LOOMING 8/2013 Eesti Kirjanike Liidu Ajakiri Ilmub 1923

LOOMING 8/2013 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub 1923. aastast

SISU

Lauri Sommer *Tihased nokivad tasapisi tyhjaks / *Jah, Santōka, vihmapiiskade hääl jt. luuletusi 1043 Rein Vahisalu Suvepäeva viimne vine 1046 Maarja Kangro Hea psühholoog / Sõnumi olemus jt. luuletusi 1088 Enn Vetemaa *On ikka kurb küll / Sõnad sõnad jt. luuletusi 1094 Andrei Hvostov Vene värk 1099 Andra Teede *olen kõige nõrgem ärgates / *mis ametit su ema isa peab jt. luuletusi 1114 Peeter Ilus Pastiche à la Valerius Aeditus (1. saj. e.m.a.) / Liivinguid jt. luuletusi 1117 Ants Juske Konrad Mäele mõeldes ja mäletades 1119 Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar Underi retseptsiooni allikail: klassikust müüdiks 1133 Berk Vaher Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” 1152 Hellar Grabbi Ilves tutvub Maaga 1165 Märt Väljataga Maarja Kakangeelium 1170 Leo Luks Mõõdukalt mürgine Raid 1172 Peeter Helme Kuus annust sapikontsentraati, lisaks kübeke lootust 1175 Mare Sabolotny Habras jää 1177 Kroonikat 1180 Estica 1180 Liis Mallas Helle Helle, kirjutatud olevikus 1181 Mari Vallisoo 12. XI 1950—4. VIII 2013 1183 Vigade parandus 1183 © Autorid, 2013

„Looming” ilmub Eesti riigi toetusel.

2013. aastal on ajakirja rahaliselt abistanud: Kultuurkapital SA Kultuurileht Kirjanike Liit

ISSN 0134-4536 Lauri Sommer 1043

Tihased nokivad tasapisi tyhjaks päevalillede näod. Mina lappan läbi mõned kallid raamatud. Luule Lauri Sommer. Sinna jääb veel kyll leida. Öösiti, kui akna kuma sirutub õue, istub maja juures ritsikas. Ta teab, et palju pole jäänud. Võtab pimedalt lisa. Ta hiline laul on mu moodi.

Jah, Santōka1, vihmapiiskade hääl vananeb koos minuga, läheb kylma kannul surmavalda ja tuleb jälle noorena pärast lund. Tilkumine on meenutus kadunud reeteedest ja inimnägudest, kes sõitsid hobusega yle nende väljade.

Lume-eelsuses aias taimed seisavad alistunult: mõnede kasvupäevad jäävad pooleli kylmenevas. Mõni talvine sula on vilets lootus hauatagusele elule. Kus siis jätkub astrite lilla, päevalille avanemata õis? Meelde neid jätta ei jõua, vaid möödudes vaadata, hetkest hoolides. Metsa ootus on rahulikum,

1 Taneda Santōka 1882—1940, jaapani haikupoeet. 1044 tema varjus muutub siiski vähem. Oksades uitavad tuulehood, nagu juba teaks, kuna kõrgusest langeb kristalliks kiirgunud piisk, valkab kyntud põllu Lauri Sommer. Luule Lauri Sommer. jõulise pruuni taustal ja toob kaasa lumeväe, aga hoiaks meid veel veidi kahevahel

Lyya väli täis kooritud lepavaiu igale kirjutada yhe vastumeelse inimese nimi käia nad siis kõik läbi anda andeks, paluda vabandust, soovida pikka iga Jumala silmatera selgusega. Nädal mingu. Siis võtta need vaiad yles põletada lõkkes, minna vaibunult koju.

Suur võinapp, millest söövad kassid ja linnud, seisab sygavas novembris keldri ukse ees. Yks lahke memm oli selle Liskale kaasa andnud. Pärast vihma kallasin vee pealt ära ja söömine läks edasi. Kui me ka kõik toidud majas või sees praeks ja kõik leivad-saiad sentimeetrise kihiga kataks, ei oleks see ikkagi nii hea, kui see hingedeaegne maiustamine, ohver neljajalgsetele ja tiivulistele

See on ikka päris torm, murdis pesuköögi ukse juurest suure sirelikontsu ära. Kell kuus syydatud kyynal 1045 põles omaette pimedast valgesse mu norskamise saatel. Nyyd on liha ja kasside piim jagatud, tihased taru peale sööma kutsutud, pliit köetud. Saab kuulatada kiirtuult, mille iilid on täis nägusid. Nad laulavad kesktalve meloodiat, Luule Lauri Sommer. kus ka yksiklastel on kooskõla, vaenlased yhinevad harmoonilisteks akordideks, emad, tytred ja vanaemad kolmkõladeks, isad subdominandid, vanaisad burdoonid ja nõnda edasi astmeid, helistikke ja sugupõlvi pidi allapoole. Tuule põhjas naeratab esimene inimene, värskelt loodud, oma soost veel teadmatu. Teeb lumepalle ja edasi lumelaterna. Kui õhtul näod ära puhutakse ja laul kaob, pannakse väljad rahvale lukku, ilmuvad tähed, uni katab inimkonna.

Väikeste sammudega, hangeveertesse komistades läbi kesktalve Andromeeda. Metsakuivad kuused kukil, suuskadel yle välja, mis on suur lumemyts, mytsi kohal suuretoa ahju suits laotunud madalale väga kylmas öös. Poolik kuu tõusnud, metssea põrsa korjus teekäänul kange, autost löödud. Haaran ta sylle, et syda kergeneks. Poolkuu heidab topeltvarju mille viin alla orgu. Jätan korjusesse rängema osa. Mäkke ja mäe kohale tõuseb esmane kevadtäht sellega seoses mis pysib vaikne ja ytlemata ennekui jõutakse yle keskea Andromeeda. 1046 Rein Vahisalu Suvepäeva viimne vine

On kolmas lihavõttepüha, 9. aprill 1938. Villem istub vanematekodu mugavas saalis koos isa, Hans Kapiga. Oma isa pidas ta patriarhaalseks ja elujõuliseks meheks. Äkki isa tema silme all kahvatub. Ta tunneb end halvasti. Südameatakk. Tulevad arstid, süstitakse, et elustada südametegevust. Möödub tunde. Ilm pimeneb. Isa tervis halveneb veelgi. Ta suleb silmad. Veel möödub hulganisti vaikseid ja valulisi hetki ning isa, poja parim sõber ja suurim autoriteet — on kadunud lõpmatusse.

9. oktoobril 1944 kirjutab Villem Kapp avalduse võtta ta tööle Tallinna Riiklikku Konservatooriumi. Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. Palve Palun mulle võimaldada osavõttu tegevusest teenistujana Tallinna Kon- servatooriumis.

Avalduse ülemisse vasakusse nurka on kirjutatud: Muusikateooria kateeder teeb ettepaneku kutsuda Villem Kapp muusika- koolis I ja II solfedzo õpetajaks. H. Lepnurm Kat. juh. 30. okt. 1944

Samale paberile on veel kirjutatud: Kinnitan V. Kappi muusikakooli õppejõuks arvates 1. nov. 1944. Alumäe.

Villem Kapi kirjavahetusest loeme: Võtsin 1944. aasta sügisel vastu koha konservatooriumis. Mind kutsuti sinna kohale lubadusega ja suurte perspektiivilootustega: see koht tasub ära. Seal on edasimineku lootusi. 5 aasta pärast võib astuda sammu redelil edasi — dotsent — ja 10—15 aasta pärast võid saada kindrali (professori) aukraadi. Kord gümnaasiumis sain ma matemaatikas kahe. Isa oli siis öel- nud ühele oma heale tuttavale: las olla kaks, kord on ta ikkagi muusikapro- fessor. Ja kui võtsin vastu 1944. aastal selle koha — siis hellitasin tõesti pers- pektiive — käia kord onu Arturi jälgedes, kes oli paarkümmend aastat eesti muusika jumal ja kuningas. 5 aastat (1945—1950) valmistasin ette circa 15 distsipliini, mida õpeta- sin konservatooriumis. „Tuusad”, kes õnneseentena said kohe professori ame- tid, ei võtnud endile seda vaeva — õpetada uusi distsipliine, mida Moskva programmid iga aasta juurde lisasid. Need jäid kõik noorte õlgadele. Noort energiat oli palju. Päevad läksid konsi töösse. Õhtuti kuni hommik-öötundi- deni sai sukeldutud inspiratsiooni ja komponeeritud. Kahe aasta pärast olin „mäel” ka loominguga — olin noorhelilooja nr. 1 (nagu praegu Tamberg ja 1047 Pärt). Tundsin suurt loomingulist rõõmu heliteoste õnnestumisest. Mind ülis- tati ülearu (nagu ikka noori), „pugejaid” oli palju.

Villem Kapp on jälle kodus käimas. On 1951. aasta suvi. Jalutuskäigud, õieti uitamised koduradadel on suureks lõõgastuseks, pingetest vabanemi- seks. Armsad paigad, meenutused, mis teevad südame soojaks. Kui väga on seda praegu vaja. Linnakära, närviline elu, keeruline aeg Konservatooriu- mis, kas tõesti peab kõik nii nugade peal olema, kas tõesti pead iga minut valvel olema, et mitte kogemata vale juttu ei räägi, et õigel ajal oma suu kinni hoiad. Konservatooriumis on poliitika ja kommunismus ju üldse esi- plaanil. Kui marksismi eksamit ära ei tee, polegi sa enam üliõpilane, ole sa muusikaliselt nii andekas kui tahad, Konservatooriumis õppida sa ei saa. Aga kaks aastat tagasi oleks ju haprasti läinud. Napilt pääsesin. Kus olid sõja ajal? Mida tegid? Ah kodune olid! Millise põlastusega seda mõnede Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. meeste suust kuulda sai. Jaroslavli mehed ja sõja läbi teinud mehed on omaette klass, nemad on nüüd peremehed, nemad kamandavad. Sugulane on üks nendest õigetest vist kõige õigem. Kaks leeri on moodustunud, oma ja vastaline, vahepealseid ei tunnistata. Must ja valge, muid värvitoone pole praegu olemas. Kuidas saavad loominguinimesed sellise aurupressi all elada ja töötada? Ja praegu nüüd siin, jälle kodumetsad, põllud, tuttavad sadu kordi käidud teerajad viivad mõtted ometi eemale. Tuttaval maastikul on hulgi kohti, mis ainult meenutavad endisi aegu. Traktorite ja maaparan- duskoppade lõhkumistöö torkab eriti valusalt silma — risti-rästi kraavid on maapinna segamini pööranud. Kolhoosid ja maaparandus laiutavad. Koledad risuhunnikud ja laudalosumikud torkavad eriti silma. Ühel ilusal hommikul võtab ta ette käigu Lõhavere linnusele. Ta teeb hommikul kolm võileiba, võtab purgist neli soolakurki, kapist pudeli limonaadi ja paneb need seljakotti, kus on juba ees maikasärk ja sokipaar ning ujumisvarustus. Plaanib terve päeva looduses olla. Linnus on püha- paik, ja mitte ainult kohalikule rahvale, vaid palju üldisemalt, kogu rahvale. Kui palju isiklikke mälestusi ja ka ärevaid hetki ühenduses Lõhavere linnu- sega — ikka see Saksa ajal (laulu)pidupidamine! Villem jõuab metsaäärsele teerajale, sirged kuused võtavad tervituseks ritta, kased sahistavad kaasa. On hiline pärastlõuna, päev valmistub oma valdusi õhtule üle andma. Soe õhtupoolik, peaaegu tuulevaikne. Päike võtab viimast, tal pole looju- misega kiiret. See on just see päev, kus hommikust alates on kõik sujunud hästi, meeleolu on ülev, meeled on avatud häältele, lõhnadele, tuuleke kom- bib nägu ja kaela. Villem on pööranud ühele väikesele metsateele. Järsku kostab kõrvu midagi väga tuttavat, algul tasa, kuid varsti on Georg Ots juba valjuhäälselt päris tema kõrvale jõudnud —

...ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel... Tuul kohiseb puude ladvul ja lehed langevad eel... 1048 Lell Artur ja tema „Metsateel”. Huvitav, millisel metsateel ta jalutas 1895. aastal, kui selle viisi siit kaasa sai? Võib-olla oli ta päris samal teerajal, kus minagi praegu? Huvitav küll, koos onu Arturiga näeb ta järgmise teeotsa juures vastu tulevat veel kaht tuttavat kuju, üks ikka kohe päris omaini- mene. Villem aeglustab sammu ja jääb seisma. Viirastused kaovad, ta on jälle üksi. Kõnnib siis ligidal oleva nelja kõrge kännuni, mis on tee ääres püsti, ja heidab nende juurde rohule pikali.

Sitikas on Villemi paljal käeseljal sibamas ja vudib aina ülespoole. Ta ajab sitika sõrmenipsuga minema, sülitab rohukõrre suust välja ja vinnab ennast püsti. Päike on taevas täielik peremees, tuule paitused on veelgi harvemaks, kuid sellevõrra mahedamaks muutunud. Ta sätib minekule. Pärast väikest puhkust on tema samm nüüd palju kergem. „Ma kõnnin hilisel õhtul” on jälle kõrvus kumisemas, onu jalutas siinsamas, nüüd olen mina siin, jah, Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. samas kohas, aga mina... ja kõrvus sama kumin, sama monotoonne, vaikne, hell ja malbe, mis onul voolas, ma lihtsalt olen, kulgen, naudin... sama tunne, kui lõ-peb suvepäeva viim-ne vine... Sumeda suveõhtu soojus mässib Villemi üleni endasse, ta jätkab tõtta- mata oma teekonda, siis aga järsku tunneb väga selgelt, et näeb varsti met- satuka taga avanevat merd ja randa, ja seal ootab teda tüdruk, keda ta nägi esimest korda Viljandi rongis ja kellel oli seljas helesinine kleit. Muidugi on ta seal, on Villem kindel, ta juba ootab mind! La-bemoll-mažoor siis, iseenesest mõista.

...kui lõpeb suvepäeva viimne vine ning hämariku vari laineil käib, kui põhjarannik kõrgekaljuline veel uhkemana merest tõusvat näib...

Kõndija lisab sammu. Pehmel vetruval metsaalusel, tuuleke nägu paitamas, rahulikud hääled kõrvus, pea kohal selge taevas ja laskumiskursil päike — nüüd on mälestuste rahule lisandunud ootusevabin ja kerge hingevärelus ning isegi nukrust on tunda —, suvepäev on kohe lõppemas, midagi saab igavesti mööda, tuleb õhtu, siis öö. Hell, habras tunne sulatab Villemi lõp- likult.

Siis tuled Sa, mu arm, nii uhkel astel, kui astuks kingult alla nõtke kask. Su juuksed lõhnavad öö kergel kastel, näos kumab eha vastuhelgi vask.

Metsatukk lõpeb kohe. Veel viivuke.

Sa tuled, rõivais kodunurme hingus ja silmis vete rahulik läik. All kividel jääb vaikseks mere hingus 1049 ning lehestikus taltub tuule käik.

Metsatukk saab lõpuks läbi. Aga tüdrukut ei ole. Ka merd ei ole, ega randa. Avaneb lagendik. Eemal lösutab madal laudakompleks ja ka silotorn hakkab silma. Kolhoosi mitmekümnepealine lehmakari peab parajasti puhkust. Valgekirjud piimaandjad on valmis, kes veel püsti, kes juba rohu peal lamamas ja mäletsemas, ilusat suvepäeva lõpetamas.

3. III 1953 kirjutab Villem Kapp kirja Mart Saarele. Kiri on Heliloojate Loomingumajast Moskva oblastis, Staraja Russas. Kiri on kirjutatud noodipaberile. Siin on praegu ilus, kevad saabumas, lõokesed laulavad, lumi kaob ja eila hakkas jõel jääminek. Kõik liigub all orus ja kohiseb. Jõgi (Moskva jõgi) on päris suur (suurem kui Emajõgi 2 korda). Ma esimest korda näen oma elus Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. jõel jääminekut — see on nauditav looduspilt. Suure mürinaga hakkas see alul pihta, alul läks pool päeva Moskva jõe jää — siis oli pool päeva puhas — õhtul läks uus jää, öeldi, see oli Ruk(n)sa jõe jää. Täna oli jälle hommikupoo- likul näha vaid üksikuid jäätükke — õhtupoolikul saabus jälle uus jäämass kohinaga — see läheb praegu edasi — see olla Možaiski jõe jää (harujõgi). Minu sümfoonia 1. osa on peaaegu juba valmis — kohendan veel siit-sealt. Pidin tulema 10-ndaks juba Tallinna, kuid väänasin jala ära ja ei saa praegu käia. Sõidan siit 12. skp. ära. Koht on ilus, tahaks tuleval aastal ka siia tulla. Liidia Austeril edeneb ballett hästi. Väga ilus asi valmib ka Afanasje- vil — sümf. poeem. Šaporin sätib siin oma ooperit. Hatšaturjan kirjutab balletti „Spartacus”. Dohhanjan klaverikontserti. Spassonov, Levitin, Meitus. Täna haigestus Auster angiinasse — ei saa kahjuks teda vaatama minna — kuna jalg veel lahases. Töö edeneb hästi.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsioonikateedri vanemõpe- taja Villem Kapp on Venemaal loomingulises komandeeringus. Ta taotles kohta Moskva lähedal Staraja Russas asuvasse Heliloojate Liidu Loomin- gumajja ja kevadel 1953 oligi tuusik käes. Kolm nädalat puhkust Konser- vatooriumist ja kodusest elust. Portfellis pakk noodipabereid ja hulk muid pabereid ja materjale, kohvris riided ja muu eluks vajalik. Teine sümfoo- nia oli juba ammu meeltes ja nüüd on aeg, ruum ja vabadus selle paberile panemist jätkata. Villemil on suured plaanid. Märtsikuu kalendrisse on ta iga kuupäeva alla numbri kirjutanud — just täpselt niipalju lehekülgi peab ta sel päeval valmis kirjutama. See oli päeva norm. Plaan, ütlete, aga see oli rõõmus plaan, mis tuli igal juhul täita. Heliloojaid on koos üle terve Nõukogude Liidu, ja ka kuulsustest pole puudu. Elukool ja kogemuste vahetamine lisaks isiklikule tööplaanile. Ees- tist komandeeritu asub õhinaga tööle. 1050 Täna õhtul on puhketoas juba traditsiooniks saanud kogunemine. Kord nädalas, nii on kokku lepitud. Kokkusaamine on alati oodatud. Tulla luba- sid Lydia Auster, Šaporin, Meitus, ka Aram Hatšaturjan lubas läbi tulla, võib-olla ka Afanasjev ja Levitin. Lydia Auster on varakult kohal, istub laua taga. Hatšaturjan tuleb ka kohe tema järel. Siis tuleb Juri Šaporin, kuuekümne kuuene vanahärra. „Kes täna teed keedab?” Vabatahtlikult võtab ameti enda peale Lydia. Kohaletulnud vestlevad ja arutlevad millegi üle elavalt. Laual on noodid. Kõige viimasena tuleb Villem. Oh aeg küll, mees tuleb longates, kepp toeks ja vasak jalg sidemes ja lahases. Korraga on vaikus ja kõigi laua taga istujate näod venivad pikaks. Aram saab esimesena sõna suust. Elavalt žestikuleerides lööb käsi kokku: Uiljam, što slutšilos? Prjamo kak veteran voinõ! (Viljam, mis juhtus? Sa näed Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. välja kui sõjaveteran!) Villem viletsas vene keeles: Hodil, hodil i upal, nooga (noga asemel) teperr kaputt. (Käisin, käisin ja kukkusin, nüüd on jalg katki.) Tõ naverno k Lidii toropilsja, Uiljam, ne nado toropitsja. Aram viibutab sõrme ja vaatab kavala näoga Lydiale otsa. (Sa kiirustasid vist Liidia juurde, Viljam, ei tohi kiirustada.) Lydia: „Villjam, kus sina maha kukkus, räägi!” Villem: „Läksin mäest alla — tee oli libe, kukkusin, väänasin jala ära. Raske mees, nagu olen, kukkusin nii rängalt, et tekkis verevalum jalga. Jalg paistetas tugevasti ja tegi kolm päeva valu. Pandi lahasesse, kuid nüüd on parem ja täna kirjutasin juba kaks ja pool lehekülge.” Juri Šaporin sekkub: Ja priglašaju vas zavtra na moi den roždenija. Villi, žal, što tõ tantsevat ne smožeš... Aram segab vahele: Zato vodku pit možet! (Ma kutsun teid homme oma sünnipäevale. Villi, kahju, et sa tantsida ei saa. — Viina aga saab juua küll.) Juri: Villi, u tebja papirossõ jest, dai-ka mne odnu. (Villi, sul paberosse on, anna mulle üks.) Villem: Ja ne kuritsa. (Ma pole kana. Kuritsa = kana.) Juri: Konetšno ne kuritsa, tõ dõmiš kak parovoz! (Muidugi mitte kana, sa tossad nagu vedur!) Vesi on keenud. Aramil on gruusia tee välja pakkuda. Hakatakse teed jooma. Järsku muutub mees mõtlikuks. Tõuseb püsti ja hakkab rääkima. Aram: „Vaatasin täna jääminekut, see oli lummav vaatepilt, ei saanudki silmi ära, milline looduspilt, vaatemäng, loodus demonstreerib oma vägevust, inimesel pole muud teha kui pealt vaadata. Tuli meelde 1940. aasta suvi, kui ma siinsamas, no mitte päris siin, aga siit mõned kilomeetrid eemal väike- ses suvilas elasin ja viiulikontserti kirjutasin. Minu toauberiku mõlemast aknast oli vaade otse metsa, mitte merele, saage aru, metsa, ja teate, tunne oli sama, mis praegu jääminekut vaadates, sama fantastiline tunne, imelik, kas pole? Mul oli siis tohutu õhin peal, sõudsin õnne laineharjal, iga aeru- tõmbega olin tipus, fantaasia lendas, ei jõudnud noote paberile panna — 1051 see on suur õnnetus, kui ei jõua, kui käsi koperdab ja ei suuda nii kiiresti kirjutada! Oistrahh käis mitu korda minu juures, mängis valminud jupi- kesi, oli samuti vaimustuses. Kahe kuuga oli kontsert valmis.” Aram läheb akna juurde. Vaatab all orus tunglevale katkematule voo- lamisele. Jääminek ei anna talle asu. Brutaalne jõud, tunglemine ja eda- sipürgimise kiirus — need asjad annavad lõunamaiselt temperamentsele loomingule suure hulga lisatoidet juurde. Hea kolleeg Eestist on lisaks vigasele jalale ka nohune, selletõttu on tal juba kolmas teetass käsil. „Te olete professor ka loomulikult,” võtab ta oma vene keele viimseni kokku, „ja kompositsioonikateedri juhataja Moskva Konservatooriumis?” „Olen jah, eelmisest aastast. Aga ma ei saa kahjuks piisavalt pedagoogi- tööle pühenduda, liiga palju on lisakohustusi! Mõtlen alati oma õpetaja, professor Mjaskovski peale —tema oli tõeline pedagoog, enamik õpilasi Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. käis pärast lõpetamist tema juures „tunnis” edasi, mina kahjuks ei ole selline õpetaja. Ja ka tervis ei luba, ütlen teile kui kolleegidele ausalt ära, et mul on juba kolm operatsiooni olnud, minu magu on väga vilets. Ka täna öösel magasin, kuumaveekott kõhu peal.” Villem on kiired rehkendused teinud. Mees on praegu viiskümmend, järelikult professoriks sai ta neljakümne üheksa aastasena. Mina olen praegu nelikümmend, ja kateedri vanemõpetaja. Niisiis üheksa aastat aega kind- raliks saada. Aga mis takistab varem saada? Veel üks küsimus on tal keelel. Heino Elleri õpilane on seisukohal, et kui sinu riigi, sinu kodumaa hümn on sinu poolt viisistatud, siis oled sa üks kõva mees ja tõeline helilooja, siis on nimi igasugustes entsüklopeediates sees ja seda sealt mingi nipiga välja ei tõsta. „Aram Iljitš,” väänab ta, „kes on Armeenia riigihümni viisi kirjutanud, või järsku teie ise?” — „Mina jah, juba 1944. aastal kirjutasin sõnadele viisi.”

„Aga nüüd mu kallid kolleegid, teen ettepaneku näidata, mida on keegi jõudnud kirjutada, millised on edusammud, ja kui midagi eriti ilusat on vahepeal juhtunud, siis need kohad üldsusele ette mängida,” on Lydia aktiivne. Noodid on kaasas tal endal ja Villem Kapil. Šaporin võtab taskust ruudulise vihiku. Hatšaturjanil pole midagi kaasas. Ettepanek erilist vaimustust ei tekita. Aram tõuseb laua tagant. Võtab laualt olematu mõõga. Läheb klaveri juurde ja teeb mõned vehklemisliigutused. Kas rohkem polegi, küsib Šaporin. „Üritan siin keskenduda teisele vaatusele, ja tänu jääminekule see vististi ka õnnestub, ma loodan. Aga praegu kahjuks kõik, Spartacusel pole rohkem võhma.” Ta paneb olematu mõõga lauale tagasi. Aram plaanib äraminekut. Vist on kõht jälle valutama hakanud. „Lähen kööki, seal on kokad minu maole midagi tervislikku valmistanud. Kaks päeva olen ainult putrude peal elanud.” Lahkudes ütleb ta Šaporinile: „Homme tulen kindlasti!” 1052 Juri võtab ruudulise vihiku lahti. Seal on kritseldused, skeemid. Klaveri- sonaat pole veel nootideni jõudnud. Mis teha, mis teha, aga aega veel on! Öelge parem, sõbrad Eestist, kuidas elab Heino Ivanovitš? Villem: „Mina olin tema õpilane, ta on endiselt meie Konservatooriumi professor, ja muide, suvel läheb ta koos oma naisega Karjalasse Sortavala puhkekodusse.” Šaporin on tõeliselt üllatunud, muutub elavaks: „Me õppisime ju koos Peterburis, me oleme ühe aasta mehed — odno- godki. Mida kõike sai koos tehtud! Olid ajad! Mäletan üht fuugaklassi eksamit — mina sain fuuga eest nelja, Heino Ivanovitš aga viie, ta oli selline mõt- lik ja tõsine noormees, aga mitte alati! Aga nüüd kuulan ma teid huviga.” Lydia on meestest mitu korda entusiastlikum. Tal on paras noodipakk ja märkmeraamat lauale pandud. „Olen praegu balleti teise vaatuse juures, aga üks esimese vaatuse stseen ei anna mulle rahu, pean vist selle ringi tegema.” Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. Võtab stseeni lahti. „Purjus kubjas oma kambaga ja Tiina üksinda temaga võitlemas, niisugune on stseeni sisu, kestab neli minuuti ja nelikümmend seitse sekuundi, peaks paras pikkus olema.” Ta mängib lõigu klaveril ette. „Aga miski ei klapi siin, pean koreograafiga nõu pidama.” „Mis see siin on,” näitab Villem nootidele, „mis on enne võitlusstseeni?” „Marjuliste tants — kestab kolm minuuti ja kaheksateist sekuundi.” „Kontrasti mõttes on see enne võitlust õigel kohal, aga tee lühemaks!” „Ei, seda ma ei puuduta, see jääb nii, nagu on. Kaks päeva olen teinud teist vaatust. Pulgatantsuga olen rahul, ja kolme-paari-tantsuga samamoodi.” Ta mängib lõigu pulgatantsust ette. Šaporin teeb tantsuliigutusi kaasa. „Läheb küll, Liidakene, see pulgatants või kepitants, kuidas ta mõeldud oligi, on ju päris hea tants,” ütleb ta muhedalt.

Nüüd on Villi kord. Lydia: „Kas oled oma asjaga edasi jõudnud? Esimese osa lõpp on alati raske, pead lootused üles kruvima või siis vähemalt säilitama. Selle tegi mulle 1945. aastal selgeks minu aspirantuurijuhendaja professor Šebalin, kui ma sümfoonilist poeemi kirjutasin, nimeks „Eestimaa”. Ma pole oma Eestimaaga siiani rahul, ei ole.” Villem: „Olen ikka päris tõsiselt tööd teinud, tahan esimese osa siin ära lõpetada. Aga näed nüüd, jalg katki, paar päeva jäi päris vahele. Ühte kohta aga näitaks teile küll.” Lahases jalaga helilooja paneb noodid lauale. „Näed, siia kohta ma tõin sisse „Meil aiaäärne tänavas”.” Ta mängib lõigu klaveril ette. „Ja siis kohe vaigistan selle meenutuse klarneti ja fagoti duetiga maha, et peapartii löö- gile pääseks.” Ta mängib üleminekust lõigu ette. „Fagott ikka, nagu eks- positsiooni alguseski, ja nii on mul fagott sümfoonia esimese osa koodas juhtival liinil.” Lydia kuulab ja mõtleb kaasa. Šaporin on huviga kuulanud, kuid vait olnud. „Aga nüüd on aeg laiali minna,” ütleb ta ja tuletab mõlemale homset sünnipäeva meelde. „Homme kohtume!” Ka üks kardiogramm on nendest aegadest pärit. See pole päris tavaline 1053 EKG, vaid lausa haruldane. Vana ja väsinud väljanägemisega. Tehtud on see Heliloojate Loomingumaja meditsiinipunktis. Kardiogrammil on eesti helilooja Villem Kapi südamesignaalide üleskirjutus. Arst voldib kuuelehe- küljelise paberi lauale lahti. See dokument on tõepoolest aja halastamatutes kätes tublisti räsida saanud. Dokumendi omaniku südamest väljuvad sig- naalid kriipsude ja sakkide kujul on tuhmunud, aga siiski jälgitavad, kuid ainult pooltel lehekülgedel. Kõigis kaheteistkümnes lülituses on välja kirjutatud signaal rütmiline, aga oluliselt on seda regulaarset rütmi katkes- tanud südamevatsakestest enneaegselt välja pääsenud ekstralöögid, mida on kohati kaunis tihedalt. Kuid nagu öeldakse, see selleks. Kardiogrammi analüüsijat lummab hoopis muu. Kolm lehekülge kuuest on kaetud mingite räpakate laikudega — ütleme otse —, plärakatega, kust vaevu kuma- vad läbi südamesakid. Võtame teise lehekülje, kus laiguline moodustis on kõige intensiivsem. Köögis on see dokument olnud või panni all? Või äkki Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. hoopis... või siis... on need hoopistükkis jääpangad Moskva jõel! Rohmakas jäämassiiv on terve lehekülje enda alla haaranud, vonklev-visklev jäämass trügib ja ägiseb, rõhub ja ragiseb. Kolmandal leheküljel on üksikud suuremad ja väiksemad jäätükid erinevates toonivarjundites üksteisest eemal ja viiendal leheküljel on nad jälle üldise massiivi sisse surutud ning jätkavad oma rutulist teekonda.

24. VIII 1957 kirjutab Villem Kapp kirja Eugen Kapile. Kiri on Pärnu Sanatooriumist. Süda on mul aga Pärnus üsna kehvaks läinud. Suure-Jaanis ma puhkasin hästi: karastasin end, võimlesin ja ei suitsetanud. Siin Pärnus tahtsin jätkata tervise tugevdamist. Iga päevaga aga läks halvemaks. Täna hommikul oli aga päris hull lugu. Arst lubas mul pärast fiskultuurat ruttu merre minna ja kohe välja tulla. Läksin umbes paarkümmend meetrit, kastsin vette ja äkki süda jäi seisma, ei saa enam hingata, külm higi tuli otsaesisele. Hakkasin ruttu kalda poole tulema — silmade ees läks kõik pimedaks, tundsin, et kukun ja meelemärkus kaob. Pingutasin tahet ja jõud- sin kaldale — hakkasin kohe hingamisharjutusi tegema —, siis hakkas süda jälle töösse. Oleks ma olnud kaugemal meres — siis olekski kukkunud ja elu läbi. Ei julge enam merre minna — täna ei läinud ka enam vanni. Tuleb vist juba vanema mehe elu hakata elama — range reziimiga.

Eestis on kahesugust vett. Üks on vaikne ja väike, teine vahune ja suur. Raba, rabavesi, laukad — on väike vesi. Meri, torm ja möll, randa visku- vad lained — suur vesi. Suure-Jaanis on väike vesi. Vesi Hüpassaare raba laugastes on heliloojatele Kappidele ja Mart Saarele lapsest saadik tuttav. Vesi rabasilmades on siledapinnaline ja tasane, kuid salapärane. Me näeme ainult pealispinda, aga ei tea, mis toimub sügavamal, mis toimub all. Merega on vastupidi — see on avalik ja kõigile vaadata. Konservatoo- riumi ajal käis Villem Kapp tihti Pirital jalutamas. Nädalalõppudel, ja kui 1054 vähegi vaba aega oli, istus ta trammi ja sõitis Kadriorgu. Kõndis veele väga ligidal, lasi pritsmetel endast üle käia, eriti ägedatel päevadel käis veesah- makas üle pea. Ta hingas sügavalt sisse mahesoolakat meretuult. Istus kivile. Vaatas kaugusesse. Ees oli mõõtmatu avarus. Suure-Jaanis oli kõik rohkem tükikaupa ja väiksemas mõõtkavas. Mis kõige huvitavam — iga päev oli meri isemoodi, ta tuli iga kord Piri- tale uuele etendusele. Jah, saal oli sama, aga etendus oli iga kord erinev. Tuule rahutu iseloom pani vee elama, vesi tantsis tuule pilli järgi. Ja milline võim seal taga oli! Milline instrument õieti tuul on, mõtiskles Villem, milline oleks orkestripillidest talle vääriline vastane? Ta võttis pillid läbi, ja mitte ainult tuule, vaid kogu helidegamma, mis talle kõrvu kostis. Orel muidugi oleks vääriline, aga tegelikult jäid otsad lahti. Sõnadega on merd kui palju iseloomustatud, värssidesse valatud. Oli ta ju palju luuleraamatuid läbi lapa- nud, vastavas meeleolus mõnele luuletusele pidama jäänud. Näiteks eakaas- Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. lase Kersti Merilaasi luuletus „Viimne paat”. See kummitab veel praegugi. Aasta oli siis 1944, ja valikute aeg. Minna või jääda?... Mõned väljavalitud raamatud olid kodus raamaturiiulis kõige käepärasemasse kohta paigutatud. „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” viisistamise ajal kõlasid Suure-Jaani mehe peas malbed toonid rannalähedasest metsasalust, suvest tiine metsa lõhnad ja unistuste tüdrukuga kohtumise ootus kogu oma tundekirevuses panid rinna helisema — seal mängis päike kõikide pillidega. Siin aga, maa ja mere kokkupuuteliival kõndides on kõik sootuks teistmoodi — kuidagi mehisem on see lugu, hoopis teised registrid on mängus, hääled ja toonid on teised, ja kõvasti saatuslikumad kui tasasel turvalisel kodumaastikul Suure-Jaanis. Merelained hakkasid Villemi seest väljapääsu otsima. Ent täielik pööre sündis 1957. aasta augustikuus, kui ta poolkogemata sattus Veljo Ranniku loodusesõprade seltskonnaga Ontika paepangale. Lummav vaatepilt! Meri oli sel tuulevaiksel päeval kuidagi rahulik ja kauge. Väikese vee mees seisis kõrgel kaldal ja ei saanud sõna suust, kui vanem kolleeg tema kõrval juttu tegi ja taskust ühe vana foto välja võttis. Foto tagaküljele oli ähmaselt kirjutatud „Udria rand, 1936. aasta”. Seda jätkub siit kuni Narvani välja, meie suursugust kõrget rannikut, meie uhkust ja looduse imetegu! Villem nägi kortsunud fotol kõrget kivimüüri ja selle all merd vastu kallast loksumas. Ja nüüd ei pääse me sinna ligi, me ei tohi sinnapoole vaada- tagi! Ta kuulis selgelt hammaste krigistamist, kui reisiseltsiline foto tagasi rahakoti vahele pani ja rinnataskusse pistis. Koju tagasi, ja kiiresti! Bussisõidul võttis ta mõttes pingsalt läbi kogu oma korteri, et meelde tuletada Kersti Merilaasi luulekogu asukohta. „Viimse paadiga” oli aga nii. Koju jõudes pani Villem päeva üheteist- kümnenda paberossi ette ja luges:

Käisin mööda randa, mõtted kibedad. Käisin mööda randa, kivid libedad. Tasa loksus meri, 1055 kallas kurises. Kaugel paadi mootor, udus urises.

Ei-ei, mitte nii, see võis 1944-ndal nii olla, tee- ja ajalahkmel, mina ei läi- nud ära ja Kersti Merilaas ka ei läinud. Aga praegu on teisiti, praegu on uus olukord. Merilaasilt on ju uus kogu ilmunud, kuid seda tal veel polnud. Ent juba järgmisel päeval oli „Põhjarannik” tema ees laual ja lahti. Seda, mis Kersti Merilaas luuleridadesse kokku oli võtnud, hakkas helilooja nüüd koost lahti harutama. Jälgime kõrvalt tema tegevust. Kõigepealt — millega ma seda teen, mil- liste pillidega? Õigemini kellega, sest niivõrd omaseks olid saanud laulu- sõnad, mis juba mitmest otsast helisesid. Loomulikult oma parimate sõp- radega! Orel muidugi, kust mujalt saan võimu kätte, tormihoo, ikka oreli Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. tutti-akordidega, siis sümfooniaorkester pillide kogu skaalaga, sealt saan tausta taha, merevärvid ja veepritsmed ja vahu, ja edasi loomulikult mees- koor, mis seisab müürina ees ja ei lase vetemöllul läbi murda. Solist peab olema, kontrasti väljatoomiseks, üksik mahe ja paitav hääl. Solist peab olema bariton, kõige ilusam hääl meeskooris, parem oleks veel kõrge bariton, sest kui stiihia vaibub, räägib tema, üksinda. Või on tenor kontrastiks veelgi mõjuvam? Ei, olgu bariton, Ernesaksal on neid mehi küll. Rühma- soolot ei tule, see on kindel, ainult solist, rühm rikub kõik ära! Ta ei läbe kauem pillide ja häälte peale mõelda, vaja on kirja panema hakata. Ja läheb lahti. Noodipaber ette ja klaveri taha! Selge on see, et meri on alguses vaikne ja jääb re-minoori ja keelpil- lide peale. Vaikne, rahulik, mitte sile nagu plekk, vaid tavaline, sillerdav, moderato. Ja hakkavad lained rulluma, pulsilaine amplituud tasapisi tõu- seb, pulsilöökide sagedus tõuseb. Nüüd võtavad orkestrilt lainetuse üle tenorid ja baritonid — Piu mosso. Risoluto. „Ran-nik kui hüp-pel”, pliiats peos, ei jõua Villemi käsi kuidagi noote üles kirjutada, sest „hüp-pel” juures alustavad bassid oma „Rannikuga”, sööstes veerand nooti hiljem teno- ritele-baritonidele järele — nii saab lained lühikese faasinihkega üksteise järel rulluma panna! „Rannik kui hüppel, rünnakuhoos” — meri tõuseb-vajub, võitluseks keskendunud, vibuna pingul, valmis lahingusse sööstma, samuti kui helilooja, üleni valmis, üleni otsusekindel teha üks laul, mis on laul — pliiats peos, kustutuskumm käeulatuses, kõik meeled lahti. „Manner ja meri siin sülitsi koos” — rinnutsi, sülitsi, üht pole võimalik teisest lahutada, niivõrd üksteisega läbi põimunud, üksteise sisse pugenud, ühtne tervik, kus pole võimalik koostisosi eraldada — käsi jääb jälle noo- tide kirjutamisega hätta, mees paneb uue suitsu ette. „Kivine kallas, rind tuultele valla” — nii Ontika, Perjatsi, Päite, ja veel, ja veel, kilomeetrite kaupa, kohati sirge nagu joonlaud, siis sakiline, sopiline, ükskõik millisel pangal seisad, sama tuul, sama kohin — pea nüüd hoogu, pea, siin on rahulikum koht, mõttekogumine. 1056 „Rahne ja rähka siit virutab alla” — minge Mummassaare kivikülvile! Vaadake, mismoodi on loodusjõud kivi murdnud, rebinud, tükikesi välja urgitsenud — kus see kuradi pliiatsiteritaja on, kes selle kogu aeg ära paneb! Jää jõud tuleb meelde, viie aasta tagune Moskva jõel, seal pühkis ta kõik oma teelt, tungis raevukalt edasi, tahkeid kihte üksteise peale kogudes, kokku pressides, kohutava ragina saatel neid puruks litsudes, vee ürgne sund edasi liikuda on lummav, panen juurde jääpoolse tervituse, ühe forte lisaks! — tuharull on suitsu otsas kriitiliselt pikaks veninud, kohe kukub, ja kukubki klahvide peale ja klahvide vahele — ma pean klaverihäälestajal laskma tuhatoosi jaoks liigutatava statiivi panna, nagu oli küünlajala tarbeks isa kodusel klaveril — nii kiirelt, kui mõte tuli, on ta samas unustatud, Villem jätkab. „Vood aga vastasel haarates jalust” — maadlus käib valevõtetega, ilma reegliteta, vastaspoolele armu andmata, heitlus elu ja surma peale, ja meri Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. on edu saavutanud — on valmis vorpinud järsemad astangud, katkised trepimademed, paerähast kallakud, nüüd ei suuda helilooja kuidagi poolt valida — meri või maa, maa või meri? Koor ja orkester sõdivad omavahel — koor tammub Fa-mažoori dominandil, samal ajal orkester liigub saateakordidega pidevalt ülespoole, kui hea võte — aga kohv on otsas, kas pole tõesti enam kuskil kapinurgaski? „Purevad, järavad kaldaalust” — meri üritab kaldajärsaku kõige kait- setumast, kõige hapramast kohast, järsaku alumistest sinisavikihistustest läbi murda, läbi uuristada, ja jälle edu — jalakas ja vaher koos läbimatu nõgestemüüri ja mets-kuukresside hordidega on end kasvama sättinud, pinge, pinge, crescendo — aga pliiats ei pea vastu, murdunud süsi kukub noodihoidja peale, kui mitmes juba! „Seiske! Ei edasi saa, ei kumbki edasi saa” — kulminatsioon on saabumas, kohe-kohe, forte’t hoida, kogu koor, crescendo, Villem keerab noodipaberile pinget juurde, paneb kõik ühele kaardile... kui järsku — tirr-tirr, kaks lühikest uksekella! Villem Kapp on toolilt püsti. Sa kuradi kurat! Tund on ju mul praegu, ja üliõpilane on ukse taga, tuleb mälu jälle tagasi. Ta haarab hommikumantli ja tõmbab selga. Läheb aeglaselt ukse juurde. Ongi üliõpilane HL, mapp kaenlas. „Tere! Tulin tundi.” „Teate, selline lugu, et jätaks õige täna tunni ära. Teeme teine kord.” Üliõpilane noogutab, seisab hetke ja ütleb siis: „Head aega!” Villem tõmbab ukse kinni. Läheb kööki. Paneb suitsu ette. Leiab ülemiselt riiu- lilt pooliku kohvipaki, paneb uue laari hakkama. Mõne aja pärast on ta maha rahunenud. Töö jätkub. Nüüd soolo! Merel on järsku vaikus, kogu haaramatu veteväli on sile, värelev. Bariton alus tab — ja järsku on kogukas keha üleni külmavärinates ja süda väljastab mõned enneaegsed löögid. Andante espressivo, paneb ta kirja. „Laulukest leebet nüüd kuulutab lai-ne, val-gu-se peegel-dus vaik-sel vool.” Millised sõnad! Silmadesse ilmub läige. Villem istub uuesti klaveri taha. Aga viis ei taha tulla. Ta tunneb ennast järsku väga väsinuna, suur 1057 rammestus võtab võimust kogu kehas. Ma ei saa ometi selliseid sõnu ära rikkuda. Täna jääb ära. Nagu tühi kott viskab ta end diivanile pikali.

Alles kahe nädala pärast saab „Põhjarannik” oma finaali. „Seiske! Siit ei edasi saa, ei kumbki edasi saa” — helilooja on jälle samas kohas tagasi, sealsamas kalda all kivide peal ukerdamas, lained visklevad, tormavad vastu kõigutamatut kaljut, ja kui on pannud kõik oma jõu ja väge- vuse lootusetusse üritusse, taanduvad raugenult, alistunult oma endistele positsioonidele tagasi, et kohe uuesti rünnata, uuesti üritada. Villemi süda on tegevuses, löögimaht on paari milliliitri võrra suurem kui eile, ja kuna löögisagedus minutis on üheksakümne ringis, on ka minutimaht suurem ja süda käiab verd ringi, nii kuidas ülevalt käske jagatakse. Mees seda ise ei tunneta, ta on hoopis mujal, positiivne stress on vaimustuse mobiliseerivad hormoonid valla päästnud ja las nad siis möllavad tema sees. Higi vonk- Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. leb rinnakorvi külge pidi alla. Selliste märgade kaenlaalustega, nagu tema särgil praegu, kõlbab ainult kodus olla, ainult klaveri taga, ainult üksinda. Aga see on hea märk ja tuttav tunne. „Jõuetus raevus vastu kallast asjatult meeletu laine taob” — keskmise osa kulminatsioon, see on kogu koormaga meeskoori kanda, kõrgetes registri- tes unisoon, ja laheneb see orkestri tutti’sse. „Võimas on meri. Veel võimsam on maa” — noodikirjutaja on poole valinud, see on igatahes maa. Just maa, kus saab kindlalt kahel jalal seista. Ja milline lisaväärtus veel sel maalapikesel on, mille peal seistes saab kaugus- tesse vaadata, see on ju kodumaa. Põhja-Eesti pankrannikut on ehitatud aastatuhandeid. Loo lõpu ehitan kapitaalse, see ei tohi ümber kukkuda, see ei tohigi ära lõppeda! Teen nii pika lõpu, et lõppu ei tulegi, lugu jääbki kestma, mehed jäävadki lavale! Seitse takti crescendo’t järjest paisuvalt, ja see on vastus Tšaikovskile, kes tegi oma Kuuenda viimased seitse takti surmaeelseks agooniaks, lõpetas nelja piano’ga, nii et saal on alati nagu haud ja kõigil on surnumatja nägu ees, ei juleta plaksutada, mina teen vastupidi — lõpp on ülestõusmine, edasipürgimine, saalis olgu möll ja kõik võivad jalgu trampida.

Igatahes 18. septembril 1958 oli Ernesaksa meeskooril laul juba nii selge, et võis kõrge valitsuskomisjoni ees selle esmakordselt ette laulda. Eesti NSV kõrged kultuuriametnikud Ansberg, Uusmann, Inti ja Markus koos Kon- servatooriumi ja muusikakooli õpilastega, kokku umbes sada inimest, kuu- lasid „Estonia” kontserdisaalis, kas kava on sobilik ettekandmiseks RAM-i esimesel välisreisil Tšehhoslovakkiasse. Muidugi oli, ja „Põhjarannik” pää- ses vabariigi piiridest välja.

1960. aasta laulupidu lennutas „Põhjaranniku” kõrgele Eesti taeva alla. Rahvas ei trampinud jalgu, ei karjunud braavo, tõsi, tol korral sellist kom- met veel ei olnud, vaid jäi lõppematu — „veel võimsam on maa... aaaaa...” 1058 lõpuks lihtsalt oma koduse panga pinnale seisma. Teatud latentsiaja järel aga vallandus aplausitorm ja kiiduhõisked südamesse mineva hetke looja- tele. „Põhjarannik” ei lähe kunagi kordamisele. Põhjus on väga lihtne. Lau- luga saadud tunnet ei saa korrata, ja seda polegi vaja, sest kõik lisapalad on niikuinii juba ette selle laulu sisse ära kirjutatud.

Solistiga pani autor täkkesse. Ilus bariton, ja Ernesaksal selliseid mehi oli ja on kontrastiks möllamiste-forte’de-tutti’de vastu. Meri võib ka vaikne olla, lausa kõrvadel valus kuulata, ja sulatab kõik kalgi ja karge, ning selle toob üksikust üksikum ilus lauluhääl kõige paremini välja.

RAM-i solist, bassilaulja Raimond Alango ütles kord pärast „Estonia” kontserdisaalis lauldud „Põhjarannikut”, et me laulsime meestega täna oreli ü-l-e! Sellised olid „Põhjaranniku” algusaegade mehed, kaksküm- Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. mend bassi müürina seismas.

24.06.1961 „Tugevad valud südamesse — katkestasin kohe töö. Esmaabi tuli, tugevad spasmid. Nädal voodirežiimi! Ei saa lubada.”

Helilooja pidi valu tõttu käimasoleva tegevuse katkestama, järelikult on tegemist tüüpilise rinnaangiiniga. Materiaalne alus sellele on teadagi südame pärgarterite ahenemine veresoonte lupjumise tõttu. Kui talle oleks samal päeval või päev-paar hiljem tehtud südame sondeerimine, oleks tema koronaararterites juba kindlasti leitud ka kolmanda ja neljanda astme ahe- nemised. Viienda ja kuuenda (umbumise) astmeni on veel aega.

Järgnevad kaksteist takti on täis muusikat, liikumist ja sõnavahetust. Selle tarbeks on tegelased paigutatud lavale. Lava vasakul pool on laud ja kolm tooli. Laua kõrval on riidenagi. Nagis ripuvad hall vihmamantel, must kaabu ja vihmavari. Lava paremal pool on samuti laud ja kolm tooli. Laua kõrval on riidenagi. Vasakule poole laua taha tulevad kolm üliõpilast. Algab solfedžoeksam, diktaadi kirjutamine Konservatooriumis. Esimene üliõpilane, noor mees (EÜ). Teine üliõpilane, noor neiu (TÜ). Kolmas üliõpilane, noor mees (KÜ). Kell on 9.00. Villem Kapp (VK) ilmub lavale ja küsib tudengitelt igaks juhuks üle: „Täna on mul siis eksamil dirigendid, teine kursus. Kõik õige. Eksamiks mängin ma teile ette kolmehäälse polüfoonilise diktaadi. Teiseks ülesan- deks on akordide järgnevuste määramine kuulmise järgi.” VK mängib diktaadi ette. Üliõpilased hakkavad kirjutama. VK võtab vihmamantli nagist, paneb kiiruga selga, siis kaabu pähe, võtab portfelli kätte ja läheb kiirel sammul, pooljoostes üle lava laua juurde, mille taga istuvad kolm inimest — istujate selja taga seisab suur papist „Estonia” 1059 teatri siluetiga dekoratsioon. Aeg on paika panna veel üks muusikaline parameeter — taktimõõt. Taktimõõt oleneb VK liikumissuunast laval (kas edasi või tagasi) ja tegut- semisest kas lava vasakus või paremas nurgas. Iga üle lava mineku taustaks on trammikolin. Parempoolse laua taga istuvad: 1. lavastaja (L) 2. dirigent (D) 3. ooperi „Lembitu” peaosatäitja (PO). VK võtab mantli seljast, kaabu peast. Kiiruga nagisse. Kõigile kolmele kättpidi tere. Jääb laua ette seisma. Võtab portfellist noodid. VK: „Aega vähe, solfi eksam käib, pean kohe tagasi minema. Aga tõin noodid, mis me kokku leppisime.” Jagab noodid kolmele ära. Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte — pooljoostes Konservatoo- Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. riumi (vasakule lava äärde) tagasi.

Takt 1 Konservatooriumis tagasi. Mantel seljast, kaabu peast, jääb laua ette seisma. Taktimõõt: 1/3 (üks kolmandik). VK: „Kuidas läheb? Saate hakkama, peab saama, no rahulikult, ärge kiirustage.” Mängib diktaadi uuesti ette. VK tuleb EÜ juurde, vaatab noodipaberit: „Edeneb küll, aga see koht — paneb sõrme noodile — rahulikult, rahulikult.” VK astub TÜ juurde, vaatab pikalt ja süüviva pilguga üliõpilast ning siis kiiresti noodipaberit: „Kena naisterahvas saab alati hakkama, aga see koht...” Paneb näpu noodipaberile. VK astub KÜ juurde, vaatab noodipaberile kirjutatut: „Juba valmis? Ei veel, kas oli tõesti nii, kui siin kirjas? No mõelge, mõelge.” Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte, vihmavari lahti — pooljoostes üle lava „Estoniasse”.

Takt 2 „Estonias” tagasi. Mantel seljast, kaabu peast, vihmavari kinni. Jääb laua ette seisma. Taktimõõt: 3/1 (kolm ühendikku). L: „Teises vaatuses jääb dueti koht venima, kirjuta see koht tihedamaks, ja siis siin,” otsib üles lehekülje üksteist, „jääb liiga madalaks, seda tuleks ka natuke kohendada.” D: „Mul on veel paar kohta, esimese vaatuse lõpp, no koor ei võta seda välja.” VK: „Peab võtma, esimese vaatuse lõpp on üks etenduse kulminatsioone, mul on see teadlikult tehtud, harjutage, nad peavad selle koha välja võtma!” 1060 PO: „Proovisin aariat uuesti, nüüd on parem, kohe tunduvalt parem.” Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte, vihmavari lahti — pooljoostes üle lava Konservatooriumi.

Takt 3 Konservatooriumis tagasi. Mantel seljast, kaabu peast, vihmavari kinni. Taktimõõt: 1/3 (üks kolmandik). VK läheb EÜ juurde. „Juba valmis? Hästi, hästi, ongi juba aeg.” Võtab diktaadi, hakkab uurima. „Hästi, eksam on tehtud, olete vaba, hinded on homme teadetetahvlil väljas. Nägemist!” VK läheb TÜ juurde. „Ka valmis või? Ah üks koht on kahtlane, no vaatame seda kohta, mis tal siis viga on? Naisterahvastel võib tõesti mõni koht kahtlane olla, eriti kenadel naisterahvastel. Aga teised kohad?” Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. TÜ jääb diktaati edasi kirjutama. VK läheb KÜ juurde. „Teil on valmis? Ongi aeg, vaatame, vaatame. Mis asja? Neljandast taktist läheb ju hoopis metsa, aga, oot-oot,” ümiseb omaette, „päris huvitavalt metsa — olete uue loo kirjutanud!” VK läheb hoogu, ei saa silmi noodipaberilt. „Huvitav, huvitav. Mis nüüd diktaadist saab? Eksamist? Viskan teid nüüd siit välja või, või pean mõtlema, hom- seni on aega, homme peavad hinded väljas olema.” VK jätkab karmilt: „Kas te mulle arstitõendi tõite? Te olete pool semest- rit puudunud, nii see enam edasi ei lähe.” KÜ: „Tõin tõendi.” VK võtab tõendi, paneb portfelli. Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte, vihmavari lahti — pooljoostes üle lava „Estoniasse”.

Takt 4 „Estonias” tagasi. Mantel seljast, kaabu peast, vihmavari kinni. Taktimõõt: 3/1 (kolm ühendikku). L ja D läbisegi: „Lembitu kujuga on küsimusi, proovis ei klappinud, tead, mul on tunne, et sa pead selle ümber tegema.” VK: „Mis asja, ümber tegema! Tead ka, palju ma olen selle aariaga vaeva näinud, olen seda teinud kolm päeva ja kolm ööd!” PO: „Aaria peab ju kangelase välja tooma, aga ta jääb natuke nõrgaks, lahingustseeni varju.” VK: „Muidugi on lahing üks kulminatsioone, ma lõpetasin selle täpselt kuu aega tagasi, kirjutasin hommikul kella viieni, siis kell 9 alustasin uuesti ja kell 13.30 oli lahing valmis.” L: „Mitte aarias pole küsimus, vaid Lembitu kujus — kas ta on sütitaja, rahva kaasahaaraja, juht seega, või pole seda — kujus endas on küsimus. Ma parandasin teksti.” VK: „Parandasid teksti? Lembitul on just palju näidatud tema sisemaailma, tema inimlikku nägu. Sa tahad, et kirjutan aaria uuesti? See on ju... 1061 ma ei ütle, mis...” VK silmad hakkavad pilkuma, ta paneb suitsu ette. L: „Olgu Lembituga, las settib, aga tunni aja pärast teeme teise vaatuse läbi, tule kindlasti kohale!” Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte... pooljoostes üle lava Konser- vatooriumi tagasi. VK räägib teel kõva häälega, ärritatult: „Või Lembitu kuju ümber teha, pole piisavalt hea! On teksti parandanud! Lavainimesed on pinnapealsed, ei süvene, ruttu ja kiiresti vaja teha, see on ju minu ekspluateerimine! Ta ei saa aru sellest kohast, ei mõista, see pole nii, see tuleb teisiti teha, me ei saa Lembitut niiviisi siia panna! Olen Lembitusse pannud oma hinge, ta on mulle armsaks saanud, nüüd tee ringi!” Tossutab käigu pealt suitsu teha.

VK ei rahune kuidagi: „Lembitu sisemaailma on palju näidatud, tema Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. inimlikkust — puudus ainult kangelase visiitkaart — tegin selle! Ja see jäägu! Kakskümmend lehekülge tühja tööd!”

Takt 5 Konservatooriumis tagasi. Mantel seljast, kaabu peast. Taktimõõt: 1/1 (üks ühendik). VK läheb TÜ juurde: „On valmis? Nüüd on ainult õiged kohad kirjas, kahtlast midagi ei ole?” Ei ole enam. Võtab töö. Vaatab läbi. Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte, pabeross ette — pooljoostes „Estoniasse” tagasi.

Takt 6 „Estonias” tagasi. Mantel seljast, kaabu peast. Taktimõõt: 3/1 (kolm ühendikku). VK: „Kakskümmend lehekülge tühja tööd! Või kangelase visiitkaart puudu — teen selle ja jäägu nii!” Kõik kolm kuulavad Lembitu aariat. L: „Lembitu aaria on neli minutit ja nelikümmend viis sekundit pikk. Meelise—Mare duett aga viis minutit ja viiskümmend kuus sekundit pikk.” VK: „Stopperiga võtsid või?” L: „Saad aru, proportsioonid on tähtsad. Lavastus peab olema ka visuaalne, inimestel peab olema, mida vaadata, mitte ainult kuulata! Saad aru, pildi ja muusika vahel peab olema tasakaal, sina paneksid kõik ainult muusikasse, minu asi on siin tasakaal leida ja paika sättida.” VK: „Meelise—Mare duetti ma ümber ei tee, ma ei muuda seda mitte mingil juhul, ma olen selle sisse pannud nii palju isiklikku valu ja tundeid, tõelist õnnetunnet, nii et seda ma ei puutu!” Mantel selga, kaabu pähe, pabeross ette — pooljoostes Konservatoo- riumi. Teel, pooljoostes ja trammikolina saatel mõtleb VK asja üle veidi kaine- 1062 malt järele: kas kaaluda lavastajaga kompromissi või ajada oma joont? Aga et tervist hoida, peab vist kompromissi kaaluma.

Takt 7 Konservatooriumis tagasi. Mantel seljast, kaabu peast. KELL on 14.00 Taktimõõt: 1/3 (üks kolmandik). Laua taga istuvad kolm kaugõppijat. Kaks naist ja üks mees. VK: „Kaugõppijad olete? Tulite solfedžoeksamile? Ja-jaa, kohe alustame.” VK mõtleb natuke. Teen individuaalse või kollektiivse diktaadi? Nad on nii erineva tasemega, ja üks kukupai näoga noormees on ka ennast kohale vedanud, keda ma tunnis pole näinudki. Teen individuaalse. Seega kolm erinevat diktaati, igale eksamineeritavale erinev. VK mängib kordamööda Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. diktaadid ette. VK võtab portfellist kolm silti, paneb need järjekorda: 1. HELILOOJATE LIIT kell 18.00 2. EESTI RAADIO kell 20.00 3. KONSERVATOORIUMI NÕUKOGU KOOSOLEK kell 21.00 Kaugõppijad jäävad diktaati kirjutama. VK paneb mantli selga, kaabu pähe — pooljoostes laua juurde, mille taga on „ESTONIA” silueti asemel hoopis papist uks, kuhu on kirjutatud REKTORAAT.

Takt 8 VK võpatab, jääb seisma. Võtab mantli seljast, kaabu peast, paneb portfelli käest. Laua taga istuvad kolm meest: 1. rektor (esimene) 2. õppe- ja teadusala prorektor (teine) 3. parteialgorganisatsiooni sekretär (kolmas) Taktimõõt: 3/1 (kolm ühendikku). Esimene: „Seltsimees Kapp, kas te ka teate seda, et üks teie üliõpilane võltsis arstitõendit! Sellest tuleb pahandus! See on esiteks. Teiseks — üks teine teie üliõpilane läks usu teemadel vaidlema marksismi-leninismi kateedri juhatajaga, ta olla baptist! Kas te olete sellest teadlik? Miks te oma üliõpilasi ei tunne? Miks te neid ei kasvata? Ja mis nüüd veel välja tuleb, üli- õpilase religioosne maailmavaade avastati alles neljandal kursusel, ja sedagi mitte eriala-õppejõu poolt. See tähendab seda, et tervelt kolm õppeaastat pole eriala-õppejõud oma üliõpilastega individuaalselt tegelenud, nad isegi ei tunne oma üliõpilast!” Teine: „Konservatoorium on teie peatöökoht, teie aga käite töö ajal ära — „Estonia” teatri vahet! Te ei tohi töö ajal ära käia! Ooper on teie eralõbu ja luksus. Võtke see arvesse. Me võime sellest omad järel- dused teha!” Kolmas: „Lisaks sellele, et teil pole kontrolli oma üliõpilaste üle ja te 1063 käite töö ajal oma eraasju ajamas, on kateedri juhtimine täiesti laokile jää- nud. Nagu kontrollimisel selgus, on dokumendid korrast ära, puudulikud, ja üldse valitseb kateedris teatud korralagedus. Õppetöö plaanid tuleb viieks aastaks ette teha. Kus on see perspektiivplaan, kus on see paber?” VK kuulab vaikides. Paneb siis mantli selga, kaabu pähe, võtab portfelli kätte ja paneb suitsu ette. Räägib omaette: „On alles tšinovnikud... Siga- dus! Ebaintelligentsus! Kadedus! Kadedus, et mul hea ooper tuleb, paneb nad pröökama!”

Takt 9 HELILOOJATE LIIT 24.10.1961 kell 18.00. Villem Kapp istub vabale toolile. Taktimõõt: 4/4 (neli neljandikku). Eugen Kapp (EK): „Alustame koosolekuga. Täna on päevakorras üks Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. punkt. Üliõpilase Arvo Pärdi oratooriumi „Maailma samm”, tekst Enn Vetemaa, arutamine. Loodan, et kõik on selle läbi kuulanud.” Laua taga istuvad: 1. EK 2. Riho Päts (RP) 3. Ophelia Tuisk (OT). EK: „Uus-Siberist on kõige parem osa, tahtnuks selle pikendust näha. Ärkavas Aafrikas tahaks rohkem neegrimuusikat ja suuremat fantaasiat. Aga nüüd armastusest — armastuse tunnet on seal vähe, rohkem on seal romantikat, süda jäi nagu kinniseks. Deklamatsioon segab! Tunnustan kaasaegsust selles teoses.” RP: „Siberi osa on erakordne, tekstiga on hea kooskõla. Pärt ei ole koori kõiki võimalusi ära kasutanud, on palju unisoonset laulmist. Deklamaa- torid püüavad orkestrist üle karjuda, ma ei saa aru mõttest, seal on — „see mees oli pätt”. Teksti autor Vetemaa tuleks välja kutsuda ja temalt selgitusi saada, mis ta selle all mõtleb. Väga andekalt kirjutatud teos.” OT: „Suurepärane teos, kuid see on muusikaline plakat. Tekst ei ole plakatlik, muusika aga on. Kohati muusika karjub sinu peale, see on pla- katlikus teoses väga vajalik.” VK on teose eelnevalt kaks korda läbi kuulanud ja ütleb oma arvamuse välja: „Ühinen koori käsitluse osas Riho Pätsiga. Vokaalpartiid pole maksi- maalselt kasutatud. Puudub polüfooniline rakendus. On pikki akorde, mida lauljatel on raske laulda. Alates Siberi-osast kuni lõpuni haaras teos mind väga. On palju leidlikke kohti. Väga tähelepanuvääriv teos.”

Takt 10 Trammikolin taustaks. VK tuleb pooljoostes parempoolse laua juurde. Võtab portfellist sildi „EESTI RAADIO kell 20.00”. Mantel seljast, kaabu peast. 1064 Lembit Veevo diplomitöö lindistus Eesti Raadios. Taktimõõt: 2/2 (kaks kahendikku) alla breve. Laua taga istuvad: 1. helirežissöör (HR) 2. tool on tühi 3. helistuudio asjamees (HA). HR: „Kus on Lembit Veevo? Miks ta hilineb, meie aeg on limiteeritud.” VK: „Ta venitab alati partiide väljakirjutamisega. Loodan, et ta on nüüd valmis saanud. Tema töö on kursuse parim, ta on minu parim õpilane.” HA: „Parim, parim, aga kui me viie minuti pärast pihta ei saa hakata, siis on ta teie halvim õpilane.” Tuleb Veevo: „Vabandan, viimistlemine võttis aega, tulid ootamatud viperused sisse.” Veevo istub vabale toolile. HR: „Alustame.”

Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. Kõlavad Veevo diplomitöö avataktid.

Takt 11 Trammikolin taustaks. Mantel selga, kaabu pähe, portfell kätte, suits ette. VK tuleb pooljoostes parempoolse laua juurde. Võtab portfellist sildi „KONSERVATOORIUMI NÕUKOGU KOOSOLEK kell 21.00”. Mantel seljast, kaabu peast. Laua taga on 14 tooli. Koosoleku juhatajaks valitakse rektor (R). R annab sõna prorektorile õppe- ja teadustöö alal (PR). Sõnavõtjatest paistab silma veel partorg (P). Käesolevale taktile pole võimalik mõõtu anda. Selle loo takt ei sobitu ühessegi muusika mõõtkavasse. PR: „Annan ülevaate Konservatooriumi uue hoone ehitamise käigust. Olen viimase kahe kuu jooksul kolm korda käinud „Estonprojektis” kont- rollimas projekti, et kiirendada selle valmimist. Loobusime esialgu orelist, et saaks suuremaid summasid mahutada hoone ehitamisse ja esimeses jär- jekorras ehitada Konservatooriumi õpperuumid. Käesoleval aastal valmib tehniline dokumentatsioon.” P: „Kõigepealt distsipliinist. Kustutasime nimekirjast üliõpilase V. eba- sündsa käitumise pärast. Õppejõud peaksid rohkem kontrollima õpilaste osavõttu õppetööst ja külastama neid ühiselamus. On lubamatu, et eriala- õppejõud määravad tunnid poliitaknaks ettenähtud ajale. Õppejõud ja kontsertmeistrid puuduvad seminaridest. Vähemalt üks kord aastas tuleb arutada esteetilise kasvatuse küsimusi ja kinnitada vastavad koordineeritud tööplaanid igaks semestriks. Konservatooriumi nõukogu otsuseid tuleb ellu viia! Kateedri koosolekute protokolle vaadates nähtub, et tegeldakse erialaküsimustega, aga peab suuremat rõhku pöörama poliitilistele küsi- mustele. Peab rohkem tegelema ideoloogiliste küsimustega.” PR: „Lavakunsti kateedri juhataja sõitis Aafrikasse, kui selle eriala üli- õpilastel oli käsil lõpetamine, see pole õige. Laulukateedris halvustatakse teiste õppejõudude metoodikat. Palju on puudumisi. On ettepanek mitte lubada esimese ja teise kursuse üliõpilastel töötada palgalistel kohtadel, kuna õppekoormus on suur. Teine ettepanek on puudujad üle viia kaug- 1065 õppeosakonda. Seda peab kaaluma, sest mõnel on perekonnad.” R sekkub: „Seda küsimust peab otsustama individuaalselt.” P: „Peame võitlema usukultusega, panema suuremat rõhku ateismi pro- pageerimisele. Konstitutsioonis on küll ette nähtud usuvabadus, kuid kas see on õige, kui usklikud saavad riigilt stipendiumi? Kas meie kasvatame õigesti, kas see on õige kaader? Üliõpilane K. mängis Rapla kirikus orelit!” R peaaegu katkestab P jutu: „Rääkisin K-ga kuu aega tagasi. Veel rää- kisin temaga kaks päeva tagasi. Lubas järele mõelda. Tal on laps. Ta saab töölt 25 rubla.” P: „Kateedrid peavad jälgima, mida teevad nende õppejõud väljaspool maja. Pean silmas Normeti artiklit „Sirbis ja Vasaras”.” PR: „Kompositsioonikateedris kiidetakse liiga üliõpilasi, Pärti ja Räätsa. See pole õige.” P võtab kohe teemast kinni ja jätkab innukalt: „Kompositsioonikateed- Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. ris tuleb võidelda tegelikkuse eest loomingus ja vähem eksperimenteerida. Üliõpilane Pärt on väitnud, et muusika ei kuulu rahvale, vaid kitsale kild- konnale äravalitutele. See on arusaamatu. Me peame kasvatama üliõpilastes kogu meie rahva loova töö hindamist ja üheks vahendiks selle saavutamisel on üliõpilaste lähendamine tootvale tööle. Miks ei ole siiani loodud sidemeid Tallinna Vineeri- ja Mööblivabrikuga? Vajalik on üliõpilaste kaasa- tõmbamine ka majanduslikele töödele.” R sekkub kiirelt vastulausega: „Mööblivabrikuga on võetud kontakti, aga nad pole ise üldse sellest koostööst huvitatud, nad on passiivsed, ootavad, et meie midagi koostööks pakuksime.” PR: „Kuidas oli võimalik, et Pärdi „Nekroloog” kanti kuulajatele ette, aga meie kompositsioonikateeder sellest ei teadnud? On kehtestatud nõud- mine, et ilma kateedri loata üliõpilased ei tohi esineda.” VK on kaua vait olnud, nüüd aga võtab sõna: „Pole õige, et ainult kiidetakse. Pärt on hästi töötanud esimesel semestril, kuid ta ei allu distsip- liinile, ei ilmunud saksa keele arvestusele. Polüfoonias on raskusi, seda on tunda ka tema loomingus, teadmised selles aines on puudulikud. Teda peaks karistama noomitusega eksamile ja arvestusele mitteilmumise pärast. Üli- õpilane Parsadanjan on eriti andekas, kuid distsiplineerimatu, ta tunneb orkestratsiooni, ta tööd kõnelevad andekusest, distsipliini küsimust tuleb arutada kateedris. Nüüd aga tahtsin ma rääkida meie plaanist XXII kong- ressi tähistamiseks. Planeerime läbi viia koorilaulude võistluse. Tahaks premeerida parimaid.” PR: „Villem Kapp peaks osa võtma koosolekust kaugõppe töö asjus, tal on seal puudujääke.” R võtab üles Eesti muusika ajaloo õpiku teema. Seda päevakorrapunkti on VK kaua oodanud ja valmis sõna võtma. VK: „Õpik peaks ilmuma kiiresti, ei ole õige sellega venitada. Aga käsikir- jas on puudusi, stiililist ebaühtlust. Mõned maakohad, nagu Paistu, Suure- Jaani, Tarvastu, Holstre, on valgustatud vähe, kuigi seal oli seitsekümmend, 1066 oh, juba sada aastat tagasi elav muusikaline tegevus. Aleksander Lätet on liiga esile tõstetud. Poleks tarvis analüüsida teoseid, millel pole tänapäeval enam väärtust, nagu keelpillikvartett, avamäng „Kalevala”, ja teisi. Ei ole hea öelda „primitiivne harmoonia”, selle asemel võiks olla „lihtne harmoonia”.” R lõpetab koosoleku ja paneb kõikidele südamele: „Kaks nädalat tagasi tehti kontroll ühiselamus ja leiti segiläbi toiduaineid ja musti sokke. Palun kateedrijuhatajatel ja õppejõududel juhtida üliõpilaste tähelepanu puhtuse ja korra vajadusele.”

Viimane, 12. takt Taktitundelised inimesed seda takti ei mõõda. VK tuleb lava keskele. Ta jätab mantli selga ja kaabu pähe. Võtab portfelli kätte. Pöördub rahva poole: „Ma pean Tartusse sõitma, ma pean, just praegu, kell pool kaksteist öösel. Mu süda kutsub. Kas ta ootab mind, pole

Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. tähtis, aga mu igatsus ta järele on talumatu. Takso!”

Järgmisel hommikul arsti vastuvõtul. Villem Kapp on arstliku komisjoni ette kutsutud. Kabinetis on laud. Laua taga istuvad kolm inimest. 1. Arst (A) 2. Psühholoog (P) 3. Perekonnanõuandla arst (PA). VK tuleb kabinetti. On loppis olemisega, väsinud, magamata. Kortsus mantel seljas, kaabu kuklas. Võtab mantli seljast, kaabu peast. Suitsupakk kukub põrandale. Võtab selle üles, paneb tasku. Istub komisjoni ette toolile. Kõik kolm vaatavad toolilistujat ilmse uudishimuga. A: „Alustame terviseankeedi täitmist. Teie vastake palun suuliselt. Küsi- musi on palju. Pärast analüüsime ka teie eilse ööpäevaringse südametöö monitoorimise tulemusi.”

A: „Olete valmis? Kas võib alustada?” VK: „Eile oli tormakas päev, olen pisut väsinud. Aga ma olen valmis.” A: „Esimene küsimus on pärilikkuse kohta: vanemad, lähisugulased, nende tervislik seisund, nende haigused.” VK: „Isa Hans oli selline: neli-viis kuud võttis hoogu, ja viimasel minu- til, kui hobune õueväravast hakkas välja sõitma — tuli sõna suust. Oreli- mängija. Minu eeskuju ja õpetaja. Suri vist südamesse, ega ta vana ei olnud. Ema oli põline range õpetaja, kes alati oli kiitustega kitsi. Vend suri noo- relt, kümneaastaselt, see jättis mulle sügava jälje, nagu Tuglasel suri vend kümneaastasena — elamata elu. Mõnel vanainimesel üleelatud elu, mõnel noorukil elamata elu.” VK lisab mõtlikult: „Mida nooremalt inimene sureb, seda rohkem tead- matust, seda rohkem mõtlemist lähedastele, kes edasi elavad, me ainult kujutame ette, mis kõik oleks võinud olla.” VK jätkab: „Lell Artur Kapp oli mulle suur eeskuju. Lellepoeg on Eugen Kapp. Kas temast pean ka rääkima?” A: „Kui ta enam-vähem terve on, siis ei pea.” 1067 VK: „Siis ei räägi.”

A: „Järgmine plokk on kehaehituse ja välimuse kohta. Kehakaal?” VK: „24. juulil sel aastal kaalusin koos riietega sada seitse kilo.” „Pikkus?” „Sõitsin nädal tagasi rongiga Viljandisse. Vagunisse minnes lõin kolm korda pea ära — veel praegu on hell katsudes. Poolakad on lühikese kas- vuga, see vagun pole eestlastele, soomlastele, germaanlastele ega anglosak- sidele, nii et Tallinna ja Viljandi vahet sõitma ta ei sobi.” „Kas siis meeter ja kaheksakümmend viis umbes?” „Sinnakanti jah.” „Nüüd arvutame teie kehamassindeksi. Saame 32. See on kategooria — tüse. Esimene tõsine südamehaiguste riskifaktor on seega olemas. Paneme linnukese tabelisse.” Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. A astub VK juurde ja võtab mõõdulindiga vööümbermõõdu. Saab sada ja kakskümmend kuus sentimeetrit. Üle normi! „Kehatüübilt olete püknik, hüpersteeniline kehatüüp, ja sangad on puu- sadel. Aga mida ütlete oma välimuse kohta?” „Olime kord Moskvas Heliloojate Liidu kongressil, seal Eugenil hakkas kade meel ja ta ütles mulle — sa oled kongressil üks soliidsemaid heliloojaid, kas sa ei märka, kuidas sind ukrainlannad, grusiinlannad ja armeen- lannad vaatavad.” „Välimus seega hea, põhjendus on veenev, võime kirja panna.” „Juuksed hoian alati korras, kui ma kuskile sõidan, on mul kohvris alati masseerimisaparaat juuste jaoks.” „Mida te veel sellisteks puhkudeks kohvrisse panete? See on küsimus hügieeni kohta.” „Supelpüksid, öösärgi, päevasärgi, hambapasta ja harmoonia materjali.” „Aga mida portfelli panete?” „Noodipaberi, ja viimane kord panin trio, noodipaberi ja klaveripalade tsükli valmiva osa...” „Ei, ei,” katkestab teda A ja küsib: „Te magate öösärgiga, ma saan aru, aga kas te öömütsi ja ööpotti samuti kasutate?” VK kohmetub: „E-ei, aga vahel tuleb öösel ka käia.”

Küsimusteks saavad sõna P ja PA. „Nüüd siis eluanamneesi küsimused — pereelu, tööelu, kahjulikud harjumused ja muud. Niisiis elukutse, aunimetused, töökohad?” „Helilooja, ja pedagoog Konservatooriumis. Juhatan kompositsiooni- kateedrit. Olen dotsent. Eluaegne dotsent, ometi hulk aega kateedrijuha- taja olnud, helitöid kirjutanud, aga professoriks pole saanud. Mulle pillu- takse kogu aeg kaikaid kodarasse, kardetakse konkurentsi. Kadedus! Ühest Kapist aitab! Teist tema kõrvale pole vaja! Sest võib-olla läheb see teine mööda, saab kuulsamaks!” 1068 VK jätkaks samas helistikus, aga nähes kuulajate silmi üha ümmarguse- maks minevat, võtab hoo maha ja jääb vait. „Perekonnaseis — ankeedis on viis varianti: 1) abielus 2) vallaline 3) lesk 4) elukaaslane 5) armukesed.” „Mis ma ütlen — kõik viis!” pahvatab ta välja. „Aga see punkt on mul eluloos kirjas, sealt võite lugeda.” „Olgu, loeme. Nüüd kahjulikud harjumused, meelemürgid. Suitseta- mine ja alkohol?” „Sigaret sigareti otsa on mulle abiks olnud — sibulast hoidun kui vanakuradist! Kaks karpi sigarette läheb päevas. Sel suvel Pärnus suitsetasin üsna vähe, kaks-kolm paberossi päevas, kui Lembitu aariat kirjutasin, läks kakskümmend sigaretti. Aga ma pean ühe loo rääkima, mis selle punkti alla läheb. Tegin jälle sõidu Tartust Tallinnasse. Räägin ausalt. Istusin Tartus Tallinna bussi peale. Põltsamaal oli peatus, tulin bussist maha. Põltsamaa

Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. kohvikus tegin kohalikele kõvasti välja. Teadvus kadus, ei mäleta midagi, läksime taksopeatusse. Kuidas Tallinna jõudsin, ei mäleta. Üks Põltsamaa mees tõi mu koju. Kole päev oli… Tallinna jõudes oli kaheksakümmend rubla läinud. Tahtsin sõbra juurde minna. Ei lastud sisse, hakkasin märat- sema. Tekkis rüselemine, mul löödi kulm lõhki. Lõhkusin akna ära. Kole päev oli, ei taha meenutada... aga ma rääkisin ausalt ära.” „On teil alkoholiga veel pahandusi olnud?” „Kord ühel minu jaoks kurval päeval läksin „Palace’i”. Tegin kolmsada grammi konjakit. Kõrvallauas istus üks soliidne vanem mees, läksin tema juurde. Seitsmekümneaastane oli, tuli välja, et viitseadmiral ja akadeemik, töötab Leningradi Admiraliteedis, neli päeva on Tallinnas komandeeringus. Sõbrunesime, ajasime juttu saksa keeles. Läksin tema juurde numbri- tuppa, kus vestlesime neli tundi, arutasime filosoofilisi probleeme, ajasime toredat juttu. Viimane raha palgast sai otsa.”

„Mis usku te olete? Olete kiriku liige?” „Üks kord aastas palvetan Suure-Jaani kalmistul oma isa ja ema haua juures ühe minuti.” „Teie hobid, harrastused?” „Käin, kui aega on, võrkpallivõistlusi vaatamas, kui „Kalev” mängib, ükskord karjusin hääle kähedaks.” „Milline auto teil on, kinnisvara?” „Autot mul pole, juhtida ei oska. Elan korteris. Suure-Jaanis on mul maja. Aga kodu mul pole. Kodu oli mul Suure-Jaanis, aga linnas mul kodu ei ole, paljas korter on.” „Valdate võõrkeeli? Milliseid? Saksa keelt valdate ainult pärast konjaki tarvitamist?” „Saksa keelt oskan ka kaine peaga, aga vene keelt ei oska ka pärast viina võtmist.” „On teil veidraid harjumusi?” „Taksosõit. Kui tuju tuleb, sõidan taksoga õhtul Tartusse ja vara hommikul tagasi. Eelmisel aastal tegin kolmsada taksosõitu.” A: „Jätkame nüüd südame ja veresoontega. Teie vererõhk?” 1069 Mõõdab vererõhu 170/100. Kõrge! Kolesteroolisisaldus veres. 8,7 ühi- kut. Kõrge! Veresuhkur. 9,0 ühikut. Kõrge! „Küsimus söömise kohta, on see teil tervislik?” „Sibulast hoian kui vanakuradist eemale! Soolakurke tegin Suure-Jaanis neli ämbrit sisse, hea läbi talve võtta!” „Või soolakurke! Teil on kõrge vererõhk, ja soolakurke! Kas teil on aller- giat kodukeemia, ravimite suhtes?” „Ükskord Kislovodskis sanatooriumis määrati mulle süsihappe- ja radoo- nivanne. Pärast kolmandat protseduuri hakkas nahk kipitama, eriti käed ja jalasääred. Kohe pärast vanni sain aga massaaži, see oli hea, kihelus läks kohe tagasi.” „Masseerija oli järelikult tasemel.” „Ja kuidas veel, kena naisterahvas oli, nii õhuline, fantaasiat äratav!” „Nüüd küsimused füüsilisest koormusest, kehakultuuriga tegelemise Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. kohta.” „Kooliajal ma tegin poksi, kergejõustikku ja võrkpalli, ka ujumist. Alles käisin kaheteist kraadiga järves ujumas. 10. oktoobril sain hakkama hull- julgusega — käisin Pirital ujumas! Oli soe meretuul — meri lainetas tugevasti ja vesi polnud sugugi külm. Kadriorg veel roheline, kuigi osa puid on kirjud. Suure-Jaanis teen kümne-kaheteistkilomeetriseid matkasid. Seal on maaliline ja idülliline maastik. Kaalu tuleb ju alla võtta. Kümme tundi päevas istumine ja komponeerimine mõjub ka tervisele. Kui komponeerimise hoog on peal, siis ma jalutuskäigule ei jõua minna, siis jääb matk ära.”

„Mida süda teie jaoks tähendab? On ta tavaline elund või midagi enamat?” VK jätkab hasartselt: „See pisike süda, mis teenindab nii truult organismi, paneb käima suure aparaadi — see süda on dünamo —, mis rakendab töösse sadu inimesi, koor ja solistid ja kogu orkester, süda on dünamo, juht, ülemus, dirigent!” „Mida tähendab teie jaoks infarkt, mida teie mõistate selle haiguse all?” „Infarkt on siis, kui ka nitroglütseriin enam ei aita, nii Velmet ütleb.” „Mis kaebused teil südamega on olnud? Puistake oma südame pealt nüüd kõik ära!” „Praegu ei ole midagi. Arstid on selle kõik polikliinikukaarti kirja pannud.” „Olgu peale, me saame kõik teie andmed ambulatoorsest kaardist ja haigla väljavõtetest kätte.”

A: „Nüüd täidame ära ankeedi viimase lehekülje.” Arst on pahur. Ta tahab kohvi jooma minna. Vaatab värvilist tabelit. „Nüüd võtame teie riskitegijad kõik kokku ja viime läbi riskianalüüsi. Kümme miinuspunkti on teil koos, ei ühtki plusspunkti! Meilt käib läbi igasuguseid, aga selliseid pole veel olnud.” Patsient on üha rohkem kössi vajunud, nüüd hakkab väsimus ja maga- 1070 mata olek juba sedavõrd tunda andma, et ta suudab vaevu silmi lahti hoida. Kõik see sõnamulin, mis järjest tugevneb, kajab juba kuskilt eemalt, üha kaugemalt. „Vaadake nüüd siia,” raputab A teda käisest, „teie miinus- punktid viivad teid mustale ruudule, ka punased ruudud olete juba üle- tanud, ja mustad ruudud tähendavad kõige suuremat võimalust infarkti saada.” A sakutab patsienti uuesti käisest. VK on viimaseid sõnu kuulnud, need öeldi ka selgemalt ja valjemalt, ta sätib ennast sirgemini istuma.

A jätkab: „Nüüd analüüsime teie eilset päeva.” Ekraanile ilmub tabel, Holteri ööpäevase monitooringu protokoll, kus on kolm lahtrit: 1) kellaaeg

Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. 2) tegevuse kirjeldus 3) pulsi kiirus, rütmihäired ja vererõhk. A jälgib pingsalt näitusid ja kommenteerib: „Kuhu te jooksete? Jälle te jooksete! Pulss 100, vererõhk 160/100! Istuge mõneks ajaks maha vähemalt! Juba jälle suits ees! Pulss 90, 3 ekstrasüstolit järjest! Pulss alla 90 ei lähegi! Vererõhk 170/100. Kus söögiaeg on? Jälle jooksuga! Mis töö see teil niisugune on, mis elu see teil niisugune on! Kuues suits ees, pulss 95, vererõhk 165/95. Lõunavaheaega polegi, jälle jooksete! Vererõhk 175/105! Oot-oot, mis nüüd, pulss 110, vererõhk 190/110! Ahhaa, rektoraat, saite pähe! Ja kõvasti saite! Ekstrasüstolid — kolm järjest, pidage, neli tükki jär- jest, oi-oi, ja mis sealt veel tuleb, 2. astme blokaad, ülejuhtehäire, pidage nüüd, pidage! Ikka ei rahune maha, pulss 105, vererõhk 180/95! Blokaad kadunud, ekstralööke üle ühe. Hakkab rahunema, rektoraat lõppes, jah? Pulss 100, vererõhk 170/95, ekstralööke ei ole.” Kella 18 paiku algavad paremad numbrid. A kommenteerib edasi: „Saite lõpuks istuma, puhkehetke? Pulss 80, vererõhk 155/90, ei saanud ju midagi, Heliloojate Liidus olete! Vähemalt istute, tukute, rahunete, pulss 85, vererõhk 150/90. Hästi, hästi, pulss 75, vererõhk 145/90. Jälle jooksud, raadiosse? Pulss 90, vererõhk 165/100. Koju ei saagi? 22.00 veel koosolek, te mõelge natuke! Pulss 100, vere- rõhk 175/105. Jälle pähesaamine! Pulss 100, ekstralöögid üle ühe, vererõhk null... miiss! Aparaat ei näita, nihutasite paigast, tegite katki, issand küll, kes välja maksab? Ei taastu veel, loomulikult, pulss 100, vererõhk 160/100... hakkas tööle!! 1071 Tubli ! Saite magama, lõpuks ometi! Pulss 85, vererõhk 150/90, aga ei saanud ju, olete taksos! Hea seegi. Kaks tundi rahu, pulss 70, vererõhk 145/90. Mida nüüd!” hüüatab A. Tegevuse lahtris enam märkusi ei ole, see on tühi. Pulsinumbrite asemel voogavad ekraanil pulsilained. Lained ja murd- lainetused. Kella 02.00-st kuni 05.00-ni, vahelduvate lainepikkustega, kolm tundi järjest. Taksosõit tagasi Tallinna on Holteri päevikusse märgitud kell 05.00— 07.30. Pulss on ekraanil jälle numbrilisel kujul. „Nüüd magab, puhkab, aga pulss ja vererõhk ei puhka, pulss 90, ekstra- löögid 12 korda minutis, lühike blokaadi lõik, vererõhk 160/90.” Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. KEVAD, ootan Sind! Ilmad soojenevad päev-päevalt. Kevadtuulte mahedus leevendab tusatuju. On olnud palju pimedust. Päikest ootan ma. Mõne aastaaeg on sügis, mõnel põhjamaiselt karge talv. Minu aastaaeg on kevad. Vist Henrik Visnapuul on luuletus, kus on öeldud, et sel aastal tuli kevad teisiti, jah, hoopis teisiti. Minul ka. Läbi märtsiudude, lumesulamiste, läbi esimese mulla aroomide. Varake- vadised päikesepaistelised ilmad — küll need kütsid mind tuliseks. Kuid mul on suur kirg ka loomingule pühenduda. Igal kevadel tahavad töö ja loominguliste mõtete koormus mind tappa. Püüan ka laokil mõtetega venivillemeid mõista. Ehk saab neistki kunagi head nahka.

Jälle on kevad. Jälle päike, soojus ja valgus. Pikad jalutuskäigud Piritale, Kosele. Seegi kevad on püsti hullumaja. Eugen plaanib uut sümfooniat pealkirjaga „Kevadsümfoonia”. Ka minu õpilased on kevadest haaratud. Pedraud- sel on plaanis poeem kevadest. Vinteril samuti midagi sellesarnast. Ka minul on sama idee. Näen juba vaimusilmas tolle teose kontuure. See peaks tulema koorile, orkestrile ja solistile. — Olen aeg-ajalt õnnelik. Ooperi suur menu, kolleegide õnnitlused — Tahan oma kantaadis „Kevadele” kajastada — talve võitlust kevadega, võitlust oma saatuse ja õnne eest, tõkkeiks palju talviseid lumetorme, halas- tamatut pakast. Võit peab jääma päikesele. Kevadiselt soojendavale ja ustavale päikesele.

1962. aasta juuli. Töötuba Suure-Jaani majas. Keset tuba on klaver, tool ja kirjutuslaud. Aken on lahti. Kohe akna all on tihe peenar flokse, valge õitemeri. Veidi eemal kõrguvad taeva poole pärnapuud. Jumalikud aroomid. Algamas on unistuste päev. VK on Viljandi rongilt maha astunud ja tuttav on toonud ta autoga 1072 otse maja ette. Ta tuleb tuppa. On suvises riietuses. Käes kohver ja portfell. VK on vaimustuses, isegi eufooriline. „Lõpuks ometi kodus. Siin, Suure- Jaanis, ma alati vaimustun, lausa õilistun. Armastan väga Suure-Jaanit, eriti oma maja aia sees. Siin ma mõtlen palju, loon ja mõtlen pidevalt armas- tusele. Vaadake mind siin valges rõõmsas töötoas, kõrged pärnad akna all kohisemas ja flokside lõhn hoovab väljast — aiast tuppa. Kõik siin on mu sõbrad — pärnad, floksid, linnud, päike, taevas, metsad, järved. Täielik idüll, kõigi soovide täitumine.” Mõnuleb diivanil, ta pilk käib toas ringi ja jääb peatuma ahjule. Vana ja luitunud, aga ikka seesama. „Oli aasta 1925, detsembrikuu algus ja väljas külm. Olin põlvpükstes üheteistaastane poi- sike, istusin ahju ees toolil. Tuba oli hämar ja parajalt jahe. Olin juba tule alla teinud ja tulekeeled noolisid agaralt puid. Jalad olid mul mõnusalt enda all krõnksus ja jälgisin üksisilmi ahjus toimuvat. Olin ahjukütja. Ega mind keegi ei sundinud see olema. Mulle lihtsalt väga meeldis see. Ma läksin alati Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. vara magama, nii umbes kella kaheksa-üheksa paiku. Nii tekkis harjumus, ja hommikul kella kuue ajal olin juba üleval. Puudehunnik ahju kõrval ootas. Tegin tule alla, siis tegin akna lahti ja pugesin küdeva ahju juurde. Aknast tuli ergutavat talvekülma, aga ahju juures oli soe, mõnus. Kui ilusad olid need talvehommikud pimedas toas, ainult tuli praksus ahjus. Kella seitsme paiku ärkas isa. Ta pani riidesse, käis natuke toas ringi, seisis hetke akna all ja läks siis kabinetti. Pani seal lambi põlema ja hakkas tööle. Pani kabineti ukse kinni, et valgus sisse ei paistaks. Ta lubas mul pimedas toas ahju paistel istuda. Nii möödus umbes pool tundi. Siis läksin kööki ja hakkasin kohvi keetma. Ema tõusis ka mõne aja pärast. Pärast kohvijoomist oli mul järg- mine käik lauta, kanade ja kuke juurde. Juba nad kaagutasid kooris: „Villi, Villi, kuhu sa nii kauaks jäid, tule meie juurde, me ootame sind!” Kanad ja kuked olid mu lemmikud. Iga päev käisin neid kas söötmas või lihtsalt niisama, nagu sõprade juurde ikka minnakse, alati polegi kokkusaamiseks vaja põhjust otsida.”

Flokside lõhn teeb Villemi uuesti virgeks ja juba ta ongi diivanilt püsti. VK tõstab kohvri lauale. Hakkab asju välja võtma. Loetleb neid ükshaa- val: masseerimisaparaat juuste jaoks, Bio-Tal, supelpüksid, öösärk, päeva- särgid, hambapasta, harmoonia materjalid. Paneb portfelli lauale. Võtab asjad välja. Kommenteerib neid ükshaaval: trio, noodipaber, klaveripalade tsükli valmiv osa, noodid Krigulile ja Koortile, „helitööd”. Tuppa tulevad helilooja kuus sõpra. Noogutavad, tipivad ümber maja- peremehe, tervitavad. VK on silmanähtavalt rõõmus, isegi ülemeelik, kai- sutab kõiki ükshaaval, ja siis võetakse kaelakuti kokku, tammutakse maha pisuke puntratants. VK istub laua taha. Sõbrad kõik kuuekesi võtavad endid poolkaares laua ette. Igaühel on käes muusikainstrument. Virn noodipabereid on kirjutuslaual. Helilooja läheb klaveri taha. Algab komponeerimine. Kantaat „Kevadele”, mis on Villem Kapil pidevalt meeltes ja osalt juba ka noodipaberil, peab täna olulise arenduse saama. Tänast päeva on äsja kojusaabunu oodanud terve aasta. Võib-olla 1073 isegi rohkem. Täna tuleb täis tööpäev. Kõik klapib. Vaim on peal. Pärnad sahistavad ja noogutavad toetuseks. Floksid luhvtitavad tervet ruumi, kodu- sed, oodatud aroomid on valmis omapoolset panust andma. Päike hakkab kohe seda mängu pealt vaatama. Õieti ongi ta loo peategelane. Täna peab paika saama kantaadi viimane kolmandik, igatahes ettevalmistused kevade lõplikuks võiduks peavad saama paberile. VK jagab kuuele abilisele üles- anded. Need kuus sõpra ja truud abilist pole interpreedid, kes valmiskir- jutatud lõigud märguande peale ette mängivad, vaid samuti loojad nagu autorgi, nad moodustavad koos ühtse terviku. Käeviibutus esimesele abi- mehele — sina oled ülane, flöödiga, kevade arglik märguandja, järgmised kaks sõpra on segakoor, sina sopran, sina alt, kolm ülejäänut võtavad ennast ligistikku, nemad on orkester, esindatud viiuli, klarneti ja trummiga. VK istub klaveri taha. Noodipaber on ees. Kirjutanud paar takti, otsib ta suurest noodipakist viis-kuus lehte, laotab laiali, võrdleb, uurib. Annab noodi Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. „ülasele” mängida. Ülane pöördub päikese poole palvega: „Päi-ke, päi-ke, hell ja so-e, o-ma kal-lid kii-red u-la-ta”, si-minooris. Ja kohe teie, juhatab VK „orkestri” kaks pilli sisse — viiuli ja klarneti. Kuulab, pole rahul, istub klaveri taha tagasi, kirjutab uuesti. Laseb „ülasel” uuesti mängida, kuulab, laseb korrata... kägardab noodipaberi kokku, võtab uue, kirjutab. Nüüd tuleb talv sisse, uuesti ja viimast korda, seda peab korralikult ette valmis- tama — kaheksa takti koorile, see on eelmäng, õigemini märguanne talve võimutsemisele, see peab hea välja tulema, esimeses osas tuli pahategija vähendatud kvindihüpetega sisse, nüüd teen teisiti. Laseb taktid sopranil ja aldil ette laulda, teeb märkusi, laseb uuesti, läheb klaveri taha parandama. Talve kulminatsioon — tuul ulub, lumi tormab. Viiekesi korraga — kogu „orkester” ja kaks segakoorilauljat mässavad koos autoriga kulminatsiooni kallal. Pidev katsetamine, uuesti proovimine, klaveri tagant püsti ja tagasi istuma, noodipaberid täituvad, mõnes kohas jääb suur paus sisse, siis jälle täituvad read suurepärase kiirusega.

Võetakse takthaaval, sentimeeterhaaval, nagu miiniotsijaga läbi tundmatut maastikku, ettevaatlikult, samas suure eneseusu ja enesekindlusega. Päike- seni tahaks täna õhtuks jõuda, õhkab Villem. Mõttekaaslastel on kannatust küllaga, nad pole põrmugi väsinud, nad on üleni tegevuses, tõelised Villemi ideepartnerid. Juba on neljas tund käsil. Ikka sama. VK näitab käega „koorile”, siis „orkestrile” — klarnet-viiul, klarnet-trumm, jne. Jne. Lõpmatud kombi- natsioonid, ületegemised, ümbermängimised, veel ei ole õiget crescendo’t, veel ei ole pahategija, pimeduse- ja külmavürst piisavalt oma jõudu näida- nud, veel juurde, veel pinget juurde. VK käib kõigi viie juures ükshaaval, siis läheb kaugemale, kuulab kaugelt, tuleb uuesti lähemale... oot-oot — nii ei lähe — läheb uuesti klaveri taha, parandab, annab noodi uuesti mängida, kuulab ja parandab veel kord. Kuulab kokkumängu... VK juhatab klaveri tagant kordamööda pille sisse, eraldi ja koos. 1074 Umbes viienda tunni keskpaigas tõuseb VK laua tagant ometi pikemaks ajaks püsti. Teeb võimlemisharjutusi, vehib kätega, teeb kerepöördeid — oh, kuidas kondid ragisevad, proovib mõned kükid teha, siis läheb klaveri taha, võtab maast sangpommi ja hakkab seda sikutama. Proovib mõned kükid teha, aga ei tule välja. Abivägi, kõik see mees, on õue läinud.

VK on vaimustuses, endaga rahul ja alustab endasse kogunenud tunnete- kandami väljapaiskamist. Tegelikult ongi see jutt üdini tema oma ja talle enesele mõeldud. Orkestratsioon on komponeerimise kõrval märksa kainem, kuigi suur loo- minguline töörõõm. Komponeerimine — see on EKSTAAS! See on palang! Igal mehel, eriti vaimse töö alal töötajal on olemas egoism. Naine tundku huvi, elagu kaasa tema loomingulise tööga. Kui mehel oma töö suhtes pole egoismi — siis polegi see kellegi mees! Mehel on kutsetöö püha — suurim elu Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. ja stabiilsuse allikas. Siin „tapab” ta naise ära. On elus palju näiteid — kui eriti loomingulise töö alal ühe kutsega inimesed abielluvad, siis mees „sööb” naise ära. Kui ta seda ei tee — siis on ta vaid käperdis oma alal. See on loo- minguinimese pihtimus. Kirg peab olema, lõõmama, põlema! VK on vahepeal aias käinud marjapõõsastelt matti võtmas. Plekist paari liitrine mannerg on tikreid täis, nende peale on ripsutatud paar peotäit punaseid sõstraid. Söögivaheaeg.

Töö jätkub. VK: „Nüüd tuleb kantaadi kõige ülbem jõudemonstratsioon, talv ei taha taganeda kevade ees, paneb vastu — kärgatus. Nüüd kirjutan valmis päikese vasturünnaku ja võidu. Siin järgneb umbes kolm lehekülge orkestri võidutriumfeeringut.” Ja hakkab tulema. Abimehed on valmis. Nad on vaheajal siblides ja sädis- tades hulga mõtteteri ära nokkinud, peremees on neid heldelt jaganud, käega maha puistanud, mõned laiali loopinud, peremees on tõesti lahke olnud, midagi pole ta ainult endale ja omateada jätnud. Samas juhtubki midagi ootamatut. Päike, mis siiani vaikselt ja viisakalt toimunut jälgis, on astunud solisti staatusesse. Nagu prožektorid oleks põlema pandud. Tegelikult on valgusallikaid üks, ja äsja orbiidile tõusnu on ka kõikide teiste võimalike allikate eest. Pärnad sahistavad oma suure kübaraga, teevad sügava reveransi uue põhitegija ees ja jäävad aupaklikult taustajõuks. Ka floksid tõrjutakse tagaplaanile. Ja kulminatsioon tuleb, hakkab ka paberile tulema. VK istub klaveri taha ja sunnib vägisi ennast taltsamaks. „Just praegu on ees rasked kohad, tuleb appi võtta tarkus ja kogemu- sed, et ületada barrikaadid — see on maadlus, piinlemine sünnitusvalude käes, mis sest, et südames pigistab ja vesitõbi on kallal, täna purskab säärase emotsiooniga — suur impulss orkestris — KEVAD murdis tee võidule!” Iga nooti tuleb inspiratsioonitules siiski ka taltsutada — et kõik oleks tark, veenev ja professionaalne. Ja nüüd on ta valmis, ning algab coda — kogu poeemi finaal! Seni on viisteist minutit pikk. Tuleb üks minu elu parim asi — 1075 näitan jälle oma jõudu ja tugevust, mis omandanud märksa küpsema kaalu. Olen töövõitude ülevas meeleolus ja see on tore õnnetunne. Täna on inspirat- sioon milline! Suur ja ülev asi on endas kanda muusikat. Muusikasse on mul läinud kõik — rõõm, mure, ilu õilsus, innustus, kahetsemine, energia. Kirjutanud olen alati suure enesepõletamisega — see on mu elu eesmärk olnud. Viie- kümnele aastale, kui tervist on, saab palju ehitada, et elutöövilja päriselt võiks nautida kuuekümneaastaselt. Minu lellel Artur Kapil oli viiekümne- selt vaid üks sümfoonia ja kantaat. Päris looming valmis kuuekümnenda- seitsmekümnenda eluaasta vahel. Mina pean kõige otsustavama sõna ütlema viiekümnenda-kuuekümnenda eluaasta vahel. Pean! Kõik oleneb minust, kas rajan endale tugeva vundamendi. Ütlen nüüd päris ajaloolised sõnad: mina viin veel Kappide lipu kõige kõrgemale! Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. Järgmine hommik Suure-Jaanis. VK tuleb tuppa. Ringutab. VK: „Silmad on paistes ja jooksevad mäda. Täna hommikul olin jälle vara üleval. Olen nelja ja poole tunni jooksul orkestreerinud ainult poolteist lehekülge! Üldse ei lähe! Kohutav leitsak, +31 kraadi. Nii komplitseeritud on see viimane veerand. Aga eile oli täisväärtuslik päev — kirjutasin kümme ja pool tundi järjest!” Keegi koputab. „Sisse!” Tuppa astub külaline. Harri Otsa: „Tere, tere, näe, jõudsingi pärale, tulin sind vaatama. Kole palav täna, bussis pidin ära sulama. Võtsin kätte ja tulin. Ega me eriti kokku ei leppi- nud, aga ma teadsin, et sa Suure-Jaanis oled, ja üks põhjus on veel — ehk käime koos Hüpassaares ka ära.” „Tervist jah. Näe, eile kirjutasin kümme tundi järjest, oli alles hea päev, aga täna ei tule midagi — ainult poolteist lehekülge. Sellest tuleb vägev kantaat, ega seda linnas ei saagi kirjutada, ainult siin. Nüüd ongi väike paus.” „Siis on sul nagu Stravinskil — pausikoht. Algul ma ei pidanud Stravins kist midagi — tema muusika oli üks kisa ja karjumine, aga nüüd olen meelt muutnud. Ta ütles ju, et muusikas on tähtsad kaks asja — rütm ja paus — palun väga, õige jutt oli! Oled tema „Mõtteid muusikast” lugenud?” „Seda mitte, aga üht eestikeelset küll. Eks seda filosoofiat võib ikka ajada, igal heliloojal on oma, aga tal on ilusti öeldud küll, seda ei saa eitada. Sul on puhkus? Kauaks tulid?” „Kaheks päevaks, võib-olla kolmeks, eks näis, kuidas kujuneb. Öömaja ikka saab?” „Eks ikka. Söögiga on raskusi. Ma ju üksi.”

Teevad maja ümber tiiru, vaatavad aeda. Külaline nuusutab flokse, tõmbab lõhna täie rinnaga sisse. 1076 „Floksid on sinu lilled, seda ma tean. Mis neis see võlujõud siis on — lõhn tõmbab ligi, inspireerib, või on kodutunne see — kui nuusutad, oled kodus?” „Eks mõlemad koos.” „Pärnad on sinu puud, seda ma tean ka.”

VK: „Mida on õnneks vaja? Neidsamu puid siin, ja flokse ja suve! Päikest on vaja õnneks! Ja vaikust — et saaks üksi olla, oma mõtteid mõelda, et keegi sul seljas ei oleks. Suure-Jaani on ikka mu kodu, linnakorterid on paljalt elupaigad.” Linlane vaatab talle imeliku näoga otsa, on veidi kohmetunud. VK jätkab monoloogi. „Mul on siin tervis täitsa korras, süda pole mul Suure-Jaanis kordagi tunda andnud. Kaks päeva pole suitsetanud. Teen kaheteistkilomeetriseid Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. matku kiires tempos — higi leemendab, käin iga päev ujumas, pean kaalust alla võtma, teen aias iga päev fiskultuurat. Et saaks üksi olla ja kirjutada, kirjutada! — see on peamine. Ja kui mõõt täis saab, vaat siis hakkan kibelema, armastust oleks vaja, armastuse järele hakkan värisema — kiiresti, sõidaks ükskõik millega, kas või lennukiga. Lähen kole rahutuks, lained hakkavad lööma, murdlained risti-rästi, keha kuumab, voogab, lähen ärevaks, süda hakkab kloppima — see on sama, mis komponeerimise juureski — igatsus-kirg. Igatsus millegi ülla järele, mida ei saa niikuinii kätte — on ainult püüd ja tung selle poole.”

Mehed teevad maja ümber teisegi tiiru. „Miks sul kõik maja vundamendiaugud on kinni topitud? Maist oktoob- rini peavad need lahti olema, et tuul läbi käiks. Seest läheb umbe ju, põran- dad hakkavad mädanema. Need tuleb eest ära võtta!” „Kevadel oleks pidanud võtma, aga näe, pole aega olnud, ja majapidamine on siin kõvasti käest läinud, pole õiget peremeest, ise pead kõike tegema.” VK jääb mõttesse. Lausub tähenduslikult: „Alusvundament umbes — tuul ei käi läbi — kopitab. Elu alusmüür umbes — vaja tuulutada! Kuule, mees — see on täpselt nagu minu elu — tuulutamata, kopitama kippuv, umbe jooksnud. Tuuluta aeg-ajalt oma elamist, pool aastat igal aastal vähemalt!” „Kas sul siin keegi elab, üürnik või nii, kes majapidamise üle vaataks — eelmisel aastal elas siin üks mees?” „Oli jah majahooldaja, aga ära sellest parem räägi — ütlesin sellele üles — hakkas varastama! Oli kümme ruumi häid kasepuid — nüüd on järel viis ruumi, oli sada voodrilauda — nüüd on järel neli! Ega helilooja ei näe! Näeb küll! Kord oli ta purjus, tuli ligi ja hakkas seletama: „Teie olete hea peremees. Kui oleksite halb, küll ma siis oskaks teile vingerpussi mängida. Paneks ühe toore lepapalgi põranda alla. Aasta pärast on vamm põrandas. Tehke siis uus põrand, et maja ei häviks.”” VK on hoogu sattunud, seletab pikalt. „Köögi taga asub viies tuba, pisike, see on „külalistetuba”. Seal oli reform- 1077 põhjaga voodi, sellel oli põhukott. Majahooldaja tütar võis seal elada, ma lubasin. Ja mida ma ühel päeval nägin — voodi oli pööningule viidud! Tõin ta sealt alla. Miks pööningule viidud? Tütar tahtvat madratsit, räägib mees, tema põhukotil ei maga. Ostku mina talle madrats! Tohoo hullu! Mad- rats maksab vaid kümme-viisteist rubla, miks peremees siis ei osta! Voodi viidi pööningule ja tühja tuppa pandi talvel kartulid. Jonni pärast tõin ka põhukoti pööningult alla!” „Sul on ikka siia perenaist vaja.” „On vaja jah, tädi vaja appi tuua Põltsamaalt. Marju korjata, pesu pesta, särke triikida. Pesen pesu pesumasinaga — viin pööningule kuivama. Teen ise süüa, praen kartuleid, poest toon võid, vorsti, leiba. Soolakurke on mul kolm pange sisse tehtud, üks jääb veel teha. Soola läks palju, käisin poest juurde toomas. Kärbseid on kole palju siginenud, DDT-d läheb kole palju.” „Väliselt pole majal vigagi, ja katus on terve.” Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. „Jah, eelmisel suvel oli katusega palju tegemist. Katus lasi läbi, tahtsin aknapealseile panna eterniitkatuse — vaja oli nelikümmend plaati. Läk- sin asja ajama. Tuli välja, et täitevkomitees pole vastavat fondi. Esimees soovitas kolhoosi poole pöörduda. Paala kolhoosi esimehele helistasin, kes ise Ülemnõukogu saadik. Mees oli lahke — tõi plaadid kohale ja kaks töömeest oli ka kaasas. Sai korda. Kas on mõtet katust värvida, kui maja paari aasta pärast tuleb uuesti üle värvida? Värv püsib praegu oivaliselt.” „Mingit mõtet pole, ära vaeva pead.” „Eelmisel aastal sai ka duširuum tehtud, tsementpõrandaga ja tsink- plekist katusega. Samad töömehed tegid. Ma mõtlesin, et mõned kõrged pärnapuud, need, mis üle maja ulatuvad, tuleks maha võtta ja uued istu- tada? Mis sa arvad?” „Ma arvan, et las jääda ikka kõrged pärnad — need on majesteetlikud, arhailised. Kui vanad nad on?” „Pärnad on istutatud 1927, koos isaga istutasime.” „Ja tahad nüüd maha võtta? Hull mees.”

Minnakse tuppa. „Oled nüüd Els Aarne asemel täiskoormusega või, kas sulle anti kõik tema tunnid?” „Kuueteistkümnest tunnist asendan kaksteist, kuidas võtta, rehkenda ise. Teooriakateedris on ikka segadust küllalt, kujutad ette, harmoonias olid puhkpillimängijad ja dirigendid ühes rühmas, nii ei saa ju töötada, kui dirigentidel on kursuse pikkus üks aasta, pillipuhujatel aga poolteist aastat! Aga vastupidi peaks olema, dirigentidel on rohkem harmooniat vaja.” „Olen kuulnud, sa oled üliõpilastele juba kõva kätt näidanud.” „Neli tükki kukutasin eelmine semester läbi, no ei ole niisugustega midagi teha. Mõned ei käi üldse tunnis, ükskord oli Vinter ainukesena kohal. Partituurimängust puudub pidevalt Podelski, ja kui kohale tuleb, siis ei oska üldse partituuri mängida, vaid fantaseerib, selle peale on mees 1078 mihkel. Kaugõppijatega on tegu, nii erinev tase, mõne saadaks ma ei tea kuhu. Kadentse ei oska mängida, nad ei saa klaveri taga üldse hakkama.” „Tead, ma olen seda mõelnud, ega koolitunnis ei pruugigi kõik välja tulla, neil pole veel huvi ja nokivad niisama nina, ma vaatasin ka lakke, kui klaveriõpetaja mulle Suure-Jaanis püüdis heliredeleid pähe tampida. Tead, kannatust peab olema, mõnest venivillemist võib hiljem asja saada, tunduvalt hiljem, neid koolipriimuseid on küll ja küll nähtud, lõpetavad ära ja siis on soss, ei tulegi midagi.” „Venivillem on ju väga hea sõna,” naerab Harri, nagu oleks ise selle sõna välja mõelnud. „Kuidas sul teaduslike tööde plaaniga lood on?” „Ma panen plaani kirja oma lugusid, lühikesi sutse, mis on õppeotstar- beks.” „Eks see nii olegi, õppematerjali nad ju tahavadki. Tegin „Valss-Etüüdi” flöödile klaveri saatel, kokku ühe trükipoogna, panin kolmsada neliteist Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. tundi kirja. Viimati andsin üle „Muusikalise hetke” klarnetile ja klaverile, arvestati selle eest kolmsada kolmteist tundi, sest ma joonistasin plaani tege- mise ajaks kuus kuud, jaanuarist juulini! Ja kõik olid rahul, asi oli ornungis.” „Mul on eelmisest aastast auvõlg — ma ei käinud Hüpassaares, kuigi talvel sai lubatud.” „Teeme selle siis tasa, käime Mart Saare juures ära.”

Kolleegid on endiselt jutuhoos ega saa kuidagi minema hakatud. Tegu kipub jälle tegemata jääma. „Mäletad üht eelmist Hüpassaare-käiku, kui hobuse ja vankriga kohale logistasime?” „Mis aastal see võis küll olla? Vana oli siis veel terve, käisime ilmatu maa maha. Pärastist saunaskäiku ikka mäletad?” Mehed tuletavad vanu aegu meelde. Matka algus oli tol korral selline: „Suur kontsert algab koidu a’al”, Anna Haava oli need salmid Mardile ühel ilusal päeval ette öelnud. Edasi tuli karjamaalagendik. Jäädi kuulatama. Karjapoiss nukrutses, oli vist vihmane ilm ja poisil külm — „Karjase kae- bus”. Astuti edasi. Päike tuli välja — „Päikesele”, kiljatushõisked sopranitelt dirigendi äkilise käeviibutuse peale. Vaadati taevasse — „Pilvele”, mehed puhuvad oma kopsudest pilvele tuult takka — rända pilveke, üle mere ja maa, rända. Siis vaade korraks maha jalge ette. „Allik”, võdistab naiskoor läbisegi kõigi häälerühmadega sileda allikavee sillerdama. Ollakse metsa- rajal, paremal pool „Kasehaldjate laul” — naised on klaveri appi võtnud, et laulu sisse vaheaegu teha. Vasakul pool teerada on kuused, kuuskede rivi ees aga pisike, tilluke, sandike, kaasasündinud defektiga — „Kõver kuuseke”. Edasi on juba kõiki puid läbisegi tikksirgetes ja vähem sirgetes ridades tervitamas matkajaid — võta, mets, meid meheksi, võta, soo, mind sõb- raksi — „Metsalaul”. Linnuparv ülal ütleb oma arvamuse ilusast päevast. Vaimukalt, häälekalt. Kõik on individualistid, kõik soolotsevad üksteisele sõna andmata, üksteist ära kuulamata. Korraks koondub kaks lindu duoks, üks püüab teisele bassipõhja alla teha, aga partner laulab kõrgesti ja valesti 1079 peale, õigemini kõrvale, ja varsti loobub. See on „Lindude laul” teadagi. Mehed on jõudnud järjekordse rabalaukani, mis väikese järve mõõdu välja annab. Rahulikku vett jälgides jääb Villem mõtisklema väikese vee üle. On siis siin tudiseval mättal seistes, hääletus rahulolekus ja tasakaalu pärast võideldes vähem emotsiooni kui Põhjarannikul? On siis tõesti siin rabas mättalt mättale hüpates kõik väiksem ja tasasem ja vähemate emotsioonidega kui kõrgel pangal vahuse vee ääres vinge tuule käes? Et ah, mis me siin nüüd ikka, maapoisid? Ei ole ju nii. Rabalauka laul on alati lühike, pikka lugu ei saagi sellisest veest kirjutada. Sillerdav-säten- dav-virvendav veekene, väikesel pinnal, vagur, rahulik — lõõgastus, rahu, jõu kogumine — salapära ja müstika.

Hobust ja vankrit oodates viskavad mehed vana kase alla pikali. Kumbki ei viitsi enam rääkida. Hääli on ümbruses küll, aga need pole inimeste Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. tekitatud. Villemi keha on kase all lösutades täiesti lõtv. Adrenaliinipiits on linna jäänud, siin ja praegu prevaleerib tema südame rütmispektris uit- närv, nervus vagus. Elundid tema kehas on puhkerežiimil — kõik toimib autopiloodil ja iseenesest, käsud ajukeskusest on rahumeelsed ja läbi kaa- lutud ning perifeeria suhtes usaldavad. Süda saab töötada omaenese režii- mil adagio ja andante peal, lisaks on vabadus ka oma tunde järgi tempot muuta — seega on rubato täiesti lubatud, mida süda ka hoolega kasutab. Löögid ei tule millisekundi täpsusega üksteise järel nagu mehaanikainse- neri poolt välja timmitud masinal, vaid pisukeste varieerumistega, vabal režiimil. Rubato, rubato, ohkab Villem südamest. Kui vähe ta seda muusi- katerminit oma vaevatud südamele pakkuda sai! Linnas seadis adrenalii- nilaksutaja metronoomile kogu aeg allegretto peale. Aga nüüd täie rinnaga rubato’t! Villem on tukkuma jäänud, Harri aga keerutab näppude vahel ilusat lillaõielist metsalille. Hüpassaarde minekuks on küll viimane aeg, aga mehed on ikka veel aias ja nabistavad põõsastelt marju. Aga juhtub see, mis on juba mitu korda ennegi juhtunud. Aeg on jutustamise ja meenutamiste peale ära kulunud. Täna enam ei jõua, aga homme läheme kindlasti. Võtame terve päeva selleks. Jalutama aga läheme ikka. Teeme väikese tiiru siinsamas ümbruses. Sõbrad-heliloojad jõuavad välja Lehola-Lembitu kolhoosi maadele. Ühel suurel õuel siblib kolhoosi kanakari. Mehed jõuavad kanadele päris lähedale, kui korraga pistab kogu kari kaagutama, valitseb täiesti selge paanika. Osa püüab päästa, mis päästa annab, sööstetakse huupi siia-sinna, aeglasemad jäävad virgematele jalgu. Kohe on ka põhjus nähtav, nimelt on õhus kaks kurge ja mõlemad lendavad väga madalalt üle kanakarja. Mehed jäävad seisma ja jälgivad vaatemängu. VK seisab kui naelutatult. Ta ei kuule enam ka kolleegi sõnu ega vasta talle. Seisab ja jääbki seisma. Paigale tardunud helilooja äratab üles tugev vihin, mis on järsku tema pea kohal. Rohu peal sibliv kanakari on nüüd tunduvalt väiksem kui veel hetk tagasi. Kollaseid tibusid on hulganisti, peret jälgiv ja abistav ema laseb kuuldavale raevuka 1080 häälitsuse. Õhus on jälle suur lind — kanakull, vana röövel —, jõuab VK mõelda. Ta tõmbab pea õlgade vahele, niivõrd madalalt on õhus tiibu laiu- tav elukas tema suunas laskumas. Kuus kanapoega on paanikas laiali jooksnud. Suur lind on ühe välja valinud, pikeerib ja rabab õnnetu sihtmärgi oma päratu noka vahele, hakkab juba uuesti kõrgust võtma, kui järsku temast mingi kollane tombuke eraldub ja maa poole langeb. Ei õnnestunud siiski see pahategu. Suurte tiibadega koletis on õhus nagu suur E-täht. Edasi on juba rohkem kui unenägu. Kanu varastama tulnud E on uuesti kohal! Ta laskub Villemi kõrvale. Villemile viirastuvad Sortsid, Tasujad, Kalevipojad, Koljatid, Kratid — igasugused kangelased ja vägilased, kel võimu ja väge rahvast juhtida ja suunata. E võtab järjest ilmekamad kon- tuurid ja on hetke pärast Kalevipoeg mis Kalevipoeg, 1948. aasta balleti esietenduse lavalt maha astunud. VK-l pole taganemisteed. Väljakutse tuleb vastu võtta. Keda ma panen

Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. Kalevipoja vastu? Keda? VK võtab hetke mõtlemisaega. „Nii, olen valmis,” kuulutab Kalevipoeg otsustavalt, tõstab mõõga taeva poole ja on valmis vastasega võitlusse asuma. Aga kellega? Vastast ju pole. VK-l pole aega kaua mõelda. Ta peab kohe vastase välja mõtlema, et siis ausas kahevõitluses võitja välja selgitada. Ja seda heitlust jälgiv auditoo- rium on ei vähem ega rohkem kui kogu eesti rahvas! Mõelda pole aega ja õieti pole vajagi — Lembitu muidugi! 1961. aastal „Estonia” lavalauda- delt, ei, Lembitu tuli otse siitsamast, mõne kilomeetri kauguselt Lõhavere vabaõhulavalt täiesti omaenese väärika vabasammuga. Seisavadki mõlemad teineteise vastas, põrnitsevad teineteist, kohendavad oma riideid, hinda- vad relvastust ja on valmis alustama. Avar plats on märkamatult täitunud publikuga. Publik on kaheks sektoriks jaotunud ja teeb juba valjuhäälselt oma häälepaeltele sooja. Kalevipoja poolehoidjad karjuvad: „Eu-gen, Eu- gen, su-ru, su-ru, suru Villem vastu muru, mu-ru”. Lembitu poolehoidjad sama raevukalt vastu: „Vil-lem, Vil-lem, an-na, an-na, mal-ka, mal-ka, näita koht kät-te, kät-te!” Algul vehklevad mõlemad end mõõkadega soojaks. Siis pannakse relvad käest ja algab sportlik võitlus — algul reibas võimlemine Filip Joone klaverimängu saatel, siis keskendumisharjutused. Kehalist tegevust saadab aktiivne, kohati agressiivne sõnavahetus — tõeline duett-duell. Ühtki lööki allapoole vööd kumbki võitluse osapool enesele ei luba — aumehed mõle- mad, ja rahvas ülima kohtumõistjana otsustab, kumb on eesti rahvale rohkem andnud, kelle teened rahva ees on suuremad. Kalevipoeg Lembitule: „„Kalevipoeg” oli e-s-i-m-e-n-e eesti ballett pärast sõda, teerajaja, 1948 esietendus esimese teosena uuesti ülesehitatud „Estonias”.” Ta raiub, õieti skandeerib. (See kõneviis jääb kummagi vägilase kõnepruuki kuni mõõduvõtmise lõpuni.) „Rahvuslikud rühmatantsud klassikalise varvastantsu vastu — uus sõna, uus žanr, koreograafiline poeem — nii palju rahvuslikku elementi balletti sisse toodud, mis sul, Villem, vastu panna on?” „Suru Villem vastu muru, su-ru, su-ru!” Kalevipoeg võtab ründeasendi: „Tegin ka esimese ooperi — „Tasuleegid” — Jüriöö ülestõus, Nõukogude Eesti esikooper, esietendus Nõukogude Eesti 1081 viiendaks aastapäevaks!” „Mal-ka, mal-ka!” ergutavad Lembitu poolehoidjad uue hooga. Kalevipoeg on Lembitu võttesse saanud, välkkiire kehapööre ja jalalöök… „Tegin esimese sümfoonia — „Patriootiline” — 1942. aastal tagalas, põimisin „Kus on, kus on kurva kodu?” sinna sisse, on ju patriootiline!” Lembitu saab jalalöögi pareeritud, see oleks tugev laksakas olnud, „Minu 2. sümfoonia elab siiamaani, sinu „Patriootiline” on täiesti unustatud, mis patrioot sa siis oled?” „Mal-ka, mal-ka, mal-ka!” röögib Lembitu toetajate koor. Lembitu saab innustust heast kaitsetööst ja asub ise ründama. „„Põhjarannik” on laulupeo lugu, see lugu on kontserdi kavas kas esimene või viimane, mitte kunagi pole ta keskel! Palju sul selliseid koorilaule on? „Põhjarannik” on Eesti visiitkaart.”

Lembitu rünnakuüritus jookseb liiva, Kalevipoeg on väle ja kaitseb hästi. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. „Järvi on ka minu „Kalevipoja”-süidi üles leidnud ja mängib seda välis- maal — rahvas on saalis püsti! Soome tants, Kalevipoja tants Saarepiigaga, lõpuks „Mõõkade tagumine”!... Täielikud tipud! Pane vastu!” Kalevipoja toetajad karjuvad vastaspoole selgelt üle: „Su-ru, su-ru Vil- lem vastu mu-ru, mu-ru!” Lembitu kompenseerib vastasest kohmakama liikumise tugeva löögi- jõuga. Pärast pisukest hingetõmbehetke õnnestub tal löök vasakuga. „Kus on sinu „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”, ega ometi „Suvetuu- led”, või veel hullem — „Kevade lähenemine”? Ha-ha-haaa!” Lembitu pooldajate eesröökija muudab teksti: „Pole talle va-ja pal-ka, pal-ka, ainult mal-ka, mal-ka!” Õnnestunud löögile vasaku käega järgneb kohe haare ja... kas tõesti otsustav heide? Vastased on ammu sambole üle läinud. „RAM-il on minu kolm laulu püsivalt kavas, sinu omi pole Ernesaks võtnud! Aga isu meeskoorile kirjutada oli suur, mis? Tegid ühele laulule isegi sõnad — „Pidu kolhoosis”!” Heidet siiski ei tule, Kalevipoeg libistab ennast osavalt haardest välja. „Lühike mälu sul, lühike, valikuline. Paul Viidingu sõnadega „Sind ei unustan’d ma ära” oli isegi laulupeo kavas! Laulupeo kantaadi „Rahva võim” avaosa on võimas ja jõuline hiigelkoori unisoon — sellest sai Eesti Raadio tunnussignaal — kõlas raadios iga päev mitu korda! Kui palju sinu lugusid on raadios kõlanud iga päev mitu korda?” „Suru, suru, Villem vastu muru, muru!” Kalevipoeg on initsiatiivi saanud, ta üritab uut heidet. „Tsükli „Tallinna pildid” pärast tulevad turistid Tallinna vaatama, see on Tallinna visiitkaart. Mida vastu paned?” Lembitu ei lase oma käsi siduda, hoiab Kalevipoega distantsil, trügib eemale. „Kõik filmid rabasid sa endale, „Elu tsitadellis”, „Valgus Koordis”, „And- ruse õnn” — kes pumba juures, see pumba juures! Teisi ligi ei lase!” Kalevipoeg on selgelt üritavam pool. 1082 Konservatoorium. Sügis 1963. Klassiruum. Ruumi keskel on kirjutuslaud. Vasakul pool on laud kahe tooliga. Sisse tulevad Villem Kapp (VK) ja tudeng. Tudeng istub laua taha. Tal on käes muusikainstrument (viiul). Uksest hõljub sisse rohekashalli keepi riietatud kuju. Eugen Kapp (E) jälle kohal! Tal on käes silt „kell 9.00” ja ta paneb sildi tudengi ette lauale. Siis lahkub. VK istub kirjutuslaua taha. Laual on kolm virna lahtisi pabereid, kaustad DELO ja hunnikus paksud kontoriraamatud, lisaks kontorivarustus täies koosseisus — arvelaud, augurauad, klambrilööja, knopkakarbid, klambrid, lekaalid ja paar joonlauda. Tund algab. VK annab viiuliga üliõpilasele ülesande: mängida kadentse ja harmoo- Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. nilisi järgnevusi kuues helistikus. Tudeng alustab. Takerdub. Alustab uuesti. Esimesed kaks helistikku lähevad enam-vähem, siis tuleb paus. VK tõstab pea. Ei lausu sõnagi. Otsib õiget kausta edasi. Tudeng saab järgmise helistikuga siiski hakkama. VK istub laua taga ja kirjutab keskendunult midagi paksu žurnaali. Tõstab siis kaustu üksteise otsa, otsib endiselt õiget.

Tuleb uus tudeng, flöödiga, silt „kell 10.00” käes. Paneb selle lauale, eelmine lahkub. VK annab ülesande: mängida sekventse ja harmoonilisi järgnevusi neljas helistikus. Tudeng alustab mängimist. Üllatavalt ladus etteaste. VK ei vaata tema poolegi, kuulab ainult, ja kuna kõik on hästi, saab laua taga paberitesse süveneda. Leiabki kausta, kus on kateedri teaduslike tööde plaanid. Lappab seda põhjalikult, leiab õige koha ja kirjutab õigesse lahtrisse puuduoleva: Punkt 2: õppejõudude teaduslike tööde planeerimine 63/64. aasta sügisse- mestriks (detailselt), 1964. ja 1965. aastaks (üldjoontes) ja kuni 1970. aas- tani (orienteeruvalt). Punkt 3: kateeder korraldab 63/64. aasta 1. semestril üliõpilaste vahelise koorilaulude võistluse juunipleenumi otsuste rakendamiseks. Flöödimängija on ammu lõpetanud ja seisab juba tükk aega vaikselt. Seisab, ootab. Ah juba ongi kõik, valmis, no polnud viga, tuli välja küll!

Kell 11.00 tuleb uus tudeng. Eelmine lahkub. VK annab ülesande: mängida esimese suguluse modulatsioone. E tuleb tagasi. Istub üliõpilase kõrvale laua taha. Tudeng alustab mängimist. VK istub oma laua taga. Klammerdab pabereid kokku, augustab täpselt klarnetimängu rütmis! Kogub hunnikusse, ka see läheb pilli rütmiga kokku! „Saite hakkama, tubli! Sellest võiks kantseleikantaadi välja arendada.” VK läheb hoogu: „Ilma naljata, mõelge kodus läbi, pange järgmiseks tun- niks mingi jupike kirja, vaatame läbi, ma mõtlen tõsiselt, ilma naljata, see 1083 oleks puhtalt rütmi peal asi, kirjutusmasina soolo, arvelaud klõbistab ksülo- foni-vahemängu.” E pole VK-ga nõus: „Ta ei osanud ju üldse, miks sa teda kiitsid, ja mär- kuste asemel ajad mingit jama kantseleikantaadist! Sa oleksid pidanud teda pinnima ja koduse töö andma ning järgmine tund kodust tööd kontrollima, aga sina ajad puhast totrust.”

Tuleb uus tudeng, kitarriga, silt „kell 12.00” käes. Paneb sildi lauale. Eel- mine tudeng lahkub. VK annab ülesande: mängida paaritaktiline motiiv ja arendada sellest prelüüdi plaan. Tudeng jääb mõttesse, keskendub põhjalikult. Mängib siis motiivi ette. VK läheb tema juurde, istub toolile. Kuulab, sekkub aktiivselt, annab nõu, nad kordavad fraase, ta õpetab entusiastlikult, vaimustub. Üldse enam Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. laua taha istuma ei lähe, kaustades, paberites ei tuhni. E lahkub sõnagi lau- sumata.

Laual asetsev metronoom seatakse kiiremale taktile. Kiirel sammul, tippides tuleb järgmine tudeng, viiuliga, silt „kell 13.00” käes. Paneb sildi lauale, eelmine lahkub. VK tõstab noodi ette ja annab ülesande: transponeerida antud lugu kvart ja kvint kõrgemale. Viiul teeb paar kääksu. Ei oska. Läbi häda, läbi hirmsa higistamise, mööda mägiteid ja orge, mööda auke, lompe, läbi udu tuleb kvart kõrge- malt, siis algab kvindi teekond... veel raskemini, veel suuremate vaevadega... loivamisi, lohistades. VK algul kuulab seda hädaoru hälinat, tõstab pea ja jälgib pingsalt, siis sukeldub kontorimaailma, tõstab laua taga kiirendatud tempos kaustu ringi, teeb kolmest väiksemast hunnikust ühe suure. Kiirel sammul, tippides tuleb järgmine tudeng, flöödiga, silt „kell 14.00” käes. Paneb sildi lauale, eelmine lahkub. VK tõstab noodi ette ja annab ülesande: pange flööt ära. Ülesanne on akordide D7, DVII7, D9 ja SII7 ehitamine ja nende ettelaulmine. Tudeng paneb flöödi ära. Uurib, puurib nooti. Teeb hädiseid hääli. Siis kogub end, ehitab akordid üles ja laulab ette. VK laua taga klammerdab pabereid kokku, teeb augurauaga auke juurde, rütm läheb laulmisega kokku, nagu duo esineks, teeb ühest suurest kaus- tahunnikust kolm väikest tagasi. Kiirel sammul, tippides tuleb järgmine tudeng, klarnetiga, silt „kell 15.00” käes. Paneb sildi lauale, eelmine lahkub. VK tõstab noodi ette ja annab ülesande: pange klarnet ära. Ülesanne on viis tiheda alteratsiooniga heliredelit ette laulda. Tudeng paneb klarneti ära. Tütarlaps on kuidagi kahvatu ja väsinud väl- janägemisega. Uurib nooti, püüab häält teha, see on nõrguke, ebakindel. 1084 VK võtab portfelli, tuleb tudengi juurde, istub toolile. VK: „Olete täna söönud?” Tudeng: „Ei ole.” VK: „Mina ka ei ole. Sööme siis.” Võtab portfellist pudeli piima, lõikab kaks leivaviilu, määrib võid peale ja lõikab vorsti lahti. Sööb. Pakub ka tudengile. Koos söövad. Tudengil nüüd hoopis teine olek, heliredelitega hoopis teine minek. Kõik viis heliredelit tulevad lõpuks välja. Kiirel sammul, tippides tuleb uus tudeng, kitarriga, silt „kell 18.00” käes. Paneb sildi lauale, eelmine lahkub. VK tõstab noodi ette ja annab ülesande: olemasolevas kahehäälses meloodias üht häält laulge, teist häält aga mängige pilliga. Tudeng tinistab pilli. VK magab laua taga. Tuleb E. Jääb VK juurde seisma. E: „Magad tunnis! Öösel käid linna peal ringi, nüüd tunnis magad!” Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. VK ärkab üles. Paiskab ilmse ärritusega välja: „Pole aega söömiseks ega istumiseks viit minutitki, vaheaegu pole üldse, pean kogu aeg paberites tuh- nima, bürokraatia! Kuusteist tundi järjest, kella üheksast kuni kella kahek- sani õhtul ühe jutiga! Eksam, arvestused, individuaaltunnid, ka kaugüli- õpilased, kõik on korraga! Homme pean tegema ettekande õppenõukogus, mis algab kell kümme — samal ajal kell kümme on ka kaugõpe! Nonsenss! Mis virtsahvt see selline on!” E samuti ärritatult: „Tee aga tee tööd, sa oled oma üliõpilasi ka maha jätnud, omapead jätnud, ära sõitnud ja nad on siia üksi jäetud!” VK: „Aga seda pole sa märganud, et eelmisel aastal olid ise kaks kuud ära ja mina pidin sinu eest tunnid andma, andsingi, mul on kohusetunne alles, aga ma raha selle eest ei saanud — unustasid selle väikese asja ära!” E: „Sa tegid oma eelmised puudujäägid sellega tasa, miks sa selle eest peaksid eraldi makstud saama?” VK: „Sinu üliõpilased tulevad minu käest küsima. Mismoodi sa neid õpetad, kui nad minu juurde nõu tulevad küsima, sa oled kehv õpetaja — minu omad on ka konkursi võitnud, sinu omad ei ole. Minu omad pole sinu käest kordagi nõu käinud küsimas!” E vihastab, lahkub.

VK jääb üksinda. E tuleb tagasi. E: „Korterikomisjon otsustas sulle korterit mitte anda. Niisugune üks- meelne otsus tehti.” E lahkub. VK vajub kössi, hääletult tuleb üle huulte: „See on puhas vandenõu minu vastu. Komisjoni esimees korraldas selle vandenõu, ässitas mõned tegelased minu vastu üles, ma olen selles täiesti kindel. Olen kümme aastat vananenud. Väsinud, murtud. Kaotatud kauaoodatud korter! Nii kiirelt, äkki! Apaatia, kokkuvarisemine, neurasteenia. Pimedus!” E on uuesti kohal. Võtab nüüd leebema tooni. E: „Olgu, võtame rahulikult, istu minu kõrvale, räägime.” E: „EKP VII pleenumil räägiti Pärdi „Nekroloogist”. Kujutad ette, kuhu 1085 see on välja jõudnud? Ja räägiti ka Räätsa sümfoonilistest teostest. Ja mis sa arvad, millest seal räägiti? Sellised teosed ei sobi meie ühiskonnale, vaat millest seal räägiti. Pärt on andekas helilooja, juba üleliiduliselt tuntud, aga oma „Nekroloogiga” on ta eksinud. Räätsaga on olukord siiski halvem, võib- olla on selles süüdi tema kodune olukord, kuid sellest ma ei taha rääkida. Sa, Villem, analüüsi see asi läbi, sina oled kompositsioonikateedri juhataja. Kateedris ei ole kõik korras. Me peame abistama meie vanemat kolleegi, poliitilises mõttes peame abistama. Halb on, et meie pedagoogide ideeline kasv ei ole õigel tasemel. Meie peame nende taset tõstma ja püüdma neid rohkem kiskuda kollektiivi. Juba aasta tagasi saime NSV Liidu Heliloojate Liidu kongressil kriitikat, et esinevad lüngad noorte komposiitorite hulgas. Rääts on komplitseeritud isiksus, ta ei näe aga elu pulssi, vaid kujutab seda vaid ette. On nakatatud nõndanimetatud moodsast muusikast, mis on tehniliselt huvitav, aga selle tagant ei nähta inimest, pole nii-öelda esimest Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. meloodiat, helilooja käekiri kaob ära. Ka Pärdi kvartetino läheneb kako- fooniale. Ja mis see tähendab, meie üliõpilased esinevad televiisoris ainult estraadiga! Kompositsioonikateedri üliõpilane Arvo Pärt ja Ivalo Randalu on liiga üles kiidetud, eksamitel aga kukuvad läbi. Ja veel. On tõsine puu- dujääk. Kompositsioonikateeder pole kirjutanud midagi lastele. Muidugi, kateedris on ainult kolm õppejõudu ja teil on suur koormus, aga laste peale peab ka ikkagi mõtlema, nemad on meie järelkasv, nemad on meie tulevik.”

E jätkab nõudlikult: „Miks sa Lemba matusel ei olnud? Häbi. Kaks kol- mandikku Heliloojate Liidu liikmeid ei läinud Lemba matusele. Häbi! Aga nüüd ma räägin sulle veel tõsist juttu.” E jätkab: „Kus on sinu kateedri teaduslike tööde projekteerimise seitsme aasta plaan? Ma pole seda näinud. See on detailne 1963.—1970. aastate teaduslike tööde projekt ja peab olema minu laual vene keeles ja eesti keeles, kolmes eksemplaris — semestrite kaupa! Mitte ei kirjuta sinna üldiselt midagi kokku, vaid detailselt, seitsme aasta jooksul semestrite kaupa — said aru. See on edaspidise töö aluseks — ilma selle plaanita sa ei saa kateedri tööd planeerida!” VK: „Vaata siia lauale.” Näitab mappidele, vene tähtedega „DELO”- kaustade, paberivirnade peale. „Näed seda bürokraatiauputust, praegu on mul veel kümme asja korraldada. See seitsme aasta plaan on kõige raskem, seda on võimatu koostada. Niigi on konsis hull tamp peal, uued juhtnöö- rid, kõik tahavad nahast välja hüpata — see on vana taktika: kui olukord segane, siis koormatakse inimesi tegevusega, et ei saaks aega mõeldagi. Tead mis see Konservatoorium praegu on? Muusikalise kallakuga poliitülikool!” VK sorib kaustavirnas ja võtab sealt välja žurnaali, just selle, kuhu ta mõni hetk tagasi täiendavad sissekanded tegi. „Siin see plaan on, ja kui tahad, loen sulle ette. „Kompositsioonikateedri tööplaan 1963./1964. aastaks. Kuupäev 4. september 1963. a.” Võtab lahti esimese lehekülje. Paneb jär- jest näpu kõikide punktide peale. Punkte on kaksteist. 1086 Uni ei tule. VK vähkreb voodis. Ta on jälle jõudnud Suure-Jaani lapsepõlve- maale, oma sõprade juurde. Kangastub pilt, mis on talle elu lõpuni meelde jäänud. Suur kukk oli vist haigestunud või muud moodi viga saanud, igatahes oli ta sel päeval väga õnnetu ja abitu. Ta puges kogu aeg kanakarja sekka ja otsis sealt troosti. Siis leidis ühe kana, kellele läks eriti külje alla. Ta üritas kana tiiva alla pugeda. Aga mõõdud ei sobinud, kukk ei mahtunud kuidagi kana tiiva alla. Kana sai aru, tahtis aidata, sirutas oma tiiva viimse võimaluseni välja, aga ikkagi ei ulatunud täielikult. Kukk tegi sel- legipoolest mõnusaid häälitsusi, ta leidis mõistmist ja tundis seeläbi suurt leevendust oma hädale.

VK tõuseb üles, paneb hommikumantli selga ja istub laua taha. Ta hakkab kirjutama kõnet Moskvas toimuvale Üleliidulise Heliloojate Liidu kong- ressile. Läppunud tunne suus ja südames. Sada grammi konjakit. Sigaret. Rein Vahisalu. Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. Pool pudelit veini, kaks sigaretti. Varahommikune trammikolin äratab ta laua tagant üles.

23. märtsil 1964. aastal kirjutab Villem Kapp oma viimase kirja: Niisiis — „esimene kell” — vaja suurt rahu, isegi ei tohi mõelda mille- legi, mis häirib — nii ütles arst. Esialgu kolm päeva kodus lamamist, siis näeb, mis saab. Nii ta siis kulges: üks pinge, üks ärevus teise otsa — alaline rahutus, kuni tuligi „krahh” — inimene pole masin. Loodan siiski, et mul see kõige hullem asi — infarkt — veel pole. Velmet ütles, kui on infarkt, siis ei aita enam ka nitroglütseriin.

Nüüd on siiski ka lamades vahel valud. Kõige raskemaid atakke on mul olnud kolm (laup. hommikul, pühap. Elavhõbeda tehase juures ja eile õhtul). Täna on olnud kolm „valude kulminatsiooni”, mille on kõrvaldanud võrdlemisi kiirelt nitroglütseriin.

Mulle on siiski kirjutamine koormav — võib-olla paraneb olukord mõne päeva pärast. Korraldan olukorra, et meie saame kokku. Sa homme kohe, kui jõuad töösse, helista mulle, ootan. Ma sooviks siiski esmajoones, et Sa end valitseks, sest olen momendil siiski haige ja iga häiriv asi mind väga ärritab. Minu praegune haigus omab säärast iseloomu: inimene on väga rahutu sel puhul niikuinii. Valud teevad väga kärsituks. Kui ma paranen, siis võid mulle „põrutada”...

Kümme riskifaktorit on oma tööga lõpusirgele jõudnud. Lainetava iseloo- muga valu oli kestnud juba paar-kolm päeva. Olukorra hinnangud („Esi- mene kell” ja „krahh”) viitavad valu tugevamale iseloomule, kui olid eelnevad valuepisoodid. Atakid erinevates olukordades (tänaval, kodus rahuole- kus ja erutusseisundis, istudes, lamades) näitavad, et haiguse stabiilne vorm on muutunud ebastabiilseks, tõeliseks infarktieelseks seisundiks. Niisugune olukord nõuab kiiret sekkumist, sest pärgarteri sulgus on tundide (minu- tite) küsimus. Vastasel korral tekivad fataalsed tüsistused… äge südame 1087 puudulikkus või eluohtlikud rütmihäired, mis seiskavad südame töö. Järgmisel hommikul need tekkisidki. Villem Kapi akuutselt hapnikunälga jäänud süda joonistas kardiogram- milindile iga löögi järel nulljoonest kõrgemale tõstetud ja sellega paralleel- seid lõigukesi, nii volksatabki lindile järjekordne nüri tipuga sakk nagu tellis. Telliskivi tähistab kardiogrammil hoopis lammutust, müüri lagune- mist, seinast kivide väljakiskumist, mis teadagi lõpeb ehitise kokkuvarise- misega. Vasaku vatsakese eesmine sein, vahesein ja külgsein olid heliloojal kõik „kivideks” lahti võetud ja ehitis tervikuna varisemisohus. Põhjarannikust saab rusuhunnik.

„Estonia” kontserdisaal on 28. märtsil 1964 leinarüüs. Armastatud helilooja Villem Kapiga on tulnud hüvasti jätma arvukas rahvahulk. Saal, korido- rid ja fuajee on inimesi täis. Pakkidena on välja pandud matusekontserdi Suvepäeva viimne vine Rein Vahisalu. kavad. Kohe algab leinatalitus. RAM-i lauljad ja sümfooniaorkester hõivavad kogu kontserdisaali lava. Vakatav vaikus. Korraldajate soovil kõlab täna siin „Põhjarannik”. Parimad jõud on väl- jas ja Ernesaksa mehed, kõik kaheksakümmend, peavad lõpunooti viimseni kinni. Orel alustab. 1088 Maarja Kangro

Hea psühholoog

eestlane on ju üsna hea psühholoog koolis õpetab ta

Maarja Kangro. Luule vanasõnade pähe küll igasugu kõlksuvaid fraase aga tegelikult on ta hädasolija ammu läbi näinud teab hästi mida see tähendab lõputut pasasadu rämedaid ulguvaid lämmatavaid sitavooge auditiivset visuaalset ja kõige võikamal juhul taktiilset saastet sihuke võib su meilboksi kohvilaua lennukiistme sopaga üle ujutada kägistada sind skaibis varahommikuni kui sa teda õigeaegselt ei blokeeri eestlane tark psühholoog teab et öelda pole sihukesele niikuinii mitte midagi sitt millesse hädasolija upub pole pealegi eriala mida eestlane oleks koolis õppinud ja eestlane juba niisama sooja õhku suust välja ei aja sooja on omal ja vahmiililgi vähe ei sooja õhku tema välja ei aja jääb soliidseks eestlasel on juba selline kuulsusrikas ajalugu et tema jääb alati väärikaks ta pole mingi latiino ka seebiooperis ta ei ahasta vaid osatab väike osatamine kulub ära paneb sitasolija ehk mõtlema 1089 et aitab ka juba kahetsusväärne ebasoliidsus sitas hulpida kui juba sitas hulbid siis sellest rääkida mitte et eestlane oleks südametu aga ta mõtleb järele pole formalist kui sellest tulu ei tõuse Maarja Kangro. Luule sest juba sotsiaalminister ja jeesus on öelnud et surnud matku oma surnud ja täitsa õige sitasolijad matku oma sitasolijad ja matku ennast ise eestlasel on ilusad koorilaulud ja auhinnatud koorid see näitab et ta pole tundetu tema tunded on võib-olla isegi epohhiülesed nagu võimsad rannarahnud või kiviklibu aga kuulge vormelid ja koormavad struktuurid need on naeruväärsed eestlane on ehe meditatiivse kultuurikoega kas juba ei öeldud pealegi ega nad nüüd sittauppunuga nii lähedased ka polnud ei sihukesele ei tohi oma sõrme anda räpaste hammastega kurat jääbki su sõrme närima kuigi eestlane tahaks ilusal õhtul muhedatele peenetundelistele rõdul kokteile pakkuda vahel võib muidugi juhtuda et sitasolija võtab end kokku vaikib sita maha (selja taga vangutatakse respekteerivalt päid) või teeb selle sita üle mis on ta elu igaveseks märgistanud viimaks jälle eneseiroonilist nalja on jälle sõber see oleks küll vahva 1090 Sõnumi olemus

Kas äkki nüüd? Olgu, viisteist minutit veel, kakskümmend. Nüüd? Aga ei. Jumal on sõnumitega ettevaatlik.

Maarja Kangro. Luule Kui ta ühele hüpoteesid ette söödaks, hakkaks ju igaüks eeldama, tuletama, järeldama, küüsi närima, mida veel. Tõlgendamishullust on niisamagi palju, niikuinii väänlevad nagu ussid, arukas ei anna sellele toitu.

Jumal ei ole ju samuti mingi enesele läbipaistev jõud, kui ta rääkima hakkab, saate aru? Kõneleks ta luuletusena, siis ehk veel kuidagi, eneserefleksiivus jne., aga kui ta meile midagi ütleb, saate aru, on tallegi kõikehaarav teadmine võimatu, lähtub kusagilt. Seepärast ta ei ütle parem midagi.

Nutitelefon, mille saab isegi metsajooksu ajal taskust välja võtta, et vaadata, kas jumal on kirjutanud, on kuradist. Muidugi pole ta kirjutanud, s. t. jumal, muidugi. Ehitada disainitud läikiv puutetundlik kanal tema loodetava hääleni tähendab ehitada põrgut, just nii see käib, 1091 mitte kuidagi teisiti.

Nüüd tuli küll paar sõnumit: sakslased on keelustanud mesilasi tapvad pestitsiidid ja keemiahiiglane Monsanto on peaaegu seljatatud.

Heade võit. Maarja Kangro. Luule Mitte midagi pole öelda.

Aga äkki heietame siis lihtsalt niisama mu veast, tõe mõistet kasutamata, selle ja teise nurga alt, kodustame viga natuke, niisama omavahel, olen lugenud, et on selliseid jumalaid ka?

Olen avatud diskussioonile: teatud toidulisandite üledoos? Vale lektüür, valed vaidlusteemad hilisööni? Kapi tõstmine? Lapsepõlv ahelsuitsetajate pilves? Rahaahnus? Edevus? Need kaks klaasi veini, kas need? Aga olgem ausad, kohvi seevastu selle aja jooksul peaaegu mitte kordagi. Vahet ei ole.

Uusi sõnumeid pole. See ongi jumala sõnumi olemus. Ülejäänu, tõlgendamislootus, on alati puhas esoteerika.

Muidugi polnud see nii mõeldud. Kes poleks armastanud omal ajal vankuval sillal ja liftis hüpata, tellingutel silda visata, ah, segane, ma ei või! B-klassi kajutis ja rootsi lauas 1092 fantaseerida laevahukust: kes kuhu tormaks, kes kellegi isegi ette laseks? Mäed Mongoolia kohal — kas ei käinud hea raksakas? Kas mitte „Internazionales” polnud üht lugu lennuõnnetustes ellujäänutest, koos karikatuuriga?

Maarja Kangro. Luule Noor naine, jalad muidugi lömad — aga oja ja hiljem jõge mööda roomas asulasse välja: järgige vett! Jah, üks õlu, palun, võtame veel, eks? Vaata, põlved tuleb hästi konksu tõmmata, kägarana kukkuda, teoreetiline võimalus on! Ja Eestis oli palav, peaaegu troopikamajalik, aga paar tilka kukkus selgest taevast, olgu, marlihõredast pilvest. Kahvlid klõbisesid edasi, väike laps vaatas üles, pilvi peaaegu polnud ja tema ütles lapsele: „Vaata! Ma kohe käsin vihmajumalat ja ta jätab järele!” Ja ta tõstis käed taeva poole ja käratas: „Kas sa jätad järele, kuuled! Lõpeta ära, ma käsin!” Ja kostis võimas kärgatus, rabinal hakkas selgest taevast, marlihõredast pilvest tulema jämedaid piisku, rahet, šašlõkk sai märjaks, taldrikutes ujus silmapilkselt paks vesi, kiljuti ja joosti tomatisalatite, klaaside ja lihaga, laps nuttis, ja pagan, see suvine filosoofia- raamat, kiige peal, ah! Ja kõik naersid ja vangutasid päid, kuule, sina, ära vihasta Taarat või keda iganes! Muidugi teadsid kõik, et praegugi jäävad vagad kusagil varingu alla, nakatuvad, kukuvad bussiga kuristikku enne täisikka jõudmist. Pärast pikka talve oli nii soe, tulbid ja isegi murtudsüdamed õitsesid, krokodillid oleksid võinud välja sulada, roosa vein voolas. 1093 Öelda „ma upun” tähendaski, et öeldakse „ma upun”. See polnud nii mõeldud, see oligi ainult mõeldud. Siis said need päevad läbi.

Roheline Maarja Kangro. Luule roheline, öeldakse roheline, sellega saab mõelda midagi sügavat saalis ei ole midagi rohelist peale näitleja kampsuni väljas on vihmane kevad näitleja loeb luulet ronib rõdule loeb sealt ansamblistid saadavad öeldakse: roheline aga roheline siin pole öeldakse midagi sügavat, öeldakse: roheline ja siis suure trummi kõmakas nii et publik hüppab linnuhääled sh. uhuu subtiilne uhuu me naerame naerame me ju tunneme neid kujundeid meie peades kasvavate taimede võimalikke kujusid ja nad tulevadki nagu kevadel me naerame need ongi ju inimesed see ongi kultuur naerame, sest niimoodi see käibki kas nii? just, jälle! me naerame ja sedavõrd, kuivõrd on naljakas on tõepoolest ka roheline naljakas on tuttav ongi roheline 1094 Enn Vetemaa

ON IKKA KURB KÜLL et vaid sünniaja tõttu ei saa ma oma kartulninaga sõõmata Enn Vetemaa. Luule Enn Vetemaa. ühe täna veel sündimata neiu juuste juunikuise heinamaa lõhna

ega libistada tasa-tasa oma neljanda sõrme otsaga mööda punakat vaokest tema luikvalgel õlal

AGA EKS KAHJU SELLESTKI et ma ei kohta eales salapärast selli seljakotiga kohmakat kodanikku kollase kohvriga Vasjat — vassijast vaaderpassi-passijat ega ka südi soldatit soolahamba ja piimatüügastega (pardon! ikka soolatüügaste ja piimahambaga) ega saa kellegagi nimetatuist vennastuda

Ent siiski ei pea ma endale keelma sõõmukest kahjurõõmukest — tulles liiga hilja siia ilma jäävad kõik veel mittesündinud arendavast kohtumisest minuga puhta ilma... Minuga kes ma oma eluajal olin asjatundlik nii mõnelgi elualal Ja ka muidu üsna mõnus üsna tark üsna ilus mees möödunud sajandi mees kikilips ees Sõnad sõnad 1095

Juba kolmandat tundi rääkis sütitav kõnemees et paljastel sõnadel pole mõtet sees ei tõusvat neist kasu

ei neid pilduda tasu Luule Enn Vetemaa.

Ainult siis kui sõnadele järgneb tegu — reaalne akt on sõnadest tulu tõusnud! FAKT!

Ausalt öelda — ta praegugi pisut pelgab kas pole need õiged sõnad meilegi kui vesi hane selga...

Aga vaat ei olnud need sõnad meile teps mitte otsekui vesi hane selga:

ühisel meelel tirisime jutumehe püüne pealt maha ta käed said seotud selja taha mitmest vanast lehest kokku keerati paras tropp ja järgnes anderikkale jutupaunikule selle kurku- topp

Muudkui mängivad

Lonni mängib keksu Aadu mängib linnade põletamist Peeter mängib vahetevahel jalgpalli Ja siis jälle jalgpalliässa Mati mängib Musta Notsut Ja siis jälle Suurt Siga Kui Lutikat pika pilguga vaadata Siis mängib Lutikas Surnud Lutikat

Mina mängin teile Hamletit Ja küsin hirmsa häälega Olla või mitte olla? 1096 Aga Vikatimees käratab Hoopis vait tuleb olla! Minuga ei mängita!

Ja ta teeb Lonnile Aadule Peetrile Matile Enn Vetemaa. Luule Enn Vetemaa. Lutikale Ja minule Otsa peale!

Ning kohe ongi vaiksem

Eelkevadine

Kevad krookuste roosakaid krookse krooksatab lumele sulavale; väide — justkui suuri muutusi kaasa ei tooks see — oleks, teadagi, sulavale.

Toob! Peagi murust saab lillede lõõm, pilgeni täitub maikuu-lõhnade salv. Minu kui Teadja südames värahtab rõõm: Kõik on korras — varsti taas käre talv!

Evolutsiooniline

Kes mäletaks veel mind... Kes teaks, kui graatsiline mul olid rüht ja kõnnak. Lausa hulluks mine. Ja minu iga varvas oli ilu ime. Ma nagu kuninganna ilma valitsesin ning alluvate pahesid ning kirgi talitsesin.

„Oo Kõrgeausus!” pöörduti mu poole. Ja lapse kombel usaldati mured minu hoolde.

Mu südame ja aju kurat teab kus toppis te tobe prosekuutor. Nüüd ma olen topis... Kuid minu hinge, teadagi, ei saand kätte tema.

Just tänu sellele, mu kauge laps, mu armas, sa elad edasi me ühisloodud karmas. Tea — soovib sulle kõike head 1097 su dinovanaema!

Tartu, Zooloogiamuuseum

Haikupärg (Krooniga) Enn Vetemaa. Luule Enn Vetemaa.

Mu kukk on kevadtundest kirend lolliks end Ja aurab lumevaip...

Ja aurab lumevaip... Tulp väike punapalg on varsti platsis siin

On peagi platsis siin Ka Kurg. Ja Konna elu riskantseks läheb

Riskantseks läheb ka mul: mu liivakell tööd lõpetamas

Kui meeletumalt purskub õide üks vana põõsas, siis see pole õige Ja elukogend aednikul ma hooti Kuulen hääles murenooti

Mureliku suuga

Mis teha natukene on kurb, et ei tõsist eesti meest mus nähta — pigem vurlet...

Kas tõesti sõnakehv ja morn peab olema ning käima aiva hallis, maarahva hingele et olla omane ja kallis?

Lauskmaade laps ma olen, pärinen just siit, mis kuradima kombel olla saaksin ma 1098 kos- mo- poliit?!

Mul ainult teile veidi harjumatu laul on nokas — maitseasi, eks?

Oh oleks vast üksainuski te seas, kes peaks mind ausaks eesti Enn Vetemaa. Luule Enn Vetemaa. vare- või siis varblaseks!... Andrei Hvostov 1099 Vene värk

Suviti vanaema juures olles kuulsin suuri inimesi kasutamas sõna „kotipoisid”, vahel pandi selle ette ka täpsustus — „vene”. Selle sõna tähendust ma ei teadnud, kuid kontekst ütles kõik. Sõna kõlas juhtudel, kui leiti järjekordne põhjus kiita Pätsi-aegset üle- maalist lausausust, mille avalduseks oli näiteks selline huvitav meenutus, et majauksi ei lukustatud ning aidadki jäeti lahti, sest keegi ei tulnud mõttele minna naabrimehe juurde vargile. Kui majarahvas oli korraks kodunt ära värk Vene Andrei Hvostov. läinud, pandi selle märgiks ukse ette luud. Komme kestis õndsast Pätsist kõvasti kauem, sest neid luudasid majauste kaitseks mäletan ka omaenda lapsepõlvest, kusagilt sealt seitsmekümnendate algusest. Sõja järel toimus kardinaalne muutus. Maa ujutasid üle vene kotipoiste jõugud. Neist polnud pääsu ega asu; kellel ronisid sahvrisse soolapekki ja sinki virutama, kusagil kangutasid kartulikeldril luugi eest ja tegid seal puhta töö, piimamannergud sikutasid kaevust välja, võisid ka aasal sööva lamba minema viia — kõik, mis vähegi ripakil, see pihta pandi. Ma ei küsinud kotipoiste järele täpsemalt. Kes nad olid ja kust tulid. Asi tundus olevat selge niigi. Minu vaimusilmas kangastusid õhtust Sillamäed ebaturvaliseks muutvad kergelt kriminaalse olekuga tüübid, needsamad, kellega ei tahtnud kokku puutuda südaööl kaevanduse öisesse vahetusse tõttavad töölised — ka sugugi mitte nõrgad mehed —, sest kogu see špana, nagu vene keeles öeldakse, tegutses šaakalikarjana, mistõttu töölised eelis- tasid nendega kohtumise võimalust arvestades minna üle öise välja bussijaama poole paarikaupa või kolmekesi. Öine Sillamäe špana ning sõjajärgse Eesti nuhtluseks olnud kotipoisid olid minu veendumust mööda üks ja sama inimliik. Emapoolsed sugulased, eestlased tähendab, jätsid igatahes sellise mulje. Ma võtsin selle teadmiseks ja siis unustasin. Panin selle teadmise kusagile tagumisse sahtlisse. Möödus umbes kolmkümmend aastat. 2004. või 2005. aastal sattusin Kura säärel kokku saksa üliõpilaste gru- piga, kes olid tulnud vaatama neid Leedu alasid, mis olid kunagi kuulunud Saksamaa koosseisu. Memelgebiet, nagu seda ajalooliselt nimetati. Üliõpi- laste seltskonnas oli ka Berliini Vaba Ülikooli professor Arnulf Baring. Juristist ajaloolane, kelle loenguid ma olin kunagi käinud kuulamas. Baringilt sain esimest korda teada, et alates 1944. aasta lõpust, kui Nõu- kogude armee oli vallutanud Ida-Preisimaa, tekkis Leedus niinimetatud „hundilaste” probleem. Saksa keeles nimetataks neid Wolfskinder, leedu keeles eelistatakse tähistust vokietukai — „väikesed sakslased”. Need olid sõjale jalgu jäänud lapsed. Kas päris orvud või siis sellised, kelle eest nende emad ei suutnud enam hoolitseda (isasid muidugi polnud, need olid Führer’i eest võideldes kas langenud või siis kusagil sõjavangi- laagrites oma saatust ootamas). 1100 Sõja järel loendati Kaliningradi oblastiks muudetud alal umbes 114 000 sakslast, valdavalt naised ja lapsed, kes olid sinna lõksu jäänud. Neil polnud kusagile minna, sest alates 1945. aasta sügisest tõmmati Kaliningradi oblasti ja Poola vahele okastraat. Kurikuulsa raudse eesriide esimene ilming, sel- lesama eesriide, mille roostes fragmente võis seitsmekümnendate alguses näha ka Sillamäe lähedal rannas. Saksa jäänukelanikkonna agoonia oli hirmus. Emad polnud suutelised oma laste eest hoolitsema. Pigem lasus perekonna ülalpidamise kohustus lastel, sest nad said täiskasvanutest vabamalt liikuda. Naised ja juba peaaegu naised olid kõik korduvalt vägistatud. Igakordne väljumine pelgupai- Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. gast, et minna midagi söödavat otsima, tähendas seksuaalse rünnaku ohtu. Königsberg, mis ootas Kaliningradiks ümbernimetamist, seisis vare- metes. Näljased lapsed kaevasid välja kõik, mis vähegi kõlbas hamba alla panna, ja kui kohalikud võimalused olid lõplikult ammendatud, valgusid naabrite juurde Leedusse. Toiduotsijaid oli tuhandeid. Lugusid sellest, milline saatus neid seal ootas, on raske lugeda. Isegi pärast seda, kui oled n.-ö. harjutanud raportitega viimase Balkani sõja õudustest. Laste saatus niisuguste katastroofide ajal on südantlõhestav. Kuidas või- dakse tulla mõttele, et kümneaastases lapses on peidus ideoloogiline vaen- lane? Või seitsmeaastases? Nõukogude julgeolek keelas sakslaste varjamise, olgu need või titeeast äsja välja jõudnud; sakslasteks ehk vaenlasteks jäid nad ka siis. Leedu küla- des oli mõistagi olukord keeruline; mõnes piirkonnas käis tõeline sõda metsavendade ja NKVD vahel ning seal kasutatud meetodid sarnanesid sellega, kuidas võitlesid Valgevene partisanidega SS-iüksused. Ka Leedus hävitati külasid, mõnikord koos elanikega. Jumal teab kust tulnud saksa laste hädade ja kannatustega polnud kellelgi tahtmist ega aega tegelda. Põhimõtteliselt ei peetud neid inimesteks. Nendega võis teha ükskõik mida. Alustades sellest, et tuubil täis rongide katustele ja puhvritele roninud lapsi loobiti sõidu ajal lihtsalt maha. Või lugu kaheksa-aastasest tüdrukust, kellele mingi poistekamp pani nööri kaela ja hakkas teda pooma kui „fašisti”, kuni üks juhuslikult mööda kõn- dinud täiskasvanu ta päästis. Sõjajärgne huumor, mille nõrka, kuid ometi selget järelkaja olin ka mina tajunud seitsmekümnendate Sillamäel. Oli üks lugu vist kolmandas klassis. Väljusin just koolimajast, kui esimese klassi ähmis jõnglane (eestlane) jooksis minu juurde ja hüüdis, et suured poisid (venelased) on ühe tema klassivenna kinni püüdnud ja kõrvetavad teda kooliaias luubiga. Võib-olla mäletate kunagiste koolipoiste ühte lemmikajaviidet, mis oli samasugune kevade saabumise märk nagu esimesed paiselehed ja paju urvad — mängida suurendusläätsega, koondades päikesekiired üheks helevalgeks täpiks, et sellega panna suitsema ja siis juba leegitsema paberit, filmilinti, plastmassi; kõike, mis tekitab rohkesti suitsu. Põhiline mõnu oligi nuhatada kirbet suitsulõhna. Need tüübid otsustasid proovida, et kuidas oleks kõrvetada inimest. 1101 Suitsulõhna küll ei tule, aga see-eest teeb ohver huvitavat häält. Kiu- nub ja nutab. Hüva, ma olen kusagil kirjutanud, et laste vägivald teiste laste vastu on sama, mis Looduse enda tahe (kas olete jälginud neid kambakaid, sur- nuksnokkimise ja -hammustamisega lõppevaid, mida tehakse tibukarjas või põrsaste sulus väiksematele ja tõrjututele?), ent tõeliselt jälgiks läheb asi siis, kui seda hakatakse ideoloogiliselt motiveerima. Poome teda või kõrvetame päikesekiirtega, sest ta on fašist. Ent Ida-Preisimaalt tulnud laste peamiseks traagikaks oli ikkagi kokku- puude täiskasvanutega. värk Vene Andrei Hvostov.

Saksa lapsed töötasid taludes nagu orjad. Võõrad ei tohtinud teada nende rahvust; see oli peavarju ning leiba pakkuva „adoptiivperekonna” julge- oleku tagamiseks hädavajalik. Leedu keelt need lapsed ei osanud. Nad teesklesid tummasid. Leedu oli „väikesteks sakslasteks” nimetatud inimestele kole koht. Kuid seal leidus söödavat. Kui kuulasin seda meenutust Leedu rahva ajalukku — nüüd juba ka kir- japandud ajalukku läinud „hundilastest”, rabas mind tookord, sel 2004. või 2005. aastal, korraga teadmine, et sõjajärgse Eesti külades liikunud „kotipoisid” pidid olema samasugused äranälginud lapsed kusagilt Novgorodi, Pihkva, Leningradi oblasti aladelt. Võib-olla isegi kusagilt Kesk-Venemaalt. Nälgivad lapsed suudavad seigelda väga kaugele. Ida-Preisimaalt pärit „hundilapsi” olevat nähtud nii Ukrainas kui Eestiski. Aga meie rahva folkloori pole nad jõudnud. Meil on „vene kotipoisid”. Miks pidi minema nii palju aastaid, enne kui mulle jõudis pärale, et sõjajärgsed kotipoisid ei olnud Sillamäe špana? Et need olid tõenäoliselt näljast meeletuks läinud lapsed, kellest tuletati eesti keeles väga halvus- tava konnotatsiooniga „vene kotipoisid”. Mis on peaaegu ühetähenduslik „peninukkide” ja „koerakoonlastega”, poolmüütiliste olenditega Liivi ja Põhjasõja aegadest. „Kotipoisid” oli natuke spetsiifiline väljend — ma arvan, et see oli levinud ennekõike maapiirkondades, kuid teine ülimalt oluline sõnapaar — „vene värk” — oli juba universaalne. Mõistet ei anna hästi tõlkida ei vene ega ka ühtegi teise indoeuroopa keelde. Ja ega praegused kahekümneaastased eestlasedki tea selle tähendust. Üks mälestus selle mõiste seletuseks. Seitsmenda klassi tööõpetuse tund. Õpetaja, väikest kasvu sõnaaher vene mees, jälgib meie võitlust kiusliku mutriga, mis kuidagi ei taha lasta end lahti keerata. Kuidas me ka ei ponnistanud, aga äraneetud mutter ei liikunud edasi ega tagasi. Seisis nagu valatult. Või pigem kinniroostetanult. Kas oli mutri- võti liiga suur või meie poisikäed liiga nõrgad, ent meie ainsaks saavutuseks oli see, et mutri nukid said maha keeratud. Teravate nukkide asemel tekkisid sellele ümarad vormid. Vältisime õpetaja poole vaatamist — abiotsi- 1102 valt või trotslikult —, sest niipalju me mutritest-poltidest taipasime küll, et aru saada, millise käkiga me olime hakkama saanud. „Peab vist rauapuuriga poldi välja puurima, siis saab lahti küll,” pakkus keegi ebakindlal häälel. Õpetaja vaatas talle puhmaskulmude alt otsa ja naeratas siis ootamatult. See mees ei muhelenud muidu iial. „Siin aitab ainult russki kljutš!” teatas õpetaja napilt. „Teate, mis asi see on?” Klassivend Priit võttis end kokku ja pomises midagi võtmest, mida saab kokku või lahti keerata. Vastavalt suurusele. Õpetaja vangutas pead. „See Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. on rootsi võti!” teatas ta laitvalt. Siis võttis ta paremasse kätte suure haamri, vasakusse meisli, surus selle otsa neljakümne viie kraadise nurga all vastu mutrit ja lõi mõned korrad tugevasti haamriga. Nüüd olid mutril lisaks mahakeeratud nurkadele ka paar sügavat täket sees, kuid… see jõnksatas iga löögi ajal paar millimeet- rit edasi. Ja kui see oli kord juba liikuma hakanud, sai seda edasi keerata tavalise mutrivõtmega, hoolimata eelnevate ponnistuste tagajärjel riku- tud nukkidest. Õpetaja õõtsutas käes olnud haamrit ja küsis: „Jääb meelde, mis asi on russki kljutš?” Me noogutasime. „Vene võti” on toore jõu kasutamine seal, kus tegelikult peaks kasutama mingeid sofistikeeritumaid meetodeid. Venelane virutab haamriga, ja kui see ei aita, siis vasaraga, ja kui ka sellest pole abi, siis võtab puudase sepa- vasara. Tagantjärele pean tunnistama, et see on ainus õppetund, mis on mulle kogu põhikooli tööõpetusest meelde jäänud. Kuid russki kljutš ei ammenda „vene värgi” kui mõiste kogu ulatust. Kõik ebaratsionaalne, anarhiline, ligadi-logadi tehtu oli „vene värk”. Kogu reaalne sotsialism oli seda. Saksa keeles on sellel mõistel semantiliselt peaaegu üksühene vaste — polnische Wirtschaft, mille otsetõlge oleks „poola majandus”, ehkki tähen- duse spekter hõlmab laiemalt „poola eluviisi” või „poola olekut”. Ilmselt on sellised „oma” korra ja „nende” korratuse vastandamised teada paljudele maailma rahvastele. Ent ma ei tea teist nii tähendusrikast väljendit nagu „vene värk”. Ma ei oska öelda, millal see on eesti keelde tulnud. Väheusutav, et see juhtus juba tsaariajal. Oskar Lutsu „Kevades” väi- dab minu põlvkonna poiste suur lemmik Joosep Toots seda, et ta läheb Venemaale mõisavalitsejaks õppima. Ja see plaan realiseerub epopöa järg- mises osas „Suvi”. Ma olin lapsepõlves seda lugedes üpris imestunud. Olla mõisavalitseja, see tähendab mingite tööprotsesside organiseerimist, see tähendab hoolitsemist selle eest, et kõik saaks tehtud õigel ajal ning hästi tõhusalt. Õppida seda asjaajamist Venemaal… mis mõttes õppida?! Kel- lele tuleks pähe, et Oblomovilt, nii nagu teda kirjeldab Gontšarov, võiks õppida mõisavalitsemise kunsti? Tollal ma leppisin mõttega, et Toots oligi parandamatu pullivend, kes 1103 tegi kõike tagurpidi. Ta läinuks võib-olla ka Sahara kõrbesse suusatama. Tundub, et „vene värk” pääses maksvusele alles Nõukogude aja saabu- misega. Seda väljendit kasutades tõmbus eestlane luterlik-saksalikku või siis maamehelikult ratsionaalsesse mulli, kus valitses kord ja head tavad, kultuur ja tsivilisatsioon, sellal kui väljapoole jääv ehk kogu „vene värk” tõugati üdini võõraste nähtuste hulka. Minu aja eestlaste enesemääratlu- ses oli see üks nurgakivisid. Nagu ikka, tuleb selgus tagantjärele. Kunagi, kui ma 1992. aastal esimest korda Berliini sõitsin, tehes seda Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. ühe erilise ad hoc bussiga, mis korjas Tartust väljumise järel Eesti eri pai- gust kokku noored ärksad mehed, kes soovisid jõuda Hollandisse kasutatud autode turule, sain ma kaks ööpäeva tihedalt nende kõrval istuda ja kuulata nende jutte viinavõtmise kõrvale ja peale. Seltskonda paelus kaks teemat — Opeli ma ei tea mis mudeli eelised võrreldes Fordi ma ei tea mis mudeliga ning viisid ja meetodid, kuidas Saksamaa baarides, Tankstelle’des ja postkontorites asuvatest metallmün- tidega töötavatest automaatidest — olid need siis sigareti-, postmargi- või õnnemänguautomaadid, raha välja petta. Kuidas teha nii, et lased sinna sisse Eesti kroonid ja võtad välja Saksa margad. Nad rääkisid nendest nippidest varjamatu uhkusega. Nad olid jõle osavad sellid, tehniliselt igatahes taibukamad lollidest sakslastest. Nad kujutasid isegi oma seisuslikus uhkuses ette, nagu antaks Saksamaa Autobahn’idel sihukese eesti autoostjate jõugu ilmumisel politseijaos- kondades häiret: Achtung! Die Esten kommen! Nende viinaviskajate rind paisus uhkusest — mõelda vaid, me oleme Saksa politseile suur probleem. See oli üks kuradima pikk bussisõit. Üks mu elu pikemaid. Kui astusin lõpuks Berliini äärelinnas eesti kotipoiste bussist välja, tõotasin pühalikult, et ei sõida mitte kunagi ühegi kaubahuviliste seltskonnaga mitte kusagile. Olgu bussipilet nii soodne kui tahes. Nimetades seda bussitäit ettevõtlikke ja tragisid eesti autoinimesi „koti- poisteks”, teen ma võib-olla sõjajärgsetele laastatud piirkondadest tulnud toiduotsijatele liiga. Nondel äranälginud lastel ja noorukitel polnud selle turskete ja ülbete jõmmide seltskonnaga midagi ühist. See oli seakari, aga mitte „hundilapsed”. Sõna „kotipoiss” pole vaja tingimata varustada epiteediga „vene”. On omigi, murumütsilisi. Aga mis puutub „vene värki” kui sellisesse, siis igaüks, kes on kokku puutunud eesti ehitajatega, nõustub minuga kõhklematult, et niisama tähen- duslikuna võiks tänasel päeval kõlada „ehitajate värk”. Ehitajate rahvuslikul kuuluvusel ei ole seejuures mingit tähendust — kõigi minu sõprade ja tuttavate juures on käkikeerajateks olnud eestikeelsed spetsialistid. Tuleb tunnistada, et minu lapsepõlvemaailma olulised mõisted on tagantjärele kaotanud oma tähenduse. Neid tuleb uue aja oludes ümber hinnata. 1104 Sestap tekib küsimus, kas on olemas midagi sellist, mis mind noorena vapustas ja mis ei allu ka praegu revideerimisele? Muidugi. See on keel. Vene keel. Hämaravõitu perekonnapärimuse järgi olevat ma alustanud rääkimist vene keeles. Seega mitte ema-, vaid isakeeles. Selle pehmelt öeldes raskesti usutava väite allikaks olid vanemad sugulased kusagilt Lõuna-Eestist. Praegu ma kahtlen nendes teadetes sügavalt, aga oli aeg, kui ma võtsin seda puhta kullana. Kunagi algkoolis, nii umbes üheksa-üheteistkümneaasta- sena. Tundes ise selle juures väikest piinlikkust — kuidas võis see juhtuda, et ma rääkisin kunagi isa keelt paremini kui ema oma?! Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. Isaga olid suhted keerulised ja see kandus paraku üle kõigele, mis oli temaga seotud. Kuna ta veetis väga palju aega garaažis, siis ei suuda ma näi- teks seniajani end sundida autot juhtima. Või vähemalt on see üks põhjus mitte sallida kõike autodega seotut. Noh, see on tühi-tähi. Aga et ta suutis minu suhte vene keelega rikkuda, sellest on tõsiselt kahju. Nimelt hakkasin ma mingil hetkel oma isa ärrita- miseks nimme rääkima vene keelt liialdatud eesti aktsendiga. Millest ma enam ei vabanenudki. Tõenäoliselt tundus eesti sugulaste poolt mulle omistatud titeea vene- keelsus ammendava seletusena sellele, miks nad ei suutnud kusagilt Silla- mäelt neile külla tulnud väikest Andreid panna vastama kõiksugu küsi- mustele, mida suured inimesed pidasid kohustuslikuks esitada. Kõik need „kas sa armastad jäätist?”, „kas meeldib kelguga sõita?”. Või hakatakse tobedustega stiilis „noh, poiss, kas pruut on olemas?” pihta juba eelkooli ealiste puhul. Ja mina olin selline viie-kuueaastane poiss, kes seisis hiigelsuure talu- maja röögatus köögis ja vahtis keskendunult endale jalge ette, suu lukus. Ma usun, et nad tegid nende seisukohalt, eks ole, ainuvõimaliku järel- duse — see laps ei saa aru eestikeelsetest küsimustest. Kuidas ta võikski saada, kui tal on sihuke nimi!? Temaga tuleks rääkida vene keeles. Kui vaid oskaks. Nad ei osanud. Ja mina lihtsalt hoidsin oma eestikeelse suguvõsa uuriva pilgu alla sat- tununa suu kinni ja vaatasin arusaamatust teeseldes köögi nurka. See oli kaugel. Oi, küll see oli ikka paganama suur köök! Sillamäe korteri köögiube- rikke oleks sinna mahtunud vähemalt kümme. Kuidagi on jäänud ebamäärane, ent siiski püsiv tunne, et emale valmis- tas minu vaikimine justkui piinlikkust. Kurat seda teab. Mis asi see tookord meil seal olla võis… Mingi omamoodi eksam või mis. Ema, suguvõsa ainus ülikoolis õppinud inimene, tuli kodumaale, tuli üle pikkade aastate ennast näitama ja oma last tutvustama, ning näe, mis sellest välja tuli. Läbikukkumine keeleeksamil. Võib-olla omistan ma varases lapsepõlves juhtunule mingeid tänase päeva tähendusi, aga kui üks minu vene sõber, peaaegu perfektselt eesti keelt rää- 1105 kiv inimene, pihtis mulle oma üleelamisi eesti keele eksamil — kodakond- suse saamiseks —, kus ta laskis end läbi kukutada, keeldudes rääkimast talle, täiskasvanud inimesele, täiesti infantiilsetena tundunud teemadel, siis sain ma temast väga hästi aru. Kelle asi see on, kas ma armastan jäätist ja kelgusõitu, kas mul on juba pruut olemas, kas Eesti lipuvärvide tähendus on mulle ikka selge. Minge te õige — puhtas emakeeles öeldes — selliste küsimustega persse. Kuidas see asi ka polnud, ma mõtlen vene keele esmasust, mitte keeleeksa mite perssesaatmist, kuid põhikoolis õppiva lapsena pidin ma võtma teadmiseks õhus olnud kahtluse, et minu esimene keel oli vene keel. värk Vene Andrei Hvostov. See tekitas minus selge ebamugavustunde. Nagu oleks minus peidus keegi tundmatu. Midagi sellist, mida Freud nimetab das Unbewusste, „teadvusta- matu” — pealtnäha olen eestlane, enda veendumuse järgi, aga hakka mind lahti võtma, nagu võetakse matrjoškat, ja sealt seest hüppab välja venelane. Koos kogu selle „vene värgiga”. Uhh! Seda kahtlustasid ka mind ümbritsevad inimesed. See on kindlasti vägagi eestlaslik kahtlus, mille kordumist ja uuestikordumist võin tähel- dada tänaseni. Praegu on see vaid võtnud uue kuju. Nüüd kuuldakse minu kõnes kahtlast aktsenti. Mille peale ma küsisin siis, kui ma veel viitsisin niisuguste asjade peale ärrituda, et kuidas saab olla inimesel, kes on saanud kogu oma hariduse esimesest klassist peale eranditult eesti keeles, olla üldse mingit aktsenti? Aga näe, kuuldakse! Keelesõdades karastunud kõrv aimab ja tajub. Teda juba ei peta. Mõned tuttavad, sellised enam-vähem tuttavad, kellega ma satun aastas kord või paar kusagil kõrtsis juttu puhuma, on pärast kolmandat õllekannu patsutanud mulle õlale ja öelnud tunnustavalt, et ma olen hakanud eesti keelt paremini rääkima võrreldes sellega, kuidas see kõlas kakskümmend aastat tagasi. Nad justkui kiidaks mind põlisrahvaga integreerumise edusammude puhul. Peaks vist tõesti hakkama eesti keelt kuidagi väänama. Jumala eest. Aga et selle asjaga praegu ühele poole saada, räägin õpetliku loo sellest, kuidas eelmise sajandi lõpus anti mulle ja minu aktisendipuudumisele asja- tundliku ja neutraalse kõrvalseisja poolt n.-ö. sertifikaat. Üks väga kogenud inglise keele õpetaja, kelle abiga ma püüdsin oma peaaegu olematut inglise keelt natuke töökindlamaks muuta, kuulas esimesel kohtumisel minu suust tulnud konarlikud laused ära, vaatas mulle veidi nagu üllatu- nult otsa ja küsis, põhjustades minu hinges omakorda suurt hämmingut, et kuulge, Hvostov, aga te ju polegi venelane, mille peale mina kohmasin, et yes, indeed, you have right, aga kas ma tohin küsida, kuidas te sellest aru saite?, sest vaadake, sir, te olete kõigi nende aastate jooksul esimene inimene, kes on sellisele järeldusele jõudnud, ja pealegi te saite sellest aru kuidagi üleinimlikult lühikese ajaga. Mille peale tema ütles — endal peaaegu selline nägu peas nagu Sherlock Holmesi mängival vene näitlejal —, 1106 et see on elementaarne, see on täiesti ilmne juhtum, dear mister Hvostov, sest vaadake, meie venelane võib öelda ükskõik kui laitmatult „Jüriöö üles- tõus” või kas või „sünnipäevaöötöö”, ja ta ütleb seda niimoodi, et sa pead teda puhtaks eestlaseks, aga pane ta ütlema kõige lihtsamat ingliskeelset fraasi, nagu how do you do, ja hopsti! — seal see ongi, tüüpiline vene akt- sent lööb välja. See on nagu see kurikuulus naaskel, mida metafoorsesse kotti ei peida. Kuid teie inglise keeles, mister Hvostov, olgu ta nii murtud ja vilets kui tahes, puudub see venepärane hääldus absoluutselt, teil kipub, naljakas küll, esile hoopis mingi saksa varjund. Aktsentidega on üldiselt kummalised lood. Et kust need tulevad ja miks Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. neid üldse täheldatakse. Tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest. Kuidas ma hääldan eesti keelt. Jutt on siinkohal vene keelest. Kõik lingvistilis-psühholoogilised vapustused, mis on mind ühenduses minu isa keelega tabanud, on tingitud sõnavarast, mis pani kunagi krahv Tolstoiga kohtunud Gorkil palged õhetama ning aitas Vene sõduritel kae- vikutest välja ronida, et joosta Saksa kuulipildujate tule alla. Õhk Sillamäe parkides, õllekates, poetagustes, bussijaama ees väljakul — kõikjal, kus töötav rahvas võttis oma igapäevast ja -õhtust lõõgastust, oli nendest sõnadest täidetud. Need rippusid seal nagu tihe pilv. Vahel läks pilve kon- sistents nii tihedaks, et seda võinuks lõigata noaga. Ent mina ei saanud väga pikka aega aru, mis sõnad need sellised on, mida need tähendavad ja kustkohast võiksid need pärit olla. Kuni juhtus niisugune lugu. Mina umbes kümneaastasena Sillamäe bussijaamas. Tööliste päevane vahetus koguneb põlevkivikarjääridesse suunduvatele bussidele. Kaks kesk- ealist ilmsete pohmellitunnustega (tegelikult juba värskete pohmelliparan- damise tunnustega) meest käratsevad bussijaama taga. Nad vahetavad lau- setaolisi moodustisi, mille mõttest on raske aru saada. Võib-olla neis polegi mõtet. Üks neist toob kuuldavale midagi sellist, mis kõlab nagu ehh-na- rabotu-idti-joptvojumat. Mille peale tema kaaskannataja sõnastab korraga väga selge ja täiesti arusaadava küsimuse: Eh, blja, a pritšom tut moja mat? Küsimus mõjus mulle nagu pikselöök. Võib-olla oli see kogu minu elu kõige olulisem keelesähvatus. Muidugi olin ma sadu, kui mitte tuhandeid kordi kuulnud vene keeles seda mõttetuna tundunud häälikujada, mis teatud vanusest alates venis vene keelt kõnelevate meeste järel nagu odava peedika joomise järgne lehk — joptvojumat. Ma polnud senini endalt kunagi küsinud, mida see ütlus tähendab. Tun- dus kuidagi enesestmõistetav, et sel puudub tähendus. Ja nüüd siis korraga aasiv, natuke nagu irooniline küsimus: „Aga mis puutub siia minu ema?” Hetkega sai selgeks kaks olemuslikku asja: esiteks, mat tähendas mater ehk mama, ja teiseks, joptvoju tähendas ja jebal tvoju. Kui ma ütlen, et nende kahe asja mõistmise järel tekkis minu ajus lühiühendus, siis see pole liialdus. Tekkis hulk pakilisi küsimusi. Miks niimoodi öeldakse? Kust on selline ütlus alguse saanud? Ja üldse, kuidas on 1107 võimalik, et keegi midagi niisugust vabatahtlikult ütleb? No et keegi on selle vormitu ja luitunud vanema naisega, kes käib iga päev poes järjekorras seismas, setka näpus, teinud sedasamustki… Või põleb soovist seda tegema hakata. Kunagi aastaid hiljem sattus mulle kätte ühe Eesti Vabariigi kõrge amet- niku või siis sõjaväelase mälestusteraamat, milles kirjeldati autori kokku- puudet NKVD ohvitseridega. Vahistatuna mõistagi. Ülekuulajad olevat meenutanud päris tihti ülekuulatava ema, kellega neil olnud nende endi väitel suguline vahekord. Autor olevat selle peale pidanud NKVD-lastele hariva loengu tatari ikke värk Vene Andrei Hvostov. kauakestnud mõjudest venelase hingele, mille üheks kurvastavaks järelmiks on komme väita, et ollakse olnud kellegi teise emaga sugulises vahekorras. See olevat mälestus tatarlaste tavast vene naisi vägistada. Autoril jätkus enesekindlust väita, et enkavedee ohvitserid olla selle peale tundnud piin likkust. Võis vist isegi loota, et neid tabas meelemuutus ja pärast seda hak kasid nad rääkima ainult Puškini keeles (Puškin vene kirjanikuna valdas samuti otse loomulikult emakeelsest „matti”, nii et lisagem siia juurde — hakkasid rääkima avaldatud Puškini keeles). Jah, see pani mind tollel hetkel isegi uhkust tundma. Ikka väga julge tegu ühe vangi poolt, hakata niimoodi oma ülekuulajatele vastu. Kui olin veidi järele mõelnud, läks mu pea selgemaks. Väike kahtlus puges hinge — tšehh Hašek on oma suurteoses Švejki seiklustest Esimese maailmasõja tandritel maininud mitmes kohas bosnialaste kirumist jebem ti majku. On see siis, kui analoogiast lähtuda, kestev mälestus türklaste valit- semisest? No arusaadav, ka türklased vägistasid Balkani poolsaarel slaavi naisi. Aga kui hüppame nüüd Euroopa teise serva, Ibeeria poolsaarele, kus elavad mauridega kokku puutunud rahvad, kas siis peaks oletama, et ka nende keeles on olemas selline väljend? See peaks kõigil olemas olema, sest millist Euroopa osa pole ajaloos keegi kunagi vallutanud ning järelikult seal siis ka pikemat või lühemat aega vallutaja kombel käitunud? Õige, Rootsi on selline maa. Aga ka nemad ütlevad jag knullar din mamma? Võõrad vägistajad pole niisuguste fraseologismide tekkepõhjus, vähe- malt nad pole nende esmapõhjus. Siin on peidus midagi muud. Eks ma ole mõningaid teooriaid kuulnud, aga tegelikult ma ei tea põhjust. Küll aga mäletan seda, et tundsin kunagi suurt uhkust selle üle, et eesti keeles niisugune väljend puudub. Teine vapustus seoses vene „matiga” tabas mind 1983. aastal Leningradi lähistel õhukaitseväe õppepolgus, kus mind treeniti S-200-ks nimetatud raketikompleksi jaoülemaks. Lugu juhtus iganädalasel polgu rivistusel. Tuhat viissada meest aeti hii- gelsuurele platsile kokku; toimus ülevaatus ja loendus, rühmaülemad jook- sid patareiülematele raporteerima, need omakorda marssisid polguülema juurde. Alampolkovnik Rubinfain oli nagu ookean, kuhu voolavad kõik jõed (patareiülemad), millesse omakorda kogunevad ojakesed (rühma 1108 ülemad), ühesõnaga — toimus kõikides sõjavägedes tüüpiline rituaal. Rubinfain tõstis käe mütsi juurde ja tervitas oma polku, mille peale tuhat viissada meest, distsiplineeritud ja ruudukujuliste ühikutena ülesrivista- tud vägi, rõkkas, nagu kopsudest tuli, zdravija-želajem-tovariš-polkovnik! See on maailma armeedes levinud tava — öelda alampolkovnikule/kolo- nelleitnandile, et ta on polkovnik/kolonel. Natuke nagu pugemise mõttes. Lisaks mugavus — pole vaja vaeva näha keerulise liitsõna väljaütlemisega. Ent alluvate poolt suuremeelselt polkovnikuks tituleeritud alampolkovnik saab muidugi aru, et tegelikult, kust otsast ta ka ei vaata, on ta ikkagi Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. kõigest alampolkovnik. Nõukogude sõjaväe kastisüsteemis eristab polkov- nikut hierarhias allapoole jäävatest vanemohvitseridest õigus kanda kara- kullpapaahat. Samasuguse lõikega nagu kindralil. Või Poliitbüroo liikmel, kui ta Lenini mausoleumi tribüünil seistes paraadi vastu võtab. Jah. Nii et tollel karmil talvehommikul seisis meie ees ohvitser, kelle peas oli papaaha asemel täiesti tavaline ohvitseri talvemüts. Mis ei erinenud millegi poolest meie oma leitnandi-leitjohha mütsist. Ma muidugi ei tea, milles oli õigupoolest Rubinfaini probleem. Silla- mäelt sõjaväkke minnes polnud ma saanud absoluutselt mingisugust koo- litust vene antisemitismi küsimustes. Mul ei tulnud tollal pähegi seos- tada papaaha puudumist Rubinfaini peas näiteks sellega, et ta võis olla valest rahvusest. Võib-olla oli sellise nimega inimesel väga keeruline jõuda papaahani, esialgu kas või polkovniku papaahani, kindrali omast rääki- mata. Praegu pean ma koguni väga tõenäoliseks, et vales nimes oligi meie polguülema traagika. Niisiis, tollel hommikul oli meie Rubinfain kehvas meeleolus. Võib- olla vaatas enne riviplatsile minekut peeglisse, nägi ei tea kui mitmesajan- dat korda, et tal ei ole õiget peakatet — kuigi ise on komandir polka —, ja läkski tujust ära. Hommikuse polgurivistuse stsenaariumi järgi pidi Rubinfain mingil hetkel moonduma ookeanist kaljurünkaks, et meie polk saaks Volga kombel temast mööda voolata. Polguorkestri helide saatel. Täpsemalt öeldes me ei voolanud — ikkagi sõjavägi, kus pole rahulikku voolamist-kulgemist ette nähtud —, vaid raiusime preisilikul marsisammul alampolkovnik Rubin- fainist mööda. Ent tol korral jäi see osa rituaalist täitmata. Polguülem kuulas rapor- tid ära, kutsus kõik ohvitserid enda juurde, tõmbas kopsud õhku täis ja… Sa kuradi kurat!!! Mina, neljandat kuud aega teeniv noorsõdur, seisin oma rühmaga sündmuspaigast saja meetri kaugusel, nii et polguülema sõnavõtt ei jõudnud minuni kogu selle ilus ja jõus. Kuid seegi, mida ma kuulsin, oleks mind peaaegu selili rabanud. See oli puhas vene „mat”. Viis minutit kõige vängemat venekeelset sõimu. „Mat”, mis kerkis kolme kor- ruse kõrgusele, iga korrus ornamenteeritud sama külluslikult nagu Sillamäe kesklinnas ilutsevad stalinistliku ampiiri stiilis hooned. Selle kolmekordse „mati” korruseid ühendavad trepid tegid ootamatuid ja huvitavaid kääna- kuid, igasse tuppa viivat ust ümbritses finessiderohke kipsvanik, lagedel 1109 ilutsesid rosetid, seinu õilistasid stukkornamendiga karniisid… „Kolme- kordne mat” nagu mingi rokokoo-loss. Samas sõjaväelikult jõuline, jala- nartsude higist läbi imbunud, püssirohusuitsust nõgine. Ma ei tea, millisesse rahvusesse liigitus Rubinfain passi järgi, kuid sel hetkel sai ilmselgeks, et meie polgu komandör on tõeline Vene ohvitser. Aga mitte see ei rabanud mind. Ma olin seni arvanud, et niimoodi võib rääkida ainult poe taga peeti pannes. Ja ropendajateks saavad olla vaid poo- lelijäänud haridusteega proletaarlased. Polguülema suust pursanud „matiga” jõudis minuni korraga tõdemus — nad räägivad samamoodi ka Kremlis, võib-olla isegi Poliitbüroos, või vähe- värk Vene Andrei Hvostov. malt selle vaheaegadel puhvetis istudes. Kogu Nõukogude eliit räägib teatud puhkudel selliste sõnadega. See oli ausalt öeldes minu kaheaastase sõjaväe- teenistuse üks suuremaid avastusi. Sillamäel polnud mind keegi selliseks tõehetkeks ette valmistanud. Isegi praegu neid sõnu kirjutades valdab mind tollase hämmastuse järel- kaja. Pärast alampolkovnik Rubinfaini etteastet niivõrd rohkearvulise, ja ma ütleksin, pidulikult meelestatud publiku ees (meenutan veel kord kulisse: orkestri läikimalöödud vaskpillid, punasest sametist polgulipp, kodumaa kindlalt turvatud taevas meie peade kohal, mille kaitsmise pidime paari kuu pärast üle võtma meie — tuhat viissada raketivägede kursanti) jäi mind närima ja painama üks küsimus: kas samasugust keelt räägiti ka Tema Kei- serliku Kõrguse armees? Rääkisid kõik need Teie Kõrgeausused ja Teie Ekstsellentsid, keda kuju- tati Nõukogude filmides selliste natuke nagu kergatsitena. Pärast seda, kui alampolkovnik Rubinfain oli otsustanud asendada pol- guparaadi seltsimeeste ohvitseride läbisõimamisega, kasutades samasugust „matti” nagu viljeldi Sillamäe proletaarses keskkonnas, hakkasin ma korraga ette kujutama järgmist stseeni. Tsarskoje Selo, XIX sajandi lõpp. Kasiinos löövad aega surnuks porutšik Golitsõn, kornet Obolenski, rittmeister… no las ta olla näiteks Mannerheim. Vestlevad loiult õukonna uudistest. Äkki saabub kasiinosse ilmselgelt ärritunud staabikapten Voront- sov. „Krahv, ma näen, et te olete täna tujust ära,” pöördub tema poole porut- šik Golitsõn. „Raske on olla teistsuguses meeleolus, vürst!” ohkab staabikapten ras- kelt ja tellib topka viina. „Tulen just suurtükiväe laost. Seal oli täielik pizdets! Meie polguvana on ikka täitsa ohujevšii, v konets jobannõi. Eile andis ta sõnaselge korral- duse panna kogu äsja saadetud laskemoon kolmandasse lattu. Täna tuli, ja kus hakkas karjuma: Nahui ves bojekomplekt sjuda zahujarili?! Zdes ved i do etogo bõlo ammunitsii dohuja! A nu vsjo rashujarit k jobanoi materi!!!” Rittmeister Mannerheim süütab paberossi ja noogutab nõusolevalt. 1110 „Tõepoolest, polkovniku käske on viimasel ajal raske üheselt mõista. Kuigi vokabulaar on ju ometigi väga täpne. Hm, lühemalt ja selgemalt pole enam võimalik öelda: nahui dohuja zahujarili, rashujarit.” Ruumis vältab paus. Kandev. Härrad ohvitserid mõtlevad mitmesugus- tele teenistuslikele kitsaskohtadele, mis on põhjustatud asjaolust, et pol- guülema mõttekäike on viimasel ajal raske jälgida. Vaid rittmeister Mannerheim tegeleb igavikulisemate küsimustega. „Ma ei väsi ikka veel imestamast vene keele võimaluste üle,” katkestab ta mureliku vaikuse. Viipab siis ettekandjat žestiga, mis peab tähendama, et kogu laudkonnale toodaks tema kulul viina. Jätkab siis sisendavalt: „Kuigi

Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. see on ometi muutunud minu teiseks emakeeleks. Imestan ikka. Ja teate, härrased, mul tuli ühenduses sellega just praegu üks mõte!” Kaaslased vaatavad vuntsi keerutavat rittmeistrit. Sealt on midagi tule- mas. Mannerheimi tembud olid kuulsad juba sõjakooli päevil. Rittmeister surub paberossi jõuliselt tuhatoosi ning jätkab: „Tuleval nädalal läheb polk manöövritele. Küsimus on järgmine: kas on võimalik kirjutada roodule lahingukäsk, täiesti adekvaatne, kõiki reegleid järgiv lahingukäsk, kasutades vaid kahte nimisõna — hui ja pizda — ning tegu- sõna jebat. Muidugi võttes abiks nende sõnade kõiki derivaate.” Ruumi sigineb taas vaikus. Kornet Obolenski näpib kõrvalesta; tema huuled vormivad hääldamata jäävaid sõnu, ta moodustab mõttes lauseid. Siis raputab ta lootusetust väl- jendades pead. „Parun, ma ei kahtle teie vene keele oskuses! Tõesõna! Kuid ma ei usu teie kavatsuse teostatavust. See pole võimalik! Lahingukäsk on selleks liiga komplitseeritud. Tähendab, põhimõtteliselt võib-olla küll, kuid et sellise ülesandega hakkama saada, on vaja olla geenius nagu Lermontov või Puškin.” „Teen ettepaneku kihlveoks!” Mannerheimi silm lööb särama. „Kast šampanjat selle peale, et ma kirjutan igati korrektse lahingukäsu, kasutades vaid kolme sõna — hui, pizda ja jebat!” Obolenski mühatab nõusolevalt. „Härrased, olge tunnistajateks minu ja paruni kihlveole!” Näe, niisugune stseen kummitab mind… ja kui palju siis ongi möödunud aastaid tollest ärajäänud polguparaadist — jah, juba kolmkümmend aastat. Mind huvitab sellise hüpoteetilise stseeni tõenäosus. Kirjanikud ropen- dasid muidugi, nii et maa must, seda me teame, aga kas seda tegid ka staabikapten krahv Vorontsov ja rittmeister parun Mannerheim? Või — hirmus mõeldagi — ka polgu nominaalne šeff kaardiväepolkovniku paguneid kandev Tema Keiserlik Kõrgus ja kogu Venemaa valitseja Nikolai Teine nendel puhkudel, kui ta saabus vaatlema polgu manöövreid ning seal juhtus mingi täielik bardakk? Eelnevat arvesse võttes söandan nüüd välja tulla oletusega, miks ikkagi ei ütle venelased mitte „emakeel”, vaid rodnoi jazõk. See ei ole mingi üldslaavi omapära. Nende kõikide komme. Kas või tšehhid ja horvaadid ütlevad vastavalt mateřský jazyk ja materinski jezik. Meie naaberrahvale ei sobi see kohe kuidagi. 1111 Öelda niimoodi vene keeles tähendab mõistaandmist, et suhtlusvahen- dina kasutatakse sedasama „matti”, mida pruukis täiesti reaalne alampolkovnik Rubinfain või minu väljamõeldud härrased kaardiväeohvitserid Tsarskoje Selo kasiinos. Tähistus materinski jazõk kannab endas vältimatuid assotsiatiivseid tähendusi. Seega saab minu isa keel olla vaid rodnoi jazõk. Ainult see haarab endasse kogu keelespektri. Kui ma olin väike laps, aga eriti noorukieas, nagu juba öeldud, mõjus selle keele mittenormatiivne pool mulle väga eemaletõukavalt. Kuid enam värk Vene Andrei Hvostov. mitte. Nüüd ma olen seda õppinud hindama, lausa naudin seda. Umbes samamoodi, nagu hakkasin pärast viieteistkümnendat eluaastat hindama õlle maitset. Või kui alkohol kõrvale jätta, midagi sellist nagu rokfoori juust. Jah. Tee oma sisemise venelase juurde on olnud pikk ja raske. Kunagi ehmatas mind võimalus, et kõik see jama on nüüd üle kandu- nud minu pojale. Kui ta oli umbes kümneaastane, toimus meie vahel selline dialoog. Tema: „Isa, kas sa oled poolvenelane?” Mina: „Küllap siis olen, kui minu isa on täisvenelane.” Tema: „Kui sa oled poolvenelane, siis see tähendab, et mina olen veerand venelane?” Mina: „Noh... võib vist nii öelda küll.” Tema: „Aaah!!! Ma ei taha!!!” Mind vaevab seniajani küsimus, miks ta seda ei tahtnud. Kohe väga intensiivselt ei tahtnud. Ometi polnud justkui põhjust. Ma püüdsin teda kaitsta nii eestluse kui veneluse painete eest. Samamoodi nagu muudegi etteantuste eest. Kui ta oli veel väiksem, päris titt, siis me võtsime tema emaga vastu põhi- mõttelise otsuse, et me ei too talle ainult neid mänguasju (vaeste üliõpilas- tena saime neid humanitaarabina), mida peetakse „poiste omaks” — kõiki neid traktoreid, autosid ja kraanasid, tankidest rääkimata, mis väidetavasti kuuluvad poiste maailma. Need võivad tal muidugi olla, aga las tema mänguasjade kastis olla lisaks neutraalsetele klotsidele ja pallidele ka plikade kraam. Nukud, mängunõud, kas või roosad kassid. Täpselt pooleks maskuliinsete artefaktidega. Las ta ise valib, mis talle meeldib. Ilma et me talle soovitusi jagaks. Me hoidsime selles asjas ranget erapooletust, tundes teatavat sümpaatiat teooria vastu, et poisid hakkavad mängima autodega neile avaldatava ühiskondliku surve tõttu. Nad ei sünni poistena, neist kasvatatakse need. Võtsime tõsiselt väi- det, et kusagil Okeaania saartel on ühiskond, kus poistele sellist survet ei avaldata ja seal mängivad nad meelsasti nukkudega. Olime noorte lapsevanematena muidugi põnevil. Millised on meie lapse eelistused? Need olid ilmselged. Niipea kui ta oli väljunud pallide ja mänguklotside 1112 east, sirutas ta oma väikese pontsaka käe võimsate kallurautode ja kandi- liste traktorite poole. Nukud jätsid poja täiesti ükskõikseks. Ta ei ladunud neid isegi veoauto järelhaagisesse, et neid kusagile sõidutada. Ma ei tea, kuidas sellised eelistused tekivad. Mind ei vaevagi küsimus, et miks ja kuidas ma otsustasin hakata eestlaseks. Sest on selge, et see juhtus ema eeskujul. Seletamatu on hoopiski see, kuidas ma siis tulin mingil hetkel otsusele, et mõnikord, teatud juhtudel, võiks ma olla ka natuke venelane. Võib-olla hakkas mind kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudmisel Andrei Hvostov. Vene värk Vene Andrei Hvostov. tüütama seitsmesaja-aastase orjapõlve depressioon. Hea oli iseendale öelda, et ma ei pea selles osalema, sest minu isapoolne suguvõsa — ikkagi vabad kasakad — pole kunagi mõisatallis vitsu saanud. Must lagi on meie toal… ah, mis mul sellest, see on rohkem Juhan Liivi mure. Hulluks läinud Liiv uskus, et ta on Poola kuningas. Vägagi eestlaslik kiiks. Jaan Kross oli rahvuslik Diogenes, kes uitas kõrgele tõstetud lam- biga läbi ajaloo ning hüüdis „otsin eestlast”. Ent mina, kui ma lülitan hinges oleva rahvusnupu „vene” režiimile, ei pea sisse ahmima seda palsamit, mida Jaan Kross nii meisterlikult keetis. Meisterlikult, kuid tulemus on minu maitsele liiga lääge. Selline vastumeelsus rahvuslike hingepalsamite suhtes tekkis mul siiski alles ülikoolis. See on küpses eas toimunud reaktsioon, mille esmapõhjustajaks sai saksa keele omandamine niisugusel tasemel, mis võimaldas hakata lugema selles keeles kirjutatud ajalookäsitlusi. Pärast seda kaotas rahvuslike Diogeneste „otsime eestlast”-imperatiiv igasuguse võlu. (Kas panete tähele, kuidas ma kõlgun kusagil saksa ja vene vahepeal? Ka see on eestlaslik.) Ent on veel üks mälestus. Varajasem, viiendast klassist. Sillamäe spordihoones toimus midagi sellist, mida nimetati „rahvaste sõpruse peoks”. Eesti ja vene lapsed tulid kokku ning esitasid oma rahvatantse. Publikuks, nagu ka esinejateks, olid Sillamäe koolide õpilased. Eesmärgiks rahvaste sõprus ja väikeste kultuuride (eestlased) tutvustamine domineerivale rahvusele (venelased), järgneva kokkusulandumisega ühtseks nõukogude rahvaks. Niisugune võis olla asja mõte. Asi kiskus „meie” poolt vaadatuna kohe kiiva. Võib-olla polnud Silla- mäe Teise keskkooli eesti osakonna rahvatantsurühm piisavalt kõrgel tasemel või valitses spordihoone saalis tol päeval mingi vale ja rõhuv meeleolu, aga nad tantsisid õudselt. Täiesti kohutavalt. Midagi nii tuima ei eeldaks isegi eesti rahvatantsuks nimetatud nühkimisest. Justkui oleks neile kõi- gile püksi pistetud Karl Ernst von Baeri teos „Eestlaste endeemilistest hai- gustest”, mille raskus venitas tagumiku vastu maad ning takistas tegemast vähegi särtsakamaid liigutusi. Mis võis tol päeval küll juhtunud olla?! Tõenäoliselt läksid meie tantsi- jad sinna algusest peale vastu tahtmist. Kuid pole välistatud ka rahvuslikul pinnal tekkinud konfliktid juba spordihoonesse jõudmisel. Kusagil riietu- misruumides võisid vene poisid siduda neil pastlapaari paelad umbsõlme 1113 ja tantsupõrandale minnes andis läbielatud alandus tunda. Jumal teab, mis seal põhjuseks võis olla, aga eesti laste tants sümboliseeris tol hommiku- poolikul eestlane-olemise kogu lootusetust. Hingematvalt ängistavat nur- kasurutust. Tuima alandlikkust. Kontrast vene laste ennastimetleva hüple- mise ja karglemisega oli igatahes karjuv. (Venelased vihtusid tollal riiklikul tasemel viljeldud pseudorahvatantsu, mida Vene intellektuaalid tähistasid stiili leiutaja ballettmeister Igor Moissejevi nime järgi põlgliku terminiga moissejevštšina, aga isegi kui ma seda tollal teadnuks, poleks see asja ikkagi mingil moel päästnud.) Programm oli kokku pandud tantsunumbrite vaheldumise põhimõttel — värk Vene Andrei Hvostov. üks tants eestlastelt, teine venelastelt. Eestlaste igakordsele platsitulekule reagee- ris publik kasvava rahulolematusega. Ja paraku oli tal õigus; seda tuli võtta kui vahetut kunstikriitilist seisukohta, sest eesti rahvatantsurühm oligi talu- matult igav. Kümme korda esitatud koreograafiliste sugemetega tammu- mine, mille nimeks on „Kaera-Jaan”, „Tiri-aga-tõmba”, „Oige ja vasemba”… Mis oli vene keigaritel viga areenil uhkeldada, valge roos rinnas ja nina püsti, kui neile anti algusest peale sada punkti ette! Venelased tegid ballet- likke hüppeid, vilistasid läbilõikavalt, kaks näppu suus, peksid endale vastu jalakandu. Nad said olla, khm, gay as hell. Publiku seas vähemuses olnud eesti lapsed vajusid oma tantsijate võime- tuse ning ebaatraktiivsuse tunnistajatena üha enam norgu; lõpuks jagasime koos oma tantsijatega vaid ühte soovi — et kogu see jura ometigi läbi saaks. Mälestus tollest tantsukatastroofist on osutunud kestvaks. Kui algas lau- lev revolutsioon ja kõikidel suurtel ning väikestel laululavadel hüüti täiel rinnal „eestlane olla on uhke ja hää”, kusjuures kombeks oli püsti tõusta ning naabri ülestõstetud käest kinni võtta, et temaga ühes taktis kaasa õõt- suda, siis mina keeldusin seda tegemast. Võib-olla naelutas mind pingile mälestus tollest tantsupeost. Uhke ja hää… Oleksite te tookord olnud koos minuga seal Sillamäe spordihoones! Mälestus sellest, kuidas „nad” („teie”) tookord seal spordisaalis „meile” („neile”) oma moissejevliku tublidusega ära tegid, paneb seniajani kõrvad roosatama. Aga ma ei taha seda pikemalt arutada. Ka see kunagine häbitunne tekitab omakorda häbi. Kummaline… eestlaste ja venelaste kokku-elu, või kui soovite, kokku- mõju, on pannud kusagil meie tagaõues vulisema ühise häbiallika, millest ammutavad mõlemad rahvused. Kas see võiks olla midagi kokkuliitvat? Naljakas, aga võiks küll. 1114 Andra Teede

olen kõige nõrgem ärgates muul ajal võib pead vastu seina peksta Andra Teede. Luule Andra Teede. võib mõelda hambavalule juua viina ja nutta või lugeda pessoad kui miski muu ei aita

aga ärgates siis kui uni mu tagasi annab ja tugev olemine veel meelde pole tulnud siis ei ole tõesti ühtegi asja mille pärast edasi hingata

jah selge on see maailm on pime eriti öösel aga mina olen nagu kõik teised kui saaks ainult veel magada laske mul magada

mis ametit su ema isa peab kust kihelkonnast täpselt sinu perekond pärit on kas keegi siberis ka käis ja kui siis kus ja kes ja kas seal ootas midagi või oli ainult nälg ja kas siis keegi ellu ka jäi kui jäi kui paljud kas neil elus on siis parem

või on juba ükskõik mis värvi sinu 1115 juuksed tegelikult on kas silmanägemine sündis kaasa kes vanaemal haiglas külas käib kes otsustab et mis meist saab kas lasta kassid metsa alla müüa autod maha minna sinna kus on soojem Luule Andra Teede. ja kui on soojem kas siis soe on parem või on juba ükskõik kes teab kust kõik see kurbus pärit on kas tõesti talved on nii pimedad ja kes nad valgeks teeks kui pole kedagi on tühjad talud tühjad elud teed on kinnikasvand laulud meelest läinud siis kui suri viimane kes laulis ja kes ses kõiges süüdi on kas süüdlasega oleks parem või on juba ükskõik

* südalinna suvi vanade juugendhoovidega kuhu kunagi ei satu trammivilin kurvis ja kanalisatsiooniluugi plop-plop kuhu nad kõik küll lähevad hiinarestorani terrassil logelevad kammitud ärimehed värsked krevetid ja varblane tolmune tuul ja parkimisalad tulen ülevalt koolist teel alla koosolekule mul on kogu aeg kiire mind on kogu aeg vaja ma olen ikka veel 1116 armund ja habras maailm on nii suur nii tihedalt õhku täis juba hakkab luuletus tulema aga siis heliseb telefon ja kantakse ette toit

Andra Teede. Luule Andra Teede. oluline on see et

ma elan seal kuhu ma sündisin nii peabki kõik on paigas elu sätib

elu annab sulle kõik võimalused olemiseks õnnelik olemiseks olemas olemiseks

miks sa siis ei ole Peeter Ilus 1117

Pastiche à la Valerius Aeditus (1. saj. e.m.a.) Jaan Undile 2012

Ei aujärje järele sõber meil pole küll tarvidust mingit Ilus. Luule Peeter kulgegem vaid las leek rinnas koiduni valgustab teed teadis Iidvana Laps taipas Aristippos kord ammu Küreenes — toksib toonekilk kõigi me meeltes — panta rhei panta rhei panta rhei

Vaata tunglejaid sõber me ümber ei kuhugi-jooksjaid nagu ees kuski kumendaks kaos jälle musttuhat torni on teoksil ja nii nagu Paabelis ammu paistab meelest on läinud kaaskondseil panta rhei panta rhei panta rhei

Joogem karikad tühjaks mu sõber aina eha ju igatseb agu vaata Pallas Athena vastu viipab meil’ Emajõe veest ei elutuld summuta surm saadab mõlemaid alatasa panta rhei panta rhei panta rhei

Liivinguid kevadvee sõit päikese võit kübara kaotanud tali kui joobunu teelise kulg sute kurb ulg heliseb rändaja kõrvus kui armulaul 1118 tundmuste siu ära viis viu kevade luhale laskus kui unistus

* Peeter Ilus. Luule Peeter Juhuse pistrikke juhuse pistrikke juba tiirleb su kohal ja tiirleb või on see nii juba ammu algusest saati juba

ajal ei olegi asu küti vibu on vinnas eelmisest lõpust saati amburil vinnas on amb algusest saati juba

juhuse pistrikke juhuse pistrikke juba ammu su pea kohal tiirleb algusest saati juba. Ants Juske 1119 Konrad Mäele mõeldes ja mäletades

Tundub kummaline, et eesti kunsti suurkujule Konrad Mäele võib tänapäe- val mitte ainult mõtelda, temast monograafiaid kirjutada, vaid teda võib ka mäletada, ja seda väga isiklikult. Mõistagi ei saanud ma kokku puutuda kunstniku endaga, mõnel määral vaid tema kolleegidega, kes teda isiklikult olid tundnud ja mälestusi jagasid. Kuid on olemas eelkõige tema maalid, midagi kirjavahetusest, fotod. Hakkab kujunema pilt inimesest. Kunagi esitas üks ajalehe kultuuritoimetaja Juri Lotmanile trafaretse küsimuse, kes on teie parim sõber. Lotman vastas: Aleksandr Puškin. Küsija oli hämmelduses, kuidas saab surnud inimest pidada oma sõbraks. Lotman püüdis selgitada, et ta mõtleb peaaegu iga päev suurest vene poeedist — lugedes mitte ainult tema rikkalikku loomingut, vaid ka seda, mida ta muud kirjutas, omas ajas üle elas, keda ta armastas, kus ta reisis jne. Vähe sellest — Lotman vaidles vahel mõttes Puškiniga, vahel oli temaga nõus. Kriitilistel hetkedel mõtles ta sellele, mida Puškin vastavas olukorras oleks teinud. Sellist empaatiatunnet olen kogenud ka enda kui kunstiteadlase loojangu poole jooksva karjääri Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad ajal. Kuid miks just Konrad Mägi? Ehk selgub midagi siinsest käsitlusest, mis oleks nagu kunstniku biograafia, kuid teisalt on fiktsioon, spekulat- sioon, dialoog Mäe kui elava inimesega. Isiksusena oli ta äärmiselt huvitav ja vastuoluline. Lisaks lühike, kuid kirev elu —nagu oleks ta jõudnud oma lühikeseks jäänud elu jooksul elada tavainimese mõistes kolm-neli elu.

* Ajalooline fakt on see, et 1907. aasta augustis asusid Konrad Mägi ja tema hea sõber ning mõttekaaslane Aleksander Tassa Helsingist teele Pariisi poole. Helsingi ja Tallinna vahet käis juba aurulaev, kuid on ka versioon, et nad sõitsid hoopis Peterburi kaudu. Mõlemal oli Peterburi-elust olemas suurlinnakogemus, nad olid õppinud seal parun Stieglitzi kunsttööstus- koolis. Pärast tudengirahutusi 1905. aastal olid nad koolist ära tulnud ja võtnud esialgu suuna Soome poole. Saatjaks nälg ja rahapuudus. Ees aga kumas Pariis, mis oli kujunenud rahvusvahelise kunstnikkonna Mekaks. Raha teenimiseks tuli Mäel töötada koos Tassaga Helsingis Soome Kirjan- duse Seltsis Jakob Hurda rahvaluulekogusid ümber kirjutades. Mäel oli endast noorema Tassa kujunemises ilmselt oluline osa. Nende dialoog kusagil Helsingi boheemlaslikus literaatide kõrtsis võis olla midagi umbes sellist. Mägi: „Sai sellest neetud Peterburist ja paruni nikerdamiskoolist koos nende mõttetute kipskujude joonistamisega lõpuks lahti. Lisaks need kül- mad talved, kui tuli mööda Neeva kaldapealset kooli vantsida.” Tassa: „Ära parem räägigi, mõtle, kuidas me üldse söönuks saime, Stieglitz hoolitses vähemalt veidigi oma kõige vaesemate õpilaste eest. Aga kui poleks olnud vanemate toetust, siis oleksime nälga surnud. Mis 1120 sinul viga — sinu isa oli ju mõisa teenistuses. Höhh! Kelleks sa oleksid saanud seal Udernas, tavaliseks küla- või linnakäsitööliseks, mööblitisleriks, nii nagu sa Tartus Bandelieri mööblitööstuses ametis olidki. Või siis sinu Lurichi-kultus, tahtsid mati peal vene ja türgi härgadega rassida? Vaata oma passi: Conrad Wilhelm Mäggi — milline saksik tõusiklus. Hea vähemalt, et sa Peterburi said. Stieglitzis oli Koort see, kes sulle näitas, mida pintsli ja lõuendiga peale hakata, muidu oleksidki jäänud šimpansi tasemele, kes oleks pliiatsiga osanud ainult nina nokkida ja paberiga perset pühkida.” Mägi (vihaselt): „Ole parem vait, ega sinu kooliteenistust pidanud isa kah päris vaene polnud. Lööksin sul sinu tiraadi peale praegu kurgi ninast välja! Sinusuguse kõrendi lööks ma kahe sõrmega pikali.” Mägi (läheb suitsu tegema, veidi leebunult tagasi tulles): „Mis me sõi- mame ja vingume vastamisi, vaata teisi, kes lauda ja sõnniku seest on välja rabelnud. Kes see Kölergi oli — Viljandimaa taluniku perekonnast, aga kuhu ta Peterburis välja jõudis!” Tassa: „Oleksid sama saatust tahtnud, jah! Oleksid sa viitsinud seal õukonnas head nägu tehes töllerdada ja maalida neid romantistlikke antiik- seid heeroseid?” Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad Mägi: „Sa mine oma jutuga tead kuhu, meil on hetkel ainult üks ees- märk, ja see on Pariis!” Tassa: „Mida sina Pariisist tead? Lugesid ehk mõnda „Mir Iskusstva” almanakki, kindlasti oled kuulnud, et seal on odav vein ja iga nurga pealt võid mõne litsi saada.” Mägi: „Aga Triik ja Koort on seal juba ees ja nad on mulle kirjutanud, milline möll sealses kunstielus praegu käib. Kas sa, mees, oled midagi kuulnud fovismist ja kubismist? Tutkit, brat. Joo oma veinipära ära, enne kui siit neetud Soomest minema saame.” Soomest ärasaamine osutus vähemalt Mäe puhul võimalikuks tänu hea- dele inimestele. Esimesena oli pääsenud Peterburist Pariisi Nikolai Triik, kellel oli rikas venelannast pruut. Mägi ainult unistas Pariisist. Appi tuli keegi heal järjel olev kunstilembene ettevõtja P. Rootslane, kelle juures Mägi oli töötanud. Rootslaselt saadud rahaga õnnestus Mäel Peterburist ära minna, esialgu Soome. Kuid ühes kirjas tunnistab ta oma toetajale, et „olen mõne kunstijüngriga tuttavaks saanud, kes Parisis on õppinud, ja need seletasid, et ainult Paris on linn, kus kunstist täiusele võib saada.” Umbes samu sõnu kordas Mägi ka Tassale, kuigi see kunst ja lisaks veel ellujäämiskunst, mis neid ees ootas, olid teadmata. Paneb ikka imestama, milline uudishimu ja tahe valdasid talupoeglikust kultuurist pärit noor- mehi, kes pea ees tundmatusse hüppasid. Silme ees ja peas oli ainult üks siht — edasi Euroopasse! Pariisi! Ei enam mingeid kunagisi kunsti-Meka- sid, nagu Rooma või Saksamaa, Soomest rääkimata. * 1121 Teekond Pariisi kulges siiski pikaldaselt. Nii või naa ei saanud mööda Poo- last ja Saksamaast. Auruvedur loksus aeglaselt ja lasi vilet. Arvata võib, et Mägi ja Tassa sõitsid madalama klassi vagunis, närisid saia ja jõid arvukate vahejaamade puhvetitest ostetud veini. Kuni Poolani sai veel kõike osta Tsaari-Venemaa rublade eest. Osteti ka kangemat kraami, käes oli hilissü- gis ja Mäel oli juba külm — haigus, millel on ka ladinakeelne nimi, painas teda surmani. Kuigi raha nappis, tuli hommikul pea ikka ära parandada, ehk nagu Mägi ütles — „tuleb end käima lükata”. Lugemist oli sõpradel lisaks maalivahenditele samuti kaasas. Oli poliitilist kirjandust, kuid oli ka moodsamat klassikat, nagu Oscar Wilde. Mis keeles nad kirjandust lugesid, pole teada, kuid saksa ja vene keel olid neil suus nagu emakeel, mingil määral osati ka soome keelt. Jälgiti, mis kodumaal toimub. Kuid suur siht oli ikkagi — Pariisi! Pikem sundpeatus tuli Berliinis, kus neil jäi aega kolistada ka linna peal. Mägi kirjutab, et „sääl on tehnika küll suurepärane, aga lollus on veel suu- repärasem”. Mida nad seal nägid, pole teada. Vaevalt, et neid huvitas „Die Brücke” või kujunema hakanud „Der Blaue Reiteri” kunstnike või Vas- sili Kandinsky tollane looming. Küll aga leidis oma neli-viis aastat hiljem Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad Münchenist mõtlemisainet Ado Vabbe — meie esimene tõeliselt avangar- distlik kunstnik. Kuid ega midagi, taas rongi peale ja ikka edasi, Pariisi. Õnneks oli igav ja vaene Poola juba seljataga ja meeleolu tõusis ootusärevuses. See pakkus leevendust ka rongi masendavale ebamugavusele. Küllap olid sõbrad ühis- vagunis ja kaassõitjatega kokku kiilutud nagu Eduard Ole 1929. aastal maa- litud „Reisijates”. Ole silmanähtav eeskuju on omakorda Honorė Daumier’ lito „Kolmanda klassi reisijad”. Ainult et Ole seltskond on veidi nooblim, lisaks paistavad kõik tukkuvat, silmad kinni. Vaevalt aga sõbrad said sõba silmale, kuigi sõit rongiga Berliinist Pariisi kestis oma 17 tundi. Juba oli ületatud piir. Prantsusmaa erines paljuski Saksamaast. Johannes Semper on kirjeldanud kahe kultuuri erinevust nii, et sakslastel on olmes kord majas, kuid mõtlemisega on vastupidi — tasub vaid võrrelda prantsuse filosoo- filist materialismi ja positivismi ning saksa idealismi. Eks kultuuride kok- kupõrge võis pakkuda ränduritele kõneainet nende aeganõudvatel loksu- mistel laevas või rongis. Piiri ületasid nad tõenäoliselt Strasbourg’is, kust oli Pariisini veel mitusada kilomeetrit läände. Nii Mäge kui Tassat sidus põlgus vene, saksa, kuid ka soome kunsti vastu. Nad olid elanud nii siin kui seal, kuid midagi oli puudu. Nad polnud tol ajal veel kuigi vanad — Mägi 28, Tassa temast neli aastat noorem. Mingit arrogantsi tekitas ka Eestis alanud rahvuslikkuse uus ärkamine. Tassa oli selles asjas isegi radi- kaalsem. Vanavara kogumine, rahvaluule üleskirjutamine sünnitasid Tas- sas teravat vastumeelsust. Nagu ka kogu eesti talupoeglik kultuur. Samas Tassa adus ilmselt päris hästi, et eestlane ei saa eurooplaseks ei Venemaa, Saksa ega ka Soome kultuuri kaudu. Selles mõttes oli ta oma vanemast kol- leegist radikaalsemgi. „Persse see sakste ees lömitamine, mis see parem on 1122 kui vene kroonut teenida. Me oleme kõik need asjad läbi teinud. Oleme näinud kõike, ka seda, mis praegu Eestis toimub. Mis rida need Laikmaa ja Raud seal ajavad.” Umbes nii võis Tassa arutleda. Mägi tõenäoliselt haka- nuks heietama midagi rahvuslikust kunstist ja rahvuslikust stiilist. Tassa: „Jälle oma joruga! Kus see rahvuslik stiil maalikunstis on, vanad eestlased ei teadnud sellest midagi, nad ei osanud isegi natuurist joonistada, ainult nikerdasid ja kudusid ornamenti. Nüüd püüab vana Raud leiutada mingit rahvuslikku stiili, otsib sobivat vormi, et Kalevipoega kujutada, ja kuna eesti kunstist ja folkloorist midagi leida ei ole, siis vahib Hodleri ja teiste sakslaste poole. Hea seegi, et ta ei võta eeskuju vene peredvižnikutest ja Vasnetsovi kolmest vägilasest. Nagu me seda tantsu seal Peterburis vähe oleksime näinud.” Mägi on vajunud mõttesse, püüab kuidagi kaitsta oma rahvustunnet, toetudes „Noor-Eesti” liikumisele. Oli ta ju teinud „Noor-Eesti” albumite kujundusi, oli hea sõber Tuklaga, oli tema raamatutele joonistanud illustratsioone ja vinjette. Tassa: „Kõik see on täielik pask, ka see sinu ja Triigi juugend — mis seal rahvuslikku on, ainult motiiv, muu on juugendlik stilisatsioon. Tänu jumalale pole me veel mingit Kalevipoega ega kedagi Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad Lindat hakanud maalima.” Mägi vastu: „Ära sa nüüd meie mõttekaaslasi küll täis pasandama hakka. Ma pole ka paljuski nõus Kolla (s. t. Nikolai Triigi) valitud suunaga, kuid mis see rahvuslikkus siis olla saab ja olema peab? Keegi ei teagi, milline see Kalevipoeg välja peab nägema, ainult laul- dakse ja jutustatakse paarisaja meetri kõrgusest hiiglasest, kes oma sängide ja jalajälgedega „kaunistas” meie ilusat loodust. Vägistas saarepiigat ja käis Soomes tüli norimas.” Sellise jutu peale Tassa leebus.

* Minevik oli jäämas seljataha, meenutada oli rongirataste rütmis ka midagi helgemat. Kõige enam Ahvenamaal veedetud suve. Triik oli nagu alati seal ees, kuid vist siin avastas Mägi oma maastikumaalija ande. Stiilimuutusega on seotud Helsingis Ateneumis õpetanud inglase Alfred Vinchi maalid. Viimane oli mõjutatud prantsuse neoimpressionistlikust puäntillismist, mis tähendas värvide optilist segu: värve ei segatud kokku mitte paletil, vaid nad pidid segunema vaataja tajus. Kui impressioniste iseloomustavad komataolised pintslilöögid, siis Seurat ja Signac panid värve punktidena ehk täppides. Pole küll andmeid Mäe ja Vinchi isiklikest kontaktidest, kuid Vinchi looming avaldas vastuvõtualtile Mäele kindlasti muljet. Ahvenamaal jätkusid juba Peterburis tekkinud eesti kunstnike koloonia traditsioonid. Pariisis tööd ja leiba leida lootvatel teelistel seisid meeles näguripäevad Maarianhaminast viie kilomeetri kaugusel asuval Önningby saarel, kus sajandialgusel oli tekkinud eesti kunstnike koloonia. Mägi on oma kirjades avaldanud rõõmujoovastust pärast Peterburist ja Stieglitzist lahkumist — tal oli raha, kõht täis ja ikkagi kodusem tunne. Kuid boheem- lastel Önningbyl sulas raha nagu kevadine lumi. Tuglas, kes külastas saart aasta hiljem, leidis eest lõbusa, kuid vaesuses vireleva seltskonna. Kõikjalt 1123 võis leida tühje veinipudeleid ja kuivanud saiakoorikuid, sekka muidugi pilla-palla maalitarbeid. Lagunenud saapaid oli pusitud viiulikeeltega parandada ja viksitud tuššiga, et minna külapeole. Kuid peamine kunstnikke inspireerinud allikas oli sealne maastik. Tegelikult võis hoopis siit alguse saada Nikolai Triigi soov tekitada Mäes huvi maastikumaali vastu. Igal juhul osutus õpilase looming selles vallas õpetajat kõrgelt ületavaks. Ma pole ise Ahvenamaal käinud, kuid seal sündinud maalide ja Tuglase kir- jelduse põhjal tahaksin tingimata seal ära käia. Tuglas: „Muidu ikka segamini nii maa kui vesi. Järsud merre laskuvad kaljuseinad, igavesti unustatud kivisaared ja vaikivad lahed. Kõrged kääbusmändidega kaljumäed, kuid nende vahel metsad ja niidud nii lopsaka, otse lõunamaise taimestikuga, mida võimaldab soe merekliima… Ja siis Lumpari meri ise — igalt rannalt, igal kellaajal ja iga ilmaga iseilmeline, tuhandes toonis veiklev, pärlmutri- line, heleroheline, sametsinine.” Maastikumaali avastanud Mäele oli loodus tohutu inspiratsiooniallikas. Kui sõidan oma igapäevast teed bussiga Pirita poole, olen püüdnud vaadata merd, mis on vahel ilus sinine, sealsamas jälle pruuni karva porine, läbi Mäe silmade. Mõistetavaks saab Mäe „komade ja punktidega” maalimisviis, mis suudab vahetut muljet anda edasi paremini Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad kui mis tahes akadeemiline maastikumaal.

* Üsna tõenäoliselt jagus reisikaaslastel jutuainet ka Stieglitzi koolist ja 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest. Parun Stieglitz oli olnud kaval. Ta ei ajanud kedagi kohe pärast rahutusi ja streiki koolist minema, lasi lihtsalt vas- tata küsimusele, kas õpilased tahavad koolis jätkata või ei. Kui Nikolai Triik tõi lahkumise põhjusena haiguse, siis Mägi ütles otse, et säärases olukorras ta enam siin koolis õppida ei taha. Mis edasi? Triik ja Tassa läksid Eestisse, Laikmaa ateljeesse, Koort läks samuti koju, ainult Mägi jäi üksinda Peter- buri. Millestki pidi elama. Mägi hakkas tööle veskikive valmistavas ette- võttes. 1905. aasta sügisel sukeldus ta revolutsioonisündmuste keerisesse. Veskikivi-töökojas olevat isegi relvi valmistatud lisaks lendlehtede levita- misele „punase viiuldaja” Eduard Sõrmuse käe all. Kõige tipuks aktsioon Peterburi Jaani kirikus, mis oleks omaette jutu teema. Nüüd oli Mägi Tas- saga taas ühes paadis, õieti ühes rongis. Tassa: „Oled, jah, üks maalt tulnud prole, mässaja, kellele ükski ilmakord ei sobi. Teinud siis Peterburis pommi ja lasknud tsaar õhku, oleksid vähemalt oma nime ajalukku saanud. Kes sa aga nüüd oled? Paar maalikatsetust ja vinjetikesed „Noor-Eesti” väljaan- netele. Mida sa sellest Pariisist loodad, äkki hakkad seal ka sotsialistiks või anarhistiks? Ära unusta, et sa oled maal lehma all sündinud ja seal on sinu kui eestlase õige koht!” Mägi läks selle jutu peale jälle suitsu tegema. Mis selle nolgiga ikka jagelda. Maastik rongi akna taga ei pakkunud algul suurt midagi, eriti võrreldes Ahvenamaaga. Ajaviiteks Mägi luges või siis skitseeris oma joonistusplokki kaasreisijaid. Iga peatus lisas uusi huvitavaid tüüpe. Tassa kritseldas vaheldu- 1124 seks midagi oma märkmikku, pole ime, et tast saigi lõpuks pigem kirjanik. Erimeelsustele vaatamata olid nad ikkagi eht-eestlaslikult omavahel aasivad sõbrad. Pariisi-sõiduks olid nad endale ka midagi kobedamat selga ostnud. Mägi oli eriti valiv. Talle oli selge, et kui ta tahab Pariisis kunstnikuna läbi lüüa, siis ei maksa eputada peenemate ülikondadega. Nii valis ta kesktee. Poliitik ja teadlane Ferdinand Kull, kelle juures Mägi üksvahe Pariisis elas, on teda iseloomustanud niimoodi: „Ka oli see Mägi, kes esimesena Delmas’ restoranis endale krediidi mõistis avada, ilma et ta pea ain- samatki sõna prantsuse keelt oleks rääkinud. Kuid tema isik äratas prants- lastes suurt usaldust. Hästi ja maitsekalt riietudes, omades peale selle veel tubli portsjoni näitleja osavust, mõistis ta näomusklite ja käteliigutuste abil end suurepäraselt arusaadavaks teha.” Eks ta mõnes mõttes snobistlik oli. Näiteks pidi kaabu serv olema pisut allapoole laskuv, kaelasideme ja sok- kide värv ei tohtinud palju erineda. Samas ei tohtinud kindad ja palitu olla liiga uued. Vana palitu kohta seletas ta, et sellel on aristokraatlikku tagasi- hoidlikkust, mis ei soovi kohe esimesel tutvumisel inimest rabada. Tähtis on see, mis palitu all on ja mis mõjub kaasvestlejale üllatusena. Tassa oli märksa boheemlaslikum, mida annab hästi edasi Nikolai Triigi karikatuur: Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad kiitsakas pikkade jalgadega tüüp, peas lai kübar ja kaelas uljalt kohev lips. Karikatuuri alla on Triik lisanud: „Mees, kes ennast mitte ainult söömisele pole pühendanud. Praegu on selle mehe kõht viidikaid täis. Jah!” Mägi mõtles kindlasti ka oma kuvandi peale. Alati on ta fotodel mõt- liku karmi näoga ning sisendava pilguga. Nii on teda kujutanud ka Triik 1908. aastal Pariisis tehtud portrees, kus Mäe pilk on suunatud allapoole, kuid kõneleb sügavast sisekaemusest. Kuid annaksin sõna kunstiteadla- sele Evi Pihlakule: „Konrad Mäe portrees puudub ajastu vaimule vaatamata salongilik efekti taotlus, mis paljudelt selleaegsete ajakirjade veergu- del reprodutseeritud portreemaalidelt vastu hoovab… Kunstnikku köitis konkreetne inimisiksus ja ta püüdis jäädvustada tema olemust võimalikult suure veenvusega. See ei ole lihtsalt mehe portree sajandi algusest. See, keda lõuendil näeme, võib olla ainult Konrad Mägi, nurgelise näoga, trotslik, rahulolematu, raskete elutingimuste poolt juba parasjagu muserdatud, kuid samal ajal juurdlev ja visalt töötav kunstnikunatuur. Konrad Mägi, kellele oli omane sapine elavus, kes oskas ühtviisi manada kõiki linnu, maid ning rahvaid ja kes jäi alati ühtviisi vaimukaks seltsimeheks. Säärasena iseloomustab teda Fr. Tuglas ja säärasena ilmselt tundis teda ka Triik.”

* Kui Veneetsiale tuleb tingimata läheneda mööda vett, siis Pariisile rongiga. 1907. aastal polnud rong enam mingi tehnikauudis, kuid rongil oli samas suur roll impressionistide loomingus. Ega ilmaaegu pole nad kujutanud raudteejaamu koos suitseva veduriga. See suits pakkus erilisi atmosfääri- efekte, lisaks olid jaamad täis huvitavaid tüüpe. Kuid olulisem oli see, et rongiga sai sõita ükskõik millisesse Prantsusmaa otsa. Kes tahtis rohkem summutatud valgust ja pikki varje, sõitis põhja, Normandiasse, kes tahtis lõunamaist valgust, eredamaid värve, läks allapoole. Mäele sobis rohkem 1125 viimane variant, miks muidu eelistas ta ka kodumaal maalida Lõuna-Eesti maastikke. Kas tal oligi üldse mõni talvemaastik? Pealegi, nagu juba öel- dud, ei kannatanud ta külma. Ja rongiga sai vedada vajalikke maalitarbeid, molbertit, lõuendit, maalikasti ja ka muud tavaeluks tarvilikku. Rong aga jätkas oma monotoonset rütmi. Koiduvalguses ilmusid akna taha linnale iseloomulikud vaated: tehased oma korstnatega, töölisbara- kid, juba tekkisid maastikku kirikutornid. Mäe ärevus kasvas. Tema õlale nõjatunud Tassa magas õiglast und. Mägi hakkas teda üles ajama. „Mis sa kurat togid, lase magada.” Kuid tasapisi sai ka Tassale selgeks, et saabumas on ajalooline hetk. Ahnelt vaadati aknast välja, kus rullus lahti Pariisi ajalooline arhitektuur alates gootikast kuni juugendi ja funktsionalismini. Jah, see polnud mingi Peterburi ega Helsingi. Ja valgus, missugust põhja pool ei kohta. Kaardil ei tundugi Pariis nii väga lõunas olevat, ent kui London asub peaaegu samal laiuskaardil mis Kiievgi, siis Prantsusmaa on ju veel tublisti lõuna pool. Reisiväsimus oli nagu käega pühitud. Ferdinand Kull on kirjeldanud oma esimesi elamusi Pariisis: „Palav päike, iseäralikult pehme õhk ning puude rohkus, keskaegsed kirikud, kõige enam aga inimeste lõbusad näod tegid selle ilmalinna korraga nii koduseks, et Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad mul otsekui mõte läbistas pea: siia asun jäädavalt elama! Hiljem kuulsin, et ma ainuke pole, keda Pariisi saabudes valdab selline tunne.”

* Sõbrad saabusid Pariisi varahommikul, tõenäoliselt Saint-Lazare’i vak- salisse. Linn oli alles ärganud, kuid jaam sagivaid inimesi täis. Pariislas- test sõpru Nikolai Triiki ning Jaan Koorti vastas ei olnud — nemad olid ööinimesed ja vaevalt nad nii vara viitsisid välja tulla. Kuid Mäel ja Tassal oli aadress olemas. Sihtkoht oli kunstnike koloonia „La Ruche” ehk Mesi- puu, mis vastas täielikult oma nimele. Siin kihas rahvusvahelise seltskonna boheemlik kunstielu, siin haakuti kõige uuemate vooludega. Nagu öeldud, Pariis oli kujunenud kunstnike uueks Mekaks. 1905. aastal olid noored kunstnikud Matisse, Rouault, Marquet ilmunud oma kirevate ja erksate värvidega Sügissalongi, kus nad said hüüdnimeks les fauves (metsikud). 1907. aastal oli suur Cézanne’i retrospektiiv, samal aastal maalis Picasso „Avignoni neiud”, mis pani aluse kubismile. Kuivõrd eesti kunstnikud nende uuemate röögatustega kaasa läksid, on küsitav. Triik oli eragaleriides tutvunud van Goghi ja Gauguini loominguga: „Nad mõjuvad rabavalt. Nad ei oska isegi maalida! — see oli minu esimene mõte. Hiljem taipasin neid ja õppisin neiltki.” Mis meie kunstnikest rääkida! Kui Picasso näitas oma sõbrale Georges Braque’ile „Avignoni neide”, ütles viimane, et tal oli selline tunne, nagu ta oleks põlevat petrooleumi joonud. Leiti hobuomnibuss, mille teiselt korruselt, nn. impériale’ilt avanes suure pärane vaade Pariisi südalinnale. Lõpuks jõuti edelaossa, sihtkohale päris lähedale ja voorimehel polnud raske leida üles Passage Danzig. „La Ruche”, naeratas voorimees paljutähendavalt. Eks ta oli neid kummalisi väljamaa 1126 kunstnikke sinna küll ja küll vedanud, nii kaineid kui purjus peaga. Taas- kohtumine juba Stieglitzi päevilt pärit sõpradega oli meeliülendav. Triik ja Koort viisid tulijad kiiresti kurssi Pariisi muuseumide ja galeriidega. Vae- valt aga oskasid Mägi ja Tassa arvata, missugused katsumused neid peagi ees ootavad. Koort oli siia jõudnud juba 1905. aastal. Karl Pusta meenutab, kuidas kõlas koputus Aleksander Prometi ateljee uksele ja sisse astus Koort, „kaunis jõhkra välimusega, nägu hirmsasti päevitunud ja habemetüügastes, peas pruun, päikesest, tuulest ja vihmast pleekinud sonimüts, kael kraeta ja kaelasidemeta. Käes mingisugune rätikusse seotud komps. Lai naeratus näol. Tutvustas ennast kunstiüliõpilasena.” Algasid näguripäevad, mis said osaks ka Mäele ja Tassale. Kuna Koort oli õppinud viiulit, siis teenis ta raha tänavamuusikuna, ometi oli nälg vahel nii suur, et võttis silmanägemise. Kuid ikkagi Pariis. Koort kirjutas oma päevaraamatusse: „Ma armastan sind, Paris, kui hõbekarva kuu kahvatult tumesinises taevas su lõpmata liikumise peale vaatab. Paris, Paris, kui ilus sa oled keskööl, kui harvad, üksi- kud käijad mõttes su poolpimedaid uulitsaid liiguvad.” Tassa ja Mägi elasid algul Koorti juures, aga et viimane oli seal ametis Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad saviga ja kujude pritsimisega, sai uustulnukatel sellest kõigest kõrini. Tege- vus hargnes „La Ruche’is”. „La Ruche” ehk Mesipuu oli ümmargune neljakorruseline telliskividest rotund. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel oli seal olnud veinipaviljon, pärast seda rajati sinna kunstnike ateljeed. Need olid kiilukujulised väikesed toad, talviti külmad, ainult valgust oli maalimiseks küllaga. Kõigest hoolimata oli seal romantikat. Nii ristisidki kunstnikud selle Mesipuuks, aia jalg- teedele anti romantilisi nimesid, nagu Armastuse salu, Trooni põiktänav ja eneseirooniliselt — Näitustelt väljapraagitud kunstnike käik. Hilisematest kuulsustest oli Fernand Lėger hüüatanud: „Mesipuu! Milline erakordne paik. Mida seal kõike ei olnud! Igaüks elas, nagu oskas. Mesipuus müüdi ja osteti kõike. Teiste hulgas oli seal ka neli vene nihilisti. Ma ei mõista täna- päevani, kuidas nad võisid elada kolmeruutmeetrises toas ja kuidas neil alati jätkus viina. Vodka oli kallis, aga küllap see aitas neil elada.” Kõik oli nae- ruväärsete proportsioonidega, nii et Chaim Soutine võis aknast kingaga visates tabada Marc Chagalli aknaruutu. Jean-Paul Crespelle on Mesipuu ümbrust kirjeldanud järgmiselt: „Klassikalised bistrood läbisegi poodidega, kus müüakse kõige tavalisemaid tarbekaupu. Harva pakub mõne endiselt agulipäraseks jäänud pudupoe aken silmarõõmu pilla-palla kuhjatud nöö- pide, paelte, kojamuttidele määratud rinnahoidjate ja peenvillase naiste- pesuga.” Asi muutub veel hullemaks, kui pöörata Passage Danzigisse, kus asus ka „La Ruche”. Näkku lõi tapamajadest tõusev imal lõhn, heakorras- tamata tänavaid kattis mingi rotimürgi moodi roheline pulber. Kõik vire- lesid, tänavatel valitsesid „krahvid”, kellele keegi ei julgenud vastu hakata. Sellises olukorras pidid elama kunstnikud, kes enamasti olid välismaalased, ja kel politseilt mingitki kaitset oli vähe loota. Ometi leidus halastust koha- likel poodnikel, kes avasid krediite või andsid saiapätsi lihtsalt niisama. Eestlastel oli selline reegel, et iga koloonia liige pidi kordamööda valmis- 1127 tama ühise söömaaja. Ega siin fantaasiale palju ruumi olnud: ikka kohv, hee- ringas ja rokfoori juust ning muidugi ohtralt veini. 1908. aasta varakevadel saabus Pariisi muusik Rudolf Tassa. Ferdinand Kull oli kirju minevikuga mees, kel oli sidemeid Aleksander Kesküla ja Elevandiga. Kesküla oli ühe versiooni järgi hiljem seotud Lenini rahastamisega emigratsioonis Saksa luure kaudu. Pariisi naasis ka Tuglas, kes asus elama nooblimasse rajooni, Claude Bernard’i tänavale. „La Ruche” oli selle kõrval täielik vaeste patuste alev, linna serval, kuid milline vaade sealt alla Pariisile avanes! Kunstnike koondumispaik oli selleks ajaks liikumas Montmartre’ilt Montparnasse’ile. Rudolf Tassa oli arvestav ja kokkuhoidlik. Kuulsaks sai tema supikeet- mise saladus. Sinna pandi kõike, mida saada oli: kartuleid, porgandeid, supi- juuri, kapsalehti. Tuli ette ka sellist „delikatessi” nagu läätsed hobuselihaga. Kõige tähtsamad olid aga kondid, mille ümber oli kunagi olnud liha. Neid keedeti mitmeid kordi läbi. Tassa hoiatas: „Poisid, ärge kuramuse konte ära sööge!” Kõik see ei päästnud siiski Erik Obermanni, kes suri 21-aastaselt Marseille’s tagasiteel Alžiirist 1911. aastal. Ta lihtsalt põletas oma elu läbi.

Kodunt raha saades laristas ta selle kohe maha, sõitis mööda Pariisi takso- Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad dega ja kinkis preilidele roose. Lollusi tehti veelgi. Triik käis mängupõr- gutes, Tassa sai haisu ninna, et Mägi külastab kahtlasi asutusi. Võimalik, et sealt saigi ta saatuslikuks kujunenud haiguse. Kulli mälestustes on ka koomilisi seiku, kuidas kaks eesti kunstnikku talutasid maani täis kolmandat, hoides teda mantlihõlmadest. Kui võtit otsima hakati, siis avastati, et mees on mantli seest välja pudenenud. Too oli roomanud kuhugi kõrvale, kuid saadi ometigi kätte.

* Kokkuvõttes oli see ikkagi omamoodi romantiline aeg. Tuglas: „Kui palju kavatsusi tehti noil ajul meie kehvadel koosviibimistel, kui palju fantaseeriti ja ehitati õhulosse! Unistati kogu tegevuse ületoomisest Pariisi ning ajakirja väljaandmisest seal, üldse arvestamata eelduste naeruväärset vaesust! Veel kaugemalegi lükati piirid: mõttekujutluses rännati läbi kõik kultuu- rid, maalides ja kirjutades ning avaldades koguteoseid kord Pariisis, kord Roomas, kord Aleksandrias ja kord Kalkuttas.” Muidugi arutleti ka kunsti teemadel. Käidi mitte ainult Louvre’is, vaid ka edumeelselt meelestatud eragaleriides. Kuid nagu Triigi puhul juba viidatud, ei saanud eesti kunstnikud eriti head kontakti kõige uuemate liiku- mistega. Ühel koosviibimisel, kus joodi ohtralt veini, hargnes umbes selline arutelu. Triik: „Ma ei saa üldse aru, mis moeröögatusi siin leida võib. Olgu, oli impressionism, kuid siis tulid Cézanne, Gauguin ja see hull van Gogh. See selleks, kuid need foovid ja kubism — neil pole maalikunstiga midagi pistmist, lihtsalt haige sonimine, lastehaigus, mis varsti mööda läheb. Lugesin hiljuti Ilja Repini reisikirja Pariisist. Ta oli käinud salon- gides ja näinud uuemat kunsti. Naera ribadeks. Milliseid väljendeid ta 1128 kasutab: „moonutatud esemete ebaloomulikud värvid”, „paljastatud naised uskumatutes asendites”, „maalide kompositsioon on väljaspool igasu- gust kriteeriumi”, „üldine patoloogiline alatoon”, „nõdrameelsed teosed”, „maitselage”, „andetud plätserdused” ja ikka nii edasi.” Mägi: „Mis sa ise parem oled, mida sa kubistide kohta ütlesid? Meie häda ongi selles, et me ei taba ära uut, seda, milline on kunst mõne aasta pärast. Oma talupoegliku alalhoidlikkusega sörgime teiste sabas. See sinu Repin oli kunagi ka akadeemilise kunsti kõva arvustaja, oma peredvižnik- likust realismist ta kaugemale ei läinud.” Triik: „Saa aru, et me olemegi praegu soone pääl, vaata, mis toimub Saksamaal ja Viinis.” Mägi: „Ah, sa hakkad jälle juugendist rääkima. Kohe hakkad ka oma Kalevipojast ja vanavara kogumisest patrama. Aeg oleks Rauast ja Laik- maast edasi minna. Mis soonest sa jahvatad, mida sa siia Pariisi üldse tulid, istunud edasi Peterburis või Tartus.” Tuglas viskab vett vahele: „Poisid, mis te nääklete. Mis on „Noor-Eesti” peamine loosung? Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks! Muide, ka sina, Konrad, oled meile teinud ilusaid juugendlikke illustratsioone ja Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad vinjette.” Mägi: „Millestki peab ju elama. Kuid saage aru — maalikunst pole mingi kirjanduse abivahend, et näidata, kuidas kirjaniku kirjeldatud persoon või maastik või keegi tegelane võis välja näha. Kuidas see Derain ütleski? Maal pole mingi lahinguratsu ega alasti naine, vaid eelkõige värvide ja vor- midega kujundatud lõuend, motiiv on ainult ettekäändeks. Mina lähtun oma meelest, sellest, mida ma näen ja tunnen. Võib-olla ma ei hakka varsti üldse midagi kujutama.” Tuglas ja Triik kooris: „No see oleks maalikunsti surm, mida futuristid mullu „Le Figaros” kuulutasid. Midagi sellist, et nad tahavad vabastada Itaa- lia halvavast gangreenist, vabastada muuseumidest, mis katavad teda nagu kalmistud. Mida arvaks sellest rahvas, kellele on meie kunst mõeldud? Või teeme kunsti ja kirjandust ainult iseendile?” Mägi: „Kerigu see rahvas kus kurat. Neile on vaja ainult ilusat käsitööd, magusaid maastikke, perekonnaportreid. Sina, Koort, elatad ennast sellega, et teed neid päid — kes ei tahaks, et ta pea oleks kipsis või pronksis, mis riik ei tahaks, et tema pealinna ehiksid võimsad monumendid! Sind ootab sama helge tulevik nagu Amandus Adamsoni. Rahvast tuleb harida ka muudel kunstialadel, mitte ainult altarimaalide ja linna üles seatud puus- likega. Aga kus on meil üldse mingi õpetus, mis annaks kas või niidiotsa kujutava kunsti mõistmiseks? Või sina, Tuglas? Mis sul viga, eesti rahvas on õppinud lugema ja sinusuguste lugemisvara ostetakse ja avaldatakse Zeitung’ite järjejuttudena.” Tuglas: „Ma tean väga hästi, milline revolutsionäär sa 1905. aastal Peter- buris olid. Kuid Ahvenamaal tegid sa enam-vähem korralikke maastiku- vaateid, mis siis nüüd lahti on?” Mägi: „Need polnud mingid niisama vaated, süvene oma kirjamehe-pilguga kas või natukene värvi saladustesse, pintslitöösse, kompositsiooni, val- 1129 guse ja varju nüanssidesse. Tead sa, et vari võib olla värviline, seda tõestas juba Delacroix. Räägin sulle loo, kuidas Delacroix õpetas muusikageeniust Chopini vaatama maalikunsti. Vaidlustes muusikalise harmoonia ja maali kunsti üle võttis Delacroix helesinise diivanipadja ja asetas selle punasele vaibale, et demonstreerida „reflekside seadust”. Padi nagu sulas punase sisse, tema servade all helkis vaip sinise tooniga, mis läks üle lillaks.” Tassa oli enamasti vait. Omal moel oli ta nõus mõlema poole väide- tega, kuid kaldus ikka rohkem Triigi poole, mida näitab ka tema eda- sine looming. Koort vihjas vaid sellele, et „sa, Konrad, ise tahtsid algul ju skulptoriks saada, sul on koguni päris häid päid”. Tassa: „Alles ihale- sid Pariisi järele, nüüd kurdad linnast tulles, et see ja too näitus ei pakkunud midagi.” — „Ah, mis enam sellest, mökerda oma skulpturaga ja klassikeridega, nagu sa ütled, edasi,” ühmas Mägi, rüüpas klaasi veini ja heitis magama. Koort: „Michelangelo ja Rodini vahel on nelisada aastat, aga mõlemad on inspireeritud inimese sisemisest elust, hinge rütmusest.” Mäe elust Pariisis saame aimu hiljuti ühest Soome erakogust leitud kir-

jade kaudu. Helsingis oli ta sõbrunenud Anni ja tema venna August Vesan Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad toga, kellele Mägi õpetas maalimist. Nende kodus Mariankatul sai Mägi alati varjupaika ja ilmselt polnud ta Anni suhtes ükskõikne. Kui ta lõpuks Pariisi asus, algas kirjavahetus. Mägi kirjutas vene keeles, sest soome keel polnud tema tugevaim külg. Ja juba hakkas Mäel jälle välja lööma tema tüüpiline pettumus ja kärsitus: „Ma ootasin väga palju, kuid sain aga vähe, kuna kõik see pole hea, millest nii palju räägitakse ja ülistatakse. Näitusel on ligi 3000 pilti. Oli igav läbi käia kõik need saalid ja vaadata igasuguseid jälkusi ja jubedusi. Elan kuskil kunstnike koloonias. Tuba on nii niiske, et võib otse kalu püüda. Selles koloonias elab ligi 200 kunstnikku (s. o. ühes majas). See rahvas suuremalt jaolt nälgib ja nii minagi, aga veel rohkem kui teised.” Lisaks ei pakkunud talle midagi eriti huvitavat kaasaegne kunst. Otsekui mingi identiteedikriis lööb tal välja, kui ta kirjutab: „Siin on kunstnikud, kes ei mõista põhjala kunstnikke… Ma olen põhjala poeg ja kõik, mis minus, see pole midagi muud, kui osa kogu minu rahvast ja loodusest. Kus ma ka ei oleks, jääb põhjala ikkagi minu kodumaaks.” Samas kirjas kurdab ta üksinduse üle. Seda on ta tundnud oma sõnul alati, kuid mitte nii nagu Pariisis. Lisaks jälle see külmatunne, kuigi talvises Pariisis oli 12 kraadi sooja. Ta palub Soome sõpradelt raha, et koos teistega Norrasse sõita. Kuigi ta tuleb veel kord Pariisi, loodab ta ikka kodumaale naasta. Mõtlen, et kas mina või keegi teine oleks võinud Mäe sõbraks saada, kas mõni naine oleks olnud valmis temaga perekonda looma? Kahtlane, selleks oli ta liialt labiilne. Ühelt poolt vaimukas ja teravmeelne vestluspart- ner ja seltskonna hing, teisalt tema ärakukkumised koos ahastuse ja ängiga. 1130 * Jätaksin kümmekond aastat Konrad Mäe elust vahele. Sellest on palju kirjutatud: tema Norras viibitud aastad, uus Pariisis-käik, tagasitulek kodumaale, maastikud Lõuna-Eestis, Viljandimaal ja Saaremaal, „Pallase” loomine, lisaks pidevad rännakud nii Saksamaale kui Itaaliasse. Isegi seal, kaugel lõunas värises ta külmast. Üldse oli ta püsimatu loomusega. Paistab, et ta ei saanud ühelegi kohale pikemaks ajaks jääda. Võib-olla tundiski ta ennast kõige paremini teel olles. Iga uus koht tekitas ärevust, adrenaliini, mis tõstab vererõhku ja samas ahendab veresooni.. Kohalejõudmise järel leidis ta mõne aja pärast ikka, et see ei ole õige koht. Ega ta Eestiski leidnud oma õiget paika. Tartust kirjutas ta Tassale: „Mul läheb see olemine siin iga päevaga vastikumaks, ja kui tõesti kunagi siit välja pääseb, ma mõtlen Vene- maalegi, siis oma nägu siiapoole küll enam ei näita. Kasvatagu see rahvas siin kanu või mõnda kasulikku loomade või lindude tõugu — mind kogu see asi enam ei huvitaks. Tont teab, aga mina olen praegu küll kõiksuguse armastuse oma kalli sugurahva vastu kaotanud… Minu arvates ei ole meie kummagi kodumaa küll mitte siin.” Nii kirjutas Mägi, kes alles oli nime- tanud ennast põhjamaa pojaks ja kodumaa patrioodiks. Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad Korrapäratud eluviisid, vilets toitumine ning jube haigus hakkasid tunda andma. Vilsandil tehtud maalid pakuksid huvi psühhoanalüütikutele — kõik need tuletornid (selge falliline sümbol) koos lähenevate mustade pil- vedega kõnelesid selget keelt. Mägi sai teada, et tal on süüfilis. Itaalia arst Francastoro nimetas seda „prantsuse haiguseks” oma ladina keelses luuletuses „Syphilis sive morbus gallicus” (1530). Arvatavasti tõid selle haiguse Euroopasse Kolumbuse meremehed. Süüfilise esimene staa- dium on valutu. Järgnevad sekundaarne ja siis tertsiaalne aste. Haigus levib üle kogu organismi. Sellega kaasnevad palavik, isukaotus, peavalud, võimalik, et Mäe haiguse üks sümptomeid oli ka külmakartus. „Pallases” olid kõik harjunud, et Mägi kurdab halva tervise üle. Õpetajatetuppa tulles sättis ta end kohe ahju juurde sooja: „See ilm on täna täiesti nii paha.” Isegi Itaaliast kirjutas ta, et tunneb end, nagu sõidaks kuskil Siberis. Suur töötahe pani kolleege koguni arvama, et Mägi sisendab endale ise haige- olemise mõtet. 1924. aasta augustis teatas Mägi kooli kuratooriumile, et arstide soovitusel peab ta end ravima ja sõitma sanatooriumisse. Kuna arvati, et asi on kopsudes, siis läkski ta Saksamaale ühte Schwarzwaldi sana- tooriumi. Kuid diagnoos polnud päris täpne ja tema tervislik seisund halvenes. Kõigest hoolimata hoidis ta end kursis kodumaal toimuvaga. Ta kirjutas Tuglasele: „Mul on siin kogu aeg halvasti läinud — 2 kuust 3—4 päeval jalul olnud — kogu aeg voodis olnud. Just nagu põrgus. Kõik minu neetud kõhu pärast. Oli küll üks hull operatsioon ka — olin nagu vana kuradi ema tõrva katlas. Olen sellest neetud voodis olekust täitsa jaburaks jäänud, närvid täitsa ära rikkunud ja kõht valutab lahkelt edasi.” Ometi palub ta Tuklalt „Loomingu” viimast numbrit, kus jätkus diskussioon Alfred Vaga artikli „Kriis eesti kunstis” ümber. 1925. aasta veebruaris lahkus Mägi sanatooriumist, vahepeatuse tegi 1131 ta Weimaris, kus „Bauhausis” õppis Rudolf Paris. Mäel polnud aga enam jõudu kontakteeruda selle õppeasutuse uuenduslike ideedega. Koju jõu- des oli ta vaid inimvare. Õppejõutööst ei saanud enam juttugi olla. Kõigi sunnitud loobumiste tõttu süvenes veelgi ta üksindustunne. Ja sellest tin- gituna ka kibestumine. Tema hea sõber Martin Taevere meenutab: „Umbes kolme kuu möödumisel jõudis ta kodumaale tagasi, närviliselt rahutu, täis umbusku ja vaenu Tartu kunstirahva vastu. „Pallase” ümber koondunud kunstnike pere vastu, kes kõik varem olid tema paremad sõbrad, avaldas ta sapist sallimatust ja omistas neile igasuguseid salasepitsusi tema vastu… Tema üldtuntud korrektsuse, takti ja tasakaalu kaotuse panin tema haiguse arvele ega võinud arvatagi vaimlise pimenemise tulekut.” Mägi elas üksinda Tartus Turu tänavas. Taevered käisid teda vahel vaatamas. Kui tekkis pikem paus, tuli Mäe paarisõnaline kiri poolikute lausetega ja ilma allkirjata. Taeverede mälestuste järgi olevat kunstnik tunnistanud, et „tervis on nii paha, et tõmbaks kas või nööri kaela. Ka tulevad lõhku- mise ja hävitamise hood peale.” Ta olevat näidanud üht küünlajalga, mille

ta märatsemishoos oli kõveraks löönud. Lisaks kõigele hakkas ta oma töid Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad hävitama. Kõige halvemat ei uskunud keegi, Mäe kapriisid olid ka tema sõpradele hästi teada. Kuid lõpuks nähti, et asi on halb, ja sõbrad viisid ta vaimuhaiglasse. Isegi Taevere arvas algul, et tegemist on eksitusega ja ehk oleks olnud õigem saata ta Maarjamäe kliinikumi, professor Puusepa juurde. Mäe vaimne ja füüsiline seisund halvenes päevast päeva. Tuglas meenutab: „On omast kohast traagiline, et Mäe viimased eluaastad just tema lähemas ümbruses on järele jätnud segavaid mälestusi. Kuna ta and püsis lõpuni värskena ja edasiarendavana, oli ühtlasi ta hingeelus alanud mingi seletamatu kriis. Ta kibedus ja sarkasm kasvas ühtesoodu. Säästmata viimaks enam kedagi. See oli ülekohtune ja haavav, — kuni lõpuks selgus, et oli tegemist vaimse katastroofiga. See põrutav lõppvaatus seletas kõik ja võimaldas õige seisukoha võtmist.” Kunstnik Konrad Mägi suri 15. augustil 1925 Tartu närvikliinikus ja maeti Maarja kalmistule. Oma viiekümnendat sünnipäeva ei jõudnud ta ära oodata. Ma ei tea, kas tema elu oleks saanud veel kas või mõned aastad pikendada, kas ta oleks suutnud veel luua klassikaks saavaid maale. Kas oleks olnud keegi, kes suutnuks tema depressiivset üksindust leevendada? Ehk keegi olekski olnud, kuid Mägi ise ei tahtnud mingit kaastunnet ega hoo- litsust. Ent mida mõtles Tuglas, öeldes, et „see põrutav lõppvaatus seletas kõik ja võimaldas õige seisukoha võtmist”? Kas vaid inimese surm paneb „õige seisukoha” lõplikult paika? Arvan samuti, et nii mõnigi Mäe kolleegi- dest kui ka noorest pealetulevast põlvkonnast tundis koguni kahjurõõmu, et üks konkurente karjääriteel on eest kadunud. Eks Mägi tundnud seda ka ise. „Pallasest” oli ta eemale jäänud, kunstnikuna maha kantud, üksinda oma korteris, füüsis ei lasknud enam lõpuks töödki teha ja midagi poolikut järele jätta ei lubanud talle tema enese poolt kõrgele seatud latt. Eks 1132 ta seal kliinikumis jõudis oma kireva elu silme eest läbi lasta. Tema kõrget enesehinnangut uskudes olen kindel, et ta oli veendunud oma kohas, mis talle kuulus ja kuulub eesti kunstiajaloos. Loodan, et selle teadmisega ta ka suri. Oleks tahtnud olla tema surivoodil ja öelda, et sinu maalidest hakatakse kunagi tegema näitusi, kirjutatakse monograafiaid ja sinu tööde eest makstakse miljoneid kroone. Konrad Mäe jälge meie mälust ei saa kustu- tada keegi, ka mitte aeg. Ants Juske. Konrad Mäele mõeldes ja mäletades Ants Juske. Konrad Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar 1133 Underi retseptsiooni allikail: klassikust müüdiks

Marie Underit on põhjalikult käsitlenud Sirje Kiin oma monograafias „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (2009). Siinse artikli eesmärk on süveneda Underi retseptsiooni kronoloogiliselt ning otsida vastust küsimusele, millal, kuidas ja miks sai Underist eesti kirjandusloos klassik ning kuidas Under kujunes müüdiks. Artiklis ei ole peetud vajalikuks kajastada kõiki arvustusi, kuivõrd ka praeguse valiku põhjal tun- duvad mõned tendentsid ilmsed. Panoraamsema pildi saamiseks Underi retseptsioonist eesti kultuuriloos oleme arvustuste kõrval vaatlusse kaasa- nud kirjanduslugusid, teoste järelsõnu, monograafiaid, mälestusi, kirju, päevikumärkmeid jm.

Klassiku loomine Esimesed Underi luuletused ilmusid teatavasti Mutti nime all. Marie Under debüteeris oma nime all „Noor-Eesti” III albumis (1909, luuletused „Ma näen vist und”, „Sügisemaru”). Retseptsioon oli tagasihoidlik, kuni „Siuru” liikumise tõukel ilmus Underi debüütkogu „Sonetid” (1917), mis mõjus pommina oma avameelse sensuaalsuse tõttu (tolle aja naiseideaal oli veel

üsnagi kinni XIX sajandi baltisaksa jäikades arusaamades). Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Tuletagem meelde, et enne „Sonette” oli sensuaalseid meeleolusid pee- geldavat või suhteliselt erootilist kirjandust eesti keeles juba ilmunud küll: näiteks Eduard Vilde „Liha” (1906), J. Randvere „Ruth” (1909), A. H. Tammsaare „Noored hinged” (1909), kohe järgnes Oskar Lutsu „Kirjad Maariale” (1919).1 Aga — see kõik oli proosas ja seda kirjutasid mehed. Vaid Henrik Visnapuu luulekogu „Amores” (1917) oli „Sonettide” laadis erootilise varjundiga, ehkki küünilisema hoiakuga. Naisluuletaja sensuaalne värss oli aga eesti kirjanduses ja kultuuris enneolematu, sestap kujunes Underi esikkogu (ja üldse tema varasema luule) retseptsioon vastuoluliseks. Illustreerigu „Sonettide” niisugust retseptsiooni järgmine näide. Juba 15. oktoobril 1917, vaevalt kuu pärast „Sonettide” ilmumist, toimus Treffneri gümnaasiumis kõneõhtu ettekannetega Friedebert Tuglase ja Marie Underi loomingust.2 Samal päeval kirjutas Tuglas Underile kirja, kus kirjeldas nimetatud sündmust irooniliselt: „Nii sügavale oleme siis langenud, kolleega! Siinse artikli eellooks on 2010. aastal doktoriseminaris kirjandusloo vaatepunktist peetud arutelud Sirje Kiini monograafia üle. Neist kasvas välja artikli aluseks saanud ühisettekanne „Kriitiliselt Marie Underi retseptsioonist” 27. III 2013 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse seminaril „Marie Under 130”. Artikli oma osa põhjal pidas Krista Ojasaar ettekande „Isamaaline siid ehk janusena Underi allikal” Nüpli III suvekoolis 5. VII 2013. Toetava huvi ja asjakohaste tähelepanekute eest avaldame tänu Marin Laagile, Marju Mikkelile, Rutt Hinrikusele ja Arne Merilaile. 1 Erootikat XX sajandi alguse eesti kirjanduses koondab Ants Järve koostatud kogu „Erotikos” (2010). Algab see, muide, just Marie Underi sonettidega. 2 Marie Underi eluraamat. I. Koostanud Artur Adson. Lund, 1974, lk. 58. 1134 Oleme saanud „klassikuteks”, kellest juba koolis on kõne!” Tuglas võtnud seal kõigile teistele „ülistustele” lisaks vähemalt viis korda ka ise poetessi kiituseks sõna. Ta kirjeldab, „kuidas noored tütarlapsed reas istusid, „Sone- tid” pultidel lahti nagu õpiraamatud”, samas olnud aga „üks osa Tartu daa- midest ja üleüldse „seltskonnast” [---] „Sonettide” puhul väga schokeeritud. [---] Kuid „Sonettide” autor! Skandaal! Kõlblus on hädaohus! Lohutage aga end — noortele plikadele meeldite väga. Nad maitsesid Teid, süütud kui inglid. Ja nemad on ikka tõele lähemal kui „seltskond”.”3 Peagi jõudis Underi „Sonettide” tekitatud torm ka ajakirjanduse veer- gudele. Luulekogu arvustustest ilmneb, et oli arvukalt neid, kes andekat luuletajat kohe tunnustasid. Nii pani Aino Kallas ajakirjas „Naiste Töö ja Elu” kokku kolmiku Koidula—Haava—Under, asetades noore autori kohe võrdväärsena eesti luule suurkujude kõrvale.4 Edaspidi näeme, et seesama esimeste hulka kuulunud arvustus on olnud märgilisemaid ja mõjutanud tervet hilisemat vastuvõttu. Leidus aga neidki, kes „Sonette” just ei tervitanud, eriti paistab see silma lugejapoolses vastuvõtus, kus kippus domineerima pigem moraliseeriv hin- nang. Näiteks Helmi Tõramaa leiab Kallase arvamusele oponeerides ajakirja samas numbris, et Anna Haava on tõeline naine, Marie Under aga on daam (negatiivses tähenduses): Haava armastab, Under laseb ennast armas- tada. Haaval on loomulik naiselikkus, Underil aga eesti kultuurile võõras Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. daamilikkus, mille tekkes Tõramaa süüdistab linnastumist ja euroopaliku kultuuri järeleaimamist.5 Loomuliku naiselikkuse asemel näeb ta Underi luules kultuuriinimese „asjata tarvidustest ja igatsustest” läbipõimunud mõtteviisi, luksuslikku, paljunõudlikku ja tarbetut erootilist tulevärki.6 Teine naisseltside väljaande arvustaja väidab, et Under laenas vormi ja sisu Petrarcalt, ning toob ka võrdluse Goethega, seda muidugi Underi kui algaja kahjuks. Enam-vähem õnnestunud vormilist väljapeetust arvustaja siiski tunnustab.7 Veel ühe kauni kõrvutuse, seekord tasavägise, teeb Johan Sabas, kui nimetab Underit Põhjamaa Sapphoks.8 Üldiselt täiendas Sabas oma arvustusega siiski moralistide ridu. Näib, et „Sonettide” puhul ajasid moralistid segi moraali ja kunstilise kavatsuse. Just moraalsete kriteeriu-

3 Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koostanud Rutt Hinrikus. Tallinn, 2006, lk. 80—81. 4 A. K a l l a s, Marie Under: Sonetid. „Naiste Töö ja Elu” 13. XII 1917. Under on Kallase arvustust kommenteerinud kirjas Tuglasele (26. XII 1917): „Aino Kal- las kirjutab ilusti. Ainult jällegi väärhindamine. Mu erootilised sonetid on paremad kui „Lapsed” ja mõned teised temast mainitud.” (Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, lk. 90.) 5 H. T õ r a m a a [Neggo], Daam ja armastus. „Naiste Töö ja Elu” 13. XII 1917. 6 S e a l s a m a s. Underi kommentaar Tuglasele (26. XII 1917): „Ja see teine, kelle ebaesteetilist nime mu sulg tõrgub kirjutamast, liialdab oma daamimaanias tublisti.” (Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, lk. 90.) 7 R. P. [R e e t P i l l], Marie Under, Sonetid. „Naiste Töö ja Elu” 13. III 1918. 8 J. S a b a s, Marie Underi „Sonetid”. „Päevaleht” 9. XI 1917. mide põhjal leidis näiteks Tõramaa, et Underi mõned sonetid ei kannata 1135 üldse trükimusta ning oleks pidanud jääma avaldamata.9 Vastukaaluks viibutas Tuglas moralistide suunas näppu: „On, nagu rüve- taks moralisti pilk kõige kaunima teose, nagu murraks ta räpased sõrmed kõige ilusamad õied.” Ta nimetas Underit Kallase pakutud kolmiku kõige andekamaks ja „elurikkamaks” luuletajaks.10 Kogenud kriitikutest tõi Karl August Hindrey esile „Sonettide” vormi ja stiili, kuid viitas ka Underi saksa eeskujule (Marie Madeleine) ja heitis talle ette armastusluuletuste ühekülg- sust.11 Armastuse kujutamise viisi Underi luules pidas Hindrey takti puu- dumiseks, hinnates rohkem tema loodusmotiive ja impressionistlikke pil- te.12 August Alle sedastas: „Marie Underi „Sonettid’ega” algab uus lehekülg Eesti lüürika ajaloos.”13 Tõsiseltvõetavate kriitikute seisukohalt oli Under kirjutanud tugeva ja uudse kogu. Järgmiste luulekogude, „Eelõitsengu” ja „Sinise purje” (mõlemad 1918) vastuvõtt oli vaiksem. Küsimus ei olnud küll kriitikute väheses lugemis- või kirjutamishuvis või teostes enestes: Saksa okupatsiooni ja sõja ajal oli lihtsalt vähe avaldamisvõimalusi. Arvustused, mis siiski ilmusid, olid seda tuumakamad ja suurema kaaluga. Reljeefseim avaldus on pärit kriitikute vanemat põlvkonda esindavalt Anton Jürgensteinilt, kes 1919. aasta sõja- aegsest kirjandusest ülevaadet tehes mõistis Underi luule suurt tähendust eesti luulemaastikul ning kordas Kallase kõrget hinnangut: „Kolme nais- luuletajat peame oma kirjanduse ajaloos tulevikus alati nimetama: Koidu- Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. lat, Anna Haavat ja Marie Underit, kes muidugi oma iseloomude poolest üksteisest kaugele lahku lähevad ja nagu vahepostid ärakäidud kirjandus- likul teel ilmuvad.” Kriitik ennustas, et Under, kes on teistest siurulastest ja nende loomingust peajagu üle, on esimene, keda selle ajajärgu kirjandusest tulevikus teatakse.14 Underi ekspressionismiperioodi, „Tarapita”-aeg- sete kogude „Verivalla” (1920) ja „Pärisosa” (1923) retseptsioonis toimus kord nii häälekate moralistide meelemuutus: Tõramaa näiteks jäi seekord Underi luulega rahule, sest buduaar oli kadunud.15 Alle aga ei olnud rahul, leides, et Under ei ole ka oma ajalauludes buduaarist ja kirest päriselt üle saanud.16 Üldiselt siiski tervitati murrangut Underi luules, tema pöördumist meelelistelt naudingutelt rohkem ümbritseva maailma kajastamise poole.

9 H. T õ r a m a a [Neggo], Daam ja armastus. 10 F. T u g l a s, Eesti lüürika 1917. „Uus Postimees” 22. XII 1917. 11 K. H i n d r e y, Kirjandusline ülevaade. „Eesti Kirjandus” 1917, nr. 11—12, lk. 327—328. 12 K A H, Marie Under. Sonetid. „Postimees” 11. X 1917. 13 A. A l l e, Kirjanduslik ülevaade. „Odamees” 1919, nr. 2, vg. 47. 14 A. J ü r g e n s t e i n, Eesti kirjandus sõja ajal. „Eesti Kirjandus” 1920, nr. 3—4, lk. 122. 15 H. T õ r a m a a [Neggo], Henrik Visnapuu: Talihari ja Marie Under: Veri- valla. „Postimees” 28. IV 1920. 16 A. A l l e, Koketteriist Issandaga ja mõnest muust. „Ilo” 1920, nr. 7, lk. 40—41. 1136 Üldistades võib öelda: Underi esimeste luulekogude vastuvõtt oli vastuoluline seetõttu, et osa arvustajaid luges neid moraalinormidest, osa aga esteetilistest väärtustest lähtuvalt. Eraldusjoon kriitikute vahel ei kulgenud seejuures põlvkonniti — Under pigem ühendas eri põlvkondade kriiti- kuid. Tugevamalt vastandusid professionaalne ja nn. laiemat lugejat esindav arvamus. Vaatamata mõjukamate arvustajate kiitvatele hinnangutele ja võrdlustele maailmakirjanduse suurkujudega (mida, olgugi võrdlus pigem negatiivne, debüütteoste puhul sagedasti ei juhtu), ei pääsenud Under oma esimeste luulekogudega 1920. aastail kujundatavasse kaanonisse (kirjan- duslugudesse ja õpikutesse). Põhjuseks ei pruukinud olla mitte niivõrd kirjaniku vastuoluline renomee, vaid see, et puudus ajaline distants ning kanoniseerijad — Mihkel Kampmaa, Villem Ridala, Tuglas jt. — tegele- sid vähemasti Tiit Hennoste arvates sel ajal põletavamate küsimustega, ennekõike vaidlemisega realismi ja uusromantismi üle.17 Lühidalt käsitles Underi loomingut vaid Tuglase brošüür „Eesti uuem ilukirjandus” (1920). 1920. aastate lõpus vastuolud Underi retseptsioonis enam-vähem kadu- sid ning teda tunnustati üsna üksmeelselt kui üht eesti suurimat luuletajat. Näib, et alles sel perioodil suutis Under end eesti kirjandusväljal keh- testada iseseisva luuletajana, mitte Koidula ja Haava täiendaja või sensat- sioonilise daamina. Toogem mõned näited. Kui 1927. aastal ilmus ühiskonnatundlik kogu Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. „Hääl varjust”, ei tähendanud see mitte ainult pööret luuletaja temaatikas ja stiilis, vaid ka retseptsioonis. Rudolf Sirge tõstis esile teose tugevat filosoo- filisust ja kunstiküpsust.18 Marie Underi luulet tervikuna mõtestada püüdes märkis Visnapuu, et Under on meie suurimaid luuletajaid, paraku aga kitsa keeleruumi needuses.19 Loodusluulekogu „Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) puhul leidis Karl Ehrmann, et see näitab autorit tõelise lüürikuna, ning nimetas luulekogu üheks parimaks toonases eesti kirjanduses.20 Bal- laadikogu „Õnnevarjutus” (1929) arvustuses nentis Ants Oras, et Unde- rist on saanud „väga küps ja mõnikord suur värsimeister, kelle saavutistes ei saa olla kahtlust” ning et „järgnevail ballaadikuil tuleb vist näha vaeva, ennekui saavutatakse kõnesoleva kogu tase”.21 Järgmine kogu, „Lageda taeva all” (1930), ei tähistanud Visnapuu hinnangul poetessi loomingus „märkteost”, nagu „Hääl varjust” või „Õnnevarjutus”, ega näidanud „uusi arenemissuundi”, kuid sellele vaatamata püsis Under tema meelest „kunst-

17 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjandus lood III: kokkuvõtteid ja üldistusi. „Vikerkaar” 2008, nr. 9, lk. 75. 18 R. S i r g e, Kirjanduslik ülevaade. Marie Under: Hääl varjust. „Eesti Kirjan- dus” 1927, nr. 11, lk. 633. 19 H. V i s n a p u u, Marie Under luuletajana. „Looming” 1928, nr. 4, lk. 332. 20 K. E h r m a n n, Kirjanduslik ülevaade. Marie Under: Rõõm ühest ilusast päevast. „Eesti Kirjandus” 1928, nr. 12, lk. 678. 21 A. O r a s, Marie Under: Õnnevarjutus. „Looming” 1930, nr. 2, lk. 222. nikuna oma saavutiste endisel kõrgusel”. Kogumikus arvas ta leiduvat eesti 1137 1930. aasta luule „aastatoodangu paremaid töid”.22 Ballaadikogu ja selle tähendust Underi loomingus on hakatud tõeli- selt väärtustama alles palju hiljem, ennekõike Arne Merilai mõtestustes.23 Merilai hinnangul on „Õnnevarjutus” „eesti kullasäralise kirjandusklassika tuumteoseid. Selle rikkalikud varjamata ja veel varjatud väärtused koon- davad endasse pea kõik modernismi olulisemad tunnusjooned. Juba kir- jutamisaeg ise oli tuumne, kuid küpsuseni oli jõudnud ka autori hinge- ja loomekogemus.”24 Kuigi „Õnnevarjutus” muutus 1940. aastaks „juba tõsi- seltvõetavate akadeemiliste käsitluste objektiks, seega klassikaks”,25 on see ikkagi jäänud Underi „loominguportreedes vahel lihtsalt mingiks kõrval- harrastuse maiguga nähtuseks, mille käsitlemisel olid tavalised käibefraa- sid, nagu lüüriliste luuletuste kõrval, leidis mahti, siirdus ballaadiainestiku valdamisele jmt .”. 26 Ei tundnud ballaadikogu õieti ära ka selle kaasaeg: „Aeg loob tihti soodsaid eeldusi suure kunsti tekkeks, kuid võimalused luhtuvad, kui puudub geniaalne teostaja. Samas võib kunstisündmus toimuda, kuid alati ei pruugita seda märgata — sageli just siis, kui otsitu on otse „nina all”. Tammsaare epopöad hakati väärtustama õieti alles peale sõda, lõpuni avamata on see ehk senini. Aga Õnnevarjutus kui selle paralleel luules? Elulähedust esindav Daniel Palgi kirjutas veel 1931. a. tungivast vajadu- sest „nägija” järele Suure Depressiooni aegsel majanduslikult ja hingeliselt ebakindlal kaasajal [---].”27 Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Ei märgatud, et seesugune nägija ja „aktuaalne teos olulisemate sise- tarvete ja sisejõudude tabamiseks” olid juba olemas: „Ballaadikogu tabas sügavalt ajastu struktuuri, jaatades eneseteostuse võimalikkust ühiskon- nas, toetades vanade ja noorte ühisootusi.”28 Põhjus, miks ei märgatud, on Merilai arvates „kujund kui niisugune ise — selle samaaegne ilmutus- likkus ja varjavus, nii selgepilguline kirkus kui ka hämar läbitungimatus.

22 H. V i s n a p u u, Marie Under: Lageda taeva all. „Looming” 1930, nr. 10, lk. 1157; H. V i s n a p u u, Eesti luule 1930. „Eesti Kirjandus” 1931, nr. 5, lk. 260—262. 23 Esile tuleb tuua kaht uurimust: Merilai väitekirja ning järelsõna „Õnnevarju- tuse” teisele trükile. Vt.: A. M e r i l a i, Eesti ballaad 1900—1940. Tartu, 1991, lk. 51—66; A. M e r i l a i, Õnneigatsus ja hingekirik. [Järelsõna.] Rmt.: M. U n d e r, Õnnevarjutus. [2. tr., Tallinn, 2000], lk. 71—100. 24 A. M e r i l a i, Õnneigatsus ja hingekirik, lk. 71. 25 A. M e r i l a i, Eesti ballaad 1900—1940, lk. 102. Akadeemilised uurimused, millele Merilai viitab, on: S. S i n i m e t s, Marie Underi „Õnnevarjutus” bal- laadiajaloolisel tagapõhjal. „Varamu” 1939, nr. 7, lk. 708—718; H. S a l u, Rah- valuule Marie Underi ballaadides. „Postimees” 27. III 1943. Samal päeval avaldas Salu käsitlusliini jätkava lühema artikli ka „Virumaa Teatajas” (H. S a l u, Oli järv ja kohal maja. Eesti rahvatraditsioon M. Underi ballaadis „Rändav järv”. „Virumaa Teataja” 27. III 1943.) 26 A. M e r i l a i, Õnneigatsus ja hingekirik, lk. 97. 27 S e a l s a m a s, lk. 77. 28 S e a l s a m a s, lk. 98. 1138 Kunst. Uudsus vanas — osalt mõistetav, osalt üle pea.”29 Underi teadupä- rast orgaaniliselt pärimusest, antiik- ja piiblikirjandusest tõukuvate bal- laadide loomist on mõjutanud, nagu Merilai sealsamas veenvalt näitab, ka Rainer Maria Rilke luule filosoofia30 ning gooti arhitektuur.31 Meri- lai on koguni „Õnnevarjutuse” ülesehituses täheldanud kiriku metafoori realiseerimiskatset, „gooti katedraali põhivisandit — korpust, külglööve ja tugikaari, portaali ja magistraali, mis päädib altari, jutlustaja kantsli (autoripositsioon) ja kellatorniga”.32 Raske on tema kinnitusel leida „teist sama sisumahukalt ja stiilisügavalt läbikomponeeritud luuleteost. Õnne- varjutus on konstruktiivse sünesteetilise vaimu täiuslikke produkte, mille lähemaks mõistmiseks oli vaja aega. Ballaadid võeti kohe küll suure elevu- sega vastu, kuid nende sõnumile jäädi veel kauaks alla. [---] Küllap jõudis Under ajastu ja selle psüühika reaaliasse süüvides välja sedavõrd igavikuliste ja üldinimlike koordinaatideni, et nende seoste mõistmiseks osutus vajalikuks märgatavam ajaline distants, kaugem ja üldisem horisont — miks mitte ka vaatepunkt sub specie aeternitatis.” 33 Siinkirjutajate distantsilt võiks nüüd viimaks rõhutada ka ballaadikogu ainese-, kujundi- ja mõtteseoste erakordsust maailmakirjanduse teosena selle mõiste algupärases, J. W. von Goethe antud tähenduses.34 Oleme täheldanud, et Underit koheldi klassikuna juba enne tema debüütkogu esimese arvustuse ilmumist ning „Õnnevarjutusest” sai aka-

Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. deemiliste uurimuste objektina klassika 1940. aastaks. Millal aga jõudis Under kui klassik kirjanduskaanonisse? Õige pea pärast 1920-ndate lõpu ja 1930-ndate alguse pööret retseptsioonis. Seejuures tundub aga, et peale Underi kirjanduslike saavutuste on selles oma osa luuletaja 50. sünnipäeva tähistamisel 1933. aasta märtsikuus. Juubel andis põhjust suureks Underi-

29 A. M e r i l a i, Õnneigatsus ja hingekirik, lk. 77—78. 30 S e a l s a m a s, lk. 80—82, 91, 93. Varem on Underit Rilkega võrrelnud Heiti Talvik ja Ants Oras. (H. T a l v i k, Marie Under: Kivi südamelt. „Eesti Kirjandus” 1935, nr. 12, lk. 567; A. O r a s, Marie Underi luule. „Tulimuld” 1958, nr. 3, lk. 133—138; A. O r a s, Marie Under. Lühimonograafia. Lund, 1963, lk. 39—40.) 31 S e a l s a m a s, lk. 92—95. Gooti motiivide ja toomkirikute mõju Underile on varem käsitlenud pagulasliteraadid, näiteks Aleksis Rannit (A. R a n n i t, Marie Under ja tema koht eesti luules. Rmt.: Marie Underi eluraamat. II. Esseid. Hinnan- guid. Bibliograafiat. Koostanud Artur Adson. Lund, 1974, lk. 45—58.) 32 A. M e r i l a i, Eesti ballaad 1900—1940, lk. 62—64. Vt. ka: A. M e r i l a i, Õnneigatsus ja hingekirik, lk. 92—94. 33 A. M e r i l a i, Õnneigatsus ja hingekirik, lk. 95—97. 34 1827. aastal lõi Goethe kirjas Johann Peter Eckermannile mõiste Weltliteratur, pidades silmas uuel ajastul kujunevat rahvusülest (ja rahvusvahelist) kirjandust. (Vt.: J. P. E c k e r m a n n, Gespräche mit GOETHE in den letzten Jahren seines Lebens. 2 trükk. Berliin, Weimar, 1984, lk. 198.) Maailmakirjanduse all võidakse silmas pidada ka kõike maailma kirjanduses leiduvat või hoopis selle parimat osa (n.-ö. kanoniseeritud klassikat) — Under väärib arvamist maailmakirjandusse ka selles viimases tähenduses. mõtestamiseks — ilmusid artiklid „Eesti Kirjanduses”, „Loomingus”35 jm. 1139 Eriti tuleks esile tuua Underi ühe järjekindlama ja põhjalikuma kriitiku Henrik Visnapuu kirjutisi. Visnapuu eristas Underi luules kolme suurt teemat: loodus-, armastus- ja ajaluule. Ühtlasi nentis ta, et „Under on kahtlemata midagi muud kui „oh sukki neid, mis lõppeda ei taha”. Üldsuse teadvus luuletajast, suurimastki, longib koerana luuletaja taga.” Kuidagi ei tahetud loobuda muljest, mille lõid kolm-neli erootilist pala „Sonettides”, kuigi Under oli tolleks ajaks avaldanud 250 luuletust.36 Üsna varsti juubeli järel ilmus Tuglase „Lühike eesti kirjanduslugu” (1934), mille kompaktne käsitlus sedastab viimaks n.-ö. ametlikult, et Under on eesti kirjanduse klassik: „Selle kümmekonna andeka lüüriku hulgas, kes koos Siuruga kirjanduse vallutasid, tuleb kõigepealt mainida Marie Underit (sünd. 1883). Kahtlemata, eesti kirjanduse teine suur naisluuletaja Koidula kõrval — kuid kui erinev oma eelkäijast! [---] Underi sonetikogu oli esimeseks piksevardaks, millesse lõid ägedad süüdistused sensualismis, erotismis ja ebamoraalsuses. Kuid teiselt poolt leidis ometi tunnustust autori tung kindla vormi ja värviküllase dekoratiivsuse poole. [---] Underi kaunimaid saavutisi on aga tema hilisemad lüürilised kogud „Hääl varjust” (1927) ja „Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) ning bal- laadide kogu „Õnnevarjutus” (1929). Ühelt poolt paelub siin värske ja lopsakas ütlemisviis, teiselt poolt aga sügavatundeline, nägemuslik luule, kuna eskpressionismi hüsteerika on klaarunud läbi elutarga intellekti. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Siin on kosmost ja inimest, traagikat ja huumorit, ballaadi ja lüürikat, keerukat hüperbooli ning rahvaluule lihtsust. Kõige sellega on Under juba nüüd saavutanud tunnustatud „klassiku” seisukoha.”37 Võiks öelda, et sellega oli Under viimaks kanoniseeritud. Tuglase hoiakust ei erinenud kuigivõrd Mihkel Kampmaa seisukohad „Eesti kirjandusloo peajoonte” neljandas osas (1936), kuid seal kirjeldati esmakordselt Underi luules varju jäänud teemasid: emalaulud ja linnaluu- le.38 Sama tõi esile Bernard Söödi „Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile” 1943. aastal.39 1954. aastal kordas Karl Ristikivi pikas empaatilises käsit- luses Visnapuu ja Tuglase seisukohti ja lisas, et Underist sai klassik koguga

35 „Loomingu” 1933. aasta kolmas number kujunes Underi-erinumbriks. Henrik Visnapuu avaldas selles „Kirja Marie Underile” ning pühendusluuletuse „Pärisosa”, Ants Oraselt pärines „Marie Underi luule areng”, Friedebert Tuglaselt „Rõõm ühest sõprusest”, Gustav Suitsult „Varasem Under” ja Johannes Semperilt „Kilde Marie Underi puhul”. 36 H. V i s n a p u u, Marie Under luuletajana. Marie Underi 50 aasta sünni- päevaks. „Eesti Kirjandus” 1933, nr. 3, lk. 97— 98. 37 F. T u g l a s, Lühike eesti kirjanduslugu. Tartu, 1934, lk. 89—91. 38 M. K a m p m a a, Eesti kirjandusloo peajooned. Neljas jagu. Tartu, 1936, lk. 207—221. 39 B. S ö ö t, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile. III. Tallinn, 1943, lk. 78—86. 1140 „Hääl varjust”.40 Rahvusvahelisse klassikute ringi kaasati nii Under kui Tug- las 1937. aastal, mil nad valiti PEN-klubi auliikmeteks.41 „Klassiku” mõistet on muidugi kasutatud üsna eripalgeliste nähtuste tähistamiseks. Praegust eesti keele semantikat sedastav „Eesti keele sele- tav sõnaraamat” leiab, et klassik on 1) „üldtunnustatud kirjanik, kunstnik, teadlane vm. vaimukultuuriala esindaja, kelle looming on põhjapanev ning aegumatu”, 2) „vanakreeka ja ladina keele ning kirjanduse eriteadlane”. Märt Väljataga on uurimuses „Mis on klassik?” leidnud, et mõiste „klassi- kaline” võib käia „hea kirjanduse, kohustusliku kirjanduse, „kuldaja” kirjanduse, tüüpilise kirjanduse ja antiromantilise kirjanduse kohta, aga ka antiigi ainelise ja antiikvormilise kirjanduse; ning lihtsa, selge ja elegantse stiili kohta 17. sajandi prantsuse ja 18. sajandi inglise autorite vaimus”. Keele-, eriti luulekeeleküpsust silmas pidades on Väljataga meelest eesti kirjanduses klassikalisusele kõige lähemal olnud 1930. aastatel tekkinud luulestiil, mis on aga laiema kandepinnaga kui ainult arbujate stiil. See hakkas tema hinnangul „küpsema” juba 1920. aastatel Semperi ja Orase luuletõlgetes ning jõudis ühe oma kõrgpunktini 1960. aastatel August Sanga luules, aga selle ühisstiili tunnuseid, mis ajaloolistel põhjustel ei jõudnud päris valmis „küpseda”, võib leida ka mujalt. Võrreldes arbujaid Underi ja Suitsuga, leiab kriitik, et viimased olid „arbujatest avaramad, elavamad, vähem provintsli- kud, aga ühtlasi ka mitte nii klassikalise stiiliga luuletajad”.42 Tundub, et Underist kui klassikust on räägitud ennekõike „suure, esma- Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. klassilise kirjanduse” looja tähenduses. Enam kui asjakohane on aga klassik Underi puhul ka Charles-Augustin Sainte-Beuve’i määratlus: „Tõeline klassik, nagu sooviksin teda näha defineeritavat, on autor, kes on rikasta- nud inimvaimu, kes on tõeliselt suurendanud ta varahulka, kes on lasknud tal astuda uue sammu edasi, kes on avastanud mõne petlikkuseta vaimse tõe, või on tabanud mõne igavese kire inimsüdames, kus kõik näis olevat tuttav ja läbi uuritud; kes on edasi andnud oma mõtte, oma tähelepane- kud või oma leidused ükskõik mis vormis, kuid avaras ja suures, peenes ja arukas, terves ja omaette kaunis; kes on kõnelnud kõigile oma isikupärases stiilis, mis osutub ka kõikide omaks, stiilis, mis oleks uudne ilma neologis- mideta, mis uudse ja muistsena oleks hõlpsasti kõigi aegade kaasaegseks.”43 Mida täpselt võis Tuglas klassikuks saamisega silmas pidada oma „Sonet- tide” kõnekoosoleku järgses kirjas Underile? Ilmselt ikka mõlema arvamist koolis õpetatava kirjanduse loojate hulka — lülitamist kirjanduskaanonisse. Miks aga Tuglas sel puhul kurvastas, jäägu lugeja arvata: „Kui palju häid arvamisi ja vaimustust pillasid nad meile 3½ tunni jooksul, mis koosolek kestis! Kuid siiski on natukene kurb ja igav. Oleme saanud „klassikuteks”, ja see sõna ei ärata häid meeleolusid. Pigistan melankoolsena Teie kätt,

40 K. R i s t i k i v i, Eesti kirjanduse lugu. [Vadstena], 1954, lk. 77. 41 Muidugi pälvis see sündmus ka avalikkuse tähelepanu. Näiteks: Maria Under ja Fr. Tuglas Pen-klubi auliikmeteks. „Päevaleht” 30. XI 1937. 42 M. V ä l j a t a g a, Mis on klassik? „Vikerkaar” 2008, nr. 12, lk. 36—38. 43 S e a l s a m a s, lk. 36. (Aleksander Aspeli tõlge.) kolleega.” 44 Võib-olla viivuks ei olnud Tuglasel enam tähti, mille poole 1141 püüelda. Et veel kord rõhutada klassiku rolli (kirjanduslike) põlvkondade ühen- dajana, sobib siinkohal tsiteerida Heiti Talvikut, kes Väljataga meelest on Underist „klassikalisema stiiliga” luuletaja. Talvik kirjutas (Underi kaanonis mõnevõrra kõrvaliseks jäänud) luulekogu „Kivi südamelt” (1935) puhul järgmist: „Kunstitasemelt „Kivi südamelt” ei mõju kaugeltki nii tasa- vägisena kui näiteks „Hääl varjust”. See ei taha olla etteheiteks. K o g u - v ä ä r t u s e l t poetessi uudisteos kuulub ta parimate kõrvale, palju selle üksikluuletusi võistlevad edukalt ta chef-d’œuvre’idega varemaist aegadest, mõtte- ja vormisüvenduselt neid paiguti koguni ületades. [---] „Kivi süda- melt” on teos, mis võimeline rahuldama nõudlikemaidki lugejaid. Luule on Underi käes tõeliselt loovaks teguriks, teerajajaks hingepadrikuis, mil- ledest meie lamedad päevaprohvetid kõigest väest püüavad kõrvale hoi- duda. Kuigi esimesel pilgul vast jäigavõitu, avaneb tas lähemal tutvumisel väärtusi, millede kättevõitlemiseks m a k s a b elada.”45

Under riikliku esinduskirjanikuna Seda, kuidas hinnati klassik Underi tegevust, võimaldavad tagantjärele vaa- gida mitte ainult arvustused, vaid ka rahaeraldised Eesti Kultuurkapitalist, mis loodi 1925. aastal. Kultuurkapital eraldas perioodilisi ja ühekordseid toetusi. Perioodilisi toetusi said vähesed kirjanikud. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Kultuurkapitalis käis omalaadne klassikute määramine juba tegutse- mise algusest peale, mil kirjanikud jaotati kolmeks: suuremat või vähemat toetust väärivad kirjanikud ning need, kes pidid hakkama saama ilma toe- tuseta. Selline jaotus põhjustas kirjanike seas suurt rahulolematust ja pani aluse nn. sõbramehekriitikale, eriti pärast 1927. aasta Eesti Kultuurkapitali seaduse muudatust, millega suur osa otsustusõigusest läks kultuurkapitali nõukogule ning toetuste saamisel muutus määravamaks taotluse esitaja sõnaosavus ja otsustajate (ametnike) vähene asjatundlikkus.46 Under oli kogu aeg esimeste toetusesaajate seas — seda juba enne kirjanduskaano- nis klassikuna tunnustamist. Kuigi kirjanduse sihtkapitali tüüri juures olid siurulased, näib, et 1925. aastaks oli Underil selline positsioon, mis ei vaja- nud enam sõprade või kaasvõitlejate abi. Aastail 1925—1940 oli Under toetuste saamises esikohal (23 738,33 krooni), temaga enam-vähem sama suure toetuse on saanud A. H. Tamm- saare ja Mait Metsanurk, kuid näiteks Oskar Lutsu ja Henrik Visnapuud on toetatud juba veerandi võrra väiksema summaga.47 44 Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, lk. 81. 45 H. T a l v i k, Marie Under: Kivi südamelt. „Eesti Kirjandus” 1935, nr. 12, lk. 567. 46 Vt.: M. L a a k, Kultuurkapitali lugu 1920. aastate kirjanduskriitika mõistmi- seks. Rmt.: Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. XIII. Tartu, 1996, lk. 35—57. 47 J. U l j a s, Eesti Kultuurkapital 1921—1941. Tallinn, 2005, lk. 64. 1142 Eesti Kultuurkapitali seadus nägi ette kirjanike abistamist nii toetuste kui ka auhindade kaudu. 1927. aastal tuli kokku auhindamise toimkond, mis pidi välja selgitama kümne aasta (1917—1926) olulisemad teosed ja autorid. Auhinnaraha jagati 22 kirjaniku vahel, nende hulgast said suuri- mad summad Tammsaare (80 000 marka) ja Metsanurk (70 000 marka). Neile järgnesid Suits ja Under (kumbki pälvis 60 000 marka), kõrgelt hinnati ka Visnapuu, Tuglase ja Lutsu loomingut. Ehkki kultuurkapitali aastaaruannetes on hiljemgi kirjanikele eraldatud toetussummade kohta märgitud selgituseks „auhind”, jäi 1927. aasta ettevõtmine ainsaks žürii ja kindlate mängureeglitega suureks auhindamiseks.48 Teiste Eestis aastatel 1918—1940 välja antud kirjandusauhindade jagamisel oli Underi staatus veidi erinev. Enamasti olid need võimuvälja insti- tutsioonide auhinnad, ning kuigi žüriidesse kuulusid enamasti kirjanikud ja kirjandusinimesed, jäi lõplik otsustusõigus võimuasutustele. Aastatel 1934—1937 anti välja Riigivanema ja 1938—1940 Vabariigi Presidendi auhinda, mille auhinnakomisjonide sisulistes põhjendustes võitjate valiku kohta kordus sõna „rahvuslik”. Auhinnati ühiselt kõiki žanre, kuid väl- javalituks osutusid enamasti romaanid. Under pälvis selle auhinna oma ainsa sel perioodil ilmunud luulekogu „Kivi südamelt” eest 1936. aastal (I auhind, 1500 krooni). Aasta varem peetud raamatuaasta auhindamisel hinnati žanriti 1918—1935 ilmunud kirjandusteoseid: luule I auhinna Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. pälvis Suits, Under sai koos Visnapuuga II auhinna (800 krooni). Ettevõ- tete toetatud Eesti Raamatufondi, suuremate omavalitsuste ega Tallinna Naisklubi auhindu Under Kristi Raudmäe andmetel ei saanud.49 Ajakir- janduses leidub siiski teade, et Tallinna Naisklubi määras Underile 1930. aastal ilmunud luulekogu „Lageda taeva all” ja „kogu tema täisväärtusliku loomingu eest” auhinnaks 500 krooni.50

Klassikust suurkujuks Ehkki alati üdini isiklik, on Under ometi ilmutanud imelist oskust tabada sõnaga ajastu närvi ning väljendada rahva ühiseid soove ja paineid. Kir- jandusklassikust sai tõeline rahvuslik suurkuju, võiks öelda isegi, et eestlaste südametunnistuse hääl ja püha luuletaja 1941. aasta jõulureedel, mil ajalehe „Eesti Sõna” esiküljel ilmus küüditamise leina sõnastav tekst „Jõulutervitus”.51 Tagantjärele võib autori vastutustunde ja julguse tõelist ulatust vaid hoo- mata. Trükis ilmunud vastukajadest ei paista luuletuse tõeline tähendus ja levik — seda kajastavad aga paljud mälestused. Vaid nädal pärast luuletuse

48 K. R a u d m ä e, Kirjanduse auhindamised Eestis 1918—1940. „Keel ja Kir- jandus” 2009, nr. 6, lk. 426—428. 49 S e a l s a m a s, lk. 431—441. 50 Naisklubi auhind Marie Underile luuletuskogu „Lageda taewa all” eest. „Päeva leht” 6. II 1931. 51 M. U n d e r, Jõulutervitus. „Eesti Sõna” 23. XII 1941. ilmumist, 1. jaanuaril 1942 kirjeldas Adson Underi-päevikus luuletajale 1143 osaks saanud „tunnustus- ja kiiduavaldusi”, nentides: „Laiem vastukaja kui kunagi mõne kogu puhul.” Ja 7. veebruaril: „Jõulutervituse järellained kes- tavad ikka veel, ka Läänemalt, hulga tundmata isikuilt tuli ühe toimetuse liikme kaudu tänu ning kiitust.”52 Pealkirjaga „Jõulutervitus 1941” ilmus luuletus mõne kuu pärast ka Underi kogus „Mureliku suuga” (1942), mis oli üks väheseid sõja ajal ilmunud uudisteoseid. Ants Oras on Underi- monograafias meenutanud: „Kõigil, kes neid kõledaid aastaid mäletavad, on suursündmusena meeles selle luulekogu üllatuslik ilmumine.”53 Raa- matu tiraaž oli 8000 eksemplari ning juba järgmisel aastal avaldati teine trükk.54 Luulekogu arvustuslik vastuvõtt jäi paratamatult napiks, sest kriitika avaldamiseks olid kasutada ainult väheste sõjaaegsete ajalehtede vee- rud. Sirje Kiin nendib, et kogu tagasiside moodustasid „pigem ajakirjanike raamatututvustused kui arvustused, sest paljud senised kriitikud või kirjanikud olid kas sõjapaos, rindel, vangis või pidasid vajalikuks vaikida. Seda sügavam oli aga luulekogu vastuvõtt rahva hulgas.”55 Just sellest kogust on pärit Underi tuntuimad tekstid pärast skandaalseid sonette: humaansed ja isamaa-empaatilised ajalaulud (peale „Jõulutervituse 1941” näiteks „Koju- minek”, „Sõduri ema” jt.). Küllap ei vajanudki need luuletused rahva luule- mällu salvestumiseks kanoniseerijate aktiivset abi. Küll aga pälvis järgmi- sel, 1943. aastal palju tähelepanu Underi 60. sünnipäev — ilmus kirjutisi, korraldati luuleõhtuid jm. Under ise ei andnud intervjuusid ega soovinud Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. sünnipäeva avalikult tähistada.56 Kogumiku „Mureliku suuga” laialdane vastuvõtt, mis jättis lugejate teadvusesse sügava, kiirelt mütologiseeruva jälje, on võrreldav Underi läbimurdeteose, „Sonettide” vastuvõtuga. Ka esikteos ilmus murrangulisel ajal ning äratas kohe suurt tähelepanu, muutudes allikaks, kust käidi oma tunnetele ja lootustele tuge ammutamas.

Retseptsiooni lõhenemine 1944. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Under, nagu paljud teised, põgenes Rootsi. Luuletaja positsioon kujunes nüüd kõigest eelnevast täiesti erinevaks. Tema retseptsioon muutus taas vastuoluliseks, isegi vastandlikuks, ehkki uutel, poliitilistel ja ideoloogilistel põhjustel. Kui näiteks esimeses paguluses ilmunud eesti kirjandusloos (1954) kinnitas Karl Ristikivi Underi auväärt kohta eesti kirjanduse kaanonis,57 siis kodu-Eestis toimunud „ümberhindamise käigus” eemaldati Under kaanonist nagu paljud teised juhtivad kirjanikud. Ühtki kirjanikku nimepidi nimetamata — aga neid

52 Underi päevik 1922—1953. KM EKLA, f. 180, m. 172:1, lk. 104—105. 53 A. O r a s, Marie Under. Lühimonograafia, lk. 48. 54 Marie Underi eluraamat. I, lk. 143. 55 S. K i i n, Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt, lk. 413. 56 S e a l s a m a s, lk. 405. 57 K. R i s t i k i v i, Eesti kirjanduse lugu, lk. 75—80. 1144 ei olnudki ju uue kaanoni jaoks enam olemas —, tegi Endel Sõgel kogu „Siuru” rühmituse oma „Eesti kirjanduse ajaloos” (1953) lühidalt maatasa: „Vaenulikule seisukohale sotsialistliku revolutsiooni ja nõukogude võimu suhtes asusid ekspluataatorlike klasside huvisid kaitsvad kirjanikud. Nende juhtivaks keskuseks oli kirjanduslik rühmitus „Siuru”, mis asutati pärast Veebruarirevolutsiooni. „Siuru” jätkas „Noor-Eesti” dekadentlikku, rahva- vaenulikku suunda. „Siuru” rühmituse kirjanikud ülistasid „puhta kunsti” nimetuse all individualismi ja pornograafiat. Nende „teostes” väljendusid hirm ja viha sotsialistliku revolutsiooni vastu.”58 Sõgla nõukogulikus eesti kirjanduse kaanonis sai enim tähelepanu Eduard Vilde, kelle loomingut käsitlev peatükk võtab teosest pea veerandi. Omaette peatükke on vää- rinud ka Jakob Tamm, Anna Haava, Juhan Liiv, Ernst Peterson-Särgava, August Kitzberg, Juhan Lilienbach, Otto Münther, Vassili Mölder, Villem Buk ja Gustav Tikerpuu. 1955. aastal avaldati „Loomingus” valik „Tiibuse Mari ajalikkudest lauludest”,59 millest „Rukkimaarjapäeval” ja „Sõda” parodeerivad Underi „Helgeid sonette”. Tegemist oli Tiibuse Mari nime taga peituva August Kitzbergi 100. sünniaastapäevaga, kuid võib arvata, et paroodiate aval- damisel oli lisatähendusi. Taastrükitud lauludele kirjutas saatesõna Paul Rummo, kes leidis: „Kasutades parodeeritavate luuletuste värsivormi, tsi- teerides nende üksikuid ridu, asendades nende haiglaselt rafineeritud sisu lahmaka Tiibuse Mari talunaise-ainealaga, saavutas A. Kitzberg vaimuka

Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. ning koomilise efekti tema kaasajal moes olnud „Siuru” koolkonna forma- listliku luule väljanaermisel.”60 Vaid mõni aasta hiljem, Underi 75. juubeli paiku toimus kodu- ja välis- eesti retseptsioonis teatav lähenemine. 1958. aastal ilmus Underi „Vali- tud luuletused”, millest koostaja Paul Rummo on välja jätnud poliitilise luule — nõnda taastati Underi klassiku-staatus ka Nõukogude Eestis. Oli toimunud Underi luule uus „ümberhindamine”. Paul Rummo: „Marie Underi sulge on juhtinud suur, ere talent, mille puhkemine kirjandusloos pole paraku sagedane nähtus. Jättes kõrvale mõningad luuletused, mille esteetiline või poliitiline suunitlus on vastuolus nõukogude inimeste veendumustega, kuulub Marie Underi loomingu paremik kindlalt eesti kirjandusklassikasse.”61 Muidugi kaasas Rummo Underi ka eesti luule antoloogiasse (1967). Siin-seal mujalgi trükiti mõni Underi luuletus või käsitleti tema loomingut62 — maha vaikida kirjanikku enam ei saanud. 58 E. S õ g e l, Eesti kirjanduse ajalugu. IV. Tallinn, 1953, lk. 6. 59 Tiibuse Mari ajalikkudest lauludest. „Looming” 1955, nr. 12, lk. 1502—1504. Esmalt ajakirjanduses avaldatud laulud olid 1920. aastal ilmunud raamatuna „Tiibuse Mari ajalikud laulud. Kogunud ja pühendanud Marie Underile, Henrik Visnapuule ja Arthur Adsonile, kes minnu luuletama on õrritanu — Mari Tiibus”. 60 P. R u m m o, [Saatesõna.] „Looming” 1955, nr. 12, lk. 1504. 61 P. R u m m o, Saateks. Rmt.: M. U n d e r, Valitud luuletused. Tallinn, 1958, lk. 274. 62 Näiteks Endel Sõgla „Märkmeid eesti emigrantlikust kirjandusest” („Keel ja Kirjandus” 1958, nr. 10, lk. 584) ja Paul Rummo „Marie Under 75-aastane” („Sirp ja Vasar” 28. III 1958). Marie Underi kõiki järgnevaid tähtpäevi tähistati aina ulatuslikumalt 1145 luuletuste taastrükkide, kirjandusõhtute ja (poliitiliselt neutraalsete) kirjutistega. 1980. aastate alguses ilmub Erna Siiraku akadeemilist laadi Underi- käsitlus — mahukas peatükk „Eesti kirjanduse ajaloos”. Muidugi on siin Underi poliitiliselt tõlgendatav luule ja paguluses loodu pigem põlu all, ehkki neist juba räägitakse. Kõneldes probleemsest luulekogust „Mureliku suuga”, leiab Siirak: „Mõningaid sõjaeelseid ning -aegseid elunähtusi mõtestas luuletaja siiski ilmse nõukogudevastase hoiakuga („Jõulutervitus 1941”, „Sõduri ema”); neid luuletusi kasutati nii ilmumisajal kui ka hiljem sotsialismivaenuliku propaganda eesmärkidel.” Kokkuvõtlikult aga kinnitatakse: „Marie Underi luuleloomingul on XX sajandi eesti lüürikas ja lüroeepikas keskne koht. Tema poeetilisest kogemusest on õppinud järgnenud luuletajatepõlvkonnad, kaasa arvatud eesti nõukogude poeedid (B. Alver, D. Vaarandi, K. Merilaas jt.).” Ja veel: „Valides oma pärisalaks inimese sisemaailma tunnetuse psühholoo- gilis-eetilise aspekti, on Marie Under tema loomusele omasel teel suutnud oma kunstisõnaga soojendada ja valgustada. Selles on tema luule parima osa üleajaline tähtsus.”63 Kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul ilmus 1983. aastal Erna Siirakult kaks neutraalset-ettevaatlikku käsitlust,64 avaldati valik Underi kirju Nõu- kogude Eestisse,65 Underile pühendatud luuletusi66 jm. Paraku tuli sellel kõigel täita ka tabu varjava fassaadi ülesannet. Underi keelatud luuletuste Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. ja raamatukogudes suletud fondis asuvate luulekogude („Mureliku suuga”, „Sädemed tuhas”, „Ääremail”) ümberkirjutused ringlesid käest kätte, neid loeti salaja. Osa Underi käsikirjalisest pärandist hoiti erifondis. Vaid korra, Underi surma järel, oli Toomas Haugil „Sonettide” retseptsiooni vaatluses võimalik vabamalt kasutada raamatukogu erifondis asuvaid pagulasallikaid ja neile trükis viidata („Looming” 1981, nr. 6). Paguluses sai Underi kui klassiku ja suurkuju staatus juurde õilsaid, rahvusliku kirjanduse piire ületavaid jooni. Ilmusid tema luulekogud „Säde- med tuhas” (1954) ja „Ääremail” (1963). Väliseesti kogukondades tähistati laialdaselt Underi tähtpäevi, sageli pidas neil üritustel pidulikke kõnesid Florida ülikooli professor Ants Oras. Underi 80. sünnipäeva puhul 1963. aastal esines Oras Yale’i ülikoolis loenguga „Marie Under ja eesti luule”. Loengu sisse juhatanud kirjandusteadlane prof. René Wellek nimetas Underit „kirjanikuks, kes ühe väikese rahva suureks on teinud”. Wellek

63 E. S i i r a k, Marie Under. Rmt.: Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917—1929. Tallinn, 1981, lk 216—242. 64 E. S i i r a k, Marie Under oma ajas. Luuletaja sajandaks sünnipäevaks. „Loo- ming” 1983, nr. 3, lk. 400—415; E. S i i r a k, Marie Underi „Uneretk”. Ühe luuletuse lugu. „Keel ja Kirjandus” 1983, nr. 3, lk. 116—140. 65 Marie Underi kirju Nõukogude Eestisse. „Keel ja Kirjandus” 1983, nr. 3, lk. 140—149. 66 Johannes Barbaruse „Luulesüsteem”, Jaan Krossi „Soe käsi…”, Debora Vaarandi „Nüüd ja alati” ning Betti Alveri „Ei vaibu”. Vt.: „Sirp ja Vasar” 25. III 1983. 1146 avaldas lootust, et „Eesti ja teised Ida-Euroopa rahvad ei jää kauaks unustatud natsioonideks”.67 Selsamal aastal avaldas Oras monograafia „Marie Under”. Mõned näited autori hoiakust: „Meie ja vist ka kõigi Põhjamaade, võib-olla ka kogu nüü- disaja suurim naisluuletaja, Marie Under, sündis 27. märtsil 1883 [---].”68 — „Nüüd, kus Marie Under on astund üle kaheksakümnenda eluaasta läve, joonistub suure selgusega ta erakordne poeedikuju. Nagu kõik tõesti esma- järgulised luuletajad, on Under suur mitte ainult oma taidurluse, vaid ka oma sügava inimsuse tõttu.” — „Võime ainult südamest rõõmustada, et ta on olemas just meil ja just nüüd, neil raskete katsumuste kümnendeil. Nii meil kui ka kodumaal olijail (kelleni ta hääl nüüd lõpuks on hakanud tun- gima) oleks ilma temata raskem taluda nüüdset uut inimhämarikku — selle jäisust, õelust, vinget süngust.”69 Ennekõike Orase jt. pagulaste eestvedamisel esitati Under korduvalt ka Nobeli preemia kandidaadiks.70 Põhjuseks, miks kirjanik preemiat ei saanud, võisid olla külma sõja aegse Rootsi ettevaatlik välispoliitika ning Underi luuletuste vähene tõlgitus. Samas — ega ka väliseestlased kõnelnud luuletajast ainult ülivõrdes või pidukõneliselt. Näiteks 1965. aastal ilmunud Arvo Mägi kirjandusloos, mida omal ajal kasutati õpikuna ka Soome kõrgkoolides, käsitletakse Underi varast loomingut pigem vaoshoitult.71 1970. aastatel käsitleti Underi luulet Mägi kirjandusloo tonaalsusega

Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. võrreldavalt Mägi—Ristikivi—Kangro raamatus „Eesti kirjandus paguluses” (1973). Artur Adson koostas aga kaheköitelise „Marie Underi elu- raamatu” (1974). Selles on kõike: elu- ja kultuurilugu, kirju, kõnesid, luu- lekäsitlusi, arvustusi, bibliograafiat jm. Esimene, biograafiline köide on isiklikku laadi ja käsitletav ka Adsoni mälestustena. Teine köide sisaldab valiku tunnustavaid esseid ja arvustusi Teise maailmasõja eelsest Eestist, sõjajärgsest välis-Eestist ning rahvusvahelisi vastukajasid, samuti bibliograafiat. See algab Underi 50. sünnipäeva puhul „Loomingus” ilmunud Visnapuu pühendusluuletusega „Pärisosa” ning Tuglase, Suitsu ja Visna- puu kirjutistega samast numbrist. Täiesti puudub Underi (vastuoluline!)

67 Marie Underi eluraamat. I, lk. 242—244. 68 A. O r a s, Marie Under. Lühimonograafia, lk. 5. 69 S e a l s a m a s, lk. 60, 63—64. 70 Marie Underi koondkogu „Luule” (2007) järelsõna teatel (lk. 627) esitati Under Nobeli preemia kandidaadiks kolm korda: 1945, 1950 ja 1969. Sirje Kiin kirjutab järgmist: „Alates 1945. aastast esitati Marie Under Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks pea igal aastal ja nii järjekindlalt ligi kolmkümmend aastat.” Kõige sagedamini esitas Underi kandidatuuri Ants Oras USA Florida ülikoolist. Sama tegid Eesti ja Soome PEN-klubid, Soome Kirjanike Liit ja prof. W. K. Matthews Londonist. 1960. aastatel esitasid soomlased kolm korda preemia kandidaatideks nii Underi kui ka Tuglase. (S. K i i n, Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt, lk. 794.) 71 A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu. Algusest kuni iseseisvuseaja lõpuni. II. Lund, 1965, lk. 6—9. retseptsioon enne 1933. aastat ja Nõukogude Eestis (õige pisut ja fokusee- 1147 rimatult leiab nende kohta vihjeid esimesest köitest). Võimalik, et Adsonil puudus juurdepääs varasemale materjalile, teisalt võib siin olla tegu teadliku katsega eemalduda Underi kui erootilise luuletaja slepist ning keskenduda Underi kui isamaa ema kuju esiletõstmisele. „Eluraamat” täiendas Orase katseid esitada Underit suurkujuna, kuid tõi seejuures suurkuju lugejale enneolematult lähedale.

Underi-müüt Mis aga on Underi-müüt? Siinse artikli kontekstis mõistame seda mitte loo, vaid pigem ikooni tähenduses — Under suurkujuna, Under kui ikoo- niline, märgiline isik. Underi seesugune müüt koosneb põhiliselt kahest komponendist: sukkadest ja isamaast. Tegelikult on muidugi olnud palju erinevaid ikoon-Undereid: Kallase, Visnapuu, Tuglase, Söödi, Alttoa, Ristikivi, Orase, Adsoni, Rummo, Sii- raku, Süvalepa, Muru, Merilai ja Kiini Under. Tehkem valik neist ja alus- tagem Kiini arvamusest, mille järgi Underi-müüdi lõi Ants Oras. Orase hoiak Underi suhtes oli väliseesti kirjanduselus kindlasti ülistavaim ja selles kontekstis võib ta tõesti müüdi loojana paista. Underi-müüti asunud Oras õigupoolest kujundama juba 1930. aastail, kuni tema 1958. aasta aktusel peetud kõnes „on otsekui mudelis sees ning lõpule viidud kõik Underi-müüdi elemendid: seotus Eesti Vabariigi sünni, tõusu ja traagilise Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. langemisega, pagulaspõlve traagika sõnastamine, ülev võrdlus maailmakirjanduse suurte nimedega ning eesti vaimukultuuri erilisuse ning jõulisuse rõhutamine lääne „väsinud” vaimu taustal. Poliitiline kaotus oli asenda- tud vaimu võiduga, tugeva moraalse enesesisendusega, mille kehastuseks oli kõrgele vaimualtarile pühaku positsioonile paigutatud Marie Underi luule ning tema isik. Underi kui eesti ja maailma kirjandusklassiku müüdi lõplik vormistus toimus Ants Orase lühimonograafias „Marie Under”, mis ilmus 1963 luuletaja 80. sünnipäevaks. Orase loodud kaanoni järgi on Under nii elutunnetus- kui väljendusjõult maailma mastaapi luuletaja, elav klassik ning eeskuju, kes kuulub oma vaimusuuruse poolest Shakespeare’i kõrvale ning kes väärinuks enam kui ükski teine kaasaegne eesti luuletaja või kirjanik Nobeli preemiat.”72 Seadmata kuidagi kahtluse alla Underi luule väärtust, tuleb mõista pagulaste vajadust rahvusliku ikooni järele ning luuletaja seesuguse müüdi (maailmakirjanduse taustal väärtustamine ja isamaapaatos) loomisel on Orase panus tõepoolest märkimisväärne. Rangelt võttes on aga Orase monograafia lihtsalt veel üks retseptsiooniakt: näiteks Underi luule seoseid väliskir- jandusega toodi esile varemgi, aga siis peeti neid taunitavaks. Ka Orase Underi-müüt on veel üks müüt: Underit oli teiste, kitsamate kriteeriumide alusel suurkujuna mütologiseeritud varemgi. Suurimaid müüdimeistreid on

72 S. K i i n, Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt, lk. 551— 556. 1148 Orase kõrval olnud ilmselt Aino Kallas, kellelt pärineb Koidula—Haava— Underi trio sõnastus: „Koidula—Anna Haava—Marie Under, missugune trio Eesti kirjanduses! Koidula, armastuses puutumatu kui vestaal, heroiline, dionysline ainult isamaa armastuse ekstaasis. Anna Haava, juba täiesti naine, läbi ja läbi ja ainult armastus, aga armastus, mis nagu inglite ja laste ja mille tuum ühes ainsas sõnas: igatsus. Ja viimati Marie Under, renessansi naine, la grande amoureuse, uus Eva, kelle armastus on kõigepäält meelterõõm, kõigi meelte joovastus. Tõesti, Püha Kolmainsus: vaim, hing ja keha!”73 Underi keha-keskse kuvandi vastu võitles omakorda aastakümneid Hen- rik Visnapuu. Sellest müüdist ei saanudki Under päriselt lahti — kuni isamaalise luule kirjutamise ja mütoloog Orase jõulise tegevuseni. Võib üht- lasi täheldada Paul Rummo (võib-olla ideoloogilisest olukorrast tingitud) vastutööd Visnapuule ja Orasele, kui ta Underi „Valitud luuletustes” (1958) just luuletaja „elurõõmust pakatavaid intiimluule šedöövre” esiplaanile seab ja tugevdab seeläbi Kallase loodud ja kahtlemata apoliitilist müüti. Kallase trio-tsitaadist hakkab hargnema veel üks oluline niit Underi- müüdi mõistmiseks. Tsitaat on iseäranis kohane nimelt seetõttu, et Underi- müütide kujunemisel tervikuna võib täheldada tugevaid ühisjooni just Koi- dula-müüdiga, mille loojaid on taas olnud Aino Kallas.74 Juba kahe luuletaja debüüt on sarnane: nii Koidula kui Under tulid avalikkuse ette esialgu siivsalt (anonüümne papa Jannseni tütar, Mutti), kuni murdsid end julgelt

Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. meeste valdkonda, eirates baltisaksa naise käitumistava. Erinev oli vaid see, et üks tegeles ka ise oma imago loomisega (Under „Siurus”), teine lasi seda luua. Mõlemal on osa loomingust jäänud teisejärguliseks: kirjaniku aeg, tema ajastu tõekspidamised mängivad loojamüüdi tekkimisel kaasa, tõstes esile loomingu ühe osa ja jättes varju vähem aktuaalse. Tänu teatud osale oma loomingust kujunesid nii Koidula kui Under kiiresti märkideks, sise- miselt vastukäivatekski müütideks. Sirje Oleski sõnul on Koidula-müüdil kolm tahku: eluajal esitati Koidu- lat kui isamaalauliku paraadpilti, XX sajandi alguses lõi Aino Kallas lend- tähe sümboli (mis tähendas nii traagilise saatusega naist kui lennukaarel kustuvat kirjanduslikku tähte), okupatsiooniajal aga tehti Koidulast kirjan- dusklassik. Viimasest lähemalt: „Koidula teoseid anti nõukogude ajal välja korduvalt ja tema loomingu uurimine edenes jõudsalt. Auväärse koha oli ta leidnud ka kooliõpikuis. Aga kellena? Ideoloogilistel põhjustel ei sobinud kumbki senine käibel olnud Koidula-müüt.” Koidula isik jäi „kum- malisse õhutühja ruumi. Kogu Koidula-aja rahvuslik paatos elimineeriti ja selle asemel rõhutati tema kui kirjandusklassiku rolli.” Elimineeriti ka venelastest või Jumalast rääkivad kohad Koidula—Kreutzwaldi kirjavahe- tuses ning välditi luuletuste ümbertrükkides sõnu „jumal” ja „isamaa”. 75

73 A. K a l l a s, Marie Under: Sonetid, lk. 209. 74 Aino Kallase Koidula-biograafia „Tähdenlento” (1915) ilmus eesti keeles Tug- lase tõlkes 1918. aastal. 75 S. O l e s k, Kolm müüti Koidulast. Rmt.: Ajalaval. Kangelane & väärtused. Tartu, Helsinki, 1995, lk. 196—200. Underi üsna analoogse müüdi kolme tahku võiks kirjeldada nii: eluajal 1149 rakett, paguluses paraadpilt, eesti nõukoguliku kirjanduse kaanonis samal moel „õhutühjas ruumis” klassik nagu Koidula (kui pidada silmas enne- kõike Rummo Underit). Näib ühtlasi, et paraadpildi ja üldise tunnustuse pälvimiseks on vaja, et luuletaja kirjutaks ka isamaalisi luuletusi, sõnastaks rahva ühist ängi või lootust, trööstiks ja julgustaks, võtaks loojana vastutuse. Kallas ei ole ainus, kes on asetanud Underi Koidula taustale. Seda on teinud näiteks ka Tuglas oma kirjandusloos, milles ta esitab Koidula—Underi duo (mitte Koidula—Haava—Underi trio). Igal juhul näib, et kõrvutust Koidulaga ei ole võimalik vältida, sellel põhinebki esimene Underi-müüt! Kes on Under nüüd? Seda, mismoodi Underi-kuvand on muutunud pärast pagulaste ja nõukogude Underit, on ilmselt püüdnud käsitleda Sirje Kiin. Paradoksaalselt Kiin ühelt poolt justkui lõhub Underi-müüti, teisalt aga läheb algusesse tagasi ja tugevdab Kallase loodud pilti (pühaku-jutt teose sissejuhatuses ja kokkuvõttes, mõistmatus luuletaja nimega mängimise suhtes jm.). Kindlasti on Underi-müüdi uuendajad või lagundajad nüüd- sel ajal olnud ka Ele Süvalep, kelle Underi-käsitlused „Eesti kirjandusloos” (2001) peaaegu libisevad üle sensuaalsusest ning erootikast, ja Arne Merilai, tema seesuguseid aspekte lähemalt vaatlevad psühhoanalüütilised Underi- käsitlused (näiteks „Pärglid ja inglid”76). Olulisimaks muutuseks aga võib pidada Underi loomingut tervenisti uude valgusesse seadvat „Õnnevarju- tuse” ümbermõtestamist — varem viidatud põhjalikus analüüsis on Merilai

kanooniliselt veidi kõrvaliseks peetud teose esile tõstnud Underi loomingu Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. ja eesti kirjandusklassika tuumteosena ja näidanud selle tihedat seotust euroopaliku kirjanduse alustekstide ja -ideedega. Vahest alles seesugune vaatlus on päästnud Underi suka- või isamaaluuletaja kuvandist ning näi- danud veenvalt teda viimaks luule suurmeistrina — klassikuna.

Underi kirjanduslik retseptsioon Teatavas mõttes saab retseptsiooniks pidada vastukaja teistelt luuleta- jatelt. Eespool on juba mainitud Underi parodeerimise näidet (Tiibuse Mari) ning viidatud pühendusluuletustele (Visnapuu, Barbarus, Kross, Vaarandi, Alver). Mõnedki pühendusluuletused esitlevad Underit kui „nägijat” — eks poeedi pärisosa ongi olla unetu (Visnapuu) ja vahendada looja läidetud luuleridu (Alver). Levinud on ka sensuaalse Underi kuvand: näiteks Krossi „Kolmes poetessis” ilmub Under pillavrõõmsa, tundepalanguis hõõguva naise kujul.77 Ka Ristikivi matkib Underit oma „Üheksas pastišis” ega saa kuidagi mööda roosast tüllist ja pitsivahust.78 76 A. M e r i l a i, Pärglid ja inglid: Marie Under vertikaalis. Rmt.: A. M e r i - l a i, Vokimeister. Kriitilisi konstruktsioone 1990—2011. [Tartu, 2011], lk. 555— 564. 77 J. K r o s s, Kogutud teosed. 17. Luule. Tallinn, 2005, lk. 45—46. Luuletus on kirjutatud 1947. aastal. 78 K. R i s t i k i v i, Inimese teekond. Luuletusi. [Tallinn, 2003], lk. 72. Risti- kivi pastišid ilmusid esmakordselt 1952. aastal tema juubeli puhul ühes eksemplaris välja antud „Luuletuste ja luuletõlgete vihikus”. Pastišid on ilmunud ka „Loomin- gus” 1999, nr. 12. 1150 Kindlasti on Underi-müüti aidanud sepistada Viivi Luik oma raamatus „Seitse naist” (1990).79 Viivi Luik kirjeldab oma „kõige salajasemat, isiklikku muljet”, mille järgi Underi „noor looritatud pilguga nägu” seostub tal „sooja hämara kevadeõhtuga ja kaugete punaste piiblivälkudega taevaran- nal”. Koidula seevastu on Luigele valge marmorpea, kauge, külm ja traagiline. Luige arvates on Koidulast saanud müüt ja sümbol, sest ta puhus eesti keelele, mis veel ei olnud kultuurkeele staatuses, sisse elava hinge ja andis ta haritud inimeste kätte. Under aga tõi eesti luule moodsasse aega, Euroopa konteksti — nii et eesti luule ei olnud enam muu maailma kirjanduse suhtes sabassörkija, vaid võis juba võrdsena püsida kirjanduslikes ja kultuurilistes tuultes. Samas nimetab Luik Underi puhul siiski esimese märksõnana „buduaari”, kuigi toonitab, et sellesse luulesse mahub ka Esi- mene maailmasõda ja revolutsiooniaastate kirg. Luik paneb siin kõrvuti joovastava kire ja surma, ta ütleb, et armastus pole Underi jaoks neil aastatel „mitte magus õnn, vaid ainus kirglik ning maagiline võlusõna, mida ta usu b”. 80 Märksa vähem mainib ta Underi hilisemat luulet. Tundub, et ka Luik on üsna suuresti, kuigi mitte lõplikult jäänud kinni Underi pitsidesse ja sukkadesse, tema buduaari (küllap varase lugemise mõjul) ega ole suutnud end sellest distantseerida. Niivõrd võimas on olnud esmamulje Underi varasemast luulest, ikka nendest sensuaalsetest sonettidest, mis hullutasid publikut juba ilmumisajal. Kust pärineb Luige seesugune Underi-müüt? Kas see on Kallase Under, Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. Rummo Under või on see müüt tekkinud iseseisvalt lugemiselamuse põhjal? Lõpuks võib esile tuua mõned selgelt poliitilise luulepeegli näited. Tun- tud on Juhan Smuuli kurioosum „Lahtine kiri Marie Underile”.81 Hoopis teistsugust hoiakut esindab Hando Runneli väike luuletus „Und nägin”, milles Under seisab valgel kaljul ja vaatab selgel, valjul pilgul idakaarde.82

Kokkuvõtteks Sensatsiooniliste „Sonettidega” 1917. aastal debüteerinud Marie Underi varasema luule retseptsioon oli vastuoluline, kuna osa hindajaid (erialaini- mesed) luges seda esteetilistest ja osa (laiem lugejaskond) moraalinormidest lähtuvalt. Alles ajalaulude kogu „Hääl varjust” (1927) ja järgnevate teoste kriitikas hakati autorit üsna üksmeelselt tunnustama. 1925. aastal loodud Eesti Kultuurkapital, mis jaotas kirjanikke klassidesse, kinnitas Underi esimese järgu toetusesaajate hulka. Vaid veidi tagasihoidlikum oli Underi staatus võimuinstitutsioonide kirjandusauhindade jagamisel. Kaanonis sai Underist klassik 1930. aastatel, mil ilmus rida põhjalikke analüüse luule- 79 V. L u i k, Seitse naist. „Looming” 1990, nr. 2, lk. 264—270. Artikli esmatrükk oli Viivi Luige raamatus „Seitse naist” (Scarborough, 1988). Algselt oli artikkel mõel- dud soome lugejale ning ilmus pealkirjaga „Seitse luuletajat” kogumikus „Neljä päi- vää Virossa” (Helsingi, 1989). 80 S e a l s a m a s, lk. 265— 267. 81 J. S c h m u u l, Lahtine kiri Marie Underile. „Pilt ja Sõna” 1950, nr. 8, lk. 17. Vt.: M. K a l d a, Schmuul ja 1950. „Looming” 2007, nr. 12, lk. 1846—1854. 82 H. R u n n e l, Laulud eestiaegsetele meestele. LR 1988, nr. 44—46, lk. 32. taja juubeli puhul ning Tuglase kirjanduslugu. Seejuures näib, et viimasest 1151 pärineb Underi kanooniline essents. Under on aegade ja kirjandusvoolude muutumisel klassikuna ikka ühen- danud kirjanduslikke põlvkondi. 1941. aasta jõulude ajal sai temast kogu rahva ühendaja, püha luuletaja, kes julges sõnades väljendada ühist leina. 1944. aastal kujunes Underi retseptsioon ideoloogiliste erinevuste tõttu kodu- ja väliseesti kaanonis vastandlikuks. Pagulaskirjanduses oli Underil auväärne koht sõltumata monograafiate või kirjanduslugude veidi variee- ruvast tonaalsusest. Eesti nõukogude kirjanduses tegi Under läbi teekonna tabust kuni mööndustega klassikustaatuse taastamiseni. Mõlemas püsis vastastikune võõristus ning Underi teoste käsitlus oli selektiivne ja sõltus kaanoni ideoloogilisest missioonist. Kui nõukogude kaanon pigem eiras Underi poliitilist ja pagulasluulet, siis väliseesti kaanon ei rääkinud Underi varase luule retseptsiooni vastuolulisusest ning peaaegu ignoreeris luuletaja teoste taastrükke ja vastuvõttu kodu-Eestis. Underi surm oli sündmus, mis puudutas kõiki, korraks kõigutas see isegi siinseid tsensuurinorme. Underi-müüdi („sukad ja isamaa”) esimesi loojaid on olnud ilmselt Aino Kallas, kes luuletaja sensuaalsusest võlutuna sõnastas „Sonettide” ilmumise järel Koidula—Haava—Underi trio. Ants Orase teene on olnud Underi kui isamaalise luuletaja loomingu mõtestamine ning tema teoste väärtus- tamine maailmakirjanduse taustal — varem oli tehtud võrdlusi maailma-

kirjandusega pigem negatiivses tähenduses (v. a. Underi nimetamine Põh- Underi retseptsiooni allikail Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar. jamaade Sapphoks). Kirjaniku müüti on aidanud tugevdada selle ümber- kirjutused, sh. tema retseptsioon ilukirjanduses. Hilisemad uurimused on teinud panuse müüdi uuendamisele või lagundamisele ning kirjaniku vabastamisele müüdist. Kirjandusteaduses ei ole kujunenud Marie Underi valgest marmorist monumenti: on olnud mitmeid Undereid ja paljud neist on täies elujõus.

Artikli valmimist on toetanud sihtfinantseeritav teadusteema nr. SF0030065s08 „Kultuuriloo allikad ja kirjanduse kontekstuaalsus” ja Eesti Teadusfondi grant nr. ETF9160 „Eesti kirjanduse pingeväljad 1956—1968: ideoloogiad, institutsioonid ja baastekstid Nõukogude ja paguluse kontekstides”. 1152 Berk Vaher Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna”

„...nägin laugel veel õrnas taganttuules mu poole libisemas...... kerget kandilist eset, milles kumas valgus ja kostsid kummastavad helid. Pannuks ma pea, et too oli muusika, riskiksin jääda peata. Vaiksel veepinnal mu poole purjetav ese võis olla lossikujuline mängutoos või pidustustel vette kukkunud hiina latern...” („Lendav hollandlanna”, lk. 65; siin ja edaspidi kursiiv originaalis.)

Nikolai Baturini raamatuil on oma valgus ja oma helid, isegi oma muusika. Tähistamaks kirjaniku 75. sünnipäeva kirjutasin „Loomingu” 2011. aasta augustinumbrisse „Baturini helid ja vaikused I”, mille eesmärgiks oligi anda hakatus ta teoste kõlalise kujundiloome, ent ka vaikus(t)e põhjalikumale analüüsile. Toona keskendusin ta teoste hulgast mõneti vähem tuntud, kuid samas ühele intensiivseimalt auditiivsele romaanile „Ringi vangid” (1996). Me eravestluses tänavuse aasta hakul kinnitas Nikolai Baturin, et enesele alternatiivset elukäiku kujutledes on ta mõelnud end heliloojaks — niisiis on helid ja vaikused talle olulised ning võib väita, et ta heliloome teostubki sõnades ja tekstides. Just „Lendava hollandlanna” valik selle kuu- Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. latamise jätkuks on tingitud osalt sellest, et romaan valmis üsna pea pärast esimest artiklit (kuigi ilmus 2012. aasta kevadel, sain käsikirja lugeda juba varem) ning mu tähelepanu nende aspektide suhtes oli endiselt terav. Tei- salt aga pean jälle nukralt nentima, et ehkki institutsionaalset tunnustust on „Lendavale hollandlannale” jagunud veidi rohkem kui paarile teisele Baturini „Kentauri”-järgsele romaanile (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominatsioon), ei ole see taganud adekvaatsel mää- ral retseptsiooni. Minu andmeil on romaani kohta trükimeedias ilmunud vaid kaks arvustust, mis küll toetavad-tunnustavad, ent on tänapäeva leheretsensioonide kombel lühikesed;1 lisaks mu enda veelgi lühem vastus „Eesti Ekspressi” küsimusele 2012. aasta parima raamatu kohta.2 Ka Mihkel Kunnus on aasta proosaülevaates armuline, ent huviaher: „Võib vist öelda, et teoseid, millel on potentsiaali anda suur panus Eesti kultuuri eneserefleksiooni ja enesemõtestamisse, ilmus aastal 2012 lausa erakordselt palju, seda nii kaugema ajaloo diakroonsemas suhtes (Meelis Friedenthali „Mesilased”!) kui ka sünkroonselt kollektiivse teadvuse süvakihtidesse kaevudes (Lauri Sommeri „Räestu raamat”, Nikolai Baturini „Lendav hollandlanna” eesti keelest olemise koda otsimas), ent kõige rohkem oli lähiajalugu, lähimöö- 1 M. R o o s n a, Baturin seab soolise võrdõiguslikkuse jalule. „Õhtuleht” 11. IV 2012; O. K i l u s k, Põgenemine tegelikkusest. „Postimees” 8. IV 2013. 2 „Eesti Ekspress” 22. XII 2012. dunut meenutavat ja talletavat.”3 Selle suure potentsiaali vaagimiseks või- 1153 nuks kokkuarvaja ju leida ka enamat pelgast jagatud suluvahest lõpulõigus... Käsitlused, mis püüdlevad väärt teose suhtes põhjalikkusele, isegi vaid mõnd selle aspekti analüüsides, on ju kui sadamad raamatute ja lugejate vahel. Selliste käsitlusteta raamat võibki jääda kehatu „Lendava hollandla- sena” (või „hollandlannana”) kirjanduse ulgumerele uitama, ilma et keegi teda igapäeva inimsuhtlusse aitaks; võib jääda kohtumata paljude lugeja- tega, kes ehk just sellist teost on oodanud, ent ei näe ega kuule seda tava- pärase teabetormi tagant. „Paljude” ei ole mõistagi lausutud mitte usus süvakäsitluste lugejamenusse siin ja praegu, vaid lootuses nende püsivusse tulevaste lugejate jaoks. Sest Baturin ise lausub „Lendava hollandlanna” tagakaanel: „Head pole need raamatud, mil on palju lugejaid jooksval ajal. Head on need raamatud, mil on vähe lugejaid igal ajal.” Ent mida muud on raamatu väärtus kui mitte nende väheste lugejate arusaamine oma kum- matisest rohkusest üle aegade?

* Lühidalt teose sisust. „Lendav hollandlanna” kuulub Nikolai Baturini lühemate romaanide hulka — põhitekst algab raamatus lk. 7 ja lõpeb lk. 140 —, kuid selle struktuur on üsnagi keerukas; romaani võib pidada nii kolmest kui viiest osast koosnevaks. Raamteksti „Lendav hollandlanna ajast aega” on eraldi peatükkidena pikitud kaks üsnagi iseseisvat vahepala,

„Lendav hollandlanna 1843” ja „Lendav hollandlanna +57 °C” — mitte Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. järjest, vaid otsekui saartena raamteksti ookeanis. Raamjutustuse keskmes on erakordse haistmismeelega laevakirjutaja Parnassose Nikodemes (nagu näha, käib ta oma nimega Baturini seniste alter ego’de jälgedes), kes elab üle laevahuku ja satub kaljusesse tubakakülla, mida valitseb triksterlik kõrtsmik-külavanem. Nagu vähesed ellujäänud kaaslasedki, hakkab Nikodemes külas kodunema ja leiab nunnakloostrist naise, kes jääb pojaootele — kuni ranniku lähedale jõuab purpurpunaste purjedega hiigellaev, mis Nikodemest ligi ahvatleb. Ta sõuabki laeva suunas, poolel teekonnast abiks Lootsipoiss, keda võib pidada ka veel üheks versiooniks Baturini kangelastele iseloomulikust nooreohtu teisiku kujust. Pardal võtab Nikodemese vastu ühekäeline hiiglane — Etioop, kes vestab talle loo laeva viirastuslikust mees- või õigemini naiskonnast: kapten Kiddi ja ta maatide poolt pardale toodud naised võtnud laeva üle, kuid muudeti Malabari nõia toimel kehatuteks — „purjedeslauljateks” (kellele teos on ka pühendatud). Et naisi nõidusest vabastada ja nad kehalisse ole- kusse tagasi saada, on kaptenil — Lendaval hollandlannal — vaja mehe „ustavust ja ohvrit”. Nikodemes jääb ränkraskesse tööikkesse, sest vaid nii on lootust jõuda tagasi mõrsja ning poja juurde. Laeva olemusele aga viitab teost läbiv kordusvormel „Laev nagu Maailm — Maailm nagu Laev”;

3 M. K u n n u s, Romaanikunsti taganev tuli. Märkmeid eesti proosast 2012. „Looming” 2013, nr. 3, lk. 416. 1154 niisiis on see ennekõike metafüüsiline alus, arhetüüpsete ihade, kannatuste, heitluste ja otsingute lava, nagu Baturini hilisromaanides juba laevakujundi puhul tavaks saanud (oluline osa romaani „Sõnajalg kivis” tegevusest toimub sõjalaeval; „Delfiinide tee” üks keskne tegevuspaik on laevavrakki- dest koosnev hotell). Kui Nikodemes on Lendava hollandlannaga esmakordselt kohtunud, võidelnud ja armatsenud, toimub äkki järsk ümberlülitus esimesse vahe- jutustusse, mis keskendub hoopiski Richard Wagneri ooperi „Lendav hol- landlane” esietendusele — eks Nikodemese ja Lendava hollandlanna lugu olegi suuresti tolle ooperi libreto parafraas, milles naise armastus peab päästma kummituslaeva kapteni igavesist uidanguist. Ehtbaturinliku žan- ripiirest ülesurfamise vaimus on see osa esitatud näidendina, mille vahele on poetatud noodikatkeid ooperi partituurist. Baturini nägemuses kohtub meremees heliloojaga ja ta kaaskonnaga (esietendusel on ka ühekäeline kindral ja graatsiline iidvana daam — muutkujud laevalistest) ning tema kaasatoodud libretokaust läheb helilooja omaga vahetusse. Seejärel vestab romaan lühidalt taas maailm-laevast — Nikodemese ränk töö ja selle tekitatud nägemused, mõistuvestlused Etioobiga ning kohtingud kapteni-ürgnaisega; järgneb sisult küllaltki eraldiseisev vahepala „Lendav hollandlanna +57 °C”, mille tegevustik areneb hoopiski kõrbes. Sealselt kogukonnalt nafta (ehk baturinlikult „õli”) võtnud katastroofi järel ilmub kõrbeasukate ette võõras naine mopeedil — Maddalena, kes on tulnud mosleminoortele omal kiirmeetodil keeli õpetama (hiljem viitab autor ta Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. Hollandi päritolule ja mängib Mata Hari kui paralleeliga). Tuleb ette eri kultuuride esindajate hõõrdumisi ja sõbrunemisalgeid, Maddalena kohtub muhedast tipsutajast raukkolonisti Mauricioga ning ka maoravitseja Marabiga, kes juba „Kentaurist” tuttav. Naisel tekib suhe endast palju noorema poisi Hele-Elahiga („heleda” ja „tumeda” kontrastid on selle peatüki kujundiloome oluline osa); korraks esineb too luulevõistlusel ka Parnas- sose Nikodemese nime all. Mõlemad on tõlgendatavad vastavalt mees- ja naisalge veel ühe ilmumina, teose põhiosa kesksete tegelaste parafraasidena. „Lendava hollandlanna” lõpuosas puhkeb Nikodemese ja kapteni vahel „armastuse armastus”, mis annab nii hollandlannale kui ta purjedeslauljaile tagasi nende kehad, ent järgneva pilgari ja maailmameredel rallimise käigus raisatakse oma varandus ning seistakse viimaks džunglis võllapuu all, kust kõik peale kapteni viimasel hetkel pääsevad. Nikodemes lahkub paadis, jääb tormi kätte ja jõuab koduranda naise ja poja juurde, ise juba peaaegu hinge heitnuna. Üks liblikas lendab sisse põetamisruumi aknast, naine püüab ta kinni; teine poeb välja surija silmalau alt, naine laseb ka esimesel minna ja liblikad lendavad koos lõpusõnadesse:

„lenda lenda Lendav hollandlanna” (lk. 140). (Siiski mitte päris lõpusõnadesse — justkui kajades vastu „Baturini helide 1155 ja vaikuste” esimeses osas käsitletud „Ringi vangide” kordusfraasile „Kõik? Ei ole kõik”, on „Lendava hollandlanna” tagakaanel veel mõned aforismid pealkirjaga „Minejamehe mõtted”: kirjutamise ajal oli Baturin veendunud, et see on ta viimane romaan. Praegu on tal siiski taas üks uus käsikiri töös.)

* Kui helid ja vaikused polegi „Lendavas hollandlannas” nii rõhutatult esil nagu „Ringi vangides”, siis ennekõike seetõttu, et „Ringi vangides” olid kõik aistingud ja emotsioonid hüperboolsemad, urbanistlikust ülepingest või- mendatud. „Lendava hollandlanna” tegevuspaikadeks on aga valdavalt igi- baturinlikud Avarilmad — ookean, kõrb, armastus; seeläbi on kogu romaani tonaalsus malbem, isegi kui juttu tuleb tormidest, sõjast ja kannatustest. Ent selleski teoses on heliline komponent tuntavalt ja mõjusalt olemas. Esialgu võib näida, et Parnassose Nikodemese erakordse lõhnataju juures on kuuldav tema jaoks vähetähtis — seda, mida teised kuulevad, võib tema haista ja nõnda ka mõista: tubakaranniku asukate keelt (lk. 8), lausa oma sündimata lastki (lk. 18). Ka viirastuslaeva kutset kinnitab ta end mitut puhku pigem haistvat kui kuulvat, ning Wagneri esietendusel olles äratab ta tähelepanu ooperi tajumisega lõhnast (lk. 41). Tuulevaikuses ja kurnatuses on viirastuslike laevaliste aroomid ja parfüümid need, mis ain- sana aitavad tal ümbritsevast ilmast pidet leida (lk. 71). Ent tolles viimati viidatud episoodis on Nikodemese esimene haare muuilma signaalide järele siiski kuuldeline: „teritasin kuulmist, et püüda Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. vähimatki heli ses tarretanud maailmas” (et siis eneseirooniliselt nentida: „Vaikus — rahunenute aare”). Ning laeval ja ookeanil toimuv on lugejale antud ikka rohkem helide kui lõhnade kaudu. Näiteks üht teose keskset kordusmotiivi arendades:

Laev on Maailm — Maailm on Laev. Soodsa tuulega jookseb laines kui hirv kasteheinas. Kui aga tõuseb äge torm, piimid-piilarid hakkavad kigisema, plangud kisuvad pragusse ja kaared õigu...... on Laev-Maailm surmariik, millel püüdke püsima jääda. (Lk. 131.)

Laeva võrreldakse ka muusikainstrumendiga: „Ja siis järsku jooksis tuule- hoog üle vantide justnagu sõrmitseks keegi pillikeeli” (lk. 25), „tuul sõrmitses tõrvatud vante kui harfikeeli” (lk. 33). Kummituslaeva pootsman Etioop ilmub samuti helilides — äratusviledena, kõuehäälsete korraldustena, lori- lauludena, laeva dirigendina ja orelina. „Jälle juhtus midagi Etioobiga: ta vehkis kätega nagu nähtamatu koori ees ning määratu rinna kõlakojast lendasid purjedesse karmid käsuhüüded [---]. Etioobi käsuhüüded kostsid üle tuulevihina nagu orelibassid.” (Lk. 34—35.)4 Nikodemes ise teab:

4 Viimaks Etioop ka kaob üle lainete kaikuva helina, vastuseks küsimusele: „Etioop, kes oled?” — „Kes ma ei oooooo-l-eeeeee...” (Lk. 137.) 1156 „Iga laevatöö edeneb kõige paremini lauluga; ehkki mul polnud suuremat lauluhäält, oli see siiski parem kui kriuksuv kaabits ja tuld sähvivad teki- naelad...” (Lk. 64.) Meremeeste suhet ookeaniga kujutatakse laululisena ka teose algul, mil pääsenud mälestavad kõrtsis tasa lauldes hukkunud kaaslasi: „Kanged tro- pid tegid me tuimund meeled erksaks, laulvad hääled vaikseks” (lk. 9).5 Järgneval leheküljel on ka laul ise:

Viimane puri veel paistis veest läks meredelt ära kolmsada meest Valjudest vaiksete ilmade sisse valgeid kalu ujus neil silmade sisse

Võib niisiis tõdeda nagu „Ringi vangidegi” puhul, et peamiselt on heli Baturinil seotud eluga, vaikus surmaga — ehkki mõistagi on ka siin need seosed keerukamad. Merehaudki pole täiesti vaikne. Tuleb veel üks mäles- tuslaulude kord: „Kõmin kõrtsis läks üha valjemaks, tubakasuits tihedamaks; siin-seal võtsid laudkonnad üles laulu. Need olid väikesed hümnid hukkunud laevadele, kuldsete purjedega brigantiinidele, noolkiiretele klip Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. ritele, kangelasnimedega kuunarprikkidele, kelle käila- ja täävikujud ehti- sid veel kaua meresõitjate unenägusid” (lk. 11); ning seejärel ühe värsisepa luuletus mere murest, milleks on:

Uiutada mehi süvajuttudega, et ei äratataks neid nuttudega.

Ent „Lendava hollandlanna” laeva ja meresõidu helilisena kujutamise keskmes on mõistagi viirastus-metressid ehk Purjedeslauljad.

* Tohutu purpurpunaste purjedega laev ilmub tubakaranniku lähistele esiti vaikselt ja tekitab hirmuvaikuse külasimmanil, kus veel äsja „kostsid lõbusad lõõped ja rõkked”; külarahvas tõrjub hirmu ja viirastust kirikulauludega, ent kutsub nii omakorda esile veel vägevama laulu laevalistelt.

5 Kõrts ise on külaelu keskusena elevalt heliline ruum: „Ruum nagu alati summis kui osatatud taru. Küdes kamin, laudadele latsatasid kaardid, võistu veeresid tärin- gud. Mind hõigati ligi, pakuti juua.” (Lk. 15.) Korraga rahvas tardus. Tantsuviis vakkas järsult nagu katkenuks pil- 1157 likeeled. [---] Rahvas rannal, nagu ehmunud ulukid väljal, jooksis igast küljest kokku. Kehad litsusid üksteise ligi, palgetel pärlendas hirmuhigi. Ükski ei avand suud. Meestelt ei kuulnud vihavandeid, naistelt ei niutsatustki. [---] Korraga tõmbas rannarahvas sügavasti hinge ja hakkas laulma. Vanu usukindlaid kirikulaule, mis peletasid eemale iga viirastuse. Nägemuslaev ei nihkunud paigast. Siis panid lauljad juurde, pingutasid häälepaelu, kuis jaksasid. Tulutult — või kas? Viirastuslaevalt kostis järsku vali rõkatus, ootamatu kui koraal tummade koorilt...... ning rannale kobardunud külarahva laul sai koos käeshoitud küünaldega otsekui ära puhutud. Viirastuste koor oli võimas, tulvil tormi ning eristamatu, koosnes see meestest või naistest. Rannarah- vas, kellele sugupoolte hääled olid üksteise äratundmiseks olulisemad kui nimed, ei pidanud vastu ja tormasid laineveermetena küla poole. (Lk. 19.)

Nikodemes jääb üksinda paigale, tundes kutset maisest ja argisest eemale; mitte vaid vetelaintele, vaid metafüüsiliste tormide ja tundmatuste juurde. See kutse kontsentreerub laulus korduvasse hüüatusse „Johohohoe!” (sõna- kuju, mis hiljem osutub pärinevat Wagneri ooperi libretost; teose lõpu- osas on sellest miskipärast saanud „hohohohoe”). Laevani jõudmine pole

aga kerge; see on mõeldud seilama inimvõimete piiril või teisel pool seda. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. Laev jääb kaugele, kui Nikodemes selle poole ujub, ning on ligi alles hetkel, mil ta hakkab alla andma. Ent kui Nikodemes jõuab laeva juurde ja hõikab, siis: „Ülevalt vastas vaikus.” Ja järgmisele hõikele: „Vaikus endisest valjem.” (Lk. 21.) Jällegi, päästeköis lastakse temani alles siis, kui tal on hääl kähedaks kar- jutud, küüned verele kraabitud ja ta ise vee alla vajumas; alles siis, kui ta on „teisel pool” ära käinud ja taas toibub, kuuleb ta häält, mis kuulub Etioo- bile, laeva „kõneisikule” ja tema edasisele teejuhile-piinameistrile äärmus- like kannatuste (ent ka naudingute) teekonnal. Ning peagi saab Nikode- mes taas kuulda ka laeva kehatuid asukaid:

Tõmbasin sõõrmeisse sõõmu loojakuõhku: ennem tundsin kui kuulsin hääli, mis hakkasid peale salatasa, otsekui kartes peletada õhtuks raadele laskunud linde. Siis pikkamisi need paisusid, muutusid üha valjemaks ning hõljumisi nagu õhukesed õhukihid...... laskusid ülalt alla inimhääled. „Purjedeslauljad.” (Lk. 25.)

Naiste kehatuks muutumise loos, mida Etioop vestab Nikodemesele, on ka üks ootamatu riugas. Laeva ülevõtmisel nimelt — „Metressid, ehtes ja relvis, hüüdsid: Elagu Elvis!” (Lk. 27.) Seda võiks pidada pelgaks anakro- 1158 nismi libastuvaks sõnamänguks; ent ka märgiks maailmatajust, milles pop- kultuurilised ebajumalad sulanduvad hiljukesi kõiksugu muude mütoloo- giate koondpanteoni. Eravestluses on Baturin tunnistanud, et „Kentauri” kirjutamise protsessis ei tegelnud ta vaid antiikmütoloogia ja pühakirja ülelugemisega, vaid vaatas ka mitmeid tänapäevaseid märulifilme ja kujut- les peategelase rollis Arnold Schwarzeneggerit. Miks siis ei võiks abstrakt- ses ajatuses ka meile hoomatavasse kultuurilukku kuuluv Elvis osutuda nii laulu- kui emantsipatsioonijumaluseks? „Lendava hollandlanna” (nii teose kui tegelase) lõpu eel on juba keha tagasi võitnud naiste hõikest omakorda saanud merede laul, mere kutse heli, mille elujaatavusega surma palge ees kohtuprotsessil liituvad teisedki:

Ning järsku...... rõkatasid purjedeslauljate rinnad. Kostis toosama laul hohohohoe! mis viis mind purpurpunaste purjede all kahekümneks aastaks eemale kodust, mõrsjast, pojast. Hohohohoe-laulu teadsid nüüd juba kõik ilmamere madrused ning hakkasid kaasa laulma. Nende küljest võtsid läidet merejalaväelased ja misjonärid... Üksnes kohtunikud vaikisid, suud näos kitsad kui pliiatsijooned. (Lk. 135.)

* „Kohtumõistjate” ees on ka Richard Wagner oma ooperiga „Lendav hol- landlane” romaani esimeses pikemas vahepalas „Lendav hollandlanna

Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. 1843”. Ooperi kulgu kirjeldab Baturin üsna napisõnaliselt, eelistades pik- kadele kirjeldustele katkeid partituurist. Peatüki keskmes on esietendusele eelnevad, järgnevad ja selle vaheaegu täitvad vestlused muusikast, mida võib käsitada ka kirjutamise ning elutunnetuse allegooriana. Ei ole raske näha selle draama repliikides avanemas Baturini enda kreedot, mis annab võtme nii vaadeldava romaani samaaegse suurejoonelisuse ja fragmentaar- suse mõtestamiseks kui ka kogu ta loome erilaadsuse mõistmiseks. Wagneri naine Minna on neis vestlustes esialgu pigem kahtleja posit- sioonil, samastudes tavakuulaja ootustega.

MINNA: Su muusika mõjub neile kui katuse sissekukkumine. WAG N E R (palangus): Vannun: ükskord ma panen neid oma kõrvu vestitaskust välja võtma, lornjette mu muusikale suunama! (Lk. 39.)

Nikodemes osutub Wagneri hingesugulaseks, nii lahkhelide kokkukõla tunnetamises kui ookeaniavaruste heli-ilma kogemises — ning seda tajub ka Minna.

MINNA: Mis helid teie libretole sobiks? PARNASSOSE NIKODEMES: Lahkhelid. Neis saab kokku kogu maailm. WAG N E R (silmahiilgel): Üks kuulaja mu ooperile on! (Lk. 39.) MINNA: Kuulake, meremees, kohe hakkab kõlama see, mida teie 1159 kõigist paremini mõistate: meremühin ja laintemöll! (Lk. 45.)

Wagneri suhe vaikusega on kahetine. On loidu ja lamedat argivaikust, mis ta muusikat lämmatab, ning ülevat vaikust, mille poole ta muusika püüdleb — ning nende vaikustega on seotud erinevad publikutüübid. „Puha loid loožipublik. Nad ei vaevu vilistamagi, vaikivad mu surnuks. (Elavnedes.) Odavate kohtade rahvas, tudengid ja vagabundid — too on minu ooperite publik. Nemad kuulevad mu muusikas kõrgemat vaikust, mis täidab taevaid, kus elavad jumalad.” (Lk. 40.) Minnalegi lausub ta mõistu: „Ööbik kaotas hääle, kuid alles siis meeldis ta printsessile” (lk. 40) — tajudes, et naine toetab teda, kui publik teda ei mõista; kui tema helid ongi „avalikkuse” teadvustes summutatud, kõlavad nad tema naise jaoks ometi. Enamjaolt mõjub Wagneri muusika publikule siiski sama pelutavalt kui viirastuslaeva ilmumine rannarahvale; kujundid, milles selle toimet esita- takse, annavad märku, et kuulajad pole selliseks muusikaks valmis:

Tõuseb taktikepp maestro käes. Kõlavad sissejuhatuse vaiksed helitärk- med, esialgu veel hellikuid säästvad...... siis tulvavad saali ürghelid, täis uut algust ja virgutavat väge.

[---] Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. Ooperipublik võpatab, tõmbub iseendasse varju. Kust kostavad need helid — taevast? Põrgust? Kas võib sellist muusikat ilma eelnevalt hoiatamata esitada? See on nagu ülikange rumm, mõtleb madrus, mis kõrvetab... sedapuhku kuulmist. [---] Rikkam rahvas surub peopesad kõrvadele: kui vaid mässuline muusika ei murraks sealtkaudu nende seifidesse. (Lk. 45—46.)

[---]

MINNA: Kes taluks selliseid helisid... PARNASSOSE NIKODEMES: ...peaks kandma rõngassärki... MINNA: ...mitte koirohust kaitstud pääsusabakuubi ning kaitsmata dekolteesid. (Lk. 47.)

Ent Wagner ei soostu kompromissiga — kui teda vannutatakse publiku meeleheaks õrnemaidki helisid oma muusikasse kaasama, vastab helilooja: „Mõnikord võib viga parandades suurema vea teha. Tajun muusikat just nõnda... Mu süda on nagu merikarp, mille pean iga kord purustama, et sealt helid välja voogaksid. [---] See on surmav. Ja elustav ühtaegu.” (Lk. 50.) Vii- maks tekitab heliteos nii vaimustust, põlgust kui hirmugi: 1160 Revolutsioon! Revolutsioon muusikas! Revolutsioon purustab vana — annab teed uuele. See muusika surub kuulaja nurka, teeb ta väikeseks! Suur kunst on alati impressionaalne ja globaalne. Ses muusikas hõljub Kurjus oma nahktiibadel! Kurjuse konstateerimine väljaspool meid on headuse puudumine meis. Heliloojat on vallanud sümbolitehullus ja metafoorimaania! Tõsi. Aga nendeta poleks saanud laduda katedraale — üksnes keldreid. (Lk. 51.)

Jällegi, eriti eelviimane lause oleks just nagu skeptikute etteheide Baturinile enesele, iseäranis ta hilisloomingule; ning viimane lause omakorda tema vastus neile. Nikodemes igatahes tunneb end tõepoolest selles „marutuule muusikas” ära ja saab sellest innustust: „Ta teadis nüüd, et kui elu on tüüne ja õhuta, täidab too muusika kõiki ta vaimu purjesid ning kannab teda ihal- datud horisontideni.” (Lk. 54.)

* Romaani teine pikem vahepala „Lendav hollandlanna +57 °C” on muust nii süžeelt kui olustikult lahus, ehkki kontseptuaalselt võib leida mitmeid seoseid: peategelane Maddalena, kes kõrbesse saabub, on ka „lendav hollandlanna” (kes sarnaneb Mata Hariga — või siis ongi üks samuti popkul- tuuri mütoloogiasse kuuluva seiklejanna ilmumeid veel ühes muinasloos). Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. Temagi on Avarilmas (kõrbes) end proovile panemas, kannatamas ja armas- tamas, ning nagu sisukokkuvõttes mainitud, kasutab ta armastatu korraks ka Parnassose Nikodemese nime. Maa ja kultuur, kuhu ta satub, on aga paljuski vaikuse vald. Katastroof, mis „lava” ette valmistab ja kõrbe naftast tühjendab, võimutseb vaikuse piiril.

Kiskjaid ja saakloomi seob ja sunnib sõbrunema...... ükssama vaenukas vaikus ja pahupidine rahu. Kõrbeoraaklid ei eksi kunagi. Veel viiv — ja päevakajast punaseid liivu läbib sügav ohe. Väljendab see muret või kergendust, selgub mõne järgneva hetke jooksul. Liivameri lööb ühtäkki lainetama, orgudest saavad mäed ja mägedest orud. Kilomeetripaksused kvartsilademed, otsekui märgunud põhjaga paberkotid, varisevad tühjaks maakoores avanenud kuristi- kesse. Peaaegu helitult, vaikse suhinaga. Hääletu maaväring, mis tabab Abussami kõrbe läänesagarat, Mus- tade järvede maardlaid, rebib katki õlisooned, kuivendab sügavike naftajärved; imab endasse soolakoobastesse kogutud miljonid barrelid musta kulda, ning pedantselt põhjaliku tragöödialavastajana, nagu seda on kõik maaväringud, pühib maa pealt sadade naftahoidlate kurguni täis tsisternid. Viimistluseks katab katastroofipaiga kullaka tuiskviirgudes liivaga. (Lk. 73—74.) Ent Maddalena ilmub tummalt ootava kõrberahva ette helina — „õlipõr- 1161 nikaks” kutsutud mopeedi põrinal. Need äärelinna-aladel levinud sõidukid on ühtaegu meenutused naftamaardlate vägevusest ja märgid elu jätkumi- sest: „Õhk undas ja vindas neist, [---] need lennukad mopeedid andsid sellele purustatud linnale, tardumuses ilmapaigale lootust taas kord ärgata ja end elamiseks üles ehitada.” (Lk. 80—81.) Maddalena keeleõpetusmeetod esindab õhtumaiselt universalistlikke põhimõtteid: „Mulle meeldis võõrastele, kui nood rääkisid, suhu vaadata. Suukoopa ehitus on kõigil rassidel ja inimtõugudel ühesarnane. Seetõttu, kui vallata meetodit, on neile lihtne keeli õpetada — ning nendel lihtne keeli õppida.” (Lk. 88.) Ent islamikultuuris on teised universaalid ning kee- leõpetajast naisena on Maddalena oksüümoron maal, kus naised enamasti vaikivad ning kus ka tema ise peab ootama rääkimisluba koraani kõmista- vailt vaimulikelt (kes on oma sõnavõimu juba osalt automatiseerinud, lastes usklikke palvusele kutsuda helisalvestusel — lk. 103). Keeleõpetajalt ostetav oskus tagab talle küll teatava eriautoriteedi ja voli, mis sobitatakse kohalikku kultuuriloogikasse: „Maddalena — kes oli kodus urdus, türgis, pärsias, tundis araabia hõimumurdeid — leidis kõigiga kiiresti ühise inimeste keele. Teda kuulati, talle kuuletuti. Müürivarju elani- kud arvasid koguni, et heledapäine-sinisilmne Maddalena oli üks Muha- medi kolmesajast naisest.” (Lk. 92.) Ometi tekitavad „heleda” ja „tumeda” kontrastid selle paiga argipäevas ning lakkamatu sõja lähedus temas stressi, mis leeveneb esiti vaid koloniaalkvartalis, omast kultuuriruumist pärit vana Mauricioga veiniklaase kokku lüües: Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher.

„Killllll...!” „Kuulsite, kuidas kõlas?” „Heledalt!” (Lk. 87.)

See klaaside kõlistamine loob teosesisese kõlariimi joogiklaaside salongi- liku tilinaga Wagneri ooperi esietenduse järel — õrnemate helidega, mida ooperi enda helilises Avarilmas ei leidunud. Samas on Maddalena lääne- maailma suhtes juba ise tolles teises sfääris: „Nad naeravad tuivalge kolo- nisaatoriga duetis tume-hele.” (Lk. 87.) Ta võib küll tagantjärele viivuks meeliskleda, meenutades „head veini ja sõnamõnu” koloniaalkvartalis, ent:

Sügavamale sõnade sisse tungida ei lasknud teda risti ja põiki kihu- tavad ühesilmsed või puhtapimedad „põrnikad”. Järgmistel päevadel ja nädalatel ei avanenud ta kõrv enam möö- dunud vestlustele, kuna pealetulevad kohustused kustutasid kõik eelnenud sündmused ja sõnad. (Lk. 89.) 1162 Ometi ei kontrolli ega valitse Maddalena võõrast kultuuri. Ta parim õpi- lane Hele-Elah võib olla temast palju noorem, kuid jääb taltsutamatuks ja iseseisvaks. Ta ei allu naise läänlase-emalikkusele, vaid naerab lapsen- damissoovi välja: „...naer koskas temast välja kui protest varsa rinnust, keda taheti kammitseda.” (Lk. 99.) Ja temast saab Maddalenale mees — kes ei jää aga nõndagi tema omaks, vaid leiab noore tantsijanna ka oma kogukonnast. Tantsijanna Aiša kuulub omakorda ses vaikuseilmas tea- tavasse vabatsooni, helioaasi — tšaihanaasse, „kus mängib Rusulinnaga seondamatu, täies koosseisus orkester: huugab uud, täriseb däff, nuuksub nai” (lk. 101) ning milles temal ja ta kehal on omajagu agentsust, tuge- vamatki kui Maddalena haritusel anda.6 Vihm, mis toob kõrbesse korraks heli ja elurõõmu („Padu pahises mõne hetke, vagunes tuhandeteks nõlvaojadeks, mis said kokku orgudes, muu- tes sealsed kuivad jõesängid võimsal mürinal kihutavateks kiirrongideks”, lk. 105), loob nädalapäeviks võimaluse kuumapausi kirgastavaks poeesia- peoks, annab võimaluse sõnadele ja muusikale. Ent siis on taas vaikuse aeg; keelekooli lõpetanud poisid lähetatakse mägedesse sõjatandrile — millest nad küll peale Hele-Elahi viimaks ikkagi pääsevad — ning palvela sosinasse valju süüdistusvalinguga sekkunud Maddalenale annab ilmalikus ülikon- nas mees tasasel häälel märku, et aeg on lahkuda (mille juurde on lisatud: „Tasane hääl murrab luu. Pühakirjast” — lk. 111). Nagu Baturinil tihtipeale kombeks, on selleski peatükis kordusfraas — „pluss viiskümmend seitse”, mis annab tekstile isesuguse, idamaiselt kõlava Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. rütmi.7

* Millised helid ja vaikused kuuluvad aga selle Lendava hollandlanna juurde, kes on viirastuslaeva kapten ning kellele ustavust ja ohvrit pakkudes loodab Nikodemes koduste juurde tagasi pääseda? Esmakohtumisel tekitab ta Nikodemeses äärmuslikke emotsioone ja nende juurde kuuluvaid helisid: „Aval ahastav naer kui kormorani kraaksatus rebis mu rinda. Seejärel, katnud kätega näo, puhkesin niisama ahastavalt nutma” (lk. 31); teisal võrdleb ta naise keha muusikainstrumendiga: „Saledamat-siledamat selga olin näinud vaid ühel pärismaapillil, mille mängumees oli asetanud maha

6 Selle „võõra” kultuuri elujõudu ja ülekestmist pühitseva orkestri ja tantsu tekstili- seks „riimiks” võib mõneti pidada inimsööjate rituaaltantsu saatvat džungliorkestrit, mis kuulutab lõppu Lendavale hollandlannale ja ta laevkonnale, kui nad vangista- takse ja piraatidena kohtu alla antakse: „Vahepeal vaibund tamtamitümin sajuseina taga hakkas taas kostma; sellega ühinesid vaskpillid. (Ühe trompeti, korneti või bassi eest — korjasime neid kokku kaaperdatud laevadelt ning rüüstatud rannikuilt — sai hõimupealikelt sada tüve musta eebenit.)” (Lk. 134.) 7 Ning samuti baturinlikult on eelnevas tekstiosas esitatud Nikodemese nägemus, mis on nii tuleva peatüki eelviiteks kui pöördvõtteks: „polaartundra miinus viisküm- mend seitse hõikasid mehed kooris ning näinud mu püstninaga puukottasid kiitsid asjatundlikult NEDERLANDEN” (lk. 67). külili, et möödujad saaks visata mõõnarannalt korjatud merevaiku tema 1163 kõlakasti.” (Lk. 66.) Ent peamiselt seob Nikodemest Lendava hollandlannaga siiski „intiimvaikus”. Tutvumine on küll tuline, hüüdlemise ja mõõklemisega, siis aga langeb Nikodemes „tema peale hääletult, kadudes pea üleni ta valuva keha kurdudesse” (lk. 32). Ja ehkki nad teineteist tundma õppides vestlevad, mängivad (Etioobi tekitatud?) maosisina saatel ja keeltepõõsaste suhinal paradiisi (lk. 60), on nii nende vahel tekkiv „armastuse armastus” kui selle raugemine vaikne:

Oli vaid üksainus, veel vaiksem aeg, mil me neid vaikinud laule ei kuulnud. Kui lebasime Lendava hollandlannaga vastakuti, üks vase- mal, teine paremal küljel, ning laskusime teineteise silmade keerdtre- pist alla... (Lk. 130.)

Lebasime Lendava hollandlannaga vastakuti, tema hüval, mina kural küljel. Me silmad olid kohakuti ning suurelt lahti, et ka sel viimasel laskumisel poleks puutumisi. Viimast korda tõusis küsimuseks, kuhu viis see me silmade hämar keerdtrepp... Oli jääsaali jahedus, mida ei kütnud kired. Kust olime kord narmastund — sealt olime armistund. Polnud siin õnne, mis mahtunuks kõnne. Ei vihjet, ei viidet, et see oleks tunne. (Lk. 132.)

Samalaadne intiimvaikus seob nende mujal-ilmumeid Maddalenat ja Hele- Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. Elahi; siiski muutuvad selle vaikuse osaks sõnad ühe kodumaast, millest saab teise eksootiline kujutlus — ent ons need üldse häälega kõneldud?

Salandu, mis ei sulandu ühekski nimeks, teeb suhted huvitavaks ning päevad eredalt elatavaks. Nad tundsid seda mõlemad, sestap vaikisid enamasti — võis veel libiseda teineteise nimele. Naine siiski rääkis vahel midagi, ta suu nurkumised-kaardumised andsid sellest aimet. Poiss ei kuuland teda; too uitas horisondil, kõrvad enamasti kaasas. Siiski, mõnikord ta kuulis naist. Too rääkis maast, mis madalam merest; tulpidest ja tuuleveskitest, mille tiibadele klam- merdudes sai taevas ringiratast lennata. Seepeale Hele-Elah naeratas: küllap ta kujutas end veskitiival tiirlemas. (Lk. 100.)

Armastus on vaikuses. Ent sõnas on võim — veenda ja vannutada, vabastada ja hukata. Kui metressid on džunglis vangistatud ja kaptenil kästakse ette astuda, kuuleb Nikodemes „endas häält: täida, mida tõotad” (lk. 135) — ja leiab oma kaelast taas mõrsja amuleti, mis sealt vahepeal oli kadunud. Tema ja Lendava hollandlanna ühine eluaeg on ümber. Metressid päästab võllast demiurgilise kaitsja, ühekäelise musta hiiglase manitsussõna naiste kui emade hoidmiseks; ja ka Lendava hollandlanna saadab kummati võlla sõna, kui ta oma relvi tagasi nõuab. 1164 * Nikodemes jõuab viimaks koju hinge vaakudes, vaiksena ja vaikuses. Hääle — summutatud ja vaikse hääle saab vaid omaste valu:

Pärast nädalaid kestnud ilmamurdemaru oli see esimene vaiksem õhtu, mil randa noolisid vaid pikad lauged lainekeeled. [---] Järsku kostis alttuule nõrk hääl. Rõõmurõkatus see ei olnud. Poiss kuulatas veel hetke, otsekui hüüatuse kaja, laskis siis muula oheliku- piu peost ning hakkas algul aeglaselt, siis kiiremini — järjest kiiremini —, lõpuks jooksujalu liikuma naise poole. Too põlvitas mere- meheriides uppunukse ees, peopesa tolle rinnal, ning ütles vaiksel valutul häälel

isa tuli koju

[---] Ning poisi rinnust tuli pikk kähisev häälitsus, sajatus või maha- surutud nuuksatus. (Lk. 137—138.)

Vaevukuuldavalt vestab meelemärkusele tulnu naisele oma lugu, samas kui: „Peljates valju heliga vaikusevetele lahkuvat meremeest häirida, nukerdas poiss uuesti lahti kord kinni joodetud pragus oreliviled. Sedapuhku polnud tähtis helide vägi, vaid halastus tasaduses.” (Lk. 139.) Vaikus süveneb

Berk Vaher. Baturini helid ja vaikused II: „Lendav hollandlanna” Berk Vaher. müstilises lõppvaatuses: kui aknast lendab sisse liblikataoline olend, kelle naine kinni püüab, ja teine hakkab välja pugema Nikodemese silmalau alt, vakatab naine poja hüüdmise eel. Ent Nikodemese hingeliblikas lahkub siiski helina — helina helisse: „Samas vurahtas madruse lault üles liblikas ning lendas läbi akna välja, vastu päevatõusule, ookeanimühinale.” (Lk. 140.) Kas naise poolt talle järele lähetatud Lendava hollandlanna hing aga lahkub väljaöeldud või vaikuses mõeldud sõnade saatel, jääb juba iga lugeja mõistatada. Või on nii, et seal, kõrgemas vaikuses, mida Wagner igatses oma muusikasse kätkeda, ei olegi enam vahet helil ja vaikimisel?

Poeesiapidu jätkub. Iga osavõtja ütleb oma värsi vastavalt loosinumb- rile. Kes deklameerib, kes retsiteerib; kes põristades põlvenukil väikest trummi laulab oma luuletust. Kui tuleb arsti kord, piirdub too vaid kerge kummardusega. Rahvas aplodeerib maruliselt. „Kas te kuulsite midagi?” küsib Mad. „Ei,” ütleb kolonisaator. „Aga see oli parim.” (Lk. 108.) Hellar Grabbi 1165 Ilves tutvub Maaga Katkend memuaaride käsikirjast „Neli presidenti”

Kui Toomas Hendrik Ilves 1984. aastal esimest korda elus Eesti pinnale astus, Ad marginem oli ta 31 aastat vana ja saatuse poolt märgitud mees. Tema saatuseks oli olla eestlaste riigi, Eesti Vabariigi neljas president. Talle hingemaaks ette näh- tud maatükk ootas teda juba ees, ootas enda puhtaks raiujat aegade võsast ja kolhoosikorra häbist. Aga siis ei lubatud välismaal elavail isikuil Tallinnast välja Eesti sisemaale sõita. Nii pidi Ilvese kohtumine ta elu üheks keskseks osaks kujuneva Ärma taluga mitmeid aastaid edasi lükkuma. Ka järgmisel Tallinna-külastusel 1988. aastal ei jõudnud Ilves esivanemate talumaadele. Ja ega ükski inimhing teda seal oodanudki. Lähisugulasi Ilvesel sealkandis ei olnud. Ometi keegi ootas. Maa ootas. Kolhoosikorra ajal rääma ja raisku lastud maa ootas õiget peremeest, kes maad hariks ja talu uuesti üles ehitaks. Toomas tunnetas maa hinge kutset ja igatses sinna pää- seda, kuid ikka veel takistas seda okupatsioonivõimu keeld, et välismaalane ei tohi minna Tallinnast väljapoole ilma eriloata. See luba anti ainult erand- juhul ja maapiirkondadesse üldse mitte. Üksikud trotsisid okupantide keeldu ja käisid sugulaste abiga või omapead ikkagi väljaspool Tallinna, aga kui see ilmsiks tuli, oli pahandus suur, ja seda pidi Ilves oma töökoha tõttu vältima. Hallistesse, oma emapoolsete esivanemate kodukihelkonda Viljandimaal, muistse Sakala maakonna lõunaosas, mida Mulgimaaks kutsutakse, jõuab Ilves 1990. aastate algul. Seal, Abja valla Veskimäe küla Ärma talus on ta suguvõsa kohalolek dokumenteeritud 1735. aastast saadik. Siis elas „Herma” (Ärma) talus Hans Jaanuse poeg, kelle järglasi saame ürikutes jälgida kat- kematus ahelas kuni Eesti neljanda presidendini välja. Perekondliku vahe- märkusena nendime, et Ärma talus sündis 1881. aastal Hans Rebane, Too- mas Ilvese vanaonu, kellest sai tuntud ajakirjanik ja poliitik, diplomaat ja suursaadik ning Eesti välisminister. Ilvese esmakohtumist Ärma taluga on kirjeldanud talle autojuhiks olnud poliitik ja teatrimees Jaak Allik. Pärale jõutakse läbi häda, kaartide ja mälestuste järgi ja hangedes sum- bates, sest teed on lahti ajamata. Lõpuks näeb Ilves esimest korda Ärmat, talu, millest ta on lapsepõlves nii palju kuulnud ja mille vastu tal on tekkinud sügavad tunded. Pilt on troostitu — kivihunnikud, varemed. Kuid koha lootusetust seisust hoolimata teatab Ilves sealsamas, et tema eesmärk on talu taas üles ehitada ja sinna kunagi elama asuda. Allik saab aru, et Ilves mõtleb seda tõsiselt. Emotsiooniderohke päev jätkub Halliste surnuaial, kus õnnestub leida Ilvese mitme sugulase hauad. Rootsis aastal 1953 eesti pagulaste lapsena sündinud, Ameerika Ühendrii- kides üles kasvanud ja kesk- ning kõrghariduse omandanud (magistrikraad psühholoogias, Pennsylvania Ülikool) ning noore mehena kolm aastat Kana- das, Vancouveris elanud ja töötanud Ilvese taust on rahvusvaheline. Seda 1166 enam, et Toomase ema, Leningradis 1927 sündinud, aga väikelapsena oma tädi, ema õe perekonda Eestisse lapsendatud, eestlasena üles kasvanud ning Eesti ja hiljem Rootsi ja Ameerika koolides õppinud Irene (Iraida) Siitam oli poolvenelanna. „Minus voolab neljandik vene verd,” ütles Toomas Ilves. Siin on sobiv mainida, et president Ilvese ema lõpetas Rootsis eestikeelse

Ad marginem eliitkooli, Sigtuna Eesti Gümnaasiumi. Enne kui laseme tärgata eelarvamusel, nentigem, et Eesti rahvusriigi rajaja ning esimese presidendi Pätsi ema oli pool- või täisvenelanna Olga Tumanova. Ometi olid kõik neli tema poega (Konstantin, Nikolai, Peeter ja Voldemar) aktiivsed eesti rahvuslased. Eesti esimest ja neljandat presidenti ühendab ka sügav kiindumus oma tallu. See, mis Pätsile oli Kloostrimetsa, on Ilvesele Ärma. Mõlemal tuli mahajäetud ja võssakasvanud maatükk puhtaks raiuda ja hooned peale ehitada. Mõlemad andsid talule ka praktilise funkt- siooni, kasutades seda eluaseme ja residentsina ning selle kõrval moodsa kar- jandustaluna (Päts) või väikese uurimiskeskuse ja selle raamatukoguna ehk kirjandustaluna (Ilves). Toomas kõnnib nüüd esimest korda Ärma talu põldudel ja niitudel. Vaa- tab vanu piirikupitsaid, mõõdab sammudega kaugusi, silitab mändide, kuuskede ja pärnade krobelist koort. Midagi suursugust ja püha on neis kõrgeks kasvanud puudes. Ühes madalas lohus, külmas ja niiskes põlluservas kerkib päikese soojen- dusel maa seest auru. „Maa hingab,” ütleb maarahvas, kelle animistlik usk looduse ja selle osade, nagu hiiepuud ning ohvrikivid ja -allikad või tavaline kasvav puu, hingestatusse pole veel täiesti kadunud. Sealtsamast, kus kerkis aur, kuuleb Toomas jämedat, endisaegsena kõlavat häält: „Kes see kõnnib maada mööda, maada mööda, mulda mööda, võpsikussa viherjases, painutades türnpuuoksi, imestelles kõrget kuuske?” THI: Mina. MAA: Kas sa oled Rebane? THI: Ei, ma olen Ilves. MAA: Oh, kui kahju! Oli kuulda, et kui me vabaks saame ja Rebased tagasi tulevad, hakkavad nad jälle mind harima. Ma olen hirmsasti võssa kasvanud. Ja maja on hoopis lagunenud. Peremees puudub. THI: Minu vanaisa oli Rebane ja taluomanik just siin, kus ma praegu kõn- nin, aga tema põgenes koos perega okupandi eest üle mere ja on nüüd surnud. „Oh, kui kahju,” ütleb Maa kõmiseval, nagu maa alt kostval häälel. „Kas tal järglasi on, kellele ma pärimise korras kuuluda võiks? Nii hirmsasti tahaks kellelegi kuuluda ja haritud saada.” THI: Niipalju kui tean, oli viimaseks Ärma talu omanikuks enne talude riigile võtmist minu vanaisa Peeter Rebane, aga tema kolis juba Eesti ajal linna ja rentis talu ühele kaugemalt tulnud mehele. Peetri pärijateks on minu vanaema Aleksandra Rebane ja minu ema Irene Rebane. Ja siis tulen mina. MAA: Oh, kui tore! Siis ma sobitan tutvust õige mehega. Kas hakkame minu harimisega kohe pihta? THI: Ei saa. Riigile võetud maa ei ole veel omanikele tagastatud. MAA: Oh, kui paha! Mis jama see maa tagastamisega on? Ma olen kogu 1167 aeg siin olnud. Mind pole vaja kusagilt tagastada. Olin siin enne inimesi, siis, kui ma jäävangist ja seejärel veevangist vabanesin, ja olen siin ka pärast neid. Olid halvad ajad. Olin kaetud raske jääga. Jää sulas ja taandus, aga maapind kattus sulamisveega. Jäävangist sattusin veevangi. Kuni ühel päeval tundsin, et koorem mu turjal muutub kergemaks. Vee vulina asemel oli kuulda nagu Ad marginem tuule kohinat. Tõusin püsti, hingasin sisse värsket õhku ja vaatasin ringi. Mu ümber oli nii hele, et pidin oma nägemise katma. Kuldne päike säras helesini ses taevas. Aga need olid ka ainsad eredad värvid. Maapind ümberringi oli poripruun — kivid, kaljud, pori, liiv, kaugemal paistis vett, vist jõgi või järv. Ei ühtegi rohuliblet, lillest või mõnest puust rääkimata. THI: Aga siis olid sa ju päris paljas! Kas sul külm ei olnud? MAA: Ma ei ole eriti külmakartlik. Talvel lumeteki all on soe magada. Mõnikord võttis lõdisema küll, võib-olla ma selle värisemise-kombe sellest külge saingi. Aga nüüd jutustan ma edasi, ma pole pikka aega kellagagi rääkinud. Kui maa vabanes veest, hakkasid siia saabuma ja levima taimed ning putukad, linnud ja loomad ja kalad, põhjapõdrad, mammutid, luiged, lõhed, rästikud. Saabusid esimesed inimesed. Ühe siia rännanud ja elama asunud suguharuga saime headeks sõpradeks. Andsime üheskoos maakeelsed nimed kõikidele taimedele ja loomadele, kõikidele järvedele, jõgedele, mäge- dele, allikatele ja kivirahnudele. See rõõmus ja huvitav töö kestis mitu tuhat aastat. Kogu loodusele maakeelsete nimede andmine sai aluseks maarahva ülemvõimule Läänemere ja Peipsi vahelisel alal, sest ainult nemad oskasid kohalikes hiites ja teistes pühapaikades rääkida ja palvetada loodusele aru- saadavas maakeeles. Suguharust arenes rahvas, kes hakkas end minu järgi kutsuma maarahvaks ja oma keelt maakeeleks ning meie usulisi ja vaimseid pärimusi maausuks. Kui rajati midagi uut ja silmapaistvat, siis kutsuti seda minu järgi maakonnaks, maalinnaks ja maanteeks. Kihnu saarel, kus mitmed vanad kombed alles, öeldi veel hiljaaegu oma ristpurjega väikese laeva kohta „maalaev”. Olin sellest aust nii liigutatud, et värisesin elevusest ja kohutasin tahtmatult maarahvast. Nad polnud kunagi varem maa värisemist üle elanud ega kogenud, kuidas maa jalge all kõigub. Olles vapustusest üle saanud, tegid nad uue sõna „maavärin”. (Olgu mainitud, et Maa mälu ulatub ilmselt tagasi veidi üle kümne tuhande kahesaja aasta, kui pärast jää aeglast taandumist paiknes nüüdse Läänemere kohal jää sulamisveest tekkinud Balti jääpaisjärv, mille veed murdsid endale Billingeni mäe juures tee läbi Kesk-Rootsi Põhjamerre ja Atlandi ookeani. Järve veetase langes järsult, ühtlustudes maailmamere tasemega, ja suur osa Eesti praegusest pinnasest tuli vee alt nähtavale. Eesti maausulised loevad Billingeni läbimurret ja sellega kaasnenud maapinna vabanemist veekattest Eestimaa sünniks ja Eesti ajaarvamise alguseks ehk nullpunktiks.) MAA: Ütle, mida õieti tähendab see sõna „okupant”? See pole maakeele sõna. See sõna on mulle võõras. THI: Okupant tuleb suure sõjaväega ja vallutab sinu maa. Kes vastu hak- 1168 kab, tapetakse, kes vastu räägib, pannakse vangi, kes ei täida võimu korral- dusi, küüditatakse kaugele külmale maale ja asemele tuuakse võõrast rahvast. MAA: Oh, kui õudne! Kas okupandist lahti ei saa? Kui ta ei taha ära minna, siis tuleb ta minema lüüa! THI: Meie sõjavägi on väike.

Ad marginem MAA: Me lööme neid jälle soomusrongidega. Anna kohe Pitkale korral- dus ehitada kolm rongi, üks Viru, teine Võru rindele, kolmas jääb Tallinnas korda hoidma. THI: Pitka suri okupandi vastu võideldes. MAA: Oi, kui kahju! Oli hea mees. Mis sa arvad, kas Laidoner saab rongide ehitamisega ise hakkama, kui talle mõned töömehed abiks anname? THI: Laidoner suri okupandi vangistuses. MAA: Oh, kui kole! Aga Päts? THI: Suri okupandi vangistuses. MAA: Oh, kui kehvasti! Kas ma ei õpetanud teda — ära lase venelast maale. Las ma mõtlen... Aga see noor mees viimasest sõjast... Mitte ei tule nimi meelde... Rebane! THI: Aga ta on ju... MAA: Essess, ah et euromeestele essess ei meeldi. Põrgu, ma ütlen, käigu põrgu! Kui üks väikerahvas võitleb oma elu eest, ei saa seltskonda alati valida. Pealegi, ega ta ise sinna roninud. Ta määrati koos oma pataljoniga veermahtist vahven-essessi, mis on teine tubakas kui poliitiline essess. Mis ta pidi tegema? Jätma maha oma mehed ja tulema ära rindelt (see oleks paremal juhul käsule allumatus, halvemal juhul väejooks), mille karistuseks on surmanuhtlus. Rinne oli siis meie maa kaitsel, Narva jõel. Rebane on õige mees! Maarahva mees. Kui kimpu jääme, siis see mees toob meid igast kotist välja. Tal ju tammeleht rüütliristi juures. Ja mul on talle õiged relvad. Tean, kuhu metsavennad peitsid kolm pansservausti, et võtta oleks, kui jälle lahti läheb. Ja tulevad ise kaasa okupanti nuhtlema. Pargas, Hirmus Ants, Hal- jand Koovit, Endel Redlich ja teised. THI: Ära unista! Kõik need kanged mehed on surnud, ka Rebane. Sa kipud tegema sama viga, mida ka suured väejuhid on teinud. Kutsud võitlema uut sõda eelmise sõja strateegia ja relvadega. Soomusrongid, Panzerfaust’id, Rebane ja metsavennad. Kaasaja konfliktid heideldakse diplomaatilisel lahinguväljal Genfis ja Brüsselis, Washingtonis ja Pariisis. MAA: Uued sõnad, uued kombed. Vanasti öeldi selges maakeeles — tibla. Nüüd aga okupant. THI: Uusi sõnu meil on. Neid me oskame teha. Uusi ja kõlavaid. Aga uusi relvi ei ole kuskilt võtta. MAA: Kui õige räägiks Laaneotsaga? THI: Mis on sul mõttes? MAA: Tema on tankivägede ohvitser. Toob ehk Keila tankipolgu meie poolel välja. THI: Terve polgu liikumapanemiseks on vist veel kõrgemaid juhte vaja. Pole juhte, pole relvi. Kuidas me nii võitlema hakkame? Tuleb oodata sood- samat hetke. MAA: Olen ühe asja hoidnud saladuses. Mul on uus relv, seni sõjas kasu- 1169 tamata jäänud imerelv vundervahve, imerelv ja mitte mingi elektrooniline värk. Kutsun seda ka loodusrelvaks. Kui see oleks sakslasel kiiremini valmis saanud, siis nad oleks sõja võitnud. THI: Ütle välja! Ära salatse!

MAA: Ma värisen okupandi jalge all! Ad marginem 1170 MAARJA KAKANGEELIUM dest, tegemata suuri sõnu — s. t. ker- Märt Väljataga gelt ja argiselt, nii et luuletuste sõna- line materjal esile ei tõuseks. Tema Maarja Kangro: „Must tomat”. muudest tegemistest (tõlked, libre- Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2013, tod) on teada, et ta on keelevirtuoos,

Arvustused 77 lk. kes võiks tahtmise korral teha luule- keelega jõu ja ilu numbreid. Aga seda Maarja Kangro neljas luulekogu on ta tahtlikult ei tee, vaid keerab stiili- varasematest mustem ja masendavam nupu nulli. Need kohad, kus vana hea ning sisaldab mõned kõige painava- lüüriline retoorika hakkaks justkui mad tekstid, mis sel sajandil eesti kee- tiibu laotama, osutuvad tsitaatideks, les kirjutatud. Korra või paar välgatab mis ka kohe korrale kutsutakse. „Bay ka lootus. Tagaplaanile on jäänud selts- view hotel” algab Leopardi „Pidu- kondlikud naljad, suhetekoomika, ka päeva õhtut” meenutavate ridadega ühiskonnakriitika, ja nende aset täi- „Jahe on öö ja minoorne / on tüma- davad suured süvaküsimused: sugu ja kas, kuni / vilkuvas baaris hotelliõuel / surm, loomine ja lunastus. Süvaküsi- jääb temagi vait”, aga edasi jätkub luu- mustega tegeleb õigupoolest suur osa letus juba teises registris: „vene naine luulest niikuinii, selles iseenesest ei ole sõimab kedagi, / küllap abikaasat” midagi erilist. Nimetatud kogus reflek (lk. 40). Otsesemat dialoogi Leopardi teeritakse luule filosoofilise temaa- või Montale karge klassikaga arenda- tika tähtsuse üle luuletuses „Miks ta vad „Dufy vaade” (lk. 49) ja „*montale kunagi midagi tähtsat ei ütle” (lk. 21): järgi” (lk. 46). Kangro suhe luulega on kas luuletaja saab öelda midagi niisu- niisiis ambivalentne — näib, et ta on gust, mida filosoofia poleks juba risti luule traditsioonilised pretensioonid ja põiki lahanud? Luuletuse lõpp oma läbi näinud, tal pole selle suhtes palju kõhkleva süntaksiga annab ootamatu illusioone ja ta tunneb hästi kõiki luu- vastuse või õigemini keerab ringi küsi- letajate odavaid kutsetrikke. Luuletus muse enese: „ah muidugi midagi täht- „Loovkirjutuse ülesanne” (lk. 12—13) sat / saab alati saab öelda / selle mit- on enesevõõritusefekti kõnekas näide teütlemine / kui järele mõelda / on — midagi seesugust nagu Paul-Eerik võimatu”. Kui millegi tähtsa mitteütle Rummo „Kallake kuupaistet kapsa- mine on võimatu, siis paistab olevat supile”. Praeguse „sotsiaalse luule” tri- tähtis see, kuidas midagi tähtsat öel- viaalsüsteemis algav, igati korraliku ja dakse. Aga see „kuidas” on vähemalt mõttetiheda luuletuse sisemootor kis- kahekihiline: esiteks, millise hoiakuga, takse viie stroofiga alasti ning paljas- millisest vaatevinklist neile tähtsatele tatakse käsuga: „PALUN JÄTKAKE teemadele lähenetakse; ja teiseks see, (30 MIN)”. Kangro luuletused on milline keeleline väljendus luuletusele nagu väikesed novellid, mis saavutavad antakse. Hoiaku ja vaatenurga küsimus oma efekti sel teel, et neis põrgatatakse avaldub selleski, millise avaliku image’i kokku eri ideoloogilisi vaatepunkte luuletaja endale loob. Raamatu esi- või et mõttekäik teeb teel puändini nii mene osa koosneb rahvusvahelise luule mõnegi ettearvamatu pöörde. Need on „väikeses maailmas” kohatud luuletaja süžeelised luuletused, mis ei ole küll tüüpide portreedest: postdadaistid, tingimata narratiivsed, kuid sarnane- futuristid, bodhisatvad, kannatajad ja vad novellidega — natuke samamoodi, vanad targad mehed. Luule ja luuletaja nagu on oma luulet iseloomustanud koht (nüüdis)maailmas näib kohatu. Wisława Szymborska. Ka Szymborska Mis puutub stiili, siis on Maarja kirjutas metafüüsilist luulet „tähtsatest Kangro taotlus luuletada suurtest asja- asjadest”. Ent Maarja Kangro metafüüsi- kaastundesse segatud asjatusetunde 1171 line temperament on hoopis teistsu- pärast. Ja see gnostiline kakangeelium gune, veelgi saturnilisem. Tema spliin päädib painavas luuletuses „Ensüü- on sügavam ja ideaal peidetum: ini- mid” (lk. 68) kujutluspildiga meist kui mese maailm on langenud sügavasse jumala seedekulgla asukatest. auku, mida valitsevad sugu, üksildus ja Kuid spliini taha varjunud ideaal Arvustused surm, ning probleem on selles, kuidas välgatab kirkalt koos lunastuselootu- ja miks ometi säilitada sellises univer- sega vahetult järgnevas luuletuses Ex sumis sündsust ja dekoori — hoolida motu (lk. 69). Pealkiri viitab ühele keskkonnast, vaesusest, teiste tunne- Aquino Thomase jumalatõestustest, test, keelest, esteetilistest naudingutest. tõestusele liikumise põhjal, ning siingi Kangro novellides on see dilemma pei- on taas teemadeks sugu ja surm: suur detud suhetekoomika vaimuka vode- emane täispuhutav pall ajab mööda villi alla, aga viimases luuleraamatus basseini taga väiksemat isast. Luuletus tuleb see välja otse ja painavalt. Kord lõpeb sõnadega: „aegade lõpul / saab võrreldakse luuletamist surnud kon- lunastatud isegi / vana lötsakas korv- naga („Kärnkonn”, lk. 27), aga see on pallinahk, / mis luurab spordiplat- ainult pool lugu — auto alla jäänud sil pingi all”. See lootus siin ei saa olla konn tõuseb omakorda veel raha, keele (ainult) nali. ja meie planeedi võrdkujuks. Luule- Niisiis kasutab Maarja Kangro oma tus „Alienatsioon” (lk. 57) näib esma- tähtsate asjade ütlemiseks argiseid, pilgul tõotavat ühiskondlikku satiiri, pealtnäha naljakaidki võrdpilte. Sel- see algab gallupiküsimusega: „kas te les on tema nüüdisaegsus, ajakohasus. magaksite reformierakondlasega?”, aga Saja aasta eest oleks samasuguse tem- lõpeb tõdemusega, et universumi üks- peramendiga luuletaja pannud raama- kõikses üksilduses tooks kohatav rep- tule pealkirjaks mõne orfilise sümboli, tiilgi pisara silma. Luuletajakuju sarna- nagu „Must päike”. Kangro seevastu neb XX sajandi kõige tähtsama gnos- jutustab loo tavalisest nurjunud toma- tiku Andrei Platonovi kangelase Vošt- tist (lk. 34), mis algul näis kehastavat ševiga: „Üks surnud ja kõdunev leht ümberjärjestatud elutsüklit toorus— vedeles Voštševi pea juures maas, tuul surm—küpsus, mis aga osutus illusioo- oli selle kaugelt puult siia toonud ja niks: küpsus jäi saabumata nii enne kui nüüd pidi see mullas rahu leidma. pärast surma. See tavaline untsuläinud Voštšev võttis selle kuivanud lehe üles avamaatomat saab võimenduse tõlke- ja pistis ühte oma koti salasoppi, kus apsust sündinud kujundist „tuhapuu” ta hoidis kõiksugu õnnetuid ja nime- (ilmapuu asemel, lk. 72) ning kasvab tuid asju. „Sul puudus elu mõte,” arvas lugeja mõtteis võimsamaks sümboliks Voštšev kitsi kaastunde ajel. „Ole nüüd kui Maaga kokkupõrkav planeet Lars siin, ma uurin välja, mille eest sa elasid von Trieri „Melanhoolias” (erinevalt ja surid. Kui kellelgi sind vaja ei ole ja Maarja Kangrost von Trier juba suuri sa siin keset kõike seda maailma vede- sümboleid ei häbene). Nägin seda filmi led, siis hoian mina su alles ja pean sind kahe aasta eest ühes külakinos ja filmi meeles.”” („Auk”, LR 1988, nr. 27/28, lõppedes ütles seansi korraldaja ainu lk. 10.) Ka Kangro luules valitseb see- õiged sõnad, mis on kohased siingi: sama „kitsi kaastunne” — kolleegide, „Jäägem ootama järgmist seeriat.” kärnkonna, varblaste, vintide, kuld- nokkade, hiirte, ligimeste, sündimata loodete, valmimata surnud tomati ja reformierakondlase vastu — „kitsi” mitte iseka koonerdamise mõttes, vaid 1172 Mõõdukalt mürgine Raid vamalt õigustatavad. Juba teose peal- Leo Luks kiri tõstab autori isiku otse tähelepanu fookusesse ning tuleb öelda, et tegu Juku-Kalle Raid: „Ja teisi luuletusi”. pole juhusliku keelenaljaga (see nali on Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk. pealegi juba olnud, vt. jutukogu „Jaak

Arvustused Rand ja teisi jutte”). Samal moel loe- Juku-Kalle Raid ei ole luuletajana tava pealkirjaga raamatus on väga klas- tundmatu — käesolev raamat on tema sikaline lüüriline luule, peaaegu kõik kolmas autorikogu, lisaks on ta luulet tekstid keerlevad lüürilise mina seisun- ilmunud kahes kirjandusrühmituse dite ümber. Selle karusselli temaatiline „Õigem Valem” ühisraamatus („Õigem raamistik on klassikalisele modernis- Valem”, 2000; „Enam-vähem”, 2003). mile iseloomulik: üksindus, õdutus, Kes on mainitud teostega tuttav, sel- kurbus, hirm, külm ja pimedus. Kuigi lele võib öelda, et uues kogus jätkab esineb ka vormimänge, on Raidi luule Raid tuttavas stiilis ja tuntud headu- sõnumikeskne, luuletuse läbiv motiiv ses: painavad põhiteemad ja meeleolud hoiab alati tähendustervikut koos. Nal- on veelgi reljeefsemalt esil, keeleline jatamisi võiks öelda, et raamatu peal- meisterlikkus ja vormiline mitmeke- kiri on petlik: peale Juku-Kalle Raidi sisus on kasvanud. Mõningal määral seal teisi luuletusi ei olegi. on tegu valikkoguga — põgusal vaat- Selle lühihinnangu põhjal peaks igal lusel tuvastasin, et 55-st luuletusest 9 luuletundjal tekkima tahtmine tsitee- on varasemates raamatutes avaldatud, rida punast skandaalisärki: kaua võib? mõnel puhul on luuletusi uustrükis Lüürilise mina kannatused — see kõik pisut muudetud (lk. 14, 39).1 Järgneva on juba tuhandeid kordi olnud, kas vaatluse käigus püüan visandada üle- pole see mitte banaalne? Paljud kaas- vaate raamatu põhihoovustest ning aja poeedid otsivad tõepoolest komp- näidata, miks teos väärib iga luulesõbra romissitult originaalsust, uusi teema- tähelepanu. sid ja päris oma kiiksu, olgu selleks Laiem avalikkus ei tunne küllap siis paroodiaparaad või tekstitehniline Raidi poeedina, vaid sootuks teis- tulevärk. Raidi kombel kirjutada on tes rollides: radikaalse kultuuritegela- ohtlik, kerge on jääda tüütavaks dile- sena, arrogantse ütlemisega ajakirjani- tandiks. Ometi teeb Raid minu mee- kuna, poliitiliste skandaalide arhitek- lest iseendale korraldatud luule-eksami tina. See taak võib raskendada eelarva hiilgavalt läbi: vaatamata napile temaa- mustevaba lähenemist luulele, kuid tilisele varieeruvusele tema luule ei mis sellest. Kuigi olen üldjuhul bio- tüüta, piinlik ei hakka. Midagi päris graafilise positivismi vastu, võib prae- uut just pole, aga kusagil üle ka ei pin- gusel juhul Raidi luulekogu soovitada gutata. Natuke meenutab Jüri Üdi ja ka nendele inimestele, keda kannus- Heiti Talvikut, natuke Pessoad. Luu- tab n.-ö. antropoloogiline uudishimu letuste keel on enamasti õrn ja deli- teada saada, mis mees see Juku-Kalle kaatne, ajakirjandusest tuttava Juku- siis ikkagi on. Kindlasti on looming Kalle rämedat ütlemist esineb harva mis tahes inimese puhul oluline osa (nt. „et mida vittu siis ikkagi mul viga identiteediloomest, kuid siin on või- on?”, lk. 8; „sotsiaalsus on persest”, lk. malikud rolliloome-seosed veelgi tuge- 30).

1 Võrdlusest on välja jäänud Raidi esikkogu „Maailmamäng” (1991), mida pole üheski Tartu raamatukogus. Võõrdumise võlu Ning mõistagi ilmneb siin üksindus 1173 Luulekogus domineerivate kujundite ja tõrjumine: „inime on asotsiaalselt hulk ei ole väga suur, mistõttu seda on olelev olend” (lk. 30); vestlus ei paku võimalik ülevaatlikult kirjeldada. Järg- rõõmu (lk. 28). Tõrjumise pinge aval- nevatest juhtmotiividest moodustuv dub kõige meisterlikumalt luuletu- tervik toobki esile raamatu põhitelje; ses „*Ma tänan küsimast”, sellel tekstil Arvustused polnud tunda, et luuletuste jagamine on lihtsa sõnumi jaoks peaaegu täius- kuueks alajaotuseks rõhutaks mingeid likult voolav rütm, mis meenutab erinevaid nüansse. Shakespeare’i või vähemalt Doris Kare- Alustada võiks lüürilise subjekti vat. Ootuspäraselt kallutab poolik üksi- asendist ruumis, milleks on õdutu olek lüürilist subjekti ka surma poole, kahevahelolek. Luuletaja ise ütleb sel kuid seda motiivi ei võimendata üle le kohta poolik olek: „Poolunes olen määra, vaid vihjatakse siin-seal peenelt: kogu öö ja hommiku, poolärkvel terve / „minuga keegi ei mängi / muld vajub päeva. Kõikumine kahe reaalsuse vahel, pilli peale / siis kui ma leian sängi / pan- millest reaalne / pole kumbki. Poolik nakse lilli peale” (lk. 39); „Nüüd ei ole olek, nagu ühes pooluses teiseta, / mus- mul enam kindlalt kedagi, / kellele kir- tas valgeta.” (Lk. 80.) jutada / või midagi, / millesse uppuda. Kõige kontsentreeritumal kujul esi- / Olen minek.” (Lk. 49.) tab seda olekut luuletus „Kodu” (lk. Ka elu—surma suhtes ilmneb poolik 13—15), mis asetab Raidi tugevalt olek, mis avaldub ühes luuletuses üha uusima eesti kirjanduse eesliinil ole- korduva mantrana „elan küll, kuid ma vasse kodu(tuse)-temaatikasse (nt. ei sure” (lk. 42). Kõik teised dominee- Lauli, Kaus): „Mis on kodu? / Kodu rivad kujundid võimendavad poolikut on stagnatsioon. / Kodu on külmu- olekut, välised aistingud (külm, pime- mine. / Kodu on osavõtmatus. / Ja dus) ja tunded (kurbus, hirm) moo- kohutav kurbus / kui paistab võitüki- dustavad nokturnse tardunud terviku. sarnane külm päike.” (Lk. 13.) „Kuidagi harva tulevad need het- Võõrdunud subjektilt nõuab ülimat ked, / mil ma pole mitte täiesti kurb” pingutust isegi lahkumine toast ning (lk. 45). naasmine õuest: „Ei oska olla kum- „Külm tuleb põrandat mööda ligi, / maski dimensioonis, / ei oska kum- akna taga on haavatud valgus — / suveöö mastki ka lahkuda. / Ei oska kummaski paks nagu higi, / labane nagu algus, / mis mitte olla / ja ühes püsimist ei ole ära jõuab / algava lõpu ligi.” (Lk. 63.) õppind.” (Lk. 9.) „Taltsutamatu hirm, inimese põhi- Isiklik ruumiline metafoor kasvab line koostisosa [---] Sama hirm valitseb sageli üle eksistentsiaalseks üldistu- kogu maailma.” (Lk. 24.) seks: „Näib et olen üürind elamiseks „Varsti tuleb öö. Ja kui ei tule, / tuleb elutoa / toa mu elus [---] Muuseas: lihtsalt väga pime päev.” (Lk. 7.) seda, et kes elab, see on kostil” (lk. 10). Need kujundid korduvad ükshaaval Niisuguseid tekstinäiteid võiks ja läbisegi luuletusest luuletusse, moo- veelgi tuua. Kui fikseerida kandva dustades raamatu vaimse kliima. Mõis- märksõnana lüürilise mina kodutus, tagi ei suuda lühikesed tsitaadid seda siis lisaks ruumilisele mõõtmele tuleks kummastavat kliimat piisavalt avada. kindlasti vaadelda intersubjektiivset2. aspekti, olen hiljuti pikemalt avanud, vt. 2 Seda argimõistuslikultki iseenesest- L. L u k s, Ilma kodutundeta me jääme mõistetavat liigitust, et kodususe kogemus kodutuks. „Akadeemia” 2013, nr. 3, lk. sisaldab ruumilist ja intersubjektiivset 402—427. 1174 Mõni üksik helge sõnum (nt. „Palve”, Juku-Kalle Raid demonstreerib oma lk. 53) tundub juba konteksti tõttu värske luulekoguga, et ta valdab seda iroonilisena. peent kunsti. Just kirjaniku rollis, astu- des kirjandusväljale, oma värske kogu Keelest ja vormist käes, võiks Raid õigustatult hüüda

Arvustused Siiani olen keskendunud luulekogu oma praeguste Riigikogu fraktsiooni- tähendusterviku vaatlusele, kuid mida kaaslaste ununenud sõjahüüdu: mur- öelda Raidi luule vormi kohta? Üle- rame läbi! kaalus on vabavärss, samas leidub ka vormiliselt väga ladusat riimilist luulet (nt. lk. 38—39), kuigi paar vem- malvärssi langevad üldisest ansamblist välja (lk. 16, 71—72, 82). Lisaks katse- tatakse haikudega (lk 22—23). Lühi- vorm tundub Raidile sobivat, siin saab teravus väga kokkusurutud kuju: „Puid pole. Ahi / on külm ja kõht on tühi. / Naine on surnud. [---] öelda, et olen / süütu, on kui öelda et / ema on süütu” (lk. 23). Vahel harva hälbib Raidi luule kirjakeele normist (nt. „sind ei nää ma”, lk. 61), kuid mitte punnitavalt- epateerivalt. Siin-seal ehitab autor silmatorkavaid keelemänge: „ega pole hoolind puhtakskasimisest / — kuna saan ma maa päält ära kasitud.” (Lk. 10.) „Inimesed lahkuvad kohv- rid käes / tühjade kätega…” (Lk. 25.) „Aja samm ei muutu, sest see on vool. / Ja ma ei saa lihtsalt veel aru, / kas koleda külma jõe / või kõrgepin- gekaabli oma.” (Lk. 51.) „Kusagile sisse äi lasta / Uksed on kõik Jukus” (lk. 70). Samas tuleb mainida, et ükski tekst ei ole läbinisti säärase keelemängu teenistuses, alati on ka midagi muud tähele panna. Üks asi siiski häiris: nimelt on Raidil kalduvus luuletustele puänti otsida. Mõnikord see õnnestub (lk. 20, 30, 33), kuid teinekord hävitab lõpetuseks luuletuse fluidumi (lk. 12, 15, 42). Just tunded on luuletule kütus. Kui- das kirjutada nüüdisajal tundelist luulet avameelselt ja jõuliselt, banaalsusse laskumata, see on keeruline kunst. Kuus annust „Kaks päeva ja kolm kuud” kõrgkirjan- 1175 sapikontsentraati, dusliku keerukuseni. Ometi ei jää mär- lisaks kübeke lootust kamata läbiv joon. Peeter Helme Ühelt poolt võib selle joone kohta öelda, et „Teised” on korralikult kom- Elo Viiding: „Teised”. poneeritud kogumik, mis sisaldab hoo- Arvustused „Tuum”, 2012. 174 lk. lega valitud novelle, neid võib muidugi käsitleda eraldi, kuid järjestikku läbi- Lõpuks on ikka nii, et teised on liht- loetuna moodustavad nad terviku. Tei- salt teised. Olendid, kes küll käitu- salt võib ka öelda, et kogumikus jääb vad vähemasti füsioloogilisel tasandil kummitama lugude liiga ilmne ja pea- umbes nagu meie; ühiskondlikud loo- letükkiv ideoloogiline laetus ja eesmär- mad, kellest justkui eeldame, et neid gistatus — juba hiljemalt kolmanda seob meiega mingi olemuslik sarnasus, novelli puhul suudab autor üllatada kuid lõpuni kindlad ei suuda me selles vaid stiililiste nükete, mitte aga ideega, iialgi olla — oleme sünnihetkest alates mille raudsele diktaadile kogumik on üksi ning nii jääb see meie elupäevade tervikuna allutatud. lõpuni, mil ees ootab lõplik ja totaal- Jah, iseenesest on see vaid kõrge selt üksildane üleminekuriitus, sure- professionaalsuse märk, kui kirja- mine. nik ei kuhja ühtede kaante vahele Vähemasti tekivad nii lohutud mõt- suvalisi, omavahel kokkusobimatuid ted, kui lugeda Elo Viidingu novelli- proosapalasid, vaid kujundab teadli- kogu „Teised”. Ja tõesti — meenutades kult koguteose, ühele ja seejuures väga Homo sacer’i autori Giorgio Agambeni tugevale mõttele ning seda saatvatele ja laastukogu „Proosa idee” (1985), kus toetavatele emotsioonidele rajatud ter- autor ütleb tekstis „Armastuse idee”, viku, millest õhkub sünergiat. et armastuski pole muud, kui „lähe- Kuid olgugi see tunnustust vääriv, daseim elu võõra olendi kõrval”, mis on siin üks probleem, mida võib kirjel- autori meelest pole mitte teineteise dada mitmeti. Viisakuseta võiks öelda, tundmaõppimise ja teineteiseks saa- et Viidingu otsus panna ühtede kaante mise protsess, vaid mingi külmavõitu, vahele novellid, mis on kõik ühtaegu staatiline ja ometi rahutu kulgemine, elitaristlikud ja ühiskonnakriitilised, kus selle teise võõrapärasus ja kaugus distantseeritud ja samas tegelaste elu, ajas ei kahane, vaid see häiriv tunne mõtete ja unistuste intiimseimates sop- püsib kuni ühiste päevade lõpuni1 — pides sorivad, ning mis siin salata, ka tekitab see külmajudinaid pealeajava tugevalt kibestunud ja lootusetusest paralleeli ning paneb küsima, kas Vii- pakatavad — see otsus annab kokku dingul pole mitte õigus. teose, mida on igav lugeda. Jääb ju midagi sarnast kõlama ka Elo Viisakaks jäädes võib aga öelda, et Viidingu kuut novelli lugedes. Stiililt Viiding ei püüagi meeldida kõigile. on nad kõik väga erinevad, alates ava- „Teised” on raamat, mis on mõeldud loo „Oleme muutunud paikseks” hir- autori loomingut hindavale inime- mutava veenvusega väljapeetud infan- sele. See on teos, mida ma ei soovitaks tiilsest stiilist kuni neljanda novelli Viidingut varem mittelugenule esimeseks kokkupuuteks autoriga, vaid 1 G. A g a m b e n, Homo sacer. lugejale, kes on enne nautinud näi- Maarja Kangro tõlge. Eesti Keele Siht- teks „Püha Maamat” (2008) või ka asutus, 2009; G. A g a m b e n, Idee der 2011. aastal ilmunud proosaluuletuste Prosa. Suhrkamp, 2003, lk 49. kogu „Kestmine” — jätkab ju Viiding 1176 siin laias laastus sama probleemide- guse pea peale keerata? Kes seda teab. ringi, kus võetakse ette nii tänapäeva Eks tule selleks vahest ka neil, keda Eesti ühiskondlikud probleemid, täp- eelnev jutt hirmutama kippus, „Tei- semalt selle aja ja koha ning sootsiumi sed” siiski kätte võtta. Äng on suur, ent loodud inimtüübid ning nende ängid, paneb mõtlema. Ja see on ju hea.

Arvustused soovid ja lootused, kuid ka üldinim- likud vaimsed vaevused. Ja seda kõike tehakse, nagu öeldud, selgelt määratle- tud positsioonilt, kus autor ei püüagi oma hoiakut ja suhtumist varjata, vaid vastupidi, surub seda lugejale peale. Lugeja võtku või lugeja jätku — vastavalt sellele, kas tegu on Elo Viidingu loomingu ja tema maailmavaate sõb- raga või mitte. Lühidalt: „Teised” on raske luge- mine. Ja usutavasti mitte ainult neile, kes pole Elo Viidingu austajad, sest kuigi tegu on vaieldamatult hea proo- saga, oskab autor käituda üsnagi lugejavaenulikult, süstides iga novel- liga rohkem või vähem pahaaimama- tusse lugejasse uue annuse tõeliselt vän- get sapikontsentraati ning pannes ta tõesti uskuma, et elu pole mitte midagi muud kui üks tülgastav, häbistav, alan- dav ja närune protsess, mis mingil põh- jusel tuleb läbi teha enne, kui meil lubatakse siit ilmast loodetavasti lõpli- kult lahkuda. Võib-olla on Viidingul õigus, võib- olla on elus tõesti määravad hoopis „viha, surmahirm ja kirg” (lk. 107), nagu üks enesetappu kaaluv tegelane novellis „Kaks päeva ja kolm kuud” nendib. Aga võib-olla on ka kõik hea alles ees, nagu oletab „Eksituse” mina- jutustaja (lk. 174). Tahaks loota, et siiski on. Mingil kergelt iroonilisel, ometi helgel moel näib seda kinnitavat ka Ly Lestbergi suurepärane kujundus, milles on kasutatud Lestbergi foto- sid sarjast „Kestmine”, kus kujutatakse rõõmsaid ja hästiriietatud inimesi pat- seerimas ja tantsimas Pirita tee kalda- promenaadil. Kas nad on lihtsalt naiiv- selt lollid, nagu osa Viidingu tegelasi, või tahab autor sellega oma sapi ja sün- Habras jää „Tigedad tähed” ilmus „Eesti Päevale- 1177 Mare Sabolotny hes” 9. XII 2012. Tasub täheldada, et lahus mõjuvad need lood kaunikesti Tiina Laanem: „Õnnelik jää”. erinevalt — mitmed ehk pareminigi „Pegasus”, 2012. 154 lk. kui koos kaante vahel. Nagu öeldud, on lugude teemaks Arvustused Tiina Laanemi raamat „Õnnelik jää” ühiskonna piinlikud valupunktid. Esi- koosneb üheteistkümnest loost, mis mesena kiikame töönarkomaanist kõnelevad Eestis soovmõtlemiseks saa- härra H. ellu, kelle pidev tööarmastus nud õnneliku jää tootmisest. See lause on koduse elu varju jätnud ja abikaasa ei olnud just kõige arusaadavam, selgi- meele mitu kraadi kibedamaks muut- tan lähemalt. Laanemi ühiskonnakrii- nud. Härra H-le meeldib töötada, ent tika seisneb järgmises — inimesed sagi- samas tunneb ta süda vajadust muu- vad ülearu, tihtilugu mõttetult, ning tuste või siis vähemalt puhkuse järele. muutuvad tunde- ja tahtevabadeks Puhkama nad lähevad, jätavad lapsedki robotorjadeks, vaikivaks enamuseks. maha, et tegu oleks tõelise puhkusega. Inimesed, kes peavad ideekoosolekuid Ega seal midagi hästi lähe, sest peagi reaalse töötamise asemel, aina tähtsus- selgub, et tegu on hoopis märga hauda tavad end ja oma eesmärke, ei märka vajuva mehe viimase unelmaga, mil- ega taha teistele teed anda. Kirjeldada lel pole määratud täituda. Või täitub võib seda elustiili mitmeti, ent see on see siiski, sest puhkuse saab ta ometi ikka see tänapäeva, eelkõige just Tal- lõpuks kätte. linna mood. Suunurki kergitab pärimise teema Raamatu tugevaim külg ongi lood („Härra H. puhkus”). Pärimine käib ise. Märksõnadeks koomilised stereo- ikka eesti moodi ja kõigil sugulastel tüübid (kuri proua ülemus, kes teiste on äkitselt tunne, et just nemad vääri- kallal iga detaili pärast pragab, ent ise vad pärandit, ja mis kõige tähtsam — teepakke varastab), argirutiini vastu väärivad rohkem kui teised pretenden- mässavad mõtted (mida väljendab did, sest nemad on ju ometi esimene pidev põgenemine, reisid ja reisiunel- ring, osutanud lahkunule kunagi mõne mad), enesepett („Steve Jobsi jälgedes” teene või muul moel oma kõlblikkust — loo peategelane vabandab ülikooli tõestanud. poolelijätmist kuulsuste jälgedes käi- Läbi lipsavad ka „vana korra” muti- misega). kesed, kes peavad end ainsateks õil- Ka moraal on õilis. Olen autoriga sateks teadjateks („Medal proua Pal- nõus, et normiks saanud edukultus lile”) ja nende uue aja vastandid („Oli- on tõepoolest sama hea kui orjus, kuid ver Olli magus elu”), tühja-tähja val- siiski vaikselt moest kadumas. Ehk mistajad („Õnnelik jää”), egomaniakid kulub marjaks ära neid mõtteid kor- („Tigedad tähed”) ja nii edasi. Õhevil rata. Mitte propageerida hulluksmi- äratundmisrõõmu jagub siin paljudele. nemist, maniakaalset põgenemist või Ühiskonnakriitika on lai teema, suremist, vaid torkida, teadvustamaks koosneb ühiskond ju igat seltsi isendi- ühiskonna valupunkte. test. Autor on soovinud parimat, ürita- Lood peaksid usinale „Loomingu” nud seda kirjut inimmustrit ka jälgida, lugejale tuttavad olema, sest mitmed kujundades tegelased võimalikult eri- on siin varem ilmunud: „Härra H. nevaks nii elualalt, -kohalt kui pärit- puhkus” (2010, nr. 12), „Medal proua olult. Siiski jääb lugedes mulje, nagu Pallile” (2011, nr. 10), „Mõni mõis” ja pöörleks tegevus sugulaste, koos kas- „Õnnelik jää” (2012, nr. 5). Ilma pole vanud inimeste või mõne muu kitsa jäänud ka teised väljaanded, näiteks seltskonna ümber. Olgu öeldud, et 1178 tegu pole klassikaliste novellide, vaid tasemelt, mahult, ulatuselt, aga sarna- lühemate tekstidega (kirjandustun- neb eesmärgi ja kandekonstruktsioo- nis nimetati neid vist jutukesteks), nide poolest — muinasjutulisel taustal kus pole aega tegelaste arenguks ega õpetlik ühiskonnasatiir. olustiku pikemaks tutvustamiseks, Kui Kivirähk võtab tugisammas-

Arvustused kõik peab olema peidetud paari lau- teks tuntud muinasjutud, siis Laanem sesse. Ilmselt liiga ambitsioonikas soov. segab kokteili erinevatest võtetest: seal Kuigi autor on taotlenud mitmekülg- on fantaasiaid, uitmõtteid (neid, mis sust, on see kas kunstlik või jääb sellest peast läbi käivad, ent üldjuhul tõeks lausa silmariivavalt vajaka. ei saa) ja vana head reaalsusepiiri üle- Laanemi lugude läbiv motiiv on kül- tamist. Kui nii mõneski loos jääb maa- lastumismoment. Hoides käes lahku- giline element tagasihoidlikuks, siis miskingitusena saadud teetassi, tasuta näiteks jutus „Tigedad tähed” saadab teepakidki sees, astub proua Palli suure Klaara ärritavale staarfotograafile, kes sammu mõistmise suunas, ehk lausa muuseas teiste unenägusid näeb, oma jõuabki suurema arusaamiseni. Loo unes tigedad tähed kallale, mis teki- lõpp on jäetud lugejale otsustada: kas tavad vigastusi ka päriselus. Ja loomu- proua Palli langeb vanade harjumuste likult põgeneb fotograaf välismaale. küüsi või on ta tõepoolest uuesti sündi- Maagia ja sümbolid käivad vahel käsi- nud? Karmole („Steve Jobsi jälgedes”) käes, kogule nime andnud jutuke piisab õnne tarvis vaid mõistmisest, „Õnnelik jää” on neist ehk kõige ees- et ta on oma pooliku kõrgharidusega rindlikum. võrdväärne Steve Jobsi, Michael Jack- Siiski jagab Laanem oluliselt kitsa- soni ja Madonnaga. Kokk Oliver on mat mõttelaadi. Osalt tingivad seda naabriga alati pahandanud, ent avas- needsamad sambad, millele lood toetab vanatädiga suheldes midagi seni- tuvad, sest muinasjutud on eepilise- nägematut (teeb ta sellest järeldusi või mad kui tänapäeva fantaasiad. Seda on mitte, jääb jälle lugeja otsustada). autor teadvustanud ja üritanud sellest Küllastumisega käib käsikäes eska- üle olla, ent miski teeb ta päriselulised pism. Härra H. hakkab unistama puh- tegelased vähem usutavaks kui Kivi- kusereisist, Marten Kiviku naine lööb rähki muinasjutukangelaste töötlused. käega ja sõidab Floridasse, Martengi ei Seda, et Laanemil on eeldusi siiski aina jää maha ja lahkub esimese vaba len- paremaks minna, näitab õnnestumiste nuga suvalises suunas, jäämeister Too- hulk, mis siis, et mõnes loos on neid mas kaob mõneks ajaks välismaale, aga rohkem, teises vähem. Tõsi, kui Kivi- ta hing jääbki kaugele. rähki jutud on erisugused, aga ühtla- Tähtis roll on antud keelele. „Õnne- selt kvaliteetsed, siis Laanemi lood on lik jää” kõneleb kokast, kes sosistab üsna ühesugused, aga erineva kvalitee- roogadele võlusõnu. Novellis „Tige- diga. See võib tekitada soovi „Õnnelik dad tähed” muutuvad sõnad, õigemini jää” poole pealt käest visata, kuigi tegu neist eralduvad tähed kurjaks ja hak- oleks ülekohtuse sammuga, helgeid kavad lausa ründama, tekitades ohv- kohti jätkub sealgi. ris tekstihirmu. Kokk Oliver („Oliver Tegu pole kaugeltki halva raama- Olli magus elu”) ei hakka enne naabrit tuga. Pigem vastupidi, autori mõtted mõistma, kui on tollega rääkinud. Siim on õilsad, lood üldiselt köitvad, tekst ja Karmo („Steve Jobsi jälgedes”) jõua- loetav. Ainult seda je ne sais quoi’d, vad avastuseni rääkimisega. seda sõnastamatut miskit pole, otsi kas „Õnnelik jää” meenutab paljuski või köiteliimist. Miks ei astu raamat Kivirähki kogumikku „Lood”, ja umbes Kivirähki lugude kõrvale? Ehk on asi sama palju ka erineb sellest. Erineb selles, et teoses on küll aimata tehnika peale mõtlemist, kuid autoril jääb liht- Kokkuvõtteks: „Õnnelik jää” on 1179 salt tehnilistest oskustest vajaka. Ehk tore ja loetav raamat, millele saab ette aga annab neid oskusi veel lihvida. heita peamiselt tehnika lihvimatust ja Peeter Helme sõnastas Vikerraadio subjektiivse je ne sais quoi puudumist. „Õnneliku jää” arvustuses probleemi Mündi teisel küljel asub aga lugejas- nõnda: jutukestes ei tohi olla midagi kond, kelleni ka Kivirähk ei pruugi Arvustused liigset ega puudu. Samuti vihjas ta, et jõuda. Soovitaksingi rõhuda just kogumik on ilmselt käeharjutus konk- mündi teisele küljele, seda maksimaal- reetses žanris. Nõustun temaga, ilmselt ära kasutada, suunates raamatu just selt ongi kõik nopitud vead tingitud neile. Vähesed käeharjutused jõuavad just nimelt kogemuste puudumisest, klassikute sekka, ent järgmine teos — midagi on liigset ja samas on midagi miks mitte? puudu. 1180 Kroonikat Belials); parima antoloogia või kogumiku kategoorias läks auhind jagami- 3.—5. juulini korraldas Tartu NAK sele Alastair Reynoldsi jutukogu „Suur Tsoorus 14. kirjandusseminari „Läte- Marsi müür” („Fantaasia”, koostaja te pääl”, seekord alapealkirjaga „Kui- Raul Sulbi, tõlkija Iris-Barbara Jeletski) Ringvaade das elada?”. Ettekannetega astusid üles ja Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana Hasso Krull, Veiko Märka, Peeter Hel- ning Jaagup Mahkra ühiskogu „Sala- me, Leo Luks, Terje Toomistu ja Kiwa, duslik tsaar” („Fantaasia”) vahel; parim Vahur Afanasjev, Olavi Ruitlane, Mih- tõlkeromaan või -jutustus — George kel Kunnus, Piret Bristol, Jüri Kolk, R. R. Martini „Öölendajad” („Fantaa- Kristel Mägedi, Valdur Mikita, Katri- sia”, tõlkija Tatjana Peetersoo); parim na Helstein, Mehis Heinsaar, Kristi tõlkelühijutt — Ursula K. Le Guini Haljasoks ja Mari Niitra. Lisaks esine- „Nimede seadus” (antoloogia „Tähe- ti Tsooru rahvamajas luule, proosa ja aeg 10: Juubeliväljaanne”, „Fantaasia”, muusikaga. tõlkija Eva Luts); parim eesti autori romaan — Tiit Tarlapi „Lõhestusjoon” 5.—6. juulini korraldasid Eesti Kirjan- („Varrak”); parim eesti autori lühiro- dusmuuseum, Eesti Kirjanduse Selts maan või jutustus — Maniakkide Tä- ja EÜS Veljesto Nüplis III kirjandus- nava ja J. J. Metsavana jutustus „Kaela- teaduse suvekooli, mille teema oli sel ni vaakumis” (antoloogia „Täheaeg 11: aastal „Lugedes rändavaid pilvi...”. Et- Viirastuslik rügement”, „Fantaasia”) tekanded tegid Risto Järv, Boris Veize- ning parim eesti autori lühijutt — Vei- nen, Janika Kronberg, Katre Pärn, ko Belialsi „Seal, kus voolab valgus” Johanna Ross, Kairit Kaur, Liina-Ly („Täheaeg 11: Viirastuslik rügement”). Roos, Krista Ojasaar, Kersti Unt, Ma- rit Karelson, Sven Vabar, Piret Viires, 24. juulil toimus Kabli Päikeseloojan- Hendrik Lindepuu, Tanel Pern, Kadri gu festivali raames Penu külas Kos- Tüür, Neeme Näripä ja Valdur Mikita, monautika Puhkekeskuses kolmandat paneele juhatasid Johanna Ross, Sirje korda kirjandusõhtu „Kosmose kolma- Olesk, Jaak Tomberg, Aare Pilv ja Ma- päeva kirjandusõhtu”, kus esitasid oma rin Laak. loomingut Doris Kareva, Olavi Ruitla- ne, Aapo Ilves ja Kaupo Meiel. 10. juulil avati Tartu Linnaraamatuko- gus raamatunäitus „Pidu sinus eneses: 25. juulil leidis Kultuurikatla Aias aset kirjanduspealinn Pariis”. luuleõhtu „Viimane neljapäev 1.4”, kus astusid üles Marko Mägi, Olavi Ruitla- 12.—14. juulini kogunesid Eesti ulme- ne, Mihkel Roolaid jt. huvilised Saarjärvel kuueteistkümnen- dat korda üritusele Estcon. Veiko Be- lialsi juhatusel viidi läbi kriitikapaneel, kus osalesid Peeter Helme, Kristjan Õnnitleme! Sander, Jüri Kallas jt. Arvi Nikkarev kõneles naljakatest juhtumistest vene 11. august — Piret Viires 50 ulmekirjanike elus ja Siim Veskimees 28. august — Paul Laan 85 sellest, kuidas ulmekirjanikud näevad Maalt lahkumist. 13. juulil kuulutati Estica välja ulmeauhinna „Stalker” tänavused võitjad: parim tõlkeromaan — Arka- Kanadas ilmus Juhan Liivi ingliskeelne di ja Boriss Strugatski „Hääbuv linn” luulevalimik Snow Drifts, I Sing, koos- (kirjastus „Fantaasia”, tõlkija Veiko tajaks Jüri Talvet (kirjastus „Guernica”, Toronto, 2013). Ingliskeelne tõlge on Helle Helle, kirjutatud 1181 valminud Talveti ja ameerika luuletaja olevikus H. L. Hixi ühistöö viljana. Rööbiti tõl- Liis Mallas getega sisaldab raamat Liivi luuletuste eestikeelseid algupärandeid. Saatesõ- Helle Helle on üks tänapäeva tun- nad on mõlemalt tõlkijalt. nustatumaid prosaiste Taani kirjan- Ringvaade dusmaailmas. 1965. aastal sündinud Läti-ameerika luuletaja ja kunstni- Helle Krogh Hansen avaldas esimese ku Inara Cedrinsi koostatuna ilmus jutustuse 1987. aastal ajaleheveergu- USA-s New Orleansi ülikooli kirjas- del, ent tõsiseltvõetav debüüt Eksem- tuse väljaandel mahukas 3-köiteline pel på liv („Näide elust”) ilmus 1993. Baltimaade uuema luule antoloogia. aastal, ja seda juba siis, kui ta oli oma Eesti köide (Contemporary Estonian kirjanikunimeks võtnud vanavanaema Poetry. A Baltic Anthology: Book perekonnanime Helle. Ta teosed on Three, UNO Press, 2013, 270 lk.) kahtlemata modernistlikud, võib sisaldab luuleloomingu näiteid 27 öelda, et ka minimalistlikud, tema autorilt, neist vanimad Mats Traat ja lemmikteemad on pigem trööstitud Hando Runnel ning noorimad Maarja — lagunevad suhted, surm, reetmised, Pärtna, Tuuli Velling ja Andra Teede. lihtsate inimeste tavaline elu. Lause Tõlkijaiks on Eric Dickens, Miriam on lühike ja napp, kirjanik keskendub McIlfatrick-Ksenofontov, Sam Ha- pigem sellele, mida tegelaskujud mill, Riina Tamm, Jüri Talvet, H. L. teevad ja mõtlevad, kui sellele, mida Hix, Brandon Lussier, Kalju Kruusa, nad tunnevad. Helle kasutab keelt, Elin Sütiste, Eva Liina Asu-Garcia ja millest on välja roogitud selgitused, Jayde Will. emotsioonid ja sentimentaalsus, nii soovib ta lugejatele jätta tõlgen Makedoonia kirjastuselt DPTU PNV damisruumi. PUBLIKACII DOOEL ilmus Kris- Kokku on ta avaldanud ka tiina Ehini jutukogu Ќерката на heksa täispikka romaani ning надреалистот („Sürrealisti tütar”) novellikogu; tema teoseid on luuletaja Julijana Velichkovska tõlkes tõlgitud kaheteistkümnesse keelde. Ilmar Lehtpere ingliskeelsete tõlgete Kriitikute lemmik Helle Helle on põhjal. võitnud nii mõnegi Põhjamaade kirjandusauhinna, näiteks Taani Iiri kirjastus „Coiscéim” andis välja kriitikute preemia Kritikerprisen’i Kristiina Ehini kolmkeelse (eesti/iiri/ ja Per Olov Enquisti preemia, mis šoti-gaeli) luulekogu „Lume lõplik mi- antakse noorele tulevikulootusele, nek / Imeacht Deireanach An tSneachta 2009. aastal oli ta ka üks Põhjamaade / Imeachd Dheireannach An t-Sneach- Nõukogu kirjandusauhinna kandi da”. Tõlked tegi luuletaja Rody Gorman daate oma romaaniga Ned til hundene samuti Ilmar Lehtpere ingliskeelsete („Koerte juurde”, 2008). tõlgete põhjal. Kõige uuem teos, Dette burde skrives i nutid („See peaks olema kirjutatud olevikus”) ilmus 2011. aasta kevadel. Tegemist on lakoonilise romaaniga noorest Taani neiust Dorte Hansenist, kes elab 1980. aastate lõpul Glumsøs, väikeses linnas rongisõidu kaugusel Kopenhaagenist. Päevast päeva sõidabki kirjanikukarjäärist 1182 unistav tüdruk suurlinna, kus ta ainult ootame, et kõik häviks.” Aeg- esialgu plaanib alustada taani keele ajalt meenutatakse olnut, ent ei anta õpinguid, ent mida aeg edasi, seda ühtegi seletust varem juhtunule. Miks sagedamini leiab ta end tänavatel Dorte kodust välja kolis, miks ta jalutamast, noormeeste kaisust ja koolis ei käi, miks ta oma vanematega Ringvaade kaubanduskeskustest. Lugeja saab osa ei suhtle — selle jätab Helle Helle pea kõigist neiu mõtetest, olgu need tahtlikult varjatuks. Kui midagi ka kas või igapäevased juurdlused selle juhtub, siis igatahes mitte sellist, mida üle, mida selga panna, kuhu istuda või Dorte sooviks. Kõik lihtsalt kulgeb mida õhtuks süüa. Nagu öeldud, on omasoodu. Ning tüdruk mõistab seda, Helle Helle stiil äärmiselt lakooniline; tal polegi soovi oma elu ise juhtida. minategelane ei seleta lahti ei oma Neidu halvab kontrast oma olevikku ega minevikku, lugejale pisikese kodulinna ja Kopenhaageni tutvustatakse vaid tema mõtteid ning kirjandusringkonna vahel (viimasesse mõtisklusi, mitte käitumise tagamaid sooviks ta ka ise kuuluda) ning ta tajub ega põhjusi: lohutut sarnasust enda ning vanema „Ma istusin lauale ja mõtlesin sõnale Dorte elu vahel. Ent siiski ei näe me „kurvasilmne”, oli laupäevahommik, temas tahet ega püüdu oma saatuse mulle tundus, et peaksin midagi kulgu muuta. tegema. Asjad lahti pakkima ja Helle Helle romaan pole samas tühjad kastid kuuri viima, või hoopis ainult lugu noore kirjaniku valulikust vanni minema. Peaksin värsket õhku suureks-kasvamisest. Ise on ta öelnud, hingama, vähemasti võiksin üle tee et püüdis kirjutada raamatut raamatu poodi jalutada, osta veidi köögivilju kirjutamisest. Dorte näeb ja kirjeldab ja õunu, et järgmisel nädalal rongis oma elu juba kui fiktsiooni. Raamatu süüa. Mõtlesin kogumiskontole. esimene ja viimane peatükk räägivad Rahast oli piisanud kolmeks aastaks, ühest ja samast päevast, mil Dorte aga nüüd hakkas see otsa saama. Mul vanematekodust välja kolib. See annab oli alles vähem kui nelisada krooni. omamoodi lootust — kas peategelane [---] Hiljem istusin tugitoolis, käes ongi kirjanik, kes viimaks oma nõel ja niit, ning püüdsin lappida eesmärgini jõudis? oma teksapükse. Edutult. Panin teleri „See peab olema kirjutatud olevikus” mängima ja vaatasin aiandussaadet, tõi Hellele Taani raamatukaupluste hiljem veel jalgpalli ja piljardit, ühingu asutatatud auhinna De Gyldne samal ajal sõin ära peaaegu terve paki Laurbær ning siiani on see esimene küpsiseid.” ja ainus Helle romaan, mille põhjal Loo teine peategelane on samuti Taanis on tehtud ka lavastus. Tõlked Dorte Hansen, Dorte isa õde. Nende on ilmumas või ilmunud Norras, saatused jooksevad mõnes mõttes Rootsis, Hollandis, Prantsusmaal, paralleelselt, noor Dorte on oma Serbias ja Suurbritannias. Eestindatud sihitu eluga jõudmas viimaks samasse on siiani ainult Helle Helle 1999. punkti, kus on ta vanem sugulane; aastal ilmunud romaan Hus og mõlemat naist valitseb juhuse tahe, hjem („Maja ja kodu”, „Odamees”, nad libisevad ühe mehe käte vahelt 2000), kuid meie lugejatele on teise juurde, ilma et nad ise suuremat teda tutvustatud ka Põhjamaade oma käitumisest hooliks (peategelane kirjandusürituste raames. Oleks tore, Dorte satub haiglasse aborti tegema, kui Eesti lugejate tutvus ühe Taani tema tädi on jäänud lastetuks). Dorte väljapaistvama uue proosakirjanikuga iseloomustab elu küüniliste lausetega, ei jääks nii põgusaks. nagu: „Me oleme liiga noored. Me MARI VALLISOO Pärast pikemat pausi järgnesid kogud 1183 12. XI 1950—4. VIII 2013 „Ainsuse olevik” (2000) ja „Ussisõnad: Kodavere keeles” (kassett; koos Hend- Kodaverest pärit Mari Vallisoo luule rik Adamsoni ja Mats Traadiga, 2001). eelõitseng jääb 1960. aastate teise Uue sajandi värsid olid taltunumad ja poole Tartusse, legendaarse Vello Saage hajusamad, sageli variatsioonid varase- Ringvaade kirjandusklassi aegadesse, tollastest matel teemadel; samas ei võtnud nõud- koolialmanahhi „Tipa-Tapa” numbri- lik autor oma valikkogusse „Tabamatu test leiame terve luulekogu jagu tema toalävel: valik 1979—2000” (2011), kergejalgseid värsse. Pärisdebüüdiks mis vaid napilt üle 100 lehekülje paks, sai siiski kümmekond aastat hiljem ainsatki pärast 2000. aastat ilmunud „Kallid koerad” (1979), mille kriitika teksti. Viimaseks jäänud uudiskogus võttis vastu harvanähtavalt üksmeelse „Koidutäht koolivihikus” (2011) oli tunnustusega. Noore autori lennukas märke uuest tõusust… mängleva kerguse vaim, mis samas pür- Kui Albert Camus kõige küpsemas gis mütoloogiliste sügavuste poole, oli loomeeas 46-aastaselt autoõnnetuses tollases kirjanduspildis üsnagi silma hukkus, siis nägi Jean-Paul Sartre sel- torkav. Paljude teiste esikkogudega les kogu meie tsivilisatsiooni ülimat võrreldes „hoopis teine tubakas”, nentis absurdsust. värvikalt pagulaskriitik Hellar Grabbi. Mari Vallisoo puhul pole ehk siiski Ei mingit skeptilist varatarkust ega tarvis rääkida absurdist, tema mis- -väsimust; isegi kurbus tiivustas: „Suu- siooniks polnud elu mõttetust luu- rest kurbusest kasvasid kohvikannule lesse valada. Salapärase, avalikkuse eest tiivad”, kõlas üks esikkogu värsirida. hoopis varjujäänud loova vaimuna oli „Valla uksed! Valla lukud! / Lahti saht- ta ometi maailmas kodus, see oli tema lid salalikud!” trotsis autor umbset aja- maailm. vaimu. „Rändlinnuparvi vahtides — / kus Järgnes mõjuv rida nägemuslikke, lend / teid viib — / tal seelik lehvis süvenevaid ja tõsimeelsemaid luu- endalgi, / hellvalge tiib. // Nii üksi lekogusid „Kõnelen sinuga kevade- käis, sõbrannad õed, / kus need kõik kuul” (1980), „Rändlinnud kõrval- jäid? / Ta üksi seisis Toome peal, / ta toas” (1983), „Kõnelevad ja lendavad” ümber vahtrad õitsesid, / ta silitas neil (1986) ning „Sünnisõnad ja surmasõ- päid.” („Kõnelevad ja lendavad”). numid” (1991). Nende raamatutega kinnistas luuletaja end meie kirjandus- Eesti Kirjanike Liit pilti, üsna enesestmõistetavalt hakati teda kõrvutama Betti Alveri sõnasära ja kujundite tulevärgiga (juba „Kal- lites koertes” oli kirjas: „Mul õde on Vigade parandus arbuja… tema läheb üle tuulise Toome- mäe, / endal juuksed põlemas peas”); Peeter Oleski artiklisse „Värsistuu- liivilikku ülimalt lakoonilist lihtsust dium keele kaudu” („Looming” aga märkisid kaks Juhan Liivi luule nr. 7, lk. 990—999) on sattunud auhinda (1995, 2001). rida eksitavaid vigu. P.o.: Virányí, Vist paremini kui keegi teine meie László, Szabó, József, Jenő, Jakó, nüüdisluules on Vallisoo ühendanud Berecski, „Petőfi Sándor Összes inimelu ajaliku ja üleajalise, tubase ja költeményei”. Toimetus vabandab. teispoolse, maise ja taevase pooluse, hoomanud igapäevaste asjade müüti- list, sakraalset tähendust. Peatoimetaja „Looming” on müügil: MIHKEL MUTT tel. 627 64 21 Tallinnas [email protected] 1. Eesti Keele Sihtasutuse raamatu- poes „Ateena”, Roosikrantsi 6. Peatoimetaja asetäitja 2. SA Kultuurileht müügiosakonnas, TOOMAS HAUG Voori mehe 9. tel. 627 64 22 3. AS Lehepunkt müügikohtades. [email protected] 4. Kõikides „Rahva Raamatu” kaup lustes üle Eesti. Vastutav sekretär 5. AS Lugemisvara kaupluses Rah INNA LUSTI vusraamatukogus, Tõnismägi 2. tel. 627 64 20 6. Kõikides „Apollo” kauplustes üle [email protected] Eesti.

Ilukirjandus ASTA PÕLDMÄE Üksikud numbrid on müügil tel. 627 64 24 toimetuses, [email protected] Tallinn, Harju t. 1.

Kriitika ja ringvaade INDREK MESIKEPP „Loomingut” on võimalik tellida tel. tel. 627 64 24 617 77 17 või www.tellimine.ee. [email protected]

Keeletoimetaja Ajakirja elektrooniline versioon on MAIGA VARIK saadaval alates 2011. a. jaanuarinumb- tel. 627 64 23 rist „Apollo” ja „Krisostomuse” kaup- luste kodulehekülgedel. E-Loomingu Sekretär tellimisvõimaluste kohta lähemalt: BRITT PERENS www.looming.ee tel. 627 64 20 [email protected] „Loomingu” aastakäigud alates 1923. Toimetus: aastast leiab aadressilt www.digar.ee. 10146 Tallinn, Harju t. 1 [email protected] Honorari maksab SA Kultuurileht, Kaas ja kujundus: Tallinn, JÜRI KAARMA Voorimehe 9, tel. 683 31 00.

Praakeksemplari korral pöörduda trü- Toimetus palub lisada kaastööle aad- kikotta: Pakett AS, Tallinn, Laki t. 17, ress, kodanikunimi ja telefoninumber, tel. 656 3639 et oleks võimalik kaastöö asjus kon takti võtta.