liitekohad on märkamatud. liited maaga, olen printsiip. ma purustan teadvuse külma metallvarrast. kisa

kiilkiri liited teadvusega. armkude, paratamatus. ja kiirgus. ja valgused, need ka. [mina : silm] olen enesedefinit- 88 vihm. puhaste halltoonide esteetika. puud, vastu vihma seina sioonide katkendlik ja pimedusse suubuv jada. valguse paratama- lamedaks surutud. okste vägivaldsed deformatsioonid. see maailm tus langeb läbi minu. ta jätab suured rebendid sarvkesta. ta on on deformatsioonide maailm. [mina : silm] olen sellega rahul. õiglane ja terav. tema tulemine on öö ekvivalent. [mina : silm] olen kimp raskeid, kiireid ja täpselt teravustatud aga isegi kui [i : ] väsin, ei saa ma ennast kinni panna. ma emotsioone. ma lõikun kehadesse, ma muudan nende liikumis- pean vaatama, isegi kui ma väsin. minu vaateala on fragmentari- impulsse, nende asendit maa suhtes. gravitatsioon paindub minu seerunud. ma tükeldan nähtavat. ma lähen sellest läbi nagu lihvitud raskuse all. mul ei ole häbi ega inertsi. lõiketera läheb takistuseta läbi orgaanika. erinevalt lõiketerast suu- ma löön ega peatu. dan ma tükeldatu kokku tagasi panna. ometi on kokkupandu sel see tekitab nihke. toore väändedeformatsiooni. see läheb risti määral muutunud, et algset on tihtipeale raske ära tunda. kooder läbi maailma. või vähemalt risti läbi maailma nähtava osa. maa- ja dekooder käivad käsikäes, ühe ahela otsas, aga nende vahele ilma nähtava osa vastupanuvõime nihke rebenditele on tühine. jääb terve hulk lagedat välja, millel pole näha suurt midagi peale ta rageneb kuuldavalt ja saab ümber nimetatud ja muudetud ja tuule ulgumise tühjade ja tolmuste struktuuride vahekäikudes. ma pöördun endasse võtab uue kuju. selle kirjeldamisel pole mõtet. [i : ] näen seda jumalikul kõrgusel on jäänõelte värv. ja isegi kooder ja dekooder seal pole midagi niigi selgelt. klaaskeha vari langeb rannale, ta langeb ja langeb käsikäes ei suuda sellest läbi minna. ja langeb, tema langemine on aeglane ja kohutav, selgelt nähtav riietaja. lahtiriietaja. ta võtab seisundi modelli õlgadelt. annab ja kestvasse aega kuuluv. ja sama selgelt nähtav, tahmklaasi või talle defineerituse vaheaja, õndsa oleku eimillegina. ainult keha. ei nägemise tuhmumisena tunduv pimedus langeb koos temaga, tema rihmu. ei pandlaid. ei elastseid koestruktuure keha ümber ja enese- sisemuses, üle ranna. ja [mina : silm] jään selle langemise alla. teadvuse kohal. ainult tühjus. ja lagedus. defineerituse puudumine ma jään sinna igavesest ajast igavesti. ma ei tea, kas ma olen selle ja kuu vaheaeg. siis tuleb see jälle. sukad jalgade ümber. rihmad ära teeninud, aga see tuli väljastpoolt mind ja tuli mulle peale ja pahkluudel. rõngad randmetel ja sõrmedel. metallpiid kõrvades. ma olen tema all ja sees. selle pimeduse läbipaistvus ja hääletus pehmete ja kõvade ümbriste diktatuur. nimetaja leping. nägija mobiil on nagu puruneva klaasi värv sõnade servadel. mõistete lagune- paratamatus. [i : ] olen selle sees. kuigi ma tundun olevat pea- stabiil ja debiil mine alustab ja võidab kolme käiguga. ja kohe on kõik teisiti. pole lispinnal. mul on see au. seisavad aja kõrgel kaldal ja enam võimalik kirjeldusele välja mängida. sest kirjeldust ei saa olla ja maa oli tühi ja paljas ja kuu oli maa kohal. ja siis sõitis tae- nende peal ei selles tahmklaasist kera tihkes sisemuses. seal saab olla vaevalt val kaas pealt ära. ja kogu ruum oli tühi. midagi ei olnud. mitte ole ühegi teooria katet nägemine, kui seegi. ja ma vaatan. [i : ] vaatan alla. midagi. ja kohe selgub, et midagi on veel. oma täielikus eraldatuses küsimuste küsimine on [minu : silma] peal. nagu spasm. see ei ole [i : ] siiski see, kelle maailm on ammu ja täielikult lõp- on mulle peale pandud. see läheb üle. üle nimetamatuse varju.

penud. ma olen skisoid, voolava pinnaga õõneskeha, aga maailm vari saab pimestatud. aga nimetamine jääb ikkagi ära. leping jääb w : andreas lääts deformeeritud on olemas. ma vajan teisendust, tema olemasolu tõestus ei ole alla kirjutamata ega jõustu. jalgade pind, selle pinna kõverused, mulle vajalik. ma tahan kontakti totaalsust, selle äärmuslikku vormi kohalolek iha koridoris jääb endiselt kehtima ilma reservat- väljaarendust. diskreetsete ajude ääretu üksindus vaevab mind. sioonideta. selle alt ei saa ära. see on teine, suurem ja püsivama see on mind vaevanud alati. veel enne teadvustatud sõnastusteni konsistentsiga vari. ta kleepub huultele. teda süüakse. jõudmist. ruumi koondumine ja äralõigatus kõigist teistest tead- maantee nagu pikk must keel. peeglikiilud, risti läbi maantee. vusetaolistest asjadest on ainult üks tahk, üks tuhmuv fassettsilm kuuma õhu roided. miraažide väljakasvud maantee pikalt mustalt kogumustris. ülejäänu on lame, vibreeriv. ja ikkagi. ülejäänu. selle keelelt. maantee maitsmisnäsad, hüpertrofeerunud hullus, kuuma tajumise paratamatus lõhkeb lihastes nagu mürsk, sarvkest lõheneb teadvuse kaheldav kohalolek. siis hakkab hullus üle minema. ta

89 läheb üle kõigi juuresolevate teadvuste. tema pikk must vari neelab ta seisab teadvuse voo all. [i : ] näen, et see pritsib nagu arusaamist niisamamoodi nagu öö neelab heledat tolmu. vihm talle peale. seegi on simulatsioon ja midagi ei ole. milleks visualisatsiooni põrgu. indutseeritud õhupuudus. sõrmed kaelal. peakski. tema kes ta võiks hispaanlanna olla, ta võib palju rohke-

kiilkiri pudenevate pärlite aeglane, peaaegu seisev rabin kusagil sügavuses. matki. kollane on sulatatud tema nahka. teadvuse voog, nagu vihm, 90 põrandal. all, kaugel. katarsis ja kooma. vaheastmeta kooslus. pritsib talle peale, ja see kollane, see, mis on tema nahka ja tema pilvede lamedad helendavad põhjad. ülevalgustatud kurbus. verre sulatatud, see pritsib temast välja. kiirgus on permanentne analgees. analgeetiline rahu. väljalülitatud valu. ja muutub nähtavaks õige komponendi lisamisel. kuu ei ole selleks valgustatud servaga pilv. negatiivne vari. ruumi terav esiletu- ainus võimalus. on veel valikuid. siin, seekord, on. lek. kolmas mõõde ilmub ega kao. pilve terav valgustatud serv. siis näen [mina : silm] veel midagi. determinant on oma telgede liiva seest välja voolavad silmad nagu habemenuga. vahele kinni kiilunud. ta ei pääse välja ja liigutab seal abitult. määra- kirve jälg analüütiku õhtupoolik. hilineja seisundivaatlus. kohalolu ja matus pole veel vabadus, kuid mõningal määral on see vabaduse puu tüves kogemuse vaheala, kõik ikka ja ainult ekspressiooni küsimus. eelaimus. seda ehk küll. ja determinandi kehtimatus vabastab värvid. kontekst on rohkem kui tähtsusetu. ainult ekspressioon maksab. või õigemini, selle üheainsa, selle, mis on keevitatud tema nahka keha kui algvalem. nägemine kui teine tuletis. õhtu jõuab, tead- ja tema verre. puujumalad on tulnud ja võtnud ka istet. [i : õhtu jõuab ] teadvus loojub vus loojub. mäletan selle analoogi, selle puhast, peaaegu kristalset algallikat. see on argipäev. visuaalipurustaja rutiin. selle rutiini kurbus selle teksti ja selle tulemise. veri voolab. ja värv ka. ja kahtlemata ka tema lagunemise parameetrid. see on teksti see on ikka veel aja vahe. sõna «veel» ei ole siin reaalselt eellainetus, mille tagant alles algab tõeline lagunemine. ja koon- kasutatav. ajafaktori sissetoomine, isegi selle mainimise tasandil dumisele pole siin lihtsalt kohta. kuigi, tõsi, see võib olla ka ainult on võimatu. iga hüpotees puruneb. kujutlus. kuu ei ole selleks ainus võimalus. see on veel vaid kaja, aga see ongi kujutlus. see teksti protokeha. embrüonaalne õnnis- ka kaja ei ole välditav vere ja sulanud kollase kokkujooksupunk- olek ja aja vahe. koht kus aega ei ole. mänguväli läheb üle mälu tis. see on fookus ja tema ümber laiub tühi maa. aga on veel teisi hägustuvate pindade nagu karu üle jää. siin on sees surm ja simu- asju, väljaspool kuu kehtivuspiirkonda. vesikupud. taevas, negatiivi latsioon. ühe mütsi all. pööratult. liiva seest välja voolavad silmad. kirve jälg puu tüves. tema kes ta võiks hispaanlanna olla. talle tuleb punane lill juus- augud taevas, need, kust veelinnud ja surnute hinged sisse-välja tesse kinnitada. värvid on tegelikkuses, aga suurem osa nende käivad. või ainult sisse, juhul kui determinant peaks oma tasakaalu- mõjust on siiski üksnes simulatsioon. kujutletavad värvid toimivad telgede vahelt vabanema. tema ülelendu on kahtlemata oodata, sama hästi kui reaalsed värvid, aga [mina : silm] näen, et nende aga see ei saa saabuda põhjendamatult. side objektiga, sellega, kellest nad lähtuvad ja kelle külge nad samal [mina : silm] lõikun sellesse sulguvusse nagu ketaslõikuri tera. ajal kinnituvad, on määratult tugevam. küsimus intensiivsusest ma läbistan struktuurse äravarjamise ja näen, et determinant, tema [i : ] lähen üle mälu on ainus mõttekas küsimus, kui värvid lähevad üle mälu sügava- ongi jumal. sina ei pea endale jumala kuju tegema. õige on. ei hägustuvate matesse kihtidesse. nad asendavad reaalse olnu. see asendus on pea küll. piisab võrrandist. ja ülelennu kellaajast, kui kollane vari pindade nagu karu üle jää täiuslik ja paratamatu. aeglaselt mööda maad libiseb. ja tema kes ta võiks hispaanlanna w : andreas lääts deformeeritud tema kes ta võiks hispaanlanna olla. tal on palju valikuid, aga olla, tema on ka. soost välja kaevatud, jumalakuju, punased rii- nende värviskaala on determineeritud. must. punane. kollane. deribad kaela ümber. aga mitte selle tühjenenud, põhjendamatu sellest ta ei pääse. see on nagu paistetus, nagu ekstaatika järel- gloriﬁkatsioonina ilmuvas tähenduses. romantilise ihaluse tüütavas laine, vigastuste aeglane valgumine keha pinnalt sissepoole ja agooniatsentris. ta on muu. pigem etnoloogiline realiteet. gamma. nende üleminek naudingu võimalikkuseks. see, mida ta vajab, on nihestaja. pidurdus. see on. laske olla. nüüd [i : ] räägin. ma hoian tema kes ta võiks karje ja katalüsaatorite valu lihastes. ja jälle selle edasiarenduse hispaanlanna olla jalgu ja räägin. mu jutt on pikk ja segane. sel- ainus ihaldatav analoog – pidurdus. lakkamatu pidurdus. lel ei ole algust ega otsa. selles asendub narratiiv purustusega ja vastupidi. seda on raske uskuda.

91 Lapin: olukorrast kunstis hullkümnendil aru, vihkamisest aga pole siingi juttu, pigem on kahju neist, kes Argo Riistan usuvad, et telepurgis värelev või lehes sädelev toiming on suur taie, tähtis teos. Ikka ja jälle meenuvad vanatädi kuldsed sõnad,

usutlus Riistan: Ants Juske kirjutas ühes oma kunagises artiklis teie töödest kes mind juba lapsena hoiatas, et Leo, ära usu lehti ja raadiot. 92 järgmised sõnad: «juba tundub, et «mõtleme Lapin, ütleme kunst».» Tänan, tädi Liisa. Teie tähtsus eesti kunstis on vaieldamatult mõjukas, mis ametlikult väljendub professoripositsioonis ja elava klassiku rollis. Kuidas te Riistan: 1997. aastal ilmus teilt raamat nimega «Kaks kunsti», ennast tänapäeva eesti kunstiilmas ise positsioneeriksite? mis kirjeldas eesti avangardkunsti sünnilugu. Millises seoses on see teie äsjailmunud uue teosega «Avangard»? Lapin: Kõik need tiitlid ja märgistused on tühipaljad sildid. Tege- likult olen ikka seesama kunstnik ja arhitekt, või vastupidi, kuidas Lapin: Raamat «Kaks kunsti» oli lihtsalt valitud artiklite kogumik, ikka ja jälle meenuvad soovite, millist tööd parajasti teen. Olen üliõpilastele ikka öelnud, «Avangard» seevastu on terviklik loengute tsükkel, vähem päeva- vanatädi et olen umbes samas seisus, kui 1971. aastal, mil kõrgkooli lõpe- kajalisem, enam teoreetilisem, üldistatum ning muidugi sisaldab kuldsed sõnad kes mind juba tasin ning loojateed alustasin. Igal uuel hommikul pean end uuesti rohkesti täiesti uusi kontseptsioone. Nende kahe raamatu vahele lapsena hoiatas määratlema ning mõtlema, kui palju aega saan pühendada kunstile jääb aga Soomes 1996. aastal ilmunud «Pimedusest valgusse», mis et leo ära usu lehti ja ning kui palju leivateenimisele ning mingitest tiitlitest selles ühis- analüüsib avangardkunsti saatust möödunud okupatsiooni ajal. raadiot konnas äraelamiseks ning loomiseks pole suurt kasu olnud. Olen muidugi ka õppejõud ja see on mulle eriti tähtis, koostöö Riistan: «Avangardi» on köidetud teie Tartu Ülikoolis peetud loen- noortega, sest õpetamises on loomulik seadmus, mis toimib elavas gud, mida oma vormilt võib teatud määral pidada ka mõttevahe- looduseski, kus vanast kasvab pidevalt uus, kus toimub kestev tuseks kuulajatega. Kas seda raamatutki võib pidada katseks luua teabe ülekandmise protsess. lugejatega dialoogi? Arvan, et õigus oli sel vanal õpetajal, kes ütles, et lapsi võivad ühelt vihaselt eesti saada kõik, aga õpilasi vähesed. Seega ei ole minugi õpilased Lapin: Eks iga raamat ole dialoog lugejaga, teinekord väga intiimne kunstikriitikult need, kes on mu käe alt läbi käinud, vaid need, kes ütlevad, et dialoog. Usun, et see on juba sündinud, sest ühelt vihaselt eesti kes on mind järjepannu juba olen olnud nende õpetaja. Et õpetasin sadu kunstiõpilasi 1990. kunstikriitikult, kes on mind järjepannu juba kümme aastat sõi- kümme aastat sõimanud aastate alguses Soomes, siis on liigutav saada, iga kuu mõni, manud, olla ilmunud hävitav arvustus. Seega olen ühe mehe meelt olla ilmunud näitusekutseid inimestelt, keda õieti enam ei mäletagi. Õpilased juba liigutanud. hävitav arvustus on juba ka mu näitusi korraldanud ning kutsunud osalema oma Loengutel muidugi lisandus tekstile ka muusika, valguspildid, näitustelegi. Mida sa veel tahad… videoﬁlmid, häppeningid, mis kõik soodustasid paremat kontakti publikuga. Raamat aga elab iseseisvamat elu ning kui see isegi Riistan: Mida või keda te eesti kunstis armastate ja hindate? Mida praegu ei ärata suuremat tähelepanu, sest reklaami ma talle ise või keda vihkate? ei tee (ei telli sõpradelt arvustusi), on see ajastu dokument, nii loengutel käsitletud aegade kui ka tänapäeva dokument. Lapin: Kunsti ei saa ma üldse vihata, püüan elada nii, et mitte midagi vihata ning üha enam armastada. Kristus ja Buddha armas- Riistan: Katseid lähiajaloost kirjutada raskendavad teadupärast tasid kõiki inimesi – nad on meile heaks eeskujuks. Ka Dalai Lama ajalise distantsi puudumine ja isiklik suhe. Milliseid kompromisse pidev naeratus on veenvam kui mistahes tema kirjatükk, kuigi ka te nende loengute koostamisel tegite? Kas klassikustaatus lubas laama tekstidest õhkub rohkem soojust, kui kogu eesti kunstist. ka provotseerimist?

Vana kooli mehena eritlen ikkagi veel kunsti mittekunstist, loo- : riistan lapin vust manipuleerimisest või tühisusest. Mittekunstist, mida mulle Lapin: Et mitte veel selginemata eilset päeva lahata, lõpetasin kunstina meedias mõnikord pähe määritakse, ei saa ma lihtsalt ajaloo analüüsimise aastaga 1985 – perestroika algusega – seega

93 ajaga 18 aastat tagasi. Mingi distants see siiski on ja kui ma oleks Kunst ongi inimeste loodud, minagi olen selles sootsiumis jäänud ootama veel suuremat ajavahet – kas loengud ja raamat laiemalt võttes just seesama tavainimene, nii nagu iga teinegi oleks sündinudki? Jätan sündmuste ajavoos korrigeerimise järg- – tavainimene arsti juures, tavainimene politsei man, tavainimene

usutlus misele põlvkonnale. Kompromisse ma raamatus ei ole teinud, ametnikku väisates, tavainimene juuksuril pügada, tavainimene 94 provokatiivne olen aga alati olnud, kuigi ka see seisneb rohkem maksuametil maksustada jne. Mingi kunstialbumi sees eraldun ma paradokside avastamises kui kellegi ärritamises. viivuks tavainimesest kunstiinimeseks, mitte aga alati pilve piirile tõstetuna, üpris sageli ka põrmu sajatatuna. Riistan: Kas isiklike mälestuste avalikustamine tekitas ka eba- mugavust? Riistan: 1990ndaid on markeeritud kui ülbeid. Kuidas kirjeldaksite uue sajandi esimest dekaadi, kui nüüd natuke ennustamise tänamatu meie Lapin: Isiklik osa raamatus, ca 60 lehekülge, on kirjutatud see- tööga tegeleda? On need ülbed? Või sitased, nagu 1970ndad? kunstikriitikud peaks rohkem pärast, et sain enne loenguid vihje, et kõik minu eelkäijad olla saunas käima alguses ja peaasjalikult hiljemgi kõnelnud iseendast, oma loo- Lapin: Üheksakümnendad ei olnud ülbed, hoopis raamat neist ja eesti kunstikriitika seis on kesine mingust seoses isiklikuga. Pidasin seda sissejuhatuses silmas. Et selles kirjutanud uued «tähed» olid ülbed, peegeldades üheksa- pressis laiutavad ma soveti ajal midagi isiklikku avaldada ei saanud, ei tahtnud ega kümnendate ükskõiksust, mis kajab tegelikult vastu kogu meie tihti pinnapealsed viletsa haridusega tohtinudki (isegi minu ema kutsuti veel 1960. aastatel KGBsse sotsiaalsfääris, poliitikas ja inimsuhetes. Kapitalismi tehnoloogi- vihased ning ülekuulamistele, mind muuseas sellest kümnendist alates), siis lises eufoorias unustati, et inimene on organiseerunud kariloom, kadedad noorkriitikud nüüd oli võimalus pudemeid ka endast avaldada, seejuures ilma ei teadvustatud, et lääne demokraatia saavutati mitte üksnes meenutagem igasuguste ebamugavusteta, sest mis mul siis ikka häbeneda on? tarbimise võrdsustamise, vaid eelkõige solidaarsusega. Tõusis kasvõi möödunud Kas seda, et teismelisena suure tamme okstel koos sõpradega esile uus «stalinistlik noorsugu» = «kapitalistlik noorsugu», kes sajandi alguse tuberkuloosi- ja pihku lõin (nüüd kutsuvad seda tamme minu Räpina sõbrad «Lapini analoogselt noortele stalinistidele elab illusioonis, et nad loovad süüfilisekirjanikke või siis nüüdseid Tammeks»)? Seega on mälestusi raamatus põgusalt, rohkem seo- uue, eelmisest sõltumatu elukorralduse ning kultuuri. Õpitakse aidsimuusikuid tult kunstiajaloo sündmustega, kui isikliku eluga. ära üks võõrkeel – inglise keel – täiendatakse end aasta mõnes Kui oleks aga Raul Meeli raamatu sarnaselt loengutel ja raa- lääne koolis ning seejärel usutakse, et ollaksegi uue ajastu eesliinil. matuski põhiliselt vaid isiklikku elu ning sellega seonduvaid seiku Täpselt nii uskusid vene keele omandanud ning Moskvas kursus- kirjeldanud – vaat see oleks alles skandaal olnud! Minu arhiivile tel käinud noored stalinistid, kel olidki taskus punasesse köidetult ja laiale suhtlusele tuginevat kultuuriloolist mälu võib kadestada uue elu juhtnöörid. iga eesti kunstiajaloolane! Loodan, et nulliga algav kümnend peegeldab ka nullis kehastuva tühjuse kõiki loovaid võimalusi ning ükskõiksus areneb kõiksugu- Riistan: Kunstiloo kõrval olete tekstides põiganud ka filosoofia ja suseks. Miks mitte ei võiks olla nullkümnend ka hullkümnend! poliitikaga seotud radadele. Kas tuleneb see seisukohast, et üks on teisega seotud? Kas see seos toimib ka vastupidiselt – kas kunstil Riistan: Kuidas hindate praeguse kunstikriitika seisu? on veel tähtsust/tähendust tavainimese jaoks? Lapin: Eesti kunstikriitika seis on kesine, sest kõik võimekad Lapin: Kunst on ju vaid üks osake elust. Elu hõlmab kõike, ka analüütikud on praegu hõivatud kas uurimus-, pedagoogilise- või poliitikat ja filosoofiat, kõik erinevad kihid on pidevas muutumise institutsionaalse tööga, sõnaga on ametis, ning pressis laiuta- protsessis keeruliselt läbi põimunud. Seetõttu on kunstist kõnel- vad tihti pinnapealsed, viletsa haridusega vihased ning kadedad des ajapikku vaja siirduda ka poliitikasse ja filosoofiasse, miks noorkriitikud, kes naiivselt arvavad, et oma räigete kirjutistega

mitte ka meditsiini – mõni haigus on mõndagi loojat mõjutanud, nad suunavad eesti kunstielu «õigele teele». Tihti jääb mulje, et : riistan lapin meenutagem kasvõi möödunud sajandi alguse tuberkuloosi- ja nad nagu ei elakski siinilmas, eesti kunsti sees, vaadates siinsele süüﬁlisekirjanikke või siis nüüdseid aidsimuusikuid. tegevusele kusagilt eemalt, New Yorgist näitest, kus nad tegelikult

95 ei viibi. Või elavad nad hoopis interneti internatsionaalses ilmas, Saku õlu silmaesiseks. Arvan, et meie kunstikriitikud peaks rohkem saunas käima,

usutlus rohkem ujuma, paadiga sõitma, suusatama, uisutama, tervislikult 96 sööma ja seksima ning õppima lisaks inglise keelele ka mõne teise kultuurkeele, näiteks vene, läti või võru. Vaat siis hakkaksid ka arvutid rõõmsamalt klõbisema. s

H II 67, 27/8 [1744] < Koeru khk., V2inj2rve v., Vaali k. - Hans Anton Schults [1894]

Wana kunts. Kui saa tahad willa warastada, siis w6tta nellap22 6hta piale p22wa looja aa inges nahkhiir kinni ja 6mble inges piast oma wilja kotti p6hja ehk soppi, aga salaja, et keegi seda ei tia. Siis w6id selle kottiga nii pailu willa warastada kui saa isi tahad, keegi sind ei n, ega k2tte ei soa. VEKSEL järgmistesse numbritesse on lubatud

Tegelik eesti uuem kultuurilugu vol 1 [nõrganärvilistele mittesoovitatav] Lapsepõlv & kirjandus [Mart Kivastik] Putš & plombiir [Heiti Kender] Matis Song Dovlatovist & Allenist Alvar Loog Forgotten Sunrise’ist Ilukirjanduslisa [Külli Laikre : Matis Song : Ellom] Erkki Luugi remixikonkursi tööd!

Ootame kaastöid, konstruktiivset kriitikat ja ettepanekuid aadressil [email protected] ISSN : 1406-751X