RÜÜTEL WASHINGTONIS: NELI PÄEVA MÄRTSIS Hellar Grabbi Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli vastuvõtt Amee- rika Ühendriikide presidendi George Bushi poolt Valges Ma- jas on erakordne sündmus erakordsel ajal. Ernst Jaakson, Eesti Vabariigi peakonsul saadiku ülesan- deis, 2. IV 1991 Saanud USA riigidepartemangust teada, et Rüütli ja Mere Washing- toni-tulek kohtumiseks president George W. Bushiga on otsusta- tud ja aeg kindlaks määratud — olin selles küsimuses juba mõnda aega kontaktis Balti laua haldaja Paul A. Goble’iga ja Ida-Euroopa osakonna juhataja James W. Swihartiga —, helistasin Mere kodu- numbrile Tallinna. Eestis oli hilisõhtu, aga Lennartile võis tele- foneerida keskööni. Seekord Lennart ehk tõesti juba magas, sest telefonile vastates tundus ta esimestes repliikides uimane, sõnade vahele tekkisid pausid. Seda aga juhtus ka siis, kui ta uimane ei olnud. Lennart küsis mult kolm korda: “Kes räägib?” Ometi kohe alguses olin ma selgelt ütelnud oma eesnime, mida ta tutta- vaist kannab ju üksainus, ja telefoniühendus oli selge. Lennartile tuli mu kõne ootamatult, ta võis koguda mõtteid või tahtis ta kõne võimalike pealtkuulajate jaoks jätta selgelt lindile helistaja nime. Igatahes tuli mul enda täit nime ütelda kolmel korral. Tema ja Rüütli tulekust Washingtoni ei olnud ma Merega enne kõnelnud. Sel ajal tehti kaugekõnesid Euroopasse või vastupidi ainult tähtsais ameti- või eraasjus, mingit lobisemist ei olnud. Kõned olid, eriti Nõukogude Liidu alluvuses Eestisse, nüüdsega võrreldes väga kallid ja ei olnud ka telefoneerimise kommet, asju aeti kirja teel. Tallinnast vaadates sekkusin ma asjade käiku omal algatusel, Meri ei pruukinud teada, et Goble’il on kavas mind ra- 1347 Rüütel Washingtonis: Neli päeva märtsis Hellar Grabbi kendada Rüütli Washingtoni-külaskäigu ajal abijõuna ajakirjan- gulaskonna hoiakus lükkas käiku Eesti Vabariigi peakonsul Ernst dusega suhtlemisel ja Rüütli päevakava sisustamisel. Jaakson, seni kõige kõrgem ja kristallpuhas autoriteet. Nagu kõnes Lennartiga kokku leppisime, panin Rüütlile ja Jaakson põhjendab suunamuutust Eesti huvidega: “Suhete temale kinni avarad, kahe voodiga hotellitoad. Valisin vana ja arendamise seisukohast Eesti ja Ameerika vahel mängis Rüütel auväärse hotelli Mayflower, kus aastate jooksul on peatunud pal- antud olukorras väga kaaluvat osa. Teadsin, et minu ja Rüütli jud ajaloos üldtuntud isikud riigipeadest filmitähtedeni. Hotelli kokkusaamine on Eesti huvides mitte ainult möödapääsmatu, vaid peasissekäigu juurde heisati minu soovil ja minu kaudu hangitud tarvilik.”1 Eesti lipp. Tagasin tubade eest maksmise oma krediitkaardiga. Olime pärast esmakohtumist Rüütliga 1988. aasta oktoobris Meri jõudis Washingtoni koos oma abi Jüri Luige ja välis- saanud temaga headeks tuttavateks ja ma olin külastanud teda nii ministeeriumi nõuniku ning tõlgi Arvi Jürvistega kaks päeva enne ta ametiruumides Ülemnõukogu hoones kui ta erakorteris Koidula Rüütlit, esmaspäeval 25. märtsil 1991. Jõudes hotelli ja nähes kin- tänavas. Huvitaval kombel tutvusin ma proua Ingrid Rüütliga nipandud tube, vahetas ta need veel ruumikamate vastu: Rüütlile enne kui Arnoldiga. Kohtasin Ingrid Rüütlit Stockholmis ühel sviit, endale suur kahevoodituba. Ta talitas õigesti, sest tube ei Balti teadlaste konverentsil. Teades tema tausta — tunnustatud kasutatud ainult magamiseks, vaid ka nõupidamisteks ja muuks rahvaluuleuurija, kõrgel positsioonil asuva kommunisti abikaasa, asjaajamiseks, mugavusest rääkimata. 1940. aasta juunipöörde ühe peategelase, sakslaste poolt maha Rüütel saabus Washingtoni kolmapäeval, 27. märtsil. Len- lastud Neeme Ruusi tütar —, tekkis mul huvi temaga vestelda. nujaama oli talle vastu tulnud üsna kirju seltskond: USA välis- Kuna kahekesi konverentsilt lahkumine äratanuks liigset tä- ministeeriumi esindav Paul Goble, keegi protokolliküsimustega helepanu, kutsusin kaasa veel kaks daami, teatriteadlase Karin tegelev ametnik Valgest Majast, 1918. aastal rajatud Eesti Va- Kase, kes muide oli minu isa kolleegi kolonel Olav Mullase tütar, ja bariigi esindajana peakonsul saadiku ülesannetes Ernst Jaakson rahvaluuleteadlase Mall Hiiemäe. Viisin daamid jäätisepaleesse, ja konsul Aarand Roos, ikka veel Nõukogude Liidu vägede kus seda ihaldatud maiustust oli mitmel kujul ja paljudes eri mait- poolt okupeeritud Eestis tegutseva valitsuse välisminister Meri ja setes. välisministeeriumi ametnik Kalle Tenno. Ka mina läksin Rüütlit Ingrid Rüütel osutus huvitavaks ja intelligentseks vestlejaks, Ameerikasse saabumise puhul tervitama koos oma vanema poja avara silmaringiga ka väljaspool oma eriala. Filoloogiadok- Indreku ja ta abikaasa Anu ning tütre Liliga. Kaheksa-aastane Lili tori kraadi sai ta hiljem, olles oma teaduslikus töös keskendu- Grabbi ütles Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehele selges eesti nud eesti ja soome-ugri rahvamuusikale ehk etnomusikoloogiale.∗ keeles “tere tulemast Ameerikasse” ja ulatas talle kimbu lilli. 1990. aastate algul avaldas Ingrid Rüütel mitu murelikku ja hoiata- Puudusid Ameerika eestlaste keskorganisatsioonide Eesti Rah- vat artiklit ohustatud eesti rahvuse eksistentsiaalseist küsimusist. vuskomitee Ühendriikides ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Nende kirjutiste põhiheliks on teadusliku lähenemisega temperee- esindajad. Neil oli raskusi ümberorienteerumisega Eesti kompar- ritud eesti rahvuslus.2 teilise juhtkonna pelgamiselt ning põlgamiselt nendega koostöö arendamisele. Samad tõrked tulid esile Jaaksoni poolt Rüütli auks 1E. Jaakson. Eestile. Tallinn, 1995, lk 284. korraldatud diplomaatilisel vastuvõtul osalemise puhul. Tegu oli ∗Ingrid Rüütel on juba 1970. aastast filoloogiateaduste kandidaat, pöördelise suunamuutusega. Seni olid kõrged kommunistid ju mis hiljem kinnitati doktorikraadina (“Eesti uuema rahvalaulu kujune- meie vaenlased — nii mõtlesid ja ütlesid paljud väliseestlased, aga mine”), 1996. aastast habiliteeritud doktor humanitaarteadustes (“Eesti rahvalaulu ajaloolised kihistused etniliste suhete kontekstis”). Toim. nüüd käitume nendega kui võitluskaaslastega ja korraldame neile 2 vastuvõtte. Seejuures on märkimisväärne, et meelemuutuse pa- “Kultuurikontseptsioon ja rahvuspoliitika” (Sirp 1. XI 1991), “Kul- tuur ja rahvuslik identiteet” (Kultuurileht 2. ja 8. IV 1994). Vt ka “Koda- 1348 1349 Rüütel Washingtonis: Neli päeva märtsis Hellar Grabbi Arnold Rüütel on põllumajandusteadlane ja agronoomiadok- tähtsaid kohtumisi ettevalmistav koosolek. Küsin Mälgult, miks. tor, kes on ligi kümme aastat olnud Eesti Põllumajanduse Akadee- Mälk kehitab õlgu ja pomiseb midagi, millest saan aru, et Meri ei mia rektor. Tegu on kõrgharitlastest abielupaariga, kellega vestel- pidanud Mälgu kohalolekut vajalikuks. Aga ta on ju ometi kaasas des ja kelle kodu külastades tunnetasin sõjaeelse Eesti Vabariigi kui Rüütli abi. Merel on kalduvus isikuid, kes ei ole tema mehed, hõngu ja hingust, mis paljudel selle põlvkonna Nõukogude Eestis eemal hoida ja isoleerida. Mindki oleks ju võinud ettevalmista- üles kasvanud haritlastel ja poliitikutel puudus või oli haihtunud, vale koosolekule kutsuda, kuigi mind sinna otseselt vaja ei olnud. rääkimata noorematest aastakäikudest, kellel iseseisvusajast ot- Astun hiljem Mälgu toast läbi ja märkan, et teine voodi toas on sepärimused puudusid. Eestluse komponent nii Ingrid kui ka Ar- tühi. Kohe tärkab mõte paigutada sinna Jaan Kangilaski, kes on nold Rüütli identiteedis on silmapaistvalt kõrge. Ingridi elutööks Jaagu onupoeg, Ameerika ajakirjanik ja kahe ulmeromaani autor, on eesti rahvaluule uurimine ja Arnold oli seitse aastat eestimeelse kelle olin pressiga suhtlemiseks meile abiks kutsunud. suurorganisatsiooni Eesti Looduskaitse Seltsi esimees. Aga Ar- Küsin Mälgult, on ta sellega nõus, et Kangilaski ööbib tema nold Rüütel oli ju üks tippkommuniste ja Ingrid Rüütel on Eesti toas tühjaks jäänud voodis. Toa hind kahele inimesele jääb sa- riigi kukutaja tütar? Mina olin kümneaastane, kui ma viimati maks, mis oli ühele. Mälk nõustub. Kui ma Mälgu toast väljun, nägin venelaste poolt äraviidud ja mahalastud isa. Ingrid oli kuue- on koosolek Rüütli sviidis lõppenud, kelner koristab toast koridori aastane, kui sakslased ta isa hukkasid. klaase ja taldrikuid. Ma ei hakka Rüütlit tülitama, aeg on hiline. Lapsele on isa hukk tragöödia. Pidime ilma isata üles kas- Ka mina ööbin täna ja veel kahel järgneval ööl Mayfloweris. Lähen vama. Väide või katse teha last mingil viisil vastutavaks isa te- oma tuppa ja keeran teleris peale hilisõhtused päevauudised. gude eest on häbematu ja loll. Mis puutub sellesse, et Rüütel oli Hommikul lähen kella poole üheksa paiku hotelli kohvikusse, kõrge kommunist, nentigem järgmist. Eestimaa Kommunistlik kus silman Rüütlit üksinda kohvi joomas. Istun ta lauda ja kuu- Partei, kuigi Vene kompartei allosakond ja vähese kaasarääkimise len, et ta on mu eile antud kirja läbi lugenud. Juhtun talle ütlema, võimalusega, ei olnud monoliitne, nagu proklameeriti. Mida aasta et Jaakson on päritolult hiidlane. Rüütli nägu lööb särama, see edasi, seda rohkem hakkasid 1960. aastail EKP juhtkonnas par- näib teda rõõmustavat, kergendab Jaaksoniga isiklikul pinnal suht- teilaste üldmallist erinema eestimeelsed mehed, keda nüüd taga- lemist. Peakonsul ongi vahepeal kohvikusse sisenenud ja istub sivaates saab kutsuda rahvuskommunistideks: Vaino Väljas, Ed- omapead kohviku teises servas. Rüütel tõuseb toolilt ja hakkab gar Tõnurist, Arnold Green, Arnold Rüütel, Artur-Bernhard Upsi, Jaaksoni poole astuma, mina tema sabas. Rüütel annab mulle Indrek Toome jt. Nende eelkäijaks võib teatud määral pidada märku, et ärgu ma kaasa tulgu, ta tahab rääkida