VILJANDI LINN JA VABADUSE RISTI VENNAD Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi direktor Käesolev kirjutis on kaheteistkümnes ja ühtlasi viimane sarjast, mis on pühendatud Viljandi- ja Mulgimaaga seotud Vabaduse Risti kavaleridele. Artiklite aluseks on võetud kihelkondlik jaotus. Varem on ilmunud ülevaated Kõpu, Tarvastu, Paistu, Karksi, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Halliste, Pilistvere, Põltsamaa, Helme ja Viljandi kihelkonnaga seotud ristivendadest (VMA 1998–2008). Allpool käsitletakse mehi, kellel oli kokkupuuteid Viljandi linnaga. Vabaduse Rist (VR) ehk rahvapäraselt Vabadusrist on Eesti riiklik teenetemärk, mida annetas Vabariigi Valitsus Vabadussõjas osutatud sõjaliste teenete, lahingutes üles näidatud isikliku vapruse ja mitmesuguste tsiviilteenete (resp kodanliste teenete) eest. Samuti anti see kõrge orden Verduni linnale ning Prantsuse, Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Lisaks on Vabaduse Rist määratud 1924. aasta 1. detsembri mässu mahasurumisel silma paistnud 10 mehele. Välismaalastele annetati Vabaduse Riste nii Vabadussõja ajal osutatud teenete kui ka Eesti sõjajärgsele rahvusvahelisele tunnustamisele kaasaaitamise eest. Aastatel 1919–1925 jagati üldse kokku 3224 Vabaduse Risti (ET 2001: 395). Ordeni tegelikke saajaid oli aga natuke vähem, 3132, sest mitmele mehele on antud kaks või isegi kolm Vabaduse Risti. Eesti kodanikeks arvati 2076 isikut, kellele annetati 2151 teenetemärki. Ülejäänud 1056 olid arvatud välismaalasteks ja nemad pälvisid 1073 Vabaduse Risti (EVRKR 2004: 7). Tänaseks on otsene seos selle teenetemärgi kandjatega katkenud, sest 6. oktoobril 2000 suri Karl Jaanus, viimane Vabaduse Risti kavaler. Ta maeti sõjaväeliste austusavalduste saatel Pilistvere kalmistule. Nimetatud ordeni pälvinud Eesti kodanikest 309 on sündinud Viljandimaal. Neile lisanduvad veel 42 kavaleri, kes tulid ilmale ajaloolise Pärnumaa Halliste ja Karksi kihel- konnas, mida tuntakse Mulgimaana ning mis on tänapäeval samuti Viljandimaa osad. Käesolevas sarjas on käsitlemist leidnud ka need kavalerid, kes elasid või õppisid olulise aja oma elust Viljandimaal, pälvisid autasumaa, olid siin kandis teenistuses, asusid siia hiljem elama või puhkavad siinsetel kalmistutel. Kokku on Viljandi- ja Mulgimaaga seo- tud üle 400 kavaleri (EVRKR 2004: 9; Vabadussõja Ajaloo Seltsi andmebaas 2010). Et alljärgnevas loos on tegemist isikutega, kel oli sõjaväeline aukraad, ei saa läbi ilma väikese selgituseta. Vabadussõja ajal kasutati üldiselt tsaaririigiaegset auastmes- tikku. Suuremad muudatused leidsid aset alles rahuajal. Nii nimetati näiteks 1922. aasta novembris senised polkovnikud ümber kolonelideks ja alampolkovnikutest said kolonelleitnandid, juurde loodi majori auaste. Ühtlasi nimetati polgud rügementideks ja roodud kompaniideks. Jaanuarist 1924 kaotati alamkapteni auaste, nimetades see ümber kapteni aukraadiks. Ühtlasi ülendati kõik aktiivteenistuses olevad lipnikud nooremleitnantideks (RT 1922, nr 139: 675; RT 1924, nr 37/38: 298). Oluline muu- datus reakoosseisu auastmestikus tehti veel 1939. aastal, kui allohvitserkonna puhul võeti kasutusele mõisted seersant ja veebel (EETK 1940: 74). Viimane iseseisvusaegne olulisem muudatus aukraadide asjus leidis aset vahetult enne Nõukogude okupat- siooni. Sõjavägede ülemjuhataja otsusega aprillist 1940 ülendati ühe astme võrra kõik aktiivteenistuses, reservis või erus olevad allohvitserid ja sõdurid – Vabaduse Risti kavalerid (ERA 673/2/764. L 6). J. PIHLAK 73 Enne maa ristiusustamist oli Viljandi tõenäoliselt Sakala muinasmaakonna keskus, kus asus eestlaste kindlustatud tugipunkt. Pärast seda, kui sakslased maa vallutasid, hak- kas Viljandist kujunema linn, mille õigusi on esimest korda mainitud 1283. aastal. Kirikukihelkonna keskus on siin paiknenud juba 13. sajandi algusest, kirjalikes allikates on seda esimest korda märgitud 1234. aastal. Viljandi ja seda ümbritseva kihelkonna kogudused liideti mingil ajal üheks, kuid lahutati uuesti 1861. aastal. Viljandi linnakogudus jäi tegutsema Jaani kirikusse. Maakogudus, mille alla kuulus 1911. aastani ka Kõpu kihelkond, ehitas endale Viljandi mõisa maale Valuoja-äärsele kõrgele künkale Pauluse kiriku, mis õnnistati sisse 1866. aastal (EE X 1998: 422). Viljandi Jaani ja Pauluse luteri usu koguduse kõrvale rajati 19. sajandi keskel ka siinsetele õigeusulistele oma kirik. See puidust pühakoda ehitati 1847. aastal samuti Viljandi mõisa territooriumile. Kirikuhoone, mis paiknes praeguse Vabaduse platsi vastas, SEB panga hoone kohal lammutati Nõukogude okupatsiooni ajal 1959. aas- tal. Ajutisena mõeldud kiriku asemele plaaniti küll rajada kivihoone, kuid Viljandi sakslaste vastuseisu ning Tänassilma apostliku õigeusu koguduse eraldumise tõttu 1894. aastal jäigi see ehitamata (SK 2006: 159–162). Lisaks neile konfessioonidele tegutses siin vennastekogudus. Nemad pühitsesid 1907. aasta sügisel linna lähistel, praeguse Centrumi hotelli vastas oleva parkla alal, Tallinna ja Uue tänava nurgal sisse oma palvemaja (Meie Kodumaa 1907, nr 2: 4). Selle liikmete hulgas ei olnud teadaolevalt ühtki Viljandiga seotud Vabaduse Risti kavaleri. Palvemaja lammutati Nõukogude okupatsiooni ajal ning sellele kohale rajati taksopeatus. Lühidalt ka Viljandi haldusjaotusest. Viljandi piirid olid 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni üldiselt väga püsivad: need hõlmasid keskaegset vanalinna ning Katariina II ajal selle põhjaküljele lisatud piirkonda. Linn kasvas Vabadussõja ajal märtsis 1919. Siis liideti Viljandiga seni Viljandi valla koosseisu kuulunud järveäärne Kivistiku eeslinn ühes mäepealse rajooniga, Uue tänava piirkond, Tallinna tänav koos Riia maanteele viiva teega, Viljandi mõis hoonetega ning surnuaia ja vaksali vaheline rajoon. Ka Pärsti valla alad Köstrimaa ja Kiriku küla, mida tänapäeval tuntakse üldnimega Kantreküla, arvati linna koosseisu. Muudatusi toimus ka järgmistel iseseisvusaastatel. Jaanuarist 1925 Riigikogu kehtima pandud administratiivpiirkonna laiendamise tulemusena kasvas linn teda ümbritsevate Pärsti, Uue-Võidu, Vana-Võidu, Viiratsi ja Viljandi valla arvel 851,17 hektarit (ERA 31/1/19. L 178–179; RT 1925, nr 57/58: 309). Nõukogude okupatsiooni algul jaanuaris 1941 likvideeriti omavalitsus ning moo- dustati linnavalitsuse asemele Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee. Saksa okupatsiooni ajal juulist 1941 septembrini 1944 töötas endine linnavalitsus. Teise Nõukogude okupatsiooni algul see likvideeriti ja taas alustas tegevust linna täitevkomitee. Aastatel 1952–1953 kuulus Viljandi Pärnu oblasti koosseisu (Uuet 2002: 77–78, 153–154). Viljandi territoorium kasvas jõudsasti ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Juurde tulid Riia, Pärnu, Vastemõisa ja Tallinna maantee äärsed alad. Samuti lisandusid suuremad piirkonnad nagu Männimäe ja Peetrimõisa. Eesti taasiseseisvumise käigus anti 24. oktoobril 1991 Viljandile tagasi omavalitsuslik staatus. Viljandi oli 20. sajandil arvestatav garnisonilinn. Nii näiteks paiknes siin juba Esimese maailmasõja ajal tsaariarmee üksusi, millest jäi maha ka Viljandi garnisoni 74 VILJANDI LINN JA VABADUSE RISTI VENNAD kalmistu. Sellele on maetud Vene sõdureid, hiljem ka kaks Vabadussõja ajal langenud Eesti sõjameest ning iseseisvusaastail surnud sõjaväelasi. Eesti rahvusväeosade loo- mise ajal 1917. aasta lõpust kuni 1918. aasta kevadeni paiknes Viljandis 2. Eesti polk. Esimese Saksa okupatsiooni ajal asusid siin Saksa sõjaväelased, kelle surnutele rajati omakorda eraldi matmispaik, kuhu sängitatud sõdurid maeti pärast taasiseseisvumist ümber Teise maailmasõja aegsele Viljandi Saksa sõdurite kalmistule. Vabadussõda otseselt linna ei ulatunud, kuid siiski oli Viljandi lõunarinde lähitagala sõja esimesel perioodil detsembrist 1918 veebruarini 1919. Siin formeeriti mitu väeosa ning siin asusid 2. ja 3. diviisi staabid. Järgnenud iseseisvusaastail paiknes Viljandis samuti mitu üksust, nagu 6. jalaväepolgu osad, 3. diviisi suurtükivägi, 5. ja 6. suurtüki- väegrupp, Sakala jalaväerügement, Sakala partisanide pataljon ning 1940. aastal 4. diviisi staap ja sellele alluvaid üksusi. Samuti asus siin Pärnu-Viljandi sõjaväeringkonna (endise nimega Viljandi kaitseringkonna, hiljem kaitseväeringkonna) staap. Viljandi oli iseseisvusaastail ka Kaitseliidu Sakalamaa maleva staabi ja mitme allüksuse asukoht. Teise maailmasõja ajal formeeriti Viljandis samuti mitu üksust ning siin paiknes suur Nõukogude sõjaväelaste vangilaager. Seda aega tuletavad tänapäeval meelde nii Viljandi Saksa sõdurite kalmistu kui tähised sõjavangidena hukkunutele Huntaugu mäel ja Järveotsal. Vabadussõjas langes ning suri haavadesse ja haigustesse rohkesti viljandlasi, lisaks punaterrori ohvrid. Viljandlased ei unustanud omi sangareid, nende mälestuseks püstitati arvukalt mitmesuguseid tähiseid. Nii avati 19. septembril 1926 Viljandi Vabadusplatsil Sakalamaa langenud poegade mälestussammas, mis oli pühendatud ka Viljandist pärit meestele. Kommunistid purustasid samba juunis 1941. Saksa ajal osaliselt taastatud tähis hävitati pärast Teist maailmasõda. Kustutamaks lõplikult mälestust ausambast, ehitas kompartei samale kohale nn parteihoone, mida praegu tuntakse ametite majana. Monumendi asukoha jäädvustamiseks paigaldati 24. veebruaril 1996 hoone seinale mälestustahvel (VSMM I 2002: 92). Jäädvustamaks Uue-Võidu valla langenuid, kelle hulgas oli ka Viljandisse maetud Vabaduse Risti kavaler Johannes Vinkler, avati vallamajas 14. oktoobril 1928 mäles- tustahvel. Nõukogude okupatsiooni ajal peidetud tahvel taasavati 20. oktoobril 1990 (VSMM II 2005: 51). Viljandi valla Vabadussõjas langenuile, kelle seas on Viljandisse maetud Vabaduse Risti kavalerid kapten Anton Irv