Otto August Strandman 30. nov 1875 Vandu, Virumaa – 5. veebr 1941 Kadrina, Virumaa Strandmanide suguvõsa pärineb Kadrina kihelkonnast. Otto Strandmani isa oli Vandu külakooli õpetaja, Hans ja Ann Strandmanil oli kokku neli last: Andres, Maali-Kristiine, Anna-Marie ja Otto-August. Koolihariduse sai Otto Strandman Rakvere Linnakoolis, hiljem Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis ja Peterburi V ja VII gümnaasiumis. 1899–1900 õppis ta TÜ õigusteaduskonnas, jätkas juuraõpinguid Peterburi Ülikoolis, mille lõpetas 1903. aastal. Peterburis elas ja töötas tema vanem vend, mis tegi sealse elu lihtsamaks. Peale ülikooli lõpetamist asus Otto Strandman elama ja tööle Tallinna, algul kohtuameti kandidaadina ja alates 1903. aastast advokaadina Narvas ja Tallinnas. Advokaadiameti kõrval tegutses ta ka ajalehe Eesti Postimees toimetuses. Poliitika vastu tundis Strandman huvi juba õppimise ajal Peterburis. 1905. a esindas Strandman Eesti autonoomiataotlejaid esimesel ülevenemaalisel autonomistide kongressil Peterburis. 1905. a revolutsiooni järel elas ta olude sunnil mõnda aega Šveitsis pagenduses, tulles 1909. aastal tagasi Eestisse, jätkates tööd advokaadina Tallinnas. I maailmasõja eel organiseeris ta koos Jüri Vilmsiga Tallinnas autonomistide klubi. Koos Jüri Vilmsi ning teiste mõttekaaslastega moodustasid nad radikaal-sotsialistliku erakonna, millest hiljem sai Tööerakond ning mille juht Srandman pikka aega oli. Strandmanist sai Eesti I Ajutise Valitsuse kohtuministri kt ja Saksa okupatsiooni ajal oli ta mõnda aega ka vangistatud. Peale Saksa okupatsiooni lõppu 1918. a novembris oli Strandman Ajutise Valitsuse välisminister ja hiljem kuni kevadeni 1919 põllutööminister. Sel ametipostil alustas ta ettevalmistusi maareformi läbiviimiseks. Seda tööd jätkas ta juba Eesti Vabariigi esimese parlamentaarse valitsuse peaministrina 1919. kevadel ja oktoobris 1919. a võetakse Maaseadus ka vastu. Otto Strandman mõistis, et suurele osale eestlastest oli Vabadussõda eelkõige võitlus oma maalapi eest. Kümme aastat hiljem kirjutas ta: “Vististi ei oleks ükski jõud suutnud saata eesti meest võitlema iseseisvuse eest, kui ta poleks teadnud ega uskunud, et võidu puhul rahva maanälg leiab rahuldamist vastavalt rahva soovidele ja tahtmistele. 1919. a detsembrist alustas Strandman tööd Asutava Kogu põhiseaduse komisjonis. 1920. a lõpul oli ta August Piibu valitsuses välisministriks. 1921. a sai temast esimese Riigikogu esimees. Ta oli Asutava Kogu, I, II ja III Riigikogu liige ja mitmete komisjonide esimees. Teda on peetud Eesti parlamendi üheks paremaks kõnemeheks oma kaine loogilisuse ja mõtteselguse tõttu. 1924. a sai Strandmanist Friedrich Akeli valitsuses välis-, hiljem rahaminister - tema edukas tegutsemine aitas Eesti üle majanduskriisist. 1927. a algas Otto Strandmani diplomaadi karjäär - 1927-1929 oli ta Eesti Vabariigi saadik Poolas, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias. 1929.a juulist kuni 1931.a kevadeni oli Strandman riigivanem ning seejärel jätkas tööd Riigikogus kuni 1933. aastani, misjärel suundus saadikuks Prantsusmaale. 1939. a jäi Otto Strandman pensionile ja asus elama oma Kadrina tallu. Ilmselt aimas Strandman, mis on tulemas, kirjutades oma õele: “Meeleolu on mul loomulikult väga halb, muidugi mitte sellepärast, et ma ametist vabanen, vaid et terve elu töö on läinud nurja ja nii tuleb surra. See on saatus!” Tema enda aastatetagused sõnad osutusid tõeks – saanud 1941.a veebruaris kutse NKVDsse, sooritas ta enesetapu. .