Ohepalu Looduskaitseala Soode Taastamiskava

Ohepalu looduskaitseala soode taastamiskava

FOTO, A. Ader.

Eestimaa Looduse Fond

Tartu Ülikool

Arheovisioon

2017

Sissejuhatus ...... 3 Taastamiskava koostamisse panustanud eksperdid ...... 4 Taastamisala kirjeldus ...... 5 Kaitseala eesmärgid, taastamisalal esinevad kooslused, infrastruktuur ja maaomand ...... 5 Kuivendussüsteemid ja hüdroloogia ...... 8 Elupaigatüübid ...... 11 Ülevaade kahepaiksetest, kiilidest, päevaliblikatest ja linnustikust ...... 13 Linnustik ...... 13 Kahepaiksed ...... 14 Kiilid ...... 14 Päevaliblikad ...... 15 Ülevaade kultuuripärandist ja arheoloogiliste uuringute senistest tulemustest ...... 15 Andmeallikad ...... 16 Objektid ...... 16 Muud viited kultuuriloole ...... 21 Vanad kohanimed ...... 23 Plaanitavad tööd ...... 27 Kuivendusvõrgu sulgemine ja kujunev hüdroloogia ...... 27 Puistu kujundamine ...... 35 Raietööde määratlemise metoodika ...... 35 Projektialal planeeritud puistu manipulatsioonid ...... 36 Taastamistööde ajakava ...... 37 Projekti mõju ja maksumus ...... 38 Seireplaan ...... 39 Veetasemete seire ...... 39 Taimestiku seire ...... 40 Linnustiku seire ...... 40 Rabakonna seire ...... 41 Rabakiilide seire ...... 41 Päevaliblikate seire ...... 42 Lisad ...... 43 Lisade loetelu ...... 43

Sissejuhatus Üldlevinud on teadmine, et Eestis on turbaga kaetud pea neljandik (22,3%) maismaast. Samas on tänaseks sellest suurest alast soodena – st. aladena, kus on üle 0,3 m turvast ning seda tekib ka praegusel ajal juurde – säilinud vaid osa. Üle-eelmisel sajandil alanud ja eelmisel sajandil hoogustunud kuivenduse tõttu on puis- ja lagesoode pindala vähenenud kordades, kattes Eestimaa Looduse Fondi poolt 2013. a lõpetatud soode inventuuri andmetel maismaa pindalast ligikaudu 5,5%.

Sood kuuluvad Eesti loodusmälestiste hulka, "mis võivad püsida aastatuhandeid, kuid võivad ka looduskatastroofis mõne hetkega hävida. Muutumine on nende loomuses, kuid see toimub tavaliselt sellisel ajaskaalal, mida inimene kui lühiajaline olevus ei arvesta, ja seetõttu võib neid pidada „igavesteks“. Kuna loodusmälestised näisid inimestele igikestvana, siis ei osatud kaua aega mõista nende kaitse vajadust. Ometi võib inimene oma tehniliste vahenditega loodust tugevasti muuta /---/ ja nii kahandada loodusmälestiste väärtust või muuta selle hoopis olematuks“ (V. Masing 1997: 8)1.

Eestimaa Looduse Fondi sihiks on aidata kaasa soode säilimisele ja vajadusel kuivendusest rikutud osade taastamisele ning kaitsealuste liikide kaitseks vajalike tööde teostamisele. Seda eelkõige olemasolevatel looduskaitsealadel – seal, kus soode kaitsmine ja taastamine on seatud kaitseala kaitse-eesmärgiks ning kus need on seotud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamise või taastamisega. Tulenevalt looduskaitsealade piiridest või maaomandist, arvestatakse veerežiimi taastamisel ja raiete korraldamisel üldjuhul sellega, et taastamise mõju ei ulatuks nt majandusmetsadeni ega eramaadele. Nii jäetakse kaitsealade piirikraavid avatuks ja väljaspool kaitseala ei muutu veetase ega taastu ka sookooslused.

Soodel on oluline roll üle-euroopalises looduskaitsevõrgustikus Natura 2000, kus eriti väärtuslike elupaigatüüpidena on nimetatud looduslikus seisundis raba, siirdesoo- ja rabametsi. Kuna neid haruldasi kooslusi Eestis veel leidub, on meil võimalus ja vastutus soid hoida. Kuivõrd osa kaitsealuseid soid on märkimisväärsete kuivendusmõjudega, on seda protsessi võimalik tagasi pöörata veerežiimi taastamise teel, soodustades nii looduslike sookoosluste taastumist ja toimimist. Esimesed tööd on tehtud juba nt Soomaal, Endla soostikus, Nigulas, Lahemaal jm. Kogemusi on omandatud Rootsis, Soomes ja Lätis, kus taastamistööd on väldanud juba mitmeid aastakümneid ning ajaga on selgeks saanud, millised meetodid ennast õigustavad.

Ohepalu looduskaitsealal plaanitakse teha soo taastamistöid projekti „Soode kaitse ja taastamine“ raames (ingl. k Conservation and Restoration of Mire Habitats – LIFE Mires Estonia; projekti nr LIFE14 NAT/EE/000126).

Projekti rahastavad Euroopa Liidu LIFE-programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus; projekti kestus on 2015-2020. Projekti jooksul taastatakse Sirtsi, Tudu, Laukasoo, Feodorisoo, Ohepalu ja Soosaare soostikes kokku ca 5800 ha soid, sh ligi 3300 ha Natura 2000 võrgustiku elupaiku.

Projekt toimub koostöös Eestimaa Looduse Fondi, Tartu Ülikooli, MTÜ Arheovisiooni, Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ja Keskkonnaametiga (KeA). RMK on projektaladel raiete läbiviija. Koostööd tehakse veel kohalike omavalitsuste, Keskkonnaministeeriumi, Põllumajandusametiga ja kõigi huvilistega.

1 Masing, Viktor (1997). Ürgsed sood kui loodusmälestises. Tallinn Eesti Entsüklopeediakirjastus: Tallinn.

Taastamiskava koostamisse panustanud eksperdid

Eestimaa Looduse Fond

Marko Kohv, ekspert, vastutav tegevuste taastamiskavade ja taastamistööde projektide koostamise ning hüdroloogilise ja botaanilise seire elluviimise eest Piret Pungas-Kohv, keskkonnateadlikkuse ekspert, vastutab õppe- ja teavitustegevuse elluviimise eest, kulutuuripärandi kogumine ja analüüs Eerik Leibak, märgalade ekspert ja ornitoloog Jüri-Ott Salm, projektijuht Arne Ader, ornitoloog

Tartu Ülikool

Riinu Rannap, looduskaitsebioloogia teadur Asko Lõhmus, looduskaitsebioloogia juhtivteadur Liina Remm, looduskaitsebioloogia teadur Anu Tiitsaar, entomoloogia teadur Urmas Sellis, looduskaitsebioloogia spetsialist Ann Kraut, looduskaitsebioloogia spetsialist Voldemar Rannap, TÜ poolne projektijuht

Arheovisioon

Kaarel Sikk, arheoloogia ekspert

Riigimetsa Majandamise Keskus

Kaupo Kohv, RMK looduskaitseosakond, kaitsekorraldusspetsialist Leevi Krumm, RMK looduskaitseosakond, looduskaitsespetsialist

Taastamisala kirjeldus

Kaitseala eesmärgid, taastamisalal esinevad kooslused, infrastruktuur ja maaomand Ohepalu looduskaitseala (edaspidi lka) kaitse-eesmärk on mh loodusdirektiivi2 I lisas nimetatud elupaigatüüpide – huumustoiteliste järvede ja järvikute (3160), looduslikus seisundis rabade (7110*), siirde- ja õõtsiksoode (7140), liigirikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), rohunditerikaste kuusikute (9050), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitse. Eesmärkide seas on samuti soodega seotud liikide, sh metsise (Tetrao urogallus) kaitse.

Ohepalu lka soode taastamisala kogupindala on 655 ha ja sellel plaanitavad tööd kavandatakse teostada projekti „Soode kaitse ja taastamine“ raames (joonis 1). Taastamistöödega luuakse eeldused kuivendusest mõjutatud aladel soodele iseloomuliku taimestiku taastumiseks ja soodega seotud linnustiku elutingimuste parandamiseks.

Taastamisala paikneb Ohepalu, Rutkamäe, Mädajärve ja Udriku sihtkaitsevööndites. Tulenevalt Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirjast on Rutkamäe ja Ohepalu sihtkaitsevööndi kaitse- eesmärk looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning koosluste looduslikkuse taastamine. Udriku sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on ökosüsteemide arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Mädajärve sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.

Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus.

Ohepalu looduskaitseala kaitsekorralduskavas on plaanitud tegevustena kirjas veerežiimi taastamine Rutkamäe skv-s ja Ohepalu rabas.

Metsise (Tetrao urogallus) kaitse tegevuskavas (kinnitatud 2015. a) on nimetatud järgnev:

4.2.2.3 Metsise elupaiganõudluse arvestamine Loodusdirektiivi elupaikade taastamistöödel loodusaladel, I prioriteet Metsise asurkonna tuumaladel arvestatakse soometsa- ja sooservaelupaikade looduslikkuse taastamise kavandamisel tööde projekteerimisel ja kui ka elluviimisel metsise elupaiganõudlusega.

4.2.3.2 Metsise elupaikade sihttaastamine Rakendatakse metsise elupaiga sihttaastamise ja tugihooldustööde metoodikat lähtuvalt läbiviidud metsise elupaikade sihttaastamise eksperimentaaluuringu tulemustest ja kogemustest loodusdirektiivi I. lisa metsa- ja sooelupaikade kvaliteedi parandamisel. Sihttaastamisel lähtutakse nii eksperimentaaluuringu tulemustest kui ka taastamisala kaitsekorralduskavast toodud põhimõtetest (võttes mõistagi arvesse ka teisi alal esinevaid väärtusi).

Ohepalu metsised jäävad Alutaguse tuumalale. Metsise kaitse tegevuskavas toodud põhimõtted annavad täiendava põhjenduse Mädajärve ja Udriku skv-des kraavide sulgemisele.

2 EUROOPA NÕUKOGU DIREKTIIV 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta.

Projektialale ei jää ja sellega ei piirne ühtegi maaparandussüsteemide registris olevat objekti, küll piirneb kaguosas lühikeses lõigus maaparandusobjektiga Tagametsa (registrikood 4107940010020) Projektialast väljaspoole, lahti jäävaid kuivendussüsteeme teenindavaid eesvoole projekti raames ei suleta ega mõjutata.

Taastamisala paikneb tervenisti RMK poolt hallataval riigimaal, kuid sellega piirnevad ka eramaad ja üks Maa-ameti haldusalas olev maaüksus. Kuna modelleerimise tulemusel prognoositi taastamistegevusest tulenevat mõju veerežiimi muutusena, taotleti eramaaomanike kooskõlastust tegevustele (taastamiskava tööversioonis oli selliseid olukordi kaks (vt Joonis 17,a&c), kuid eramaaomanikud enda kooskõlastust ei andnud ning seetõttu jäetakse kinnistute lähedal paiknevad kraavid lahti. Seevastu Maa—amet kooskõlastas tegevused (vt Joonis 17, b).

Joonis 1. Ohepalu projektiala ja selle sees ning lähiümbruses paiknevad kraavid.

Kuivendussüsteemid ja hüdroloogia Kuivendussüsteemid on rajatud mitmes etapis, vanimad kraavid pärinevad 19. sajandist, mitmes kohas on hilisemad kuivendussüsteemid rajatud vanema süsteemi „peale“. Ohepalu järve on korduvalt erinevate kraavidega alandatud, praegune, järve lõunaosast väljuv kraav on olemas juba 1898. a kaheverstasel kaardil. Veelgi varasemal kaardil aastast 1864 on järve väljavool märgitud idasuunalisena. Järve põhjaküljelt alguse saav kraav on rajatud aga Ohepalu külla vajadusel vee toomiseks (vt prk Ülevaade kultuuripärandist ja arheoloogiliste uuringute senistest tulemustest).

Udriku järved on omavahel ühendatud samuti juba 19. sajandil. Järvede ümbruse vesi voolas üle oosi lääne suunas läbi Kivisilla soonikukoha, kus on tänaseni näha kunagise silla jäänuseid. Udriku Suurjärve lääneküjest algav, läbi oosi kaevatud truup, millega oluliselt alandati mõlema järve veetaset, rajati aga 1930ndatel. Rohkem on kahest Udriku järvest alanenud väiksema veetase, sest sellel polnud looduslikult väljavoolu läbi soonikute.

Projektiala lõunaosas on kuivendusvõrgud rajatud 1940ndatel, samas on osaliselt säilinud ka varasema kuivendusüsteemi jäänused.

Kokku on projektialal ja selle vahetus naabruses ca 53 km kraave.

Kuivendusvõrk vaadati üle Marko Kohvi ja Jüri-Ott Salmi poolt 2016. aasta suvel ja 2017. a kevadel (joonis 2). Üldiselt on väiksema languga kraavilõigud kuni 90% ulatuses täis kasvanud (A joonisel 2), kuid suurema languga lõigud või kraavid funktsioneerivad endiselt (B joonisel 2).

Joonis 2. Ohepalu projektialal olevad kinnikasvanud (A) ja toimivad kraavid (B).

Kraavivõrgu tõttu kujunenud hüdroloogiline situatsioon on kujutatud joonistel 3 (projektiala põhjaosa) ja 4 (projektiala lõunaosa). Üldise voolusuunaga risti olevad kraavid lõikavad nende „taha“ jäävad endised soo-osad ära kõrgemalt raba pealt valguvast veest ning juhivad selle kraavide kaudu alalt minema. Lisaks kiirendavad kraavid oluliselt vee väljavoolu projektialalt ning omavad ka otsest kuivendavat efekti ca 20 m laiusel alal kraavi servadest.

Pikaajaline ja tugev kuivenduse mõju on kaasa toonud soode järjest süveneva metsastumise. Nii on näiteks Ohepalu järve idaküljel kunagise raba(metsa) asemele tänaseks kujunenud kõdusoomännik. Eriti tugev mõju on olnud Ohepalu järve veetaseme alandamisel (hinnanguliselt vähemalt 2-2,5 m), sest ümbritsev raba on suhteliselt väike (joonis 5).

Joonis 3. Ohepalu projektiala põhjaosa hüdroloogiliste voolukanalite võrgustik enne kraavide sulgemist varjutatud reljeefi taustal. Mida kõrgem on voolukanali järk, seda suuremalt alalt kogunev vesi sealt läbi voolab.

Joonis 4. Ohepalu projektiala lõunaosa hüdroloogiliste voolukanalite võrgustik enne kraavide sulgemist varjutatud reljeefi tasutal. Mida kõrgem on voolukanali järk, seda suuremalt alalt kogunev vesi sealt läbi voolab.

Joonis 5. Ohepalu järve põhjakaldal lagesoo kinnikasvamine on tuvastatav ortofotodelt. Elupaigatüübid Projektialal, mis markeerib plaanitavate tööde ala, paiknevate kuivendussüsteemide mõjualas on Eesti Looduse Infosüsteemi (Keskkonnaregister, 11.01.2017) andmetel järgmiste loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide leiukohad – tüübid Natura 2000 koodiga 3160; 9050; 9060;7110*; 9010*,91D0* (joonis 6). Tartu Ülikoolis Ain Kulli juhtimisel Eesti kahekümnes soos tehtud uuringute (Kull, 2013; Kull, 20163) põhjal on kuivenduskraavide tugeva mõju ulatuseks rabades ja rabametsades saadud 100 m ning nõrk mõju võib avalduda veel 200 m kaugusel kraavist. Siirdesoodes saadi samade uuringute põhjal mõju ulatused vastavalt 200 ja 400 m. Joonisel 6 näidatud mõjualad baseeruvad nii nimetatud uuringutele kui ka projekti enda raames tehtud välitöödele ning varasematele inventuuridele. Projektialal paikneval kraavitusel on tugev mõju kokku ca 845 ha, sellest ca 535 ha on määratletud Keskkonnaregistris Natura 2000 elupaigatüüpidena. Kraavituse nõrk mõju avaldub veel täiendavalt ca 480 hektaril, millest ca 436 ha on määratletud erinevate Natura 2000 elupaigatüüpidena.

Tabel 1. Kuivendusest mõjutatud alade Natura 2000 elupaigatüüpidele vastavate alade pindalad projektialal.

Natura 2000 elupaigatüüp 3160 9050 7110* 9010* 9080* 91D0* Tugev mõju, ha 116 3 195 10 62 149 Nõrk mõju, ha 8 11 6 10 72 79

3 Kull, A. 2013. Soode ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks, II etapp. Sihtfinantseerimislepingu 2386 SFL nr 3-2_15/45-8/2011 aruanne.

Kull, A. 2016. Soode ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks, II etapp. Sihtfinantseerimislepingu 8286 SFL nr 3-2_15/835-14/2014 aruanne.

Joonis 6. Projektiala ja selle ümbruses esinevad Natura 2000 elupaiga tüübid ja nende seisund vastavalt EELISe (Eesti Looduse Infosüsteem, Keskkonnaregister) - Keskkonnaagentuuri teabele (11.01.2017) ninig kuivenduse mõjuala.

Ülevaade kahepaiksetest, kiilidest, päevaliblikatest ja linnustikust

Linnustik Ohepalu looduskaitseala koosneb kolmest suuremast soost (Ohepalu, Litsemäe, Udriku) ja mõnest väiksemast. Kuna tegemist on küllalt erinevate soodega, siis on ka nende linnustik erinev. Ohepalu kaitseala soodes on linnustiku seiret tehtud 2009. aastal, mil soolinnu seire raames inventeeriti suuremad sooalad (Ohepalu, Litsemäe, Udriku, Tuksmani (Soolinnu seire, 2009). Neist on olemas kvantitatiivsed haudelinnustiku hinnangud. Kuna Ohepalu kaitseala soodest enamus on sarnaselt paljude teiste soomassiividega puistunud, siis linnustik neis on iseloomulik puisrabale. Juhul kui kuivenduse mõju ei piirata, siis metsalinnustiku osakaal tõuseb (näiteks kõikjal tavalised liigid: metskiur, salu-lehelind ja metsvint moodustavad juba üle 60 % kohatud haudelindudest) ja lageda soo linnustik on väikesearvuline (rüüt, heletilder, mudatilder, kes võivad kaduda) või puudub juba praegu (rabapüü, väikekoovitaja, mustsaba-vigle, kiivitaja). Lagesoo liike oli pisut enam Litsemäe soos (näiteks laial servamärel), kus lagedat sood veel leidub. Samas on lagedate sooelupaikade linnustik oluliselt vaesem kui näiteks Sirtsi või Feodori soos. 2016. aasta LIFE Mires Estonia projekti raames läbiviidud metsisetalgute põhjal võib väita, et Ohepalu kaitseala oli metsise ja tedre osas üks tagasihoidlikumaid teiste talgualade seas. Samas laanepüü kui metsaliik oli suhteliselt arvukas. Välitööde põhjal võib väita, et metsise jaoks on kõlbmatuks kujunenud Ohepalu järve ümbruses asuv soo, kuigi metsisemängu prognoos sellel alal on üsna kõrge. Halvasti on mõjunud nii kuivendus (järve veetaseme langetamine, selle pikaajaline toime ja soo servaalade kraavid) kui ilmselt ka vahetu inimmõju. Nii pole selles piirkonnas näha isegi talviseid metsiste tegutsemisjälgi. Udriku soo jõudis taastamisalade hulka hiljem, kuid erinevate välitööde käigus ei leitud seal taastamistööde alal ja vahetus ümbruses metsise mängule viitavaid märke. Kontrolliti ka registris olevat Mädajärve X mängukohta, aga selle puistu pole metsisemängu jaoks sobiv (liiga tihedaks kasvanud ja üldiselt ka liiga noor sekundaarne männik). Meelis Leivitsa andmetel (kirjalik konsultatsioon 18.10.2017) on Mädajärve mänguala viimased 2 aastat intensiivse vaatluse all olnud (sh kogu Udriku soo serva-alad kuni lõunas Udriku järvedeni). Mängu aga pole siiani leitud, kuigi sobivat mänguala on. Tegevusjälgi on samuti pea olematult. Ilmselt tuleb edaspidi mänguala otsida Udriku soo lõunaotsast. Seal pole ühtegi mängu arvel, aga elupaika on tohutult. Kraavide sulgemine ja raiete teostamine mõjutab kaitsekorralduslikult oluliste liikide elupaiku paremuse suunas, aga neid töid tuleks teostada üldiselt väljaspool pesitsusaega (aug- märts). Ohepalu kaitseala lääneosa (Litsemäe ja Ristsaare soo on veel metsisele sobiv, kuid sealgi on kuivenduse mõju mängukohtadele märgata (puistu on tihenenud ja eriti kraavide vahetus mõjualas). Metsise aktiivseid mängupaiku võime Ohepalu taastamisalal ja selle lähiümbruses leida registrist vaid ühe (Ristsaare), lisaks kaks-kolm marginaalset, tõenäoliselt hääbuvat mängu. Ristsaare reservaadi ümbruses ja sellest lõunasse jäävad kraavide sulgemisega seotud tööd tuleks teha seetõttu augustist veebruarini. Töid ei tohiks teha seal märtsi algusest juuli lõpuni. Märtsis hakkavad metsised juba mängukohti külastama ja inimtegevust sel ajal ei tohiks lubada. Järgmine soolinnustiku loendus toimub 2018. a. mais-juunis, prognoositavalt enne taastamistööde algust. Selle järel saame värsked andmed avatud sooelupaikade lindudest.

Puistu eemaldamine praeguseks puistunud endistelt lagedatelt on rabapüü ja tedre jaoks positiivne. Samuti oleks see positiivne eelpool nimetatud lagedat sood eelistavate kurvitsaliste jaoks. Lagesoo on ka naabruses pesitseva ja peamiselt rabamaastikus saaki jahtiva kaljukotka (Aquila chrysaetos) jaoks väga oluline toitumisbiotoop. Kraavide sulgemine aitab kaasa nii rabapüü elupaiga taastumisele, kui parandab ning mitmekesistab metsise suviseid elupaiku, samuti aeglustab mängukoha puistu

13 tihenemist. Viimane on olnud probleemiks kuivendusest mõjutatud mängukohtades. Lagesoo osakaalu suurenemine võimaldab taastuda tedre asurkonnal (Udriku soo põhjaosas) ja leida sel liigil kevadisi lagedaid mängukohti.

Kahepaiksed Kahepaiksete sigimiskohti otsiti 18. aprillil 2016. aastal, mil inventeeriti taastamisalal 1,7 km kraave ja 2,53 ha kevadeti üleujutatud või taastamisjärgselt tõenäoliselt üleujutatavaid alasid ning kontrolliks väljaspool taastamisala 1,17 km kraave. Täiendavad andmed kahepaiksete kohta saadi ka 14. ja 22. mail 2016. a toimunud kiilide inventuuri käigus. Kahepaiksetest sigis taastamisalal ainult harilik kärnkonn (Bufo bufo). Linnuinventuuri tegijad kuulsid siiski ka rabakonnade (Rana arvalis) häälitsusi suhteliselt looduslikult märealalt taastamisala servas. Üks rabakonna ja ligi 70 rohukonna (Rana temporaria) kudupalli leiti kraavidest taastamisala kõrval lõuna pool asuvalt kuivendatud võsastuvalt niidult, mis oli valitud kontrollalaks. Nii Ohepalu kui Udriku taastamisalal on tõenäoline, et kraavide sulgemisega kaasnev veetaseme tõus servamäre aladel, (nt Ohepalu raba lõunaosas) ja trassiraied, mis avavad kraave päikesele, loovad rabakonnale uusi sigimispaiku — madala veega päiksele avatud alasid — juurde.

Kiilid Kiilide transekt- ehk lõikinventuur, mis keskendus kiilivastsete otsimisele toimus 14. ja 22. mail 2016. aastal. Uuriti 33 lõiku pikkusega 20 m. Kiilivastsete arvukus ja liigirikkus oli suurim looduslikel aladel. Ka kaitsealuseid rabakiile: valgelaup- rabakiili (Leucorrhinia albifrons) ja suur-rabakiili (L. pectoralis) leiti vaid looduslikult alalt (Tabel 2). Looduslikes laugastes oli statistiliselt oluliselt rohkem liike ja isendeid võrreldes kuivendatutega ilmselt ka seetõttu, et viimastes olid mitmed laukad päris kuivaks jäänud. Võib arvata, et veetaseme tõstmine soosib kiilide arvukust ja liigirikkust.

Tabel 2. Kiilivastete ja vastsekestade arv kümne kahvatõmbe ja 20 m vaatluslõigu kohta. T – kuivendusmõjuga taastamisala (kraavid, kuivendusmõjuga laukad, järv), L – looduslik kuivendusmõjuta kontrollala (laukad), K – kuivendatud kontrollala (võsastuva niidu kraavid). Kaldkirjas on lõikude arv.

Eestikeelne nimi Ladinakeelne nimi T L K 19 9 5 Taiga-tondihobu Aeshna caerulea 0.20 Soo-tondihobu Aeshna juncea 0.16 0.44 Tondihobulane Aeshnidae 0.22 Eristiivaline Anisoptera 0.11 Harilik hiilgekiil Cordulia aenea 0.05 1.11 Seenliidrik Enallagma cyathigerum 0.21 1.11 Valgelaup-rabakiil Leucorrhinia albifrons 0.78 Väike-rabakiil Leucorrhinia dubia 0.21 4.33 Suur-rabakiil Leucorrhinia pectoralis 0.33 Punakas-rabakiil Leucorrhinia rubicunda 0.67 Harilikvesikiil Libellula quadrimaculata 0.05 Vesikiillane Libellulidae 0.56 Taolistiivaline Zygoptera 0.33 Kokku isendeid 13 90 1 Kokku liike* 5 7 1 *kõrgema taksonini määratud isendeid pole arvestatud, kui esines täpsem määrang samast taksonist Päevaliblikad Päevaliblikaid inventeeriti Ohepalu taastamisalal 2017. a 16.06, 13./15.07 ja 11.08 kokku 5,6 km (sellest 3,4 km Ohepalu järve ääres ja 2,2 km Mädajärve ümbruses) pikkuses transektidel. Taastamisala põhjapoolset, Mädajärve äärset ala inventeeriti hilisema lisandumise tõttu ainult juulis ja augustis. Igal transektil liikusid samaaegselt kaks inventeerijat paralleelsetel sirgetel, nii et vaadeldav ala ei kattunud. Rabaseoselistest päevaliblikaliikidest leiti varast kannikesetäpikut (Boloria euphrosyne, 72 isendit), raba-võiliblikat (Colias palaeno, 20), rohetiiba (Callophrys rubi, 14, ainult lõunapoolsel alal), jõhvika-sinitiiba (Plebejus optilete, 12) ja harilikku sootäpikut (Boloria aquilonaris, 5) ning liigipaari ogasäär-sinitiib/mesika-sinitiib (Plebejus idas/argus, üle 1000). Lisaks neile nähti generalistliike naeriliblikat (Pieris napi, 38), lapsuliblikat (Gonepteryx rhamni, 3) ja harilikku viirgpunnpead (Thymelicus lineola, 1) ning tüüpiliselt metsaservi asustavat haavalumikut (Limenitis populi, 1). Transektide liigirikkus ei erinenud oluliselt, jäädes 4-6 liigi piiresse. Erandiks, 1-2 liigiga, olid ainult kaks metsast transekti Mädajärve ääres, mis raie järel peaks avatud raba liikidele soodsamaks muutuma. Plaanitud taastamistööd leitud liikidele ohuks ei ole, vaid kraavide sulgemise ja veetaseme tõusu järel võiks sobiva taimestiku ja mikrokliimaga elupaiku juurde tekkida.

Ülevaade kultuuripärandist ja arheoloogiliste uuringute senistest tulemustest Ajalooliste piiride järgi paikneb Ohepalu looduskaitseala Kadrina kihelkonnas. Taastamiskavades on pärandi mõiste all peetud silmas visuaalselt tajutavaid füüsilisi inimtekkelisi maastikuelemente, sest eelkõige neid võivad planeeritud sootaastamistööd mingil määral mõjutada. Info olemasolul on juurde lisatud ka muud kultuuriloolist tausta. Võrreldes teiste projektialadega on

Ohepalu soostiku kohta leitud pärandiobjekte arvestatavalt palju, mida täiendab mitmekesine kultuurilooline teave.

Andmeallikad Pärandiliselt oluliste objektide leidmiseks Ohepalu soostikus on läbi vaadatud Maa-ameti kaardirakendustest RMK pärandkultuuriobjektide, muinsuskaitseobjektide, kohanimeandmebaasi, Eesti keele instituudi (EKI) kohanimekartoteegis leiduv teave; samuti on vaadatud rahvusparkide mälumaastike kaardirakendust, otsitud on viiteid nii perioodikast, Eesti kirjandusmuuseumi andmebaasidest, teabe- kui ka ilukirjandusest ning 2017. aasta juunikuu seisuga on intervjueeritud ühte inimest.

Objektid Ohepalu looduskaitseala kaitsekorralduskavas on tabelis 8 ära toodud 28 objekti koos asukoha, pärimusliku tausta kui linkidega fotodele, millest sootaastamise projekti aladele jääb seitse objekti (vt joonis 7).

Joonis 7. RMK pärandkultuuriobjektide tähistused (punaste märgete ning sinise tekstiga). Kollakas- rohelise tooniga pind tähistab projektiala Ohepalu looduskaitsealal.

Projektialadel suuremaid kultuuripärandilisi pindobjekte ei ole. Joonobjektidest paiknevad projektialal või külgnevad nende lahustükkidega Kõrveküla talitee ja Kivisild Udriku rabas [Kivisilla soonikust läks läbi Pala-Mägiküla-Kõrveküla talitee. Aeg on teinud oma töö – [allikas: RMK pärandkultuuriobjektide

16 rakendus Maa-ameti kaardiserveris], Järvetee koos Naelaaugumäega Udriku rabas [Põline tee Rannaväravast, jõuab läbi Rooma Harjumaale]. Kilomeeter Ohepalu külast tuleb palju lohke, künkaid ning kuristikke. Räägitakse, et need olevat tekkinud Kalevipoja läbisõidul, hobuseraua naelte asemest. Seda kohta hüütakse praegu Naelaaugu mäeks - [allikas: RMK pärandkultuuriobjektide rakendus Maa-ameti kaardiserveris]. Seda folkloorset kirjeldust täiendab Endel Varepi kogutud teave EKI kohanimekartoteegis [kad varep2 ohepalu+2; [24] (2111419)] „Naelaaugu mägi – seal Naela auk, mis on metsavahi heinamaa. Seal on Kalevipoja hobuse naelaaugud – Kalevipoja hobune põgenes huntide eest – tekkisid paaris augud.“ (kogutud 1967).

Järvetee keskosas, Udriku Suurjärve lõunakaldal asub Kükkaeide kivi, mis on veerenud või veeretatud kaldast alla - [allikas: RMK pärandkultuuriobjektide rakendus Maa-ameti kaardiserveris]. Muistendi järgi elanud Ohepalus küürakas ja kükakil käinud nõid, kes surres muutus kiviks [allikas: RMK pärandkultuuriobjektide rakendus Maa-ameti kaardiserveris].

Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasis Koobas leidub aga ka veel üks kirjeldus kivi kohta. Jääb paraku segaseks, kas tegemist on sama, Kükkaeide kiviga: Ühel emal olnud väga kena tütar kes ikka igal laupäeva õhtul käinud halgjate seltsis järve ääres ja ka järves halgjate kodus laulmas ja mängimas. Ema olnud uudishimulik ja tahtnud salamahti näha kuidas tütar halgjatega seltsis järve peal tantsib tütar keelanud emat, "Ära tule mind vaatama see toob mulle õnnetust kui halgjad märkavad, et sa meid vahid siis ei lase nemad mind enam tagasi ma pean alatiseks nende juurde jääma," ema ei hoolinud tütri keelust ühtigi ja läks siisgi, ta võttis suurerätiku omale ümber pea ja jättis ainult silmad välja; istus mäe veerule kus kohalt paistis terve järve pind kõik temale kätte. Kui nüüd halgjad oma vete tantsu tantsides kalda ligidusesse ilmusivad nägi ema ka oma tütart nende keskel ehitatud kulla ja kristallidega - Ei suutnud ema enam ennast pidada ja häälitsenud "Ah kui ilus", selle järele kostnud hirmus kärgatus nagu oleks pikne kuhugi sisse löönud kuigi ilm oli täiesti selge ei olnud pilve raasugi. Halgjad olnud järve veepinnalt kadunud ja ema oli muudetud istuvaks kiviks mäe veerul. Nii istus emake kivinenult ei tea mitu kümmend põlve rahus ja puutumata. 1959 a. suvel olivad vene sõjaväelased kalal olles selle istuva ema säält alla veeretanud järve kaldale ja tahtnud teda ka järve ära uputada, et sellega tütart halgjate küüsist peasta. ema jäi uputamata ja tütar tantsib kindlasti halgjatega edasi.” [RKM II 97, 508/10 (3)] (http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=16879&jrk=7).

Objekt, mida RMK pärandkultuuriobjektide loetelus ei ole, on välitööde käigus leitud ristikivi Mädajärve juures, mis tähistas ilmselt talude ja/või mõisa piire.

Udriku raba (Suurejärve soo) lõunaosas on turbaaugud, mille lähedal asusid ka paar turbakuuri. Turbakuuridesse pandi lõigatud turvas suvel kuivama, mis üldjuhul talvel veeti taludesse ning kasutati loomadele allapanuks. Seoses turbapätside kaevamisega tuli andmebaasist dea.digar.ee välja 1936. aasta 15. aprilli Postimehe artikkel järgmise artikliga:

Postimees (1886-1944), nr 100, 15. aprill 1936.

Projektialal, mis katab Ohepalu Suurjärve ning seda ümbritsevat ala, paikneb kaks joonobjekti – Soosilla (Sakstesilla) tee – salatee, mille kaudu käidi Vaiküla (pelgupaik vaenuohu korral) ja põldude vahel. Hilisemal ajal kasutasid Kolu mõisasaksad seda Ohepalu järves suplemas käimiseks, sellest ka nimetus Sakstesilla tee [allikas: RMK pärandkultuuriobjektide rakendus Maa-ameti kaardiserveris]. Välitööl liikudes oli salatee lõunaosa mineraalmaal maastikus veel tajutav (teave J.-O. Salmilt).

Ohepalu Suurjärve enda kohta otseselt pärimuslikke viiteid on säilinud vähe, vaid kaude viidatakse haldjatele vm hirmujuttudele [vt nt Kirjandusmuuseumi andmebaasist “Koobas” E 13665 (3)]. Intervjuu põhjal Ahto Neidekiga (juuli, 2016), on Suurjärv kohalike seas oluline nii kalastamise-, ujumise kui ka matkamise ja marjade korjamise eesmärgil; soo serva on paigutatud ka mesitarusid, et mesilased saaks koguda kanarbikumett. Vanasti sai kuival ajal Ohepalu järvest vett – esiti toodi vankriga ja hiljem kaevati.

Kuivenduskraavidest on ajalooliselt vanim Ohepalu Suurjärve kirdeosast 19. sajandi alguses kaevatud kraav. Endel Varepi kogutud teave EKI kohanimekartoteegis pajatab järgmist [kad varep2 ohepalu+2]: „Kevadel külavahe vee all – lainetab! Karstiaukusid palju: Vohnja krahv kaevas Suurjärvest kraavi Ohepalu külasse. Kui oli kuiv, lasti külasse vett. Järve juures oli tamm – nägi seda. Poiss kiskus tammi lahti – uputab kas või küla ära – mehed panid kinni! Vesi jooksis vainu peale. Kraav on praeguseks ajaks kinni vajunud. Külakaevu ei olnud – igal oma kaev. Vesi madalas, Saunakülas eriti (1967)” (vt Joonis 8). Kraavi teine eesmärk oli järve veetaseme alandamine, mida tõestab järgmine viide Endel Varepi kogutud teabest: „Suurjärve taheti tühjaks lasta – kaevati kraav Kolu mõisa aasule – tehti loodheinamaad – Vohnja krahv lasi kaevata kraavi Aasu heinamaale. Nüüd kraav umbe kasvanud, järv siiski ei ole veel endise kõrguse peal. Järv lasti paar meetrit alla – peaaegu tühjaks – kännud suvel välja. Varem ajas üle, uputas maad Ohepalu alla välja. Enne ei olnud väljavoolu.” Toetudes Marko Kohvi hinnangule, voolas kraavi kaevamise järel järvevesi karstiaukudesse, sest läheduses ühtegi jõge-järve vm veekogu, mis paikneks Ohepalu Suurjärvest madalamal, ei ole. Tänapäeval voolab selle kraavi kaudu vesi hoopis Ohepalu Suurjärve. 19. sajandi teisel poolel on kaevatud täiendav kraav Suurjärve lõunaossa (vt Joonis 9), mis kaevati kuni Valgejõeni. Sama kraav toimib tänaseni kui peamine Ohepalu Suurjärve väljavoolu tagaja.

Joonis 8. Ohepalu küla kaart, millel on ära toodud erinevate maaomanikele kuuluvad alad. Kaart on valminud 1844–1845 (originaalpealkiri: Feld-Charte von dem im Ehstländischen Gouvernement, Wesenbergschen Kreise und St. Catharinenschen Kirchspiele belegenen, zum privaten Gute Heinrichshof gehörigen Dorfe Ohhepallo). (Allikas: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem, EAA.1315.1.72 leht 1)

Joonis 9. Eesti topograafiline üheverstane kaart (4-35 Vohnja), millel on näha nii Ohepalu Suurjärve idaosas kui lõunaosas kaevatud kraav. Viimane on juhitud Valgejõeni. Allikas: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem, EAA.2072.5.836 leht 52.

Punktobjektidest on üks RMK pärandkultuuriobjektina määratletud nn Vaiküla, mis olevat tehtud Ohepalu järve kirdeossa pelgupaigana. Üldjuhul olid pelgupaigad ikka soosaartel jm kõrgema mineraalmaaga paikades, mis lisab kahtlust Vaiküla olemasolus või vähemalt selles kaardil märgitud asukohas. Ühtlasi ei leitud projektimeeskonna välitööde käigus mingeid viited Vaiküla kunagisele, kasvõi ajutisele asustusele. Ka kommentaar RMK pärandkultuuriobjektide nimistus ütleb järgmist: „Vaiküla asukohta ei tea. Kännud järve põhjas võivad olla Vaikülast, seotud järve tekkega või lastud vedada järvejääle mõisnike poolt, et takistada talurahva kalapüüki.”

Kultuuripärandi kogumise taustal on konsulteeritud Ahto Kaasikuga Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojast, kes on juhtinud Vaikülale tähelepanu kui võimalikule hiiepaigale: „Hiiepaika võiks oletada Virumaal Ohepalu järve põhjakaldal /…/, kus on pärimusi pelgupaigast /…/. Pelgupaigad on sageli ka hiied”, andes soovituse vältida pelgupaikadena määratletud kohtades puude mahavõtmist (kui taoline küsimus peaks esile kerkima) (e-kirjavahetuse põhjal). Raietöid Vaiküla ümbruses ei plaanita. Juhul, kui Vaiküla ka oli Ohepalu Suurjärve kaldal olemas, rajati see varem, kui hakati muutma veetaset järves. Seega sootaastamistööd ei mõjuta selle võimaliku pelgupaiga seisundit.

Lisaks kultuuripärandiga seotud kameraal- ja välitöödele, on projekti alal läbi viidud arheoloogiline leire, mille käigus külastati arheoloogiliselt kõrgema potentsiaaliga loodus- ning muinsukaitseobjekte. Esmalt uuriti Suurjärvest põhja poole jäävaid liivaseid künkaid, et kontrollida nende võimalikku seost varem ajakirjanduses ilmunud teadetega. Siiski ei saadud neilt leide ega kultuurikihti. Mineraalmaasaarel leiti küll üks ristikivi ning soo äärest inimtekkelised sügavad augud, mida oli võib olla varasemalt kasutatud veevõtukohana.

Ka Suurjärve ümbruse kontrollimisel ei leitud seal mineraalmaapinda, millel oleks võinud täheldada varasemaid inimtegevuse jälgi.

Lõunapoolse taastamisala juures saadi metallidetektoriga mitmeid juhuleide, üksikuid püssipadruneid ning huvitava leiuna ka soosaartelt kolm väikest hobuserauda. Viimased leiti teadaolevatest teedest eemal ning viitavad sellele, et ka möödunud sajanditel toimus oosist ida poole jäävatel soosaartel aktiivne liikumine. Joonisel 10 on ära märgitud oletatavad arheoloogilised leiukohad, mis vajavad täiendavat uurimist sh võib arheoloogide pilgu läbi paikneda Vaiküla Ohepalu Suurjärvest hoopis kaugemal põhjas.

Joonis 10. Oletatavad arheoloogilised leiukohad, mis vajavad täiendavat uurimist. (Kaardi autor Kaarel Sikk).

Muud viited kultuuriloole Ohepalu soostiku seisukohast väärib ilmselt enam tähelepanu 1927. aastal toimunud suurem põleng, mis leidis vähemalt kahes ajalehes täpsemalt kajastamist:

Postimees (1886-1944), nr. 196, 23. juuli 1927.

Kaksteist aastat hiljem oli uus uudistekünnist ületav rabapõleng projektialast umbes 5 km lõuna pool.

Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 93, 18 august 1939

Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasides leidub viide Ohepalu külale, kus: “Siinsamas teinepool sigalat, Ohepalu küla maal, on Keldrimägi - rahaauk. Raha olla maetud Põhjasõja aal ja suur all ärg magand seal peal. See olnd valvur seal. Minu vanemad rääkisid, mied olid teistelt vanematelt inimestelt kuulnud. Sääl on ööseti sinist tuld nähtud, et raha tuli oli. Vanast on inimesed otsind ja kaevand ka. Nime on mägi saand sellest, et mõisa oli ehitanud sinna suure kardulakeldri ja kevadeti jagatud säält kardulaseemet inimestele vanasti.“ [RKM II 261, 77/8 (7) < Kadrina khk < Rakvere raj, Kadrina kn, Ohepalu k, Krisli-Juri t - Erna Tampere < Kaarel Saarmets, 64 a (1969)]

Soode taastamise kontekstis on värvikas veel nt järgmine viide Udriku Suurjärvele: „Kord elanud Vohnjas parun, kes olevat tahtnud Vohnja mõisast umbes 5 km eemal asuvast Udriku järvest vett Vohnja mõisa järve lasta Vaiatu oja kaudu. Kuna aga vee laskmine otse on võimatu vahelasuvate kõrgendikkude tõttu, siis lasknud ta kraavi kaevata ringi, nii et selle pikkus tuli 15 km. Muistendite vaatlust pakub see, et tõesti on kaks järve kanaliga ühendatud ja ühest viib lai kaevatud kraav välja, kuigi otse vastusihis, kaugelt ringi Vaiatu ojasse ja sealt Vohnja.“ [ERA II 216, 622 (4) < Kadrina khk, Vohnja v, Vaiatu k - Endel Sinimets < Liisa Treimann, 70 a (1939)]. Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasist „Koobas“ leiab veel kohapärimusliku loo sellest, kuidas üks naine ammusel ajal nägi Udriku järvest kullakirstu välja tulemas ning uuesti tagasi järve suundumas [RKM II 97, 573/80 (2)]. Samuti on viide olemas kas Udriku Suurjäve või Ohepalu Suurjärves elava haldja kohta [RKM II 97, 505/8 (2)]. Udriku järvede ümbruse kohta on pikem ajalooline kirjeldus saadetud Eesti Kirjandusmuuseumisse Johannes Valduri poolt [säilik: RKM II 97, 489/505 (1)] (http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=16877&jrk=9).

Vanad kohanimed Kuna asustus Ohepalu looduskaitseala soostike ümber kui ka soosaartel on aegade jooksul olnud üpris tihe, leidub märgalade ümber üksjagu kohanimesid – nii uuemaid kui ka vanemaid. Arvestades sootaastamistööde puhul eelkõige reaalsete objektide mõjutamise võimalikkust, ei käsitleta järgnevalt kohanimesid väga põhjalikult. Üks näide vanematest kaartidest tolleaegsete soosaarte nimetustega on ära toodud joonisel 11. Koondatult on Ohepalu lka autentsed loodusnimed esitatud Eerik Leibaku poolt koostatud kolmel kaardilehel (vt joonis 12) ning paar markantsemat tekstinäidet on esitatud illustratiivsel eesmärgil.

Joonis 11. Sakssaare heinamaade ümbrusest (1865) (originaalpealkiri: Charte von der Bauerheuschlägen genannt Sakssaare heinamad des priv. Gutes Heinrichshof“ Allikas: Eesti Riigiarhiiv, kaartide infokogu (EAA.1315.1.74 leht 4)

Joonis 12. Ohepalu LKA ja selle ümbruse märgalade ja soosaarte nimed kohalikus murdes Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegi jm allikate järgi. Mustas kirjas nimed tähistavad pindalalisi objekte, mis pärinevad ELFi looduskaitse-andmebaasist. Sinises kirjas nimed tähistavad objekte, mida viidatud andmebaasis ei ole ning mille nimed on asetatud võimalikult täpselt vastavusse objekti paiknemisega tegelikkuses (koostaja Eerik Leibak, 2017).

Kohanimi Ohepalu viitab karumetsale: „karu-sõna käändes nimetati otiks ja palu oli siis männimetsa tähenduses. Ott käänati ott-oti ja ott-ohe oli omal ajal kääne.“ (intervjuu põhjal Ahto Neidekiga, juuli, 2016). Intervjuu käigus rääkis Ahto Neidek veel ka loo karust, kes oli lõhkunud soo serva toodud mesitarud.

Kohanimedest on küllap üks intrigeerivamaid Litsimäe soo nimetus, mis on Eesti Kohanimekartoteegi põhjal tuletatud Ohepalu – Pala teele jäävast oosi osast [kad es2 lin-lit 194-196]: „Litsimägi oli enne Ämmassaaret tie kalda peal, tie oli künka külle peal. Rannamies ajand omal aal seal silgukuorma ümber. Mäe nimi old siis Üvamägi. [Rannamees] ütelnud: mis üva mägi sie on, üks lits mägi on. Jäändki siis Litsimägi. Tõus on [niisugune], et iga mies jalgrattaga üles ei sõit. Sealt oli talvel lits [= vilets, vaevaline] obusega üles ja alla sõita, nõnda saigi ta nime Litsimägi". Sarnase sisuga kohapärimusliku kirjelduse leiab ka Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasist Koobas E 13665 (3) ning sellele viitas ka Ahto Neidek intervjuu käigus (juuli, 2016). Mäele antud nimetus on laienenud ka lähedalasuvale Mäetaguse ehk Litsimäe talule ning sellest lõuna poole jäävale soole.

Rannavärvavate nimetus tulenes sellest, et kalamehed käisid seal kõrtsis (intervjuu põhjal Ahto Neidekiga, juuli, 2016).

Kokkuvõte

Pärandi kui protsessi käsitlust silmas pidades jätkub Ohepalu soo kultuurilise arenguloo otsimine ja talletamine. Metoodiliselt toimub täiendav andmete kogumine intervjuude ja ERMi ning Kirjandusmuuseumi arhiivide läbitöötamise käigus vaadeldaval alal kogu projekti vältel. Võimalusel viiakse 2018. aasta suvel läbi ka täiendavaid arheoloogilisi välitöid.

Plaanitavad tööd Projektiala seisundi parandamiseks on ette nähtud kaks erinevat meedet: kuivendusvõrgu sulgemine ja raiemanipulatsioonid. Kraavivõrgu sulgemise planeerimisel arvestati võimalike veerežiimi mõjudega eeskätt lähedalasuvatele eramaadele ja RMK tulundusmetsadele. Seetõttu ei saa sulgeda projektiala piirikraave, mis on ühtlasi ka Ohepalu looduskaitseala välispiiriks ja mis eraldab sellest väljaspool asuvaid maatulundusmaid, nii riigi- kui eraomandis olevaid. Projektiala lõunaosas pole võimalik sulgeda kraave kehtiva kaitsekorra tõttu – need asuvad Ristsaare reservaadis, kus on keelatud igasugune inimtegevus, va kaitse-eeskirjas määratletud juhtudel. Suletavad kraavid on näidatud joonistel 13 ja 14. Kujunev hüdroloogiline voolukanalite võrgustik on näidatud joonistel 15 ja 16. Esmane eesmärk oli saada raba pealt valguv vesi võimalikult ühtlaselt üle projektiala voolama, matkides looduslikus seisundis soode hüdroloogiat. Samaaegselt on arvestatud sellega, et võimalikult vähe mõjutada lähedal asuvaid maatulundusmaid, mida kaitstakse liigvee eest lahtijäetavate kraavidega.

Mõningate kraavide sulgemine sõltus mõjutatvate (era)maade omanike või riigimaade puhul haldajate (Maa-amet, RMK, kaitseministeerium) nõusolekust. Need kohad on eraldi näidatud joonisel 17 koos hinnangulise mõjualaga. Vastavaid kraave ei suleta kui mõjutatud alade omanikud või haldajad nõusolekut ei anna. Eramaaomanikelt saadi eitavad vastused suuliste konsultatsioonide käigus, riigimaade puhul aga nõusolek (lisa).

Raiete planeerimisel arvestati välitöödel fikseeritud väljakujunenud koosluste väärtusega, ala kuivenduseelse seisundiga ning tehniliste piirangutega. Kuivendusvõrgu sulgemine ja kujunev hüdroloogia Kraavivõrgu sulgemiseks on plaanitud kasutada peamiselt pinnasest valmistatud paise ehk pinnaspaise. Kinnikasvanud kraavide puhul kasutatakse sulgemiseks ja trassiraiete vältimiseks käsitsi paigaldatavaid paise. Paisude põhilisteks ülesanneteks on veetaseme tõstmine maapinna lähedale ning vee suunamine kraavisüvenditest välja, valgumaks laiali ümbritsevale turbapinnale. Kraavide sulgemiseks kasutatakse põhimõtteliselt kolme varianti:

o Tüüp 1. Väikesed pinnaspaisud. Kasutatakse praktiliselt täiskasvanud kraavide puhul kohtades, kus masinatele ligipääs on raske või trassiraied vastunäidustatud. Nende hari peab ulatuma vähemalt 0,5 m üle maapinna ning harja pealtlaius peab olema vähemalt 0,5 m. Paisu nõlvus on 1:1,5, st. 1 m sügavuse kraavi puhul peab paisu põhi olema 3,5 m laiune Pinnaspaisud peavad ulatuma kraavi servast eemale vähemalt ühe kraavilaiuse jagu, kuid mitte vähem kui 2 meetrit. Selliseid paise tuleb rajada 26. o Tüüp 2. Ülevoolupaisud Ohepalu järve väljavoolul. Täpne kõrgus selgub teostusprojekti koostamise käigus peale geodeetilisi mõõdistusi ja hüdroloogilisi arvutusi. Selliseid paise tuleb rajada 4. o Tüüp 3. Pinnaspaisud suuremate, toimivate kraavide sulgemiseks. Valmistatakse kohapealsest pinnasest (enamasti turbast). Nende hari peab ulatuma vähemalt 0,5 m üle maapinna ning harja laius peab olema vähemalt 1 m. Paisu nõlvus on 1:1,5, st. 1 m sügavuse kraavi puhul peab paisu põhi olema 2 m laiune. Pinnaspaisud peavad ulatuma kraavi servast eemale kahekordse kraavi laiuse võrra, kuid mitte vähem kui 4 meetrit. Selliseid paise tuleb rajada 182.

o Tüüp 4. Erilahendused kohtades, kus tuleb rajada pikemaid ja/või tugevdatud paise. Paisu suurus ja tehniline lahendus sõltub konkreetse koha eripäradest, selliseid paise tuleb rajada kokku 10.

Kokku on erinevaid paise vaja rajada 222 tükki. Täpne paisude arv, tüüp ja asukoht (esitatud joonistel 13 ja 14) võivad muutuda teostusprojekti koostamise raames.

Joonis 13. Ohepalu projektiala põhjaosas suletavad ja lahti jäävad kraavid ning nende sulgemiseks kasutatavate paisude asukohad ja tüüp.

Joonis 14. Ohepalu projektiala lõunaosas suletavad ja lahti jäävad kraavid ning nende sulgemiseks kasutatavate paisude asukohad ja tüüp.

Joonis 15. Ohepalu projektiala põhjaosas peale kraavide sulgemist kujunev hüdroloogiliste voolukanalite võrgustik. Mida kõrgem on voolukanali järk, seda suuremalt alalt kogunev vesi sealt läbi voolab.

Joonis 16. Ohepalu projektiala lõunaosas peale kraavide sulgemist kujunev hüdroloogiliste voolukanalite võrgustik. Mida kõrgem on voolukanali järk, seda suuremalt alalt kogunev vesi sealt läbi voolab.

Joonis 17. Ohepalu projektialal piirnevate kinnistuste omanike nõusolekut vajavate kraavide sulgemisel mõjutatavad alad väljaspool kaitseala (A-C), piiranguvööndis (D); Udriku Suurjärve väljavoolu sulgemisel Udriku teele koodiga 2730523 (E).

Joonisel 17 näidatud mõjude puhul on enne vastavate kraavide sulgemist vajalik saada mõjutatud kinnistute omanike või haldajate nõusolekud. Nõusolekud saadi joonisel 17 näidatud B, D ja E situatsioonide puhul; teisetel puhkudel mõjutatud kinnistuomanikud ei nõustunud kraavide sulgemisega ning neid käesoleva projektiga ei puudutata.

Ohepalu järve pinda, mis on täna kõrgusel ca 92 m ümp, saab tõsta kuni kõrguseni 93,4 m, enne kui järvest hakkab vesi mööda põhjapoolset kinnikasvanud kraavi liikuma järvenõost välja. Kuna Järvesood ümbritsevad ja kaitsealast väljas olevad eramaad on kõik kõrguse poolest madalamal, siis ei saa järve pinda tõsta rohkem kui kõrguseni 92,5 - 93 m ümp. Järve väljavool jääb siis olemasolevasse kraavi, mille põhja kõrgust tuleb tõsta soovitud tasemeni ning kõrgusvahemikus 93 – 93,4 m tuleb tagada piisav kraavi ristlõige äravoolu tagamiseks. Lõigus antud kõrgused on ligikaudsed, saadud Maa- ameti lidarandmetest; need tuleb kontrollida välitingimustes enne järvest väljavoolul paiknevate paisude projekteerimist. Maapinna kõrgused, vooluhulkade arvutused ja tarvilikud väljavoolu ristlõiked peab mõõtma/arvutama pädev MATER litsentsiga projekteerija.

Udriku Suurjärve puhul tõuseb veetase peale olemasoleva truubi sulgemist kuni 20 cm, sest järvel on siiani säilinud ühendus ka loodusliku väljavooluga läbi Kivisilla sooniku. Udriku Väikejärve puhul on mõistlike kulutustega võimalik veetaset tõsta ca +0.8 m, sest sellel järvel pole looduslikku väljavoolu läbi soonikute. Väljavool jääb põhjasuunaliseks, sest Väikejärvest valguks vesi jätkuvalt Suurjärve üle kahte järve lahutava madalama sooala ning sealt edasi lääne suunas läbi Kivisilla sooniku. Udriku järvede puhul pole taastamise mõjualas eraomandis olevaid ega ka riigi tulundusmaid ning seega

33 piisab seal lidarandmetele tuginevast teostusprojektist. Koostöös omavalitsuse, RMK, Keskkonnaametiga tuleb lahendada Kivisilla sooniku ja Udriku tee ristumine (joonis 17 E), et tagada selle jätkuv läbitavus.

Paisude rajamiseks tuleb kõigepealt tõsta välja paisu asukohas kraavis olev taimestik (sh samblad) ning püdel turbamuda. Paisu ehitamiseks kasutada kasvukihi (ca 0,3 m pealmine, juurtega kiht) alt võetud turvast. Paisu rajamiseks kasutatav turvas ei tohi sisaldada jämedamaid puude juuri ega puude osasid. Turbavõtmiseks rajatav auk ei tohi olla paisu kõrval, vaid peab asetsema paisust kas üles- või allavoolu. Augu üks, paisust kaugemale jääv külg, peab olema kaldega 1:2, et tagada sinna sisse sattuvatele loomadele väljapääs. Pais tuleb masinaga ehitades peale iga kihi ladumist tihendada kopaga vajutamise teel.

Paisu kõrguse määrab ära põikvalli alla jääva maapinna kõige kõrgem koht, millele lisandub +0,3 - +0,5 m. Piirdekraavi puhul tuleb arvestada soo tuumikupoolse kõrgusega. Peale paisu ehitamist asetatakse kraavist ja/või turbavõtmiseks kaevatud august eemaldatud kasvukiht paisule, et soodustada paisu taimestumist. Kinniaetavate kraavide puhul asetatakse enne täitmist kraavist eemaldatud taimestik suletud kraavi trassile.

Puistu kujundamine Kuivenduse tagajärjel puude kasvutingimused paranevad, mistõttu puud kasvavad kõrgemaks ja suureneb võrade liitus. Suurenenud tagavara ja liitusega puistud alandavad puude kaudu toimuva aurumise läbi pinnavee taset ehk tegemist on bioloogilise kuivendusega. Samuti takistavad tihenenud puistud valguse ja sademevee jõudmist alustaimestikuni. Bioloogiline kuivendus väljendub selles, et puistu tagavara suurenemine 100 m3 võrra alandab puude kaudu toimuva vee aurumise tõttu pinnavee taset turbamullas ca 20 cm. Samaväärne vastupidine efekt on registreeritud puistu liituse, st. tagavara vähendamisel raiete abil. Isegi suhteliselt nõrgad harvendusraied, mille käigus raiutakse 20% tagavarast, põhjustavad pinnavee taseme tõusu. Mida rohkem puistu tagavara eemaldatakse, seda suuremat veetaseme tõusu võib alal eeldada.

Suurema liitusega puistud takistavad täiendavalt sademete jõudmist maapinnani. Näiteks on leitud, et turbamuldadel kasvavates küpsetes kuusikutes takistavad puuvõrad 23-̶ 35% sademete jõudmist maapinnani, männikutes ja sookaasikutes on vastav protsent 20-̶ 25% (Paavilainen, E. & Päivänen, J. 19954). See mõjutab negatiivselt nii mulla veetaset kui ka alustaimestikuni jõudvat sademevee hulka, takistades turbasammalde arenguks sobivate tingimuste tekkimist. Lisaks veetaseme alandamisele takistab tihenenud puistu ka valguse jõudmist alustaimestikuni. Valguse puudumine omakorda pidurdab aga nii lagesoode kui ka soometsade koosluste taastumist. Planeeritavate raiete eesmärk on minimeerida kuivenduse tõttu kujunenud puistust lähtuv bioloogilise kuivenduse mõju ning luua lagesoode ja soometsade koosluste taastumiseks soodsad niiskus- ja valgustingimused.

Raietööde määratlemise metoodika Raietööde planeerimiseks inventeeriti välitöödel kõik projektialale ja selle ümbrusse jäävad metsa tunnustele vastavad kooslused. Välitöödele eelnes ala kameraalne analüüs ehk vaadati läbi ala kohta olemasolevad uurimused, mullakaart, ajaloolised topokaardid, keskkonnaregistri andmed looduskaitseliste väärtuste kohta jne. Välitööde käigus kirjeldati koosluse seisund ja looduskaitseline väärtus. Samuti anti hinnang, milline kooslus võis seal eksisteerida enne kraavitust ja kirjeldati kuivenduse mõjul toimunud muutused koosluses. Välitööde käigus tehti ettepanekud puistu manipulatsioonide kohta.

Raietööde kavandamise kaalumise eelduseks oli ala vastamine järgmistele tingimustele: 1) ajalooliste topokaartide (alates EV 1930. aastate topokaardist) või kuivenduseelsete (1950.a) ortofotode alusel esines alal lage sookooslus või hõreda (10-30% liitus) puurindega sookooslus; 2) välitööde käigus tuvastati alal kuivenduseelse puurinde elemente, mille alusel võib väita, et ajalooliselt on ala olnud oluliselt hõredama puurindega, 3) kui ala vastas neile kahele tingimusele, siis hinnati välitööde käigus täiendavalt, kas puistus manipulatsiooni läbi viimine on: a) jätkusuutlik (lähedusse ei jää mittesuletavaid kuivenduskraave vm objekte); b) ohutus (ei kahjusta puistus kujunenud sekundaarseid looduskaitselisi väärtusi nagu suure diameetriga tüügaspuud, >100 aastased vanad (suured) puud, suure diameetriline lamapuit jne); c) vajalik, st kas kooslus võib areneda soovitud suunas ka ilma raiet teostamata. Välitööd viisid läbi 2016 ja 2017. aastatel Eerik Leibak Eestimaa Looduse Fondist ja RMK looduskaitsespetsialist Leevi Krumm. Linnustiku inventuuri teostati Asko Lõhmus (Tartu Ülikool) juhtimisel.

4 Paavilainen, E. & Päivänen, J. 1995. Peatland Forestry. Ecology and Principles. Ecological Studies. Vol 111.

Projektialal planeeritud puistu manipulatsioonid Tööd sekundaarse puistu kujundamiseks hõlmavad ligikaudu 32,1 ha (joonis 18). Ligipääsuks kasutatakse olemasolevaid teid ja metsasihte. Kui külmunud maaga õnnestub väljaveoteed kinni tallata, on võimalik töö teostada kogu alal. Vajadusel rajatakse ülepääsud kraave puiduga täites. Täiteks kasutatud puit jäetakse maha, sest ületatavad kraavid lähevad kõik nagunii sulgemisele ning täiteks kasutatud puit majanduslikku väärtust enam ei oma.

Raietööde teostamise põhiliseks eelduseks on soodsad ilmastikutingimused. Tööd toimuvad kuivenduse poolt oluliselt mõjutatud raba-, siirdesoo- ja kõdusoomännikutes, kuhu on kujunenud kohati tihe sekundaarne puistu. Eraldi tähelepanu peab pöörama tüügaste ja seisvate surnud puude säilitamisele. Raietel peab säilitama ka kuivenduseelsed ümbritsevast puistust vanemad, madalamad, suurema diameetriga elus puud. Teiste allesjäetavate puudena peab eelistama eritunnustega puid (augud tüvedes, jämedate külgokstega või jändrike tüvedega puud). Langetatud puud veetakse üldjuhul välja, kuid kõige raskemini ligipääsetavates kohtades võib need ka laasitud kujul maha jätta.

Joonis 18. Ohepalu projektialal põhjaosas (A) ja lõunaosas (B) plaanitud raied, number näitab puistust välja raiutavat osakaalu.

Tööalal on plaanitud läbi viia kaks erinevat tüüpi raietöötlust:

Kujundusraie raadamisvõttena: kuivenduse tõttu metsastunud lagesoodest eemaldatakse tööalalt kogu sekundaarne puistu. Aladel tuleb säilitada eelmise metsapõlvkonna puid juhul, kui neid on ja kui teostusprojektis pole sätestatud teisiti. Eelmise metsapõlvkonna puudest tuleb eelistada ülejäänud puistuga võrreldes madalamaid ja jämedamaid puid ning eritunnustega puid. Kokku on kolm eraldi tööala, kogupindalaga 32,1 ha.

Kujundusraie alal liikumiseks: Lisaks on vajalik raietöötlusaladest väljaspool raiuda sisse trassid, et töö järgmises etapis, paisude rajamisel, oleks võimalik masinatega ligipääs suletavatele kraavidele. Selleks tuleb trassid kogupikkusega 19,7 km ja keskmise laiusega 6 m sisse raiuda kokku ca 11,8 ha suurusel alal. Täpsed ligipääsud, sh vajadusel läbi eramaade, lepitakse kokku teostusprojekti koostamise käigus.

Taastamistööde ajakava Taastamiskava kooskõlastamise järgselt koostab ELF vastavalt RMK esitatud tingimustele taastamistööde teostusprojekti, mida omakorda tutvustatakse huvigruppidele ja kooskõlastatakse omavalitsuse, RMK ja Keskkonnaametiga. Teostusprojekt hõlmab täpseid tööjooniseid kraavide ja paisude asukohtade ning muu tööde teostamiseks vajaliku teabega.

RMK viib läbi täiendavad metsakorralduslikud tööd aladel, kus on kavandatud puistute manipulatsiooni raied (kujundusraied), seejärel taotleb Keskkonnaametilt lubava metsateatise. Taastamistööd koosnevad kahest etapist: I (kujundus)raie, II paisude ehitus. Kujundusraiete läbiviimine on kavandatud 2018. aasta suvel - 2019. a talvel. Paisude rajamine on kavandatud peale raietööde teostamist kuivaperioodil ajavahemikus august-märts sõltuvalt linnukaitselistest piirangutest. Mõlemad tööd on ilmastikutundlikud, misläbi kavandatud ajakava võib nihkuda hilisemaks. Samuti täiendatakse vajadusel seire tulemustele vastavalt taastamiskava ja viiakse läbi vajalikke töid. Tööde läbiviimise lõpptärmin on 2020. a suvi (projekti ametlik lõpp on 2020. a august).

Tööde läbiviimise aluseks on kooskõlastused Põllumajandusametilt, Keskkonnaametilt, Riigimetsa Majandamise Keskuselt ja kohalikult omavalitsuselt, avalikustamise käigus laekunud ettepanekute käsitlemine ja vajadusel taastamiskava ja teostusprojekti täiendamine.

Taastamiskava tutvustati 7. augustil 2017 a. Tallinnas Kaitseministeeriumi esindajatele. Kuna taastamistööde läänepoolne ala asub Kaitseväe keskpolügooni ohualas, seati tingimuseks lähtuda taastamistööde kavandamisel ja läbiviimisel keskpolügooni puudutavatest õigusaktidest5.

Taastamistööde plaanide tutvustamine toimus 9. augustil 2017 a. Taastamiskava tööversioon avalikustati projekti kodulehel soo.elfond.ee 25. juulil 2017. a ja ettepanekute saatmise tähtajaks seati 24. aug 2017. a. Taastamiskavale kirjalikke ettepanekuid ei laekunud ja avaliku arutelu tulemusel taastamiskavas muudatusi sisse ei viidud. Küll aga vähenes taastamisala seonduvalt eramaaomanike eitava seisukoha tõttu ja vastavalt on taastamiskava ka täiendatud. Taastamiskava lisaks on avaliku koosoleku protokoll ühes osaliste nimekirjaga ja keskkonnaameti ning Maa-ameti, RMK kooskõlastused.

5 Kaitseväe keskpolügoon on asutatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korraldusega nr 713 "Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukohavaliku kinnitamine" https://www.riigiteataja.ee/akt/86448 ja Vabariigi Valitsuse 27.08.2015 korraldus nr 352 „Kaitseväe keskpolügooni ümbritsevas riigimetsas alaliseks riigikaitseliseks väljaõppeks loa andmine“ https://www.riigiteataja.ee/akt/329082015005.

Ohuala on piirkond, kuhu laskmiste ajal peab kõrvaliste isikute juurdepääs olema tõkestatud ja rangelt keelatud, kuna seal viibimine võib olla eluohtlik. Seega tuleb tööde teostamiseks alas, mis kattub Kaitseväe keskpolügooni või selle laiendatud ohualadega, kõik tegevused kooskõlastada Kaitseministeeriumiga.

Projekti mõju ja maksumus Kirjeldatud tegevuste läbiviimisel paraneb järgnevate Natura 2000 elupaigatüüpide seisund: ca 120 ha huumustoiteliste järvede ja järvikute (3160), ca 330 ha looduslikus seisundis rabade (7110*), ca 15 ha vanade loodusmetsade (9010*), ca 220 ha siirdesoo- ja rabametsade (91D0*), ca 15 ha hariliku kuusega (Picea abies) rohunditerikkad Fennoskandia metsad (9050), ca 120 ha 9080*. Lisaks mõjutatakse taastamistöödega positiivselt ca 300 ha ulatuses märgalasid, mis ei ole praegu EELISe andmetel määratletud Natura 2000 elupaigatüübina, kuid millel taastamistöödega luuakse eeldused kunagi mõneks väärtuslikuks elupaigatüübiks kujuneda.

Maksumuse esialgse kalkulatsiooni aluseks võeti viie, aastatel 2015 ja 2016 RMK poolt läbiviidud või projekteeritud analoogsete soode taastamistööde maksumused.

Pinnasetööde mahtude puhul arvestati tihendamiskoefitsendiga 1,5. Kokku tuleb paisude ehitamiseks ümber paigutada ca 7000 m3 turvast. Masinatele ligipääsuks tuleb teha trassiraied, kokku km, kogupindalaga 11,8 ha.

Käesolev kalkulatsioon ei sisalda ka raiete ning puidu väljaveo maksumust, sest raietööd korraldab RMK. Esialgse hinnakalkulatsiooni põhjal jääb kogu projekti maksumus suurusjärku 50 000 eurot, millele lisandub käibemaks.

Projekti läbiviimise tegelik hind kujuneb avaliku pakkumise käigus.

Seireplaan Projektialal tehtavate tööde tulemuslikkuse hindamiseks paigutati valitud kohtadesse 2017. Aasta sügise veetasemete automaatmõõtjad ning viiakse 2018. ja 2020. aastal läbi taimestiku- ja elustiku seire. Igal kevadel peale suurvett tehakse tähtsamatele rajatud paisudele drooniga kontroll-lend ning vajadusel külastatakse/parandatakse probleemseid kohti. Esimene seirering, mis iseloomustab olukorda enne taastamistöid, viiakse läbi 2018. aasta jooksul. Kogu seireskeem on joonisel 19 ning kirjeldused järgnevad alapeatükkide kaupa.

Joonis 19. Ohepalu taastamisala põhjaosa (A) ja lõunaosa(B) seirevõrk. Veetasemete seire Veetase peaks kõige kiiremini reageerima taastamistöödele ja selle tõus loodusliku fooni lähedale on eelduseks muutustele taimestikus ning hiljem ka muus elustikus. Veetasemeid hakatakse mõõtma veemõõdupunktides, kus kanalisatsioonitorust valmistatud kaevus (filtri alumine serv on 1,5 m maapinnast sügavamal) on automaatmõõtur. Juhul kui turba paksus on vähem kui 1,5 m, jäetakse kaevu põhja ja mineraalpinnase vahele vähemalt 0,3 m turvast. Mõõtur on seadistatud veetaset (rõhku) mõõtma 8-tunnise sammuga. Kokku paigaldatakse vähemalt viis mõõturit, mis paiknevad suurte taimeruutude keskel olevate 1x1 m detailruutude ühe nurga juures (joonis 20). Samasuguste mõõturite eluiga sarnase mõõtesammu juures on muudes Tartu Ülikooli seirepunktides ulatunud 6- 10 aastani. Ohepalus taastamisalal keskendub veetasemete seire Ohepalu järve ja Udriku Väikejärve ning Mädajärvest lääne poole jäävale alale.

Taimestiku seire Taimestiku seire koosneb kolmest eri mõõtkavas tehtavast seirest: detailruut mõõtudega 1 x 1 m, suur taimeruut 10 x 10 m ning droonipiltidest koostatud ortofoto (2-3 cm piksel), mis katab Ohepalus kahe alana kokku umbes 62 ha ala.

Suure taimeruudu kirjeldamisest saadud tulemusi kasutatakse ennekõike ortofotolt nähtava taimestiku klassifitseerimisalgoritmi treenimiseks ning tulemuste verifitseerimiseks. Kirjelduste tegemiseks on välja töötatud vastav ankeet. Lisaks tehakse kõikidest ruutudest pildid kõigis ruudu nurkades ning iga külje keskelt. Joonis 20. Seireruutude tüüpskeem Droonipiltide puhul seotakse saadud ortofoto koordinaatidega RTK GPS-iga mõõdistatud markerite (vähemalt 8) abil.

Linnustiku seire Soode taastamisega seotud linnustiku seire toimub kahel tasandil. Esiteks on soolinnustiku loendused toimunud Eesti suuremates soodes juba 20 aastat ja toimuvad sama metoodikaga tõenäoliselt ka edaspidi. Enamikus soodest on praeguseks kaks loendust toimunud ca 10 aastase intervalliga. Ohepalu looduskaitsealal toimus eelmine soolinnustiku loendus 2009. a. ja järgmine on plaanis 2018. a. osaliselt riikliku seire raames ja osaliselt LIFE projekti raames. Soolinnustiku seire annab pikemas perspektiivis ülevaate soodes toimuvatest linnustiku muutustest, mis iganes põhjustel need on toimunud. Soolinnustiku seire pole otseselt seotud taastamisaladega, küll aga võiks anda edaspidi märku sellest, kas soo mingis piirkonnas tehtud looduslikkuse taastamise tegevused on kuidagi mõjutanud linnustikku terves soos, näiteks kas lagesooliigid tulevad tagasi, kui vahepeal kasvanud mets maha võtta või piisab ka erineva efektiivsusega kuivenduskraavide kinniajamisest. Soolinnustiku riiklik seire ei puuduta metsaliike, sh kuivenduse mõjul (kõdusoo)metsaks muutunud soid. Soolinnustiku seire välitööd toimuvad mai teisel poolel juuni alguses kuni 10 km transektidena, mida läbitakse päikesetõusust alates. Reeglina lõpeb välitöö enne lõunat. Kõik kohatud soolinnuliigid 200 m laiusel ribal fikseeritakse. Andmed digitaliseeritakse.

Teiseks toimub spetsiaalselt taastusalade tarbeks disainitud linnustiku lausloendus. Loendusalad valitakse taastustööde planeeringu järgi, et loendusala asuks vähemalt osaliselt taastataval alal, soovitavalt nii metsamanipulatsiooni kui kraavide sulgemise vahetus mõjupiirkonnas. Lausloenduse jaoks valitakse ca 30-40 ha suurune ala, millel on oodata taastamistegevust. Võrdlusaladeks valitakse sarnased loendusalad taastamisaladest väljapoole, et tuvastada selle piirkonna linnustikus toimuvad üldised muutused. Linnustiku lausloendust saab teha alates päiksetõusust 5-6 tunni jooksul. Tüüpiliselt viiakse loendused läbi kolmel korral - mai keskel, mai lõpus/juuni algul ja juuni keskel. Linnustiku loendust saab teha vaid tuulevaikse ilmaga. Välitöö andmete põhjal määratakse pesitsevate paaride arv kõigile loendusalal kohatud liikidele. Linnustiku seire näitab linnustiku liigilise koosseisu ja arvukuse muutusi linnustikus tulenevalt taastamistöödest. Sellega alustatakse enne taastamistööde algust ja võimalusel jätkatakse peale projekti lõppu. Kuna Ohepalu taastamisalad selgusid hiljuti, siis linnustiku lausloendusi sel alal pole veel teostatud. Kui taastamistööd pole alanud 2018. aasta kevadeks, siis valitakse kaks loendusala.

Spetsiaalne (päikseloojangust päiksetõusuni) öösorri (Caprimulgus europaeus) loendus pesitsusterritooriumite leidmiseks tehakse juuni lõpus juuli alguses. See toimub nii taastamisaladel kui ka nende ümbruse soomaastikul.

Linnustiku seires pööratakse mõnedele liikidele enam tähelepanu. Need on kas rangema kaitse all olevad, näiteks rabapüü (Lagopos lagopus), taastamistöödest mõnes konkreetses kohas ajutiselt konfliktiohtlikud, näiteks metsis (Tetrao urogallus) või looduslikele soomaastikele iseloomulikud, näiteks rüüt (Pluvialis apricaria), väikekoovitaja (Numenius phaeopus), heletilder (Tringa nebularia), mudatilder (Tringa glareola), teder (Tetrao tetrix). Ohepalu järve ümbruses elab ka I kaitsekategooria liik kassikakk (Bubo bubo), kelle sobilik elupaik kahaneb samuti puistu tihenemise tõttu. Neil liikidel hoitakse edaspidi enam silma peal, et näha taastamistööde mõju Ohepalu kaitseala soostikule tervikuna. Tulemused võivad mõnel juhul ilmneda alles pikema aja jooksul, eelkõige kohtades, kus taastamistööd toimuvad tagasihoidlikumalt (näiteks vaid kraavide sulgemine). Nende alade lagedamaks kujunemine võib võtta aastakümneid.

Rabakonna seire Seire jälgib rabakonna ja samal ajal ka teiste kahepaiksete sigimist. Et eristada taastamistegevuste mõju aastate lõikes erinevast ilma mõjust, on vaatluse all veekogud taastamisalal ja kuivendusest vähem mõjutatud soo osas ning kuivenduskraavid, mida ei suleta. Aprilli teisel poolel, vahetult pärast rabakonnade kudemise kõrgaega, kõnnitakse läbi seiresse valitud kraavid ning alad püüdes leida alalt kõik kudupallid. GPSi abil fikseeritakse nähtud kahepaiksete asukohad ja täheldatakse üles nii kudu kui ka täiskasvanud isendite arv (sh. kuulmise järgi tuvastatud) ning vaba vee sügavus kudemispaikades. Kudemisveekogust tehakse foto ning märgitakse pildistamise suund. Iga välitööpäeva kohta märgitakse üles ilmaolud: keskmine temperatuur ning pilvisuse ja sademete hulga iseloomustus. Kui vaatluskraavide sulgemise tulemusena tekib nende kõrvale üleujutus, tuleb seal piiritleda vaatlusalad, kust konnakudu otsida. Kui üleujutus on väga ulatuslik, võib selle vaatlusaladega vaid osaliselt katta. Mais, kiilivastsete seire käigus, loendatakse kahvapüügiga tabatud kahepaiksete kullesed ning pannakse kirja ka muudes arengujärkudes olevad kahepaiksed kiilitransektidel.

Rabakiilide seire Seire jälgib nii rabakiilide kui ka teiste kiililiikide sigimist ning täiskasvanud isendite elupaigakasutust. Et eristada taastamistegevuste mõju aastate lõikes erinevast ilma mõjust, nagu rabakonnade seireski, on vaatluse all veekogud taastamisalal ja kuivendusest vähem mõjutatud soo osas ning kuivenduskraavid, mida ei suleta. Kiilivastseid seiratakse ajal, mil rabakiilid on oma arengu lõppjärgus ja neid on lihtne määrata - ilmast olenevalt umbes mai teises ja kolmandas dekaadis. Seirekohad on valitud paarikümnemeetriste transektidena (kraavi-, laukaserva-, luha- ja soolõigud). Igas proovivõtukohas tehakse 10 ühemeetrist kahvatõmmet (kui veeolud ei võimalda, siis vähem, kuid püüdes kahvata ka turbasamblaga täitunud veekogusid). Kahv on kolmnurkne, 40 cm küljepikkusega ja 1x1 mm silmasuuruse võrguga. Kui püütud kiilivastseid pole võimalik kohapeal määrata, fikseeritakse need 70% etanoolis ning viiakse määramiseks laborisse. Nii kohapeal kui ka laboris määratud vastsed loendatakse. Transekti kõrval olevalt kaldalt otsitakse kiilide vastsekesti ja määratakse ning loendatakse need kohapeal või vajadusel korjatakse hilisemaks määramiseks kaasa (kuivalt topsi) ja pannakse kirja. Transekti kohal lendavad

41 täiskasvanud isendid pannakse kirja samamoodi kui allpool kirjeldatud kesksuvisel vaatluskäikudel. Et mõista, milliste tingimuste kaudu taastamine kiile mõjutab, kirjeldatakse transektiga määratud veekogu osa kiilide elupaigana vastaval ankeedil. Kui transekti kohal kraav suletakse, kuid kõrvale tekib üleujutus või kraavi sulgemiseks vajaliku täitematerjali võtmisest veekogu, tuleb transekt nihutada sinna. Kui kraavi kohale jääb vesi ja lisaks tekib kõrvale veekogu tuleb teha lisatransekt. Juuni lõpus või juulis päikselise tugeva tuuleta päeval kella 11 ja 18 vahel läbitakse vaatluskäiguna valitud marsruut ja pannakse GPS punktidena kirja nähtud kiilid. Kirja pannakse liik, sugu ja kas nähti üksikuid või paaris lendavaid isendeid. Abivahenditena kasutatakse putukavõrku ja binoklit. Igal välitööpäeval märgitakse üles kui suure osa taevast pilved katsid, temperatuur ning tuule tugevus pallides.

Päevaliblikate seire Seire eesmärk on tuvastada võimalik liigilise koosseisu muutumine taastatavatel aladel võrreldes neid taastamiseelselt sarnaste, kuid projektis mitte muudetavate elupaikadega. Transektloendusel kirjeldatakse päevaliblikavalmikute liigid ja arvukus eri tüüpi elupaiku läbivate lõikude kaupa (korraga kaks loendajat paralleelsetel, mittekattuvatel aladel). Nähtud ja entomoloogilise võrguga püütud isendid määratakse kas kohapeal või püütud isendid vajadusel hiljem laboris. Töid tehakse kordustena mai, juuni ja juuli lõpus, sooja kuiva ja tugeva tuuleta ilmaga kella 10 ja 18 vahel. Kirja pannakse temperatuur, tuulisus, pilvisus ja aeg ning elupaikadest tehakse üldilmet ja taimestikku kirjeldavad fotod.

Lisad

Lisade loetelu

Lisa 1. Välitööde ankeet

Lisa 2. Kiiliankeet

Lisa 3. Avaliku koosoleku protokoll ja osaliste nimekiri

Lisa 4. Maa-ameti kooskõlastus

Lisa 5. Keskkonnaameti ja RMK kooskõlastused

Lisa 1. Välitööde ankeet (tegemist on ühe näitena ankeediga, mis täideti taastamisalal potentsiaalsete raiealade kohta)

Lisa 2. Kiiliankeet

Lisa 3. Avaliku koosoleku protokoll ja osaliste nimekiri

Lisa 4. Maa-ameti kooskõlastus

Lisa 5. Keskkonnaameti ja RMK kooskõlastused