View metadata, citation and similar papers at core.ac.uk brought to you by CORE provided by DSpace at Tartu University Library Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Eesti ajaloo õppetool Andero Nimmer Vabadussõja Ajaloo Komitee (1926–1940) Magistritöö Juhendaja: Ago Pajur, PhD Tartu 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS ......................................................................................................................... 2 1. EELLUGU: VABADUSSÕJA AJALOO AMETLIK KIRJUTAMINE JA MATERJALIDE KOGUMINE AASTATEL 1920–1926 ....................................................................................... 8 1.1. 1920. aastate alguse Vabadussõja materjali kogumise kampaania ...................................... 8 1.2. Vabadussõja ajaloo ametlikud kirjutajad 1920–1926 ........................................................ 11 1.3. Välisriikide eeskujudest ja sõjaajaloo büroodest ............................................................... 19 2. VABADUSSÕJA AJALOO KOMITEE 1926–1932 ............................................................ 25 2.1. Komitee loomine, struktuur ja koosseis ............................................................................. 25 2.2. Komitee tegevus arhiivialal ............................................................................................... 34 2.3. Vabadussõja ajaloo uurimine ja kirjutamine ...................................................................... 45 3. VABADUSSÕJA AJALOO KOMITEE 1932–1940 ............................................................ 53 3.1. Komitee ümberkorraldamine ja koosseis ........................................................................... 53 3.2. Komitee tegevus arhiivialal. Mälestuste kogumise toimkond ........................................... 63 3.3. Vabadussõja ajaloo sõjateaduslik uurimine........................................................................ 72 3.4. Populaarteadusliku Vabadussõja ajaloo koostamine .......................................................... 79 3.5. Komitee likvideerimine ..................................................................................................... 85 KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 89 KASUTATUD ALLIKAD ........................................................................................................ 92 HISTORICAL COMMITTEE FOR THE WAR OF INDEPENDENCE (1926–1940) ............ 96 LISAD ....................................................................................................................................... 98 LISA 1. Sõjavägede Staabi ringkirja „Sõjamälestuste kogumisele!“ (31. mai 1920) avaleht (ERA.2124.2.2. L 30). ............................................................................................................... 98 LISA 2. Fotod............................................................................................................................ 99 LISA 3. Vabadussõja Ajaloo Komitee üleskutse Eesti riikliku iseseisvuse võitluse ajastu mälestuste korjamiseks ja komiteele saatmiseks 1936. aastast (ERA.2124.2.103. L 1). ........ 105 1 SISSEJUHATUS Teemapüstitus ja töö eesmärgid Aastatel 1926–1940 tegutses Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi juures spetsiaalne institutsioon, mille ülesandeks oli Eesti Vabariigi loomisega ühenduses olevate sündmuste ja eriti Vabadussõja kirjeldamine – Vabadussõja Ajaloo Komitee (edaspidi: komitee või VAK). Komiteelt eeldati Eesti riikliku iseseisvuse võitluse ajastu (1917–1920) allikmaterjali koondamist komitee arhiivi, materjali organiseerimist, põhjalikku läbitöötamist ja Vabadussõja ajaloo kirjelduse kokkuseadmist. Eesti sõjaajaloolisesse kirjandusse jättis komitee jälje 1930. aastatel koostatud populaarteadusliku ülevaatega Vabadussõjast – „Eesti Vabadussõda 1918–1920“, mille I köide ilmus 1937. ja II köide 1939. aastal.1 Populaarteaduslik Vabadussõja ajalugu, komitee tegevuse magnum opus, oli raamat, mille kaudu Vabadussõja Ajaloo Komitee nimi jõudis laiemate rahvahulkade teadvusse. Mõneti paradoksaalne on aga asjaolu, et komitee tegevust defineeriv „Eesti Vabadussõda 1918–1920“ – Hannes Walteri sõnade järgi „eesti sõjaajaloolise uurimistöö tähtteos, millel on jääv historiograafiline väärtus“2 – sündis „hoogtöö“ korras justkui kõrvalprojektina, tähistades 1926. aastal komitee loomisel paika pandud tegevuseesmärkide osalist ümberhindamist. Algusaastatel oodati VAK-ilt sõjateaduslikku ajaloouurimust, mis pidi olema aluseks sõjaväe väljaõppele, pidi kujundama Eesti sõjadoktriini, kuid samas kasvatama Eesti rahvast isamaalises vaimus. Teiselt poolt ei tohiks lasta end eksitada terminist „populaarväljaanne“, sest kaheköiteline Vabadussõja ajalugu teostati arvestataval teaduslikul tasemel ja põhines komitee aastatepikkusel uurimistööl. Meie ajalookirjanduses puudub Vabadussõja Ajaloo Komitee tegevusest põhjalikum ülevaade. Komitee kohta teatakse, et see koosnes eesti sõjaväelastest, kes tegelesid Vabadussõja uurimisega ja et 1930. aastatel käivitas VAK sõjamälestuste ja -materjalide kogumise kampaania. VAK-iga seotud sõjaväelastest kerkib enamasti esimesena üles August Traksmanni (Traksmaa) nimi. Traksmann oli eelpool nimetatud Vabadussõja rahvaväljaande 1 Eesti Vabadussõda 1918–1920. I. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteaduslik väljaanne. Koostanud August Traksmaa jt. Tallinn, 1937; Eesti Vabadussõda 1918–1920. II. Tallinn, 1939. 2 Eesti Vabadussõda 1918–1920. I. Tallinn, 1996. Hannes Walteri järelsõna. Lk 585. 2 vastutav koostaja, kuigi tegelikult sündis raamat paljude ohvitseride kollektiivtööna. Ülejäänud kaks nime, mis kerkivad VAK-iga seoses tihedamini esile, on Hengo Tulnola ja Mihkel Kattai. Ent VAK-i töökomisjoni ridadest käis aastate jooksul läbi kümneid ohvitsere. Käesoleva magistritöö eesmärgiks on põhjalikuma ülevaate andmine komitee tegevusest kogu selle eksistentsi vältel. Antud magistritöö on autori esmase analüüsi katse Vabadussõja Ajaloo Komitee struktuuri, tema sisemise töökorralduse ja nimelise koosseisu käsitlemisel. Kes olid komitees teeninud ohvitserid, millised olid nende konkreetsed ülesanded ja töö tulemused? VAK-i tegevuse käsitlus sisaldab siinkirjutaja meelest endas ka laiemat küsimust sellest, kas üks sõjaväeline organisatsioon, mis koosnes ajaloo- või arhiivindusalase kõrghariduseta sõjaväelastest, oli üldse võimeline küllaldasel teaduslikul tasemel tegelema ajaloo uurimisega. Etteruttavalt võib öelda, et sellised asutused ei olnud Euroopa ega ka kaugemates riikides harulduseks. Suuremas osas Eesti Vabariigi naaberriikides või riikides, kust oleks mõistlik otsida mõjutusi meie riigikaitsepoliitika, sõjaajalooteaduse ja arhiivinduse arengule, olid kujunenud välja institutsioonid, kes tegelesid (lähi-)mineviku sõdade allikmaterjali kogumise, läbi töötamise ja sõjaajaloolisteks uurimusteks vormimisega. Nendes välisriikides olid kujunenud oma sõjaarhiivid ja tegutsesid kindralstaapide koosseisus ajaloo osakonnad, bürood või teenistused. Nende ülesandeks oli iga riigi sõjakogemuse vormistamine „õpisteks“, mida kavatseti ära kasutada sõjakoolides ja kõrgemates sõjakoolides ohvitseride ettevalmistamisel. Niisiis ei ole Eesti oma sõjaajaloo büroo loomine ja katse asuda sõjaväelaste endi poolt teaduslikult läbi töötama Vabadussõja ajalugu ainult meile eriomane nähtus. Siinkirjutajat huvitas ka küsimus, kuidas suhtus Eesti sõjaväeline ladvik taolise organisatsiooni olemasolusse – kas ja mil määral mõisteti VAK-i taotlusi ja kuivõrd oldi nõus iseenda sõjaväelist karjääri sellega siduma. Märkimist väärib ka valitud teema mitmeplaanilisus. Suuresti on tegemist historiograafia-alase teemaga, sest VAK-i tegevus on tihedalt seotud eesti sõjaajalooteaduse arengulooga. Kuna aga VAK oli siiski sõjaväelise distsipliiniga riigiasutus, on komitee tegevus osa Eesti kaitseväe ja tolleaegsete sõjaväeliste struktuuride ajaloost ning laiemalt Eesti riigikaitsepoliitikast kahe maailmasõja vahel. Esimese Eesti Vabariigi perioodi üldülevaadetes mainitakse VAK-i loomist vahel käsikäes näiteks 1905. aasta seltsi loomisega. 1920.–30. aastail tegutses rida igasuguseid Vabadussõja ajalooga tegelevaid seltse ja ühendusi (nt polkude seltsid), kellega ka komitee 1930. aastate teisest pooles tihedas suhtluses oli. Komitee ja selliste seltside üldeesmärkide osas võib näha mõningaid ühisjooni. Samuti haakub antud teema eesti arhiivinduse ajalooga: komitee juures loodud Vabadussõja arhiivi kujunemislugu on seotud katsetega luua Eesti riigi sõjaarhiivi. 3 Kasutatud allikad ja kirjandus Töö põhineb arhiiviallikatel, perioodikal, mälestustel, üld- ja koguteostel ning eriuurimustel. Käesolevas töös on kõige enam kasutatud arhiiviallikaid. Need pärinevad eelkõige Eesti Riigiarhiivi (ERA) fondist 2124 – Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon.3 Fondi 2. nimistu sisaldab komitee üldasjaajamise dokumente VAK-i kogu tegutsemisaja kohta. Antud materjal on oma olemuselt väga rikkalik ja eripalgeline – seal leidub VAK-i juhatuse koosolekute protokolle, juhatuse üldisi juhtnööre, käskkirju, VAK-i seadlusi ja seadluse muutmise projekte, töökomisjoni reorganiseerimise kavasid, kõrgemalseisvate asutuste ringkirjasid, VAK-i iga-aastaseid tegevusaruandeid, populaartöö toimkonna, mälestuste kogumise toimkonna ja töökomisjoni liikmete personaalseid tegevusaruandeid, erinevaid majandamisalaseid ja igapäevast jooksvat asjaajamist puudutavaid dokumente, komitee kirjavahetust riigiasutuste, väeosade, seltskondlike organisatsioonide ja üksikisikutega, väeosades leiduvate ajaloomaterjalide nimekirju,