Materjalid 2016)

EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Anna Koltsa

IDA-VIRU MAAKONNA LOODUSKESKKONNA ÕIGUSRIKKUMISTE DÜNAAMIKA 2004-2014

THE DYNAMICS OF ENVIRONMENTAL LAW VIOLATIONS AT IDA-VIRU COUNTY DURING 2004-2014

Magistritöö Maastikukaitse ja –hoolduse õppekava

Juhendaja: Eva-Liis Tuvi, MSc

Tartu 2016

Eesti Maaülikool Magistritöö lühikokkuvõte Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Autor: Anna Koltsa Õppekava: Maastikukaitse ja -hooldus Pealkiri: Ida-Viru maakonna looduskeskkonna õigusrikkumiste dünaamika 2004-2014 Lehekülgi: 56 Jooniseid: 8 Tabeleid: 1 Lisasid: 0 Osakond: Maastikukorralduse ja loodushoiu osakond Uurimisvaldkond: Keskkonnaõigus, S120 Juhendaja(d): Eva-Liis Tuvi Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu 2016 Keskkonnaprobleemide tähtsamaks kaitsemeetmeks on loodusvarade kasutamise piirangud, millest kinnipidamist kontrollivad keskkonnajärelevalvega tegelevad asutused. Eestis on peamiseks järelevalve asutuseks Keskkonnainspektsioon (KKI), mis teeb järelevalvet ja menetleb õigusrikkumisi kõigis keskkonnakaitse valdkondades. Keskkonnaõiguse reguleerimisvahenditest tegeleb Keskkonnainspektsioon enim keskkonnanormatiividest ja keskkonnalubade nõuetest kinnipidamise kontrolliga. Looduse ja keskkonna väärtuste eest seismine on seotud jätkusuutliku arengu ja teiste keskkonnaõiguse põhimõtetega.

Magistritöö „Ida-Viru maakonna looduskeskkonna õigusrikkumiste dünaamika 2004- 2014” eesmärgiks oli anda ülevaade Ida-Viru maakonna Keskkonnainspektsiooni menetletud looduskaitse valdkonna õigusrikkumistest perioodil 2004-2014. Analüüsitud andmed pärinevad Keskkonnainspektsioonist (järelevalve koondtabelid, Keskkonnainspektsiooni Õigusrikkumiste Andmekogu (ÕRAK) ja Väärteomenetlus Portaal (VMP)). 2004-2014 registreeriti Eestis kokku 41 245 keskkonnaalast rikkumist, millest Ida-Virumaal oli 5 202 (12,6 % kogu Eesti rikkumistest). Eesti rikkumiste arv vähenes ajas 61,4 % ning Ida-Virumaal 42,5 % võrra. Ida-Virumaa rikkumistest oli looduskaitse valdkonna rikkumisi 935 (18% maakonna rikkumistest). 11 aasta jooksul vähenes rikkumiste arv 51,7% võrra. Rikkumiste arvu languse põhjusteks on: seadusandluse korrastumine, süsteemsem järelevalve, hea koostöö teiste riigiasutustega, kindlasti ka inimeste teadlikkuse tõus on kaasa aidanud keskkonnaalaste õigusrikkumiste vähenemisele.

Märksõnad: keskkonnaõigus, keskkonnainspektsioon, looduskaitse.

Estonian University of Life Sciences Abstract of Master´s Thesis Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Author: Anna Koltsa Specialty: Landscape protection and preservation Title: The dynamics of environmental law violations at Ida-Viru County during 2004-2014 Pages: 56 Figures: 8 Tables: 1 Appendixes: 0

Department: Department of Landscape Management and Nature Conservation Field of research: Environmental law, S120 Supervisors: Eva-Liis Tuvi Place and date: Tartu 2016 The importance protection tools for environmental problems are restrictions to use natural resources, for which were created institutions which attend to supervisions. The mainly supervision institution in Estonia is the Environmental Inspectorate. The Environmental Inspectorate which belongs to Environmental law regulation way, supervision to observed the environmental standards and permissions requirements. The protection of nature and environmental values are associated with the defence of sustainable development and other environmental law principles.

The aim of master’s thesis „The dynamics of environmental law violations at Ida-Viru County during 2004-2014” was to provide overview of the Environmental Inspectorate of nature protection category of processed environmental law violations in Ida-Viru County during the 2004-2014. The data was taken Environmental Inspectorate for Estonia (summary table, yearbooks, databases ÕRAK and VMP). From 2004 to 2014 in Estonia was registered 41 245 environmental violations, of which Ida-Viru County was 5 202 (12.6 % of Estonia's total violations). Compared with 2004, in 2014 in Estonia violations decreased by 61.4% and in Ida-Viru County by 42.5%. In Ida-Viru County were 935 violations of nature protection category (18% of Ida-Viru total violations) and compared with 2004, in 2014 violations decreased by 51.7%. The reasons of reduction of violations are: the trimming of legislation, systematic supervision, good cooperation with other state institutions and growing awareness.

Keywords: Environmental law, Environmental Inspectorate, Nature conservation.

SISUKORD

SISSEJUHATUS ...... 5 1. KESKKONNAÕIGUS JA SELLE KUJUNEMINE ...... 6 1.1. Keskkonnaõiguse printsiibid ...... 9 1.2. Keskkonnaõiguse kehtivusala ja reguleerimisvahendid ...... 13 1.3. Keskkonnaõigus Eesti seadusandluses ...... 14 2. KESKKONNAJÄRELEVALVE KUI INSTITUTSIOONI KUJUNEMINE ...... 17 2.1. Keskkonnainspektsioon ...... 20 3. MATERJAL JA METOODIKA ...... 22 3.1. Ida-Viru maakond ...... 22 3.2. Metoodika ...... 26 4. TULEMUSED ...... 28 5. ARUTELU ...... 37 KOKKUVÕTE ...... 44 KASUTATUD KIRJANDUS ...... 47 SUMMARY ...... 55

SISSEJUHATUS

Kaasajal tuntakse suurt hulka erineva ulatusega ja iseloomuga keskkonnaprobleeme. Probleemide teravnemisel jõuti lõpuks arusaamiseni, et neid tuleb lahendada ja ennetada. Sellega kaasnes kiire keskkonnaõiguse areng. Üheks tähtsamaks kaitsemeetmeks on kujunenud loodusvarade kasutamise piirangud, mis said Eesti aladel alguse juba 1297. aastal. Kokkulepitud ja kehtestatud piirangute kontrollimiseks loodi järelevalvega tegelevaid institutsioone. Eestis on tänapäeval peamiseks järelevalve asutuseks Keskkonnainspektsioon (KKI), mis teeb järelevalvet ja menetleb õigusrikkumisi kõigis keskkonnakaitse valdkondades. Looduse ja keskkonna väärtuste eest seismine on seotud jätkusuutliku arengu ja teiste keskkonnaõiguse põhimõtetega. Normid järelevalveks seab asutusele õigusruum, mis on pidevas muutuses ja järgib rahvusvahelisi kokkuleppeid.

Käesoleva töö eesmärk on anda ülevaade Ida-Viru maakonna Keskkonnainspektsiooni menetletud looduskaitse valdkonna õigusrikkumistest perioodil 2004-2014. Ida-Virumaa on pindalalt suur maakond, kus on küll keskmisest rohkem looduskaitsealust pinda, kuid samas tõsised keskkonnakaitselised murekohad. See maakond on autori kodumaakond ning Keskkonnainspektsioonis eriala praktikal viibimine oli sellise teema valiku ajendiks.

Antud töös keskendutakse ühele kolmest Keskkonnainspektsiooni järelevalve valdkondadest – looduskaitse valdkonnale. Töös otsitakse vastuseid järgmistele küsimustele: Kui suure osakaalu moodustavad Ida-Viru maakonna rikkumised Eestis?; Kui suure osakaalu moodustavad looduskaitse valdkonna rikkumised Ida-Viru maakonnas?; Milline on Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumiste ajaline dünaamika, tüpoloogia ning ruumiline jaotus?. Analüüsimiseks kasutatud andmed pärinevad Keskkonnainspektsioonist, kuid erineva detailsusega allikatest. Tegu on mõningal määral tundlike andmetega, mistõttu suurema täpsusega andmete avaldamine laiemale üldsusele ei ole lubatud. Sel põhjusel ei ole tööle lisatud analüüsitud andmetabeleid.

Töö ülevaatlikus osas antakse lühiülevaade keskkonnaõiguse olemusest ja kujunemisest, ning keskkonnajärelevalve kui institutsiooni kujunemisest. Töö teine pool keskendub keskkonnajärelevalve andmete analüüsile perioodil 2004-2014. 5

Töö autor tänab juhendajat Eva-Liis Tuvi professionaalse suunamise, toetamise ja meeldiva koostöö eest töö kirjutamisel. Suured tänusõnad Keskkonnainspektsiooni Ida- Virumaa büroo töötajatele praktikal saadud kogemuste ja tööks vajalike andmete kasutamise võimaldamise eest. Eraldi soovib autor tänada Ida-Virumaa büroo juhtivinspektorit Aivar Kruup’i, kes andis asjalikke kommentaare ja selgitas asutuse töökorralduse iseärasusi.

1. KESKKONNAÕIGUS JA SELLE KUJUNEMINE

Keskkonnaõigus on normide kogum, mille eesmärgiks on kaitsta meie ümbritseva keskkonda (Materjalid 2016). Eraldi õigusvaldkonnaks kujunes keskkonnaõigus tänu 1960-ndatel esilekerkinud globaalprobleemidele ja toimunud katastroofidele, mis vajasid lahendamist (Veinla 2005).

Globaalsel tasandil keskkonnaõiguse ajaloolise arengu võib jagada kahte perioodi (Veinla 2016a): I periood: kestis 1972. aastani, siis keskkonnameetmed ei olnud sihipäraselt suunatud keskkonnakaitsele, vaid inimkesksetele õigushüvede kaitsmisele (elu, tervis ja omand). II periood: algas 1972. aastast, see periood oli keskkonnaõiguse jaoks murdepunktiks, toimus esimene ÜRO keskkonna- ja arengukonverents Stockholmis. Stockholmi Deklaratsiooniga formuleeriti kaasaegse keskkonnakaitse peamised eesmärgid ja põhimõtted. Seda sündmust peetakse keskkonnaajastu alguseks, millele järgnes sihipärane keskkonnakaitse ja kiire areng.

Rahvusvahelisel ja siseriiklikul keskkonnaõigusel on tihe seos Euroopa Liidu keskkonnaõigusega. Euroopa Liidu keskkonnaõiguse arengus eristatakse kuus perioodi (Veinla 2016b) lähtudes sellest, milline oli keskkonnapoliitika- ja õiguse asend eesmärkide ja tegevuste hulgas ning milline oli ühtlustamismeetmete aluslepingutest tulenev õiguslik alus. Mõneti kattuvad keskkonnaõiguse arengu perioodid Euroopa Liidu keskkonnapoliitika arenguetappidega (Kaasik 1995), sest keskkonnapoliitika ja keskkonnaõigus on omavahel tihedalt põimunud.

Euroopa Liidu keskkonnaõiguse arengu I periood: (1957-1972) – sel perioodil domineerisid (keskkonna)õigusruumis majanduslikud aspektid. Liikmesriikide eesmärgiks oli majandusliku kasvu tagamine ja selleks ühise turu loomine. Siiski võeti vastu ka keskkonnaga seotud direktiive, kuid ei pööranud erilist tähelepanu keskkonnaalaste nõuete ühtlustamisele. II periood: (1972 kuni Euroopa aktini 1987) – sel perioodil toimus aktiivne keskkonnaalaste ühtlustamisemeetmete kehtestamine seoses Stockholmis toimunud ÜRO

keskkonnakonverentsiga, kuid aluslepingutes puudus keskkonnaalane pädevus. Pärast Stockholmi konverentsi kiideti 1973. aastal heaks Euroopa Ühenduse esimene keskkonnategevuskava (keskkonnaprogramm). Sellest perioodist pärinevad 11 põhimõtet, mis kinnitati Euroopa Nõukogu poolt, millele edasine Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika kujunes (Kaasik 1995). Kaasik (1995) ja Kiili (2000) leiavad, et sel perioodil puudus õiguslik alus ja selge süsteem keskkonda puudutavate otsuste tegemiseks, kuid Veinla (2016b) arvates olid keskkonnaõiguse õiguslikuks aluseks Rooma lepingu artiklid 100 ja 235 ning nende kombinatsioon. III periood: (1987 ühtse Euroopa akti jõustumisest kuni Maastrichti lepinguni 1992) – ühtse aktiga lülitati keskkonnaalased eesmärgid esmakordselt aluslepingutesse. See omakorda tõi kaasa liikmesriikide keskkonnaseadusandluse ühtlustamise, jättes siiski teatava valikuvõimaluse (kas rangemate normide kehtestamine või ühtlustamisest loobumine) (Kiili 2000). Kuni IV perioodini domineerisid kahju vältimise, saastaja maksab ja integreerimisprintsiip (Kaasik 1995). IV periood: (1993 Maastrichti lepingu jõustumisest Amsterdami lepinguni 1997) – Maastrichti leping lisas sätteid, mis täpsustasid Euroopa Ühenduse keskkonnaõiguse aluseid ja eesmärke. Sellest perioodist alates kuulus keskkonnakaitse Euroopa Ühenduse põhieesmärkide hulka. Samuti lisati aluslepingutesse keskkonnategevuskavade koostamist puudutavad sätted. IV perioodil lisandus EÜ keskkonnapoliitikasse ettevaatusprintsiip (Kaasik 1995:28). V periood: (1997 Amsterdami lepingust Lissaboni lepinguni 2007) – Euroopa Ühenduse põhiülesannete hulka lisati ülesanne edendada keskkonna kaitse ja selle kvaliteedi parandamise kõrget taset, ning tagada tasakaalustatud ja säästev areng. VI periood: (2009 Lissaboni lepingu järgne periood) – Lissaboni leping (jõustus 2009) ei toonud kaasa olulisi muutusi keskkonnapoliitika jaoks, säästev areng ja kõrgetasemeline keskkonnakaitse jäid endiselt EL fundamentaalsete eesmärkide hulka. Euroopa Ühenduse asutamisleping asendati Euroopa Liidu toimimise lepinguga. Lõimimispõhimõte on Lissaboni lepingus käsitletud kolme erineva aspekti alt ning on saanud laiema käsitluse kui vaid keskkonnaalane (Veinla 2016b).

Vaadeldavate keskkonnaõiguse perioodide lahutamatuteks osadeks kujunesid keskkonnaalased tegevusprogrammid. Alates 1973. aastast on EL komisjon välja andnud mitmeaastaseid keskkonnaalaseid tegevusprogramme, milles esitatakse tulevasi

õigusaktide ettepanekuid ja keskkonnapoliitika eesmärke (Keskkonnapoliitika üldpõhimõtted... 2016). Mõned eesmärgid on programmides kordunud, kuid arvestatud on ka muutunud globaalset olukorda. Pärast 2002. aastal jõustunud kuuendat keskkonnaalast tegevusprogrammi kerkisid (seoses majanduskriisiga) esile mitmed teravnenud probleemid, eriti vajadus suurema ressursitõhususe järele. 2013. aastal vastuvõetud seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (aastani 2020) kolme põhiprioriteedi hulgas rõhutatakse jätkusuutlikku majanduskasvu ja ühe juhtalgatusena just ressursitõhusust (Tänasest 2020. aastani... 2014).

1.1. Keskkonnaõiguse printsiibid

Looduskeskkond ja probleemid ei tunnusta riigipiire, seetõttu on valdkonnas suur roll rahvusvahelisel õigusel. Riikide vahelised keskkonnameetmed ei pruugi olla ühtsed, seetõttu on keskkonnaõiguses printsiipidel (ühistel tegevus põhimõttel) võrreldes teiste õigusvaldkondadega oluliselt suurem roll (Printsiibid 2016). Kehtivad nii õiguse üldprintsiibid (nt proportsionaalsuse põhimõte, õiguskindluse põhimõte) kui ka hulk vaid keskkonnaõigusele omaseid printsiipe. EÜ esimeses keskkonnaprogrammi (1973-1976) ajal sõnastati keskkonnapoliitika eesmärk, mis oli „parandada keskkonda ja elukvaliteeti, ümbrust ja Ühenduse elanikkonna elutingimusi”. Eesmärgi saavutamiseks võeti vastu 11 põhimõtet (Kiili 2000): 1. Ära hoida on parem kui parandada ehk keskkonnaprobleemide ennetamise põhimõte; 2. Keskkonnamõjusid tuleb arvestada võimalikult varajases, tehnilise kavandamise ja otsuse tegemise staadiumis; 3. Looduskasutust, mis oluliselt kahjustab ökoloogilist tasakaalu, tuleb vältida; 4. Tuleb suurendada teaduse osatähtsust kavandatavate ettevõtmiste üle otsustamisel; 5. Saastaja maksab põhimõte. Keskkonnakahjude ärahoidmise ja heastamise kulud tuleb kanda reostajal; 6. Ettevõtmised ühes liikmesriigis ei tohi põhjustada reostust teises; 7. Liikmesriikide keskkonnapoliitika peab arvestama arengumaade huve; 8. EÜ ja tema liikmesmaad peavad vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu edendama rahvusvahelist ja ülemaailmset keskkonnakaitset; 9

9. Keskkonnakaitse on iga inimese hool ja seepärast on vajalik rahva sellealane haritus; 10. Keskkonnakaitseabinõusid tuleb rakendada kõige sobivamal tasemel, arvestades reostuse liiki, vajalikke abinõusid ja kaitsvat geograafilist piirkonda; 11. Riikide keskkonnaprogrammid peavad olema koordineeritud ühiste EÜ-siseselt harmoniseeritud kontseptsioonide ja strateegiate alusel.

Tänapäevases rahvusvahelises keskkonnaõiguses tuntakse kuute põhiprintsiipi. Kõige esimeseks ja universaalsemaks keskkonnaõiguse printsiibiks on jätkusuutliku (säästva) arengu põhimõte. Tõuge selle printsiibi ellukutsumiseks saadi 1972. aastal toimunud ÜRO I arengu- ja keskkonnakonverentsilt Stockholmis (Kaasik 1995). 1983. aastal moodustati ÜRO Peaassamblee otsusega Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon nn. Brundtlandi komisjon, mille ülesandeks oli sõnastada säästva arengu põhimõte. Komisjoni töö tulemusena ilmus 1987. aastal raport raamatuna „Meie ühine tulevik” („Our Common Future”), milles sõnastati esimest korda kontseptsioon säästvast arengust, mis peaks rahuldama tänase põlvkonna vajadused, ilma et kahjustataks tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi (Eesti 21... 2016). ÜRO teine keskkonna- ja arengukonverents toimus Rio de Janeiros 1992. aastal, kus kohtusid 178 riigi tippjuhid. Võeti vastu kliimamuutuste raamkonventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Rio deklaratsioon säästliku arengu põhimõtete kohta, metsandust ja kõrbestumist käsitlevad dokumendid ning tegevusplaan Agenda 21 (ÜRO keskkonna... 2016). Amsterdami lepinguga (1997. aastal) võeti EL keskkonnapoliitikas omaks säästva arengu põhimõte (Veinla 2016b).

Teiseks, säästva arengu saavutamise seisukohalt on oluline ka integreerimisprintsiip ehk lõimimispõhimõte, mis pärineb EL õigusest. Vajadus keskkonnaküsimuste lõimimiseks teiste Euroopa Ühenduse poliitikavaldkondadega ilmnes 1980-ndate alguses, kui täheldati EÜ põllumajandus-, transpordi- ja regionaalpoliitika märkimisväärset mõju keskkonnaseisundile. Põhimõte toodi EÜ asutamislepingusse 1986. aastal aktiga „Ühtne Euroopa” (Kuusk 2015). Sisuliselt rakendati integreerimisprintsiipi esmakordselt III perioodil, mis hakkas mõjutama kõikide teiste EÜ tegevusvaldkondade poliitikat (Kaasik 1995: 23). Suurema õigusliku jõu sai lõimimispõhimõte Amsterdami lepingujärgsel perioodil (Veina 2016c).

Erinevalt paljude riikide ja EL õigusest eristab Eesti keskkonnaseadustiku üldosa seadus vältimispõhimõtet ja ettevaatuspõhimõtet küllaltki selgelt. Nimelt vältimispõhimõte rakendub keskkonnaohu puhul (Keskkonnaseadustiku üldosa seadus 2011, § 5), ettevaatuspõhimõte aga keskkonnariski (Keskkonnaseadustiku üldosa seadus 2011, § 4) puhul. EL õiguses vältimismeetmed viiakse ettevaatuspõhimõtte alla ja käsitletakse vältimist ettevaatuspõhimõtte rakendamise radikaalse vormina (Veinla 2015).

Vältimisprintsiip sisaldab endas reaalsete ohtude ennetamist. Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda vaid siis, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu või puudub mõistlik alternatiiv (Veinla 2015). Rakendamisele kuuluvad vältimismeetmed on sageli sätestatud juba õigustloova akti tasandil. Näiteks LKS § 29 lg 2 keelab loodusreservaadis igasuguse inimtegevuse, sealhulgas inimeste viibimise selle territooriumil (Looduskaitseseadus 2004, § 29 lg 2). Keelu eiramine võib tõepoolest piisava tõenäosusega kaasa tuua olulise negatiivse keskkonnahäiringu tekkimise.

Ettevaatusprintsiibi eesmärgiks on keskkonnahäiringute mõistlikus ulatuses vähendamine keskkonnariski esinemise olukorras. Ettevaatusprintsiipi on defineeritud erinevates rahvusvahelistes regulatsiooni vahendites ja keskkonnakonventsioonides, kuid printsiip pärineb 1992. aastal toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsilt, mis sätestas, et keskkonna kaitsmise eesmärgil tuleb riikide poolt laialdaselt rakendada ettevaatusprintsiipi (Veinla 2015). Eesti õigusesse on ettevaatuspõhimõte enamikul juhtudest üle võetud EL õigusest. Konkreetsel juhul rakendamisele kuuluvad ettevaatusmeetmed on sageli sätestatud juba õigustloova akti tasandil. Näiteks keskkonnamõju hindamise alases regulatsioonis sätestatakse tegevuste loetelu, mille puhul on keskkonnamõju hindamine (kui ettevaatusmeede) kohustuslik (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus 2005, § 3). Ettevaatuspõhimõte ei välista siiski ka tegevuste keelamist, ja seda ennekõike siis, kui keskkonnahäiringu mõju vähendamiseks ei ole muid proportsionaalseid meetmeid kui keeld (Veinla 2015). Algselt rakendati vaid juriidilises tähenduses olevat ettevaatusprintsiipi Saksamaal (Kaasik 1995). Tänasel päeval on ettevaatusprintsiibist saanud määrava tähtsusega printsiip Euroopa Kohtu praktikas (Veinla 2004).

Viiendaks printsiibiks on kasutaja/saastaja maksab printsiip, mis pärineb algselt majandusteadusest, mille eesmärgiks oli hõlmata kõik majandustegevusega kaasnevad kulud toote või teenuse hinda (Lopman 2015). Seega püüab „kasutaja/saastaja maksab” põhimõte keskkonnast pärinevate hüvede kasutamise kasutaja/saastaja sisekuludeks. Põhimõte eesmärgiks on luua tingimused, mis motiveerivad keskkonna kasutajat/saastajat käituma keskkonnahoidlikult ja hoolsalt, et vältida keskkonna kahjustamist. EL on kunagi ka sõnastatud, et ranged keskkonnaalased nõuded stimuleerivad innovatsiooni ja võimalusi äritegevuseks (Eesti 5 aastat... 2009).

Kuues printsiip on keskkonna kaitstuse kõrge tase, selle põhimõte pärineb EL õigusest, kus põhimõtte sätestamise tingis vajadus ühtlustada liikmesriikide keskkonnakaitse standardit (Kuusk 2015). V perioodil aluslepingutes sõnastati printsiibina laiemas tähenduses kui ainult keskkonnakaitse valdkond (Veinla 2016c). EL keskkonnaõiguse rakendajana on Eesti riigil, seega kohustus aidata aktiivselt kaasa keskkonna kaitstuse kõrge taseme saavutamisele, valides ning kohaldades selleks sobilikke meetmeid (Kuusk 2015).

Avalikkuse kaasamine on samuti omane keskkonnaõigusele. Avalikkuse osalemisõigus keskkonnaasjade otsustamises on laialdaselt reguleeritud Euroopa Liidu õiguses. EL direktiivides on üldjuhul sätestatud konkreetsed nõuded avalikkuse kaasamiseks otsusetegemise protsessi: kohustus teha asjassepuutuvad dokumendid avalikult kättesaadavaks, näha ette asjaomase üldsuse võimalus nende osas seisukoha avaldamiseks ning üldsuse esindajate poolt otsuste vaidlustamise võimalused (Vaarmari 2015). Selgesõnalise õigusena on keskkonnaasjades osalemise õigus sätestatud Århusi konventsioonis. Üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises parandab keskkonnaotsuste kvaliteeti ja kiirendab nende täitmist. Ühtlasi suurendab see üldsuse keskkonnateadlikkust, annab talle võimaluse väljendada muret keskkonna pärast ja võimaldab avaliku võimu organitel seda asjakohaselt arvestada. Neil põhjustel on igaühe õigust osaleda keskkonnaasjade otsustamises rahvusvaheliselt tunnustatud juba alates 1992. aastast, mil ÜRO võttis vastu Rio deklaratsiooni (Ibid).

1.2. Keskkonnaõiguse kehtivusala ja reguleerimisvahendid

Lähtudes töö pealkirjast, püstitatud eesmärgist ja uurimisülesannetest, tuleb peatuda ka keskkonnaõiguse tegevusaladel ja reguleerimisvahenditel. Keskkonnainspektsioon, olles peamiseks keskkonnajärelevalvet teostavaks asutuseks Eestis, teeb järelevalvet looduskeskkonna ja -varade kasutamise üle kõigis keskkonnakaitse valdkondades (Keskkonnajärelevalve... 2015: 6).

Eri õigusharudes (naabrusõigus, avalik õigus) rakendatud keskkonnaõiguse kehtivusala jaotatakse tinglikult kolmeks (Veinla 2016d): I – Klassikaline keskkonnaõigus. Nt vee-, välisõhu-, jäätmete- ja kiirgusalased regulatsioonid. Regulatsioonide keskseks instrumendiks on keskkonnalubadega seonduv õiguslik raamistik (keskkonnamõju hindamine, keskkonnaseire, keskkonnatasud jt). II – Looduskaitse. Nt looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutusrežiimi reguleerimine ja kaitse alla võetud isenditega ning kivististega sooritatavate toimingute reguleerimine. III – Loodusressursside kasutamise ja kaitse reguleerimine. Nt jahi-, kala-, püügi-, metsa-, ja maapõue- ning maavaradealane õigus.

Lisaks kehtivusalale on võimalik keskkonnaõiguse norme liigitatada kaheks: valdkonnaülesteks ja üksikute teemavaldkondade alla kuuluvateks. Valdkonnaülestel normidel on oluline tähendus kõigile üksikutele valdkondadele, nt keskkonnajärelevalve normid või keskkonnaalased õigused aktuaalsed pea kõigis üksikutes teemavaldkondades (Materjalid 2016).

Keskkonnaõiguse enim levinud reguleerimisvahenditeks on keskkonnakaitse meetmete kavandamise instrumendid (arengu- ja tegevuskavad, programmid), ruumiline planeerimine, keskkonnamõju hindamine, keskkonnanormatiivid, keskkonnaload ja keskkonnatasud (Veinla 2016e).

1.3. Keskkonnaõigus Eesti seadusandluses

Eestis loodusvarade kasutamise esimesed seadusega sätestatud piirangud pärinevad Taani metsaseadusest – 1297. aastal keelas Taani kuningas Erik VI Menved metsaraie kolmel Tallinna lähedal paikneval saarel (Sepp 2014). Järgnevate sajandite jooksul kehtestasid võõrvalitsejad Eesti territooriumil veel mitmeid jahi- ja kalapüügipiiranguid (Sepp 2000). 1664. aastal laienes Eesti alale Rootsi metsaseadus ning anti välja määrus, mille alusel piirati viljakandvate puude (tammede, pihlakate, õunapuude jt) raiet (Kumari 1973).

Looduskaitset puudutavatel seadustel peatutakse detailsemalt peatükis 2. Keskkonnajärelevalve kui institutsiooni kujunemine.

Esimesed (kaasaegsed) keskkonnakaitsealased nõuded pärinevad 1963. aastast, siis kui ENSV ministrite nõukogu määrusega kehtestati kord, et kõik loodust muutuvaid töid võis teha ainult metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse nõusolekul (Sillaots 2014). Samal aastal asutati Tallinna rohelise vööndi metsamajand, mille koosseisu võeti metskonnad ja ühismajandid. Rannikul kehtestati 100 meetri laiune vöönd, kus oli keelatud lageraie ja lõkete tegemine. 1960-ndatel aastatel kujundati koos metsamajanditega puhkealasid, sh aladele koostati ülevaatlikud generaalplaanid. Puhkemaastike planeerimises osales põhiliselt Eesti Projekt ning aastast 1965 peavalitsuse haldusalasse kuulunud metsakorraldusega tegelev üksus, kus hakati rakendama maastikuarhitekte (Ibid). 1980. aastatel olid aktuaalsed looduskaitse nn kompleks-skeemid (nt Eest loodusvarade kaitse ja säästliku kasutamise skeem), mis sisaldasid klassikalise looduskaitse elemente. Neid skeeme peetakse nüüdsete maakonna teemaplaneeringute eelkäijateks (Ibid).

Eesti Vabariigi põhiseaduses, mis jõustus 1992. aastal on keskkonnakaitsele pühendanud kaks paragrahvi, mille kohaselt Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult (Eesti Vabariigi põhiseadus 1992, § 5) ning igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ja hüvitama keskkonnale tekitatud kahju (Eesti Vabariigi põhiseadus 1992, § 53). 1995. aastal võeti Eestis vastu säästva arengu seadus (Säästva arengu seadus 1995). 1997. aastal muudeti seaduse § 12 nime, algselt oli nimeks „Programmid, arengukavad, planeeringud ja fondid“, uueks nimeks sai „Tasakaalustatud arengu kavandamine“ (Säästva arengu... 1997). Nime muutusega muutus ka § sisu – sellega määratleti tasakaalustatud

arengu kavandamise ja arengukavade koostamise kord eri majandusharudes ja piirkondades. Kehtiv seadus (2016. aasta seis) sätestab säästva arengu riikliku strateegia alused ning tugineb ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi otsustes toodud põhimõtetele (Säästva arengu seadus 1995, § 1).

1995. aastal jõudis Eesti Euroopa lepingu allakirjutamiseni (Kaasik 1995). Pärast Euroopa Komisjoni positiivset hinnangut tegi Euroopa Liit Eestile 1997. aasta detsembris toimunud Luxembourg'i tippkohtumisel ettepaneku alustada liitumiskõnelusi, kõnelused algasid 31. märtsil 1998 ja kestsid kuni 2002. aasta detsembrini (Streimann 2003). Leping kirjutati alla 16. aprillil 2003. aastal Ateenas ning jõustus 1. mail 2004.aastal (Nõukogu otsus 864).

1997. aastal käivitus projekt „Eesti 21”, mis toetab ja tugevdab riiklike ja kohalike arengukavade loomist vastavalt säästva arengu printsiipidele (Eesti 21... 2016).

Eesti keskkonnaõigust mõjutab suurel määral Euroopa Liidu liikmelisus ehk suurem osa keskkonnaõiguse normidest pärineb EL õigusest (nt välisõhu- ja veekaitse normid) või rahvusvahelistest õigusest (nt kliimamuutusi puudutavad normid) (Veinla 2015). Mitmed põhimõtted, nagu näiteks ettevaatuspõhimõte või „saastaja maksab” põhimõte, on jõudnud Eesti ja ka paljude teiste riikide keskkonnaõigusesse rahvusvaheliste keskkonnakonventsioonide või soovitusliku iseloomuga dokumentide kaudu (Triipan 2015). Euroopa Liidu liikmesriigina Eestil on kohustus direktiivis sätestatud nõuded üle tooma siseriiklikusse õigusse (Bux 2016). Euroopa Liidu liitumistingimuste täitmiseks tuli Eesti õiguskorda üle võtta suur hulk EL keskkonnaõiguse õigusakte. EL keskkonnaõiguse õigusaktid on suuremas osas valdkondlikud ehk nende ülevõtmise käigus ei tekkinud kogu keskkonnaõiguse normistikku ühendavat alust (Triipan 2015). Ühe võimalusena selgema keskkonnaõiguse normide süsteemi loomiseks nähti õigusharu kodifitseerimist. Rootsi ja Saksamaa algatuste eeskujul hakkas kujunema idee Eesti uuest keskkonnaseadustikust (Ibid).

16. veebruaril 2011. aastal võeti riigikogus vastu keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) (Keskkonnaseadustiku üldosa seadus 2011). Sellega oli tehtud esimene samm kogu Eesti keskkonnaõiguse uuendamiseks ühtsetel alustel koostatud keskkonnaseadustikuks. KeÜS vastuvõtmisel otsustati, et see jõustub koos keskkonnaseadustiku eriosa seadusega. Eriosa koostamise käigus loobuti ühest

koondseadusest, eriosa koosneb eraldi valdkondlikest seadustest (nt looduskaitseseadus, metsaseadus, veeseadus jne) (Vaarmari 2015). 20. juunil 2014. aastal võttis riigikogu vastu keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse, mis nägi ette keskkonnaseadustiku üldosa seaduse jõustumise 1. augustil 2014. aastal (Keskkonnaseadustiku üldosa... 2014, § 14).

Keskkonnaõiguse põhieesmärkideks Eesti õigusruumis on keskkonnahäiringute vähendamine kaitsmaks inimeste elu, tervist, omandit ja muid varalisi õigusi (sh kultuuripärandit); säästva arengu edendamine, silmas pidades praegusi ja tulevasi põlvkondi; loodusliku mitmekesisuse säilitamine ja kaitse, arvestades sealjuures looduse iseväärtust; hea keskkonnaseisundi tagamine (keskkonna kaitstuse kõrge taseme saavutamine) ning tekitatud kahju hüvitamine (saastaja maksab põhimõtte rakendamine) (Veinla 2016a).

2. KESKKONNAJÄRELEVALVE KUI INSTITUTSIOONI KUJUNEMINE

Vaatamata kirjalikele tõenditele loodusvarade kasutamise piiramisele 13. ja 17. sajandil (Sepp 2000; Kumari 1973) saab laiemapõhjalisest looduskaitse järelevalve kujunemisest hakata rääkima alates 1920-ndatest aastatest. 1920. aastal alustas 1853. aastal asutatud looduse uurimist ja kaitset edendava Eesti looduseuurijate seltsi (Kongo 2003) juures tööd looduskaitsesektsioon. Selle eesmärgiks oli võtta arvele, uurida ja hoida loodusmälestusmärke kogu Eestis (Tõnisson 2014).

11. detsembril 1935. aastal võeti vastu esimene looduskaitseseadus (Looduskaitseseadus 1935). Selle alusel asus 1936. aastal tööle ka esimene riigi looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste (Tõnisson 2010). Riigiparkide Valitsus ja selle allasutus Riigi Looduskaitse Nõukogu loodi looduskaitseseaduse rakendamiseks ja järelevalve teostamiseks (Looduskaitseseadus 1935, § 3-4). Loodi kogu riiki kattev looduskaitse usaldusmeeste võrgustik (Looduskaitseseadus 1935, § 10). Usaldusmehed olid inspektori kohapealseteks abilisteks, kelle ülesandeks oli teatada inspektorile uutest haruldastest looduselemente leidmisest ja valvata oma piirkonnas looduskaitse teostamise üle ning teatada looduskaitse- inspektorile looduskaitse alal antud seaduste ja määruste ning muude eeskirjade rikkumisest (Looduskaitseseadus 1935, § 11). Looduskaitseinspektori tööülesanneteks oli looduskaitseregistri pidamine, kuhu koguti kokku andmed kõikide kaitsealuste objektide kohta, looduskaitse korraldamine ning looduskaitsesse puutuvates küsimustes ettepanekute, kavade ja aruannete koostamine (Hansen 2006a). 1938. aastal võeti vastu teine looduskaitseseadus – Loodushoiuseadus (Loodushoiuseadus 1938). Sotsiaalministeeriumi juurde asutati Loodushoiu ja Turismi Instituut (LTI), mille peamisteks ülesanneteks oli looduskaitse korraldamine ja järelevalve teostamine (Loodushoiuseadus 1938, § 5). Loodushoiu- ja Turismi Instituudile nõuandvaks osapooleks sai Loodushoiu Nõukogu (LHN) (Hansen 2006b). Looduskaitse järelevalvet teostasid jätkuvalt usaldusmehed, looduskaitseinspektor propageeris looduskaitset.

Peale II maailmasõda Eestis oli looduse alistamise ajastu, loodusressurssidest reguleeriti ainult jahipidamist (Mardiste 2006). 1951. aastal alustas taas oma tegevust Looduseuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon ning 1955. aastal lisandus Loodusuurijate Seltsile looduskaitset korraldama ja suunama Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon (Kongo 2003). Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni algatusel võeti 1957. aastal vastu esimene looduskaitseseadus Nõukogude Liidus – „Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus Eesti NSV looduse kaitsest“ (Mardiste 2006). Ministrite Nõukogu juurde loodi Looduskaitse Valitsus, mis oli haldus- ja inspektsiooniorganiks (Kumari 1960) ning samuti kehtestati kriminaalvastutus looduskaitsenõuete rikkumise eest (Alton 2003). Seaduse lisana võeti vastu ka Ministrite Nõukogu määrus nr. 142 „Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” ning ühiskondlike looduskaitse usaldusmeeste põhimäärus (Kumari 1960).

Suurem reformimine looduskaitses toimus 1962. aastal, kui moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus, mille koosseisu liideti teiste (Metsanduse Peavalitsus ja Jahindusinspektsioon) hulgas ka Looduskaitse Valitsus (Sillaots 2014). 1966. aastal sai peavalitsusest samanimeline ministeerium (Tuul 2015). Looduskaitsele lisaks tegeles peavalitus sisevete kalakaitse, jahinduse ja maastikukaitsega. 1968. aastal kinnitati looduskaitseinspektorite põhimäärus ja metsamajandite juurde loodi inspektorite ametikohad. Nende ülesandeks oli korraldada kaitsealade ja üksikobjektide kaitset ning teostada järelevalvet metsa, jahiulukite ja siseveekogude kalavarude kasutamise üle (Sillaots 2014). Metsavalve oli ka kolhoosidel ja sovhoosidel. Teiste tänapäevaste keskkonnakaitse valdkondade järelevalve ja ressursside kasutamise korraldamisega tegelesid: üleliidulise alluvusega Vostbaltrõbvod (Ida-Balti Basseini Kalavarude Kaitse ja Taastamise ning Kalapüügi Reguleerimise Valitsus) – kalakaitse merel ja Peipsi-Pihkva järvel, Veemajanduse ja Maaparanduse Komitee – vee kaitse, hüdrometeoroloogia teenistus – õhu kaitse ning maavaradega tegeles Mäeinspektsioon (Alton 2003).

Perestroika tõi endaga kaasa ka reformid looduskaitses. 1988. aastal reorganiseeriti Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium ümber Riiklikuks Looduskaitse ja Metsamajanduse Komiteeks. Looduskaitseinspektorid viidi metsamajandite alt rajoonide ja linnade töösaadikute nõukogu täitevkomiteede (hilisemate maa- ja linnavalitsuse) loodus- ja keskkonnaküsimustega tegelevate osakondade alla (Sillaots 2014). Varasemalt

Looduskaitse Valitsuses ning Veemajanduse ja Maaparanduse Komitees järelevalve küsimustega tegelenud inimestest moodustati 1988. aastal Keskkonnaministeeriumi juurde uue allüksus asutusena Riiklik Looduskaitse Inspektsioon (tegutses kuni 1991). Vostbaltrõbvod jätkas Keskkonnaministeeriumi all ning uueks nimeks sai Mereinspektsioon (Alton 2003). Uute järelevalve kohustusega asutustena loodi Metsaamet ja Maa-amet. 1989. aasta detsembris nimetati komitee ümber Keskkonnaministeeriumiks.

1990. aastal võeti vastu neljas looduskaitseseadus – „Seadus Eesti looduse kaitsest“ –, mis kehtestas ka üldisi keskkonnahoiu põhimõtteid (Eesti NSV seadus „Eesti looduse kaitse kohta” 1990).

1991. aastal rakendati inspektsiooni asemel töösse sõltumatu institutsioon – looduskaitse peainspektor, aruandekohustusega otse Riigikogu ees (Zingel 2014). Inspektsiooni järelevalvetöötajatest said peainspektori tööaparaadi ametnikud (Alton 2003).

1994. aastal hakkas kehtima kaitstavate loodusobjektide seadus (KLOS) (Kaitstavate loodusobjektide seadus 1994), mis asendati 2004. aastal looduskaitseseadusega (Looduskaitseseadus 2004). Looduskaitseseadus hõlmas edaspidi nii ranna ja kalda kaitse nõuded ja kaitstavate loodusobjektide kaitse korralduse.

1996. aastal toimus taas Looduskaitse Inspektsiooni taasloomine ning aasta hiljem nimetati ümber Keskkonnainspektsiooniks (Alton 2003). Seoses uue ametiasutuse moodustamisega/nime muutusega võeti vastu keskkonnajärelevalve seadus (Keskkonnajärelevalve seadus 1997), mis määratles keskkonna, eluslooduse ja kaitstavate loodusobjektidega tegelevad järelevalveasutused ning ülesannete jaotumise eri asutuste vahel. Inspektorid said suuremad õigused kui varem (ettevõtete kontroll, läbiotsimine, konfiskeerimine). Keskkonnakaitseinspektsioon korraldas looduskeskkonna ja -varade kasutamist ja kaitset, teostas järelevalvet ning korraldas järelevalvealast haridustööd (Keskkonnainspektsiooni põhimäärus 1999, § 6). Lisaks riiklikele inspektoritele teostasid järelevalvet veel abi-inspektorid, kes allusid riiklikele inspektoritele, ning kohalike omavalitsuste järelevalve inspektorid (Vabariigi Valitsuse... 1999, § 14).

2000. aastal kaotati maakondlikud keskkonnaosakonnad ja Metsaamet ning liideti Mereinspektsioon ja Keskkonnainspektsioon, ühendatud asutuse nimeks jäi Keskkonnainspektsioon (Vabariigi Valitsuse... 1999, § 76).

2.1. Keskkonnainspektsioon

2000. aastat peab Keskkonnainspektsioon praegusel kujul ja tööülesandeid silmas pidades tegutsemise sünniaastaks (Keskkonnainspektsioon tähistab... 2016). 2001. aastal alustas ööpäevaringselt tööd Keskkonnainspektsiooni valvetelefon 1313, kuhu oodatakse teavet võimalike keskkonnaalaste õigusrikkumiste kohta (Maran 2003). 2009. aastast opereerib valvetelefoni 1313 Häirekeskus (Keskkonnajärelevalve... 2012).

07. juunil 2001. aastal võeti vastu keskkonnajärelevalve seadus, mille järgi keskkonnajärelevalvet teostavad Keskkonnainspektsioon, Maa-amet ja kohalik omavalitsusorgan või -asutus (Keskkonnajärelevalve seadus 2001, § 3 lg 1). 2014. aasta juulist teostavad keskkonnajärelevalvet Keskkonnainspektsioon ja kohalik omavalitsusorgan või -asutus (Keskkonnajärelevalve seadus 2001, 2014, § 3 lg 1).

2008. aastani kuulusid inspektsiooni koosseisu seitse piirkondlikku osakonda (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Tartumaa, Virumaa ja Võrumaa), mille alluvuses olid maakondlikud bürood. Ida-Viru maakond kuulus Virumaa osakonda. Keskuse osakondade ülesandeks oli piirkondlike osakondade nõustamine ja õigusalane teenindamine. Piirkondlike osakondade ülesandeks oli looduskeskkonna ja loodusvarade kasutamise ja kaitse alase järelevalve korraldamine ja teostamine oma tegevuspiirkonnas (Keskkonnajärelevalve... 2008).

2007. aastal alustati Keskkonnainspektsioonis ettevalmistusi üleminekuks valdkondlikule juhtimisele eesmärgiga muuta järelevalvetööd senisest veelgi efektiivsemaks (Keskkonnajärelevalve... 2008). Ning alates 2008. aastast rakendatakse valdkondlikku juhtimist. See tähendab, et nii keskuse kui ka regioonide tasandil on sisuline töö jaotatud kolme valdkonna vahel, milleks on keskkonnakaitse ehk elutalooduse valdkond, looduskaitse ehk klassikaline looduskaitse ja kalakaitse valdkond (Keskkonnajärelevalve... 2010).

10. aprillil 2008. aastal jõustunud struktuuri järgi kuulusid Keskkonnainspektsiooni koosseisu Tallinnas paiknev keskus ning Põhja, Ida, Lõuna ja Lääne regioon, mille keskused paiknevad vastavalt Tallinnas, Jõhvis, Tartus ja Pärnus (Keskkonnajärelevalve... 2009). Ida-Viru maakond koos Lääne-Viru maakonnaga kuulus Ida regiooni.

Alates 2011. aasta septembrist KKI menetleb keskkonnaalaseid väärtegusid ja keskkonnakuritegusid (Keskkonnainspektsioonist 2016).

2013. aasta märtsis taas muutus juhtimisstruktuur, mille tulemusena kadus regionaalne tasand. Tänapäeval kuuluvad Keskkonnainspektsiooni koosseisu Tallinnas paiknev keskus ja 15 maakondlikku bürood (Keskkonnajärelevalve... 2014).

Keskkonnaõiguse reguleerimisvahenditest tegeleb Keskkonnainspektsioon enim keskkonnanormatiividest ja keskkonnalubade nõuetest kinnipidamise kontrolliga.

KKI teeb koostööd erinevate asutustega, nii keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutustega (Keskkonnaamet, Maa-amet, Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK)) kui ka teiste riigiasutustega (Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Põllumajandusamet, Päästeamet jt) (Keskkonnajärelvalve... 2013). Koostöö aitab riigi ressursse otstarbekamalt kasutada ning saavutada paremaid tulemusi saavutada.

Keskkonnakuriteod on tihti ka piiriülesed, seega info ja kogemuste vahetamine riikide vahel on väga oluline. Alates 2011. aastast, osaleb KKI Eesti esindajana rahvusvahelise keskkonnakuritegude uurimise võrgustiku EnviCrimeNet tegevuses. Samuti osaleb Euroopa Liidu keskkonnajärelevalve koostöövõrgustikus (IMPEL). Kui IMPELi tegevus on suunatud eluta loodusele, siis eluslooduse küsimustega tegeleb teine Euroopa Liidu koostöövõrgustik – GreenForce, milles KKI osa samuti võtab. Suure panuse annab KKI kalapüügijärelevalvesse Läänemerel ja Atlandi ookeanil. (Rahvusvaheline koostöö 2016)

3. MATERJAL JA METOODIKA

3.1. Ida-Viru maakond

Ida-Viru on Eesti kirdepoolseim maakond. Pindala suuruselt (3 364 km2 ehk 7,7 % Eesti territooriumist) on maakond viiendal kohal, rahvaarvult (147 597) aga kolmas (Ida-Viru maakond 2016). Suur osa elanikkonnast on linlased – maakonnas on 6 linna (maakonna keskus Jõhvi on vallasisene linn) ja 15 valda.

Kolmandik maakonnast on tööstusobjektide all (Kalamees 2008). Maakonnas eristatakse kolme maastikurajooni: Soome lahe rannikumadalik, Viru lavamaa ning Alutaguse madalik (Arold 2005). Maakond on kolmest küljest ümbritsetud veega: põhjast piiratud Soome lahega, idast Narva jõega ja lõunast Peipsi järvega.

Mets Viimased metsanduslikud andmed pärinevad ülevaatest „Aastaraamat Mets 2014“. Ida- Viru maakonnas on 203,2 tuhat ha metsamaad. Metsasuselt on vaadeldav maakond Hiiumaa järel teisel kohal (metsasus 60,4%). Korraldatud metsamaa andmetel on riigimetsa 113 222 ha ja erametsa 40 393 ha. Riigimetsad valdavalt männikud, kaasikud ja kuusikud. Erametsades domineerivad kaasikud, järgnevad männikud ja kuusikud. Riigimets on jaotatud üle Eesti metskondadeks. Ida-Viru maakonnas on kaks metskonda: maakonna põhjaosas Ida-Virumaa metskond ja lõunapool, vastu Peipsi järve, Alutaguse metskond. Ida-Virumaa metskonna üldpindala on 58 170 ha ja metsamaa moodustab sellest 80%. Metskonna territooriumil on Eesti kõige suurem järvestik – Kurtna järvestik, lisaks piiriveekogu Narva veehoidla (Ida-Virumaa metskond 2016) ning kaitseväe Sirgala harjutusväli (2 916 ha) (RMK Alutaguse… 2013). Ida-Virumaa metskonna metsamaa pindalast 7,9% on rangelt kaitstavad ja 16,5% majandamispiirangutega metsad (RMK Ida- Virumaa… 2013). Suuremad kaitsealad on Sirtsi looduskaitseala (LKA) ja Kurtna

maastikukaitseala (MKA). Teistest kaitsealadest ulatuvad metskonna maadele ka Muraka LKA; Aseri, Udria, Oru pargi, Ontika, Vaivara MKA, loodav Uljaste MKA. Alutaguse metskonna üldpindala on 86 045 ha ning metsamaa moodustab sellest 63%. Metskond hõlmab Ida-Virumaa kesk- ja lõunaosa, mis on metsade- ja sooderikas ning hõreda inimasustusega territoorium. Metskonna maadest olulise osa ehk 22,8% moodustasid 2013. aastal rangelt kaitstavad metsad, majandamispiirangutega metsade osakaal oli 14% (RMK Alutaguse… 2013). Rangelt kaitstavate metsade suure osakaalu taga on metskonna looduskaitseline eripära – looduskaitseliste soode rohkus (Muraka, Agusalu, Puhatu, Paadenurme LKA).

Jahindus Jahindust reguleerib jahiseadus (Jahiseadus 2013). Jahti peetakse jahimaal, mis jaotatakse jahipiirkondadeks. Ida-Viru maakonda jääb kokku 30 jahipiirkonda. Neist 23 asuvad ainult ühe maakonna piires (Jahipiirkondade otsing 2016). Anguse, mis kuulub RMK Ida- Virumaa metskonna koosseisu (RMK Ida-Virumaa… 2013) ja Tudu jahipiirkond ulatuvad ligikaudu pooles ulatuses Ida-Virumaale. Ülejäänud viis aga ulatuvad vaadeldavasse maakonda väheses mahus (Jahipiirkond 2016). Valdavalt on jahipiirkonnad Lääne-Viru maakonnas (Mahu, Viru-Nigula, Rägavere, Uhtna), Torma jahipiirkond aga Jõgevamaal. Ida-Viru metskonnas on lisaks Anguse jahipiirkonnale veel 15 jahipiirkonda (51 514 ha) (RMK Ida-Virumaa... 2013). Lõunapoolsemal, Alutaguse metskonna, territooriumil asub 14 jahipiirkonda, jahipidamiseks kasutatakse 80 484 hektarit riigimaad (RMK Alutaguse... 2013).

Ida-Viru maakonnas tegutseb mittetulundusühing Ida-Viru jahimeeste selts, mis koondab 23 jahtkonda (Jahtkonnad ja... 2016). Ida-Viru maakonna jahipiirkonna pindala oli 2014. aastal 290,8 tuhat ha, mis teeb 389 ha jahimaad jahimehe kohta. Kuigi jahimeeste arv maakonnas on aastatega suurenenud on jahimeeste arv jahipiirkonna kohta Eesti väiksemate hulgas (2,6 väiksem arv on vaid Järvamaal) (Veeroja et al. 2016).

Jahinduses eristatakse suur- ja väikeulukeid. Suurulukid on põder, punahirv, metskits, metssiga, pruunkaru, hunt, ilves ja hallhüljes (Jahiseadus 2013, § 4). Väikeulukite loetelu sätestatakse jahieeskirja lisana (Jahieeskiri 2013, § 1). Sinna kuulub 48 liiki, sh 36

linnuliiki. Ida-Virumaal leidub valdav osa suurulukitest ning väikeulukitest (Ernits 1996, Vahula 1996), sh šaakal 2013. aastast (Männil 2013). 2014. aastal Ida-Viru maakonnas suurulukitest kütiti 287 põtra (4,9% Eestis kütitud põtrade üldarvust), 123 metskitsa (3%), 372 metssiga (1,5%), 8 karu (22,2%) ja 427 kobrast (6,5%) (Veeroja et al. 2016).

Looduskaitse Ida-Viru maakonna territooriumist 17,9% võetud looduskaitse alla (Kaitstava territooriumi... 2016). Kokku on Ida-Virumaal 8 looduskaitseala, 14 maastikukaitseala ja 15 kaitsealust parki, lisaks veel hoiualad, kaitsealused püsielupaigad ning üksikobjektid (Loodusobjektide otsing 2016). Rahvusvahelise tähtsusega alasid on Ida-Viru maakonnas 42. Muraka ja Agusalu LKA kuuluvad rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja (nn Ramsari alad), ülejäänud on 40 Natura ala (7 linnuala, 33 loodusala) (Rahvusvahelise tähtsusega... 2016).

Puhkus Maakonnas asub Peipsi põhjaranniku puhkeala, mis paikneb kahes piirkonnas (joonis 1) – Peipsi põhjarannikul (sh Kurtna MKA, Iisaku MKA (kavandatav kaitstav ala) ja Kotka matkarada Muraka LKA lahustükil) ja Lääne-Viru maakonna piiril (Tudusoo LKA ja Uljaste oosi ja järvede ümbrus) (Peipsi põhjaranniku... 2016). Puhkeala märksõnadeks on Järvevälja ja Smolnitsa luited ning Peipsi liivane kallas. Samuti jääb piirkonda Kurtna järvestik, mis on Eesti kõige järvederikkaim ala. Puhkealal on 13 lõkkekohta, 7 matkarada ja 6 telkimisala, 3 metsaonni, Kauksi looduskeskus, Mõedaku ATV rada ning hulk vaatetorne ja õpperadasid (Ibid). Alutaguse metskonna territooriumile jääb 27 Peipsi põhjaranniku puhkeala objekti ning neist külastatavamad on Iisaku vaatetorn ja kauni liivarannaga Peipsi-äärsed telkimisalad, eelkõige Kauksi telkimisala. 2011. aastal loendati Peipsi põhjaranniku puhkealal 231 000 külastust, 2012. aastal 204 000 külastust, langus oli tingitud jahedast ja vihmasest suvest (RMK Alutaguse metskonna... 2013). Ida-Virumaa metskonna territooriumile jääb 12 Peipsi põhjaranniku puhkeala objekti ning neist külastatuim on Oru park. 2011. aastal Oru parki külastati 100 000 inimest (RMK Ida-Virumaa… 2013).

Joonis 1. Peipsi põhjaranniku puhkeala asukoht (Peipsi põhjaranniku... 2016)

3.2. Metoodika

Keskkonnainspektsiooni kodulehel on võimalik tutvuda kahel erineval kujul esitatud andmetega – aastaraamatud (2003-2014) ja järelevalve koondtabelid (Järelevalve andmed 2016). Selleks, et teada saada kui suure osakaalu moodustavad Ida-Virumaa rikkumised kogu Eesti rikkumistest (I uurimisküsimus), võeti andmed järelevalve koondtabelitest nii Eesti ja kui ka eraldi Ida-Viru maakonna rikkumiste kohta. Vaadeldava perioodi alguses (2004-2006) ei olnud koondtabelites valdkondlikke ülevaateid. Alates 2007. aastast on tabelites Eesti, maakonnapõhised ja valdkondlikud rikkumiste tabelid.

Looduskaitse valdkonna rikkumiste osakaalu selgitamiseks Ida-Viru maakonna kogu rikkumistest (II uurimisküsimus) tehti väljavõtted kahest erinevast andmebaasist: 2004- 2010 Keskkonnainspektsiooni Õigusrikkumiste Andmekogust (ÕRAK) ja 2011-2014 Väärteomenetlus portaalist (VMP). Seejärel võrreldi omavahel Ida-Viru maakonna (koondtabelitest) ja Keskkonnainspektsiooni andmebaasidest komplekspäringuga saadud andmeid.

Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumiste leidmiseks kasutatud komplekspäring sisaldas välju – maakond, rikkumise valdkond, rikkumise sisu, rikutud õigusakt, rikkumise kuupäev ja rikkumise koht.

Väli „Maakond” abil saadi vaid Ida-Viru maakonnas registreeritud rikkumised. Keskkonnainspektsiooni ajaloos, ka perioodil 2004-2014, on mitmeid struktuurseid liitmisi, mille jooksul on Virumaa (nii Ida- kui ka Lääne-Virumaa) olnud üks ametiüksus. „Rikkumise valdkond” valikuks olid looduskaitse alamvaldkonnad: metsaõigusnormid, jahiseaduse nõuded, ranna ja kalda kaitse, kaitstava loodusobjekti kaitse ja loomakaitse. Väli „Rikkumise sisu” on ülevaade juhtumist, kus oli kirjeldatud rikkumise asjaolud. Väli „Rikutud õigusakt” on tulenevalt konkreetsest juhtumist kas valdkonna seadus(ed) või selle alusel kehtestatud alamakt(id). Rikkumise kuupäevaks loeti menetluse alguse kuupäev. Välja „Rikkumise koht” all peeti silmas kohanime/küla, kus rikkumine oli fikseeritud. Alati ei olnud kirjalik teave küla tasemel, nt tagastamata jahilubade puhul oli märgitud vaid vald. Kui rikkumine toimus kaitstaval loodusobjektil, siis oli rikkumise kohaks oli

märgitud küla, kuid rikkumise sisu andis võimaluse täpsemalt välja lugeda kus (millisel kaitstaval loodusobjektil) rikkumine oli toimunud.

III uurimisküsimusele vastamiseks sorteeriti andmed rikutud seaduse (metsaseadus (MS), looduskaitseseadus (LKS), jahiseadus (JahiS) ja loomakaitseseadus (LoKS)), paragrahvi, asukoha ja kuupäeva järgi, lähtudes rikkumise sisust. Loomakaitseseaduse rikkumisi oli vähe (seitse rikkumist kogu perioodi peale), seetõttu jäeti see hilisemast analüüsist kõrvale.

Paragrahvi määramisel lähtuti rikkumise ajal kehtinud seadusest, arvestades nii uue seaduse vastuvõtmist kui ka iga-aastaseid redaktsioone ning § sisu. Seaduste muudatustega kaasnes olukord, kus § sisu liikus teise § numbri alla. Ajalise ja geograafilise dünaamika uurimise tarbeks jaotati rikkumised veel külade ning kuupäevade järgi tabelitesse. Kui rikkumine oli toimunud kaitstaval loodusobjektil, siis vastava küla juurde tehti lisa märgistus koos kaitsva loodusobjekti nimetusega.

Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele (IKS) ei ole isikuandmete avalikustamine ega edastamine kolmandale osapoolele lubatud (Isikuandmete kaitse seadus, § 11 lg 7).

Andmete analüüs toimus MS Excelis ning geograafilise jaotuse andmete kaardile kandmiseks ja visualiseerimiseks kasutati GIS tarkvara MapInfo Professional 9.0.

4. TULEMUSED

Keskkonnaalased rikkumised Eestis Perioodil 2004-2014 registreeriti Eestis kokku 41 245 keskkonnaalast rikkumist. Vaadeldud ajavahemikul langes rikkumiste arv märgatavalt. Rikkumiste arvu väikesed tõusud olid aastatel 2009, 2012 ja 2014 (joonis 1). Võrreldes 2004. aastaga vähenes 2014. aastal rikkumiste arv 61,4% võrra.

Joonis 2. Rikkumised üle Eestis 2004-2014

Keskkonnaalased rikkumised Ida-Viru maakonnas Ida-Viru maakonnas oli vaadeldud ajavahemikul 5 202 rikkumist, mis moodustasid 12,6% kogu Eesti rikkumistest. 2004-2014 vähenes rikkumiste arv maakonnas 42,5% võrra. Ida- Viru maakond järgis Eesti rikkumiste üldist trendi, välja arvatud 2007. aasta. Käsitleva perioodi vältel kujunes Ida-Viru maakonnas välja samuti rikkumiste arvu langemise trend, kuid aastatel 2007, 2009, 2012 ja 2014 rikkumiste arvud tõusid (joonis 1, joonis 2). Antud ajavahemikul on rikkumiste langustrendis võimalik eristada kaks kõrvalekallet: 2007.

aastal langes rikkumiste arv Eestis, kuid Ida-Virumaal hoopiski tõusis; 2012 ja 2014 tõusid rikkumiste arvud nii Eestis tervikuna kui ka Ida-Viru maakonnas.

Joonis 3. Ida-Viru maakonna rikkumised 2004-2014

Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumised Looduskaitse valdkonna rikkumisi oli üheteistkümne aasta jooksul 935, mis moodustasid 18% Ida-Viru maakonna rikkumistest. Perioodi jooksul registreeriti 482 metsaseaduse, 204 looduskaitseseaduse ja 249 jahiseaduse rikkumist. 2004-2014 vähenes looduskaitse valdkonna rikkumiste arv 51,7% võrra (joonis 3).

Üle poole (51,5%) looduskaitse valdkonna rikkumistest olid metsaseaduse rikkumised. Metsandusalaste rikkumiste arvud tõusid 2008., 2010., 2012. ja 2014. aastal. Metsaseaduse rikkumised vähenesid perioodi jooksul 73,2% võrra. Looduskaitseseaduse rikkumiste osakaal suurenes ajaga, aastal 2004 oli registreeritud 10 ning 2014. aastal 16 juhtumit. LKS rikkumiste arvu märgatavat suurenemist tähendati 2007., 2010. ja 2012. aastal. 2004-2006 oli LKS rikkumistel selge langustrend. Looduskaitseseaduse rikkumised moodustasid ligikaudu viiendiku (21,8%) looduskaitse valdkonna rikkumistest. Jahiseaduse rikkumiste arvud 2004 ja 2014. aastal olid küll võrdsed (25 rikkumist), kuid vahepealsel ajal eristati selgelt kolm rikkumiste arvu tõusu: 2007, 2009 ja 2012. aastal. 29

Jahiseaduse rikkumiste osakaal oli 26,7% Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumistest.

120 112

100

65 58 60 53 45

Rikkumiste Rikkumiste arv 36 37 40 33 32 34 29 30 25 24 29 20 25 21 16 21 25 20 13 13 10 8 21 6 20 6 16 16 12 0 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014

MS LKS JahiS

Joonis 4. Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumised aastate lõikes

Rikkumiste ajaline dünaamika Ajalise dünaamika graafik (joonis 4) nähtub, et metsaseadust rikuti enamasti talvekuudel: jaanuarist märtsini (176), oktoobris ja novembris (71) ning suvekuudel juunist augustini (131). Looduskaitseseadust rikuti rohkem suvekuudel (juunist-septembrini) – 204-st rikkumisest 166 toimusid suvel, sh nendest 100 juulis. Jahiseaduse rikkumised suurenesid sügiskuudel (oktoober ja november). 249-st rikkumisest 40 pandi toime oktoobris ja 45 novembris. Talvel arvud langesid ning uuesti tõusid kevadeks - veebruarist aprillini registreeriti 85 rikkumist.

120 100 100 79 80 60 56 60 49 45 41 40 40 45 27 28 30 29 22 24 21 33 38 20 13 29 28 14 Rikkumiste Rikkumiste arv 14 21 5 5 11 1 2 3 1 2 3 5 9 0 2

MS LKS JahiS

Joonis 5. Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumiste ajaline dünaamika

Rikkumiste tüpoloogia Maakonna enam levinud rikkumised on esitatud tabelis (tabel 1), kuid lisaks neile esines ka teisi rikkumisi.

Tabel 1. Enam levinud rikkumised 2004-2014. Sulgudes on registreeritud rikkumiste arv MS LKS JahiS Mootorsõidukiga sõitmine Puudus veoseleht (50) ranna ja kalda Ei tagastanud jahiluba (91) piiranguvööndis (145) Sõidukiga sõitmine kaitseala Ei esitanud metsateatist (42) Puudus jahiluba (33) piiranguvööndis (40)

Ei järginud tuleohutusnõudeid Telkimine, lõkke tegemine Jahieeskirja rikkumine (30) (39) kaitseala piiranguvööndis (29)

Metsa raieks andmisel andja ei Ehitamine ranna ja kalda Ühisjahi jahijuhataja ei täitnud tõestanud võtjale raieõiguse ehituskeeluvööndis (12) kohustusi (20) olemasolu (38)

Telkimine ja lõkke tegemine Jahiloale kantakse valed kohtades, mille metsaomanik ei Uuendusraie kaitseala andmed/ Puudus suuruluki ole selleks ette valmistanud ja piiranguvööndis (9) laskekatse tunnistus (11) tähistanud, või tema loata (30)

Metsaseaduse rikkumised Tabelis toodud metsaseaduse rikkumisi esines kõige rohkem ja igal aastal. Veoselehe puudumist registreeriti kõige rohkem 2004. (18) ja 2014. (12) ning esitatama metsateatist 2004. (10) ja 2011. (10) aastal. Tuleohutusnõuete rikkumisi fikseeriti enim 2010. aastal (27). 2014. aastal eksiti veel raieõiguse olemasolu tõendamisega kolmandale osapoolele – raieõiguse müüja ei tõestanud ostjale raieõiguse olemasolu (9). Probleeme telkimise ja lõkke tegemisega metsaomaniku loata oli valdavalt 2010. (8) ja 2011. (10) aastal. Levinud rikkumiseks, peaaegu igal aastal, oli metsaomaniku loata sõidukiga sõitmine metsamaal väljaspool teid ning § 37 koondatud kohustused (raieõiguse ja metsamaterjali üleandmise, metsa raieks andmise ja metsamaterjali vedamise seaduslikkuse tõendamise kohustus ning metsamaterjali vedu), kuid neid rikkumisi ei esinenud massiliselt. Harvad rikkumised olid:  harvendusraiega ületati rinnaspindala alammäära;  metsa majandamisega kahjustati pinnast;  ei peetud kinni metsaomaniku kohustustest metsa majandamisel;  tehti uuendusraiet lubatust nooremas või väiksema keskmise rinnasdiameetriga puistus;  jäeti koristamata raiekohad või metsamaterjali laoplatsid.

Looduskaitseseaduse rikkumised Looduskaitseseaduste rikkumistest esikohal oli mootorsõidukiga sõitmine ranna ja kalda piiranguvööndis. Seda keeldu rikuti aastast aastasse, kuid kõige rohkem registreeriti antud rikkumist 2010. aastal (27). Sõidukiga sõitmist (21) ning telkimist ja lõkke tegemist kaitseala piiranguvööndis (14) fikseeriti enim samuti 2010. aastal. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamist oli rohkem 2013. aastal (4). Keelatud uuendusraie kaitseala piiranguvööndis esines vaid kahel aastal (2013 ja 2014). Üksikud rikkumised olid:  rikkumised, mis olid seotud kaitseala piiranguvööndiga ehk keelatud tegevusega (majandustegevus, loodusvarade kasutamine, puude raie, ehitiste püstitamine) ning sellega rikuti ka kaitsealade kaitse-eeskirju;  sõidukiga sõitmine ning telkimine ja lõkke tegemine kaitseala sihtkaitsevööndis;

 rikkumised, mis olid seotud kaitsealuste taime- ja loomaliikidega (kaitsealuse loomaliigi isendi tahtlik surmamine ja III kaitsekategooria taimede hävitamine).

Jahiseaduse rikkumised Jahiloa tagastamine oli iga aastane probleem, kuid suurem arv rikkumisi oli registreeritud 2012. aastal (39). Jahiloa puudumine ning jahieeskirja rikkumised olid peaaegu iga- aastased mured, rikkumiste arvud aastate lõikes jäävad vahemikku 1-4. 2014. aastal kerkis teistest rikkumistest esile probleeme ühisjahiga, nimelt ühisjahi jahijuhataja ei täitnud talle õigusaktidega pandud kohustusi (12). Jahiloale valeandmete kandmine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine ei esinenud igal aastal, kuid rikkumiste arvud olid märkimisväärsed. Üksikud rikkumised:  jahirelvaga seotud rikkumised (ei omanud relvaluba ja relvaga looduses viibimine);  ebaseaduslik looma hukkumine, kasutati keelatud jahipidamisviise;  puudus või ei olnud kaasas jahitunnistust;  jahikoeraga jahipidamisel ei olnud kaasas jahikoerapassi või muud jahikoera tõugu tõendavat dokumenti;  jäeti maksmata jahipidamisõiguse tasu, mis kehtib 2013. aastast.

Rikkumiste ruumiline jaotus Metsaseaduse rikkumisi esines üle maakonna, välja arvatud suured soised (kaitse)alad (joonis 6). Kõige rohkem rikkumisi registreeriti Kauksi (27 rikkumist), Soonurme (21), Vasavere (19), Konsu (18) ja Alajõe (15) külades. 60 metsaseaduse rikkumise puhul ei olnud teada rikkumise koht ja 10 rikkumist oli registreeritud valla tasandil, seega neid kaardile ei kantud. Metsaseaduse rikkumisi esines kahel kaitsealal: Puhatu looduskaitsealal (2006 – 1 rikkumine) ja Järvevälja maastikukaitsealal (2011 – 2 rikkumist).

Joonis 6. Metsaseaduse rikkumised 2004-2014 (Maakond 2016, Asutusüksus 2016)

Looduskaitseseaduse rikkumised olid valdavalt Peipsi ääristel aladel ja Kurtna maastikukaitseala piirkonnas (joonis 7). Looduskaitseseaduse rikkumisi esines kaheksal kaitsealal (Puhatu ja Muraka looduskaitsealadel; Smolnitsa, Kurtna, Ontika, Uljaste, Udria ja Järvevälja maastikukaitsealadel). Kõige rohkem rikkumisi oli registreeritud Rannapungerja (48), Vasavere (19), Alajõe (16), Uusküla (15), Vasknarva (12), Kauksi (12) ja Konsu (12) külades. Kaardile ei lisatud nelja rikkumist, kus kohaks oli märgitud vaid vald.

Joonis 7. Looduskaitseseaduse rikkumised 2004-2014 (Maakond 2016, Asutusüksus 2016)

Jahiseaduse rikkumise kohad paiknevad hajusalt üle maakonna (joonis 8). Rohkem rikkumisi esines Kauksi (6), Vaivina (6), Remniku (5), Ongassaare (5) ja Mäetaguse (5) külades. Jahiseaduse rikkumisi esines ainult ühel kaitsealal – Struuga maastikukaitsealal. 2014. aasta rikkumised (25) olid registreeritud valla tasandil, seetõttu need joonisel ei kajastu. Jahiseaduse rikkumiste kaardil ei visualiseeritud kokku 142 rikkumist, mille toimumise koht oli märgitud valla tasemel.

Joonis 8. Jahiseaduse rikkumised 2004-2013 (Maakond 2016; Asutusüksus 2016)

Remniku, Vasknarva, Kalvi, Kauksi, Kuru, Illuka, Kurtna, Permisküla, Metsküla, Uljaste ja Arumäe külades esines kõigi kolme seaduse rikkumisi. Rikkumiste koguarvu järgi oli esikohal Rannapungerja küla, 52 rikkumist perioodi jooksul, teisel kohal Kauksi küla, kus oli 45 rikkumist, ja kolmandal kohal Alajõe küla, kus oli registreeritud 31 rikkumist. Minnes küla tasemest kõrgemale ehk valla tasemele selgus, et kõige rohkem rikkumisi esines Peipsiäärsetes valdades ehk Illuka (130), Iisaku (109), Tudulinna (104) ja Alajõe (95) vallas.

5. ARUTELU

Ida-Viru maakonna rikkumised moodustasid 12,6% Keskkonnainspektsiooni menetletud rikkumistest Eestis. See on küll suurem maakonna aritmeetilisest keskmisest (6,6%), kuid arvestades maakonna suurust, asendit veekogude suhtes, ning tööstuse spetsiifilist valdkonda, siiski seletatav. Eestis ja Ida-Viru maakonnas on vaadeldaval perioodil toimunud märkimisväärne rikkumiste arvu langus. Õigusrikkumiste vähenemisele on kaasa aidanud seadusandluse korrastumine, süsteemsem järelevalve, hea koostöö riigiasutuste vahel, kindlasti ka parem töökorraldus (valdkonnapõhine lähenemine) järelevalveasutuse sees (Volkov 2011). Oma osa olukorra paranemises on Keskkonnainspektsiooni teavitustöö elanikkonna sees ehk inimeste harimine ja inimeste teadlikkuse tõus.

Mitte alati ei ole Eesti ja vaadeldava maakonna rikkumiste arvu muutus toimunud sama mustri alusel. 2007. aastal langes rikkumiste arv Eestis, kuid Ida-Virumaal hoopiski tõusis. Rikkumiste arvu suurenemine maakonnas oli tingitud peamiselt kalapüügirikkumiste arvu suurenemisest (Keskkonnajärelevalve... 2008).

Aastatel 2012 ja 2014 tõusid rikkumiste arvud nii Eestis tervikuna kui ka Ida-Viru maakonnas. Oma osa on selles jällegi kalapüügivaldkonnal. 2012. aastal teostas Keskkonnainspektsioon rikkumiste ennetamiseks ja röövpüüdjate tabamiseks veekogudel tugevdatud kontrolli (Keskkonnajärelevalve... 2013). 2014. aastal täienes olulisel määral Keskkonnainspektsiooni järelevalve tehnika (3 kaatrit, 15 kastiga maasturid ja 13 sõiduautot) (Keskkonnajärelevalve... 2015). 2014. aastal oli fookuses keskkonnakaitse valdkond ehk nn pruun pool. Olulisemad probleemid olid: lõhnaprobleemid, lõhejõgede paisud, veeheide kesise seisundiga veekogumites, metallikokkuost, vanaõli käitlus, tootjavastutus, osoonikihti kahjustavad ained (Keskkonnajärelevalve... 2015). Ida-Viru on teada tuntud tööstusmaakond ja keskkonnakaitse valdkonna rikkumiste arv suurenes ka Ida-Virumaal.

Mingi osa ka rikkumiste arvu muutustes võib olla ka järelevalve ametnike koosseisulistes muudatustes, kuid selget seost ei ilmne. Perioodil 2006-2008 oli Ida-Viru maakonnas kuus

looduskaitseinspektorit, hiljem on looduskaitse valdkonnaga tegelevate inspektorite arv olnud poole väiksem (Kruup 2016).

Mõningasest järelevalve andmete mitteühildumisest tingitud segadusest (nt ei ühildu järelevalve koondtabelid ja aastaraamatu andmed) hoolimata on saadud tulemused huvitavad. Looduskaitse valdkonna rikkumised moodustasid ligikaudu viiendiku (18%) Ida-Viru maakonna rikkumistest. Kuna Ida-Viru maakond paikneb „kolme vee” vahel ning tegu on tööstusmaakonnaga, siis suurema osa maakonna rikkumistest moodustavad kala- ja/või keskkonnakaitse valdkonna rikkumised.

Ida-Viru on kõrge metsasusega maakond, seega on loogiline, et üle poole looduskaitse valdkonna rikkumistest moodustavad metsaseaduse rikkumised. Metsandusalaste rikkumiste tõusud olid mõneti seotud seaduste muudatustega (nt 2008 ja osaliselt ka 2010, 2014), kuid mitte alati (nt 2012). Samuti on suhtumine metsandusalastesse rikkumistesse ajaga karmistunud (Simson 2005). Looduskaitseseaduse rikkumised moodustasid ligikaudu viiendiku looduskaitse valdkonna rikkumistest. Selgelt eristus rikkumiste tõus 2010. aastal, mil tähistati looduskaitse aastat ja inspektorid tegid ennast looduses viibijatele nähtavaks (Keskkonnajärelevalve... 2011). Inspektorite väljasolek tõi kaasa suurenenud looduskaitseseaduse ja metsaseaduses sätestatud tuleohutusnõuete rikkumiste arvu. Tavapäraselt rohkem vaatluse all olnud keskkonnakaitse valdkonna rikkumised olid sel aastal tagaplaanil.

Jahiseaduse rikkumiste osakaal oli pisut üle neljandiku looduskaitse valdkonna rikkumistest. Jahiseaduse rikkumiste arvude tõuse saab seletada seaduste muudatustega (2003, 2013) ning ümberkorraldustega jahinduses (2009). 2009. toimusid muutused, mis vähendasid riigi rolli jahinduse korraldajana ehk suurem vastutus läks üle jahimeeste seltsidele (Keskkonnajärelevalve... 2010). Üleminekuga kaasnenud hajutatud vastutus võis olla üheks põhjuseks, miks rikkumiste arv sel aastal suurenes. Samas, 2013. aasta suvel jõustunud jahiseadus suurt rikkumiste arvu hüpet kaasa ei toonud.

2004-2014 vähenes looduskaitse valdkonna rikkumiste arv ligikaudu poole võrra. Inimesed on muutunud õiguskuulekamateks, kuid autori isiklikud kogemused piirkonnas lubavad väita, et selgitustööd venekeelsele elanikkonnale on vaja parandada. Suurem osa venekeelsetest elanikest ei mõista kehtestatud piiranguid ning rahalised karistused ei muuda nende käitumist. Puudub info kättesaadavus eakate inimeste seas, kes ei oska

arvutit kasutada. Venekeelsetes ajalehtedes, ajakirjades ning meedias on keskkonnaõigusega seotud teave praktiliselt olematu. Maakonnas esineb selline nähtus nagu traditsiooniks kujunenud puhkusekoht. Inimesed ei saa aru, miks neile ei ole lubatud telkida või lõked teha kohtades, kus nende vanavanemad ja vanemad on kogu aeg seda teinud.

Vähesele keskkonnateadlikkusele viidati ka 2013. aasta Eesti elanike keskkonnaõigusealase teadlikkuse uuringus (Eesti elanike... 2013), kus 41% vastanutest pidas oma teadmisi keskkonnaõigusest ja kohustustest madalaks. 2014. aasta Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring (Eesti elanike... 2014) osutas, et Ida-Virumaa inimeste hinnangud keskkonna osas olid pessimistlikumad ning nende informeerituse tase keskkonnateemadest oli võrreldes ülejäänud Eesti elanikkonnaga suhteliselt madal.

Rikkumiste tüpoloogia võimaldab järeldada, et suurem osa rikkumistest nii metsa- kui ka jahiseaduse rikkumistest võivad olla toime pandud hooletuse tõttu. Ühe ja sama isiku või firma poolt toime pandud rikkumisi ei olnud võimalik uurida seoses delikaatsetele isikuandmetele kehtestatud nõuetega. Teadmatust ei saa välistada, kuid enimrikutud nõuded on aastaid olnud ühed ja samad. Metsaseaduse rikkumistest suurema osa moodustasid rikkumised, mis olid seotud veoselehe puudumisega. Üle-eestiline ja samas sagedane mure ka Ida-Viru maakonnas oli metsaga seotud tehingute (raieõigus, metsamaterjali müük) korrektsus. Aktid polnud nõutekohased ehk andmed puudulikud või elektrooniliselt lepinguid sõlmides jäid lisad lisamata. Sagenenud on juhtumid, kus metsaomanik laseb raiuda metsa ilma metsateatiseta ning raietöid tegev isik ei veendu raieõiguse olemasolus.

Ida-Viru maakonnale omane metsaseaduse rikkumisega kaasnenud nähtus on metsatulekahjud. Vaadeldud perioodil on maakonnas Päästeameti ja Keskkonnaagentuuri andmetel registreeritud 159 metsatulekahju (Kütt 2016). Metsapõlenguid on olnud maakonnas pika perioodi vältel iga-aastastelt, ainsaks erandiks on 2012. aasta (Ibid), mil ilm ei toetanud looduses liikumist (Keskkonnajärelevalve... 2013). 2006. aasta paistis silma suurepindalaliste põlengutega (Purga 2007). Suurim metsapõleng oli 2006. aastal kogupindalaga 1 217 ha, enamuse sellest moodustas Agusalu looduskaitseala rabamets (RMK Alutaguse... 2013). Samal aastal sai kahjustada ligikaudu 180 ha Kurtna järvistu piirkonnas (RMK Ida-Viru... 2013).

Looduskaitseseaduse puhul on iga-aastaseks probleemiks mootorsõidukiga sõitmine ranna- ja kalda piiranguvööndis. Pärast 2007. aastat on probleem teravnenud. See probleem on enamlevinud Järvevälja maastikukaitseala piires ja selle naabruses vaatamata kahes keeles (eesti ja vene) olevatele keelusiltidele. Piirkonnas on RMK puhkeala ja ettevalmistatud puhkekohad. Vaatamata 2008. aastal rajatud suurele parklale, ei ole probleem piirkonnast kadunud.

Narva-Jõesuus on samuti liivane rand, kuid seal selliseid probleeme eriti fikseeritud ei ole, välja arvatud 2014. aasta kaks juhtumit, mida kajastati ka ajakirjanduses. Linnas on randa viivate teede otstes sõitmist takistavad kivid ja võimalik, et tiheasustusalal ollakse tagasihoidlikumad. Kuurortlinnal on suvel tasuline parkimine, aastatega on ranna läheduses muudetud liikluskorraldust ja tekitatud juurde parkimiskohti.

Rahva hulgas suvepuhkuse veetmiseks menukad kaitsealad, kus paraku esineb ka kaitse- eeskirja eiramisi, on Järvevälja, Smolnitsa, Kurtna ja Uljaste maastikukaitsealad. Looduskaitse rikkumised (telkimine, lõkke tegemine, sõidukiga sõitmine) on suures osas seotud ilmastikuga.

Üle-eestiliseks probleemiks on ka ehitamine ehituskeeluvööndis (veekogude ehituskeeluvööndis ja ka kaitsealadel, kus see on keelatud) (Ruthe 2006). Ida-Viru maakond ei ole erand. 2011. aastal uuris antud probleemi oma bakalaureusetöös Janar Aleksandrov. Selgus, et ehituskeeluvööndisse ehitamise probleemid tulenesid ehituskeeluvööndiga seotud mõiste erinevast tõlgendamisest (Aleksandrov 2011).

Jahiseadusega seonduvad rikkumised on mõneti sarnased metsaseaduse levinud rikkumistega. Probleeme esineb dokumentidega. Need kas puuduvad või ei võeta neid kaasa, jäetakse tagastamata jahiload ning rikutakse nõudeid, millest ollakse teadlikud (jahieeskirja rikkumine, laskekatsetunnistuse puudumine). 2009. ja 2012. aasta paistsid negatiivses mõttes silma jahiloa tagastamata jätmisega. Iga-aastased jahiohutusega seotud rikkumised ei sea ohtu mitte üksnes jahimehi, vaid ka teisi looduses liikujaid.

Metsa- ja looduskaitseseaduse rikkumiste ajaline dünaamika on tihedalt seotud ilmastiku oludega. Metsa tehakse talvel ja kuival ajal. Suvekuudel toime pandud metsaseaduse rikkumised on suurel määral seotud rekreatsiooniga ja puhkusega, tehakse lõkkeid,

telgitakse ja sõidetakse väljas pool teid metsaomaniku loata. Lõkke tegemisel ja võõras metsas viibimisel tuleohtlikul ajal eiratakse tuleohutusnõudeid.

Looduskaitseseaduse enamus rikkumisi jäävad suveaega (juunist augustini). Sel ajal on tavaliselt puhkuste periood. Aastati on ilm erinev, kui puhkamiseks soodsaid tingimusi ei ole (on külm või sajab palju), siis väheneb ka rikkumiste arv. Samas, kui kauaoodatud rannailm saabub, siis kajastub see rikkumiste arvu märgatavas kasvus (nagu see juhtus 2012. aastal).

Suurem osa jahiseaduse rikkumistest toimub sügiskuudel, oktoobris ja novembris, kui toimub aktiivne jahipidamine. Talvel arvud langevad ning uuesti tõusevad kevadel (jahiaasta lõpp ja lubade tagastamine). Rikkumise toimumisaegade ja jahikalendri vahel joonistub selge seos. Erandiks on salaküttimine.

Suures osas asustusüksustes, kus on vaadeldud ajavahemikul fikseeritud looduskaitse valdkonna rikkumisi, on neid olnud mõni üksik (1-2 rikkumist). Samas eristuvad ka kohad, kus rikkumisi on märgatavalt rohkem. Metsaga ja looduskaitsega seotud rikkumised kipuvad ruumiliselt ühte langema ning põhjuseks on külastatav kaitseala (Järvevälja, Smonitsa ja Kurtna) või Peipsi põhjaranniku puhkeala.

Jahiseaduse rikkumiste puhul ei anna ruumilised andmed tegelikku ülevaadet. Selle seaduse puhul oli puudulikult täidetud andmeväljad (küla asemel vald) andmebaasides eriti silmatorkavad. Jõhvi valla tasemel fikseeritud rikkumiste suure arvu taga peitub selles omavalitsuses asuva Ida-Viru jahimeeste seltsi kontori asukoht. Nimelt tuleb väljaantud jahiload tagastada loa väljaandjale ehk seltsile.

Ida-Viru maakonna looduskaitse valdkonna rikkumised on seotud kõigi keskkonnaõigusele omaste printsiipide eiramisega. Säästva arengu ja kahju vältimise printsiipi ignoreerides rikutakse mitte ainult järgnevate põlvkondade elukeskkonda, vaid ka enda oma. Euroopa keskkonnaseisundi analüüsi tulemused viitavad, et Euroopa Liidu keskkonnapoliitika on mitmetes keskkonnavaldkondades andnud häid tulemusi. Parimad näited on keskkonnakaitse valdkonnas (õhu- ja veesaastatus, jäätmete taaskasutus) (Euroopa keskkond... 2015). Looduskaitse valdkonnas on Eesti Euroopas heal positsioonil (metsasus, looduskaitsealase territooriumi suurus) (Protected areas… 2012), kuid probleeme siiski on,

eelkõige loodusdirektiivi elupaikade ja liikide soodsa seisundiga (Keskkonnaülevaade 2013 2014).

Ühiseks näitajaks metsa- ja looduskaitseseaduse rikkumistele maakonnas on looduses vaba aja veetmine ehk puhkamine. Info leidmine elukeskkonna kohta võib aga osutuda tavainimese jaoks keeruliseks, nagu nenditakse 2013. aastal läbiviidud Eesti inimeste keskkonnaõigusalase teadlikkuse uuringus (Eesti inimeste... 2013). Võimalusi puhata on loonud nii eraettevõtjad, kes küsivad teenuse eest tasu, kui ka RMK. Oma võimaluste tutvustamiseks on RMK loonud eraldi portaali loodusegakoos.ee, kus on muuhulgas kirjas ka konkreetsel puhkeobjektil kehtivad piirangud. Kurtna maastikukaitseala külastajate hulgas 2012. aastal tehtud küsitlusest aga selgus, et 17% külastajatest (kes kas kord aastas või tihedamini ala külastasid) ei teadnud midagi looduskaitselistest piirangutest (Pustoshnaya 2012). Nende vastajate lemmik puhkepiirkonnad: Konsu järv, Kurtna Suurjärv, Martiska järv ja Valgejärv, need on kohad, kus esines 2004-2014 teistest asustusüksustest rohkem rikkumisi. Võimalik, et maakonna omapäraks on ka see, et nähes võimalikku rikkumist ei helistata Keskkonnainspektsiooni lühinumbrile 1313. Nimelt ei klapi rekreatiivsete kaebuste osutavate kaebuste dünaamika Eesti kaitsealadel 2010-2013 (Mänd 2014) antud töö andmetega Ida-Viru maakonnas. Vähest kodanikualgatust möönavad ka keskkonnainspektorid.Samas ei saa öelda, et Keskkonnainspektsioon ei oleks probleemidest teadlik.

Asutustevaheline koostöö on aastatega paranenud ja rikkumiste arv on vähenenud. Probleemseid kohti, nt Kurtna piirkond, kontrollitakse korduvalt, sh teatud arv kontrolle on kohustuslik. Puhkamisel mängib suurt osa ilm. Vihmasel ja jahedal suvel on külastuskoormus väiksem.

Üks probleem, mis antud tööga taas ilmnes, on andmete ebaühtlane detailsus Keskkonnakaitseinspektsiooni andmebaasides. Seda probleemi täheldas ka 2004. aastal Tiina Troškin oma magistritöös (2004). Andmekogus võiks olla eraldi lahter kaitstava loodusobjekti kohta (Troškin 2004). Käesolevas magistritöös tuvastas autor kaitstava loodusobjekti lahtrisse „rikkumise sisu“ kirjapandu alusel. Teine tähelepanek detailsusega on see, et kui rikkumine toimus 2004-2010 (andmebaas ÕRAK) kaitstaval objektil, märge „rikkumise sisu“ lahtris olemas, siis kaitse-eeskirja (määruse) rikkumist ei märgitud. VMP andmebaasis (2011-2014) oli „rikkumiste sisu“ lahtris siiski kirjas, et lisaks metsa- ja

looduskaitseseaduse rikkumisele rikuti ka kaitse-eeskirja (nt telkis kaitseala piiranguvööndis). Samas ei saa ühe rikkumisaktiga karistada mitme paragrahvi eest. Sama asjaolu ilmneb ka kui hakata uurima, mille alusel otsustatakse, kas statistikas jääb domineerivaks metsaseadus või looduskaitseseadus. Nimelt otsustab asja menetlenud keskkonnainspektor, kumb seadustest on määrav ning rikkumine arvestatakse aastastatistika andmetes (Randlepp 2016). Andmete mitteklappimist Eesti tasemel esines ka aastaraamatutes, kus uuemas raamatus oli korrigeeritud eelmiste aastate rikkumiste arvu.

KOKKUVÕTE

Keskkonnaprobleemide lahendamise ja ennetamise üheks tähtsamaks kaitsemeetmeks on kujunenud loodusvarade kasutamise piirangud ning kehtestatud piirangute kontrollimiseks loodud järelevalvega tegelevad institutsioonid. Eestis on täna peamiseks järelevalve asutuseks Keskkonnainspektsioon, mis teeb järelevalvet ja menetleb õigusrikkumisi kõigis keskkonnakaitse valdkondades. Looduse ja keskkonna väärtuste eest seismine on seotud jätkusuutliku arengu ja teiste keskkonnaõiguse põhimõtetega. Keskkonnaõiguse reguleerimisvahenditest tegeleb Keskkonnainspektsioon enim keskkonnanormatiividest ja keskkonnalubade nõuetest kinnipidamise kontrolliga.

Magistritöö „Ida-Viru maakonna looduskeskkonna õigusrikkumiste dünaamika 2004- 2014” eesmärgiks oli anda ülevaade Ida-Viru maakonna Keskkonnainspektsiooni menetletud looduskaitse valdkonna õigusrikkumistest perioodil 2004-2014, analüüsides kui suure osakaalu moodustavad Ida-Viru maakonna rikkumised Eestis ja looduskaitse valdkonna rikkumised Ida-Viru maakonnas ning milline on Ida-Viru maakonna looduskaitese valdkonna rikkumiste ajaline dünaamika, tüpoloogia ja ruumiline jaotus.

Rikkumiste osakaalude selgitamiseks võeti andmed Keskkonnainspektsiooni koondtabelitest nii Eesti ja kui ka eraldi Ida-Viru maakonna rikkumiste kohta. Looduskaitse valdkonna rikkumiste osakaalu, ajalise dünaamika, tüpoloogia ja ruumilise jaotuse analüüsimiseks tehti väljavõtted kahest erinevast andmebaasist: 2004-2010 Keskkonnainspektsiooni Õigusrikkumiste Andmekogust (ÕRAK) ja 2011-2014 Väärteomenetlus Portaalist (VMP).

Käsitletava perioodi jooksul oli registreeritud Eestis kokku 41 245 keskkonnaalast rikkumist, millest Ida-Viru maakonnas oli 5 202, mis moodustasid 12,6% kogu Eesti rikkumistest. Võrreldes 2004. aastaga vähenes 2014. aastal Eesti rikkumiste arv 61,4% ning Ida-Virumaal 42,5% võrra. Ida-Virumaa rikkumistest oli looduskaitse valdkonna rikkumisi 935, mis moodustasid 18% maakonna rikkumistest ning üheteistkümne aasta jooksul vähenes rikkumiste arv 51,7% võrra.

Analüüsides ajalist jaotust selgus, et metsaseadust rikuti enamasti talve- ja suvekuudel. Looduskaitseseadust rikuti rohkem suvekuudel ning jahiseaduse rikkumised suurenesid kevad- ja sügiskuudel.

Ida-Virumaal oli enam levinud metsaseaduse rikkumisteks veoselehe puudumine, esitamata jäetud metsateatis, tuleohutusnõuete mitte järgimine, metsa raieks andmisel andja ei tõestanud võtjale raieõiguse olemasolu ning telkimine ja lõkke tegemine kohtades, mida metsaomanik ei ole selleks ette valmistanud ja tähistanud, või tema loata. Looduskaitseseaduse enam levinud rikkumisteks oli mootorsõidukiga sõitmine ning ehitamine ranna ja kalda piiranguvööndis, uuendusraie teostamine, sõidukiga sõitmine, telkimine ja lõkke tegemine kaitseala piiranguvööndis. Jahiseaduse enam levinud probleemid olid: esitamata jäetud jahiluba, jahiloa puudumine, jahieeskirja rikkumine, ühisjahi juhataja ei täitnud kohustusi, jahiloale vale andmete kandmine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.

Geograafiliselt metsaseaduse rikkumisi esines üle maakonna, välja arvatud suured soised (kaitse)alad. Kõige rohkem rikkumisi registreeriti Kauksi, Soonurme, Vasavere, Konsu ja Alajõe külades. Looduskaitseseaduse rikkumised olid valdavalt Peipsiäärsetel aladel ja Kurtna maastikukaitseala piirkonnas. Jahiseaduse rikkumise kohad paiknesid hajusalt üle maakonna, kuid rohkem rikkumisi esines Kauksi, Vaivina, Remniku, Ongassaare ja Mäetaguse külades.

Eestis ja Ida-Viru maakonnas langes märkimisväärselt rikkumiste arv. Seadusandluse korrastumine, süsteemsem järelevalve, hea koostöö teiste riigiasutustega, kindlasti ka inimeste teadlikkuse tõus on kaasa aidanud keskkonnaalaste õigusrikkumiste vähenemisele.

Metsa- ja looduskaitseseaduse rikkumiste ajaline dünaamika on tihedalt seotud ilmastiku oludega. Metsa raiutakse talvel ja kuival ajal ning suvekuudel toime pandud metsaseaduse rikkumised on suurel määral seotud rekreatsiooniga ja puhkusega. Looduskaitseseaduse enamus rikkumisi on suvel, siis kui tavaliselt on puhkuste periood. Suurem osa jahiseaduse rikkumistest toimub sügisel ja kevadel, siis kui toimub aktiivne jahipidamine.

Rikkumiste tüpoloogia võimaldab järeldada, et suurem osa nii metsa- kui ka jahiseaduse rikkumistest võivad olla toime pandud hooletuse tõttu. Metsaseaduse rikkumistest suurema

osa moodustasid rikkumised, mis olid seotud veoselehe puudumisega. Jahiseadusega seonduvad rikkumised olid seotud dokumentidega. Looduskaitseseaduse puhul on aga iga- aastaseks probleemiks mootorsõidukiga sõitmine ranna- ja kalda piiranguvööndis.

Geograafiliselt kõige rohkem eristus Peipsiäärne ala ja Kurtna piirkond, kus iga-aastaselt registreeritakse hulk looduskaitse valdkonna rikkumisi. Selle põhjuseks on looduskaunid kohad ja rekreatsiooni võimalus. Maakonnas asuv Peipsi põhjaranniku puhkeala kutsub puhkama loodusesse, kuid selle tagajärjeks on massilised rikkumised.

Töö autor leiab, et andmete analüüsi parendamiseks tuleks Keskkonnainspektsiooni andmebaasides õigusrikkumise koht märkida võimalikult täpselt. See annaks võimaluse Keskkonnainspektsioonile täpsemalt tuvastada probleemsed piirkonnad. Õigusrikkumiste rohketes piirkondadest tuleb koos teiste asutustega (Keskkonnaamet, RMK) suurendada teavitust (infotahvlid) ning tugevdada järelevalvet. Samuti võiks kaaluda elanikele nö loodusõhtute korraldamist keskkonnateadlikuse tõstmiseks.

Soovitused KKI-le:

Vähendamaks segadust andmebaasides ja andmete analüüsi parendamiseks, soovitab autor lisada andmevälja „kaitstav loodusobjekt“ ning üle vaadata andmebaasi täitmise juhend (mis on kohustuslik millisel väljal ja millisel kujul – kas geograafiline asukoht on maakonna, valla või küla tasemel või hoopis koordinaatidega). See annaks võimaluse täpsemalt selgitada probleemsed piirkonnad.

Aastaraamatus võiks olla kirjas kuidas rikkumiste arvu määratletakse ning kodulehel märkus, et aastaraamatute andmed ja järelevalve koondandmed ei pruugi omavahel ühtida, soovitavalt ka selgitus, miks see nii on. Rikkumisterohketes piirkondadest tuleb suurendada teavitust (infotahvlid) ning tugevdada järelevalvet.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Aleksandrov, J. (2011). Ehituskeeluvöönd tänases Eesti õigusruumis ja selle rakendus Ida- Virumaa näitel. (Bakalaureusetöö). Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu. 2. Alton, H. (2003). Keskkonnajärelevalve läbi aastate. – Keskkonnajärelevalve 2003. /Koost. Keskkonnainspektsioon. Tallinn: AS Nivano, lk 5-6. 3. Arold, I. (2005). Eesti maastikud. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 245-256, 282-295, 337- 349. 4. Asustusüksus. (andmed uuendatud 04.01.2016). – Maa-amet. http://geoportaal.maaamet.ee/est/Andmed-ja-kaardid/Haldus-ja-asustusjaotus-p119.html (10.04.2016). 5. Bux, U. (2016). Euroopa Liidu õiguse allikad ja kohaldamisala. – Euroopa Liidu teemalised teabelehed - 2016. Euroopa Parlament. (01.05.2016). 6. Eesti 21. Säästev areng. http://oldwww.seit.ee/agenda21/SA/s22stev.html (01.05.2016). 7. Eesti 5 aastat Euroopa Liidus. Ülevaade Euroopa Liidu liikmelisuse mõjust Eestile. (2009). https://www.riigikantselei.ee/valitsus/valitsus/et/riigikantselei/euroopa/arhiiv/eesti-viis-aastat- euroopa-liidus/ulevaade-euroopa-liidu-liikmelisusemojust/Eesti_5_aastat_Euroopa_Liidus.pdf (01.05.2016). 8. Eesti elanike keskkonnateaduslikkus: Eesti elanikkonna uuring. (2014). Tallinn: Turu- uuringute AS. 45 lk. http://www.envir.ee/sites/default/files/uuring_eesti_elanike_keskkonnateadlikkus.pdf (16.05.2016). 9. Eesti elanike keskkonnaõigusealase teadlikkuse uuring: Raport. (2013). Tartu: Klaster uuringukeskus. 51 lk. http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/k6kuuringuraport20.10.2013.pdf (16.05.2016). 10. Eesti inimeste keskkonnaõigusalase teadlikkuse uuring: kommentaarid ja järeldused. (2013). /Koost. K. Vaarmari, S. Vahtrus. Tartu: SA Keskkonnaõiguse Keskus. 8 lk. http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/k6k_uuring_kommentaaridjajareld used.pdf (16.05.2016). 11. Eesti NSV seadus „Eesti looduse kaitse kohta”. (vastu võetud 23.02.1990, viimati jõustunud 01.06.2002). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/22205 (09.05.2016).

12. Eesti Vabariigi põhiseadus. (vastu võetud 28.06.1992, viimati jõustunud 13.08.2015). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/633949?leiaKehtiv (01.05.2016). 13. Ernits, P. (1996). Kahepaiksed, roomajad ja imetajad. – Virumaa koguteos. /Koost. Saaber, K. Tallinn: Tallinna Raamatukogutrükikoda, lk 106-111. 14. Euroopa keskkond 2015, seisund ja väljavaated: kokkuvõte. (2015). Kopenhaagen: Euroopa Keskkonnaagentuur. 178 lk. http://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/soer- synthesis-2015-et-final-web_0.pdf (18.05.2016). 15. Hansen. V. (2006a). Looduskaitseseadus – 1935. – Esimene Eesti looduskaitse seadus. /Koost. A. Tõnisson. Tallinn: Huma, lk 36-41. 16. Hansen, V. (2006b). Loodushoiu seadus - 1938. – Eesti esimene looduskaitseseadus. /Koost. A. Tõnisson .Tallinn: Huma, lk 41-46. 17. Ida-Viru maakond. – Eesti Statistika. http://www.stat.ee/ppe-ida-viru-maakond (02.05.2016). 18. Ida-Virumaa metskond. – RMK. http://rmk.ee/metsa-majandamine/metsamajandus/metskonnad/ida-virumaa-metskond (02.05.2016). 19. Isikuandmete kaitse seadus. – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/130122010011 (07.04.2016). 20. Jahieeskiri. (vastu võetud 28.05.2013, viimati jõustunud 16.01.2016). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/113012016007 (02.05.2016). 21. Jahipiirkond. (andmed uuendatud 15.04.2016). – EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem). 22. Jahipiirkondade otsing. – Keskkonnaregistri avalik teenus. http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTP7k5Ysh5ZW4kOS7noPL4kyGPUVolVV L (11.05.2016). 23. Jahiseadus. (vastu võetud 25.04.2013, viimati jõustunud 01.03.2016). – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/101122015007?leiaKehtiv (02.05.2016). 24. Jahtkonnad ja esimehed. – Ida-Viru jahimeeste selts. http://ivjs.planet.ee/index.php?page_id=66 (02.05.2016). 25. Järelevalve andmed. – Keskkonnainspektsioon. http://kki.ee/est/index.php?part=html&id=19 (07.04.2016). 26. Kaasik, T. (1995). Euroopa Liidu keskkonnapoliitika. Stockholmi Keskkonna Instituut – Tallinn. Tallinn: Olion. 203 lk. 27. Kaitstava territooriumi pindala Eestis 31.12.2015 seisuga. – EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem). http://loodus.keskkonnainfo.ee/avalik/el_fil/kaitstav_territ31122015.htm (03.05.2016). 28. Kaitstavate loodusobjektide seadus. (vastu võetud 01.06.1994, viimati jõustunud 01.01.2003). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/228316 (09.05.2016). 48

29. Kalamees, K. (2008). Kas minna seenele Kirde-Eestis? Jah, muidugi. – Eesti Loodus. Nr 9, lk 44-47. 30. Keskkonnainspektsioon tähistab 15. aastapäeva. – Keskkonnainspektsioon. http://kki.ee/est/index.php?part=news&id=759 (11.05.2016). 31. Keskkonnainspektsiooni põhimäärus. (vastuvõetud 30.12.1999). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/81152 (09.05.2016). 32. Keskkonnainspektsioonist. – Keskkonnainspektsioon. http://kki.ee/est/?part=html&id=1 (07.03.2016). 33. Keskkonnajärelevalve 2007. (2008). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 48 lk. 34. Keskkonnajärelevalve 2008. (2009). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 26 lk. 35. Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2009. (2010). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 48 lk. 36. Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2010. (2011). /Koost. O. Avarsalu, T. Eilat, M. Grosmann, K. Lehtla, A. Naruskberg, A. Pai, R. Rajasalu, T. Sikkal, R. Sildnik, A. Soo, M. Tint, L. Tuul, H. Täär, T. Ulm, P. Volkov. Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 36 lk. 37. Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2011. (2012). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 38 lk. 38. Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2012. (2013). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 41 lk. 39. Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2013. (2014). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 40 lk. 40. Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2014. (2015). Tallinn: Keskkonnainspektsioon. 40 lk. 41. Keskkonnajärelevalve seadus. (vastu võetud 12.11.1997). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/74325(09.05.2016). 42. Keskkonnajärelevalve seadus. (vastu võetud 06.06.2001, viimati jõustunud 01.07.2014). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/114032014049?leiaKehtiv (09.05.2016). 43. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus. (vastu võetud 22.02.2005, viimati jõustunud 18.01.2016). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/116112010013?leiaKehtiv (01.05.2016). 44. Keskkonnapoliitika üldpõhimõtted ja alusraamistik. – Euroopa Parlament. http://www.europarl.europa.eu/atyourservice/et/displayFtu.html?ftuId=FTU_5.4.1.html (01.05.2016). 45. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus. (vastu võetud 16.02.2011, viimati jõustunud 01.07.2015). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/Ke%C3%9CS (10.05.2016). 46. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seadus. (vastu võetud 20.06.2014). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/108072014003 (10.05.2016). 47. Keskkonnaülevaade 2013. (2014). /Toim. I. Hermet. Tallinn: Keskkonnaagentuur. 193 lk. http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/kky2013 (18.05.2016). 48. Kiili, J. (2000). Sissejuhatus keskkonnapoliitikasse. Tallinna Tehnikaülikool. Tallinn: TTÜ Kirjastus. 210 lk. 49

49. Kongo, L. (2003). Eesti Loodusuurijate Seltsi 150 tegevusaastat 1853–2003. /Toim. T. Kukk. Eesti Loodusuurijate Selts. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. 442 lk. 50. Kruup, A. (17. mai 2016). Kiri Anna Koltsale. 51. Kumari, E. (1960). Looduskaitse eesti NSV-s. – Looduskaitse teatmik. /Toim. E. Kumari. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. lk 7- 17. 52. Kumari, E. (1973). Looduskaitse ajaloost. – Looduskaitse. /Koost. E. Kummari. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitsekomisjon, lk 64 - 100. 53. Kuusk, P. (2015). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2. Täiendatud väljaanne. /Toim. Lopman, E., Vaarmari, K. SA Keskkonnaõiguse Keskus. http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/KeYS_kommentaarid_2015.pdf (09.05.2016). 54. Kütt, V. (2016). Metsatulekahjud. – Aastaraamat Mets 2014. /Koost. Keskkonnaagentuur. Toim. Keskkonnagentuur. Tallinn: Keskkonnaagentuur, lk 106-116. http://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/aastaraamat_mets_2014.pdf (09.05.2016). 55. Loodushoiuseadus. (vastu võetud 25.03.1938). – Riigi Teataja. 56. Looduskaitseseadus. (vastu võetud 17.12.1935). – Riigi Teataja. 57. Looduskaitseseadus. (vastu võetud 21.04.2004, viimati jõustunud 15.04.2016). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/745306?leiaKehtiv (09.05.2016). 58. Loodusobjektide otsing. – Keskkonnaregistri avalik teenus. http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTPw5ZjgvdaO8jwY3fqqLAUJVi1icVVPm (02.05.2016). 59. Lopman, E. (2015). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2. Täiendatud väljaanne. /Toim. Lopman, E., Vaarmari, K. SA Keskkonnaõiguse Keskus. http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/KeYS_kommentaarid_2015.pdf 60. Maakond. (andmed uuendatud 04.01.2016). – Maa-amet. http://geoportaal.maaamet.ee/est/Andmed-ja-kaardid/Haldus-ja-asustusjaotus-p119.html (10.04.2016). 61. Maran, H. (2003). Keskkonnajärelevalvealane koostöö. – Keskkonnajärelevalve 2003. /Koost. Keskkonnainspektsioon. Tallinn: AS Nivano, lk 88-94. 62. Mardiste, H. (2006). Uus algus. - Esimene Eesti looduskaitse seadus. /Koost. A. Tõnisson. Tallinn: Huma, lk 115-118. 63. Materjalid. – Keskkonnaõiguse keskus. http://www.k6k.ee/keskkonnaigus/materjalid (30.04.2016).

64. Mänd, K. (2014). Rekreatiivsele õigusrikkumisele osutavate kaebuste ruumiline ja ajaline dünaamika Eesti kaitsealadel 2010.-2013. aastal. (Bakalaureusetöö). Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste instituut. Tartu. 65. Männil, P. (2013). Šaakal – oma või võõras? – Eesti Jahimees. NR 9/10. http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=308 (11.05.2016). 66. Nõukogu otsus 864. (2004). Protokolli sõlmimise kohta, millega muudetakse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Hiina Rahvavabariigi vahelist meretranspordi kokkulepet, et võtta arvesse Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Ungari Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga. Euroopa Ühenduste Komisjon. https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2004/ET/1-2004-864- ET-F1-1.PDF (12.05.2016). 67. Peipsi põhjaranniku puhkeala. – Loodusega koos. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/peipsi-pohjaranniku-puhkeala (02.05.2016). 68. Printsiibid. – Keskkonnaõiguse keskus. http://www.k6k.ee/keskkonnaigus/materjalid/printsiibid (01.05.2016). 69. Purga, A. (2007). Keeruline ja õpetlik aasta. – Keskkonnajärelevalve 2006. Tallinn: Keskkonnainspektsioon, lk 3. 70. Protected areas in Europe - an overview. (2012). Copenhagen: European Environment Agency. http://www.eea.europa.eu/publications/protected-areas-in-europe-2012 (17.05.2016). 71. Pustoshnaya, G. (2012). Kurtna maastikukaitseala looduskasutus ja arendamise võimalused. (Magistritöötöö). Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu. 72. Rahvusvaheline koostöö. – Keskkonnainspektsioon. http://kki.ee/est/index.php?part=html&id=22 (11.05.2016). 73. Rahvusvahelise tähtsusega alade otsing. – Keskkonnaregistri avalik teenus. http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTP7EH5hl1kyFlYEbrZCvlRguMrl9SXNk (02.05.2016). 74. RMK Alutaguse metskonna metsa majandamise kava aastani 2022. (2013) – RMK. Tallinn: Printon Trükikoda. 59 lk. http://files.voog.com/0000/0004/9218/files/RMK_Alutaguse_MMK_20130423.pdf (02.05.2016). 75. RMK Ida-Virumaa metskonna metsa majandamise kava aastani 2022. (2013) – RMK. Tallinn: Printon Trükikoda. 59 lk. http://files.voog.com/0000/0004/9218/files/RMK_Ida- Virumaa_MMK_20130423.pdf (02.05.2016). 76. Randlepp, M. (08. apr. 2016). Kiri Anna Koltsale.

77. Ruthe, A. (2006). Kaldapealsed ja rannaääred kuuluvad kõigile. – Keskkonnajärelevalve 2005. Tallinn: Keskkonnainspektsioon, lk 26-30. 78. Sepp, K. (2000). Eesti looduskaitse algusest ja arengust XX sajandil. – Eesti Loodus. Nr 7/8, lk 268-270. 79. Sepp, K. (2014). Läänekaare tuul riivab Vilsandit. – Loodushoiu sajand. Eesti looduskaitse 1910 - 2010. /Koost. A. Tõnisson. Keskkonnaministeerium: Oomen OÜ, 11-24 lk. 80. Sillaots, T. (2014). Oma supp suure katla servas (1958-1989) – Loodushoiu sajand. Eesti looduskaitse 1910-2010. /Koost. Tõnnisson, A. EV Keskkonnaministeerium: Oomen, lk 109- 165. 81. Simson, A. (2005). Metsakaitse. – Keskkonnajärelevalve 2004. Tallinn: Keskkonnainspektsioon, lk 14-16. 82. Steimann, A. (2003). Liitumisläbirääkimistest liitumislepinguni. – Riigikogu toimetised. Ühiskondlik-poliitiline ajakiri. RiTo 7. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11950 (10.05.2016). 83. Säästva arengu seadus. (vastu võetud 22.02.1995, viimati jõustunud 23.03.2014). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/874359 (01.05.2016). 84. Säästva arengu seaduse täiendamise ja muutmise seadus. (vastu võetud 05.06.1997).– Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/73671 (09.05.2016). 85. Zingel, H. (2014). Uus aeg, uued sihid. - Loodushoiu sajand. Eesti looduskaitse 1910-2010. /Koost. A. Tõnisson. EV Keskkonnaministeerium: Oomen, lk 171-210. 86. Triipan, M. (2015). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2. Täiendatud väljaanne. /Toim. Lopman, E., Vaarmari, K. SA Keskkonnaõiguse Keskus. http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/KeYS_kommentaarid_2015.pdf (09.05.2016). 87. Troškin, T. (2004). Keskkonnajärelevalvest eesti kaitsealadel ja vastavate andmestike kasutatavusest. (Magistritöötöö). Eesti Maaülikooli, Keskkonnakaitse instituut. Tartu. 88. Tuul, L. (26. veebruar 2015). Keskkonnainspektsioon algusaastad. – Metsaleht, lk 4. 89. Tõnisson, A. (2010). Gustav Vilbaste, looduskaitsja võimust sõltumata. – Eesti Loodus. Nr. 2010/2. http://www.eestiloodus.ee/artikkel3129_3110.html (09.05.2016). 90. Tõnnisson, A. (2014). Looduskaitsesektsioon. – Loodushoiu sajand. Eesti looduskaitse 1910- 2010. /Koost. A. Tõnisson. EV Keskkonnaministeerium: Oomen, lk 41. 91. Tänasest 2020. aastani: ELi uus keskkonnaalane tegevusprogramm. (2014). – Euroopa Komisjon. http://ec.europa.eu/environment/news/efe/articles/2014/04/article_20140429_02_et.htm (10.05.2016).

92. Vaarmari, K. (2015). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2. Täiendatud väljaanne. /Toim. Lopman, E., Vaarmari, K. SA Keskkonnaõiguse Keskus. http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/KeYS_kommentaarid_2015.pdf (09.05.2016). 93. Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seonduvate seaduste muutmise seadus. (vastuvõetud 08.12.1999). – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/77969 (09.05.2016). 94. Vahula, M. (1996). Linnustik. – Virumaa koguteos. /Koost. Saaber, K. Tallinn: Tallinna Raamatukogutrükikoda, lk 111-116. 95. Veeroja, R., Tõnisson, J., Männil, P. (2016). Jahindus. – Aastaraamat Mets 2014. /Koost. Keskkonnaagentuur. Toim. Keskkonnagentuur. Tallinn: Keskkonnaagentuur, lk 123-136. http://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/aastaraamat_mets_2014.pdf (13.05.2016) 96. Veinla, H. (2004). Ettevaatusprintsiip keskkonnaõiguses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 310 lk. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/1079/Veinla.pdf (13.05.2016). 97. Veinla, H. (2005). Keskkonnaõigus. Tallinn: Tallinna Raamatutrükkikoda. 284 lk. 98. Veinla, H. (2015). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2. Täiendatud väljaanne. /Toim. Lopman, E., Vaarmari, K. SA Keskkonnaõiguse Keskus. http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/KeYS_kommentaarid_2015.pdf (13.05.2016). 99. Veinla, H. (2016a). Keskkonnaõiguse ajalooline kujunemine. – Keskkonnaõigus. /Autorid H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Tallinn: Tallinna Raamatutrükkikoda, lk 37-40. 100. Veinla, H. (2016b). Euroopa Liidu keskkonnaõigus. – Keskkonnaõigus. /Autorid H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Tallinn: Tallinna Raamatutrükkikoda, lk 98–109. 101. Veinla, H. (2016c). Keskkonnaõiguse põhimõtted. – Keskkonnaõigus. /Autorid H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Tallinn: Tallinna Raamatutrükkikoda, lk 54–82. 102. Veinla, H. (2016d). Keskkonnaõiguse lähtealused, koht õigus süsteemis ja eesmärgid. – Keskkonnaõigus. /Autorid H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Tallinn: Tallinna Raamatutrükkikoda, lk 29–37. 103. Veinla, H. (2016e). Keskkonnakaitse meetmete kavandamise instrumendid. – Keskkonnaõigus. /Autorid H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Tallinn: Tallinna Raamatutrükkikoda, lk 132–137. 104. Volkov, P. (2011). Peadirektori pöördumine. – Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2010. /Koost. O. Avarsalu, T. Eilat, M. Grosmann, K. Lehtla, A. Naruskberg, A. Pai, R. Rajasalu, T. Sikkal, R. Sildnik, A. Soo, M. Tint, L. Tuul, H. Täär, T. Ulm, P. Volkov. Tallinn: Keskkonnainspektsioon, lk 5. 105. ÜRO keskkonna- ja arengukonverents. – Säästva arengu sõnaseletusi. http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=453 (01.05.2016).

Andmebaasid:

1. Keskkonnainspektsiooni Õigusrikkumiste Andmekogu. Keskkonnainspektsioon (andmed seisuga 24.07 2015). 2. Väärteomenetlus portaal. Keskkonnainspektsioon (andmed seisuga 22.09.2015).

THE DYNAMICS OF ENVIRONMENTAL LAW VIOLATIONS AT IDA-VIRU COUNTY DURING 2004-2014

SUMMARY

The aim of present master’s thesis „The dynamics of environmental law violations at Ida- Viru County during 2004-2014” was to provide overview of the Environmental Inspectorate of nature protection category of processed environmental law violations in Ida-Viru County during the 2004-2014.

The aims were: (i) What is the proportion of violations at the Ida-Viru County whole Estonia, (ii) and violations of nature protection category at Ida-Viru County, (iii) what is the distribution of violations in transient dynamics, typology and the spatial distribution.

The data was taken of the summary table of Environmental Inspectorate for Estonia and Ida-Viru County. Nature protection category violations were taken of the two databases: from 2004 to 2010 ÕRAK and from 2011 to 2014 VMP.

From 2004 to 2014 in Estonia was registered 41 245 environmental violations, of which Ida-Viru County was 5 202, which formed 12.6% of Estonia's total violations. Compared with 2004, in 2014 in Estonia violations decreased by 61.4% and in Ida-Viru County by 42.5%. In Ida-Viru County were 935 violations of nature protection category, which accounted for 18% of Ida-Viru total violations and compared with 2004, in 2014 violations decreased by 51.7%.

Analyzing of the transient dynamics showed that Forest Act have been violated mostly in the winter and the summer also. Nature Conservation Act has been violated during the summer time and violations of the Hunting Act has increased in the spring and autumn.

In Ida-Viru County the most common violations of Forest Act were: missing conveyance document, submit a forest notification, not follow fire safety requirements, missing cutting right and camping and campfires in banned places.

The most common violations of Nature Conservation Act were: driving a power-driven vehicle outside designated roads in the limited management zones of shores and banks,

driven vehicle outside designated roads and building in the limited management zones of protected areas.

The most common violations of Hunting Act were: missing hunting licence, hunting rules violations, write the false data for hunting licence and missing big game shooting test certificates.

Geographically, violations of Forest Act occurred throughout the county, with the exception of large wetland (protected) areas. Most of violations of Forest Act were registered in Kauksi, Soonurme, Vasavere, Konsu and Alajõe villages. Violations of the Nature Conservation Act were mostly near Lake Peipsi and near Kurtna Protected Landscape. Violations of the Hunting Act were scattered over the county, but most violations occurred in Kauksi, Vaivina, Remniku, Ongassaare and Mäetaguse villages.

In Estonia and Ida-Viru County from 2004 to 2014 was an experienced a significant decrease in the number of violations. The legislation trimming, systematic supervision, good cooperation with other state institutions and growing awareness has contributed to the reduction of environmental violations.