Lugu Suurest Lumesajust I Rootsieestlaste Isikujutud Nõukogude Eestist1 Mare Kõiva

Lugu suurest lumesajust I Rootsieestlaste isikujutud Nõukogude Eestist1 Mare Kõiva

Aastail 1996–1999 intervjueerisin koos Andres Kuperjanoviga rootsieestlasi Lõuna-Rootsis Lundi linnas ja selle ümbruses. Meie sihiks oli saada ülevaade nende folkloorist, argiuskumustest ja kommetest. Mõlemad intervjueerijad on sündinud 1950. aastatel ja kasvanud üles Nõukogude Eestis. Mõlemal on sugulasi, kes emigree- rusid Teise maailmasõja ajal Läände, kuid otsustasime seda teemat küsitlemise ajal mitte eksponeerida, eelistades esindada põlv- konda, kes kasvas üles nõukogude ajal, nende stereotüüpe ja tead- misi. Selline taktika tundus parim dialoogi ja vastastikuste suhete ülesehitamiseks ja kaardistamiseks. Olen käsitlenud intervjueeritud rootsieestlaste stereotüüpe, eel- arvamusi ja hoiakuid oma eelmistes kirjutistes (Kõiva 2001; Kõiva & Kuperjanov 2002). Läbi aastate olen armsaks pidanud toonaseid spontaanse jutustamise hetki suurepärase jutuvestja Jaak Tammerti seltskonnas. Kütkestavad lood juhtumustest ta lähemate sõprade ringis ja nende adapteerumine Rootsis väärivad edaspidi samuti tutvustamist. Kahe kogukonna – Eesti ja diasporaa – suhted on erinevatel kümnenditel suurel määral varieerunud, samal ajal kui silmast sil- ma kohtumise võimalused olid harvad ja lühikesed. Pikka aega oli isegi isikliku teabe vahetamine piiratud, sest kirju avati ja kontrol- liti ning kirjavahetuse tsenseerimise kartuses toimis nn enesetsen- suur, ridade vahele kirjutamine jms. Pärast Eesti iseseisvumist olu- kord muutus, kuid erinevate sotsiaalsete rühmade üldine hoiak ei muutunud kohe, sest stereotüüpide muutumine on komplitseeri- tud ja pikaajaline protsess (Hinton 2000: 24). Lõuna-Rootsi eestlaste seas oli veel 1990. aastate teisel poolel radikaalselt meelestatud seltskondi, kes põhimõtteliselt ei suhelnud kodueestlastega ja olid keeldunud andmast intervjuusid nii keeleteadlastele kui ka elulu- gude kogujatele. Oli neidki, kes olid keeldunud rääkimast koguni oma mälestusi teemal, millest saavad rääkida üksnes põgenikud –

56 http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr23/lumetorm1.pdf Mare Kõiva nimelt teekonnast Rootsi ja esmasest adapteerumisest Rootsi ühis- konda. See oli vähemalt osaliselt seotud rühmasisese pertseptsioo- niga, kus rühma liikmeid kategoriseerides omistatakse rühma tunnused konkreetsele indiviidile ja seega järgitakse tendentsi omistada oma rühma kuulujale positiivsemaid omadusi kui autsaiderile (Tajfel & Turner 1979). Intervjuud, eriti aga eravestlused toovad nähtavale mõlema poole tegelikud hoiakud, nende sarnasused ja erinevused, samuti stereotüüpse käitumise. Intervjueeritavad leidsime erinevalt: osalt Lundi Ülikooli soome-ugri instituudi lektori Aino Laaguse vahendusel, osalt telefoni- raamatust eestipäraste perekonnanimede järgi, osalt nn lumepalli- meetodil, kus üks usutletav soovitas järgmist. Oli ka inimesi, kes tulid omal algatusel, kui olid kuulnud Eestist saabunud intervjuee- rijatest. Intervjueeritute vanus kõikus 20 ja 90 eluaasta vahel, kuid suurem osa olid 60–90-aastased. Intervjuude algusajaks erines Lundi eestlaskond sellest, mis ta oli olnud veel 1970.–1980. aastatel. Enamik vanema põlvkonna vaimsetest liidritest, kirjanikest ja intellektuaalidest oli surnud, kirjastamistegevus ja vaimne ühiselu sordiini all. Seltsitegevus jätkus, kuid – nagu mujalgi diasporaas – ei olnud kodu-Eestist tulnud sulanud kohalikku kogukonda, kohalikud noored, kolmas põlvkond oskas eesti keelt halvasti, kui üldse, ega olnud eestlusse integreerunud. Samu tendentse on täheldatud nt Kanada juudi kogukonnas (Cohen 1999), USA armeenia kogukonnas (Tölölyan 1996) jm. Üks peamistest põhimõtetest oli kontakteerumine ja küsitlemi- ne eesti keeles, kuivõrd küsitluse tulemused moodustasid ühtaegu osa Lõuna-Rootsi eestlaste keelearhiivist ja intervjueerimine oli suurema ettevõtmise koondnimetusega “Lõuna-Rootsi eestlaste keel ja kultuur” allprojekt. Teine põhjus intervjueerimiskeele valikul oli asjaolu, et üldiselt suhtlevad selleealised inimesed omavahel ja omaealistega eesti keeles, ehkki laste, lapselaste ja muude huvi- rühmadega suheldakse rootsi keeles. Üheks lisaeesmärgiks oli leida teemad, millest rääkimisel kasutatakse eesti keelt. Ehk teisisõ- nu – näha, missugustes valdkondades toimib keel täies stiililises ulatuses, võimaldades kõnelejal luua narratiive. Esimene nõukogude eestlane saabus sellesse kogukonda 1970. aastate lõpus abielu kaudu. Veidi hiljem, eriti aga Eesti iseseisvumise järel oli Rootsis moes abielluda eesti naisega, nagu Eestis oli olnud prestiižne abielluda Rootsi. Muidugi kehtib sama ka meeste kohta,

57 Mare Kõiva kuid abiellumine on keerukas diplomaatia, mida eesti tavade järgi ametlikult juhib ja edendab pigem mees. Viimase kümnendi jooksul on Rootsi asunud teadlasi, kes on pikemaaegse töölepinguga seotud Rootsi ülikoolide ja uurimiskeskustega ning pole päris kind- lad, kas ja millal nad naasevad madalama elustandardiga kodumaale. Osa neist hoiab kontakti kohaliku eesti kogukonnaga. Sellistel inimestel on lihtsam integreeruda kohalikku rahvuslikku kogukonda kui neil, kes asusid Rootsi nõukogude ajal või vahetult selle jä- rel. Kohalikus kogukonnas on hea ettevalmistusega nooremate inimeste järele suur vajadus. Lõuna-Rootsis polnud meil algselt kavas koguda elulugusid, vaid pigem narratiive ja uskumusjutte, samuti isikujutte (isikliku kogemuse jutte). Olin huvitatud sellest, kuidas pärimus ja kujutlus Ees- tist on emigratsioonis muutunud. Suuline pärimus, mis levis sugulaste vahendusel Eestisse, osutas, et kodu-Eesti ja hajala reper- tuaaris on erinevusi. Hüpoteesi korras võib eeldada, et rangelt autoritaarses ühis- konnas leviv folkloor erineb demokraatlikus ühiskonnas käibi- vast pärimusest. Eestis, nagu muudeski sotsialistlikes riikides, loodi muude võimaluste puudumisel osa rahvuslikust enesetead- vusest ja identiteedist rahvaluule abil (vrd Kuutma 1996; Hann 2000; Viires 1991). Äärmuslikud poliitilised ja sotsiaalsed olud nõuavad folklooritekstilt isesugust poeetilist kodeeringut. Situat- sioonide ja subjektide iseloomustamiseks kasutatakse metafoo- re ja paroole, millega kodeeritakse teksti sisu. Põhiteksti mõist- miseks on ülimalt olulised alltekst ja metatekstid, mis eeldab aga vastuvõtjalt osadust sotsiaalse rühmaga ja konteksti head tundmist. Vastasel juhul meenutab konversatsiooni teine osa- pool huumorimeeleta inimest ning tema reaktsioone naljaham- ba lugudele ja lõõbile. Olukorrad, kus igapäevases suhtluses ei saa otsesõnu väljenda- da seda, mida tahetakse, viivad metateksti ja poeetilise koodi aren- damiseni. Nii nagu katastroofifolkloor meenutab tavalisi jutte ja linnamuistendeid, kuid ometi erineb nendest, nii erinevad ka kahe kogukonna kogemused ja reaktsioonid nõukogudeaegsele igapäe- vaelule ja neist loodud narratiivid. Väliseestlaste vaatenurk Nõu- kogude Eestile ja eestlastele, nii nagu see väljendub nende juttudes, eelarvamustes, uskumustes, prototüüpides ja skeemides, esindab vaadet väljastpoolt, eristudes narratiividest, mida on loonud seesolijad, kuid ka peegeldades seesmist rühma ja nende pärimust.

58 Mare Kõiva

Rikkalik folklooriarhiiv pakub hea võimaluse vaadelda nõukogude aja folkloori ja võrrelda seda piiri taga levinud lugudega. Käesolevas artiklis keskendun rootsieestlaste ja kodueestlaste juturepertuaari iseloomustamisele. Lähemalt tutvustan eri vanu- ses rootsieestlaste hoiakuid ja suhteid Nõukogude Eestiga eri aegadel, nii nagu see peegeldub juttudes, asetades selle üldisele elu- loolisele taustale. Tähelepanu on pööratud eri rühmades esitatud lugude erinevustele. Käesolev artikkel on sissejuhatuseks konk- reetsete juhtumite detailsemale analüüsile.

Rootsieestlased. Päritolu, hoiakud, jutud

20. sajandil iseseisvuse saavutanud maade ajaloo ja suulise ajaloo- pärimuse vahel on palju sarnast. Eestlaste rahvaarv on viimase paarisaja aasta jooksul kõikunud miljoni kandis ja mõlema sajandi jooksul on toimunud ulatuslik väljaränne. 20. sajandil, eriti selle teisel poolel, aga ka arvukas sisseränne, sh vähesel määral tagasi- ränne, mis on iseloomulik 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi rah- vusriikidele (vt nt Ohlinger & Münz 2002; Tsuda 2001 jt). 19. sajandi jooksul emigreerus umbkaudu 200 000 eestlast majanduslikel põhjustel itta ja läände. Kui 1918. aastal levisid uudised iseseisvast Eesti riigist, hakkasid kodumaale naasma inimesed kogu maailmast, et ehitada üles noort vabariiki. Kokku naasis umbkaudu 40 000 inimest, paljude erialased oskused leidsid uue riigi institutsiooni- des rakendamist. 1920. aastatel opteerus Nõukogude Venemaalt arvukalt peamiselt linlasi, hiljemgi saabuti sealt majanduspõgeni- kena nälja eest ja poliitilistel põhjustel. Rahutud ajad järgnesid vaevalt paarikümneaastasele rahulikule perioodile ja nende kestel pil- lutati umbes kolmandik eestlasi hajalasse. Mitmed hoiatavad signaalid kodumaal elamise ebakindlusest saadi pärast 1939. aasta suurriikide salakokkulepet, millega Eesti loovutati Venemaale. Sellele järgnes Venemaa sõjaväebaaside too- mine Eesti territooriumile, aasta jooksul loovutas marionettvalit- sus võimu Nõukogude Liidule, toimus kommunistlik riigipööre ja nn juuniküüditamine (14. juunil), mille käigus saadeti 10 000 eestlast erirežiimiga laagritesse. Teise, märtsiküüditamise ajal 25. märt- sil 1949 saadeti Venemaa vangilaagritesse 21 000 eestlast. Kokku viidi okupatsiooniaastatel Eestist Siberisse kuni 100 000 inimest (Krisler-Ritso Sihtasutus). Nimestikud on sedavõrd segased, et täp-

59 Mare Kõiva set inimkaotuste hulka õnnestub vaevalt kunagi kindlaks teha. Aja- loolaste hinnangul kaotas eestlaste umbes ühest miljonist inime- sest koosnev populatsioon Teise maailmasõja ajal ja järel umbes kolmandiku. Kõige suuremad kaotused olid väga ootamatud ja massi- lised ning jätsid sügava jälje suulisesse pärimusse ja üldisesse käi- tumisse. Mõlemad küüditamised, kui inimesed nabiti kinni ootamatult ja salaja ning saadeti teadmata suunas minema, jätsid traa- gilise jälje nõukogudeaegsesse suulisesse pärimusse. Kuna üksnes vähesed esimestest küüditatutest pöördusid elusana koju tagasi, räägiti nende saatusest 1960. aastatel rohkem kui rasketest sõja- aegadest või natsionaliseerimis- ja kollektiviseerimisperioodist, mis olid ruineerinud senise elukorralduse ja viinud edasieksisteerimi- se kriitilisele piirile. Lisaks eestlastele kaotas Eesti samaaegselt oma ajaloolised vä- hemusrahvused, kes lahkusid Eestist vabatahtlikult või sunnivii- sil või hävisid poliitilistes keeristes (1939. aastal sakslased, Teise maailmasõja käigus valdav enamik eestirootslasi, läänemeresoom- lasi, juudid, mustlased, vt Palli 1998). On arvatud, et Teise maail- masõja järel migreerus Eestisse üle 200 000 peamiselt vene keelt kõneleva uuselaniku. Seega muutus ka sõja järel ülimalt kiiresti poliitiline, sotsiaalne ja demograafiline situatsioon, mis on samuti oluliselt mõjutanud eestlaste stereotüüpe, hoiakuid, argiusku- musi ja suulist pärimust. 1980. aastateks oli Eesti muukeelne ela- nikkond kasvanud kaheteistkümnelt protsendilt neljakümnele, eestlaste arv aga kahanenud ajaloolisel territooriumil kuueküm- ne protsendini ning rahvaarv kasvanud 1986. aastaks, suuresti sisserändajate arvel 1 542 000ni (ENE 1987: 257). Aastatel 1942–1944 siirdus arvukalt eestlasi Rootsi, Soome ja Saksamaale ning sealt hiljem paljudesse maailma riikidesse. Sõja- põgenikud olid enamasti haritlased, tegevjuhid, sõjaväe, kiriku või politseiga seotud inimesed ja nende sugulased – seega iseseisva riigi haldusega seotud inimesed, kes olid pääsenud juhuse läbi esime- sest küüditamisest või olid end varjanud uue võimu ajal. Loomuli- kult oli lahkujate seas ka üliõpilasi, õppureid ja noori, kelle perekond oli küüditatud Siberisse või vangistatud enne Teist maailma- sõda nõukogude korra kehtestamise ajal. Oli poliitilise vastupanu- liikumise liikmeid, kuid ka seiklejaid. Ka vanematest inimestest lahkusid eeskätt sotsiaalselt mobiilsemad – need, kes olid Eestisse saabunud mujalt, õppinud linnas jne. Maalt ja taludest lahkumine polnud nii lihtne.

60 Mare Kõiva

Osa põgenikest püüdis liikuda kiiresti sõjast kaugemale, USAsse ja teistesse Lääneriikidesse. Narratiivide põhjal oli põgenike elu raske, kuid üpris erinev. Eelistati asuda Rootsi või Soome kui kodule geograafiliselt lähimatesse maadesse. Soomet eelistati keelelise sarnasuse ja ühise võitluse tõttu iseseisvussõjas ja maailmasõjas. Kõik intervjueeritute rühmad olid Soome ja Rootsi kui kodule lä- hemal paiknevate maade tulevaseks asukohamaaks valimise suhtes üksmeelsed. Põhimõtteliselt järgivad samasugust, oma kodule lähedal paiknevale maale suundumise tendentsi ka tänapäevased kriisikolletest põgenejad. Siiski polnud toona kõigil võimalik otse Eestist Soome või Rootsi põgeneda. Paljud jõudsid tulevasele asu- kohamaale Saksamaa kaudu. Intervjuudest ja mälestustest eristub üks tüüpiline ja ühine joon: vanemad ja keskealised inimesed – toonased noored ja lapsed – jagavad mälestusi Saksamaa DP (displaced person) laagri- test, mida iseloomustakse kui produktiivset ja lootusrikast aega. Geislingeni jm mälestused on helged, sest seal avati eesti koolid ja klubid, jätkasid isetegevuslased, osaleti keelekursustel, ilmu- sid ajalehed, kirjutati ja avaldati uusi käsikirjalisi ja trükitud õpi- kuid (Valmas 1999). Harjumuspärane igapäevaelu jätkus. Oldi veendunud, et ehk juba mõne kuu, hiljemalt aasta või paari pä- rast on võimalik pöörduda tagasi koju. Pärast seikluslikke, kuid pinevaid sõjapõgenikuks olemise aegu oli elu põgenikelaagris kul- tuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsem, sotsiaalne staatus paljudel kõrgem kui enne sinna saabumist, rahvusliku identiteedi tunne tugev. Mälestuste tundetooni mõjutab ka asjaolu, et oldi õige pisut majanduslikult kindlustatumas seisundis kui mitme eelneva aasta või kuu jooksul. Hea jutustaja loob ka viletsast olukorrast pingestava ja naudita- va loo, enesepila ja huumor aitavad isiksuse terviklikkuse säilita- misele kaasa. Isikujuttudes on erinevalt, kuid tihti huumori abil lahendatud ka järgmine põgenike katsumus: tulevase asukohamaa valik ja sellele järgnenud nn orjaturg valitud maa migratsiooniko- misjoni ees ehk inimeste sorteerimine vanuse, soo, tervise ja abi- elulisuse alusel. Alandavate kriiside lahendamine narratiivide abil väärib kahtlemata omaette käsitlust. Kuhu iganes elu viis, on eestlased loonud erinevaid värvikaid lugusid, mis sõltuvad maast ja selle piirkonnast, kuhu satuti. Siiski on mitmeid ühistel stereotüüpsetel hinnangutel põhinevaid osanar- ratiive, millest osa on seotud minoriteedi poolt üle elatud poliitilis-

61 Mare Kõiva

Foto 1. Geislingeni põgenikelaagri õppekursused ja kir- jastustegevus olid laiahaardelised. Mõned toonastest trü- kistest. te ja eksistentsiaalsete hirmudega. Isegi keskmine põlvkond meenutab vaenulikult, kuidas Soome loovutas Venemaa nõudmisel eestlased neile, mis lõppes tagasisaadetutele Siberi vanglate ja vangi- laagritega. Paljud siirdusid Rootsist mujale pärast seda, kuid Rootsi valitsus samuti Venemaa nõudmisel osa eestlasi välja andis. On täiesti loomulik, et uue asukohamaa poliitilisi samme jälgiti tähe- lepanelikult, nagu ka üldist poliitilist kliimat Euroopas, eriti aga

62 Mare Kõiva

Nõukogude Liidus. Enamik sõjapõgenikest pidas oma toonast sei- sundit ajutiseks, äärmisel juhul aasta või paar kestvaks vaheeta- piks ja lootis, et Lääneriigid koos USAga nõuavad annekteeritud riigi vabastamist, mille järel on võimalik koju pöörduda. Arusaam, et Eesti Vabariik ei saa oma iseseisvust tagasi ja koju pole võima- lik naasta, saabus pikkamööda ja mõjutas eriti esimese põlvkon- na adapteerumisprotsessi. Ka soov teha midagi poliitilise olukorra mõjutamiseks ja kodumaale raudse eesriide taha jäänute heaks mõjutas esimeste põlvkondade käitumist ja hoiakuid. Siiski on üle neljakümne aasta kestnud emigratsiooni jooksul korduvalt muutunud suhtumised nii päritolumaasse kui ka uude asukoha- maasse, sh on mütologiseerunud ja folkloriseerunud paljud asja- olud. Samuti on eestlaste nagu muudegi rahvaste juures selgesti jälgitav narratiiv kodumaast ja tagasipöördumisest kodumaale (vt Morley & Robins 1995), kuid need on mahukad mitmetahulised teemad, mida on põhjust vaadelda eraldi uurimustes. Eestlaste jutupärimus esitab nende elu tüüpilise immigrandi- pärimusena, suulise ajaloona, mis on sarnane nt paljude rahvaste USAsse ja mujale põgenemise ja seal kohanemise lugudega. Sel- les suhtes on narratiivid ja hoiakud vältimatult stereotüüpsed, samuti nagu teatav võõrandumise ja rühmasiseste suhete arene- mine. Venemaa-eestlased on Eestit külastades tajunud vastuolu enda ja kodueestlaste vahel, mõlemad rühmad väljendasid seda ka oma arvamustes ja hinnangutes (Rootalu 2002; Korb 2001). Samasugused stereotüübid kujunesid loomulikult ka kodueestlaste ja Läände emigreerunute vahele. Niisugused vastuolud tekivad iseenesest ka homogeense rahvusrühma sees ja ongi selle sees selgemini jälgitavad kui hõimuerinevused või sotsiaalsest seisun- dist tulenevad erinevused, kus riietus, toitumistavad, keel, käitu- mine, majandamisviis, külaliste vastuvõtmine, teretamine jm elu- olulised triviaalsused, üldine kasvatus ja keelekasutus on esma- sed rühma piire determineerivad kriteeriumid. Rootsi emigranti- de puhul peegeldub oma-võõra paradigma kõigepealt hinnangutes ja iseloomustustes, mida on üldistatud esimese võõra rühma ehk rootslaste suhtes. Varasemates juttudes eristub selgesti etnotsentriline vaatepunkt – meie, eestlased vastandub kohalikele elanikele. Vastandus tuleneb osalt kohalike umbusust ja kahtlustavast suhtumisest immigrantidesse, kellel oli raskusi suhtlemisega, sest sageli osati halvasti rootsi keelt ja ka rootslased ei osanud kuigivõrd võõrkeeli. Rootsis oli paljudel algu-

63 Mare Kõiva ses isegi raske võõrustajatele ja naabritele selgitada, kust nad tulevad ja et nad on rahulikud tavakodanikud, mitte sõjardid. Vanema põlvkonna jutud peegeldavad 1940. aastate Rootsit: neut- raalne agraarmaa, arhailisem neist paikadest, kust saabuti. Paljud põgenikud asustati maale, kus nad tundsid end algusest peale võõra- na. Karantiini ja muid põgenike suhtes rakendatud riiklikke ette- vaatusabinõusid tõlgendati kui alandavaid ja võeti isiklikult. Noore- mate eestlaste lapsepõlv möödus getole lähedastes tingimustes, vae- semates linnajagudes või äärelinnades, sageli kitsastes oludes. Pea- aegu kõik perekonnad kaotasid oma endise sotsiaalse staatuse – üksnes harva saadi jätkata enam või vähem samal positsioonil, mil- lel oldi olnud Eestis. Enamik vanematest vahetas elukutset, alusta- des tööd vabrikutes, finantsalal, veterinaarias jm ametites, mille jä- rele oli uuel asukohamaal nõudmine. Ma ei puuduta siin murdepunkte, sest paratamatult on igas, ka homogeenses kogukonnas teatavad pöördepunktid, kus kogukond on suletum või avatum adapteerumiseks keskkonnaga, kuhu satuti. Rootsieestlaste puhul on üheks muutustepunktiks peetud riigi- poolset naturaliseerumisluba. Et sellega kaasnes surve – kui elate selles riigis, peate kõigiti eelistama rootsi keelt ja kultuuri – , põh- justas see vastureaktsioonina osa eestlaste teadliku eesti keele harrastamise. Ungarlaste puhul on samasugust probleemistikku käsitlenud Katalin Henriksson, kes ilmekalt näitab, kuidas valitsu- se otsus viis ungari keele nihkumisele ebaprestiižseks ja ungari- keelse ametliku hariduse hääbumisele (Henriksson 2002). Kõigel sellel on aga ka varjatumaid külgi, sh süvenev põlvkondade lõhe. Vanema põlvkonna ortodoksne eesti keele ja kultuuri säilitamine, tihe suhtlemine eeskätt eestlastega, püüe säilitada väljakujunenud hoiakuid ja sotsiaalset hierarhiat polnud nooremale põlvkonnale nii oluline. (Olen siinkohal noorema põlvkonna hulka arvanud 1930. sündinud, kes saabusid Rootsi lastena, ja hiljem juba seal sündinud.) Nad adapteerusid uue kodu ja selle inimestega vanematest erinevalt. Nad jagasid rootslastega kooliteed, neil oli rootslas- test sõpru ja hiljem olid nad tihti ainsad eestlased töökollektiivis. Eesti keele kasutusala ahenes, seda kasutati üksnes kodus ja eesti kogukonnaga suhtlemisel. Noorem põlvkond sõbrunes omavahel rahvuslikel üritustel, suvekoolides ja seltsides. Noorema ja vanema põlvkonna lõhe põhines real erinevatel aspektidel ja kihistustel. Kui vanem põlvkond oli jäänud ilma õpi- tud elukutsest ja elas teadmisega, et nende lapsed saavad end pa-

64 Mare Kõiva remini teostada, siis üllatas neid sageli laste valik, kes asusid end teostama ametites, millest vanemad polnud kuulnudki. Nooremad valisid sageli haridustee ja ameti praktilistest kaalutlustest läh- tuvalt, loobudes sellest, mida tegelikult sooviti või milleks oli an- net. Eelistati paremat elustandardit tagavaid, väiksema konku- rentsi ja suurema perspektiiviga alasid, mis hakkasid riigis just arenema. Vanem põlvkond tähtsustas korrektse eesti keele oskust, eelis- tatud olid abielud rahvuskaaslastega, mis muutis keerukaks nende olukorra, kes olid abiellunud mitte-eestlastega või ei vallanud töökeskkonnast või muudest põhjustest lähtuvalt laitmatut eesti keelt. Alles aegamööda lepiti teisest rahvusest sugulastega, lapselastega, kes ei oska eesti keelt, ja nendega, kelle vanemad ei õpetanud neile kunagi oma emakeelt, uskudes, et see lihtsus- tab laste elu ja tagab parema hakkamasaamise uuel asukohamaal. Pikkamisi on rootsieestlased aktsepteerinud kohalikke kombeid, misjuures on olnud suurem eeldus säilida rahvuslikel rootsi kultuurile lähematel tavadel kui puhtalt eesti kommetel. Näiteks on loobutud jaanitule tegemisest, mardi- ja kadrisandid ning maskeerimine on hääbunud, sest need olid kohalikust rah- vakultuurist liiga erinevad, samal ajal aga püsinud luutsinapäeva tavad jne. Mitmete kommete vastu (advendi tähistamine ja -küün- lad) on teadlikult seistud, paljud muutused on aga leidnud aset märkamatult. Kohalikud Eesti Majad ja seltsitegevus lõid ühise jagatud rahvusliku tekstuuri ja ruumi, kus sai jätkata harjumuspärase kul- tuurilise tegevuse, tantsude, muusika, keele, toitude ja muude eestlastele tunnuslike tegevustega (vrd Cadaval 1991). Kahtle- mata on need olnud sümboolne poliitiline jõud ja andnud võima- luse eestluse poliitiliseks väljendamiseks oma uuel asukohamaal. Neil institutsioonidel ja tegevusel on olnud lisaks sisemisele tä- hendusele ka väljapoole, oma asukohamaa kogukonda suunatud sõnum.

Erinevate vanuserühmade folkloor

Mitmed intervjueeritavad olid häälestunud esitama eluloouurijale määratud elulugu (Portelli 1998; Agar 1980; Angrosimo 1976), mida püüdsime kõigiti taandada võimalikult sarnasemaks spontaansele

65 Mare Kõiva episoodilisele esitusviisile. Kindlasti mõjutas lindistatavaid ja fil- mitavaid alguses teadmine, et Eestis kogutakse elulugusid, eriti Rootsi saabumise jutte, mistõttu osa intervjueeritavatest orientee- rus juba enne kohtumist sellisele kontsentreeritud ja uurijale mää- ratud versioonile. Kompromiss mõlema poole soovide vahel tõi lin- ti kõikvõimalikke folkloorseid narratiive, kuid ka ülimalt mõjukaid elulugusid, mida esitasid erinevate elukutsetega linnaelanikud, spetsialistid ja teadlased, kes moodustasid (ja moodustavad) rootsieestlaste kogukonna ja rahvusliku liikumise laia aluspõhja. Eristan uurijale räägitud elulugu jutustaja omaalgatuslikult elu jooksul esitatud biograafiast. Kahtlemata on selline elulugu omaette narratiivi liik ja mitmes suhtes erakordselt huvitav uurimisma- terjal. Seda loomulikult struktuuri ja sarnaste motiivide tõttu, samuti elulugudes korduvate tüüpsüžeede ja motiivide poolest. Kuid ka eelarvamuste, hinnangute ja uskumuste uurimiseks on selline sidus narratiiv üsna ideaalne, sest kontekstiväliselt on neid raske jäädvustada. Erinevad ka kirjalik ja suuline elulugu. Neist esimene on lähe- malt suguluses autobiograafiate ja üldse biograafia kui kirjandusli- ku ja ajaloolise narratiiviga. Teisel on lisaks neile kõigile seoseid kirjalike päevikute ja mitmete suuliste narratiividega, eriti nn isiklike kogemuse juttude ja suulise pärimusega tervikuna. Loomulikus jutuvestmise õhkkonnas ei ole jutustajal tavaliselt erilisi šansse ega tarvidust esitada terviklikku elulugu. Spontaan- ses jutustamisõhkkonnas ei esitata elulugu enamasti kronoloogili- selt ja järjest, vaid situatiivselt ja tsükliliselt, episoodidena. Muidu- gi on paljude rahvaste vanemas folklooris rahvaluuleliigid, kus esi- taja siiski kõneleb oma elukäigust ja üldistab selle. Näiteks on paljudel põhjarahvastel spetsiaalsed isikulaulud, mille tekst (ja viis) kuuluvad kindlale inimesele ja kus ta eksponeerib poeetilises koo- dis oma elukäigu sõlmpunkte ning annab neile hinnanguid (Dégh & Vazsonyi 1974; Dégh 1976). Ka eesti rahvaluule vanemates liiki- des, peamiselt itkudes ja uuemas stiilis nn külakroonikates, nek- ruti- ja kuritöölauludes kõneldakse kellegi isiklikust elukäigust, kuid see lugu on üsna rangelt väljatöötatud poeetiliste kaanonite ja värsimõõdu kütkes. Tihti jäävad autori nimi ja isik siiski teatava määrani anonüümseks, sest eeskätt esitatakse stereotüüpsete va- henditega tüüpelulugu. Isikliku elu dramaatika on tagaplaanil, terviklikku elulugu ei õnnestu naljalt klassikalise folkloori liiki ma- hutada ja painutada.

66 Mare Kõiva

Foto 2. Tartu kaubamaja teleriosakond aastast 1972. Mustvalge tele- viisor maksis keskmiselt kvartalipalga ja paljud isimesed käisid spor- diülekandeid ja uudiseid poes vaatamas. 1960. ja 1970. aastatel ko- gunesid naabrid ja sõbrad teleriomaniku juurde ühiselt filme vaata- ma. Armin Alla foto. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk. 1733:30.

Kui vaadelda ühe põlvkonna erinevate rühmade folkloori, on selge, et nende traditsioonid pärinevad erinevatest allikatest ja perioodi- dest. Vanema põlvkonna repertuaar peegeldab selgesti Eestit ja seal levinud pärimust, nagu ka muutusi elustiilis ja mentaalsuses Root- sis elatud aja jooksul. Omal kombel on vanema põlvkonna jutupäri- mus kontsentraat kunagise kodukandi folkloorist, rääkijate lapse- põlve laulud ja lood. Külapärimuse kõrval on ohtralt linnakeskkon- nas levinud folkloori ja humoorikaid jutte tuntud kultuuritegelas- test ja õpetlastest, üliõpilastraditsioone ja erinevate ametirühmade pärimust. Kuna vanem põlvkond või nende vanemad saabusid Ees- tisse tihti maailma erinevatest otsadest, varieerub nende folkloor rohkem ja on mitmekesisem kui neil, kes olid elanud üksnes küla- ühiskonnas või üksnes Eestis. Mitmekeelsed laulud ja jutud olid kit- samas pereringis väga levinud. Ka nt Lundi Eesti Maja kohvikuõh- tutel meenutati vene- ja saksakeelseid luuletusi, laule ja jutte. Nagu juba eespool mainitud, on suurem osa traditsioonilisest folkloorist ja tavadest märkimisväärselt etnotsentristlikud. Isikli- kud pääsemislood ja uude keskkonda adapteerumise lood olid aas-

67 Mare Kõiva taid varjatud pärimus, mida jagati üksnes lähisugulaste ja -sõpra- de ringis (samasugusest problemaatikast nt ingerlastel vt Anepaio 2001: 207 jj). Kogu repertuaar, sh jutud Rootsis juhtunust, peegeldab Rootsi ajalugu ja sealseid sotsiaalseid muutusi. Nii on lood elust Rootsis ühtlasi peegeldus sotsiaalsest ja geograafilisest ruu- mist, kus igapäevaselt elatakse. Pärimus ei kao kunagi täielikult ja korraga, kogu folklooritraditsioon ei lakka eksisteerimast ega muutu, kui selle kandjad ja jutustajad vananevad, sest osa erinevate põlvkondade folkloorist kattub – erinevad tihti tugevad pöör- dekohad või nende puudumine – , asendub üksnes osa pärimu- sest. On siiski märgatav, et 20–30-aastaste rootsieestlaste narratiivide konsistents on ahenenud, sest traditsiooni edasikandumist vanemalt põlvkonnalt piirab lisaks põlvkondade erinevusele veel keele erinevus. Reeglina valdab noor põlvkond emakeele tasemel rootsi keelt, eesti keele oskus on passiivne või kehvapoolne. Üks- teise mõistmiseks esitavad vanavanemad oma jutte rootsi keeles või lihtsustavad neid. See lõhub folkloori retoorika, sest keelenaljad ja situatsioonikoomika võivad kaotsi minna, keerukamad väl- jendid asendatakse igapäevasemate keelenditega. Olmejutte esitatakse lihtsas keeles ja need ei eelda suuremat üldistustaset ega sügavamat keeleoskust. Hiilgavad jutustajad esitavad tihti menukaid lugusid, mida on rääkinud varasemad head jutustajad. Neid kasutatakse kas arhaili- se või ajaloolise teema sissejuhatuseks. Sageli on need tänaseks taandunud aktiivsest jutupärimusest. Sellistel juhtumitel osundab jutustaja algsele esitajale – see on Onu jutt, see oli Jaani mamma lugu (vt ka Proodel 1967; Proodel-Hiiemäe 1971). Niisugune üldi- selt praktiseeritud tehnika ehitab põlvkondade vahele silla – sellised viited on nagu täiendavad õhujuured, mis aitavad kogukonnal diakrooniliselt laieneda ja tugevamaks muutuda. Autoriseeritud narratiivid osutavad ühtlasi mentaliteedimuutus- tele, vajadusele tähtsustada jutustaja isikut, tema personaalsust ja siduda jutt kaasajaga (Foucault 1977). Kui uskumusjuttude ja linnamuistendite puhul on jutu verifitseerimine allika või tuntud isikuga sidumise kaudu oluline, siis nende juttude puhul, mis samuti nõuavad arendatumat/komplitseeritumat esitusviisi, on kõige täht- sam tänapäevane vajadus tähtsustada jutu autor – isik, kes koges juhtunut, isik, kes seda jutustas jmt. Keskmise põlvkonna repertuaar sisaldab rikkalikult Rootsis kuuldud, rootsi, inglise või mõnes muus keeles tuntud ja esita-

68 Mare Kõiva tud folkloori. Sellise situatsiooni iseloomustamiseks sobib hästi üks Lundi sõpruskond, kelle kaudu on käepärane osutada, missuguseid traditsioone, uskumusi ja hoiakuid kasutatakse. Rüh- ma kuuluvad erinevate elukutsete esindajad, kellel on erinev sotsiaalne staatus. Memoraadid on rühmas haruldased, sest pa- ranormaalseid nähtusi ei aktsepteerita, ka vanem sellelaadne jutupärimus puudub. Samal ajal on anekdoote, naljalugusid ja isikujutte külluslikult. Mitmed lugudest on tuntud vanemate motiivide variatsioonid või anekdoodid, mida on adapteeritud ja seostatud konkreetse kohaliku isikuga. Samasugust fenomeni rakendatakse ka näiteks vanade rahvajuttude puhul. Üks selliseid on n-ö tõsielujuhtum kohalikust rahvuslikust naisjuhist. Tegemist on tuntud anekdoodiga, kus (aadli)daam kutsub polit- sei appi, sest tema aeda on tunginud hirmus kahesabaline loom, kes sööb peenrast porgandeid, noppides neid sabaga ja toppides sündmatusse paika. Loom on teadagi tegelikult elevant. Ka järg- nev näide on samalaadne.

Seal majas ma kuulsin kunagi – ma ei teagi, mis kuradi pä- rast ma nii vara olin seal – nad olid just üles kobinud, see oli palju aastaid tagasi. Ja siis pere istus, hakkasid hommikut sööma, küllap kuskil keskhommiku või keskpäeva paiku, neil oli seal kuskil foto- pood ja fotoateljee [---], nende see, ettevõtjate aastapidu olnud. Kui ma tulin sisse, siis käis seal… niihästi härra kui proua ei olnud just kõige paremas vormis. Istuvad sääl, ja lapsed ka. Lapsed olid midagi kuue- kuni kaheksa-aastased. Istuvad ümber laua ja arutamine käib, et: Vaat, me oleme kodus. Eile käisime seal peol. Me oleme kodus. Auto on ka kodus. Aga kes sõitis? Kas sina sõitsid? Ei. Sina sõitsid kindlasti! Ei. Aga et kes sõitis? Väike tütar teeb lõpuks suu lahti: Mina tean, kes sõitis! Vaatavad tütrele otsa, et kust sina tead, kes sõitis. Jah, vaadake, ma ärkasin üles, kui te täna öösel koju tuli- te. Ja siis, kui isa purjus peaga trepist alla kukkus, siis ta karjus, et kurat võtaks, purjus peaga on palju lihtsam autot juhtida kui treppidest käia (CD 0084-14).

69 Mare Kõiva

Suurem osa narratiividest on seotud sündmuste ja eluga Rootsis. Paljud jutud kõnelevad sündmustest, traagilistest ja humoorika- test juhtumitest, ebatavalistest seiklustest, anekdootlikest lugudest, mis on juhtunud rühma liikmetega. Kuna selle rühma moodustavad üldiselt eakaaslased, kes suhtlevad omavahel eesti keeles, siis räägitakse neid jutte omavahel olles enamasti eesti keeles. Siiski on iga rühmaliikme folklooriteadmus laiem kui rühma ühine päri- mus.

Väikese rühma pärimus kui ühine suuline ajalugu

Vaadeldes heterogeenset isikute rühma, kes on tänapäeval koon- dunud Eesti Maja juures tegutsevate rahvuslike seltside, organi- satsioonide, ürituste, koosolekute, koolitus- ja kirjastustegevuse ümber, tekib kindlasti küsimus üldisest ja ühiselt jagatud folkloorist ja selle väiksematest alaosadest, sh perepärimusest. Missugu- ne on väiksemate rühmade pärimus ja millised on selle pärimuse liigid? Mis aitab rühmapärimusel säilida? Eespool oli juttu eakaaslastest koosnevast rühmast, kelle folkloor on mitmekeelne ja ühendab neid oma rühmast väljapoole jää- vate võrgustikega. On selge, et ühiste rahvuslike ürituste kui folkloori säilitavate ja arendavate institutsioonide kõrval eksisteerisid kogu aeg muudki võrgustikud. Ühelt poolt moodustasid sugulased selliseid võrgustikke, mida mööda liikus mitmesugune informat- sioon ja ka pärimus. Kuid väga olulised olid ka ameti- ja huviala- võrgustikud, samuti Rootsis tekkinud sõpruskonnad. Sageli on isikujuttudel oluline roll rühma kooshoidmisel – jutud on sellise rühma üldine suuline ajalugu. Kahtlemata on iga folklo- rist mingil määral seda tundnud, kuuludes ajutisse rühma – käies välitöödel, pikal reisil jm. Keel, fraseologismid, paroolid, humoori- kad jutud, seiklused ja müstilised kogemused töödeldakse rühmas korratavateks juttudeks ja kildudeks. Mõnikord kontsentreeruvad ja/või seostuvad jutud kindla liikmega. Sama on märgatav ka Lundi rühma puhul. Suurem osa kõnealuse rühma juttudest on humoristlikud isikujutud, kus seikluslik süžee põhineb stereotüübil. Lugusid iseloomustab soe, lugupidav huumor. Jutud on üsna tüüpiliselt seotud rühma- liikmete juhtumustega, misjuures sugugi kõik rühma liikmed ei ole 70 Mare Kõiva võrdselt esindatud. On selge vahe karakteritel, kellele on jutud fo- kuseeritud, ja nende vahel, kellega assotsieeruvad jutud harva. Jutu autorite ja jutustajate roll on kindlakujuline ja ka jutu ringlemine on suhteliselt selgepiiriline. Sageli on selles rühmas lugude peatege- laseks rühma liige, kellega seostuvad värvikad lood ja ütlused. See on hooletu sõber hüüdnimega Mikumärdi talu peremees. Juttudes on see lihtne poiss, kelle julgus, ekstsentriline käitumine ja keele- pruuk põhjustavad keeruka olukorra, kuid aitavad ka jõuda lahen- duseni. Peategelane esindab inimtüüpi, kes esmalt tegutseb ja alles seejärel mõtleb, mis võimaldab jutustajal omistada talle uskumatuid seiklusi. Juba tema hüüdnimi võimaldab kirjanduslikke nalju ja vii- teid minevikku orienteeritud lugudele, samuti kahe karakteri – Lundi noormehe ja ilukirjandusliku prototüübi – võrdlusi. Mikumärdi on märksõna kõigile, kes on tuttavad eesti kirjanduse ja kultuuriga, osutades Teise maailmasõja eelsele klassikalisele menudraamale, olemuselt karakterkomöödiale, loole ekstsentrili- sest taluperemehest, vedelvorstist, tema naisevõtuloole ja muude- le naljakatele sündmustele (Raudsepp 1932). Lundi rühmale pakub topeltvõimalusi folkloori ja keelenaljade arendamiseks asjaolu, et tegemist pole üksnes sarnase karakteri, vaid taluomaniku proto- tüübi veresugulasega. Viimane võimaldab jutustamise käigus teha mitmesuguseid metaviiteid ja luua metatekstilisi sõnamänge. Juttude peategelast iseloomustatakse järgmisel viisil:

Mu sõber Jaan, Mikumärdi talust, teate, tema on selline isik, kui me olime nooremad ja reisisime koos, siis see polnud reisi- mine, vaid temaga koos oli see rohkem seiklus. Seal juhtus alati igasuguseid asju. Kõige hullem oli, kui me olime kambaga väljas. Ta otsis alati igasuguseid pahandusi ja kui need käes olid ja läks löö- maks, oli ta kadunud ja meie saime vastu hambaid. Ja kui kõik oli läbi, ütles ta: “Oh, poisid, poisid, seda ma poleks teist küll kunagi uskunud!” Vanarahva ütluse kohaselt, ta oli kõrgest soost: ta isa oli pärit Viljandi kandist, mulk, ja ema oli Haapsalu lähedalt – tõeliselt peen perekond. Isegi nüüd võib näha, kui tugev mulgi veri temas on. Tema juures leiab kõik tüüpilised mulgi jooned. Mõnikord tekib küll tunne, et neis inimestes on halba rohkem kui head. Jäärapäised, näiteks – ennem las läheb talu kui…! Peavad pikalt viha. Ja inimlikult nõrgad (Rootsi 1996 – autori erakogu). 71 Mare Kõiva

On märkimisväärne, et muu hulgas on humoristlikku iseloomus- tusse sisestatud vanadel hõimustereotüüpiatel põhinevad kate- goriseeringud – ajaloolise Mulgimaa elanikke iseloomustatakse naljandeis ja argiuskumustes kangekaelsete, põikpäiste, kitside, rikaste jm omaduste kandjatena, mis mujal analoogses pärimu- ses iseloomustab nt šotlasi. On märkimisväärne, et rühmasiseses naljatlemises on võimalik isikut jätkuvalt määratleda tema vanemate lokaalse päritolu järgi Eestis ja kultuuriruumi märkide abil. Ka Jaani lapsed on mitmete lugude tegelasteks. Reaalses elus on lugude prototüübil neli last, kellest eeskätt kaks vanemat on pakkunud ainest kütkestavateks lugudeks, meenutades Astrid Lindgreni loodud poisikaraktereid. Nende juhtumused ja iseloomu- jooned sarnanevad humoristlikele narratiividele, mida Bengt Holbek kirjeldab kui perekonna anekdoote (Holbek 1990: 103 jj). Näiteks räägib üks lugudest, kuidas lapsed püüdsid naabri kanad kinni ja viskasid need langevarjudega ja muist ilma nendeta ülakorruse ka- tuselt alla. Ootamatult naasnud vanemad on šokeeritud, leides maja täis kanasulgi ja õnnelikud leiduritest järeltulijad. Lugu tipneb paar päeva hiljem kohtumisel naabriga, kes kurdab, et ta kanadel on mingisugune ilmelik šokk – nad on kahvatud, ei saa otse kõndida ega mune enam. Paljud lood keskenduvad kamba ühisele ajaloole – esimene reis välismaale, mille kestel süütud poisid satuvad teadmatusest süga- vasti hätta. Lõpuks leitakse öömaja veidralt möbleeritud majas, mille kirjelduse järgi vanemad mõistavad, et poisid said öömaja ilmselt bordellis. Poistel pole aga asjade olemusest õrna aimugi, mis muudab loost rääkimise aastaid hiljemgi mitmetahuliseks. Külluslikult on lugusid esimestest armumistest ja sellega seotud traagilistest sündmustest. Mitmed kirjeldavad taas Jaani, kes nt suurustades on püüdnud tütarlapsele muljet avaldada ja sõitnud arutult jõkke, mistõttu tal tuleb oma loodetavale tulevasele äiale minna seletust andma, kuidas pruut käeluu murdis ja miks uppus jõkke tulevase äia auto. Samasse sarja kuulub näiteks ka jutt, kuidas ta õpetas tütarlast autoga sõitma, kuid unustas pidurdamist õpetada. Loomulikult lõpeb lugu sellega, kuidas kangelane püüab autot peatada, rippudes ise selle küljes. Kolmandat isikut võidakse kujutada peategelasena isegi siis, kui jutustaja või mõni teine rühma liige oli sündmuse kogeja. Sellisel juhul saab jutustajast jälgija ja kirjeldaja, ta muutub pas- siivseks, kuid saab võimaluse kasutada erinevaid aja- ja ruumi-

72 Mare Kõiva

Foto 3. Ülemaailmset töörahva püha tähistav maiparaad oli kohustuslik kõigile. Rongkäiku ehtisid temaatilised plakatid, vahel ka võimlejad või teatraliseeritud stseenid veoautodel. 1960. aastal oli Eestis aktuaalne käsukorras maisi kasvatamine ja silo tegemine – tookordse folkloori käivitajad. Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengid 1960. aastal maidemonstratsioonil. G. Paasi foto. Eesti Põllumajandusmuuseumi fotokogu FP191:64. strateegiaid. Nagu eespool mainitud, kasutatakse narratiivides varasemate juttude komponente, motiive või süžeesid, mida ko- handatakse konkreetsetele inimestele ja situatsioonile, eriti kui

73 Mare Kõiva on vaja väljendada oma isiklikku hoiakut. Sama tehnikat kasutatakse ka teise rühma kirjeldamisel. Üheks näiteks klassikalise jutumotiivi kasutamisest on lugu ligi 80-aastase naise surmast. Jutustus peegeldab sündmusi Eestis. Kuna rootsieestlaste matu- setavad erinevad eestlaste kommetest (vt ka Aarelaid 2001: 189), on loos mõnevõrra muiet vanamoodsate kommete üle. Jutu muudab elavaks visuaalne pilt vanainimestest, kes külastavad kirstu kandes sööklaid ja restorane.

Seda kirjeldas ta mamma sõbranna matustest – see oli ikka ka... enam-vähem nii parimast komöödiast võetud, kuigi noh, kaunis makaalne asi. Noh, see kui ta mamma suutis ennast lõpuks Eestisse tagasi kaubelda, siis ta sai lõpuks isegi oma kunagisse majja elama. Ja see oli keegi ta vana sõbranna, see oli ühetoaline korter, ja siis nad jagasid. See sõbranna oli temast vanem ja sõbranna suri ära. See oli siis Tallinnas – mis see on – see Graniidi tänav seal Balti jaama taga. Suri ära. Ja noh, siis sõbranna ja see mutt ise olid ikka vanast soost ja pidi neid kombeid austama. Ja surnuke pandi toas kirstu ja viidi siis surnuaeda. Noh, pandi siis kaan peale ja hakati trepist alla minema. Noh, õnneks nad tegid alt need mõlemad uksepooled lahti tänava poole. Vundament oli tükk maad tä- navast kõrgem, nihuke… Välistrepp oli õige järsk ja seal sees ka, see oli kitsas ja kõik nende eakaaslased. Ja jumal teab, kas seal kedagi alla 80-aastast oligi. Aga ikka hull asi, tuleb see kallis kadunu ja tuttav inimene alla viia. Ja hakkab kandma seal, see kuradi järsk trepp – nad olid saanud natuke maad alla minna ja siis nad kukkusid. Kirst oli pannud nagu kelk mööda treppi alla, trepp oli kaunis lühi- ke, sealt alla ja välistrepist alla ja plaksti vastu kõnniteed, kus inimesed käisid. Õnneks keegi alla ei jäänud ja selle kokkupõr- ke ajal kaas lendas pealt ära ja laip välja. Ja siis muidugi sinna kogunes inimesi ümber, siis nad: “Kallis Maali, ega me halba ei mõtelnud.” Pandi laip tagasi kirstu, kaan peale ja siis oli ka, ei mina ei tea, mida nad, kuradi ogarad inimesed – mindi surnuaeda. Oleks mingi auto või käru tellind, aga ei. Auasi oli, teda olid nad eluaeg tundnud ja pidid austust näitama, vanad 80- aastased ätid ja mutid ja kolmekesi tassisid kirstu käsitsi. Ja

74 Mare Kõiva

siis oli, et vahepeal tuli puhata. Siis nad olid ennem käind kuskil sööklas või restoranis sees ja hakand juba peiesid pida- ma, aga teises kohas oli juba tuju nõndavõrd hea, et nad lühi- kese aja pärast, no, esimeses kohas oli ka vaadatud kõõrdi nende peale, kui nad tulid koos kirstuga sisse, aga teises kohas olid nad koos kirstuga välja visatud (CD 0084-15).

Jättes kõrvale asjaolu, et lugu on seotud ühe rühmaliikme märkimis- väärselt kange karakteriga emaga, on tegemist vana jutupõhjaga, kus surnukeha erinevatel õnnetutel asjaoludel (asjatundmatud kandjad ja jonnakas kadunuke) kaotatakse ja temaga koos kõrtsis käiakse. Põhi- teksti täiendavad kommentaarid muudavad jutu unikaalseks.

Rootsieestlased ja Nõukogude Eesti

Rootsi ja Eesti vahemaa on väike – umbes 200 km. Kahe viimase sajandi jooksul on sagedasti käidud Gotlandilt käiu toomas ja sajandi eest toimis piirituse, soola ja muu salakauba vedu. Siiski al- gasid alles 1960. aastatel, pärast 20-aastast isolatsiooni külaskäi- gud lähinaabrite Soome ja Rootsi pinnale. Tolle aja turismireisid kestsid harilikult kolm päeva. Mõnikord õnnestus reisi ajal, vaata- mata kõigile järelevalvemeetoditele, mida Nõukogude Liidu elani- ke suhtes rakendati, kohtuda välismaal elavate sugulastega. Eest- laste tolleaegsed olulisemad sündmused olid seotud küüditatute tagasisaabumisega mõned aastad pärast Stalini surma. 1954. aastal saabus Siberist nn lasterong, millega tulid tagasi küüditatute lapsed; alates 1956. aastast pöördusid Eestisse tagasi küüditatud täiskasvanud. Nende saabumine mõjutas ühiskonda vähemalt sama tugevasti nagu 1940. aastal ja pärast Teist maailmasõda koos nõu- kogude võimuga Eestisse tagasi suunatud või vabatahtlikult saabunud venemaa-eestlaste tulek. Tagasipääsemisega seotud problemaa- tika, küüditatute ja vangilaagrites viibinute adapteerumisprotses- side jälgimine, nagu ka kriisisündmustest jutustamise uurimine on alanud (Rahi 2001; Anepaio 2001), kuid üldistused seisavad veel ees. Kindlasti vajab täiendavat hinnangut represseeritud kõrgin- telligentsi ja haritlaste mõju Eesti kogukonnale tervikuna. Esimesed rootsieestlased tulid Eestisse külla esimesel võimalu- sel – 1950. aastate keskel ja 1960. aastail. Enamasti olid need inimesed, kellel olid kodumaale jäänud väga olulised ja lähedased inime-

75 Mare Kõiva

sed: vanemad, lapsed, kallim, abikaasa. Loo- deti taaskohtuda sugulaste ja vangilaag- ritest naasnutega. Tol- leaegsest Nõukogude Eestist Rootsis jutus- tatud lood meenutavad hirmujutte ja linnamuistendeid. Infor- matsioonivaegus, varjatud ja salastatud fak- tid realiseerusid fan- tastilistes kirjeldus- tes muutunud oludest ja inimeste veidrast käitumisviisist. Senistes uurimustes on vaadeldud eestlaste keerukat elu Nõukogude Eestis, eriti stalinistlikul pe- rioodil, kollektivisee- rimise ja stagnatsioo- Foto 4. 1960. ja 1970. aastate ajalehed kajasta- ni ajal (vt nt Kõresaar sid uute suurelamute rajamist kui kommunismi- & Anepaio & 2001; ehitamise metafoori, mille eest pidid taanduma Kõresaar 2001; Hin- ja kaduma väikesed eramajad. Tornkraana ja be- rikus 2000 jpt), kuid toonblokid olid progressi sümbolid. Nii rajati Ülejõele Uude tänavasse ka uut Tartut. 1967. aas- keerukas eneseteos- ta. Urmas Karu foto. tamise lugu hajalas, sh diasporaa liikmete saatus, kes külastasid annekteeritud kodumaad, on jäänud taga- plaanile. Varased Eestit külastanud lülitati pärast Rootsi (samuti muudesse diasporaa kogukondadesse) naasmist oma kogukonnast välja. Mõnikord satuti lausa isolatsiooni – perekond, kolleegid ja sõbrad pöördusid neist ära. Peamisteks süüdistusteks oli koostöö okupatsioonivõimude ja nendega, kes elasid okupatsioonivõimude mõju all, peljati KGBd, toimisid paljud muud põhjused. See on pe- riood, mida tahetakse pigem unustada kui mäletada. Lisaks mure- le Eesti ja sinna jäänud lähedaste inimeste pärast oli see ühtlasi

76 Mare Kõiva keerukas uuel asukohamaal adapteerumise ja enese ülestöötamise aeg. Jututraditsioonis peegelduv meenutab neid jutustamisstratee- giaid, mida eestlased kasutasid pärast teist küüditamist ja kolhooside rajamise ajal. Mitmed psühholoogid on osutanud, et mälestu- sed, mis lõhuvad isiksuse psühholoogilist tasakaalu ja arusaamist õiglasest maailmast, kustutatakse mälust. Samasugune vaikiv väl- timine seoses kindlate perioodidega on jälgitav ingerlaste ja küüdi- tatute puhul (Anepaio 2001: 206; Rahi 2001: 207–208). Ilmselt samal põhjusel on anekdoote ja jutte Stalinist ja tema võimu ajast suulises pärimuses märgatavalt vähem kui lugusid Hruštšovist ja hilisematest valitsejatest. Naljaviskamine laieneb demokraatlike tuultega ja jõuab absurdiskaala tippu stagnatsioonipäevil. Ühes neile aegadele tüüpilises anekdoodis küsitakse Leonid Brežnevilt, kas ta kogub anekdoote endast, mille peale valitseja vastab: “Jah, mul on neid kaks laagritäit” (autori erakogu). Mõned varasemad uurimused on osutanud, et maailma tähtsa- tel ja suurtel sündmustel on inimeste mälestustes üksnes väike osa (Zonabend 1984). See kehtib teatava määrani rootsieestlaste noorema, Rootsis üles kasvanud põlvkonna kohta. Siiski tundub mulle, et rühmad, kes on kannatanud pikemat aega poliitilise surve või vägivalla all ja olnud sunnitud äkitselt poliitilistel põhjustel emigreeruma oma alalisest elupaigast, üle elanud sõja või mõne muu suure rahvusliku katastroofi, mäletavad neid sündmusi kaua ja annavad mälestused edasi järgmisele põlvkonnale, sest need kuuluvad nende masterjutu hulka. Paljusid sündmusi hoiab aga elavana diasporaa kogukond oma reeglitega ja, nagu on rõhutanud William Safran (1991), on seejuures olulised just diasporaa ja pärit- olumaa suhted. On ilmne, et mitmeid suuri ja rahvuse seisukohast olulisi ajaloosündmusi ei meenutanud diasporaa liikmed palju aastaid, sh juba mainitud isiklikke sõja- ja põgenemislugusid, nagu ka adapteerumist uuel asukohamaal, mida ei meenutatud ega võrrel- dud teadlikult ja spetsiaalselt enne kodueesti uurijate palvet jääd- vustada oma põlvkonna suuline ajalugu ja isiklikud kogemused. Kuigi päevikutes ja järeltulijatele orienteeritud kirjalikes elulugudes, mille kirjutamise üheks eesmärgiks oli oma põlvkonna ja ise- enda kogemuste, üleelamiste ja traditsioonide jäädvustamine ning edasiandmine, on need teemad detailsemalt lahti kirjutatud, polnud see suulise kommunikatsiooni teema. 1970. aastatel ja enne stagnatsiooni lõppu hoiakud Nõukogude Eesti suhtes muutusid. Külaskäigud olid pisut vabamad, külastaja-

77 Mare Kõiva

Foto 5. Aasta läbi saadeti linnarahvast maale kolhoosidele ja sov- hoosidele appi: kevadel istutama ja kartuleid panema, suvel heina tegema, rohima ja muldama, sügisel lina kitkuma ja kartuleid võt- ma. Lisaks istutati metsa ja tehti muud tarvilikku, näiteks töötati aprillis Lenini sünniaastapäeva paiku korraldataval leninlikul lau- päevakul kodulinna või tööpaika korrastades, kuid ka siis sõitis osa linlasi põllumehi abistama. Peamised šeffide – linlaste ja kooliõpi- laste – abistamisajad olid sügiseti, kui inimesed saadeti hooldus- alusesse maapiirkonda, sageli Eestimaa teise otsa nädalaks kuni kuuks kartuleid võtma. Elati laagritingimustes: ööbiti mõnes suu- remas hoones, süüa saadi kolhoosi sööklast. Minekust olid vabasta- tud üksnes väikelaste emad ja haiged. Pildil kartulite sorteerimine kommunistlikul laupäevakul Riisipere sovhoosis Harjumaal 21. ap- rillil 1984. Eesti Filmiarhiivi fotokogu s 0-118410. te hulk kasvas, enam ei kardetud kinninabimist ja Siberisse sattu- mist. Stagneeruva riigi iseärasused muutusid isikujuttude põhitee- maks ja juttude variaablus suurenes. Muutused on eriti nähtavad Eestist lapsena lahkunute juttudes – nende mälestused Eestist on vahendatud pärimus. Need on algselt väikelaste meenutused või mentaalsed pildid Eestist, mis tekkisid vanemate juttude põhjal. Sellise iseloomuga mälestused ja jutud pole isiklik, privaatne oman- dus. Mary Margaret Steedly on selliseid mälestusi võrrelnud üle- asustatud maastikuga, mis on täidetud teiste inimeste kogemuste- ga (Steedly 1993: 22). Kasvanud üles demokraatlikul maal, olid konf- liktid autoritaarse maa seadustega ebatavalised ja ka naeruväär- sed. Kokkupuude Nõukogude Eestiga loob arvukalt anekdootlikke

78 Mare Kõiva

Foto 6. Toidulettidel olid nõukogudeaegsetes kauplustes üsna kasin valik, alkoholiriiulid olid aga kuni Gorbatšovi-aegse kuiva seaduseni odava alkoholi all lookas. Remsi maakauplus 1980. aastal. Rein Olli foto. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk. 1909:24. juhtumeid, neist kogemustest luuakse humoristlikke jutte. Kuna reaalsuse ja fiktsiooni piirid on neis oludes ebamäärased, on ka fantaasiaküllased väljamõeldised tõsielujuttudele lähedased ja vastavad nõukogude stereotüübile. Ka vanema põlvkonna esindajad hakkavad rääkima humoristlik-satiirilisi lugusid külaskäikudest Eestisse. Näib, et ainus võimalus nõukogude seaduste ja olukorra mõtestamiseks on olnudki huumor. Huvitav on jälgida, kuidas samal ajal muutub suhtumine kodumaasse ja kodueestlastesse, kes narratiivides ja kategoriseeringutes hakkavad nihkuma teised-rüh- ma. Noorema põlvkonna kogemused võtab tabavalt kokku üks in- tervjueeritutest, iseloomustades muutusi iseseisvas Eestis ja tuues nähtavale stereotüüpe, mis olid levinud kodueestlaste kohta:

Ma tean, sest ma käisin seal, sõber Jaan ka. Üks asi oli, et see nädal aega, see oli omaette huvitav, aga õige masendav ka. See Kafka teater, mida seal nägi, see oli ainulaadne, aga kui tulime tagasi, siis olime kõik tõesti tänulikud, et meie neis tingimustes ei pidanud elama. Nädal aega sa kannatad välja. Aga isegi sõber Jaan kurtis, peale seda teist iseseisvumist – ta

79 Mare Kõiva

ei tunne enam äragi, suur osa Eestis käimise rõõmust on ära võetud: keegi ei sõima sind, keegi ei noomi sind, keegi ei tee mingeid täitsa totraid asju. Lähed poodi, seal vaadatakse sul- le lahkelt otsa, isegi naeratatakse, mis mõnu seal enam nüüd käia on (CD-0084-11).

Üldiselt on folkloristikas suhteliselt vähe ülevaateid rühma narratiividest näiteks teemade kaupa. Maakeskkonna kui eestlusele tüüpili- se eelistamise tõttu 20. sajandi folkloristikas peaaegu puuduvad linnas toimunud protsesside ja sealse pärimuse käsitlused. Mall Hiie- mäe on loonud 1960. aastatel Kodavere kihelkonnast kogutud lugude põhjal ühe kihelkonna repertuaari tüpoloogia: märkimisväärsed füü- silised ja vaimsed võimed, igapäevaelu humoristlikud juhtumid, noor- tevahelised suhted, tähtsad ajaloolised ja sotsiaalsed sündmused, jutud ebatavalistest sündmustest, erinevusel või sotsiaalse positsiooni erakordsusel põhinevad lood, usk ja kirik, elu endistel aegadel (Hiie- mäe 1978). Viimane on väga vanade inimeste sage jututeema. Selle klassifikatsiooni järgi kuuluvad rootsieestlaste lood Nõuko- gude Eestist teise ja kolmandasse kategooriasse, samuti liiki, mis käsitleb erilise sotsiaalse positsiooniga inimesi. Sellises rollis esine- vad anonüümsed ametnikud, hotellitöölised, tolliametnikud ja piiri- valvurid, baaridaamid jt, kes on sageli venelased. Need on isikud, kes ei oska keeli, kuid kellel on võim inimesi mõnitada, kes satuvad ise naeruväärsetesse olukordadesse ja käituvad totralt, sest ei tunne igapäevaseid vahendeid ega tehnilisi uuendusi, on oma töös räpa- kad, manipuleerivad seadustega, muudavad turisti elu põrguks. Süs- teemi esindavad inimesed identifitseeritakse süsteemi endaga. Meie- rühm koosneb rootsieestlastest ja nende Eesti sugulastest, kelle käitumist, nagu juba eespool mainisin, esitatakse humoorikalt. Isiklikest ja vahendatud kokkupuudetest sündinud isikujutud näitavad elu jäigalt autoritaarses riigis kõrvalseisja silmade läbi. Osa jutte – hirmu- ja hoiatuslood – on ajendatud empiirilistest kogemustest päritolumaa külastamisel, sh kasvavast venekeelsest ela- nikkonnast pealinnas. Enamik saabujatest ei osanud vene keelt, samal ajal kui nõukogude võimu all elavad inimesed ei rääkinud ühtegi võõrkeelt peale vene keele, kusjuures vene keelt kõnelevad migrandid ei saanud endastmõistetavalt aru eesti keelestki. On olnud kummastav näha natsionaliseeritud majade lagunemist ja maa sööti jäämist. Jutud peegeldavad ka hinnanguid ja situatsioone, kus erinevates maades ja ühiskondades elavad inimesed ei ole võimeli-

80 Mare Kõiva sed üksteist mõistma, sest reeglid, mida nad peavad järgima, on olnud liiga erinevad, nagu ka karistused nende eiramise eest. Rootsi- eestlased ei suuda mõista, miks lastakse kõigel initsiatiivitult käest minna, ega tea, et kohalikel on keelatud ehitada midagi ilma loata, sest ehitada võisid üksnes vastavad riiklikud institutsioonid. Hea näide sellistest kultuurierinevustest sündinud situatsioonidest ja neile leitud lahendustest leidub 1950. aastatel Tartus natsionaliseeritud eramajas üles kasvanud naise jutustuses. Ta rääkis lapse- ea suurest murest, kui ta oli kooli minnes unustanud õuevärava sulgeda. Tütarlaps muretses, sest ta oli rikkunud tolleaegseid tavalisi käitumisreegleid. Mõned aastad hiljem langes värav eest, kuid majaelanikud ei tohtinud seda ise parandada ja selleks ettenähtud majavalitsus ei suutnud tööd kuidagi ette võtta. Lõpuks istutati aia asemele põõsad, et varjata lagunenud aiaposte. Leitud lahendus ei viinud vastuollu seadusega, kuid lubas ikkagi käituda enam ja vä- hem oma kogukonna tava kohaste kirjutamata käitumisreeglite järgi (autori erakogu). Juttudest ilmneb, kui keerukas oli diasporaa liikmeil külasta- da kodukanti, kui see asus väljaspool pealinna, Tartus või mõnes muus sõjaväega seotud suletud piirkonnas, keelutsoonis. Külla võidi sõita Tallinnast üksnes kunstliku rublakursi tõttu ülikalli rendiauto või taksoga ja koos ametliku, määratud saatja või auto- juhiga. Õhtul tuli pöörduda tagasi Tallinna. Kui külastati mõnd kaugemat paika, jõuti vaevalt kohale, kui tuli juba alustada taga- sisõitu. Juttudest peegeldub arusaam, et eestlased ei ole enam võimelised juhtima elu ei Tallinnas ega kogu maal, ja rahutukste- gev mõistmine, et küllatulnu käitumine võib mõjutada sugulaste heaolu. On nähtav, et ollakse võõrandunud paigast, kuhu taheti tulla, kuid mis osutub tagasisaabumisel võõraks. Tuttavad kohad ei näe kujutletute ja mälus jäädvustatute moodi välja, sest loodus ja inimeste loodu on muutunud. Ehk teisisõnu – kujutletud maastik ja tegelik maastik erinevad. Veel tugevamini on paigast nihestunud endine sotsiaalne võrgustik, majandusliku arengu ja riigi ametliku poliitika erinevused lahutavad inimesed üksteisest, sõltumata nende vabast tahtest: tekib distants majanduslikult edenenud ja ras- kustes inimeste vahele. Nagu eespool öeldud, kasutavad isikujutud vanu ja uusi stereo- tüüpseid motiive, väljendeid ja keelenalju jutu loomiseks ning aja edenedes rakendatakse lisaks huumorile sarkasmi ja parodeerimist,

81 Mare Kõiva et filtreerida informatsiooni ja valgustada, mis muudab seiklused Eestis eriliseks. Jätkuvalt on tüüpilised koomilised situatsioonid eesti keelt mitterääkijatega, keelenaljad, juhtumid tehniliste uuen- dustega, tehnika vale kasutamine, räpakus ja hoolimatus. Nende lugude karakterid on rajatud stereotüüpidele, mida kasutatakse kaugete või tsiviliseerimata inimeste tähistamiseks – anekdooti- des on selleks siis nt poolakad USAs, masaid Keenias ja tšuktšid Venemaal. Tehnilisi vahendeid kujutatakse aga sageli kui elustu- vat deus ex machinat, mis muudab ametniku naeruväärseks.

Tollimees rabas enne – siin on, tead, see [kohvi] plekkpurgis, eks ole, vaakumiga kohvi. Ja siin on selline rõngas, nagu paljudel konservipurkidel, et keerasid seda ja siis tõmbasid ära. Aga kui sa seda tegid, siis oli see, et kui see õhk plauhti! lõi sisse, siis viskas kõik kohvi sealt purgist välja. Nii et seal oli peale kirjutatud ja näidatud ka, et seal on üks väike auk ja selle pidi enne avama – ühtlustas õhusurve. See kuradi venelane, see oli üliagar, tavaliselt nad nihu- kest asja ei teinud, aga paar kohta eestpoolt, see, kelle kohv- rist kohvipurk välja võeti, see jõudis hakata õiendama. Mui- dugi see venelane oli täitsa umbkeelne ja tõmbas, ja kus siis oli… ise ta nägi välja nagu neeger. Ja see, kelle kohvipurk see oli, nägi, et ei aitand, ta jõudis niimoodi teha, et… Tollitsoon, seal oli paragrahv, et ei tohtind filmida, aga see oleks väga lõbus olnud, näha ta näoilmet. Ja pärast ta oli väga imestunud. Põrgumasin lahti lastud... (CD 0084-12).

Isikujuttudes vastanduvad mõnigi kord omaniku ja rentniku men- taliteet. Aeglase taibuga ja rumala ametniku ninapidi vedamine ja äpardused meenutavad vanu naljandeid. Sagedasti on sündmuse algus, konflikt ametniku või privilegeeritud isikuga jutus tagaplaa- nile jäetud.

Reaalsus, nagu see peegeldub isikujuttudes

Rahvajuttude puhul kerkib ühe esimesena küsimus väljamõeldise ja tõe vahekorrast. Tõepärasuse aste erinevates rahvajutuliikides ja samuti selle erinevad peegeldused on olnud folkloristide arutlus- teema vähemalt sajand (vt Graf 2003; Spence 1982). Paljud narra-

82 Mare Kõiva

Foto 7. Tsiviilkaitserühmad olid moodustatud igasse asutusse. Anti välja seinalehte ja vähemalt kord kuus korraldati õppusi, kus õpeta- ti, kuidas käituda gaasi- või tuumarünnaku ajal, kui ameeriklased Nõukogude Liitu ründavad. 1978. aasta tsiviilkaitseõppus Tartu Kir- jandusmuuseumis: mitme sekundiga saab gaasimaski pähe? Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fotokogu B-37: 7325. tiivid reflekteerivad igapäevaseid sündmusi ja elu, ümbritsedes universaalselt tuntud ajaloolisi sündmusi isiklike artefaktide ja kir- jeldustega, vahendades oma kogemusi aktuaalse reaalsuse kohta. See ei tähenda, et jutustaja või jutu eesmärk oleks esitada tõde ja jutt edastaks tõepärast mentaalset pilti. Inimpsühholoogia ja jutuvestmise reeglid võimaldavad tõele läheneda, kuid teevad võima- tuks selleni jõudmise. On üpris tüüpiline, et lugudesse inkorporee- ritakse see, mida ollakse teistelt kuulnud, ja väljamõeldised, esita- des neid koguni enda kogemustena. Muistendeid ja memoraate on traditsiooniliselt peetud tõepäras- teks juttudeks, sama seisukoht on kohaldatud ebaregulaarse struk- tuuriga juttude ja teadete kohta, mida eesti folkloristikas on ta- vaks nimetada uskumusjuttudeks, uskumuste ja kommete kirjel- dusteks või uskumusteadeteks ja pajatusteks. Viimane kattub suuresti Sandra Stahli kasutatud terminiga personal experience narratives ehk isikujutud. Humoristlikke lugusid, mis puudutavad pere- konnaliikmete ringi, on kutsutud ka pere anekdootideks (Holbeck

83 Mare Kõiva

1990). Tõepärasust ja suhteliselt objektiivset reaalsuse kirjeldamist on isikujuttudele tunnuslikuks peetud peaaegu 20. sajandi alguse- ni. Oskar Loorits on väitnud, et need kirjeldavad lühiealised jutud meenutavad memoraate ja peegeldavad kohalikke sündmusi (Loorits 1927). Hiljem on eesti folkloristid tähtsustanud huumori osa neis juttudes (Laugaste 1957; Proodel 1967; Proodel-Hiiemäe 1971), juh- tides tähelepanu viimase laialdasele varieerumisele huumorist sa- tiiri ja nöökamisest enesepilani ning rõhutades, et jutud kasutavad palju hüperboole ja muid stiilielemente. Realism ja tegelikkuse tõesusest lähtuv esitamine on siiski pigem fiktsioon, sest jutustaja ei reprodutseeri lugu kui sündmuste kuiva järjendit, vaid nopib välja üksikud situatsioonid, intsidendid ja kujundab neist vastavalt isiklikule jutustamisstiilile ja situatsioonile (vrd Palmenfelt 1993) oma versiooni. Reaalsust teisendatakse ka puhtalt humoristlikel või stiililistel kaalutlustel. Ja isegi kui individuaalne elulugu on neis lugudes äratuntav ja jutustajad tõmbavad paralleele oma isikuga, pole nende eesmärgiks eksamivastus, eluloo ega ajaloo fakti- truu esitamine, vaid kindlale momendile orienteeritud esitus, mille käigus jutustatakse valitud ja lihvitud sündmustest narratiivi vormis. Isegi kõiki põhjusi ja tagajärgi teadev jutustaja ei pruugi soovida neid kuulajatega jagada loo õnnestumise nimel. Teatud fakte varju- tades või neid pisendades saab jutustaja tähtsustada oma sõnumit, esitada sündmuste elava kirjelduse, välja joonistada iseloomulikud tegelased, tihendada jutu struktuuri ja väljendada soovitud interpre- tatsiooni. Võidakse ka sekkuda teise jutustaja jutu vahele oma lisan- duste ja kommentaaridega. Näiteks sekkus kuulaja juttu tüüpsituat- sioonist, kuidas karastusjooke kuumal suvel müügil polnud, kuid välismaalastele ja erilise sotsiaalse staatusega inimestele neid ikkagi jagus, peatades sovjettide kriitika selgitusega: Oota natuke, need olid ju meie oma kallid suguvennad! Jutustaja oli samal ajal nii süga- vasti sisenenud oma süsteemi ja hüperboliseeritud absurdse süstee- mi kirjeldusse, et objektiivsus polnud talle kuidagi eesmärgipärane. Selliste juttude hinnangud on üsna läbipaistvad – meie-rühm koosneb lähisugulastest ja -sõpradest, kõike, mis kuulub mujale, tähistatakse terminiga sovjetid, kelle tegevust ja käitumist kirjel- datakse kui midagi teisele sotsiaalsele rühmale tunnuslikku või igatahes võõrastavat. Võõrad ja abstraktsed eestlased arvatakse meie- rühmast välja ja nihutatakse teised-rühma. Rida jutte põhineb otseselt nõukogude ja muude seaduste erinevusel, nagu ka jõnkadest seadustest mööda hiilimisel. Narratiivid

84 Mare Kõiva peegeldavad ametnike käitumist ja otsustusi, mida on kognitiivselt raske ette ennustada. Esitan siinkohal ühe näitejutu Mihhail Gorbat- šovi kuiva seaduse ajast, mil kumbki pool rakendab seaduse tõl- gendamisel oma loogikat.

[---] Õieti sõber Jaan ütles, et ta tahaks viina osta. Ja see ime- asi oli Nõmme pood. See oli sel kellaajal ja kell oli peale kuut. Ja ta ei jõudnud hakata ennast täpsustama, arvatavasti tah- tis konjakit või mida[gi] niisugust osta, aga siis öeldi, et kas te… Esiteks seal tigedalt käratati, et mis teie tahate. Noh, ta ütles, et ma tahaksin viina osta. Siis käratati, et kas te ei tea, palju kell on. Vaadake, ma olen väga kultuurne inimene, mul on uur käerandmel. Kuigi ma ei ole nii kultuurne inimene, nagu need sõbralikud naabrid, kellel on tihti mitu tükki jälle käerand- mel, aga ma võin teile täpselt ütelda, et kell on 18 ja 24 täp- selt. Aga et ma… Siis hakkas seal lõõpima, et nüüd, kui ma näitan, et ma olen kultuurne inime ja kuna teil kella ei ole ja teie võib-olla kella ei oska, siis kui ma olen ära rääkind, et ma kavatsen viina osta... Siis käratati jälle, et mis te norite, kas te ei tea, kui palju kell on. Aga siis, kui nad said aru, siis oli muidugi see, et muutusid õige lahkeks. Seletasid ära, et seadus on, et peale kella kuut ei tohtinud viina müüa. Määrus on selline. Esimene kord ka, et kui mina käisin Eestis. Jaan oli varem ligi kuu aega olnd mamma juures külas. Hakkame sealt välja minema. Üks mees tuli igavese ajuga sisse: “Paluks kolm pu- delit konjakit!” Laoti [leti] peale ja see Jaan jäi seisma ja lõug kukkus alla, vahtis ja oli ärritatud ja leti juurde ja: Aga mis need on? Mis need on? Vaadake, see ei ole viin, see on konjak! Jah, siis tuli välja, et see määrus… et valget viina ei tohtinud müüa peale kuut, aga vaata konjakit võib. Peaasi et ei olnud valge viin (CD-0084-11).

Vaesus, tarbeesemete defitsiit, vanamoodsad kombed, riietus ja käitumine, tabuteemad, allegooria vahendusel esitatav informat- sioon, sotsiaalse ja majandusliku taseme erinevused, aktsepteeritud kombed – see on üksnes minimalistlik loend valdkondadest, mida 85 Mare Kõiva juttudes leidub. Kuna rootsieestlased ei esindanud Eestisse saabudes üksnes siit kaasa viidud eesti kultuuri, vaid ka rootsieesti ja rootsi kultuuri, on lugudes sageli stereotüüpseid ja loosunglikke hinnanguid ja kategoriseeringuid kultuuri ja kultuurse käitumise üle. Täiesti omaette kategooria moodustavad Eestis elavatelt sugu- lastelt kuuludud lood nõukogude elust. Topograafiliselt nihkub tegevus paiguti mõõtmatult kaugele: sugulasi saadetakse Nõukogude Liidu kaugematesse osadesse uudismaad üles harima, apelsine või greipe korjama, viinamarjaaladele veini valmistama jne. Räägitakse õpetlaste sunniviisilisest kuuks ajaks kolhoosi sügistöödele saatmi- sest ja nende koomilistest juhtumustest seal. Mõnigi kord on needki realistlikud jutud lähenenud linnamuistenditele. Osa alaliikidest on struktuurilt ja sisult lähedased (võõramaise) toidu- ja joogifolkloori- le: kui räpaselt valmistatakse vorsti, juustu, veini või missuguseid ebaloomulikke komponente sinna lisatakse, missugused ekskremen- did ja jubedused kuuluvad hea veini retsepti jne. Leiame fantastilisi jooke, mis kuuluvad kaugete maade rahvusjookide hulka, ja lugusid kohtumistest kaugete kultuuridega. Need lood on märkimisväärsed sellegi poolest, et jäädvustavad elu neid külgi, mida ametlik ajalugu ignoreerib ja mis kipuvad jääma suurte ajaloosündmuste varju. Huu- mori ja absurdi võtmes saame ülevaate sellest, millest ajalookirjuta- jad ei kirjuta või millest vaikitakse. Kui pöörata tähelepanu narratiivide struktuurile, siis nõukogude režiimi puudutavatel lugudel on tihti eriline didaktiline hinnanguli- ne sissejuhatus. Mõne lausega märgitakse, et jutustaja räägib mujal toimuvast, tihti märgitakse autoritaarsuse absurdsust või imesta- takse veidrate kohalike kommete üle. Järgnenud loo lõppu võib, kuid ei pruugi liituda jutustaja kommentaar. Lugusid esitatakse tihti tsük- lite või ahelatena, sarnaselt anekdootidele, mille puhul assotsiatsioo- nid meenutavad uue narratiivi ja jutustamine toimub voogude jada- na. Isikujuttudes puudub sageli selgepiiriline kliimaks ja erinevad kommentaarid hajutavad ja lahustavad loo kõrgpunkti.

Kodueestlased Nõukogude Eestist

Kas kodueestlaste nõukogude ajast kõnelev folkloor ja hajala eestlaste vastav pärimus on sarnased? Kas sisemise ja välimise rühma päri- mus ja vaatenurgad langevad kokku? Ilmselt jah ja samaaegselt ka ei. Nii mahukat teemat pole võimalik siinkohal kokkusurutultki

86 Mare Kõiva harutada, mistõttu osutan üksnes mõnele erinevusele. Eespool väljendasin arvamust, et inimmälu ja psühholoogia piiravad teatud teemadel viimistletud juttude loomist ja rääkimist, vähemalt vahetult sündmuste läheduses. Kolhooside loomisest ja küüditatute elust absurdsete ja humoristlike lugude rääkimiseks on oluline ajaline distants. Mitmed situatsioonid, mis lõid väliseestlastele jutu vormimiseks soodsa pinge ja motiveerisid neist kõnelema, polnud midagi erilist kodueestlasele. Olles liiga tavalised, liiga rutiinsed ei eristunud nad jutuväärseiks. Puudus üldisem plaan või struk- tuur, millesse juhtum asetada ja millega seda võrrelda. On ju selge, et paljasjalgne märkab üksnes kingakandjaid ja mitte oma pal- jasjalgseid kaaslasi. Kindlasti oli põhjuseks seegi asjaolu, et puudus tava rääkida valjuhäälselt ja narratiivide kaudu eriti ekstreemsetest juhtumis- test ja traumaatilistest sündmustest. Need olid liiga hirmutavad

Foto 8. Noorsoorganisatsioonidena tegutsesid üknes oktoobrilapsed (1.– 3. klass), pioneerid (4.–8. klass) ja komsomol. Noorsootöö arendamiseks oli igas koolis pioneeride tuba, mille seintel kajastusid ühised koondused, paraadid, luuremängud ja muu tegevus. Sellisesse tuppa kuulusid veel aukirjad, vimplid, karikad jm edu sümbolid, kuid tingi- mata ka maleva lipp ja Lenini pilt või/ja büst. Pioneeride tuba. Agnes Tõldsepa foto. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk. 834:202.

87 Mare Kõiva selleks, et kogukond saaks neid kuulata. Kuid puudus ka harjumus end rääkimise abil raskustest vabastada. Arvatavasti muutusid ja muutuvad kodueestlastele paljud nõu- kogude ajaga seotud jutustused ja juhtumid jutustamisväärseks seda enam, mida kaugemale sellest ajaliselt jõutakse, kui tekib uus pers- pektiiv asjadele lähenemiseks ja langevad ära hirmud avalikult suulise ajaloo sündmustest rääkimise ees. Kodueestlaste nõukogudeaegne folkloor kirjeldas ja iseloomus- tas oma aega külluslikult hoopis anekdootide, linnamuistendite, laulude ja uskumuste vahendusel. Siiski pole enamik jäädvusta- tust kirjeldused ega isikujutud (neid on hakanud hoogsalt lisandu- ma taasiseseisvumisajal), vaid pigem sõnumid poeetilises ja kodee- ritud vormis. Anekdoodid, pärinedes suuremalt jaolt Venemaalt, kirjeldavad nõukogude režiimi absurdsust ja korruptiivsust, väljen- dades sel viisil ühiskonna reaktsiooni poliitilisele ja majandusliku- le survele, sisemisi pingeid. Sama kriitilise sümbolpildi esitavad nn platnoilaulud, mida ei adapteeritudki vene keelest eesti keelde – neid esitati vene keeles ega lauldud enamasti järele. Küllap oli või- matu tõlkida laulude sisu ja sõnamänge adekvaatselt eesti keelde, kuid arvatavasti jäid nad venekeelseiks ka sümboolse tähenduse ja sõnumi säilitamise huvides. Platnoilaulude kohapealseks parallee- liks kujunesid peidetud poliitilise sisuga tudengilaulud. Liiga lühi- kese loomisperioodi (laulud valmistati harilikult suvemalevate lau- lufestivali tarvis) ja piiratud kasutajaskonna tõttu (noored ja ees- kätt tudengid, sest meedia vältis neid) jäi laulude kunstiline vii- mistlus rohmakaks. Tudengilaulegi iseloomustavad absurd ja must huumor, hoolikalt valitud allegooriad, obstsöönsus, millega väljen- dati protesti kogu korra vastu. Reaalsust peegeldavad omal kombel ka linnamuistendid, eriti kogu Nõukogude Liidus tuntud vorstivabriku- ja kuriteojutud jm (vt Kõiva 1998; 1996). Tuntumate juttude hulka kuulub lugu ootamatult surnud kaaslase/vanaemaga reisimisest, kes on vaipa kee- ratult kinnitatud auto katusele (sest ei suudetud leida ühtki muud moodust kadunu koju transportimiseks), kuid vaip kadunukesega varastatakse sea pähe ära. Lugu surnu sea pähe varastamisest on jäädvustatud esmakordselt 1930. aastatel. Nõukogudeaegse versiooni muutis usutavaks asjaolu, et Eestist oli keelatud sealiha välja viia – liha oli üks ekspordiartikleid teistesse Nõukogude Liidu piir- kondadesse (Pakalns 1995). Teine tõepärasust suurendav asjaolu oli, et vaibadki kuulusid Nõukogude Liidus defitsiidi hulka, mida

88 Mare Kõiva sai osta üksnes eriloaga autasuks eeskujuliku töö eest või tänu sotsiaalsele ja parteilisele staatusele. Seega sarnanes vaipa keera- tud kadunuke väliselt salakaubale, mis seletab varastamise motii- vi. Tausta tundmata on raske mõista selle ja paljude muude sarnaste juttudega väljendatud reaaliaid ja seda, miks juttu visalt tõsielu- sündmuseks peeti. Olmejuttude tasandil räägiti anekdootlikest juhtumitest kolhoo- sides ja töökohtades, sõjaväeõppustest, mõttetutest seadustest, mis piirasid maaomandit, loomapidamist ja ehitamist. Sageli ei tõus- nud need lood olmedialoogist kõrgemale ja kustutati mälust kui mäletamist mittevääriv argiolustik. Ometi ilmnevad just isikujuttudes selgelt stereotüübid, tüüpili- ne käitumismuster ja reaktsioonid. Sellistes juttudes peegelduv moo- dustab väärtusliku lisa suulisele ja kirjalikule ajaloole, sest need lood peegeldavad loomulikke käitumisstrateegiaid ja traditsiooni range diktatuuri all, situatsioonis, kus vaated põliskultuurile ja iga- päevased tõekspidamised olid reguleeritud käskude, kontrollimeh- hanismide ja seadustega.

Enne lumetormiga alustamist

Sandra Stahl on väljendanud arvamust, et kui tahetakse uurida iga ameeriklase tänapäevaelus olulisi rahvajutte, ei ole selleks isiku- juttudest sobivamat liiki. On võimatu leida inimest, kes ei ole kord- ki oma elus rääkinud korduvalt olgu või paari meelisjuttu (Stahl 1989). Siiski eeldavad rühmajutud, et kogukonnas on vähemalt üks karismaatiline ja andekas jutustaja. See isik valib sündmused ning kujundab paroolid ja jutud. Kõnealuses Lundi rühmas on mitmeid häid jutumehi, kuid ühe lood on parimad. Suurepärase jutuloojana suudab ta muuta humoristlikud lood rühma siduvateks narratiivi- deks, mis aitavad mäletada ja taasluua minevikku ning parendada ühtekuuluvustunnet. Selliste juttude rääkimine on isikujuttudele orienteerunute spet- sialiteet, kelle aktiivsesse repertuaari kuulub paar-kolmkümmend viimistletud juttu. Sandra Stahl arvab, et selliste juttude rääkijad ei kuulu jutuvestjate eliiti ega moodusta isegi omaette rühma (Stahl 1985). Tahan siinkohal vastu vaielda, sest niisugused jutud võivad olla hea elitaarse jutustaja keskne repertuaar ja isikujuttude rää-

89 kijad võivad olla virtuoossed jutustajad, seda eriti olukorras, kus paljud klassikalised jutuliigid on hääbunud. Veelgi enam, sellised jutud võivad laialdaselt levida algjutustajast ja -seltskonnast kaugele, sest need põhinevad üldtuntud motiividel, stereotüüpial ja kategoriseeringutel. Konkreetse rühma jutt võib saada palju laie- ma rühma pärimuseks. Selline levik annab neile klassikalise folkloo- riga sarnased tunnused ja karakteristika. Isikujuttude peamiseks ülesandeks on kommunikatsioon, humoristlik “kangelasliku” ja ebatavalise mineviku meenutami- ne, rühma tervikuks ühendamine. Teisalt kujutavad isikujutud elu Rootsis ja Eestis üpris tõepäraselt, edastades erinevaid hoiakuid, stereotüüpe ja vaatenurki, millest tavaliselt ei jutustata. Need on üheaegselt individuaalsed ja sotsiaalsed lood, mis annavad väärtuslikku informatsiooni ühikonnaliikmetest ja ühiskon- nast endast. Nagu toonitavad Elinor Ochs ja Lisa Capps, keskenduvad isikujutud valdavalt minevikule, s.t räägivad sellest, “mis juhtus”. Siiski lingivad isikujutud mineviku eluga olevikus ja tulevikus (Ochs & Capps 1996: 24). Kindlasti on isikujutud üks võimalus traditsioonide ja väär- tushinnangute ühelt põlvkonnalt teisele üleandmiseks ja ühtlasi enese kui põlvkonna teostamiseks. Kuid nn nõukogude juhtumi puhul edastavad need ühtlasi rikkalikult informatsiooni sotsiaal- antropoloogias uuritavate teemade kohta, nagu varimajandus, kaupade ja informatsiooni liikumine piki erinevaid mitteamet- likke võrgustikke, fiktiivse suguluse väljendused, sotsiaalne hie- rarhia, sotsialistliku ühiskonna privilegeeritud rühmad ja isikud, nähtavad ja nähtamatud kontrolli- ja tsensuurimehhanismid, ellujäämis- ja kohanemisstrateegiad, võõrandumine jpm. Üht- aegu selgub juttudest, et privaatsed ja isiklikud jutud ning va- badki valikud on alati keerukalt kombineeritud kogukonna ot- suste ja valikutega.

Kommentaar

1 Artikli valmimine on seotud Eesti Teadusfondi grantiga 5117 ja selle esimene versioon on ette kantud 20.–24. septembrini 2000 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis peetud konverentsil Tõsieluteadete kujul levivast folkloorist = Folklore als Tatsachenbericht.

90 Kirjandus

Lindistused ja käsikirjad CD – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalsalvestused - 1997 jj. Autori erakogu – Mare Kõiva valduses olevad folkloori kirjapanekud ja lindistused.

Kirjandus

Aarelaid, Aili 2001. Kaks mudelit eestlaste kohanemisel Teise maailma- sõja tagajärjel aset leidnud kultuurireaalsuse kontekstuaalsete muutus- tega. Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsi materjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 174–197. Agar, Michael 1980. Stories, Background Knowledge and Themes: Problems in the Analysis of Life History Narratives. American Ethnologist 7: 2, lk 223–239. Anepaio, Terje 2001. Trauma ja mälu: Mineviku ületamisest represseeri- tute kogemuses. Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsi materjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Üli- kooli etnoloogia õppetool, lk 198–215. Angrosino, Michael 1976. The Use of Autobiography as “Life History”: The Case of Albert Gomes. Ethos 4, lk 133–154. Cadaval, Olivia 1991. Making a Place Home: The Latino Festival. Stern, Steven & Cicala, John Allan (toim). Creative Ethnicity: Symbols and Stra- tegies of Contemporary Ethnic Life. Logan (Utah): Utah University Press, lk 204–222. Cohen, Rina 1999. From Ethnonational Enclave to Diasporic Community: The Mainstreaming of Israeli Jewish Migrants in Toronto. Diaspora: A Journal of Transnational Studies 5: 1, lk 3–23. Dégh, Linda 1976. Symbiosis of Joke and Legend: A Case of Conversational Folklore. Linda Degh (toim). Folklore Today: A Festschrift for Richard Dorson. Bloomington: Indiana University Press, lk 101–122. Dégh, Linda & Vazsonyi, Andrew 1974. The Memorate and the Proto- Memorate. Journal of American Folklore 87, lk 225–239. ENE 1987 = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 2 (Cera-Fill). Tallinn: Valgus. Foucault, Michel 1977. What is an Author? Bouchard, Donald F. (toim). Language, Counter-Memory, Practice: Selected essays and interviews. Ithaca (New York): Cornell University Press, lk 124–127. 91 Graf, Klaus 2003. Mõned teesid hüvastijätuks mõistega ajalooline muis- tend. Mäetagused 21, lk 7–43 (vt ka http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr20/ graf.pdf – 5. detsember 2003). Hann, Chris 2000. Social Anthropology. Teach Yourself books. London: Hodder & Stoughton. Henriksson, Katalin 2002. Peripheral hungarians in diaspora: Sweden: A sociolinguistic, multilingual and multiethnic study. Jaago, Tiiu & Kõiva, Mare & Kärsna, Kairika (toim). Lives, histories and identities I: Studies on oral histories, life- and family stories. Contemporary folklore 3. Tartu: Tartu University & Estonian Literary Museum, lk 88–106. Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused: Kujunemine ja koht rahvajutu- traditsioonis. Tallinn: Eesti Raamat. Hinrikus, Rutt (koost) 2000. Eesti rahva elulood: Sajandi sada elulugu kahes osas I. Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum & Ühendus Eesti Elulood. Hinton, Perry R. 2000. Stereotypes, Cognition and Culture. London: Rout- ledge. Holbek, Bengt 1990. The Family Anecdote: Event and Narrative. Röhrich, Lutz & Wienker-Piepho, Sabine (toim). Storytelling in Contemporary Socie- ties. Tübingen: G. Narr Verlag, lk 103–112. Korb, Anu 2001. Kohtumine Siberis: suulise pärimuse kogumine oma rah- vuskaaslaste juures. Krikmann, Luule & Kõiva, Mare & Salve, Kristi. Paar sammukest XVIII: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2001. Tar- tu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 164–193. Krisler-Ritso Eesti Sihtasutus. Ülevaade Eesti lähiajaloost 1939–1991. Okupatsioonide Muuseumi kodulehekülg (vt ka http://www.okupatsioon.ee/ 1940/algus2.html – 5. detsember 2003). Kuutma, Kristin 1996. Cultural Identity, Nationalism and Changes in Singing Traditions. Folklore: An Electronic Journal of Folklore 2, lk 124–141 (vt ka http://www.folklore.ee/folklore/vol2/ident.htm – 5. detsember 2003). Kõiva, Mare 1996. Siis astu aknalauale. Kõiva, Mare (toim). Mängult- päriselt. Tänapäeva folkloorist 2. Tartu: Eesti Keele Instituut, lk 166–188 (www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/mjap/mare.html – 5. detsember 2003). Kõiva, Mare 1998. Human Sausages in Estonia. FOAFtale News 43: January, lk 2–3. Kõiva, Mare 2001. Mõned rootsieestlaste narratiivides peegelduvad ste- reotüübid. Studia Mythologia Slavica. Ilmumisel. Kõiva, Mare & Kuperjanov, Andres 2002. Austraalia-eestlaste etnilised ruu- mimudelid. Käsikiri.

92 Kõresaar, Ene 2001. Kollektiivne mälu ja eluloouurimine. Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsi materjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 42–58. Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim) 2001. Kultuur ja mälu: Konverentsi materjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Laugaste, Eduard 1957. Kalevipoja-muistendite tüpologiseerimise küsi- musi. Kalevipoja küsimusi = Epos “Kalevipoeg”. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 53. Tartu: Tartu Ülikool, lk 60–112. Loorits, Oskar 1927. Vägilaste prototüüpe. Album M. J. Eiseni 70. sünni- päevaks. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts & Eesti Rahva Muuseum, lk 37–71. Morley, David & Robins, Kevin 1995: No Place Like Heimat: Images of Home(land). Morley, David & Robins, Kevin (toim). Space of Identity: Global Media, Electronic Landscapes and Cultural Boundaries. London & New York: Routledge. Ochs, Elinor & Capps, Lisa 1996. Narrating the self. Annual Review Anthro- pology 25, lk 19–43. Ohlinger, Rainer & Münz, Rainer 2002. Minorities into Migrants: Makeing and Un-Makeing Central and Eastern-Europe’s Ethnic German Diasporas. Diaspora: A Journal of Transnational Studies 11: 1, lk 45–84. Pakalns, Guntis 1995. Contemporary Legend and Ghost Stories’ in Post- Socialist Latvia. FOAFtale News 37: June, lk 3–5. Palli, Heldur 1998. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Sise- kaitseakadeemia. Palmenfeldt, Ulf 1993. On the Understanding of Folk Legends. Telling Reality: Folklore Studies in Memory of Bengt Holbek. Copenhagen Folklore Studies 1. NIF Publications 26. Copenhagen & Turku, lk 143–167. Portelli, Alessandro 1998. Oral History as Genre. Tompson, Paul & Chamberlaine, Mary (toim). Narrative and Genre. London: Routledge. Proodel, Mall (= Hiiemäe, Mall) 1967. Über die nichtklassischen Volks- erzählungen, ihre Genesis und Verbreitung. Fabula 10: 1/3, lk 142–154. Proodel-Hiiemäe, Mall 1971. Rahvajuttude kujunemisest Kodavere ki- helkonnas. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: Uurimusi ja materjale 7. Tallinn: Eesti Raamat, lk 101–122. Rahi, Aigi 2001. Sündmus eri allikate valguses (küüditatute näite varal). Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsi materjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 216-226.

93 Raudsepp, Hugo 1932. Vedelvorst: Komöödia neljas vaatuses. Tartu: Noor- Eesti. Rootalu, Liina 2002. The national identity of Estonians and the Estonian Society in St. Petersburg. Jaago, Tiiu & Kõiva, Mare & Kärsna, Kairika (toim). Lives, histories and identities I: Studies on oral histories, life- and family stories. Contemporary folklore 3. Tartu: Tartu University, Estonian Literary Museum, lk 57–74. Safran, William 1991. Diasporas in Modern Societies: Myths of Homeland and return. Diaspora. A Journal of Transnational Studies 1, lk 83–100. Spence, Donald 1982. Narrative Truth and Historical Truth: Meaning and Interpretation in Psychoanalysis. New York: Norton. Stahl, Sandra K. D. 1985. The Theory of Personal Experience Narrative. Kvideland, Reimund & Selberg, Torunn (toim). Papers III: The 8th Congress for the International Society for Folk Narrative Research. Bergen, June 12th– 17th. Bergen: 1985, lk 233–242. Stahl, Sandra K. D. 1989. Interpreting Personal Narrative text. Stahl, Sandra K. D. (toim). Literacy, Folkloristics and Personal Narrative Text. Bloomington & Indiana: Indiana University Press, lk 29–49. Steedly, Mary Margaret 1993. Hanging without a Rope: Narrative experience in Colonial and Postcolonial Karoland. Princeton: Princeton University Press. Zonabend, Françoise 1984. The Enduring Memory: Time and history in a French village. Manchester & Dover: Manchester University Press. Tajfel, Henri & Turner, John C. 1979. An integrative theory of intergroup conflict. Austin, William G. & Worschel, Stephen (toim). The social psyc- hology of intergroup relations. Monterey (CA): Brooks & Cole. Tsuda, Takeyuki 2001. From Ethnic Affinity to Alienation in the Global Ecumene: The Encounter between the Japanese-Brazilian Return Migrants. Diaspora: A Journal of Transnational Studies 10: 1, lk 53–92. Tölölyan, Khachig 1996. Rethinking Diaspoa(s): Stateless Power in the Transnational Moment. Diaspora: A Journal of Transnational Studies 5: 1, lk 3–36. Valmas, Anne 1999. Eesti raamatute kirjastamisest Saksamaal 1945– 1950. Keel ja Kirjandus 7, lk 480–484. Viires, Ants 1991. Pseudomythology in Estonian publicity in the 19th and 20th century. Ethnologia Europea 21: 2, lk 137–143.