ISSN 0207-6535 eoter- muusiko -kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI, EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

r- — та

"NYYD-Ensemble'i" kunstiline juht ja dirigent Olari Elts. H. Rospu foto XV AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 fax 44 47 87 postiaadress EE0090, postkast 3200 "Põrgu", 1983. Režissöör Rein Raamat. Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Neimar ja Margot Visnap, teu 44 40 80 Muusi kaosakon d Saale Siitan ja Tiina Õun, tel 44 31 09 Filmiosakonid Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 44 54 68 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 44 54 68 Infclöötleja Viire Kareda, tel 44 47 87 Fotokorrespondent . Harri Rospui, tel 44 47 87 %5 KUJUNDUS; MAI EINER, tel 66 61 62 Berliini filmifestivali peaauhind: "Mõistus ja tunded ', USA, režissöör Ang; Lee. Pildil (paremal) stsenarist ja üks peaosalisi Emma Thompson. © "Teater. Muusika. Kino", 1996 "Hortus Muskus" (vt "Kontserdielu "anatoo­ mia"" lk 17) T. Tormise foto

f >M "eorei

SISUKORD

TEATER Ülo Tõnts MUUSIKAL JA MEES ("Mees La Manchast" "Vanemuises") 14

ÜKS TEATER KORRAGA Margot Visnap "ENDLA" — KUURORTLINNA VÕI PÄRNU TEATER? 31 Lea Tormis POOLEL TEEL OMA TAMMSAARENI ("Mauruse kool" Eesti Draamateatris) 7'.

Martin Kruus TULEKUSAATUS (EMA Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennust) 79 Katri Kaasik-Aaslav PERSONA GRATA. IVO UUKKIVI MUUSIKA VASTAB LAINE METS

Evi Arujärv KONTSERDIELU "ANATOOMIA"

Priit Kuusk MUUSIKAMAAILM 1995 III (Muusikamaailma tunnustusi ja preemiaid) 39 Jaan Lillep MÄLESTUSI EDUARD TUBINAST (Neo algkooli juhataja mälestusi Tubinast Nõos)

Tatjana Tsaregradskaja MUUSIKALINE AEG. MUUSIKALISE AJA KONTSEPTSIOON PIERRE BOULEZI [A LUCIANO BERIO MUUSIKATEOORIAS JA HELILOOMINGUS 65

Endla Lüdig MÄLESTUSED IV (Eesti Rahvuskoondise Teatrist Geislingenis ja PB>/W Pmit Tiidioiet} 85

Andres Allpere TURVALISUSE HIND (Renita Lintropi ja Hannes Lintropi tõsielufilmist "Turvalisuse illusioon")

Jaan Ruus UKS BERLIINI ON SIISKI LAHTI (46. Berliini rahvusvahelisest filmifestivalist)

Alexey M. Orlov EESTI ANIMAFILM JA EESTI ANIMA (Subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel)

Sulev Teinemaa MILLAL TABADA LIIKUVAT MÄRKLAUDA? (Peep Puksi ja Harri Tiido dokumentaalfilmist "Teel Euroopasse")

Kustav-Agu Püüman PERFORMING ARTS CENTER TEL AVIVIS I i f VASTAB LAINE METS

Missugune oli see lapsepõlvekodu, kust kasvas välja kaks pianisti ja konservatooriumi klaveriõppejõudu — Laine Mets ja Virve Lippus? Meie vanemad olid Tartus algkooliõpetajad ja muusika ei etendanud nende elus just märkimisväärset osa. Nagu tollane hea komme nõudis, pandi mu vanem õde Salme klaverit õppima. Tal käis õpetaja kodus. Mina hakkasin siis ka asja vastu huvi tundma. Mängisin juba enne kooli tollele õpetajale ette ja see leidis, et ka mind tu­ leks klaverit õppima panna. Kes oli see õpetaja? Preili Siatkin, tavaline eraõpetaja. Aga minu suur huvi vaibus varsti, ma ei har­ jutanud ja mind võeti tunnist ära. Siis oli Tartus üks originaalne õpetaja härra Jakob­ son, kelle omaduste üle ma ei oska tagantjärele otsustada, aga tean, et paljud õppisid tema juures. 10-aastasena tahtsin Jakobsoni juurde minna, sel oli aga palju õpilasi ja ta ei saanud mind võtta. Lõpuks sain endale päris hea õpetaja - Leida Kur- ko-Aalundi. Tema juurde läksin kümneaastasena, iseseisvalt. Leppisin tunnihinna ise kokku jne, ema ei puutunudki temaga kokku. Kaua te tema juures olite? Kuni 14. eluaastani. Siis läksin tema soovitusel muusikakooli. Eks mul tuli veel ette ka laiskuseperioode, need jäid ka selle aja sisse. Tartus oli tollal kõrgem muusikakool...... ja mina sattusin proua Adele Brosse klassi, kes oli tunnustatud pedagoog. Siis hakkas asi juba sihiteadlikku teed minema. Adele Brosse on üks Tartu muusikaelu legende. On küll. Ta oskas oma õpilastesse niimoodi mõjuda, et kui ta 1939. aastal Saksa­ maale läks - ta oli ju sakslane, lõpetanud Peterburi konservatooriumi, oli see mulle suur isiklik tragöödia: nutsin ja olin õnnetu. Brosse pidas minust ja tundsin, nagu oleks mul jalgealune ära kadunud. Mäletan, kuidas mängisin siis Beethoveni Sonaa­ ti op. 101 traagilist Adagio't ja ise nutsin. Ema sai vihaseks - sakslane läheb Saksa­ maale ja sina nutad! Mis keeles ta tunnis rääkis, sakslanna Peterburi konservatooriumi haridusega? Eesti keeles, küll väikese aktsendiga, aga muidu väga hästi. Teie õpilased on korduvalt rõhutanud teie keelteoskust. Kust see pärineb? See on see eestiaegne haridus, gümnaasium. Saksa keel algas seal algkooli 5. klassist, inglise keel oli läbi gümnaasiumi kuue aasta. Inglise keelt oli kolm, saksa keelt kaks tundi nädalas. Kooli lõpetamisel võisin mõlemas keeles lugeda. Kas gümnaasiumil oli mingi osa ka teie muusikuteele asumisel? Ei. Käisin ju paralleelselt muusikakoolis. Lõpetasin gümnaasiumi saatuslikul 1940. aastal. Astusin siis ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Kuidas vanemad teie siis juba tõsisematele suhetele muusikaga vaatasid? Nad ei pooldanud edasiõppimist muusika alal. Mäletan episoodi, kus ma esine­ sin "Vanemuise" kontserdisaalis avalikul kontserdil ja pidin koolitundide ajal seal proovi tegema. Isa ütles tookord: "Mis jutt see on, sa ei hakka ju ometi muusikaga leiba teenima. Kuidas sa võid koolist puududa?" Meenutage, palun, toonast Tartu Kõrgemat Muusikakooli. See oli peaaegu sama mis konservatoorium. Muusikakooli lõpetanud, kes taht­ sid konservatooriumi diplomit saada, pidid aasta või paar veel Tallinnas õppima, aga oli ka võimalus lõpetada konservatoorium eksternina. Seal õpetasid ju legendaarsed pedagoogid! Näiteks solfedžot Eduard Oja, kes oli sagedasti veidi pommis, aga muidu hea õppejõud. Tal oli koolmeistri vaimu. Heino Eller oli komponistide õpetaja, aga õpe­ tas pianistidele klaveriansamblit. Mängisime neljakesi kahel klaveril - päris lõbus oli. Eduard Tubinat ma seal ei mäleta, teda mäletan sümfooniaorkestri dirigendina. Ooperis ei osanud ma Tubinat nii tähele panna, kuigi käisin ooperis ja mäletan Elsa

Laine Mets aprillis 1996. H. Rospu foto

3 Maasiku "Fausti" ja "Madame Butterflyd" ning Tooni Krooni. Tundus, et nad laulsid väga hästi. Kas Aleksandra Sarv ka muusikakoolis liikus? Ei, tema oli siis proua Brosse juures juba lõpetanud, andis vist üldklaverit ja oli nagu assistert mõnedele proua Brosse õpilastele, saatis neid teisel klaveril, sest iroua Brosse ise siis enam ei mänginud. Peäle Adele Brosse õpetasid klaverit veel frmgard Kaudre ja Vilhelm Tilting. Kui prõua Brosse Saksamaale läks, sai minust Irmgard Kaudre õpilane, kuigi Adele Brosse oli eelistanud oma õpilast Tiltingit, kes aga samuti Saksamaale läks. Eesti kultuuri sulanud baltisakslaste minek Saksamaale oli meile suur kaotus. Neid oli ju päris palju ja mitmel neisl, nagu viiuliprofessoritel Johannes Paulsenil j г Alfred Papmehlil, oli oluline koht meie muusikaelus. Adele Brossel muidugi ka. Aga tema oli minnes juba üsna eakas. Mäletan, et mängisin tema 70. sünnipäeva kontserdil. Tartus tegutses tollal ka üsna tuntud pianist Leonid Milk. Tema tundus mulle sisuliselt vähe huvitavana, hea tehnikaga, aga väline Missugune oli üldse toonane Tartu kontserdielu? Üsna elav, kuigi Olav Roots oli siis juba rohkem Tallinnas. Eevalt Turgan mängis palju kammermuusikat, ülikooli aulas olid ilusad kontserdid, kus ka ülikooli õppe­ jõud kaasa mängisid, esines keelpillikvartett. Aga ega publikut just eriti palju ei olnud. Kuigi, tundub, et tollal valitses Tartu seltskonnas hoiak, et kontserdil käimine on kultuurne. Kontserdid toimusid ülikooli aulas? Põhiliselt ikka "Vanemuise" kontserdisaalis. Seal käis päris palju kuulsubi: viiul­ daja Szigetti, kes lausa rabava mulje jättis; Igor Stravinski poeg, Erdmann, kellel oli kavas Mussorgski "Pildid näituselt"; Nikolai Orlov mängis hästi Chopini. Kontserti­ del käisin juba siis, kui "Vanemuise" majal polnud veel hilisemat uhket juurdeehi­ tust ja kontserdi- ning teatrisaal oli ühine. Aga sümfooniakontserdid? Neid juhatas Eduard Tubin, eriti hästi mäletan Tšaikovski sümfooniaid.

2955. aasta paiku. Foto TMMi arhiivist Missugune oli "Vanemuise" kontserdisaal? Võrdlemisi väheütlev. Poodium polnud kõrge, saal ei läinud kõrgemaks — oli ta­ valine piklik saal. Värvid olid vist heledad. Rõdu ei olnud. Saali ees oli jalutusruum ja trepid. Teatrisaal oli ilusam — punaste plüüstoolidega, hubane ja mõnus. Kuidas ristus teie tee Tallinna konservatooriumiga? Lõpetasin 1941. aastal Tartu Muusikakooli (siis ei kandnud see enam kõrgema muusikakooli nime. - M.P.) ja läksin ülikooli filoloogiat õppima. 1941. aasta suvel tulid sakslased sisse ja koole, ka ülikooli, ei avatud sel sügisel nii vara. Aeg oli kau­ nis segane, mul olid Tallinnas sugulased ja õde Salme oli Tallinna õpetaja koha saanud. Kui konservatoorium 1942. aasta algul siiski avati, käisin eksamitel ja sain sisse. Milline ta oli, see sõja-aegne konservatoorium? Mäletan, et mul oli kohutavalt palju aega, õppeaineid oli vähe ja harjutada sai nii palju kui tahtsid, aega jäi ülegi. Kahju, et tunde oli vähe, ei saanud seda aega maksimaalselt ära kasutada. Käisime palju kontsertidel ja teatris. See oli siis too päris-konservatooriumi hoone? Jah. Ega ma sellest majast väga palju ei mäleta. Seal oli saal, klaveriklassis oli kaks klaverit. Avalikud õpilaskontserdil toimusid "Estonias". Keda te õppejõududest mäletate? Klaveri erialal olid tähtsad figuurid muidugi Artur ja Theodor Lemba. Mina õp­ pisin Erika Franzi juures, Elsa Avessoniga oli ansamblimäng. Püüdsin seda teha ka oma algatusel, näiteks mängisime Kaljo Raidiga Griegi Tšellosonaati. Missugusena te Erika Franzi meenutaksite? Olin temast väga vaimustatud. Tagantjärele olen ehk veidi kriitilisem, siis aga oli kõik tore ja huvitav. Ta oli huvitav inimene, päris kahju, et olin noor ja rumalja ei suutnud temast kui isiksusest piisavalt vaimseid mõjutusi saada. Sel ajal ta juba pea­ aegu ei esinenud, nii et temast kui pianistist pole mul mälestusi. Ta ei näidanud ka tunnis eriti palju ette. Erika Franzil oli kodus kaks klaverit - "Becker", millel mängisid vanemad õpi­ lased ja toimusid kodused kontserdid, ning vana klaver, millel väiksemad õpilased mängisid. Kas ta rääkis palju? Ei ole temast seda muljet. Aga ta nõudis täpsust ja korralikkust ja pedaali suhtes oli võrdlemisi kartlik. Ja enk üldse väljendusliku liialduse suhtes. Kui ma konserva­ tooriumi lõpetasin, mängisin Brahmsi B-duur kontserdi 1. osa ühel klaveril Artur Lemba korteris. Oli 1944. aasta kevad ja kahte klaverit lihtsalt ei olnud, polnud sel­ list kohtagi Tallinnas. Irmgard Kaudregi tuli Tallinna. Oli teil temaga ka hiljem kontakte? Oli, me saime väga hästi läbi, külastasime teineteist üsna sageli. Ka Irmgard Kaudre ja Erika Franz suhtlesid omavahel, kuigi nad ei olnud just hingesugulased. Aga midagi oli neis ühist: nad olid päritolult sarnased, mõlema emad olid sakslan­ nad, isad eestlased. See oli tollal päris sagedane. Juhan Aavik? Tema oli direktor. Tal oli ilmatu uhke väga mõjuv kabinet. Ta oli ääretult soliid­ ne, rahulik ja väärikas oma positsioonil. On teada, et sõja ajal käis Tallinnas väga vilgas kontserdielu. Käisin sümfooniakontsertidel ja sellest ajast mäletan Olav Rootsi. Toimusid ka regulaarsed raadiokontserdid ja Roots juhatas väga palju head muusikat - Brahmsi sümfooniaid jms. Muidugi välditi Saksa okupatsiooni ajal selliseid heliloojaid nagu Mendelssohn ning vahel mängiti mõnd sakslast, kellest keegi polnud midagi kuulnud... Rahvast käis kontserdil palju, ka saksa sõjaväelasi. Teatrielu oli ka tihe, käisime palju Töölisteatris, Tartu maanteel asunud madalas majakeses. Oli sõjaaeg, pommitamised. Ometi elati tavalist igapäevast elu. Kas inimene harjub kõi­ gega? Küllap harjub. Alles siis, kui pole enam vaja karta, saad aru, milline kergendus see on. Aga siis tulid uued hirmud — venelased. 9. märts 1944. Kus te olite? Tallinnas. Elasin Kevade tänaval, majas, kus elas vanasti Jakob Westholm. Seal oli Elmar Etverki, minu tädipoja korter. Nemad olid linnast ära. Läksime õega var- 5 jendisse, mis oli uue koolimaja all, sinna kogunes palju rahvast. See maja ei saanud pihta, aga aknad olid purud, veevärk katki. Millal te linna nägite? Järgmisel hommikul. Asusm teele, et vaadata, kuidas sõbrannad elavad. Kõige­ pealt läksin üles Toompeale, Kohtu tänavale, kus elas Ester Mägi, ja siis koos \ emaga Mall Sarve juurde Gonsiori tänavale. Nemad olid elus ja terved, ja majad ei olnud ka pihta saanud. Öö oli olnud väga selge, kui "jõulupuud" taevas särasid. Järgmine päev oli ilm pilves, lörtsine, lumi oli juba enam-vähem sulanud. Saime teada, mis oli juhtunud, paljud olid hukkunud. Jäite Tallinna? Ei, tahtsin koju. Tallinna jaamast rongi ei läinud, läks Ülemistelt. On meeles, kui­ das vantsisin Ülemiste poole, mäest üles läks plaanvanker, palusin selle peale. Nii sain kuidagimoodi Aegviitu, tädi juurde, ja sealt edasi Tartusse. Ja siis 26. märtsil oli suur Tartu pommitamine, olime taas maja keldris. Põgenesime Tartust onu juurde Järvamaale, koos klaveri ja mööbliga. Siis selgus, et mul on võimalik konservatoo­ rium lõpetada. Harjutasin maal oma lõpukava. Ja eksam oli, nagu öeldud, Lemba korteris, komisjonis olid Artur Lemba, Erika Franz, Juhan Aavik. Tarsina Sütiste- Alango tegi ka tookord eksamid ära. Kas te Artur Lembaga hiljem ka kokku puutusite? Kuigi ma temaga väga vähe kokku puutusin, mõtlen tema peale tihti. Artur Lembast räägitakse, et ta ei olnud õpetamisest just väga huvitatud, kuigi tal oli an­ dekaid õpilasi. Theodor Lembat peeti väga heaks õpetajaks, kes andis hea tehnika. Ehk oli Artur Lemba inimene, kelle vaimne potentsiaal kulus varem ära. Artur Lemba oli Peterburi lõvi, sealse seltskonna lemmik — Tallinn oli ehk tema jaoks provints? Tõenäoliselt.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpuaktus 12. VI 1971. Klaverikateeder, õppejõud esimeses reas vasakult: Viima Mallene, Ada Kuuseoks, Laine Mets, Heljo Sepp, Lilian Semper, Tarsim Alango, Viroc Lippus ja Erna Saar; lõpetajad teises reas: Andres Kase, Epp Jürisoo, Tatjatia Putškova, Katrin junne. Thea Kochberg, Virve Soode, Helle Schmidt, Peep Lassmann; kolmandas reas: Vardo Rumessen, Maie Koldits, Ene Metsjärv, Tiiu Kuulberg, Taivo Lest ja Maimu Päbus. Poto TMMi arhiivist (H. Saarne foto) 80. aastatel. К. Suure foto

Kuidas tollal eksameid tehti? Eksamid ei olnudki nii tähtsad ja pidulikud nagu praegu, välja arvatud lõpuek­ samid. Mäletan ka vastuvõtueksamit - neli-viis õppejõudu istus klassis. Mängisin vist Bachi ja Chopini/-moll ballaadi. Ballaadi mängimine katkestati, kästi üks raske koht ette mängida ja öeldi, et aitab küll. 1944 tuli võimuvahetus. Teie saksaaegset lõpetamist ei võetud ju arvesse? Seda küll, aga sellele vaatamata võeti mind konservatooriumi tööle. Mäletan, et kutsuti rektor Vladimir Alumäe juurde ia pakuti õpilasi, enamasti lapsi. Siis oli ju konservatoorium üks suur kombinaat, kus kõik õpilased, väikesed ja suured olid ühes koos. Peaaegu igal pühapäeval toimusid õpilasõhtud. Kaarli puiestee saal oli rahvast täis, ja pärast kontserti järgnesid lõputud arutelud. "Tööentusiasm" oli mui­ dugi tohutu ja sel ajal oli üldse igasugune arutamine kangesti moes. Kas need arutelud olid ka mingil määral sisulised või oli see ainult ideoloogiline sõna­ mulin? Mängu ikka arutati, aga seda sai kuidagi liiga palju. Eks ideoloogiat oli ka oma­ jagu. Kord kingiti meile pärast õpilaskontserti näiteks mingi Stalini teos. Aastad 1948-1950 - konservatooriumil läks ju siis päris halvasti. Tegelikult läks algusest peale halvasti. Kaasaminejate ja rrittekaasaminejate va­ hel tekkisid kohe konfliktid. Minul näiteks oli 1948. aastal konflikt ajalehtede telli­ mise pärast. Pidi tellima, aga mul olid juba tellitud ja ma ütlesin, et ei hakka koju makulatuuri korjama. Kohe oli jutt, et Laine Mets nimetab nõukogude ajakirjandust makulatuuriks. Selles stiilis see elu käis. Tegelikult oli üsna jube - igal sügisel ootas mingi ebameeldiv üllatus. Mäletan näiteks, kuidas jälle! arutati, kui hea teos on Le- berechti "Valgus Koordis". Tähtis oli ideoloogia ja mitte kunstiline tase. 1949. aasta küüditamine...... meie peret ei puudutanud, aga pererahvast, kus elasime, küll. Viktor Pässile, Aino Kalda tütremehele, kes üüris meile oma korterist ühe toa, tuldi järele. Teie olite üks esimesi, kes läks Moskvasse edasi õppima. See oli poolkogemata, juhtus olema keegi eksamikomisjoni esimees, kellele meeldis minu mäng lõpueksamil ja kes ütles, et tuleb aspirantuuri minna. Hakkasin asju ajama, mulle näis, et meie klaverikateedris polnud see eriti plaanis. See oli kül­ lalt keeruline, aga sain sisse, nn interpreetide aspirantuuri, kus polnud vaja kirjuta-

7 da täiemõõdulist kandidaaditööd, vaid lisaks kirjalikule tööle pidi mängima kolm veerandtunnise kava. Aspirantuur kestis kolm aastat. Hiljem muutus see kaheaasta seks assistentuuriks ja töö kirjutamist enam ei nõutud. Mida Moskvas elamine teile andis? Väga palju. See oli keskkond, kus lihtsalt kõik mängisid väga hästi. Meil siin polnud see tollal kombeks. Meie pianistlik tase polnud nii kõrge, kuigi meil oli häid muusikuid. Kas Olav Roots ei olnud selline pianist? Tema mäng oli selge, loogiline, viimistletud, tal oli hea maitse, klaver kõlas hästi. Aga see kõik oli ehk liiga tasakaalustatud. Suurejoonelisi virtuoose meil tollal polnud. Meie keskmine tase oli Moskva omast palju tagasihoidlikuni, nüüd oleme neile tublisti lähemale jõudnud. Kas Moskva päevilt on erilisi mälestusi mõnest kontserdist? Olin kõige rohkem rabatud Sofronitski esinemisest, kes oli ääretult omapärane. Näiteks võis ta pool kontserti ära mängida ja siis teatati, et teine pool jääb ära — ta on haige. Aga kui ta mängis, siis väga hästi. Richterist on väga sügavad muljed ja Neuhausist, kelle mäng läks mulle eriliselt südamesse, kuigi ta ei mänginud palju ja 8 hiilgav virtuoos ta just ka polnud. Neuhaus oli väga luuleline muusik. Kontserdil mängis ta vahel isegi halvasti, aga samas oli alati erakordseid õnnestumisi. Tema poeg olevat ka selline olnud. Muide, minu poeg õppis veidi aega Neuhausi poja juu­ res. Aga vana Neuhaus oli erakordselt erudeeritud inimene, kodus nii luules kui ka filosoofias, vana vene kultuuri tippnäide. Kas te juhtusite ka tema tundi? Käisin palju tema tunde kuulamas ja mängisin talle ka kolm-neli korda ette, sest õppisin tema õpilase, professor Gutmani juures. Kas Moskvas olid mingid kindlad nõuded repertuaari suhtes? Ei, mängisin lihtsalt enamasti seda, mida tahtsin. Mui oli tarvis igal aastal üks kontsert anda. Moskvas? Jah. Millal te Eestis esimese kontserdi andsite? 1948. aastal. Tookord juhendas mind professor Golubovskaja. Ametlikult lõpetasite Tallinna Konservatooriumi teist korda 1948. aastal Anna Klasi õpi­ lasena. Kas te tegelikult ka tema juures tunnis käisite? Jah, ta oli hea õppejõud, selline, kes saab õpilastelt palju kätte. Kui te Moskvasse läksite, kuidas olid lood teie vene keelega? Väga halvad. Kui selgus, et lähen Moskvasse, õppisin suvel partei ajalugu, selles oli eksam. See sai lihtsalt pähe õpitud. Aga Moskvas oli algul raske aru saada, mida nad rääkisid. Erialas oli kollokvium. Kõigepealt tuli mängida ja siis ka vestelda. Rääkisin saksa keeles. Referaadi kirjutasin ка saksa keeles. Nad leppisid sellega? Jah, päris hästi. Ei saa öelda, et oleksin šovinismi märganud. Nad suhtusid mõistvalt sellesse, et me ei osanud vene keelt. Ma polnud ju seda üldse õppinud. Tol ühel ülikooliaastal küll, aga minimaalselt, ja saksa ajal läks seegi meelest. Ometi oli aasta number 1950, kui te Moskvasse läksite. Kuidas Moskva õhkkond oli? Kuna me olime kõrvalised isikud, siis ideoloogilised liialdused meid eriti ei puu­ dutanud. Meid? Eestlasi. Minuga enam-vähem samal ajal õppisid Moskvas veel pianist Asra Loo, hiljem Tartus tegutsenud koorijuht Maie Tigane, muusikateadlased Helga Tõnson ja Viima Paalma, heliloojad Ester Mägi ja Veljo Tormis. Moskvast tulite tagasi 1953, kui Stalin ja Prokofjev olid juba surnud. Stalini surma ajal olin õnneks Tartus. Aga Stalinit ma olen näinud - kui see ei olnud tema teisik. Käisin Moskvas maiparaadil ja ta seisis tribüünil. Ilus soe ilm oli küll. Kas Tallinn tundus provintsina pärast Moskvat? Ei tea, ei tundunud. Olin rõõmus, et Moskvast ära sain. Mulle on isiklik elu ka alati väga tähtis olnud ja sealses ühiselamus oli elu mulle väga vastumeelne. Muidu kannatasin sealolemise ära, aga kui oli teada, et saan varsti Koju, läks see eriti vas­ tumeelseks. Tallinnas oli siis Kontserte palju, ja väga nimekate esinejatega. Hiljem muutus kontserdielu tunduvalt ühekülgsemaks. Kas Tallinnas oli 1953. aasta sügiseks õhkkond veidi leebemaks muutunud? Mitte nii kiiresti, kõik oli vanaviisi. Alguses võeti mind hästi vastu, aga pärast enam mitte nii hästi. Valitses üsna totalitaarne õhkkond. Te olite aastaid Tallinna Konservatooriumi klaverikateedri juhataja ja professor, teil õn­ nestus luua ka oma klaverikoolkond. Kuidas? Kas just koolkond? Kas sellist asja ongi olemas? Ja äkki see polegi hea asi? Õpe­ taja peaks andma õpilasele kätte vahendid, millega ta saab ennast teostada. See on sedapidi võttes, aga... Või nii, et jätta mõned olulised asjad õpetamata? Koolkond - olulised asja õpe­ tatud? Aga see on ju iseenesestmõistetav, et hea tasemega õppejõud tähtsad asjad selgeks teevad. Vahe võib olla vaid rõhuasetustes, proportsioonides. Teie õpilastest on paljud kontserdilavale jäänud - Ivari Ilja, Nata-Ly Sakkos, Reet Laul, Piret Hurt, Piia Paemurru. Kuidas te oma õpilaste käekäiku jälgite? Eks ma ikka jälgin neid. Enamasti on nad aga üsna iseseisvad olnud. 9 Kui nad on lõpetanud - kas käivad teile ka ette mängimas või nõu küsimas? Vahel, aga siiski harva. Ma arvan, et on õigem ise hakkama saada. Rohkem käi­ vad nad nõu küsimas oma pedagoodilise töö kohta. Teie 50 või enamgi õpilast on olnud väga erinevad. Praegu olete emeriit-professor. On teil ka nüüd õpilasi? Olen teist aastat pensionil. Mui oli veel neli õpilast: kaks üliõpilast ja kaks ma­ gistrandi. Aga Reinut Tepp läks üle klavessiini alale ja praegu on minu juures ma- gjstratuuris veel Piia Paemurru. Üks õpilane lõpetab tänavu akadeemia. Tundus, et vahepeal, 1960.-1970. aastate paiku oli klaverimäng Eestis täiesti naiste kätes - Heljo Sepp, Lilian Semper, Virve Lippus, Ada Kuuseoks, teie. Nüüd on ülemvõim taas meestel. Võib-olla praegu küll. Aga õppijad on enamuses naised. Kas naisterahval-kontsertpianistil on spetsiifilisi probleeme? Muidugi on, kõigepealt käe ulatus. Teine probleem on üldine füüsiline jõud. Seda on vänevõitu. Mehed lihtsalt on füüsiliselt tugevamad ja ehk ka tugevama när­ vikavaga. Klaver nõuab jõudu. Mina pole kunagi mänginud võimsaid asju, suured aKordid lihtsalt ei hakka vajalikult kõlama. Missugune teie käsi on? Üldiselt hea, ülemängimise all olen vähe kannatanud. Aga siiski küllalt väike, deetsimit ma välja ei võta. Kuidas teil endal esinemisnärviga lood on? See on mind kõvasti häirinud, mitmed kontserdid on selle pärast untsu läinud. Püüdsin oma kavasid sisse mängida väiksemates linnades, koolides, et seal eba­ meeldivused üle elada ja kontserdisaalis kindlam olla. Mõtleme korraks tagasi teie õele Virve Lippusele. Olime lapsest saadik lahutamatud sõbrad. Kui tulin Saksa aja alguses Tallinna, astus tema varsti ülikooli arstiteadust õppima. Siis jäi tuberkuloosi, paranes sellest ja pärast sõda tuli Tallinna muusikakooli Irmgard Kaudre juurde klaverit õppima. Lõpetas muusikakooli ja siis konservatooriumi. Ja läks konservatooriumi tööle, kus tema juures õppisid nii Rein Rannap kui ka teie poeg Rein Mets. Mina ei tahtnudki oma poega klaverit õppima panna, aga õel oli vaja pedagoo­ gilise praktika õpilast, ja nii see algas. Nüüd ei saa Rein enam tervise pärast mängi­ da, aga on hea, et tal on pedagoogi kutse. Teie majas on juba ka kolmas põlvkond muusikuid sirgumas? Reinu poeg Kaur mängib tšellot. Teie õpilased on ju konservatooriumi tulles olnud väga erineva tasemega. On teil mingi eriline kool, millele õpetamisel toetuda? Olen tuginenud põhiliselt intuitsioonile, ja ei ole ka veendunud, arvestades ini­ meste väga suuri erinevusi, et mingid väga ranged reeglistikud alati häid tulemusi annavad. Väga halbadest harjumustest on raske lahti saada, samuti on raske paran­ dada halba rütmitunnet või halba mälu. Ja halba füüsist? Muidugi, ka see põhjustab vahel halba mänguviisi. Aga minu arvamine on, et vaimne külg on siiski tähtsam kui füüsiline. On teil mingi retsept, kuidas õpilase laiskust murda? Sellega mul pole probleeme olnud. Kui inimene ei taha, siis ei taha. Ma ei saa kedagi virgaks teha. Aga enamasti kõik ikka tahavad. Muusika on selline ala, mille juurde tullakse ikka armastusega. Vahel olen püüdnud mõnele õpilasele selgeks teha, et mõne muu alaga saaks ta paremini hakkama. Aga see on harva õnnestunud, kuigi - vahel siiski. Vahendanud MARE PÕLDMÄE

10 ANDRES ALLPERE \J

TURVALISUSE HIND

mit, mis võiks kogu filmi sisu ühele nimeta­ "TURVALISUSE ILLUSIOON". Stsenaristid ja jale taandada, siis on see pooliti pealkirjas režissöörid Renita Lintrop ja Hannes Lintrop, ära öeldud — turvalisus tänapäeva maail­ režissööri assistent Jarl Karjatse, operaatorid Jüri mas üldse, mitte ainult meresõidus. Et teema Suurevälja ja Ago Ruus, heli: Aiiel Tali, monteerija on ikka veel aktuaalne, näitasid kas või Soo­ Sirje Haagel, on-line montaaž ja helide kokkukirju­ me TV ametlikud statistika andmed filmi tus: Priit Põldmaa, filmidirektor Endel Koplimets, filmitootja Jarmo Jääskeläinen. Video Betacam SP, vaadatavuse kohta (üle 700 tuhande). 67 min- © YLE TV2 Dokumenttiprojekti, 1996. Selline huvi on igati mõistetav, on ju traa­ giline, nutut naaberrahvast tõsiselt puudu­ tanud sündmus endiselt üks suur mõistatus. Käesoleva aasta jaanuari lõpuL oh võima­ Küsimus:, millele pole tänini vastust, ripub lik nii siin- kui sealpool Soome lahte jälgida ikka veel õhus. Ühele neist, mis kõiki potent­ Soome TV vahendusel Renita Lintropi ja siaalseid meresõitjaid puudutab (kas või ala­ Hannes Lintropi filmidokumenti "Turvalisu­ teadlikult) — "kas me võime kindlad olla, et se illusioon". Kuuekümne seitsme minuti meie reisil..." —, saame ääri-veen vastuse ka, vältel said vaatajad kuulda-näha parvlaeva selle filmidokumendi kaudu. "Estonia" hukkumisel eluga pääsenutega Esimene usutletav, keskealine, energiliste tehtud usutlusi, sinna vahele mitmete eks­ näojoontega eesti mees, teeb õtsa lahti; tema pertide ja asjaga nii või teisiti seotud isikute sõnul püütakse reisil kõigile sisendada nen­ arvamusi. Kui püüda sõnastada n-ö sõnu­ de käsutuses oleva luksuse ja meelelahutus- 1] "Turvalisuse illusioon", 1996. Režissöörid Renita Lintrop ja Hannes Lintrop. Sensatsiooniinaiad aja­ kirjanikud. võimaluste paljususega, et tegemist ei ole Tuleb uskuda pääsenute kinnitusi, et pä­ looduse stiihiast läbi rüsiva alusega, vaid ris üksinda tormisel merel pääsemislootust luksushotelliga. ei о 1 e; nii näiteks on raske ronida jääkül­ Reisijate instrueerimine hädaolukorras mast veest kõrvalise abita päästeparvele, käitumisest ei kuulu vist tänapäeval laeva- mille ava on 60—70 cm üle veepinna. Parvel personali otseste kohustuste hulka (Kui hä­ olles või ainult päästevestiga meres hulpides daoht on sumaga näha, on lootusetult hilja tuleb varuda kannatust, millal sind märga­ hakata turvalisuse kohta loenguid pidama.) takse (filmis kõlab lause, et mõttes oldi val­ Nii asuvadki reisijad teele, usaldades end mis ootama isegi 2-3 päeva), sest tormisel valvsust uinutava luksuse rüppe. merel on abiootajad hajali ja neid märgata on Istudes soojas toas televiisori ees ja nähes päästjail nii laevadelt kui ka helikopteritelt ka teleri ekraanil juba mitmeid kuid hiljem omaette tegu. läbielatut meenutavate inimeste nägusid, Et eluohtlikus olukorras inimlikud ise­ nõuab tõsist kujutlusvõime pingutust, et loomuomadused oma täies skaalas avane­ mõista, miks on vaja ust alt ülespoole rebida, vad, on kõigiti loomulik. Pääsenud vihjavad et unesegasena kajutist välja pääseda, või nii kohutavale võitlusele elu ja surma peale mida tähendab, kui laevasisene trepp muu­ (kas siis uppujate endi vahel?) kui ka ennast­ tub seinaks. Nii on endiselt mõjusaimad salgavale ohvrimeelele ja soovile ligimest kaadrid neea, mis on tehtud vahetult pääste­ aidata. Laeva revüütantsijatari tunnistusest operatsiooni käigus ja tuletavad kohe meel­ kuuleme, kuidas päästemeeskond päästepar­ de neid meeleolusid ja tundeid, mis siis, velt vaid 2 hädalist korraga kaasa võtab ja 1994. aasta sügisel peastja südamest läbi käi­ teised hädalised paratamatul! ootama jätab sid. Kuidas käituda, kui seisad silmitsi pilka­ — ka parvel kaelani vees olles... ses pimeduses tormise merega, selle kohta Filmidokumendis on markeeritud turva­ kuuleme nii mõnegi pääsenu suust kasulikke lisuse teema veel üks aspekt, kuigi see ei ole õpetussõnu (iseküsimus, kas nad siis veel kindlasti peateema kuidas peaksid käituma meelde tulevad, kui selline olukord või mi­ erinevate massimeediumi liikide esindajad dagi ligilähedast jälle käes on?). õnnetuse korral. El igasugune kõmu ja era- 12 kordsus müüb hästi, on ajakirjanik sunnitud sutäitjad ja seepärast ei jõudnud asi toona balansseerima hea ja kurja piiril. Laeval vii­ avalikkuse ette. binud soomlasest kasiinotöötaja ütleb kind­ Kokkuvõttes võiks filmidokumendi koh­ lasti välja paljude pääsenute ühise seisuko­ ta öelda, et laiale vaatajaskonnale mõeldud ha: "Meil ei olnud neile (st ajakirjanikele) mi­ ja põhiliselt usutlustele üles ehitatud lõpp­ dagi öelda." Tihti võibki ütlematajätmine olla produktil on hoopis teine ülesanne ja ilmselt kõnekam kui paljusõnaline tiraad. ka mõju kui uurimiskomisjoni ikka veel val­ Kõige intrigeerivam filmis käsitletud tee­ mival lõpparuandel. Film hoidis tunnikeseks ma on kindlasti parvlaevade üldise ohutu­ üleval sadade tuhandete vaatajate tähelepa­ se ja laevakindlustussüsteemidega seonduv. nu, tehnilistest üksikasjadest koosnev amet­ Eesti ajakirjanduses ei ole minu mäletamist kondliku juurdluse raport ei pruugi laiemale mööda seda teemat kordagi lahti kirjutatud. avalikkusele huvi pakkuda ega kättesaa- Filmi vaataja saab teäda, et kindlustusfirmad davgi olla. Parvlaevade reisiohutuse teema on laevakompaniidega väga tihedasti seo­ ei ole ka pärast kasutusele võetud abinõusid tud. Iga vähegi arusaaja inimene võib siit mingil juhul oma tähtsust minetanud. Üks juba edasi mõelda sellest seotusest tuleneva­ suurema üldistusastmega filmidokument tele ohtudele. Väliseestlasest eksperdi suust parvlaevadega seonduvatest probleemidest kuuleme, et alles relvade vedu Falklandi oleks kindlasti vajalik. Kui välja arvata 1987. operatsiooni käigus 1982.\aastal sundis ing­ aasta märtsis hukkunud Inglise praam, mis lasi mõtlema ro-ro tüüpi parvlaevade turva­ viis endaga Belgia ranniku lähedal kaasa 188 lisuse tõstmisele ja nii võetigi kasutusele va­ reisijat, on "Estonia" juhtum Euroopa vetes heseinad, mis takistavad vee valgumist auto­ hukkunute arvu poolest suurim katastroof dekile. tsiviillaevanduses pärast Teist maailmasõda. Meremeeste endi suust kuuleme ülestun­ Andkem endale aru, et sedasorti töö nõuaks nistust, et 1993. aasta jaanuaris4, kui laev aega, raha ja rahvusvahelist koostööd, mida vahetas omanikku, leiti vanemmehaaniku kõike praegu napib. "Estonia" filmiga on lauasahtlist fotod, mis rääkinud selget keelt Lintropid oma võimekust aga igal juhul laeva juures ilmsikstulnud puudustest. Ilm­ tõestanud. selt on meremehed tihti vaid peremeeste kä-

"Turvalisuse illusioon". Päästeparv. ULO TÕNTS

MUUSIKAL JA MEES

M. Leigh' "Mees La Manchast" (lavastaja, koreograaf ja lavakujundaja Mare Tommingas). "Vanemuine", 1995. Don Quijote — Aivar Tommingas.

Muusikali üldkäsitlustee rõhutatakse ti teatrit tehakse ja teatris käiakse. Kas pida­ žanri demokraatlikkust. Seda tehakse täie da muusikali meie teatri tulevikužanriks? enesestmõistetavusega ning ühte kindlat Selle pealtnäha optimistliku küsimuse asja, kindlat suhet silmas pidades: muusikal taga on peidus pessimistlik kahtlus teatri­ on suure publiku kunst, muusikal otsib teed harrastuse võimalikust taandumisest Eestis: etendamiskunsti kollektiivse vastuvõtmise liberaalse turumajanduse ahistavad olud, lätete juurde. Ning mitte ainult otsib — sage­ mis inimesi kultuurist vägivaldselt eemale li on ta selle tee ka leidnud Publiku vahe­ tõrjuvad, aga muidugi ka massikultuuri sur­ kord muusikaliga on nii mahu kui sisu poo­ ve, mis on valmis tekkivaid tühikuid täitma. lest erinev sellest, mida võib antud paigas ja "Santa Barbara' menukus võib mõnes teises ajal teatrikultuuris normiks pidada. Muusi­ paigas kultuurilist edenemist tähendada. kalil on rohkem huvilisi vaatajaid kui sõna­ Eestis on asi küll risti vastupidi. Sundseisu lavastusel, ooperist ja balletist juba rääki­ asetatud kultuurihuviline inimene lepib pis­ mata. kuga, võtab raamatu ja teatri asemele seriaali Teatriharrastusel on Eestis lai kandepind. näljapajuki. Pöördub ta olude paranedes Ilmselt just seepärast ei ole see žanrile ise­ nõudlikuma kunsti juurde tagasi? loomulik erisuhe siin seni nii selgesti esile Muusikali demokraatlikkuses näen siiski tulnud nagu mõnel teisel maal, kus niisamu­ teistki olulist tähendust. Muusikali olemusse

14 kuulub kõrgete eetiliste — inimlike ja sot­ siaalsete väärtuste väljakäimine. Selleks on olustikust, ideoloogiatest, poliitikast ja prag­ maatilisest tarkusest selgesti kõrgemale tõu­ sev eluvaade ja sõnum. Vähemasti võib kõigest sellest kõnelda žanri kõrgtaseme pu­ hul. Sinna üles kuulub teadagi ka M. Leigh' "Mees La Manchast" ning minu meelest ka selle lavastus "Vanemuises" (lavastaja Mare Tommingas; esietendused 27. ja 31. jaanuaril 1995). Just nendelt etendustelt, mis lava ja saali eriti pingestatud koosloominguga meelde jäid, ongi õieti pärit mõte muusikali- kunsti demokraatlikkuse teisest aspektist. Või oleks õige järjestust muuta, sest eks tule muusikalikunsti demokraatlik sisu ja ühis­ kondlik roll meil just muusikali sõnumi kau­ Nõupidamishetk proovilt. Peaosatäitja ja lavas­ du kõige mõjuvamalt esile? taja assistent Aivar Tommingas ning lavastaja Teatrikunsti demokraatlikkuse niisugust Mare Tommingas arutamas uut ideed, miaa äratundmist toetavad muidugi ka teatrivä- kodus pole jõudnud veel selgeks rääkida. lised seigad. Vähemasti on see niiviisi Eestis, kus teatrikunst juba traditsiooniliselt on mit­ mel eri viisil olnud seotud rahva elu ja saatu­ tähendab see tavalisest suurema arvu liideta­ sega. Olukorrad on muutunud, angažeeritus vate summat. Kui seda protsessi nii nõudli­ on jäänud. Mis on määrav praegu? Eestis vii­ ku žanri puhul ikka aritmeetikast pärit mastel aastatel välja pakutud "õige" elamis­ mõistega iseloomustada tohib ja saab? viisi lipule on suurte ja selgesti loetavate Mare Tommingase lavastajadebüüt (esi­ tähtedega kirjutatud (maha valehäbi!) hooli­ mene muusikal!) vääriks muidugi pikemat matu pragmatism, sotsiaalsest empaatiast peatumist. Et lavastajalt on ka koreograafia lahtiütlemine, individualism, majanduskasu ja kujundus ning et tervikmulje on mõjuv, on iga hinna eest, tühitarbimise ja viletsuse kõr­ küllalt põhjust autorilavastusestki kõnelda. vuti olemise enesestmõistetavus ja muud nii­ Lavastaja M. Tommingas lähtub liikumis­ sugust. teatrist, kus ta on näidanud, et ei taha mah­ M. Leigh' ja D. Wassermanni muusikali tuda väljakujunenud žanripiiride vahele. Ka kangelased, mehed La Manchast — Cervan­ muusikalis (kas pidada sedagi rangevormili- tes ja Don Quijote — mässavad niisuguse seks žanriks?) on ta end vabalt ja loovana eetikata maailma ja inimeste alandamise vas­ tundnud. Vabaduse ja loovuse muljet toetab tu. Ka "Vanemuise" lavastuses toimub see näitlejatööde laad ja tase. Just peaosade pu­ vastuhakk nii kõrgel kunstinivool, nii totaal­ hul tuleb ilmsiks, et näitlejatele on jäetud selt ja vältimatult mõjuvate vahenditega, et õigus isikupärasusele ning et see variant on ka need, kelle eluvaateid rünnatakse, aplo­ end õigustanud. deerivad siiras eneseunustuses mehele, kes Kui oluliseks pidada selles asjas lavastaja eitab omandit ja omandilist ellusuhtumist — assistendi, näitejuhi Aivar Tommingase pa­ inimese kui kõrgeima väärtuse nimel ("Ära nust? Tema katsed lavastajana ei ole suu­ pea midagi enda omaks peale oma hinge"). remat tähelepanu äratanud (K. Süvalepa Kunsti meelevallas võime olla teised ja pare­ "Emajõe ööbik" ja sama autori lastenäiden­ mad — mitte küll teiseks saada? Mobiiltele­ did), on aga mõjunud sümpaatse pretensioo- fone ei anta etenduse ajaks garderoobi, need nitusega ning meelde jäänud mitme kor­ piiksuvad juba saalis. Aga kui kõrtsitüdruk daläinud rolliga (L. Olmaru Koidula, H. Kal­ Aldonza end Don Quijote surivoodil Dulci- jujärve Michelson). neaks tunnistab, on seitsmesaja inimese hin­ Ikka žanri eripära ja selle demokraatlik­ gamine kuuldavalt üks. Peaaegu kujutelda­ kuse juurde jäädes on huvitav kõnelda Aivar matu asi tänases Eestis, küllap ainult teatris Tommingase rollist — õieti siis Cervantese ja ja lühikese aja kestel võimalik. Don Quijote kaksikrollist, mis tegelikkuses, Tegemist on niisiis ülimalt ajakohase la­ vaataja jaoks ikkagi taandub üheks, Don vastusega. Tegijate suhtumist ja lavastuse Quijoteks. kontseptsiooni näitab juba valik ise, see, et Kui oletada, et on olemas kategooria võeti nimelt "Mees La Manchast". Õigustatu­ "tippnäitleja ilma tipprollideta", tundub, se valikule annab lavastus. Muusikali puhul nagu kalduks Aivar Tommingas oma loo-

15 minguga kuidagi seda tõestama. Ilmselt toe­ mis: on väga musikaalse näitlejaga. Viimast tub niisugune liigituskatse päris suurel mää­ olen tähele pannud ja imetlenud rohkem ral küsitavale eeldusele, nagu oleks mõnes lastele mõeldud lavastuses, kus täis­ tipprollide loomine võimalik üksnes ammu kasvanud vaatajal rohkem võimalusi oma tä­ olemas- oleva ja suletud nimekirja järgi: helepanu jaotada. Hamlet, Othello, Solness, Lopahhin ja nii Etendusel, mis kõige täielikumalt pärale edasi. A. Tommingas on loonud säravalt jõudis, mängisid paaris A. Tommingas ja mängulise Higginsi — aga eesti teatriruu- mis Higgins sellesse loetellu ilmselt ei kuulu ja žanrgi on kuidagi vahepealne ja küsitav. Kui pakkusin "Mees La Manchast" lavaletu­ leku järel soliidse kultuuriväljaande teatri­ osakonnale kirjutist lavastuse näitlejapoo- lest, kergitati arusaamatuses kulme: see on ju muusikalavastus ning muusikalavastust ole­ me juba arvustanud! Nii ei ole ma sugugi kindel, et ka Don Quijote võimalike tipprol­ lide lähtenimekirja kuulub. Aga see roll on "Vanemuises" ometi olemas. A. Tommingas paistab jälle kord silma seal, kus niisugune asi ei olegi nagu ette nähtud ning kus ka seda kuigivõrd tähele ei panda. Don Quijote rolli täidavad selles lavastu­ ses paralleelselt A. Tommingas ja T. Noor. Taisto Noort võib kindlasti iseloomustada kui näitlevat lauljat. Ooperilavastustes on ta seda üha uuesti tõestanud ja muusikaliski ei ole asi teisiti. Aga žanr on teine ja muusika teistsugune, see näib ooperilauljale piire seadvat. Kas Aivar Tommingas ikka on lau­ lev näitleja? Ise vastan sellele küsimusele pi­ kemata jaatavalt, lähtudes näitleja ja laulja summast, sellest, mida olen tundnud ja läbi elanud, kui Tommingas Don Quijotena laval on. Don Quijote ei pea ju selles loos ilusti, koolitatud häälega laulma? Õieti oleks kum­ maline ja häiriv, kui ta seda teeks. A. Tom- "Mees La Mancliast". Sancho Panza — Tõnis mingase Don Quijote puhul ei jää kahtlust, Kattai, Don Quijote — Aivar Tommingas. et laul, meloodia abil võimendatud tekst, on A. Matkuri fotod ikkagi üksnes osa rollist, mille raskust kan­ nab näitleja ja mis sünnib tänu näitleja või­ mele sundida vaatajat nägema ning uskuma Ü. Tinn (Aldonza). Ülle Tinni muusikali- ümberkehastumist ja uuestisündi. Ei ole ül­ meelsus, laulmiseski žanri eripärasse kaldu­ latav Tommingase totaalne vabadus tekstis mine ning näitlejavõime ulatus ei lähe ja liikumises, üksjagu ootamatum on agressi­ meelest. Kui nüüd kuulen, et ta on Aldonza oon ja temperament — jõulisus ja jõud, mil­ osast loobunud, kuna on probleeme häälega, les kumab läbi lootusetus ja jõuetus, aimus tekib küsimus, kuidas võiksid need problee­ või koguni ehk teadmine, et maailma ei saa mid seotud olla muusikalipärase laulmisega. muuta, et mäss on ilus, aga ei vii sihile. See Laulva näitleja ja näitleva laulja koosmäng Don Quijote ei ole hull, vaid meeleheitel tollel etendusel sujus probleemideta, oli na­ mässaja maailma hulluse ja kurjuse vastu. gu üks koolkond. See ei ole lugu mõistuse kaotanud aadlikust, Jälle see tuttav rahuldamatuse tunne vaid inimliku inimese kahetsusväärsest olu­ lõpetamisel: vähe siiski üteldud näitleja ja korrast tänases maailmas. tema rolli kohta. Mis ju omalt poolt kinnitab, Umbkaudu niiviisi mõistan A. Tommin­ et näitleja ise on ütelnud tõepoolest palju. gase rolli ning selle osa lavastuse sõnumis. (Sõnad on ligikaudsed nagu ikka, mõistmine ise, tänu rolli sugestiivsusele, õtse tavatult selge.) Kindlasti on oluline ka see, et tege-

16 EVI ARUJÄRV

KONTSERDIELU "ANATOOMIA' v

Arvo Part ja Tõnu Kaljuste septembris 1995 Niguliste kirikus. T. Tormise foto

Kõrvaltvaataja pealiskaudsele pilgule, lihtsalt nende tase ja muusikategemise motivatsioon; po­ afišše lugedes, võib tunduda, et meie kontserdielu tentsiaalne kontserdikülastaja oma huvide ja ra­ on pisut stiihiline ja iseregideeruv protsess — hakoti paksusega; muusikalise kõrgkultuuri ühis• üks sõltumatu väike "kultuurikatel", mis tasakesi kondlik prestiiž ja "turuseis" üleüldse. Koik need podisedes muusikasündmusi toodab. Usinamal paratamatused kokku kujundavad meie kontser­ kontserdikülastajal on sellest mõnesugune üle• dielu just selliseks nagu reklaamist lugeda ja vaade. Aeg-ajalt on põhjust muusikaelu tipp­ kontserdisaalist kuidaa ning kriitikast vastu ka­ sündmuste üle rõõmustada või võimalus mõnel jab. maratonfestivalil kultuuriküllastuseni jõuda. Missuguseks nimelt? Kriitikutöö tähelepane• Mõnikord jälle kostab etteheitvaid hääli ülekohtu• kuid ja lihtsalt kontserdikülastaja kogemust appi selt kõrgete piletihindade, valesti valitud külalis• võttes pidin sellele küsimusele mõni aeg tagasi esinejate või repertuaari või lihtsalt ebaõnnes­ Kidtuuriministeeriumi palvel üsna mitme kandi tunud esituse kohta. pealt vastama. Mõni asi sai vastuseid otsides ene­ Asja uurides ja selle üle pisut järele mõeldes selegi selgemaks. saab ilmseks, et "stiihia" koosneb paljudest para- Küsimus puudutas eeskätt meie rikkaliku tamatustest. Selle taga on rida institutsioone ja kontserdielu rm tõsist muusikat hõlmavat osa, võtmeisikuid; kontserdiorganisatsioon(id) ja sel­ täpsemalt — selle professionaalset tippu. Lootus­ le finantsvõimalused, meie oma interpreedid, rikas kasvupinnas õpilasmuusika näol, Tallinna

17 Muusikakeskkooli ja Eesti Muusikaakadeemia KES KÄIB KONTSERDIL? elav kontserttegevus, millest terve hulk nimesid tegelikult juba ka "valmis" professionaalide män• Tegelik olukord on aga selline, et "tõsise" gumaal tegutseb, jäi seekord süstemaatilise vaat­ muusika "ostjaid" kipub üha vähemaks jää­ luse alt välja. ma. Statistika näitab kontserdikülastuste Sissevaade alles kestva hooaja poolaastasse arvu pidevat vähenemist: 1000 elaniku kohta (september 1995 —märts 1996) jäi paratamatult 1992. aastal 72 külastust, 1993. — 67,1994. — pisut poolikuks. Kirjutamise hetkel seisis nii 66 (Statistikaameti teatmik. Kultuur 1994). mõnigi hooaja tippsündmus alles ees ja hooaeg ise Arvude põhjal ja tunde järgi näib, et mingi ulatub viimastel aastatel peaaegu hilissuveni väl• sügavaim punkt selles protsessis on käes või iä. Eelmist kontserdihooaega (1994—1995) mee­ siis väga lähedal. See "pingelise stabiilsuse" nutades sai üldpilt ometi selgeks ja probleemid seisund tähendab tõenäoliselt, et suurema paistsid samuti kätte. osa publikust moodustab hetkel raudvara — inimeste grupp, kelle seos tõsise muusikaga on sügavam ja erialaliselt põhjendatud ning KELLELE KUULUB KUNST? kes jääb alles ka kõige pingelisemas majan­ dusolukorras. Kõrgkultuuri seisund on ühiskonnas het­ kel üsna problemaatiline. Õhus ripub kaud­ Tuginemata mingile statistikale (mis seid küsimusi, et kas ja kui palju ja kellele võiks olla näiteks "Eesti Kontserdi" erihuvi), seda üldse vaja on. Selline hoiak nõuab söandan lihtsalt kogemuse põhjal väita, et "kontseptuaalset" vastust: hoolimata kõigest, meie publikus võib muusikahuvi sügavuse mis on arvatud, peaks kunst ikkagi "rahvale ja laadi ning rahakoti raskuse põhjal eristada kuuluma". Kontseptsioon ei ole poliitiline, kolme huvigruppi. Kolme "keskmise kuula­ vaid, ütleme, et kultuurisemiootilisel parata­ ja" tinglik portreevisand (koos mõne kom­ matusel põhinev. Selle paratamatuse tõttu mentaariga) on järgmine: peaks "rahvale kuuluma" ka muusikaline 1. Spetsialistid. Otseselt muusikaga seo­ kõrgkultuur. Kuid olulise täpsustusega: rah­ tud inimesed — muusikud, muusikaõpi- vas, potentsiaalne kontserdipublik, ei ole üks lased, -üliõpilased ja -õppejõud; ka muu- ja jagamatu, vaid koosneb teatud huvide ja sikabürokraatia ja kriitikud. On nõudlikud võimalustega gruppidest. esituse kvaliteedi suhtes. Valivad kontserti Ideaalne kontserdielu oleks selline, milles enamasti mingi erihuvi põhjal (vanamuusi­ kontserdiorganisatsioon (või muu käivitaja) ka, nüüdismuusika, esiettekanded, kõrgeta­ teadvustaks nende huvigruppide olemasolu semeline interpreet, muusika mingile instru­ ja vajadused, leiaks üles neile huvidele vas­ mendile jne). Majanduslikud piirangud sun­ tava repertuaari ja nõutava tasemega inter­ nivad erihuvisid täpselt määratlema ja mil­ preedid või käivitaks ise vastavaid projekte lestki loobuma, kuid ei vooruta seda pub­ ning viiks need kaks poolt kokku, müües likuosa iialgi kontserdikülastustest. muusikat optimaalse hinnaga, kuid "kul­ 2. Muusikasõbrad. Mõningase muusika­ tuurselt" — ka külastatavust silmas pidades. hariduse ja /või üldiste kultuurihuvidega Viimane väide tähendab seda, et kui on kaks inimesed, mõnikord ka ise amatöörmuusi- võrdset reaalset võimalust müüa ära üks kud, kellele kontsert on eeskätt lõõgastav viiekümnekroonine või kaks kahekümneviie kunstielamus, kuid keda pikaajalisem muu­ kroonist piletit, siis valitakse viimane, "hu­ sika kogemus on õpetanud ka esituse taset maansem" variant. Tundub, et selle põhimõt­ hindama. Kontserti valivad enamasti tun- te vastu on meie kontserdipraktikas tud-teada repertuaari põhjal (klassitsism, ro­ mõnikord eksitud. mantism, "mitmes stiilis" populaarne klas­ Kõrgkultuuri ja raha suhted on mitmes sika), aga tulevad kohale ka kuulsa või hästi mõttes komplitseeritud ja meil pisut tabu­ reklaamitud (valis-) interpreedi nime peale lised. Elamuste, ideaalide ja meelenaudingu- või mingist erihuvist ajendatult. Muusi- te eest ei sobiks nagu raha küsidagi. En­ kasõbra kontserdil käimise harjumus on ena­ distest aegadest on mõnele ehk jäänud mul­ masti pärit nõukogude ajast, mil kultuur oli je, et need peaksid lihtsalt niisama, mingite suhteliselt odav ja stabiilsem igapäevaelu jät­ tingimusteta "rahvale kuuluma". Tabulisu- tis "kultuurseks meelelahutuseks" ka pisut sest tuleks lahti saada. Kui miski, siis just rohkem aega. Uus olukord on selle, niigi kõrgkultuur (mitte rahva- või amatöörkul- mitte eriti suure grupi muusikatarbimist ma­ tuur) peaks suutma ennast vastavalt oma ta­ janduslikel põhjustel oluliselt kärpinud. See semele müüa. Ja hind on üks (ehkki mitte on halb märk. tähtsaim) väärtuse ja väärikuse näitaja, mis Muusikaline kõrgkultuur on (võrreldes annab muusikainimeste tööle mõtte. näiteks visuaalsete kunstidega) eriti nõudlik, 18 haridust/haritust ja traditsiooni eeldav vald­ KONTSERDIELU kond, mille tarbijaskond on paratamatult ja KÄIVITAJAD mis tahes oludes piiratud. On mõeldamatu kohaldada sellele populaarkultuuri näita­ "Õndsa" Eesti Riikliku Filharmoonia jä• jaid. Ometi — mida suurem on "muusi­ reltulija "Eesti Kontsert" on oma väljakuju­ kasõprade" hulk, seda enam on muusikaline nenud (aga ka paindlikult muutuvate) kõrgkultuur motiveeritud nii majanduslikult struktuuride ja majandusliku baasiga, tradit­ kui ka moraalselt. Üksnes spetsialistidele sioonide ja uute ideedega ka kogu Eesti suunatud kontserdielu ei tohiks loomulikuks kontserdielu liider. Mõne tervitatava eraal­ pidada. gatuse ("Concerto Grosso", "Lendmuusik", 3. Prestiižipublik. Selle kuulajaskonna Tallinna Filharmoonia) osa muusikamaasti- põhiväärtus on hetkel tema maksujõulisus. kul on tegelikkuses väga väike või peaaegu Kontserdisaali ei satu ta enamasti mitte olematu. Tähelepanu on äratanud mõni õn­ sügava isikliku huvi tõttu, vaid "juhuslikult" nestunud üksikprojekt (näiteks Purcelli või organiseeritult: ofitsiaalse või aukülalise­ "Dido ja Aenease" kontsertettekanne "Con­ na, sponsorina või spondeeritud pileti va­ certo Grosso" korraldusel). hendusel. "Prestiižipublik" reageerib küllalt Kontserdielu tähtsamaid generaatoreid hästi — "vabatahtliku" kontserdikülastusega on aga meie omad, juba välja kujunenud ja — ka oskuslikule reklaamile ja kuulsatele ni­ teatud staatuse omandanud või ka noore­ medele (imetlusväärne, keda kõike võis näha mad, aktiivse ja loova tööstiiliga muusika- sügisesel Arvo Pärdi autorikontserdil Kaarli kollektiivid ("Hortus Musicus", Eesti Fil­ kirikus). Pileti superhind ei ole selle kuulaja harmoonia Kammerkoor, "NYYD-Ensemb- jaoks probleem. Esituse kvaliteedis ja reper­ le", ERSO) ja solistid, kes suures osas määra­ tuaaris ta enamasti ei orienteeru, kuid eelis­ vad selle, missugune repertuaar ja millisel tab mõistagi "populaarset" hoiakut. Maa­ tasemel meie kontserdisaalis kõlab. Omaette gilise interpreediimidži nimel on ta valmis aktiivsete "institutsioonidena" tegutsevad ka muudki vastu võtma. Tõsise muusika kont­ paljud oma ala entusiastidest üksikisikud, sert on sellise kuulaja jaoks teatava ühis­ kes (kas "Eesti Kontserdi" palgal olles või kondliku staatusega seostuv, pisut tülikas, mitte) seisavad mõnegi väärtusliku projekti kuid siiski prestiižne nähtus. Selle positiivse või festivali taga (Heiki Mätlik ja kitarrimuu­ hoiaku najal võib ajapikku osaliselt võrsuda sika festival, Andres Uibo ja Tallinna orelifes- muusikasõprade uus, maksujõulisem põlv­ tival, Mart Jaanson ja Tartu uue muusika kond, näiteks "prestiižikülalise" hea ja mit­ päevad, Peeter Vähi ja "Orient", Madis Kolk mekülgse hariduse saanud järeltulijate ja "NYYD"). näol. Üks õnnestunud kontsert saab teoks mit­ Mõistagi on toodud "portreed" lihtsusta­ me osapoole koostöös, publik kaasa arvatud. vad üldistused ja üheski kuulajas võib leida "Eesti Kontserdi" juubelivestlusest raadios mitu iseloomustavat joont. Kontserdisaalide jäi kõrva, et väga suur osa vahendajale teh­ täitumises (mis on ju vaieldamatult üks tud "kohalikest" pakkumistest lükatakse ta­ kontserdielu edukuse näitaja) mängivad kir­ gasi. Kui see tähendab "Eesti Kontserdi" kui jeldatud huvigruppide motivatsioon ja ma­ asjatundliku filtri rolli, mis ebaküpsed ideed janduslik seis ilmset rolli. või küündimatu teostuse kontserdilavalt Kui juhtiv kontserdiorganisatsioon teeks eemal hoiab, siis on tegemist ülimalt posi­ panuse ainult ühele neist gruppidest, siis tiivse nähtusega. Konkurents tuleb ainult ka­ kaasneks sellega naljakaid või mittesoovita­ suks. vaid asju: (veelgi) "elitaarse(ma)lt" tühjad saalid, "sotsialistlikule" piletihinnale tuginev KONTSERDIELU suhteline publikuküllus või konjaki ja konfe­ GEOGRAAFIA ransjee abil serveeritud "prestiižikontser- Kõrgkultuurilise kontserttegevuse geog­ did", mis reklaamialase koostöö ja spon­ raafia on kultuuripoliitiliselt põhimõtteline sorluse toel märksa tulusamaksvõiksid osu­ asi. Eriti juhul, kui loosungi "Kunst kuulub tuda kui kaks eelmist varianti. Õnneks (päri­ rahvale" populistlikuni, nõukogudeaegne selt) nii ei ole. variant meeles mõlgub. Esmapilgul tundub Teatava tasakaalu garantiiks on kontser­ akadeemiline kontserdielu ehk ülimalt Tal- dielu ühe põhikäivitaja, vahendusorganisat- linna-keskne. Tegelikult peaks seda pidama siooni "Eesti Kontsert" riiklik staatus, mis väga loomulikuks. On ju siin olemas kõik paneb talle peale kui mitte otseseid kultuuri­ vajalikud eeltingimused: interpreedid, saa­ poliitilisi, siis vähemalt mingeid moraalseid lid, muusikaõppeasutused, arvukaim publik. kohustusi. Muusikaline kõrgkultuur ei saa funktsionee-

19 kultuuri vahenditega püüdma täita neid tühikuid, mis ilmnevad kohalikus kultuuri­ elus amatöör- ja rahvakultuuri hääbumise tõttu. Siin ei aita valgustustegevus ega im­ port pealinnast, vaid üldine sotsiaalmajan­ duslik stabiilsus, mis ka kohalikku kul­ tuurielu ergutaks.

REPERTUAAR Repertuaar, st küsimus, mida mängida? on eduka kontserttegevuse üks kesksemaid teemasid ja probleeme. Üldiselt on reper­ tuaar "inertsiga" nähtus. Selle üheks põhju­ seks on tema teatava osa kalduvus populari- seeruda, millega käivad kaasas mugavad, kinnistunud kuulamisharjumused ja sallima­ tus teistmoodi muusika vastu. See kõik tule­ neb publiku nõudlusest. Teine põhjus on in­ terpreetide spetsialiseerumine. Repertuaaris ristuvad erinevad kuulaja- huvid ja lõpuks on see ka mõjuv argument, mis kontserdisaali kutsub või sealt eemale peletab. Repertuaari stiililise üldpildi meie kont­ serdielus loovadki suures osas enam hõiva­ tud eesti muusikakollektiivid ja solistid vas­ tavalt oma spetsialiseerumisele, aga ka kind­ "Eesti Kontserdi" produtsent, "NYYD"-£estivali la stiilihaardega festivalid ning temaatilised initsiaator ja kunstiline juht Madis Kolk. kontserdisarjad. Ega põhitegijaid väga palju K. Suure foto olegi. Kesksel kohal on kolm suurt vaala. *"Hortus Muskus" (Andres Mustonen) — stiilidominandiks varajane muusika ühe­ rida kuidagimoodi kõige selleta, nn tühjal häälsusest kuni renessansi ja barokini; viima­ kohal. Lõpuks on tarvis ka lihtsalt teatavat sel ajal ka klassitsism (eelmisi hooaegu inimkontsentratsiooni, et sellest arvestatav meenutades — romantism), mida edendab tõsise muusika publik välja setiks. põhikoosseisu kõrval "Hortus Muskuse" Pisut arvudesse süvenedes selgub aga, et akadeemiline orkester ja mõni väiksem an- pealinnast väljaspool korraldatud kontserti­ samblikoosseis (näit duo Andres Mustonen de arv on märkimisväärselt suur, moodusta­ — Ivo Sillamaa). "Hortuse" kavas on ka eesti des tavaliselt üle poole kuu vältel toimunud nüüdismuusikat (Part, Tüür). kontsertide üldarvust. Selle hooaja festivali­ *Eesti Filharmoonia Kammerkoor (Tõnu dest olid "NYYD" ja barokkmuusika päevad Kaljuste) — repertuaarisümpaatiateks ba­ (traditsiooniliselt) Tallinna-kesksed. Seevastu rokk ja nüüdismuusika. Arvo Pärdi juubelifestivali 23 kontserdist oli Tallinnas vaid üks, ülejäänud 22 helilooja *Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (Arvo sünnipaigas Virumaal. Ka kitarrimuusika Volmer) — mõnevõrra konservatiivse stiili- päevade 17 kontserdist jõudis väljapoole hoiakuga, "muusikasõbrale" meelepäraselt "suurlinnu' (Tallinna ja Tartut) kaheksa. Tra­ romantismiajastule orienteeritud repertuaar. ditsiooniliselt ulatus üle kogu Eesti suvel Suures osas määravad selle sisu kontserdi­ aset leidnud Tallinna orelifestival. "Eesti sarjad ("Johannes Brahmsi sümfooniad", Kontserdi" tegevus hõlmab üle paarikümne "Maailma muusikalised pealinnad — Pariis", erineva kontserdipaiga väljaspool Tallinna ja "Johann Wolfgang Goethe muusikas"), mil­ Tartut. les domineerivad XIX sajandi autorid. Järele mõeldes saaks vähemalt kahte viimast pisut Kuidas seda "valgustustegevust" hinna­ mitmekesisemaks kujundada. Ka väljaspool ta? Ühest küljest on "Eesti Kontserdi" kui kontserdisarju kipuvad domineerima ro­ riikliku asutuse üle-eestiline missioon igati mantikud, mõni üksik teos esindab Viini põhjendatud ja positiivne — eriti, kui selles klassikat. loomulikul viisil kohtuvad interpreedi ja ko­ haliku publiku huvid. Samas ei peaks kõrg­ ERSO romantismilembusele võib õigus­ tusi leida: romantiline orkestristiil on nähtus

20 ja väärtus omaette; see tähendab repertuaari, mis dirigentidel ehk kõige enam läbi mängi­ tud ja neile teatavad väljendusvõimalused garanteerib, aga ka suurele orkestrikoossei- sule lihtsalt tööd ja leiba annab. "Spetsialis­ tist" kontserdikülastajat (keda on siiski ena­ mik) romantismiküllus ilmselt väga ei rõõ­ musta — eriti, kui sellega kaasneb mõni alla- keskpärane külalisdirigent. ERSO repertuaari "tasakaalustavaks" suunaks on XX sajandi muusika varasest modernismist nüüdisautoriteni. Käsitletud pooleaastase perioodi sisse mahtus üsna pal­ ju nimesid: Debussy, Ravel, Šostakovitš, Schnittke, Lutoslawski, Xenakis, Nordgren, Bernstein, Tubin, Tormis, Mägi, Lepnurm; Tõnu Kõrvitsa ja Rene Eespere teoste esiette­ kanded, Pärdi I ja II sümfoonia). Kolme suure põhitegija kõrvale on tul­ nud aktiivne ja loominguline uustulnuk, ERSO peadirigent Arvo Volmer. eranditult nüüdismuusikale spetsialiseeru­ K. Suure foto nud "NYYD-Ensemble", kes täidab usinalt ja üsna kvaliteetselt muusikaelu "olude tõttu" veel hiljutise ajani eksisteerinud repertuaa- tekannet (lisaks kolm ooperitellimust, mis rilünka. siia loetelusse ei kuulu); Tartu uue muusika Väiksemate, vähem hõivatud või juhu- päevad — 6 teost, 4 esiettekannet; kitarri­ koosseisude repertuaaris on juhtkohal ena­ muusika päevad — 4 teost, 4 esiettekannet, masti klassitsism ja romantism, mida aeg­ ERSO repertuaar — 7 teost, 2 esiettekannet. ajalt vürtsitab ka nüüdismuusika. Sama tur­ Sellele loetelule saab lisada veel Eesti valine stiilihoiak iseloomustab üldjuhul ka Kontserdi Pärdi-festivali ja Kammerkoori külaliskollektiivide ja -solistide kavasid. kolmikfestivali kolm autorikontserti Tubina, Muusikakollektiivide kõrval kujundavad Tormise ja Pärdi loomingust, Rahvusmees­ hooaja repertuaaripilti väga tuntavalt spet­ koori eesti kooriloomingul põhineva kava. sialiseerunud festivalid: barokkmuusika päe­ Urmas Vulbi ja Vardo Rumesseni sarja "Eesti vad, "NYYD"; samuti suletum, teoreetilise viiulimuusikat läbi aegade" ja üksikesitused kallaku ja väiksema haardega Tartu uue erinevatelt interpreetidelt, sealhulgas ka muusika päevad. Sel hooajal oli oma osa ka esiettekandeid: Erkki-Sven Tüüri "Arhitek­ juubelifestivalidel: "Eesti Kontserdi" Pärdi- toonikate" terviklik esmaesitus ("NYYD-En­ festivalil ning Tõnu Kaljuste ja Filharmoonia semble"), Eino Tambergi (Tallinna Saksofoni­ Kammerkoori korraldusel suurepäraselt õn­ kvartett) ja Peeter Vähi ("Balti Trio") teosed. nestunud Tubina-Tormise-Pärdi kolmikfesti- Kokku oli meie kontserdisaalides kuue kuu valil "VOX EST FEST". jooksul 17 eesti muusikateose esiettekannet. Kõige eeltoodu põhjal võib vist ka reper- Pole paha, kui mõelda, et kirjutamise hetkel tuaarilemmikud kirja panna: barokk ja nüü­ on hooaja lõpp veel üsna kaugel. dismuusika. Stiil stiiliks. Teose valik üksi ei Juubelite ja festivalidega seoses oli eesti määra midagi. Õnnestunud muusikasünd­ muusika osa repertuaaris sel hooajal ehk muse taga on alati tugev interpreeditöö. märgatavam kui muidu, üldpildi sisse kaoks ta aga ilmselt ka suuremate arvude puhul EESTI MUUSIKA enam-vähem ära. Ei söanda väita, kas "aate­ MEIE KONTSERDISAALIDES line" planeerimine kusagilt ülevalt või kõr­ valt olekski õige. Vist on kõige loomulikum Eesti muusika osatähtsus repertuaaris on koordineerija ikkagi autorite aktiivsus, inter­ veel üks oluline asi, mis sõltub ka meie in­ preetide ja publiku huvi, mis eesti muusika terpreetide missioonitundest ja nende koos­ kontserdisaali peaks tooma. tööst autoritega. Suurima osa sellest moo­ Kui nüüd repertuaaripilti väga büro­ dustavad festivalide tellimused, aga eesti kraatlikult vaagida, siis võiks öelda, et see on muusikat kõlab ka väljaspool suurüritusi. stiililiselt üsna hästi kaetud. "Spetsialisti­ Kõneks oleva poole aasta raames näeb pilt dest" publiku jaoks on eriti hinnatav nüüdis- arvudes välja nii: "NYYD" — 5 teost, 4 esiet- muusikalise tühiku tasapisi täitumine. ERSO

21 romantilise kallaku üle võib ka pisut nurise­ selt suur võimalus osa saada maailma tipp­ da. tasemel interpreetide esinemistest. Juba Mingi esindatus või kaetus ei ole muusi­ märtsi alguseks oli külaliste nimekiri üpris kasündmuse eeldusena kõige olulisem. On aukartust äratav: "Hilliard Ensemble", Stutt­ loomulik, et repertuaari määrab eeskätt in­ gardi Raadio Sümfooniaorkester ja Philippe terpreedi huvi (kuigi, tühi või täis saal peaks Auguin, Viini Kammerorkester ja Claudius seda huvi ka kuidagi mõjutama). Sõltumata Traunfellner, ansambel "The Tallis Scho­ repertuaarist määrab muusikasündmuse õn­ lars" (Inglismaa), "Auryn Quartett" (Saksa­ nestumise siiski interpreet ise, tema esituse maa), "Carl Nielsen String Quartett" (Taani). tase, tõlgenduse isikupära ja artistlik sarm. Palju tunnustatud interpreete tõi Eestisse "NYYDi" festival (sh pianist Roger Wood­ INTERPREET — ward, ansambel "L'art Pour 1'art" Saksa­ KÕIGE TÄHTSAM FIGUUR maalt, "Het Trio" Hollandist, samuti barokk­ muusika päevad (klavessinist Gustav Leon- Interpreet — pillimängija, laulja, dirigent hardt, prantsuse vokaalansambel "Sagitta­ — ongi kontserdielu keskpunkt. Juba üles rius") ja kitarrimuusika päevad (Remi Bou­ loetud kollektiivsete põhitegijate kõrval cher Kanadast jt). võiks esile tuua meie pianiste (Peep Lass­ mann, Ralf Taal ja terve rida noori klaveri­ Ühisprojektides osalevate solistide ja di­ mängijaid), kes on tasemel esituse või huvi­ rigentide tase on "superkülalistest" märksa tava kavaga silma paistnud. ebaühtlasem ja mõnikord tundub valik põh­ Välisinterpreedid osalevad meie kontser­ jendamatu. Kui suurvormide ettekannetes dielus põhiliselt kolmel viisil: festivaliküla- näib olevat selline, mõnevõrra prognoosima­ Iistena, ühisprojektidest osavõtjatena (solis­ tu tulemusega "solisti laenamine" paratama­ tid, dirigendid) ja iseseisva kavaga üksik- tu, siis mõni eriti ebaõnnestunud külalisdiri­ kontsertidel Eesti "maksujõulisust" ja palju­ gent on pannud küll pead vangutama. Võib­ de välisesinejate taset arvesse võttes tühiseid olla leiaks mõnel juhul kohapealtki paremat piletihindu silmas pidades on meie publikul taset. olnud ka ainult poole aasta jooksul erakord- Meistrioskustega garanteeritud esitusta- se, artistlikkus, muusikasündmuse sära — see ongi kõrgkultuuriline lõppkriteerium, mille järgi peaks kontserdielu hindama. Kau­ "Concerto Grosso" kunstiline juht Egmont Välja. nis tulevikus hakkab see kõik loodetavasti T. Tormise foto ka Eestis rohkem maksma kui praegu. Siis ei juhtu ehk ka enam nii, et rahvusvahelise ta­ semega tippkollektiiv end kodupubliku ees lõdvaks laseb või riiklik esinduskollektiiv aeg-ajalt üpris väheesinduslikuna mõjub. Samal ajal on päris kindel, et muusikali­ sele kõrgkultuurile ka kõrgeid nõudmisi esi­ tades vaatab keskmine kontserdikülastaja interpreedi peale enamasti lugupidamise ja armastusega — olgu siis tegemist spetsialisti, muusikasõbra või sponsorist aukülalisega.

22 JAAN RUUS

UKS BERLIINI ON SIISKI LAHTI

Kui külastate veebruarikuu] Berliini fil­ Lasseter) just Berliini festivaliga. Lõpuks mifestivali, lähete mais Cannes'i, pärast su­ võib filmifestivali võrrelda ka teatri- ja muu­ vepuhkust septembri alguses vaatate filme sikafestivaliga: kahe nädala jooksul on või­ maailma vanimal filmifestivalil Venezias, malus nautida taieseid, millest pool aasta ning jõuate novembris veel Montreali festi­ peale pudeneb ja poole jaoks nägemisvõima- valile, ainsale, mida Ameerika mandril tun­ lused üldse puuduvad. Nagu teatri- ja muu­ nistab rahvusvaheline produtsentide liit sikafestivale nii komplekteeritakse ka filmi­ FIAPF, siis rohkem polegi vaja. Maailmas festivale terve aasta. "Maikuuks Cannes'i toimuvast on ülevaade saadud. Siiski, Aasia festivali ajaks on selge, mida võib saada järg­ kino jääb välja, Hongkongi festivalil tuleks miseks veebruariks Berliini. Alati tuleb tuge­ käia ja ka Hiina iga-aastasest "Kuldkuke" vaid filme Ameerika Ühendriikidest, Euroo­ festivalist osa võtta. pas püüavad filmid viimasel ajal köita laia Kättesaadav eestlastele on esialgu vaid vaatajaskonda. Tugev filmimaa on alati Berliin. Kunagine N-liitlastele ainus võima­ Prantsusmaa, ka Suurbritannia, teataval lik paik, Moskva festival, on muutunud imp­ moel Hispaania ja Itaalia. Ka Saksamaal lii­ rovisatsiooniliseks ürituseks teadmata prog­ guvad asjad paremuse poole. Ida-Euroopa ja rammiga ja nii on Berliinile kujunenud Kesk- Ladina-Ameerika jäävad problemaatilisteks ja Ida-Euroopa kriitikutele filmi-Mekaks. aladeks. Tundub, et seal on saadaval vähe Festivali organiseerijad soosivad sõite, nad filme ja sealsetest riikidest filme valida on maksavad minimaalsel määral kinni ka ho­ raske toiming. Kuid loodan, et sealsed ras­ tellikulud. Veel üle-eelmisel aastal talitati kused on siiski üleminev etapp," hindas oma sama meeldivalt ka saksa endi kriitikutega, tegevust Moritz de Hadeln, enne Teist maa­ nüüd, kasvavas rahapuuduses (ka neil!), on ilmasõda Rumeenias sündinud Berliini festi­ sellest loobutud, välismaalastele aga mõel­ vali peaorganisaator. dakse. Berlincile alustas külma sõja ajal 1951. aas­ SEISA NAGU JUKOLA JUSSI tal ja on end alati reklaaminud kui "festivali Nagu Jukola Jussi Aleksis Kivi "Seitsmest ristteel", mõeldes selle all Ida—Lääne kul­ vennast", kes "pundar tooreid härjanahku tuurivahetust. Ida- ja Kesk-Euroopa oli see­ õlal, suu naerul", seda suure linna tedremän- kord nõrgalt esindatud ning Idamaid esin­ gu rõõmsa nõutusega uudistas, nii seisab ka dasid Hiina, Taivan ja Jaapan. Vene filmidele meie kriitik kaks nädalat igal hommikul Ber­ polnud eelmine aasta parim, festivali organi­ liinis suurte valikute ees. Ta peab end Berlii­ seerijad korvasid selle Nikita Mihhalkovi va­ ni läkitanud lehele saatma pidevalt sõnu­ limisega žürii esimeheks. meid sellest kõige tähtsamast, selleks aga Berliini festival esitleb ennast aasta filmi- on kahtlemata festivali fümipüramiidi tipp, hooaja avajana, enne teda on küll lõppenud 24-filmiline konkursiprogramm. Õieti toi­ just Rotterdami festival, kuid rahvusvaheline mub aga selles x-miljonilises linnas 46. Ber- reklaamimasin käivitub alles selle festivali linale sees seitse iseseisvat filmifestivali, see ajaks veebruarikuuks (14. Internationale Film- on Berliini filmiürituse eelis Cannes'i ja Ve- festspiele Berlin toimus 15.—16. veebruarini nezia ees. Lisaks rahvusvahelisele võistlus- 1996). "Berliini festivali jaoks eksisteerib programmile (18 riigi filmid) müütavad suurepärane sümmeetria, ta toimub "Kuld­ produtsendid ja distribuutorid filme Euroo­ gloobuste"- ja "Oscari"-auhindamiste vahe­ pa filmiturul (European Film Market), filmi­ peal, see loob meie (s.o Ameerika — /. R.) turg on sisuliselt omaette festival. Turu pea­ jaoks suurepärase platvormi," arvab Colum­ lik, sarmikas daam Beki Probst on festivali bia TriStar'i maailmatutvustuse juhte Dun­ peamajas Budapester Strasse 50 selleks lask­ can Clark. Suured Ameerika filmifirmad nud valmis seada 70 boksi ja 12 filmisaali. seostasid mitmed Saksamaa esilinastused Müügikataloog sisaldab üle 700 nimetuse. ("Perekonnapidu" — Home for Holidays, Soomlased müütavad seitset filmi, enamikus režissöör Jodie Foster; "Nixon", režissöör dokumentaalid. Siin on "Soome lahe vra- Oliver Stone; "Toy Story", režissöör John 23 kid" (Suomenlahden hylyt), rohkete allvee- žissööridelt ja on nagu pinna sondeerimi­ võtetega Marko Röhri film enam kui ka­ seks võimalikest uutest suundadest filmi­ hekümnest laevavrakist Soome rannikuve­ kunstis. Seekord olid laialt esindatud nn in- tes. "Tallinna tuhkatriinu" (Tallinnan tuhkimo) die'd, st ameerika sõltumatud professionaa­ portreteerib rämedal moel meie Tiiu Silvest. lid (U.S. independents), täiesti professionaal­ Pirjo Honkasalo ja Marja Pensala reklaami­ sed tööd, mis juba ka publikut arvestavad. vad oma tööd: "Tiiu Silves on Eesti rikkaim Ilmselt paljud nn sõltumatud lavastajad kan­ naine, kes juhib äri, mille käive ületab mit­ navad peas mõtet minna Hollywoodi. mekordselt kogu riigi eelarve. Tema hea õnn Siis tuleb "Panorama" sektsioon festivali- algas 1984, kui tal tuli mõte vahetada kett­ kino Zoo-Palasti kahes suures saalis esimesel saage vanaraua vastu. Kui Nõukogude Liit korrusel, huvipakkuvad mängu- ja doku­ lagunes, kogus Tiiu metallitööstuse jäägid ja mentaalfilmid kogu maailmast, mis ühel või müüs need Läände." teisel põhjusel festivali põhiprogrammi ei so­ Ka Kasahstan ja Kirgiisiä pakuvad müüa binud. Muide, Balti riikidest põlnud seekord kaht filmi. ka siin filme. Baltic Filmi boks ühendab Läti Rahvusli­ Viies omaette festival on lastefilmide fes­ ku Filmikeskuse ja Leedu Filmistuudio jõu­ tival, üks maailma paremaid õrnal alal, nagu pingutused üritada midagi müüa. Eesti asjatundjad arvavad. Kuigi avapäevil pöör­ esindaja "Filmimaxist" Tiina Lokk viibib fil- dusid korraldajad kriitikute ja ajakirjanike

Emma Thompson (Elinor Dashwood). * "Mõistus ja tunded", USA, režissöör Ang Lee. 1 miturul inkognito. Läti ja Leedu esindajad poole üleskutsega ka neid külastada, sest or­ pole oma võimalikke filme kataloogi paigu­ ganisaatorid tundsid end avalikkuse tähele­ tanud, sest kataloogis on filmid kindlate de- panu poolest vaeslapse osas. Siis demonst­ monstreerimisaegadega. Vaatesaal aga mak­ reeris ulatuslikult oma filme Saksamaa, sisu­ sab raha. Teleka ja videomaki üürimine on liselt Saksa uute filmide aastafestival, ja loo­ tunduvalt odavam (või võtsid nad aparatuu­ mulikult oli seitsmendaks omaette festiva­ ri kodust kaasa, et veel odavamalt välja tul­ liks vanade filmimeistrite retrospektiivnäi- la?). tus. Seekord valiti välja kolm Hollywoodi le­ Kolmandaks omaette festivaliks on uue gendi: psühholoogilise draama meisterlavas- kino rahvusvaheline foorum. See esitab taja, 86-aastane Elia Kazan, 69-aastane koo­ paarkümmend uut filmi uutelt andekatelt re- mik Jerry Lewis ja juba meie hulgast lah-

24 •гага •гага Sean Penn (Matthew Poncelet) ja Susan Sarandon (õde Helen Prejean). "Surnud mees kõnnib", USA, režissöör Tim Robbins. kunud universaalse lavastaja William Wyleri hilised filmid. Raske valik igaks päevaks. nostalgiliselt vaatleb poistekooli elu ning seab konfliktiks 14-aastase koolipoisi ja TÄHTSAIM ON 37-aastase õpetajanna armusuhte. Et asi SIISKI KONKURSS oleks sotsiaalsem, on poiss vaesest ja õpeta­ Kuna viis eesti kriitikut (Tiina Lokk, En­ janna väga rikkast perest. Kuid Ameerika ti­ del Link, Lauri Kark, Ilmar Raag ja allakirju­ hedalt läbikomponeeritud filmidega see ilm­ tanu) olid kõik saanud päevalehtede poolt selt võistelda ei suutnud ja ta sai "Hõbeka­ läkituse, pidasid nad oluliseks vaadata kon­ ru". kursiprogrammi, mis andis ülevaate Ameeri­ "Surnud mees kõnnib" oli paljude fil­ ka Ühendriikide ja Euroopa laiale vaata­ mikriitikute sümpaatia. Päevakohane teema jaskonnale orienteeritud filmidest, n-ö mains- — surmanuhtlus — ja heade näitlejate Susan tream'ist Sellised Berliini konkursile esitatud Sarandoni (pihiema) ja Sean Penni (mõrtsu­ filme mängitakse tavaliselt Euroopa ja kas) duett teeb filmi algusest lõpuni huviga Ameerika kinodes, mis asuvad linnade pea­ jälgitavaks, kuid ta on ameerikalikult tradit­ tänavate ääres, need on tugevad professio­ siooniline. Kui Berliini festivalil antaks ka naalsed massifilmid. Võib nõustuda Nikita Mihhalkovi hin­ Anouk Grinberg (Marie) ja Gerard Lanvin nanguga, et 46. Berlinale oli parima kunstita- (Jeannot). "Minu mees", Prantsusmaa, režissöör semega festival, millest tema osa võtnud. Bertrand Blier. Žürii sai oma auhindade andmisel suhteli­ selt vabalt toimida, sest kehtis reegel, et üks­ ki film ei tohi saada rohkem kui ühe au­ hinna. Võis arvata, et peaauhinnale, "Kuldkaru­ le", kandideerivad kaks Ameerika filmi, Tai­ vani kuulsaima filmilavastaja Ang Lee Ameerikas tehtud "Mõistus ja tunded" ja sa­ muti ameerika kohtudraama surmamõiste­ tud mõrvari hinge päästmisest "Surnud mees kõnnib". Isiklikult mulle oli sümpaatne 65-aastase rootsi vanameistri Bo Widerbergi rahulik-psühholoogiline "Nii ilus noorus- aeg" (Rootsi-Taani ühisfilm), mis elutargalt ja 25 Ian McKellen nimiosas. "Richard Ш", Suurbritannia, režissõör Richard Loncraine.

auhindu parima stsenaariumi eest, saanuks HÄID NÄITLEJAID ON PALJU ta arvatavasti selle. Praegu sai festivali pari­ ma näitleja auhinna Sean Penn. Nagu Eesti teatris ja filmides märkame Ja "Kuldkaruga" hinratud "Mõistus ja palju häid näitlejaid, nii ka Berliini festivalil. tunded", peresaaga armastusest, rahast ja Võib arvata, et siin oli žürii töö raske ja au­ õhulossidest? Inglanna Jane Austeni (1775— hindade vahel tuli kombineerida. 1817) 1811. aastal trükitud romaani intelli­ "Hõbekaru" naisnäitleja tiitli sai Anouk gentne ekraniseering, milles kaks õde, va­ Grinberg, ta mängis filmis "Minu mees" nem mõistuslik ja pragmaatiline (Emma (režissõör Bertrand Blier) siirast ja professio­ Thompson), noorem tundeline ja kirglik naalset lõbutüdrukut, kes oma kliente ar­ (Kate Winslet) elukaaslase otsimise pikal teel mastab. Korjanud rentslist üles hulguse ja muutuvad harmoonilisemaks. Vanem ei kar­ teinud temast oma sutenööri, kogeb ta, et da enam oma tundeid ja noorem saab mõis­ mehed on kaabakad. Kuid sama hästi või­ tuslikumaks, ohverdamata oma iundeid. See nuks naisnäitleja "Hõbekaru" minna ka si­ on hästitempereeritud film, osavalt ja mõõ­ sendusjõulise ja kohusetundliku pihiemast dutundega lavastatud (kuid režissõör Ang nunna kehastajale Susan Sarandonile filmis Lee on kõikidel auhindamistel jäänud taga­ "Surnud mees kõnnib". Sarandon mängib plaanile, ta on käitunud nagu, ütleme, bu­ edukalt filmides juba 1970. aastatest peale. distlik kelner, kes oleks justkui omaenda Või miks mitte hiina populaarsele näitlejata- tahtmistest loobunud ja inglise XIX sajandi rile Zhang Yule eepilises saagas "Päikesel on maa-aadlineiude loo parajalt tundlikult ja kõrvad", milles tema mängitud vaene talu­ paraja irooniaga ekraanile toonud). Kogu fil­ naine osutub 1920. aastate revolutsioonides mirühma professionaalsus ja kinopubliku ja meeste valimises ning nende üle otsusta­ soov näha midagi rahulikku, kindlat, lohuta­ mises kindlameelseks. vat, tõstavad esile seda filmi. See on meelela­ Inglise Shakespeare'i näitleja Ian McKel­ hutus, aga hästi tehtud meelelahutus. len moderniseeritud "Richard III" nimiosas oli vaba ja võimas, kuigi 1930. aastatesse too­ dud tegevustikus valdas grotesk ning puudu

26 jäi hirmust ja irratsionaalsusest. Richard toi­ pool konkurssi, kuid suure sisemise jõuga mis juba liiga loogiliselt. Populaarne Bruce peategelane Anthony Hopkinsi esituses vää­ Willis ulmelises põnevusfimis "12 ahvi" ris talle antud shakespeare'liku kangelase mängis füüsiliselt võimsalt, naturalistliku tiitlit. Nixonis oli enam sisemist kirge kui auraga, kuid ilmselt filmi liigne kuuluvus Richard III-s. Muidugi, Oliver Stone'i halas­ meelelahutuslikku standardžannsse ei luba­ tamatu karakteriuurimus langeb ilmselt nud mehel auhinda saada. Sama põhjus võis tänamatule pinnasele. Sest Vietnami sõja auhinnast ilma jätta John Travolta. Maffiako- aegne põlvkond ei taha uuesti peeglis näha möödias "Võtke Shorty" — oli ta jõuline ja oma aja musti kirgi, noorema kinopubliku ülefilmi kangelane, kes Hollywoodis saab jaoks on Nixoni presidendiajastu ja Waterga­ lihtsast võlgade sissekasseerijast osavaks te ammu haihtunud minevik. produtsendiks. "Nixon" linastus küll väljas­

Tomas von Briimssen (Frank), Johan Widerberg (Stig) ja Marika Lagercrantz (Viola). "Nii ilus noorusaeg", Rootsi/Taani, režissöör Во Widerberg.

Marika Lagercrantz (Viola) ja Johan Widerberg (Stig). "Nii ilus noorusaeg", Rootsi/Taani, režissöör Во Widerberg.

27 FESTIVALI TENDENTSE Paljud näitlejad on asunud tegutsema la­ Eelmise aasta Berlinale'i kritiseeris ajakir­ vastajatena. Lapsest peale ekraanil hea välja jandus tugevalt. Tõepoolest, eredaid ja lop­ näinud Jodie Foster ("Puhkus kodus") on sakaid filme oli mullu vähe, staare samuti. üks neist, Tim Robins, filmi "Surnud mees Organiseerijad võtsid õppust, sest film on kõnnib" lavastaja, on teine. Ja mõlemad on juba massikunst ja festival teataval moel laa- uue elukutse selgeks saanud. Kui Euroopas daüritus, eriti sellises suurlinnas nagu Ber­ kuulub režissöör n-ö ennast väljendavate liin. Neliteist kino endises Lääne-Berliinis ja autorite kategooriasse, siis Hollywoodis viis endises Ida-Berliinis kogusid 90 000 vaa­ nõuab lavastajatöö filmitehnoloogilise masi­ tajat. Nende meeleheaks impordin festivalile navärgi head tundmist. Professionaalselt pidevalt filmitähti. Emma Thompson koos töötav filmirühm tunneb oma käsitööd ja vana emaga, John Travolta, Robert Downey võib palju meie mõistes lavastaja ampluaas­ juunior, Anouk Grinberg, Julia Roberts, Jodie se kuuluvat tegevust omapäi ise ära teha. Foster, Bruce Willis. Ka veteran Jack Lem­ Päris festivali lõpul toodi publiku ette ar­ mon oli kohal. vuti abil tehtud "nukufilm", John Lasseteri lavastatud Toy Story. Oma laadilt meenutab see täispikk film meie Elbert Tuganovi 1960- Rene Russo (Karen Flo res), fohn Travolta (Chili 1970. aastatel tehtud töid. Väikese poisi Palmer), Gene Hackman (Harry Zimm) ja Danny mänguasjade maailmas rivaaiitseb kauboi DeVito (Martin Weir). "Võtke Shorty", USA, kosmonaudiga. Loomulikult on siia ameeri­ režissöör Barry Sonnenfeld. kalikult pikitud seikluslikku tagaajamist.

28 Kaader nukufilmist "Külaarst", Soome/Tšehhi, režissöör Katariina Lillquist.

Anthony Hopkins nimiosas. "Nixon", USA, režissöör Oliver Stone.

Animatsiooni ajalukku jääb see muidugi kui esimene arvutil tehtud täispikk ruumiline nukufilm, kuid paratamatult tekib mõte, et arvutiga saaks ehk animafilmi teha origi­ naalsemalt. Uue kino rahvusvahelist foorumit kinos "Arsenal" (militaarne nimetus, nimi pandi kinole ka seepärast, et algab A-tähega ja trükitakse lehtedes kinode nimekirja algu­ ses) ei õnnestunudki külastada. "Panorama" sarjas pakkusid huvi kaks Ameerika doku- mentaali. Thomas Lennoni ja Michael Epstei- ni "Lahing kodanik Kane'i pärast" koondas tähelepanu lavastaja Orson Welles'i ja kolla­ se ajakirjanduse rajaja ajalehemagnaat Wil­ liam Randolph Hearsti valulisele võitlusele. Kui meie oleme ennekõike "Kodanik Ka- sul ära vaadanud, võivad näha oma ajalugu ne'is" näinud vorminovaatorlust süžee-ehi- ühes paigas samade tegelastega dokumen- tuses ja anamorfoosoptika mõjuvat kasutust, teeritult. Printsiip on põhimõtteliselt huvitav, siis sellest filmist selgub, et "Kodanik Kane" küll aga mitte film ise. Ida- ja Kesk-Euroopa on paljus elust maha kirjutatud (näiteks filmid festivali põhikonkursil ei osalenud, müstiline surivoodil öeldud "Rosebud" ole­ viimasel hetkel lülitati Poola aastafestivalilt vat Hearsti lemmikväljendus ühe armsama Gdynias "Panorama" programmi Jakub intiimkehaosadele jms. Ning Rob Epsteini ja Kolski "Meloodiad taldrikult", groteskne Jeffrey Friedmani The Celluloid Closet oli välja tinglik vaatemäng dialoogist Surmaga. Kesk- korjanud peaaegu kõik homoseksuaalsed Euroopa paremate filmide vaatamine mitte kaadrid Ameerika mängufilmidest. Film oli ainult Berliinis viib mõttele, et üleminekuaja­ illustratsiooniks tabude taandumisele Holly­ le on omane groteskne vaatepunkt. woodist ja selgus, et gay ja lesbi teema oli Hollywoodi viimaseks tabuks, mis haihtus Kõikvõimalike auhindade loetelu võtab alles 1980. aastatel. enda alla terve brošüüri, ka žüriisid on nii­ sugusel suurel festivalil kümmekond. Koik, Saksa filmidest oli huvipakkuvaim abi­ mis omas laadis ja liinis midagi väärt olid, elupaar Barbara ja Winfried Junge "Golszo- selle ka said. Soome lehtede festivali lõpu- wist pärit Onu Willy lugu". 1960. aastal päeva pealkirjad hõiskasid: "Kuldkaru" Soo­ filmis dokumentalist Junge Ida-Saksamaa me filmile. Ja tõepoolest, lühifilmide festiva­ külaelu. Film oli kuiv propagandistlik üritus, lil (sest iga konkursifilmi eel näidatakse ka kuid mees jätkas oma mooramaatööd ja lühifilmi, millele samuti karusid antakse) sakslased ise, kui on selle kolmekümne viie tunnistati parimaks Katariina Lillqvisti Kaf­ aasta kroonika kahe ja poole saalitunni jook­ ka-lavastus nukufilmis "Külaarst". See on

24 korralik tšehhi nukufilmi stiilis (Tšehhis ka Alfred Baueri auhind: "Lämbunud elud" (Vite filmitud) sõjavastane lugu. Lühifilmide kon­ Strozzate), režissöör Ricky Tognazzi, Itaalia/Prant­ kurss jääb muidugi festivalil täiesti varju, susmaa. kuid "Kuldkaru" on "Kuldkaru". Eesti osa­ Ära märgiti filmid: "Mahjong", režissöör Edward Yang, Taivan/Hiina; vaid lühianimafilme peaks muidugi ka Ber­ "Päikeseorg" (R; guang xia gu) He Ping, Hong­ liini saatma. Arvan, et neid pole sinna r kong/Hiina; "Vaikne öö" (Stiile Nacht), Dani Levy, pakutudki. Saksamaa/Šveits. Publiku ja kriitikute arvamused lähevad harilikult lahku. Berliini festival oli erand. FIPRESCI auhinnad: "Surnud mees kõnnib" sai ka päevalehe Ž ürii: Esimees Aune de Gasperi, Prantsusmaa; Gi­ "Berliner Morgenposti" rahvažürii auhinna deon Bachmann, USA/Itaalia; Pieter van den Bo- kui publiku lemmik — parima publikumõju- gaert, Belgia; Aleksander Doroševitš, Venemaa; ga "kvaliteetne meelelahutusfilm". Sang-Myon Lee, Korea; Frank Schnelle, Saksamaa; Berliini festival on mõeldud "laiadele Leonardo Garcia Tsao, Mehhiko; Miroljub Vucko- massidele". Kuid selle 700 filmist võivad ka vic, Serbia; Helena Ylänen, Soome. esteedid hoolika väljanoppimisega endale "Päikesel on kõrvad" (Tai yang you er) — "Kirgliku roogi leida. laadi eest, millega käsitletakse komplitseeritud aegu ja inimsuhteid rikkalikus visuaalses stiilis". 26. Rahvusvahelise noore kino foorumil: "Bulan Tertusuk Icalang", režissöör Garin Nugroho, Indo­ 46. BERLIINI FILMIFESTIVALI AUHINNAD neesia — efektiivse talitsetud stiili eest. Lavastajal õnnestub meid viia duaalsuse, õrnuse ja vägivalla, Žürii: Esimees Nikita Mihhalkov — režissöör, Ve­ faktide ja tundmuste, rituaalide ja ehtsa elu maail­ nemaa; Gila Almagor — näitleja, Israel; Vincento ma. Cerami - luuletaja ja ajakirjanik, Itaalia; Joan Chen 11. rahvusvahelises panoraamis (Panorama): "Iga­ — näitleja, USA; Ann Hui — režissöör, Hong­ üks otsib oma kassi" (Chacun cherche son chat), kong; Peter Lilienthal — režissöör, Saksamaa; Jür­ režissöör Cedric Klapisch, Prantsusmaa — elu tei- gen Prochnow — režissöör, Saksamaa; Claude senemiste täpse pildistuse eest Pariisi kvartalites. Rich — näitleja, Saksamaa; Fay Weldon — romaa­ nikirjanik ja stsenarist, Suurbritannia; Catherine UNICEFi auhind 19. lastefilmide festivalil: "Poiss, Wyler, produtsent, USA; Christian Zeender — TV- kes enam ei kõnelnud" (De jongen die niet meer režissöör, Šveits. praatte), Ben Sombogaart, Holland. Lastefilmide festivalil märgiti ära: "Anton", Aage Rais, Taani. "Kuldkaru", grand prix: "Mõistus ja tunded" (Sen­ Wolfgang-Staudte auhind: Mokoto Shinozaki fil­ se and Sensibility), režissöör Ang Lee (USA). mi "Okaeri" eest, Jaapan. "Hõbekaru", žürii eriauhind: "Nii ilus noorus- Caligari filmiauhind: Michael Kreihsl filmi eest aeg" (Liist oci\ fägring stor), Во Widerberg (Root­ "Daniil Harmsi juhtumid" (Charms zunschenfälle), si/Taani). Austria. "Hõbekaru" parimale režissöörile ex aequo: Yim C.I.C.A.E. (Rahvusvahelise Kunstifilmide Kino­ Ho filmi eest "Päikesel on kõrvad" (Tai yang you de Konföderatsiooni) auhind: "Tere tulemast nu- er), Hiina Rahvavabariik ja Richard Loncraine fil­ kumajja" (Welcome to the Dollhouse), režissöör Todd mi eest "Richard Ш", Suurbritannia. Solondz, USA. "Hõbekaru" parimale naisnäitlejale: AnoukGrin- Äramärkimine: "Pahane (või mitte)" — "Ей avoir berg ("Minu mees" — Mon iiomme), režissöör (ou pas)", režissöör Laetitia Masson. Bertrand Blier, Prantsusmaa. "Hõbekaru" parimale meesnäitlejale: Sean Penn ("Surnud mees kõnnib" — Dead Man Walking), režissöör Tim Robbins, USA. "Hõbekaru" väljapaistva saavutuse eest režissöör Yoichi Higashile (Jaapan) lapsepõlve originaalse käsitluse eest filmis "Unistuste küla" (E по пака no hoku no müra). "Hõbekaru" Andrzej Wajdale filmi "Kannatusnä­ dal" (Wielki tydzien) esitamise puhul — tema elu­ töö eest filmikunstis. "Sinine Ingel", Euroopa Filmi- ja Televisiooni- akadeemia auhind, mille sponsoriks on Eastman Kodak Company: Bo Widerbergile tema filmi eest "Nii ilus noorusaeg" (Lust oclifägring stor). "Kuldkaru" lühifilmile: "Rongi saabumine" (Pri- bõtije poezda), režissöör Andrei Šeleznjakov, Vene­ maa. "Hõbekaru" lühifilmile: "Külaarst" (Maalaislääkä• ri), Katariina Lillquist, Soome/Tšehhi.

30 UKS TEATER KORRAGA

V

PÄRNU TEATER >»..ENDLA• "

"ENDLA" — KUURORTLINNA VÕI PÄRNU TEATER?

Pärnut on kutsutud hellitlevalt küll Ees­ Kard, Andres Ild, Ago Roo, jaan Rekkor, ti Rivieraks, küll suviti Eestimaa pealin­ Auu Lamp, Katrin Suukas, Heiko Sööt, Liina naks. Ja Pärnu teatrit nimetati viimasel Tennosaar, Laine Mägi, Aare Laanemets jne. teatriballil Pärnu linna parimaks teatriks. Mis toimub praegu Pärnus? On's seal prae­ Ühtmoodi õige kõik — Pärnu linnas "End­ gugi küpsemas mõni üllatus? lal" konkurente pole. Üle kõige armastab pärnakas oma teatrit (selle poolest on ta kuuluski ja mõnele Pärnut külastanud teat­ STABILISEERUVA TEATRI OHUD rile pettumustki toonud). Stabiilsuse märk on seda teatrit läbi aegade iseloomustanud: Mäletan, et kümmekond aastat tagasi sai olgu ajal, mil ta kunstiliselt tõesti väga sta­ üks TMK vestlusring just niimoodi sõnasta­ biilne oli ja pealinna teatritele lausa kanda­ tud ja kahtlus stabiilsuses peituvatest ohtu­ dele astus, olgu ka siis, kui räägitud sta­ dest, mis näisid varitsevat eesti teatrit, sai biilsuse ohtudest — kas te seal Pärnus liiga ühe ajendi just Pärnu teatri, siis veel Lydia mugavaks ei muutu? Ajast aega on Pärnu Koidula nimelise Pärnu Draamateatri kõigu­ osatuid Eesti teatriavalikkust üllatada: tamatut seisundit silmas pidades. Teater näis need, küll harvad puhangud-märguanded, olevat tubli, rahul enese ja oma publikuga pole lasknud Pärnut lootusetu provintsi- ning kriitikud, kellel teatrile küll suurt mis­ teatri staatusesse suruda. Olgu need teat- kit ette heita polnud, otsisid "stabiilse hea- risündmused seotud siis lavastajate Kaarin muljelisuse" (Ü. Tontsu määratlus) tagant Käidi, Adolf Šapiro, Mati Undi, Priit Peda- probleeme, sõnumit. Liiga palju korralikku, jase, Merle Karusooga või näitlejanimedega publiku keskmise maitsega arvestavat teatrit — Linda Rummo, Aarne Üksküla, Siina saab komistuskiviks, millest toibumine võib Üksküla, Olli Ungvere, Lia Tarmo, Velda Ot­ aega võtta aastaid. Seda võis tookordsetest sus, Helle Kuningas, Hilja Varem, Peeter hinnangutest välja lugeda.

31 Tollal, 1986. aastal polnud veel põhjust mu mälu mind ei peta, siis võeti tol korral väga suureks muretsemiseks. Aasta tagasi oli Aaloe asumist kunstilise juhi kohale kui aju­ tollane peanäitejuht Ingo Normet sama aja­ tist varianti, et teater ei jääks juhita. Viljaka kirja veergudel sõnastanud teatri hetke kree­ tõlkija ja mitmekülgse kultuuriinimesena do: "Rahulikult oma tööd tehes." Ta hindas (tookord Kirjanike Liidu propagandabüroo tööõhkkonna soodsaks ja meeskonna loo­ direktor, artiklid, raadiotöö, tõlkeseminarid, tustandvaks, pidades üheks eesmärgiks tänaseks ka näitemänguagentuuri juhatuse seda, "et teatris töötaksid igal alal suve­ esimees) näis Aaloel jätkuvat jõudu ja ener­ räänsed isiksused, kes valdaksid hästi oma giat ka teatri juhtimiseks — on ju vana tõde, tööd, oleksid professionaalid". See oli aeg, et kes palju teeb, jõuab veelgi rohkem. kus Pärnu üllatas nii Tšervinski "Viktoriaga" Ometigi tundub, et tänaseks on Aaloe (külalisena peaosas Anu Lamp) kui ka Kooli koormatusest saanud probleem, mille "vil­ "Musta kassi öösel ei näe" (Taali osas nii Olli jad" ei peegeldu ainult teatri siseelus, vaid Ungvere kui ka üllatuslikult veel kord lavale paistavad ka väljapoole. Juba eelmisteski naasnud Velda Otsus), teatri kunstilise kvali­ ühe-teatri-lugudes tsiteeritud vestlusring teedi märki täiendasid veel eelmise hooaja "Eesti teater — maailmatase või provints?" "Tõlkijad" Pedajaselt ja "Vaimude tund Jan­ (1994) pööras Pärnu "Endlale" tõsist ja mure­ nseni tänavas" Undilt. Hooajal mõjusid ülla­ likku tähelepanu. Kõige täpsemalt võttis vist tuslikult ka Kalle Kasperi ja Mark Soosaare olukorra kokku Reet Neimar: "Oli ju niisu­ pöördumine teatri poole. gune aeg, kus räägiti, kui toredalt stabiilne 1986. aastal rääkisid kriitikud stabilisee­ on Pärnu "Endla". Ja pärast seda tuli Norme- ruva teatri ohtudest, ent Pärnu teatriga sage­ ti aja lõpul, komöödiabuumi ajal jõnksak, li seostatud märksõna "stabiilsus" vestlus­ kiire allakäik. Vahepeal tõstsid "Endla" mar­ ringile pealkirjaks laenates ei nurisetudki nii ki "Punjaba", "Täieline Eesti Vabariik" ja väga Pärnu üle. Küll aga oli pilt teine küm­ "Lõikuspeo tantsud" ning nüüd valitseb äkki mekond aastat hiljem. Vahepealseks ajaks oli kummaline vaikus: ajakirjanduses on sellest Normet Pärnust peanäitejuhi kohalt lah­ teatrist kõige vähem juttu Olen ainult aru kunud — meeles on üks ebaõnnestunud su- saanud, et Pärnus on välja tulnud üüratu ko­ vegastroll Tallinna 90-ndate alguses —, see gus tükke, küll on seal lavastanud Laane­ oli aeg, kus teater "võistles" laulva revolutsi­ mets, Adias, Kiivet, Tammearu, Kard, ooni ja tühjenevate saalidega. Pärnu teater Pedagoogikaülikooli üliõpilased. Kahjuks tegi Tallinna tulles panuse kergele komöö­ pole meist keegi näinud "Endlat" kuigi palju. diale ja pidi maitsma valearvestuse kibedaid Igale poole ei jõua, teater ise pole hoolit­ vilju: Tallinna saalid olid hõredad ja kriiti­ senud oma imidži kujundamise ega mõjuva kud hurjutasid keskpärase teatritaseme pä­ reklaami eest. Kummaline, et "Endla" pole rast. Võib-olla sai see Normetil viimaseks möödunud hooajal peaaegu üldse Tallinnas piisaks karikas äratundmisel, et on vaja teat­ etendusi andnud (välja arvatud "Punjaba" rit vahetada? Ammendumus, väsimus — oli loomulikult), mida teised teatrid on vähem ju Normet Pärnus siiski väga suurt koormat või rohkem siiski teinud. Tõsisem signaal on kandnud —, aktiivne juhitöö pluss suur la- aga see, et ükski lavastus pole kunstisünd­ vastamisproduktiivsus. Tol korral tundus see musena i s e endast kõnelema pannud. Tea­ samm õigegi olevat, nüüd tagantjärele lau­ ter on lasknud end tähelepanu orbiidist sub aga enamik Pärnu näitlejaid häid sõnu välja." tookord teatrit vedanud meeskonna kohta — peanäitejuht Normet, direktor Olaf Esna, kir­ jandusala juhataja Ülev Aaloe, peakunstnik TEATER Vello Tamm. Küllap oli see üle aegade õnnes­ LAVASTAJATE ORBIIDIST VÄLJAS? tunud kombinatsioon eesti teatris üldse, ar­ vestades veel sedagi, et teatris tegutses staa- Midagi võib tollases Reet Neima ri seisu­ žikas ja kogemustega Vello Rummo ning kohavõtus täna pisut korrigeerida — teater peagi oli koosseisu saabumas Pärnus külalis­ on hakanud Tallinnas sagedamini käima ja lavastajana "Tõlkijatega" tähelepanu ärata­ kunstilises mõttes on põhjust tunnustada nud Priit Pedajas. mõndagi lavastust. Viimaste aastate töödest Aastad aga möödusid kiiresti ja 1991. eelkõige "Gösta Berlingi saaga" ja mängu­ aastal lahkus Normet Pärnust. Tema kohale kordadega suuresti küpsust juurde kogunud asus teatrijuhina Ülev Aaloe, jättes enda kan­ "Edmund Kean" külalise Roman Baskini la­ da ka kirjandusala juhataja ülesanded. Kui vastuses. Aprillis nähtud etendus oli mulle

32 tõeline üllatus, meenutades aegu, mil Pärnu teater Eesti parimatele (või pealinna?) teatri­ tele tihedalt kandadele astus: kunsti- ja män- guküps looming sõna otseses mõttes. Ent paljuski tuleb Neimari hinnanguga \J J 11 ттт ka täna nõustuda. Enamgi veel, ehkki paari­ aastase muutuse sisse mahub seegi, et "Mäe­ PÄRNU TEATER „ENDLA" otsa Jeppega" Pärnu trupiga tutvust teinud Kaarel Kiivet on tänaseks Pärnus lavastaja- palgal, on ta ka ainus koosseisu kinnitatud piir: rohkem ei jõuaks ei trupp ega tehniline lavastaja. Ja sellest, õigemini lavastajate puu­ koosseis, töökojad. Ometi ei saa teater toimi­ dusest näivad johtuvat paljud Pärnu teatri da lihtsalt toimimise pärast. On väga oluline, probleemid. kes moodustavad teatri nn ajutrusti ja kes on Miks see nii on, selle peale saab teatrist need, kes teevad lavastuste väljatoomise ni­ vastuseks õlakehituse, mille sisse, eriti näitle­ mel igapäevast metoodilist tööd. Pärnu jate poole pealt, mahub annus loomingulist probleem ripub hetkel ära sellest, et kogu pettumust. Liiga palju on Pärnu näitlejatel vastutus ja töökoorem lasub praktiliselt teat­ tulnud töötada lavastajatega, kes neile loo­ rijuht Aaloel ning lavastaja Kilvetil. Oluline mingulist palangut ei paku. "Aga teatris ju pole selles kontekstis küsimus, KES teatri nendest hetkedest eladki, kui on meeletult loomingulist liini ajavad, vaid et neid on hea kontakt ja võid lavastajat usaldada," lihtsalt VÄHE. Lisagem, et ka noore pea- meenutab Laine Mägi viimast koostööd la­ kunstniku Ivar Reimani kõrval on teine vastaja Roman Baskiniga. Tõepoolest, Pärnut kunstnikukoht täitmata. on külastanud mõnusat loomingulist koos­ Kuivõrd oluline on siiski nii trupile, kogu tööd pakkunud lavastajad, eelkõige Karu­ teatrile ja kaude ka publikule ühes majas va­ soo, nüüd tuntakse rõõmu ka kaks lavastust litsev loominguline vaimsus, see koorub teinud Raivo Trassist (pluss juba nimetatud näitlejate mõtteavaldustest välja küll. Pärnu Roman Baskin), aga neid lavastajaid on siiski teater vajab Lavastajat! liiga vähe. Professionaalsed külalislavastajad on teatrile kui harvad pühapäevad, argipäe­ Oma loometeel väga erinevate lavastaja­ vadel tuleb aga liiga sageli leppida nendega, isiksustega koos töötanud Siina Üksküla kelle põhitööks tegelikult lavastamine pole. leiab, et koostöö algajatega lihtsalt kurnab Lavastavad need siis oma maja näitlejad professionaali: "Näitleja tahab ju, et lavastaja (Kard, Laanemets, Keerd, Puudersell, Niel­ paneks ta mõtlema, aitaks analüüsida, an­ sen) või siis külalised (Tamur Tohver, Taivo naks loomingulise impulsi. Pole mingit mõ­ Pabut, Ants Matiisen). tet koostööl lavastajaga, kes proovi tulles teatab: vaatame, mis välja tuleb!" Jaan Rek- Olukord pole traagiline, ent problemaati­ kor vihjab juhuslikule valikule: "See on siin line kindlasti. Ehkki teater toimib ja meele­ nagu mingi ebaõnnestunute katselava!" Ka heitlikku hädakisa ei kosta tegelikult teatrist direktor Ain Roost ei varja maja probleemi seestki, ilmnevad Pärnu praeguses seisus number üks: "Igal lavastajal on oma käekiri. probleemid, mis võivad ette tulla ükskõik Kilveti kõrvale oleks vaja veel paari lavasta­ millises eesti teatris: kus leebemal-varjatu- jat. Näitleja muutub mugavaks, kui ta töötab mal moel, kus avalikumalt. Seepärast on tark ainult ühe lavastajaga. Oleks vaja värsket see problemaatika lahti kirjutada. Tundub et verd. See kirgastaks ja distsiplineeriks näitle­ kõige üldisem ja häirivam aspekt, mis ei jat." Laine Mägi: "Õudne, nii kurb, lausa nut­ puuduta ainult "Endlat", võiks olla lihtne, ma ajab see hetk, kui lõpeb huvitav koostöö banaalnegi järeldus: mõne külalislavastajaga: mis see nüüd oli? kõik või? Just oled maigu suhu saanud, tava­ TEATER EI PÜSI LOOMINGUTA liselt saabub see magus klapp ju alles enne esietendust ja siis: head aega!" Siina Üks­ Üheks komistuskiviks loomingulisele küla: "Loomulikult, ega isetegevust ikka ei õhkkonnale ja vaimsusele on tuntud tõsiasi: taha teha! Ükski näitleja ei taha seda enam." publikut jahtivad teatrid on sunnitud tõstma Jaak Hein: "Meil puudub teine, vaimsuse uuslavastuste väljatoomise tempot. Pärnu pool!" Aare Laanemets: "Teatri häda on sel­ teatrit see paine väga ei kummitagi. Nii näit­ les, et pole lavastajaid. Ega minagi siin ei lejad kui teatrijuhid leiavad, et kümmekond "torgiks", see minu lavastamine on pigem lavastust hooajas on normaalne seis, kuigi ka hädaabinõu."

33 Üks asi on see, et näitlejad on juba pisut MIKS NAD SIIS EI TULE tüdinud juhuslikust ja loominguliselt keh­ vast koostööst. Ehkki Pärnu näiteseltskond SIIA PÄRNUSSE LAVASTAMA? on loomult leplik ja saab paljudest problee­ midest üle aasiva huumori või iroonilise Tulevad, aga harva, tasapisi, ja sageli mit­ skepsisega, teritavad kuulaja kõrva ometigi te need, keda oodatakse-ihaldatakse. Tipud repliigid: isetegevus! milleks need algelised on hõivatud ja kallid (kui palju neid on kut­ tõed?! jne. Kui Laanemets oma kursuseven- sutud, pole ka väga selge, ja kui palju kutsu­ nale Volkonskile pärast "Teatrilaeva' 3-näda- misest tolku oleks, on veelgi ebamäärasem). lasi proove teatas: "Kui sa homseks näite­ Pealegi on lavastajate puudus ikka veel Ees­ mängu läbi ei loe, siis mina proovi enam ei timaal igapäevane nähtus. tule!", siis on see naljakas ja ometi ka pisut Aga siiski, miks need lavastajad siis ei kurb tõsiasi. Kui estraadižanris tegutsenud igatse nii väga siia Pärnusse? Linn on ju pea­ Ants Matiisen "Kraavihallide" esimeses lu­ linnast poolteise sõidutunni kaugusel. Ja sa­ gemisproovis näitlejail "ilmekalt lugeda" kä­ mas pole tegu mingi uinuva provintsi, vaid sib, siis muutuvad vanade teatrihuntide kahe pealinna tuules (Tallinna ja Riia vahel) näod loomulikult pikaks. "Kes ta siia kut­ asuva avatud merelinnaga, kus on õhku, et­ sus?" on korduv repliik üsna mitme näitleja tevõtlikkust, elu ja loomingulist rahu. Suvel suust. teiseks Eestimaa pealinnaks muutuv Pärnu tõmbub sügisel ja talvekuudel endasse ja pa­ Ega lõpuks polegi asi konkreetselt Matii­ kuks pealinna kärast tüdinud loomeinimese­ senas, paari nädalaga kohanes trupp ka te­ le kindlasti õnnistavat rahu. Teater ei veetle? maga, asi on pidevas kunstilises alatoitluses, Muidugi, ühest küljest pole viimaste aastate mille all Pärnu trupp aastaid kannatanud. Pärnu imidž just kiita. Praegu näib teater Suhteliselt tagasihoidlik palk ei saa ju olla olevat seisus, mille kohta tavatsetakse öelda: näitlejale teatri tegemise puhul mingiks erili­ seal ei sünni ju midagi! Vahest viimaseks seks motivatsiooniks, eelkõige peab see töö suuremaks puhanguks oli Karusoo "Täieline pakkuma inimesele loomingulist rahuldust Eesti Vabariik", aga see vaibus Karusoo lah­ ja võimalust arenemiseks. Külakorda käivate kumisega nagu ka lootus, et üks jõulisemaid lavastajate hulgas võib olla ka õnnelikke ju­ natuure võiks teatri üle võtta (selline kumu huseid, kuid näitleja igatseb pidevat koos­ tookord käis). Mõneti on tegu nokk-kinni- tööd ühe lavastajaga. Nemad aga tulevad ja saba-lahti olukorraga: saab ju teatris ainult lähevad. "Ideaalis peaks külalistega sõlmima siis midagi sündida, kui seal tegutsevad la­ kohe lepingu kahe lavastuse peale," arvab vastajad, keda aga Pärnus on ametlikult Laine Mägi, meenutades siinkohal Pedajase vaid üks. Ent kas on ikka ainult nii? Teeb ju tulekut teatrisse: kuidas ta alles aastatega oma igapäevast tööd Pärnus endiselt edasi enda ümber oma trupi ja loomingulise at­ stabiilne ja küllalt võimsa loomingulise po­ mosfääri lõi. "Ega ta ei oleks saanud selle tentsiaaliga näitetrupp. Kas seegi ei võiks seltskonnaga nii hästi lavastada rasket ko­ olla üks ja peamine ahvatlus? möödiat "Lavalised segadused" kui ees po­ leks olnud "Tõlkijaid", "Vägede valitsejaid", "Sood" jt. Kuigi mulle ei meeldi ka süsteem, KAUA PÜSIB et üks lavastaja kasutab ainult ühtesid näitle­ jaid, on teatris siiski vajalik püsivam loomin­ STABIILNE TRUPP VORMIS? guline koostöö," leiab Mägi. Isegi tolerantne ja pigem vist omaette nokitsemist armastav Tõepoolest, kauaks jätkub ühel trupil Rekkor söandab mainida: "Ega asi nii hull "vana rasva", mille peäl püsida? Aasta, ole, aga metoodilist tööd ei tee siin majas kolm, viis? Kaua jätkub neil huumorisoont: keegi. Siin ju võiks mõni mees olla küll oma no olgu, teeme siis veel ühest algajast Lavas­ programmilise lähenemisega, mingi aeg taja! Pärnust pole eriti pealinna joostud (eri­ oma liinil püsida." Nii jääbki seda problee­ nevalt Viljandist). Huvitav märk? Miski peab mi ühest küljest kaunistama näiteseltskonna neid seal kinni hoidma? Tõsi küll, kevadel, vaikne ja leplik kibestumine, teisalt teatri­ kui seda juttu rääkisin, veeretas Laine Mägi juht Ülev Aaloe olukorra paradoksaalsust vabakutseliseks minemise mõtteid. Esimene tunnistav kommentaar: raske on Pärnusse hoiatav märk või lihtsalt Mägi isiklike elu­ kedagi saada! plaanide muutumine (koolitöö lavakunsti­ koolis, teistest teatritest sagenenud pakku­ mised, soov end Helsingfe täiendada)? Loo­ mulikult on näitlejad meie elatustasemest

34 tingituna veel tänagi sunnismaised, mistõttu on raske koduteatrist lahkuda. Ent tasapisi hakkab näitlejate vahetumine Eestimaal juba normaalseks saama. Ka lepingutele üle läi­ nud teatrisüsteem toetab seda võimalust. Kas jõuame kunagi ka aega, mil teatrid ise hakkavad jõupingutusi tegema, et oma näit­ lejatest kinni hoida? PÄRNU TEATER „ENDLA" Kogemustega ja kõike näinud näitlejal Siina Ükskülal pole midagi lepingusüsteemi vaimustuva Rekkori arvamus: "Kui keegi vastu, ent ometi poetab ta jutu sisse ühe tuleks ja veenaks meid ära, et teatri tegemi­ kahtluse: "Tore on, kui noored proovivad seks on vaja aafrika trumme põristada või kätt, aga kui üks näitleja satub sellistesse la­ joiguda, ma usun, et näiteseltskond tuleks jä­ vastustesse järjest mitu korda või juhtub te­ rele küll." gema asju, mis on kehvad või käivad lavas­ tajale lihtsalt üle jõu, siis hakkab seesama le- MITU PEAD ON IKKA MITU PEAD pingusüsteem loomingulisusele ju vastu töö­ tama! Kui näitleja teeb järjest juhutükkides kaasa, siis ei saagi ju lepingut rakendada: Tundub, et nii mõnedki probleemid sõl­ millega näitleja ennast siis tõestab? Et ta järg­ tuvad sellest, et peaaegu kogu koorma on miseks aastaks siiski veel kõlblik on." Jälle enda kanda võtnud kunstiline juht Ülev Aa­ juba tuttav teema: ikka roll ja lavastaja on loe. Aasta tagasi pidas ta tõsiselt loobu- määravad, leiab Siina Üksküla, kel endal õn­ misplaane, ent kuna teatrit ootas ees direk­ neks vähese koormuse ja sisulise töö puudu­ tori vahetus, siis ei pidanud Aaloe mõistli­ mise üle hetkel kurta ei tule. kuks kahte konkurssi teatrile peale suruda. "Mulle meeldivad pigem sametrevolutsioo­ Pärnu trupi tugevust tõestab veel üks nid," muigab Aaloe. Pealegi soovis ka uus di­ veider paradoks: ebastabiilse lavastajakaadri rektor, endine asemaavanem Ain Roost, et puhul on näitleja sunnitud ise hakkama saa­ Aaloe jätkaks tema kõrval. Kevadel 1996, mil ma. "Pärnu trupi tugevus ja nõrkus ongi sel­ seda lugu kirjutan, võib Aaloest aru saada, et les, et kõik on harjunud ise tegema — ega ta jääb teatrit juhtima ka järgmiseks hoo­ meie näitleja jäägi midagi ootama, kes suu­ ajaks. Nii on direktori soov ja olukorra para­ dab ise, teeb omaette rolli valmis," sõnastab tamatus. Aastate jooksul on õhus olnud mit­ üsna täpselt olukorra Aare Laanemets, kel meid kandidaate, kes võiksid teatri juhtimise on tulnud mitmeid kordi koos partneriga üle võtta, tänane seis midagi ei luba. tükk omaette proovisaalis valmis teha. "Siin Nagu juba korratud, teatris puudub oma on vahel olnud lavastusi, kus pole saanud nn ajutrust. Tegutseb küll kunstinõukogu, ühtki märkust, ja siis panedki umbropsu... aga nagu aru sain, pigem formaalselt. Ja Oleks see lavastaja siis vähemalt peegel, kui seetõttu on Aaloel koormust rohkem kui küll muud abi ei saa..." muigab Laanemets. Miks (lisaks muud ametid ja tõlketöö). Kas ei istu meil lapitakse auke juhuslike lavastajatega! Ülev ta nii teatris kui ka väljaspool teatrit liiga semmib liiga palju Vedaga! Asjaarmastajate kut­ paljude toolide peäl korraga? Mäletatavasti sumine on lihtsalt solvav! Need repliigid jää­ läks olukord "Ugalas" pingeliseks siis, kui vad õhku rippuma, kui kõnelen näitlejatega. tollane juht Allik hakkas majas vähem viibi­ ma. Tormihoiatust just Pärnust ei anta, aga Ometi pole trupp selle kõige juures lagu­ kunstilise juhi eemaloleku üle porisetakse nenud, ühel häälel kiidetakse üldist õhkkon­ küll: oleks Ülev vähemalt tajutavalt kohal! Teda da teatris heaks. Kui vahel lendavad ka näeb 3—4 päeva nädalas! Teda ei kohta ju üldse! ähvardused ja lahkumisavaldused, siis on Ta ei rakenda oma VAIMU! Ebamäärasesse see pigem oskus õigel hetkel midagi välja kollektiivsesse juhtimisse ei usuta ka seal öelda või auru välja lasta kui tõsine konflikt majas eriti: "Keegi peab olema, keda kuulad ("Kõigepealt ilgutakse ära, siis hakatakse te­ — usud või mitte, oled poolt või vaidled gema!"). Kõike uut natuke iroonilis-sketpili- vastu, aga siis on selge sott," arvab Aare Laa­ selt distantsilt vaatlev trupp on tegelikult nemets, kes küsimuse peale: aga sina ise valmis tõsiseks koostööks, kui tegija-lavasta- kunstilise juhina? muigab ausalt: "Ma ei ja suudab trupi ära veenda. Olgu tõestuseks küüni sellele tasemele, tean täpselt, milleks algselt ju pisut hullumeelnegi idee hakata la­ ma võimeline olen. Olen organiseerimatu val savipotte tegema ("Punjaba") või raskelt inimene, mul on mugavam olla vastutusest

35 vaba. Olen ka äkiline ja võin kellelegi liiga meid kordi kostab hääli: тек jääme alati igale teha. Mina ei sobi." poole hiljaks! Küll lavakunstikoolist näitlejate Eriti ei usuta majas ka kahevalitsusse: kutsumisega, küll mite lavastajate leidmisega. praegu on välja kujunenud nii, et teatri kui Ehk eeldab see amet tõepoolest süstemaati­ terviku pärast muretseb ka lavastaja Kaarel list ja tuima, järjekindlat tööd: taguda rauda, Kiivet. Mis iseenesest on ju hea ja omavahe­ kuni see kuum! Millegipärast on käest libi­ line vaikne tööjaotus näib sobivat ka Aaloele. senud Katri Kaasik-Aaslav, nüüd Peeter Ometi vabastab see kriitilises olukorras vas­ Raudsepp... "Aga juhtida võib ju ka nii, tutusest justkui mõlemad. Kui kerkib üles nagu Ülev seda teeb. Ka tegemata jätmine on küsimus, kes ühe või teise tüki repertuaari üks viis juhtida. Kui kõik läheb iseenesest võttis või lavale lasi, on asjaosalistelt pisut hästi, siis võib nii küll. Ingp oli teatrijuhina raske vastust saada. Viimane sõda käis Kii­ hea, kuigi inimese ja lavastajana ta isiklikult vea lavaleseatud s/toty-programmiga "Vali­ mulle ei sobinud. Selles mõttes sobib Ülevi vad daamid", mida üldsuse (kunstinõu­ juhtimisviis mulle väga! Niimoodi võib toi­ kogu?) survel küll teatrimajja ei lastud (män­ mida küll — aga peab olema ideaalne asja­ gitakse sanatooriumis). Paraku on see lavas­ olude klapp," leiab Jaan Rekkor, kes hindab tus muutunud koos "Micumaerdiga" "End­ väga iseenda privaatsust, seda vaba loksu, la" visiitkaardiks, teatris on käibel eneseiroo- mille sees on näitlejal palju ruumi. Rekkor ei nilised repliigid — Anna rahvale tissi ja roppu ole selles ka väga kindel, et kui meeleheitli­ sõna, nad murravad või uksed maha1. Kas tõesti kult punnitada ja uusi lavastajaid otsida, kas anna ainult karjatüdruku striptiisi ja publik tu­ siis hakkabki kõik paremini minema. "Istu­ leb?! me oma aja augus ära. Ega meil sellepärast veel halvem ole," arvab Rekkor, kelle arvates Ikka kordub mõte: peab olema selge, kes raskem aeg on juba läbi. Ka Jaak Hein arvab, majas kunstilisi otsuseid teeb. Teadmatus ja et kriitilisem aeg on juba ümber. Toda ebamäärasus tekitab ebakindlust ja hajaliole­ perioodi iseloomustab väga hästi Heina kut. Palju nurisetakse selle üle, et Pärnus ei suutmatus meenutada ühtki lavastust — suudeta korralikult repertuaari ette planeeri­ need olid lihtsalt nimetused, mitte meelde­ da. Laine Mägi meenutab oma üllatust, kui jääv repertuaar. ta juba paar aastat tagasi avastas, et Draama­ teatris teatakse punktipealt ette oma järgmi­ se hooaja plaani. Pärnu pole nii kaugele veel PISUT RAHVALIKKU RÄMEDUST jõudnud, nii ei saa ei teater ega üksikisik oma elu planeerida. Ehkki Aaloe ise toetab ja CONTRA SARTRE, IONESCO? teab mitmeid reklaamivõtteid, takistab just planeerimatus korraliku eeltöö tegemist la­ Mida te seal Pärnus teete? Seda küsitakse vastuse avalikkusele "sissesöötmisel", mis vahest nüüd harvemini, kui kaks-kolm-neli tänapäeval on muutunud olulisemaks kui hooaega tagasi, mil teatri afišši "kaunistas" varem. Teater pole suutnud ümber korralda­ tõepoolest väga kummaline ja mittemida­ da ka oma reklaami-müügitalitust. Aaloe, giütlev pealkirjade rida: "Kolm pettust", kes on korraga ka kirjandusala juhataja, ei "Maja Angel Streetil", "Sügisidüll", "Igavesti jõua lihtsalt süstemaatiliselt tegelda alaga, Sinu Marie-Lou", "Romeo", "Teatrilaev", mis tänapäeval koosneb lugematutest "Blaise", "Püksid maha!", "Tuleval aastal sa­ detailidest ja läbimõeldud taktikast ning mal ajal", ""Valge Hobuse" võõrastemaja", strateegiast. "Kuidas me saamegi oma uusla­ "Üks, kaks, kolm" jne. Pisut kummaline, et vastustele eelreklaami teha, kui me ei tea, meie ühe viljakama tõlkija ja parimaks tun­ mis ja millal kavva võetakse," kurdab Laine nistatud kirjandusala juhataja teadmisel Mägi, kes arvab, et kõiki hooajal repertuaari (soovitusel?) ilutsevad afišil niisugused ni­ võetud uuslavastusi tuleks tutvustada vaata­ metused. Miks Aaloe, kelle lemmikuiks tõl­ jale reklaamibuklettides juba hooaja algul. kijana Strindberg ja Bergman, nii kergelt Kummaline, et Aaloe, kes peaks olema gee­ kuurortlinna maitsele järele annab? Muidu­ nidega kaasa saanud teatrijuhi kogemuse gi, ka suviti mängiva teatri spetsiifika eeldab (isa Otto Aloe oli üks eesti teatri direktorile- meelelahutust. Muidugi tuleb rahvale anda, gend), praegu sellele rollile (või siiski ülisuu­ mis rahvas tahab. Aga siis peab selle kõrval rele koormusele?) ikkagi alla jääb. On ta tugevalt kui kalju seisma ka väärtdramatur- haare veelgi suurem? Või pole ta loomult gia ja kunstiliselt tõsiseltvõetav repertuaar. lihtsalt juhi tüüp? Pigem vabahärra kui orga- Kui alustada näiteks selle kümnendiga, ei niseerija-korraldaja-kavandaja. Üsna mit­ tule see rida ju sugugi kopsakas. Üksikud

36 väljapaistvad tõusud vaid: "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1991), mida mängitud vist juba 150 korda, "Täieline Eesti Vabariik" (1992), "Gösta Berlingi saaga" (1994) ja nüüd Sartre'i "Edmund Kean" ning Ionesco "Too­ lid". See on küll jämedates joontes tehtud vastandus (tõsiseltvõetava dramaturgia poo­ lelt võiks üht-teist, kuid mitte nii õnnestu- nut, veel lisada). Ent vahekorra mõttes on pilt kõnekas. Ei saa ainult üleolevalt kiruda ja mõistmatult kahetseda, miks publik labas­ tatud Raudseppa tahab ja ei vaata Ionesco "Toolide" poolegi (mõned etendused on PÄRNU TRATER "ENDLA" publiku puudusel ära jäänud). Viimast võib muidugi seletada publiku maitsega: kui on valida, eelistab pärnakas kaheinimesetükile variandil, siis leiaks seal erialasemat raken­ (mis sest, et uudse lahendusena teatri vastre­ dust ka näitlejad, kes põhitöö kõrvalt on monditud fuajees) suure lava tükki, kus pal­ praegu sunnitud tegelema kas "Päikeseraa­ ju näitlejaid, ilusaid kostüüme ja hea, kui ka dio" tööga, reklaamiasjanduse, kohviõhtute orkester ja laul. sisustamise vms-ga. Ent unistuste kõrval on direktori esimene samm siiski teatri nn Jälle ripub paljugi ära lavastajapuudu- köögipoole remont. Meenutab ju Pärnu teat­ sest: tõenäoliselt söödaks skandinaavia ja rimaja nagu õuna, mille üks pool on särav- lääne dramaturgiaga hästi kursis olev Aaloe punane, teine mäda. Selleks aastaks riigilt lavastajatele ette ka kaalukamaid näitemän­ saadud 300 000 krooniga üritatakse suvel ge, oma majast kasvanud üritajaile ta kas ei korda teha näitlejate duširuumid ja tualetid, söanda neid anda või ei tule selle pealegi. Ik­ mis praegu meenutavad pigem nõukogu­ kagi on loomulik vereringe häiritud. deaegseid jaamakäimlaid kui teatrit. Kuue­ kümnendatel ehitatud Pärnu majaga on IGAL HOOAJAL VÕIB ALUSTADA UUESTI probleeme rohkem kui küll, ent direktori energiasse maksab uskuda. Oluline on nüüd, Olukord pole siiski nii hull, aga mõtle­ et kunstiline meeskond siiski tekiks ja suu­ mapanev küll. Ometi on teatril lootusrikast daks uue direktoriga vääriliselt sammu pida­ perspektiivi küllaga. Eelkõige uue direktori, da. Uueks hooajaks sõlmitud kokkulepped maavalitsusest tulnud, kuid sugugi mitte on küll veel ebamäärased: kindel on kokku­ teatrivõõra (Peda näitejuhiharidus) Ain lepe ühe läti lootustandva noore lavastaja Roosti näol. Tal on palju entusiasmi ja ener­ Lauris Gundarsiga ja veidi ebamäärasem giat ning piisavalt kainet meelt, et suuta Trassiga, pisut kindlam jälle Spriidiga. Aega maja ja teatri kui tervikuga seotud problee­ siiski on, äkki lisandub veel keegi. Mis sest, midel sarvist kinni hakata. Kui eelmise di­ et külalisena. Pärnu vääriks mõndagi, ega's rektori, pensionile siirdunud Olaf Esna nüüd lavastajaist nii suur puudus ka käes viimaseid aastaid iseloomustaski "mineja- pole: Kalmet? Rohumaa? Tammearu? Aas- mehe" mugavus ja liigne omapoisilikkus, siis lav? (rida võiks jätkata). Pisut ringi vaadates Roost oskab hoida distantsi ja pidada majas pole olukord sugugi nii lootusetu. korda. Hansapangaga "liitumine" toimus küll juba Esna ajal ja see osa teatrimajast on LÕPETUSEKS tundmatuseni muutunud; riigilt saadud ra­ hadega on remonditud ka fuajee ja publiku Olen keerulises seisus asuvaid teatreid tualetid. Nüüd on ka linnaarhitektid lep­ vahel ka kadestanud: selle uuesti algamise pinud 60-ndate arhitektuurinäite (mis on või august välja ronimise võimaluse pärast. küll stiilne, aga sugugi mitte ajastu tipp) rik­ Pärnu korraliku näitetrupi juures pole see kumisega Hansapanga kontori juurdeehita­ mingi probleem. Kas osatakse näha šanssi? mise teel. Tulevikuunistuseks, mis nõuaks Pärnu väärib seda igal juhul. Ehk saab juba vähemalt 10 miljonit (eskiis juba olemas), on järgmisel, teatri 85. juubelihooajal küsida: nüüd maja teise poole väljaehitamine — ka- mis seal küll sünnib? Aga selleks on vaja bareeteatriks, restoraniks, teatriinimeste näha vaeva. Nauding tuleb siis nagunii. söögikohaks. Kindlasti oleks kuurortlinnas MARGOT VISNAP Pärnus turgu Moulin Rouge'i eestipärasel Aprill 1996

37 KUSTAV-AGU PUUMAN PERFORMING ARTS , CENTER \J TEL AVIVIS

Tel Avivi Performing Arts Center' publikufuajee. K.-A. Püürnani fotod

kutsutakse Performing Arts Center, ta on Tel Avivi Muuseumi ja ShaarZion BeitAriela library (linnaraa­ matukogu) naabruses ning kõrge torniga peastaabi vastas, sõjavägi ja kultuur DIS Я vis üle tänava. Vaa­ tamata legendile riigi rikkusest ei suudetud kogu kompleksi korraga lõpuni valmis ehitada. Lisaks on veel tulemas kahe saaliga Cameri Theatre Building, kus suures — 900 ja eksperimantaaJteatris 300 koh­ ta, 1100 kohaga Chamber Concert Hail, suur maa-alu- ne parkla 1000 autole, luksuskorterite plokk ja büiooruume firmadele, mille üür aitab kultuuriehi- tisi majandada. Suurele krundile on projekteeritud hulknurkse põhiplaaniga hoonetemass, milles dominantideks ümmargused nurgatornid, neis asuvad bürooruu­ mid ja näitlejate garderoobid, kõrguvad kaar­ jad vormid tähistavad lavatorne vaatesaalidega. Vaade Tel Avivi ooperiväljakule, millest Per­ Kompleksi valmides avanevad kõik neli saali ühi­ forming Arts Center' lõplikul valmimisel peaks sesse fuajeesse, mis tänu suurtele klaasseintele on kujunema otsekui seintega ümbritsetud linna- välisruumi loomulik jätk, nii on ooperiväljak kui ruum. seintega ümbritsetud linnaruum, millfi katuseks taevas. Hooneplokkide nurki ühendavad kaarjad 23. oktoober on väikese Iisraeli riigi ajaloos tä­ väravad häälestavad vaatajad pidulikule lainele. helepanuväärne kultuuritähtpäev. Avati uskuma­ Läbides uksel turvakontrolli (palutakse avada ko­ tult lühikese ajaga, nelja aastaga ehitatud Tel Avivi tid) jõuame avarasse fuajeesse, mis asub väljakuga ooperiteater (leping kirjutati alla 1990. a). Enam pole samal tasapinnal. See on külastajatele lahti kogu Iisraeli elanikul vaja minna ooperielamusi otsima päeva, siin on piletikassad, kohvikud, ooperivideo- laia maailma Ooperihoone on vaid üks osa mahu­ te, plaatide ja suveniiride poed. kast kultuurikompleksist Tel Avivi kesklinnas, mida järg lk 96 38 PRIIT KUUSK

MUUSIKAMAAILM 1995 III

MUUSIKAMAAILMA semaks tööks kujunes Adamsi TUNNUSTUSI songplay "I was Looking at the JA PREEMIAID Ceiling and Then I Saw the Sky", mida on esitatud Montrealis, New Yorgi Lincoln Center's, * Euroopa muusikapildi ühe Edinburgh' ja Helsingi festivalil, kaalukama, Ernst von Siemensi Pariisis, Hamburgis jm; Peter Fondi preemia (nimetatud ka Sellarsi lavastatuna, peamiselt muusikaalaseks Nobeli pree­ Grant Gershoni dirigeerimisel. miaks; München) vääris briti he­ ME toimus California ülikoolis lilooja Harrison Birtwistle oma Berkeley's, Ameerika mandril orkestriteose "The Triumph of Paid Dresher Ensemble'iga, Eu­ Time" ning ooperi "The Second roopa etendustel kõikjal aga Mrs. Kong" eest. Preemia enda soomlaste ansambliga Avantü suurus on 250 000 DM, ent lau­ Edinburgh's vääris Adamsi la­ reaat saab ise edasi määrata ka vatükk omakorda Critics Award toetuspreemiad noortele heliloo­ for Music'i, mis sest, et arva­ jatele, seekord väärisid need mused pressis on olnud vastu­ prantslane Philippe Hurel (1955) käivad. Ja veel üks kummardus ja austerlane Gerd Kühr (1952). Euroopale Adamsilt: Simon Oma esimese täispika ooperi Ernst von Siemensi Fondi pree­ Rattle'i 40. sünnipäevaks ning "The Mask of Orpheus" (1986) mia laureaat 19Э5, Harrison Birt­ City of Birmingham Symphony Or­ eest sai Birtwistle 1987. aastal ka wistle. chestra 75. aastapäevaks kirjutas ameeriklaste maineikama, Gra- ta lühema orkestriteose "Lolla- wemeyeri preemia. Muide, Birt­ Witteni uue kammermuusika palooza" (esiettekanne juubeli- wistle on "viisistanud" ka Jaan päevadel; just temale (nagu õhtul novembris), mis sai ka Kaplinski luulet (tellimusteos 1995. aastal Arvo Pardile koos EMI firmalt plaadi. Adamsi esi­ kuulsa Aldeburgh' festivali Balti heliloojatega) pühendas mene keelpillikvarteti žanris jaoks 1991) ja London Sinfonietta South Bank'i kontserdikeskus ka oopus "John's Book of Alleged on mänginud ta tuntud teost oma traditsioonilise kevadfesti- Dances"(1995) on tellitud Kro- "Secret Theatre" 1986. aastal ka vali (9 kontserti 12. IV — 4. V, sh nos-Quartet'ilt (ME novembris Tallinnas. 1995. aasta oli maest­ kaks esiettekannet), mille kavas San Diegos), mitmed tema teo­ role veel muus osaski tähelepa­ oli ka "The Mask of Orpheus" sed on väga edukad olnud laval nuväärne: ta sai tellimuse Lon­ poollavalise ettekande ning ballettidena: Münchenis, New doni Promenaadkontsertide lõ­ "The Second Mrs. Kong" kont­ Yorgis, Amsterdamis; neist me­ petuseks (Last Night of the sertettekandena. Festival ise nukaim Ashley Page'i lavasta­ Proms), kus esmakordselt kõlas kandis sümboolset pealkirja Sec­ tud "Fearful Symmetries" Lon­ tema "Panic" altsaksofonile, ret Theatres. doni Kuningliku Balleti reper­ puhk- ja löökpillidele. Birtwistle Viimati sai briti heliloojaist Sie­ tuaaris, mis on võitnud juba on Londoni Philharmonic Or­ mensi preemia Benjamin Britten kaks Olivier Award'r, nüüdseks chestra juures composer-in-resi- 1973. aastal. on firma Nonesuch plaadil juba dence, kellena tal hiljuti valmis ka Adamsi Viiulikontsert, esita­ "The Cry of Anubis" trompetile, * Grawemeyeri preemia USA-st jaiks Gidon Kremer ja London tuubale ja orkestrile, kus üks so­ (väljaandjaks University of Louis­ Symphony Orchestra Kent Na­ liste oli meil tuntud Häkan Har- ville School of Music vääringus gano juhatusel. denberger. Muude ülesannete 150 000 dollarit) sai ameerika he­ kõrval valmistus maestro 1995. lilooja John Adams oma Viiuli­ * Jaapani Kunstide ühingu rah­ aastal ooperi "The Second Mrs. kontserdi (1994) eest. Teos võitis vusvahelise preemia Premium Kong" etendusteks suvisel Glyn- kiiresti populaarsuse nii Ameeri­ Imperiale laureaadiks muusika debourne'i ooperifestivalil, veel kas kui ka Euroopas, teda esitati alal sai prantsuse helilooja Hen­ enam aga 1996. aasta suursünd­ aasta jooksul lisaks esiettekan­ ri Dutilleux. Kõrge autasu päl­ musteks: tema looming kõlas dele Minneapolises rohkem kui vis maestro kogu oma elutöö Stockholmi uue muusika festi­ 20 korda, kus solistideks Gidon eest. Jaanuaris 80-aastaseks saa­ valil (siin juhatas koostöös auto­ Kremer, Kurt Nikkanen, Vasko nud Dutilleux'le kuuluvad meie riga üht Birtwistle'i kooriteost Vasiljev jt. Mõnikord oli heliloo­ sajandipoole kaunimad instru- Rootsi raadio koori ees ka Tõnu ja ise dirigendipuldis, näiteks mentaalkontserdid — tšello- Kaljuste); kesksemaid autoreid autorikontsertidel Stockholmis kontsert "Tout un monde või Helsingis. Aasta üheks oluli­

39 on hispaania helilooja ja dirigent Prantsusmaal — tänavu kõlasid Christöbal Halffter. Kuni 1983. siin ME-1 tema "Clocks II" ning aastani (enne Luigi Nonot) oli "Lights from a Rainbow". ta Freiburgi Elektronmuusika *Itaalias Bolzanos sai Busoni Stuudio kunstiline konsultant; ta nim preemia Venemaalt pärit on ka ÜRO kantaadi "Yes Speak pianist Aleksandr Starkman. Out Yes" (1968) autor ning tema * Nikolaus Harnoncourt sai F. Garcia Lorcale pühendatud Hamburgis välja antava Hansa Il tšellokontserdi on helilooja di­ Goethe preemia (asut 1950, rigeerimisel plaadistanud Taani peam finantseerijaks Alfred raadio SO-ga M. Rostropovitš. Toepferi Fond) — silmapaistvate * 1911. aastal Itaalias sündinud, teenete eest Euroopa kultuuri- ja USA-s rahvusvaheliselt tuntud muusikaelus Preemia varase­ ooperiheliloojaks saanud Gian mate saajate hulgas on tuntuim Carlo Menotti, kel veel 1992. Benjamin Britten. aastal jätkus energiat tulla Roo­ * Hamburgi Shakespeare'i ma Ooperi kunstiliseks juhiks preemia anti Euroopa ühe mai­ Crawemeyeri preemia (USA) lau­ ning seal isegi lavastada (nüüd nekama, Glyndebourne'i oope- reaat 1995, John Adams. ametist loobunud), sai rahvus­ rifestivali direktorile George vahelise Euroopa kultuuride Christie'le. edendamise toetuspreemia * Duisburgi linna muusika- Montblanc de la Culture. preemia vääriliseks tunnistati lointain" (1970, M. Rostropovi- Praegu peamiselt Šotimaal elav meie sajandipoole muusikateatri tšile) ja viiulikontsert "L'arbre maestro vääris selle Spoletos uuendajaid, tänavune juubilar, des songes" (1985, I. Sternile). kuulsaks saanud Kahe Maailma helilooja Hans Werner Henze Viimast on palju Isaac Steini so­ Festivali {Festival dei Due Mondi) kogu oma senise loometöö eest. leerimisel juhatanud ka Lorin asutamise ning ka USA (Char­ Samasuguse preemia sai 1992. Maazel. Viiulikontsert tuli juba leston^ Spoleto festivali algata­ aastal Yehudi Menuhin, Henze esimese viie aasta jooksul ette­ mise ja kunstilise juhtimise eest. ise on aga 1990. aasta Siemensi kandele rohkem kui kolmeküm­ Festival, pikka aega enne vaid preemia laureaat. nes suures muusikakeskuses nii Itaalias (alates 1958), oli mõel­ * Frankfurdi maineka muusika- Ameerikas, Aasias kui ka Euroo­ dud Itaalia ja USA noorte muu­ preemia vääris altviiuldaja Ta- pas ning on praegu juba kolmel sikaannete avalikkuse ette too­ bea Zimmermann, kes Juri heliplaadil. Tšellokontsert kõlas miseks. 1986. aastal lavastas Bašmeti, Kim Kashkashiani ning ka Helsingi biennaalil 1987. aas­ maestro ise oma senini viimase Nobuko Imai kõrval on prae­ tal. Praegu korraldatakse Saint- ooperi "Goya", ME Washingto­ gusaja paremaid aldimängijaid Pierre-Des-Corps's temanimelist nis (nimiosas Pläcido Domingo), ja kellele on spetsiaalselt kirju­ rahvusvahelist kompositsiooni- mille avaõhtul viibis ka Hispaa­ tanud ka tuntud heliloojad: konkurssi. nia kuninganna Sofia. 1994. aastal kõlas ME-1 György * UNESCO ja Rahvusvahelise * Saksa Heliplaadikriitikute Ligeti festivalil Gutersloh's "Sõ­ Muusikanõukogu (IMC) muu- preemia anti Pierre Boulezile — nate für Viola Solo" Tabea Zim­ sikapreemia pälvisid hispaania tema osatähtsuse eest XX sajandi mermanni esituses. 29-aastane pianist, silmapaistvaimaid Al- muusika ilme kujundamisel sel­ Tabea Zimmermann on esi­ benize ja Granadose interpreete le silmapaistva autorina ning in­ nenud koos kuulsate orkestrite- Alicia de Larrocha ning Pakista­ terpreedina. ni quawwüi-laulja Nusrat Fateh * Mannheimi naishelilooja- AU Khan. preemia (GEDOK) sai 200 pre- Premium Imperiale (Jaapan) lau * Kolmandat korda Rootsis väl­ tendendi hulgast rumeenlanna reaat 1995, Henri Dutilleux. ja antud Polar Music Prize'i Doina Marilena Rotaru. Buka­ väärinuiks osutusid tšellist ja di­ resti Muusikaakadeemia profes­ rigent Mstislav Rostropovitš sorina on ta osalenud ka Darm­ ning rockmuusik Elton John. stadti ja "Gaudeamuse" kur­ Klassika poolel võitis siin esma­ sustel ning täiendanud end Hol­ kordselt preemia Witold Lutos- landis Theo Loevendie käe all. lawski (talle anti ka kõige ISCM-i Maailma muusikapäeva­ esimene Grawemeyeri preemia dele Stockholmis 1994. aastal oli USA-s), järgmisena Nikolaus valitud tema "Spyralis II" (1991), Harnoncourt. selle esitajaks Eesti dirigent * Iisraelis välja antava tööstur Arvo Volmer Malmö SO-ga. See Wolffi nim Fondi preemiate Rotaru mõningaste folkloorisu- laureaatideks (heliloojale ja in­ gemetega teos jättis paljude hul­ terpreedile) said helilooja Györ­ gast ühe sisukama mulje (ka gy Ligeti ja dirigent Zubin festivalil käinud Erkki-Sven Mehta. Tüüri ja Mari Vihmandi arva­ * Premio Europa (Sitsiilias, mist mööda). Rotarut mängitak­ Taorminas) viimatine laureaat se Läänes nüüd üsna sageli, eriti 40 Frankfurdi muusikapreemia laureaat 1995, Tabea Zimmermann (paremal) helilooja György Ligetiga tema Vioolasonaaäi ettekande puhul Giltersloh's 23. IV1994.

ga, nagu Berliini Filharmooni- seitsmenda ooperi "Josef" ette­ anti talle arvutianimatsiooni kud, Leipzigi Gewandhausorches- valmistamisega esiettekandeks alal. ter, Jeruusalemma SO, samuti New Israeli Opera'le Tel Avivis. * Rahvusvahelise noorte nüü- Cherubini-kvarteti, viiuldajate Kuue sümfoonia ja enam kui dismuusikaühingu "Gaudea­ Gidon Kremeri ja Thomas Ze- kümne instrumentaalkontserdi mus" preemia (anti kätte "Gau­ hetmairiga. Preemia annavad autor, kes paljude oma teostega deamuse" muusikanädalal Ams­ välja Saksa Muusikainstrumen- on aidanud tõsta rahvuslikku terdamis) said hispaania heliloo­ tide Meistrite Ühendus, Frank­ enesetunnet, on siiani heas loo- ja Jesus Torres (1965) ja USA he­ furdi mess ja Frankfurdi linn. minguvormis. Preemiate hulgas, lilooja Michael Oesterle (1968). * Heidelbergi aastapreemia mis ta on saanud, on ka Wolffi Premeeritud teosed esitati ning naiskunstnikule sai muusika fondi oma, mille ta vääris 1983. preemia tähendab ühtlasi ka uut vallas aasialanna Younghi Pagh- aastal koos Vladimir Horowitzi tellimusteost "Gaudeamuse" fes­ Paan. Preemia antakse kätte ja Oliver Messiaeniga. tivalile 1996. Eriauhinnad said naisheliloojate iga-aastasel festi­ * Rheinsbergi lossis Saksamaal Paul Newland (Suurbritannia) valil (ka meesheliloojaid on fes­ juba viiendat korda toimunud ja Giovanni Verrando (Itaalia). tivali korraldajad kutsunud — noorte ooperilauljate rahvusva­ Ülevaatusele oli saadetud 407 seal on oma ja eesti muusikat helise festivali algatamise ja teost kuni 30-aastastelt helilooja­ tutvustanud ka meie Erkki-Sven kunstilise juhtimise eest pälvis telt 38 riigist. Žürii valis välja 12 Tüür). Pidustustel korraldati helilooja Siegfried Matthus Younghi Pagh-Paani autoriõhtu Rahvusvahelise Teatriinstituu­ ning workshop tema käe all. di (ITI) preemia, mis anti välja Montblanc de la Culture'! lau­ * Wilhelm Furtwängleri nim rahvusvahelise teatripäeva pu­ reaat 1995, Gian Carlo Menotti. preemia anti väljapaistvate hul. Matthus (1934) on endise kunstiliste saavutuste eest Bra­ Saksa DV viljakamaid ja tuntu­ tislava Rahvusooperile ja selle maid heliloojaid, loonud üle 500 bulgaarlasest peadirigendile teose, sh huvitavat ooperi- ja Ivan Angelovile. 1994. aastal balletimuusikat. Rheinsbergi fes­ väärisid esmakordse preemia tival on esimene uuel, ühinenud Viini Filharmoonikud, seekord Saksamaal asutatud suurüritus. hinnati sellega ooperiteatrit. 1995. aasta suvel osales sellel 554 * Kesk- ja Lõuna-Euroopa noort lauljat 25 riigist, kes õppi­ kunstnikule mõeldud fohann- sid festivalilavastustes 24 oope- Wenzel-Stamitz-Preis'i (välja­ ripartiid. Kavas olid Salieri andjaks Esslhigen Künstlergilde) "Falstaff' ja R. Straussi "Ariadne selle regiooni kultuuri silma­ Naxoselt". paistva edendamise eest on *Linzis toimunud traditsiooni­ saanud iisraeli helilooja Josef lisel elektronmuusika rahvus­ Tal. Preemia anti kätte Mannhei­ vahelisel festivalil Ars Elect- mis enne maestro 85. sünnipäe­ ronica sai preemia USA autor va. Kogu juubeliaasta oli vana­ Bob Sabiston — "Kuldne Nike" meister seotud oma uue, juba Haruyuki Suzuki teose Jean-Louis Agobert' muusikal. "A Double Tour" eest. 169 osa­ Eritunnustuse võitsid Rootsi, võtjast pääsesid finaali veel Con- Kanada, Sloveenia ja India rado del Resario (Filipiinid) ja AIRC raadio esitatud komposit­ Robert S. Thompson (USA). sioonid. * Vaid üks noorte interpreetide * Meenutame, et parima oope- konkursside pikast reast, sest riplaadistusena sai Grammy au­ see oli laiaulatuslik ja esmakord­ hinna ameeriklaste üks armas­ ne: Leonard Bernsteini nimeli­ tatumaid selle sajandipoole ne mitme Euroopa ja USA eel­ oopereid, tänavuse juubilari vooruga dirigentide konkurss, Carlisle Floydi (1926) "Susan­ tunnistas oma finaalvoorus Je­ nah", mis juba neli aastakümmet ruusalemmas võitjaks 35-aastase menuga mööda USA muusika­ jaapani dirigendi Yutaka Sado, teatreid rännanud, Euroopas kes oli omal ajal ka Bernsteini aga lausa tundmatu. Salvestus õpilane. Osales 233 dirigenti 42 firmalt Virgin Classics sündis maalt. siiski Euroopas, Lyoni Ooperis, * Ajakirja "Gramophone" vali­ solistideks ameeriklaste kuulsu­ tuid: aasta plaadiks sai Prokof- sed Cheryl Studer, Samuel Ra- jevi ja Šostakovitši esimeste viiu­ mey ja Jerry Hadley, dirigentki likontsertide salvestus Maksim USA-st, aga nüüd Lyonis ja Vengerovi ja London Symphony Manchesteris peadirigendina Duisburgi linna muusikaprcemia Orchestra'ga M. Rostropovitši ju­ väga hinnatud noor Kent Na­ laureaat 1995, Hans Werner Hen- hatusel (firma Teldec). Pari­ gano. ze. maiks: koorimuusikas: K. Szy- * Lõpuks mõned valitud Londo­ manowski "Stabat Mater" Bir­ ni Royal Philharmonic Society minghami SO ja kooriga Simon aasta tippudest: Rattle'i juhatusel; nüüdismuusi­ aasta väljapaistvamaks suurvor- preemiakandidaati, kelle hulgas kas: G. Ligeti viiuli-, tšello- ja miteoseks valiti inglase Peter oli ka soomlane Veli-Matti Puu­ klaverikontserdid — kõik kolm Maxwell Daviese Sümfoonia nr mala. P. Boulezi juhatusel; esmakord­ 5, mille edu sai alguse ME-lt * 7. rahvusvahelise komposit- selt varajase ooperi kategoo­ Promenaadkontsertidel Londo­ sioonikonkursi, mille organi­ rias — H. Purcelli "Kuningas nis 1994. aastal ja mille plaadis- seerijaks on Sienas asuv Acca- Arthur", esitajateks Les Arts Flo­ tus samuti kriitikute preemiaid demia Musicale Chigiana, võitis rissants, dirigent William Chris­ võitis. Parimaks muusikavi­ noor itaalia helilooja Giuliano tie); instrumentaalmuusikas deoks hinnati James MacMilla- Ghirardi (ka "Gaudeamuse" soolopillile: Chopini esitused ni "Seitse viimast sõna ristilt" konkursi finalist). Tema võidu- pianist Murray Perahialt; vo­ (BBC Televisioon), salvestatud teos kõlab Siena tänavustel su­ kaalmuusikas: Schubert Walesi 1994. aasta kevadel. Praegune vekursustel ning selle kirjastab bass-bariton Bryn Terfelilt; or­ šoti väljapaistvaim vokaalheli- Ricordi. kestrimuusikas: Schönbergi- looja MacMillan sai mainitud plaat Simon Rattle'i juhatatuna; * Casinos Austria mainekal teose eest ka ainsana n-ö tõsise­ ooperimuusikas: W. Waltoni konkursil Viinis võitis samuti ma muusika poolelt väga popu­ "Troiuse ja Cressida" esmasal- itaalia helilooja - Luigi Abbate laarse Mercury Music Prize'i vestus Leedsi Opera Nörtit trupi oma lüürilise ooperi "Il sesto (140 plaadi hulgast) eelnimeta­ ja dirigendiga Richard Hickox. cerchio" eest Sandro Bajini libre­ tud teose eest (firma В MO. Elutöö tunnustuse sai helilooja tole. Väga menukas on olnud ka Michael Tippett, aasta kunstni­ * 6. vaimuliku muusika kon­ tema löökpillikontsert "Veni, ku tiitliga pärjati Pierre Boulez Veni, Emmanuel". Lisagem, et kursil Šveitsis Fribourg'is ei lei­ jne. tud I preemia väärilist, II pree­ mõlemad heliloojad lõpetasid mia said sakslane Thorsten *Le Prix Italia pälvis Saksa­ 1995. aastal ka uue ooperi — Kühn (1967) teose "Lux Ful- maa raadiokeskuste ARD/SWF Maxwell Daviese "The Doctor of gebit' eest ja venelane Sergei kompositsioon A. Weberni Myddfai" tuleb ME-le Welsh Na­ Pavlenko (1952) hümni "Jesus muusikale "Les sons sont-ils tional Operas Cardiffis juulis Redemptor omnium" eest. Tun- des sons ou les sons sont-ils We- ning MacMilllani "Ines de Cast­ nustusdiplomi väärisid Suurbri­ bern". Eripreemia (samuti 15 ro" esiettekandele Edinburgh' tannias elav vene helilooja milj liiri) sai Radio France/Fran­ festivalil Scottish Opera'lt augus­ Dmitri Smirnov ning itaallane ce Culture töö "Rinvenuto" tis. Gian Paolo Luppi. (Eelmised osad * 16. Irino Prize'i (kammermuu­ Konkursi algatas Bernsteini vt TMK 1996, nr 4 ja 5) sika vallas), mille väljaandjaks 5. surma-aastapäeva puhul Yoshiro Irino Institute of Music To­ Bernsteini omaaegne hea sõber, Jeruusalemma linnapea Teddy kyo, võitsid praegu Belgias elav Kollek. 1996. aastal võistlevad venelane Viktor Kissin teose heliloojad, 1997 — lauljad, 199S "Passe la Nuit" ja jaapanlane — taas dirigendid.

42 ALEXEY M. ORLOV

EESTI ANIMAFILM JA EESTI ÄMMA

SUBJEKTIIVSEID TÄHELEPANEKUID, ŽILETITERA KEELEL

Mil määral on animatograafi esteetika mingi stabiilse karakterina, indiviidina, isik­ visuaalne mõtlemine? Kui palju viimane susena. Selle "iseloomuliku temporütmi" sta­ biilsus ongi nukufilmi aluste alus ning sõltub rahvuslikust mentaliteedist ja üld• tuleneb temperamendi ilmingute kopeerimi­ kultuurilistest mõjutustest? Eesti animafilm sest. Heidmets aeglustab oma filmis alatasa pakub rikkalikult ainet nende probleemide mannekeenide tegevust ja koguni peatab sel­ analüüsimiseks. le, siis aga paneb nad jälle lii- kuma. Ani- meerimine kui hingestamise põhimõte ise 1. STRUKTUURSUS JA SEMIOOTILI­ omandab niisugusel puhul pulseeriva iseloo­ SUS. Mainigem alustuseks, et Tartus on se­ mu: kord on see olemas, siis jälle ei ole — miootika koolkond, mida kuni oma surmani nagu tühjuse vilkumine Norman McLareni juhtis Juri Lotman. Kui selle tekkimine kajas­ filmis "Blinkity Blank". Samuti varieeritakse tab eesti mentaliteedi eripära, siis on iga liigutuste tüüpi ja žestide registrit: tegelase eestlane — kas ta selle peäle mõtleb või ei — "inimlikult" sujuv žest läheb üle katkendli­ semiootik ja strukturalist. Selline eeldus sele­ kuks piksilleeritud liigutuseks, seejärel imi­ tab, kust on pärit eesti animatsiooni kujundi­ teeritakse käe elastset, "vetruvat" te üliavar tehnoloogiline spekter: peaaegu vibreerimist ja kõikumist ning pärast seda al­ iga uus tehnoloogia toob kaasa omad keele­ gab järjekordne liigutus ilma ettevalmistava lised iseärasused ning just nende varieerimi­ faasita (ilma vastandliigutuseta), millega ne annab tunnistust huvist keele aluse ja tuuakse sisse mehaanilise inertsivaba liiku­ selle struktuuri vastu, süvenemisest "rääki­ mise tingimus. Orgaaniline liigutus asenda­ mise" põhimõttesse endasse. Viimastel aasta­ takse alatasa mehaanilisega, kusjuures mitte tel on eestlased kasutanud piksillatsiooni ja kõikumisena ühest äärmusest teise, vaid iga fotoaplikatsiooni, töötanud inimesesuuruste kord luuakse oma spetsiifiline nüanss, oma mannekeenidega, katsetanud joonistamisega liikumise ja paigalseisu impulss, oma elu ja filmilindile, tegelnud nii pooiümar- nukku­ surma määr. Heidmets nagu kästaks ka vaa­ de, kombineeritud võtete ning muunduvate taja alatasa kord eluvette ja siis jälle surma- nukkudega kui ka esemete animeerimise ja vette, sundides teda sisse ja välja lülituma kaamera ees klaasile maalimisega. Paljudele koos tegelastega, kelle jaoks sellega seoses eesti 1980.—1990. aastate filmidele ("Papa tuuakse sisse erilised teenijad, kes tardumise Carlo teater", "Kerjus", "Eine murul", "Hotell hetkel seavad õigeks tegelase randmete E", "Otto elu", "Incipit Vita Nova", "Sprott asendi, küünarnukkide kõrguse ja pea kalde. võtmas päikest") on iseloomulik mitme teh­ Nii luuakse kaugeltki mitte triviaalne ja nu­ noloogilise süsteemi kombineerimine. Tege­ kufilmile hoopiski mitte omane efekt, et ek­ likult on aga situatsioon veelgi keerukam ja raanil on mingid olevused, kes kord surevad peenem: iga "süsteemi" sees on märgata ten­ ja siis jälle ärkavad ellu. Sealjuures kuulub dentsi varieerida ka kujunduslikku stiili, ku­ nende pulseerivasse olelusse ka see, mida on jutamise faktuuri, animeerimise iseloomu kombeks nimetada surmaks. Tekkiv elu tüüp jms. Näiteks kasutab Rao Heidmets oma hiil­ hõlmab traditsioonilised ja elusolendite maa­ gavas filmis "Noblesse oblige" inimesesuu- ilmas nii selged seda laadi eristused nagu rusi mannekeene, aeg-ajalt ta peatab oma "orgaaniline — anorgaaniline", "loomulik mannekeenid, otsekui võttes neilt ära hin- — mehaaniline, "loodus — tehnoloogia" jms gestatuse ja surudes nad tagasi algsesse ning tegelane ise muutub tema' olemust surnud" staatikasse, siis aga paneb nad moodustava nähtamatu hingestatud jõu uuesti liikuma. Animafilmis on tegelasel ta­ avaldumise vormiks. Arvatavasti just selle­ valiselt rangelt määratud ja muutumatu pärast võib mõnes Heidmetsa episoodis "reageerimisnurk" ümbritsevale — liikumi­ mannekeeni väline kest lihtsalt koost lagune­ se, miimika ja liigutuste kiirus. See tegelasele da ja siis selgub, et riietus ei varja üldsegi omane temporütm ning selle erakordne mitte keha, vaid tavalist õlenutsakut (nii püsivus loobki võimaluse tajuda tegelast nagu Jänes Jan Švankmajeri "Alice'is" ei 43 võta kella välja mitte taskust, vaid oma sise­ valt hoolikalt läbi mõeldud kujundite struk­ muse saepurust, sisalik Bill aga elustatakse, tuur, mille tarvis on "läbi arvutatud" selle ta­ toppides ta taas saepuru täis). Just see, et te­ jumise kõik võimalikud režiimid ja nüansid gelane ekraanil varieerub, tekitab tema taju­ (sealhulgas ka üksikute stseenide, kujude ja mise nüansside rikkaliku spektri süžeest tegevuse elementide irratsionaalsed, loogili­ sõltumata. selt motiveerimata ja seletamatud momen­ Heidmetsal esinev "ülimarionett" on did). vaid väliselt inimesega võrdne tegelane. Selline lähenemine võimaldab luua filme, Tema omadused hajutavad ettekujutuse mis paistavad silma erakordselt keeruka inimlikust ja neid täiendatakse masina-auto- struktuuriga, neid peab vaatama korduvalt, maadi "jumalike" omaduste universumiga. et mõista kujundite kõiki kihte, ning mis Nii tekib teatud liiki ääretu stoilisuse ja osa- hammastavaa oma kõla oskuslikult ülesehi­ võtmatuse ideaal, jutu millest võib hõlpsasti tatud polüfooniaga. Selle keerukuse äärmi­ viia filosoofia tasandile. seks piiriks on vist Priit Pärna filmid "Eine Tegelaste nägusid katvad pronksmaskid murul" ja "Hotell E". on veel üheks universalismi võtteks: maski Pärn ütleb: "Tuleb osata analüüsida oma taga pole üldse nägu, tegelasel ei ole oma tööd. Mõelnud midagi välja, muutun ma nägu — see on inimese riidesse ehitud õle- vaatajaks ja otsekui kontrollin väljamõeldud nutsak, kaadri tagant perioodiliselt kostev kuju tajumise kõiki aspekte — kas minu ka­ lehma ammumine aga seostab elegantselt vandatu on loetav ja kuidas nimelt. Lähte- kujundatud söögisaali lehmalaudaga (juhus­ hetk on selline: loomeakti võib tinglikult lik ei ole ka õlgede tsunami, see vajub sisse ja vaadelda kahe etapina. Esimeseks on välja­ täidab saali nagu oleks see heinaküün või mõtlemine, see tähendab fantaasia töö. See laut). on kunstniku mõttetüüp. Sageli ei tea ma Muistsed eestlased nimetasid end "maa­ isegi, kust see idee on pärit. Teine etapp on rahvaks", kuid elasid mere kaldal, austades kontrollimine: mis see on, kas see on see, ühevõrra taeva, maa ja vee stiihilisi jõude. mida on vaja? Kuidas see vastab minu poolt Võib-olla just see algne eluvõimaluste mit­ kavandatule? Muidugi, on lihtsalt kombeks mekesisus määras ära eesti enesetunnetuse öelda, et "kontrollida . See võib peas toimu­ alateadliku suundumuse tolle universaalse, da hetkeliselt, momentaanselt, kuid kontrol­ "jumaliku" olevuse arhetüübi poole, mida lida, kuidas kavandatu jõuab vaatajani — kehastavad nii Rao Heidmetsa mannekee­ see on kohustuslik etapp. nid kui ka Riho Undi ja Hardi Volmeri Paralleelselt sellise analüütilise tööga fil­ "Nõiutud saare" muunduvad tegelased (kes mi kallal sugenevad momendid, mida sa ei vastavalt vajadusele moonduvad maismaa- suuda endale seletada. Näiteks täht "A" te­ olevustest vee-elanikeks või lindudeks) ning gelase ninal seostus minul tähega "A" raa­ Avo Paistiku tetraloogia ("Hüpe", "Lend', matu kaanel, mida tegelased koos armastus­ "Silmus", "Minek") peategelased, kelles "väl- kirjaga teineteisele edasi annavad. Kui kõik gatavad" erinevate olevuste ja loodusjõudu­ tüübid on ilmetud, ühesugused ja üks neist de iseloomulikud jooned. Näiteks "Minekus" nagu paneb maski ette — seob endale nina on kujutatud vees hukkuva elusolendi draa­ asemel näo ette tähe "A", siis sellega ta eris­ mat, keda järjestikku näidatakse mehena ja tab end teistest ja ka varjab oma nägu. See naisena, kuia kes finaalis osutub hiireks; täht on nii nina kui ka tähestiku esimene paksus veekihis, kus tegevus toimub, on täht. Ma illustreerisin üht soome lasteraama­ aeg-ajalt näha hõljuvaid pilvi. Nii luuakse tut, milles ühel NOKKA-nimelisel tegelasel antropoterimorfse tegelase ja vesi-õhk kesk­ oli nina asemel nokk. Ma kirjutasin selle konna kompleksne kujund. sõna paberile ja viimasest tähest sai nina. Viimasel ajal on mul sugenenud midagi hobitaolist: ma õpetan visuaalse mõtlemise 2. TEADLIK JA ARUSAAV "ÜLAPOOL". kursust Helsingi Kõrgemas Filmikoolis ja Venemaal öeldakse lahku minnes sageli "jää Londonis. Selgus, et see teine etapp toimib terveks", rõhutades nii mitte kes teao mida, väga nõrgalt või puudub üldse. Teinud val­ vaid just kehalist ja meelelist "alapoolt". mis koomiksi, karikatuuri või filmi, ei suuda Muuseas, "tervis" ei ole koguni mitte tunne, autor sellest distantseeruda ja analüüsida, vaid (kogu oma keha) totaalne tajumine milline osa informatsioonist on tal peas ja kogu selle stiihilisuses ja seletamatuses. Ees­ milline jõuab kujundi kaudu vaatajani. Sel­ tis aga öeldakse teile lahkumisel "head leks on vaja niisugust tüüpi mõtlemist, nagu aega"! Ja kui aeg on olemuselt tõesti kestus, on matemaatikul või inseneril: peab olema millele me alati omistame teataval määral kaine analüütik. Näiteks tavaline filmikaa­ teadlikkust, nagu arvas Henri Bergson, siis der või joonistus ei kanna endas süžeed. Kui on aja soovimine sisuliselt teadlikkuse, on joonistatud inimene, siis see on minimaal­ mõistliku arusaamise kui kestva elu tõelise ne informatsioon. Hea karikatuur or. kirjan­ hüve soovimine. dusele juba lähemal. Selle taga peitub tin­ Kohtumistest ja vestlustest eesti režissöö- gimata mingi lugu, see, mis on olnud enne, ridega selgus, et nende jaoks on film esma­ ja see, mis tuleb edaspidi. Koomiks läheb joones intellektuaalne konstruktsioon, eelne­ kaugemale, siin võib autor juhtida tegevuse 44 7 Л зй^« \ 7 ' / $ m "•^'sb "^•лкF ' '\- •-" V -X. mA iii V. / $ш' 'Ш 4

• ' &/ : - * i •L s- f • • у - - • • i 2j

1 / . < \ /

"Noblesse oblige", 1989. Režissöör Rao Heidmets. käiku, ja lõpuks tuleb film, animafilm, kus kujutatule lisandub heli. Kõige lihtsam näi­ de: inimene ja tool — millised on seosed nende vahel? Mis on peamine? Kas värv, fak­ mõeldud. Need on nagu kaks võtit järgneva tuur, materjal, millest tool on tehtud, või see, tegevuse mõistmiseks, selgitas režissöör. et tooli peäl võib istuda?" "Legend Reeturist" on teostatud lame- nukktehnikas. Ruutudest laotud kivimüüri See mõne eesti filmi kohustuslik reflek­ taustal istuvad liikumatult laiade põsesarna­ sioon ja intellektuaalsus viib välja "külma" dega mehed, kes vaatavad õtse enda ette. kujundistruktuuri loomiseni (Rao Heidmet- Kõlab veniv muusika, mis meenutab islami sa "Nüril", Kalju Kivi "Tõus" ja "Klaasikillu- mugaami. Uks avaneb kriuksudes ja läbi uk­ mäng", Tauno Kivihalli "Surmamõrsjad" jt). seava langeb ruumi hele valgus. Mehed ka­ Niisugused filmid on raskesti mõistetavad tavad silmad kätega, ainult üks neist piilub näiteks vene vaatajale, kes on harjunud üle­ sõrmede vahelt. Kui ta koos teistega käe näo paisutatud emotsionaalsusega. Kuid tuleva­ eest ära võtab, fikseerib päevitus tema näol se filmi struktuuri hoolikas intellektuaalne sõrmedevahelise pilu ja see eristab teda kõi­ läbitöötamine hõlmab tavaliselt ka selle gist teistest. Mees tõuseb püsti, müür ja emotsionaalset paletti, mille tulemuseks on teised kujud hajuvad, tema aga läheb, käed sageli struktuuri kõigi komponentide peen ristisarnaselt külgedele välja sirutatud, läbi tasakaalustatus. Nii jutustas Priit Pärn, kui algava lumesaju, tema väljasirutatud kätele suuri pingutusi nõudis see, et saavutada fil­ kasvab kiiresti valge lumehang. mi "Hotell E" põhiosa värvigamma erilist, kahesugust tajumist, mis peab jätma piduli­ Pärn seletab: "Nad istuvad ringis ja vaa­ ku, säravp uhta värvi mulje ning olema sa­ tavad. Kuhupoole te ka ei vaataks — kelle mal ajal mahe ja läbipaistev, pastelne ja esivanemad nad on? Koik saavad aru, et nad summutatud: "Oleks olnud kerge teha film on mingid Soome-Ugri tüübid: soomlased, kirkana. Me nägime palju vaeva, et saavuta­ ungarlased ja meie — Euroopas; Siberis on da pastelsed toonid ja et kujutis oleks samal handid, mansid, seal on neid rahvaid väga ajal värviline. See on just see, mida ei saa palju. Laiad põsesarnad — need peavad ole­ edasi anda videoekraanil." ma meie esivanemad. Samal ajal võib see olla üldse Siber — too kant aegade hämaru­ Selge struktuuri taotlus filmis "Hotell E" ses. Kõlab laul. Alguses tahtsime me selle avaldub selles, et film on kokku pandud ük­ lindistada rahvuslike pillide saatel ise. Siis sikutest plokkidest, millest igaühel on oma aga selgus, et tegelikult laulavad seda eski­ "keelesüsteem", oma semiootika. Filmi põhi­ mod. Siit ka mudel: nad istuvad ringis ja osale eelneb kaks allegoorilist sissejuhatust: vaatavad. Vaadata kõrvale, see tähendab "Legend Reeturist" ja "Legend Lunastajast". juba reeta. See on patriarhaat, seal on ainult Mõlemad lood on Pärna enda välja

4^ "Eine murul", 1987. Režissöör Priit Pärn. Järgmine episood, "Legend Lunastajast" on teostatud maalit ehnikas eredate, kirgaste värvidega. Keset kuumusest pragunenud pinnasega tasandikku seisab sinise taeva all pidulaud ning vabad, end hästi tundvad he­ ledates rõivastes inimesed annavad üksteise­ le edasi pokaali. Kuid nende ketis jääb üks inimene puudu, pokaal kukub maha ja läheb katki, jõudmata lauale. On näha juurde as­ tunud inimese paljaid jalgu, siis tema ristiku- julist varju ühises mimketis ja juba ongi pokaal laual. Pärn ütleb: "Mulle oli tähtis, et sellest jookseks läbi idiootsuse niit. Näiteks tegela­ ne kõnnib, lund sajab, tema külgedele siruta­ tud kätel kasvavad lumehanged. See on ühest Küljest justkui ilus, teiset küljest peab aga olema täielik idioot, et niimoodi kõndi­ da. Normaalne inimene laseks käed alla ja lumi kukuks maha. Aga teises legendis näe­ me me juurdetulnud tegelast taas samasugu­ Eine murul". Animeeritud Mati Kütt. ses ristitaolises poosis: ta annab pokaali edasi. Ja peaaegu päris filmi lõpus läneb te­ gelane mööda palki samas poosis väljasiru­ mehed, kusjuures nad on omavahel tutta­ tatud kätega, kuid seal aitab see poos tasa­ vad. See tähendab olla omade ringis. Ma ei kaalu säilitada. Samal ajal oleks ta nagu mär­ püüdnud anda negatiivset või positiivset — ter, ta võtab sisse sama poosi, kuid tund on see on kõik üks ja seesama maailm. Kui ta vähe. Lumesadu lakkab. Tegelane läheb liht­ vaatas ja nägi ning kui teised said aru, et ta salt ära. On tähtis need variandid enda jaoks oli vaadanud, ja ta mõistis, et oli teinud vea läbi töötada. Need momendid on olemas, — siis ta lahkub." kuid ma lähtun sellest, et mitte kõik nad ei 46 jõua vaatajani. Ma ise pean kontrollima kõiki Ja lõpuks viimane plokk — hallides ja võimalikke variante." mustades toonides ning meelega lohakalt Seejärel tuleb filmi põhiosa, mis koosneb kujutatud naabertuba, siinsed tegelased on kolmest plokist. Algab see tiitriga "Epiloog: "hirmuäratavad", nad jätavad täieliku "põh­ "The American Dream"". See tiiter ilmub te­ jakihi" mulje. Tegelased istuvad ümber üm­ leviisori ekraanile, kus seejärel näidatakse marguse laua, mis kujutab endast kella ameerika multifilme, milles on palju togimist numbrilauda, mida mööda liigub osuti. Iga ja kõrvakiile. See "ameerika unistus" lõpeb tegelase ees on kohvitass, mis tuleb jõuda nii, et Bugs Bunny sarnasele jänesele piste­ üles tõsta osuti lähenemisel. Need, kes ei takse porgand tagumikku, pannakse see jõua, "kantakse maha" otsekohe. Kärarikas nagu petard põlema ja jänes lendab üles tae­ fonogramm loob rahvarohke jaamahoone vasse. Seda teinud enesega rahulolev buldog õhkkonna. lõksab lõbusalt välgumihkli põlema ja süü­ Filmi dramaturgia on üles ehitatud tab sigari — sigar plahvatab ja film lõpeb "põhjakihi" tegelaste järkjärgulisele sisseim­ kaadriga buldogi mustast söestunud lõus­ bumisele värvilisse maailma teisel pool ust tast. Need ameerikalikud fragmendid, mis ning nende kahe maailma piiride hajumisele. jätavad tsitaadi mulje, on algusest lõpuni Filmi lõpus kaob kahte tuba eraldav sein joonistatud "Tallinnfilmis". ning elegantsed inimesed "Hotellist E" satu­ Televiisor, mis näitab multifilme, seisab vad ninapidi kokku mitteeurooplaste kohu­ ühes kahest toast, mille vahel on uks. Mõle­ tavate lõustadega. Just seejärel saabki tele­ mal toal on oma vastav kujundusstiil, värv, viisoris kujutatud jänes oma porgandi tagu­ õhkkond ja animeerimise iseloom: selle toa mikku. stiil, kus on televiisor, on osaliselt lähedane Pärn räägib "pastelse maailma" esteeti­ George Dunningi "Kollase allveelaeva" stiili­ kast: "Me püüdsime saavutada hästi ma­ le, just selles toas on kasutatud summutatud, gusat pilti, kasutades aeglustatud, väga pastelseid toone. Elegantsed mehed ja naised ümaraid ja pehmeid liigutusi. See maailm kordavad siin lõpmata peenelt ühtesid ja kannab endas rafineeritust ja elegantsi. Kuid neidsamu liigutusi. See oleks nagu mingi teiselt poolt seadsime me endale ülesande elu balletiteater. Interjöör on täis mineviku ja näidata, et see maailm tammub ühe koha nüüdisaja suurte meistrite lõuendeid ja peäl. Et seda saavutada, tegime me selle osa skulptuure. Meie ees avaneb hämmastavalt üsna pika. Kui me oleksime lavastanud kol­ ilus, kuid oma tsüklisse suletud maailm, mil­ manda osa lihtsalt, ilma kordusteta, siis lele tahtmatult projitseerub tiiter: "The Ame­ oleks see olnud küll ilus, kuid ei midagi roh­ rican Dream." kemat. Selleks, et see osa hakkaks liikuma

"Minek", 1990. Režissöör Avo Paistik.

47 otsekui iseenda vastu, on vaja aega. Kui ma kaob viimane kuratlikult irvitades rnaa sisse: olen ettevalmistamata vaataja, siis vaatan ma maa on tema maja ja tema keha. Kurja on filmi ja — teades, et selle kestuseks on 30 mi­ võimatu hävitada, sest see on hea mõõdu­ nutit — taipan mingil hetkel, et kogu film on puu — seda seisukohta peavad mõned uuri­ niisugune ning tunnen hirmu ülejäänu ees, jad eesti mütoloogia eripäraks. Meie jaoks on et 20 minutit tuleb vaadata ikka sedasama — siinkohal oluline, et selles avaldub eriti sel­ ning siis äkki avaneb uks hirmuäratavasse gesti eestlase maailmatunnetuse plastilisus, maailma ja ühteaegu (teoreetiliselt on see nii, mis ei käsita nähtust mitte niivõrd selle äär­ ma ei tea, kas see toimib) peab see tooma muslikes ilmingutes (vrd vene "kõik või mit­ kaasa mingi kergenduse: lõpuks ometi on ka te midagi"), kuivõrd äärmuste vastastikuses midagi muud. Kuid see midagi muud on ku­ üleminekus teineteiseks, nende suhtelisuses. jundite ja heli poolest tehtud meelega nii in­ See kajastub ka eesti kaasaegsete luuletajate tensiivseks, et see oleks lausa füüsiliselt vas­ loomingus, näiteks kirjutab Artur Alliksaar: tik, ja kui siis taas avaneb uks värvilisse maailma, siis peab saabuma jälle kergendus- "Ei ole paremaid, liahemaid aegu " tunne: oeh, lõpuks pääsesime tagasi! Selline või siis Vladimir Beekman: oli meie nägemus." "Otsi üles, meeles pea, Filmi paljude episoodide ajal tekkib tun­ kus on halb ja kus on hea. ne, et tegelane ei reageeri, vaid lihtsalt tegut­ Pakub valget sõber ustav, seb reflektoorselt otsekui impulsiivne lüli- aga hammustad — näed nntsla jalgne. Pärn ütleb: "Kui ta on süsteemi liige ja siis olematu tuule ja teab, kuidas toimida — on vaja tõsta oma parastavat ulgu kuuled." tass üles —, siis on see impulsiivne. Kui ta satub keerulisemasse ja talle arusaamatusse "Keerad ette valge palge, maailma, siis oleks see arvatavasti käitumi­ suutäis ikka mustavalge, ne. Mulle näis, et tuleb teha nii, et see ei pole piiri, pole lahku, oleks täiesti adekvaatne. Erinevates olukor­ kahte eri värin tahku." dades käitub ta erinevalt. Kohati suudab ta käituda — ta võib palli kinni püüda ja selle See on too dialektika "kesktee", millest tagasi visata, võib istuda laua taha ja võtta rääkisid juba muistsed hiinlased. Kui "Suu­ tassi kätte, kuid ikkagi ei ole see värviline, res Tõllus" on hea ja kuri personifitseeritud vaid mustvalge. Sõnadega seletades kukub ning tervikuna ikkagi vastandatud teinetei­ kõik alati ja paratamatult välja lihtsustatult. sele, siis Rein Raamatu "Põrgus" tegutseb Visuaalse kujundi ilu on näiteks selles, et sel­ peäle saatana ja jutlustaja suur hulk 'kesk­ lega võib üheaegselt edasi anda nii ühe vari­ misi" tegelasi, kelle välispalges avaldub kak- andi kui ka teise variandi. Kui ajakirjanik sipidisus kui meeldivate ja eemaletõukavate küsib, et mida te silmas pidasite, ja sa ütled, joonte pulseenmine. "Ka kõige positiivsemas et ma pidasin silmas seda, siis võib vastu­ inimeses on ikkagi mingeid negatiivseid joo­ seks kõlada: "Hee, aga mina mõtlesin, et..." ni. Esmapilgul neid võib-olla ei märka, kuid Joonistatud liikuvas kujundis võib kätkeda tähelepanelikul vaatlemisel tulevad nad vastandlikke variante... Just see huvitab aegapidi esile," selgitab Raamat oma seisu­ mind alati kõige rohkem. Seda on keeruli­ kohta. "See on teadlik kaksipidisus," ütleb sem teha. Teisalt aga, kui see korda läheb, režissöör, "sest ka põrgu piiridest välja tulles kui kõik motiivid, momendid ja detailid on kanname me endal selle pitserit. Sellest ei ole paugupealt mõistetavad ja ainult ühetasan- jagu saadud." dilised, siis muutub see kohe igavaks. Kui Eespool nimetatud "kesktee" avaldub aga õnnestub luua midagi niisugust, millel eriti eredalt selles, millise semantilise tähen­ on "ühest küljest" ja "teisest küljest", siis vä­ duse annab eestlane mõistetele elu, poliitika hemalt minu jaoks on see palju nuvitavam." ja film. Ta esitab alati võrdvõimalike seisu­ kohtade lehviku või spektri. Näiteks filmi "Hotell E" operaator Janno Põldma (ta on ka 2.a "SAATAN PANEB ASJAD LIIKUMA" ise olnud kahe huvitava filmi "Vennad ja — selle lausega lõppes minu jutuajamine õed" ning "Otto elu" režissöör) tõrjus vest­ "Suurest Tõllust" Rein Raamatu ja proua luses minuga minu sirgjoonelised küsi­ Helvi Raamatuga, kes seletas, et "üks jõud ei mused Pärna filmi kohta: "See on liiga suuda kunagi arenemist soodustada. Peab kitsas, kui öelda, et filmis on näidatud kahte olema ka vastastoime, mis ergutab arenemist Euroopat. Võiks öelda, et see on inimene, — nii on see kõikides mütoloogiates". Selles tema kaks külge. Võiks öelda, et see on kaks Raamatu vanas, kuid vaevalt küll vana­ rühma inimesi. Või kaks eluviisi. Arvatavasti nenud filmis (1979. a), on vanapaganat tõesti oleks õigem võtta natukene igast tõlgendu­ kujutatud kõikvõimsa ja vääramatu jõuna. sest." Niisama ettevaatlikult seostas ta filmi Ta lõhub maha Tõllu maja, mille rusude all peategelast — "põhjakihi" inimest, kes hak­ hukkub tolle naine. Poolsaare, millel Toll kab minema ühest maailmast teise — filmi magab, muudab ta saareks ja lükkab kaldast alguse kahe legendiga: "Ei saa öelda, et ta on lahti koos sellel magava hiiuga. Kui aga Toll muutunud selleks või teiseks, reeturiks või vanapagana udus peaaegu et kinni püüab, lunastajaks. Need motiivid avalduvad te- 48 mas, tema arenemises. Ütleme nii, et minnes üle värvilisse maailma, ei muutu ta oma maailma suhtes reeturiks, sest ta jõuab tagasi minna ja oma tassi õigeaegselt üles tõsta — see tähendab täita oma ülesande mustvalges maailmas. Või siis teine legend, kunstnik Miljard Kilgi õlivärvis tehtud joonistused. Niipalju kui mina aru sain, on see arhetüüp. Kõike seda on kujutatud renessansiaja pilti­ del — valgus, värvid, tüübid. See kõik on juba ajaloos olnud. Seepärast on nad enne filmi põhiosa, nii mustvalget kui ka värvilist, et kindlaks ieha parallelism selle vahel, mis toimub praegu, ja selle vahel, mis on olnud. Seepärast lisab renessansi mõistulugu uusi tahke viidetena tolle ajastu kuulsatele teoste­ le, pärast on neid kõiki näidatud värvilise maailma episoodis maalidena seintel ja skulptuuridena. Kuid need kompositsioonid Vennad ja õed", 1991. Režissöör Janno Põldma. oleksid nagu kodeeritud teises stiilis, neid on raske kohe märgata. See tähendab, et järje­ kestvus on tõesti olemas ning need kujundid (Hardi Volmeri "Tööd ja tegemised"). "Pruu­ oleksid nagu suletud värvilisse maailma, mis gib vaid muuta vaatenurka ja mikrokosmo­ on tõesti kaunis. Kuid siin eksisteerib ka too sest saab makrokosmos. Maailma nähtused ameerikalik eluviis, need multifilmid, milles on suhtelised. Me ei mõtelnud midagi välja, kogu aeg jagab keegi kellelegi kõrvakiile." kõik see on eesti muinasjutus olemas," ütles "ujuva mõõtkavaga" tegelaste kohta Hardi "Just sellele küsimusele tuleb anda vas­ Volmer. tuseks erinevad variandid," ütles selle kohta Priit Pärn; ta mitte ainult ei öelnud, vaid ka kasutas seda mitmetähenduslikkust, see lä• 3. SÜSTEEM. Eesti režissöörid armasta­ bib filmi süžee, dramaturgia, visuaalse ku­ vad väga sõna "süsteem". Rein Raamat ni­ jundi, heli jms tasandil. Näiteks filmis "Eine metas probleeme, mis eesti kunstnikke kõige murul" eeldab niisugust mitmetähenduslik­ rohkem huvitavad: "Inimene ja ühiskond, kust filmi kompositsioon ise, mis on jagatud isik ja võim, inimene süsteemi osana. Nende viieks episoodiks, millest neli esimest ei ole mallide kallal töötavad kõik ega suuda seni­ omavahel süžeeliselt seotud. Igaüks neist on ajani neist vabaneda, nad elavad selle sees. pühendatud kindlale tegelasele, kelle nime See on meie tugev külg ja ühteaegu ka nõr­ episood kannabki ("Anna", "Georg", "Berta", kus. Kui me peaksime edasi liikuma, siis "Eduard"). Anna tahab osta õunu. Georg ot­ jõuame vältimatult uute väärtuste otsimiseni sib frakki. Berta kaotab lapse sündimisel inimeses." oma näo. Eduard saabub mingisse pealinna Priit Pärn aga vaatles veel kord "Hotell (on kerge ära aimata, et see on Moskva), et E" struktuuri peategelase süž eelise funktsi­ saada "kõrgelt isikult" allkiri mingile doku­ ooni seisukohalt: ' Võtame niisuguse rea: mendile. Ja sellest hoolimata, vaatamata kõi­ tõuseb ja lahkub — reetis süsteemi; tuleb ja gi nelja loo näilisele autonoomsusele, loovad annab pokaali edasi, aitab — ning see süs­ mõned ühised detailid ja kõlalised aktsendid teem toimib taas. Seejärel tuleb pikk lugu, mulje, et kõik neli episoodi toimuvad ühe­ kus kordub mittetoimimise motiiv: seal jääb aegselt ja ühises ruumis (see ruumiline üht­ puudu üks, too, kes võiks võtta ja edasi sus säilib ka siis, kui Eduard on Moskvas, anda. Just sellepärast puruneb vaas ja kukub see liidab kaks linna ühtseks ruumiks, kuigi maha raamat. Kui raamat kukub esimest need linnad asuvad eri vabariikides). korda, siis kaasneb sellega puruneva pokaali Viiendas episoodis ("Eine murul") saa­ heli. Seal jääb üks puudu ja ta hakkab tule­ vad tegelased lõpuks kokku ja see hajutab ma. Ta tuleb kas hilinemisega või satub va­ osaliselt kogu eelneva tegevuse kaksipidisu- lesse kohta, aga kui ta sisse tuleb, siis saab se ning toob sisse sündmuste loogilise seose: temast see lüli, mis puudus. Samal ajal algab iga tegelane valmistas ette pidu sellel kohtu­ sellest ka süsteemi lõpp. Teda aktsepteeritak­ misel — impressionistlikult kirgas eine "vär­ se, kuid ainult siis, kui ta täidab selle maail­ vilaik" murul Edouard Manet stiilis linna­ ma reegleid. Ta lubatakse peaaegu et laua pargis, milleks oligi vaja dokumenti, frakki juurde, kuid musta värvi tassiga. Võib-olla ta ja õunu. mõistab, et ta ei saa kunagi nendesarnaseks." Võib-olla on eesti rahvusliku enesetead­ On huvitav, et siinkohal on Pärnal eriti vuse suur plastilisus ja liikuvus soodustanud tähendusrikas tegelase puudumine ühes või niisuguste eesti animafilmide loomist, milles teises "süsteemis ning sellega seotud lahku­ on muunduvad tegelased (Riho Undi ja Har­ mise ja ühest süsteemist teise ülemineku het­ di Volmeri "Nõiutud saar") ja eri mõõtkavas ked, aga ka tegelase (ajaline või ruumiline) tegelased, kelle suurus filmi käigus muutub kõrvalekaldumine oma kohast süsteemis. 49 Pärn otsekui avaks pidevalt "süsteemi", lehega? ""Vendades ja õdedes" püüdsin ma püüaks vaadata, mis saab siis, kui süsteem saavutada üheaegselt nii ruumilise sügavuse mõnevõrra avaneb, muutub lahtisemaks. Nii kui ka graafilise lehe illusiooni. Ma tahtsin näiteks rääkis ta rahvuslikust atribuutikast proovida, kas on võimalik luua graafilist filmis "Eine murul", mille tegevus toimub ruumi, selleks kasutasin ma filmilindina he- Eestis, kuigi Eduard sõidab Moskvasse. Tu­ linegatiivi — see on ülikontrastne mustvalge rul õunade ostmise episoodis ilmub kaadris­ filmilint. Valmis filmi positiivi seejärel tooni- se grusiin. Millised on tema filmi lülitamise ti," jutustas Janno Põldma. Teises filmis motiivid? "On näha, et ta on grusiin — tema "Otto elu" kasutas ta näitleja "kiirfümimist", soni järgi, ta on tõepoolest erinev. Või öel­ piksillatsiooni ja nukuanimatsiooni, luues gem nii: see on lõunamaisem temperament, laste mängu ja mänguasjade maailma. See­ see on too, kes tuleb väljastpoolt, ta on väl­ juures ei kasutanud ta tegelaste inertsiaalse jaspool süsteemi ja toob süsteemi kaasa mi­ liikumise Disney põhimõtteid, eeldades, et dagi teistsugust: tema käest tuleb õun ja talle nende piiratus torkab eriti silma nüüdisaja antakse õun. Minu jaoks — kui rääkida posi­ lastefilmis: "Lapsed armastavad väga Disney tiivsusest ja negatiivsusest — on see pigem filme, aga kui nad mängivad, siis ei ela nen­ positiivne seos: keegi tuleb süsteemi sisse ja de mänguasjad Disney loogika järgi. Dis- toob kaasa teatud värske tuule. Kuigi väliselt ney'1 ei ole mitte midagi liigset. Lapse jaoks ja visuaalselt ei olegi selles midagi ilusat. Kui on aga kõik võimalik. Ma püüdsin seda näi­ joonistada väga ilusaid asju, siis võib lange­ data. Kass lihtsalt libiseb diivanile nagu kan­ da kitši. Nüüd, mil ma sellest räägin, saan naks õhuvool ta sinna. Mingil hetkel kee­ ma aru, et see sama motiiv muutub peami­ rutab end poiss, lamades kõhuli laual, kus­ seks filmis "Hotell E": see tähendab minna juures ta ei tõuka ennast mitte millestki ära. ühest süsteemist teise üle ja viia sinna mida­ Kass sünnitab põrsa... Kui me seda episoodi gi kaasa, olgugi et juhuslikult." Pärna järgi filmisime, küsisin ma ettevaatlikult paljude on süsteem muutumatu struktuur. Sisse too­ laste käest, kuidas nad sellesse suhtuvad. dud muutused põhjustavad süsteemi huk­ Nad suhtusid sellesse lihtsalt — ja miks ka kumise — kas mitte sellepärast ei olegi mitte? Laste maailm meeldib mulle sellepä­ valitud niisugune "elutu", tennitsistlik sõna, rast, et see on avatud maailm. Kuid ei tohi mis otsekui eeldaks inimese muutumist süs­ teha kes teab kuidas. Kõiges peab ikkagi ole­ teemi tühiseks osaks? ma oma loogika." "Minu jaoks on väga oluline, et süsteem Tervikuna avaldub eesti animafilmis pii­ oleks avatud," vastas minu küsimusele nu­ sava selgusega püüdlus "avatud süsteemi" kuga töötamise põhimõtetest oma filmides poole, süsteemi poole, millel ei ole jäiku raa­ Janno Põldma, 'mis tahes kunstiliigis on me, liigilist piiritletust ja kujundite tehnoloo­ eelistatavam jäikade raamide puudumine ja gilise puhtuse järgimist (nagu seda võib ma otsin niisugust süsteemi, mis ei sea nu­ näha näiteks Moskva animafilmides, kus va­ kule mitte mingeid piiranguid. Näiteks kui litseb "totaalne" jagunemine joonis- ja nuku­ ma kasutan Wait Disney stiili, siis seab see filmideks, kõik ülejäänud vormid sama hästi otsekohe teatud raamid. Disney süsteem on kui puuduvad). Võib-olla just sellepärast üks süsteeme, filigraanne ja lõpuleviidud. areneb eesti animafilm hämmastavalt paind­ Disney järgi on näiteks süžee seesama mis likult ja vabalt, avardades ettekujutust ani­ ameerika löökfilmides dramaturgia. Nendes matsioonist endast. Näiteks osales Rao ei ole midagi liigset. Nendes on Koik alluta­ Heidmetsa film "Papa Carlo teater' Cannes'i tud tegevuse arendamisele. Vaatad niisugust lühifilmide festivalil. Seda filmi võib kujun­ filmi ja... midagi halba öelda ei saa, kuid dite meisterlikkuse taseme ja energeetika maailm on palju huvitavam ja palju rikkam." poolest võrrelda Jan Svankmajeri töödega. On arusaadav, et uue otsingud kulgevad Selles filmis rebib nukufilm oma "ühendus- otsekui olemasolevate kunstiliikide pinnal, niite" harjumuspäraste parameetritega, nagu integreerides, sünteesides ja vormides neid seda kunagi tegi don Cristabal Irma Garani- millekski uueks, millel on teised piirid. Kas na "Palaganis", mis on tõenäolisel: seniajani mitte sellepärast ei ole animeerimiskunst, tu­ parim vene nukufilm. ginedes kompuutertehnika tehnoloogilistele Heidmetsa lainepapist kujud esindavad saavutustele, jõudnud arusaamisele tegela­ nukuteatris vaatajaid. Veidi enne iga etteaste sest mitte kui nukust, elusast näitlejast või lõppu hakkab saali kohal kõikuma pendel, joonistatud kujust, vaid avarama kujutluseni mis rebib papist vaatajad tükkideks. Kuid al­ tegelasest-simuleerijast, kelle tehnoloogiline gab järgmine etteaste ja saali täidab järgmine päritolu ei ole oluline, aga kelle võimete sats ilmetuid pappinimesi. Laval toimuv avaldumise ulatust võib võrrelda vist küll näib olevat mitmemõõtmeliseni, seal esine­ ainult teadvuse omadustega evolutsiooni vad niitidega juhitavad puust nukud — ek­ kõrgeimatel astmetel. Eestis ei ole veel kom- vilibristid jalgrattal, mustkunstnik, klounid puuteranimatsiooni, kuid võib näha samasu­ ja pianist. Materjali esitamise viis ise sünni­ gust nagu elektroonilistes kunstides kujundi tab kunstilise mõtte soovitud kaksipidisuse. loomise tehnoloogilise määratletuse haju­ Näiteks üsnagi napilt riietatud naisjalgrattu- mist. Näiteks kas võib nukufilmi kol­ ri esinemise ajal tuuakse suurelt esile bro- memõõtmeline maailm sarnaneda graafilise kaatpüksikesed, ranne ja pahkluu. Sealjuures 50 Nukujuhid Tõnis Sahkai ja Andres Mänd režis- söör Rao Heidmetsa filmi "Papa Carlo teater" torkab silma puu faktuur kohati maha võtetel 1988. aastal. tulnud värvikihiga ja ülespoole kaduvad nii­ T. Tali vee foto did. See erootikahõnguliste vaatenurkade ühitamine surnud materjaliga loob emotsio­ naalse ja mõttelise kattumise, sunnib näge­ ma puunukus naist ja naises taas surnud 4. TALU, MÕIS. Ajalooliselt on Eesti põl­ puutükki, millele on riidehilbud ümber pan­ lumajandusmaa, millele ei olnud iseloomu­ dud. Täpselt samuti kaksipidisena nägi Ga- lik mitte külakogukond, vaid talu ja mõis — raninal välja ilma riieteta don Cristabal: st üksikmajapidamine kui mingi individu­ liivaga täidetud kaltsukott ja selle külge kin­ aalse elu eraldatud, piiritletud ruum, mis ei nitatud raudliigestel käed ja jalad. ristunud mitte millegi muuga ega allunud Sellistele nihetele on üles ehitatud filmi kellelegi (vrd vene küla kui "sotsiaalse mesi­ tugevaimad kujundid, näiteks episood, mil puuga ja siit tuleneva põhimõttega elada papat kujutav nukk ajab habemenoaga habet külaKogukonnana koos). Eestlane on nagu rohke seebivahuga kaetud ülekullatud sile­ omaette planeet. Siin on tavaks olla eraldi ja datelt puust põskedelt või siis rõhutatult iga­ eraldatud — territoriaalselt, poliitiliselt, in­ päevase žestiga kergitab allavajunud pükse, dividuaalselt ja isiklikult jne (Venemaal aga kutsudes esile lausa füsioloogilise reaalsus- on vaja ainuüksi selleks, et massist, rahva­ tunde ning pakkudes samal ajal ka esteetilist hulgast välja rabelda, olla vägilane, "gee­ naudingut. nius"; seepärast ongi vene keeles "jõulised" Film hämmastab oma tohutu energilisu­ epiteedid "suur" ja "võimas" nii tavalised). se ja kirgliku elujõuga, mis kiirgab nukkude Kas mitte sellepärast ei olegi Moskva anima- liigutustest ja virtuoossest dünaamikast. Fil­ filmid enamikus needsamad "mesipuud", mi "staariks" on papa Carlo, tsirkuse pere­ kus kõik on omavahel sarnased ning peab mees ja nukkude juhtija. Tema žestide kas­ tegema uskumatuid jõupingutusi, et tõusta vav paroksüsm, liigutuste kramplikkus, sellest võrdsustamisest kõrgemale ja teha mi­ nukkude juhtimise ristpulgaga manipuleeri­ dagi omapärast? Venemaa vaatevinklist on mise ekstaas, selle pulga külge aga kinnitu­ eesti animafilm aina "autorifilm", eestlaste vad kõikide laval esinevate marionettide endi seisukohalt aga normaalne nähtus: kui­ niidid — kõik see loob patoloogilise ja sa­ das see võikski teisiti olla? mal ajal oma plastilisuses lummava pildi. Võib-olla on teema "inimene süsteemi osana" praegu nii aktuaalne sellepärast, et eestlane on harjunud olema iseendale süstee-

51 miks. Võrreldes venelasega näib eestlane ole­ Mati Kütt filmis "Sprott võtmas päikest" ja vat palju vähem sõltuv sootsiumist ning selle Rao Heidmets filmides "Papa Carlo teater" ja normidest, seadustest, tavadest ja reeglitest "Noblesse oblige". (pole juhuslik, et Eestis on lahutuste protsent Teisalt saab arusaadavaks ka nende peaaegu et kõige suurem — see on meeste ja süžeede allikas, kus tegutseb üksiktegelane, naiste sootsiumis liikumisvabaduse näita;,a). üksikinimene: "tegelane-ühiskond", tegela- Võib-olla just selle seose "sootsium — indi­ ne-planeet, kellega sootsium ammendubki viid" nõrkuse tõttu on eesti animafilmis nii (Rein Raamatu filmid "Kütt" ja "Põld", Avo sagedased ühiskonda mängimise, sootsiumi Paistiku tööd "Lend" ja "Silmus"). seadustega mängimise motiivid. Niisugu­ Tänase päevani tunneb eestlane tajutavat seid sootsiumi mängulisi mudeleid rajavad vastumeelsust linna vastu (mis on "sotsiaal­ nii Priit Pärn filmides "Eine murul" ja "Ho­ se mesipuu" analoog) ja poolehoidu külaelu, tell E" ning Riho Unt filmis "Kultuurimaja", looduslähedase elu idüllile. Linnatsivilisatsi- Hardi Volmer filmides "Tööd ja tegemised' oon on ebainimlik ja väärdunud (Rein Raa­ ning "Jackpot" (koos Riho Undiga) kui ka matu "Linn"), niinimetatud progress ähvar­ dab inimest muutumisega marionetiks ja tar­ bijaks (Avo Paistiku "Pühapäev"), sotsiaal­ seks kretiiniks, kes on võimeline vaid män­ guautomaadi hooba tõmbama (Riho Undi ja Hardi Volmeri "Jackpot") või televiisori kaugjuhtimise puldi nupule vajutama (Hardi Volmeri "Incipit Vita Nova"). Ainult lind kui loodusliku alge kehastus on suuteline tooma värvi linna hallidesse puuridesse (Rein Raa­ matu "Värvilind"). Ainult elu looduse rüpes muutub lõppude lõpuks imepäraseks ja har­ mooniliseks idülliks (Valter Uusbergi "Härg", Hardi Volmeri "Tööd ja tegemised') ning omandab eepilise tonaalsuse (Rein Raa­ matu "Põld" ja ' Suur Toll"). Linnaelu mõ­ nud on petlikud ja mööduvad ("Georgi" sü- žee Priit Pärna filmis "Eine murul", võõras­ temaja elanike saatus tema filmis "Hotell E"). Eestlase unistuseks on elada oma eramus ja oma maa peäl. Niisuguse omaette seisva ma­ jana kujutab eestlane ette ka oma riiki teiste rahvaste ja riikide keskel.

Suur Toll", 1980. Režissöör Rein Raamat. 5. PILK ÜMBERRINGI. Suured rahvused tajuvad end tavaliselt nii, nagu eksisteeriksid Kaljo Kiisk, Ülle Tomingas ja režissöör Rein nad maailmavaakumis, väikesed rahvused Raamat "Põrgu" võtetel 1982. aastal. on, vastupidi, äärmiselt tähelepanelikud neid ümbritseva võõrrahvusliku vastu Seda ümberringi reaalselt eksisteerivat paljurah­ vuselist kosmost kajastatakse ja markeeritak­ se eesti animafilmides erilisel viisil. Kuidas seda tehakse? Vaatame Priit Pärna filme, mis selles suh­ tes on eriti ilmekad, ning valime trikkidele üles ehitatud parodiseeriva filmi "Aeg maha" ("Time Out"). Pärn jutustas: "Just sel­ samal ajal tegin ma lasteraamatut "Naljapil- diaabits", karikatuuri aabitsat lastele. Ühest küljest lastele, teisest küljest oli see ainuke võimalus avaldada karikatuuride raamat. Siis ma mõtlesin: kui prooviks teha filmi väi­ kestest tükkidest. Kuid tundus, et väikeste naljade kassetti teha ei ole huvitav, ma hak­ kasin otsima süžeed ja lõplikul kujul on minu filmi mudel niisugune: alguses ja lõpus jookseb piiratud ruumis kass, keskmises osas aga tungib ta sellest välja. Me püüdsime teha nii, et sellest tuleks meie maailma mu­ del. See tähendab — hullumeelne, väga mili­ taarne, kuid palju huvitavam maailm, kui elu kambris filmi alguses ja lõpus. Keskmi- "Jackpot", 1990. Režissöörid Hardi Volmer ja ses osas kasvasid kõik sündmused üksteisest Riho Unt. Rein Oja peaosalisena. välja nagu loogiline rida. Stuudios oli kuul­ da süüdistavaid noote: Pärn lubas teha laste­ filmi, aga tegi poliitilise pamfleti kahest kub taldrikule — plahvatus, väike suitsu- üliriigist. Kuid ma arvan, et see on kõigest seen, mis muutub arvatavasti marineeritud hoolimata lastefilm, isegi kui kõik oleks seeneks ja inimene sööb selle ära. Kuid mis jäänud nii, nagu oli esimeses variandis, sest lõigati välja: hai sai kassilt kõrvakiilu ja ujub seal olid viited palju selgemad... tulemus oli veepinnale, koht ülespidi nagu surnud kalal, teadagi milline. Kuigi niisugune jõuline tema kõrval kerkib veest välja kanderaam, reaktsioon filmile üllatas mind mõnevõrra." selgub, et hai on kanderaamil, kaks vatt­ Mis siis riivas hiljutisel 1984. aastal eesti fil­ kuues meest tassivad seda, siinsamas aga on mitoimetajate kogenud silma? vene ahi roomikutel ja ahju peäl inimene, kes Filmi tegelasteks on neegrinaine, kauboi mängib balalaikat. Hai tõugatakse ahju, vii­ ja Mack Sennetti vaimus politseinik, robin- mane kandjatest tormab laupa pidi vastu son ja teiste seas ka kaks vattkuues ja kõrvi- ahju. See lõigati muidugi välja ja öeldi, et hai kuga meest. "Sisuliselt just see kutsuski välja näeb välja täpselt nagu surnud Brežnev — toimetajate süüdistused," jätkas Pärn. "Meil kuidas ta lamas, keel suust väljas. Kui seda on omad tunnused ja märgid, mis näitavad, öeldi ja ma vaatasin tähelepanelikult — tõe­ et tegemist on venelasega. Need tegelased poolest, tuletas meelde küll... See juhtus siin jõudsid NSV Liidu Riikliku Kinematograa- meie stuudios, Moskvani see välja ei jõud­ fiakomiteeni välja, sest me suhtusime neisse nud, see lõigati juba siin välja. lihtsalt kui "vattkuubedes inimestesse". Ko­ Moskva reageering oli ka huvitav. Siis oli halikud aga olid valvel, et ennetada Moskva pealikuks Pavljonok. Me näitasime juba võimalikku reageeringut — nad said kohe klounide variandi ära, esimesel päeval vaa­ aru: ahaa, need peavad olema venelased! tas seda mingisugune komisjon, Pavljonok Põhimõtteliselt olid nad meie jaoks... noh vaatama ei tulnud. Kohe esimese asjana öel­ näiteks Nõukogude armee. Need olid kaks di meile: "Mille arvel te nalja teete? Nalja niisugust organiseeritud, aktiivset tegelast — võib teha, aga tuleb teada, kuidas. Lennuki­ olid, sest kogu filmi keskmine osa tehti üm­ tega, helikopteritega!" Me saime juba aru, et ber, kõige paremad kohad lõigati välja ja jä• midagi head loota ei ole. Järgmisel päeval relejäänud paigutati ümber, et kuidagi tuli läbivaatusele Pavljonok, vist mingilt lõu­ taastada tegevuse järjepidevust. nasöögilt. Minu arust ootasime me teda oma Ma püüdsin teha nii, et oleks huvitav, paar tundi. "Mida me vaatama hakkame? kuid militaarne. Näiteks lendab rakett ja ku- Ah "Time Outi"." Kohe kui film lõppes, läk-

53 "Aeg maha', 1984. Režissöör Priit Päm. ma ütlesin: "Jah, mis puutub militaarsetesse kohtadesse..." Toimetajad aga — meie omad ja NSV Liidu Riikliku Kinematograafiakomi- tee omad — teevad mulle nägusid: "Pea suu, lollakas, pea suu. Film oleks nagu juba vastu võetud, aga sina..." Ma ütlesin Pavljonokile, et Tallinnas on Soome televisioonis näha ameerika filme ja minu arvates suhtuvad ne­ mad väga kergelt niisugusesse asja nagu sõjaoht. Nii me siis otsustasimegi anda neile niisuguse vastulöögi. Pavljonok ütles mulle: "Pole vaja, las jääb, nagu on, pole vaja." Kuid midagi oli ikkagi vaja välja lõigata. Siis ma küsisin, mis konkreetselt tuleb välja lõigata. Tema ütles: rakett. See oli ainuke pausi koht heliribal. Teiseks kohaks oli see, kus küüne alt ronivad välja kaks automaatidega meest. Ütlesin käigu pealt, et kui värviks nad kau­ boideks? ' Kauboideks? Kauboideks võib küll." Kogu see väljalõikamine oli nagu koe­ "Kolmnurk", 1982. Režissöör Priit Pärri. ra saba jupikaupa raiumine." Ma küsisin Pärnalt, kas on mingid tun­ nused, mis markeerivad eestlase iseloomu, sid meie toimetajad rünnakule, et ennast eestlase temperamenti? "See avaldub võib­ päästa: "Nii ei tohi ju, filmis on sellised mili­ olla ainult filmi tempos, kuigi ma ei ole ka taarsed kohad!" Pavljonok ütles: "Hea küll, selles just väga kindel," ütles Pärn, "geneeti­ hea küll, militaarsed Kohad me lõitcame mui­ liselt peaks põhjamaa inimene olema rahuli­ dugi välja, kuid üldiselt on film lustakas ja kum, Icuid eestlased on geneetiliselt nii segu­ tehtud uljalt!" Film võeti vastu. Ta nimetas nenud, et nendel võib olla väga erinev tem­ militaarseid kohti ja mina mõtlesin, et muu­ perament." Selgus, et see temperamentide sika salvestati filmi järgi, kui aga tavalisestki varieerumine kajastub teises Pärna filmis — materjalist lõigata välja viis kaadrit, siis tuleb "Kolmnurgas", ning on selle filmi tegelaste heli uuesti salvestada, teha kõik ümber. Siis Julia, Viktori ja Eduardi ning finaalis Veroni- 54 "Sprott võtmas päikest", 1992. Režissöör Mati Kütt. ka vastastikuse meelelise külgetõmbe alus. U. Jõemehe foto "Täiskasvanud on filmis suurt kasvu ini­ mesed, Eduard aga on väikene. Öelgem nii, et Viktori temperament on pigem põhjamai­ ne. Julia esindab kõiki temperamente. Ta on temperamentset) tegelaskonda ka teistes ees­ nii külm kui ka kuum. Ma püüdsin koguni ti filmides, näiteks niisugustes nagu "Tööd ja visuaalselt joonistada teda nii, et ta kogu aeg tegemised" või "Vennad ja öed". Viimases on muutub. Mulle endalegi oli huvitav, et kui kujutatud kooliklassi, kus õpilased esinda­ kaua on pidevalt muutuvad tegelased tajuta­ vad erinevaid rahvustüüpe. Nad abielluvad, vad iseendina. Julia puhul muutuvad nii lähevad sõjaväkke aega teenima, vananevad nägu kui ka figuur. Mõnikord on ta väga aegapidi, kuid jäävad endistviisi sellessamas sale, mõnikord on ta massiivne. Muutlikkus klassis istuvateks kahemeesteks. Vestlusest on selle tegelase tunnusmärk. Eduardis võib filmi režissööri Janno Põldmaga selgus, et tajuda lõunamaist temperamenti. Ta on tõm­ nukud olid tehtud saksakeelses psühhopato- mu. Ta tuleb kuskiltki. See tähendab, et on loogiaalases raamatus avaldatud fotode jär­ olemas mingi geograafiline ruum, kust ta tu­ gi, kus olid klassifitseeritud erinevad vaimu­ leb. Keegi saksa kirjanik ütles pärast "Kolm­ haiguste juhtumid. nurga" vaatamist, et ta sai kõigest aru peale Huvitava mõistatuse pakuvad vaatajale selle, et miks see itaallane tuli välja pliidi alt. filmi "Hotell E" lõpukaadrite üsna ulatusli­ Tema jaoks oli ta nimelt itaallane. Nõukogu­ kud tiitrid, kus nagu igas mängufilmis on de Liidus arvatakse, et ta on grusiin. Temas ära toodud iga tegelase juures seda män­ on midagi lõunamaist. Muidugi on "Kolm­ ginud näitleja nimi. Kuidas sattusid aga näit­ nurgas" ka moment, mis osutab täpselt Vene­ lejad sellesse joonisfilmi? Selgus, et "vär­ maale. Eduard tuleb tagasi ja satub Veronika vilise maailma" tegemisel kasutati rotoskoo- tuppa. Siin näitavad kõik märgid eest- lasele bi meetodit: näitlejad mängisid videokaame­ seda, et tegelane peab olema venelane: so­ ra ees läbi kõik vajalikud stseenid. Seejärel eng, kõrvarõngad. filmiti videomaterjal õtse monitori ekraanilt Soni tähistab eestlase jaoks venelast. filmilindile tahtlikult halvendades kujutise Täpselt samuti nagu laia põhjaga soni tähis­ kvaliteeti — nii, et väikesed detailid läheksid tab grusiini, kuigi reaalses elus grusiin ei kaduma. Filmikaadrite järgi tehti kontuur- pruugigi soni kanda. Pärast sõda ilmus Ees­ sed kompositsioonid. Nii oli filmi igal tegela­ tis lasteraamat, milles rebasel oli soni peas. sel oma reaalne prototüüp. "Nimed võeti ka­ See muutus venelase tähiseks. See on puhtalt sutusele selleks, et rühmastseeni puhul oleks lokaalse tähendusega märk." tegelastega mugavam töötada. Raske on te­ Sama hoolikalt markeeritakse kirjut, pal­ gelast kogu aeg nimetada "meheks roosas jurahvuselist (aga võiks ka öelda, et palju- pintsakus' või veel kuidagi sedamoodi. Me

R- andsime neile nimed ja need toodi ära ka tiit­ Venemaal on esteetika ajalugu traditsioo­ rites," seletas Pärn. niliselt asendatud ühiskondliku mõtte Kuid täpselt samuti nagu "Kolmnurgas" ajalooga, nagu seda on näidanud juba 1920- ei lase välismaise nime maagia kõrvalisel pil­ ndatel aastatel Lev Võgodski, mistõttu gul tunda Veronikas ära vene naist, nii varja­ kunstnikul on paratamatult ühiskonnatege­ vad "The American Dreami" tegelaste eest­ lase staatus. Vene filosoof on ennekõike di­ lastest prototüübid oma rahvuslikku kuulu­ daktik, moraliseerija, oma lähedaste sisekos- vust ja Koguni oma olemasolu mitte just eriti mose kultuurtreeger ja korraldaja. Kui har­ terase vaataja eest. vad erandid välja arvata, on Moskva anima- Suurem tüpaažiline määratletus on fil­ filmid üksainus moraalilugemine. Eesti rah­ mis "Eine murul". "Siin on selgelt määratle­ vusliku kosmose spetsiifika, millele on oma­ tud koht, kus Eduard saab loa eine kor­ ne üksikisiku täieliku sisemise vabaduse te­ raldamiseks — see on ilmselt Moskva. Tege­ rav tunnetamine ja maailma käsitamine lane sõidab sinna rongiga, tänavatel räägi­ "avatud süsteemina", tingib kunsti tajumise takse vene keelt," selgitas režissöör. "Kuid esteetilise valdkonnana selle "puhtal" kujul filmi esimene osa "Anna" on üles ehitatud — see on peaaegu täiesti vaba moraliseeri­ eesti rahvalaulu viisidele. Selles filmis on te­ misest, propagandast, politiseerimisest ja ko­ gevus geograafiliselt lokaliseeritud, mida ei guni filosofeerimisest. Kui see kõik välja saa näiteks öelda "Time Outi" kohta, kus see arvata, siis jääb järele eriline, loogikale mitte ei ole oluline, kus tüüpide tase oli niivõrd alluv fenomenide (neid võib nimetada kaksi- abstraheeritud, et sellel ei olnud mitte mingit pidisteks, paljutähenduslikeks, tõenäosusli­ tähtsust. "Einet murul" võiks selles mõttes keks mudeliteks) valdkond, millel on kuns­ pidada eestikeskseks filmiks." tiline loomus ja mis on struktuurselt lähe­ dane tänapäevaselt mõistetud kunstilisele kujutisele. Siit on vaid üks samm elu enda 6. KOKKUVÕTE, ŽILETITERA KEE­ muutmiseni kunstifenomeniks, esteetika LEL. Vaatasime koos Mati Kutiga tema filmi valdkonnaks (vrd sooviga muuta eesti küla- "Sprott võtmas päikest". See on ooperi ani­ maastik millekski pargitaoliseks, kus piki matsioon. Aariad kõlavad saksa keeles. Põhi­ teid on kilomeetrite kaupa korralikult püga­ tegevus toimub vee all, veekogu põhjas, kus tud rohelised muruväljad, maalilised puu- elab peategelane — kalur, kes on kokku pan­ derühmad, kunstipäraselt korrastatud lille­ dud vineerist ning kinnitatud poltide ja mut­ peenrad ning aiad jms). Kuid lääneeuroopla­ ritega. Ta püüab kala, heites õngekonksu se pilgule ei ole kõiges selles vist mitte mida­ üles — päikesest tühjakspõletatud kalda- gi erilist. Muuseas, erilisus on vaatenurga pealse kõrbeliiva. Muidugi satub talle õnge omadus ja ei midagi rohkemat. Liikuv ja re­ õtsa kuldkala, kes täidab neli südamesoovi: latiivne vaatenurk põletab hõlpsasti maha ministriportfell, auto, naine ja raudne peenis. uudsuse ja teadmatuse miraažid. Kuid kõige Kuid aeg on halastamatu, vineer läheb vees sagedamini lähtub vaatleja seestpoolt — ta liimist lahti. on oma maa, oma etnose ja oma maailma­ vaate sees. Eespool välja pakutud katse eesti Minu palvel tõlkis Mati mulle aariate ja vene animafilmi "piirid ületada" on ene­ sisu ja ma küsisin talt, mida peab tegema sestmõistetavalt subjeKtiivne ja kaugel täius­ vaataja, kes saksa keelt ei oska? "Kogu seda likkusest, nagu muuseas on mis tahes inim­ laulmist võib võtta konkreetse muusikana, lik kogemus. süžee on ju küllatki tuntud," vastas Mati häi­ rimatult. Niisugune lai retseptsioonide dia­ pasoon tagab kujundi suure ekstsentrilisuse: Tõlgitud raamatust: Alexey M. Orlov aaria kõlab, kuid sellest ei pruugita aru saa­ "Animator ijego anima", Moskva, IMPETO", da. Niisama ekstsentriline on ka Mati ise, pä­ 1995 (vene keeles). rast vintsket ja löövat "Labürinti", mis on Ingliskeelne pealkiri: Alexey M. Orlov, joonistatud filmilindile ja meelega tehtud " Animatogrnph and Us Anima" /'Psychogenic järskude liigutustega Švankmajeri "Vaikne Aspects of the Screen Technologies "I, Moscow, nädal majas" vaimus, teeb ta poole tunni •TMPETO", 1995. pikkuse ja üpris monotoonse filmi "Sprott võtmas päikest", milles on staatilised plasti­ Vene keelest tõlkinud JÜRI OJAMAA lised tegelased ja lõpmatud aariad. Kuidas pidada Kahte nii erinevat filmi ühe autori tööks? Ja kuidas üldse leida ühine nimetaja eriilmelistele eesti filmidele? Kuidas seletada kogu seda sürrealismi ja kinetismi, kõiki ALEXEY M. ORLOV (sünd. 1955) on vene filmiteadla- neid žiletiterasid keele peäl ja silmas, kolju­ ne. Lõpetanud Moskva Insenenfüüsika Instituudi (1978) sid läbivaid auke, itaaflasi-grusiine ja vene ja Üleliidulise Kinematograafia Instituudi (1985). naisi võõrapäraste nimedega, filmi maha­ Kunstiteaduste kandidaat. Peab loenguid Üleliidulises mängimist otsekui oleks see hästi läbiuuri­ Kinematograafia Instituudis ja Moskva Kinoliitseumis, tud maleetüüd — ja samal ajal suundumust filmi tõelise mõtte lõplikule mitteverbaalsu- teemaks animatsiooni esteetika ja arvutianimatsiooni sele? teooria. 56 JAAN LILLEP

MÄLESTUSI EDUARD TUBINAST

Eduard Tubin 192b. aastal.

Aja jooksul mälestused kustuvad, on vaid et Tubin valdab hästi klaverimängu ning tegeleb mõningad, mis kauem hõõguvad. Katsun siiski mi­ komponeerimisega. Et Ial sel korral klaverit ei ol­ dagi meelde tuletada. Sellest on möödunud aastat nud, siis võimaldasin temal oma klaverit kasutada. viiskümmend, kui Eduard Tubinaga Nõo 6-kl koo­ Tubin tegi seda hoolega. Igal vabal hetkel oli tal tar­ lis (end. Nõo kihelkonnakool) koos töötasin, Tubin vidus klaveri juures midagi teha, midagi proovida, õpetajana, mina koolijuhatajana. Tubin tuli Nõosse ka sobivatel vahetundidel. Sageli jäi ta pärast kooli­ kohe pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist. tunde veel klaveri juurde. Sain aru, et Tubin töötab See oli umbes 1920. aastate keskel. Täpset aega ei kodus ilma klaverita ja hiljem kontrollib tehtud mäleta.1 Esimene mulje uustulnukast oli niisugune, tööd klaveril ning teeb vajaduse korral parandusi. et on lihtsalt sümpaatne noormees. Õige pea ilmnes, Tubina korteriolud ei olnud kiiduväärt. Tema ühe- 57 ;.'>*л > .

Kunagine Nõo koolimaja, kus on õpetanud nii Aleksander Läte kui ka Eduard Tubin Foto TMMi arhiivist (H. Saarne foto)

toaline korter asus koolimajast paarsada meetrit mõnus kuulata. Olgu märgitud, et Nõo rahvas oli eemal, teisel korrusel, kaupmees Barabanovi ma­ seekord musikaalne rahvas, väga harva tuli ette, et jas. mõni õpilane ei pidanud viisi või ei suutnud heliri­ Tubina muusikaline kuulmine oli väga hea. Nii­ da ära laulda. Lauludest võiks nimetada Säbelman- sugust kuulmist ei ole ma ei enne ega pärast ko­ ni "Kaunimaid laule", Artur Kapi "Mu süda" jne. hanud. Kord katsusime klaveril võetud heli kõr­ Tubin ise kirjutas õpilaskoorile ainult ühe laulu, gust määrata. Kui Tubin oli mõned üksikult mängi­ "Karjase laulu" ("Kari minul mängib karjamet- tud helid kõik õieti ära öelnuc, ütles ta: "Mis sa sas...").4 Hiljem seadis ta sama laulu meeskoorile, vigurdad, pane käpaga!" Panin siis kõrgematesse kuid see oli juba hoopis komplitseeritum. Kui kand­ helidesse ja bassidesse. Kuulcavale tuli ainult müra. sime koolipeol muu seas ka "Karjase laulu" ette, e: Tubin määras ka müras kõik kuuldavale toodud soovinud Tubin, et kavalehel tema nimi oleks. Ni­ helid õigesti. Isegi tema väliskõrv oli omapärane — metasime selle siis autori soovil lihtsalt rahvalau­ tavalisest märksa suurem ning võimeline omaniku luks. Kord tegin Tubinale ettepaneku, ei ta võtaks tahtmise järgi tugevasti liikuma õpilaskoori oma õpetada ja juhatada. Tubin seda ei Tubina muusikalisi võimeid ja oskusi oli hea ära soovinud ja nii jäi õpilaskoori saatus ikkagi minu kasutada õpilaskoori moodustamisel. Koolis oli tol mureks. Tookord koolil klaverit ei olnud, hääled ajal kolmandast kuni kuuenda klassini umbes sada tulid kätte õpetada kas viiulil või ette laulmisega. Et õpilast. Õppekavad nägid ette kaks koorilaulutundi mina viiulimängu mõnevõrra valdasin, siis et jää­ 1 nädalas. Oli tarvis niisugust koori, kus oleksid osa­ nudki meil teist võimalust.' Nii palju kui ma mäle­ lenud kõik õpilased. See oli raske ülesanne, sest tan, oli Tubin õpilaskoori laulu ja ettekannetega enamikul poistest oli häälemurre juba toimunud. Ei enam-vähem rahul. sobinud ei lastekoori ega segakoori laulud. Tegin Nõos õpetajana töötades õppis Tubin ise Tartu siis Tubinale ettepaneku, et kas tema ei kirjutaks Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri komposit­ mõned laulud vastavalt õpilaste häälte ulatusele siooniklassis. [ ] Paar aastat pärast Nõosse neljahäälselt nii, et esimest ja teist häält laulaksid asumist üüris Tubin endale ise klaveri. Nüüd oli tal tüdrukud, kolmandat murdmata häälega poisid ja hoopis parem töötada, klaverit oli võimalus kasuta­ mõned tüdrukud, neljandat murtud häälega poisid. da igal ajal, kui selleks tarvidus oli, kas või südaöösi. Tubin oli ettepanekuga kohe nõus ning kirjutas va­ Tubina töökoormus sel ajajärgul oh arusaadavalt litud laulu vastavalt õpilaste häälte ulatusele nelja­ suur. Koolis oli tal täiskomplekt tunde, teisiti ei häälselt nii ruttu, et kas või vahetunnil. Äraõpitud tulnud välja, siis õpingud muusikakoolis, pealesel­ laulu kooskõla oli tihe ning õpilaskoori laulu oli le veel loominguline tegevus. Igaüks neist aladest

S8 nõudis täit tööjõudu. Tubina andumus muusikale minna ei saanud. Nägin "Kratti" uues "Estonias" oli suur. Lõviosa tema tööjõust kuulus kahtlemata alles siis, kui Tubin ise balleti lavaletoomise puhul heliloomingule.8 Kuigi tal oh nüüd kodus klaver, Rootsist Eestisse sõitis. 1 Siis nägin kaugelt saalist kasutas ta ka koolis ohtrasti klaverit, tehes sageli ka Tubinat ennast "Estonia" laval. Kui balletti va­ märkmeid nootidesse. Mis puutub koolitöösse, siis nas "Estonias" 1944. aastal kolmandat korda ette sellega tuli ta hästi toime, mis ühelt õpetajalt nõuti kanti, sai teatrihoone vene lennukitelt pommitaba­ ning mis õpetaja tegema pidi. Klassis oskas ja suutis muse ning hävis. ta õpilasi suurepäraselt tööle rakendada. Tema tun­ Ka rääkis Tubin juba Nõos, et tahab kirjutada nis olid õpilased ikka töösse süvenenud, nii et kõr­ ooperit Aino Kalda jutustuse "Barbara von Tisenhu- valiseks tegevuseks aega ei jätkunud. Kust Tubin sen" ainetel. võttis aja õpinguteks ning loominguliseks tööks, oli Nagu mulle meelde on jäänud, olid kõik Tubi­ juba tema oma mure. Väga sageli tuli ette, et ta õhtul nad, keda tundsin, musikaalsed inimesed — pilli­ klaveri juures tööle hakkas ega märganud enne jä­ mehed, laulumehed. Õppisin Tartu Õpetajate rele jätta, kui kella viie paiku hommikul. Et ta õigel Seminaris ühteaegu Eduard Tubina lellepoja Villem ajal ärkaks, oli meie kooliteenija mure, kes ka Tubi­ Tubinaga. Ka Villem oli väga musikaalne, mängis na tuba korrastas. väga hästi viiulit. Teist nii head viiulimängijat minu Tubin pidas ennast juba Nõos sümfonistiks, vä­ ajal seminaris ei olnud. Villem esines õpilaspidudel hemalt tulevaseks sümfonistiks. Talle meeldis pea­ paladega, mis nõudsid mängijalt head tehnikat, ja miselt sümfooniline muusika. Tubin armastas tihti tal oli suur menu, nii et alati nõuti kordamist ning rääkida meile lugusid Beethovenist, sellest, kuidas lisapalu. Peale ametliku õpilaskoori oli veel eravii­ Beethovenit Viinis muusikalistes ringkondades ja siline õpilaskoor (meeskoor). Ka seda juhatas Vil­ kõrgemas seltskonnas jumaldati; kui palju Beetho­ lem Tubin.[—] ven veel siis helitöid kirjutas, kui tema kõrvad enam Mäletan veel Nõo ajast, et Eduard Tubin mängis ei kuulnud, kuidas Beethoven oma loomingut ava­ muusikapalu noodist väga hästi maha (näit. Sibeliu- likel kontsertidel ise juhatas, kui ta juba kurt oli jne. se asju) ja orienteerus helistikes suurepäraselt. Üks Näis, et Tubin pidas tol ajal Beethovenit oma ideaa­ näide sellest. Tartu Õpetajate Seminari 100. juubeli liks. pidustustel kandis õpetajate meeskoor muuseas Kindel on, et ta juba Nõos kavandas õige mit­ ette ühe pikema pala klaveri saatel. Saatjaks oli meid helitöid, millele ta hiljem lõpliku kuju andis. Eduard Tubin. Juhtus nii, et koorijuht andis koorile Nii rääkis ta, et kavatseb kirjutada balleti rahvusli­ hääle pool tooni kõrgemalt kätte. Tubin reageeris kel ainetel.10 "Kratt" nägi "Vanemuises" rambival­ kohe sellele ja saatis ka klaveril pool tooni kõrge­ gust alles aastaid hiljem. Mina siis "Kratti" vaatama malt. Laulsin ka ise kooris kaasa. Tol momendil ei

2. VII 1989 avas Nõo muinsuskaitse selts endisele Barabanovi majale Eduard Tubina mälestustahvli.

59 4 Л шя ££ tr-i * 11 •-> Г w \ .» Ш > -4-

• t я IB ifcb Nõo Lauluselts 1920. aastatel. Ees teste/ arvatavasti Eduard Tubin.

saanud ma juhtunust arugi, kõik näis olevat korras. Tubin õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Alles hiljem omavahelistes kõnelustes ja arutlustes aastail 1924-1930. selgus viperus. Iga klaverisaatja sellega igatahes Sellesse ajajärku kuuluvad Tubina esimesed hakkama ei oleks saanud. helitööd. Neist varaseimad on "Hällilaul' (1926), Oma olemuselt oli Tubin pikaldane, tagasihoid­ "Albumileht" (1926), 2 prelüüdi (1927), Sonaat nr. 1 lik, vähese jutuga, aga sealjuures asjalik ja kindel. klaverile (1928), Soololaulud "Luitel" (1926), "Su Juba Kõos Tubinaga koos töötades oli mul nii­ õrna kätt" (1926), "Serenaad" (1926), "Hall laul" (1926), "Noor armastus"(?), "lgatsus"(?), "Drengi sugune tunne, et temast kujuneb ajajooksul kindlas­ laul jääliustikul" (1927), "Kesk laotusi" (1927), ti muusikasuurkuju. Ja nüüd võib öelda, et see "Sügise päikene" (1928), "Punane õunapuu õis" tunne oli õige. [—] (1928), ^Lumehelbeke^?), "Resignatsioon"^), koorilauludest "Karjase laul (1927) ja Klaverikvartett ris-moll (1929-1930). 9 JAAN LILLEP oli kunagi Nõo algkooli juhataja. Oma Mõningatel andmetel kirjutas Tubin Nõos 1929. mälestused pani ta Johannes Jürisson! õhutusel kirja aastal oma esimese sümfoonilise helitöö "Eesti rahvatantsud" ("Ingliska", "Kivikasukas", detsembris 1977. "Karutants"). Samal ajal alustas ta oma "Süiti eesti motiividel", mille lõpetas juba Tartus 1931. aastal. On ebatõenäoline, et juba Nõos asus Tubin kavandama balletti "Kratt". Balleti loomise idee KOMMENTAARID tekkis Tubinal pärast Budapesti reisi 1938. aastal. Libreto kirjutas Elfriede Saarik (Tubin). Balleti esimene redaktsioon valmis "Estonia" lavateoste Eduard Tubin lõpetas Tartu Õpetajate Seminari võistluseks 1940. aastal, teine redaktsioon 1943 ja 1926. aastal ja suunati seejärel Nõosse kolmas — 1960. aastal. kooliõpetajaks. "Kratt" lavastati "Vanemuises" 1961. ja "Esto­ * Tubin elas Nõos Tartu tän 4-12. nias" 1966. aastal, Tubin külastas siis ka ise J Teatavasti oli Tubinal absoluutne kuulmine. kodumaad. "Karjase laul" on kirjutatud Tartu Meeslaulu Seltsi On väheusutav, et Tubin juba Nõos kavandas meeskoorile Karjala meeskoori külaskäigu puhul ooperi loomist. "Barbara von Tisenhusen" valmis 1927. aastal. Nii rääkis autor oma intervjuus 1981. Tubinal alles aastail 1967-1968 "Estonia" teatri aastal. tellimusel. Tubina varased ooperid "Pühajärv" (1941) ja "Libahunt" (1944) jäid lõpetamata. "Karjase laulus" on Tubin kasutanud eesti 13 rahvaviisi ja selle sõnad pärinevad rahvaluulest. S. о 1928. aastal. * Tolleks ajaks oli Tubin juba ka omal kael Kommenteerinud VARDO RUMESSEN viiulimängu õppinud.

60 SULEV TEINEMAA

MILLAL c/ TABADA LIIKUVAT MÄRKLAUDA?

"TEEL EUROOPASSE". Stsenaristid Peep Puks ja Harri Tiido, režissöör Peep Puks, operaator Too­ mas Jürgens, muusika: Andres Valkonen, režis- sööri assistent Külli Austrin, videomontaaž: Marek Toompere, tootmisjuht Maie Kerma, tootja Reet Sokmann. 52 min. © 'Eesti Telefilm", 1995.

"Arvame, et läbi aegade oleme olnud osa Euroopast. Samas oleme pikka aega sin'11 pürginud. Euroopat on korduvalt üheiui.i tud, Euroopat on erinevalt määratletud. Ees­ ti on alati olnud nagu mingi piiririik — paik kahe erineva kultuurikeskkonna, kahe erine­ va mõttemalli, kahe erineva religioosse ellu­ suhtumise kokkupuutejoonel." Sellise siin­ Filmi "Teel Euroopasse" režissöör Peep Puks Eu­ mail üldiselt omaks võetud ja laialt levitata­ roopa suurima kivikülvi taustal Norras Lysebot- va mõttekäiguga algab Peep Puksi ja Harri nis septembris 1995. Tiido eelmise aasta lõpus valminud ligi tun­ K. Austrini foto nine dokumentaalfilm "Teel Euroopasse", milles püütakse näidata ühtse Euroopa eri tahke ja ennekõike Euroopa Liiduga seondu­ Poleemikat õhutas kahtlemata ka Peep vat. Muide, küllalt sarnast Ida ja Lääne kok- Puksi—Harri Tiido film, millest ilmneb sel­ kupuutejoonele jääva ning eriliselt väljava­ gesti, et mujal Euroopas ei panda kaugeltki litud piiririigi ideoloogiat arendas Andrei võrdusmärki Euroopasse kuulumise ja Eu­ Tarkovski omal ajal "Peeglis" ja mujalgi, sil­ roopa Liidu vahele. Kainestavat suhtumist mas pidades mõistagi Venemaad. mõjutas muidugi vahest kõige rohkem Vene­ Enamiku eestlaste ettekujutus Euroopa maa hiljutine vastuvõtmine Euroopa Nõuko­ Liidu olemusest ja eesmärkidest on ilmselt gu liikmeks. Ent sama hästi võib Venemaa küllalt pealispindne. Pole ses osas toimunud kunagi kuuluda Euroopa Liitu ja kelle eest veel mingit üldisemat avalikku arutelu. Eu­ me siis kaitset vajame. Ning kui mõelda sel­ roopa Liiduga tegelevad põhiliselt poliitikud lele, et Euroopa Liidu liikmesriikide piirid ja nende arvamuse kohaselt peab Eesti sinna on üksteisele avatud ja milline mass ida kuuluma. See toovat kaasa enneolematu ma­ poolt tulijaid võib hakata meist üle rända­ jandusliku õitsengu ja kindlustavat meile jul­ ma... geoleku. Ning loomulikult ei ole nende arva­ "Teel Euroopasse" on tasakaalukas ja tes seal kohta Venemaal. Võib öelda, et alles hästi läbi mõeldud film, milles peaaegu tänavu on Euroopa Liiduga seonduvaid võrdsel määral saavad sõna nii Euroopa Lii­ probleeme hakatud meil avaramalt käsitle­ du pooldajad kui ka vastased. Autorid jää­ ma ning üha söakamalt ütlevad oma arva­ vad üldiselt diskreetselt tagaplaanile ega muse välja nn euroskeptikud, st need, keda väljenda otseselt oma suhtumist sellesse uue superliidu võlud pole viinud eufoorias­ ühendusse, pigem jäetakse mulje, et ne­ se ja kes julgevad teadvustada ühinemisega madki koos vaatajaga alles otsivad õiget vas­ kaasnevaid võimalikke negatiivseid külgi. tust. Ühtekokku külastatakse filmis viit riiki

61 — Belgia, Prantsusmaa, Iirimaa, Hispaania ja tabav kroonikakaader, kus näeme Jeltsinit Norra — rting vesteldakse umbes kol­ Korfuli tippkohtumisel 1994. aasta juunis mekümne inimesega, muidugi ka eestlastega Mitterrand'ile jala peale astuvat. nii kodu- kui välismaalt. Usutletavate vali­ Ootuspäraselt on filmis esindatud norra- kut võib pidada esinduslikuks: poliitikud, kate kõrval mitmeid teisigi väikerahvaste juristid, pangandustegelased, loodustead­ hulka kuulujaid — valmistavad ju neile mu­ lased, demograafid, kirjandusinimesed jmt, ret meile sarnased küsimused. Soome-Ugri mitmed professori tiitliga. Lihtsamat rahvast keelte professor Jordi Carbonell Barcelonast sedapuhku ei küsitleta ja vaevalt need kusa­ suhtub kataloonlaste tulevikku optimistli­ gil Iirimaa külas rohkem liitumise asjust kult ja leiab, et tulevikus koosneb Euroopa mõtlevad kui meil setud. Norras avaldab ar­ rahvustest, aga mitte riikidest. Mõistagi pole vamust küll suurtalunik Lars Storhaug, kuid neil kunagi oma riiki olnud, ent kui paljude­ temagi kuulub arvestatava ühiskondliku po­ le eestlastele oleks säärane variant vastuvõe­ sitsiooniga isikute hulka; ta leiab, et Norra tav, on omaette küsimus. Veendunud euro­ talunike liiduvastasust põhjustas kartus jää­ skeptikut esindab iiri professor Anthony da ilma suurtest riiklikest toetustest, need ra­ Coughlan. Teda võib pidada filmi üheks had võivat hakata Brüsseli suunas voolama. markantsemaks ja usaldustäratavamaks te­ Üldiselt arvab talunik, et Norra kuulub gelaseks, kellele on eraldatud vestlejatest ka kunagi Euroopa Liitu. Teised norrakatest kõ­ kõige rohkem ekraaniaega — neljal korral nelejad on ses osas hoopis skeptilisemad. Po­ kommenteerib ta erinevaid Euroopa Liiduga liitik Anne Lahnstein näeb Euroopa Liidus ühinemise aspekte. Rahvusriikide olemasolu demokraatia defitsiiti ning peab vahemaad veendunud pooldajana nendib ta, et Ühen­ "rohujuurte", tavainimeste ja liidu tipus ole­ datud Kuningriigi osana kaotasid iirlased vate vahel liiga suureks, mis muudab ühen­ oma keele ning Euroopa ühinemise projekti­ duse toimimise raskesti mõistetavaks. Veelgi ga kaasnev majanduslik harmoniseerumine veenvamalt arutleb kirjanik Erik Dammann, nõrgestab samas rahvuskultuure. märkides, et tavaliselt pakutakse lihtsalt va­ Euroopa Liidu tulised pooldajad suhtu­ likut kahe ühiskonna vahel: kommunism ja vad riigipiiride avamisse, ühisvaluutasse, kapitalistlik liberalism ning vabaturumajan­ rahvaste voolamisse ühelt maalt teise kui dus; tema arvates olevat mõlemad ideoloo­ Euroopa loomulikku arengusse — peaasi, et giad praeguses olukorras täielikult vanane­ majanduslik tulu tõuseks. nud ega lahenda ühtki meie globaalset ja sot­ siaalset probleemi — vaja on uut tüüpi ideo­ Eestlastest sõna saanud, ka skeptikud, loogiat Dammanni vestlust saadab pildis leiavad Euroopa Liiduga ühinemise mööda­ pääsmatu olevat. Pakutakse välja utoopilisi

"Teel Euroo­ passe". Jaan Krossi teoste prantsuse keelde tõlkija professor Jean- Luc Moreau väidab: "Eesti ei ole Krossi jaoks mitte väikekodanlik ääreata, vaid hoopis risttee, erinevate kultuuride kohtumis­ paik." T. Jürgensi foto

62 "Teel Euroopasse". Maaliline Norra. K. Austrini foto plaane (professor Peeter Järveläidi nägemus Tartust kui eurojuristide õppekeskusest, loo­ dusteadlase Peeter Ernitsa võimendatud Tar­ tu professori Kalevi Kulli idee minna Eu­ roopasse rahvuspargina) või jagatakse ra- hustavaid tulevikuprognoose (suursaadik Clyde Kull Brüsselist arvab, et Euroopa jääb ikkagi lähema viiekümne aasta jooksul riiki­ de liiduks; diplomaat Taavi Toomi võrdlus, et Euroopa Liit sarnanevat liikuva märklaua­ ga, ja täna ei teadvat keegi kindlalt öelda, milline on ta mõne aasta pärast, kui Eesti te­ maga ühineb). Kõige rohkem vaevavad sü­ dant loodusteadlased-ökoloogid Peeter Er­ nits ja Mati Kaal selle pärast, et meil säiliks "Teel Euroopasse". Veel üks pilk Norra kõik väärtuslik, mida oleme läbi aegade loodusele. suutnud hoida. See on loomulik, ilmselt kuulub mujalgi enamik tõsiseid loodus­ teadlasi euroskeptikute hulka. "Ajalooliselt loodusvaated, linnapildid, rahvapidustused, ei ole Euroopa Liit kunagi olnud üksmeelel tähelepanuväärsemad kunstimälestusmär- keskkonnakaitse küsimustes," sedastab fil­ gid vestlejate elupaikadest Eelistatud on fil- mis norra loodusteadlane Anndi Jacobsen. mitegelasi ümbritsevast pidulikumat ja Filmi peetakse mõistagi visuaalseks kaunimat poolust. Nii näeme Oslost pikka kunstiks. Iseküsimus: kuivõrd pilkupüüdev aega Gustav Vigelandi skulptuure, Barcelo- ja kujundeid sünnitav peab ikkagi olema nast Antonio Gaudi suurejoonelisi ehitisi, probleeme püstitav või uurimuslik tõsielu­ Dublinist James Joyce'i ja "Ulyssest" film. "Teel Euroopasse" mõjub tasakaalusta­ jäädvustavat, Waterloo lahinguvälja jm. tuna ka pildiliselt: arutelusid saadavad Ühelt poolt sümboliseerib tänase Euroopa

63 "Teel Euroopasse". Gustav Vigelandi skulptuuride aed Oslos. P. Puksi fotod pürgimusi raamina filmi toodud kaugsõidu- näitavad, et Eestis on euroskeptikuid vähem autojuhtide teema, nende kihutamine läbi kui mõnes ELi maas. Eestlastest veelgi innu­ erinevate maade ja end juba kodus külalise­ kamad Euroopaga ühinemise pooldajad on na tundmine; teisalt läbivad filmi rohkearvu­ siinsed muulased. Nende eurolembus on lised kõrgustesse sihtivad skulptuurid ja peaaegu kaks korda suurem kui rahvuskaas­ mälestusmärgid. Elav inimpüramiid Barcelo­ lastel Venemaal." ("Sõnumileht" 26. II 1996.) na lähedal kõigub küll tugevalt, kuid ei lagu­ Muidugi mõjub rahustavana tõik, et alles ne koost; samasugust moodustist kohtame hiljuti tuli eesti keeles trükist välja esimene kivisse raiutuna ka Vigelandi skulptuuride 500-leheküljeline Euroopa Liidu dokumenti­ aias. de kogum "Valge raamat". Soome ja Rootsi Autorite üldiselt tõsist suhtumist Euroo­ kogemuste põhjal tuleb aga tõlkida 50 000 le­ pa Liidu küsimustesse ilmestavad pooltooni­ hekülge, enne kui vastu võetakse. Isegi kui dega Brüsseli peakorteri kafkalikult lõputud aastas ilmub viis-kümme raamatut, on meil koridorid ja ööpäev läbi vett viskav linna aega maailm poolt või vastu seisukoha­ sümbol Manneken Pis. võtuks. Peep Puksi ja Harri Tiido "Teel Euroopas­ se" kuulub "Eesti Telefilmi" eelmise aasta olulisemate tööde hulka. Eriti hinnatav on, et hoiduti valmisvastuste pakkumisest: filmi ambivalentsus võimaldab täiesti vastandlik­ ke tõlgendusi (Mihkel Mutt "Päevalehes" 6.11996 leiab euroskeptilisi meeleolusid pre­ valeerivat, Olev Remsu aga "Eesti Aja" k.a 3. numbris hindab filmi pildirida suisa Eu­ roopa eufooriaks, mis maandavat kohatisi teksti kirgi). See on hea, sest praegu jagub veel aega järelemõtlemiseks. Ajaloolane Too­ mas Karjahärm on kirjutanud: "Küsitlused

64 TATJANA TSAREGRADSKAJA

MUUSIKALINE AEG о

MUUSIKALISE AJA KONTSEPTSIOON PIERRE BOULEZI JA LUCIANO BERIO MUUSIKATEOORIAS JA HELILOOMINGUS

Luciano Berio pole üksnes särav loomeisiksus, vaid ka Euroopa sõjajärgse avangardina tuntud stiilisuundumuse esindaja. Tema nimi ja looming on seotud kogu kontseptsioomplo- kiga, mis formuleeriti Darmstadti suvekursustel. Ja ehkki Berio ise on olnud pigem prakti­ kust helilooja kui teoreetik, võib paljusid tema loomingulisi ideid mõista tema kolleegide, näiteks Pierre Boulezi ja Karlheinz Stockhauseni teoreetiliste ideede kaudu. Miks on oluline kõnelda aja, mitte aga rütmi probleemidest? Sellepärast, et tänapäeval on aja mõiste muusika olemusele lähem. Aeg, nagu seda käsitletakse moodsas teaduses, on ühesuunaliselt kulgev vool ja ühtib seega kulgemise endaga. Muutumise, hagemise ja aja mõisted näivad teatavas mõttes identseina. Aja ja kulgemise samastamine võimaldas Edgar Varesed öelda: "Aeg ... on vormi gene­ raator" (4:196). Teisisõnu, kulgemine loob vormi, ja XX sajandi teise poole muusika suhtes näib öeldu olevat täiesti õige, sest mineviku vormimallidest on saanud millegi vanamoelise, niisiis tarbetu sümbol. Muidugi, modernse muusika kulg pole olemuselt sama mis Wagneril või Bruckneril. Kogu nüüdismuusikale on ühine püüd vältida fikseeritud vormi, täpseid skeeme, mis eksis­ teerivad materjali arvestamata. Nagu toonitab Boulez artiklis vormist, "... kadus nende skee­ mide reaalne tähendus helikeele ja vormiseaduste muutudes ning nende korrastav funktsioon sattus vastuollu materjaliga, mida nad pidid korrastama". (3:90) Sellest vaatepunktist on igal muusikalisel materjalil oma viis ajas areneda. See saab vormistruktuuride tõlgendamisel esmatähtsaks. Boulez kirjutab: "Iga teos peab ellu kutsuma omaenda vormi, mis oluliselt ja pöördumatult seostub selle "sisuga"." (3:91)

Raamatus "Boulez on Music Today" (vt kirjandus ar­ tikli lõpus) kõneleb ta muusikalise aja kahest kategoo­ riast: p u 1 s e e r i v aeg ja amorfne aeg. Mis on pulseeriv aeg? Pierre Boulez kirjeldab seda kui kronomeetriaega, milles vältusi organiseerib mingi pulseerimine, korrapärane või ebakorrapärane. Üldjuhul saab kronomeetrilist aega tõlgendada kui "tik-tak-aega", mehaanilist "kell-aega", mida on kirjeldanud John De­ wey. Seda aega saab mõõta ja arvestada mitmesuguste väärtuste abil, mida muusikas tuntakse ammu kui rütmi ja meetrumi süsteemi. Teist laadi on amorfne aeg. Selle mõiste leiutas Bou­ lez ise ja see tähendab, et pole mingit pulssi, mingit aja mõõtmise süsteemi, vaid on aja vali, mida kronomeet- rilise ajaga saab suhtestada üksnes globaalses tähendu­ ses. Ehkki Boulez ei kõnele midagi idee tekkeloost, võib

65 arvata, et ta kasutab filosoofias tuntud aja kontseptsiooni, mis kuulub prantslasele Henri Bergsonile. Bergsoni kontseptsioon duree lähtub intuitiivsest tundest, et ajal pole sekundeid, minuteid ega muid mõõdusüsteeme. Tõlkes võiks duree olla "kest­ mine", "kestmisprotsess", mis kattub kujutlusega ajast kui ühesuunalisest voolust. Voolu kujund toob meelde eheda pidevuse, kusjuures pulseerimises puudub korra­ pära. Ühtlasi osutab Boulez: "Kronomeetrilise aja suhe pulsilöökide arvuga on kiiruse indeks. Amorfne aeg saab teiseneda üksnes tiheduselt, mis vastab sündmuste statistilisele hulgale mingis kronomeetrilises, globaalses ajalõigus; selle tiheduse suhe mingi amorfse aja lõiguga on sisu indeks'. (2:88—89) Kuidas seda ideed käsitleda? Kui muusikaline materjal järgib amorfse aja mude­ lit, siis pole tal mingit kiirust ega, loogiliselt järeldades, mingit tempot. Pulseeriv aeg, vastupidi, vajab määratlemist kronomeetriliste ühikute või metronoomitähise abil. Boulez toob võrdluse: kujutledes kaht erisugust tasapinda, siledat ja vagudest triibulist, võime märgata, et liikumine kummalgi mõjub erisuguselt. Siledal pinnal pole meil aimugi liikumise kiirusest või suunast. Vaostatud tasapinnal liikudes on asukoha muutus otsekohe märgata, niisamuti liikumise kiirus ja suund. Boulez an­ nab neile kategooriatele nimeks sujuv ja vaostatud aeg. Kahjuks on kõik need ideed tal muusikanäideteta ega võimalda meil järgida neid Boulezi enda tõlgitsuses. Püüan neid veidi kohaldada muusikale. Vaadeldes Boulezi loomingut, näeme rütmivõtete arengut tema kolmes stiilipe­ rioodis — dodekafoonilises, seriaalses ja postseriaalses. Seriaalsust kasutas Boulez esmakordselt oma tuntud teoses "Structures la" (1951; "Structures 1" tervikuna val­ mis 1952. aastal). Rütmistruktuuri eeskujuks olid Messiaeni "Neli rütmietüüdi", mil­ le rütmiseeria ehk -rida on lihtne aritmeetiline progressioon. (Näide 1.)

"ЩТт1 } r1 p F } |~ i pF=TtT==ff==di IZ34S 018 0 10 lt 12 Näide 1

Huvitav, et "Structures la" on ainus teos, kus Boulez on kasutanud sellist rida. Pärast seda teost kirjutas Boulez samal aastal palju keerukama partituuri — "Po- lyphonie X", kus ta kasutab rütmigruppe. Kirjas John Cage'ile kirjeldab ta põhiüksustest erisuguste rütmistruktuuride tuletamise meetodit. (Näide 2.) Koik need vältused kuuluvad vaostatud, kalkuleeritavasse aega. Su­ juv aeg onkalkuleerimatu ja Boulez toonitab erinevust: "Need kaks seost tunduvad mulle ajastruktuuride teoreetilisel ja praktilisel klassifitseerimisel esma­ tähtsad, need on muusikalise aja fundamentaalsed seadused." (2:94) Muusikas on vaostatud aeg selgesti näha, sest ühikuteks on ammutuntud vältused. Kuidas aga saaksime ära tunda sujuva aja? Vaatleme näidet Boulezi teosest "Le marteau sans maitre" ("Peremeheta vasar"; 1952/54). Tsükli neljandal osal on huvitavaid jooni: võime kuulda põgusate, ükstei­ sest fermaatidega eraldatud muusikaliste sündmuste järgnevust. Autori kommentaaridest võime lugeda juhiseid, kuidas mängida kaht eri liiki fermaate — pikki ja lühikesi (pikk on noodipildis poolsõõr, lühike nurgeline). Näib, et selles muusikas püüab Boulez esmakordselt koordineerida kindlaksmääratud rütmisünd- musi, nagu helivältus, määratlemata ajastruktuuridega, sealhulgas fermaatidega, mida ei saa mõõta. Viimased minu arvates mitte üksnes ei kujunda isemoodi ka­ dentse, vaid loovad ka muusikalise aja teise tasandi, kuuludes seega sujuva ehk

66 Three basic, or simple rhythms II III 4 4 J- J! m n ternary quintuple combi­ rhythm rhythm nation of binary. ternary. and quintuple rhythm Four compound, or combination rhythms IV VI 'jT.m i \ j j ; J J* m 5 im • I or + + ли П л n

giving: giving: giv 4- giving Г№*Г№ "uLT or sn У or I 5 ) or »;дл or П Л J л; (i.e. binary value i 7 for 6 i and quintuple value) (ternary (ternary value value and quintuple containing Näide 2 value) quintuple value) amorfse aja valdkonda. Mida võime leida vormi seisukohalt? Fraaside ehk, Boulezi terminit kasutades, konstellatsioonide järgnevus meenutab stroofilist vormi. Kuid tundes Boulezi amorfse aja mõistet, võime sama fragmenti tõlgendada vaosta- tud aja ning sujuva aja dialoogina, kusjuures vaostatud aeg sisaldab kalkuleeri­ tud helisündmusi, mis vahelduvad kalkuleerimata vaikusega fermaatide näol. (Näide 3.)

67 IV commcntaire II de «bourreaux de solitude»

Raplde (• • iio> L*n poiotaVt'orirue ft ]«к points d'erret comma dt brusques coupures dsos le tempo, ssuf tndlcaftlcms contralres

Xylorimba «JO/ у

Vibraphone

m.droite - Cymbaleties г г г г [Г m. gauche ~7^ т ^ ' Lj

Ouilare

Alto

Р "У /+ / -/ ^ Ыи Идиопм qui м Irouvent den* 1ся рлгМе* da Xylophone et d'AIto «n pin. soot talata рошг evfctei, en lndfquenf U v«leur r**ll*, une B(Uqu« (rop brutal»-»on roqulM а с*я eodroitn.

/л/ accelerando . . /n Moins rapide rit.. . H /a tempo (J • KMKJ. . 72)

XjL

Cjrml,.

N-Ö- Le potate d'orfiai о »troni eilremeaenl varies de court a long; les points d'arret о seront br- Г, unlfoirmement. Näide 3 Mida selles muusikas veel loendada ei saa? Arvan, et mitmesugused melismaa- tilised lõigud on samuti kalkuleerimatud ja kuuluvad sujuva aja fenomeni. Ja Bou- lezi muusikas on rikkalik valik kaunistusi. Melismaatiliste lõikude kvantiteeti ja kvaliteeti on mainitud juba paljudes artiklites ja nende kohta on erisuguseid arva­ musi. Oletatakse näiteks, et see "maneerlikkus" viitab tema vaimustusele Ida muu­ sikast. Tooksin näite raamatust "Musikdenken heute". Boulez arutleb polüfoonia homofooniasse projitseerimise võimalikkuse üle: "Võtke neli rütmiväärtust, mis sõltuvad lihtsast proportsioonist 12 3 4; järgnevuse neli erisugust reastust oleksid 68 132 4; 321 4; 143 2; 123 4. Need neli rida on korrutatud vastavalt sama pro­ portsiooni eri liikmetega, järjekorras 4 2 3 1. Niisiis on saadud neli vältuste gruppi, mis, kui lihtsustavaks vältuseks võtta veerandnoot, järgivad üldproportsiooni: 4 12 8 16; 6 4 2 8; 3 12 9 6; 1234. Need neli gruppi on paigutatud horisontaal- mõõtmesse, järgides nende ühendamisel vahemikke 1-2-2: teine grupp astub sisse pärast esimese grupi esimest vältust, kolmas pärast teise kahte vältust ja neljas pä­ rast kolmanda kahte vältust. [ ] Kuid selle asemel, et paigutada hääled polüfoo­ niliselt, on nad koondatud ühteainsasse partiisse; viimasena sisse astuv hääl on alati tervikuna eksponeeritud, mittetäielikult esitatud häälte algused ja lõpud aga on ära näidatud kaunistusnootidega." (1:135—136) Ja siis toob Boulez muusikanäite, mille identifitseerisin kui "Le marteau..." 8.osa. (Näide 4.)

SubitementLent (J*. 10A.s5.7e) Tris librtm

Neil kaunistusnootidel pole midagi tegemist Ida muusikaga; nad märgivad üle­ minekut polüfoonia ühest häälest teise. Boulezi järgi esindavad nad mingit muud, mittekalkuleeritavat aega. Kommentaaris ütleb ta, et väikesi ehk kaunistusnoote ei tule mängida rangelt tempos, et tempo muutub vastavalt nootide hulgale ja pinges­ tatusele. Arvan, et nende kaunistuste aeg on täiesti määratlematu, kuid see on koo­ tud muusikavoolu rangelt kalkuleeritud rütmi sisse. "Le marteau sans maitre" pole sellise ajatehnika ainus näide; vastupidi, pärast seda kirjutatud teostes läks Boulez kaugemale ja Kolmandas klaverisonaadis (1957) arendas välja multitasandi ajastruktuuri. Teosel on keeruline, tänaseni lõpetamata seesmine struktuur. Kõigist osadest on ainult "Trope" ja "Constellation-Miroir" täielikult lõpetatud ja trükitud. "Trope" on neljaosaline kompositsioon, mille mõnes alaosas on nooditekst täpselt fikseeritud, mõnes variaabel. Boulez ei kasuta taktijooni, niisiis on tegemist ameetrilisusega. Kuidas saaksime seda muusikavoolu analüüsida? Kõigepealt näeme pause, mis ja­ gavad teksti 13 kõlasündmuseks. Kõlastruktuurid arenevad 12-helitehnikas, ja kui 12-helirida lõpeb, ilmub paus (fermaat). Need kõlastruktuurid esindavad vormi "momente", ehkki vastava idee on formuleerinud Stockhausen hiljem. Rõhutaksin, et "momente" eraldab üksteisest vaikus, ja taas võime näha, kuidas mõjustavad tei­ neteist vaostatud aeg, mis siin võrdub kõlava ajaga, ning pauside sujuv aeg. Silma torkavad ka kaunistusnoodid: need moodustavad muusikalise aja kalkuleerimatu tasandi ja on "tavalistest" melismidest erineva tähendusega. Koik see on näha noo­ dipildis, helilooja kirjaviisi mitmesugustes peensustes.

Luciano Berio "Sequenza VI" vioolale (1967) on üks "Sekventsidest", mis näita­ vad Berio viisi kasutada soolopilli võimalusi. Mõningaid rütmiideid võib suhestada aja kontseptsiooniga. Peamine faktuuri konstrueerimise võte on siin tremolo, mida tõlgendan kalkuleerimatu aja nähtusena. Tremolo on selle teose põhiline kõlakujund ja vormi võib käsitleda kolmeosalisena, sest tremolo muutub ebaregulaarseks pulsee- rimiseks ja fermaat märgib üleminekut ühelt tekstuuritüübilt teisele. Beriole spetsii­ filine on mõõdetavate ja mittemõõdetavate kõlasündmuste üheaegne kasutus, ühen­ damine samas hetkes, sellal kui Boulez kasutab pulseerivat ja amorfset aega puhtal kujul ning vaheldumisi.

69 Berio komponeerimisviis viib alati mõtte mitmesu­ gustele analoogiatele. Seoses "Sequenza VI"-ga meenub kaks romantilist heliloojat, Niccolõ Paganini ja Ferenc Liszt: tremolo't koos pulseeriva meloodiaga võib leida Liszti etüüdis "Tuisk". "Normaalset" korrapärast pulseerimist vaatleme Boulezi teoses "Rituel in memoriam Bruno Maderna" (1975). Aeg on selles täielikult kalkuleeritav, koguni üht- sustatud liikumisega, mis on Boulezile nii ebatüüpiline. Seletus peitub helitöö eesmärgis, mis on lähedalt seotud leinamuusika ja selle laia tähenduste spektriga: renes­ sansiajastu passakaljast romantilise funerailles'ni. Rõhu­ taksin, et prioriteet kõigi leinarongkäigu kujundit loo­ vate vahendite seas on rütmil. Samalaadne eesmärk on Berio teosel "O King" (1967), mis on kirjutatud Martin Luther Kingi surma puhul. Ühtse liikumise mulje luuakse, korrates ainsat motiivi, mille helikõrgused on enam-vähem muutumatud, kuid faktuur ja rütm teisenevad suuresti. See, mis täpselt välja kuuldub, on fikseeritud ja määratlemata rütmijooniste vastastikune toime. Näen siin sama, Boulezi avastatud printsiipi: vaostatud aeg moodustab sõrestiku, arenduspõhja mitmesugustele mää­ ratlemata, asümmeetrilistele ajastruktuuridele. Kui oleks võimalik kuulda ainult määratletud rütmi, märkaksime muusika sarnasust näiteks Bachi /z-moll missa koo­ riga "Crucifixus". Teoses "O King" on kaks dünaamika ja aktsentide tasandit. Esimene, fortissimo tasand, märgib tõusva põhimotiivi f-a-h-cis helisid. See on väga selgelt aktsentueeri- tud, pannes meid kuulma ülemistes häältes ostinaatset motiivi, mis sar­ naneb passakalja basso ostinato'ga. Teine, piaitissimo tasand on muutlike, 12-heli- tehnikat meenutavate helikõrgusstruktuuridega. Muidugi lihtsustan ma selle imeli­ se teose rütmi ja aktsentide toime peensusi, et teha selgeks vormiprintsiibid: osti- naatse motiivi kordus põimub nii helikõrgusliku kui ka rütmilise heterofooniaga. Ilmneb määratletu ja määramatu, kalkuleeritava ja mittekalkuleeritava dialektika.

Muusikalise aja struktuur Boulezi ja Berio helitöödes on keerukas ja vajaks eda­ sist uurimist. Kuid juba praegu võime Boulezi eeskujul osutada ajastruktuuri kahele tasandile, mis esindavad äärmusi: pulseeriv aeg ja amorfne aeg, ehk — vaostatud aeg ja sujuv aeg. Pulseerimist saab mõõta või kalkuleerida vältustega, ta on regu­ laarne või ebaregulaarne. Amorfne aeg on mõõtmatu, kalkuleerimatu ja avaldub kaunistusnootide, tremolo, trillerite, mitmesuguste fermaatidena. Kontseptsiooni au­ tor Boulez kasutab seda oma loomingus alates "Peremeheta vasarast". Tema peami­ ne meetod on pulseeriva ja amorfse aja vaheldamine. Berio meetod on teistsugune: tema ühendab pulseeriva ja amorfse aja ühte ja samasse kõlasündmusse selle eri ta­ sandeil, tehes simultaansetest aegadest ühtse muusikavoolu. Inglise keelest tõlkinud MERIKE VAITMAA KIRJANDUS: 1) Р. В о u 1 e z. Musikdenken haute. Darmstädter Beiträge zur neuen Musik, 1963. 2) Р. В о u 1 e z. Boulez on Music Today. London, 1971. 3) Р. В о u 1 e z. Orientations. Cambridge, 1986. 4) Contemporary Composers on Contemporary Music. Toim E. Schwartz ja В. Childs. New York, 1967.

TATJANA TSAREGRADSKAJA on Moskva Cnessinite-nimelise Muusikainstituudi dotsent, kunsti­ teaduste kandidaat; väitekirja "P. Boulezi, К. Stockhauseni ja M. Babbitti muusika kompositsiaonivõtete kriitiline analüüs: võrdleva uurimise probleemist" kaitses 1988. aastal Vilniuses. Avaldatud artikkel on ebaoluliselt lühendatud variant tema ettekandest Tartu uue muusika päevadel k.a veebruaris.

70 ÕNNITLEME!

3. juuni MAIE MAASIK omaaegne "Vanemuise" priimabaleriin — 65 5. juuni ELLEN GRÜNFELDT omaaegne Rakvere Teatri näitleja — 80 8. juuni INGO NORMET lavastaja ja EMA Kõrgema Lavakunstikooli juhataja — 50 17. juuni HENDRIK JUURIKAS dirigent ja pedagoog — 75 18. juuni ROMAN TOI helilooja ja koorijuht — 80 18. juuni TÕNU VIRVE mängufilmi režissöör, teatri- ja filmikunstnik — 50 19. juuni IDA LOO-TALVARI (AAV) omaaegne "Estonia" ooperisolist — 95 20. juuni UNO JÄRVELÄ koorijuht ja pedagoog — 70 20. juuni ENN VETEMAA kirjanik ja helilooja — 60 20. juuni MARIS BALBAT teatri- ja filmikriitik — 60 25. juuni ÜLLA MILLISTFER Estonia Teatri kontsertmeister — 50 26. juuni BORISS TROŠKIN Vene Teatri näitleja — 50

71 LEA TORMIS

POOLEL TEEL OMA TAMMSAARENI \J

A. H. Tammsaare — P. Pedajas, "Maunise kool" (lavastaja — Priit Pedajas, haisinik Aime Unt) Eesti Draamateatris. Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennu diphmilavastus. Tiina — Pille Lukin, Indrek — Kaido Veermäe.

Lava avanedes plahvatab kirgliku pidu­ Enne, kui mõelda kujundi lähendusele, likkusega Beethoveni Üheksanda finaal. tajun välkselgelt: see on õige! Miks õige, ei Keegi (Timusk) dirigeerib kesklaval ennast­ tea veel. Igal juhul — mitte veniv ja lõputult unustavalt kaasa. Just nimelt kaasa, sest korduv "Ükskord popil oli peni...", mis nagu mitte tema käed ei juhi muusikat. Ka need "Tõe ja õiguse" II köite instseneeringutega noored, kes laval selles hiljemgi uuesti puh­ igavesti kaasa käima määratud. (Popi peni kevas laulus osalevad, laulavad kaasa. tuleb hiljem ka mängu, aga mitte läbivalt). Laul ise kumiseb kusagil laealuses avaruses Panso -päevade kõrgendatud tonaalsuses ja (võib-olla) lavaloli'ate (ka saali?) ühis- toimunud esietendus andis selle algusega feadvuses. Mis tähtsust sellel, et ju ta heli- avansi lavastuse eel käinud ootustele. Põhili­ Iindi toel tuleb. Igatahes mõjub see kujun­ selt teatraalidest, suures osas pansalastest — dina. Panso lastest — koosnev esietenduspublik püüdis himukalt uusi nüansse ja uusi nägu- Muusikaline kujundus: 17. lennu lõpetaja, lavastuses osalev Ardo Ran Varres. ' Instseneering = lavaletoomine 72 sid tuntud osades. Reageeris rõõmsa ära­ musi. Läksin uuesti vaatama mõne kuu pä­ tundmisega krestomaatilistele tekstidele. Ka rast, kui kohanetud ja lavastaja oma täpsus­ mõnedele kummastavatele leidudele: Slo- tused teinud. Oli tõesti selginenud ja "mü­ paševi (Tõnu Kark) jalgratas, Voitinski poo- rast" puhastatud episoode, üleminekuid. Ja la-juudilik (?) karakteersus esmapilgul täiesti noorte esinemiskindlus mõnevõrra kas­ äratundmatu Lembit Ulfsaki kehastuses. vanud. Peaaegu täissaal (rõdud tühjavõitu) Võtsime õnnelikult vastu milleski eskolaliku kuulas vaikselt ja tähelepanelikult. Tuttava­ ja ometi hoopis teistsuguse Aarne Üksküla tele "tsitaatidele", Tammsaare vaimukustele Mauruse: lõpuks ometi üks tema masti roll! reageeriti suhteliselt vähe. Saalis oli palju Vaatasime heatahtlikult mööda üha kiirene­ noori, oldi ka perekonniti. Käis peast läbi: val uuslavastuskonveieril välja toodu kona- tekst on võib-olla paljudele võõras, kuula-

"Mauruse kool". Mauruse kooli poisid — Ardo Ran Varres, Tiit Palu, Velvo Väli, Peeter Raudsepp, Tarvo Sõmer, Am Prosa, Kaido Veermäe (Lavakunstikooli 17. lennu tudengid). rustest. Jälgisime heatahtliku uudishimuga vad nagu täitsa uut asja. Meenusid ühed es­ pisut ebalevaid noori ja noorimaid lavakooli- makursuslased, kes (õnneks) siiralt tunnista­ lasi. sid: igaüks on keskkooli aegu mõnd, õieti Samasuguses tonaalsuses olid ka vahe­ üht "Tõe ja õiguse" köidet lugenud, aga kõi­ tud vastukajad ajakirjanduses. Kuni tulid te­ ki läbi lugeda... Tuleb loota, et teatergi ehk ravamad ütlemised ja arvustamised (üldse võib raamatulugemist virgutada, nagu fil­ — arvustusi oli vähe). Mõnigi argument mid mõnikord teevad. (näiteks M. Muti oma) virgutas minuski Nüüd on lavastuse lõpp pisut teistsugu­ avastusrõõmu taga kripeldavat rahulolema- ne kui esietendusel. tuskiusajat. Lavakooli õpetajana (pisut kõr­ Siiski, avaakordi sünnitatud uue tervik- valtvaatajana siiski: ei osale ju erialatundides tähenduse ootus jäi esialgu vastamata. Lend ega proovides) loodan olla piisavalt erapoo­ lendab laiali, vaevalt lavastust sügisel enam letu. Üks asi on prooviprotsessi ja töö kasu­ uuesti mängida õnnestub. tegur, teine — see, mis praeguse resultaadina Aga mingi lõpuni realiseerumata, vastu­ igal õhtul lava! näha. võtja taju piirimail kummitav võimalik tä­ Sellel lõpetajate lennul on suhteliselt pal­ hendus ei anna rahu. Kuigi ei lase end ju esinemis-, vähem suure saali ja lava koge­ selgelt sõnadesse püüda. Ja kui hakkad teat- 73 rim alu tarvis paberile märkima, ei julge iga M. Mutt annab mõista, et Pedajas on dra­ kord igas üksikasjas kindel olla — äkki mõt­ matiseerimisel tekstile alla jäänud. Et teat­ len juurde või tõlgendan ümber. ripraktikud olevat selles asjas praegu üldse liiga enesekindlad Tal võib selles õiguski olla. Kirjaniku-lavastaja sümbioos (Mati Unt) TRADITSIOON pole sage nähtus. JA DRAMATISEERING Kavaleht möönab, et kasutati ka motiive Panso kunagisest "Inimese ja jumala" dra­ Paljukest meil teatritraditsiooni on. matiseeringust. See teatri eneserefleksioon Tammsaare-dramatiseeringute osas siiski, oli juba Mikiveri II köite lavastuses aegade 1933. aastast peale. Minuvanune, eelnenud seosena olemas. Sel on oma võlu, tänasel

"Maumse kool". Timusk — Hendrik Toompere ja Maaritse poisid.

Mauruse-kooiis-käimistega tegelnu ei pääse juhul ka avalikkusele teadmata tagamaa. võrdlustest- See muudab praeguse jooned Priit Pedajas näitas kord koolis, ühel sellesa­ nägelikumateks. Teatrimälu teeb aja ja teatri ma 17. lennu erialaeksamil läbilõiget "Inime­ liikumised ilmsemaks. Ainult et teater ei sest ja jumalast", kus üliõpilased mängisid muutu ajas paremaks või halvemaks, vaid kõiki tegelasi, ka Maurust. See oli ela­ teistsuguseks. Nii et hinnangulisel muslik ja uudne! Oli ootamatult palju sise­ võrdlusel olnu ja praeguse vahel pole suure­ mist ehtsust. Sealt vist saigi alguse diplo- mat mõtet. milavastuse mõte Maiu on Pedajase lavastuste võlu üks Intiimsel õppelaval õnnestunu ei tar­ märksõnu. (Siit tema olemuslik seostumus vitse alati hiljem korduda, suurel laval ja Madis Kõivu fenomeniga.) Mälu kaardista- teises koosluses sama jõuga üle rambi ula­ mispüüd teatri ülearugi konkreetse lihalik- tuda. Esietendusel novembris Ramilda (Ma­ kuse-reaalsuse kiuste ja kaudu. rika Barabanštšikova) hääl ei kandnud pii­ Tänases Tamrnsaare-lavastuses pole siis­ savalt. Märtsis oli asi siiski juba tublisti pa­ ki mälu (atmosfääri, meeleolu, ajaninguse) rem. kohalolek nii määravalt tugev kui mõnikord Aga dramatiseeringu asjus: võib-olla on­ varem. Võib-olla ei peagi olema? Või on eel­ gi jäädud poolele teele? Pansoliku — frag­ nev Tammsaare-mälu just seganud? mentaarsusest hoolimata kompaktse, mit-

74 meplaanilisusele vaatamata keskendatud — m i n e k u a j a lavastus igas mõttes. Ka dramatiseeringutüübi ja mingi postmoder­ järgmise üleminekuaja (Stalini ajalt Hruštšo- nistlikult vabama, paljude tähenduste ja nen­ vi ajale) uus dramatiseering (E. Vahur, de mitmesusega mängiva vormi vahel? K. Adra lavastus "Vanemuises" 1955) oli Jätaksin dramatiseeringu analüüsi selles as­ "Mauruse kool". jas pädevamatele kirjutajatele (P. Kruuspere, Võimalik, et tegu on pelga juhuse ja krii­ L. Epner). tiku mõttemänguga. Aga midagi ülemineku- list selle köite tõlgendustraditsioonides taju­ sin ka Priit Pedajase dramatiseeringus/la­ vastuses. Lavastuse enda (kauni inforikka kavalehe poolt võimendatud) järjepidevus-

"Manruse kool". Molotov — Andres Puustusma ja Mauruse poisid.

VÕIMALIKULT taotlus koos äraseletamisele raskesti alluva NEUTRAALNE PEALKIRI muutumishõnguga ja -vaevaga. See pole pel­ galt kunstilise vormistuse, pigem elutunne­ on valitud — põhimõtteliselt? "Mauruse tuse muutumise küsimus. kool" — kui teatripildis ilmneb kaunilt tä­ hendusrikkaid, barokselt lopsakaid nimetu­ MAURUS JA KOOL si, nagu "Taevane ja maine armastus" või "Ainus ja igavene elu". (Miks mitte näiteks Ka tema ei dirigeeri siin päris kõike. Il­ "Indreku õpiaastad" — Beethoveni ja Schille­ mub küll sageli lavakujundussõrestiku üla- ri kõrval oleks siis vihje ka Goethele! Kildu­ korrustelt kui jumal masinast, ei trooni aga deks kukkuvatele suurkujudele. Või midagi oma poiste kohal enam nii võimukalt (nagu eelnevate II köite lavastuste filosoofilises vai­ Türk) ja mitmepalgeliselt-kõikjalviibivalt mus — "Inimene ja jumal", "Armastus ja (nagu Eskola). On kuidagi inimlikum, mõis­ surm"?) tetavani, vähem ohtlik. Ka vähem pateetiline Teatriloolasele tuleb pähe, et "Mauruse (kui Mandri) oma vähestes, mahakäinud isa­ koolis" oli vahetult sõjajärgse, veel Särevi maalikes avaldustes. Ja eelnenutest vähem vana, sõjaeelse dramatiseeringu lavastuse teatraalnegi on Aarne Üksküla Maurus. Ka nimi (1945) tollases Noorsooteatris. Ü 1 e- ei räägi ta, et eesti poiss peab õppima nii kui 75 nikale. Ta vihapursked, seletused Indreku ärasaatmise vältimatusest on lootusetuse- hõnguliselt formaalsed. Nagu ka poisterivi mehaaniline sulgumine käeviipe peale, kui Indrek läheb. Näib toimivat mingi imperso­ naalne masinavärk, mitte teadlik tahe.

MAURUSLIKKUSE MÕISTE AEGUMINE? NALJAOHT?

See Panso poolt avastatud-rõhutatud sot­ siaalpsühholoogiline mõiste poleks nagu ot­ seselt päevakorral. Juba eelmises, Mikiveri lavastuses jäi Mauruse konformistlik-olupo- liitiline poolus eesti asja varjatud ajamise taha peitu. Kuivõrd eesmärk õigustab abinõu? Kes nõukogude ajal kui palju võõra võimuga koostööd tegi? Kas rahvuslikud ideaalid kõl­ "Mauruse kool". Slopašev — Tõnu Kark, Voi- bavad veel ainult raha- ja võimumängude tinski — Lembit Ulfsak. katteks või formaalseks pidupäevapaato- seks? Mauruslikkus võiks ju ka tänast lahti­ harutamist vajada? Aga see oleks vist üks hull. (On's see nüüd endastmõistetav või teine lavastus. pole enam üldse tähtis?) Teater näib praegu ikka veel puhtpoliiti- Kas ta samastub Indrekule hetkeks tema listest probleemidest, ka nende uuel kujul, vananenud, väsinud isaga, nagu Tammsaarel distantseeruvat. Võib-olla ka seepärast pole öeldud? Ei tea, vanadus, väsimus ja (tee­ leitud nüüdset lähenemisnurka Slopaševi seldud?) mälunõrkus on olulised märksõnad stseenidele — ja rolli hästi sobival Tõnu Kär­ küll. Ja kummaline mõistvus suhetes Indre­ gu tundub peale üldise joviaalsuse vähe kuga. Erinev näiteks Panso lavastuse äge­ mängida olevat. dast vastasseisust, millest vaid hetketi läbi Ajalehtedes oli kriitikat Mauruse kooli kumas Eskola-Mauruse ammuse, noore "mi­ õppejõudude liigse karikeerituse ja üldse — na" valuline äratundmine. Nüüd on kõik lee­ publiku naerutamise kohta. Võin kinnitada, bem, ülelibisevam, kompromissivõimali- et see on olnud üks II köite lavaajaloo püsiet- kum. Olukordade automatism, paratama- teheiteid! Pansogi kasutas mitmeastmelist lä• tustele alistumine. Murelik varjuna — selline henemist — osa karaktereist oli ainult gro­ on kuju üldtonaalsus kokkuvõttes. tesksevõitu märgi tasandil, teised (Schnell- Kuid Üksküla Maurus pole seejuures mann — Tarmo, Voitinski — Järvet) kandsid ühetooniline, vaid samal ajal nauditavalt oma teemat ja tagamaid ka ülinappide stsee­ kriukalik. On lustlikke, improvisatsioonina nide kaudu. (Keda klassi kokkutulekuil kõi­ mõjuvaid mängulisusi (Tigapuu pea — Tiga- gepealt meenutame? Ikka kummalisi ja vei- puupea), on tuttavliku karakteri ootamatuid derlikke õpetajatüüpe! Ilma et kooli tähen­ pöördeid. dus meile selle all kuidagi kannataks. See on vist üldinimlik.) Panso näidatud Mauruse kool tootis mit­ mesuguseid haritlasi. Suunates Indrekut in­ Pealegi, näiteks 2. märtsi etendusel, mida tensiivsele tõeotsimisele vale vihkamise viimati vaatasin, spetsiaalset naerutamis- kaudu. Põhimõtteliselt samadest asjadest püüdu ei olnud. Kresku (I. Eensalu) nukker räägib ka käesolev lavastus. Aga õhus oleks ebakindlus polnud koomiline, Indrekul oli nagu rohkem hinnangute relatiivsust ja tast kahju. Tema episood (Tammsaare Schul- inimlikku heitumust. Vähem kuulutuslikku zilt siia sobivalt liidetud tekstiga) isast, ko- veendumust, olgu heas või halvas. dumaatusest oli mõttelt oluline, ei jõudnud Ajuti kirglik-ekstaatiliselt tekkiv "Ood aga kahjuks piisavalt mõjule pääseda. rõõmule", inimeste maailmaühtsusele, näib Raskem on ehk L. Ulfsakil oma ootama­ lavaruumi avardavat. Näib igatsustest, tut Vöitinskit (teadjaid segab ka Järveti rolli püüdlustest, võimalustest, uutest norisonti- aura) õigustada. Aga kas tõesti ei tajutud sel­ dest kõnelevat. Poistevägi seisaks kui uue les Voitinskis absoluutse võõrandumise, juba elu tellingutel! Siis mõjub Aime Undi püsi- enne surma teispoole tegelikkust langemise kujunduse metallsõrestik kosmiliselt õhulise maiku? Dissonantsi küsimärgina köökutõm- ja tänapäevaselt konstruktiivsena. Et hetk bunud kõhetu kuju veider-automaatse kul­ hiljem oma kõleda tehnitsismiga taas inim­ gemise ja tardunult pärani silmade pidetu, olemist alla, madalasse suruda. meeleheitliku pilgu vahel? Üksküla Mauruski näib varasematest Maurustest enam alluvat elu üldisele mehaa-

76 TAHENDUSVOIMALUSTEST Kulebjakov — S. Teppart kannab oma loengustseenis lava tagaplaanil väga olulist teksti. See jõuab meieni vaid (täpselt valitud ja ajastatud) lõikudena, kuna eeslaval jätkub muu tegevus. Tammsaarelikult paradokslev arutlus hävituse maksimumist rahuaate ni­ mel annab korraks just selle üldisema — taas vapustavalt tänase, nagu Tammsaare tihti — tausta, millele peaks projitseeruma kõik muu. Mis teadvustamatuna käib kõigega kaasas, tekitab ja põhjendab kokkupuutu­ miste põgusust ja inimlikku võõrdumist. Aga need seosed ja mõttesillad jäävad lavas­ tuses pisut juhuslikuks ja rabedaks. Nagu ka see, et Tõnu Aava Ollino põgus roll on oota­ matult juurde saanud ka kosmoloogiaprofes- sori teksti, seega küsimuse jumalaotsimisest. Teinekord pole paha, kui küsimused õhku rippuma jäävad, tekitades seega tähe­ lepanu. Kuhu läheb H. Toompere inten­ siivne, fanaatilisuseni mõtteselgust taga ajav Timusk, kui Maurus ta ära saadab? Aga tema rõhutatud märksõna n i m i (ja täpsus, mis ainult surnud keelega kaasas käib) jääb tervikus kuidagi irdu, nagu see vankrike taimedega, mida ta kaasa veab. Kuigi on ise­ seisval edasimõtlemisel ühendatav Miralda- Ramilda nimemänguga... ja kas vilksatas (Kresku suus) ka sakramentaalne "ära kuna­ gi unusta selle nime, keda armastad"? Või olen selle ise juurde mõelnud, sest läbi III ja IV köite Indrek ju unustab Tiina nime ja ole­ masolu ja oma armastustõotusegi. Juhuse tahtel kirjutan oma märkused kokku maal, suurel reedel ja vaiksel laupäe­ val, kui päike hullupööra särab veel talve hingava külmunud lahe kohal ja raadiost "Mauruse kool". Maurus — Aarne Üksküla kostab kannatusaja muusika. Timusk esitab "Mauri ise kool". Indrek — Kaido Veermäe, provotseeriv-tähenduslikult kohe lavastuse Katnuda — Marika Barabanštšikova. DeStudio fotod

77 alguses küsimuse Indreku vahekorrast juma­ Aga jälle — midagi ühendavat, läbivat la ja usuga. Teksti põhjal — lavastus nagu jääb puudu. Mind ei häiri, kui ajuti võib tek­ keskendukski sellele? Aga ei, see jääb pigem kida paralleele "Kevadega". "Kevadetki" samuti õhku. Ei armastatu surma mõjul sün­ tehti Pärnus taas uuesti, järelikult on olemas divas meeleheitlikus jumalaeituses ega selle see kooli-arhetüüp, millega uued põlvkon­ eituse kiirustavas, Tiina nutust põhjustatud nad end suhestada, kontrollida tahavad? Ja tagasivõtmises, ei Indreku vahepealsetes on teadmine, et korduvad kevaded ei kordu "vist"-kahtlustes saa õieti aru, kas see küsi­ ikkagi, igale ajale ja põlvkonnale oma. mus on talle tõesti oluline? Asi pole H ä i r i b, et õpetajate loomastseen, mis vist noore näitleja oskamatuses, väheses vähemalt tekstiti peaks haakuma mitme veenvuses — vähemalt mitte ainult selles. puudutatud teemaga — õieti lavastustervi­ Kui lavastusele tagasi mõtlen, kerkib — kusse ei sulandugi. Et siira laps-Типа (Pille ebalevalt — silme ette Kaks võimalust. Mõle­ Lukin) ja süüdimatult elukavala Molli (Lüa mad jäävad praegu poolele teele ega haaku Kanemägi) stseenid millegipärast ei kanna õieti ka omavahel. Uks selgem, traditsiooni­ nii olulist tähendust, kui võiksid. (Kas on Tii­ lisem ja kompaktsem lugu erinevate isikute na jalutuolek liiga vähe usutav, et Indreku- ja tõdede keerisesse sattunud, ennast otsi­ poolne talle jalgade allauskumine — või vast noorest inimesest, kelle jaoks lõpus jääb hoopis valetamine — ei saa sündmuseks?) kõik veel lahtiseks. Kes käib esimeste katsu­ Häirib, et kiirustav Vargamäe püt irdub nii­ muste puhastustulest läbi, et hetkeks peatu­ võrd, et aitaks vaid ärajätmine — või siis da teelahkmel, kus mingid äratundmised ja ebatõesuse, võõrandumise veelgi täielikum veendumused alles hakkavad selginema. rõhutamine. Võib-olla on praeguse uue põlvkonna mõtle­ Sellelt pinnalt kajastubki teine võima­ va osa suhtumine minevikku ja tänapäeva lus võimaluste paljusest. See on lavastuses ning sellesse, kuhu õieti läheme, sama eba­ samuti eos. Unenäolisus. Piirjoonte selge? Ümberringi veiklevad vastuolulised ja ja üleminekute hajusus. Et põgususest ja ra­ spekulatiivsed väitlused. Võimaluste äkiline bedusest saab polüfoonia, ambivalentsuse (näiv?) piiritus ja valusalt lõikav tegelik pii­ kunstiline põhimõte. Et sündmusi ei rõhuta­ ratus. Tõdede-valede, väärtuste suhtelisus. ta ega mängita lahti, vaid puudutatakse, aga Enesekaotamise hirm, kui pole veel leid­ nii, et nad järgnevas kaasa helisema hakka­ nudki. Ometi ka rõkkav olemisrõõm... või­ vad. Mälufragmendid tekivad eikuskilt ja maliku hävituse maksimumi jäine hingus kaovad eikuhugi, mõtteseosed on assotsia­ kuklas. tiivsed... Ühesõnaga, võib-olla süžeeliselt si­ See aktualiseerumine on lavastuses ajuti dusa loo asemel pigem vananeva (?) Indreku olemas, ajuti kaob juhuslikkusse, ebamäära­ mälestuste mälestus. Kui noorus ja Mauruse susse. Sageli ehedusekraadist, varjunditest, kool taastulevad "unustuse jõest" hetkel, veel millestki sõltuvalt. mil äkki tundub: "Kui imelik! Teed elust Kui Indreku ja Ramilda vahel pingestub mingi narrimängu, aga samal ajal usub ja ning väreleb habras lähedushetk... K u i luik ootab sind mõni tüdruk, kellele sa jalad alla seal lavakõrguses ei saia lihtsalt padjasulge- pannud..." deks, vaid tekib kujunaisild Ramilda esmail­ Või on see hoopis ühe tänapäevase noore mumise loorvalge kleidiga... К u i Köleri Indreku unenäoline visioon kunagisest7 matus ja "peotäis maamulda" tagalaval laul- Esimene impulss lavastusest on mõni­ dava-aimatavana lisab sügavust ka Ramilda kord õigeim — on hea, et Lilian Vellerand on ja Indreku dialoogile... K u i Ramilda viima­ selle "unenäolisuse" oma "eel-arvamuses"' ses tulekus ja varaküpses tõsiduses, k u i pisteliselt jäädvustanud. Esietenduse "lõputa Indreku kirja-lugevas hääles tõesti adud ar­ lõpp" ja tantsukeerisesse jäetud Indrek isegi mastuse—surma kohalolu... Ja üliõpilasest haaKunuks — läbilavastatumalt — eel­ Indreku partnerluses Ita Everi imepäraselt öelduga, taipan nüüd. absurditajulise proua Malmbergiga lööb Aga asi pole kriitikuvisioonides. See la­ veiklema elu paradoksaalsus... Ja ilmneb vastus jääb elu ja teatri ikka veel kestvasse Indreku—Mauruse loogiliselt seletamatu üleminekuaega. Pannes samas uskuma, et inimlik solidaarsus (?) lahkumishetkel... Priit Pedajas ja üliõpilased on juba poolel — siis näib, et pisut veel, ja saan selge­ teel päris oma Tammsaareni. malt teada, mida see lavastus siin, täna öelda tahab. Tähendusi näib tekkivat ka siis, kui üht- laselt-seatult liikuvas poisterivis ilmnevad mimesiti individuaalsed reaktsioonid — uudishimu, vaimustus, häbi, viha, solvumi­ ne... kui eristuvad näod ja ilmed. Kui Indrek ei mõista alati nende suhteid, pingeid, arve- teõiendamisi Liblega... või naeru, et üks õp­ peraamat teda huvitab. Kõike seda, mis teda eemaldumise, võõrandumise — aga ka mõ­ nede kohandumisteni viib. 3 Vt. "Eesti Aeg" 1996, nr 1 78 MARTIN KRUUS

TULEKUSAATUS

SEITSE lõppväljund sobitub mugavalt repertuaari­ JA SEITSETEIST teatri konteksti. Järelikult domineerib eesti teatris tugevaks koolitatud näitleja, kes väl­ Võimalik, et Lavakunstikooli ehk harju­ jundi faasis vajab enese kõrvale ka head muspäraselt lavaka 17. lend lõpetab pisut teksti ning kontseptsioonivõimelist lavasta- enne murrangut või siis suisa keset suurt jat. jäälõhangut eesti teatris. Kuidas nii!, võib Võib olla, et siin rõhutatult välja toodud küsida, — kui kuuekümnendate kvaliteedi- 17. lennu lavastajapaatos jääb vaid kursuse pöörangu läbiviijad on alles täie tervise juu­ vapiloomaks ehk tõmbenumbriks ja praegu­ res ja vana kaardivägi nopib otsusekindlalt seks, diplomiajaks ametile kindlaks jäänud täisammutatud saale kõrvuti uue põlvkonna kolm lavastajat (ja üks kursuselt tõukunud esinumbritega. Kuid nimekas plejaad, kellel noorsand, kes sama ametit võõrsil tudeerib) seljataguseks juba kümned lavastused, on valmistavad vaid ette hoopis uue näitleja­ ohtlikult kaldalähedasest karide vahel lavee­ põlvkonna tulekut. Ent samas ei pruugi kur­ rimise närvidemängust suubunud soliidses­ suse kogu lavastajapotentsiaal nende kol­ se avavette ja sellised, kogenud, süvitsi mi­ mega (neljaga) piirduda, sest varusse jäänud neva, kuid ka rahunenud loojakäekirjaga režissöörilaua lambi plõksutajaid on selles profid hoiavad praegu Eesti teatrilavade kambas veelgi. akadeemilist alust. Aga uusi vorme on vaja, Aga võimatu pole seegi, et vargsi ennus­ ikka ja alati. tatud paleepööre jääb üldse tulemata, mine Uue lavastajate lennu teemal kõneldi ja tea. Ka kuusteist eelmist väljalaset pole am­ spekuleeriti kuluaarides kaua, koguni nii mendav võrdlusalus, sest enamasti suudab kaua, et tolle eelmise, juba legendina ajaluk­ sotsiaalne õhustik, millesse need kineetili- ku kirjutatud Seitsmenda emissiooni lõpeta­ sed lavajõud lendu lastakse, üle mõistuse jad on jõudnud enne nüüdse kursuse gra- kiiresti meeleolu vahetada — ka publikut dueerimist pool teed klassikuseisuseni ära kaasa haarates. käia ning ümmargusi tähtpäevigi tähistada. Jäägu see siis sügisesesse TMK numbris­ Karusoo, Pedajas, Peterson, ka Kerge se planeeritud uue noore režii laine rünna- ning Volkonski on, üks rohkem, teine vähem kutrompeteid peiliva testi välja selgitada, — lavastajaina end meie teatrimälu kääru­ kas tegemist on müstifikatsiooni või asja en­ desse jäädvustanud. Vahepeal? Vahepeal on daga. Kuid igal juhul kõneldakse siin-seal küll areenile ilmunud nii mõnigi värvikas üheksakümnendate noore režii tulemisest noor lavastajaisiksus, kuid siiski on juba ker­ kuuekümnendate kuklas. Järelikult on ikkagi gelt rohkem kui ühe näitlejapõlvkonna vältel märgid õhus? Ja missugune osa on selles tu­ Eesti teatrielu saanud värske režiimõtte süs­ lemises kõnesoleval kursusel? Aeg näitab. te juhuslikult, isevoolu teel. Lavakas pole kunagi olnud normiks lavastajataotlusega õppuritele põhjuseta suuri kaikaid kodara­ ÜKS-KAKS-ÜKSTEIST tesse loopida, kuid hoopis teadlikum lavas­ tajate ettevalmistus on hea samm, sest meie Tegelikult puudutab eelnev lavastaja- lavu ei kimbuta mitte niivõrd lavastajamõtte jutt kaunis otseselt ka 17. lennu näitlejaid, kriis, kuivõrd lavastajate nappus. Elu on näi­ keda on kursuse koguarvust ometigi valdav danud, et igast lavastamist katsetanud näit­ osa. lejast ei pruugi siiski veel head lavastajat Lõputud etüüdid, lavanovelletid, lavas- saada. tuskatkendid, stseeniseaded oma kursuse Miks kogu eelnev jutt niivõrd lavastaja- näitejuhtide kae all on vorminud neid üha kutsest ära ripub? Aga sellepärast, et meie lähemale professionaalidele, kes lõpuks teatrjõudude koolitus ja teatritraditsioon peaksid suutma "igast asendist tulistada". üldse toetub põhiliselt Stanislavskile, näitle- Kusagil, kõige tõenäolisemalt vene teatri jakesksele läbielamiskunsti-süsteemile, mille kontekstis, on öeldud, et näitleja meenutab 79 P. Grepi fotod

Karin Tammaru Rakvere Teater

Tiit Palu "Vanemuine"

Taavi Eelmaa Eesti Draamateater

mise tõttu (?) valmis enamik 17. lennu ava­ Peeter Raudsepp likkusele näidatud lavastusi kursuse juhen­ Rakvere Teater daja Kalju Komissarovi enda kae all. Liiatigi briljanti, mis iga uue lavastaja käest saab pole Komissarovil lavastajana käsil just pa­ juurde uue nurga alt lihvitud tahu. Tõenäoli­ rim "oeriood, kuigi "Põhjas" oli ju sulaselge selt tark ütlus, mille valguses on iseäranis õnnestumine. Tahtmata karvavõrragi kahtlu­ kahju, et ilmselt paljude juhuste kokkusattu- se alla seada saadud erialast koolitust, on 80 Külli Koik Ain Prosa Eesti Draamateater Rakvere Teater ja "Teleteater"

Ardo Ran Varres Rene Reinumägi Rakvere Teater "Ugala" siiski kahju, et neil näitekunsti skolaaridel detüübilt ollagi täisverelised Komissarovi õnnestus õige vähe nuusutada erinevate la­ (kui lavastaja) näitlejad. Või too jälle erandi­ vastajate prooviõhkkonda. Pealegi, ega need tult kõigile neile veregrupijärgne lavastaja. noored kõik ei pruugi oma spontaanselt an- Draamateatri kogemus näitab, et ka suure

81 Lüa Kanemägi Kaido Veermäe "Vanalinnastuudio" "Vanalinnastuudio"

Indrek Saar Tarvo Sõmer Rakvere Teater Rakvere Teater trupi sees võivad organiseeruda väikesed, timmitud vererõhk, "ühe kee helmed"-tunne mitte väga kindlapiirilised tuumikud, nii et on iseloomulik olnud ka sellele kursusele. üliuniversaalne kunstnik polegi ainus tee. Teab kas just Iavaka keskmisest rohkem, Kaelakuti kooselamine, sisemiselt ühtseks kuid selgelt äratuntavalt võib 17. puhul taju- 82 Marika Barabanštšikova Pille Lukin "Vanemuine'" Eesti Draamateater

Velvo Väli Rakvere Teater

da küll vinnas terasvedru või aimata üles­ guses oli see nii. Seetõttu polekski ehk nii keeratud äratuskella, mis vajalikul hetkel ei utoopiline olnud 17. lennu oma "Noorsoo­ alarmeeri ainult enda, vaid ka partneri ja teatri projekt", kus kursusest tervikuna sün­ kamraadi eest. See annab aga kõik eeldused dinuks omaette trupp või koguni teater. viljakaks meeskonnatööks. Kuid paraku sai kursuse sisemine ühtehoid­ Õppejõud on küll viidanud nende puhul mine viimasel õpinguaastal olulisi mõrasid. kursusesisestele hõõrumistele, milles aga Ja nii on mahapillatud üksmeel jaganud nad ilmselt ei tuleks näha mitte verdpaksendavat suurematest ja väiksematest trumpidest vimma, vaid pigem sõda loomingulisel pin­ koosneva kaardipakina Eesti teatreid mööda nal, elutervet konkureerimist. Vähemalt al­ laiali. Näitleja saatus on üks suur loterii, na-

83 gu võttis märkida Boriss Tuch selle aasta 2000 5. jaanuari "Vetšernije Vestis", suuresti ka sel­ le lavaküpseks saava noorte teatraalide par­ Uus aeg tabab neid siis, kui nad on — tii rambitulevikku silmas pidades. veel võidumata diplom tagataskus — neljan­ dat aastat seismas lavaprožektorite paljasta­ vas valguses. Kõige tõenäolisemalt ei kanna TUHAT nad skafandrit kostüümi pähe. Ning va­ ÜHEKS ASASADA baõhuetendusteni Vaikuse mere ääres jääb ÜHEKSAKÜMMEND KUUS arvatavasti veel mõni sajand. Teisalt, küllap pole ükski meie akadeemilistest teatrimaja­ Seitsmeteistkümnes on möödunud nelja dest veel hingusele saadetud ja mingi prot­ õppeaasta vältel saanud kriitika käest mõõ­ sent eestlasist külastab neid regulaarselt dukalt silitada ja mehemoodi klobida. Kül­ edasi. lap mängib siin oma osa see, et kursuseju­ Lavakunstikooli on just välja kuulutatud hendaja nad teadlikult juba kutsikaeas ava­ uus vastuvõtt, siis juba 20. korda. Nii et pole likkuse jahedatesse voogudesse lennutas, see aeg nii uus midagi. Ent tähtsam cngi mä­ milles minu meelest pole iseenesest midagi letada. Sümboolne käesirutus seitsmendast kuritegelikku, pigem vastupidi. seitsmeteistkümnendani on esialgu vaid ku- Ettenäidatud kursusetööd teenisid arvus­ luaariväärtusega ja jääb garderoobiklatši või tajate käest neutraaleid uratusi ("Kippari parterispekulatsiooni tasemele — senikaua unerohi"), mõõdukaid poolehoiuüminaid kui lõpetava lennu sõklad teradest irdu ("Eesti pastoraal"), aga ka madalalt lennult tuulduvad. Millise kullaprooviga teatrit nad allatulistavat turmtuld ("Toatüdrukud"). Ko­ kunagi teevad, ei pruugi selguda veel (patee­ hati tundus, et elevil kriitika võtab neid õp­ tilisel) homsel või ülehomsel päeval. petöid tõsisemaltki kui küpsete meeste pro­ duktsiooni, aga eks seegi või tulekuootust omamoodi üles kruvida. Kalju Komissarov on (ka) loojana tuntud oma tundliku sotsiaalse närvi poolest, üsna loomulik, et kõigist 17. lennuga tehtud lavas­ tustest vaatab vastu vähemalt mõni teema või motiiv, mis on tänase päevaga teravalt silm silma vastu seatud. See rõhuasetus — nagu iga teinegi — võib kanda nii head kui ka halba nahka. Head siis nagu suurepärases Gorki "Põhjas", mis invariantse mudelina toimib kõigi ajastute ja riigikordade puhul kui täisvereliste eluheidikute koloonia võrd­ kuju. Või vormiotsingulises, kuid tunduvalt ebaühtlasemas "Macbethis". Ja halba — nagu Gozzi "Kuninglikus armujahis", millest Nukuteatri suveõues kujunes paraku vaid "Ugala" kuulsa "Kolme apelsini" koost lagu­ nev paroodia. Tšehhovi "Kajakas" tõotas intrigeerivat isikudraamat, kuid lavastuslik lahendus jäigi kuidagi poolele teele. Seitsmeteistkümnenda lennu väärtuseks ja võluks on meeskond mitmekülgseid näitlejaid, kes seisavad nüüd suure teatri garderoobi lävel. Kuigi nende õp- petööaegsed vahefinišid polnudki alati kuld­ sed, siis kas või kirgasselge, puhastes musta ja valge toonides lahendatud "Noored hin­ ged" Katri Kaasik-Aaslavi lavastuses või too­ sama venelasi endidki ehmatanud "Põhjas" jäävad annaalidesse ja mällu pidama. Kuid kõik see, mille eest nad senini kiita ja kiruda on saanud, on vaid kala jälg vees. Jälg kalalt, kes õpib alles ujuma.

84 ENDLA LÜDIG

MÄLESTUSED IV

Peeter Paul Lüdigi asumisega Geislinge- teatrist jt. Aga orkester? Laagris oli mõnin­ ta ni eesti teatri juurde tekkis seal kohe idee gaid mängijaid ning kui Peeter Paul hakkas muusikalavastusi välja tuua. Ravo Hannura orkestrit moodustama , tuli neid järjest juur­ oli kusagilt hankinud "Mariza" noodid ja nii degi. Pillid olid küll viletsad ning neid pidi hakati sellega kohe pihta. Hannura oli endi­ sageli parandama nii, kuidas keegi sai. Kui ne "Vanemuise" tenor, Elia Kudu-Lukk, kes kuulsin esimest orkestriproovi, siis küll eh­ lavastusele tantsud seadis, endine "Vane­ matasin ja mõtlesin, et ega sellest ikka mida­ muise" tantsija ja tantsujuht; trupis olid veel gi välja tule. Peeter Paul ütles seevastu, et baleriinid Valli Hannura, Meeta Antje, Helju küll nad hakkama saavad. "Aega võtab, aga Limbek, Juta Adamson jt. Tantsutruppi asja peab saama!" arvas ka lavastaja Han­ täiendati ka kooliõpilastega, need olid kerge nura. Ja imetlusväärne oli Hannura energia, jalaga ja nõus kohe kaasa lööma. Juba varem tahtejõud ning järjekindlus. asus Geislingenis "Estonia" subrett Salme "Mariza" esimeses proovis orkestri, solis­ Lott, aga kust leida primadonnat? Avastati, tide ja kooriga käitus Peeter Paul lihtsalt et ka Olly Tallmeister oli Geislingenis. Tal oli türannina. Ta kärkis ja sõimas. Manitsesin küll vähe lavakogemusi, kuid ilus suur hääl. teda pärast: "Kas sul pole häbi nii käituda!" Nii oli siis ka primadonna leitud. Peeter Paul — "Noh, kui sa oleksid näinud, mis Kull tegi hakkas temaga tööle ja treenis teda armutult. "Estonias", siis arvaksid kindlasti, et sellest Peagi leiti veel noored andekad poisid — oli veel vähe!" vastas ta mulle. Hiljem kutsus Erik Tõnisson ja Alfred Saarne ning kena see nii mõnegi osalise enesetunde riivamise noor neiu Vaike Sarv, endine vanemuislane esile ja kadeduselainedki hakkasid Geislin- Osvald Lipp, Olly Teetsov Tallinna Töölis­ geni teatri kohal hõljuma. Esialgu oli koos­

I. Kalmani "Mariza" Geislingeni Eesti Rahvusteatri trupiga. Ees keskel Tassila osatäitja ja lavastaja Ravo Hannura ning paremal Marizana Olly Tallmeister. töö aga suurepärane ja üksteise aitamine li, mis mina pärast lava taga endale sain. See iseenesest mõistetav. oli siis pisike tasu minu kaasanärveerimise "Mariza" etendused läksid hoogsalt ja eest. DP-d aga vehkisid teatris käia, et oma alati oh saal viimase kohani välja müüdud. igapäevaseid muresid unustada. Nüüdki Peagi tuli aga plahvatus — primadonna Tall­ veel kuuleb sageli arvamusi: küll olid need meistri piletite tellimus ei olnud täielikult ra­ ilusad etendused! Hoolimata sellest, et kin­ huldatud. ''Kui pileteid ei saa, mina õhtul ei gad olid väiksed ja pigistasid ning teatrist mängi!" teatanud Tallmeister. tuli sageli pahajalu koju vantsida, oli ometi Peeter Paulil oli juba frakk seljas ja orkes­ tore! ter ootas, kui Hannura selle uudisega meie Raske on ennustada, mida arvustajad uksest sisse tormas. Peeter Paul hüüdis üle tänapäeval nende etenduste kohta oleksid rõdu ääre Niitofile: "Kuule, sina vana kaval kirjutanud. Tookord mõjus meeltülendavalt rebane ja naiste lemmik, võta nüüd kogu teadmine, et sõda on läbi ning võib taas oma tarkus ja kavaleri sarm kokku ning naerda ja tantsida nagu vanasti Eestis. Ope­ mine rahusta primadonnat! Muidu jääb rett kadus hiljem kogu Euroopa lavadelt etendus ära!" Niitof lõi rinna ette, torkas pii­ ning sellisel kujul nagu enne sõda, polegi ta bu suhu ja läks ning etendus toimus. vist enam tagasi tulnud. UNRRA juhtkond suhtus etendustesse Kuuldused Geislingeni operetist levisid väga soojalt. Direktor Charnecki tegi orkest­ Saksamaal ka teistes eestlaste keskustes ning rile pillide hankimiseks isiklikult sõidu kutseid esinemisteks tuli palju. Külaliseten­ Mannheimi. Sageli saatis ta Peeter Paulile lil­ dusi anti Augsburgis, Kemptenis, Bamber-

Ravo Hannura ja Helmi Aren P. Abrahämi operetis "Viktoria ja tema husaar". P. Äbrahämi opereti "Havai lill" tegelasi Geislingenis: Heinz Riivald, Helmi Aren, Ravo Han- nura, Oskar Seliaru ja Veli Kudres.

gis, Ansbachis ja mujal. Professor Theodor tega tantsijad, kes oskasid teisigi innustada. Lemba, kes siis Ansbachis elas, kirjutas "Ma- Tantsutrupp kujunes väga heaks, Helmi Are- riza" kohta, et see meenutab omaaegse "Es­ nist sai aga kogu laagri lemmik. tonia" etendusi selle kõrgajal, ning jagas Ka "Mariza ' toodi uuesti lavale, seekord tunnustust Peeter Paul Lüdigile. "Mariza" Helmi Areniga peaosas. Kokku anti "Mari­ trupis olid lõpuks Olly Tallmeister, Ravo za" etendusi üle saja, nii Geislingenis kui ka Hannura, Salme Lott, Alfred Saarne, Erich mujal, UNRRA abiga ka Stuttgardi suures ja Tõnisson, Osvald Lipp, Olly Teetsov, Vaike esinduslikus teatris. Esineiad, eriti tantsijad Sarv, Rudolf Pakk ja August Sulev; muusika­ rõõmustasid suure lava üle, ruumi oli seal juht Peeter Paul Lüdig ja koormeister Parfeni nii palju, et ei teadnud enam, mis sellega Valgemäe; tantsujuht Elia Kudu-Lukk oma peäle nakata. Ka publikut oli rohkesti — suure tantsijateperega: Meeta Antje, Vambo­ ameeriklasi, sakslasi, Esslingeni lätlasi... la Mardia, Helju Limbek jt; dekoratsioonid tegi lavastusele Vello Rebane ja kostüümid Lydia Virkmaa. Endla ja Peeter Paul Lüdig Geislingenis Augsburgi leht "Eesti Rada" kirjutas sel­ "kunstnike maja" ees. lest: "P. P. Lüdigi kindel maitseja kogemused olid vajutanud oma templi kogu etendusele ja temata oleks palju head ja ilusat jäänud olemata", ja lootis näha neid ka Augsburgis. Kuuldused Geislingeni teatrist ulatusid peagi ka Inglise tsooni ja nii ilmusid Geislin­ geni endised operetijõud Helmi Aren ning Heinz Riivald. Helmi Areni tulekuga asuti lavastama Paul Äbrahämi operetti "Viktoria ja tema hu­ saar" , peaosades Helmi Aren ja Ravo Han­ nura. Teistes osades tegid kaasa Erich Tõnis­ son, Salme Lott, Vaike Sarv, Edgar Kink, Alf­ red Saarne jt; tantsurühmas Elia Kudu- Lukk, Juta Adamson, Valli Hannura, Meeta Antje jt. Peatselt liitus tantsutrupiga ka tšehhi päritoluga paar — František Karha- nek abikaasa Irinaga, silmapaistvate võime­

87 lemusi. Kui aga hakati tasu maksma punkti­ de alusel, tekkisid peagi pinged. Asjaajamist tuli teatris üha juurde ning Peeter Paul oli teatri direktorina siiski vaid Kunstnik. Seetõt­ tu huvitus ta ka rohkem kunstilisest küljest kui muust. Läksin ka teatri büroosse tööle, et näha, mis seal õieti lahti on. Direktoriks sai siis kohalikust "vallamajast" Naeris. Kuidas tema oskas hinnata igaühe kunstilisi või­ meid, ma ei tea. Tasu maksti Ameerika siga­ rettidega, mis olid tol ajal "valuuta". Juhtus sedagi, et teatri kappi oli sisse murtud ja sealt sigarette varastatud. Teatri kõrval tegi Peeter Paul Geislinge- nis kaasa ka teistel muusikaüritustel. Sageli olid kontserdid Geislingeni Jahnha lie's,qaga ka teistes eestlaste keskustes Saksamaal. So­ listidest osalesid veel Hubert Aumere, Evi Liivak, Heinz Riivald, Helmi Aren, Rudolf Avasalu, Kirill Tatar jt. Väljasõite oli sageli ja huvitavaid. Meenub ka Oskar Seliaru nukuteater. Se- liaru elas Augsburgis, aga käis Geislingenis kui eestlaste suuremas keskuses etendusi andmas. Tema teater oli väga vaimukas ja tore. Neil oli ühes etenduses üks niisugune laul: "Ma Viker, ma Kaar, ma kokku Viker­ kaar." Sellele viisile seadis naljahammas Ed- far Kink sõnad: "Ma Peeter, ma Paul, ma okku Peeter Paul", ja siis, kui Kink tuli meie poole, oli seda laulu juba kaugelt kuulda. Kuigi minu arvates läks meil hästi, oli Peeter Paul sellele vaatamata rahutu, muret­ Valiot -Valtanani karikatuur Peeter Paul Lüdigist. ses, mis saab edasi — olime ju vaid DP- laag­ ris. Teadsime, et see kõik on vaid ajutine. Peeter Paul hakkas võtma tunde sõjakeerises Stuttgarti sattunud Berliini ülikooli professo­ Etendus läks hoogsalt ja kiitusega ei oldud rilt Grabnerilt, õppides tema juures kompo­ kitsid. sitsiooni. Loomulikult jäi tal intensiivse teat­ Kolmanda operetina toodi lavale Abra- ritöö kõrvalt selleks suhteliselt vähe aega. hämi "Havai lill" , peaosades Helmi Aren, Sageli tulid väljasõidud kas mõne eestlaste Heinz Riivald ja Ravo Hannura, subretiosas keskuse kutsel või UNRRA korraldusel. Mä­ külalisena Augsburgist Claire Lipping, Lip- letan, et kord sõitsid kontserdireisile Niitof, pingi dublandina Salme Lott; teistes osades Tallmeister ja Peeter Paul. Mind seekord kaa­ Edgar Kink, Alfred Saarne, Erich Tõnisson jt; sas ei olnud. Õhtul koju jõudes küsis Peeter lavastajaks seekord inglise tsoonist saa­ Paul sosinal, kas ma hanepraadi oskan teha? bunud Karl Söödor Oldenburgi Eesti Rah­ Ühes külas oli nende auto alla hani jäänud... vusteatrist. Lydia Virkmaa oli kostümeeri­ Oli see alles pidulik söömaaeg! Keetsin ka jana küll täiesti imet teinud. Ballitualetid, ha­ esimest korda elus hane kontidest suppi — vai kostüümid, sõdurite univormid — kõik see oli mu elu parim supp! Meie söögisedel kokku seatud õieti eimillestki, materjaliks oli võrdlemisi ühekülgne, aga kes sellest kardinad jms. "Havai lille" mängiti Mann­ hoolis. Hiljem, kui hakkasid liikuma juba heimi teatris ka USA sõjaväelastele. Seal oli Ameerikast tulnud pakid ja UNRRA abiga korralik valgustus ja operett säras vastavas sai midagi kombineerida, muutus elu lahe­ valguses nagu New Yorgi Broadway eten­ damaks. Laagrisse sigines päris palju kaup­ dus. Kii arvasid vähemalt ameeriklased, sest mehi, kes korraldasid osavalt sakslaste ja ega meie ise ei olnud ju veel Broadway eten­ ameeriklaste vahel vahetuskaupa, "musta dustega kursis. turu" äri sai hoogu. Selleks ajaks oli teatri koosseis tublisti DP-laagris avastas nii mõnigi endas seni suurenenud ja ulatus juba saja piirile või ise­ teadmata talendi. Naised hakkasid kuduma, gi üle selle. Trupp oli väga kirju, sinna kuu­ kui lõnga said, loomaarstid puust loomi ja lus näitlejaid-tantsijaid Tallinnast, Tartust, mänguasju voolima; tehti ilusaid nahast as­ Võrust, Petserist jm teatritest, lisaks koha­ ju, puulõikeid, nukke, hõbesõlgi, haapsalu peal avastatud talendid. Esialgu oli oluline, rätte; mõned avastasid endas isegi maali­ et kõik saaks hästi tehtud, ja tööindu ning kunstniku talendi. UNRRA abiga hakati pea­ rõõmu oli palju, see andis üllatavalt häid tu­ gi korraldama ameerika klubides näitus- 88 müüke. Mindki tõmmati sinna kaasa, ingli­ melised. Külastasime ka Geislingeni. Selles se keelt ma valdasin. Esimene niisugune näi­ linnas oli palju muutunud, aga meie endine tus toimus Frankfurdi Palmgarten'is. See oli kunstitempel Jnhnhalk seisis ikka oma kohal. ameeriklaste poolt rekvireeritud aed ja nii Oli ainult natuke hallimaks ja luirunumaks saime seda näitusteks kasutada. Müüsime muutunud. Alalist truppi teatril enam ei dollarite eest, mida me küll kätte ei saanud, oinud, käisid aga küblfeesinejad. Kui kuuldi kuid võisime USA pankadesse üle kanda, et meie päritolust, hakati igal pool meie oma­ endale sealt selle raha eest pakke tellida. Es­ aegset teatrirahvast ja etendusi kiitma: "Teil majoones olid need muidugi toidupakid. olid nii ilusad ja peened näitlejad!" Juuksur Elasime ja sõime ameerika klubis. Väljapane­ tuletas meelde, kuidas ta pr. Ungersonile kud olid ilusad ja müük edenes hästi. Saime teatri jaoks parukaid muretses ja nii tasuta oma rahvariiete eest, mida kandsime, sageli etendustele pääses, kohvikus mäletati meid, kiita ning nii olid meie fotod ameerika aja­ eriti Salme Lotti. Kohvik "Sonne" ise oli aga kirjanduses juba enne seda, kui me ükskord kuidagi vanaks ja väikeseks jäänud... Raa­ ise sinna jõudsime. matukaupmees kinkis meile tänutäheks ilu- Saksamaalt on aastaist 1945-1946 palju mälestusi. Elasime tihedalt koos, olime suh­ teliselt noored ja teotahtelised: kirjanikud, Endla Lüdig Geislingeni päevilt. kunstnikud, muusikud, teatrirahvas — meil leidus kõiki. Olin sattunud korrektsest balti­ saksa majandusõhkkonnast hoopis rahutu­ masse kunstimiljöösse, millega kohanemine ei olnud just kerge, aga elu oli sellest hooli­ mata väga huvitav. Meie kambas olid Hen­ rik Visnapuu, Pedro Krusten, Arvo Kalbus, kriitik-esseist Harald Parrest, kunstnik Endel Kõks abikaasaga, kirjandusteadlane Mall Jürma, ajakirja "Kauge Kodu" toimetajaid Aino Kosesson-Paide (muide ka H. Visna­ puu Saksamaal ilmunud luulekogude toime­ taja), näitleja Oie Nurmet-Fleig, Peeter Paul ja mina. Käisime sageli koos ja seda gruppi hüüti "kunstiklubiks". Visnapuu luulekogudest ilmusid Geislin- genis "Tuuline teekond" (1946), "Ad Astra" (1947), "Periheel — Ingi raamat" (1947), "Mare Balticum" (1948). Pedro Krusten oli tagasihoidlik ja vaikse­ võitu, temalt ei kuulnud kunagi, mida ta just parajasti kirjutab. Harald Parrest oli kõige suhtes kaunis kriitiline, nagu üks kriitik ikka, aga vaimukas. Ilma Aino Kosessonita poleks meil olnud oma ajakirja ega luuleko­ gusid, ta oli hea organisaator, Endel Kõks väga hea maalikunstnik. Visnapuu luuleko­ gu "Ad Astra" ilmumise puhul kogunesime Kõksi ateljeesse, kus igaüks sai autorilt kin­ giks ühe eksemplari. Selle esimesel leheküljel oli pühendusluuletus kelleltki Somebody It Autoriks osutus ootamatult Endel Kõks. Pühendusluuletus Peeter Paulile kõlas: "Kui tõstad jälle taktikepi,/ ilmaruumgi tõmba sleppi. /Ära enam hakka vastu,/ nüüd lõp­ likult astu Ad Astra". Mina mängisin nendel koosviibimistel enamasti vaikivat osa, sest ei pidanud end kunstiküsimustes piisavalt kompetentseks. Kuulasin ja õppisin. Karikaturist Valiot-Valt- man tegi kord Peeter Paulile sünnipäevakin­ giks karikatuuri, kus teda kujutati tsirkuse direktorina — oli Peeter Paul ju tol aja] teatri direktor ja meie kõik justkui tsirkuseartis­ tid... Kakskümmend aastat pärast USA-sse asumist võtsime oma lastega ette reisi Saksa­ maale. Erika Anne ja Paul Endel olid siis teis­ 89 sate mälestuste eest Geislingeni foto. Tallasi­ sioonivõimude korraldusel 1.-16. VI 1946 nime all me vanu radu ja näitasime lastele kirikut, "Art et Travail" Baden-Badeni Talveaias. Sellest võt­ kus meid laulatati. Kirik jättis meeldiva mul­ sid osas leedu, läti, eesti, poola ja ukraina rahvus­ je — väike, aga ilus ja suurte puude all. See grupid. Näituse 400 eksponaati hõlmasid kunsti­ teoseid, tarbekunsti ja kodukäsitöö esemeid. Esi­ oli ilus aeg, meie noorusaeg... mese puhtakujulise pagulaste kunstinäituse kor­ (Järgneb, raldas Saksamaal Ernö Koch Kemptenis 1945. aasta algus vt TMK 1995,nr-d 6 ja 8/9 sügisel. (E. Kõks. Eesti kujutav kunst Saksamaal ning 1996,nr 1) 1945-1950. Eesti saatusaastad 1945-1960, IV, lk. 171-172). Redigeerinud ja kommenteerinud TIINA ÕUN 13. Saksamaal 1948. aastal toimunud vääringu- reform oli kaasa toonud suuri majanduslikke raskusi. 1. aprillist 1949 lakkas Geislingenis eesti kutseline teater ametlikult olemast. Teatri tegevust KOMMENTAARID: jätkasid rahvaülikooli ja NMKÜ näitering. Aja­ kirjanduse andmeil kujunes viimaseks ürituseks 1. I. Kalmani opereti "Mariza" noodid saadi ühelt Geislingeni teatrihoones O. Seliaru trupi "Lühi­ Riia dirigendilt. Ilmselt saadi klaviir, sest M. Jürma näidendite õhtu" 17. II 1950. Geislingeni Eesti andmetel orkestreeris selle Lembit Ranne, teksti Rahvuskoondise teatri asutamisest peale (1945. tõlkisid Agnes Vesilo ja Aita Mardus. Esietendus aasta dets) oli teater toonud lavale 3 operetti, 13 toimus 16. I 1946 jahnhalle's. See oli USA tsooni sõnalavastust, andnud 23 tantsuetendust, 41 kirevat eestlaste jaoks suursündmus. (M. Jürma. Teatrielust õhtut, 8 kontserti. Lavastustest oli esikohal "Ma­ Saksamaa põgenike laagris. Eesti saatusaastad riza", mida mängiti 34 korral 23 333 inimesele, sõna­ 1945-1960, IV. Stockholm, 1966, lk 160.) lavastustest Tammsaare "Põrgupõhja uus Vana­ pagan" (A. Sepa dramatiseering), mida esitati 17 2. Peeter Paul Lüdig organiseeris suurte raskuste, korral 7 776 külastajale. kuid entusiasmiga umbes 30-liikmelise orkestri, Hiilgeajal oli Geislingeni eesti teatris kutselisi tuues mängijaid juurde ka teistest tsoonidest. näitlejaid — 23, tantsijaid —18, orkestrante — 28-30, Püsivaks orkestriks kujunes 1946. aastal 30-liik- kooriliikmeid — 35, tehnilist personali — 25, muid meline orkester, milles tegid kaasa viiuldajatena ka töötajaid — 5. (M. Jürma. Teatrielust Saksamaa prof Ernst Ein ja Rudolf Avasalu. (Samas, lk. 160) põgenike laagris. Eesti saatusaastad 1945-1960, IV, 3. DP — ingl. k. displaced person — ümberpaigutatud lk 162-164.) isik, maapagulane. 14. P. Krustenilt ilmusid Saksamaal romaan "Üle 4. P. Abrahämi "Viktoria ja tema husaar" oli Han- parda" (1946), jutustus "Päästja" (1947), Eestis ilmu­ nura teine operetilavastus Geislingeni Eesti nud novellikogu "Purustatud pesa" uuendatud trü­ Rahvuskoondise teatris, esietendus detsembris kina valimik mälestusi ja jutustusi "Hiiekaldal" 1946; muusika orkestreerisid P. P. Lüdig, L. Ranne (1948), romaan "Ihaldatud silmapilk" (1950). ja R. Toi. (Samas.) (M. Jürma. Kirjandusest paguluses Saksamaal 1946-1949. Eesti saatusaastad 1945-1960, IV, lk 5. "Mariza" tuli H. Areniga peaosas lavale 27. XI 145-146). 1947. (Samas.) 15. H. Visnapuu luulekogu "Ad Astra" illustreeris 6. M. Jürma andmetel esineti Stuttgardi Linnateatris Endel Kõks. Luulekogu 50 eksemplari on autori veebruaris 1947 operetiga "Viktoria ja tema husaar". signeeritud. Geislingeni Kunstiklubi, kuhu ka (Samas, lk 161.) Visnapuu kuulus, avaldas oma liikmete jaoks bib­ 7. P. Abrahämi "Havai lill" tuli lavale sügishooaja liofiilse väljaande, mille tiitellehe ees on igale liik­ avaetendusena 28. IX 1947. Lavakujundus oli Peet mele individuaalne luuletus Somebody'h e. Endel Arenilt, koreograafia F. ja I. Karhanekitelt. "Havai Koksilt, viimase poolt signeerituna. (Samas, lk 146.) lille" mängiti Geislingenis viimast korda 9. VII 1948. 8. Ilmselt on mõeldud kunstnik A. Naerist. 9. Eesti sümfooniaorkestri esimene kontsert Geislingenis toimus Jahnlialle's 5. XI1946. Juhatas P. P. Lüdig. Kammermuusika kontserte organi­ seeris Geislingenis ka Kunstiklubi, esinejateks sa­ geli tšellist A. Köhler, viiuldajad H. Aumere, R. Avasalu, pianistina P. P. Lüdig. (Samas, lk. 160-161.) 10. Nukuteater "Seli Marionetid" alustas tegevust Oskar Seliaru initsiatiivil Augsburg-Haunstettenis 15. XII 1946. Avaetenduseks oli Leenart Seli nuku- näidend "See oli unenägu". Etenduse lavastaja oli O. Seliaru, muusika autor Jüri Mandre. Hiljem asus teater Geislingenis. (Samas, lk. 158 ja 168.) 11. E. Kink tegi kaasa operettides kõrvalosatäitjana ja kuulus ka teatri juhatusse. (Samas, lk. 159-160.) 12. Näitused kandsid tavaliselt nime "Eesti näitus" või "Rahvuskultuuriline näitus", puhuti ka "Balti näitus" (koos lätlaste ja leedulastega). Neid korral­ dati Augsburgis, Lüübekis, Memmingenis jm. Üks suuremaid näitusi toimus Prantsuse okupat­

90 PERSONA GRATA IVO UUKKIVI

Sündis 11. 10. 1965 kell neli hommikul PUNKAR Tallinna Keskhaiglas, kaalus neli kilogram­ mi. 117. lasteaia lõpetas aastal 1971. Tahtis Oli nagu heaks arvas — ennast täis ja saada kas bioloogiks või inseneriks, samal ülbe. Ei erinenud te:stest inimestest, vaid aastal astus Merivälja 35. 3-klassilisse teised inimesed erinesid temast. Jõlkus ringi, algkooli. Järgnes Tallinna 2. keskkool. 1980., tegi keldrites bändiproove, istus vahel miilit­ olümpia-aastal jätkas õpinguid Tallinna sas. 1982 hakkas tegelema vokalistina an­ Polütehnikumis, kus lõpetas elektronarvutite samblis "Kopli Otell", sama aasta lõpul erialal tehnik-elektriku diplomiga. Ametitest alustas tegevust vokaalinstrumentaalan­ peab märkimisväärseteks töötamist lukkse­ samblis (edaspidi V.I.A.) "Velikije Luki", mis pa, maalri, teetöölise, elektromehaaniku, rin­ oli instantsidele pinnuks silmas. Anti mõista, gijuhi, kirikute restauraatori ja sigala beto­ et sellist V.I.A-d nagu "Velikije Luki" ei ole neerijana. olnud, ei ole, ei tule. Oli ja tuli ikka. Protestiti

91 Г**£"Ш шф ?#W'vmЯ •жи [| '_'••Ш Ё Й*Ч- »"" TJP1': №и Ж

äjj&ü

'1ШШ PERSONA GRATA IVO UUKKIVI igasuguse ühiskondliku korra, sõja, vägival­ tarbeks; meeldib teha suppe (eriti seljankat) la, väikekodanluse jne vastu (praegu on ise ja salateid; istutab puid; suvel kasvatab lilli väikekodanlane), muidugi olid päevakorras ja pügab muru. Lillepeenar näeb välja nagu ökoloogilised probleemid. Tegi seda kõike pudru ja kapsad. Ootab, millal Jaanus Orgu- nagu väike laps, kes sünnib ilma ja hakkab lase aiamaalt toodud taimed oma nina mul­ karjuma, kui miski ei meeldi. V.I.A. lagi last välja pistavad, kavatseb aeda palju päe­ "Rock Summer" 1990 (praegu huvitavad te­ valilli külvata, et oleksid ilusad ja suured. da rohkem inimestevahelised suhted laval). Hetkel remondib maja ja ehitab sauna. Sau­ 1984 viidi Nõukogude armeesse tööpa­ nast peab lugu. taljoni, kus töötas väeosa kunstnikuna, foto­ graafina ja raamatukoguhoidjana ning män­ PEREKOND gis orkestris — ühesõnaga staabirott. Joonis­ tas ja kirjutas valmis neli Lenini tuba ja tegi Elab koos kursuseõe Kristel Leesmendiga n tätoveeringut. Ei kahetse, kuna sai kätt ja tütrega, kelle nimeks Ulrike Brett. harjutada ja tajuda täielikku absurdi. Arvab, et asjad lähevad nii, nagu nad lä­ 1988. aastal astus Tallinna Konservatoo­ hevad, tuleb, mis tulema peab. Teeb oma riumi (praegu EMA) lavakunstikateedrisse. arust kõike liiga pealiskaudselt, vananedes XV lend K. Komissarovi käe all. Näitlejadip- proovib süveneda. lomi sai 1992. aastal. Mõnikord mõtleb, et milleks see kõik — võiks ju niisama palmi all vedeleda ja banaa­ ni süüa. Aga teiseset küljest... NÄITLEJA Küsib — Kuhu kursil inimkond? Samast aastast Eesti Draamateatris näit­ Ivo Uukkivi mõtteid üles kirjutanud leja palgal, kuid ei pea ennast veel piisavalt KATRI KAASIK-AASLAV näitlejaks. Püüab areneda. Armastab oma tööd. On proovinud kätt ka lavakujunduse ja kostüümi alal: F. Dostojevski "Idioodi" aine­ tel J. Rohumaa lavastatud "Kosjakased-2", A. Dumas' "Kameeliadaami", (lavastaja K. Kaasik-Aaslav), L. Pirandello "Kuus tege­ last autorit otsimas" (lavastaja R. Baskin) ja H. Ibseni "Nukumaja ehk Norbert" (lavastaja M. Unt). Mänedžerina aidanud välja tuua Dostojevski "Valgeid öid" (lavastaja K. Kaa­ sik-Aaslav) ja M. Undi "Mehetapjaid".

RAHA Kui saaks, elaks põhipalgast... seepärast reklaam, kuuldemängud, seriaalid, film(id). Peab seda oma tööks — aga ikka ei jätku. Raha tahab võtta sahtlist, aga ei ole sellist sahtlit, ei taha koonerdada, aga ikka juhtub.

VABA AEG (Käed sügelevad.) Nooruses valmistas koduveini kibuvitstest, pihlakatest, võilille­ dest jne, õmbles endale ja ka teistele keha­ katteid. Hakkas maalima, kuna kodus olid seinad tühjad; restaureerib mööblit — oma

Ivo Uukkivi aprillis 1996. H. Kospu fotod 93 THEATRE. MUSIC. CINEMA. JUNE 1996 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: REET NEIMAR, MARGOT VISNAP. MUSIC EDITORS: SAALE SIITAN, TIINA ÕUN. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAN RUUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN EE0090, ESTONIA

THEATRE Ü. TÕNTS. A Musical and a Man (14) M. KRUUS. The newcomers' destiny (79) The article tackles one of the top productions of the The young theatre critic writes about his peers, Tartu "Vanemuine" theatre in 1995 — M. Leigh's students of the 17th class of the School of Dramatic musical "A Man from La Mancha". Mare Tommin- Art at Estonian Academy of Music, who will get gas, the producer, designer and choreographer all their diplomas in June, 1996 and proceed then to m one, was awarded the 1995 Estonian theatre prize. professional stage. What is Estonian theatre expec­ The basic problem for the article's author is to define ting of them and are they ready for theatre? the real aim of a musical — the democratic genre of Persona grata. IVO UUKKIVI (91) theatre, directed straight at the audience; and how A brief portrait of Ivo Uukkivi, a young actor (b is the advance of mass culture influencingEstonia's 1965) at the Estonian Drama Theatre whc has also cultural development. Ulo Tõnts claims:'The essen­ tried his hand at stage and costume design, furnitu­ ce of a musical is to present high ethical-humane re restoring, church plastering, organising a punk and social values. The message and outlook upon band... life of a musical rises beyond the everyday pragma­ tic wisdom, ideologies and politics. This is true when the standard is high enough. M. Leigh's "A MUSIC Man from La Mancha" and its production in "Vane­ LAINE METS answers (3) muine" certainly belong to the beyond." Interview by Mare Põldmäe with Laine Mets, a M. VISNAP. One theatre at a time. "Endla" — the prominent Estonian pianist and music teacher, one­ theatre of a seaside resort or the city of Pärnu? (31) time head of the chair of piano at the Estonian The editor of the magazine continues her series of Academy of Music. outlines Estonian theatres. This time she tackles the L. Mets graduated from the Tartu School of Music Pärnu theatre "Endla" and its problems, one of the in spring, 1941; then continued her studies, at the most serious of which is the lack of directors, who time of German occupation, at the Tallinn Conser­ might sometimes not be up to the required stand­ vatoire which she finished in 1944. Next came the ard. Accordingly, the artistic standardand also the job of a music teacher at the post-war Tallinn Con­ repertory of the theatre suffers. servatoire. In the '50s she improved her skills under the supervision of professor Gutman, a disciple of Heinrich Neuhaus, at the Moscow Conservatoire. L. K.-A. PÜÜMAN. Performing Arts Centre in Tel Mets has had over 50 students and she is currently Aviv (38, 96) a professor emeritus at the Estonian Academy of The stage designer K.-A. Puuman presents an over­ Music. view of the huge modern Performing Arts Centre in Tel Aviv which will, on completion, become a kind E. ARUJÄRV. The "anatomv" of our concert life of cultural quarter in town. The author tackles more (17) thoroughly the already complete part of the centre To the superficial eye of an ordinary concert-goer, it — the opera house, seating up to 1500 spectators. mav seem that the Estonian concert life is an uncon­ With special panels fixed to the ceiling and walls, it trolled process. In fact this "uncontrollability" con­ is possible to close down the dress circle and gallery sists of various inevitabilities: institutions and key and create a much more chamber-like hall for about persons, all kinds of concert organisations and their 1000 persons. financial circumstances; Estonian musicians, their L. TORMIS. Half-way to one's own Tammsaare artistic standard and motivation for making music; (72) the musical preferences and solvency of the public Our prominent theatre critic reviews "The School of and the social prestige of high musical culture. The Maurus", directed at the Estonian Drama Theatre by current analysis is based on the first half of the Priit Pedajas. On the one hand it carries on the season (September 1995 — March 1996). remarkable tradition of producing and dramatising P. KUUSK. The world of music in 1995 III (39) A. H. Tammsaare's epic novel "Truth and Justice'. An overview of the 1995 music awards throughout On the other hand, "The School of Maurus" is also the world. the diploma production of the Drama School's 17th J. LILLEP. Remembering Eduard Tubin (57) class who will graduate this spring. Thus several During the 2nd half of the '20s the composer Eduard main parts are played by students. This production Tubin worked as a teacher in a parochial school of offers the reviewer a chance to discuss, besides Nõo, near Tartu. This period in the composer's life Tammsaare's school of Maurus, also the Estonian is remembered by the former head of the Nõo pri­ theatre school created by Panso. Lea Tormis consi­ mary school. ders "The School of Maurus" a new chapter in the long line of Tammsaare dramatisations, a link in E. LÜDIG. Memories IV (85) Priit Pedajas's director's biography and at the same Memories of a USA-based Estonian lady, wife of time a part in the history of Estonian school of Peeter Paul Lüdig, the well-known Estonian pianist theatre. and rehearser or the "Estonia" theatre. She writes

94 about life in the post-war deportation camp of Geis- whom have become producers. The Berlin festival lingen, the performances of the Estonian National is meant for a wide audience, but even an aesthete Theatre group, concerts and other activities. can find something to his taste if he looks for it hard enough. T. TSAREGRADSKAYA. The concept of musical time in P. Boulez's and L. Berio's musical theory A. M. ORLOV. Estonian Animation and Estonian and composition (65) Anima: the Notes with a Razor on a Tongue (43) The article by Tatyana Tsaregradskaya, lecturer at Alexey M. Orlov, the Russian film scholar, analyses the Moscow Music Institute named after the Gnes- in his longer article the Estonian animated film sins, is based on the idea of Boulez — the time in a 1980 s and in 1990 s and contemplates the depend­ piece of music is measurable and pulsating, or ence of their aesthetics on national mentality and amorphous. Boulez's main method is the interchan­ extra-cultural influences. The author has thorough­ ge of pulsed and amorphous time. Berio's method ly dealt with the work on Priit Pärn, Rao Heidmets, is different: he combines pulsed and amorphous Hardi Volmer and Riho Unt, Janno Põldma, Rein into one sonic event at its different levels, making Raamat, Mati Kütt, and has added extracts from his the simultaneity of times in one music-flow. Trans­ conversations with various directors. Mr. Orlov va­ lated from the paper delivered at this year's Tartu lues highly the wide technologocal spectrum of Es­ New Music Days by Merike Vaitmaa. tonian animation and the semiotic thinking process of the film-makers. The author claims that the Esto­ nian animated films clearly seek "an open system", CINEMA without rigid frames, type restrictions and keeping to technologically pure images (as can be seen in the A. ALLPERE. The Price of Safety (11) Moscow animation). This article has been translated At the beginning of this year our documentary-ma­ from Alexey M. Orlov's book "Animatograph and kers Renita and Hannes Lintrop finished, in colla­ its Anima" / "Psychogenic Aspects of the Screen boration with the YLE TV2 Dokumenttiprojekti, their Technologies"/, Moscow, "Impeto", 1995. 67-minute film "The Illusion of Safety", which deals with the catastrophe of the ferry-boat "Estonia". S. TEINEMAA. When to hit a moving target? (61) Several survivors speak about their experience and This short overview tackles Peep Puks's and Harri various experts and others connected with the mat­ Tiido's hour-long documentary "On our Way to ter in one way or another, express their opinions. Europe" ("Eesti Telefilm", 1995). The film tries to The reviewer considers the film a document meant show the different aspects of a united Europe and, for a wide audience, the influence and task of which first of all, depict the problems connected with Eu­ differ from those of the official commission. It was ropean Union. There are many interviews with po­ shown on the Finnish TV, capturing the attention of liticians, culture people, natural scientists, bankers hundreds of thousands of people. The official re­ and representatives of other professions from nu­ port, on the other hand, will hardly reach many merous countries, including Estonia. The reviewer people or it might be unattainable altogether. considers it one of the most significant films of "Estonian Telefilm" last year. There is a well-calcu­ J. RUUS. The Door to Berlin is open after all (23) lated equilibrium between the opinions of those An overview of the 46th Berlin film festival. The against the European Union and those who are all author speaks about the seven contextually diffe­ for it. The film makes the viewer think about the rent festivals within the framework of one, stresses problems connected with the European Union for the high level of participating films, mentions the himself. numerosity of good actors in the world, many of Translated by TUNA LAATS

TOIMETUSE KOLLEEGIUM НЕЛ LUGEJA! Toimetuses on veel odavalt saada selle ja möödunudki JAAK ALLIK aastate üksikeksemplare. Ars lõnga, vita brevis est. AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR NB! PRIIT PEDAJAS Praakeksemplarid vahetatakse trükikoja tehnilise LINNAR PRIIMÄGI kontrolli osakonnas — Pärnu mnt 67-a (trükikoja poolne ÜLO VILIMAA sissekäik) tuba 102, tel 68 14 11.

Toimetus: EE0090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", EE0001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Trükkida antud 21.05.1996. Formaat 70x100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Tingtiüki- poognaid 7,6. Arvestuspoognaid 12,8. Tellimuse nr 1914. "Printall", EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 95 Algus lk 38

pronkstorudega kaetud, mitmekesistades klaasi ja valgeks värvitud betoonipindu. Kontrastiks valge­ le ja kullale on RA kujundanud musta värvi lihtsa mööbli. Ooperimaja saal on kujundatud kolme sorti ma­ terjalidega: hallikassinine samet seintel ja istmetel, mahagonitoonis puitpõrand, seinapaneelid ja tooli- käsipuud, helkiv pronks valgustites, käsipuudel ja toolidel püüab hajutatud valguse reflekse. Saali val­ gustus on peidetud geomeetrilistesse vormidesse, andes pehme valguse, mis muudab lae ]a seinad kummaliselt kumeraks. Loobutud on traditsioonili­ sest saali laelühtrist, valgustid katavad võrgumust- riga kogu lae. 1500 kohaga suurt saali saab muuta 1000-koha- liseks, kasutades moodulpaneele laes ja seintel, mil­ lega saab sulgeda rõdu, tulemuseks intiimsem kammersaal. Orkestrisüvendi suurust on samuti võimalik muuta kas suure sümfooniaorkestri või kammeror­ kestri tarbeks. Vajadusel saab kahele orkestritõstu- kile lühikese ajaga paigutada vaatajatele tooliridu. Ridade vahed on nii laiad, et istujast pääseb vabalt mööda, ilma et too peaks püsti tõusma. Vaatajate pilgud on suunatud loomulikult lava­ le, mida varjab 400-kilone must sameteesriie. Lava portaalava on 16,1 m lai ja 9,5 m kõrge, mõlemat mõõtu saab soovi korral reguleerida. Lavakarp on seinast seinani 28 m lai, sügavus 20 m, kõrgus nöö- ripööninguni 24 m. Pealavast paremale jääv külgla- va on 16 m lai ja 14 m sügav, teisest ja tagalavast loobuti majanduslikel kaalutlustel. Külglava on he­ likindla seinaga pealavast eraldatav, nii saab mõle­ mal samaaegselt töötada, seda kasutatakse proovisaalina ja siin antakse kammeretendusi. Pealaval on 59 19 meetri pikkust tõmmikut, mida võib veel 1 meetri võrra pikendada, tõste- võimsus on 500 kilogrammi. Valgusplaane on 8 ja prožektoreid 600. Moodsaim arvutisüsteem regu­ leerib õhkjahutust, lifte, elektri- ja turvasüsteeme. Performing Arts Center on Golda Meir Center' südameks, selle autoriks on Yaov Rechter. Та on teise põlve arhitekt, peäle Haifa Technion 'i lõpetamist töö­ Ooperimaja suur saal, mille rõdu on moodulpa- tas oma isa, Zeev Rechteri assistendina, nüüd juhib neelide abil suletav. oma firmat. 1973. aastal anti YRle Iisraeli arhitekti- preemia. YR on koos oma büroo töötajatega projek­ Vaade Performing Arts Center' sisekujundusele teerinud Iisraelis mitmeid märkimisväärseid — muna- ja silmakujuliste avadega seintesse on hooneid ja osalenud Tel Avivi rannajoone väljaaren­ peidetud valgustid ja valjuhääldid. damisel ning projekteerinud siia "Hiltoni" hotelli, verstapostiks oma loomingus peab ta aga Golda Meir Center' projekteerimist. Ruumi keskmeks on ringikujuline amfiteater, mil­ lest end spiraalina välja keeravad seinad jagavad fuajee mitmeks osaks. Enne etendust pakutakse siin vaatajatele eelsoojenduseks meelelahutust. Si­ sekujunduse autor on rahvusvaheline kuulsus RON ARAD, kellel on oma bürood Torontos ja Mi­ lanos. Sisekujundus on nagu skulptuur, mis val­ Tel Avivi Performing Arts Center" gub laiali erinevateks ruumideks. Kaarduvad publiku trepid. betoonkäsipuud, muna- ja silmakujuliste avadega seinad, millesse peidetud valgustid ja valjukad, on Kultuurikompleksi maa-alune parkla elustatud pronksdetailidega. Pronks oma säraga on mõeldud 1000 autole. läbib kogu maja, mõned seinad on üleni K.-A. Puumani fotod 96 reorer-muusiko-kino 6/1994

T % M Щ

^

1 I ^V ^| i| 1 \]^^fel 7 / / к Diana Konstantinova — Anna Damby ja Jaan Rekkor — Edmund Kean "Endla" lavastuses "Edmund Kean". J. Vlassovi foto

732 ?4