Reet Mark ENDEL KÕKSI ABSTRAKTSETEST MAALIDEST Kogu abstraktne kunst polegi muud kui inimese sisemaailma nähtavaks tege- mine. Ja kuigi üksikud väljendused on kahtlemata subjektiivsed, on kõik kokku objektiivne pilt inimvaimust, nii nagu me seda praegu kujutada oskame.1 Endel Kõks, 1970. aastad Kunstnik Endel Kõks (1912–1983) kuulub ühte põlvkonda eesti kunsti klassikute Elmar Kitse ja Lepo Mikkoga. Pärast Kitse ja Kõksi debüüti 1939. aastal Tallinnas Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse (KKSKV) näitusel hakati neist kolmest rääkima kui lootustandvast Tartu kolmi- kust. Paraku läks elu aga teisiti. 1944. aasta sügisel sattus Endel Kõks haavatud sõdurina Saksamaale, Kits ja Mikko jäid Eestisse. Oma ülejää- nud elu elas Kõks paguluses, rändas läbi terve maailma, kuid ei saanud kordagi tagasi koju. Peamiselt sai pagulasaegset loomingut hinnata mustvalge ajakirjanduse vahendusel. Kunstniku eluajal jõudis Eestisse küll tema töid, enamasti graafikat, kuid see ei andnud tema loomin- gust ja selle tasemest süstemaatilist ülevaadet. Abstraktsetest maalidest sai aimu mõne pildi järgi, mis jõudsid Eesti Kunstimuuseumisse alles pärast kunstniku surma. Nii kujunes temast nõukogudeaegses kunsti- teaduses peaaegu millelegi toetumata mulje kui keskpärasest maalijast ja eriti kui nõrgast abstraktsionistist, kuid mille lükkaksin otsustavalt ümber, toetudes aastatel 2008–2011 pagulaskunstinäitust2 ning 2011–2013 DOI: http://dx.doi.org/10.12697/BJAH.2016.11.07 1 Endel Kõks kirjas Silvia Hinnomile 1970. aastatel. Koopia autori valduses. 2 Näitus „Eesti kunst paguluses“, Kumu (03.09.2010–02.01.2011), Tartu Kunstimuuseum (23.02.2011– 30.04.2011). Kuraatorid: Kersti Koll, Reet Mark ja Tiiu Talvistu. 126 Reet Mark Endel Kõksi abstraktsetest maalidest 127 Endel Kõksi isikunäitust3 ette valmistades4 tehtud järeldustele, mida analüütilisest kubismist välja kasvanud, otsekui mosaiigitükkidest olen täiendanud väliseesti kunstiajaloolaste ja kunstnike arvamustega. koosnevad mustakontuurilised, aga ka kontuurideta, geometriseeri- Esimese ülevaate Kõksi loomingust kirjutas kunstiloolane Eevi End tud figuuridega kompositsioonid, näiteks „Ratsutavad klounid“ (1954)11. kohe pärast kunstniku surma ning seejärel avaldas veel ühe artikli 1992. Mõlema variandi puhul on foon abstraktne. Esines aga ka klassikalist aastal.5 Tagasivaateid meistri loomingule tegid kunstnikud Olev Mikiver joonistust abstraktsel tagapõhjal ja peaaegu täiesti abstraktset figuuri- ning Abel Lee.6 Põhjaliku ülevaate Kõksi abstraktsest loomingust, paraku maali ning täiesti realistlikke natüürmorte ja linnavaateid. Karin Luts küll ainult 1960. aastate keskpaigani, on kirjutanud kunstiajaloolane Paul oli Kõksi suhtes üsna kriitiline, väites, et „see kõik on väga banaalne Reets.7 Nimetatud artiklile pole aga lisatud ühtegi pilti ning seetõttu on ja pateetiline segu naturalismist ja järelimpressionismist ja mingist kohati võimatu aru saada, millistest töödest käib jutt. böcklinismist!12 /---/ Sellest näitusest jääb mulje, et K. on omad head 1945. aastaks oli Kõks demobiliseeritud ning elas DP-laagris maalija oskused ühendanud sisuga, mida tal pole aega olnud kujundada Geislingenis, ühes suuremas pagulaseestlaste kogunemiskohas selleks, mida nimetatakse kunstiks.“13 Seega varjutasid Kõksi vormiot- Saksamaal. Elu oli karm, kuid kunstnikule oli hea see, et võitjad kor- singuid tema tööde literatuurne ja jutustav laad. See jäi teda painama raldasid saksa rahvale hulganisti rändnäitusi. Kompensatsiooniks Hitleri elu lõpuni ja just need tööd jõudsid kõige rohkem ka Eestisse. valitsusaastatele eksponeeriti seal moodsa kunsti klassikat Euroopa Peab rõhutama, et eespool mainitud teemad – realistlikud linnavaa- muuseumide suurepärastest kogudest, samuti saksa ekspressionistide ted, deformeeritud ja geometriseeritud figuuridega kompositsioonid, loomingut. Nii võis Kõks 1951. aastal väita, et on näinud sadu abstrakt- portreed, tsirkusestseenid – ei kao tema loomingust ka kõige ägedamal seid maale.8 Sellel ajal elas ta juba Rootsis Örebros, kus sai endale hea abstraktsiooni perioodil. See annab Max Lasbergile põhjust 1962. aastal ateljee. Järgnevatel aastatel meenutab Kõks väga 1957. aastal Moskvasse märkida, et Kõksil ei ole oma äratuntavat käekirja.14 1963. aastal märgib saabunud Ülo Soosterit, kes hakkas järjekindlalt läbi joonistama moder- Kõks, et teda pole „kindel nägu“ kunagi veedelnud.15 Alur Reinansi sõnul nismi klassikute töid kubismist metafüüsilise maali ja sürrealismini. pidas Kõks seda enda tugevuseks elu lõpuni.16 Veel märkis Kõks, et luua Kõks näib tegevat sama. ei saa ebateadlikult või mängides nagu laps, „vaid see nõuab inimese Paul Reets on esile tõstnud aastaid 1952–1956, oletades, et need olid vas- kõigi võimete täielikku kontsentratsiooni“17 ning „kui intellekt kuulub tuoludest rasked töötamise aastad. Üks takistusi oli tema arvates Kõksi inimese juurde, miks mitte katsuda temale rajada kunstiloomingut; ega pallaslik maalikool, mis oli alalhoidlik ja kinni kubismi hilistes suundu- tunne selleks ainuüksi võimalusi ei anna.“18 mustes.9 Oma otsinguid näitas kunstnik 1954. aastal Örebro kunstihallis Esimese täiesti abstraktse töö maalis Kõks nii Eevi Endi („Rahutus“) toimunud isikunäitusel, mis kujunes kokkuvõtteks aastatel 1947–1954 kui ka Paul Reetsi („Konflikt“) arvates aastal 1956.19 „Rahutusest“, mis tehtud töödest.10 Suure osa võtsid enda alla picassoliku deformatsiooniga meenutab veidi Jackson Pollocki loomingut, on olemas mustvalge foto figuraalsed maalid, nagu näiteks „Kunstnik ja modell“ (1954) ja pigem ja see pole sama töö, millest räägib Reets. Mõlemad märgivad, et tegu on veenva ning läbitunnetatud abstraktsusega, mitte enam vormiotsin- 3 Näitus „Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga“, Tartu Kunstimuuseum (14.11.2012–24.03.2013). Kuraatorid: Reet Mark, Reet Pulk-Piatkowska ja Tiiu Talvistu. 11 Mustvalgel fotol. 4 Seoses uurimistööga Endel Kõksi loomingust on siinkirjutaja viibinud korduvalt USA-s, Kanadas 12 Arnold Böcklin (1827–1901) on üks tuntumaid sümbolistliku maalikunsti esindajaid. Maalis ja Rootsis. müstilistel ja süngetel maastikel mütoloogilisi, rõhutatud tunnetega kajastatud sündmusi. Maalil 5 Eevi End, „Endel Kõksi surm. Üks epohh väliseesti kunstielus on lõppenud“, Eesti Päevaleht domineeris süžee vormi ees. (Stockholm), 14.12.1983, 6; Eevi End, „Avangardne Kõks“, Tulimuld, 2 (1992), 71–80. 13 Eesti Kultuurilooline Arhiiv [EKLA], f 349, m 52:5. 6 Olev Mikiver, „Endel Kõksi mälestades“, Teataja (Stockholm), 21.12.1983, 8; Abel Lee, „Endel 14 Max Lasberg, „Ystadi muljed“, Mana, 4 (1962), 302. Kõksi mälestades“, Vaba Eestlane (Toronto), 12.01.1984, 7. 15 Endel Kõks „Vabadus on loomingu põhiline vajadus“, Eesti Päevaleht (Stockholm), 27.04.1963, 1. 7 Paul Reets, „Ajajärk nimega abstraktne“, Tulimuld, 2 (1987), 80–86. 16 Alur Reinans, „Endel Kõksist ja eesti kunstist paguluses“, Akadeemia, 1 (2007), 112. 8 Endel Kõks, „Kaasaegse kunsti probleeme“, Tulimuld, 4 (1951), 270. 17 Kõks, „Kaasaegse kunsti probleeme“, 269. 9 Reets, „Ajajärk nimega abstraktne“, 80–81. 18 Arno Vihalemm, „Kaks õde: kiri kolleegile“, Tulimuld, 6 (1952), 361; vt ka Tulimuld, 1 (1953), 40–47. 10 Endel Kõksi isikunäitus, Konsthallen Örebro (27.11.–8.12.1954). Näitusel oli eksponeeritud 65 19 Endel Kõksi arhiivis on olemas foto al secco tehnikas abstraktsest seinamaalist (ilmselt mõnes õlimaali, 20 temperat ja guašši, 41 joonistust ja graafikat. joonestusbüroos Örebros), mis on dateeritud aastaga 1952. 128 Reet Mark Endel Kõksi abstraktsetest maalidest 129 Ill. 2. Endel Kõks, Muinasjutt, õli lõuendil, 1958. Asukoht teadmata. lust Vassili Kandinsky abstraktsete töödega. Meenutades Kõksi õpetaja Ado Vabbe Kandinsky-meelsust, pole see üllatav. Kuivõrd on siin tege- mist pallasliku kooli hülgamisega, on iseküsimus. Sarnasust on neis ka Arshile Gorkyga, kelle töid ta võis näha 1953. aastal toimunud Ameerika moodsa kunsti näitusel Stockholmis.21 Vähemalt seitsmest abstraktsest pildist koosneva komplektiga esines Kõks 1958. aastal eesti kunstnike ühisnäitusel Helsingis ja Nürnbergis.22 Mõlema näituse arvustustes peeti tema töid parimateks.23 Vaadates neid näiliselt vaba ning spontaanse tundega loodud maale, tundub uskumatu kunstniku rõhutatult intellektuaalne lähenemine. Järgmiste oluliste tööde puhul pean toetuma varasematele kirjutajatele. Paul Reets nimetab abstraktsiooni arengus oluliste teetähistena maale, Ill. 1. Endel Kõks, Rõõmus silmapilk, õli lõuendil, 1959. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. mida olen näinud ainult mustvalgete fotodena. Need on „Muinasjutt“ (1958), „Eile ja täna“ (1959) ja „Kompositsioon“ (1960). Eevi Endi nime- tatud „Signal från Merrymann’i” foto on olemas Kõksi arhiivis samuti mustvalgena. Kahes esimeses pildis kasvavat oluliselt värvi osatähtsus. 20 guga, ning Reets konstateerib, et Kõks on end Pallasest lahti raiunud. 21 Näitusel „Ameerika 12 kaasaegset maalijat ja skulptorit” Liljevalchsi kunstihallis esinesid Ivan Aastatel 1956–1960 loodud abstraktsioonid – „Kompositsioon“ (1958), Albright, Stuart Davis, John Kane, Morris Graves, Edward Hopper, John Marin, Ben Shahan, Jackson „Rõõmus silmapilk“ (1959), „Kujundid rohelisel foonil“ (1960) – on üles Pollock, Arshile Gorky, Alexander Calder, Stuart Davis ja Theodore Roszak. 22 Näitus „Eesti moodne kunst“, Hörhammeri galerii, Helsingi (25.01.–09.02.1958); näitus „Kuus ehitatud rõõmsavärvilise koloriidi ja joonte mõjule ning näitavad sugu- rootsi kunstnikku”, Universa Haus, Nürnberg (28.08.–12.10.1958). 23 V. G., „Kajastustest Soome ajakirjandusest“, Mana, 3 (2) (1958), 53–36; [Endel] K[õks], 20 End, „Avangardne Kõks“,