Eesti Ajaloomuuseum

Kurese 2020. aasta arheoloogiliste kaevamiste aruanne

Koostas: Mati Mandel

Tallinn 2020

Arheoloogilise uuringu põhiandmed

Uuringukava 37953 TEATISE NR 24590 Mälestise nimetus 30781 Linnus, 11764 Muistsed põllud, 11761 Registrinumber: / uuringu objekt: Kivikalme, 29998 Asulakoht Aadress (uuringu objekti asukoht): Pärnumaa, Lääneranna vald, Kurese küla

Koordinaadid: Linnus X 6500622, Y 507352, muistsed põllud X 6500646, Y 507351, kivikalme X 6500329, Y 507891, asulakoht X 6500285, Y 507981

Uuringu eesmärk ja kokkuvõte: Teha kindlaks asul nr. 2998 umbkaudne tekkeaeg, uurida, mis aegse kalmega on tegu kivikalme nr. 11761 puhul, korrastada linnuse nr. 30781 ümbrus.

Tehtud/tellitud analüüsid ja dateeringud Välitööde juhataja ja asutus: Mati Mandel Eesti Ajaloomuuseum 14 C Söeproov on võetud, kuid veel Toimumisaeg: analüüsimata 6. juuli— 22. juuli 2020. dendro Tööde tellija: Eesti Ajaloomuuseum luu Kaevandi või uuritud ala pindala: Asula kaevandite kogupindala 15m 24 m²m kalme kaevandite muu kogupindala 14,6 m²

Leiud (peanumber):Asula leiud AM A 1295, kalme leiud 1296

Märkused:

Kuupäev Allkiri 28 . oktoober 2020 Allkirjastatakse digitaalselt

Seni Pärnumaal Kuresel tehtust ja 2020. aasta uuringukavast

Senised, 2015. aastast kuni 2019. aastani Kurese Pakamäe lõunanõlval toimunud kaevamised olid näidanud, et seal asunud põletuskalmistu on varasemate põllutöödega peaaegu kõikjal läbi küntud. Ilmselt korjasid siis talumehed ära ka päevavalgele tulnud suuremad raudesemed (odaotsad, mõõgateramike katkendid ja noad), et neist midagi vajalikku sepistada. Uurimistöödest jäi mulje, et Pakamäel pole tegu olnud ühe suure põletuskalmistuga, vaid et seal on muinasaja lõpusajanditel eksisteerinud mitu eraldi põletuskalmet, lisaks siin-seal mõned viikingiaja alguse matused. Kaks sellist säilinud matust oli 2016. aastal õnnestunud leida ja ka läbi uurida.1 Võimalik, et mõned taolised matused olid juba ka detektoristide poolt varem avastatud ja rüüstatud. Nende tegutsemisjälgi võis 2015. aastal Pakamäel kaevamisi alustades veel siin-seal näha. Suurtes joontes hõlmas põletuskalmistu nr. 30784 Muinsuskaitseameti kaardil praegu viirutusega märgitud ala. Arvatavaid pronksiaegseid või varase rauaaja kivikalmeid ning põllujäänuseid Kuresel uurida plaanis polnud. Ka näitasid 2018. aasta kaevamised, et nende kalmete põllukivihunnikutest eristamine ilma kaevamisteta on võimatu.2 2019. aastal kaevati 1,5 m laiune proovikaevand läbi Pakamäe kõrgemas osas avastatud linnusevalli. Kaevandi lõunaosas avastati suurematest raudkividest rida, millelt oli lõuna poole varisenud paeplaate. Ilmselt kulges seal kunagi linnuse kivist kaitsemüür. 50 cm sügavuselt tuli nähtavale ka 4—5 cm paksune põlengukiht, mis andis tunnistust sellest, et mingi puidust ehitis (kas kaitsetara) oli vallil maha põlenud. Sealt võetud söeproov alles ootab määramist. Kaevandi põhjaosast leiti aga kaks teineteise peale, üks peaga kagusse, teine loodesse maetud ca 70 cm pikkuse lapse luustikku.3 Nendegi vanus ootab samuti raadiosüsinuku meetodil alles määramist. 2020. aasta suvel plaaniti uurimistööd Kuresel lõpule viia. Oli üldse veel kaks põhieesmärki: 1. Saada informatsiooni Kurese küla võimalikust asustamise ajast. Selleks plaaniti Kurese endisesse külatuumikusse (asulakoht nr. 29998) rajada mõned väiksemad kaevandid kogupindalaga kuni 30 m². 2. Arvatavale kivikalmele (nr. 11761 kaitsenimestikus), millele ehitati enne sõda elumaja (praegu varemetes) oli kavas rajada üks või kaks proovikaevandit kogupindalaga kuni 16 m². Uuringu eesmärk oli kindlaks teha, kas ikka on olnud tegu kivikalmega ning mis tüüpi ja mis aegse mälestisega. Lisaks neile kahele eesmärgile oli kavas lõpetada uurimistööd objektil 11764 (2019. aastal kaevandiga avatud ringvallil). Seal taheti küll vaid kergitada avastatud müürikive, et kontrollida ega nende all ei ole midagi dateeritavat. Põhiülesandeks jäid aga korrastustööd kaevandi ümbruses.

1 Mati Mandel. Entdekungen in Kurese. AVE 2016, Tallinn 2017, 47—52. 2 Mati Mandel. Neue Funde von Kurese. AVE 2018. Tallinn 2019, 59—60. 3 Mati Mandel. Kurese 2019. aasta arheoloogiliste kaevamiste aruanne. Tallinn 2019 (aruande üks originaal Eesti Ajaloomuuseumi arhiivis, teine Muinsuskaitseameti arhiivis).

Uurimistööde käik endises külatuumikus (nr. 29998) Kaevamised algasid 6. juulil 2020. aastal. Vahepealsed vihmad olid pääsu Kurese külla muutnud porimülkaks, küla enda aga lausa veteväljaks. Vesi voolas mööda peamist külatänavat. Ilma kummikuteta polnud kaevamistel teha midagi. Külatuumik ise oli aga viimaste aastate jooksul täielikuks ürgmetsaks muutunud. Kõikjale oli kasvanud tihe lehtpuuvõsa ja siin seal lebasid maha langenud puud. Toitumistelk (foto 1) sai algul üles seatud omaaegsele küla peatänavale, hiljem teisaldati see veidi teise kuivemasse kohta. Esialgu sai piirkonda, kus omal ajal leiti allakirjutanu ja Saamo Heldema poolt savinõukild (AM A 1028), sai sisse mõõdetud OW suunas 10 m pikkune ja 2 m laiune kaevand. Selgus, et pealmised tumedat tahmast värvi kihid ei sisalda peale tumeda mulla üldse midagi. Ilmselt on seal olnud aiamaalapp, on mulda peale veetud. Keskmised kaks ruutu jäeti seetõttu üldse kaevamata. Nii moodustus sinna platsile vaid kaks 2 x 2 m suurust kaevandi osa -- fotod 2 ja 3, joonised 1, 2 – Ia ja Ib.

Foto 1. Toitumistelk külatänavas.

Foto 2. I kaevandi asukoht.

Foto 3. Murukamara eemaldamine I kaevandis.

Joonis 1. Kurese asula kaevandid ja šurfid

Joonis 2. 2020. aasta kaevandid ja surfid 1897. aasta kaardil.

40 cm sügavusel hakkas mõlemas kaevandiosas päevavalgele tulema ka vabrikunaelu, hilist keraamikat ja klaasitükke, Ia ruudus ka suurem šlakikamakas. Kaevandisse imbus vesi, nii et edasi kaevata ei saanud. Mitme päeva möödudes vesi veidi alanes. Ometi tuli alumine kiht läbi uurida lausa porises mullas. Kõige all, alates 60 cm sügavuselt oli see märg muld hästi tahmane ja määriv, sisaldas põlenud kive, sütt, mõne kabjanaela ja raudeseme ning loomaluid. 70 cm sügavuselt leiti ka savinõukild, ilmselt pärit 13.—14. sajandist ja dateerimatu pronksvõru katkend. Kultuurkiht ulatus 80 cm sügavuseni. Selle all paljandus paealuspind. Dateerimiseks õnnestus koguda ka veidi sütt. Kuna dateerivaid leide ei saadud, otsustati siia-sinna kaevata veel paar kaevandit ning mõni väiksem šurf. Esimesest kaevandist 6 m kagu pool oli maha langenud suur saarepuu. Selle juurestiku all paljandus must muld. Sinna rajati 1,8 x 1,8 m suurune II kaevand. Kultuurkihi paksus oli 65 cm, allpool paljandus paerähk. Muld oli must, tahmane. Kõige sügavamast kihist tuli päevavalgele rauatoorikuid ja kabjanaelu. Dateerivad leiud paraku ka seal puudusid. II kaevandist lõuna-edela poole kaevati veel üks 2 x 2 m suurune kaevand (III kaevand). Pealmistest kihtidest leiti sealt taluaegset rauarisu. Sügavast kihist tuli nähtavale ka savinõukild. Siit-sealt küla territooriumilt saadi veel lausa maapinnalt keraamikat, mis võiks kuuluda kas 12.— 14. sajandisse. Igatahes ei leitud kusagilt midagi 12. sajandist varasemat. Niisiis jääb vähemalt praegu mulje, et küla ongi umbes 12. sajandil asustatud. Kaevandid aeti peale fikseerimist uuesti täis. Uurimistööd arvatava kivikalme nr. 11761 alal Uue-Rõika taluhoone ida-kirdeküljele, kust kunagi oli leitud kivikirstudes inimluid ja paar raudvõru,4 kaevati kaks kaevandit, üks rehehoonest väljapoole Vastupää tee äärde, teine rehehoone sisse. I kaevand rajati rehehoone idaseina äärde (foto 4), seinast 0,5 m eemale 4 m pikkusena ja algul 2 m laiusena. Hiljem sai seda kaevandit veel laiendatud kagu poolt 1,5 m võrra, nii et kaevandile moodustus kolmnurkne lisa. Kaevandi kogupindala ulatus 11,6 ruutmeetrini. Pealmise mullakihi all paljandus 10—30 cm suurustest paeplaatidest ebakorrapärane piklik kivistik. Päevavalgele tuli ka loomaluid ning mõned savinõukillud. Muinasaegsed metallileiud puudusid. Kive kiht kihilt eemaldades paljandus looduslikku pinnasesse süvendatud ja suurtest, 30 x 30 ja 30 x 40 cm suurustest paeplaatidest ilma mördita laotud pisiruum sisemõõtmetega 1,2 x 1,1 m. Rehehoone poolt oli see ruum lahtine, ulatudes ilmselt omal ajal rehehoone alla. Ruumi sügavus oli 50 cm. Milleks selline ruum omal ajal rajati, pole selge. Mingi panipaik ta ilmselt on olnud. Leide, mis selle eesmärki ja ehitamise aega oleks selgitanud, ei saadud. Selgeks sai vaid, et tegu on taluhoonest varasema rajatisega.

Foto 4. Kalme I kaevandi asukoht loode poolt.

4 Jaan Koit. kihelkonna muinasteaduslik kirjeldus. 1934. Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu arhiiv, lk. 6—7.

Fotod 5 ja 6. Kaevamised kalme I kaevandis

Foto 7. I kaevandis paljandunud kivistik loode poolt.

Foto 8 I kaevandis paljandunud kivistiku II kiht loode poolt.

Foto 9. I kaevandis lahti kaevatud panipaik kagu poolt.

Mingeid jälgi matustest kaevandist ei saanud. Kõikjalt leiti küll loomaluid, pealmisest kihist saadi ka naastu katkend, mis võiks pärineda isegi matusest ja muinasaja lõpu keraamikat. Jäi mulje, et kui siin oligi tegu matustega, siis ehk muinasaja ja keskaja piirimaalt või veelgi hilisemast ajast. II kaevand rajati sama hoone sisse, idaseinast 2,5 m lääne poole 3 m²suurusena (pikkus kagu-loode suunas 2 m, laius 1,5 m). Muld oli kaevandis heledat hallikaspruuni värvi, sisaldades pealmises kihis veidi loomaluid. Kihi paksus oli 70 cm, sügavamal järgnes paeklibu. Leiti ka paar muinasaja lõpusajandite savinõukildu. Matustest tõendid puudusid. Lõppjäreldus: Kui antud kohas tõesti oli varem kalme, siis võiks sellest ehk midagi säilinud olla vaid hoonest ida pool Vastupääle viinud tee idaküljel, sinna laotud kiviaia all. Seda kiviaeda seekord lammutama ei hakatud.

Tööd Pakamäe linnusel (nr. 30781) Veidi uuriti ka Pakamäe väikest linnust. Kergitati keskmist kolmest 2019. aasta kaevamistel paigale jäetud arvatavat müürikivist (foto 10). Selle all paljandus paerähk, leide, luid, ega sütt ei leitud. Seejärel veeti suur osa kaevandist eemaldatud kive sinna tagasi ja kindlustati kaevandi ääri varisemisest. Lõpuks korrastati kaevandite ümbruse ja teisaldati muld ning klibu. Linnuse ümbrus sai korda. Seega saadi 2020. aastaks seatud ülesanded täidetud enne kuu lõppu. Kureselt on loota veel söeproovide tulemusi. Eestis selliseid analüüse enam ei tehta. Nii tuleb võimalused leida naaberriikides. Loodetavasti õnnestub analüüsid eeloleval eed sügisel või talvel siiski ära teha. Siis võib Kurese ekspeditsiooni lõppenuks lugeda.

Foto 10. Müürikivid Pakamäe ringvalli kaevandis

Foto 11. Linnuse kaevand peale seinte varingu vastast kindlustamist.

Kaevamistest osavõtnud, olme Kaevamised kestsid seekord vaid 6. juulist 22. juulini 2020. aastal. Taas osalesid MTÜ Keskaegne liikmed Urmas Vahur, Urmas Härm, Heikki Pauts, Kristin Otti, Larissa Mandel, Mehis Pever, Rünno Läänemägi, Toomas Pirn, Tarvi Toome, neile lisaks õpilased Polina Richter, Anna Tammet, Grete Maine, Erik Salumäe ning varem kaevamistel osalenud Raivo Salumäe ja Peeter Ütt. Kaevamisplaanid valmistas Andres Rudja. Töötasu ei makstud, kõik toimus vabatahtliku töö panusena. Elati nagu varemgi küla Uue-Aia talus.

Aruande juurde kuulub Kurese 2020. aasta leidude nimekiri. (ühel lehel).

28. oktoobril 2020. aastal Mati Mandel Kurese 2020. aasta leiud Kurese asula (nr. 29998 kaitsenimekirjas) kaevandid A 1295 1. Kabjanaelad, 5, rd asula Ib kaevandist (alumine kiht) 2. Tulekiviese „ 3. Rauatoorikud, 10 asula II kaevand (alumine kiht) 4. Pronksvõru ktk. „ 5. Savinõukillud, 2 keldri nõlvalt kogunud Rünno Läänemägi 6. Savinõukild III kaevandist (alumine kiht) 7. Savinõukillud, 5 Asula tuumikust stendi lähedalt kogunud Rünno Läänemägi Leiumaterjal pärineb enamuses 12. – 13. sajandist

Kurese kalme (nr. 11761 kaitsenimekirjas) kaevandid A 1296 1. Savinõukillud, 30 (+ väikesed) kalme I kaevandist, (pealmised kihid) 2. Noa ktk. rd. „ 3. Savinõukillud, 3 „ 4. Savipiibu ktk. „ 5. Pronksnaastu ktk. „ 6. Pronkspannal „ 7. Savinõukillud, 2 Kalme II kaevand (alumine kiht)

Leiumaterjal pärineb enamuses 12.— 13. sajandist