5 ����

Guido Kangur

UNDUSKI „QUEVEDO” VANEMUISES INGO NORMETI LAVASTUSED FESTIVAL „TÄIUSLIK VAIKUS” TÜÜRI KAHEKSAS SÜMFOONIA JA „ÄRKAMINE” VASTAB REIN KAREMÄE MAIMIKU JA TOLGI „KORMORANID” Vastutav väljaandja Marika Rohde tel 6 83 31 33 [email protected] Peatoimetaja Madis Kolk tel 6 83 31 32 Esikaanel: Guido [email protected] Kangur mängib Teater Madis Kolk Andres Maimiku ja Muusika Tiina Õun Rain Tolgi „Kor- [email protected] moranides” vana tel 6 83 31 35 rockipeeru. Kino Sulev Teinemaa Harri Rospu foto tel 6 83 31 36 Vt lk 114. [email protected] Kujundus Jüri Kass „Quevedo” Vanemuises. tel 6 83 31 34 Vt lk 25. Alan Proosa foto [email protected] Keeletoimetaja Kulla Sisask tel 6 83 31 37 [email protected] Tekstitöötlus Pille-Triin Kareda tel 6 83 31 30 [email protected] Fotograaf Harri Rospu tel 5 20 63 12

Toimetus 10146 Tallinn, Helilooja Erkki-Sven Tüür abikaasa Anne Tüüri- Voorimehe 9 ga oma Kaheksanda sümfoonia Eesti esiettekan- [email protected] de eel ERSO proovis. Harri Rospu foto faks 6 83 31 31 Vt lk 86. Väljaandja Sihtasutus Kultuurileht 10146 Tallinn, Voorimehe 9

Trükk AS Pajo 80041 Pärnu, Lille 4

AJAKIRI „TEATER: MUUSIKA. KINO” ILMUB „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”, 2011. EESTI VABARIIGI KULTUURIMINISTEERIUMI Režissöörid Andres Maimik JA EESTI KULTUURKAPITALI TOEL. ja Rain Tolk. Keiser — Toimetuse kolleegium: Guido Kangur. Jaak Allik, Sulev Keedus, Mait Laas, Margus Pärtlas, Vt lk 114. Peeter Raudsepp, Riina Sildos ja Helena Tulve. Paul Aguraiuja foto

Kodulehekülg www.temuki.ee

Tellimine www.tellimine.ee 6 17 77 17 XXX aastakäik 5

Avaveerg Vahur Keller Viis aastat kestnud torm Laial tänaval 3

Vastab Rein Karemäe 4 teater

Valle-Sten Maiste Moodne aeg barokses peeglis Jaan Unduski „Quevedo” Vanemuises 25

Triin Truuvert „Mine tea, kuhu nad kõik jäid…” Mati Undi „Huntluts” Vanemuises 34

Meelis Oidsalu Eestlusest, stambivabalt Vaino Vahingu „Pulmad” Eesti Draamateatris 41

Madis Kolk Auditiivse puhastumise võimalused Sofi Oksaneni „Puhastus” Raadioteatris 47

Veiko Märka Naljamehele maksaksin nelisada Kolhoosid ja postkolhooslik maaelu Eesti teatrilaval 51 tants

Heili Einasto „Miski pole võrreldav balleti vahetu kogemisega…”: Balanchine, Kylián ja teised grusiinide, tšehhide ja eestlaste ettekandes Gruusia Rahvusballeti, Eesti Rahvusballeti ja Praha Rahvusteatri balletitrupi lavastustest 62 muusika

Kerri Kotta Millisest vaikusest sünnib muusika? Festival „Täiuslik vaikus” 11.—13. veebruarini 2011 Tallinnas 73

Tund Manfred Eicheriga — sõnad vaikuse ja heli vahel Vestlus plaadifirma ECM omaniku ja produtsendi Manfred Eicheriga, vahendanud Immo Mihkelson 78

Kerri Kotta Vormimängud Erkki-Sven Tüüri muusikas: Kaheksas sümfoonia ja „Ärkamine” Eesti esiettekannete põhjal 86

Miks tulla lumme viiuldama Maria Mölderi intervjuu viiuldaja ja helilooja Sebastian Wesmaniga 92

Heino Pedusaar Ühe heliplaadi lugu Edgar Arro ja Otto Rootsi laulu „Kodulinn Tallinn” sünniloost ja taustast Edgar Arro 100, Eesti heliplaat 110 98

Tiiu Levald Romansist, Tšaikovskist, Dmitri Hvorostovskist ja Ivari Iljast CD-album „Tschaikovsky Romances”, Delos Productions, 2009 103 kino

Donald Tomberg Valitud palad. BFM best of 2009. Balti Filmi- ja Meediakooli tudengitööd III 106

Igor Garšnek „Kormoranide” trumpäss on Guido Kangur Andres Maimiku ja Rain Tolgi mängufilm „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” 114

Peeter Sauter Veel üks kunstnik kino tegemas Jaan Toomiku lühimängufilm „Oleg” 119

Andres Heinapuu Hurmaavan vaikea ihminen ehk algaja ahnusel ei ole piire Jaak Lõhmuse dokumentaalfilm „Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt” 123 VIIS AASTAT KESTNUD TORM LAIAL TÄNAVAL

Igal aastal, kui asume „Treffi” meeskonnaga järgmist festivali ette valmistama, lähe- me me alustuseks omavahel tülli. See on alati olnud üks hea ja tõhus tüli. Kõik see viis aastat, mil Nukuteatris „Tallinn Treff Festivali” on korraldatud, on meil kestnud lakka- matu kirglik vaidlus teemadel, mis festival me peaksime olema, kuidas end nimetama? Mida vastama, kui kodanik K juhtub küsima, mis festival see „Treff” selline on? Tänu juubelile ja Tallinna kultuuripealinnaks olemisele on seekordne „Treff” eriti küllane. Tänavaprogrammi täidab iga päev üle kahekümne etenduse tantsijatelt ja akro- baatidelt, muusikutelt ja mustkunstnikelt, näitlejatelt ja klounidelt, nukunäitlejatelt ja veel kelleltki, kelle tegevusele on keeruline kohe nime anda. Lavadel teevad inimesed asju, mis raputab publiku hinge ja vaimu, aga kuidas neid nimetada? Kuidas ka ei prooviks, ikka kipub määratlus kuidagi lohisema: „näitleja-tantsija-nuku- ja videokunstnik” või „näitleja-lavastaja-nuku- ja maalikunstnik” või… Selliseid kombinatsioone võiks luua lõputult. Et ajakirjandus oleks söönud ja külalised terved, oleme end nimetanud „eten- duskunstide festivaliks” ja oma põhiprogrammi suunda „visuaalteatriks”. See on muidu- gi ka tõsi. Lõpuks on need aga ikkagi kõik vaid sõnad, mis midagi lõpuni ei kirjelda. Oluline on hoopis, et „Treffil” esinevad ja pidutsevad, vestlevad ja vaidlevad ühekor- raga nii kogenud kunstnikud kui noored, kes on just oma lavakoole lõpetamas — erinevad maailmavaated, elud ja lood Hiinast ja Iisraelist läbi Ida- ja Lääne-Euroopa Ameerikani välja. Nad kohtuvad siin ja loovad koos midagi, millele tuleb alles hiljem hakata nime ot- sima. Mul on elavalt silme ees pilt ühest Peterburi teatriakadeemia noormehest, kes ründas pärast Duda Paiva etendust lava taha ja püüdis temaga suhelda. Ta ei osanud kuigi hästi inglise keelt ja käitus, nagu oleks ta purjus, aga seda mitte alkoholist, vaid vaimustusest. Tudeng oli väga tugevast koolist — venelased on uhked oma nukukunsti taseme üle —, kuid ta ei olnud kunagi näinud midagi sellist, mida tegi laval Duda. See oli noormehe täielikult rööpast välja löönud. Enne Tallinnast lahkumist küsis Duda minult Peterburi kontakte, ta oli näinud vahepeal sealsete üliõpilaste etendust ja tahtis midagi koos teha. Arvan, et iga kunstniku põhitoon, olgu ta või lavakunstnik, on üksindus ja vajadus sellest välja murda. Ma ei ole kindlasti suure ja sõbraliku maailmaküla usku, kuid olen päris kindel, et suhtlemine aitab elada rikkamat elu ja teha rikkamat kunsti. Loominguai- nest tuleb ammutada nii seest kui väljast, oma kultuurist ja teiselt poolt maakera. Kon- takt ainult omasugustega viib kurva sumbumiseni, millele on küll lihtne nime leida, aga mis on igav ja tüütu. Seepärast kutsume ka sel aastal „Tallinn Treffile” kõiki karvaseid ja sulelisi, maa alt ja maa pealt, peaasi, et loodaks ja jagataks — hästi ja kirega. Teised nimetagu. Head tormi!

VAHUR KELLER „Tallinn Treff Festivali” kunstiline juht vt www.nuku.ee/festival/ Rein Karemäe aprillis 2011. Harri Rospu foto

4 VASTAB REIN KAREMÄE

Rein Karemäe on üks Eesti Televisiooni legendidest. Üks suurtest alustaladest. Teinud üle 3000 saate ja filmi. Vaid Mati Talvikul on midagi sinna kõrvale panna… Rääkisime Reinuga juttu tema Uus-Tatari tänava korteris. Oli märts 2011.

Lapsepõlvekodu, vanemad, kasvatus — kas oli mingeid viiteid tulevasele ajakirjanikukarjäärile? Ma arvan, et meie kodu oli päris tavaline. Erilist juhendamist ja suunamist ei mäleta… Vanemad olid lihtsad inimesed. Isa nimi oli Johannes ja ema oli Jenny. Sündisin 1934. aastal. Sellal pandi lastele sageli kaks nime, mina olen Guido-Rein, õde on Leili-Marve. Ema oli käinud keskkoolis, isa piirdus kuue klassiga.

Passis on teil ka Guido-Rein? Ei, vene ajal ma likerdasin selle Guido sealt kuidagi ära. See ei meeldinud mul- le mitte üks põrm. Algvariandis oli see koguni Quido! Mu isapoolse suguvõsa perekonnanimi oli Gross. Ju olid esiisad samuti pikka kasvu mehed ja küllap see- pärast mõisnik maarahvale perekonnanime andmise aegu panigi selle nime. Aga selle Karemäe nime võttis ema siis vist õhust, pärast lahutust…

Kas koolipoiss Rein oli hea õpilane? Noh… ma olin koolis päris tubli õpilane. Üle keskmise kindlasti. Ema ja isa hindasid kooliharidust, nõudsid meilt kõiges sõnapidamist, ausust, õiglust ja kor- da. Isa ütles alati, et vaesus pole häbiasi. Meie pere jäi sõjas pea kõigest ilma. Aga pead norgu ei lastud. Lihtsalt tuli alustada otsast. Vanemad hakkasid Sauele maja ehitama. Isa ise ehitas. Raha saadi roosikasvatusest, ema käis turul lilli müümas. Aitasime ka meie Ruthiga, kuigi noorel perekonnal olid sageli endalgi näpud põhjas. Tööharjumus on mulle kodunt kaasa pandud. Enne sõda oli isa suurel perekonnal mitu äri ja jahuveskit, Tallinnas ja Valgas. Peagi läksid vanemad lahku. Isa ütles hiljem, et nad tegid seda, et perekonda Si- beri-sõidust päästa. Isa Gross aga õnneks Siberisse ei sattunudki.

Kust tuli soov minna õppima füüsikat? Kui algkool sai läbi, otsustasin minna Õpetajate Instituuti. Seal oli nimelt neli klassi keskkooli ja seejärel kaks aastat instituuti. Siis oli see nn mittetäielik kõrg- haridus. Mulle oli tähtis, et seal said õpilased stipendiumi.

teater muusika kino 5 Kuigi, tegelikult tahtsin ma minna TPIsse vesiehitust õppima. Ise ka ei tea, miks. Tundus, et see on niisugune romantiline värk! Kõhklesin hulk aega kahe kooli vahel. Aga et ma mängisin kõvasti ka võrkpalli, siis lõpuks otsustas asja hoo- pis peda esindusmeeskonna treener, legendaarne füssa ja mata õpetaja Raimond Pundi. Ja nii saingi lõpuks täieliku kõrghariduse hoopis Eduard Vilde nimelisest Pedagoogilisest Instituudist. Mul on füüsikaõpetaja diplom. Mäletan hästi ühte meie lektorit, kelle nimi oli Haavamäe. Ükskord loengul, olles ise ruumi tagumi- ses servas, viskas ta äkki kriidiga vastu tahvlit! Kõik ehmatasid — mis nüüd juh- tus? Tema aga ütles: „Kas jäi meelde minu viimane lause?” Muidugi jäi! Hiljem teles üritasin igas saates üht kriiditükki kildudeks visata…

Millal tekkis tõsisem huvi ajakirjanikutöö vastu? Instituudis õppides osalesin aktiivselt isetegevuses. Meie estraadietendus- te peale jooksis pool linna kokku. Tänu õnnelikule juhusele sain teha kaastööd ka Eesti Raadiole. Enamasti tegin spordi- ja lastelugusid. Sporditoimetuses olin Gunnar Hololei käe all, kelle kuulsat kiirkõnet matkisin nii hästi, et kuulaja ei saanud sotti, kumb seda jalgpallireportaaži teeb. Mul oli tol ajal vaid üks eesmärk — natuke raha teenida. Muidu poleks saanud koolis käia. Sõjajärgne aeg… Kui instituut sai läbi, suunati mind tööle Eesti Raadiosse. Seda tänu Arnold Greenile,

Rein Karemäe koos legendaarse diktori Ruth Perametsaga Eesti Televisioonis kaame- rate ees otsesaates 1960. aastate algul.

6 kes oli tol ajal haridusminister ja igati toetas sporti. Eesti Raadios sain siiski olla vaid lühikest aega, sest vaevalt mõne kuu möödudes helistas Green ja teatas, et Väike-Maarja koolis pole füüsikaõpetajat ja et ta peab mu siiski sinna suunama. Olin Väike-Maarjas üksteist kuud. See oli vana hea gümnaasiumi traditsiooni- dega kool, 1200 õpilast. Mäletan, tüdrukud olid seal erilised kekud ja õppida ei tahtnud. Mina panin siis neile kõigile füüsika veerandihindeks kahed. Direktor oli aga hulluks minemas! Lastevanemad seevastu hakkasid mulle igasugust toi- dukraami kooli tooma. Kes pekki, kes võid, kes samagonni! Tüdrukud hakkasid pärast seda veerandihinnet suhtuma füüsikasse ja ka õpetajasse enam-vähem nor- maalselt. Samal ajal jätkasin kaastööd Eesti Raadiole. Esmaspäevast neljapäevani olin koolis, siis tuli Hõbehall (Eesti Raadio helisalvestusbuss) mulle järele ja me sõitsi- me mööda Eestimaad. Tegime lood ära ja Hõbehall viis lindid Tallinna, kus toime- taja Hilda Raudkivi need kokku lõikas. Mõnikord sõitsin ise ka Gunnar Hololei kutsel Väike-Maarjast nädalalõpuks Tallinna, et pühapäevaõhtusesse spordisaa- tesse mõni reportaaž teha.

Kas raadiotöö eest maksti hästi? Mis honorari puutub, siis 90-minutise saate eest teenisin rohkem, kui seda oli mu ühe kuu palk koolis! Täpselt ei mäleta… Aga võrdluseks mäletan, et kui raa- dio tuntumad tegijad, Pant, Lauri, Ugaste, Trikkel, Järvsoo ja veel mõned, läksid oma töötasu välja võtma, siis neile ei makstud raha kassaluugist. Need mehed käisid kassas ukse kaudu ja tõid portfelliga oma honorari ära! Ja jätsid vist ka kas- siirile tubli „natšai”.

Ja siis ühel hetkel olite n-ö koosseisuline? Kooliõde Virve Koppel soovitas mul minna Eesti Raadio diktorikonkursile. Võis olla aasta 1956. Mäletan, istusin foonikas mikrofoni taga. Teisel pool klaassei- na olid komisjoniliikmed. Ka Pant. Aga ju ta oli mingeid mu lugusid juba varem kuulnud, sest ta ütles: „D’Artagnan, pange oma mõõk tuppe, duell jääb ära!” Mis pidi tähendama vist seda, et kui me kellegi võtame, siis oled see sina! Kadunud Aado Slutsk, kes oli siis peatoimetaja, ütles sinna juurde: „Diktoriks sa ei kõlba, kokutad, aga reporteriks küll.” Tegelikult läks veel mitu aastat pin- gutamist, enne kui sain töötõendi, kuhu oli kirjutatud: „Laste- ja noortesaadete toimetaja reporteri ülesannetes.”

Esimene raadiost saadud honorar on ka meeles? On, sest meie peres kuulati raadiot päris palju ja oma esimese honorari eest ostsin koju uue aparaadi. Punane Ret. Oo, kui hästi see mängis! Ja võttis päris puhtalt ka Ameerika Häält! Ma olin siis ikka väga uhke…

Missugune oli Eesti Raadio 1950-ndatel? Samal ajal, kui ma kooli kõrvalt raadios löögile sain, toimusid seal suured muutused. Nõukogulik retoorika ja ametlikkus asendus inimlikuma suhtumisega kuulajatesse, Eesti Raadio hakkas rääkima teisiti, kui seda tegi Moskva. Küllap

teater muusika kino 7 Rein Karemäe on saatega „Reportaaž ratastel” jõudnud maa alla. Aasta võis olla 1965. mäletatakse veelgi seda erilise kajaga kurjalt kõmisevat: „Govorit Moskva…” (Ka- remäe teeb imelikku häält.) „Päevakaja” kõrvale sündis „Reporteritund”. See oli oodatud saade, mis teh- ti väljaspool stuudiot, rahva keskelt ja tavalistest inimestest. Nagu tehakse prae- gugi. Seda saadet tegid Valdo Pant ja Lembit Lauri kahekesi, kuid kampa võeti teisigi: Ugaste, Trikkel, Anniko. Keegi neist ei seadnud end esiplaanile. Jutt käis ikka umbes nii: „Ma räägin sinust ja sulle, kes sa seal raadio ääres oled, pean sind sõbraks… Ma tahan aidata sul leida õige kursi elumeres purjetamiseks…” Kedagi Urmas Oti või Maire Aunaste taolist ei saanud tol ajal raadios ja televi- sioonis sündidagi! Muide, ma hindan väga Urmas Otti kui professionaali. Aga… ta nägi tõsist vaeva, et eelkõige iseennast eksponeerida. Vahel jäi mulje, et ta on tähtsam per- soon kui too, keda ta intervjueerib. Valdo Pant on naljatamisi öelnud, et kõige õnnestunum intervjuu on see, kui räägid ise saate täis, lõpuks küsid: „Kas oli nii?” Ja saad vastuseks: „Jah!” See Pan- di nali elavat telemajas siiani.

8 Üks tolle aja tuntud tegija oli ju ka Ene Hion? Kui Ene Hion pärast Moskva ülikooli lõpetamist Eesti Raadiosse tööle tuli, sai temast mõne aja pärast noortesaadete peatoimetaja. Ene oli silmanähtavalt võime- kas, hästikasvatatud ja alati heatujuline ülemus. Minu jaoks oli eriti põnev see, et ta vanematekodus Kadriorus käis koos tolleaegsete kultuuriinimeste väike selts- kondlik ring, omamoodi salong! Minu meelest kohutavalt targad ja sõnakad ini- mesed. Ene isa, Viktor Hion, oli tuntud riigitegelane, arst ja teadlane. Siis käisid seal pisut irooniline Juhan-Kaspar Jürna, hilisem kultuuriminister, ning veel mõ- ned TPI poliitökonoomia õppejõud. Ka Arnold Koop, minu õppejõud, kes muide mängis koos oma tudengitega võrkpalli. Tänu Enele sain nendest kohtumistest mõnikord osa võtta ka mina. Ma panin kohe tähele, et need inimesed mõtlevad kuidagi teisiti ja räägivad midagi muud, kui see, mida kõrv oli harjunud kuulma. Nüüdse terminoloogia järgi oleksid nad vist olnud teisitimõtlejad. Tõsi, võib-ol- la vaid pisut teisiti mõtlejad. Aga et üldse midagi tol ajal öelda, pidigi kandma maski. Kas või partei ajaloo professori oma. Mulle imponeeris nende mingis mõt- tes avaram maailmanägemise viis. Ka ikkagi kuidagi teist moodi mõtlemine, mil- le minagi võtsin omaks… Juhtus ka nii, et kui mul kunagi hiljem tekkis vajadus kedagi intervjueerida, näiteks kultuuriministrit, siis oli mul seda hoopis lihtsam teha — ta teadis mind. Muidu oleks see tolleaegse tava kohaselt vajanud pikka kooskõlastamist ehk „tee rajamist”.

Raadio kõrvale tuli varsti Eesti Televisioon? Mitte kohe. Võis olla ehk aasta 1958. Virve Koppel oli Moskvas õppinud teat- rirežissööriks, töötas aga televisioonis. Tema kutsus mind: „Tule, Rein, proovi. Me teeme teles ju sama asja, mida sina praegu raadios, ainult et koos pildiga!” Proovisingi. Mul on meeles üks saade Sürgaverest. „Rong peatub üks minut”. Fotosaade, aga mitte ainult. Me tegime selle umbes nii, et astud rongilt maha, vaatad — ei midagi erilist, tavaline maakoht. Hakkad aga uurima ja avastad äkki mõndagi põnevat… Tegime siis kohapeal ilmatuma hulga fotosid, jutuajamised aga võtsime helilindile. Telemajas miksiti see kõik kokku: fotod, intervjuud, minu olukirjelduslik ja stuudios otsesaate ajal peale loetud tekst. Vaat nii algeliselt käis reportaažide tegemine televisiooni algaegadel! Aga selles oli ka mingi võlu. Aja- kirjandus astus üsna arglikult teleekraanile, mis oma mõõtmeteltki meenutas siis vaid suuremat sorti postmarki.

Mis noist televisiooni algusaastaist veel kohe meenub? Hästi mäletan oma tegemisi pulmapäeval, 1959. aasta mais. Meie abielu re- gistreerimine toimus pärastlõunal, aga hommiku poole tegin ühest Koplis olevast katseaiast saate lastele. Kui ma õigesti mäletan, oli see ETV üks esimesi liikuva ülekandejaamaga tehtud saateid, muidugi otse eetrisse ja mustvalge, nagu need sel ajal kõik. Minu jaoks oli see saade peaaegu katastroof! Lugu pidi algama nii, et kõigepealt on ekraanil suurelt õunapuuõied, siis keerab operaator kaamera õitelt laste peale ja seejärel saan sõna mina. Nii. Operaator keeraski kaamera õunapuult lastele ja mina hakkasin rääkima. Samas näen, et operaator vehib kätega — heli ei tulnud läbi. Pilt läks muidugi eetrisse. Alustasime siis uuesti — jälle ei tulnud

teater muusika kino 9 Rein koos abikaa- sa Ruthiga ETV toimetuses 1964. aastal. läbi. Mulle näis, et sama lugu kordus ka kolmandal katsel, ja ma hüüdsin viha- selt: „Kurat, kaua see jama kestab!” Operaator aga, kes seekord oli lükanud vaid silmile langevat juuksetutti kõrvale, sosistas: „Jätka, me oleme eetris…” Mis mul muud üle jäi. Lapsed, nii need, kes kooliaias, kui need, kes kodus televiisori ees, ei saanud muidugi aru, miks see onu esmalt nende peale nii koledasti käratab ja seejärel mesimagusa häälega neid tervitab…

Valdo Pant — teie kuulus kaasaegne? Jah! Teda teati, tunti ning hinnati. Pärast mingit konflikti või arusaamatust kõrgemate ülemustega raadios tuli Pant koos oma kuulsa saatesarjaga „Täna 25 aastat tagasi” televisiooni üle. ETV oli siis juba igas mõttes edasi arenenud ja ka mina juba kogemustega telemees. Pant tuli ja tundis end televisioonis kohe oma sõiduvees. Kindlasti väga andeks inimene! Me tegime temaga mõne saate ka koos… Ühe siis, kui käisime seoses Eesti kultuuripäevadega Gruusias. Seal tegime loo sellest, et kui palju eestlane gruusia veinidest taipab! (Vist mitte väga

10 palju!) Me olime kutsutud tallu, mille õuel olid suured maa sisse kaevatud veini­ anumad. Neist üks, milles oli vana, juba aastaid laagerdunud vein, avati spetsiaal­ selt selle saate puhuks. Ja muidugi Eesti-Gruusia vennaliku sõpruse ülistuseks ning auks. Jutuajamiste vahepeal laulis kuulus meesansambel, tantsisid džigitid ja Valdo muudkui pildus gruusia kõnekäände. Ka mina olin saateks valmistunud, temal aga jätkus neid mõtteteri nii vasakule kui paremale. Ma hiljem küsisin, et kuidas ta neid kõiki mäletab… Pant ainult muheles (ta oli üks muhelev ja muhe mees!) ning vastas: „Aga midagi niisugust võiksidki nad ju öelda!” Mõistsin. Ta lihtsalt improviseeris, mõtles need vanasõnad sealsamas välja! Siin oleks paras koht meenutada üht tema enda mõttekäiku reporteri elukutsest ehk Valdo Pant on umbes midagi niisugust ka öelnud: „Meil on omamoodi neetud eriala — nagu igal teisel alal, pead sa olema proff oma erialal! Ühtlasi tähendab see ka seda, et pead mingil määral kodus olema ka kõikidel teistel erialadel, millest sinu vestlu- ses juttu tuleb! Ja me oleme kohustatud kõnelema nii, et koduperenaine saab aru ja vastava ala spetsialist ei punasta!” Oma tööst Pant ise palju ei rääkinud. Küll oli ta suur iseõppija. Kolleegide töid ei arvustanud ta kunagi, kõnelemata teiste õpetamisest. Siiski, mäletan, et ükskord läksin ise Valdo juurde, et temalt nõu küsida. Ta oli selleks ajaks kirjutanud juba mitu filmistsenaariumi ja lõpetas just nukufilmi „Ott kosmoses” diktoriteksti. Ka mina sain juba Tallinnfilmist tööd, aga olin nende ringvaadete tekstide kirjutamisega mõnikord ikka päris hädas. Dokumentaalfil- mide omadega samuti. Küsisin siis Valdolt, et kuidas temal need nii kuradi hästi välja tulevad. Valdo vastas: „Vaatad ära, kus pilt on tugev, seal tõmbad tagasi, oled vait. Aga kui tuleb koht, kus näed, et pilt välja ei vea, siis pead sa seda tegema tekstiga!” Nii lihtne ja nii pagana õige!

Pant ja alkohol? Jah, Pant jõi. Väidetavalt sai ta purjutamine alguse sellest, et ta pidi juba noore mehena hakkama ravima kopse — tal tekkis kopsu vesi. Sõjajärgsel ajal oli ravi- mitega nii, nagu oli. Haigusest jagu ei saadud. Siis oli keegi talle soovitanud ra- vida end piiritusega. Mida ta ka tegi. Elu lõpuni. Teisalt, tõsi on ka see, et paljud inimesed uhkeldasid sellega, kui said kuulsa telemehega viinalaua taga istuda ja talle välja teha. Ja austajatest tal puudust ei olnud. Ma imestan siiamaani, kuidas ta küll suutis sellise eluviisi juures nii säravaid tekste kirjutada ja teha õhtuti saa- teid, mida ootas kogu Eestimaa. Valdo Pant oli ürgandekas mees, nagu teda on iseloomustanud kolleeg Ivar Trikkel. See avaldus kõiges, mis ta ette võttis.

Te olete sellest joomapahest siiski suutnud ennast hoida… Mitte päriselt. Ei salga pattu, ma armastan tänase päevani juua natuke viskit. Vahel natuke rohkemgi kui natuke. Aga pensionäri töid ja tegemisi ei ole see väga seganud. Vintis peaga ma ei armasta arvuti taga teeselda töö tegemist. Ja abikaasa hoiab nii või teisiti pilgu peal, nagu hoolivad kaasad seda alati on teinud. Minu põlvkonna ajakirjanikest surid paljud noorena, paljud neist jõidki end surnuks. Miks hakkas tollal nii mõnigi mees kärakast liigselt lugu pidama? Üht põhjust arvan teadvat. Kui käib otsesaade, on ikka jube suur pinge. Kõik on küll

teater muusika kino 11 Aastatel 1968—1975 tegi Rein Karemäe liiklussaadet „Ringliiklus”. varem täpselt välja mõõdetud ja arvestatud. Aga… Aga see ei pruugi üldsegi min- na nii! Ja siis saab saade läbi. Sekundi pealt. Tuled tõmmatakse maha ja sa satud ülimast pingest musta auku. Soss. Valmis. Läks. Sa oled järsku täiesti üksi. Sa täp- selt isegi ei tea, kuidas läks. Pärast seda auku oli kõikidel meestel esimene käik üle tee Kunglasse. Seda restorani nimetati isegi ETV filiaaliks! Aga tilluke kohvibaar Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgal kandis raadio ja telerahva poolt ristituna kahte nime. Kas Telrado võ Ratele… Seda sagedast baaris istumist on püütud seletada ajakirjanikutöö eripärast tin- gitud sisemise kahestumisega. Mis nõukogude ajal võis olla vägagi drastiline. Kes pidas vastu, kes ei.

Kellega olete teles enim koostööd teinud? Raske öelda, kellega just, sest kõik, kes tulevad esimesena meelde, tulevad meelde ühekorraga. Aga neid pole palju: Virve Koppel, Juhan Paadam, Mati Põld- re, Raimi Tonts. Ühe ja sama, ladusalt kokkumängiva meeskonnaga saatest saa- tesse või filmist filmi. Ja sellel on mingi sisemine kasutegur ehk sel on puhtprak- tiline väärtus. Keegi ei tarvitse enne järjekordse asja kallale asumist tutvustada oma isiklikke põhimõtteid ning taotlusi. Kõik mõistavad üksteist, nagu öeldakse, poolelt sõnalt.

12 Mu paljude telefilmide režissöör ja operaator oli Mati Põldre. Ka tema oli üks suur iseõppija. Kindlasti andekas. Ka kergelt kõhklev. Aga meil omavahel see asi klappis. Olime sama meelt. Näiteks kui suudad karmi dokumentalistikasse sisse tuua mängulise elemendi, siis tuleb see ainult asjale kasuks. Aga kodus on mul esimene kriitik ikkagi abikaasa Ruth. Ta on hariduselt filosoof, tõlkija, töötanud raadios, teles ja kinokomitees. Ta parandab tänaseni mu vigu. Ja mitte ainult kir- japildis. Aastaid tagasi tegime koos Virve ja Matiga dokumentaalfilmi „Mina ise”. See räägib Muhu saare kaluritest. Kui ma peaksin oma retrospektiivi tegema, siis näi- taksin kindlasti seda filmi. Toona oli sotsioloogia Tartus just põranda alt välja tulnud, sotsioloogilised küsitlused väga põnev ja uudne asi. Otsustasin üht selle meetodit kasutada ka filmis: üks ja sama küsimus paljudele kaluritele ning seejä- rel nende vastused. Kui materjal sai reastatud, film kokku pandud ja ära näidatud, siis olid ka vaatajad „kinni püütud”! Järelduse tegi iga vaataja ise. Meie, tegijad, muidugi tahtsime ja lootsime, et see kõlaks umbes nii: „Mina ise, ja ei keegi muu, pean otsustama, mis ses maailmas on õige, mis vale ja kuidas mina oma elu selle järgi pean seadma…” Pärast seda filmi hakati sotsioloogidelt laenatud meetodit Eesti Televisioonis kasutama üsna tihti. Ka Vladimir Parvelile Tallinnfilmist meeldis see võte ja ta kutsus mind tegema dokumentaalfilmi Tallinna Ekskavaatoritehasest. Ringiliikuv ja tegutsev reporter oli filmimeestele siis midagi uut. Lugu ise kandis pealkirja „Et tuleks välja”. Ku- jundiks oli dirigent orkestriproovis — dirigent lööb loo lahti, samas aga koputab puldile —, ei tulnud välja. Uuesti palun! Ekskavaatoriehitajate töös kehtib sama reegel. Kui ei tule välja, peab alustama otsast. Parveli ettevõtmine paraku ebaõnnestus. Materjal oli reastatud nii, et filmi kandvast ideest ei saanud suurt midagi aru. Selgus see alles siis, kui tegu oli teh- tud, kuid otsast alustada enam ei saanud, sest nii raha kui filmilimiit oli ära ka- sutatud. Nõnda ilmuski ajakirjanduses arvustus, pealkirjaks „Et tuleks välja… ei tulnud välja!” (Karemäe naerab.) Arvan, et suurema osa oma saadetest olen teinud koos Virve Koppeliga. Pub- litsistlikud lood ja enamiku reportaaže. Aastaid 1965 kuni 1970 peab Hagi Šein ETV kuldajaks, kus reporteri isik hakkas etendama tähtsat rolli professionaalse televisiooni sünni juures. Siinkohal imestan, kui kroonulikus kõnepruugis saab meenutada aega, mis mu praktilises teletöös ometi nii ilus ja romantiline oli, täis avastusi ja rõõme! Sündisid menukad saatesarjad „Võõrastel sissekäik keelatud”, „Kolmnurk”, „Kahe näoga reportaaž”, „Reporter vahetab elukutset”, „Reportaaž ratastel” jne, jne. Mina sain raskusteta aru Virve Koppeli montaažikeelest. Tema omakorda ai- mas ette minu võimalikud kujundid ja improvisatsioonikohad. Me monteerisime saadet otsekui koos. Tema ülekandebussi režiipuldis, mina teinekord sada meetrit eemal kaamera- ja mikrofonikaablite teises otsas. Esimestel aastatel paratamatult otsesaate käigus. Sest niisugust riistapuud nagu videomagnetofon polnud Eesti- maal siis veel nähtud, me võisime sellest ainult unistada. Tegime Virvega saatesarja „Üle 16 aasta lubatud”. Sellest arenes välja teine sari „Kas laps võib sündida?” Ja lõpuks tegime veel ka selleteemalise dokumen-

teater muusika kino 13 Rein Karemäe ja Eesti Telefilmi peatoimetaja And- res Arnover (kes- kel) filmi arut­­elul 1970. aastate teisel poolel. Kolmas on keegi seltsimees Moskvast. Kalju Suure foto taalfilmi. Me mõtlesime tõsiselt sellele, et meid, eestlasi, on vähe! Et perre peaks tingimata sündima veel teine ja kolmaski laps. Ning leidsime, et sellest peab ava- likult rääkima. Saime naistenõuandla kaudu tuttavaks daamiga, kes pidi kolme- nelja kuu pärast sünnitama. Ta lubas meil enda ja oma perega kuni sünnituseni tihedamat kontakti pidada, nende tegemisi jälgida. Üks laps selles peres juba oli ja nad olid otsustanud, et võib sündida ka teine. Meid huvitasid seejuures nende kaalutlused: „Miks? Miks just nüüd? Mida see endaga kaasa toob?” Rääkisime probleemidest ja nende lahendustest. Käisime kauplustes, kõnele- sime ka väikemehega, kes pidi saama endale venna või õe, aga ise samas millestki ehk ka ilma jääma. Mäletan, et äkki ütles Virve: „Sa pead oma hääletooni muut- ma!” Nüüd, ükspäev, nägin seda filmi teles. See intervjuu lapsega oli tehtud ko- hutavalt magusa häälega! Ju mul siis ei õnnestunud seda õiget nooti tabada. Mida on juhtunud minuga üsna tihti, ja mitte ainult teletöös. Kui oled sotsiaalse närviga

14 ja tahad elus midagi korda saata, pead suhetes teistega alati õige tooni tabama. Vähe sellest, isegi pooltoonid on tähtsad! Koostöö Virve Koppeliga lõppes siis, kui temast sai lastesaadete pearežissöör. Kahetsesime mõlemad, et mul ei õnnestunud teha temast leedit ja temal minust härrasmeest! (Karemäe naerab.) Ja siis algas mu reporterielus periood, mil tegin saateid koos tõelise noore här- rasmehega, kelle nimi on Juhan Paadam ja kelle eluhoiakuid oli paljuski kujunda-

Operaator Mati Põldre ja stse- narist Rein Ka- remäe Muhu kalurite suhteid nõukogude või- muga käsitleva dokumentaal- filmi „Mina ise” (rež Virve Kop- pel, 1969) arut­ elul Jaroslavlis filmi valmimise aastal.

teater muusika kino 15 Reporter Rein Karemäe ja režissöör Juhan Paadam (vasakul) „Ringliikluse” võttel. nud ta tädi Salme (ehk Salme Reek). Juhan oli rõõmsameelne ja hea huumoritaju- ga. Tema kindlat kätt ja erakordselt kiiret reaktsiooni režiipuldis võis alati usal- dada. Me tegime aastaid „Ringliiklust”, eluealt ehk üht pikemat ETV saatesarja. Peale selle rohkesti muid saateid, mille tegemine ei tundu tagantjärele mitte raske ja keerulise tööna, vaid seiklusena, kus sai palju nalja ja läbi sõidetud ka kõik Eesti külavaheteed.

Kas te laulupidudega olete ka olnud seotud? Jah, laulupidusid on tehtud üksjagu. Ma mõtlen laulupeo reportaaže. Mõni- kord kutsusid ka raadiomehed mind punti. Laul oli püha, laulmise ajal ei tohti- nud rääkida ei diktor ega reporterid. Vähe sellest. Laulule ei tohtinud sa oma ju- tuga isegi natuke „sisse sõita”. See oli kirjutamata, kuid karm seadus. Intervjuud, reportaažid, kommentaarid toimusid laulude vahel ja vaheaegadel, kui koorid vahetusid laululaval. Kõik kokku oli see üks pikk, täpselt paika pandud reportaaž hiiglaslikult laulupeokontserdilt! Ette valmistuti selleks tööks nii, et algul kirjutas igaüks omaette, lõpuks istuti mitmekesi koos. Abiks alati eelmiste laulupidude tekstid. Need köideti iga kord pärast laulupidu korralikult kokku. See oli lausa ammendamatu allikmaterjal. Iga kaust raske ja paks. (Karemäe näitab sõrmedega, sõrmede vahe ca 20 cm!) Kord hüüatas Pant: „Sa näe, kui hästi kirjutatud!” Ja see leid läks kohe käiku. Me kirjutasime neid maha tervete lõikude kaupa. Keegi ei võinud teada, kes just ühe või teise ilusa teksti kunagi oli kirjutanud. Aga ilmselt on laulupeorongkäigu

16 ja -kontsertide ülekanne koos selle juurde kuuluva publitsistliku osaga vist täna- seni teletegijate ühislooming. Nagu on rahva ühislooming laulev revolutsioon.

Kuulsad on teie varjatud kaameraga tehtud saated… Nojah, „Missugused me oleme” oli saatesarja nimi, seda tegin koos Grigori Kromanoviga. Me olime kuulnud varjatud kaameraga tehtud saadetest (muidugi välismaal!), aga ka seda, et seal teenis see põhiliselt rahva naerutamise eesmärki. Mina arvasin, et varjatud kaamera lugu on võimalik keerata ka tõsiseks. Näiteks nii, et olen kuskil kõnniteel poolpikali maas, mütsinokk tavalisest madalamal, et ära ei tuntaks. Mikrofon oli põuetaskus ja teesklen, et minuga on midagi lahti. Nii tegimegi. Rahvas voorib mööda. Ma loen põuetaskusse möödujaid: üks, kaks, kuus… sada seitse… Mitte keegi ei astu juurde ega küsi, kas saab ehk kuidagi ai- data? Lõpuks astus juurde üks naine ja kukkus sõimama: „ Kas häbi ei ole, päise päeva ajal täis kui tinavile.” Meie poolt oli tegu selge provokatsiooniga, millest vaataja oli teadlik. Ja kõik see kokku andis neile selge pildi, missugused me oleme ligimeste suhtes… Sarja teises saates lavastasime näitlejate abil kakluse, sest tahtsime näha — kas ja kes läheb vahele? Anti nii, et vähe pole! Rahvas kogunes ümber ja muudkui õpetas. Mina aga teen sellest samal ajal lugu. Ütlen ühele kõrvalseisjale: „Mine ometi vahele, aita, mis sa seisad siin!” Vastuseks sain: „Miks mina, mine ise!” Nii- sugune saade siis oli… Kord lavastasime tulekahju ja ükskord tegime loo sellest, kuidas päise päeva ajal ehitusplatsilt lausa veoautoga terve tellisekoorem pihta pandi… Ja seda kõike näitasime me liikuva ülekandejaamaga, mis on suur nagu liinibuss! Andis neid kaamerakolakaid ikka peita! Aga ära me tegime!

Mis film veel meelde tuleb? Dokumentaalfilmidega on praegusel ajal nii, et neid näidatakse põhiliselt tele- visioonis. Vaadata saab neid ka arvutis, telefonis. Kui neid seal ei ole, siis poleks neid nagu tehtudki… Koppel, Põldre ja mina — me tegime koos õige mitu dokumentaalfilmi. Näi- datakse millegipärast kõige sagedamini „Reportaaži telefoniraamatu järgi”. Selles võtsime aluseks perekonnanime Sepp. Et kellel on selle ametiga veel mingit si- det? Formaalne, aga omamoodi huvipakkuv küsimus. Veel tegime filmi naistest „Ainult meestele!”, kus otsisime tõelist eevatütart. Vibulaskjast alustasime. Minu pealaele pandi õun, noorik vinnastas noole, kaamera aga jälgis mu ilmet — kas nool tabab õuna või hoopis mu pead? Talviku Mati viksis selle nipi ühes oma saa- tes vist meie pealt maha!

Otsesaated olid ikka paras peavalu kõigile… Võimumeestele vahest rohkem kui meile. Minu ammustel raadiopäevadel nõuti, et reporter kirjutaks intervjueeritavale ka vastused valmis. Mille too siis ette luges. Legendaarne raadioreporter Felix Leet Pärnust harrastas seda kuni vii- mase ajani, nagu ühes Andres Söödi dokumentaalfilmis näha. Televisiooni ajal seda enam ei tehtud. Aga saate sisu tuli paberile panna küll. Esiteks sellepärast, et

teater muusika kino 17 Rein Karemäe Eesti Reklaamfilmi saates „7x miks” 1960. aastate keskel. glavlitil oleks midagi tsenseerida, ja teiseks — selle alusel maksti honorari. Mina olen kirjutanud stsenaariumi igale oma saatele. Vabast tahtest ja võimalikult täp- se — nii iseenda kui režissööri jaoks. Sageli ka operaatori või operaatorite jaoks. Olenevalt saate keerukuse astmest. Teletöö, nagu mitu korda juba öeldud, on ju ühistöö. Tänapäeval ei kirjuta saatejuhid vist isegi oma etteastete tekste varem valmis. See sünnib salvestuse käigus. Tehakse nii palju duubleid (nagu näha naerusaatest „Saatevigad”), et viimaks tuleb see kenasti välja.

Eriti meelde jäänud saadete või filmide kangelane? Üks väga huvitav mees oli omaaegne EKE (Eesti Kolhoosiehitus) esimees Her- man Kermik. Ta ise otsis mu üles. Omamoodi omakasupüüdlikul eesmärgil! (Ka- remäe muheleb.) See võis olla 1970-ndail. Kermik ütles, et tal pole võimu nõuda, aga ta tahaks, et Eesti Televisioon teeks EKEst mõned saated. Ta tahaks, et oleks üks oma mees, kellega ühte kui teist arutada. Kermik kogus kokku rea ajakirjanikke ja viis meid tutvuma talle tähtsate objektidega, nagu Pärnu Tervis ja Värska sanatoorium. Meid hakati kutsuma isegi juhatuse koosolekutele, et äkki on mõni teema, mis sobib kooperatiivse omandi kiituseks… Muidugi oli! Nii me saime sõpradeks. Tä- nu temale avastasin taas kord, et see Nõukogude Eesti on seestpoolt ikka pagana mitmekihiline. Tänu sellele tutvusele sündis rida väga suurt tegemisrõõmu pak- kuvaid saateid ja ka dokumentaalfilm „Kivi kivi peale”.

18 Auto ja liiklus? Eesti on läbi aegade olnud üsna „motoriseeritud”. Autokultus ulatub tänases- se päeva, kus mõne inimese jaoks on autost saanud staatuse sümbol. Vanemad inimesed mäletavad mind peamiselt kui liiklussaate juhti, nagu ma polekski mi- dagi muud teinud! Aga see oli vaid üks mu hobidest, nagu ka auto ise on mulle hobi. Poisikesepõlves lõikasin kääridega paberist autode pealtvaates kujutisi välja… (Karemäe joonistab sõrmega õhku.) Neid oli kodus kõik kapialused täis. Pärisauto oli mu tõeline unistus! Populaarne telesaade „Ringliiklus” sündis seepärast, et mu vana sõber Valdur Tamming oli Automi eestvedaja ja vajas väljundit. Saadet tehes tutvusin Hellat Rumvoldiga, tollase ENSV Riiklikku Autoinspektsiooni ülemaga. Hellat taipas kohe, et kui liiklusohutuse teemat ei ole televisioonis, siis pole seda olemas. Olgu öeldud, et tol ajal hukkus liiklusõnnetustes ligi pool tuhat inimest aastas! Rumvolt oli saatesarja alaline esineja ja ta organiseeris oma valdkonnas asja nii, et ekraanilt väljaöeldu oli korralduseks kohalikele autoinspektsioonidele. See toimis! Hellat on öelnud, et ilma „Ringliikluseta” poleks meil nõukogude ajal kindlas- ti mitte kehtestatud lähitulede kohustuslikku kasutamist päevasel ajal, motokiivri kohustuslikku kasutamist, propageeritud turvavöösid ja viisakat liiklust, ega ju- letud öelda, kui palju maksab üks liikluses kaotatud inimelu…

Head asjad saavad otsa… Ega liiga pikalt ühte kohta püsima jääda olegi alati hea. Oli aasta 1976 või 1977, kui ma lahkusin televisioonist. Olin seal töötanud ligi kakskümmend aastat ja tundsin, et olin tühi. Mind ei sunnitud seda sammu astuma. Tagantjärele pean seda oma elu pöördekohaks. Jätsin telereporteri elukutse, millest oli saanud minu elamise viis. Ivar Kosenkranius oli teinud mulle ettepaneku astuda Kinoliitu. Kinoliidu liik- meks saamine oli tollal omamoodi tunnustus ja suur au. Ei läinud palju aega, kui mind valiti Eesti Kinoliidu juhatuse vastutavaks sekretäriks. See oli uus täispal- gaga töökoht. Seal sai mu esimeseks tõsiseks ettevõtmiseks Kinomaja ehitamine. Igal hommikul kell 8 toimus nõupidamine ehitajaga teemal „Eelmise päeva tu- lemused ja tänase plaanid”. Raha tuli Moskvast, NSV Liidu Kinoliidult, kel seda tõesti oli ja kelle alla kuulusid partnerina ka vabariiklikud kinoliidud. Nõukogude filmitootmine tõi sisse miljoneid. Kõikidest kunstidest tähtsaim oli ju kinokunst! Riik oli suur, piletid polnud kallid, rahvas käis kinos ja raha muudkui laekus. Nii et raha võis saada juurdegi, kui ilusasti küsida ja oma taotlusi osavalt põhjendada. Inimeste üks suuremaid probleeme oli korterikitsikus. Saavutasime Tallinna lin- navõimudega kokkuleppe, et Eesti Kinoliit võetakse riikliku elamuehituse finant- seerijate hulka. Siis taotlesime Moskvast raha, kandsime selle juba aasta alguses linnale üle ja seejärel saime valminud kortereid isegi valida. Kui me hiljuti Kinomaja kolmekümnendat aastapäeva tähistasime, tulid nüüd juba eakad daamid minu juurde ja küsisid, et kas ma ka ise tean, millega tegelikult hakkama sain? Lõppkokkuvõttes sai Eesti Kinoliit, konkreetsemalt aga üle saja perekonna, endale korteri! See oli juba midagi.

teater muusika kino 19 Kuidas ise hindate oma tööd Kinoliidus? Raske öelda, aga ma vähemalt tundsin, et ajan pidevalt asja, mida on kellelegi või millekski vaja. Väga oli vaja tõsta meie Kinoliidu osa üldises kultuuripildis. Tundub, et saime sellega hakkama. Filmiloojatega arvestati ja tundsime, et vaja- takse ka meid. Tagantjärele ütlevad paljud, et see aeg korrastas ka meie oma suh- tumist filmikunsti. Kaljo Kiisk, tollase Kinoliidu esimees, oli EKP Keskkomitee liige! Tema interpreteeris ja vahendas Kinoliidu loomingulisi probleeme ja posit- siooni võimumeestele. Konfliktseks jäi aga tollane ideoloogiline õhustik sellegi- poolest. Tegutsesime võimaliku ja võimatu piiril. Nagu tollal kõik, kes töötasid kultuuri valdkonnas. Mõnes mõttes on situatsioon tuttav ka praegustele Eesti Ki- noliidu juhtidele.

Eesti Reklaamfilm ja Peedu Ojamaa… Reklaamfilmi esimese saate tegin televisioonis koos Karl Kalkuniga. See oli 1967. aasta lõpul. Saate nimi oli „Must Käsi”, aga millest see rääkis, ei mäleta. Pä- rast minu tagasiastumist Kinoliidu vastutava sekretäri kohalt kutsus Peedu mind Eesti Reklaamfilmi tööle. Peedu jagas ära, et Nõukogude Liidus ei teatud täpselt, mis asi see reklaam õieti on! Seda peeti uute toodete tutvustamiseks, milleks igal ettevõttel oli eelarvereal plaanimajanduslikult ette nähtud päris soliidne summa. Selle kasutamine tekitas ettevõtete juhtidele tõsist peavalu. Raha jäigi enamjaolt kasutamata ja lendas aasta lõpul korstnasse, mille eest juhtkond kõvasti pähe sai. Peedu ütles neile: makske raha Reklaamiklubi kassasse ja te saate muredest priiks. Me aga kiidame teid klubiõhtutel, mida näitab televisioon! Näitame tantsutüd- rukute taustal teie uusi tooteid, et rahvas saaks teada, mis on järjekordne õige defitsiit… Peedu oli Peedu! Reklaamfilmi probleeme lahendas ta sageli tähtsate mees- te naiste kaudu. Ei saa muidugi öelda, et ainult sellepärast, aga igatahes hakkas Reklaamfilm korraldama suurejoonelisi naistepäeva- ja uusaastapidusid. Näiteks Lillepaviljonis. Need olid täiesti unustamatud ja rahva poolt ka oodatud, midagi ballide taolist. Orkester, pikad kleidid, tants. Söödi, joodi, lõbutseti kuni hommi- kuni. Viisakam osa pidudest läks otse televisiooni! Ja tähtsate ülemuste abikaa- sad, kes siiani olid ju oma tähtsate meeste varju jäänud, said ennast ja oma tualette näidata! Ja reklaamiraha muudkui laekus Peedu firma kassasse! Kord sõitsime suurema seltskonnaga Moskvasse mingit filmi üle andma. Õh- tut sõime kallis restoranis. Kui arve maksmiseks läks, ma kohe tundsin, missugu- se naudinguga Peedu oma krokodillinahast rahakoti taskust välja võtab. See oli nii paks! (Karemäe näitab sõrmedega 10 cm.) Selle vahel oli raha ja ta maksis kogu arve kõikide nähes kinni. Andis muidugi jootraha ka!

Siis saabus ajajärk, mil Eestis nõukogude võim enam ei kehtinud ja Eesti Vabariik polnud veel ka taastatud… See oli omapärane aeg. Tekkisid esimesed rahvusvahelised ühisfirmad, nende hulgas ka ERF-Video. Sellest sai peagi Maurum ja minust ootamatult peadirek- tor ning omanik. Oli saabunud unistatud loominguline vabadus. Vajalik raha tuli aga teenida endal. Keegi enam midagi ei eraldanud ega andnud. Samas oli Eestist

20 Eesti Reklaam­ filmi direktor Peedu Ojamaa intervjueerib Rein Karemäed 15. septembril 1981. aastal. saanud kuum ja laialdast huvi pakkuv paik. Haarasime kinni koostöövõimalu- sest rahvusvahelises ulatuses. Maurum võttis vastu, aitas, pakkus kõikvõimalik- ku teenust Visnewsi, CBSi, BBC, Channel 4, WRD, ZDFi, NDRi, TV Asahi, Swiss Broadcastingi, Swedish TV ja loomulikult OY Yleisradio AB võtterühmadele. Mä- letan, et ühe dokumentaali tegime Eesti kirikutest. Filmisime ka Pagari tänava KGB keldrites… Tegime filme merest ning laevadest, Ida-Virumaast ja põlevki- vist. Materjali nn must montaaž tehti enamasti meil, aga lõplikult valmis film vas- taval maal. Ega ma neid lõppvariante ole näinudki. Jaan Ruus kirjutas omal ajal kerge hämminguga, et Maurum suutis juba oma tegevuse alguspäevil maha saada sellise reklaamklipiga nagu Priit Pärna „Kustu- ta valgus”. Seda hinnati 1988. aastal Cannes’is väikese pronkslõviga.

teater muusika kino 21 Eesti veteranide võrkpallimeeskond, mitmekordne Eesti ja Soome meister 1988. aas- tal. Vasakult: naiste võrkpallitreener ja peda õppejõud Heino Aunin, tehase Vasar peainsener Einari Malsroos, elupõline riigiprokurör ja kirjamees Heino Tõnismägi, kunagine tipptreial Arvo Paal, esimesi eesti rahvusvahelise kategooria võrkpallikoh- tunikke Heino Steinberg, Rein Karemäe ning Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondi- se insener ja võrkpallitreener Olav Märja.

Maurum tegutseb tänini. Juhib seda juba ammu poeg Jüri. Minule on jäänud kiibitseja roll.

Siis saabus aeg astuda poliitika teatrilavale… Maurumi perioodil tuli mu juurde hea sõber Tiit Made, kes 1990-ndate keskel oli Ettevõtjate Erakonna esimees. See oli väike erakond. Tema kutsus mind po- liitikasse. Ütles ka, et tahab teha Keskerakonnale ühinemisettepaneku. Et temast saaks Keskerakonna aseesimees, mis tähendaks talle kindlat kohta järgmises rii- gikogus. Et tulgu ja kandideerigu mina ka. Aitame Eestit natuke! Mina mõtlesin — miks ka mitte?! Astusimegi Keskerakonda. Sain riigikogu valimistel 2802 häält. See oli vist Keskerakonna kuues tulemus. Ma sain paugupealt keskfraktsiooni esi- meheks. Paraku arenesid asjad nii, et me lahkusime sellest erakonnast. Meid oli üheksa või kümme riigikogu liiget, kes ei suutnud taluda Edgari üleskutset — kuidas seda viisakamalt öeldagi? — pätluseks. Et tarvis on keegi käendusele võt- ta, kes sel juhul saaks vangist vabaks… Mis aga polnud veel kõik. Panime tähele, et algasid ka mingid „mängud”. Juba siis! (Karemäe mõtleb natuke.) Ka Arengupartei, mille me seejärel lõime, hääbus sisemiste arusaamatuste, vastuolude ja väiklase ambitsioonikuse tõttu.

22 Videofirma Mau- rum võttegrupp, vasakult: heli- mees Jüri Jaanus, Rein Karemäe ja operaator Peep Laansalu. Fotod Rein Kare- mäe arhiivist

Poliitika sai otsa… Peaaegu. Tiit Made, mu pinginaaber riigikogus, ütles mulle juba ammu: „Sa oled aktiivne, sa mõtled õigesti, aga õiget poliitikut sinust ei saa. Selleks pole sa piisavalt häbematu, piisavalt karm. Selleks oled sa liiga viisakas.” Olin jõudnud ju ka pensioniikka. Enam ei kandideeri ma kuhugi, aga poliiti- kas siiski väikestviisi jätkan. Ma olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige ja vanemate sotsiaaldemokraatide ühenduse president.

Olete teinud oma elus suuri kompromisse? Tegelikult on kogu elu üks kompromisside otsimine, leidmine ja tegemine. Aga mis on suur kompromiss? Kompromiss oma põhimõtete vastaselt? See on

teater muusika kino 23 aga ju oma põhimõtete reetmine. Reetnud ma oma põhimõtteid pole. Muutnud olen küll. Minu põlvkond on pidanud pea kogu oma elu, vähemalt oma kujune- mise ja küpsemise aastail, elama mitte niivõrd vaesel, kui keerukal ajal. Valikud tuli teha siis, kui sa polnud veel lihtsamatekski otsusteks küps. Aga arvan, et olen ka sellest sirgeselgselt välja tulnud. Olen saanud teha seda, millest ei osanud unis- tadagi — omakeelset ja omameelset filmi — ning televisioonitööd.

On mõni saade või film, mida praegu häbenete või kahetsete? Tegelikult mitte. Ebaõnnestumisi oli. Aga midagi, mida peaksin häbenema või kahetsema? (Karemäe mõtleb hetke.) Mõnd mõtlematut tegu, jah, seda küll… Aga filmi või saadet — ei, seda mitte.

Küsitlenud MART TAEVERE

REIN KAREMÄE on sündinud 20. augustil 1934 Tallinnas. Ta on lõpetanud E. Vil- de nim Tallinna Pedagoogilise Instituudi füüsika eriala 1957. aastal. Töötanud: 1957— 1958 Väike-Maarja Keskkooli füüsikaõpetaja, 1958—1961 Eesti Raadio reporter, 1961— 1976 Eesti Televisiooni reporter ja kommentaator, 1976—1986 Eesti Kinoliidu juhatuse vastutav sekretär, 1986—1988 Eesti Reklaamfilmi toimetaja, 1988—1993 ühisettevõtte ERF Video SP peadirektor, 1993—1995 AS Maurum peadirektor, 1995—1999 Riigiko- gu liige (VIII koosseis), aastast 1999 OÜ Maurum juhatuse esimees, 2004—2008 ETV „Prillitoosi” mittekoosseisuline reporter. Karemäe on teinud üle 3000 telesaate ja 40 do- kumentaalfilmi. Autasud: Valdo Pandi telepublitsistika preemia esimene laureaat (1980); pälvinud mitu korda Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia (1965—1975), saanud Tallin- nas toimunud rahvusvahelise amatöörfilmide festivali UNICA presidendina suure kuld- medali (1986), Eesti Vabariigi Valgetähe viienda klassi ordeni (2002) ja Kultuurkapitali elutöö aastapreemia (2011). Filmid: Eesti Telefilmis — 1962 „Minu sõber” (sts); 1964 „Urho Kaleva Kekkonen Eestis” (kaassts); 1965 „Missugused me oleme” (kaassts); 1965 „Mu kodu on päiksemaa kivisel rannal” (kaassts); 1966 „Reportaaž telefo- niraamatu järgi” (sts); 1967 „Ainult meestele” (kaassts); 1968 „Perpeetum mobile” (kaassts); 1969 „Mina ise” (sts); 1970 „Vitaalsus” (sts); 1972 „Päev Maratis” (sts, rež); 1973 „Kivi kivi peale” (sts); 1973 „Kääriku I-II” (sts); 1974 „Autojuhid” (sts); 1975 „Seltsimehelik kohus” (kaassts); 1976 „Kurss endine” (sts, rež); 1977 „Meie — töölised” (sts); 1978 „Sooleib” (sts); 1979 „Nii ehitamegi” (sts); 1980 „314 meetrit televisiooni” (sts); 1981 „Hekto” (sts); 1983 „Võõras mure” (sts); 1986 „Karus- sell” (sts); Tallinnfilmis — 1961 „Ühe aukirja ajalugu” (sts); 1962 „Kolm kevadet” (sts); 1969 „Et tuleks välja” (sts); 1978 „Tallinn” (sts); 1984 „Lurich” (mängufilm, kaupmees Berglundi osatäitja); Maurumis — 1989 „Balti tee” (reporter); 1990 „Balti küsimus” (sts); 1992 „Lugu eesti paberist” (sts, rež); 2000 „Mobiilne parkimine” (sts); 2001 „Läksin ja võtsin” (kaassts, rež); 2002 „Jalakäija pimedal maanteel” (sts, rež); 2003 „Jalgratas on pop (ja ohtlik)” (sts, rež); 2003 „Krooni aeg” (kaassts); 2004 „Valmistu talveks” (sts, rež); 2007 „Eesti Elektrivõrk 100” (sts, rež).

24 MOODNE AEG BAROKSES PEEGLIS VALLE-STEN MAISTE

Jaan Undusk, „Quevedo”. Lavastaja: Eesti kultuur on väga väike ja selle- Margus­ Kasterpalu (Eesti Teatri Festi- ga kaasneb paratamatult pealiskaud- val). Kunstnik: Kristiina Põllu. Muusika­ sus. Omal ajal suure kirjanduspreemia- line kujundus: Jaan Sööt. Videokunstnik: ga pärjatud „Quevedo” on jäänud meie Taavi Varm. Valguskunstnik: Priidu Ad- kultuuris tegelikult lahti mõtestamata las (Tallinna Linnateater). Osades: Han- ja tõlgendamata. Preemia andmisega nes Kaljujärv, Üllar Saaremäe (Rakve- oleme aga teatavas mõttes juba iseene- re Teater), Liina Olmaru, Aivar Tom- se seatud kahvlis, millest on täna teatri- mingas, Marika Barabanštšikova, Jüri kriitikas ebamugav välja tulla nii tava- Lumiste, Martin Kõiv, Markus Luik, liseks saanud moel, teatades, et „tükk Kristo Toots ja Jaan Sööt. Vanemuise ja lavastus küll ei kõnetanud, aga näit- esietendus 11. IX 2010 Sadamateatris. lejad olid kõigele vaatamata tublid”. Vähemasti nüüdki tuleks Unduski näi- Millest räägib Jaan Unduski aja- dendit mõtestama asuda. Suhtumine, looline draama, milles õiget lugu just- et Undusk on muidugi erakordselt tark kui polegi, kaks meest vaid jagelevad ja geniaalne, aga Kasterpalu esituses koketeerides ja ülespuhutult võimu see värk eriti ei kõnetanud, on lihtsalt pärast? silmakirjalik. Jaan Unduski „Quevedo” mõtesta- Minu kogemus on ses mõttes Laa- mine pole kerge. Ei lavastajale, näitle- sikuga sarnane, et selgusetust jäi juba jale ega vaatajale. „Head näitlejad suu- teksti lugedes küllaga. Ometi meeldis davad teha imet, selle ime tabamine on näidend mulle väga. Ja mitte ainult see- aga raskem. Küsimused jäävad ja see tõttu, et hämarapärane ja küsimusi teki- puudutab juba teksti ja selle valikut,” tav on iseenesest põnev. „Quevedo” on kirjutab Andres Laasik (Eesti Päevaleht omalaadne, näilisele pehmusele vaata- 20. IX 2010). Laasik on nähtu segasust mata väljakutsuvalt julge kultuuriakt. kuulutades „süüd” lavastaja Kasterpa- Värske kultuuri ja teatri all peetakse lu kõrval ka autor Unduskile jagades enamasti silmas nooruslikku uljust, meeldivalt aus. Kuluaarides olen kuul- hää­lekat mässumeelsust, otsesõnalist nud ka arvamust, et lavastus ei paelu- vastan­ dumist­ ja silmatorkavalt mõju- nud, kuna Kasterpalu ei ole tabanud vat vormilist uuenduslikkust. Kuid kas Unduski inimlikku ja ideelist sügavust ei ole psühholoogiliselt meisterlik sü- ja sära. Nii arvajad peaksid ehk siiski gav aja- ja kultuurilooline draama meie seletama, mis on Unduski näitemän- tänases teatris juba ise avangardne, mi- gus sellist, mida Kasterpalu lavastuses dagi harva nähtavat ja peavooluvälist? ei ole. Selliseid seletusi pole ent kuulda (Post)modernismi laineharjal usu- ega lugeda olnud. ti entusiastlikult, nagu tooks iga ette

teater muusika kino 25 võetud piiride ületus muudkui va- barokivaimu vormilinegi külg. Kõrge badust ja õnne juurde, looks taas ühe ja madala sulatamise ja eri kultuuri- ja uue maailma näol juurde piiramatut ja elusfääride vahelt piiride kaotamise al- mõõtmatut avarust. Vähem muretseti gupära paigutavad seda väärtustavad selle pärast, kas ei hävitata väljakuju- modernistid ja postmodernistid sageli nenut lõhkudes vana ja nii ka midagi XIX sajandisse, seostades sellist lähene- ei kaotata. Undusk on postmodernismi mist Baudelaire’iga. Ometi on sellesar- suhtes algusest peale skeptiline olnud. nased „sünesteesiad” olnud omased Tundub aga, et mitte niivõrd seepärast, kõigile ajastutele. Keskaegsetes fab- et kõik selle tiitli all ettevõetu tingimata lioodes ja kultuuris põimusid kõrge/ üdini vale oleks, vaid pigem tajudes, et madal paljuski „julgemini” ja avara- samu mustreid ja teemasid on kultuu- malt kui jultunumateski läinud sajandi ris juba ammust aega läbi mängitud ja avantüürides; sedasama leiame nii hel- kogetud. Ilma postmodernse tormaku- lenismist kui barokist jne. seta, kuid teinekord seda suurema sis- Quevedo iseloomustused kõlavad seelamise ja sügavusega. kohati aga lausa postmodernismi aabit- Seda sügavust näib Undusk taht- sana. Barokki ja Francisco de Quevedo vat oma mõõdukal moel läbi kultuuri- luulet on Jüri Talvet kirjeldanud muu loo ka publikuni tuua, soovides küllap hulgas järgmiselt: „Quevedo tunnetus- avardada nii meie kultuuriloolist hori- lik diapasoon ulatub madalaimast kõr- sonti kui ka elufilosoofilisi arusaamu. gemani, lõikav-sarkastilisest ja ekskre- Kultuuri- ja ajaloopärandi najal oma mentaalsest satiirist puhastatud ja sub- olukorra mõtestamine on kultuuris nii limeeritud ideaalsete nägemusteni, te- mõnigi kord kõnekam ja uudsusekül- gelikkuse küünilisest eitamisest selles lasem lähenemine kui häälekalt vorme kirgliku osalemiseni. Paljutasandilisele lõhkuv ja piire ületav avangardism. reaalsusele vastab Quevedol paljukihi- Miski ei pane meid ennast ja oma aega line keel ja stiil; jämedast kõnekeelest paremini kriitiliselt mõtestama kui eri- kultistlike metafoorideni. Pinged äär- nevate kultuurikihi alla mattunud elu- muste vahel teevad Quevedo luule lõ- ja mõtteviiside tundmine. Seetõttu teeb petatust välistavaks.” Barokile omane „Quevedo” lavastuse tagasihoidlik vastanduv ja vastuoluline pendelda- vas­tu­võtt nukraks. Kasterpalu, trupp ja mine on paelunud postmodernismi lai- Va­ne­muise teater väärivad siiski tublit neharjal paljusid. Vähesed viivad selle tun­nustust, et selle raske näidendi ette algupära aga barokini. Meenub siiski võtsid. näiteks Kundera, kes nimetab polüfoo- nilise romaani eeskujuna Cervantest ja Moodsat polüfoonilisust, keskme- ka Eco barokihuvi. tust ja stiilide segunemist pakkus ju- Teine Quevedo ja barokkluule kir- ba barokk jeldus sobib koguni täiesti iseloomus- Tunnistasin juba, et palju jäi ome- tama Baudelaire’ist Benjamini kaudu ti hämaraks. Mis siiski paelus? Kõige- Barthes’ini ulatuvat mõttetraditsiooni: pealt barokiajastu teemaks tegemine „…loomulikuks jooneks on kujundi ja lavale toomine iseenesest. Barokki detsentraliseerimine. Luuleteksti sü­ on XX sajandi vaimuga ikka kõrvuta- žee­li­ne kesksus laguneb, tähelepanu tud. Meie ajal on kindlasti huvitav juba koondub­ eraldi seisvatele, tihti perifeer-

26 Francisco de Quevedo — Hannes Kaljujärv ja krahvinna Inéz de Zúñiga — Liina Olm­aru. sete ja banaalsetena näivatele objekti- modernismiga sugulaslikud jooned, dele”. Loomulikult ei saanud baroksed nagu kõrg- ja madalstiili vaheldumine, „sünesteesiad” ajal, kus informatsioon „energia”, „geen” jt toonaste olemata, ei levinud taeva ja netikanalite kaudu, unar- ja uudissõnade teksti põimimine, sellises mahus ja kiirusel, omandada mängulisuse ja eksistentsiaalse tõsidu- tänapäevastele stiilisegamistele omast se vaheldumine jms, välja sujuvalt, ter- peadpööritavat kirevust. Ometi peaks viku suhtes esile tungimata. lühikesest Quevedo iseloomustusest Unduskile omane väga rõhutatud igale post- ja muule modernistile ilmne väljakutsuvuse ja oma sõnumi reljeefse olema, et pole midagi uut siin päikese eristamise puudumine pole kindlasti all. üheselt hea. Ühest küljest võimaldab Unduski esseistika lugejad teavad, see autoril nii distantseeruda meie aja- et kui Undusk räägib Derridast, de- le omasest kõige karjuvast, ekstrava- konstruktsioonist, postmodernismist gantsest, aplombi ja fanfaaride saatel jms, siis kontrasti pärast, viitamaks, et väljamängimisest, mille käigus sageli tegu on ammutuntud loogikatega, mis juba vorm sisu labastab. Kuid teisalt on võtnud meie ajal kuidagi pöörase ja riskib Undusk nõnda sellega, et baro- pöördes suuna. Undusk ei ole oma väl- kile omast eripärasust ei märgatagi ja jendustes enamasti põrutavalt reljeef- võetakse seda vastu kui mingit uinuta- ne, vaid pigem malbelt tagasihoidlik. vat, sisulist kõnekust mitteomavat kul- Nii joonistuvad ka „Quevedo” post- tuuriloolist loba. Võimalik, et Unduski

teater muusika kino 27 lähenemise eripärasus ei raputa publi- IX 2010). Meile esitatakse vahekordi, kut vahetult. Undusk ei suru oma luge- mille lihaliku osa võib sooritada üks- jat näoli õõvastavasse võõrapärasusse, kõik kes ja kuidas. Peamine, see, mille erinevate ajastute kõrvutamisest tule- eest kiivalt hoolitsetakse, on ihaga kaa- vate põnevate, kuid ka ohtlike, harju- sas käiv ideeline ja kujutluslik tasand. muspärast maailmapilti mõrandavate Meie praegusel näiliselt kõikelubaval küsimuste turmtulle. Sellised küsimu- ajal peetakse siiski kohatuks, kui kiri- sed kerivad lahti pigem siis, kui publik kuõpetajast suure pere isa ja konserva- juba varem veidi tausta tunneb, ise kul- tiivne isamaaline poliitik lõbumaja kü- tuuriloolist huvi ja tausta evib. lastab. Juhtum võtab skandaali mõõt- med, nõuab peaosaliselt vassimist ja Eksistentsiaalne valik ja pühendu- taandumist. Quevedo võib ent vabalt mine pidetus lahtise vaimuga maail- lahata au ja armastuse kõige ideaalse- mas maid kihte ja lobiseda hetk hiljem si- Kuid Unduskit ei huvita muidugi taaugust ja litsikarjaga amelemistest, postmodernism, vähemasti mitte ise- säilitades erinevalt meie kõne all olnud enesest. Undusk tegeleb barokiga siis- ülemöödunud kümnendi poliitikust ki pigem meie aja vaimulahtisuse- ja lugupidamise ja imeteldavuse. postmodernismikriitiliselt. Konkreet- Lucien Febvre raamatust „Taevane selt Quevedosse ja Hispaaniasse puu- ja maine armastus” loeme, kuidas kur- tuvalt teeb sama vägagi programmili- tuaassuse kood, mis „tegi selget vahet selt ka Jüri Talvet oma Quevedo-ees- abielu kui soojätkamiseks sisseseatud tinduse eespool tsiteeritud järelsõnas institutsiooni ning ideaalse ja kontemp- jt kirjutistes, mis 1990. aastate keskel latiivse armastuse vahel, mis sarnaneb koondati ka raamatusse „Hispaania põhimõtteliselt kristlase armastusega vaim”. Talvetit (ja ka Unduskit) näivad oma Jumala vastu”, lasi raamatu kan- huvitavat barokivaimu eksistentsiaal- gelannal käituda lihalikus mõttes kui sus, metafüüsilisus ja igavikulisus, mis rõvedaim hoor ning ometi hõivata tekkis vastandi ja reaktsioonina renes- koha pühade armastajate pjedestaalil. sansi ratsionaalsusele ja selle proble- Kui meie aeg sahmib eraelulises mõttes maatilisusele ning vaatamata lootuste- enim seksi ja abielu ümber, siis pikki le saabunud allakäigule. Renessansi ja sajandeid kui mitte aastatuhandeid oli baroki suhe sarnaneb nii mõneski mõt- nende tähendus nii mõneski kultuuris tes ju valgustuse ja modernismi ning pigem tehniline ja instrumentaalne. postmodernismi suhtega. Seks oli keha funktsioon nagu söö- Unduskile on oluline substantsiaal­ mine ja sittumine, nagu on öelnud Mar- suse teema, valiku, pühendumuse ja tin Amise romaanitegelased. Seksi üle tähenduslikkuse esinemine maailmas, moraalitsemise ja tseremoonitsemisega kus alget ja püsi ei ole ja kõik on lii- peeti piiri. Küll aga püüti iga hinna eest kuv ja muutuv. See algab „Quevedos” hea seista elu ning suhteid saatva vaim- peale juba romantilistest suhetest, mis se ja kujutlusliku toe eest. Millestki sel- on eelkõige vaimsed — kurtuaassed, lesarnasest näib „Quevedos” juhindu- mängulised ja imaginaarsed, nagu vat ka nimitegelase, Inézi, aga suuresti Meelis Friedenthal oma suurepärases ka Olivarese jt eraelu. Oluline pole li- arvustuses on tähele pannud (Sirp 24. haline akt, vaid seda saatev fantaasia,

28 Krahvinna Inéz de Zúñiga — Liina Olmaru ja krahvhertsog Gaspar de Guzmán Oli­ vares — Üllar Saaremäe. kujutluse tugi ja selle eest hoolitsemi- ebakindlust külvavate muutuste ja al- ne. Seksi lükatakse kurtuaasselt edasi lakäigu maailm. Egon Friedell on oma ja etendatakse hoopis võõrale, eemal „Uusaja kultuuriloos” vahendanud olevale kujuteldavale pilgule. Jumal- Quevedo kaasaegse Hispaania kunin- datakse vahekorra formaalseid, mitte ga Felipe III kohta ta isa sõnu: „Jumal, sisulisi kvaliteete jne. See keskaegsete kes on mulle nii palju riike kinkinud, kurtuaassete elementidega suheteloo- pole andnud mulle sellist poega, kes gika on hoopis erinev sellest, millega suudaks neid valitseda; kardan, et need me tänapäeval tuumperekonna ja paa- hakkavad teda valitsema.” Siin võib risuhete maailmas harjunud oleme. Eri näha paralleele meie ajaga, kuid vali- ajastute eraelulise ja suhetealase loogi- ku ja vastutuse teemale võib muidugi ka erinevus on teema, mis võiks meie täiesti vabalt läheneda ka igavikuliselt, ajale põnev ja õpetlik olla, käsitletaks üleajaliselt. seda vaid rohkem. See, mis Unduskile Quevedo juu- Unduskit näivad enim huvitavat res korda läheb, saab ehk selgemaks, siiski eksistentsiaalsed vastutuse ja va- kui me võtame siia kontrastina kõr- liku küsimused muutlikus ja vastuolu- vale postmodernse suhtelisuse. Post- lises, allakäivas ja moraalituse poole modernne mängur, näiteks Kundera, kalduvas maailmas. Barokiaegne His- usub, et kuna kõik on suhteline, sõltub paania oli osalt toretsev ja suurejoo- kontekstist, kasvab välja metafooridest neline, kuid siiski paljuski segadust ja ja keelest ning on vastuoluline, siis just-

teater muusika kino 29 kui midagi ei olekski enam olemas ja ka, et see, mis on, olemine, ei lähtu mitte inimene on saanud enneolematu vaba- olevast, vaid pigem Teisest. „Quevedo” duse ja tiivad. Asjad kaotavad Kunde- võimas finaal, kus kaks läbi ajaloodraa- ra jaoks oma tähenduse ja muutuvad ma vägikaigast vedanud antipoodi sei- kergeks sõna otseses mõttes. Sõpru, savad vakladena tühjuse ja olematu- paiku ja kaaslasi võib lihtsalt käeviipe- se, aga ka igaviku palge ees, näitab, et ga hüljata, sest nad kõik on sattumusli- kõige suuremal määral pole elus taga kud, suvalised. igatsetud ja armastatud „mina” muud, kui Teine, midagi pole inimesele te- Unduski lemmik, substantsiaalset gelikult lähemal, kui Teine. Undusk tähendust ja teiste arvestamist rõhu- viib Quevedo oma Lévinasi-meelsuses tav Lévinas omamoodi antidescartes’iliku finaalini: Quevedogi positsioon on muut- mõtlen ja olen, järelikult on Teine. lik, vastuoluline, mänguline, Teisest ja Reisikirjas „Teekond Hispaania” kontekstist lähtuv. Kuid Quevedo, na- (Vikerkaar 2002, nr 2-3) kirjutab Un- gu on kirjutanud Jüri Talvet, elas selle- dusk: „et millelegi tõsiselt anduda, le vaatamata oma elu „kire ja vastutu- peab enne läbima sellesama asja kirg- sega, ahastuse ja armastusega, nõudes liku mahasalgamise faasi”, lisades, et võitlust ja eetilist valikut, keset tegelik- „ühtesobimatute algete ühendus on kuse vastuolusid”. Quevedo oli pigem päästnud Hispaania vaimu, sest temas eksistentsialistlik, igat rida ja sammu on nii palju seesmist kasvu- ja küpse- oma verega tähtsustav, mitte liiderlik misruumi ning ootamatuid läbiproovi- kireinimene. Varauusaeg oli ju indivi- mata võimalusi”. Eks Unduski loomin- dualismi tõusu ajastu, kus „Iset” rea- gus ole ikka olnud tähelepanu Teisel, liseeriti väljaspool kogukonda ja pe- olgu teemaks baltisakslaste ja Saksa residemeid, pigem riigile ja poliitikale ajaloo roll eesti ajalookirjutuse juu- apelleerides. Inimene rebib end kogu- res, Eduard Laamanni Pätsi-ülistused konnast lahti poliitilise mängurluse ni- Mag­nus Ilmjärve uurimuste tõukejõu mel, poliitika saab just sel ajal üksjagu ja taustana jne. See, et meie olemine teiste inimeste osava ärakasutamise sü- joh­tub palju rohkem, kui me arvame, nonüümiks. Quevedo on keegi, kes säi- Teis­test kui millestki muust, on samuti litab keset kõike seda metafüüsilised ja üks „Quevedo” õppetunde. igavikulised ängid ja tungid. Samas jääbki Undusk talle omaselt Kuid lavastuse arvustajad on õigus- draama teemade esiletoomisel ja rõhu- tatult tähele pannud, et ega Quevedo tamisel vaoshoituks, kirjutades pigem oma paarisrakendist peaminister Oli- kõigest justkui muuseas ja ridade va- varesest suurt erinegi. Undusk näib ses helt, mitte ideoloogiliselt intensiivselt. näitemängus üksjagu rakendavat oma Raamatus „Maagiline müstiline keel” armastust Emmanuel Lévinasi mõtle- on Undusk ühemõtteliselt võitlevam, mise vastu. Quevedo pole mitte ainult tehes erinevate vaimsuste mõju koha- mees, kes „julgeb enda peale võtta rii- ti lausa puust ja punaseks ette. Derri- siko maailmas, kus õiget lahendust po- da vaim on Unduskile seal rõhutatult, legi, kuna etteütleja Jumal on vait”, nii kuigi veidi varjatult ja salakavalalt nagu Undusk selle lévinasliku printsii- ideoloogiline. Derridast tehakse MTV bi on sõnastanud. „Quevedos” näeme ja noorusliku artistliku vaimulahtisuse

30 Francisco de Quevedo — Hannes Kaljujärv ja õukonnakunstnik Velázquez — Jüri Lumiste. alusepanija, aga ka hipiorgiate ja ko- mades” üle ebavahingulikku ajaloolis- guni hobuste keppimiste jt zoofiilsete poliitilist dimensiooni, nii et iga vaa- avantüüride apoloog. Kuid siiski on ka taja saab lavastusest siiski midagi aru tunda, et millegi väga selge sildistami- ja suudab seda teataval tasandil vastu ne tühistab Teise, selle asemel et temast võtta. Muidugi ei tea, kui palju Undusk viljakalt tõukuda, ja nii püüab Undusk seda aktsepteerinuks ja milline see telg sümboolse ülerõhutamisega pigem konkreetselt pidanuks olema. „Pulma- piiri pidada. Lévinaslik lähenemine dest” kasvas osundatud telg siiski or- eeldab seega küll positsiooni võtmist, gaanilisemalt välja. kuid samas ka dialoogi ja Teise kuul- Võimalik, et Kasterpalu puuduseks davõttu. on see, et ta läks Unduski ideoloogi- lise vaoshoitusega siiski autoritruult Kas Kasterpalu lavastus pidanuks kaasa ega teinud algmaterjalist pigem olema reljeefsem ja selgem? oma, olgu või lihtsustatud ja moonuta- Võimalik, et Kasterpalu oleks siis- tud lavastust, võimendades mõningaid ki pidanud lavastuskontseptsiooni tahke kas või plakatlikkuseni. „Queve- jõhkralt lisama midagi niisugust, mida dos” on tegu siiski piisavalt arvukate võiks nimetada universaalseks, kõigile keeruliste teemadega, millele ei peaks mõistetavaks, puust ja punaseks teh- pelgama ka lihtsustatult läheneda — tud teljeks. Nii nagu näiteks Ingo Nor- sügavust ja mõtlemisainest jääb igal met võimendab Vaino Vahingu „Pul- juhul rohkem järele, kui meie pinna-

teater muusika kino 31 pealne aeg jaksab ühe korraga seedida. vedos” ei omandanud puhtalt akusti- Siiski on Kasterpalu hästi suutnud väl- lise hispaanialiku kitarri vakatuslikud ja mängida lavastuse finaali, kus rivali- momendid sama võimsat kandvust kui teedi tagant ilmnevad mina ja Teise la- Jaan Söödi muusika ilupool. Võimalik, hutamatuse noodid. Finaali mõjuvust et see ei ole seotud konkreetse muusi- tuleb tingimata lavastaja õnnestumi- ka, vaid Söödi kui muusiku üldise ima- seks pidada ja siin on võimalik näha ka goga, nii et Söödi füüsiline lavalolek lavastaja rõhuasetust ja kontseptsiooni. ning stereotüüp varjutas suutlikkust Just kokkukuuluvusest märku andvas konkreetset muusikat kuulata. Võib-ol- lõpumonoloogis leiavad oma koha la kui kitarrimuusika oleks tulnud kar- kamraadlikkuse teema ja paralleelid dina varjust (nagu äsja VATis ja vahel omaaegse „Carmeni” lavastusega, mil- näiteks Rakvere Teatris), oleks tunne lele on oma „Quevedo” arvustuses õi- teine. Nii kummaline ja ebaõiglane kui gustatult viidanud Pille-Riin Purje (Vi- see ka ei tundu — niisugused eelraa- rumaa Teataja 4. X 2010). mistikud räägivad kunsti mõju juures Väga õnnestunud on lavastusmees- kaasa. konna vormiline panus. Visuaalse, ruu- Rollidest jätsid kolm peategelast milise ja tehnilise kujunduse efektsust väga sügava mälestuse. Hannes Kalju- tuleb „Quevedo” puhul kahtlemata järv on näitleja, kelles on isiksuslikku tunnustada. Taavi Varm tõestab hästi, kohalolu isegi siis, kui ta peab mängi- et videolahendus ei pea teatris olema ma totaalset kerglust, nagu tuli ette nii midagi a priori moodsat ja näkku kar- mõneski episoodis Mati Undi lavas- gavalt avangardset, vaid võib teenida tustes. Quevedo kuju edasiandmiseks väga sobivalt ka rahulikumat, klassika- sobib Kaljujärvele omane mänguline, lisemat teatrikeelt. Video, kostüümid, sümpaatselt ja vahel jonnakalt ja vim- väikesed lavastuslikud visuaalsed de- makaltki vingerdav laad suurepäraselt. tailid, Priidu Adlase valgus ja Kristii- Laval sai näha olemise paradoksaalsust na Põllu kunstnikutöö loovad lumma- ja pidetust eksistentsiaalselt endast lä- va atmosfääri, millega kooskõlas olev bi laskvat karakterit, kes elustas Un- heade näitlejate mäng pakub tõepoo- duski protagonisti parimal võimalikul lest juba iseenesest vaatamisnaudin- moel. Nagu viimasel ajal üldse, pakkus gut, nagu kriitika on maininud. „Quevedoski” suurt rõõmu Liina Olm­ Väga tervitatav on etenduse saat- aru. Ka Olmaru Inézi puhul võiks pa- mine elava kitarrimuusikaga, mis Neil ralleeli tuua tema rollidega Mati Undi Youngi, Iggy Popi jt selliselt filme he- lavastustes, kus ta pidi süütu, koguni lindanute eeskujul on meil moeks saa- lapseliku lustlikkusega mängima veidi mas — suvine „Kivist külalised” Viinis- ekstsentrilise teksti ja loomusega naisi, tus, „Hea, Paha ja Inetu” VAT Teatris, kes oma süütu enesestmõistetava ulju- „Mees, kes teadis ussisõnu” Endlas jne. sega mõjusid sedavõrd kummastavalt, Samas peab tunnistama, et kui näiteks et lapselikkusele vaatamata jäi domi- Weekend Quitar Trio eksperimenteeri- neerima hoopis rolli emantsipatoorne, misaltite kitarristide esituses tuleb po- naiselikult tundmatuid maid avastav ja pulaarsete ja õõvastavalt metafüüsiliste kompav ennast kehtestav alatoon. toonide vaheldumine mõnikord lausa Üllar Saaremäe õlul on ehk kõige erakordselt mõjuvalt välja, siis „Que- enam lavastuse groteskinootide püsiv

32 Õuedaam Esmeralda — Marika Barabanštšikova ja Fernando de Roja — Aivar Tom- mingas. Alan Proosa fotod ülalhoidmine. Peaminister Olivarese lisust, mis oli õukonnakunstile neil ae- kuju juurde kuuluma pidanud prag- gadel sageli omane ja mis oleks ajaloo- maatilisus ja väärtuste suhtelisuse liselt pidanud kuuluma ka peaministri märgi kandmine ei muutu „Quevedos” rolli juurde. ühelgi hetkel ajaloodraamadest tuntud Aivar Tomminga kurttumm Fer- negatiivse rebasekarakteri kujutami- nando de Roja oli samuti omamoodi seks, kus mustvalge tegelane esitab huvitav tegelane, kuid siin tuleb tähe- plakatlikult korrumpeerumist ja muid lepanu pöörata Kasterpalu lavastuste pahesid. Saaremäe ei kehasta paheli- ühele kroonilisele murele. Kõrvalosad sust, vaid mängib läbi eksistentsiaalset ei ole Kasterpalul sageli viimase peen- teatrit oma suhtes hirmude ja maail- suseni südamega valmis nokitsetud. mapildi moodustamise ning kooshoid- Rohkem ja leidlikumalt oleks pidanud mise raskustega. Rollis on nii sisu kui panustama eriti muidugi teenrite, aga paeluvat koomilisust, mis lavastuse ka Marika Barabanštšikova õuedaam dünaamikale palju juurde annab. Mee- Esmeralda osasse. Üldjoontes väärib lis Friedenthal on oma arvustuses näi- aga Margus Kasterpalu intellektuaal- nud just Jüri Lumistel õukonnakunst- selt nõudliku, pigem mõtestamisele nik Velázquezena lavastuses teatavat ja lavastamisele väljakutseid pakkuva võtmerolli. See on üks võimalikke tõl- kui isemängiva dramaturgia lavaletoo- gendusi. Siiski tundub mulle pigem, et jana igati tunnustust. ta kehastas kõige rohkem kuiva prakti-

teater muusika kino 33 „MINE TEA, KUHU NAD KÕIK JÄID…” TRIIN TRUUVERT

Mati Unt, „Huntluts”. Lavastaja: Ingo narratiivne tervik. Kevadest saab suvi, Normet. Kunstnik: Liina Unt. Valgus- suvest sügis ja sügisest omakorda ke- kunstnik: Andres Sarv. Osatäitjad: Ro- vad. Armastatud koolipingid, millega bert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar alguses mööda lava vuratakse, asen- Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas duvad hiljem pikkade pulma- või talu või Riho Kütsar, Janek Joost, Markus majapidamises leiduvate laudadega. Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Vastavalt ajale muutuvad tegelasedki. Eva Püssa, Maria Soomets, Maarja Mõni vähem, mõni rohkem. Vooremaa Mitt, Ragne Pekarev ja Virve Meerits. sinised taevad ei kao aga kuhugi. Esietendus 20. II 2010 Vanemuise suures Enim tõusevad selles lavaloos esi- majas. le sündmused „Kevadest”, „Suvest”, „Tootsi pulmast”, „Argipäevast” ja „Huntlutsu” lavaruumi kohal hõl- „Sü­gisest”. Kui esimeses vaatuses on jub pidevalt kerge huumori vari, mis ei päevakorral­ naiseksvõtmise ja mehele- lase toimuval liiga tõsiseks minna. Mi- mineku plaanid, siis järgmises pooles da rohkem aega esietendusest möödas, näe­me juba rohkem kooselu rõõme ja seda mängulisemaks on lavategevus muresid kõrvuti võitlusega isamaa pä- muutnud. Fantaasiast näitlejatel puu- rast ja oma talude soetamist. Tempo- du ei tule, iseküsimus, kui haaravalt ja kalt vahelduvate stseenide jooksul söö- õnnestunult üks või teine võte etendu- bib iga tegelane millegagi mällu, kuid siti välja kukub. lõppkokkuvõttes jäävad domineerima Lavastuse aluseks on Mati Undi erksamad mälestused Paunvere mees­ näidend „Täna õhta kell kuus viska- perest, seda eeskätt seoses Kiire (Aivar me lutsu”, mis on kokku seatud Oskar Tommingas), Tootsi (Hannes Kalju- Lutsu teoste põhjal.1 Undi näidendi järv) ja Arnuga (Robert Annus). Nais- omakorda ette võtnud Ingo Normet jät- tegelaste hulgast võiks siia lisada Tee- kab improviseerimist Lutsu teemadel le (Ragne Pekarev). Ühelt poolt oleneb ning toob selle lavale muudetud ku- see näitlejate osatäitmisest, teisalt ei saa jul, pealkirjaks „Huntluts”. Ulatuslike mööda vaadata ka tõsiasjast, et enamik kärpimiste ja kohandamiste tulemusel stseene keskendubki just Kiire, Tootsi on käesolevast tõlgendusest välja jää- või Arnu tegemistele. nud sakslase ja venelase liini kandnud Liina Undi maalilisest lavakujun- Sumpfentrop ja Bolotov, teiste tege- dusest on võimalik osa saada juba en- laste hulgast veel Uduvere Mall, ning ne, kui meile avaneb lavastuse värviki- ühtlasi on ka paljud stseenid saanud rev inimtüüpide galerii. Teravam silm kärpimise teel lühema ja kompaktsema eristab hämaruses lava kolmest küljest vormi. Selle lavaliseks tulemuseks on ümbritsevaid üksikult kõrguvaid sei-

34 nu pastelsetes toonides, kaugustesse keskele, suhtleb tegelastega, olles nii ulatuvate maastike ja pilvederohke justkui üks teiste hulgas. Lumiste män- taevalaotusega. Ruumilist efekti ja ava- gitud Luts on laval nagu vana rahu ise, rust soosiv kujundus omandab selge- kes oma vaiksel ja enesekindlal moel mad jooned koos valgusega. Seejärel läbi aastate liigub. Erandina võiks siin- sibab lavale Oskar Luts (Jüri Lumiste) kohal välja tuua Tootsi unenäo, mida lausumaks saali poole sissejuhatavaid Lumiste on hakanud etendustes üha sõnu. Veidi mureliku ja eksinud mulje ilmekamalt ette kandma. Põnevust toe­ jätab see Luts, kes igasse nurgataguses- tab nii rohke žestikuleerimine kui ka se piiludes oma vana tuttavat koolipin- suurest õhinast ja erutusest pulbitsev ki otsib. Otsib ja otsib, kuni järgmisel jutustamisviis. Üldiselt domineerib momendil astub juba hoogsal sammul Lut­sus tasasem pool, kuid ka seal on lavale Paunvere koolirahvas, keda Luts ole­mas omad kavaluse momendid, mis kõrvalt jälgima asub. väl­jenduvad eelkõige tema pilgus ja Mitmel ajatasandil liikudes on Luts tagasihoidlikus,­ ent mõjuvas muiges. ühelt poolt kõrvaltvaataja ja kommen- Niisamuti lasub kirjeldaja roll aeg- teerija rollis. Teisalt sulandub ta mär- ajalt Lible õlul (Janek Joost), kes ilme- kamatult oma mälupiltide sündmuste kalt ja kaasakiskuvalt mõningatest

Kiir — Aivar Tommingas, Toots — Hannes Kaljujärv ja Luts — Jüri Lumiste.

teater muusika kino 35 Lible — Janek Joost, Arnu — Robert Annus ja Luts — Jüri Lumiste. stseenidest kõrvalseisjana jutustades võrra ees olla — käib ringi selg sirge ja ülevaate annab. Näiteks Tootsi ja Teele õnnis naeratus näol. Ei puudu temas pulmatseremooniast või Tootsi ja Kii- armukadeduse ja trotslikkuse jooned re sahvris käimisest, mida nood Lible ega siiras lapsemeelsus ka täiskasva- kirjelduse ajal pantomiimiga jäljenda- nueas, sellest annab tunnistust eeskätt vad. Nii mõnigi kord kipub Lible Lut- Tomminga erakordselt elav miimi- suga tema raamatusse kirjapandu üle ka. Need alalõpmata suured ja imes- vaidlema. Erinevalt Arnust ja Kiirest, tavad silmad saadavad kõikjal Kiire nendest tulihingelistest vabadusvõitle- reaktsioone. Niisamuti võib ta ühel jatest, pole Liblele omased ülevoolavalt hetkel­ käituda nagu peen meesterah- kõrgelennulised sõnavõtud. Pigem ar- vas muiste ning järgmisel momendil mastab ta iga natukese aja tagant lau- hüpelda­ ja lennata mööda lava, käed- suda madalal bassihäälel: „Vat sulle jalad laiali. Omal kohal on ka Kiirega kala!” ning oma klaasistunud pilguga vahetpidamata juhtuvad äpardused, silmsidet vältides mööda lava ringi mis muudavad ta saamatuks ja hädi- lehvida, kaks pudelit pintsakutaskutes seks, ent siiski mitte liialdatult. Rõõm- ja viinapitsid sõrmede vahel. sameelsus asendub virilusega, piiksuv Lavastuse kesksele kohale tõuseb ja pinisev hääl omandab siin-seal veel Tomminga Kiir kogu oma koomilisu- kõrgemad noodid. Meenub, kuidas ses. Kergatsist rätsep, kes üritab peene- Kiir luhtaläinud Venemaa-sõidust üle- mat sorti mehena teistest alati sammu jäänud seltskonnale monoloogi peab:

36 sini-valgetriibuline pluus seljas nagu ta koos Teelega üldse pigem tagaplaa- mõnel vanglapõgenikul ja mitte kopi- nile. Kaljujärv tunneb suurt rõõmu la- katki taskus. Ent koos vanusega tuleb val lustimisest. Iga etendusega näib ta Kiirele juurde ka mehelikkust ja oskust üha rohkem hoogu juurde saavat, na- oma huvide eest seista. Ei jää puudu katades sellega vahel ka teisi näitlejaid. ka kavalast leidlikkusest — seda suhe- Näiteks Tanel Jonast (Imesson). Vahel tes Juuli (Marika Barabanštšikova) ja ei saa arugi, kas need kaks laval kaela- Maaliga (Maarja Mitt). Töökad õmble- kuti koos olles nutavad või naeravad... jannad on üsna varju hoidvad ja aland- Imeliku ja Tõnissoni tegelaskuju ühen- likud tegelased, kes on nõus kõigi ja damisel sündinud Imessonis on nii üht kõigega. Stseen, kus tegeldakse kahe kui teist tegelast, kuid Jonase kehas- naise ja lapse probleemiga, on lahen- tuses domineerib Imessonis rohkem datud nii, et mõlemad naised istuvad Imelikule omane rõõmsameelne fleg- eraldi toolidel, üks ühes ja teine teises maatilisus. Selles ühepäevaliblikas on lava ääres, ning emma-kummaga rää- edevust, üleolevust ja poeetilisust, mi- kimiseks pendeldab Kiir nende kahe da saadavad nõtke žestikuleerimine ja vahel. Aeg-ajalt niisuguses tardunud pehmel hääletoonil kõnelemine, sellele poosis istudes ja kivistunud pilgul eri lisandub veel hoogsa ja hingepõhjani suundadesse vaadates meenutavad läbi tunnetatud kandlemängu imitee- Juuli ja Maali portselanist nukke, keda rimine — kannel on küll laval, aga he- võib ühest kohast teise tõsta. Mõlemad li tuleb kõlaritest —, ja polegi rohkem on omamoodi lihtsameelsed. Juulis lei- vaja, et pääseda siit reaalsusest kuhugi, dub ehk natuke tasakaalukust ja mõist- kus ei kummita ükski mure. likkust, kuid eks saa temalgi ükskord Argitasandist viib eemale ka And- mõõt täis. Julgelt haarab ta viinapudeli res Sarve valguskujundus, mis muu- enda kätte, ronib laua peale ning laseb dab unenäolistes stseenides lavaruu- kuuldavale haledavõitu karje. Sellele mi ühes tegelastega muinasjutuliseks järgneb omakorda monoloog sellest, ja müstiliseks maailmaks. Rõõmsamat kuidas kogu tema elu Kiire kõrval näib ellusuhtumist toetab ka osa muusikali- olevat üks lõppematu tööpäev. sest kujundusest, mis ulatub Mike Old- Kaljujärve Toots on üks tavalisest fieldist Arvo Pärdini. Siin leidub üdini aktiivsem meesterahvas, kes ei pelga kevadeomaseid meloodiaid, kuid võõ- ohje enda kätte haarata. Ikka leiab ta rad ei ole ka sürreaalsed toonid koos võimaluse, kuidas ennast ja teisi lõbus- vastava valgusega, mis toovad esile te­­ tada. Ergas vaim ja rõõmsameelsus saa- ge­­laste nihestatuma poole. Seda näiteks davad teda kõikjal. Venemaa õpingu- Tootsi ja Teele pulmalauas, kus eest­ telt kodumaale naastes on Toots tükk lasliku rahu ja tõsidusega istunud rah­ maad küpsem, otsiva vaimuga ja ene- vas paarikümneks sekundiks hullunud ses selgusele jõuda püüdev, kuid väga metsaliste kambaks ümber kehastub. palju me tema hinges toimuvat siiski Niisuguseid nihestatud momente, ei taju. Oma huumorimeelt ta seejuu- millest aimub „undilikkust”, esineb res ei mineta. Mida rohkem sündmu- lavastuses veelgi. Tervitatakse ju Mati sed sügise poole liiguvad, seda mõtli- Untigi punase valguse ja tangoga, mis kumaks ja tõsisemaks Toots muutub. paneb tegelased justkui nõiakütkes Pärast pulmi teise vaatuse alguses jääb hoogsal tantsusammul mööda lava lii-

teater muusika kino 37 Toots — Hannes Kaljujärv, Teele — Ragne Pekarev, Juuli — Marika Barabanštšikova ja Maali — Maarja Mitt. kuma. Tundub, et Normet on võtnud võimendab. Kui ainult Arnu tekst sin- Lutsu ja Undi ning nendega igapidi na suure viha sisse nii ära ei kaoks… mängides loonud täiesti omaette maa- Luige Kuslap on üks salakaval te- ilma, milles on tunda nii normetlikku gelane. Koomiline ja traagiline vahel- ratsionaalsust kui ka undilikke fantaa- dumisi. Hilisemas eas asendub kavalu- siamänge. sesäde tema silmis järk-järgult vaikiva, Tootsi energilisusele on vastukaa- ent vihasema pilguga. Kogu oma ole- luks oma tüübilt unistav ja hellahinge- kult tõmbub ta üha rohkem kaitsesei- line Arnu. Niivõrd süütu ja eluvõõrana sundisse, apaatsesse melanhooliasse. mõjub ta oma koolikaaslaste kõrval, ol- Liikumatuna seistes vahib ta kivistunud les mõjutatav igast väiksemastki tuule- pilgul eemale, olles justkui elu poolt ära puhangust. Niisamuti on talle omane ehmatatud. Kui ta oma kurvast saatu- ülim emotsionaalsus, mis väljendub sest kõneleb, aeg nagu peatuks. ootamatutes raevuhoogudes. Niisugu- Aja möödudes süveneb ka Arnus ne üllatav, võiks öelda lausa plahva- tõsimeelsem ja nukram pool. On ka tuslikult ohtlik ägedaloomulisus tuleb rohkem vaoshoitust ja iseendasse kap- kõige paremini esile stseenides Kusla- seldumist, kuid äkilisemaid tundepu- piga (Markus Luik), kus Arnu keelab hanguid kohtab nüüdki, seda eeskätt tal Imessonile kodutöid näidata ning suhetes Virvega (Eva Püssa). Teises hiljem temalt pigistamise pärast andeks vaa­tuses tõuseb üheks keskpunktiks palub. Mida elavam ja provotseerivam Arnu­ ja Virve abieludraama. Häbeli- on Kuslap oma peenikese hääle ja mu- kust ja salajaste tunnetega koolitüd- helemisega, seda rohkem ta Arnu viha rukust saab veetlev naine, kes tundub

38 sarnaselt Arnuga kurvameelsusele kal- üks ku teene naene. (Osutab jalutuskepi- duvat, igatsedes samal ajal ka pisut lõ- ga ühe saalis istuva naise poole.) Näiteks busama seltskonnaelu järele. Konflikt see sääl… Vahi, ku palju ilusaid naesi Arnu ja Virve vahel Virve reetlikkuse on siin esimeses reas! pärast viib mõlema emotsioonid äär- LAUR: Teie naene istub siin? mustesse, ilmnevad lausa kerge hüstee- JULK-JÜRI: Ei, minu oma on kodus. ria märgid. Kokku võttes on mõlemad (Laur osutab ühe meeskülastaja kõrval ole- õnnetud kujud, tõmbudes vaikivas ras- vale tühjale kohale.) kemeelsuses kähisevi hääli tagasi oma LAUR: Nää, säält on üks naene juba üksildastesse maailmadesse. ära läinud. Teie naene läks ära, jah? Pekarevi Teele on kuraasi täis te- JULK-JÜRI: Äkki oli sääl tegelikult gude inimene, nagu Tootski, kes ei jä- kaks meest? ta midagi saatuse hooleks. Nähes, et LAUR (rõdu suunas): Aga kas teie olete suhted vastassooga kuidagi edeneda ei kunagi armastand? taha, kaupleb ta end lõpuks Tootsilegi LUTS: Sääl neid nii vähe... ilma igasuguse romantikata naiseks, LAUR: Teeme nüid nii, et need, kes on et vaigistada oma rahutut hinge. Oma armastand, need tõõsevad püsti. kärsitu ja upsakavõitu loomuse tõttu (Kõik istuvad. Vaikus.) võib ta igaühele ootamatult peale kära- LAUR: Eestlased. (Paus.) Aga teeme tada ning järgmisel momendil naerata- nüid nii, et need, kes on armastand, da nagu ingel. Kuid mida rohkem aeg need jäävad istuma. edasi läheb, seda leplikumaks ja tagasi- (Kõik istuvad. Ja muigavad.) hoidlikumaks ta muutub. LAUR: Milline üksmeel. Vanaema (Virve Meerits), kes käo kukkumiste või nokk-kinni-saba-lahti- Sõltuvalt etendusest ja publikust on loo saatel päevi õhtusse saadab, on just- tulnud ette, et tegelastel jätkub juttu kui kõigile tegelastele vanaema eest. kauemakski. Vahel kujuneb see oma- Koolilaste sõber õpetaja Laur (Margus moodi humoorikaks vestluseks, aga Jaanovits) jätab algul üsna sümpaat- mõnikord läheb vähe pikale ja muutub se mulje, kuid sündmuste kulgedes igavaks. Mida kaasaelavam publik, se- omandab ta lõpuks külajoodiku staatu- da rohkem hoogu näitlejad juurde saa- se, pelgamata seejuures ka endiste õpi- vad ja seda lõbusamaks mäng kisub. laste seltsis kangemat kraami pruuki- Näiteks pulmalauas, kui peetakse kõ- da. Vahepealsest kooselust Virvega ei net või lauldakse mõnd viisijupikest, tule midagi välja ja nii tekivadki tal kü- on vahel nii mõnelgi raske tõsise näoga simused, miks üldse võetakse naine ja saali poole vaadata. kas keegi on üldse kunagi armastanud. Üksteisele järgnevate sündmuste Küsib seda ka pigem leebevõitu Julk- kiires kaleidoskoobis on vähe tunda Jüri käest (Raivo Adlas), mille peale „lutsukivi hüplemist meenutavat kat- too mõtleb ja seejärel vaikselt publiku kendlikkust ja minnalaskmist”, mida suunas liikuma hakkab. Ka vaatajate Unt on Lutsu vaimule omaseks pida- arvamust tahetakse kuulda. Ühel kor- nud. Mida paindlikumad ja mänguli­ ral kukub see välja niimoodi. semad näitlejad oma rollides on, se- da sujuvamalt toimuvad üleminekud JULK-JÜRI: Mulle meeldib praegagi ühest pildist teise. Seda nauditavamad

teater muusika kino 39 Maali — Maarja Mitt, Kiir — Aivar Tommingas ja Juuli — Marika Barabanštšikova. Alan Proosa fotod on ka tegelaste maalähedane ja nüan- jemaks ja valjemaks, et siis pimeduses sirikas kõnekeel ning stseenist stseeni kuhugi kaugustesse kaduda. Vaikus. ümberlülitumised, mida saadab värvi- kas kehakeel. Tootsi ja Kiire sahvriskäi- Kommentaarid: mise ning lapsele nime valimise pildid 1 Mati Unt on näidendi saatesõnas loetle- poleks pooltki nii haaravad, kui nen- nud järgmised tekstid: Kevade; Uusi pil- dest puuduksid tegelaste pantomiim dikesi Kevadest; Suvi 1—2; Tootsi pulm. või tantsisklevad stepisammud. Argipäev; Sügis; Mälestused I; Vaadeldes Lõpp kujuneb aga oodatust teist- rändavaid pilvi; Mälestused III; Ktora god­ suguseks. Ei näe me siingi lutsu viska- zina?; Punane kuma; Sõjarändur; Pikem vaid tegelasi, nagu Unt oma näidendis peatus; Päevikud 1915—1919; Viimane on kirjeldanud. Kõik tegelased kogu- päevik;­ Näidendid; Jutustused I; Jutustu- nevad lavale, käes ajalehed, kus ilut- sed II; Jutustused III; Kirjad Maariale. Haa- seb ülesvõte Stalinist. Kuuleme, kuidas rald teotseb; Karavaan; Jüri Pügal; Följeto- Luts saab oma töö eest aunimetuse. nid; Rõõm; Nukitsamees; Ajalehed Edasi Viivu pärast lausub vastne rahvakirja- ja Noorte Hääl 1946—1952 (artiklid); Eesti nik aga järgmised sõnad: „Aasta 1949. Kirjandusmuuseumi Lutsu fond (sealhul- Mine tea, kuhu nad kõik jäid...” Kos- gas „Teekond Alamusele” ja „Mälestusi tab rongi kõminat, mis läheb üha val- 1944. aastast”); Mälestusi Oskar Lutsust.

40 EESTLUSEST, STAMBIVABALT MEELIS OIDSALU

Vaino Vahing, „Pulmad”. Lavastaja: In- pidu?” küsib Jaan Hilda vaikides. „See, go Normet (külalisena). Kunstnik: Liina mis sina nägid, võisid pulmad olla… Unt (külalisena). Osades: Ivo Uukkivi, aga see, mida mina praegu näen, ei ole Lembit Ulfsak, Mari Lill ja Merle Pal- kaugeltki pulmad… pole ka matused miste. Esietendus 16. I 2011 Eesti Draa- ega mõlemad kokku.” Edasi kirjeldab mateatri väikeses saalis. Jaan oma nägemust: „Näen mingit veidrat ruumi. Meenutab nagu hobu- Vaino Vahingu „Pulmad” on kirju- setalli, ja selle mõlemad suured uksed tatud 1976. aastal Ingo Normetile lavas- on pärani ning sees konutavad vana- tamiseks. Tol korral seda näidendit la- kesed, lapsed ja mõned naised, aga ma vale ei lastud. Kes olekski eesrindlikus ei näe ühtegi elujõulist meest… Nägu- nõukogude ühiskonnas lubanud lavas- del pole ei hirmu ega rõõmu, on mingi tada absurdi, psühhoanalüüsi ja realis- kurnatus ja lootus… ootus. Ükskõikne mi vahel veiklevat teksti, milles räägi- pole neist küll keegi, ega põrnitse ka takse küüditamishirmust, maade sund- omaette — nad kõik vaatavad meie võõrandamisest, maakultuuri hävita- pika põllu poole, mis kopliservast al- misest ja selle tagajärgedest: joomarlu- gab ja künka taha metsa kaob… Põld sest, perekondlikust võõrandumi­sest. on sõdurisaabastest poriseks talla- Vahing on esitanud perekond Mõtuse tud, eemalt nagu hooletult äestatud… loo arstliku erapooletusega, ei ole siin mustab… Mul kisub sees kokku, sest „õigete” õigustamist ega „valede” huk- põld oleks nagu haiget saanud, nagu kamõistu (mis tollast atmosfääri arves- pooleks lõigatud… Ristikhein kasvab tades oli juba iseenesest ideoloogiline uuesti, iga tutt ajab ennast nädalaga seisukohavõtt), on ainult valu kaota- püsti, aga väsinud saabastest tallatud tud maa ja kultuuri pärast ning sellega triip läheb aina mustemaks…” Jaani kohaneda püüdvad tegelased. nägemusepõllule tallatud mustavatest Viiest pildist koosnev näidend on saapajälgedest kasvab välja ka Norme- saanud nime kolmanda pildi järgi, mis ti lavastuse psühhofüüsika: lavastust kujutab Mõtuste perepoja Jaani (Ivo kannab Jaani valu viljatuks tallatud ja Uukkivi) ja tema pruudi Hilda (Merle hiljem kolhoosile võõrandatud maa Palmiste) pulmi. Et Jaani ja Hilda pul- pärast ning sellest valust toituv kurna- mapäev on ühtlasi ka Jaani isa Oskari tuse ja lootusrikkuse vaheline pinge. (Lembit Ulfsak) matusepäev, siis pee- Pinge ruumilise ahistatuse (kurna­ takse pulmi koduses üksinduses. Hilda tuse) ja avaruseigatsuse (lootuse) va- hakkab ärajäänud pulmapidu ette ku- hel läbib ka lavaruumi. Näeme elutu- jutama ning Jaanile kujuteldavat pidu ba (1.—3. pildis Jaani isakodu ja hiljem kirjeldama. „Ja ongi kõik, kogu pulma- Jaani veskikorteri elutuba), mille põ-

teater muusika kino 41 randale on märgitud sellesama näge- ning lõpuks Hilda ja Jaani poeg Hako. musepõllu äratallatud vaod. Näeme Puuristatus kunstilise võttena töötab, põldu, aga mitte avarust, sest põllust sest tegelaste äralõigatus muust maa- on saanud põrand, väljast tuba. Põld ilmast paneb mõtlema, mis sellise ma- on põllumehelt ära võetud, on jää- sendava argiolustiku tekitas, milline nud ainult põrandapind. Lavaõhusti- oli Mõtuste perekondlikku eluruumi ku klaustrofoobilist mõju tihendab ka ümbritsev ühiskondlik hirmu ja valu perekond Mõtuse eraldatus: meile ei allikas, see koletis, keda ei näidata, aga näidata ega mainita ühtki tegelast, kes kelle hingus on ilmtuntavalt kohal. Sel- poleks Mõtuste perekonna liige (v.a les veidras puuris on ka üks hirmuta ja ves­kiline Priidu, kelle vilja Jaan mainib vaba hing, paradoksaalselt on selleks end jahvatavat), veel enam, tegela­sed taluperemees Oskar, kes miskipärast ei räägi usutava konkreetsusega väljas- tunneb kergendust, kui kolhoosikord pool tuba, st ühiskonnas või kogukon- „vabastab” ta oma põldude orjamisest: nas toimuvast, kõik on antud mõne- „Sellist elu ei sooviks enam ei eestlas- võrra üldistatult, vihjeliselt, tinglikult. tele ega kellelegi teisele… Kaksküm- Me ei saa teada isegi seda, mis asja- mend viis aastat oli nagu üks päev, oludel sureb Jaani ja Hilda poeg Hako rohkem mitte midagi meelde ei tule…” (saame küll kaudseid vihjeid, et Hako Kergus, millega Oskar kõneleb oma sureb ajateenistuses). Tõsi küll, Ingo maadest kolhoosi kasuks loobumisest, Normet laseb Vahingu tähendusliku- mõjub absurdsena. Lembit Ulfsaki Os- le vaikimisele vastu astudes Mõtuste kar on lavastuse kõige soojem, siiram ja raadiost kõlada ajastutruil nõukogude elusam tegelane. Kui Mari Lille Roosile lööktöökangelaste propagandalintidel. ei anta võimalust muuks kui hirmu ja Paradoksaalsel kombel aga lavaelu iso- meeltesegaduse hetkede esitamiseks, leeritus ja raadiost kõlavate loosungite siis Oskaril on ses loos elu- ja lavaae- poliitiline utopism mitte ei lõhu, vaid ga piisavalt, et tema heatujulisus teiste pigem võimendavad teineteist, utoo- tegelaste ängistatusele ja üldse nõuko- pilised loosungid lõikavad Mõtused gude repressioonide all kannatanud veelgi teravamalt välja sellest ühiskon- eestlase eeldatavale kuvandile meelde- nakorraldusest, mille eest Vahing nad jäävalt vastanduks. Oskari „kergemeel- siseruumidesse on sulgenud. Mõnes suse” ainsa usutava põhjusena tundub mõttes oligi ju kogu nõukogude süs- tema (ilmselt parandamatu) haigus, teemi puhul tegemist eraldatud ulme- mis lubab tal nii oma maaomandi kao- lise ruumiga, kosmoselaevaga, kange- tamisele kui ka muudele ebainimlikele lasliku missiooniga, millest elusalt väl- oludele elust loobunu pilguga vaadata. ja astuda ei olnud võimalik. Jaan aga süüdistab isa maa-armas- Igatahes valitseb Mõtuste elutoas tuse reetmises: „Tead väga hästi, et mu hirm. Tegu oleks justkui suletud puu- maa-armastus on sinu süü, sina ju õpe- riga, kuhu aeg-ajalt sirutub mingi kole- tasid mind esimesena maast lugu pida- tislik käsi, et kedagi endaga kaasa viia: ma… Esmalt lugu pidama, ja siis hak- algul Roosi (Mari Lill), kes küüditamis- kasin ma maad armastama…” Oma hirmust kurnatuna haiglasse viiakse, kaotatud armastust kompenseerib ta kus ta sureb; siis Jaani isa Oskar (Lem- viinajoomise ja veskitööga. Veskitööst bit Ulfsak), kes haiguse küüsi langeb, saab Jaani kinnisidee, veskitööga kur-

42 nab Jaan oma maa-valu: „Olen praegu kui saabub teade poeg Hako hukkumi- nii tööhoos… et mul pole päeva ja öö sest, Hildat murdununa, kibestununa, vahel vahet, pole enam ei ema ega isa, kivistununa viina joomas, samas kui naist ega lapsi. Mispärast? Sest kuigi elu aeg viina visanud Jaan on järsku veskisse tuuakse võõrad terad, on nad kaineks saanud, elule ärganud ja lä- mulle ikkagi nii igiomaselt maaläheda- heb poja matustele vastu represseeritu sed ja mind ei huvita, mis ära viiakse, uhkusega: „Uhkelt… kuuled, uhkelt sest see jaotub nii paljude vahel ära… — kõigele vaatamata — seisame Hako Veskis käib kogu aeg üks imeline elu!” haual, mis sellest, et langetatud päi.” Jaani kurnatuse-iha murrab normaalset Kust Jaanil järsku selline energia? pereelu sooviva Hilda. Merle Palmiste Jaani elujõu allikale viitab lavastu- Hilda on ainuke, kelles lavaloo alguses se neljandas pildis veskikorteris aset on varjamatut võitlejavaimu, kes võit- leidev juhtum. On hilisõhtu. Lapsed leb Jaani eskapismi vastu ja normaal- magavad. Hilda on just riielnud Jaa- se perekonnaelu eest, et selles veidras niga joomise ja tööhulluse pärast (Jaan ühiskonnas, mida Jaan oma nägemu- teatas kavatsusest taas hommikuni vil- ses kirjeldab, oleks „ükski elujõuline ja jahvatada.) Kui Hilda lõpuks väsib mees”. Ometi näeme lavastuse lõpul, ja riideid seljast võtmata diivanile ma-

Oskar Mõtus — Lembit Ulfsak, Roosi Mõtus — Mari Lill ja Jaan Mõtus — Ivo Uukkivi.

teater muusika kino 43 Oskar Mõtus — Lembit Ulfsak ja Roosi Mõtus — Mari Lill. gama vajub, haarab veskist tuppa vii- lib kõigest hoolimata (või just hoopis napudeli järele tulnud Jaan lastetoast tänu pagemisele) mingi puhas, lapse- kaunilt ja puhtalt riietatud ilusa nuku lik, puutumatu hingesopp, kuhu ühis- ning hakkab magavale Hildale „nuku- kondlike olude pori ei küüni, samal ajal teatrit” etendama, ise peenikese hääle- kui Hilda, kes võitleb kõigele vaatama- ga rääkides. Nuku kodanlikku heaolu ta kangekaelselt selle eest, et normaal­ kiirgava välimuse ja sätituse kontrast set elu ka ebanormaalses ühiskonnas veskielanike stressiriietusega (väljave- elada, lõpuks murdub ja raugastub. ninud ja väsinud olemisega puuvilla- Nii saab Jaani joomarlusest oma- sed dressipüksid ja kortsus sitsikittel moodi absurdne lootuse säilitamise Hildal ning samasugune väsinud vä- viis, protest nõukoguliku korra vas- limus Jaanil) on silmatorkav. Kõne- tu, isamaaline kangelastegu. „Joo vä- luse sisu on tühine joodiku lalin, küll hem!… Suur põllumees ja isamaalane, aga muutub see puhta- ja kalliilmeline joo vähemalt täna mõistlikult…” ma- nukk purupurjus Jaani käes tema joo- nitseb isa poega. „Kuidas saab üldse marluses puutumatuna püsinud lap- mõistlikult juua, kui minu nahas ol- selikkuse sümboliks. Jaanis, kes oma la?” pärib poeg vastu. Kuidas ebanor- hirmude eest alkoholi seltsi pageb, säi- maalses ühiskonnas normaalseks jää-

44 da? Normaalsus, kohanemine justkui Hilda elujanu. Just seda võitlustahet, legitimeeriks ka ühiskonna. Uukkivi lootusrikkust, mis hilisemates piltides kannab oma lapsemeelse joodiku rolli Hilda maha jätab, kui kurnatus temas kenasti välja. Nukustseen on lavastuse lõplikult võimust võtab, seda oleks seal parim leid, Normet jätkab sellega Va- tahtnud elavamalt näha. Ei töötanud hingu tekstiski leiduvat nukukujun- see stseen kummagi vaatamise korral, dit, ent kui „pulmastseenis” mainitud ei avanenud stseenisisesed kontrastid „punane käpiknukk” mõjub psühho- Jaani ja Hilda nägemisviisi vahel ega analüütilise või poliitilise sümbolina, ka stseenidevaheline kontrast hilisema, siis lavastaja lisatud nukustseen annab kurnatusest kivistunud Hildaga. Sel- joodik Jaani lapsemeelsele helgele op- leks oli pulmapäeva Hilda veidi liiga timismile kujundlikku kandvust. Üle- distantseeritud oma kujutelmast. Aga üldse tundub, et lavastaja on suutnud see on juba lavastuse mõjuvuse küsi- autori psühhoanalüütilistest vihjetest mus, pigem teatritehniline kui teatri- tulvil teksti absurdlikku ja realistlikku kunstiline puudujääk, mistõttu lavas- poolust pidevas õrnas puutes hoida, tuse kunstiväärtus sellest ei kannata. nii et need lavale laiali ei lange. Ja võib-olla oligi Hilda kurnatuse põh- Lavastuse kõige küsitavam osa on juseks tema vähene kujutlemisvõime? sellele nime andnud pulmastseen. Seal Mine võta kinni. Ons keegi Vahingust võinuks ehk rohkem avaneda noore kunagi päris lõpuni aru saanud?

Hilda — Merle Palmiste ja Jaan Mõtus — Ivo Uukkivi.

teater muusika kino 45 Hilda — Merle Palmiste ja Jaan Mõtus — Ivo Uukkivi. Mats Õuna fotod

Üks arusaamine jõudis mulle siiski nemuise „Puhastusele”, kus tahutakse selgelt kohale. Ühes intervjuus räägib groteskset monumenti eesti rahva kan- Vahing inimsaatusest ja seda kujunda- natusile). Vahingu—Normeti lavastu- vast mõtlemisest: „Inimeste saatused ses ei ole kaotajaid ega võitjaid, saks- on võrdlemisi sarnased. Nagu ma olen lased ja venelased lahkuvad Jaani nä- varemgi rääkinud — ega ikka midagi gemusepõllult vaenutsemata, kedagi originaalset välja ei mõtle. Meie, inime- tapmata, lihtsate väsinud sõduritena; sed, mõtleme ikka ühtede ja samade me ei näe lavastuses kurje NKVD-lasi, stampide järgi… Väike populatsioon nende kaasajooksikuid ja äraandjaid, nagu Eestis… no katsu sa siin teist- süütuid ega süüdlasi. Näeme vaid liht- moodi, näiteks ameeriklase või inglase sate eesti maainimeste elutuba, millest moodi mõelda — ei tule välja, sa mõt- on saanud raugastava kurnatuse ja lap- led ikka eestlase moodi.”1 Olgugi näi- siku lootuse võitlustanner. dend kirjutatud oludes, kus kõike ei saanudki välja öelda, tõestab Ingo Nor- Kommentaar: meti Vahingu-lavastus suurepäraselt, 1 Sven Vabari intervjuu Vaino Vahingu- et ka eestlasest ja tema saatusest on ga „Optimistlikud tagasivaated kuristiku võimalik stambivabalt mõelda, kirjuta- põhja”. Looming 2003, nr 3. da ja teatrit teha (näiteks vastupidi Va-

46 AUDITIIVSE PUHASTUMISE VÕIMALUSED MADIS KOLK

Sofi Oksanen, „Puhastus”. Raadiole projekti või Teater NO99 „Ühtse Eesti dramatiseerija ja lavastaja: Taago Tubin. suurkogu” poliitilisuses, kuid aktsep- Helirežissöör: Külli Tüli. Muusika: Tiit teerib „Puhastuse” tendentslikku po- Kikas. Osades: Helene Vannari, Elisa- liitilisust, väites end nautivat hoopis bet Tamm, Alina Karmazina, Kata- teose universaalset süü- ja kannatuse riina Lauk, Margus Prangel, Raivo E. temaatikat. Tamm, Sten Karpov ja Janek Vadi. Esi- Tahtmata vaidlustada väidet, et etendus 7.—14. III 2011 Vikerraadio eet- kunsti ülesanne on eelloetletud feno- ris. Kuuldemäng on järelkuulatav ERRi menide põhjalikum uurimine, mit- kodulehel. te plakatlik võimendamine, ei saa ma ometi imestamata jätta rändkarikana Liisa Smithi Vanemuises lavasta- toimiva ohvrioreooli ihaldusväärsust, tud „Puhastuse” puhul võttis Eneken mis kogu Oksaneni saagat meie ret- Laanes kogu Sofi Oksaneni fenomeni septsioonis on ilmestanud. Olgugi teos põhjalikumalt analüüsida, sõnastades mõneti plakatlik, mõjub selle paatose ka mõningad põhjused, miks „Puhas- vastustamisega taotletav teisitimõt- tus” nõudlikumas ajaloomäletajas tõr- leja staatus siiski kohati liiga ilmselt get võib tekitada. Laanes nimetab teost lahtisest väravast sisse murdmisena, melodramaatiliseks ning leiab, et see on et rohkeid debatte Oksaneni ajalootõl- üles ehitatud süüdlaste ja ohvrite maa- genduste „eluõiguse” kohta ülemäära ilmana, kusjuures lugejapoolne ohv- tõsiselt võtta. rirolli ihalemine on kallutanud ka ro- Kuigi Taago Tubina töö kuulde- maani retseptsiooni tõeteelt magusasse mänguga algas kuuldavasti juba siis, masohhismi, seda isegi nende käibes, kui arutelud Oksaneni ümber polnud kellel sellele ohvritajule justkui õigust veel päris jaburaks kiskunud, asetub ei olevat. „„Eestlaste kannatused” on kuuldemäng ometi retseptsiooniruumi, meie ühiskonnas ammu muutunud mis peab arvestama tekkinud fooniga. vahendiks, mille abil kompenseeritak- Peale kunsti laiema missiooni tundlike se oma varanduslikke, hariduslikke ja poliitiliste teemade käsitlemisel peab vm alaväärsuskomplekse. Kirjandus siinkohal arvestama ka teatri spetsiifili- ja kunst võiksid minu meelest sellised si tunnuseid. suundumused nähtavaks teha ja neid Teater ei ole teatavasti olemuslikult analüüsida, mitte võimendada” (vt kuidagi ülemäära intellektuaalne kuns- Sirp 15. X 2010). Muu hulgas kritisee- tiliik, mille loomine ja vastuvõtt saaks rib Laanes hoiakut, mis süüdistab näi- toimuda üksnes kontseptuaalsel pin- teks Kristina Normani „Kuldsõduri” nal. Rohkem kui nii mõnigi muu kuns-

teater muusika kino 47 Helirežissöör Külli Tüli, Aliide osatäitja Helene Vannari, lavastaja Taago Tubin ja Zara osatäitja Alina Karmazina kuuldemängu salvestusel Tortma talus. tivorm peab teater arvesse võtma n-ö Ma ei taha öelda, et Oksaneni raa- inimfaktorit ja kollektiivse vastuvõtu matu skemaatilisus ei vääriks kriitikat, lisaomadusi, mõjugu need siis materja- küll aga meenutada, et tegemist on kõi- li vastupanu või toetava tegurina. Sõ- gele vaatamata olulise teosega. Kartus, numi kujundisse kehastamise kõrval et Oksanen teeb reaalsed kannatused seisneb osa lavastajakunstist ka vas- kaubaks, justkui igale eestlasele kätte- tuvõtjahoiaku tajumises, selle arvesta- saadavaks, populariseerides meie küü- mises ja ületamises. „Ühtne Eesti” on ditamisajaloo temaatikat, ei ole kuigi just selle oskuse hea näide, kusjuures põhjendatud, arvestades, kui vähe kas küsimus ei ole ju selles, kas lavastuse või noored neist kannatustest teavad poliitiline sõnum on „meeldivam” või ja neid reaalseks peavad. Kuigi mõnin- „ebameeldivam” kui Oksaneni „Pu- gaid äärmuslikke hoiakuid tsiteerides hastusel”. Ka Normani „Kuldsõduri” on alati võimalik tõestada eestlase aja- veenvus või ebaveenvus ei tulene ju et- loolist soovmõtlemist, ei võimalda ei tevõtmise sõnumist, pigem on tegemist meie ajalugu ega ka igapäevaelu oluli- looja positsiooni rõhutamisega, katsega selt karta, et eestlase rahvuslik pateeti- oma ohvristaatust põlistada. ka kuidagi piinlikult suureks võiks pai-

48 suda. Kui „Puhastus” esitanuks oma nade taha läbielamisruum, interpretat- väiteid intellektuaali jaoks söödavamal, siooni emotsionaalne tõuketrampliin. poliitkorrektsemalt „ambivalentsel” Vanemuise lavastus takerdus paraku moel, kas tekkinuks siis üldse debatti? just loo enda esmatasandisse. Püüdes Ilmselt sumbunuks poolt- ja vastuar- lavatinglikkusest üle libiseda, sai teoks gumente võrdväärselt sisaldav lausung just paradoks, et taotluslik realism ei juba eos. Just teatri võimuses on ka sirg- pääsenud mõjule, vaid värvus karika- jooneliste ja universaalsete mudelitega tuurseks. suhestuda, nendega polemiseerida, täi- Taago Tubina kuuldemängul on ta neid inimliku sisuga, ülendada ning mitmed eelised, mis on osalt tingitud miks mitte lisada põlatud „melodraa- just audiokunsti spetsiifika tundlikust male” hoopis tragöödia mõõde. ärakasutamisest ja sõnumi teenistusse Üldjuhul algab igasugune hea teater rakendamisest. Raadio üldrahvalik- lavaruumi tinglikkuse tajumisest. Mi- kus vähendab ka teatrikunsti teatavat da paremini laval olijad lavatinglikku- elitaarsust, mida tal ehk ajalooliselt ei sega kohanevad ja vaataja sellest tead- peakski olema, kuid mida võimenda- likuks teevad, seda suuremad võima- vad mõned kunstivälised asjaolud, lused on mängureegleid omaks võttes alustades piletihinnast ja käitumiseti­ kehtestuda ka tõepärasuse illusioonil, ketist. Kuid tema „rahvalikkus” on sõnumist sõltumata. Olen enne kuul- pet­lik, sest raadioteater annab näilise demängu näinud kaht „Puhastuse” la- vahetuse kaudu meie käsutusse hoopis vaversiooni. Mika Myllyaho lavastus uued tajuvõimalused. Oma ühe meele Soome Rahvusteatris tekitas mõneti kesksusega võimaldab audiokunst nii võõritust. Sellel võis olla kunstiväliseid vähendada tähendussegajaid kui ka põhjusi — keelebarjäär ja teatriesteeti- suunata varjatumalt tõlgendusaspekte. lised nüansid, mis võivad eesti publi- Olles vormilt küll minimalistlik, toob kule mõjuda „harrastuslikkusena” —, just „Puhastuse” raadioversioon esile kuid see tõi lavastuse siiski teatavale materjalis peituva tragöödialikkuse. tajudistantsile, näidates teada-tuntut Näiteks sündmustiku keskmesse tõs- harjumuspäratust küljest. Lavastus te- tetud võigas piinamissteen on kuul- gi vägistamist põhimotiiviks seades demängus ühtaegu võimendatud ja häirivaks need aspektid, mida muidu varjutatud. NKVD mehed Paša (Sten tajuksime kardetavasti vaid abstrakt- Karpov) ja Lavrenti (Janek Vadi) on sete ajaloolehekülgedena. Kuigi jah, pandud rääkima vene keeles, mis teat- ülemäära tasandiküllase kunstiteosega rilaval teeks niigi raskesti lahendatava just tegemist polnud. stseeni veelgi rohkem näpuga näitami- Sama saab öelda ka Liisa Smithi la- seks, audiolaval pakub aga võimalust vastuse kohta. Nagu juba öeldud, teatri esteetiliseks ümberlülitumiseks — na- puhul ei saa pidada puuduseks, kui lu- gu tragöödias, kus otsene vägivald on gu võimaldab lõpuni ütlemata ambiva- viidud lava taha, tõstetakse see kuulaja lentsuse asemel üleelusuuruseks või- jaoks teisele tajutasandile. mendada ka universaalset ja arhetüüp- Kuna teose teema on ühelt poolt set. See ei peaks hea lavastuse puhul leierdatud, teisalt aga üliintiimne, mõjuma mitte mustvalge näpuga näi- nõuabki selle vastuvõtt keskkonda, kus tamisena, vaid võimalusena luua sõ- saaksid vabalt seguneda lavaimpulsid

teater muusika kino 49 ja vastuvõtja privaatruum. Kuulde- vad vastavad raadio arhiivist pärit he- mäng ei suru küll peale oma visuaalset lindid, mille käigus jõutakse ilma iga- ruumi, kuid tema maailm on võimen- suguse pateetikata katkendite kaudu datult tinglik ning Tubin ei ole seda ka ette mängida kogu Matiiseni isamaa- varjanud. Ka laval saanuks tegevust laulude tsükkel, kõrvuti näiteks „Met- kujutada veelgi paksemates toonides, siku roosi” tunnusmeloodiaga. kui vaatajale oleks antud selged viited, Ka romaani kärbes ei ole mängu et tegevus toimub arhetüüpsete oma- toodud lihtsalt võttena, mida teatri- dustega tragöödialaval, mis andnuks laval samal viisil kasutada ei saakski, võimaluse pateetikat kas või absurdini vaid rõhkude (ümber)asetajana ning lahti mängida. peategelase süüme ja psüühilise sei- Tubina kuuldemäng ei ole aga te- sundi märkijana. Samamoodi on tra- gevuse mööndustega ülekandmine pii- göödia mõõtmesse tõstetud ka Han- ratud võimaluste maailma, vaid konk- su (Margus Prangel) ja Aliide (Helene reetne viide meediumi omadustele, et Vannari ja Elisabet Tamm) meelesega- kuulaja need mängureeglitena omaks duse hetked, mis polemiseerivad ret- võtaks ja etteantud materjalist oma septsioonist läbi jooksnud süüdistuse- maailma ehitaks. Lavastuse raadio- ga, nagu oleks Oksaneni hinnang tege- keskkonda võimendab näiteks võte, laste käitumisele liiga ühene. Loo lõpp- kus tegevusaja vahetumist 1950ndate lahendus mõjub selles kontekstis just alguse ja 1990date alguse vahel märgi- tragöödiapärase kulminatsioonina.

Aliide osatäitja Helene Vannari. Virko Annuse fotod

50 NALJAMEHELE MAKSAKSIN NELISADA Kolhoosid ja postkolhooslik maaelu Eesti teatrilaval VEIKO MÄRKA

(Algus TMK 2011, nr 4)

Olev Anton, „Laudalüürika”. Esi- Ekspositsioonis vilksatab jälle Ird: etendus 24. X 1980 Vanemuises, lavas- tüki kavalehel väidab autor, et kirjutas taja Kaarin Raid. näidendi tema käsul. „Laudalüürika” jätab isegi tänapäe- Fookuses on neli lüpsjat, lehmasi- val lugedes ideoloogiavaba ja laheda taste kitlitega, viinalembest ja frustree- mulje, mis siis veel selle sünniajast rää- ritud naist. Konflikt eesrindlaste ja ma- kida. hajääjate vahel puudub, kõik tegelased Kolhoositeema üldisele kujutamise- on inimlikud, oma pahede ja voorus- le eesti kultuuris võiks kvintessentsiks tega. Mõned tegelased (Veera, Jüri) on olla Rein Ruutsoo mõte: „Koos kolho- ilmselt paberitega idioodid. „Lüürika” seerimisega oli määratud hääbumise- avaldub repliikides nagu: „Veera: Vai le eesti talupojakultuur sellele omase viil, ilus… Sa kae, määnne mu tagu- elutunnetuse, probleemide, visadu- ment omm… (Pöörab tagumiku, seal on se ja terve mõistusega. Asemele tuli lehma virtsase saba suur lartsakas.) Mes- ametniku ja moonaka minnalaskmise muudu ma nüit kontrolli ette astu…?” vaim” (Teater. Muusika. Kino 1988, nr Lisaks autori eneseiroonia: mees- 3). „Laudalüürika” esindab seda min- peategelane on eksperimendi korras nalaskmise vaimu ning terve mõistuse mahajäänud laudas brigadiriks haka- hääbumist kõige puhtamas olekus. nud ajakirjanik Anton, kelle üks „üles- Saalid olid pilgeni täis nii Vanemui- andeid” on karjanaiste kabistamine. ses kui külalisetendustel ning isegi har- Tekstist selgub, et Anton pole eesnimi, rastustruppide mängupaikades. Vane- sest Ženja kutsub teda hoopis Oleviks. muise saal oli rohkem kui aastaks ette Kuna autor töötas tõesti Tartu rajooni välja müüdud, üldse mängiti „Lauda- Laeva sovhoosis karjabrigadirina, võib lüürikat” kuus hooaega. Vastukajasid selle majandi elu näidendi prototüü- lugedes näib, et eriti meeldis publikule biks pidada. repliik: „Nii siin elus on. Kes muud ei Paljuütlev on venelase kuju muutu- oska, juhatab teisi. Kes vilja kasvatada mine kahekümne kuue aasta jooksul. ei oska, kasvatab kaadrit.” „Sookollides” on gaasitrassi rajajad Ol-

teater muusika kino 51 Olev Anton, „Laudalüürika”. Anton — Evald Aavik ja Ženja — Raine Loo. Lavastaja: Kaarin Raid. Esietendus 24. X 1980 Vanemuises. TMMi foto ga ja Kolja võimsa industriaalse prog- liidsed inimesed lasevad varem või hil- ressiveduri plakatlikud kehastused, jem majanditest jalga. Puudub intriig ja kes omakasupüüdmatult mahajäänud karakterite arendus. Ent ühismajandi- Eestile appi tulid ja oskavad juba ba- tes valitsenud mentaliteedi kajastajana jaanil „Kaera-Jaani” mängida. „Lauda- on „Laudalüürika” oluline allikas. Näi- lüürika” Ženja seevastu vastab eestlase teks juhtum Leiliga, kes varastab isik- tüüpettekujutusele vene naisest: tem- likele loomadele jõusööta ja keda pole peramentne, lõdva püksikummiga, vä- võimalik mingil moel karistada, sest ta givaldne, kuid ka kergesti leppiv. Ka võib solvuda ja ära minna. Aga asenda- tema keelekasutus on realistlik („Nu jat poleks kusagilt võtta. staruhha, bljääd”). Näidendis on ka tegelane, kelle ni- Näitekirjanikuna ei esinda Anton mi sai mõne aja pärast kuulsamaks kui tipptaset. Piinlikult kunstlik on näi- Antoni enda oma — traktorist Kerna dendis karjak Jüri ja Torni-papi kõne- Ärni, kole mees, kes pärast palgapäeva pruuk. Viimased peavad n-ö narridena kolm ööpäeva naist peksab. välja ütlema kolhoosielu kõige masen- Kui „Sookollid” väärib tähelepanu davamad punktid, näiteks selle, et so- täisverelise rahvatüki punapropagan-

52 distliku modifikatsioonina, siis „Lau- das remondimehed üritavad eluvõõra dalüürika” näitab ühismajanditeaegset vana daami arvelt kasu lõigata, ent too minnalaskmise ja lootusetuse menta- trumpab nad üle.”) liteeti täiesti tõsimeeli, ehkki mitte il- Tegelik süžee seisneb hoopis pea- ma lõdvestava rahvaliku naljata. Filmi linna teatritrupi külaskäigus kolhoosi. „Jan Uuspõld läheb Tartusse” eredas Tõsi, telelavastuse tegevuse käivitab maateemalises stseenis ütleb Ott Sepa seik, et külalisetendust sõidetakse and- kehastatud ämbri pähe tõmmanud rul- ma just „Püha Susannaga” — aga sama lnokk: „Pulli peab saama!” See kõlab hästi võiks külakostiks olla ka „Ham- kui maateemalise näidendi kategoo- let”. riline imperatiiv. Anton seda õnneks „Püha Susanna…” on hea näide mõistis. 1970.—80-ndate ENSV irooniast kül- Loodetavasti jättis „Laudalüürika” lastunud mentaliteedist. Telelavastu­ vägeva mulje ka lätlastele, kui Evald ses tabab see nii kultuuritippe kui Hermaküla selle 1981. aastal Valmiera liht­sameelset majandirahvast. Kaks Draamateatris lavastas. pealtnäha­ vastandlikku institutsioo- Antoni järgmine näidend „Rubla- ni mõistavad teineteist hästi. Nii teat- rüütlid” ebaõnnestus. Napi vastuka- ris kui majandis aetakse tasa ja targu ja hulgast väärib aga lausa plakatkirja eesti asja, elatakse ise ja lastakse teistel lõik Maris Balbati artiklist (Sirp ja Va- elada. Haltuura on põhitööst märksa sar 2. XI 1984), milles refereeritakse hi- olulisem. Teatritrupi kohta selgub see lisemat peaministrit ja Euroopa Komis- otsesõnu, aga ka kolhoosirahvast näe- joni asepresidenti: „Näidendis puudu- me igal pool mujal, näiteks varieteed tatud majandusprobleemide spetsialis- tegemas, ainult mitte töö juures. Ainus tina esi­nes Hoiukassade Peavalitsuse idealist, lavastaja Siimeon Susi (Tiit Lil- juhata­ja Siim Kallas. Siin kujutatud leorg), on kõigi naerualune. Aga kui diferentseerumisprotsessi­­­ (elanike ühe Linda Suur (Ita Ever) teda otsesõnu kihi jõukuse tugevat kasvu) pidas S. seaks sõimab ning „suraka” ära panna Kal­las normaalseks ning iseenesest ähvardab, siis ei kõla see jäägitult ne- mitte­ negatiivseks nähtuseks.” gatiivselt. Susist on saanud variser ja „siga” mitte halva iseloomu, vaid ümb- Enn Vetemaa, „Püha Susanna ehk ritseva nõukogude ühiskonna tõttu. Meistrite kooli” televersioon. Lavasta- Juba loosung, millega maarahvas ja Ago-Endrik Kerge. Esietendus ETVs teatrirahva vastu võtab — „Tere tu- 1983. lemast meie kolhoosi, kunstipõldude Olgu kohe rõhutatud, et telelavas- eesrindlased!” — võimaldab võrdus- tusel pole mitte midagi ühist Vete- märgi panemist. Ehkki selle märgi taga maa samanimelise näidendiga. Kuigi leidub nii maailmavaatelist kui sotsiaa- isegi ERR kodulehekülg pakub (18. ok- lset erinevust. Mõlemat koos näitab toobri 2010 seisuga) telelavastuse pähe teatri esinäitlejannale jalgratta kinkimi- näidendi sisututvustust. („Nõukogude ne mustade Volgadega sõitvate põllu- elu puudusi paljastav kommunaalsa- majandusjuhtide poolt. Isegi pealtnäha tiir, kus nimitegelase ambivalentsus soodsalt arenevad armusuhted koomi- tekitab hoopis teised ja palju sügava- kute paari ning külaneiude vahel ei vii mad tähenduskihid. Lugu sellest, kui- kuhugi.

teater muusika kino 53 Omamoodi pärl on kolhoosi varie- mõnedes näidendites on palju, mõne- tee. Autoril ja režissööril on õnnestu- des aga vähe tegelasi. nud sellest luua kogu tolleaegset ab- Puudusedki on mõneti sarnased. surdilähedast ühiskonnakorraldust Eelkõige otsese kõne tarbetu paisuta- sümboliseeriv kujund. Esiteks on varie- mine. Nii laseb Kool Taalil väga palju tee näide majandusliku mõtlemise vää- rääkida saksa ja vene keeles. Kõik olu- rastumisest, sest kolhoose ei loodud ju lise peab ta aga ikkagi eesti keeles üle meelelahutuseks. Teiseks võrdsustab kordama, nii et kokku võttes sisaldab see nõukogude ühismajandid ja teat- Taali tekst kümnete lausete kaupa liig- rid. Ja mõnes mõttes õigustatult, sest liha. esimestes mängiti töötegemist ja teistes Kooli fabuleerimisanne oli nõrgem täideti tõsimeeli riiklikku plaani. Kol- kui Antonil, tema näidendist on roh- mandaks tekib üldistus: Brežnevi ajal kem näha, et selle kallal on tehtud ras- oli kogu elu üks lõbus minnalaskmine. ket tööd (asjaolu, mis mõjub üsna än- Ammendavalt paneb teatri ja kolhoo- gistavalt just lugedes). Eriti piinlikuks si (kultuuri ja põllumajanduse) suhted muutub otsene kõne siis, kui mõni te- paika esimehe (Aarne Üksküla) jutt gelane üritab vaimukas olla (õnneks Susile: „Kahju, et sa naljamees ei ole. üritavad nad seda harva). Anton käsit- Naljamehele ma maksaksin 400. Sulle leb ühesuguse sujuvusega nii kolhoo- ma maksaksin 300, kui sa seinalehte ka sinaiste labast lällamist ja kisklemist teed.” Pisike fraas, aga tabav. Täpse- kui ka valusaid minevikuhaavu (kaks malt on raske eesti teatraalide ja maa- lüpsjat varjasid sõja järel ühte ja sama rahva ajatut vahekorda edasi anda. metsavenda, oma küla poissi, üks süü- Tõeliselt kirgast kolhoosielamust ei distab teist selle ülesandmises ja sur- paku aga seegi lavastus. Fookuses on mas). Koolil meelelahutuslik diskursus siiski teatriinimesed ja nende defor- peaaegu puudub. meerunud hingemaastikud, maaelu on Näidendi keskmes on õnnetu trak- rohkem dekoratsiooniks ja kontrastiks. torist Ruuben, kellel isa lapsepõlves õunaraksus käimise eest sõrmed poo- Ott Kool, „Musta kassi öösel ei näe”. leks päevaks höövelpingi vahele kee- Esietendus Pärnu Draamateatris 17. V ras ja kes selle tagajärjel on muutunud 1984, lavastaja Ingo Normet. eetiliseks pühakuks. Majandis rabab Kool oli ameti poolest maaelu ka- Ruuben tööd teha rohkem kui viis ha- jastav ajakirjanik nagu Olev Antongi. rilikku traktoristi kokku, kuid hirmus Enam-vähem ühel ajal kirjutasid nad töötegemine ja vaevanägemine ei too oma parimad näidendid ja „Musta kaasa mitte armastust, vaid raske sise- kassi öösel ei näe” ning „Laudalüüri- haiguse. ka” on ilmunud koguni ühiste kaan- Näidendi põhisisu võtab kokku te vahel, raamatus „Eesti näidendeid järgmine kahekõne: 1980—1984”. Kogumikul on ka Oskar Kruusi üldistada üritav järelsõna, kuid „Mari (hellalt): Kallis mees… kas sa erinevalt Irdi „Sookollide” järelsõnast tõesti sellepärast… (Ruubenile ootama- on see ülimalt ebaadekvaatne. Näiteks tult kallistab.) Kui sa ainult teaksid… toob Kruus eesti tollase dramaturgia ma olen paljude asjade üle järele mõel- kõrge taseme üheks tõestuseks fakti, et nud ja oma otsuse teinud. Ma olen sinu

54 Ott Kool, „Musta kassi öösel ei näe”. Ringijooksu Ruudi — Jaak Hein, Inna — Eha Kard, Sven — Aare Laanemets, Ruuben — Arvi Hallik ja Mari — Lii Tedre. Lavastaja: Ingo Normet. Viktor Menduneni foto ees suur süüdlane… Ega ma sellepärast ben mitte ainult ei tee viie mehe tööd, sind ei kallista! Sa oled mulle… armas! vaid saab ka viie mehe palka, peab ta Ruuben (tõmbab Mari käed lahti, karu- venna sigitatud lapse üles kasvatama. selt, hingevaluga): Elama… peab edasi! Näidendi minoorset põhitelge ri- (Istub laua äärde.) Anna mulle nõu… kastavad tabavad üldistused („Nii Korv traktori taga on haljasmassi täis… need eestlased on! Kui pidu peab ja vihm tuli peale… läheb, kurat, tuliseks! viina võtab, räägib tööst! Ja kui tööd (Paus.) Agronoom ütles, et… lase… teeb, räägib, mitu pudelit tühjaks joo- metsa alla maha… et ära silo hulka too, di!”) ja sarkasm („Sven: Ma armastan läheb tuliseks! (Paus. Rahulikult, ennast sind, Mari! Mari: Tänan. Ma olen juba valitsedes.) Kas sa oma lauta ei taha? rase.”). Ehk söövad lehmad ära?” Raske maatöö tegijate haletsemine muudab näidendi jätkuks Enn Säde ja Kõlab sama totralt nagu Lumeti pa- Jüri Müüri omas ajas laineid löönud roodia. Aga erinevalt viimase eesku- kolhoositeemalisele dokfilmile „Kün- juks olnud „Hanedest” jõuab „Musta nimehe väsimus” (1983). kassi öösel ei näe” loogilise järelduseni: Lavastaja Ingo Normet meenutab töönarkomaan Ruubenist pole voodis (Teater. Muusika. Kino 1999, nr 4): asja ning Mari muretseb lapse hoopis Keskkomitee ideoloogiasektoris töötas väga tema venna Sveniga. Ka lõpplahendus püüdlik inimene Kalev Tammistu. Ta lasi on kentsakas, kuid loogiline: kuna Ruu- Ott Kooli näidendi „Musta kassi öösel ei

teater muusika kino 55 näe” enese tarbeks trükkida kaunile kriit- Kaheksakümnendate esimese poole paberile (teatritel polnud noil aastail sellist meeleolude koondiseloomustuseks on kusagilt võtta) ja noris mitme tunni vältel väärt dokument ajakirjas Teater. Muu- peaaegu iga rea kallal. Meie Ott Kooliga pi- sika. Kino 1984, nr 11 ilmunud vestlus- dime siis kuulama ja ei tohtinud väga skan- ring „Maarahva teatriootused”. Mõned daalseks ka minna, kui tahtsime, et näidend ilmekamad lõigud sellest: mängukavasse jääks (seda esitati üle 200 Ülo Tonts: „...näitekirjandus ja tea- korra). ter on meil ikka olnud demokraatlikud, Näiteks lausuti näidendis ühe tegela- rahvalikud ja rahvuslikud, nad on aja- se, Taali kohta (mängisid Olli Ungvere ja nud meie omi asju. Eesti maarahvas on Velda Otsus): „Ta on vanaaegse hea kas- teatriga suhelnud üle saja aasta.” vatusega inimene.” Tammistu küsis: „Kas Kuldar Raudnask: „...kui jutt on nõukogude kool ei rahulda teid?” Kui näi- tänapäevast või meie lähiminevikust, dendis oli juttu, et kajakad on merelt linna siis tunneb publik mingit rahuldama- tunginud ja otsivad nüüd Lasnamäel prü- ta janu tõetruuduse järele. Ei meie aja- gikastidest toitu, küsis Tammistu — kas kirjandus, ei eesti film, ei teised kuns- need kajakad on venelased? Ta jutt oli se- tid (kirjandus vahest välja arvatud) ole davõrd rumal, et kaebasime tema peale Ees- suutnud seda janu kustutada. Ja kui timaa Kommunistliku Partei ideoloogia- siis inimene näeb äkki laval killukest sekretärile Rein Ristlaanele. Too siis andis ehtsat elu, kui seda pakutakse talle mõ- ilmselt korralduse mitte segada Ott Kooli testatult ja hingestatult, siis on ta ju lau- näidendi esitamist. sa üllatatud.” Tegelikult sai ideoloogiatöötaja Kalev Märt Kubo: „Teater peaks andma Tammistu kõigest õigesti aru. Just nii me inimesele eluusku, kindlustunnet tule- mõtlesime, nagu tema küsis. Kuid tal oli viku suhtes, toetama meie rahvuse ter- naiivsust neid asju veel väga tõsiselt võtta veid, tugevaid jooni.” ja seetõttu ei võtnud tema palju küünilise- Lisaks „Laudalüürikale” tõstetakse mad peremehedki teda varsti enam tõsiselt. vestlusringis väga hea maateemalise See oli tolle aja paradoks, et väljenduda tu- näidendina esile Jaan Kruusvalli „Mi- li punaselt, kuid mõelda võis ja tuli hoopis nekut”. Siiski ei suuda ma ei seda ega teisiti. Eriti silmakirjalik aeg. Väga puna- ka Kruusvalli „Vaikuse vallamaja” kit- seid ei sallinud ka nende peremehed mitte. salt maateemaliste näidendite hulka liigitada. Läände põgenemine ja küü- Valter Udam, „Vastutus”. Esietendus ditamine olid siiski k o g u eesti rahvast Pärnu Draamateatris 15. II 1985, lavas- mõjutanud eksistentsiaalsed tegurid. taja Ingo Normet. „Vastutuse” autor oli kõrge amet- Et vältida eksiarvamust, nagu oleks nik — kompartei Pärnu rajoonikomitee 1970.—80-ndatel lavastatud ainult kõr- sekretär ning üks agrotööstuskoondis- getasemelist maateemalist draamat, te loomise initsiaatoritest. Näidendi si- olgu toodud tsitaat Heino Kiige „Tü- sul pole põhjust peatuda, selleks on see tarlaps ja teised” kohta: „Ja kuidagi labaselt konjunktuurne, pealegi Loo- ebamugav on näha meie leiva ja leiva- mingu Raamatukogus ilmununa kätte- kõrvase eest hoolitsevate inimeste sel- saadav ja pildidki juures. Autor ise üt- list äranarrimist.” (Reet Reiljan, Noorte leb eessõnas: „Mõningad ametkonnad, Hääl 6. IV 1980.) nende töötajad ei ole huvitatud töö üm-

56 berkorraldamisest vastavalt uuele olu- püüti sellele käigupealt uut, Gorbatšovi korrale, jätkavad oma tööd päheõpitud vaimu külge pookida. 1986 võeti „Vas- tsitaatide ja seisukohtade alusel. Alati tutus” ka Vanemuise kavva ja Tõnu on leidunud ja leidub inimesi, kes kar- Karro kirjutab sel puhul (Noorte Hääl davad riski, hoiduvad kõrvale kõigest 17. V 1986): „Tartu lavastus ilmus pä- uuest, astuvad ainult sissetallatud ra- rast agrotööstuskomitee moodustamist du. Juhtub sedagi, et selline inimene — seda toonitab ka etenduse finaal, kus on sattunud juhtivale tööle.” diktorihääl sulguva eesriide saatel loeb Niisiis mitte midagi uut August Ja- ette vastava määruse. Seega käib Tartu kobsoni „Vana tammega” (1954) võr- lavastus palavate sündmuste jälil, mis reldes. etenduse seisukohalt vaadates selle kõ- Kurioosumina kõlab näidendi fi- lapinda küll ei suurenda.” naal, milles positiivne peategelane, Meenub 1947. aasta üldlaulupeo raa- autori alter ego, parteikomitee sekretär mes etendatud vabaõhu-„Kalevipoeg”, Leo unistab (tõsi, kaaslaste pilke taus- kus näidendi lõpus samuti diktori hääl tal): „…tegelikult ma unistan ajast, mil publikule selgitas, et koos nõukogude meie riik võiks vilja ostu lõpetada ja korra kehtestamisega ongi Kalevipoeg Ameerikale vilja müüa pakkuda. [- - -] kütked puruks rebinud ja kodumaale Aga mis siin imelikku on? Agroöko- õnne tooma tulnud. noomiline potentsiaal ja materiaalteh- niline baas on olemas, samuti inime- Juhan Saar / Kaarel Kilvet / Bernhard sed. See on täiesti reaalne asi. [- - -]… Viiding, „Kuning Herman Esimene”. aga ega mina üksi sellest unista. Hiljuti Noorsooteatri esietendus Valjalas 21. rääkis üks Valgevenemaa kolhoosiesi- VIII 1987, edaspidi kodulaval. Lavasta- mees sama juttu. [- - -] Kui meie riigis ja Kaarel Kilvet. kõik inimesed tõeliselt ja arukalt tööle Näidend jõudis lavale väga õigel hakkaksid, siis täituksid ka kõige suu- ajal ning mõjub ammendava tagasivaa- remad unistused. Aga praegu on mul… tena kogu nõukogudeaegsele maaelu- häbi. Häbi on! Kas saate aru? Kuid me le. Selles põimuvad iroonia, traagika saame sellest üle! Ja lõpetame vilja ost- ja nostalgia. Ühtlasi on tegu ehk kõige mise.” kilvetlikuma lavastusega selle mitte Kui säärast utoopilist juttu ajaks just üleliia meeles peetud teatrimehe mõni Hruštšovi-aegne tegelaskuju, töömaalt. (Kilvet oli ka tüki muusika- oleks see ajastu paratamatus. Aga ku- line kujundaja.) na nõukogude korra kollapsini jäi vaid „Kuning Herman Esimene” on tä- paar aastat, siis oli näidendis selgepil- napäeva perspektiivist harjumatult gulise ja edumeelse visionäärina välja päikeselise ja südamliku atmosfääriga pakutud Leo sisuliselt täielik narr. näidend. Olles täiesti vastandlik näiteks Sest ime küll: inimesed ei hakanud- teleseriaali „Tuulepealne maa” poolt ki nõukogude riigis „tõeliselt ja arukalt pealesurutud stalinlikule ajalooskee- tööle”. Miks nad oleksid pidanudki? mile, milles ühed tegelased on algusest Häbi pärast? lõpuni mustad kui murjanid ning tei- Näidendi saatuse muutis naeru- sed valged nagu inglid. Ka Nikolai Ka- väärseks juba mõned kuud pärast esi- rotamme on kujutatud inimesena ning etendust alanud perestroika, sest nüüd Kuninga oponent aferist Venjamin Šats

teater muusika kino 57 polnud vähemalt Noorsooteatri lavas- Rein Ruutsoo (Teater. Muusika. Kino tuses lurjus, vaid koomiline suli. 1988, nr 3): „Isiklikult arvan, et kuigi Herman Kuning oli reaalne isik, inimkond pidavat just naeru vahen- esimese Eestis (Saaremaal Sakla külas) dusel oma minevikuga hüvasti jätma, asutatud kolhoosi esimees. Ka teistel pole ajastul, kus me alles tasahilju oma tegelastel on prototüübid või esinevad minevikku tundma õpime, mingit mo- nad oma õige nime all. Süžee keerleb raalset õigust distantseeruvaks kuns- Kuninga (Noorsooteatris Tõnu Kark) tiks. Algmaterjal, mis on tollase küla- vastuoksliku isiku ümber, kes kõige ühiskonna vaimsuse ja probleemide tähtsamas juhindub tervest talupoja- edasiandmisel niigi nõrguke, muutub mõistusest: kui nagunii tuleb kolhoos „Kuning Herman Esimese” etenduses teha, siis parem vabatahtlikult kui sun- kohati lausa palaganiks.” niviisil. Tagantjärele tarkusega võib kinnita- Näidendile lisas kõvasti kõlajõudu da: kolhoositeema kajastamine on tul- selle dokumentaalne põhi. Bernhard nud ja tuleb just palagani vormis kõige Viiding oli seitse aastat varem sama usutavamalt ja mõjujõulisemalt välja. teema käsitlemise eest premeeritud Pealegi leidsid konkreetsed sündmu- publitsistikavõistlusel, kuid juba val- sed, millel näidend põhineb, aset juba mis trükitud raamat keelati ideoloogia- 1947, kui kolhoose loodi veel prääniku, juhtide poolt ära. Märkimisväärne on mitte piitsa abil. ka esietenduse daatum — täpselt neli- Ka „Kuning Herman Esimese” loo- kümmend aastat pärast Eesti esimese meloos leidub vähemalt üks kurioosne kolhoosi asutamist. fakt. Eelviidatud Ruutsoo loos on kir- Head tragikomöödiat on tunduvalt jas, et näidendis jääb kõige ebameel- raskem kirjutada ja lavastada kui head divam mulje just keskastme juhist ehk komöödiat või tragöödiat. Aga kui see maakonnategelasest. Kui lavategelane siiski välja tuleb, on tegu meeldejääva (Guido Kanguri kehastatud maakon- teatrisündmusega. Eriti siis, kui pea- nakomitee töötaja) ja reaalne isik kokku osalise valik nii hästi õnnestub nagu viia, ilmneb, et tegu pole kellegi muu „Kuningas”. kui kurikuulsa Vassili Riisiga, kes oli sel Lavastuse kaasaegne vastukaja ajal Saaremaa täitevkomitee esimees. võttis üsna ehmunud tooni. Põhju- Paraku töötas „Kuning Herman seks ilmselt 1980-ndatel peale surutud Esimene” eelkõige omas ajas, kui oli doktriin, et Eesti elu 1940. aastail tohib aktuaalne minevikuga hüvasti jätta laval ja filmis näidata üksnes traagili- — kes naerdes, kes nuttes. Tänapäe- ses võtmes. (Kanoonilised olid Jaan va teatrimaastikule sobiks pigem tükk Kruusvalli „Pilvede värvid” ja „Vai- esimesest kolhoosiesimehest, kes oma kuse vallamaja” ning Rein Saluri „Mi- majandi lammutas. nek”). Lavastaja kirjutas nagu eneseõi- gustuseks: „Et vältida psühhotrauma- Merle Jääger, „Kolhoos”. Esietendus sid, lähtusime tragikoomilisest laadist, Tartu Hansahoovi Teatris 16. VII 2009, mis peaks inimestele paremini sobima. lavastaja Tarmo Tagamets. [- - -] Ei unustatud ju nalja ka rasketel Kui Merle Jääger kolhoositeema aegadel.” eesti kutselises teatris taaselustas, olid Oponendid polnud sellega nõus. tema tüki miljöö ja meeleolu kõige lä-

58 hemal „Laudalüürikale”. „Kolhoosis- ilmselt kaheksakümnendail. Koopera- ki” on peaosas lüpsjad ja Antoni oma- tiivi pood kuulus ju kolhoosielu juur- dega võrreldes pole nad raasugi puhta- de ja vähemalt palgapäevadel oli selle mate kitlitega. ümber kindlasti põnevam kui rahva- Tekstiliselt on „Kolhoos” nõrk, olles majas. kokku pandud seosetutest anekdooti- „Puut/Laat” lõpeb kurvalt: väikese dest, neidki osalt nudides. Näiteks sõ- maapoe sulgemisega. Ja sama hääbu- na „libud” kasutamist „lippude” ase- mas on tänapäeva maaelu käsitus ko- mel kuulsin juba 1981. aastal EÕMis gu eesti teatris, näiteks Urmas Lennuki palju vaimukamal kujul (kontekst: „Päeva lõpus”. Rõõmsamaid tulemusi venelasest tehasedirektor organisee- on andnud maarahva ajatu mentalitee- rib saali kaunistamist maipühadeks): di edasiandmine, kas või Jan Rahmani „Libud siia nurka, libud sinna nurka, „Buss” ja „Saun” sealsamas Hansahoo- Ernesaks hooraga keskele!” Tõestami- vis. ne, et sõna „käivitu!” kõlab korduval XXI sajandil on juba ette näidata üks kooris hüüdmisel nagu „käi vittu!”, on õige isevärki maateemaline näidend — veel madalamal tasemel. Andrus Kivirähi „Romeo ja Julia” (esi- Kui „Kuning Hermanile” sai ette etendus Vanemuises 22. IV 2004, lavas- heita algmaterjali nõrkust, siis „Kol- taja Mati Unt). Selle käimapanev jõud hoosil” pole seda olemaski. Seda arves- on nostalgia kolhoosiaegade järele, mil tades tuli lavastaja toime ennastületava maal jätkus tööd ja elu kees. Aga kok- teoga: lavastus polnud põrmugi igav kuvõttes jõuab autor Lennukiga sama- ning eriti mõlema vaatuse algused, kui le järeldusele: normaalne elu maal on terviku primitiivsus veel ei häirinud, võimatu. Isegi kui leidub päästev idee olid paeluvad. Vähemalt Egon Nuter, — paaritada inimesi ja kitsi ning saada Liina Tennosaar ja Meelis Hansing seeläbi elujõulisi maa- ja metsaelanik- tõusid esile ka täisverelise osatäitmise ke —, lõpeb kõik maainimeste pimeda poolest. konservatiivsuse tõttu ütlemata kur- Ometi tuleb Mercat esile tõsta kui valt. vajaliku teema taas orbiidile viijat. Kol- „Kuning Herman Esimese” pea- hoositeema taasavastaja au maksab ka stsenarist Bernhard Viiding kirjutas midagi ja seda ei saa temalt keegi võt- kümme aastat hiljem (Õhtuleht 4. VIII ta. Ning ka valitud žanr, palagan, oli 1997): „Ehk küll kolmandik Eesti põl- õigustatud. Pulli igatahes sai. dudest on söötis ja pool põllusaagist „Ma ei pidanud suurt midagi ise kasvatatakse taludes, on ühistute roll välja mõtlema, elu on ikka kordades ikka veel nii suur, et kolhoosikorra värvikam,” ütleb autor (Postimees 14. poolsajand — maa võõrandamisest VII 2009). Paraku oleks tahtnud näha tek­ki­nud pikk arengupidurdus — end just seda kordades värvikamat elu. igal sammul tunda annab. Kolhooside Mõnevõrra pehmendab „Kolhoosi” kui jaburuse sünd peaks vist veel huvi nadi muljet samas paigas järgmisel su- pakkuma.” vel mängitud Aapo Ilvese „Puut/Laat” Ilmselt kehtib öeldu ka täna ja võiks — vaimukas ja laiahaardeline ekskur- ärgitada kolhoositeemat kõrgel kuns- sioon maakaubanduse ajalukku. Eriti tilisel tasemel ja sama jaburalt käsitle- selle viies pilt, mille tegevus toimub ma.

teater muusika kino 59 Veel ühe jätkusuutliku maaelunäi- hul pakub „Kolhoos” nostalgiat — sõl- dendi arenguvariandi pakub varem tuvalt vanusest kas otseses või kaudses tsiteeritud 1984. aasta TMK vestlus- mõttes. Ning paneb masu tingimustes ring: „Arvati, et oleks aeg jäädvustada kahtlemata mõtlema, kas kollektiivne ka Heino Marrandi tüüpi (kui jääda ühismajandamine ei võiks mitte olla Paide rajooni piiridesse) majandijuhi üks ellujäämise vorme. Kas või ellu- kuju; jäädvustada neid vana kooli esi- suhtumise mõttes.” mehi, kelle kohta liiguvad ümbruskon- Ettepanek tundub jätkusuutlik. Aga nas legendid ja anekdoodid, kuid kelle mis on kolhoosi lähim vaste tänapäe- jaoks kolhoos on midagi rohkemat kui val? Ilmselt Orkut ja teised netifooru- ta oma elu.” mid, mida kommuunideks kutsutakse. Marrandi on ammu surnud, legen- (Ka kolhoosi esialgne nimetus oli põl- did ja anekdoodid ilmselt kõvasti või- lumajanduskommuun.) Küllap saab mendunud, nii et materjali nagu oleks. nendestki huvitavaid näitemänge kir- Lõpetuseks veel üks tsitaat, mis aitab jutada, mis maaelu kujutamise kom- vaadata olevikku ja tulevikku. Eva Kü- penseerivad. bar (Postimees 20. VII 2009): „Igal ju-

TMK 2011, nr 4, lk 42 pildiallkiri peaks olema: Egon Rannet, „Haned”. Elsa — Aino Talvi, Taavet Kivi — Johannes Rebane, Eva Mutt — Silvia Laidla, Ott Tael — Aksel Orav, Julius — Valdeko Ratassepp ja Mari Seeba — Lisl Lindau. Lavastaja: Ilmar Tammur. Esietendus 14. VI 1963 Draamateatris. TMMi foto Eelmises numbris ekslikult avaldatud pildiallkirjale vastab juuresolev foto: „Haned”. Ingrid — Asta Lott, Telila — Meeli Sööt, Ott Tael — Aksel Orav, Silli Tulp — Linda Rummo, Eva Mutt — Silvia Laidla, Jaak — Tõnu Aav ja Nigul Seeba — Alf- red Rebane.

60 IN MEMORIAM

AO PEEP 17. X 1947 — 23. IV 2011

Oma olemuselt on teater ikka enam-vähem samasugune. Võib-olla pisut lihtsamaks ja loomulikumaks on läinud ütlemise viis. Ja näitejuhi tööd tehakse tänapäeval vähem: lavastaja paneb asja paika, esitab oma nägemuse, kuid näitleja peab ise selle sees hakkama saama. Irdi ja ka Kerge ajal tehti proovis rohkem sõnaga tööd. Aga muidu käib töö ikka samaviisi.

Sirp 31. III 2006.

ANDREI ZUBKOV 4. III 1981 — 25. IV 2011

Andrei Zubkov sündis Narvas ning omandas teatrihariduse Moskva Štšukini- nimelises Teatriinstituudis. Ta töötas­ Štšu­ kini-nimelises Teatriinstituudis ja mit­mes teatristuudios lavalise vehklemise ja liiku- mise õppejõuna. Viimastel aastatel mängis ta külalisnäitlejana Tallinna Vene Teatris. Tema viimaseks rolliks jäi Karp Aleksandr Ostrovski „Metsas”.

teater muusika kino 61 „Miski pole võrreldav balleti vahetu kogemisega…”: Balanchine, Kylián ja teised grusiinide, tšehhide ja eestlaste ettekandes HEILI EINASTO

Metropolitan Opera HD-ülekannete Balanchine’i ehk Mr B (nagu teda ajal kutsub võõrustaja rollis ooperilaul- kodutrupis kutsuti) loomingus toimus ja vaatajaid külastama Meti etendusi murrang 1934, aasta pärast seda, kui ta või nende endi kohalikku ooperiteatrit, oli kolinud New Yorki. Ta naasis klas- kinnitades, et „miski pole võrreldav sikalise balleti juurde, kuid loobus see- ooperi vahetu kogemisega lavalt”. Eriti juures selgepiirilisest süžeest;4 lahutas aga kehtib see väide tantsu kohta, mil- „balletisõnastiku” selle tavapärasest lest olen kirjutanud juba varemgi.1 repertuaarist,­­ ajaloolisest ja dramaati­ Seetõttu on eriti meeldiv, kui tekib li­sest kontekstist ning näitas oma nn võimalus näha XX sajandi suurmeist- abstraktsetes ballettides klassikalise rite loomingut elavas esituses; see või- balleti­ omadusi vaid muusikalises kon- malus avanes möödunud veebruaris. tekstis. Mr B taotles n-ö puhast tantsu, Gruusia Rahvusballett2 ja Rahvusooper mistõttu­ ta loobus ka tähendusi lisa- Estonia tõid publiku ette gruusia juur- vaist kostüümidest ja dekoratsiooni- tega, Peterburis kasvanud ja suurema dest, suuremat osa tema ballette esita- osa elust New Yorgis töötanud George takse peaaegu treeningrõivais. Esime- Balanchine’i erinevatel aegadel loodud ne samm selles suunas tuli Tšaikovski balletid. muusikale loodud „Serenaadis”, mille- le järgnes „Mozartiana” sama helilooja Tõlgendades XVIII sajandit à la Ba- muusikale. lanchine ja Kylián „Mozartianat” vaadates (muusi- Kuigi Balanchine’i nimi on kultuu- ka: Tšaikovski Orkestrisüit nr 4 op 61 riavalikkusele tuntud,3 on eesti publik alapealkirjaga „Mozartiana”) meenus näinud tema loomingut vähe — 1988. Fokini „Chopiniana” (Läänes tuntud aastal toodi Estonias Kaie Kõrbi õhtu nime all „Sülfiidid”). Kui viimane on raames lavale Balanchine’i „Serenaad” kummardus romantilisele „valgele” (esmalavastus 1934) ja alles nüüd, balletile,­ selle atmosfäärile ja meele- kakskümmend kolm aastat hiljem, bal- olule, jättes kõrvale romantilise konf- lett „Who Cares?” (esmalavastus 1970). likti, siis Balanchine’i „Mozartiana” on Grusiinid täiendasid seda, näidates ühelt poolt austusavaldus rokokooliku „Mozartianat” (1934), „Pas de deux’d” komöödia õhustikule ja teiselt poolt (1960), „Tarantellat” (1964) ja „Duo Fokinile, kes loobus mainitud balletis Concertanti” (1971). süžeest ja keskendus üksnes meelesei-

62 Jiři Kyliáni „Kuus tantsu”. Gruusia Rahvus- balleti etendus Nokia kontserdi- majas. Andres Adamsoni foto sundi edasiandmisele. „Mozartianas” les soovi korral leida ka klassikalisele moodustavad tantsutrupi neli väikest prantsuse komöödiale iseloomulikku tüdrukut, tulevased baleriinid; tüd- jutulõnga. Esimeses osas („Preghie- rukute kõrval on nende täiskasvanud ra”/ „Palve”, tugineb Tšaikovski ver- teisikud. Seda naisrühma täiendavad sioonile Liszti tehtud Mozarti moteti kaks meessolisti, kellest üks on lusta- „Ave verum corpus” transkriptsioo- kas Figaro-tüüp, teine tundub esma- nist) on priimabaleriin palves, kuid te- pilgul olevat „esimene armastaja”, kel- ma hoiakust ja käitumisest ilmneb, et le roll on aga taandatud elegantseks ta ei palveta mitte jumala, vaid publiku „kraanaks”. Ja kuigi „Mozartiana” on poole. Tuleb kelmikas teenritüüp, kes oma olemuselt süžeetu ballett, võib sel- esitab lustliku džiigi, sellele järgneb

teater muusika kino tants 63 nelja tantsijaga menuett ja maskiball, peen ja räme. Liigutused mõjuvad kord kus tuleb ette mitmeid arusaamatu- rohmakalt, siis jälle väljapeetult ele- si ja äravahetamisi, lõpustseenis aga gantselt, et murduda või vajuda viltu ilmneb peategelase iseloomu puhtus mõnda liialdatud, argielust pärit poosi. ja kargus. Kõik tantsud on rajatud tee- Nii nagu muutub pidevalt tegelaste sot- male variatsioonidega ja varieerida Ba- siaalne positsioon — teener astub hiig- lanchine mõistab. Ta muudab liigutus- laslikku ratastel veerevasse daamiklei- te suunda nii, et kordus lisab alati ikka ti ja teiseneb aadlikuks —, nii muutub midagi uut. Sama toimub ka liigutuste kogu aeg ka tantsukeel puhttantsulis- „sõnavaraga”: klassikalise balleti lii- test liigutustest argiliigutusteks ja vas- gutuste väärikust ja väljapeetust vürt- tupidi; liialdus teiseneb normaalseks sitavad vulgaarsevõitu puusanõksud; balletiliigutuseks ja muutub kohe järg- elegantseid jooni lõhuvad ülikõrgeks miseks liialduseks — sellest ka Kyliáni aetud arabeskid ja developpé’d (mis töö humoorikus. Ta on arusaadav ka 1934. aastal olid uudsed ja tänapäeval tantsust kaugematele inimestele (mida on saanud normiks). Balanchine püüd- Balanchine tingimata ei pruugi olla), leb liikumisjadade ja kujundilihtsuse sest olukorrad tekivad äratundmise ja poole, kusjuures kujundi keskpunktiks samastumisvõimaluse kaudu, mitmed on alati lava keskpaik ja muu tegevus piltlikud väljendid („pead kaotama”, keerleb selle ümber. „ninna kargama”, „tuliste süte peal Kui Balanchine’i XVIII sajandisse ta- olema” jne) ja kõnekäänud on leidnud gasivaatav „Mozartiana” jääb hoolima- kehalise ja tantsulise väljenduse. Kus- ta mõningatest täiendustest ja XX sa- juures selleks, et Kyliáni teost täielikult jandist pärit vihjetest rangelt klassika- nautida, peab seda vaatama live’is, sest listesse raamidesse, siis Hollandis töö- vaid vahetus läheduses tuleb kehakee- tav tšehhi päritolu Jiři Kylián kasutab le sõnum täiel määral esile. oma „Kuues tantsus” („Sechs Tänze”, muusika: Mozarti „Kuus saksa tantsu” Cool ja kuum Balanchine’i moodi KV 571)5 ära ka tantsijate mängulisust. Tagasi Balanchine’i juurde.6 Louis Süžeetus lähendab teda Balanchine’ile, Moreau Gottschalki muusikale loo- kuid liikumiskeel ja teemale lähene- dud „Tarantella” on balletikonkurs- mine on hoopis teine. Kyliáni tantsu- side lemmikuid, sest nõuab tantsija- keel on tänasesse balletimaailma sis- telt nobe­dust, kiireid suunamuutusi se murdnud sama jõuliselt ja enesest- ja suurt täpsust, kusjuures seda peab mõistetavalt nagu Balanchine’igi oma, tegema enesestmõistetava kergusega. kui aga Balanchine n-ö pikendab klas- Klassikalisele „sõnavarale” on lisatud sikalist joont, siis Kylián painutab ja itaalia rahvalikest tantsudest pärit lii- väänab seda. Balanchine’i tantsijad jää- gutusi, mis annavad tantsule rahvus- vad ka nalja tehes kaugeks ja kargeks, liku iseloomu. Just samamoodi luuak- Kylián seevastu toob nad lähedale ja se ameerikalik karakter balletis „Who muudab omadeks. „Kuues tantsus” on Cares?” George Gershwini muusikale. puuderdatud parukatega ja aluspesus See on üks Balanchine’i teoseid, kus tegelased — kord teenrid, kord här- klassikalisse balletti on põimitud eri- rad, kusjuures üleminekud on sujuvad nevatest populaaržanritest (muusikali- ja voolavad, suhete võrgustik ühtaegu dest ja šõubisnisest) pärit liikumisvõt-

64 George Balanchine’i „Who Cares”. Eesti Rahvusballett, Estonia teater. Harri Rospu foto teid: stepptantsust pärit (kuid balletile tele liigutustele, isolatsioonidele (kus kohandatud) libistused, steppimine, liigub ainult üks kehaosa, näiteks õlg, chorus line (afroameeriklaste šõudest ülejäänud keha kaasamata) ja polürüt- üle võetud efektne lõpunumber, kus miale kehas, kus erinevad kehaosad rühm rivistub solistide taha ja sooritab liiguvad erinevas rütmis. Siia lisandub unisoonis keerukaid liikumisjadasid) veel cool, mida on kerge tõlgendada jms. Niisamuti nagu Gershwin võttis ebaviisakusena, sest ta kätkeb endas mustanahalistelt üle muusikalisi võt- osavõtmatust ja eraldatust, lohakuse- teid, nii kasutas Balanchine afroamee- na tunduvat hooletust, kuid mis selgelt riklaste tantsudele omast svingilikkust vastandub esteetilisele kategooriale hot ning cool-hoiakut ja -liikumisi. Just nii (kuum) — see on kiire, hoogne, energi- nagu sving andis eluõiguse väga ava- line.7 Balanchine’i „Who Cares?” män- rale, varem läbi uurimata heliskaalale gib suuresti nendel vastandustel, sest ning vastu- ja ristrütmidele, nii avardas tantsijate klassikalised poosid nihestu- afro juurtega džässtants keha liikumist, vad mugavast asendist pisut lodeva- andes eluõiguse keha eri osade (puusa- na näivaks, kuid see on kalkuleeritud, de, piha ja rindkere) mitmesuunalis- täpselt välja timmitud lahe olek, mis

teater muusika kino tants 65 varjab „kuuma” tempot ja liikumisja- vates paralleelsed kirjapandud noo- dade keerukust. Just balletiga „Who tidega. Teisisõnu, Balanchine püüdis Cares?” sarnanevates teostes teeb dis- viia tantsuliigutusi vastavusse muusi- sonants meid teadlikuks konsonant- kaga. Ta kohandas samu mudeleid ja sist; „meil ei saa olla jahedat varju il- sageli ka sarnaseid liikumisjadasid sõl- ma valguseta,” ehk „sissepoole pööra- tumata sellest, kas oli tegemist Ba­chi, tud jala tähendus tuleb ilmsiks sellele Mozarti, Bizet’, Stravinski või mõne järgneva väljapoole pööratuse kaudu XX sajandi USA helilooja loominguga. ning painutatud labajalg tõuseb esile Sellist muusikast lähtuvat tantsule lä- väljasirutatu kõrval,”8 on Balanchine henemist, dialoogi muusikute ja tant- öelnud. Estoonlased saavad vormiga sijate ning helide ja liikumise vahel kenasti hakkama, nende liikumistes on demonstreerib hästi näiteks Stravinski teravust ja kuumust, kuid cool’iga on muusikale loodud „Duo Concertant”. raskem toime tulla, sest see on pigem kehatunnetuse kui välise vormi küsi- Kehade „kõne” Kyliáni „Langevates mus.9 Artjom Maksakov ja kolm nais- inglites” solisti (Olga Malinovskaja, Marika Muusikaga dialoogis olek ja selle Muiste ja Tiina Ojanen) loovad liiku- rütmimustritele koreograafiliste vas- misjadad nõtke enesekindlusega, kuid tete otsimine iseloomustab ka Kyliáni džässtantsule omane raugus, sensuaal- balletti „Langevad inglid” („Falling sus ja lahe olek jääb tabamata. Osaliselt Angels”; üks osa 1989. aastal loodud on selle põhjuseks ka elava muusika „Mustadest ja valgetest ballettidest”) puudumine; ka Gruusia Rahvusballe- Steve Reichi muusikale, mida Kylián ti etendustel, kus osa tantse esitati ela- ise on nimetanud „looks meie elukut- va ja teine osa konservmuusika saatel, sest”. andis tunda, et isegi keskpäraselt esi- Kaheksa mustas trikoos baleriini tatud elava muusika kasutamine mõ- seisavad valgusruutudes ja püüdlevad jub alati paremini kui mis tahes suure- rütmiliste trummihelide saatel täiu- pärane helisalvestis — džäss ja cool ei se poole. Nende liigutused on selge- ole konserveeritavad, sest siin on vaja piirilised ja konkreetsed ning nagu ka musitseerimisel-tantsimisel tekkivat Balanchine’i abstraktsetes ballettides, hingust, ühisest kunstitegemisest sün- on siin tegemist vaid „palja luustiku- divat sünergiat. Se­da enam, et Mr B ga”, siin ei ole midagi liigset, on ainult ideed on suuresti lähtunud muusikast, liigutused, mis korduvad lõpututes va- tema soov liikuda saab alguse teda riatsioonides: sirge käsivars murdub erutanud muusikast. Balanchine alus- liigestest nurgeliseks jooniseks, jalad tas koreograafia loomist pärast seda, võivad lainetada või moodustada eri- kui oli teinud endale selgeks muusika nevaid „nurklaudu”, sirge selg kumer- struktuuri ja vormi. Ta nägi ja kuulis duda hetkeks ja sirutuda taas, et siis muusikat ajaliste signatuuridena, ka- hoopis pihast murduda… Moodustu- dentside, akordide ja teiste muusikalist vad kujundid, mis räägivad igale vaa- struktuuri moodustavate elementide- tajale tema kogemusest lähtuvat lugu; na; igale taktile või fraasile seadis ta kes näeb seal naiste elu kajastust, vii- kindla liikumisjada, mille ajastamine, teid lapseootusele ja sünnitusele, kes rõhuasetus ja omadused olid tema ar- pelgalt kehaimpulsside sümfooniat.

66 Jiři Kyliáni „Langevad inglid”. Gruusia Rahvusballeti etendus Nokia kontserdimajas. Andres Adamsoni foto

Kehad „kõnelevad” eriti tungivalt siis, „süütu” mulje; isegi konkreetsed viited kui on võimalus teost näha elavas et- seksuaalsele mõjuvad meie üleseksua- tekandes. Vaataja hakkab mõttes esine- liseeritud ja üle-erotiseeritud maailmas jatega kaasa tantsima, hingama samas kasinalt ja kainelt. Mõlemad meistrid rütmis ja loo lõppedes tekib tas sama- näivad tantse luues olevat arvamusel, sugune ärgas pingeseisund ja energia- et kuigi seksuaalsus on üks osa kehali- voog, mis sageli järgneb parajale ke- sest olemisest, ei pruugi see isegi mees- halisele (tihti sportlikule) tegevusele. te-naistevahelises suhtluses olla domi- Erinevalt näiteks Kyliáni „Kuuest tant- neeriv — suhtlemine on võimalik ka sust”, kus on oluline koht mängulisu- teistel tasanditel. sel ja näomiimikal, seob „Ingleid” Mr B ballettidega ka see, et siin on tantsijate Tekst ja tants tšehhi moodi näod maskitaolised, mitte midagi väl- Mai Murdmaa on juhtinud tähele- jendavad. panu sellele, et maailma balletikoreo- Ja veel üks seos, mis torkas silma graafias valitseb „post-kylianism” või just eespool mainitud teoseid vaada- „post-ekism”,10 st suurt osa tänapäeva tes: ükskõik kui erootilisi liigutusi või ballettmeistritest on tugevalt mõjuta- võtteid Balanchine või Kylián ka ei ka- nud Jiři Kyliáni ja Mats Eki liikumis- sutaks, jääb valdavaks karge, peaaegu te murtud jooned ja moderntantsulik

teater muusika kino tants 67 raskustunnetus. Praha Rahvusteatri peaaegu kolmekümneaastase vahega. balletitrupi esitatud Petr Zuska „Soolo Kyliánile sai määravaks suundumine kolmele” esindas oma liikumiskeelelt 1967. aastal Londoni (kuigi ta õppis ja esteetikalt just sellist „post-ekismi” Kuninglikus Balletikoolis, võimaldas või „post-kylianismi”, jäädes aga tant- Londoni kultuurielu kokku puutu- sulise mõtte sügavuselt ja leidlikkuselt da tantsukunsti uute suundadega) ja oma eeskujudele alla. seejärel John Cranko kutsel Stuttgar- Kyliániga seob Zuskat Praha, mõ- di balletitruppi, kus ta Cranko ärgitu- lemad koreograafid on sealt pärit ja sel proovis kätt ka tantsude loomisel.11 alustasid seal oma tantsuteed, kuigi Zuska karjääris on olulist osa män-

Petr Zuska „Soolo kolmele”. Praha Rahvusteatri balletitrupp. Foto Eesti Kontserdi arhiivist

68 ginud Praha Kammerballett,12 kus ta maha”), mille prantslased kavalehe töötas tantsijana 1989—1992 ja alates andmeil on hääletanud sajandi pari- 1994. aastast (külalisena). Lisaks Pa- maks lauluks, ja mitte ainult see, kao- vel Šmoki teostele tantsis ta ka Kyliáni tas Zuska koreograafilise illustratiiv- ja Martha Grahamist mõjutatud Ro- suse tõttu suure osa oma poeetilisest bert Northi loomingut. Koreograafina valust ning muutus melodramaatili- alustas Zuska juba 1990. aastal, tema seks kallima külge klammerdumiseks. teosed on leidnud pidevat tunnustust, Kasutatud oli pantomiimi, mida esitas näiteks said 1994 loodud „Adagietto” meisterlikult Michal Štípa, kes kehas- ja „Väiksed kaagid” Tšehhi Kirjandus- tus lauljaks ja näis, nagu kõlaks laul fondi preemia, 1996 valminud duett tema suust, mitte lindilt. Kuid suure- „Udus” Leos Janáčeki muusikale sai ma mõjujõu omandasid need „pildid”, auhinna parima koreograafia eest. Ta mis moodustasid laulutekstiga pigem on tantsinud ja tegutsenud koreograa- dialoogi ja kehalise, abstraheeritud fina maailma paljudes truppides ja ta mõtiskluse elu erinevatest tahkudest: tööde muusikavalikus korduvad sageli oma koha leidmisest, igatsusest, ük- Janáčeki ja Pärdi teosed.13 Jõhvi balle- sindusest — ja ka erinevast huumorist. tifestivali raames Tallinnas näidatud Jutustav laad, elu- ja olustikustseenid Zuska „Soolo kolmele” on valminud ning meenutused vaheldusid abstrakt- 2007 ning tugineb Jacques Breli, Vladi- se, süžeetu tantsuga, mille vorm, nagu mir Võssotski ja Karel Kryli lauludele. mainitud, tuletas oma kehakallutuste, Kuigi teost läbib romantilise poee- pöiaflekside ja kontraktsioonidega tu- di ja lauliku ning tema muusa liin, ba- gevasti meelde Mats Eki käekirja. lansseerib ballett jutustava ja abstrakt- se piiril. Laulude tekstid on küll kohati Koreograafilise narratiivi vägi Kesleri üsna üks-üheselt liigutustesse tõlgitud, „Othellos” liikumises kordub sageli tekstis kõlav, Kui „Soolo kolmele” jutustas palju st sõna on illustreeritud liikumisega. väikesi, omavahel nõrgalt seotud lugu- Erinevalt Kyliáni „Kuuest tantsust”, sid, siis Marina Kesler jätkab „Othello- kus tantsukeelde on pandud mitmed ga” suurte lugude vestmist, vaatama- kõnekujundid, on Zuska võtnud teks- ta sellele, et narratiivid pole endiselt tist kõige pindmisema kihi ja sageli lä- „moekaup”. Ometi, nagu olen varemgi heb kaduma sõnade taha ja vahele jääv kirjutanud,14 on lood meie elus tähtsad, poeetilisus. Kuna teksti võis jälgida sest „just (…) narratiivi ja sümboli vägi subtiitritest (tantsus küll väga tülikas — konkreetne reaalsus sümboli ja loo tegevus, sest silmal on raske jälgida kujundlikus vormis kannabki maailma laval ja lava kohal toimuvat korraga), tähendust, samas kui abstraktne arut- tuli see eriti selgelt välja. Kõigisse lau- lus ei anna tegelikult mitte midagi,” on ludesse kätketud väike jutustus leidis öelnud neuroloog Oliver Sacks.15 See laval piltliku väljenduse suurepärases kehtib ka tantsukunsti kohta. Tuleb esituses — väljendusrikkalt, hea keha- vaid mõista, et jutustus ei ole tantsus ja näitlejameisterlikkusega. Ometi hak- sama mis kirjanduses või muusikas, et kas see teksti piltlik kordamine pika- narratiiv ei tähenda koreograafias sõ- peale tüütuks muutuma. Breli kuulus nalise teksti illustratsiooni, nagu „Soo- „Ne me quitte te pas” („Ära jäta mind los kolmele”, vaid kõige selle avamist,

teater muusika kino tants 69 Marina Kesleri „Othello”. Eesti Rahvusballett, Estonia teater. Vasakul Jago — Sergei Upkin, keskel Othello —Aleksandr Prigorovski. Harri Rospu foto mis jääb sõnade taha ja vahele. Just mingu vastu. Ka Neumeier on üks tä- liikumine ja tants võib teha mõisteta- napäeva balletimaailma suuremaid vaks nähtusi, mille puhul keeles tuleb jutu­ meistreid­ ning tema „Othello” kasutada keerulisi kõnekujundeid ja (kus on ka kasutatud Pärdi muusikat) metafoore. Selles suunas on liikumas on ilmselgelt Keslerit mõjutanud. Ent Marina Kesler, kelle arengut koreo- erinevalt Neumeierist, kelle lavastus- graafina on olnud väga põnev jälgida. tes on ka olustikul tähtis osa, toimub Keslerile meeldivad konkreetse süžee- Kesleri balleti tegevus n-ö abstraktses, ga lood, kuid üha enam on ta leidnud konkreetse ajaloota ruumis, rõhutades sealt seda, mida sõnaline tekst edasi nõnda loo ajatust, olulisust siin ja prae- anda ei suuda. Nii on ka „Othelloga”, gu. Tegelasi iseloomustab neile omane mis on loodud kollaažile Arvo Pärdi kehakeel ja koreograafiline tekst: me- teoste muusikast16, — süžee on antud hed mundrites („tõelised mehed”) on punktiirina vaid selleks, et avada inim- üsna sirgete liikumistega, välja arvatud kirgede tagamaid. Varasemast rohkem siis, kui nad Jago juhtimisel „pidu pa- oli ka tunda, et liikumiskeel ei kujune nevad”; naised, romantilistes kleitides, enam üksnes visuaalse pildina ega ole on vastukaaluks üsna koketsed, isegi kombineeritud välist muljet arvesta- lõbujanulised, erandiks „peostseenid”, des, vaid siin on süvenetud liikumise kus nad mõjuvad nöörist tõmmatud loogikasse ja liigutused kasvavad välja marionettidena. Nööritõmbajaks on tegelase sisemisest seisundist. muidugi Jago (Sergei Upkin), kelle „Othellot” vaadates võis tajuda ka liikumises puuduvad sirgjooned; teda Kesleri austust John Neumeieri loo- iseloomustab siuglemine, väänlemine

70 Kesleril lähtuvat niivõrd ühiskond- liku tunnustuse vajadusest nagu Shakespeare’il, vaid ühelt poolt Ja- go pöörasest võimuihast inimeste üle (nagu võib aimata peostseenist, kus ta õpetab kogu seltskonnale uut 3D- prillidega „mängu” ja kus ta ainsana neid prille pähe ei pane ning jätab en- dale niiditõmbaja rolli) ja teiselt poolt seksuaalsest ihalusest Othello järele.17 Othello puhul aga näib küsimus olevat vähem usalduse kaotuses Desdemona vastu kui omandis. Naine pole üks- nes tema „oma”, vaid, nagu paljudes patriarhaalsetes ühiskondades, naiste seksuaalsus kannab ka mehe „au”, mi- da tema (oletatav) truudusemurdmine määrib ning mida saab puhtaks pesta vaid rüvetaja verega. Kesler on „Othellos” jõudnud selle- ja kõverus. Naistest jääb Desdemona ni, et vaatajale ei mõju ainult visuaalne (Eve Andre) silma oma hapruse ja va- pilt, vaid ta kogeb seda ka kehaliselt. hetu ning siira kelmikusega; Othello Selleks, et tekiks sügav empaatia te- (Aleksandr Prigorovski) mõjub lihvi- gelaste vastu — milleks muidu koreo- tud mundrimeeste seas seevastu (taot- graafid tantsulugusid vestavad —, on luslikult) tahumatuna. vaja toimuvaga vahetut kontakti. Sellel Kõrvuti sündmusi vahendavate aga on omakorda tugev mõju meie sot- stseenidega, nagu Jago loodud int- siaalsetele ja vaimsetele võimetele. Ilma riig rätikuga (Cassio ja Bianka armu- teise inimese keha kujutist nägemata ei rõõmud, mille järel Cassio pühib nä- saa ka temale kaasa tunda — vähemalt gu Desdemona rätiga ja mida Othello juhul, kui me võtame sõna „tundma” „juhtub” pealt nägema, ning järgnev tõsiselt.18 Miski pole võrreldav tantsu Desdemona vägistamine ja tapmine), vahetu kogemisega ruumis. on ka sümboolsed pildid: erootilist naudingut kujutavad neli naist, kel- le poosid näivad olevat kopeeritud Viited ja kommentaarid: mõne erootikaajakirja lehekülgedelt, 1 Heili Einasto. Keha ja häälega kirjutatud — Othello ja Desdemona muidu nii lood.— Teater. Muusika. Kino 2006, nr 7, balanchine’ilikult karge ja klaari dueti 8/9 ja 10. taustal; Othello õudusviirastusi ja mõt- 2 Vt ka Heili Einasto. Ülistus inimnäolisele teid vahendavad valgetes pikkades abstraktsionismile. — Sirp 18. II 2011. kleitides tegelased, kelle kehade vonk- 3 Paraku on Balanchine’ist eesti keeles vä- lemine loob pildi „mõttemadudest” ga vähe kirjutatud, v.a Uno Ussisoo artiklis ajus. „George Balanchine”, Teater. Muusika. Ki- Jago intriigi käivitamine ei näi no 1984, nr 7, lk 81—84.

teater muusika kino tants 71 4 Balanchine oli Petrogradis üks klassikalise raskeid aegu, kuid oli sellele vaatamata üks balleti „lõhkujaid”; aastail 1923—1924 otsis huvitavamaid tantsutruppe sotsialismilee- ta tantsukunstis uusi vorme trupiga Noor ris, eelkõige tänu Pavel Šmoki koreograa- Ballett, mille oli asutanud koos Fjodor Lo- filistele otsingutele. Vt: http://www.balet- puhhoviga (näiteks olid tantsijad duetis praha.cz/english/?kat=2&subkat=2 „Mõistatus” paljajalu), Monte Carlos Dja- 13 Vt: http://www.petrzuska.cz/en/bio gilevi trupile ning pärast viimase surma graphy (1929) René Blumi trupile (1924—1933) 14 Vt Heili Einasto. V nagu valgus ja vaen loodud Balanchine’i balletid olid omal ajal ning P nagu pimedus ja palvus. — Teater. väga uuenduslikud ja „ebaklassikalised”. Muusika. Kino 2009, nr 2. 1933. aastal asutas Balanchine oma trupi Les 15 Oliver Sacks. Mees, kes pidas oma naist Ballets, mida nägi noor USA kunstimetseen kübaraks. Lood ebaharilikest patsientidest. Lincoln Kirstein, kes kutsus Balanchine’i Tallinn: Tänapäev, 2003, lk 223. New Yorki. 1933. aasta lõpul leidiski koreo- 16 Nagu ma juba mainisin, ei ole konserv- graaf uue kodu USAs. muusika elava tantsu jaoks kõige parem 5 Kyliáni balletti „Kuus tantsu” olen analüü- lahendus: ühelt poolt kaotab tants midagi sinud artiklis „Keha ja häälega kirjutatud väga „elusat” ja teiselt poolt hakkab tekki- lood” I, Teater. Muusika. Kino 2006, nr 7. ma oht, et muusikute ja tantsijate teineteise- 6 Ka Balanchine’i loomingust olen pikemalt mõistmine kahaneb veelgi; et tantsijad har- kirjutanud artikli „Keha ja häälega kirjuta- juvadki lindimuusika fikseeritud tempode tud lood” I osas; vt Teater. Muusika. Kino ja kõlavärvidega ega oskagi enam „elusas” 2006, nr 7. muusikalises ruumis toimida. 7 Vt Brenda Dixon Gottschild. Waltzing in 17 Meenub José Limóni „Mauri pavaan”, the Dark: African-American Vaudeville milles samuti on viiteid Jago homosek- and Race Politics in the Swing Era. New suaalsele kirele. York: Palgrave 2000, sissejuhatus. 18 Kas kaasatundmine on omakasu? Interv- 8 Deborah Jowitt. Time and the Dancing juu Vittorio Gallesega. — Eesti Päevaleht Image. Berkeley – Los Angeles, University 27. II 2008. of California Press, 1988, lk 253. 9 Olles näinud vaid ühte koosseisu, ei julge ma väita, et minu märkused kehtivad ka teise koosseisu kohta. 10 Vt „Tantsus on oluline kujundite süs- teem”. Intervjuu Mai Murdmaaga. — Tea- ter. Muusika. Kino 2008, nr 4. 11 Alates 1973. aastast on Kylián seotud juba Madalmaade tantsuteatriga, mille kunstili- seks juhiks ta sai 1975. 12 Praha Kammerballeti asutasid 1964. aas- tal Luboš Ogoun, Pavel Šmok ja Vladimír Vašut, eesmärgiga eksperimenteerida uute kunstiliste vormidega ning leida uudseid lähenemisnurki tantsukunstile, mis aka- deemilises teatris oli võimatu. Sotsialistli- kul ajajärgul elas Praha Kammerballett üle

72 Millisest vaikusest sünnib muusika? Festival „Täiuslik vaikus” 11.—13. veebruarini 2011 KERRI KOTTA

Alustada võiks ehk mõneti berg- omalaadse mõttelise ruumi, mille tä- sonliku tõdemusega, et kõik on pide- histamiseks on kasutatud ka ebakind- vas muutumises. Et nõndanimetatud luse (uncertainty) mõistet. Ülemineku objektides, s.o aja voolust välja tõstetud lõpetab uute stabiilsust võimaldavate ja viimasest justkui mõjutamata staati- hierarhiate moodustumine. listes entiteetides tuleks näha eelkõige Kuna üleminekuteooriad on osutu- mõtlemise tööriistu, mille abil muu- nud elujõuliseks mõningates sotsiaal- detakse keeleliselt raskesti kirjeldatav ja haridusteaduse valdkondades ning olemise pidevus mõistusele arusaa- psühholoogias, võiks need olla põhi- davaks. Kuna aga arengu stabiilsema- mõtteliselt rakendatavad ka inimtege- te faaside kirjeldamisel võimaldavad vuse ja/või -kogemuse teistele aspek- mainitud objektid teha kasulikke sisse- tidele, sh muusika komponeerimisele vaateid, on need tunnetusvahenditena ja kuulamisele. Tavaliselt on uue teose jätkuvalt kasutatavad. Samas sisaldab loomise käivitajaks idee, mis muusi- mis tahes nähtuse evolutsioon juba kast rääkides võiks väljenduda kujut- mainitud stabiilsemate faaside kõrval luses muusikalise materjali uut laadi ka „hüppeid”, milles pidevalt muutuv organisatsioonist. See uus organisat- loomus saab iseäranis ilmseks. Selli- sioon, mida tajutakse küll võimaliku- seid faase võib nimetada ülemineku- na, kuid mille konstitueerivaid aluseid teks (transition) ja neid saab kirjelda- veel enda jaoks lõplikult ei teadvusta- da mitmesuguste üleminekuteooriate ta, eemaldab helilooja, kui ta on aus ja (transition theory) abil. ei püüa leitut suruda harjumuspäras- Ühe võimaluse1 kohaselt iseloo- tesse raamidesse, paratamatult tema mustavad üleminekuid järgmised eelnevast­ kogemusest2 ja paiskab ta ju­ omadused: eemaldumine (disconnec- ba mainitud ebakindlusse. Ebakindlu­ tion) harjumuspärasest ja harjumus- se põhjustajaks ongi eespool nimeta- päraste toetuspunktide äralangemine tud uute vajaduste esiletõus (uus idee selle tulemusena, uute vajaduste esi- nõuab teosena realiseerumiseks vahen- letõus ja võimetus nimetatud vajadusi deid, mida helilooja kogemusepagasis harjumuspärasel viisil rahuldada, ning ei pruugi leiduda) ning lahknevus oo- lahknevus ootuste ja tegelikult sündi- tuste ja tegelikult sündiva vahel (oma va vahel. Mainitud omadused loovad kogemusepagasile tuginedes teeb he-

teater muusika kino 73 Kontsert „Laulud, hümnid ja tantsud” 11. veebruaril Kumu auditooriumis. Anja Lechner (tšello, Saksamaa) ja Vassilis Tsabropoulos (klaver, Kreeka). Harri Rospu foto lilooja kogu komponeerimisprotsessi Lisaks komponeerimisele võib üle- jooksul oletusi teose võimalike realisee- minekuteooriates kasutatavate kirjel- rumisvormide kohta, mis aga vähemalt dustega siduda ka kuulamiskogemust. komponeerimise algfaasis osutuvad Uue teosega kokkupuutumine võib ilmselt tegelikust tulemusest võrdlemi- põhjustada seisundi, milles kuulaja si erinevaks). Seega võib teose kompo- loobub või on sunnitud loobuma muu- neerimisprotsessi käsitleda omalaadse sika harjumuspärasest tõlgendamisest. üleminekuna, mille alguspunkti mar- Näiteks kokkupuutes XX sajandi muu- keerib suurim võimalik ebakindlus ja sika eksperimentaalsete suundadega järgnevaid faase mainitud ebakindluse on sündinud mitmeid kirjeldusi sel- järkjärguline vähenemine.3 Teose val- lest, kuidas traditsioonilisest (vormi) missaamine võiks sellise vaate järgi tä- loogikast loobumine on muusika kuu- hendada helilooja jaoks ebakindluse ja lamisel andnud kummaliselt õnnesta- seega ka ülemineku lõppu. vaid ja eriliselt vabastavaid elamusi,

74 avades selle kaudu uusi mõistmisho- da. Sellist sisemist peatumist, kus kõik risonte. On tähelepanuväärne, et ni- on võimalik, kuid mitte miski pole veel metatud elamustele vahetult eelnevat tegelikkuseks saanud, on nimetatud ka kuulaja „kimbatust” kirjeldatakse just tasakaaluks või tarkuseks (sattva), tüh- üleminekuteooriatele sarnaste mõiste- juseks (śūnyatā), süvenemiseks, juma- tega. laks, aga ka vaikuseks. Selline vaikus Ülemineku kui ebakindluse üheks pole heli või müra puudumine, s.o vai- huvitavamaks ja selles alati sisaldu- kus negatiivses mõttes, vaid mis tahes vaks psühholoogiliseks aspektiks on ilmneva ja sellisena ka paratamatult omalaadne sisemine peatumine, mis igasuguse loomingu eeltingimus. valmistab ette „hüpet” järgmisele ta- Ilmselt tuleks just eelöeldust otsida sandile ja seega üleminekufaasi lõp- käesoleva aasta veebruaris toimunud pu. Vanade ja harjumuspäraste toetus- festivali „Täiuslik vaikus” filosoofilisi punktide puudumine ning uute ebapii- ja ideoloogilisi tagamaid. Selle ürituse sav teadvustamine muudab ülemineku näol ei ole tegemist tavapärase festiva- fenomeni kogejal võimatuks end min- liga, mis, väljumata harjumuspärastest gil loogilis-ajalisel teljel positsioneeri- muusikalistest kategooriatest, kesken- da ja eesmärgist lähtuvalt edasi liiku- dunuks näiteks konkreetsele stiilile,

NYYD Ensemble kontsert „ECM ja eesti kammermuusika” 13. veebruaril Mustpeade Majas. Foto ERRi arhiivist

teater muusika kino 75 Kontsert „Lood jutustamiseks” 13. veebruaril Kumu auditooriumis. Vasakult: Glauco Venier (klaver, Itaalia), Norma Winstone (vokaal, Inglismaa) ja Klaus Gesing (bassklarnet ja tenorsaksofon, Saksamaa). Harri Rospu foto ajastule või žanrile, interpreedile või esitusel välja sisuliselt uus teos, või- instrumendile, vaid pigem üritusega, maldab interpreetidel vähemalt teo- mille eesmärk on kaardistada hoiakuid reetiliselt jõuda muusikani, mis peaks ja olukordi ning jõuda selle kaudu tea- võimalikult orgaaniliselt haakuma sel- tavate muusikaliste, aga ka muusika- le kontekstiga, milles ta sünnib. Ka siin väliste väärtusteni. Just muusika kui valmistaks „hüpet” sellesse aja ja koha meediumi erilaadne kasutamine ja mõttes ainuomasesse teosesse ette juba väärtustamine eelkirjeldatud mõistmi- korduvalt kirjeldatud üleminek, kus seni jõudmiseks võiks ühendada festi- eelnevalt fikseeritud teose raamistik- vali esmapilgul eripalgelisi teoseid ja ku kasutataks ehk vaid teatava impul- erinevaid muusikalisi stiile esindavaid sina, mille peab igal ettekandel viljas- loomingulisi kollektiive. tama juba interpreetide vahel sündiv Nii festivali avakontserdi „Chants, loominguline energia. Samas rõhuta- hymns and dances” („Laulud, hümnid sin ma eespool sõna „teoreetiliselt”, ja tantsud”) kui ka seda lõpetava kont- sest praktiliselt sõltub sellise teose et- serdi „Stories yet to tell” („Lood jutus- tekande õnnestumine paljudest pisias- tamiseks”) läbivaks teljeks näis olevat jadest, kus interpreedi keskendumise eelnevalt komponeeritu ja kohapeal vähenemine annab end kohe tugevalt improviseeritu kokkusulatamine. Sel- tunda. Sellest aspektist rääkides näis line lähenemine, kasvatada mingitest kohati, et duo Anja Lechner (tšello) ja eelnevalt fikseeritud raamidest igal Vassilis Tsabropoulos (klaver) kulges

76 Geor­ges Gurdijeffi muusikat esitades Eicherist „Sounds and Silence” („Helid ja sellel improviseerides enda jaoks ja vaikus”). Nii filmis kui ka sellele järg- ehk liiga tuttavat rada, tundes end liiga nenud intervjuus rõhutas Manfred Ei­ mugavalt või argiselt. Samuti vaevas cher oma arusaamist muusikast kui eel- trio Norma Winstone (vokaal), Klaus kõige helide taga olevast nähtusest, mis Gesing (bassklarnet, tenorsaksofon) ja erinevalt helidest ei allu inimese kont- Glauco Venier (klaver) vokaalsolisti rollile, kuid milleni mõnikord on siiski külmetus, mis ei lasknud tal, erinevalt võimalik jõuda. Näib, et ka tema mõis- ansamblipartneritest, end alati oma tab tõelise muusikana eelkõige piiri fe- kõige paremast küljest näidata. Üldi- nomeni, kus harjumuspärane, muusika selt olid aga mõlemad kontserdid põ- n-ö tehniline või kombatav pool jäetak- nevad retked tollaste hetkede pakutud se teatud etapis seljataha ning sisenedes võimalustesse. selle kaudu teadlikult ebakindlusse, an- Eelnimetatutest oli võrdlemisi eri- takse ühtlasi võimalus sündida millelgi nev Tallinna Kammerorkestri ja NYYD uuel ja senitundmatul. Ensemble’i solistide kontsert, mis aka- deemilisemana taaselustas pigem he- liloojate teostesse peidetud muusika- Kommentaarid: lisi mõtterännakuid: Erkki-Sven Tüüri 1 Vt näiteks http://www.lotsofessays.com/ 1990. aastate metastiili otsinguid, He- viewpaper/1692833.html lena Tulve keskendumist muusikalise- 2 Kui ka mitte täielikult, siis vähemalt osa- le protsessile ja piiride hajutamisele ja liselt. Alfred Schnittke polüstilistilisi ekspe- 3 Muidugi on see nii eelkõige ideaalkujul rimente. Suurema osa kontserdil kõla- ehk teoreetiliselt. Kuna teos sisaldab alati nud teoste puhul võib samuti rääkida rohkem kui ühte komponenti, võib prak- piiri fenomenist, mõttelisest vaikusega tilise komponeerimise mingites etappides täidetud ja „hüpet” ettevalmistavast ebakindlus ka ajutiselt taas suureneda. Ül- ruumist. Erkki-Sven Tüüri ja Alfred dist tendentsi ei tohiks see aga mõjutada. Schnittke puhul võiks see, tõsi küll, võrdlemisi erinevalt seisneda võib-olla mingile stiilile omase mõtteviisi piira- tuse ületamises, Helena Tulve puhul heli kui õhtumaise muusikateoreetili- se diskursuse loodud nähtuse, s.o heli kui diskreetse üksuse ületamises ning John Cage’i puhul muusikaliste helide ja neid ümbritsevate n-ö mittemuusi- kaliste helide vahelise piiri ületami- ses. Näib, et alguses pisut hillitsetuna alanud kontsert käivitus päriselt alles teises pooles ja kulmineerus veenvalt John Cage’i teosega „4’33’’”. Peale kontsertide sisaldas festivali programm ka dokumentaalfilmi ECMi loojast ja peaprodutsendist Manfred

teater muusika kino 77 Tund Manfred Eicheriga — sõnad vaikuse ja heli vahel

Muusikute seas ringleb ütlemine, et muusikute fotod, selgitavad tekstid ja palju muusikast rääkimine on nagu arhitektuu- muud kuulub selle juurde. Need on asjad, ri järgi tantsimine... Hea muusika on alati mida väiksema kujutlusvõimega inimesed olnud tõrges selgitustele alluma. Ja head nimetavad muusika promotsiooniks, leidli- muusikat otsime me kõik. kumad ja hoolivamad, nagu Manfred Ei­ Veebruar 2011 Tallinnas, Kumu au- cher, ütlevad aga selle kohta „muusikale ditooriumis on festivali „Täiuslik vaikus” kohane esitlemine”. raames ära vaadatud film „Sounds and Si- Võimalik, et need sadakond inimest, kes lence”, mis portreteerib väidetavalt Manf- olid Kumu auditooriumis oma istmetele jää- red Eicherit ja tema plaadifirmat ECM. nud ka pärast filmi „Sounds and Silence” Kui valgus ekraanil kustub, kutsub festi- vaatamist, ootasid kinnitust sellele, mida vali kunstiline juht Erkki-Sven Tüür la- nad ECMi plaatide seltsis olid juba varem vale Manfred Eicheri jagama oma mõtteid kogenud. Kindlasti olid nad kõik kuulanud muusikast. mõnda või rohkem kui mõnda ECMi mär- Paremini oleks vist võimatu niisugust giga heliplaati ja nüüd soovisid nad oma kohtumist sisse juhatada inimesel, kes on silmaga näha meest, kelle loominguks võib selle sakslasega varem kohtunud ja tema- pidada ECMi kõlamaailma. Võib-olla lootis ga korduvalt muusikast rääkinud. Eicher mõni neist leida kinnitust oma elamustele, on praeguses muusikamaailmas fenomen. aga võib-olla tahtsid nad näha, kuidas „ar- Tema produtsenditegevus on hoidnud alal hitektuuri järgi tantsitakse”. usku muusika ilusse ja osutanud lõputu- Olin palutud selle vestluse vaheme- le vaimuruumile muusikahelides. Eicheri heks. Manfred Eicher ei tahtnud monoloo- muusikavaimustusest kõnelevad kaude he- gi pidada, sundimatult tekkivat dialoogi liplaadid, mille ta on aidanud produtsen- auditooriumi ja esineja vahel aga pidasid dina ja plaadifirma omanikuna kuulajateni vist kõik utoopiliseks. Seega oli vaja keda- tuua. Iga plaat on konkreetne tegu, käe- gi, kelle küsimused hoiaksid teda rääkimas. ga katsutav asitõend. Ja kõikjal maailmas Nii nagu vanasti hoidis kütteruumis vaja- leidub kuulajaid, kellele ECMi heliplaate likku temperatuuri ja rõhku katlakütja, kes ümbritsev esteetiline ruum, kõlakonst- õigel ajal sütt koldesse kühveldas. Järgnev ruktsioonid ja muusikaline pühendumus intervjuu pole selle kohtumisõhtu steno- on sama elutähtis nagu hapnik. gramm, vaid põgus ülevaade toimunust. Muusikaäris tegeva inimesena teab Eicher muusikale lisatava materjali väär- Olete filmi juba mitu korda näi- tust. Ka sõna, mille tema ütleb meedias või nud. Kuna selles portreteeritakse niisama-vestlustes, kuulub sellesse ehitis- teid, võiks teie puhul filmi vaatamine se, mille ta koos oma väikese tiimiga plaadi sarnaneda justkui peeglisse vaatami- ümber loob, et kuulaja muusikat märkaks sega. Mida te seal näete? ja et temas tekiks soov seda süvenenult ja Ma loodan, et film räägib pigem elamuse ootuses kuulata. Plaadi kujundus, muusikast kui ühest isikust. Filmi-

78 meestele on muusikutele stuudiosse järgnemine enamasti keeruline üles- anne, kuna tegemist on väga intiimse paigaga. Seal tuleb olla muusika suh- tes taktitundeline ja protsessi mitte vä- ga häirida. Saan filmi vaatamisel iga kord vei- di erineva elamuse, elan uuesti läbi ka neid hetki salvestustelt, mida ekraanil ei näidata. Ja mulle meenuvad muusi- kud, keda küll filmiti, aga keda filmis ei ole, sest kõik kaadrid ei õnnestu- nud. Mõnestki neist tunnen puudust, kuid rõõmustan ikkagi selle üle, mis on filmis olemas. Mida ma näen? See on muusika ja kõla otsimine, selle, mis liigub kuulaja suunas. Loodetavasti näete mõnes stseenis ka seda, kui kee- ruline on muusikat hästi salvestada ja jääda truuks sellele, kuidas see muusi- ka on loodud.

Kas on veel ruumi ka mõnele tei- sele filmile samal teemal? Alati, kui sa midagi näed või kuu- led, on võimalik ette kujutada, milline see oleks olnud, kui sa oleksid teinud midagi teisiti. Aga vahel tuleb olla õn- nelik ka selle üle, mis on olemas. Kui ECMi produtsent Manfred Eicher. imeline on tegelikult muusikas helide Harri Rospu foto voog ja see, kuidas selle tulemus lõ- puks inimeste nägudel peegeldub. imeline, kui arvesse võtta, et muusika Te olete väga tugevasti seotud pole pelgalt heli, vaid heli kasutamine, ECMi kuvandiga ja selle firmamär- emotsioonide reastamine ajas. Ning gi all ilmunud muusikaga. Kas olete mina püüan leida häid muusikuid ja nõus, et teid ja ECMi märgiga muusi- heliloojaid, viia nad kokku ning üri- kat pole võimalik lahus vaadelda. tada koos luua ühte müsteeriumi, mis Ma ei mõtle mingist kuvandist. on muusikas ja muusika pausides ning Mõtlen muusikast ja tunnen, et olen mis liigub millegi seletamatu poole. seotud teatud muusikaga, mis minuga See müsteerium algab vahel isegi enne kõneleb. Mulle meeldib sellist muusi- seda, kui muusika kuuldavale tuuak- kat uurida ja otsida. Aga otsimisele ku- se. Vahel liigub ta siis edasi, kuni juh- lub alati palju rohkem aega kui millegi tub midagi järgmist. Sest muusika ei selgepiirilisema leidmisele. See kõik on lõpe kunagi koos viimase noodiga.

teater muusika kino 79 Te mainisite muusika müsteeriu- Vanasti, kui töötasime analooglintide- mi… ga, pidi igat lindilõiget väga hoolikalt Mitte muusika müsteeriumi, vaid läbi mõtlema. Praeguste digitaalsüs- müsteeriumi kui niisugust. teemidega võib lõigete ja lõikude üm- bertõstmisega mängelda lõputult. Mõ- Igas heas muusikas ja heas salves- nikord on tulemus fantastiline, vahel tuses näib olevat mingi saladus. Kas aga läheb muusika nõnda kaotsi. Lindi teil on neile selgitusi? puhul võis aga juhtuda, et lõikamisega Ei. tehtud viga ei saanud hiljem paranda- da. Aga otsite neid? Üks mu mentoreid, fantastiline fil- Vahel tajud, et seda pole veel. Või mitegija Jean-Luc Godard monteerib fil- kui oled selle tabanud ja istud koos mi endiselt lõigates. Godard’il on suu- muusikutega head võtet kuulates stuu- rendusklaas, millega ta uurib kaadreid. dios, mõistavad kõik, et midagi juhtus, Ta püüab linti mitte rikkuda või sellele aga ei oska seletada, miks. Kui see on sõrmejälgi jätta. Godard on väga täpne, jagatud kogemus kõigi sel hetkel ruu- iga tema lõige nõuab aega. Ta mõtleb mis olijate vahel, hakkab toimima min- ja uurib kaua. Vahel ei saa ta öösel en- gi eriline empaatia ning see võib viia ne lõiget magadagi, sest monteerimine mõtted kõiksusele… See on imeline võib tähendada ka millegi rikkumist asi, mida teistega jagada. Just seda ma või hävitamist. Niisugused asjad liitu- otsingi. See on teistega muusika jaga- vad ja töös võib saabuda hetk, kui sa mise müsteerium. enam sellele ei mõtle. Sa oled siis nagu keset üht suurt jõge. Vool kannab sind Ma arvan, et kõigis umbes tuhan- millegi poole, mida lõpuks võib nime- de kahesajas plaadis, mille ECM on tada ka müsteeriumiks. välja andnud, on midagi erilist. Ole- te olnud peaaegu kõigi nende salves- Olen kuulnud muusikutelt küm- tuste juures. Ilmselt on igas plaadis neid lugusid sellest, kuidas teie sek- pisut teist endast? kumisega nende mängu juhtus sal- Kui te nii arvate, siis on mul hea vestusel midagi erilist. Paar aastat ta- meel. Minu iidol pianist Glenn Gould gasi rääkis mulle näiteks saksofonist tavatses öelda, et igas heas salvestuses Trygve Seim ühest juhtumist Oslos, peab olema tunda produtsendi kohal- kus tema ja veel mõned muusikud olekut, nii nagu ka interpreedi või he- üritasid improviseerida salvestusel lilooja kohalolekut. Mul oli õnn viibi- keelpillikvartetiga Cikada. Algus oli da 1960. aastate lõpul ühel salvestusel hea, kuid ühtäkki jäi muusika toppa- Glenn Gouldiga. Ta mängis vanamuu- ma… Te olevat sisenenud salvestus- sikat, William Byrdi ja Orlano Gibbon- ruumi ja hakanud otsekui dirigeeri- sit. Olin ka tema Bachi „Hästitempe- des muusikuid žestidega ergutama. reeritud klaveri” salvestusel. Tulemus olnud imeline. Gould oli musitseerides suur võlur. Ma muutun kannatamatuks, kui Pole ühtegi mõistlikku selgitust sellele, kuulen, kuidas asjad v õ i k s i d sal- miks ta tegi mängides midagi nii või vestusel areneda, aga ei arene. Vahel teisiti. Ta oli ka fantastiline toimetaja. on süüdi stuudios musitseerimise olu-

80 korra komplitseeritus, vahel on põhju- Kõik algab minu arvates kavast. sed mujal. Aga kui oled ise muusik ja Räägitakse kuvandist, teatud ideest tajud, mida muusikud stuudios tunne- või erilisest kõlast ja muusikast, mi- vad-kannatavad — võib-olla ei toimi da ECM on aastate vältel salvestanud. nendevaheline kommunikatsioon või See kõik on tõsi, kuid valik muusi- töötavad vastu tehnilised probleemid kutest-isiksustest ja muusikast, mis —, siis võid tunda kiusatust protsessi mulle meeldib, on ajendiks teatava siseneda ja mõne pisiasjaga sekkuda. kõla loomisel ja selle juurest jookseb Kuid seda tuleb teha taktitundeliselt punane niidike ka kavani ehk muusi- ja õigel hetkel. Kui selle hetke mööda ka valikuni. Sisu on minu jaoks kõik. lased, võib su sekkumine kõik nurja- Kõigest muust olulisem on efektidest ta. Peab olema väga ettevaatlik. Ma ei mitte hooliv, väljapoole trende ja moo- taha niisama sekkuda, teen seda soo- de jääv sisu. Mulle on tähtis olla ustav vist midagi lisada, muusikuid inspi- ühele kindlale ideele ning seda väikes- reerida. Neile võib stuudios mõjuda te sammude haaval edasi arendada. kannustavalt isegi see, kui protsessis Aga kui vaja, siis vahel ka suuremate osaleb hea kuulaja, kui nad mõistavad, lainetena ja kaartena. Kuid idee looja et see kuulaja huvitub tõeliselt nende on alati muusik. Ning ilma muusikata, muusikast. Vahel õnnestub tal madal- ilma konkreetse helita on ta abitu. Läh- seis muuta ülendavaks musitseerimi- tepunktiks on vaja nii-öelda materjali, seks… See meeldib mulle. Väga! millest me kõik koos loome midagi Aga kirjeldatud juhtumit võib pi- järgmist. sut võrrelda kunstniku või näitlejaga, kes peab laval millegi abstraktsega Räägite muusikast, mis teile meel- suhestuma. Olgu see mingi muusika- dib, mida teie valite ja plaadile pane- line fragment, pisike kõlaidee või he- te ning mida seejärel ka esitlete. Kas liteose kujund, mis pole veel päriselt ei kõla see liiga egoistlikult? Alguses valmis. Muusikat võib teha, lähtudes on suurelt „mina” ja alles siis lisan- väikestest detailidest. Ja kui need kil- duvad kusagil pilti ka „nemad” — lud õnnestub koguda üheks tervikuks, kuulajad. üheks heliskulptuuriks, ning lihvida Ütlesin enne, et asi ei ole minus see kunstipäraseks ja tähendusrikkaks, ja film, mida vaatasime, ei ole mitte siis oleme kõik õnnelikud. minust, vaid muusikast, muusika ja muusikute otsingust. Kui minult kü- Heliskulptuur, mida kirjeldate, sitakse, kuidas ma valin muusikat, siis võib olla ka näiteks üks heliplaat ja ma vastan tõepoolest, et mina, mit- suurel skaalal ka kogu ECMi kata- te „meie”, valin selle muusika, mida loog… mulle meeldib salvestada. Vähemalt …või haukuv koer. (Vihjab bando- senini pole ma pidanud sõltuma pan- neonimängija Dino Saluzzi jutule filmis kadest või muudest rahaallikatest. See „Sounds and Silence”). on olnud eraasi ning riske olen võtnud oma rahaga, seega on mul olnud vali- Kui asute looma oma järjekordset kuvabadus. Ning mu valik lähtub mu heliskulptuuri, algab see ilmselt esi- empaatiast teatud muusika vastu. tajate valimisega?

teater muusika kino 81 Tõeline rõõm saabub siis, kui sel- resonantsi. Kuulajas peab olema min- gub, et teised inimesed armastavad gi hõõguv element, mille muusika pa- sedasama muusikat mis teiegi? neb eredalt särama. See käib temaga Rõõm on siis, kui me saavutame kaasas ja kannustab teda inimestega tänu muusika ideele ja arhitektuurile teistest riikidest ja teistest kultuuridest tulemuse, mis rahuldab eeskätt meid muusika üle arutlema. Niisugune kul- endid — muusikuid. Seejärel läheme tuure läbiv lainetus ja suhtlus läidab sellega avalikkuse ette ja kui kuula- ka nendes uudishimu sädeme. jad reageerivad muusikale pühendu- Praegu on infovahetuseks olemas nult ja emotsionaalselt, siis oleme vä- internet ja igasugused tehnikavidinad. ga rõõmsad ja rahul. See ongi meie elu Kui ECM alustas, olid kommunikat- — üheskoos jagada teistega muusikat. sioonivahendid teistsugused — vaid Seda võib teha mitmekesi salvestust tavalised kirjad, telefaks ja faks. Ent kuulates, kontserdil või kinos, nagu ma kuulsin, kuidas Islandil rääkisid täna õhtul. Niimoodi muusikat jagada inimesed muusikast, mida nad olid on üks parimaid asju. kuulnud Prantsusmaal. Kui sattusin Albaaniasse, räägiti mulle vaimustu- Hea muusika hea jäädvustus on sega Hiina muusikutest. Ja Hiinas olles nagu väike ime, kui see kord sünnib. kuulsin jutte Albaania lamburitest, kes Kuid asi ei piirdu veel sellega. Tõeli- musitseerinud imeliselt, kui nad suht- ne ime on siis, kui õnnestub niisugu- lesid mägedes oma lammaste ja veiste- ne plaat inimestele kuuldavaks teha, ga. viia see muusika praeguses infokül- Sellistel asjadel on tähtsust. Kui sa luses paljude kuulajateni. oled suutnud muusika õigesti talleta- Esimene ime on see, kui keegi eos- da, siis hakkab see kasvades sirutuma tab oma kujutluses muusika. Teine teiste inimeste poole. Ning kui sul õn- ime sünnib, kui see saab hästi salves- nestub selliste riskide ja investeeringu- tatud. Ning seejärel on vaja tutvusta- tega raha teenida, siis miks mitte. Mis da muusikat inimestele. Selleks tuleb selles halba on? Ühesõnaga, me peame leida õige moodus. Et anda muusika- saama vahel kinnitust, et tegeleme õi- le võimalus avalduda loomulikult ehk ge asjaga. See tähendab, et mõned in- tema olemusele vastavalt, peab välja vesteeringud peavad teenima kasumit, mõtlema, kuidas seda teha. See algab et saaksid sellistesse asjadesse veelgi plaadi ümbrise ja tekstidega, kogu ma- rohkem investeerida. Seda me olemegi terjali kombitavusega, sellega, kuidas nelikümmend aastat teinud. ja millise tooniga sa midagi esitled. Aga meile sisendatakse pidevalt, Produtsendina olete tõestanud ot- et inimestele pole võimalik häid asju sekui võimatu võimalikkust, suutnud „müüa”. heliplaaditurul konkureerides teha Mina seda ei usu. Küsimus pole müügiartikliks nii-öelda tõsise muu- müümises, vaid kommunikeerimises. sika, mis puudutab inimestes midagi Kui sa saad oma tegevusest midagi väga sügavalt. Sealjuures ei ole teie tagasi, kas nimetad seda siis „müümi- plaadifirma ilmselt kahjumis. seks” või ütled, et said midagi tagasi? Muusika peab tekitama kuulajas Mina ei mõtle sellistes kategooriates.

82 Kuid tänapäeval peame väljenduma Aga mingil moel on see kõik seo- mõnes küsimuses veel selgemalt. Suur tud. Mulle kipub meeldima poeetiline probleem on saanud sellest, et interne- muusika või siis niisugune muusika, tist allalaadimistega ja igasuguste ar- mille mõju on poeetilist laadi ja mil- vutitehnoloogiatega on kõigil tekkinud lel on melanhoolne varjund. Vähemalt võimalus sirutada käsi ja võtta sealt en- mulle meeldivas muusikas peaks seda dale mis tahes asju. Kui lähete näiteks olema rohkem kui presto’t. Viru keskusse, teil on vaja hambaharja Muidugi ei välista see rütmi, kuid ja te näppate selle, on üsna kindel, et see muusika, mida mina otsin, on too- järgnevad sekeldused politseiga. Aga nitud niisuguse tundega. kui võtate internetist muusikat ja kee- gi teid selle eest ei noomi, tekib üldine Märkasin, et filmis „Sounds and harjumus muusika eest mitte maksta. Silence” puudus üks oluline asi, seal Minu arvates pole see õige. ei olnud Oslot, norra muusikuid ja nn põhjamaist kõla; puudusid kaadrid Kuidas leiate üles muusika, mida Rainbow’ stuudiost, kus on sündinud salvestada? paljude ECMi plaatide muusika. Ei tea. Vahel kuuleb tagaõues roh- Aga see-eest olid minu arvates ime- kem muusikat kui mõnel suurel fes- lised kaadrid Niguliste kirikust Tallin- tivalil. Aga olen väga head muusikat nas. Ja ei saa olla rohkem „põhjamai- kuulnud ka festivalidel. See tähendab, ne”, kui näed Tallinnas töötamas neid et reegleid pole. suurepäraseid muusikuid, jälgida fan- Kui näed või kuuled midagi, mis tastilist tööprotsessi Arvo Pärdi ja No- sind rabab ja tekitab emotsioone, pead ra Pärdiga, Tõnu Kaljuste ja paljude sekundiks seisatuma ning vaagima. teiste inimestega. See puudutab tegelikult kõike. Sa võid silmata pargis kaunist looma või kuul- Räägitakse, et õpetasite ka amee- da linnulaulu — seisatu hetkeks ja rika muusikuid lugu pidama põhja- mõtle, kas see on jäädvustamist väärt. maisest valgusest ja põimima muusi- kasse põhjamaist tunnetust, kui käi- ECMi kataloogis näeme tohutult site nendega Oslos salvestamas. mitmekesist muusikat. Mis seda mit- Ingmar Bergman on hoopis roh- mekesisust teis endas seob ja kuidas kem õpetanud inimesi „põhjamaisust” te kujutate ette kuulajaid armastavat armastama kui mina. seinast seina muusikat? Kuid mulle tõesti meeldib põhja- Isiklik seisukohavõtt muusikas. maine valgus. Glenn Gould on kir- „Originaalne” on väga pretensiooni- jutanud suurepärase essee „Idea of kas väljend, kuid ma ei taha ka öelda North”. Seal on põhjamaisuse kohta „autentne”. Kellegi isiklik originaalne nii mõndagi. Ja ma mäletan, kui tu- seisukoht muusikas tähendab mulle gev elamus oli mulle lapsepõlves näh- midagi. See ei ole kuidagi seotud kuul- tud põhjamaine valgus. Sellest alates sa, kõlava nimega. Kui minu kõrvu oli minus tõmme järjest kaugemale ja ulatub personaalne kõla, siis hakkavad kaugemale põhja poole. Loomulikult asjad juhtuma. Vahel salvestamine õn- viisin ma palju muusikuid Oslosse nestub, vahel mitte. Rainbow’ stuudiosse. Inimesi, kes ku-

teater muusika kino 83 nagi varem polnud näinud lund, nagu Raamatud, filmid… ja mõni paar Brasiiliast pärit Egberto Gismonti või teksaseid. Mul on neid tegelikult liiga Nana Vasconcelos. Nad salvestasid palju. Oslos uskumatult head muusikat. Kõik muidugi ühesugused. Aga Arutasime täna Arvo Pärdiga järg- sellele küsimusele ma ei oska vastata. miste plaatide tegemist ning rääkisime ka sellest, et vahel on keskkonnavahe- On inimesi, kes arvavad, et kui tus muusikale väga hea ja et peaks ot- muusikast heli ära võtta, ei jää mida- sima erinevaid paiku. gi järele, ainult vaikus. Palun rääki- Nagu ma ka filmis ütlesin, ei ole ge, millisena teie tajute vaikust. muusikal asukohta. See, kus muusika Vaikusest rääkides peab olema algab ja kus ta areneb, on nagu utoo- väga ettevaatlik. Sellest on liiga pal- piline paik. See võib asuda ükskõik ju räägitud. Ja pole palju inimesi, kes millises maailmanurgas, kus me teeme suudaksid vaikust taluda. Ettevaatlik koos muusikat, toome ilmale selle, mi- tuleb olla ka vaikuse määratlemisel. da varem ei olnud. Muusikas on sellel muidugi eriline tä- hendus. Seal on tähtis, kuidas luua vai- Hetkel oleme Eestis ja ma kardan, kust ja kuidas taktitundeliselt kohelda et inimesed saalis ei andestaks, kui vaikuse tähendust. Nii et vaikusest on eesti muusika teema jääks puuduta- väga keeruline rääkida ja avalikult ma mata. Kui räägite, et teile pole tähtis seda pigem ei teeks. koht, kus muusikat tehakse, vaid see, mida muusika sisaldab, siis arvata- Aastaid on ECMi moto olnud „The vasti pole ka sõna „Eesti” rõhutamine most beautiful sound after silence”… oluline? On see nii? Miks seda motot praegu ei kasutata? Eesti on kodu imelistele muusi- See oli „The most beautiful sound kutele, kellega ma koos töötan. Selles next to silence”. Kui kasutada isegi mõttes on see väga tähtis paik, ka seo- kõige paremat asja liiga tihti, kaotab ses muusikaga. Vahet pole, kui palju see tähenduse. on see mõjutanud heliloojaid, muusi- kuid või dirigente. See, et nad on siit Küsimused saalist. Niisuguste kohtu­ pärit, on fakt. miste puhul peaks see olema tavaline, kuid jää sulamine ja distantsi kahanemine rää- Aga kas näete mingeid erinevusi kija ning saali vahel võttis seekord rohkem eesti muusika ja mujalt pärit muusi- aega. Näis, et küsijateks olid peamiselt ka vahel? muu­sikud. Hämmastav, kui palju häid muu- sikuid on kasvatanud see väike põh- Jutt Glenn Gouldist pani mõtle- jamaine maa. Kohe tuleb meelde Vel- ma tehnoloogiast salvestusprotsessis. jo Tormis ja ka paljud teised. Eesti ei Praeguses popmuusikas on esitaja ole minu arvates mitte ainult muusika, sageli kõige ebaolulisem tegur. Pro- vaid ka teiste kunstide poolest rikas. duktsioon saab otsustavaks. Milline on teie suhtumine tehnoloogiasse Mis jääks alles siis, kui teie elust produtsendina? ära võtta muusika? Tehnoloogia on väga tähtis, kuid

84 seda tuleb kasutada üksnes oma ees- frustreerunud bassimängijaks. Tahtsin märkide ja muusika teenistuses, väga uut algust ja hakata muusikat produt- ettevaatlikult. Liialdamine võib viia seerima. Kuid ma ei lahkunud instru- selleni, et sellest enam ei vabaneta. mendist ja musitseerimisest. Muusikat Selline on minu kogemus. Kui mängi- saab ka teisiti teha — muusikat pare- miseks pakutakse liiga palju lelusid ja mini kõlama panna aidates. Et teha se- te ei saa enam aru, milline on teie lem- da, mida ma hetkel teen, oli mul oma mik, olete hädas. haridust vaja, bassi- ja klaverimängu- Kõigepealt peab olema muusika. oskust, praegu mängin ma vähem bas- Seejärel idee, kuidas tahaksid selle he- si ja rohkem klaverit… Bassi tegelikult lipildina talletada. Alles seejärel saab enam üldse mitte. seda muusikat tõlkida millekski sal- vestuselt kuuldavaks. Kui lähtepunk- CD-turg on langemas. Kuidas EC- tiks on lihtsus, ka tehnoloogias, siis Mil läheb ja kas on plaanis oma albu- liigute parimas suunas. Ja nagu ma va- meid muul moel müüa? rem ütlesin, heli ei ole muusika. Muu- Neljakümne aasta jooksul on igal sika on heli kasutamine, et organisee- kümnendil räägitud suurest kriisist. rida ajas emotsioone. On tõsi, et CDde müük vähenes dras- See tähendab, et ka kõige paremast tiliselt pärast internetikasutuse laiene- tehnoloogiast ei ole ilma muusikata mist. Kuid endiselt on olemas inime- mingit abi. sed, kes tunnevad suurt soovi omada käega katsutavat helikandjat — plaati. Teie plaadifirma kontor on väga Nad tahavad sirvida CD bukletti. Ning lärmaka kiirtee ääres. Kas see häirib ma ei usu, et me peaksime liiga tõsiselt või on vastupidi? võtma juttu kriisist, vaid üritama selle Olen sellega harjunud. Müncheni asemel leida õigeid alternatiive. Jätka- kesklinnast eemal on mugavam, sest tes samal ajal seda, mida teeme, kuni rendihinnad on odavad. Oleme seal teeme seda arukalt. Nii jääme püsima. olnud alates 1976. aastast. Muidugi On hea, kui nähtused vahel taan- on aeg-ajalt väga lärmakas, aga kui duvad, sest see võib avada uusi pers- aken kinni panna, siis saab muusikat pektiive. Usun siiralt, et reduktsiooni ka kuulata. Õnneks ei viibi ma kuigi kaudu on võimalik rikkamaks saada sageli oma kontoris, sest on vaja palju — ma ei mõtle finantsiliselt, vaid mõ- reisida. tete poolest.

Filmis rääkisite, et panite oma Kohtumine Manfred Eicheriga sai läbi. bassi nurka ja astusite teisele poole Kitarrist Jaak Sooäär, kel oli õnnestunud mikrofoni. Kui vana te siis olite? Ja ka välismaal viibida paaril haruharva toi- kas te sõpradega koos mõnikord veel muval avalikul kohtumisel Eicheriga, ütles mängite pilli? hiljem, et produtsent oli sedapuhku jutu- Olin vist kakskümmend viis või kam ja avatum kui tavaliselt. Hea publik. kakskümmend kuus, kui lahkusin Ber- liinis orkestrist. Mäletan, et olin väga Küsitlenud ja vestlust õhutanud otsusekindel oma soovis lõpetada or- IMMO MIHKELSON kestrandielu, sest ma ei tahtnud saada

teater muusika kino 85 Vormimängud Erkki-Sven Tüüri muusikas: kaheksas Sümfoonia ja „Ärkamine” kerri kotta

Muusikas mõjub tagasipöördumine veel mingile kõrgemale tasandile kuu- algselt kõlanu juurde alati tähendus- luva terviku. Sellise mõtteviisi raken- rikkalt. Mõneti on see üllatavgi, sest damine muusika edasisele kulgemisele formaalselt on korduse näol tegemist võiks siis üldjoontes tähendada seda, et väga lihtsa võttega. Samas on korduse sündmuse α iga uus kordus peaks hõl- formaalse lihtsusega teravas kontrastis mama aina keerukamalt ja mitmekülg- — või isegi lausa vastuolus — kordus semalt kõiki sellele eelnenud sündmu- kui taju fenomen. Muusika, milles mis si. Teisisõnu, korduste kaudu tuuakse tahes kordused puuduksid (kas selline muusikas minevik olevikku aina kee- muusika oleks üldse võimalik?), näiks rukamal ja täiustatumal kujul. tajutava fenomenina kaotavat suure Seega võib muusikalist arengut osa oma väljenduslikust potentsiaalist. mõista muusikalise struktuuri oma- Kuid kordust lähemalt uurides ei laadse eneseületamise ehk transtsen- pruugi see ka olla formaalselt liht- deerumisena, kus jätkuvates tagasi- ne. Kujutlegem juhtumit, kus mingile pöördumistes muudetakse ilmseks muusikalisele sündmusele α, mis moo- muusika kulgemise pidevus. Kordus- dustab teatavas mõttes terviku, järgneb te roll on siin mõneti paradoksaalne, vahetult selle kordus α1. Isegi kui tege- ühelt poolt aitavad kordused muusikat mist on absoluutselt täpse kordusega, vormiliselt liigendada ja sellisena just- ei saa kordus juba põhimõtteliselt olla kui lõhuvad muusika pidevust, teiselt samatähenduslik sellega, mida korra- poolt võimaldavad aga just kordused takse, sest erinevalt esimesena kõlanud seostada hetkel kõlavat juba kõlanuga sündmusest α hõlmab selle kordus α1 ja garanteerida selle kaudu kogu kõ- ka teadmist esimesena kõlanud sünd- lava ühtsuse. Eespool öeldust tulene- musest. See teadmine sisaldab implit- valt pole seetõttu üllatav, et klassika- siitselt paljutki; näiteks võib sündmuse lises vormimõtlemises opereeritakse

α1 kõrvutus sündmusega α moodus- võrdselt nii korduste liigendava kui tada keerukama sündmuse A (α + α1 ka ühendava aspektiga: esimest võib = Α). See tähendab, et erinevalt sünd- nimetada rotatsiooniliseks ja teist n-ö musest α, mis paratamatult on lihtsalt telos-mõtlemiseks. Rotatsioonilise mõt- see, mis ta on, võib sündmus α1 eelne- lemise aluseks on idee, et muusika lä- vat endasse hõlmates genereerida alati bib oma arengus mitu sarnast, kuid

86 Helilooja Erkki-Sven Tüür dirigent Olari Eltsiga enne oma Kaheksanda sümfoonia ettekannet ERSO proovis. Harri Rospu foto tavaliselt aina keerukamaks muutuvat Mainitud liigenduse-pidevuse tei- arenguliini (rotatsiooni) ning telos-mõt- neteist tingiva ühtsusega peaks arves- lemises vaadeldakse muusikalist aren- tama ka Erkki-Sven Tüüri teoste dia- gut käivitava aspektina selle suunatust lektilist arengut kirjeldades. Ka Erkki- mingile lõppeesmärgile (telos). Lähtu- Sven Tüüri muusikas algab kõik sageli valt eelöeldust võiks telos’t vormiliselt n-ö võtmemotiivist, mis järk-järgult tei- kirjeldada ka kui sündmuse α (mida senedes vormistab end lõpuks telos’ena, võib eelöeldu valguses mõista vajadu- s.o kogu eelneva arengu eesmärgina. sel ka rotatsioonina) järjekordset kor- Helilooja Kaheksas sümfoonia, mille damist, mis seob ja hõlmab eelnevad Eesti ettekandest oli huvitatutel hiljuti sündmused α1, α2, α3 … αn tervikuks võimalik osa saada, ei ole selles mõttes selliselt, et sündmuse α jätkuv korda- erand. Samal ajal on teos väga omapä- mine ei ole enam vajalik, see tähendab, rane oma arenguloogika ning sellest tu- et see ei annaks saavutatud tervikule lenevalt ka vormilise ülesehituse poo- enam midagi juurde. lest, mida helilooja kavalehes antud vii-

teater muusika kino 87 de kolmeosalisele vormile kaugeltki ei kuvad passaažid seovad selle „esimese ammenda. Teos algab iseloomuliku ka- osaga” üsna selgelt. Kuigi „teises osas” rakteerse tuumikmotiiviga, mis hakkab puudub „esimesele osale” iseloomu- end Tüürile omaselt kohe suuremaks lik pidev stiililine transformatsioon, kasvatama. Motiiv või sellest tuletatud mis lokaalselt tekitab kahe „osa” va- materjal läbib sümfoonia algusosale oo- hel võrdlemisi tugeva kontrasti, ei teki tuspäraselt mitmeid vastandlikke aren- siiski veel tunnet, nagu oleks muusikas gustaadiume. Kuna teose avataktides toimunud „dialektiline pööre”, mis (edaspidi „esimeses osas”) on järge- muudaks küsitavaks kogu „esimese mööda esindatud sümfoonilise tsükli osa” olemasolu õiguse. Võib-olla on ka kõik olulisemad stiilikoodid (topic styles) siin üheks põhjuseks „teise osa” suh- — sonaat-allegro dramaatilisus, aeglase teline lühidus, mis muudab mainitud osa lüürilisus ja scherzo tantsulisus —, kontrasti „esimese osaga” jällegi pigem siis on muusikast saadav mulje peaae- pindmiseks kui sisuliseks ning ei või- gu polüstilistiline. Dramaatilisuse seos- malda „esimese” ja „teise osa” ühen- tamine teatava mängulisuse ja kerguse dumisel tekkinud moodustist vaadel- ning „stiililise” kirevuse ja elegantsiga da mingi kõrgema tasandi tervikuna. jätab kohati mulje ka kontsertlikust või Väljendades seda eespool visandatud varaklassikalisele sümfooniale omasest formaalse keele raamides α + α1 ei näi esimesest osast. Seda muljet tugevdab see andvat siin veel tulemuseks A-d. omakorda „esimese osa” suhteline lü- Võrreldes „teise osaga” on taas ak- hidus, mis ei lase paljudel arenguliini- tiivse „kolmanda osa” kujundite ring del justkui lõplikult realiseeruda. Selli- „esimesele osale” veelgi lähedasem, sena assotsieerub see kaudselt näiteks mis muudab selle vormilises mõttes Šostakovitši Keelpillikvartetiga nr 3 või mõneti sarnaseks klassikalise repriisi- Viieteistkümnenda sümfoonia esimeste ga. Seda repriisilikku tunnet süvendab osadega, mille näiline aktiivne ja män- ka juba nimetatud „teise osa” arenguli- guline karakter ei ennusta peaaegu mil- ne lahtisus ja lõpetamatus, mis tradit- legagi ette tulevasi draamasid. Ka Tüü- sioonilises vormis ju tegelikult loobki ri muusikalist stiili tundval kuulajal on ootused repriisi saabumiseks. Samas ilmselt raske uskuda, et Kaheksanda tekitab mainitud „repriisi” edasine sümfoonia dramaturgiline põhiidee areng ka küsimusi, sest põhimotiivi ta- võiks lähtuda vaid kaleidoskoopilist gasipöördumisega ei kaasne „esimese laadi kontrastidest ning et seetõttu võib osa” sisemist konfliktsust, pigem võib tajuda „esimest osa” omalaadse muusi- rääkida scherzo või finaali karakterist. kalise „maskina”, mille taha peitunud Kokku võttes: kuna siiani kuuldud tegelikkuse peaks ilmsiks tooma alles kolm „osa” ei võimalda end interpre- tulevik. teerida kolmeosalise vormi või (kolme- Pärast lühikest ja energilist „esimest osalise) sonaadivormi kontekstis [st kui osa” muusika hoog raugeb ja kuulaja- ekspositsioon, keskosa (töötlus) ja rep- le võib jääda mulje, et on alanud so- riis], peab kuulaja, soovides suhestuda naaditsükli „aeglane osa”.1 Hoolimata teose vormiga, pöörduma tagasi sonaa- muutunud karakterist ei ole muusika ditsükli mudeli juurde ja „mõistma” aluseks olevate kujundite ring siin vä- mainitud „repriisi” pigem „finaalina”. ga palju muutunud: pikalt üles-alla lii- Selleks oleks tal muusika senist aren-

88 guloogikat silmas pidades ka põhjust: saabumisele. Et mainitud signaalitao- „viimase osa” lühidus ja pigem süidi- lisel motiivil on omamoodi eelnenut laadne ühildumine eelmiste „osadega” ületav ja tulevat ennustav topeltfunkt- peavad paratamatult tugevdama juba sioon, siis viitab see muusikalise aren- alguses saadud muljet kontsertlikust gu kvalitatiivsele hüppele, kus seni või varaklassikalisest sonaaditsüklist. kehtinud reeglid nagu lakkaksid ole- Siiski näib midagi olevat „vales- mast. See, et Tüüri Kaheksandas süm- ti”. On tõsi, et formaalselt on muusika foonias assotsieerub nimetatud bass ka justkui läbinud sonaaditsükli kõik „ko- tiibeti pika trompeti dungchen’i heliga, hustuslikud” etapid, kuid see kõik on annab sellele motiivile omakorda eeti- toimunud liiga kiiresti ning mainitud lise lisamõõtme. „finaali” lühiduse ja „kerguse” tõttu Sellega antakse kuulajale märku, et on kuulajale jäänud ebamäärane mulje muusika areng valmistub lõpuks oma lõpplahenduse puudumisest. Muusi- senisest kookonist välja ronima. Kuid ka näib põhiliselt olevat opereerinud vormiliselt kestab „segadus” edasi. samal tasandil ja pole mingis mõttes Kas nimetatud signaalitaoline motiiv nagu katsunudki tõusta kõrgemale põ- võiks viidata analoogiliselt Beethoveni himotiivi eksponeerimisest kontrastse- Üheksanda sümfooniaga finaali sisse- tes taustsüsteemides. Seega, kõik oleks juhatuse algusele? Sellele näib mõnda justkui läbi ja samas on tunne, nagu aega andvat kinnitust järgnev muusi- teose „põhiprobleemi” polekski veel kaline areng: bassihelist välja kasvava, puudutatud. Kuulaja, kellel ei saa sel- kuid sisemisest pürgimisest kumma- leks ajaks olla enam väga selgekujulisi liselt vaba ja n-ö justkui tardunud po- ootusi teose edasise arengu kohta, on lüfoonia sees moodustuvad rütmiliselt „kolmanda osa” lõpul paisatud oma- aktiivsemad kihistused, mis mõne aja laadsesse kommunikatiivsesse vaaku- pärast tungivad ka pinnale. Korraks misse. viitab peaaegu kõik sellele, nagu oleks Peale tsesuuri, mis lõpetab „kol- alanud tegelik finaal. Kuid aktiivsem manda osa” ja on tegelikult esimene kihistus „summutatakse” taas võrdle- selgelt artikuleeritud tsesuur selles teo- misi ruttu tardunud polüfoonia poolt ses, kõlab pikk, vali ja ülemhelirikas ning muusika jätkuv vaibumine an- bassiheli. Oma lihtsusele vaatamata on nab aktiivsele lõigule pigem aeglase see semantiliselt väga tugevalt laetud. osa keskmise kontrastse episoodi tä- Selline signaalitaoline motiiv mängib henduse. Seega, kas kõlanu oli siis te- sageli olulist osa n-ö lunastusnarratiivi gelik aeglane osa? Ja kui nii, siis miks (redemption paradigm) järgivas sonaa- oli selle algus sonaaditsükli aeglase osa ditsüklis, kus see tähistab alati olulist kohta retooriliselt niivõrd ebatavaliselt murdepunkti kogu teose arengus. So- artikuleeritud? bivate näidetena võib tuua Beethoveni Uued rahutud liikumised bassis Üheksanda sümfoonia IV osa alguse ning muusika ootamatult tantsuline „õuduste fanfaari” või veelgi otsese- karakter annavad märku uue olulise malt Šostakovitši Teises sümfoonias vormiosa algusest. Muusika tõusev kõlava tehasevile. Mõlemas toodud kontuur seob selle temaatiliselt teose näites on signaal ühtlasi märgiks koori algusega, kuid erinevate stiilikoodide sisseastumisele ja oodatud „lunastuse” vaheldumine ja vastandumine ei pää-

teater muusika kino 89 se erinevalt esimesest osast muusikali- * * * se arengu peamise vallandajana enam Nagu eespool öeldud, tuuakse kor- mõjule, sest nad kõik näivad kasvavat duste kaudu muusikas minevik ole- välja pöörasest tantsust, väljendades vikku aina keerukamal ja täiustatu- vaid selle erinevaid aspekte. Jääb mul- mal moel. Sageli ongi korduse põhjus je tantsides maailma loovast jumalast. muusikalises minevikus, kus midagi Seetõttu on stiilikoodide vaheldumi- on jäänud lõpetamata ja vajab muu- sest tekkiv konflikt, mis esimeses osas sikalise terviku moodustamiseks uut näis olevat reaalne, muudetud siin võimalust, uut esitust. Sellised „sisemi- näiliseks ja ebatõeliseks. Sellest sündi- sest vajadusest” sündivad kordused on vat „rõõmu” väljendavad puupillide muusikas päris tavalised ja võib öelda, kiired passaažid, mis kulmineerudes et enamik nn repriise (peateema taga- omandavad ikoonide taevakuldse sära situlekuid) kasvabki sageli välja selli- ja kirkuse. Kuna teose alguses kõlanud sest sisemisest vajadusest. Repriisil on tõusvaid passaaže toetab nüüd kogu seetõttu tavaliselt kaks ülesannet: pa- orkestri täiskõla, on ilmne, et selle vor- randada minevikus tehtud „viga” ja miosa näol on lõpuks tõesti tegemist fi- ühendada selle kaudu kaks osa, „viga- naaliga, sonaaditsükli viimase osaga. ne” ja „parandatud”, mingiks kõrgema Alles finaalis saab ilmsiks omalaad- tasandi tervikuks. ne fraktaalne plaan, mida muusika Erkki-Sven Tüüri segakoorile ja on avataktidest alates järginud. Selle kammerorkestrile kirjutatud „Ärkami- „põhivalemit” võib kirjeldada kui α + se” vormiloogika näib üldisemalt läh-

α1 + α2 = A, kus α, α1 ja α2 tähistavad tuvat just eespool kirjeldatud põhimõt- nii erineva tasandi vormilõike kui ka test. Kantaadilaadse teose moodusta- neid iseloomustavaid stiilikoode: α vad kaks sarnase ülesehitusega hiigel- viitab sonaat-allegro, α1 aeglase osa ja rotatsiooni A ja A1. Esimene rotatsioon

α2 scherzo/finaali stiilikoodile. Esimest (A) algab 118. psalmi tekstil põhineva korda rakendatakse „valemit” teose sissejuhatusega (α), millele järgnevad avataktides, „esimeses osas”, kus kõik Ernst Enno ja Jaan Kaplinski tekstidele nimetatud stiilikoodid ilmnevad jär- loodud kaks arenduslikku osa (α1 ja α2). gemööda ja garanteerivad selle kaudu Esimese rotatsiooni lõpetavad Kristuse

„esimese osa” terviklikkuse. Teiseks ülestõusmiskuulutus (α3) ja Juhan Lii- rakendatakse seda tegeliku esimese, vi luuletus „Ei ma mõista palvet teha” kolmest erinevast alaosast moodustu- (α4). Teine rotatsioon (A1), mis laiemalt va osa ja lõpuks kogu teose dramatur- võttes järgib võrdlemisi täpselt esimese gia ülesehitamisel. Selles valguses saab rotatsiooni arenguloogikat, algab samu- ka selgeks teise osa algus teose drama- ti 118. psalmil põhineva sissejuhatava turgilise raskuspunktina: just see tähis- osaga (α), millele aga nüüd järgneb hoo- tab kohta, kus „valemi” rakendami- pis teist laadi arenduslik osa (α5), põhi- sel α1 esmakordselt esindab α sisulist nedes ladinakeelsel tekstil paasaküünla antiteesi, mitte lihtsalt kontrasti, ning kiituseks. Sellele järgnevad omakorda ennustab seetõttu vaadeldavas teoses juba tuttav Kristuse ülestõusmiskuu- esmakordselt sümfoonilise mõtlemise lutus (α3) ja oma lihtsuses Juhan Liivi ideaali, vastandite ühtsuse realiseeri- luuletusele sekundeeriv Doris Kareva mise võimalikkust. „Imeline ärkvelolek…” (α4).

90 Kuigi mainitud rotatsioonid on vor- siooni. Sellisena ei näi see väljendavat miliselt sarnased, näivad need terviku- mitte liikumist täiuse või absoluudi na esindavat pigem erinevaid maailmu. poole, vaid täiust ennast. Kui esimest Esimene rotatsioon on rõhutatult dü- rotatsiooni võiks mõista „ajalikuna”, naamiline. Sellele on omane erinevate siis teist „ajatuna”. Teise rotatsiooni stiilikoodide kasutamine, nagu näiteks vormiline sarnasus esimesega paneb regilaul ja rannarootslaste koraal. Teks- selle läbi käima sama teed, mis aga väl- tist ja muusikast lähtuvalt saab esimest jendub pigem seisundina kui teeloleku- rotatsiooni mõista inimelu (s.o pideva na. Võib öelda, et sellisena nimetatud „ärkamise”) metafoorina. Kui sisse- rotatsioon justkui väärtustab ja õilistab juhatusest välja kasvavat ja Ernst En- esimese rotatsiooni sisemisi konflikte, no tekstil põhinevat osa võiks mõista asetades need mõneti analoogiliselt „lapsepõlvena”, mida iseloomustavad eespool kirjeldatud Kaheksanda süm- vaimu esimesed, sageli traumaatilistest foonia finaaliga sobivasse perspektii- kogemustest veel rikkumata avastus- vi. Taas metafoorselt väljendades võib retked, siis sellele järgnevat osa inime- esimest rotatsiooni mõista „maise” ja se „täiseana”. Erinevalt „lapsepõlvest” teist „taevaliku eluna”. Hoolimata ka- iseloomustab Jaan Kaplinski tekstil põ- he „elu” kvalitatiivsest erinevusest on hinevat „täisiga” oluliselt kasvanud need terviku mõttes siiski teineteisest konfliktsus eri faktuurikihistuste vahel: tingitud ja just selles väljendubki teise, loomuliku tunnetusvajaduse kõrvale vormiliselt paralleelse rotatsiooni „vi- on astunud suunatud tegutsemisvaja- gade parandus”. dus, mille kaudu hakkab inimene järk- järgult teadlikuks saama oma piiratu- Kommentaar: sest, võimetusest ennast lõplikult mää- 1 Kuna Erkki-Sven Tüüri sümfooniad ja ratleda („Keegi ei tea oma nime...”). Nii sümfoonilised suurteosed ei järgi tegelikult edasi mõeldes väljendaks järgnev Kris- üks-üheselt klassikalisi vormiskeeme, siis tuse ülestõusmiskuulutus vormi, mille saab selle vormilõike seostada klassikalise inimene annab oma raskesti väljenda- sonaaditsükli osade aluseks olevate vor- tavatele kogemustele. Sellisena kuju- mide või sonaaditsükliga tervikuna vaid taks see otsustavat sammu dualistliku muusika karakterist ning vormilõikude maailma ületamisel, mida esimese ro- proportsioonidest lähtuvalt. Seetõttu võiks tatsiooni lõpus väljendavad Juhan Lii- nimetatud „aeglast osa” interpreteerida ka vi sõnad „Ei ma mõista palvet teha, ei dramaatilisele peateemale järgneva lüü- ma mõista paluda, palveks enne saab rilise „kõrvalteemana”. Muusika edasine ju süda, kui ma hakkan paluma.” Neis areng näitab siiski, et konkreetse lõigu in- sõnades ja lihtsas rannarootsi „koraa- terpreteerimisel töötab „aeglase osa” meta- lis”, mis sõnu muusikaliselt artikulee- foor paremini, sest „kõrvalteemana” peaks rib, väljendub transtsendents, mis seob nimetatud lõik peateemaga uuel viisil kon- esimese rotatsiooni lõpu selle algusega figureerides mingil hetkel tagasi pöördu- — üks tunnetusring on täis saanud. ma. Seda aga nimetatud teose kohta selgelt Nagu öeldud, on teine rotatsioon väita ei saa. eelkirjeldatust oma muusikalise karak- teri poolest võrdlemisi erinev, kujuta- des endast peaaegu lakkamatut jubilat-

teater muusika kino 91 EDGAR ARRO 100 EESTI HELIPLAAT 110 ÜHE HELIPLAADI LUGU Edgar Arro ja Otto Rootsi laulu „Kodulinn Tallinn” sünniloost ja taustast

Tallinna Raadiomaja keldrisse heidetud Sellisel nukral taustal muutuvad ja tarbetuks tunnistatud kila-kola hunni- unikaalsed heliplaadileiud aasta-aas- kust leitud vana mittepaljundatav, nn peh- talt üha harvemaks. Samas on see isegi me heliplaat Edgar Arro ja Otto Rootsi Tei- mõistetav, sest enamik omaaegsetest se maailmasõja aegse ja järgse populaarse väärtsalvestistest on juba jõudnud ene- estraadilaulu „Kodulinn Tallinn” salvesti- sele koha leida arhiivifonoteekides ja sega andis tublisti põhjust jäljekütitegevu- muudes kollektsioonides. Ometi koh- seks. Restaureerijate vaevanägemise järel tab selles valdkonnas ikka veel üht- uue elu saanud helisalvestis osutus nüüd teist põnevat. üheks põnevamaks ja ajalootiinemaks ob- Olin helirežissöörina jõudnud te- jektiks kogu eesti diskograafias. gelda haruldaste helisalvestiste kogu­ mise ja korrastamisega üsna mitu aas­ Heliplaate on mõnesuguseid, nende ta­kümmet, kuni üks ootamatu seik saatusedki võivad osutuda üsna erine- näitas ennast sellel töösuunal eriti hu- vaks. Ühed pakuvad kaunilt nostalgi- vitavana ning kultuuriloo seisukohalt lisi kuulamishetki aastakümneteks, tei- tähelepandavana. Juhuse läbi leitud sed aga vedelevad kusagil pööningu­ omaaegne, välimuse ja kõlapildi jär- nurgas, keldrihämaruses või kuuri­ gi otsustades ilmselt mingis ringhää- aluses ja ootavad oma paratamatut lingustuudios tehtud pehme heliplaat viimsetpäeva. Vist ei saa eales juhtuda, kunagiste „ühekordselt salvestatute” et kellelegi tuleks pähe kusagilt leitud hulgast oli säilinud väga täbaras kon- vanu maale või iidseid trükiseid oma- ditsioonis. Õieti polnud seda üritatud- päi ja kelleltki asjatundjamalt küsimata ki alles hoida või arhiveerida. näiteks tuleroaks loovutada. Millegi- Hunnikus koos teiste omasugus- pärast on vanad heliplaadid just selles tega, pealegi kaitsva kartongümbri- kontekstis pentsik erand; need lähevad seta, oli plaadi õrn salvestist kandev liigagi sageli tapalavale, olgu lähimas- pind hullusti hõõrdunud ja sügavalt se prügikasti või lõkkeleeki. kriimustunud. Tagatipuks osutus sel-

92 Eesti Rahvusringhäälingu keldrist leitud „praakplaat” Edgar Arro laulu „Kodulinn Tallinn” esmajäädvustusega Georg Otsa esituses, salvestatud arvatavasti 1943. aastal Moskvas. Foto Heino Pedusaare erakogust lel jäädvustatu lausa defektseks. Näh- tundsime meloodia järgi kohe ära, see tavasti mingist rikkest ülesvõtte ajal, on Edgar Arro koduigatsuslaul sõja- usutavasti ebakindlast kontaktist mik- päevadest Otto Rootsi sõnadel, seesama rofoni juhtmes, puudus plaadil soo- hilisem menukas „Kodulinn Tallinn”. tuks pool esimese salmi refrääni. Ju siis Üsna algajalikult laulva ja vokaal- seepärast ta prügikasti heidetigi? selt piiratud baritoni esitusviisis võis Irdunud oli, või seda polnudki, eti- ühelt poolt tajuda midagi tuttavlikku, kett andmetega pala ja esitaja kohta, kuid teisalt lisandus sellesse ka hulga- rääkimata elementaarsestki viitest, mis nisti võõraid jooni, olgu nendeks kas võinuks kas või kaudselt täpsustada või laulja jaoks ilmselgelt liiga madal salvestamise aega ja koha. Tõsi, pala helistik (samas kui veidigi kõrgemaga

teater muusika kino 93 kõik noodid üldse välja tuleksid… Aga: Georg on see siiski! Kuulasime plaadilt tehtud lindi- koopiat veel korduvalt ja tõdesime, et tegemist peaks tõepoolest olema Georg Otsa esinemist kandva salvestisega. Samas sai selgeks, et see ei paku meile algusaegadest pärit taaskohtumist sel- lel tasemel, nagu oleme harjunud teda hiljem kuulma — tipplauljana, suure kunstnikuna. Nähtavasti oli tegemist väga noore Georg Otsaga, kes tolle pala salvesta- mise ajal Jaroslavlis Eesti NSV Riikli- kes Kunstiansamblites alles esimesi so- listisamme tegi. Küllap just sellest tulid need harjumatud jooned häälekõlas ja baritoni jaoks tavatult madala helistiku kasutamine, kuna algaja laulja kõrgre- gister oli alles välja arendamata. Kuna plaat oli üsna kehvas seisu- korras, tuli sellele salvestatu kõigepealt korrastada. Helmi Sakala (Eesti Raadio helires- taureerimisgrupi operaator): Juhuleiuna meie ette toodud plaat näis algul täiesti lootusetu juhtum, see oli to- hutult määrdunud ja selle pind kriimus- Helilooja Edgar Arro tatud, grammofoni nõel ei tahtnud kuu- 24. III 1911 — 24. XI 1978 lamisel üldse vaos püsida. Puhastasime helikandjat hoolikalt, selleks oli meil vas- poleks seesama solist enam toime tul- tavaid kemikaale ja vahendeid. Helivagu- nud). Hääl meenutas tämbrilt Georg de suuremad rikked, need kohad, kus nõel Otsa, ka olid mõned vokaalsed detailid järjekordsesse kriimustusse takerdudes temale üsnagi omased. Kuid siiski… kangekaelselt spiraalsüvendi naabervak- Pakkusime seda plaadisalvestist ku hüppas, lõikasime mikroskoobi all skal- kuulata­ laulja emale Lydia Otsale ja pelliga siledamaks ja lõpuks saimegi pala saime­ veendunud vastuse: See on kind- magnetlindile kopeerida — kõlas see siis lasti mu poja hääl! Just niiviisi laulis ta esialgu nagu kõlas… varem noormehena oma lõbuks, mitte aga Üsna pikk lõik esimese salmi refräänist küpse kunstnikuna. Selles laulmises ju po- oli ilmselt mingist ülesvõtmise ajal aset le veel seda sügavat sisu, mis tuli palju ae- leidnud tehnilisest katkestusest lausa puu- ga hiljem. Tunda on, et ta pole veel vaba, du. Sama muusika kordus teises salmis õn- mõtleb laulmise ajal peamiselt sellele, kui- neks täpselt sama tekstiga ja mul õnnestus das anda võimalikult ilusat tooni, et hääl, sealt kopeeritud „montaažilapiga” kõik ik-

94 kagi tervikuks kokku paigata nii, et õmb- luskohad jäid märkamatuks. Omaette tegemine oli suuremate krõp- sude täpne väljalõikamine lindist; sellest johtuvad loendamatud jätkud ei tohtinud kuuldeliselt häirima hakata. Nendel aega- del polnud meie kasutada veel praegust digitaalseadmestikku ja kõik pidi toimuma mehaaniliselt, kääride ja kleepimise tehni- kas. Lugesin hiljem üle, selliseid jätkukohti jäi algsele lindile kaugelt üle poole tuhande — ainsamgi krõpsuke sai millimeetri täp- susega välja mõõdetud ja niisama täpselt amputeeritud. Alles seejärel saime asuda vähegi kuu- lamiskõlblikku kõlapilti looma, et oma- aegse salvestise tämbrit võimalikult loo- mutruuks kujundada või ennistada — nii hästi või halvasti, kui see tolleaegse tehnika võimalusi kasutades üldse õnnestuda võis. Võrdluseks kuulasime tähelepanelikult kõige varasemaid Georg Otsa salvestisi ja püüdsime ette kujutada ta hääle arenemise põhjal, kuidas see võis veelgi nooremas eas kõlada. Tegime Arro laulust vist kümmekond oluliselt erineva kõlapildiga ümbervõtte- varianti (meie kasutada olid mitmesugu- sed helifiltrid ja muud tehnilised vahendid) Edgar Arro „Kodulinn Tallinn” on ning kolleegide ja Georg Otsaga algusaega- Georg Otsa esimesi helijäädvustusi. Fotod TMMi kogust del palju koos esinenud Viktor Gurjevi abi- ga valisime nende hulgast lõpuks ühe, mis näoline aeg. Tegime kõrvalepõike Eesti tundus olevat kõige originaalilähedasem. Raadio heliarhiivi. Napilt kolmeminutise kestusega pala Fragment legendaarse raadioajakir- „Kodulinn Tallinn” ülesturgutamise kal- janiku Valdo Pandi saatest, usutleta- lal tegutses meie restaureerimisgrupp Eesti vaks Georg Ots. Raadios vist peaaegu kaks kuud. Rõõmus- V.P.: Kas teate oma vanimat heliüles- tab, et suutsime kuulamis- ja kasutamis- võtet Eesti Raadio fonoteegis? kõlblikuks teha ühe kõige haruldasematest G.O.: Ei, ei tea! salvestistest, mis on paljude pikkade aasta- V.P.: Vaatame… Solovjov-Sedoi lau- te jooksul meie kätest läbi käinud. Nüüd- lud, Tauts, Ojakäär… Üks kõige vanemaid seks on see turvaliselt arhiveeritud ja uuel on Solovjov-Sedoi „Laul lenduritest”, omal heliplaadilgi uuesti välja antud. ajal üsna populaarne pala, mida neljaküm- Laulja oli tuvastatud. Kuid seejärel nendate aastate lõpul ja viiekümnendate tuli fikseerida plaadi valmimise tõe- algupoolel sageli ringhäälingusaadetes ja

teater muusika kino 95 kontserdilaval just Georg Otsa toredas et- olla sisse lauldud kas kusagil mujal või siis tekandes kuulda võis. Tallinnas, kuid sel juhul kindlasti üsna Ometi eksivad siin nii Valdo Pant peatselt pärast sõda, näiteks ajal, kui pä- kui laulja ise, pidades seda plakatlik- rastise Eesti Raadio tehniline talitus veel ku lendurilaulu Georg Otsa esimeseks pommide all põlenud Estonia hoone keld- säilinud salvestiseks. Üllatusleid, sel- ris tegutses. Seal lõigati päris palju plaate, lest märksa varasem plaat Edgar Arro päris kindlasti 1946. ja vist veel ka 1947. lauluga Otto Rootsi sõnadel „Kodulinn aastal. Tallinn” veetis siis oma päevi Tallinna Tunnustatud heliplaadispetsialis- Raadiomaja keldris ning teadmatuks- tid asetasid järelikult kõnealuse plaa- tundmatuks jäi ta veel tervelt veerand- di valmistamise kõige hilisemalt 1946. sajaks aastaks. või 1947. aastasse. Kuid alampiir? Kü- Palusin hindajaks insener Aleksan- sitlesin kõnealuse laulu teksti autorit, der Sillarti, kes juba kolmekümnen- Tallinna Polütehnilise Instituudi kaua- date aastate Riigi Ringhäälingus heli- aegset dotsenti, tehnikakandidaat Ot- plaatidega tegeles, samuti tema helis- to Rootsi. petsialistist kaastöötaja Aleksander O.R.: Minu andmetel oli [selle laulu] Pärn­puu. Küsisin: „Kas see plaat on esimene ettekanne Viktor Gurjevilt oma- teile tuttav?” aegsetes Riiklikes Kunstiansamblites rin- A.P.: Väga tuntud materjal — „Dece- dejoonetaguses Jaroslavlis. Tal oli juba lith”. Neid kaseiini alusel valmistatud kasutada hilisem tekst, mis on käibel täna- plaaditoorikuid kasutati lühireportaaži- seni. Huvitaval kombel on nüüd teie poolt deks, igatahes kutsuti neid kõikjal „hapu- leitud plaadil teksti esimene variant, mil- piimaplaatideks”. Mass on pehme, samas lest minul pole enam kirjalikult säilinud mitte eriti peeneteraline, nii et paratama- ainsatki rida. tult tekkis teatud kahin. „Decelith”-plaa- Laul sündis sõja ajal. Olin kirjavahe- did olid mõeldud eeskätt kõne salvestami- tuses helilooja Boris Kõrveriga, neid kolm- seks, muusika jaoks olid kasutusel hoopis nurkseid ja margistamata frondikirju käis paremad lakkplaadid klaasil või tsingil. meie vahel alatasa edasi-tagasi, arenema Aga sellel „Decelithil” siin on just hakkas luuletaja ja helilooja koostöö. Ku- muusika peal… Üldse, millisel ajavahe- nagi, nähtavasti 1943. aastal, saatsin tal- mikul neid niinimetatud hapupiimaplaate le värsikatsetuse „Kodulinn Tallinn”, mis kasutati? oli mõeldud laulutekstina, õigupoolest siis- A.S.: Tallinnas tehti seda koguni veel ki instrumentaalpala lauldava refräänina, paar aastat pärast sõja lõppu; tühje too- nagu vanasti kombeks. rikuid oli Saksa okupatsiooni järel meiegi Nagu heliloojatel sageli juhtub, ei ins- ringhäälingus veel kuhjade kaupa. Pärast- pireerinud see Kõrverit. Kui aga Edgar Ar- poole jäeti need muidugi kõrvale, sest tulid ro juhtus teksti nägema, meeldis see talle ja magnetofonid. tekitas nähtavasti kohe teatud muusikalise A.P.: Tundub, et see „Kodulinna” ettekujutuse. Esialgu oli teksti ainult or- plaat polegi meil lõigatud. Siin oli kindel kestrimeloodia refrääniosa jaoks, kuid Ar- komme, et kleepisime etiketi ja täpsustasi- ro palvel saatsin lisaks ka esialgse variandi me sellel kõik andmed. Selle plaadi alusma- salmidest. terjal peab olema sakslaste firmalt „Funk- Uus, lõplik tekst tuli veidi hiljem, kui technik”, seega sõjaaegne trofee. See võiks olime juba tagasi Eesti pinnal. Vana va-

96 riant oli rohkem seotud frondimiljööga ja kohe publiku lemmikuks. Põhjus oli selge: Venemaa poolele viidud rindemeeste kodu- toredad sõnad ja meeldejääv viis. Nii on- igatsusmõtetega, aga teine versioon sündis gi põhjust arvata, et sellelgi laulul on oma juba rahuajale suunatud lauluna hiljemalt kindel ja ajas püsiv koht meie heliloomin- 1944. aastaks. Kindlasti on see ime läbi gus. säilinud plaat tehtud enne 1944. aastat — Jääb tõdeda, et aeg andis arutust: sellele viitab eelkõige tekstivariant. Edgar Arro ja Otto Rootsi „Kodulinn” Otto Roots tuvastas plaadil oma omandas meie laululoomingus püsi- lauluteksti algvariandi. Georg Otsa koha. Ja teatav ajastust johtuv plakat- sisselauldud plaat palaga „Kodulinn likkus temaatikas, mida paratamatult Tallinn” pidi olema tehtud enne 1944. pidi tekst kandma, taandus emotsio- aastat ja salvestuskvaliteeti silmas pi- naalse meloodia ees olematusse. dades kindlasti mingis raadiostuudios. Nii hakkas siit arenema põnev, kuid Vestlused: igati usaldustäratav hüpotees. Riiklike Lydia Ots, 1979. Kunstiansamblite meeskoori, vähelda- Helmi Sakala, 1992. se sümfooniaorkestri ja džässorkestri- Valdo Pant ja Georg Ots, 1963. ga oli 1943. aastal Moskvas eestikeel- Aleksander Pärnpuu, 1979. sete raadiosaadete tarbeks tehtud pro- Aleksander Sillart, 1979. paganda eesmärgiga plaate ka meie Viktor Gurjev, 1979. autorite uuematest muusikapaladest. Küllap just siis salvestati ka Edgar Heliplaat (CD): Georg Ots. M10 46527 000 Arro ja Otto Rootsi „Kodulinn Tallinn” (M10 46528) [Edgar Arro ja Otto Rootsi lau- Georg Otsaga, kuid nähtavasti heideti lu „Kodulinn Tallinn” plaadisalvestis 1943. plaat tehnilise defekti tõttu kõrvale. aastast ennistatuna Eesti Raadio helires- Eks siis sattus muude Tallinna tagasi taureerimisgrupis]. toodud materjalide hulgas see välja- praagitud plaat kogemata Raadiomaja HEINO PEDUSAAR keldrisse. Juhuste ahel sai kolmkümmend viis aastat hiljem jätku sellest, et uu- nikumi leidjaks sattus olema just üks Eesti Raadio helirestauraatoritest... Nii ongi meil nüüd olemas salves- tis Georg Otsa esinemisega ajast, kui ta Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite koorilaulja ja klaverisaatjana oli päris- lauljate tsunftis alles õpipoiss. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli Arro ja Rootsi „Kodulinn Tallinn” pea- aegu et enim nõutud pala ringhäälin- gu soovikontsertides ja nii Viktor Gur- jev kui Georg Ots esitasid seda sageli ka vahetult publiku ees. Viktor Gurjev: „Kodulinn” sai otse-

teater muusika kino 97 Miks tulla lumme viiuldama? Intervjuu viiuldaja ja helilooja Sebastian Wesmaniga

Argentiina päritolu Sebastian Wesman 2008. aastal, kui elasin Barcelonas, on nagu tänapäeva eksinud trubaduur — jõudsin järeldusele, et vajan rahulikku meie keeles helilooja, kes rändab ringi ja kohta, kus saaks rohkem loomingule esitab oma teoseid. Rännutee on toonud keskenduda. Ettepanek tuli inimeselt, ta Eestisse ja siia ongi ta pidama jäänud. kes on praegu minu abikaasa, ja ma ei Kahtlemata on Wesman karismaatiline esi- kahetse hetkegi, et otsustasin seda riiki neja, kes julgeb oma hinge paotada rohkem lähemalt tundma õppida. Arvo Pärdi kui siinmail tavaks. See võib vaimustada muusika motiveeris mind veelgi enam või ehmatada, siinseid introverte koguni sellist pöördelist otsust vastu võtma. segadusse ajada. Pealegi ei pruugi paljud Aastaid varem olin vaimusilmas näi- eestlased täpselt taibata, miks tahab keegi nud Eesti maastikke, mida kuulsin Lõuna-Ameerika inimene tulla „lumme Pärdi muusikas. Mäletan, et Eestisse viiuldama”. tulles tundsin metsakohinas ära tema Kui rääkida võrdluste keeles, siis mee- muusika atmosfääri. See üllatas mind nutab tema esinemine pisut lõputut viiuli- tõsiselt. kadentsi, millega keegi heledal häälel kaasa laulda jorutab. Salvestatud muusika har- Võid sa veidi rääkida, kus oled va- moonias võib aga tajuda ka ühe tema lem- rem elanud ja tegutsenud? mikhelilooja Arvo Pärdi mõju. Kuna esime- Sündisin Argentinas, Buenos Ai- sed tutvused Sebastian Wesmani muusika- reses, kus elasin kahekümne kuuenda ga plaadi kaudu ja kontserdil on totaalselt eluaastani. Eksperimenteerisin mitmes vastandlikud elamused, sealjuures äärmi- kunstivaldkonnas, kuni pühendusin selt intensiivsed kogemused, siis ei jäägi peamiselt heliloomingule. Pärast teise valikut. Tuleb härra enda käest uurida, mis albumi salvestamist otsustasin, et sel- asja ta ajab. Näib, et temalt võiks õppida, le plaadi tutvustamiseks pean rohkem kuidas luua enda ümber talendi atmosfää- maailma tundma õppima. Pseudonüü- ri. Sebastian Wesmani räägitut muusikaga mi Isabelasnacho all ilmunud albumit kokku sobitades hakkab jupphaaval avane- „Invento” esitlesin Hollandis, Prant- ma isevärki maailm, milles ei ole kohta eks- susmaal ja Hispaanias. Eestisse jõudes perimenteerimishirmul või libastumishäbil, tulin mõttele kirjutada mõned viiuli- mis eelmisega mõistetavalt võib kaasneda. teosed, mis läheneksid muusikateraa- piale. Minu idee oli esitleda neid haig- Kuidas tulid mõttele Eestisse koli- las. Tänu ühele sõbrale sai see teoks da? Ma olen kusagilt varem lugenud, 2008. aastal Tartu Ülikooli kliinikumi et Arvo Pärdi muusika mõjutas sinu spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku otsust tugevalt? hooldusravi osakonnas. Sellest alates

98 Sebastian Wesman on nagu tänapäeva eksinud trubaduur… Anneli Kõressaare foto

teater muusika kino 99 olen muu hulgas pühendanud end nn on mul kaks repertuaari, millest soolo- avalikule komponeerimisele. Sisuliselt kontserdid koostan; üks on sooloviiuli- tähendab see komponeerimist avali- le, teises kasutan viiulit ja oma häält sa- kus ruumis; olen seda teinud Euroopa mal ajal. Teise kavaga esinen peaaegu ja Lõuna-Ameerika eri paigus, samuti alati galeriides või eksperimentaalsetel Tallinnas. Samal ajal annan viiuldajana sündmustel. Need kaks repertuaari lu- soolokontserte näiteks kirikutes, kont- bavad mul esineda täiesti erinevatele serdisaalides ja kunstigaleriides. kuulajatele. Repertuaari saab muuta ka vastavalt kontserdi ruumi iseärasuste- Millistes kultuuri- ja muusika- le. Mulle meeldib esineda pühakoda- ringkondades sa siin liigud? Kas oled des, sest kuulaja eelhäälestus on galerii siin midagi põnevat leidnud? või teatriga võrreldes hoopis teistsugu- Üldiselt sõltub minu suhtlusring- ne — vaikus on seal osa füüsilisest ruu- kond projektist ja riigist, kus ma paras- mist. Seda enam, et selline ruum või- jagu olen. Eestis olen suhelnud mõne- maldab esineda võimenduseta. Ja see de kirjandus- ja filmiinimestega. Kuid on minu jaoks väga oluline, sest emot- väljaspool loomingulisi projekte koos- sionaalne sõnum on selle võrra vahe- neb minu lähem suhtlusringkond ini- tum. Usun, et sellised ruumid ongi ehi- mestest, kes ei ole kultuuriga seotud. tatud nõnda, et nad lisaksid vaikusele ja mõtetele avarust. Heliloojale on kindlasti oluline leida häid esitajaid, kellega tekiks Räägitakse, et põhjamaade muusi- meeldiv koostöö ja loominguline sü- ka on kuidagi eriliselt karge ja natuke nergia. Kas oled selliseid inimesi ka melanhoolne. Kas Eestis viibimine on Eestis leidnud? sinu muusikat kuidagi muutnud? Olen leidnud palju pühendunud Jah, arvan, et mu mõtteviis on mõ- kunstiinimesi, kellega tahaksin tulevi- neti muutunud ja see mõjutab loogili- kus koostööd teha. Mitte ainult muu- selt võttes ka mind otsima uusi vorme sikuid, vaid ka kujutavkunstnikke ja ja suundi. Põhjamaade muusika puhul filmiüliõpilasi; Tallinna inimesi, aga näen melanhooliat kui aktiivset endas- ka tegelasi Haapsalust ja Tartust. Minu sesüüvimise seisundit, ütlen „aktiiv- plaadil „Astronomic Panorama” tegi ne”, sest melanhoolia hoiab mind alati kaasa väga põnev sopran Mai Nuudi, tegevuses. Arvan, et selline omadus on keda ma tohutult austan. minu muusikal alati olnud.

Annad Eesti kirikutes ja galeriides Kas kuulad palju eesti muusikat? päris sageli kontserte. Isegi mõne ees- Milline muusika sulle siin meeldib? ti helilooja teoseid ei esitata nii sageli. Püüan iga päev tundma õppida uut Kui palju need kontserdid varieeru- muusikat. Eesti koorimuusikas on väga vad? eriline potentsiaal, püüan seda kuulata Iga kontsert on erinev, mitte ainult nii palju kui võimalik, setu kooridest repertuaari poolest, vaid ka emotsio- kirikumuusikani. Naudin Lepo Sume- naalselt seisundilt. Koostan kavajärje- ra, Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muu- korra vahetult enne lavale minemist — sikat, kui vaid mõningaid nimetada. nii saan ka ennast üllatada. Tavaliselt See kõik on kahtlemata selle maa osa.

100 Ja mul on veel nii palju muusikuid ja sioon on enesega dialoogis olemine. heliloojaid avastada. Head improvisatsioonid võivad olla peaaegu prohvetlikud, neist tõusevad Missugune on sinu meelest ideaal- ideed, millest hiljem kujunevad reaal- ne muusika? Kui kaugel või lähedal sed teosed. See ei tähenda, et ma kom- su enda looming sellele on? poneerimiseks alati improvisatsioonist Ideaalse muusika idee on minu eraldun. jaoks pidevas muutumises. Kunagi ar- vasin, et ideaalset muusikat võib leida Missugused on sinu loomingu küll luuleraamatutest, aga mitte muu- teadlikud mõjutajad või eeskujud? sikast. Aja jooksul mõistsin, et heli võib Kasutan heliteoses meetodeid, mis olla poeetiline. Praegu arvan, et on he- on seotud teiste kultuurivaldkonda- likombinatsioone, mis võivad sõnumit dega, näiteks luule või muu kirjandu- edasi anda sügavamal tasandil kui sõ- sega. Võin veidi oma loomemeetodeid nad — kuigi me mõtleme ka sõnadest valgustada. Mulle meeldib näha iga kui muusikast. muusikut tegevuses osalejana. Üldiselt on minu viis muusikalist ideed selgita- Milline algmaterjal paneb sind da pigem nagu osalejate markeerimine, muusikat looma? emotsionaalse seisundi kui kõige oluli- Iga töö puhul on inspiratsioonial- sema rõhutamine. Justkui paigutada likas erinev. Avalikes ruumides kom- muusik teatud ruumi/situatsiooni/te- poneerides töötan lähedal olevate ini- gevusse. meste emotsioonidega — esmaspäeval on see teistsugune kui reede õhtul. Ke- Millised eluvaldkonnad on sulle hakeel on erinev, inimeste tähelepanu peale muusika olulised? Kas mõni ümbritsevale on erinev. Sellised asjad neist pakub ehk heliloomingule tuge mõjutavad teost täiesti selgelt. Samas ja inspiratsiooni? naudin seda väga. Arvan, et sisekaemus on üks pea- Stuudiotöö puhul võib inspirat- misi emotsionaalseid tegureid, mis er- sioon pursata mis tahes esteetilisest gutab mind muusikat kirjutama. Kir- allikast, nii argielust kui ka poeesiast. jandus on selles protsessis väga oluline Mu viimasel albumil „Astronomic Pa- element, ja loomulikult mõtisklus. noram” on teos „Pact with the Moon”, mille puhul sain inspiratsiooni kuust. Erinevalt mõnest teisest heliloo- Seetõttu muutsin oma töömeetodit. Ar- jast, kes hoiab oma teose esitamise vasin, et oleks hea idee salvestada kõik ajal pigem tagasihoidlikult tagumis- instrumendid täiskuu ajal ja jäädvus- se ritta, oled sina väga karismaatiline tada nõnda helis kuu mõju. Selle teose esineja. Mil määral on see su loomu- salvestamine võttis kõige rohkem aega. lik olek, teadlik püüe publikule muu- Niiviisi leidsin mooduse, kuidas ideed sikas visuaalseid elamusi pakkuda? rikastada. Püüan end vabastada ja jätta eelar- vamused lava taha. Minu jaoks on see Kui oluline on sulle improvisat- ainus viis end instrumendiga pinge- sioon? vabalt tunda. Eriti sellise pilliga nagu Enda puhul tunnen, et improvisat- viiul, mille puhul iga füüsiline pinge

teater muusika kino 101 kandub edasi helikvaliteeti. Minu viiu- kus on muusiku funktsioon nähtavas- liõppejõud ei pööranud füüsilistele li- ti „elektriinimese kontaktist eemalda- hasevabastusharjutustele eriti tähele- mine”. Mulle meeldib väga see meta- panu, õppisin seda teistest distsipliini- foorne selgitus. Ühtaegu helilooja ja dest, näiteks teatrist. instrumentalist olemine muudab mind Arvan, et igas olukorras võib tekki- mõnes aspektis iseseisvamaks ja va- da ehedusepuudus, kui ei suudeta oma bamaks. Kuigi muidugi on nauditav ihasid esile tuua, ja vastupidi. Üheski kuulata, kui teised interpreedid minu teises situatsioonis ei saaks ma olla nii muusikat mängivad. nagu laval — juba seetõttu, et kasutan laval puhtalt sümbolite keelt. Kui jäigad või vabad on sinu arva- tes piirid akadeemilise/klassikalise ja Sinu viiulitehnika on üsna omapä- popmuusika vahel? rane. Milline on selle taust? Minu meelest on tänapäeval vä- Pärast viiuliõpinguid mitme pro- hem eelarvamusi nii akadeemilises kui fessori juhendamisel tundsin vajadust ka populaarkultuuris. Usun, et piirid kujundada oma sound’i. Mõistsin, et on sõltuvad igaühe isiklikest teadmistest, asju, mis tõmbavad loominguliselt mu vastuvõtlikkusest ja huvidest. tähelepanu, midagi, mida ma ei leia ta- vapärastest tehnikatest. Kõige täpsem Oled väga mitmekülgne loomeini- on samaaegne laulmine ja viiulimäng, mene. Helilooming, muusika esitami- selle tehnika arendasin teisel albumil. ne, film, teater — kuidas kõigele tähe- Klassikalise kooli kõrval tundsin alati lepanu jagub? huvi eri tehnikate vastu, millest mit- Võin öelda, et ma ei tunne oma te- med on arenenud diasporaades, näi- gevustes mingisugust tähelepanu kil- teks mustlasmuusikas või klezmer- lustumist. Valdkonnad, milles mina muusikas. Olen õppinud reisidel palju- püüan end arendada, on nagu eri vaa- sid tehnikaid eri maestrotelt. Ma pean tenurgad samale uurimisobjektile. See viiulit rändmuusiku instrumendiks, aitab mul mitte pinget tunda ja võimal- selle­ suurus ja kaal on lubanud mul se- dab midagi muuta siis, kui tunnen pin- da läbi eri kultuuride ja maailmanur- get kasvamas. Võin öelda, et üks tege- kade kaasas kanda. Peale selle soovin vus rikastab ja uuendab teisi. Lõpuks osa oma teekonnast helide kaudu edasi on kõik osa samast tööst. anda. Küsitlenud Maria Mölder Tundub, et sinus on veel natuke klassikalist kapellmeistri tüüpi, kes esitas ise oma heliloomingut, oli diri- gent ja multiinstrumentalist. Selliseid on tänapäeval vähe, muusikud on kit- samalt spetsialiseerunud. Milline on sinu meelest üldse helilooja roll täna- päeval? Suur kommunikatsiooniteoreetik Marshall­ McLuhan väidab, et tulevi-

102 ROMANSIST, TŠAIKOVSKIST, DMITRI HVOROSTOVSKIST JA IVARI ILJAST CD-album „Tschaikovsky Romances”, Delos Productions, 2009 TIIU LEVALD

Romanss on saksa Lied’i vene va- misega tulid muutused ka vokaalmuu- riant. Selle muusikalise vormi hiilge- sika vormidesse, kuigi lauljate ja kuu- ajaks võib pidada aega XIX sajandi lajate huvi selle žanri vastu kestis veel algusest kuni XX sajandi viiekümnen- suure eduga umbes kolmkümmend date aastateni. Koos maailma muutu- aastat, täites parimad saalid publiku-

teater muusika kino 103 ga. Nüüdseks kipub maad võtma ki- kuna ta viimaste aastate sõber oli suur- dumine. Sellel kaunil kunstiliigil hoia- vürst Konstantin Romanov, ei saanud- vad hinge sees veel vaid konkursid ja ki see lugu tolle aja avaliku arvamuse suured kammermuusika metropolid. ja valitsevate ringkondade ängistaval Ja loomulikult muusikud, kellel tead- survel lõppeda teisiti, kui viiekümne lik huvi ja kirglik soov selle valdkonna kolme aastase looja elust lahkumisega peensustega tegelda. paar päeva pärast tema kauneima teo- Möödunud aasta 5. oktoobri hilis- se, Kuuenda sümfoonia esiettekannet. õhtul kuulasin firma Delos Produc- Bariton Dmitri Hvorostovski esime- tions 2009. aastal välja antud vapus- ne suur edu on seotud Tšaikovski ro- tavat CD-albumit „Tschaikovsky Ro- manssidega. Ta on öelnud: „Olen esi- mances”, kus Tšaikovski romansse tanud Tšaikovski muusikat kogu oma esi­tavad bariton Dmitri Hvorostovski karjääri jooksul ning see on kasvanud ja pianist Ivari Ilja. Album sisaldab 24 ja muutunud koos minuga.” Nüüd, ro­manssi. Emotsioonid olid piiritud. küpse mehe ja kogenud interpreedina Järgmisel hommikul tegin suvalisel on ta lisanud kavva mitmed tema jaoks hetkel lahti Vikerraadio ja sealt teatas uued, seni vähem tuntud romansid ja Märt Treieri sümpaatne hääl, et 6. no- võtnud nii endale kui ka pianistile ras- vembril 1893 lahkus elavate hulgast ke, aga põneva ülesande. Pjotr Tšaikovski. Milline müstiline Kõnealune plaadialbum sisaldab kokkusattumus. Tekkis kummastav romansse tsüklitest oopusenumbritega tunne — sada kuusteist aastat tagasi, 6, 25, 27, 28, 38, 47, 57, 60 ja 63. Läbilõi- võib-olla just samadel tundidel, otsus- ge kogu romansiloomingust. Luulet on tas see geniaalne, kuid hingeliselt äär- väga erinevailt poeetidelt: Tšaikovski museni muserdatud hing teha lõppar- õpingukaaslastelt Peterburi Õigustea- ve maise eksistentsiga. duse Koolist Aleksei Apuhtinilt, Alek- Nüüdseks on ka Venemaal loobu- sei Homjakovilt ja Aleksandr Fetilt, tud naiivsest ja äärmiselt ühekülgsest romanss op 63 „Akna avasin ma” ja se- oreoolist selle tõeliselt suure ja rikka renaad „Oo, mu laps” on loodud Kons- kunstniku ümber. On hakatud rääki- tantin Romanovi luulele. Suurmeeste ma tema ülimast emotsionaalsusest, Puškini ja Lermontovi juurde pöördus sisemisest ärrituvuse möllust; sellest, helilooja harvem, kuid neist sündisid et ta oli aldis hirmudele ja kannatas ka šedöövrid, ooperid „Jevgeni One- unetuse all juba lapsena, võis nutma gin”, „Padaemand” ja üks tähendus- puhkeda nii rõõmust kui kurbusest — rikkamaid romansse „Surnud mehe lapsehoidja kutsus teda „klaasist poi- armastus”(op 38). siks”. Need omadused ei kahanenud, Laulja ja pianist on loonud erakord- vaid võimendusid elu jooksul. Tšai- selt selge pildi ühe erakordselt keeruka kovski kirglik armumine, soov olla ar- inimloomuse pihtimustest. Sellesse va- mastatud, ja pettumused olid seotud likusse oleks kätketud nagu looja päe- noormeestega. Siit ka tolles ajas suu- vik — luuletekstide valik on väga isik- rim konflikt. Püüdes oma elu intiim- lik ning autoripoolse interpretatsiooni- set poolt varjata, eriti isa ja õe eest, elas ga. Näiteks Tolstoi luulele „Kollenda- helilooja läbi kohutavaid piinu. Selle vail aasadel” („Na nivõ žoltõje nishodit tunnistuseks on tema kirjad vennale. Ja tišina…”) on kirjutanud aastaid hiljem

104 romansi ka Rimski-Korsakov, mis on tele rahu, õnnista lapse und ja kerjuse vaid melanhoolne meditatsioon. Tšai- aset. Ja armastuse vaikseid pisaraid... kovski romanss (op 57 nr 2) seevastu on ning andesta patt, hinga rahustavalt vene romansiloomingu üks nukramaid põletavale kannatusele… Ja anna kas teoseid. või petlik unelm oma õnnetuile olen- Kui reastada laulude pealkirjad, siis deile…” Ja nagu Tšaikovskile sageli näeme, et haaratud on kogu inimlik tun- omane, kordab ta viimast mõtet kolm deskaala, seejuures tugeva kallutatuse- korda! Hämmastav on laulja soojade ga elust lahkumise teema poole: „Vaid häälevarjundite salapära, eelaimuse see, kes tundnud on”, „Öö”, „Une eel”, kasvamine — kõiki autori dünaamika- „Akna avasin ma”, „Mu geenius, mu märke on peensusteni silmas peetud. ingel, mu sõber”, „Ei sõnagi, armsam”, Kuid see, mis toimub kahe noodimär- „Miks?”, „Unustada nii kiirelt…”, gi vahel, on imeline. Siia mahub mi- „Kangelaslikkus”, „Surm”, „Vaid ain- tukümmend korda rohkem nüansse, sasse sõnasse sooviksin…”, „Oo, kui kui eales oleks võimalik kirja panna. sa vaid suudaksid”, „Ütle, millest ööde See, kuidas Ivari Ilja kasvatab klave- vaikuses…”, „Hirmus hetk”, „Leppi- ril p ja pp vahel akordides crescendo’t, mine”, „Kas võidutseb päev”, „Meele- suubudes siis diminuendo’sse, kuidas tud ööd”, „See oli varakevadel”, „Kui ta kujundab teemasid fraasini „andes- maale laskus hämarus”, „Õnnistan ta…”, liikudes siis suurde ff südantlõ- teid, metsad”, „Don Juani serenaad” hestavasse palvesse, kus klaveripartiis ning juba eespool jutuks olnud teosed. lisab pinget schubertlik ostinaatsus ja Võtaksin sellel ahtal leheruumil kus laulja meloodia võetakse üle kla- vaatluse alla näitena ühe vähem tun- verile, ning kui lauljal mõtte kustudes tud, kuid minu meelest ühe võluvai- kolmandat korda lootusetuse varjun- ma romansi „Enne uinumist” („Na son diga tõuseb klaveril ostinaatsus veel grjaduštši”) Nikolai Ogarjovi luulele. kord valusaks fp nüansiks ning hääbub Sest selle esitusse on kätketud kõik omakorda kurbusse… See on imeline. need nähtused, mis teevad Hvoros- Selles on nii palju kahe kunstniku ühte- tovski ja Ilja koosluse kordumatuks ja sulamist muusikaga, ühist südametuk- omalaadseks. Kasutan siinjuures Irene- set selle loojaga, et paremat lihtsalt ei Maria Lindi mõtteid Bruno Luki peda- oska tahta! googitööst: „Ükski detail ei tundunud Salvestust kuulates tekkis üks pa- tühine. Eesmärk oli klaveril saavutada ralleel — Hvorostovaski fraseerimises sama, mis toimub orkestris, et kõiki- ja paljude vokaalide kõlas (eriti alumi- del häältel oleks oma värv, omavaheli- ses registris) on kuulda selgelt Georg ne suhe, liikumine…” („Meistri haare. Otsa! Georg Otsa esitatud Tšaikovski Meenutusi Bruno Lukist.” Koostanud romansside salvestustel suurepärase Maia Lilje. Tallinn: Eesti Klaveriõpeta- pianisti Eugen Kelderiga on esitajate ja jate Ühing, 2009). selle muusika vahel tunda samasugust Romansi alguses (Adagio misterioso) energialaengut. annab autor märku, et hingerahust on Tahaks loota, et see suurepära- asi kaugel: „On aeg, on aeg! Keha pa- ne CD-album jõuab õige pea ka meie lub rahu, hing on väsind päeva keeri- müügilettidele! ses… Palun sind, Jumal, anna inimes-

teater muusika kino 105 VALITUD PALAD. BFM BEST OF 2009. BALTI FILMI- JA MEEDIAKOOLI TUDENGITÖÖD III DONALD TOMBERG

Valikkassett „BFM best of 2009” kõnelda. Rõõmustavat veel. Selles kas- sisaldab seitset lühifilmi. Viie filmi setis ei ole ühtegi tühjalt ja semantilises autoriks on kolmanda kursuse tuden- hämaruses lohisevat tööd. Autorid on gid, kaks tööd, Raimo Kaubilt ja Vallo tuntavalt oma filmide taga. Toomlalt, on aga esmakursuslaste õp- Filmi „Graatsiast” (rež Margit Kor- peülesandena nõutud tummfilmid. be) tegevus toimub Eesti vabariigi al- Kaubi ja Toomla, kumbki omal vii- gusaastatel. Armastuskolmnurgas on sil, kannavad võrdluse vanemate kol- üksikemast vabrikutöölise tütar Em- leegidega välja. Kolmanda kursuse töö- ma, tema sõbranna, jõuka ametniku tü- de puhul on aga põhjust rõõmustada tar, ning klaveriõpetaja, kes neidudele hüppelise edasimineku üle võrreldes muusikatunde annab. Emma armub sama lennu 2008. aasta töödega. (Vt õpetajasse, ent kuigi tüdruk on ande- 2008. aasta teise kursuse kassett „Ku- kas ja tundlik, on tema lootused vastu- hu põgenevad pinged”.) (Filmi)keel armastusele ahtakesed. Otsekui oleks on nüüdseks sedavõrd tuttav, et lubab madalast seisusest veel vähe, Emma on

„Graatsiast”. Režissöör Margit Korbe. Emma — Elina Pähklimägi.

106 „Kord aastas”. Režissöör Raimo Kaubi. Naine — Eva Püssa. epileptik. Jõukas sõbranna, kes klaverit saabumine lisavad tundlikkusele oma tallab igasuguse graatsiata, oskab see- osa. Ent mis olulisemgi, filmi traagika eest õpetaja ees mängu panna naiseli- areneb diskreetselt, siin on hingamis- kud võlud ja seltskondliku sarmi. ruumi… peaaegu lõpuni. „Graatsiast” on selge tragöödia ning Filmi finaalis näeme, et Emma on ühtlasi selle kasseti kõige paremini ju- endalt elu võtnud, tragöödia on lõpu- tustatud lugu. Iseenesest on siin tege- le jõudnud. Samas on Emma unistuste mist klassikaliste karakterite ja vastan- allajäämine karmile tegelikkusele eel- dustega. Dramaturgiline joonis on sa- nevalt juba vägagi teravalt välja too- muti väga selge, tuttava ülesehitusega, dud. Enesetapu rõhutamine kipub siin finaal juba eos aimatav. Ent „Graat- muutuvat pigem süüdistuseks, ehk ka siast” puhul muutuvad kõik need tut- valu üleeksponeerimiseks. tavad jaotused ja vastandused elavaks Kindlasti võib aga öelda, et Margit (eraldi võiks siin esile tuua peostseeni, Korbe on oma eelmise tööga võrreldes kus Emma klaverit mängib), rahuliku kaunilt pikkade sammudega edasi lii- rütmiga lugu kasvab kulminatsioonini kunud. kindlalt. Üksikud, just nagu ettemää- „Kord aastas” (rež Raimo Kau- ratusele viitavad detailid toimivad loo bi). Teleriparandaja satub tööd tege- arengut kinnistava visuaalse kõnena ma üksiku naisterahva juurde, kes (kui Emma haigushoost toibub, on maa aga aparaadi parandamisest ei hooli- külmunud ja härmas). Esile võiks selle gi, selle asemel suunab daamike me- filmi puhul tõsta ka valgust. Varasügis, he ühemõtteliselt sängi manu. Siis aga sügavkollane valgus ja aimatav talve jõuab kohale naise turd kaasa, kes sun-

teater muusika kino 107 „Pagu”. Režissöör Martin Himbek. Tütar — Dora Laurimaa. nib töölist endaga vene ruletti män- puhtuse. Me näeme, kuidas sõda tööt- gima. Puändina selgub, et tegemist leb inimese teadvust. on siiski vaid paarikese iga-aastase Ideeliselt on „Pagu” samuti paras emotsioone jahtiva meelelahutusega. nööril kõndimine. Kui vaataja pole just „Kord aastas” näitab taas, et üks õudusfilmide austaja, võib säärase sün- korralikult väljapeetud ja puänteeri- teesi jälgimine tekitada hõlpsasti vastu- tud etüüd võib olla igati tore vaatami- reaktsiooni. Olgu siis öeldud, et „Pagu” ne. Igatahes on see lõbus lugu tehtud saab tasakaalu hoidmisega hakkama. üsnagi läbimõeldult. Sümpaatne on, Jõhkrus töötleb õrnust ja sunnib seda et režissöör on oma lahendustes taot- kannatama, ent „Pagu” suudab õudus- lenud ühtviisi mängulisust ja täpsust. loo lõpuks pöörata sinna, kus jõhkrust Opereerimine klišeedega ja žanritun- enam pole, õrnus aga jääb. netus (koos ähvardava kaasa saabumi- „Tulepistmine” (rež Janno Jürgens) sega muutub kujutamisel ka esteetiline on inspireeritud Peet Vallaku novellist aktsent) on seejuures igati abiks. „Laip metsas”. Tegevus toimub Eesti „Pagu” (rež Martin Himbek). Ema vabariigi algusaegadel. Taluperemees ja tema väike tütar jäävad sõjale jalgu satub varahommikul peale kahtlasele ning sõda neelab nad julmalt. Vaata- võõrale, kes on aita varjule ronimas. ja viiakse väikese tüdruku unenäk- Võõras kinnitab, et on vaid teeline, kes ku, fantaasiamaailma, mis sõjaõudu- otsis ulualust, tema taskust leitakse aga ses väändub ning lõpuks selgub, et küünlajupid ja otsustava süüdistuse- nähtav osutub gaasirünnakus sureva na toob peremees välja varem saadud lapse viimseteks teadvusepiltideks. anonüümkirja, milles ähvardatakse ta- „Pagu” on tehniliselt teostuselt lumehe majad viimseni maha põleta- kasseti­ keerulisim töö. Fantaasiapil- da. Ega muud, seotud võõras jääb oma did peavad siin sünteesima sõja (ano- saatust ootama, talumees kutsub aga nüümse) tontlikkuse ja lapse siseilma kohale konstaabli, kelle ta paari vilja-

108 kotiga ära ostab, et see omakohtu täide nagu ehmunud talumees lumises met- viiks. Tulepistja tuleb teel maha lasta ja sas kirvest käes kohendab, pärast seda, tapmine lavastada õnnetuseks. Filmi kui on konstaabli laiba leidnud, jääb la- finaalis selgub aga, et tulepistja on ik- tentne hirm ikka valdavaks seisundiks kagi pääsenud, metsas vedeleb hoopis seal, kus õigus on vaid jõuga mõõde- konstaabli laip. tav. Keegi on alati kellelgi risti ees, ku- „Tulepistmise” teema keerleb oma- sagil on ikka (anonüümne) hirmu alli- kohtu ümber. Ehk nagu arvatav tule- kas. pistja ise konstaabliga vesteldes ütleb: „Tulepistmine” on kokku võttes „Igaühel peab olema õigus teise üle…” üs­na­gi õnnestunud. Teema kannab ja „Siis ei oleks mingit korda maa peal,” hoiab loo koos, karakterid oma tausta­ vastab konstaabel, kes samas ise oma- dega joonistuvad välja ja kipuvad ker- kohut täide viima valmistub. Oma- gelt groteski (mis on oluline ka Valla­ kohtu valmidus läbib siin riukalikult kul), õrnalt aimub õhustikku, seda toe- ja üldistavalt erinevaid sotsiaalseid ta- tab talvine valgus, mis ruttu hämaru- sandeid. On anonüümne vaenumees ja seks kipub. Mõneti olnuks ehk abiks, arvatav palgatud tulepistja, on talupe- kui teemat (detailidega?) oleks tugeva­ remees, kelle puhul ei saagi täiesti kin- maltki tsementeeritud, mõne stseeni del olla, et ta süüdistustel on alust, ja pu­hul saanuks ehk (subjektiivse) aja viimaks konstaabel, kes ju ise seaduse kulge­ mist­ rõhutades veelgi pinget kas- ja korra eest peab vastutama. Ent nii, vatada.

„Tulepistmine”. Režissöör Janno Jürgens.

teater muusika kino 109 „Vene suurus”. Režissöör Andrew Bond. Perenaine — Carmen Mikiver ja peremees — Andres Ots.

„Vene suurus” (rež Andrew Bond). oleks ringi minna, ning Peeter Suur On aasta 1721. Kirevate ajaloosünd- lausa kipub oma kätega aeda ehitama. muste taustal juhtub muu hulgas seegi, Lõbus on „Vene suuruses” aga seegi, et eesti talumehe aia lõhuvad sealt risti et eesti talupere meenutab siin pigem läbi marssivad vene sõjaväelased. Ta- tegelasi vene muinasjutust. Taat tahab lumees läheb Revalisse tsaarile kaeba- tukkuda, tütar kallimaga kohtuda, väi- ma ja Peeter I tuleb ise maamehe aeda kesed õed-vennad putru süüa, eit peab parandama. Paraku lööb Peeter püs- üksi tööd tegema. Tööd aga tehakse ti sedavõrd uhke plangu, et eestlane tuimalt, sisemise motivatsioonita, kire sinna taha nagu vanglasse kinni jääb. või vihata. „Vene suurus” on komöödia, mis „Vene suurus” on üsna lõbus ja mängib rahvuslike stereotüüpidega, hoogne lugu, mis paroodiliselt kaht kasutades seejuures rõõmuga või- rahvust kõrvutades osutab, et rahvus- malust vinti üle keerata. Eestlased on lik eneseteadvus on määratud eelkõige maarahvas ning talupere elabki maa sellega, kas ennast tajutakse „suure” all, keldris. Kuna eestlased elavad põh- või „väikesena”. Sellelt pinnalt sünnib jamaal, on neil ühtlasi ilmselt kons- filmis ka elutervelt provotseeriv puänt. tantselt talv, igatahes künni ajal on Filmi mõjuvamad hetked on need, kus lumi maas. Loomult on eestlane küll grotesk võtab järsud vormid. vagur, ent tsaari ette jõudes katsub ta „Thibaut” (rež Martti Helde). Uh- talupojatarkuse abil endale kärmes- kes häärberis, uhkes üksinduses vee- ti paremaid võimalusi välja kaubelda. dab oma elupäevi teener Thibaut. Kui- Venelased seevastu marsivad pimesi gi valitseja teadmata põhjustel puudub, ja joont mööda otse ka siis, kui lihtsam ei jäta ustav teener oma tööd unarusse,

110 „Thibaut”. Režissöör Martti Helde. Thibaut — Rain Simmul. mees hoolitseb igati majapidamise eest oma kohustustest sedavõrd sisse võe- ning katab ikka kindlatel kellaaegadel tud, et ei pea paljuks ka elu hävita- laua, et hiljem road kompostihunnikus- mist. Nõnda tekivad tardunud ja pisut se heita. Teenri elurutiini häirivad vaid vaesed vastandused, kus ühel pool on lapsed ja tuvid. Tuvid kipuvad väljas jäik kord, Thibaut’ üksindus, aimatav kuivavale pesule (laudlinale) roojama, ideaal kui põhjus, mis korra ja üksin- lapsed aga kolistavad ukse taga ja vis- duse määratleb; teisel pool aga loodus, kavad meest mullaga. Vägikaikavedu parv või kari (linnud ja lapsed pole ük- lindudega viib sinnamaale, et viimaks si), ja spontaansus. Pisut selgusetuks on Thibaut’l laual tuvipraad. jääb ka, miks on teener arusaadavatel Kuigi antud tingimused asetavad põhjustel tuvidele meeldiva kompos- teenri elu absurdi raamidesse, on „Thi- tihunniku sättinud just pesunööri kõr- baut” puhul eksistentsi ja absurdi va- vale. Thibaut otsekui otsiks ise tuvide- hekorra vaagimise asemel tegemist ga tüli. Aga kui nii, siis ei sõltu finaal pigem mõistulooga. Võimalusest su- enam korrataotlusest, vaid muust. helda on Thibaut’le armsamad kord ja „Thibaut” kiituseks tuleb aga öelda, üksindus. Kogu filmi verbaalne tekst et kuigi film kestab üle seitsmeteist- on koondatud korduvasse lühilauses- kümne minuti ja see aeg möödub ter- se. „Kaduge minema!” hüüab teener venisti üksiku teenri justkui rutiinseid kord tuvidele, kord lastele, kuigi need tegevusi jälgides, ei rauge filmi vaikne on ainsad elavad hinged tema ümber. ja ühtlane pinge. Režissöör suudab ük- Thibaut’ nukras üksinduses ja valvu- sinduse ja ootuse nukra segu seisundi- ri kujus võiks olla omamoodi suurust, na hoomatavaks muuta, operaatoritöö finaalis saab aga selgeks, et valvur on on hea, ning filmi rütm kannab algu-

teater muusika kino 111 sest lõpuni. Rain Simmuli osatäitmi- se seisundid ning viimaks heidetakse ne teenrina on täpne, paindlik ja napp, sureva vanamehe silmile ka esimene Pärt Uusbergi muusika aitab oluliselt peotäis mulda. kaasa seisundi loomisele. Niisiis, mait- Jah, selline sisukokkuvõte ei ütle se asi, aga nagu „Graatsiast” puhul, nii just palju, aga ega saagi öelda. „Koolja” mõjus ka „Thibaut’s” nõrgimana hoo- on üsna tinglik, loolise telje moodustab pis puänt, mis ju samas mõtestas tervet siin surmaks valmistumine, ideelist tel- filmi. ge kannab eksistentsiaalse ja metafüü- Lõpetuseks pikemalt filmist „Kool- silise plaani seotus. ja” (rež Vallo Toomla). Ilmselt on al- Järgnevalt keskendun „Koolja” ruu- gatuseks korrektne märkida, et kuna mile, et sellega lähemale liikuda filmi osalesin „Kooljas” episoodilises rollis, mõttelisele tervikule. rikun­ seda filmi „teise ringina” arvus- Valge/valev ruum avaneb nagu tades mõnevõrra head tava. Laskma- pind, tasand; sellest on võimalik mõel- ta end osalemisest segada, arvan, et da ka kui tühjast ruumist, millestki, mis „Koolja”, mis on tunnistatud ka 2009. saab ruumi staatuse õieti alles siis, kui aasta „Sleepwalkersil” parimaks Eesti sinna ilmuvad esemed. Samuti võib lühifilmiks, on selle kasseti põnevaim öelda, et koos esemetega ilmub sinna töö. aeg. Selles valevas ruumis on aga ku- Pabervalges ruumis on õunapuu, sagil „seinas” ka must ava (must ring selle all lahtine kirst surma ootava va- valgel taustal). Ava viitab selgelt teise- na mehega, veidi eemal on pikk laud, le, tundmatule ruumile valeva ruumi mille taga ootab vana mehe koolemist „kõrval” (ava on käik), ning ühtlasi vii- matuseseltskond. Vahepeal möödub tab ava enda taga olevale teistsugusele peielistest veel teinegi matuseselts- ajamõõtmele. kond, kes kannab kirstu seal lehvitava Siinkohal võiks kõrvalepõikena narriga, vahelduvad ootuse ja tõdemu- meenutada Kazimir Malevitši kuul- „Koolja”. Režissöör Vallo Toomla. Vanaisa Kolja — Ants Ander ja poiss — Leho Holm.

112 sat maali „Must ruut valgel taustal”, vanamees kui poolused, milles külgne- mis kompositsiooni reegleid kasutades vad koomiline ja traagiline. Elu on traa- suunab vaataja pilgu mõtteliselt lõp- giline, kuna lõpeb paratamatult surma- matusse. Seda maali vaadates tekib n-ö ga. Ometi on selles traagilises ootuses tunneli efekt, pilk fokuseerub mõtteli- oma koomiline pool — suremise ootus sele punktile musta ruudu keskel ning nii surijal kui ka matuselistel; erinevad nõnda joonistub mõtteliselt välja lõp- seisundid, naer ja nutt, mis matuselis- matu perspektiiv. „Koolja” must ava te hulgas sujuvalt üksteiseks üle lähe- osutab lõpmatusele teisiti, see on nagu vad, ning narri kuju, mis ilmub kord kosmiline must auk, mis imab lähedal- nuku, kord maetavana. Neid nähtusi olijaid enda poole ja endasse. (Filmi seob elu ja surm. Surijast saab viimaks algupoole imab ava väikese poisi pi- põrm; siin astuvad ekvivalentsussuh- hust narrnuku.) Ühtlasi kuulub must tesse tuhk ja muld, mis on olulisel ko- ava valeva ruumi juurde tunnusena ka hal episoodides filmi alguses ja lõpus. objektide kaudu, mis on selles ruumis. Filmi alguses koputab vana mees piibu Nõnda fokuseerub must ava ka ühe oma pihku tühjaks, filmi lõpus heide- laua ääres istuva tegelase kohvitassi takse pihust vanale mehele kirstu mul- ja kisub sinna tegelase pilgu, millega da. Põrmu kohal aga süttivad tähed. seotult saabub kirstus lehvitavat narri Toomlal on oma filmis õnnestunud kandev matuseseltskond; matuseor- erinevad tasandid kokku tuua ja põi- kestri bassimees on aga seejärel hädas mida orgaaniliselt nii, et vaataja jaoks turja karanud puhkpilliga — must auk astuvad need dialoogi. Tinglik, vormilt fokuseerub bassitorusse. Ka sureva va- pehmelt groteski ja absurdi teinetei- namehe jäigalt pärani suu, mis kuida- sesse sulatav lugu juurdub religioos- gi sulguda ei taha (viimaks tuleb see ses plaanis ning asetab sümboleid ja lausa salliga koomale tõmmata), asub rituaalseid kokkuleppeid kasutades märgina samas reas. Ühesõnaga, must ning füüsikat kaasates kõrvuti erine- ava on kuidagi seotud valeva ruumiga, vad aegruumilised tasandid. „Koolja” kadumise ja surmaga. esteetika väljendab ühtlasi filmi ideed. Niisiis pealiskaudselt kokku võttes: Verbaalne kõne olekski siin kohatu valevas ruumis leiab (musta ava tõttu?) ning mustvalge lahendus tundub ainu- aset suremine, lagunemine, entroopia. võimalik. Lõpetuseks märkigem ka, et (Lisagem veel, et õunapuu, mille all va- suremine ei ole Toomla filmis midagi namehe kirst on, sümboliseerib selgelt afektiivset, pigem suhtutakse suremis- surelikkusesse määratust.) Ruumis, se leebelt, isegi leplikult, tegelaste sei- mis valeva ruumi „kõrval” ja musta ava sundid vahelduvad, ent me ei näe nen- taga, süttivad aga filmi finaalis ükstei- del hirmu. Vastuolusid ei saagi tasalü- se järel tähed, moodustades sinusoidi. litada, ent vastuolude kohal on see, mis Siin avaneb lõpmatus, igavik. Aeg on vastuolud kaasab. see, mis muudab midagi mõõdetavaks ja samas ka mööduvaks; kaduvale vii- Meeldetuletuseks. Donald Tombergi vara- dates osutatakse „Kooljas” aga ühtlasi semad Balti Filmi- ja Meediakooli tudengi- kestvale. tööde käsitlused on ilmunud TMKs 2010, Eraldi on „Kooljas” välja kadreeri- nr 12 ning 2011, nr 3 ja 4. tud eksistentsi aeg, noor poiss ja surev

teater muusika kino 113 „KORMORANIDE” TRUMPÄSS ON GUIDO KANGUR IGOR GARŠNEK

„KORMORANID EHK NAHKPÜKSE Andres Maimiku ja Rain Tolgi EI PESTA”. Stsenaristid ja režissöörid: märtsis esilinastunud rock-komöödia Andres Maimik ja Rain Tolk. Produt­ „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pes- sent: Kaspar Kaljas. Tegevprodutsent: ta” ei ole mitte fiktsioon ühest kuna- Paul Aguraiuja. Operaatorid: Mait Mäe­­ gisest kuumast Eesti rockansamblist, kivi ja Mart Raun. Helilooja: Sten Šeri­ vaid nende (nüüd juba hallipäiste) bän- pov. Kunstnik: Elo Soode. Kostüümi- dimeeste meeleheitlikest püüdlustest kunstnikud: Helen Ehandi ja Kristiina uuesti suurele lavale tulla. Olukord, Ago. Grimmikunstnik: Maarja Sild. He- mille filmi ingliskeelne pealkiri võtab lioperaator: Olger Bernadt. Montaažire- paremini kokku kui eestikeelne, kuna žissöör: Tambet Tasuja. Režissööri esi- „Farts of Fury” vasteks oleks meil „Va- mesed assistendid: Margus Karu ja Heli nad rockipeerud”. Luik. Tootmisassistendid: Elari Lend ja Iseenesest on niisugune vanade roc- Maie Rosmann. Operaatori assistendid: kipeerude taastuleku temaatika praegu Meelis Veeremets ja Martin Randalu. küllaltki aktuaalne. On ju mujal maail- Valgusmeister: Henri Savitski. Rekvisii- mas viimase kümne aasta jooksul üri- tor: Mart Saar. Platsi rekvisiitor: Mar- tanud come back’i sellised „saurused” gus Mänd. Helikujundus: Horret Kuus nagu Queen, Genesis, Procol Harum ja Olger Bernadt. Osades: Guido Kangur ja Roxette ning ka meil Eestis on näi- (Keiser), Roman Baskin (Santana), Enn teks vanad Mikronid stepsli korraks Klooren (Ben), Jüri Vlassov (Tormilind), seina torganud. Rääkimata kaks aasta- Harry Kõrvits (Masin), Elina Pähkli- kümmet vaikinud In Spe kontsertidest mägi (Liisi), Olav Osolin (Mörr), Ene Erkki-Sven Tüüriga (2009) ja ansambli Järvis (Riina), Tanel Padar (Kris), Ester Meie taasühinemisest (2002). Pajusoo (Keisri ema), Jaanus Rohumaa Ent tavaliselt on sellised reunion’id ju- (kirikuõpetaja), Peeter Ristsoo (hingeline ba ette hääbumisele määratud. Sest kui teejuht), Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis publiku esimene nostalgiatuhin möö­ (usuõed), Tõnis Mägi (pandimaja omanik), dub, selgub kurb tõsiasi, et kuulajas­ Mihkel Raud, Heidy Purga ja Rein Ran- kond on kümne või enamagi aasta jook- nap (Superstaari saate žürii), Margus Pilt sul sedavõrd muutunud, et rockipeeru- (Raudpats), Mikko Fritze (John Tõelemb- de sõnumisse suhtutakse kui vanasse Särgava), Veikko Täär (Tormilinnu tee- pastlapaari, mille õige koht on tolmu- juht), Olav Ehala (pianist), Koit Toome, nud muuseumiriiulil. Ütlematagi on sel- Jaanus Nõgisto ja Reet Linna (kehasta- ge, et niisugune identiteedikriis peaks vad iseennast), Toomas Rull ja Ain Varts kunagistele kuumadele, nüüd juba hal- (Lasteekraani saateansambel) jt. 35 mm, 110 lipäistele rokkaritele mõjuma vähemasti min, värviline. © Kuukulgur Film, 2011. heidutavalt, kui mitte traumeerivalt.

114 Samas võib sellist identiteedi kao- aga oma tütre Liisiga (Elina Pähklimä- tust ja oma endise „mina” taaskehtes- gi) erootikavideoid, samas kui bas- tamist näha ka koomilises valguses, simees Ivo Kuusk, hüüdnimega Tor- mis ongi „Kormoranide” ekraanilugu milind (Jüri Vlassov), mängib mingis läbivaks põhiteemaks. Sest eks luuseri- kirikus gospelite taustaks elektriorelit. te üle ole ju ikka nalja visatud, Chapli- Ning trummar Uku Masing ehk Masin nist alates ja mister Beaniga lõpetades. (Harry Kõrvits) taob puhkpilliorkestris Selleks tuleb tegelased vaid kohatutes- marsitaktis trummi. See on siis too hall se olukordadesse paigutada. argipäev, millest Kormoranid peaksid Eeldused selleks on juba „Kormora- uuesti läbi murdma, et „kuldses kaari- nide” alguses loodud — kui ansambli kus ja 70 neitsi embuses tagasi tulla”, liider Keiser (Guido Kangur) hakkab nagu Keiser filmis kõnekalt lubab. bändi uuesti kokku panema, siis sel- Siit aga algavadki filmi tegevusti- gub tema kunagiste bändikaaslaste ku arengut silmas pidades väikesed praeguse tegevuse kohta nii mõndagi ebakõlad. Neist pisikestest komistus- absurdset. Näiteks kitarrist Taistost, kividest suurim tundub olevat ehk see, hüüdnimega Santana (Roman Baskin), et Maimiku-Tolgi stsenaariumis pole on vahepeal saanud tuhvlialune pere- (vähemalt filmi esimeses pooles) konk- isa, kes oma naise (Ene Järvis) heaks- reetset, ootamatute süžeekäändudega kiiduta ei tohi ei istuda ega astuda. En- stoorit. Selle asemel näeme filmis üks- dine mänedžer Ben (Enn Klooren) teeb teise otsa monteerituna rida omavahel „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”, 2011. Režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk. Masin — Harry Kõrvits, Tormilind — Jüri Vlassov, Ben — Enn Klooren, Santa- na — Roman Baskin ja Keiser — Guido Kangur.

teater muusika kino 115 „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”. Tormilind — Jüri Vlassov, Keiser — Guido Kangur, Masin — Harry Kõrvits ja Ben — Enn Klooren. nõrgalt seotud episoode. Mõned neist mine pani juba õlgu kehitama, sest see naljakad, mõned mitte, umbes nagu murendas filmi niigi hägust tegevuslii- „pildikesi Paunverest”. Kui Maimiku- ni veelgi. Tolgi varasema filmi „Jan Uuspõld lä- Teine väike probleem oli samuti heb Tartusse” puhul selline printsiip peidus stsenaariumis, see puudutas ennast õigustas, siis „Kormoranides” filmi lõpuni välja joonistamata jäetud road movie taoline visuaalne loogika eri- karaktereid. Komöödiafilmide puhul ti ei tööta. tunduvad asjad laias laastus olevat ik- Võib arvata, et kahele eelmainitud kagi nii, et monoetendusena naeruta- filmitegijale on imponeerinud Sac- vad rahvast vaid sellise kaliibriga tege- ha Baron Coheni „Borati” (rež Larry lased nagu Rowan Atkinson või Sacha Charles) pseudodokumentalistika, kus Baron Cohen. Teiste puhul on vaja mit- mängu on toodud autogramme jagav me koomiku meeskonnamängu, nagu Pamela Anderson iseendana. Iseene- näiteks Aleksandr Rogožkini „Vene sest efektne võte, mida aga „Kormo- kalapüügi eripäras” (1998). ranide” režissöörid kippusid pisut üle „Kormoranid” jäi aga pidama ku- ekspluateerima. Kui näiteks Rein Ran- hugi nende kahe pooluse vahepeale — napi ja Jaanus Nõgistoga kaadrid olid Guido Kanguri nahktagis ja -pükstes stsenaariumi seisukohalt igati põhjen- Keiser oli karakteri mõttes küll filmi datud, siis Koit Toome külgepooki- trumpäss, kuid suurepärasele mängu-

116 le vaatamata pole Kangur siiski ko- filmis küürib ema teadmatusest poja möödianäitleja. Nii nagu tegusa Tootsi teenistuspüstolit, siis „Kormoranides” kõrvale on vaja hädavaresest Kiirt, nii peseb mamma ära Keisri nahkpüksid oleks ka filmi Keiser vajanud eredaid („nahkpükse ei pesta!”). Üks stseen oli kaaslasi. Aga neid paraku tal polnud, mõlemas filmis veel peaaegu identne sest ei Enn Kloorenile, Jüri Vlassovile — nii Stallone’i tegelase kui ka Keisri ega Harry Kõrvitsale olnud stsenaariu- ema näitavad poja pruudile pojukese mi vaimukaid tekste lihtsalt kirjutatud- titepõlve fotosid. Mis valmistab aru- ki. Õnneks Roman Baskinile siiski oli, saadavalt mõlemale macho’le väheke kuid ega temagi roll oleks kuigi koomi- piinlikkust. Eks ta ole, mamma sisse- line olnud, kui Ene Järvis poleks nii ta- toomine oli „Kormoranides” igas mõt- bavalt tema vinguvat naist mänginud. tes hea leid. Tõsi, Guido Kanguri kehastatud vana- Üks enam-vähem selgelt väljajoo- neva, aga ikka veel lärmaka nahktagis nistuv tegevusliin filmis õnneks siiski rokkari kõrvale oli toodud tema ela- oli; selleks „päästerõngaks” sai Keisri, tanud ema (Ester Pajusoo), kes filmis Liisi ja sakslase (Mikko Fritze) absurd- mõnikord pohmellis pojukest kantsel- sevõitu suhete kolmnurk, kus mehed dab. Mis sest, et see oli otsene idee- lõpuks enam ise ka õieti ei tea, kumb laen Roger Spottiswoode’i märuliko- neist siis Liisi peigmees on. Samas on möödiast „Seis! Või mu ema tulistab” küsitav, kas filmi lõpus pidi seda suh- (1992). Mäletatavasti oli ka tolles lina- teliini tingimata just melodramaatili- teoses Sylvester Stallone’i kehastatud seks lavastama. Pean silmas toda lah- politseinikust macho paariliseks tema kuva Liisi ja ahastava Keisri lennujaa- ema (Estelle Getty). Väike käbe vana- ma episoodi, mille eesmärk näis olevat proua, kellest igasugused jamad filmis mõnelt sentimentaalselt vanaproualt alguse saidki. Ainult et kui Stallone’iga isegi paar pisarat välja kiskuda. Mus-

„Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”. Liisi — Elina Pähklimägi.

teater muusika kino 117 „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”. Keisri ema — Ester Pajusoo ja Keiser — Guido Kangur. Paul Aguraiuja fotod ta huumori jaoks jäi sel stseenil paraku olid seda piiri õnneks hästi tajunud, vunki väheseks, nn tundehetkena oli ta et mitte libastuda. Iseküsimuseks on aga muidugi kohatu. aga filmi pikkus — isegi maailma suu- Kuid filmi aktivapoolele tuleb kaht- red tegijad (välja arvatud ehk Eldar lemata kanda filmi tempokas montaaž Rjazanov) ei riski peaaegu kahetun- (Tambet Tasuja) ja silmapaistev kunst- nist komöödiafilmi vändata. Igatahes nikutöö (Elo Soode), samuti kaamera „Kormoranide” puhul tundub siinkir- väljendusrikkad ja leidlikud rakursid jutajale küll, et kui mõned sisutühjad (Mait Mäekivi ja Mart Raun). Origi- „ballastepisoodid” oleksid filmist õige- naalmuusika (Sten Šeripov) osa selles aegselt välja praagitud, oleks see lina- filmis oli küll oluline, kuid mitte mää- teos ilmselt võitnud nii tempode kui ka rava tähtsusega, kuna tegemist polnud koomilisuse mõttes. ju muusika-, vaid komöödiafilmiga. Last but not least — kõnealuse, mui- Sellisena, n-ö illustratiivsena, sobisid du igati sümpaatse filmi mõned küsi- Šeripovi lood linateosesse igati elu- ja tavused kompenseeris mäekõrguselt olustikutruult. Guido Kanguri hiilgavalt loodud, mit- Komöödia (ja vaimukas naljatege- mekülgne Keisri tegelaskuju. Selles oli mine üldse) on teadupärast üks raske- nii musta huumorit kui tragikoomikat, maid asju sessinatses maailmas. Kas nii lennukat bravuuri kui eluvõõrast või juba seepärast, et piir teravmeel- lihtsameelsust. Kuid õnneks mitte la- suse ja jantlikkuse vahel võib osutuda bast klounaadi. imeõhukeseks. „Kormoranide” tegijad

118 VEEL ÜKS KUNSTNIK KINO TEGEMAS PEETER SAUTER

„OLEG”. Stsenarist ja režissöör: Jaan kab, kui kuulsin, et ta teeb oma esimest Toomik. Operaator: Mait Mäekivi. (lühikest) mängukat. Miks ma kartsin? Kunstnikud: Maiu Rõõmus ja Jaan Too- Eks ikka sellepärast, et kinokunst pole mik. Grimm: Kairit Nieländer. Montee- videokunst ega häppening, siin peab rija: Jaak Ollino jun. Helirežissöör ja pro- ikka olema laiale rahvale arusaadav dutsent: Ivo Felt. Operaatori 1. assistent: lookene; eks seda ilu võib ka teha, aga Andrus Prikk. Operaatori 2. assistent: ilu, mis patta ei kõlba panna, jätab saa- Janis Kokk. Käru operaator: Maksim Po- lid tühjaks. Kui sa pole just Greenaway, delski. Valgusmeister: Taivo Tenso. Val- kel on taga Suurbritannia publikumass gustaja: Aivar Kõue. Kunstniku assisten- (ja ma kardan, et sealgi on kino Green­ did: Ingmar Jõgi ja Märt Poll. Mänedžer: away ajal tühi). Sten-Erik Toos. Rongikõigutajad: Mak- Kinoharidusega, kinost läbi imbu- sim Podelski, Mikk Lagemaa, Arvid nud tegijate tööde kõrval mõjub asi Pirn, Jevgeni Andrejev ja Nikolai Niko- värskelt. Ja sellisel värskel tulijal on lajev. On-line monteerijad: Tanel Toom- loomulikult ka suurem šanss mürinal salu ja Priit Põldmaa. Helimonteerija: läbi kukkuda. Aga Toomik ei kuku lä- Mario Norbekov. Kokkusalvestus: Seppo bi. Ta lööb läbi. Vanhatalo. Tõlkija: Vitali Belobrovtsev. Võib-olla sõimasin hiljuti liialt Er- Osades: Pärt Uusberg ja Valter Uusberg vin Õunapuu viimast huvitavat lühi- (sõdur), Dmitri Sobolevski (Oleg), Lju- filmi „Taevavõti”, aga Õunapuu fil- bov Agapova (ema), Sulev Teppart (oh- mist sigines kartus, kas ja kuidas paigal vitser), Sergei Tšerkassov (ohvitseri hääl); olevaid pilte tegev inimene liikuva pil- episoodides: Toivo ja Marek Roos, Tiina di kasutamisega toimetades hakkama Sööt, Tanel Rander, Janis Kokk, Rein saab. Õunapuu pani filmi mõtteliselt Nael, Killian Ochs, Joe Frost, Tuuliki hirmus palju sisse ja tulemus oli paras Avango ja Liis Kutsar. 35 mm, 20 min, segadus; Toomik on teinud ülilihtsa, värviline. © Allfilm, 2010. minimalistliku loo, aga pannud sinna kah hiigla palju — hiigla palju tunnet Jaan Toomiku lühike film „Oleg” — ja asi töötab nii, et kui ma saaksin või ehk kinoetüüd on kõva sõna. Miks? Tarkovski hauast kutsuda seda kino Põhjus lihtne. Kinokunsti juurde on vaatama, siis ma kutsuksin. lastud (on rahastatud) inimene, kel po- Jah, Toomiku „Olegis” on Tarkovs- le kinopraktikat ega -õpet, aga on suur ki viimaste palade hingeminevat, krii- ja lai kogemus liikuva pildiga kunsti pivat, valutavat aeglust, mis töötab. tegemisest. Tõtt-öelda ma kartsin vä- Seda aeglust otsitakse suures laias il- ga, mis Toomik kino tehes peale hak- mas kinokunstis aastakümneid. Selleks

teater muusika kino 119 „Oleg”, 2010. Režissöör Jaan Toomik. Oleg — Dmitri Sobolevski. tehakse tavaliselt paarkümmend filmi, le järgneval päeval tuleb Olegi vaatama enne kui aegluse töötama saab, aga en- ema (ja Oleg teab, et ema on tulekul). näe, Toomik on selle saanud töötama On, kuidas Sulev Tepparti vihatud pi- kohe. Miks ja kuidas? Teadagi. Filmi- sihiilgerolliohvitser teatab emale poja des Reykjavíkis tühjas kinosaalis meest, surmast. On, kuidas, Pääru dembliron- kes sööb filmi vahtides popkorni; filmi- gis koju sõites ennast täis joob ja vagu- des munepidi kinni seotud Elaani lõ- rad kupeekaaslased täis oksendab, aga putult mudasel maastikul tammumas, see kõik pole nii tähtis. Sündmusi pole otsides ja oodates ise suurt lainet, mis palju, sündmusi on üks, aga see üks ja ta mere kaldalt minema pühiks — oluline sündmus on pika slepiga. need kõik on Toomiku videokunst. See Näidatakse ainult loo seisukohalt tähendab, Toomik on juba aastaid aja vajalikku, aga kui juba näidatakse, siis kulgu püüdnud üles filmida. Ja ängi ja kiirustamata, vaikselt ja rahulikult, na- õnnistust selle sees. gu Rein Maran filmiks üles lepatriinu Mis Toomiku „Olegis” juhtub? ronimist kõrretippu. Ees­ti poiss Pääru, kes on Nõukogude Norida poleks vaja publiku või ki- armees kunstnik, saab tunnistajaks, noajaloo jaoks, aga ma võin norida kui­das tema palju kotitud ja pekstud Toomiku enda kallal ja tema enda hu- roodukaaslane Oleg ennast karauulis vides. Film algab kujundiga. Vana Pää- (vahtkonnas olles) maha laseb. Aas- ru (Olegi hauale autoga sõites aastaid takümneid hiljem läheb Pääru Olegi hiljem) märkab maanteel prille, peatab hauale magama, Olegiga koos olema. auto ja tahab need prillid üles korjata. Laias laastus ongi see kogu lugu. Vastu aga tuleb matuseliste autorong ja Olgu. On ka, kuidas mahalaskmise- paljud neist autodest sõidavad prillide

120 „Oleg”. Sõdur — Pärt Uusberg. kohalt üle, nii et prillid jäävad terveks, filmi tagasi ei tule. Mulle meeldis see aga lõpuks prillid purunevad. Usun, et väga. Uuemas kinos kasutatakse mui- see on lihtsalt kujund, et Pääru tahab dugi päris palju nõksu, et keegi tuleb päästa midagi õrna, ja pole süžeeliselt filmi, jageleb, ajab asja ja kaob ja roh- muuga seotud. Minu jaoks see liiga kem me temast teada ei saagi. Aga se- eraldi jäigi. Ja kui need pole Pääru pril- da saab kasutada vaid siis, kui see ai- lid, mida ta tuli üles korjama (ja ilm- tab ülejäänud lugu pingestada, kuid ei selt ju ei ole), siis kuidas tema märkab aja segaseks. Toomiku vinjetis on see maanteel­ prille, mida kümned autoju- justkui koolitöös perfektselt kasutatud hid ei märka? On niipalju peenetunde- nõks. lisem inimene? No ma ei tea. See oleks Aga aitab pisiasjadesse pugemisest. kuidagi kistud. Filmi vaadates — seal on pikk Aga see on ka pea ainus asi, mille stseen, kus Pääru paneb üles telki va- kallal norida (mis pole läbinisti siiras nasse surnuaeda, et armees surnud ja lihtne). Kiita võiks aga mitut peent Olegi haual ööbida — mõtlesin, kas see episoodi. Toomik on suutnud mitte on Toomikul isiklik lugu ja asi. Ma mä- vinti üle keerata ja mitte libedale min- letan, et Toomiku vend kukkus poisina na. Nii on hea episood, kus rongirestos surnuaias turnides aia terava metall­ istub Päärut vahtides kahtlane tüüp. Ja ora endal läbi kolba, ja see on Toomi- me hakkame ootama, kas tüüp röövib ku kunsti ta eluaeg saatnud, selle loo Pääru paljaks nagu vene pätt Jorh Kii- reministsentsid kumavad siin-seal läbi. re, või ootab hoopis, et süüa ära Pääru Tahtsin küsida, kas ta on venna haual poolt söömata jääv toit. Aga tutkit, ei ööbinud, aga ei saa praegu hilisõhtul juhtu kumbagi, ja kahtlane tüüp enam Jaani kätte.

teater muusika kino 121 „Oleg”. Oleg — Dmitri Sobolevski.

Teiseks tahtsin talt küsida, kuidas kem friigifilmid ja ei saanud suurt pub- edeneb tal pika filmi kirjutamine, sest likut. seda Toomik just praegu kirjutab. Pi- Toomik ise võib olla maailmakuu- kast filmist saab talle proovikivi. Seal lus kunstimaailmas, kinomaailmas ei on aegluse kehtestamine veel keeruli- tea teda mitte keegi. Seega ma loodan, sem. Ja selleks, et su aeglust usutaks ja et Toomik oma esimeses pikas filmis armastataks, peab ilmselt olema maa- aeglusega liiga mägedesse ei lähe. ilmakuulus autor. Ma ei tea, kas Tar- Milles kahtlusi pole, on see, et Too- kovski „Nostalgiat” ja „Ohverdust” mik suudab nagunii leida üdini, vere- oleks viitsitud pühalikul ilmel vahtida, ni, hingeni ulatuva teema, loo, asja. Jät- kui need oleks tundmatu autori filmid. kuks tal vaid selget meelt ja enesekind- Tarkovski ise võis kiita jaapanlaste mi- lust ja kannatust see ilma trikitamata nimalismi ja aeglust, aga need olid roh- kinoks teha. Ma usun, et jätkubki.

„Oleg”. Sõdur — Pärt Uusberg.

122 HURMAAVAN VAIKEA IHMINEN EHK ALGAJA AHNUSEL EI OLE PIIRE ANDRES HEINAPUU

„TANTSUD LINNUTEELE. PILDIS- erineval kaugusel. Soosaare tüüpi re- TUSI LENNART MERI FILMIRÄN- žissööril on suurem võimalus meeldi- NAKUTELT”. Teostaja: Jaak Lõhmus. da võimalikult laiemale (ka rahvusva- Operaatorid: Rein Kasak, Maido Ma- helisele) publikule, kui ta teab, mida disson, Mait Mäekivi, Raul Priks, Ago talt oodatakse. Küll aga ei näita niisu- Ruus, Andres Suurevälja ja Jüri Suure- välja. Helimees: Toomas Vimb. Heliloo- Lennart Meri oma koduaknal Tallinn- ja: Andres Valkonen. Monteerija: Kalle filmi tööle asumise aastal 1963. Käärik. Jutustaja: Andres Ots. Nõustaja: Enn Säde. Intervjuude mahakirjutajad: Virve Hirtentreu ja Maarja Kruus. Abis- tajad: Tiiu-Ann Pello ja Silver Sepping. Jumestajad: Merike Petri ja Irina Võsas- te. Asjaajaja: Semjon Levin. Arhiivima- terjalide salvestajad: Leida Deribasko, Rein Kasak ja Viljar Särekanno. Fotode autorid: Arvi Kalk, Aado Lintrop, Rein Maran, Mart Meri, Enn Putnik, Ago Ruus, Heno Sarv, Tõnu Seilenthal, Reet Sokmann, Enn Säde ja Raivo Tiikmaa. Fotode ja dokumentide järelkujundajad: Enn Säde ja Kersti Voogre. Produtsent: Mati Sepping. Beta SP, 61 min, mustval- ge ja värviline. © Estinfilm koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga, 2010.

Dokumentaalfilmi tegijal on põhi- mõtteliselt kolm suhtlemisvõimalust oma ainesega: kas süveneda materja- li nagu Peep Puks, valitseda materjali nagu Mark Soosaar või istuda vaikselt nurgas ja võtta üles, mis elu ette annab, nagu noor Andres Sööt. Puhtaid tüüpe on vähe, kuid vähemalt Eestis mahu- vad kõik dokumentalistid niisuguses- se kolmnurka ära, olles selle tippudest

teater muusika kino 123 Lennart Meri koos indiaanlasega Laskuv Pilv Põhja-Ameerikas 1979. aastal. Eesti Filmiarhiivi fotod gune meeleldi oma filme neile, keda ta on mõeldud sama Lõhmuse korralda- on üles võtnud. Puksi tüüp teeb häid tud Lennart Mere kogutud filmiteoste filme samale kogukonnale, kelle keskel kommentaariks, nii et materjali süve- ta filmib ja kelle osa ta on. Söödi tüübi nenud on autor küll. Film on tehtud filme on lihtsalt ilus vaadata, kui nad kogukonnale, keda huvitab Lennart head on. Mere filmikarjäär, Lennart Meri üldi- Et Jaak Lõhmuse „Tantsud Linnu- selt või siis Eesti filmilugu. teele. Pildistusi Lennart Meri filmi- Teisalt järgib film ka Soosaare reeg- rännakutelt” on filmilooline film, pean leid. Mäletan, kuidas Soosaar kunagi käesolevas kirjatükis paratamatult kõ- ammu õpetas üht noort udmurdi tele- nelema kahest režissöörist, nii Lõhmu- töötajat: dokumentaalfilmiski peab igal sest kui Lennart Merest. Eks proovin juhul konflikt olema, muidu ei vaata siis mõlemad sellesse kolmnurka ära seda keegi. Lõhmuse aines, seesama paigutada. Õigemini näidata, kuidas Meri omas ajas, on niivõrd konfliktne Lõhmus oma filmiga Mere minu peas ja dramaatiline isiksus, et annab konf- kolmnurka on paigutanud. liktid tasuta kätte. Seetõttu peaks film Esmapilgul paistab Lõhmuse film huvitav olema ka asjasse pühendama- olevat Puksi tüüpi; teame ju, et see tutele.

124 Lisaks saab noorem põlvkond filmi misele muuhulgas kaasa Soome Mai- kaudu aimu Nõukogude Liidu veid- nos-TV soov näidata end Nõukogude rast ja vastuolulisest tegelikkusest. See- Liidule ustavana. Selleks arvasid nad ga paigutub režissöör Lõhmus pigem hea olevat teha eestlastega koostööfil- kolmnurga keskmesse, olles tugevalt mi. Lõhmuse oluline sõnum on ka sel- kaldu just Söödi poole: ta laseb oma les, et Nõukogude okupatsiooni aega materjalil ise kõnelda, organiseeri- ei saa käsitada mustvalgena ega mär- des seda niivõrd kui hädavajalik. Eriti gistada süsteemi raames töötanud ini- meeldiv on näha Mere filmidest välja mesi kollaborantideks ega agentideks. tsenseeritud materjali, mida on küll vä- Kommentaatorite valik on sümpaat- he, kuid mis oli oluline. ne. Kõnelevad kõik olulisemad Lennart Filmis leiduv pildijada ei ole siiski Mere kaastöölised ja koostööpartnerid. juhuslik ega puhtalt kronoloogiline, Kui midagi just ette heita, siis seda, et vaid järgib ajalis-temaatilist loogikat. Aado Lintropilt, kellest omakorda tä- Ning oluline on selles raam: Eva Lille, nu „Linnutee tuulte” võtetele etno- kes sõnumiviijana oli tegelikult Len- loog sai, liiga vähe sisulist juttu välja nart Mere režissöörikarjääri tekitaja, nõiduda suudeti. Uue põlvkonna ant- jutustab nii filmi alguses kui lõpus, et ropoloogiafilmimehe Liivo Niglase Mere filmide ja tegevuse kaugem ees- kommentaarid olid vajalikud loomaks märk oli Eesti iseseisvus. Paradoksaal- sidet tänapäevaga. Jaan Kaplinski il- selt aitas Mere vabasse maailma murd- mumine filmis oli küll veidi ootama-

Lennart Meri, Ago Ruus ja Mart Meri „Toorumi poegade” võtetel 1988. aastal.

teater muusika kino 125 Lennart Meri teel „Toorumi poegade” („Karupeied”) võtetele 1988. aastal. Enn Säde fotod tu, kuid ta kommentaar võimude suh- hutatult eurooplaseks. Samas ei kippu- tumisest Mere filmide temaatikasse ja nud ta ka eriti filmitavaid Soosaare või käsitlusviisi oli äärmiselt asjakohane: ülemuse viisil kamandama. Ja ikkagi see ei olnud keelatud, kuid ka mitte et- on ta filmid laias laastus üsna subjek- te nähtud, mistõttu ideoloogiavalvurid tiivsed. Tõnu Seilenthal nimetas neid ei osanud sellega midagi peale hakata. autorifilmideks. Kuid siiski oskas Meri Huvitav oleks lahata, kuivõrd on kom- korraldada materjali süvenemist oma menteerijate suhtumist (eriti soomlaste) kaastööliste abil. Ja nagu näeme filmis, nende „raskesse” kolleegi mõjutanud oli tal ka haruldaselt õnne juhuslikult Lennart Mere hilisem poliitikukarjäär, peale sattuda väärtuslikule materjalile. kuid seda kahjuks pole võimalik kind- Nii et pean ta kolmnurgas paigutama laks teha. Ent Rein Maranit näiteks see Lõhmuse ligi: Puksi töö laskis ta teha mõjutanud ei ole. teistel, suur pilt oli tal enne filmimist Kuid mis kohta paigutab Jaak Lõh- olemas, kuid ikkagi laskis ta materjalil, muse film Lennart Mere eeltutvustatud mis talle mõnikord ka sülle jooksis, en- kolmnurgas? Heno Sarv rääkis: „Tema dal kõnelda, olles autor eelkõige vali- jäi kõrvaltvaatajaks ja lavastajaks. Kui kus, nagu Söödi tüüp. sa lähed sellesse rahvasse täiesti sisse, Filmist selgub, et just Lennart Me- siis ei saa sa seda rahvast teistele aru- re äärmine enesekesksus, enesekindlus saadavaks teha.” Teisedki rõhutasid, et ja distsiplineerimatus koos teatavate ta ei proovinud Liivo Niglase viisil fil- Nõukogude inimese kavalustega tegi mitavatega sõbraks saada, vaid jäi rõ- võimalikuks soomeugrilaste tegeliku

126 Lennart Meri ja Sirje Reitel (Helme) filmi „Veelinnurahvas” võtetel 1969. aasta sügisel. Tõnu Seilenthali foto Helimees Enn Säde ja Lennart Meri „Toorumi poegade” võtetel 1988. aastal. Ago Ruusi foto

teater muusika kino 127 kultuuri vahendamise nii meile kui tähtaegadest kinni pidada), ei jäänudki välismaalastele. Tema filmimehe-anne tal muud üle, kui presidendiks hakata. sai õitsele puhkeda ainult nõukogude Kokkuvõtteks. Kuigi Jaak Lõhmus võimu karmides tingimustes, kus kõik pole filmimehena nii ambitsioonikas, oli keelatud, aga mitte miski lõplikult. kui oli Lennart Meri, on ta siiski suut- Et ta ei oleks kapitalistlikus ühiskonnas nud luua režissöör Merega muus osas esimestki filmi teha suutnud (ei ole ras- kongeniaalse filmi. kusi, mida ületada, aga see-eest tuleb

JAAK LÕHMUS on sündinud 25. aprillil 1955 Tartus. Aastatel 1981—1988 õppis ta Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. Töötanud 1984 Tallinnfilmis režissööri assistendi- na, 1984—1991 TMK filmitoimetajana, 1991—1999 ETV filmisaadete toimetaja- na, 1994—2000 Kultuurilehe (Sirp), Eesti Ekspressi TV-Nädala ja Postimehe filmitoi- metajana, 2000—2006 Eesti Filmi Sihtasu- tuse peaeksperdina ning aastast 2010 „Eesti film 100” programmijuhina EFSA juures. Filmid: 1986 „Emb-kumb” (dokfilm, sts ja rež); 1988 „Lünk” (dokfilm, sts ja rež); 1989 „Kolmkümmend aastat hiljem” (dokfilm, sts ja rež); 1991 „Põgenemi- ne” (dokfilm, sts, rež Andres Sööt); 2006 „Kuidas tuli „Kevade”?” (dokfilm, kaas- stsenarist, rež Anne-Mari Neider); 2007 „Universitas Tartuensis 375” (dokfilm, kaasstsenarist, rež René Vilbre ja Mär- ten Vaher); 2008 „Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3” (dokfilm, sts, rež Märten Vaher); 2009 „Hurda kut- sikad. Eesti Üliõpilaste Selts” (dokfilm, rež); 2010 „Tantsud Linnuteele. Pildis- tusi Lennart Meri filmirännakutelt” (dokfilm, sts ja rež); 2011 (töös) „Kosmos 68” (dokfilm, kaasstsenarist, rež Peeter Jaak Lõhmus 27. aprillil 2011 Tartus. Brambat). Lõhmus on teinud hulganisti Andres Keili foto filmisaateid ETVs.

128

kino muusika teater

Katrin Laurimängufilm „Surnuaiavahi tütar”. Andres Söödi dokumentaalfilm„Kodu-käija”. Alban Bergi„Lulu”Norra Rahvusooperis. Eesti muusikapäevad2011. „Madame Bovary”VonKrahli Teatris. NO99 „TheRiseandFallofEstonia”. näitleja —80 INGRID KIVIRÄHK laulupedagoog —80 EDA NEIDER 18. mai muusikapedagoog —75 AVE KUMPAS 17. mai kontrabassimängija —65 KAUPO OLT 15. mai näitleja —80 ANTS ANDER 14. mai laulja —75 MAI MÄNNIKO näitleja —75 VELLO MAKKE 13. mai kirjandusteadlane, kirjandus-jateatrikriitik—85 ABEL NAGELMAA 9. mai levimuusik ja-helilooja—50 IVAR MUST 7. mai kirjandusteadlane jateatrikriitik—80 ÜLO TONTS 6. mai laulja —75 SIIRI RONIMOIS 1. mai juuni-juulinumbris: näitleja jakultuuriajakirjanik—60 JÜRI AARMA 30. mai näitleja —70 REET ROOTARE 29. mai laulja —60 TIINA TIKK teleajakirjanik ja-režissöör MART TAEVERE koorijuht —70 TÕNU KANGRON 27. mai muusikateadlane —70 ARNO ROHLIN 26. mai viiuldaja —65 ANDRES LAAN metsasarvemängija —70 REIN SÕLG 25. mai saksofonist jalaulja—50 ARTUR RAIDMETS balletitantsija —50 ANDRUS KÄMBRE 24. mai laulja —50 TIIU REINAU-JESSEL 22. mai teatrikunstnik —60 KRISTA TOOL 19. mai —60

ÕNNITLEME! Eve Andre Desdemonana Marina Kesleri balletis „Othello”. Eesti Rahvusballett. Estonia teater.

ISSN-0207-653 Festival „Täiuslik vaikus”. ECMi produtsent Manfred Eicher ja Immo Mihkelson pärast vestlust Kumu auditooriumis 13. veeb- ruaril. Harri Rospu fotod Hind 2,55 eurot — 39.90 krooni Vt lk 78.