Read Ebook {PDF EPUB} Sõda by Leo Kunnas Электронная книга: Leo Kunnas «Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda» Lugu kapten Anoton Irv VIIIst, meie Vabadussõja kangelase 8. kloonitud teisiku kasvamisest inimese ja sõdurina ligi tuhat aastat pärast meie aega. Tegu on Leo Kunnase kirjutatava ulmetriloogia esimese osaga. Издательство: "Eesti digiraamatute keskus OU" (2011) Другие книги автора: Книга Описание Год Цена Тип книги Gort Ashryn III osa. Rahu Ülimastaapse haardega Gort Ashryn jutustab Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja teenimatult vähetuntud kangelase klooni saaga 1000 aasta pärast aset leidvates tulevikusõdades. Aastatel 2009 ja 2010… — Eesti digiraamatute keskus OU, электронная книга Подробнее. 2011 766.3 электронная книга Gort Ashryn II osa. Sõda Gort Ashryni triloogia teises osas jätkub kapten Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja kangelase kaheksanda klooni lugu inimese ja sõdurina ligi tuhat aastat pärast meie aega. Pärast pikka pausi on… — Eesti digiraamatute keskus OU, электронная книга Подробнее. 2011 766.3 электронная книга Viiv pikas sõjas Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei… — Eesti digiraamatute keskus OU, электронная книга Подробнее. 2011 745.79 электронная книга Takerdunud rünnak Riigikaitse ei ole raketiteadus või elementaarosakeste füüsika. See kolmekümnest ajakirjanduslikust artiklist kokku pandud raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale teadvustamaks Eesti riigikaitse… — Eesti digiraamatute keskus OU, электронная книга Подробнее. 2010 678.39 электронная книга Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II Eelmise artiklikogumiku ilmumisest on märkamatult möödunud kuus aastat. Pealkiri „Takerdunud rünnak” sümboliseeris Eesti riigikaitse ülesehitamisel ette tulnud raskusi, vigu ja vastutöötamist… — Eesti digiraamatute keskus OU, электронная книга Подробнее. 2015 877.66 электронная книга. Leo Kunnas. Infobox Military Person name= Leo Kunnas born= birth date and age|1967|11|14 died= placeofbirth= Kliima village, Estonia placeofdeath= caption= nickname= allegiance= flag|Estonia branch= Maavägi (Army) serviceyears= 1992 - 2007 rank= Lieutenant Colonel (reserve) commands=Meegomäe Battle School Estonian Military Academy General Staff Dept of Operations unit= battles=Operation Iraqi Freedom awards=4th class Order of the Cross of the Eagle Estonian Defence Forces' Distinguished Service Medal Estonian Defence League's Distinguished Service Medal (2) Bronze Star laterwork= writer portrayedby= Leo Kunnas (born November 14 , 1967 in Kliima village, Orava borough, Estonia) is an Estonian writer and former commissioned officer. After graduating from the Finnish National Defence Academy 1994, Kunnas was the commander of the Defence Forces Battle School (Meegomäe, Võru). He was also the first commander of Estonian Military Academy 1997-1999 (located in Tallinn at that time). [ [ http://www.ksk.edu.ee/est/korgemsojakool/ajalugu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ] ] In 2003-2007, he was the chief of the Department of Operations (J3) of the Estonian Defence Forces General Staff, holding the rank of Lieutenant colonel . After graduating from US National Defence University (Norfolk, Virginia) he served 2005 as a staff officer in Operation Iraqi Freedom in MND-Baghdad 3.BCT. [ Kirjanik ja ohvitser Leo Kunnas võitleb Iraagi vabaduse eest. "Eesti Ekspress", 14.09.2005 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A5294676F5A7C6ECC225707A004223BD ] Kunnas resigned from active duty in autumn 2007. The reason for his resignation was the issue of change of Estonian constitution proposed to the parliament by President Toomas Hendrik Ilves . [ On-line intervjuu: küsimustele vastas Leo Kunnas. "Postimees", 17.10.2007 http://sport.postimees.ee/071007/esileht/siseuudised/287116.php ] After his resignation, he has defended the following views in numerous articles: * Changing the Estonian Constitution would be a serious mistake. Abolishing the President's role as Supreme Commander of the Defence Forces, and giving the role to the Minister of Defense, is dangerous. This change would not serve the civilian control over the Estonian Defence Forces, but would give the MOD officials unlimited power over the Estonian Defence Forces, and would politicize the officers' and NCO corps. * Estonia should be ready to defend herself with a well-trained reserve-based army inside of the NATO framework. The weak point of Estonian NATO membership is the lack of any military plans to defend the Baltics, which means that albeit help will eventually come (he is not arguing over Article 5), Estonia would be occupied without credible self-defence. He is referring to the 2003 RAND research, "The Baltic States and NATO Membership". [ http://www.senate.gov/ * Russia is the most serious geopolitical factor for Estonian security which will not be forgotten in defence planning. He argues that Estonia should plan according the worst case scenario and this is the reason for rise the Estonian reserve component up to the 40 000 reservists (wartime operational structure is currently at around 16 000). * The Estonian MOD has done nothing to develop the credible self-defence capability and is focusing only international missions. The reaction from the Estonian society and government circles is dualistic in nature. In one hand Lt. Gen (Ret.) Johannes Kert thinks that Leo Kunnas is the one of the very few people in Estonia who has analytical and very clear vision of the Estonian defence issues [ [ http://www.epl.ee/artikkel/419379 Johannes Kert: näen vajadust tankide ja lennuvahendite järele - Eesti Päevaleht Online ] ] . Estonian MOD officials (and especially ex-minister of defence Jürgen Ligi) are strongly against Kunnas' views. [ [ http://www.mod.gov.ee/?op=body&id=476 Kaitseministeerium ] ] [ [ http://www.epl.ee/artikkel/425010 JÜRGEN LIGI: kangelassurmast ei maksa kogu aeg unistada - Eesti Päevaleht Online ] ] Leo Kunnas has studied history, philosophy and politics in the following universities: * 1991 - University of Helsinki * 1989-1991 - Estonian Humanitarian Institute. Military education: * 1992-1994 Finnish National Defence Academy - 1.Estonian Officer Course * 2001-2002 Finnish National Defence Academy - Senior Staff Officer Course * 2005 US National Defence University (Norfolk, Virginia) Estonian Army. * 1992 Ensign * 1994 Second Lieutenant * 1995 First Lieutenant * 1997 Captain * 1999 Major * 2003 Lieutenant Colonel. Novels. * 1990 - "Kustumatu valguse maailm" ( "The World of the Eternal Light") * 2001 - "Sõdurjumala teener" ("Servant of the War God") LEO KUNNAS: Üksindus pärast sõda. Minu lapsepõlve- ja noorusaastatel, seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate alguses, oli külaelanike hulgas veel üks Vabadussõja ja kolm Teise maailmasõja veterani.Otto oli läinud 18-aastasena Vabadussõtta, Elmar ja Valter olid võidelnud Teises maailmasõjas Saksa poolel, Alfred aga nii Saksa kui ka Nõukogude armees. Ümbruskonnas teati veel, et Volli oli olnud metsavend ja Herbert hävituspataljoni mees. Mõnikord mehed jõid ja rääkisid sõjast. Kõik, kes olid sõja ja sõjajärgse aja üle elanud, teadsid, mida see aeg tähendas, ehkki igaüks eri vaatenurgast. Keegi neist, kes olid sõjas või sõjajärgsetes sündmustes osalenud, ei olnud üksi. Nendega olid nende võitluskaaslased, nende lähedased, terve põlvkond. See oli aeg, kui sõda nimetati veel sõjaks. Kui Nõukogude väed tungisid Afganistani, siis sõjast ametlikult enam ei räägitud. Lööksõnadeks olid piiratud väekontingent ja internatsionaalne abi. Aarnest, kelle vanavanemad elasid mu naabertalus ja kes meil ikka suved veetis, sai esimene Afganistanis langenud eestlane. Toivo, kes õppis minust klass eespool väikeses, umbes 100 õpilasega kaheksaklassilises koolis, langes sõja lõpupoolel, 1987. aastal. Kuid neid Eestist pärit mehi, kes osalesid selles sõjas, oli vaid 1652, kellest 38 langes. Enamikule meie inimestest jäi see sõda kaugeks. Osalenute probleemid jäid nende endi ja nende lähedaste probleemideks. Sõnad ja tegelikkus. Pärast seda, kui Eesti Vabariik astus Ameerika Ühendriikide liitlasena sõtta, mida ameeriklased ise nimetavad ülemaailmseks terrorismivastaseks sõjaks, ning saatis meie üksused Iraaki ja Afganistani, on ametlikus Eestis räägitud Iraagi puhul konfliktijärgsest julgeolekutagamismissioonist ja Afganistani puhul rahvusvahelisest rahutagamismissioonist. Kuid paraku pole sellel, mida meie sõjaväelased Iraagis ja Afganistanis teevad, rahu valvamise või tagamisega midagi ühist. Rahu valvamine või tagamine seisneb nimelt olukorra loomises, kus kahelt või enamalt võitlevalt osapoolelt võetakse omavahelise sõjategevuse võimalus, piltlikult öeldes seistakse nende vahele ning sunnitakse sõda lõpetama ning tagatakse pärast sõjategevuse lõppu rahu säilimine. Kuid sõjaline konflikt Iraagis alles kestab, seetõttu pole konfliktijärgse rahu säilitamisest võimalik rääkida. Iraagis toetavad koalitsiooniväed ja Afganistanis NATO väed ühte võitlevat osapoolt, Iraagi ja Afganistani seaduslikku valitsust, ja võitlevad teise osapoole, mõlema riigi valitsusvastaste sissiliikumiste vastu. Seega on Eesti kaitsevägi osalenud juba aastaid kahes sõjas ning probleemid, mis nendest sõdadest osavõtnutele ja kaitseväele tulenevad, eksisteerivad neile sõdadele antud hämavatest nimetustest olenemata. Võib ju väita, et neli hukkunut ja 34 haavatut või ka 600 sõdades osalenut praegu või vahest paar tuhat kümne aasta pärast pole palju. Alkohol tapab, narkootikumid nõuavad oma osa ning liiklus niidab võrreldes sõdadega lausa vikatina. Ühiskonnal on kahtlemata suuremaid ja põletavamaid probleeme kui paar väikest sõda. Sõjast ei naase endisena. Kuid Eesti Vabariik on saatnud need mehed ja naised sõtta riigikogu seadusliku otsusega, sinimustvalge lipu all ja Eesti vormis. Esimene asi, mille nad kahtlemata on ära teeninud, on lihtsalt äramärkimine, et nad võitlesid sõjas Eesti Vabariigi eest. Mitte miski ei muuda inimest nii kiiresti ja põhjalikult kui sõjas osalemine. Need muutused on väga individuaalsed. Mõnikord ei pane veteranid neid ise tähelegi. Enamasti ei ole nad väga altid kõigest sõjaga seostuvast rääkima. Sõjas osalemise kõige raskema koorma peavadki tegelikult kandma veterani lähedased inimesed, eelkõige tema perekond. Nende probleemidega on praegused sõjast naasjad täiesti üksi. Sõjaliste operatsioonide mahu ja kaadrikaitseväelaste vähese hulga tõttu on kaitsevägi jõudnud sinnamaale, et ühed ja samad võitlejad lähevad Eesti Vabariigi eest sõtta teist või kolmandat korda. Kuidas hinnatakse nende panust? USA on väärikalt hinnanud oma sõjaväelaste kõrval ka näiteks Eesti kaitseväelaste panust Iraagis. 13 võitlejat on välja teeninud Pronkstähe medali ning 104 võitlejat USA armee teenetemedali või mõne muu autasu. Eesti on samal ajal vääristanud Iraagi sõjas võidelnuid üheksa Kotkaristiga lahinguliste teenete eest ning 55 kaitseväe teenetemärgiga (mõõkadega). Seega on ameeriklased tunnustanud meie kaitseväelasi rohkem kui Eesti riik ise. Isegi langenud pole välja teeninud Vabadusristi. Selle aasta alguses toimunud palgareformi käigus on tekkinud bürokraatlikke segadusi, mille tagajärjel on hukkunud kaitse-väelaste lähedastele makstav toetus vähenenud. Läbi on mõt-lemata, kuidas edaspidi rakendada raskelt haavata saanud ja teenistuskõlbmatuks muutunud kaitseväelasi. Kui sõdur tuleb sõjast elu ja tervisega tagasi, ootab teda kodumaal McDonald’si müüjaga võrdne palk. Kuidas on kaitseväge kui institutsiooni tänatud kahes sõjas osalemise eest? On tehtud ettepanek arvata kaitseväe juhataja institutsioon põhiseadusest välja ja koos sellega taandada kaitseväe staatus sisuliselt turvafirma tasemele. Kaitseväele ja mitmele kaitseväelasele on kevadise luureskandaali käigus esitatud väga tõsiseid süüdistusi ilma uurimise ja kohtuotsuseta, mis tähendab, et demokraatlikus ühiskonnas oluline süütuse presumptsioon kaitseväelaste puhul Eestis de facto ei kehti. Kui mõne aasta eest kerkis päevakorda ajateenistuse säilimise küsimus, ilmnesid tõsised probleemid sõnavabaduse kehtimisega kaadrikaitseväelaste suhtes, nii et ka õiguskantsler on pidanud kinnitama, et kaadrikaitseväelaste põhiseaduslikud õigused on võõrandamatud. Mis tahes motiivil Eesti kaadrikaitseväelased lepingulisse tegevteenistusse ka astunud pole, pole see kindlasti olnud soov osutada riigile turvateenust, mille tegelik sisu on sõdimine, mida aga sõdimiseks ei peeta. Ajaloos on mõnikord allakäivad tsivilisatsioonid või riigid enne oma lõppu määratlenud nende põhiväärtuste eest sõdimist ja suremist kui teenust, mida keegi teine peaks neile osutama. Aastaga – 1. septembrist 2006 kuni 1. augustini 2007 – on kaadrikaitseväelaste arv vähenenud peaaegu kümnendiku võrra, pluss kadetid, kelle arv on vähenenud veelgi kiiremini. Kuid ei saa olla üksindust pärast sõda, sest ametlikult ju ei ole Eesti Vabariik sõjas. Ning kui kaitseväelastel ja kaitseväel on probleeme, on see praegu kahjuks veel nende endi, nende lähedaste ja kaitseväe mure. Leo Kunnas arvamusliider, kirjanik, (eru)sõjaväelane. “Leedu – veel üks suur​rii​gi ideaal​vas​ta​ne” Loe “Kes kont​rol​lib kont​rol​li​jaid?” Loe “NATO kui julgeolekupoliitika tööriist” Loe “Pai​gal​seis tä​hen​‐ dab ta​ga​silöö​ki” Loe “Venemaa tegelik trumpkaart” Loe “Olupoliitiku seitse viga” Loe “Kerge otsustada, raske vastutada” Loe “Rehepapid rehepappide seas” Loe “Sõda alistumise asemel” Loe “Vähe kära, palju villa” Loe “Majanduskriis kui juhtimiskriis” Loe “Kuidas säästa poolteist miljardit?” Loe “Riigikaitsega ei mängita” Loe “Elukutse – isa” Loe. Tema kirjutatud arvamuslugu, mis pälvis eestis 2007 aasta parima arvamusloo tiitli: LEO KUNNAS: Eesti 2007: Pyrrhose võit. Seepärast on kohane teha kokkuvõte ning analüüsida, mida on võidetud, mida kaotatud, miks kõik nii läks ning millised on õppetunnid edaspidiseks. Miks õnnestus Eestis aastail 1990–1994 sõjalist konflikti vältida? Kas lähitulevikus on relvastatud sisekonflikt võimalik? Kas aprillisündmused suurendasid selle toimumise tõenäosust? Nende küsimuste lahtimõtestamisel on võtmetähtsus toimunu mõistmisel ja hindamisel. Kui pärast rahvuskonflikte ja kodusõdu on Horvaatias, Bosnias, Kosovos, Armeenias, AserbaidÏaanis, Gruusias ja mujalgi inimestelt küsitud, kuidas sõda alguse sai, on kuuldud üsna sarnaseid vastuseid: “me elasime aastakümneid rahumeelselt ja sõbralikult koos”, “mitte keegi ei tahtnud sõda”, “keegi ei oodanud sõda, “sõjaks polnud mingit erilist põhjust”. Ometi need sõjad puhkesid. Konfliktidesse takerdunud riikide areng peatus aastakümneteks ning mitmed neist on siiamaani piirkonna vaeseimad. Baltikum oli ses suhtes erand. Eesti saavutus oli veelgi erandlikum: taastasime iseseisvuse ilma ühegi ohvrita. Tegin need sündmused kaasa kaitseliidu liikmena: alustasin rühmapealikuna ning lõpetasin maleva staabiülemana. Tõenäosus, et Eestis tekib relvastatud konflikt, oli väga suur vähemalt kolmel korral: 1990. aasta mais ning 1991. aasta jaanuaris ja augustis. Kuni Vene vägede lahkumiseni 1994. aasta augustis oli veel mitu ohtlikku olukorda, mil oldi sõjalisest konfliktist mõne sammu kaugusel. Tähelepanuväärne on, et otsustavatel momentidel ei kiirustanud ükski osapool – ei kohalikud ega mujalt kohale toodud Nõukogude või Vene väeosad, kaitseliit või hiljem ka kaitsevägi, isegi mitte Interrinne – konflikti eskaleerima. Mitte keegi – ei eestlased, venelased ega muudest Eestis elavatest rahvustest inimesed – ei kiirustanud päästikule vajutama. Toonastele Eesti valitsustele võib mõndagi ette heita, kuid mitte seda, et nad oleksid omalt poolt astunud samme konflikti eskaleerimiseks. Külmad pead ja külmad südamed on meile andnud Eesti Vabariigi sellisena, nagu see praegu on. Tänu sellele on Eesti võrreldes näiteks Bosnia, Gruusia või Moldovaga üsna teistmoodi riik. Lähiajaloos on olemas hoiatav näide ühe monumendi rollist etnilise vägivalla puhkemisel. 1989. aastal, Kosovo Polje lahingu 600. aastapäeval, pidas Jugoslaavia juht Slobodan Miloševic mälestusmärgi juures kõne, milles ta muu hulgas ütles, et tegevat kõik, et Kosovos ei pekstaks enam serblasi. See ülesastumine valas pikalt vindunud konfliktis õli tulle: serblasi mõne aja pärast enam üksnes ei pekstud, vaid hakati ka tapma. Ning serblased hakkasid tapma Kosovo albaanlasi. Tagajärjeks oli Kosovo sõda. Pronkssõdur pole paraku esimene Eesti monument, mille teisaldamise või kõrvaldamisega on kaasnenud vägivald. Vigadeahela algus, mis viis pronkssõduri teisaldamiseni, peitub Lihula mälestusmärgi mahavõtmises kolm aastat varem. Selle põhjustas omakorda ametivõimude suutmatus rääkida monumendi rajajatega läbi, millisel kujul on võimalik ja sobilik Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud eestlastele mälestusmärk püstitada. Selle monumendi rajanud rahvuslased ja Lihula elanikud olid esimesed, kelle vastu ametlik Eesti pärast iseseisvuse taastamist vägivalda kasutas. Järgnes rahvuslaste ootuspärane protest ning selle tagajärjel omakorda kähmlused pronkssõduri juures. Konfliktide teke ja eskaleerumine ei ole kunagi ühe vea või valearvestuse tulemus, vaid jada – pealtnäha väikeste valeotsuste tagajärg. Kuid suureks tegi pronkssõduri ja selle ümber toimunu alles muutumine valimisvõitluse objektiks. Sellega aidati kaasa konflikti eskaleerumisele, ise mõnikord aru andmata, mida tehakse ning milleni see võiks viia. Külmade peade ja külmade südamete aeg oli Eestis otsa saanud. Eri eluperioodidel on mul olnud mitukümmend vene rahvusest sõpra ja lähedast tuttavat. Mitte ühegagi neist pole ma kunagi jõudnud konsensusele, kuidas Teisest maailmasõjast aru saada. Selles küsimuses pole võimalik selgitada, veenda ega teha kompromisse. Neile see oli, on ja jääb Suureks Isamaasõjaks, mille käigus Nõukogude väed väga suurte kaotuste hinnaga purustasid fašismi ja vabastasid pool Euroopat. Võib isegi öelda, et ajapikku on see käsitus muutunud lausa Vene tsivilisatsiooni kõige kandvamaks alustalaks ja rahvusliku uhkuse sümboliks. Paratamatult käsitavad eri riigid samu ajaloosündmusi erinevalt, kuid näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa suudavad praegu sellegipoolest rahumeelselt koos eksisteerida. See on kontekst, milles pronkssõdurit ja selle ümber toimunut pidanuks käsitlema, et teha külmi, kaalutletud ja kaugemasse tulevikku suunatud, mitte emotsioonidest või hetke näivast poliitilisest kasust lähtuvaid otsuseid. Euroopa läbikukkujate seas. Kui keegi peab aprillisündmusi võiduks, olen sellega nõus: see on kahtlemata võit, et konflikt ei eskaleerunud relvastatud vägivallani. Seni kui kõik püsib sõnade, rusikate, kivide ja kumminuiade tasemel, on võimalik mis tahes konflikti tagasi pöörata, de-eskaleerida. Pärast seda, kui esimesed lasud on tehtud – sõltumata sellest, kes ja mis põhjusel tule avas –, omandab vägivald ja selle eskaleerumine oma iseseisva, osalejate tahtest ja otsustest paljuski sõltumatu loogika ning seda on väga raske, kui mitte võimatu peatada. Relvastatud sisekonfliktini jõudmiseks on tegelikult vaja uskumatult vähe. Selleks ei ole vaja elanikkonna enamust ega rahva tahet. IRA-s (Põhja- Iiri terroriorganisatsioon) pole kunagi olnud üle 200 liikme ning väidetakse, et ETA-s (baski terroriorganisatsioon) on neid kõigest umbes 50. Ometi on mõlemad organisatsioonid suutnud aastakümneid ülal hoida madala intensiivsusega relvakonflikte. Vaja on vaid paari fanaatilist juhti, gruppi pühendunud liikmeid ja piisavalt tugevat motiivi või motiivide summat. Kas Eestis on motiive selliste vastandlike jõudude tekkeks? Eesti on oma inimarengult Euroopa läbikukkujate hulgas. Keskmine eluiga on lühike, eriti meestel. HIV-positiivsete elanike suhtarvult oleme Euroopa Liidus esikohal. Narkomaania levib ning alkoholism on olnud aastakümneid probleem. Elanike arv väheneb. Kuulume pigem suure kui väikese varandusliku ebavõrdsusega riikide hulka. Pole võimalik rajada ühiskonda, kus kõik oleksid rikkad ning sotsiaalne ebavõrdsus puuduks. Küsimus on lihtsalt selles, kus on piir, mida elanikkond on valmis taluma. Vaene eesti rahvusest maainimene, kes elab Põlva- või Jõgevamaal allpool ametlikku vaesuspiiri, lepib sellega ega võta seda riigipoolse rõhumisena. Kuid Narvas töötuks jääv vene rahvusest tekstiilivabrikutööline ei pruugi nii mõelda, vaid võib käsitada oma vaesust rahvusliku ebaõiglusena. Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid võivad omandada terava rahvusliku värvingu, kui neid soovitakse nii näha. Kui rääkida keelest ja haridusest, siis vaevalt kahtleb keegi eesti keele kui riigikeele staatuses. Samal ajal sätestab meie põhiseadus, et vähemusrahvustel on õigus omakeelsele asjaajamisele piirkondades, kus nad on enamuses. Kui meenutame Karl Vaino aega, siis tekitas just sunnitud venestamispoliitika, seda eriti hariduses, eestlastes kõige rohkem paksu verd. Seetõttu ei tasuks imestada, kui eestikeelse õppe osakaalu tõstmist venekeelsetes koolides võidakse käsitada mitte integratsiooni, vaid assimilatsioonina. Ning venekeelse kõrgharidusega on asi veel lihtsam: kui me ei pea vajalikuks seda anda, omandavad soovijad selle Venemaal. Sama lugu on meedia ja teavitamisega: kui meie ise ei tee seda sihtgrupile vastuvõetaval viisil (näiteks Eesti ametlikul venekeelsel telekanalil), ei teki selle pärast infovaakumit, tühiku täidavad Venemaa infokanalid. Üks Teise maailmasõja tulemeid, millele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu, oli see, et kolm meie neljast ajaloolisest rahvusvähemusest – Eesti sakslased, rootslased ja juudid – lakkasid sisuliselt olemast. Nõukogude aeg pärandas aga meile põhjalikult muutunud rahvusliku koosseisuga riigi – see on tegelikkus, millesse tuleks suhtuda kui paratamatusse. 21. sajandil jääb suurimaks Eesti ühiskonna ees seisvaks proovikiviks Eestist stabiilse mitmerahvuselise kodanikkonnaga riigi kujundamine. Eestis ei tohiks sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse probleemid domineerida ega omandada rahvuslikku värvingut. On selge, et praeguse õhukese riigi poliitikaga ei suudeta selle proovikiviga hakkama saada. Tugeva ja stabiilse riigi ülesehitamine on palju pika-ajalisem ülesanne kui üks, kaks või kolm valimisperioodi ning siin ei saa Eesti riik endale uusi Pyrrhose võite enam lubada. Vastasel korral võime Euroopa viie jõukama riigi hulka jõudmise asemel lõpetada hoopiski relvastatud sisekonfliktiga, mis aga, kui tahes väheintensiivne see ka poleks, võimendaks mitmekordselt kõiki meie majanduslikke, sotsiaalseid ja rahvuslikke probleeme. See paiskaks Eesti Euroopa vaeseimate riikide hulka. Relvastatud sisekonflikt eskaleerub kergesti sõjaliseks konfliktiks, mis seaks tõsisesse ohtu Eesti Vabariigi ja eesti rahvuse eksistentsi. Pyrrhose võidu mõiste tuleneb Kreeka linnriigi Epeirose kuninga Pyrrhose sõnadest pärast eriti kaotusterohket Ausculumi (279 eKr) lahingut: “Veel üks selline võit, ja ma olen kadunud.” EKRE kaitseministrikandidaat on kolonelleitnant Leo Kunnas. Eesti Konservatiivse Rahvaerakond avalikustas tänasel riigikaitse programmi esitlusel oma kaitseministrikandidaadi, kelleks on reservkolonelleitnant Leo Kunnas. Leo Kunnase sõnul puudub täna Eestil selline kaitsevägi, millega suudaksime liitlasvägede põhijõudude saabumiseni vastu pidada ja võimaliku sõja võita. Järgneb Google reklaam . Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke. „Viimased üksteist aastat olen palju kirjutanud ja rääkinud, kuidas julgeolekualaseks talveks paremini valmis olla. Mul ei oleks vaja kaitseministriks pürgida, kui asjad oleksid tehtud. Võiksin rahumeeli kirjutada veel mõne raamatu või osaleda uue filmi tegemisel, aga ma ei näe selleks enam võimalust. Oleme aja, mida meile küllaltki heldelt anti, ära kulutanud. Hästi kaitstud Eesti peame alles looma. Tean, kuidas seda teha ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kaitseministrina teen selle ka teoks,“ ütles Kunnas. Leo Kunnas oli 1994–1997 kaitseväe lahingukooli õppejaoskonna ülem ja kooli ülem, 1997–1999 kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem ning 2001–2007 kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem. 2005. aastal teenis ta Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. 2007. aastal läks ta reservi. Kunnase sulest on ilmunud raamatud “Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener” (2001) , “Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast” (2006), “Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused” (2008), triloogia: Gort Ashryn (2008-2010) , “Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II” (2014) ja “Sõda 2023 [dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest]” (2016). Kunnas on 2015. aastal linastunud filmi „1944“ stsenarist. Tal on lapsed Grete Laura, Karl Rudolf ja Astrid Juulia. UU. Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites. Leo Kunnas. Leo Kunnas on sündinud 14. novembril 1967 Põlva maakonnas Kliima külas. Ta on eesti kirjanik, sõjaväelane reservis (kolonelleitnant) ning XIV Riigikogu liige. • 1989–1991 õppis Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi Ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, seejärel õppis Soome riigikaitse kõrgkoolis • 1994–1997 kaitseväe lahingukooli õppejaoskonna ülem ja kooli ülem • 1997–1999 kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem • 2001–2007 kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem • 2005. aastal teenis Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. • Alates 2007. aastast reservis. • Kunnase sulest on ilmunud raamatud „Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener” (2001), „Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast” (2006), „Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused” (2008), triloogia „Gort Ashryn“ (2008-2010), „Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II” (2014) ja „Sõda 2023 [dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest]” (2016). Kunnas on 2015. aastal linastunud filmi „1944“ stsenarist. Tunnustused: Kotkaristi IV klassi teenetemärk (1997), USA maaväe Pronkstäht, parim arvamuslugu 2007 eesti trükiajakirjanduses, ulmeauhind Stalker (2009), Bernard Kangro kirjanduspreemia (2009), ulmeauhind Stalker (2010), ulmeauhind Stalker (2011). Jaak Valge. 8. apr. 2019. Paul Puustusmaa. 8. apr. 2019. Bar Addmissions. Certifications & Membership. Eesti Konservatiivne rahvaerakond. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on põhimõttekindel ja julgelt patriootlik Eesti partei, kelle vääramatu missioon on Eesti rahvuslike väärtuste ja huvide kaitse. Sotsiaalmeedia. Hilisemad uudised. 2. juuni 2021. 2. juuni 2021. 2. juuni 2021. ERAKONNA KONTO SEB PANGAS: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003. ERAKONNA KONTO LHV PANGAS: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916.