Arheoloogiakeskus MTÜ

Aruanne arheoloogilistest uuringutest kirikuaias (2872, 2873, 2874, 2878; Kuusalu tee 23, Kuusalu alevik, Kuusalu vald, Harjumaa) 2020. aastal

Koostaja: Gurly Vedru, arheoloog

Tallinn 2021 Arheoloogiliste uuringute aruande vorm nr 1.

Loa number: 25262 25306 Mälestise nimetus Kuusalu kirik Registrinumber: / uuringu objekt: Kuusalu kirikuaed 2872 2873 Kuusalu kirikuaia piirdemüür 2874 väravaga 2878 Kuusalu pastoraadi saun

Aadress (uuringu objekti asukoht): Harju maakond, Kuusalu vald, Kuusalu alevik, Kuusalu tee 23 (50401:005:0013)

Koordinaadid: X:6590590, Y: 581468; X: 6590602, Y: 581524; X: 6590590, Y: 581538; X: 6590548, Y: 581530; X: 6590539, Y: 581498; X: 6590581, Y: 581464

Uuringute eesmärk ja kokkuvõte: Arheoloogilised uuringud Kuusalu kirikuaias toimusid kahes etapis: esimene oli vaatlus šurfi kaevamise juures. See jäi kiriku kooriapsiidi ja kirikuaias paikneva tiigi vahele, kohta, kus oli all olemasolev gaasitrass. Šurfi mõõtmed olid u 1 x 1 m ning sügavus 1,1 m. Teise etapi tööd toimusid suuremal alal ning need kaasnesid kaevetöödega, millega laiendati olemasolevaid jalgteid ning rajati mõned uued. Mõlemad kaevetööd tõid päevavalgele arvukalt inimluude fragmente, ühegi puutumatu matuse peale ei satutud. Kirikuaia lõunapoolses osas leiti kahes kohas paekividest ja lubimördist lammutustasapinnad. Neist läänepoolne jäi raamihoone kirdepoolse nurga juurde ning idapoolne õpetajamaja kirdepoolse nurga lähistele. Lisaks tuli kirikuaia läänepoolses osas ühe tee alt nähtavale võimalik varasem teesillutis.

Tehtud/tellitud analüüsid ja dateeringud:

14 Välitööde juhataja ja asutus: C Gurly Vedru, MTÜ Arheoloogiakeskus dendro Toimumisaeg: Detsember 2020 Tööde tellija: luu EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus Kaevandi või uuritud ala pindala: muu U 325 m² Leiud (peanumber): puudusid

2 Märkused: 2020. aastal uuritud alal puutumatute matusteni ei jõutud, samuti ei lokaliseeritud haudadega seotud konstruktsioone.

Kuupäev 22.05.2021 Allkiri

3 Sissejuhatus 2020. aasta detsembris toimusid arheoloogilised uuringud Kuusalu kirikuaias (2873; Kirikuaia kinnistu, 35201:004:1741) Kuusalu alevikus Kuusalu vallas/kihelkonnas Harjumaal (joonis 1). Uuritud ala jäi kiriku (2872; tahvel I) lähiümbrusesse, selle lähedale jäid ka riikliku kaitse all olev kirikuaia piirdemüür väravaga (2874), Benkendorfi kabel (2875) ja Maria Stenbocki hauamonument (3690). Kaitsealustest ehitistest jäi lisaks kirikule kaevetööde piirkonda ka kirikust lõuna poole jääv raamihoone (2876) ning kirikust idakirde pool paiknev pastoraadi saun (2878; joonis 2).

Arheoloogilised uuringud toimusid kahes osas. Neist esimene oli põhjustatud EELK Kuusalu Laurentsiuse Koguduse soovist liituda olemasoleva gaasitrassiga ning teine kaasnes kirikuaias olevate jalgteede laiendamisega.

Tööd tellis ja tasustas EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus, jalgteedega seotud kaevetöid teostas Teleskooplaadur OÜ. Arheoloogilisi uuringuid viis läbi Arheoloogiakeskus MTÜ arheoloog Gurly Vedru.

Asukoht, loodus ja kohakasutuse ajalugu Kuusalu alevik paikneb Kuusalu valla läänepoolse osa keskel, külgnedes põhja poolt Kuusalu külaga, ida poolt Ilmastalu külaga, lõuna poolt külaga ning lääne poolt alevikuga (joonis 1). Kuusalu kirik (tahvel I) asub ligilähedaselt Kuusalu aleviku keskel, sellest põhja pool kulgeb antud kohas ida–lääne-suunaline Kuusalu tee, lääne pool ligilähedaselt põhja–lõuna-suunaline E. Ahrensi tänav ning lõuna pool Sireli tänav. Kirikuaiast ida poole jäävad hoonestatud kinnistud. Ajalooline Vana-Narva maantee (Jõelähtme–Kemba tee, riigimaantee 11260) kulgeb kirikust u 950 meetrit põhja pool, suur Peterburi tee1 (riigimaantee 1) aga u 350 meetrit põhja pool.

Kirikuaias, kirikust u 15 meetrit ida pool on allikatoiteline tiik (tahvel I: 2), mis on üks Kuusalu jõe lätetest. Kuusalu jõgi ise oli siinse muinasaegse asustuse tekkimisel üks olulisi looduslikke tegureid.

Kuusalu kivikirik rajati arvatavasti 13. sajandi lõpul. Algne ehitis oli ühelööviline pikihhoone, millega liitus kitsam nelinurkne kooriruum ning käärkamber selle põhjapoolsel küljel. Kirikuhoonet täiendati 15. sajandi II veerandil, mil müüre ehitati kõrgemaks, ehitati tugipiilarid ning võlvid. Kirik sai kannatada nii Liivi- kui ka Põhjasõjas. Praegune läänetorn valmis 1760ndal aastal. Suurem ümberehitustöö toimus aastatel 1889.–1890., kui kirik rekonstrueeriti ning kujundati ümber neogooti stiilis. Nende töödega lisati kooriruumile polügonaalne lõpmik ja pikihoonet täiendati kahe külgehitisega, mis muutsid kiriku ristikujuliseks (Kadakas 2015 ja seal viidatud kirjandus).

Kiriku ehitajateks olid kloostrimõisas resideerunud tsistertslased. Tsistertslasi iseloomustab tavapärasest teistsugune asukohavalik ning ka Kuusalu kirik ehitati suurest teest kaugemale madalale maale, allikate lähedale. Siiski ei püstitatud kirikut varem tähtsusetusse kohta. Kirikust põhja poole jääv ulatuslik Kuusalu küla sai alguse juba viikingiajal 9.–10. sajandil, samal ajal rajati ka Kuusalu jõge ümbritsevasse soosse linnus2. Linnamägesid ja

1 Tee ametlik nimetus on –Narva tee. Käesolevas töös kasutatakse nimetust Peterburi tee, et eristada seda ajaloolisest Narva viivast teest. 2 Kuusalu küla maadel on inimesed elanud juba kiviajal, kuid külad said Põhja-Eestis enamasti alguse just viikingiajal. 4 maalinnu seostatakse just omaaegsete keskustega ja neis elanud ülikutega. Kuusalu maalinn jäeti maha arvatavasti 10. sajandil või hiljemalt 11. sajandi algul (Lang 1996, 326), kuid linnusesood ümbritsenud asulakoht püsib kasutusel kuni tänaseni. Ajalooline Kuusalu küla paiknes maastikus soodsas kohas: Vana-Narva maantee ääres, mis oli piirkonna põhiline ida– lääne suunaline maismaatee. Lisaks oli muutis piirkonna atraktiivseks Kuusalu jõgi ning ilmselt ka linnusesoo. Arvestades siinseid väikeseid vahemaid olid Kuusalu küla talud sageli üheaegselt seotud nii tee kui ka jõega ning läheduses asuvate põllumaadega. Seega oli Kuusalu piirkonnas oluline keskus juba varasematel sajanditel, hiljem rajati siia kirik ning sel moel püsis koha tähtsus muutunud kujul edasi.

Varasematel aegadel ulatus Kuusalu jõge ümbritsenud soostunud ala lõuna pool peaaegu kuni kirikuni välja – niiske ala piir jäi praeguse Kuusalu tee põhjapoolsele küljele. Selline looduslik keskkond püsis vähemalt kuni 1930ndate aastate keskpaigani (alus: Maa-ameti ajalooliste kaartide kaardirakendus).

Kusualu kirikut on kujutatud mitmel 17. sajandi plaanil. Neist detailsemaks on Axell Holmi poolt 1693. aastal koostatud „En Dehl aff Kida Hoffss Byar och Kusals pastorats Land“ (joonis 3). Sellele on kantud nii kirik kui ka sellest kagu paiknenud pastoraadihoone. Kirikust ida- ja pastoraadist põhja pool oli siis ebakorrapärase kujuga veekogu – võimalikud kolm allikat? –, millest sai alguse Kuusalu jõgi. Kirikut ümbritses lääne-, edela-, lõuna-, kagu- ja ida poolt põllumaa, põhja-, kirde- ja idakirde poole jäid aga kasutamata maad. Kuna rootsi ajal olid kõik harimiseks sobilikud maad juba põlluna kasutusel, siis ilmselt ei olnud need kasutamata maad selleks lihtsalt kõlblikud. Kuusalu jõge ümbritsenud soo on sellel kaardil märkimata jäänud – tegu on olnud kasutamata maaga.

Kuna Kuusalu kirik oli kirikukihelkonna keskus, siis tõi siia juurde mitmeid teid lähikonna küladest ning kaugemaltki. Teedest üks tuli loode poolt läbi põldude Kiiu suunast, teine aga põhjakirde poolt Vana-Narva maanteelt (Stora Landwegen i från Revall till Narva), kus sai alguse Kuusalu küla idapoolselt servalt. Kaks teed tulid kiriku juurde ka lõuna poolt ning üks ida poolt (joonis 3).

1808. aastal koostas Magnus Johan Storch kaks plaani, mis mõlemad kannavad nimetust „Charte von dem Pastorathe Kusall“ (joonis 4; EAA.1216.1.134, leht 5). Neil on kujutatud Kuusalu kirik koos seda ümbritsenud kalmistuga, samuti pastoraat koos majandushoonetega, lisaks veel mitmesugused põllud ja muud kõlvikud. Nagu 17. sajandil, nii ei olnud ka nüüd kirikust põhja poole jäänud ala põllumaana kasutusel, vaid seda kasutati (karja)kopli ja heinamaana. Ka põllud olid varasemaga võrreldes samades kohtades. Varem kirikust ida pool olnud allikad olid selleks ajaks juba tiigiks kaevatud (joonis 4: Teich). Sellel ajal oli juba olemas kirikust kaugemale idakagu poole jääv surnuaed, mis rajati ilmselt 1802. aastal. Teedest olid jätkuvalt kasutusel Kiiu poolt tulev tee ning Kuusalu külast tulev tee, mis kirikust loode pool asuva köstrielamu (joonis 4: Küstorath) lähistel liitusid. Edasi kulges see tee ligilähedaselt praeguse Kuusalu tee trassil Ilmastalu, Kursi ning sealtkaudu ka ja külade suunas. Samuti oli kasutusel üks lõuna suunast tulevatest teedest.

Seega 17. sajandil ning veel sajandeid hiljemgi asusid praeguses Kuusalu alevikus vaid kirik ja kirikumõis, mida ümbritsesid viimasele kuulunud põllu- ja heinamaad. Kuusalu alevik hakkas tekkima alles 19. sajandi lõpul.

5 2020. aasta välitööde metoodika 2020. aastal Kuusalu kirikuaias läbi viidud arheoloogiliste uuringute põhimeetodiks oli vaatlus. Šurf gaasitrassi asukohta kaevati käsitsi labidaga, jalgteedel tehti kaeveid aga ekskavaatoriga Sunward SWE 17B. Nii šurfist välja tõstetud pinnas kui ka ekskavaatori poolt lahtikaevatud pinnas vaadati käsitsi läbi, jalgteede alalt ärakaevatud pinnast kontrolliti pinpointeriga. Ainsad metall-leiud saadi pastoraadi sauna lähistelt ning need pärinesid 20. sajandist. Arvukad leitud luukillud koguti kokku ning fikseeriti pildistamisega, hiljem maeti need tagasi kiriku lõunapoolse pikiseina äärde. Töid mõjutas ka aastaaeg, mistõttu üksikutes kohtades oli pinnas külmunud ning selle eemaldamine oli keeruline.

2020. aasta välitööd Nagu eelpool juba mainitud, jagunesid Kuusalu kirikuaias toimunud kaevetööd kaheks: šurfi kaevamine olemasoleva gaasitrassi peale (joonis 2; joonis 5) ning kirikuaia jalgteede laiendamine (joonis 2). Kuna šurf kaevati gaasitrassiga liitumiseks, siis kaevati see olemasoleva gaasitrassi peale (joonis 5; tahvel II, tahvel III). Viimane kulges idapoolse jalgtee all, tiigi läänepoolsest kaldast ligilähedaselt 12 meetrit lääne pool. Sellset kohast vahetult lääne pool kulges ka toimiv elektrikaabel. Seega oli teada, et siin on pinnas segatud ning algses asukohas matuste olemasolu välistatud. Šurfi mõõtmed olid 1 x 1 m ning sügavus u 1,1 meetrit. Kogu ulatuses oli tegu segatud liivapinnasega, millest leiti arvukalt inimluude fragmente (tahvel III: 2).

Jalgteid laiendati kogu kirkuaias (joonis 2; tahvel IV–IX). Teede laiuseks oli kavandatud kuni 2,5 meetrit, pealmist pinnast eemaldati 5–10 cm sügavuselt, teede servades kitsal alal kuni 20 cm. Sügavam kaeve oli vajalik äärekivi paigaldamiseks. Madalate kaevete tõttu paljandus vaid määrdunud liivapinnas, millest leiti inimluude katkeid. Mõnes kohas jäi pinnasesse ka üksikuid raud- ja paekive, kuid need paiknesid juhuslikult, ega moodustanud mingeid konstruktsioone. Seda arvestades antakse põhjalikum ülevaade neist jalgteedest, mille kaevamisel leiti varasemate konstruktsioonide katkeid.

Kaeveid alustati kiriku peaportaalist lõunakagu suunas raamihoone poole viival jalgteel. See tee oli ligilähedaselt põhjaloode–lõunakagu-suunaline ning selle pikkus oli u 30 meetrit. Pealmiseks pinnasekihiks oli sellel teel määrdunud liivaga segatud peen kruus, mida eemaldati 5–10 cm paksuse kihina. Lisaks kruusale leidus eemaldatavas pinnasekihis mõni üksik väiksem paekivitükk ning pisut inimluude katkeid.

Kirikuaia edelapoolses sektoris paljandus 10 cm sügavusel vana teetäide (joonis 6: 1; tahvel IV: 2). See koosnes paekivikruusast ja vähestest punaste telliste tükikestest. Vana tee oli olnud sarnaselt praegusega samuti ligilähedaselt põhjaloode–lõunakagu-suunaline. Tulenevalt vajalikust kaevamissügavusest ja asendist võis seda vana teed jälgida kuni ühe meetri laiusel ja u nelja meetri pikkusel alal. Vane teekate jäi pinnasesse alles.

Raamihoone keskel paikneva ukse ees tee suund muutus ning see läks nüüd idakirde– lääneloode-suunalisena õpetajamaja põhjapoolsel küljel asuva verandani. Selle kraaviosa pikkus oli u 16 meetrit. Raamihoone kirdepoolse nurga juures oli 10 cm sügavusel paekividest ja valkjast lubimördist lammutustasapind (joonis 6: 2; tahvel V: 1). Seda võis jälgida põhja–lõuna suunas kahe meetri pikkusel ja ida–lääne-suunas nelja meetri laiusel alal. Konstruktsioon jäi pinnasesse alles.

6 Õpetajamaja põhjapoolse veranda idapoolselt külje juurest sai alguse ligilähedaselt idakirde– lõunaedela-suunaline u kahe meetri laiune lõhutud paekivisillutis või lammutustasapind (joonis 6: 3; tahvel VI). Seda võis näha kogu jalgtee laiuselt u 2,5 meetri pikkuses lõigus. Selle pealmine lammutustasapind algas 10 cm sügavusel praegusest maapinnast. Ehitusjäänuse peal oli punaste telliste tükikesi ning tennispall. Kuna oli võimalik seda alles jätta, siis selles kohas sügavamale ei kaevatud ning see jäi pinnasega kaetuks. Kusagil selle koha läheduses oli 1808. aasta kaardi andmetel väiksem majandushoone (joonis 4). Võimalik, et kaevatöödega tuli nähtavale just selle hoone müürijäänus.

Kiriku lõunapoolse käärkambri idapoolse ukse ees oli väiksematest pae- ja raudkividest täitekiht. Lisaks kividele leidus selles täitematerjalis ka rohelise värviga kaetud betoonitükke (tahvel VII: 1).

Kokkuvõte 2021. aastal Kuusalu kirikuaias toimusid kaevetööd pealmistes pinnasekihtides. Leiti arvukalt inimluude katkeid, mis fikseeriti pildistamisega (tahvel X) ning maeti seejärel kiriku lõunapoolse seina äärde. Kahes kohas satuti paekividest ja lubimördist lammutustasapindadele, mis võivad pärineda varasematest hoonetest. Lisaks jäi kiriku peaportaalist raamihooneni siirduva tee idakirdepoolsele küljele võimalik varasem teesillutis.

Kasutatud materjalid EAA.1.2.C-II-1-3, leht 1. Axell Holm (koostaja). 1693. En Dehl aff Kida Hoffss Byar och Kusals pastorats Land. EAA.1216.1.134, leht 5. Magnus Johan Storch (koostaja). 1808. Charte von dem Pastorathe Kusall. EAA.1216.1.134, leht 8. Magnus Johan Storch (koostaja). 1808. Charte von dem Pastorathe Kusall.

Kadakas, V. 2015. Arheoloogiline uuring Kuusalu kirikuaias torukraavis. Aruanne. – Käsikiri MKA arhiivis.

Lang, V. 1996. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. Muinasaja teadus, 4. Tallinn.

7 Joonised ja tahvlid Joonis 1. Kuusalu aleviku paiknemine. Kuusalu aleviku asukoht on tähistatud punase täpikesega. Joonis 2. Kuusalu kirikuaed koos sealsete mälestistega. Alus: Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendus, täiendanud Gurly Vedru. Punaste joontega on antud 2020. aasta detsembris kooritud pinnasega jalgteed, punane kastike kiriku kooriapsiidist ida pool tähistab samal aastal kaevatud šurfi asukohta. Mälestised joonisel: 2872 – Kuusalu kirik, 2873 – Kuusalu kirikuaed, 2874 – Kuusalu kirikuaia piirdemüür väravaga, 2875 – Benkendorfi kabel, 2876 – raamihoone, 2877 – Kuusalu pastoraadi peahoone, 2878 – Kuusalu pastoraadi saun, 2879 – Kuusalu pastoraadi tall-tõllakuur, 2880 – Kuusalu pastoraadi puidust ait, 2882 – Kuusalu pastoraadi kelder, 3690 – Maria Stenbocki hauamonument. Joonis 3. Kuusalu kirik ja pastoraat Axell Holmi poolt 1693. aastal koostatud kaardil „En Dehl aff Kida Hoffss Byar och Kusals pastorats Land“ (EAA.1.2.C-II-1-3, leht 1). Väljavõte. Kuusalu kirik (Kussals kiörck) paiknes külast eemal, selle lähedal oli üksnes pastoraat (Passtoratet) ning väiksem nimeta hoone kirikust lääne pool. Viimane võis olla mõni väiksem abihoone, kuid hiljem paiknes umbes samas kohas köstri majapidamine. Kirikust ida pool oli sel ajal veel ilmselt mitmest allikast koosnev liitveekogu, praegugi alles olev tiik kaevati arvatavasti hiljem. Kiriku juurest olevatest allikatest sai alguse Kuusalu jõgi. Kirikust ja pastoraadist edela-, lõuna-, kagu- ja ida poole jäid põllud, loode-, põhja- ja kirde poole aga ilmselt suhteliselt madal maa, mis põlluharimiseks ei sobinud. Kirikust kirde poole jääb põlluserva piklik täpiline ala, mis võiks tähistada kivikoristust või rohkete kividega ala. Samal põllulapil paiknevad ringikesed tähistavad arvatavasti suuri kive, millest mõned on praegused kaitsealused lohukivid (18169 ja 18172). Suuremad täpilised kogumid võiksid tähistada praeguseks hävinud kivikalmeid. Rootsiaegsetel kaartidel joonistati kirikud ja mõisad sageli sellistena, nagu nad siis välja nägid. Seega võis Kuusalu kirik 17. sajandi lõpul olla just selline, nagu pildil kujutatud. Kiriku juurde tõid mitmed teed. Neist loode poolne tuli Kiiult, põhjapoolne aga Kuusalu külast. Siia tõid teed ka lõuna- ning ida poole jäävatest küladest. Joonis 4. Kuusalu kirik ja pastoraat Magnus Johann Storchi poolt 1808. Aastal koostatud kaardil „Charte von dem Pastorathe Kusall“ (EAA.1216.1.134, leht 8). Nagu 17. sajandil, nii ei olnud ka nüüd kirikust põhja poole jäänud ala põllumaana kasutusel, vaid seda kasutati (karja)kopli ja heinamaana (Koppel). Ka põllud olid varasemaga võrreldes samades kohtades. Varem kirikust ida pool olnud allikad olid selleks ajaks juba tiigiks kaevatud (Teich). Tiigi lõunaedelapoolsel kaldal on paiknenud väiksem majandushoone. Võimalik, et just selle hoone müürijäänusele satuti 2020. aasta kaevamistel. Teedest olid jätkuvalt kasutusel Kiiu poolt tulev tee ning Kuusalu külast tulev tee, mis kirikust loode pool asuva köstrielamu (Küstorath) lähistel liitusid. Edasi kulges see tee ligilähedaselt praeguse Kuusalu tee trassil Ilmastalu, Kursi ning sealtkaudu ka Hirvli ja Sigula külade suunas.Joonisel on ka mitmed majandushooned, millest nimeliselt on välja toodud köstrielamest lääne poole jäänud rehi (Riege). Olemas oli ka karjakastell pastoraadist lõunakagu pool, tall-tõllakuur ning saun. Joonis 5. Kuusalu kirikuaiaas paiknev gaasitrass ja 2020. aasta šurf sellel. Joonis: Top Geodeesia OÜ. Väljavõte, täiendanud Gurly Vedru. Joonisel on vasakul kiriku kooriapsiid ja paremal tiik. Joonis 6. Kuusalu kirikuaias 2020. aasta pinnasetöödega avastatud ehitusjäänused. Alus: Maa- ameti kultuurimälestiste kaardirakendus, täiendanud Gurly Vedru. 1 – varasem sillutis, 2 – lammutustasapind?, 3 – lammutustasapind. Punase kastikesega on antud šurfi asukoht ning musta ristkülikuga koht, kuhu maeti tagasi leitud inimluud. Mälestised joonisel: 2872 – Kuusalu kirik, 2873 – Kuusalu kirikuaed, 2875 – Benkendorfi kabel, 2876 – raamihoone, 3690 – Maria Stenbocki hauamonument.

8 Tahvel I 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade kirikule kirde poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade kirikule ida poolt. Esiplaanil allikatoiteline tiik.

Tahvel II 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade šurfi kaevamisele ida poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade šurfi läänepoolsele seinale ida poolt.

Tahvel III 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade šurfi lõunapoolsele seinale põhja poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Šurfi kaevamisel leitud inimluud.

Tahvel IV 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikuaia läänepoolses osas. Vaade põhjaloode poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Võimalik varasem teesillutis kirikuaia edelapoolses sektoris. Taga vasakul raamihoone. Vaade põhjaloode poolt.

Tahvel V 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Paekividest ja mördist lammutustasapind raamihoone kirdepoolse nurga juures. Vaade põhja poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikust lõuna poole jääval alal. Tagaplaanil õpetajamaja. Vaade põhja poolt.

Tahvel VI 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Paekivist tasapind õpetajamaja kirdepoolse nurga juures. Vaade kagu poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Paekivist tasapind õpetajamaja kirdepoolse nurga juures. Vaade ida poolt.

Tahvel VII 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Täitepinnas kiriku lõunapoolse käärkambri lähistel. Vaade lõunaedela poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Pinnasekihid lõunapoolse käärkambri juures. Vaade ida poolt.

Tahvel VIII 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Täitepinnas tiigi ja pastoraadi sauna juures. Vaade põhja poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikuaia kirdepoolses osas. Vaade lõuna poolt.

Tahvel IX 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikuaia kirdepoolses osas. Vaade ida poolt. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikust loode pool. Vaade loode poolt.

Tahvel X 1. Kuusalu kirikuaed 2020. Leitud inimluud ja nende katked. 2. Kuusalu kirikuaed 2020. Leitud inimluud ja nende katked.

9 Joonis 1

Joonis 1. Kuusalu aleviku paiknemine. Kuusalu aleviku asukoht on tähistatud punase täpikesega.

10 Joonis 2

Joonis 2. Kuusalu kirikuaed koos sealsete mälestistega. Alus: Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendus, täiendanud Gurly Vedru. Punaste joontega on antud 2020. aasta detsembris kooritud pinnasega jalgteed, punane kastike kiriku kooriapsiidist ida pool tähistab samal aastal kaevatud šurfi asukohta.

Mälestised joonisel: 2872 – Kuusalu kirik, 2873 – Kuusalu kirikuaed, 2874 – Kuusalu kirikuaia piirdemüür väravaga, 2875 – Benkendorfi kabel, 2876 – raamihoone, 2877 – Kuusalu pastoraadi peahoone, 2878 – Kuusalu pastoraadi saun, 2879 – Kuusalu pastoraadi tall-tõllakuur, 2880 – Kuusalu pastoraadi puidust ait, 2882 – Kuusalu pastoraadi kelder, 3690 – Maria Stenbocki hauamonument

11 Joonis 3

Joonis 3. Kuusalu kirik ja pastoraat Axell Holmi poolt 1693. aastal koostatud kaardil „En Dehl aff Kida Hoffss Byar och Kusals pastorats Land“ (EAA.1.2.C-II-1-3, leht 1). Väljavõte. Kuusalu kirik (Kussals kiörck) paiknes külast eemal, selle lähedal oli üksnes pastoraat (Passtoratet) ning väiksem nimeta hoone kirikust lääne pool. Viimane võis olla mõni väiksem abihoone, kuid hiljem paiknes umbes samas kohas köstri majapidamine. Kirikust ida pool oli sel ajal veel ilmselt mitmest allikast koosnev liitveekogu, praegugi alles olev tiik kaevati arvatavasti hiljem. Kiriku juurest olevatest allikatest sai alguse Kuusalu jõgi. Kirikust ja pastoraadist edela-, lõuna-, kagu- ja ida poole jäid põllud, loode-, põhja- ja kirde poole aga ilmselt suhteliselt madal maa, mis põlluharimiseks ei sobinud. Kirikust kirde poole jääb põlluserva piklik täpiline ala, mis võiks tähistada kivikoristust või rohkete kividega ala. Samal põllulapil paiknevad ringikesed tähistavad arvatavasti suuri kive, millest mõned on praegused kaitsealused lohukivid (18169 ja 18172). Suuremad täpilised kogumid võiksid tähistada praeguseks hävinud kivikalmeid.

Rootsiaegsetel kaartidel joonistati kirikud ja mõisad sageli sellistena, nagu nad siis välja nägid. Seega võis Kuusalu kirik 17. sajandi lõpul olla just selline, nagu pildil kujutatud.

Kiriku juurde tõid mitmed teed. Neist loode poolne tuli Kiiult, põhjapoolne aga Kuusalu külast. Siia tõid teed ka lõuna- ning ida poole jäävatest küladest.

12 Joonis 4

Joonis 4. Kuusalu kirik ja pastoraat Magnus Johann Storchi poolt 1808. aastal koostatud kaardil „Charte von dem Pastorathe Kusall“ (EAA.1216.1.134, leht 8).

Nagu 17. sajandil, nii ei olnud ka nüüd kirikust põhja poole jäänud ala põllumaana kasutusel, vaid seda kasutati (karja)kopli ja heinamaana (Koppel). Ka põllud olid varasemaga võrreldes samades kohtades. Varem kirikust ida pool olnud allikad olid selleks ajaks juba tiigiks kaevatud (Teich). Tiigi lõunaedelapoolsel kaldal on paiknenud väiksem majandushoone. Võimalik, et just selle hoone müürijäänusele satuti 2020. aasta kaevamistel. Teedest olid jätkuvalt kasutusel Kiiu poolt tulev tee ning Kuusalu külast tulev tee, mis kirikust loode pool asuva köstrielamu (Küstorath) lähistel liitusid. Edasi kulges see tee ligilähedaselt praeguse Kuusalu tee trassil Ilmastalu, Kursi ning sealtkaudu ka Hirvli ja Sigula külade suunas. Joonisel on ka mitmed majandushooned, millest nimeliselt on välja toodud köstrielamest lääne poole jäänud rehi (Riege). Olemas oli ka karjakastell pastoraadist lõunakagu pool, tall- tõllakuur ning saun.

13 Joonis 5

Joonis 5. Kuusalu kirikuaiaas paiknev gaasitrass ja 2020. aasta šurf sellel. Joonis: Top Geodeesia OÜ. Väljavõte, täiendanud Gurly Vedru.

Joonisel on vasakul kiriku kooriapsiid ja paremal tiik.

14 Joonis 6

Joonis 6. Kuusalu kirikuaias 2020. aasta pinnasetöödega avastatud ehitusjäänused. Alus: Maa- ameti kultuurimälestiste kaardirakendus, täiendanud Gurly Vedru.

1 – varasem sillutis, 2 – lammutustasapind?, 3 – lammutustasapind

Punase kastikesega on antud šurfi asukoht ning musta ristkülikuga koht, kuhu maeti tagasi leitud inimluud

Mälestised joonisel: 2872 – Kuusalu kirik, 2873 – Kuusalu kirikuaed, 2875 – Benkendorfi kabel, 2876 – raamihoone, 3690 – Maria Stenbocki hauamonument

15 Tahvel I

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade kirikule kirde poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade kirikule ida poolt. Esiplaanil allikatoiteline tiik.

16 Tahvel II

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade šurfi kaevamisele ida poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade šurfi läänepoolsele seinale ida poolt.

17 Tahvel III

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Vaade šurfi lõunapoolsele seinale põhja poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Šurfi kaevamisel leitud inimluud.

18

Tahvel IV

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikuaia läänepoolses osas. Vaade loode poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Võimalik varasem teesillutis kirikuaia edelapoolses sektoris. Taga vasakul raamihoone. Vaade põhjaloode poolt.

19

Tahvel V

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Paekividest ja mördist lammutustasapind raamihoone kirdepoolse nurga juures. Vaade põhja poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikust lõuna poole jääval alal. Tagaplaanil õpetajamaja. Vaade põhja poolt.

20

Tahvel VI

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Paekivist tasapind õpetajamaja kirdepoolse nurga juures. Vaade kagu poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Paekivist tasapind õpetajamaja kirdepoolse nurga juures. Vaade ida poolt.

21

Tahvel VII

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Täitepinnas kiriku lõunapoolse käärkambri lähistel. Vaade lõunaedela poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Pinnasekihid lõunapoolse käärkambri juures. Vaade ida poolt.

22

Tahvel VIII

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Täitepinnas tiigi ja pastoraadi sauna juures. Vaade põhja poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikuaia kirdepoolses osas. Vaade lõuna poolt.

23

Tahvel IX

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikuaia kirdepoolses osas. Vaade ida poolt.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Kaevetööd kirikust loode pool. Vaade loode poolt.

24

Tahvel X

1. Kuusalu kirikuaed 2020. Leitud inimluud ja nende katked.

2. Kuusalu kirikuaed 2020. Leitud inimluud ja nende katked.

25