Käina Lahe – Kassari MKA Käina Lahe Ja Vaemla Lahe Seisundi Ning Veeregulaatorite Töö Efektiivsuse Uuring 2017

Käina lahe – Kassari MKA Käina lahe ja Vaemla lahe seisundi ning veeregulaatorite töö efektiivsuse uuring 2017

Lõpparuanne

Tallinna Tehnikaülikool Meresüsteemide instituut Projekti „Käina lahe – Kassari MKA Käina lahe ja Vaemla lahe seisundi ning veeregulaatorite töö efektiivsuse uuring 2017“ lõpparuanne.

Töö autorid: Urmas Lips Taavi Liblik Sirje Sildever Natalja Kolesova Germo Väli Jaan Laanemets Ants Erm Fred Buschmann Ahto Mets Natalja Novak

Töö tellija: Keskkonnaamet Töö finantseerija:

Töö teostaja: Tallinna Tehnikaülikool Meresüsteemide instituut Akadeemia tee 15a 12618 Tallinn

Riigihanke viitenumber 179064

Lepingu number: 1-17/16/106 (TTÜ sisemine kood Lep16118)

Projekti alguse ja lõpu kuupäev: 8.12.2016 - 31.03.2018

Annotatsioon

Projekti eesmärgiks oli välja töötada mudel, mille alusel on võimalik hinnata Käina ja Vaemla lahtede veevahetust erinevate veetasemete korral; pakkuda välja alternatiivsed lahendused, millega oleks tagatud lahtede veevahetuse säilimine, kalade pääs kudealadele ja lahkumine kudealadelt, minimaalse veetaseme säilitamine kevad-suvisel perioodil, Käina alevi reoveesüsteemide töö ja laheäärsete maade senise kasutamise võimalused. Projekti lähteülesannet ja planeeritavaid tegevusi tutvustati avalikul koosolekul 1. märtsil 2017. Esialgsete tulemuste tutvustamiseks, mis hõlmasid 1) ajalooliste andmete analüüsi; 2) teostatud mõõtmiste kirjeldust ja kogutud andmete esialgset analüüsi; 3) 2017. a meteoroloogiliste ja hüdrograafiliste tingimuste analüüsi ja 4) rakendatava mudeli kirjeldust, toimus avalik koosolek 6. detsembril 2017. Projekti lõpptulemused, järeldused ja soovitused esitati avalikul koosolekul 4. aprillil 2018. Võimalike alternatiividena vaadeldi 1) nullalternatiivi, st kui midagi ei muudeta; 2) su vendatakse ko ik kanalid, sh Õ unaku silm kuni –0,5 m ja regulaatoreid ei tehta; 3) paigaldatakse automatiseeritud regulaatorid Õrjaku kanalile ja Õrjaku silma kanalile (regulaatorite to o 2011. a ettepaneku po hjal, kanalid puhastatakse); 4) rajatakse passiivne regulaator (po hjapais –20 cm, mis vo ib olla kitsa avaga kalade jaoks); 5) paigaldatakse regulaatorid ja vajadusel pumbatakse merest vett lahte juurde. Suurim negatiivne keskkonnamõju Käina ja Vaemla lahe elustikule ja näiteks ka ravimuda maardlale on seotud madala veetaseme ja lahtede põhja kuivale jäämisega pikemateks perioodideks ning takistustega kalade liikumisele lahtede ja avamere vahel. Sellest lähtuvalt ja toetudes alternatiivide mõju modelleerimise tulemustele on peamised järeldused järgmised. Praeguse olukorra hoidmisel on võimalik suhteliselt ulatuslike alade ajutine kuivamine (1993. a ekstreemsele olukorrale vastava meteoroloogilise mõju puhul kuni 300 ha). Kanalite puhastamine parandab oluliselt veevahetust ja kalade liikumist, kuid ei too endaga kaasa märkimisväärset põhja paljandumise pindala suurenemist madalvee tingimustes. Regulaatorite rajamine (nii passiivne kui aktiivne regulaator) vähendaks ajutise kuivamise pindala kuni 15 % võrra, kuid veetase võib ajutiselt langeda aurumise tagajärjel kuni tasemeni –24 cm. Veebilansi arvutuste järgi ei ole veetaseme hoidmine taseme –20 cm juures merevee pumpamise abil ekstreemselt madala veetaseme korral väljaspool lahte otstarbekas. Samuti ei ole soovitav rajada regulaatoreid, mis asuksid kõrgemal kui –20 cm, sest selline alternatiiv näeks ette ka Laisna kanali läbivoolu reguleerimist (ajutist sulgemist), mis madala veetaseme korral ei lubaks värske Vaemla jõe vee voolamist läbi Käina lahe ja mõjuks negatiivselt lahe keskkonnale. Aktiivse ja passiivse regulaatori mõju veevahetusele truupide säilitamise puhul ei erine. Kuid passiivse regulaatori eeliseks on võimalik truupide asendamine sillaga, mis parandab veevahetust normaalse ja kõrge veetaseme korral. Seega, kõige eelistatum alternatiiv on passiivse regulaatori (põhjapaisu) rajamine sügavusele –20 cm. Kuna regulaatorite rajamine vähendab madalvee mõju, kuid mitte väga suures ulatuses (kuni 15%), siis oleks enne lõpliku otsuse tegemist vajalik hinnata passiivse regulaatori rajamise ja selle hooldamise maksumust ja võrrelda rajamistöödega kaasnevat võimalikku (ajutist) negatiivset ning hilisemat (pikaajalist) positiivset keskkonnamõju. Esimese meetmena olukorra parandamiseks oleks vajalik puhastada Käina lahte avamerega (Jausa lahega) ühendavad Õrjaku ja Õrjaku silma kanalid, mis parandaks kalade liikumist Käina lahe ja avamere vahel.

Sisukord

1. Sissejuhatus ...... 6 2. Mõõtmised ja kasutatavad andmed ...... 9 2.1. Kasutatud seadmed ja mõõtmised 2017 ...... 9 2.2. Andmed ja kaardikihid muudest allikatest ...... 10 3. Ajalooliste andmete analüüs ...... 13 4. Meteoroloogilised ja hüdrograafilised tingimused 2017 ...... 22 5. Mõõtmisandmete analüüs 2017 ...... 25 6. Vaadeldavad alternatiivlahendused ...... 31 7. Mudel alternatiivide hindamiseks ...... 33 7.1. Mudeli kirjeldus ...... 33 7.2. Rajatingimused Käina-Vaemla mudelile ...... 34 7.3. Mudeli tulemused ja valideerimine 2017. a andmete põhjal ...... 35 7.4. Erinevatele alternatiividele vastavad modelleerimise tulemused ...... 42 7.5. Veebilansi hinnangud madalvee tingimustes ja alternatiiv A4 ...... 51 7.6. Alternatiivide võrdluse tulemused ja analüüs ...... 54 8. Mõju elustikule, kui lahtede veetaset ei reguleerita ...... 56 9. Maakasutus ja mõju maakasutusele ...... 57 10. Roostike levik ...... 62 11. Teavitustegevus ...... 65 Esimene koosolek 1. märtsil 2017 Käina Vallavalitsuses...... 65 Teine koosolek huvirühmadega 6. detsembril 2017 Käina vallavalitsuses...... 66 Kolmas koosolek huvirühmadega 4. aprillil 2018 Käina vallavalitsuses...... 69 12. Kokkuvõte ...... 71 Viited ...... 73 LISAD ...... 75 Lisa 1. Muutused poollooduslike koosluste pindalas erinevate veetasemete korral ...... 75 Lisa 2. Roostiku levik ...... 83 Lisa 3. Avalikel koosolekutel osalejate nimekirjad ...... 90 Lisa 4. MTÜ Hiiukala alternatiivi ettepanek ...... 92

1. Sissejuhatus

Käina laht ja Vaemla laht kuuluvad Hiiumaa kaguosas asuva Käina lahe – Kassari maastikukaitseala (MKA) koosseisu. MKA kaitse-eeskirja kohaselt on kaitseala eesmärgiks kaitsta 1) Kassari saare ja Käina lahe äärseid poollooduslikke kooslusi ning Käina lahte ja muid olulisi lindude rändepeatus- ning pesitsuspaiku; 2) loodusdirektiivi Lisas I nimetatud elupaigatüüpe (sh veealused liivamadalad (1110), liivased ja mudased pagurannad (1140), laiad madalad lahed (1160)); 3) linnudirektiivi Lisas I nimetatud linnuliike; 4) loodusdirektiivi Lisas II nimetatud taime- ja loomaliike (Keskkonnaamet, 2015). Nii Käina laht (795,8 ha) kui ka Vaemla laht (273,8 ha) on sihtkaitsevööndid. Käina lahe – Kassari MKA kaitsekorralduskava nägi muude tegevuste seas ette, et vajalik on järgmiste uuringute teostamine: 1) Käina lahe veeregulaatorite töö efektiivsuse uuring ning 2) Käina ja Vaemla lahe seisundi uurimine ning edasise tegevuskava planeerimine. Käina lahe veetaseme reguleerimine on toimunud alates 1998. aastast. Vastavalt varasemate uuringute järeldustele aitab Käina lahe veetaseme reguleerimine tagada lindudele soodsate pesitsus-, toite- ja puhketingimuste säilimise. Üheks pikemaajaliseks eesmärgiks kalastiku osas on tagada, et Käina ja Vaemla laht on soodsaks kudealaks ahvenale, säinale ja särjele ning Vaemla laht ka haugile. Ka selle eesmärgi jaoks on oluline piisava veetaseme hoidmine lahtedes. Sama meede on vajalik, et saavutada eesmärk – elupaigatüübi laiad madalad lahed (1160) pindala ja seisund ei ole inimtegevuse tulemusena vähenenud/halvenenud. Veeregulaatorite töö käigus on kogutud hulk vajalikku informatsiooni, sh on pika aja jooksul täidetud reguleerija poolt tööpäevikut, kus on olemas veetaseme ja voolusuuna andmed. Tänaseks on lüüsregulaatorid amortiseerunud ning Õrjaku kanalis on regulaator eemaldatud, st veetaset enam ei reguleerita. Arutluse all on olnud Käina lahe kanalite süvendamine. Süvendamist vajaksid kolm läbivoolu: Õrjaku kanal, Õrjaku silma kanal ja Laisna kanal. Enne kanalite süvendamist tuleb määrata täpsed tööde mahud ning koostada eksperdihinnang võimalike negatiivsete mõjude määramiseks, hindamiseks, vältimiseks ja leevendamiseks (Keskkonnaamet, 2015). Käesoleva töö eesmärgiks oli teostada vajalikud mõõtmised ja analüüsid ning välja töötada mudel, mille alusel on võimalik hinnata Käina ja Vaemla lahtede veevahetust erinevate alternatiivsete lahenduste jaoks. Vajalik oli leida lahendus, millega oleks tagatud lahtede veevahetuse säilimine, kalade pääs kudealadele ja lahkumine kudealadelt, minimaalse veetaseme säilitamine kevad-suvisel perioodil, Käina alevi reoveesüsteemide töö ja laheäärsete maade senise kasutamise võimalused. Töö ülesanded: • Veetaseme mudel Ka ina ja Vaemla lahtede veevahetust kohta. Pakkuda 3 alternatiivi. • Mo o distusto o d (su gavused, vooluhulgad, suunad). • Puulaiu ja Silma kanalite lu u sregulaatorite efektiivsuse hinnang ja nende taastamise vajadus ning vo imalikkus. • Ü levaade mo just elustikule (kalastik, linnustik, taimestik) ilma lu u sregulaatoriteta. Eraldi ka sitleda mo ju ra ndlindudele, pesitsevatele ning rannakooslustele. • Kaardistada ja hinnata lahtede-a a rsete alade senist kasutamist. Maakasutuse hinnang erinevate veetasemete korral. Joonised poollooduslike koosluste pindade va henemisest Ka ina lahe erinevate veetasemete korral. • Roostike kaardistamine ja nende muutuste hindamine alates 1995. aastast. • Projekti tutvustuskoosolek ning aruandekoosolek.

Käesolevas aruandes kasutatakse Käina lahe ja Vaemla lahe veevahetust võimaldavate kanalite kohta nimetusi, mis kirjanduslikes allikates varieeruvad. Üheselt mõistetavuse tagamiseks nimetatakse läänepoolseimat kanalit Orjaku kanaliks (kasutatakse ka nime Puulaiu kanal), sellest läände jäävat ühendust Õrjaku silma kanaliks ja Käina lahe idapoolseimat kanalit (mis ühendab Käina ja Vaemla lahte) Laisna kanaliks (kasutatakse ka nime Vaemla kanal). Vaemla laht on merega otse ühendatud Õunaku silma kaudu (v.a. madala veetaseme tingimustes).

Joonis 1.1. Käina ja Vaemla laht, kanalite ja jõgede suudmete asukohad.

Käina ja Vaemla lahe põhjatopograafia koostamiseks on käesolevas töös kasutatud sügavuse mõõdistuste ja Veeteede ameti digitaliseeritud sügavuste andmeid. Mõõdistuste andmetel on Käina lahe suurim sügavus 1,1 m ja Vaemla lahe suurim sügavus 0,6 m. Käina lahe pindala on ligikaudu 9 km2 ja ruumala 0.004 km3. Kuna tegemist on madala lahega, siis nii pindala kui ka ruumala sõltuvad tugevalt veetasemest. Madalvee korral paljandub 15–20% lahe pindalast (Leito, 2012). Süsteemi Käina laht Vaemla laht veevahetus merega toimub kolme kitsa kanali kaudu (Joonis 1.1). Õrjaku kanal on neist kolmest kõige laiem ja sügavam, seega on ta kõige suurema läbilaskevõimega (Kikas, 1995; Leito, 1995, 2012). Laisna kanal ühendab Käina lahte madala, poolsuletud Vaemla lahega. Veevahetus toimub Käina lahes hinnanguliselt 2–3 korda aasta jooksul (Leito, 1995, 1996, 2012). Kõik kolm kanalit on selle protsessi jaoks olulised, kuid käituvad erinevalt sõltuvalt veetasemest avameres. Peale avamere veetaseme kõrguse mõjutavad Käina lahe ja Vaemla lahe veetaset ka sinna suubuvad Vaemla jõgi ja Selja kraav ning allikad. On täheldatud vähemalt viite allikat (Leito, 1995, 2012). Vaemla jõe ja Selja kraavi aastaseid vooluhulki iseloomustab suur muutlikkus (Joonis 1.2), aastased maksimaalsed vooluhulgad olid vastavalt 0,04 ja 0,003 km3; minimaalsed vastavalt 0,015 ja 0,001 km3. Seega vaadeldud perioodil erinesid Vaemla jõe aastased vooluhulgad 2,7 korda ja Selja kraavi aastased vooluhulgad 2,9 korda. Selja kraavi vooluhulgale lisandub Käina RVPJ väljavool, 5,6x10-5 km3 (Käina RVPJ 2017. aasta andmed), mis on Selja kraavi aastate keskmisest vooluhulgast ligi 30 korda väiksem. Madala veeseisu korral voolab Vaemla jõe vesi merre ainult läbi Käina lahe (muidu nii Käina kui ka Vaemla lahe kaudu). Vähemal määral mõjuvad lahe veetasemele sademed ja aurumine (Leito, 1995). Käina lahe täitumine mereveega kõrgveeseisu ajal toimub 3–7 päevaga, madalvee korral toimub lahe tühjenemine sama kiiresti, väga madala veetasemega paljandub 15–20% lahe pindalast (Leito, 2012).

)

3 3 0.05 0.003

(

l l 0.04 0.0025

o o 0.03 0.002

a a 0.02 0.0015

r a 0.01 0.001

0 0.0005 S 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 Aastad Joonis 1.2. Vaemla jõe (punane joon) ja Selja kraavi (must joon) aastased vooluhulgad perioodil 2010–2017. Andmed on saadud Keskkonnaagentuurist.

Lõpparuanne on üles ehitatud järgmiselt. Teises peatükis on kirjeldatud 2017. a teostatud mõõtmisi ja muudest allikatest kogutud töös kasutatavaid andmeid. Mõõtmiste kirjelduse juures on ära toodud kasutatud aparatuur, mõõtmiste perioodid, asukohad ja mõõdetud parameetrid. Kolmandas peatükis on reguleerija poolt täidetud tööpäevikute andmete analüüsi tulemused. Neljandas peatükis on iseloomustatud mõõtmiste perioodil (2017. aastal) valitsenud meteoroloogilisi ja hüdroloogilisi tingimusi. Viies peatükk on pühendatud 2017. a kogutud andmete esialgse analüüsi tulemustele. Töö kuuendas osas on iseloomustatud võimalikke alternatiivlahendusi. Seitsmendas peatükis on kirjeldatud kasutatavat matemaatilist mudelit ja selle abil saadud tulemusi, mis vastavad praegusele olukorrale. Kaheksandas peatükis on toodud veetaseme modelleerimise tulemused erinevate alternatiivide jaoks, kusjuures on kasutatud perioodil 1993–2017 esinenud iseloomulikke ja ekstreemseid meteoroloogilisi tingimusi. Üheksas peatükk kordab üle lühidalt, mis oleksid mõjud, kui veetaset ei reguleerita. Kümnes peatükk käsitleb mõjusid maakasutusele ja üheteistkümnendas peatükis on toodud andmed roostike pindala muutuste kohta. Kaheteistkümnes peatükk kajastab huvirühmadega läbi viidud kohtumiste arutelusid. Kokkuvõte ja järeldused on toodud töö viimases peatükis. Aruande lisad sisaldavad kaardimaterjale ja avalikel koosolekutel osalenud inimeste nimekirjasid.

2. Mõõtmised ja kasutatavad andmed 2.1. Kasutatud seadmed ja mõõtmised 2017

Mõõtmised teostati 2017. a jooksul Käina ja Jausa lahes, Käina lahte merega ühendatavates kanalites ning Laisna kanalis, mis seob Vaemla ja Käina lahte (Joonis 2.1). Mõõdeti veetaset, hoovuse kiirust ja suunda, vee temperatuuri, soolsust, hapniku sisaldust ja hägusust. Projekti läbiviimiseks kasutati Tabelis 2.1 toodud seadmeid, mis on kalibreeritud tootjate poolt ja vajadusel kontrollitud paralleelmõõtmistega.

Tabel 2.1. Töös kasutatud mõõteseadmed.

Nr Seade Tootja 1 Lainesond LM2 (veetaseme mõõtmine) PTR Grupp Ltd 2 CTD-sond SBE 19plus (juhtivus, temperatuur, rõhk, Sea-Bird Scientific hapnik ja hägusus) 3 CTD-sond SBE 16 (juhtivus, temperatuur, rõhk, Sea-Bird Scientific hapnik ja hägusus) 4 Lainesond SBE 26 Sea-Bird Scientific 5 Hoovusmõõtja Model 106 Valeport Ltd 6 Hüdromeetrilise labatiivikuga voolukiiruse mõõtja OTT Hydromet 7 GPS EchoMAP 50s Garmin Ltd 8 Käsisonar Depthmate Portable Sounder SM-5 Speedtech Instruments

Joonis 2.1. Üuringu käigus 2017. aastal teostatud mõõtmiste asukohad. Sinised kolmnurgad tähistavad voolu kiiruse ja CTD mõõtmisi kanalitel. Kollane ring märgib temperatuuri, soolsuse, hapniku sisalduse, hägususe ja voolu kiiruse pikaajalisi automaatmõõtmisi Orjaku kanalis. Punased ringid näitavad rõhuanduriga lainepoide asukohti (veetaseme mõõtmised).

Tabelis 2.2 on toodud aegridade mõõtmiseks paigaldatud seadmed, paigaldamise asukohad ja kuupäevad. Voolu kiiruse mõõtmiseks kinnitati hoovusmõõtja Orjaku kanalil asuva silla külge (truubi Käina lahe poolsesse otsa). Veetasemete mõõtmiseks paigaldati rõhuandurid nii Käina lahte sisse kui ka lahest välja. Lisaks fikseeriti veetaseme lati na idud kanalites 19. aprillil, 16. mail, 25. mail, 30. juunil, 12. juulil, 20. juulil, 31. juulil, 15. augustil, 17. augustil, 21. augustil, 22. augustil ja 19. oktoobril. Nimetatud kuupa evadest seitsmel korral registreeriti kanalites (sildadelt Õrjaku kanalil, Õrjaku silma kanalil ja Laisna kanalil) ka voolu kiirus erinevatel su gavustel.

Tabel 2.2. Mõõteseadmed ja paigalduse asukoht koordinaatidega, paigalduse sügavus, paigalduse ja eemalduse kuupäev, ja registreeritud andmete ajavahemik.

Paigaldus- Paigladus- Eemaldus- Olemasolevad Nr Mõõteseade Asukoht Koordinaadid sügavus kuupäev kuupäev andmed 58°47'53.3"N, 1 Lainesond LM2 Jausa laht 1,0 m 19.04 16.05 19.04–12.05 22°44'50.2"E Käina laht 58°48'14.8"N, 2 Lainesond LM2 (läänepoolseim 0,5 m 19.04 16.05 19.04–12.05 22°45'11.8"E lahesopp) CTD-sond 58°48'01.5"N, 3 Orjaku kanal 0,9 m 19.04 19.12 19.04–9.12 SBE 16 22°45'04.2"E Lainesond 58°47'53.3"N, 4 Jausa laht 0,8 m 25.05 kadunud puuduvad SBE 26 22°44'50.2"E Käina laht 58°48'15.1"N, 5 Lainesond LM2 0,4 m 25.05 12.07 puuduvad (idakallas) 22°48'28.9"E Hoovusmõõtja 58°48'01.5"N, 30.06–31.07 6 Orjaku kanal 0,8 m 30.06 19.12 106 22°45'04.2"E 05.10–20.12 Käina laht 58°48'15.1"N, 7 Lainesond LM2 0,5 m 20.07 21.08 20.07–12.08 (idakallas) 22°48'28.9"E 58°47'52.2"N, 8 Lainesond LM2 Jausa laht 0,7 m 31.07 17.08 31.07–7.08 22°44'49.8"E Käina laht 58°48'15.1"N, 9 Lainesond LM2 0,6 m 21.08 18.10 21.08–13.09 (idakallas) 22°48'28.9"E

Lisaks teostati mõõtmisi CTD-sondiga (SBE 19plus). Eraldi viidi läbi sügavusmõõdistused Käina lahes perioodil 16.–23. august 2017 ja Vaemla lahes perioodil 18.–19. oktoober 2017 kasutades selleks käsisonarit Depthmate Portable Sounder SM-5 ja mõõdulatti ning koordinaatide määramiseks GPS EchoMAP 50s. Mõõdetud sügavused seoti veetaseme nulliga Õrjaku kanali veetaseme lati järgi samal ajal registreeritud veetaseme abil.

2.2. Andmed ja kaardikihid muudest allikatest

Lisaks lahtede topograafiale hangiti Maa-ametist piirkonna kõrgusandmed, et oleks võimalik hinnata üle ujutatavate alade pindalasid keskmisest kõrgemate veetasemete korral.

Joonis 2.2. Piirkonna maapinna kõrgusmudel (andmete allikas: Maa-amet).

To o s kasutatakse lisaks EELIS kaardikihte pu sielupaikade, va a riselupaikade, kaitsealuste taimede, seente ja samblike, loomaliikide (lindude) kohta – na iteks Joonis 2.3 ja Joonis 2.4 ja poollooduslike koosluste (na iteks Joonis 2.5) kohta. Roostike leviku ulatust hinnatakse Maa-ameti kaardiserverist pa rinevate ortofotode alusel aastatest 2005, 2008, 2010, 2012, 2014 ja 2016 ja hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindalade abil samadest aastatest EELIS-est pa rinevate kaardikihtide abil.

Joonis 2.3. EELIS kaardikiht Natura elupaigatüüpide kohta.

Joonis 2.3. EELIS kaardikiht kaitsealuste linnuliikide (III kategooria) kohta.

Joonis 2.5. EELIS kaardikiht 2016. aastal hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste kohta.

Õlulistemaks andmeallikateks on veel Ka ina lahe – Kassari maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2015–2024 (Keskkonnaamet, 2015), linnustiku uuringute aruanded (Leito, 2002; Leito, 2007), Vaemla haudelinnustiku 2007–2010 aruanded (Laurits, 2007; 2008; 2009; 2010) ja kalastiku uuringute aruanded 1995 (Kikas, 1995), 2005 (Vetemaa, 2005) ja 2010 (Vetemaa, 2010).

3. Ajalooliste andmete analüüs

Ajalooliste andmetena on kasutatud veeregulaatori päeviku andmeid aastatest 1998 kuni 2011, mis sisaldas veetaseme andmeid kolmes kanalis (Orjaku kanal, Orjaku silma kanal ja Laisna kanal) ja Orjaku sadamas, informatsiooni veevoolu suuna kohta kanalites (sisse/välja) ja veeregulaatorite ning kalaluukide asendi kohta. Veeregulaatori päeviku andmed aastatest 1998–2009 digitaliseeriti TTÜ üliõpilase Natalia Novak poolt. Lisaks kasutati Heltermaa rannikujaama veetaseme andmeid ja Vilsandi meteoroloogiajaama tuulte andmeid samast perioodist (andmed saadud Keskkonnaagentuurist). Käesolevas aruande osas toodud tulemused on saadud Natalia Novak lõputöö raames (juhendaja Taavi Liblik).

Joonis 3.1. Kuu keskmiste veetasemete sesoonne käik Heltermaal (vasakpoolne paneel) ning Käina lahe sees ja Õrjaku sadamas (lahest väljas, parempoolne paneel) aastate 1998–2011 andmete põhjal (Novak, 2017).

Jooniselt 3.1 on näha, et veetaseme sesoonne käik (kuu keskmiste veetasemete põhjal) on suhteliselt sarnane nii Heltermaal, Õrjaku sadamas kui ka Käina lahes sees. Erinevus seisneb selles, et maksimaalse ja minimaalse keskmise veetasemega kuud on veidi nihkes. Heltermaal (Väinameres) on veetaseme kõrgseis novembrist jaanuarini, Käina lahes aga detsembrist veebruarini. Madalaim on olnud kuu keskmine veetase Heltermaal aprillis–mais, Käina lahes pigem mais–juunis. Võrreldes Õrjaku ja Käina lahe veetasemete keskmist käiku on näha, et lahes sees oli veetase aprillis (ka märtsis) selgelt kõrgem, kui lahest väljas, mis võib olla seotud nii regulaatorite mõjuga kui ka suurema mageda vee juurdevooluga lahte kevadkuudel. Suuremad veetaseme kõikumised toimuvad nii Käina lahes kui sellest väljaspool septembrist märtsini. Seda on selgitatud asjaoluga, et tugevamate tuulte (ja tuule muutlikkuse) korral esineb suurem veetaseme muutlikkus – veetaseme standardhälbe ja tuule päeva keskmise kiiruse standardhälbe sesoonsed käigud olid omavahel sarnased. Avamere veetaseme suuremad muutused, millele veetase Ka ina lahes reageerib teatud inertsiga, leiavad aset septembrist kuni ma rtsini, kui esinevad tugevamad tuuled.

Joonis 3.2. Kuu keskmiste, maksimaalsete ja minimaalsete veetasemete sesoonne käik Õrjaku sadamas (vasakpoolne paneel) ja Käina lahes (parempoolne paneel) aastate 1998–2011 andmete põhjal (Novak, 2017). Joonisel 3.2 on lisaks veetaseme kuu keskmiste sesoonsele käigule näha ka maksimaalse ja minimaalse veetaseme sesoonsed käigud. Käina lahe veetasemete maksimumidel on sarnane sesoonne käik nagu veetaseme keskmistel. Lisaks on maksimaalsete veetasemete sesoonsed käigud lahes sees ja sellest välja sarnased. Minimaalsete veetasemete puhul on selgelt näha veeregulaatorite mõju. Kui lahest väljas ulatusid registreeritud minimaalsed veetasemed kuni näiduni –60 cm, siis lahes olid miinimumid veetaseme –20 cm lähedal. Käina lahe maksimaalne veetase perioodil 1998–2011 on olnud 68 cm, mis mõõdeti 26. jaanuaril 2002. See langeb ajaliselt kokku ka lahest väljas (Orjaku sadamas) mõõdetud maksimaalse veetasemega, milleks registreeriti 80 cm. Kuna 2005. aasta jaanuarist Käina lahe veetaseme andmed puuduvad, siis ei ole teada, kas veetase Käina lahes oli seoses 2005. aastal jaanuaritormiga sellest maksimumist veel kõrgemal või mitte. Minimaalne veetase Käina lahes on olnud –35 cm (7. juunil 2008). Seega registreeritud veetaseme maksimumi ja miinimumi vahe perioodist 1998–2011 oli Käina lahes 103 cm. Veetaseme miinimum Orjaku sadamas oli sel perioodil –64 cm (6. detsembril 2002) ning maksimaalse ja minimaalse veetaseme vahe oli 144 cm. Seega, oli veetaseme muutlikkus Ka ina lahes va iksem kui va ljaspool. Analu u sides veevoolu suundade ajalist muutlikkust erinevates kanalites on vo imalik teha ja reldus, et Ka ina lahes esineb kahte tu u pi veevahetust, mille iseloom so ltub avamere veetasemest (Novak, 2017). Kui veetase on piisavalt ko rge ja tase kasvab, siis to useb Vaemla lahe veetase ta nu la bi Õ unaku silma toimuvale transpordile kiiremini kui Ka ina lahe veetase. Seeto ttu saabub avamere vett Ka ina lahte lisaks Õrjaku kanalile ja Õrjaku silma kanalile ka la bi Laisna kanali. Madala veetaseme puhul (<–20 cm) on Õ unaku silm valdavalt kuival ning soolase vee juurdevool Vaemla lahte (aga ka sealt magedama vee a ravool) toimub ainult la bi Ka ina lahe, st la bi Laisna kanali. Veetaseme sesoone käik (kuu keskmiste veetasemete põhjal) on suhteliselt sarnane nii Heltermaal, Õrjaku sadamas kui ka Käina lahes (Joonis 3.1). Erinevus seisneb selles, et maksimaalse ja minimaalse keskmise veetasemega kuud on veidi nihkes. Heltermaal on veetaseme kõrgseis novembrist jaanuarini, Käina lahes aga detsembrist veebruarini. Madalaim on olnud kuu keskmine veetase nii Heltermaal kui ka Õrjaku sadamas (Käina lahest väljapool) aprillis–mais, Käina lahes pigem mais–juunis. Käesolevas projektis on olulised madalad veetasemed kevad- ja suveperioodil. Seega võib Heltermaa veetasemete andmeid kasutada veetasemete muutlikkuse kirjeldamiseks Orjaku kanali ja Õrjaku silma kanali kui ka Õunaku silma mere poolsel alal. Töös on analüüsitud kriitiliste veetasemete ( –20 cm ja  –30 cm) esinemise sagedust aastate ja kuude lõikes ning samuti kevad- ja suveperioodil vahemikus 1981–2017 kasutades Heltermaa meteojaama andmeid. Samuti analüüsiti kevade ja suve veetaseme andmete alusel perioodide pikkusi, kui veetase oli  –20 cm ja  –30 cm . Veetasemete statistika on tehtud ööpäeva keskmiste veetasemete kohta. Arvestatud ei ole neid kuid, kus mõõtmisandmed puudusid rohkem kui 10 päeval. Madalate veetasemete esinemise sagedus leiti mõõtmispäevade arvu suhtes. Joonisel 3.3 on toodud madalate veetasemete ( –20 cm) esinemise sagedus aastate kaupa. Üldiselt oli madalate veetasemete esinemise protsent alla 20%. Üle 20% esines madalaid veetasemeid 15 aastal ja üle 30% kuuel aastal. Ekstreemselt palju oli madalaid veetasemeid 1996. aastal. Madalate veetasemete jaotus kuude kaupa perioodil 1981– 2017 näitab, et kõige rohkem madalaid veetasemeid oli kevadel, märts–mai (Joonis 3.4). Suvekuudel (juuni–august) oli madalate veetasemete osakaal oluliselt väiksem, kusjuures juuli kuus oli madalaid veetasemeid 4%. Madalate veetasemete esinemissagedus kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastate kaupa on toodud Joonisel 3.5. Aastate vaheline muutlikkus on väga suur, ulatudes 1% (2007. a.) kuni 86% (1996. a). Viimasel kümnel aastal on madalate veetasemete esinemine kevadperioodil oluliselt vähenenud. Madalate veetasemete esinemissagedus suveperioodil (juuni, juuli, august) aastate kaupa on toodud Joonisel 3.6. Suviste madalate veetasemete esinemise muutlikkus on samuti suur, muutudes vahemikus 0–29%. Aastatel 1991, 2001, 2005, 2009, 2011, 2012 ja 2017 suveperioodil veetasemeid  –20 cm ei esinenud. Kogu perioodi (1981–2017) jooksul oli kõige madalam registreeritud veetase Heltermaal –77 cm ja kõige kõrgem veetase 94 cm. Edasi on toodud ka madalate veetasemete analüüs kevadperioodil ja suveperioodil kui kasutati kriteeriumi  –30 cm. Joonisel 3.7 on toodud madalate veetasemete esinemise sagedus kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastate kaupa. Võrreldes kriteeriumiga  –20 cm esineb veetasemeid  –30 cm tunduvalt harvem. Aastate vaheline muutlikkus on väga suur, varieerudes 0% kuni 65% (1996. a). Viimasel kümnel aastal madalaid veetasemeid kas üldse ei esinenud või esinemise sagedus jäi alla 10%, välja arvatud 2013. a kui neid oli 32% . Madalate veetasemete esinemissagedus suveperioodil (juuni, juuli, august) aastate kaupa on toodud Joonisel 3.8. Suviseid madalaid veetasemeid ( – 30 cm) esines harva, kogu perioodi (1981–2017) jooksul ainult 11 aastal, kusjuures ainult kahel aastal (1992, 1996) oli esinemise sagedus 15%.

Joonis 3.3. Madalate veetasemete (–20 cm) esinemise sagedus aastate kaupa Heltermaa meteojaama andmetel.

<=-20 cm veetaseme sagedus kuude kaupa (1981-2017) 50 45 40 35 30 25 20

Sagedus, % Sagedus, 15 10 5 0 J V M A M J J A S O N D

Joonis 3.4. Madalate veetasemete (–20 cm) esinemise sagedus kuude kaupa Heltermaa meteojaama andmetel perioodil 1981–2017.

Joonis 3.5. Madalate veetasemete ( –20 cm) esinemise sagedus kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastate kaupa Heltermaa meteojaama andmetel.

Joonis 3.6. Madalate veetasemete ( –20 cm) esinemise sagedus suveperioodil (juuni, juuli, august) aastate kaupa Heltermaa meteojaama andmetel.

Joonis 3.7. Väga madalate veetasemete ( –30 cm) esinemise sagedus kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastate kaupa Heltermaa meteojaama andmetel.

Joonis 3.8. Väga madalate veetasemete ( –30 cm) esinemise sagedus kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastate kaupa Heltermaa meteojaama andmetel.

Käesoleva töö üheks eesmärgiks oli hinnata Käina ja Vaemla lahtede veevahetust erinevate alternatiivsete lahenduste jaoks kevad–suvisel perioodil, eriti madalate avamere veetasemete korral. Seega on lisaks ülaltoodud veetasemete statistikale oluline teada ka madalate veetasemete ajalist kestvust. Madalate veetasemete ajalise kestvuse määramiseks on samuti kasutatud kahte kriteeriumi: veetase on  –20 cm ja  –30 cm. Joonistel 3.9 (kevad) ja 3.10 (suvi) on toodud madalate veetasemete ( –20 cm) esinemise perioodide arv vastavalt perioodi kestvusele päevades aastatel 1981–2017. Joonistel ei ole toodud perioodide arvu kui madal veetase kestis ühe päeva. Kevadel (Joonis 3.9) esines aastate vahemikus 1981–2017 madalate veetasemetega perioode, mis olid pikemad kui üks kuu, seitse korda. Maksimaalne perioodi pikkus oli 60 päeva. Kõige sagedamini esines perioode, millede kestvus oli üks ja kaks päeva, vastavalt 35 ja 27 korda. Kokku esines madalaid veetasemeid 169 korda, kogu kestvusega 1392 päeva.

<=-20 cm veetaseme perioodid kevadel (1981-2017) 30 27

15 13 12 11 10 10 8

Perioodide esinemiste arv esinemiste Perioodide 6 5 5 4 4 3 3 3 2 2 2 2 2 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 0 2 3 4 5 6 7 8 9 10121314151617181920212223242526293033343739475660 Perioodide pikkused päevades Joonis 3.9. Madalate veetasemete ( –20 cm) esinemise kestvus päevades kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastatel 1981–2017 Heltermaa meteojaama andmetel. Joonisel ei ole toodud perioodide arvu kui madal veetase kestis ühe päeva.

Suvel (Joonis 3.10) esines aastate vahemikus 1981–2017 madalate veetasemetega ( – 20 cm) perioode, mille kestvus oli 7 päeva või rohkem 16 korda. Maksimaalne perioodi pikkus oli 26 päeva. Kõige sagedamini esines perioode, mille kestvus oli üks ja kaks päeva, vastavalt 25 ja 16 korda. Kokku esines madalaid veetasemeid 79 korda, kogu kestvusega 324 päeva. Seega esines madalaid veetasemeid suvel märgatavalt vähem kui kevadel. Suveperioodil oli ka aastaid, kui madalaid veetasemeid ei esinenud (vt Joonis 3.6).

<=-20 cm veetaseme perioodid suvel (1981-2017) 20

10 9

Perioodide esinemiste arv esinemiste Perioodide 5 4 3 3 2 2 2 1 1 1 1 1 1 1

0 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 17 20 22 26 Perioodide pikkused päevades

Joonis 3.10. Madalate veetasemete ( –20 cm) esinemise kestvus päevades suveperioodil (juuni, juuli, august) aastatel 1981–2017 Heltermaa meteojaama andmetel. Joonisel ei ole toodud perioodide arvu kui madal veetase kestis ühe päeva.

Joonistel 3.11 (kevad) ja 3.12 (suvi) on toodud väga madalate veetasemete ( –30 cm) esinemise perioodide arv vastavalt perioodi kestvusele päevades aastatel 1981–2017. Kevadel (Joonis 3.11) esines nendel aastatel madalate veetasemetega perioode, mis olid pikemad kui pool kuud, 8 korda. Maksimaalne perioodi pikkus oli 33 päeva. Kõige sagedamini esines perioode, millede kestvus oli üks kuni kolm päeva, vastavalt 26, 13 ja 15 korda. Kokku esines madalaid veetasemeid 103 korda, kogu kestvusega 634 päeva. Suvel (Joonis 3.12) esines aastate vahemikus 1981–2017 madalate veetasemetega ( – 30 cm) perioode väga vähe, kokku 18 korda kogu kestvusega 69 päeva. Kõige pikema kestvusega periood oli 14 päeva, mida esines üks kord.

30 <=-30 cm veetaseme perioodid kevadel 26 (1981-2017) 25

15 15 13

10 7 6

Perioodide esinemiste arv esinemiste Perioodide 4 4 4 5 3 3 3 3 2 2 2 1 1 1 1 1 1 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 15 17 18 20 24 26 31 33 Perioodide pikkused päevades Joonis 3.11. Väga madalate veetasemete ( –30 cm) esinemise kestvus päevades kevadperioodil (märts, aprill, mai) aastatel 1981–2017 Heltermaa meteojaama andmetel.

6 <=-30 cm veetaseme perioodid suvel (1981-2017) 5 5 5

4 3 3 2 2 1 1 1

Perioodide esinemiste arv esinemiste Perioodide 1

0 1 2 3 4 8 11 14 Perioodide pikkused päevades Joonis 3.12. Väga madalate veetasemete ( –30 cm) esinemise kestvus päevades suveperioodil (juuni, juuli, august) aastatel 1981–2017 Heltermaa meteojaama andmetel. Veetasemete statistika on tehtud ööpäeva keskmiste veetasemete kohta.

4. Meteoroloogilised ja hüdrograafilised tingimused 2017

Mõõtmised Käina ja Vaemla lahe piirkonnas viidi käesoleva projekti raames läbi 2017. aasta jooksul. Tulemuste interpreteerimisel on oluline iseloomustada mõõtmisperioodi meteoroloogilisi tingimusi piirkonnas, mis võimaldab asetada tulemused pikaajaliste muutuste konteksti. Samuti on vajalik kohapeal tehtud mõõtmiste tulemusi kõrvutada vaatlusandmetega rannikujaamadest, et selgitada mõõtmistulemustes avalduva muutlikkuse (nähtuste) seost muutlikkusega laiemal merealal.

Joonis 4.1. Heltermaa sadamas mõõdetud päeva keskmine õhurõhk (ülemine paneel), veetase (keskmine paneel) ning tuule kiirus (punane joon alumisel paneelil) ja suund (hallid rombid alumisel paneelil) perioodil 01.01–20.11.2017.

Lähima rannikujaamana on käesolevas töös kasutatud Heltermaa sadamas paikneva Riigi Ilmateenistusele kuuluva automaatse ilmajaama andmeid. Tegu on lähima jaamaga, mille mõõtmisandmed katavad kogu perioodi ja on usaldusväärsed. Tuulte analüüsiks on kasutatud ka Vilsandi meteojaama andmeid, et paremini iseloomustada Läänemere avaosa tuuli. Joonise 4.1 on toodud 1. jaanuarist kuni 20. novembrini 2017 Heltermaa sadamas mõõdetud päeva keskmised õhurõhu, veetaseme ja tuule kiiruse ning suuna graafikud. Päeva keskmine veetase Heltermaal muutus vahemikus –39 cm (veebruaris) kuni +53 cm (novembris). Pikemalt oli madal veetase veebruaris, märtsis, mais ja septembri lõpus – oktoobri alguses. Õhurõhu muutuseid kajastavalt graafikult on näha, et pikemad madala veetasemega perioodid veebruaris ja septembri lõpus – oktoobri alguses vastavad kõrge õhurõhuga perioodidele. Mõlemal korral tõusis õhurõhk üle 1040 hPa. See seos kinnitab, et kui õhurõhk Läänemere piirkonnas on kõrge, siis on veetase madal. Taolise veetaseme muutuse põhjustab õhurõhkude vahe Läänemere ja Põhjamere vahel. Kuid lühiajaliselt on peamiseks veetaset määravaks teguriks tuul. Heltermaa tuule graafikult järeldub (Joonis 4.1, alumine paneel), et päeva keskmised tuulekiiruseid ei ületanud seal 10 m/s, välja arvatud jaanuaris 2017. Suurim tunni keskmine tuulekiirus Heltermaal oli 12,2 m/s. Ülejäänud perioodil jäi päeva keskmine tuulekiirus alla 10 m/s. Seevastu Vilsandil oli perioodi 01.01–20.11.2017 maksimaalseks tunni keskmiseks tuule kiiruseks 15,8 m/s.

Joonis 4.2. Tuule suuna ja kiiruse jaotus (tuulte roos) Heltermaa (vasakpoolne paneel) ja Vilsandi (parempoolne paneel) meteojaama andmetel 01.01–20.11.2017.

Tuulteroosi diagrammilt (Joonis 4.2) on näha, et kõige sagedamini esines 2017. aastal nii Heltermaal kui ka Vilsandil edelakaare tuuli, mis on ka sellele piirkonnale iseloomulik. Oluline erinevus kahe meteojaama vahel on tuule kiirustes – Vilsandil, mis on tuultele avatud (eriti edela- ja läänetuultele), oli tuule kiirused tunduvalt suuremad kui Heltermaal. Veetaseme muutuste kontekstis on oluline tuule suuna jaotus. Kui domineerivad edelatuuled, siis on Eesti rannikumeres veetase keskmisest kõrgem. Tunni keskmiste tuulesuundade sagedusjaotuse järgi esines Heltermaal edelatuuli 26%, läänetuuli 18%, lõunakaare tuuli 14%, kagutuuli 12% (Joonis 4.3). Ülejäänud suundadest puhuvaid tuuli oli alla 10%.

Joonis 4.3. Tunni keskmiste tuulesuundade sagedusjaotus Heltermaal perioodil 01.01– 20.11.2017.

Veetaseme ja meteoroloogiliste tingimuste analüüs näitab, et 2017. aasta oli meteoroloogiliste tingimuste mõttes tavapärasest erinev. Kuigi ka keskmiselt esineb piirkonnas kõige rohkem edelatuuli, oli sel aastal edelatuulte domineerimine suurem kui tavaliselt. See omakorda põhjustas keskmisest kõrgema veetaseme kogu Eesti läänerannikul, sh Hiiumaa rannikumeres. Madalaima veetasemega periood esines 2017. aastal veebruaris, mitte kevadel. Samas, pikaajaliste mõõtmiste põhjal madalaima keskmise veetasemega perioodil aprillis–juunis ei langenud veetase sel aastal allapoole taset –25 cm.

5. Mõõtmisandmete analüüs 2017

Aruande käesolevas osas anname ülevaate 2017. aastal teostatud mõõtmisandmete analüüsist. Toodud veetaseme muutuste aegread (Joonis 5.1) näitavad, et veetase käitub Heltermaal ja Jausa lahes suhteliselt sarnaselt – esineb küll erinevusi, kuid kõrgemate ja madalamate veetasemega perioodid langevad hästi kokku. Veetaseme langust piirkonnas saab siduda sel perioodil valdavalt esinenud kirdetuultega (vt Joonis 4.1), kuigi kogu aasta kokkuvõttes olid ülekaalus edelatuuled. Sarnane on kahe mõõtmispunkti jaoks ka vaadeldava perioodi maksimaalse ja minimaalse veetaseme erinevus – mõlemas kohas on selleks ligikaudu 65 cm.

Joonis 5.1. Veetaseme muutlikkus (m) Heltermaa sadamas ja Jausa lahes (Orjaku kanali merepoolses otsas, koordinaadid: 58°47'53.3"N, 22°44'50.2"E) perioodil 23. aprill–13. mai 2017. Toodud on tunni keskmised väärtused. Juulis–augustis 2017 samaaegselt registreeritud veetaseme muutused Heltermaa sadamas ja Käina lahes langevad samuti suhteliselt hästi kokku (Joonis 5.2). Oluliseks erinevuseks on aga veetaseme maksimaalse ja minimaalse väärtuse vahe – Heltermaa sadamas oli see ajavahemikul 20. juulist kuni 12. augustini ligikaudu 55 cm, Käina lahes aga 38 cm (st vähem). See tulemus kinnitab, et ka veetaset reguleerimata summutavad kanalid veetaseme lühiajalisi kõikumisi lahes. Samuti on jooniselt näha, et veetaseme muutused Käina lahes on ajalises nihkes võrreldes nuutustega Heltermaa sadamas. Muutused Käina lahes hilinevad ligikaudu kaks ööpäeva.

Joonis 5.2. Veetaseme muutlikkus (m) Heltermaa sadamas ja Käina lahes (koordinaadid: 58°48'16.7"N, 22°48'34.3"E) perioodil 20. juuli–12. august 2017. Toodud on tunni keskmised väärtused. Heltermaa sadama veetaseme aegrida on täiendatud perioodiga 15–20 juuli, et iseloomustada veetaseme muutusi ennem mõõtmiste algust Käina lahes.

Joonis 5.3. Suhtelise veetaseme ja voolu kiiruse aegread Orjaku kanalis juulis 2017, mõõdetud Valeport hoovusmõõtjaga. Positiivne kiirus vastab Käina lahte sissevoolule ja negatiivne väljavoolule lahest.

Samaaegsed voolu kiiruse ja veetaseme muutused Orjaku kanalis juulis 2017 (Joonis 5.3) näitavad tugevat seost nende vahel – voolu suuna muutused on seotud veetasemete muutustega, st sissevool kaasneb veetaseme tõusuga ja vastupidi. Tugevat seost Käina lahest väljavoolu ja sissevoolu ning Käina lahe soolsuse muutuste vahel näitavad perioodil 30. juuni–31. juuli 2017 mõõdetud soolsuse ja voolu kiiruse aegread Õrjaku kanalis (Joonis 5.4). Mõõtmiste alguses oli väljavool Käina lahest ja soolsus oli madal. Järgnenud lühiajaliste sissevoolu, väljavoolu ja sissevoolu jooksul soolsus vastavalt suurenes (6,5 g/kg), vähenes (4,5 g/kg) ja suurenes (6,7 g/kg). Edaspidi oli soolsuse aegreas suurenemise trend kuni 20. juulini kui soolsuse väärtus oli 7,5 g/kg. Seda perioodi iseloomustasid soolsuse muutused vahemikus 6,5–7,5 g/kg. Soolsuse lühiajalised vähenemised olid seotud lahest väljavoolu perioodidega. Alates 20. juulist toimus soolsuse pidev vähenemine mõõtmisperioodi lõpuni kui soolsus oli 5,8 g/kg. Soolsuse selline vähenemine oli seotud väljavooluga lahest. Soolsuse väärtused 7,5 g/kg juulis näitavad ka seda, et soolsus oli 2017. a suvel piirkonnas kõrgem kui viimastel aastatel keskmiselt.

Joonis 5.4. Soolsuse ja voolu kiiruse muutlikkus Orjaku kanalis perioodil 30. juuni–31. juuli 2017. Ülemisel paneelil on toodud soolsuse aegrida ja värviskaalaga voolu kiirus – punane vastab sissevoolule ja sinine väljavoolule. Alumisel paneelil on toodud voolu kiiruse aegrida. Positiivne kiirus vastab Käina lahte sissevoolule ja negatiivne väljavoolule lahest.

Voolu kiirusi mõõdeti Orjaku kanalis ka perioodil 5. oktoober kuni 11. november (Joonis 5.5). Käina lahte sissevoolu ja lahest väljavoolu kiirusi iseloomustas suur muutlikkus, kuigi esines 7–10 päevaseid perioode kus domineeris kas sissevool või väljavool.

Joonis 5.5. Voolu kiiruse aegrida Orjaku kanalis 5. oktoober–11. november 2017 mõõdetud Valeport hoovusmõõtjaga. Positiivne kiirus vastab Käina lahte sissevoolule ja negatiivne väljavoolule lahest.

Orjaku kanalis (vt Joonis 2.1) teostati pikaajalised (20. aprill–16. detsember) temperatuuri, soolsuse, hägususe ja hapniku mõõtmised (Joonis 5.6). Mõõtmisperioodil teostati kuus CTD (koos hapniku ja hägususe anduritega) sondeerimist Orjaku kanalis, et kontrollida pika aegrea andmeid. Soolsuse ja hägususe muutuste interpreteerimiseks on Joonisel 5.6 toodud ka Heltermaa meteojaama veetaseme andmed samast perioodist. Vee temperatuuris on selgelt näha sesoone ja ka ööpäevane käik (Joonis 5.6A). Päeval vee temperatuur tõuseb ja öösel väheneb, kusjuures öise ja päevase temperatuuri vahe võib kevadise soojenemise perioodil ulatuda 9 oC. Oktoobris–detsembris on vee temperatuuri ööpäevane muutlikkus väga väike. Soolsuse aegrida (Joonis 5.6B) näitab kogu mõõtmisperioodil suurt muutlikkust, 1,9–7,6 g/kg. Mõõtmisperioodi alguses, kõrge veetaseme juures on olnud suhteliselt soolane vesi, ligikaudu 6 g/kg, kuid veetaseme alanemisel (Joonis 5.6C) on soolane vesi asendunud tunduvalt magedama veega, soolsusega ligikaudu 2 g/kg. Madala soolsusega periood kestab rohkem kui pool kuud. Võib eeldada, et suhteliselt pikaajalise madala veetaseme korral voolas kevadel Käina lahest välja ka Vaemla jõest, kraavidest ja allikatest lahte tulnud mage vesi. Voolu kiiruse mõõtmised Laisna kanalis (16. ja 25. mail) näitasid samuti voolamist Vaemla lahest Käina lahte. Soolsuse muutused juuli kuus on kirjeldatud ülalpool (vt Joonis 5.4).

Joonis 5.6. Vee temperatuuri (A), soolsuse (B), Heltermaa veetaseme (C), hägususe (D) ja lahustunud hapniku sisalduse (E) aegread Orjaku kanalis perioodil 19. aprill kuni 17. detsember 2017. Jämeda musta joonega on toodud ööpäevase libiseva keskmisega silutud muutused. Punaste ringidega on tähistatud CTD sondeerimiste andmed. Soolsuse vähenemise trend perioodil oktoober–detsember on seotud sügisese suurenenud magada vee juurdevooluga jõgedest ja kraavidest. Lühiajalised soolsuse muutused on seotud sissevoolu ja väljavoolu perioodide vaheldumisega Õrjaku kanalis (vt Joonis 5.5), mis kaasnesid suurte veetaseme kõikumistega sel perioodil (Joonis 5C). Mõõtmisperioodi lõpuks oli soolsus vähenenud väärtuseni 2,6 g/kg. Hägususe aegrida iseloomustab suur muutlikkus, eriti mais–juunis ja novembris– detsembris (Joonis 5.6D). Õsaliselt võivad suuremad hägususe väärtused nendel perioodidel olla seotud tuule poolt tekitatud segunemisega, aga ka magevee suurema vooluhulgaga jõgedest ja kraavidest (eriti 2017. a sügisel). Veesamba hapniku sisalduse aegrida iseloomustab samuti suur muutlikkus (Joonis 5E). Selgelt on näha suur ööpäevane muutlikkus, mis on iseloomulik madalatele veealadele. Hapniku sisaldus on päeval kõrgem kui öösel eelkõige taimestiku fotosünteesi tõttu päeval ja seoses hapniku tarbimisega öösel. Juunis 2017 on registreeritud ka kaks lühemat perioodi, kus hapniku sisaldus langes alla hüpoksia piiri (2,9 mg/l). Sellised olukorrad võivad olla seotud orgaanilise aine lagunemisega peale kevadõitsengut ja vaiksete ilmadega, kui vertikaalne segunemine oli nõrk. Visuaalselt registreeriti veetasemed kanalites iga kord, kui käidi mõõteaparatuuri paigaldamas, vahetamas, hooldamas või välja võtmas – st järgmistel kuupäevadel: 19.04, 16.05, 25.05, 30.06, 12.07, 20.07, 31.07, 15.08, 17.08, 21.08, 22.08 ja 19.10. Maksimaalsed ja minimaalsed veetasemed nendel päevadel erinevates kohtades olid järgmised: Laisna kanalis maksimaalne 21,5 cm (19.10) ja minimaalne –8 cm (25.05), Orjaku silma kanalis maksimaalne 15 cm (19.10, 12.07) ja minimaalne –24 cm (16.05) ning Orjaku (Puulaiu) kanalis maksimaalne 10 cm (12.07) ja minimaalne –20 cm (16.05, 31.07). Veetasemed Õrjaku kanalis ja Õrjaku silma kanalis langesid suhteliselt hästi kokku – miinimumid ja maksimumid ei erinenud üle 5 cm, kuid Laisna kanalis ulatus veetaseme erinevus võrreldes teistega maksimaalselt kuni 20 cm. Lisaks veetasemele määrati alati ka veevoolu suund kanalis ning seitsmel korral vooluhulga täpsemaks hindamiseks ka kiiruste vertikaalsed profiilid, st voolu kiirus erinevatel sügavustel kanalis. Selleks kasutati hüdromeetrilise labatiivikuga voolukiiruse mõõtjat. Enamusel kordadel langesid voolu suunad Orjaku kanalis ja Orjaku silma kanalis kokku, kuid kokku tehtud 11 vaatlusest erinesid nendes voolusuunad kolmel korral. Mõõdetud kiiruste profiilide põhjal on saadud järgmised tulemused. Laisna kanalis varieerus põhjalähedane kiirus (10 cm põhjast) mõõtmiste ajal vahemikus 0–16,5 cm/s. Keskmises veekihis olid kiirused vahemikus 0–26,0 cm/s ja veepinna lähedal vahemikus 2,6–28,5 cm/s. Õrjaku silma kanalis muutusid põhjalähedased kiirused vahemikus 1,3– 12,7 cm/s, keskmises kihis vahemikus 1,3–17,5 cm/s ja veepinna lähedal vahemikus 1,3 –21,7 cm/s. Orjaku kanalis varieerus veevoolu kiirus mõõtmiste ajal põhjalähedases kihis vahemikus 1,3–14,2 cm/s, keskmises kihis 1,3–21,7 cm/s ja veepinna lähedal vahemikus 2,4–19,2 cm/s. Veesügavuste mõõdistamine toimus väikselt ujuvaluselt, mis võimaldas liikuda ka väga madalasse vette, kasutades käsisonarit Depthmate Portable Sounder SM-5 ja mõõdulatti. Mõõdistustele vastavad veetasemed registreeriti Õrjaku kanali mõõdulati suhtes. Mõõtmised teostati kahes jaos – augustis ja oktoobris 2017, sealjuures Vaemla lahes suhteliselt kõrge veetaseme juures, et oleks üldse võimalik sügavusi mõõta. Kokku mõõdeti sügavusi 696 erinevas punktis, millest Käina lahes oli 614 punkti ja Vaemla lahes 83 sügavuspunkti. Joonisel 5.7 on toodud Käina ja Vaemla lahe sügavuste mõõtmiste punktid ja mõõtmisperioodi veetasemega korrigeeritud sügavused. Lahtede need osades, kuhu ujuvvahendiga ei olnud võimalik liikuda, on mudeli jaoks kasutatud Veeteede ameti digitaliseeritud sügavuste andmeid.

Joonis 5.7. Sügavuse mõõtmiste punktid Käina ja Vaemla lahes ja mõõtmisperioodi veetasemega korrigeeritud sügavused.

6. Vaadeldavad alternatiivlahendused

Projekti jooksul viidi läbi kaks kohtumist huvirühmadega töö eesmärkide ja vahetulemuste tutvustamiseks ning võimalike alternatiivlahenduste selgitamiseks. Huvirühmadega arutelude tulemusel lepiti kokku veevahetuse ja mõjude hindamise teostamine viie alternatiivi jaoks: 1. Midagi ei muudeta ( a) praegused kanalid, b) sild vo i su gavam kanal) 2. Su vendatakse ko ik kanalid, sh Õ unaku silm kuni 0,5 m, regulaatoreid ei tehta 3. Paigaldatakse automatiseeritud regulaatorid Õrjaku (Puulaiu) kanalile ja Õrjaku silma kanalile (regulaatorite to o 2011. a ettepaneku po hjal, kanalid puhastatakse) 4. Passiivne regulaator (po hjapais –20 cm, mis vo ib olla kitsa avaga kala jaoks, regulaator ka Õrjaku silmas, vo ib olla –30 cm juures) 5. Paigaldatakse regulaatorid ja vajadusel pumbatakse merest vett lahte juurde

Täiendavalt laekus peale koosolekuid MTÜ Hiiukala alternatiivne ettepanek, mis nägi ette põhjapaisu rajamist taseme 0 cm juures ja veevahetuse reguleerimist Laisna kanali kaudu sinna regulaatori rajamisega, mis sulgeks veevahetuse samuti veetaseme 0 cm juures. Esimene alternatiivi (modelleerimisel alternatiiv A0) rakendumisel säilitatakse olemasolev olukord, st ei taastata aktiivseid regulaatoreid kanalitel ega ei tehta muid veevahetust soodustavaid või takistavaid töid. Erandiks on ka Kaitsekorralduskavaga ette nähtud kanalite regulaarne puhastamine, mis parandaks eelkõige kalade liikumist lahtede ja avamere vahel. Teine alternatiiv (modelleerimisel alternatiiv A1) eeldaks kanalite süvendamist sügavuseni - 50 cm. Selleks on võimalikud kaks erinevat varianti, kas süvendatakse ainult kanalid (st lahtede muudes osades jääb topograafia samaks) või rajatakse pikemad kanalid kuni lahtede sügavamate keskosadeni. Modelleerimisel eeldati nendest esimest varianti, sest suuremahulised süvendustööd lahtedes ja rajatud kanali regulaarne puhastamine ei ole otstarbekas ei keskkonnamõju ega majanduslikus mõttes. See tähendab, alternatiivide modelleerimisel lähtuti kanalite süvendamisest sügavuseni -50 cm, kuid ülejäänud piirkonnas olemasoleva topograafia säilitamisest. Kolmas alternatiiv näeks ette varasemalt töötanud lüüsregulaatoritele sarnase olukorra taastamise. Erinevused varasema olukorraga oleksid kahes osas. Esiteks, on otstarbekas regulaatorite automatiseerimine, st et need lülituksid automaatselt sisse veetaseme langemisel allapoole ette nähtud sügavust (näiteks -20 cm). Teiseks, lüüsregulaatorid oleksid ainult Orjaku kanali ja Orjaku silma kanali truupidel, kuid Laisna kanali regulaatori taastamist ette ei nähta. Viimane ettepanek on põhjendatud sellega, et veetaseme puhul alla -20 cm on Õunaku silm suletud ja sealt väljavoolu tõttu veetase enam ei langeks, kuid läbi Laisna kanali säiliks värske vee juurdevool Vaemla jõest Käina lahte. Neljas alternatiiv näeb ette passiivse regulaatori rajamise Orjaku kanali ja Orjaku silma kanali ette Käina lahte. Passiivne regulaator kujutaks endast põhjapaisu sügavusel -20 cm, mille teatud osas oleks tagatud ka veetaseme langemisel – 20 cm juurde piiratud veevahetus, mis lubaks kalade liikumist lahe ja avamere vahel. Lahtede ülejäänud osades topograafiat ei muudeta. Modelleerimisel on käsitletud kolmandat ja neljandat alternatiivi ühe võimaliku stsenaariumina (alternatiiv A2), kus veevahetus oleks takistatud alates tasemest -20 cm. Viies alternatiiv oleks modelleerimise alternatiivi A2 üks alastsenaarium. Selle mõju hindamiseks on võetud samuti alternatiivi A2 modelleerimise tulemused ja hinnatud veebilansi abil juurde pumbata vee vajalikku vooluhulka, et säilitada veetase -20 cm. Veebilansi hindamisel on arvestatud magevee juurdevooluga (Vaemla jõest ja Selja kraavist) ning sademete ja aurumisega.

7. Mudel alternatiivide hindamiseks 7.1. Mudeli kirjeldus

Käesolevas töös on modelleerimiseks kasutatud primitiivsetel (lihtsustamata) võrranditel põhinevat General Estuarine Transport Model (GETM; Burchard and Bolding, 2002) mudelit, mida seadistati vaadeldava uurimispiirkonna jaoks. Mudelis kasutatud topograafia on näidatud joonisel 7.1 ning uurimisala kirjeldus on toodud sissejuhatuses.

Joonis 7.1. Modelleerimispiirkond koos sügavustega meetrites.

GETM on vaba veepinnaga, kolmemõõtmeline, hüdrostaatiline mudel, millesse on sisse- ehitatud vertikaalselt adaptiivsed koordinaadid (Hofmeister et al., 2010; Gräwe et al., 2015). Vertikaalse segunemise parametriseerimiseks kasutatakse kahe võrrandiga k-Ɛ turbulentsi mudelit (Canuto et al., 2001; Burchard and Bolding, 2001) ning turbulentsi mudel on rakendatud läbi General Ocean Turbulence Model (GOTM; Umlauf and Burchard, 2005) mudeli. Horisontaalne segunemine on parametriseeritud Smagorinsky (1963) järgi. Käina lahe ja Vaemla lahe piirkonna modelleerimiseks on kasutatud horisontaalset ruumisammu 10 m ning vertikaalis kahte kihti. Mudeli topograafia on koostatud kasutades TTÜ Meresüsteemide instituudi poolt 2017. a teostatud mõõdistuse andmeid ja Veeteede ameti veebirakendusest (Veeteede amet, 2017) digitaliseeritud sügavusandmeid. Atmosfääri rajatingimustena (2014 ja 2017) kasutati Eesti Ilmateenistuse numbrilise ilmaennustusmudeli High Resolution Limited Area Model (HIRLAM) aegridu uurimispiirkonna vahetust lähedusest 1-tunnise intervalliga, mida on arvutatud iga 6h tagant (Männik and Merilain 2007). Aasta 1993 atmosfääri rajatingimused saadi globaalsest re-analüüsi andmebaasist Climate Forecast System Reanalysis (Dee et al. 2014). Käesolevas töös on atmosfääri rajatingimused ruumis homogeensed.

7.2. Rajatingimused Käina-Vaemla mudelile

Tööks seadistatud Käina–Vaemla mudelil on avatud rajad nii Käina lahe (Õrjaku kanali ja Õrjaku silma kanali otsad) kui ka Vaemla lahe (Õunaku silm) jaoks (Joonis 7.2). Avatud radadel kasutatakse Heltermaa sadama veetasemete andmeid. Temperatuuri ja soolsuse andmed avatud radadel on saadud TTÜ Meresüsteemide instituudis GETM mudeli abil läbi viidud pikaajalistest simulatsioonidest, mis hõlmasid ka aastaid 1993, 2014 ja 2017. Pikaajalistes simulatsioonides kasutati GETM Läänemere mudelit lahutusega 1 km avatud radadega Taani väinades. Vaemla jõe ja Selja kraavi kuu keskmised vooluhulgad saadi Keskkonnaagentuurist.

Joonis 7.2. Läänemere kõrglahutustliku mudeli topograafiaga ja Käina–Vaemla mudeli rajatingimusteks kasutatud andmete väljavõtete asukohad.

7.3. Mudeli tulemused ja valideerimine 2017. a andmete põhjal

Joonistel 7.3–7.8 on kujutatud erinevate parameetrite modelleeritud aegridu Käina ja Vaemla lahe sissepääsude lähistelt. Veetaseme üldine käik Käina ja Vaemla lahe väljapääsude juures on sarnane – suurema mastaabiga muutused on kvalitatiivselt koherentsed. Kõrgem modelleeritud veetase aprillis 2017 alaneb mai keskpaigaks 40 cm võrra. Joonistel on toodud mudeltulemused, mille konverteerimiseks absoluutseks veetasemeks on vaja lahutada ligikaudu 20 cm mudeli konstantne parand. Korrigeeritud veetasemed langevad väga hästi kokku mõõdetud veetaseme muutustega – näiteks perioodil aprilli lõpust mai keskpaigani langes veetase umbes 50 cm võrra nii mudeli tulemuste põhjal kui ka mõõtmiste põhjal Jausa lahes.

Joonis 7.3. Modelleeritud veetaseme aegrida Käina lahe sissepääsu juurest (Orjaku kanali otsast). Rasvase joonega on näidatud 1-päevase libiseva keskmisega silutud rida.

Joonis 7.4. Modelleeritud veetase Vaemla lahe sissepääsu juurest (Õunaku silm). Rasvase joonega on näidatud 1-päevase libiseva keskmisega silutud rida.

Mudeli tulemused esialgse seadistusega näitasid lahtedes suuremaid hoovuse kiiruseid, kui kanalites on mõõdetud. Hoovuse kiiruse komponentide minimaalsed ja maksimaalsed väärtused on vahemikus –0,8 kuni 0,8 m/s. Vaemla lahes on hoovuse kiirused veidi väiksemad, ilmselt seepärast, et laht on madalam. Keskmine hoovuse kiirus oli modelleerimise perioodil ligikaudu 0,13 m/s.

Joonis 7.5. Modelleeritud hoovuse kiirus (alumine paneel) koos ida–lääne suunalise (ülemine paneel) ja põhja–lõuna suunalise (keskmine paneel) kiiruse komponentidega Käina lahes.

Joonis 7.6. Modelleeritud hoovuse kiirus (alumine paneel) koos ida–lääne suunalise (ülemine paneel) ja põhja–lõuna suunalise (keskmine paneel) kiiruse komponentidega Vaemla lahes.

Joonis 7.7. Modelleeritud temperatuuri ja soolsuse ajaline käik Käina lahes Õrjaku kanali lähedal perioodil 1. aprillist kuni 31. juulini 2017.

Modelleeritud soolsuse ajaline käik Käina lahe sissepääsu juures on suhteliselt ühtlane – muutused on vahemikus 6,5 kuni 7 g/kg. Erinevalt mõõtmistest ei ole esialgse mudeli seadistuse puhul näha, et mage vesi soolsusega 2 g/kg jõuaks Õrjaku kanalini (nagu see oli mõõtmiste tulemustes). Selle põhjenduseks on, et esimene seadistus mudeli jooks oli teostatud soolsuse algväljaga (1. aprillil 2017), mis ei arvestanud soolsuse erinevust lahtedes (alguses on võetud ühtlane soolsus 7 g/kg üle kogu Käina ja Vaemla lahe). Lisaks ei ole esialgse seadistuse puhul arvesse võetud kraavidest ja allikatest Käina lahte suubuvat magedat vett. See tähendab, et enne alternatiivide hindamist tuleb mudelisse kindlasti nende sissevoolude hinnangud sisse viia. Samuti tuleb Vaemla jõe vooluhulga jaoks viia sisse selle sesoonne käik. Temperatuuri ajalises käigus domineerib sesoonne soojenemine ja see läheb hästi kokku mõõtmisandmetega.

Joonis 7.8. Modelleeritud temperatuuri ja soolsuse ajaline käik Vaemla lahes Õunaku silma lähedal perioodil 1. aprillist kuni 31. juulini 2017.

Vaemla lahe väljapääsu juures on soolsuse muutlikkus märgatavalt suurem võrreldes Käina lahe sissepääsuga. Sissevoolu korral läheneb soolsuse sissepääsu juures avamere soolsuse väärtusele üle 7 g/kg, samas kui väljavoolu korral väheneb soolsus väärtuseni 2 g/kg. Selline käik vastab mõõtmiste põhjal saadud ettekujutusele, et kui jõe vesi voolab läbi Õunaku silma välja, siis soolsus langeb oluliselt. Kui merevesi aga sealt sisse voolab, siis on soolsus praktiliselt võrdne avamere soolsusega piirkonnas.

Joonis 7.9. Veetasemete ruumilised jaotused erinevatel ajamomentidel koos pinnahoovustega.

Joonisel 7.9 on näidatud erinevatel veetaseme ruumilisi jaotusi erinevatel ajamomentidel koos pinnahoovuse kiiruse ja suunaga. Tugevate tuulte korral on saadud, et hoovuse kiirused on suhteliselt suured terve modelleerimisala ulatuses. Allpool vaatleme, kui hästi kirjeldab mudel Käina lahe vee temperatuuri ja hoovuse kiirusi kasutades mõõtmisandmeid Õrjaku kanalis (Joonis 7.10). Modelleeritud vee temperatuur ja mõõdetud vee temperatuur langevad suhteliselt hästi kokku. Aprilli keskpaigast juuni keskpaigani on erinevus suurem kui analüüsitava perioodi teises pooles, kus on väga hea kokkulangevus. Modelleeritud vee temperatuuris on samuti selgelt näha sesoone ja ööpäevane käik. Päeval vee temperatuur tõuseb ja öösel väheneb, kusjuures öise ja päevase temperatuuri vahe võib kevadise soojenemise perioodil ulatuda 8 °C. Sama suured ööpäevased muutused olid ka mõõdetud vee temperatuuris kevadise soojenemise perioodil. Alates augusti teisest poolest hakkab lahe vee temperatuur langema ja ka vee temperatuuri ööpäevane muutlikkus väheneb. Võib järeldada, et atmosfääri ja mere soojusvahetus on piisavalt hästi modelleeritud. See on oluline, kuna edaspidi kasutatakse Käina lahe veetaseme muutuste selgitamiseks ka aurumist. Aurumine sõltub latentsest soojavoost, mis on funktsioon õhu ja vee temperatuurist.

Joonis 7.10. Modelleeritud vee temperatuuri (punane joon) ja mõõdetud vee temperatuuri (must joon) aegread Käina lahe sissepääsu juurest (Õrjaku kanali otsast).

Joonisel 7.11 on toodud modelleeritud hoovuse kiiruse ja mõõdetud hoovuse kiiruse aegread Käina lahe sissepääsu juures (Õrjaku kanalis) juulis 2017. Tuleb silmas pidada, et mudeli horisontaalne võrgusamm on 10 m ja kiirust mõõdeti ühe truubi juures. Kvalitatiivselt langevad pikemaajalised kiiruse muutused küllalt hästi kokku. Näiteks perioodil 18. juuli kuni 26. juuli väljavoolu kiirused kasvad ja edaspidi vähenevad mõlema aegrea põhjal. Modelleeritud sissevoolu kiirused on mudeli poolt küll veidi alahinnatud. Modelleeritud veetaseme ja kuivanud alade ulatuse 2017. a andmeid on analüüsitud järgmises peatükis.

Joonis 7.4. Modelleeritud hoovuse kiiruse aegrida (sinine joon) ja mõõdetud hoovuse kiiruse aegrida (must joon) Käina lahe sissepääsu juurest (Õrjaku kanalis). Positiivne kiirus tähendab sissevoolu ja negatiivne kiirus väljavoolu.

7.4. Erinevatele alternatiividele vastavad modelleerimise tulemused

Modelleerimine viidi läbi mudeli kolme seadistuse jaoks: A0 – Käina ja Vaemla lahed on ühendatud avamerega kolme ühenduse kaudu – Õunaku silm, Õrjaku kanal ja Õrjaku silma kanal – vastab alternatiivile 1, st kui midagi ei muudetaks; A1 – Kõik ühendused avamerega süvendatakse sügavuseni 0,5 m – vastab alternatiivile 2; A2 – Veetaset reguleeritakse nii, et väljavool on takistatud alates veetasemest –20 cm (sellest madalama veetaseme korral) – vastab alternatiividele 3 (aktiivsed regulaatorid) ja 4 (passiivne regulaator). See tähendab, et modelleerimise jaoks ei tehtud vahet, kas kasutatakse lüüsregulaatorit või põhjapaisu – veevahetus oleks mõlemal juhul takistatud allpool veetaset –20 cm. Viiendale alternatiivile vastavad prognoosid on tehtud madalveeliste olukordade jaoks hinnates mudelist Käina lahe veebilansi komponente – tulemused on esitatud alapeatükis 7.5. Mudeli simulatsioonide aegridade väljavõtete asukohad on näidatud Joonisel 7.12. Näidatud asukohtades tehtud väljavõtted 2017. a kohta on toodud Joonistel 7.13 kuni 7.15. Erinevate alternatiivide arvutuste tulemused 1993. a kohta on toodud Joonistel 7.16 kuni 7.21 ja 2014. a kohta Joonistel 7.22 kuni 7.24. Aastad 1993 ja 2014 on valitud, kui üks kõige ekstreemsematest aastatest (1993) viimase 25 aasta jooksul ja üks kevadel esinenud madalate veetasemetega aasta (2014) viimasest kümnendist.

Joonis 7.12. Mudeli simulatsioonide andmetest aegridade väljavõtete asukohad. Mustade joontega on näidatud ristlõigete asukohad, kus on hinnatud vooluhulkasid. Punase joonega on näidatud üks võimalikest põhjatammi asukohtadest.

Joonis 7.13. Modelleeritud veetase punktis L01 (Käina laht, üleval) ja L02 (Vaemla laht, all) 2017. aastal. Veetaseme andmed on silutud kasutades libisevat keskmist perioodiga 31 tundi. Stsenaarium A0 – hetkeolukord.

Aprilli lõpust oktoobri alguseni 2017. aastal muutus modelleeritud veetase Käina lahes järgmistes piirides: minimaalne veetase oli peaaegu –20 cm ning maksimaalne veetase 30 cm. Veetaseme miinimum oli mai teises pooles, samas kui kõrgemate veetasemetega periood esines juuli alguses.

Joonis 7.14. Modelleeritud kuivanud alade osakaal Käina lahes 2017. aastal. Stsenaarium A0 – hetkeolukord.

Joonis 7.15. Kuivanud alade (must) ruumiline jaotus Käina lahes 23. mail 2017. aastal. Stsenaarium A0 – hetkeolukord. Minimaalse veetaseme korral mai teises pooles oli Käina lahe pindalast veevaba ca 188 ha, mis teeb ~22% Käina lahe pindalast. Joonisel 7.13 on toodud ka kuivanud alade ruumiline jaotus Käina lahes 2017. aastal. Veevabu piirkondasid esines terve lahe rannajoone ulatuses – suurim paljandumine esines lahe põhja- ja kirdeosas, kus sügavused on väiksemad ning põhi laugem. Järgnevalt vaatleme veetasemete ja kuivanud alade pindalade muutusi 1993. aastal erinevate stsenaariumite korral. Aprilli algusest kuni augusti lõpuni 1993. aastal muutus modelleeritud veetase vahemikus –30 cm kuni 10 cm nii Käina kui ka Vaemla lahes (Joonised 7.16 ja 7.17).

Joonis 7.16. Modelleeritud veetase punktis L01 (Käina lahe keskel) erinevate stsenaariumide korral 1993. aastal. Stsenaariumid on järgnevad: A0 – hetkeolukord, A1 – süvendatud kanalid, A2 – passiivne regulaator või lüüsregulaator.

Joonis 7.17. Modelleeritud veetase punktis L02 (Vaemla lahes) erinevate stsenaariumide korral 1993. aastal. Stsenaariumid on järgnevad: A0 – hetkeolukord, A1 – süvendatud kanalid, A2 – passiivne regulaator või lüüsregulaator.

Joonis 7.18. Modelleeritud veetase punktis L03 (Käina lahes, punktis väljaspool rajatavat põhjatammi) erinevate stsenaariumide korral 1993. aastal. Stsenaariumid on järgnevad: A0 – hetkeolukord, A1 – süvendatud kanalid, A2 – passiivne regulaator.

1993. aastal toimus paljandumine suhteliselt suures ulatuses – minimaalse veetaseme korral 25. mail oli Käina lahest veevaba 296 ha (kogu paljandunud ala Käina ja Vaemla lahes oli 394 ha), mis moodustas ~35% kogu lahe pindalast (Joonis 7.19). Sarnaselt 2017. aastaga, jäid suurem osa veevabu piirkondi lahe põhja- ja kirdeossa. Vaemla lahes toimus paljandumine lahe põhja- ja idaosas (Joonis 7.20).

Joonis 7.19. Modelleeritud kuivanud alade osakaal Käina lahes 1993. aastal erinevate stsenaariumide korral. Stsenaariumid on järgnevad: A0 – hetkeolukord, A1 – süvendatud kanalid, A2 – passiivne regulaator.

Joonis 7.20. Modelleeritud kuivanud alade ruumiline jaotus Käina ja Vaemla lahes 25. mail 1993. aastal. A0 – hetkeolukord.

Alternatiiv A1 (parandatud veevahetus Läänemerega) korral oleks veevabade piirkondade ulatus veetaseme miinimumi korral suurem – Käina lahes 303 ha ning kogu piirkonnast 401 ha (joonis 7.21), ehk veevabade piirkondade ulatused suureneksid vastavalt 2,4% ja 1,8%. Siin tuleb arvestada, et rakendatud alternatiivis ei rajatud kanaleid lahtede sügavamate keskosadeni, vaid süvendati ainult kanalite piirkondades jättes ülejäänud lahtede osades olemasoleva topograafia. Alternatiivi A2 (passiivne regulaator kõrgusega –20 cm või lüüsregulaator) korral väheneksid veevabade piirkondade ulatus Käina lahes suuruseni 256 ha ja kogu piirkonnas 354 ha (Joonis 7.21), mis teeb muutusteks vastavalt 13,5% ja 10,2%. Kogu muutuste suhteline osatähtsus on väiksem Vaemla lahe tõttu, mis on oluliselt madalam ning millele regulaatori mõju on suhteliselt väike.

Joonis 7.21. Kuivanud alade ruumiline jaotus Käina ja Vaemla lahes alternatiivide A1 (üleval; süvendatud kanalid) ja A2 (all; regulaator –20 cm) korral.

Joonis 7.22. Modelleeritud veetase punktides L01 (üleval; Käina laht) ja L02 (all; Vaemla laht) 2014. aastal aprilli algusest septembri lõpuni. A0 – hetkeolukord, A2 – passiivne regulaator.

Joonis 7.23. Modelleeritud kuivanud alade osakaal Käina lahes 2014. aastal aprilli algusest septembri lõpuni alternatiivi A0 (olemasolev olukord) ja A2 (reguleerimine tasemel –20 cm) jaoks.

Aasta 2014 meteoroloogiliste tingimustega teostatud modelleerimise tulemused on mõlema vaadeldava alternatiivi jaoks sarnased, sest veetase peaaegu ei langenud allapoole taset –20 cm (v.a. lühikese perioodi jooksul juuni keskpaigas Vaemla lahes). See tulemus oli ka oodatav, sest regulaator (ei ole suurt erinevust, kas passiivne või aktiivne) mõjutaks veetaset lahtedes oluliselt alles tasemest –20 cm.

Joonis 7.24. Modelleeritud kuivanud alade ruumiline jaotus 2014. aastal alternatiivide A0 (hetke olukord) ja A2 (passiivne regulaator) jaoks.

Mudelitulemuste põhjal võib väita, et kanalite süvendamine (veevahetuse parandamine Läänemerega) ei tekitaks Käina lahes olulist muutust veetasemete miinimumväärtustes ega seetõttu ka paljandumise ulatuse suurenemist. Veetasemete reguleerimine passiivse või aktiivse regulaatoriga hoiaks ära veetaseme olulise languse allapoole näitu –20 cm. See tähendab, et regulaatorid vähendaks paljandumise pindala, kuid mitte väga suures ulatuses – kuivale jääva ala pindala väheneks kuni 15 % võrreldes olemasoleva olukorraga. Sellegipoolest, regulaatorite rajamine parandaks olukorda seoses veetaseme alanemise piiramisega ning sellest tulenevalt ka paljandumise ulatuse piiramisega väga madalate veetasemete korral.

7.5. Veebilansi hinnangud madalvee tingimustes ja alternatiiv A4

Eelpool näidatud tulemuste korral ilmnes ka huvitav asjaolu. Nimelt vähenes Käina lahe sügavaimas osas ka alternatiivi A2 (passiivne regulaator kõrgusega –20 cm) korral veetase allapoole eeldatavat piiravat väärtust. Joonisel 7.25 on toodud modelleeritud veetasemete ruumiline jaotus 1. juunil 1993. aastal, millelt on näha tugev veetaseme vähenemine Käina lahe kesk- ja lõunaosas.

Joonis 7.25. Veetasemete ruumiline jaotus 01. juunil 1993. aastal passiivse regulaatoriga (A2, paremal) ning passiivse regulaatorita (A0, vasakul).

Veetaseme ruumilises jaotuses on lisaks ka tugev ruumiline gradient – veetasemed lahe kesk- ja lääneosas on tunduvalt madalamad kui Käina lahe ida- ja loodeosas. Joonisel 7.24 on toodud kaalutud keskmine veetase Käina lahes erinevate stsenaariumide korral 1993. aastal (kaalutud keskmisega elimineeritakse veetaseme ruumiline gradient, mis võib olla tingitud nii tuulest kui ka veetaseme omavõnkumistest basseinis) ning alternatiiv 2 korral on veetaseme miinimum ligikaudu –24 cm (3. juunil).

Joonis 7.26 Modelleeritud keskmine veetase Käina lahes 1993. aastal kolme erineva stsenaariumiga. A0 – hetkeolukord, A1 – süvendatud kanalid, A2 – passiivne regulaator.

Õsutub, et passiivne regulaator kõrgusega kuni –20 cm merepinnast ei piira Käina lahe veetasemete miinimume kuni –20 cm. Joonisel 7.25 toodud veetaseme ruumilistes jaotustes oleks nimetatud kuupäeval veetase vahemikus –20 cm kuni –24 cm, ehk veehulk lahes väheneb ka peale kriitilise veetaseme saavutamist. Mõningase vastuolulise tulemuse selgitamiseks, on Tabelis 7.1 toodud Käina lahe veebilansi erinevad komponendid 1993. aastal 2 erineva perioodi jaoks.

Tabel 7.1 Käina lahe veebilansi komponendid 1993. aastal. Toodud suurused on 103 m3.

Komponent (103 m3) 15. mai–1. juuni 1993 1. aprill–1. september 1993 Transport läbi Õrjaku (T01) –75 –170 Transport läbi Laisna (T03) 92 481 Selja kraav 24 346 Sademed 60 2388 Aurumine –310 –2530 Bilanss –208 515

Osutub, et 5 komponendi summa perioodil 15. mai kuni 1. juuni on tugevalt negatiivne ning see on valdavalt tingitud aurumisest. Arvestades, et veetase 15. mail on ligikaudu – 20 cm, siis hüpsograafilise kõvera (Joonis 7.27) järgi on Käina lahe pindala veetaseme – 20 cm juures 6,2 km2. Seega perioodil 15. maist kuni 1. juunini peaks veetase muutuma ligikaudu –208000/6200000 m ehk –3,4 cm, mis on ka kooskõlas mudeli tulemustega. Analoogselt võib vaadelda veetaseme muutust perioodil 1. aprill kuni 1. september, mil lahte lisandub ligikaudu 515000 m3 vett, mis teeb veetaseme muutuseks pindala 8,3 km2 juures 6,3 cm. Tabelis 7.2 on toodud Käina lahe veebilansi erinevad komponendid 2014. aastal 2 erineva perioodi jaoks. Osutub, et 5 komponendi summa perioodil 1. juuni kuni 12. juuni on negatiivne ning see on tingitud aurumisest kuid ka transpordist läbi Õrjaku. Arvestades, et veetase 1. juunil oli ligikaudu –20 cm, siis hüpsograafilise kõvera (joonis 7.27) järgi on Käina lahe pindala veetaseme –20 cm juures 6,2 km2. Seega perioodil 1. juuni kuni 12. juuni peaks veetase muutuma ligikaudu –168000/6200000 m ehk –2,7 cm, mis on ka kooskõlas mudeli tulemustega. Analoogselt võib vaadelda veetaseme muutust perioodil 1. aprill kuni 1. september, mil lahte lisandub ligikaudu 1995000 m3 vett, mis teeb veetaseme muutuseks pindala 8,2 km2 juures 24,3 cm.

Tabel 7.2 Käina lahe veebilansi komponendid 2014. aastal. Toodud suurused on 103 m3.

Komponent (103 m3) 1. juuni – 12. juuni 2014 1. aprill – 1. september 2014 Transport läbi Õrjaku (T01) -148 1620 Transport läbi Laisna (T03) 87 354 Selja kraav 6 208 Sademed 67 2396 Aurumine -180 -2583 Bilanss -168 1995

Joonis 7.27. Käina lahe hüpsograafiline kõver (vasakpoolne graafik) ja lahe veemassi ruumala erinevate veetasemete puhul (parempoolne graafik).

Veebilansi hinnangud annavad ka ettekujutuse, kui palju oleks vaja vett lahtedesse juurde pumbata, et hoida veetaset kogu aeg vähemalt tasemel -20 cm. Suurim vooluhulk selleks oleks olnud vajalik analüüsitud perioodi jaoks 1.-12. juuni 2014. Veetaseme alanemise ärahoidmiseks oleks vaja kompenseerida aurumise ja magevee juurdevoolu vahe mahus 168 000 m3 perioodil pikkusega 12 päeva, ehk vooluhulk peaks pidevalt olema ca 160 liitrit sekundis. Tehniliselt on see võimalik, kuid arvestada tuleb, et taolise pumbast, torujuhtmest, elektrivarustusest ja automaatikast koosneva süsteemi rajamine oleks kulukas ja annaks efekti suurusjärgus 3 cm. Arvestades eelpool toodut ei pea ekspertgrupp sellist lahendust otstarbekaks.

7.6. Alternatiivide võrdluse tulemused ja analüüs

Peamiseks ja relduseks modelleerimise tulemuste po hjal on, et Ka ina ja Vaemla lahe po hjast ja a ks kuivale ko ige va hem, kui rajada regulaatorid (alternatiiv A2), kuid paljandumise ulatuse muutused oleksid erinevate stsenaariumide vahel mitte va ga suured. Na iteks 2017. aastal ei oleks kuivale ja a nud ala ulatus erinevate alternatiivide puhul peaaegu erinenud, mis on ka arusaadav, sest veetase langes ainult lu hiajaliselt tasemeni -20 cm. Ü he ekstreemsema aasta 1993 meteoroloogiliste tingimuste korral annaks alternatiiv A2 (passiivne regulaator ko rgusega -20 cm vo i lu u sregulaator) veevabade piirkondade ulatuse va henemise vo rreldes olemasoleva olukorraga Ka ina lahes ligikaudu 50 ha (alla 15%). Regulaatorite suhteliselt tagasihoidliku mo ju po hjenduseks on kolm asjaolu. Need kehtivad mo lema variandi jaoks, sest tulemus ei erineks, kas rajada passiivne regulaator (po hjatamm taseme -20 cm juures) vo i lu u sregulaator (mis hakkaks to o le veetaseme -20 cm juures). Esiteks, vastavalt hu psograafilisele ko verale (Joonis 7.27) on paljandumise ala suuruse kasv kiirem su gavusvahemikus 0 kuni -20 cm kui sellest edasi madalamate veetasemete korral. Kuna regulaatorid mo jutavad veevahetust alates tasemest -20 cm, siis ei erine tulemus erinevate alternatiivide jaoks kuni selle merevee tasemeni. Kui merevee tase lahtedest va ljas alaneb edasi, siis kuivale ja a va ala ulatus kasvab, kuid mitte enam nii kiiresti iga sentimeetri taseme alanemise kohta. Teiseks, Õrjaku kanali ja Õrjaku silma kanali ja Ka ina lahe vahel on olemas juba veevahetust takistav madalam ala. Su gavusmo o tmiste andmete po hjal, mis mudeli topograafias arvesse vo eti, on madaliku maksimaalseks su gavuseks -32 cm ja ainult 260 m lo ik on su gavam kui -20 cm. Kolmandaks, mo jutab veetaseme muutusi ka vee aurumise ja magevee juurdevoolu vahe. Na iteks 1993. a meteoroloogiliste tingimuste korral va henes veetase Ka ina lahes kuni tasemeni -24 cm ka alternatiivi A2 korral, mis na gi ette veevahetuse ja rsu languse veetaseme alanemisel tasemeni -20 cm. Minimaalseks veetasemeks saadi modelleerimise tulemusel -24 cm ja veebilansi hinnangud na itasid, et aurumise ja magevee juurdevoolu vahe to ttu vo is veetase sel perioodil Ka ina lahes alaneda 3,4 cm vo rra. Õlulise mõju kuivale jääva ala suuruse vähenemise suunas annaks põhjapaisu rajamine tasemel 0 cm, kui samal ajal sulgeda läbivool Laisna kanalist. Kuna aga sel juhul muutub Käina laht omaette suletud veekoguks ligikaudu 50 % ajast, siis hakkab lahe seisundit mõjutama mitte enam paljandumise ulatus vaid toitainete kontsentratsiooni kasv lahes. Alljärgnevas on hinnatud Käina RVPJ heitvees sisalduva üldfosfori ja üldlämmastiku mõju Käina lahele keskkonnale kui rajatakse põhjapais kõrgusega, mis vastab merevee tasemele 0 cm. Hinnangud on tehtud kvartalite kaupa ja on eeldatud, et selle aja jooksul püsib madal veetase ( 0 cm) ja ei ole arvestatud Vaemla jõe mõju, st veevahetust Käina lahte ei tule juurde Vaemla jõe magedat vett läbi Laisna kanali. Hinnang põhineb Käina RVPJ-st 2017. a üldfosfori ja üldlämmastiku andmetel (Tabel 7.3). Käina lahe ruumala on 3,6x106 m3 merevee taseme 0 cm juures. Samuti on eeldatud, et RVPJ heitveega Käina lahte toodud üldfosfori ja üldlämmastiku kogused segunevad lahes. Väinamere seire andmetel oli üldfosfori kontsentratsioon 2015. aasta suvel 0,86 mol l-1 ja üldlämmastiku kontsentratsioon 20,6 mol l-1. Kuna Käina lahes puuduvad üldfosfori ja üldlämmastiku seire andmed, siis kasutasime muutuste hinnanguks Väinamere seire andmeid. Tabelist 7.3 on näha, et kõige suurem üldlämmastiku ja üldfosfori suurenemine on IV kvartalis vastavalt 10% ja 15%. Kevadel ja suvel (II ja III kvartal), mil madalama veega perioodid on kõige sagedasemad ja pikemad, on üldlämmastiku kontsentratsiooni suurenemine ligikaudu 3% ja üldfosfori suurenemine 8% kolme kuu kohta. Järelikult taoline veevahetuse katkemine pikkadeks perioodideks madala veetaseme tingimustes tõstaks aastate jooksul Käina lahe eutrofeerumise taset oluliselt.

Tabel 7.3. Käina RVPJ heitvee üldfosfori (ÜldP) ja üldlämmastiku (ÜldN) kontsentratsioonid ja heitvee vooluhulgad 2017. aastal ja hinnang üldfosfori ja üldlämmastiku muutustele.

I kvartal II kvartal III kvartal IV kvartal ÜldN kontsentratsioon (mol l-1) 428,6 307,1 371,4 271,4 ÜldP kontsentratsioon (mol l-1) 4,84 30 20,8 15,8 RVPJ heitvee vooluhulk (m3) 12904 7340 6838 29486 ÜldN kogus (109 g) 77,4 31,6 35,6 112,1 ÜldP kogus (109 g) 1,9 6,8 5,3 14,4 ÜldN kontsentratsiooni 1,43 0,64 0,71 2,14 suurenemine lahes (mol l-1) ÜldP kontsentratsiooni 0,016 0,065 0,065 0,13 suurenemine lahes (mol l-1)

Keskkonnakaitseliselt annaks parima tulemuse regulaatorite rajamine Ka ina lahe ja avamere vahele kas po hjapaisuna veetaseme -20 cm juures vo i lu u sregulaatoritena, mis ka ivituvad veetaseme -20 cm juures. Samal ajal on vajalik puhastada Õrjaku ja Õrjaku silma kanalid nii, et ei tekiks kaladele lo ksu. See ta hendab kanalid peavad olema puhastatud avamere suunas (Jausa lahes) kuni su gavuseni, mis vastab kanalite su gavusele, na iteks -50 cm vo i su gavam. Kumba alternatiivi rakendada, so ltub regulaatorite maksumusest nii rajamisel kui ka ekspluatatsioonil. Kuid ekspertide eelistus on passiivne regulaator, sest see vo imaldab tulevikus asendada truubid sillaga, mis samuti parandaks veevahetust Ka ina lahe ja avamere vahel. Mudelarvutused na itavad ka, et paljanduva ala ulatus ei kasvaks oluliselt, kui puhastada kanalid su gavuseni -50 cm ja ttes alles Ka ina lahe ja Õrjaku ning Õrjaku silma kanali vahel oleva madalama ala. See eeldab, et kanalite puhastamist ei tehta pikalt Ka ina lahe keskosa suunas. Et va ltida kaladele lo ksu tekkimist, on vajalik aga kanalid puhastada Jausa lahe suunas nii pikalt, et mere su gavus lahes vastaks kanalite su gavusele. Ka ina lahe Õrjaku kanalite ees olev madalam ala on kontrolliva ta htsusega veevahetuse osas. Samuti so ltub ta psest su gavuste jaotusest selles piirkonnas ka materjali koguse hinnang, mida oleks vaja kasutada po hjatammi rajamisel. Enne vastava ehitusprojekti koostamist on vajalik see ala veel suurema detailsusega u le mo o ta. Esialgu, et parandada veevahetust lahes, oleks aga otstarbekas puhastada Õrjaku ja Õrjaku silma kanalid (nagu u lalpool kirjas).

8. Mõju elustikule, kui lahtede veetaset ei reguleerita

Eesmärgiks oli anda ülevaade, milline mõju elustikule (kalastik, linnustik, taimestik) saab olema juhul kui lahtede veetaset enam kunstlikult ei reguleerita. Eraldi on vaja käsitleda mõju lahel peatuvatele rändlindudele ja pesitsejatele. Samuti tuleb hinnata mõju rannakooslustele. Kõige olulisem on analüüsida mõju kaitsealustele liikidele ja eelkõige kaitse-eesmärgiks seatud liikidele ja koosluste seisundile. Ülevaade veetaseme mittereguleerimise mõjust elustikule on koostatud „Käina lahe – Kassari maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2015–2024“ (Keskkonnaamet, 2015) ja teiste allikate põhjal, st eraldi elustiku uuringuid kohapeal projekti raames ei tehtud. Veetaseme reguleerimine Käina lahes on positiivse mõjutegurina välja toodud kaheksa kaitse-eesmärgiks oleva liigi puhul. Veetaseme reguleerimine aitab säilitada neile soodsaid pesitus- puhke- ja toitetingimusi. Neist kaks liiki kuuluvad I kaitsekategooriasse: niidurüdi (Calidris aplina schinzii) ja tutkas (Philomachus pugnax), viis liiki II kaitsekategooriasse: hüüp (Botaurus stellaris), naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), mustsaba-vigle (Limosa limosa), sarvikpütt (Podiceps auritus) ja soopart (Anas acuta), ja üks liik III kaitsekategooriasse: punajalg-tilder (Tringa totanus). Väga madal veetase Käina lahes on ohutegurina välja toodud kuue kaitse-eesmärgiks oleva II kaitsekategooriasse linnuliigi puhul: hüüp (B. stellaris), naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), mustsaba-vigle (L. limosa), räusk (Stena caspia), sarvikpütt (P. auritus), soopart (A. acuta), ja kahe kaitse-eesmärgiks oleva III kaitsekategooriasse kuuluva liigi puhul: jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea). Lisaks on madal veetase ohutegurina välja toodud kahe kaitsealuse liigi puhul, mille kaitsmine ei ole seatud kaitse-eesmärgiks: kivirullija (Arenaria interpres) (II kaitsekategooria) ja liivatüll (Charadrius hiaticula) (III kaitsekategooria). Seitse nendest liikidest on kaitsekorralduskava Tabelis 3 välja toodud kui haudelinnud (hüüp, naaskelnokk, kivirullija, liivatüll, jõgitiir, randtiir), üks liik (räusk) kui tõenäoline haudelind ja kaks liiki on pesitsejatena kadunud (sarvikpütt ja soopart). Peaaegu kõik eelpoolmainitud liigid, välja arvatud hüüp, on piirkonnas ka kui läbirändajad. Väga madal veetase Käina lahes lindude pesitsusperioodil soodustab röövloomade ligipääsu pesadele ning selle vältimiseks on kaitsekorralduskavas meetmena väljatoodud veetaseme reguleerimine, mis on eriti oluline kevadel kui merevee tase on tavalisest madalam. Kalade puhul on ohuteguritena välja toodud veetasemete reguleerimise katkemine, madal veetase lahtedes, lahtede ja mere vaheliste ühenduste kinnikasvamine, millest sõltub kalade pääsemine oma toitumis- ja kudealadele. Sellele vastumeetmetena on välja toodud veetaseme reguleerimine Käina lahes, mis on eriti oluline kevadel kui mereveetase on keskmisest madalam, ning Käina lahe kanalite süvendamine ja suudmealade hooldustööd, Vaemla jõe suudmeala süvendamine ja hooldustööd ning Õunaku silma avamine kui see on lahtede seisundi ja veerežiimi uuringust tulenevalt põhjendatud. Taimestiku osas ei ole kaitsekorralduskavas veetaseme reguleerimise lõpetamisega seoses välja toodud ühtegi ohutegurit. Veetaseme reguleerimine on kaitsekorralduskavas positiivse mõjutegurina välja toodud ühe kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüübi „Laiad madalad lahed„ (1160) puhul, kuna reguleerimine aitab hoida Käina lahes vett ajal, mil mereveetase on tavalisest madalam.

9. Maakasutus ja mõju maakasutusele

Eesmärgiks oli kaardistada ja hinnata lahtede-äärsete alade senist kasutamist (poollooduslike koosluste hooldamist, karjamaade jt alade hooldamist ja kasutamist, Käina alevi vajadusi jms). Hinnata maakasutust erinevate veetasemete korral, pakkudes kõige optimaalsemaid alternatiive, mis tagaks kõigi maaomanike võrdse kohtlemise. Lahtede äärsete alade senise kasutamise hindamiseks kasutati EELIS-st (2018a) pärit hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste kihte vahemikus 2007–2016, kuna varasemate aastate andmed ei ole EELIS-st kättesaadavad. Keskkonnaameti looduskasutuse spetsialisti Meeli Kesküla käest saad hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste andmed aasta 2001 kohta ja Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialisti Herdis Fridolini käest andmed aastate 2002, 2003 ja 2005 kohta. Kuna nende aastate puhul ei ole võimalik hooldustoetust saanud pindasid lahtede või tegevuste kaupa eristada, ei lisatud neid koos hilisemate aastatega samale joonisele. Aastal 2001 oli hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindala mõlema lahe ääres kokku 371 hektarit, mis aastaks 2002 oli suurenenud 537 hektarini ning aastaks 2003 702 hektarini. Aastal 2005 vähenes hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindala 634 hektarini. Vahemikus 2007–2016 oli mõlema lahe ääres hooldtoetust saanud poollooduslike koosluste peamiseks hooldamisviisiks karjatamine, mille pindala 2016. aastal mõlema lahe ääres märkimisväärselt suurenes (Joonised 9.1 ja 9.2). Käina lahe ääres on poollooduslike koosluste alade hooldamiseks kasutatud vähemal määral ka niitmist, mida Vaemla lahe ääres on tehtud ainult 2015. aastal. Käina lahe ääres on kasutatud ka niitmise ja karjatamise kombinatsiooni, mis on 2013. aastal ainuke hooldamisviis mõlema lahe äärsete poollooduslike koosluste puhul (Joonis 9.1 ja 9.2). 2015. aastal on mõlema piirkonna poollooduslike koosluste hooldamiseks kasutatud ka täpsustamata tegevusi. 350

300

250

200

Hektarit 150

100

0 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016

Joonis 9.1. Käina lahe äärsete hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindalad hektarites tegevuste kaupa: karjatamine (must), karjatamine ja niitmine (hall), niitmine (väärtused on nii madalad, et ei ole joonisel näha), täpsustamata tegevus (valge).

350

300

250

200

Hektarit 150

100

0 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016

Joonis 9.2. Vaemla lahe äärsete hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindalad hektarites tegevuste kaupa: karjatamine (must), karjatamine ja niitmine (hall), niitmine (väärtused on nii madalad, et ei ole joonisel näha), täpsustamata tegevus (valge).

Üheks ülesandeks oli tuua joonistel välja poollooduslike koosluste pindalade vähenemise (elupaigatüüpide kaupa, kui Käina lahe veetaset hoitakse kunstlikult normaaltasemest kõrgemal (põhjapais, mis hoiab Käina lahe veetäidet merevee 0- tasemel). Käina ja Vaemla lahtesid ümbritsevate poollooduslike koosluste elupaigatüüpide tuvastamiseks kasutati EELISest (2018b) pärit kihti „KR_plk.TAB“, millelt valiti välja lahtesid ümbritsevad poollooduslikud kooslused (Joonised 9.3 ja 9.4). Lahtede ümbruses olevad poollooduslikud kooslused on jagatud kuute elupaigatüüpi, millest kõige rohkem leidub Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniite, hariliku kadaka (Juniperus communis) kooslusi nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel ja Fennoskandia puiskarjamaid (Joonised 9.3 ja 9.4). Käina lahes jääb veetaset kunstlikult kõrgemal hoides (merevee 0-tasemel) vee alla kõige rohkem (52,18%) Festuco-Brometalia- kooslustega poollooduslike kuivi rohumaid ja põõsastike karbonaatsel mullal (elupaigatüüp 6210*), mis on olulised käpaliste kasvukohad (Paal, 2000).

Joonis 9.3. Käina lahe poollooduslikud kooslused elupaigatüüpide kaupa (erinevad värvid) (EELIS, 2018b) ja rannajoon (must) (Maa-amet, 2018a). Elupaigatüübid Paal (2000) järgi: 1630 – Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud; 5130 – Hariliku kadaka (Juniperus communis) kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel; 6210 – Festuco-Brometalia- kooslustega poollooduslikud kuivad rohumaad ja põõsastikud karbonaatsel mullal; 6280 – Põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud; 6410 – Sinihelmikaniidud (Molinion caeruleae–kooslused) karbonaatsel võiturvastunud mullal või savikatel mudasetetel; 9070 – Fennoskandia puiskarjamaad; * tähistab peamist elupaigatüüpi.

Joonis 9.4. Vaemla lahe poollooduslikud kooslused elupaigatüüpide kaupa (erinevad värvid) (EELIS, 2018b) ja rannajoon (must) (Maa-amet, 2018a). Elupaigatüübid Paal (2000) järgi: 1630 – Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud; 5130 – Hariliku kadaka (Juniperus communis) kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel; 6210 – Festuco-Brometalia- kooslustega poollooduslikud kuivad rohumaad ja põõsastikud karbonaatsel mullal; 6280 – Põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud; 7230 – Aluselised ja nõrgalt happelised liigirikkad madalsood; 9070 – Fennoskandia puiskarjamaad, * tähistab peamist elupaigatüüpi.

Tabel 9.1. Käina lahe erinevate veetasemete korral vee alla jäävate elupaigatüüpide osakaal (protsentides)

ElupaigatüüpVee 1630* 5130 6210 6210* 6280* 6410 9070 tase (cm)

+45 84,59 9,09 0,25 58,54 10,94 0 2,19

+30 64,73 5,87 0 52,18 6,25 0 0,25

+15 36,97 4,20 0 52,18 0 0 0

0 23,91 4,20 0 52,18 0 0 0

-15 2,11 0 0 0 0 0 0

-30 0,09 0 0 0 0 0 0

-45 0 0 0 0 0 0 0

Tabel 9.2. Vaemla lahe erinevate veetasemete korral vee alla jäävate elupaigatüüpide osakaal (protsentides).

Elupaigatüüp 1630* 5130 6210 6210* 6280* 7230 9070 Veetase (cm)

+45 50,49 0 0 13,79 7.09 0 0

+30 39,03 0 0 0 0 0 0

+15 16,24 0 0 0 0 0 0

0 11,75 0 0 0 0 0 0

-15 1,08 0 0 0 0 0 0

-30 0,002 0 0 0 0 0 0

-45 0 0 0 0 0 0 0

Merevee 0-taseme juures jääb Käina lahes vee alla ka 23.91% Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniite (elupaigatüüp 1630*) ja 4,2% hariliku kadaka (Juniperus communis) kooslusi nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel (elupaigatüüp 5130; Tabel 9.1)). Vaemla lahes jääb veetaset kunstlikult kõrgemal hoides (merevee 0-tasemel) vee alla 11.75% Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidu elupaigatüübist (1630*), kuid teisi elupaigatüüpe merevee 0-tase ei mõjuta (Tabel 9.2). Poollooduslike koosluste pindade jooniste koostamiseks Käina lahe (merevee) tasemete –45, –30, –15, 0, 15, 30 ja 45 cm juures digitaliseeriti modelleeritud veetasemed kaarditarkvara programmiga ArcMap 10.3.2. Poollooduslike koosluste pindade hindamiseks erinevate veetasemete juures kasutati EELIS-st (2018b) pärit poollooduslike koosluste kihti „KR_plk.TAB“. Erinevate veetasemete korral vee alla jäävate poollooduslike koosluste pindalade arvutamiseks lõigati „KR_plk.TAB“ kiht vastava veetaseme kihiga ja selekteeriti vee alla jäävad poollooduslikud kooslused iga lahe kohta eraldi. Muutused poollooduslike koosluste pindalades on välja toodud Tabelis 9.3 ja Lisa 1 joonistel erinevate poollooduslike koosluste elupaigatüüpide kaupa. Poollooduslike koosluste pindala väheneb kõige rohkem kõige suurem (+45 cm) merevee taseme korral mõlemas lahes. Huvitav on asjaolu, et ka merevee 0-taseme ja sellest allpool olevate tasemete juures (välja arvatud –45 cm juures) on osa poollooduslikest kooslustest üle ujutatud. Seda võib seletada erinevusega poollooduslike koosluste pindade (EELIS, 2018) ja Maa-ametist pärit rannajoone vahel (Maa-amet, 2018a) (vt Joonised 9.3 ja 9.4).

Tabel 9.3. Erinevate veetasemete korral vee alla jäävate poollooduslike koosluste pindalad.

Veetase (cm) Käina PLK pindala (ha) Vaemla PLK pindala (ha)

+45 361,48 280,68 +30 284,56 203,15

+15 160,90 93,90

0 106,62 61,20

-15 8,75 5,60

-30 0,37 0,01

-45 0 0

10. Roostike levik

Üheks töö eesmärgiks oli kaardistada roostike levik Käina ja Vaemla lahe ümber ning tuua välja muutused alates 1995. aastast Roostike leviku kaardistamiseks kasutati Maa-ameti Geoportaalist pärit ortofotosid aastatest 1995, 2005, 2008, 2010, 2012, 2014 ja 2016 (Maa-amet, 2018b). Roostiku leviku andmed pärinevadki ainult eelpool väljatoodud aastatest, kuna aastatest 1996– 2004 ei ole antud piirkonnast ortofotosid, mille alusel roostiku levikut kaardistada. Õrtofotodel nähtav roostik kaardistati kasutades ArcMap 10.3.2 kaarditarkvara. Roostike leviku kaardistamiseks digitaliseeriti roostiku ala igal eelpool väljatoodud aastal, jättes välja samal aastal poollooduslike koosluste hooldamise toetust saadud alad. Poollooduslike koosluste hooldustoetuste alade andmed (aastad 2008, 2010, 2012, 2014 ja 2016) saadi EELISest (2018a) ja Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialisti Herdis Fridolini käest (aasta 2005). Andmed 1995. aasta poollooduslike koosluste hooldamise kohta puuduvad. Andmed keskmise veetaseme kohta Heltermaa sadamas ortofotode tegemise perioodil pärinevad Natalja Novak’i bakalaureusetööst (Novak, 2017). Aastal 1995 oli Käina lahe roostiku pindalaks 145 hektarit ja Vaemla lahe roostiku pindalaks 74 hektarit. Tegelikkuses võib roostike pindala olla väiksem, kuna puuduvad andmed poollooduslike alade hooldamise kohta. Samuti võib roostiku pindala olla ka mõnevõrra suurem, kuna 1995. aasta ortofoto on mustvalge, mistõttu oli mõnikord raske hinnata, kas tegemist on roostikuga või mitte. 1999. aastaks oli Käina lahe roostiku pindala suurenenud 194 hektarini (Leito, 1999) ja Vaemla lahe roostiku pindala oli 1998. aastaks suurenenud 170 hektarini (Leito, 1998). Aastatel 2005, 2008, 2010, 2012 ja 2016 on mõlema lahe roostike pindala 1998. ja 1999. aasta andmetega võrreldes vähenenud (Joonis 9.5). Täpsemad roostike pindalade joonised koos hooldustoetust saanud poollooduslike pindade joonistega on välja toodud Lisas 2. Kõige väiksem roostike pindala antud vahemikus on Vaemla lahe puhul 39 hektarit 2005. aastal ja Käina lahes 88 hektarit 2016. aastal. Kõige suurem roostike pindala kaardistatud aastate jooksul oli Vaemla lahes 74 hektarit ja Käina lahes 145 hektarit 1995. aastal. Keskmine veetase ortofotode tegemise perioodil (Maa-amet, 2018b) Heltermaa sadamas varieerub vahemikus –20,8 cm (standardhälve 4,8 cm) kuni 6,7 cm (standardhälve 14,2 cm) (Joonis 10.1) (Novak, 2017). Muutused roostike pindalades ei järgi muutusi keskmises veetasemes (joonis 10.1Error! Reference source not found.), seega ei ole muutused roostike pindalas seletatavad muutusega keskmises veetasemes ortofotode tegemise perioodil. Hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste ala mõlema lahe ääres kokku on vahemikus 2007–2014 olnud alla 500 hektarit (Joonis 10.2Error! Reference source not found.). Aastatel 2005, 2015 ja 2016 oli hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindala üle 600 hektari. Muutused roostike pindalades ei järgi üldiselt muutusi hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindalades, välja arvatud aastatel 2005 ja 2016, kui hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindala oli võrreldes muude aastatega suurem ja roostike pindala mõlema lahe ääres kokku võrreldes teiste aastatega väiksem.

250 25

200 15

150 5

100 -5 Pindala Pindala hektarites -10

50 -15 Keskmine veetase sentimeetrites

-20

0 -25 1995 1998 1999 2005 2008 2010 2012 2014 2016

Joonis 10.1. Käina (must) ja Vaemla (hall) roostike pindala hektarites, sinine joon: keskmine veetase ortofotode tegemise perioodil Heltermaa sadamas (cm).

700

600

500

400

300

Pindala Pindala hektarites 200

100

0 2005 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016

Joonis 10.2. Hooldustoetust saanud poollooduslike koosluste pindala hektarites Käina ja Vaemla lahtede ääres.

11. Teavitustegevus

Projekti tegevuste ja tulemuste tutvustamiseks toimus kokku kolm koosolekut. Esimene koosolek 1. märtsil 2017 Käina Vallavalitsuses.

Huvirühmade esindajatega arutati järgmistel teemadel: Kalad Seiret on tehtud u 5 a tsu kliga. Kaitsealuseid kalu lahtedes ei ole. Õrjaku kanalis eripu u giluba (kalapu u k). Kala pu u takse kanalite peal, mis lahtesid merega/ u ksteisega u hendavad. Kalastiku uuringud on tehtud 3 korda, 1995, 2005 ja 2010 on viimane. Sarnaki on kalade pu siseireala. Haug liigub Vaemla lahes. Kala koondub jo esuudmesse. Viimane TÜ Eesti Mereinstituudi uuring na itas, et kalu ei ole (Vetemaa, 2010). Kuival aastal ei saa kala lahtedesse sisse, kuna vett ei ole. Roostik Roostiku niitmise lepingu paberid vallas olemas. Roostikuga seotud andmed na iteks ortofotodelt. Muutus seoses niitmise ja karjatamisega. Ta iesti kinni roostunud kohta lahtedes ei ole. Maastikukaitsealal tehakse maahooldust, peamiselt on see karjatamine. Linnud Inventuurid linnustiku kohta aastast 2007. Kormoranide loendused on ka tehtud. Kormoranid kasutavad Ka ina lahe pesitsuskohana (Ma nnakulaid ja Ristlaid), ka ivad meres toitumas. Sissevoolud ja reoveepuhasti Õn olemas Ka ina veepuhasti uuringud, neid vo ib ku sida AS Ka rdla Veeva rgist. Kassari reoveepuhasti uuring olemas. Vaemla jo gi on murdunud puude to ttu ummistunud, saaks puhastada, aga raha ei ole ja rasketehnika ei saa maastikul liikuda. Muda Ravimuda kaevandatakse. Kui vesi kaob, siis ei ole ravimuda enam kasutusko lblik. Elupaigad Maastikukaitsealal on ka mereosa. Mo lemad lahed kuuluvad elupaikadesse laiad madalad lahed, kuid ekspertandmeid ei ole. Üldist infot ala kohta 2010 – ekstreemne olukord, Ka inas oli veetemperatuur 28 kraadi. Ka ina lahes on mudane po hi, Vaemlas on po hi liivane. Vaemla lahe su vendamise ja rel uhutakse ilmselt liiva lahte (Õ unaku silma) sisse. Kui veetase to useb Ka ina lahes teatud piirini, siis tuleb Ka ina keldritesse vesi. Kanalid Regulaatorid pandi kala mass-suremuse to ttu, et hoida veetaset ko rgemal, kuna enne ja i kala madala veetaseme to ttu lo ksu. Viimane mass-suremine oli 2008, kui juba olid regulaatorid. Õrjaku kanal on po hiline, mille kaudu vesi ja kala liiguvad. Õ unaku silm on madala vee puhul suletud (suvel kuivanud, kevadel 20–30 cm vett). Kanaleid pole veel puhastatud (kaitsekorralduskavas on kirjas, et plaanis puhastada 2016–2017). Kuna regulaatorid on eemaldatud, siis valitseb looduslik olukord ja reguleerida ei saa midagi. Ku mme aastat reguleeriti Keskkonnaameti poolt, oktoobris 2016 vo eti regulaatorplaadid Õrjaku kanalist a ra, Laisna kanalis olemas, aga u les to stetud. Mida tahetakse teada saada/eesmärgid Teha kindlaks, kust kaudu Vaemla jo e vesi tegelikult voolab. Kas on u ldse olemas mingid kalapa a su teed. Kalamehed on veetakistuse mahavo tmise poolt: kui vesi hakkab la bi ka ima, siis toimub isepuhastus ja kala hakkab kudema. Ü heks lahenduseks vo ib olla po hjapaisude rajamine, et kalad pa a seksid u le. Saaremaal on tehtud sarnane uuring. Tekkis ku simus: Kalakoelmud, muda, kiskjate takistamine – mida projektiga tahetakse saavutada? Kas ko ik on korraga vo imalik? Keskkonnaamet tahab teada kui palju on vett mudapinnast veepinnani. Õ unaku silma puhastamine vo ib olla lahendus, siis kalal on lihtsam liigi pa a seda. Vaemla lahega pole keegi midagi ette vo tnud, tegeldi vaid Ka ina lahega. Sotsiaalne aspekt – kui kala sureb, siis ko ik na evad seda ja siis kohe tekib ku simus, miks vald ja ametnikud mitte midagi ei tee. Kalurid tahavad kudeala taastada, selleks vajalik su vendamine, kuna muda peal kalad ei koe. Kui palju on Ka ina lahes hapnikku, kui lu u sid on suletud? Kui palju ja a b lahtedesse vett alles kui kanalite otsad lahti kaevata? Kuna ornitoloogide esindajad esimeselt koosolekult puudusid toimus eraldi kohtumine Tiit Leitoga, et selgitada tema nägemust päevakorras olevast probleemist ja arutada võimalike lahenduste üle.

Teine koosolek huvirühmadega 6. detsembril 2017 Käina vallavalitsuses.

Koosoleku eesmärgiks oli tutvustada mõõtmiste tulemusi ja alternatiivide mõju hindamiseks rakendatavat mudelit ning leppida kokku alternatiivides, mis on vajalik läbi arvutada. Urmas Lips tutvustas tööde vahearuannet: Käina lahes muutlikkus tunduvalt väiksem kui väljaspool olenemata regulaatorite olemasolust. Regulaatoritega saab Käina lahe tühjaksjooksmist 2–3 nädalat hilisemaks lükata. Õunaku silma süvendamisel alaneks Vaemla lahe veetase veel kiiremini kui praeguse seisuga ja see mõjutab ka Käina lahte. 2017. aastal olid domineerivaks edela- ja läänetuuled, mille tagajärjel on veetase olnud keskmisest oluliselt kõrgem võrreldes viimaste aastatega. Erinevate alternatiivide modelleerimiseks kasutatakse mudelit GETM (lahutus horisontaalis 10 m), ääretingimused Läänemere mudelist. Mudelit valideeritakse 2017. aasta mõõtmisandmete abil. Aruteluks on välja pakkuda kolm stsenaariumit (vähemalt kolm on vaja hinnata, aga võib juurde pakkuda): 1. Midagi ei muudeta 2. Süvendatakse kõik kanalid, sh Õunaku silm kuni –0,5 m 3. Paigaldatakse automatiseeritud regulaatorid Orjaku (Puulaiu) kanalile ja Orjaku silma kanalile

Stsenaariumite arutelu Kas stsenaarium 2 tähendab, et regulaatoreid üldse ei ole ja veetase muutub lahes samamoodi kui meres? Jah. Ettepanek: Peaks olema süvendamine ja regulaatorid koos. Jah, aga see on stsenaarium 3 (süvendamine ainult kanalites, mitte Õunaku silmas). Hetkel binokkeltruubid, aga Maantee-amet võib rekonstrueerimisel selle asendada sillaga. Maantee-amet äraootaval seisukohal, et teada saada mis Käina lahega saab. Alternatiivne stsenaarium: sild + regulaatorid, st mudelis muutub vooluhulk olukorras, kus regulaatorid on avatud, kuid regulaatorite kasutamisel on sama, mis stsenaariumi 3 puhul. Põhjapaisud: künnise tõstmine Õrjaku kanali ees, nt nii, et –20 cm juures ei saaks vesi vabalt välja voolata, aga kalad pääseksid välja. Tiit Leito lühiettekanne erinevate stsenaariumite kohta Erinevad stsenaariumid on juba T. Leito poolt läbi arvutatud, vallavolikogus tutvustatud ja selgeks vaieldud. Selja kraav on oluline sissevool, lisaks veel allikad, mida on 5–6. Neid tuleb kindlasti mudelis arvestada. Lisaks oluline mudelisse arvesse võtta aurustumine (on arvestatud). Künnist ei ole vaja eraldi ehitada, see on looduslikult olemas nii Õrjaku silmas kui Õunaku silmas (1 km pikkuselt looduslikult olemas). Süvendamine ei ole reaalne, kuna siis peaks tegema 1,5 km kanaleid läbi lahtede. Soovitab teha automaatsed regulaatorid. Esimene stsenaarium: Ramsari märgala, seetõttu peaks midagi tegema (st stsenaarium 1 ei tohiks olla lahendus, aga arvutama ühe alternatiivina peab). Tegelikult on tegemist linnustiku kaitsealaga ja see on kõige olulisem kaitseala eesmärk. Kõigepealt peame lähtuma lindudest, siis kaladest ja siis mudast. Kui poollooduslikke kooslusi hooldatakse, siis tuleb Käina lahega ka midagi teha. Teine stsenaarium: kui süvendada, siis jookseb Käina laht tühjaks. Miinus kahekümne cm juures vesi enam lahest välja ei saa. Vaemla jõe süvendamine kalade jaoks palju olulisem. Lahtede põhjauuringuid pole tehtud. Põhjapool Käina lahes lubjakivipõhi. Muda ainult allpool. Vaemlas ka ravimuda (edelanurgas). Käina lahes pole üldse liiva, aga Vaemlas on. Kolmas stsenaarium: Puulaiu kanali nime ei peaks kasutama, on Orjaku kanal ja Orjaku silma kanal. Vaemla kanalit ei ole mõtet üldse süvendada. Õrjaku silma kaudu on kõige viimane ühendus Käina lahe ja mere vahel, kui veetase on madalaks läinud. Sealt saavad kalad välja kui mujalt enam ei saa. Kindlasti tuleks Õrjaku silma süvendada. Vähemalt 10 cm vett peaks lahes olema, et linnud pääseksid oma pesale. 2017. on erandlik aasta ja selle põhjal T. Leito ei soovita järeldusi teha. Vastus: 2017. a andmeid kasutame valideerimiseks. Kuna madalat veetaset eriti polnud, siis vajalik arvutada pikema perioodi kohta. Võimalik alates aastast 1993 kuni 2017. Viieteistkümne aasta vaatluste põhjal tuleb valvel olla aprilli lõpus ja mais ning oktoobris, kui on oluline, et mingi vesi oleks lahes olemas. Ühe aastaga ei juhtu looduses midagi. Ekstreemseid olusid saab ehituse jaoks arvesse võtta. Kui on meres veetase –50 cm (kevadel meres tavaline) kuni –60 cm saab 3 nädalat vett Käina lahes sees hoida regulaatoritega. T. Leitol kaart 1993. aastast, kust on näha maksimaalne kuivanud ala ulatus ekstreemselt madala veetaseme korral. TTÜ-l olemas arvutused, millest saab mudeli ääretingimusi võtta T. Leito pakkus välja neljanda stsenaariumi: pumbata merevett lahte sisse, siis ei lukustu Käina laht ja kalade massiline suremus jääb ära. Selle võiks läbi arvutada. Kui lahes on – 20 cm, siis tuleks lahte vett pumbata (meres samal ajal –40 cm). Põhjapaisude taha koguneb sodi, seepärast ei ole põhjapaisud võib-olla kõige parem lahendus. Arutelu Märt Kesküla: Saaremaa põhjapais toimib, vett isegi liiga palju. T. Leito: Pilliroo kogumiseks kanalite ette võrk, et see kanaleid ei ummistaks. Kui Orjaku silmas ei ole mõõtmisi tehtud, siis on oluline osa puudu, kuna see ulatub palju sügavamale Käina lahte (Vastus: TTÜ on seal samuti hoovuse mõõtmisi teinud, kokku 7 korral). Ü. Lips: Stsenaarium 2 kohta teeme arvutuse. See on üks esimesel koosolekul laual olnud alternatiividest. Eeldatavalt näitavad tulemused, et Õunaku silma süvendamine on mõttetu, aga arvutama peab. T. Leito: Veamla jõgi päästab Käina lahe, et põhi ei mudastuks. Seetõttu pole mõtet Õunaku silma süvendada. ÕÜ Leiger: ravimuda kaevandamine, ökoloogiliselt kõige puhtam ravimuda Eestis jm Euroopas. Õluline on erinevate stsenaariumite korral arvesse võtta, et ravimuda saaks kaevandada ja et selle omadused säiliksid. Seda tuleb lõpp-ettepanekute tegemisel arvestada. Ü. Lips: Kas ravimuda säilimiseks on mingi kriitiline veetase? ÕÜ Leiger: Õhu kätte ei tohi sattuda, mingi veekiht peab peal olema. T. Leito: mida kõrgem on veetase Käinas, seda paremini ravimuda säilib. Kaitsekorralduskavas on kõik läbi kirjutatud ja läbi arutatud. Maksimaalselt on muda paljandunud 30 %. U. Lips: Oluline on saada hinnang Selja kraavi sissevoolule ja allikatele (allikate kohta andmeid pole). Aurustumine on meie mudelis sees. T. Leito: Kalad on kohastunud Käina lahe madala veetasemega. Sügisel lähevad noorkalad Käina lahte toituma ja kui laht hakkab jäätuma ujuvad kalad välja. Kevadel oluline kudeala. Ü. Lips: Lisame neljanda stsenaariumi: vee pumpamine lahte, saame välja arvutada, kui palju peab pumpama ja palju maksab. Keskkonnaamet: võiks panna passiivse regulaatori stsenaariumi (põhjapais –20 cm). U. Lips: meil on vaja parameetreid, et seda modelleerida. T. Leito: on seda arvutatud (1995. aasta aruanne). Kalaluugi laius 20 cm, veesurve pole takistuseks. Reguleerimisala –20 cm kuni 20 cm. Kui lahes läheb veetase –20 cm, siis pannakse ka kalaluugid kinni. Kalad koonduvad allikate juurde, sest seal on jahe vesi. Rita Miller: Passiivne regulaator koos kalaluugiga (mõõtmetelt võiks sügavama läbipääsuga) oleks parem, siis ei peaks aktiivselt reguleerima? Jaanus Tuusti: Käina lahes peamiselt karplased, nt. säinas, lõhe siia ei tule. T. Leito: Käina lahe reostus peab kindlasti sees olema, kuna toimub lahe kinnikasvamine (Kärdla veevärgist küsida puhastatud heitvee andmeid). J. Tuusti: lehmad mõjutavad ka toitainete reostust lahes. Mingi fooni loomühiku kohta saaks vallast? Kuidas mõjutab Vaemla jõe süvendamine veevahetust? Ü. Lips: Pigem kalade kudemise, mitte vooluhulga küsimus. Mudeli jaoks on oluline ka teada, kui palju tuleb allikatest vett? Lepiti kokku, et alternatiivide hindamine toimub järgmiste stsenaariumite alusel: 1. Midagi ei muudeta ( a) praegused kanalid, b) sild vo i su gavam kanal) 2. Su vendatakse ko ik kanalid, sh Õ unaku silm kuni 0,5 m, regulaatoreid ei tehta 3. Paigaldatakse automatiseeritud regulaatorid Õrjaku (Puulaiu) kanalile ja Õrjaku silma kanalile (regulaatorite to o 2011. a ettepaneku po hjal, kanalid puhastatakse) 4. Passiivne regulaator (po hjapais –20 cm, mis vo ib olla kitsa avaga kala jaoks, regulaator ka Õrjaku silmas, vo ib olla –30 cm juures) 5. Paigaldatakse regulaatorid ja vajadusel pumbatakse merest vett lahte juurde

Arvutatakse veetaseme muutusi 1993–2017. a meteoroloogia andmetega kolme-viie stsenaariumi korral. Hinnatakse kuivamise ja u leujutuse alade ulatust (nii ruumis kui ajas) erinevate stsenaariumite korral. Peale koosolekut laekus veel üks ettepanek võimaliku alternatiivi osas MTÜ Hiiukala poolt, mis on toodud aruande Lisas 4.

Kolmas koosolek huvirühmadega 4. aprillil 2018 Käina vallavalitsuses.

Koosoleku juhatas sisse Jaanus Tuusti Keskkonnaametist. Urmas Lips tutvustab lõpparuannet.

Ettekandes toodi välja modelleerimise tulemused erinevate alternatiivide alusel. Madala veetaseme korral (veetase alla -20 cm) oleks kuivanud ala ulatus kõige väiksem, kui rajatakse regulaatorid. Passiivne regulaator oleks eelistatum võrreldes aktiivsega, sest põhjatammi puhul oleks võimalik truubid asendada sillaga, kuid lüüsregulaatorid eeldavad truupide alles jäämist. Kanalite puhastamine olulist erinevust kuivanud alade suurenemise mõttes ei tekitaks. Olemasoleva olukorra ja regulaatorite rajamise alternatiivide vaheline erinevus kuivanud ala ulatuse mõttes oleks maksimaalselt 15%. Veetase langeks allapoole -20 cm ka regulaatorite olemasolul tänu aurumisele. Arvestades aurumist, oleks vee juurde pumpamise rakendamine ku sitav, sest vett oleks vaja juurde pumbata mahus, mis vastab ca 5 korda Selja kraavi vooluhulgale.

Va ga head lahendust ei ole, et olukorda oluliselt parandada. Võib väita, et olemasoleva olukorra säilimine, on üks võimalik stsenaarium. See oli ka kohalviibijate meelest kõige sobivam lahendus.

Arutelu Tiit Leito: – oli ettekande järeldustega samal arvamusel, looduslik olukord säilib, kanaleid oleks vaja puhastada. T. Leito arvas veel, et Õrjaku kanal teha põhjalikult korda ja Orjaku silma kanalit mitte puutuda. Mõtet, et tõsta põhjatammi kõrgemale ja teha regulaator Laisna kanalile – tema ei toeta, kuna teeb ühest süsteemist kaks eraldi lahte. Õleks nagu kaks eraldi organismi. Arvas, et Laisna kanal olgu avatud.

Kaitsekorralduskavas on sees, et kanaleid pidi puhastama aastatel 2016-2017. Tähtis on puhastada „piisavalt“ sügavalt , et pilliroog kohe tagasi ei kasvaks.

MTÜ Hiiukala esindajad: arvasid, et võiks kaaluda ka 2 eraldi lahega alternatiivi, aga üldiselt seda seisukohta ei toetatud.

Ilmi Aksli, Kaja Hiis-Rinne: Jausa lahes on Orjaku kanal kinni, seda vaatasime kaardilt. Orjaku kanali puhastamist tuleb teha nii, et ei tekiks kalade lõksu. Peab tegema nii pikalt kui vajalik (st sinnani, kus selline sügavus olemas on). Rahastamine – EMKF-s ei ole praegu Käina kanalite puhastamist sees, sest see on riiklikult tähtis kalade kudeala. Tuleb leida programm ja tagada, et vähemalt kord 10 aasta jooksul puhastatakse. Kohalikus kavas seda praegu sees ei ole, kuna tegu on riiklikult tähtsa koelmualaga.

Keskkonnaamet küsis kas on olemas maksumused puhastamise kohta? MSI vastus: meil hetkel aruandes ei ole, aga analoogia põhjal saaks hinnata. J. Tuusti vastas, et tellivad ise ekspertarvamuse maksumuse kohta.

Ain Koor oli valdavalt Tiit Leitoga samal arvamusel. Kuid lisas, et tasuks korrastada nii Orjaku kanalit kui ka Orjaku Silma kanalit. Tõstatas ka pilliroo lõikamise ja kariloomade teema seoses kaitseala piirangutega.

Üldiselt toetati, et truubid Orjaku kanalil asendada sillaga.

12. Kokkuvõte

Projekti eesmärgiks oli välja töötada mudel ja hinnata selle abil Käina ja Vaemla lahtede veevahetust erinevate lahe keskkonnaseisundi parandamiseks välja pakutud alternatiivide jaoks. Selleks analüüsiti ajaloolisi andmeid, teostati mõõtmisi 2017. a ja töötati välja ning rakendati mudel erinevate alternatiivide mõju hindamiseks. Projekti jooksul huvirühmadega läbi viidud kohtumiste tulemusena lepiti kokku veevahetuse ja mõjude hindamise teostamine viie alternatiivi jaoks:  Midagi ei muudeta ( a) praegused kanalid, b) sild vo i su gavam kanal)  Su vendatakse ko ik kanalid, sh Õ unaku silm kuni 0,5 m, regulaatoreid ei tehta  Paigaldatakse automatiseeritud regulaatorid Õrjaku (Puulaiu) kanalile ja Õrjaku silma kanalile (regulaatorite to o 2011. a ettepaneku po hjal, kanalid puhastatakse)  Passiivne regulaator (po hjapais -20 cm, mis vo ib olla kitsa avaga kala jaoks, regulaator ka Õrjaku silmas, vo ib olla -30 cm juures)  Paigaldatakse regulaatorid ja vajadusel pumbatakse merest vett lahte juurde Rakendatud matemaatilise mudeli tulemuste analüüsiga on näidatud, et praeguse olukorra säilimisel on võimalik suhteliselt ulatuslike alade ajutine kuivamine. Näiteks 1993. a ekstreemsele olukorrale vastavate meteoroloogiliste tingimuste puhul paljanduks kuni 300 ha lahtede põhjast. Kanalite puhastamine parandab oluliselt veevahetust ja kalade liikumist lahtede ja avamere vahel. Samas ei tooks see endaga kaasa märkimisväärset põhja paljandumise pindala suurenemist madalvee tingimustes – suurenemine oleks väiksem kui 5%. Regulaatorite rajamine vähendaks ajutise kuivamise pindala Käina lahes kuni 15 % võrra, kuid veetase võib ajutiselt langeda aurumise tagajärjel kuni tasemeni –24 cm. See tähendab, et kuigi olukord paraneks, oleks endiselt võimalik merepõhja paljandumine kuni 250 ha ulatuses.

Veebilansi arvutuste järgi ei ole veetaseme hoidmine taseme –20 cm juures merevee pumpamise abil ekstreemselt madala veetaseme korral väljaspool lahte otstarbekas. Samuti ei ole soovitav rajada regulaatoreid, mis asuksid kõrgemal kui –20 cm (näiteks tasemel 0 cm), sest selline alternatiiv näeks ette ka Laisna kanali läbivoolu reguleerimist (ajutist sulgemist), sest vastasel juhul voolaks vesi Käina lahest Vaemla lahe ja Õunaku silma kaudu välja, kuni Õunaku silm sulgub veetaseme -20 cm juures. Seega, madala veetaseme korral ei toimuks Vaemla jõest pärit magevee voolamist läbi Käina lahe. Taolise alternatiiviga kaasnev veevahetuse sulgemine pikemateks perioodideks põhjustaks Käina lahe eutrofeerumise taseme olulist kasvu aastate jooksul, st mõjuks negatiivselt lahe keskkonnale. Aktiivse ja passiivse regulaatori mõju veevahetusele truupide säilitamise puhul ei erine. Kuid passiivse regulaatori eeliseks on võimalik truupide asendamine sillaga, mis parandab veevahetust normaalse ja kõrge veetaseme korral. Seega, kõige eelistatum alternatiiv on passiivse regulaatori (põhjapaisu) rajamine sügavusele –20 cm. Kuna regulaatorite rajamine vähendab madalvee mõju, kuid mitte väga suures ulatuses (kuni 15%), siis oleks enne lõpliku otsuse tegemist vajalik hinnata passiivse regulaatori rajamise ja selle hooldamise maksumust ja võrrelda rajamistöödega kaasnevat võimalikku (ajutist) negatiivset ning hilisemat (pikaajalist) positiivset keskkonnamõju. Esimese meetmena olukorra parandamiseks oleks vajalik puhastada Käina lahte avamerega (Jausa lahega) ühendavad Õrjaku ja Õrjaku silma kanalid, mis parandaks kalade liikumist Käina lahe ja avamere vahel. Kanalid peab puhastama nii, et ei tekiks kaladele lõksu ja säiliks madalam ala kanalite ning Käina lahe avaosa vahel. See tähendab, puhastamist tuleb läbi viia piisavalt kaugele Jausa lahes, kuid mitte süvendada kanalit Käina lahe keskosa suunas. Viited

Burchard H. and K. Bolding, GETM – a general estuarine transport model – scientific documentation, European Commission, Tech. Rep. EUR 20253 EN, 157pp, 2002. Burchard, Hans & Bolding, Karsten. (2001). Comparative Analysis of Four Second-Moment Turbulence Closure Models for the Oceanic Mixed Layer. J. Phys. Oceanogr.. 31. 1943-1968. 10.1175/1520-0485(2001)031<1943:CAOFSM>2.0.CO;2. Canuto, V.M., A. Howard, Y. Cheng, and M.S. Dubovikov, 2001: Ocean turbulence. Part I: One- point closure model-momentum and heat vertical diffusivities. J. Phys. Oceanogr., 31, 1413-1426, doi:10.1175/1520-0485(2001)031<1413:OTPIOP>2.0.CO;2.

Dee, D.P., M. Balmaseda, G. Balsamo, R. Engelen, A.J. Simmons, and J. Thépaut, 2014: Toward a Consistent Reanalysis of the Climate System. Bull. Amer. Meteor. Soc., 95, 1235–1248, https://doi.org/10.1175/BAMS-D-13-00043.1 EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem-Keskkonnaregister) Keskkonnaagentuur. 2018a. PLK_hooldatud_aasta.TAB (12.03.2018) EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem-Keskkonnaregister) Keskkonnaagentuur. 2018b. KR_plk.TAB (12.03.2018) Gräwe, Ü., Holtermann, P., Klingbeil, K. and Burchard, H., 2015. Advantages of vertically adaptive coordinates in numerical models of stratified shelf seas. Ocean Modelling, 92, 56–68. Hofmeister, R., Burchard, H. and Beckers, J-M, 2010. Non-uniform adaptive vertical grids for 3D numerical ocean models, Ocean Modeling, 33(1–2), 70–86. Keskkonnaamet, 2015. Käina lahe – Kassari maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2015-2024, lk 8-227. Kikas, L. 1995. Käina lahe kalastik, lk 1-36, Tartu. Laurits, M. 2007. Vaemla rannaniidu haudelinnustik 2007. Laurits, M. 2008. Vaemla rannaniidu haudelinnustik 2008, lk 1-2. Laurits, M. 2009. Vaemla rannaniidu haudelinnustik 2009, lk 1-6. Laurits, M. 2010. Vaemla rannaniidu haudelinnustik 2010, lk 1-4.

Leito, T. (1995). Käina lahe kaitsekorralduskava. Salinõmme. Leito, T. (1996). Käina Laht - rahvusvaheliselt tunnustatud loodusala. – Kaitseala Teataja (15). – Kaitseala Teataja (15). [WWW] http://www.virtsu.ee/bka/kt/leitoart.html (24.05.17) Leito, T. 1998. Käina lahe veeregulaatorite ehitamine. WWF-Sweden grandi nr. 3822 lepinguline töö. Leito, T. 1999. Käina lahe-Kassari maastikukaitseala kaitsekorralduskava (2001-2010). Eelprojekt. Uurimiskeskus Arhipelaag. Leito, A. 2002. Käina lahe haudelinnustik 2002. aastal, lk 3-12, Tartu. Leito, A. 2007. Käina lahe-Kassari maastikukaitseala Käina lahe saarte, rannaniitude ja roostike haudelinnustiku inventuur 2007. aastal, lk 3-11, Tartu. Leito, T. (2012). Veel Käina lahe veest. – Hiiu Leht, 29. mai, 3. Maa-amet. 2018a. Omavalitsuste kaart. http://geoportaal.maaamet.ee/est/Andmed-ja- kaardid/Haldus-ja-asustusjaotus-p119.html (13.03.2018) Maa-amet. 2018b. Ortofotod. https://geoportaal.maaamet.ee/est/Andmed-ja- kaardid/Ortofotod-p99.html (12.03.2018). Männik, Aarne; Merilain, Merike (2007). Verification of different precipitation forecasts during extended winter-season in Estonia. In: HIRLAM Newsletter (65−70).. Swedish Meteorological and Hydrological Institute. Novak, N., 2017. Käina lahe veetaseme muutlikkus. Bakalaureusetöö, Tallinna Tehnikaülikool. Paal, J. 2000. „Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamat. Eesti Natura 2000. http://www.botany.ut.ee/jaanus.paal/n2000.pdf (13.03.2018) Umlauf, L., and H. Burchard. Second-order turbulence closure models for geophysical boundary layers. A review of recent work. Cont. Shelf Res., 25, 795-827, 2005. Invited paper. Vetemaa, M. 2005. Käina lahe kalastiku uuring, lk1-13 Eesti Mereinstituut, Tallinn. Vetemaa, M. 2010. Käina lahe kalastiku uuring, lk1-29 Eesti Mereinstituut, Tallinn.

LISAD Lisa 1. Muutused poollooduslike koosluste pindalas erinevate veetasemete korral

Joonis L1.1. Käina lahe pind +45 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (EELIS, 2018b) Paal (2000) järgi: 1630 – Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud; 5130 – Hariliku kadaka (Juniperus communis) kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel; 6210 – Festuco-Brometalia- kooslustega poollooduslikud kuivad rohumaad ja põõsastikud karbonaatsel mullal; 6280 – Põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud; 6410 – Sinihelmikaniidud (Molinion caeruleae–kooslused) karbonaatsel võiturvastunud mullal või savikatel mudasetetel; 9070 – Fennoskandia puiskarjamaad, * tähistab peamist elupaigatüüpi

Joonis L1.2. Käina lahe pind +30 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus Joonise L1.1 allkirjas).

Joonis L1.3. Käina lahe pind +15 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.1 allkirjas).

Joonis L1.4. Käina lahe 0 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.1 allkirjas).

Joonis L1.5. Käina lahe pind –15 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.1 allkirjas).

Joonis L1.6. Käina lahe pind –30 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.1 allkirjas).

Joonis L1.7. Käina lahe pind –45 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.1 allkirjas).

Joonis L1.8. Vaemla lahe pind +45 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (EELIS, 2018b) Paal (2000) järgi: 1630 – Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud; 5130 – Hariliku kadaka (Juniperus communis) kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel; 6210 – Festuco-Brometalia- kooslustega poollooduslikud kuivad rohumaad ja põõsastikud karbonaatsel mullal; 6280 - Põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud; 7230 – Aluselised ja nõrgalt happelised liigirikkad madalsood; 9070 – Fennoskandia puiskarjamaad, * tähistab peamist elupaigatüüpi

Joonis L1.9. Vaemla lahe pind +30 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.8 allkirjas).

Joonis L1.10. Vaemla lahe pind +15 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.8 allkirjas).

L1.11. Vaemla lahe pind 0 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.8 allkirjas).

Joonis L1.12. Vaemla lahe veetase –15 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.8 allkirjas).

Joonis L1.13. Vaemla lahe veetase –30 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.8 allkirjas).

Joonis L1.14. Vaemla lahe veetase –45 cm mereveetaseme korral (sinine joon). Erinevate värvidega on tähistatud poollooduslike koosluste põhitüübid (tähendus joonise L1.8 allkirjas).

Lisa 2. Roostiku levik

Joonis L2.1. Käina laht, 1995. Roostikuga kaetud ala on märgitud helesinisega.

Joonis L2.2. Vaemla laht, 1995. Roostikuga kaetud ala on märgitud helesinisega.

Joonis L2.3. Käina laht, 2005. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.4. Vaemla laht, 2005. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.5. Käina laht, 2008. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.6. Vaemla laht, 2008. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.7. Käina laht, 2010. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.8. Vaemla laht, 2010. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.9. Käina laht, 2012. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.10. Vaemla laht, 2012. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.11. Käina laht, 2014. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.12. Vaemla laht, 2014. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.13. Käina laht, 2016. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Joonis L2.14. Vaemla laht, 2016. Roostikuga kaetud ala (märgitud helesinisega) ja hooldustoetust saanud poollooduslik ala (piirid märgitud punaste joontega).

Lisa 3. Avalikel koosolekutel osalejate nimekirjad

Koosolekust osavõtjate nimekiri 01.03.2017

Andres Miller Keskkonnaamet [email protected]

Õmar Jõpiselg Käina VV [email protected]

Rita Miller Keskkonnaamet [email protected]

Jaanus Tuusti Keskkonnaamet [email protected]

Märt Kesküla Keskkonnaamet [email protected]

Toomas Vikerpuur Kalur [email protected]

Tiivi Lipp Käina VV [email protected]

Marek Põld Keskkonnainspektsioon [email protected]

Tuuli Tammla MTÜ Hiiukala [email protected]

Heino Kalmus MTÜ Hiiukala [email protected]

Natalja Kolesova TTÜ [email protected]

Sirje Sildever TTÜ [email protected]

Fred Buschmann TTÜ [email protected]

Urmas Lips TTÜ [email protected]

Taavi Liblik TTÜ [email protected]

Koosolekust osavõtjate nimekiri 06.12.2017

Raimond Lihtmaa Posti Hostel [email protected]

Lembar Kivistik ÕÜ Leiger [email protected]

Katrin Iilen ÕÜ Leiger [email protected]

Raivo Kirss ÕÜ Leiger [email protected]

Jaanus Tuusti Keskkonnaamet [email protected]

Meeli Kesküla Keskkonnaamet [email protected] Märt Kesküla Keskkonnaamet [email protected]

Rita Miller Keskkonnaamet [email protected]

Andres Miller Keskkonnaamet [email protected]

Karel Kõiv [email protected]

Heino Kalmus MTÜ Hiiukala [email protected]

Jaak-Velori Sadul Kalanduse teabekeskus [email protected]

Tiit Leito Kivirullija ÕÜ [email protected]

Urmas Lips TTÜ [email protected]

Germo Väli TTÜ [email protected]

Fred Buschmann TTÜ [email protected]

Sirje Sildever TTÜ [email protected]

Koosolekust osavõtjate nimekiri 04.04.2018

Jaan Laanemets TTÜ MSI [email protected]

Fred Buschmann TTÜ MSI [email protected]

Urmas Lips TTÜ MSI [email protected] MTÜ Hiidlaste

Ilmi Aksli Koostöökogu [email protected]

Kaja Hiis-Rinne MTÜ Hiiukala [email protected]

Heino Kalmus MTÜ Hiiukala [email protected]

Kaie Sarv Keskkonnaamet [email protected]

Andres Miller Keskkonnaamet [email protected]

Märt Kesküla Keskkonnaamet [email protected]

Jaanus Tuusti Keskkonnaamet [email protected]

Raivo Kirss ÕÜ Leiger [email protected]

Tiit Leito Kivirullija ÕÜ [email protected]

Ain Koor Nina Talu ÕÜ [email protected]

Lisa 4. MTÜ Hiiukala alternatiivi ettepanek

Mudel Käina lahe veetaseme reguleerimiseks

Pakume välja omapoolse mudeli, mis tagaks tingimused lindude pesitsemiseks, kalakoelmu-ja ravimuda säilimiseks.

1. Õunaku lahe ja mere ühendus säiliks praegusel tasemel. Kõrge veetaseme puhul on vee juurdevool ja kalade liikumine Õunaku lahte võimalik.

2. 2.1 Vaemla ja Käina lahe vahelisele kanalile on Laisna sillaavasse paigaldatud automaatne vee regulaator (mereveetase 0 ),milles on kalapääs. Regulaator takistab vee äravoolu Käina lahest veetaseme langemisel meres. 2.2 Laisna sillaava on suletud. Vaemla jõe suue ja Õunaku silm on korrastatud. Tekiks kaks eraldi lahte.

3. Õrjaku kanali Käina lahe poolsesse suudmesse (laius 9m) on tekitatud pais (kividest,pinnasest) mereveetaseme 0 kõrgusel. Paisu keskel on avaus laiusega 3 meetrit, sügavus kuni merevee tasemeni -0,4 meetrit,põhja laius 1 meeter. Paisust mere poole on kividest-kruusast ehitatud kärestik vajalikus ulatuses. Kõrge veetaseme puhul on juurdevool lahte vaba, veelangusel alla 0 taseme väheneb vee väljavool lahest mitmekordselt. Veetase peaks stabiliseeruma vee juurdevoolu tõttu kraavidest ja lahes olevatest allikatest. Kaladele jääks lahe sisse-välja liikumiseks ka kehvemal ajal 0,2-0,4 meetri sügavune pääs, mis oleks ilmselt piisav.

4. Orjaku silmas on sarnane pais, mis kanalis, avausega laius 2 meetrit ja sügavus merevee tasemeni -0,5 meetrit. Laht on suudmes sügavam.

MTÜ Hiiukala juhatus

Lugupidamisega Heino Kalmus 5240768